Tere päevast, head Riigikogu liikmed! Alustame Riigikogu täiskogu kolmapäevast istungit. Kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks jõudis registreeruda 65 Riigikogu liiget, puudub 36.  

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole, saame minna tänase päevakorra juurde. 

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344 teine lugemine. Aga on tekkinud mitmed mustad käed ekraanile, oodanuks neid natukene varem. Küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta, Martin Helme, palun!

Aitäh! Jaa, täiesti selgelt protseduuriline. See eelnõu, mida me nüüd menetlema hakkame, sellega on juhtunud mingid naljakad asjad. Komisjon ei ole saatnud saali muudatusettepanekuid, mida Riigikogu liikmed tegid, vaid on seal tegelenud mingi omaloominguga. Näiteks meie fraktsiooni saadikud ei leia isegi oma muudatusettepanekuid üles. Minu meelest ei ole võimalik seda eelnõu sellisel moel siin menetleda saalis.

Esiteks, head kolleegid, saali on saadetud need muudatusettepanekud, mis on saali saadetud ehk nii-öelda, mida me siin vajaduse korral oleme valmis ka hääletama, need muudatusettepanekud on komisjoni poolt saali saadetud ja olnud kättesaadavad. Ja lisaks, kõik esitatud muudatusettepanekud on jätkuvalt Riigikogu infosüsteemis olemas, nii et need ei ole mitte kuskile kadunud. Küsimus on tõepoolest selles, kui ma ei eksi, oli 96 muudatusettepanekut, mis komisjon otsustas saata saali. Nii et need on kenasti jõudnud.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mul on sama teemat puudutav küsimus, nimelt muudatusettepanekud sellele eelnõule, mida me arutama hakkame. Minu hinnangul on siin sügavalt mindud vastuollu meie kodu- ja töökorraga ja senise praktikaga. On täiesti suvaliselt ja vägivaldselt kokku liidetud erinevad muudatusettepanekud ja sellega Riigikogu liikmete põhiõigusi rikutud. See on üks põhiõigus esitada muudatusettepanekuid, ja seda nii, et need jõuavad ka siia suurde saali hääletusele, kui nad komisjonis saavad kaks poolthäält. Aga nüüd on jõutud olukorrani, kus nad on kokku seotud ja minule jäävad väga sügavalt arusaamatuks need kokkusidumise põhimõtted. Ma tutvusin protokolliga, ma ei saanud oma kahtlustele ja kõhklustele ja küsimustele sealt absoluutselt mitte vastuseid. Ja mind ei rahulda see, et komisjon on selle otsuse langetanud, ja sellega asi piirdubki. 

Ja siit minu küsimus. Kas juhatus on tundnud huvi, et sellisel kujul pretsedendina on need muudatusettepanekud kokku liidetud? Milline on juhatuse seisukoht selles küsimuses? Ja kuidas on võimalik nüüd täna Riigikogu liikmel aru saamata nendest muudatusettepanekutest, mis on kokku seotud – seal on isegi mitukümmend muudatusettepanekut üheks kokku seotud –, aru saada sellest, kuidas me neid hääletama hakkame?

Aitäh, hea kolleeg! See on vana klassika, mida olen sunnitud taas ja taas kordama. Nimelt, Riigikogu juhatused läbi aegade on olnud seisukohal, et komisjonid on oma töö korraldamisel iseseisvad ja avara otsustuspädevusega. Riigikogu juhatus ei sekku ei sisuliselt ega korralduslikult komisjonide töösse. Sellega läheks nagu see asi väga käest, kui Riigikogu juhatus hakkab üle hindama seda, mida komisjonid on teinud, miks otsustanud, kuidas otsustanud. See kindlasti ei ole Riigikogu juhatuse pädevus. Seda pole Riigikogu juhatused kunagi teinud ja see läheks vastuollu üldise põhimõttega, mis, ma arvan, vähemalt kümnendi või rohkem on kehtinud. Ja teine, mis puudutab neid põhjendusi ja argumente, mis, miks ja kuidas, eks seda saab komisjonipoolne ettekandja selgitada. Selleks tuleb ära oodata tema ettekanne ja siis te saate usutavasti vastused nendele küsimustele, mis alustel, miks ja kuidas on liitnud. Ja kolmandaks, ilmselgelt on teile ka teada, et tõepoolest Riigikohus oma viimases otsuses andis oluliselt laiema mandaadi komisjonile tegelikult muudatusettepanekute sidumiseks.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, kõrgesti austatud Riigikogu aseesimees! Mul on nüüd natukene sarnane küsimus eelmise küsijaga, samamoodi protseduuriline küsimus selle eelnõuga seotuna, e-hääletusega seotud. Nimelt esitati Riigikogule siis kollektiivne pöördumine "E‑hääletus tuleb muuta vaadeldavaks!". Vastavad menetlusotsused võttis põhiseaduskomisjon vastu 11. jaanuaril. Nüüd vastavalt sellele Riigikogu kodukorrale peab komisjon kollektiivse pöördumise tagasilükkamist põhjendama. Aga saadetud kirjeldus ei olnud põhjendus, see oli komisjoni esimehe isiklik täiendus, mis kirjeldas tegelikult olemasolevat olukorda. Selle peale kirjutasid siis selle pöördumise algatajad Riigikogu juhatusele ja palusid suunata pöördumine tagasi komisjoni. Nii. Nüüd juhatus vastas oma 20. veebruari kirjas, et ei sekku komisjonide sisulisse töösse ja alatised komisjonid tegutsevad neile määratud valdkondades iseseisvalt. Niimoodi kujunes selline surnud ring, küsimust peaks lahendama seesama komisjon, kelle peale siis kaevati. 

Ja minu küsimused on natukene detailsemad kui eelküsijal. Et mis jaoks see Riigikogu juhatus üldse olemas on, kui ta taolistes küsimustes seisukohti ei võta? Ja teine detailsem küsimus, et kelle poole peaksid need algatajad nüüd edasi pöörduma?

Hea kolleeg, kordan veel kord. See on läbi aegade olnud seisukoht ja see oleks väga absurdne, kui komisjon või Riigikogu juhatus hakkaks üle hindama ja otsustama seda, mida komisjonid on otsustanud. Seda enam, et see, mida ka komisjonid on otsustanud, ei ole lõplik, lõpliku otsuse saab teha ikkagi saal. Ilmselgelt Riigikogu juhatus, siis ta peaks olema iga komisjoni juures, istuma ja kuulama neid arutelusid, mis, miks ja mis asjaoludel näiteks neid muudatusettepanekuid seoti. Nii et see ei ole kindlasti võimalik ega reaalne. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma vabandan, kui ma esimesel korral küsides ei olnud piisavalt selge. Ma ei rääkinud sellest, et siin ei ole kättesaadav muudatusettepanekute nimekiri. Ma rääkisin sellest, et meie fraktsiooni saadikud on teinud muudatusettepanekuid, mida muudatusettepanekute loetelus üldse pole, nad on kadunud sealt. Komisjon ei ole neid siia saali saatnud ja see ei ole absoluutselt kooskõlas kodukorraseadusega, sest kodukorraseadus ütleb, et saadikutel on õigus esitada muudatusettepanekuid, neid on õigus arutada komisjonis. Komisjon hääletab nende üle ja kui nad saavad vähemalt kaks häält, siis tulevad nad saali, kus on võimalik omakorda nende üle hääletada. Ja komisjon teeb oma selle protseduuri järel meile muudatusettepanekute loetelu. Selles muudatusettepanekute loetelus, mis komisjon on siia saatnud, ei ole meie saadikute muudatusettepanekuid sees. See on saadikute põhiõiguse rikkumine. 

Ma ei ole nõus sellega, mida siin juba on toodud esile, et Riigikohus on öelnud, et meil on enesekorraldusõiguse laiema tõlgendamise tagajärjel võimalik nii teha. Enesekorraldusõigus ei saa väljuda seaduslikkuse raamidest, aga praegu on väljutud seaduslikkuse raamidest. Ja ma ei ole nõus selle jutuga, et läbi aegade on olnud poliitika, et komisjonide töösse ei sekku. Juhatus on ikka sekkunud, erineval moel on sekkunud. Isegi kui oleks tõsi, et läbi aegade on kuidagi ühtemoodi tehtud, siis tänase päeva reaalsus Riigikogu XV koosseisus on see, et see, mida varem on tehtud, nagunii kellelegi korda ei lähe, mõeldakse iga päev uusi reegleid välja. Ma ei saa kuidagi nõus olla, et me saame seda eelnõu täna menetleda, sest saadikute õigusi teha muudatusettepanekuid ja kui nad saavad kaks häält, siia saali saada neid muudatusettepanekuid, on räigelt rikutud.

Hea kolleeg, muudatusettepanekuid on seotud juba aastaid, läbi aegade on seotud. Jah, möönan seda, et võib-olla tõepoolest nüüd on seda tehtud mõnevõrra laiemalt, võib-olla ka antud eelnõu puhul. Muudatusettepanekuid on seotud ka varem, see ei ole esmakordne, üldse mitte, kus muudatusettepanekud on seotud. Tõepoolest, see on komisjoni pädevus. Kellegi teise pädevus muudatusettepanekuid siduda ei ole, mitte keegi teine seda teha ei saa, see on üksnes juhtivkomisjoni pädevus ja juhtivkomisjon on seda õigust kasutanud. Ja tõepoolest, saali tulevad ikkagi need muudatusettepanekud, mida komisjon otsustas saali saata. Nii et ka see on komisjoni pädevus. Siin ei ole kellelgi [teisel] õigus [seda teha]. Ja kui need muudatusettepanekud on seotud, võib-olla 10 tükki ühe muudatusettepaneku alla, siis ei saa öelda, et need ei ole saali tulnud. Siis me jah saame pidada diskussiooni selle üle, kas see sidumine oli põhjendatud või mitte, aga mitte selle üle, et need muudatusettepanekud ei ole saali tulnud. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Teie üheks põhiargumendiks on praegu see asjaolu, et komisjonil on väga suured otsustusõigused. Ma teatud määral teiega nõustun, aga juhatus peab jälgima ikkagi seda, kas need otsused, mida komisjon teeb, on legitiimsed. Ma pean silmas seda, et juhatus langetab otsuse ja otsus põhineb mingisugusel kaalutlusõigusel ehk ta on veendunud selles, et need otsused, mida komisjon on teinud, vastavad seadusele. Aga praegu me kuuleme, siin on tõsiseid probleeme sellega, et osad muudatusettepanekud ei olegi jõudnud üldse siia saali, siis on seotud kimpu ka sellised, mille sisu välistab kokkusidumist. Ma sooviksin teada, kas teie seisukoht Riigikogu istungi juhatajana on selline, et vaatamata sellele, et mõni komisjoni otsus ei ole seaduslik, peab see läbima ikkagi Riigikogu saalis menetluse ja juhatus ei sekku sellesse protsessi isegi siis, kui see on seadusevastane.

Hea kolleeg, kordan veel kord, et juhatus ei hinda komisjonide otsuste vastavust seaduslikkusele. Tõepoolest, me ei suuda ega saa seda teha, seda pole läbi aegade tehtud. See on komisjoni pädevus, aga see ei ole lõplik otsus, lõpliku otsuse teeb saal. Kui ta seda põhjendatuks ei pea, siis sellisel juhul saal hääletab selle vastu, või kui on seadusega vastuolus. Ega see ei ole esimene kord, kus võib-olla on võetud vastu mõni seaduseelnõu, mis on seadusega vastuolus. Sellisel juhul on kas õiguskantsler sekkunud, on vabariigi president sekkunud ja siis ta on tagasi tulnud. Ei saa ju öelda, et ka suur saal alati suudab seda seadust pidada. Nii et neid pretsedente on paraku olnud. 

Ja kui te räägite sellest, ka Martinile veel täpsustuseks, see on mingi kuus-seitse muudatusettepanekut, mis olid keelelised, need tõepoolest ei ole siia saali jõudnud. Aga ma arvan, et sa ei rääkinud kindlasti nendest. Kuus-seitse muudatusettepanekut olid keelelised, mistõttu neid tõepoolest komisjon ei saatnud ka siia saali. Aga see ei ole see hulk, millest sina räägid ilmselt.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja. Minu ettepanek tõepoolest jõudis siia saali, mille eest, ma ei teagi, kas peab olema väga tänulik, et see otsus seal selline tehti, et seda ei seotud millegagi. Aga minu ettepanek puudutas väga selgelt põhiseadust ja küberturvalisuse tagamist. Ma ütlesin, et küberturvalisuse tagamise protsess peab vastama põhiseaduse §-le 60. Ja saame seda teha samamoodi, vastab sellele paberhääletus. Juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Minul on nagu küsimus: kas komisjoni otsus sisuliselt mitte järgida põhiseadust, kui ta jättis selle ettepaneku arvestamata, on relevantne? Kuidas sellesse suhtuda ja kas komisjoni otsused ja komisjoni liikmete seisukohavõtt selles osas, kas nad peavad järgima põhiseadust või mitte?

Otse loomulikult peavad järgima. Jaak Valge, palun!

Suur tänu uuesti, kõrgesti austatud Riigikogu aseesimees! Ma algatuseks vabandan teie ja kõikide kolleegide ees, kes peavad minu teistkordset küsimust kuulama, ju ma siis järelikult esimest korda ei suutnud seda piisavalt täpselt formuleerida. Aga nimelt, küsimus ei olnud komisjoni otsuse sisus, küsimus käis selle kohta, et komisjon ei täitnud pöördumise algatajate arvates seadust. Kas siin ei peagi tõepoolest siis juhatus seisukohta võtma ja kui ei pea, siis kelle poole peaks MTÜ Ausad Valimised nüüd edasi pöörduma?

Hea kolleeg, see küsimus ei ole küll tänase päevakorraga mitte kuidagi seotud. Martin Helme, palun!

No ta on seotud meie üldise töökultuuriga siin majas. Ja ega me kusagilt mujalt ka vastuseid ei saa kui ainult siin saalis. Ma tahan lihtsalt üle korrata seda, et jah, varem on ka muudatusettepanekuid kokku seotud, see on tõsi ja seda lubab meie enda kodukorraseadus. Aga seal on piirangud peal. Juhul kui on identsed muudatusettepanekud, siis võib siduda komisjon kokku, ja juhul, kui algataja ehk muudatusettepaneku autor on nõus sellega, siis võib kokku siduda. Ja on veel olnud ka sellist praktikat, et pannakse muudatusettepanekute loendisse, kus komisjon ühe muudatusettepaneku juurde kirjutab, et ta ei toeta, ja järgmise muudatusettepaneku, aga juurde lisab, et sisuliselt arvestatud teises muudatusettepanekus. Seda kõike on tehtud, kui algatajad on olnud nõus, ja see on meie kodukorraga kooskõlas. See, et ilma algataja nõusolekuta lihtsalt niisama kuhugi kaovad ettepanekud, vaid nad mingisuguse meile arusaamatu ja tegelikult suvaõigusliku protsessiga mutileeritakse mingiks muuks tekstiks ja siis öeldakse, et kusagil seal on teie alge ka sees, see ei ole kooskõlas kodukorraseadusega ja ka mitte ühegi varasema praktikaga.

Tõepoolest, hea kolleeg, see on sisulise hinnangu küsimus, on ju, kustmaalt seda võib teha, kustmaalt ei või teha, see on subjektiivne hinnang, tõepoolest, see ei ole nii raami üheselt kirjutatud. Ja teine on see, et ma saan aru, see teid ei rahulda, aga veel kord, et ma tegelikult hindan seda, et siiski komisjon on käitunud igati väärikalt ja soliidselt, selles mõttes, et siiski 96 muudatusettepanekut, me teame, milline väljakutse ka see suure saali jaoks võib olla, aga ma pean seda igati kohaseks, kuivõrd need ilmselgelt olid väga sisulised, eraldi tõlgendatavad, neid ei saanud kokku siduda ja komisjon ei hakanud neid vägisi tegema. Võib-olla isegi see Riigikohtu lahend oleks andnud ka selle mandaadi, aga ma arvan, et komisjon käitus igati asjakohaselt, ja minu arust peaks nii ka edaspidi käituma, et kui on ikkagi ilmselgelt eraldiseisvad, ei ole obstruktsioonilise eesmärgiga esitatud muudatusettepanekud, siis sellisel juhul neid mitte siduda ja pigem ikkagi tuua need saali. See on minu hoiak ja selles mõttes ma arvan, see 96 siiski näitab seda, et sellest on hoolitud, ei hakatud neid vägisi kokku siduma. Need, mis ülejäänud, jah need olid teised argumendid, miks neid seoti.

Ma võtaks, head kolleegid, need kaks viimast protseduurilist küsimust ja siis läheksime päevakorra menetlemise juurde, sest me saame vastuseid ka komisjonipoolselt ettekandjalt, sest mina ei olnud põhiseaduskomisjoni istungil. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Minu hinnangul on see küll praegu pretsedenditu olukord ja eks te isegi olete vastustes möönnud, et sellisel kujul erinevate muudatusettepanekute kokkusidumist varem ei ole olnud. See on pretsedent. Need, mis on varasemalt olnud, on hoopis teistsuguse iseloomuga ja lähtunud kodu- ja töökorra seadusest. Praegu mitte. 

Ja sellel komisjoni istungil loomulikult seoti need kokku vägisi. Selle kohta ka seal kohapeal avaldasid komisjoni liikmed protesti, kelle muudatusettepanekuid niisugusel kujul vägivaldselt kokku seoti. Nii et see teie selgitus suure saali ees, et ei, vägisi ei sõlmitud neid muudatusettepanekuid kokku, ei vasta tõele. 

See, et juhatus ei kujunda seisukohta juhtivkomisjoni tegevuse osas, kas see on olnud seaduslik või mitte, ei vasta ju ka tõele. Alles hiljuti siin suures saalis me diskuteerisime selle üle, kus komisjon oli langetanud otsuse, kas Riigikogu otsuse eelnõu on 51 hääle eelnõu või mitte. Ja te ütlesite, et see on juhtivkomisjoni pädevus, aga juhatus arutas seda ja juhatus võttis lausa meie õigus- ja analüüsiosakonnalt arvamuse, kirjaliku arvamuse, mida ma siin tsiteerisin juhatusele. Juhatus lausa tellis selle. Nii et see jutt, et juhatus ei jälgi ja ei anna hinnangut, ei vasta ka tõele. Tegelikult on. Ja siit ka minu ettepanek praeguses olukorras, mis on pretsedenditu ja vastuolus kehtiva seadusega, meie kodukorraga, et juhatus koguneks, annaks sellele hinnangu, arutataks läbi. Sellises olukorras ei ole võimalik täna minna nende muudatusettepanekute hääletamise juurde. See on ebaseaduslik tegevus. Mul on siiras palve, ärme seda teeme, võtke juhatus kokku! Praegu on veel võimalik arutada läbi tänane tegevuskava ja mitte minna edasist seaduserikkumise teed.

Hea kolleeg! Me oleme saanud teilt korduvalt etteheiteid juhatajatena, et viimase aasta jooksul me oleme käitunud kuidagi ebaseaduslikult jällegi, et oleme midagi rikkunud. Kolmel korral on Riigikohus hinnanud – kõigil kolmel korral! –, et Riigikogu juhatus on käitunud õieti, et need etteheiteid ei ole asjakohased. 

Ja teine, mis puudutab seda, kus juhatus… See oli minu arust Isamaa fraktsiooni poolt tehtud kiri ja kui on kiri, siis loomulikult juhatus vaatab selle kirja läbi. Loomulikult me peame sellele kirjale reageerima. See on põhjus, miks me sekkusime. Ja ma olen ka varem öelnud seda põhimõtet, aga veel kord: minu kui juhatuse liikme roll saab olla soovitus. Ma olen selle põhimõtte välja öelnud, et kui komisjon on võtnud ikkagi seisukoha õigus- ja analüüsiosakonna käest, kas üks või teine otsuse eelnõu peaks olema 51 või mitte, siis minu soovitus on olnud see, et kui õigus- ja analüüsiosakond ütleb, et see on 51, või see ei ole 51, siis peaks komisjon sellest lähtuma. Aga rõhutan, see saab olla minu ettepanek, sest mina ei saa komisjoni üle otsustada. Ent minu arvates ei ole väga põhjendatud ja arusaadav, et kui õigus- ja analüüsiosakond ütleb, et see ei ole 51 hääle eelnõu, ja komisjon äkki ütleb, et see on. Minu arvates peaks komisjon sellisel juhul lähtuma ikkagi õigus- ja analüüsiosakonna arvamusest. Aga see on minu ettepanek, mida ma olen suuliselt väljendanud. Minu arvates komisjon võiks sellest lähtuda, aga mina komisjoni eest otsustada ei saa, see lõplik otsus jääb ikka komisjoni kätte. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma kuulan praegu teie selgitusi ja ma olen tõelises hämmingus teie seisukohtade üle. Te väitsite hetk tagasi seda, et komisjon peab lähtuma Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna arvamusest. Teie ütlesite, et tegelikult peaks komisjon ka seda arvestama, aga see on teie soovitus. Mul on väga hea meel, et te kaasa noogutate praegu sellele asjale. Aga ma juhin tähelepanu, et teie olete Riigikogu juhatuse üks liikmetest, kes korraldab Riigikogu tööd. Siin asjas vaidlust ei ole. Ja nüüd viitega põhiseaduse §-le 3 ma juhin tähelepanu sellele asjaolule, et riigivõimu, mida me ilmselgelt siin praegu teostame, teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kusjuures need seadused on täitmiseks kohustuslikud. Igal juhul lasub teil praegu kohustus järgida seda põhiseaduse §-s 3 sätestatut. Ja kui te leiate või näete, et midagi on valesti, siis sellisel juhul peate reageerima, sest seesama § 3 kohustab teid selleks, seda tegema, sest riigivõimu ei saa teostada nende normide alusel, mis ei ole kooskõlas seadusega.

Nii et ma esitan ka palve teile, et võtta võib-olla praegu, ütleme, mingisugune juhatuse koosolek kokku, arutada see küsimus läbi, sest niivõrd palju on tulnud praegu saalis vihjeid selle kohta, et selle eelnõu menetlemine ei ole seadusepärane. Ning selleks, et kõrvaldada need vastuolud, mis on praegu, et saal saaks argumenteeritud vastused, peaksite, ütleme, selle arutelu läbi pidama. Mul on selline ettepanek teile.

Aitäh, hea kolleeg! Kordan veel kord: Riigikogu juhatus ei saa võtta mitte kuidagi komisjoni rolli ja volitusi. Siis muutuvad komisjonid mõttetuks, sellisel juhul, kui Riigikogu juhatus hakkab kõike üle otsustama, üle hindama. Ja minul ei ole põhjust arvata, et komisjon oleks käitunud seadusi rikkudes. 

Head kolleegid, ma lubasin, et ma rohkem ei võta. Aga ma võtan siis, kui keegi ei vaidlusta, ma võtan kaks päris viimast, Martin ja Varro, kui kõik on nõus sellega, et me rohkem ei lisa siia juurde. Martin, palun!

Ma tahan lihtsalt vastu vaielda sellele väitele, mis just tuli, et Riigikohus on hinnanud ja öelnud, et Riigikogu juhatus on käitunud seaduspäraselt. Ma olen kõiki neid kohtuotsuseid lugenud edas-tagurpidi, olnud ka kaebaja. Viimasel puhul, mis on nüüd see, millele te kõige rohkem toetute, kus me kaebasime selle üle, et rahanduskomisjon ei saatnud ka muudatusettepanekuid siia saali, aga seal oli väide see, et nad ei saa saata, sest need on välislepingud ja Riigikogu ei saa välislepingutesse midagi juurde kirjutada, mis oli ka tegelikult valeväide, aga hea küll, jätame selle kõrvale. Aga seal ütles Riigikohus täiesti selgelt ja ka selles otsuses, mis puudutas kaebust, et ei tule õigeaegselt saali eelnõud ja arupärimised, et jah, on rikutud kehtivat korda, aga võib. Võib! Tänane Riigikogu juhatus, tänane koalitsioon, liberaalne režiim võib, sest seda tehakse EKRE-le. See oli põhimõtteliselt kohtu otsus, mis oli. Selles mõttes ei saa öelda, vähemalt ei ole võimalik paberit tsiteerides öelda, et Riigikohus on öelnud, et seadust ei ole rikutud. On küll rikutud. Lihtsalt Riigikohtu liberaalsed aktivistid tegid teile poliitilist katet.

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, kui võtta must valgel neid tähtaegu, eks ju, võtame kas või arupärimised, siis loomulikult seda tähtaega ei olnud võimalik järgida. Siin võib tõesti öelda, et Riigikogu juhatus on rikkunud, aga seda ei olnud võimalik järgida, see oli põhjus. Kui neid on 500 tükki, siis ei olnud võimalik panna 500 tükki päevakorda. Selles mõttes jah, formaalselt sa võid väita, et me ei ole täitnud seda 20 istungipäeva jooksul läbivaatamise korda, vastamise korda järginud, aga see on paratamatus olnud. 

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! No mina loen nüüd kodukorraseaduse §‑st 102 lõige 2, et muudatusettepanekud, mille esitaja on sama ning mis on omavahel sisuliselt seotud, kantakse muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna. Ehk siis siin on antud need tingimused, millistel võib muudatusettepanekuid kokku siduda. Kuulates teie selgitusi, ma küsiksin teilt kinnitust selle kohta, et kas ma saan õigesti aru, et teie sõnul edaspidi minul kui Riigikogu liikmel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et minu poolt esitatud muudatusettepanekud ei seotaks kellegi teise muudatusettepaneku või ettepanekutega kokku minu tahte vastaselt, kui just jutt ei käi samasisulistest muudatusettepanekutest, nagu on viidatud selles §‑s 102 lõige 2, millele ma viitasin. Ehk kui komisjon otsustab minu ettepaneku kellegi teise ettepanekutega minu tahte vastaselt kokku siduda, siis minul edaspidi Riigikogu liikmena ei olegi mitte mingisugust võimalust selle vastu protestida viisil, et nii ei tehtaks. Kas see on teie seisukoht?

Jah, minu hinnangul on see komisjoni pädevus teatud juhtudel, mitte absoluutne, aga teatud juhtudel on see põhjendatud. (Hääl saalist.) No neid argumente on palju, need, millele Martin Helme viitas nii-öelda, mida on ka varem kasutatud, mida on rakendatud, ja ka obstruktsiooni eesmärgil esitatud muudatusettepanekute sidumine nii-öelda on täiesti võimalik, nii et selles mõttes. Aga seda saab otsustada komisjon, minul seda pädevust otsustada ei ole. 

Head kolleegid, ma leppisin, et me ei võta, me ei tekita rohkem debatti siin. No me ei saa siin. Varro Vooglaid ja rohkem tõesti ma ei võta ühtegi. Palun!

Jaa, ma ei soovi esitada uut küsimust, ma tahan lihtsalt sellele küsimusele siiski mõistuspärase ja arusaadava vastuse saada, et kust me siis edaspidi leiame need kriteeriumid, kui me ei leia neid Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 102 lõikest 2, kus need on must valgel kirja pandud. Kui teie ütlete, et ei, võib ka laiematest kriteeriumidest juhinduda selle otsuse langetamisel, siis kust me edaspidi leiame need kriteeriumid kirja panduna, et me saaksime veenduda, kas on tegutsetud kehtivate kriteeriumide kohaselt või mitte? Ei saa ju nii olla, et see on nüüd puhta suvaotsus. Ikka mingi standard peab kuskil kirjas olema ja me peame saama kontrollida, kas standardit järgitakse või mitte. Kust me selle standardi leiame?

Esimene on loomulikult Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadus – see on esimene dokument. Aga ütlen veel kord, et see olukord, mis Riigikogus on toimunud, obstruktsioon, on väga palju neid sätteid olnud sunnitud laiemalt tõlgendama. Ja tõepoolest, Riigikohus on korduvalt öelnud, et Riigikogu juhatusel on oluliselt laiem mandaat Riigikogu töö korraldamisel. Enesekorralduse õigust on nad korduvalt rõhutanud. Nii et see on paratamatu. Ja teine koht, ikkagi keskne koht, kus selle üle peaks vaidlema, diskuteerima, on komisjon. Seal on kõikide, vähemalt suuremate parlamendierakondade fraktsioonide esindajad on kõikides komisjonides ja komisjonis on see koht, kus selle üle diskuteerida, ja see on koht, kus seal öelda välja ka oma eriarvamus. See on koht, kus öelda välja oma eriarvamus, ja siis on võimalus võib-olla ka juhatusel hiljem seda hinnata.

Nii, head kolleegid, läheme nüüd tänase päevakorra juurde. Kordan veel kord, et esimeseks päevakorrapunktiks on Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344 teine lugemine, ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Teie ees on eelnõu, mis lahendab Eesti rahva jaoks mitu probleemi. Selleks, et seadus saaks võimalikult hea, arutas komisjon eelnõu lausa viiel konstruktiivsel istungil. Huvigruppide kaasamiskiri saadeti Õiguskantsleri Kantseleile, Riigikohtule, Vabariigi Valimiskomisjonile, riigi valimisteenistusele, Tartu Ülikoolile, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidule, SK ID Solutions Aktsiaseltsile, Eesti Konservatiivsele Rahvaerakonnale, Eesti Reformierakonnale, Isamaa Erakonnale, Erakonnale Eesti 200, Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale ja Eesti Keskerakonnale. Arvamused ja ettepanekud esitasid Vabariigi Valimiskomisjon ja riigi valimisteenistus. 

Kuna riigi valimisteenistuse poolt esitatud arvamuste ja ettepanekute hulgas on üks ettepanek, mis puudutab kohalikke omavalitsusüksusi, on selle ettepaneku osas küsitud arvamust Eesti Linnade ja Valdade Liidult. Ettepanekuga soovitakse valimisjaoskondade moodustamise aja varasemaks muutmist Riigikogu valimiste seaduses, teistes valimisseadustes ning rahvahääletuse seaduses. Kehtivas seaduses peavad valla‑ ja linnavalitsused moodustama valimisjaoskonnad hiljemalt 50. päeval enne valimispäeva. Ja ettepanek on see, et see oleks 60. päeval enne valimispäeva. 

Viimased kaks aastat on Vabariigi Valimiskomisjon aru pidanud nutiseadmes hääletamise võimaluse üle. Seni on seadus ette näinud, et valijarakenduse võib luua levinumatele, operatsioonisüsteemidele ning operatsioonisüsteemide valiku on kinnitanud riigi valimisteenistus. 

Järgmine väljatoodud ettepanek puudutab erinevate valitsusasutuste kaasamist valimiste korraldamisse. Seni on lähtutud põhimõttest, et valimiste korraldamisel kõikide küsimuste üle otsustab sõltumatu institutsioonina riigi valimisteenistus, mis on Riigikogu Kantselei struktuuriüksus. Põhimõttelisi olulisi küsimusi otsustab Vabariigi Valimiskomisjon, mille liikmed tulevad erinevate institutsioonide poolt ja mille sõltumatuses ei ole alust kahelda. 

Aruteludel kõlas, et salajasuse risk võib muutuda suuremaks, aga ei pruugi. Ühiskond tahab alati areneda, mis omakorda nõuab uusi valikuid ja lahendusi. Inimesed soovivad aina enam elektroonseid teenuseid, ka seal, kus elektroonseid teenuseid täna veel ei ole kasutusel. Ka e-valimised on üks võimalus tutvustada Eesti infotehnoloogiasektori võimekust ja sellest ei peaks mööda vaatama, olles ennast e-riigiks pidanud. Viimastel valimistel hääletas elektrooniliselt 51% valijatest. Seega ei saa väita, et usaldus elektroonilise valimise vastu on madal. Eesmärk on inimeste hääletamise valikute laiendamine. 

Ka riigi valimisteenistus esitas oma ettepanekuid. Kokkuvõtvalt. Kuigi elektroonilist hääletamist ei käsitleta eraldi hääletamisliigina, siis sellegipoolest on selle rakendamisel erisusi. Seetõttu on riigi valimisteenistuse hinnangul vajalik luua otsustusmehhanism, mille alusel mobiiliseadmega hääletamist korraldada. Riigi valimisteenistusel on koostatud nimekiri nendest riskidest, mis vajavad lahendamist, ja nende lahendamisega ka aktiivselt tegeletakse. Riigi valimisteenistuse sõnul ei ole kõik probleemid veel lahendust leidnud, sest töö veel käib. Seega on võimalik järgida põhjalikumalt otsustusmehhanismi ja mitte minna puhtalt entusiasmi pealt nutiseadmega hääletama. 

Vabariigi Valimiskomisjoni seisukoht oli, et toetada eelnõu algatuse eesmärki, et elektroonilise hääletamise küsimusi reguleeritakse täpsemalt. Näiteks seaduses võiks olla täpsustatud, mida täpselt auditites hinnatakse. 

Üks oluline teemaplokk, mida Vabariigi Valimiskomisjon ka Justiitsministeeriumile eelnõu kooskõlastuskirjas välja tõi, puudutab infosüsteemide regulatsioone. Praegune seadus on liigselt üldsõnaline selles osas, milliseid infosüsteeme ja milliseid andmeid valimiste korraldamisel kasutatakse, täpsemalt ka isikuandmete sisalduse seisukohalt. Arvestades, et üldine seadusandlik praktika on erinevate infosüsteemide reguleerimises märksa täpsem, võiks ka valimisseadusesse elektroonilise hääletamise infosüsteemi täpsemalt paika panna. 

Komisjon tutvus muudatusettepanekute ja nende selgitustega ja otsustas siduda osad muudatusettepanekud kokku üheks muudatusettepanekuks. Järgnevalt tutvustan muudatusettepanekute sidumise põhjendusi. 

Muudatusettepanekute loetelusse kantud seotud muudatusettepanekud võib jagada viide gruppi. Esiteks, ühe esitaja sisuliselt seotud muudatusettepanekud, näiteks muudatusettepanekud nr 3, 17 ja 26–29 ja teised. Sidumise aluseks on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 102 lõige 2, mille kohaselt muudatusettepanekud, mille esitaja on sama ning mis on omavahel sisuliselt seotud, kantakse muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna. Riigikogu töö‑ ja kodukorra seaduse kommentaaride kohaselt kannab osundatud regulatsioon menetlusökonoomika põhimõtet, selline sidumine on tavapärane praktika. 

Teiseks, erinevate esitajate identsed muudatusettepanekud, näiteks muudatusettepanekud nr 2, 21, 22, 20 ja 25. RKKTS‑i kommentaaride kohaselt on Riigikogu juhatuse järjekindel seisukoht see, et lähtuvalt RKKTS-i § 102 lõikest 1 võib sisult identseid, kuid erinevate esitajate muudatusettepanekuid kanda muudatusettepanekute loetellu ühe ettepanekuna. Selline sidumine on tavapärane praktika.

Kolmandaks, muudatusettepanekuks nr 1 on seotud kokku erinevate EKRE fraktsiooni liikmete esitatud 108 muudatusettepanekut, mille sisuks ja eesmärgiks on eelnõuga muudetavatest valimisi reguleerivatest seadustest erinevate elektroonilist hääletamist puudutavate sätete väljajätmine või kehtetuks tunnistamine. Komisjon otsustas siduda need ühele eesmärgile esitatud muudatusettepanekud üheks muudatusettepanekuks, kuivõrd need muudatusettepanekud on nende esitamise laadi ja arvu tõttu komisjoni hinnangul obstruktsioonilised muudatusettepanekud. Esitamise laadi all on peetud silmas seda, et näiteks ühe esitaja esitatud eraldi mitu elektroonilise hääletamise sätte eelnõust väljajätmise muudatusettepanekut ning lisaks esitatud veel ühe muudatusettepaneku, millega soovib jätta eelnõust välja kõik eelnevalt esitatud muudatusettepanekutest väljajäetavad sätted. Osa esitajaid esitas muudatusettepanekuid nii, et üks esitaja esitas muudatusettepaneku jätta eelnõust välja näiteks eelnõu § 1 punktid 1–4, iga punkti väljajätmine oli samas eraldi muudatusettepanekus ning teine esindaja esitas muudatusettepanekud, milles soovis välja jätta § 1 punktid 5–9, jätkas eraldi muudatusettepanekutes eraldi eelnõupunktide väljajätmist. Osad esitajad soovisid jätta iga eraldi muudatusettepanekuga eelnõust välja elektroonilist hääletamist reguleerivaid üksikuid sätteid. Valdaval enamusel muudatusettepanekutel puudub sisuline selgitus. Ka ei tulnud enamus muudatusettepanekute esitajaid komisjoni istungile oma muudatusettepanekuid selgitama ning kui tulid, siis ei olnud aru saada, mis põhjusel esitati muudatusettepanekud sellises laadis. Nende muudatusettepanekute obstruktsioonilisele iseloomule viitab ka nende suur hulk, milleks on 108 muudatusettepanekut. Seega viitavad nende muudatusettepanekute esitamise laad ja suur hulk sellele, et need muudatusettepanekud on ebasiirad ehk pole esitatud eesmärgiga muuta eelnõu tekst paremaks. Sellises laadis ja hulgal muudatusettepanekute esitamise eesmärk saab olla ainult kunstlikult muudatusettepanekute hulga ebamõistlikult suureks paisutamine, selleks et teha eelnõu seadusena vastuvõtmine võimalikult raskeks. Komisjon leidis, et neid 108 obstruktsiooni eesmärgil esitatud muudatusettepanekut ei ole põhjendatud hääletada eraldi ei komisjonis ega täiskogus, kuna see ei aita kaasa eelnõu paremaks muutmisele ega muuda eelnõu üle peetavat parlamentaarset debatti komisjonis ega täiskogus sisukamaks, mistõttu kulutatakse asjata komisjoni ja täiskogu aega ning muudetakse selle eelnõu seadusena vastuvõtmise täiskogus põhjendamatult raskeks. Seetõttu otsustas komisjon siduda need 108 obstruktsioonilist muudatusettepanekud kokku üheks muudatusettepanekuks. 

Riigikohus on oma hiljutises lahendis viidanud Veneetsia komisjoni hinnangule, mille kohaselt on Veneetsia komisjon pidanud parlamendivähemuse kaitseks piisavaks, kui asjakohaste muudatusettepanekute filtreerimise otsustab komisjon, kus opositsioon on proportsionaalselt esindatud. Riigikohtu liige Ivo Pilving märkis ERR‑i portaalis: "Pole olemas mustvalget piiri, kus lõppeb mõõdukas obstruktsioon ja algab kuritarvitus. Muudatusettepanekute puhul tuleb seda hinnata, vaadeldes ettepanekute arvu, sisu ja konteksti. [---] Filtreerimisega peavad parlamendi allorganid ise toime tulema, see on ka rahvusvaheliselt aktsepteeritud lahendus." Õiguskantsler leidis hiljutises Juridica artiklis, et Riigikogu kodukord on täiesti eripärane õigusakt, mille puhul võib kõne alla tulla olukorra lahendamine selles toodud üldise reegli tõlgendamise teel, aga üldisest reeglist erandjuhul põhjendatud kõrvalekaldumine. Vabariigi President märkis oma 8. detsembri 2023. aasta otsuses nr 341, et konfliktide lahendamise üks vahend on Riigikogu kodukorra tõlgendamine põhiseaduslike printsiipide valguses. Riigikohus on pidanud oluliseks, et muudatusettepanekute esitamise õigus aitaks kaasa Riigikogu tahte kujundamisele parlamentaarse demokraatia põhimõtete vaimus, mida iseloomustavad eelnõude igakülgne läbiarutamine, vähemuse kriitika avalik käsitlemine ning esitatud alternatiivide kaalumine. Kõnealuste muudatusettepanekute üheks kokkuliitmine ei kahjusta nimetatud eesmärki, sest muudatusettepanekute esitajad on saanud neid juhtivkomisjonis tutvustada. Samuti on võimalik muudatusettepanekute esitajatel tutvustada oma arvamust elektroonilise hääletamise kohta eelnõu teise lugemise käigus küsimusi esitades ja läbirääkimistel sõna võttes. Kõigi sama eesmärki kandvate muudatusettepanekute eraldi hääletamine Riigikogu istungil ei annaks parlamentaarsele debatile midagi juurde. Parlamendi töö peab olema lisaks vähemuste õigustega arvestamisele ka tõhus ning nende kahe eesmärgi vahel tuleb leida tasakaal. Komisjoni hinnangul on tasakaal leitud. Nende 108 muudatusettepaneku üheks sidumine lähtub eesmärgipärasuse põhimõttest, parlamendi enesekorraldusõigusest ning parlamendi töö tõhususe ja töövõime tagamise eesmärgist. Komisjon toetas nende muudatusettepanekute sidumist üheks muudatusettepanekuks ja komisjon jättis muudatusettepaneku nr 1, otsustas jätta see arvestamata. 

Neljandaks, muudatusettepanekus nr 19 on seotud kokku ühe esitaja sama seadusesätet muutvad üksteist välistavad muudatusettepanekud. Muudatusettepanekutes soovitakse muuta kandidaadi andmete avalikustamise aega, nähes igas muudatusettepanekus ette kuude lõikes erineva tähtaja. Esitaja on märkinud kõigi muudatusettepanekute juurde selgitusena, et antud muudatuse sisseviimine on vajalik, et seadus oleks sõnastatud täpselt ja kõigile üheselt arusaadavalt. See ei lähe kokku muudatusettepanekute sisuga. Esitaja ei soovinud tulla komisjoni muudatusettepanekut tutvustama, kuigi mitmed võimalused olid pakutud. Komisjon leidis, et muudatusettepanekud on esitatud eesmärgiga takistada eelnõu seadusena vastuvõtmist ja venitada menetlust selliselt, et eelnõu vastuvõtmiseks kuluks ebaproportsionaalselt palju aega. Komisjon leidis, et need muudatusettepanekud on ebasiirad, mis tähendab, et ei ole esitatud eesmärgiga muuta eelnõu tekst paremaks. Ei saa lugeda siiraks seda, kui üks esitaja esitab muudatusettepaneku, milles pakub välja ühes ja samas küsimuses seitse erinevat alternatiivi, selle asemel et valida välja alternatiividest üks, esitada üks muudatusettepanek. Komisjon leidis, et nende muudatusettepanekute esitamise laad, ühe ja sama sätte üksteist välistaval moel muutmine, viitab selgelt sellele, et nende muudatusettepanekute sellisel kujul esitamise eesmärk on muudatusettepanekute hulga kunstlikult suureks paisutamine. Sellest tulenevalt leidis komisjon, et need muudatusettepanekud on esitatud obstruktsiooni eesmärgil. Komisjon leidis, et selliseid muudatusettepanekuid ei ole mõistlik hääletada eraldi ei komisjonis ega täiskogus, kuna see ei aita kaasa eelnõu paremaks muutmisele ega anna midagi juurde parlamentaarsele debatile, vaid see kulutaks komisjoni ja täiskogu aega ning raskendaks ülemääraselt selle eelnõu seadusena vastuvõtmist. Sellest tulenevalt sidus komisjon need muudatusettepanekud kokku üheks muudatusettepanekuks ja jättis muudatusettepaneku arvestamata. 

Viiendaks, muudatusettepanekutes nr 31, 33, 34 ja 54 on seotud kokku ühe esitaja muudatusettepanekud, milles soovitakse muuta eelnõu erinevaid sätteid, kusjuures need muudatusettepanekud on vormistatud nii, et iga järgmine muudatusettepanek sisaldab eelmistes muudatusettepanekutes sisalduvaid muudatusettepanekuid. Viimane muudatusettepanek hõlmab kõiki eelnevaid muudatusettepanekuid. Komisjon leidis, et ka need muudatusettepanekud tuleb lugeda nende esitamise laadist tulenevalt ebasiirasteks, see tähendab, et need ei ole esitatud eesmärgiga muuta eelnõu tekst paremaks. Ka need muudatusettepanekud on esitatud eesmärgiga paisutada eelnõule kokku esitatud muudatusettepanekute hulk kunstlikult suureks, et eelnõu seadusena vastuvõtmine oleks takistatud, venitades menetlust selliselt, et eelnõu vastuvõtmiseks kuluks ebaproportsionaalselt palju aega. Seetõttu luges komisjon ka need muudatusettepanekud esitatuks obstruktsiooni eesmärgil. Komisjon leidis, et sellest tulenevalt on põhjendatud siduda need muudatusettepanekud kokku üheks muudatusettepanekuks. Komisjon jättis need muudatusettepanekud arvestamata. 

