Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 10. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Nii nagu meil tavaks, kõigepealt teeme palun kohaloleku kontrolli. 

Kohalolijaks on registreerunud 77 Riigikogu liiget, puudub 24. 

Head kolleegid, enne kui me saame asuda eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde, on meil ette nähtud päevakorra kinnitamine. Kui päevakorra kohta küsimusi ei ole, siis, head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise ettevalmistamise juurde. 

Helir-Valdor Seeder, ma saan aru, et on küsimus päevakorra kohta. (Helir-Valdor Seeder vastab jaatavalt.) Palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta! Helir-Valdor Seeder, palun!

Austatud juhataja! Mitmes päevakorrapunkt see meil homme on? (Hääl saalist: "Mis päev meil täna on?" Juhataja naerab.) Aa, homse päevakorra esimene päevakorrapunkt on eelnõu 374 [esimene lugemine], mille juurde on juhatus päevakorra koostamisel informatsioonina lisanud, et on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Me oleme siin väga palju vaielnud, kas seda otsustab juhatus või seda otsustab juhtivkomisjon. Juhatus on vastu võtnud korra, et ta nendel puhkudel pöördub Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakonna poole. Selle eelnõu kohta on õigus‑ ja analüüsiosakond [teinud] oma juriidilise analüüsi ja [esitanud] seisukoha, mis kõlab kokkuvõtvalt niimoodi, et Riigikogu otsuse eelnõu 374 OE ei ole ettepanek põhiseaduse § 103 lõike 2 mõttes ja sellise eelnõu Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks ei näe põhiseadus ette Riigikogu koosseisu häälteenamust. Nüüd, päevakorra kinnitamisel on mul küsimus, kas see nõuab 51 [häält] või mitte. Ma olen sügavalt veendunud, et ei nõua. Miks Riigikogu juhatus ei lähtu iseenda kehtestatud korrast, kus ta on arvestanud õigus‑ ja analüüsiosakonna ettepanekut?

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul on juhatus päevakorra projekti lisatud info puhul lähtunud komisjonidelt saadud informatsioonist. Seda konkreetset küsimust on komisjon arutanud ja niipalju, kui ma aru olen saanud, on toimunud ka hääletus. Vastavalt hääletuse tulemusele 8 : 1 on komisjon leidnud, et see konkreetne otsuse eelnõu vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust, ja sellest lähtuvalt on Riigikogu juhatus nii ka päevakorda kirja pannud. Me oleme väga selgelt lähtunud komisjonidelt saadud informatsioonist. 

Mis puudutab seda, kas juhatus ütleb, et kõik otsuse eelnõud, mis Riigikogu saali jõuavad, nõuaksid justkui 51 häält, siis nad ei nõua seda. Kui komisjonis toimunud arutelul leitakse, et see ei ole vajalik, siis ka sellist koosseisu häälteenamuse nõuet ei ole. Mulle meenub üks konkreetne hääletus, mis puudutas vist poliitilist kultuuri. Selle otsuse eelnõu puhul ei olnud Riigikogu koosseisu häälteenamus vajalik. 

Aivar Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud juhataja! Te räägite, et komisjon otsustab. Kui komisjonis protestid ja ütled, et see otsus ei ole seaduspärane, siis lihtsalt pannakse see hääletamisele ja jõuga ju hääletab koalitsioon selle ära. See jutt, et komisjon otsustab, on selline silma[kirjalik] jutt. Tänase seisuga on koalitsiooni hääled komisjonis alati enamuses. Vähemus võib rääkida ükskõik mida, aga kui komisjoni esimees ütleb, et on nii, siis komisjonis koalitsioon ka nii hääletab ja nii see lähebki. Aga kui meil on õigusosakond ja sealt tuleb vastus, siis peaks ju juhatus ikkagi väga selgelt ka seda vastust analüüsima ja selle analüüsi pealt otsuse tegema.

Aitäh, hea kolleeg! Komisjoni esindaja tuleb selle otsuse eelnõu [arutelul] ka siia Riigikogu kõnetooli. Siis saab esitada komisjoni esindajale kõik need küsimused selle kohta, miks komisjon jõudis sellisele seisukohale. Ehk häälteenamuse nõude põhjendusi peaks juba täpsemalt küsima juhtivkomisjoni esindajalt. 

Helir-Valdor Seeder, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, auväärt juhataja! Aga see soovitus ei aita meid kuidagi edasi. Komisjoni [esindaja] tuleb meile siia selgitusi andma homme, aga päevakorra me kinnitame täna. Kuid tegelikult ei ole see üldse oluline. Ma imestan ja olen hämmingus, kuhu me oma parlamentaarse demokraatiaga ja õigusriigiga oleme jõudnud, kui üks Riigikogu komisjon hääletab, kas üks või teine põhiseaduse paragrahv kehtib või mitte, ja üks Riigikogu komisjon tõlgendab ühte või teist paragrahvi ja tõlgendab seda veel erinevalt meie õigus‑ ja analüüsiosakonnast, kes on esitanud analüüsi Riigikogu juhatusele – ma juhin tähelepanu: Riigikogu juhatusele –, et see otsustaks [eelnõu] päevakorda lülitamisel, kas see nõuab 51 häält või mitte. See on teie vastutus ja teie otsustuspädevus, mitte komisjoni oma. Nii et minu ettepanek on küll praegu fikseerida suures saalis ära, et see eelnõu ei vaja 51 häält, selleks et ta oleks vastu võetud otsusena, ja selle teadmisega me siis läheme ka Riigikogu päevakorra hääletamise juurde.

Aitäh, hea kolleeg! Nagu ma teile juba eelnevalt ütlesin, me lähtume selles küsimuses juhtivkomisjonis võetud seisukohast. Riigikogu praktikas on tõepoolest olnud erinevaid lähenemisi. Pikka aega oli kõikidel OE‑del 51 hääle nõue, siis otsustati teistmoodi. Tänane juhatus on seisukohal, et komisjonidel on väga suur õigus nende otsuste langetamisel. On kindlasti päris palju OE‑sid, mille puhul ei ole määratud koosseisu häälteenamuse [nõuet]. Antud juhul on Riigikogu juhatus lähtunud juhtivkomisjoni seisukohast. Juhtivkomisjoni seisukoht on olnud see, et see [eelnõu] nõuab koosseisu häälteenamust.

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ütleme niimoodi, et praegu puudub asjas vaidlus selle üle, et Riigikogu õigusanalüüsi komisjon on võtnud vastu otsuse, et see [eelnõu] ei vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Seda otsust ei ole mitte keegi praegu vaidlustanud. Teie toote välja põhjenduse, et komisjonil on suur enesemääramisõigus ja nemad võivad kõike otsustada. See seisukoht kuidagi õiguslikult ei korreleeru.

Küsimus on väga lihtne. Kas te tahate Riigikogu juhatuse esimehena täita praegu kehtivat õigust, millele on pädev institutsioon andnud konkreetse ja korrektse hinnangu, või te olete seisukohal, et Riigikogu komisjon võib ikkagi ka isegi põhiseadust muutma hakata? Mina olen selle viimase variandi vastu. Nii või teisiti, lugupeetud Hussar, te ei saa seda praegu panna hääletusele sellisel kujul, et see Riigikogu koosseisu häälteenamust [nõuaks], kui juriidiline osakond on andnud sellele pädeva hinnangu. Kui te leiate, et asi on vastupidine, siis tuleb kõik need töötajad seal lahti lasta ja jätta kõik need juriidilised vaidlused ainult komisjonide otsustada. Las nemad siis otsustavad, aga niimoodi ei saa me siin saalis tööd teha. Meie Eesti rahvaga nõuame seaduste täitmist, aga teie juhtimisel me praegu raudselt seadust rikume. Kuidas see võimalik on?

Aitäh, hea kolleeg! Ma toon välja, et käesoleva istunginädala päevakorras on neli otsuse eelnõu, millega tehakse ettepanek Vabariigi Valitsusele. Sellesse päevakorra projekti on lisatud ka info häälteenamuse nõude kohta ja see lähtub komisjonidelt saadud informatsioonist. Ma rõhutan, head kolleegid, et komisjonidelt saadud informatsioonist. Ühel juhul on komisjoni arvamus kujunenud häälteenamuse alusel, kahel juhul tugines komisjon õigus‑ ja analüüsiosakonna arvamusele ja ühel juhul jõudis komisjon konsensuslikult seisukohale, et tegu on koosseisu häälteenamust nõudva eelnõuga. Antud juhul on lõplik instants nende küsimuste üle otsustamisel ikkagi komisjon, kes on väga selgelt oma seisukoha selles küsimuses kujundanud. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Austatud istungi juhataja! Mul on küsimus [ühe] eelnõu kohta. Ma juba korra olen teilt küsinud selle eelnõu kohta, millega antakse Konkurentsiametile võimalus määrata hiigeltrahve. Te ühel istungil minuga nõustusite, et see võib olla probleem, kui juhtivkomisjoniks on määratud majanduskomisjon, kes tegelikult ei saa antud eelnõu menetleda, sest seal hakatakse muutma halduskohtute töökorraldust ja hakatakse looma täiesti uut süüteo menetlemise vormi. Tegelikult, kui eelnõu menetleb vale komisjon, siis on oht, et tulevikus saab antud eelnõu rünnata formaalse põhiseadusvastasusega. Kas te olete juhatuses seda teemat uuesti arutanud ja kas olete jõudnud otsuseni, kas see [eelnõu] liigub põhiseadus‑ või õiguskomisjoni? Kumb on juhtivkomisjon?

Aitäh! Me oleme seda juhatuses arutanud. Oleme küsinud hinnanguid majanduskomisjonist, aga oleme arutanud seda ka õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni inimestega. Praeguse seisuga on eelnõu menetlev komisjon majanduskomisjon, aga on kohustus küsida arvamust nii õiguskomisjonist kui ka põhiseaduskomisjonist. 

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! No ma ei saa teie vastustest ikkagi aru. Te olete jäärapäiselt kinni selles, et komisjon otsustab, mismoodi need asjad siin hääletusele tulevad, kas [on vaja] Riigikogu koosseisu häälteenamust või mitte. Küsimus on praegu printsiibis väga oluline. Ma arvan, et meie, olenemata sellest, et me oleme erinevate vaadetega, oleme siiski ühte meelt, et siin saalis peab menetlus toimuma seaduse järgi. Nii, see on punkt üks. 

Riigikogu õigus‑ ja analüüsiosakond tegi kindlaks, et see eelnõu, mille üle praegu vaidlus käib, ei nõua Riigikogu koosseisu häälteenamust. Ma täiesti aktsepteerin seda. Teie seisukoht on aga millegipärast selline, et Riigikogu komisjonil, kes on vastupidisel arvamusel, on sisuliselt õigus põhiseadus tühistada. Öelge, kuidas see võimalik on. Kuidas me menetleme siin asju, kui teie, kes te peate tagama, ütleme, kogu istungi läbiviimisel juriidiliselt korrektse korra, ise eirate seda ja jätate selle kõrvale? 

Ma tuletan teile meelde, et eelmine nädal tõusetus küsimus, kas mina saan esitada seda eelnõu või mitte. Te ütlesite, et te teete mulle erandi. Mina ütlesin teile selle peale niimoodi, et ma loobun sellest erandist, ma ei vaja mingeid privileege, kuna seadus ütleb, et ma ei saa seda teha. Olge sama printsipiaalne, lugupeetud Lauri Hussar, sest te ei saa ju hakata seadust muutma niimoodi, et komisjon on kõige suurema otsustusjõuga. Ma juhin tähelepanu, et ka komisjon peab järgima kehtivat õigust, ja kui on tekkinud ebakõla või on arusaamatus, siis tuleb seda tunnistada ja öelda, et jah, me eksisime. Meie analüüsi‑ ja õigusosakond on andnud õige vastuse ja te olete kohustatud praegu, ütleme, kõike muutma selliseks, et sel eelnõul ei oleks Riigikogu koosseisu häälteenamuse [nõuet].

Aitäh, hea kolleeg! See on küll teie arvamus. Antud juhul on juhatus päevakorra projekti lisanud info häälteenamuse nõude kohta ja on seda tehes lähtunud komisjonidelt saadud informatsioonist. See on see, millele me oleme tuginenud. 

Head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise ettevalmistamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 10. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 66 Riigikogu liiget, vastu 10, erapooletuid 1. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu. Esiteks, krüptovaraturu seaduse eelnõu. Teiseks, euro kasutusele võtmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kolmandaks, liikluskindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kolme seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Neljandaks, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust terviseminister. Kõik eelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Suur tänu! Enne kui ma palun kolleeg Riina Solmani siia Riigikogu kõnetooli, on Mart Helmel küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun!

Aitäh! Ma tahan selgitada, et mina olin see erapooletu hääl päevakorra kinnitamisel. Ma ei ole põhimõtteliselt selle päevakorra vastu, aga ma olen põhimõtteliselt selle vastu, et siia on sisse sokutatud 51 hääle nõuded, mis ei ole seadusega kooskõlas ja mis on juhatuse omavoli. Oma erapooletu häälega ma protestisin selle vastu.

Aitäh! Hea kolleeg, ma ei saa seda protseduuriliseks küsimuseks lugeda. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Riina Solmani. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid saalis! Austatud peaminister ja need inimesed, kes te jälgite meid interneti vahendusel! Isamaa fraktsiooni poolt on üle anda arupärimine härra Lauri Läänemetsale, siseministrile. Arupärimine on Venemaa kodanike hääleõiguse kohta Eesti kohalike omavalitsuste [volikogude] valimisel Venemaa Ukraina-vastase sõja ajal. 

Sisu on järgmine. Lugupeetud Lauri Läänemets! Ametis olev valitsus on koalitsioonilepingus kokku leppinud: "Töötame koostöös riigiõiguse ekspertidega välja õigusliku raamistiku Vene Föderatsiooni ja Valgevene kodanike valimisõiguse peatamiseks kohalike omavalitsuste valimisel ilma põhiseadust muutmata." Ometi pole valitsus jõudnud konkreetsete sammudeni, kuigi koalitsioonilepingule kirjutati alla juba aasta tagasi. Riigikogule pole seni laekunud ühtegi vastavasisulist eelnõu. Ajakirjanduses avaldatud info kohaselt on kokkulepitu elluviimise viibimise üheks põhjuseks asjaolu, et üks parlamendierakond, nimelt Sotsiaaldemokraatlik Erakond, soovib Vene föderatsiooni kodanike hääleõiguse jätkumist Eesti kohalike omavalitsuste [volikogude] valimisel. Ilmselt saab siin ka Keskerakonna kohta sama öelda. 

Lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑st 139 ja eelpool kirjeldatud asjaoludest, on meil järgmised küsimused. Kas [siseministri] hinnangul kujutab Venemaa kodanike hääleõigus Eesti kohalike omavalitsuste [volikogude] valimistel Eestile julgeolekuohtu? Kas [siseministri] hinnangul on Venemaa kodanike hääleõigus Eesti kohalike omavalitsuste [volikogude] valimisel moraalselt aktsepteeritav, arvestades muu hulgas, et Eesti on vastu Venemaa kodanike osalemisele näiteks rahvusvahelistel võistlustel, on keelanud Venemaa numbrimärgiga autod Eestis ega väljasta Venemaa kodanikele turismiviisasid ja nii edasi? Suur tänu kuulamast!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli kolleeg Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Proua peaminister! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle eelnõu, mille eesmärk on muuta pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 nii, et ülestõusmispühade teine püha saaks riigipühaks ja samuti puhkepäevaks ehk vabaks päevaks.

Tegelikult kattuvad Eesti riigipühad suuresti teistes Euroopa Liidu liikmesriikides kehtestatud riigipühadega, kui välja arvata taasiseseisvumispäev ja võidupüha, aga üks märkimisväärne erinevus puudutab ülestõusmispühade teist püha, mis on valdavas osas Euroopa Liidu liikmesriikides – tegelikult ka paljudes teistes riikides, kokku on nimekirjas rohkem kui 100 riiki – riigipüha ning puhkepäev, samamoodi nagu ülestõusmispühade esimene püha. Ka meie naabrid Soome ja Rootsi ning kaks teist Balti riiki, Läti ja Leedu, tähistavad igal aastal ülestõusmispühade teist püha [riigipühana]. Erandiks Euroopa Liidus on ainult kolm riiki: Portugal, Malta ja kahjuks ka Eesti.

Meie ettepanek on lisada riigipühade nimekirja ülestõusmispühade teine püha, mis oleks alati esmaspäeval, nagu me kõik aru saame, ja oleks vaba päev. Tuletan meelde, et riigipühasid meil väga palju ei ole, ja kuna ülestõusmispühade esimene püha ja nelipühade esimene püha on alati pühapäeval, siis need ei saa olla puhkepäevad. Nii et ma arvan, et see riigipüha – [see päev] on meile hästi oluline ja [selle riigipühaks saamist] igakülgselt toetab muide ka Eesti Kirikute Nõukogu, kellega me hiljuti sel teemal suhtlesime – võiks Eesti kalendris ikkagi olla. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg, meelde tuletamast, et täna on tõesti ülestõusmispühade teine püha! Head kolleegid, olen võtnud Riigikogu juhatuse nimel vastu viis eelnõu ja ühe arupärimise. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele. 

Asume tänase päevakorra juurde. Head kolleegid, tänane esimene päevakorrapunkt on justiitsminister Madis Timpsoni ametivanne. Nimelt, Vabariigi Presidendi käesoleva aasta 25. märtsi otsusega nr 376 on Madis Timpson nimetatud justiitsministriks. Järgnevalt kuulame ära tema ametivande. Härra justiitsminister, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Austatud peaminister! Asudes täitma Vabariigi Valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. (Aplaus.)

Suur tänu, härra minister, ja palju edu teile teie töös! 

Järgnevalt, head kolleegid, tänane teine päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Mart Maastiku, Riina Solmani, Priit Sibula, Andres Metsoja, Urmas Reinsalu, Tõnis Lukase, Varro Vooglaiu, Rain Epleri, Ants Froschi, Helle-Moonika Helme ja Leo Kunnase 22. mail eelmisel aastal esitatud arupärimine riigi alustalade lõhkumise kohta. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Nagu juba öeldud, on täna ülestõusmispühade teine püha. Seetõttu on kohane panna kõlama nende pühade keskne rõõmusõnum: Kristus on üles tõusnud, elagu Kristus, kuningas. 

Arupärimine, mida täna tutvustame, sai esitatud varsti juba ligi aasta tagasi, 22. mail 2023. aastal, ja see seondub riigi alustalade lõhkumisega. Kuna arupärimine on nende kümne kuu jooksul paljuski oma aktuaalsust minetanud, siis ei hakka ma tutvustavat osa ette lugema, vaid nimetan lihtsalt need kolm küsimust, mis said esitatud proua peaministrile. 

Esiteks, miks te varjasite enne Riigikogu valimisi Reformierakonna soovi hävitada traditsioonilise abielu mõiste? Pidades silmas, et abielu on olemuslikult ümber määratletud, ei saa eitada, et selle senine tähendus Eestis kehtivas õiguses on hävitatud. Teiseks, miks te üritate sooneutraalse niinimetatud abielu mõiste eelnõu Riigikogus kiirkorras läbi suruda, kuigi küsitlus näitab, et üle poole Eesti elanikest on selle vastu? Jutt käib Ühiskonnauuringute Instituudi läbiviidud küsitlusest. Kolmandaks, kas te mõistate, et valijad ei ole andnud teile ja teie erakonnale mandaati abielu mõiste muutmiseks ja selliselt toimides lõhestate te Eesti ühiskonda? Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Aitäh! Kõigepealt, meil on muidugi esindusdemokraatia. Esindusdemokraatia toimib nii, nagu põhiseaduses on ette nähtud, et valitakse inimesi Riigikokku, mitte ei anta mandaati konkreetsetele lubadustele. Muidu oleks kõigil siin väga palju küsimusi, sest meil on koalitsioonivalitsused ja mitte kunagi ei saa sa sada protsenti viia ellu seda programmi, mille sa valimisprogrammina oled kokku pannud. See on igaühe ideaal, selle poole tasub püüelda, püüdleme meiegi ja püüdlete ka teie oma valijate suunal. 

Nii, esimene küsimus: "Miks Te varjasite enne Riigikogu valimisi Reformierakonna soovi hävitada traditsioonilise abielu mõiste?" Vastupidi, me lõime õigusruumi ja õigusliku kaitse kõigile peredele, me viisime abielu mõiste kooskõlla põhiseadusega. Abieluvõrdsus tagab kõigile inimestele samad õigused ja kohustused, ilma et see vähendaks kellegi teise õigusi. Sellel seisukohal oli 2023. aasta detsembris 57% Eesti elanikest ja 2023. aasta mais 55% elanikest. Kusjuures noorte seas, keda abielu mõiste puudutab, kes alles hakkavad abielluma, oli sellel detsembris 2023 toetust 78%. 

Juba enne perekonnaseaduse muudatuste vastuvõtmist, täpsemalt 2019. aastal, asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et põhiseaduse § 26 esimeses lauses ja § 27 lõikes 1 tagatud perekonna põhiõigus kaitseb ka samast soost inimeste õigust elada Eestis perekonnaelu. Üldkogu nõustus Riigikohtu halduskolleegiumi väljendatud seisukohaga, et perekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole põhiseaduse tekstis seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest ja sellised kitsendused ei ole põhiseadusest leitavad ka tõlgendamise teel. See on Riigikohtu otsus. See tähendab, et samuti nagu eri soost inimesed võivad ka samast soost püsivas partnerluses elavad inimesed moodustada perekonna, seda põhiseaduses tagatud perekonna põhiõiguse tähenduses, ning põhiseadus kaitseb nende perekonnaelu riigivõimu sekkumise eest. 

Teine küsimus: "Miks Te üritate sooneutraalse "abielu" mõiste eelnõu Riigikogus kiirkorras läbi suruda, kuigi küsitlus näitab, et üle poole Eesti elanikest on selle vastu?" Väide, et üle poole elanikest on selle vastu, on vale. See oli vale ka maikuus, kui see arupärimine esitati: 55% Eesti elanikest oli siis seisukohal, et abieluvõrdsus tagab kõigile inimestele samad õigused ja kohustused, ilma et see vähendaks kellegi teise õigusi. Seda väidet ei toetanud vaid 37% elanikest. 

Eesmärk ei olnud seadusemuudatusi kuidagi läbi suruda. Eesmärk oli alati pidada sisulist debatti, aga selline soov eeldab ka teise poole sarnast soovi. Eelmisel aastal seda soovi kahjuks ei olnud. Perekonnaseaduse eelnõu arutelult õiguskomisjonis opositsioon lahkus ja esitas eelnõu kohta 728 muudatusettepanekut. Valitsuse otsus oli siduda eelnõu usaldus[hääletusega]. See oli sundkäik. 

Kolmas küsimus: "Kas Te mõistate, et valijad ei ole andnud Teile mandaati abielu mõiste muutmiseks ja selliselt toimides lõhestate Te ühiskonda?" Jällegi, te teate väga hästi, kuidas esindusdemokraatia toimib. Aga nüüd selle teema kohta. Teema oli meedias esindatud, kui toimus perekonnaseaduse muudatuste menetlemine Riigikogus, aga ka siis oli toetus abieluvõrdsusele suurem kui vastu[olek]. Peale seadusemuudatuste jõustumist ei leia see teema enam märkimisväärset kajastust meedias ega lõhesta ühiskonda kuidagi. 

Rohkem arutelusid tekitavate teemade kaasatus avalikus sotsiaalmeedias on üle 3000 postituse nädalas. Võrdluseks: abieluvõrdsuse teema kaasatus oli kogu 2024. aasta märtsi kohta alla 400. Ehk muidu üle 3000 nädalas, aga praegu, märtsis 2024, kogu märtsi kohta 400. Teemat on kajastatud peamiselt kirikus [ettetulevate] temaatiliste eriarvamuste tõttu, mida kajastatakse avalikus sotsiaalmeedias väga spetsiifiliselt kirikute endiga seotult. Tavameedia statistika näitab, et käesoleva aasta märtsikuu jooksul mainiti sõna "abieluvõrdsus" 48 korda, kõigist sel ajal ilmunud kajastustest 0,01% puhul. Aitäh!

Suur tänu! Proua peaminister, teile on vähemalt üks küsimus. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra juhataja, usalduse eest! Pöördun teie poole, proua peaminister, järgmise küsimusega. Teatavasti on suhtumine loomulikku perekonda ja homoseksuaalsusesse ajaloo jooksul üsna muutlik olnud. Hilisemast ajast toon näitena kommunistliku poliitika, mil alguses suhtuti homoseksuaalsusesse pigem sallivalt ja perekonda mittesallivalt. Feminist Aleksandra Kollontai leidis, et abielu on kodanlik lõks, mis hääbub 50 aasta jooksul. Aga tuul pöördus, Nõukogude Liit hakkas tugevdama abielu ja keelas homoseksuaalse käitumise. Saksa kommunistid läksid veel kaugemale, nemad hakkasid kasutama loosungit "Hävitage homoseksuaalsus ja fašism kaob!". Päriselt. Nüüd mu küsimus: kui kauaks jääb teie arvates praegune vasakpoolsete homoseksuaalsust mahitav ja perekonda alavääristav hoiak kehtima?

Aitäh! Perekond saab olla erisugune, perekond saab olla ka samasooliste inimeste perekond. Sellised perekonnad eksisteerivad. Ja vastupidi: kui need [inimesed] saavad abielluda, siis saab rohkem inimesi abielluda, mis on ju positiivne. Kokkuvõttes on rohkem abielusid, rohkem seostatud perekondi.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Üks kolleeg ütles siin niimoodi naljaga pooleks, et teie avaldused perekonnapoliitikaga seonduvalt on natukene nagu Vene propaganda: absurdseid väiteid tuleb nii palju, et neid ei jõua lihtsalt ümber lükata, massiiv on sedavõrd suur. Seetõttu ma valin siit ühe väite ja küsin selle kohta teie kommentaari. 

Olete varem öelnud ja ütlesite täna samuti, et abielu olemuslikult ümber määratledes ei lahknetud põhiseadusest, vaid vastupidi – see on teie tsitaat –, "viisime abielu mõiste kooskõlla põhiseadusega". Viisime abielu mõiste kooskõlla põhiseadusega. Ma mõtlesingi nüüd küsida teie käest, kas te päriselt ka arvate, et Eestis kehtivates seadustes 32 aastat sisaldunud abielu määratlus üksnes mehe ja naise vahelise liiduna oli põhiseadusega vastuolus. Põhiseadus jõustus teatavasti 1992. aastal. Kas kõik need 32 aastat oli põhiseadusvastane olukord, mille teie lõpuks ära parandasite?

Ei olnud mitte põhiseadusega vastuolus, vaid ei olnud põhiseadusega kooskõlas. Kui te loete Riigikohtu lahendit – ma tõesti soovitan teil lugeda seda Riigikohtu lahendit, see on kohtuasi nr 5‑18‑5 21. juunist 2019. aastast –, siis näete, et seal on väga ilusti öeldud, et põhiseaduse § 26 esimene lause ja § 27 esimene lõige, mis tagavad perekonna põhiõigust, kaitsevad ka samast soost isikute õigust elada perekonnaelu Eestis, sest perekonnaelu kaitset riigi sekkumise eest ei ole põhiseaduse tekstis seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest ja sellised kitsendused ei ole põhiseadusest leitavad ka tõlgendamise teel. See on Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 27. juunist 2017. aastast, määrus asjas nr 3‑3‑1‑19‑17, punkt 16. Palun!

Martin Helme, palun!

Aitäh! Noh, liberaalsete poliitaktivistide tegevus Riigikohtus ei ole loomulikult mingi argument normaalsuse jalge alla trampimiseks. Pigem on see argument nende inimeste väljavahetamiseks Riigikohtus. Aga jah, ma olen nõus oma hea pinginaabri Varroga, et seda jaburust ja tõele mittevastavust, mis teie jutust välja tuleb, on nii palju, et ei jõua reageerida.

Ma küsin selle nurga alt, et kõikides tsivilisatsioonides läbi kõikide aegade on perekond olnud üks ja sama asi: üks mees ja üks naine, nende püsiv liit ja sellest liidust sündinud lapsed, keda nad kasvatavad. Nüüd on liberaalid otsustanud selle ümber defineerida, pea peale pöörata, kõike lugeda perekonnaks. Teie olete õnnelik, et nüüd tuleb rohkem abielusid. Aga Eestis ja terves Euroopas on tõsine iibekriis, nendest niigi vähestest abieludest sünnib vähe lapsi. Nendest abieludest, kus on ainult samasoolised, ei sünni ju üldse lapsi. Kuidas lahendab see abielunormaalsuse ja traditsioonilise perekonna lõhkumine Eesti iibekriisi?

See ei puuduta ju absoluutselt seda. Te ütlete: normaalsuse jalge alla trampimine. Need perekonnad on olemas, sõltumata sellest, kas on see seadus või ei ole. Need perekonnad on kogu aeg olemas olnud, lihtsalt nüüd on nendel perekondadel täpselt samasugused õigused nagu teistel perekondadel. Defineerimine pole ju küsimus. Ausalt öeldes, kas teie heteroseksuaalne abielu on muutunud sellest, et 1. jaanuarist sel aastal saavad homoseksuaalsed pered oma abielu registreerida? Minu abielus ei ole tänu sellele mitte midagi muutunud, mitte midagi. See, et teised inimesed saavad olla ka õnnelikud – mis mul saab selle vastu olla? 

Vaatame iibeteema juurde teie suurt eeskuju Ungarit. Ungaris on iibe langus suurem, kui on näiteks Eestis, kusjuures kõik on seal äärmiselt traditsiooniline. Vaadake viimaseid numbreid, tooreid andmeid: –9% sellel aastal, liigaasta mõjusid arvestades aga –11% on langus Ungaris, samas kui Eestis on +0,4% ja liigaasta mõjusid arvestades –1,3%. (Küsimus saalist.) Selle aasta.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kaja Kallas! Te enne viimaseid valimisi korduvalt rõhutasite ja ütlesite ka avalikkusele, et teil ei olnud plaanis abielu definitsiooni muuta, ja väitsite, et see on nagu piisavalt reguleeritud. Miks te valetasite Eesti rahvale?

Ei ole valetanud Eesti rahvale.

Mart Helme, palun!

Tõe mitterääkimist võib ju nimetada ka mittevaletamiseks, aga see, mida Kert ütles, vastab tõele. 

Ma teen teile märkuse: ei maksa toppida oma nina teise inimese perekonnaasjadesse, selle kohta teilt ei küsitud.

Aga mida te tahate ise teha? (Naerab.)

Teilt ei küsitud ka Ungari kohta. Poolt sõnagi ei küsitud Ungari kohta. Jah, teie pereelu kohta ka ei küsitud. Teie käest küsitakse perekonna definitsiooni kohta, iibe kohta. Vastake palun nendele küsimustele, mitte ärge toppige oma nina Martin Helme pereasjadesse, tema laste arvu ja muudesse asjadesse. Pole teie asi! Isegi kui te olete peaminister, pole teie asi! 

Aga nüüd ma küsin. Te räägite kogu aeg euroopalikest väärtustest. Kas euroopalikud väärtused ongi nüüd need, mida me näeme? Saksamaal legaliseeriti kanep. Homoabielud on parem nähtus, kui on traditsiooniline heteroabielu. Laste saamine tähendab naistele sünnitusmasinaks muutumist, aga mitte ühiskonna ja perekonna järelkasvu tagamist. Kas need on need euroopalikud väärtused, mille eest teie sõdite siin, nii et varsti ei jää kivi kivi peale?

Teie aeg!

Võib-olla te olete varsti euroopalike väärtuste hulka arvanud ka mitmenaisepidamise või mitmemehepidamise, kuna araabia ja islam tungivad Euroopasse väga võimsalt. 

Teie aeg, Mart Helme!

Ma palun teilt, öelge vähemalt perekonna mõistes, mis on euroopalikud väärtused.

Mart Helme, teie aeg! Palun, proua peaminister!

Aitäh! Lihtsalt, kas teile endale ei tundu, et ise te tahate ju toppida oma nina teiste asjadesse? Näiteks mind üldse ei huvita, mida teised oma kodus teevad. (Hääl saalist.) Mind see absoluutselt ei huvita. Seetõttu, kui need pered, kes on olemas, [saavad oma abielu registreerida,] siis mind see ei sega, minu elu see ei mõjuta. Ei peaks ka teie elu mõjutama see, et paarid, kes on olemas, saavad oma abielu registreerida. Seetõttu tõesti: ärme topime oma nina teiste pereasjadesse, lepime nii kokku, et ei tee seda teie, ei tee seda meie. (Hääl saalist.)

Priit Sibul, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea valitseja! Mul on küsimus: kas riigil ja meil ühiskonnana peaks olema mingid arusaamised ja ideaalid või teemad, mida ühiskonnas idealiseerida? Kui varasemalt oli minu jaoks üks neist perekond, [mis tähendas] abielus meest ja naist ning lapsi, siis täna seda enam ei ole. Aga kas teie hinnangul üldse peaks ühiskond idealiseerima, tooma esile [neid teemasid], tundma kuidagi laiemalt huvi nende teemade vastu, et meie ühiskond saaks jätkuda? Kui see nii on, siis mis teie arvates peaks need [teemad] olema, millega me ühiskonnana tegeleme ja mida väärtustame?

Aitäh! Kui küsimus on peres, siis loomulikult on peresid, kus on ema, isa ja lapsed, aga on ka teistsuguseid perekondi. Ideaal on muidugi selline, et ema ja isa, kes saavad koos lapsed, on koos elu lõpuni ja need bioloogilised lapsed elavad oma bioloogiliste vanemate ja õdede-vendadega koos. Aga see ei ole lihtsalt reaalsus. See ei tähenda, et me ei peaks ideaali poole pürgima. Aga meil on [ka teistsugused] perekonnad olemas, me ei saa ignoreerida seda, et sellised perekonnad on olemas. Neil võiksid olla samasugused õigused nagu teistel, isegi kui nad ei vasta ideaalile. Kes meist lõpuks ideaalile vastab?

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, te ütlesite, et nüüd on tulnud nagu uuringute kaudu välja, et pooldajaid on rohkem. Aga ma uuriks tausta. Miks ei korraldatud abielu mõiste ümberdefineerimise ja kõikide samasooliste kooselu abieluks nimetamise kohta referendumit? Ma arvan, et see teema oleks siis praegu laualt maas. Rahvas oleks [saanud öelda], et abielu tähendab seda, et võivad kaks samasoolist seda teha ja homod abielluda, või me oleksime jäänud selle juurde, et mees ja naine moodustavad abielu. Siis oleks see teema laualt maas. Miks te pelgate referendumi korraldamist?

Vähemuste õigusi ei panda rahvahääletusele. See ei puuduta enamust ja selliseid asju rahvahääletusele lihtsalt ei panda. Ei puuduta see teie peret, ei puuduta see minu peret, see puudutab neid inimesi, kes sellises kooselus elavad. Kõik ülejäänud muidugi vastaks oma ideaalist lähtuvalt.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kaja Kallas, te kasutasite siin väljendit "euroopalikud väärtused". Minu teada on neid kuus. Palun loetlege need.

Teate, ma ei ole teil siin mingis koolitunnis, kus ma pean teile vastama ja teie teete mulle nagu mingit testi. (Kalle Grünthal räägib saalist.) Mis kuradi …

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud peaminister, te just eksitasite meid. Väga paljudes riikides on toimunud referendumid sellel teemal, mida te nimetate vähemuste õiguseks. Ju nad siis ei ole teie arvates demokraatiad. 

Aga mind huvitab see, kas te olete üldse homoabielude temaatika juurtega kursis. See on ju marksistide leiutis. Kommunistid ajasid seda liini kahekümnendatel. Hiljem juba ka läänes pesa teinud kommunistid, kes olid Nõukogude Liidu poolt mahitatud, tegelesid lääne ühiskondade õõnestamisega. Vahel te päris sümpaatselt tuletate Nõukogude orjust meelde, aga miks te sedasama marksismi Eesti rahvale kaela määrite, sellest ma aru ei saa. Äkki te põhjendate?

Aitäh! Mina ei ole mitte kunagi kommunismiaega idealiseerinud, see tuleb pigem teie ridadest. Samasooliste abielude vastu ei ole mina nii palju huvi tundnud nagu teie, et oleksin endale [nende] ajaloo selgeks teinud. Ma ei ole seda teinud, sest mul on teistsugused huvid.

Aitäh, proua peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui saame asuda läbirääkimiste juurde, on kaks küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Siin kõlas Kaja Kallase suust väide, et vähemuse õigusi ei panda rahvahääletusele. Teie siin, istungi juhataja, teil on abi ka kõrval olemas, äkki te oskate mind valgustada, kus see täpselt reguleeritud on, et just nimelt selliseid asju rahvahääletusele ei panda? Kus ma saaksin ennast harida sel teemal? Või siis on tõesti tegu valeväitega?

Aitäh! Antud juhul oli tegu peaministri vastusega Riigikogu liikme küsimusele ja sellisena tuleb seda seisukohta ka võtta. Riigikogu esimees ei hakka siin andma nii-öelda kaaludega hinnanguid ei küsimustele ega ka vastustele. Seda meie protseduur tõesti ette ei näe.

Jaak Valge, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Suur tänu, istungi juhataja! Mul on teile üks ettepanek, mitte päris küsimus, vaid ettepanek. Kui te selgelt näete, et proua peaminister vastab küsimusest mööda ja ei kavatsegi küsimusele vastata, kas te mingilgi moel saaksite siis tema tähelepanu juhtida sellele, et Riigikogu liikmed väärivad vähemalt nii palju austust, et neile tuleks otse vastata? Teiseks, kas te oleksite nõus talle omavahel ütlema selle kohta, et vähemuste õiguste teemal ei korraldatavat rahvahääletusi, et 14‑s Euroopa riigis on korraldatud rahvahääletus niinimetatud homoabielude teemal, sealhulgas näiteks Iirimaal kaks korda, Šveitsis kaks korda ja nii edasi?

Aitäh, hea kolleeg! Niikaua, kui püsitakse diskussiooni teemas, on istungi juhatajal väga keeruline sekkuda. Kui küsimused või vastused ei puuduta teemat, siis istungi juhataja sekkub.

Aga aitäh, head kolleegid! Avan läbirääkimised. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja härra Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Nagu ma oma küsimust esitades ütlesin, on peaministri seisukohti perepoliitika vallas üsna valulik kuulata, sest praktiliselt iga lausega peaks debateerima. Küll tuleb sealt väiteid, mis on valed, küll tuleb sealt väiteid, mis on tendentslikud, küll tuleb sealt väiteid, mis on pooltõed, ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Siingi ei jõua ma seda teha ja ei soovigi hakata seda tegema. 

Aga ühe asja tahaks küll ära õiendada. See on seesama väide, millele ma osutasin ka oma küsimust esitades. Nimelt, peaminister ütles arupärimisele vastates, et niinimetatud homoabielu seadustades "me viisime abielu mõiste kooskõlla põhiseadusega". Ma küsisin veel üle, kas ma kuulsin õigesti. Ma olen varem ka seda väidet kuulnud. Te põhimõtteliselt osutate sellele, et alates 1992. aasta juulikuust, kui põhiseadus jõustus, see oli 3. juulil, on Eestis kehtivates seadustes määratletud abielu mõiste olnud vastuolus põhiseadusega. Ja näete, siis lõpuks tuli printsess valgel hobusel, Kaja Kallas koos oma koalitsiooniga, ja lõpetas selle põhiseadusvastase olukorra, lõpuks ometi sai abielu määratletud nii, nagu põhiseadus seda nõuab, et omavahel saavad abiellu astuda ka kaks samast soost isikut, kaks meest või kaks naist.  

Siis andis peaminister meile sellise, ütleme, sofistika kõrgpilotaaži näitava vastuse. Ma kirjutasin selle sõna-sõnalt üles. Ma vaatasin veel istungi salvestust, et ma ei eksiks sõnastusega: mitte ei olnud põhiseadusega vastuolus see varem kehtinud abielu määratlus, vaid polnud põhiseadusega kooskõlas. Nii. Kas keegi oskaks mulle selle palun lahti mõtestada, mis olukord see selline on? Abielu määratlus üksnes mehe ja naise vahelise liiduna ei olnud küll põhiseadusega vastuolus, aga ta polnud ka põhiseadusega kooskõlas. (Naerab.) Minu meelest on see midagi nii humoorikat, et ma olen harva midagi sellist siin saalis kuulnud.  

Tegelikult on ju kaks võimalust: kas abielu määratlus üksnes mehe ja naise vahelise liiduna oli põhiseadusega kooskõlas või ta ei olnud põhiseadusega kooskõlas. Kui keegi väidab, et me muutsime olukorra, mis ei olnud põhiseadusega kooskõlas, selliseks, et nüüd see on põhiseadusega kooskõlas, siis ei ole võimalik järeldada midagi muud kui seda, et varem kehtinud olukord oli põhiseadusega vastuolus.  

Mõelge selle peale, et meil on reaalselt peaminister ja meil on reaalselt ilmselt ka selline valitsuskoalitsioon – eeldusel, et nad nõustuvad peaministriga –, kes arvavadki, et kogu varasema iseseisvusperioodi ja muidugi ka enne seda kehtinud abielu määratlus on olnud põhiseadusvastane.  

See seisukoht on loomulikult mitte midagi vähemat kui lihtsalt naeruväärne, lihtsalt naeruväärne, ei kannata kõige vähematki kriitikat. Ma olen isiklikult rääkinud mitme inimesega, kes olid Põhiseaduse Assamblee liikmed, kes osalesid põhiseaduse teksti koostamisel ja kes teavad väga hästi, et kui põhiseaduse § 27 kirjutati sisse, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all, siis peeti silmas just nimelt mehe ja naise vahelist liitu ja seda, et perekonna kui mehe ja naise vahelise liidu aluseks on abielu kui mehe ja naise vaheline kokkulepe, mida ühiskond tunnustab. Te ei leia mitte ühtegi Põhiseaduse Assamblee liiget, mitte ühteainsat Põhiseaduse Assamblee liiget, kes kinnitaks teile, et abielu ja perekonna all peeti silmas midagi muud kui mehe ja naise vahelist liitu. Nii et on ilmselge, et peaministri jutt on täiesti ebaadekvaatne.  

Mida peaminister veel ütles? Minu osutuse peale hakkas ta tsiteerima ühte Riigikohtu otsust, mille numbrit ma peast ei [suuda] meenutada, ja osutas sellele, justkui sellest nähtuks, et riigil on kohustus määratleda abielu ümber sellisel viisil, et see hõlmaks ka samast soost isikute omavahelisi liite. Lausvale, ühemõtteline lausvale. Riigikohus ei ole mitte kunagi mitte üheski aspektis mitte ühelgi juhul öelnud, et riigil on põhiseadusest tulenev kohustus muuta abielu määratlus ära selliselt, et omavahel saaks abiellu astuda samast soost isikud. Sellist asja ei ole mitte kunagi toimunud. Tehke faktikontroll, uurige, puurige, analüüsige, kritiseerige. Sada protsenti kindlalt ei ole sellist asja mitte kunagi toimunud. Nii et peaministri osutus vastupidisele, pidades silmas, et peaministri näol on tegemist ka juristiga, on suure tõenäosusega …

Kas soovite lisaaega?

… teadlik ja tahtlik vale. Ei, ma ei soovi lisaaega. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme.

Ma võtaks kohe kaheksa minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Ma tahaks muidugi sissejuhatuseks öelda, et see on erakordselt hämmastav, see reformierakondlaste suhe kommunismiga. Nõukogude nomenklatuuri tippkommunisti tütar Kaja Kallas, kes viib ellu selgelt kultuurimarksistlikke põhiideid, suudab süüdistada kõiki teisi selles, et nad ihalevad kuskil hingepõues vasakpoolseid lahendusi. Tegelikult on reaalsus ikkagi teine. 

Ma ei saa aru sellest väitest, et reaalsuses on ju need inimesed, need perekonnad olemas. Esiteks alustame otsast peale: need ei ole perekonnad. Reaalsuses on igasuguseid inimkooslusi, kes elavad ühe katuse all, kes on ühes leibkonnas, kellel on igasugused huvitavad ühised hobid, ja neid ei nimetata perekonnaks, ei saa nimetada ja ei tohi nimetada. Ei ole perekonnad! Reaalsuses on veel palju igasuguseid inimkooslusi, mis ei ole abielu mõistega hõivatud. Eestis ei ole ikka veel lubatud mitmenaisepidamine. Kuidas selline sallimatus? Lubamatu diskrimineerimine! Appi-appi, miks te midagi ette ei võta? Ei ole lubatud Eestis, kujutage ette – hoolimata nendest ettepanekutest, mida Reformierakonna saadikud tegid hulganisti abielureferendumi [eelnõu kohta] –, alaealisega abiellumine. Igasugused asjad on meil siin veel mittelubatud. Nii et on lai selle diskrimineerimisvastase võitluse põld, mida künda.

Meile muidugi valetatakse näkku iga teise lausega või võib-olla isegi iga esimese lausega, kui peaminister sel teemal siin esineb. Esiteks jätab ta muidugi kõikidele sisulistele küsimustele vastamata. Millegipärast hakkab midagi heietama sellest, mis on või mida ei ole Ungaris, bluffides või manipuleerides statistikaga hirmsamal kombel. 

Aga vale on ka see, nagu Riigikohus ütleks, et see on põhiseadusega vastuolus olev olukord, kui meil ei saa samasoolised inimesed oma kooselu riigi silmis abieluna registreerida. Ei-ei, Riigikohus ei ole seda öelnud. Ja kui Riigikohus ei ole seda öelnud, siis me jõuame asja põhiivani. Asja põhiiva on see, mis siin välja käidi, et vähemuste teemal ei panda asju hääletusele. See on ju mingisugune liberaalide väljamõeldud asi. Kus ja kes seda otsustas ja millal? Kes üldse otsustas, missugune vähemus on missugune vähemus? Ausalt öeldes on kõige olulisem vähemus maailmas eesti rahvas. Nii väikest vähemust, kui on eesti rahvas, annab üldse mööda maailma taga ajada. Täielik vähemus planeedil Maa. Tuleb kaitsta! Ja ainult sedasi on võimalik kaitsta, et me ikka kestame rahvana edasi. See tähendab, on vaja, et meil oleks lapsi. 

