Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 8. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, kõigepealt palun kohaloleku kontroll!

Kohalolijaks on end registreerinud 76 Riigikogu liiget, puudub 25.

Järgnevalt, head kolleegid, asume päevakorra kinnitamise juurde. Teatavaks tehtud päevakorras on toimunud muudatusi. Riigikogu liikmed Rene Kokk ja Ants Frosch on tagasi võtnud peaministrile esitatud arupärimise nr 426, millele vastamine oli kavandatud tänase istungi teiseks päevakorrapunktiks. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on tagasi võtnud eelnõu 282, mille esimene lugemine oli kavandatud selle töönädala kolmapäevase istungi neljandaks päevakorrapunktiks. Ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku arvata selle töönädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja kolmas ja viies päevakorrapunkt, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esitatud eelnõude 171 ja 208 esimene lugemine.

Enne kui me saame minna päevakorra kinnitamise juurde, on Anastassia Kovalenko-Kõlvartil küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Mul on küsimus seoses haldustrahvide eelnõuga, millega soovitakse anda Konkurentsiametile võimalus hakata lihtsustatud korras määrama ettevõtetele hiiglaslikke trahve. Selle eelnõuga soovitakse luua täiesti uus menetlusliik meie õigussüsteemis, samuti soovitakse kaasata halduskohtuid. Minu hinnangul on Riigikogu juhatus teinud vale otsuse, määrates juhtivkomisjoniks majanduskomisjoni. Majanduskomisjon ei tegele süütegude menetluslike küsimustega ja muidugi ei tegele ka kohtute tööga. Seoses sellega võib tekkida olukord, et isegi kui see eelnõu võetakse vastu, on see rünnatav formaalse põhiseadusvastasuse [alusel], kuna selle [menetlus] ei vasta menetlusnõuetele ja see on põhiõigusi piirav õigustloov akt. Tegelikult mina ootasin seda õiguskomisjoni ja ma siiamaani ootan. Ma väga loodan, et juhatus vaatab selle otsuse ümber ja teeb uue otsuse, määrab juhtivkomisjoniks õigus- või põhiseaduskomisjoni.

Aitäh! Ma võin teile kinnitada, et juhatus on selle küsimusega tegelenud ja me oleme praegu vastavatele komisjonidele ka küsimused välja saatnud. See arutelu veel käib. Juhatus otsustas, arvestades, et tegu on uue haldusmenetluse liigiga, et kindlasti küsitakse hinnangut ka põhiseaduskomisjonilt. Nii et praegu on see arutelu veel üleval, aga vastab tõele, et juhatuse esmase otsuse alusel on juhtivkomisjoniks määratud majanduskomisjon.

Andrei Korobeinik, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Ma küsin üle, kas juhtivkomisjoni võib vahetada ka siis, kui menetlus on teises komisjonis juba alanud. Kas seda võimalust te kaalute samamoodi?

Jah, seda on erakorraliselt ka varem tehtud. Ka meie kollases raamatus on selle kohta kommentaar olemas. Selle kohta on päris mitu pretsedenti.

Head kolleegid, kas on veel küsimusi seoses käesoleva nädala päevakorraga? Kui ei ole, siis ma kuulutan välja päevakorra kinnitamise hääletamise. Arupärijad on tagasi võtnud tänase istungi teiseks päevakorrapunktiks kavandatud arupärimise nr 426. Eelnõu algataja on tagasi võtnud eelnõu 282, mille arutelu oli kavandatud kolmapäevase istungi neljandaks päevakorrapunktiks. Ja eelnõu algataja on teinud ettepaneku arvata kolmapäevase istungi päevakorrast välja kolmas ja viies päevakorrapunkt, milleks on eelnõude 171 ja 208 esimene lugemine. Koos nende muudatustega panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 8. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt on 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid 0 ja erapooletuid 1. Päevakord on kinnitatud.

Järgnevalt, head kolleegid, on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõnesoove ei ole. Seega asume tänase päevakorra juurde.

Meie esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Priit Sibula, Tõnis Möldri, Mart Maastiku, Helir-Valdor Seedri, Urmas Reinsalu ja Riina Solmani 7. veebruaril käesoleval aastal esitatud arupärimine riikliku tähtsusega kultuuriehitiste rahastamise kohta. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Riigikontrolör! Head kolleegid! Kuigi esiuks fassaadil on täiesti töökorras ja mõistlik, on parlamendi kultuurikomisjon otsustanud külgmisse kiviseina raiuda uue ukse. Ma pean silmas seda, et meil on riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekiri siin kokku pandud, aga selle asemel, et lisada sinna uus objekt, mille suhtes paistab olevat konsensus, nimekirja ja otsuse avamise asemel on otsustatud muuta [Eesti] Kultuurkapitali seadust ja hasartmängumaksu seadust. Selle teine lugemine siin parlamendis on läbitud ja eelnõu ootab kolmandat lugemist.

Aga see ei ole kõige tähtsam. Küsimus, mis meil heade kolleegidega tekkis, on see. Parlamendi täiskogu on kiitnud heaks viis objekti, mis on pingereas. Parlamendi täiskogu on otsustanud, et kui mõni tagumine objekt saab enne valmis kui nimekirjas eespool olev, siis on kultuurkapitalil võimalik ka seda finantseerida, ilma et halveneks nimekirjas eespool oleva objekti [valmimine]. Nüüd parlamendi menetluses oleva eelnõuga tekitame me veel ühe võimaluse objekte lisada: delegeerime selle võimaluse arusaamatul põhjusel ministrile. Kultuuriminister saab teha ettepaneku, aga loomulikult peavad selle heaks kiitma kultuurkapitali nõukogu ja Riigikogu kultuurikomisjon. Kultuurikomisjon õnneks tegi ise sellekohase ettepaneku, et meie majast päris mööda see siiski ei läheks, vaid tulevikus saaksime järge pidada.

Võib-olla ma olen parlamendis ainus lisaks neile viiele saadikule, kes selle arupärimise [minuga koos] esitasid, aga mul tekib küsimus, kas selles õiguslikus rägastikus on võimalik parlamendil [seda rahastamist jälgida]. Arvestame seda riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekirja ja täiendavat nimistut, pluss seda, kui nimekirjas tagapool olev [ehitis] saab enne valmis. Kuidas täpselt neid objekte siis rahastama hakatakse? Kas on tagatud parlamendi tahte [järgimine], et need objektid, mis on eespool ja valmis, tõesti saavad rahastatud, või kuidas parlamendil see arusaam tekib? On rahastamisega seotud küsimused, kas parlament saab seda mõistlikul kujul jälgida ja kas riigi raha kasutatakse mõistlikult. Kolm küsimust on seotud rahastamisega.

Neljas küsimus on selle kohta, mida ma seda arupärimist ette valmistades juhtusin nägema. Loomulikult ei ole parlament ja minister ainsad, kes saavad erinevaid kultuuriobjekte ritta panna, rahastada või realiseerida. Ühel õhtul oli "Aktuaalses kaameras" uudis, et üleminekufondi rahadega rahastab hoopis üks teine ministeerium täiendavalt Jõhvi filmilinnakut, rahvusvahelist filmikompleksi. Teadupärast on parlament viiendaks objektiks seadnud filmilinnaku Tallinnas, nii et meile tekib tulevikus filmiinimeste õnneks kaks võimalikku filmide tegemise kohta, Tallinnas ja Jõhvis. Meil on küsimus seoses sellega, kas need objektid on piisavalt läbi kaalutud, eriti see teine, mis ei ole parlamendi seatud, ja kas tulevikus on neid võimalik ülal pidada ilma täiendavalt maksumaksja vahendeid kaasamata. Sellised küsimused ja tänan riigikontrolöri juba ette. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli riigikontrolör Janar Holmi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! 16. veebruaril esitas Priit Sibul mulle sama teemat puudutava kitsama fookusega kirjaliku küsimuse, millele ma 20. veebruaril ka vastasin. Võrreldes selle kirjaliku küsimusega sisaldab arupärimine lisaks teemat, mis puudutab Tallinna filmilinnakut ja Jõhvi filmistuudiote kompleksi, nagu Priit Sibul ka äsja viitas. Aga sellest räägin täpsemalt neljanda küsimuse juures, kõigepealt esimesed kolm küsimust.

Esimene küsimus: "Kuidas on võimalik Eesti õigusaktide kohaselt rahastada täiendavat kultuuriehitist nõnda, et see ei mõjuta Riigikogu otsustega kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriobjekti valmimist?" Küsimus on seotud sellega, et arupärimises viidatud eelnõu kohaselt võib Eesti Kultuurkapitali nõukogu kultuuriministri ettepanekul ja piisava hulga raha olemasolu korral lisaks Riigikogu kinnitatud riiklikult tähtsatele kultuuriehitistele otsustada ühe riikliku tähtsusega kultuuriehitise rahastamise, kui see ei mõjuta Riigikogu kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste valmimist.

Seletuskirjas on selgitatud, et kultuurkapitalil on kogunenud ja kogunemas raha, mida saaks kasutada teiste kultuurile oluliste ehitiste arenduseks ja rekonstrueerimiseks. Seletuskirjas prognoositakse kultuurkapitalile selleks otstarbeks laekuva raha kasutamata jääki 2032. aastaks kokku circa 69 miljonit eurot. Prognoositava jäägi puhul tuleb arvestada, et ühelt poolt on võimalik, et Riigikogu otsustatud kultuuriehitised ei valmi seletuskirjas prognoositud ajakava kohaselt ning jääk võib osutuda veel suuremaks, aga teiselt poolt on risk, et Riigikogu objektid kallinevad või on Riigikogu otsuses nimetatud objektide ehitamist võimalik alustada seletuskirjas olevas tabelis märgitust varem. Sellisel juhul võib see jääk osutuda väiksemaks.

Küsimus, kas täiendava kultuuriehitise rahastamine võib mõjutada Riigikogu otsustega kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriehitise valmimist, tekib teisel juhul, kui objektid kallinevad või kui Riigikogu otsuses nimetatud objektide ehitamist on võimalik varem alustada. Minu hinnangul ei takista täiendava kultuuriehitise lisandumine Riigikogu otsusega varem kinnitatud kultuuriehitiste valmimist juhul, kui see ei lükka edasi nende ehitamise algust ega pikenda nende ehitamise aega. Järeldan, et kultuuriministri esitatava täiendava kultuuriobjektiga seotud toimingud, olgu selleks näiteks planeerimine või ehitustegevus, peatatakse, kuni langeb ära põhjus, mis takistas mõne Riigikogu kinnitatud nimekirjas oleva objekti edenemist. Samas tuleb arvestada, et sellise olukorra tekkides võib niinimetatud täiendava kultuuriobjekti ehituse peatamine osutuda keerukaks ja ülemäära kulukaks ning võib [juhtuda], et majanduslikult otstarbekam on jätkata ikkagi niinimetatud täiendava kultuuriobjekti ehitust.

Teine küsimus: "Kas Riigikogul on [teie arvates] võimalik jälgida ja tagada, et kõigepealt saavad realiseeritud ja rahastatud Riigikogu otsusega kinnitatud ehitised? Millised peaksid olema mehhanismid parlamentaarses järelevalves, et tagada parlamendi otsuse täitmine?" Eelnõuga pannakse kultuurkapitali nõukogule kohustus esitada Riigikogule kord aastas kirjalik aruanne otsustatud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste ehitamise kohta. Muude meetmetena on Riigikogu liikmel kasutada tavapärased seaduses ettenähtud võimalused teavet saada, näiteks arupärimise või kirjaliku küsimuse esitamine kultuuriministrile. Juhin tähelepanu, et Riigikogu komisjonil on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt võimalik saada Vabariigi Valitsuselt ja täidesaatva riigivõimu asutustelt oma tööks vajalikke andmeid ning kutsuda komisjoni teavitamiseks ja nõustamiseks komisjoni istungile osalema valitsusasutuste ametnikke ja teisi isikuid.

Kolmas küsimus: "Loodava seadusemuudatusega delegeerib Riigikogu põhjendamatult oma otsustusõiguse ministrile. Selle tulemusena tekib kaks nimekirja, kus üks on Riigikogu poolt kinnitatud kultuuriobjektid, ja teine kultuuriministri ettepanekul kultuurkapitali poolt rahastatavad kultuuriobjektid. Kuidas on Eesti õigusaktide kohaselt võimalik parlamendil või parlamendi liikmel tagada, et rahastamine toimub vastavalt parlamendi otsusele kui rahastaja on Kultuurkapital?" Riigikontrolörina ei saa ma anda hinnangut sellele, kas otsustusõiguse andmine ministrile on põhjendatud või põhjendamatu. Riigikogul on võimalik Eesti Kultuurkapitali seadust muutes otsustada erinevate viiside üle kultuuriehitiste jaoks laekunud summade jagamisel, sealhulgas praeguses eelnõus esitatud kujul. Küll aga oleks menetlusökonoomia seisukohast Riigikogul olnud soovi korral võimalik eelnõuga soovitud eesmärk saavutada ka lihtsamalt ja väiksema menetlusvaevaga.

Eelnõu seletuskirja kohaselt tehakse muudatused riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise otsustusprotsessis selleks, et luua võimalus Eesti Rahvusringhäälingu uue telemaja ehitamiseks. Selle eesmärgi täitmiseks oleks piisanud sellest, kui Riigikogu oleks oma otsusega täiendanud riiklikult tähtsate kultuuriobjektide pingerida uue objektiga: Eesti Rahvusringhäälingu uue telemajaga. Seletuskirja kohaselt tehakse muudatus selleks, et lisanduva objekti saaks lisada kultuurkapitali nõukogu otsusega kiireloomuliselt. Samas on eelnõus kavandatud tee telemaja nimekirja lisamiseks olnud mitmest võimalikust pigem just aeganõudvam.

Mis puutub küsimuses viidatud kahe nimekirja teemasse, siis jah, kui seaduse muutmise asemel oleks Riigikogu valinud oma 2021. aastal kinnitatud pingerea täiendamise variandi, oleks välditud viidatud olukorda, kus tekib senisest erineva staatusega kultuuriobjekt, mille puhul tuleb järgida Riigikogu otsustatud kultuuriobjektidega võrreldes eri režiimi [ja jälgida], kas täiendav kultuuriobjekt takistab või ei takista Riigikogu otsusega kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste valmimist [ning kui jah, siis] millisel juhul.

Lisaks toob eelnõus kavandatav kaasa olulise muutuse selles, mis tasandil otsustatakse, mis objekt on riiklikult tähtis ja mis mitte. Alates 1996. aastast on kavandatava riiklikult tähtsa kultuuriobjekti staatuse andnud Riigikogu. Eelnõu vastuvõtmise korral [valib] Riigikogu kultuurikomisjonile heakskiitmiseks ja kultuurkapitali nõukogule otsustamiseks esitatava riiklikult tähtsa kultuuriobjekti kultuuriminister. Riigikontroll on leidnud senise kogemuse pinnalt, et selguse ja läbipaistvuse huvides võiks eelistatav praktika olla selline, mis aitaks vältida samalaadsete otsuste tegemisel või rahastamisel dubleerivate mehhanismide kasutamist. Aga veel kord rõhutan, et sellise valiku tegemise õigus Riigikogul loomulikult on.

Neljas küsimus: "Riigikogu on teinud otsuse rahastada filmilinnakut, ühte seaduses nimetatud viiest objektist. Nüüd on selgunud, et üleminekufondi vahenditest hakatakse rajama Jõhvi rahvusvahelist filmistuudiote kompleksi […]. Kas Teie hinnangul on avalike vahendite otstarbeka kasutamise seisukohalt põhjendatud erinevatest allikatest avalike vahendite suunamine erinevate filmilinnakute rajamisse Eestis? Kas Teil on andmeid, milliseks kujunevad nende rajatiste ülalpidamiskulud ja kas tulevikus peab neid avalikest vahenditest ülal pidama?" Riigikontrolli andmetel ei ole Jõhvi rahvusvahelise filmistuudiote kompleksi ehitamise rahastamise otsust veel tehtud. Otsus sünnib meile antud info kohaselt märtsis või aprillis. Küll on aga majandus- ja [infotehnoloogia]minister kinnitanud jaanuari lõpus Ida-Virumaa inkubatsiooniteenuste programmi, mis on osa tervikprogrammist, millega luuakse Jõhvi kaks inkubatsioonikeskust filmitööstuse produktsiooni tugiteenuste jaoks ning digitaalsete multimeediateenuste arendamiseks.

Riigikontrollil puuduvad andmed, mis võimaldaksid selle lühikese aja jooksul analüüsida, kas avaliku raha toel on mõistlik ehitada Eestis üks filmilinnak, kaks filmilinnakut, kuus või suisa kaheksa. Kultuuriministri vastusest nähtub, et seda pole analüüsinud ka Kultuuriministeerium. Kultuuriminister viitas vastuses meile, et Kultuuriministeerium ei ole kaasatud Jõhvi filmilinnakut puudutavate otsuste tegemisse, mis on kummaline. Samas selgitas kultuuriminister Riigikontrollile, et Tallinna filmilinnaku ja Jõhvi filmistuudiote kompleksi rajamine on teineteist toetavad projektid. Piiratud ressursside tingimustes oleks riigikontrolöri hinnangul Kultuuriministeeriumil hädavajalik teha selline analüüs enne avaliku rahaga teise filmilinnaku ehitamise toetamist.

Aga seda, kas eri allikatest avaliku raha suunamine erinevate filmilinnakute rajamiseks on põhjendatud, saab hinnata ka Riigikogu ise, kes on kinnitanud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste nimekirja. Riigikogu võib ja saab kaaluda, kas Tallinna filmilinnaku äriplaanis toodud põhjendus, et Eestis puudub kaasaegne filmistuudiote kompleks, oli Tallinna filmilinnaku riikliku tähtsusega kultuuriehitiste nimekirja lülitamisel otsustavaks argumendiks ning kas muutunud asjaolud tingivad nimekirja muutmise vajaduse. Riigikogu kultuurikomisjon saab kaaluda Tallinna filmilinnaku uuendatud äriplaani väljaküsimist, kus on hinnatud Jõhvi filmistuudiote rajamise mõju konkurentsisituatsioonile. Jõhvi filmistuudiote teostatavuse ja tasuvuse analüüs on arupärimisele vastamise ajal veel väidetavalt koostamisel ja selle kohta mul infot ei ole. Riigikontrollile kättesaadavatest materjalidest stuudiote ülalpidamiskulude suurus ei selgunud. Kultuuriminister on meile selgitanud, et Kultuuriministeerium ei plaani luua toetusprogrammi filmilinnakute tegevuskulude toetamiseks ning Tallinna filmilinnaku puhul on lähtutud eeldusest, et see toimib ilma riigi tegevustoetuseta. Saame seda kõike praktikas näha. Tänan!

Suur tänu! Teile on päris mitu küsimust. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh põhjaliku vastuse eest! Minu hinnangul ei puutu Ida-Virumaale kohaliku programmi [rahastusega] täiendava filmilinnaku tegemine otseselt sellesse eelnõusse või õigemini ei häiri kuidagi neid otsuseid, mis on Riigikogus juba tehtud. Loodame, et mõttetut dubleerimist ja rahalist koormust riigile ei tule. Samuti ma usun, et kõrvaltee, mis on loodud justkui kuuendale objektile selle menetluskäiguga, mis siin [eelnõus] antakse, on tegelikult järgmistele objektidele – seitsmendale, kaheksandale ja nii edasi – suletud. Sellest oleme saanud aimu kultuurkapitali analüüsist, et raha järgmistele objektidele lihtsalt ei ole.

Aga mul on küsimus. Te mainisite, et kultuuriminister esitab kultuurkapitali nõukogule oma ettepaneku. Seaduseelnõus on kirjas, et seda saab teha siis, kui kultuuriminister on esitanud selle eelnevalt heakskiitmiseks Riigikogu kultuurikomisjonile. Kas kultuurikomisjonil on sisuliselt vetoõigus?

Kui eelduseks on kultuurikomisjoni heakskiit, siis ma kujutan küll ette, et [ilma selleta] ei ole võimalik liikuda objektiga edasi järgmisele tasemele ehk Eesti Kultuurkapitali nõukogu juurde. Mis puudutab seitsmenda või kaheksanda objekti lisamist, siis see võimalus on eelnõus antud. Kui see vastu võetakse, siis on olemas võimalus lisada seitsmes või kaheksas ehitis, kui ei teki küsimust, kas see on praktiliselt teostatav. Ma juhin tähelepanu ka sellele, et teatavas mõttes võtab selle täiendava kultuuriobjekti lisamine Riigikogult tulevikus ära võimaluse lisada ise sellesse Riigikogu kinnitatavasse nimekirja täiendavaid objekte.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Kui me oleksime valinud teie nimetatud lihtsama tee veel ühe olulise kultuuriobjekti finantseerimiseks kultuurkapitali kaudu, oleksime me pidanud avama kogu [nende kultuuriehitiste] nimekirja, mis esialgse viie objekti hulka ei mahtunud. Me kaalusime seda tõsiselt. Kas teie hinnangul oleksime me siiski võinud eelnevad taotlused kõrvale jätta ja kas see tõesti poleks riivanud kõrvalejäänud projektide esitajate õigusi?

Aitäh! Ma arvan, et Riigikogul oleks olnud võimalus kuulutada välja uus ring ja otsustada viisil, nagu ta õigeks peab, sealhulgas lisades uue projekti. Praegu toimub tegelikult see, et Riigikogu teist teed pidi annab nagunii kultuuriministrile suunise Eesti Rahvusringhäälingu telemaja ehitamiseks. Ma arvan, et palju lihtsam oleks olnud teha seda selgelt nimekirjas, kus see oleks olnud läbi arutatud. Aga nagu ma ka vastuses ütlesin, ma ei saa öelda, kas see on õige või vale. Riigikogul on võimalus valida ka see tee.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud riigikontrolör, ülevaate eest ja vastamast! Mu küsimus on võib-olla retooriline, sest ma olen suuresti teiega ühte meelt. See Riigikogu otsus, mida me siin kaalume ja kavatseme ellu viia muudatusena, ei ole minu arvates mõistlik ega praktiline ja tekitab ka mitmeid juriidilisi küsimusi. Pärast selle jõustumist tekib olukord, kus meil on kahte tüüpi riikliku tähtsusega küsimusi: ühed, mis kinnitatakse Riigikogu suures saalis, ja teised, mis [liiguvad] teist teed mööda ja lõpevad komisjonis. 

Nagu rahvatarkus ütleb: mida tihedam sõel, seda rohkem auke. Minu arust tekib siin ka rohkem probleeme ja küsimusi. Ja nii nagu te oma vastuses ka ütlesite, suurel saalil ei ole selle loogika kohaselt siis enam õigust midagi juurde lisada ehk me ise vähendame Riigikogu suure saali võimalusi. Mis te arvate, kas selline praktika on iseenesest ka riigi efektiivsuse ja raha kasutamise mõistlikkuse seisukohalt mõistlik?

Teie aeg!

Ma väga vabandan!

Seda enam, et avatud on ka seitsmes, kaheksas ja üheksas objekt, ja mitte ainult raha [olemasolu korral], vaid ka [juhul, kui] esimest näiteks ei saa realiseerida, mis võib olla täiesti tõenäoline.

Ma veel kord ütlen: riigikontrolöri positsioonilt ei taha ma põhjendatusele hinnanguid anda, see on Riigikogu valik, kuidas ta täpselt lahenduse leiab. Aga vaieldamatult – nagu ma ka ütlesin oma vastuses, millele te viitasite – on tegemist teatavas mõttes paralleelsüsteemi loomisega. Tõepoolest, väärtus, mida ma ka kodanikuna näen, on see, et Riigikogu on see, kes on öelnud 1996. aastast, mis on riiklikult oluline objekt, ja see on sellele objektile nii-öelda selle tähenduse andnud. Nüüd viiakse see otsustustasand teise kohta. See on see valik, see on selle suure saali valik.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud riigikontrolör! On selge, et lisaobjekt ei tohiks tekitada kahjustust, [mis takistaks] teiste riiklikult tähtsate kultuuriobjektide valmimist. Te ise ka mainisite oma vastustes, et ehitistel on kombeks kallineda, ehitushinnad lähevad iga aasta järjest kallimaks. See tähendab seda, et kui nüüd võetakse üks objekt kusagilt kõrvalt vahele – ilmselgelt riigi rahakott on ikkagi teatud suurusega ja RES‑is on ette nähtud mingid kulud sellele –, siis järelikult [teiste] objektide jaoks lihtsalt raha ei jätku. Kas kaalusite ka seda, et oleks mõistlik see raha, kui juhuslikult ei ole midagi ehitada, kanda järgmisse aastasse, et see jääks ootama seda objekti, mis on võimalik siis valmis ehitada?

Aitäh! Selle eelnõu seletuskirjas on viide sellele, et on kogunenud raha, mida oleks mõistlik kasutada olukorras, kus palju objekte vajab investeeringut. Tõepoolest, üks variant on hoida kinni sellest viiesest nimekirjast ja koguda raha nende objektide jaoks. Teine variant, mida ma ei vaidlusta ka kuidagi, ei saagi vaidlustada, on see, et tõepoolest, kui ressurss on kogunenud, siis – et kultuuri mõttes võimalikult kiiresti väärtust luua ja et ka raha väärtus ei väheneks – on kindlasti mõistlik mõelda, kuidas raha võimalikult kiiresti käibesse anda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Mul on küsimus sellesama kolmanda teema kohta, mõneti nagu see küsimus, mida küsis hea kolleeg Signe Kivi. Ta õigustatult mainis, et kultuurikomisjonis on arutatud seda võimalust, mida mina ette panin ja mida teiegi oma vastuses ütlesite, et lisada ise rahvusringhäälingu telemaja kompleks [nimekirja], aga et siis tekkis kõhklus, sest teiste objektide [esitajatel] võib tekkida õigustatud ootus, et miks neid ei saa [kaaluda]. Mul on küsimus: kas selle tee puhul, mille parlament on praegu valinud, ei teki nendel mingit õigustatud ootust? Kui me tegeleme kõrvalustega, kas siis nende ülejäänud objektide puhul, mis jäid sealt välja, ei ole nüüd mingit probleemi teie hinnangul?