Põhiseaduskomisjon esitas eelnõule 12 muudatusettepanekut. Muudatusettepanekus nr 6 täpsustatakse riigi valimisteenistuse ülesandeid ja vastutust valimiste infosüsteemi ja elektroonilise hääletamise süsteemi arendamisel ja haldamisel. Muudatusettepanekus nr 7 sätestatakse Riigi Infosüsteemide Ameti roll ja rahastamise seaduses. Muudatusettepanekus nr 65 sätestatakse selgelt võimalus kasutada tulevikus valimistel m‑hääletamist. Muudatuse kohaselt hindab tehniliste lahenduste sobivust Vabariigi Valimiskomisjon enne iga valimist ning määratleb kasutatavad operatsioonisüsteemid oma otsusega. Lisaks sätestab eelnõu, et valijarakenduse võib luua ka mobiiliseadme operatsioonisüsteemidele, see tähendab nutiseadmes, eelkõige telefonid ja tahvelarvutid, mis toetavad valijarakenduse töötamist. Säte on kavandatud jõustuma 1. oktoobril 2024. Muudatusettepanekus nr 23 tuuakse valimisjaoskondade moodustamine 10 päeva varasemaks. See on vajalik, et riigi valimisteenistus jõuaks jaotada jaoskondade vahel arvutid ja muud valimisvahendeid. Säte on kavandatud jõustuma 1. oktoobril 2024. Muudatusettepanekus nr 57 antakse Vabariigi Valimiskomisjonile õigus kehtestada oma otsusega elektroonilise hääletamise tehnilised nõuded. Elektroonilise hääletuse korraldus võib aja jooksul muutuda, mistõttu peab olema võimalus tehnilisi nõudeid täpsustada või kehtestada täiendavaid nõudeid.

Komisjoni ettepanek on eelnõu teine lugemine lõpetada. Ma tänan tähelepanu eest.

Suur tänu! Ma omalt poolt tänan ettekandjat selle eest, et ta nii põhjalikult käsitles neid teemasid, mis just olid Riigikogu liikmete küsimused. Ka protseduurilises mõttes ma siiralt tänan. Küsimus ei ole selles, ma ei anna hinnanguid, millised vastused kellele sobivad, kellele mitte, aga veel kord, need olid valdavalt teie küsimused. Ja siiralt tunnustan, et komisjoni esimees on väga põhjalikult vähemalt komisjoni seisukohti tutvustanud. Ma arvan, et see on väga hea. 

Varro Vooglaid, palun! (Kalle Grünthal räägib saalist.) Ei, me ei hakka … Me ei hakka sekkuma vahele siia debatti. (Kalle Grünthal räägib edasi.) Palun hetkeks mikrofon Kalle Grünthalile, et läheks nii-öelda protokolli sinu mure.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Käisin vahepeal mööda maja ringi ja laekus stenogrammi- ja sellest osakonnast kerge kaebus, mitte kaebus, aga vihje selle kohta, et ettekandja räägib väga kiiresti. Kuna meie aparaat ju automaatselt kirjutab selle üles, siis need tuleb kõik ümber, must tekst tuleb pärast normaalseks teha. Kas on võimalik paluda, et ettekandja räägiks normaalselt, aeglaselt ja sõnalõpud selgelt välja, et seda musta tööd pärast ametnikud ei peaks tegema?

Ettekandja rääkis kindlasti normaalselt. Mul ei ole küll ühtegi etteheidet. Aga tõepoolest, ma olen seda korduvalt öelnud, meie rääkimise tempo on meil kõigil erinev, kellel kiirem, kellel aeglasem. Aga kui see tekitab tehnilise probleemi, siis ilmselgelt istungiosakonna juhataja seda kontrollib, et siis me võib-olla tekitame endale suurema mure. Siis võib-olla sellise palve ma edaspidi esitan tõesti, kui see vastab tõele. Aga seda istungiosakond kontrollib. Aga veel kord: jutt oli minu jaoks vähemalt selge ja arusaadav.

Varro Vooglaid, palun! (Saalis räägitakse.) See küsimus oli juba enne üleval. Varro Vooglaid, palun! (Saalis räägitakse.) Varro Vooglaid, palun, kas te soovite esitada küsimust või ei soovi? (Varro Vooglaid: "Ma ei saa samal ajal rääkida.") Mikrofon on teil sees. Palun!

Ma tahaksin minut aega küsimuse esitamiseks saada uuesti. Ma ei saa samal ajal esitada küsimust, kui käib diskussioon. 

Annan sekundeid juurde teile, hea kolleeg.

Ma tahtsin teie käest küsida sellise väga lihtsa küsimuse, aga printsipiaalse küsimuse. Kas te põhimõtteliselt nõustute minuga, et on lihtsalt elementaarselt ebaloogiline siduda omavahel kokku muudatusettepanekud, mis on sisu poolest teineteist välistavad? Kui me paneme ühte paketti kokku ja seega koos hääletusele muudatusettepanekud, mis ei ole sisult kokkulangevad, vaid vastupidi, risti vastupidi teineteist välistavad? Kui näiteks üks ütleb, et seadus peaks jõustuma 1. märtsil, teine ütleb, et peaks jõustuma 1. aprillil, kolmas ütleb, et peaks jõustuma 1. mail ja neljas ütleb, et peaks jõustuma 1. juulil, siis kuidas saab nende üle ühe hääletusega hääletada? See on selline põhikooli loogika vastane eksimus minu hinnangul. Või kas ma saan millestki valesti aru teie hinnangul?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Juhul kui see muudatusettepanek arvestatakse või läheb suures saalis läbi, siis eelnõu lugemine katkestatakse ja siirdutakse tagasi komisjoni, et valida sealt ja need uued ettepanekud teha. Et sealt valida välja see kuupäev, mis lõpuks peaks seadusesse minema. Te saate ehk minuga nõus olla, et kui me kõik kolm korraga seadusesse kirjutame, on nad ka üksteist välistavad ja tekib seadusloome segadus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma küsin nüüd ettekandja käest sama küsimuse, mis enne küsisin juhataja käest hinnangu andmiseks. Muudatusettepanek number üheksa on minu tehtud ettepanek, väga sisuline. Selle sisu on, et e-hääletus peab vastama põhiseadusele, ja just küberturvalisuse tagamise protsess. Komisjon on öelnud, et seda jätta arvestamata. Mina küsin, et kas komisjoni otsus sisuliselt mitte järgida põhiseadust, kui jättis selle ettepaneku arvestamata, on relevantne. Kuidas sellesse suhtuda? Kas komisjoni otsused ja komisjoni liikmete otsused peavad olema põhiseaduse vaimus ja järgima põhiseadust või mitte? Igatahes juhataja ütles, et komisjon ja Riigikogu liikmed peavad järgima põhiseadust. Kuidas komisjon jättis arvestamata muudatusettepaneku, mille sisu on, et käesoleva seaduse paragrahvid eriti küberturvalisuse osas peavad järgima meie … et e-hääletus peab vastama põhiseadusele samamoodi, nagu vastab sellele paberhääletus?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma arvan seda, et kõik Eesti Vabariigi kodanikud ja siin elavad inimesed peavad käituma põhiseaduse vaimus. Aga kui me räägime seadusloomest, siis kui oli see küsimus, et lisand peab vastama põhiseadusele, siis ideeliselt peaks sellesama lause lisama iga seaduse iga paragrahvi lõppu, et vastavalt põhiseadusele. (Hääl saalist.) Ma saan aru, aga me ei saa igas … Kui me räägime sellest ideest, et me peaksime iga seaduse lõppu kirjutama, et see peab vastama põhiseadusele.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te oma kõne alguses ütlesite, et selle muudatuse või selle seaduseelnõuga lahendatakse mitu probleemi. Samas on valimiskomisjoni esimees vastupidisel arvamusel, ütleb, et sellega tekib väga palju probleeme. Samamoodi ka oma ala eksperdid on öelnud, et seal on loendamatu arv probleeme seoses sellega. Minu küsimus on lihtne, et miks me tuleme praegu, miks te tulete praegu siia Riigikogu ette. Ise te mainisite ka, et väga palju probleeme on lahendamata, ja te tulete selle eelnõuga meie ette, teades, et probleemid on suured ja ei ole praegu võimalik isegi rakendada seda seadust, mida te tahate praegu, et me hääletaksime.

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! See jäi natukene umbsõnaliseks, aga ma proovin mõista. Siin kindlasti komisjonide istungite käigus tõid nii valimiskomisjon, komisjoni liikmed kui ka riigi valimisteenistus välja murekohti ja väga paljud neist jõudsid ka lahenduseni ja esitati ka põhiseaduskomisjoni poolt ettepanekud, kuidas neid paremini lahendada. Näiteks Riigi Infosüsteemi Ameti rolli määratlemine ja täpsustada otsustusõigust valimiskomisjoni ja riigi valimisteenistuse vahel. Need probleemid said kõik lahenduse ja ma arvan, et võimalus näiteks Smart-ID‑ga hääletada kindlasti teeb Eesti inimeste elu paremaks. Tihtipeale langeb ka valimiste aeg koolivaheaja aega ja paljud inimesed ei reisi oma rüperaalidega, mistõttu on nende hääl jäänud arvestamata, ja ma arvan, et see aitab kindlasti neid inimesi ka.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Härra ettekandja! Vaat üks ülioluline probleem internetivalimistega ja ühtlasi see asjaolu, et miks ükski Euroopa riik sellisel kujul internetivalimisi üleriiklikel valimistel ei kasuta, on see salajasuse tagamise probleem. Selle eelnõuga luuakse võimalus laiendada Eestis interneti vormis e-valimised ka mobiilseadmele. Nüüd, EKRE seda ei toeta, kuna see võimalus muudab valimiste salajasuse veelgi haavatavamaks. Ja Katri Raik, keda küll ei saa väga süüdistada EKRE-meelsuses, ta on väitnud, et Narvas oli arvuti justkui liikuv valimiskast. Kuidas see teie suhtumine on? Mida te arvate, kas mobiiltelefoni võimalik kasutusele võtmine internetivalimistel summutab või võimendab juba niigi seda üliolulist salajasuse puudumise defekti?

Aitäh! Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Siin oli mitu küsimust korraga. Ma arvan, et Eesti riik väga paljudes küsimustes erineb teistest Euroopa riikidest ka meie digiriigi näitel. Meil on väga palju struktuuriliselt seal ümber, et valimist toetada selle salajasuse küsimuses, et keegi siis üle õla vaatab. Ehk siis ma arvan, et see kindlasti seda ei võimenda. Ja alati on inimestel võimalus valida ümber kas elektrooniliselt hiljem, tehes seda salaja, kui teda on juhuslikult sunnitud. Ja kõige lõpuks saab minna ka üle-eelmisest aastast saati, 2021. aastast saati minna pühapäeval ka valimiskasti juurde, kus on salajasus kindlasti tagatud, kui inimesel on see murekoht tekkinud. Ma mõtlengi, et oli üks küsimus veel. Kui hiljem tuleb meelde, siis ma vastan. 

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma ei tea, mis digiriigist me räägime siin. Apotheka kaotas 700 000 inimese terviseandmed, isikuandmed, delikaatsed. Digiriik Eesti ei suuda eksameid korraldada, lastele sisseastumiseksameid korraldada, aga künname edasi e-hääletusega. Kusjuures, jah, olemegi eriline Euroopa riik, Venemaaga sarnane. Selles mõttes, et Venemaal on ka elektrooniline hääletus sarnane nagu meil, üheski teises normaalses riigis ei ole.

Aga ma küsin. Siin ettekandest jäi kõlama, et valimisteenistus on kaardistanud riskid ja need riskid vajavad lahendamist, aga need riskid veel ei ole lahendatud. Meie oleme rääkinud riskidest, et valimised ei ole ühetaolised, valimised ei ole salajased, valimised ei ole vaadeldavad, valimised ei ole kontrollitavad. Kas valimisteenistusel on veel mingid riskid, mis nad on kaardistanud, ja mida nad kavatsevad ette võtta ja kuidas see seadus aitab?

Ma väga tänan selle küsimuse eest. Ma tooks välja, et ka Šveitsis on enamus kantonites võimalus kasutada elektroonilist valimist ja ka Kanadas on erinevates omavalitsustes seda tehtud. Ja arvestades meie … (Saalis räägitakse.)

Palun vaikust!

Kohalikel valimistel on Kanadas seda tehtud minu andmete kohaselt. Riigi valimisteenistus tõi välja mõned ohukohad mobiiliga hääletamisel. Minu meelest on see väga asjakohane, et need praegu välja tuuakse, ja seda tasub rõhutada, et selle seaduseelnõuga antakse Vabariigi Valimiskomisjonile see otsustusõigus kasutada mobiiliga hääletamist, mitte ei kirjutata, et me hakkame mobiiliga hääletama. Antakse võimalus tuleviku mõttes.

Mina usun ka seda, et me ei saa arvestamata jätta seda, kui palju ühiskond areneb ja kus me liigume: tegelikult rüperaalidest liigub elu aina rohkem nutitelefonide poole. Et kui meil e-valimise seadused on, et see seda süsteemi ei muuda, see lisab ühe tarviku sinna juurde. Ma arvan, et see on oluline, kui me tahame ka tulevikku vaadata. Ja valimisteenistus ehk siis Vabariigi Valimiskomisjon ei tee seda otsust enne, kui need riskid on piisavalt maandatud, ja minu arvates on see mõistlik.

Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui ma olin veel teie komisjoni liige, siis ma esitasin seda küsimust, aga ei saanud vastust. Proovin nüüd. Palun konkreetset vastust. E-valimiste puhul kes ja kuidas saab tõestada, et inimene hääletas ise ja tegi seda vabatahtlikult?

Ma tänan väga selle küsimuse eest, hea kolleeg! See tuletas mulle meelde ühte härra Jaak Valge küsimuse osa. Nimelt, juhul kui keegi sunnib kedagi valima, siis on tegemist seaduserikkumisega ja tuleb teavitada politseid. Ehk see on täpselt samasugune seaduse rikkumine kui iga teine, mis on seadusevastane. Ja praeguses olukorras on neid riske maandatud mobiiliga hääletamise puhul potentsiaalselt tulevikus, sarnaselt ka e-hääletamise puhul, et on võimalus internetis ümber valida, kui on sunnitud seda valikut tegema. Ja samamoodi on võimalik pühapäeval minna valimiskasti juurde, kus on kindlasti salajasus tagatud. Ja juhul, siin võib-olla üleskutse kodanikele, kui te tunnetate, et teid mõjutatakse ja salajasus ei ole tagatud, siis tuleb sellest teavitada politseid nagu iga teise seaduserikkumise puhul.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! See eelnõu on lihtsalt sihuke kosmeetiline, et jätame mulje, kohendame kosmeetiliselt, jätame Riigikohtule mulje, et näed, me midagi tegime. Samas mina esitasin kümme väga sisulist ja põhjendatud muudatusettepanekut. Mitte ühtegi nendest ei arvestatud. Lihtsalt kalanäoga kuulati ära, argumente ja vastuargumente tõsiselt võetavaid ei olnud ja aetakse oma rida edasi. Ja küsimus on, mis selle eelnõu eesmärk on. Pluss veel see, et tooge välja, mis on need konkreetsed muudatused selles eelnõus, millega on elektrooniline valimine tehtud võltsimiskindlamaks.

Ma väga tänan selle küsimuse eest! Te käisite ka komisjonis, teil on võimalik olnud selle materjaliga tutvuda. E-valimiste võltsimise puhul ei ole mul põhjust arvata, et seda on tehtud. Meil on e-valimised kontrollitavad igas etapis, see on kontrollitud matemaatiliselt ja valimisvaatlejate poolt. Ehk siis mul ei ole praegu alust kahelda e-valimiste usaldusväärsuses. Ja selle eelnõu üldine eesmärk, ma arvan, on vaadata tuleviku poole, kus kohta meie ühiskond areneb. Esimestel e-valimistel kasutas seda võimalust 2% hääletajatest ja viimastel valimistel ligu 52%. See 26 korda tõusnud. Ja ma usun ka seda, et meie väga innovaatilisel riigil on mõistlik seda teekonda jätkata. Riigi Valimisteenistus ja Riigi Infosüsteemi Amet on teinud suurepärast tööd nende e-hääletamise süsteemide loomisel ja samamoodi teevad seda kindlasti m-hääletamise puhul. Ja selle üle on mul ainult hea meel. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud komisjoni esimees! Tegelikult mina arvan, et põhiseaduskomisjon ületas oma kaalutlusruumi, väites, et muudatusettepanekud pole siirad või sisulised. Kui ma vaatan protokolli, siis esitajad selgitasid oma muudatusettepanekute sisu ja eesmärki. Omaette küsimus on see, kuidas see sidumine toimus. Te olete pannud kokku muudatusettepanekud, mis puudutavad erinevaid valdkondi, on erineva sisuga, üheks muudatuseks. Teisisõnu sisulistest muudatusettepanekutest te ise tegite sisutud muudatusettepanekud. Ma arvan, et parim näide on see, kus oli eraldi esitatud muudatusettepanek selle sätte kohta, mis puudutas mobiilseadme operatsioonisüsteemidele häälekontrolli rakenduse loomist. Seal oli palve see säte välja jätta. Ja nüüd te olete selle sidunud teiste muudatusettepanekutega. Seega täna saadikud ei saa hääletada eraldi seda muudatusettepanekut, mis puudutab just häälekontrolli rakenduse loomist mobiilseadmetele. Te olete selle kokku sidunud teistega.

Kas te ehk täpsustate seda numbrit? Mul ei tule praegu ette. 

Palun hetkeks tagasi mikrofon Anastassia Kovalenko-Kõlvartile. Üks hetk, veel ei ole! Palun mikrofon Anastassia Kovalenko-Kõlvartile! 

Muudatusettepanek puudutab siis täpsemalt seda, mis oli eelnõu algne sätte sõnastus.

Mis number see oli?

See on § 48³ lõige 5 või 6. Mul on vaja see eraldi eelnõu … Aga probleem on selles, et ta on pandud kokku teiste muudatusettepanekutega.

Aitäh! Me lähtusime muudatusettepanekute sidumisel sellest printsiibist, et kui need on kõik tekitatud, on sisuliselt seotud erinevate esitajate poolt ehk siis kõik e-hääletamist välja jätvad ettepanekud pandi kokku, et siis on … Seal tekib ka see olukord, et kui üks nendest muudatusettepanekutest leiab toetust, aga teised ei leia, siis kogu see seaduse mõte kaob ära, sest need on omavahel seotud. Konkreetse näite puhul, kuidas muudatusettepanek on … Ma eeldan, et te rääkisite sellest. Kui te seda täpset numbrit ei oska öelda, siis mul on raske natuke täpsustada.

Hiljem saate täpsustada või teise küsimusega. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on teile küsimus, mis on … Ma ei hakka neid paragrahvinumbreid siin laduma, see ei oma mingit mõtet. Aga küsimus puudutab seda anonüümsete logide säilitamise aega,. See on praegu üks kuu peale valimiste lõppu ja juhul, kui on mingid vaidlused, siis seda on võimalik pikendada. Aga no reaalsuses sellest ühest kuust ei aita ja ka komisjonis asjatundjatega oli sellest juttu. Mul on muidugi pakutud tähtajad, et see võiks säilida seal 50 aastat või veel pikemalt – selle üle saab vaielda –, aga ka lühemad tähtajad, kas aasta või 10 aastat, on siiski mõistlik, sest tehnoloogiliselt on ju võimalik neid probleeme hiljem ka arenenud IT puhul tagantjärgi vaadata ja kontrollida. Milline on teie seisukoht: kas see üks kuu, nagu ta praegu siiski jäi siia sisse, on piisav või see peaks olema pikem?

Jah, praegu on see üks kuu ja juhul, kui tekib vaidlus, siis seda ka pikendatakse. Kui valimistulemused on kinnitatud, siis ma ei näe põhjendust, ma isiklikult ei näe põhjust seda pikemalt säilitada.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No meil siin on kogu aeg nüüd rõhutud sellele, et Riigikohus on andnud loa seadusi rikkuda. Minu arvates sellist luba ei ole Riigikohus andnud, aga seda ikkagi tehakse, ja tehti ka praegu komisjoni poolt. Aga ma ei hakka selle üle kaeblema. Ma juhin tähelepanu sellele, et Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et praegu on seadusega mitte just otseselt vastuolus, aga mitte ka seadusega päriselt kooskõlas see, et valimiskomisjonile ja valimisteenistusele on delegeeritud e‑valimiste läbiviimise protseduuride korraldamise õigus. See ei peaks aga nii olema ja seadusandja peaks need asjad seaduses täpselt lahti kirjutama, et alama astme institutsioon, antud juhul valimisteenistus, ei saaks teha midagi omapäi. Ja need küsimused on tänasel päeval lahendamata. Kui tuleb see eelnõu vastuvõtmine, tuleb veel ka m‑valimine, siis on see vastuolu seda enam veelgi laiendatud. Kas te ei näe siin probleemi?

Ma väga tänan selle mõttearenduse eest, hea kolleeg! Ma usaldan täielikult Eesti riigi valimisteenistust, nad on oma ülesannete tasemel, et ma ei näe põhjust seda teha.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt komisjoni esimees! Te keskendusite väga pikalt nende erinevate muudatusettepanekute kokkusidumise, ebaseadusliku kokkusidumise lahti rääkimisele, mida tõepoolest arutati komisjonis. Ja siis lühidalt rääkisite ka sellest, mis puudutas nüüd otsustuspädevust, mida hakkab otsustama kas valimiskomisjon või -teenistus ja mida lahti kirjutada seaduses. Aga tegelikult kogu eelnõu kõige olulisemast sisust ei rääkinud te mitte midagi. Ma ei ole absoluutselt nõus istungi juhatajaga, kes ütles ja tänas teid põhjaliku lahtiseletamise eest. Tegelikult esimese lugemise järel oli meil mitmeid koosolekuid, kus käisid erinevad osapooled ja juhtisid tähelepanu, sealhulgas ka valimiskomisjon, just nendele riskidele, mis puudutavad hääletamist, ja sellele, kuidas ei ole võimalik teostada kontrolli nutihääletuse puhul, nutiseadmetega hääletuse puhul. Nüüd on teil piiramatu aeg vastamiseks. Olge palun hea, avage suurele saalile selle sisupool, just mis puudutab nutiseadmetega hääletamist …

Aitäh!

… ja kõiki neid võimalikke riske, mida korduvalt välja toodi ja mis on jätkuvalt lahendamata.

Aitäh! Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Tõesti, komisjoni istungil Vabariigi Valimiskomisjoni esimees tutvustas riske, ka seadusandlikult, ka seda otsustuspädevust ja rääkis ka m-hääletamise riskidest. See oli siis eelnõu algsest tekstist lähtuvalt. Nüüd, koostöös nii valimiskomisjoni kui ka valimisteenistusega põhiseaduskomisjon arutas nendega. Me leidsime seal lahendused, kuidas seda asja manageerida ja neid riske vähendada. Ja see lõplik otsus, kuhu me jõudsime, oli see, et see otsustuspädevus liigub valimisteenistuselt valimiskomisjoni, mis on sõltumatu institutsiooni esindaja. See maandab kindlasti hulgaliselt neid riske. Nüüd on Riigi Infosüsteemide Ameti ja valimisteenistuse koostöö küsimus, et mis hetkeks nad suudavad selle mobiiliga hääletamise süsteemi teha valimiskomisjoni jaoks piisavalt usaldusväärseks, et valimiskomisjon võtaks vastu otsuse, et seda võib kasutada. Ja selle eelnõu puhul ongi riskide maandamise osa see, et see otsus anti sõltumatule institutsioonile, milleks on Vabariigi Valimiskomisjon, ja valimiskomisjon peab selle otsuse vastu võtma.

Ma toonitan üle ka selle, et meie ühiskond üleüldiselt liigub arvutite pealt üle nutitelefonide peale. Ja kui siuke võimalus on, siis võib-olla ei kasutata seda järgmine 20 aastat, kui see ei ole piisavalt usaldusväärne, võib-olla kasutatakse, kui on. Aga te peate ka tõdema, härra Seeder, et te ise ka kasutate kindlasti hästi palju nutitelefoni, olen näinud, ka tablet'eid ja ka tehisaru, mille üle mul on hea meel. See näitab nende laialdast levikut ja see, et me kasutame seda innovatsioonivõimalust, et Riigi Infosüsteemide Amet ja riigi valimisteenistus hakkaksid arendama seda võimekust. Sest selle seaduseelnõu vastuvõtmisega annab see neile õiguse seda arendama hakata, ja ma arvan, et see on meie riigi jaoks ainult positiivne.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Oma ettekandes te mainisite, et ei saa väita, et usaldus internetihääletamise süsteemi vastu on madal. No kuidas ei saa? Saab küll. Väga hästi saab väita. Te olete ilmselt teadlik küsitluste tulemustest, mille kohaselt ligi 40% Eesti Vabariigi kodanikest kas ei pea seda süsteemi usaldusväärseks või pigem ei pea seda usaldusväärseks. Mina ei ole teadlik ühestki teisest Euroopa Liidu liikmesriigist, kus kasutatava valimissüsteemi vastu oleks usaldus sedavõrd madal. Ja mind täitsa huvitab, kas teie olete teadlik ühestki teisest Euroopa Liidu liikmesriigist, kus nii vähe usaldatakse kehtivat valimissüsteemi. Ja kuna me teame, et selle internetihääletamise süsteemi kasutamine ei suurenda märkimisväärselt valimisaktiivsust, ei tee valimisi odavamaks, aga samal ajal langetab usaldust valimissüsteemi vastu, siis milleks probleemi veel süvendada, selle asemel, et hakata seda tõsiselt võtma ja taastada usaldus valimissüsteemi vastu?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma arvan, et siin ei ole kohane võrrelda Eesti riiki teiste riikidega, sest me oleme väga paljudes küsimustes oleme enda digiriigi ja digihalduse küsimustes ees. Meil on valijate register, mida me saame kasutada, mida paljudes riikides ei ole, ehk siis paljud riigid ei ole seda kasutusele võtnud – mitte seetõttu, et puudub usaldus, vaid seetõttu, et neil puudub võimekus. Ka mina olen poole aasta jooksul kohtunud korduvalt erinevate riikide valimisteenistuste ja ka parlamendiliikmetega, kes tunnevad suurt huvi selle vastu, kuidas e‑valimisi korraldada, ja see näitab seda, et see pigem ei ole ainult usalduse taga, vaid on ka võimekuse taga. Ja Eesti riigis, kui me vaatame seda, kui palju e‑hääletamist kasutatakse, siis meil on tõesti on see uuring, kus oli 60 : 40, kus peab tõdema, et enamus ikkagi usaldab seda ja see, kas natuke usaldab või mitte, seda ma täpselt ei tea, aga see on nendest uuringu alustest lähtuvalt. Ma täpselt ei tea, palju seal uuringus inimesi küsitleti, aga seal võime öelda ka seda, et kui meil käib hääletamas umbes 65–70%, siis 30% inimesi kas ei usalda ka hääletusi, et päris nii me ka öelda ei saa. Ja kas inimestel on alati võimalus minna hääletama paberil. Eks ma ise kahtlustan, mul ei ole muidugi andmeid, et ka selles uuringus ei ole küsimus ainult e‑hääletamises, vaid on hääletamises üleüldiselt. Mis need rühmad on, keda küsitleti, ma kujutan ette, et kui … Ma täpselt, ma ei ole seda nii täpselt kontrollinud seal, aga et seal neid faktoreid on mitmeid. Ja millest me saame lähtuda, me saame lähtuda sellest, et iga valimisega on e‑hääletamist Eesti riigis rohkem kasutatud. See on nagu, see on fakt. Protsentuaalselt on seda rohkem kasutatud ja sellest ma saan lähtuda, et inimesed seda usaldavad.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See eelnõu tõepoolest peaks olema kantud sellest ideest, et kuna Riigikohus on öelnud, et e-valimised oleksid usaldusväärsemad, siis selleks tuleb midagi teha. Ja siin me nüüd oleme. Mina tegin oma muudatusettepaneku, number on 40, kus ma olen mitmesse paragrahvi teinud ettepanekud, mille sisu on, et elektroonilisel hääletamisel peab olema tagatud 100% valimistulemuste usaldusväärsus ja valimistulemuste legitiimsus. Ja komisjon on jätnud need arvestamata. Minul on küsimus, et kas komisjoni liikmed, kes hääletasid selle muudatusettepaneku vastu ja jätsid arvestamata, on tõepoolest arvamusel, et riigi valimisteenistus ei ole kohustatud tagama 100% valimiste usaldusväärsust ja 100% valimistulemuste legitiimsust. Ja kuidas me peame sellesse Riigikogu liikmete tahteavaldusse suhtuma? Kas tõesti valimistulemused ei peagi olema 100% usaldusväärsed ja valimistulemused 100% legitiimsed?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma esindan siin komisjoni ja ma kindlasti ei saa avada teile teiste komisjoni liikmete mõtteid selles küsimuses. Ma saan öelda seda, et mina usaldan praegust e-hääletamise süsteemi ja usaldan seda sajaprotsendiliselt.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Te ütlesite, et ei ole alust arvata, et valimisi oleks võltsitud. No andke andeks, valimiste turvalisus ei ole arvamise ega uskumise asi. Selleks on vaja konkreetseid tõendeid, konkreetset, erapooletut ja sõltumatut auditit. Paraku tühistas Reformierakonna valitsus esimese asjana EKRE valitsuse algatatud vastava rahvusvahelise auditi. Järelikult ei olnud kellegi – me võime oletada, kelle – huvides, et kogu süsteem kontrollitakse üle. OSCE on aastaid pööranud tähelepanu e-valimiste puuduliku kontrollitavuse üle. Mitte midagi ei ole vahepeal muutunud. Miks tänane valitsus ei ole valmis ausa ja erapooletu auditi korraldamiseks? Ja miks te eelistate, et 40% Eesti valijatest ei pea e-valimisi usaldusväärseks? Sellest sõltub ju ka valitsuse usaldusväärsus.

Ma väga tänan selle mõttearenduse eest, hea kolleeg! Ma esindan siin hetkel põhiseaduskomisjoni, valitsuse eest ma kindlasti rääkida ei saa. Ma arvan, et siinkohal on kohane pöörduda mõne valitsusliikme poole selle küsimusega.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma korrigeeriksin enne ära, et te nimetasite, et Eesti on edukas digiriik ja me oleme suunanäitajad. Meil ei ole väga suurel osal Eesti elanikel isegi internetti ehk püsiühenduse võimalustki. Mis digiriik me oleme? Ega mingid Bolti tõuksid ja Wolti toidukullerid ei tee meist edukat digiriiki. Me oleme ikka päris kõvasti ajast maha jäänud. 

Aga ma tuleksin selle juurde, et teie räägite siin peaaegu et kätt südamele pannes, kuidas teie usaldate e-valimisi. Aga mina ütlen, et ligemale 40% Eesti elanikest ei usalda ehk ligemale pooled ei usalda. See on probleem, sest ainult teie usaldamisest on vähe kasu. Riik peab tagama, et hääletamised, mis mõjutavad riigielu, oleksid kõigi jaoks usaldusväärsed, mitte see, et teie taote rusikaga rinnale valimisteenistuse sees ja teie usaldate. Mida te olete teinud selleks ka selle eelnõu raames, kui te minu muudatusettepanekuid ei arvestanud, mida selle eelnõuga on tehtud, et nad oleksid läbipaistvamad ja usaldusväärsemad?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma kõigepealt ütlen ära, et ma ei ole küll päris kindel, kas see väide on õige, et enamus Eesti inimestel ei ole internetti. Ma kipun arvama, et … (Hääl saalist.) Ei, kõigepealt oli väide, et enamus Eesti inimestel pole isegi internetti. Ma arvan, et see ei ole õige. (Hääl saalist.) 

Austatud ettekandja! Jääge oma vastuse juurde, te ei pea laskuma diskussiooni.

Jaa, ei, ma saan aru, aga kui seal oli täpsustus, kui ma sain valesti aru, siis ma arvan, et on õige seda välja hääldada. Ja ma ka ei ümardaks 40%, tegelikult isegi 39%, kui täpselt ümardame, poolteks, ehk siis 60% usaldab seda ja 51 ja enam protsenti inimesi kasutas viimasel korral e-valimisi, mis on rohkem kui pooled valijatest, kasutasid e-valimisi. See näitab ka nagu rahva osas seda tahet. Me ei saa lähtuda ainult uuringust, me saame lähtuda päriselust, kuidas neid otsuseid on tehtud, inimesed on otsustanud kasutada e-valimisi. Ja mitte mingit alust, et midagi on võltsitud, ei ole, need valimised on kontrollitavad, need on vaadeldavad ja ka ODIHR‑i missioon on seda öelnud, et nad, koos valimisteenistusega minu juuresolekul see arutelu käis ja seal öeldi, et see asi on kõik korrektne. Ja need on igati kontrollitavad ja auditeeritavad. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma vaatasin järele. Muudatusettepanek, millest ma räägin täpsemalt, on 1.48. Ja see kindel muudatusettepanek oli jätta eelnõust välja säte, kus taheti luua mobiilseadmetele häälekontrolli rakendus. See on praegu eelnõus sees ja mul pole võimalust eraldi just seda muudatusettepanekut hääletada, sest te liitsite selle 107 teise muudatusettepanekuga. Kui ma tahan seda toetada, siis see tähendab automaatselt, et ma toetan ka kõiki muid 107 muudatusettepanekut, ja vastupidi. Me teame täna veel, mis on suurim mobiilhääletuse probleem. Seda tegelikult väitis ka valimiskomisjoni esimees, õiguskantsler. Seda saab teostada vaid Google'i ja Apple'i rakenduste …, seda ei saa meie Eesti süsteemid teha. Ja kas me tõesti oleme valmis selleks, et me anname kolmandatele osapooltele võimaluse sekkuda meie valimiste korraldusse?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma kõigepealt täpsustan, et juhul kui need on kokku seotud ja te tahate toetada seda kontrollrakenduse loomist, siis antud ettepanek oli selle loomise punkt välja jätta, mis on kokku seotud. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart ütleb saalist midagi.) Ei-ei, see muudatusettepanek oli välja jätta selle loomine. Ehk siis, kui te ei toeta seda muudatusettepanekut, siis see asi luuakse. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart ütleb saalist  veel midagi.) Kõik on hästi, ehk siis te toetate seda, et seda rakendust ei loodaks. (Anastassia Kovalenko-Kõlvart kommenteerib saalist.) 

Head kolleegid, ärme siin niimoodi debatti pea. Seda saab läbirääkimiste käigus teha.

See kolmandate osapoolte küsimus on asjakohane. Seal tuleb teatud mehhanismide kasutusele võtta, Riigi Infosüsteemi Amet sellega tegeleb. Ja ma toonitan üle, et selle seaduseelnõuga luuakse see võimalus. See on tulevikku vaatav ja ette nägev eelnõu, mis loob selle võimaluse, et kui me oleme jõudnud selle mobiiliga hääletamisega nii usaldusväärsesse kohta, me saame seda kasutada, siis valimiskomisjon saab selle otsuse langetada. Ja Vabariigi Valimiskomisjon kindlasti arvestab seda, et on tegemist kolmandate osapooltega, ja kuidas neid riske maandatakse, on kindlasti väga suur osa otsustusprotsessist. Ma olen selles enam kui kindel. Sellepärast antigi see õigus Vabariigi Valimiskomisjonile. 

Evelin Poolamets.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Valimisseaduse järgi ei ole hääletamisruumis lubatud jagada valimiskampaaniaga seotud materjale, kutsuda üles valima mõne kandidaadi, erakonna või valimisliidu poolt ega kanda valimisreklaamiga riietust. Hääletamisruumis ei tohi olla poliitilist reklaami ja poliitiline reklaam ei tohi paista ka hääletusruumi väliskeskkonnast. Kuidas on tagatud, et e-hääletamisel oleksid need nõuded täidetud?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Eesti Vabariigi kodanikele, Eesti Vabariigis viibivatele inimestele on seadus täitmiseks.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! No me oleme siin, jah, üritame kiire kapakuga liikuda, teha sihukesi sajandite pikkuseid hüppeid ja nüüd me oleme siis m-valimiste juures. Minu küsimus on see, et kui me oleme nii meeletult tehnoloogia usku, siis samal ajal on ju loodud ka lahenduseta valimiste aususe tagamiseks ja need on seotud näotuvastusega. Need tehnoloogiad on kasutusel nii Sotsiaalministeeriumis, kus te peate tõestama, et te ikkagi olete veel elus, et peaksite pensioni saama või siis ka notaris tehingute tegemisel. Kui me nüüd nii m-valimiste usku oleme, miks me ei proovi seda autentimist teha näotuvastusega?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mul on ääretult hea meel selle üle, et te nii progressiivselt mõtlete. Ja ma mõtlen ka samamoodi. Seal on, ütleme, riski- või ohukoht on see, et kui meil käib hääletamas 65% elanikkonnast, siis see mass on tohutult suur ja sellise autentimise puhul see valimisperiood läheks meeletult pikaks, mis tõstab jälle riske selle turvalisuse osas. Ehk siis ma ideeliselt väga toetan seda mõtet, see kindlasti aitaks meil lahendada kindlasti tulevikus, kui need võimekused veel edasi arenevad, kui Eesti ettevõte või ….. sellesama temaatikaga tegeleb ja seda tehnoloogiat arendab, mille üle mul on tohutult hea meel, et ma loodan, et me saame selle ka kasutusele võtta. Ma selles osas olen teiega täiesti nõus.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud esineja! Ma tulen tagasi põhiküsimuse juurde, see on e-valimiste vastavus põhiseadusele. Riigikohus on küll lahendanud e-valimistesse puutuvaid üksikuid kaebusi, kuid on tõdenud, et need üksikud kaebused puudutavad mingisuguseid üksikjuhtumeid ega anna sedakaudu terviklikku hinnangut e-valimiste põhiseadusele vastavuse kohta. Villu Kõve oma eriarvamuses sellessamas küsimuses tõdeb veel, et seni, kuni ei ole antud terviklikku hinnangut e-valimiste põhiseaduslikkusele, ei saa olla sajaprotsendiliselt kindel, et e-valimised vastavad põhiseadusele. Praegu Riigikohus seesugust kõikehõlmavat hinnangut andnud ei ole, ja nüüd me liigume edasi juba järgmise sammuga. Ja kui nüüd ikkagi selgub, et ühel hetkel tuleb selline terviklik hinnang, siis ju tegelikult lendab prügikasti kogu see asi, mida me praegu siin teeme.

Ma väga tänan selle mõtteavalduse eest, hea kolleeg. Küsimust siin ei olnud. Te ei küsinud küsimust.

Arvo Aller, palun!

Nojah, ega tõesti hämmastavad vastused, aga huvitav on kuulata. Ma vaatasin kooskõlastustabelit siin, kus valimiskomisjon ütleb seda, et tema näeb nutiseadmega hääletamisel mitmeid riske, nagu te ise ka välja tõite. Ja seal on, et nutiseadmega hääletamise kasutuselevõtt eeldab mitmete riskide aktsepteerimist ning maandamist viisil, mis praegused väljapakutud lahendused piisavalt ei tee. Ja need riskid võivad kahjustada nii valimiste salajasust kui läbipaistvust ja seeläbi usaldusväärsust. Järjekordne usaldusväärsus. Ja vastus on olnud selline, et tegemist on, tekst on tehnoloogianeutraalne ja tehniliste vahendite laiendamist otsustab, mis ta siis on, koostöös valimiskomisjoniga, kes vastutavad valimiste korraldamise eest ja tagavad valimiste läbiviimise seaduse nõuete kohaselt. Küsin, et miks siis lükatakse kogu see süsteem Vabariigi Valimiskomisjonile, kes peab hakkama tegelema ebaturvaliste valimiste tõendamisega.

Ma tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Selles suhtes Vabariigi Valimiskomisjon on, seal on esindatud erinevate institutsioonide esindajad, mis tagab selle konkreetse institutsiooni kõige suurema sõltumatuse, mistõttu ma arvan, et see on õige, et seda seal arutatakse. Aga mis puutub sellesse, et nemad peavad seda probleemi lahendama, siis sellega ma ei ole nõus, sest seda süsteemi arendavad ikkagi valimisteenistus ja Riigi Infosüsteemi Amet. Ja seal on kindlasti koostöö ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ja ka Vabariigi Valimiskomisjoniga. Vabariigi Valimiskomisjonil on lõpuks see otsustusõigus, kas nende jaoks ehk sõltuvalt sõltumatute osapoolte jaoks on see piisavalt turvaline. See on nende otsustusõigus, nemad ei pea sellega otseselt, selle väljaarendamisega ise tegelema.

Martin Helme, palun!

Ega siin nüüd küll vastust ei olnud, aga ma tuleks ühe eelneva küsimuse [juurde]. Ants Frosch küsis küsimuse selle näotuvastuse kohta ja siis sa rõõmsalt vastasid, et ei, see on tehniliselt nii keeruline praegu teha, et seda ei saa teha. Aga see ei sega teil edasi minna. Jah, me ei saa tuvastada inimesi tegelikult. Jah, me anname IT-arenduse ära Google'ile ja Apple'ile, vähemalt mingi osa sellest, mida ka enam ei kontrolli tegelikult ju Riigi Infosüsteemide Amet või valimisteenistus, aga ikkagi künname edasi. Ja jutt sellest, et need on vaadeldavad, et need on kontrollitavad, et on need auditeeritavad, ju lihtsalt ei vasta tõele. Ma võin seda kinnitada inimesena, kes üritas kontrollida, kes üritas vaadelda, korduvalt on üritanud vaadata. Ei saa! Andmeid ei saa kätte! Kõigepealt ütleb valimisteenistus, et nendel neid ei ole, küsige RIA-lt, ja RIA ütleb, et meie neid teile ei anna. Ma küsin, et kuidas me saame suurendada valimissüsteemi, mis on niigi täiesti ebausaldusväärne.

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma kõigepealt täpsustan, et ei Apple ega Google ega ka teine kolmas osapool ei arenda seda tarkvara või seda rakendust, seda arendab ikkagi Riigi Infosüsteemide Amet koos valimisteenistusega. Arenduses nendega ei ole mitte midagi pistmist. See arendus on Eesti riigi institutsioonide poolt tehtud. Ja küsimus on see, miks RIA ei saa andmeid välja anda. On see, et seal on potentsiaalne risk isikuandmete lekkeks. Aga kõik need e-valimised on vaadeldavad ja kontrollitavad matemaatiliselt ja igas etapis on seda võimalik kontrollida matemaatiliselt. Ja kui te selle vastu täpsemalt huvi tunnete, siis kindlasti saab riigi valimisteenistus selle matemaatikaga kaasa aidata.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma räägin teile oludest Rakveres. See on vana teema meil ehk on avalik saladus, et ostetakse hääli sadade kaupa. Seda tehakse väidetavalt nii, et käiakse majast majja arvutiga. Inimene paneb ID-kaardi sisse, maksab 40 eurot ja nii see linnavõim meil kujunebki. Politsei kahjuks on olnud sama võimetu neid paljastama kui ka narko tarvitamist Rakveres. Aga nüüd mõelge veel olukorda: nüüd kukub üks põhi veel ära. Sellel puhul oli vähemalt arvutit vaja, ID-kaarti, seda oli võimalik mingilgi määral märgata, et meeskonnad käivad majast majja ja ostavad hääli. Ma olen ise selliseid teateid saanud ja proovinud politseid käivitada. Aga nüüd mobiiltelefonidega ollakse ninapidi koos, keegi ei saa aru, et nad tegelikult tegelevad valimishääle ostmisega. Asi läheb veel keerulisemaks, konspiratiivsemaks.