Igas ühiskonnas aegade algusest saadik, enne veel, kui õpiti õlut pruulima, oli välja mõeldud, mis on see üksus, kus kõige paremini on võimalik lapsi kasvatada. See on perekond: ema, isa, lapsed. Tegelikult veel laiendatud perekond: ka vanaema-vanaisa, tädid-onud. Igas ühiskonnas, ka kõige jaburamates ühiskondades, orjanduslikes süsteemides, mingisugustes primitiivsetes hõimudes kuskil džunglimetsades on perekond olnud ikka üks ja sama: ema, isa ja nende lapsed. Ilma selleta ühiskond lihtsalt ei jätku, lõpeb otsa. Nii nagu ta kipub minu meelest meil praegu liberaalide juhtimise ajal olema: eesti rahvas on lihtsalt lõpetanud enda taastootmise kindlate käte tingimustes. Ja mida kindlad käed selle peale teevad? Otsustavad veel kandadega trampida selle ainsa üksuse peal, mis peaks meid tulevikku kandma.

Ei, mitte mingil juhul ei ole ma nõus selle jutuga, et vähemuste õiguste üle ei saa kuidagi hääletada. See on olemuslikult demokraatiavastane hoiak. Olemuslikult! Me teame, liberaalid ongi uued fašistid, eks ole, nende jaoks demokraatia ongi selline, mida tuleb väänata niimoodi, nagu kõik otsused, mis neile on vajalikud, oleks demokraatlikud, ja kõik otsused, mis neile ei meeldi, oleks mittedemokraatlikud. Aga tegelikult on niimoodi, et 15‑s Euroopa riigis on tehtud referendum sellelsamal abielu ümberdefineerimise teemal. 15 riigis! Kõik need on siis mittedemokraatlikud meist lääne pool olevad riigid. No võib-olla ongi, sest see, kui ühel hetkel otsustavad kohtud, et me ühiskonna nurgakivi defineerime ümber ja lammutame pulbriks, on olemuslikult ebademokraatlik. Ega Eestis ei ole ju ka valimistel keegi küsinud ega saanud mandaati selleks, mida teie valitsus on teinud. 

Olemuslikult ebademokraatlik on see, mismoodi meil Eestis lõhuti, rüvetati ära perekonna mõiste ja riigi seadused muudeti perversseks. Loomulikult tuleb see tagasi pöörata. Kas me teeme seda referendumiga või me teeme seda kuidagi teistmoodi, aga loomulikult tuleb see tagasi pöörata. Ilma selleta ei ole lootustki, et eesti rahvas edasi kesta saaks. 

Nii et ma lihtsalt soovitaksin Kaja Kallasele, et teinekord, kui nendel teemadel juttu tuleb, siis vähem segast peksta ja rohkem küsimustele vastata. See ei ole niimoodi, et me tulime nagu koolikiusuga ja küsime küsimusi. Tegelikult olid arusaadavad küsimused, aga vastused ei olnud arusaadavad. Meil on põhiseaduses kirjas, mis asju ei panda referendumile, ja seal ei ole homoteemat kirjas. Ei ole muide. Aitäh!

Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Head kolleegid, ka need, kes on ekraanide taga! Ma tahaks ikkagi ka alustada sellestsamast, millest Martingi alustas: täiesti selgelt kompartei liikmete loodud Reformierakond, mis kannab täiesti selgelt kompartei pärispattu ja demokraatliku ühiskonna tasalülitamise instinkte, tuleb näpuga näitama inimeste peale, kellel ei ole midagi pistmist kommunismiga ega kommunistliku parteiga! Mitte midagi, mitte kõige vähematki! Mitte kõige vähematki! Aga see on ka kommunistlik, kui näpuga näidata ja öelda, et sina oled varas, ehkki ise on varastanud terve riigi paljaks, nagu praegune valitsus seda teeb. See on esimene asi, et ärge toppige oma punaseid hilpe teistele ümber! Kandke neid ise uhkusega! Te olete need muidugi kollaseks pleegitanud ja arvate, et sellega olete patust pääsenud. Aga ei ole. 

Teine asi on muidugi see, et te olete korduvalt väitnud, et te olite väga hea advokaat. Mina ei tea, kui hea advokaat te olite, õnneks ei ole tarvis olnud teie advokaaditeenuseid kasutada. Aga see, kuidas te vastate järjekindlalt meie küsimustele nii infotunnis kui ka arupärimistele vastates, ei jäta küll muljet, et teie juriidilised teadmised oleksid tasemel või ka teie väitlusoskus oleks tasemel. Ainus, mida te oskate, on küsijat solvata ja rünnata, ka kõige madalamal viisil nagu täna. Noh, kui see on hea advokaadi tunnus, siis võib-olla. Oleneb ilmselt ka sellest, kuidas keegi advokaadi headust hindab. Need olid kaks märkust, mida ma kindlasti teha tahtsin. 

Kolmas on see, et ma esitasin väga selge küsimuse: missugused on teie hinnangul need euroopalikud väärtused, mida tänapäeva Euroopas kultiveeritakse, peetakse universaalseks ja mis on [Eestis] kas puudulikult esindatud või oleks vaja sisse viia ka Eesti ühiskonnas? Vastust ma sellele ei saanud. Ma esitasin ka võib-olla selliseid suunavaid küsimusi, et kas euroopalike väärtuste hulka kuulub ettenähtavas tulevikus ka näiteks polügaamia või kuulub euroopalike väärtuste hulka ka ürgühiskonnale omane promiskuiteet, kus kõik on kõikidega sisuliselt kui mitte abielus, siis vähemalt vahekorras: isad tütardega ja emad poegadega ning õed ja vennad omavahel. See oleks eriti demokraatlik. See oleks ju eriti demokraatlik ja võib-olla tõesti Euroopa selles suunas liigubki. Sõna "liberaalsus" nagu ka vihjab sellele. Vastust ei saanud. 

Ei saanud vastust ka suunavale küsimusele selle kohta, et näed, Saksamaal legaliseeriti kanep. Aga meie politsei – raadiost täna kuulsin uudist – teatas, et Eesti narkoturgu ja narkotarbimist see ei mõjuta, kuna Saksamaal on need kogused nii väikesed. Ah soo! (Naerab.) See ajab lausa naerma: kogused on nii väikesed, et ainult sakslastele jätkub. 83 miljonile sakslasele jätkub, aga näed, Eesti elanikele, keda on miljon või natuke peale, ei jätku. See on naljakoht. See on naljakoht! No muidugi, täna on 1. aprill, ilmselt politsei esindaja tegi ka head nalja oma meelest. Aga välja kukkus nagu alati. 

Missugused on euroopalikud väärtused? Tahaks nagu definitsiooni saada. Aga definitsiooni ei saa. 

Kõrvalepõikena: Kaja Kallas armastab meile siit puldist ikka kogu aeg rääkida, kuidas Ukraina peab sõja võitma. Palun defineerige, mis see sõja võit on! Kas sõja võit on sõja peatamine praeguses olukorras, kus Venemaa ei ole oma eesmärke saavutanud, ja Ukraina ja tema lääneliitlased võivad väita, et Venemaa kukkus oma agressiooniga läbi? Kas see on võit? Või on võit ikkagi see, kui minnakse Kertši välja ja võib-olla isegi poole silla peale? Kas see on võit? Ma tahaksin seda definitsiooni saada. Meil aetakse siin niisugust propagandistlikku udu kogu aeg, ka selles küsimuses, mida me täna siin käsitlesime.

Konkreetsust, täpsust, arusaadavust, põhjalikkust! Vähem propagandat, rohkem sisulisust! Aitäh!  

 Suur tänu! Palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud Eesti rahvas! Austatud saadikud! Hea juhataja! Ma tulin kõnetooli peaministri ütluse peale, et tema ei tea nende teemade juuri, aga et "teie ju olete nendest teemadest huvitatud". Ma siis aitan teda. 

Esiteks, ma pean minema juriidiliste juurte juurde. See ütlus läheb kindlasti Eesti õiguse ajalukku, mida te siin täna tõdesite, et põhiseadus on nüüd lõpuks ometi sellega kooskõlas, aga alates 1992. aastast see nii ei olnud. Loomulikult ei olnud ju Eesti põhiseadused 1920. aastast 1940. aastani ka kooskõlas tänase revolutsioonilise situatsiooniga. Siin te suutsite mind ikkagi rabada. Ma olen siiamaani hämmingus, kuidas omaaegsed põhiseadused olid nii viletsad, et nad ei küüni teie valitsuse ajal loodud sürrealistliku tõlgenduseni. 

Nüüd ajaloost. Ma küsin: kas on olemas ühiskonna hävitamise programmi? Jah, see programm on olemas, see anti välja 1848. aastal. See oli üks lühike ja lööv tekst, erakordselt ohtlik: kommunistliku partei manifest. Ärge arvake, et selle elluviimine on lõppenud, sest marksism on nähtus, mis on elujõuline. Kui klassivõitlus on mõnevõrra taandunud, siis leitakse uusi viise ühiskonna hävitamiseks, kuigi ka klassivõitlusel on jätkuvalt väga ja väga suur roll. See tont kõndis mööda Euroopat, kommunismitont, ja selle tegevuse tagajärjeks oli üle 100 miljoni inimese surm kogu maailmas ja lugematud kannatused. 

Vaatame, mida see kommunismitont tegi. Kommunismitont rahastas tol ajal meie enda vanemate arvelt teisi kommunistlikke liikumisi välismaal. Selle kohta on haruldaselt palju arhiividokumente ja uurimusi. Ta toetas ühiskonda hävitavaid liikumisi, õõnestusorganisatsioone, mis tihtipeale kandsid ka näiteks Lääne-Euroopa riikides või USA‑s nimetust "kommunistlik partei": USA kommunistlik partei, Saksamaa kommunistlik partei, Itaalia kommunistlik partei. Paraku rahastati meie enda vanemate maksurahast teiste ühiskondade õõnestamist ja lugematuid kuritegusid. Tõsi küll, vastu meie tahtmist. Seetõttu on ka meil, järgmisel põlvkonnal, vastutus, et me oma vanavanemate ja vanemate maksuraha eest toimepandud kuritegude tagajärgi leevendaksime. Sellepärast peame olema huvitatud ka sellest, mis toimub Põhja-Koreas, ning selle riigi ja rahva päästmisest, sest vastu meie tahtmist on meie kaasosalusel seda riiki hävitatud. 

Jõuan selle temaatika juurde, kes siis oli moodsa ühiskonna lammutamise programmi üks autoreid. See on väga isikustatav: Herbert Marcuse, kommunistlik filosoof, kes märatses Saksamaal juba 1919. aastal noore mehena, relv käes, korraldas kommunistlikku revolutsiooni ehk püüdis inimesi tappa. Aga sellest oli vähe, ta ei jäänud revolutsiooni tulemustega rahule, sest ei õnnestunud juba 1919 Saksamaad hävitada, teha seal samasugust revolutsiooni nagu Venemaal. Aga ta võttis õppust: pärast USA‑sse emigreerumist alustas ta selle ühiskonna õõnestamist. Temalt pärineb vihakõne mõiste. Te viite ellu Marcuse kuritegelikku programmi sõnavabaduse piiramisel. Vihakõne, repressiivne tolerants, nagu tema seda nimetas: sõnavabadus kehtib ainult teatud maailmavaate puhul, ülejäänud kuuluvad mahasurumisele, kõrvaldamisele ja likvideerimisele. 

Siin saalis viiakse praeguse koalitsiooni ja praeguse peaministri poolt ellu puhtalt marksistlikku programmi nende kõige tuntumate lääne ühiskonna vabaduste mahasurumisel. Aga Marcuse oma pamflettides ja õõnestusprogrammides loomulikult ka otsis teemasid, mis lammutaks lääne ühiskonda, sest ta leidis, et klassivõitlus ei toimi enam. Ta oli mõnevõrra kriitiline Nõukogude mudeli suhtes, sest lääne tööline oli jõukas, ostis autosid, elas hästi, ta ei tahtnud mingit marksistlikku revolutsiooni. 

[Marcuse] otsis tüli tekitavaid teemasid. Üks tüli tekitav teema oli see, et ta sotsioloogi pilguga, filosoofi pilguga otsis rahulolematut elementi ühiskonnas. Ta leidis, et oh, mõned sellised on, immigrandid näiteks, nende abiga on võimalik ühiskonda lõhkuda, pahupidi keerata, neid on võimalik üles ässitada selle ühiskonna vastu, kuhu nad on tulnud. Siis ta leidis, et ahah, seksuaalvähemused võiksid tüli tekitada, hakkame neid reklaamima, hakkame ühiskonnas lõputut tüli üles keerama. Ta ei olnud alguses edukas, ta [saavutas] edu alles Vietnami sõja ajal, siis kui USA ühiskonnas paljud mõtlesid, kuidas sõjaväest pääseda, ja otsisid alternatiivi ükskõik milles. See oli ka USA kommunistidele nagu Marcusele edukas [aeg], nad läksid ülikoolidesse oma marksistlikke ideid reklaamima. Ka siis läks väga palju aega, kuni see muutus peavooluks. 

Aga kes ajalugu ei tunne, ma ei tea, viibki ellu Aleksandra Kollontai ideid. Tema kuulutas [möödunud sajandi] kahekümnendatel aastatel sõja kodanlikule perekonnale. See kurikuulus ühiskonna hävitamise programm aastast 1848, kommunistliku partei manifest, ju kuulutas sõja kodanlikule perekonnale. Tekst oli lausa banaalne, seal räägiti, et proletariaadil on kaotada ainult ahelad, et kodanlikke sentimentaalseid ütlusi lastest ja perekonnast ja õrnadest suhetest keegi ei usu ja see kõik tuleb laiali lüüa. Selline toores tekst tegelikult, mille järelmõjude alusel siin Eesti Vabariigi parlamendis on tehtud otsuseid ja tehakse edasi ja viiakse marksistliku psühhopaadi Marcuse programmi ellu, see on kahjuks nii. Ja paistab, et kolm aastat viiakse seda programmi veel ellu. Ärge tehke seda.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua peaminister soovib sõna? Ei soovi. Ma lõpetan tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise. 

Tänane kolmas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Andres Metsoja ja Andrei Korobeiniku 7. juunil eelmisel aastal esitatud arupärimine Rail Balticu Lõuna-Pärnumaa maakonnaplaneeringu uuendamise kohta. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Andres Metsoja. Palun!

Aitäh, austatud spiiker! Hea peaminister! Head kolleegid! Tõepoolest, aeg voolab omasoodu ja meie koos ajaga. See arupärimine on ajendatud Rail Balticu Lõuna-Pärnumaa maakonnaplaneeringu uuendamisest. Tõesti nii on, et kui seda arupärimist kokku kirjutasin, siis konsulteerisin tänaseks juba pensionile läinud Heiki Mägiga, kes on Rail Balticu protsessi juures Pärnumaal olnud aegade algusest nii-öelda maakonna arendajana.

Aga probleem lühidalt öeldes keskendub sellele, et 2018. aastal kehtestati Jaak Aabi käskkirjaga Rail Balticu raudtee trassikoridori asukoha määramine, 2020. aasta mais aga tühistas Riigikohus osaliselt maakonnaplaneeringu Rail Balticu raudtee trassikoridori asukoha määramise kohta Lõuna-Pärnumaal. Eeskätt tulenes see ebapiisavast keskkonnamõju hindamisest. See Riigikohtu otsus on tekitanud mõningast nõutust ka omavalitsusjuhtides ja kõigis asjaosalistes, kes sellesse protsessi kaasatud olid. Sellest johtuvalt tegid Pärnumaa mandriosa omavalitsusjuhid 4. juunil 2020. aastal peaministrile ühisavalduse. Selles ühisavalduses nenditi ühiselt, et kindlasti saab uuesti keskkonnamõju hinnata ja algatada ka Natura eelmõjude hinnangu, käia selle protsessi otsast lõpuni läbi. Aga asjaosalised olid suhteliselt veendunud, et sellega ei saavutata mingit oluliselt paremat tulemust, pigem tekib üks lõputu venimise kadalipp, võib-olla tekitab see kohalikes elanikes isegi täiendavat nõutust ja ka ebaselgust. Ega ei ole ju saladus ka see, et raudteetrass on üks tervik.

Eestis on läbi aegade käinud vaidlus selle üle, kas seda raudteed on tarvis. Pärnumaa elanikud on valdavalt seda meelt, et kiireid ühendusi Euroopaga on vaja. On käinud arutelu selle üle, kus see trass peaks paiknema. Need arutelud on võtnud väga ideoloogilisi mõõtmeid. Toona läks nii, et omavalitsusjuhte ei olnudki väga võimalik kuulata, sest Riigikohus oli oma seisukoha kujundanud. Omavalitsusjuhtidele lubati siis, et see probleem lahendatakse kiirelt. Tänaseks on sellest pöördumisest pea neli aastat möödunud ja teadaolevalt pole lõplik planeeringulahendus ikka veel avalikkuse ette jõudnud.

Kindlasti on selle aastaga, kui see arupärimine on olnud ootel, protsessid edasi läinud. Siia on kirja saanud kuus küsimust. Kindlasti on oluline teemat käsitleda. Loodame, et peaminister saab tekkinud olukorrast, mis ka vahepeal, aasta jooksul on teadupärast muutunud, ülevaate anda. Sest tõepoolest, tegemist on sajandi projektiga. Harjumaal on ehitused alanud juba varem, sellest aastast käivituvad need ka Raplamaal ja [see töö] liigub edasi Pärnu suunal. Aga raudtee ei saa mitte kunagi tervikuks, kui ei ole ehitusõigust selle vahepealses osas. Seepärast oleksin arupärijana väga tänulik, kui te annaksite täiendavaid selgitusi ja selgitaksite sealjuures, kuidas me selle projektiga ka säästutingimustes ikkagi jõuame soovitud tulemuseni, et rongid aastal 2028 hakkaksid sellel trassil siiski veerema. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Aitäh, head arupärijad! Vastan siis küsimustele. Esimene küsimus: "Kas osutub vajalikuks ja lähiajal toimub RB maakonnaplaneeringu Lõuna-Pärnumaa osas KSH programmi avalik arutelu? See tähendaks, et kõik hakkab jälle otsast peale!" Selle KSH ehk keskkonnamõju strateegilise hindamise programmi uuenduste ja täpsustuste avalikustamine toimus vahemikus juuli 2023 kuni august 2023. Avalikud arutelud toimusid kuni 10. augustini Kilingi-Nõmmel, Häädemeestel ja Pärnus. Avalikustamisel ei esitatud vastuväiteid programmi täiendamise-uuendamise kohta. Avalikustamisel esitatud tähelepanekute alusel tehti üksnes tehnilist laadi muudatusi. Selle programmi kiitis Kliimaministeerium 11. oktoobril 2023. aastal heaks. 

Teine küsimus: "Millal jõuab lõplik planeeringulahendus avalikkuseni ja millal jõutakse planeeringu kehtestamiseni?" Uuendatud maakonnaplaneeringu lahenduse, keskkonnamõju strateegilise hindamise ja hüvitusmeetmete kava kooskõlastamist ametiasutustega alustati detsembris 2023. [Praegu] käib dokumentide täiendamine kooskõlastusringilt saabunud info alusel. Planeeringulahenduse aruande avalikustab Regionaal‑ ja Põllumajandusministeerium eeldatavalt 2024. aasta teises kvartalis. Sellele eelnevad avalik väljapanek ja avalikud arutelud. Planeeringu ja selle lisade heakskiitmine ja kehtestamine on kavandatud 2024. aasta teise poolde. 

Kolmas küsimus: "Millal on kavandatud projekteerimishangete ettevalmistamine ja trassi projekteerimine hetkel alles planeeritavas osas?" Riik on arendajana teekonna kiirendamiseks valinud lähenemise, mille kohaselt viiakse tegevusi läbi maksimaalses lubatud ulatuses paralleelselt. On valmis projektlahendus, et tagada piisava informatsiooni olemasolu planeeringu ja keskkonnamõjude hindamise koostamise jaoks. Kui protsesse saab teha paralleelselt, siis nii ka tehakse. 

Neljas küsimus: "Millal on plaanis läbi viia ehitushanked, millal toimub ehitus ja millal on objekti lõplik valmimine?" 2024. aasta teise poolde on kavandatud projekteerija ja ehitajaga lepingute sõlmimine, mille alusel võiks Pärnumaal ehitus alata juba 2025. aastal. Enne reaalsete ehitustööde algust viiakse läbi KSH ja samamoodi kompensatsioonimeetmete rakendamine. Ehitustegevuse jaoks ettenähtud vahemik on 2025–2030. Oluline on märkida, et Lõuna-Pärnumaa trassi planeeritavas osas ehitustegevuse läbiviimine sõltub tugevalt ehituse ajal kehtivatest keskkonnapiirangutest, mille lõplik koosseis ja maht selguvad käimasoleva keskkonnamõjude strateegilise hindamise tulemusena. Seetõttu on oluline teadvustada, et ehituse ajakava on hetkel indikatiivne ja täpsustub peale eelnimetatud tegevuste läbiviimist. Aga me oleme korduvalt valitsuses arutanud ka seda, et tegelikult ei peaks midagi saama takistuseks, et kui on midagi, mida me saame kiirendada, siis seda tuleks kiirendada. Siin tuleb veel öelda, et me ei ole ju selles projektis üksi, vaid me oleme siin koos Läti ja Leeduga. 

Viies küsimus: "Kuidas objekti hilisem valmimine haakub kogu RB projektiga kui tervikuga ja milline on selle rahvusvaheline mõju?" Rail Balticu väljaehitamine on meie üheks prioriteediks, kajastudes ka valitsuse tegevusprogrammi tegevusena. Kliimaministri ülesandeks on 2024. aasta kevadel tuua valitsusse ülevaade Rail Balticu väljaehitamisest ja vajaduse korral ka ettepanekud selle kohta. Rail Balticu valmimise tähtajaks on vastavalt üleeuroopalise transpordivõrgustiku määrusele ehk niinimetatud TEN‑T määrusele aasta 2030. Nimetatud tähtaeg kehtib üle Euroopa kõigile TEN‑T põhivõrku kuuluvatele lõikudele ja objektidele. Sellest tulenevalt on oluline, et Rail Balticu Lõuna-Pärnumaa lõigu ehitust ettevalmistavad tegevused – planeering, mõjude hindamine, projekteerimine – liiguksid kiires tempos ja takistusteta. Selleks oleme moodustanud laiapõhjalise Rail Balticu juhtimiskomisjoni, mis muu hulgas arutab Lõuna-Pärnumaa lõiguga seonduvat, et vajalikud tegevused saaks takistusteta edasi liikuda.

Loomulikult kaasnevad demokraatlike protsessidega riskid, mille realiseerumine võib tähtajast [kinnipidamist] väärata. Teatav ettenägematus on avaliku taristu rajamisele suunatud tegevustesse sisse programmeeritud. On oluline, et hallatavad riskid oleksid adekvaatselt maandatud. Mittetähtaegsest valmimisest tulenevaid mõjusid ei saa vaadata vaid rahvusvahelises kontekstis. Ühe ühenduse mittetähtaegne valmimine tähendab ka seda, et selle kasutusele võtmine hilineb. Hilisem kasutusse andmine tähendab seda, et uue ühendusega kaasnevad hüved ehk kiirem ühendus Balti riikide pealinnade ning muu Euroopa vahel, transpordist tulenevate heitmete vähenemine, transpordiohutus ja parem militaarmobiilsus realiseeruvad samuti viivitusega. 

Kuues küsimus: "Kes vastutab kogu selle segaduse eest ja mis juhtub siis, kui tuleb kogu RB raha Euroopa Liidule tagasi maksta, kuna Eesti ei saa tervikliku RB objektiga õigeaegselt valmis?" Rail Balticu ehituse ettevalmistamiseks ja ehituseks eraldatud vahendite kasutamist auditeeritakse vähemalt korra aastas, muu hulgas välisriikide audiitorite poolt. Praegu suured riskid seoses tagasinõuetega puuduvad. Tulevikku vaatavalt: TEN‑T määruse artikkel 56 sätestab, et kui põhivõrguga seotud tööd alustatakse või see lõpetatakse märkimisväärse viivitusega, võib komisjon paluda asjaomastel liikmesriikidel hilinemist põhjendada. Liikmesriik esitab sellise põhjenduse kolme kuu jooksul ja komisjon konsulteerib saadud vastuse põhjal asjaomaste liikmesriikidega, et lahendada viivitusi põhjustanud probleem. Kliimaministeerium on viivituste ilmnemise korral valmis need põhjendused koostama. 

Rail Balticu valmimine on selgelt seotud teatavate rahastamisriskidega. Kuna Rail Balticu projekteerimine ja ehitamine sõltub vastavalt Balti riikide kokkuleppele suures osas Euroopa Liidu toetusest, siis on oluline, et suudame kiirelt ja eesmärgipäraselt ära kasutada juba praegu rahastamislepete alusel Rail Balticu rajamiseks Euroopa Liidu eelarvest ja riigieelarvest eraldatud vahendid. Rail Balticut rahastatakse Euroopa ühendamise rahastust ehk CEF‑ist koos riikliku omapanusega. CEF‑ist eraldatakse rahastust esitatud rahastustaotluste alusel vastavalt sõlmitud rahastuslepingutele. Sellest tulenevalt on oluline, et vahendite tagasimaksmise [nõude] vältimiseks oleksid kõik edukates rahastustaotlustes kavandatud tegevused tähtaegselt ellu viidud. Kuigi teatud tingimustel, mis on sätestatud rahastuslepingute üldosades, on võimalik vahendite kasutamise tähtaegu pikendada, on otstarbekas ikkagi need tegevused viia ellu planeeritud ajakavas. Muu hulgas välditakse sellega inflatsioonist tulenevat investeeringu kallinemise riski. 

On aga tõsiasi, et iga konkreetse rahastuslepingu raames eraldatud vahendite kasutamata jätmise korral tuleb osa antud rahast rahastajale tagastada. Tuleb silmas pidada ka seda, et kõik kokkulepitud tulemused tuleb saavutada. Kui tulemused saavutatakse vaid osaliselt, kalkuleeritakse iga kokkulepitud tegevuse tegelik valmidusprotsent ning halvimal juhul on ka siin võimalik tagasinõue. Nii et meie huvides on tegutseda kiirelt, meie huvides on tegelda nende protsessidega paralleelselt, nii et Rail Baltic ikkagi ajakavas püsiks. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd küsimused. Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Tõepoolest, me saame toetusrühmas ka ülevaateid. Seal on terve hulk detaile, ei hakka siin teid nendega koormama. Pigem küsin ära ikkagi selle küsimuse, mis seis on meil selle veeremipoolega. Ma loodan, et oskate põgusalt vastata. Sellest on räägitud, et kui raudtee valmis saab, peaksid selle peale tulema ka rongid, mis hakkavad sõitma nii kohalike peatuste teenindamise kontekstis kui liikuma ka Euroopa suunal. Kas me oleme suutnud astuda selle sammu edasi, et naaberriikidega see ühisettevõte moodustada või hankida see teenus turult? Kes need rongid lõpuks tellib? Me teame, et see võtab päris palju aastaid, et veeremipark üldse tekiks. Selleks on ilmselgelt vaja ka teatud investeeringuid riigieelarvest. Mis seis sellega on?

Jaa! Ma vabandan, ma jään teile vastuse võlgu. Ma saan seda järele küsida. Mul ei ole praegu kaasas neid materjale selle kohta, kuidas meil nende rongide hankimisega läheb, ja ma ei tahaks siin eksida. Aga saan vastata kirjalikult.

Suur tänu, proua peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Andres Metsoja. Palun!

Aitäh! Ma väga tänan, austatud peaminister, et võtsite aega see teema samm-sammult üle käia. Kahtlemata on teil argistes tegemistes palju suurema tähtsusega probleeme, aga sellised väiksed planeeringuküsimused, mis jõuavad Riigikohtuni ja eeldavad korduvaid läbirääkimisi kogukonnaga, tekitavad inimestes kohapeal segadust. Ju me selles mõttes oleme astunud ikkagi suure sammu mingisuguse uue demokraatia suunas, kui me jõuame erinevate arendustega sinnamaale, kus kohtulik sekkumine Riigikohtu tasemel on igapäevane. Ju siis tuleb neid protsesse üle vaadata ja nendega tulevikus tegelda suurema tähelepanuga. Olgugi et kogu see Rail Balticu trassi kavandamine on ju ajendatud ikkagi Euroopa ühest juurpõhimõttest, et kui majandustegevuses on võimalik minna mööda looduskaitsest, siis justkui tulebki seda teha, ei ole võimalik kaaluda alternatiive. Tõepoolest, võimalik on kaaluda alternatiive majandustegevuse puhul võib-olla siis, kui [kõne all] on inimeste kodud. See tundub kohati inimestele ebaõiglane, aga ju siis avalikul sektoril ja kõigil meil tuleb see kulu kinni maksta. Ilmselgelt tuleb siis, kui planeering on ühel hetkel valminud, ka Eesti riigil varem või hiljem astuda suurem samm edasi ja endale üheselt öelda, et sellel maatükil, mida avalike funktsioonide täitmiseks on vaja, on hind ja sellel on sageli emotsionaalne hind, mitte ainult turuhind. Selleks peaks seadusandlik koda siin võib-olla edaspidi andma suuremad volitused, sest see maatükist loobumine ei ole ju inimese tahte küsimus, vaid see on riigi strateegilise huvi väljendamise küsimus. Aga eks me siis üheskoos jõuame edasi. 

Tõesti, ma saan aru, et ka selles Rail Balticu projektis, nii nagu seda juhtub iga päev, tuleb sõltuvalt majandussituatsioonist teha kärpeid. Kindlasti ei saa üks raudteeprojekt olla kuidagi eraldi, kuldpuuris. Anvar Salomets Rail Balticu juhina käis meile, toetusrühmale, ülevaadet andmas. Ma saan aru, et see mööndus on tehtud, et ehitusjärgus Rail Baltic valmib ikkagi ühe sõidurajaga, mitte kahega, nagu algul oli kavandatud. Ma saan aru, et seda probleemi, et see üherajalisena tehakse, on võimalik ka leevendada, just nimelt selle abil, et on käivitatud kohalike peatuste projekt ehk tekivad möödasõidutaskud. See loob opereerimisel võimalusi ja ka lihtsustab seda. Aga eks see kohalike peatuste sellele koridorile saamine oli jälle omaette väljakutse, sest tihti [tunduvad] Eesti väikesed asulad suurtest keskustest vaadatuna mõttetute [kohtadena], kus ei ela inimesi. See põhimõte, et planeerimise käigus peavad ikkagi kõik need kogukonnad saama sellest raudteest kasu, mitte ainult nii, et saab lihtsalt vaadata möödasõitvat rongi, on, ma arvan, õilis ja õige. Sellisest põhimõttest suurtaristu rajamise puhul tulebki lähtuda.

Eks näis, millega lõpevad need kompensatsioonialade [arutelud]. Lõuna-Pärnumaal on seoses metsise elupaikadega käivitunud rida uusi protsesse, sest on vaja võtta neid elupaiku kaitse alla. See on puudutanud, ma saan aru, kaudselt ka RMK raieid. Iga nii-öelda legotükk käivitab terved protsessid ja eks siis tublid ametnikud, asjaosalised, peavad kõige sellega hakkama saama. 

Nii et minu poolt tänud kõigile koalitsioonidele, et see Rail Balticu protsess ikkagi edasi rühib. Võib-olla kõiki ideid ei saagi teostada nii, nagu nad algsel kujul tekkisid. Oma laagerdumise aeg on ja see alati jääb. Nii et küllap aasta 2028 annab lõpliku selguse või siis tekib veel mõningane ajavaru, et see raudtee esimeses faasis käivituks vähemalt siseriiklikult, kui rahvusvaheliselt aeg veel selleks küps ei ole. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua peaminister soovib sõna? Ei soovi. Ma lõpetan tänase kolmanda arupärimise käsitlemise.

Tänane neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Rene Koka, Henn Põlluaasa, Jaak Valge, Kalle Grünthali ja Kert Kingo 19. juunil eelmisel aastal esitatud arupärimine peretoetuste vähendamise tagajärgede kohta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Henn Põlluaasa. Palun!

Enne kui alustame, Jaak Valge, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jah, aitäh usalduse eest jälle! Mul on tõepoolest istungi läbiviimise protseduuri kohta küsimus. Puutub see sellesse, miks see istungi läbiviimine sellelsamal teemal, see protseduur ei ole toimunud varem, kuigi see arupärimine esitati eelmise aasta [19.] juunil.

Aitäh, hea kolleeg, ja aitäh seda meelde tuletamast! Tõepoolest, meil kipub meelest ära minema, kui palju arupärimisi suudeti eelmise aasta esimesel poolel Riigikogu menetlusse esitada. Lõppkokkuvõttes oli neid sadades. Kokku me võtsime vastu, ma tuletan teile meelde, 569 arupärimist. Kui me oleksime kõik need arupärimised lisanud ühe nädala päevakorda, siis me oleks siin istunud ikka väga-väga kaua ja meil Riigikoguna ei oleks olnud võimalik täita kõiki põhiseadusega Riigikogule pandud ülesandeid. See oligi põhjus, miks Riigikogu juhatus otsustas arupärimisi panna päevakorda jõudumööda. Me ei saanud lähtuda seadusest tulenevatest nõuetest, sest see oli võimatu. Aga tänaseks me oleme jõudnud olukorda, kus see arupärimiste vall on üsna õhukeseks lihvitud. Ma usun, et kõik, kes on soovinud oma küsimustele vastuseid saada, need lähiajal kindlasti ka saavad. See ongi see olukord, kuhu me oleme tänaseks välja jõudnud. Ma loodan, et me sellise konstruktiivsuse tõttu tõesti suudame arupärimisi peagi käsitleda ka vastavalt meie Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusele, võttes nad ette 20 istungipäeva jooksul. [Ma loodan,] et me suudame selle olukorra üsna pea taastada. 

Jaak Valge, veel üks küsimus.

Ma kordan uuesti …

Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Ikka-ikka. Mul ei ole nii pikk küsimus, kui teie vastus oli, aga ma lihtsalt tuletan teile meelde, et juba umbes kaks kuud on olnud selline aeg, kui Riigikogu tööpäevad on olnud äärmiselt lühikesed. Keegi ei ole ju keelanud neid arupärimisi juba varem kokku võtta ja nad kõik järjest päevakorda panna. Mispärast te neid nagu niimoodi jupikaupa tilgutate?

Aitäh, hea kolleeg!

Valitsuse eelnõusid ei paista ju olevat. Miks me ei peaks siis järjest …

Aitäh, hea kolleeg! Vastan. Riigikogu juhatus võttis juba eelmise aasta kevadistungjärgul üsna selge seisukoha, et me suudame menetleda kuus kuni kaheksa arupärimist ühes päevas. See on Riigikogule jõukohane, kusjuures [istung] võib siis venida ka õhtutundidesse. Viimasel ajal oleme olnud silmitsi olukorraga, kus Riigikogu liikmed tekitavad püsivalt arutelu võimatust, lahkuvad saalist, kuigi peaksid olema [päevakorra]punkti [arutelul ettekandjad], võtavad eelnõusid päevakorrast välja. See raskendab oluliselt Riigikogu juhatuse tööd päevakorra planeerimisel. Täiesti siiralt, head kolleegid: me koostame Riigikogu nädala päevakordi selliselt, et oleks arvesse võetud nii koalitsiooni kui ka opositsiooni, et oleks piisavalt eelnõusid, mida menetleda, et arupärimised saaksid samamoodi vastuse ja nii edasi. Kui tekib olukord, kus arutelu võimatuse tõttu ei ole võimalik eelnõusid menetleda, siis on väga keeruline Riigikogu töögraafikut planeerida. 

Aga ütleme nii, et Riigikogu juhatus on teinud oma parima ka selle nädala päevakorra planeerimisel. Ma usun, et meil on täna ja homme – arvestades, et tegu on homme ühe väga emotsionaalse teemaga juba esimese päevakorrapunkti puhul –, aga ka kolmapäeval ja neljapäeval piisavalt tööd, meil on, mille üle siin Riigikogu saalis aru pidada. Nii et, head kolleegid, ma küll ei nõustu kuidagi selle väitega, nagu viimastel nädalatel oleksid Riigikogu päevakorrad õhukesed olnud. Ei ole. Kahjuks on liigselt tekitatud arutelu võimatust, aga ei saa küll öelda, et Riigikogu juhatus oleks jätnud midagi planeerimata.

Arvo Aller, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh sõna andmast! Tõepoolest, ma jään eriarvamusele selles, kas Riigikogu juhatus on teinud parimat. Alati saaks paremini. Tõepoolest, nüüd on tulnud sisse päevakorrapunktid meie [arupärimistega] eelmise aasta juunikuust. Aga selle arutelu võimatuse kohta tasub märkida, et paljudel kordadel pole päevakorra planeerimisel arutatud ettekandjaga läbi, kas ta on parasjagu Eestis või on ta äkki lähetuses. Mitmel korral on [menetlus] jäänud ära ka sellepärast, et inimest pole füüsiliselt olnud siin saalis ega ka Eestis. Ei tasu näpuga näidata, et on arutelu võimatus, pigem tasuks vaadata ka Riigikogu juhatuse tööd, kas on tehtud kõik endast olenev, et saada infot selle kohta, kas ettekandjad on siin kohal või mitte.

Aitäh! Ma ei saa seda lugeda protseduuriliseks küsimuseks, see oli pigem kommentaar. 

Aga nüüd tõesti, head kolleegid, läheme teemadega edasi. Henn Põlluaas oli juba peaaegu siin Riigikogu kõnetoolis, aga nüüd te tahate esitada hoopis protseduurilise küsimuse.

Aitäh võimaluse andmise eest!

Palun, protseduuriline küsimus, Henn Põlluaas!

Aitäh võimaluse eest! Te ütlesite, et rohkem lihtsalt ei jõua esmaspäeval arupärimisi läbi vaadata. See ei pea päris paika. Meie tänane tööpäev kestab kella 12‑ni ja tegelikult me jõuaks märksa rohkem. Teine asi on see, et me oleme ju võtnud enamiku arupärimistest tagasi. See arv, kui palju neid alles on, ei ole sugugi enam nii suur. Me saaksime neid ikkagi oluliselt kiiremini menetleda.

Aitäh, hea kolleeg! Ma veel kord kordan üle need põhimõtted, millest lähtuvalt on Riigikogu juhatus Riigikogu nädala päevakorra kokku pannud. On väga selgelt välja toodud, et eesmärk on tagada Riigikogu töövõime. Riigikogu töö peab olema korraldatud nii, et Riigikogu saaks täita kõiki oma põhiseadusest tulenevaid ülesandeid. Päevakorra koostamisel lähtume sellest, et ka Vabariigi Valitsusel oleks võimalik oma tööd planeerida. Päevakorras peaksid olema Riigikogu erinevate fraktsioonide algatatud eelnõud, Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõud, aga ka muud põhiseadusest ja seadustest tulenevad Riigikogu ülesanded. Juhatus on seisukohal, et päevakorra maht peab olema selline, et Riigikogu suudaks [päevakorrapunktid] eeldatavalt neljapäevase [istungi lõpuks] ära menetleda. Need on need põhimõtted, millest lähtuvalt me oleme päevakorda kokku pannud. Me jääme nende põhimõtete juurde. 

Aga nüüd tõesti, Henn Põlluaas, palun teid Riigikogu kõnetooli, et tutvustada Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Rene Koka, Henn Põlluaasa, Jaak Valge, Kalle Grünthali ja Kert Kingo esitatud arupärimist peretoetuste vähendamise tagajärgede kohta. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Mul on siin juba nimetatud saadikute arupärimine peaminister Kaja Kallasele peretoetuste vähendamise tagajärgede kohta.  

Eesti ühiskond ja rahvas ägab valitsuse maksuterrori all, inimesed vaesuvad, eriti paljulapselised pered. 2021. aastal [elas] kahelapselistest peredest absoluutses vaesuses 2,2% ja kolmelapselistest 4,3%. Tänaseks on see arv ilmselt vähemalt kaks-kolm korda suurem. Suhteline vaesus, mis on ju ka väga drastiline, on hüppeliselt tõusnud, ja ma kordan, et just nimelt [palju]lapseliste perede seas.  

Majandusliku olukorra halvenemine mõjutab kahtlemata ka sündimust. Siin on selge otsene seos, sest me oleme varem näinud, kuidas toetused on parandanud sündimust, seda tõstnud. Aga Eestis on sündimuskordaja langenud märksa rohkem kui mujal. Seetõttu ei maksa rääkida, et mujal on samamoodi. Ei ole, absoluutselt ei ole. Näiteks meie naabrite juures Lätis ja Soomes on sündimuskordaja suurem, kuigi ka seal see tõesti langeb, aga Eestis langeb veel rohkem. Aga Leedus on sündimus, vastupidi, sel ajal tõusnud. Nii et on küll neid maid, kus olukord ei ole samasugune. 

Teie valitsus kaotas rahvastikuministri [ametikoha] ja Riigikogu rahvastikukomisjoni. Sotsiaalministri juures on küll mingisugune komisjon, aga see ei ole kordagi koos käinud. Need probleemid valitsust ei huvita. Vastupidi, sellises olukorras vähendas valitsus suurperede toetusi, mille tagajärjel satuvad raskustesse üha uued ja uued Eesti paljulapselised pered. Sellist juba määratud toetuste enneolematut vähendamist ei ole peale Eesti taasiseseisvumist nähtud. Ma ei taha väga hullusti öelda, aga see on päris-päris vaenulik ja hukatuslik meie perede ja laste suhtes. Jätkuva hinnatõusu tingimustes ja kasvavate kulude tõttu on suurperedel juba praegu keeruline toime tulla. Toetuste vähendamine lööb meie lasterikkaid peresid väga valusalt, aga [olukord] läheb inflatsiooni ja majanduslanguse taustal, mis on ka Euroopa suurimaid, üha hullemaks ja hullemaks.  

Põhiseadus sätestab, et valitsuse ja kogu riigi ülesanne on seista Eesti riigi, eesti kultuuri ja rahvuse kestmise eest. Ühiskonna ja rahvuse kestmise aluseks on perekond ja lapsed, ei midagi muud. Vaid [palju]lapselised pered tagavad rahvuse jätkusuutlikkuse, aga meil on nende vastu kuulutatud hoopistükkis sõda.  

Kannatavad ju lapsed. Kannatavad lapsed, kellel toetuste vähenemise tagajärjel kaovad ära erinevad võimalused tegeleda huviharidusega, saada isegi kodus normaalselt süüa. Üha rohkem on neid lapsi, kes saavad sooja toitu ainult koolis, mitte kodus. Selles suhtes on valitsuse tegevus absoluutselt arusaamatu, justkui olekski eesmärk hävitada meie ühiskond, meie rahvas, et lapsi ei sünniks. Selle kõrval me näeme piiramatut massiimmigratsiooni. Ja siis loetakse meile ette protsente, kuidas rahvaarv kasvab. Aga see ei ole ju eesti rahva arv. Sellised tendentsid on täiesti kuritegelikud.  

Sellega seoses on meil rida küsimusi, mida ma ei hakka ette lugema. Aga mul on peaministrile palve: palun vastake nendele küsimustele konkreetselt. Konkreetsetele küsimustele paluksin konkreetset vastust, mitte mingisugust sellist …

Teie aeg!

… valetajate valitsuse propagandaülistust. Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Aitäh! Kõigepealt, seda negatiivsust te suudate küll palju toota, nagu Eesti rahvas ägaks maksuterrori all. Ometi on see maksukoormus täpselt sama, mis ta oli 2019. ja 2020. aastal, kui valitsuses oli EKRE. Täiesti sama. (Hääl saalist.) Palun ärge karjuge. (Juhataja helistab kella. Pahane hääl saalist jätkab.) No mida ma siis vastan siin, kui te teate kõike?

Head kolleegid! Läbirääkimiste ja küsimuste-vastuste aeg alles tuleb. Peaminister vastab praegu arupärimise kirjalikele küsimustele. Palun, proua peaminister!

Ma vastan küsimustele. Lihtsalt, kui on nii valed väited, siis mina pean ka saama õiguse need valed väited ära korrigeerida. Kõigepealt, te heidate ette maksukoormust, aga – võib-olla teile tuleb see üllatusena – kõiki neid toetusi makstakse maksudest. Valitsusel ei ole mitte mingisugust muud tööriista kui maksumaksjalt saadud raha. Kui tõsta toetusi, siis järelikult tuleb kuskilt leida ka tulusid.

Aga lähen küsimuste juurde. "Kuidas on valitsusel plaanis tegeleda peretoetuste vähendamise tagajärgedega, kas lasterikkad pered suunatakse sotsiaalabi järjekorda või on kavas võtta vastu mingeid uusi toetusmeetmeid?" Esiteks ei ole õige see väide, et peretoetused on vähenenud. Statistikaamet avaldas eelmisel nädalal valitsussektori kulutuste ülevaate, kus on välja toodud, et laste‑ ja peretoetused 2023. aastal kasvasid 22,7%, reaalse ostujõu kasv oli lausa 12%. Seega on peretoetused võrreldes 2022. aasta jaanuariga tõusnud. Esimese lapse toetus on 2024. aastal võrreldes 2022. aastaga 33,3% kõrgem, kolmelapselise pere toetused kasvavad 33,99%. Võrreldes 2022. ja 2024. aastat on kolme‑ kuni kuuelapselise pere toetus kasvanud iga kuu 190 eurot: 150 eurot [on olnud] lasterikka pere toetuse tõus ning 40 eurot esimese ja teise lapse toetuse tõus. Seitsme ja enama lapsega pere saab kuus 290 eurot rohkem kui 2022. aastal. Kokku saab kolme lapsega pere kuus 710 eurot ja seitsme lapsega pere saab 1310 eurot. Samuti toetame peresid vanemahüvitise süsteemiga ja üksikvanemaid elatisabiga, mis tõusis 100 eurolt 200 eurole. Kõik paljulapselised pered ei ole raskustes. Me teame, et raskustes on üksikvanemad ja raskustes on lapsed, kes kasvavad vanavanematega. Mina igati toetan vajaduspõhiseid toetusi, aga hetkel ei ole neid võimalik [teoks teha].

Teine küsimus: "Kas ja kui palju lasterikaste perede või nende esindusorganisatsioonidega on peaminister peale valimisi kohtunud ja nendega arutanud peretoetuste vähendamise tagajärgi ja mõjusid?" Meil on valitsuses tööjaotus: vastavalt valdkondadele valmistavad ministrid ette muudatusi ja muudatuste ettevalmistamisel kohtuvad ka huvigruppidega. Eelnõu koostamise ajal toimus sotsiaalkaitseministri osalusega kohtumine. Viimane ministri kohtumine huvigrupi esindusorganisatsiooniga toimus 5. märtsil 2024. aastal.