Aitäh! Ma ei näe otseselt, et oleks selline kustumatu õigustatud ootus selle eelmise protsessi puhul, sellepärast et otsused tehti selle protsessi raames ära, olukord on muutunud ning kui Riigikogu otsustab ja suudab ära põhjendada, miks see valik tehakse ühe objekti suhtes, siis ma arvan, et selle otsuse saaks teha. Liiati Riigikogu praegu ise selles seletuskirjas selgelt viitab, et see objekt on rahvusringhäälingu telemaja. Nii et tegelikult nii-öelda tagaukse kaudu antakse ikkagi selge suunis kultuuriministrile, missuguse objektiga tuleb siia tulla. 

Ma ütleksin isegi nii, et mulle on mõistetavam olukord, kus Riigikogu on see, kes otsustab ühe objekti [lisamise], kui see, et täitevvõimu tasandil tuuakse ilma konkurssi läbimata välja üks konkreetne objekt. Ma arvan, et täitevvõimu puhul on eriti oluline, et tekiks valik. Antud juhul tuleb küll tunnistada, et kuna seletuskiri ütleb selgelt, missuguse objekti jaoks see skeem luuakse esimeses järjekorras, saab kultuuriminister võtta seda ka oma suunisena. Loomulikult, seletuskiri ei ole lõpuni siduv.

Aitäh! Hea kolleeg Signe Kivi, arupärimiste puhul võib iga Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse. Teil on võimalik osaleda ka läbirääkimistel.

Lugupeetud riigikontrolör, rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Priit Sibula. Palun!

Aitäh! Esmalt suur tänu riigikontrolörile nende vastuste eest! Selle arupärimisega olid päris veidrad lood juba algusest peale. Esiteks, kui me selle arupärimise üle andsime, siis minu selja taga olev Riigikogu esimees otsustas, et tegemist ei ole arupärimisega, vaid selle sisu vastab kirjaliku küsimuse paragrahvile, ja soovitas mul teha kirjaliku küsimuse. Kirjaliku küsimuse, nii nagu riigikontrolör ütles, ma ka tegin, aga veidi muutsime seda. Ma arvan, et see teema on igati arutelu ja arvamuse vääriline, see väärib siin parlamendi ees arutamist.

Nagu sellest veel vähe oleks, kui see sai üle antud ja menetlusse võetud, siis tekkis kultuurikomisjoni inimestel mure. [Nad palusid], et äkki me saaksime selle arupärimise tagasi võtta, sest parlamendi kultuurikomisjon on [eelnõu] teise lugemise juba ette valmistanud ja võib-olla riigikontrolör annab sihukesi vastuseid, et selle menetlusega on raske edasi minna. See tundus juba päris müstiline ja veider arusaam, et võib-olla ei olegi parlamendisaadikutel mõistlik teada saada, mida keegi selles küsimuses arvab.

Siis võttis selle arupärimise teema üles ka rahvusringhääling, see puudutas neid filmilinnakuid. Sealt küsiti minu käest, mis see arupärijate mure on: kuivõrd Jõhvi filmilinnaku puhul ei ole üldse tegemist eelarveliste vahenditega, vaid vahendid tulevad Euroopa Liidust, ei ole ju muret. Vot sihukestele küsimustele ma ei oska head vastust anda, sest minu meelest võiks kogu raha, mis Eestisse tuleb, käsitleda nõndaviisi, et see on mõistlik. Absoluutselt, ma saan aru, et filmiinimeste jaoks on need mõistlikud. 

Nii nagu ütles riigikontrolör, Kultuuriministeeriumit pole Jõhvi filmilinnaku arutelusse ja rahastamisse kaasatud ja nad pole seda analüüsinud. Küll aga ütlesid nad, et tegemist on mõistliku asjaga ja [midagi see] ei dubleeri. See jääb mulle veidi hõredaks: pole kaasatud ega analüüsitud, aga osatakse arvata, et see ei dubleeri ja on igati mõistlik. Ma tahaksin selle [seisukoha põhjendust] näha, aga ju ma pean siis jätku tegema ja sellel teemal kultuuriministriga edasi kõnelema.

Nüüd see peamine põhjus, miks seda seadust muudetakse sel viisil. Ma pigem olen nõus [osa] kolleegidega ja riigikontrolöriga, mulle tundub ka, et oleks õige, kui parlament oleks otsustanud ise rahvusringhäälingu telemaja kui täiendava objektiga tähtsate kultuuriobjektide nimekirja täiendada. Minu meelest ei ole see kõrvalukse tegemine mõistlik ei finantseerimise mõttes ega ka selles kontekstis, et rahvusringhääling on juba olnud eelarvestrateegias rahaliste vahenditega sees. Tõsi küll, teiste objektide kallinemise tõttu võeti justkui ajutiselt need vahendid ära ja eraldati need rahvusraamatukogule, aga lubati, et rahvusringhäälingu telemaja on igal juhul prioriteet ja need vahendid leitakse. 

See kõrvaluks ei ole minu meelest rahvusringhäälingu telemaja vääriline. Mil viisil ja kuidas see finantseerimine [toimuma] hakkab? Me teame, et rahvusringhäälingu telemaja objekt on nendest kultuuriobjektidest siis, kui see seaduseks saab, üsna kaugele jõudnud ja see saab eelduslikult finantseerimise peale. Seetõttu jääb ülejäänud nimekirja kontekstis küsimus, kunas ja kuidas need [ehitised] valmis saavad. Kindlasti on kultuurkapitalil päris palju planeerimistööd, millistes etappides, millisel perioodil kui palju finantse nendele objektidele välja anda nõndaviisi, et ei [rikutaks] parlamendi kinnitatud nimekirja ja reegleid.

Nii et ma soovitan, head saadikud, meil enne, kui seda seadust kinnitama minnakse, veel korra mõelda, kas see on kõige mõistlikum tee. Ja igal juhul soovin ma, et me jälgiksime, et maksumaksja vahendeid kasutataks kõige mõistlikumal viisil. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Järgmisena palun siia Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head külalised! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Selle seadusemuudatuse kohta muudatusettepanekuid teise lugemise eel ei tulnud. Võib siis öelda, et nii seletuskiri kui ka üldine seaduseelnõu lähenemine leidis aktsepteerimist kõigis fraktsioonides.

Sellel on oma eellugu, nii nagu siin ka küsija ütles ja oma kõnes üle rõhutas. Eelloos on väga suur roll Riigikogul, Riigikogu suurel saalil, aga on ka üldine taust, kuidas meil on üldse riiklike suurte tähtsate kultuuriobjektide puhul otsuseid langetatud ja millised on olnud prioriteedid. Võib öelda, et ka sel hetkel, kui Riigikogu otsustas mõni aasta tagasi viis suurt kultuuriobjekti plaani võtta, oli olemas kaks nimekirja. Üks nimekiri oli objektidest, mis olid valitsuse investeeringute kavades ja mille puhul valitsus eelarvestrateegias kinnitas, et need lähevad ehitusse. Ja teine oli see, mille Riigikogu siin tegi. Need välistasid teineteise, sest neid objekte, mis olid valitsuse tegevuskavas, Riigikogu kultuurikomisjon arutusele ei võtnud. Neid ei saanud [komisjonile] esitada, konkureerimaks teiste objektidega ja moodustamaks sellist üldnimekirja, kuna Riigikogu kultuurikomisjonil oli tollal lähenemine, et need on juba riiklikult rahaga kindlustatud asjad ning tehakse need objektid, [mille vastu] on tõepoolest suur avalik huvi, ja need esitatakse täiendavalt.

Ka praegu tekkis nendel kultuurikomisjoni inimestel, kes mõtlesid välja selle võimaliku lähenemise, kartus, et kui hakatakse uut konkurssi tegema, siis võib esiteks nendel, kes olid eelnevalt taotluse esitanud ja kes viie hulka ei pääsenud, tõepoolest tekkida õigustatud ootus, et nad peaks automaatselt lülituma ka [konkursi] teise vooru. Teiseks tekkis olukord, kus – teades, et praegu on kultuurkapitalil vahendeid pisut üle, ja olles informeeritud, et Eesti Rahvusringhääling ootab signaali, et ehitust alustada, kõik muud ettevalmistustööd on tehtud – leiti, et tulla saali uue konkursiga oleks olnud aeganõudev tee. Ma olen nõus, et lõpuks on mitmel põhjusel see [menetlus kauem] kestnud, kaasa arvatud sellepärast, et [Eesti] Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmisse otsustati lülitada veel üks teema ehk kultuuriinimeste sotsiaalsed garantiid – neid on arutatud pikemalt. Tegelikult on selle eelnõu vastuvõtmine ka viibinud ja muu tee oleks võib-olla hoopis kiirem olnud.

Aga ma kindlasti rõhutan üle, nii nagu ka eelkõneleja, et arupärijate esindaja ütles, et ei ole kahtlust selles, et rahvusringhäälingule on oma hoonet vaja. Siin oli isegi nii suurejooneline võrdlus, et seda on nii väga vaja, et see ei vääri nii-öelda teise konkursiga solkimist või niisugust kõrvalteed, seda peaks suurelt ja ausalt [tegema]. Nii et seda objekti on vaja. Kui nüüd mõelda, et kultuuriministrile antaks selle seadusemuudatusega tegelikult võimalus tulla kõigepealt mingi teise objektiga …

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… siis eeldus on, et ta sellega ei tule, kuna juba seletuskirjas on räägitud ERR‑i stuudiote maja vajadusest. Aga riigikontrolöri, riigi peakontrolöri seisukohast sain ma aru, et praegune seaduse formuleering, et kultuuriminister vajab oma seisukohaga edasi töötamiseks ehk sellega kultuurkapitali nõukokku minekuks kultuurikomisjoni heakskiitu, tähendab seda, et ta ei saa tegelikult ilma selleta, ühesõnaga, ilma Riigikoguta otsust langetada. Kas Riigikogu kultuurikomisjon on piisav tase? Kindlasti on see madalam tase kui see saal, aga päris mitmeid asju on siin nii lahendatud. Mitmete tähtsate riiklikus funktsioonis olevate kandidaatidega minnakse ainult komisjoni tasemele, mitte ei tulda saali. Niisugust Riigikogu kaasamist natuke madalamal tasemel on eelnevalt ka kasutatud.

Nii et ma arvan, et antud juhul on täiesti selge, et selle seaduse heakskiitmisel – ütlen veel kord, et muudatusettepanekuid ei olnud ja oli üldine heakskiit, et see võiks olla Eesti Rahvusringhäälingu hoone – ei avane tegelikult reaalselt kõrvalkanalit, sest seaduseelnõusse on kirjutatud, et järgmist objekti saab sama menetlusega kultuuriministri ja Riigikogu kultuurikomisjoni kaudu töösse võtta siis, kui eelmine on maha makstud. Kultuurkapitali jutu ja informatsiooni järgi võib öelda, et praegu on see niisugune seisev raha arvestuslikult piisav ka siis, kui need objektid, mis juba on otsustatud Riigikogu suures saalis, lähevad pisut kallimaks. Pikas perspektiivis ei ole näha, et nüüd kaheksa aastat järgmist ERR‑i maja kultuurkapitali kaudu maha makstaks ja pärast seda oleks siis, ütleme, probleeme nende objektidega, mis praegu suures nimekirjas on, et nendeni ei jõuaks või et nende raha keegi ära sööks. Teiseks ei ole probleeme ilmselt ka sellega, et tõenäoliselt sellist raha enam ei ole, järelikult seitsmendat ja kaheksandat objekti ei tule. Kui kultuurkapitali informatsiooni arvestada, siis võib öelda, et niisugust täiendavat kanalit, mis hakkaks seda täiel määral torpedeerima ja moodustaks täieliku alternatiivi Riigikogu suures saalis otsustatud kultuuriobjektide viiesele nimekirjale, ei tule.

Jah, praegu on mindud mitmete käikudega niisuguse eelnõu koostamise teed kultuurikomisjonis. Tõenäoliselt saab see ka seaduseks ja tõenäoliselt ei ole siis enam takistusi Eesti Rahvusringhäälingu stuudiote kompleksi ehitamisel. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra riigikontrolör soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie esimese päevakorrapunkti käsitlemise. 

Enne kui me läheme teise päevakorrapunkti juurde, on Rain Epleril käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Minul on küsimus päevakorra kohta selle nurga alt, et juba enne neid täna siin tehtud muudatusi ei olnud tegelikult tänase päeva käsitletavate teemade hulk liiga suur. Ma vaatasin üle, et ma olen 17. jaanuaril saatnud kliimaministrile arupärimise. Kõigepealt pani mind imestama, et infosüsteemis on vastamise tähtajaks pandud 7. märts, mis ületab pikalt igasuguseid tähtaegu, aga ka 7. märts on juba möödas. Esimene küsimus on see, milles on probleem, et kliimaminister meil siin vastamas ei ole. Ja teine on lihtsalt selline mõte, et kui Riigikogu juhtkond annab nii ministeeriumi ametnikele kui ka ministritele edasi sellise tunde, et vastake siis, kui tahate, siis see Riigikogu tööle küll kuidagi hästi ei mõju. Selline küsimus ja märkus.

Hea kolleeg! Vastan teile. Kui te olete tähelepanelikult jälginud, [siis teate, et] me oleme siin igal esmaspäeval ikka väga palju arupärimisi vastu võtnud, neid arupärimisi on olnud võrdlemisi palju. Kui neid võetakse ka kamaluga tagasi, siis on äärmiselt keeruline tööd planeerida, sest arupärimine eeldab kokkulepet ministri ja arupärija vahel. Seetõttu on see kokkuleppimise protseduur kindlasti keeruline. Aga kui te olete tähelepanelikult jälginud, siis [olete näinud, et] kõikide nende arupärimised, kes on tagasi võtnud oma eelmise aasta maikuus esitatud arupärimised, mille sisu on olnud rohkemal või vähemal määral obstruktiivne, on kõik ilusasti vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele õigeaegselt päevakorda jõudnud. Ma usun, et ka teie arupärimine jõuab siia üsna pea. See on minu väga selge ja konkreetne vastus.

Ma loodan, et ma ei pea hakkama teiega siin rohkem selle teema üle vaidlema. Kui kogu aeg võetakse arupärimisi ka tagasi, siis on Riigikogu juhatusel äärmiselt keeruline Riigikogu istungit ja arupärimistele vastamist planeerida. Meil on korduvalt tekkinud ka arupärimiste puhul arutelu võimatus. Kindlasti on sellistel puhkudel olnud Riigikogu täiskogu töö planeerimine raskendatud.

Rain Epler, ma saan aru, et rohkem küsimusi ei ole. On üks küsimus veel. Jaa, palun, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Ma sellepärast [esitasingi] küsimuse hästi rahulikus tempos ja selgitasin natuke ette, et püüdsin vältida sellist retrospektiivset arutelu. Siis olekski saanud kohe tegeleda selle küsimusega, et päevakorra kavandis oli tänaseks viis punkti, lõpuks üks langes välja, ja langes väga selgelt välja sellepärast, et sisuliselt on olukord võrreldes möödunud aasta maiga muutunud.

Veel kord, 7. märts oli märgitud infosüsteemis sellele konkreetsele arupärimisele vastamise tähtajaks, see sai mööda eelmisel neljapäeval. Mu küsimus oli selle kohta, et minuga ei ole ka keegi ministeeriumist ühendust võtnud, et seda tähtaega pikendada. Milles probleem on?

Ja siis teie jutt selle kohta, et kuna me tegime kevadel obstruktsiooni, siis nüüd te karistate meid ja vaatate, millal te meie arupärimised [päevakorda] panete. Ma ei tea, kuidas see läheb kokku Riigikohtu jutuga sellest, et saadikute õigusi ei peaks siiski piirama, arendades enda peas põhjenduseks mingisuguse konstruktsiooni.

Püsime teemas: tänane päevakord on lühike, jõuaksime [minu arupärimise] ära käsitleda, infosüsteemis on vastamise tähtaeg 7. märts, mille, ma saan aru, on juhatus andnud ministeeriumile, aga keda siin ei ole, on kliimaminister.

Lühike ja konkreetne vastus teile, hea kolleeg, on see, et me ei ole veel jõudnud selle arupärimiseni, aga me jõuame selleni. (Rain Epler räägib saalist.) Kuidas? (Rain Epler vastab.) Just. Aga me jõuame selleni. Kindlasti me võtame selle arupärimise siin juba peagi ette, sellepärast et see vall, mis meil siin viimase aasta jooksul on tekkinud, on oluliselt väiksemaks jäänud. Loodetavasti me saame juba üsna pea hakata ilma vallita kõiki arupärimisi võtma ette täpselt nii, nagu meie kodu- ja töökorra seadus ette näeb.

Head kolleegid, läheks arupärimiste juurde. Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Ma tahan lihtsalt öelda, et mingit valli ei ole, ammu enam mingit valli ei ole. Isegi kui üldse kunagi oli, ei ole seda enam ammu. Ja seadust tuleb jätkuvalt täita.

Seda tahaksin veel öelda, et vaadake meie selle nädala päevakorda, seal ongi ainult Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna asjad: ettepanekud valitsusele või eelnõud. Mitte midagi muud ei olegi. Ainus töö, mida me siin teeme, on see töö, mis meie oleme pakkunud teistele kolleegidele.

Aitäh, hea kolleeg! See oli küll pigem kommentaar, ma saan aru. Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Aga homme hommikul kell kümme on väga oluline punkt, nimelt riigikaitsekomisjoni algatatud elektroonilise side seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Tasub kindlasti kohal olla. See on selle esimene lugemine.

Head kolleegid, läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Aleksandr Tšaplõgini, Anastassia Kovalenko-Kõlvarti, Aleksei Jevgrafovi, Lauri Laatsi ja Andrei Korobeiniku 5. veebruaril käesoleval aastal esitatud arupärimine Eesti kriitilise demograafilise olukorra kohta. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Statistikaameti avaldatud värsked andmed näitavad ilmekalt, et demograafiline olukord on Eestis tõsiselt muret tekitav. 1. jaanuaril 2024 oli Eesti rahvaarv 1 366 491. Seda on 607 inimese võrra rohkem kui aasta tagasi. Nii et ühest küljest võiks olla rahul sellega, et kokkuvõtvalt on saldo positiivne, aga faktidesse süvenedes me saame teada, et see juhtus ainult tänu sellele, et on positiivne rändesaldo. Eestimaa elanikkond on suurenenud veidi üle 600 inimese võrra ainult tänu sisserändajatele, sest sündimus püstitab Eestis juba teist aastat järjest uusi miinusmärgiga rekordeid. Sarnaselt aastaga 2022 iseloomustab ka 2023. aastat rekordiliselt väike arv sünde. Eelmise aasta sündimus on selline, et võrreldes aastaga 2022 on 925 sündi vähem. Statistika andmetel sündis eelmisel aastal Eestis 10 721 last. See on tegelikult väikseim sündimus alates aastast 1919, mil üldse hakati esmakordselt järjepidevalt statistikat avaldama, ehk me võime öelda, et põhimõtteliselt Eesti Vabariigi ajaloo [väikseim sündimus].

Samas on ka sisserändajate arv viimase aastaga allapoole läinud ja eeldatavasti see tendents jätkub. Nii et sisserändajatele ka väga loota ei tasuks. Samas on praegune Vabariigi Valitsus teinud samme, mis perspektiivis viivad sündimuse pigem veelgi rohkem allapoole. Siinkohal me võime rääkida maksutõusudest, uutest maksudest, peretoetuste kärpimisest ja nii edasi ja nii edasi. On ilmselge, et Eesti inimestel puudub kindlustunne ja usaldus valitsuse perepoliitika vastu. Selle tõttu on sündimus rekordiliselt langenud ja demograafiline olukord on muutunud hästi keeruliseks, võib isegi öelda, et lausa kriitiliseks.

Eeltoodust tulenevalt palume peaministril vastata meie küsimustele. Millisena näeb praegust demograafilist olukorda Eesti Vabariigi valitsus? Kas Eestimaa rahvas peab muretsema oma kestmise pärast või kõik on korras ja riik ei pea tekkinud olukorda üldse sekkuma? Kas valitsus peab vajalikuks praegust demograafilist olukorda muutma hakata? Kui jah, siis mida kavatseb valitsev koalitsioon selleks teha? Siiamaani on tehtud täiesti vastupidist. Kas valitsust rahuldab olukord, kus Eesti demograafiline saldo on olnud positiivne, aga seda veel ainult tänu immigratsioonile ehk sisserändajate arvule? Kas valitsuse jaoks ei ole vahet, kuidas kasvab rahvaarv, kas sündide arvu või sisserändajate arvu suurenemise tulemusena? Kas teie arvates viimased Vabariigi Valitsuse tehtud sammud – paljulapseliste perede toetuse märgatav vähendamine, 200 euro võrra kuus; selle toetuse indekseerimise kaotamine; lastega seotud maksusoodustuste kaotamine; paljulapseliste perede laste huvihariduseks mõeldud toetuse kaotamine; esimese, teise ja kolmanda lapse eest makstava toetuse külmutamine hästi madalal tasemel; käibemaksu ja kütuseaktsiisi määra suurendamine; mootorsõidukimaksu planeeritav kehtestamine; nüüd lisandub siia vist ka suhkrumaks; kõik see – aitavad kaasa perede kindlustunde ning sündimuse arvu suurenemisele?

Jaanuarikuus ütlesite te Riigikogu infotunnis oma vastuses, et laste eest hoolitseda on vanemate kohus, see ei ole riigi kohustus, lapsi ei kasvata riik, vaid vanemad. See on küll tõsi, aga kas see ongi ametlik valitsuse hoiak, et rasketel aegadel, nagu meil praegu on, ei tasu lastevanematel loota riigi, vaid ainult iseenda peale? Kas selline hoiak aitab teie arvates perspektiivis kaasa suuremale sündide arvule? Samas infotunnis loetlesite meetmeid, mis teie arvates võiksid sündimust parandada: soolise palgalõhe vähendamine, pere- ja soopõhise vägivalla vähendamine, perelepitussüsteem ning elatisabi suurendamine neile lapsevanematele, kes on jäänud lastega üksi. Kas need meetmed on teie arvates päriselt efektiivsed ning kas nendest piisab, et tagada perede kindlustunne ja parandada Eesti demograafilist olukorda? Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase.

Aitäh! Lugupeetud arupärijad! Vastan arupärimisele. Kõigepealt tahan öelda, et sündimus on miinusmärgiga – näete, kõik need punased riigid maailmas (Näitab tabelit.) – üle maailma igal pool, välja arvatud Euroopas Portugalis ja maailmas veel Usbekistanis, Tais, Malaisias, Filipiinidel ja Mauritiusel, seal on plussmärgiga. Igal pool mujal on selle tabeli järgi miinusmärgiga. Aa, Iraagis on ka plussmärgiga. Lihtsalt, et konteksti luua.

"Millisena näeb praegust demograafilist olukorda Eesti Vabariigi valitsus? Kas Eestimaa rahvas peab muretsema oma kestmise pärast või on kõik korras ja riik ei pea tekkinud olukorda sekkuma?" Sündide vähenemisega kohanemine on väljakutse kõigi Euroopa riikide jaoks. Eesti ei ole siinkohal erandlik, ka mitte maailmas. Rahvastikus toimuvad muutused väga aeglaselt ja muutuste mõju on seetõttu tuntav mitme põlvkonna jooksul. Üldiselt on varasemast teada, et ebakindlatel aegadel lükkavad inimesed laste saamist edasi. Olukorras, kus üks kriis pole veel lõppenud ja uus juba koputab uksele, on peredel kindlasti ebakindel periood. Kriisid, mis meil on olnud: koroona oma karmide piirangutega algas märtsis 2020, Ukraina sõda algas veebruaris 2022, inflatsioon hakkas sügisel 2021 tasapisi tõusma ja jõudis haripunkti 2022. aasta suvel. Valitsus tegutseb selle nimel, et vähendada kriiside mõju ning taastada inimeste turvatunnet ja stabiilsust ühiskonnas. Varasema statistika järgi saab eeldada, et kui kriis taandub, kasvab ka sündimus, sest mõned sünnid on ebastabiilsel ajal edasi lükatud.

Kuna demograafilised probleemid on komplekssed ja nende lahendamine võtab aega ja nõuab pikaajalist lähenemist, on valitsus moodustanud rahvastikupoliitika valitsuskomisjoni. Komisjoni ülesanne on koordineerida riigi tegevusi rahvastikupoliitika kujundamisel järgmistes küsimustes: rahvastikupoliitika eesmärkide seadmine ja saavutamine; järjepideva ajakohase rahvastikupoliitika kujundamine; osaliste koostöö; rahvastikupoliitika eesmärkide saavutamiseks vajalike õigusloomeprotsesside jälgimine; uuringute tellimine; rahvastikuprotsesside paiknemist mõjutavate õigusaktide, tegevusprogrammide ja arengukavade tegevuste täitmise ülevaatamine, et jälgida nende kooskõla rahvastikupoliitika eesmärkidega; rahvastikuprotsesside jälgimiseks asja- ja ajakohase andmevajaduse väljaselgitamine ning rahvastikustatistika vajaduse edastamine andmete kogujatele ja töötlejatele. Seda komisjoni juhib sotsiaalkaitseminister ja täpsemat ülevaadet selle komisjoni tööst saab temalt küsida.

