Tere hommikust teile kõigile, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu teisipäevast istungit. Esmalt kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25.  

Nüüd on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Seda soovi ei ole ja saamegi minna tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on riigikaitsekomisjoni algatatud elektroonilise side seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 392 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Seda soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 392 lõpphääletus, asume seda hääletust ette valmistama.

Head kolleegid, panen lõpphääletusele riigikaitsekomisjoni algatatud elektroonilise side seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 392. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle poolt oli 78 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 392 on seadusena vastu võetud. 

Teine päevakorrapunkt: majandus- ja infotehnoloogiaministri ettekanne riigi pikaajalise arengustrateegia "Eesti 2035" elluviimisest. Enne kui ma palun kõnetooli ministri, kahe sõnaga selle päevakorrapunkti menetlemise korrast. Esmalt on ministri ettekanne kuni 30 minutit. Seejärel on igal Riigikogu liikmel õigus esitada üks küsimus. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele. Ja selle päevakorrapunkti lõpus parlament ühtegi otsust vastu ei võta. 

Ja nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt majandus- ja infotehnoloogiaministri Tiit Riisalo.

Tere! Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud kuulajad, kui neid veel lisaks Riigikogule siin on! Tänan teid võimaluse eest rääkida Eestist 2035. aastal. 

Sissejuhatuseks. Maailm meie ümber on segane ja täis kaost. Kõigest 1000 kilomeetri kaugusel siit Toompea nõlvalt kagusse käib sõda. Ukraina on Venemaa veriseid jalajälgi täis ja Putini usujuhid kutsuvad kuritegu Ukraina rahva vastu pühaks sõjaks. Raske on rääkida selles kontekstis muudest eesmärkidest, mis saab Eesti majandusest, tööturust ja digiühiskonnast, kui tegelikult on Ukraina võit ka Eesti siht ja tahtmine ja vast kõige olulisem praegusel ajahetkel. Eesti on Ukrainale sõjalist abi andnud ligikaudu 1,4% sisemajanduse koguproduktist. Oleme Ukraina toetajaks sõjas, oleme neile toeks teekonnal Euroopa Liitu ja NATO-sse ja aitame juba praegu ja ka pärast sõda Ukrainat uuesti üles ehitada. 

Aga on tõsiasi, et kõige selle kõrval vajab ka muu elu elamist. Eesti peab kasvama ja edasi arenema. Et mitte end lasta kaosest kaasa tõmmata, on selle vastu kõige tugevam kaitse selge siht. See, et me teame, mida soovime saavutada ja kuidas selleni jõuda. Eesmärk distsiplineerib tegutsema. 

"Eesti 2035" seab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile sihid kolmes valdkonnas: majanduses, digitaalses arengus ja tööturul. On mõõdikuid, kus eesmärk on saavutatud. Eesti tööjõus osalemise määr ei ole kunagi olnud nii kõrge. Mullu kasvas see 73,9%-ni, olles nii oluliselt kõrgemal kui 2035. aastaks võetud siht 72,1%. On mõõdikuid, kus oleme eesmärgile lähedal. Rahulolu avaliku digiteenusega on viimase kahe aasta jooksul kasvanud 69%-lt mulluse 83%-ni. Kuigi 2035. aastaks on latt kõrgel, 90% peal, siis liigume õiges suunas. 

On mõõdikuid, kus aga ei lähe nii hästi, areng on jäänud seisma või liigub kohati vastupidises suunas. Üks sellistest näitajatest on sooline palgalõhe. Kõige keerulisem on olukord majanduses, täpsemalt valdkonnas, mis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi jaoks on kokku võetud teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukavas ehk TAIE‑s. Arengukavas jääb 2035. aastaks kolm eesmärki. Riigieelarves on teadus- ja arendustegevusele 1% SKP‑st. See tase on meil saavutatud ja seisame selle eest, et nii ka jääks. Erasektori teadus- ja arendustegevuse kulutused 2% SKP‑st. See näitaja on viimastel aastatel vaikselt kasvanud ja on 1% ja 1,5% vahel SKP-st, nii et arenguruumi siin on. Eesti tööjõu tootlikkus Euroopa Liidu keskmisest 110% on kolmas oluline eesmärk. Siin teeme paraku väikest vähikäiku: viimase kahe aastaga on Eesti tööjõu tootlikkus langenud, olles 2021. aastal 84% ja 2023. aastal 77,5%. 

Aga kuidas siis edasi? Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis me näeme, et latt tuleb tõsta kõrgemale. Majanduse seis ja sellega seotud eesmärkidest irdumine ei tähenda, et nüüdseks tuleks latt alla lasta. Vastupidi, kui me jääme oma eesmärkidest ja oma konkurentidest maha, peamegi senisest rohkem pingutama. Võiks öelda, et tõstsime lati kõrgemale. Mõne nädala eest esitasin avalikkusele Eesti majanduspoliitika põhimõtted, teisisõnu, majandusplaani, milles toodud põhimõtete ja tegevuste eesmärk on ambitsioonikas: 2035. aastaks kahekordistada Eesti majanduse maht. Milleks selline eesmärk? Sest kui me latti ei tõsta, ei õpi me ka kunagi kõrgemale hüppama. Majandusplaan on selleks, et fokusseerida Eesti riigi tähelepanu majanduse konkurentsivõimele. Et iga otsus, mida me teeme, vastaks ka küsimusele, kuidas see mõjutab Eesti majandust. Mul on lootus, et majanduspoliitikas kujuneb samasugune üksmeel ja koostöö nagu kaitsepoliitikas. Eesmärk seista majanduse eest peaks olema üle erakondade ja ametiasutuste omavaheliste erimeelsuste. Kaitstud ja jõukas Eesti on oluline meile kõigile. 

Pisut majandusplaani sisust. Ainuüksi eesmärgist loomulikult ei piisa, sihti on vaja, et selleni viivad tegevused oleksid läbi mõeldud. Need tegevused väljenduvad majandusplaani üheksas põhimõttes: õigusruum on selge ja ettenähtav; ebavajalikule bürokraatiale ei ole ruumi; tööjõu- ja hariduspoliitika toetab ettevõtlust; Eesti on ekspordi kasvulava; Eesti on investeeringute tõmbekeskus; teadmised ja tehnoloogia loovad majandusele lisandväärtust; riigi riskijulgus ja investeeringud toetavad ettevõtete ambitsiooni; ressursid on kättesaadavad ja taristu tipptasemel ning lihtne on olla vastutustundlik ettevõtja. Selle üheksa põhimõtte järgimine tagab, et Eestis oleks lihtne olla ettevõtja ja et riigi ressursid suunatakse majandusele kõrgemat lisandväärtust loovatesse valdkondadesse. 

Majanduspoliitika põhimõtted ei piirdu nende üheksa lausega, vaid kirjeldavad ka konkreetseid tegevusi, mida nende põhimõtete täitmiseks tuleb teha. Loetlen esimesed sammud, mida tänavu teeme tööjõuinvesteeringute, tehnoloogia ja ressursside valdkonnas. 

Aga esmalt õigusruumist ja bürokraatiast. Riik ei tohi olla ettevõtjatele koorem. Seadus, mis loob selguse asemel segadust, on kulu ja koorem kogu ühiskonnale. Ometi näeme, kuidas nõudeid ja regulatsioone tuleb üha juurde. Ainus viis seda ohjeldada on nõuda ka riigilt. Nõuda, et peaksime kinni lepitust, et seadustel oleks mõistlik reageerimisaeg, et eelnõus oleks ka päriselt olemas mõjuanalüüs, selge arusaam, kuidas otsus mõjutab meie majandust. See on rutiinne igapäevatöö, avaliku sektori distsipliin, et tagada õigusruumi hügieen, aga seda peab tegema. Sama kehtib bürokraatiale. Eestis on ettevõtjatele enam kui 400 kohustuslikku aruannet ehk üle 60 000 andmevälja. Keegi täidab neid, keegi kogub kokku ja menetleb. Info liigutamiseks ühest kohast teise kulub ettevõtjate ja riigi aeg, energia ja raha. Lahendus on minna üle andmepõhisele aruandlusele. Nii nagu eraisiku tulumaksu deklareerimine on tänu andmevahetusele sisuliselt automatiseeritud, viime ka MKM‑i reaalaja majanduse projektiga ettevõtjate aruandluse üle oluliselt mõistlikumale kujule. 

Tööjõupoliitikast. Eelmisel sügisel külastasin Kuressaare elektroonikatööstust Incap, kus öeldi, et nad oleks kohemaid valmis oma tootmist laiendama, oleks neil vaid neli oskajat inseneri, keda kahjuks Eestist ei leia. Puudus kvalifitseeritud töökätest tähendab, et meie ettevõtted ei saa kasvada, areneda ega tegutseda. Vaja on spetsialiste, insenere, majandusse kõrget lisandväärtust loovaid töötajaid. Kutsekoja OSKA raporti põhjal on iga aasta puudu umbes 2000 töötajat, 2000 kvalifitseeritud töötajat. Need on ametikohad, mille järele on ettevõtjatel suur nõudlus ja mis täitmata jäädes on nii ettevõtjatele kui riigile kaotatud tulu. 

Oleme koos Siseministeeriumiga ette valmistamas eelnõu, et kvalifitseeritud tööjõukriisile tuua leevendust. Soovime lisada praegusele 0,1%-le kvoodile muutuvosa, 0,1% pluss 0,1%. See tähendab, et kui majandus ei kasva tempokalt, oleks tööandjatel võimalus Eesti majandusse kaasata senisest rohkem 1300 kvalifitseeritud töötajat ja majanduskasvu tingimustes oleks see kuni kaks korda enam ehk 2600 kvalifitseeritud töötajat. 

Välistööjõu suurem kaasamine on aga lühike lahendus. Pikema vinnaga hoob on Haridus- ja Teadusministeeriumi käes, mille suurtest haridusreformidest minu kolleeg Kristina Kallas teile siin saalis kuu aja eest rääkis. MKM-i poolt on võimalik tööjõuturule efektiivsust tuua targemini, suunates töötute ümberõpet, mida eelmisel suvel vastu võetud uus tööhõiveprogramm aastateks 2024–2029 ka teeb, nimelt, koolitused sisukamaks ja vastavaks tööjõuturu vajadustega. Aga muutmisse läheb ka praegune tööturahasüsteem, kus kaob töötuhüvitis ja töötuskindlustushüvitise dubleerimine ning suund on ühtse, efektiivsema, ausama baasmääras töötuskindlustushüvitise loomiseks.

Ekspordist. Eesti tööstustoodangust läheb umbes 70% ekspordiks. Nii ekspordi kui tööstuse viimased keerulised aastad on omavahel seotud. Uued turud, riigi tugi nendesse sisenemisel ja konkurentsivõimelisem toode on märksõnad, mis kirjeldavad järgmiste aastate arenguid. Kui praegu on töötlevas tööstuses tööjõu tootlikkus 60 ja 65% vahel Euroopa Liidu keskmisest, siis see on juba märk, et tootmise automatiseerimine ja digitaliseerimine on samm efektiivsuse suunas, ja riik peab seal tööstusele abiks olema. Alustame sellel aastal ka Eesti ekspordistrateegia kujundamisega, et Eesti ettevõtetel tekiks läbimõeldud ja tõhus kiirtee uutele turgudele. Ja seda lisaks tegevusele, mida ettevõtted nagunii ise teevad. 

Investeeringutest. Nende kiirendamiseks on käivitatud projekt või ettevõtmine, mida me nimetame kiirteeks. Aga selle kiirtee all ei pea me silmas loomulikult mõrudaid hiljaaegu kõlanud uudiseid, et mõned suured Eesti suurinvestorid lähevad oma tootmistega Lätti. See on järjekordne äratuskell, hoiatus, miks majandusplaanis toodud tegevused on vaja ära teha. Lisaks selgetele reeglitele on investoritel oluline ka Eesti väärtuspakkumine ja lihtne asjaajamise viis. Arenguruumi on ja oleme asunud seda täitma. Investeeringute roheline koridor ehk pikkade menetluste ühendamine üheks kiireks terviklikuks protsessiks on esimene samm õiges suunas. Peame ka ajakohastama suurinvesteeringute toetamist, mille ümberkujundamise ettepaneku ma lähiajal valitsusse viin. Tootmisettevõtete ümber on oluline soodustada ka sarnaste ettevõtete klastrite teket. Nii nagu praegu näiteks on kujunemas Narvas Neo püsimagnetite tehase ümber. Peame ka toetama ja töötama iga päev ennekõike selle nimel, et Eestisse jõuaksid tehnoloogiamahukaid investeeringud. Ent sealjuures peame pakkuma sama tähelepanu ka kodumaistele investoritele. 

Riskijulgusest. Kes investeerisid 20 aastat tagasi Apple'isse või 10 aastat tagasi Bolti, on praegu tõenäoliselt oma otsusega rahul, risk tasus end ära. Kuigi riik ei vaata konkreetseid ettevõtteid kui investeeringuid, on meie jaoks oluline aidata kiiresti tärkavad valdkonnad lendu. Kui nutikaid mõtteid ei tehta Eestis teoks, siis küllap need tehakse kusagil mujal. Riigi toetus ehk laenud, käendused, garantiid ja investeeringud peavad ennekõike olema suunatud just suuremat lisandväärtust loovatesse valdkondadesse. Eesti peab olema nõus võtma suuremaid riske, et alles arengujärgus tehnoloogiatega valdkondadest tärkaksid meie tulevased Boldid ja Apple'id. Viimastel kuudel oleme koos tehnoloogiasektoriga liikunud edasi ideega arendada Eestisse kaitsetehnoloogia tööstus. 

Teadmistest ja tehnoloogiast. Kõige suurem lisandväärtus on majandusele teadmistest. Digitaalne ökosüsteem ja tugev küberjulgeolek on Eesti konkurentsieelis. Eesti innovatsioon ning teadus- ja arendustegevus vajab hoogu ka teistes tärkavates valdkondades, nagu biotehnoloogiad, andmemajandus, kaitsetehnoloogia ja tehisintellekt. Eelmisel aastal alustasime aktsiaseltsi Metroserti juures rakendusuuringute keskuse, mis on vahelüli teaduse ja ettevõtluse vahel. Eestis käivitus kahese kasutusega kaitsetehnoloogiaid välja töötava NATO DIANA kiirendi. Et erasektor liiguks lähemale 2% investeerimisega SKP-st teadus- ja arendustegevusse, alustasime sel aastal teadus- ja arendustöötaja finantsstiimuli pilootprojektiga, et ettevõtted rakendaksid oma töös rohkem teadlasi, et nende teadmised annaksid majandusele suurema lisandväärtuse. 

Ressursid. Majanduses ei saa üle ega ümber kõige põhilisemast – ressurssidest. Tootmissisendid, nagu energeetika ja roheline energeetika ja loodusvarad, peavad majanduses leidma mõistliku rakenduse. Majandusplaani tehes oli selge, et prognoositud aastane energiatarbimine 2035. aastaks ei rahulda majanduse kasvuvajadusi. Majanduskasv on energia tarbimisega võrdelises seoses. Tähtis on, et see energia oleks ka puhas, see tagab meile konkurentsieelise. Soovin tänada Kliimaministeeriumit, kes mõistsid selle probleemi olemust ja tegid vajalikud sammud, et kümne aasta pärast oleks Eestis rohkem taastuva energia pakkumist, kui esialgu plaaniti. 

Digiühiskonna arengutest. Siin seatakse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile kolm mõõdikut, millega Eesti digitaalse arengu taset jälgida. Avalike digiteenustega rahulolu, mis mullu oli 83% ja mille siht 2030. aastaks on 90%. Turvariski vältimise kaalutlusel avaliku sektori või teenusepakkuja elektroonilises suhtlemises hoidunute osakaal, mis mullu oli 8,5% ja mille sihttase 2035. aastaks on vähem kui 4%. Eesti ettevõtete ja kodumajapidamiste osakaal, kellel on võimalus liituda vähemalt 100 megabitti sekundis internetiühendusega, mille saab suurendada kuni 1 gigabitini sekundis – mullu oli see 80%, eesmärk on 100%. Rahulolu avaliku teenusega ja internetiühendus on aastast aastasse jõudsalt kasvanud, nii ka mullu. Küll aga on toimunud suur kasv nende seas, kes väldivad turvariski kaalutlustel elektroonilist suhtlust. Seda kasvanud skeptitsismi toidab muutunud julgeolekuolukord maailmas, mitmed suured andmelekked ja küberrünnakute aktiviseerumine Eesti taristu ja veebiteenuste vastu. Et Eesti digiriigi vundament püsiks, siis tänavuses riigieelarves on üks väheseid lisaraha saanud valdkondi 25 miljoni euro võrra kasvanud IT-teenuste ja küberturbe püsirahastus. 

Digiühiskonna järgmine etapp on personaalne riik ehk siis andmetel põhinev riik, mille visiooni avaldasime veebruaris. Ka siin tõstsime latti, et Eesti digitiiger äratada ja teha maailmas midagi uut ja esmakordselt, teha suur samm edasi Eesti järgmisesse digitaalsesse ajajärku. Lühidalt öeldes tähendab see andmepõhist riiki. Selle asemel, et infot ühest kohast teise tõsta, võimaldab digitaalne ruum luua uut väärtust. Need automaatsed menetlused, andmepõhised tööriistad, asutuste silotorne lõhkuvad teenused. Esmased katsetused sündmusteenustega on hästi vastu võetud. Need on ka teenused, mis lähtuvad inimese vajadustest. Kõikide ametiasutuste toimingud koonduvad ühe sündmuse ümber, mitte ei pea inimene ühe soovi pärast käima mööda erinevaid ametiasutusi ei reaalses elus ega ka internetis. Hetkel on sündmusteenusena saadaval viis teenust ja käesoleva aasta lõpuks on plaan jõuda 15 teenuseni. Peaksin siinkohal oluliseks rõhutada, et ennekõike on siin arenguruumi just ettevõtetele suunatud teenuste arendamisel. Praktilises elus on Riigi Infosüsteemi Ametis, kes selle tegevuse eest Eesti riigis ennekõike realiseerimise eest vastutab, loodud ka vastav osakond, kuhu on koondunud nii masinõppe, keeletehnoloogia, riikliku mobiilirakenduse, riigiportaali kui ka sündmusteenuste valdkonnad, et see tegevus oleks läbi planeeritud, kontsentreeritud ja tulemuslik. 

Kokkuvõtteks. Oleme õigel teel "Eesti 2035" sihtidesse jõudmisel. Iseenesest need eesmärgid aga ei täitu, vaid nende nimel peab tööd tegema. Seda enam on abiks see, et tõstame lati ise kõrgemale. Majandusplaanis ja personaalse riigi visiooniga oleme endale seadnud ambitsioonikad eesmärgid, mis õigesti tehes toovad ka loodetud tulemuse. Need annavad kätte selge teekaardi, kuidas kümne aasta pärast olla jõukam, targem, parem ja ägedam Eesti. 

Suur tänu teile ettekande eest! Nüüd on võimalus ja aeg küsimusteks. Selle avab Anastassia Kovalenko-Kõlvart.

Aitäh! Austatud minister! Üks oluline teema, mida te tõstatasite, on lihtne ja selge õigusruum ja ministeerium tõi ka ise selles plaanis välja järgmised selgitused. Ettevõtjad vajavad stabiilsust, nad vajavad investeerimiskindlust, mis tähendab, et kõik seadusemuudatused peavad olema mõistliku reageerimisajaga, eriti maksupoliitiliste otsustega on see oluline ja nendega peavad kaasas käima ka mõjuanalüüsid. Kahjuks me näeme, et viimase aastaga olid erinevad väga suured muudatused, ka maksumuudatused võetud vastu väga lühikese etteteatamistähtajaga ja ilma mõjuanalüüsideta. Samuti me võtame järjest üle erinevaid Euroopa Liidu direktiive, mis on olulised, aga mille puhul me samuti ei tee korralikke analüüse, me ei kohanda neid meie õigus‑ ja ettevõtlusruumiga. Muidugi paberil on kõik need sõnad väga head, aga tegelikult siin ju peab võtma vastu poliitilisi otsuseid, kuidas me reaalselt erinevate muudatustega, maksumuudatustega edasi liigume ja teeme neid mõjuanalüüse. Mis on tegelikult reaalsed sammud selles suunas, poliitilised sammud?

Jah, tuleb tunnistada, et on omajagu tõtt selles teie kriitikas, ja selge on ka see, et samme, sealhulgas poliitilisi, tuleb astuda. Aga nagu ma oma ettekandes välja tõin, siis see ei ole valdkond, nagu te ise ka ilmselt mõistate seadusandjana, kus on üks selline kiire lahendus, et võtame vastu sellise otsuse, mis iganes ta on, ja edaspidi on kõik hästi. See on paraku valdkond, kus tõesti aitab ainult distsipliin ja samm-sammult selles suunas liikumine. Et meil tõepoolest oleks piisavalt aega anda tagasisidet nii kodanikel kui ka ettevõtjatel loodavale uuele õigusele, ülevõetavale ja et me tõepoolest reaalelus jälgiksime neid printsiipe, milles me oleme kokku leppinud, näiteks tõdemus, et Eesti riigis peaks olema võimalik elada niimoodi, et andmed esitatakse ainult üks kord. Paraku jällegi sajaprotsendiliselt see realiseerunud ei ole. Ja töötame selle nimel, et see tõepoolest niimoodi läheks. Kas saab anda lubaduse, et see järgmine aasta on kõik muutunud? Kindlasti mitte. Aga oluline, ma arvan, on siin probleemi teadvustada ja tegelikult tegevusi niimoodi planeerida. Ja digiriigi arendamine, mis on Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevusvaldkond, seal me kindlasti selles suunas liigume, loome selleks vajalikku tehnoloogilist baasinfrastruktuuri, aga loomulikult koolitame ja üritame kaasa võtta ka teisi ministeeriume ja teisi asutusi, et nad tõepoolest näeksid neid võimalusi, kuidas neid uusi tehnoloogiaid kasutades saab ehitada selliseid teenuseid, mis on vähem koormavad, esitavad vähem halduskoormust ennekõike ettevõtjatele.

Andre Hanimägi, palun!

Hea aseesimees! Hea minister! Kuna te investeeringute meelitamisest rääkisite, siis ma selle kohta ei küsi, küll aga loodan tõepoolest, et järgmises pressiteates ei ole mitte Läti majandusminister, vaid Eesti majandusminister. Minu küsimus puudutab tööjõuturgu ja vajadusi. Nagu te ise ütlesite, maailm on muutlik ja kümne aasta pärast on tööjõuvajadused tõenäoliselt hoopis teistsugused. Me näeme juba praegu neid sektoreid, näiteks põlevkivisektor, eks ole, mis on teinud väga suure muudatuse, ilmselgelt tema roll on vähenemas. Minu küsimus on: kuidas teie, kuidas riik ja näiteks ka koos haridusministriga me tagame selle, et kümne aasta pärast on meie tööjõud vastav vajadustele? Kas me teeme mingisuguseid plaane, et neid inimesi on rohkem vaja, seda sektorit on rohkem vaja toetada? Ja kuidas me selleni jõuame?

Tänan, väga relevantne küsimus. Võib-olla kuskilt otsast, sealt praktilisemast otsast peale hakata, siis tõepoolest, põlevkivisektoris on muudatused. Siin võib näiteks tuua selle, et selle aasta algusest on meil õiglase ülemineku fondis läbi töötukassa rakendatud eraldi meede nendele inimestele, ennekõike põlevkivisektoriga seotud inimestele, et nad saaksid ümberõppe korral ka palgatoetust, et see üleminek ühelt töökohalt teisele oleks võimalikult valutu. Aga see on sihuke nagu plaaster, mille saab peale panna kiiremas korras.  

Mainisin ettekandes, et tõepoolest, eelmisel aastal, eelmise aasta viimases kvartalis me võtsime vastu uue tööhõiveprogrammi. Sellel uuel tööhõiveprogrammil üks oluline sisu on loomulikult see, et seda kokku pannes, ennekõike töötukassa ja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi inimeste koostöös üritati see ajakohastada praeguste teadmiste põhjal selliseks, et ta oleks võimalikult tööjõuturu vajadustele vastav. Aga mis on teine suur muudatus, mis seal võib-olla nii nagu välja ei paista, on see, et me tegelikult seda programmi rakendades sidusime selle lahti seaduse tasandilt. Kuni selle hetkeni oli menetluse ahel selline, et kui me nägime, et tööjõuturul rakenduvad mingid uued, seal on näha liikumisi või muutusi, millele tuleb reageerida, siis selleks, et reaalelus vastavad sammud toimuksid ennekõike töötukassa tööhõiveprogrammi poole peal, pidi selle viima läbi seadusemuudatuse, selle programmi muutused. Nüüd on sellele võimalik reageerida oluliselt operatiivsemalt töötasandil. Kui töötukassa inimesed näevad, et vajadus hakkab nihkuma kuhugi mujale … Ja kust see selgub? See selgub loomulikult nendest kaasustest, mida menetletakse, aga tegelikult ju igapäevases suhtluses ka ettevõtjate, ettevõtlusorganisatsioonidega. Töötukassa nõukogus ju teadupoolest on väga tugev esindatus nii ametiühingutel kui ka tööandjate organisatsioonidel. See annab võimaluse kiiremalt seda programmi ümber teha jooksvalt, et ta tõepoolest vastaks sellele.  

Teine pikem plaan, mida ma ka ära märkisin, on see, et tõepoolest tõi see õpetajate ennekõike valus palgaküsimus veel kord päevavalgele terve rea muid probleeme, mis meil Eesti haridussüsteemis on. Üks nendest eeldab ka kutseharidusreformi. Seda tööd me tõepoolest koos haridusministeeriumiga teeme. Kui see kutseharidusreform saab oma konkreetse vormi, siis selle üks praktiline väljund just ongi läbi töötukassa, eks ole. Meil on seal iga-aastaselt ligemale 80 miljonit eurot vahendeid selleks, et pakkuda kas siis töö kaotanud inimestele ümberõpet või siis juba ennetada seda, nähes, et teatud sektorid või teatud töökohad on töö kaotamise riskis. Ja see ongi olemuslikult see vaade, mis lähematel aastatel üha enam võetakse. Me suudame mudelda ka seda, et anda nõu nendele inimestele, kes veel ei ole tööd kaotanud, aga on selles riskigrupis, ja pakkuda ühtlasi välja ka võimalikud koolitused selleks.  