Kolmas küsimus: "Kuidas kavatseb valitsus tekkinud olukorras lähtuda põhiseaduse §28‑st, mis ütleb, et lasterikkad pered on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all?" Lasterikkus on suur väärtus ja riik panustabki enam suurperede toetamisse nende hakkamasaamise tagamiseks. 2023. aastal kulus 490 miljoni euro suurusest peretoetuste eelarvest circa 57% lasterikastele peredele, kui võtta arvesse lastetoetusi ja lasterikka pere toetusi. Eesti kulutab lastega perede toetamisele rohkem, kui Euroopa Liidus seda keskmiselt tehakse. Lasterikka pere toetuse kehtestamise ajaga võrreldes on selle toetuse proportsioon keskmise sissetuleku suhtes samas suurusjärgus. Nii on kolme lapsega pere toetus kokku 710 eurot kuus, mis teeb ühe lapse kohta 237 eurot kuus. Seitsme lapsega peres on toetus 1310 eurot kuus, ühe lapse kohta teeb see 187 eurot. Võrdluseks: ühe lapsega pere lapsetoetus on 80 eurot kuus ja kahe lapsega pere kahe lapse toetus on 160 eurot kuus. Ehk kolme lapsega perel on see toetus on 237 eurot kuus, mis näitab, et [palju]lapselisi peresid toetatakse rohkem.

Neljas küsimus: "Kas peaministril on ülevaade või vähemalt ettekujutus mõne Eesti maapiirkondades elava keskmise lasterikka pere ühe kuu eelarvest?" Poliitilisi otsuseid ei tehta üksikisikust lähtuvalt, aga kui võrrelda laste‑ ja peretoetusi Euroopa Liidus, siis on näha, et Eestis on need ühed kõrgemad. Võrdluseks on hea välja tuua, et seitsme lapsega pere toetus on viies maakonnas suurem kui selle piirkonna mediaanpalk. Mediaanpalk on määr, millest vähem teenivad piirkonnas pooled palgasaajad. Seega, poolte palgasaajate palk on väiksem kui lapsetoetused. Seitsme lapsega pere toetus on suurem kui antud piirkonna poolte palgasaajate palk järgmistes maakondades: Võru maakonnas, kus mediaanpalk on 1280 eurot, Valga maakonnas, kus mediaanpalk on 1224 eurot, Saare maakonnas, kus mediaanpalk on 1254 eurot, Ida-Viru maakonnas, kus mediaanpalk on 1252 eurot, ning Põlva maakonnas, kus mediaanpalk 1304 eurot.

Viies küsimus: "Juhul kui teadmine suurperede keskmistest kuludest-tuludest on, siis milliseid kulusid soovitab Peaminister selliste perede vanematel esmajärgus vähendama asuda?" Finantsotsuste tegemine jääb iga pere enda teha. Demokraatlikus ühiskonnas ei hakka riik ütlema, kui palju ja milleks peab raha kulutama. Need valikud tehakse ikka lähtuvalt pere prioriteetidest. Aitäh!

Suur tänu! Teile on mitmeid küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No ma pean ütlema, Kaja Kallas, et te olete patoloogiline valetaja. Kui palju kordi peab neid numbreid või arve ümber lükkama, mis te siin jälle ette vuristasite, kui te neid võrdlusi tegite? Alustaks sellest, et kui me räägime, et 2023. aastal versus 2022. aastal lastetoetused tõusid, siis jah, tõusid, aga 2024. aastal võeti need ära. Tsiteerides Kaja Kallast, tahaks lihtsalt öelda: "Halloo!" Aga noh, meil on kõnede ajal aega neid asju ümber lükata.

Ma tahaks tagasi tulla sellesama asja juurde, mille kohta ma küsisin eelmise või ühe varasema arupärimise juures. Mis see lahendus iibe[probleemile] on? Ma tean, et me kuuleme kindlasti jälle sellest, kuidas peab olema kindlustunne naistel ja peredel ning peab olema jõukus. No jõukust te võtate ära. Aga mis kindlustunnet te toodate väikekoolide sulgemisega, automaksu kehtestamisega, Eesti venestamisega, kliimahüsteeria ja roheterrori kehtestamisega? Mis see teie plaan on, mis see teie positiivne plaan on? Ma sõjaõhutamisest ei hakka rääkimagi. Mis see positiivne plaan on, kuidas me siis tuleme sellest iibekriisist välja?

Aitäh! Esiteks, lastetoetusi ei võetud ära, peretoetusi ei võetud kelleltki ära, neid vähendati, aga endiselt jäid nad kõrgemaks kui 2022. aastal. Ehk neid tõsteti väga palju, me vähendasime seda osakaalu, aga endiselt jäid nad kõrgemaks kui 2022. aastal. See vastab tõele. 

Mis puudutab väikekoole, siis vastupidi, me oleme väikekoolide rahastamise meetme ümber teinud, see on võimaldanud just väikeste koolide, kodulähedaste kuueklassiliste koolide [pidamist]. Tehakse koolivõrgureform, et väikesed lapsed saaksid käia [koolis] kodu lähedal. Aga täpselt samamoodi nagu teie küsite mult kogu aeg samu asju, ma vastan täpselt samu asju. Oodata täpselt samadele küsimustele teisi vastuseid on teist pisut kummaline. Aga olgu, kui me mängime seda mängu, siis mängime. 

Mis puudutab sündimust, siis Statistikaameti sõnul mõjutavad sündimust erinevad kriisid. Meil on olnud koroonakriis, on Ukraina sõda, Venemaa energiasõda Euroopas. Sündimust [vähendab] ka see, et sünnitusikka on jõudnud 1990. aastate põlvkond, mis on arvult väiksem kui varasemad põlvkonnad. 

Sündimust mõjutavad positiivselt – selle [väite] kasuks räägivad need riigid, kus sündimuskordaja on parem kui meil – töö‑ ja pereelu ühildamine; see, et lapsed ei ole ainult naiste mure ja rõõm; partnerite võrdsem osalemine kodustes töödes ja turvalised peresuhted; naise kindlus tuleviku suhtes, mis tähendab, et mees ei kao tema kõrvalt ära siis, kui naine on lapse saanud, ja naine ei pea last üksi üles kasvatama; töökoha stabiilsus, majanduse üldine olukord. Muidugi, raha mõjutab, sealhulgas mõjutavad toetused, aga on mingi piir, kust alates raha enam ei loe. Ma olen korduvalt toonud näiteid riikide kohta, kus toetus on tunduvalt madalam, aga sündimuskordaja on suurem. Jällegi, see, mida me saame teha reaalselt selle jaoks, et lapsi sünniks rohkem, on eelkõige tegelemine naiste heaoluga, sellega, et naised tunneksid ennast kindlalt ja julgeksid lapsi saada.

Kert Kingo, palun! 

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kaja Kallas! Te alustasite oma sõnavõttu sellise lausega, et maksukoormus oli sama, mis EKRE valitsuses oleku ajal aastail 2019–2020. Te ise küll väidate, et te olite väga hea advokaat, ja te olete ülikoolis käinud, aga ma tõesti ei saa aru, mis hariduse te saanud olete. 2019–2020 oli käibemaksu protsent 20. Teie valitsuse ajal tõsteti see 22%‑le, tulumaks oli siis 20%, teie valitsuse ajal hakkab 2025. aastast kehtima 22%‑line tulumaks. Pluss veel see, et on kehtestamisel automaks ja suhkrumaks. Neid makse, mida te kõiki olete tõstnud, aktsiisid ja kõik, ma ei jõua siin ette lugeda, mul saab aeg otsa. Miks te kogu aeg niimoodi valetate rahvale, inimestele, kes siin kuulavad? Kas te oskate mõnikord ka ausalt rääkida, tõtt rääkida, või on seda liiga palju teie käest oodata?

Aitäh! Võib-olla peaks analüütikud teile tegema kursuse, mis maksukoormus on. (Hääl saalist.) Maksukoormus oli täpselt sama. Võib-olla te lihtsalt ei mõista, kuidas maksukoormus kujuneb. Mulle tundub, et mina ei ole see inimene, kes siit teile seda õppetundi hakkab andma. Kutsuge spetsialistid, kes seletavad, kuidas maksukoormus kujuneb, mida sinna hulka arvestatakse, ja saate võib-olla targemaks. Ja minu haridus on saadud Tartu Ülikoolist. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! 

Aitäh! Austatud peaminister! Mul on küsimus suhkrumaksu kohta. Me oleme tänaseks aru saanud, et see on veel üks lisamaks, mis kahjuks lööb ju eelkõige meie lasterikkaid peresid ja ka vaesemaid peresid. Tänaseks, ma arvan, ei ole kellelgi enam kahtlust selles, et riik ei muretse ju siinkohal laste tervise pärast, vaid otsib järjekordselt võimalusi, kuidas inimeste taskust eelarvesse lisaraha saada. Sel põhjusel ka endine õiguskantsler Allar Jõks täna ütles, et siin on võimalik ka vastuolu põhiseadusega, sest suhkrumaksuga laste tervist ei paranda. Rääkimata sellest, et sellise maksu rakendamine läheb riigile maksma 4,9 miljonit eurot. Kui valitsus tõesti muretseb laste tervise pärast, siis miks te pole tõstnud koolilõunatoetust, mis on siiamaani üks euro, miks on ära võetud koolisporditoetus, miks pole alandatud puu‑ ja köögivilja käibemaksu? Need on need meetmed, mis aitavad laste ja noorte tervise [hoidmisele] kaasa. Kui on vaja lisavahendeid eelarvesse, siis miks pole kaalutud näiteks digimaksu …

Aitäh!

… Facebooki ja Google'i maksustamist? Miks seda pole kaalutud?

Aitäh! Suhkrustatud jooke ei pea ostma, [need joogid] on laste ülekaalulisuse üks põhjuseid. Niimoodi on ka mujal maailmas. Portugalis saadi selle maksu kehtestamisega laste rasvumine kontrolli alla. Muidugi olid seal teised meetmed ka, liikumine ja kõik muud asjad. Aga kõik need ettepanekud, mis teie teete, on ju kuluettepanekud. 

Mis puudutab Facebooki ja üldse suurte digihiidude maksustamist, siis see saab toimuda ainult ühtlaselt, vaid siis, kui me teeme seda teistega koos. Sellel ei ole siin sellist mõju.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Lugupeetud [pea]minister! Kahju on sellest, et te vastate kogu aeg poolikute faktidega. Teile meeldib väga rääkida sellest, kuidas Eesti on üks suuremate lastetoetustega riik ja nii edasi ja nii edasi. Aga te ei taha kunagi siia juurde rääkida sellest, et te olete viinud Eesti suurima inflatsiooniga riikide hulka. Te ei taha rääkida sellest, mis olukord meil koolides on, mis olukorda te olete kohalikud omavalitsused pannud. [Maksud ja] maksutõusud: küll automaks, magusamaks, käibemaks ja nii edasi. Te peaksite paluma enda abilistel ikkagi teile taustsüsteem selgeks teha. Kui te räägite mingist asjast, mis teie arvates on Euroopa parim, siis palun laske panna sinna juurde ka sellesama Euroopa riigi, millega te võrdlete, pensionid, palgad, muud kulud ja nii edasi. Paluge ametnikel teha ära ka teine osa sellest võrrandist, ärge tulge rääkima ainult seda ühte poolt. Mul ongi teile palve: palun tehke ära terve arvestus, ärge rääkige vaid sellest, millest teile meeldib rääkida.

Aitäh! Aga mul on ka teile palve: te tehke ka selle võrrandi teine pool ära. Võrrandi teine pool on see, et kui te tahate [saada] kõiki teenuseid samal tasemel nagu näiteks Põhjamaades, siis [arvestage, et] maksukoormus on seal kuskil 10 protsendipunkti või enam [meie omast suurem]. (Hääl saalist.) Mida see maksma läheks? Selles mõttes oleks see aus, sest kust siis neid pensione ja kõike muud kinni makstakse. Maksumaksja taskust tuleb see raha. Valitsusel ei ole mitte mingisugust muud raha kui maksumaksjalt saadud raha.

Palun, head kolleegid, räägime kordamööda! Nüüd on Henn Põlluaasa kord.

Aitäh! Kui kõik on tõesti nii ilus ja lastetoetused muudkui tõusevad, nagu te väidate, kuidas siis saab olla võimalik, et absoluutses ja suhtelises vaesuses elavate laste arv on hüppeliselt kasvanud, ja seda just teie valitsemise ajal? Selle asemel et süüdistada meid valetamises, peaksite ise peeglisse vaatama. Miks te ei räägi sellest, kui palju on inflatsioon ja maksutõusud perede elatustaset langetanud? Miks te ei räägi sellest, kui palju te laste toetusi vähendasite? Ja ärge tulge palun rääkima, et maksukoormus ei ole tõusnud ja on 2019. aasta tasemel. See on järjekordne patoloogiline vale, [samasugune vale,] nagu teie rahandusministergi siin rahvale levitab. Aga ma palun konkreetset vastust: kui palju on Eesti perede elatustase, eriti just lastega perede elatustase, langenud teie valitsemise all? Palun rääkige vähemalt seekord tõtt.

Kõigepealt, teil oli jälle igasuguseid väiteid. Meie elanikkonnas on nüüd juures Ukraina sõjapõgenikud, nende toimetulek on tõesti olnud kehvem ja seetõttu on abi vajavate inimeste hulk ka suurenenud. Aga üldiselt kasvavad hinnad vähem kui palgad ja toetused. Hinnatase on kasvanud viis koma midagi protsenti, viimati oli kolm koma midagi protsenti, samas kui keskmine palk on kasvanud kümme koma midagi protsenti. Tänasest tõuseb pension üle 10%, 10,6%, eelmisel aastal tõusis pension 17,6%. See kasvab rohkem, kui kasvavad hinnad, ehk Eesti inimeste elujärg ja ostujõud on jälle paranemas. Need on reaalsed, kuivad faktid. Te võite pead raputada, teile ei meeldi see jutt, aga need on reaalsed, kuivad faktid. Nii on. Võtke [andmeid] Statistikaametist, võtke Eesti Pangast, võtke kust iganes: hinnad kasvavad aeglasemalt, kui kasvavad inimeste sissetulekud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Automaksu kehtestamisel ei tehta erisusi paljulapselistele peredele. Te olete öelnud, et paljulapselistel peredel on automaksu maksmiseks peretoetused. Kui peretoetusi vähendati, kas juba siis arvestas valitsus peretoetuste sisse automaksu ja kui suures mahus?

Aitäh! Peretoetused on endiselt kõrgemad kui 2022. aastal. Ma tahan öelda, et vähendati peretoetuste kasvu, aga mitte peretoetusi ennast. Peretoetused jäid endiselt kõrgemaks, kui nad olid siis, kui neid tõstma mindi, 2022. aastal.  

Ei, see ei olnud sisse arvestatud, aga siis, kui peretoetusi tõsteti – võtke välja stenogrammid selle kohta, mis siinsamas saalis [räägiti] –, oli põhiline nii-öelda argument suuremate peretoetuste poolt see, et tuleb soetada suurem auto, kui sul on palju lapsi. Ehk suuremaid peretoetusi on vaja selle jaoks, et osta suurem auto. Sama argumenti ju kaks korda ei saaks kasutada. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! Mul on lihtsalt väga raske formuleerida küsimust inimesele, kes tegelikult küsimustele ei vasta või kui vastab, siis vastab küsijasuunaliste süüdistuste ja tihtipeale lausa mõnitustega. Kas te olete ise proovinud elada selle mediaanpalgaga, mida te meile siin ette lugesite küll Saaremaa, küll mingite teiste maakondade kohta? Kas te olete proovinud käia 1200‑eurose palga eest tööl kusagil maakonnakeskuses või näiteks Haapsalust Tallinna tööle? Mis te arvate, kuidas on selle sissetulekuga võimalik elada ja väita, et elu on läinud paremaks? Kas te teate, et inimesed, kui neil on vähegi võimalik, töötavad mitme koha peal, et hakkama saada kõigi nende kasvavate ja kasvavate kulutustega? Te räägite, et palgad on tõusnud. Jah, aga te ei räägi, kui palju inflatsioon on tõusnud, kui palju hinnad on tõusnud. 

Aitäh, hea kolleeg! 

Sellest te ei räägi ja ütlete meile ülbelt, et tehke ka teine pool rehkendusest ära. Ma küsin nüüd …

Ma räägin kogu aeg …

… kas te teeksite ühe eksperimendi …

Aitäh, Mart Helme!

… ja prooviksite kuu aega elada 1200‑eurose palgaga? 

Aitäh! Kas teie olete proovinud elada mediaanpalgaga? Aga tulles nüüd küsimuse juurde, siis kas teie arvates on õige, et need inimesed, kes selle väikese palga eest tööl käivad, peavad üleval neid inimesi, kes on kodus ja saavad suuremat toetust, mida korjatakse nende inimeste palga pealt, kes käivad tööl, kes teevad rasket tööd, selleks et oma palka välja teenida, ja et see toetus on suurem kui nende inimeste palk, kes käivad tööl? Mulle tundub, et see ei ole õiglane, et need inimesed peavad üleval neid inimesi … (Mart Helme räägib saalist vahele.) 

Mart Helme, palun! 

Ei saa lihtsalt tuua seda näidet mediaanpalga kohta. Muidugi on see väike. Muidugi on väike, ma absoluutselt ei väida vastupidist, nagu see oleks suur. Aga nemad käivad tööl ja maksavad makse, selleks et saaks maksta kõiki neid toetusi, mis teie arvates peaksid olema suuremad kui inimeste palgad. See raha ei tule kuskilt mujalt kui nende vaeste inimeste taskust, kes seda palka välja teenivad. 

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud proua peaminister! Te tõite siin näiteid, et mediaanpalk on väiksem kui suurperedele mõeldud lastetoetused. Teatavasti kasvab just suurperedes üle poole Eesti lastest. Mina tahaksin kuulda teilt alternatiivplaani, kuidas vältida Eesti kui rahvusriigi hääbumist. Te väitsite veel seda, et need inimesed, kes mediaanpalka saavad, käivad tööl, justkui need suurperede [vanemad] tööl ei käiks. Aga laste kasvatamine on ka suur töö. Kust tulevad tulevased maksumaksjad, kui meie riik hääbub?

Aitäh! Perepoliitikat me teeme kogumis. Nagu ma ütlesin, lapsed sünnivad siis, kui peredel on kindlustunne. Kindlustunne ei ole mitte ainult rahaline, vaid kindlustunne on eelkõige see [teadmine], et isa jääb pere juurde. Isa saab öelda, siin ka, et näed, mul on viis last, aga kui küsida, mitme naisega need lapsed on, siis selgub, et võib-olla on need lapsed saadud nelja naisega, mis tähendab seda, et kolm naist on nende lastega üksi, ühe [naise] lapsed on saanud selle isa [endale]. Saage aru, need on need asjad, mis tekitavad naistes ebakindlust. Seetõttu, töö‑ ja pereelu ühildamine, samamoodi koormuse võrdsem jaotamine on see, mida naised soovivad. Loomulikult ka see, et kriisid saaksid läbi. 

Mul on hea meel tõdeda, vaadates selle aasta statistikat – jah, see on lühike aeg, aga ikkagi –, et praegu on Eestis sündimus 0,4%‑ga plussis. Kui me võtame liigaasta korrigeeritud numbrid, siis näeme, et see on –1,3% võrreldes eelmise aastaga. Aga näiteks Ungaris, mis on teie suur eeskuju, on toorete andmete järgi sündimuse langus –9% ja koos liigaasta mõjudega –11%, sest seal naised ei tunne ennast hästi.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Kuidagi imelik on kuulata, kui arupärimisele vastaja esitab samamoodi küsimusi. Kui Mart Helme küsis, siis vastaja vastas küsimusega. Küsimusele küsimusega vastamine ei näita eriti teadlikkust antud teemast. 

Numbreid mediaanpalga osas välja tuues praegu nagu vastandati, et tööl käivad inimesed ja lapsi kasvatavad naised. Tegelikult on ju laste kasvatamine raske töö, seda teab iga lapsevanem omast käest. Selles mõttes ei tasu naeruvääristada seda, et nad saavad toetust laste arvu pealt. 

Aga ma ikkagi tuleksin selle kindlustunde tagamise juurde. Te ütlesite, et ainult pere üks pool on selle kindlustunde tagaja. Minu arust on ikka rahaline väärtus ja toetused ka selle taga. Mis see teie plaan kindlustunde tagamiseks ikkagi on?

Aitäh! Ikka pean üle käima. Ma ei naeruväärista kuidagi seda, et on inimesi, kes kasvatavad kodus lapsi. Ma tahan rõhutada, et maksumaksja ja teie heidate siin kogu aeg ette seda, et me oleme sunnitud makse tõstma, aga kõik need toetused tulevad maksumaksja taskust. Kui me tõstame need toetused kõrgeks, siis peab [arvestama, et] maksumaksjal tuleb need kinni maksta. See raha ei tule seina seest, see raha ei tule välismaa onu taskust, see tuleb meie enda taskust. Maksumaksja on praegu pahane. Kui palk on väiksem kui toetus, siis tekib küsimus, kas see on õiglane, kui keegi rügab tööd teha selle jaoks, et keegi teine saaks toetusi saades kodus olla. See on see põhjus, miks ma seda välja toon. 

Aga jällegi: kindlustundel, olen siin korduvalt-korduvalt seda vastanud, on erinevad elemendid. Üks on töö‑ ja pereelu parem ühildamine, teine on koduste kohustuste [õiglasem] jagamine ja kindlustunne ka pere püsimise suhtes, et isa ei lähe ema kõrvalt lapsi kasvatamast ära. Paraku on neid [äramineku] näiteid Eestis väga palju.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja, usalduse eest! Proua peaminister, mul on järgmine küsimus. Teile meeldib faktidest rääkida. Ma ka tuginen faktidele. Kas te olete nõus selle faktiga, et idaslaavi kultuuriruumi rahvaste sündimus on märksa madalam kui eestlaste oma? Kui te olete sellega nõus, kas te olete siis nõus ka selle järeldusega, et idaslaavi kultuuriruumist tuleva massiimmigratsiooni tulemusena sündimus väheneb ja see teravdab meie rahvastikuprobleeme? Kui te ka sellega nõus olete, siis on mul järgmine loogiline küsimus. Miks siis teie valitsus ajab sellist immigratsioonipoliitikat, mille tulemusena meil toimub massiimmigratsioon? See ei puutu üldse tegelikult Ukraina põgenikesse, see on olnud juba varasemal ajal, see puutub nii-öelda tavalisse immigratsiooni.

Aitäh! Minu meelest faktidega ei ole võimalik nõus olla või mitte nõus olla, faktid kas on või ei ole. Aga mul pole võimalik kontrollida, kas teie esitatud [väited] on tõesed. Seetõttu ei saa ma nendele väidetele kuidagi reageerida.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kaja Kallas! Ei ole mitte esimene kord, kui te käite siin arupärimisele vastamas, ja kogu aeg tuleb teie huultelt selline lause, et tegelikult on kõik hästi ja kõik asjad on progresseeruvas liikumises. Ka tänane vastamine peretoetuste vähendamise tagajärgede teemal ei erine sellest: kõik teised on süüdi peale teie. Aga te unustate ära ühe väga olulise asja: teie olete valitsuse juht ja teie teete vastavaid otsuseid. 

Aga minu küsimus kõlab selliselt: kas te siis tahate öelda, et see arupärimine, mis esitati, arupärimine peretoetuste vähendamise tagajärgede kohta – seal on probleemid olemas –, on esitatud alusetult?

Aitäh! Ma ei väida, et kõik on hästi. Ei ole kõik hästi, aga ei ole ka nii halvasti, nagu teie seda kõike esitate.

Suur tänu, auväärt peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Jaak Valge, palun!

Aitäh selle kõnevõimaluse eest, lugupeetud juhataja! Kui te juba korra nii lahke olite, siis paluksin kolm minutit juurde. Ma vaatan, et …

Kui te nii viisakalt küsite, siis ikka. Kolm minutit juurde, palun!

Suur tänu teile! Lugupeetud peaminister! Ma olen sündimusest siin puldis ikka juba üsna palju rääkinud. Kes on soovinud, see on saanud sellest teemast ka ülevaate. Teisalt on midagi uut väga raske öelda ja kogu aeg sama juttu justkui ka ei taha rääkida. Aga ma loodan, et selle rääkimise tulemusena on ka teile mõni asi selgeks saanud. Mõni teine asi, mille juurde ma pärast tulen, ei ole kahjuks küll üldse selgeks saanud. 

Aga see rääkimine, ma ütlen teile, on sisuliselt väga põhjendatud, sest uskuge, ma tõesti ei liialda, kui väidan, et Eesti rahvastiku seisund on praegu kõigi aegade kõige kriitilisem. Tõsi, eestlaste arvu kahanemine peale Liivi sõda ja peale põhjasõda oli märksa järsum kui praegu, aga vahe on lihtsalt selles, et toona oli sündimus mitu korda kõrgem: mitte 1,3 või 1,4 last naise kohta, nagu praegu, vaid 4–7 last naise kohta, mis lubas umbes poole sajandiga selle nii-öelda rahvastikuaugu tagasi teha ja kriisieelse seisu taastada.

2023. aastal oli aga sündide arv kõige väiksem selle aja jooksul, mil sünde üleüldse Eestis registreeritud on, see tähendab 1919. aastast. See on teada. Aga teades ligikaudset keskmist laste arvu varem ja teades ka rahvaarvu, võin täitsa kindlalt öelda, et sündide arv on väikseim mitte ainult alates 1919. aastast, vaid alates 19. sajandi keskpaigast, mil Eesti elanike arv oli kolmveerand miljonit, aga lapsi sündis perre 3–5 korda rohkem kui praegu.

Võib-olla üks näide vabadussõja aja kohta. Vabadussõja ajal ja 1920. aastal sündis peaaegu kaks korda rohkem lapsi kui praegu. Nii et sõda või ka julgeolekuprobleemid iseenesest ei ole põhjuseks, miks sündimus langeb. Õigemini ei ole need ainus põhjus, sellel on palju põhjusi. Kõige suurem sündide arv Eestis oli 1987. aastal. Siit saame muide tuletada ühe põhjuse, kuidas sündimust kasvatada. Sellest on vähe räägitud, kuna see on ebapopulaarne. Selle nimi on alkoholipoliitika muutmine. Loomulikult mitte niimoodi, nagu siin mõned aastad tagasi tehti aktsiise tõstes, mille tulemusena maksud Lätti sõitsid, vaid ikkagi müügipiirangutega. Meie siin Läänemere regioonis oleme üks kahest liberaalse alkoholipoliitikaga riigist, teine on Läti. Teistes riikides on hoopis karmimad müügipiirangud. Kusjuures ka Lätis seda karmistatakse või arutatakse seda. See puutub ka tervelt elatud aastatesse. Nagu ma olen varem rääkinud, minu arvutuste tulemusena saaksime juhul, kui meie tervelt elatud aastad tõuseksid Euroopa Liidu keskmisele tasemele, vähemalt 50 000 uut tööinimest juurde. See on arvutuse tulemus. Võime võtta need numbrid ja vaadata, et see on fakt. Fakt on ka see, et tervelt elatud aastate poolest on Eesti ja Läti Euroopa Liidu kõige viimased. See on fakt.

Nagu jutuks oli, ei saa me oma rahvastikupoliitika möödalaskmisi õigustada sellega, et ka mujal on sündimus kahanenud. Jah, tõsi, keskmisena küll, aga Eestis on [see kahanenud] kõige rohkem, vähemalt meie naabritest Lätist, Leedust, Poolast, Soomest ja Rootsist rohkem. Ma kõiki riike ei viitsinud üle vaadata. Asjad ei ole muutunud.

Mina ei tea, mille põhjal teie räägite. Mina vaatasin Statistikaameti sündimuse tabelist 2023. aasta jaanuari ja veebruari. Isegi arvestades liigaastat, mida te mitu korda toonitasite, ei tule välja nii, nagu teie ütlesite. Eelmise aasta jaanuaris ja veebruaris oli 1671 sündi ja käesoleval aastal 1677 – need numbrid on samad, kas arvestame liigaastat või ei arvesta.

Nüüd edasi. Ma tõepoolest ei saanud kuidagi aru, mis numbritest te Ungari puhul rääkisite. Mis kõige värskemad numbrid need on? Kas need on 2024 või 2023, mingi ühe kuu sündimus või? Vaadake, ega sündimusest ei ole mõtet ühe kuu piires suurt rääkida, põhimõtteliselt on mõtet rääkida ikkagi trendist. Mina vaatasin kõige värskemaid andmeid – ma ei tea, mida ma veel võiksin usaldada – Ungari statistikaametilt. Nende kõige värskemate andmete järgi tõusis seal sündimuse summaarkordaja 2023. aastal 1,5‑lt 1,52‑le. Jälle võin viite anda ja te võite vaadata. Mina ei tea, mis nõuanded teile on antud või mida te üleüldse selle oma väitega silmas pidasite. Tõsi, Ungaris sündide arv langes, aga see on teine asi kui sündimuse summaarkordaja. Sündide arv sõltub fertiilses eas olevatest naistest, sellest, kui palju neid on. See oligi seotud sellega, et sünnitusealiste naiste arv vähenes. Teisisõnu oli see seotud sellega, et varasem, vasakpoolsete rahvastikupoliitika Ungaris oli olnud ebapädev. Selle tõttu on seal praeguseks vähem inimesi.

Nii, edasi. 2022. aastal – need on viimased olemasolevad andmed – oli omal soovil raseduse katkestamisi 3282, mis oli suurem arv kui ka 2021. aastal. Toonitan, et 1996. aastast kuni 2021. aastani see näitaja kogu aeg vähenes. Igal aastal jäi neid [katkestamisi] vähemaks. 2022, teie valitsuse ajal, see arv tõusis. No mina ei tea, miks see nüüd nii oli, jah. Abordimäär 100 elussünni kohta tõusis erakordselt kiiresti üleüldse.

Nii, mida võiks veel toonitada? Vaadake, on üks selline tore asi nagu demograafia blogi. Tasuks jälgida sealseid postitusi. Meil on väga head rahvastikuteadlased. Mark Gortfelderi värske postituse järgi on niimoodi, et ühelapselistest naistest 70% ja meestest 72% oleksid soovinud rohkem lapsi ja ainult 1% oleks soovinud vähem lapsi.

Kas mul on veel kolm minutit?

30 sekundit.

Oi kurat! Vabandust! Siis ma õiendan ainult veel selle asja ära. Umbes kolmandat või neljandat korda oli väide, et meie laste‑ ja peretoetused on kõige suuremad Euroopas. See ei ole õige väide. Vaadake Sotsiaalkindlustusameti kodulehte. Sealt on selgelt näha, et nad on Euroopas keskmised, kui te arvestate kõiki toetusi …

Aitäh!

… mitte ainult otseseid, vaid ka kaudseid. Ühesõnaga, ma väga tahaksin teada, mida valitsus kavatseb teha sellest katastroofilisest olukorrast väljatulekuks. Aitäh!

Aitäh! Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Ma ei planeerinud seda sõnavõttu, aga seoses sellega, et peaminister tõi siin värvikaid näiteid, tekkis mul mõte, et ma tahan ka midagi öelda. Kõige tähtsam on see, et arupärimise sisu on peretoetuste vähendamise tagajärjed. Selle sisu ei ole see, nagu me lahkaksime perede koospüsimise probleeme ja vanematevahelisi suhteid. Peaminister pidevalt viitas, et ühel isal on neli naist ja palju lapsi. Tähtis on tegelikult kindlustunne. Hea Kaja, kindlustunne on tähtis! See, et peredel, kes tahavad lapsi saada, oleks kindlustunne. Esiteks on tähtis muidugi see, et neil oleks rahaline võimalus need lapsed üles kasvatada, luua neile head võimalused hariduse saamiseks ja neid ka trennidesse viia. Aga teine pool on sellest asjast see, et … Ah, nüüd läks mõte lappama. Kuidagi ärritusin väga.

Aga selle kindlustunde saab just riik nendele luua. Nendes peredes kasvab ju üle poole lastest, mida ma juba enne mainisin. Neid suurperesid ei ole sugugi palju, neid on vähem kui 20%. 

Kui öelda seda – kuidas te ütlesitegi? –, et keegi rügab tööd teha, et teine saaks lastega kodus olla, siis see on küll väga inetult öeldud, oleme ausad. Mul on lapsi mitmest abielust, tunnistan seda. Nii palju, kui ma saan, ma kõigi oma lastega tegelen, aga ma tõesti ütlen, et mul jääb aega vajaka. Teie olite Anu Välba saates ja ütlesite, et teil on üks laps ja te tunnete väga palju muret selle pärast, et te ei saa temaga suhelda. 

Tõesti ei saa öelda, et naised ei tohi karjääri teha. Aga mehed ju sünnitada ei saa. Siia ongi koer maetud: eeskujud on olulised. Meil oli enne see punkt, [kus räägiti,] et samasoolised võivad lapsi saada ja nemad on ka pered ja võrdsed pered. Tegelikult algab ikka väga palju või kõik eeskujudest. Ei ole minu asi, kes mida voodis teeb, ma olen seda korduvalt öelnud. Aga see on küll tähtis, millise eeskuju me loome oma lastele, et ühiskond säiliks. Paraku on loodus nii seadnud, et lapsi saavad ema ja isa. Kas nad saavad need lapsed üles kasvatatud üksinda või mitmekesi? Parem on, kui nad kasvataksid lapsed üles koos. Aga on vaja anda rahaline ressurss selleks, et võimaldada nendel peredel, kes tahavad lapsi saada – reeglina nendes suurperedes on ju ema ja isa koos –, [seda teha]. 

Kõige hullem on see, kui midagi on ükskord antud ja siis see ära võetakse. Ma olen rääkinud mitmete suurperede vanematega ja nende inimestega ka, [kes planeerisid rohkem lapsi,] kaasa arvatud minu vanem poeg, kes planeeris oma abikaasaga, et nad tahavad kolmandat last. Nad ütlesid, et neid see väga häiris ja neil ei ole enam kindlustunnet. Tõesti, kolme lapse puhul ressursse napib. On inimesi, kes on [ostnud] endale näiteks suurema korteri, on sidunud end pangalaenuga, nad juba arvestasid sellega, et see suurperede toetus aitab neid selle koha pealt ka natukene. Aga see võeti ära. Selliseid asju ei tohiks riigis lubada, et ühed annavad ja teised võtavad. Kindlustunne on kõige olulisem. Nii et eeskujud ja kindlustunne. Aitäh!

Aitäh! Mul on hea meel, et kindlustunnet pidasid väga oluliseks nii Mart Maastik kui ka peaminister. Nii et selles te olete kindlasti ühel meelel. Aga nüüd Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Kolm minutit või kaks minutit? Kolm minutit juurde.

Kolm minutit jah. 

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Tugevas õigusriigis peab iga ühiskonnaliige olema kindel, et erinevaid õigusi ja toetusi, mis on üks kord antud, ei pöörata kahe kuu, kahe aasta või isegi 20 aasta pärast tagasi. Seetõttu tuleneb põhiseadusest ka õiguskindluse põhimõte, mis omakorda sisaldab õiguspärase ootuse ning ka usalduse kaitse põhimõtteid. 

Öelge palun mulle, mida peaksid tundma lasterikkad pered, kellel enne valimisi toetused tõusid, aga kui valimised olid läbi, siis paari kuu jooksul need toetused tühistati. Selle asemel kehtestati erinevad maksutõusud, nüüd pannakse veel automaks ja suhkrumaks ka otsa. Kahjuks mingeid erisusi automaksu puhul lasterikastele peredele, tundub, ette ei nähta. Kas te soovite öelda, et mitte kordagi ei riivatud sellega õiguskindluse põhimõtet? Ometigi on meil olemas põhiseaduse § 28, mida ma olen väga tihti siin tsiteerinud ja mis ütleb, et lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. 

Ma olen küsinud peaministri käest, et kui eelarves on raha puudu, miks siis selle asemel, et ronida meie kõige nõrgemate ühiskonnaliikmete taskusse, ei soovita kehtestada pankade liigkasumi maksu. Täna ma pakkusin ka digimaksu. Iga kord olen ma saanud vastuseks, et meil on õigusriik, meil on õiguskindluse põhimõte ja pangad vajavad stabiilsust.  

Vabandust, aga kas siis lasterikkad pered ei vaja stabiilsust? Kas neile see õiguskindluse põhimõte ei laiene? Kui te loete põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, siis [näete, et] seal on eraldi välja toodud ka põhjus, miks see säte kunagi kirja pandi. Põhjus ongi selles, et lasterikaste perede puhul on vaesusesse langemise risk alati palju suurem, erinevate faktorite tõttu. Seetõttu ongi riigil eriline kohustus mõelda läbi iga eelnõu, iga uus algatus, mis võib kuidagi mõjutada lasterikkaid peresid. See on see põhjus, miks ma olen juba mitu korda siit puldist öelnud, et tundub, et peaministril on võib-olla oma põhiseadus, kus riigi erilise hoole all on pangad, mitte lasterikkad pered.  

Aga ma korra räägin eelarveteemast ka. Kõiki otsuseid, ka erinevaid makse, on siiamaani püütud iga kord selgitada sellega, et meil on eelarves auk. Aga tuletagem meelde, kes enne viimaseid valimisi meil valitsuses olid ja kes oli peaminister. Valitsuses oli Reformierakond koos sotsidega ja nemad olid väga teadlikud sellest, milline oli rahaline seis. Ometigi, vaatamata sellele, enne valimisi tõsteti toetusi, tõsteti palkasid erinevates sektorites, jagati lubadusi. Eelarve olukorrast polnud juttugi, sest oli vaja valimised võita, oli vaja hääli. Pärast valimisi tekkis ootamatu emotsioon, mis on siiamaani: oih, eelarves on auk, hakkame makse tõstma!  

Tänaseks on ju tegelikult arusaadav, mis Reformierakonna pikaajaline plaan on. Praegu püütakse samamoodi erinevate maksutõusude abil koguda raha eelarvesse, et siis jälle vahetult enne järgmisi valimisi jagada toetusi, tõsta palkasid, lootes, et inimestel on lühike mälu ja nad selle silmakirjalikkuse ära unustavad. Ma kardan, et selle plaaniga on natukene halvasti, arvestades seda, kuidas majanduskriis süveneb. Ma kardan, et isegi see maksutulu, mida valitsus loodab saada, kahjuks laekuma ei hakka, arvestades seda, kuidas inimeste toimetulek halveneb, ostuvõime väheneb ja ettevõtted sulgevad oma uksi.  

Aga veel paar sõna automaksust. Keskerakonna fraktsioon nimelt tellis õigusliku analüüsi. Ma olen selle siin puldis juba üle andnud koos ühe arupärimisega. See analüüs tõi välja, et automaks on vastuolus põhiseaduse ja ka Euroopa Liidu õigusega. Lisaks sellele, et me tegime üle 300 muudatusettepaneku, me pöördusime ka president Alar Karise poole juba ennetavalt palvega, et ta jätaks põhiseadusega vastuolus oleva automaksu välja kuulutamata. Kõige suurem probleem seisneb selles, mida ma ka olen maininud, et see automaks ei näe ette erisusi puuetega inimestele ega lasterikastele peredele, vähem kindlustatud peredele.  

Nüüd muidugi tuleb valitsus välja järjest uue retoorikaga ja räägib, et me püüame probleemi lahendada niiviisi, et äkki on kunagi tulemas mõned leevendus‑ ja toetusmeetmed. Aga kui me räägime näiteks erivajadustega lastest, siis nemad vajasid toetusi juba eile. Teiseks, ei ole ju mingit kindlustunnet, et sellised reaalsed toetused tulevad. Mul on selle arutelu käigus tekkinud tunnetus, et ei tea, kas lasterikkad pered ikka saavad mingeid erisusi või toetusi.  

Üleüldse, kuidas suhtuda sellisesse olukorda, kus riik ühe käega annab ja teise käega võtab? Me ju saame aru, et see loob ebamõistlikult palju bürokraatiat, tekitab riigile lisakulusid. Tegelikult see pole kooskõlas, nagu ma juba eelnevalt mainisin, põhiseadusest tuleneva õiguskindluse põhimõttega.  

Vaatame seda pilti üks kord tervikvaatena. Enne valimisi tõstab valitsus lasterikaste perede toetusi. Pärast valimisi võtab need ära, viib sisse erinevad maksumuudatused, viib sisse automaksu ja siis hakkab mõtlema, et tekib ohtlik moment, võib-olla lasterikkad pered ei saagi hakkama, peab jälle otsima mingisuguseid erisusi või mingisuguseid toetusmeetmeid. Peaminister mainis väga õigesti, et suuremal perel on vaja ka suuremat autot. Aga peaminister ei maininud, et isegi kui need toetused peaksid tulema ja kui suurel perel on need suuremad toetused, siis kahjuks selle tõttu, et neil on suurem auto, maksavad nad ka suuremat automaksu. Ehk tegelikult see automaks sööb ära võimalikud toetused – need toetused, mis täna kehtivad, ja need, mida võib-olla kunagi püütakse rakendada. Tegelikult siin kindlustunnet ei ole.  

Kui tulla sellesama analüüsi juurde, siis see tõi välja, et kui riik erinevate maksutõusudega paneb meie kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed veel raskemasse seisu ja ei suuda rakendada toetusmeetmeid, siis see on see koht, kus eelnõu lähebki põhiseadusega vastuollu.  

Kahjuks on siin ka topeltstandardid. Kui ma olen küsinud, miks ei ole kordagi mõeldud kehtestada lasterikastele peredele erisusi, siis on mulle alati vastatud, et maksupoliitikaga sotsiaalpoliitikat ei tehta. Samas ma näen, et enam pole probleemi teha maksupoliitikaga tervisepoliitikat. Miks siis muidu tullakse suhkrumaksuga ja tehakse nägu, et see on tehtud sellepärast, kuna muretsetakse laste tervise pärast? 

Aitäh!

Kahjuks näitab see silmakirjalikkust ja seda, et need maksutõusud on tehtud puhtalt eelarveaugu täitmiseks, mitte selleks, et meie inimestel paremini läheks. Aitäh!

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Kaja Kallasele on esitatud arupärimine selle kohta, mispärast peretoetusi on vähendatud ja miks ei hoolita peredest, suurperedest. Vastuseks saime sellised nipsakad ütlemised, vastuküsimused, faktide asemel valetamise ja nii edasi ja nii edasi. Et mitte paljasõnaline olla, siis ma ütlen, et see, kes lubas enne valimisi lastetoetusi tõsta ja tõstis, oli Kaja Kallas, ja see, kes võttis lastetoetused maha, oli jälle Kaja Kallas. Ma ei hakka rohkem valesid välja tooma. 

Kogu küsimus on aga selles, et teatavasti on suurpered, lasterikkad pered tulenevalt põhiseaduse §‑st 28 riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all. Väga ilusti annavad selle kohta vastuse ka põhiseaduse kommentaarid, mis räägivad sellest, et kõnealune norm lähtub tõsiasjast, et lasterikkus põhjustab üksikisikutele inimväärikuse ning teiste põhiõiguste ja vabaduste realiseerimisel olulisi takistusi. Esiteks võivad need sotsiaalsed riskid sõltuvalt olukorrast põhjustada sellises mahus kulutusi, mida isikud ei pruugi vaesusesse langemata suuta kanda. 

Aga kas on midagi praegu teistmoodi? See maksutõusude laviin, mis praegu tuleb, asetab lasterikkad pered erilise probleemi ette. Ei pea olema hiromant, et tuua välja ka põhjus: lasterikkus põhjustab peale laste eest hoolitsemise suurtele kuludele takistusi ka raha teenimisel, kuna laste eest hoolitsemise tõttu tuleb vanematel pahatihti töötamisest osaliselt või täielikult loobuda. See on see lasterikaste perede vaesusesse langemise riski realiseerumise eriti tõenäoline tegur. 

Aga mida me kuuleme Kaja Kallase jutust? Ei peagi toetusi saama, sest see pole õige, need, kes tööl käivad, peavad rohkem saama. Sama naisterahvas räägib seda, et meil on õigusriik ja põhiseadus, mis kehtib. Aga kuigi põhiseaduse § 28 kohaselt on lasterikkad pered [riigi] erilise hoole all, tegelikult riik nendest ei hooli. Riik, kes peaks seda tegema. Lasterikastele suurperedele langeb veel suurem koormus: aktsiisitõus, tulumaksutõus, käibemaksutõus, automaks, planeeritud suhkrumaks ja nii edasi ja nii edasi. 

Ma imestan, et Kaja Kallas ei kanna särki [kirjaga] "Maksutahe". Aga, lugupeetud Kaja Kallas, jätke meelde üks asi. Te võite neid makse teha nii palju, kui te tahate, aga üks maks tuleb veel. See on maks, mille ma leidsin internetiavarustest: kättemaks. Selle teeb rahvas. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Vaid repliigina lisan, et lastetoetusi kehtestavad ja muudavad ikkagi Riigikogu liikmed, Riigikogu. Kaja Kallas pole selle poolt ega vastu saanud hääletada.  

Nii, head kolleegid, oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud ja lähme järgmise päeva … (Hääl saalist.) Ei, kahjuks ei olnud [nime] ekraanil, ma sulgesin läbirääkimised. (Hääl saalist.) Kahjuks jäite hiljaks, hea kolleeg. (Hääl saalist.) Oleme korrektsed!

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku ja Vadim Belobrovtsevi 8. veebruaril 2024 esitatud arupärimine palga mittejõudmise kohta õpetajatele. Arupärimine on numbriga 601. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Anastassia Kovalenko-Kõlvarti.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Tõesti, see arupärimine oli ajendatud õpetajate streigist, mis toimus jaanuaris. Muidugi oli õpetajatel tol hetkel õigustatud ootus saada palgatõusu, sest seda oli lubanud uus koalitsioon, kes oli sätestanud selle eraldi ka koalitsioonilepingus. Me ju mäletame, kuidas kuid ja kuid kestsid erinevad arutelud, mitu nädalat oli streiki, ja tulemuseks oli õpetajate palga 17‑eurone tõus. Aga lisaks sellele, et valitsuses toimusid arutelud, et otsiti süüdlasi koalitsioonipartnerite seas ja otsiti süüdlasi opositsioonist, leiti veel ühed süüdlased. Nendeks olid kohalikud omavalitsused. 