Teine küsimus: "Kas valitsus peab vajalikuks praegust demograafilist olukorda muutma hakata? Kui jah, siis mida kavatseb valitsuskoalitsioon selles suunas teha?" Rahvastikuvaates on oluline luua lisaks sündimusele ja lastega perede toetamisele paindlikkus tööturupoliitikas, et võimalikult suur osa rahvastikust oleks tööga hõivatud ja [vähese paindlikkuse] tõttu ei lükataks sünnitamist edasi. Vanemaealise elanikkonna hulgas on hõivatute osatähtsus aasta-aastalt kasvanud. Rahvastiku tervikvaates kompenseerib sündide arvu languse mingi aja jooksul inimeste pikem eluiga, sealhulgas ollakse tööturul kauem efektiivne, kuid pikemas perspektiivis hakkavad rahvaarv ja tööealine elanikkond ikkagi vähenema. Seetõttu ongi väga oluline, et tänane töötav põlvkond muretseks oma vanaduspõlve pärast ja koguks ka sääste.

Mis on need konkreetsed tegevused, milles me oleme koalitsioonileppes kokku leppinud? Nimelt [tehakse] peretoetuste ja vanemahüvitiste tervikanalüüs, et parandada toetuste ja teenuste eesmärgipärasust. Me muutsime lapsehoolduspuhkuselt tööle naasvale vanemale haigus- ja hoolduspäevade hüvitamise korda. See on nüüd vanema varasema sissetuleku, mitte töötasu miinimummäära alusel. Sellega me tagame väikelaste vanematele suurema kindlustunde, kui nad on haige lapsega kodus. Perepoliitikas jätkatakse meetmeid, mis võimaldavad lapsevanemal töö- ja pereelu paremini ühildada, sealhulgas soosides kodutööde ja perega seotud kohustuste võrdsemat jagamist. Panustame regionaalpoliitikasse, soodustades maapiirkondade arengut nii, et need muutuks peredele ligitõmbavamaks elukohaks, eesmärk on vähendada piirkondlikku mahajäämust. Lisaks [teeme] alushariduse seaduse, et parandada alushariduse paremat kättesaadavust just väikestele lastele. Kõikide kriiside vaates on tegelikult oluline ka see, et me seisame Eesti julgeoleku eest selleks, et see sõda siia kunagi ei jõuaks. Me soodustame kodulähedaste lasteaed-algkoolide ja kuni teise kooliastmega koolide pidamist. Hariduslike erivajadustega laste õppekorralduse tugiteenuse põhimõtted vaatame üle. Üksikvanematele [luuakse] terviklik toetuspakett, sest nemad on kõige suuremas vaesusriskis. Elatisabi tõstsime 200 euroni kuus ja tagame vanema kaotanud lastele toitjakaotuspensioni asemel õiglasema toetuse. Suuname lisaraha ka erivajadustega laste rehabilitatsiooni- ja tugiteenustesse.

Meil on kavatsus jätkata varasemalt käima lükatud tegevusi. Nendest suur osa toetab lastega peresid, võimaldab suurema hulga inimeste kaasamist tööturul ning parandab vaimse ja füüsilise tervisega seotud teenuste kättesaadavust. Jätkuvad ka need tegevused, mis on juba vastu võetud strateegiates ja arengukavades. Laste ja perede programmi eesmärk on, et Eesti oleks hea paik pere loomiseks, laste kasvatamiseks ning et Eesti lapsed oleksid õnnelikud ja kasvaksid hoolivas, kaasavas, turvalises ja arendavas keskkonnas. Nii nagu ma juba ütlesin, loodi ka rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, mis konkreetselt nende teemadega tegeleb.

Kolmas küsimus: "Kas valitsust rahuldab olukord, kui Eesti demograafiline saldo on positiivne (veel) ainult tänu migratsioonile ehk sisserändajate arvule? Kas valitsuse jaoks ei ole vahet, kuidas kasvab rahvaarv – kas sündide arvu või sisserändajate arvu suurenemise tulemusena?" Esimesele on vastus, et ei rahulda, teisele on, et on vahe. Aga hea küll, vastan pikemalt. Suur sisseränne viimastel aastatel on tingitud peamiselt Ukraina sõjapõgenikele ajutise elukoha pakkumise vajadusest. Enamik neist plaanib olukorra muutudes naasta kodumaale. Üldiselt me jätkame kontrollitud rändepoliitikat. Me lähtume välismaalaste seaduses kinnitatud põhimõttest, et aastane Eestisse sisserändavate välismaalaste arv ei tohi ületada 0,1% Eesti alalisest elanikkonnast. Oluline on tagada Eesti rahva jätkusuutlik tulevik. Kui rahvaarv kasvab ainult tänu migratsioonile, võib see teatavas mõttes aidata leevendada vananeva rahvastiku probleeme, aga see ei ole jätkusuutlik pikaajaline lahendus. 

Positiivne rändesaldo näitab üldiselt seda, et Eesti on oma piirkonnas Euroopas laiemalt tunnustatud sihtkoht. Ja olulise osa sisserändajatest moodustavad igal aastal tagasirändajad ning nendega koos liigub ka nende pere ehk eestlased tulevad tagasi. Ideaalseks peetakse tasakaalustatud rahvastiku kasvu, sealhulgas stabiilset sündide arvu. Sündide arvu stabiilsus on oluline mitmel põhjusel, sealhulgas uue põlvkonna ja tööjõu tagamiseks ning vananeva rahvastiku probleemide tasakaalustamiseks. Samuti on stabiilne sündide arv seotud kultuurilise ja sotsiaalse heaolu ning identiteedi säilimisega pikaajalises perspektiivis.

Neljas küsimus: "Kas teie arvates viimased Vabariigi Valitsuse poolt tehtud sammud […] aitavad kaasa perede kindlustunde ja sündimuse arvu suurenemisele?" Jah, need on tehtud selleks, et sõda siia ei tuleks, et see kriis kuidagi ei areneks ja me suudaksime riiki ülal pidada ja teenuseid pakkuda. Seega jah, kui me suudame need kriisid ületada, siis need [sammud] suurendavad perede kindlustunnet, ja nagu on näidanud varasemad kriisid, pärast seda ka sündimus suureneb.

Me lähtume põhiseaduses kirjutatust, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Seepärast peab valitsus oluliseks, et jätkuvalt kehtib lasterikka pere toetus. Peretoetused on diferentseeritud, kolm kuni kuus last ning seitse ja enam last. Võrreldes 2022. aasta ja 2024. aasta peretoetusi, on need kasvanud nii, et kolme- kuni kuuelapseline pere saab iga kuu 190 eurot rohkem, kui ta sai 2022. aastal. Seitsme ja enama lapsega pere saab kuus kuni 290 eurot rohkem kui 2022. aastal. Kui võrrelda laste- ja peretoetusi Euroopa Liidus, siis on Eestis need ühed kõrgeimad, näiteks kolme lapsega pere saab kuus 710 eurot ja seitsme lapsega pere saab 1310 eurot. Samuti toetame peresid vanemahüvitise süsteemi kaudu ning üksikvanemaid elatisabiga, mis tõusis 100 eurolt 200‑le. Seda, et lasterikkad pered on valitsuse eritähelepanu all, tõestab ka teadmine, et 40% peretoetustest saab 14% peredest. Aga kahjuks tuleb nentida, et ainult suured toetused ei taga sündide arvu suurenemist. Seos jagatava raha hulga ja sündide arvu vahel ei ole lineaarne. Selleks, et toetada sündimust, on vaja hoida ühiskonnas stabiilsust ja turvalisust. 

Viies küsimus: "Oma vastuses […] Riigikogu infotunnis ütlesite, et "laste eest hoolitseda on vanemate kohus, see ei ole riigi kohustus ja lapsi ei kasvata riik, vaid vanemad". Kas see on ametlik valitsuse hoiak […]? Kas selline hoiak aitab Teie arvates perspektiivis kaasa suuremale sündimuse arvule?" Esiteks, see on põhiseaduses täpselt nii kirjas, §‑s 27 on kirjas, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Ei ole nii, et riigil on kohustus laste eest hoolitseda ja neid kasvatada, vaid see on vanemate kohustus. Riik ei saa lapsi armastada, kallistada, seda saavad teha ainult vanemad. Laste olemasolu peres [nõuab] palju enamat, kui on rahaliselt võimalik mõõta. Riik saab toetada ja täiendada vanemate pingutusi, pakkudes riiklikke toetusi ning muid meetmeid laste heaolu tagamiseks. Nagu ma eespool juba ütlesin, selleks on lasterikaste perede toetus, lastetoetused, väikeste kodulähedaste maakoolide toetamine, aga ka omariikluse säilitamine julgeoleku rahastamise abil. 

Kuues küsimus: "[…] loetlesite meetmeid, mis Teie arvates võiksid sündimust parandada […]. Kas need meetmed on teie arvates päriselt efektiivsed ja kas nendest piisab, et tagada peredele kindlustunne ja parandada demograafilist olukorda Eestis?" Kõige tähtsam on see, et sõda siia ei tuleks ja me saaksime tegelikult selle julgeolekukriisi lahendada. See on peamine, mis inimestes ebakindlust tekitab. Riik peab looma meetmeid, mis aitavad peredel ootamatusega toime tulla ja tagavad neile kindlustunde. Üksikud meetmed pole piisavad, seega tuleb neid rakendada terviklikult, et parandada perede kindlustunnet ja seeläbi ka demograafilist olukorda. Nii et turvalisema riigi loomine, kus inimesed tunnevad end hoituna, aitab suurendada perede kindlustunnet ka laste saamiseks. Aitäh!

Suur tänu, proua peaminister! Teile on päris mitu küsimust. Kõigepealt Martin Helme, palun!

Aitäh! Te ütlesite, et sündimus on madal mujal ka, et igal pool on kriisid ja see ongi põhjustanud Eestis madala sündimuse. No ma ütleksin niimoodi, et tänase valitsuse, teie valitsuse näol on tegemist Eesti kõigi aegade kõige laste‑ ja perevaenulikuma valitsusega. Ükskõik, kas me räägime toetuste äravõtmisest, maksukoormuse suurendamisest, soodustuste äravõtmisest või koolide kinnipanemisest, kõik asjad, mis te teete, löövad kõige valusamini lastega peresid. Kusjuures siia tuleb kindlasti lisada ka perverssete ideoloogiate seadusega kehtestamine. 

Aga samal ajal, kui meil on rekordmadal sündimus, on meil ka rekordkõrge immigratsioon, eelkõige venekeelsete inimeste hulgas, slaavi päritolu inimeste hulgas. Mul on selline küsimus: kas teie valitsuse eesmärk ongi meid, eestlasi, teha vähemusrahvuseks oma põlisel kodumaal või on see lihtsalt selline asi, mis teil juhtub, sest teile ei lähe eestlaste saatus korda?

Ei ole. Läheb küll eestlaste saatus korda, sellepärast me teeme kõiki neid samme, et Eesti riik jääks püsima. Seetõttu me läheme näiteks eestikeelsele haridusele üle, et meil oleks siin rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämine. Me teeme selleks kõiki neid samme, mida me teeme. Jah, Ukraina sõjapõgenikud on tõesti tulnud, see tuleb sellest, et käib sõda. Seetõttu me teemegi pingutusi, et see sõda lõppeks ja Ukraina sõjapõgenikud saaksid tagasi minna.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Austatud peaminister! Kui meil oli eelmisel nädalal ka siin arutelu ja üks küsimustest oli pankade liigkasumi maksu kohta, siis selle kohta te ütlesite, et seda ei tohiks kehtestada tulenevalt õiguskindluse printsiibist. Aga mida saab öelda lasterikaste perede kohta, kellel enne valimisi te toetusi tõstsite, aga pärast valimisi võtsite need toetused ära? Nüüd meil tulevad veel erinevad maksutõusud ja ka automaks. Miks see õiguskindluse põhimõte ei kehti lasterikaste perede puhul? Ometigi, nagu te ise ka viitasite, tsiteerisite, meie põhiseaduse § 28 ütleb, et lasterikkad pered on meie riigi erilise hoole all.

Aitäh! Palun ärge esitage valeväiteid, me ei võtnud mingeid toetusi ära. Tõsi on see, et me tõstsime toetusi. Kui me võrdleme aastaid 2022 ja 2024, siis see toetus on endiselt suurem, kui see oli varasemalt. Jah, me vähendasime neid toetusi, sest need toetused olid üle mõistuse suured. Lihtsalt eelarveliselt käis see meile üle jõu. Kui vaadata teisi riike, siis [me näeme, et] Eesti lastetoetused, peretoetused on kõige heldemad Euroopas. Aga selles riigieelarve olukorras me lihtsalt ei suuda neid sellisel määral pakkuda. Need toetused peaksid olema tegelikult suunatud neile, kes neid päriselt vajavad, mitte kõigile. Kõik paljulapselised pered ei ole hädas. Vaesuse näitajate järgi on kõige suuremas vaesusriskis üksikvanemaga pered.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Tõesti, teid kuulates tekib alati küsimus, kas me elame täiesti erinevates maailmades. Kõik teie maksutõusud ja ka peatselt siia saali edasi menetlemiseks jõudev automaksueelnõu muudavad ju selgelt palju raskemaks maapiirkondades elavate inimeste elu ja eriti palju raskemaks nende inimeste elu, kellel on lapsed. Siis te tulete siia pulti ja räägite näiteks, kuidas te edendate kodulähedast alusharidust. Tegelikult selle lause esimene pool räägib sellest, et te panete maapiirkondades koole kinni. Siis te võtate võrdlusbaasiks mingi suvalise aasta, mis teile sobib, antud juhul lastetoetuste puhul 2022. aasta. Ma arvan, et kui te võtaksite 2002. aasta, siis te saaksite raporteerida suurematest kasvudest.

Aga minu küsimus on lihtne: elektriautode automaks on tunduvalt soodsam, aga miks ei võiks see olla soodsam sellistele autodele, mis on peredele sobivad?

Aitäh! Esiteks, haridus on kohalike omavalitsuste ülesanne, meie loome haridusmudeli. Haridusmudelit me muutsime selleks, et see soodustaks kodulähedaste väikeste koolide pidamist. See on see, mida me saame teha. Aga kohalikud omavalitsused otsustavad, meie ei pane riigina ühtegi kooli kinni, seda otsustavad kohalikud omavalitsused. Selline on jaotus.

Nüüd see, mis puudutab automaksu. Tegelikult oli ju lastetoetuste ja peretoetuste nii suur tõstmine suunatud sellele, et tagada lastega seotud kulude kandmist, see tähendab kõikvõimalike kulude kandmist. Jällegi, need toetused on tunduvalt suuremad, kui on teistes riikides. Ja [vaatame] ka soodustusi, mis teistes riikides on. Kokkuvõttes anname me ikkagi Eesti suurtele peredele eelise nende rahaliste toetustega, mida me teeme, võrreldes automaksusoodustustega, mida teevad teised riigid.

Vadim Belobrovtsev, palun! 

Aitäh! Me kõik saame aru, et pere jaoks on kõige tähtsam kindlustunne, et lapsi saada ja neid kasvatada. Te ise ütlesite, et väga tähtis on stabiilsus ja julgeolek. Aga viimasel ajal panevad väga paljud tähele, et Eesti rahvast päris konkreetselt hirmutatakse praegu sõjaga. Te ise näiteks ütlesite ühes välismaa väljaandes, et kolm kuni viis aastat, ja Venemaa ründab Eestit. Lahkuv Kaitseväe juhataja rääkis hiljuti, et Venemaa võib juba sellel või järgmisel aastal midagi taolist teha. Siis on pealinna tänavatel need suured plakatid, kus on maha pommitatud majad, mis tegelikult seisavad. Kas see üldse soodustab sündimuse suurendamist?

Aitäh! Probleem pole ju selles, et me räägime nendest ohtudest. Probleem on selles, et need ohud on olemas. [Võib-olla] te arvate, et kui me lihtsalt ei räägi neist, siis on inimestel kindlustunne. Ma arvan, et see ei ole nii. [Milleks] maalida mingi roosa pilt, kui kõik inimesed vaatavad uudiseid?

Ma tahan ära korrigeerida, et The Timesile antud intervjuus ma rääkisin sellest, et juhul kui Ukraina selle sõja kaotab, võib Venemaa liikuda edasi ja rünnata NATO‑t. Seda on rääkinud ka teised, neid näiteid on väljaspool Eestit kõvasti. Nii et me valmistume selleks, et hoida ära selle sõja laienemist siia. Sellepärast me peamegi rääkima nendest asjadest, ega see ei muuda neid olematuks, kui me neist ei räägi.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Teist on keeruline aru saada. Te räägite ühel hetkel, et on oluline, et Eesti pered oleksid hoitud ja oleks turvatunne, ja siis ütlete teises vastuses, et Eestis on üle mõistuse suured peretoetused. Te rõhutate: üle mõistuse suured peretoetused on Eestis! See oli põhjus, miks te siiski vähendasite peretoetusi oma uue valitsuse kõige esimese eelnõuga, mis siia toodi. 

Kui rääkida inimestega, kes Eestist massiliselt ära lähevad, ütlevad nad, et nad on väsinud sellest, et on üks lõpmatu reformine, kogu aeg mingi reform ajab reformi taga, ja enam ei suuda. Lihtsalt sellepärast vahetatakse riiki, et saaks kuskil stabiilselt elada, saaks teha tööd ja kasvatada lapsi, ilma et sind üllatataks kogu aeg mingisuguste uute maksudega, nagu automaks, magusamaks ja pensionäride maksustamine, mida lubati algul teistmoodi käsitleda. Palun ütelge, kas teie hinnangul on Eesti pered täna hoitud ja kaitstud, Eesti ühiskonnas on turvaline olla ning [pered saavad] tunda, et neid väärtustatakse ja hoitakse.

Jah, me teeme kõik selle nimel, et see nii oleks.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea peaminister! Teate, olukord on tõesti väga halb. Statistika andmetel sündis eelmisel aastal Eestis 10 721 last, mis on väikseim sündimus alates aastast 1919, ja see kõik toimub teie valitsemisajal. Vaatame Tallinna Ülikooli professori arvamust: rahvastikuteaduse professor Allan Puur ütles selgelt välja, et sündide arvu järsu vähenemise taga on suuresti elukalliduse tõus. Just teie maksud, mida te olete rakendanud, ja maksude tõusud, ka need, mis alles rakenduvad, tegelikult tõstavad elukallidust. Sellest lähtuvalt ma ikkagi küsin. Te küll vastasite kõikidele toredatele küsimustele, aga väga omal moel, nagu alati. Mis on need reaalsed meetmed, mis viivad elukalliduse alla ja [mille tulemusena] meie sündimus tõuseb?

Aitäh! Kõigepealt: ka Soomes, Norras, Itaalias, Lätis ja Leedus on sajandi madalaim sündimus. Kas selles oleme ka meie süüdi? Selles mõttes saage aru, et see ikka nii üheselt seotud ei ole. 

Aga elukalliduse kohta on mul teile hea uudis: inflatsioon on tulnud kõvasti alla ning inimeste ostujõud on suurem ja kasvab jälle [kiiremini] kui hinnad. Kui me võtame tõesti kogu 30 aasta perspektiivi, siis pensionid on kasvanud 26 korda, keskmine palk on kasvanud 17 koma millegagi korda ja hinnad on samal ajal kasvanud 5,45 korda. Ehk siis tegelikult inimestel läheb jälle paremini, kuigi on olnud tõesti rasked ajad.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Te saate ju ise ka aru, et Eesti näol on tegemist väikese, õrna rahvusriigiga, kus elanikke on 1 300 000. Aga kui te eelmisele küsimusele vastasite, võrdlesite meid teiste riikidega, kus on ikka miljonites rohkem inimesi.

Nüüd minu küsimus. Rahvastik uueneb sündidega. Sündimus on ühiskondlikult tähtis küsimus, kuid taandub alati igaühe isiklikule otsusele, mida tuleb austada. Eestis on sündimus kogu taasiseseisvuse aja olnud taastetasemest tunduvalt väiksem. Rahvastiku loomulikuks taastamiseks on tähtis, et peres oleks üle kahe lapse. Alates kolmandast lapsest on perel majanduslikult keerulisem toime tulla kui kahe esimese lapsega, mistõttu võivad nii mõnedki lapsed jääda sündimata. Sündide arvust tuleneb lasteaia- ja koolikohtade vajadus lähitulevikus ning lapsevanemate ja tööjõu hulk kaugemas tulevikus. Nüüd, nähes sündide statistikat, [südimust], mis on languses, kuidas te kavatsete tagada tööjõu [piisava] hulga kümne, kahekümne aasta pärast?

Aitäh! Kõigepealt peab muidugi ütlema, et Lätis miljonites rohkem inimesi siiski ei ole. See on ka väikeriik, samamoodi väike kultuur ja nii edasi. (Saalist räägitakse.) See ei ole õigustus, ma tahan lihtsalt öelda, et ei ole õige esitada Eestit kui unikaalset [riiki], et just siin on halvasti. Vaadake, (Näitab paberit.) vaadake seda pilti. Need on kõik punases, kõik riigid on punases. Kõikidel on iive negatiivne, välja arvatud Usbekistan, Tai, Malaisia, Filipiinid, Mauritius ja Portugal. Siin on väga väikseid riike täpselt samamoodi. Ma tahan lihtsalt öelda, et maalida pilt, et … (Saalist räägitakse.) Jah, ma olengi, aga teie olete samamoodi Eesti Riigikogu liige, kes peaks vaatama ka laiemat pilti. See ei ole ainult Eesti Vabariigi teha. See ongi kriisidest lähtuv, et sündimus on madalam.

Me teame seda kõike. Me teame neid muresid ja sellepärast me teemegi samme selle jaoks, et perede kindlustunnet tagada. Kolmelapseliste perede toetus on meil ju suurem, kui me võtame ühe lapse kohta. Ma otsin selle materjali … (Lehitseb pabereid.) Vabandust, kas ma saan sealt võtta oma materjalid?

Jaa, palun!

Kohe otsin õige koha. Nii! Toetuste lõikes: ühe või kahe lapsega peres on lapsetoetus 80 eurot lapse kohta, kolme lapsega peres on see ühe lapse kohta 237 eurot kuus ja seitsme lapsega peres on see ühe lapse kohta 187 eurot kuus. Ehk siis ühe või kahe lapsega peres on see toetus 80 eurot [ühe lapse kohta], aga näiteks kolme või seitsme lapsega on tunduvalt-tunduvalt rohkem. Seega me teeme juba kõik selleks, et paljulapselistel peredel oleksid paremad võimalused. Nagu ma ütlesin ka enne, kõikidest peretoetustest 40% läheb umbes 13%‑le peredest, mis on just paljulapselised pered.

Väga oluline nii paljulapselistele peredele kui ka teistele on ka see, et oleksid lasteaiakohad. Seetõttu me tuleme siia alushariduse seadusega, et laieneksid võimalused ka väiksemaid lapsi lastehoidu panna. Me muutsime juba seda rahastusmudelit, et väikesed kodulähedased koolid jääksid alles. Jah, kohalikud omavalitsused otsustavad seda. Aga kõik need asjad tegelikult jagavad koormust emade ja isade vahel ning tekitavad kindlustunnet, et neil on eelkõige olemas teenused, mida nad vajavad. Seda kõike me teeme.

Aitäh! Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kas teile endale ei tundu kohatu, et kui teid kutsutakse rääkima demograafilisest kriisist, siis te kuulutate: "Aga mujal on ka!"? Teie ülesanne on teha kõik, et Eestis seda poleks. Teid see ei huvita. Te kaotasite rahvastikuministri, kaotasite Riigikogu rahvastiku[kriisi lahendamise] probleemkomisjoni. Teie koalitsioonileppes pole poolt sõnagi demograafilisest kriisist, ammugi sündimuse tõstmisest. See-eest tapab teie valitsus Eesti rahvast ja peresid enneolematu maksuterrori ja massiimmigratsiooniga. Vähemalt on olemas mingi sotsiaalkaitseministri juhitud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon. Küsin, mitu korda see on koos käinud, mis on ära tehtud ja mida kavatsetakse teha. Peaministrina peate te seda teadma.

Aitäh! Kõigepealt, ega see minister ei pannud lapsi sündima. Kui [oleks nii, nagu] teie ehk arvate, et see minister paneks lapsed sündima, siis oleks kindlasti kõikidel selline minister olemas.

Aga seda, mitu korda see on konkreetselt koos käinud, peaks ausalt öeldes küsima sotsiaalkaitseministri käest. Mina saan rääkida nendest kordadest, kui me oleme valitsuse tasandil arutanud erinevaid teemasid, mis on seotud lastega peredega ja nende toimetulekuga. Neid kordi on sotsiaalkaitseministri juhtimisel olnud, ka seoses riigieelarve aruteludega. Seal on päris põhjalik ettevalmistustöö, mis tuleb teha näiteks selle jaoks, mis puudutab toetuste vajaduspõhisemaks muutmist. Seda konkreetselt peaksime me tegema koos ekspertidega, et see päriselt peresid aitaks.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõigepealt paar asja. Esiteks te ütlesite, et enne olid lasterikka pere toetused üle mõistuse suured ja käisid meile lihtsalt üle jõu. See ju tegelikult ei vasta tõele. Kui te tahate toppida sadu miljoneid eurosid aastas Rail Balticusse ja niinimetatud rohepöördesse ning suunata Ukrainasse, siis loomulikult raha ei ole. Aga küsimus ongi prioriteetides: kas oma rahva püsimajäämine on prioriteet või ei ole? Teiseks te ütlesite, et kelleltki ei võetud midagi ära. No muidugi võeti! Enne oli seitsme ja enama lapsega pere toetus 850 eurot ja kolme ja enama lapsega pere toetus 650 eurot, aga nüüd saavad mõlemad 200 eurot vähem. Võeti ju 200 eurot konkreetselt ära igakuisest toetusest. Ei ole mõtet valetada siin avalikkusele.

