Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kallid külalised! Vabariigi Valitsuse poolt 2021. aasta kevadel loodud tuumaenergia töörühm, mille liikmeteks on ministeeriumide ja riigiasutuste kõrgetasemelised esindajad, avaldas detsembri eelviimasel päeval oma tegevuse tulemusel valminud lõpparuande.
Töörühm lähtus oma tegevuse planeerimisel Vabariigi Valitsuselt saadud ülesandest, mis nägi ette analüüsimist, kas ja millistel tingimustel on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtt võimalik. Seejuures järgiti rangelt ÜRO Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhendit, milles on loetletud tuumaenergia kasutuselevõtul käsitletavad teemad. Nende piisava põhjalikkusega käsitlemiseks telliti rahvusvaheliselt ja ka kohalikelt ekspertidelt kokku 11 temaatilist analüüsi, mille põhjal lõpparuanne koostati.
Töörühma liikmete ülesandeks oli protsessi vältel ekspertidele vajaliku sisendi andmine ja selle kontrollimine ning protsessi koordineerimine. Tuumaenergia töörühma lõpparuande kogumahust 4% ulatuses on kasutatud ka potentsiaalselt arendajalt saadud sisendit, mis oli vajalik peamiselt projekti rahastamise ja tarneahela kirjeldamise juures ning mis vaadati enne aruandesse lisamist üle rahvusvaheliste ekspertide poolt.
Tuumaenergia kasutamine ning isegi selle kasutuselevõtu kaalumine on rahvusvaheliselt ülimalt reguleeritud. Kõiki lõpparuande sisendiks olevaid materjale hinnati eelmise aasta oktoobris Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ekspertmissiooni käigus, et tagada aruandes esitatud info adekvaatsus. Missiooni käigus vaadati, kas me omame vajalikku arusaama kõigist kohustustest, mis tuumaenergia kasutamisega kaasnevad, ja oleme hinnanud piisava põhjalikkusega kõiki selle energialiigi kasutamisega seotud teemasid. Ekspertide hinnangu kohaselt on töörühma analüüsid ja ettevalmistus tuumaenergia kasutuselevõtu osas olnud põhjalikud ja piisavad, et saaksime selle energialiigi kasutamise osas vastu võtta teadliku otsuse.
Lisaks Rahvusvahelisele Aatomienergiaagentuurile on töörühm saanud oma tegevuses abi ka meie naaberriigilt Soomelt, kelle tuumaregulaator STUK oli meie tegevusse kaasatud juba töörühma alguspäevil. Lisaks oleme liitunud USA välisministeeriumi koordineeritava programmiga FIRST, mis toetab riike väikereaktoritealase pädevuse loomisel. Mai lõpus toimub USA tuumaregulaatori ja Keskkonnaameti vahelise koostööleppe allkirjastamine ning eelmisel aastal sõlmiti koostöömemorandum Kanada tuumaregulaatoriga, mis võimaldab meil jälgida sealset väikereaktorite loastamise protsessi. Oma koostööd ja abi on koolituste, seminaride ja õppevisiitide ning konsultatsioonikohtumiste läbi meile pakkunud ka Prantsusmaa, Jaapan ja Saksamaa. Tänu rahvusvahelise koostöö võimalustele oleme viimase kolme aasta jooksul koolitanud tuumaenergia teemadel kümneid riigiasutuste spetsialiste ning saame öelda, et tänaseks on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtuga alustamiseks olemas vajalikud baaskompetentsid.
Arvestades analüüsidest ja aatomienergiaagentuurilt saadud tagasisidet ning töörühmas peetud arutelude tulemusi, jõudis töörühm eelmise aasta lõpus järeldusele, et õigeaegse planeerimise, piisava rahastuse, poliitilise ning rahva toetuse korral on Eestis tuumaenergia kasutuselevõtt teostatav. Tuumaenergia kasutuselevõtt toetaks meie 2050. aasta kliimaeesmärkide täitmise ja varustuskindluse tagamise eesmärke, pakuks stabiilset elektritootmist, edendaks Eesti teadus‑ ja arendustegevust, tooks kaasa majandusliku kasu ning looks töökohti kohalikele elanikele.
Samas tuleb arvestada, et riigis, kus seda energialiiki varem kasutatud pole, nõuab tuumaenergia kasutuselevõtt põhjalikku ettevalmistust ning tuumaelektrijaamast elektritootmise alguseni kulub vähemalt kümmekond aastat. Samal ajal on oluline tagada, et tuumaenergia kasutuselevõtt ei kahjustaks taastuvenergia tootmise ja salvestamise võimsuse lisandumist ega põhjustaks seeläbi heitkoguste vähendamise edasilükkamist.