Nimelt, peaminister on väga palju erinevates sõnavõttudes väitnud, et nii Tallinnas kui ka teistes kohalikes omavalitsustes ei jõua riigi eraldatav raha tegelikult õpetajate palkadesse. Samuti on peaminister väitnud, et õpetajatele streigi ajal palga maksmine oli seadusvastane. Üldiselt, kui tullakse selliste väidetega välja, tuleks ka viidata, millistel andmetel need põhinevad, ning vajaduse korral rakendada sanktsioone. Tol momendil midagi sellist tehtud polnud. 

Sellest tulenevalt oligi esitatud minu ja minu kolleegide arupärimine, kus me tahtsime saada täiendavalt vastuseid, millistel andmetel sellised väited põhinesid. Palusimegi, et toodaks välja täpsed andmed, millises ajavahemikus, millistes koolides, millistes summades siis ei jõudnud riiklikult eraldatud raha õpetajate palkadesse. Samuti, kui raha ei ole tõesti kasutatud sihtotstarbeliselt, siis on riigil ju alati võimalus seda raha tagasi nõuda. Kas seda plaanitakse teha, miks seda pole siiamaani tehtud ja kas peaminister plaanib algatada ka riikliku järelevalve menetluse? Sama küsimus oli selle kohta, kui peaminister väitis, et streigi ajal palga maksmine ei olnud seadusega kooskõlas. Ka siin sooviks täpsemat [vastust], milline oli see juriidiline analüüs, mille alusel selline väide [esitati], ja mida on siis peaminister kavatsenud teha. Kas kavatsetakse näiteks tagasi nõuda see raha, mida kohalik omavalitsus on maksnud? Siin on veel paar küsimust. Ma loodan, et peaminister loeb need ette ja vastab nendele. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Enne kui palun [vastama] peaministri, on Henn Põlluaasal küsimus istungi juhatajale.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Te väitsite hetk tagasi, et peaministril pole midagi pistmist peretoetuste vähendamisega, et tema allkirja seal all ei ole, et selle võttis vastu Riigikogu. Nojah, kui arvestada sedasi, nagu koalitsioon olekski terve Riigikogu, siis oleks see osaliselt ehk kõige. Aga see algatus ei tulnud mitte siit, vaid tuli ikkagi valitsusest ja peaministri allkirjaga. Nii et täpsuse huvides ma tahtsin selle ära korrigeerida.

Jah, hea kolleeg, ma üsna täpselt mäletan, et ütlesin, et seadusi võtab vastu ikkagi parlament, peretoetusi saab muuta seadustega ja seda tegid Riigikogu liikmed ning Kaja Kallas ei saanud hääletada selle poolt ega vastu. Kust see algas, ega me seda väga täpselt, hea kolleeg Henn Põlluaas, ei teagi, kas valitsusest või koalitsiooniläbirääkimistelt või kust iganes. Nii et selles mõttes ka ei pruugi see väide olla täpne. Aga jah, valitsuse eelnõul on loomulikult all peaministri allkiri. 

Aga nüüd palun Riigikogu kõnetooli arupärijate küsimustele vastamiseks auväärt peaministri Kaja Kallase.

Aitäh, head arupärijad! Vastan küsimustele. Ma ei tea, kas ma need tsitaadid pean ka ette lugema, et kõik saaks aru, või [piisab, et] need on arupärimises. See võtab lihtsalt väga palju aega ja siis jääb küsimusele vastamiseks vähem aega. 

Aga olgu, loen ette: "07.02.24 Riigikogu infotunnis ütlesite, et riigi eraldatav raha õpetajate palkadeks ei jõua Tallinnas õpetajateni. Teie tsitaat: "Et see, et palk ei jõua õpetajateni, mida meie õpetajatele toetusena maksame, peaks olema meeleavaldus linnavalitsuse ees, et miks see nii on, miks siis Tallinnas ei jõua õpetajateni?" Palun tooge välja täpsed andmed, millises ajavahemikus, millistes koolides ning millises summas ei jõudnud riiklikult eraldatud raha õpetajate palkadeks?" Te olete Tallinnas Keskerakonna pikaaegse juhtimisega kursis ja te kindlasti teate, et kohaliku omavalitsuse üksustele määratud tasandus‑ ja toetusfondi jaotuse ning jaotamise ulatuse, tingimuste ja korra määruse alusel antakse kohalikele omavalitsustele haridustoetust, sealhulgas õpetajate palgatoetust. See tähendab, et õpetaja tööjõukulude toetust antakse koolipidajale ehk Tallinna linnale, mitte konkreetsele koolile. Seetõttu puuduvad haridustoetuse jaotuses koolipõhised andmed, küll on aga andmed koolipidajapõhised. Sealt on näha, et riik eraldab 2024. aastal Tallinna linna õpetajate tööjõukulutoetuseks kokku 123,3 miljonit eurot. See võimaldaks Tallinna linnal avada 3516 õpetaja ametikohta, kui maksta igal õpetaja ametikohal riigi arvestuslikku keskmist, 2184 eurot, ehk alammäär pluss 20%. Ent Tallinna linn on avanud vaid 3229 ametikohta ehk 8,1% vähem. Kuna Tallinna linn on avanud 287 õpetaja ametikohta vähem, kui riiklik toetus seda võimaldaks, võib eeldada, et õpetajad on Tallinnas ülekoormatud. Kui õpetajatega kohtuda, siis ülekoormus on see peamine etteheide. See, et õpetajad töötavad ülekoormusega, võimaldab omakorda maksta avatud õpetajate ametikohtadel keskmist palka 2378 eurot. Lisaks on Statistikaameti andmetest näha, et Tallinna linnas on hariduse ehk alus‑, üld‑, kutse‑ ja huvihariduse osakaal kogukuludes väiksem kui kogu Eestis keskmisena, ning mis kõige kurvem, aastatega on linna panus osakaaluna vähenenud. Kui 2019. aastal oli Tallinnas kogu hariduse osakaal eelarves 40,3%, samal ajal Eestis keskmisena oli see 48,7%, siis 2022. aastaks oli Tallinnas kogu hariduse osakaal langenud 37,7%‑le, Eestis keskmisena 47,2%‑le. Vahed olid üle 10%. Statistikas ei ole näha, et Tallinn teeks pingutusi, vähendamaks õpetajate ülekoormust ja suurendamaks palka. Miks see siis niimoodi on? 

Teine küsimus: "Olete sama väitnud ka teiste kohalike omavalitsuste kohta, näiteks 24.01.24 toimunud Riigitogu infotunnis. Teie tsitaat: "Kui me vaatame seda tabelit, meie palgatoetus, mida me eraldame kohalikele omavalitsustele vastavalt sellele, palju neil on õpilasi, palju on õpetajaid, aga ometi me näeme reaalsetest laekumistest, et õpetajad saavad vähem. Kuhu see raha läheb?" Palun tooge välja täpsed andmed, millistes kohalikes omavalitsustes see probleem esineb, millises ajavahemikus, millistes koolides ning millises summas ei jõudnud riiklikult eraldatud raha õpetajate palkadeks?" Õpetaja keskmise töötasu seire kohalike omavalitsuste lõikes näitab, et koolipidajate vahel on suured erinevused keskmiste palkade osas, vaatamata sellele, et riigi eraldatavat toetust arvestatakse kõigile ühetaoliselt. Mitmed omavalitsused maksavad õpetajatele enam kui 120% riigi keskmisest palgast, kuid samal ajal on mitmeid omavalitsusi, kus õpetajate keskmine palk jääb alla riigi keskmisele palgale. Saldoandmike ja Haridus‑ ja Teadusministeeriumi arvutuste kohaselt ei kasutanud eraldatud haridustoetust õpetajate palkadeks 2022. aastal ära 11 omavalitsust: Raasiku vald, 99,8%, Vormsi vald, 90,9%, Rakvere linn, 98,7%, Tori vald, Muhu vald, Ruhnu vald, Kambja vald, Luunja vald, Otepää vald, Setomaa vald, Võru vald. 

Kolmas küsimus: "Kui Teie väide vastab tõele ja kohalikud omavalitsused ei kasuta raha sihtotstarbeliselt, siis on riigil võimalus see raha tagasi nõuda. Miks pole seda tehtud?" Kohalikud omavalitsused on oma otsustes autonoomsed, õigus raha sihtotstarbelist kasutamist auditeerida on Riigikontrollil. Ministeeriumidel on õigus teha üldseiret ja esitada küsimusi, mida Haridus‑ ja Teadusministeerium on ka teinud, näiteks Luunja valla väga madala kasutusprotsendi kohta. Õpetajate tegeliku keskmise palga kujunemisel on oluline koht töökoormusel. Nii nagu Tallinnas on näha, on Tallinn avanud 8,1% vähem ametikohti, mille tulemusena on õpetajad üle koormatud. Samas, see, et [õpetajad] ülekoormusega töötavad, võimaldab omakorda maksta avatud õpetajate ametikohtadel keskmist palka. Suures pildis koorubki välja kolm suunda. Esiteks, optimaalne ehk omavalitsused, kus on loodud nii palju õpetajate ametikohti, kui õppekava täitmise arvestus näitab, selliseid omavalitsusi on 29. Siis on alakoormatud, need on omavalitsused, kus on loodud kolm või enam õpetaja ametikohta rohkem, kui õppekava täitmise arvestus näitab, selliseid omavalitsusi on kokku 35. Ja ülekoormatud, need on omavalitsused, kus on kolm või enam õpetaja ametikohta vähem, kui õppekava täitmise arvestus näitab, kokku on selliseid omavalitsusi 15. Kõige markantsem on Tallinna linn, kus me ei räägi mitte kolmest õpetajast, vaid me räägime 287 õpetajast ehk on loodud 287 õpetaja ametikohta vähem, kui riiklik arvestus ette näeb. Kõikides kohalikes omavalitsustes ei planeerita õpetajate ametikohti optimaalselt. Ühe võimaliku lahendusena on Haridus‑ ja Teadusministeerium kaalunud ka rahastusmudeli muutmist. Aga siiski tuleb arvestada, et kohalikud omavalitsused on oma otsustes autonoomsed. 

Neljas küsimus: "Milliseid samme plaanite ette võtta, et raha mittesihtotstarbelist kasutamist lõpetada? Kas plaanite algatada riikliku järelevalvemenetluse?" Üldhariduskoolide pidajatele eraldatakse õpetaja tööjõukulutoetust tasandus‑ ja toetusfondist. Haridus‑ ja Teadusministeerium teostab järelevalvet õppe‑ ja kasvatustegevuse läbiviimisega seonduvalt. Kontrolli, kuidas raha kasutatakse, piirab kohaliku omavalitsuse [üksuse] finantsjuhtimise seaduse § 31 lõige 3, kus sisuline kontrolliõigus on antud Riigikontrollile. Juhul, kui tuvastatakse, et omavalitsused ei kasuta eraldatud toetust sihtotstarbeliselt, tuleb omavalitsusel taastada õpetaja palgatoetus omavahendite arvelt. 

Viies küsimus: "Samuti olete väitnud, et streigi ajal õpetajatele palga maksmine on seadusevastane. [---] Juhul, kui juriidiline analüüs näitab, et raha kinnipidamine nendelt omavalitsustelt, kes maksid palka streigi ajal, on võimalik, kas kavatsete seda ka teha? Mida kavatsete teha siis, kui juriidiline analüüs näitab, et kohalike omavalitsustel oli õigus maksta õpetajatele palka streigi ajal?" Seadusest tulenevalt ei ole õigust maksta palka streigi ajal. Kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 25 lõige 1 sätestab, et streigi aja eest töötajatele palka ei maksta. Ka riiklik lepitaja tõlgendab seda sätet kui keeldu streigi ajal palka maksta. Niimoodi on seda tõlgendatud ka teistes riikides. Aga väga keeruline on tuvastada, kellele on streigi ajal palka makstud. See eeldaks isikupõhiselt palgaarvestuse analüüsimist, mis ei ole aja‑ ja töömahu tõttu kulutõhus tegevus. Aga fakt on see, et seadus keelab [streigi ajal] palga maksmise. Tallinna linn tahtis mängida head onu, maksis palka, kuigi seadus seda keelab.

Kuues küsimus: "Ütlesite 07.02.24 Riigikogus infotunnis, et asjaolu, et Tallinnas palk ei jõua õpetajateni, mida õpetajatele toetusena makstakse, peaks olema aluseks meeleavaldusele linnavalitsuse ees. Kas tegemist on ametliku üleskutsega õpetajatele korraldada meeleavaldus Tallinna linnavalitsuse ees? Kui jah, kas plaanite ka ise meeleavaldusel osaleda ning millal võiks see meeleavaldus toimuda?" Ei, mina ei toeta streike, ei kutsu üles streikima, ei kasuta õpetajaid poliitiliselt ära, nii nagu teie seda tegite meeleavaldusel esinedes. Tegemist oli lihtsalt osundusega, kus probleem päriselt asub. See, kes siin on käitunud ebakorrektselt, on Tallinna Linnavalitsus. Kõik peamised mured, mis on seotud õpetajate ülekoormuse ja kõige sellega, peaksid õpetajad adresseerima ka Tallinna Linnavalitsusele, sest Tallinna munitsipaalkoolide õpetajate tööandja on Tallinna linn. Koolipidaja vastutab õpetajate töö‑ ja palgakorralduse eest ja ka selle eest, et see palk õpetajateni jõuaks. Aitäh!

Suur tänu, auväärt peaminister! Teile on mõned küsimused. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Tegelikult sai teie vastustest ju aru, et raha mittesihtotstarbelist kasutust polnud. 

Mis asja!

Te tõite välja, et Tallinnas on õpetajate ametikohti avatud vähem. Aga see ju näitab teie tegemata tööd. Tõesti, õpetajaid polegi, neid on raske leida ja riik pole suutnud õpetajaid ette valmistada. Te otsite jällegi süüdlasi. Nüüd on teie sõnade järgi Tallinn süüdi ka selles, et õpetajad on üle koormatud. Aga miks nad on üle koormatud? Sest õpetajate kohad ei ole kõik täidetud, õpetajaid on raske leida. Ma ei tea, võib-olla teil ei ole täpseid andmeid, aga Tallinna õpetaja keskmine töötasu 2023. aastal oli 2418 eurot, mis on 133% Eesti keskmisest. See on väga tore, et te tõite selle probleemi välja ja tõite otse välja, et Tallinnas on puudu üle 200 õpetaja. Tore, et riik seda lõpuks teadvustab. Mul ongi küsimus: mida te teete riigi poolt ja enda poolt, et Tallinn ja teised kohalikud omavalitsused saaksid õpetajate kohad täidetud?

Aitäh! Me oleme suurendanud õpetajate koolitamise tellimust. Aga siiski, kui vaadata neid omavalitsusi, mis on Tallinna ümber, kes maksavad õpetajatele juurde, [siis on näha, et seal] ei ole sellist õpetajate puudust nagu Tallinnas. Tallinnas on loodud vähem kohti sellepärast, et te saaksite näidata, et te olete nii-öelda head, kes maksavad õpetajatele aasta lõpus preemiat. See ei ole õige. See on minu meelest häbiväärne, et Tallinna linnas on kogu hariduse osakaal eelarves 37,7%. Ülejäänud Eestis on see keskmiselt 47,2%. Ehk Tallinna linn kui kõige rikkam omavalitsus kohtleb oma õpetajaid selliselt.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Tahan rääkida õpetajate ootuste petmisest ja lubaduste mittetäitmisest. Ei jaanuaris ega veebruaris ei kandnud riik Ida-Virumaa eesti keeles õpetavatele õpetajatele üle ettenähtud palgalisa, mistõttu pedagoogid said selle alles märtsi lõpus. Põhjenduseks öeldakse, et Haridus‑ ja Teadusministeerium peab omavalitsustelt laekunud andmeid kontrollima, kuna haridusasutuste poolt Eesti hariduse infosüsteemi ja taotluste menetlemise infosüsteemi lisatud andmete sisestamise ja tõlgendamise kvaliteet on väga erinev. Olukorras, kus Ida-Virumaa koolid kannatavad õpetajate puuduse all ja omavalitsused koos koolidirektoritega annavad endast parima, et meelitada sinna uusi õpetajaid, teeb riigi viivitamine lubatud lisatasude väljamaksmisega värbamisprotsessi veelgi keerulisemaks. Palun teie hinnangut antud olukorrale.

Aitäh! Peabki kontrollima. Me maksame ikkagi Ida-Virumaa õpetajatele väga suurt palgatoetust ja seetõttu me tahame olla kindlad, me tahame veenduda, et need õpetajad on ikkagi suutelised eesti keeles õpetama. Seetõttu võtabki see kontroll aega. See on selle jaoks, et ei tehtaks sikku.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma siis edastan teie mõtted seoses streigiga teie koalitsioonipartneritele, kes esinesid seal miitingul või esinesid streigi [osalistele]. Kaasa arvatud haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas esines seal ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esindaja, vähemalt üks, esines seal. Ma ütlen neile, et peaminister ütles, et nad soovisid poliitilist kasu saada. 

Aga minu küsimus on pigem see. Te [räägite] kogu aeg, et Riigikontroll peaks uurima, kas oli mingi rikkumine või ei olnud, kas raha kasutati sihtotstarbeliselt või mittesihtotstarbeliselt. Kas te ise valitsuse esindaja ja juhina kavatsete siis Riigikontrolli poole pöörduda? Kui teie arvates rikkumine toimus, siis peaks ju Riigikontroll sellega tegelema.

Aitäh! Esiteks, see oligi minu arvates inetu ja ma ütlesin seda neile ka. Lõigata sellises kohas poliitilist profiiti ei olnud minu meelest õige, aga see on nüüd möödas. Te ei pea neile seda ütlema, ma olen seda neile ise juba öelnud. Aga ma mäletan küll ka linnapead seal täiesti õitsemas, ütleme niimoodi. 

Riigikontroll teeb oma töökavad ise. Loomulikult on nad ka näinud seda segadust, mis nende haridustoetustega on. Ma loodan, et nad võtavad selle ette. Aga Riigikontroll on sõltumatu ja peaminister sellist korraldust neile kuidagi anda ei saa.

Suur tänu, hea peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Anastassia Kovalenko-Kõlvart küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Tuletan korra meelde, kuidas kogu see õpetajate palga teema üldse alguse sai. Me mäletame, et septembris, kui õppeaasta alles algas, oli juba teada, et õpetajate palgaküsimuse teema eskaleerub. Õpetajatel oli õigustatud ootus palgalisa saada, sest oli lubadus, mis on eraldi koalitsioonileppes kirjas, et õpetajate palk tõuseb 120%‑ni Eesti keskmisest. 

Mis siis pärast toimus? Neli kuud käis ühiskonnas arutelu. Peaminister, haridusminister, teiste erakondade esindajad, koalitsioon omavahel, opositsioon, haridustöötajate liit – kõik arutasid ja arutasid seda teemat. Nelja kuuga ei suudetud leida mitte mingit lahendust ja kõik lõppes ikkagi streigiga. Me mäletame, et jaanuaris oligi õppetöö häiritud, aga kõik jätkus ikka samamoodi. Ühed tegid nägu, et otsivad väga usinalt raha, teised tegid nägu, et raha pole ega tule. Opositsioon avaldas kriitikat. Aga väga mugava positsiooni võtsid Reformierakonna koalitsioonipartnerid sotsid ja Eesti 200. Tekkis lausa koalitsioonisisene opositsioon. Nendel käis selline jutt, et teate, et meie siin hea meelega leiaksime ja annaksime raha, aga näe, peaminister ei lase. See oli väga mugav positsioon. Seda oli huvitav jälgida. Muidugi, jälle arutati ja arutati, ja mis siis lõpuks leiti? Leiti 17 eurot palga tõstmiseks. 

Küsimus ei ole täna selles, et koalitsioon järjekordselt pettis õpetajaid, ja mitte selles, et pärast kuid kestnud arutelusid said õpetajad vaid 17 eurot palgalisa, vaid selles, et poole aasta jooksul raisati eba[mõistlikult] palju avaliku sektori ressurssi. Kaasatud olid pea kõik ministrid, kaasatud oli peaminister, aga kokkuvõttes probleemi ei pika‑ ega lühiajalises plaanis ei lahendatud. Mis kõige huvitavam: õpetajad pole siiamaani seda raha saanud. Umbes samasugune olukord on õpetajatel olnud Ida-Virumaal, kus palk on pidevalt kuude kaupa hilinenud. Seda ka sellel põhjusel, et seal olid erinevad bürokraatlikud kohustused peale pandud. Siis muidugi imestatakse, et huvitav, kuhu see riigi raha kogu aeg läheb. Aga selline asjaajamisviis viibki kogu ressursi minema, nii ajalise kui ka rahalise. See on lihtsalt veel üks näide selle kohta, kuidas valitsus ei ole suuteline lahendama ühtegi probleemi ega väljakutset mitte üheski valdkonnas. 

Vabandust väga, aga päris hirmus hakkab. Mis saab siis, kui meil [tekib] mõni reaalne kriis, kui tekib reaalne oht? Kujutage ette, kui meil hakkab siis samasugune palagan pihta, kõik arutavad midagi, näitavad näpuga üksteise suunas. Ja mida veel probleemi lahendamise asemel tehakse? Otsitakse süüdlasi. 

Mille peale läks valitsuse energia kogu selle aja jooksul? Esiteks muidugi omavaheliste suhete klaarimisele koalitsiooni sees, mis on tavapärane, ja opositsiooni süüdistamisele, mis on ka tavapärane. Aga tagatipuks leiti üles kohalikud omavalitsused ja hakati neid süüdistama. Mindi lausa selliste, vabandust väljenduse eest, räigete süüdistusteni välja. Peaminister koos haridusministriga väitis ja nad siiamaani üritavad väita, et kohalikud omavalitsused ei kasuta raha sihtotstarbeliselt, palk ei jõua õpetajateni. Aga vaatamata erinevatele arupärimistele, küsimustele, ei ole me saanud selgust. Ka täna peaminister tegelikult ei öelnud välja, mida siis lõpuks tehakse. Kas nõutakse see raha tagasi, kui seda oli mittesihtotstarbeliselt kasutatud? Me ei saanud seda vastust. 

Peaministrile meeldib alati rääkida õigusriigist. Aga kuidas saab niimoodi olla, et tullakse Riigikogu ette, [esinetakse] meedias, loobitakse selliseid süüdistusi, aga mingeid edasisi samme ei tehta? Ka streigiga oli nii. Peaminister süüdistab kohalikke omavalitsusi siiamaani selles, et rikuti seadust, streigi ajal maksti õpetajatele palka. Samas, miks siis seda raha kinni ei peetud ja miks seda ei plaanita teha? See on ju ka peaministri hinnangul raha mittesihtotstarbeline kasutamine. 

Minu jaoks on üldse arusaamatu, miks siis, kui ma esitan mingi küsimuse, mis puudutab riiklikku teemat – ma küsisin probleemi kohta, et õpetajaid ei olegi, neid ongi puudu, kohad on täitmata –, saan ma vastuse selle kohta, mida Tallinna Linnavalitsuses on tehtud valesti, kuidas linnavalitsus on süüdi või kuidas linnapea kuskil õitses. Ma ei tea, mul tekkis lausa selline mõte või idee, et võib-olla peaministril on endal tulnud tahtmine minna linnavalitsust juhtima. Praegu on see võimalus täitsa olemas. Mina ikkagi esitan küsimuse riikliku teema kohta, mis puudutab kõiki omavalitsusi, mis puudutab tervet riiki. 

Väga kurb on see, et valitsuse energia ei kulu kahjuks mitte lubaduste täitmisele ja probleemidele lahenduste leidmisele, vaid reaalselt valeväidete esitamisele, alusetute süüdistuste loopimisele, süüdlaste otsimisele. Me mäletame, et see toimus tollal ju nädalast nädalasse. Ja milleks? Mida see lõpuks andis? Selle asemel, et kiiresti probleemidele lahendust otsida, kulutati ressurssi kõigele muule. Nagu ma juba mainisin, septembris oli see hetk, kui õpetajad nõudsid palgatõusu. Septembris oli see hetk, kui oli teada, et probleem eskaleerub. Täna on 1. aprill. Lubatud 17 eurot, mida valitsus peaks õpetajatele maksma, pole õpetajad siiamaani saanud. 

Me oleme selle kriisiga sealmaal, et teised ministrid ei saa isegi oma valdkonna rahastamise küsimusi arutada. Minister Riina Sikkut on otse öelnud ka siin Riigikogu saalis, et tervisevaldkonna rahastamise küsimusi polegi arutatud, kuna terve talve oli õpetajate kriisi teema laual. Tundub, et ainus, mida praegu saab arutada, on erinevad maksutõusud. See on see, mis jõuab valitsuse lauale. Aga kogu see olukord lihtsalt näitab tänase koalitsiooni ja valitsuse taset, seda, millisel tasemel tegelikult juhtimisstiil on. Kahjuks oskust reaalselt juhtida, probleeme ja kriise lahendada, näha mitu sammu ette koalitsioonil ei ole. Ainus oskus, mida ma juba mainisin, on see, et erinevaid probleeme ja väljakutseid suudetakse veel suuremaks kriisiks muuta ja leida endale veel vaenlasi oma riigi sees ja oma partnerite seas. Nagu ma juba mainisin, tegelikult hakkab hirm selle ees, kuidas me hakkama saame, kui mõni reaalne kriis tekib. Mõelge korra sellele. Aitäh!

Vadim Belobrovtsev, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Kolleeg Anastassia rääkis praegu konkreetselt sellest, mis puudutab õpetajate streiki ja kõike, mis selle ümber on, kõike, mis selle põhjustas. Mina arvan, et probleem on palju sügavam. Asi ei ole ainult õpetajates ja asi ei olnud ainult selles, et tuli õpetajate streik. Ma arvan, et asi on selles, et meie valitsus on tekitanud olukorra, kus Eesti inimesed enam ei usalda riiki. See on hästi suurt muret tekitav tendents.

Tuletame meelde, miks see streik üldse tuli. See [põhjus] oli jälle rikutud lubadus. Õpetajatele lubati, et nende palk tõuseb, tõuseb kuskil 8% võrra. Päeva lõpus, kui valitsus tuli eelarveläbirääkimistelt välja, siis haridus‑ ja teadusminister ütles, et jah, palgatõus tuleb, aga 1,7%, mis kõlas ausalt öeldes mõnitamisena. Siis hakatigi rääkima sellest, et tuleb õpetajate streik, sest valitsus oli kahjuks oma lubadust murdnud ja õpetajatele see ei meeldinud. Ma saan nendest väga hästi aru. 

See on hästi keeruline, hästi koormav amet. Nagu me teame, küsitlused näitasid juba pärast koroonakriisi, mis oli omaette väljakutse ja katsumus õpetajate jaoks, et circa 90% Eesti õpetajatest on kas läbi elanud läbipõlemise või on praegu läbipõlemisprotsessis. Vabandust väljenduse eest! Teisisõnu, ainult 10% kõikidest õpetajatest tunnevad oma tööst rõõmu ja lähevad hea meelega hommikul kooli ja saavad [tööga rahul olles] õhtupoole koju tagasi minna. Üle 60% õpetajatest on täie tõsidusega mõelnud selle peale, et vahetada ametit ja vahetada üldse valdkonda, kus nad oma tööd teevad. See on muljet avaldav number, et üle poole õpetajatest on tahtnud õpetajaameti maha panna. See jällegi näitab seda, et nad ei ole väga õnnelikud. Meie eesmärk peab olema õnnelik õpilane ja õnnelik õpetaja, siis on meie ühiskonnas olukord hea. Aga seda kahjuks ei ole.  

Kui rääkida usaldusest, siis see, ma arvan, aina rohkem väheneb, sest valitsus kogu aeg teeb midagi, mis seda usaldust riigi vastu kärbib. Tuletame meelde: paljulapselised pered. Toetust tõsteti, ja peab ausalt tunnistama, et omal ajal tõsteti seda toetust korralikult, mis oli ka demograafilisest vaatevinklist väga õige otsus. Aasta pärast võeti sellest tõusust 200 eurot kuus maha. Nagu öeldakse: ei olnud pikka pidu. 

Okei, vaatame edasi: pensionärid. Keskmine pension vabastati tulumaksust. Väga tore, väga õige otsus. Jällegi, eakad inimesed elavad meil päris tagasihoidlikult. Aga siis tuleb uudis, et valitsus hakkab kokku panema eelnõu, mis ikkagi maksustab pensioni, maksustab ka keskmise pensioni. Ta plaanib seda teha juba 1. jaanuarist 2025, mis tähendab, et põhimõtteliselt see suurepärane meede kehtib vaid kaks aastat. 

Palun ühe minuti juurde. 

Üks minut lisaks, palun!

Niimoodi me läheme edasi ja saame kogu aeg aru, et aina tekib juurde huvirühmi – nimetame neid nii –, kelle usaldus riigi vastu aina väheneb, sest valitsus teeb midagi, mis tegelikult rikub seda usaldust, ja nii see vähenebki. Õpetajad on järgmine näide: lubati palgatõusu, aga palgatõusu sellisel kujul ei tulnud. Õpetajad olid piisavalt julged, korraldasid streigi ja tänu sellele said midagi juurde, kuigi väga paljud arvavad, et see on pigem mõnitamine, kui 17 eurot kuus juurde tuli ja veel brutona. Nüüd käivad läbirääkimised ja loodetavasti õnnestub midagigi saada töökoormuse ja karjäärimudeli kontekstis. Aga kas õnnestub, seda me näeme, sest läbirääkimised kestavad vist suveni. 

Nii et probleem on selles, et valitsus käitub niimoodi, et aina rohkem kaob inimeste usaldus riigi vastu. Ma arvan, et see ei ole vastutus[tundlik] käitumine. Tahaks väga, et meie valitsus oleks selline, et usaldus riigi vastu [suureneks], mitte vastupidi. Aitäh!

Suur tänu tasakaaluka kõne eest! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Suur tänu, hea peaminister! Oleme ka selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Nüüd on juhataja vaheaeg viis minutit. Me oleme ennaktempos liikunud. Juhataja vaheaeg viis minutit.

V a h e a e g 

Head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Nüüd saame minna järgmise päevakorrapunkti juurde. Suur rõõm on häid kolleege saalis näha ja lugupeetud ministrit ka. Riigikogu liikmete Mart Maastiku ja Riina Solmani 20. veebruaril 2024 esitatud arupärimine Vabariigi Valitsuse sisserände suurendamise plaanide kohta, number 614. Palun arupärijate nimel ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, Riigikogu liikme Mart Maastiku.

Suur tänu, härra eesistuja! Head saadikud! Härra minister! Meil on arupärimine Vabariigi Valitsuse sisserände suurendamise plaanide kohta. Tekst on järgmine.

Selle aasta esimesed poolteist kuud on toonud meile uudiseid valitsuse liikmete survest suurendada sisserände piirarvu. Eriti jõuliselt on uussisserände suurendamise vajalikkuse teemal sõna võtnud kaks valitsuse ministrit: sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo ning tema endine abikaasa, majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo. Mõlemad on väljendanud ideed, et sisseränne on võluvits, mis Eesti probleemid ära lahendab.

Signe Riisalo arvates saab sisserändega lahendada demograafilist kriisi. Ta on Riigikogu sotsiaalkomisjonis väljendanud mõtet, et kontrollitud sisseränne lahendab Eesti madala sündimuse küsimuse. Tiit Riisalo on avalikul valitsuse pressikonverentsil [avaldanud] arvamust, et sisserände suurendamisega saab elavdada majandust. Samas peaks Tiit Riisalo praegu sisserände piirarvu suurendamist majanduse elavdamiseks hoopis mureliku pilguga jälgima, sest jutt ei ole mitte ainult maksumaksjale kulukaks minevast projektist, vaid jutt on ka siseturvalisusest.

Siseministeeriumi valitsemisalasse [kuuluvad] riigi sisejulgeoleku tagamine ja avaliku korra kaitsmine. Nende ülesannete edukaks täitmiseks tuleb uussisserändajad Eesti ühiskonda integreerida. See tähendab suuremaid investeeringuid lõimumisse, kohanemisprogrammidesse ja keeleõppesse. Eestis toimub teadupärast üleminek eestikeelsele haridusele, mis omakorda nõuab lisaressurssi keeleõppesse. 

Rahvastikuministrina vastutas Riina Solman omal ajal Siseministeeriumis kohanemisprogrammide eest. Selgus, et uussisserändajate lõimumisel piisava tulemuse saavutamiseks on raha inimeste päriselt abistamiseks ikka liiga vähe. Samuti ei olnud eraldatud koolitused seotud ühegi kohustusega ehk osalemine neil kursustel ei olnud kohustuslik.

Lähtudes Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑st 139 ja eespool kirjeldatud asjaoludest, on meil teile järgmised küsimused. Esiteks: "Kas Siseministeerium on arvestanud, millised kulutused lisanduvad uussisserändega siseturvalisusele? Kui suured eelarvevahendid on planeeritud sisserändajate puhul keele- ja kohanemisõppele, kaasatulevate pereliikmete sotsiaaltoetustele ning turvalisuse tagamiseks tehtavatele kulutustele?" Teine küsimus: "Tiit Riisalo on lubanud, et arutab siseministriga uussisserände suurendamise plaani. Kas olete Tiit Riisaloga seda teemat arutanud ja kas olete arutanud ka riigile ennekõike lisanduvaid lisakulutusi?" Ja kolmas küsimus: "Kui uussisserändajate kohanemisprogrammid ja keeleõpe pole kohustuslikud, siis kas nende mittejärg[i]mine võib põhjustada suuremat segregatsiooni, kui see juba suuremates linnades on? Kas see võib suurendada probleeme siseturvalisuses ja getostumise riske?" Alla on kirjutanud peale minu ka Riina Solman. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Palun nüüd arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi siseminister Lauri Läänemetsa.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head parlamendisaadikud! Siseministrile edastati arupärimine Vabariigi Valitsuse sisserände suurendamise plaani kohta ning esitati kolm küsimust. 

Esimene küsimus: "Kas Siseministeerium on arvestanud, millised kulutused lisanduvad uussisserändega siseturvalisusele? Kui suured eelarvevahendid on planeeritud sisserändajate puhul keele- ja kohanemisõppele, kaasatulevate pereliikmete sotsiaaltoetustele ning turvalisuse tagamiseks tehtavatele kulutustele?" Keele‑ ja kohanemisõppe kulusid planeerib ja arvestab Kultuuriministeerium ning sotsiaaltoetuste planeerimisega tegeleb Sotsiaalministeerium. Siseturvalisusele kaasnevad mõjud sõltuvad siia tulevate inimeste päritoluriigist: mida suurem on erinevus kultuurilises ja maailmavaatelises taustas, seda suuremad on kulud. Ma ei mõtle mitte lihtsalt maailmavaatelist tausta, vaid seda, mida rohkem isikuid tuleb sellisest riigist, kus võib [esineda] kultuurilist või maailmavaatelist lähenemist terroritegevustele. Ja [mingit] numbrit, mida nimetada pearahaks, sisejulgeoleku valdkonnas kahjuks olemas ei ole. Seda ei ole kunagi selliselt planeeritud ega ole ka võimalik planeerida. 

Teine küsimus: "Tiit Riisalo on lubanud, et arutab siseministriga uussisserände suurendamise plaani. Kas olete Tiit Riisaloga seda teemat arutanud ja kas olete arutanud ka riigile ennekõike lisanduvaid lisakulutusi?" Me oleme Tiit Riisaloga põgusalt neid mõtteid vahetanud, ma olen seda ka varasemalt öelnud, kuid konkreetseid ettepanekuid sisserände suurendamiseks me ei ole arutanud. Arusaadavalt kaasnevad sisserände suurendamisega kulud ja neid [arvutatakse] juba konkreetsemate ettepanekute käigus. Ma olen selgelt välja öelnud, et sisserändekvoodi suurendamist ma ei toeta. Riigi ja ühiskonna olulisemaid ülesandeid on tagada nii-öelda majanduse tark toimimine, sealhulgas inimeste liikumine, ning seda ei saa teha lihtsalt kvooti suurendades. Kindlasti peame rände puhul tagama tööandjatele vajaliku targa tööjõu ning hoidma seda joont, et Eesti ei veaks eest odavtööjõu toomist Euroopasse. Kõige mõistlikum lahendus sisserände puhul oleks kolmepoolne ühiskondlik kokkulepe riigi, tööandjate ja töötajate vahel. Ja ma räägin siin pigem sellest poolest, mis puudutab kehtivaid reegleid ja [praegust] olukorda, kus puudub paindlikkus ja ühetaolise lähenemise tõttu tuleb näiteks siia tulevale tööjõule maksta rohkem palka, kui siin Eesti inimesed teenivad. See on inimeste suhtes ebaõiglane ja ka ettevõtjate suhtes ebaõiglane, et mõnes kohas tuleb maksta liiga vähe palka, kui vaadata sektori palkasid, ja teises kohas jälle liiga palju. Paindlikkust ei ole. Ma olen ka Tiit Riisalole öelnud, et minu arvates oleks mõistlik panna paika ametiühingute, tööandjate ja riigi kolmepoolne otsustusmehhanism ja teha seda olemasoleva raamistiku raames, mitte minna kvooti muutma.

Ja kolmas küsimus: "Kui uussisserändajate kohanemisprogrammid ja keeleõpe pole kohustuslikud, siis kas nende mittejärg[i]mine võib põhjustada suuremat segregatsiooni, kui see juba suuremates linnades on? Kas see võib suurendada probleeme siseturvalisuses ja getostumise riske?" Kohanemisprogrammi läbimine ja eesti keele oskuse omandamine on ühed olulisemad eeldused, et ühiskonda sulanduda ja selles toimuvat mõista. Oleme selleks juba muutnud välismaalaste seadust. Alates 2023. aasta suvest peab välismaalane, kes taotleb tähtajalist elamisluba töötamiseks ja kes on Eestis elanud töötamiseks antud tähtajalise elamisloa alusel vähemalt viis aastat, oskama eesti keelt vähemalt A2‑tasemel. Siseministeerium on välja töötamas seadusemuudatust, mille tulemusena on plaanis püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa nõuete hulka lisada kaks täiendavat nõuet: läbida tuleb kohanemisprogramm ja eesti keelt tuleb osata vähemalt A2‑tasemel. Lisaks on valitsus andnud Kultuuriministeeriumile ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumile ülesande kaasajastada kohanemisprogramme ning koolikorraldust, et tagada parem lõimumine. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Riigikogu liikmetel on teile veel küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! Väga tore, et te ei toeta kvoodi suurendamist. Tänapäeval see kvoot küll enam mingit erilist tähtsust ei oma, kvoodiga ette nähtud 1300 immigranti ületatakse päriselus, ma ei tea, suurusjärgus kümnekordselt, sest erandeid on nii palju. Ma küsin nende erandite kohta. Kas teie arvates on vaja mõni neist eranditest ära kaotada või koomale tõmmata, rangemaks teha? 

Ja teiseks. Mõni nädal tagasi tegid Luminori analüütikud kokkuvõtte meie majandusest. SKT on olnud languses kaheksa kvartalit järjest, võrreldes tipuga langenud 5,6%, kuid arvestades lisandunud Ukraina sõjapõgenikke – Ukrainast on tulnud inimesi kokku suurusjärgus 100 000 või natuke rohkem, täpset numbrit pole te meile kunagi suutnud öelda –, on langus olnud ühe inimese kohta isegi suurem ehk 8,1%. Kas te olete nõus, et sisseränne teeb tegelikult Eesti inimesi vaesemaks ja suurendab kulu riigieelarvele?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab neid erandeid, siis jah, ma olen seda meelt, et minu arvates peaks seda süsteemi muutma, selle terviklikumalt üle vaatama. Sellepärast ma olen ka selle kolmepoolse loogika välja pakkunud. Aja jooksul on välismaalaste seadust muudetud mitte tervikuna, vaid sinna on kogu aeg erandeid jupikaupa juurde pandud. Tegelik olukord on minu arvates mõneti Eesti töötajate suhtes ebaõiglane ja ettevõtjate jaoks paindumatu. 

Miks ma räägin sellest kolmepoolsest otsustusmehhanismist? Sest siis ei sõltu see enam nii palju valitsusest. Minu arvates on näiteks oluline, et laua taga oleks ametiühingud, kes ütlevad stopp, sellesse sektorisse ei ole meil inimesi enam juurde vaja, siin on meil tööjõud olemas. On oluline, et päriselt räägitaks läbi nendel teemadel, [mis puudutavad neid sektoreid,] kus on tööjõuvajadus suurem. Ja ettevõtjad saavad samamoodi [oma sõna] öelda. Lõpuks [saame] oluliselt rohkem läbi kaalutud lahendused, kui ükspuha milline valitsus ükspuha millises koosseisus suudab teha. Ma sellesse usun rohkem. 

Mis puudutab seda, kas siia tulnud Ukraina põgenikud Eesti inimesi vaesemaks teevad, siis ma arvan, et see ei pruugi niimoodi olla, et nad vaesemaks teevad. See on väga suhteline, [oleneb,] mis nurga alt vaadata. Kui jälgida ainult seda, et mõni inimene vajab toetust või midagi muud, siis jah, see läheb meie maksumaksja rahast, aga päris paljud nendest põgenikest on praegu rakendunud töötegemisse, nad aitavad ühiskondlikku jõukust kasvatada ja toovad selle raha maksudena tagasi. Ma ei ole majandusspetsialist [ega oska] öelda, kuidas see numbriliselt võiks olla, aga esmapilgul mulle tundub, et ta pigem nagu kulurida nii palju ei ole.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te vastasite [esimesele] küsimusele, et eelarvevahendeid sisserändajate puhul keele- ja kohanemisõppele, kaasatulevate pereliikmete sotsiaaltoetustele ning turvalisuse tagamiseks tehtavatele kulutustele ei ole ette nähtud. Aga me juba praegu teame, et kui tellid endale takso või toitu koju, siis [eesti] keelega ei saa need Bolti ja Wolti töötajad kuidagi hakkama. Kui ei ole ette nähtud, siis millistest vahenditest neid kulutusi hakatakse tegema?

Aitäh! Sõltub sellest, kust see Bolti või Wolti töötaja on pärit. Seal on inimesi, vähemalt Eesti enda kodanikke, kes teevad seda kõrvaltööna. Ma arvan, et ka väga paljud nendest, kes keelt ei oska ja sõidavad Bolti või Wolti, võivad seda kõrvaltööna teha ja neil on ka põhitöö olemas. Aga on ka neid inimesi, kes teevad seda põhitööna.

Aga üldiselt, kui me räägime Eestisse elama tulnud inimestest, kes on siia tulnud kas töötama või õppima, siis mingisugune töökoht, mingi muu olemasolev [töökoht] peab neil olema, muidu nad siin riigis viibida ei saaks. Neile, kes tahavad Bolti või Wolti sõitma tulla või seal kullerina tööle asuda, Eestis täna ühtegi elamisluba või õppimisluba ei anta. Nad peavad suutma ära tõestada, neil peab olema ette näidata, kust nende sissetulek tuleb. Tudengid peavad loomulikult tõestama, et nad saavad siin riigis hakkama. Me ei lähtu sellest, et nad [alles] hakkavad siin töökohta otsima, vaid neil peab püsiv sissetulek juba enne olema. Ja need, kes tulevad tööle, nad tulevadki tööle, see tähendab, et nad peaksid sissetuleku saama.

Nüüd, mis puudutab Ukraina sõjapõgenikke, kui keegi neist seda teenust osutab, siis selle kohta mul täpset ülevaadet ei ole, aga nende puhul võib kindlasti olla, et inimesel hetkel sellist sissetulekut võib-olla ei ole, aga ta vähemasti teenib seda.

Mis puudutab Bolti või Wolti, siis minu ja minu erakonna seisukoht kogu selle platvormimajanduse suhtes on, et me peame seda reguleerima selliselt, et kõik inimesed, kes töötavad, ükstapuha kuidas ja millise töösuhte alusel, kas on mingi ettevõte või juriidiline keha, [töötatakse] FIE-na või lihtsalt seda platvormi kasutades, panustaksid ka maksudena, maksaksid sotsiaalmaksu, sest lõppkokkuvõttes võivad nad ühel hetkel olla selle teenuse tarbijad. See küsimus on olnud minu arvates Eestis siiamaani mitte nii hästi lahendatud.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, istungi juhataja, usalduse eest! Lugupeetud minister! Meil on pikk ja tõsine jutuajamine täna õhtul veel ees, ma esitan esialgu ühe pealiskaudse küsimuse või õigemini kommentaari. Kommentaar on selline. Vaadake, erinevate palganõuete seadmine sektoripõhiselt, nagu te räägite, kivistab tööjõu struktuuri ehk pidurdab tööjõu liikumist väikese lisandväärtusega sektoritest suurema lisandväärtusega sektoritesse, see pidurdab uuendusi. Ärge tehke seda! Aga küsimus on selline. Soome välisministeerium teatas, et ei võta sel suvel vastu marjakorjajaid ehk hooajatööjõudu, kuna on selgunud, et see äri on seotud võõrtööliste ekspluateerimisega. Küsin: mis on meil plaanis hooajatööjõuga? Kui ei ole midagi plaanis, siis kas ainult Soomes ekspluateeritakse hooajatööjõudu, mitte meil?

Aitäh! Võib-olla marjakorjajad on hea näide selle kohta, miks ma olen rääkinud, et seda ei peaks tegema ühe puuga, ühtemoodi seadusesse kirjutama, sest siis see lõpuks ei oma päriselus mõju. Mina väidan, et kui sektori esindajad ja Eesti töötajad oleksid laua taga, siis oleks tulemus hoopis teistsugune. Võib-olla lepitaks kokku, et sellise palgaga mitte kedagi siia ei võeta, ja see palk oleks Eesti inimesele võib-olla hoopis kaks korda suurem. Selles mõttes ma sellesse usun. Ma saan aru, millele te viitate, et seal võib olla ka negatiivseid mõjusid. Kindlasti neid võib olla, aga minu arvates võiks mõelda, kuidas neid negatiivseid mõjusid leevendada või ära hoida. Aga seda, et töötajate esindaja oleks sellistes küsimustes laua taga, ma pean isiklikult väga oluliseks.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mina puudutan natukene teist külge ja keskendun julgeoleku teemale, mis on seotud immigratsiooniga. Siin mõni aeg tagasi eravestluses ühe julgeolekuasutuse ametnikuga – seda teemat on käsitletud ka avalikult – kerkis üles küsimus sellest, kas ja [kui, siis] millal võiks Eestis toimuda terroriakt. See oli seotud just moslemi kogukonna plahvatusliku kasvuga. Ja vastus oli suhteliselt masendav. Vastus oli, et küsimus ei ole mitte kas, vaid küsimus on millal. Ma tean, et viimasel ajal on [moslemi kogukonna] plahvatusliku kasvu teema julgeolekuasutustes taas päevakorral. Kas teid on informeeritud sellest, et massimigratsiooni mõttes on meie olukord keeruline?