Julgen ka natuke siin selles mõttes töötukassat veel pikemalt kiita. Kui me räägime tehisintellekti kasutamisest Eesti avalikus sektoris, siis töötukassa on seal üks tublimaid. Tegeletud sellega on juba mõned aastad, on kasutuses ka tööriist, mille nimi on lihtne ja lööv – OTT. Tõepoolest soovitan kõigile huvilistele, töötukassa inimesed kindlasti sellest on teile valmis rääkima. Juba praegu aitab tööturukonsultantidel teha otsuseid, milline on esmalt inimese profiil ja milline on selle profiili alusel lootus tööd saada, läbides milliseid koolitusi. Koostöös Tartu Ülikooli andmeteadlastega see projekt jätkub, see tööriist. Neid andmeid, mida tõepoolest üks tööturukonsultant peab haldama, alates selle inimese tegelikust profiilist või CV-st, nendest võimalustest, mis on Eesti koolitus- ja ümberõppemaastikul ja tööpakkumistest ja trendidest tööturul, et lähematel aastatel meil oleks sellel tööturukonsultandil või töötukassal abis päris tehisintellektil baseeruv tööriist. Juba praegu me teame, et see töö, mida ta seal teeb, see masin, olles nõuandjaks, laseb teha otsuseid, mis on paremad kui need, mille inimene üksi, toetudes oma teadmistele, teeb.

Peeter Tali, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eestis on aprilli seisuga umbes 8%-line töötus ehk meil on suurusjärk 50 000 töötut. Aga miks me nii hirmsasti räägime välismaa kvalifitseeritud tööjõust, kas me oma inimesi ei suudaks kuidagi tööle panna ja ümber õpetada?

Tänan küsimuse eest. Eks jällegi siin need kaks maailma, mida me juba puudutasime, saavadki kokku. Nagu iga sellise üldistava numbri taga, eks ole, on terve hulk nüansse. Ja see nüansse ongi see antud juhul lihtsalt öeldes, et see tööjõu vajadus, mis meil on, on struktuurne. On loomulikult vabu töökäsi, aga nende oskused ei vasta nendele nõuetele, mis ettevõtjatel on. See on selle probleemi tuum. Ja loomulikult tuleb töötada mõlema poolega. Ühelt poolt lühiajaline lahendus ongi see, et meil ei jääks ettevõtted arendamata ja sellest tulenevalt maksutulu saamata, ettevõtjatel kasum saamata, et me toome siia täiendavat kvalifitseeritud tööjõudu. 

Ja veel korraks minnes siis võib-olla selle mõtte detailidesse, see nii-öelda muutuv kvoot, kvoodi eesmärk ei ole lihtsalt öelda, et palun tooge veel täiendavat 1300 töötajat Eestisse, vaid me parasjagu räägime seda läbi sotsiaalpartneritega. Möödunud nädalal toimus esimene kohtumine, kus olid nii ametiühingute või või töövõtjate kui ka tööandjate pool laua taga esindatud ja eesmärk on anda sellele kindlad raamid. Tulenevalt nendest Kutsekoja OSKA raportite tööjõu vajadusest ja hinnates siis tegelikult ka seda, et milline mõju on ühel või teisel majandussektoril lisandväärtuse tootmise kontekstis, et me toome neid sektoritesse, kus siis see tööjõupuudus on ja mis genereerivad lisandväärtust ja on suunatud ekspordile. 

Ja mis on see mõte? See kolmepoolselt läbi rääkida. Ühelt poolt me saame siis kindlasti tagasiside ettevõtjatelt, et need on just need sektorid, ennekõike me näeme siin töötlevat tööstust, kes seda vajab, sest IT- ja tehnoloogiasektoris on läbi nende erandite, mis on loodud, see võimalus olemas. Ja teiselt poolt, et töövõtjatel tekiks arusaam, eks ole, et me ei too Eestisse lihtsalt niisama mingit täiendavat tööjõudu, kes surub omakorda alla, eks ole, palka. 

Auväärt minister! Head kolleegid! Ma hetkeks eksitan teid sellest sisukast arutelust. Meil on tagarõdul sõbrad Soome parlamendi Eduskunta väliskomisjonist, kes on oma delegatsiooniga visiidil siin meil Eestis, meie parlamendis, eesotsas komisjoni esimehe Kimmo Kiljuneniga. Ja otse loomulikult on neid võõrustamas meie väliskomisjon eesotsas Marko Mihkelsoniga ja mul on siiralt hea meel öelda tere tulemast Eesti parlamenti. Tere tulemast NATO-sse, head sõbrad!

Aitäh teile! Nüüd Helmen Kütt, kes on suurepärane soome keeles, sa võid selle küsimuse esitada soome keeles, et ka kolleegid saaksid aru, aga see oli huumoriga öeldud, kuna me kasutame siin eesti keelt.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud majandus‑ ja infotehnoloogiaminister! Ma jään siiski siin saalis eesti keele peale, hiljem Soome sõpradega saame rääkida. Minu küsimus on kaheosaline, aga te olete sellise lobeda jutuga minister, et te jõuate kindlasti mõlemale küsimusele vastata. Üks osa puudutab infotehnoloogia poolt. Te rääkisite ja esitasite, et koolitate ministeeriume ja teisi asutusi. Minu küsimus puudutab teatud hulga elanikkonna, seenioride koolitamiseks võimalust ja kas on mingid projektid. Me nägime, kuidas kroonviiruse ajal tekkis probleem, et inimesed, kes ei valda arvutit nii hästi, omavalitsused oleksid valmis seda tegema, kui oleks projektid. Ja teine küsimus. Te olite eile väga huvitavalt kandmas ette ka sotsiaalkomisjonis, aga seal millegipärast me küll rääkisime töötusest ja nendest protsentidest, aga täna te tõite täiesti uue tahu ja ütlesite, et töötushüvitis ja töötuskindlustus vaadatakse ümber ja tehakse muudatusi. Seda te sotsiaalkomisjonis, mis tegelikult on see komisjon, kes sellega tegeleb, ei rääkinud. Järsku avate ka seda.

Jaa, hakkame sealt tagantotsast peale. Tõepoolest selline plaan on, ega ta saladus pole olnud. See protsess on jõudnud sinnamaani, et miks ma sellest "Eesti 2035" kontekstis ei rääkinudki, et see on asi, millega me tegeleme praegu jooksvalt. Ja võib-olla tõesti vabandan, et ei juhtinud sellele tähelepanu, aga me oleme kokku leppinud oma ministeeriumi inimestega, et tullakse fraktsioonidesse nii, kui see eelnõu on sellises faasis, et meil on nii-öelda täisteadmised olemas, mis see eesmärk võiks olla. Ja see juhtub lähimate nädalate jooksul. Ülesanne on päris nagu tööjõuturgu puudutav ikka, eks ole, tehniline ja nüansirikas, et siis saab kõik need, anname täisvaate, avame neid otsusekohti seal. Aga lühidalt kokku võttes, jah, meil on olnud kaks paralleelset süsteemi kuidagi ajalooliselt välja kujunenud. Üks on see, mida traditsiooniliselt töötukassa teeb, kogub, korjab, kogub nii-öelda makset, eks ole, sellises kindlustuse vormis ja siis, kui inimene töö kaotab ja ta on kindlustatu, siis ta saab sellise väärika, enam-vähem väärika toetuse selleks keeruliseks perioodiks. Ja siis on meil veel ajalooliselt olemas töötutoetuse süsteem.

Ja need kaks süsteemi selle paarikümne aasta jooksul on omavahel nagu kergelt sassi läinud lihtsalt öeldes. Punkt üks on see, et administreeritakse erinevaid süsteeme pidi, mis on juba halduskoormus, eks ole, ja muudab ühelt poolt halduskoormust riigile ja teiselt poolt muudab inimeste jaoks pildi nagu päris segaseks. Ja teisipidi me näeme selgelt seda, et on inimesi, kes seda süsteemi juba ära kasutavad. Seda on hästi lihtne mõõta. Kui need kaks süsteemi nagu lõpuni ära kasutada, eks ole, siis on selleks 270 päeva aega. Me näeme juba praegu numbritest, et üks oluline number, mida töötukassa jälgib, on ju see, et kui kiiresti inimesed liiguvad tööjõuturule tagasi. Ma arvan, et see on kõigi huvides, nii selle inimese huvides, et ta leiaks endale väärika eneseteostuse ja palga selle töö näol, kui ka riigi huvides, et mitte kulutada liigselt ressursse sellele. Üldiselt on nii, et päris esimesel kuul ei liigu tagasi keegi, aga alates teisest kuust see graafik sellise stabiilse tõusunurgaga nagu läheb, aga oma maksimumi ja hüppelise saavutab ta loomulikult sellel hetkel, kui see 270 päeva saab täis. Mis on selge indikatsioon, et seda võib-olla ei kasutata siis kõige sihipärasemalt. Seda ei saa ka inimestele ette heita, aga me üritame leida sellise optimumi siin, et punkt üks, üks süsteem, mis on lihtsasti hallatavad, kõik saavad sellest ühtemoodi aru, ja teha seda ka ühelt poolt õiglasemaks, tuua siis seda kindlustusperioodi nagu allapoole, et see rakenduks juba kuuest kuust, ja vaadata võib-olla jälle mingist teisest otsast, eks ole, kus me oleme liiga helded. Aga sellest me räägiks tulles fraktsioonidesse ja komisjonidesse sellega.

Nüüd see digiõppe küsimus, jah, käis eile komisjonist ka läbi. Pean tunnistama, et ühe ööga ma sellist head kõikehõlmavat lahendust ei oska välja pakkuda. Ma julgen tunnistada või kinnitada seda, et see probleem on nii-öelda radaril. Ühelt poolt on terve hulk digioskuste koolitusi sealsamas töötukassas, mis on ka päris hästi kasutatavad ja mida ei saa, eks ole, saab koolituskaardi alusel ka siis, sellisel juhul, kui sa ei ole tööd kaotanud, vaid valmistud ümberõppeks. Aga see tõepoolest kehtib nendele inimestele, kes on parasjagu tööjõuturul. Nüüd, nendele inimestele, kes on sealt lahkunud ja kellel on digioskuste probleeme – aga see ei puuduta üksnes vanemaealisi, eile ma näiteks olin õiguskantsleri büroos korraldatud puuetega inimeste erinevate esindusorganisatsioonide üritusel ja arutasime ka seal neid teemasid –, me tegelikult tahaks selle peale natukene mõelda ja siis mingi plaaniga välja tulla. Probleem on, katsume siis adresseerida.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ka mina puudutaksin tööturuteemasid. Ilmselgelt, majanduskasvu aluseks on ka motiveeritud ja õiglase palgaga töötaja. Ja kindlasti sellise õiglase palga saavutamisel üks minu arvates olulisemaid instrumente on kollektiivkokkulepped palgatingimustes ja töötingimustes, sektoriüleselt kokku leppida. Tegelikult ka õpetajate streik näitas seda meile väga hästi ja ka meditsiinitöötajate näide on siin suurepärane. Teatavasti on olemas Euroopa Liidu miinimumpalga direktiiv, mis kohustab meid ehk Eestit suurendama kollektiivlepingute kaetust 80%-ni, mis ühelt poolt tugevdab ametiühingute rolli ja teiselt poolt tugevdab tegelikult ka töökohal demokraatia küsimusi. Kas te saaksite natukene seda teemat avada, et mis tempoga me sinna suunas liigume ja milliseid tegevusi ministeerium siin ette näeb, et see direktiivi nõue oleks täidetud?

Jaa, oli see teema arutelul just möödunud nädalal ka kolmepoolsetel läbirääkimistel. Ega see ei ole sugugi mitte lihtne teema. Ja nagu elus ikka saavutab parima tulemuse siis, kui tekib mingi sihukene mõistlik tasakaalukoht. Ja ma pean tunnistama, et ma selles kontekstis – ma olen küll suur Euroopa Liidu poolehoidja –, aga ma selles kontekstis ei ole nagu väga kindel, et sealtpoolt ette antud sellised sihttasemed kuidagi asjale siin Eestis kasuks tuleks. Meil on oma töösuhete kultuur, mis minu arvates on iga aastaga järjest paranemas. Mul on nüüd väga praktiline kogemus läbi nende kolmepoolsete läbirääkimiste ja läbi töötukassa, kus tegelikult ju, noh, mitte nüüd päris iga nädal, aga üle nädala me erinevas kontekstis koos istume. Ja minu arust on Eesti töötajate esindusorganisatsioonid ühelt poolt ja tööandjate organisatsioonid jõudnud sellisele küpsuse tasemel, et tegelikult saadakse aru, et kasulik on jõuda kokkuleppele. Ja see on selline filosoofiline lähenemine, et me üritame samm-sammult seda tööd niimoodi teha, teinekord natukene tülitsedes ja vaieldes mingites küsimustes, aga liikuda selles suunas. 

Ja teiselt poolt ma saan ka aru sellest, et kollektiivlepingutel on, eks ole, oma selge roll ühiskonnas. Ja mida me siis, kui minna tehniliseks, siis tõepoolest, me oleme kokku leppinud selle, et me selle aasta jooksul siis paneme kokku selle plaani, kuidas edasi liikuda, ja käime sellel aastal veel toimuvatel kolmepoolsetel läbirääkimistel läbi, et mis see õige tasakaalukoht siis selles kontekstis on, nii et mõlemad pooled saaksid aru, et ühelt poolt liigutakse kuhugi, eks ole, aga teiselt poolt ei panda liigset survet tööandjatele. Eriti praeguses olukorras, kus nende esimene mure on oma ettevõtted taas kasvama saada.

Tanel Tein, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister? Mul on küsimus suurinvesteeringute toetuse kohta. Oma ettekandes mainisite, et teil on valitsuse plaan minna mingisuguste muutustega. Kas see olemasolev süsteem hästi ei tööta? Kas saate seda avada natuke, mis saama hakkab? Täna on EAS-i toetus vist 3 miljonit.

Tõepoolest, see see häda ongi. Me oleme aastate jooksul näinud, et need vahendid, mis praegu on sellesse tegevusse planeeritud, tegelikult ei too tulemust, kuigi just hiljuti oli ka üks positiivne näide. Üks tõesti kõrgtehnoloogiline ettevõte Eesti lennundussektoris, neile piisas 1,4 miljoni eurosest toetusest, et nad teeksid otsuse, et oma tegelikku tegevust Eestis laiendada. Aga see töötas ainult sellepärast, et nende suur baas on juba olemas. Kui seda poleks olnud, siis nad oleks liikunud kuhugi mujale, ja pakkumisi laua peal oli terve rida, alates Kaunasest ja lõpetades …….. ja veel mõningate kohtadega. See on nagu tavapraktika suurettevõtete puhul, et tegelikult nende eesmärk on teha selline tender, küsida erinevate sobivate lokatsioonide käest, mida te pakute. Me oleme siin natuke selles konkurentsis jalgu jäämas, meie süsteem ei ole olnud piisavalt stimuleeriv. Me oleme lootnud seni valdavalt Eesti üldisele heale majanduskeskkonnale, eks ole. Võib kritiseerida, ja alati on sel nagu mõtet, aga üleilmsetes maksureitingutes, mida need investorid oma otsuste tegemisel jälgivad, oleme me endiselt number üks, eks ole, ennekõike meie ettevõtete tulumaksurežiimist tingituna, mis seda kõike soosib. Aga sellest ei piisa. Need summad peavad olema stimuleerivamad ettevõtete jaoks. Head näited on meil laua peal õiglase ülemineku fondist, et kus siis esmakordselt need summad on märkimisväärselt suuremad olnud, ulatudes kuni 20 miljoni euroni. Seal on terve rida investeerimisotsuseid juba tehtud. Mõnest, eks ole, on siin avalikult räägitud, teistest on avalikult rääkida veel pisut vara. Aga me enam väga ei muretse selle pärast, et need paarsada miljonit eurot, mis seal ettevõtluse toetamiseks Ida-Virumaale suunati, jääks kasutamata suurel määral. Hoolimata keerulisest geostrateegilisest olukorrast see investeerimishuvi ettevõtjatel on, aga just tulenevalt sellest keerulisest olukorrast ja muutuvast majandusest ongi oluline nende toetusmeetmete tegelik tõhustamine. 

Meie eesmärk oleks see, et viia ta tegelikult, loodetavasti see pälvib valitsuse toetust, juhtumipõhiseks. Meil lihtsalt ei istu kuskil, piltlikult öeldes, EAS-i eelarvereal see summa, vaid me oleme põhimõtteliselt arvestanud, et valitsuse reservis võiks selliseid vahendeid olla. Kui tekivad tõsised suurinvesteeringud, kus selgelt analüüs näitab, et see toetus on olulise mõjuga nende otsuste tegemisel, siis me viime need projektid ühekaupa otsustamiseks. Ja me ei räägi siin, eks ole, selles mõttes kümnetest või sadadest projektidest. Me ei pea muretsema selle pärast, et valitsuse halduskoormus selle tõttu tõuseks. Aga loomulikult läheb iga sellise otsuse juurde tasuvusarvutus, eks ole, seal peab olema selge, et kui see investeering tehakse, siis millised kohustused võtab see ettevõte. Reeglina ei anta neid toetusi ettevõtetele, mis kuskilt äkki tekivad. Need on pikka aega turul tegutsenud ettevõtted. On selgelt võimalik välja arvutada või tekitada olukord, et me ei võta seda tehes selgeid riske, aga nähes neid prognoose, mida see ettevõte Eestis teha kavatseb, siis laekuv maksutulu peaks tegelikult selle toetuse tagasi tooma üsna kiiresti.

Rene Kokk, palun! 

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud minister! Te oma ettekandes ütlesite, et küberjulgeolek on üks Eesti konkurentsieeliseid. Kahjuks peab tõdema, et viimasel ajal on see kõikuma löönud. Kui me vaatame neid andmelekkeid, mis on olnud eelmisel aastal, kadusid ühed terviseandmed ära ühes ettevõttes, päris suur hulk, viimased asjad siin Apotheka valguses, pluss meie eksamisüsteemi kokkukukkumine, siis meil on ikkagi murekohtasid päris hulga. Ja teine küsimus, mis on, näiteks maaelusektor on väga hädas sellega, et uued andmebaasid ei ühildu. Põllumehed ütlevad, et nad peavad kogu aeg järjest rohkem tegelema bürokraatiaga, sisestama samu andmeid erinevatesse andmebaasidesse. Ma küsin, kas te olete kursis selle problemaatikaga ja milliseid samme on plaanis ette võtta selleks reaalselt, et andmeturvalisust suurendada ja bürokraatiat vähendada meie ettevõtjatele?

Tänan küsimuse eest. Tõepoolest, olulised teemad. Võib-olla alustaksin äraspidiselt, positiivse poole pealt. Kuigi meil on tõepoolest probleeme, siis meil on neid probleeme vähem kui teistel ja see tõepoolest annab … Ma olen ise rääkinud terve rea ettevõtjatega, kes on oma investeeringuid Eestisse planeerinud, just ennekõike tehnoloogiasektoris ja tootmise poole pealt, sest ka seal on küberturve muutunud järjest olulisemaks, kuna kõik need targad masinad on tegelikult selle …… asjade internetiga ühendatud. Nad tunnevad, et neil on siin olemas tugisüsteem vähemalt sellel tasemel, et on võimalik rääkida spetsialistidega, kelle käest saab nõu küsida ja keda vajadusel palgata. Seda nagu erasektori poole pealt. 

Riigi poole pealt, me seisame päris tugevalt. Ma toon sellise näite, et neli nädalat tagasi toimus Eesti ajaloo suurim küberrünnak. Nädalavahetusel, laupäeval nelja tunni jooksul kolm miljardit päringut, võeti sihtmärgiks selgelt Eesti riigi domeeni osised, politsei, maksuamet, ja esitati tehnoloogilises keeles DDoS-rünne või denial-of-service-rünne. Eesmärk on see, et uputada see süsteem vaenulike päringutega üle, nii et ta lihtsalt jookseb kokku, eks ole, ei ole suuteline vastama, et mingid teenused on nagu maas. Ja me selle keerulise sõja võitsime. Ja nädal hiljem toimus see Luksemburgis ja nemad suutsid seda tõrjuda ennekõike meie inimeste abiga. Meil on piisavalt palju häid spetsialiste, kes on saanud siin aegade jooksul korraliku praktilise koolituse. 

Mis muidugi ei tähenda, et sellega ei peaks tegelema. Ja see näide siin, viidates näiteks Apothekale, eks ole, et me näeme seda igapäevaselt ja kõik see info loomulikult ei ole avalik. Ja ta ei ole avalik sellel põhjusel, et iga avalik info selles kontekstis on ka info meie vastasele. Aga me näeme nende rünnakute intensiivistumist või need inimesed, kes seda igapäevaselt jälgivad, see töö tundub olevat süsteemne ja kantud mingitest kaugeleulatuvatest eesmärkidest. Ja siin tõepoolest on päris tõsised väljakutsed. 

Eesti riigi poole pealt, ütleme, et me lühidalt kokku võttes riigina seisame veel päris hästi ja arendame neid oskusi. Me oleme päris heas koostöös nende ettevõtetega, keda me nimetame elutähtsate teenuste osutajateks. Need on energeetikaettevõtted, meie meditsiinisektor, eks ole, haiglad ja telekomiettevõtted. Päris hea näide oli siin, hiljuti selle kaabli ja gaasitoru, eks, ründe või kokkukukkumise intsidendi tagajärjel me nägime, et see ökosüsteem või kogukond töötab päris hästi koos. Aga probleem hakkab tekkima ennekõike nendes valdkondades, mis tegelikult ei ole elutähtsa teenuse osutajad, näiteks seesama konkreetne apteegikett. Ja siin me saame anda ainult soovitusi. 

Eesti oma nendele elutähtsate teenuste osutajatele saab kehtestada nõudeid. Ka neil on nende nõuetega jälle omaette küsimus, eks ole. Üks osa nendest on toiduainete tööstus. See küsimuse teine osa, eks ole, siin ongi sihuke jällegi keeruline tasakaalu leidmise koht, eks ole. Me nagu saame aru, et toiduainete tööstus on osa elutähtsast teenusest. Kui me paneme neile kohustusi eks ole, siis jälle küsimus, millisel määral riik toetab seda või koolitab ja milline hulk kohustustest langeb sellele ettevõttele endale. Seal on protsessid, mis parasjagu käivad. 

Aga siis on terve suur sfäär ettevõtteid ehk valdav osa majandusest, mis on väljaspool seda, ja seal saab anda ainult soovitusi. Meil on Eesti infoturbestandard olemas, mis on maailma tipptasemel, mille võib-olla eelis teiste ees ongi see, et ta on suhteliselt värskelt tehtud, on suhteliselt lihtsalt ja loogiliselt rakendatav. Ka seda tööd siis nüüd riigi poolt tehakse, kutsutakse üles ettevõtteid jälgima vähemalt seda infost infoturbestandardi selliseid nii-öelda miinimumnõudeid. See juba tegelikult vähendab märkimisväärselt seda riski, et need andmed saadakse kätte. Aga see on … Lõpetuseks tuleb tunnistada, et see on nagu võitlus, mis kogu aeg käib. Ja mida ma julgen kinnitada, on see, et inimesed, kes sellega tegelevad, kindlasti ei maga. 

Nüüd teine pool, mis puudutab seda, tegelikult seesama küsimus, mille te tõstatasite, on andmete üks kord esitamise printsiibi küsimus. On tõesti isegi piinlik tõdeda, aga see tegelikult töötab meil ainult osaliselt. Ja see on valdkond, millele ma tahaks panna nii palju rõhku, kui vähegi võimalik on. Lisaks sellele personaalse riigi valgele raamatule, mis annab sellise üldise mõtteviisi või suuna, kuidas me peaksime digiteenuseid mõistlikult arendama, kasutades kaasaegseid tehnoloogiaid, on terve rida selliseid tehnilisi dokumente, mis seda realiseerida aitavad. Ja üks, mis neist on värskelt kokku pandud, on AI ja andmemajanduse vastav dokument. See tõepoolest on selline 70 lehekülje pikkune tehniline dokument, mis on vajalik selleks, et me tegelikult teeksime selles valdkonnas õigeid otsuseid. 

Ja nüüd, olles selle läbi mõtestanud, tuleb hakata astuma samme. Üks esimesi asju, mida me tahame teha, on Eesti andmekogude audit. Andmevaldajaid on Eestis terve suur hulk. See kõik on ka reguleeritud, aga regulatsioonidele ei järgne sanktsioone. Ja me peame tunnistama, et Riigi Infosüsteemi Ametis, kes tegelikult peab seda registrit, eks ole, me ei oma täielikku ülevaadet, milliseid andmeid kogutakse ja mis eesmärkidel. Ja selle aasta jooksul kindlasti tahame selle pildi, niipalju kui meie võimuses on, nagu ette saada ja siis ühekaupa hakata nende andmekogudega nagu läbi rääkima, kes on teiste ministeeriumide või allasutuste all, et nad tõepoolest oma andmekogud korda teeksid. See, kui meil tekib tervikpilt, on esimene samm selleks, eks ole, et me ei dubleeriks andmete korjamist.

Tõnis Lukas, palun! 

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister, aitäh hoogsa ja põhjaliku ettekande eest! Oli mitmeid huvitavaid teemasid, aga küsin selle kohta, mis mul teie tegevuses kõige hämaramaks jääb. Hämaramaks, ma ütlesin, jah. Nimelt tingimustes, kus me ei ole praegu suutnud integreerida päris suurt osa ei keeleliselt ega mentaalselt siin elavaid inimesi, soovite te sisserände piirarvu tõsta, kusjuures meil on sisserände piirarvus 13 liiki erandit niikuinii. See piirarv puudutab kolmandaid riike, aga tegelikult miljard – Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, veel mitmed riigid – on sellest vabastatud: iduettevõtteid, kasvuettevõtted, IT-ettevõtted. Kirjeldasite sektorit, kus on vaja tippspetsialiste. Meil on tippspetsialistid vabastatud kvoodi alt, kui nad saavad vähemalt 1,5-kordset palka. Sisuliselt tahate sisserände piirnormi tõstmisega tuua sisse odavat tööjõudu. Miks seda vaja on? Need ei ole ju tippspetsialistid, see on odav tööjõud. Kas Eesti vajab seda tõesti?