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Häälte ostmine on ebaseaduslik ja see on probleem, ma olen sellega absoluutselt nõus. Kas ma arvan, et juhul kui tuleb m-hääletamine, see asi süveneb? Ma otsest seost ei näe. Kui häälte ostmisega tegeldakse praegu, siis on see väga kahetsusväärne. Ma olen sellest juhtumist kuulnud ja olen sellega kursis ja ma nõustun sellega, et see nii ei tohiks olla. Aga ma väidan ka seda, et Eestis on olnud mõnes mõttes üksikud juhtumid ja on olnud ka juhtumeid, kus hääli ostetakse ka pabersedelitel, mis on ka seaduse rikkumine ja kus on inimesed saanud karistada. Selles mõttes ma ei arva, et see seda probleemi süvendab, sest need kontrollmehhanismid on samad. Sul on vaja mingit seadet. Toonitan ka seda, et rüperaal on samamoodi teisaldatav. See on see samasus olemas. Kas see ID-kaardiga kontrollimine … Ka varem oli mobiil-ID, mis oma ideelt on sarnane Smart-ID-le, seal see tehnoloogia eriti ei muutu. Rüperaali ja liikuva nutiseadme vahe ei ole tegelikult nii suur. Seda me arutasime ka komisjoni istungil, arutasime ka valimiskomisjoni, valimisteenistusega, et kuidas tänapäeval, mida sa nimetad arvutiks. Toon näiteid. Meil endal on ka siin mõnel kolleegil vahendid, kus on klaviatuur küljes, ja selle klaviatuuri külge saab panna tahvelarvuti. Kas tahvelarvuti on arvuti või on ta nutiseade? Ehk siis see definitsioon on laialdasem ja seetõttu muudeti ka eelnõu tekstis seda, et toodi välja ka mobiilseade. Kuna see on pretsedent selles mõttes, et Eesti riigis ei ole varem pidanud defineerima, mis asi on arvuti ja mis asi on nutiseade. Ehk siis, kas ma arvan, et see teeb seda olukorda hullemaks? Ma ei arva. Kas ma arvan, et see on ebaseaduslik? Kindlasti on ja seda ei tohi teha.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui inimene hääletab valimisjaoskonnas, siis tagavad tehnilise poole valimisjaoskonna töötajad. Aga kuidas peab e-hääletusel valija olema veendunud, et tema arvuti on tehniliselt korras? Teame, et eelmistel Riigikogu valimistel ei saanud valida e-valimistega inimesed, kelle arvutis oli operatsioonisüsteem Windows väiksem kui 10. Alates Windows 10-st sai hääletada. Inimene saab selle nagu viimasel hetkel teada ja võib-olla jääbki hääletamata. Seega küsimus: kuidas on tagatud valimiste ühetaolisus ja kuidas on tagatud, et valija arvutis ei ole pahavara ja e-hääletamise usaldusväärsus on tagatud?

Aitäh! Juhul kui tõesti mingi operatsioonisüsteem ei vasta ja pole võimalik hääletada, siis on valijal alati võimalus hääletada kuni pühapäeva õhtuni viimastel hetkedel ka valimisjaoskonnas. Ja juhul, kui ta ei saa liikuda, tal on mingisugune liikumispuue, siis on võimalik endale tellida koju ka valimiskast. Ma selles probleemi ei näe. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Hea kolleeg Anti Poolamets vihjas, et võimalikke selliseid pettusjuhtumeid on tuvastatud. Te ise kinnitasite, et ka paberkandjal on võimalik tegelikult ju valimistulemusi petta, nii nagu ka praegu näitena võin tuua, et Tallinna Linnavolikogus juhtus. Aga vähemalt me saime paberkandjal sedelid üle vaadata, saime kindlaks teha, et seal on omad anomaaliad võimalikud. Võimalik, et on tegemist pettusega. Võimalik, et tegemist on survestamisega, volinike survestamisega. Ehk siis tegelikult, kui me räägime paberkandjast, seda on kõike võimalik tagantjärgi ikkagi tuvastada. See, mis Tallinna linnas juhtus, see on ka võimalik tuvastada, kas oli pettus või mitte. Aga kui me jõuame e-valimiste juurde, kaasa arvatud mobiilvalimiste juurde, siis kuidas see mehhanism on välja töötatud? Kuidas saab üks valija olla kindel, et kui valimised on läbi, et ma saan kindlasti veenduda, et see sedel on õige ja keegi seda ei ole võltsinud?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Te mõtlete ilmselt siis, ma pakun praegu, e-valimistel antud häält sedelina. (Saalis räägitakse.) Selle jaoks on olemas häälte kontrollimise rakendus, mille inimene saab alla laadida, kontrollida enda häält. Minu arust on see piisav süsteem.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! No ausalt öeldes teie vastused on äärmiselt haledad. E‑valimised ei saa olla arvamise ja uskumise asi, see on nonsenss. Aga ma küsisin teilt enne, et OSCE on aastaid pööranud tähelepanu, et e‑valimised ei ole kontrollitavad ja midagi ei ole muutunud, ja küsisin, miks tänane valitsus ei ole valmis ausa ja erapooletu auditi läbiviimiseks, kui 40% inimestest ei usu seda. Ja teie vastasite, et küsigu ma valitsuselt. No ma formuleerin natuke ümber. Meie kõik siin, teie kaasa arvatud ja komisjoni liikmed, on valitud rahva poolt, me peame rahvast esindama, me peame tegema kõik, et rahvas usaldaks Riigikogu ja kogu seda valimissüsteemi, ja ma küsin siis, mis põhjusel komisjon ei soovi tõestada e‑hääletuse süsteemi usaldusväärsust ja ei tõstata küsimust vastava rahvusvahelise sõltumatu auditi korraldamiseks?

Ma tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma oskan nii palju öelda, et ma olen OSCE esindajatega isiklikult kohtunud viimaste kuude vältel, isegi mitu korda, ja ….. missiooniga, ja me arutasime e‑valimisi. Ja nad ei tõstatanud sellist küsimust minuga, nad pigem uurisid, kuidas meil sellega, et kuidas seda teadmist edasi kanda ka teistesse OSCE riikidesse. Ma ei ole kindel, kas te suhtlesite terve organisatsiooniga. Viimati minu kokkupuude, mis mul OSCE esindajatega on olnud, seda küsimust üles ei tõusnud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus, aga miks teie arvates e-valimised, rääkimata m-valimistest ei ole üldse maailmas levinud praktika. Mõned riigid, näiteks Saksamaa on omal ajal selle ära proovinud ja siis on öelnud, et kuna nad ei suuda sajaprotsendiliselt tagada selle ohutust, siis nemad ei saa seda edaspidi rakendada. Kuidas on võimalik, et me oleme põhimõtteliselt ainuke riik maailmas, kes suudab seda teha, ja ülejäänud ei suuda? Teatavasti on Venemaa hakanud seda kuidagi kasutama ja me kõik saame aru, kuidas Venemaal valimised toimuvad. Kas me tahame, et meil oleks sama olukord? Ma väga kahtlen selles. Miks see teie arvates see nii on?

Ma tänan väga selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma tegelikult sellele küsimusele enne saalis vastasin, teis ei olnud siin. Ma vastan siis uuesti. Kõigepealt mainin ära, et minu arvates see võrdlus terroristliku agressorriigiga ja tema valmistega ei ole kohane. Need alused on täiesti erinevad. Aga see minu hinnangul tuleneb sellest, et Eesti riigil on see võimekus. Meil on oma valijate register, mida enamikus riikides ei peeta sellisel kujul. Enamikus riikides ei ole digiriik nii kaugele arenenud, et meil on kõigil oma ID-kaart, meil on isikutuvastuse võimekused ID-kaardi lugeja kaudu, mobiil-ID-ga, Smart-ID-ga. Ja siin tuleb mängu ka meie rahvaarv. Selle tõttu on meil need andmed olemas, meil on ID-kaardid ja kontrollimisvõimalused olemas. Seetõttu meil on võimalus sihukest asja kasutada. Ja ma arvan, et me peaksime seda võimalust veel tulevikku vaatavalt edasi arendama. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te saate ise ka aru, et tegelikult selle e-hääletamise ja m-hääletamisega tekib see, et seal ju isikut ei tuvastata, seal kontrollitakse, kas sertifikaat kehtib või ei kehti. Kogu matemaatika. Isikutuvastamise kohta küsis Ants Frosch ja te ütlesite, et selleks meil suutlikkust ei ole, kuna nii palju tuleb korraga hääletajaid. Aga ma tuleksin selle juurde, et valimiskomisjoni ettepanekud sellesama eelnõu osas, mida on võetud teadmiseks, kuid ei ole midagi sellega ette võetud, on see, et m-valimiste rakenduste kasutamisele võtmisega tuleb igakülgselt hinnata selle kooskõlla Euroopa Liidu andmekaitse üldmäärusega. Et rakenduste poe haldajal on võimalik saada teada, milline kasutaja valijarakenduse oma nutiseadmesse alla laadinud, ehk kasutaja poe omanik teab, kes on tõmmanud rakendused omale alla ning mitteametlik rakenduste olemasolu ja selle kasutamine on täiendav turvarisk ja valijatele tema andmete avaldamine. Et kuidas siis te näete ikkagi, et tagada see sajaprotsendiline turvalisus?

Ma tänan väga selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma toonitan üle, et see ongi Vabariigi Valimiskomisjoni ülesanne, on need riskid välja tuua. Ja see on tulevikku vaatavalt, kui see seadus vastu võetakse, juhul kui seda tehakse, siis saab hakata nende probleemikohtadega tegelema, neid riske vähendama. Enne ei ole mõtet seda etteruttavalt teha. Mul väga hea meel, et Vabariigi Valimiskomisjon on need murekohad välja toonud, et nendega saaks tegeleda, on kaasa mõelnud. See otsus on lõpuks nende kätes, kui nad peavad seda piisavalt usaldusväärseks, siis saab seda ka kasutada.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kui Eesti hakkas e-valimiste süsteemi arendama 20 aastat tagasi, 2000-ndate aastate alguses, siis olime IT-valdkonnas tõesti pioneerid. Ja me võisime oletada, et kogu selle aja jooksul, mis vahepeal on edasi läinud, süsteemid arenevad ja enamik maailma demokraatlikke riike, kui mitte kogu maailm, võtaks sarnased süsteemid üle. Aga mis on juhtunud? Meie eeskuju on järginud ainult üks riik, Venemaa. Euroopa demokraatlikud riigid – USA, Kanada, Jaapan, Korea – keegi ei ole seda teinud. Siis tekibki huvitav küsimus, et miks teised põhimõtteliselt ei ole kogu selle aja jooksul seda teed järginud. Siin ongi siis küsimus, kas me oleme väga nutikad, või siis, vastupidi, meil on mingi suur fundamentaalne probleem siin.

Aitäh! Ma arvan, et me oleme väga nutikad. Ma toon siin võib-olla natuke kauge võrdluse, aga sellegipoolest, et kuidas Singapur oma kaubandussadamaid arendas. See oli selle tõttu, et nad hakkasid jõge drenažeerima ja puhastama, väga suurte kulutustega, mis oli neile väga raske, ja selle tulemusena on nad saanud väga edukaks. Ma ei tea teadaolevalt, et teised linnad oleksid seda eeskuju järginud, ja sellegipoolest nad on edukad. Ma arvan, et Eesti puhul on sama. 

Ja mida ma olen ka varem välja toonud: meil on see võimalus tulenevalt meie rahvaarvust ja meie digitaalsest riigisüsteemist, mis meile selle võimaluse annab. Mul on selle üle ainult hea meel, et meil niisugune võimalus on. Sest kui ma räägin oma sõbraga Saksamaalt ja tal on vaja teha toiminguid riigiga, võtab see aega nädalaid ja mitmeid isegi mitte e-kirju, vaid paberkirju. Ja meie logime süsteemi sisse kolme sekundiga ja saame selle info kätte. Ehk siis selle üle tasub head meelt tunda ja sama kehtib ka valimiste puhul. Me saame sedasama süsteemi kasutada ka valimistel.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul äratas tähelepanu teie poolt mitmel korral kasutatud sellised fraasid nagu "mina usun", "minu hinnangul" ja muud sarnased. Mul on siiski tunne, et usust ei piisa. Ja mul on küsimus, et teie üks vastus sellises olukorras oli, et kui valijal on kahtlusi, siis ta saab alati minna, kahtlusi turvalisuse suhtes, saab teha paberhääletuse. Kas teile ei tundu, et siin on vastuolu? Valija ülesanne ei ole valimisturvalisusega tegeleda ega valijaskonna, see on riigi ja riigi määratud ametid.

Aitäh! Ma usun, et riigi ülesanne on pakkuda valijatele erinevaid võimalusi. Need e‑hääletamise võimalused on kõige rohkem kaasa aidanud välismaal asetsevate kodanike hääletamise võimaluste jaoks. Ja kui kodanikul on valik, on see tema teha, kuidas ta hääletada soovib.

Anti Poolamets, palun, kui ta jõuab kohale! Või võtame vahepealt?

Lugupeetud ettekandja! Ma tegin oma muudatusettepanekus ettepaneku korrastada sotsiaalhoolekandeasutustes valimise korda, sest see on üks tuntumaid nõrgemaid lülisid. Olen minagi saanud vihjeid sellele, et käiakse sõna otseses mõttes ostmas ja teiste eest hääletamas. Kuna see on ajast aega olnud ka varem, siis, kui oli paberhääletus, ja nüüd on olukord ilmselt hullemaks läinud, siis miks see komisjonist tagasi lükati, see ettepanek seal kuidagi süsteemi paremaks teha? Kui inimeste ID-kaardid on kellegi käes või nad on lähedal dementsusele või või neil on mingid muud probleemid, siis on eriti õrn olukord. Ja neid inimesi võib olla sadu ja sadu, kelle kaarte kuritarvitatakse.

Aitäh selle küsimuse eest! Hea kolleeg, ma uurisin ka selle kohta eelnevalt ja küsisin, kas on näha e-valimiste puhul anomaaliaid selles osas, et on hääletanud lühikese aja jooksul suurem hulk eakaid inimesi. Kas on midagi anomaalset, sest nad väga tihti ei kasuta e-hääletamist, võrreldes paberhääletusega? Ja see vastus oli, et seda ei tuvastatud. Ma saan aru, et ka teil on ainult kahtlus, et see pole tõestatud. Kui see tõesti nii oli, siis on see seadusevastane ja hukkamõistu vääriline. Aga antud hetkel seda probleemi ei ole tõestatud, minu teada tuvastatud. 

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Ma natukene parandan teie vastust. Hea ettekandja, hea kolleeg, pabersedel on olemas ja elektroonne sedel on olemas. Põhimõte on sama: hääle annad kas paberkandjal või elektroonselt, ikkagi sa täidad sedelit. Ja selles osas, et kas on võimalus kontrollida oma häält. Loomulikult ma suudan ju lugeda seaduseelnõu ka. Paragrahv 48, kus valijal on võimalik – just nimelt valijal on võimalik – kontrollida vähemalt selle paberi alusel. Aga sama paragrahv, 48, lõige või punkt 3 ütleb, et hääle kontrollrakenduse töötab välja riigi valimisteenistus. Ehk siis pigem mina küsin nagu terviku kohta, mitte ühe inimese hääle kohta. Ma küsin kogu kompoti kohta. Kuidas me oleme kindlad, et kõik need hääled, on see 10 000, 20 000 või 100 000 hääletajat, kuidas meie saame kindlad olla, et need inimesed täpselt hääletasid nii, nagu nad seda tegelikult soovisid? Seda teadmist tegelikult ei ole.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Seal on kindlasti üks ühele seda keeruline teha, sest see oleks isikuandmete lekitamine. Samas matemaatiliselt on see kontrollitav, et inimesed niimoodi hääle andsid. See kontrollrakendus on ka auditeeritud ja selle kood on auditeeritud ja läbi vaadatud, et see asi töötaks. Ehk siis, kui valija seda rakendust kasutab, vastab see ka tõele ja meil ei ole mitte ühtegi alust arvata, et see ei vasta tõele.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas sulle ei tundu, et kuidagi nende e-valimistega, m-valimistega lihtsalt devalveerime valimiste põhimõtet? Kui varem on olnud ikkagi niimoodi, et sa lähed jaoskonda, sellepärast et sa pead seda vajalikuks, sinu jaoks on see oluline, hääletad pabersedeli peal, siis nüüd on põhimõtteliselt võimalik seda teha niimoodi, et istud arvuti taga, ma ei tea, vaatad uudiseid, loed siis e-kirju, ostad, ma ei tea, piletit teatrisse või kinno, valid riigile võimu neljaks aastaks möödaminnes nagu ja siis liigud edasi. Ja nüüd me üritame seda aina lihtsamaks teha nagu. Kas me sinu arvates ei devalveeri seda põhimõtet ja seda olulisust isegi rohkem?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma ei arva, et seda asja peaks nii dramaturgiliselt käsitlema. Ehk siis inimestel on võimalik langetada oma otsus. Kas selleks peab rohkem vaeva nägema, füüsiliselt otsuse langetamiseks või mitte, ma arvan, et see ei oma absoluutselt tähtsust. Mis minu jaoks omab tähtsust, mis minu jaoks omab tähtsust, on see, et meie digiriigina liiguksime edasi, vaataksime tulevikku, oleksime progressiivsed ja võimaldaksime kasutada modernseid e-teenuseid, mida me niikuinii juba kasutame ja arendame neid ainult edasi.

Leo Kunnas, palun!

Istungi juhataja! Hea ettekandja! Jätkuküsimus tõukubki vastusest. Loomulikult, ID-kaart on asi, e-identiteet on asi, mida paljud välismaal kadestavad. See on täiesti õige ja asjalik kadedus, ütleksin niiviisi. Aga siin ongi lihtne probleem. Ega meie e-identiteet ei ole salajane ses mõttes, et ta on seotud meie kindla isikuga. Kui me kasutame seda, siis kasutajatel ja seal vahel ei toimu vahepeal mingit meie isiksuse salastamist. Siin on see koer maetud, et vahepeal see protsess teeb läbi metamorfoosi, kui me valimistel kasutame seda.

Aitäh!

Meie identiteet justkui kaob ja matemaatiliselt tõestusväärselt see taastatakse.

Aitäh! Ma väga tänan.

Aga kuidas on võimalik seda tegelikult matemaatiliselt tõestusväärselt taastada?

Aitäh! Siin küll küsimust … Jah, okei, oli ikka küsimus ka. Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Siin on küsimus, et igas etapis on see asi kontrollitav ja arvestatav. Kui see läheb umbisikuliseks, mida on oluline teha, et isikuandmed ei lekiks, siis ühest otsast sisse, teisest otsast välja tulles on matemaatiliselt arv sama. Seal me saame tagada seda, et need valimised, et keegi seal midagi ebaseaduslikku ei tee.

Alar Laneman, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Selles paksus dokumendis, mis meil siin laua peal on, lehekülg 11 on üks huvitav nähtus, mille kohta ma tahaksin küsida. Mulle tundub, et see nähtus tõendab, et teie menetlusprotsess muudatusettepanekutega tekitab pehmelt öeldes küsimusi. Isegi saab väita, et ta ei ole objektiivne ega läbipaistev. Nimelt, seal selgub, et te menetlete muudatusettepanekuid, lähtudes sellisest kriteeriumist nagu "ebasiiras" või "mitte ebasiiras". Läbipaistvuse ja objektiivsuse huvides ma arvan, et meil oleks hea teada, mis ühikutes te mõõdate ja milline see skaala on. Kuidas te mõõdate ebasiirust ja siirust? 

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma arvan, et seal on esitamise laad ja muudatusettepanekute hulk. Kui on näha, et muudatusettepanekud sisulise eesmärgi saavutamiseks on võimalik esitada konstruktiivselt, vähem saalis aega nõudval kujul ja seda ei kasutata, siis on see minu arust üsnagi objektiivne, et tegemist ei ole siira ettepanekuga. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Eelmistel valimistel, Riigikogu valimistel ma jõudsin oma valimiskaebustega välja ka Riigikohtusse, mis siis, ütleme, jäeti rahuldamata, aga üks punkt jäeti läbi vaatamata. Nimelt, ma ei ole seda varemalt ei esitanud. Ja küsimus on selles, et kui minu kaebus oli selles osas, et kui paberhääletusel kontrollitakse hääletaja isikusamasust enne, kui ta bülletääni saab, siis elektroonilisel hääletamisel kontrollitakse ainult ID‑kaardi kehtivust. Mitte ühegi asjaoluga pole kindlaks tehtud seda, et hääletab seesama isik, kes peaks seda tegema. Kui ma lähen näiteks valimisjaoskonda karumaskiga, siis keegi mulle ei anna, ütlen, et olen Riho Terras, siis ma ei saa seda bülletääni. Aga ID‑kaardi puhul on asjad teistpidi. Selgitage, palun, kuidas on võimalik selle muudatusettepanekuga tuvastada seda asjaolu, et isik hääletab ise. Ärge rääkige seda, et ID‑kaart kehtib.

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Ma lähtuksin sellest, et lisaks sellele, et sul on kehtiv ID‑kaart millest te palusite mul mitte rääkida, aga lisaks sellele on meil ka turvalisuse mõttes ID‑kaartidel nii PIN1 parool kui ka PIN2 parool, mida on tarvis turvalisuse tagamiseks. Ja seda parooli teatavasti teab ainult see inimene ise. Ja taas kord: teise inimese eest hääletamine on ebaseaduslik ja seda ei tohi teha ja kui seda tehakse, siis tuleb sellest teatada politseile.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti siin 5G-võrgu arendamise juures oli probleem, et Huawei ehk siis Hiinas toodetud seadmeid ei tahetud lasta siin kasutada. Ja selle põhjenduseks oli see, et turvarisk on liiga suur, et seal võib olla nuhkvara sees. Millega praegu siis m-valimiste puhul on tagatud see, et needsamad telefonid, need võivad olla Hiina telefonid või Apple või mis tahes, et seal ei ole nuhkvara sees ja see hääl ei jõuagi nii sel kombel, nagu ta tahetakse saata, õigesse kohta? Kuidas on  see tagatud?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg. Ma alustan natuke kaugemalt. Mul ei ole põhjust arvata, et Riigi Infosüsteemide Amet või riigi valimisteenistus ei tule selliste küsimuste peale. See on väga õigustatud ja asjakohane küsimus. Ja selleks, et sellele vastust leida, selleks tuleb see seaduseelnõu vastu võtta, kus võimaldatakse mobiiliga hääletamine. Ja enne, kui Vabariigi Valimiskomisjon selle otsuse teeb, siis kindlasti küsimus ka seal tõstatub, nüüd on ta ka siin protokollis kirjas ja see on ka teemast läbi käinud. Mul ei ole alust arvata, et arendajad ei tule selliste turvariskide peale. Kindlasti läbib see võimalus, kui see välja arendatakse, läbib see mitu kontrolli, et veenduda, et see on turvaline, ja kui see on mitu kontrolli läbinud ja osapooled on saanud oma arvamust avaldada ka sihukeste küsimuste osas, kuidas tegelda pahavaraga, ma arvan, et meie Eesti riigi küberturvalisuse eksperdid on maailmas tipus ja nad kindlasti oskavad välja mõelda ka lahendusi sellistele küsimustele. Kuidas need täpsed lahendused on, seda ma tõesti praegu ei oska öelda, sest seda pole veel hakatud välja arendama või siis on areng nagu algusfaasis. Mis on ka loogiline, sest enne kui seaduseelnõu ei ole vastu võetud, ei ole põhjust seda teha. Ma olen kindel, et selle küsimusega tegeldakse. Ja kindlasti ka Vabariigi Valimiskomisjon sellega arvestab, kui ta oma otsust teeb. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud Terras, sellele eelmisele küsimusele vastamise eest! Ma eeldan, et te mäletate veel. Teie selgituses, kus te ütlesite, et ID-kaardi osas, kui see kehtib, pole alust eeldada, et keegi teine hääletab sellega. Aga huvitav, mikspärast siis sellisel juhul valimisjaoskonnas ma ei või panna ette karumaski ja öelda, et ma olen härra Terras? Mulle ei anna keegi seda bülletääni. Ehk siis mis ma tahan öelda sellega: valimised ei ole ühetaolised, nagu põhiseadus nõuab. Paberhääletuse puhul kontrollitakse isikusamasust, elektroonilisel hääletamisel kontrollitakse ID-kaardi kehtivust. Ja teine asi, mille pärast nad ei ole ühetaolised, on see, et elektroonilisel hääletamisel on võimalik häält muuta, paberhääletamise puhul ei ole. Miks see nii on?

Ma väga tänan selle mõtterände ja selle küsimuse eest, hea kolleeg! Lõpuks on oluline see, et inimene saab oma hääle antud. (Kalle Grünthal hõikab saalist, et ei kuulde.) Ei kuule? Mikrofon ei tööta vist, ma räägin liiga vaikselt. Enne oli liiga kiiresti, nüüd on liiga vaikselt. Teid on väga raske rahuldada, härra Grünthal. Inimestel on võimalik oma hääl anda ja selle ühetaolisus peitub siiski nendel alustel, et kõigil on üks hääl ja see üks hääl on võimalik anda. Ja see üks hääl lõpuks ka sinna hääletuskasti läheb. Juhul kui inimene hiljem hääletab ümber, siis sinna läheb siiski ainult üks hääl. Mul ei ole põhjust kahelda selle ühetaolisuses. (Kalle Grünthal hõikab midagi saalist.) 

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Siin eelnõu seitsmendas peatükis räägitakse elektroonilisest hääletamisest ja ka selle organiseerimisest ja süsteemi organisatsioonist on kirjas, et tuvastus-, allkirjastamis- ja registreerimisteenuse osutamiseks võib riigi valimisteenistus sõlmida vastava teenuse osutamise lepingu. Äkki te natuke räägite sellest laiemalt. Üldjuhul ikkagi käib ju valimiskomisjonide moodustamine, näiteks pabervalimiste puhul, niimoodi, et kohalik omavalitsus, tuuakse nimed, kes on valimiskomisjoni liikmed, kohaliku omavalitsuse volikogu vaatab üle, kas need on sõltumatud, asjalikud inimesed, ja kinnitab need valimiskomisjoni liikmed ja asendusliikmed, kes tuvastavad inimesi, võtavad allkirju, annavad sedeleid. Aga siin nüüd justkui ostetakse teenust sisse. See on sama, kui seal valimisjaoskonnas, kuskil kultuurimajas öeldakse ka, et ettevõte X osutab valimisteenust, ettevõte X saadab oma inimesed sinna kastide ja paberitega …

Aitäh, hea kolleeg!

… ja tegelikult ei ole omavalitsus ega keegi neid inimesi sinna kinnitanud. Kuidas see nüüd siis, kuidas teie näete seda?

Aitäh, hea kolleeg!

Kas siin ei ole risk või vastuolu normaalse valimiste korraldamisega?

Aitäh! Mul on siin see eelnõu käes … (Saalist öeldakse midagi.) Täpsustan, et § 7-t siin ei ole. (Saalist öeldakse midagi.) 80. lehekülg. Jah, ma kahjuks ei oska täpsustada. Kuna eelnõul on kokku 11 lehekülge ja 6 paragrahvi, siis ei oska ma praegu tuvastada, mis punktist te täpselt räägite. Ma vabandan.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Õnneks mul on veel üks küsimus. Leheküljel 80 siin keskel on sellest juttu, aga selles mõttes ma lugesin selle terves ulatuses ette, et ma arvan, et võib ka minu jutule tugineda ja küsimusele, et ma veel kord küsisin, et kujutage ette olukorda, et siin ütleb see eelnõu, et tuvastamise ja allkirjastamise ja registreerimisteenuse osutamiseks võib riigi valimisteenistus sõlmida vastava teenuse osutamise lepingu. Ehk lihtsamalt kirjeldades, ostetakse kelleltki see tuvastamise, allkirjastamise ja registreerimise teenus sisse valimistel. Ma võrdlesin seda olukorraga, kus tavalisel valimisel, pabervalimisel kuskil kultuurimaja jaoskonnakomisjon, see kinnitatakse vallavolikogu poolt, on teada täpselt, kes seal toimetavad, kes teevad, kes on asendusliikmed. Et pabervalimistega võrreldes see olukord oleks sama, justkui mingisugune eraettevõte läheks sinna sellesse kultuurimaja või koolimaja saali valimisi viima, paneks oma töötajad sinna neid allkirju korjama, dokumenti küsima, sama läbipaistmatu tegelikult, et ei ole valinud või kinnitanud keegi seda ettevõtet sinna. Kas te ei näe siin probleemi, et saite nüüd aru, kui ma lahti kirjeldasin olukorra, et see …

Aitäh!

… tundub ju kummaline, et ühe puhul kinnitatakse komisjon …

Ma väga tänan!

… tehakse kõik protseduurid, aga siin võetakse teenusepakkuja?

Ma väga tänan selle küsimuse eest, hea kolleeg! Nüüd mõistsin täpsemalt, kuigi see lehekülgede arv on siiamaani mul natukene segane, aga aitäh selle lahtiseletamise eest! Vabariigi valimisteenistus tõi just selle murekohana välja, et see on varem probleemkoht olnud, et neil sihukest õigust ei ole, ja mis raskendab ka kokkuvõttes nende tööd. Ja see paralleel tuua ka kohalikele omavalitsustele on nagu temaatiliselt sarnane, aga ei ole kindlasti ühene, et riigi üleriigilistel süsteemidel on kindlasti erinevad väljakutsed.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Head ametikaaslased, avan läbirääkimised ja ma palun Riigikogu kõnetooli Mart Maasiku. Palun! On leitud üks selline … (Mart Maastik: "Amulett.") Misasi? (Mart Maastik: "Amulett.") Ahah. Nii et Mart tõi ja ma annan selle meie Riigikogu Kantseleile edasi. Nii et palun.

Mina väga tänan võimaluse eest siin oma arvamust avaldada! Lugupeetud kolleegid! Tegemist siis m-valimistega. Pean tunnistama, et mulle on täiesti arusaamatu, et kui e-valimised on juba väga suure küsimärgi all, väga paljudele tunduvad väga suure turvariskiga, siis täna, kui me kuulsime ettekandjat siin, siis ta väitis, et probleemid on suured, lahendatud ei ole, aga meie millegipärast peame selle eelnõu praegu siin juba ära hakkama koputama. 

Siin valimiskomisjon on märkinud ka, et oluline on teadvustada kõiki riske, mis m-hääletamisega kaasnevad. Praeguseks välja töötatud tehnilised lahendused ei võimalda neid riske piisavalt maandada ning m-hääletamine ei ole võimalik üksnes valimiskomisjoni otsuseid muutes, vaid eeldab valimisseaduse muutmist. Seda me siin üritame. 

On välja toonud ka Küberneetika Aktsiaseltsi ekspert Sven Heiberg, et kontroll valijarakenduse omamise üle läheb olulisel määral riigi valimisteenistuse käest ära. Heiberg tõi välja kolm olulist riski. Esiteks pikeneb valijarakenduse kriitilise uuenduste avamiseks vajalik aeg ning kontroll valijarakenduse levitamise üle läheb paljuski valimisteenistuse käest ära. Selle asemel hakkavad rakenduse levitamise üle olulist kontrolli omama tehnikahiiud Google ja Apple. Teiseks ei saa teha valijarakenduse autentsuse ja terviklikkuse kontrolli. Eriti suur on probleem Apple'iga, kelle puhul ei ole ….. platvormil mingit kontrolli võimalust valijarakenduste toimimise üle. Siin on toodud veel mitmeid. Kolmas risk on samuti märkimisväärne: nutivalijarakendusega antud häält ei saa ilmtingimata kontrollida. Kuivõrd m-hääletamise rakendusel on sama kontrollimise protokoll, mis tavavalijarakendusel ehk QR-kood, siis oleks kontrollimiseks vaja teist nutiseadet. 

Ühesõnaga, probleeme on palju. Lahendusi ei ole, küll aga jäävad kõhklused ja kahtlused. Ja kui siin ettekandja ütles kõne alguses kohe, et lahendab ära mitu probleemi, m-valimine, siis ei saa aru, millist probleemi lahendab, sest meil on olemas paber häälekandjal võimalik valida nii nagu kõigis teistes riikides. Me oleme võtnud kasutusele ka e-hääletuse, mis vajaks kindlasti ka palju paremat turvalisuse kontrolli. Aga see põhjendus, et meil ei ole arvuteid, et me ei saa arvutitest valida, nüüd on vaja veel mobiilidest valida, ei ole küll mingil määral põhjendatud. 

Ma enne siin küsimuses juba mainisin, et kui meil siin 5G võrku välja arendati, siis ei lubatud Hiina seadmeid siia, Huawei seadmeid, väideti, et see on turvarisk, nuhkvara võib sees olla. Ma ei saa aru, kuidasmoodi on see turvarisk nüüd lahendatud, kui ükskõik millisest mobiiltelefonist, on see siis toodetud Hiinas, Koreas, Jaapanis, ma ei tea, ükskõik kus, või Ameerika Ühendriikides, et seal ei või olla sisse istutatud vastavat tarkvara, millega sa saaksid midagi muuta või kas või teada, kes kuidas hääletas. 

Teatavasti siin vahepeal Lufthansa lennukid maandati häkkerite poolt maha kõik, kaotati kontroll nende üle. Ja nüüd me räägime, et meil on täiesti turvaline valimissüsteem tulemas. Isikutuvastusest me ei räägigi, isikut tuvastada on väga keeruline. Aga samuti on väga keeruline teada saada seda, kuhu su hääl läks või kellele see hääl läks. Paberkandjal on lihtne: vaatad, mitu korda võid üle lugeda. Sa ei tea, kes küll hääletas, aga sa tead, kelle poolt hääletati. Nii e-valimiste kui ka m-valimiste puhul on tegelikult võimatu teada, kelle poolt hääletati. Piisab ju tegelikult sellest, kui keegi kas tahtlikult või …

Ma paluksin lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Kas tahtlikult häkib sisse selleks, et muuta valimistulemusi või siis lihtsalt selleks, et pidurdada näiteks Eestis valimist üldse, näiteks praegu küberrünnakud käivad, siis see on täiesti võimalik. 

Nii et ma arvan, et ei ole mõtet luua endale illusiooni, et meie oleme ainukene riik maailmas, kes on võimeline läbi viima sellist hääletust, mis on kas e-hääletus või m-hääletus. On ju ennegi siin kõlanud küsimused, et miks siis seda kusagil maailmas ei rakendata. Minu teada Venezuelas rakendatakse e-valimisi ja ka meie kurikuulus programm, valimiste programm on tegelikult toodetud Venezuelas ja ka Venemaal. Kui see nii turvaline on ja kui see nii innovatiivne on, siis raskesti usutav, et Eesti on maailmas ainuke riik, kes kõike teab ja oskab. Järelikult need riigid peavad oluliseks, et turvalisus oleks 100% garanteeritud. Seega ma arvan, et seda eelnõu ei saa mitte mingil juhul toetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja, kui te juba mulle sellist usaldust pakkusite, et ma siit kõnetoolist kõnelda saan, ehk annate mulle kolm minutit juurde ka.

See ei ole minu pakutud usaldus, teie soov oli see ja mul on hea meel teid sinna … Ja kolm minutit nagu naksti ka teil olemas. Palun!

Mul on selle üle ka tõepoolest hea meel. Mina käsitlen seda siiski teie usaldusena ja luban, et seda kurjasti ei kasuta. Aga aitäh! 

Ma räägin usaldusest edasi. Usaldus valimistulemuste vastu on demokraatia tuum. Vaadake, kui valimistulemusi ei usaldata, siis ei usaldata ka valitud kogusid, kaasa arvatud parlamenti. Ja võib-olla üheks põhjuseks, miks meie maine nii madal on – 38% –, ongi siis e-valimised. Seetõttu on riigid ka usalduse osas eriti tundlikud. Kui kaalukausil on mugavus või usaldus, eelistatakse selgelt usaldust. Haruldasi valimisvorme kasutusele ei võeta. 

Eesti e-hääletuse vorm ehk internetihääletus on eriti haruldane. Teadaolevalt kasutatakse seda Euroopas vaid Prantsusmaal. Niimoodi lubatakse valida välisprantslast välismaal elavatel Prantsuse kodakondsetel ja lähiriikidest Venemaal. Ja mitte igal pool Venemaal, vaid Venemaa mõnedes osades. Šveitsis katsetatakse seda e-hääletuse vormi kolmes kantonis. Ja põhjus, et siin Eesti on erand, ei ole mitte selles, et Eesti oleks Euroopa võimsaim digiriik. Me ei ole tegelikult seda ammu enam. Ja teiseks, ka paljud Euroopa riigid on e-hääletamist kasutanud, kuid on sellest loobunud.

Nüüd, viimaste aastate poleemika Eestis e-hääletuse üle on lähtunud mitmest kriitilist asjaolust ja nimetan sind kolme. Kõigepealt, see hääletamise protsess ja tulemused ei ole kontrollitavad ja läbipaistvad, ei ole tagatud salajasus ja pole võimalik kontrollida, kas serveris valimiste ajal töötav programm vastab tegelikult varem avaldatud lähtekoodile. Ja paranemist ei ole siin üldse olnud. Nii nagu ka Martin Ehala on öelnud, need vead on olnud algusest peale ja on siiamaani edasi kestnud. 

Viimasel ajal on põhiseaduskomisjon ka korduvalt ignoreerinud MTÜ Ausad Valimised ettepanekuid. Need ettepanekud on lühidalt järgmised. Esiteks, vaatlejatele anda vaidlustamise õigus. Teiseks, seadmete andmevoogude vaatlemine kogu e-hääletuse ulatuses. Kolmandaks tuleks nende ettepanekul infotehnoloogilisi tegevusi käsitleda toimingutena, kõiki infotehnoloogilisi tegevusi. Neljandaks tuleks vaidlustamistähtaega pikendada ja viiendaks tuleks tagada eelnev ligipääs teabele, koodile ja materjalidele. Aga selleteemalise kollektiivse pöördumise lükkas siis põhiseaduskomisjon ilma sisuliste põhjendusteta tagasi. Samuti ei võtnud komisjon arvesse MTÜ Ausad Valimised ettepanekuid, mis olid tehtud siis käesoleva eelnõu juurde. Ja tegemist pole millegi muuga selle tegevuse käigus kui valimisvaatlejate tõrjumisena.

Nii. Aga kahju, et põhiseaduskomisjoni esimees siin saalis ei ole. See võib tunduda imelik, aga ma ei süüdistaks selles põhiseaduskomisjoni esimeest. Tema on lihtsalt ettur, kes täidab koalitsiooninõukogu otsuseid, ja koalitsiooninõukogu täidab valitsuse otsuseid ja valitsuse seisukohad dikteerib peaminister. Eesti parlamentarism, kallid kolleegid, on omadega läbi. Ma ütlen seda täie teadlikkusega. 

Nii, aga küsime edasi: miks e-hääletus üldse vajalik on? Kas see teeb valimised odavamaks? Vastan, ei tee. Väga lihtne on näidata, et teeb kallimaks, ja mitte niisama kallimaks, vaid mitmekordselt kallimaks. Teiseks: kas e-hääletuse tulemusel on valimisaktiivsus suurenenud? Vastus on ei. Vastus on see, et valimisaktiivsus sõltub eelkõige poliitilistest teguritest. Ja isegi see, kui kõrgem valimisaktiivsus iseenesest oleks, siis ei oleks ka see väärtus, sellepärast et kui valija ei viitsi sinna valimisjaoskonda jalutada, siis talle ka see valimistulemus läheb väga vähe korda ja riigi poliitika läheb väga vähe korda. Ja ei ole vaja olla hiromant, piisab sellest, kui olla ajaloolane nagu mina, et prognoosida, et kui usaldus hakkab edasi kaduma, vot siis väheneb osavõtt ka. 

Ja lõpetuseks. Tõesti, siin ei ole teada ühtegi riiki, kus valimistulemusi umbusaldab ligi 40% valijaist. Seda nii Norstati küsitluste kui Skytte instituudi uuringute järgi. Ja pole ka tõsi see, et usaldamatus e-hääletuse vastu ei tähenda usaldamatust valimistulemuste vastu. E-hääletuste läbi kujuneb suur osa valimistulemustest ning kui seda ei usaldata, siis ei saa usaldada ka valimistulemust tervikuna. Ja loomulikult ei saa nõus olla ka väitega, et e-hääletanute osakaalu tõus demonstreerib usalduse kasvu. Esiteks, poolnaljaga öeldes, vaadake, kui e-valimiste tulemusi võltsitakse, siis ei saa ju argument olla, et siis te võite ju, palun väga, näidata ju ka osavõtu proportsiooni kasvu. Ja teiseks ei ole ka need korrelatsioonis, isegi oletades seda, et ei võltsita. Ka mina valisin arvutiga, sest ma tean, et kui tulemusi võltsitakse, siis ei muuda see midagi, kas ma siis valin paberil või e-kujul. Ja antud eelnõu ei muuda olukorda paremaks, muudab halvemaks. Aitäh! 

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Ants Froschi. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ja head inimesed, kes te vaatate otse või vaatate järgi oma nutiseadmetest! Loomulikult, palju tööd tehakse nutiseadmetes ka Riigikogus. Aga asjad on siiski ka paberil. Ja nende jaoks, kes seda saali siin vaatavad ekraanidelt, ma siis demonstreerin, mida tähendab 353 lehekülge teksti sellest seaduseelnõust, 344, Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. See on kaalukas dokument ja selle arutelu on paraku viinud meid rappa. Ja hea kolleeg Jaak Valge ütles selle tõe ka siin lausa välja, et Eesti parlamentarism on omadega läbi. Me oleme teel ainuvõimu juurde. See, mida soovib peaminister, nii ka juhtub. Sest paistab, et ega tema erakonnakaaslased, koalitsioonikaaslased talle nagu ka eriti ei mõju. 

Minule meenutab see olukord, mis tänaseks on Riigikogu saalis ja mis täna aset leidis, põhiseaduskomisjoni esimehe ja saali diskussioon, debatt, küsimused, see meenutab ühte vana anekdooti. Ohvitser seisab rivi ees ja tutvustab uut tehnikat: "Vaadake, meil on siin raadiovastuvõtjad tankidel." Ja üks noor asjalik sõdurpoiss küsib: "Aga need raadiovastuvõtjad, kas need on lampidel või pooljuhtidel?" Ja ohvitser vastab: "Kas sa siis aru ei saa, raadiovastuvõtjad on tankidel?" Vaat samasugune diskussioon oli meil põhiseaduskomisjoni esimehega. Kahjuks teda tõesti saalis hetkel ei ole. Aga jah, võib-olla olekski pidanud ütlema, et see ei olnud mitte see ohvitser anekdoodis, vaid see oli põhiseaduskomisjoni esimees Terras. 

Aga nüüd selle loo illustratsiooniks, kus me oleme mõned isiklikud tähelepanekud Eesti e-valimiste senisest korraldusest. Nimelt olen ma ise tuvastanud rikkumised, neid kirjeldanud, viinud need prokuratuuri, saanud sealt eitava vastuse. Ja kuna sealt eitava vastuse saamiseks kulus teatav aeg, siis loomulikult olid juba valimise anonüümsed logid, e-valimiste anonüümsed logid hävitatud, ja mitte mingeid jälgi polnud võimalik enam leida. Ja jutt on sellest tähtajast, kas see säilib siis kuu aega või säilitatakse neid 10 aastat või ka 50 aastat, sest säilitamise, ütleme, mingite kõvaketaste säilitamiseks ei lähe liiga palju ka ruumi kuskil seifides või seiftubades, seda on võimalik tehniliselt väga lihtsalt teha. 