Mis küsimusse puutub, siis ma mõtlesin küsida teie käest seda. Perepoliitika peab ju lähtuma mingitest eesmärkidest, mille poole erinevaid meetmeid rakendades pürgitakse. Mis on teie arusaamise kohaselt see eesmärk, kuhu te tahaksite jõuda? Kui palju võiks ühes Eesti perekonnas keskmiselt lapsi olla? Mis on see perekonna suurus, mida te näete ideaalina, mille poole pürgida, ja mida te teete, et Eestis päriselt sinnamaani asjad jõuaksid?

Aitäh! Kas te tõesti kujutate ette, et me hakkame riiklikult reguleerima, milline on õige pere ja kui palju lapsi peab olema? Ei, me ei kavatse seda teha. Me lähtume põhiseaduse preambulist, Eesti riigi, eesti keele ja rahvuse püsimajäämine on see, millest me lähtume. Aga ma ei saa aru. Te tahate, et me ütleksime konkreetselt peredele, milline on õige pere ja kui palju lapsi peaks peres olema. Perede mudelid on väga erinevad. Vaadake eelarvet. Haridusse läheb meil väga suur tükk, mis on väga otseselt lastega seotud, on erinevad teenused, sotsiaalteenused, ka lastetoetused, on vanemahüvitis – need on meeletud miljonid, mis sinna lähevad. Ja mis puudutab Rail Balticut, siis [seda ehitatakse] ju peamiselt Euroopa raha eest.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Paraku mõned naised kardavad rasestuda, seda tuleb tõdeda. Ja põhjus on väga lihtne: elu on kallis, inimeste tulud väiksed ja tööpuudus väga kõrge. Seetõttu pole pered üldse kindlad, et nad saavad lapse kasvatamisega hakkama. Palun ütelge, kuidas kõik need maksumäärade tõstmised ja uute maksude vastuvõtmine aitavad naistel kindlustunnet luua.

Aitäh! Naised kardavad lapsi saada – teie küsimusest tuleb välja, et nad kardavad, et nad peavad lapsed üksi üles kasvatama. See on tõesti suur probleem. Selle tõttu me oleme ka elatisabi suurust suurendanud, sest üksikvanemad on tõesti need, kes on kõige suuremas vaesusriskis. Ma ei tea, siin on küsimus ehk ka meestele, et kuidas te eeskuju näitate ja üleskutseid teete, et isad jääksid oma perede juurde ja naistel ei oleks hirmu, et pärast laste sünnitamist nad jäävad lastega üksi. Paraku see statistika selline on. Jah, elatisabi oleme suurendanud selle jaoks, et üksikvanemad saaksid hakkama.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Teid kuulates on tõesti selline dilemma. Kui kõik ümberringi teevad valesti ja Eesti on ainuke, kes õigesti teeb, jääb arusaamatuks, miks me oleme sellise madala iibe juurde jõudnud. Isegi kui põhjendada seda sellega, et ka ümberringi on kõik negatiivne, ei tähenda see, et Eesti ei peaks midagi ette võtma. Praegu, ma saan aru, on loodud komisjon, et asja edasi lükata, kuid iroonilisel moel on see loodud ministri alla, kes on laste ja perede suhtes kõige vaenulikum. See komisjon võiks olla kas Riigikantselei või peaministri enda all.

Aga ma küsiks selliselt. Millised on teie kui valitsusjuhi sõnumid noortele, et suurendada Eesti rahva sündimust kontekstis, kus peretoetusi on vähendatud, kehtestatakse uued maksud ja maksukoormus tõuseb?

Aitäh! Maksukoormus ei tõuse oluliselt võrreldes sellega, mis see on kogu aeg olnud. 2019.–2020. aasta tasemele tõuseb maksukoormus. Laste puhul ei ole ainult rahaline pool, lastest on ka väga palju rõõmu. Kui mina saan inimestega kokku, kui ma saan noorte naistega kokku, siis saan loomulikult nendest teemadest rääkida. Üldiselt on murekoht just see, et kui ollakse ennast üles töötanud ja ei taheta oma tööalast kvalifikatsiooni kaotada, kuidas siis tagada kindlustunne, et kui saadakse laps, siis saab samamoodi toimetada. Selle nimel me teeme tööd, et kohustused oleksid võrdsemalt jaotunud, et lapsed ei oleks ainult emade rõõm ja vaev, vaid koormus oleks ühtlasemalt jaotatud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Kaja Kallas! Te siin lugesite ette, kuhu kõike teil raha läheb: heldelt peredele, haridusse, sotsiaalsfääri teenustesse ja pensionidesse. Ausalt öeldes, tundes teid, hakkab mul kõhe, sest kui teil tuleb rahapuudus, [pole raha] kas rohepöördeks või sõdimiseks, siis on teada, kust ja kellelt te hakkate jälle ära võtma. Te ütlesite, et rahastate teenuseid, et perede kindlustunnet tõsta, aga no ma ei tea, lapsehoiuteenuse hind vanematele tõuseb küll igapäevaselt ja kõige rohkem teie juhitud omavalitsustes. 

Ja te ütlesite, et selles, et inimestel, eriti noortel, pole kindlustunnet, on süüdi sõda. Vaadake, sõjad on igal pool maailmas ja keegi ei arva, et mingit roosat pilti peab maalima. Aga et selliseid pilte Tallinna linnaosadesse kunsti [pähe] üles pandi, no see on puhas hirmutamine. Te teate väga hästi, kuidas see mõjub, aga te teete seda ikka, hirmutate sõjaga, hirmutate noori kliima soojenemisega, ja siis imestate, miks naised ei taha lapsi saada. Tõepoolest, miks te teete nii?

Mida? Te peate mind küll väga kõikvõimsaks, [kui usute], et mina tekitan inimestes hirmu. Te ütlesite, et sõjad on igal pool maailmas. Vaadake, praegu on reaalselt meie naaber läinud kallale oma teisele naabrile. Sellepärast me teeme pingutusi, et see sõda siia ei jõuaks. Kliimamuutused ei ole mitte mingi minu välja mõeldud asi või midagi, millega mina hirmutan inimesi, vaid see on reaalne. Jälle, vaadake, kuidas jää sulab, kuidas tekivad kliimapagulased, sest kuskil pole võimalik enam elada. No te naerate. See ei ole naljakas, tegelikult see ei ole naljakas. Mina ei ole neid asju välja mõelnud, vaid noored ise loevad nendest asjadest ja tunnevad sellepärast muret.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Üks meie põhiseaduslik alusväärtus on eesti rahvuse säilimine. Eesti keeles on täiesti selgelt sõnal "rahvus" etniline tähendus. Küsimus: kui madalale plaanite te lasta langeda eestlaste osakaalul oma immigratsiooni- ja demograafiapoliitikaga?

Aitäh! Meie eesmärgid on, vastupidi, tõsta eestlaste osakaalu ja eesti keelt aktiivselt kasutavate inimeste osakaalu.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! See, kuidas te vastate, on küsijate suhtes lihtsalt häbematu. Kui te siin viskate küsijale nina peale, et rahvastikuminister ei sünnita lapsi või ei pane kedagi lapsi sünnitama, siis see on häbematus, sest keegi ei mõtle niimoodi. Küsimus on selles, et see oleks üks võimalik institutsioon ja mehhanism probleemiga tegelemiseks ja lahenduste leidmiseks. Väga lihtne! Te viskasite nina peale veel mingisuguseid asju – noh, ärge visake küsijatele nina peale, vaid pakkuge sisulisi konstruktiivseid lahendusi.

Minu küsimus on väga lihtne. Varro Vooglaiu küsimus oli, missugune on teie valitsuse eesmärk ja kuidas selle eesmärgini jõuda. Kas te saate välja öelda eesti keeles arusaadavalt ja ilma küsijale nina pihta andmata, [näiteks]: meie eesmärk on kaks last pere kohta, meie eesmärk on kolm last pere kohta, meie eesmärk on neli last pere kohta ja me püüame selleks leida võimalusi niiviisi, naaviisi, kolmandat pidi, tahame muuta teatud suhtumisi, anda teatud materiaalset toetust, tegeleda konkreetselt …

Teie aeg! 

… suurperede üksikprobleemidega ja nii edasi ja nii edasi. Selliseid sisulisi vastuseid me ootame …

Teie aeg, Mart Helme!

… aga mitte nina peale viskamist.

Aitäh selgituste eest! Meil ei ole selliseid sõnastatud eesmärke, et mitu last konkreetselt peab peres olema ja milliste vanemate lapsed nad peavad olema ja nii edasi. Me ei saa seda ette kirjutada. Teile see vastus ei meeldi – mis teha, aga see ei ole kuidagi nina peale viskamine. Ma tõesti üritan teie küsimustele vastata, aga ma tean, et mida iganes ma ütlen, teile see ei meeldi.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma jätkan ikka sellesama teemaga, mille kohta Varro Vooglaid ka küsis. Te ütlesite, et valitsusel ei ole eesmärke, kuidas me peaksime jätkusuutlikud olema. On aru saada, et peres peab olema vähemalt 2,1 last, tinglikult öeldes, selle jaoks, et me oleksime võimelised üleval hoidma seda arvu eestlasi, mis praegu on. Aga tegelikult me tahaksime kasvada ju suuremaks. See on ju ka teile teada. Kuidas te ütlete, et valitsusel puudub igasugune suund, või ütleme, te ei teagi, kuidas edasi areneda? Me sureme välja riigina, on immigratsioon, rahvus sureb meil välja, riik sureb välja. Kuidas siis see põhiseaduse preambulis kirjutatu, mille te ise ette lugesite – keele, kultuuri ja rahvuse säilimine –, peaks kestma Eestis?

Aitäh! Loomulikult on meie eesmärk, et iive oleks positiivne, aga küsimus oli konkreetselt, mitu last peab olema perekonnas, et see oleks perekond. Mõnes perekonnas on üks laps, mõnes on seitse last, perekonnad on erinevad. Me ei sea valitsusena mingit mudelit, kust kõik peavad läbi mahtuma. No ei sea lihtsalt! Loomulikult on üldine eesmärk see, et iive oleks positiivne.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Ma mõtlesin, et ma ei küsi teie käest midagi, aga teie jutt oli nii huvitav, et ma tahan ikka targemaks saada. Te ütlesite sellist asja, et kliimamuutus on seoses sellega, et jää sulab ja nii edasi. Sellepärast on vaja teha seda kõike, mida te praegu teete. Ma tahan konkreetselt teada, sellepärast et jää sulab igal kevadel, see teile muidugi uudis ei ole: nimetage palun need riigid ja riikide piirkonnad, kus jää sulamine on katastroofiliselt mõjunud. Riikide nimed ja nende riikide piirkonnad.

Aitäh! See ei ole kuidagi seotud antud arupärimisega.

Aitäh, proua peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui ma avan läbirääkimised, on küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta või räägime hoopis akustikast, ma ei tea, kumb on. Rain Epler, palun!

Jaa, tegelikult me varsti juba ligemale aasta tagasi käsitlesime siin ka seda, et kui on küsimus ja mikrofon ei tööta või midagi, siis võiks kohe sellele reageerida. Täna siis jälle juhtuski see, et mul oli mikrofoni kohta küsimus …

Aa!

… aga ma ootasin ikkagi lõpuni. Mul tekkis mure, kas härra Vooglaiu mikrofon töötas. Mina näiteks kuulsin, et ta küsis, kas riik on seadnud mingeid eesmärke. Peaminister hakkas rääkima, et valitsus ei saa ju ette kirjutada. Ma tahtsin küsida. Kui teieni ka kostis, siis arvatavasti ikkagi mikrofon töötas. Kas teie kuulsite, et Varro Vooglaid küsis, kas me peaksime peredele ütlema, mitu last [saada tuleb], või ta küsis, kas me peaks ka rahvastikupoliitikas eesmärke seadma ja millised need eesmärgid on? Kuidas teile kostis?

Aitäh, hea kolleeg! Ma saan teile kinnitada, nii nagu ma olen teile ka varasematel kordadel vastanud, et akustikaga on jätkuvalt siin saalis kõik korras. Kostis küll.

Aga enne kui me asume läbirääkimiste juurde, on Helle-Moonika Helmel küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Aitäh, hea eesistuja! Mul akustika kohta küll ei ole üldse küsimust. Võib muidugi arutada teemal, kas mikrofonid töötavad, kus see küsimuse ja vastuse [ebakõla], see kultuurikatkestus vahepeal tekib. Midagi läheb nagu kas tõlkes kaduma või kusagil mujal kaduma.

Aga ma siis küsin. Ma arvan, et Kalle Grünthali mikrofon töötas ja ka peaministri mikrofon seal puldis töötas. Vähemalt mina küll kuulsin, et peaminister rääkis ühes oma vastuses väga selgelt jää sulamisest. Ühesõnaga, täpselt nii ta rääkis, neid sõnu kasutas. Ja nüüd ütles ta Kalle küsimusele vastates, et jää sulamisest rääkimine ei ole antud arupärimise teema. Huvitav, et kui tema puudutas oma vastuses jää sulamist, kas see siis oli antud arupärimise teema või ei olnud. Kas peaminister võib rääkida mingeid asju ja need on arupärimise teemaga seotud, aga kui ta vastama hakkab, siis ta küsijale [võib] öelda, et need ei ole antud arupärimise teema?

Aitäh, hea kolleeg! Antud juhul on arupärimise teema Eesti kriitiline demograafiline olukord. Kui peaminister laiendas oma vastust, siis oli see tema õigus. Kalle Grünthal esitas küsimuse, aga peaminister sai valida, kas vastata sellele küsimusele või mitte.

Hea kolleeg, minu väga selge soovitus on sellisel puhul alati see: teil on võimalik esitada nii infotunnis küsimus kliimamuutuste kohta kui ka esitada arupärimine kliimamuutuste kohta. Sellisel juhul me saame keskenduda otse ja ainult sellele teemale, mis on seotud kliimamuutustega. Nii et seda teemat saab kindlasti käsitleda siis, kui te vastava küsimuse kas infotunnis või arupärimisena esitate.

Nii, nüüd avame läbirääkimised ja ma palun kõigepealt siia Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun!

Hea eesistuja! Hea peaminister! Head kolleegid! Ma mõtlesin, et ehitan oma ettekande üles viimase kahe aasta ja iseseisvuse taastamise eelsete aastate rahvastikunäitajate võrdlemisele. Ma olen ajaloolane ja ma loodan, et te mind sovetinostalgias eriti ei kahtlusta. Aga ma pean paratamatult siin vahepeal peaministri väiteid ära õiendama. Ja seda võrdlust ma teen sellepärast, et tuletada meelde, et vabanemise ja iseseisvuse taastamise peamiseks motiiviks oli see, et me tundsime muret oma kodumaal vähemusse jäämise ja rahvusena hääbumise pärast. See eksistentsiaalne ohutunnetus andis meile jõu ohtu trotsides vabanemist taotleda.

Edasi ma vaatan kolme põhinäitajat: sündimust, keskmist eluiga ja välisrännet. Niisiis, aastatel 2022 ja 2023 oli aastas keskeltläbi 11 000 sündi, 1985 ja 1986 aga 24 000. Seega, praegu on sünde üle kahe korra vähem. Nüüd peaminister võiks öelda, et sünnitusealisi naisi on vähem, mis on õige, ongi vähem. Aga summaarne sündimuskordaja, mis ei sõltu sünnitusealiste naiste arvust, oli Eestis toona, Nõukogude aja lõpul, 2,15 ja praegu on 1,4 või natukene alla selle ehk praegu on poolteist korda väiksem.

On tõsi, et viimastel aastatel on langenud ka meie naabrite sündimuskordajad, aga toonitan, et Eestis on olnud langus võrreldes meie naaberriikide Läti, Leedu ja Soomega eriti suur. Seega ei saa olla rahul peaministri väitega, et igal pool on sündimus langenud. On küll langenud, aga Eestis kõige rohkem. Ja nende riikide loetelu, kus te väitsite sündimuse olevat üle taastetaseme – kümmekond riiki vist lugesite ette –, on kordades pikem. Kiiruga vaatasin, neid riike on 96, see on CIA The World Factbooki andmetel. Mina ei tea, kes teile nõu annab, aga mina teie asemel ikkagi mõtleksin, mis nende inimestega edasi saab.

Meie laste- ja peretoetused ei ole kõige suuremad Euroopas, vaid, nagu igaüks võib Sotsiaalministeeriumi kodulehelt vaadata, kõik lastele ja peredele mõeldud sotsiaalkaitsehüvitised on Eestis Euroopa keskmised. Jälle, ma ei tea, kes teile nõu annab. Pole õige arvestada ainult rahalisi hüvitisi, nagu te teete, arvestada tuleb ikka kõiki hüvitisi. Edasi, konkreetsetele peredele pole tõepoolest võimalik laste arvu ette kirjutada – selliseks te moonutasite Riigikogu liikmete küsimusi –, aga on võimalik seada eesmärke, kaasa arvatud keskmise laste arvu [eesmärk]. 

Nii, läheme edasi. Oodatav keskmine eluiga oli 1980. aastate lõpul meestel 66 ja naistel 75 aastat, viimasel kahel aastal on olnud meestel 73 ja naistel 82. Nii et see näitaja on tõesti sovetiajaga võrreldes selgelt paranenud. Aga kui me võrdleme teiste Euroopa riikidega, siis millegagi kiidelda pole. See jääb Euroopa Liidu keskmisele selgelt alla ja viimasel kümnel aastal mingeid olulisi paranemisi meil ei ole olnud. Tervelt elatud aastate poolest on kõik kolm Balti riiki Euroopa kõige viimased, Eesti on Euroopas eelviimane.

Nii, läheme välisrände juurde. Aastatel 1986–1990 saabus Eestisse keskeltläbi 14 000 inimest aastas ja lahkus 12 000 ehk migratsioonisaldo oli 2000‑ga plussis. Nüüd, tänapäeval, enne 2022. aastat, jättes arvestamata Eesti kodakondsusega ja määratlemata kodakondsusega isikud ja Ukraina põgenikud, kõigub sisseränne kusagil 9000 ja 12 000 isiku vahel. Toonitan: jättes arvestamata eestlased ja Ukraina põgenikud, kõigub see 9000 ja 12 000 vahel. Vaadake palun Statistikaameti tabelitest! Migratsioonisaldo on 3000 kuni 6000‑ga plussis. Seega on olukord palju hullem, kui oli Nõukogude aja lõpus.

Tuletame meelde, et 1990. aastatel kehtestasime me sisserändekvoodi 0,1% alalisest elanikkonnast. Praegu tähendaks see 1300 isikut aastas. Seega, jätame jälle Ukraina põgenikud kõrvale, isegi ilma nendeta ja ilma eestlasteta ületame me seda ligi kümme korda. Ja jälle, see suur sisseränne ei ole põhjustatud Ukraina põgenikest, nagu lugupeetud peaminister väitis. Arvud näitavad, et selle taha varjuda ei saa. Statistikaameti tabelid näitavad, et massiimmigratsioon toimub ka ilma Ukraina põgeniketa. Kui Ukraina põgenikud tagasi ei lähe – ja ma saan aru, et valitsus püüabki kõikide vahenditega neid Eestis põlistada –, siis võimendatakse Ukraina rahvastikukriisi ja see oleks kõigi aegade kõige suurema mahuga immigratsioon Eestisse, mis kunagi on olnud.

Ma ei hakka massiimmigratsiooni kahjulikkusest pikemalt rääkima. Oleks tore, kui härra Belobrovtsev või proua Kõlvart oleks ka siin. Aga ma arvan, et ma suudaksin ka nendele selgeks teha, et massiimmigratsioon on eriti kahjulik just mitte-eestlastele. Meile ei ole tegelikult immigratsiooni ja massiimmigratsiooni vaja. Ma toon mõned arvud. Kui me tõstaksime töö tootlikkuse Euroopa Liidu keskmisele tasemele, siis me saaksime justkui juurde 150 000 uut töötajat. Kui me tõstaksime oma tervelt elatud aastate arvu Euroopa keskmisele tasemele, siis me saaksime justkui 50 000 uut tööinimest juurde.

Nii, aga nüüd lähen edasi üldistusega, et meie rahvastiku seisund, mida me 1980. aastate lõpul pidasime nii hulluks, et peale vabadusvõitluse muud võimalust ei näinud, on nüüd meie oma valitsuse võimu all ja oludes, kus me saame ise otsuseid teha, viimasel kolmel aastal läinud halvemaks kui okupatsiooniaja lõpul. Jälle, ärme räägime sel puhul Ukraina põgenikest, Ukraina põgenikud on teine teema. 

Kindlasti tuleks seda olukorda nimetada rahvastikukriisiks, sest kui see ei ole rahvastikukriis, siis ei ole rahvastikukriisi üldse olemaski. Kui meie inimestel on veel rahvuslikku meelt – ja minul pole kahtlust, et on –, siis kunagi see ärkab, nii nagu ärkas ka 1980. aastate lõpul. Aitäh!

Suur tänu! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud peaminister! Vastuseks oma kolleegile: ma olin ilusti saalis ning kuulasin tema sõnavõttu ja tähelepanekuid, mis olid minule suunatud.

Aga tagasi selle teema juurde. Huvitaval kombel [on nii], et kui arutlusel on demograafiline olukord, siis millegipärast unustatakse üks oluline teema. Nimelt noorte toimetulek. Minu mäletamist mööda pole selles koosseisus sellele üldse eriti tähelepanu pööratud. Kahjuks mõjutavad majanduslangus ja erinevad maksutõusud oluliselt ka meie noori.

Ühelt poolt oleks noortel justkui praegu rohkem võimalusi, kuid teiselt poolt on neil jällegi väga palju takistusi. Ma arvan, et praegu on noortel üks suurimaid takistusi oma elamispinna soetamine. Noortel on aina raskem osta oma korter, isegi väike korter, sest kinnisvara hinnad lihtsalt jooksevad eest ära ja noorte palgatase järele ei jõua. See on ka põhjus, miks noortel on aina raskem saada palju varem iseseisvaks, saada varem jalule. Sellest tulenevalt lükatakse kõik hästi olulised verstapostid edasi, olgu selleks kas või pere loomine, lapse sünd. Ütleme ausalt, ega noortel ja üldse meie ühiskonnas pole täna kindlustunnet homse päeva suhtes. Ebakindel majanduskliima, maksutõusud, väikeettevõtjate raske olukord – kahjuks see mõjutab täpselt samamoodi meie noori, ka ettevõtlikke noori, kes Eestist ära sõidavad.

Kahjuks ei saa jällegi mainimata jätta ka automaksu. Noored ei saa lubada endale kallist Teslat, mille aastamaks on 50 eurot. Tõesti, noored ongi sunnitud ostma endale odavamaid autosid, mis aga automaksu tõttu võivad neile lõppkokkuvõttes kalliks minna. Kui me oleme jõudnud sellisesse olukorda, et noored ei saa juba neid otsuseid teha, nad ei saa endale isegi autoostu lubada, kuidas me siis saame rääkida pere loomisest, laste saamisest?

Ja teine oluline aspekt noorte puhul, mida on käsitletud, on muidugi kõik need negatiivsed psühholoogilised mõjud, mis tulenevad ebakindlusest tuleviku suhtes. Paljud tänased noored kannatavadki ärevuse ja muude vaimse tervise probleemide käes.

Kui me räägime üleüldse valitsuse otsustest, kas te oskate välja tuua vähemalt ühe valitsuse otsuse, mis tegelikult toetab laste saamist? Mina oskan nimetada selliseid asju. Lasterikaste perede toetust vähendati, seejuures esimese ja teise lapse toetust ei tõstetud. Kooli[lõuna toetuse] baasmäär pole tõusnud juba kuus aastat, seejuures me teame, kui palju on meil hinnad tõusnud. Selle tõttu tegelikult ei saa [koolid] lubada lastele kvaliteetset koolitoitu. Reformierakond, ma mäletan, on mitmetel valimistel lubanud, et teeme tasuta lasteaia, kohalikel valimistel on see Tallinnas kindlasti kogu aeg toimunud. Nüüd mul on küsimus, et miks siis, kui Reformierakond on valitsuses, seda ära ei tehta. Just valitsuse tasandil saaks seda teha. Liikuvuse jaoks ei tehta midagi, spordi ja liikumise toetamisest ainult võetakse raha ära. Ainus, mida valitsus suudab teha, on suurperede toetuse äravõtmine ning auto‑ ja suhkrumaksu [kehtestamine].

Uuesti, põhiseaduse § 28, mida ma juba eelnevalt tsiteerisin, aga mida tsiteeris ka peaminister, [ütleb], et lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. Mida see säte tähendab? See tähendab, et riik peab lasterikastele peredele pöörama oma tegevuses tähelepanu, nii õiguse loomisel kui ka rakendamisel. Niimoodi on kirjutatud õiguskirjanduses.