Aitäh! Mis puudutab terroriohtu Eestis, siis sellist ohuhinnangut hetkel ei ole, mis ütleks, et Eestis valitseb terrorioht. Ma ei lähtu siin mitte üksikisiku hinnangust või arvamusest – iga inimene, ükstapuha kui suur spetsialist ta on, võib oma valdkonda näha kitsalt –, vaid ma saan tõesti lähtuda laiemast, Eesti õiguskaitseorganite antud vaatest. Ma olen lähtunud ja valitsus on lähtunud ka nendest tähelepanekutest, mida Kaitsepolitseiamet on teinud. Nad on öelnud, et kui me midagi ette ei võta, siis ühel hetkel võivad need kogukonnad [kasvada] suureks ning võib tekkida või areneda võrgustik, mis on seotud [teatud] isikutega või piirkondadega, kus terroriorganisatsioonid tegutsevad. Seetõttu ongi meil [plaanis] välismaalaste seaduse muudatused, mis oluliselt kitsendavad võimalusi siia tulla ja mis annavad politseile, kes peab isikutelt, kes Eestis elamise või töötamise luba taotlevad, oluliselt rohkem dokumente küsima, aega pikemaks menetluseks.  

Me kavatseme muuta nõudeid ettevõtetele, kes siia inimesi kutsuvad. Need ettevõtted peavad olema siin tegutsenud, neil peab olema [konkreetne] tegevusala. Ühesõnaga, enam ei saa olla nii, et keegi loob mingi ettevõtte, hakkab töötajaid sisse tooma ja selle ettevõtte peamine eesmärk on neid töötajad kellelegi vahendada. Ei, kui sa tood välismaalt töötaja, siis ta peab sinu juures tööle asuma, tal peab olema reaalne töökoht. Politsei- ja Piirivalveamet ja ka Kaitsepolitseiamet on sellele päris pikka aega väga põhjalikult tähelepanu pööranud. See on paras dilemma, sest paljude ettevõtjate arvates me teeme seda väga rangelt ja on palju ülikoole, kes ütlevad, et nende rahvusvahelistumise plaanid satuvad [ohtu], sest me ei lase teatud piirkondadest teatud taustaga inimesi Eestisse.  

Ma julgen öelda, et me võtame tõsiselt Kaitsepolitsei[ameti] hinnangut, et kui midagi ei tehta, siis võib moslemi kogukond suureks minna ja see omakorda probleeme tekitada. Päris palju tegevusi on juba töös, ka seadusemuudatusi. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja. Minister! Kui kaks aastat tagasi pärast Vene agressiooni [algust] algas Ukrainast väljaränne ja meil ühtlasi Ukraina elanike sisseränne, siis alguses räägiti meile, et meie vastuvõtmise piir on 10 000 inimest. Siis nihutati see 20 000 inimese peale. Nüüdseks on meil, arvestades nii ajutise kaitse saanuid ja rahvusvahelise kaitse saanuid kui ka siia töötama tulnud ukrainlasi, see number kuskil ligemale 100 000. Mis see piir siis lõpuks on, see arv, kui palju me vastu võtame? Ja ärme hakka siin hekseldama, vaid koguarv: mis see piirarv on, kui palju me neid vastu võtame ja milline meie võimekus on?

Aitäh! Ma mäletan, ma olin ka ise Riigikogu liige sel ajal, kui nendest numbritest räägiti. Tõesti, need numbrid kogu aeg muutusid ja läksid suuremaks. Aga sellist piiri ei ole paika pandud. Praegu on meil Ukraina põgenikke umbes – mis ta siis oli? –, vabandust, palju muid numbreid tuleb ka meelde jätta, 2% Eesti elanikkonnast. Ma julgen öelda, et kui ta jõuab 4%‑ni, siis läheb see ühiskonna jaoks raskeks, sellepärast et me ei suuda neid majutada ja tekivad ka teatud [muud] probleemid. Lihtsalt puhtfüüsiliselt ei ole võimalik keelt õpetada nii paljudele inimestele, ei jätku koolikohti ega lasteaiakohti. Need [probleemid] ühel hetkel ette tulevad. Aga sellist konkreetset piiri pole olemas. Me oleme aja jooksul näinud, et riigil on paindlikkus nii-öelda kohanduda ja vastu võtta. Näiteks võis algset hinnangut mõjutada see, et kui me vaatame, kui palju meil praegustel andmetel on elukohti või majutuskohti, ajutisi või pikemaajalisi, siis see on üks number, aga kuna Eesti elanikud võtsid põgenikke enda juurde elama ning üüriturule toodi või põgenikele pakuti elamispindasid, mida varem üldse saada ei olnud, siis see muutis ühiskonna vastuvõtuvõimekust, suurendas seda. Inimesed ise, Eesti elanikud ise mõjutasid seda. Me ei tea, [kunas] ja kus kohas see võimekus ammendub, aga pigem on praegune tendents selline, et meil jääb ukrainlasi Eestis vähemaks, kui et neid tuleb väga palju juurde. 

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma teie juttu ei võta küll kuidagi tõsiselt. See vastuvõtuvõimekus ja selle ammendumine või selle piirid – no ausalt öelda, käige natukene ringi ja vaadake, kuidas kortermajad kerkivad. Kellele need korterid siis lähevad? Kas Eesti rahvaarv kasvab plahvatuslikult iibe tõttu või kuidas meil on? Kas kõik tahavad ise üksinda suures korteris elada? See ei ole tõsiselt võetav jutt. Minu küsimus on: kas praegune valitsus kavatseb põlistada viimaste aastate sisserände või on praeguse valitsuse seisukoht, et need inimesed peavad pärast sõja lõppu minema tagasi oma kodumaad üles ehitama?

Aitäh! Ajutise kaitse andmine on Euroopa-ülene kokkuleppeotsus. Valitsuse seisukoht on sama mis Euroopa Liidus, et ajutine kaitse on antud neile inimestele seniks, kuni sõjaolukord Ukrainas kestab. Tõsi, aasta aega saab seda veel pikendada, siis suure tõenäosusega pole seda Euroopas enam ajutise kaitse raames võimalik teha. See tähendab seda, et kui sõda peaks kestma edasi ja inimestel ei ole võimalik kuskile tagasi minna, tuleb Eesti valitsusel ja Euroopa Liidul tervikuna mõelda, mis see järgmine samm on: kas osa inimesi läheb tagasi või kas inimesed lähevad tagasi või leitakse mingisugune muu viis. See [otsus] seisab ühel hetkel ees. Praegu on meie pingutused pigem suunatud sellele, et sõda Ukrainas lõppeks, ja lõppeks Ukraina võiduga, et neil inimestel oleks võimalik tagasi minna. Me oleme ära teinud eeltöö, et kui inimesed ei saa Ukrainasse tagasi minna, siis me hea meelega toetame nende tagasiminekut, kõigis süsteemides ja asutustes on ettevalmistused tehtud. On olemas rahvusvahelised organisatsioonid, kes aitavad sõjapõgenikel koju naasta, ka nemad on valmis aitama. 

Mis puudutab korterelamuid, siis ma väga kahtlen, et ühtegi uut maja ühelegi ukrainlasele ehitatakse. Miks ehitatakse nii palju korterelamuid, peamiselt Tallinna ümbrusesse ja võib-olla Tartu ümbrusesse? Põhjus on minu arvates regionaalpoliitikas, mida 30 aastat pole piisavalt tehtud. Ma arvan, et see on õigustatud küsimus. Maapiirkondades jäävad mõned toad, korterid ja majad tühjaks ja seal on see kulu ühiskonna poolt kunagi juba tehtud. Miks me peame seda teist korda tegema ja vaatama, kuidas Eesti ühte kohta ära [valgub], [valgub] suurlinnadesse ja kuldsetesse ringidesse? See on teema, millega me valitsuses tegeleme. Ettevõtlusele suunatud eurovahenditest suuname vähemalt 40% maapiirkondadesse, et seal tekiks töökohti ja oleks inimesi, et ei peaks nii palju maju siia kuldsesse ringi ehitama. Muudame omavalitsuste tulubaasi, et maapiirkondades ja väikelinnades oleks võimalik edasi toimetada, koole, rahvamaju, lasteaedu lahti hoida, et oleks vahendeid selleks. Ja päris palju muid tegevusi sinna juurde. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Teie valitsuse kahe ministri, kahe Riisalo seisukoht, et sisseränne lahendab Eesti madala sündimuse küsimuse, on minu arvates lihtsalt kriminaalne. Immigratsioonikvoodil on 20 erandit, nii et sisuliselt pole absoluutselt mitte mingisuguseid piiranguid. Meil millegipärast räägitakse kogu aeg IT‑meestest ja nende puudusest, nemad on ju kvoodi alt täiesti vabastatud. 

Aga praegune olukord on selline, et töötukassa järgi on meil 56 000 töötut ja vabu töökohti 3500. Kui te sisserännet suurendaksite, siis teeks see asja veel hullemaks. Kui me arvestame juurde umbes 100 000 ukrainlast, kellest väidetavalt 40 000 on leidnud endale mingi töökoha, siis kokku on meil 3500 vaba töökoha kohta üle 100 000 inimese. (Juhataja helistab kella.) Kas te tõesti arvate …

Hea küsija, teie aeg!

… et kui veel rohkem siia sisse tuua, siis olukord läheb kuidagi paremaks?

Aitäh selle küsimuse eest! Vastus on, et ei, mina ei arva, et me peaksime kvoote ja muid numbreid suurendama. Küsimus on ju, nagu te ise tsiteerisite või viitasite … Siseminister ei ole olnud see, kes on öelnud, et me peame siin mingisuguseid rändenumbreid kuidagi suurendama. Ei, ma olen arvamusel, et ei pea, aga ma olen arvamusel, et selles süsteemis peab olema paindlikkus: võib-olla mõnes sektoris on see põhjendatud, aga mõnes teises sektoris ei pruugi olla. Ma ei tea, mida täpselt matemaatika [selle kohta] välja annab.

Ma saan öelda, et see oli vist umbes kümme … Meenutan lihtsalt, et Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas on see seisukoht, muide, olnud päris pikka aega, hoolimata sellest, et siin on peetud erinevaid debatte. Ma mäletan, et see võis olla 15 aastat tagasi, kui meil oli üks erakonna volikogu. Eiki Nestor oli see mees, kes juba toona seletas – ka minul on olnud sellest ajast, kui mitte varasemalt sama seisukoht, nagu Nestor seletas –, et kui me toome tööjõudu sisse sellepärast, et meil endal pole piisavalt tööjõudu, et majandust töös hoida, siis me lükkame elanikkonna vananemise probleemi kogu aeg edasi, aga see probleem [ei kao]. Probleem tuleb tulevikus ja me peame sellega ikka tegelema. Elanikkonna vananemist ei saa lahendada ainult rändega – see ei lahenda probleemi, vaid probleem lükkub edasi.

Seega lahendus saab olla selles, et oma inimesed on targemad, paremate oskustega, suudavad luua rohkem jõukust, et me suudame seda tekkivat majanduslikku auku oma tööga parandada. Loomulikult leevendavad seda ka need inimesed, kes siia töötama tulevad – praegu tulevad ja kogu aeg on tulnud –, aga ma arvan, et siin ei tohiks domineerida ainult majanduslik loogika, sest meil ühiskonna ja rahvana on ka teisi huvisid.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea arupärimisele vastaja! See on väga õige, et tuleb tegeleda sellega, et Eesti oma inimesed saaksid tööd teha, ja mitte tuua tööinimesi väljastpoolt, nagu on soovinud kaks valitsuse ministrit. Ma loodan, et sotsid seisavad valitsuses ikkagi selle eest, et oma inimesed saaksid tööd. 

Te mainisite, et ametiühingud peaksid samamoodi olema kaasatud erinevatesse palgaläbirääkimistesse ja aruteludesse. Kui me toome inimesi sisse, siis nemad ju ei tea, milles meie ametiühingud on tööandjatega kokku leppinud ja alla millise palga meie inimesed tööle ei lähe. Aga ma küsin, mida teha nende tööjõuteenuse vahendajatega, kes toovad sisse inimesi kolmandatest riikidest, kuid on registreeritud väljaspool Eestit. Kuidas tagada, et tööjõurendifirmad oleksid kontrolli all?

Aitäh! Üks nendest lahendustest – seda ma ka enne ütlesin – on see, et me eeldame, et see ettevõte, kes töötajaid Eestisse toob, siin ka tegutseb, tal peab olema Eestis minevik oma majanduslikus tegevuses. Me ei soovi näha, et ettevõte toob siia töötajaid selleks, et neid kellelegi vahendada. Ettevõte saab töötajaid siia kutsuda ainult sel eesmärgil, et sellelsamal ettevõttel on neid vaja, et oma tööd teha. See välismaalaste seaduse muudatus on praegu töös. Me loodame kevadeks jõuda või – peab ütlema, et kevad on juba käes – loodame, et ühel hetkel me jõuame sellega valitsusest läbi ja ehk õnnestub ta enne jaanipäeva Riigikokku tuua, et sügisel ära menetleda ja hiljemalt järgmiseks aastaks oleks kõik need augud kinni topitud. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Kaia Vask kirjutas üsna hiljuti, et kvooti ja riiki saabuva võõrtööjõu hulka võrreldes on piirmäär välismaalt saabuva tööjõu regulaatorina kaotanud oma olulisuse, kuna ettevõtjad toovad erandeid kasutades riiki kordades rohkem võõrtööjõudu, kui kvoot ette näeb. Kaia Vask ütleb, et Eesti sisserändepoliitika on vastuoluline, ja soovitab välismaalt tulevatele töötajatele selgete standardite kehtestamist – samade nõuete ja tingimustega, nagu on kohalikel töötajatel. Kas te olete tema soovitusi kuulda võtnud ja tegelete sellega?

Aitäh selle küsimuse eest! Mulle see küsimus väga meeldib, sest ma olen ametiühingute juhi ja eelmiste juhtidega ja ka teiste liikmetega neil teemadel palju rääkinud. 

Ma julgen öelda, et mina isiklikult või vähemalt sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et see suund on õige. Kindlasti peab olema võimalus, et teiste riikide töötajad saavad Eestisse tulla. Aga nagu ma olen siin juba varem öelnud, põhjus, miks minu arvates tuleks kolmepoolne otsustusmehhanism käivitada, on see, et siis on võimalik öelda, kui Eestisse tuuakse tööjõudu, kes [mingil moel] kahjustab Eesti töötajate [huve]. Näiteks seesama, mis te ütlesite, et nõuded ei ole piisavad või neile makstav palganumber on liiga väike, ka neid juhtumeid on meil olnud, või vastupidi, kui Eesti inimesele tuleb vähem maksta. Me teame, et on kokku lepitud kriteeriumid, millal tuleb võõrale töötajale rohkem maksta. Teatud juhtudel pole see kuidagimoodi põhjendatud ja on ebaõiglane. Sellepärast ma pean õigeks, et otsustusprotsessi juures oleksid nii ettevõtjad kui ka tööandjad. Ametiühingud saavad öelda, kus on need kohad, kus me teeme Eesti inimesele liiga, ja tööandjad saavad öelda, mis sektoris meil tegelikult ei olegi võõrtööjõu järgi vajadust või mis sektoris meil on mingisugune probleem, kas tuleb liiga palju maksta või vabalt võib olla ka see tähelepanek, et võrreldes siin töötavate inimestega makstakse liiga vähe. 

Selles süsteemis ei ole paindlikkust. Välismaalaste seadust on aastate jooksul jupikaupa kokku lapitud. Kui vähegi võimalik, siis mina seda muudaks. Ma olen sellest põgusalt rääkinud ka majandusminister Tiit Riisaloga. Aga see, kuidas edasi minnakse, sõltub lõppkokkuvõttes natuke ka majandusministri algatustest: immigratsioonipoliitika on Siseministeeriumi haldusalas, aga majanduspoliitika ja kõik töötamisega seotud küsimused MKM‑i haldusalas.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Lugupeetud minister! Kas te tunnistate, et idaslaavi kultuuriruumi rahvaste sündimus on märksa madalam kui eestlaste oma? Kui tunnistate, siis kas on loogiline järeldada, et massiimmigratsioon teravdab meie rahvastikuprobleeme? Kui te seda tunnistate, siis miks ajab valitsus rahvastikuprobleeme süvendavat, mitte neid leevendavat immigratsioonipoliitikat?

Aitäh! Palun teil mind aidata. Küsimuse algus, ma kuulsin, oli selline, et idaslaavi rahvaste sündimus on väiksem kui eestlaste oma. (Hääl saalist.) See oli nagu näitena, et venelasi sünnib vähem kui eesti inimesi, ma saan aru. Ja kuidas see probleemi suurendab, see teine pool …

Ei, nii ei ole võimalik, et siin küsimust täpsustatakse.

Vabandust! Kui venelasi … Võib-olla keegi teie kaassaadikutest saab mind järele aidata. Mina sain sellest niimoodi aru, et küsimuse püstitus oli selline, et kui venelasi sünnib vähem – neid elab siin Eestis teatud hulk –, aga eesti inimesi rohkem, siis mingil hetkel jääb venelasi siin järjest vähemaks ja siis see Eesti rahvastikku kuidagi nagu ei ohusta. See [küsimus] oli ju nii üles seatud või ma siis ei saanud sellest küsimuse püstitusest aru. Mina sain aru selliselt, et kui neid, jah, sünnib vähem, siis ta rahvuse mõttes ei ohusta kuidagimoodi.

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Tänasel sotsiaalkomisjoni istungil tuldi välja väga huvitava ideega: Eesti tahab liituda sellise tööotsinguportaaliga nagu talendijaht, mille kaudu saavad kolmandatest riikidest pärit isikud otsida tööd Euroopa Liidu riikides, kaasa arvatud Eestis. Selle portaaliga [liitumise] kulu on 400 000 eurot. Esialgne hinnang on 400 000 eurot, sinna tuleb kindlasti veel juurde. Ma tahaksin teada saada, miks me paiskame raha kolmandatest riikidest migrantide, nõndanimetatud talentide sisse tarnimiseks, aga omal paneme kinni Metsküla kooli, Järvamaal Lehtse ja Jäneda [kooli], kuna raha ei ole. Kas te peate mõistlikuks sellist talendijahti, kus tuuakse sisse inimesi kolmandatest riikidest?

Aitäh teile! Ma ei oska seda konkreetselt … Ma olen kuulnud jah sellest, aga ma selle sisu hästi ei tea. See küsimus on vist majandusministeeriumi haldusalas, kindlasti oskaks majandusminister täpsemalt selgitada. Ma ei oska anda hinnangut, kui mõistlik see on. 

Mis puudutab talente, siis mulle meenub näiteks Taani, kes tõesti pingutab, ka rahaliselt pingutab selleks, et näiteks saada oma doktoriõppesse parimaid õppureid üle Euroopa ja lõpuks ka parimaid töötajaid. See tähendab, et inimesed on võimelised hiljem väga tarka tööd tegema ja väärtust looma. See on ka talendijaht. Neil on selline riiklik plaan ja seda on ka väga selgelt näha: nad on majanduslikult väga edukad olnud. [Alati] ei pea võtma võõrtööjõuna väga palju inimesi vastu, neid võib olla oluliselt vähem, kui näiteks täna Eestisse tuleb, kui need inimesed suudavad pakkuda seda tuge, mida majandusel vaja on. See võib ka olla.

Aga mis puudutab konkreetselt seda [plaani], siis mul on seda raske kommenteerida, sest ma ei tea ega oska öelda, milliseid talente seal Euroopa Liidu [määruses] mõeldakse ja kas see lõpuks Eestit päriselus ka sisuliselt mõjutab või ei mõjuta. Meil on olnud [määrusi] ja muid Euroopa Liidu plaane, mida me oleme Riigikogus või komisjonides arutanud ja mille puhul on tundunud, et neid saab Eestis [huvides] kuidagi väga kõvasti ära kasutada, aga päriselu on hoopis vastupidine, neid praktiseerijaid võib olla väga vähe. Ma kahjuks jään vastuse võlgu.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Ma ei tea, minu meelest oli vist mikrofon vahepeal katki või ei kostnud. Ma küsisin ministri käest, kas ta peab seda mõistlikuks, et me toome välismaalt niinimetatud talente, aga oma koolid paneme kinni, oma talente ei taha. Ta rääkis sellest printsiibist, aga ma tahtsin teada, kas ta peab seda mõistlikuks. Ta ei vastanud sellele.

Aitäh teile, hea ametikaaslane! Ma loen seda täielikult protseduuriliseks küsimuseks mikrofoni kohta. Minule ei ole laekunud informatsiooni, et mikrofon oleks katki. 

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Mart Maastiku.

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister! Saadikud! Me oleme tegelikult nagu nõiaringis. Ühest küljest me tahame, et meil oleks põhiseaduse preambulist tulenev kohustus [tagada], et meil oleks rahvusriik, säiliks keel ja kultuur, teisest küljest me räägime kogu aeg sellest, et riigil ei ole millegi jaoks raha ja meil on tohutu eelarveauk. Kuidagi ei taha meie valitsuskoalitsioon aru saada, et meil on iibeprobleem – see ei ole valitsuse jaoks prioriteet. On arusaadav, et kui meil ei ole oma lapsi, oma maksumaksjaid, siis me peame hakkama neid sisse tooma, vastasel juhul ei suuda me pakkuda kõiki neid teenuseid, mida me riigina tahame pakkuda. See on selline lõpmatu nõiaring. 

Meil on valida kahe tee vahel. Üks tee on see, mille meie oleme ette pannud. Üritame vähemalt midagi ette võtta ja eeskujudega või mingil muul moel oma rahvale selgeks teha, et meid peab olema rohkem, eestlasi peab olema rohkem, et me suudaksime riigina täita oma kohustusi ja seda riiki ülal pidada. Praegu tundub, et valitsuse põhiline eesmärk on minna Rootsi teed: toome aga välistööjõudu sisse, sellega katame ära maksud, mida maksumaksjale nüüd järjest juurde pannakse, ja siis katsume seda riiki kuidagimoodi edasi vedada. 

Täna oli siin arupärimine peretoetuste teemal. Just need on need meetmed, mis võiksid aidata kaasa, et meid rahvusena rohkem oleks. Neid meetmeid ei kasutata, öeldakse, et see on üle jõu käiv meede. Immigratsioonipoliitika oli meil enne Ukraina sõda suhteliselt heas korras. Lubatud aastane kvoot oli 0,1% rahvaarvust ehk 1300 inimest. See oli välja arvutatud [suurus], mille Eesti riik suudab välja kannatada, et me välja ei sureks. 

Praegu on kogu see poliitika pea peale keeratud. Ühest küljest ma saan aru, et meil on Ukraina sõjapõgenikud, aga enam ei ole mingit ülevaadet, kui palju neid on ja kui palju suudab riik toetada teisi, sõdivad riike või ükskõik keda. Puudub selline loogiline lahendus, ka tänases küsimuses. Kas sisserände suurendamise plaani valguses on eelarves ette näha ka mingeid kulusid? Kust kaetakse need kulud, mis kaasnevad nende inimestega, kes siia tulevad? Ei ole selliseid kulusid [ette nähtud]. Ja ei ole ka läbi räägitud: ei ole siseminister majandusministriga, Tiit Riisaloga, neid asju läbi rääkinud. Tundub nagu selline peataolek: keegi teeb mingeid otsuseid, aga omavahel läbi ei räägita, isegi valitsuse tasandil. Ei saada aru, et iga sisserännanud inimene toob kaasa oma perekonna ja mingid mured. Nendele on enne vaja lahendusi leida.

Täna on meil, nagu eespool mainiti, üle 100 000 inimese, kes ei oma tööd, ja töökohti on pakkumisel rohkem, kui on töötajaid võtta – see on omavahelises seoses niivõrd paigast ära. Täna oli huvitav seik. Majanduskomisjonis tuli meil arutlusele selline Euroopa Liidu … 

Palun lisaaega. 

Palun, kolm minutit! 

… direktiiv, mille kohaselt hakatakse looma talendireservi. Sellest rääkis siin ka Kalle Grünthal. See on huvitav, et luuakse selline reserv, mida hakkab mingite rahade eest korraldama, ma ei tea, kes, kusjuures on teada, et eraettevõtluses on tööjõuportaalid olemas. Selle loomisele kulub 15 miljonit ja ülalpidamiseks 8 miljonit aastas. Eesti riigile läheb see aastas maksma vähemalt 200 000 – 300 000 eurot. Kõik see viitab sellele, et tööjõudu ei jätku kusagil ja kui seda juurde tuua, siis peab seda otsima kolmandatest riikidest. 

Meil ei ole häid lahendusi. Kui ei kuulata neid ettepanekuid, mida praegune opositsioon teeb, ja üritatakse seda lahendada migratsioonipumbaga, siis jõuame sinna, kus on praegu Rootsi: getostunud linnaosad, pommid plahvatavad. Paarikümne aastaga on saanud Euroopa ühest turvalisemast riigist kõige õudsem unenägu, mida ei tahaks ükski inimene näha.

Lõppkokkuvõttes võib öelda, et me oleme tegelikult väljasuremiskursil. Kellad peaksid [helisema] kõikide inimeste peades või kusagil taga kuklas, et midagi peab ette võtma. Ja selleks ei saa olla migratsioon. Selleks saab olla ikkagi omaenda riigi kodanike arvu tõstmine, mis saab toimuda ainult meie endi perede suurenemise teel. Lugupeetud valitsuskoalitsioon, mõelgem rohkem selle peale, kuidas meie omaenda peresid, suurperesid toetada, selmet proovida neid probleeme lahendada migratsiooniga. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi seitsmenda arupärimise juurde. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Anti Poolamets, Ants Frosch, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Martin Helme ja Evelin Poolamets 5. märtsil 2024. aastal. Arupärimine on massiimmigratsiooni kohta ja kannab numbrit 617. Arupärimisele vastab siseminister Lauri Läänemets. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Martin Helme, et arupärimist tutvustada. Jaa, Anti, oleme 617 juures. Järgmine on 619.

Aitäh! Sissejuhatuseks. Aastatel 2017–2021 kõikus sisseränne Eestisse vahemikus 8600 – 12 000 inimest, rändesaldo oli vahemikus 4200–6800. See on siis pluss, nii palju inimesi on meile juurde tulnud. Seejuures on alates 2018. aastast suurem osa sisserännanutest [pärit] nii‑öelda kolmandatest riikidest ehk Venemaalt, Valgevenest ja Ukrainast, aga samuti Aasia ja Aafrika riikidest. Nende rändesaldo on samuti suures plussis: 2018. aastal 3600 inimest, 2021. aastal 5600 inimest. Aastatel 2017–2021 on rändesaldo olnud samas suurusjärgus, kui see oli Eesti NSV‑s 1980. aastatel, või seda isegi ületanud. Need on andmed, mille me oleme võtnud kas Statistikaameti [lehelt] või erinevatest Eesti andmebaasidest. 1980‑ndatel me nimetasime seda massiimmigratsiooniks. Selline põlisrahvast lämmatav sisseränne oli üheks põhjuseks, miks me üldse iseseisvuse taastamist nõudsime. 

Immigratsioonimahtudelt ületab Eesti nii Soomet, Lätit kui Leedut. 2012. aastast 2021. aastani oli immigratsioon Eestisse suhtarvudes kordades suurem kui teistesse Balti riikidesse, aga 2022. aastal paisus see veelgi ning Eesti elanikkond kasvas 2,2%. Sama näitaja oli Leedus 1%, Soomes 0,7%, Lätis 0,4%. Massiimmigratsiooni tulemusena on Eestis elavate välissündinute osakaal ajavahemikus 2017–2022 igal aastal suurenenud, näiteks Lätis aga vähenenud. Välissündinute osakaal Eestis on 15,9%. See [näitaja] oli veel kümmekond aastat tagasi Lätiga võrdne. Lätis oli 2022. aastal välissündinute osakaal 11,9%, seega on meie number Läti omast palju suurem. Leedus on see number üldse 6% ja Soomes 8%. Lisaks on Eestis kümneid tuhandeid lühiajalisi töötajaid neistsamadest kolmandatest riikidest. 

2022. aastal rändas Eestisse [Eesti Vabariigi] kodanikke ja määratlemata kodakondsusega isikuid ja kõiki Ukraina kodanikke arvestamata 8800 isikut. Kokku registreeris Statistikaamet ilma Eesti Vabariigi kodanike tagasirändeta 42 200 sisserändu ja 4100 ehk 10 korda vähem väljarändu. Migratsioonisaldo oli seega 38 000. Sisserännanutest suurem osa ehk 33 200 olid Ukraina kodakondsusega. 

2023. aasta migratsiooniandmed ei ole Statistikaametist veel kättesaadavad, aga Kaja Kallas ütles 17. veebruaril Müncheni julgeolekukonverentsil, et Eesti elanikkond on Ukraina põgenike võrra suurenenud 6%, mis tähendaks 79 000 inimest. 

Meil on ministrile terve hulk küsimusi. Aja kokkuhoiu huvides ma jätan need praegu ette lugemata, küllap minister loeb.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 617. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head parlamendi liikmed! Siseministrile esitati arupärimine massiimmigratsiooni kohta. Esitati kuus küsimust. 

Esimene küsimus: "Kas Siseministeeriumil või PPAl on andmed, mis kinnitavad, et Eesti rahvastik on suurenenud Ukraina põgenike arvel 6% ehk 79 tuhande isiku võrra? Millele peaministri selline arvestus tugineb?" Seisuga 24.03.2024 on Eestile ajutise kaitse alusel elamisloa taotlusi esitanud kokku 51 883 isikut. Ajutise kaitse alusel antud elamisloa pikendamise taotlusi on esitatud 48 045. 24. märtsi seisuga on kehtiva tähtajalise elamisloa ajutise kaitse alusel saanud 33 637 isikut. Ajutisest kaitsest on loobunud 6825 isikut. Topeltkaitse ehk mitmest riigist kaitse saanud isikuid on tuvastatud 1765. Rahvusvahelist kaitset on alates sõja algusest, täiemahulise sõja algusest taotlenud 6758 Ukraina kodanikku. Välismaalaste seaduse alusel on kehtiv tähtajaline elamisluba 11 405 Ukraina kodanikul. Kokku on erinevatel alustel Eestis käesoleval ajal ligi 65 000 Ukraina kodanikku. 

Märgin, et vastavad numbrid on ajas muutuvad, sest Ukrainaga on meil tegelikult viisavaba liikumine ehk ajutiselt võivad ukrainlased Eestisse tulla viisavabalt. Suurem osa Ukraina kodanikest on siia tulnud nii-öelda sunniviisiliselt, sõja tagajärjel, nad on põgenenud oma kodumaal toimuva sõja eest. See ilmselt ei ole olnud kellegi esimene valik. Minu arvates on meie kohustus igakülgselt Ukrainat toetada, et nad Vene Föderatsiooni algatatud sõja võidaksid. See on loomulik, et pakume neile siin elamisvõimalust ja turvatunnet. See tagab Ukraina võitlejatele meelekindluse, et nende lähedased, sõbrad ja tuttavad on hoitud ja nemad saavad rindel sõdida. 

Teine küsimus: "Märkisite 21. veebruaril Riigikogus, et sisserändega ei ole võimalik lahendada demograafilisi probleeme. "Siis see probleem lihtsalt nii-öelda võimendub ja tuleb tulevikus ehk puhtalt sisseränne kuidagimoodi demograafilist probleemi lahendada ei aita." Kas Te peate olukorda, kus sisseränne on (EV kodanikke ja määratlemata kodakondsusega inimesi ning Ukraina põgenikke arvestamata) aastas 9-12 tuhat, jätkusuutlikuks või tuleviku probleeme võimendavaks? Kas Teie arvates peaks sisserännet piirama?" Sisseränne ongi meil Eestis piiratud. Piirangud on [kirjas] välismaalaste seaduses ning sellesse on ettepanekuid teinud kõik parlamendis esindatud erakonnad. Selgitan: välismaalaste seaduse alusel omab kehtivat tähtajalist elamisluba 40 226 kolmanda riigi kodanikku, see moodustab 3% kogu Eesti elanikkonnast. Hoolimata väljastatud elamislubadest ei soovi kõik välismaalased oma elu pikalt Eestiga siduda, sest sarnaselt meie inimestega on ka neile avatud kogu Euroopa tööturg. Sisserändega tulevikus kaasneda võivate probleemide maandamiseks tuleb siia tulnud inimeste kohanemisse rohkem panustada. Seega, kui inimene on Eestisse jõudnud, tuleb ta tõhusalt siduda meie väärtus- ja keeleruumiga. 

Selgitan uuesti, et sisseränne ei saa olla meie demograafilise olukorra lahendus. See võib mingites sektorites olukorda leevendada, aga see ei saa olla võluvits, mis Eesti päästab. Ütlesin seda tookord ja olen ka täna öelnud. Euroopast on näiteid, kus elanikkonna vananemise probleeme on proovitud võõrtööjõuga lahendada, aga see ei ole andnud tulemust, vaid on probleeme ainult edasi lükanud ja riikides uusi probleeme põhjustanud. Peame nii riigis kui ka erasektoris mõtlema targemalt, kuidas sellises olukorras edukalt toime tulla. Sisserände alused peavad olema selged ning tagama selle, et siia tulevad inimesed, keda me siia soovime. 

Muuseas, lähikuudel tulen Riigikogu ette välismaalaste seaduse muudatustega, et vähendada võimalikke rändest tulenevaid riske. Me tõesti ei soovi siin näha getostumist ega taha näha riigi suhtes ebasõbralikke usulisi kogukondi, kes võivad tegeleda millegagi, millel on puutumus terrorismi ja terrorivõrgustikega. Demograafilist olukorda parandavad poliitikad on kindlasti mõjusad, [ennekõike] sellised tegevused, mis suurendavad perede turvatunnet, näiteks tööturul. Kui [naised] tunnevad ennast turvalisemalt, siis on neil turvalisem peret luua ja Eestisse sünnib rohkem lapsi. Meie majandusmudel ja kogu reeglistik peaks seda toetama. Lõppkokkuvõttes kõige parem vahend demograafilise probleemi lahendamiseks on minu arvates ebavõrdsuse vähendamine. Nagu ma ütlesin, võrdsed võimalused naistele ja meestele, paremad palgad, hoitud ja arenev regionaalne turvatunne, paremad transpordiühendused, kättesaadav arstiabi, isegi astmeline tulumaks ning toimiv hoolekanne aitaksid sellele kaasa. 

Kolmas küsimus: "Kas peate usutavaks, et olukorras, kus meile igal aastal rändab sisse 9-12 tuhat inimest, lisaks tulevad lühiajalised töötajad ning renditöötajad, suudetakse nende tausta kontrollida? Need inimesed on lõviosas täiskasvanud, ning kui eeldada, et kokku on neid 15 tuhat (pigem allapoole arvestades), siis tähendaks see, et igal tööpäeval tuleb teha taustakontrolli u 60 inimesele. Kui arvestada juurde Ukraina põgenikud, siis see arv mitmekordistub. Kas peate usutavaks, et see taustakontroll saab olla piisavalt põhjalik?" Kõik viisa ja elamisloa taotlejad läbivad põhjaliku kontrolli. Tulemaks toime suurenenud taotluste hulgaga, mis on tingitud Ukraina sõjast, värvati ajutiselt juurde täiendavaid töötajaid. 2023. aastal esitati 5073 tähtajalise elamisloa taotlust ja anti välja 4261 tähtajalist elamisluba. Lisaks registreeriti 7061 lühiajalist töötamist ja anti välja 8874 lühiajalist viisat ehk C‑viisat ja 6785 pikaajalist viisat ehk D‑viisat. 

Neljas küsimus: "21. jaanuaril Riigikogus ei osanud Te öelda, mis on massiline sisseränne. Tuletame Teile meelde, et 1990. aastatel kehtestasime sisserändekvoodi 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast. Praegu tähendaks see 1300 isikut aastas, mille me (ilma Ukraina põgenikke arvestamata) peaaegu kümnekordselt ületame. Kas see on massiimmigratsioon?" Sisserände piirarvu kehtestamisel kehtestati ka palju erandeid. Näiteks ei kuulu sisserände piirarvu alla Ameerika Ühendriikide ja Jaapani kodanikud, pereränne ja nii edasi. Sisserände piirarvu kehtestamisel arvestati täiendavate sisserändajatega, kes erandite alusel saabuvad, ja seda on peetud Eesti rahvastiku jaoks aktsepteeritavaks hulgaks, keda on võimalik toetavate tegevustega lõimida. Meenutan, et see kõik on ellu viidud varasematel aastatel, enne seda, kui Lauri Läänemets siseministri ametisse asus. Arutelusid selle üle, mis on meile vastuvõetav hulk, peame siin Riigikogus pidevalt, ja [ma leian, et] see on õige, et me nii olulist küsimust pidevalt käsitleme. 

Selgitan: massilise sisserändega on tegemist juhul, kui kolmandate riikide kodanike või kodakondsuseta isikute ebaproportsionaalselt suurel hulgal ootamatu saabumine põhjustab olukorra, kus riigil ei ole võimalik nende välismaalaste taotlusi nõuetekohaselt menetleda, ning see võib mõjutada varjupaiga- ja rändesüsteemi toimimist mitte ainult selles liikmesriigis, vaid kogu liidus. Sellist olukorda ei ole meil tekkinud. Tuletan uuesti meelde, et kogu Euroopa Liidus on ühiselt kokku lepitud, et ukrainlaste jaoks on kehtestatud erimehhanism, mida nimetatakse ajutiseks kaitseks. Selle menetlusega on tublid politsei- ja piirivalveametnikud väga hästi toime tulnud. 

Teie päringus esitatud võrdlus 1980‑ndatega ei ole minu arvates päris asjakohane. Toona oli eesmärk venestamine ja meie kultuuri hävitamine. Praeguses olukorras me oleme ise riigina võtnud suuna, ja väga mõistliku suuna, et me aitame Vene Föderatsiooni agressiooni lõpetamisele igakülgselt kaasa. Muuseas, osa sellest on Ukraina kodanike aitamine ning see, et me võimaldame neil elada siin seni, kuni see sõda kestab. See on ühine eesmärk terves Euroopa Liidus. 

Viies küsimus: "Eelmise aasta alguses väitsite, et olite saavutanud Soomega kokkuleppe, et sinna läheb kuni 100 Ukraina põgenikku nädalas. See osutus blufiks, kuna seda võimalust praktiliselt üldse ei kasutatud. Miks seda ei tehtud, ehkki Soome on Eestist märksa rikkam riik, kus brutopalk on Eestist ligikaudu kaks korda suurem? Kas see kokkulepe kehtib veel?" Soomlastega sõlmitud kokkulepe on jõus. Piloot[projektina] on Eestist Soome suunatud kaheksa Ukraina põgenikku. Soomega sõlmiti kokkulepe juhuks, kui Eestisse saabuvate põgenike hulk ületab meie vastuvõtuvõimekuse. Õnneks ei ole kõige raskemad stsenaariumid realiseerunud ning näiteks riigipoolset ajutist majutust ei vaja mitte keegi. Sellises olukorras ei ole põgenike Soome suunamine vajalik. Kokkulepet saab hakata rakendama siis, kui olukord muutub ja meie vastuvõtuvõimekus hakkab ammenduma, kuid Soome on selleks jätkuvalt valmis. Kui keegi Ukraina põgenikest soovib täna Soome minna, siis on neil selleks jätkuvalt võimalus olemas. 

Kuues küsimus: "Miks ei registreeri PPA Ukrainast tulnud põgenike rahvust, ehkki see on Ukraina passis kirjas?" Rahvusvahelise kaitse ja ajutise kaitse menetluses kogutakse muude andmete hulgas ka andmeid taotlejate rahvuse kohta. Rahvus ei ole seotud kodakondsusega. Rahvuse märgib inimene enesemääratluse järgi. Igal inimesel on õigus tunnistada end selle rahvuse liikmeks, kellega ta tunneb ennast etniliselt ja kultuuriliselt kõige tihedamini seotud olevat. Seetõttu on tegemist vabatahtliku andmeväljaga. Kui inimene on rahvuse märkinud, siis salvestatakse need andmed riiklikusse rahvusvahelise kaitse andmise registrisse. Märgin, et Ukraina passis on märgitud kodakondsus, nii nagu Eesti passiski. Eesti passi saab Eesti kodanik, Ukraina passi Ukraina kodanik. Eraldi antakse välja välismaalase pass, kui tegemist on teise riigi kodanikuga. Aitäh teile!

Austatud minister, ma tänan teid. Teile on ka küsimusi. Mart Helme, palun!

Aitäh! Väga toredalt on ametnikud teile kokku miksinud igasuguseid numbreid ja termineid, rahvusvaheline kaitse ja mis kaitsed nad siin kõik on. Ei klapi ju omavahel kõik need asjad! Keerutate selle ümber, mis on massiimmigratsioon. Massiimmigratsioon on see, kui riiki tuleb nii palju võõraid, et see lämmatab oma rahvast, lüpsab oma rahva rahvamajanduse tühjaks ja muudab riigi juhtimise praktiliselt juhitamatuks. Seda me näeme juhtumas ja see on alles algus. Minu küsimus on: miks teie isiklikult ja valitsus, mida te esindate, vihkab Eesti rahvast sedavõrd, et tahab Eesti rahva lämmatada massiimmigratsiooniga? Miks te vihkate meid?

Aitäh! Ma tahaks loota, et meie teiega ikka armastame ja austame Eesti inimesi, mitte ei vihka neid. Mina ei vihka. Ei, sellist tunnet pole minu sees kunagi olnud. Ma ei vihka isegi teid, nii et te võite väga rahulik olla. Austan kõiki Eesti inimesi, ükstapuha, kes nad on ja millised on nende vaated või soovid. Ei ole valitsusel massiimmigratsiooni plaani, nagu te väidate. Sellist plaani ei ole. 

Ma tean, et meil teiega on erinevad vaated: teie arvates on probleem, et me aitame Ukrainat sellega, et nende põgenikud saavad Eestis peavarju ja ajutist kaitset, minu arvates see ei ole probleem. Ma jätkuvalt meenutan, seda saab erinevas kontekstis kasutada, et Ukraina siseminister, eelmine siseminister, kes ühes kopteriõnnetuses surma sai, tõi välja minu arvates väga olulise asja. See kehtib elanikkonnakaitse puhul täpselt samamoodi, seetõttu peame sinna panustama. Mida ukrainlased nägid, kui sõda algas? [Nad nägid,] et rindele minemise asemel ja päästetöödele või politseitööle minemise asemel läksid Ukraina kodanikud kõige esimese asjana aitama oma peret, nad ei olnud sellel tööpostil, kus nad oleksid pidanud olema. Ukraina siseminister ütles: head Eesti inimesed, õppige sellest – kui sõda tuleb, siis ei ole ainult relvad need, millesse tuleb panustada, inimesed, mehed ja naised, saavad rindel sõdida ainult siis, kui nad teavad, et nende kodused on hästi hoitud. Ja teise asjana [ta tänas meid], et me nende inimesi selle sõja ajal siin hoiame, pakkudes neile peavarju. See tähendab seda, et nende mehed saavad rindel olla ja nad ei pea muretsema, mis saab nende lastest ja naistest. Ja need olid … Ma praegu kuulsin, et sealt tuli "Oi, jumal!", aga need olid Ukraina siseministri sõnad. (Hääl saalist.) Need olid Ukraina siseministri sõnad. (Juhataja helistab kella.) Seda on nad öelnud ja mina saan seda ainult edasi rääkida. (Hääl saalist.) 

Ma palun vaikust saalis!

Minu arvates ei olnud nendes sõnades midagi halba, see on ikka tõsi, pigem ikka tõsi, lugupeetavad.

Mina jätkuvalt ei vihka ühtegi Eesti inimest. Aga selle koha pealt ma võin teiega ühte meelt olla, et kindlasti on Eestis väga palju neid inimesi, kes vajavad tuge ja tähelepanu ja kelleni riik ei ole veel jõudnud. Ma arvan, et ma olen seda siin puldis ka varasemalt öelnud, et vahepeal võivad sotsiaaldemokraatidel neis küsimustes, mis puudutavad inimeste toimetulekut, olla EKRE‑ga sarnased seisukohad. Jah, nii on. Niipalju, kui inimeste toimetulekut ja inimeste hakkamasaamist on võimalik mõjutada positiivses suunas, me seda sotsiaaldemokraatidena valitsuses teeme. Aga me peame [endale] aru andma, et Eesti inimesed on väga palju valinud parempoolseid erakondi. Te teate ise ka, et parempoolne maailmavaade ei pruugi vasakpoolsega alati ühte jalga käia, vaid [on seisukohal], et inimene peab ise hakkama saama. Mina sellega alati nõus ei ole.

Martin Helme, palun!

Peab ütlema muidugi, et teil on Riigikogu suhtes valitud silmapaistvalt teistsugune taktika, kui on näiteks Kaja Kallasel, kes üldse midagi ei vasta või kui vastab, siis haugub. Te lihtsalt uinutate meid siin mingisuguse lakkamatu jutuga, sisserändepiirangute juures räägite astmelisest tulumaksust ja ma ei tea millest kõigest veel. Ma ei saa aru, kuidas te selle 65 000 kokku arvutasite, olles meile ette lugenud hoopis teised numbrid. Ükskõik missugust liitmis- või lahutamistehet ma [kasutan,] 65 000 ma kokku ei saa.

Aga mul on täpsustus. Ühes vastuses te ütlesite, et see on täiesti loomulik, et Eesti võtab vastu kõik inimesed, kes Ukrainast tulevad, et see on loomulik. Ja siis me räägime numbrist 12 000, [nii palju] tuleb Eestisse aastas väljaspool seda sõjaimmigratsiooni, sõjaimmigratsiooniga koos tuleb kümneid tuhandeid, võib-olla sadu tuhandeid. Te vastate meile, et immigratsioon Eestisse on piiratud. Kuidas ta siis piiratud on, kui meile tuleb rohkem kui Karl Vaino ajal? Kus see piir on, kustmaalt peaks hakkama piirama?