Ma ei tea, ma ei taha, vabandust, kuidagi nagu patroneeriv olla, aga ma arvan, et kõige parema vastuse sellele annavad ettevõtted ise. Siit mitte väga kaugel paiknevad kaks esindusorganisatsiooni: Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, väga väärika ajalooga ja sisuliselt toimetav organisatsioon, samamoodi Eesti tööandjate katusorganisatsioon. Ma soovitaksin nendega rääkida ja nende argumentatsioon ära kuulata. Aga lühidalt kokku võttes veel kord, me ei räägi siin ainult doktorikraadiga inimestest, kes on puudu. Puudu on tegelikult ka praktilist tööd tegevatest inimestest. Lihtne näide on kas või kvalifitseeritud keevitajad. Kui nüüd teiselt poolt nende inimestega rääkida, nende Eesti ettevõtjatega, siis nad kinnitavad teile, et kellegi eesmärk ei ole tuua siia mingeid juhuslikke inimesi kolmeks kuuks midagi korjama ja siis öelda, et nüüd on see põld ära klaaritud, vaadake ise, kuidas hakkama saate. Loomulikult me räägime ikkagi nendest inimestest – ja ma olen täiesti kindel, et Eesti ettevõtjad selles kontekstis on vastutustundlikud –, keda neil päriselt vaja on. Nad võivad teile sektor sektori kaupa selgitada, kes need täpsemalt on. Ma arvan, see oleks selline, te saaksite parema vastuse kui mult, aga me nagu ei ime seda vajadust lihtsalt pastakast välja, et midagi teha.

Anti Allas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Suheldes ettevõtjatega kirjeldavad nad praegust Eesti majanduslikku madalseis umbes järgnevalt, et lisaks negatiivsetele reaalmajanduslikele põhjustele ütlevad nad, et kuidagi motivatsioon on maas. Näiteks teede valdkonnas tegutsevad ettevõtted küsivad, miks riik vähendab keerulisel ajal teedesse suunatud investeeringuid isegi kriitilisest piirist poole võrra allapoole, et nad oleks nagu oodanud kontratsüklilist käitumist või vähemalt stabiilset rahastamist. Kuidas teie seda kommenteerite ja kas riigil on plaanis lähiajal mingeid kiireid kontratsüklilisi riigipoolseid investeeringuid majandusse suunata, et olukorda parandada?

Jah, väga põhjendatud küsimus, ja nii ta on, et on sektoreid, kus ettevõtjad on vägagi enesekindlad, ja on sektoreid, kus see enesekindlus on kadunud. Aga minu aus vastus sellele on see, et mul ministrina, kelle tiitlis esineb sõna "majandus", siis ma loomulikult põhimõtteliselt toetan seda, et me peaksime mõtlema pisut rohkem investeeringutele, mis tegelikult tõepoolest niimoodi kontratsükliliselt nagu toimivad. Me ei ole jõudnud selles valitsuses konsensusele, et läheks selles eelarvetsüklis uuele ringile.

Yoko Alender, palun! 

Aitäh, austatud esimees! Hea minister, aitäh ettekande eest ja hea töö eest! On fakt, et tänapäeval on nii-öelda uue tööstuse aluseks ka puhta energia olemasolu ja korrelatsioon energia efektiivse elektritarbimise, tootlikkuse ja heaolu vahel. Ja ettevõtjad on hiljuti energeetikakonverentsidel kinnitanud, et meil on vaja investeeringuid puhtasse energiasse. Taavi Madiberk tõi sihiks tarbimisele 20 teravatt-tundi selles ajaraamis, millest me räägime. Millist sihti minister näeb ja kuidas me saame või õigemini, kuidas saate teie ministeeriumi poolelt kaasa aidata, et need uued tööstused tõesti meile tuleks ja tootlikkus seal oleks kõrge ja energia, mida nad kasutavad, puhas?

Tänan küsimuse eest! Ma olemuslikult jagan seda mõtteviisi ja minu arvates see on üks selliseid häid näiteid, kuidas see ministeeriumidevaheline koostöö võiks toimida. Pean ausalt tunnistama, et minu eesmärk sellesse ametisse asudes ei olnud teha dokumenti, mille nimi on majandusplaan. Me kõik tegelikult teame, et majandus on oluliselt komplitseeritum organism kui see, mida selles konkreetses ministeeriumis või tema allasutustes tehakse. Ja ka selles majandusplaanis on välja toodud see, et see saab olla … Me toome seal või ma olen sellises kommunikatiivses retoorikas, aga mitte ainult retoorikas tahtnud öelda, et majanduse konkurentsivõime küsimus on sama oluline kui riigikaitseline küsimus. See päriselt on niimoodi. Kui me majandust ei kasvata, siis meie maksutulud ei tõuse, siis meil ei ole võimalik kaitsta oma riiki adekvaatselt ega õpetajatele, päästjatele või kellele iganes väärikat palka maksta. Aga me siiski pisut ignoreerime seda küsimust, majanduse konkurentsivõimet, seni on ta lihtsalt niisama kasvanud. Kasvanud on ennekõike selle tõttu, et meil on olnud terve hulk konkurentsieeliseid, aga see konvergents on ära toimunud. See on umbes sama, mida Taavi Madiberk, eks ole, tark inimene ja praktikas ennast tõestanud suurettevõtja, on esile toonud. Aga küsimus on tegelikult sellessamas tasakaalu leidmises. Me saame aru, et me peame seda stimuleerima. Ja tulles tagasi selle näite juurde, et Kliimaministeeriumi energeetikute vaade kuni selle suveni oli selline, nagu neil võib-olla peabki olema, nemad vaatasid Eesti energiajulgeolekut, aga pigem mitte seda, et milliseid tingimusi me peame looma selleks, et majandus saaks kasvada, eriti nagu keskkonnasäästlikus roheenergiat tarbivas sektoris, mis ilmselgelt on tulevik. Ja me jõudsime suve jooksul ühisele arusaamale, et nii see on ja seda ambitsiooni tõsteti. Nüüd, kas see on 12, nagu praegu tundub, et see kokkulepe on, või 20, see on juba palju keerulisem küsimus. Ja me tegelikult olemegi seisus, kui Kliimaministeerium võib öelda, et meie oleme oma töö ära teinud, me tõstsime selle ambitsiooni, loomulikult selle nagu praktikas realiseerimine on ka terve hulk tööd, aga ambitsiooni on tõstetud ja nüüd tuleb tegelikult see portfell täis müüa. Ja see on see, mida Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ja tema allasutused teevad. Me tõepoolest keskendume sellele, et teha nagu maksimaalne jõupingutus, mida riik saab teha koordineeritult nii majandusministeeriumi, Välisministeeriumi, Kliimaministeeriumi ja ka mõningate teistega, et meil tekiks selline, piltlikult öeldes, häbenemata jõupingutus Eesti kui investeerimiskeskkonna mahamüümisel. Me seda ka oleme teinud, seda tööd nagu pisut hillitsetult, tahaks siin nagu gaasi juurde panna. Ja tõepoolest on praktilistest sammudest tehtud ka üks valitsuskomisjon, mis alati tekitavad humoristidel võimalust aasida, aga selle, mille nimi on Eesti majanduse strateegilise konkurentsivõime tõstmise valitsuskomisjon, selle töö on käima läinud ja seal me koordineerimegi näiteks projekte, mille nimi on rohekoridor, et kiirendada neid investeeringuid, ja teiselt poolt koordineerida oma jõupingutusi, et Eesti ettevõtteid aidata nii palju kui võimalik uutele turgudele. 

Karmen Joller, palun!

Aitäh huvitava ülevaate eest! Minul on pigem selline kommentaar või mõte, mida eile komisjonis ei jõudnud välja öelda. Eestis on teadlased hädas sellega, et meie andmekaitse on ääretult tugev või selline väga kaitsev inimese suhtes, mis tegelikult mitte ei sega ainult teadlasi, vaid siin on ka olnud juttu, et tegelikult riiki, kus me ei saa sageli kasutada andmeid üheks või teiseks otstarbeks või ristkasutada. On olemas elundidoonorlus, kas me ei võiks hakata kaaluma ka sellist asja välja töötama nagu andmedoonorlus ehk et ma annan nõusoleku teatud eesmärkidel oma teatud andmete kasutamiseks. See võib-olla natukene aitaks lihtsustada. Loomulikult andmete kaitse on ülimalt tähtis, aga minul isiklikult näiteks ei oleks midagi selle vastu, kui näiteks mu terviseandmeid või mingeid statistilisi muid andmeid kasutataks teaduslikel eesmärkidel.

Jaa, see on väga põnev teema. Ma arvan, et Eestil on siin suur konkurentsieelis, nüüd on küsimus, kas me suudame selle ära kasutada. Konkurentsieelis nagu mitmes mõttes. See on lihtsalt fakt, et ei ole ühtegi teist riiki maailmas, kus terviseandmed oleksid nii digitaliseeritud kui meil, seda ühelt poolt. Ja teiselt poolt me näeme, kuhu kaasaegne meditsiin areneb ja mida on seal võimalik nagu andmepõhiselt teha ehk see nii-öelda personaalmeditsiini pool. Ja kui me need andmed saame õigesti kasutusse erinevate andmekogude hoidjate poolt, siis tõepoolest on seal suur perspektiiv reformida Eesti tervishoiusüsteemi, et minna tegelikult selles suunas jõuliselt edasi, mis eesmärk peaks olema, et meditsiin on ennekõike ennetav, siis enne kui inimesed jõuavad nende tohutult vastikute ja kulukate krooniliste haigusteni, et seal on sekkumismeetodeid. Ja see nii-öelda andmetel põhinev personaalmeditsiini diagnostikapool kõik võimaldab seda. See on üks asi ja üks pool sellest. Teine pool on see, et loomulikult saab sellest teha ka päris hea ekspordiartikli, et me saame luua keskkonna, kui me otsime neid uusi sektoreid, kus oleks võimalik eksponentsiaalne kasv. Et meditsiini valdkond, biomeditsiin, personaalne meditsiin, see kõik on võimalik selline kombinatsioon.

Kas see ülesanne on lihtne? Loomulikult mitte. Aga ma toon lihtsa näite minemata kogu sellesse keerukus, mis väärib omaette konverentsi või seminari. Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas on selline ettevõte, mille nimi on aktsiaselts Metrosert, mis tegeleb valdavalt metronoomikaga, aga see tundus olevat sobiv keha selleks, et arendada seal ka muud, toetada muud innovatsiooni, ja sinna juurde me olemegi teinud rakendusuuringute keskuse, mis aitab teadusest nagu teha toodet Eesti ettevõtjatel. Ja loomulikult ei ole see kogu see spekter, eks ole, selles ei suuda lihtsalt keegi adekvaatset kvalifitseeritud nõu anda. Seal on valitud kuus suunda välja, kus meil on need pädevused, ja üks nendest, millega praegu juba ka kõige intensiivsemalt töö käib, on terviseandmete poole. Nii et me tahaks olla see seal, eks ole, kes toob esile selle majandusliku poole sellest, aga kuna on tegemist riigile kuuluva organisatsiooniga, siis luua, võib-olla sinna on lihtsam luua seda platvormi, mis toob need andmed kokku. Ma olen rääkinud sellest ka terviseminister Riina Sikkutiga, et teine suur plokk ja ennekõike sõltub see neist. Aga Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt me selgelt näeme perspektiivi, mitmes mõttes. Me selgelt oleme valmis koostööks. Aga see ei ole lihtne ülesanne, sest me teame, et inimeste teadlikkus oma andmete delikaatsusest üsna kasvab ja terviseandmed kindlasti on neist need kõige delikaatsemad andmed. Siin saab tegelikult edasi liikuda ainult niimoodi samm-sammult, et me ei kaota selles protsessis usaldust. Ja see tingib selle, et tormata ei saa. Aga liikuda tuleb.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kuulasin huviga teie ettekannet arengustrateegiast, riigi pikaajalisest arengustrateegiast "Eesti 2035". Kahjuks pean ütlema, et peale selliste kõlavate loosungite, nagu peame tegema, peame looma, tõstame latti, paneme gaasi juurde, teeme maksimaalse jõupingutuse, ma midagi sealt ei kuulnud. Kuidas valitsuse maksutõusude poliitika aitab juba kaks aastat languses olevat majandust turgutada? Seda tahaks kuulda.

Ütleme nii, et fiskaalpoliitika ei ole midagi, mida teeb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, siin ma saan anda sellise oma vaate asjale. Pigem loomulikult on see üldteada makromajanduslik tõde, et tõusev maksukoormus, eriti, mis puudutab ettevõtjaid, sellistes keerulistes majandusoludes ei ole hea. Aga teiselt poolt, kui me vaatame otsa selle riigi vajadustele, ma ei taha siin minna sellesse diskussiooni, mida siin on juba mõnda aega peetud, eks ole, millise valitsuse ajal täpselt ülemääraselt laenu võeti ja millised otsused olid mõistlikud ja milliseid mitte. Selge on see, et kui me vaatame riigieelarve seisu ja seda, mida me kõike peame tegema, eks ole, siis ei ole ka pääsu maksutõusudest antud kontekstis. Mina näen oma tööna seda selles ministeeriumis, et me looksime soodsa keskkonna majanduskasvuks. Kas see töö on resultatiivne või mitte? Teie arvates ei ole, mina arvan, et on. Eks ajalugu ole siin lõpuks näitaja, kas see toimib või ei toimi. 

Ma tunnetan selgelt ka seda, et me ei ole selles jõupingutuses üksi. Ka sedasama majandusplaani läbi rääkides tegelikult ju olemuslikult on tegemist soovide nimekirjaga. Soovide nimekiri on lihtsalt nagu värskelt läbi käidud ja seal on kirjas see, mida riik on senimaani teadnud. Seal on kasutatud Eesti ettevõtjate ja ettevõtlusorganisatsioonide ka praegusi värskelt üle käidud soove ja tuleb neid otsast jõudumööda täitma hakata. Me päriselt tegeleme sellega. Ma hea meelega tulen majanduskomisjoni. See plaan on suhteliselt värskelt sündinud, andes esmalt selle suure raami ja edasiliikumise suuna. Ma hea meelega tulen majanduskomisjoni, räägin pikemalt, mida me praktiliselt teeme.

Priit Lomp, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tööjõu tootlikkuse kasvatamine 110%-ni Euroopa Liidu keskmisest sõltub paljuski sellest, kuidas läheb Eesti tööstusel lähiaastatel. Ettevõtjate ja teadlaste kriitika on olnud, et riigi tähelepanu ei ole piisav, ministeerium tegelikult ei tea, mida tööstus vajab. Kas te näete lähiaastatel lisaks mainitud rohelistele koridoridele või investeeringute toetusmeetmetele või paar markeeringut, mis veel läbi käis, ka ministrina, et ametkonna sees oleks tarvis mingisugust vastutust ümber jagada? Näiteks ühe ideena on välja pakutud tööstusala asekantsleri koha loomist ja muud sellist. Kas te näete mingit sellist vastutust jagavat meedet ka enda haldusalasse?

Kui küsimus on selles, et kas adutakse, millised on Eesti tööstuse probleemid, siis loomulikult adutakse. Oleks sellele sellised kiired lahendused, oleks ju tore, eks ole, aga tegelikult ei ole. Aga see ei tähenda, et teemaga ei peaks tegelema. Tooksin siin veel, kui nii-öelda praktilisest elust näiteid tuua, et lisaks rakendusuuringute keskusele, mis nüüd hooga tegutsema hakkab, on meil juba mõnda aega toiminud selline meede, mille nimi on rakendusuuringute programm, kus me tegelikult nii Euroopa Liidu rahast kui ka Eesti riigi vahenditest toetame neid ettevõtjaid, kellel on just kõrge lisandväärtusega tootmises omad plaanid, selleks et neid rakendada, neid edasi viia, selle kaudu tegelikult stimuleerida nende enda investeeringuid sellesse teadus- ja arendustegevusse. Just värskelt võtsime ette, kaks vooru on läbi viidud. Värskelt võtsime pildi ette, need taotlusvoorud on mitmekordselt üle märgitud. Seal on ülikvaliteetseid projekte. Pigem me vaatame siis selles suunas, et kuidas oleks võimalik sellesse rakendusuuringute programmi raha juurde tuua, selleks et seda kõrge lisandväärtusega tootmist sünniks. 

Jah, ja nüüd, mis puudutab seda teist küsimust, et kas ühe ametniku juurde lisamine kuidagi teeb seda selgust juurde, ma arvan, et häid inimesi on alati juurde vaja. See konkurss, mis puudutab … Vastav inimene, kes seda tegevust ministeeriumis koordineerib, selline ametipost on olemas. Eelmine inimene sealt lahkus teatud põhjustel, millesse ma siin ei lasku. Konkurss käib, nii et ootame seda väga, et sinna tuleks pädev spetsialist ja energiaga inimene seda sektorit nagu eest vedama. 

Aga mis puudutab asekantslerit, siis asekantsler on Eesti avaliku halduse süsteemis väga selgelt defineeritud tippjuhi rolliga inimene. Asekantsleril on mõte sellisel juhul, kui ta on juht, kui ta juhib ja tal on juhtida, eks ole, mitmeid osakondi. Me, vastupidi, tõstsime seal kaks asekantsleri kohta kokku, et see tegevus oleks ettevõtluse ja majanduse poole pealt koordineeritum ja paremini juhitud.

Lauri Laats, palun! 

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma vaatasin just üle Rahandusministeeriumi kevadstsenaariumi majanduse osas. Ja nii nagu tavapäraselt on olnud, on nad välja toonud stsenaariumi, mis on RES-i järgi väljatoodud prognoositud stsenaarium, ja noh, riskistsenaarium ehk siis nii-öelda positiivne pilt ja negatiivne pilt. Nüüd ma saan aru, et te tulite Riigikogu ette nii-öelda soovide nimekirjaga, nii nagu te väljendasite ennast. Kas te olete selle soovide nimekirja, kui me räägime erinevatest stsenaariumidest, siis pannud ta kategooriasse väga positiivse stsenaariumi korral, mõõduka stsenaariumi korral või siis on ta konservatiivne või ta on väga positiivne stsenaarium teie arust? Kuidas te olete sellise nii-öelda praegu arvamuse kokku pannud, millest te olete lähtunud selle stsenaariumi kokkupanemisel, kui me ka räägime sellest, et näiteks SKP kasv 12 aasta jooksul kahekordistub teie stsenaariumi alusel?

Tänan, hea küsimus. Jah, tõepoolest, selles majandusplaanis, mis on avalik dokument nii internetis, hüpertekstina lihtsalt loetav, kui ka sellises kujundatud kombel, seal see nimekiri on kirjas, mida me peaksime kõik tegema. Seda on päris palju, seda kõike kaugeltki ei tee Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Selle eesmärk ongi see, et tegelikult veel kord ära fikseerida ja järjest rohkem teistega koostööd tegema hakata. Mingeid näiteid ma siin tõin, kus on positiivseid arenguid. Rohekoridoriga töötame koos Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga, tööjõuvajaduste adresseerimisel koos haridusministeeriumiga ja energeetikaküsimustes Kliimaministeeriumiga. Nii ta peaks edasi liikuma. Iga selle soovi taha me tahame saada ka reaalse realiseerumistähtaja. See ei ole midagi, mida on võimalik ühe aastaga realiseerida. See on see üldine printsiip, kuidas me seda menetleme. 

Mis nüüd puudutab … Ja siit ma tahtsingi jõuda selleni, et see dokument tegelikult ei ole nii-öelda kivisse raiutud. See, milliseid tegevusi millise intensiivsusega teha, kuhu rohkem üritada rõhku panna, kuhu üritada rohkem ressurssi saada, see on ka tegelikult töö, mida me veel selle aasta jooksul teeme. Ka hea meelega tuleks seda tutvustama, kui see valmis on. See eesmärk 2035. aastaks kahekordseks, eks ta on, ütleme niimoodi, ambitsioonikas ja suhtumisi sellesse on seinast seina. On majandusanalüütikuid, kes ütlevad, et see kindlasti ei ole realiseeritav, ja on majandusanalüütikuid, ja kõik nad on tõsiselt võetavad inimesed, kes ütlevad, et kuulge, sõbrad, et see eesmärk on ju isetäituv, kui me vaatame ajaloole tagasi ja sellele, milline areng võiks olla, juhul loomulikult kui geopoliitikas, eks ole, see kõik veel ei komplitseeru. 

Aga, mida me tegelikult tahaks teha, tõepoolest teha see arvutus lihtsalt sellisest loosunglikust üleskutsest üsnagi tehniliseks. Majandust on võimalik struktureerida mitut pidi. Üks võimalik lähenemine on ta jagada 16 sektoriks, neid ma siin ette lugema ei hakka. Me tegelikult liigume sektor sektori kaupa, vaatame, mis on tema panus praegu Eesti SKP-sse, palju seal genereeritakse lisandväärtust ja milline võiks olla tema roll 2035. aastal ja leida sealt sellised kohad üles, kus tegelikult see nii-öelda pisut suurem arenguhüpe on võimalik, kui tavapäraselt prognoosida on võimalik. 

Üks näide, käisin just läbi kõik, mis on seotud terviseandmete, personaalse meditsiini ja sellega, aga üritaks sealt leida veel selliseid sektoreid, mis siis on need kasvukohad, ja teised on sellised stabiilsuse tootjad. Nii et me tahaks, see arvutus ei ole valmis, aga me tahaks saada sellise korraliku mudeli ka sinna kõrvale, mis omakorda aitab vastata küsimusele, et kui me rakendusuuringute programmis näiteks järgmisel aastal seame sihte, kuhu suunda siis need toetused võiksid minna, millised ettevõtted võiksid kvalifitseeruda, siis oleks võimalik, eks ole, ka tegelikult teaduspõhiselt anda neid hinnanguid või mudelipõhiselt, mis on mõistlik ja kus võib-olla tuleks tagasi tõmmata. 

Igor Taro, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Kõigepealt suur tänu selle motiveeriva soovide nimekirja eest. Kindlasti innustume sellest, et meil on väga palju teha. Hästi huvitav on siin pealinnas kuulata arutelusid tehnoloogiatest, tehisintellektist ja sellistest ägedatest teemadest. Minu küsimus on praktilisemat laadi. Mina tulen sellisest kohast nagu Kagu-Eesti ja kui ma käin näiteks erinevates külades Pukal, Haanjas, Lintes, Saatses, siis seal on inimestel hoopis teistmoodi mure: kuidas saada selline internet, et pidada maha lihtsalt üks tavaline veebikoosolek video teel ja teha kaugtööd, rääkimata sellest, et korraldada mõni andmemahukam ettevõte. Millal me ükskord selle internetiühenduse nii kaugele saame, et kõigis Eestimaa paigus on see inimõigus kõigile inimestele tagatud?

Aitäh küsimuse eest! See vääriks sihukest omaette seminari, nagu terviseandmete seminar on, aga ega lihtne vastus on ju see, et oleks vaid raha, küll siis teeks. Aga siin on jällegi küsimus sellise optimaalse tasakaalu leidmises. Paralleelselt on nagu töös kaks protsessi, mis seda mõjutavad. Üks on see, et jällegi koostöös Kliimaministeeriumiga, kes tegelikult juhib ka seda, mis toimub Eesti transpordis ja maanteel ja üldse liikumistaristul, me oleme jõudmas ühisele kokkuleppele, et kuidas tulevikus taristuobjekte ehitades sinna juba installeeritakse vajalik või eelinstalleeritakse vajalik tehnoloogia ja kaablite ja muu taolise paigaldamiseks vajalik infrastruktuur, et me lihtsalt suudaksime odavamalt ehitada kiireid ühendusi. Mõneti üllataval kombel, eks ole, senimaani me seda kokku leppida suutnud ei ole, aga nüüd tundub, et suudame. Ja see puudutab ka tegelikult mobiilimastide ehitamist, eks ole, mitte ainult maa-alust infrastruktuuri, vaid ka mobiili- või üldse sidetaristu maapealse osa ehitamist. See on üks meetod, kuidas võiks jõuda selleni, et ta natukene pikemas perspektiivis on lihtsamini, odavamini välja arendatud. 

Teine probleem on selles, mis on lihtsalt jälle ilmse nagu konstateerimine, et Eesti paraku on üsna suur riik oma elanikkonna kohta. See hajaasustus, loomulikult on võimalik igale poole jõuda, aga märkimisväärsete kuludega. Viimane hinnang, et me saavutaksime selle peaaegu sajaprotsendilise katvuse, mis eesmärgina ei ole väga hea, selgelt päris 100% kunagi ei tule, aga 99, kui me tahaksime selleni jõuda, siis investeeringu suurusjärk on 200 miljonit nagu peale selle. Praegu sellist raha kuskilt võtta ei ole. Küll aga me oleme kohtunud korduvalt ka Eesti suuremate telekomiettevõtetega, et arutada välja, mis võiks olla vähemalt lähematel aastatel see optimaalne mudel, kus me kasutaksime nii seda maa-alust või kaablipõhist infrastruktuuri kui tegelikult mingitesse kriitilistesse kohtadesse püstitataks maksumaksja raha eest ühiskasutatavaid torne, kuhu on võimalik kas mobiilside või mõne muu side seadmeid paigaldada. Selline on see hetkeseis. Ühesõnaga lühidalt kokku võttes, probleem on teadvustatud. Kui sa küsid, kas 2027. aastaks on 100% katvus, siis vastus on ei.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Me teame juba pikka aega, et elukeskkonna lahutamatuks osaks on töökoht. Ometi oleme jõudnud tegelikult sinna, kus töökohad on ja töökäsi ei ole ja neid tuleb tuua kuskilt mujalt sisse, sellepärast et meie elanikkond on koondunud teatud piirkondadesse. Ja nii lihtsalt on. Minu küsimus tulebki sellest, et see regionaalne lähenemine, see konkurentsieelis teatud piirkondades on üliolulise tähendusega ja minu meelest Eesti riik tuleb appi piirkondadele ainult siis, kui on vaja mingi planeeringulahendus ellu viia, on see mingi riigi huvi realiseerimine. Täna me oleme jõudnud sinnamaani, kus me ütleme, et ka taastuvenergia tootmine on riigi kõrgendatud avalik huvi, aga samas ma ei ole kordagi kuulnud sellest, et valitsus oleks teinud ühe väljasõidu näiteks Pärnumaale ja rääkinud sellest, et vaadake, teie selline piirkond, kus energiat tuleb toota, aga mida te tahate vastu saada, et see kõik siia tuleks. Miks see nii on?