Nimelt, lugu Otepää vallast, küll kohalike valimiste kontekstis, aga siiski e-valimiste rakendamise osas. Valla sotsiaaltöötajad koos istuva vallavanemaga profileerusid valijaid. Vanainimesed taludes võeti sihtgrupiks, nende juurde kõigepealt sisenes sotsiaaltöötaja e-valimiste ajal ja seejärel, kui oli sissejuhatav jutuajamine ära peetud, tuli ka vallavanem, tõi vanainimesele purgi mett ja oma valimisnumbri ja lati vorsti ka. Ja seejärel, kui vallavanem lahkus, sotsiaaltöötaja pakkus: "Aga, Maali, vaata, sa ei peagi tulema üldse valima, mul on siin arvuti ka kaasas, teeme selle asja kohe ära" Ja niimoodi sõideti terve see e-valimiste nädal ringi. Vallavalitsuses töö oli lõppenud, mitte kedagi ei olnud, kõik sõitsid ringi, ajasid vallavanemale vagu lahti, ja vallavanem käis ja tõi oma purgi mett ja …

Paluks kolm minutit juurde. 

On see kindel soov teil?

Jaa, täiesti veendunud olen selles. 

Kuna te ütlesite "paluks", siis ma ei saanud aru. Aga palun …

Palun. 

Kolm minutit, palun! 

Aitäh! Suur tänu! Ühesõnaga, see, kuidas e-valimisi manipuleerida, neid meetodeid suudavad leidlikud eestlased välja mõelda miljoneid. Kui on see võimalus olemas, siis minnakse alati rikkuma, sest kui see kasu toob. Seetõttu ma arvan, et see e-valimiste asi on lihtsalt lootusetu. Seda me võime siin üritada parandada, üritada seda usaldusväärsemaks teha, me võime isegi selle näotuvastuse sinna külge kleepida, aga lõppastmes see ei ole usaldatav. Ja see on viinud Eesti parlamentarismi kriisini, nagu siin saalis on täna juba kõlanud.  

Mina lõpetaks sihukese trumpiliku üleskutsega. Vaadake, ega see suur pauk enne ei tule, kui meil kaks asja juhtub: kas meil tuleb süsteemi seest vilepuhuja või meil toimub niivõrd võimas häkkeri rünnak meie valimistele, et kogu see asi kukub suure pauguga kokku. Ja selleks, et see tõesti ellu viidaks, on minul selline donaldtrumpilik üleskutse häkkeritele: rünnake. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. Palun! (Kert Kingo küsib lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid, kes te kuulamas olete! Head istungi jälgijad! Eelnõu nimi on Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. Ehk siis see oli võimalus viia seadusesse sisse korrektne valimismudel, valimise tegevus. Seda ka Riigikohus on ette heitnud, et ei ole korrektselt see seaduses sätestatud. 

Aga probleemiks on ikka see e-hääletamine. Sarnaselt Venemaale ongi meil e-hääletamine. Just hetk tagasi vaatasin, et Vikipeedia andmetel – ma ei tea, kui tõesed need on – enne e-hääletamise kasutuselevõttu, see oli 2005. aastal, tehti pilootprojekt Tallinna elanike hulgas küsitluse näol. Selle pinnalt siis otsustatigi seda esimest korda kasutada 2005. aastal kohalike omavalitsuste valimistel. Ehk siis piisas ainult Tallinna elanike seas läbi viidud küsitlusest. Ega rohkem ei olnudki vaja seda selle elluviijate hinnangul üldse proovidagi, katsetada. Ja alates sellest ajast on kogu aeg selle valimismooduse üle küsitavusi, on probleeme, on kahtlusi, on kõhklusi, ja neid lihtsalt ignoreeritakse. 

Kui ma olin IT- ja väliskaubandusminister, tegin töörühma, kuhu olid teadlikult kutsutud osalema ka selle e-hääletussüsteemi, elektroonilise hääletussüsteemi, ütleme, arendajad, selle ülesehitajad ja lisaks veel teisi IT-spetsialiste. Seal tuvastati kogu sellest süsteemist üle 30 probleemi. Nagu olete avalikest raportitest, avalikest informatsioonidest teada saanud, siis lõpuks väideti, et probleemi ei ole. Need lihtsalt kõik pühiti kalevi alla ja ignoreeriti neid, kõik on korras. 

Mis on põhiprobleem? Ma ei hakka siin spetsialisti tasemel midagi rääkima, mina ei ole IT-spetsialist. Ma räägin kõige esimesest ja kõige üldisemast ja kõigile arusaadavast probleemist: isiku identifitseerimine. Kuidas me teame, et just see isik, kelle nimeline ID-kaart hääletussüsteemi sisse logitakse, seesama isik ise on see, kes selle tegevuse teostab? Aga me ei teagi, selle koha pealt öeldakse meile, et me peame usaldama. Väide, et PIN1-kood on ja PIN2-kood, see ongi identifitseerimine, see absoluutselt ei päde ju, sellepärast et neid PIN-koode jagatakse võõrastele isikutele koos ID-kaardiga ja meil ei ole ka seadust, mis karistaks konkreetselt selle eest, kui sa neid kellelegi teisele kasutada annad. Ja seega on see tahk kaitsmata ja see on nagu katmata. 

Ja need, kes kasutavad teiste ID-kaarti koos nende PIN-koodiga, üldjuhul ärimaailmas kutsutakse neid tankistideks. Nende tankistidega on juba väga palju aastaid tõsised probleemid, on maksuametil probleemid ja on politseil probleemid, kriminaalpolitseil. Tankistidena tegutsevad ettevõtete juhid, kes on lihtsalt fiktiivsed juhid. Ja nemad kasvatavad riigi ees võlgasid näiteks ja neid isikuid ei ole võimalik tuvastada. Samamoodi on politseisfääris tankistidena võõra isiku ID-kaardiga võetud erinevaid kohustusi, kas nende teadmata – üldjuhul tihti eakate inimeste oma nende teadmata – või mingeid õigusi võetud või ära võetud neid õigusi. Ja siis peab kogu üksus ja kogu asutus tegelema sellega. Mul on endal olnud menetluses kunagi kriminaalasi, kus ettevõtte juhi omanduses oli, lõpuks tuli välja, kümne erineva isiku ID-kaart. Ta allkirjastas nendega kümne erineva ettevõte juhatuse liikme nimel dokumente ja need vahed olid kuskil sekundilised vahed ehk sellega oli võimalik tuvastada, et ühest ja samast kohast.

Aga samas topeltstandardid või erinevad standardid on meil siin riigis. Näiteks Sotsiaalministeerium ei lepi ainult sellega, et logitakse ID-kaart sisse ja PIN-koodid sisestatakse, vaid pensionär, kes elab välismaal, peab iga kuu tõendama oma elus olekut, ja peab tõendama niimoodi, et ta on Skype'i teel ekraanil, hoiab ID-kaardi enda kõrval ja näitab, et mina ja see, mis ID-kaardil kirjas, olen see. Alles siis on nõus Sotsiaalministeerium pensionit talle, võõrsil elavale Eesti kodanikule välja maksma. Täpselt samamoodi notarid ei lepi sellega, ainult ID-kaardi sisse logimisega ja PIN-koodidega. Samamoodi soovivad nad, et oleks ekraanil isik kõrval, ja nad tuvastavad isiku. Sel teisipäeval me koputasime siin saalis ära sellise eelnõu nagu isikut tõendavate dokumentide seaduse eelnõu. Sellega me panime seadusesse sisse, et tagasipöördumistunnistuse ja tagasipöördumise loa taotleja isikusamasust kontrollitakse ka videosilla vahendusel. 

Siin ongi väga huvitav ja väga piinlik see olukord, kus riigisiseselt praktiseeritakse erinevaid lähenemisi. Ja millegipärast on ainult e-hääletus see, kus raiutakse järjekindlalt, et piisab ID-kaardi sisselogimisest, piisab PIN-koodide sisestamist, ja siis me teame, kes on see isik. Aga näed, Sotsiaalministeeriumile ei piisa, tema ei ole nõus neid pensioneid välja maksma, kui ei ole inimene oma näoga ka selle kaardi kõrval. Notarid ei ole nõus tehinguid tegema, ei saa ka tagasipöördujad niisama endal neid dokumente, nõusolekuid ja taotlusi esitada. See on topeltmoraal. Ja see, et ühes terves riigis kohaldatakse erinevaid sätteid, no see on täiesti vastuvõetamatu, see ei ole hea õigusloome. Ja sellist asja ei saaks lihtsalt lubada endale väärikas riik ja riik, kes tahab pidada ennast õigusriigiks. 

See on kõige põhilisem asi, esimene samm elektroonilise hääletamise puhul: me ei tea, kas see, kelle nimeline ID-kaart süsteemi sisse logitakse ja PIN-koodidega kinnitatakse, on seesama isik, kes seda teeb. Me teame, et vanadekodudes varasemalt võeti need ID-kaardid töötaja kätte, kelle valduses olid kõik hooldatavate ID-kaardid, kellel oli vaba voli neid kasutada oma äranägemise järgi. On ka nendel isikutel, kellel on hooldaja näiteks, nende ID-kaardid on ka antud nende hooldajate kätte. Samamoodi tihti väga paljud eakad inimesed või inimesed, kes võib-olla iseseisvalt ei saa elus hakkama, on oma ID-kaardi koos PIN-koodiga ka andnud selleks, et oleks lihtsam asju ajada, hoopis kõrvalise isiku kätte. Ja nendel isikutel on võimalus teha hääletamine oma valikute järgi, oma veendumuste järgi. See on kõige viisakamalt väljendatud asi. 

See tähendab seda, et siiani me ei tea, kas on ikka need hääled õiged või ei ole, ja seda ei tahagi riik korda teha, sest e-häälte tulemisest saadik on Reformierakond oma toetust ainult kasvatanud ja häältesaaki kasvatanud. Ma tänan!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mart Helme.

Kes räägib, kes kõneleb. Lõunaeestlased kõnelevad, põhjaeestlased räägivad. Ma teen mõlemat korraga. Aga küsimus on naljast kaugel. Ja küsimus on selles, et kuigi siin eelnevad esinejad on rääkinud ja üsna veenvalt ja selgelt osundanud nendele igasugustele võimalustele e-valimisi kasutada võltsinguteks, moonutusteks, kuritarvitusteks, siis põhiküsimus, mille ma esitasin ka kohapealt komisjoni esindajale, on see, kas e-valimised on üldse põhiseadusega kooskõlas. Kas nad on seaduslikud? 

Ma tuginen selle küsimuse esitamisel tegelikult ka Riigikohtu materjalidele. Ja Riigikohus on juba 2019. aastal juhtinud tähelepanu sellele, et e-valimiste reeglid ei ole täpselt seadusega ega isegi mitte valitsuse otsusega paika pandud, vaid on sisuliselt delegeeritud valimiskomisjonile ja valimisteenistusele. Valimiskomisjonis ja valimisteenistuses on kokku 15 inimest. Missuguse lojaalsustesti alusel, missuguse kontrolli kohaselt, missuguse jooksva kontrolli kohaselt need inimesed on komplekteeritud, on avalikkusele teadmata. Kas need inimesed peavad olema vastuvõetavad, kuna nad on enamikus seal töötanud juba pikka aega, Reformierakonna juhatusele, aga võib-olla mitte ainult Reformierakonna juhatusele või Reformierakonna selja taga seisvatele kallutatud jõududele, seda avalikkus ei tea. Mingisugust avalikku konkurssi, milles osaleksid ka sellised institutsioonid nagu Riigikogu, kes vaatab neid inimesi, nii nagu Riigikohtu kandidaate ja annab oma heakskiidu, nende inimeste puhul ei ole. 

Aga kõik, kes siin pulti tulevad ja räägivad sellest, kui hea asi on e-valimiste läbiviimine Eesti Vabariigis, ütlevad, et nemad usaldavad. Teie võite usaldada, aga mina ei usalda. Ja nagu näitab, Norstati küsimus, ligi 40% Eesti inimestest ei usalda. 

Ja nüüd ongi juba 2019. aastal Riigikohus sisuliselt teinud ülesandeks Vabariigi Valitsusele ja Riigikogule see ebanormaalne olukord likvideerida ja paika panna täpsed e-valimistesse puutuvad reeglid. Sest et noh, ei ole vaja hästi varustatud juristisilma, et aru saada: kõige elementaarsema loogika kohaselt e-valimised ei ole kooskõlas põhiseadusega. Kõige elementaarsema loogika kohaselt ei ole, sest põhiseadus ütleb väga selgelt, et valimised toimuvad ühel konkreetsel päeval. Aga e-valimised toimuvad nii, nagu ma ei tea, valimisteenistus on paika pannud oma normidega. Pika perioodi jooksul, häält võib korduvalt muuta, lõpuks otsustab paberhääl, kui inimene on küll andnud võib-olla kolm korda oma e-hääle, aga lõpuks on otsustanud valimisjaoskonda minna paberhäälega hääletama. See on mitmekordne kontroll. E-valimised ei ole algusest lõpuni jälgitavad, e-valimiste puhul on keskne probleem see, et kui valija kandidaadile antava hääle kulgemist oleks võimalik jälgida algusest lõpuni sellest hetkest, kui keegi vajutab nuppu Enter ja see hääl läheb. Ja ta saab näha, et ta läheb sealtkaudu, sealtkaudu, sealtkaudu jõuab kandidaadini X. Siis ei oleks meil tegemist hääle salastatusega – valija ja hääle salastatusega. 

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit.

Ja see on põhimõtteline küsimus, sest vaadake, pabervalimistel te lähete kabiini. Te teete oma ristikese sinna lahtrisse. Te lähete valimiskasti juurde, see on teil kokku murtud, lüüakse pitsat peale, ja sellest hetkest ka katkeb teie side. See läheb juba valimiskomisjonile ja lugemisele ja kõigele muule. Teiega ei ole enam midagi pistmist. Aga kui e-valimisel oleks hääle kulgemist võimalik algusest lõpuni kontrollida, siis salastatust ei oleks olemas. Ja see on selges vastuolus meie põhiseaduses sätestatuga, et valimised on ühetaolised ja salajased. Nad ei ole ei ühetaolised ega salajased, kui e-häält on võimalik kontrollida algusest lõpuni. See on üks teema. 

Teine teema on e-valimiste vaidlustamine. E-valimisi on korduvalt vaidlustatud, aga need on kõik üksikjuhtumid. Nii nagu Ants Froschi kirjeldas siin, kuidas meepoti eest on hääli ostetud ja neid on menetletud. Enamasti on menetlemisest keeldutud või on langetatud otsus, et jaa, rikkumine on toimunud, kuid rikkumine on sedavõrd marginaalse tähtsusega üldise valimistulemuse seisukohast, et valimisi kui niisuguseid pole vaja tühistada. 

Põhimõtteliselt on seesama Riigikohus juhtinud tähelepanu sellele, et praeguse süsteemi kohaselt sisuliselt e-valimiste vaidlustamine ei ole võimalik lühikeste tähtaegade ja omavahel mitte kattuvate tähtaegade tõttu, mis ühelt poolt on valimiskomisjoni ja -teenistuse vaidlustamistähtajad ja teiselt poolt on Riigikohtus vaidlustamise tähtajad. Need jooksevad omavahel risti, mistõttu arvestades ka nende vaidlustamistähtaegade lühidust, sisuliselt ei ole võimalik neid vaidlusi lahendada. 

Ja nüüd ma tsiteerin Villu Kõvet, Riigikohtu esimeest, kes on väga selgelt öelnud: asjasse puutuva kitsa käsitluse järgi ei olegi juriidiliste nüansside tõttu sisuliselt peaaegu võimalik konkreetse normikontrolli raames jõuda elektroonilise hääletuse regulatsiooni põhiseaduspärasuse tervikhindamiseni. Põhiseaduspärasuse tervikhindamiseni! Aga kui tervikhindamist ei ole võimalik teha, siis ei saa me ka sajaprotsendilise veendumusega öelda: jah, e-valimised on põhiseadusega sajaprotsendiliselt kooskõlas, nad on legitiimsed ja e-valimiste teel antud hääled on igati legitiimne materjal tulemuste kinnitamiseks ja vastavalt ka Riigikogu koosseisu ja valitsuse moodustamiseks. Ehk teiste sõnadega: see, mis meil on praegu laua peal ja mida me menetleme, on veel hullem. See muudab veel ebakonkreetsemaks, regulatsioonist mitte kinnipidavaks ja kontrollimatumaks e-valimised. 

Ja ma ütlen veel kord: Eestis ei ole e-valimiste sisseseadmisest alates olnud legitiimseid valitsusi ja ei saa olema, kuni ei ole vastavad regulatsioonid paika pandud, Riigikohtu poolt kontrollitud ja põhiseadusega vastavuses olevaks kinnitatud.

Hea ettekandja, teie aeg! 

Hea ettekandja, aega on universumis lõpmatuseni.

Aga tulenevalt meie kodu‑ ja töökorra seadusest siin suures universumis on ette näidatud meile kaheksa minutit ja te palusite kolm minutit lisaaega, mille te ka saite. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme.

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kolleegid ja kõik, kes selle teema vastu huvi tunnevad ja vaatavad meid läbi arvutiekraani! Me teame, et e-valimised on algusest peale olnud väga suur probleem, algusest peale. Kõik on läinud üle kivide ja kändude. IT-arendused on koperdanud probleemidel sabas, aga sellest hoolimata oleme teinud näo, et kõik need valitsused, kes on olnud meil võimul läbi e-valimiste rakendamise, on olnud legitiimsed. 

Algusest peale on olnud päris valjud ka need hääled, see pool ühiskonnast, kes on juhtinud pidevalt tähelepanu e-valimiste ebausaldusväärsusele, põhiseadusega mittevastavusele. Ja seal on väga kindlad punktid, millele e-hääletus ei vasta. Ta ei ole ühetaoline ega ammugi mitte salajane. Ja neid vastuolusid ja sellega seoses ka otseseid põhiseaduse rikkumisi on läbi kõigi valimiste olnud niivõrd palju, et olukord on juba enam kui hull. 

Selle kõige tõttu ei usalda peaaegu 40% Eesti inimestest enam valimisi ja valimistulemusi üldiselt. Ja see on juba suurem probleem, kui mõni valimisi läbiv tõrge IT-lahendustes. Õigemini on need omavahel väga tugevalt põhjus-tagajärg-seoses. 

Kõik need hangumised, e-häälte hilinemised häälte kokkulugemisel, öösel pärast ametlikku valimiste lõppu ei tea kust leitud hääled. Inimesed, kes pole e-hääletanud, avastavad pabervalima minnes, et nad ei saagi enam valida, sest süsteem näitab, et nad on juba hääletanud. Statistika, mis näitab, et kõige aktiivsem e-hääletajate rühm on 90–95-aastased inimesed. Anomaalia, mis kordub aastast aastasse, mis võib, aga ei pruugi. Ja ilmselgelt pole juhus, et teatud erakondade esindajad on e-hääli saanud suurel hulgal ja tihti täisarvuliselt ehk 1000, 2000, 3000, mis samuti ei ärata usaldusväärsust. Või et viimastel Riigikogu valimistel suurendati Vabariigi Valimiskomisjoni poolt valijate arvu ja enam-vähem samas suurusjärgus suurenes praeguste valitsuserakondadele antud e-häälte osa kogupaketis. 

Saate isegi aru, et kõik see ei ärata usaldust. Ja nüüd soovib seesama valitsus, kes on saanud võimule läbi e-häälte, juurutada sinna süsteemi veel juurde läbi mobiiltelefoni antud hääli. Me tuletame meelde, et enne e-häälte avaldamist oleks pabervalimiste tulemusena olnud Eestil täiesti teistsugune valitsus. On muidugi hinnangu küsimus, kas parem või halvem praegusest, aga on fakt, et see oleks olnud täiesti legitiimne, demokraatlik, saavutatud läbi üldiste, ühetaoliste, salajaste ja ka tavainimeste poolt lihtsalt kontrollitavate valimiste, mis on kirjas kõik meie põhiseaduses ja seetõttu ka usaldusväärne, ühiskonda siduvam, mitte lõhkuv, nagu praegune valitsus, mille osas ligi 40% inimestest on arvamusel, et see võib olla illegitiimne.

Ka Riigikohus on ju tegelikult seetõttu, et e-valimiste ajalugu on nii, kohati ikka väga lappav ja kummaliste anomaaliatega, on seetõttu pärast viimaseid Riigikogu valimisi meile teinud ülesande, Riigikogule see asi korda korda teha. Peale viimaseid Riigikogu valimisi meie erakond, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond koostas väga tugevad juriidilised dokumendid, mis nõudsid Vabariigi Valimiskomisjonilt toimunud e-valimiste täielikku vaadeldavust, logifailide avaldamist ja kõike olulist, mis oleks võimaldanud e-valimiste musta kasti sisse vaadata. 

Seetõttu oleme täna siin olukorras, et arutame seda eelnõu, mille idee Riigikohtu suuniste kohaselt peaks olema e-valimiste usaldusväärsuse suurendamine, mis tagaks meile sajaprotsendilise valimistulemuste kontrollitavuse ja valimistulemuste legitiimsuse. Iseenesest Riigikohtu seesugune otsus näitab juba paradoksaalsel kombel, et e-valimised ongi olnud probleemsed, et nad polegi olnud 100% usaldusväärsed, mis omakorda tähendab ka … 

Ma palun lisaaega.

Palun!

Mis omakorda tähendab ka, et meil võivad vabalt olla olnud siiani ka illegitiimsed valitsused. Meie seadusandlus, mis meie igapäevaelu korraldab, meie Riigikogud – need kõik võivad olla illegitiimsed, nad ei ole kehtivad. 

Ja üleüldse, Eesti riiklusega ei pruugigi olla kõik korras, sest kui Riigikogu on saanud peale viimaseid valimisi Riigikohtult ülesande teha süsteem usaldusväärseks, siis täiesti loogiliselt võime eeldada ja järeldada, et varem see seda ei olnud. Seda tunnistatakse. Ning seetõttu me peame endalt tõsiselt küsima, kui suures osas on lubatud valimistel olla üleüldiselt ebausaldusväärsed, kontrollimatud ja põhiseaduse vaimust hälbivad, et me saaksime rääkida üldse legitiimsest riigist, mis on eksisteerinud pärast seda, kui võeti kasutusele e-hääletus. 

Ja kui ma tegin ka antud seaduseelnõule, mis peaks ju olemagi kantud sellest ideest, et muuta e-valimised usaldusväärseks, ma tegin sellele seaduseelnõule muudatusettepanekud, mille sisu oligi, et riigi valimisteenistus on kohustatud tagama sajaprotsendilise valimiste usaldusväärsuse ja sajaprotsendilise valimistulemuste legitiimsuse, siis juhtivkomisjon jättis need arvestamata. Ehk et sisuliselt nad tunnistasid, et valimistulemused ei peagi jätkuvalt olema 100% usaldusväärsed ja valimistulemused ei peagi olema 100% legitiimsed. 

Kahetsusväärne, et Vabariigi Valitsus, ilmselt siis illegitiimne, on toonud meile siia seaduseelnõu, mis kinnistaks läbi m‑valimiste seda illegitiimsust veelgi, mitte ei lahendaks probleemi, mida Riigikohus tahtis, et Riigikogu lahendaks. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head inimesed, kes meid jälgivad interneti teel! Minu käes on dokument: 344 SE teine lugemine. Lihtsalt tahaks näidata. Siin on nii palju lehekülgi kui 355. Maht on märkimisväärne, päris paks dokument. Ja see dokument on loomulikult meil ka arvutis olemas. Faili nimi on tõenäoliselt sama: 344 SE teine lugemine. Aga visuaalselt paberkandjal on ju tõesti palju paremini arusaadav, millega on tegu, kui mahukas see dokument on. Ma arvan, et arusaam selle mahukusest on palju parem, kui me vaataks sama faili arvutis. 

Ja minu arust e-valimistega on sama lugu, rääkimata m-valimistest. Meil on olemas traditsioonid, millest me peaksime kinni hoidma. Ja igati kohane on see, et kui valimiste ajal inimene lähebki valimiskabiini valimisjaoskonda ja teeb oma valiku. Ma arvan, et kui ta sinna valimisjaoskonda läheb ja siseneb valimiskabiini, siis see valik, mida ta oma käe ja kirjapulgaga vormistab, on kindlasti rohkem läbi mõeldud kui need valikud, mida on võimalik teha arvutis või tulevikus, kui see seaduseelnõu läbi läheb, mobiili kaudu. 

Me oleme hästi palju rääkinud sellest, et kas meil on ikkagi olemas kindlus, et e-valimised on turvaline tee oma otsust teha, ehk siis kas e-valimised on turvalised või mitte. Me oleme selle üle diskuteerinud päris kaua aega ja minu arust selgeid vastuseid sellele küsimusele tegelikult siiamaani me ei ole saanud. Küll on räägitud, et tõesti, valija saab oma häält kontrollida, ja kui ta läheb uuesti süsteemi sisse, siis ta näeb, et nimi on olemas ja oma kandidaat on seal olemas ja kõik nii edasi. Aga kui me räägime terviksüsteemist, siis tegelikult seda ei ole võimalik kontrollida, vähemalt siiamaani on see nii olnud. Minu arusaama järgi me ei saa täpselt samasuguse järelevalve läbi viia, kui seda oleks võimalik teha paberkandjate puhul. 

Minu arust hea näide on see, küll ei ole tegemist kohaliku omavalitsuse, Riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistega, aga siiski hea näide on minu arust pühapäeval toimunud valimised Tallinna Linnavolikogus. Valimised toimusid, valiti hetkel uus Tallinna Linnavalitsus, kõik toimus paberkandjal. Aga me oleme tuvastanud, et see paberkandjal hääletus ei olnud tõenäoliselt kõige korrektsemal viisil läbi tehtud. Kuidas me saime seda tuvastada? Loomulikult visuaalselt. Me läksime kohale, palusime kõiki sedeleid. Sedelid toodi välja ja järelevalve menetlus oligi võimalik tegelikult läbi viia. Ma pean ütlema, et kui need valimised oleks tehtud elektroonsel viisil, siis seda ei oleks võimalik tuvastada, et midagi on viltu läinud. 

Nii et minu arust on väga hea näide, kus tegelikult on võimalik ainult praegusel hetkel, ma kordan veel, korralikku järelevalvet teha sellisel juhul, kui on olemas ikkagi sedelid, pabersedelid, ja valimised peavad toimuma pabersedelitega. Kui me soovime rakendada muid meetmeid ja praegu ongi rakendatud, näiteks e-valimised, siis me peame tagama ka järelevalve, kontrolli ja turvalisuse. Ja minu arust neid kolme asja ei ole siiani suudetud teha. Kaks riiki, kahes riigis viiakse läbi valimised elektroonsel teel: Eestis ja Venemaal. Ma ei tea, kas …

Hea ettekandja! Ma korra vabandan …

Jaa, lisaaega.

Ma usun küll, aga ma kuulen, et mingi telefon heliseb siin. Kui keegi saab aidata … Lauatelefon ei helise. Härra Laats, see on teie kohal äkki. Minge vajutage kinni ja siis saame edasi pidada seda kõnet. Palun, sõna on teil! Ja palun, lisaaeg ka!

Lisaaeg ka ja ma loodan, et see pool minutit, mis kulus selle telefoni vaigistamiseks, ka mulle tagatakse uuesti.

See oli muidugi teie möödalaskmine, aga see tagatakse teile. Palun!

Aitäh teile! Nii, ja kui me räägime nüüd lisavõimaluste tekitamisest m-valimiste näol ja soovitakse kasutada tegelikult platvorme, mis ei ole meie poolt täielikult kontrollitavad, näiteks Google ja muudki platvormid, siis loomulikult, mis turvalisuse tagamisest me saame siinkohal rääkida. 

Ja minu arust kogu selle seaduseelnõu juures mul tekib küsimus, et miks me praegu seda üldse menetleme. Miks on see seaduseelnõu toodud saali? Meil on tegelikult Eesti riigis palju pakilisemaid küsimusi, mida lahendada. Loomulikult me räägime majandusest, loomulikult me räägime eelarvest, loomulikult me räägime inimeste toimetulekust. Need on need probleemid, mida praegu peaks käsitlema kogu aeg nii Riigikogus, valitsuses kui ka teistes ametites, asutustes, ministeeriumites. Tegemist ongi tõenäoliselt asendustegevusega, tegemist on sellise tegevusega, kus tahetakse jällegi pilgud ära viia tegelikest probleemidest. Loomulikult on jällegi pandud selle seaduseelnõu menetluse osas sildistus, et tegemist on obstruktsiooniga. Kui opositsioon soovib ka oma sõna sekka öelda, oma ettepanekuid teha, siis kõik see tegevus, mis puudutab selle opositsiooni poolt läbiviimiseks, kõik need mehhanismid, instrumendid, selle osas pannakse kohe silt külge, et see kõik obstruktsioon. See päris nii ei ole. 

Minu arust kogu selle menetluse juures opositsioon on käitunud väga korrektselt. Peab tunnistama, et koalitsioon enda poolt juba komisjonis alustas obstruktsiooniga, kui kõik need opositsiooni esitatud muudatusettepanekud osaliselt liideti. Praegu on jäänud neid 96. See on tõesti opositsiooni hääle vaigistamine. Nii et meie praegu töötame Riigikogu töökorra järgi, järgime kõiki reegleid. Ja ma siiralt loodan, et see seaduseelnõu sellisel kujul läbi ei lähe ja loomulikult Keskerakonna fraktsioon seda ka ei toeta. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli, Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun 16 minutit.

Te soovite 16 minutit – selle te saate, ainult tuleb jagada kahega ning kokku jääb kaheksa. Kaks korda kaheksa.

Kaks korda kaheksa, enda nimel ja fraktsiooni nimel. Kas ma pean …

Siis te peate uuesti tulema. Kõigepealt enda nimel ja siis uuesti …

Kas ma kuidagi ühes jutis ei saa?

Ei saa.

Ma pean tegema pausi ja jätma pooleli? See on väga ebamugav.

Jah, nagu vaheaja peate tegema. Kaheksa minutit, palun!

Aitäh! Head kolleegid, ma teen oma ettekande siis kahes osas, mis on muidugi väga halb ja kuulajal ka vähem ülevaatlik ja mul keerulisem katkestada vahepeal ja siis jätkata. Aga kui juhataja nii otsustas, siis tuleb sellega leppida. 

Kõigepealt, demokraatlikud valimised on demokraatliku ühiskonnakorra alus ja õigusriigi alus. Meie kõigi ühine ülesanne peaks olema suurendada usaldust nende valimiste osas, olgu nad Riigikogu valimised, kohalikud valimised. Ja see antud eelnõu, mida me täna arutame, kahjuks selles suunas meid ei vii. Siin on väga palju vaieldud selle üle, et kas siis, kui enam kui pooled inimestest käivad elektroonilistel valimistel, on see usaldus ka nii suur kindlasti. Noh, nii triviaalset järeldust me teha ei saa, sellepärast et kui 65% käivad Riigikogu valimas, ega see ei tähenda, et 65% inimesi Riigikogu usaldab sellisel kujul ja on vaimustatud sellest koosseisust, mis meil siin on. Kõik küsitlused näitavad vastupidist. Nii et nii triviaalseid järeldusi me teha ei tohiks. 

Küll aga põhiseaduskomisjoni esimees püüdis minna põhiteemadest kõrvale ja ei avanud tegelikult selle eelnõu arutelu sisu ja neid riske, probleeme, mida me arutasime ja millele juhtisid tähelepanu ka komisjoni töösse kaasatud, olgu nad valimiskomisjon või valimisteenistus. Ma siinkohal loen ette kõigepealt ühe valimiskomisjoni märkuse, mille ta on põhiseaduskomisjonile saatnud. "Peame kahetsusväärseks, et mitmetele probleemidele valimisseadustes, millele Vabariigi Valimiskomisjon juhtis tähelepanu oma kirjas Riigikogu põhiseaduskomisjonile, ei ole eelnõus pakutud lahendust. Rahvusvaheline valimiste hea tava peab oluliseks valimisseaduste stabiilsust ja taunib nende sagedast muutmist. Seaduseelnõus tuleks pakkuda lahendust kõigile valimistega seotud kitsaskohtadele, et järjestikuste seaduse muudatustega mitte kahjustada usaldust valimiste aususesse." Ja noh, me ju teame, et meil on probleemiks proportsionaalsuse küsimus, meil on viie mandaadiga Riigikogu valimisringkond, meil on 16 mandaadiga Harju valimisringkond. Loomulikult ei ole see proportsionaalne. See ei ole kooskõlas proportsionaalsuse printsiibiga. Me räägime ühetaolisusest. Elektrooniliste valimiste keskkond on täiesti teistsugune, kui on see tavapärane hääletus, kus on akadeemiline jaoskond, kontrollitud, korralduslikud küsimused hoopis teistmoodi korraldatud. Elektroonilise hääletuse puhul võib inimene mitmel korral valimisnädalal oma hääletust muuta, oma otsust muuta, paberhääletusel, kui te teete selle näiteks esmaspäeval ära, siis ta enam seda muuta ei saa. Aga kui teisipäeval või kolmapäeval juhtub Eesti poliitikas olulisi sündmusi mõne kandidaadiga, mõne poliitilise jõuga, siis elektrooniline hääletaja saab sellest teha järelduse ja oma hääletust muuta, paberil hääletanu enam omal muuta ei saa. See ei ole ühetaoline hääletus ja lähenemine. Seda loetelu võib jätkata. Kogu see kontrolli teostamine on väga erinev nii elektroonilise kui paberhääletuse puhul ja nii edasi. 

Aga kuna minu aeg on väga piiratud, isegi kaks korda kaheksa minuti puhul, siis ma toon välja mõned valimiskomisjoni märkused, mida ma tahaks oma seisukohtadega täiendada, kui jõuan. Aga need on väga olulised ja nendest põhiseaduskomisjoni esimees täielikult vaikis. 

Nimelt, Vabariigi Valimiskomisjon näeb nutiseadmega hääletamisel mitmeid riske. "Eelnõuga kavandatud nutiseadmega hääletamist võimaldavad sätted vajavad suuremate kaasnevate riskide tõttu siiski pikemat ühiskondlikku arutelu ja avatud poliitilist debatti. Nutiseadmega hääletamise kasutuselevõtt eeldab mitmete riskide aktsepteerimist – ma küsin, kas me oleme selleks valmis ja teame, millised need on, aga neid ei ole võimalik ka välistada, me peame neid siis teadvustama, et need nii ka on – või maandamist viisil, mida praegused välja pakutud lahendused piisavalt ei tee. Need riskid võivad kahjustada nii valimiste salajasust kui läbipaistvust, vaadeldavust ja seeläbi usaldusväärsust." Edasi, mida ütleb valimiskomisjon. Ja need küsimused on kõik lahendamata, ma juhin tähelepanu. "Nutiseadmega hääletamisel toimub valijarakenduse kompileerimine ning avaldamine mobiilsete operatsioonisüsteemide rakenduste poodide vahendusel. Riigi valimisteenistus ei ole mobiilvalijarakenduse kompileerija ega avaldaja, samuti, kas puuduvad meetodid mobiilvalijarakenduse autentsuse ja terviklikkuse tuvastamiseks või on need keerulised. Kompileerimine toimub ilma avalikkuse juuresolekuta ja kui ka dekompileerimise kaudu on toimingute õiguspärasust võimalik kontrollida, nõuab see eriteadmisi ja oluliselt rohkem ressursse kui senine lahendus. Nutiseadmega hääletamise puhul peab valija kontrollimiseks omama mitut kaameraga nutiseadet, see vähendab kontrollimiste arvu ja sellega ka kindlust, et valijarakendused ei ole ründeobjektiks. Valijad võivad hakata oma häält kontrollima teise isiku nutiseadmest, mis kahjustab valimiste salajasust, avades võimaluse hääleõiguse kontrollimiseks kasutatava seadme omanikule teise isiku valimiseelistust näha. Arvestada tuleb, et rakenduste poodides on võimalik alternatiivseid või pahatahtlikke valijarakendusi üles laadida erinevatel osapooltel. Selliste valijarakenduste puhul ei saa riigi valimisteenistus tagada nende korrektset toimimist, samuti eeldab nende rakenduste eemaldamine kiiret reageerimist rakenduste poe haldaja poolt. Sel juhul peab valija ise olema võimeline eristama õiget valijarakendust ja selle avaldajat alternatiivsetest valijarakendustest. Karistusnormidega ei ole võimalik pahatahtlike valijarakenduste üleslaadimist ära hoida, kui neid laetakse üles väljaspool Eestit, mida antud juhul tehakse või võidakse tegema hakata. Rakenduste kasutusele võtmisega tuleb igakülgselt hinnata ka selle kooskõla Euroopa Liidu andmekaitse üldmäärusega. Rakenduste poe haldajal on võimalik saada teada, milline kasutaja on valijarakenduse oma nutiseadmesse alla laadinud. Mitteametlike rakenduste olemasolu ja selle kasutamine on täiendav turvarisk valijale ja tema andmetele."

Ma kahjuks ei saa lugeda pikemalt ja ei tahagi tsiteerida kogu seda valimiskomisjoni kriitikat ja võimalikele riskidele osutamist, mis see eelnõu, kui me sellisel kujul ta vastu võtame, endaga kaasa toob. Siin on väga spetsiifilisi tehnilisi probleeme. Aga kõik see, mis ma teile lugesin, ja palju muud, see ei suurenda usaldust, kui me läheme praegu ja seadustame ülepeakaela nutirakendustega hääletamise. Ja nii nagu valimiskomisjoni ja valimisteenistuse inimesed ütlesid, et nutiseadmetes valimine, siis operatsioonisüsteemid peavad olema arvutitesse, on nende nõue ja arvamus, et seda saaksid hallata Eesti riigiasutused. Nutiseadmete puhul see nii ei ole, näiteks Google, Apple – kus see asub, kuidas rakendusi laadida, vaatlejad ei saa minna kontrollima rakenduste täiendusi ja nii edasi. See ei ole läbipaistev. Nii et siinkohal ma pean oma esimese osa kõnest lõpetama ja loodetavasti tulen siia pulti veel tagasi. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja, olete oodatud. Ma ise mõtlesin, et tegelikult teil on veel üks vaatus võimalus teha, komisjoni esindajana ka. Ma ei tea, see võib tulla, võib põhiseaduskomisjon võimaluse anda. Võib põhimõtteliselt kolm korda käia siin ja kui on öelda midagi, igal juhul tulebki tulla. Selleks läbirääkimised ongi. Aga ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun! (Henn Põlluaas palub kolm minutit lisaaega.) Kolm või kolmkümmend? Ma ei kuulnud. Kolm? Kaheksa minutit, palun!    

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Põhimõtteliselt minule e-valimised meeldivad. Ma olen täiesti nõus nende argumentidega, et nad on kiired ja mugavad ja tänapäevased. Tõepoolest, seda nad on. Aga kahjuks ei saa nende kohta öelda, et nad oleksid turvalised, et nad oleksid kontrollitavad, et nendega manipuleerimine oleks välistatud. Ja seetõttu ei ole ma mitte üks kord e-valimistel osalenud. Olen alati kasutanud paberhääletust ja mul on süda rahul, sest ma tean, et minu hääl on läinud sellele isikule ja sellele erakonnale, keda ma toetada olen tahtnud. 

Täna on päev läbi või juba õige mitu tundi arutatud seda teemat ja puldis on olnud põhiseaduskomisjoni esimees Terras, kes on kõikidele küsimustele vastanud sisuliselt ühtemoodi: tema usaldab e-valimisi ja tema arvab, et võltsimisi pole toimunud, ja et need on turvalised. No väga tore, kui keegi inimene arvab ja usub seda, aga valimised ei saa olla arvamise ega usu asi, vaid selle jaoks peavad olema kindlad konkreetsed andmed ja ka tõendid, et nad on tõepoolest turvalised ja usaldusväärsed. 

Paraku me näeme, et kõik, kui me räägime andmetest peale uskumise ja arvamise, siis pea kõik auditid, mis on tehtud, on sedastanud, et sellel süsteemil on äärmiselt palju erinevaid riske. Ja kui me meenutame näiteks OECD auditeid ja monitooringuid, mis on peale igat valimist toimunud, siis nad on täiesti selgelt öelnud välja, et probleem on valimiste kontrollitavusega, probleem on nende vaadatavusega, nemad ei soovitaks üldse neid läbi viiagi.

Samas põhiseaduskomisjoni esimees teatas, et tema on rääkinud OECD inimestega ka peale viimaseid, 2023. aasta valimisi ja neil ei olnud mitte ühtegi probleemi, ühtegi küsimust, ühtegi etteheidet. See on vale. See on räige vale! Sellepärast, et OECD lõppraport räägib täiesti selgelt hoopis teistsugust keelt. 

Kui me võtame nüüd selle seaduse ette, siis me loeme sealt: elektroonilisel hääletamisel kasutatakse rahvusvaheliselt akrediteeritud ja valideeritud elektroonilise hääletamise süsteemi. Ma saaks aru, kui siin oleks öeldud, et tuleb kasutada sellist, aga seaduses on öeldud, et kasutatakse rahvusvaheliselt akrediteeritud ja valideeritud elektroonilise hääletamise süsteemi. Sellist süsteemi ei ole olemas. Puudub igasugune rahvusvaheliselt akrediteeritud ja valideeritud süsteem. See on järjekordne vale. 

Ja vale on ka see, justkui terve maailm peaaegu, terve Euroopa peaaegu kasutaks e-valimisi. Me teame ju väga hästi, et seda ei ole. Euroopas kasutavad prantslased seda inimeste puhul, kes elavad välismaal, Šveitsis kahes-kolmes kantonis katsetatakse, aga Šveitsi parlamendi esinaine ütles mulle kunagi otse, et nemad jälgivad suure huviga meie e-hääletuse eksperimenti, aga tegelikult nad ei kavatse mitte iialgi seda üle võtta. Ja kui küsisin, et miks, siis täpselt samamoodi: e-hääletussüsteemi turvalisust, vaadatavust, kontrollitavust ei ole võimalik garanteerida, seeläbi on see risk liialt suur. Ja nemad ei lähe sellele üle. 

Peaaegu kõik Euroopa Liidu riigid ja väga paljud teised maailma riigid on ju seda teemat arutanud, uurinud ja mitte keegi ei ole leidnud, et nad peaksid Eesti eeskuju järgima. Vastupidi, imestatakse, kuidas see Eestis võimalik on. Ja see ei ole võimalik isegi Aafrikas. Isegi Aafrikas ei ole! Keenia, kes samamoodi soovis e-valimiste süsteemile üle minna, peale analüüsi leidis, et see on võimatu. Sellist süsteemi ei või kasutada. 

Aga meie kasutame. Miks? Järelikult see on kellelegi kasulik. Putin ka kasutab, mitte keegi ei kahtlusta, et Venemaal ei võltsitaks e-valimise tulemusi. Ma ei tea, miks meie peaksime uskuma ja arvama, et meil seda ei tehta. Seda enam, et tegelikult väga suur kahtlus tuleb sisse ju ainuüksi ühest faktist. EKRE valitsus, valitsus, kus olid ka Isamaa ja Keskerakond, viis läbi rahvusvahelise hanke, et korraldada tõesti erapooletu, usaldusväärne rahvusvaheline audit, kes kontrolliks läbi terve e-valimiste süsteemi. Tänaseni, vaatamata valeväidetele, ei ole seda iialgi tehtud sellise põhjalikkusega. On ainult jälgitud mingisuguseid üksikuid süsteemi osasid, aga tervikule puudub igasugune vastuvõetav erapooletu rahvusvaheline audit. Ja esimene asi, nii kui Reformierakonna valitsus võimule sai, tühistati see hange. 

Ma arvan, et kui valimised oleks tõesti ausad ja seal ei oleks mitte midagi kahelda, kui nad oleksid usaldusväärsed, siis oleks ju kõikide osapoolte huvides tõestada, et tõepoolest need on ausad. Usaldage! Usaldage valitsust, usaldage valimiskomisjoni, usaldage valimisteenistust! Aga kui seda ei lasta isegi kontrollida, ja me nägime ka viimaste valimiste ajal, kui EKRE soovis mitmeid asju valimissüsteemis kontrollida, siis seda ei lastud. 