Aitäh! Meil ongi erinev nägemus: teie ütlete, et ka sõjapõgenikud tuleb arvestada immigrantide hulka, ja eeldate, et nad jäävad siia igavesti, mina seda ei eelda. (Hääl saalist.) Minu eeldus see ei ole.

Head ametikaaslased! (Saalis räägitakse.) Meil ei ole niiviisi võimalik istungit pidada. Te teate, et on küsimuste voor, siis küsitakse küsimusi, ja siis on vastuste voor. Kui te vahele segate, siis ei saa ju arupärimisele vastata. (Mart Helme räägib saalis.) Hea Mart, palun rahune! Aitäh sulle! (Mart Helme räägib edasi.)

Jaak Valge, protseduuriline küsimus.

Suur tänu, härra istungi juhataja! Kui me vaatame Riigikogu kodu- ja töökorra seadust, siis seal on kenasti kirjas, et istungi juhataja peab saalis korda hoidma. Vaadake, parlamentarismi üks väga tavaline tunnus on see, et korra hoidmise käigus lubatakse ka vahelehüüdeid. Kui ma teile nüüd ajalugu tutvustan, siis näiteks Eesti demokraatia ajal, kuni aastani 1933, te võite stenogrammidest lugeda isegi vahelehüüete sisu, pärast, autokraatia ajal, te saate lugeda ainult seda, et vahelehüüe oli. Minu küsimus teile on, miks te ei luba vahelehüüdeid, mis teeksid diskussiooni või debati natukenegi sisulisemaks. Ettekandja räägib maast ja ilmast, mingitest muudest asjadest ja kui me tahame täpsustada, siis te ei luba. Miks te ei luba vahelehüüdeid?

Aitäh! Hea ametikaaslane Jaak Valge, ma kindlasti ei hakka teiega ajaloo üle vaidlema. Miks ei luba? Sellepärast, et meie kodu- ja töökord [seda ei luba], meie praktika, vähemalt viimastel aastatel, on olnud selline, et sellist vahelehüüdmist, vahelekarjumist ei ole siin saalis tolereeritud või lubatud. See segab istungit. (Saalis räägitakse.) See segab seda, kes vastab, ja segab neid, kes soovivad kuulata. Nii ongi!

Evelin Poolamets, palun! (Jaak Valge kohepealt: "Vaadake Inglise parlamenti!") Me ei ole Suurbritannia parlament, me oleme Eesti Vabariigi parlament. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Lätis on käivitatud protsess, mille käigus saadetakse välja Venemaa kodanikke, kes ei ole täitnud Läti sisserändeseaduse karmistatud nõudeid ehk ei räägi läti keelt A2-tasemel. Kuidas suhtute Lätis rakendatud meetodisse ja kas Eesti peaks võtma Lätist eeskuju?

Aitäh! Kui küsida, kas siin elavad inimesed peaksid oskama eesti keelt, siis jah, minu arvates peaksid kõik Eestis elavad inimesed oskama eesti keelt. Me peaksime tegema omalt poolt kõik võimaliku, et need, kes ei oska, saaksid eesti keele selgeks ja oleksid eestimeelsusest puudutatud. Mis puudutab Lätit, siis põhjus on selles, et varem neil ei olnud sellist nõuet, et need isikud peaksid teatud keelenõudeid täitma. Neil seda nõuet ei olnud. Meil on see nõue juba varasemast olnud. See on põhjus, miks me pole toimetanud samamoodi nagu lätlased.

 Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! 2015. aasta augustis kutsus toonane Saksamaa kantsler Merkel üles massiimmigratsioonile Euroopasse ja miljonid läksidki liikvele. Kui me võrdleme neid suhtarve Eesti praeguse olukorraga, siis toona Euroopas või ka Saksamaal massiimmigratsiooni tegelikult ei tekkinud, aga Eestis see praegu on. Minu küsimus on selline. Te räägite siin kogu aeg Ukrainast ja Ukraina põgenike eriseisundist. Kui me mõtleme selle peale, et enamik nendest inimestest, kes viimastel aastatel on siia tulnud, ongi Ukraina põgenikud, siis kas te ei ole mõelnud selle peale, et ülejäänud immigratsioonile kuulutada välja moratoorium ja see totaalselt peatada?

Aitäh! Tõesti, ma mäletan neid aegu, kui Merkel kutsus põgenikke Euroopasse. See oli minu arvates hästi huvitav, et konservatiivid selliste avaldustega esinesid. Ma saan aru, et jätkuvalt on maailmas väga palju konservatiivseid erakondi ja poliitilisi jõude, kes ei püüa selliste küsimustega tegeleda või omavad endiselt selliseid tähelepanekuid. See on tõesti väga imelik lähenemine olnud. Minu arvates see ei olnud õige. Minu arvates see ei olnud õige, eriti vaadates, kui palju praegu Aafrikast või Lähis-Idast Euroopasse põgenikke, ebaseaduslikke põgenikke tuleb.

Nüüd küsimus sellest, kas ülejäänud rännet vähendada. Ma arvan, et me võime selle üle vaadata, aga lihtsalt puusalt öelda, et vähendada – pigem mitte. Minu eeldus on, et me pingutame, et ukrainlased sõja võidaksid ja Ukraina sõjapõgenikud, kellele on antud ajutine kaitse, läheksid tagasi Ukrainasse elama. [Rände vähendamisega] me teeme endale liiga. Pigem peaksime pingutama selle nimel – ja võin kinnitada, et Eesti Vabariigi Valitsus seda teeb, me igal neljapäeval julgeolekukabinetis seda väga põhjalikult arutame –, kuidas ülejäänud maailma, mitte ainult Euroopa riike, vaid ka ülejäänud maailma riike, kes mõtlevad meiega samamoodi ja näevad või võiksid näha Vene Föderatsioonis ohtu, julgeolekuohtu, nügida rohkem sinnapoole, et meile oluline julgeolekueesmärk Ukrainas saavutatakse. Me tegutseme selles suunas, et Ukraina põgenikud saaksid [oma kodumaale] tagasi minna.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Minister! Te ütlesite enne, et Ukraina elanike sisserände toetamine, kusjuures sisse rändavad ka tuhanded mobilisatsiooniealised mehed, aitab Ukrainal võita. Palun seletage mulle ära, kuidas aitab see Ukrainal võita, kui me võimaldame mobilisatsiooniealistel meestel siia varju tulla, selle asemel et nad saaksid oma riiki kaitsta ja riigi eest võidelda? Kuidas see aitab neil võita?

Aitäh! Loogika on ju selles, et ukrainlased peavad ütlema, et neil on neid mehi vaja, nad siit ära rindele kutsuma. Selle üle me oleme siin saalis debatti pidanud ja kindlasti peame täna veel. Me oleme küsinud Ukraina presidendilt, kas ta soovib, kas Ukraina riik soovib, et need mehed Ukrainasse läheks või mitte. Ma olen seda küsinud ka siseministri käest. Praegu pole seda keegi öelnud. Minu arvates me ei [saa oletada], et kui me võtame need inimesed ja saadame nad kõik Ukrainasse tagasi, siis me teeme head. Me ei pruugi teha head. Selles mõttes, et kui Ukraina saab meie tegevuse tõttu mingi lisakoormuse, siis ilmselgelt jääb tal kuskile tähelepanu vähemaks, ja tähelepanu võib jääda vähemaks rindele. Siin on olemas väga ühene ja loogiline seos.  

Ja teine asi. Ärme unusta, et siia tulnud ukrainlased võivad olla mobilisatsioonist vabastatud rohkematel põhjustel kui Eestis. Kui sul on puudega inimene, keda sa pead hooldama, või sul on väikesed lapsed, sa oled nende isa – Ukraina ei oota neid mehi, nende seaduste kohaselt nad ei oota neid mehi rindele. Küll aga, nagu president Zelenskõi siinsamas Riigikogu puldis ütles, ootab Ukraina, et nad panustaksid. Me saame lähtuda ja Vabariigi Valitsus lähtub sellest, milline on Ukraina soov, Ukraina ametlik soov. Seni, kuni seda soovi pole [esitatud], ei hakka me ise asju välja mõtlema, sest sellega me võime tekitada Ukrainale probleeme.

Kert Kingo, palun, protseduuriline küsimus!

Tänan! Mul on tõesti protseduuriline. Minuni kostub sihuke monotoonne, üldine jutt, ja mul on väga raske eristada, mis seal räägitakse. Teie istute seal ministri lähedal. Kas teie kuulsite, mis siis aitab Ukrainal võita sellisel juhul, kui me võtame mobilisatsiooniealised mehed siia Eestisse. Kuidas see Ukrainat aitab? Kas teie kuulsite seal lähedal istudes? Mina siia saali ei kuulnud.

Aitäh! See ei olnud protseduuriline küsimus. Kui te küsite, kas ma kuulsin hääle valjuse mõttes, siis jah, kuulsin. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Teie vastustest jäi selline mulje, et Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ei ole valmis Ukrainat aitama. Selle ma lükkan kohe ümber. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond aitab Ukrainat, aga me oleme valmis mõtlema ka oma rahva peale. Me ei ole valmis selleks, et me oma rahva käest raha ära võtame. Mulle jäi kõrvu, et kuuendale punktile vastates te ütlesite, et rahvuse [märkimine] on vabatahtlik, selle välja täitmine on vabatahtlik. Täna olen ühest rahvusest, homme võin olla teisest rahvusest. Kui ma olen passi saanud, siis ma olen selle riigi kodanik ja võin ennast tunda ükskõik mis rahvusest. Kas see ei tundu silmakirjalik? Need andmed võiks ikkagi võtta passist, mis on teise riigi poolt aktsepteeritud.

Aitäh! Näiteks võib olla inimesi, kes omavad Eesti passi, aga rahvuselt on venelased. Eesti kodakondsuse ja passi järgi seda teada ei saa. Nagu ma ütlesin, see on ikka inimese enda määratleda, mis rahvusest ta on. Ma arvan, et me ajaloost leiame kindlasti näiteid, kus inimestele on omistatud rahvus, mida nad ise arvavad, et neil ei ole. Seda võib ka riik teha ja see võib mõnes mõttes olla hoopis vastupidine või vägivaldne. Me lähtume ikkagi sellest loogikast, et inimene ise ütleb, mis rahvusest ta on. 

Ja kui [esitada] jätkuküsimus, kuidas me tegeleme julgeoleku poolega, kui meil on vaja rahvust teada julgeoleku mõttes, siis selle jaoks on Politsei- ja Piirivalveametil ja Kaitsepolitseiametil teised meetodid, sealhulgas see, et me oleme nii palju kui võimalik kaasanud Ukraina piirivalvet, nende andmeid, andmebaase ja informatsiooni. Ja loomulikult [teeme] väga põhjalikku kontrolli piiri peal.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Kuna meil eelnevalt tekkis minu esitatud küsimusega väike arusaamatus, siis ma mõtlesin, et ma kordan seda küsimust. Teen seda hästi rahulikult, aeglaselt, konkreetselt, siis jõuate kindlasti enda jaoks üles märkida, milles küsimus seisneb. Esiteks, kas te tunnistate, et idaslaavi kultuuriruumi rahvaste sündimus on märksa madalam kui eestlaste oma? Kui tunnistate, siis kas on loogiline järeldada, et massiimmigratsioon idaslaavi kultuuriruumiga riikidest, mille hulka kuulub ka Ukraina, teravdab meie, see tähendab Eesti rahvastikuprobleeme? Ja kui te sedagi tunnistate, siis miks ajab valitsus niisugust, see tähendab rahvastikuprobleeme süvendavat, mitte neid leevendavat immigratsioonipoliitikat?

Aitäh teile! Ma oletan, et ma sain teie küsimusest aru, aga sellest loogikast, millele te tahate viidata, ma nagu aru ei saa, et mille pärast ta peaks. Te peaks oma väidet [selgitama], siis ma võib-olla mõistaks teid paremini, mille pärast peaks see olukord nii-öelda pinget looma. Ma ei mõista seda ja sellepärast ma vastan, et minu arvates ta ei loo neid pingeid. Kui idaslaavi kultuuriruumi inimesed saavad vähem järglasi kui eestlased, siis minu arvates see pingeid ei tohiks luua.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ennist te ütlesite, ma panin selle kirja, et sisseränne ei saa olla lahendus, see ei ole demograafiliste probleemide ja muude asjade lahendus, samas natukese aja pärast väitsite, et kõik sisserändajad tuleb Eestiga siduda ja integreerida. See on absoluutselt vastuoluline jutt. Tegelikult te näete selles lahendust, kui nad kõik siia peaks jätma.  

Küsin aga muud. Eestis on Ukraina põgenikke proportsionaalselt märksa rohkem kui teistes riikides. Meil oli siin juttu Soomest, et sinna on Eestist läinud ainult kaheksa inimest. Mis te arvate, miks see nii on? Äkki on põhjus selles, et Soomes on näiteks toetused väiksemad kui Eestis? Või äkki on põhjus selles, et näiteks Poola ja Rumeenia ei maksa neile enam toetusi? Me saime seda teada eelmisel esmaspäeval, kui spiikriga Varssavis olime. (Juhataja helistab kella.) Peaminister Kallas just rääkis, kui kalliks läheb ukrainlaste toetamine meie riigile.

Austatud küsija!

Äkki võtaks teistest riikidest eeskuju ja samamoodi loobuks sellest?

Teie aeg! Head ametikaaslased, 60 sekundit! Kui sissejuhatus on 57 ja pool sekundit, siis 2 ja pool sekundit on küsimuse lõpuni. Lihtsalt väike informatsioon. Palun, austatud minister, vastata!

Aitäh selle küsimuse eest! Esimene pool küsimusest puudutas seda, et sisserändajad, kes tulevad Eestisse elama, peaksid siin võimalikult hästi lõimuma. Jah, sellepärast et alati on neid, kes tulevad siia elama. Isegi kui tuleb [ainult] kümme inimest, siis ikkagi peavad nad väga hästi lõimuma. Selle nimel peaksime pingutama, aga see ei tähenda, et see oleks vastuolus mõttega, et immigratsiooniga lahendatakse elanikkonna vananemise probleemi. Immigratsiooniga ei saa elanikkonna vananemise probleemi lõplikult lahendada, seda probleemi saab ainult edasi lükata. Mõlemad asjad saavad koos eksisteerida, need ei ole vastuolus. 

Mis puudutab küsimuse teist poolt, siis Tšehhi, Läti, Leedu ja Poola on riigid, kus Ukraina sõjapõgenike [osakaal] rahvastikus on protsentuaalselt umbes sama suur kui Eestis või suurem. Neid riike on. Ja siis on rida riike, mis [küündivad] sinna lähedale, aga [kus see osakaal] päris nii suur ei ole kui Eestis. Ma arvan, et pigem on küsimus, esiteks, selles kogukonnas, mis siin eelnevalt oli. See kindlasti avaldab mõju. Ukraina kogukond oli Eestis olemas, meil olid inimesed, kes tutvuste või suguluse kaudu said aidata neid inimesi, kes siia põgenikena tulid. Ja teiseks, kui te vaatate neid riike, tõesti Soomet [nende seas] ei ole, siis kõik need riigid asuvad Vene piiri ääres. Me teame, et kahjuks sai osa inimesi Ukrainast põgenikuna lahkuda ainult läbi Venemaa. Ka see on avaldanud mõju. Saksamaal ja mõnes teises riigis seda võimalust ei ole olnud. 

Ukraina sõjapõgenikele meil eraldi toetusi mõeldud ei ole, neid koheldakse siin samamoodi nagu kõiki teisi alaliselt Eestis elavaid inimesi või Eesti kodanikke. Ja ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et Soomes on need toetused väiksemad, vastupidi, Soomes on toetused pigem suuremad. Põhjus on muudes asjades.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Mingi aeg tagasi esines siin saalis Volodõmõr Zelenskõi, kes ütles, et talle ei meeldi see, et mobilisatsiooniealised mehed siin redutavad. Kaja Kallas ütles selle peale, et ei, me ei saada kedagi välja, ja nii edasi. Aga Macron andis nüüd teada, et ta tahab moodustada 4000‑mehelise armee, kellest 3000 on prantsuse ja poola rahvusest ja 1000 meest on Baltimaadest, ja saata selle armee Ukrainasse. Minu küsimus on: mispärast peavad Eesti mehed minema seda teed, mida ma hetk tagasi kirjeldasin, aga Ukraina omad, kes peaksid võitlema oma kodumaa eest, istuvad siin?

Aitäh! Kui mina oleksin Eesti Vabariigi kodanikuna mingil põhjusel pidanud oma koduriigist sõja eest lahkuma, siis ma läheks sellesse riiki tagasi, läheksin rindele, kindlasti rindele sõdima. Vabandust, hääl läheb ära. Mul on ta natukene õrnuke praegu. Mina isiklikult teeks seda, läheks rindele, sellepärast ma Kaitseliidus olengi. Ma eeldan seda ka kõigilt teistelt, vahet ei ole, kas nad on Eesti kodanikud või Ukraina kodanikud, et nad seda oma koduriigi eest [teeksid]. Aga inimesed on erinevad, põhjused on erinevad, ma ei oska öelda [, miks nad seda ei tee]. 

Zelenskõi, olgem täpsed, ei öelnud, et "redutavad", selliseid sõnu ta muidugi ei kasutanud. Ma arvan, et te ei mõelnudki seda sõna-sõnalt. Zelenskõi sõnum oli see, et ta tahab, et kõik panustaks Ukraina võitlusesse. Tema sõnumis oli ka teine pool: nad võivad panustada ka maksude kaudu. Ta ütles ju välja, kui palju läheb ühiskonnale maksma ühe rindel sõdiva isiku ülalpidamine. Zelenskõi sõnum oli see, et oodatakse panust, ja minu arvates on väga mõistlik, et kõik panustavad. Kindlasti on Eestis Ukraina sõjapõgenikke, kes panustavad, neid on arvestatav hulk. Nad aitavad neid inimesi, kes on Ukrainas, kellel ei ole seal tööd või kelle kodu on hävinud, nad aitavad neil hakkama saada ja saadavad sinna raha. 

Mis puudutab Macroni, Prantsusmaa presidendi Macroni plaani, siis ma võib-olla pole kõike lugenud, minul puudub info selle kohta, et Balti riike oodatakse liituma mõne pataljoni või armeega ja Ukrainasse lahingutesse minema. Mina pole sellest kuulnud ja seetõttu ma ei saa seda kommenteerida, mul selline teadmine puudub. Ma olen pigem aru saanud, et president Macroni mõte on nihutada piire. Seni on vaidlus käinud selle üle, kas ikka kõiki relvi Ukrainale anda, näiteks rakette, millel on väga suur lennuulatus. Kui sa nihutad piiri sinna, et kas viime Euroopa sõdurid Ukraina sõtta või mitte, siis tundub see rakettide andmine juba normaalne. Ehk sellega muudetakse natukene mõtlemist. See võis olla üks Macroni tagamõtetest, aga armee loomisest, Euroopa armee loomisest ma teadlik ei ole.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul on selline küsimus. Ministrid tulevad siia vastama, eks ju. Nad peaksid oma pädevuse piires olema [asjadega] väga kursis. Ma toon ühe näite ajaloost. Käis siin Kalle Laanet ja ma juhtisin tema tähelepanu sellele, et Malis on Prigožini mehed sees, sest nii rahvusvahelised kui ka Eesti omad põrkusid seal ootamatult omavahel kokku. Tema küsis, kust see informatsioon pärineb, sest tema seda ei tea. Praegu me näeme täpselt samasugust situatsiooni. Mina viitan sellele, mis on Macroni plaan: kaasata 4000 meest – 3000 Poolast ja Prantsusmaalt, 1000 Baltimaadest. Tema ütleb selle kohta, et tema ei tea sellest midagi. Kuidas on see võimalik, et minister tuleb siia küsimustele vastama ja ta tunnistab, et ta ei tea sellest probleemist, mida lihtne Riigikogu liige teab?

See ei olnud kindlasti praegu protseduuriline küsimus. Seda, mida minister teab, seda ta vastas ja seda, mida ta ei tea, ütles ta samuti. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Käisime täna riigikaitsekomisjoniga Kaitsepolitseiametis. Kaitsepolitseiameti peadirektor rääkis meile statistikat moslemi kogukonna suurenemise kohta Eestis. Kümme aastat tagasi oli umbes 1500 inimest, praegu on umbes 10 000 inimest. Suured arvud. Kaitsepolitseiameti tegevuse raskuskese on praegu loomulikult Venemaa õõnestustegevuse tõrjumisel, sealhulgas Venemaa [püüdlustel] meie venekeelse elanikkonna meelsust muuta. Kaitsepolitseiameti peadirektor väljendas muret, et moslemi kogukonna kasvuga tekib neil nii-öelda teine rinne: islamiäärmusluse, radikaalse islami tõrjumine. Neil ei ole võimekust korraga kahel rindel hakkama saada. Milline on teie vaade sellele probleemile?

Aitäh! Täpselt nii. Sama tähelepaneku on Kaitsepolitseiamet [edastanud] ka valitsusele ja see on põhjus, miks me muudame päris mitmes [punktis] välismaalaste seadust. [Muudatuste eesmärk] on võimaldada Politsei- ja Piirivalveametil teha põhjalikumat tööd, et kaitsepolitsei ei peaks hiljem tegelema probleemidega, või panna teatud suuremad piirid peale, ma ei ütle, et lihtsalt moslemi kogukonnale, vaid kogukonnale, mille seas võib terroristlik võrgustik arenema hakata või mis võib sellele võrgustikule tuge pakkuda. Midagi pole teha, Euroopa näidete puhul – võtame kas või Prantsusmaa või, ma ei tea, isegi Rootsi võib võtta – me näeme, et see on aja jooksul juhtunud, kui see kogukond on suureks läinud. Me võtame Kaitsepolitseiameti tähelepanekut äärmiselt tõsiselt ja püüame välismaalaste seaduse muudatustega vältida või ennetada probleeme, et see kogukond ei areneks meil selliseks, mis hiljem toob kaasa probleeme. Valitsus on seda teadvustanud ja on juba põhimõttelised otsused teinud. Neid seaduseelnõusid valmistatakse ette.

Austatud minister, ma tänan teid. Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Jaak Valge.

Tänan, lugupeetud istungi juhataja, selle austava kutse eest. Et mitte vahepeal aega raisata, küsin igaks juhuks kohe kolm minutit juurde.

Palun!

Lugupeetud kolleegid, mul on siin hea teile kõnelda. Härra minister, ma pean tõesti tunnistama, et teie siseministrina pahandate mind oma täiesti tühjade vastustega veel rohkem kui peaminister. Vaadake, kui te tuleksite minu juurde ülikooli eksamile ja niimoodi küsimustele vastaksite, siis, ütlen ausalt, sellise häma puhul ma saadaksin teid umbes viie minuti pärast minema, kuna see [näitab] austuse puudumist õppejõu vastu. Ma ei tea küll, kus koolis teie olete käinud, aga selles saalis tähendab niimoodi küsimustele vastamine austuse puudumist rahvaesindajate vastu. Rääkimata sellest, et te räägite äärmiselt ebapädevat juttu. Selleks, et kõiki teie eksimusi – ma ei taha öelda, et valet, aga eksimusi – ümber lükata, läheks mul ilmselt paarkümmend minutit ja ma tõesti kardan, et juhataja mulle seda aega ei anna. Nii et lähen oma jutuga edasi.

Tegelikult on immigratsioon meile ju isegi suurem oht kui sündimuse langus, sest immigratsioon on aktuaalne oht. Isegi kui me jätame Ukraina põgenikud arvestusest välja – te kogu aeg apelleerite Ukraina põgenikele, tegelikult on meil massiimmigratsioon ka ilma Ukraina põgeniketa – ja oletame, et Ukraina põgenikest kaks kolmandikku lähevad tagasi, on meil immigratsioon märksa suurem kui 1980. aastatel. Ja ei ole mitte mingit vahet, kas need inimesed suunati toona siia venestamise eesmärgil. Muide, ei suunatud venestamise eesmärgil, ajaloolased on kindlaks teinud, et nad tulid siia tööle, täpipealt nagu praegu nad tulevad siia tööle. Mitte mingit vahet ei ole, kas nad tulevad venestamise eesmärgil või mitte venestamise eesmärgil, kui nad on venelased või idaslaavlased, siis nad venestavad nagunii. 

Mina ei tea, kas teie, härra siseminister, oma vastutusest praegu üleüldse aru saate. Kui tuleviku demograafid hakkavad meie rahvastiku pöördepunkte analüüsima, siis nad leiavad, et esimene pöördepunkt, kui meie proportsioon muutus, oli kusagil, ütleme, vahetult peale Stalini aja saabumist 1945–1947. Vahepeal oli ka kõrge immigratsioon, aga järgmine pöördepunkt oli teie valitsuse ajal või sel ajal, kui teie, sotsiaaldemokraadid, olite valitsuses: Kaja Kallase valitsuse ajal. Kas teile meeldiks, kui need tuleviku ajaloolased fikseerivad ära, et vaat see oli sel ajal, kui siseministriks oli Lauri Läänemets? See oli see aeg, kus sisseränne oli ligikaudu 1% aastas – kümme korda suurem kui meie omaaegne migratsioonikvoot. Migratsioonisaldo on 0,3% – toonitan, Ukraina põgenikke arvestamata. Proportsionaalselt on see viimastel aastatel olnud kaks korda suurem kui meie naaberriikides. Soomest on see, ütleme, proportsionaalselt umbes kaks korda suurem ja kolm korda suurem kui Lätis. Kolm korda suurem kui Lätis! Ma ei räägi Ukraina põgenikest. Ärge minge nende selja taha peitu jälle! Nii et välispäritolu rahvastiku osakaal on meil üks Euroopa suurimaid nii või naa. Ja kui me neid siia juurde võtame, siis kas saate aru, mis meil siis toimuma [hakkab]? Teil puudub vastutustunne, kui te sellest aru ei saa. Meil on nagunii erakordselt keeruline lõimumisprobleem. 

Ei ole niimoodi, et ilma välistööjõuta hakkama ei saa. Slovakkia sündimus ei erine oluliselt Eestist ja elatustase on seal märksa kõrgem, aga immigrante võetakse vastu umbes kümme korda vähem kui Eestisse. Või näiteks Taiwan, mis on meist palju rikkam riik ja kus sündimus on palju madalam kui Eestis. Sinna immigratsiooni praktiliselt üldse ei toimu, sellepärast et nad on uuendanud oma majandust, läinud innovatsiooni teed. Neil on kõrge lisandväärtusega töökohad, kus ka targad ja eakamad inimesed tööd saavad. Nii et ma tõesti ei tea, kas te oma vastutust praegu üleüldse adute.

Massiimmigratsioon hakkas hoogu võtma 2017 ja kahjuks meie valitsus ei jõudnud seda kinni panna. Aga viimastel aastatel on see järsult suurenenud, just sisserändereeglite lõdvenemise tõttu teie valitsuse ajal. Ma saan aru, et valitsusjuht seisab eelkõige odavtööjõudu kasutavate ettevõtjate eest. Aga kas teie sotsiaaldemokraadina adute, et massiline odavtööjõu sisseränne rõhub elatustaset alla just neil, kelle eest teie ehk sotsiaaldemokraadid peaksite seisma: kõige [madalama] ja keskmise sissetulekuga töövõtjatel. Ja ka muide välispäritolu põliselanikel, kelle eest te samamoodi väidate ennast seisvat, kriisi ajal jäävad just nemad esimestena töötuks. 

Ütlen uuesti ka seda, et sektoripõhiselt erinevate palkade määramine, mida te kaalute, kivistab meie tööjõu struktuuri ja pidurdab liikumist kõrgema lisandväärtusega sektorite poole. 

Väga hull asi on see, et meil ei ole andmeid: me ei tea täpseid immigratsioonimahtusid, need arvestatakse ligikaudselt registri andmete järgi. Hoopiski ei tea me seda, kui palju on Ukrainast inimesi tulnud, kes nad on, kus nad on ja mida nad kavatsevad. Teie vastused olid häma. Palun vabandage! Nii on. 

Ma pean taas ja taas korrutama, et immigratsioon ei ole rahvastikukriisi lahendus, vaid kriisi teravdav probleem. Varro Vooglaid küsis seda teie käest kaks korda ja teie loogika peab täielikult lonkama, kui te tema küsimusest aru ei saanud. Küsimus oli ju selles, et kui idaslaavi kultuuriruumist pärit immigrantide sündimus on märksa madalam, kui on meie, eestlaste sündimus, siis see teravdab tulevikus rahvastikuprobleeme. Te ju saate sellest aru. Loogiline. Edasi. Aasiast ja Aafrikast tulnud immigrantide tööhõive on madal, seda te teate ju kas või Rootsi [näitel]. 

Kas tõesti teie valitsuse arvates lahendusi ei ole? Ma ütlen teile siis ette. Lahendus on lapsetoetused, mis sündimust kasvatavad. Edasi, tervelt elatud aastate [arvu suurendamine]. Toonitan: tervelt elatud aastate [arvu] poolest me oleme Euroopa Liidus eelviimasel kohal. Rohkem tervelt elatud aastaid annaks meile juurde kusagil üle 50 000 uue töötaja, justkui. Edasi, töö tootlikkuse suurendamine. Kui me suurendaksime oma töö tootlikkuse Euroopa Liidu keskmise tasemeni, siis me saaks kusagil 150 000 uut töötajat juurde, justkui. Aga me ei saa seda, sellepärast et massiimmigratsioon segab seda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme, kes on arupärijate esindaja. Palun!

Suur tänu pulti lubamise eest, pulti kutsumise eest! Ma esimest korda näen, et lugupeetud Lauri Läänemetsal õnnestus viia Jaak Valge erutusseisundisse. Jaak on muidu alati väga reserveeritud ja viisakas ja akadeemiline. Midagi te, lugupeetud minister, tegite seesugust, mis akadeemilise persooni üles ärritas. Ja mis siin salatseda, te tegite seda oma absoluutselt ebaadekvaatsete vastustega. Tehke märkus oma alluvatele: ärgu pangu kokku üksteisele vastukäivaid numbreid, ärgu pangu kokku üksteisele vastukäivaid fakte! Ja kui nad on need kokku pannud, siis vaadake kriitilise pilguga üle ja ärge tulge neid siia lihtsalt maha lugema. Ja kui te neid siin loete, siis soovitan teil teatrikoolist läbi käia, sest diktsioon jätab teil tohutult soovida. Väga halvasti hääldate välja kõike seda, mida te paberilt maha loete. Võtan endale õiguse ka selle märkuse tegemiseks. 

Milles siis on probleem? Probleem on selles, et meid on tabanud 21. sajandil nagu déjà‑vu'na massiline sisseränne slaavi aladelt, aga mitte ainult slaavi aladelt, vaid ka Aafrikast, Lõuna-Aasiast, Lähis-Idast ja teistestki maailma piirkondadest, tõsi küll, väiksemate numbritega, ja see on väikesele eesti rahvale nii majanduslikult, keeleliselt kui ka kultuuriliselt üle jõu käiv koorem. Ja siis te tulete siia mingite magusamaksudega sõna otseses mõttes tola mängima. Laostate eesti rahva täielikult toetuste maksmisega nendelesamadele rahvusvahelise kaitse saajatele ja nii edasi ja siis tulete mingi magusamaksuga, sest riigieelarve on halvas seisus. See on lihtsalt, ma ei tea, lasteaiatase. 

Edasi. 20. sajandil tabas Eestit samuti massiline sisseränne sealtsamast slaavi aladelt, aga siis tegi seda okupatsioonirežiim. Nüüd teeb seda Eesti Vabariigi oma valitsus ja vaatab veel [viltu] nende peale, kes julgevad öelda: kuulge, mis te teete, tulge mõistusele, see on kumuleeruv protsess, see ei peatu ju, see toidab iseennast. Nad toovad siia oma perekondi, nad toovad oma sugulasi. Facebooki vahendusel läheb Ukrainasse, Venemaale, kuhu iganes info, et tulge Eestisse, siin saab vene keelega hakkama, siin pakutakse tööd, siin saab rahvusvahelise kaitse. Tulge siia! Tulge-tulge-tulge-tulge! Kõik on oodatud! See toidab iseennast. See on nagu lumepall, mis veereb ja mille teie olete veerema lükanud. 

Ja siis te räägite meile kogu aeg Ukraina sõjast ja sellest, et need vaesed inimesed põgenevad sõja eest. Ei ole nii! Kui meie valitsuses olime, siis me ju ka võitlesime sellesama slaavi riikidest tuleva sisserände vastu. Siis oli oi missugune kisa: toidujulgeolek satub ohtu! Ei ole ukrainlasest lüpsjat ja maasikakorjajat – toidujulgeolek satub ohtu. Aga praegu satub eesti rahva olemasolu ohtu. Saate aru või?! Ei saa? Kõik need tühjad istmed siin – mitte midagi te aru ei saa. Hävitate oma rahvast teadlikult, tahtlikult mingite fatamorgaanade kattevarjus. Lihtsalt ei mõista. Lihtsalt ei mõista!

Tuleme tagasi ühe teise teema juurde: normaalsus siin saalis. Mingit normaalsust, nagu eesistuja püüab siin illusiooni luua, ei ole pärast kõiki neid reetmisi, pärast kõiki neid põhiseaduse ja teiste seaduste … 

Palun lisaaega.

Palun-palun!

… rikkumist, kodu- ja töökorra rikkumist võimalik siin ette kujutada. Seda lihtsalt ei ole siin! Pärast seda, kui Riigikogu juhatus ja valitsus ja koalitsioon on kõik jalge alla tallanud, oodata, et opositsioon peab istuma nagu tallekesed ja ei tohi kuidagigi protestida, on ülim naiivsus. Seda ei juhtu. Seda ei juhtu! See võib juhtuda mingites järgmistes Riigikogu koosseisudes, kui normaalsus taastub, aga selles Riigikogus normaalsus ei taastu. 

Tulen uuesti ja lõplikult tagasi selle teema juurde, mida me siin arupärimise raames käsitleme. Vaadake, lugupeetud Lauri Läänemets, praegu te kukutasite Tallinnas võimult Keskerakonna ja teie enda valitsuse, avaldasite iseendale umbusaldust. Palju õnne selle puhul! No see on pretsedenditu: iseendale umbusaldust avaldada! Ja kilkate, kuidas Tallinn vabanes vene võimust. Aga te töötate ju palehigis koos oma koalitsioonikaaslastega selle nimel, et Eesti riigis tervikuna tekiks olukord, kus ühel päeval on riigis vene võim. Te töötate selle nimel sellesama massiimmigratsiooni soosimisega, õigustamisega! 

No absoluutselt ei kannata kriitikat see teema, et nad tulevad siia ja me tegeleme sellega, et lõimida nad oma kultuuri- ja keeleruumi. 32 aastaga ei ole me Nõukogude pärandit suutnud eesti keele- ja kultuuriruumi lõimida ja nüüd me lõimime need sajad tuhanded inimesed, kes on juba tulnud ja tulevad, nagu nipsu lastes eesti keele- ja kultuuriruumi? Jookske peaga vastu seina, äkki läheb mõistus selgemaks! See ei ole ju võimalik. See ei ole ju võimalik! Kas te ise ka aru saate, mida te hävitate? Mitte ainult Eesti riiki ja rahvast, lõppkokkuvõttes hävitate ka enda võimu. Saage sellest aru! Aga ega te ei saa. Ega te ei saa! See põmmpäisus on ikka nii uskumatu. See ideoloogiline põmmpäisus on nii uskumatu! 

Mis ma teile ikka ütlen? Eks järgmistele arupärimistele vastama tulles ajate siin täpselt samasugust juttu, mida teile ametnikud on kokku kirjutanud. Ma mäletan, muide, kuidas siis, kui mina olin minister, siin püsti tõusti ja karjuti: "Me tahame teada, mida te ise arvate! Me ei taha teada, mida ametnikud on teile kokku kirjutanud!" Me tahaksime ka teada, mida Lauri Läänemets isiklikult eestlasena, kodanikuna, Eesti riigi patrioodina arvab, mitte seda, mida ametnikud on talle kokku kirjutanud. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, see on kaheksas. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Anti Poolamets, Ants Frosch, Helle-Moonika Helme, Mart Helme, Martin Helme, Evelin Poolamets, Rain Epler, Henn Põlluaasa ja Rene Kokk 6. märtsil 2024. aastal. Esitatud arupärimine on Ukrainast pärit mobilisatsiooniealiste meeste kohta Eestis ja see kannab numbrit 619. Arupärimisele vastab siseminister Lauri Läänemets. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama arupärijate esindaja Riigikogu liikme Anti Poolametsa. Palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Head saadikud! Arupärimine käsitleb veel ühte fatamorgaanat, nagu eelkõneleja ütles, ehk Ukraina aitamist praeguse koalitsiooni moel ehk siin Eestis üle 10 000 Ukraina mobilisatsiooniealise mehe hoidmist, majutamist, et mitte öelda poputamist. 10 752 mehest võiks saada terve diviisi, aga kui me oleme realistlikud – nendest kõik ei kvalifitseeru kindlasti oma kodumaad aitama –, siis ühe brigaadi küll. Paraku see, et me neid poputame, kallame nad suhkruga üle ja motiveerime ka teisi, desertööre ja väejooksikuid, seda võimalust kasutama, andes neile erakordse kaitse, on Ukrainale karuteene.

Meil on teile kuus küsimust. Toon mõne neist esile. Miks Eesti ei küsi PPA ajutise ja rahvusvahelise kaitse andmisel erinevalt Lätist ja Leedust Ukraina mobilisatsiooniealistelt meestelt tõendit väekohustusest vabastamise kohta? Missugune on teie prognoos, kui suur osa Ukraina põgenikke kavatseb peale sõda kodumaale naasta?

Koputan teie südametunnistusele. Ukrainal on praegu meeste kriis, võitlejate kriis. Kasutage võimalust rääkida Henn Põlluaasa või teiste väliskomisjoni liikmetega, kes hiljuti käisid kohtumas Ukraina komandöride ja rindemeestega. Ukraina rindemehed ütlesid, et nende üksused on halastamatult alamehitatud. Me ei tohi seda lubada, me ei tohi teistele halba eeskuju näidata. 

Teie koalitsiooniliikmetele ja teile endile meeldib ühtelugu rääkida sellest, kuidas Eesti peab Ukraina aitamisel eeskuju näitama. Aga näitame siis! Koolitame siin brigaadi jagu mehi kolme‑nelja kuuga välja, anname neile algõppe, relvaõppe, valmistame nad ette, teeme infovahetuse Ukrainaga, siis saab Ukraina endale terve brigaadi mehi. Vaat see on abi. Loodan teilt sisukaid vastuseid. Aitäh!

Tänan! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli siseminister Lauri Läänemetsa, et ta annaks vastused arupärimisele nr 619. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Ma siis proovin natukene elavamalt, aga ma tean, et täna on 1. aprill, ja minu teatrikoolis käimise kohta tõesti ma pean ütlema, et vastupidi teile ma teatrikoolis ei ole käinud. Teie esinemine siin oli väga värvikas. Ja ma püüan … Aga ma ei võta seda kõike üle, muidu te heidaksite mulle ette seda, mida te endale lubada saate. Vot.

Lugupeetavad! Arupärimine, läheme küsimuste juurde. Ma pean teile ütlema, et võib küll proovida, aga kui küsimused on pikad, on vastused ka pikad, sellepärast et me tõesti oleme proovinud meeskonnaga sisuliselt neile küsimustele vastata, aga lõpuks see tundubki päris tuim ettelugemine. Aga on võimalik küsida oluliselt lühemaid küsimusi ja siis on võimalik neile ka oluliselt lühemalt vastata. Teistpidi jälle te ei saaks ju informatsiooni, kui minister vastaks paari lausega. Selles mõttes ärge palun seda ette heitke, ma püüan heaga – heaga! – siin puldis teile vastu tulla ja kaasa mõelda, sest lõppkokkuvõttes on mitmed probleemitõstatused ka minu arvates olulised. 

Esimene küsimus: "Olete korduvalt märkinud ja kinnitasite 21. veebruaril ka siin Riigikogus, et mobilisatsiooniealisi Ukraina mehi on Eestis ligemale 7000. Tegelikult on neid eelmise aasta lõpu seisuga 10 752, lisaks niinimetatud Ukraina päritolu lühiajalised töötajad ning renditöötajad ning need, kes pole oma siinviibimist registreerinud, seega kaks või rohkemgi korda rohkem kui 7000. Kas olete avalikkust teadlikult vähendatud arvudega desinformeerinud või ei ole teadlik tegelikust olukorrast?" Lugupeetavad, ma olen rääkinud meestest, kes on lahkunud Ukrainast peale täiemahulise sõja algust 24.02.2022. Nendel meestel tekib õigus saada Eestilt ajutist kaitset ning neid, kes lõpuks võiksid olla mobilisatsioonikohustuslikud, on kokku circa 7000. Ukrainlasi viibib muudel alustel Eestis loomulikult veel – nendest numbritest me oleme siin täna juba rääkinud –, viisavabalt tähtajalise pikaajalise elamisloa alusel. Hetkel on päringutes keskendutud ainult neile, kes on peale 24.02.2022 lahkunud Ukrainast.

Teine küsimus: "Olete korduvalt märkinud ja kinnitasite 21. veebruaril ka siin Riigikogus, et suudate mobilisatsiooniealised Ukrainast tulnud mehed vajadusel kohe üles leida, sest teate, kus nad elavad. Kas see on võimalik, isegi juhul, kui neid oleks ainult 7000, oludes, kui Eesti ei registreeri üle lõunapiiri liikujaid? Ning veel enam, kuidas see saab olla võimalik, kui Teie teadmise kohaselt on neid kaks või rohkem korda vähem, kui asub Eestis tegelikult?" Kõigi Eestis rahvusvahelise kaitse ja ajutise kaitse või elamisloa alusel viibivate Ukraina kodanike kohta on olemas vajalikud kontaktandmed: nii elukoht, e-postiaadress kui ka sidevahendite numbrid. Lõunapiiril piiriületusi ei fikseerita, samuti Tallinna Sadamas ning Schengeni sisselendudel Tallinna Lennujaamas. Kuna Ukraina kodanikel on Euroopa Liidus vaba liikumise õigus, sealhulgas on ajutise kaitse saajatel õigus kodumaal Ukrainas käia, siis ei saa öelda, kui palju täpselt ukrainlasi konkreetsel ajahetkel Eestis viibib. Küll aga on vajaduse korral võimalik võtta nendega ühendust sidevahendeid kasutades. Ja nagu ma olen ka varem öelnud, meie kontrollime aastas korra ja püüame tuvastada neid, kes tõesti päriselt ei viibi Eestis ja on siit lahkunud, kui nad pole ise teada andnud. 

Kolmas küsimus: "Ajutise kaitse saanute Ukraina põgenike hulgas on Ukraina mobilisatsiooniealisi mehi 19%, rahvusvahelise kaitse saanute hulgas aga 73%. Millega Te seletate selle proportsiooni erinevust? Miks Ukraina mobilisatsiooniealised mehed taotlevad erinevalt teistest Ukraina põgenikest ja kodanikest just viimast, mis annab pikemaajalise ja suurema kaitse?" Ajutise kaitse, pagulase staatuse ja täiendava kaitse staatuse sisuks on tähtajaline elamisluba. Täiendava kaitse ja ajutise kaitse vajaduse alusel antava tähtajalise elamisloa kehtivuse aeg on üks aasta. Kõigi kolme taotluse puhul on sotsiaalsed garantiid elamisloa saajale samad ja staatuse lõikes erikohtlemist ei ole. Ajutise kaitse saamise õigus tekib nendel inimestel, sealhulgas mobilisatsiooniealistel meestel, kes elasid enne täiemahulise sõja algust Ukraina territooriumil. Need, kes on Eestis taotlenud rahvusvahelist kaitset, ei viibinud sõja alguses Ukrainas ning neil ei ole hetkel võimalik minna tagasi oma kodumaale. 

Ajutise kaitse menetlus on oluliselt lihtsam ja kiirem ning ukrainlaste seas eelistatud. Ajutise kaitse menetluses tuleb tuvastada, kas inimene kuulub Euroopa Liidu Nõukogu rakendusotsusega määratud isikute ringi – need on  isikud, kes viibisid Ukrainas enne selle täiemahulise sõja algust ja kellele tuleb ajutine kaitse kanda. Rahvusvahelise kaitse saamine on pikem ja keerulisem protsess, mille käigus tuleb tõdeda, et kaitse taotlejatel ei ole võimalik sõja tõttu minna tagasi oma kodumaale. Sellel juhul on ka elamisloa pikendamise taotluse protsess pikem ning tuleb kontrollida, kas kõik asjaolud, mis kaitse andmise tingisid, on samad. Ajutise kaitse puhul on aga elamisloa pikendamise aluseks Euroopa Liidu Nõukogu otsus direktiivi rakendamise pikendamise kohta. 

Neljas küsimus: "Põhjendasite 21. veebruaril Riigikogus, miks Eestis ei küsita Ukrainast tulnud mobilisatsiooniealistelt meestelt tõendit mobilisatsioonist vabastamise kohta[,] asjaoluga, et need mehed ise ei tea, kas nad on mobilisatsioonikohuslased või mitte. Kas Teile on teadmata, et mobilisatsioonikohuslastel on keelatud Ukrainast lahkuda ning neile väekohuslastele, kellel on lubatud Ukrainast lahkuda, antakse vastav tõend, et neil lubataks Ukraina piiri ületada? Kui Te olete sellest teadlik, miks Te siis desinformeerisite Riigikogu liikmeid?" Ajutise ja ka rahvusvahelise kaitse taotlemisel ei oma võimalik ega tegelik mobilisatsioonikohustus tähtsust, sest see ei ole kaitse andmise keeldumise alus. Ajutine kaitse tuleb anda kõigile, kes Euroopa Liidu Nõukogu rakendusotsuses määratud inimeste gruppi kuuluvad. Nimetatud rakendusakti alusel ei ole erandite tegemine võimalik. Ja märgin ka ära, et PPA kogub menetluse käigus kõik asjakohased andmed, sealhulgas info sõjalise ettevalmistuse kohta. 