Jah, hea küsimus. Mul ei ole sellele head vastust. Selle aasta jooksul, mis mul on au seda ametit pidada olnud, ma pean tunnistama, et mul ei ole see selles mõttes nagu pähe tulnud, et ma olen katsunud sõita ise nii palju kui võimalik ja saada aru, mida Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium ja tema allasutused saavad teha. Aga tundub vägagi mõistliku mõttena, võtan selle siit kaasa ja teen kolleegidele sellise ettepaneku.

Toomas Uibo, palun!

Aitäh, hea koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Ettevõtjad on juba tegelikult aastaid olnud päris kriitilised erinevate valitsuste ja ka selle valitsuse majanduspoliitika osas. Nüüd, kus uus majandusplaan on välja toodud teie poolt, kuidas needsamad ettevõtjad on sellesse suhtunud? Mis on nende tänane tagasiside sellele väga ambitsioonikale plaanile?

Nagu ikka, ma arvan, suhtumisi on seinast seina ja see on tore, et meil on vaba maa ja inimesed saavad arvata, mida nad tahavad. Pigem ma ütleksin, et need esimesed kohtumised … Isegi vale on öelda, et esimesed kohtumised. Terve hulk kohtumisi, mis on toimunud selle ettevalmistamisel ja pärast selle raamistiku tutvustamisel, on mulle andnud siiralt indu sellega edasi toimetada. Ja mitte üksi ei ole ju oluline see, et ühel konkreetsel isikul, Tiit Riisalol on see ind olemas. Oluline on see, et need inimesed, kes töötavad avalikus sektoris selles valdkonnas, mida mul on au juhtida, võtavad seda kõike tõsiselt. Nad saavad aru, et see on oluline, mida nad teevad, ja et meil tegelikult ei ole teisi valikuid kui selle majanduse konkurentsivõime küsimusega tegeleda. See on mõneti võib-olla mitte väga tänuväärne tegevus, aga see selleks. Jõuda siin ühel hetkel tõdemuseni, et me olemegi kõik ära teinud, on sisuliselt võimatu. Aga see ei tähenda, et ei peaks tegelema. 

Mul on hea meel selle üle, et järjest rohkem kolleege tuleb sellega kaasa. Ma olen siin terve rea näiteid toonud, kus väga pikalt paluma ei pea, et teeme koos. Paljudes kohtades saab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium olla pigem, eks ole, arvepidaja. Me kindlasti teeme oma osa rehkendusest nii hästi kui suudame. Ennekõike puudutab see digitehnoloogiate arengut ja nende abil tõesti teenuste ehitamist, mis teeks ettevõtjate on lihtsam, aga on terve rida valdkondi, kus see niimoodi ei ole. See sõltub ainult meist. Võin ühe lihtsa näite tuua: kogu kultuuri- ja spordimajandus. Oleme ka seda arutanud, see on valdkond, kus Eesti võiks saada oluliselt suurema mõjuga tegijaks maailmas. Meil on läbi oma loomeinimeste potentsiaali need võimalused olemas. Aga nüüd tuleb mõelda ka, otse välja öeldes, targalt, kuidas see äriks teha. Aga siin ei saa Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium olla, eks ole, see üks realiseerija, aga töötame koos Kultuuriministeeriumiga, et ka selline plaan valmis. Neid näiteid võib veel tuua. 

Kui nüüd filosoofiliseks minna, kui tohib siin lõpu eel, siis see, kas me oleme edukad või mitte, me näeme selles militaarsfääris, mis meile kõigile on õnnetuseks viimaste aastate jooksul päris tuttavaks saanud, me pidevalt jälgime seda. See, kas suudad lahinguväljal domineerida, sõltub sellest, kuidas erinevad väeliigid koos töötavad. NATO terminoloogias kasutatakse terminit unity of effort ehk jõupingutuse ühtsus. Ja majanduskasv on meil võimalik saavutada ainult läbi jõupingutuse ühtsuse. Me tahame olla nagu see eestkõneleja, aga edu sõltub sellest, kui palju kaasa tullakse.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Mul on kaks küsimust jõupingutuste ühtsuse kohta. Esimene, mis puudutab soolist palgalõhet, kui te käisite Euroopa Liidu asjade komisjonis ja me arutasime uut Euroopa Liidu õigust soolise palgalõhe vähendamiseks, siis te võtsite vastu väljakutse võtta see Eestis üle nii, et ettevõtjatele halduskoormust juurde ei tule. Küsin, kas te olete valmis seda väljakutset siin Eesti rahva ees kordama ja kuidas sellega läheb? Ja teine küsimus jõupingutuste ühtsusest, et eile oli Euronewsis üleval must statistika Eesti jaoks, et Eestis on kõige rohkem neid tööandjaid, tervelt 70% tööandjatest ütles, et tööle kandideerivad inimesed ei oma tööks vajalikke oskusi. Meie tööandjad olid selles mõttes mustemate prillidega kui isegi Türgi või teised riigid, Eestis oli see protsent kõige suurem. Kuidas seda saaks jõupingutuste ühtsusega paremaks teha?

Jaa, palgalõhe. Ma käisin eile majanduskomisjonis ja seal oli inimesi, kes arvasid, et seda tegelikult ei eksisteeri, ja palusid mul tuua ühe konkreetse näite. Ma pean tunnistama, et ma ei osanudki ühte konkreetset näidet tuua, aga küsisin siis meie inimeste käest, kes sellega igapäevaselt tegelevad, ja nad ütlesid mulle, et ega ei olegi võimalik konkreetseid näiteid tuua, et need on ka delikaatsed isikuandmed ja võib-olla oleks nagu veider seda teha. Võimalik, et seda on võimalik otsima minna. Aga kui vaadata statistilistesse andmetesse sisse, lihtsalt tuues ühe näite, et Statistikaamet seda palgatemaatikat meil ka kaardistab ja uurib, et on selline kategooria, kelle nimi on autotehnik, selles nii-öelda töövaldkondade nimekirjas ja meil on teada Eestis, et meessoost tehniku keskmine palk on 2023. aasta neljandas kvartalis 2031 eurot, aga naissoost tehnikul 873 eurot. See ongi see palgalõhe ja kui väga vaja, võib minna, eks ole, ja need konkreetsed tehnikud üles otsida, kui sellest mingi abi on. Nii et probleem eksisteerib.

Ja teine probleem, eks ole, see on asja üks pool, et meil võrdset tööd tegevad inimesed saaksid võrdset palka, et selle suunas liikuda. Ja teine pool on loomulikult see, et meil on sektorid, kus domineerivad selgelt naised, me kõik teame neid, haridus, meditsiin ja nii edasi, ja kus on madalamad palgad, eks ole, kui keskmiselt ühiskonnas. Ja see on teine suund, kuhu liikuda, et mehed liiguksid ka nendesse, nende erialade juurde ja naised jälle vastupidi, teiste juurde. Vot, aga see oli lihtsalt taustaks.

Küsimus, kuidas seda teha niimoodi, et halduskoormus oleks võimalikult väike. Jah, lubasime teha tööriista. Sellele on antud ka ilus nimetus palgapeegel. See tööriist on olemas. Ta on töötukassa süsteemidest või kodulehelt kättesaadav alates 1. aprillist. Inimesed, kes sellega tegelevad, ei ole tahtnud sellist suurt teavitustööd teha, et esmalt saada aru, kui hästi ta funktsioneerib. See tõepoolest peaks nende registrites olevate andmete põhjal, kui ettevõte teeb vastava päringu, andma vastuse, et kuidas ühes konkreetses ettevõttes on. See info on nähtav ainult sellele ettevõttele, mitte kellelegi laiemalt, ja siis loomulikult selle ettevõtte juhtidele, aga ka näiteks töötajate usaldusisikule. Ja see selline nagu metoodika puudutab rõhuvat enamust Eesti ettevõtjaid. Ja need suuremad nõuded tulevad suurematele ettevõtetele, millega, ma kardan, võib kaasneda ka halduskulu, aga me räägime siin ettevõtetest, kelle mastaap on nagu Hansapank, SEB, Eesti Energia. Küllap nad saavad hakkama ja paljud ettevõtted tegelikult erinevatest muudest suundumustest majanduses seda nii või teisiti juba teevad.

Kadri Tali, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Austatud minister! Edu teile teie tänuväärses töös ettevõtjate ettevõtete eest seismisel! Te puudutasite seda teemat serviti, aga väärib rohkemat lähenemist. Teadupärast on ka kultuur ja sport meie eksport- ja majandusharu. Selle teadvustamisest ja reaalsetest tegudest on järjest enam juttu. Kas on ka mõtteid, kuidas neid valdkondi stimuleerida? Viimasel ajal on tõstatunud teema eraraha kaasamisest, kas see võiks anda märgatava tõuke kultuuri- ja spordivaldkondade arenguks Eesti majanduse mõttes, sest teadaolevalt on seadusega täna ettevõtetel võimalus valdkonda investeerida ligi miljard, mis teostuks juhul, kui riigipoolne motivaator selleks oleks olemas?

Jaa, aitäh küsimuse eest! Otsapidi sa seda puudutasid, aga me kahtlemata Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt näeme, eks ole, et selliseid võimalusi tuleks ära kasutada. Aga jällegi, see saab olla siis meie kollektiivne jõupingutus, nii selle teema tõukajate osas kui vastavate ministeeriumide ja ametite koostöös. Kui vaadata lisaks sellele, mis meil on maapõues ja mida tuleb targalt kasutada või kuskil seal õhus, siis loomulikult tuleb targalt kasutada ka seda kõike, mis on meie kõrvade vahel. Ja siin ju meil on konkurentsieeliseid. 

Ja palju õnne, tänane sünnipäevalaps Jaak Aab, teie kord küsida!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Täna siin on juba juttu olnud soolisest palgalõhest, aga minu küsimus puudutab regionaalset lõhet ja see on nii palgalõhe, tootlikkuse lõhe, arengu lõhe. Kahjuks jälle paaril viimasel aastal on asjad läinud kehvemaks, kui me vaatame regionaalses mõttes just piirkondade arengule. Ida-Virumaast on palju juttu olnud. Ma väga usun ja loodan, olen ise ka sellega tegelenud, et teatud lisavahendite arvel siiski niisugune ka tänapäeva tehnoloogia mõttes tööstus seal areneb. Me teame neid näiteid ja tänan teid tubli töö eest viimasel ajal, et need asjad ka arenevad kiiremini. Aga kas teil on ka plaanis vaadata otsa, nii nagu ma olen alati öelnud, et iga minister peab olema ka regionaalminister, kuidas seda lõhet ehk regionaalse arengu lõhet majanduse ja ettevõtluse mõistes ka nende vahenditega, mis juba olemas on, Euroopa Liidu vahendid, erinevad muud programmid, oleks võimalik vähendada?

Jah, no mis ma ikka blufin, loomulikult need vahendid on olemas ja need asutused, mis neid kasutavad, eks ole, näiteks ka EAS või EIS nüüd ja mõned teised, mis on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi haldusalas, ja on ka teisi, mis on väljaspool seda, et üks asi … Ma ütlen ausalt, see ei ole olnud senini minu prioriteet, töötundide arv on piiratud. On olnud ka üks selge fookusala, mida me oleme, mida on võib-olla hea sellise nii-öelda õppevahendina pärast kasutada, see on seesama Ida-Virumaa, kus meil on olnud nagu suur ajaline surve nende vahendite ära kasutamiseks. Aga see ei tähenda, et ülejäänud Eesti ei oleks oluline. Ja mul on see hea vabandus ka, et meil on minister, kelle ametinimetuses on tiitel põllumajandus- ja regionaalminister või oli see vastupidi. Aga me kindlasti nüüd, kui mingisugune hulk protsessi, millest ma siin täna olen ka rääkinud, on saanud mingi selge suuna ja liikumise ja ma tean, et inimesed sellega tegelevad ja võtavad seda tõsiselt, et vaadata päris siiralt nagu sellesse poolde ka sisse. Üks osa sellest tööst tegelikult meie jaoks leiab mingisuguse selgema arusaama selle ettevõtmise käigus, mida nimetatakse nulleelarveks. Lihtsalt taustaks, eks ole. Eesmärk ei ole seal, et võtame Exceli tabeli ja kustutame kõik arvud ära ja siis hakkame neid uuesti täitma, vaid eesmärk on liikuda tegelikult nende tegevuste kaupa, mida riik teeb, vaadata, kas need on põhjendatud või mitte, kuskil midagi kinni keerata, kuskilt dubleerimisi vähemaks võtta, aga see annab ka pildi sellest, kuhu me võib-olla peaksime rohkem keskenduma. Julgen siin anda lubaduse, et kui ametit antakse, siis selle aasta lõpus ma tahaks, et meil oleks mingisugune arusaam koostöös ennekõike regionaalministriga, et mis me seal teha saame.

Amet on antud juba. Tiit Maran, palun!

See võib ka ära kaduda.

Hea eesistuja! Auväärt minister, aitäh suurepäraste ja väga ambitsioonikate numbrite eest, mis teie ettekandes kõlasid majanduskasvu osas! Samas, nagu me teame, meie sotsiaalne toimimine ja ka majandustoimimine ei hulbi kuskil kaugel universumis, aga on väga tihedalt integreeritud meie keskkonda. Ja praktiliselt igasugune majandustegevus mingil kujul omab mõju keskkonnale, mida keskkond kas suudab puhverdada või ei suuda puhverdada. Ja see keskkonnamõju võib avalduda meie enda maal elukeskkonnas või siis on ta eksporditud kuhugi kolmandatesse riikidesse. Ja siit tulenevalt ka küsimus: kas selle ambitsioonika plaani kokkupanemisel olete te kaalunud, milline on selle mõju elukeskkonnale ja mil määral elukeskkond suudab seda puhverdada?

Kui teie küsimus on, et kas sellele dokumendile sellisel kujul on tehtud selline mastaapne keskkonnamõjude hinnang, siis ei ole. Ma arvan, et see ei ole selles ajaraamis ka võimalik. Kui me nüüd seda soovide nimekirja hakkame realiseerime samm-sammult, siis ma arvan, et iga selle tegevuse juures tuleb kindlasti sinna otsa vaadata, aga ütleksin kohe ära, et vaatama peaks nagu hästi ratsionaalselt. Toon sellise näite. Minu arvates ülioluline teema, et me saaks selle … Loomulikult me ootame siia tõenäoliselt Eestisse, eks ole, ettevõtteid, mis on kaasaegsed, mis tegelikult kasutavad võimalikult palju, kui nad on energiamahukad, roheenergiat, et see roheenergia oleks ka tegelikult stabiilne ja juhitav ja et me vaataksime energeetikapilti tervikuna. See on asja üks pool. Selgelt ei taheta ju siia tuua mingi märkimisväärse reostuskoormusega ettevõtteid. See on meie enda valik, keda me siia ootame. Ma arvan, et see kõrge lisandväärtus sünnib ennekõike keskkonnatingimusi arvestavate ettevõtjate tegevuse tagajärjel. See on asja üks pool. 

Asja teine pool on see, et kui me tahame selliseid häid ettevõtteid siia saada, siis me oleme tegelikult mastaapses konkurentsis ennekõike oma lähiümbrusega. See on see, millepärast me vaatame seda või üritame koos läbi mõtestada rohekoridori protseduuri, kus on tehtud üsna põhjalik analüüs, kõik need analüüsid on avalikud. Võin selle teile edastada ka, ma arvan, kui te ei ole seda näinud. See on päris huvitav ja põhjalik lugemine. Mida tehti, oli see, et võeti näiteid Soomest ja Rootsist, kes on meie otsesed konkurendid, ja vaadati, kuidas seal viimase aasta jooksul, viimase kahe aasta jooksul on menetletud kahte suurinvesteeringut. Rootsis jõuti nullist otsuseni kaheksa kuuga, soomlased olid natuke aeglasemad, 12 kuud. Märkimisväärne roll või küsimus, miks meil need protsessid, mis on sinna võrdlusesse kõrvale pandud, võtavad aastaid, ongi see, et meie keskkonnamõjude hinnangud ennekõike, eks ole, võtavad väga kaua aega ja toimuvad ajaliselt üksteise järgi. Seal, kui me tahame olla konkurentsis, siis me peaksime väga tõsiselt vaatama, kuidas need protsessid ühitada, teha paralleelseks. Miks me võtsime Soome ja Rootsi, mitte, ma ei tea, Poola või Rumeenia, eks ole? Meil ei ole mingit kahtlust, et need riigid hoolivad, nende riikide kodanikud oma keskkonnast samal määral kui meie. Aga hoolimata sellest on see võimalik. See oli sihuke ekskurss nagu sinna maailma. Loomulikult keskkonnaga tuleb arvestada. Aga samal ajal me peame seda tegema targalt ja läbimõeldult, et me muus konkurentsis suudaksime nagu ka pildil olla.

Tanel Kiik, palun! 

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Ma kuulasin seda debatti ja teie vastuseid hoolega. Pean ütlema, et oli neid kohti, kus teid võiks tunnustada. Näiteks mul on hea meel näha, et üha rohkem tajute kolmepoolsete läbirääkimiste olulisust. Aga kindlasti, mis puudutab näiteks regionaalpoliitikat, millele siin ka kolleeg Jaak Aab viitas, siis seal, ma arvan, peab olema tõesti nii, et iga minister sinna oma eritähelepanu suunab. Paratamatult Eesti võib olla väike, aga ta on piisavalt mitmekihiline. 

Küsimus teile on välistööjõu kohta ja tegelikult laiemalt tööjõupoliitika kohta. Te viitasite oma ettekandes sellele ajutisele või paindlikule kvoodisüsteemi muudatusele. Ma ikkagi jään siin natuke skeptiliseks tulenevalt sellest, et Eesti tööpuudus tegelikult ja töötuse määr on märkimisväärselt kõrgem, kui ta oli näiteks eelmise majandusbuumi ajal ehk nendel parimatel aegadel. Meil on tegelikult päris palju kasutamata ressurssi. Mu küsimus on nii, et kas te ei pea õigeks hakata ikkagi seda kvoodiküsimust ja välistööjõu kaasamist kokku leppima kolmepoolselt ametiühingute ja tööandjatega, et ei oleks seda riski, et kohalikud töötajad jäävad kõrvale ja pelgalt tööandjate huvidest lähtuvalt, ajutistest huvidest lähtuvalt tuuakse sisse liiga palju välistööjõudu.

Jaa, see teema oli viimasel kolmepoolsel kohtumisel arutelul ja ootame sotsiaalpartnerite tagasisidet.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh! Hea minister! Minu küsimus puudutab ka seda ressursi tootlikkust. Majanduse kahekordistamise plaanis oli kirjas eesmärk, et aastaks 2035 on riigi majanduslik tulu ühe kilogrammi materjali kohta 0,9 eurot kilogrammi kohta. Aastal 2022 oli see 0,7 eurot. Kas teie hinnangul on see piisavalt ambitsioonikas eesmärk ja kas see võiks ajas kasvada?

See on kindlasti valdkond, kus ma ei suuda debateerida, eks ole, grammi tasemel, aga olemuslikult see vaade saab loomulikult olla see, et kui meil on võimalik midagi eelistada, siis eelistame seda, kus see ressursi väärindamine on maksimaalne ja teha seda, kõlab küll loosungina, võimalikult targalt. Ja see targalt tegemine meie jaoks väljendubki selles riigi poole pealt, et me sihime neid rakendusuuringute programmi toetusi selliselt … Seal on ka oma hindamiskriteeriumid, seal ei jagata raha enam ammu vasakule ja paremale, konkurents on väga tõsine, seal kõike saab arvestada ja vajadusel järjest rohkem suunata sellistele tegevustele, mis ühelt poolt genereerivad lisaväärtust, aga teiselt poolt ei koorma keskkonda. Loomulikult peaks see olema see üldsuund, kuhu me liigume. Ja noh, kui siin mingeid hiljutisi kaasusi nagu analüüsida, miks üks või teine investeering kuhugi sattus, eks ole, siis olles nende põhjustega kursis natuke rohkem, kui pelgalt meedias kirjutatakse, siis üks otsuse mõjutajaid oli see, et me ei suuda garanteerida juhitavat roheenergiat. Meil oleks kivisöejaam seal tuksunud, see ei oleks inimeste investeerimisotsust mõjutanud, sest need suured ettevõtted liiguvad rohemajandusse.

Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud minister! Ma olen väga nõus, et andmepõhised otsused on igal juhul paremad kui emotsioonil põhinevad otsused. Probleem pole ju mitte selles, et me vähe andmeid koguks. Meie andmeid on ka küllalt kokku kogutud, aga probleem on meie regulatsioonides. Me ei saa neid andmeid kätte või kui me saame, siis on kõik mõistlikud ajad möödunud. Kuidas sa näed, et kuidas me saaksime oma regulatsioonid viia niimoodi, et meil see andmekasutus oleks käepärane ja kiire ja et meil saaks kiirelt otsuse teha just andmetele põhinedes?

Jaa, vägagi relevantne küsimus selles üldises suundumuses üldse, et kui me oleme nendele andmetele tõsiselt otsa vaadanud ja nende kasutamise võimalustele viimase poole aasta jooksul ja üritanud selle ka võimalikult arukalt kirja panna, siis seal on ka üks suur ambitsioon. See ambitsioon on see, et Eesti võiks olla suurima andmemajandusega riik maailmas. Võib-olla mitte selle andmete üldkäitlemise mahu poolest, eks ole, aga proportsioonis jällegi meie SKP‑st, ja meil on need võimalused olemas, see baasinfrastruktuur, mis meil on kunagi loodud, see tegelikult võimaldab seda. Aga maailm on tõepoolest komplitseerunud ja ennekõike on see suur katalüsaator. Ühelt poolt need geostrateegilised muutused ja see koletu sõda Ukrainas. Aga see selleks, suur katalüsaator on seal seesama tehisintellekt või suured keelemudelid. Meie silme all justkui rullub lahti täiesti uus tulevik. Ma ei tea, mis tunne teil on, mul on aeg-ajalt selline tunne, ma tean inimesi, kes seda jagavad tehnoloogia valdkonnas, et me näeme, et tsunami on tulemas, meri taganeb. Ja ühel hetkel tuleb see laine. Ja nüüd on küsimus, kas me oleme, kas meil on see lihtsalt öeldes see lauake või surfilaud seal olemas ja me suudame selle peale hüpata ja selle lainega kaasa minna, lasta sellel ennast tõsta või me tegelikult jääme selle laine alla. See on see, mille pärast ma olen erinevates foorumites üritanud tõsta teemat, et me tegelikult peaksime lähemate aastate jooksul märkimisväärselt investeerima oma digitaristusse, oma küberjulgeolekusse ja nendesse arengutesse, et me suudaksime selle lainega kaasa minna. Aga mul on tunne, et sellel veenmisel on siin veel tükk-tükk maad minna, et inimesed seda päriselt uskuma hakkaksid.

Aga mis puudutab andmemajandust, siis loomulikult sellega tuleb tegeleda. Siin mingile küsimusele vastates ma juba ütlesin, et me tahaks nii palju, kui meie võimuses on, selle andmekogude auditi ära teha, et saada aru, veel kord pilt ette, mis andmed mis andmekogudes on. On selliseid, mille kohta me praegu isegi ei tea, mida seal kogutakse, aga kõik, higipull otsa ees, koguvad, et saada seal pilt ette. Ja siis teine suurem pilt on see, et ma näen ka oma töös, sellesse nii-öelda dokumendihaldussüsteemi sisse vaadates, et üsna sageli on, eks ole, mingid õigusaktid, mida me peame kas kooskõlastama või allkirjastama, mis puudutab mingil kombel, eks ole, andmete kasutamist Eesti avalikus sektoris, ja olles seda reflekteerinud ka teiste inimestega, siis meil tegelikult on plaan, et siin oleks võib-olla mõistlik ekspertkogul korra maha istuda natuke tõsisemalt ja lükata see laud puhtaks ja mõelda tegelikult Eesti andmemajanduse õigusruumi uuele kontseptsioonile. Esimesed sammud on astutud, et selline nagu ekspertkogu kokku kutsuda. Ja et seda ei juhiks majandus‑ ja kommunikatsiooniminister, eks ole, see ei ole nagu meie teema üksi, vaid tihedas koostöös Justiitsministeeriumiga, õiguskantsleriga ja erasektori ekspertidega.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma küll lootsin täna, et ma näen siin tehisintellekti mingit ettekannet või PowerPointi või midagi IT-sektorist, aga kokkuvõttes ma saan aru, et IT-süsteem meil Eestis ei toimi. Vaatame nädalavahetuse uudist või eelmise nädala oma, et kooli sisseastumiseksamid, gümnaasiumi oma, kukkus läbi. Nädalavahetusel räägiti, et kõik on korras, kõik on hästi, lihtsalt väike aps. Täna tehakse põhikooli eesti keele eksamit – täpselt sama asi. Kuskil väikegrupi asjadele tehakse asju ja midagi ei saada hakkama. Siis me räägime e-hääletamisest, millest juba pool elanikkonda, vaatasin, et juba 54% usub, mis tähendab, et 46% enam ei usu. Kuhu me ikka tegelikult jõuame? Mis see pikk plaan siis tegelikkuses on? Me räägime siin täna pikalt mingit sooja juttu, tegelikult ühtegi lahendust ei paku, kuidas me saaks nii, et vähemalt riigi juures haridussüsteemis toimiks IT-süsteem või midagi muud. On sul mingit lahendust pakkuda või on arendajad valed valitud?

Jaa, piinlik lugu kahtlemata. Teada on, et küberrünnakuga tegemist ei ole. Keegi on ehitanud mittevajaliku või mittepiisava konfiguratsioonisüsteemi, aga ma ei oska seda praegu detailis rohkem kommenteerida. See on jah, veel kord lihtsalt selgituseks, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei tegele kogu Eesti digisüsteemide arenguga. Aga sellest tuleb teha tõsiseid järeldusi. Kuidas meie sellesse süsteemi puutume, eks ole? MKM-il on teatud hulk vahendeid, mida saab taotleda selleks, et oma nagu neid kõige kriitilisemaid süsteeme nagu turvata või üles ehitada. Neid tehakse prioriteetsuse põhjal, neid otsuseid, aga me ise ei ehita neid süsteeme. See, mis puudutab Eesti riigi baasinfrastruktuuri, mida ennekõike hoiab Riigi Infosüsteemi Amet, seal me seisame päris hästi.