Kõige selle taustal ei tasugi imestada, et usaldust e-hääletuste vastu ei ole. Ja kui ei ole usaldust hääletuse vastu, siis ei ole usaldust selle tulemuste vastu, ei ole usaldust valitsuse vastu ja ka usaldus riigi vastu mureneb. Nii et kui 40%, ja see protsent on ju kogu aeg kasvanud, ei usalda e-valimisi, siis ma arvan, et see eksperiment tuleks ka Eestis lõpetada.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun, kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Ma tahan siit kõnepuldist väita seda, et käesolev seaduseelnõu on põhiseadusega vastuolus. Nimelt § 60 põhiseaduses sätestab, et valimised peavad olema ühetaolised, salajased, üldised. Ja praegusel hetkel selle eelnõuga rikutakse minu hinnangul nii ühetaolisuse kui ka salajasuse printsiipi.

Selleks et mõista, miks ma sellisele järeldusele tulen, pean ma rääkima sellest olukorrast, mis toimus eelmistel, nüüd viimastel Riigikogu valimistel. Ma jälgisin selle toiminguid nii paberhääletusel kui ka elektroonilisel hääletusel ja käisin selle kadalipu siis valimisteenistusest, valimiskomisjonist kuni Riigikohtuni välja. Üks vähestest, kes sinna jõudis. Ja kuigi Riigikohus jättis minu kaebused üldiselt rahuldamata, siis ühes asjas ta ei teinud otsust. Nimelt sellele argumendile, kus ma väitsin seda, et valimised ei ole ühetaolised, kuna paberhääletuse puhul kehtib üks süsteem ja elektroonilisel hääletamisel kehtib teine süsteem. Nimelt, paberhääletamisel kontrollitakse isiku identiteeti, vaadatakse talle otsa, kas see vastab tunnustele, mis on tema poolt esitatud dokumendi puhul, kui ta läheb seda paberhääletuse bülletääni saama, ja siis antakse talle see kätte, kui see kontroll on tehtud. Elektroonilisel hääletamisel ei kontrollita mitte midagi muud kui vaid ID-kaardi kehtivust. Ainult seisab lakooniline lause – nii praegu eelnõu muudatuses kui ka eelnevalt seaduses –, et valija hääletab ise. Kogu lugu! Seega, need valimised ei ole absoluutselt ühetaolised. 

Mispärast nad veel ei ole ühetaolised? Seetõttu, et paberhääletuse puhul, kui on see sedelikene sinna urni potsatanud, siis sellega valija missioon lõpeb. Elektroonilisel hääletamisel aga on võimalik häält korduvalt muuta ja lõpuks minna ka üle paberhäälele. Ja seetõttu ei ole need valimised ühetaolised. Paberhääletuse puhul kehtib üks süsteem, elektroonilisel hääletusel kehtib teine süsteem. 

Selle argumendiga ma läksin siis ka Riigikohtusse, aga Riigikohus jättis minu kaebuse selle osa läbi vaatamata. Miks? Aga sellepärast, et ma selle argumendi tõin välja alles Riigikohtus. Ma oleksin pidanud seda esitama valimiskomisjonis, ja see on ka põhjus. Küll aga on hetkel praegu siiski ka minu jaoks ja võib-olla ka teiste juristide jaoks sillutatud tee selle küsimuse tõstatamiseks uuesti põhiseadusliku järelevalve korras, kui see eelnõu jõuab ikkagi vastuvõtmisele. 

Ma viitasin ka lugupeetud Johannes Terrasele korduvalt, et kas need on ühetaolised või ei ole, ja palusin seda ID-kaardi kehtivust mitte puudutada, vaid tuua välja argument, millega me teeme kindlaks, et isik on sama. Siis ta ikkagi jäi selle ID-kaardi kehtivuse juurde. Tema kõne tugines põhimõtteliselt suuresti selle eelnõu esitamisel ikkagi usaldusele: mina usaldan, mina usaldan ja mina usaldan. Aga mina ei usalda! Mul on väga selgesti meeles veel, kui Kaja Kallas siin ütles: "Maksud ei tõuse. Punkt. Kas oli piisavalt selge?" Mis praegu toimub? Valetati. Aga osa rahvast valimistel usaldas teda. On ju nii, lugupeetud Terras. Nii et seetõttu me ei saa rääkida kuidagi sellist sõna eelnõu menetlemisel, midagi usaldusest. 

Needsamad argumendid – ma tulin välja ka põhiseaduskomisjonis. Mulle anti 21 sisulise ettepaneku tutvustamiseks aega 30 minutit. Ja nii huvitav, kui see ka ei olnud, sellesama punkti, mida ma siin praegu käsitlesin, arutelu võttis juba ise pool tundi aega. Aga mu kõrval istus valimisteenistuse juht Arne Koitmäe ja ma küsisin temalt: "Kuule, räägi sellist asja, et kuidas on selle salajasusega ikkagi lood, kui valimiste käigus avastati äkki, et 65 häält on antud vales ringkonnas. Milline on see detailne tehniline tegevus, et sellised asjad tuvastati valimiste käigus?" Aga Arne Koitmäe ütles, et tema ei mäleta. See artikkel oli Delfis üleval, see artikkel oli Digigeeniuse üleval. Aga Arne Koitmäe ei mäleta. Ega midagi, tuleb tema poole uuesti pöörduda. 

Aga siit tekib küsimus ja oluline printsiip: kuidas on võimalik, kui on salajane hääletamine, teha kindlaks asjaolu, millises ringkonnas keegi kuskilt hääletab? Kas on veel ümberlükkamist vajavaid tõendeid selle kohta, et rikutakse põhiseaduse norme praegusel hetkel? Minu meelest on siin ka eelnevad kõnelejad rääkinud sellest, et tegelikult seadus nõudis ja nõuab ka praegu kasutada elektroonilisel hääletamisel kõige kaasaegsemat metoodikat. Näiteks notari puhul on võimalik kaugtõestamine, aga notar teeb seda videosilla vahendusel. Või pensionäridele pensionide maksmine, kus kodanik, kes on välisriigis, näitab, et ta on elus veel, ja annab Skype'i vahendusel teada seda kõike. 

Ma ei saa praegu aru sellest printsiibist, miks seda printsiipi, videosilda näiteks ei või kasutada sellelsamal elektroonilisel hääletamisel. Aga seda ei taheta teha. Ka selle eelnõu muudatuse ma tegin. Huvitav on see: puukuuri müümisel on notari juures vajalik tõestada seda, et sa oled ikkagi see isik, aga riigivalitsemise juures, kus valitakse riiki valitsevad isikud, ei peeta seda vajalikuks. Automaks ja suhkrumaks on selle valimiste osas köki-möki. Kui on õiged inimesed valitud, siis ei tule ka makse. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli, Hendrik Johannes Terras. Palun, kaheksa minutit! 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Räägin mõne sõna Eesti 200 fraktsiooni nimel, räägin ka ühena noortest Riigikogu liikmetest noorte inimeste nimel. 

See eelnõu kätkeb endas valikut minna edasi, olla uuendusmeelne ja käia ajaga sammu. Eesti on olnud maailmas infotehnoloogia kasutuselevõtus maailma absoluutne lipulaev. Me olime esimene riik maailmas, kes hakkas pidama elektroonilisi paberivabasid valitsuse istungeid. Eesti oli esimene riik maailmas, kes muutis elanikele kohustuslikuks isikut tõendava dokumendi. ID-kaart ja digi-ID on ka elektroonilise identiteedi kandja. 

Möödunud 10 aasta jooksul on Eesti digitaalset identiteeti väljastanud ka enam kui 100 000 e-residendile. Need inimesed on meile toonud tulumaksude ja riigilõivude läbi üle 200 miljoni euro. Nad on asutanud üle 30 000 ettevõtte ja see on alles algus. E-residente on 185‑s maailma riigis. Nad on teiste riikide kodanikud, kuid nad on ka Eesti saadikud. Neist igaüks kannab endaga seost ja kasutajakogemust, neil on teadmine Eestist ja Eesti läheb neile korda. See kõik on saanud võimalikuks väikestest ja pealtnäha tehnilistest seadusemuudatustest siinsamas saalis. 

Nüüd on meie ees taas võimalus teha ajalugu. Eestis saab elektrooniliselt oma hääle anda aastast 2005. Esimestel elektroonilise hääletamise võimalusega valimistel oli e-hääletajaid 2%. Mullu Riigikogu valimistel oli e-hääletajate osakaal juba 51,2%. 20 aastaga on hääletajate hulk kasvanud 26 korda. 

Valijarakendus on seni olnud arvutis ja selle kasutamiseks on läinud tarvis kas ID-kaarti, digi-ID-d või mobiil-ID-d. Eesti digiriik loodi omal ajal, mõeldes ennekõike arvutitele. Meie inimesed on oma tegemistega aga kolinud üha enam nutitelefonidesse. Praeguse seadusemuudatusega astume me sammu edasi ning läheme selle muutusega kaasa. 

Aastal 2005 ei kasutatud Eestis nutitelefone, nagu me neid praeguses tähenduses tunneme, polnud mobiil-ID-d, rääkimata Smart-ID-st. Aeg on läinud edasi ja me seadustame tänaste muudatustega selle, et valijarakendusse saab sisse logida ka Smart-ID-ga. Anname võimaluse hääletamistel kasutatavate tehniliste vahendite loetelu laiendamiseks. Linuxi, macOS‑i ja Windowsi kõrvale astuvad ka Android ja iOS. Need on nutitelefonide tarkvarad, mida kasutab regulaarselt miljon ja enam Eesti inimest. Loomulikult jääb alles võimalus ka hääletada pabersedeliga.

Eesti e-valimised on olnud edulugu, mis näitab meie pühendumist digitaalsele innovatsioonile. Ja mitte ainult. Kaasaegsete vahendite kasutamine on ka suur samm kodanike kaasamiseks. See pole mitte vähendanud, vaid on suurendanud inimeste usaldust riigi vastu ning toonud neid valima. 

Eesti 200 on uuendusmeelne erakond. See tähendab seda, et me vaatame tulevikku. Me pigem otsime võimalusi käia ajaga kaasas. Ka elektrooniline hääletamine vajab uuendusi. Väljakutsed on selleks, et meie digiriiki arendada. Need on muutused, mida oleksime pidanud tegema juba ammu, kuid parem nüüd kui mitte kunagi. 

Mitte ainult kasutajad ei ole valmis uuendusteks. Ka meie riik saab näidata paljude arukate inimeste koostöös sündivate lahenduste kasutuselevõtu kaudu, et me suudame muutusi juhtida ja muutusi ellu viia. Riigi Infosüsteemi Amet ja riigi valimisteenistus on näidanud aastate jooksul, et suudavad kõigile väljakutsetele vastata. Suudame uuendada ka õigusruumi ja teha kogu riigi ulatuses head koostööd. Nii suudame tagada infosüsteemide töö kui ka jälgida valimiste salajasuse põhimõtet.

Selle eelnõu muudatustega ei muudeta elektroonilise hääletamise toimimist sisuliselt ega tehniliselt. Me uuendame ja ajakohastamine riigi teenuseid, et need vastaksid kasutajate ootustele ja nende igapäevastele kasutajakogemustele.

Ja ühtlasi hoolitseme me selle eest, et Eesti oleks digitaalse innovatsiooni lipulaev. Sest maailmas on väga palju riike, kelle jaoks on see, mida Eesti iga päev selliste uuendustega teeb, suureks unistuseks ja eeskujuks. Kindlasti on mobiiltelefoniga hääletamine järgmine suur innovatsioon, millega oleme innustajateks nii paljudele maailma riikidele kui ka Eesti enda inimestele ja ettevõtetele, kes saavad olla uhked selle üle, et nende riigis on tegelik innovatsioon ka praktikas võimalik. Just selliste otsuste kaudu liigub Eesti e-riigi, e-ühiskonna mõistes absoluutses tipus. Just sellised sammud toovad Eestile tuleviku edu ja panevad ka meie inimeste silmad särama. 

Just sellepärast toetab Eesti 200 seda eelnõu. Me toetame mobiiliga hääletamist, Eesti digiriigi arengut ja tuleviku edu. Meil on maailma ainukene tegelikkuses toimiv ja töötav üleriigiline internetihääletus. Selle eelnõuga teeme me selle veel paremaks. Olgem uhked! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun! (Martin Helme palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit. Paber ka? Kõik olemas. Kas te kaheksa minutit võtate kui Riigikogu liige või kui fraktsiooni esindaja?

Ma kõigepealt räägin Riigikogu liikmena ja siis vaatame pärast, kas jäi midagi südamele. 

Mis puudutab kõiki neid e-valimiste argumente, siis lihtsalt meile valetatakse, valetatakse, valetatakse, jõhkralt valetatakse. Kõik need loosungid, millega siin on esinetud, on vale vale otsa. Väidetakse, et auditeeritud on see asi. No ei ole auditeeritud! Auditeeritakse mingeid koodijuppe, mitte kogu seda rakendust ennast, vaid mingit osa sellest rakendusest. Aga meil ei ole võimalik kontrollida, kas sedagi juppi rakendusest tegelikult valimistel kasutati või oli valimistel kasutusel mõni hoopis teine programm. Seda me ei saa enam kontrollida. Jah, mingi jupp auditeeriti ära, aga kas see jupp oli päriselt serveris, kui valimised toimusid, seda me ei saa kontrollida. 

Meile räägitakse, et on kontrollitavad. No me proovisime. Me oleme rohkem kui ühe korra valimistel proovinud kontrollida näiteks sedasama asjaolu, et kas see programm, mis valimiste ajal jooksis Riigi Infosüsteemi Ametis on seesama programm, mida meile näidati ja öeldi, et näe, krüpteeritud ja auditeeritud. Ei saanud kontrollida. Proovisime kontrollida, kust IP-aadressilt ja millisel ajal tulid sisse hääled süsteemi. See on umbes sama, kui küsida valimisjaoskonnas paberlehelt, et kas inimesed tulid ja said sedeli ja andsid allkirja. Ei saanud kontrollida. Rääkimata sellest, et ei olnud võimalik kontrollida ühtegi järgmist etappi sellest, mis nende häältega sai, kui nad olid sinna valimisrakendusse sisse saanud, mis need inimesed tegid seal valimisrakenduses või kuidas hääled edasi liikusid ja kuidas neid kokku loeti. Seda kõike kontrollida ei olnud võimalik. 

Vaadeldavad. No ei ole vaadeldavad! Jaa, vaatlejad on olemas, vaatlejatele tehakse koolitus, vaatlejatele isegi näidatakse mingisugust jupikest protsessist. Aga kogu protsessi algusest lõpuni ei saa vaadelda – ei ole ette nähtud, ei lubata. Ja siis öeldakse meile, ahaa, hea küll, kõik probleemid on õiged, aga inimesed usaldavad. Kust me teame, et usaldavad? No aga pooled inimesed käivad selle süsteemi kaudu valimas. Vabandust, kust me teame, et pooled käivad valimas? Me ei ole saanud kontrollida, kas tegelikult ka käisid või need nii-öelda pooled valijad sinna, keegi kirjutas lihtsalt need hääled sinna. Seda me ei saanud kontrollida. Kui keegi tuleb ütlema, et nad on usaldusväärsed, sellepärast et avalikkus usaldab ja kinnitus sellele usaldusele on see, et nii paljud inimesed käisid elektrooniliselt hääletamas, siis seda, kas nad tegelikult käisid hääletamas, me ei saa kontrollida. 

Ma ei hakka praegu rääkima põhiseaduslikkusega kooskõlas [olemisest]. Sellestsamast on siin mitmed teised kõnelejad rääkinud, kuidas ei ole ühetaolised. Pabersedeli sa paned kasti ja sa enam tagasi seda pabersedelit võtta ei saa. Ühe korra hääletad. Kui pärast hakkas tunduma, et vale kandidaadi poolt olid, siis ongi kõik, sedel on läinud. Sa ei saa enam minna kasti juurde tagasi, võtta sealt oma sedelit tagasi ja öelda, ma tahan ümber hääletada. E-valimistel e-häälega seda teha saab. Rääkimata sellest, et pabersedeli puhul mul on võimalik tagada, et mul on seal valimiskabiinis privaatsus ja ma teen oma valimistoimingu ära nii, et keegi ei survesta mind. Ja ta ei saagi survestada, sest ma lasen paberi sinna kasti ja keegi ei saa teada, kelle poolt ma hääletasin. Aga e-valimiste puhul seda absoluutselt ei ole. Hääletad kuskil vanadekodus, kõik vaatavad sul üle õla, hääletad kaubanduskeskuses, hääletad pereringis. Need ei ole ühetaolised. 

Ja siis meile tullakse rääkima, et aga nüüd me astume suure sammu innovatsioonis edasi. Johhaidii! Astume suure sammu innovatsioonis edasi ja Google ja Apple teevad meile m-valimise. Kõigepealt, tänasel päeval isegi, isegi sellel süsteemil, mis meil praegu on, Riigi Infosüsteemi Amet ei kontrolli seda, mida teeb … Vabandust, valimisteenistus ei kontrolli seda, mida teeb Riigi Infosüsteemi Amet. Riigi Infosüsteemi Amet lihtsalt ütleb, et see kõik on õige ja valimisteenistus usub. Ja kui juba valimisteenistus usub, peavad vaatlejad ja erakonna kandidaadid ja kõik uskuma. Ainult et meie ei usu. Ja meie ütleme, et okei, teie seal valimisteenistuses ei taha kontrollida riigi infosüsteeme, aga meie tahame. Riigi infosüsteemid ütlevad, et ei saa, see on riigisaladus, te ei saa kontrollida. Ja pealekauba, kes te sellised olete, et tulete Riigi Infosüsteemi Ametilt midagi küsima? Küsige valimisteenistuselt, sest valimisteenistus vastutab valimiste korraldamise eest. Valimisteenistus ütleb, et meie tegelikult ei tegele sellega, sellega tegeleb RIA. Ja tegelikult ei tegele sellega isegi mitte RIA, vaid RIA outsource'ib selle erasektorisse. Ja et kõigil oleks ikkagi hea, mõnus, soe äratundmisrõõm Smartmaticule. Just-just, guugeldage seda toredat nime. 

Ja nüüd me astume sammukese edasi ja anname, isegi enam mitte RIA ei tegele sellega, vaid nüüd tegeleb sellega Google ja Apple. Kusjuures mõnes mõttes ei oma see isegi tähtsust, sest see, kuidas ma oma telefonist või arvutist selle hääle saadan serverisse, on üks osa suurest probleemist. Need on kõik need asjad seal sellest, kas sa saad olla kindel, et see valimiste protseduur on salajane ja kas sa saad olla kindel, et see loeb sinu hääle õigesti, see on üks osa probleemist. Aga see osa probleemist, et isegi kui see läheb sealt Apple'i poest ostetud rakendusega õigesti serverisse, siis sealt serverist edasi me ikka midagi ei näe. Ja see seadus ei tee mitte midagi selles osas, et serverisse sisse, sinna musta kasti sisse oleks võimalik kellelgi näha. Ikka on edasi must kast. Isegi kui Apple on aus, mida, ausalt öeldes, ma ka ei ole kindel, et ma pean uskuma, aga sealtmaalt edasi on ikka kõik sama nähtamatu, vaadeldamatu ja kontrollimatu nagu siiamaani. 

Veel üks asi, mille kohta meile valetatakse: Riigikohus on selle kõik heaks kiitnud, Riigikohus on öelnud, et nii võib. See on niisugune klassikaline pooltõde. Riigikohus ei ole kunagi hinnanud e-valimiste põhiseaduspärasust. Riigikohus on lahendanud kitsaid kaebusi, mis on talle tulnud. Ütleme ausalt, absoluutset enamust kaebusi ei ole lahendanud, vaid on leidnud alati ettekäände, miks mitte lahendada. Ja selle mittelahendamise juurde öelnud, et aga me ei tühista valimistulemust ja me ei keela edaspidi sellist valimissüsteemi kasutamist. See ei tähenda seda, et nad on öelnud, et see on põhiseadusega kooskõlas. Küll aga ütles Riigikohus meile 2023. aasta valimiste järel, et tänane regulatsioon ei ole piisav. Seadusandja ei ole reguleerinud valimisteenistuse protseduure ja valimisteenistuse vastutust. Võiks arvata, et meie liberaalne režiim kuulab oma liberaalseid sõpru Riigikohtus ja toob meile mingisuguse seaduse, kus vähemalt natukene üritatakse silma teha, et nad proovivad seda lahendada, mida Riigikohus käskis. Aga ei, seda ei ole üldse puudutatud. See seadus teeb kõik halvemaks ja ei lahenda mitte ühtegi ees olevat halba asja. Loomulikult me oleme sellele vastu ja loomulikult me tahame katkestada teise lugemise. 

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! E-hääletuse süsteem on täiesti vaadeldamatu. E-hääletuse süsteem on suletud ja selle kontroll võimatu. Tavaliselt kujuneb e-valimiste suurimaks võitjaks nagu viimastelgi valimistel Reformierakond. Ja kui numbritele otsa vaadata, siis viimastel valimistel sai Reformierakond tervelt 130 000 häält. Siis on tükk tühja maad ja Eesti 200 – johhaidii! – sai kõigest 52 000 häält. Edasi on veel tükk tühja maad ja tulevad sotsid, Eesti Keskerakond, EKRE, Isamaa, kellel on keskmiselt 30 000 häält.

Eesti nelja juhtiva küberkeskuse teadlased Sven Heiberg, Arnis Paršovs ja Jan Villemson oma analüüsis 2013.–2015. aasta e-valimiste kohta tuvastasid, et e-valimised on väga populaarsed eriti kõrges eas isikute hulgas. Heibergi, Paršovsi, Villemsoni uuringus tuvastati muu hulgas, et 2015. aasta Riigikogu e-valimistel oli üks kiirematest e-hääletamise toimingu sooritanutest 104-aastane proua. Tsaar Nikolai ajal ilmavalgust näinud nobedal daamil kulus sellele protseduurile kokku vähem kui 35 sekundit. Üldse oli e-valimine üle 94-aastaste naiste seas 2015. aasta valimistel suisa lausaline ehk eakad daamid just e-hääletamist eelistasidki.

Tegelikult pole e-valimiste puhul kaugeltki ainus küsimus, kes tegelikult eakate eest hääletavad. Olulisemgi, et inimene ei saa jälgida, mis tema häälest pärast selle andmist edasi saab. Põhiline, mida on ette heidetud e-valimiste puhul: pole rakendatud otsast otsani kontrollitavust. Kontrollitavuse küsimust on Eesti e-hääletuse juures ignoreeritud juba aastast 2001. Otsast otsani kontrollitavust tuleb vaadelda kui e-hääletuse ehituskive või -klotse. Üks klots on individuaalne, teine universaalne kontrollitavus. Individuaalne tähendab, et inimene hääletab oma seadme abil ja saab vaadata, kas kokkulugemisele läheb seesama tema poolt antud hääl. Eestis saab kontrollida 30 minuti jooksul, kas hääl, mis antud, on serveris ikka olemas, ja see on ka kõik. Edasi tuleb usaldada süsteemi ja selle haldureid. Tegelikult peaks individuaalse kontrolli raames saama oma häält jälgida hetkeni, kuni hääli hakatakse kokku lugema.

Mis puudutab otsast otsani kontrollitavust, siis ei oleks selle rakendamine e-valimiste puhul ilmselt raketiteadus. E-valimiste kriitikutelt võiks suurema vaevata argumente ära võtta. Samas võimaldab praegune nii-öelda metsik variant võimalikke, diplomaatiliselt öeldes, kitsaskohti avalikkuse eest varjata. Läbipaistev ja otsast lõpuni kontrollitav e-valimiste süsteem ei võimaldaks administraatorite toimetamist kusagil kulisside varjus. Kui süsteem ilma kõrvalise abita äkki enam ei tööta, siis saab alati tulla üks administraatoritest ja oma läpaka süsteemi külge ühendada ning asjad korda teha.

Viimastel valimistel nägime, kuidas katsetati võimalust eemaldada valijaid, kes olid nii-öelda vales ringkonnas hääle andnud.

Palun lisaminuteid kolm.

Palun, see on teil olemas.

Soov hädaolukorras sekkumise võimalus avatuna hoida on Eesti e-hääletuse suur häbiplekk. Ei julgeta usaldada krüptograafiat ja korralikku süsteemi arhitektuuri. Üks põhjus, miks süsteemi läbipaistvamaks ei muudeta, võib seisneda e-hääletamise korraldajate soovis mitte näidata avalikkusele tehnilisi tõrkeid ja arhitektuurilisi vigu. Lisaks ei saa välistada süsteemiarhitektide olemuslikku soovi hoida enda käes võimalikult ulatuslik kontroll kogu süsteemi töö, sealhulgas isegi potentsiaalsete sekkumisvõimaluste üle. 

Vaatlejate eest varjab valimiskomisjon andmeid, mille varjamine tundub mõttetuna. Näiteks ei lubata näha häältekogumi serveri logisid. Mida logidega tutvumine oleks andnud? Oleks andnud võimaluse võrrelda logides olevate e-hääletamise arve ja ajatempleid nende häälte arvuga, mis e-häälte urni koosseisus riigi informatsiooni ametist Vabariigi Valimiskomisjonile üle anti ja Vabariigi Valimiskomisjoni avaldatud tulemustes kajastuvad. Võrdluse kaudu me oleksime saanud kindluse, et e-häälte kogujalt RIA-lt Vabariigi Valitsuse komisjonile antud e-häälte urn on tõepoolest autentne ehk sinna pole midagi lisatud või kustutatud. 

Muide, tehnika, kuidas e-valimiste tulemusi võltsida, näeb välja imelihtne. Nimelt, hääletusserver peab kontrollima, et isik allkirjastaks oma hääle oma õige koodiga, salajase võtmega ehk oma kehtiva digiallkirjaga. See kood sisaldub ainult tema ID-kaardis. Kuid riigil on selle koodi vaste, millega saab kontrollida allkirja õigsust, avalik võti. Koodi ennast riigil ei ole ja allkirjastada kellelegi eest ei saa, kuid kontrollivat programmi saab veidike muuta, nii et see laseks läbi ka mingeid muid allkirjastamise koode, näiteks neid, mida kasutatakse süsteemi testimiseks. Ja saabki nende koodide teada hääletada otse internetist ükskõik kelle eest. Selleks on olemas ka abirakendus, valijarakenduse moodi, aga selline, kus saab ette anda korraga palju inimesi, kelle eest hääletada. See on süsteemi testimiseks niikuinii vajalik. Inimesed, keda ette anda, aga valitakse selliselt, kes pole viimasel korral hääletanud. Näiteks need Eesti kodanikud, kes resideerivad välismaal. Alaliselt välismaal resideerujate suhtes võib ka 90% kindel olla, et nad ei tule paberil hääletama ehk oma häält muutma. Sellise pettuse ärahoidmiseks oleks väga palju abi hääletanute nimekirjade avalikustamisest. Nagu te teate, seda ei tehta. Seega rajaneb kogu e-hääletamise süsteem komisjoni liikmete usaldamisel. Valijal tuleb jäägitult usaldada igaühte, sest kui üks on korrumpeeritud, on seda terve e-hääletus. Aitäh!

Aitäh teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli, Isamaa erakonna fraktsiooni esindaja Helir-Valdor Seeder. Ja eelnevast palvest kohe, palun, kaheksa minutit!

Aitäh, auväärt juhataja, selle teise katse võimaldamise eest mulle. Aga mul on soovitus juhatajale ja teistele juhatuse liikmetele: kasutame seda laiaulatuslikku enesekorraldusõigust, mille Riigikohus meile on andnud, ja oleme nii paindlikud, et kui inimene tahab oma nimel sõna võtta ja fraktsiooni nimel sõna võtta, see on seesama isik, et ta saab ühe jutiga ära rääkida. Me säästame aega ja tõhustame parlamendi tööd. Äraminek puldist ja just kohaletulek võtab aega, me saame sellega tõhustada tööd. 

Nüüd, ma kuulasin huviga noore kolleegi, põhiseaduskomisjoni esimehe sõnavõttu ja pean ütlema, et see loosunglik sõnavõtt, kus kõlasid niisuguseid hüüdlaused, et Eesti on digitaalse innovatsiooni lipulaev, meie viime ellu digitaalse revolutsiooni ja olgem uhked selle üle – mulle tuletas see meelde perestroikaaegset meeleavaldust Moskvas, kus üliõpilased kandsid loosungit "NSV Liidus on maailma kõige suuremad mikroprotsessid". 

Tahtmata vastandada siin IT-arengut ja digitaalset asjaajamist Eesti riigis usaldusväärsete valimistega, ma siiski küsiksin, mis on valimiste peamine eesmärk. Ja ma usun, et me kõik saame aru, et usaldusväärsed valimised ennekõike. Usaldusväärsed valimised ennekõike! Ja ütlen kohe ära, et Isamaa Erakond ja fraktsioon ei ole selle seaduseelnõu arutelu vastu. Absoluutselt! Meie soovime praeguse seaduse muutmist, parandamist nii paberhääletuse osas, nii elektroonilise hääletuse osas kui vaadates ka tulevikule ja pidades silmas kõiki neid märkusi, mida on teinud õiguskantsler, valimiskomisjon, valimisteenistuse eksperdid, mis puudutavad proportsionaalsuse ideed, mis puudutavad ühetaolisuse põhimõtet ja nii edasi. Ja seda rahvusvahelist praktikat, millele on juhitud tähelepanu, et valimisseadusi ei tohiks muuta järjepidevalt ja mitmetel kordadel. See vähendab usaldust üldjuhul valimisseaduse ja valimiste vastu. Seda tuleks teha võimalikult harva ja kui, siis kompleksselt kõiki võimalikke puudusi kõrvaldades. 

Aga seda me täna kahjuks ei tee. Ja see on meie üks suur ja oluline etteheide valitsusele ja valitsuskoalitsioonile, et me oleme läinud väga kitsalt ja jätnud suure osa turvalisusega seotud probleemidest kõrvale ja öelnud, las valimisteenistus ja valimiskomisjon lahendavad need küsimused oma pädevuste piires, mis on suures osas tehnilised, aga mis on tegelikult väga keerulised sisulised ja ulatuvad välja ka Eesti riigi piiridest. 

Mis mul jäi olulise teemana puudutamata oma esimeses sõnavõtus, oli nimelt muudatusettepanekute kokkusidumine. See on praeguses menetlusetapis ülimalt oluline ja ega me ammendavat selget vastust ka siin põhiseaduskomisjoni esimehelt ei ettekandes ega küsimustele vastamisega ei saanud. 

Mulle jääb siiamaani arusaamatuks see põhimõte, mille alusel on need erinevad muudatused kokku seotud, need väga vastuolulised muudatusettepanekud, erinevate fraktsioonide ja erinevate Riigikogu liikmete poolt esitatud muudatusettepanekud. Seletuskirjas on kirja pandud, et kokku on seotud ühelaadilised, ebasiirad, obstruktsioonilised muudatusettepanekud. Väga niisugused subjektiivsed kaalutlused. Mis on ebasiiras ettepanek ja mis ei ole? Mis on obstruktsiooniline ja mis ei ole? Loomulikult, küllap on neid ka siin hulgas, aga kui hakata tutvuma protokolliga, mis komisjonis tegelikult toimus, siis ega me ei saa sellele vastust. 

Ja see on pretsedent. Niisugusel kujul ei ole varem Riigikogus enam kui 30 aasta jooksul peale iseseisvuse taastamist kordagi muudatusettepanekuid kokku seotud. Jah, me näeme oma praktikast, et on üksikud juhtumid olnud, need on hoopis teistsuguste kriteeriumide alusel ja siin on toodud ka see kooseluseaduse referendumi ettepanek ja need tuhanded muudatusettepanekud, mis kokku seoti, aga me ei saa sellele pretsedendile toetuda, sest selle pretsedendiga me ei sõitnud lõpuni, see jäigi vastu võtmata, seal jäi õiguslik hinnang andmata, see õigusakt jäi vastu võtmata. Ei jõudnud me siin Riigikogus lõpule, rääkimata sellest, et õiguskantsler oleks sellele hinnangu andnud, president või Riigikohus. Ja seda tuua, et see oli pretsedent ... Iseenesest oli see muidugi halb näide, aga jättes selle kõrvale, väita, et see on olnud – no ei ole olnud, sellepärast et sellest sündinud mingisugust õiguslikku akti. Ja tuua nüüd, kus me tahame minna lõpuni ja võtta vastu seadusemuudatused – minu arvates ei ole see üldse adekvaatne võrdlus. 

Ja kõigest eelnevast tulenevalt tahan ma, head kolleegid, veel kord meile ühiselt südamele panna, et Isamaa fraktsiooni soov on suurendada läbi selle seaduseelnõu menetlemise usaldust meie valimiste vastu, olgu nad Riigikogu valimised või kohalikud valimised. Selle nimel tuleb tööd teha, mitte karta menetleda, mitte karta erinevaid ettepanekuid ja eksperdiarvamusi, neid eitada, neid vältida ja välistada, vaid nendega tuleb tegeleda. Ja seda saab teha siis, kui me teise lugemise katkestame ja läheme aruteluga edasi ja arvestame ka tegelikult ekspertide ettepanekuid, tõsiseid ettepanekuid, millega nad viitavad erinevatele riskidele. Isamaa fraktsioon teeb siinkohal ka ettepaneku teine lugemine katkestada ja jätkata arutelu. Aitäh!

Kas komisjoni esimehe või esindaja saate ka tulla või?

Ma taotlen seda.

Jah, väike info. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Leo Kunnas. Ja niikaua, kui Leo Kunnas tuleb, siis ma arvan, et Helir-Valdor Seederi ettepanek tegelikult tuleviku mõistes, ma tegelikult nõustun, et see on mõistlik küll, et kui üks inimene seda soovib ja on üks ja sama inimene, siis muidugi, see säästab nagu aega ka, et ei pea edasi-tagasi käima. Leo Kunnas, palun!

Ma palun kolm minutit lisaaega ka.

See on kohe teil olemas. Teil on kokku kaheksa minutit. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ka minu ettepanekud olid ühed neist, mida komisjon kvalifitseeris ebasiirastena, ja ma võtan ja käsitlen neid nüüd siin mõningase põhjalikkusega. Ja ma arvan, et nende kokkusidumine oli täiesti ebaseaduslik. Need olid väga sisulised ja üksteisest eraldi olevad. 

Kõigepealt, ma panin siia väikese täiendava klausli juurde: elektroonilisel hääletamisel kasutatakse rahvusvaheliselt akrediteeritud ja valideeritud elektroonilise hääletamise süsteemi. Lihtne ja selge mõte. See peaks ju kõigile arusaadav olema, et see peaks nii olema.

Siis minu järgmine ettepanek, mis on ka siia nüüd üheks ettepanekuks kokku liidetud, aga mis eelmisega otseselt kuidagi ei seostu, on: elektrooniliselt antud häält ei ole võimalik muuta. See on siis § 42⁸, kui enne oli punktile 1, siis see läheb punktile 2 juurde. See on ju selge, et kui paberhäält ei ole võimalik muuta, siis peaks ühetaolisuse huvides olema samamoodi ka elektroonilise häälega. 

Ja te näete, et need kaks ettepanekut omavahel mitte kuidagi ei seostu. Aga nad on seotud siin ühte. Võib-olla ühte sooviks suur saal toetada ja teist mitte.

Edasi: riigi valimisteenistus seab elektroonilise hääletamise süsteemi kasutusvalmis hiljemalt 30. päevaks enne valimispäeva. Ma olen seda tähtaega pikendanud või pakkunud välja pikendamist seetõttu, et mitu korda on süsteem lihtsalt kinni kiilunud vahepeal ja on toimunud mingi salapärane katkestus. Selliseid asju ei tohiks toimuda. 

Siis edasi järgmine punkt, ma ei hakka neid paragrahve ja punkte siin lugema, see võtab liiga palju aega, mul seda aega ei ole: enne elektroonilise hääletamise algust seadistab riigi valimisteenistus avalikult rahvusvaheliste vaatlejate juuresolekul – see on minu lisand siia – elektroonilise hääletuse süsteemi. See peaks nii toimuma, et tagada paremat usaldusväärsust. Ja sellesama lõigu lõppu olen ma lisanud sellise lause: kõikide Eestis registreeritud erakondade esindajatele peab olema tagatud võimalus elektroonilise hääletamise seadistamist vaadelda ja hinnata. Seda praegu seaduses ei ole ega seda ka ei tehta, aga seda oleks vaja teha, et tagada elementaarne usaldusväärsus. 

Nüüd edasi, nagu ma ütlesin, iga see klausel oli mul eraldi ettepanekuna ja nüüd nad on siin koos ja nad ei seostu omavahel, aga kõigi nende eesmärk on olnud see, et tõsta usaldusväärsust ja vaadeldavust, mis on probleem. Siis järgmine, siin on olemas meil alapunkt, mis puudutab elektroonilise hääletamise süsteemi organisatsiooni. Siin on loetletud komponendid, mis seal peaksid olema, ja siin on hääletaja komponent, hääle kontrollimise komponent, koguja komponent, töötleja komponent ja lugeja komponent. Siia ma olen lisanud uue komponendina usaldusväärsuse tagamise komponendi, mis võimaldab rahvusvahelistel vaatlejatel ja Eestis registreeritud erakondade esindajatel hinnata elektroonilise hääletuse läbiviimise turvalisust ning usaldusväärsust. Nagu lihtne ja selge, et see peaks siin olema.

Järgmine: elektroonilise hääletuse kord. Sellele punktile ma olen lisanud lause: valija isikusamasus peab olema tuvastatud näotuvastuse alusel. Ka väga lihtne selge põhimõte. Sellest on palju siin saalis juttu olnud, miks seda on vaja, ja tehnilised vahendid ja võimalused on selleks ka olemas. See peaks siin olema.

Siis järgmine: elektrooniliste häälte lugemise ja tervikluse kontrolli juures peavad viibima audiitor, rahvusvahelised vaatlejad ja Eestis registreeritud erakondade esindajad. Praegu siin on ainult audiitor. Ehk siis millega me tagame, kas ainult üks audiitor või väike grupp audiitoreid suudab seda usaldusväärsust tagada? Ei, siin peaksid olema ka vaatlejad, rahvusvahelised vaatlejad, Eestis registreeritud erakondade esindajad.

Nii. Valimiste turvalisuse tagamise all on siin eelnõus järgmised punktid meil: elektroonilise hääletamise süsteemile tehakse riskianalüüs, rakendatud turvameetmete audit, tehniline läbistustestimine, oluliste riskide vähendamise ja riskikäsitluse plaan, mis on koostatud riskianalüüsi tulemuste, auditi aruandes esiletoodud mittevastavuste ja läbistustestimiste leidude põhjal. Need on neli punkti praegu, mis siin on kirjas. Ma olen lisanud siia rahvusvahelise turvalisuse ja usaldusväärsuse auditi, mis on puudu. Auditit ennast on vaja, et sedasama usaldusväärsust siis tõsta.

Need on minu ettepanekud, mis on ebaseaduslikult koondatud kokku üheks ettepanekuks. Ja komisjoni seisukoht on nii minu ettepanekutele eraldi kui ka ühele seotud ettepanekule: jätta arvestamata. Need on ju täiesti elementaarsed asjad, mis meil on vaja turvalisuse tagamiseks teha ja siin ma loen seisukohta "jätta arvestamata". Mul on hästi lihtne küsimus, et mis siin toimub, kuidas me seda usaldusväärsust siis üldse tahame tagada. Ja samal ajal, kui ma esitan niivõrd lihtsaid ja selgeid asju, siis seda kõike nimetatakse ebasiiruseks.

Mul tuleb meelde see aeg, kus 1984-ndal, 1985-ndal, kus ma vangis istusin ja mul oli uurija, KGB kapten Iljaševitš, kes kunagi mulle ütles, et, Leo, sina oled küll täiesti ebausaldusväärne. Et seda hinnangut ma olen saanud varemgi. 

Aga komisjoni esindajale mul oli põhimõtteline küsimus, miks teised demokraatlikud riigid ei Euroopas, Ameerikas, Aasias ei ole seda süsteemi üle võtnud, kui see on niivõrd hea ja innovatiivne süsteem. 20 aastat on olnud selleks aega, keegi ei ole seda teinud. Venemaa on seda teinud. Venemaa sama süsteemiga korraldab Ukraina okupeeritud ja annekteeritud aladel hääletusi ja kuulutab need täiesti legitiimseks. Tulemused näitavad ükskõik mida. Nii nagu ütles Jossif Vissarionovitš Stalin, et ei ole tähtis, kes kuidas hääletab, tähtis on see, kes hääled kokku loeb. Ja siin ongi küsimus, et kes siin selles süsteemis siis hääled kokku loeb. Mul seda vastust ei ole, seepärast mul ei ole ka selle vastu usaldust. Siin ma olen teinud lihtsad ettepanekud, et kuidas sedasama usaldusväärsust tugevdada, ja ma näen, et komisjon on need kõik maha hääletanud. Kutsun siiski üles ettepanekut 31 toetama. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud avalikkus! Head saadikud! Lugupeetud Riigikogu juhataja! Ma jätkan sealt, kus Leo Kunnas lõpetas. Ta küsis, miks teised riigid ei kasuta e-valimisi. Mind pani mõtlema see, et need riigid, kus niikuinii võltsitakse, nagu mõned Aafrika diktatuurid, ei kasuta seda ka. Küllap sellepärast, et selleks, nagu meie idanaaber, rääkida, et valiti diktaator X või Y-i poolt, nad ei taha jätta muljet, et peteti. Nende arvates on paberiga petmine usaldusväärsem kui e-valimistega petmine. Ja see on mõtlema panev, kui isegi Aafrika diktatuurid ei taha sellega katsetada. Küll on seda teed läinud Putini Venemaa, mis tähendab, et me oleme vastu liberaalide tahtmist sattunud väga, ja väga halba seltskonda. Mõelge selle peale, et see meile au ei tee.

Meil on kliimateema muutunud usuküsimuseks, kuigi aeg-ajalt räägitakse ka teadusest. Aga ta on põhiliselt usuküsimus. Ja vastaste kohta öeldakse nii, nagu Kärdlas toimunud debatil üks doktorikraadiga Parempoolsete liige ütles kliima soojenemise kriitikute kohta, et küllap need teadlased on mingeid aineid kasutanud, et nad on kriitilised. Aga vaadake, teadus ongi kriitiline. Teadus on ka enesekriitiline, ta peab olema võimeline muutuma. Iga uus teooria tuleb enesekriitikast. Eksperimendid tulevad eelmise eksperimendi kriitikast. Ehk kriitika peaks olema teadusliku maailmavaate alus. Aga nii nagu kliima puhul öeldakse, et kõik on niigi selge, sest juhtumisi kliimapaneeli teadlaste enamus arvab nii, siis sama on e-valimistega: "Uskuge! Uskuge musta kasti!" Teate, see on kurb, et nii tehnilises ja matemaatilises valdkonnas, nagu see on IT ja tehnoloogia, kus kõik peaks olema mõõdetav, öeldakse, et uskuge musta kasti. Just nii see olukord on juriidilisest vaatenurgast. Mul ei ole vaja lõputuid tehnilisi argumente, sest nendega võib mind väga hästi petta. Võib ka väga häid IT-eksperte alt vedada. Aga senikaua, kuni ei ole keskmisel inimesel ilma tehniliste eriteadmisteta võimalus teha järelkontrolli, nii nagu me paljud oleme valimiste vaatlejana seisnud selle laua kõrval, kus sedeleid loetakse, siis mul ei ole järelevalve võimalust. Ja see on … Ei ole seda võimalust. Ei ole, ei ole, see ei ole järelevalve. Ka keskmine tehniliste eriteadmisteta inimene peab sellest aru saama. Ja ma saan sellest väga hästi aru, kui sedelid on laotatud lauale, ma olen seal kõrval koos teiste erakondade esindajatega ja me jälgime seda, me näeme pitseerimist, me näeme kõiki protseduure. Ja seal on meil ka kogu aeg mure, et ega keegi pahandust ei tee. Aga siiski, eriteadmisteta inimese puhul ma leian, et see on rahuldav, reeglina rahuldav olukord, kus me saame valimisvaatlejatena paber[valimiste] kõrval olla. See loobki usalduse.