Arvesse tuleb võtta ka seda, millist tehnoloogiat üleüldse oleks võimalik Eesti tingimustes kasutada. Töörühma analüüsid vaatasid niinimetatud väikseid moodulreaktoreid, sest meie elektrivõrku on võimalik ühendada kuni 400‑ megavolt-ampriseid, megavatiseid tootmisüksuseid, mille ärakukkumisega suudab süsteem hakkama saada. Suured, üle 1000‑megavatise võimsusega reaktorid meie võrku seega ei sobiks. Samas võib reaktoreid olla ühes jaamas mitu, kui iga reaktori tarbeks rajatakse eraldi liitumispunkt.
Töörühma ülesandeks ei olnud teha otsust konkreetse reaktori tootja osas, vaid loetleda tingimused, millele Eesti jaoks tinglikult sobivaks peetav reaktor vastama peab. Fookus peab seejuures olema ohutusel, elektrivõrku sobivusel, tehnoloogia küpsusel, keskkonnamõjul ja mitmetel teistel kriteeriumidel, nagu näiteks kütuse kättesaadavus ja geopoliitilised kaalutlused, mis välistaks tarneahelast teatud riikide tootjad, nagu näiteks Venemaa.
Me ei soovita Eestisse ehitada maailma esimest omataolist reaktorit, vaid samasuguse reaktori valmimise osas mõnes kogenud tuumariigis peab olema kindlus, enne kui meil selle rajamise osas need lõplikud otsused tehakse. Samas ei tähenda see seda, et enne kui saame tehnoloogiavaliku teha, peab samasugune reaktor olema kuskil juba tööd alustanud, vaid otsuse tegemise hetkeks peaks olema seal loamenetlus läbitud osas, mis võimaldab meie regulaatoril menetlusprotsesse korrata ja teise riigi regulaatori kogemusest õppida.
Esimesed Eestile tinglikult sobivaks peetud reaktorid valmivad lääneriikides käesoleva kümnendi lõpus ning nende tehnoloogilise lahenduse puhul on tegemist vesijahutusega reaktorite väiksemate versioonidega ehk tehnoloogiaga, millega on maailmas juba üle 70 aasta kogemust. Lõplik tehnoloogiavalik toimub siis, kui tuumaregulaator hindab arendaja poolt kasutusele võtta soovitavat reaktorit ja selle ohutust koosmõjus asukohaga ja see toimub riigi eriplaneeringu protsessi käigus.
On selge, et tuumaprogrammiga ei saa alustada, kui riigi geoloogilised ja keskkonnatingimused tuumajaama rajamist ei võimalda. 2022. aastal tuumaenergia töörühma juurde loodud ruumiplaneerimise alltöörühm, mille liikmeteks olid ka olulised sidusrühmad, nagu Keskkonnaühenduste Koda ja Eesti Linnade ja Valdade Liit, sai ülesandeks välja selgitada, kas Eestis leidub tuumajaamale potentsiaalselt sobivaid piirkondi. Eelmise aasta kevadel valminud analüüsi tulemustest selgus, et Eestis võiks tuumajaama rajamist kaaluda lausa 16 piirkonnas. Neist üks välistati riigikaitselistel kaalutlustel, mis on kaardil märgitud punase ristiga, ja ülejäänud 15 piirkonnale tehti sotsiaal-majanduslike mõjude analüüs. Selle tulemusel soovitati tuumaelektrijaama rajamist kaaluda eelkõige neljas piirkonnas, kus tuumajaama rajamine toetaks ka regionaalarengut. Nendest üks piirkond asub Lääne-Eestis ning ülejäänud kolm põhjarannikul.
Kuna riik ei ole tuumaenergia kasutuselevõtu osas teinud põhimõttelist otsust, siis pole tehtud ka asukohavalikut ega nendest piirkondadest välja sõelutud potentsiaalseid kandidaatalasid. Kui tuumaenergia kasutuselevõtu osas langetatakse positiivne otsus, selgitatakse tuumajaama asukoht koos alternatiivide kaalumisega välja riikliku planeerimisprotsessi käigus.
Tuumaenergia kasutamisega seotud arutelude üheks peamiseks küsimuseks on tavaliselt tuumajäätmetega seonduv, mille osas on inimeste teadvusse kinnistunud rohkelt müüte ning eksiarvamusi, mis on tingitud suuresti teadmatusest. Üheks enam levinud müüdiks on see, et tuumaenergia kasutamine tekitab tohutul hulgal tuumajäätmeid, millega tegelemiseks pole lahendust.