Aga mida meil valitsus teeb? Enne valimisi valitsus tõstab toetusi, pärast valimisi tühistab need. Valitsus annab sõna, valitsus võtab sõna. Kuidas me saame siis rääkida õiguskindlusest? Selle õiguskindluse küsimuse ma olen tegelikult peaministrile mitu korda püstitanud.

Võtaks veel paar minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Näiteks, kui me räägime pankade maksustamisest, siis peaminister räägib õiguskindlusest, sellest, et pankadele ei saa maksu kehtestada õiguskindluse printsiibist tulenevalt. Aga kui me räägime kõikidest muudest valdkondadest – tavainimestest, lasterikastest peredest –, miks see siis ei kehti? Täna ma esitasin sarnase küsimuse. Ma ei tea, mulle hakkas täna üldse tunduma, et võib-olla peaministri jaoks on oma põhiseadus, selline põhiseadus, mis ütleb, et riigi erilise hoole all on pangad, mitte lasterikkad pered.

On väga kahju, et valitsus liigub automaksueelnõuga siiski edasi ja selles pole ette nähtud mitte mingeid erisusi ei paljulapselistele peredele ega ka näiteks üksikvanematele, kelle kohta peaminister tõi õigesti välja, et nad on meil suuremas vaesusriskis. See-eest on Keskerakond esitanud automaksueelnõu kohta üle 300 muudatusettepaneku, sealhulgas oleme me välja toonud kõik riivatavad ühiskonnarühmad, kellele automaksu mõju on negatiivne, lasterikkad pered, isegi üksikvanemad, kõik need rühmad oleme toonud välja. Jah, ühelt poolt me tahame takistada eelnõu menetlust ja me soovime, et valitsus võtaks selle menetlusest tagasi. Aga seejuures tahame me oma muudatusettepanekutega välja tuua selle, kui paljud saavad automaksuga reaalselt lüüa.

Ja muidugi, samuti korraldame me pühapäeval kell 12 superministeeriumi ees meeleavalduse. Ma ootan kõiki osalema, sest koos saame kinkida ühe Audi 80 rahandusminister Mart Võrklaevale. Väga loodan kõikide osalemist ja näeme siis superministeeriumi ees. Aitäh!

Lauri Laats, palun!

Hea istungi juhataja! Hea peaminister! Head kolleegid! Head inimesed, kes jälgivad meie arutelusid interneti vahendusel! Keskerakond tõi eelmisel nädalal siia saali arutamisele olulise teema, see on nimelt elukalliduse tõus Eestis. Puldis oli samuti peaminister, andis vastuseid ja need vastused meile kellelegi ei meeldinud, need olid tegelikult üpriski vastuolulised.

Täna tõi Keskerakond saali järgmise väga olulise küsimuse, see on demograafiline kriis Eestis. Tallinna Ülikooli rahvastikuteaduse professor Allan Puur ütles selgelt välja, et lisaks kõikidele muudele aspektidele, millest ma kindlasti ka kohe räägin, on üheks peamiseks põhjuseks, miks sündimus on kahe aasta lõikes järjest langenud, hüppeline elukalliduse tõus.

See on täpselt seesama teema, mida me eelmisel nädalal siin Keskerakonna juhtimisel arutasime. Ja see ongi peamine põhjus. Praegu valitseb maailmas selline olukord, kus inimesed võib-olla tõesti ei tunne ennast kindlalt. Meie naaber ei ole kõige sõbralikum, [nagu näitab] tema tegevus, mis puudutab Ukrainat, sõda käib. Aga kõigele lisaks on ebakindlust süstinud praegune valitsus. Järjest on tõstetud makse, järjest on rakendatud uusi makse, ja see on loomulikult teinud elu kalliks. Inimesed ei jõua enam endaga toime tulla, rääkimata sellest, et nad mõtleksid järeltuleva põlve peale. Ja see on probleem.

Ka tänastest vastustest me ei saanud ju tegelikult mitte midagi aru: mis siis tegelikult valitsusel plaanis on, kuidas olukorda muuta, kuidas olukorda parandada? Küll toodi välja, et me ei ole selle probleemiga üksi, et on ka naabreid siin lähedal ja teisi kaugemal, kellel on samasugused probleemid. Aga jälle unustatakse ära, et meie peame oma riigi eest seisma. Meie peame selle eest seisma, et meid oleks siin jätkuvalt palju, ja me kindlasti ei tohiks oma rahvast asendada võõra rahvaga. Praeguse statistika alusel see ju toimubki.

Me oleme võõrustanud valdavalt Ukraina inimesi ja on arusaadav, miks me oleme seda teinud, seda on vaja praegu teha. Aga nii nagu ka peaminister ütles, ühel päeval nad ju lähevad ära. Ja mida kiiremini lähevad, seda kiiremini lõpeb sõda. Me peame kõik seda lootma ja ootama ning ka toetama Ukrainat oma tegevustes. Aga kui ukrainlased lähevad ära – nad on praegu päris aktiivsed tööjõuturul –, siis jätab see tegelikult veelgi suurema tühimiku meie tööturule. See on jällegi üks väga suur majandusprobleem.

Me räägime, et me võiksime siin tööjõudu asendada veel võõrtööjõuga. Üks hea minister on välja tulnud sellise mõttega, et kvooti tuleb suurendada. Samas me näeme, et meil tööpuudus järjest tõuseb, iga kvartal tõuseb. Selle asemel, et oma [inimesi], kes on parasjagu kodus, ümber koolitada ja suunata uuesti tööjõuturule, räägitakse sellest, et me võiksime kvooti suurendada ja tuua võõrtööjõudu juurde. No see ei ole päris õige. 

Kui me räägime veel väljarändest, siis väga muret tekitav on üks number. Eesti kodanikke lahkus eelmisel aastal riigist 4451 ja saabus riiki 2865 ehk ka siin on tegelikult negatiivne suund. Ja kes need lahkujad on? Need on inimesed, kes on jällegi tundnud praeguse valitsuse kätt.

Kolm minutit juurde, kui tohib.

Kolm minutit lisaks.

Nad on tundnud elukallidust, elukalliduse tõusu ja on otsustanud kuskile mujale minna. See on probleem. Valdavalt on need noored inimesed, need inimesed, kes on saanud hariduse kätte. Need on tulevased spetsialistid. Need on need inimesed, kes peaksid tulevikus olema spetsialistid ja looma majanduses lisandväärtust. Need on ka kõrgepalgalised töötajad tulevikus. Ja nad lahkuvad Eestist. See on jällegi probleem.

Mitte ühtegi riigi või valitsuse lahendust mina täna ei kuulnud. Järjest suurendatakse makse: käibemaks tõusis 2%, järgmine aasta tõuseb tulumaks, 1. maist tõusevad aktsiisid erinevate kululiikide puhul – kütus, elekter, gaas. Ja see loomulikult annab juurde. Tegelikult tahakski teada – ja selle arupärimise me kindlasti anname sisse –, milline on nende toodete lõikes, maksude lõikes olnud mõju inflatsioonile. Ma arvan, et need numbrid, kui kokku panna, on märkimisväärsed. Nii et kahjuks jällegi ei tunnistata, et meil on demograafiline kriis. Ei tunnistata, et meil on suur elukalliduse tõus. Ei võeta tarvitusele meetmeid, mida võiks võtta. Ja sellest on kahju. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Kõigepealt ma paluksin, et lugupeetud Kaja Kallas suvatseks oma ma ei tea, mis sfääride kõrgustest laskuda siia alla, Riigikogu saali ja pöörata tähelepanu sellele, mida rahvasaadikud räägivad, sest ma ütleksin, et kaks eelnevat sõnavõttu, kõnet olid väga sisulised. Ma tahaks eriti tänada Anastassiat, kes tõi välja väga mitmed väga olulised punktid, mis peaks valitsuses olema sõna otseses mõttes murekohtadeks, et meie kehva demograafilist olukorda parandada. Aga nagu näete, üleskutsed kukuvad kivisele pinnale. Töö on nii tähtis, riigi juhtimine on nii tähtis. Ilmselt enam-vähem sama tähtis nagu sellel vennal, kes lennukist maha võeti ja kes nagu karikatuur ütleb: "Mis see lennuk, köki-möki, riiki olen juhtinud ju!" See on suhtumine, see on inetu, alavääristav, põlastav suhtumine, mis iga kord, kui me selle daamiga kokku puutume, meile vastu vaatab. Aga no mis teha, ei ole midagi teha, eks igaüks on oma saatust väärt.

Mida ma tahan rääkida? Ma tahan rääkida seda, et kui valitsusel on kliimaeesmärgid, siis meil võiks olla ja peaks olema ka demograafilise olukorra parandamise eesmärgid, seda valitsuse ja riigi tasandil. Nagu me küsimustest ja vastustest väga selgelt teada saime, niisuguseid eesmärke sellel valitsusel ei ole. Selle asemel saime näägutada, nagu meie oleksime nõudnud, et valitsus kehtestaks mingisuguse lastekvoodi naise kohta. Ei, Varro Vooglaid ei nõudnud midagi taolist. Ta tahtis just nimelt teada, kas valitsusel on mingi programm ja mingid eesmärgid, mis ütleksid, kui palju oleks normaalne keskmine laste hulk naise kohta, et meie demograafiline olukord ei oleks jätkuvalt halb ja perspektiivis sõna otseses mõttes katastroofiline. Ei, sellele me vastust ei saanud. Saime ironiseerimist, nina peale viskamist, halvustamist ja alavääristamist, nagu me Kaja Kallase puhul siin alalõpmata saame.

Ja ausalt öeldes ma ei arva, et ma pean olema siin, nagu meil räägitakse, hea lastetoaga. Ei, ma ei pea olema hea lastetoaga, sest vastu ei olda hea lastetoaga. Ei olda hea lastetoaga. Ma ei tea, kuhu see lastetuba kadunud on, aga nii ta on. Meisse suhtutakse täpselt niimoodi: "Te võite siin rääkida, mida te tahate, meile ei lähe see korda, me tegeleme sellega-teisega." Millega te tegelete? Sõja õhutamisega tegelete praegu! Sõja õhutamisega sõna otseses mõttes, sõja õhutamisega ja inimeste hirmutamisega. Kas te suhtlete noorte inimestega? Kas te teate, kui katki nad on, kasutades ühe eelmise presidendi sõnu? Kui katki nad on kogu selle rohepöörde, kogu selle kliimakatastroofist jutustamise, kogu selle sõja õhutamise, kogu selle hirmutamise tõttu? Loomulikult, kui nad on katki, siis ütlevad noored tüdrukud ja noored naised: "Ma ei taha lapsi siia, sest ma ei tea, mis maailmas nad elama hakkavad." Teie ülesanne valitsuses, kullakesed, on, vastupidi, positiivse energia loomine, positiivse ühiskondliku suhtumise loomine perekonda, naistesse, lastesse ja rahvuse kasvu. Seda me siin ei näe. Ja vastustest ei saanud me kuskilt välja lugeda, et niisugused mõtted või eesmärgid praegusel valitsusel oleks. Neid lihtsalt ei ole. Neid lihtsalt ei ole! Selle asemel saame me teada, et aga mis tähtsust sel on, mis keelt kõnelevad orjad, mis tähtsust sel on, kust maalt need orjad pärit on, peaasi et nad teevad tööd, peaasi et nad on maksumaksjad, sest meie elame ju maksudest. Valitsusel ei ole ju muud raha kui ainult see, mis maksumaksjalt saadakse.

No vaat, ja siin ma tahaksin muidugi ajaloolasena minna natukene tagasi varasematesse aegadesse, kus oli riigimehi, konkreetselt Francis Bacon, Suurbritannia lord ja riigimees, kantsler, kes ütles, et tark mees oskab luua rohkem võimalusi, kui ta eest leiab. Pange see endale kõrva taha! Pange kõrva taha, kuigi te olete nii süvenenud oma töösse seal praegu.

Hea kolleeg, aeg on täis. Kas te soovite lisaaega?

Jaa, palun lisaaega.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Teie ülesanne on luua rohkem võimalusi, kui te eest leidsite, mitte tänitada, et teile on jäetud väga halvad eeldused ja võimalused. Näe, kujutad sa ette, raisati raha ära, me pidime kriisidele vastu minema ilma reservideta. Siis tuleb uued reservid luua, tuleb leida võimalused, tuleb majandust kasvatada, aga mitte majandust maksudega tappa. Mitte ükski majandus ei ole maksudega kasvama hakanud, mitte ükski majandus, mitte kunagi.

Maksude koha pealt ma võin teile head nõu anda. 19. sajandil, 18. sajandil samuti, kehtestati Suurbritannias näiteks korstnamaks, tapeedimaks kehtestati, klaasimaks kehtestati, igasuguseid makse on olnud. Peeter Suur kehtestas, nagu me teame, habememaksu. Reservi on [vaja luua] ja ega teil ju muud raha ei ole kui see, mida te maksumaksjalt korjate. Aga see on vale poliitika ja see poliitika tapab muide ka meie demograafiat. See poliitika tapab meie inimeste usku sellesse riiki ja sellesse, et selles riigis on võimalik nende lastel tulevikus stabiilselt, rahulikult, turvaliselt ja heaolus elada, tapab nende usu sellesse. Ja sellest ka see, et meil on kehv iibeseis.

Põhjendati seda sellega, et mujal on ka. On muidugi mujal ka, ainult et mujal elavad inimesed paremini ka. Soomes elavad kindlasti paremini, Rootsis elavad kindlasti paremini, Saksamaal elavad kindlasti paremini. Miks te sellest ei räägi? Kui te räägite, et mujal on samuti kehvad iibelood, siis rääkige ka sellest, et mujal on jälle teistpidi majanduslikult palju paremad lood. Te olete ju kindlasti ülikoolis loogikat õppinud. Loogikas on võimalik tuua igasuguseid paradoksaalseid võrdlusi, mis tegelikult ei anna õiget pilti reaalsusest. Niisugused demagoogilised võtted ei vii meid mitte kuskile.

Teie ülesanne valitsuse juhina on seista hea selle eest, et meil oleks ühiskondlik atmosfäär, mis soosib noori naisi, soosib perekondi, soosib lapsi. Aga teie – ja ma olen korduvalt kuulnud, et te seda siin puldis väljendate – suhtute sellesse kõigesse, laste saamisse ja perekonnavärki põlastavalt, üleolevalt ja halvustavalt. Ja sellest on väga kahju.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Te olete saanud siin kuulda juba üht koma teist, aga ka mina endise rahvastikuministrina pean lihtsalt tooma esile mõned momendid, mis vajavad natuke korrigeerimist.

Signaalidest, mida tänane valitsus peredele ja eriti lastega peredele annab: need ei ole olnud perede kindlustunnet tõstvad. Inimesed kirjutavad meile, inimesed on korduvalt kirjutanud Riigikogule, lasterikaste perede liit on saatnud Riigikogule mitu ahastama panevat kirja, küsinud abi, aga paraku on just Reformierakonnal olnud kurdid kõrvad. See ei tõsta perede kindlustunnet. Tänase valitsuse käitumine maksutõusudega ja soodustuste äravõtmisega lastega peredelt on ebakindlust tõstnud. Ja ma usun, et peaminister annab täna siin vastuseid pigem enda ametisse määratud sotsiaalkaitseministri info ja faktide alusel. Ma tahan siiralt uskuda, et ta ise proovibki teha kõike selleks – ta luges meile siin põhiseaduse preambulit ette –, et seista ikkagi riigi, keele, kultuuri ja rahvuse eest. Ta nimetas ka rahvust.

Iseasi, mida selleks tehakse. Ta on delegeerinud selle sotsiaalkaitseministrile, kes sai oma portfelli rahvastikupoliitika ja kes on tõesti kokku kutsunud kolm valitsuskomisjoni, millest üheski ei ole räägitud demograafiast, sündimusest ega iibest. Iive on teatavasti sündide ja surmade vahe ning on kogu taasiseseisvuse aja olnud aastate lõikes negatiivne ja kahel viimasel aastal eriti madalale langenud. Sündimuskordaja on langenud 1,4 juurde naise kohta, aga taastetaseme [saavutamiseks] oleks tarvis 2,1. Vahepeal me olime sellele päris ligidale jõudmas, eriti kui me rakendasime kolmanda ja enama lapse [toetus]meedet, mille Riigikogu siin saalis vastu võttis. Kahel järgneval aastal sündiski kolmandaid ja neljandaid [lapsi] 25% rohkem.

Nii et tegelikult need meetmed on olemas, mida valitsus võiks rakendada ja mida ta ka tegi vahepeal, kui Kaja Kallas soovis jääda võimule. Aastal 2022 oli ta nimelt nõus suurperetoetusi tõstma. Nagu me teame, suurperesid on tõesti 14%, aga korduvalt jääb nii peaministri kui ka sotsiaalkaitseministri jutus mainimata, et see 14% kasvatab elukaare jooksul üles peaaegu pooled Eesti lapsed. Ehk ta kannab suuremat koormat ja just seetõttu on põhiseaduse §‑s 28 toodud esile, et puuetega inimesed ja suurpered on riigi erilise hoole all, kuna nemad ei saa ise võib-olla niisuguse koormusega tööl käia, kui oleks tarvis, et laste üleskasvatamiseks vahendeid [piisaks].

Sotsiaalkaitseminister teeb meile sügiseks analüüsi, milliseid lapse- ja peretoetusi ja kellele maksma hakatakse. Aga teatavasti on Sotsiaalministeeriumil ülesanne kärpida kulusid 50 miljoni euro võrra ja nad on arutanud ka lasterikka [pere] ema ravikindlustuse kaotamist, mida ta saab täna abikaasa kaudu, kuni pere neljas laps saab kaheksa-aastaseks. Võtta talt ka riiklik ravikindlustus veel ära – kujutate ette? Kas te olete mõelnud, kellega valitsus siis lasterikka pere ema võrdsustab? Asotsiaalidega. Väga vabandan, aga nii see on.

Sündimus on meil langenud viimasel aastal 1,4 lapsele naise kohta. Teate, kui nii edasi läheb, siis valitsus ei peagi varsti lapsetoetusi kärpima, sest lapsi sünnib järjest vähem. Kokkuhoid on ainuüksi juba käesoleva valitsuse tegevuse ja perede hirmutamise tagajärjel käes. Minu ettepanek on praegu peaministrile, et ta annaks sotsiaalkaitseministrile ülesande, et arvutagu välja, kui palju on iibelangusest tulenevate lapsetoetuste mittemaksmisega juba kokku hoitud. Kokkuhoid missugune! Iive on sündide ja surmade vahe, mis on teatavasti iseseisvuse taastamisest saadik olnud miinusmärgiga.

Aga nüüd ka veidi sellest küsimusest, millele peaminister jättis tegelikult vastamata, kui ma seda küsisin tema käest. Ma lugesin talle Statistikaameti sündide ja iibe leheküljelt ette ühe lõigu, see ei ole mu enda väljamõeldis. Rahvastik uueneb sündidega. Sündimus on ühiskondlikult tähtis küsimus, kuid taandub alati igaühe väga isiklikule otsusele, mida tuleb austada. Rahvastiku loomulikuks taastumiseks on tähtis, et peres oleks üle kahe lapse.

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Alates kolmandast lapsest aga on peredel majanduslikult keerulisem toime tulla kui esimese kahe lapsega, mistõttu võivadki mõned lapsed jääda sündimata. Seda ei ole mina välja mõelnud, see on Statistikaameti koduleheküljelt. Ja lõpuks öeldakse siin veel niimoodi: sündide arvust oleneb lasteaia- ja koolikohtade vajadus lähitulevikus ning uute lapsevanemate ja tööjõu hulk kaugemas tulevikus. No lasteaiad ja koolid me paneme kinni, aga mis saab siis tööjõu hulgast kaugemas tulevikus? Sellele ma tegelikult vastust ei saanud. Kui ma küsisin Signe Riisalo käest seda sotsiaalkomisjonis, siis Signe Riisalo vastas kenasti ja ausalt, et lahendus olla kontrollitud migratsioon. Tegelikult ma tahaks teada, kas peaminister on sellega nõus. Ma ei ole seda tema suust veel kuulnud ja ma väga tahan loota, et tema ei näe, et migratsioon on lahendus meie oma laste [asemel].

Mulle meeldis see, et peaminister tsiteeris meile põhiseadust ja ütles välja, et meie ülesanne on tagada riigi, rahvuse ja keele püsimajäämine. See on tegelikult tubli samm edasi. Ma kiidan, et ta seda väljendab ja suuga tunnistab. Nüüd on vaja, et ka teod järele jõuaksid. See on lühidalt kõik, mida saaks positiivse poole pealt peaministri kiituseks öelda, ja minu ettepanek talle on, et ta ka tagaks seda. Tänane valitsus seda ei tee. Tänane valitsus toimetab vastupidi, annab peredele järjest hoope. Võimule saades ta kaotas esimese asjana ära tulumaksusoodustuse alates pere teisest lapsest ehk andis hoobi sinna, kus oleks võinud olla lootust, et tuleb ka kolmas laps. Aga veelgi enam, ta solgutab lasterikkaid peresid. Võimule saades lubati eelmise valitsuse või eelkäijate perepoliitikat edasi kanda, aga kui 2023. aastal uued valimised olid, siis võeti [toetuste tõus] kohe sõna murdes suurperedelt ära. Nad olid tegelikult juba plaane teinud, palusid ja anusid, aga mitte midagi ei aidanud.

Igal juhul, minul on küll teile ettepanek, et te vaataksite läbi oma valitsuse koosseisu ja Signe Riisalo tegevuse rahvastikupoliitika vallas. Seal vaenatakse lastega peresid, suurperesid, kes, nagu on öeldud, on põhiseaduse kohaselt erilise kaitse all. Ja mitte selle pärast, et neil on nii palju lapsi, vaid selle pärast, et riigil on neid lapsi vaja ja neid on vaja aidata üles kasvatada. Need vanemad ei saa pühendada nii palju aega tööl käimisele, kuna nad kasvatavad meile järeltulevat põlve. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Head kuulajad! Head kolleegid! On olemas niisugune käibefraas, mida kasutatakse tihti ka ajakirjanduses: miski on mäda Eesti riigis. Ülekantud tähenduses tähendab see seda, et miski ei ole niisugune, nagu olema peaks. Miks ma oma kõnet sellisel kujul alustan? Ma arvan, et puudub vaidlus selle üle, et Riigikogu nimetab ministrid, valitsuse, ja valitsuse liikmed ning ministrid käivad oma tööst Riigikogu ees aru andmas. Seda kinnitab näiteks ka see tänane päevakorrapunkt, mida me menetleme ja kus esitati arupärimine Eesti kriitilise demograafilise olukorra kohta, vastajaks peaminister.

Selge see, et peaminister on tegelikult töötaja, kes käib siin Riigikogus aru andmas. Ja mida me näeme? Ta räägib väga imelikku juttu, ei vasta küsimustele. Ei ole harvad momendid, kus ta lihtsalt ülbitseb, ja vahel jätab ka vastamata, nii nagu täna. Ma ei mäleta, kelle küsimusele ta vastas, kui ta laiendas ühel hetkel demograafilist olukorda ka kliimamuutustele. Ta puudutas seda selliselt: jää sulab ja seetõttu on kliimakahjustused ja noored on siin väga paanikas – midagi selles stiilis. Ja kuna Kaja Kallas rääkis konkreetsest teemast, siis ma tahtsin pöörduda küsimusega selle mõttekäigu juurde, mis neid sidus, ehk siis kus toimuvad jää sulamise tagajärjel sellised meeletud kliimamuutused. Mis te arvate, et ma sain vastuse, mis riigis ja mis riigi osas? Loomulikult ma ei saanud. Ülbelt tuli vastus: see ei puuduta tänast arupärimist. Ma ei oleks seda küsimust küsinud, aga kuna Kaja Kallas laiendas seda mõtet, siis ma loomulikult tahtsin teada, kas tema väited on õiged. Aga ei, kus sa sellega! "Mingisugused nohikud mängivad tööandjat siin Riigikogu saalis, ma pean hakkama neile midagi selgitama. Ma ei vasta lihtsalt, ja kõik!"

Moonika Helme pöördus pärast Riigikogu juhataja Lauri Hussari poole küsimusega, et kuidas siis niimoodi, Kaja Kallas ju läks selle mõttega sinna. Noh, nagu tavaliselt, ma tsitaati täpselt ei mäleta, aga [juhataja vastas, et] minister laiendas seda ja see on tema enda otsustada, kas ta räägib või ei räägi sellest täpsemalt.

Kas te kujutate ette, et erasektoris oleks selline olukord, et tööandja küsib töödejuhataja käest mingisugust informatsiooni ja see ütleb, et see ei puutu asjasse? "Puhka jalga, sa ei pea seda teadma!" Ta oleks päevapealt kadunud sellest töökohast. Aga tegelikult ma arvan, et põhjus on selles.