Suur tänu, härra minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, enne kui me saame minna läbirääkimiste juurde, nimelt informeerin teid, et on laekunud taotlus Eesti Reformierakonna fraktsioonilt pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Nii et me peame seda ettepanekut hääletama, kuna meil on 3,5 punkti veel minna, päevakorrapunkti, siis on igati asjakohane seda teha, et kõik saaksid oma päeva kavandada. Nii et asume selle hääletuse ettevalmistuse juurde. Ja veel kord, suur aitäh teile, härra minister! 

Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Selle ettepaneku poolt oli 58 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid 0. Käesolev istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui 14.00-ni. 

Ja nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Andres Suti.

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, hea minister, põhjaliku ettekande ja hea debati eest! (Juhataja helistab kella.) Alustuseks, mis on meie stardipositsioon? Meie stardipositsioon on SKP inimese kohta umbes 28 000 eurot, millega me, nii nagu ütles ka Eesti Panga ökonomist Peeter Luik meil, oleme ilusti Leedust ees. See, et Leedu on meist ees, on optiline illusioon. Me oleme samaväärsed Hispaaniaga ja natuke maad tagapool Hispaaniast või Jaapanist. Aga see on tahapoole vaade. Oluline on see, kui kaugel me oleme Soomest, Rootsist ja sinna meil on maa minna. 

Meil on kaks suurt väljakutset: need on majanduse konkurentsivõime ja riigi rahandus. Lahendamata esimest ei saa lahendada ka teist. Ja siin, nii nagu ka ettekandest välja tuli, meil on paar asja, mis vajavad ümberpööramist. (Juhataja helistab kella.) Esiteks tööjõu tootlikkus, mis on olnud langustrendil. Teiseks erasektori investeeringud suhtena SKP-sse, mis on vaikselt tiksuda allapoole. 90-ndad ja nullindate esimene pool Eesti eraettevõtted investeerisid rohkem kui 20% SKP-st. Sealt edasi, finantskriisi järgselt jäi see tase kuskil 15–16%. Viimasel kümnendil on see kukkunud allapoole 15. Ja see on põhiline pudelikael, millega meil on vaja tegeleda. 

Lahendus, millest oli ka siin juttu, taastuvenergia 2030 eesmärgid, 4 + 4 teravatt-tundi tuuleenergiat või taastuvenergiat maal ja merel on esimene osa rehkendusest. Piisavas koguses madala hinnaga puhas energia on täpselt see, mis meid edasi viib ja mis toob siia ka investeeringud. Tuuleinvesteeringud toovad siia esimesed miljardid eraraha. Teine osa rehkendusest on uute energiamahukate tuleviku tööstuseinvesteeringute ligimeelitamine. Selleks tuleb näha vaeva, nii nagu ka minister rääkis. 

Üks väga oluline asi, mida on vaja, on see, et investor tunneb ennast Eestis teretulnuna. Selleks saame me teha mitut asja. Fokusseeritud investeeringutoetustest oli ka siin juttu. Me peame lihtsalt võib-olla pudistamise asemel vaatama suuremat raha potentsiaalsetele suurinvesteeringutele. Ja teiseks, iga ministri, iga ametniku ja tegelikult ka iga Riigikogu liikme ülesanne on Eesti turundamine. See on see töö, mida me peame kõik ühiselt tegema. Kolmas osa on teadlik investeerimine tehnoloogiasse, sealhulgas eriti tehisarusse, mille kohta oli siin ka mitu küsimust, samuti teadus- ja arendustegevusse, kus riigi poole pealt, ma arvan, on asjad praegu hästi. 1% SKP-st sinna läheb. Era on oma eesmärgist umbes poolel teel ja ka sinna tuleb tuleb kaasa aidata. 

Nüüd, tehisintellekt, digiühiskond on vaieldamatult koht, kus Eestil on unikaalne konkurentsieelis, aga selle me suudame realiseerida ainult siis, kui me investeerime koos tehnoloogiaga käsikäes ka küberturvalisusesse. Minister mainis viimase kuu ajaloo suurimat küberrünnakut. Lihtsalt võrdluseks: selle rünnaku maht oli seitse korda suurem kui eelmine, mis oli ajalooliselt kõrgeim. 

Nüüd, miljardite kõrval, mis puudutab energeetikat, tuleb tegelikult keskenduda ka miljonitele. Miljonitele, kus investeeringu tootlus on kõrge. Näiteks ei saa Eesti jääda kõrvale Euroopa kiibikeskuse projektist, kus riigi investeeritud miljonile tuleb lisaks Euroopa Liidust teine miljon. Ja eesmärk siin on hästi lihtne, arendada teaduspõhiseid ja järelkasvule orienteeritud kompetentse kõrge lisandväärtusega kiibidisaini vallas, toetades seeläbi ka intellektuaalomandiga ettevõtete tekkimist Eestis. 

Või teine näide, kus me räägime miljonist või natuke enamast: uue põlvkonna meditsiini lahendus. 

Paluks lisaaega.

Kolm minutit lisaks. 

Uue põlvkonna erakorralise meditsiini lahendus lifesaver Estonia, mida on siin veetud koos Airbusi ja International SOS-iga, mille eesmärk on hästi lihtne: läbi tehnoloogia integratsiooni lühendada erakorralise meditsiini reaktsiooniaega, kasutada kaasaegseid õhusõidukeid, nagu droonid, luua tervise ……, mis võimaldavad telemeditsiini kasutust laiemalt kui videokõned ja samamoodi tehisaru kasutust otsuste tegemisel ning digiloo ja andmete kasutust, millest siin oli ka juttu, akadeemilisteks uuringuteks ja personaalmeditsiiniks. Kuid mitte ainult, see on ka võimalus Euroopa Liidu terviseandmete regulatsiooni ja andmestandardi kujundamisel eestvedaja rollis olla. 

Neljas sammas, kvaliteetne ja tööturu vajadustele vastav haridus, nii baas- kui kõrgharidus. Sellest oli siin palju juttu ja see on kindlasti üks olulisi eeldusi, et me jõuaksime tööjõu tootlikkusega kõrgemale tasemele. Tööturg ja tööhõive on meil püsinud ülihästi, eelmise aasta hõivemäär oli ajaloo kõrgeim. Aga see tähendab ühtlasi ka seda, et tööturu kasvu ja muutuva vajaduse juures erioskustega inimeste järele nõudlus kasvab ja haridussüsteem peab sellega kohanema ning me peame olema avatud ka kvalifitseeritud välistöötajatele nendes valdkondades, kus meil oma inimesi ei jätku. 

Soovime minister Riisalole jõudu Eesti majanduse konkurentsivõime edendamisel! Aitäh!

Suur tänu! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Ma pean küll kurbusega tunnistama, Tiit, et ega me siit midagi täna kuulda ei saanud. See pikk plaan 200‑l on tõesti pikk, aga mis seal sisu on, seda ei oska öelda. Vaatame viimaste päevade uudiseid ja Eestit – kui me räägime e-riigist, siis see on täiesti läbi kukkunud. Eelmisel nädalal kuulsime väga hästi, kuidas Tallinnas gümnaasiumidesse astumine – süsteem jookseb kokku, kus väga vähe lapsi osales. Täna kuuleme, et põhikooli eesti keele eksamitel vahepeal jookseb IT‑süsteem kokku. Kui räägime SKAIS2 arendusest, mida tehti siin kümme aastat, ja kui palju miljoneid juurde pandi ja head lahendust ei saada, siis peaks tõesti vaatama seda, kas midagi ei ole valesti. Üks pool on kindlasti see, et need, kes tellivad neid programme, ei kirjelda väga õigesti ja täpselt, mida nad soovivad. Iga kolme kuu järel nad soovivad midagi juurde ja siis need süsteemid jooksevad kokku. 

Ma usun, et siin on võimalik lahendusi leida, aga praegusel hetkel ma küll ei näe, et me võiks julgelt rääkida, et kõik on meil hästi. Vaatad viimast uuringut, siis ainult 54 või 56% elanikkonnast usub e-valimistesse, mis näitab, et peaaegu pooled ei usu sellesse. Siis me räägime, et võiks järgmine hääletamine tulla läbi mobiili. Ehk lähme pittu, nii nagu meil koalitsioonipoliitikutel meeldib pidude aeg seal taustatantsijateks olla, siis seal sama peo aeg saaks ära hääletada ka võib-olla. Ma ei tea, kas see kõige parem lahendus on. 

Ma täna ei kuulnud ühtegi lahendust, et teedeehituses peaks olema kindlasti kõrvale veetud interneti jaoks vähemalt toru, kuhu saaks panna valguskaablit, et me tõesti saaksime igas punktis kiire interneti kätte. Me räägime kiirest internetist juba aastakümneid, oleme sinna pannud miljoneid. Kuuleme, kuidas jälle on kuhugi internet koju veetud, aga keegi seal ei soovi ühendust võtta, peetakse isegi seda 300 eurot kalliks, samas sinna on investeeritud iga maja juurde tuhandeid eurosid. Võib-olla on tõesti aeg teha ümarlaud ja mõelda, kuidas lahendada see süsteem. 

Räägime majandusest. Ma ei kuulnud täna siin ühtegi hetke, et me räägime tööstusest. Me rääkisime siin küll, arutasime ja kuulsime, kuidas õhu müümisega raha on võimalik teenida, aga majanduse, tööstuse algab majandusest. Aga see, et Eesti riik saaks olla tööstusriik, on üks väga oluline komponent – see on energeetika. Ja sellest algab kõik see, mis me siin oleme aasta otsa nüüd proovinud arutleda. See, et Eesti riigis on tehtud valesid otsuseid, mis on viinud mitu miljardit Eesti riigist välja, Eesti maksumaksja taskust, olgu see siis ettevõtja või eraisik, energeetika koha pealt, ei kuulnud ma täna ühtegi lahendust, mis järgnevatel aastatel energeetikas tuleb teha, et oleks meil stabiilne, mõistlik hind, et majanduses ettevõtted, ka välisinvestorid tuleksid Eestisse. Selle asemel me kiitsime täna, et 2 miljardit paneme meretuuleparkidesse, mis enamus elektrit müüakse Eestist välja. Paneme 2 miljardit sinna. Minu arvates energeetika juures … 

Palun kolm minutit. 

Palun, kolm minutit!

Minu arvates energeetika juures tuleks väga selgelt aru saada, et kõik võimalikud variandid võiks olla laua peal, las nad konkureerivad omavahel. Täna öelda, et põlevkivielekter tuleb homme kinni panna, on silmakirjalik. Eesti Vabariigis ei ole mitte ühtegi teist juhitavat elektrivarianti, välja arvatud Elering juures üks gaasiturbiin. Aga kas me kuulsime täna, kui gaasiturbiin panna tööle, et see elekter on 1,7 korda kallim kui täna muu küttega? Ei, seda me ei kuulnud. Kas me täna kuulsime seda, et põlevkivikatlad, mida tahetakse kinni panna, oleks võimalik Eestis toodetava pelleti peale üle viia, nii nagu on paljudes Euroopa riikides tehtud, kuhu müüakse Eestist pelleteid? Ei, seda me ei kuulnud. Kui me ei suuda Eestis tagasi saavutada seda, mis oli kümme aastat tagasi, et oli Euroopa ainuke riik, kes suutis elektrit toota mõistliku hinnaga kogu Eestis tarbitava vajaduseks, siis me võime unistada siin edasi, et ühendused, nendesamade ühenduste valedesse otstesse tegemine on viinud Eesti tarbijate taskust ära 1,7 miljardit. Mitte ühtegi lahendust! Ainult pikk plaan. 

Võiks täna siin ikkagi selgelt aru saada, kuhu me tahame minna. Kui keegi hakkab siin rääkima, et me teeme 11 aasta pikka plaani, siis ma küsin, et kas me teame, mis kahe aasta pärast on. Kas me teadsime kaks aastat tagasi, et AI hakkab meie eest palju asju ära tegema? Mina ausalt öeldes lootsin täna, et minister tuleb siia, kui muud ei osata teha, siis vähemalt PowerPoint töötaks. Ma oleks tahtnud näha korra vähemalt AI-d siin. Me räägime ju IT-arendusest, räägime, kui hästi see kõik on, aga tegelikkuses me oleme järjekordselt maha jäämas oma naabritest. 

Kui keegi räägib majanduse kukkumisest ja räägib mingist hetkest, siis ma võin öelda, et see, mida siin püütakse kurjastada ja rääkida kuskil maksude asjadest, siis sel hetkel, kui EKREIKE, nagu siin püütakse nimetada valitsust, oli see valitsus, mis tegi otsused ja järgneval kahel aastal oli majandus Eestis Euroopa kõige kiiremini arenev majandus. Aga järgmiste valitsuste ajal on tekkinud olukord, et me oleme Euroopa kõige viimane, kõige suurema langusega majandus. Ja siis püüame siin maksude tõusuga selle asja ära teha. Täna oleks võinud rääkida seda, et ma mäletan, et Eesti 200 valimislubaduses oli, et automaksu kindlasti ei tule. Aga kuidagi rahanduskomisjonis ma pole veel seda näinud, et Eesti 200 oleks selle vastu.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Priit Lombi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Aivar, sa lähed jälle ära? (Hääl saalist.) Selge. Sellepärast, et kui sa ütled, et sa ei kuulnud täna siin ühte või teist teemat, siis vahepeal jäi mulje, et sa ei olnud oma kohal. Võib-olla sa ei pannud siis tähele, päris palju teemasid käis laualt maha ja kui ma tulin kõnelema siia Tiidu ettekande järgi, siis ma pean mõnda Aivari asja ikka kommenteerima ka. Lihtsalt me võime ju rääkida igal nädalal seda, et eksporditavat energiat meretuuleparkide toetuse mehhanismiga toetate, aga nagu kurtidele kõrvadele. Jube kihvt, et seda tuleb uuesti ja uuesti rääkida. See jätkuv põlevkivi nostalgia, tänane uus võitlus digiriigi kontekstis, tõesti see, et kahtluse alla pannakse e-valimised. Ma ei tea, kuhu me jõuame, aga see teekond on üsna-üsna kurb. Aga see selleks. 

Aitäh, lugupeetud minister, oma ülevaate eest! Ma kohtusin hiljaaegu ühes ettevõtlusorganisatsioonide ümarlauas ettevõtjatega, kellest üks ütles, et ma tahaksin olla aastas 2035 siinsamas Eestis. Kõik on kahekordselt hästi ja muresid enam ei ole. Mida ta sellega silmas pidas, teab tema ise, aga minu jaoks kõlas see tegelikult rohkem tõesti loosungite kriitikana. Arengudokumendi loosungid, mis küll kõik on enamasti väga helged ja ootamist väärt, osutuvad kahjuks liiga tihti loosungiteks. Lootmise kõrval tuleb palju kiiremini ja veel enam teha reaalseid tegevusi. Paljudest neist oli ka ministri sõnavõtus juttu. 

Aga probleem nende numbritega on hoopis teistsugune. Juhul kui need eesmärgid ei täitu, siis liiga tihti kopeerime need eesmärgid järgmise perioodi dokumenti ja avaldame uuesti, nagu juhtus Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia 2014–2020 teadmispõhise Eesti programmis, mis seadis sihi jõuda TA kulutuste osakaaluga SKP-s 3%-ni 2020. aastaks, millest kolmandiku panustab valitsus ning kaks kolmandikku erasektor. Paraku jäi see suures osas täitmata. Tegelik näitaja 2020 oli 1,75%, kusjuures erasektori osa oli 0,96%. Uued eesmärgid on välja kuulutatud, täpselt samad, mis eelmise eesmärgi asemel ainult järgmiseks perioodiks jälle 3% TA kulutus SKP-st, erasektori panus 2, riigi panus 1. Ehk sellel näitel me kopeerime täitmata jäänud eesmärgi ja hinda, mis põhjusel see tegelikult täitmata jäi. 

Ma väga-väga loodan, et täpselt sama saatus ei taba soov jõuda Eesti tootlikkus osas 110%-ni Euroopa Liidu keskmisest. Tootlikkuse kasvuks on vajalik terve hulga tegurite koostoime, millesse peavad oma panuse andma nii ettevõtjad kui ka riik oma majanduspoliitikaga. Majanduskeskkond, tööjõud ja haridus, tööstuse automatiseerimine ja digipööre, innovatsioonipööre, kestlikkuse põhimõtete rakendamine, tööstuse nähtavus ja regionaalne ettevõtlus. Need on kõik väga asjakohased valdkonnad. Aga kes ja kuidas hoiab ohje? Ma nõustun ministriga sada protsenti, et üks ametnik üksi ei saa Eesti majandust kasvule pöörata. Aga tööstuspoliitika 2035 dokumendis on öeldud, et kõiki neid asju koordineerib ning elluviimise ja järelevalve eest vastutab MKM. See tegelikult ei veena kahjuks. 

See sügav ohe, mida minister investeeringute juures tegi, oli paljuütlev. Võib-olla isegi tänase päeva üks kõige kõnekam osa. Sotsiaaldemokraadid on kindlasti sama meelt, et riigi roll majanduse elavdamisel on vajalik, kontratsüklilised investeeringud, rahvusvaheliselt veel mitte konkurentsivõimeliste, kuid tulevikus eeldatavalt edukate majandusharude toetamine. Riskantsete, kuid innovaatilisi tehnoloogiaid arendavate majandusharude toetamine, kodumaise tooraine väärindamise toetamine, taastuvenergeetika toetamine, keskkonda ja energiat säästvate tehnoloogiate lahenduste väljatöötamise toetamine. Jätkame senist koostööd ja hoogustame seda. Sotsiaaldemokraatide taha see ei jää, aga need kõik vajavad tugevamat riiki kui see, kes ainuüksi maksu edetabeli esinumbriks pürgib.

Palun kolm minutit lisaaega ka.

Palun, teie ajale on lisatud kolm minutit!

Minister rääkis, kuidas Eesti ettevõtja suured investeeringud lähevad Lätti. Investeeringute roheline koridor, suurinvesteeringute toetamine ja palju muud. See kõik on väga oluline, aga selle kõrval on sama tähtis ka kontakti omamine nendesamade ettevõtjatega. Miks seesama, üht oma suurinvesteeringut suure tõenäosusega Lätti koliv ettevõtja ütles reedel kohtumisel Vabariigi Presidendiga, et mitte ükski Eesti Vabariigi Valitsuse liige ei ole temaga viimastel kuudel kontakti otsinud. Kunagi oli ütlemine, et kapitalil puudub rahvus. Ma sellega kindlasti ei nõustu. Aga selge on see, et kapitali rahvus on tugevam siis, kui tema vastu tuntakse huvi. Kahju, et tagasiside on vastupidine, aga ma loodan, et hea tahte ja inimliku huvi näitamine on meile kõigile jõukohane. 

Ja viimaks, teadus- ja arendustöötajate finantsstiimuli kõrval on ettevõtjad välja toonud veel ühe probleemi, mis keskendub taas aruandluse küsimusele. Kui avate registris teadus- ja arendustöötaja lahtri, saad jälle hulga uusi, tühje, täitmist vajavaid lahtreid ning seetõttu on ettevõtjal lihtsam see märge, et palgal on TA-töötaja, lihtsalt ära kustutada. Kuulsime tänases ettekandes lihtsa aruandluse põhimõtte vajalikkust, aga mulle tundub, et sõnade asemel oleks vaja hakata palju kiiremini tegutsema. Riigikogu ja eriti Riigikogu majanduskomisjon on valmis bürokraatia vähendamise eelnõusid ka niinimetatud rohelises koridoris kiireloomulisena menetlema. Aga sellealaseid algatusi võiks ministeeriumidest tulla oluliselt rohkem. Eriti, ma loodan, oli just nimelt selle valdkonna ettevalmistusega viimase aasta jooksul piisavalt aega, sest opositsioon halvas Riigikogu tööd ja ametkonnad said tegeleda just nimelt nende ettevalmistavate tegevustega. Aitäh ja jõudu meile kõigile ministri välja toodud küsimuste ühises koostöös elluviimisega! Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aleksei Jevgrafovi. Palun! (Aleksei Jevgrafov palub lisaaega.) Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Panga kevadprognoos maalib Eesti majandusest kurjakuulutava pildi. Suure tõenäosusega pikeneb meie majanduslangus kolme aastani. Peamise põhjusena toodi välja tagasilöögid välisnõudluses, mis toob omakorda kaasa tööpuuduse kasvu. Samuti süvendab kriisi riigivõlakoormuse kiire kasv ning kõige selle taustal ei ole meil praegu mõtet rääkida aastast 2035. Üritatakse esmalt sel ja järgmisel aastal majandust vee peal hoida. Oma ettekandes rääkis minister näiteks tööhõives osalemise määrast ja soolisest palgalõhest. See on kindlasti koht, mis vajab tähelepanu. Kuid selles kontekstis on veel tähtsam rääkida tööpuudusest ja elanikkonna vaesusest. Aastal 2022 oli suhtelise vaesuse määr on läbi aastate olnud kõrgeim eelkõige üksi elavate vanemaealiste hulgas. Statistikaameti andmetel elas suhtelises vaesuses 22,5% ja absoluutses vaesuses 3,5% Eesti elanikkonnast. Statistikaameti juhtivanalüütik Epp Remmelg on toonud välja, et suhteline vaesus näitab sissetulekute ebavõrdsust riigis. Suhtelises vaesuses elas ligi 303 900 inimest ning nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu netosissetulek oli väiksem kui 756 eurot. Absoluutset vaesust koges 2022. aastal ligi 48 000 inimest. 2021. aastal oli neid inimesi 18 000, mis tähendab, et see arv on kasvanud kaks ja pool korda. Nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu netosissetulek oli väiksem kui 303 eurot. Absoluutses vaesuses elavate inimeste arvu kasvu taga on 2022. aastal toimunud suur hinnatõus, mis tõstis elatusmiinimumi piiri rohkem kui kunagi varem.

Minister rääkis meile täna siin saalis ilusatest numbritest, kui hästi me hakkame elama aastal 2035. Kuid kuidas me seda saavutame? Mida tuleb teha, et majanduslangus lõpeks ja inimeste elu läks paremaks? Kuidas elavdada majandust? Toetan arvamust, et Eesti inimeste heaolu ja palgataseme määrabki see, millise koha suudab Eesti nii-öelda rahvusvahelises tööjaotuses endale võtta ning mis hinnaga oma kaupu ja teenuseid müüa. Eesti inimeste palkade tõstmiseks tuleb kasvatada ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet ja töötajate tootlikkust. Aga selle saavutamiseks tuleb suurendada ennekõike Eesti ettevõtete loodavat lisandväärtust ja tagada konkurentsivõime.

14. novembril aastal 2022 esines peaminister Kaja Kallas Riigikogu suures saalis ettekandega "Eesti 2035" ja ütles, et Eesti majandus on seni olnud heal kursil, mis annab lootust, et varem või hiljem tuleme ka sellest kriisist tugevana välja. Nüüd on käes kevad 2024. Peaminister on sama, valitsuse juhtiverakond on ka sama, Reformierakond, ja kuidas valitsus ja Reformierakond tulevad sellest kriisist tugevana välja. Valitsus lihtsalt ajab käed inimeste taskutesse. Valimiste ajal polnud maksutõusudest sõnagi kuulda, ent oma tegevuses on Reformierakonna, Eestil 200 ja sotsiaaldemokraatide liit tulnud välja sellise maksutõusu plaaniga, mille sarnast Eestis sel sajandil pole nähtud. Tänase päeva seisuga on koalitsioon Reformierakonna vedamisel juba vastu võtnud järgmiseid otsuseid. Alates 1. jaanuarist on vähendatud toetusi suurperedele 200 euro võrra. Alates järgmisest aastast tõuseb majutusasutuste käibemaks 4% võrra. Tulumaks on alates 1. jaanuarist tõusnud 20%‑lt 22%‑ni. Alates järgmisest aastast tühistatakse maksusoodustused eluasemelaenu intressidelt makstud tulumaks. See mõjutab umbes 150 000 inimest. Täiendav maksuvaba tulu abikaasa eest, tühistatakse lisa maksuvabatulu lastele. See mõjutab jällegi lastega perede eelarvet. Sel aastal tõusis käibemaks ning alates 1. maist tõusevad kütuseaktsiis, maagaasi aktsiis ja elektriaktsiis. On tühistatud maakondlik tasuta ühistransport. Aga see ei ole kõik. Valitsus töötab juba uute maksude, automaksu ja suhkrumaksu kehtestamise nimel. Ja mis veel hullem, juba räägitakse ka keskmise pensionioni maksustamisest.

Head kolleegid! Eesti on inflatsioonitaseme poolest maailmas üks liidritest. Elanikkond vaesub kiiresti. Samal ajal on Eesti riigivõlg kõige madalam Euroopa Liidus. Täna võiks riik kaaluda võimalust võtta laenu. Kui praegu majandust toetada suunates raha investeeringuteks, ettevõtjate abistamiseks, et nad saaksid konkureerida välisturgudel, ja töökohtade säilitamiseks, siis ei ole kriisi tagajärjed nii karmid. Samuti oleks õiglane ja ka inimlik mitte võtta viimaseid sente pensionäridelt, vaestelt ja suurperedelt, vaid üle vaadata ametnike kulud, kehtestada pangamaks ja digitaalsete teenuste maks. Vastavad seaduseelnõud andis hiljuti Riigikogule menetlemiseks meie fraktsioon. Riigieelarve kontekstis võrdub pankade kasum peaaegu 3%‑ga, mis omakorda võrreldav meie kaitsekulutustega. Samal ajal puuduvad riigil vahendid olulisteks investeeringuteks, nagu õpetajate või päästjate palgatõus, teede ehitus ja meditsiin.