Töörühma tellitud uuringu kohaselt tekitaks üks väikereaktor aastas ligikaudu 12 tonni kasutatud tuumakütust. Reaktori kogu eluea vältel, milleks on vähemalt 60 aastat, tekiks kasutatud kütust ühe reaktori kohta circa 720 tonni, mida hoiustatakse jaama eluea vältel jaama territooriumil asuvas vahehoidlas.
Võrdluseks toon siinkohal, et Eesti aastane kogu jäätmeteke on 23 miljonit tonni. Sealhulgas tekib igal aastal ohtlikke jäätmeid 1,6 miljonit tonni. Ohtlikud jäätmed on sealhulgas näiteks asbest, tsüaniid, erinevad kemikaalid. Samal ajal on tuumaenergiast elektri tootmise üle 70‑aastase ajaloo vältel maailmas kokku tekkinud kasutatud tuumakütust ehk niinimetatud tuumajäätmeid 300 000 tonni ning aastas lisandub circa 7000 tonni kasutatud tuumakütust.
Tuumaenergiast toodetava elektri hinna üheks osaks on ka jäätmete lõppladustamine ja jaama lammutamine selle eluea lõpus. Tuumajaama operaator maksab vastavat tasu riiklikku fondi, kuhu kogutud vahenditest need tegevused toimuksid.
Jäätmete käitlemiseks ja lõppladustamiseks on mitmeid valikuid. Esmajoones tuleb olla valmis Eestisse tuumajäätmete geoloogilise lõppladustuspaiga rajamiseks, kuid Euroopa Liidus on arutlusel ka regionaalsete lõppladustuspaikade rajamine mitme riigi koostöös, ning tuumakütust on võimalik 96% ulatuses ka ümber töödelda ja taaskasutada. Töörühmapoolseks soovituseks on see, et Eesti ei tohiks ühtegi neist võimalustest õiguslikult piirata ehk siis me peaksime jätma ukse lahti erinevatele jäätmekäitluslahendustele.
Selleks, et teada, kas tuumajäätmete lõppladustamine on Eesti geoloogilise keskkonna tingimusi arvestades meil üleüldse võimalik, analüüsiti koos tuumaelektrijaama rajamiseks sobivate piirkondadega ka meie aluskorra sobivust tuumajäätmete lõppladustamiseks. Olemasolevatele andmetele tuginedes saame väita, et Eestis ei esine geoloogilisi kriteeriumeid, mis välistaksid lõppladustuspaiga rajamise, kuid sellise rajatise kavandamine nõuaks siiski detailseid kompleksuuringuid ning selleks on vaja eraldi planeerimisprotsessi. Kui tuumaelektrijaama rajamiseks leidus Eestis potentsiaalselt sobivaid piirkondi 16, mis asusid peamiselt rannikul, siis lõppladustuspaiga rajamist on võimalik tegelikult planeerida oluliselt suuremal alal. Ideaalvariandis võiksid aga tuumaelektrijaam ja lõppladustuspaik asuda teineteise lähedal.
Tuumaenergia kasutuselevõtt nõuab riigilt pikaajalist pühendumist ning seejuures on oluline arvestada ka Eesti elanike arvamust. Tuumaenergia töörühm on alates 2022. aastast läbi viinud meelsusuuringuid, mis kaardistavad Eesti elanike suhtumist tuumaenergiasse, selle energialiigi kasutamisega seotud hirme ja ootusi. Toetus tuumaenergiale on püsinud ligikaudu 60% juures ja tuumaenergia kasutuselevõttu pooldavad Eestis traditsiooniliselt rohkem mehed, kelle hulgas on toetusprotsent 74, eesti rahvusest elanikud 62%‑ga ja kõrgharidusega elanikud 65% juures. Keskmiselt enam on tuumaenergia kasutuselevõtule vastu naised, kellest 36% ei toeta selle energialiigi kasutuselevõttu, vene rahvusest elanikud 34%‑ga ning madalama haridusega elanikud 35%‑ga. Nende seas on ka enim neid, kellel puudub tuumaenergia kasutuselevõtu osas seisukoht. Järgmise meelsusuuringu tulemused avaldab Kliimaministeerium mai lõpus.
Selleks, et ühes riigis oleks üldse võimalik tuumaenergia kasutusele võtta, tuleb riigi poolt luua selle energialiigi kasutamist reguleeriv õigusraamistik ning selle ohutut kasutamist jälgiv riigiasutus ehk niinimetatud tuumaregulaator. Töörühma tellitud analüüside kohaselt saaks tuumaregulaatori moodustada olemasoleva Keskkonnaameti kliima‑ ja kiirgusosakonna baasilt ja seal töötavad 18 inimest liidetaks uue asutuse koosseisu. Arvestades tuumaprogrammiga alustamisest kuni tuumajaama valmimiseni kuluvat aega ja menetlusetappe, tuleb täiendavad 60 inimest sinna asutusse juurde palgata järk-järgult, vastavalt prioriteetsusele, mis vältaks neli-viis aastat, kui see värbamisprotsess toimuks. Väike osa vajalikust ekspertiisist nõuab lisaks kvalifikatsioonile ka tegelikult pikaaegset kogemust, mida saab algselt tagada välismaa ekspertide kaasamisega.