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Ma arvan, et põhjus on hoopis selles: Kaja Kallas ei oska vastata sellele küsimusele. Kui hea on öelda välja hüüdlaused siitsamast puldist, teades, et mitte keegi ei saa sulle selle eest midagi teha, ükskõik, mida sa kokku räägid siin puldis. Ükskõik mida! Aga kui lähed detailidesse – ma kasutasin seda võimalust, üks minut küsimuseks, küsisin, tuletan veel kord meelde, et jää sulab kevaditi alati, aga millises riigis ja millises piirkonnas avaldab see mõju demograafilisele olukorrale –, saadetakse sind pikalt. Pikalt saatmise põhjus on ilmselt see, et tal puuduvad teadmised selle olukorra kohta, millest ta räägib. Täpselt samamoodi, nagu ta ei osanud [vastata] ka minu küsimusele, milline on vaese inimese perekonnaelu. Peaminister!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun! (Urmas Reinsalu küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Lugupeetav proua peaminister! Mitte kindlates kätes, vaid värisevates kätes riik. Vaatame olukorda, kus me näeme, et ebakindluse vöönd on praegu Eestis oluliselt laienemas. Kõigepealt akuutne juhtum, mis on esile kerkinud Eesti õigusriigi kriisiga. Ma vaatasin täna üllatusega, kuidas te õigustasite justiitsministri tegevust, mis puudutab peaprokuröri, sõltumatu kõrgema õigusametniku lahtikangutamise aktsiooni, millest, nagu ajakirjanduse vahendusel on teada, te olite varasemalt teadlik. Niisuguses küsimuses on vaja täielikku selgust ja kindlasti on meil esile kerkinud tõsine tõrge Eesti õigusriigi toimimises. See toodab praegusel ebakindlal ajal juurde täiendavat kindlusetust.

Teine teemadering, proua peaminister, puudutab teie kangelasliku valitsuse võitlust riigieelarve korrastamise nimel. Üks pakett maksutõuse on jõustatud. Selle tulemusena saabus Eestis jaanuarikuus Euroopa Liidu kõrgeim hinnatõus. Teine pakett uusi maksutõuse, nagu me eelmisel nädalal kuulsime, on ettevalmistamisel. Minu sõnum teile praeguses ebakindlas keskkonnas, majanduslanguse olukorras on nii meie ettevõtjatele mõeldes kui ka inimeste toimetuleku huvides: kehtestage moratoorium maksutõusudele. See on kõige ratsionaalsem poliitiline otsustus, mida te käesoleval ametiajal saaksite teha. 

Kuid kahjuks ma kuulsin täna sellest ja kui süvenesin teie valitsuse planeeritavasse kohalike omavalitsuste tulubaasi muutmise kavasse, siis sealt tuli [minu] üllatuseks välja, et te kavatsete – iseenesest on täiesti legitiimne selle üle arutada – väiksema sissetulekutasemega kohaliku omavalitsuse tulu suurendada suurema suhtelise sissetulekute tasemega omavalitsuste tasandilt [tulu] ümber jagades. Samal ajal plaanite te nurga tagant, nii-öelda maa alt, selleks et näiliselt õigustada suurema sissetulekutasemega omavalitsuste tulu vähendamist, uut täiendavate maksude paketti. Regionaalminister raporteeris täna uhkusega, et väljatöötamisel on sissesõidumaks – ma ei tea, mida see isegi tähendab – ja ummikumaks. Lisaks sellele kavatseb teie valitsus lähemas tulevikus kaotada üleriigilise kodualuse maa [maksu]vabastuse ning samuti kavatseb tühistada selle tõkendkupli, mis on seatud. 10%‑line maamaksu tõusu maksimumkuppel on kehtestatud, et vältida liiga suurt maksukoormust koduomanikele – te kavatsete selle täies mahus tühistada. Selle aasta alul jõustatud uute maksude järel ei ole suits veel [hajunud], aga uus pakett on tulekul ning samal ajal tegeletakse põranda all juba uute maksude ja koormiste kehtestamise ettevalmistamisega.

Minu sõnum on teile täpselt samamoodi: ärge lõhkuge ühiskonna kindlustunnet. Me jõuame selle juurde, et see ongi põhiküsimus, mis puudutab riigi perepoliitikat. Ajal, kui on objektiivselt väga palju ebakindlust kasvatavaid faktoreid, on valitsuse minimaalne hoolsuskohustus tegeleda sellega, et pakkuda kindlusetusele teatud tasakaalu, teatud stabiilsust. Teie perepoliitika, kogu lugupidamisega, proua peaminister, on suunatud sellele, et kindlustunnet veelgi habrastada. Kui ma vaatan teie koalitsioonilepingut, siis [näen, et] sisuline positiivse käekirjaga perepoliitika seal puudub. Ainus – ja see mõjub nüüd nagu lõgismao lõgin – on see analüüs, millega hinnatakse [toetusi], et muuta peretoetused ja riigi lastega seotud kulutused eesmärgipärasemaks. Mis eesmärki need peavad täitma, on minu väga põhimõtteline ja sugugi mitte retoorilise iseloomuga küsimus. Te olete astunud ridamisi samme ja õhus on juba tunda järgnevad sammud, millega valitsus viib perepoliitika rakendamist ellu viisil, mis täiendavalt habrastab perede kindlustunnet.

Ja loomulikult see peegeldub kahes asjas. See peegeldub perede jooksvas toimetulekus ja lastega perede elujärje halvenemises. Aga teiseks, see peegeldub ka tulevaste pereplaneerimisotsuste ebakindlamaks muutumises, mida me näeme eelmise aasta sündide ja üle-eelmise aasta paraku rekordiliselt madalate sünninäitajate järgi. Nii et, proua peaminister, langetage poliitikavalikuid, mis kindlustunnet ühiskonnas – ma ei julgegi öelda, et teie valitsus oleks võimeline pakkuma välja poliitikavalikuid, mis kindlustunnet kasvataksid. Minu ülesandepüstitus valitsusele on, et lõpetage poliitiline agenda, mis kindlustunnet lõhub, nii maksu- ja rahanduspoliitikas, nii õigusriigi toimimises kui ka perepoliitika valikutes.

Need on väga pöördelised ajad rahvusvahelise keskkonna mõttes, ka meie ühiskonna sisemise vastasseisu mõttes, ka edasise raskuspunkti leidmisel: kuidas me rahvana edasi läheme? Kuid selles olukorras ongi oluline, et me mõistame – ja väga palju probleeme, mida valitsus peab lahendama, tuleneb ka täiesti objektiivsetest tehioludest –, kuidas just kriitilises keskkonnas pakkuda ühiskonnale kindlustunnet. Kahjuks see on põhimõtteline probleem selle valitsuse funktsioneerimisel. Me näeme sisemist kisklemist ja sisuliste poliitiliste valikute langetamise võimetust. Ja see, milleks ollakse võimeline, on kahjuks just nimelt negatiivsete otsuste jõud, kahjulike otsuste jõud. Kogu lugupidamise juures, peaminister, see lihtsalt ei ole okei. Aitäh!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mõned sõnad ka minu poolt reaktsioonina sellele, mida me peaministri esituses kuulsime. Soovimata olla liiga reljeefne, ma pean siiski ütlema, et see, kuidas peaminister meie küsimustele vastab, on lihtsalt sõna kõige otsesemas mõttes nürimeelne. Küsimus ei ole selles, kas kellelgi on arvamus, mis meile ei meeldi, või selles, et meie seisukohad lahknevad, vaid küsimus on lihtsalt selles, et need seisukohad, mida väljendatakse, ei anna tunnistust vähekenegi muljet avaldavast intellektuaalsest arutluskäigust.

Ma meenutan, mida mina küsisin peaministri käest. Küsisin seda, milline on peaministri enda ja laiemalt ka valitsuse arusaamine eesmärgist, mille poole tuleks pürgida, kui me räägime sellest, kui palju peaks Eestis lapsi sündima. Palju peaks olema perekonnas lapsi? Loomulikult mitte, kui palju peaks olema – selles mõttes, et see oleks kohustuslik –, vaid võiks olla. See on ideaal. Meil peab ju olema mingi ideaal, mille poole pürgida, kui me tahame, et meie rahvas jääks püsima. Selle asemel, et vastata, milline on eesmärk või kas seda üldse on, hakkas peaminister mulle vastu rääkima: "Kas te tõesti kujutate ette, et me hakkame peredele ette kirjutama, palju neil peab lapsi olema?" Mis vastus see on selline? Kui see ei ole intellektuaalselt nürimeelne vastus, siis mis see on? Keegi pole sõnagi rääkinud sellest, et peaks hakkama kellelegi midagi ette kirjutama. Räägiti sellest, millise ideaali poole peaks pürgima, mis on seatud eesmärgiks. Aga me saime vähemalt teada, eesmärki lihtsalt ei ole. Ei olegi.

Ja seetõttu loomulikult ei ole absoluutselt üllatav, et Eesti rahvaarv järjest väheneb, et sündide arv teeb iga aasta järjest uusi negatiivseid rekordeid. Saja aasta negatiivsed rekordid saavad järjest igal aastal purustatud. Loomulikult see, kui palju lapsi sünnib, sõltub ka paljudest muudest aspektidest peale valitsuse rakendatava poliitika. Aga täpselt sama selge on see, et valitsus saab oma poliitikaga suunata ka neid protsesse nagu paljusid muid protsesse.

Nüüd, mis ettekirjutamisse puutub, siis kas panite tähele huvitavat vastuolu? Esiteks, meie ei rääkinud mitte midagi sellest, nagu tuleks hakata peredele ette kirjutama, kui palju neil peab lapsi olema. Küll aga on Kaja Kallase valitsus ise järjepidevalt inimestele igasuguseid asju püüdnud ette kirjutada ja püüab praegugi. Mis on näiteks automaksu taustal olevad selgitused? Üks selgitustest on just nimelt see, et valitsus üritab ette kirjutada, millist autot keegi võib või ei või kasutada või millist autot keegi peaks kasutama või kui palju autosid ja mootorrattaid või muid sõidukeid kellelgi üldse peaks olema ja kas neid üldse peaks olema. Täiesti ühemõtteline ettekirjutamine!

Siis üritatakse ette kirjutada, millises majas keegi peaks elama, kuidas kellegi maja peaks soojustatud olema, kuidas peaks aknad ära vahetama, kas peaks ahju ära vahetama. Noh, kõikvõimalikud sellised küsimused – üks ettekirjutus teise järel. Mida me koroonaajal nägime: süstemaatiline sadade tuhandete inimeste rõhumine seeläbi, et neid just nimelt survestati laskma endale süstida mingeid aineid, mille ohutusuuringudki polnud lõpetatud ja mida enamikul neist polnud absoluutselt vaja ning millega kaasnevad riskid olid kordades suuremad kui potentsiaalselt saadav kasu. Mis see oli? See oli süstemaatiline riiklik karistuste ähvardusel elluviidud ettekirjutamise poliitika. Oli nii? Oli!

Nii et teie ise olete see, kes suhtub kodanikesse viisil, et oleks vaja järjest rohkem ette kirjutada, mida võib ja mida ei või [teha]. Mida te üritate teha näiteks niinimetatud vaenukõne kriminaliseerimise seadusega? Just nimelt kirjutada ette, mida võib rääkida ja mida ei või rääkida. Ja kui inimesed räägivad midagi sellist, mida teie arvates nad ei tohiks rääkida, siis peaks saama nad vangi panna. See on ju teie mõttemall, mitte meie mõttemall. Meie seisame reaalselt vaba ühiskonna ideaali eest. Nii et tulla meid hurjutama niisuguse jutuga on täiesti kohatu.

Palun lisaaega kolm minutit. 

Kolm minutit lisaks. 

Aga jah, nagu öeldud, demograafilises plaanis, rahvastikuprotsesside plaanis on täielik visiooni puudumine. Mitte mingeid eesmärke! Ja seetõttu on täiesti ootuspärane, et meil pole isegi mingisugust lootust seda olukorda parandada.

Nüüd, peaminister väitis, põhjendades seda, miks paljulapseliste perede toetusi vähendati, et raha ei ole. Kuidas ta ütleski? Et on ebamõistlikult suured toetused ja nende tasumiseks raha ei ole. Jällegi jõuame selle tõdemuseni, et küsimus on prioriteetides. Milleks raha ei ole? Kui te üritate näiteks ellu viia sadu miljoneid eurosid, miljardeid eurosid maksma minevat roheräkitit, rohepettust, siis jah, raha läheb sinna. See on teie jaoks prioriteetne küsimus. Kantida meie rahvalt raha nendele korporatsioonidele, kes sellest kasu saavad, on teile prioriteetsem kui see, et toetada paljulapselisi peresid, kes kannavad põhiraskust selle eest, et meie rahvas jääks püsima ja sünniks lapsi.

Prioriteet on samamoodi Rail Baltic. Keegi isegi ei tea täpselt, kui palju see maksma läheb. Keegi ei tea isegi seda, kui palju selle ehitamisest tuleb Eestil kinni maksta, ega tea ka seda, kui palju selle hooldamine ja ülalpidamine hakkab maksma. Aga me räägime suurusjärgus sadadest miljonitest eurodest. Jällegi: prioriteet, olgugi et kõik teavad, et reisijaid pole, keda sellega vedada, kaupa pole, mida sellega vedada. Jällegi puhas räkit tegelikult.

Samamoodi kõikvõimalikud riigikaitsekulutused. Jah, nüüd keegi tõstab kulmusid: kas sa arvad, et riigikaitsekulutusi poleks tarvis teha? Mõtleme järele, mille jaoks me riigikaitsekulutusi teeme. Selleks, et kaitsta omaenda rahvast, eks. Loogiliselt on ju omaenda rahva püsimajäämine olulisem kui riigikaitsekulutused, sest kui meie rahvas sureb välja, kui meil pole enam inimesi, keda kaitsta, pole rahvast, siis mida me kaitseme? Kelle jaoks me seda riigikaitset siis teeme? Nii et siingi on väga põhjendatud seda küsida, rääkimata sadade miljonite eurode suunamisest Ukrainale. Me võime vaielda selle üle, kas seda on vaja teha, kui palju seda on vaja teha, kuid fakt on see, et raha on, aga midagi peetakse lihtsalt prioriteetsemaks. Nii lihtsalt on.

Põhiseaduse kohaselt on meie riigi ülesanne tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade, see on nurgakivi. Seda ülesannet peaks valitsus täitma ja sellepärast on ka valitsuse ametivandes öeldud: "Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele." Nagu me täna oleme järjekordselt näinud peaministri vastustest meie küsimustele, reaalselt ei pühendata oma jõudu eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämisele. Reaalselt pühendatakse oma jõud näiteks niinimetatud rohepöörde raames sellele, et kantida sajad miljonid eurod Eesti inimeste vara rahvusvahelistele korporatsioonidele. Mina väidan, et valitsus ei tegutse kooskõlas oma ametivandega ega viisil, millest nähtuks reaalne austus põhiseaduse vastu. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja koos sellega ka selle päevakorrapunkti menetlemise.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Urmas Reinsalu, Helir-Valdor Seedri, Priit Sibula, Mart Maastiku, Tõnis Lukase ja Jaanus Karilaiu 5. veebruaril 2024 esitatud arupärimine Eestist lähtuva Venemaaga seotud äritegevuse kohta Ukraina sõja ajal. Arupärimine kannab numbrit 598. Palun arupärijate nimel ettekandeks Riigikogu kõnetooli kolleeg Urmas Reinsalu.

Proua peaminister! Ajakirjanduses on ilmnenud faktid – tänuväärne uuriv ajakirjandus on toonud ära – ulatusliku Vene–Eesti- ja Eesti–Vene-suunalise äri kohta, mis – nii tundub – aitab kaasa Venemaa sõjamasina ja Venemaa majanduse toimepidevusele. Nii näiteks on Oleg Ossinovskile kuulunud Vero Logistics OÜ, mis praegu vist kuulub tema õele, aidanud ajakirjanduse andmetel Venemaal maha müüa ligi 800 miljoni euro ulatuses rauda ja rauamaaki, EuroChem Terminal on vahendanud sõja ajal Eestisse ligi 410 miljoni euro eest Venemaal toodetud väetiste müüki ning samamoodi on Eesti ettevõtted jätkuvalt ajanud Venemaaga ravimiäri, mille maht on ajakirjanduse andmetel kasvanud Ukraina sõja ajal ligi 600 korda. Muu hulgas on Eesti ettevõtted vahendanud Venemaale hulgaliselt välismaised verevahetuse seadmeid. Nii et [käib] kahesuunaline, väga massiivne äritegevus. 

Selles kontekstis on oluline, tähelepanu vääriv asjaolu, et need ettevõtjad, kes ajavad suuremahulist äri Venemaaga, on saanud Eesti Vabariigi ametiasutustelt toetusi, ennekõike Euroopa Liidu toetusi. Konkreetselt NPM Silmeti tehas on saanud, aga ka näiteks Aquaphori tehas, mis müüb suures mahus veefiltreid Venemaale. Ajakirjanduse andmetel on ta sõja ajal rahalises mahus enim Venemaale kaupu müünud Eesti ettevõte. 

Teie, proua peaminister, olete seda teemaderingi puudutanud. Aga teid vähemalt avalike seisukohtade järgi on huvitanud või erutanud ainult üks asi: miks ajakirjandus ei ole härra Ossinovski varasemat äri käsitlenud samavõrra kui teie pere äri Venemaal? See tundub teile kuidagi ebaõiglane. Ja viide on sellele, et tuleks uurida Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide rahastamist ja [anda] eetilisi hinnanguid, mis puudutavad härra Ossinovski rahalist toetust nimetatud kahele koalitsiooniparteile. Kuid te ei ole andnud sisulist hinnangut selle kohta, mis puudutab seda äritegevust. Mis on teie sisuline hinnang? Ja mitte lihtsalt sisuline hinnang, et te mõistate hukka ja ettevõtted võiksid ja peaksid sellest hoiduma. Minu jaoks on oluline, arupärijate jaoks on oluline see põhimõtteline küsimus, kas olete samme astunud ja milliseid või kas peate üldse vajalikuks astuda samme selles suhtes, mis puutub Eesti Vabariigi toetustesse või Euroopa Liidu toetustesse nendele ettevõtetele, kes Venemaaga äri ajavad.

Siin oli juttu sellest, ma lugesin, et kaitseminister keelas – iseenesest väike, aga elegantne žest – nende ettevõtete, mis Venemaal jätkavad äritegevust, [toodete], vist oli šokolaadi, müügi Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Nüüd meil on olukord, kus meil on Eesti Vabariigi asutuste kaudu saanud kümnetes miljonites eurodes toetust need ettevõtted, kes Venemaaga äritegevust on jätkanud. Milline on teie hinnang sellele? Kas te leiate, et seda oleks asjakohane kuidagi piirata või teil ei ole selles küsimuses iseseisvat positsiooni?  

Ja kolmandaks puudutab [arupärimine] laiemalt nii piiriülest äritegevust suunal Eesti-Venemaa, aga ka kogu piiriülest tegevust. Kas te võimalikku tõkestamise või piiramise küsimust olete pidanud otstarbekaks tõstatada kas Euroopa Liidu tasemel või piiririikide koostöös? Sellisel juhul saaks see kõne alla tulla võimalike rahvuslike sanktsioonide kehtestamise loogikas.  

Proua peaminister, te olete ise olnud väga tõsise nii-öelda õigustatud avaliku pahameele all seoses enda pere äriga. Minu meelest oleks õige, et te annaksite nüüd hinnangu nendele konkreetsetele juhtumitele ja annaksite konkreetse viite selle kohta, kas te peate otstarbekohaseks Vabariigi Valitsuse poolt ka mingeid samme ette võtta. Kõige lõpetuseks ma esitan [arupärimise] esimese küsimuse: kas need ajakirjanduse andmed vastavad üldse tõele? Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd arupärijate küsimustele vastamiseks Riigikogu kõnetooli hea peaministri Kaja Kallase.

Aitäh! Vastan küsimustele. "Kas ajakirjanduses esitatud andmed vastavad tõele?" Mul pole põhjust kahelda ajakirjanike töös, meie ajakirjanike tööd üle ei kontrolli. Olen korduvalt väljendanud seisukohta, et ettevõtjad peavad üles leidma oma moraalse kompassi, igasugune äritegevus on agressorriigi või selle ettevõtetega taunitav. Taunitav ka siis, kui see ei lähe vastuollu ühegi õigusaktiga. Olen jätkuvalt ka seisukohal, et igasugune äritegevus Venemaaga peab olema lõppenud nii kauaks, kuni kestab Venemaa agressioon Ukrainas. Igaks juhuks lükkan ümber teie väite: minu perel pole mingit äri Venemaaga.

Teine küsimus. "Milline on Teie hinnang nimetatud äritegevusele?" Hukkamõistev. Olen seda öelnud enne ja võin korrata üle. Ajakirjanduses avaldatud andmed osa tehingute kohta pärinevad ajast, mil vastav tegevus polnud sanktsioonidega veel keelatud. Selles mõttes tuleb siin kindlasti hoida lahus asjad, mis on õigusvastased, ja asjad, mis on sanktsioneeritud. Viimane sanktsioonipakett laiendas kaupade ja tehnoloogia nimekirja, mille eksport Venemaale või transiit Venemaa kaudu on keelatud, sest sellega võib see riik oma tööstusvõimekust suurendada. Me oleme kõiki neid ettepanekuid teinud. 

See toob mind järgmise küsimuse juurde. "Kas Vabariigi Valitsus on nimetatud probleemi tõstatanud Euroopa Liidu või piiririikide koostöös ja kui jah, siis kelle poolt ja kuidas?" Mina olen korduvalt tõstatanud, igal ülemkogul tõstatan selle teema. Olen öelnud seda, et tegelikult peaks Venemaale kehtestama täieliku kaubandusembargo. Kahjuks praegu selles vallas riikide vahel üksmeelt ei ole. Samamoodi võiks olla keelatud igasugune transiit Venemaa kaudu, sest meil on kahtlused, et see ei lähe tegelikult nendesse riikidesse, kuhu ta paberite järgi peaks justkui minema, vaid läheb Venemaale. Ja piiririikidega suheldes oleme selgelt välja öelnud, et me võiks kehtestada ka ühise kaubandusembargo, aga sellega edu praegu ei ole. Oleme sanktsioonidega liikunud õiges suunas, iga kord tõstame [lauale] uusi asju ja õnneks osa läheb ka läbi. Oleme juba edastanud ettepanekud järgmise, 14. sanktsioonipaketi jaoks ja soovime, et esimesel võimalusel algaks arutelu. Selleks, et isikuvastastel sanktsioonidel oleks mõju, peaksid nad meie hinnangul käima käsikäes sektoriaalsete majandussanktsioonidega. 

Eestil on kolm prioriteetset töösuunda: jätkata Venemaa tulude kärpimist, et raskendada Ukraina-vastase agressioonisõja rahastamist, tõkestada Venemaa võimalusi hankida kaupu, mida saab kasutada sõjamasina käimas hoidmiseks ning sõjalis-tööstusliku võimekuse arendamiseks, ja tõkestada sanktsioonidest möödahiilimist. Eesti esitas jaanuari lõpus Euroopa Komisjonile ka ettepanekud, kuidas seda kõike paremini saavutada. Näiteks … Ma ei hakka seda loetelu, mis ettepanekud me kõik tegime, ette lugema. Aitäh!

Aitäh! Vastused olid vähemalt sama konkreetsed kui küsimused. Aga nüüd küsimused. Urmas Reinsalu, palun!

Lühidus on ande õde, proua peaminister. Küsimus on mul selline. Te jätsite elegantselt andmata oma hinnangu selle kohta, mis puudutab Eesti riigi abi ja toetust nendele ettevõtetele, kes jätkavad Venemaaga äri ajamist. See ei ole moraalse hinnangu küsimus, see on riigi administratiivse otsuse küsimus. Aga ma tahan põhiküsimusena [küsida järgmist]. Te viitasite sellele, et me oleme piiririikidele teinud ettepaneku embargo kehtestamiseks. Minu küsimus on: millal Vabariigi Valitsus tegi ettepaneku embargo kehtestamiseks? Ma kujutan ette, et rahvuslike sanktsioonide kokkuleppena. Ja kas ma saan õigesti aru teie viitest selle kohta, et ei ole olnud edu, kuna Läti, Leedu, Soome ja Poola valitsused on Eesti Vabariigi ettepanekule – te mulle vastasite, viitasite, et see esitati – vastanud eitavalt ja selle Eesti Vabariigi Valitsuse ettepaneku tagasi lükanud?

Väga osav, loomulikult. Esiteks, toetuste kohta te ei ole siin arupärimises küsinud. Ja teiseks, te teate ise väga hästi, olete olnud välisminister, et ma ei hakka Riigikogu saalis arutama, kes mis seisukoha ütles. Sellised foorumid, kus me saame riikidega rääkida nendest asjadest rahulikult, peavad olema. Igal ülemkogul olen ma teinud selle transiidiettepaneku, kaubandusembargo ettepaneku – igal ülemkogul. Järgmine ülemkogu on märtsis.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Te just ütlesite, et teie perel ei ole Venemaaga seotud ärisid, aga teie abikaasal augustikuu seisuga siiski oli. Me nägime pilte sellest, kui te käisite firmat külastamas, ka valitsuse kodulehel. Kas te mõistsite oma abikaasa hukka või olete ainult pressikonverentsil mõistnud hukka teised ettevõtjad, kes Venemaaga äri ajavad?

Vaadake neid valitsuse pressikonverentse järele. Ma olen käinud Metaprindis. Metaprint ei ole minu abikaasa osalusega ettevõte. Ma olen käinud väga paljudes ettevõtetes. Ma mõistsin selle [Venemaaga äri ajamise] hukka järgmisel päeval valitsuse pressikonverentsil. Järgmisel päeval minu abikaasa võõrandas oma vähemusosaluse transpordiettevõttes, mis aitas Eesti omanikele kuuluvat ettevõtet, et kaupu nende kahe tehase vahel vedada. Ta võõrandas selle järgmisel päeval ja minu meelest on see väga selge nii moraalne hinnang kui ka reaalne hinnang sellele tegevusele.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on küsimus paralleelselt selle teemaga. Ühtpidi Venemaaga äri jätkumise ja embargo kehtestamise Venemaale te lükkate tagasi, kuna me ei ole saavutanud ühist seisukohta Euroopas. Aga samal ajal on suhteliselt skisofreeniliselt – vähemalt narratiivina on see käima läinud – Eesti kohta rahvusvahelises meedias teada, et Macroni boots on the ground initsiatiivi üks toetajatest on Eesti. Siin me ei ole läinud selliselt kõik koos. Sanktsioonide ja piiri kinnipaneku suhtes me tahame, et kõik korraga tuleks kaasa, aga boots on the ground'i me võime ka teha väiksema grupiga. Kas te ei näe siin teatud vastuolu või sellist skisofreenilist lõhenemist?