Lõpetuseks soovin tsiteerida Eesti Panga presidenti Madis Müllerit, kes ütles oma hiljutises intervjuus, et üheks riigi tulude vähenemise põhjuseks on Reformierakonna tulumaksumuudatused, mis tähendab füüsilise isiku tulumaksu laekumise olulist vähenemist ja teenib peamiselt jõukama ühiskonnakihi huve. Austatud koalitsioonisaadikud, rohkem tarku otsuseid! Selg sirgu, Eesti! Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Tarmo Tamme. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Selleks, et asjad juhtuksid vastavalt meie soovidele, on vaja plaani. Pikk plaan majanduse kasvatamiseks on igati positiivne. Mis siis on oluline meie majandusplaanis? Bürokraatiat on vaja vähendada ja ametnikkond suunata innovatsiooni veduri rolli, vähem reegleid ja rohkem panust igapäevaselt ettevõtluse toeks. Avalik sektor peab vedama innovatsiooni, sest seal on ressurss ja ühiskondlik huvi. 

Eesti majandus sõltub suuresti teadusmahuka tööstuse elujõust. Sellele on vaja eestvedajat. Olen kindlalt veendunud, et asekantsleri roll teadusmahuka tööstuse edendamiseks on lausa hädavajalik. Eestil on mure tootlikkusega, tootlikkus on väike, peame sellega tegelema. Vaja on valida eelisarendatavad sektorid, tagada neile ressursid ja rahastus. On oluline, et valdkondadeks oleks kohalik ressurss ja teadmine. Ilmselgelt peavad suunad, mis on valitud, toetama rohekokkulepet, muidu ei ole eksport nendes sektorites lihtsalt võimalik. 

Riik peab looma põhjused turistidele Eestisse tulla. Kas kultuuri- või spordisündmused? Meil ei ole põhjust oodata, et turistid lihtsalt tulevad siia. Peame olema nähtavad, on selleks siis rahvusvahelised konverentsid, kultuurisündmused või spordi suurvõistlused. Aga on ka puhas ja puutumatu loodus. Riik peab looma eeldused. 

Selleks, et metaandmed jõuaksid reaalmajandusse, peame muutma regulatsioone. Andmed peavad olema kiiresti ja käepäraselt kasutatavad majandusotsuste tegemisel. Majanduse tõmbavad käima haritud ja motiveeritud inimesed, mitte poliitikud. Panustamine haridusse on siinkohal ülioluline. 

Eesti ei saa enam liikuda Skandinaavia majanduse tellimuste tuules. Peame leidma oma tooted, mida laias maailmas müüa, tagama nende unikaalsuse ja neid brändima. Selliste toodetega uutele turgudele vallutamine, kus meid ei oodata, seal on suur abi äridiplomaatiast, kuhu riik peab enam panustama. 

Majanduse kasv tuleb ainult investeeringutest ja üldiselt tulevad investeeringud kasumist. Meie ettevõtted peavad igapäevaselt olema kasumlikud. Kui soovime saada jõukaks ning tagada Eesti riigi elanike hea äraelamine peab iga viimane kui poliitik ja ka ametnik oma otsust tehes mõtlema, kuidas tema otsus toetab Eesti jätkusuutlikku majanduskasvu ja muudab meie elu paremaks. Ainult nii on võimalik, et meil läheb hästi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Anti Poolametsa.

Täna kõlas siin mitu korda huvitav sõna nimega "optiline illusioon", ma siis kasutaksin seda ka. Minister Riisalo ja Andres Sutt tõid oma kõnedes välja nii palju optilisi illusioone, et kõiki neid miraaže ei ole võimalik siin lühikeses ettekandes käsitleda. 

Aga alustame peaministri enda sõnadega, kui hästi meie konkurentsivõimel läheb. Tema värske intervjuu ütleb, et rahanduslik seis on väga halvas olukorras. Sellel põhjusel valitsus iga kuu tegelikult nii riigieelarve strateegiat kui ka täna riigieelarvet arutab. Kahjuks ei ole häid uudiseid rahanduse vallas. Peaministri sõnad. Suures pildis on tema sõnul selles olukorras kaks valikut: leida täiendavaid tuluallikaid või kärpida kulusid. Need olevat kaks tööriista, mis meie käes on. Aga maksuküür kaob tuleval aastal plaanitud kujul, kinnitas Kallas. 

No siis on selge, et minnakse pimesi oma kehva plaaniga edasi, majanduslangus süveneb, ekspordi langus süveneb. Ehk ei ole ka seda taibukust, et olla paindlik ja lähtuda välistingimustest, oludest, et hoida majandus kasvul. Ei, pimesi minnakse oma vana plaaniga edasi, mis on juba näidanud oma nõrkust. See, kui te tahate enda valijatele pettuse valmistada, ei saa teid mitte keelata, aga ometi selle tõttu kannatab kogu Eesti. Ja seda me ei saa rahulikult pealt vaadata. Praeguse koalitsiooni majandusmudel, mis põhineb üksnes maksutõusudel, tirib jätkuvalt majandust allapoole. 

Loen mõned uudised, uudiste pealkirjad viimase poole aasta jooksul. September 2023: "Eurostati kohaselt on Euroopa suurim SKP langus Eestis – teises kvartalis kukkus majandus aastaga 3 protsenti." November 2023, teade: "Olukord Eesti majanduse konkurentsivõimega on nutune ja riigikogu majanduskomisjon otsustas kokku kutsuda konkurentsivõime ekspertkogu", "Statistikaameti esialgse hinnangu põhjal jätkus 2023. aasta neljandas kvartalis sisemajanduse koguprodukti (SKP) langus". 

Veel Kaja Kallast tsiteerides. Ajakirjanik küsis: "Arvutasin 900 miljonit eurot ja 7% kärbet igalt poolt, et mahtuda Euroopa Liidu reeglite sisse. On see arvutus õige?" Kaja Kallas vastas: "Jah, see on väga lähedal." 900 miljonit ja 7% igalt poolt – te ei saa sellega hakkama. Fantaasia hakkab teil ka otsa saama, milliseid maksutõuse rakendada. 

Novembri teade tegelikkusest: "Eestist pärit kaupade eksport kukkus ligi kolmandiku: majandusanalüütikud hoiatavad, et tegu ei ole üksiku halva kuuga, vaid probleem on palju sügavam."

Palun lisaaega. 

Palun, kolm minutit!

"Statistikaameti andmetel vähenes kaupade eksport 2023. aastal eelneva aastaga võrreldes 16% [‑‑‑]." Need on need faktid, millega me oleme silmitsi, ja ilukõned. 

Siit-sealt nokitsemisega majanduses seda olukorda kuidagi paremaks ei tee. Minister ja teised koalitsioonierakonnad kiitsid takka energiasüsteemi lammutamist kui nende parimat saavutust. Kunagi helges tulevikus pidi meil olema 8 teravatti energiat, aga see helge tulevik nihkub üha kaugemale ja kaugemale. Pilt on halb. Kiideti, et me oleme Hispaania majandusega ühel pulgal. Pigem oleme Rumeeniaga ühel pulgal oma korruptsiooniga, sest kõik koalitsioonierakonnad on Vene rahaga seotud ja sellepärast ei tehta teist nägugi. Pidime olema ikkagi edukas digiriik ja sellest piisab. 

Räägiti ilusaid sõnu digiloost, personaalmeditsiinist, eestvedaja rollist. Aga meil on nii värske uudis: suurim meditsiinialaste isikuandmete vargus 30 aasta jooksul. Geeniandmete vargus alles hiljuti. Ülitundlikud andmed! 700 000 inimese meditsiiniandmed, mis seiklevad juba mööda maailma, mida võib-olla ostab üles ka FSB, et vaadata üle, mida minister ostis Apothekast, milline on tema aadress, vaadata ükskõik millise ametniku andmed üle. Kui see ei ole läbikukkumine, kui see ei ole katastroof andmekaitses, siis mis üldse on katastroof? 

Minister peaks käima praegu mööda maad ja pakkuma välja lahendusi, näitama, et ta midagi ette võtab, mitte konstateerima, et ikka juhtub, see on erasektor, ikka juhtub. Kui te seda ei tee, astuge kiiremas korras tagasi. Kui te midagi väga radikaalselt otsustavat ette ei võta meie küberkaitse teemal, astuge tagasi. Te ei saa siis tööga hakkama, see on täiesti selge. Loomulikult, terve valitsus ei saa tööga hakkama, aga teie eraldi ei saa tööga hakkama, sest ainuüksi geeniandmed, mida varastati, ülitundlikud geeniandmed, viljakusravi andmed … Te oleksite pidanud juba detsembrist saadik käima ja tegema kõik võimaliku, et järgmist äpardust ära hoida, tegema eelnõusid, pakkuma välja ideid. Ei, te räägite, kuidas tehakse personaalset meditsiini ja läheb veel paremaks ja veel õilsamaks. See on lubamatu, selline ajaloo suurim andmeleke. See on talumatu olukord. Võtke midagi ette, sest teie tagasiastumisest üksi enam ei piisa. Terve koalitsioon peab midagi võtma ette küberkaitsega, andmekaitsega. Praegu me oleme ju häbistatud selles osas ka digiriigina, oma digitiigriga. Vahel on nii, et põhjas käimine annab võimaluse hüppeks. Kasutame siis seda hullu olukorda ära mingiks arenguks, aga ärge tulge rääkima jälle personaalmeditsiinist. Tagage kõigepealt, et minu isikuandmed oleks kaitstud, et mingi Apotheka ei varastaks ära minu retseptiandmeid ja teie kõigi retseptiandmed.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Olen tänulik majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalole ettekande eest, olen tänulik kõigile ametikaaslastele sõnavõttude eest ja arvamuse avaldamise eest, mis on seotud "Eesti 2035" pikaajalise arengustrateegia aruteluga. Nii nagu on, siis sellel arutelul me Riigikogu otsust vastu ei võta. See päevakorrapunkt on käsitletud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud krediidiinkassode ja -ostjate seaduse eelnõu 376 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahandusminister Mart Võrklaeva. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eelnõu eesmärgiks on reguleerida inkassofirmade ja nendega seotud isikute võlgade ülesostmise finantseerijate tegevust. Statistika kohaselt jäävad paljud tarbijad jätkuvalt võlgnevusse ja seda just väikelaenudega, mida väljastavad mitte-pangad ehk tavakeeles kiirlaenufirmad. Näiteks Riigikontrolli 2023. aasta juunis avaldatud raporti kohaselt jääb sisuliselt iga neljas kiirlaenufirma klient oma laenu tasumisega hätta. Ka Finantsinspektsiooni statistika kohaselt on niinimetatud kiirlaenufirmadest klientidel ehk tarbijatel ligi 50 000 lepingut, mille tasumisega ollakse hädas. Seega laenuvõlglasi on Eestis jätkuvalt üksjagu palju ja teadaolevalt märkimisväärne osa viivituses olevad laenuvõlgnevused müüakse edasi inkassofirmadele. Meedia on mitmeid kordi kajastanud juhtumeid, kus võlgade sissenõudmisteenuste osutamisega tegelevate ettevõtjate ehk inkassofirmade praktika ei ole alati olnud väidetavalt õiguspärane ja ei arvesta võlgnike huvidega. On esinenud üleliigset ähvardamist ja survestamist. Samuti on kohus tuvastanud, et võlgnikult üritatakse rohkem raha välja nõuda, kui tegelik võlgnevus koos algsummadega ja viivistega kokku on. 

Eelnõuga kehtestatakse nüüd inkassofirmadele selge niinimetatud mänguruum, kuna siiani on nende üleriiklik järelevalve puudunud. Eestis tegelevad inkassofirmad erinevat liiki võlgade sissenõudmisega ja ka nende võlanõuete ülesostmisega. Oluline on silmas pidada, et eelnõu reguleerimisalasse ei kuulu kõik inkassofirmad, vaid üksnes need, kes tegelevad pankade või teiste krediidiandjate laenudest tulenevate võlgade sissenõudmisega või nende ülesostmisega. Muu hulgas kohandub eelnõu lisaks tarbija krediidile ka ettevõtjatele antud pangalaenudest tekkinud võlgnevustega seotud tegevustele. Seepärast on seaduseelnõu pealkirjas ka inkassode käsitlust kitsendatud ja antud eelnõu kohaldumisalasse kuuluvaid isikuid nimetatakse krediidiinkassodeks. Teadaolevalt tegelevad aga enamik Eestis asutatud ja tegutsevad inkassofirmad laenulepingutest tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega ja seega võiks eeldada, et seadus hakkab edaspidi kohalduma suuremale osale Eesti inkassoturust. Siiski, kui mõni inkassofirma tegeleb näiteks üksnes trahvide või elatisvõlgnevuste sissenõudmisega, siis eelnõu sellisele inkassofirmale ei kohaldu. Hinnanguliselt kohalduks eelnõu umbes 7–8-le Eestis tegutsevale inkassofirmale. 

Eelnõuga nähakse inkassofirmade suhtes ette sisuliselt kahte sorti reegleid. Esiteks, info andmine võlgnikule ja suhtlemine võlgnikuga. Võlglasele tuleb anda täpset infot, kuidas tema võlgnevus on kujunenud. Ehk teavitada tuleb tasumisele kuuluvast summast koos täpsustusega, mis kuulub tasumisele põhiosa, intresside, teenustasude ja muude ettenähtud tasudena. Võlgnik võib välja nõuda ka algdokumente, kuidas tema võlgnevus alguse sai, kui ta on algselt pangalt või kiirlaenufirmalt laenu võtnud. Samuti nähakse ette nõuded selle kohta, kuidas iga võlgniku kohta tuleb toimikut pidada, sealhulgas kui kaua saab selliseid andmeid säilitada. Ka peab inkassofirma hindama, kas füüsilisest isikust võlgnikule võiks soovitada pöörduda teatud juhtudel võlanõustaja poole. Mis on aga üks olulisemaid asju? Eelnõuga nähakse otsesõnu ette, et inkassofirma ei või kuidagi võlgnikku ahistada ega lubamatult mõjutada. Samuti peab inkasso austama võlgniku eraelu puutumatust. Ilmselt saab olema lubamatu ähvardada võlgnikku sellega, et võla mittetasumisel kaevatakse tööandjale, mida praegu praktiseeritakse. Lisaks inkassofirmal on kohustus võtta vastu kaebusi ja vastata neile üldjuhul 15 päeva jooksul. 

Teist tüüpi reeglid puudutavad kontrolli ja järelevalvet. Inkassol on kohustus taotleda Finantsinspektsioonilt tegevusluba ja ta saab tegutseda üksnes selle loa alusel. Finantsinspektsioonile antakse volitus teha järelevalvet inkassode üle, sealhulgas ta saab rakendada erinevaid sanktsioneerimise võimalusi, alates ettekirjutusest kuni väärteomenetluseni. Väärteo korras võib karistada inkassofirmat kuni 3 miljoni euro ulatuses. Nähakse ette usaldusväärsuse nõue inkassofirma juhtidele ja omanikele. Juhid peavad olema laitmatu mainega, ei või olla näiteks kriminaalkorras karistatud. Samuti on eraldi nõue, et inkasso juhiks ei saa olla isik, kes on varasemalt tegutsenud liigkasuvõtmisega. Eraldi nähakse ette kõrgendatud kapitalinõue, mis on 25 000 eurot. Sätestatakse ka eraldi reeglid, kuidas inkasso peab võlglastelt laekunud vahendeid hoidma ehk et juhul, kui inkassofirma muutub maksejõuetuks, siis loetakse võlgniku võlad tasutuks, kui vastav raha on juba inkasso kätte jõudnud. 

Lisaks inkassodele nähakse ette ka teatud uued kohustused pankadele ja muudele laenufirmadele. Põhiline uus nõue on see, et kui tarbija satub hätta laenu tasumisega, siis peab pank või kiirlaenufirma kõigepealt vähemalt kaaluma, kas on võimalik seda võlgnevust kuidagi ümber kujundada ja ei pea tingimata kohe pöörduma kohtusse. Näiteks võib pank või laenufirma kaaluda maksepuhkuse andmist tagasimakse tasumise täielikuks või osaliseks edasilükkamiseks teatud ajavahemikus. 

Eelnõu põhineb Euroopa Liidu direktiivil, mis reguleerib nende inkassofirmade tegevust, kes tegelevad pangalaenudest tulenevate võlgnevuste sissenõudmisega ja nende ülesostmisega. Oleme otsustanud minna direktiivist kaugemale, kuna direktiiv seda lubab. Eelnõu hõlmab ka eelpool nimetatud mitte-pankade laenudest tulenevaid võlgnevusi. Hetkel krediiditurul inkassona tegutsevad äriühingud, kes soovivad pärast käesoleva seaduse jõustumist jätkata oma tegevust, peavad Finantsinspektsiooni vastavasisulise tegevusloa saama hiljemalt 2024. aasta 31. detsembriks. 

Muudatused paremuse poole ei toimu üleöö ja kindlasti läheb mingi aeg, et järelevalve kujundaks ja kohtud sisustaksid, mis on inkassodele lubatud käitumine. Käesolev seadus annab igal juhul selged alused, et inkassoturu läbipaistvust suurendada ja annab ka võlgnikele rohkem võimalusi ennast kaitsta. Lõppkokkuvõttes tuleb loomulikult märkida, et inimene, kes on võlgu jäänud, peab ka ise süvenema, et aru saada, mida tema käest välja nõutakse ning peab olema ennast valmis rohkem ise kaitsma. Aitäh!

Suur tänu, hea minister! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun! 

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Kõigepealt ma tänan väga sisuka tutvustuse eest. Aga sa mainisid, et võlgnikke on palju. Kas sa oskad öelda, palju neid võlgnikke siis võiks hetkel olla ja kas see võlgnike arv on eelnevate aastatega kasvanud või kahanenud?

Aitäh kõigepealt tunnustuse eest! Kui palju nüüd täpselt võlgnikke on? Mul seda infot hetkel ei ole, aga kindlasti, kui nüüd needsamad inkassofirmad liiguvadki Finantsinspektsiooni järelevalve alla, siis saab ka see pilt selgemaks, sest nende tegevus on kontrollitud, ja me saame teada, kui paljudelt seda nõutakse. Kui meil on täpsemaid andmeid juba praegu, siis ma saadan need järgi.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Meil on väga kurbi juhtumeid sellest, kuidas kahtlase ehk kriminaalse taustaga tegelased lasti läbi selliseid inkassofirmasid juhtima, ja katastroof ei olnudki kaugele. Küllap see eelnõu on ajendatud nendest juhtudest, et lasti lasti läbi võrgusilma need ohtlikud tegelased. Aga mina ei saa mitte aru sellest, et kuidas sellises valdkonnas, kuhu nagu magnetina tõmbab kahtlase taustaga tegelasi, on nii väike kapitalinõue, 25 000. See peaks ikkagi midagi muud olema, sest 25 000 saab mõni kahtlase taustaga tegelane imekergesti kokku, müüb oma auto maha ja äri läheb käima, eks ole, teeb sissemakse ära. See nüüd küll ei ole veenev summa.

Aitäh! Selleks, et selliseid juhtumeid vältida, millele te viitate, siis inkassofirmade tegevus oleks paremini kontrollitud ja reguleeritud, selleks nii Euroopa Liidu direktiiv kui ka antud seaduseelnõu on koostatud. Ja oma ettekandes ma ka mainisin, et saab olema kõrgendatud kontroll nende inkassofirmade juhtorganitel, see on ka vastus teie viidatule. 

Nüüd, see kapitalinõue on tõesti 25 000. Ma arvan, et eks see on jälle hinnangu koht. See on üks ettevõtlusvorm ja me ei peaks ka ettevõtlusele seadma liigseid piiranguid. Ega kui isik jääb võlgu ja nüüd see võlg müüakse edasi inkassofirmale, kes seadusekuulekalt selle võla ära toob, siis see on osa meie majandustegevusest. Ei pea ütlema, et nüüd tingimata selline ettevõtlusvorm halb on. Ja seal tuleb seada tingimused, mis kaitsevad piisavalt võlgnikku, aga teistpidi laseks ka turul korrektsetele ettevõtetel tegutseda. 

Kas see on nüüd suur või väike? Ma arvan, seda saame siin Riigikogu debati käigus pärast esimest lugemist ja siin muudatusettepanekute aeg veel arutada, ühelt poolt argumendid ja teised argumendid. Aga ma arvan, et siin tuleb arvestada ka seda, et ettevõtlusega oleks võimalik mõistlikel tingimustel tegeleda.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud minister! Me oleme ka komisjonis rääkinud sellest, et see eelnõu tegeleb nüüd juba tagajärgedega, eks ju, et peaks vaatama ka põhjustesse. Ja üks põhjuseid ilmselt on selles, et need niinimetatud kiirlaenud on inimestele väga kergesti kättesaadavad. Ja üks selline motivatsiooniallikas inimestele on reklaam, mis lubab kätte ja kiiresti ja sularaha. See reklaam on reklaamiseaduse kohaselt televisioonis ja raadios keelatud, küll ei ole keelatud otsepost, netireklaam ja kõik muud sellised asjad. Kas te selle eelnõu ettevalmistamisel ja ka ringleva nii-öelda reklaamiseaduse muudatuste kontekstis ei ole arutanud ja mõelnud või mis on teie isiklik seisukoht, et äkki me peaksime ka siin natukene rohkem piiranguid seadma kiirlaenudele ja kerge raha kätte pakkumistele?

Aitäh! Meil oli komisjonis väga sisuline, minu meelest, arutelu sel teemal ja jah, inkassode reguleerimine on mõnes mõttes tagajärgedega tegelemine, aga ma arvan, et me peame igas etapis ühtpidi kaitsma seda laenuandjat ja teistpidi kaitsma seda laenusaajat või siis ka võlgnikku, et mõlema huvid oleksid tasakaalukalt kaitstud ja reguleeritud. See, mis puudutab kiirlaenuturgu, siis jah, ka komisjonis arutatu pealt kindlasti me omad ettepanekud teeme ja ma usun, et on mõistlik sinna sügavamalt sisse vaadata ja ilmselt ka järgneva poole aasta jooksul näiteks nii Rahandusministeeriumi ettepanekud kui Riigikogu poolt või komisjonis kõlanud ettepanekud läbi arutada ja võib-olla seda turgu reguleerida. Üks on reklaamipool, teine on, tõsi, ka see kättesaadavus ehk et on erinevaid ideid, et näiteks kas kiirlaen peab olema ööpäevaringselt kättesaadav või kas ta peab olema tingimata nädalavahetusel, seda enam ka jällegi ööpäevaringselt kättesaadav. Loomulikult, laenu andmine on äri ja vajadus ja laenu saamine. Aga võib-olla teatud tooted peaksid olema loodud nii, et on piisav järelemõtlemise aeg, et kas mul on ikka seda täna kohe ja praegu vaja. Ehk et jällegi, ühelt poolt me ei takistaks ettevõtlust, aga teisalt see oleks selline kaalutletud ja riskid maandatud. Töötame sellega.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Alustame sellest aktsiakapitalist. 25 000 on aktsiaseltsi miinimumkapital. Nagu me teame, tegelikult aktsiakapitaliks ei pea raha sisse panema, võib alustada ja siis panna. Seda võiks arutada, et on see rahaline sissemaks. Aga sa mainisid oma ettekandes, et trahv on 2 või 3 miljonit. Kolm miljonit, see on täiesti ebaloogiline. Kui aktsiakapital on 25 000, trahv on 3 miljonit, lihtsalt need numbrid ei lähe kokku. Aga küsimus on see: keda me nüüd lõpuks kaitseme? Kas me kaitseme võlglast või tegelikult laenuandjat? Praegu ma saan aru, et laenuandja on paha inimene, aga võlgnik on väga hea inimene, teda tuleb igatepidi kaitsta. Saan ma sellest seaduseelnõust niimoodi aru, et rumal on see, kes laenu annab. Ma ei räägi nüüd kiirlaenukontoritest, millest siin oli enne diskussioon, aga laenu on igatepidi, ka eraisikud võivad laenu anda naabrimehele ja kõike muud.

Aitäh! Nüüd pean tunnistama, et võib-olla oli viga minu ettekandes, aga te mõnevõrra olete valesti aru saanud. Ei, me ei anna siin hinnanguid, et laenuvõtja on tingimata hea ja laenuandja halb. Me teeme regulatsiooni eeskätt inkassodele, kellele siis on need võlad edasi võõrandatud, kui need on finantsasutuse poolt antud, ja kuidas tagada see, et seesama inimene, kes on võlgu jäänud, saaks päriselt aru, mida talt nõutakse, kes nõuab. Enam ei nõua ju see isik, kellelt ta laenu võttis, vaid see laen on võõrandatud edasi inkassoettevõttele. Et tal oleks õigus küsida, mille eest, kui palju ja millised on need lisanduvad kulud. See peabki olema tasakaalus. Nii nagu ma enne selle kapitali kohta ütlesin, et see on täiesti loomulik ettevõtlus, et antakse laenu, võetakse laenu. Siin ei saa olla nii, et üks on halb ja teine on hea. Ja selleks me peamegi vaatama, et see regulatsioon oleks reaalselt tasakaalus ja arvestaks mõlema poole huvisid ja õigusi. 

Mis siia sisse on toodud, on tõesti see, et enne, kui minnakse seda võlgnevust edasi võõrandama või kohtusse, siis finantsasutus peaks kaaluma, kas on võimalik ajatada seda või mingi muu laenutoode pakkuda. Ma arvan, et see on konkurentsi mõttes täiesti tervitatav, aga loomulikult peab ka teisel pool olema tahe seda laenu ka päriselt tagasi maksta. Seda pakkuda, ma arvan, et on mõistlik, aga ma arvan, et meie ülesanne siin koostöös Riigikoguga on see tasakaalupunkt leida mõlema osapoole vahel.

Reili Rand, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minul on küll hea meel, et me oleme ühiselt võtnud ette regulatsioonid, mis aitavad kaitsta krediidisaaja huve ja omakorda aitavad kaasa sellele, et Eesti inimesed ei satuks üldse inkasso huviorbiiti. Aga küsimus puudutab konkreetselt seda niinimetatud positiivset krediidiregistrit. Võib-olla mõne sõnaga, mis hetkeseisus me selle loomisega täna oleme? Ja kuna tõesti teemast on väga palju aastaid räägitud, kas on võimalik kuidagi seda protsessi kiirendada, et me lõpuks ka positiivse tulemuseni jõuaks ja krediidiregister meil toimima hakkaks?