Ma paluks kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja usaldus ongi see võtmeküsimus. See, mida märkis ka digiaktivist Märt Põder: usaldus. Et ka opositsioon usaldab valimisi. Te teate, mis on maailmas juhtunud, ka USA-s, kui oli usalduse probleem, väga suur usalduse probleem, millised lained hakkasid vanas demokraatias kerkima. Juba sellepärast ma kutsun üles usaldust tagasi andma e-valimiste suhtes või valimiste suhtes üldse e-valimiste lõpetamise läbi. Kui praegu 40% ei usalda, siis on äärmiselt kõrge usaldamatus. Kui 5% ei usalda, siis see on talutav, kuigivõrd talutav. Aga just valimiste tehnilist protseduuri peab usaldama.

Näiteks põhiseaduskomisjoni ettekandja Hendrik Terras ütles, et salajasuse rikkumisel tuleb pöörduda politseisse. Aga mõelge nüüd, kas meil on üldse valimised salajased. Kui kodus hääletada, siis on seal terve suguvõsa kohal. Mulle tuleb meelde olukord Ungari valimisvaatlusel, kus ma käisin ühe sotsiaaldemokraadiga. Küll tema oli mures ja kirjutas üles valimiste vaatluse protokolli kriitilisi märkusi, kui poeg läks oma eaka emaga valimiskabiini, abistas teda, invaliidist ema. Ta oli maruvihane, ta oli mitu päeva vihane, see sotsiaaldemokraadist valimisvaatleja ütles: "Nii ei tehta!" ja kirjutas väga palju märkusi. Aga nüüd pool Eestit hääletab kodus söögilaua ääres, perekondliku kogunemise käigus võib-olla teevad seda paljud. Meil ei ole mingit ülevaadet. Ja Hendrik Terras ütles, et pöörduge politseisse, kui valimised ei ole salajased. Kui isegi Tallinnas ei suudeta pabersedelitel tagada salajasust, kuidas siis ometigi e-valimistel, kus vahel võib olla sõpruskond võtnud õlled ette – ja hakkame valima? Need situatsioonid ei ole ju välistatud.

Aga ma tuletan meelde, et minul on Rakvere kohalike valimiste vastu usaldus täielikult lagunenud. Me räägime sadadest kuritegudest oletatavasti, mis häälte ostmise kaudu toime pannakse. Käiakse majast majja, ostetakse 40 euro eest, võib-olla järgmistel valimistel on 50 eurot elektroonilise valimissedeli täitmise hind. Sinna me olemegi jõudnud. Nii et e-mobiilivalimistel me kujutame ette, kaks inimest saavad kokku, suhtlevad näost näkku – kuidas sa kahtlustad, et nad tegelikult müüvad häält? See on muudetud eriti lihtsaks.

Ja tuletan meelde ka USA e-valimiste eksperti, näiteks doktor Barbara Simonsit, kes ütleb, et need süsteemid võivad sattuda häkkerite kontrolli alla. Ja kui nad tegid eksperimenti professor Alex Haldermani abiga Michigani ülikoolist, said nad süsteemi väga kiiresti enda kontrolli alla ja tõdesid, et lisaks tulid Hiinast ja Iraanist tulevad rünnakud. Nii et kontroll läks ka välise jõu kätte. Nii et asi on veelgi halvem, kui me ette kujutame. Aitäh!

Teie aeg! Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mario Kadastiku. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kuulajad, kolleegid! Otsustasin siiski tulla korraks teemat natukene valgustama, kuna ma selle e-valimiste tehnoloogilise poolega olen palju kokku puutunud ja selle tehnoloogiaga kui sellisega. Ei saa lasta päris niimoodi, et jäävad ainult ühed arvamused kõlama, kui need on väärad. On kõlanud näiteks, et seda tarkvara ei ole võimalik kontrollida, mida kasutatakse. Selleks on tegelikult väga konkreetsed meetodid. Seesama, mida ka Martin mainis auditeerimise osas. Kui kood on ära auditeeritud, siis saab kontrollida, et täpselt seesama kood jookseb ka selles lõpparvutis. Selleks on olemas tehnoloogilised vahendid, sellel baseerub tegelikult kogu meie maailma usaldus kõikvõimalikke tarkvarade vastu, mis jooksevad kriitilistes süsteemides. 

Samamoodi see, miks saab viimase hetkeni näiteks võtta välja hääli, mis on teatud mingisuguses piirkonnas valesti läinud. See on kahe ümbriku süsteem ehk siis tegelikult seal on tehniliselt eraldatud niimoodi, et sa saad tuvastada, kes on käinud valimas. Aga sa ei saa tuvastada, keda ta valis. Ja sa saad selle kõige viimases faasis pärast viimase valimispäeva lõppu, kui sa pead niikuinii paberil hääletanute hääled eemaldama, selle järgselt ümbriku avamisel need viimased tegelikud hääled, mis on siis anonüümsed, saad omavahel ära segada ja avaldada siis valimistulemused.

Samamoodi see süsteemi kontrolli alla võtmine eeldaks seda, et antud arvuti on võrgus, mida nad ei ole. See arvuti paigaldatakse sel hetkel, kui hakatakse neid hääli lugema. Tuuakse sisse krüpteeritud andmed, need andmed dekrüpteeritakse valimisjaoskonna võtmetega. 

Ühesõnaga, tehniliselt inimesi, kes sellest valdkonnast teavad, on tegelikult väga palju. Eestis on selle küberturbe osas väga palju eksperte. On võimalik seda süsteemi valideerida ja tegelikult selle osas korraldab minu mäletamist mööda RIA  korduvalt koolitusi ja Vabariigi Valimiskomisjon enne valimiste toimumist, kus seletatakse kogu tehniline süsteem lahti. Samamoodi see tarkvara on avalikult kontrollitav. Ja kõiki neid tarkvaraelemente ka valimisvaatluse käigus kontrollitakse, et vastab täpselt sellele tarkvarale, mida on ette nähtud kasutada, täpselt see, mida on auditeeritud.

Ehk siis tõepoolest keskmine inimene ei pruugi saada seda seal vaatluse käigus aru. Tema näeb seda, mis ekraanil toimub. Aga inimene, kes seda tehnoloogiat teab ja seal sees on, on võimeline seda kontrolli kõrvalt teostama ja saama aru. Need räsid ei ole väga pikad, sul on võimalik seda kontrollida, endale paberile välja kirjutada räsidega, kas see lugemistarkvara on see versioon, mida mina olen lugenud, ja nii edasi. See kõik kontrollitav.

Selles mõttes tehnoloogilise poole pealt ma ikkagi soovitaks need, kes on selles skeptilisemad, RIA minu arust teinud ka väga head visualiseeringud, et aru saada, kuidas see tehnoloogia toimib. Samamoodi võiks küsida konkreetsetelt ekspertidelt. Eksperdid on võimelised seda valideerima. 

Ma olen nõus, et alati on võimalik inimfaktorist lähenevalt protsessi mõjutada, keskkonnad ja need küsimused. Selles osas minu meelest näiteks just m-valimiste sissetoomine on potentsiaalselt just parem, sellepärast et siis sul ei ole mitte suur ekraan, mille juures kõik on, vaid see on sinu enda telefon ja sul on sellega oluliselt lihtsam privaatsust saavutada kui mõne muu elemendiga. 

Ma ei tahaks jätta neid, et me ei saa tehnoloogiliselt kontrollida. See eeldab ikkagi seda, et on olemas tehnoloogiline lugemise oskus sellele. Ega inimene, kes ei oska niisama lugeda, ei suuda ka ühtegi valimisprotokolli lugeda. Tema jaoks on selles sigrimigri. See on sama teema. Seda peaks kontrollima, alati on olemas, Eestis on piisavalt palju eksperte, kes krüptograafiat ja kogu seda protsessi tunnevad. 

Ja uskuge mind, kui see krüptograafia võtmete osa oleks lihtsalt susserdatav, siis Eesti e-valimised on küll kõige viimane koht, kus keegi tahaks seda tehnoloogiat kasutada. Sellepärast et seesama süsteem kaitseb triljoneid, triljoneid maailma varasid. Ja kui sa suudad seda süsteemi lihtsalt muuta ja võltsida, siis on kõikide maailmade pankade uksed sulle valla. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, austatud esimees! Head kolleegid! Täna on mitu korda püütud väita, et antud eelnõu ei reguleeri m-valimisi. Aga antud eelnõuga tehakse algust sellele, et need m-valimised lõpuks tuleksid. Esimene samm oli see, et eelnõus märgiti, et luuakse hääle kontrollrakendus mobiilseadmetele. Siis otsustas põhiseaduskomisjon, et sellest on vähe, ja komisjon tuli välja oma muudatusettepanekuga luua mobiilseadmete valijarakendus. Siin on kõik mustvalge. 

Sooviksin rääkida eelnõu seletuskirjast eraldi. Eelnõu seletuskirjas tuuakse välja, et muudatuste tulemusena suureneb e-valimiste läbipaistvus, aga ka tekib õigusselgus. Kas see siis omakorda tähendab, et varem see süsteem polnudki nii läbipaistev ja õigusselge? Seletuskirjas on lausa 47 korda mainitud, et eelnõu eesmärk on tekitada usaldust. Kui seda on vaja nii palju kordi mainida, järelikult seda usaldust täna siiamaani pole. Ma saan rääkida oma kogemusest, kolleeg Lauri Laats juba põgusalt mainis. Täna hommikul ma läksin Tallinna linnavolikokku, et üle vaadata sedelid, millega valiti Jevgeni Ossinovski linnapeaks kolmandas voorus, täiesti tavaline protseduur. Ma ei arvanud, et ma midagi tuvastan. Aga seal me teiste kolleegidega tuvastasime, et valimised tegelikult polnud salajased ega vabad. Kui hääletus läks kolmandale voorule pühapäeval, siis igale fraktsioonile oli enne seda antud suunis, kuidas nende saadikud peavad hääletama, et hiljem oleks võimalik kontrollida ja tuvastada, kust siis need hääled kaduma lähevad. Iga fraktsioon siis vastavalt pani risti kasti erinevasse nurka, neli fraktsiooni, neli erinevat meetodit: kes pani ristikese kasti paremasse ülemisse nurka, kes pani ristikese kasti alumisse paremasse nurka ja nii edasi. Ja tänu sellele me täna saime kindlalt tuvastada, kuidas fraktsioon käitus, isegi tuvastasime selle hääle, kes hääletas eraldi, et kes tuli pärast hiljem eraldi ja hääletas ise. Ja tänu sellele me täna teame, et rikuti mitmeid printsiipe: valimised ei olnud salajased, valimised polnud vabad. Öelge mulle, kuidas ma oleks saanud seda tuvastada, kui need hääletused oleksid toimunud elektrooniliselt või oleksid olnud m-hääletused? Me ei oleks seda mitte kunagi tutvustanud. Ja on kaks aspekti, mida e-valimiste turvalisuse ja läbipaistvuse osas on mainitud, mida siiamaani pole tehtud. Näiteks, miks siiamaani pole näotuvastust? Miks ei kasutata topeltservereid? Kui ma lähen valimisjaoskonda, ma ei saa minna mask peas, ma ei saa minna kellegi teise dokumendiga, mind ei lasta, mind ei lasta mitte kunagi hääletuskabiini. Aga miks ei kehti meil e-hääletuste puhul? Meil on need süsteemid olemas, kõige parem näide on näiteks e-notar. Seal on täiesti arusaadavalt näo tuvastamise programm. Teiseks, topeltserverite teema. Täna on ainult üks koht, kus meil e-hääli loetakse: Vabariigi Valimiskomisjon. Miks ei ole vähemalt kaks sõltumatut keskust, kus loetakse täpselt samu hääli? Miks seda ei soovita luua? Ehk siis neid turvameetmeid pole suudetud tagada e-hääletusega. Mida teeb riik? Liigub edasi, teeb uue süsteemi, et teeme nüüd m-hääletuse. Aga nutiseadme puhul ainus koht, kus rakendus saab olla kättesaadav, on Google´i või Apple'i rakenduspoed. Eesti riigiasutused ise sinna neid rakendusi lisada ei saa ja neid ei saa ka maha võtta. Ehk siis täna, kui me selle süsteemiga edasi läheme, me hakkama sõltuma suurkorporatsioonidest, meie valimistesse tegelikult sekkuvad kolmandad osapooled. Kas me tõesti soovime seda? 

Esiteks, vaatlejad tegelikult ei saa minna kontrollima, kas tegemist on sama rakendusega või on keegi sinna jupi koodi sisse kirjutanud või vahelt ära kirjutanud. Ja kui suur osa valijatest hakkab kahtlema, korraldajatel ei ole seejuures võimalik kindlalt öelda, et mingit pahavara või midagi pole juurde lisatud. Olukord tegelikult siis ei ole enam meie kontrolli all. Teiseks, mis on veel üks ohukoht? Kui täna e-hääletamise puhul on olemas kindel leht, kus me selle saame alla laadida, valimised.ee leht, siis mis juhtub nende rakenduspoodides? Sinna võib tekkida palju sarnase nimetusega sarnaseid rakendusi, inimesed hakkavad kogemata alla laadima mingeid muid rakendusi, võib-olla vanemad inimesed, ja nende andmed võivad minna kaduma. Valimiskomisjoni esimees Oliver Kask, tema tõi kõik need näited põhiseaduskomisjonis välja ja ta mainis, et need riskid, mis tulevad, nad võivad kahjustada valimiste salajasust, läbipaistvust ja usaldusväärsust. Need on tema sõnad. Kõige suurem küsimus, kuidas me saame lubada kolmandatele osapooltele juurdepääsu meie inimeste andmetele ja meie valimistele? 

Aga muidugi ka eelnõu menetluslik aspekt. Tegelikult suurim probleem on see, et opositsiooni muudatusettepanekud seoti kokku. Näiteks seesama hääle kontrollrakenduse loomine telefonist oli eraldi muudatusettepanek just see säte välja jätta. Ja see seoti kokku 107 erineva teise muudatusettepanekuga. Ehk siis, kui ma sooviks, mul ei ole võimalik eraldi selle muudatusettepaneku puhul hääletada. Ehk siis, mis on juhtunud: sisulised muudatusettepanekud seoti kokku ja tegelikult koalitsioon läbi selle muutis kõik sisulised muudatusettepanekud sisutuks. See on see, mis täna on juhtunud. Aga see pole veel kõik. Täna suure tõenäosusega me näeme ka seda, et koalitsioon hakkab piirama ka vaheaegade võtmist. Ehk siis vähe sellest, et muudatusettepanekuid on kordades-kordades vähem, minimaalselt, koalitsioon tahab võtta ära ka opositsiooni õigusi vaheaegasid võtta. Ja siis tuleb jutt parlamendi töövõimekusest. Aga täna parlamendi töövõimekusel ei ole midagi viga. Me oleme võtnud väga palju eelnõusid vastu viimase nädalaga ja õiguskantsler Ülle Madise on välja toonud, et obstruktsioon ühe kindla eelnõu suhtes on parlamentarismi osa. Seda ei tohi, ei ole vaja ja seda ei saa keelata. Ja sadade muudatusettepanekute esitamine, pikkade kõnede pidamine, vaheaegade võtmine on õiguskantsleri sõnul oluline osa valija eest seismisel. Ja seda me täna just teeme. Me seisame konkreetse eelnõu vastu, mis soovib sätestada m-valimised. Seetõttu koalitsiooni poolt korraga muudatusettepanekud siduda, ja kui hakata piirama ka vaheaegasid, siis vabandust väga, aga see pole riigimehelik ega demokraatlik.

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun! (Arvo Aller palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna on siin päris palju räägitud selle seaduseelnõuga tehtavatest muudatustest ja eesmärgina tuuakse välja seadusandja poolt, et me tahame usaldusväärsust parandada. Nii nagu eelkõneleja rääkis, et nii mitu korda on siin seletuskirjas räägitud usaldusest. Kas siis tõesti on see asi siiamaani olnud ebausaldusväärne? Jah, seda ta siiamaani on. Ja seda teavad kindlasti kõik, kes seda süsteemi on seestpoolt näinud. 

Mario Kadastik püüdis meile siin pikalt laialt selgeks teha, et seda ei ole võimalik kuidagi … Tähendab, seda on võimalik kontrollida ja seda on võimalik ka täpsustada. Aga sealt tekibki küsimus, kuna ligipääsu väljastpoolt keegi ei saa, andmetega toimetamine toimubki süsteemis sees. Nii et see on nagu meie mure ja see on kõikide tänaste kõnelejate mure, et see süsteem iseenesest on seestpoolt juhitav ja seal saab teha selliselt, et väljastpoolt vaatleja ei pääse kuidagi sellele ligi. 

Aga tulles selle eelnõu juurde tagasi, siis seletuskiri räägib sellest, et tahetakse isiku tuvastamise regulatsiooni täiendada. Ja praegu isiku tuvastamise regulatsioon on Riigikogu valimiste seadusest lähtuvalt hääletusviisist sätestatud erineva detailsustasemega. Kui jaoskonnas hääletamissedeli saamiseks tuleb valija tuvastada isikut tõendava dokumendi seaduse sätete kohaselt ehk seaduse alusel ning hääletamise taotlusele lisada isikut tõendava dokumendi seaduse sätete alusel isikut tõendava dokumendi koopia, siis elektroonilise hääletamise korral tuvastatakse isik Vabariigi Valimiskomisjoni otsuses määratud korras. Ma hakkasin huvitatult mõtlema, et kui suur või kui lai kogu on Vabariigi Valimiskomisjon, kes seadusest tulenevalt isikut tõendava dokumendi definitsiooni teeb ringi elektroonilise hääletamise juures. Ja ma vaatasin, seal on seitse liiget. Tähendab, seitse liiget oma otsusega teevad meile selgeks, mismoodi toimub identifitseerimine. 

Usaldusväärsusest. Siin peale iga valimist on tehtud e-valimiste usaldusväärsust ja ei tulda sellega kuidagi nagu paremuse poole minemiseks. Peale viimaseid valimisi on usaldusväärsus 60%, mis tähendab, et 40% inimesi ei usalda e-valimisi. Kas see ei peaks juba varasemalt häirekellad helisema panema? Juba 2013 kukkus see peaaegu 50% peale, kõige suurem on olnud usaldus 2007. aastal, ligi 80%. Kui see on juba nii katastroofiliselt kukkunud, see usaldus, et nende inimeste usaldus valimiste vastu näitab seda, et tegelikult praegune valitsus ja koalitsioon ei plaanigi midagi selleks ette võtta, sest selle 40% arvamus ei lähe tegelikult neile üldse korda. 

Nüüd, tulles sellesama eelnõuga veel m-valimiste osas, nii nagu ka eelkõneleja rääkis, et siis on rakendused, kus laetakse alla valimistarkvara, kelle on valmistanud kolmandad isikud, on ta siis Google või Apple. Ja nii nagu me teame, siis tegelikult ka e-valimistega ehk ID-kaardiga hääletades ei tuvastata isikut, vaid süsteemiga tuvastatakse see, kas sul sertifikaadid kehtivad. Seal ei ole ei pilti, ei midagi ja isikutuvastus seda pildirakendust … Põhiseaduskomisjoni esimees ütles, et nii palju tuleb hääletajaid, et süsteem jookseb kokku. Aga võib-olla ongi vaja see süsteem kokku jooksutada, et lõpuks saadaks aru, et see e-hääletamine ja planeeritav m-hääletamine ei ole usaldusväärsed. 

Veel oli juttu, Eesti 200 fraktsiooni nimel rääkis inimene kõikide noorte nimel. Mina küll nii julge ei suuda olla. Mina suudan rääkida oma valijate nimel ja ka võib-olla valimisringkonnas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna valijate nimel. Olles ka noortega rääkinud, siis number üks näide, nad ei tea, kes on härra Terras, ja number kaks, nad ei ole e-valimiste poolt. Siin ma võin seda väga julgelt öelda. 

Keegi pole siin vastanud ka küsimustele, mida on küsitud mitu korda ja ka küsiti põhiseaduskomisjoni esimehe käest, kui ta siin puldis oli ja vastas eelnõu selgitustele. Miks siis ei ole ikkagi demokraatlik Euroopa ja teised maailma edumeelsed riigid võtnud kasutusele e-valimiste ja e-hääletuse süsteemi? Põhjendusega, et tema on selle OSCE-ga käinud rääkimas ja kõik kadestavad meid … Muidugi kadestavad, sest nende riigis pannakse nende võltsimise eest inimesed võib-olla trellide taha. Seda nad kadestavad, et meil sellist asja ei juhtu. Meil lihtsalt tehakse ja nii ta jääb. Praegused valitsejad saavad tänu sellele ennast tunda kindlamalt ning ohtu tajumata. 

Siis ma vaatasin kooskõlastustabelit ja kaasamise süsteemi. Siin on väga ilusti välja toonud, Vabariigi Valimiskomisjon on selgelt välja toonud, et seadus vajab ülevaatamist terviklikult, mis puudutab valimiste infosüsteeme, sest infosüsteemide regulatsioon on vananenud. Juba riigiasutused ütlevad, et asjad on vananenud. Ja sellele on vastatud selliselt. Väljapakutud muudatusettepanekud on heaks alguspunktiks, kus koostöös Vabariigi Valimiskomisjoniga saame arutelusid jätkata. Ehk nii, nagu on vanasõna, et enne võiks muna olla ja siis kaagutada. Aga praegusel juhul on tekkinud selline asi, et praegu me kaagutame, seaduse väljatöötajad, ja siis hakkame seda täitma munaga, et hakkame alles sisu taha looma. 

Nii et selles suhtes ei saa mitte kuidagi nõustuda selle seaduseelnõu poolt hääletamisega. Muidugi eraldi teemast võiks pikalt rääkida veel, nende muudatusettepanekute obstruktsioonilisusest ja põhiseaduskomisjoni subjektiivsest arvamusest neid kimpu siduda. Sellega ei saa kuidagi nõustuda siin praegu. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Siim Pohlak. Palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Eelnõust endast rääkides: eelnõu tegeleb ju kosmeetiliste muudatustega. E‑valimistega seotud päris probleemidega ei soovi tänane valitsus kahjuks tegeleda ja tegelikult astub ühte jalga Vene erakonnaga Ühtne Venemaa, keda Reformierakonnaga seob see, et mõlemad püsivad võimul tänu e-valimistel saadud häältele.  

Aga kui nüüd Eesti juurde tulla, siis meil on sisuliselt kahed erinevad valimised. Ühed on traditsioonilised pabervalimised, kus käiakse jaoskonnas hääletamas, mis on aastakümneid ja aastasadu niimoodi toimunud. Ja siis on e-valimised, mille osas Eestis mitte midagi peale usu ei ole. Me peame uskuma, et need on ausad, need on turvalised, aga seda ei ole võimalik kontrollida.  

Kui me vaatame viimastel kuudel toimunud sündmusi, kus näiteks e-sisseastumiseksamite süsteem kukub kokku, jookseb kokku, tuludeklaratsioonide süsteem jookseb kokku ja siis öeldakse meile, et sajad tuhanded inimesed hääletavad e-valimistel, ühtegi tõrget ei ole, et see ongi niimoodi.  

Ja kui e-valimisi vaadelda soovitakse, siis sisuliselt on võimalik, kui võrrelda pabervalimistega, vaadelda ainult seda hoonet, kus valimised toimuvad, ehk siis see on sama hea kui minna mõnda valimisjaoskonda õuest vaatama, et näete, näidatakse, et siin on uksed, siin on korsten, siin on katus, siin on aknad. Et ei ole usaldusväärsust ja ei ole läbipaistvust.  

Antud eelnõu viitab ka sellele, et justkui saaks valimistel mingid organisatoorsed tegevused sisse osta, et selle isikutuvastamise ja nii-öelda dokumendikontrolli jaoskonnas või ka häälte lugemise ja hääletamisprotseduuri läbiviimise teenuseid saab ka sisse osta vajadusel. See on enam kui kummaline. Valimiskomisjonides, pabervalimistest ma räägin, kinnitab kohalik omavalitsus läbi volikogu need inimesed, kes hakkavad hääli lugema. Aga nüüd e-valimiste juures me võime justkui mingi lõigu lihtsalt teenusena sisse osta.  

Ja hullemaks asja aetakse järjest. Nüüd räägitaksegi juba m-valimistest, olukorras, kus täna on mobiiltelefonidesse sissehäkkimine suur probleem. Loeme uudiseid, kus inimestelt võetakse üle nende telefone, käiakse pangakontodel, tehakse erinevaid pettusi läbi mobiiliäppide kaudu telefonidesse sokutatud rakenduste. See m-valimised on täiesti pöörane idee ja loodan, et see ei saa mitte kunagi teoks. 

Ja valimissüsteemil peab olema rahva usaldus. Valimised on ju tegelikult ühiskondlik kokkulepe, ühiskondlik usaldus, oma protseduur võimu delegeerimiseks, kus inimesed annavad õiguse enda eest otsustada kellelegi teisele. Ja see mõjutab neidsamu inimesi väga oluliselt, kes õiguse otsustada üle annavad. Nii et see protseduur peab olema maksimaalselt läbipaistev, mida e-valimised kindlasti ei ole.  

Kui rääkida usaldusest, siis Raivo Palmaru, Tallinna Ülikooli õppejõud, kelle huvitavates loengutes mul on olnud võimalik viibida, ütleb, et usaldus ongi selle liimi põhikomponent, mis hoiab koostöös inimkooslusi, sealhulgas meie oma riiki. Aga seda usaldust täna ei ole, meil on olukord, kus 40% inimesi ei usalda valimissüsteemi tegelikult, sellepärast et nad ei usalda e-valimisi. Ja see on tohutu probleem. Olukorras, kus 40% inimestest peab e-valimisi ebausaldusväärseks või pigem ebausaldusväärseks, tuleb e-valimised kohe lõpetada. Numbrid näitavad, et mitte mingisugust ühiskondlikku …  

Palun kolm minutit lisaaega. 

Numbrid näitavad, et mitte mingisugust ühiskondlikku kokkulepet sel teemal ei ole. Ja kokkuleppe puudumine on ohtlik …

Lisaaeg kolm minutit, palun! Küsisite, jah? Palun!

… ohtlik Eesti demokraatiale ja ohtlik Eesti riigile tervikuna. Ja inimeste usaldamatus e-valimiste vastu ei ole midagi halba. Vastupidi, keerulisi küsimusi tulebki küsida ja kui vastuseid ei anta või neid pole võimalik uskuda, on usaldamatus igati põhjendatud. Ja kriitikud on Eesti e-valimiste teemasid käsitlenud väga erinevate asjaolude kaudu. 

Ja kusjuures neid küsimusi e-valimiste kohta ei ole tõstatatud ainult Eestis, vaid ka väljaspool Eestit. Ma loen järgnevalt ette paar lühikest lõiku ühest artiklist, kus IT-valdkonnas väga pädev Ameerika professor Drew Springall eelretsenseeritud heatasemelises uurimisartiklis "Eesti internetihääletuse süsteemi turvaanalüüs" on kirjutanud järgmist, et Eesti internetihääletuse põhiprobleem on jäänud lahenduseta. Eestis kehtestatud e-valimiste kord ei paku piisavat kaitset rünnakute eest ega taga ka läbipaistvust. Testide põhjal järeldavad artikli autorid, et riigi tasandil ründaja, kogenud kurjategija või ka ebaaus siseringi liige võib Eesti e-valimiste tulemustega manipuleerides nurjata nii tehnoloogilised kui ka protseduurilised kontrollid. Artikkel on pikk, aga oluline mõte on seal veel. Nimelt öeldakse, et erinevate riskide tõttu soovitavad artikli autorid Eesti internetihääletusest loobuda. Märgivad juurde, et kindlasti saab rünnakute leevendamiseks lisada täiendavaid kaitsevahendeid, kuid iga ründamise usaldusväärne peatamine muudaks süsteemi keerukuse juhitamatuks. 

IT-vallas ei ole tehtud selliseid edusamme, mis muudaksid internetihääletuse oluliselt turvalisemaks. Internetihääletus on sellises mahus nagu Eestis kasutusel veel vaid ühes riigis, Venemaal. Ülejäänud riigid peavad seda liiga ohtlikuks. Aga vot Eestis ja Venemaal usaldatakse. Ja siin tuleks veel kord küsida, nagu ma alustasin, mis ühendab tänast valitsust, Ühtset Venemaad ja Reformierakonda. Siis lisaks sellele, et Reformierakond on korduvalt vedanud näiteks Venemaaga viisavabaduse kehtestamist, usuvad nii Reformierakond kui ka Venemaa valitsuspartei jäägitult e-valimistesse ja teavad, et see toob neile edu. E-valimised tuleb lõpetada. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Aga ma saan aru, et see on nüüd teine kõnesoov ja see on fraktsiooni nimel. Palun, Martin Helme. (Martin Helme palub kaheksa minutit.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Hakkame jõudma parlamentarismi lõppu. Selle eelnõu menetlemine on üks viimaseid kirstu naelasid. Kõik see, mida me oleme siin 30 aastat harjunud nägema, see, mismoodi meil siin asjad on käinud, reeglid on olnud, ka kirjutamata reeglid, on ju alates viimastest Riigikogu valimistest järjest ja järjest puruks pekstud. Ja oleme jõudnud olukorda, kus meil reegleid enam ei ole. 

Meil ei ole enam reeglit, et eelnõu peab jõudma saali seitsme töönädala jooksul. Sellest lihtsalt ei peeta kinni, ei peeta kinni süstemaatiliselt. Meil ei ole enam reeglit, et arupärimisele tuleb vastata 20 istungipäeva jooksul. Sellest lihtsalt ei peeta kinni, ja ei peeta kinni isegi olukorras, kus neid arupärimisi tegelikult ei ole nii palju. Meil ei ole enam mingit selget reeglit selle osas, et ettepaneku tegemine otsuse eelnõuga valitsusele mitte sugugi alati ei nõua 51 häält, vaid 51 hääle nõue on ainult teatud puhkudel. Ka sellest reeglist ei peeta kinni. 

Ja nüüd me oleme jõudnud selle eelnõu menetlemisel olukorda, kus reegel, mis garanteeris, et Riigikogu saadik saab esitada muudatusettepanekud ja et tema muudatusettepanekut arutatakse komisjonis ja kui see muudatusettepanek saab kaks poolthäält, siis saadetakse see muudatusettepanek saali ja siin saab selle üle hääletada. Ka seda reeglit enam ei ole. 

Meil oli siin enne vaidlus Riigikogu asespiikriga. Riigikogu asespiiker väitis, et ka varem on muudatusettepanekuid punti seotud. Vastab tõele. Aga seda on tehtud kodu- ja töökorra seaduse lubatud raamides. Lubatud raamid on üldiselt üsna aru lihtsad ja arusaadavad. Kui ettepanekud on kattuvad ja ettepanekute esitajad on nõus, siis võib neid kokku panna. Muul juhul tuleb neid käsitleda eraldi. See tähendab, kui sul on Riigikogu saadikud, erinevad saadikud kas või samast fraktsioonist esitanud üsna ühesuguse ettepaneku, neid tegelikult kokku panna ei saa. Kui nad ise nõus on, siis saab, aga muidu mitte. Sellest reeglist kinni ei peeta. 

Ometi on muudatusettepaneku esitamine ja selle muudatusettepaneku reeglitepõhine menetlemine komisjonis ja selle muudatusettepaneku reeglitepõhine menetlemine komisjonist edasi saali saadetuna siin Riigikogu suures saalis Riigikogu liikme mandaadi keskne osa. Me oleme mitu korda käinud Riigikohtus erinevate vaidlustega protseduuride üle ja Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et Riigikogu mandaadil on teatud kesksed osad, mis üldse muudavad Riigikogu saadiku Riigikogu saadikuks. Seaduseelnõude menetlemine on tema mandaadi keskne osa. Ja seaduseelnõude menetlemise lahutamatu osa on muudatusettepanekute menetlemine. 

Ja nüüd on meilt see ära võetud. Enam ei saa, lihtsalt enam ei saa esitada ja enam ei saa hääletada. Järgmiseks kavatsetakse meilt ära võtta juba täna, juba selle eelnõuga seoses vaheaegade võtmine. Ka see on 30 aastat järjest olnud, võib-olla natuke vähem, 28 aastat järjest olnud Riigikogu töö lahutamatu osa läbi kõikide koosseisude. Alates VII koosseisust, mis oli Riigikogu esimene koosseis taasiseseisvumise järgselt, kuni nüüd XV koosseisuni on alati olnud see, et muudatusettepanekute ette või täpsemalt öeldes kõikide hääletuste ette saab võtta fraktsioon kümneminutilise vaheaja. 

See ei ole lihtsalt niisama välja mõeldud jobutus. Sellel on reaalne sisuline põhjus, mida läbi aastate on vaja olnud. Ma olen ise fraktsiooni juhina võtnud vaheaegasid ennem hääletusi, et täpselt üle rääkida fraktsiooniga, kuidas me hääletame. Sest on reaalselt olukordi, kus me ei ole varasemalt mingeid argumente kuulnud või näinud või me ei ole varasemalt täpselt hääletust kokku leppinud ja on vaja võtta see 10 minutit, et fraktsiooniga korra pidada nõu ja otsustada, mida me siin hääletusel teeme. 

Eriti oluline on see muudatusettepanekute puhul, mida ju tegelikult sisuliselt vaatavad ainult komisjonide liikmed ja ülejäänud fraktsioon näeb neid tegelikult alles suure saali menetluse käigus. Ja nüüd võetakse see ka ära. Saali ei saa tuua enam eelnõusid õigeaegselt, vähemalt mitte niikaua, kuni juhatus tahab, istub nende peal ja neid saali ei lase. Arupärimistele tullakse siis, kui tuju on, aga võib-olla ei tulda üldse. Muudatusettepanekute esitamine on muutunud mõttetuks, sest need muudatusettepanekud lihtsalt ei leia komisjonis kas käsitlust, nii nagu juhtus meie ettepanekutega OE-dele, millega anti raha ära välismaistele suurtele asutustele, või seotakse need muudatusettepanekud ebaloomulikult kokku. Pannakse omavahel absoluutselt mitte mingit sidet omavad muudatusettepanekud ühte punti ja võib-olla see ühte tahtsid toetada ja teist ei tahtnud toetada, aga nüüd sul pole valikut. Sa ei saa, sa pead kas neid kõiki kokku seotud asju poolt või vastu hääletama. 

Ja vaheaegasid enam võtta ei saa. Sellega loomulikult ööistungid kaovad ära. Ja kui kellelegi tundub, et see ei ole suur kaotus, siis tuleb siia juurde kohe öelda, selle tõttu kaob ära valitsuskoalitsiooni vajadus mingeid eelnõusid siduda usaldusega. 

Ja sellel kõigel kokku on demokraatiat tappev efekt. Kaob ära koalitsiooni vajadus arvestada opositsiooniga. Kaob ära koalitsiooni vajadus otsida kompromissi. Kaob ära vajadus pingutada mõne eelnõu läbisurumiseks olukorras, kus sellele on tugev vastasseis. Põhimõtteliselt vaheaegade äravõtmisega ja muudatusettepanekute äravõtmisega muudetakse koalitsiooni jaoks seaduste läbisurumine imelihtsaks protsessiks, kus nad ei pea arvestama mingi kriitikaga, mingite ettepanekutega, mingi vastuseisuga. See on parlamentaarse demokraatia surm. 

Ja on üsna sümboolne, et see parlamentaarne demokraatia tapetakse ära eelnõu arutamisega, mis on ära tapnud meil valimisdemokraatia, sest e-valimised ei ole ausad valimised. E-valimiste kontrollimatuse tõttu ei ole võimalik öelda, et e-valimistega saadud parlament on legitiimne ja sellelt parlamendilt mandaadi saanud valitsus on legitiimne. E-valimistega tapeti ära demokraatia. Eestis laiemalt. Ja e-valimiste seaduse muutmise eelnõuga tapeti Eestis ära parlamentaarne demokraatia.

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Keskerakonna fraktsioonil oleks väga keeruline seda eelnõu toetada, kuna siin on kaks põhiprobleemi. Üks on, võib niimoodi öelda, protseduuriline, teine on sisuline.

Protseduuriliselt on see problemaatiline sellepärast, et esiteks kõik muudatusettepanekud jälle pandi kokku. Mis alusel neid kokku pandi, see on jälle selline täiesti suvaline samm komisjoni poolt, kohati puudub igasugune loogika selles. Ja see on probleem number üks. Probleem number kaks on see, et tõepoolest, nagu siin eelkõneleja juba rääkis, me loeme üllatusega meediast, et üritatakse jälle opositsioonilt võtta ära mingi võimalus mõjutada neid protsesse, mis siin Riigikogus toimuvad ja mis on toimunud siin aastakümneid, kuna lihtsalt koalitsioonile see enam ei sobi. Loeme siis teatud hirmuga isegi, et lubatakse, et vaheaegu enam ei anta, kuna jällegi koalitsioon on niimoodi otsustanud. Ma ei tea, mis järgmisena. Kas koalitsioon otsustab niimoodi, et rohkem opositsioonile üldse sõna ei antagi? Milleks? On ju ainult üks õige arvamus: koalitsioonipoolne arvamus. Need, kes arvavad midagi teistmoodi, see on juba nende mure. Ja ausalt öeldes – kuidas ma ütlen? – ei lõhna see hästi. Lõhnab natuke juba diktatuuri järgi ausalt öeldes. Ja me oleme siin näinud, kuidas ei võeta enam protseduurilisi küsimusi siis, kui istungi juhataja niimoodi otsustab. Ka teisi variante võetakse opositsioonilt ära, kuidas mõjutada menetlust. Kas või see, et rohkem ei võeta vastu arupärimisi, ei võeta vastu seaduseelnõusid. Jällegi: kes ja kus otsustas, et niimoodi võib seda korraldada? Kirss tordil on loomulikult see, et kui on vaja midagi kiiresti läbi suruda, siis seotakse asi usaldushääletusega ja ongi kõik, siis ei pea neid muudatusettepanekuid üldse menetlemagi. Siis ei käi jutt isegi mingisugusest diskussioonist siin saalis, debattidest. Ei saa ju neid pidada, kui muudatusettepanekutest keegi enam ei räägi. See on see protseduuriline probleem.

Sisuline probleem on see, et kui me vaatame, tegelikult peale igat valimisprotsessi jälle tekib selline laine, et ühesõnaga räägitakse sellest, et ei ole need elektroonilised valimised kõige usaldusväärsem asi. Ikkagi hästi paljud eksperdid ütlevad, et on probleeme, ei ole see läbipaistev, ei saa kontrollida, kuidas see kõik toimub, ei saa pärast kontrollida, kas kõik oli õige ja usaldusväärne. Ja selle asemel, et mõelda selle peale, et kas ikka asi on seda väärt, et elektroonilised valimised saaksid ka edaspidi kasutuses olla, me läheme veel kaugemale ja hakkame seda elektroonilist hääletamist veel lihtsustama. Nüüd saab idee järgi hääletada juba nutitelefoniga.

Ja mina näen siin kahte probleemi. Probleem number üks on see, et me ju loeme iga päev põhimõtteliselt artikleid sellest, kus selline samm viib valimisprotsessi meie kontrolli alt välja.

Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Ja ma lihtsalt tsiteerin. Esimene, mis sattus mulle ette: Cybernetica AS-i ekspert Sven Heiberg ütles, et kontroll valijarakenduse omandamise üle läheb olulisel määral riigi valimisteenistuse käest ära. Ta tõi välja kolm olulist riski. Esiteks pikeneb valijarakenduste kriitiliste uuenduste omandamiseks vajalik aeg ning kontroll valijarakenduse levitamise üle läheb paljuski valimisteenistuse käest ära. Ehk läheb Google'i ja Apple'i alla põhimõtteliselt. Ja teiseks ei saa teha valijarakenduse autentsuse ja terviklikkuse kontrolli. Jätkuvalt seda usaldust elektrooniliste valimiste vastu ei ole. Läheb asi aina keerulisemaks. Tavainimene ei saa enam absoluutselt aru, kuidas see asi töötab, ja see tekitab kindlasti ruumi erinevatele võimalikele manipulatsioonidele. 

Ja teine probleem, mis mina näen, mida mina selles saalis täna juba väljendasin: minu meelest kõik need sammud, nad devalveerivad valimisprotsessi kui sellist. Noh, see on ikkagi alati olnud niimoodi, et inimene läheb valimisjaoskonda, sellega ta näitab, et ta tegelikult hoolib sellest, et tema jaoks on see oluline. Ta ei löö käega, vaid läheb, hääletab ja ütleb oma sõna sekka nii-öelda. Osaleb ühiskonnaelus ja pärast saab ka kritiseerida valitsust sellepärast, et tema käis ja hääletas. Aga nüüd on see põhimõtteliselt niimoodi, et inimene istub arvuti taga, vaatab uudiseid, loeb e-kirju, ma ei tea, vaatab, mis on ilmaprognoos, maksab elektriarve kinni, ostab piletid kuskile kontserdile või kinno, valib riigile neljaks aastaks võimu, ja ongi tehtud. See on kuidagi valimisi devalveeriv. Mina arvan, et ei ole see kõige parem viis, kuidas selle teemaga edasi minna. 

Teine küsimus on selle juures see, et aga miks me kogu aeg üritame kehtestada mingit uut viisi, kuidas hääletada valimistel. Kas on paberhääletamisel mingeid probleeme olnud? Terve maailm jätkuvalt valib jaoskondades pabersedelitel ja mitte keegi ei ütle, et see on kuidagi ebapiisav, ebaefektiivne, eilne päev ja nii edasi. Millegipärast just Eestis räägitakse sellest, et me peame kogu aeg midagi uut välja mõtlema ja me peame kogu aeg midagi uut kehtestama. Minu meelest ei ole see õige suund, kuhu poole liikuda. Nii et mina isiklikult seda eelnõu ei toeta ja Keskerakonna fraktsioon ei toeta seda samuti. Aitäh!

Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Alar Laneman. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Antud eelnõu 344 SE on väga halb. Ja ma toon teie loal välja mõned aspektid, miks ma nii arvan ja tean.  

Sissejuhatuseks ütleksin, et kogu see olukord on kurb ja koomiline üheaegselt. Need, kes selle eelnõuga seotud ohte eiravad, ka, nagu ma täna nägin, rahulolevalt muigavad, ei saa aru, et see avab tee halbadele arengutele, mille mõjusid saate tundma ka teie ja tabab kogu ühiskonda. See on hea näide mõnedest, kes arvavad, et katla ühes servas on võimalik keeta natuke rammusamat leent. Ei ole võimalik.  

Ja neid koomilisi aspekti tuli välja siin teisigi selle arutelu jooksul. Küsiks kõigepealt, mis on näiteks ühist mööblil ja e‑hääletusel või ahjul ja e-hääletusel. Nad mõlemad on ju toode. Mõlemad peavad olema valmistatud kvaliteetselt ja eesmärgile vastavalt, läbinud ja läbima protsessi käigus korduvalt kvaliteedikontrolli. Aga kui tänast saalis, siin saalis kõlanud retoorikat aluseks võtta, siis hakka või uskuma, et ka selline ahi on okei, mida pottsepal oli mugav ehitada ja kütjal on mugav kütta. Me kuulsime neid argumente: tarbijal on mugav. Valimiste eesmärk ei ole mugavat protsessi endast kujutada. Iga toote puhul, on see valimiste korraldamine või ahi või diivan, on kõigepealt selge, mida me tahame teha, mis on selle eesmärk. Ja sellest lähtutakse. Aga mulle tundub, et selle protsessi, eriti valimisprotsessi nende muudatuste kaitsjate peades on eesmärgid ja teisejärgulised nõuded kahjuks segamini läinud. Valimine või valimisprotsess peab olema ju see protsess, mis tagab võimu kandja ehk kodanikkonna selge tahte väljenduse. Protsess peab olema kontrollitav, käima ajaga kaasas, peab olema võltsimiskindel. Ja kuskilt otsast ei ole esimesel kohal mugavus. Ja siin saalis oli tõesti kummaline kuulda, et see, et 40% valijatest ei usalda seda, ei ole tähtis. Ja samas me kuulsime eelnõu kaitsjate poolt korduvalt: me usume, meie hinnangul. Sinu uskumine on tähtis, valija uskumine on nagu teisejärguline.  