Aitäh! Esiteks, veel kord, võib-olla ma ei olnud piisavalt konkreetne enne, öeldes, et mina olen see, kes on kogu aeg seda embargot vedanud, seetõttu ei ole õige teie väide, et ma embargo tagasi lükkan. Vastupidi, ma teen seda ettepanekut igal korral. Ja me oleme siin olnud vedajad. 

Mis puudutab Macroni ettepanekuid, siis siin on palju segadust seoses sellega, mida konkreetselt arutati. See, et see segadus oleks, on eesmärgipärane: meil peab olema võimalik liidritega rääkida erinevatest [asjadest], mida me saaksime teha veel, et Ukraina sõja võidaks. Kõik saavad aru, et see oleks Euroopa julgeolekuarhitektuurile äärmiselt keeruline, kui Venemaa sõja võidaks. Loomulikult, ka Euroopa tasandil on meil võimalik teha asju kõik koos, meil on võimalik teha ka väiksemates gruppides koos. Niimoodi me mingeid asju oleme ka teinud, ka julgeolekuvallas. Kui te mõtlete erinevate missioonide peale, siis me vahest käime missioonidel paari riigiga koos. Need riigid, kellega koostööd tehakse, varieeruvad.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Te olete öelnud [varem] ja korduvalt ka viimasel ajal igal pool, et kaubaveod ja igasugune äri Venemaa suunal peab lõppema. Minevik minevikuks, jäägu see sinna, ja mis oli, jäägu teie südametunnistusele, tuleme tänasesse päeva. Meil on üks riigiasutus, töötukassa. Mul on väljavõte töötukassa lehelt veebruari lõpust ehk enam-vähem nädalatagusest ajast. Siin on avaldatud tööpakkumine veoautojuhile ja nõuded kandidaadile. Veoautojuhi tööülesanded on sõnaselges eesti keeles kirjas: kaubavedu, Venemaa suund. Omalt poolt lubavad nad sõbralikku kollektiivi, kõrget tulu, stabiilset tööd, eks ju, stabiilset tööd Venemaa suunal. Noh, teie ütlete, et riigi poliitika peaks olema risti vastupidi.

Aitäh! 

Kuidas te kommenteerite sellist asja, et üks riigiamet vahendab tööpakkumisi Venemaa suunal?

Töötukassa vahendab erinevaid tööpakkumisi, mina neid tööpakkumisi ei tea, ei loe. Aga meil on tegevused, mis on õiguslikult keelatud ehk sanktsioneeritud, ja meil on tegevused, mis on moraalselt taunitavad. Sellised asjad on moraalselt taunitavad, aga need ei ole keelatud. Selles mõttes [tuleks] küsida pigem nende ettevõtete käest, kes nende suundade või tegevustega endiselt toimetavad.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! 25. veebruaril käesoleval aastal avaldas Äripäev uurimuse, [kus on öeldud,] et vaatamata sanktsioonidele on jätkatud Venemaalt puidutoodete ostmist. Kui varem liikus kaup Venemaalt otse ettevõtte tehasesse Maardus, siis nüüd jõuab see Eestisse Usbekistani kaudu. Kas te tunnistate, et peaministrina te ei ole võimeline peatama Eesti ja Venemaa vahel toimuvat sanktsioneeritud kaubavahetust?

Aitäh! Kui tohib, siis ma võtan oma materjalid. Puidu kohta on meil täitsa eraldi materjalid. Näete, ma alati tahan teie küsimustele vastata. Ma saan aru, et teile need vastused ei meeldi, aga ma tõesti omast arust püüan. Puidusektor on meil tõesti olnud üllatavalt palju Venemaaga seotud. On olnud üllatav, et tänaseks on puidutoodete nii eksport Venemaale kui ka import Venemaalt kukkunud 2017.–2018. aasta tasemele. Venemaa päritolu kaup moodustas impordist üle 10%, aga see on tänaseks sisuliselt kadunud. See otseselt mõjutab ka puiduettevõtete tööd, kuivõrd see on olnud koht, kust nad on ostnud materjali. Kogu puidu ja puittoodete impordi langus on võrreldes 2021. aastaga sisuliselt sama suur kui Venemaa päritolu kauba vähenemine, ehk see on olnud päris suur osa.

Kui minna puidutoodete puhul detailsemaks, siis on erisusi: mõned on asendatud teiste riikide toodetega, aga mõnede puhul on mahud lihtsalt kukkunud. Puidutoodete hind on ka hüppeliselt kasvanud ja tänaseks on hinnad sõjaeelsel tasemel. Puidutööstusettevõtete 2023. aasta viimase kolme kuu konkurentsivõime vähenes kõikidel turgudel, mis on kindlasti probleem, ja ebapiisav nõudlus on takistuseks tootmise kasvule. Kui vaadata neid graafikuid, siis tõesti on puidusektor kõvasti pihta saanud, ja sellest tulenevalt on ka töökohtade kadu just nendes kohtades, kus puidutööstus on andnud olulise osa tööst.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Me oleme seda teemat muidugi päris palju käsitlenud ja selle teema käsitlemise käigus on saanud üsna üheselt selgeks, et mitte midagi, mida Kaja Kallas räägib, ei saa tõsiselt võtta, sest kohe, kui hakata kuskilt fakte kontrollima, tuleb välja, et kas eksiti tohutute suurusjärkudega või lihtsalt tuimalt valetati. Nii et andke andeks, kui me ei saa võtta tõsiselt midagi, mida meile räägitakse ei teie ega teie tentsikute poolt. Aga ma tahan pilti natuke laiemaks tõmmata. Ukraina sõda on käinud üle kahe aasta, sanktsioonidest on palju juttu olnud, erinevaid pakette toodetakse kogu aeg juurde. Eesti erinevad statistikad näitavad seda, et jah, ühes valdkonnas on äri justkui kokku pakitud, aga teises valdkonnas on plahvatuslikult kasvanud, näiteks transiidis. Ma küsin: mis see hinnang on? Kas see sanktsioonipoliitika, mida Euroopa Liit ja Eesti ajavad, on teie meelest oma eesmärgid täitnud või ei ole?

Sõda ju käib, eesmärgid ei ole täidetud.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No see vastus eelmisele küsimusele oli muidugi äärmiselt ammendav: sõda käib. Jah, sõda käib, aga äri käib ju ka. Alles oli uudis selle kohta, kuidas Sillamäe kaudu veeti Venemaale tohutu kogus mangaani, mis on Venemaale väga vajalik sõja pidamiseks. Ma tean siin meie – kuidas ma ütlen? – puidutöösturite kaudu, et Kasahstanist – kujutate ette, Kasahstanist! – tuleb Eestisse suurtes kogustes palki, puitu, mis on loomulikult pärit Siberist Venemaalt. Äri käib. Ja äri käib juba kaks aastat. Kaks aastat on ka sanktsioonid kehtinud. Te ütlete, et moraalne ja juriidiline – moraalses plaanis ei ole te mingit hinnangut andnud oma koalitsioonipartneritele, keda on rahastatud oligarhide rahast vanema Ossinovski kaudu. Kuidas selle asjaga ikkagi on? Täpselt nii, nagu Martin küsis: kas sanktsioonid on oma eesmärgi täitnud? Kas moraalses plaanis teie valitsuspartnerite finantseerimine on hukkamõistetav või mitte?

Aitäh! Olen oma hinnangud andnud ka meedias. Loomulikult sellised asjad on moraalselt hukkamõistetavad.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Te täna ütlesite siin meie küsimustele vastates, et te loomulikult usute seda, mida meedias kirjutatakse. Ma mäletan, et kui me siin eelmine nädal mõtteid vahetasime, siis te kurtsite puldist, lugesite meile paari-kolme minutiga ette kõik, mis te hästi teete, ja siis kirusite, et meedia millegipärast kirjutab sellest hoopis teistmoodi. Kas te siis usute meediat ainult sellisel juhul, kui nad kirjutavad konkurentide kohta midagi negatiivset ja see negatiivse kirjutamine on okei, aga kui ollakse kriitilised teie suhtes, siis ei ole? Äkki te mõtestate natuke lahti seda meediaküsimust.

Ma vastasin küsimusele, mis kõlas nii: kas ajakirjanduses esitatud andmed vastavad tõele? Ma vastasin niimoodi: mul ei ole põhjust kahelda ajakirjanike töös. Punkt.

Suur tänu, lugupeetud peaminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Anti Poolamets, palun!

Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud saadikud! Lugupeetud Eesti inimesed! See teema on valus teema mitmes mõttes. Kui me läheme ajas tagasi, siis Putin ehitas oma lootused invasioonile üles ka sellele, et küll lääs varsti jälle alustab äri nii nagu tavaliselt. Ta oli seda kogenud ju aastast 2014. Krimm vallutati umbes nii nagu Balti riigid, ilma püssipauguta. Aga äri läks edasi. Me räägime väga vähe 2014. aastast. Igasugune äri pärast seda oleks pidanud olema keelumärgi all, hoiatusmärgi all. 

Kui me vaatame, kui palju teenis lääs sõja algusest alates, siis need numbrid on vapustavad. Euroopa Liidu liikmesriigid ostsid sõja algusest tänaseni gaasi ja naftat 189 miljardi eest. Venemaa on kokku teeninud 618 miljardit. Loomulikult on see üüratu raha, et seda sadistlikku sõda ülal pidada. Aga ka meie oleme ju sellest inetult võtnud või paljud ettevõtjad on sellest inetult võtnud oma vereraha. 

Me peame ikkagi alustama kõige markantsemast juhtumist: ka peaministri abikaasa sai oma vereraha. Mul on hea meel, et te deklareerisite, et teie perel Venemaaga äri enam ei ole. Ja just lugesin ajakirjandusest, kus te ütlesite oma abikaasa kohta: "Muidugi ta põeb seda, kogu aeg põeb." Teie tsitaat. Jah, minu arvates on teie abikaasal põhjust põdeda, kõigil on, kes pärast 2014. aastat jätkasid või alustasid Venemaaga äri ehk vereäri. Nii et teie abikaasa äriidee sealt kõvasti matti võtta ja teenida, Krimmi vallutanud riigilt, jõhkrat Donbassi sõda pidavalt riigilt, on häbiväärne. Ja teie ei suutnud abikaasale selgeks teha, et Ukrainas käib sõda alates 2014, mitte täiemahulise invasiooni algusest, ja andsite veel laenu ka peale. Kui see ei ole piisav argument meie rahvusvahelise maine päästmiseks, [teie] tagasiastumiseks, siis mis üldse on argument?

Aga on muidugi üks teema, milles ma teiega nõustun. Oleg Ossinovski superäri, 770 miljonit eurot, Putini ühe ustavama oligarhiga – miks see teema laualt maha kukub? Miks ainult teie peaksite tagasi astuma? Teil on õigus, tagasi peaks astuma kogu teie valitsus, sest see on nagu Šveitsi juust – igast küljest auklik. 

Ma saan nüüd aru, milleks oli vaja Prigožini skandaali. Selleks, et teie valitsuserakonnad ja teie ise oleksite saanud vaikimisi neli aastat Venemaaga äri ajada. Kõik see on meile nüüd näkku lennanud, kogu see alasti tõde. Aga noh, millal viimati tagasi astuti? EKRE ministrid astusid viimati tagasi. Nüüd ei ole see enam kombeks. 

Euroopa Liit on ometigi ju keelanud terase ja rauatoodete toomise Venemaalt, aga ei, mõned teenivad iga sõja ajal. Me teame ajaloost selliseid mehi, kes börsil rikastusid, jõudes õigel ajal aktsiakursse mõjutada. On ka täna selliseid mehi. Oleg Ossinovski on klassikaline näide. Ta teenib vereraha mõlema poole pealt igal ajal ja irvitab meile näkku. Ja tal ei ole häbi toetada erakondi. Kolm koalitsioonierakonda on kõik seotud äriga Venemaal. Kaks koalitsioonierakonda said raha, üks 50 000, teine 35 000. Oleg Ossinovski, kes jultunult naerab Eesti ajakirjanikele näkku ja ütleb, et ma panin oma äri kinni, olles andnud selle kerge liigutusega oma õele. Aga enne seda toimus ka äri, siis oli äri tema käsutuses. 

Nii et me oleme kahjuks oma eetilise kompassiga puru. EKRE valijatel on eetiline kompass paigas: 99% tahavad, et Kaja Kallas tagasi astuks. Midagi on viltu Reformierakonna valijate eetilise kompassiga: viimase uuringu järgi neist 84% arvab, et Kaja Kallas võiks jätkata. Ma loen sellest välja, et vereäri on neile moraalne, see ei ole probleem. Kui see ei ole põhjus tagasiastumiseks, siis mis üldse on põhjus tagasiastumiseks? 

Nii et Veronika Ossinovskaja ja Oleg Ossinovski on kaks suurt sanktsioonidest mööda hiilivat elevanti meie toas. [Oleg Ossinovski on] paraku ka mees, kes oli kahes riigis kohtu all, korrumpeerides kahte riiki korraga. Hirmus! Ja nad on meie juhtiverakondade rahastajad. Sellised riigiehituslikud moodustised või selline mentaliteet valitseb teatavasti Aafrika riikides, kus keegi ei liigutagi selle peale, kui mõni teemandikaevandus tühjaks tehakse või vereäri aetakse. Kahju, et me oleme langenud banaanivabariikide tasemele. Aitäh!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Kahju, proua peaminister, et tegelikult ei saanud sisulisi vastuseid. Kõigepealt ei saanud ma vastust sellele, kas see informatsioon vastab tõele, kui palju seda kahesuunalist äri Venemaaga üldse meil aset on leidnud. Te ütlesite, et teid see ei huvita, te ei ole sellest teadlik, te usaldate ajakirjandust. Kuulge, ma soovisin saada Eesti Vabariigi ametlikku positsiooni, Vabariigi Valitsuse ametlikku positsiooni, mis meil õigupoolest riigis üldse toimub. Mis meil toimub?  

Teine küsimus puudutas mul väga konkreetselt seda, et kui nendele ettevõtetele on makstud miljoneid eurosid riigi [toetusi], sealhulgas Euroopa Liidu toetusi, siis mis on Vabariigi Valitsuse positsioon: kas seda möönev või seda tõkestav? Te ütlesite, et see ei ole arupärimise teema. Minu meelest on see vägagi arupärimise teema, sest küsimus ei olegi selles, kas piire sulgeda, vaid küsimus on, kas seda tegevust üldse maksumaksja, Eesti kodanike raha, Euroopa Liidu kodanike raha eest doteerida. See on ju see kõlbeline perspektiiv, ka ratsionaalne perspektiiv, millest seda tuleb vaadelda. Mingitel põhjustel te ei soovinud võtta seisukohta.  

Kolmandaks, ma küsisin seda, milliseid samme on astunud Euroopa Liidu ja piiririikide koostöös Eesti Vabariik, juhul kui see tegevus, mis meie territooriumilt kulgeb või territooriumile siseneb, on aktsepteerimatu, ning kuidas seda tõkestada. Te ütlesite, et te olete esitanud – ja ma täiesti usun seda – Euroopa Liidu sanktsioonipakettidesse ettepanekuid üleeuroopalise kaubandusembargo kehtestamiseks, aga see ei ole leidnud ühist toetust Euroopa Liidu tasemel. Samas ütlesite, et Eesti Vabariik on teinud ka ettepanekud piiririikidele kehtestada, ma saan aru, kaubandusembargo maismaapiiril, kuid ka seda ei ole vastu võetud. Väga põhimõtteline küsimus. Seda informatsiooni, et Eesti Vabariigi valitsus oleks kujundanud seisukoha, et piiririikide koostöös rahvuslike sanktsioonide võrguga seda tegevust tõrjuda, minul kui parlamendi väliskomisjoni liikmel ei ole. Ma küsisin teilt, millal on Vabariigi Valitsus selle positsiooni võtnud, millal on ta teinud selle ettepaneku Lätile, Leedule, Soomele ja Poolale. Sellele, et piiririigid ei ole seda vastu võtnud ehk Läti valitsus, Soome valitsus, Poola valitsus ja Leedu valitsus on lükanud Kaja Kallase, Eesti Vabariigi valitsuse ettepaneku tagasi, te vastasite, et seda ei ole võimalik öelda, see on diplomaatilise arutelu küsimus. Ei, see ei ole sugugi diplomaatilise arutelu küsimus, mida peaks salaja tegema. Kui meil on olnud erinevaid asju laual, mis on puudutanud ka luhtunud ettepanekuid, nagu te viitasite üleeuroopalisele kaubandusembargole, siis tegelikkuses on enesestmõistetav, et nendest tuleb rääkida. See on ka naaberriikide suunal – positiivse surve ja hõlvamise meetod on seda avalikustada. Ma päris täpselt ei saa aru, kelle eest me seda varjame või salajas hoiame. Ma siiski kordan ja kindlasti esitan täiendavalt ka kirjalikud küsimused, proua peaminister, teie viite peale, et Eesti Vabariigi valitsus on sellekohased ettepanekud teinud.  

Ja nüüd küsimus, proua peaminister, millele te tegelikult, kogu lugupidamise juures, ei olnud võimeline vastama. Te olete valitsusjuht. Teie kontrolli all on vägagi erinevaid instrumente ja tööriistu riigi tollipoliitika ja sanktsioonipoliitika jaoks, et tõkestada sellist tegevust, mille te mõistate hukka. Panite tähele, mida te vastasite mulle? Me peame eristama kahte tegevust: ühte, mis on ebaseaduslik ehk sanktsioneeritud, ja teist, mis on seaduslik. Keegi ei ole väitnud ja ka ajakirjandus ei ole toonud välja, et Oleg Ossinovski õe nimele vormistatud ettevõte või teised ettevõtted on kuidagi rikkunud sanktsioonireegleid. Küsimus on ennekõike moraalses hinnangus ja selles, kas me õiguslike vahenditega soovime oma territooriumil sellist tegevust näha või me seda ei soovi näha. Ja vaat siin ongi küsimus selles, et te olete ehitanud üles niisuguse moraalse õhupalli ja te annate hinnangu, aga vastuseid tegelikult ei anna, mida teie valitsusjuhina – kui te hinnang on negatiivne – kavatsete ette võtta. Kui te tolereerite seda ja ütlete, et teie jaoks on kaks maailma, üks on õiguspärane maailm ja [teine on ebaseaduslik, aga] piisab teie moraalsest hinnangust ja elu läheb edasi, siis andke andeks, proua peaminister, sellega lihtsalt ei saa leppida. See ei mõju, arvestades ka seda konteksti, millesse see Vene vedude skandaal on [teid] augustikuus asetanud, veenvalt.  

Proua peaminister, ma kutsun valitsust üles selles küsimuses, mis meie maal toimub, kes mida viib Venemaale, kes mida toob Venemaalt, tegutsema ja kujundama ka valitsuse poliitika. Rahvuslike sanktsioonide kehtestamine selle suhtes, mida me siin soovime näha, mida mitte, on meie riigi õigus. Ma tuletan meelde, et kui oli …

Hea kolleeg, aeg on täis.

Kolm minutit palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ma tuletan meelde, et Valgevene metalli transiidile oli valitsus küll võimeline kehtestama rahvusliku sanktsiooni. Sellest kirjutas isegi ju vist Financial Times, et Eesti on Valgevene metalliäri tšempion. Nüüd tuleb välja, et me oleme Oleg Ossinovski õe nimele vormistatud ettevõttega Venemaa-äri tšempion: ligi 800 miljonit eurot. Ja mis on kõige huvitavam, mis on tähelepanu vääriv, proua peaminister? Seda informatsiooni me ei saa tegelikult Maksu- ja Tolliameti käest. Meile öeldakse, et need asjad on salajased. Ja needsamad uurivad ajakirjanikud ammutavad informatsiooni Venemaa tollidokumentidest. Minu küsimus on ka põhimõtteline küsimus. Kas siin ei ole paradoksaalne, et kuna meie nii-öelda tugineme ärisaladusele, mingitele formaalsustele, siis Eesti ühiskond ei saa seda teada ja uuriv ajakirjandus saab üksnes Venemaa tolliandmete kirjete järgi informatsiooni, mis üldse meie riigi territooriumil toimub, mis äri meie suunalt Venemaa suunal aetakse? 

Nii et, proua peaminister, siin on minu meelest liialt loid käsitlus sellest. Loomulikult, ma saan aru teie isiklikust poliitilisest kriisist ja teatud kahvlist selle teemaga tegelemisel. Kui te sellega tegeleksite, siis te oleksite kahtlemata rünnaku all ja teid võidaks süüdistada silmakirjalikkuses. Ma absoluutselt saan sellest aru. Ja loomulikult ma saan aru ka, et kogu koalitsioonis on tekkinud teatud niisugune huvide konflikt, mis puudutab Oleg Ossinovski isikut, millele te ise olete viidanud, et mida ajakirjandus peaks uurima. Loomulikult, need koalitsiooniparteid, kes on saanud toetusi Oleg Ossinovskilt, toetasid ju ka poliitilises mõttes ja toetavad ka täna, tänasel tunnil teie võimul püsimist, teie valitsuse võimul püsimist. See tähendab, et see viga, proua peaminister, mis sai alguse augustikuu kriisist, selles konkreetses perimeetris võimendub, see tegelikult veelgi avardub, omandab uue mõõtkava. See ei võimalda valitsusel tõhusalt seisukohti kujundada ja sellest lähtuvalt ka otsuseid langetada. See on probleem, proua peaminister, ütlen avameelselt. Aitäh!

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Urmas, ma jätkan sealt, kus sa lõpetasid. Sa ütlesid, et see on probleem, ja ma nõustun sinuga, aga ma näen sellel probleemil veel teist tahku. Ma alustan sellest, et ma esitan küsimuse. Kõik teavad vastust, aga ma ikkagi esitan küsimuse. Kes on Vladimir Putin? Vastus on meile kõigile teada: endise KGB, nüüdse FSB polkovnik. Isegi mitte kindral, vaid polkovnik, euroopalikult kolonel. Ja kes on oligarhid? Oligarhid on sisuliselt kriminaalid. Kriminaalide ja KGB koostöö ja põimumine algas, süvenes ja lõi õilmitsema juba Nõukogude aja lõpul – siis, kui kogu see korralagedus, mis viis Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni, algas. On väär arvata, et see kokkuvarisemine oli laulva revolutsiooni tulemus. Laulev revolutsioon oli üks killukene selles mosaiigis, väga oluline ja väga kaunis killukene, aga kahtlemata mitte see viimane tõukejõud, mis viis savijalgadel kolossi kokkuvarisemiseni. 

Üheks selle põhjuseks oli just nimelt see, et Vene eliit, Nõukogude eliit soovis kriminaalide kaasabil ärastada, erastada hiidriigi rikkuse tootmise allikad, ja see neil Nõukogude Liidu lammutamisega ka õnnestus. Ja ega nad ei varjanudki ju seda, et Nõukogude Liidu lagunemine on nende silmis ajutine, et läheb paar-kolmkümmend aastat ja korjatakse [riigid taas] kokku. Mul on väga selgelt meeles, kuidas üks Vene läbirääkija – ei mäleta enam, mis tema [nimi oli], ka mingisugune polkovnik läbirääkimiste delegatsioonis ajal, kui me pidasime läbirääkimisi Vene vägede lahkumise üle Eestist – banketil sellises parajas poolpurjus olekus teatas, et ah mis, see kõik on jama, 20 aasta pärast võtame kõik tagasi. Mul on nii [hästi] meeles, kuidas ta kasutas venekeelset väljendit šapkami budem kidat ehk mütsiga tuleme lööma. 

Vaat niimoodi, nüüd me oleme siis sellesse jõudnud. Ja see ongi see teine tahk, millele ma tahtsin tähelepanu juhtida, et see on probleem. Mitte keegi, mitte keegi ei tee Venemaal tänasel päeval äri, ilma et FSB ja GRU ehk kaks kõige olulisemat ja juhtivamat luureorganisatsiooni ei teaks, et seda äri tehakse, ei sekkuks selle äri tegemisse, ei sanktsioneeriks selle äri tegemist ja ei kasutaks seda äri ära enda huvides. Kui meil on peaminister, kelle mees ajas Venemaaga äri, kelle mehe äripartnerid ajasid ja ajavad tänase päevani Venemaaga äri, siis see on kõige otsesem julgeolekuoht. Kaja Kallas võib meile rääkida, et nemad abikaasaga tööst ei räägi. No see on ju naeruväärne! "Meie ei räägi kodus tööst." Loomulikult räägite te kodus tööst. Loomulikult te räägite, et kuidas sul läks, kuidas sul on, mis asja te praegu ajate, mis te selle pealt teenite, kuhu te veate midagi, kust te toote midagi, mis su äripartnerid teevad ja nii edasi ja nii edasi. Loomulikult räägite. Tummfilm on teil kodus või? Ei ole ju. 