Aitäh! Positiivne krediidiregister on äärmiselt oluline ja pean tunnistama, et kui ka ministriametisse sain, siis ühe prioriteedina selle ka antud valdkonnas seadsin. Praeguseks on valminud küberneetika koostöös uuring, millist tehnoloogiat kasutada, sest me loome andmebaasi, kus on väga palju delikaatseid andmeid. Ja meil on just ka üks väga halb näide järjekordselt andmete kaitsmisest. Seda enam on see teema tõsine. See töö on nüüd valmis ja sügiseks on minu soov tulla selle eelnõuga Riigikokku. Ühelt poolt meil ei ole aega raisata, aga teisalt peab see töö olema tehtud korrektselt, läbimõeldult ja nii, et inimeste andmed on tugevalt kaitstud ja teisalt süsteem läbimõeldud, nii et see töötaks oma eesmärgi päraselt. Ehk tegeleme ja loodame juba sügisel selle eelnõuga Riigikogus olla, et seda siin koos arutada.

Eduard Odinets, palun!

Aitäh! Ilmselt ei ole harvad juhtumid, kui krediidisaajad ehk inimesed või tarbijad tunnevad, et krediidiandjad teevad neile liiga ja võib-olla petavad või pakuvad mingeid ulmelisi intresse ja protsente ja viiviseid ja muid tasusid ja nii edasi ja pöörduvad selleks tarbijavaidluste komisjoni, et õigust saada, aga teatavasti tarbijavaidluste komisjoni otsused ei ole siduvad ja aastaid käib diskussioon selle üle, et nad oleksid siduvad nagu näiteks töövaidluskomisjoni otsused. Justiitsministeerium siin on vastu seisnud. Ja samal ajal on käinud diskussioonid väga pikka aega, et luua Finantsinspektsiooni juurde finantsombudsmani institutsioon, mis aitaks inimesi sellistes finantsilistes vaidlustes krediidiandjatega kaasaarvatud. Aga ka siin need otsused võiksid siduvad olla, et lihtsalt küsin üle. Kas teil sellel teemal on olnud viimasel ajal diskussioone või näiteks läbirääkimisi, kas lahkunud või uue justiitsministriga juba, et see küsimus saaks lahendatud?

Aitäh! Sel teemal ei ole meil olnud otseselt mingeid algatusi või tegevusi plaanis, aga kuna tegemist on olulise teemaga, siis ma arvan, et kas minu või justiitsministri poolt kindlasti võiksime selle üle vaadata, ja ma arvan, et see sobiks ka selle teie poolt varem esitatud küsimuse juurde nende kiirlaenufirmade reguleerimise kohta. Et võib-olla võiks neid teemasid koos vaadata.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Reili Rand, kolleeg, tõstatas küsimuse krediidiregistri loomisest, riiklikust. Minu teada on olemas juba krediidiregistrid juba erakapitalil loodud. Ja siin nüüd lahti lüüa interneti ja siin on Krediidiregister OÜ ja taust OÜ – neid on päris mitmeid. Kas soovitakse eraettevõtlusega hakata konkureerima ja mis selle mõte on?

Aitäh! Ei, eraettevõtlusega konkureerima ei ole plaanis hakata. Ka need tooted, mida te ette lugesite, on siiski minu teada absoluutselt teised. See, mille kohta Reili Rand küsis, positiivne krediidiregister puudutaks just eraisikuid ehk et oleks võimalik erinevatel krediidiandjatel saada ülevaade, kui palju on antud isikul juba kohustusi erinevate finantsasutuste ees, ja hinnata tema tegelikku maksevõimet, et anda vastutustundlikult laenu. Ja teisalt, laenuvõtja vaates võiks see olla mugav tööriist. Kui praegu minna ka endale kodulaenu võtma või mingit muud finantskohustust, siis ikkagi pead saatma oma mitmest pangast ja niipalju, kui sul neid arveid on, neid konto väljavõtteid. Ma arvan, et ka see kohustus langeks isikul ära, sest need andmed on sealt loa andmisel kenasti kättesaadavad.

Austatud minister, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi. Palun!

Aitäh, härra aseesimees! Mina teen ülevaate selle eelnõu osas õiguskomisjonis toimunud arutelust. Õiguskomisjon arutas krediidiinkassode ja ‑ostjate seaduse eelnõu 376 oma istungil 1. aprillil käesoleval aastal. Istungil viibis nii rahandusminister Mart Võrklaev kui ka Rahandusministeeriumi finantsteenuste poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt ja sama osakonna nõunik Marit Maidla. Minister ja tema kolleegid tegid väga põhjaliku sissevaate seaduseelnõusse, et ma ei hakka seda ümber jutustama, aga võib-olla peatuksin mõnel momendil või mõnel küsimusel, mida komisjoni liikmed on välja toonud.

Aga üldiselt tahaksin ära markeerida, et arutelu selle eelnõu ümber oli äärmiselt meeldiv ja konstruktiivne. Ja nagu ka minister siin juba küsimustele vastates märkis, et väga palju tunti muret just nende põhjuste üle, miks inimesed ei ole võimelised oma kohustusi täitma ja miks krediidiandjad on sunnitud krediidiinkassode poole pöörduma. Ja me tegelikult peame ka selle eelnõu raames või eraldiseisvate eelnõudega ka neid teemasid lahendama. Ja üks nendest lahendustest, millest ka siin juba juttu korduvalt olnud, on seesama positiivne krediidiregister, aga ilmselt ka muud lahendused, mis peaksid varsti Riigikogusse jõudma, kui me hakkame üle võtma uut tarbijakaitse direktiivi, mis kaasa arvatult käsitleb ka neid teemasid. Ja tahaksin tunnustada siinkohal ka kolleeg Kert Kingot, kes on komisjoni istungil korduvalt juhtinud meie diskussiooni sinna radadele, et me peaksime rohkem tegelema nende krediidi saamise ja krediidi andmise sisuliste küsimustega. Ja kiidan ka ministrit, kes oli väga avatud meelega istungil ja oli valmis arutama ja diskuteerima kõikvõimalike lahenduste üle, mis inimesi aitaks. Selle üle on väga-väga hea meel.

Diskussioon toimus ka selle üle, et kas peaks üle vaatama ka näiteks võlaõigusseaduses sätestatud krediidi kulukuse piirmäärasid, mis on praegu kolmekordne Eesti pankade keskmine, mis juba aastaid püsib 51% juures. Kas see ei ole ikkagi liiga kõrge maksimaalne määr? Komisjoni istungil kõlasid arvamused, et see võiks olla näiteks kahekordne ja ka siin on minister andnud sellise valmisoleku arutada selle poliitilise diskussiooni käigus siin Riigikogus võib-olla ka sellesse numbrisse vaadata. Ja see määr on ministeeriumi kinnitusel püsinud meil aastast 2015. Siin ministeeriumi ametnikud on toonud välja ka probleemi, et kui see määr on väga madal, krediidi kulukuse määr, siis ei pruugi olla krediidiandjatel motivatsiooni väljastada väga väikesi laene, et seal tootlikkus on liiga madal, ja sellega me just nagu piirame inimeste võimalusi saada väga väikeseid laene. Aga jah, see on mõttekoht, mida me võiksime siin edasi arutada.

Tõstatati ka viivise määra lae küsimus. Kui te, head kolleegid, vaatate ka seletuskirja, siis seal on ka põhjalik ülevaade sellest, et selle eelnõu ettevalmistamisel on väga põhjalikult kaalutud viivise määradele absoluutse lae kehtestamist, ja ka komisjonis küsimus tekkis, aga eelnõu väljatöötamisel jõuti ikkagi seisukohale, et see ei ole hetkel mõistlik. Siin tekivad probleemid näiteks selliste laenude puhul, kus on intress 0%, mida on päris palju, et kuidas sellisel juhul käituda selle viivise määraga. Samuti arvati komisjoni istungil, et kui me kehtestame mingi maksimaalse viivise määra, siis võib juhtuda, et kõik krediidiandjad hakkavadki seda maksimaalset määra kasutama. Ja siis kaob just nagu võimalus seda hiljem vaidlustada, mis toimub praegu praegusel ajal väga tihti, kus kohtud kohtumenetluse käigus alandavad krediidiandja poolt kehtestatud määra. Lihtsalt meeldetuletuseks, et võlaõigusseadus lubab seda määra praegu umbes 12%, aga lepingus saab kokku leppida ka suuremat määra ja seda väga tihti ka tehakse.

Kolleegid komisjonis tundsid muret ka selle pärast, et kui palju tegelikult need uued nõuded ja järelevalve kehtestamine ja kõigi nende piirangute kehtestamine inkassofirmadele, krediidiinkassodele võib välja suretada seda turgu, kui paljud firmad on valmis turult lahkuma, ja ministeerium on kinnitanud, et selle eelnõu väljatöötamisel on tehtud päris palju kooskõlastusringe ja suurimad inkassofirmad on olnud kaasatud eelnõu kõikides etappides ja on päris palju eelnõu ka muudetud vastavalt inkassofirmade soovitustele ja vajadustele. Järeleandmisi on tehtud ja tegelikult mitte ükski inkassofirma ei ole praegu teada andnud, et nad just selliste nõuete tõttu peaksid just nagu turult lahkuma. Aga igal juhul need uued nõudmised ja selle direktiivi ülevõtmine tegelikult avab ka meie Eesti inkassofirmadele Euroopa turu, siis sellisel juhul nad ei pea Euroopa Liidus teistes riikides, liikmesriikides täiendavaid lube küsima, piisab meie Finantsinspektsiooni loast.

Räägiti ka positiivsest krediidiregistrist, et see on võib-olla nende igasuguste määruste ja viivise intresside ja viiviste määrade vähendamisest tõhusam meede, et kõikidel pankadel ja kiirlaenufirmadel on edaspidi kohustus enne laenu väljastamist vaadata registrisse ning selle registri andmestiku põhjal otsustada, kas inimene saab laenu või mitte. Aga samas jälle toonitati, et ka määrade alandamisest võib kasu olla kui täiendaval meetmel.

Arutleti ka selle üle, kas need nõuded ja igasugused aruanded, mida Finantsinspektsioonile peab esitama, et kui suur on siin mänguruum Finantsinspektsioonil, ja tegelikult tõdeti komisjoni istungil, et direktiivist tulevad nõuded on üsna standardsed ja kõikidele ühesugused ja Finantsinspektsioonil siin väga palju mänguruumi ei ole, et siin kedagi ei eelistata või ei seata mingeid takistusi ettevõtlusega tegelemiseks.

Arutati ka selle üle, kui kergesti või kui raske südamega näiteks pangad annavad oma nõuded üle inkassofirmadele. Ja kolleegid, Riigikogu liikmed arvasid, et me peaksime pigem sundima pankasid oma klientide maksevõimekust paremini hindama ja pidama ka läbirääkimisi selleks, et luua adekvaatne maksegraafik või üle vaadata ja ümber kujundada need nõuded, millest ka minister siit puldist täna rääkis. Aga nende ümberkujundamisele me selle seaduseelnõuga seame väga ranged raamid ja kehtestame, mida ja kuidas on võimalik ümber kujundada kohustuste puhul. Aga igal juhul need ümberkujundamisel ei tohi olla tarbija, antud juhul krediidi saaja kahjuks. Ja tõdeti ka seda, et miks pangad võib-olla väga tihti ise ei taha sellega tegeleda ja müüakse nii-öelda halbu laene allahindlusega inkassofirmadele, et no tihti on selleks, et pangaportfell oleks puhtam ja kapitali seis paraneks. Selline tõdemus meil ka komisjonis välja tulnud.

Rääkisime ka piirangutest ning inkassofirmade asutajatele ja juhtkonnale. Tekkis diskussioon selle üle, et need piirangud, näiteks ei tohi olla inkassofirma juhtkonnas inimesi, kes on varasemalt liigkasuvõtmisega tegelenud või töötanud nendes ettevõtetes, ja tekkis küsimus, kes, ma ei tea, sekretär või mingi muu abiline, kes on selles firmas töötanud, kes on liigkasuvõtmisega tegelenud, kas temale siis tulevikus ei ole mingeid võimalusi inkassoturul tegutseda. Tõdeti ikkagi, et see puudutab seda juhtkonda ja neid konkreetseid inimesi, kes on reaalsed otsused teinud, see ei puuduta, ma ei tea, sekretäre või koristajaid või muid selliseid inimesi, kes on inkassofirmades varem töötanud, et nendel selliseid ettevõtlusega tegelemise piiranguid ei ole.

Ja võib-olla eelviimase teemana, mida ma siin ära markeeriksin. Meie poole, õiguskomisjoni poole on juba pöördunud vähemalt üks kohus, see vist oli Harju Maakohus, murega, et kui klienditoimikud liiguvad krediidiandjalt inkassofirmasse, hiljem jõuavad ka näiteks kohtusse, siis selle toimikuga ei liigu üksikasjalikud andmed, kuidas krediidiandja hindas kliendi maksevõimekust. Me teame, et inkassofirmadel on oma poolautomaatsed või isegi täisautomaatsed profiilihindamised, kas üks või teine klient sobib või mitte. Krediidifirmad teevad oma otsuseid lähtuvalt nendest profiilianalüüsidest ja vot need profiilianalüüsid ja kuidas üks või teine klient hinnatud, need andmed ei liigu ja sellepärast on väga raske hinnata, kas on vastutustundliku laenamise põhimõte järgitud. Ja siin tekib küsimus, kust jookseb see ärisaladuse piir ja kust jookseb see piir, et klienti hinnata õigesti ja hinnata, kas kliendi vastu üldse saab kohtusse minna. See hetkel on lahendatud niimoodi, et iga kord kohus peab tegema määruse ja need dokumendid sisse nõudma. Aga praegu meie poole on pöördunud kohus, et saaks seda juba siin seaduses reguleerida, kust see piir jookseb. Ja samuti nii ministeerium kui ka komisjoni liikmed olid täiesti valmis arutama ja koos kohtutega seda kompromissi otsima.

Ja viimane teema, mida ma puudutaks, sellest rääkis ka minister oma ettekandes või vastates küsimustele, et seesama ümberkujundamise teema, et krediidiandjal enne kohtusse minekut on võimalik ümber kujundada nõuded, ja hetkel eelnõus on kirjas, et krediidiandja peab vähemalt kaaluma, kas ümber kujundada nõuet või mitte ja kas pakkuda kliendile ümberkujundamise võimalusi. Diskussioon komisjonis tekkis selle üle, kas see ei peaks olema kohustus krediidiandjale pakkuda neid variante. No ilmselt ka siin saab otsida selle sõnastuse kompromissi, et kas ainult kaaluda pakkuda ümberkujundamist või kohustus pakkuda ümberkujundamist ja siis läbirääkimiste tulemusena koos kliendiga, mis ei ole kliendi kahjuks, nagu ma enne ütlesin, need parimad lahendused leida.

Igal juhul on minu kokkuvõte sellest, et äärmiselt tore arutelu oli, diskussioon väga-väga huvitav ja väga erinevaid eelnõu tahke puudutav. Kokkuvõttes tehti kõik konsensuslikud otsused, et suunata eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks ehk 9. aprilliks, teha ettepanek, head kolleegid, teile, et esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni esimees Eduard Odinets ehk teie ees seisja. Ma tänan tähelepanu eest!

Aitäh Teile on vähemalt üks küsimus. Mart Maasik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Krediidiinkassode vaatevälja jõuavad kõige rohkem just kiirlaenuvõtjad. Mul on hea meel, et te seal komisjonis arutasite natuke või püüdsite arutada teemat, miks nad sinna jõuavad. Kas te saite aru ja kas te arutasite ka seda, et praegune valitsuse rahanduspoliitika ja maksutõusupoliitika võib olla ka see, miks inimesed on sunnitud kiirlaene võtma? Tulevane automaks, mida tahetakse läbi viia praegu, veelgi suurendab tegelikult nendesamade krediidiasutuste, inkassode tööd. Võib-olla on sinna koer maetud? Teine küsimus on see, et te nimetasite, et on positiivne krediidiregister. Milles see positiivsus on? Kas on ka negatiivne krediidiregister olemas?

Aitäh! Esimesele küsimuse poolele vastates saan öelda ei, me ei arutanud Vabariigi Valitsuse majanduspoliitikat. Me arutasime krediidiinkasso ja krediidiostjate reguleerimise teemat. Vastates teisele, ma ausalt öeldes ei tea. Sellel positiivsel krediidiregistril on aja jooksul olnud väga palju erinevaid nimesid. Me korra ka puudutasime selle eelnõu arutelu juures, et sellele lapsele parema nime väljavalimine seisab meil veel ees. Aga ma ise kujutan ette, et see negatiivne krediidiregister, mida te ka mainisite, mida erapakkujad pakuvad, on võlgnike register, kellel on probleemid krediitidega, probleemid kohustuste tagastamisega, sellepärast see on negatiivne register. Siin me räägime positiivsest registrist, mis koondab endasse kõik inimeste kohustused, sõltumata sellest, kas need on ilusti täidetavad või mitte. Selle eesmärk on, et iga järgmine krediidiandja saaks ülevaate inimeste kõikidest kohustustest, et inimesel ei oleks võimalust neid varjata ja siis saaks teha loodetavasti positiivseid otsuseid inimestele uute laenude või krediitide andmiseks.

Hea ettekandja, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Ma arvan, et eelnõu iseenesest on tee õigele poole, aga kui ma loen seda eelnõu, siis tekitavad siin nii mõnedki asjad väga konkreetseid küsimusi. Väga loomulik on, et sellist krediidiettevõtet teha, et 25 000 on aktsiakapital, mis on väga mõistlik, see ongi aktsiakapitali, aktsiaseltsi miinimumnumber. Aga võib-olla peaks siin olema see koht, et eelnõus võiks selgelt olla, et see on rahaline sissemakse, siis ei tekiks seda vaidlust, sest tänasel hetkel võib ettevõte teha nii, et sa tegelikult füüsiliselt ei pane ühtegi senti sinna ettevõtte sisse, aga näitad oma aktsiakapitali vaikselt, oma mõistuse ja teadmiste ja tarkusega, selle väärtuse lõpuks 25 000 peale. 

Teine pool on see, et kui mu ettevõttel on aktsiakapital 25 000 ja see on nõue ja suuremat ei ole nõuet, siis kuidas on võimalik trahvinumber panna 3 miljonit. Kus koha peal sellel ettevõttel peaks olema teoreetiliselt 3 miljonit? Ma saan aru, et see number on antud sellepärast siia, et ei tekiks inkassoettevõttel ka teoreetiliselt tahtmist kuidagi ebaseaduslikult võlgasid sisse nõuda. Ühelt poolt on see kõik õige, aga teiselt poolt tuleks ka reaalsus võtta. Kui keegi täna ütleb, et 3 miljonit, ja keegi väga täpselt aru ei saa, kes selle trahvi võib lõpuks ettevõtjale määrata, olla sellise ettevõtte juhatuse liige, siis su kuklas on iga päev 3 miljonit. Ja me teame tänast süsteemi Eesti Vabariigis, et kaevata võivad kõik ja kohtus käia saavad kõik. Siin kurikuulsad juukselõikamised on näidanud, et lausa üheksa aastat. Kui sulle trahv 3 miljonit pannakse, siis suure tõenäosusega sa püüad seda protestida ja käia ja maksta. 

Aga mind natuke häirib selle asja juures, et me räägime ainult võlgnikust. Võlgnik, tema ei ole mitte milleski süüdi. Tema on lihtsalt võlgu võtnud ja ta ei kavatse seda võlga ära maksta. Enamus juhtudel, ma loodan, et inimesed, kes võlga võtavad, soovivad võla ära ka tasuda võla andjale. Aga mõlemast ettekandest kumas läbi see toon, et teeme kõik selleks, et keegi võlga ei saa anda ehk laenuandja elu väga keeruliseks, aga võlgnikule anname kõik võimalused venitada võla tagasimaksmist ja kõike muud. Ma usun, et kõik, kes võlga annavad, püüavadki võlgnikuga leida kompromissi ja kokkuleppeid, et saada ikkagi oma raha tagasi. Ma usun, et komisjon seda teemat arutab ja vaatab, et see eelnõu oleks ikkagi väga selgelt see pool, et need inimesed või asutused, kes võlga jäävad, peavad tundma kohusetunnet kuidagi püüda see võlg ära maksta. Ma võin ettevõtjana öelda, et ehitussektoris läbi aastate on umbes nii olnud, et iga nelja aasta järel jääb üks tellija sulle võlgu. Tänaseks on õnneks vähemalt seadustatud see, et käibemaksu sa saad tagasi selle arve pealt, mis sulle maksmata jääb, varem jäi sulle tellija võlgu, siis maksid veel riigile käibemaksu ka selle summa pealt, nii et sa said veel topelt vastu pükse. 

Ma soovin komisjonile jõudu ja jaksu. Täiesti siiralt ütlen, et te olete õigel teel, aga ärge tehke nii, et jääb mulje, et laenuandja on paha-paha ja võla mitte tagasimaksja on hea-hea.

Suur tänu! Aitäh! Rohkem kõnesoove ei näe, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et 376 esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 25. aprill kell 17.15. Sellega on esimene lugemine lõpetatud ja kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on läbi. 

Neljas päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud krüptovaraturu seaduse eelnõu 398 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Krüptovaraturg on hästi lihtsustatult öeldes keskkond, kus saab krüptovara osta ja müüa ning seda läbi erinevate teenuseosutajate. Käesolev eelnõu puudutabki eelkõige neid teenuseosutajaid. Krüptovara ise kõige laiemas tähenduses on mingi väärtus või õiguse esitamine digitaalsel kujul. Sealjuures kasutatakse selle vara salvestamiseks üldjuhul plokiahela tehnoloogiat. Kõige tuntum krüptovara on bitcoin, mis sündis 2008. aastal. Sellele on järgnenud massiliselt uusi krüptovarasid või nende vorme. 

On erinevaid väiteid, kas krüptovara on üldse käsitletav investeerimisena või on tegemist puhtalt spekuleerimisega. See on kohati üsna tunnetuslik ja jäägu see pigem igaühe enda otsustada. Siiski, Eestis on üsna palju eraisikuid, kes oma vahendeid krüptovaradesse paigutavad ja sealt ka tulu teenivad. Seda näitavad Maksu- ja Tolliametile esitatud andmed. Hoolimata sellest, et bitcoin'i sünnist on päris palju aega möödunud, siis ei ole siiani rakendatud Euroopa Liidus ühtseid reegleid, kuidas investoreid sellistesse varadesse investeerimise eest kaitsta. Seni on piirdutud peamiselt üksnes rahapesualase järelevalvega. Nüüd aga need uued reeglid rakenduvad samamoodi Eestis ja muudes Euroopa Liidu riikides. 

Hetkel nimetatakse krüptovarateenuse osutajaid virtuaalvääringuteenuse pakkujateks. Rahapesu Andmebüroo oli viimase seisuga väljastanud tegevusloa 49-le virtuaalvääringuteenuse pakkujale. Uus seadus muudabki esiteks terminoloogiat. Terminid nagu krüptoraha, krüptovaluuta või virtuaalvääringud on kõik edaspidi käsitletavad kui krüptovara ning krüptovara alaliigid. Peamiste krüptovara teenuste hulka kuuluvad eelkõige krüptobörsi korraldamine, krüptovara vahetamine raha või teise krüptovara vastu ning ülekanded krüptovara rahakottide vahel. Kõikide nende teenuste osutamiseks on vaja edaspidi Finantsinspektsiooni tegevusluba. 

Teiseks, kehtiv seadus ei näe ette reegleid, mis infot tuleb erinevate krüptovara projektide kohta anda ehk investorikaitsealane reeglistik puudub. On aset leidnud mitmeid juhtumeid, kus pakutav krüptovara ei vasta tegelikkusele või info on olnud investorite jaoks selgelt eksitav. Samuti on teada, et krüptovaraga on rahastatud ka terrorismi. Nüüd uue seadusega nähakse ette täpsed reeglid, mis infot tuleb erinevate krüptovara projektide kohta anda, sealhulgas tuleb välja tuua kõikvõimalikud riskid. Sisu mõttes saab see olema üsna sarnane aktsiate või võlakirja emissioonide kohta antava infoga. 

Samuti nähakse ette selged reeglid, kuidas saab investor taganeda sõlmitavast lepingust. Siin saab kehtima samamoodi üldine taganemise periood 14 päeva, mis on ka muude niinimetatud tavalepingute puhul ette nähtud. Krüptovarainvestorite jaoks suureneb kindlasti nende vahendite kaitse ning laiemalt tagatakse krüptovaraturu läbipaistvus ja usaldusväärsus. Võimalike rikkumiste korral saab Finantsinspektsioon krüptovarateenuse osutajaid karistada kuni viie miljoni euro ulatuses, teatud juhtudel isegi kuni 15 miljoni euro ulatuses. 

Uus seadus põhineb Euroopa Liidu määrusel, see tähendab, et sisuliselt kohalduvad need nõuded kõikides liikmesriikides samamoodi. Samuti annab see võimaluse meie krüptovarateenuse osutajal pakkuda oma teenuseid vabalt teises Euroopa Liidu riigis. Laiemalt peaks ühtne regulatsioon Euroopas toetama innovatsiooni ja ausat konkurentsi. Oluline ongi märkida, et uus regulatsioon ei reguleeri tehnoloogiat ennast ehk regulatsioon ei puuduta seda, kuidas plokiahel või bitcoin'i protokoll peaks toimima. 

Uutele reeglitele ülemineku pehmendamiseks on ette nähtud ülemineku sätted. Uued teenuseosutajad saavad Finantsinspektsioonilt tegevusluba taotlema hakata 25. aasta 1. jaanuarist. Need isikud, kellele on väljastatud enne seda kuupäeva Rahapesu Andmebüroo tegevusluba, saavad soovi korral tegutseda kuni 26. aasta 1. jaanuarini ehk veel lisaks üks aasta. Seejärel peavad ka nemad saama Finantsinspektsioonilt tegevusloa või oma tegevuse lõpetama. 