Head sõbrad, need on tõsised asjad. Siin ei ole midagi pistmist poliitilise võitlusega, siin on riigi valijaskonna tahte väljendamise, usaldusväärse protsessi loomisega tegemist. Ja nagu siin ka hea kolleeg Siim ütles, usaldus on see liim, mis hoiab ühiskonda koos. Teada tõde, ma arvan, et siin ei ole kedagi, kes seda ei ole varem kuulnud. Usaldust ehitada on pikk protsess, teda purustada on kerge. Ja isegi kui sul õnnestub see taastada, need liimimise kohad jäävad näha ja on haprad. Ja siin oli veel terve rida kummalisi asju. Kuidas on võimalik, et meil on samasugune lähenemine valimiste korraldamisele nagu Venemaal, keda me kritiseerime enne sööki ja peale sööki? Kuidas see võimalik on? Ja seda veel kuulata seltskonna suust, kes ütleb kogu aeg …

Paluks lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… kes armastab kogu aeg iga kriitilise sõna kohta öelda, et see on ju Putini jutupunkt? Te viite ju ise, kullakesed, ellu, head kolleegid, viite ellu putinlikku lähenemist valimiste korraldamisele. 

Teisi kummalisi asju oli. Ma küsisin, et tihti on muudatusettepanekute menetlemisel näha, et aluseks võeti ebasiiras või siiras, ma küsin, millega seda mõõdetakse, mis ühikutes, milline on see skaala, sest see peaks ju teada olema. Kui seda ei ole, siis on tegemist subjektiivse ja ebaseadusliku protsessiga. Vastus oli, et ei, meie arust on objektiivne, sest me hindame, kui neid on palju. Mis tähendab palju, kullakesed? Head kolleegid, mis asi on palju? Mul on tõesti piinlik sellises lugupeetud saalis selliseid argumente kuulda. 

Järgmine. Kelle vastutada on see, et valimiste korraldamine on aus, seaduslik ja nii edasi? See on riigi, tema valimisteenistuse. Ja mida me täna siit puldist kuulsime? Et kui valija tunneb, et asi on kahtlane, ta võib alati minna ja paberil hääletada. Head sõbrad, see ei ole valija vastutus. Valijal ei olegi võimalust omada piisavat andmehulka ja ‑baasi, et hinnata, on usaldusväärne või mitte. 40% on piisav number.

Tahaks öelda mõne sõna, mis, ma loodan, jõuab ehk meie valijate kõrvu. Täna olid mul koolilapsed siin külas. Jutt oli ka valitsemisest. Ühiskonnaõpetuse lühikursus kokkuvõttes on selline: kui on hea valitsus, on riigis hea elu, ja hea elu tuleb siis, kui rahvas usaldab oma valitsust, mille väljenduseks on see, et kui rahvas usaldab neid toiminguid, mida valitsus teeb. Jällegi, see 40%. 

Head valijad! Hea rahvas! Me näeme seda tegelikkuses: vähem demokraatiat, rohkem makse. See juba toimub: vähem demokraatiat ja rohkem makse. See on sellepärast, et teie ei kontrolli seda, mismoodi võim saab võimule. Vähem demokraatiat, rohkem makse, rohkem makse, kehvem elustandard. Need on lihtsad asjad. Ei ole eraldi, et maksupoliitika on eraldi ja erakondade poliitika on eraldi. See kõik peab väljenduma selles, mis on riigi eesmärk; tagada oma kodanikele, oma rahvale väärikas ja hea elu. Ja nagu ma ütlesin: on üsna koomiline, et selle eelnõu lähenemise kaitsjad ei saa aru, et see tabab ka teid. Ka teie maksate suuremat maksu, ka teid hakkab tabama see, kui rahva rahulolematus tõuseb ja nii edasi. Vähem demokraatiat, kõrgemad maksud – selline on seos. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Aivar Kokk. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Täna arutame Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust. Ja kui me loeme seda seadust ja vaatama neid punkte, mida soovitakse muuta või milliseid õigusi soovitakse Vabariigi Valimiskomisjonile anda, mille võiks Vabariigi Valimiskomisjon oma otsustega kehtestada, olgu selleks siis elektroonilise hääletamise tehnilised nõuded või siis see, et enne elektroonilise hääletamise algust seadistab riigi valimisteenistus elektroonilise hääletamise süsteemi valijarakenduse ning häälte kontrollrakenduse, loob avaliku elektrooniliste häälte krüpteerimise ja häälte salastamise võtme ja nii edasi ja nii edasi. Kui kõike seda lugeda, et riigi valimisteenistus korraldab elektroonilise hääletamise süsteemi ja kontrollrakenduse lähtekoodi avalikustamise enne valimisi, ja samas järgmine rida on, et valijarakenduse lähtekoodi ei avalikustata. 

Meil on kogu aeg räägitud, et meil on ühe ja sama põhimõttega hääletamine. Kas ma toetan, et oleks võimalik ID-kaardiga hääletada? Loomulikult, see on mugav, see on hea. Kas ma tunnen, et on võrdselt koheldud inimene, kes paberhääletusega teeb või kes elektrooniliselt hääletab? Seal ei ole võrdne. Kui ma lähen valimisjaoskonda ja teen paberhääletuse, siis on see ühekordne hääletus. Mul ei ole mitte mingisugust varianti seda hääletamistulemust muuta. Aga kui ma elektrooniliselt seda teen, siis ma võin seda muuta nii palju, kui ma tahan, ja nii kaua, kui ma viitsin. Ja näidata igale ühele, et näed, ma hääletasin sinu poolt, sinu poolt, sinu poolt ja sinu poolt. Ja tulemus on see, et nädala jooksul võib juhtuda valimiste ajal väga palju poliitikas. Ja see, mida nädala alguses, kui valimised välja kuulutati, mis on minu arvamus mõnest kandidaadist või erakonnast, võib muutuda valimispäevaks, pühapäevaks. Kui ma paberhääletamisega teen eelhääletamise ära, siis on see otsus mul lõplikult ja mina enam oma häält muuta ei saa. Aga kui ma elektrooniliselt seda teen, siis on see võimalus olemas. Ja siin tekibki küsimus, et kas see on võrdne kohtlemine. Ma saan aru, et elektroonilise hääletamise juures tekitati see olukord, et sul on võimalik oma häält muuta lihtsal põhjusel, et võib-olla sind sunniti kuidagi hääletama. Ja pärast on võimalik sul see hääletamine muuta, aga seal võiks olla mingi piirang. Ei saa olla, et ma lõpmatuseni seda teen. 

Nüüd, sellesama seaduseelnõu juures meil ühel hetkel tekib võimalus ükskõik kus koha peal omal ka läbi telefoni hääletada. Me oleme näinud, kuidas poliitikud kasutavad ära kõik võimalused selleks, et omale hääli saada. Me näeme, et ka ei ole mingi ime, kui on kellegi kontsert ja taustaks on meie erakondadel lausa esimehed ja Riigikogu esimees tantsutüdrukuteks. Aga kas see ei tekita seda olukorda või mõtet, et valimised võikski niimoodi olla, et iga õhtu on, ma ei tea, Viljandis on kuskil õhtul pidu ja Jõgeval ma teen oma peod ja siis, kui kõik kokku tulevad, nagu öelda, selles samas lõbusas tujus, ütleme, et aga teeme nüüd selle otsuse ära ja valime kedagi. 

Ma mäletan väga hästi seda aega, kui e-valimised alles tekkisid ja Jõgeval oli sihukene koht nagu Sinu Pubi. Ja sellest räägitakse legende, kuidas õhtul oli korralik pidu ja kuidas siis noored hommikul enne, kui uksest välja hakkasid minema … 

Palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega.

… kõik käisid hääletamas. Sel hetkel oli kellelgi kuskil nurgas arvuti. Ma saan aru, et täna isegi seda ei kontrollita, küll vahest sellest räägitakse, et ühest ja samast arvutist tehakse ühe tunni jooksul võib-olla 20, 30 või 40 hääletamist. Ma mäletan, 2019 valimiste ajal räägiti seda juttu, et öösel kella kolme aeg hääletasid 80 ja vanemad härrad ja prouad e-valimistel. Me teame väga hästi, kuidas. Õnneks seda hooldekodu küll enam ei ole, riiklik hooldekodu. Ühes hooldekodus kõik hääletasid lühikese perioodiga ühest ja samast arvutist. Ja me teame, kellele suure tõenäosusega seal ka need hääled läksid. 

Et seda hirmu ja seda probleemi ei oleks, siin peaks olema selge. Mul alati tekib küsimus, et kui paberhääli on mingi aeg võimalik järelkontrollida, siis miks me elektroonilised hääled selle serveri või kõvaketta ühel hetkel, ütleme, et nädala pärast või kümne päevast ära lammutame. Anname sellele ka võimaluse. Kui keegi tahab tõesti proteste uurida ja nii nagu siin tänagi mõned kõnelejad on öelnud, et kõike on võimalik kontrollida, siis võiks see võimalus jääda, et ei tekiks seda arvamust. Kui täna rahva käest küsitakse, siis suurusjärguga, ma saan aru, peaaegu pooled ütlevad, et nad ei usalda e-hääletamist. Minu arvates meie ülesanne on seda usaldust võita. Usaldust saame võita siis, kui me selgitame ja kindlustame selle, et meil ei teki seda hirmu, et e-hääletamisel kuidagi hääled võiks kellegi erakonnale minna rohkem kui mõnda teise. 

Ma ei tea, kui vaadata selle Riigikogu valimisi aasta tagasi ja ma soovitan kõigil vaadata, kui palju kellelgi oli e-hääli ja kui palju paberhääli, siis kuidagi kaardi pealt jookseb välja see, et ühe erakonna kaks esinumbrit saavad peaaegu 80% e-hääli, ühe erakonna esinumbrid, aga ülejäänutel on selline esinumbrite suhe umbes fifty-fifty. Enam-vähem sama palju paberhääli kui e-hääli. Võib-olla ongi selline, et valijaskond on nagu erinev nendel erakondadel, aga et seda kahtlust ja kõhklust ei oleks, võiks olla, ma lootsin siin eelnõus muudatusettepanekute juures, et on arvestatud seda, et see kontrollaeg oleks pikem, et seda e-hääletamise kõvaketast ei lõhuta väga kiirelt ära. Ja et tuleks väga selgelt leppida kokku, mitu korda on võimalik e-häält teha. Ma olen nõus, et kui me ütleme, et üks kord, siis võib-olla tõesti, keegi oli kõrval ja sundis kedagi hääletama. Aga see ei ole loogiline, et ühtpidi hääletamisel võid sa teha sadu kordi ja paberhääletamisel ainult üks kord. See ei ole ühtemoodi hääletamine. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sellega ma sulgen läbirääkimised ja asume muudatusettepanekute ülevaatamise juurde. Neid muudatusettepanekuid meil on päris palju, kokku 96. Ja muudatus nr 1, esitajad Martin Helme, Arvo Aller, Evelin Poolamets, Helle-Moonika Helme, Leo Kunnas, Alar Laneman, Henn Põlluaas, Jaak Valge, Varro Vooglaid, Rain Epler, Siim Pohlak, Kert Kingo, Rene Kokk. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Helle-Moonika Helme, sõna on teil. Palun!

Jaa, aitäh sõna andmast. Ja tõepoolest, kuna siin on jällegi nii palju neid muudatusettepanekuid kokku seotud ja niikaua, kuni armuline Riigikogu juhatus ja armuline eesistuja lubab, ma kasutan seda võimalust ja võtan 10 minutit vaheaega enne hääletust.

Te soovite kõigepealt siis selle hääletusele panna?

Jah, ma soovin hääletusele panna. Just.

Te soovite selle hääletusele panna ja enne hääletust võtate kümme minutit vaheaega. Selge.

Korrektne. Aitäh!

Aitäh! Selge, kümme minutit vaheaega.

V a h e a e g

Austatud Riigikogu, oleme jõudnud eelnõu 344 muudatusettepanekute hääletamise juurde. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Muudatusettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid ei ole. Muudatusettepanek nr 1 ei leidnud toetust.  

Järgnevalt muudatusettepanek nr 2, esitajad Helle-Moonika Helme, Mart Helme ja Rain Epler. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Martin Helme, palun!

Aitäh! EKRE fraktsioon palub kümme minutit vaheaega enne hääletust.

Te palute seda ka hääletada siis?

Vabandust! Jaa, loomulikult ma palun seda hääletada ja enne seda kümme minutit vaheaega.

Te palute seda hääletada ja võtate enne seda kümme minutit vaheaega. Kümme minutit vaheaega EKRE fraktsiooni palvel.

V a h e a e g

Head kolleegid, ma pean tehnilistel põhjustel võtma juhataja vaheaja 15 minutit. Täpsustan, see on enne hääletust tehnilistel põhjustel. Juhataja vaheaeg 15 minutit, pärast mida me asume hääletuse juurde.

V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg ja sellele järgnenud juhataja tehniline vaheaeg on lõppenud. Enne seda, kui me asume muudatusettepaneku nr 2 hääletuse juurde, mul on teile üks palve: registreerige end kohapeale, võttes oma kaart hääletusmasinast välja ja sisestades see uuesti. Teeks selle protseduuri enne ära, siis me võime olla kindlad, et süsteem toimib laitmatult. Nii, kas kõik on teinud?  

Sellisel juhul, head kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. Esitajad on Helle-Moonika Helme, Mart Helme ja Rain Epler ja juhtivkomisjoni seisukoht on see muudatusettepanek jätta arvestamata. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt muudatusettepanek nr 3, esitaja Varro Vooglaid ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Aga Martin Helme, palun!

Aitäh, kõigepealt, ma tahan kinnitada, et see, et süsteem ei töötanud, lihtsalt näitab, et Eesti digiriik ei tööta. See ei olnud meie poolt välja treenitud rott, kes obstruktsiooni tegi. Aga ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja enne seda 10 minutit vaheaega.

Suur tänu! 10 minutit vaheaega EKRE fraktsiooni palvel.

V a h e a e g

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt on 17 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. 

Järgnevalt muudatusettepanek nr 4, esitaja on Alar Laneman ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada ja ma palun enne seda kümme minutit vaheaega EKRE fraktsiooni poolt.

Kümme minutit vaheaega EKRE fraktsiooni palvel.

V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 4. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 14 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Muudatusettepanek nr 5. Selle on esitanud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme. Juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Martin Helme, palun! 

Aitäh! Palun seda ettepanekut hääletada ja palun enne kümme minutit vaheaega.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele muudatusettepaneku number viis. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 13 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0, ettepanek ei leidnud toetust.  

Muudatusettepanek number kuus, selle on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht – Martin, palun tähelepanu! – arvestada täielikult. Palun mikrofon Martinile. Martin Helme, palun!

Te saate aru, et need on kõik kokku seotud ja neid ei saa niimoodi hääletada üheskoos? Me soovime hääletust, et näidata, mis me sellest pundist arvame. Ja enne seda 10 minutit vaheaega. 

Vaheaeg 10 minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 6, mille on esitanud põhiseaduskomisjon. Juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 53 Riigikogu liiget, vastu 8, erapooletuid 0. See ettepanek leidis toetust. 

Muudatusettepanek nr 7, mille on esitanud põhiseaduskomisjon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Martin Helme, palun!

Aitäh! Nagu te näete, meie fraktsioonis on hääletusvabadus. Aga siis palun seitsmendat ka hääletada ja palun enne seda kümme minutit vaheaega.

Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Panen hääletusele muudatusettepaneku number seitse. Selle on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 54 Riigikogu liiget, vastu 9, erapooletuid 2. Muudatusettepanek leidis toetust. 

Head kolleegid, kuna muster ei muutu, siis on Riigikogu juhatus teinud ettepaneku kokku kutsuda vanematekogu, ja selle kutse ka laiali saatnud. See toimub täna kell 20.45 Riigikogu esimehe kabinetis. Sellest tulenevalt võtan juhataja vaheaja 30 minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Vabandan teie ees, et võtan veel juhataja vaheaja 30 minutit, kuna vanematekogu kestab. Me ei saa võtta üle 30 minuti, head kolleegid, kuna 30 minutit on maksimaalne aeg, mida juhataja saab vaheajaks võtta. Seetõttu ma ei saa võtta korraga tundi, mida võinuks eeldada. Aga väga luban seda enda poolt, et me ikkagi 30 minuti pärast jätkame täiskogu istungiga moel või teisel. Juhataja vaheaeg 30 minutit.

V a h e a e g

Head Riigikogu liikmed! Jätkame Riigikogu täiskogu istungiga. Juhataja vaheaeg on lõppenud. Esmalt kahe sõnaga vanematekogust, tõesti ainult kahe sõnaga. Nimelt, vanematekogus oli põhiteemaks Riigikogu esimehe poolt esitatud ettepanek Riigikogu tõhusa toimimise tagamiseks. Et mis tingimustel ja kuidas oleks võimalik lõpetada vaheaegade võtmine enne muudatusettepanekute hääletamist. Seal konsensust ega kokkulepet ei sündinud. 

Seejärel toimus Riigikogu juhatuse istung. Istungi päevakorras oli "Vaheaegade võtmisest enne muudatusettepanekute hääletamist (Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (344 SE))". Loen selle teksti ette, mis juhatuse otsusena on. 

Riigikogu juhatus arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 344 SE muudatusettepanekute hääletamisel enne iga hääletust kümneminutiste vaheaegade võtmisega tekkinud olukorda. Hääletamise eel antava vaheaja eesmärk on eelkõige anda Riigikogu liikmetele võimalus kooskõlastada oma seisukohti eelseisva hääletuse suhtes. Praegusel juhul on vaheaja võtmist aga hakatud kasutama päevakorraküsimuse arutelu ja seeläbi Riigikogu töö takistamiseks (obstruktsiooniks). 

Riigikohus on leidnud, et obstruktsiooni tuleb taluda vaid niivõrd, kui see ei halva pikaajaliselt ja ulatuslikult parlamendi kui põhiseadusliku institutsiooni tööd. Vaheaegade võtmine obstruktsiooni eesmärgil, arvestades 344 SE-le esitatud muudatusettepanekute arvu (96), kahjustaks märkimisväärselt Riigikogu töövõimet. Kui iga ettepaneku hääletamise eel antaks kümneminutiline vaheaeg, siis nõuaks see koos hääletamisele kuluva ajaga hinnanguliselt üle 19 tunni. Riigikohus on leidnud, et parlamendi tõhus toimimine on Riigikogu liikmete õiguste piiramiseks üheks legitiimseks eesmärgiks. Riigikogu töö peab olema korraldatud nii, et Riigikogu saaks täita kõiki oma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid. Riigikohus märkis oma 20. oktoobri 2020. aasta otsuses, et obstruktsioon võib hakata ülemäära takistama parlamendi tööd. Samuti ei aita see kaasa sisulisele parlamentaarsele debatile. Seega peab parlamendi töö olema lisaks opositsiooni õigustega arvestamisele ka tõhus ja nende kahe eesmärgi vahel tuleb leida tasakaal. 

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 13 lõike 2 punkti 18 kohaselt juhatus otsustab Riigikogu kodu ja töökorra seaduses reguleerimata protseduuri küsimused. Riigikogu juhatuse liikmed Lauri Hussar ja Toomas Kivimägi asusid seisukohale, et Riigikogu tõhusa toimimise tagamiseks tuleb eelnõu 344 SE muudatusettepanekute läbivaatamisel mitte võimaldada fraktsioonidele Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 83 lõike 2 alusel nõutavaid vaheaegu muudatusettepanekute hääletamise eel. Riigikogu juhatuse liige Jüri Ratas jäi eriarvamusele ja palus panna see küsimus Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 16 lõike 4 alusel täiskogus hääletusele. 

See on juhatuse otsus. Ja nüüd võtan mõned protseduurilised küsimused. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mina esitan protesti, et antud olukorras küll see tõlgendus, mille te ette lugesite, te keerate selle Riigikohtu otsuse tõlgendamisega nüüd vindi väga tugevalt üle. See üks ööistung ei ole mitte midagi nii erakorralist, ei ole mitte midagi, mis takistaks parlamendi tööd. Siin te juba ilmselgelt ületate volitusi ja lähete liiale. Protesteerin selle vastu ja EKRE fraktsioon ei ole mitte kuidagi nõus sellega. Ning teiseks küsin. Teate ju isegi, et praktikas kasutatakse vaheaegu vahest ka, kui mõni saadik tuleb kuskilt kaugemalt, võetakse vaheaeg, et inimene jõuaks hääletama. On erinevaid põhjuseid, ei ole ainult see, et … Oleme ausad, see on praktika olnud siin ka varem, et kui kuskilt fraktsioonist keegi ei jõua. Kuidas te nüüd hakkate eristama, milline on see paha vaheaeg ja milline on hea vaheaeg? Te võtate endale ikka väga-väga suure kaalutlusruumi. Tungivalt avaldan protesti selle vastu.

Aitäh, hea kolleeg! Teie protest on protokollis, ma teie protesti ei jaga. Tõepoolest oleks arusaamatu, kui 100 Riigikogu liiget peavad ootama ühe järgi, sellepärast et ta ei ole jõudnud veel Riigikogu saali. Selles mõttes ma seda seisukohta kindlasti ei jaga. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! See, mis juhatus praegu otsuse vastu võttis, on täielikult ebaseaduslik. Paragrahv 83 lõige 2 meie kodukorras ütleb, et enne hääletamist võib võtta 10 minutit vaheaega. Kui me läheme, lööme lahti oma piibli, see kollane raamat, kus on kõik asjad kirjas, punkt 3, lehekülg 297, ütleb selgelt ära, et Riigikogu juhatusel puudub siin kaalutlusõigus küsimuses, kas vaheaeg välja kuulutada või mitte. Ja siin ei saa olla mingisugust Riigikogu juhatuse otsust. Lähtudes praegu õigusaktide hierarhiast, siis juhatuse otsus on madalamal seisukohal, kui on seadus. Ja mispärast me üldse peame siin istuma, öelge, härra Kivimägi, kui te pidevalt rikute seadust siin. Vastake nüüd küsimusele!

Palun rahulikumalt, hea kolleeg! Esiteks, juhatuse otsust ei ole üldse sündinud veel, võiks seda siiski teada. Kuna juhatuses oli erimeelsus, siis seda juhatuse otsust sündinud ei ole, nii et see kas saab otsuseks või mitte, seda otsustab vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele täiskogu. Nii et selles mõttes juhatuse otsus sündinud (Hääl saalist.), sündinud ei ole. Ja teiseks, see on nüüd minu isiklik seisukoht, mida ma väljendasin nii vanematekogus kui ka juhatuse koosolekul, et olen seisukohal, et vaheaegade võtmine obstruktsiooni eesmärgil on illegitiimne. See on minu isiklik seisukoht ja ma olen selles veendunud, et see peab paika. 

Võtan, head kolleegid, veel neli protseduurilist küsimust ja siis läheme hääletamise juurde. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Kui Riigikogu suur saal peaks selle ettepaneku heaks kiitma ja otsusena vastu võtma, siis on see kindlasti vastuolus nii senise praktikaga, mis on aastakümneid toimunud, kui kodu- ja töökorra seadusega, kui ka teie poolt tsiteeritud Riigikohtu otsusega, mis ütleb sõnaselgelt, et obstruktsiooni tuleb taluda niivõrd, kuivõrd see ei halva – rõhutan! – pikaajaliselt ja ulatuslikult parlamendi kui põhiseadusliku institutsiooni tööd. Antud juhul ei ole tegemist kindlasti pikaajalise ja ulatusliku takistusega olukorras, kus meil sellel kevadistungjärgul ei ole toimunud ühtegi ööistungit, ei ole toimunud vist ühtegi obstruktsiooni rakendust selle kolme, varsti juba nelja kuu jooksul. Öelda, et on takistatud pikaajaliselt ja ulatuslikult – kindlasti ei ole. Siin kasutatakse sel juhul ära lihtsalt Riigikohtu otsust varjuna ja ma ütleksin, et pahatahtlikult ja kuritegelikult poetakse selle Riigikohtu otsuse varju. 

Aga mul on konkreetselt kaks küsimust. Kas ma sain õieti aru, et see ettepanek puudutab praegu konkreetselt selle eelnõu menetlemist, mitte laiemalt parlamendi uut praktikat? See on esimene küsimus. Ja teine: kui palju siis peaks olema mõistlik vaheaegade võtmine? Praegu me oleme siin, ma ei tea, kuus või seitse vaheaega võtnud. Milline on see mõistlik määr, ma ei tea, teie kui juhataja arvates, ühe eelnõu puhul? Kas 10 või 20? Ja kui palju see muudatusettepanekute arv siis on mõistlik? Kas seal on mingi suhe ka, et 96 kohta 10, ja kui on 40 muudatusettepanekut, siis 4? Mis see loogika on, kui on võimalik lahti siduda?

Esiteks, see otsuse eelnõu, mille juhatus on vormistanud, puudutab üksnes selle eelnõu menetlemist. Sellega me ei loo mingeid siduvaid otsuseid tuleviku mõttes. Ma ei hakka avama seda. Tõepoolest, arutelu oli nii vanematekogus kui juhatuses, seal siiski oli ka teisi pooli, mis sellega võiks päädida, aga kuna seal kokkulepet ei sündinud, siis ma ei hakka neid mõtteid avama. Loomulikult ei ole kuskil seda kirja pandud, et kui palju neid peaks olema ja mul ei ole ka õigus hakata spekuleerima, mis on see number, kust maalt see on või mitte. Aga kui sa viitad Riigikohtu otsusele, siis seal on väga palju erinevaid. Mina tuginen ikka sellele, mida olen korduvalt tsiteerinud, mida Riigikohus on rõhutanud, on Riigikogu tõhus toimimine. Riigikogu tõhus toimimine on legitiimne eesmärk parlamendiliikmete õiguste piiramiseks. Antud juhul ma ütlen, et see isegi ei ole parlamendiliikmete õiguste piiramine, samal põhjusel, mida ma eespool ütlesin, et vaheaegade võtmine obstruktsiooni eesmärgil on minu hinnangul – rõhutan, minu hinnangul! – illegitiimne. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Tegelikult olukorras, kus te olete muudatusettepanekud juba ära sidunud, neid on kordades vähem, kui neid oli esitatud, siis sellises olukorras lisaks veel piirata vaheaegade võtmist, see ei ole proportsionaalne otsus opositsiooni suhtes. Ma tsiteerin, mida on õiguskantsler Ülle Madise välja toonud. Ta on välja toonud seda, et sadade muudatusettepanekute esitamine, pikkade kõnede pidamine, aga ka vaheaegade võtmine on oluline valijate eest seismise vahed. Obstruktsiooni kindla eelnõu suhtes ja osas ei tohi ega ei ole vaja piirata, sest see on ainus võimalus, kuidas opositsioon saab oma valijatele näidata oma meelsust. 

Ja täna me ei blokeeri Riigikogu töövõimet, me ei halva Riigikogu tööd, vaid me teeme obstruktsiooni ühe kindla eelnõu suhtes ja see on lubatud. See ei ole pikaajaline, see on tõesti maksimaalselt üks ööistung. Ja see, et täna need muudatusettepanekud juba tegelikult mittelegitiimselt seoti ära, siis lisaks sellele te soovite võtta veel ühe vastuolulise otsuse. Seega täna see, et te panete hääletusele vaheaegade piiramise, see ei ole proportsionaalne meede ja riivab ebaõiguspäraselt opositsiooni õigusi ja vaba mandaadi teostamise võimalusi. Seetõttu ka mina esitan protesti ja mul on palve, et vanematekogu koguneks uuesti ja arutataks seda küsimust.

Aitäh! Ma ei jaga kindlasti seda seisukohta, et opositsiooni põhitööriist on vaheaegade võtmine, siis me oleksime väga valel teel. Ma olen seda korduvalt öelnud, et kõige olulisem relv on meie jaoks sõna ja selleks on Riigikogus aega rohkem kui küll, on need läbirääkimised, teisel lugemisel kõikidel parlamendiliikmetel on õigus sõna võtta kaheksa minutit. Ja andke andeks, sõltumata sellest, mida te räägite, juhatajal peaaegu et ei ole võimalust ega õigust sinna sekkuda. See on põhirelv, mida kasutada, mitte vaheaegade võtmine, sest lõpuks see ikkagi ka maksab. Ja tõepoolest, me ei suuda ka päevakorda menetleda, mida me oleme kavandanud. Ka selle nädala päevakord jääb menetlemata. Homseks on kavandatud tuumaenergeetika arutelu. Kui me läheksime vaheaegu võtma, hääletama, siis me ei jõuagi selleni. Kokku on lepitud, see on meie päevakorras, me ise kinnitasime selle päevakorra. Nii et paraku ma ei saa sellega kuidagi nõustuda. 

Võtan veel kaks [küsimust]. Siim Pohlak ja siis Rain Epler. Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Veel kord kordan ja täpsustan oma protesti, mida ma palun ka samamoodi nagu proua Kõlvart, et juhatus arutaks. Me ei saa enne minna hääletama üldse asja, kui te selgitate ära, kuidas te kavatsete eristada neid teie poolt niinimetatud halbu vaheaegu, obstruktsioonilisi vaheaegu, ja vaheaegu, kui fraktsioon peab kogunema päriselt enne muudatusettepanekute arutamist. Kuidas kuidas te kavatsete eristada? Võib tekkida vabalt olukord, kus muudatusettepanekut on vaja arutada, fraktsioon peab kogunema kohvikus või oma ruumis, et päriselt on vaja arutada. Kuidas te hakkate seda eristama? Mitte mingit selgitust ei ole selle kohta olnud. Nii et ma palun ka vanematekogul või vähemalt juhatusel uuesti koguneda. See on väga toores mõte, mille te siia toote, ja täiesti ebaproportsionaalne. Aitäh!

Aitäh! Hea kolleeg! Selles mõttes see, rõhutan veel kord, juhatuse otsuse eelnõu puudutab üksnes selle eelnõu menetlemist, mistõttu ei ole toimunud ka arutelu, mismoodi, kuidas, millised, kui palju. Ja veel kord, et mina juhatuse liikmena – taas saan rääkida enda nimel – olen sellisteks aruteludeks avatud. Ja kokkulepe või kompromiss selles osas minu hinnangul, mida ma taas kord väljendasin ka vanematekogus ja juhatuse koosolekul, on see, et see ilmselgelt vähendaks oluliselt survet ka muudatusettepanekute sidumisel, kui me ei raiska tühja aega 10 minuti kaupa vaheaegade võtmise peale. 

Rain Epler, palun!

Aitäh! Mul kõigepealt oli küsimus sellest, mida te siin hääletusele panite, aga see sai … Juba vastasite Seederile, et ikkagi ainult konkreetne eelnõu, ja siis tagala kindlustamiseks rõhutasite, et te enda arvates mingit pretsedenti ei loo. Noh, eks te ikka loote, sõltumata sellest, mida te sealt puldist selle kohta arvate. Aga see tõhusa toimimise mõte võib-olla ka. Siin me oleme hakkamas liikuma nüüd ju (Juhataja helistab kella.) palju kiirema tempoga, et võib-olla võtate veidike aega. Kas see tõhus toimimine ja Riigikogu töö toimimine siis teie ideaalnägemuses olekski see, et äkki opositsioon ei tulegi saali? Valitsusest tuleb eelnõu, siis korraks tulevad koalitsioonisaadikud, vajutavad pooldavat nuppu, ja ongi tõhusalt Riigikogu oma tööd teinud. Või kuidas te ise lahti mõtestate seda tõhusat töötamist?

Ma saan selle sõna "tõhus" lahti seletada negatiivses võtmes. Kindlasti ei ole tõhus see, kui me iga muudatusettepaneku hääletamise eel võtame kümneminutilise vaheaja. Ja ma arvan, et kindlasti ei ole tõhus ka see, kui laseme saalikutsungit, kui on tegemist järjestikuliste hääletustega. Need on kaks repliiki, mida ma oskan öelda, rohkem ma siinkohal ei tahakski öelda.

Head kolleegid, veel kord, see otsus puudutab … Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Enne mind on küll Anti Poolamets.

No te tõstsite käe. Ma tegelikult ei olnud valmis enam võtma neid protseduurilisi.

Jaa, aga ma tahtsingi selle vastu protestida, et mul on tegelikult täiesti asjakohane küsimus protseduuri kohta ja te ütlete, et te ei võta järgnevaid küsimusi. Ma ikkagi palun, et te ära kuulaksite, vähemalt need inimesed, kes on seal praegu ekraanil kirjas, ja ma olin kirjas, enne kui te seda ütlesite. Ma ei pannud pärast ennast kirja.

Kui saal on päri, et need kolm jäävad viimaseks, siis ma olen valmis need võtma. Aga kui te sellega päri ei ole, siis ma lõpetan siinkohal ära. Võtan need kolm viimast protseduurilist. Anti Poolamets, palun!

Jaa, ma leian, et see arutelu on hädavajalik, et see ei saa jääda ainult juhatuse selja taha, sellepärast et tegu on pretsedenti loova otsusega ja sellepärast on vaja ka protokolli jaoks neid arvamusi, mis selles osas kriitilist seisukohta väljendavad. Ja vaadake, teie ütlesite, et see on kuidagi ühekordne hinnang. Tegelikult ei ole, see hakkab määrama Riigikogu tegevust 10, võib-olla 20 aastat. Meil on seda protokolli teksti vaja ka selle jaoks, et kõik reformierakondlased, kes kunagi hädaldavad selle üle, et teile anti ainult üks vaheaeg siin kuu aja jooksul, siis ei ole põhjust enam nuriseda. Pretsedenti te loote iseenda jaoks ennekõike. Mäletate, kui EKRE valitsus tuli, siis te rääkisite hirmsast paremäärmuslusest, mis hakkab kodanike ja riigikogulaste ja poliitilisi vabadusi piirama. Läks vastupidi. Läks vastupidi, seda hakkasite tegema teie, varsti tuleb vihakõne otsa. Nii et arvestage sellega, et te panete praegu iseendale piirangud paika väga pikaks ajaks ja see on teile endale lihtsalt teadmiseks. Ja ärge unustage seda, härra Kivimägi, et teie erakond on neid illegitiimseid vaheaegu kogu aeg võtnud ka opositsioonis olles, nii et seda illegitiimset tegevust olete te hoolega ise harrastanud.

Aitäh, hea kolleeg! Mina ei kohku sellepärast ära, kui sattudes opositsiooni teine koalitsioon rakendab neidsamu asju minu suhtes opositsioonis olles. Ma ei tunne üldse vähemalgi määral sellest puudutatuna. Siiralt ütlen seda. Ma olen natukene teistmoodi juhi tüüpi. Ma tõepoolest aja surnukslöömist ei armasta ega tolereeri. 

Karmen Joller, palun!

Siin arutati seda, et kuidas siis eristada, enne millist muudatusettepanekut võtta vaheaeg ja enne millist siis ei ole õigustatud võtta. Ma pean ütlema, et mulle tundub nagu väga naljakas see, kui opositsioon või kes iganes võtab vaheaja selleks, et arutada iseenda esitatud muudatusettepanekut. Minu meelest on igati loogiline, et te hääletate enda ettepanekute poolt… (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.)

Palun! Mart Helme, palun vaikust!

… mitte ei vaja seda arutelu enne. See lihtsalt ei ole loogiline. (Juhataja helistab kella.) Ja ma olen väga tänulik Anti Poolametsale, kes rääkis asja sisust. Ma arvan, et ei ole mõtet selliste silmakirjalike kommentaaridega nagu aega raisata.

Aitäh! Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! No tegelikult veel üks oluline aspekt, mida ma soovin välja tuua, on see, et mille alusel te asusite meelevaldselt seisukohale, ja seda ainult peale ühte tundi, kui oli vaheajad võetud, et obstruktsioon kestab kõigi muudatusettepanekute vältel. Mina ei ole sellist signaali saanud, et obstruktsioon kestab 19 tundi. Aga teie võtsite kuskilt selle järelduse. Teil tegelikult sellist kaalutlusruumi ei ole opositsiooni eest ära otsustada, kui kaua opositsiooni obstruktsioon on plaanitud kestma või ei ole. Ja selle otsuse alusel te praegu hakkate piirama vaheaegu, samal ajal kui teil ei olnud seda teadmist, mis on opositsiooni plaan ja kas me tõesti hakkame 19 tundi istuma. Tegelikult opositsioonil sellist plaani ei olnud, teie ise meelevaldselt asusite sellele järeldusele.

Hea kolleeg, te ei ole ka EKRE fraktsiooni liige, sellepärast ei te ei teagi. Helle-Moonika Helme, viimane. Ja siis läheme hääletuse juurde. Palun, Helle-Moonika Helme!

Aitäh! Tõepoolest, ega siin ei ole ju ainult EKRE muudatusettepanekud, siin on ka komisjonide ja teiste erakondade muudatusettepanekud. Selles mõttes selline teerulliga ülesõitmine. Aga te ütlesite, et vaheaegade võtmine obstruktsiooni eesmärgil on illegitiimne. Okei. Te ütlesite, et tulevikus te mõistate, mida iganes siin Riigikogu saalis võib juhtuda. Aga ma tuletan meelde, et obstruktsiooni on tehtud meie kogu taasiseseisvumise ajal Riigikogus kogu aeg siiani ja on ka teie erakond teinud korduvalt, kui olite opositsioonis. Kuidas see siis ei olnud illegitiimne, aga nüüd järsku on?

Jah, ma täiesti möönan seda, et seda on varem kasutatud ka obstruktsiooni eesmärgil, ma möönan seda. Ja tõenäoliselt on ka Reformierakond seda teinud. Aga veel kord, täna me oleme ikkagi hoopis teises olukorras parlamendina viimane aasta olnud kui eelnevad Riigikogu koosseisud. Seetõttu midagi teha ei ole, on ka tagajärg kõigel sellel, mis on tehtud. 

Head kolleegid, läheme hääletuse juurde. Panen hääletusele Riigikogu … (Saalis räägitakse.) Panen hääletusele … (Saalis räägitakse.) Jah. Soovite vaheaega? EKRE fraktsiooni palvel vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head kolleegid, EKRE fraktsiooni palutud vaheaeg on lõppenud. Kuivõrd Riigikogu juhatuse liikmete vahel polnud konsensust, siis panen hääletusele Riigikogu juhatuse liikmete Lauri Hussari ja Toomas Kivimägi ettepaneku Riigikogu tõhusa toimimise tagamiseks eelnõu 344 muudatusettepanekute läbivaatamisel mitte võimaldada fraktsioonidele Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 83 lõike 2 alusel vaheaegu muudatusettepanekute hääletamise eel. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle ettepaneku poolt oli 54 Riigikogu liiget, vastu 19, erapooletuid 0. See ettepanek leidis toetust.

Head ametikaaslased, oleme jõudnud järgmise muudatusettepaneku juurde. Siim Pohlak, palun, protseduuriline!

Aitäh! Enne hääletust kõlas …

Palun, palun!

Lugupeetud juhataja! Enne hääletust kõlas mitu korda Riigikogu liikmete poolt palve, et juhatus läheks proteste arutama omavahel. Ma küsin, et kas selle kümneminutise vaheajaga juhatus kogunes ja arutas neid proteste või mis nendest protestidest tegelikult sai? Nende kohta mitte mingit vastust härra Kivimägi ei andnud. 

Ma usun, et Riigikogu juhataja sel hetkel lahendas need protestid jooksvalt ära. Kui te küsite, kas me kogunesime viimase kümne minuti jooksul – ei kogunenud. Muudatusettepanek number … 

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus.

Aitäh, tähendab, nagu ma olen aru saanud, juhatus on midagi otsustanud. Kust saab leida selle protokollilise otsuse? Paluks seda näha.

Et nii kui see saab vormistatud, siis ta tuleb meie süsteemi EMS‑i üles. Et nii ruttu kui võimalik. Ma palusin ka teie protseduurilise küsimuse ajal, et ta tuleks nii kiiresti kui võimalik. Et kindlasti seda tehakse. (Hääl saalist.) Te tahate juba hääletada?

Nii. Muudatusettepanek nr 8 on esitatud Rene Koka poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 9 on esitanud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 10 on esitatud Rain Epleri poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 11 on esitatud Jaak Valge poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 12 on esitatud Alar Lanemani poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 13 on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, auväärt juhataja! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Head ametikaaslased, kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku number 13, mille on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 4, vastu 53 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Muudatusettepaneku number 14 on esitanud Isamaa fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Tänan! Alustame hääletamise ettevalmistamisega. Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku number 14, mis on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada. 

Poolt 4, vastu 52, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust.  

Muudatusettepanek nr 15 on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun seda muudatusettepanekut hääletada.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamisega. Kas võime minna hääletuse juurde? (Saalist vastatakse.) Aitäh! Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 15. See on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 4, vastu 51, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. 

Muudatusettepanek nr 16 on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun selle muudatusettepaneku poolt hääletada.

Aitäh! Alustame hääletamise ettevalmistamist. Kas võime minna hääletuse juurde? Panen hääletusele muudatusettepaneku number 16, mille on esitanud Isamaa fraktsioon. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 4, vastu 50, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. 

Muudatusettepaneku number 17 on esitanud Arvo Aller, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 18 on Arvo Alleri poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku number 19 on esitanud Siim Pohlak, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku number 20 on esitanud Arvo Aller ja eraldi esitas ka Siim Pohlak. Mõlemad esitasid eraldi selle. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 

Muudatusettepaneku number 21 on esitanud eraldi Arvo Aller ja Siim Pohlak. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 22 on esitatud eraldi Arvo Alleri ja Siim Pohlaku poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku number 23 on esitanud põhiseaduskomisjon ja juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Muudatusettepanek number 24 on esitatud Evelin Poolametsa poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 25 on esitatud eraldi Arvo Alleri ja Rene Koka poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 26 on esitatud Arvo Alleri poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 27 on esitatud Varro Vooglaiu poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 28 on esitatud Rain Epleri poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek 29 on esitatud Rain Epleri poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek 30 on esitatud Kalle Grünthali poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 

Muudatusettepanek 31 on esitatud Leo Kunnase poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek 32 on esitatud Alar Lanemani poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek 33 on esitatud Rene Koka poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 34 on esitanud Kert Kingo poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 35 on esitatud kelle poolt? Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 36 on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 37. muudatusettepanek on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 38 on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 39 on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek 40 on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 

Muudatusettepanek number 41 on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 42 on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 43 on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 44 on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 45. muudatusettepanek on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 46 on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 47 on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 48. muudatusettepanek on Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 

Head ametikaaslased, me oleme pooled muudatusettepanekud läbi vaadanud. Kas te soovite vaheaega? (Saalist: "Ei!") Selge. 

Muudatusettepaneku number 49 on esitanud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 50 on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 

Muudatusettepanek 51 on esitatud Helle-Moonika Helme ja Mart Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 52 on esitatud Evelin Poolametsa poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek 53 on esitatud Evelin Poolametsa poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 54. Jaak Valge poolt, jätta arvestamata, juhtivkomisjoni seisukoht. 55. esitatud Kalle Grünthali poolt, juhtivkomisjon seisukoht on jätta arvestamata. Terviseks! Muudatusettepanek 56 on esitatud Kalle Grünthali poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 57 on esitatud põhiseaduskomisjoni poolt seisukohaga arvestada täielikult. Muudatusettepanek 58 on esitatud Kalle Grünthali poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek 59 on esitatud Kalle Grünthali poolt ja juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek number 30 … 30 x 2, vabandust! Muudatusettepanek 30 x 2 ehk 60 on esitatud Kalle Grünthali poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Ma tänan, et aitasite mind!