Viies küsimus: "Miks ei küsi PPA ajutise ja rahvusvahelise kaitse andmisel erinevalt Lätist ja Leedust Ukraina mobilisatsiooniealistelt meestelt tõendit väekohustusest vabastamise kohta?" Taotlejad on kohustatud andma Politsei- ja Piirivalveameti nõudmisel suulisi ja kirjalikke seletusi, esitama täiendavaid või täpsustavaid andmeid ning kõik tema valduses olevad dokumendid või tõendid, mis omavad elamisloa või elamisloa pikendamise taotluse menetlemisel tähtsust. Muu hulgas küsitakse andmeid taotleja kriminaalkorras karistamise ja vabadusekaotusega karistamise kohta ning andmeid selle kohta, kas taotleja teenib või on teeninud välisriigi kohustuslikus ajateenistuses, relvajõududes, kaadrisõjaväelasena või luure- või julgeolekuteenistuses, osaleb või on osalenud sõjaväelistes operatsioonides väljaspool Eestit või töötab või on töötanud riiklikes või mitteriiklikes relvastatud organisatsioonides või üksustes. Andmed mobilisatsioonikutse saamise kohta kuuluvad nimetatud andmete hulka. 

Kuues küsimus: "Missugune on Teie prognoos, kui suur osa Ukraina põgenikke kavatseb peale sõda kodumaale naasta? Kas Teie ministeerium või mõni teine riigiasutus on korraldanud vastavaid uuringuid?" Meile teadaolevalt on Sotsiaalministeerium tegelenud selliste uuringutega ning need on leitavad nende kodulehelt. 2023. aastal tehtud uuringu järgi soovib enamik Ukraina sõjapõgenikest ehk 63% olla hiljemalt kolme aasta pärast tagasi kodumaal. Eestis näevad ennast kolme aasta pärast elamas 25% sõjapõgenikest. Euroopa varjupaigaagentuur, OECD ja Graduse uuringute ettevõte on 8. märtsil 2024 avaldanud uuringu, milles muu hulgas analüüsitakse põgenike tulevikuplaane. Uuring on täismahus kättesaadav Euroopa varjupaigaagentuuri veebilehel. Tänan!

Austatud minister, aitäh! Teile on ka küsimusi. Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! On hea tava, et kriisideks, eriti julgeolekukriisideks valmistutakse halvima stsenaariumi järgi, kõige kehvemaks versiooniks. Me oleme täna rääkinud nii massiimmigratsioonist kui ka Ukraina põgenikest. On selge, et teatud inimgruppide arvukus on markeriks mingisuguse kriisi arengus. Kus on Eesti punane joon, see marker, ütleme, mobilisatsiooniealiste Ukraina meeste arv Eestis, mille puhul te hindaksite, et tegemist on massiimmigratsiooniga ja sellest tulenevate julgeolekuohtudega? Kas see on 20 000 ehk kaks korda rohkem kui praegu, 30 000, 40 000 või 50 000? (Juhataja helistab kella.) Kui suur see arv on?

Aitäh selle küsimuse eest! Ei, me ei ole sellist arvu määratlenud selle järgi, kas isikud võiks olla mobilisatsioonikohuslased või mitte, ja mul isiklikku hinnangut siin hetkel ka ei ole.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Viienda küsimuse puhul nagu ka eelmise arupärimise kuuenda küsimuse puhul te ütlesite, et see on vabatahtlik. Pikendamiseks küsitakse kõiki vajalikke dokumente, mis on siinolija valduses, kuid me ei küsi seda, kas nad on mobilisatsioonikohuslased. Minu küsimus on ajendatud sellest: miks me ei tee seda dokumenti kohustuslikuks? Miks ei ole nii, et siin elamisluba saades peab inimesel olema tõend, et ta ei ole mobilisatsioonikohuslane?

Aitäh! Sellepärast et sellist tõendit minu teada ei väljastata. Ma võin eksida, aga minu teada ei väljastata tõendit selle kohta, et inimene ei ole mobilisatsioonikohuslane. Pigem öeldakse, kes on mobilisatsioonikohuslane, eriti nendele isikutele, kes on tulnud sõja käigus ida poolt, läbi Venemaa, jõudmata Ukrainasse välja. Vastab tõele, et me küsime, kas isik on saanud mobilisatsioonikutse. Aga me ei küsi seda, kas ta arvab, et ta on mobilisatsioonikohuslane, sellepärast et kõik isikud ei pruugi seda teada. Nad lihtsalt ei pruugi seda teada või nad võivad eksida üht- või teistpidi – mõlematpidi on võimalik eksida. Lõppkokkuvõttes, jätkuvalt, Ukraina riik pole soovinud ka seda, et me võtaksime midagi ette nende isikutega, kes teoreetiliselt võivad olla mobilisatsioonikohuslased.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Huvitav küll, et peaaegu kõik teised riigid, aga eriti Ukrainaga piirnevad riigid, on leidnud viisi, kuidas kontrollida seda, kas inimesed hiilivad kõrvale Ukraina väeteenistusest või mitte, ja keegi ei lase oma riiki sisse neid, kes peaksid Ukrainas sõdima. See tekitab mõningaid küsimusi. Miks siis Eesti valitsus nii kangekaelselt keeldub tegelikult aitamast Ukrainat? Kõik need jutud sellest, et pole nõutud ja Ukraina valitsus ise ei taha, meil ei ole võimalik ja sellist paberit ei ole – selle kohta ütleb vanasõna ilusti, et kes tahab, leiab võimaluse, ja kes ei taha, leiab vabanduse. Teilt ainult vabandused tulevadki. See on üks küsimus: kuidas teised saavad ja meie ei saa? Vastus on tegelikult ju ilmne: ei taha.

Nüüd on aga teine küsimus ja see on tegelikult palju-palju olulisem küsimus. Kui meil Eestis on terve hulk inimesi, kes võiksid minna Ukraina eest sõdima, ja kui meie valitsuse seisukoht on see, et seal kaitstakse ka Eesti vabadust, siis miks me neid sinna ei saada? Aga avalikult arutleme selle üle, et võiks saata oma sõdureid, Eesti poisse sinna sõdima, nii-öelda Ukraina eest sõdima? Kus see loogika siin on?

Aitäh nende kahe küsimuse eest! Vastupidi, me aitame Ukrainat, aitame väga palju. Me aitame relvastusega, aitame poliitilise toetusega lääneriikide seas, aitame luureinfoga, aitame toime tulla nendel Ukraina kodanikel, kes on Eestis põgenikud. Me teeme enamasti seda, mida Ukraina riik ja Ukraina rahvas meilt ametlikult on palunud, anname sellist abi. Seda abi, mida nad meilt palunud ei ole, me neile peale suruma ei lähe.  

Issand jummal, ma nüüd unustasin selle teise küsimuse kahjuks … (Hääl saalist.) Oma inimesi. Täpselt niimoodi. Minu teada pole Eestis keegi otsust teinud, et ükski Eesti kaitseväelane või kaitseliitlane peaks minema Ukrainasse sõdima. Mina isiklikult pole ka üheltki Eesti valitsuse liikmelt sellist ettepanekut kuulnud. Vähemalt mulle pole seda öeldud. Nii et mul seda infot ei ole, et me midagi sellist plaaniks või teeks.

Jaak Valge, palun!

Suur tänu, kõrgesti austatud eesistuja! Härra minister! Ega meil siin midagi sisulist mõtete vahetamisest ju nii ehk naa midagi välja ei tule, kui te ikkagi nii mööda vastate. Ühe repliigi ütlen: Ukraina ju väljastab tõendi, millega isik saab üle piiri, ja mina ei saa aru, miks te seda ei küsi. Aga see selleks.

Küsimus selline. Siseministeeriumi piirivalve- ja rändepoliitika osakonna andmetel on käesoleval aastal 202[4] kuni 24. märtsini Eestisse Vene piiri kaudu sisenenud 416 Ukraina kodanikku ja neist 37% on mobilisatsiooniealised mehed; teiste piiripunktide kaudu on tulnud veel 1719 ja nende hulgas on 40% mobilisatsiooniealisi mehi. Ehk siis rahvastiku struktuuri mõttes on selgelt ülehinnatud need mobilisatsiooniealised mehed. Miks on neid just viimasel ajal eriti just Venemaalt tulnute hulgas nii palju, ebaloomulikult palju? Kas see teile imelik ei tundu? (Juhataja helistab kella.) Kes on need Ukraina mehed, kes praegu kogu aeg Venemaalt tulevad?

Aitäh! Te olete mitu korda tänase õhtu jooksul erinevate arupärimiste juures öelnud, et te pole rahul sellega, et ma ei vasta teile nii, nagu te soovite. Teate, mina püüan vastata nii hästi, kui ma oskan, aga ma kindlasti ei pruugi alati olla samal meelestatusel nagu teie ega vastata teie loogika järgi – ja ma ei peagi seda olema. Seda meie demokraatlikus süsteemis ei eeldata, et kõik siin saalis ühtemoodi mõtleks ja ühtemoodi vastaks. Nii et vabandust, aga ma ei hakka arvatavasti teile meelepäraselt vastama. Teile kindlasti jääbki see pretensioon nagu alati. Te võite rahulik olla, te ei pea seda pretensiooni uuesti esitama. Seda ei juhtugi. Jaa, seda ei juhtugi. Mina olen siin vastanud, aga teile lihtsalt need vastused ei sobi. Teil on oma agenda, te soovite siit midagi kätte saada, sellest pärast propagandat teha ja öelda, et näete, nii, naa või kolmandat moodi. Vabandust, võib-olla ma ei tea täpselt, mis teie agenda on, ja sellega kaasa ei tule, aga ma ei hakkagi tulema. Nii et ärge heituge. Ärge heituge! (Hääl saalist.) Jah.

Aga küsimuse juurde minnes, ma ei ole nende viimaste numbritega selliselt kursis või nende isikutega üldse – te küsisite, kes need mehed on või mis nad sellised on.

Austatud minister! Ma korra katkestan. Hea ametikaaslane Jaak Valge! Me ei saa selle diskussiooniga edasi minna. Te segate vahele. Kogu aeg segate vahele. Ärge palun tehke seda! (Jaak Valge räägib saalist.) Jaa, aga ma palun, ärge tehke seda. Las vastaja vastab ja kuulajad kuulavad. See ei aita midagi, mis te seal kohapeal teete. Palun, minister, jätkake!

Aitäh! Ma enda arvates olin alles poole peal oma vastusega.

Aga nüüd, nende isikutega on niimoodi, et üks asi on see, kui paljud neid on üle piiri tulnud, teine küsimus on see, kui paljud neid on Eestisse jäänud. Paljud lähevad siit ka otse kuskile mujale Euroopasse või ka Ukrainasse edasi. See on ka väga oluline. (Jaak Valge räägib saalist.) Väga hea, kui te olete neid arvestanud ja kui te ütlete, et te ainult neid arvestasite, kes on Eestisse jäänud. Selge. Ma ei oska öelda seda põhjust, miks see protsent selline on, aga seda ma võin öelda, et piiri peal kontrollitakse. Kontrollitakse kõiki, kes tulevad üle idapiiri, isegi kui nad on Ukraina sõjapõgenikud või väidetavalt on sõjapõgenikud. Piirilt saadetakse tagasi ka ega lasta kõiki sisse. On pagulasorganisatsioone, kes on Siseministeeriumi ja PPA peale pahased, et miks me ei lase kõiki inimesi sisse. Aga me ei lase. Kui nad ei suuda ära tõestada, et nad on need isikud, kes peaks siia Euroopa poole saama, et nad on sõjapõgenikud, siis ei lasta neid siiapoole sisse. 

Ehk siis miks? Ma ei oska sellele küsimusele vastata. See on selline oletuse tegemine. Võib-olla ühel hetkel me oskame, aga praegu meil sellekohast informatsiooni ei ole.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te olete öelnud, et mobilisatsiooniealised Ukraina mehed, makstes Eestis makse, panustavad Ukraina kaitsevõimesse. Kas te oskate hinnata, kui suur see panus rahaliselt on? Ja kuidas on rakendatud meetmeid, et nende selline panus jõuaks Ukrainasse?

Jah, aitäh! Vastus on see, et ei, ma ei oska seda hinnata. See oli minu selline tunnetus. Aga see loogika on selline, et kui sa lõpuks panustad sellesse, et esiteks kodustele on võimalik raha saata, siin tööl käies maksad sa maksud ja saad koju inimestele toetust saata, ja teiseks hoolitsed selle eest, et naised-lapsed lihtsalt saavad siin Eestis hakkama, teenid neile elatist, siis sa tegelikult kaudselt panustad. Rohkem ja täpsemalt ma kahjuks ei oska öelda.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma lugesin hiljuti ühte uudist sellest, kuidas Ukrainas mobiliseerijad pidasid kinni ühe auto, kus oli mobiliseerimise alla kuuluv mees, kes selle asemel, et mobilisatsiooniga rindele minna, lasi ennast sealsamas autos maha, et mitte minna rindele. Ta tegi seda protestiks kogu selle mobiliseerimise vastu. Vähemalt niisugune on selle uudise tõlgendus. 

Minu küsimus. Nii teie, Kaja Kallas kui ka mitmed teised on väitnud: Ukraina ei ole meilt palunud, et me need kutseealised või rindele minekuks sobivad mehed neile välja annaksime. Aga kui nad paluvad, mis te siis teete? Kas teil on ülevaade? Kas teil on võimekus need inimesed kokku koguda, Ukrainaga kokku leppida, missuguste bussidega või mis transpordiga nad sinna lähevad? Mis te siis teete, kui Ukraina palub?

Aitäh! Kui Ukraina palub, siis me saame tegutseda. Me teame, jah, kus kohas need isikud elavad. Me teame, kes siin Eestis on, ja kui vaja, Eesti leiab nad üles. Kui Ukraina sellise palve peaks esitama, siis valitsus seda arutab ja siis otsustab ja vastavalt tegutseb.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Algatuseks ma ütlengi teile suunatult, et minu meelest protesti väljendamine selle vastu, kui vastates ignoreeritakse sisuliselt küsimust, ei ole kuidagi ebakohane ja seda ei pea ka niimoodi käsitlema. See peaks olema normaalne osa parlamentaarsest diskussioonist. Seepeale ei peaks iga kord märkust tegema. 

Aga nüüd küsimus teile, härra minister. Kas ma kuulsin õigesti, et teie sõnul Ukraina ei väljastagi mobilisatsiooniealistele Ukraina meestele dokumenti selle kohta, et neil on luba riigist lahkuda? Ma nagu kuulsin sellist asja. Kas ma kuulsin õigesti või kuulsin valesti? Kui ma kuulsin õigesti, siis kust te sellist asja võtate? Tõsiasi on see, et mitmed teised riigid kontrollivad just nimelt seda, kas ajutist kaitset taotlevatel mobilisatsiooniealistel Ukraina kodanikest meestel on vastav dokument esitada või ei ole. Mis dokumendi kontrollimisest seal siis jutt käib üldse?

Aitäh teile! Nii nagu me oleme rääkinud, enamus Ukraina põgenikest, kes praegu tulevad, tulevad ida poolt, üle idapiiri. Ja tõesti Ukraina Venemaal ei väljasta selliseid tõendeid. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Hea Lauri! Mäletad, kui me tuttavaks saime – see oli kunagi 15 aastat või rohkemgi tagasi Kaitseliidu allohvitseride kursusel – ja kuidas me metsas müttasime ja maailma parandasime? Sa olid muuseas Rahvaliidu liige ja tubli eesti mees, tead sa, patrioot. Aga vahepeal sai sinust sots ja nüüd ma täiesti sügavalt imestan, et kui Mart küsis, kas te saate aru, kuhu ja millisesse hävingusse te meid selle massiimmigratsiooniga saadate, siis sa raputasid pead. Paistab, et sul on täiesti ükskõik sellest, et meil on 11 000 Ukraina desertööri. Vastasid, et kui Ukraina küsib, eks me siis vaatame, mis teeme. Ütle mulle, mis sinuga on juhtunud.

Aitäh! Hea Henn Põlluaas! Tõesti, vastab tõele, oleme sinuga erinevatel Kaitseliidu sündmustel kohtunud, metsas patrullis olnud, vaadanud hommikul, kuidas päike tõuseb ja linnud laulavad, rääkinud Eesti poliitikast ja Eesti tulevikust. Jah, me oleme seda teinud. Ja mina ütlen, et mina olen Eesti patrioot edasi, täpselt nii, nagu oled seda sina, ja nii nagu on, ma arvan, enamik inimesi selles parlamendisaalis Eesti patrioodid. Mõnikord on niimoodi, et Eesti patrioot saab olla natuke ühtemoodi ja natuke teistmoodi. Mõnikord on asju, millega mina ei taha nõus olla. Ja mõnikord, kui keegi siin, ka mõni EKRE saadikutest midagi teeb või ütleb, on mul ka küsimus, kas see ikka on väga patriootlik tegu on. Ja ma saan aru, et minu kohta võib ka selliseid küsimusi tekkida. Ei olegi ette nähtud, et me kõik mõtleksime ühtemoodi. Kui me mõtleksime ühtemoodi ja käituksime ühtemoodi, siis me oleksime arvatavasti samas poliitilises erakonnas, aga võib-olla see ei oleks enam demokraatlik riik ja demokraatlik süsteem. 

See, et ma pean oluliseks osaks seda, et Eesti annab Ukraina sõjapõgenikele peavarju, seni kuni lahingud Ukrainas käivad, ei tähenda seda, et ma kuidagi tegutsen Eesti vastu. Vastupidi, mina näen, et sellega me aitame ja toetame ukrainlasi. Olen Ukraina valitsuse liikmetega suhelnud ja tean, et neil on täpselt sama arvamus. Mul ei ole ühtegi põhjust arvata teistmoodi. See, et nende põgenike seas on neid, kes võib-olla ei käitu selliselt, nii nagu meie eeldame või ootame, isegi mina – jah, seda on. Alati on nii, et paljude inimeste seas ikka mingisugune protsent selliseid isikuid leidub. Alati on neid leidunud. Vahet ei ole, missugune on maailmakord, missugune on ajastu, alati neid on. Aga põhimõtteliselt, üldjoontes – me räägime siis täna ikka põhimõtetest – see on Ukraina aitamine, see on toetamine ja see on lõpuks Eesti julgeoleku eest seismine. Ma arvan, et ma võiksin väga pikalt hakata seletama, mida me kõike Siseministeeriumis teeme ja mida me ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonnana teeme. 

See on hästi huvitav eeldus, et kui sa oled ühes erakonnas, siis sa saad olla Eesti patrioot, aga kui sa oled Sotsiaaldemokraatlikus Erakonnas, siis ei saa olla. (Hääl saalist.) Ma toon ühe näite teie küsimuse peale. Vaadake, minu arvates Mart Helme on nagu hea õpetaja olnud siin meile kõigile. Sotsidele on ette heidetud ja mulle ka öeldud: "Mis te siin ajate mingisugust punast või Venemaa asja?" Aga vaadake, kui ma kuulan näiteks Mart Helme sõnavõtte ja neid termineid, mida ta kasutab, siis neid ma olen kuulnud ainult Nõukogude Liidu ajal tehtud propagandafilmides ja lugenud mõnest raamatust. Neid on kasutatud seal. Mina Eesti kodanikuna, kes ma olen üles kasvanud Eesti Vabariigis ja natukene enne Eesti iseseisvuse taastamisest midagi mäletan – olin siis noor poiss ja tean, et Vene aeg oli –, pole mitte kuskil mujal neid kuulnud. Ja kui ma hakkan nüüd mõtlema, kes võib-olla rohkem nendes ajastutes ja nendes loogikates elab, siis mina ei tunne seda, et mina see oleksin. Minu arvates ei näita patriotismi see, mis erakonda sa kuulud. 

Ärme unustame, et sotsiaaldemokraadid on selle riigi ülesehitamise ja iseseisvuse väljakuulutamise juures olnud. (Hääl saalist.) Sotsiaaldemokraadid on väga palju teinud ja väga palju paika pannud seda, mille järgi praegune õigusruum on üles ehitatud, need printsiibid, on ju, mida tegelikult, ma arvan, ka EKRE peab väga oluliseks. Kunagi olid sotsiaaldemokraadid need, kes ütlesid: "Jah, mõisamaa tuleb jagada Eesti talupoegadele." See oli ju põhjus, me kõik teame seda, Jaak Valge võib kinnitada, mis motiveeris paljusid inimesi vabadussõtta minema. Sotsiaaldemokraatide lubadused, tänu millele Eesti vabaks jäi. Selles mõttes on patriootlikke tegevusi, hea Henn, olnud sotsiaaldemokraatidel minevikus, on olnud sellel ajal, kui sotsiaaldemokraadid eksiilis seda riiki ja valitsust püüdsid hoida oma parima äranägemise järgi, iseseisvuse taastamisel, on ju. 

Ja mina olen seda öelnud, muide – ma ei tea, kuidas on sinuga on, aga ma olen endale korduvalt esitanud selle küsimuse –, et kui kunagi peaks tulema selline olukord, kus ma olen parlamendi või valitsuse liige – no pigem olen mõelnud sellele tollel ajal, kui ma parlamendi liige olin – ja kui tuleb selline olukord, kus sinul ja minul kaitseliitlasena tuleks minna, aga seadus ütleb, et sellele kutset ei saadeta, kes on parlamendi liige, siis ma peaksin sellel korral erandi tegema ja parlamendiliikme töö jätma. Siis ma peaksin nende meestega, kes mul Kaitseliidus kompaniis või rühmas olid, kui ma seal tegutsesin, koos minema. See on see, mille järgi süda kutsub. Kui see ei ole patriootlik tegevus, kui see ei ole patriootlik lähenemine, siis võib-olla on see [sinu arvates] midagi muud, aga ma ise tunnen ikka tihti, et ma elan Eestile ja Eesti nimel. Me ei pea alati ühtemoodi mõtlema, selleks et olla Eesti patrioodid. 

Ma arvan, Henn, et täpselt nii nagu minul, võib ka sinul olla, et kui on vabariigi aastapäev või mõni teine sündmus, kui lauldakse eestimaiseid laule ja peetakse kõnesid, siis sa tunned uhkust, sa tunned rõõmu selle riigi üle ja sa tunned, et sa elad väga toredate inimestega siin koos.

Minu kogemus ütleb, et eks nüüd varsti tuleb kaks pikemat kõnet. Võib-olla oleks õige võtta Anti Poolametsa küsimus ja siis kuulata need kõned ära. Aga teeme nii, nagu järjekord ette näeb. Protseduuriline küsimus, Jaak Valge, palun! Mitte ajalooline tagasivaade või ülevaade.

Kõrgesti austatud istungi juhataja! Tervitage muidugi Riigikogu esimeest. Aga mul on selline küsimus. Ma ise ja nii mitmedki minu fraktsioonikaaslased on Riigikogu esimehelt tihtipeale küsinud, juhul kui vastaja on läinud lappama või rappa oma vastustega, miks siis Riigikogu esimees ei peata teda ega juhi jälle rabast välja õigele teele. Ja sel juhul on Riigikogu esimees, keda ma loodan, te tervitate, vastanud kuidagi niimoodi, et niikaua kuni vastaja püsib teemas, ei ole temal põhjust vastajat katkestada. M küsin nüüd teie käest: kas teil on mõnevõrra erinev praktika või kuidas teie seda defineerite, millal te katkestate? Te näete, et austatud minister on väga paljudes eelnevates vastustes juba täiesti küsimusest mööda rääkinud pikka juttu, ja viimasest vastusest ma ei saanud üldse aru, mis teemal ta täpselt rääkis. Missugune on teie praktika on, millal teie vastaja katkestate ja juhite tema tähelepanu sellele, et ta peaks küsimusele vastama? 

Aitäh! Riigikogu esimees rääkis siin ennist nii enda kui ka ministri noorusaegadest. Mina ei tea, kas need noorusajad olid neil koos rabas või lookleval metsateel või kus iganes. Ja siis ta rääkis sotsiaaldemokraatlikust maailmavaatest ja muust maailmavaatest ning minister siis vastas sellele küsimusele. 

Aga tervitamise kohta olen ma alati vihjanud, kui küsija ütleb valesti istungi juhataja kohta – selleks et olla terav ja anda ka mõttevärskust ja -selgust Riigikogu liikmele, olen öelnud, et võin Riigikogu esimehele tervituse edastada. Praegusel juhul teie ei eksinud ja ma seda tervitust seekord ei edasta. Saate ise tervitada Riigikogu esimees, kui soovite. 

Mart Helme, palun! Protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma tahan ka nüüd – ma ei tea, kuivõrd see nüüd protseduuriliselt täpselt haakub, aga siiski – juhtida tähelepanu sellele, et kui vastaja teeb mingeid vihjeid – kuna minu nime mainiti, siis ma arvan, et selles mõttes see repliik on asjakohane – Riigikogu saalis viibiva isiku just nagu Eesti patriootilisuses kahtlemise suhtes ja vihjab mingisugusele nõukogude nostalgiale ja sellele, et see Riigikogu saadik ei ole nagu oma panust andnud Eesti Vabariigi iseseisvumisse ja selle iseseisvuse püsimisse, siis ma arvan, et sellel saadikul on õigus ja kohustus reageerida. 

Lugupeetud minister! Kui teie poisikesena Eesti Vabariigi iseseisvumise eest võitlesite, siis mina täismehena Välisministeeriumi ametnikuna olin selle delegatsiooni liige, mille töö tulemusena Vene väed lahkusid Eestist. Ma arvan, et see on suurem lahinguline saavutus kui see, mida teie metsas allohvitseride kursusel olete teinud. Vene väed lahkusid. Mina olin Moskvas. Assisteerisin president Lennart Meri, kui ta allkirjad andis Vene vägede lahkumise lepingutele. Andsin Lennart Merile isiklikult nõu, käisin korduvalt Kadriorus talle aru andmas läbirääkimiste seisust. Nii et kui minu kohta tehakse mingeid selliseid vihjeid ja räägitakse minu puhul mingisugusest nõukogudemeelsusest, siis see solvab mind isiklikult ja on mulle täiesti vastuvõetamatu. Ma palun, et te tulevikus enam niisugust viga ei teeks.

Aitäh! Ühelt poolt loomulikult te ütlesite oma sissejuhatuses õigesti: ega see [küsimus] ei olnud küll protseduuriline. Aga ühe sisulise aspektiga, mis te praegu välja ütlesite, ma olen vägagi nõus: selle Vene-kaardiga vehkimist ja [sellise jutu] üle huulte [laskmist] on siin liiga palju, enamasti asjata. Sellega ma olen küll päri. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Aga ennekõike peab olema faktitäpne. Te hakkate kohe rapsima, kuna on näha, et te ei tunne ajalugu. Te seisate siin vastamisi ühe Eesti parima ajaloolase ja veel mitme väga hea ajalootundjaga. Tõsi, te ei saagi seda võrdlust tuua, sest te räägite oma poisikesepõlvest, aga me räägime Karl Vaino aegsest massiimmigratsioonist, mis on numbriliselt võrreldav sellega, mis toimub praegu. Seetõttu on väga kohatu öelda, kui keegi räägib Nõukogude ajast, sest ta teab sellest ja ta näeb déjà-vu'd paraku, mida te siin praegu olete ette võtnud. Pealegi peale Eesti patrioodi te olete ka araabia patrioot, võib-olla isegi Vene patrioot, sest ta ei taha Vene kodanikelt valimisõigust ära võtta – sotsialistid propageerivad mitme identiteedi ideed. Ja vaadake, üle 10 000 mehel …

Palun küsimus!

… ei pruugi olla lojaalsust Eestile ega Ukrainale, sest nad ei võitle Ukrainas oma maa eest. (Juhataja helistab kella.) Kas nad on lojaalsed Ukrainale ja Eestile?

Hea küsija, teie aeg!

Jah, aitäh, lugupeetud küsija! Ma siis pean ikka alustama sealt, kuhu teie küsimusest enamik aega kulus, Karl Vaino aegadest. Teate, mina, kui nüüd täpne olla, ei rääkinud sellest, et mina Eestis taastasin iseseisvust poisikesena. Seda ma ei ole öelnud, et mina seda tegin. Mina olin poisikene siis. Ja seda, et Mart Helme sellel ajal tegi neid tegusid, mida ta nimetas, mina pole kahtluse alla seadnud. Ma tõin lihtsalt võrdluse, et teilt tuleb neid etteheiteid, kaasa arvatud Mart Helme on mulle ette heitnud, et ma justkui tegelen mingi Vene asja ajamisega. Aga ma millegipärast vaatan, et see leksikon selles sõnavaras on hoopis kellelgi teisel palju parem kui mul. See ei tähenda seda, et ma midagi tahan eitada, mida keegi varasemalt teinud on. Ei, seda ma ei ole öelnud. Mina seda ei proovi teha, mina ajalugu ümber ei kavatse kirjutada. Ajalugu on, nagu ta on.

Ma jätkuvalt ütlen, nii nagu ma enne vastasin, ka Karl Vaino ajal oli tõesti erinevus selles, et see massiimmigratsioon, mis puudutas toona Eestit, oli eesmärgiga tasalülitada eestlasi ka. Praegu valitsusel Ukraina sõjapõgenikke abistades ei ole seda eesmärki. Kinnitan teile: meil ei ole seda eesmärki. Vastupidine eesmärk on: Eestit hoida. Ei ole ka seda eesmärki ülejäänud immigratsioonipoliitikas.

Ma pole neid kõnesid pidanud siin, lõpu poole on võimalik mul pärast sõnavõtte teha – no mis ma siin ikka. Mu vastuseid ei pea meeldima, ei pea sobima. Ma olen seda öelnud. Aga need väited, et valitsusel on mingisugune tohutu immigratsioonipoliitika või plaan üle ujutada Eesti välisimmigrantidega – seda ei ole. Eriti ei ole seda sotsiaaldemokraatidel, sest ma julgen öelda, et mina olen valitsuses hoidnud pehmelt öeldes mõõdukat joont ja öelnud, et kvooti ei tohi suurendada ja muid asju me ei peaks tegema. Kuidagi veidi vägivaldne, ütleme niimoodi, on selliseid silte külge kleepida. Mina ei arva, et see, kui sa rindel ei ole, tähendab seda, et sa ei ole patriootlik. Need seosed ei pruugi üksühesed olla. Maailm ja elu üldse on mõnikord väga keeruline. Mõnikord on ausaid põhjuseid, mõnikord on selliseid põhjuseid, mille üle uhkust ei saa tunda – neid on kõigi rahvaste seas. Üldistama ma siin ei hakkaks.

Austatud minister, me tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Henn Põlluaasa. Palun! Vabandust! Ma korra nüüd vabandan. Ega ma täpselt ei tea, kumb on arupärijate esindaja: Anti Poolamets või Henn Põlluaas. Anti Poolamets, teie tutvustasite arupärimist. Henn Põlluaas, jah? Selge, siis teil on täiesti luba olemas, nii et tulge. Palun!

Ausalt öeldes on täiesti šokeeriv Eesti Vabariigi Riigikogus kuulata siseministri õigustusi sellele, et meil on üle 11 000 Ukraina desertööri, kelle koht on oma kodumaal, kelle ülesanne on kaitsta oma riigi vabadust, territoriaalset puutumatust, oma inimesi vägistamiste, tapmiste, mõrvade, kannatuste eest. Ja siis räägib siseminister meil siin, et oi, küll on palju erinevaid põhjusi, miks need inimesed siin võivad olla, las nad olla, maailm on kirju. On tõesti kirju. Aga siin ei ole kahtemoodi valikuid olemas: sa kas oled oma riigi patrioot ja sa seisad selle eest, sa võitled selle eest, või sa ei ole, sa oled nahavedaja, tõmbad saba jalge vahele ja jooksed minema.

Ja mul on tunne, et täpselt samasugust suhtumist kannab meie valitsus, sellepärast et me teame kõik, millises olukorras me täna oleme. Meil on riigi aknad-uksed kõik lahti ja valla löödud, et immigrandid üle terve maailma saaksid ainult sisse tulla. Meil immigratsioonikvoot ei tähenda mitte midagi, sest sellele on tehtud üle 20 erandi. Ja siis räägivad valitsuse ministrid, et on vaja [lubatud põgenike arvu] veelgi suurendada olukorras, kus meil tuleb tõepoolest massiliselt immigrante sisse rohkem, kui tuli Nõukogude okupatsiooni ajal, ja see on normaalne. Lisaks veel Ukraina sõjapõgenikud, kellest lõviosa ei ole mingid sõjapõgenikud, vaid on ka Venemaal töötanud ukraina võõrtöölised, kes seal raha saamiseks tegid tööd, aga tulles Eestisse, ei pea tööd tegema, küll aga saab toetusi. Need ei olevatki toetused, nagu minister ütles, vaid nad olevat võrdsed meie kodanikega. No kas meie kodanikud ei saa toetusi? Minu meelest ka sotsiaaltoetus on toetus, samal ajal kui terve rida riike ei maksa [immigrantidele] mitte mingisuguseid sotsiaaltoetusi ega toetusi või kuidas neid nimetada. Samamoodi peaks ka Eesti tegema. Aga ei, meie kutsume nad siia, me võtame kõik vastu, me oleme rõõmsad. Ja samal ajal siis põhjendame seda sellega, et Ukraina ei ole nõudnud neid tagasi. Ukraina on korduvalt öelnud, et nad vajavad neid mehi. President on öelnud, et nad peaksid koju tagasi tulema.  

Käisin eelmisel nädalal rindel Bahmuti ja Avdijivka all. Seal väejuhid, brigaadiülemad ütlesid, et meestest on tuline puudus, kõik nende üksused on alamehitatud. Siis meie siseminister, meie valitsus ütleb: okei, las nad olla siin, küllap neil on omad põhjused. Ja siis püüab siseminister meile siin selgeks teha, et ega patriotism ei saagi olla ühesugune sotsil ja EKRE-l ja Isamaal ja reformierakondlasel, sest patriotism võib olla erinev. No ma ei saa aru! Kui sa lased oma riigi võõrsisserändajatest üle ujutada – oma kultuuri üle ujutada kõigega, nii et eesti rahvas hääbub ja hävineb –, võtta ära veel peretoetused ja mis iganes, painutada rahvas maksuterrori alla, siis mina küll ei saa aru, kus siin mingisugustki patriotismi näha võib. Vastupidi, see on kuritegu eesti rahva vastu. See on kuritegu meie põhiseaduse vastu, mis ütleb, et kõrgeim eesmärk Eesti riigil, kaasa arvatud valitsusel, on hoida ja säilitada ja kaitsta Eesti riiki, eesti kultuuri ja iseseisvust. Aga sotsid lammutavad seda nii kuis jaksavad ja siis ütlevad, et see on patriotism.  

No kulla Lauri, ei ole see patriotism! Vastupidi, see on sabotaaž, see on mingisuguste, ma ei tea, kelle kurjade kavatsuste elluviimine. Eesti riik ega eesti rahvas nii ei säili. Mingisugune riik võib‑olla tõesti, mingi uus slaavi riik, aga see ei ole enam Eesti riik, see ei ole enam eesti rahvas.  

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aga meie ülesanne on seista just eesti rahva eest, mitte millegi muu eest, mitte kellegi teise eest, vaid just nimelt eesti rahva eest. Kui sellest aru ei saada, siis mina ei oska küll selgitada seda teistmoodi. Kui me lammutame oma perekondi, lammutame oma väärtusi, lammutame abielu mõistet, mida iganes, kõike lammutame ja lammutame, siis kuidas saab rääkida patriotismist, Eesti riigi eest seismisest? 

Siis see hämamine nende desertööridega, et kas nad on alalise kaitse saanud või on nad rahvusvahelise kaitse saanud või on nad lihtsalt siia tulnud ja kas neilt küsitakse mingeid pabereid. No tehkem siis ise Ukrainale ettepanek. Teeme ise ettepaneku, et me mobiliseerime need mehed nende mobilisatsiooniseaduse alusel, anname neile kas või mingi varustuse, kui vaja, väljaõppe, kui vaja, ja saadame Ukrainasse. Kas te arvate, et Ukraina oleks selle vastu? Ma usun, et kahel käel võetakse see abi vastu, sest seal on tõesti igat meest vaja. 

Leitakse, et kui need mehed ei taha minna, siis ka see on patriotism, oma isamaa ja kodumaa armastamine. Tõtt-öelda, mind teeb see sõnatuks. Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Patriotism ja isamaa-armastus saab olla ainult ühesugune. See, et kõigi nende tegude taustal tõmmatakse vabariigi aastapäeval sinimustvalge lipp üles ja süüakse kiluvõileiba, on ju tore, aga see on ainult teesklus, sellel ei ole taga mitte mingisugust sisu. Aga patriotism ja isamaa-armastus peab tulema südamest, see peab seest välja kasvama. Ja selleks peab olema valmis. Nii nagu Kaitseliidu moto on: Eesti eest surmani. Aga nende tegudega, mida me näeme tänase valitsuse eestvedamisel, jah, surmani küll, aga Eesti Vabariigi ja eesti rahva surmani. Meie sellega ei nõustu mitte iialgi. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Anti Poolametsa. Palun! 

Täna on meil terve fraktsioon siin arupärijate esindaja. Aga arutelu läks väga olulistele teemadele. Henn meenutas seda, kuidas ta siseministriga õppustel käis. Ka mina olen Hennuga päevi ja päevi öises metsas õppustel olnud. Esimene reaktsioon, mis peaks tulema siseministrilt, on ju see: kõik meie mehed peavad minema, ja me põlgame oma desertööre, kui see nii ei juhtu. Ja me mitte ainult ei põlga desertööre, vaid igasse jaama ja sadamasse peaks minema valvepostid, nii et nad ei saa põgeneda, siis kui teised võitlevad elu eest. 

Nüüd te tulete rahumeeli, möödaminnes rääkima meile seda, et üle 10 000 mehe võib seda vabalt teha. Eesti maksumaksja kulul lastakse neile veel peale suhkrupuudrit, et neil oleks mõnus elu. Teate, kui piinlik on mul kuulata nii-öelda teateid tegelikkusest, kui keegi ütleb: "Ma elan Annelinnas, minu alumises korteris käib üks pidev pummelung. Kolm-neli täisjõus Ukraina meest joovad lakkamatult ja löövad aega surnuks." Aga mille eest? Meie maksumaksja raha eest! Desertöörid, mobilisatsioonist kõrvalehoidjad! Kas on ükski mees, kes on metsas käinud ja ise oma sõdurisaabast kulutanud, ja kas tal ei hakka süda verd jooksma? Minul küll hakkab. 

Ma ei tea, kuhu see vaim on kadunud ja milline on eeskuju meie noortele meestele, keda me surume kaitseväkke, kes 8 või 11 kuud teenivad palehigis ja teavad, et nad on reservis, teavad, et nad peavad välja tulema, teavad, et sõjaväepolitsei otsib need loiumad mehed üles, teavad, et nad peavad minema. Nende jaoks "Eesti eest surmani" ei ole mingisugune tühi jutt, vaid see on sõdurivanne. Aga siin me näeme ligi 10 000 meest, kes seda vannet ei täida, kellest kindlasti paljud on ajateenistuse läbinud ja kellel on väga väärtuslikud sõjaväelised elukutsed. Te ei tea nendest mitte midagi. Võib-olla Ukraina vajab oma suurtükispetsialiste, lennueksperte, kes siin redutavad, ja logistikaeksperte. 

Siinsamas kõnetoolis oli mees, kellel oli seljas kampsun, mille peale oli kirjutatud "Kaitsetahe". Ukraina president. Kas te mäletate, mida ta ütles? Ta ütles: "Me tahame oma inimesi tagasi. Iga mees, kes on rindel või tagalas, teenib Ukraina võitu." Ka need mehed, kes siin napsu võtavad ja Annelinna korteris aega surnuks löövad, võiksid olla kas või tagalas, kui me neid välja ei õpeta, töötada logistika peal või vedada moona.  

Henn Põlluaas käis Eesti vabatahtlikega põletavates punktides, kohtus komandöridega. Olen minagi komandöridega kohtunud. Neil on meeste puudus lakkamatu – puudu on ka nendest, kes toitu veavad, nendest, kes vett veavad, nendest, kes tagalas aitavad. Ei, meil on 10 000 soojamüüri peal vedelejat! Mäletate Loll-Ivani muinasjuttu? Lõsutas ahju peal ja ütles, et kõik teised on laisad ja lollid, aga Loll-Ivan on tark. Vaat selle Loll-Ivani muinasjutu peal olete siin 10 000 meest hoiule võtnud ja varsti tuleb teine 10 000, sest nad on väga halb eeskuju. 

1918. aastal alustasime me 2000 mehega, vabatahtlikuga. Mobilisatsioon õnnestus, me suutsime lõpuks välja panna 75 000. Üks viimane vabadussõja veteran, kes veel elus oli ja kellega ma rääkisin, ütles, et ta läks Läti piiri valvama paljajalu, 17-aastasena. Aga ta läks ikkagi. Aga nüüd puuderdatakse suhkruga üle tugevad elujõus mehed, keda te iga päev võite tänaval ja poes näha. Milline eeskuju Eesti kaitsetahtele! Mida me peaksime siis särgile kirjutama? 

Kas soovite lisaaega?

Jah, palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega. Palun!

Ma ei tea, mis selle taga on. Mis on selle taga, et te soojendate siin desertööre? Ukrainal ei ole puudus mitte üksnes relvadest ja laskemoonast, vaid on ka karjuv puudus inimestest. 

Ma tuletan meelde, et teie erakond on saanud raha mehelt, kes pesi Putini lemmikoligarhi Usmanovi raha ligi miljardi ulatuses. Tema poeg istub siinsamas, temast võib saada lähiajal Tallinna linnapea. Kas ma pean oma kahtlusi väljendama, kust see vaim tuleb, et te olete valmis desertööre soojendama? Jah, mul on kahtlused, ja te ei liiguta ka midagi. Kas te 10 minutit rääkisite sellel teemal oma erakonna juhatuses? Me oleme mitu korda küsinud. Ah, ei ole midagi, mis see rahapesu ikka ära ei ole! Rahapesuraha teenimine on tore. 

Üks mees teenis krüptoärimeeste raha, Vene krüptoärimeeste raha – istub teie erakonnas. Mis sest ikka! USA-s võib-olla pandaks ta 30 aastaks vangitorni. Mis seal ikka! Te olete nagu Šveitsi juust. Te olete auklikud nende annetustega, nende Vene annetustega. See tekitab põhjendatud kahtlusi. 

Jah, sotsiaaldemokraatidel on olnud helgemaid hetki. Ajaloolasena ma võin seda kinnitada. Maaseadus oli vajalik seadus. Ka sotsiaaldemokraadid osalesid vabadussõjas. Aga olge siis nende tasemel. Ärge mängige kõike maha nagu mõned, kes nimetavad Eesti rahvusriiki ebainimlikuks düstoopiaks. 

Ma olen ise kuulnud omaenda küla mehelt, minu naabrilt, kes kohtus ühe Ukraina põgenikuga ja küsis: "Kuidas seal Ukrainas on? Mis teie sellest arvate?" Mida talle seepeale kosteti? "Ma tulin eest ära, selleks et Putin saaks tappa võimalikult palju ukrainlasi." Kas see ongi julgeolek, mida te olete maale toonud? Kas see ongi see läbivalgustamine? Ma arvan, et neid mehi, kes nii arvavad, on Eestisse tulnud tuhandeid. Nad on ideaalselt värvatavad, Vene eriteenistuse saab neid värvata. See läbivalgustus ei ole ammendav, ei saagi olla. Üle Vene piiri tullakse ja on tuldud tuhandete kaupa. Ja sealt on tulnud keda tahes. 

Nii et võtke ikka teemat tõsiselt! Te olete siseminister, te vastutate kaitsepolitsei töö eest, te vastutate politsei töö eest. Tehke midagi! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Jah, palun, Riigikogu kõnetoolist!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed, arupärijad ja viimaste kõnede pidajad! Teate, see on olnud siin huvitav arutelu, kes siis see kõige suurem patrioot siin on või kes on üldse Eesti patrioot. Täpselt samamoodi võiks ju hakata rääkima sellest, meil on inimesed, kes ütlevad, et – mis see oli? – 27-aastane naine on ühiskondlikult kahjulik element, on ju. Kas see oli patriootlik tegu, öelda Eesti naisele niimoodi? Ja kuidas paljud Eesti naised tundsid? Vabandust! Paljud Eesti naised tundsid ennast väga puudutatuna. 

Aga ma ei hakka neid näiteid rohkem tooma. Mis me ikka minevikus sorime. Ma lihtsalt tahtsin öelda, et mu eesmärk ei ole sobrada sõnavõttudes, sest lõppkokkuvõttes teod näitavad ... 

Minu arvates on nii, et kui te, härra Poolamets, Henn ja kõik teised, sama innukalt räägiksite ja võitleksite siin ja avalikkuses räägiksite sellest, kuidas tuleb Vene agressorriik peatada Ukrainas, meie piiride taga, kui te sama innukalt räägiksite, kui te räägite sellest, kui halvad on Ukraina sõjapõgenikud, need mehed, kes siin on – mis need sõnad olid? –, desertöörid ja kõik muud, oleks sellest palju rohkem kasu nii Eestile kui ka ukrainlastele. 

Jah, on igasuguseid inimesi. Alati on iga rahvuse hulgas neid, kes lähevad rindele, ja neid, kes ei lähe rindele. Need, kellel on põhjus, ja need, kellel tegelikult ei ole põhjust, hoiavad vahel kõrvale. Mõnikord tasub küsida, miks. Mõnikord on seal taga isiklik tragöödia. See on kurb, aga elu on karm. Mina isiklikult arvan, et nii palju kui võimalik, peaksid minema. Aga ma ei arva, et me peaksime tegema midagi sellist, mida Ukraina riik ei taha. Me ei peaks tegema nii, et me ütleme, et see on abistamine, aga tegelikkuses ei ole.

Tähendab, mina ei taha öelda seda, et mina olen suurem Eesti patrioot kui teie. Ja minu arvates on see üldse vale lähenemine, vale loogika. Ma arvan, et teie seas on kindlasti väga palju Eesti patrioote, omamoodi. Ma ei ole sellega[, mis te räägite,] alati nõus, aga teie seas kindlasti on Eesti patrioote. Teie ei pea olema nõus ka sellega, kuidas mina Eestit näen. Võib-olla ongi tore, et me alati siin [kõiges] ei nõustu. Aga see ei tähenda seda, et mina arvaks, et te olete vähem eestimeelsed.