Lisaks krüptovaravaldkonnale tehakse käesoleva seadusega muid muudatusi, mis soodustavad Eesti kapitalituru arengut. Nimelt, kui ettevõtted soovivad kaasata aktsiate või võlakirjade vormis kapitali suuremas summas kui viis miljonit eurot, siis peavad nad koostama mahuka ja kalli väärtpaberiprospekti. Eeltoodu piirmäär nüüd tõuseb. Edaspidi saab kuni kaheksa miljoni euro suuruse aktsiate või võlakirjade emissiooni korraldada nii, et koormava väärtpaberiprospekti asemel võib koostada lihtsama teabe andmise dokumendi. Aitäh!

Austatud minister, teile on vähemalt üks küsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Täiendav järelevalve on alati teretulnud. Üks põhjus, miks seda muudatust tehakse, on Euroopa Liidu määrus, mida te ka mainisite. Samas, antud eelnõuga minnakse määrusest palju rangemat teed pidi ja kehtestatakse need nõuded, mida määrus otseselt ette ei näe, mida teised liikmesriigid ka pole kehtestanud. Olgu see täiendavad nõuded nõukogule. Aga teine küsimus on ikkagi see, et miks kõik need loataotlused ja menetlused liiguvad Rahapesu Andmebüroost Finantsinspektsiooni. Läbi selle ka kõik vanad load automaatselt tühistatakse, nagu ma saan aru, üleminekuaeg on üks aasta. Tegelikult seda otseselt see määrus ei sätesta. Kas see on teadlik tee olnud just Eesti poolt, et me sätestame need rangemad nõuded, kui määrus ette näeb?

Aitäh! Tõsi, mõned rangemad nõuded meil on. Näiteks see, et krüptovarateenuse osutaja juhatus peab olema kaheliikmeline. See on just seetõttu, kuna tegelikult riskid on päris suured ja tegemist on inimeste varadega, siis just suurema usaldusväärsuse tagamiseks on see kahe juhatuse liikme nõue ehk nii-öelda neljasilmaprintsiip. Kahjuks oleme me siin hiljuti näinud suure finantsasutuse puhul, kus otsuseid võis teha üks isik ja tegelikult toimus rikkumisi. Küll see asutus ise asub, ei asu Eestis õnneks, aga Eestile ja pensionifondidele mõju sealt oli. Ja siis ka osaline nõukogu loomine. Tõsi, OÜ-del meil praegu nõukogu pole. Aga jällegi, kui see ettevõte osutab olulisi või suurema mastaabiga krüptovara teenuseid, siis on ka seaduses ette nähtud nõukogu just selleks, et protseduurid, riskid oleks paremini läbi mõeldud ja paremini hajutatud. Miks ta liigub Finantsinspektsiooni alla? Finantsinspektsioon tegeleb meil finantsregulatsioonidega, finantssektori reguleerimisega. Need on hästi sarnased teiste finantsasutustega. Ja teatavasti Rahapesu Andmebüroo tegeleb rahapesuteemadega. Rahapesu Andmebürood rahastatakse riigieelarvest, Finantsinspektsioon rahastab ennast ise ka oma järelevalvatavate tasudest. See teenus on sarnane teiste finantsasutustega ja ka järelevalve rahastamise skeem.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt ütlen, et eelnõu on õigel teel. Selle koha pealt ei saa midagi vaielda, aga siin on kaks teemat. Üks on see, et me oleme omavahel põhimõtteliselt ju kokku leppinud, et Euroopa Liidust ülevõetavatele direktiividele me ei pane karmimaid reegleid, kuigi ma olen nõus, et selles valdkonnas võiks seda panna ja ma seda kuidagi ei protesti. Teine pool on see, et kui me räägime osaühingutest, siis osaühingu kapital võib olla 2500 ainult, samas me hetk tagasi rääkisime inkassofirmadest, kus me nõudsime 25 000 aktsiaseltsi algkapitali. Kas me siin ei peaks ka hoopis vaatama seda, millise aktsiakapitaliga need ettevõtted üldse olla saavad? See, kas juhatus on üks või kaks, selle üle alati võib …, aga aktsiakapital, vähemalt sa oma ettekandes ütlesid, et osaühingute, et võib-olla see on see koht, kus võiks karmistada.

Aitäh! Ma arvan, et seadusloomes me hoiame seda joont, et kui me direktiivi üle võtame, siis võimalikult selliselt, nagu direktiiv ette näeb, aga kui me muu hulgas mingit valdkonda reguleerides peame vajalikuks ikkagi reegleid üle vaadata, seda enam, et kogu krüptovaldkond on pidevalt muutuv ja uus valdkond ja reguleerimata ,ja kui meil on vaja riske maandada, siis on tark teha seda koos ühes eelnõus. Me võiksime muidugi teha ka kaks eraldi menetlust ja selle peale rohkem aega kulutada, aga minu meelest, kui on sisuline probleem ja sisuline lahendus, siis tasuks seda teha. Nüüd, kui nad lähevadki Finantsinspektsiooni järelevalve alla, siis eks Finantsinspektsioon peab ka jälgima, et seal ikkagi oleks vajalikud kapitalinõuded tagatud, kui tegeldakse nii mahuka vahendustegevusega või mingi muu tegevusega. Ma arvan, siin see 2500 puhtregulatiivselt ja praktiliselt ei olegi piisav lõpuks.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Tõesti, tegelikult kunagi meil oli väga tõsine probleem krüptovara operaatoritega. Meil oli neid peajagu kuskil 1500, aga nüüd ma loen välja, et neid on tegelikult alles jäänud vaid 49, kes on läbi käinud tulest ja veest, sest meie nõuded on juba päris ranged. Ja ka see näide tegelikult, mida teie puudutasite, see puudutas ka välismaa firmat. Tegelikult meil põhiohud, mis tulevad meie inimestele, nad tulevad eelkõige väljastpoolt, mitte seestpoolt. Tegelikult sellega peaks paremini meie järelevalve hakkama saama. Aga mul on selline küsimus. Nüüd tekib olukord, kus kõik need load tühistatakse. Paljud on panustanud päris suure hulga ressurssi, et kõik juba olemas olnud ranged meetmed läbida, need load saada. Põhimõtteliselt ma saan aru, et nad peavad kõike tegema seda otsast peale. Kas võib tekkida olukord, kus need viimased 49 operaatorit meil ära kaovad?

Aitäh! Jah, need, kes on loa saanud, nendel on aega 2026. aasta alguseni endale uus luba Finantsinspektsioonilt taotleda. Kui neil on need protsessid korrektselt tehtud ja ette valmistatud, siis ilmselt liiga suur täiendav halduskoormus see nende jaoks ei ole. Aga tõsi on see, et krüptovaldkonda on vaja täiendavalt reguleerida, tagada ühtsed nõuded ja ühtne järelevalve. Seda eeskätt selleks, et tagada investorite turvalisus ja see, et protsessid oleksid ka järelevalvatud, nii nagu teistel finantsasutustel on, eeskätt investori vara kaitse.

Austatud minister, ma tänan teid! Teile rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni liikme Maris Lauri. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Teen ülevaate rahanduskomisjonis toimunud eelnõu arutelust, mis toimus 4. aprillil. Külalisena olid juures Rahandusministeeriumi finantsteenustepoliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt, veebi vahendusel aga füüsiliselt olid kohapeal nõunik Kristiina Kubja ja rahandusteabe poliitika osakonna nõunik Henrik Mägi. 

Lühidalt otsustest, mis komisjon langetas. Esiteks, ettepanek võtta päevakorda täiskogul 9. aprillil. Teine ettepanek, lõpetada esimene lugemine ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni liige Maris Lauri. Hääletati ja hääletuse tulemusena kõik need kolm ettepanekut said 8 poolthäält, 1 vastuhääle ja võeti sellega vastu. Lisaks otsustati määrata muudatusettepanekute tähtajaks 10 tööpäeva. 

Nüüd lühidalt arutelust, mis komisjonis toimus. Kristiina Kubja tutvustas eelnõu eesmärki ja sisu, millest siit ülevaate tegi ka rahandusminister, nii et ma pikemalt sellel ei peatuks, vaid sellel diskussioonil, mis komisjonis toimus. Käsitleti muudatuste mõju krüptoturule. Avaldati kahtlust, nagu siin eelnevalt ka küsimustes oli kuulda, et eelnõuga soovitakse järsku valdkond kui selline üldse välja tõrjuda. Ja küsimused puudutasid ka erinevusi praegusest korrast ja tulevase korraga. Erinevusi Eesti ja Euroopa Liidu reeglistiku vahel ja Finantsinspektsiooni ja Rahapesu Andmebüroo koostööst ja erinevatest ülesannetest. 

Mis puudutab valdkonna arengut,  siis diskussioonis sai korduvalt osutatud sellele, et kunagine regulatsioon Eestis oli väga lõtv ja selle tõttu meil oli väga palju teenusepakkujaid, kes tegelikult Eestis ei tegutsenud. Meie regulatsioon, mis vähendas oluliselt teenusepakkujate arvu, ei mõjutanud niivõrd reaalset turgu Eestis, kuna tegemist oli välismaal tegutsejatega. Nii et need teenusepakkujad, kes on jäänud, tegutsevad reaalselt ka teenuse pakkumisega. Kahtlematult on võimalik, et muudatused toovad kaasa ka veelgi tulu kokkutõmbamise, kuid erinevusena osutati sellele, et näiteks Euroopa Liidu määrus näeb ette kahetasandilise juhtimiskorra. Meil näiteks Eesti äriõiguse kohaselt osaühingutel nõukogu ei ole, aga selle seadusega antud nõue kehtestatakse. Lisaks ka erinevus selles, et osanike tasandil peab olema juhatuses kaks liiget vähemalt, et tagada turvalisus. 

Mis puudutab küsimust erinevusi praeguste reeglite ja tulevaste võimalike reeglite vahel, siis karmistuvad nõuded juhtidele, omanikele, juhtimisnõuetele, nõuanded töötajatele, sise-eeskirjadele, olulise osaluse omandamisele ja muudes kohtades. Suurem osa rangemaid nõudeid tulenevad tegelikult Euroopa-taseme määrustest. Ka muutub vastutus ja trahvid, mis oleksid valdavalt 5 kuni 15 miljonit, sõltuvalt rikkumisest, ja jooksev järelevalvetasu sõltuvalt teenusest. 

Mis puudutab küsimust Finantsinspektsiooni ja rahapesuinspektsiooni võimalikust koostööst ja erinevatest tegevusvaldkondadest, siis osutati sellele, et mõlemad asutused teevad juba praegu väga tihedat koostööd. Finantsinspektsioon ka praeguses järelevalves teeb järelevalvetoiminguid, mis puudutab rahapesu finantsasutustes, ja ta konsulteerib sealjuures ka Rahapesu Andmebüroo. See valdkond ei ole uus Finantsinspektsiooni jaoks ja koostöö on seni olnud väga hea. Jättes aga järelevalve Rahapesu Andmebüroosse või tekitades järelevalve Rahapesu Andmebüroosse, siis juhtuks olukord, kus Rahapesu Andmebüroo peaks endale selle võimekuse looma, aga see võimekus on tegelikult Finantsinspektsioonis juba täiesti olemas. 

Ja siis ka Eesti rangematest reeglitest. Need nõuded on vajalikud teatud rakendamiseks, nagu ma eelpool nimetasin, on seotud äriõigusega, täpsemalt ühinguõigusega, mis puudutab ühingute ümberkujundamist, jagunemist ja ühinemist. Tegemist on riigisiseste valdkondadega, mis reguleeritakse analoogselt finantssektori praegu kehtivatele reeglitele. See on minu poolt kõik. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile küsimusi ei ole. Suur tänu! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Krüptovaraturu seaduse eelnõu kõlab väga keeruliselt, aga püüan võib-olla natukene lihtsamalt selgitada. Paar aastat tagasi Eestis tekkis tõesti selline probleem, kus meie regulatsioon, meie järelevalve oli väga puudulik. Meil oli korraga tekkinud päris palju krüptovarateenuse osutajaid, operaatoreid ja neid oligi suurusjärgus 1500 tükki. Ja riigil tegelikult tol momendil puudus ressurss, et seda tõhusat järelevalvet teostada. Aga meil järk-järgult muudeti neid regulatsioone ja järelevalve muutus palju rangemaks. See oli väga õige ja oluline samm. Tänaseks meil on jäänud selliseid operaatoreid umbes 49 tükki. Kõik need, kes on alles jäänud, on tegelikult käinud läbi tulest ja veest, nad on läbinud kõikvõimalikud kontrollid, nad on väga rangest sõelast läbi käinud. Rahapesu Andmebüroo on selle aja jooksul kõikvõimalikud, kõik mittesobilikud, kõik kahtlase turult kõrvaldanud, tühistanud load, ära teinud suuri ettekirjutusi ja need teenusepakkujad pole saanud jätkata. Tegelikult selles osas järelevalve on olnud päris tõhus ja korralik. Nagu ma mainisin, et need 49 täna, kes on jäänud, nad vastavad kõikidele uutele, rangetele nõuetele, nad on vastavad load saanud või need load uuendanud. Täna tegelikult peamised ohud tulenevad väljastpoolt Euroopa Liitu, väljastpoolt Eestit, aga kahjuks sellele millegipärast paremat järelevalvet siiamaani teha ei suudeta. 

Ja nüüd siis muidugi tullakse välja uue järjekordse eelnõuga, põhjendades seda, et meil on vaja üle võtta Euroopa määrus. Jah, tõesti, see nii ka on, aga millegipärast nagu ikka ministeeriumil ja valitsusel on oma nägemus sellest määrusest. Jääb selline mulje, et kasutatakse tegelikult momenti ära, et kirjutada sisse sellised nõuded, mida määrus ette ei näe. Ja seda tegelikult minister ka meile kinnitas. Tekib natukene ka tunne, et tegelikult ka nendest viimastest, kes meil on jäänud, 49 krüptovaraoperaatorist soovitakse ka lahti saada. 

Esiteks on esimene küsimus, on arusaamatu, et miks siis Rahapesu Andmebüroo alt liigub kõik Finantsinspektsiooni alla. Esiteks, sellist nõuet kuskilt määrusest ei tulene. Tekib küsimus, kas Rahapesu Andmebüroo siis ei saanud oma tööga hästi hakkama. Ja teine aspekt on see, et miks siis korraga tühistatakse kõik need vanad load ära ja üleminekuajaks antakse vaid üks aasta aega. Kõik need, kes on kulutanud väga suure ressursi, kulutanud nii ajaliselt kui rahaliselt suure ressursi, on panustanud sadu tuhandeid eurosid, et oma lubasid uuendada, nemad hakkavad kõike tegema otsast peale. Tegelikult selline tühistamine ja see, et antakse üleminekuajaks ainult aasta aega, seal võivad tekkida ka mõned vastuolud seadustega. Ja tekib küsimus, kas Finantsinspektsioonil tegelikult täna on olemas võimekus. Rahapesu Andmebüroos on olnud vastavad pädevad ametnikud, vastav eelarve, kes on selle teemaga tegelenud. Kuidas see üleminek hakkab toimuma? Mul on üldse tunnetus, et kogu sellise üleminekuga tekitatakse jälle lisabürokraatiat ja halduskoormust riigile juurde. 

Lisaks on erinevad teised nõuded, mis on määrusest rangemad. Midagi sai mainitud, võib-olla ma nii tehnilistel küsimustel ei hakka peatuma, aga ma korra mainin seda, mida ka rahanduskomisjonis arutati. Üks, tegelikult kaks lauset, mis mind korraga üllatasid, aga ka ehmatasid. Kui küsiti ministeeriumi esindaja käest, et mille jaoks seda eelnõu vaja on, siis vastuseks tuli: see on vajalik selleks, et puhastada turgu. Ja üks teine lause, mis kohe järele tuli: kui nende jaoks on need nõuded liiga ranged, siis neil on alati võimalik minna mõnda muusse liikmesriiki. 

Paluks kolm minutit lisaaega. 

Palun, kolm minutit lisaaega!

Ma arvan, et need kaks lauset võtavad tegelikult päris hästi kokku tänase valitsuse suhtumist erinevatesse sektoritesse, valdkondadesse. Pole vahet, kas me räägime mõnest muust ettevõtlusvaldkonnast, meil on täna väga spetsiifiline krüptoturu valdkond, aga põhimõtteliselt nende kahe lausega öeldi otse välja, et me soovimegi need nõuded teha niivõrd rangeks, et antud valdkonna teenusepakkujad, need kõik viimased 49 operaatorit, et neid Eesti riigis enam poleks, et antud turgu Eesti riigis poleks. Ja kui sellised nõuded kellelegi ei sobi, siis palun väga, otsige endale mõni muu liikmesriik. Aga ärge muretsege, seda juba tehakse niigi, see toimub paljudes erinevates valdkondades, kus meil miljonilised investeeringud liiguvadki kõrvalriikidesse. 

Krüptomaailm on tõesti väga spetsiifiline valdkond, aga meil on tegelikult jäänud väga väike kogus ettevõtjaid, kes on siia investeerinud, kelle ümber on võrgustik teenusepakkujatest ja spetsialistidest, ja see hüpe, mis on täna tehtud juba ranguse ja järelevalve mõttes, on tegelikult tohutu. On arusaamatu, mis probleemi soovitakse lahendada, milleks minnakse niivõrd rangemate nõuete suunas, kui teised liikmesriigid seda ei tee ja kui määrus seda ei nõua. Ja põhjus, miks teised liikmesriigid seda ei tee, sest nemad soovivad need investeeringud hoida, mis on alles jäänud. Põhimõtteliselt ma võin juba otse välja öelda, et kui see seadus vastu võetakse, siis meil jääb alles heal juhul võib-olla viis operaatorit, kui sedagi. Võib-olla võikski ka otse välja öelda, et see soov täna on see, et meil ei oleks enam ühtegi krüptovaraturu operaatorit Eestis. Kui see on eesmärgiks, siis seda võiks ka otse välja öelda, aga pole vaja siinkohal rääkida kapitaliturgude arengust või investorite kaitsest. Ma arvan, et investori kaitsest ja nendest probleemidest ma võin eraldi paarkümmend kõnet siin pidada, mis meil on kõik seadusandluses tegemata, aga see pole tänane teema. 

Võib-olla kõige paradoksaalsem olukord on see, et täna valitsus leidis veel ühe majandusharu, tegi veel ühe poliitilise otsuse, et see haru meil ei peaks jätkama. Aga erinevate nende uute nõuetega ja erinevate ümberkorraldustega riik veel tekitab endale bürokraatiat ja lisakulusid juurde. Ehk siis tehakse kõik selleks, et investeeringud liiguksid mujale ja siis makstakse veel sellele peale. Igasugune täiendav järelevalve on oluline, aga selline suhtumine, selline asjaajamisviis täna, mis tuleb valitsuselt, on täiesti vastuvõetamatu. Ja seetõttu annan Keskerakonna fraktsiooni nimel tagasilükkamise ettepaneku antud eelnõule.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Vabandust, on ikka, ma saan aru! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa Erakonna fraktsiooni esindaja Aivar Koka. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Me poleks muidu tulnud siia, aga eelkõneleja tegi nii hea kõne. Tegelikult selle eelnõu juures on üks pool väga õige, et tegelikult tuleb korralikult reguleerida valdkondi ja eriti neid valdkondi, millest keegi mitte midagi aru ei saa. Ja oleme ausad, eks see rahapesubüroo ja Finantsinspektsiooni vaheline liikumine on rohkem ikka seotud sellega, et ei üks ega teine, ma kardan, ei ole need spetsialistid, kes tegelikult krüptorahale pihta saaks. 

Ma mäletan, mõned aastad tagasi oli seesama teema rahanduskomisjonis, on ju. Eesmärk oli üks: nii vähe kui võimalik. Soome toodi näiteks, seal oli alla 10. Kui mina olin komisjoni esimees, see päris nii läbi ei läinud. Ma saan aru, et nüüd on Rahandusministeeriumis tehtud korralik lobitöö ära. Ja noh, proovime siis pigistada. Ega ma pean häbiga tunnistama, et mina ka ei saa sellest krüptorahast aru, miks me üldse seda peaks siin hoidma või tekitama. Selles mõttes ministeerium võib-olla on õigel teel. 

Aga kui me vaatame tänast energia- ja elektritootmist Eesti Vabariigis, siis väga hea oleks, kui seda krüptoraha siin ei kaevandata. Kui vaatad, kui palju seda kaevandatakse Eestis ja protsentuaalselt energiakulu, milline on, siis see läheneb 10%-le. Sealjuures me võime veel märkida seda, et kus seda kaevandatakse. Kaevandatakse seal, kus ei ole võrgutasusid ehk elektrijaamade kõrval. Me ise tegime selle seaduse, et teatud raadiuses elektrienergia tootmise juures elektrivõrgutasusid ei küsi. Ühelt poolt on loodud siinsamas saali otsustega kõik eeldused, et krüptoraha kaevandataks Eestis. Teiselt poolt me saame aru, et ei ole neid inimesi ja ametnikke, kes sellest väga hästi aru saaks. Ja siis ongi see, et ühe käega nagu annaks hoogu juurde sellele ettevõtlusvormile ja teise käega teeks kõik nii, et neid oleks hästi vähe. 

Ma soovin jõudu ja jaksu muidugi ise endale ja rahanduskomisjonile selle teema arutamise juures. Eks see keeruline teema on ja alati on kurb seda vaadata, et kuskil keegi ametnik ütleb, et kuna ma sellest hästi aru ei saa, siis teeme seaduse veel karmimaks. Mul ei ole selle vastu, et me Euroopa Liidu direktiivi üle võtame. Aga ma siiralt olen selle vastu, et me ise paneme veel sinna erinevaid takistusi, me loome Eesti majanduses lisatakistusi ja teeme kõik selleks, et Eesti majandus veel ka järgnevatel aastatel, peale selle kahe aasta, kus me oleme majanduslanguses, veel oleks languses. 

Minu arvates peaks looma kõik need tingimused, et siia ettevõtjad tahaks investeerida, sest raha tuleb ainult ettevõtlusest. Ei tule kusagilt mujal. See, miks ühe büroo alt teise büroo alla viiakse, ma võin sulle öelda, kui enne tekkis see küsimus. See on väga lihtne. Ühe büroo kulud kaetakse riigieelarvest, teise büroo kulud kaetakse nende ettevõtete arvelt, kelle üle kontrolli tehakse. Nii lihtne see tegelikult ongi. Sellega hoitakse riigieelarves raha kokku ja ma arvan, et see ei olegi võib-olla kõige halvem mõte. Aga kui neid ettevõtteid iga korraga vähemaks jääb, siis raha, mis laekub Finantsinspektsioonile, jääb ka väheks. 

Nii et jõudu ja jaksu! Ja vaatame, mis sellest eelnõust siis lõpuks tuleb.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 398 esimesel lugemisel tagasi lükata, nii et alustame selle hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku eelnõu 398 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 5, vastu 46, erapooletuid 2, ettepanek toetust ei leidnud.  Sellega on esimene lugemine lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 23. aprill kell 17.15. Sellega on neljanda päevakorrapunkti käsitlemine lõpetatud. 

Head ametikaaslased, minu eksimus oli kolmandas päevakorrapunktis. Nimelt, muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 23. aprill, mitte 25. aprill, ikka 17.15.

Liigume edasi. Viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud euro kasutusele võtmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 399 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahandusminister Mart Võrklaeva. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eelnõu eesmärk on kehtestada ühe- ja kahesendistele euromüntidele kohustuslikud ümardamisreeglid. Eelnõus sisalduva kohaselt on 2025. aastast alates füüsilistes müügikohtades kaupmehel kohustus ümardada sularahamakse korral ostukorvi, mitte eraldi iga toote maksumus üles‑ või allapoole lähima viie sendini. Nii kaob ära vajadus anda vahetusrahana tagasi ühe‑ ja kahesendiseid. Seaduseelnõus on kirjas, et lõplik ostusumma, mis ületab ühe, kahe, kuue või seitsme eurosendiga, ümardatakse allapoole ning summa, mis lõpeb kolme, nelja, kaheksa või üheksa eurosendiga, ümardatakse ülespoole. Peamised probleemid väikese nimiväärtusega müntidega on, et esiteks nende ringlusest väljalangemine on väga suur, mis tingib selle kompenseerimiseks nende ületootmise. Nende tootmis‑ ja käitlemiskulud on ebaproportsionaalselt suured võrreldes nende väärtustega sularahatsüklis ning tootmise käitlemisega kaasneb tarbetu keskkonnamõju. Kokkuvõttes ümardamisreeglite kehtestamine vähendab sularahaga arveldavate ettevõtjate halduskoormust, kuna väheneb vajadus käidelda münte, mille makseväärtus on väga väike ja sularahamaksed muutuvad lihtsamaks ja kiiremaks ning sularahaga arveldamine seega inimestele mugavamaks. Aitäh!

(Helistab kella.) Head ametikaaslased, palun vaikust! Ma ei kuulnud, kas, minister, te lõpetasite. Selge. Aitäh! Palun, kas on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks rahanduskomisjoni liikme Jaak Aabi. Ja ühtlasi palju õnne sünnipäevaks sünnipäevalapsele!

Tänan õnnesoovide eest, austatud juhataja, head Riigikogu liikmed! Seda eelnõu rahanduskomisjonis esimeseks lugemiseks ettevalmistamiseks arutasime 4. aprillil. Kohale olid kutsutud Rahandusministeeriumi finantsteenuse poliitika osakonna juhataja asetäitja Thomas Auväärt, sama osakonna nõunik Jarmo Lilium, Eesti Panga sularaha- ja taristuosakonna juhataja Rait Roosve ja kommunikatsioonijuht Viljar Rääsk. Eelnõu tutvustas Jarmo Lilium. Komisjoni liikmetel olid mõned küsimused, mis said ammendavad vastused. Võeti vastu ka protseduurilised otsused ehk tuua esimesele lugemisele täiskogu ette täna see eelnõu. Teiseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, ja kolmandaks, määrata ettekandjaks komisjoni poolt siinkõneleja. Muudatusettepanekute tähtaeg on tavaline 10 tööpäeva ehk siis 23. aprillil kell 17.15. Aitäh!

Aitäh! Kuna kell on kaks, siis homme jätkame sama eelnõuga. Ma kõigepealt küsin: küsimusi? Ei ole. Aitäh, ettekandja! Nii et homme alustame läbirääkimiste avamisega või nende mitteavamisega. Sellega on tänane istung lõppenud. Jõudu teile meie töös!