Muudatusettepanek number 61 on esitatud Kalle Grünthali poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek 62 on esitatud Kalle Grünthali poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek 63 on esitatud põhiseaduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 64. muudatusettepanek on esitatud Kalle Grünthali poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 65. põhiseaduskomisjoni poolt, arvestada täielikult. 66. Kalle Grünthali poolt, jätta arvestamata. 67. esitatud Isamaa fraktsiooni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 67 juures oleme. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma palun 67. muudatusettepanekut toetada ja hääletada. 

Aitäh! Kas võime minna hääletuse juurde?  

Panen hääletusele 67. muudatusettepaneku, mis on esitatud Isamaa fraktsiooni poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tundub, et asi läheb palju teravamaks: poolt 4, vastu juba ainult 46, erapooletuid ei ole. Järelikult ettepanek ei leidnud toetust.  

Muudatusettepanek nr 68 on esitanud põhiseaduskomisjoni poolt, arvestada täielikult. Muudatusettepanek 69 on esitatud Kalle Grünthali poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 70, Kalle Grünthali poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 71, Kalle Grünthali poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 72, esitatud Kalle Grünthali poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 73, esitatud Kalle Grünthali poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 74, põhiseaduskomisjoni poolt, arvestada täielikult. 75, põhiseaduskomisjoni poolt, arvestada täielikult. 76, Kalle Grünthal, jätta arvestamata tema ettepanek on juhtivkomisjoni seisukoht. 77 on esitatud põhiseaduskomisjoni poolt, arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 78 on esitanud Kalle Grünthali poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek 79 on esitanud Kalle Grünthali poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 80, Rain Epleri poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 81, põhiseaduskomisjoni poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. 82, Kalle Grünthali poolt, jätta arvestamata. 83, Kalle Grünthali poolt, jätta arvestamata. 84, esitatud Kert Kingo poolt. Juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 85 on esitatud Martin Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata 86-st on esitatud Anti Poolamets poolt juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 87 on esitanud Martin Helme poolt juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 88 on esitatud Anti Poolametsa poolt, juhtivkomisjoni seisukoht jätta arvestamata. 89 on esitatud Martin Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 90 on esitatud Martin Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 91 on esitatud Martin Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 92 on esitatud Martin Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 93 on esitatud Martin Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. 94. muudatusettepaneku on esitanud Martin Helme, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 95 on esitatud Martin Helme poolt, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 96 on esitatud põhiseaduskomisjoni poolt, arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 97, juhtivkomisjoni seisukohta pole, kuna seda muudatusettepanekut pole.  Sellega oleme vaadanud ära kõik muudatusettepanekud. Nüüd on nii, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku 344 SE teine lugemine lõpetada, aga siin on veel ettepanekuid. Nimelt, EKRE fraktsiooni ettepanek on, et eelnõu 344 teine lugemine katkestada. Isamaa fraktsiooni ettepanek on, et eelnõu 344 SE teisel lugemisel katkestada. Keskerakonna fraktsiooni ettepanek on, et eelnõu 344 SE teisel lugemisel katkestada. Peame neid ettepanekuid, mis kõik kolm tükki on erinevad, kuid on sisult sarnased, hääletama.  

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kolm erinevat ettepanekut siiski, mis siis, et sisult sarnased. Äkki peaks ikkagi eraldi hääletama kõiki kolme, minu ettepanek ja küsimus on.  

Vastus: ei pea. Palun, Siim Pohlak! Mis nüüd, jäi midagi pooleli? 

Aga sellisel juhul palun igal juhul 10 minutit vaheaega enne hääletust.

Palun! Vaheaeg kümme minutit.

V a h e a e g

Head ametikaaslased! Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Vaadake, asi on selles, et …

Kuhu ma vaatan?

Kuidas? Nii kaua me juhime, tähendab, me valmistame siin ette seadusi, mis on Eesti riigi kodanikele kohustuslikud, ja kui nad neid kohustusi ei täida, siis teatud määral rakendatakse sanktsioone. Ja nüüd minu jaoks on arusaamatu see, et meie, kes me siin võtame vastu seadusi, kaldume pidevalt kõrvale meie seadusest ehk riigi ja kodu- ja töökorra seadusest, mis puudutab praegu kümneminutiliste häälte võtmist. Mismoodi me vaatame praegu teie hinnangul, ütleme, rahvale silma, kui me nõuame seaduste täitmist ja ise seda rikume? See tänane koosolek meenutab rohkem Nõukogude Liidu ajast pärit Soontagana kolhoosi parteikoosolekut, kus on autojuhid kokku kutsutud ja sunnitakse neid tegema seda, mida parteilane ees ütleb. (Juhataja helistab kella.) Öelge palun, kas minu jutus on mingisugune selline mõttekoht ka teie arvates, et see tänane protsess, mis siin toimus, on õige ja õiglane?

Aitäh! See ei ole protseduuriline küsimus, aga ma arvan, et iga Riigikogu liikme mõttes on mõttekoht sees. Kuidas silma vaatame? Otse tuleb silma vaadata, tõsiselt, ma arvan, murelikult. Aga nüüd, jah … 

Helir-Valdor Seeder, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh! Ma tahtsin protseduurilise täpsustuse teha: Soontagal ei olnud kolhoos, oli sovhoos.

Ma tänan. Ma loen seda protseduuriliseks küsimuseks. Me saame selle ka nüüd stenogrammis ära parandada ja see asi on korras. 

Nii. Head ametikaaslased, me oleme järgneva olukorra ees, nimelt on teinud Eesti Keskerakonna fraktsioon, on teinud Isamaa fraktsioon ja on teinud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon kõik sarnase ettepaneku. Ettepaneku sisu on, et eelnõu 344 teine lugemine katkestada. 

Head ametikaaslased, panen hääletusele ettepaneku Isamaa fraktsiooni, Keskerakonna fraktsiooni ja EKRE fraktsiooni poolt, et eelnõu 344 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 19, vastu 47 ja erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine lõpetada. Eelnõu 344 teine lugemine on … Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus.

Aitäh, härra eesistuja! EKRE fraktsiooni nimel teatan, et protestiks selle juhatuse ja koalitsiooni poolse omavoli vastu me lahkume täna kogu fraktsiooniga istungilt. (Hääl saalist: "Igaveseks.")

Selge. Turvalist koduteed teile! Sellega on esimese päevakorrapunkti menetlemine lõpetatud. 

Teine päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud eelnõu 367. Minu info kohaselt ei ole meil ettekandjat, kelleks on Andrei Korobeinik, järelikult on arutelu võimatus. Nii see on. 

Kolmas päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele esitada Riigikogule elektri tootmisvõimsuste ja elektrivõrkude arendamise tegevuskava energiakindluse tagamiseks Eestis" eelnõu 383 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Mart Maastiku. Palun! Valdo Randpere, palun lasta Mart Maastik Riigikogu kõnetooli!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Mul on küll väga kahju, et ma pean teid kurvastama, et ma ikkagi loen selle ette, kuigi Valdo Randpere tegi ettepaneku mul ka koju minna. (Juhataja helistab kella.)

Isamaa Erakonna ettepanek on siis esitada 1. juuliks 2024. aastaks tegevuskava, milliste allikate põhist ning milliste tootmisvõimsuste kasutamist soovib riiki edendada ja milline roll on salvestamisel, hajatootmisel ja tarbimise juhtimisel, eesmärgiga tagada Eesti energiajulgeolek, elektrivarustuskindlus ja konkurentsivõimeline hinnatase ettevõtetele ning jõukohane hind kodutarbijatele. 

Tagamaks Eestis energiakindlus, peab tegevuskava lähtuma järgnevatest eeldustest. Esiteks, Eesti on võimeline tootma elektrienergiat tarbimise mahus, sealjuures tagama varustuskindluse juhitava võimsusega. Teiseks, ühiskonnal, ettevõtjatele ja investoritel on selgus energiapoliitilise tuleviku osas. Kolmandaks, langetatud valikute korral on tuvastatav nende maksumus kogu elektrienergia terviktsüklis tootmisest tarbimiseni. Neljandaks, tegevused on allutatud konkurentsivõimelise elektrienergia hinna eesmärgi saavutamisele. 

Tegevuskavas on vajalik, esiteks, kujundada seisukoht, millist energiajulgeolekutaset soovitakse ning kuidas seda tagada. Teiseks, seada selge eesmärk Eestis toodetava elektrienergia mahu osas ning eraldi eesmärk juhitavate tootmisvõimsuste mahu osas, sealhulgas baas‑ ja tipukoormus, Eestis ning tegevused, tähtajad ja ressursid, kuidas seda tootmisvõimsust tagada. Kolmandaks, salvestusvõimekuse ning tarbimise juhtimise motivatsioonisüsteemi loomine. Neljandaks, näha ette elektrisüsteemi strateegilise reservi loomise mehhanism. Viiendaks, millises suunas ja ajakavas arendatakse eelnevatest valikutest johtuvalt elektrivõrku, tagamaks piisavus ja töökindlus, ning millistest rahastusallikatest seda tehakse? Kuuendaks, määratleda, milline on riigi eesmärk ja selle saavutamise tegevused elektrienergia konkurentsivõimelise hinnataseme saavutamiseks ettevõtetele ning jõukohaseks hinnaks tarbijatele. Seitsmendaks, esitada tegevused uute piiriüleste elektriühenduste rajamise kohta. Kaheksandaks, esitada analüüs eesmärkide saavutamiseks tehtavate tegevuste maksumuse, rahastusallikate ning mõju kohta summaarsele elektri tarbijahinnale. Üheksandaks, esitada ülevaade vajalikest muudetavatest siseriiklikest õigusaktidest ning võimalikest algatustest Euroopa Liidu õigusaktides. See oli väga lühidalt kõik kokku võetud. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja, teie väga sisuka ja hea ülevaate eest! Ma vaatan, kas on küsimusi. Küsimusi, hea ettekandja, teile ei ole. Suur tänu teile! Aitäh! 

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks, majanduskomisjoni liige Andres Sutt. Palun! Eelnõu siis 383.

Aitäh, hea juhataja. Majanduskomisjon arutas eelnõu 383 esimese lugemist ettevalmistamist 8. aprillil ja eelnõu algatajate poolt tegi ettekande Mart Maastik, nii nagu täna siingi. Kliimaministeeriumist olid kohal energeetikaosakonna juhataja Rein Vaks ja energiaturgude valdkonna juht Karin Maria Lehtmets, kes vastasid põhjalikult kõikidele nendele üheksale küsimusele, mida otsuse eelnõu algataja oli ette pannud. 

Lisaks olid veel mõned teemad, mille üle toimus mõttevahetus. Oli küsimus sellest, milline seis on energiaostu lepingutega ehk PPA-dega. Uurisime ka seda, millise prognoositava elektrihinnaga on tarbimismahu kasvud tehtud. Siis oli lisaks juttu juhitavatest võimsustest. Rein Vaks selgitas ka, et tegevused on kõik plaanis nii taastuvenergia, juhitavate võimsuste kui võrkude vaatest. 

Ja eraldi oli veel küsimus sellest, millised valikukohad juhitavate võimsustega on. Selle jaoks on ministeerium teinud kaks stsenaariumi, millest üks on gaasijaamade stsenaarium ja teine on tuumaenergia koos gaasijaamadeg. Eraldi oli juttu veel biomassist ja biomassi kasutusest. Võimsusmehhanismist oli veel nii palju selgitust ministeeriumi poolt, et seaduseelnõu selle kasutuse võimaldamiseks on Riigikogule esitatud ja ajagraafikud on paigas. 

Samamoodi oli küsimus taristuinvesteeringutest ja millest seda rahastatakse. Ja siin oli Kliimaministeeriumilt vastus, et taristu arendamise finantseering tuleb ülekoormustulust, mida Elering kogub riikidevaheliste hinnaerinevuste arvelt, ja loodame saada ka Euroopa Liidu fondidest. Oli juttu ka sellest, kas biomassi võiks kasutada meretuuleparkide toetamise asemel, ja siin oli ministeeriumi vastus, et biomassi kasutus oleks kallim. Ja oli ka arvamus, et puidukeemia oleks biomassile palju mõistlikum kasutusaine. 

Tegime komisjoni poolt ühe ettepaneku. Kuna eelnõus oli algselt määratud tähtajaks 1. mai 2024, siis eelnõu algataja ettepanekul kinnitasime selle 1. juuliks 2024. Ja võtsime vastu järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Teiseks, võtta eelnõu päevakorda 17. aprillil. Ja kolmandaks, viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik need otsused olid konsensuslikud. Aitäh! 

Hea ettekandja, tänan ka teid suurepärase ettekande eest. Oodake üks hetk, vaatame, kas on küsimusi. Ei ole. Aitäh teile! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. 

Alustame eelnõu 383 muudatusettepanekute läbivaatamisega. On laekunud üks muudatusettepanek majanduskomisjoni poolt seisukohaga arvestada täielikult. Sellega oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamisega. 

Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 383. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 5, 1 on vastu ja 1 on erapooletu, selle tulemusega see eelnõu ei kogunud koosseisu häälteenamust. Seega, seda eelnõu vastu ei võeta ja see langeb menetlusest välja. 

Läheme edasi. Neljas päevakorrapunkt, minu info kohaselt eelnõu 410 esimene lugemine, kus ettekande peab tegema kultuurikomisjoni liige Siim Kallas. Siin on arutelu võimatus. Siin on arutelu võimatus.

Viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud infoühiskonna teenuse seaduse, autoriõiguse seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 390 esimene lugemine. Ma palun, et tempokalt tuleks siia Riigikogu kõnetooli majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo. Palun!

Tere õhtust, austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud juhatus! Digiplatvormidel on inimeste igapäevaelus üha olulisem roll. Internetis toimetades on oluline, et oleks tagatud turvalisus nii suhtlemiseks, oma mõtete vabalt väljendamiseks kui ka näiteks ostude tegemiseks. Mul on täna hea meel esitada seaduseelnõu, mis teeb järgmise sammu selles suunas, et muuta internetikeskkond kasutajatele turvalisemaks. 

Internet on piiriülene ning Eesti ei saa siin toimetada üksi, vaid Euroopa Liiduga ühiselt. Selleks võttis Euroopa Liit 2022. aasta sügisel vastu digiteenuste määruse, mis on küll otsekohalduv, kuid mille sisu kohe ka meeldetuletuseks ja käesolevale eelnõule konteksti andmiseks puudutan. Täna käsitletav eelnõu on vajalik just selleks, et tagada digiteenuste määruse nõuete täitmine ja järelevalve Eestis. 

Esiteks lühidalt sellest, mis muutused digiteenuste määrusega kaasnevad ning milliseid ettevõtjaid see puudutab. Digiteenuste määrus võimaldab võidelda tõhusamalt ebaseadusliku sisu levikuga internetis. Näiteks peavad digiplatvormid, näiteks Youtube või meie kodumaine Kaup 24, looma oma kasutajatele võimaluse ebaseaduslikust sisust teatada, misjärel tuleb platvormil kasutajate teavitusi hinnata ning vajadusel ebaseaduslik teave kõrvaldada. Nii vähendab määrus inimeste kokkupuudet ebaseadusliku tegevuse ja ohtlike kaupadega internetis. 

Teiseks kaitseb digiteenuste määrus inimeste sõna‑ ja teabevabadust internetis. Inimesel tekib õigus teada, miks talle just kindlaid postitusi näidatakse. Lisaks peavad digiplatvormid teavitama inimesi sellest, kui nende postitus eemaldatakse, ja põhjendama, miks seda tehti. Veelgi enam, määrus annab kasutajatele hoovad, et platvormi otsus vaidlustada ja sisu platvormil ennistada, kui selle eemaldamine polnud põhjendatud. 

Euroopa Liidu tasemel reeglite ühtlustamine annab ettevõtjatele võimaluse kõigis liikmesriikides oma teenuseid mugavalt osutada, sest neile kehtivad igal pool samad nõuded. Eesti jaoks on ühtne ja konkurentsivõimeline siseturg, eriti digisiseturg, olnud alati väga oluline. 

Kehtima hakkavatest nõuetest peavad kinni pidama vahendusteenuste pakkujad, kes ise ei ole edastatavat sisu loonud ega vastuta selle sisu eest, kuid võimaldavad sellele ligipääsu kasutajatele. Selliste teenuste osutajaid on Eestis 140. Nende hulgas on näiteks internetiühenduse teenused, pilveteenused, otsingumootorid ja digiplatvormid. Eraldi hoolduskohustused on kehtestatud keskmise suurusega digiplatvormidele, nagu sotsiaalvõrgustikud, sisujagamisplatvormid, rakenduste poed ja müügiplatvormid. Neid keskmise suurusega ettevõtjaid tegutseb Eestis praegu alla 10. Digiteenuste määrus seab eraldi kohustused väga suurtele digiplatvormidele,  millel on Euroopa Liidus üle 45 miljoni kasutaja, näiteks Youtube, Facebook, Instagram, TikTok, X, Amazon ja Booking.com. Neil digihiiglastel on ulatuslik mõju ühiskonnale ning nad on nüüd kohustatud igal aastal hindama riske ebaseadusliku sisu levitamisel põhiõigustele, sealhulgas näiteks sõnavabadusele, rahva tervise kaitsele, avalikule julgeolekule ja alaealistele, ning kehtestama sobivad meetmed nende riskide maandamiseks. 

Täna esitatava eelnõuga kindlustame Eestis digiteenuste määruse nõuete täitmise. Anname selleks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile järelevalve tegemise ülesanded, et Eesti kasutajate õigused saaks paremini kaitstud ka väga suurtel rahvusvahelistel platvormidel nagu Facebook või TikTok. Kui Eesti inimestel tekib nendel platvormidel probleeme, siis saavad nad edaspidi pöörduda abi saamiseks TTJA poole. Määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest on TTJA‑l õigus vajadusel määrata ka rahatrahv, kuid loodetavasti sellist vajadust ei teki. Lisaks järelevalvele saab TTJA ka digiteenuste koordinaatori rolli, et toimuks teiste liikmesriikidega vajalik infovahetus teistes riikides asutatud ettevõttetega seonduvate murede lahendamiseks Eesti inimeste kaitseks. 

Eelnõu on kooskõlastatud ettevõtjatega läbi erialaliitude, Eesti E-kaubanduse Liidu, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu, Eesti Jagamismajanduse liidu, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ning Väike‑ ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooniga, kes olid muudatustega nõus. Tänan tähelepanu eest!

Hea minister, ma tänan teid teie ettekande eest! Ma vaatan, kuidas küsimustega on lood. Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme Andres Suti. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjonis arutasime siis nimetatud eelnõu 8. aprillil. Minister Riisalo ja MKM-i ettevõtluse osakonna digimajanduse nõunik Maarja Mere tutvustasid eelnõu sisu, nii nagu minister siin just äsja meile tutvustas. 

Ja olid ka mõned teemad, mille üle komisjonis arutasime. Esimene neist puudutas küsimust, et mis saab juhul, kui komisjon määrab näiteks mõnele väga suurele digiplatvormile trahvi. Kas trahv jaguneb kuidagi komisjoni liikmesriikide vahel? Vastus sellele küsimusele oli, et ei jagune. See trahv läheb Euroopa Liidu eelarvesse. Lihtsalt infoks ka see, et väga suured digiplatvormid maksavad kõik järelevalvetasu, millega nad ise panustavad järelevalve finantseerimisse, uuringute tellimisse ja muude taolisse. Lisaks veel niipalju, et Euroopa Komisjoni jaoks MKM-i info kohaselt ka digiteenuste järelevalve väga suurte platvormide üle on väga oluline prioriteet. 

Ja teine teema, millest oli juttu, puudutas keelatud sisu. Täpsemalt, nagu küsis kolleeg Anti Poolamets, mida ja kas see eelnõu aitab vähendada või piirata ligipääsu pornograafilisele ja vägivaldsele sisule alaealiste poolt ja samamoodi Venemaa propagandat. Ja siin minister vastas propaganda koha pealt, et TTJA on teinud head tööd, on ligi paarsada veebilehekülge sulgenud, aga kindlasti teema on keeruline ja kompleksne. Maarja Mere täiendas, et digiteenuste määruse kohaselt on pornograafilisele ja vägivaldsele sisule ligipääs suur risk alaealiste heaolule ja seetõttu peavad ka suured või väga suured digiplatvormid sellega tegelema. 

Kui küsimus oli selles, kas selle määruse ja seaduse rakendamise tulemusena võiks kuidagi väheneda ka sõnavabadus või arvamuse avaldamise vabadus, siis vastus sellele küsimusele oli eitav. Pigem on määrus abiks, kuna tekib võimalus sisu piiramise otsust vaidlustada nii platvormil endal kui ka kohtuvälises organis. Ja selle määruse eesmärk ongi mitte jätta ainult platvormide otsustada, mis võib nende keskkonnas olla või mitte olla. 

Lõpetuseks oli kolm menetluslikku otsust. Määrata juhtivkomisjoni esindajaks siinkõneleja, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. aprillil ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Kõik need ettepanekud olid konsensuslikud. Aitäh!

Aga muudatusettepanekud? Kui läks siin lugemiseks, siis ikka terve pakett.

Nii. (Lehitseb pabereid.) Muudatusettepanekuid ei olnud.

Selge. Karmen Joller, palun, teie küsimus.

Tahtsin küsida seda, et ma tean, et Euroopa Liidus on praegu vastuvõtmisel ka selline seadus, mis neid suuri digiplatvorme distsiplineerib, just samamoodi on määratud trahvid ja see vastutus kõige nende erinevate sisude eest ja nii edasi. Kas komisjonis oli näiteks juttu ka sellest, kas need seadused on kuidagi omavahel seotud või ühendatud või kuidas need üksteist mõjutavad?

Komisjonis me rääkisime antud juhul ainult 390 SE-ga seotud või selles ettenähtud muudatustest. Sellist üldist arutelu, milliseid komisjoni määrused või eelnõud veel haakuvad, komisjonis meil ei olnud.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh! Ka soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 390 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. mai kell 17.15. Sellega on viienda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud.

Me liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, aga enne seda teeme väikese vaheaja. Oleme töötanud siin tublisti, nii et väike viis minutit kulub marjaks ära. Nii et saate võimelda ja natuke närvi puhata.

V a h e a e g

Head ametikaaslased, juhataja vaheaeg on lõppenud. Kuues päevakorrapunkt: eelnõu [401] esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli tempokalt terviseminister Riina Sikkuti. Meil on olnud hea tempo. Võib-olla lühidalt räägite ka, mis olid põhiteemad "Esimeses stuudios", aga eeskätt palun eelnõule 401. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tõepoolest, nii minul kui teil on olnud pikk ja tihe päev. Nüüd, eelnõu 401 on detailirohke, aga toon välja olulisema. Kõige tuumakam osa puudutab meie perearstiabi. Kõigepealt, terminoloogiline muutus: üldarstiabi, mis meil seaduses on seni olnud, me muudame perearstiabiks. Ta on sisuliselt õige, ta on see, millega me tegeleme nii päriselus kui seaduse tasandil. Ja perearstid saavad õiguse nimistuväliselt isikuid teenindada. Seni on olnud meil perearstid nimistupõhised. Nimistupõhisusest me ei loobu, aga erandkorras, kui on keeruline leida asendajat, siis on võimalik perearstil tasu saada nimistuvälise patsiendi teenindamise puhul. 

Tervisekassa saab võimaluse määrata inimesi perearstita jäänud nimistust teise nimistusse, kui nimistule ei ole konkursi korras leitud uut perearsti ega asendajat. See nimistu teenindaja võib olla ka tervisekeskus ja pooled meie nimistud on juba tervisekeskuste koosseisus. Eraldi defineerime tervisekeskuse mõiste, sest nad on olemas, me rahastame nende toimimist – see on mudel, millega me soovime esmatasandil jätkata, aga mõistet seni seaduse tasandil defineeritud ei ole.

Ja lisaks esmatasandi muudatustele tõepoolest kehtestame tasud tubakatootjatele, kui nad annavad teada oma toodete turuletulekust, ja selle teabe hoidmise eest 740 eurot aastas. 740 eurot on riigilõiv ja aastatasu 60 eurot. See on tasu, mida teised riigid võtavad, meie seni teinud ei ole, aga turule tulemise kulud peaksid olema tootja, mitte maksumaksja kanda. 

Lisaks vastutuskindlustusega seotud ja vanglameditsiiniga seotud tehnilised muudatused ja ravimiseaduse muudatusega anname Ravimiametile võimaluse ka omal algatusel lubada müügiloata ravimi turustamist, ei pea erialaorganisatsiooni taotlust ära ootama. 

Kuna muudatusi on palju, mõned on põhimõttelised, mis puudutavad esmatasandit, siis tegelikult on ka selline järelhindamise kohustus, kas esmatasandil tehtud muudatused, mis on meil perearstide nappuse või nende kriisi lahendamiseks mõeldud, kas nad on tulemust andnud, kas nende lõpetamine oleks mõistlik, muutmine oleks mõistlik või tuleb nendega edasi minna. Nii et järelhindamine 28. aastal. Aga aitäh ja hea meelega vastan.

Suur tänu, austatud minister, väga põhjaliku ja sisulise ettekande eest! Ma vaatan, kas neid on teile. Kahjuks ei ole. Suur tänu teile, aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalkomisjoni liige Karmen Joller. Palun!

Tere! Tere, hea eesistuja! Head kolleegid! Arutelu selle eelnõu üle oli väga sõbralik, konstruktiivne. Lühidalt arutati seda, kui suured peaksid olema riigilõivud. Siis arutati seda, kuidas peaks ikkagi toimuma näiteks see, kui perearstita nimistu on antud asutusele, aga kui ikkagi ilmub huviline perearst, kuidas see siis täpselt välja näeb. Need olid sellised nagu tehnilised detailid rohkem. Olid veel mõned tehnilised ettepanekud, kuidas seadust paremini sõnastada. Ja ütleme nii, et kokkuvõtteks mina kui perearst ütlen, et on suurepärane seadus, et mulle väga meeldib osutada perearstiabi senise üldarstiabi asemel. 

Tegelikult arutelu oli tõesti konstruktiivne, sisukas, kinnitas üle enam-vähem kõike seda, mida me juba Riina suust kuulsime. Otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Hea ettekandja, suur tänu teile! Ka teile ei ole küsimusi. Aitäh teile! Ja avame nüüd läbirääkimised. Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Suur aitäh! Head töökaimud! Kui mul poleks vajadust teiega jagada niivõrd olulisest panusest Eesti riigieelarvesse mõtteid, siis ma keset ööpimedust siin praegu ei seisaks. Aga selles eelnõus on üks osa, mis vajab kindlasti paremaks muutmist. Ja ma selgitan lähemalt, kus täpsemalt Eesti 200 näeb vajadust Eesti inimeste huvide kaitseks seda eelnõu paremaks teha. Palun püsige lainel, sest see küsimus iseenesest pole ka kõige lihtsam. Seetõttu ma pean seda, väga vabandan, selgitama. 

Esiteks, ma pean alustama sellest, et tegemist on kobareelnõuga. Tervishoiuteenuse osutajast või ravimite turustamisest ehk eelnõu põhisisust ei räägi ma siin teiega üldse. Aga selles eelnõus on omaette osa hoopis tubakatoodete tootjatele riigilõivu kehtestamiseks. Hakkame pihta sellest, mida minister juba nimetas, et Eesti paistab silma terves Euroopas selle poolest, et me ei ole tubakatootjaid maksustanud. Eestis ei ole kohapeal ei tubakatoodete tootmist ega ka tootjat. Tegemist on tohutult raharikka valdkonnaga, mille turuosa kasvab lähiajal hinnanguliselt üle 300 miljardi dollari, ja ka kasumid on tohutud. 2018. aastal oli ainuüksi viie suurima tubakafirma kasum üle 55 miljardi dollari. Ja täiesti ebaeetiline meie Eesti maksumaksjate suhtes on olnud Eesti senine poliitika, kus siis Eesti ainsa Euroopa Liidu liikmesriigina tubakatootjate hiigelkasumitele on tegelikult maksumaksja raha eest veel pealegi maksnud. See tundub täiesti ennekuulmatu, aga just nii on see olnud. Ja kohe ma selgitan, kuidas, sest sealt ilmneb, mida on vaja eelnõu juures parandada. 

Nimelt, tubakatooted ja tubakatoodetega seonduvad tooted, näiteks e-sigaretid, on tervist kahjustavate toodetena Euroopa Liidus tubakadirektiivi alusel sedasi reguleeritud, et toodetega turule tulemiseks tuleb selle tubakatoote kohta põhjalik info kanda esmalt Euroopa Liidu ühtsesse andmebaasi, niinimetatud … andmebaasi. Ja iga liikmesriik peab kontrollima vastavalt oma tubakaseadusele need tubakatooted põhjalikult üle. Neid võib seejärel pärast kande avalikustamist andmebaasis selles liikmesriigis müüa. Ehk siis liikmesriikidel on vastutus põhjalikult üle kontrollida iga tubakatoode, mida tootja esitab müügile saatmiseks. 

Muidugi võivad kõik liikmesriigid küsida tubakatoodete tootjatelt raha nii selle teavituse tegemise eest, selle kontrollimise eest, selle teavituse andmebaasis hoidmise eest. Ka müügimahud tuleb üle Euroopa Liidu sinna andmebaasi tubakaseaduse kohaselt ka Eestis teavitada ja selle eest võetakse samuti raha, aga mitte Eestis. Ehk siis see direktiiv, tubakadirektiiv lubab kenasti tootjatelt raha küsida ja ei näe kuidagi ette, et maksumaksjad peaksid liikmesriigis selle omast taskust kinni taguma. Aga meie ainsa riigina Euroopa Liidus ei ole kasutanud direktiivis ettenähtud toimingute eest võimalust tubakatootjatelt seda raha küsida, vaid oleme selle kõik maksumaksjate raha eest kinni maksnud ja poputanud sellega, ma ütleksin, neid tubakatootjaid. Rõhutan igaks juhuks üle, et me ei räägi siin tarbijatele lisanduvatest maksudest. Ei, ei! Siin on täitsa kindel, et me ei räägi ei aktsiisist ega millestki muust, mis võiks kuidagi mõjutada tubakatoodete hindu. Me räägime siin üle Euroopa kehtestatud maksudest ja lõivudest. 

Ma väga vabandan, aga ma palun kolm minutit lisaaega.

Ärge vabandage. Palun! Seda on täiesti seaduse järgi teil võimalik võtta. Palun!

Me oleme teenindanud tubakatootjaid siis jah – kahjuks veel eriti piinlikuna – tervisevaldkonna rahade eest ilma mingi aruka põhjuse või põhjenduseta. Ja kui me mõtleme tervikpilti, me päris nii ka tõesti ei saa teha, et me lastelt läheme limpsiraha juurde küsima, aga tubakatootjaid, kes suplevad rahas, nagu poputame edasi, et las koguvad oma kasumeid edasi. 

See eelnõu hakkab otsast peale seda ebaõiglust kõrvaldama, aga ta teeb seda häbemata tagasihoidlikul määral. Ja esiteks ei ole selles eelnõus üldsegi mitte kõiki võimalikke tasusid nendele tubakatootjatele ja lõivusid. Näiteks võtame kas või naaberriigi Soome, kus see loetelu nende tubakaseaduses on palju pikem, kui on selles eelnõus. Ja need tasud ka selles eelnõus on siiski häbemata madalad. Isegi seletuskirjas on öeldud, et nad on pandud nii madalad, et sellest riigieelarvele õieti nagu mõju ei olegi. 

Aga mõtleme selle mõju üle korraks. Praegu on Eestis teavitatud umbes 44 000 erinevat tubakatoodet. Sealhulgas on ka näiteks need e-sigaretid. 44 000! Kui igaühte nendest on pidanud meie ametnikud põhjalikult üle kontrollima ja me ei ole selle eest mitte midagi tootjatelt küsinud, kui see teavituse riigilõiv oleks näiteks 5000 eurot, siis teeks see kokku juba 220 miljonit eurot ehk sisuliselt summa, mida me oleme senimaani kinkinud siis tubakatootjatele, kellest ükski pole ka Eestis. 

Nii et Eesti 200 arvates tuleb kindlasti meie riigieelarvele mõeldes, tervishoiu toetamisele mõeldes ja ka laiemalt eetilistele vajalikele valikutele mõeldes nende väljamaiste tubakatootjate käest rohkem raha küsida ja lähtuda ikkagi riigilõivuseaduse § 4 lõikest 2, mille kohaselt võib otsestest kuludest suurem riigilõiv olla juhtudel, kui tegevusel on lisaks otsestele kuludele riigile ka mingisugune sotsiaal-majanduslik mõju. Suitsetamisel on tervist kahjustav mõju. Suitsetamine kahjustab kõiki inimese organeid ja suitsetamise kahjulik mõju on üks kõige paremini maailmas tõenduspõhiselt kinnitatud tervisekahjusid üleüldse. Seetõttu on igati põhjendatud kasutada tervist kahjustava tegevuse pealt tulu teenivatele ettevõtetele tavapärasest suuremaid lõivusid ja loomulikult rakendada kõikvõimalikud tasud. 

Seega tuleb meie arvates riigilõivumäära toodete kontrolliks registreerival ettevõttel tasuda vähemalt 5000 eurot. See oli Eesti 200 ettepanek juba aasta tagasi riigieelarvesse, aga siis ministeeriumid arvasid, et ärme ikka nii palju küsi. Me arvame, et ausalt öeldes nüüd, vastupidi, tuleks inflatsiooni tõttu juba seda summat tõsta. Ja teiseks me arvame, et tasu tuleb küsida kõikide registritoimingute eest, ma rõhutan, kõikide, nii nagu direktiiv seda lubab. Loomulikult tuleb see seadus niimoodi korda teha, et nende lõivude ja tasude küsimine oleks võimalik kõikide tubakatoodete eest, sealhulgas ka kuumutatavad tubakatooted, nikotiinipadjad, nikotiinišotid ja nii edasi. Suur aitäh teile!

Suur tänu teile! Rohkem kõnesoove ei näi olevat. Võib-olla minister soovib veel midagi öelda läbirääkimiste voorus? Ka ei soovi, väga kahju. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 401 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. mai kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.  

Seitsmes päevakorrapunkt on eelnõu 330 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Ants Froschi. Ants Froschi ei ole hetkel Riigikogus, seega on arutelu võimatus.  

Kaheksas päevakorrapunkt on eelnõu 370 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Kalle Grünthali. Teda ei ole Riigikogus, seega on arutelu võimatus, vähemalt siin saalis ei ole. 

Ja üheksas päevakorrapunkt on Isamaa fraktsiooni algatatud riigivaraseaduse ja maakatastriseaduse muutmise seaduse eelnõu 380 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle eelnõuga olen siin puldis tegelikult teist korda. Esimene kord Riigikogu arvas, et sellega jätkamine ei ole mõistlik, ja tundub, et seekord võib juhtuda samamoodi. 

Aga lühidalt selle eelnõu mõttest ja sättest. Riigikaitse on kõrgendatud avaliku huvi objekt igas mõttes. Kui me teeme otsuseid riigikaitseliste objektide rajamiseks, siis me tegelikult oleme valmis ka sekkuma tugevama õigusega ehk ütlema, et riigil on seda rohkem vaja kui eraomanikul, ja võtma selle eraomandi käest ära. Aga võib juhtuda sedasi, et riigil ühel hetkel ei ole vaja riigikaitselist objekti, ehk tal, riigil, meil on võimalik teha otsus anda see eraomanikule tagasi. Ja need viisid, kuidas anda tagasi, on tegelikult erinevad. 

Antud eelnõuga me puudutame konkreetselt oksjoni korras võõrandamist, enampakkumisel toimuvat tehingut. Ja selle eelnõuga puudutame konkreetselt nii riigikaitselist maad sihtotstarbega kui ka tegelikult rajatist või hoonet sellel. Need viisid on erinevad, sest elus on näiteid, kus riik on planeerinud riigikaitselise maa, aga sinna on jõustatud ka detailplaneering, mida ei ole ellu viidud. Ja kui see võõrandatakse, siis võib juhtuda nii, et see riigikaitseline sihtotstarve jääb kehtima ja eraomanik, eraõiguslik juriidiline isik hakkab justkui riigikaitselist objekti arendama. Aga paradoksaalseks muudab tegelikult selle olukorra just nimelt see, et riik on jaganud riigikaitselised objektid sisuliselt kaheks. Seal võivad olla Päästeametiga seonduvad rajatised, aga ka kõrge saladuselooriga riigikaitselised rajatised. Selleks on lausa ju loodud regulatsioon, kus tehnilise järelevalve amet menetleb neid objekte, ja need ei ole neile, kellel ei ole seda teadmisvajadust, isegi avalikud. Ehk tegelikult sellega ei tegele seaduse mõttes kohalik omavalitsus, vaid riik ise. 

On ka need riigikaitselised objektid, tõepoolest, kuhu on õigus omavalitsusel sekkuda, planeerimismenetlusega tegeleda. Aga on juhtumeid, kus tõepoolest on läinud nii, et riik läbi Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi on pannud objekti müüki, see on ostetud, detailplaneering on kehtiv seal peal ja uus omanik ütleb, et tema ehitabki selle mahu järgi, mida riik sinna riigikaitseliselt kunagi on planeerinud ilma uut detailplaneeringut algatamata. See on väga tugeva õigusliku riivega ja minu meelest muudab ka kogu planeerimismenetluse suhteliselt naeruväärseks, sest avalikkusele on antud sõnum väga selgelt, mida selle kinnistuga teha saab. Sellest johtuvalt kogu see eelnev menetlus laual ongi. 

Komisjonis oli pikk arutelu erinevate detailidega. Ma loodan, et see situatsioon sai komisjoni liikmetele palju selgemaks kui eelmisel korral, ehk on tehtud väike samm edasi. Küll ei leidnud vist komisjon endas kindlat meelsust, et see on seadusemuudatuse koht, vaid et seda peaks kuidagi teisiti lahendama, aga eks seda kuuleme juba järgmises ettekandes. Minu selge soov Isamaa fraktsiooni nimel on selle eelnõu menetlusega jätkata ja teha seda töö käigus paremaks. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi teile ei ole. Suur tänu! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli, majanduskomisjoni esimees Priit Lomp! Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas antud eelnõu 9. aprillil käesoleval aastal oma istungil ja tõesti, nagu juba eelkõneleja ütles, siis täpselt samasisuline eelnõu oli siinsamas suures saalis hääletusel käesoleva aasta alguses, 9. jaanuaril täpsemalt, kui Riigikogu suures saalis eelnõu lükati tagasi. 

Kutsusime seekord siis komisjoni kaasa mõtlema Riigikogu liikme ja Isamaa fraktsiooni esindaja Andres Metsoja, Maa-ameti õigusosakonna juhataja Kaire Bambergi ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi maapoliitika ja riigivara osakonna valdkonnajuhi Vello Kima ja ruumilise planeerimise osakonna valdkonnajuhi Külli Siimu ning Rahandusministeeriumi riigihalduse osakonna juristi Helje Päivili. 

Ja tõesti väga paljuski see arutelu keskendus sellele juba Andrese poolt vihjatud või viidatud ühele näitele, mistõttu need argumendid selles mõttes jäid täpselt sarnasteks, nagu nad olid eelmisel korral. Need riskid selles, et kui riik midagi müüb, ja automaatselt selle müügi käigus tunnistatakse miski tegevus kehtetuks, et kas see võib panna ohtu päästeametite või vabatahtliku pääste kinnistud, ja nii edasi. Aga see arutelu oli täpselt samasugune nagu eelmise aasta lõpus majanduskomisjoni istungil, mis valmistas ette suurde saali jõudmist. 

Küll aga tegin kaks ettepanekut, millele Andres ka natuke viitas, et kuidas sisuliselt edasi liikuda. Kõigepealt kolleegid Rahandusministeeriumist lubasid vaadata otsa sellele Pärnu juhtumile. Seal oli õiguslik vaidlus selles osas, kas üldplaneering toetas, kas midagi oleks muutunud, kui see oleks tunnistatud kehtetuks, see üldplaneering kehtis ikka samal ajal ja oli seotud ikkagi maa sihtotstarbega. Ja kaks alternatiivi siia juurde, millega me komisjonis otsustasime edasi liikuda, on see, et siis mõelda sellele, kas alternatiivne ja mõistlik lahendus selle probleemi lahendamiseks, kus meile tegelikult ikkagi tundub, et lahendame enamasti pigem üksikjuhtumit ja võtame teiste juhtumitega sellega seoses ka riskid, on see, et vastava haldusala minister, kes soovib võõrandada riigikaitselise sihtotstarbega maad, siis edastab oma allasutustele kas või näiteks käskkirja, mille raames antakse teada, et enne selle maa võõrandamist tuleb tühistada detailplaneering, mis annab ehitusõiguse. See on üks variant. 

Ja teine oli see, et kaaluda komisjoni poolt kirjalikku pöördumist Kaitseministeeriumi ja Rahandusministeeriumi poole, et nad saaksid päriselt sellele teemale mitte kohe siis õigusakti eelnõuga, mille puhul on riske rohkem kui potentsiaalseid lahendusi, pakkuda ise need lahendused, alternatiivsed meetodid sihtotstarbe muutmiseks täpsemalt. 

Võrreldes eelmise aruteluga jõudsime isegi arutelus selleni, et kolleeg Sutt uuris, et kui inimene kasutab kodukontorit või kui inimene on registreerinud oma ettevõtte oma elamumaal asuvasse majja, kas sel juhul on see inimene seaduskuulekas. See arutelu sel korral oli märkimisväärselt laiem. Ma tänan Andrest, kes tegelikult avas seda tausta palju sisukamalt, kui see juhtus siis mõned kuud varem. Ma arvan, et me jõudsime sisuliselt nagu paremate otsusteni kui eelmisel korral. 

Ja jõudsime nendeskahes minu poolt pakutud alternatiivis selleni, et majanduskomisjon pöördub siis Kaitseministeeriumi ja Rahandusministeeriumi poole, kus me juhime kirjaga tähelepanu sellele, et riigikaitselise sihtotstarbega kinnistute võõrandamise järel tekkivad probleemid seoses sihtotstarbe muutmise vajadusega, ja palume neil kirjalikke ettepanekuid ja selgitusi, et alternatiivseid meetodeid välja pakkuda, millega siis selliseid juhtumeid ennetada. 

Ja tegime kaks otsust ka. Kõigepealt, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. aprillil, see oli konsensuslik. 4 komisjoni liiget osales hääletusel. Ja teine ettepanek oli teha ettepanek eelnõu tagasi lükata. See oli samuti konsensuslik. Aitäh!

Hea ettekandja, teile küsimusi ei ole. Aitäh teile! Kas soovitakse nüüd avada läbirääkimisi? Ei soovita. Nüüd juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 380 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Ma panen selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamisele. Mati Raidma, palun, tahate?

Kogemata.

Mida?

Tänan, tehniline rike. 

Seda juhtub ka meil Eesti digiriigis mõnikord, neid tehnilisi rikkeid. Aga alustame hääletamise ettevalmistamisega. Kas võime minna hääletuse juurde? Hea Aivar, ma vaatan, sa tulid viimasena. Oli seal veel palju Riigikogu liikmeid või? (Hääl saalist.) Ei olnud? Selge, ma panen hääletusele.  

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 380 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada! Vaadake, et te jalgu ära ei murra, nii kiiresti jooksed. Pärast hüppeliigesed katki. 

Nii. Tulemusega poolt 35, vastu 2 ja erapooletuid ei ole, leidis ettepanek toetust, mis tähendab seda, et eelnõu 380 SE on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Sellega on üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud. 

Head ametikaaslased, sellega on tänane istung lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös! Turvalist koduteed teile.