Jah, võib-olla on see õige vaade, et keegi ühe või teise tegevusega võib Eestile liiga teha. Jah, teie vaade on selline – ma võin sellele vastu vaielda, aga ma ei saa vaidlustada teie seisukohta –, et teile tundub, et keegi valitsuses teeb mingi nurga alt Eestile liiga. Aga minu vaade on see, et teie teete teistmoodi Eestile liiga ja teete liiga ka ukrainlastele, kes on praegu sõjas ja kelle kallal Venemaa vägivallatseb nii, kuis jaksab. Ei ole kaastunnet, ei ole mõistmist, vaid te ütlete – mina kuulen seda teie käest –, et justkui ukrainlased [on süüdi]. Mulle tundub, et te ütlete nii, sest ma kuulen peamiselt seda, et te siunate ukrainlasi, mitte venelasi. Huvitav, miks see nii on. Miks ma kuulen EKRE liikmete suust kogu aeg seda, et ukrainlased on pahad, aga ei kuule seda, kuidas Venemaaga, agressorriigiga tuleks tegutseda? (Saalis räägitakse.) Jaa, mul võib olla halb kõrvakuulmine, aga pigem võib see tulla sellest, et te keskendute teatud asjadele rohkem ja teistele asjadele vähem. Võib-olla see on südametunnistuse ja patriotismi küsimus. 

Teate, härra Poolamets, mina arvan täna ühte: kui peaks Eestiga juhtuma see, mis on juhtunud Ukrainas … (Saalist räägitakse.) Teie arvate täpselt samuti midagi oma peas. Aga teate, kui see päris olukord kätte jõuab, siis võib olla nii, nagu elu on mõnikord näidanud läbi ajaloo: see, mida mõni meist arvas, osutub hoopis teistsuguseks, ja meist mõne käitumine osutub teistsuguseks. Ma ei tuleks siia hooplema sellega, kes on desertöör ja kes on kõvem Eesti patrioot, sest ühel päeval võib elu näidata – ja on juba ajaloos näidanud –, et need, kes kõige kõvemat kisa teevad, võivad olla kõige esimesed, kes leiavad paadi ja sõidavad kuhugi. 

Selles mõttes mina austan seda, et teile võib-olla ei meeldi minu ja selle valitsuse tegevus. (Saalis räägitakse.) Ja ma austan seda, et teil on erinev vaade, aga ma ei ole sellega alati lõpuni nõus. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Enne, kui me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde ja lõpetame selle päevakorrapunkti ära, Mart Helme, käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, aitäh, härra eesistuja! Ma juhin tähelepanu, et kogu selle temaatika käsitlemise juures ei ole küsijate suust tulnud ühtegi Venemaa suhtes kiitvat, soosivat, heakskiitvat repliiki. See on ministri täielik väljamõeldis. Küsimus on selles, miks praegune valitsus ei taha aidata Ukrainat sellega, millega Ukrainat saab aidata, nimelt meeste saatmisega siit Ukrainasse Venemaaga võitlema ehk rindele. Ja kui minister kogu selle aja jooksul ei saanud aru, mis on selle arupärimise eesmärk – aidata Ukrainat – ja hakkab süüdistama arupärijaid Venemaa soosimises, siis on midagi tema mõtteviisis absoluutselt vigane.

Aitäh! Aga ma ei saa lugeda seda kuidagi protseduuriliseks küsimuseks. Head kolleegid! Ma loen meie tänase kaheksanda päevakorrapunkti käsitletuks.

Tänane üheksas päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Varro Vooglaiu 7. märtsil käesoleval aastal esitatud arupärimine PPA poolse võimu kuritarvitamise kohta seoses sõna- ja meelsusvabaduse õigusvastase mahasurumisega. Ettekandjana palun siia Riigikogu kõnetooli arupärija Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Tõtt-öelda ma esimese asjana tahangi avaldada tänu Riigikogu juhatusele, sellepärast et see arupärimine on üks esimesi minu parlamendis oleku aja jooksul, mis jõuab siia saali põhiseaduses sätestatud tähtaja ehk 20 istungipäeva jooksul, nagu põhiseaduse § 74 lõige 2 seda ette näeb. Märkimisväärne saavutus. Aitäh!

Aga nüüd arupärimise juurde. 12. jaanuaril tegi Harju Maakohus teatavaks oma otsuse, millega tühistati Politsei‑ ja Piirivalveameti poolt Jaak Valge ja Andres Aule suhtes langetatud süüdimõistev väärteootsus, kuna kohtu hinnangul polnud nimetatud isikud reaalselt ühegi väärteo koosseisule vastavat tegu toime pannud. Nüüdseks on see otsus ka jõustunud. 

Mäletatavasti paigaldasid Aule ja Valge möödunud aasta juulis Tallinna vanalinnas kirjanike majale Juhan Smuuli bareljeefi juurde Eesti NSV lipu, et juhtida avalikkuse tähelepanu asjaolule, et 1949. aastal – tõendatult – küüditamises osalenud ning korduvalt stalinistlikke vaateid väljendanud Juhan Smuulile pühendatud mälestusmärki eksponeeritakse jätkuvalt Eesti Vabariigi avalikus ruumis, pealinnas, aga see on täiesti kohatu. 

Kuid selle asemel, et küüditaja mälestusmärk oleks maha võetud, algatas PPA lipuaktsiooni tõttu Aule ja Valge suhtes väärteomenetluse ning menetleja Kristel Proos otsustas määrata mõlemale mehele trahvi, kuna nad olevat toime pannud avaliku korra rikkumise. Tegelikult oli algusest peale vähegi ausatele inimestele täiesti selge, et mingit väärtegu Aule ja Valge toime ei pannud. Selge on ka see, et PPA ilmselgelt otsis võimalust süüdimõistva otsuse langetamiseks, sest algselt tugineti eriti absurdsel moel karistusseadustiku §‑le 151¹, mille kohaselt on keelatud agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avalik eksponeerimine neid tegusid toetaval või õigustaval viisi. Kuna selline etteheide oli naeruväärne, sest lipuaktsiooniga risti vastupidiselt protesteeriti kommunistide, inimsusevastaste kuritegude toimepanemises osalenud isikute jätkuva avaliku ülistamise vastu, asus PPA hiljem toetuma karistusseadustiku §‑le 262, heites Aulele ja Valgele ette avaliku korra rikkumist. 

PPA sõnul seisnes väidetav avaliku korra rikkumine selles, et Eesti NSV lipu avalik eksponeerimine Tallinna vanalinnas on kohatu ja võib inimesi häirida. See süüdistus ei ole ka vähem naeruväärne kui esialgne süüdistus, sest inimeste karistamine meeleavaldamise eest lihtsalt seetõttu, et PPA hinnangul on meeleavaldamise viis sobimatu ja ehk ka kedagi häiriv, on absoluutselt kohatu. See on kohatu. 

Kolumnist Veiko Vihuri on selle kohta kirjutanud: "PPA käitumisest jääb vägisi mulje, et konservatiivsete poliitikute vastu otsitud ettekäändel väärteomenetluse algatamine ja alusetu trahvimine kuulub nüüd politiseerunud politsei käekirja juurde. Mida sellega saavutada püütakse? Vastus on väga lihtne: menetlus ja protsess on juba iseenesest karistus." 

Kahjuks ei ole tegu üksikjuhtumiga, sest PPA tegutsemises meeleavaldamise õigusvastaseks mahasurumiseks on ilmnenud juba muster. Kuna põhiseaduse §‑ga 45 tagatud sõnavabadus ja §‑ga 47 tagatud meeleavaldamise vabadus on demokraatliku ühiskonnakorralduse seisukohast fundamentaalse tähtsusega vabadused, tuleb jõustruktuuride poolt nende rikkumisse suhtuda täie tõsidusega. 

Sellega seoses on meil teile järgmised küsimused. Esiteks, kuidas on võimalik, et PPA algatab kodanike suhtes, kes kasutavad oma põhiseaduslikku õigust meelt avaldada, ikka ja jälle väärteomenetlusi, ilma et selleks oleks reaalselt õiguslik alus? Teiseks, kes ja kuidas selle eest PPA‑s vastutab, kui kohtus leiab kinnitust, et PPA poolt rahumeelselt meelt avaldanud inimeste trahvimine oli õigusvastane, nagu see Aule ja Valge kaasuses on toimunud? Kas ametnike suhtes, kes algatasid õigusvastaselt väärteomenetluse, algatatakse distsiplinaarmenetlus, nagu seadus seda nõuab? Kolmandaks, mida kavatsete ette võtta selleks, et tulevikus enam ei esineks selliseid PPA‑poolseid võimu kuritarvitusi ning et kõik Eesti Vabariigi kodanikud saaksid kasutada oma põhiseaduslikku õigust meelt avaldada, ilma et peaks kartma PPA‑poolset õigusvastast tagakiusamist? Neljandaks, kas te ei leia, et siseministrina peaksite ise võtma vastutuse ja tagasi astuma, kui PPA ei suuda tegutseda viisil, mis austaks kodanike põhiseaduslikku õigust riigivõimu sekkumiseta meelt avaldada? Aitäh!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli tagasi siseminister Lauri Läänemetsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud arupärimise esitajad ja parlamendiliikmed! Siseministrile edastati arupärimine Politsei- ja Piirivalveameti võimu kuritarvitamise kohta seoses sõna- ja meelsusvabaduse õigusvastase mahasurumisega ning esitati neli küsimust. 

Esimene küsimus: "Kuidas on võimalik, et PPA algatab kodanike suhtes, kes kasutavad oma põhiseaduslikku õigust meelt avaldada, ikka ja jälle väärteomenetlusi, ilma et selleks oleks reaalselt õiguslik alus?" Selgitan, et Politsei- ja Piirivalveamet ei sekku põhjendamatult isikute põhiseadusega tagatud väljendus- ja kunstivabadusse. 

Jaak Valge ja Andres Aule kaasusest veidike lähemalt. Avaliku korra rikkumiseks peeti seda, et kaks meest varahommikul majaomanikelt luba küsimata ja kedagi teavitamata otsustasid heisata Eesti NSV lipu. Seda 22. juunil, mil ajalooliselt Eesti eest esitati avaldus NSV Liitu astumiseks. Kui politseini jõudis informatsioon, et avalikus ruumis eksponeeritakse Eesti NSV lippu, ei olnud teada, kes selle pani ja mis oli selle teo eesmärk. Asjaolu, et lippu eksponeeriti protesti- või kunstikaalutlustel, selgus hiljem menetluse käigus. Seega ei vasta tõele väide, et väärteomenetluse alustamiseks puudus õiguslik alus. Väärteomenetluse eesmärk ongi õigusrikkumise kvalifitseerimine, teo toimepanija väljaselgitamine ja kui on asjakohane, siis karistuse määramine. Seadusandja ei ole koostanud ammendavat loetelu selle kohta, missuguse propaganda sümboolika, vaenu või vägivalla õhutamist toetava sümboolika kasutamine või eksponeerimine on lubamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et nii seda, kas sümbol seondub rahvusvahelise kuriteo toimepanemisega, kui ka seda, kas sellise sümboli eksponeerimine on toetav või õigustav, tuleb sisustada niinimetatud keskmise mõistliku inimese seisukohast. Seejuures võetakse arvesse nelja pidepunkti. Esiteks, sümboli enese tähendus, ehk siinpuhul ENSV lipp seostub okupatsioonivõimuga. Teiseks, sümboli eksponeerimise aeg, näiteks teatud tähendusega kuupäev, nagu 22.07.23 ehk teo toimepanemise päev oli, seda ka toimepanijate teadmiste kohaselt. See oli päev, mil Eesti nii-öelda esitas avalduse vastuvõtmiseks NSV Liitu astumiseks. Kolmandaks, sümboli eksponeerimise koht, näiteks etendus, lavastus või poliitiline demonstratsioon. Selles lipu kaasuses olid aga kaks meest varahommikul majaomanikelt luba küsimata ja kedagi teavitamata ajalooliselt negatiivsel kuupäeval ENSV lippu heiskamas. Neljandaks, sümboli eksponeerimise viis, näiteks svastika käesidemel või kujutis svastika viskamisest prügikasti. Antud juhul heiskasid kaks meest teadmata asjaoludel nimetatud kuupäeval ENSV lipu pealinna südames. 

Arvestades eelnevat, selgitan, kas tegu võis vastata süüteole. Teo vastavuseks süüteo koosseisule, see tähendab, millegi vaenu sümboliks lugemiseks piisab sellest, kui selline seos tekib ilma eriteadmisteta maailmasündmustest keskmiselt informeeritud kõrvalvaatajal. Näiteks Z-tähe ja Georgi lindi puhul on üheselt arusaadav seos Vene föderatsiooni sõjaga Ukraina vastu. Riigikohus on leidnud, et selline karistusseadustiku koosseisule vastav tegu on näiteks Venemaa Föderatsiooni dessantvägede aastapäeval tehtud postitus Facebookis, milles õnnitletakse määratlemata isikute ringi tähtpäeva puhul koos pildiga, millel on kujutatud dessantväelasi demonstreerimas käsivõitluse võtteid ja Venemaa Föderatsiooni dessantväelaste sümboliks olevat lippu deviisiga – ütlen selle eesti keeles – "Mitte keegi peale meie". 

Arvestades, et karistusseadustiku täiendamine oli suuresti ajendatud Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu, ning soovist piirata selliste sümbolite kasutamist, mis on seostatavad raskete rahvusvaheliste õiguste rikkumistega ja loovad toetajaskonda selliste tegude jätkamiseks või tulevaseks toimepanekuks, ei saa põhjendamatuks pidada politsei otsust alustada väärteomenetlust. Asjaolu, et Eesti NSV lipp sümboliseerib nõukogudeaegset okupatsiooni, sõltuvust okupatsioonivõimust ja kollaboratsiooni okupatsioonivõimuga, on leidnud ka Jaak Valge ja Andres Aule. See nähtub Harju Maakohtu 12.01.2024 otsuse materjalidest. 

Teine küsimus: "Kes ja kuidas selle eest PPA-s vastutab, kui kohtus leiab kinnitust, et PPA poolt rahumeelselt meelt avaldanud inimeste trahvimine oli õigusvastane, nagu see Aule ja Valge kaasuses on toimunud? Kas ametnike suhtes, kes algatasid õigusvastaselt väärteomenetluse, algatatakse distsiplinaarmenetlus?" Rikkumiste eest vastutab alati nende toimepanija. Antud juhul oleks vastutajaks ametnik, ent seda olukorras, kus tegemist oleks olnud õigusvastaselt väärteomenetluse algatamisega. Seda aga tuvastatud ei ole. Vastab tõele, et kohtuväline menetleja ehk politsei oleks võinud seadusest tulenevalt väärteomenetluse lõpetada, kui menetluse käigus selgus, et tegu oli ajendatud kunstilisest meeleavaldusest. Politsei jättis selle õiguse kasutamata, sest teo toimepanijad ei saanud kogu menetluse kestel aru asjaolust, et nende tegevus võib kedagi häirida. Menetluse jätkamiseks oli menetlejal väärteomenetluse seadustiku kohaselt õigus. Väärteona on karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu. Ehk tähtis on teo toimepanemise fakt, mitte eesmärk, miks seda tehti. Ja oluline on esile tuua ka fakt, et häiring esines. Kohus ei pidanud seda häiringut niivõrd intensiivseks, et teo toimepanijaid karistada. Kokkuvõttes oli menetluse algatamiseks põhjus olemas ning on väga hea, et vastav kaasus kohtult hinnangu sai. Selliselt on kõikidele osapooltele selge, mil määral karistusseadustikku lisatud sätet tulevikus rakendada ning kust jooksevad süüteo toimepanemise piirid. 

Kolmas küsimus: "Mida kavatsete ette võtta selleks, et tulevikus enam ei esineks selliseid PPA poolseid võimu kuritarvitusi ning et kõik Eesti Vabariigi kodanikud saaksid kasutada oma põhiseaduslikku õigust meelt avaldada ilma, et peaks kartma PPA poolset õigusvastast tagakiusamist?" Võimu kuritarvitust PPA poolt ei ole tuvastatud, samuti ei ole piiratud kellegi põhiseaduslikku õigust meelt avaldada. Põhiseaduslike õiguste teostajatel tuleb aga enesele teadvustada, et olenevalt õiguste realiseerimise viisist, võib ja peabki õiguskaitseasutustel tekkima kahtlusi, mida ohu väljaselgitamise eesmärgil asutakse kõrvaldama. Kui arupärimise esemeks oleva teo oleks toime pannud näiteks Venemaa Föderatsiooni kodanik samal viisil, aga politsei ei oleks sekkunud ega asunud asjaolusid välja selgitama, ei aktsepteeriks seda tõenäoliselt ei ühiskond ega arupärimise esitajad. 

Ja neljas küsimus: "Kas Te ei leia, et siseministrina peaksite ise võtma vastutuse ja tagasi astuma, kui PPA ei suuda tegutseda viisil, mis austaks kodanike põhiseaduslikku õigust riigivõimu sekkumiseta meelt avaldada?" Eelnevalt selgitasin, kuidas politsei Eesti riigi seadustele vastavalt tegutses. Ma ei leia, et EKRE liikme ENSV lipuga Tallinna linnas jalutamine peaks olema kuidagi siseministri tagasiastumise põhjuseks. Pigem peaksid sellega tegelenud inimesed hoopis jõudma sisekaemuseni, et tegelikkuses ei ole selline käitumine ju päris normaalne. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on ka mitmeid küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No tegelikult see ei ole päris normaalne jutt, mis just praegu tuli. See on täiesti pöörane. Esiteks tuim eitus ja valetus. Kohus just nimelt ütles, et politsei käitus ebaseaduslikult, ja tühistas selle trahvi. Eraldi teema on muidugi see, et Kristel Proos, kes selle trahvi määras, on üks sihukene seadusevastaste trahvide sarimääraja. Ta on teinud trahvi inimesele selle eest, et ta kutsus 2021. aastal meelt avaldama koroonapiirangute ajal, nagu teame. Ta on teinud trahvi Varro Vooglaiule selle eest, et väidetavalt Sander Punamäe tegi kaebuse, kuigi Sander Punamäe ise seda eitab. Ta on teinud trahvi alaealisele tüdrukule, kes bussis maski ei kandnud. Ta on teinud trahvi Aulele ja Valgele. Kõik need trahvid on kohtus tühistatud. Kuidas sihuke inimene teil seal politseis töötab? Kas ta saab otse mingitelt mehikestelt, ülemustelt, käsu, et nüüd tuleb neid inimesi tagas kiusata, või ta lihtsalt laamendab, nagu tahab, ja keegi piiri ei pane? Kas ta on saanud mõne distsiplinaaruurimise? On sisekontroll temaga tegelenud? Kuidas ta saab seal töötada?

Aitäh! Nii täpselt ma ei tea selle isiku kohta. Te pole täpselt küsinud selle isiku kohta ka minult. Aga kindlasti tuleb vaadata mitte ainult neid asju, mis te välja tõite, vaid kogu tema tööd. Jah, võib olla alati nii, et politsei töös – ja muide ka prokuratuuri töös – ilmneb selliseid olukordi, kus hiljem kohus ütleb, et nii nagu menetlust alustati, seda lõpetada ei saa, ja hindab asjaolusid teistmoodi. Niimoodi see on, seal ongi väga keeruline piir. Ja ma möönan, et see ongi päris keeruline politsei jaoks ka. Ilma menetlust alustamata mõnikord sa ei tea ka lõpptulemust. Menetlus on üks neid viise, kuidas seda teada saada. Seda, et politsei ära hirmutame, nii et nad tulevikus üldse enam midagi ei tee, me ka ei tohi lasta juhtuda. Aga ma edastan teie küsimuse politseijuhile ka ja küsin tema käest sama asja.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Härra minister! Te rääkisite siin pikalt keelatud sümbolitest ja svastikast ja jumal teab millest, justkui Valge oleks punalipuga mööda Tallinna ringi jalutanud. No see on ju jamps! Ja politsei ei algatanud menetlust mitte sellepärast, et lipp oleks olnud keelatud sümbol, nagu te väitsite, vaid menetlust alustati sellepärast, et kirjanike liidu esimees, kes küüditajast kirjanik Smuuli kaitseb, kaebas, et see teda häiris. Samas, see esimees ise seda lippu üldse ei näinudki. See on selge, miks see lipp heisati, ja selge on ka see, et kohus lükkas ümber kõik politsei väited. Tõepoolest, mind paneb see ka imestama  Jaak Valge eelmine päev kirjutas Postimehes sellest, mis on kavas teha, ja lehte kui pandi üles pilt, mis oli võetud mingi tänavakaamera [salvestuselt], siis tundsid kõik ära, et see on Riigikogu liige. Aga teie väitsite siin, et politsei ei saanud arugi, kellega on tegemist. Ühesõnaga, tegelikult on see kõik olnud politsei niivõrd mannetu tegutsemine. Kuidas te saate siseministrina seda kaitsta?

Aitäh! Ma selgitasin teile asjaolusid ja rääkisin, kuidas mina seda ministrina näen. Ma ei vaadanud seda kindlasti üksinda. Kõiki detaile, mis seda kaasust puudutavad, ma ei tea, ja mida keegi tundis või kuidas keegi reageeris, ma ei oska öelda, sest ma seal kohapeal ei olnud. Aga oma selgituse ma siin juba andsin.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Mina ei tea, kuidas need asjad teil käivad, ajalooga olid teil segased lood. Te ei suuda isegi nõukogude perioodiga, mis peaks olema koolides üsna tiheda õppekavaga, võrrelda praegust olukorda. Räägite, et teie olete Eesti Vabariigis sündinud, aga siis te võiks midagi mäletada, mis oli kümme-kakskümmend aastat enne seda, kas või õpiku vahendusel. Nüüd on küsimus selles, kuidas nüüd juriidiliselt sedapidi sai, et kui on neid, kes nõuavad ja osundavad, et küüditajate, Eesti rahva füüsiliste hävitajate monumendid on seintel, vaatamata sellele, et on vastu võetud seadused, [mis need ära keelavad,] siis te lihtsalt irvitate nende üle. Te irvitate mehe üle, kes on Eesti kirjutanud Riigikogu ajaloost raamatu ja paljastanud kommunistide kuritegusid, ning räägite sellest, et ta jalutab [vale] lipuga ringi. Millal te valitsusega võtate maha küüditajate monumendid? Selles on ju küsimus. Kas te olete seda arutanud?

Aitäh! Väga paljusid monumente oleme maha võtnud, teisaldanud, isiklikult olen ka sellega tegelenud. Näiteks kuulus tank Narvas, pluss veel seitse mälestist Nõukogude Liidu perioodist, mis said täpselt samal päeval, samal ajahetkel eemaldatud. Jah, oleme sellega tegelenud ja kindlasti tegeldakse edaspidi ka. 

Ma ütlen siiralt, et protesti märgiks mul käsi ei tõuse Eesti NSV lipuga Tallinna kesklinnas ringi liikuma. Kui te küsite lihtsalt minu arvamust, mitte juriidiliselt või midagi sellist, siis mina ütlen, et ma ei taha seda lippu kätte võtta ega sellega vehkida. Ja mis puudutab kogu selle protsessi juriidilist poolt, siis ma juba kirjeldasin teile seda siin oma vastuses, midagi lisada mul ei ole.

Varro Vooglaid, palun! 

Jaa, suur tänu! Ma pean ausalt ütlema, et ma ei saa aru, miks te õigustate siin PPA käitumist. Kohtus on selgelt leidnud kinnitust, et PPA käitus ebaseaduslikult. Millest me räägime?! See on fakt, see ei ole arvamus. Kohus tühistas trahviotsuse sellepärast, et trahviotsus oli õigusvastane. Fakt!  Nii. Alustame sellest, et ei ole vaja õigustada PPA käitumist, pigem peaks ütlema, et nad peavad vabandust paluma ja püüdma oma käitumist parandada. Aga see, mida teie selle õigustamise käigus siin rääkisite, et alles menetluse käigus selgus, et lippu kasutati meeleavalduse raames – no see võis selguda menetluse käigus tõesti pärast seda, kui menetlus oli algatatud. Ma praegu täpselt ei mäleta faktilisi asjaolusid. Aga fakt on see, et see oli ammu ühemõtteliselt selge, enne kui väärteo otsus langetati, enne kui trahviotsus langetati. Sellest hoolimata tehti trahviotsus täies teadmises, et lippu kasutati meeleavalduse raames, mitte selleks, et õigustada midagi, mingisuguseid kommunistlikke kuritegusid või muud sellist. Nii et minul on ausalt öeldes imelik seda kuulata. Te põhimõtteliselt valetate, kui te ütlete, et alles hiljem selgus, et see oli meeleavaldus. Ei selgunud! Teati, et oli meeleavalduse käigus.

Teie aeg! 

Ometi tehti trahviotsus. See on ju väär käitumine.

Aitäh! Mina kirjeldasin PPA tegevust nii, nagu see PPA poolt paistis. Siseministeeriumis ka me saame lähtuda PPA-st. Ja see oli see informatsioon, mille kohta te küsisite ja mida tahtsite teada. Seda ma kirjeldasin. Nüüd, vastab ju tõele, et seda meeleavaldust ei olnud registreeritud ja omanikuga polnud kokku lepitud. Selle toimepanemise hetkel politsei ei teadnud, et tegemist on meeleavaldusega. Ma arvan, et kui meie teiega kõnniksime Tallinna vanalinnas ja näeksime, et keegi toimetab mõne teise lipuga, võib-olla Venemaa Föderatsiooni või ma ei tea, mingi Nõukogude Liidu lipuga, siis meil tekiks samamoodi kahtlusi ja väga palju küsimusi. Meile teiega ei tunduks selline tegevus normaalne ja me kindlasti reageeriksime sellele. Ja ma arvan, et meie esimene küsimus ei oleks see: "Vabandust, härrad, kas tegemist on performance'iga?" Ma arvan, et me ei küsiks seda esimesena. Aga ülejäänud asjaolusid ma juba selgitasin oma vastuses.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No meenutades Lauri Läänemetsa kangelaslikku võitlust Narva tanki eest ja seda, et ta rääkis narvalastele, kuidas ta kaitses narvalasi EKRE ja Isamaa löömameeste eest, asetuvad asjad muidugi täiesti oma loogilisse kohta. Nüüd kaitses ta küüditajat mingisuguste, ma ei oska öelda, EKRE natsionaalfašistide eest – ma ei tahtnud öelda sotsialistide eest, sest te olete ise sotsialist. Te ju ometi oleksite pidanud teadma ja ka politsei pidi teadma, missugune diskussioon sellele eelnes – Kirjanike Liidus ja avalikkuses ja ajakirjanduses käis [tohutu arutelu selle üle], et küüditaja bareljeef on vaja maha võtta. Juba see iseenesest asetab selle lipu sellisesse [valgusesse], et politsei peab olema jumala juhm, kui ta ei saa aru, et see on protestiaktsioon, mitte mingisugune nõukogudeihalus. 

Minul on küll kuri kahtlus – te muidugi lükkate nüüd kohe selle kahtluse ümber, aga ma ei usu teid –, et teie omalt poolt kiitsite igati heaks võimaluse EKRE-le ära panna, vaatasite hea pilguga ja soosiva sõnaga selle peale, et politsei oma võimu kuritarvitamise teele asus.

Aitäh, härra Helme! Minu tegevusse ei kuulu see, et ministrina, eriti veel läbi oma allasutuste, mille eest ma poliitiliselt vastutan, kellelegi või mõnele erakonnale ära panna. See võib olla teie nii-öelda arsenalis tuntud-teada tegevus, aga mina selle peale isegi ei tuleks ja mina selliste asjadega ei tegele. Ei anna minister politseile ja kaitsepolitseile käske, keda uurida või keda mitte, ega ütle ka, mida nendes asjades uurida. Ma pean tagama selle, et need asutused teeksid oma tööd. Kui on põhjust arvata, et keegi on mingit seadust rikkunud, siis pean ma vastavaid menetlusi läbi viima või algatama. Ja seda ma teengi.

Ei saa eeldada seda, et kui meedias toimus diskussioon selle üle – ma ei teagi, mis ta oli, mälestusmärk või tahvel –, siis kindlasti igaüks, kes Eesti NSV lipuga hommikul Eestis seal ümbruses on, proovib edasi sellele teemale tähelepanu juhtida. Ei! Selliste diskussioonide peale võib vabalt juhtuda, et keegi provotseerib, et keegi teadlikult ja tahtlikult midagi teeb. See teie eeldus on lihtsalt teie vaates eeldus ja te tahate seda sellisena esitada. Aga ei saa niimoodi eeldada. Ma arvan, et täiesti normaalne oli eeldada, et tegemist oli provokatsiooniga, ja niimoodi sellele reageeriti. Minu arvates on, nagu ma ütlesin, väga hea, et kohus on sellele hinnangu andnud ja andnud ka võimaluse aru saada, kuidas politsei tulevikus oma tööd tegema ja oma tegevust tõlgendama peab. Niimoodi see tegelikult on.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, kõrgesti austatud juhataja! Härra minister! Head kolleegid! Minister, te muidugi eksisite väga paljude faktidega. Aga see selleks. Kõigepealt ma tahan öelda Varro Vooglaiule, et ma olen selle arupärimise eest tänulik, ehkki ma muidugi tean, et tema ei teinud seda mitte minu pärast, vaid ikkagi sellepärast, et näidata, kuidas PPA tegutseb. 

Aga ikkagi, ma pean natukene piinlikkuse alla suruma, sest tegemist on isikliku teemaga, ja küsin ühe küsimuse. Nimelt paigutas üks mees, kellega minul tegelikult seost ei ole, eelmisel aastal kaks korda protestiks Eesti NSV lipu Pätsi monumendi juurde Estonia ees, aga tema suhtes menetlust ei alustatud. Miks pidas PPA küüditaja bareljeefi juures olevat Eesti NSV häirivaks ja alustas menetlust, aga Eesti Vabariigi presidendi ehtimist selle lipuga ei pidanud häirivaks? Minu teada pole selles asjas menetlust alustatud.

Aitäh! Ma kahjuks ei oska sellele vastata, sest ma pole üldse kursis selle sündmuse ega selle toimepanemisega seotud asjaoludega. Ma ei tea sellest midagi.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ütlesite sellise lause ühe politseiametniku kohta, kelle rikkumistest räägiti, et tuleb vaadata mitte ainult rikkumisi, vaid kogu tööd. No see jutt on täiesti uskumatu. Politseile on meie riigis antud ikka laiad volitused ja suur võim. Ainuüksi seetõttu peab olema väga-väga range iga rikkumise suhtes, et selle ametiga ei kaasneks mingit võimu kuritarvitamist, et seda ei hakataks kuritarvitama. See ei ole ka haruldane. 

Minu küsimus ongi innustatud sellest, et ma kuulasin teie eelnevat juttu, mis oli lausa nagu müstika kategooriast. Mida teie ministrina olete teinud selleks, et kontrollida, kas on võimalik, et politsei on võimu kuritarvitanud, ja kui see on tuvastatud, kas siis kaasneb sellega ka vastutus, et Eesti käituks natukenegi õigusriigi moodi?

Jaa, aitäh! Teie nimetasite selle politseiametniku varasemaid tegevusi, mis väidetavalt on olnud. Tõesti, ma ei tea neid kõiki, ei ole nendega kursis. Kohus on hinnangu andnud ja võib-olla pole kõigega nõustunud. Teie nimetasite neid tegevusi rikkumisteks seda. Ma selle koha pealt ei oska öelda, kas need olid rikkumised või mitte, sellepärast et ma kuulen seda kõike praegu siin teie käest. See on kõik teie väljaöeldu praegu. Aga jah, kui on põhjust olnud, siis olen mõned menetlused PPA suhtes algatanud ka, et vaadata, millega PPA on tegelenud. Ma olen seda teinud, kui selleks on põhjust olnud.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Aga mida siis selle Juhan Smuuli bareljeefiga teha, kui on selgunud, et ta tõendatult osales küüditamises? See, et ta oli stalinist, oli ka varem teada. Mida teha tema nimelise tänava ja sillaga? Ja kes peaks kõige sellega tegelema?

Aitäh! See on hea küsimus. Aga kuna ma ei ole ekspert ja pole ka oma arvamust sellel teemal kujundanud, siis ma ei oska vastata, mida sellega teha. Aga näiteks Tallinna Linnavolikogu liikmetel on võimalik teha vastavaid ettepanekuid, kui neil on mõtteid, mida selle bareljeefiga või sildade ja tänavate nimedega teha. Seda kõike saab otsustada. Ja miks ma pole selle küsimusega tegelenud? Sellepärast, et ma leian, et Vabariigi Valitsuse liikmed ei pea kõigi Eesti detailidega tegelema. Selleks on kohalik omavalitsus. Ja minu hinnangul on Tallinna Linnavolikogus piisavalt pädevaid inimesi, nendes küsimustes on seal isegi minust pädevamaid inimesi.

Suur tänu, härra siseminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja esimesena palun siia Riigikogu kõnetooli arupärija Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Ministri antud vastuseid ei saa vähimalgi määral pidada rahuldavaks. Nagu me kuulsime, minister kas ei saa probleemi tõsidusest aru või lihtsalt ei võta probleemi tõsiselt. 

See, kui politsei sekkub ebaseaduslikult meeleavaldamisse, on vaba ja demokraatliku ühiskonnakorralduse ideaali vaatepunktist äärmiselt tõsine probleem, millesse ei tohi suhtuda kergekäeliselt. Autoritaarsetes riikides ei julge inimesed meelt avaldada, sest nad ei või kunagi teada, millal õiguskaitseorganid neile peale lendavad, kas füüsilise vägivallaga või justiitsvägivallaga, hakates neid allutama erinevatele menetlustele. Vabas ühiskonnas on äärmiselt oluline, et inimesed saavad tulla tänavale ja rahumeelselt avaldada meelt kindlas teadmises, et sellega ei kaasne nendele selliseid repressioone. Paraku Eestis nähtub juba täiesti seriaalne muster, et politsei teeb järjest, uuesti ja uuesti, meelt avaldavatele inimestele trahviotsuseid, mis hiljem kohtus tühistatakse, sellepärast et kohtus on kinnitust leidnud, et need otsused on osutunud õigusvastaseks. Näiteid võib tuua väga palju. Koroona ajal nägime seda korduvalt – aitasime SAPTK õiguskeskusega mitmeid inimesi, kelle suhtes oli tehtud trahviotsus, pöörduda kohtusse, ja üksteise järel trahviotsused tühistati. Sellepärast, et PPA lihtsalt kuritarvitas talle antud õigust algatada menetlusi ja teha trahviotsuseid. 

Ja siin me näeme sama asja. Nagu ma oma küsimust esitades ütlesin, ma ei saa aru, miks te õigustate PPA käitumist, justkui kõik oleks hästi ja poleks põhjust mingeid etteheiteid teha. No kuidas ei ole, kui kohtus on leidnud kinnitust, et trahv oli ebaseaduslik? Ebaseaduslik trahviotsus. Kas see ei ole siis probleem? PPA sekkub inimeste põhiseaduslikku õigusse avaldada meelt, mõistab nad süüdi väärteos, olgugi et nad ei ole tegelikult mitte midagi muud teinud, kui kasutanud oma demokraatlikku õigust avaldada meelt. See on ebanormaalne. See on ebanormaalne!

Teie ütlesite meie küsimustele vastates, et loodetavasti viis see kohtumenetluse sisekaemuseni, et selline käitumine, selline meeleavaldamine ei ole päris normaalne. Ei, vastupidi, meeleavaldamine on vägagi normaalne, inimesed peaksid rohkemgi Eesti Vabariigis meelt avaldama. Ebanormaalne on see, kui politsei surub õigusvastaselt maha inimeste õigust meelt avaldada. See on ebanormaalne. 

Ma ütlen veel kord, et see ei ole mingi üksikjuhtum. Mis juhtus hiljuti Tartus, kui Palestiina toetuseks taheti korraldada meeleavaldust? Tartus politsei keeldus loa andmisest, olgugi et neil ei ole selleks seadusest tulenevat õigust. Millisele argumendile tuginedes keelduti? Öeldi: "Ei ole välistatud, et meeleavaldusele võivad tulla inimesed loosungitega, mis ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, ja sellepärast me ei anna teile luba meelt avaldada." Aga kehtiv õigus ei näe sihukest asja ette, et politsei võiks nii teha. 

Te isegi tunnistasite – üks kord, kui me sellest rääkisime –, et ega see ikka õigusliku regulatsiooniga päris kooskõlas ei olnud. Ja ma ütlen, üks juhtum tuleb teise järel, aga mingeid korrektiive PPA-s, mis ütleks: "Kuulge, mehed, lõpetage ära. Me teeme nüüd nii, et edaspidi, kui ei ole ilmselge, et tegemist on õigusrikkumisega, siis ei hakata ei menetlusi algatama ega kedagi süüdi mõistma," ei ole. Ei ole ju selliseid samme ette võetud. Ja see ongi see, millele me teid kui ministrit üles kutsume – lööge kord majja ja öelge: "Meeleavaldamise õigus on oluline põhiseaduslik õigus, ärge näppige seda ilma mõjuva põhjuseta." 

Kui me vaatame seda konkreetset juhtumit, siis oli ju täiesti ilmselge – hiljemalt menetluse ajal –, et seda ENSV lippu kasutati meeleavalduse kontekstis selle vastu protesteerimiseks, et Tallinna vanalinnas oleva suure bareljeefiga ülistatakse jätkuvalt eesti rahva suhtes inimsusevastaseid kuritegusid toime pannud isikut. Kõik teadsid seda. Teie teadsite, kogu PPA teadis, PPA juhtkond teadis, kõik menetlejad teadsid seda, sellepärast et need inimesed, menetlusalused isikud olid ütlusi andes seda neile juba öelnud. Kõik teadsid. Ometi tehakse trahviotsus ära, täiesti teadlikult ja tahtlikult õigusvastaselt. 

Siis tulete teie ministrina siia parlamenti ja teete sellise näo, et ega midagi erilist pole juhtunud, ja ütlete, et võib-olla ongi hea, et saadi selgus, sest ega kunagi ette ei tea, millega üks või teine menetlus lõpeb. Muidugi teame! Kui tehakse ilmselgelt õigusvastane otsus, siis on ette teada, et see trahviotsus kohtus tühistatakse. 

Kas soovite lisaaega?

Jaa, palun andke mulle lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See on rohkem kui piisav. Aitäh! 

Kokkuvõtlikult öeldes, me ju keegi ei tahaks, et me jõuame tagasi sellisesse nõukogudeaegsesse olukorda, kus sa paned metsa alla suusatama minnes omale sinimustvalge suusamütsi pähe ning järgmisel hetkel leiad ennast miilitsajaoskonnast, kus pead selgitama, miks sul ikka selline müts oli, seal küsitakse, kas need värvid on ikka päris kohased värvid. Sulle öeldakse: "Teate, need värvid võivad häirida päris paljusid inimesi." ja küsitakse: "Kas on ikka kohane sellise mütsiga käia?" Ja kui sa oled kõik selgitused ära andnud, saad lõpuks ikka veel trahviotsuse ka kaela, sest eks see tegelikult avaliku korra rikkumine oli, ei saa ikka selliseid natsistlikke ja fašistlikke tundeid siin üles kütta. Ei tahaks, mitte ei tahaks, et see muster Eesti Vabariigis laieneb. 

Ja ma ütlen lisaks seda, et ma olin ise ka kohtuistungil, kui menetleti seda küsimust, kas PPA langetatud trahviotsus oli õiguspärane või mitte. Oma kõrvaga kuulsin, kuidas politseiuurija, politseiametnik Sergei Dõmša üritas innukalt kohtule selgitada, et need isikud, kelle kohta väärteo otsus tehti, kelle PPA väärteo eest süüdi mõistis, kasutasid keelatud sümbolit. Kasutasid keelatud sümbolit! Ma läksin pärast istungit selle inimese juurde ja küsisin: "Kuulge, mida te räägite? Te põhimõtteliselt kohtus selleks, et õigustada omaenda õigusvastast otsust, räägite otsest valet kohtunikule. Te tahate, et see väärteo otsus jääks jõusse, et seda ei tühistataks, ja selleks, et oma õigust taga ajada, räägite otsest valet." 

Eesti Vabariigis ei ole ENSV lipp keelatud sümbol. Meil ei ole mitte ühtegi seadust, mis ütleks, et see on keelatud sümbol. Tõsi, karistusseadustikus on sätestatud, et selliseid sümboleid ei tohi kasutada selleks – kusjuures seda sümbolit pole konkreetselt mainitud, aga ühtegi sellist sümbolit ei tohi kasutada –, et õigustada inimsusevastaseid kuritegusid, nagu genotsiid, okupatsioon ja muu selline. Aga kõnealusel juhul seda ju ei tehtudki. Sümbol ise ilmselgelt ei ole keelatud. 

Lihtsalt selline olukord, mida sa oma silmaga tunnistad, kus politseiametnikud teadlikult ja tahtlikult omaenda väärkäitumise õigustamiseks kohtus räägivad valet, on midagi niisugust, mis peaks kutsuma esile distsiplinaarmenetluse. 

Kolleeg Martin Helme juba osutas sellele: seesama menetleja Kristel Proos – üks õigusvastane väärtegu teise järel ja mitte midagi ei juhtu. See paneb tahes-tahtmata mõtlema, et siin taga on mingisugune poliitiline kate. Inimesele ongi antud mingi garantii: "Jaa, sa võid teha seda räpast tööd. Tee väärteo otsuseid, mis on õigusvastased, ja sinuga ei juhtu mitte midagi." Mingi garantii peab olema. Kui mina oleksin politsei menetleja, siis ma mõtleksin selle peale, et ma ei saa ju teha järjest õigusvastaseid otsuseid, sest sel juhul mind löödaks minema, mind ennast pandaks vastutama. Aga kui inimene teeb ikka ja jälle uuesti õigusvastaseid väärteo otsuseid ja mitte midagi ei juhtu, siis paratamatult peab küsima, millega meil siin reaalselt tegu on. Aitäh!

Suur tänu! Järgmisena palun siia Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun! (Martin Helme küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! No räägime siis Kristel Proosist, kes on teinud järjest ja järjest selgelt poliitilise maiguga otsuseid, küll trahvinud koroonareeglite vastaseid eriti rängalt selle eest, et kutsuti üles [kasutama] oma põhiseaduslikku õigust meelt avaldada, siis teinud otsuseid alaealiste suhtes, kellel ei olnud maskikohustust, maski mittekandmise eest, siis teinud Varro Vooglaiu kohta valekaebuse peale trahviotsuse, samuti Aule ja Valge suhtes. Täpselt, õigustatud küsimus: on tal poliitiline katus või ei ole poliitilist katust? Ilma poliitilise katuseta selline seaduste sariväänaja ja ebaseaduslike trahviotsuste tegija ju tegelikult ei saa tegutseda. Kuskil peab see poliitiline katus olema. Tegemist on inimesega, kes politseinikuna rikub süstemaatiliselt seadust ja rikub inimeste põhiõigusi. 

Aga minister tuleb siia ja hakkab mingit mundriau kaitsma. Minister peaks olema ikka inimeste poolel. Minister peaks seisma selle eest, et mingid jupijumalad kuskil jõuametkondades ei saa laamendada seadust rikkudes, aga näe, tema hakkab veel õigustama, ajama siin mingit täitsa segast juttu, rääkima midagi svastikast, mis ei puutu üldse asjasse. Täiesti arusaamatu. Kuhu me libiseme? 

See on ju muster – iga kord, kui punased on võimul, on oht libiseda kas võõrvõimu alla või totalitarismi alla. Teie [sama hästi kui] erakonnakaaslane oli sotsiaaldemokraat August Rei, kes 1934. aastal aitas Pätsil ja Laidoneril riigipööret teha. Olid sotsiaaldemokraadid, kes 1940. aastal rõõmsalt läksid koos Ždanoviga meile siia töörahva paradiisi tooma. Nüüd on meil siin taas sotsid, jõuametkondade juht on sotsiaaldemokraat, ja me libiseme mustrisse, mis on äravahetamiseni sarnane sellega, mida me näeme Venemaal, Valgevenes või Venezuelas, kus jõuametid hoolitsevad selle eest, et eriarvamus saab alati seaduse täie rauaga ja riigivõimu jõudu saab ikka maitsta – kui ei saa aru, siis tehakse selgeks. 

Minister ütleb, et ei, tema küll ei sekku, kui politsei midagi teeb. Tema ei sekku. Aga vabandust, vastupidi, peab sekkuma. See on palga sees, Lauri! Sinu palga sees on [kohustus] sekkuda, kui sinu allasutus, jõuamet kuritarvitab võimu. Sinu ülesanne on seista selle eest, et jõuametid ei kuritarvitaks võimu, ei rikuks inimeste põhiõigusi ega karistaks inimesi seadusevastaselt. Kui see muutub süsteemseks – ja me näeme, et see on muutunud süsteemseks –, siis tuleb keegi lahti lasta, kas lastakse lahti politseiameti peadirektor või laseb tema lahti mõne enda alluva. Või kui kumbagi ei juhtu, siis tegelikult tuleks minister lahti lasta. 

Nii ei saa! See ei ole normaalne riik, see ei ole õigusriik. Sellel on ju eellood ka. Need ei ole küll Lauri Läänemetsa ajal juhtunud lood, aga tuletame siiski meelde, kuidas Jaan Hattole sadas selga helikopteri ja koertega eriüksus, sellepärast et ta [Meelis] Kaldalut kuskil varjas, ma ei tea, väidetavalt sauna katuse all. Või tuletame meelde, kuidas meil kuritarvitati [võimu], ikka jõhkralt kuritarvitati, ja kasutati jõudu koroonarežiimi kehtestamise ajal. See nii-öelda punaste instinkt kohe käsi kabuuri poole libistada, kui keegi ei ole nendega nõus – no me näeme seda jälle. Ja see ei ole naljakas. See on hirmuäratav. 

Siis tulla rääkima, et ei, mina ei tea, mida teie mõtlesite, kui teie võimul olite, kuidas jõudu ja võimu kuritarvitada. Mitte kordagi ei olnud selliseid asju. Kui Mart Helme oli siseminister, siis ei oleks olnud mitte ühtegi sellist lugu. Mis sa arvad, et sotsid ei oleks teinud kisa taevani, kui oleks kuskil võimu niimoodi kuritarvitatud? Ei olnud selliseid asju. Aga näe, punased tulid võimule – on sellised asjad. Nii ei saa jätkuda. Nendele inimestele tuleb sulg sappa panna. Muidu me peame ühel hetkel hakkama ministrile otsima uut tööd. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised. Lõpetame ka tänase üheksanda päevakorrapunkti käsitlemise. Head kolleegid, meie tänased päevakorrapunktid on ammendunud. Aga see ei ole veel kõik. Nüüd on kõigil soovijail võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis.

Nii, kõnesoove ei ole. Seega, head kolleegid, me vaba mikrofoni ei ava. Tänane istung on lõppenud. Kohtume homme hommikul kell 10. Rahulikku õhtut!