Regulaatori loomisega paralleelselt tuleb alustada õigusloomega, vastu võtta tuumaenergia ohutuse seadus, selle alamaktid ja muuta ning täiendada olemasolevaid õigusakte.
Enne otsuse langetamist on üks olulisemaid küsimusi kahtlemata see, kui palju sellise riikliku süsteemi ülesehitamine ja käigushoidmine maksab. Töörühma arvutused kuni 11‑aastase perioodi peale, mis kuluks ettevalmistustega alustamisest kuni jaamas elektri tootmise alguseni, prognoosisid selle perioodi kogukuludeks circa 73 miljonit eurot, millele lisanduvad päästevõimekuse väljaarendamise kulud kuni 54 miljoni euro ulatuses. Oluline on seejuures, et need kulud ei teki üleöö, vaid jagunevad aastate peale. Iga-aastaseks püsikuluks, riikliku süsteemi ülalpidamiseks oleksid jaama töötamise faasis circa 6,5 miljonit eurot pluss päästevõimekuse hoidmise kulud ehk kokku eeldatavasti suurusjärgus 10 miljonit eurot aastas.
Regulaatori kulud on plaanis osaliselt katta mitte ainult riigieelarvest, vaid ka operaatorilt ehk loa omajalt laekuvate iga-aastaste tasudega menetluste ja järelevalvetoimingute eest. Seejuures hakkaksid tuumajaama ehitusetapis majandustegevuse elavdamisest saadavad riigieelarvelised tulud oluliselt ületama riikliku raamistiku ülalpidamise kulusid. Jaama valmimise hetkeks on riigil võimalik tänaste hinnangute alusel täiendavate maksutuludena teenida üle 90 miljoni euro tulusid.
Kui vahepeal selgub, et tuumajaama rajamise plaanist siiski asja ei saa, siis on riik investeerinud kuni 5 miljonit eurot siseriiklike pädevuste arendamiseks. Samal ajal ei saa tuumaenergiat kasutavate riikide naabrina selles valdkonnas siseriiklikke teadmisi omavate inimeste hulga suurendamist pidada asjatult raisatud ressursiks, vaid kui investeeringut teadmistepõhisesse Eestisse.
Kui tuumaenergia kasutuselevõtu osas langetatakse positiivne otsus, siis liiguksime ÜRO teekaardi kohaselt tuumaenergia kaalumisest programmi rakendamise etappi, kus toimuks tuumaregulaatori loomine, tuumaenergia ja ohutuse seaduse eelnõu menetlus ja vastuvõtmine, riiklike pädevuste arendamine ning tuumajaama asukoha valik.
Tuumaenergia kasutuselevõtuks vajalike ettevalmistustega alustamist nähakse sageli kui pöördumatut protsessi, millest enam tagasiteed justkui poleks. Täna oleme siiski alles esimese väikese sammu tegemise juures, kus tuleb langetada otsus, kas tuumaenergia kasutuselevõtu kaalumise protsessiga jätkata ning alustada riikliku raamistiku loomise ettevalmistamisega, et tulevikus oleks meil võimalik oma riigis seda energialiiki kasutada, kui mitte elektritootmises, siis näiteks kaugkütte tagamisel või vesinikutootmisel, mille osas nähakse tuumaenergial samuti suurt potentsiaali. Kaalukamad otsused, mis on seotud valdkondlike õigusaktide ja uue riigiasutuse loomisega, asukohavaliku ja käitamisloaga ning mille juures on võimalik teha ka otsus protsessiga mitte jätkata, seisavad Riigikogul ja valitsusel ees alles tulevikus.
Lõpetuseks soovin rõhutada, et tuumaenergia töörühma koostatud aruande eesmärgiks polnud tuumaenergia osas valida pooli, vaid pakkuda parimat teadmist, mille põhjal riik saaks otsustada, kas tuumaenergial saab olla Eestis roll kliimaeesmärkide saavutamisel ja energiajulgeoleku tagamisel. Otsustusõigus selle üle, kas sellele energialiigile võiks olla Eestis tulevikku, on, austatud Riigikogu liikmed, teie kätes. Aitäh!