Ja see ongi see põhiprobleem. Meie partnerid, meie julgeolekupartnerid panevad ju omakorda kaks pluss kaks kokku. Visatakse õhku siin: Kaja Kallas NATO peasekretäriks. No ei lähe! Inimene, kelle puhul on kahtlus, et tema abikaasa äride kaudu võib imbuda mingi tundlik informatsioon Venemaa kui geopoliitilise rivaali kõige kõrgematesse ešelonidesse, ei saa NATO peasekretäriks. Inimene, kelle puhul on needsamad kahtlused, ei saa Euroopa liberaalide esinumbriks, juhiks. Inimene, kelle puhul on need kahtlused, ei saa ka muud kõrget Euroopa või transatlantilist kohta. 

Vaat see on see hind, mida te olete pidanud maksma ja mida te maksate ka tulevikus. Aga siin on veel üks moment. See moment on see, et julgeolekuoht Eesti Vabariigi jaoks eksisteerib jätkuvalt ja eksisteerib seni, kuni teie olete peaminister. Teie võite selle peale vilistada, aga need inimesed, kes tegelikult Eesti julgeoleku pärast muret tunnevad, ei saa selle peale vilistada. Sellepärast nõustun ma Urmas Reinsaluga: see on probleem. See on väga suur probleem. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised ja ka selle päevakorrapunkti menetlemise.

Läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Riina Solmani, Priit Sibula, Mart Maastiku ja Jüri Ratase 8. veebruaril 2024 esitatud arupärimine automaksu negatiivsete mõjude kohta lastega peredele. Arupärimine kannab numbrit 602. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Riina Solmani.

Aitäh teile, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Head saadikud saalis! Head inimesed, kes te meid õhtuti sidevahendite vahendusel vaatate – aitäh, et jälgite! Saan siin sõnumeid, et te olete olemas ja teile pakub huvi, mida me täna siin arutame. Ma veel kord kinnitan üle, et mulle meeldis teema puhul, mida me käsitlesime mitte eelmises, vaid üle-eelmises punktis, see, et peaminister tsiteeris põhiseadust, et meie ülesanne on tagada riigi, rahvuse ja keele püsimajäämine. Mul isiklikult tekkis selle peale lootus, ja see on hea, sest lootus sureb viimasena.

Mulle aga ei meeldinud eelmise punkti juures peaministri etteheitvad silmad ja pirtsakavõitu käitumine, kui ma julgesin küsida tema abikaasaga seotud idavedude puhul, et kas ta on need ikka hukka mõistnud, kui ta pressikonverentsil teisi ettevõtjaid hukka mõistis. Ma ütlen, et siinkohal on väga ebaküps ja ebakohane Riigikogu liikmetest küsijaid üldse süüdistada. Kui peaministrile midagi soovitada, siis seda, et ta saaks üle Riigikogu saalis sellisest pirtsutamisest.

Aga nüüd minu arupärimise juurde. Lugupeetud Kaja Kallas, teie juhitav Vabariigi Valitsus on lisaks varasematele maksutõusudele esitanud Riigikogu menetlusse ka mootorsõidukimaksu eelnõu, mille üheks eesmärgiks on sundida inimesi autodest loobuma. Rõhutan: sundida inimesi autodest loobuma. Nüüd te sunnite autodest loobuma ka suurperesid, kus on 7–10 last. Seletuskirjas olete te analüüsinud seaduse mõjusid puuetega inimestele ja märkinud ära vajaduse seoses automaksu kehtestamisega tõsta puuetega inimeste täiendavaid vajaduspõhiseid toetusi, kusjuures neid toetusi tõstetakse minimaalselt. Kui ma küsisin sotsiaalkomisjonis EPIKoja esindaja käest, miks nad sellega üldse nõustusid, siis esindaja vastas väga ausalt, et neil oli valida kas natukene või mitte midagi. Sisuliselt asetati puuetega inimesed fakti ette. Soovimata vähimalgi määral kahtluse alla seada vajadust puuetega inimesi senisest enam toetada, tuleb märkida, et lasterikaste perede puhul on valitsuskoalitsioon teie juhtimisel nende toetusi ju hoopis vähendanud ja nüüd lähete nendelt ka automaksu küsima. 

Lisaks kaotasite kahe ja enama lapsega perede tulumaksusoodustuse. Koalitsioon on unustanud ka oma lubaduse võrdsustada kõik lapsetoetused. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 sätestab riigile kohustuse lasterikaste perede eest eriliselt hoolt kanda. Vastupidiselt sellele põhiseaduslikule kohustusele olete valitsuskoalitsiooniga juba halvendanud lastega perede majanduslikku kindlustatust ja kavatsete seda automaksu kehtestamisega veelgi teha. Eriti kahetsusväärne on, et seda tehakse ajalooliselt madalaima sündimuse olukorras, demograafilise kriisi eelõhtul.

Nüüd on lasterikaste perede liit ise pöördunud Riigikogu poole ja edastanud ka uuringu, küsitluse tulemused. Sellest uuringust selgus, et autosid kasutab 95,7% vastanud lasterikastest peredest ja 92% hindas sõiduki kasutamist hädavajalikuks. Nad ütlevad: auto on lasterikka pere igapäevaelu korraldamiseks ülioluline tarbeese, mis tagab pere ladusa toimetuleku, võimaldab vanematel käia tööl, lastel koolis, lasteaias, huviringis, saada pereliikmel osa tervishoiuteenustest ning teha vajalikke sisseoste – toit, majapidamisvahendid. Me teame, et maapiirkondades ei ole elementaarsed toidukauplused või ka meditsiiniline abi perede elukohtadele väga ligidal. Enamikus peredes on sõiduk ainus vahend, mille abil hoitakse sidet vanavanemate ja muu tugivõrgustikuga, kellega ühte leibkonda ei jagata. Aga just siinkohal on äärmiselt kahepalgeline valitsuskoalitsiooni soov hakata lastega peresid automaksuga koormama ja sundima neist paljusid autodest ka loobuma. Erilise löögi alla satuvad maapiirkondades elavad lastega pered, kuna maal on vähe arenenud ühistranspordivõrk või puudub see sootuks. 

Sellest tulenevalt on mul teile järgmised küsimused. Miks ei ole mootorsõidukimaksu eelnõu koostamisel analüüsitud selle mõju lastega peredele, sealhulgas lasterikastele peredele? Kas te olete nendest mõjudest teadlik? Miks te soovite halvendada lastega perede majanduslikku kindlustatust? Sundides automaksuga paljusid lastega peresid autodest loobuma, tekib küsimus, kuidas saavad lapsed kooli ja huviringidesse, kui ühistransport puudub. Mida on teie valitsus teinud ja mida kavatseb teha, et täita Eesti Vabariigi põhiseaduse §‑s 28 riigile pandud kohustust kanda eriliselt hoolt lasterikaste perede eest? Aitäh!

Suur tänu! Kuna kohe-kohe toimub juhataja vahetus, siis võtan Mart Helme küsimuse istungi juhatajale, enne kui [teine juhataja siia jõuab]. Aga peaminister, te võite tulla kõnetooli. Palun, Mart Helme!

Aitäh! Mul on istungi juhatajale see küsimus: kas istungi juhataja on kuidagi eriliselt kohustatud teenima valitsuse loožis istuvaid isikuid või peab ta siiski olema eelkõige puldis ja tegelema saaliga?

Ikka on kohustatud teenima, nagu teidki, head kolleegid. Peaministril oli küsimus selle kohta, et ega juhataja ei eksinud, öeldes, et see on viimane [päevakorrapunkt], sest tema info kohaselt ja algse päevakorra kohaselt oli üks arupärimine veel. Sellest oli jutt, nii et igati asjakohane. Teenin nii peaministrit kui ka teid.

Aga nüüd, palun, hea peaminister!

Aitäh! Lähen arupärimise juurde. Esimene küsimus: "Miks on Teie juhitav valitsus riigi rahanduse nn korrastamiseks valinud maksutõusude ja uute maksude kehtestamise selle asemel, et riigi bürokraatiat vähendada?" Teie esitatud väide pole õige. Valitsus on teinud eelmisel suvel väga raskeid otsuseid, mille tulemusena paranes 2024. aasta eelarves eelarve seis 500 miljoni euro võrra. Eelarve kulude kokkuhoiu ja lisatulude leidmiseks on vaeva näinud kõik ministeeriumid, vaadati valitsemisalade sisse, selgitamaks välja süsteemi ja teenuste korrastamiseks vajalikud tegevused. Täiendavalt koostame nulleelarve ja eelarve revisjoni, mis viiakse koos ministeeriumide ja asutustega järk-järgult ellu nelja aasta jooksul. Esimesena vaatavad üle oma teenused ja hindavad nende vajadust ja tõhusust Rahandusministeerium, Sotsiaalministeerium ning Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium. Eesmärk on liikuda riigi raha säästlikuma kasutuse poole. 

Tegevuste mõjus ja tõhus korraldamine on riigijuhtimise pidev protsess, see tähendab, et ka teenistujate, bürokraatiategevuste ja koosseisude ülevaatamine toimub tegelikult kogu aeg. Kõigi ühine huvi on, et riik oleks võimalikult õhuke ja tõhus. Täna, mil on eriti oluline, et meil oleks tagatud julgeolek ja iseseisva riigi toimevõime, on kasvanud meie ootused ka riigitöötajatele ja kvaliteetsetele teenustele. Siin peame üheskoos mõtlema, et kui riigi tegevust üha rohkem koomale tõmmata soovime, siis millistest teenustest me oleme valmis loobuma. 

Teine küsimus: "Miks ei ole mootorsõiduki maksu eelnõu koostamisel analüüsitud selle mõju lastega peredele, sealhulgas lasterikastele peredele? Kas Te olete nendest mõjudest teadlik ja miks Te soovite halvendada lastega perede majanduslikku kindlustatust?" Automaksu väljatöötamiskavatsuse ja eelnõu koostamise ajal on koostatud mõjude hindamine ja lastega pered on osa sotsiaalsete mõjude hindamise sihtrühmast. Laste omamine ei ole eelduseks, et automaksu kehtestamise järel halveneb oluliselt pere majanduslik kindlustatus. Eestis kehtivad jätkuvalt peretoetused, mida perehüvitiste seaduse kohaselt makstakse selleks, et osaliselt hüvitada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutusi. Peretoetuste eesmärk on jaotada osa riigieelarvest lastega peredele, väärtustades selle kaudu nende perede panust ühiskonda. 

Kui toetuste jaotamist põhjalikult vaadata, siis selgub, et ühe või kahe lapsega peres on lapsetoetus kuus 80 eurot lapse kohta, kolme lapsega peres on see ühe lapse kohta kuus 237 eurot, kokku 710 eurot kuus, ja seitsme lapsega peres on ühe lapse kohta 187 eurot, kokku 1310 eurot kuus. Tegelikult ei sõltu sõiduki või lausa mitme sõiduki omamise vajadus mitte üksnes laste arvust, vaid muudest teguritest ja maksevõimest. Mootorsõidukimaksu sihtgrupp on väga suur, üle 500 000 autoomaniku, ja mõjutab erinevaid inimesi erinevalt. Seda on maksudisainil igal võimalusel ka arvestatud. Nii on näiteks vanematele sõidukitele kehtestatud vanuse kasvades vähenev mootorsõidukimaksu määr. 

Kolmas küsimus: "Sundides automaksuga paljusid lastega peresid autodest loobuma tekib küsimus, kuidas saavad lapsed kooli ja huviringidesse, kui ühistransport puudub?" Mootorsõidukimaksuga ei sunnita autost loobuma, see on ja jääb iga inimese enda valikuks. Eestis on vajadus oluliselt muuta inimeste senist suhtumist keskkonda. Eesti transpordisektori CO₂ eriheide on senise transpordikorralduse tulemusel pidevas tõusus, saavutada tuleb aga selle tõusu peatumine ja langus. Mootorsõidukimaks on suunatud ka sellele, et Eesti elanikud teeksid keskkonnasäästlikumaid otsuseid. Ühistranspordi paremaks kättesaadavuseks on nii riik kui ka kohalikud omavalitsused palju pingutanud. Selle nimel, et toimiks hea kohalike omavalitsuste ülene ühistransport, on väga palju kaasa aidanud ühistranspordikeskuste loomine. Statistikaameti andmetel oli 2018. aastal ühistransport hästi kättesaadav 76%‑le Eesti elanikest. Sealjuures ei erinenud oluliselt linna‑ ja maapiirkondade olukord. Linnalistes piirkondades oli hea kättesaadavus ühistranspordile 76%‑l ja maapiirkondades 75%‑l elanikest. 100% ehk kõigil elanikel oli hea ühistranspordi kättesaadavus koguni 610 asustusüksuses, kõik need 610 asustusüksust liigitusid maapiirkondadeks. Analüüsis sätestatud hea kättesaadavuse kriteeriumidest ei olnud 2018. aastal ühistransport hästi kättesaadav igale neljandale Eesti elanikule. Selleks, et ka neile paraneks ühistranspordi kättesaadavus, ja selleks, et suurendada säästlikumat transpordikorraldust, viib regionaalministeerium läbi liikuvusreformi ja kaasajastab transpordivõimalused. Regionaalminister tuleb juba lähiajal valitsusse liikuvusreformi tutvustama. Selle reformi täiendav kasu peredele peaks olema see, et meie lastele jääb puhtam elukeskkond ja lapsevanemad vabanevad kohustusest olla lastele taksojuht. 

Neljas küsimus: "Mida on Teie valitsus teinud ja kavatseb teha, et täita Eesti Vabariigi Põhiseaduse paragrahviga 28 riigile pandud kohustust kanda eriliselt hoolt lasterikaste perede eest?" Põhiseaduse kohaselt on erivajadustega inimesed, puuetega inimesed ning lasterikkad pered riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Seetõttu on riigi tugi lasterikastele peredele mitmekülgne. Lisaks igakuistele lapse‑ ja peretoetustele, mida eelnevalt juba loetlesin, on ka paljudel kohalikel omavalitsustel erinevad toetusmeetmed lasterikastele peredele: lasteaia kohatasu [toetus], toiduraha soodustus, huviringide ja laagritoetused. Samuti pakub KredEx eluasemekäendust noortele peredele ning peredele, kes soovivad luua kodu maapiirkonda. Võrreldes 2022. aastaga, nagu ma juba olen öelnud siin varasematele arupärimistele vastates, on peretoetused oluliselt kasvanud. Kolme‑ kuni kuuelapseline pere saab 190 eurot igakuiselt rohkem ning seitsme ja enama lapsega pere saab kuus 290 eurot rohkem. Seda, et suurpered on erilise tähelepanu all, tõendab ka teadmine, et 40% peretoetustest saab 14% [suur]peredest. Aitäh!

Suur tänu, proua peaminister! Teile on päris mitu küsimust. Kõigepealt Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Te siin vastates väitsite, et automaksu arutamisel analüüsiti kõik asjad läbi, väidetavalt ka suurperesid puudutav. Äkki te ütlete mulle, et kui, ütleme, viieliikmeline pere ehk kolme lapsega pere saab hakkama tavapärase sõiduautoga, nelja ja enama lapsega pere vajab natuke spetsiifilisemat sõidukit, siis kas te arvutasite ka, kui palju oleks riigieelarvele kulu teinud see, kui nelja ja enama lapsega pered oleks vabastatud sellest automaksust, nii soetusmaksust kui ka sellest järgnevast maksust? Ma arvan, et kui te analüüsisite seda asja, siis äkki see number on olemas. Kui suurt kulu see oleks meie eelarvele teinud, kui nelja ja enama lapsega pered oleksid saanud soodustuse või vabastuse automaksust?

Muidugi ei ole mul sellist arvutust praegu siin kaasas ja ma puusalt [tulistama] ei hakka. Küll aga ma võin öelda seda, et kui me võrdleme toetusi lastega peredele, siis need on lapse kohta suuremad. Nii, nagu ütleb peretoetuste seadus, makstakse neid selleks, et osaliselt hüvitada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutusi. Kui autokulutus on vajalik, siis ka see võib minna sinna alla. Kui me vaatame kolme lapsega näidispere, keda on kõige rohkem, siis kogu sissetulekust moodustavad peretoetused 20%. Teiste riikidega võrreldes on meie osakaal kõige suurem ja absoluutnumbrites oli Luksemburg teisel kohal. Kui võtta ka automaksude erandid, siis endiselt on Eesti süsteem – lapsetoetused, automaksud, kõik – suurperedele soodsam kui nendes riikides, kus on automaksu pealt soodustused, aga pole nii kõrged toetused, kui meil on.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Ma olen juba mitu korda korrigeerinud teie väidet, et Eestis on ülikõrged lapse- ja peretoetused. Aga olgu, see selleks. Küsin nüüd küsimuse. On täitsa elementaarne, et maakohtades ja väikelinnades on autosid rohkem vaja kui linnades ja et suuremad pered kasutavad autosid rohkem ja kasutavad suuremaid autosid kui väiksemad pered. Seega, kui automaksu ülesehitus ei arvesta autot omava pere asukohta, siis on see diskrimineerimine, kui teie keeles rääkida. Ja kui automaksu ülesehitus ei arvesta pere suurust, siis see on samuti diskrimineerimine. Oluline on ka see, et maakohtades ja väikelinnades on sündimus suurem kui suuremates linnades, aga automaks soodustab linnastumist. Minu küsimus on see: kas on olemas analüüs, kui palju vähendab sellisel kujul kehtestatav automaks sündimust?

Aitäh! Selles mõttes ma ei oska öelda, et seal oleks seos, aga ma võin öelda seda, nii nagu ma ka enne vastasin, et ei ole nii, et maapiirkonnas peab automaatselt autot kasutama. Nagu ma ütlesin, 100%-l ehk kõigil elanikel oli hea ühistranspordi kättesaadavus 610 asustusüksuses. Kõik need 610 asustusüksust liigitusid maapiirkonnaks. See, et seal pääseda liikuma, ei tähenda automaatselt seda, et auto on vajalik.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Ma ikka imestan nende vastuste üle, aga noh, Võrklaev siin automaksu eelnõu ette kandes ütles meile, et selle maksu eesmärk ongi, et 3% autoomanikest loobuks autost ja selle kasutamisest. Te teate väga hästi, et suurpered on kõige haavatavamas majanduslikus olukorras, tegelikult lastega pered üldiselt, ehk et suure tõenäosusega on just nemad selle 3% hulgas, kes valitsuse seatud eesmärgi kohaselt autost peavad loobuma. Ma teadsin, et üks teie küüniline vastusevariant on, et aga neile ja nendele lastele jääb seetõttu justkui puhas loodus ja kliima. Automaksu eelnõu ehk seda, miks on õige inimeste vara kallale minna, sundides neid oma varast loobuma, põhjendas Võrklaev ka just sellega. Ta ütles samuti, et keegi ei sunni neid loobuma, see on nende oma valik. Nii tore, eks ju, valida. Näete, siin on üks pastakas, valige nende vahel. Aga mida see ikkagi nendele peredele, kes ei jaksa seda automaksu maksta ja peavadki autost loobuma, päriselt tähendab? Ja tõesti, seal maapiirkondades, kus ei ole bussi, ei ole ühistransporti, liikuvusreform neid ei aita, aga lapsed on, liikuda on vaja – mis saab?

Aitäh! Kõigepealt, suured pered ei ole kõige haavatavamas olukorras. Kõik faktid näitavad, et kõige haavatavamad on üksikvanemaga pered, kõige haavatavamad, kõige raskemas olukorras. Nii et see ei vasta tõele. Kui me võtame autoga seotud kulud – on kütus, on kindlustus, on remondiga seotud kulud –, siis sellega võrreldes on automaksukulu väga väike, tegelikult kogu kulu, mis autole läheb. Kui me vaatame, kui palju tõusis vahepeal, kaks aastat tagasi, kütuse hind, siis see on tunduvalt suurema mõjuga, kui see automaks hetkel on, ja see ei pannud inimesi autost loobuma.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Fakt on see, et teie valitsuse poliitika ja see konkreetne automaksuplaan on üdini – üdini! – omandivaenulik, vabadusevaenulik, inimese isikliku valiku vaenulik. See on põhimõtteliselt radikaalne vasakpoolne programm, mida te viite ellu liberaalsete loosungite all. Te tahate, et inimestel ei oleks liikumisvabadust ja omandit. Ühtlasi on see selgelt rünnak perede vastu, maainimeste vastu, kaugemates piirkondades elavate inimeste vastu. Siin pole midagi vaielda. 

Mart Võrklaev ka siin rääkis meile, kuidas seda kõike tehakse sellepärast, et meil jääks puhtam loodus järgnevatele põlvedele, ja tehakse ka sellepärast, et järgnevatele põlvedele ei jääks suurt riigivõlga. Mul on lihtne küsimus: kui kogu teie valitsuse poliitika on eestlased välja suretada, igal võimalikul moel suured pered välja suretada, nii et lapsi ei oleks, kellele me seda loodust hoiame, keda huvitab see võlg? Varsti ei ole ju enam eestlasi.

Aitäh! Teie väited ei vasta tõele. Me teeme kõik just selle jaoks, et Eesti riik, eesti rahvas, keel ja kultuur püsiks, selle jaoks teeme. Ja muide, kui te ütlete, et see automaks on nii saatanast, et kõik lõpeb ära, siis mul on teile halvad uudised: Euroopa Liidu kõikides riikides on automaks. Mina teadsin kogu aeg, et Leedus ei ole, aga nüüd ma vaatan siit, et ka Leedus on see maks. Muide, kui ma vaatan näiteks Ungarit – teie suur ideaalriik, eks ole –, siis automaksusoodustusi lastega peredele ei ole.

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Põhiseaduse § [28] ütleb, et nii puuetega inimeste kui ka suurperede eest tuleb erilist hoolt kanda. Siin on juba eelpool kõlanud, et rahandusminister on siiski päris otsesõnu andnud mõista, et üks automaksu eesmärk on autostumise vältimine, ehk ju sunnitakse siiski [autost] loobuma. Ta on öelnud ka seda, et peretoetused ongi tõusnud selleks, et neid kulusid katta. Sotsiaalkaitseminister on jälle väitnud, et tema ei ole sellepärast lasterikaste perede liiduga koostööd teinud, et nemad pole tema poole pöördunud, nemad pöördusid ainult Võrklaeva poole. Kuidas te kommenteerite oma valitsuse ministrite arvamusi? Kas te peate neid pädevateks? Kas te peate oma ministreid empaatiliseks, eriti sotsiaal[kaitse]ministrit, kes arvab, et tema ei liiguta lillegi enne, kuni lasterikkad [pered] ise tema juurde uuesti anuma tulevad? Kui empaatiliseks te peate oma rahandusministrit ja sotsiaal[kaitse]ministrit, kelle mõttelend ei ole viimase poole aasta jooksul teinud muud, kui häbistanud suuri peresid, murdnud neile sõna, valmistanud neile ebakindlust ja muret?

Nimetatud ministrid on väga pühendunud oma tööle ja sellele, et Eesti riik ning [eesti] kultuur ja rahvas kestaks.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Ma kõigepealt tahan teha märkuse selle kohta, kuidas te küsimustele vastasite. Jah, selle kohta, kuidas te maha vuristasite seal omaette pobisedes. Kui ma oleksin Voldemar Panso, ma ütleksin: "Hinne 1, läbikukkumine! Ärge enam tulge siia lavakunstikateedrisse!" Võiks ikka nii palju viisakust olla, et selge häälega ja küsijatele otsa vaadates arusaadavalt rääkida.

See on üks asi, mida te maha vuristasite, see on tegelikult ju ametnike jutt. Mind huvitab, mida te isiklikult arvate sellest, et te sekkute sõna otseses mõttes mitte ainult minu ellu, aga ka minu ellu, pannes mulle peale sundvalikud, missuguse autoga ma tohin sõita, ei tohi sõita, millal ma tohin sõita, kui kallis see [auto] on, kui palju ma pean maksma registreerimistasu ja nii edasi ja nii edasi. Teate, ausalt, mis see kõik teie asi on? Mis see teie asi on, kuidas üks tavaline Eesti inimene langetab oma autoostuvaliku, kui palju ta seda [autot] kasutab, kui palju see talle vältimatult vajalik on … 

Teie aeg!

… kui palju tal seda lõbusõiduks vaja on, millal ta sellega reisima läheb? Mis see teie asi on? Kust te olete võtnud endale õiguse panna Eesti inimesed sellisesse sundviskesse? Kust te olete võtnud endale selle õiguse?

Mart Helme, teie aeg!

Vastake palun sellele küsimusele!

Valikuid teete ikka teie. Keegi teie eest mingeid valikuid tegema ei hakka.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Täpsustan, te mainisite tõesti ühistransporti, aga unustasite mainida, et maaliinidel olete tasuta ühistranspordi ära kaotanud. Automaksu viite sisse, aga tasuta ühistranspordi kaotate. Kui keegi isegi tahab teha keskkonnasäästlikku valikut, siis ta peab selle eest ikkagi ka peale maksma. Aga see selleks.

Mul on küsimus selle kohta. Lasterikastele peredele te erisust ette ei näe. Vaadates seda diskussiooni, mis meil rahanduskomisjonis on toimunud, ma võin kohe ennetavalt öelda, et ega Reformierakond ka ei plaani seda toetada. Aga just ühes eelnevas päevakorrapunktis te tõite välja väga olulise momendi. Te tõite välja, et eriti keeruline on meil olukord üksikvanematel, kes kannatavad kõige suurema vaesusriski all. Tõesti, nii see ka on. Miks te siis pole näinud ette erisust ehk automaksuvabastust just üksikvanematele? Keskerakond on muide esitanud sellekohase muudatusettepaneku.

Aitäh! Kõigepealt teie küsimuse esimese poole juurde. Vaadake, teenused maksavadki ja ühistranspordil on ju kulud, lihtsalt maksumaksja maksab need kinni. Kui on olnud küsitlused, siis inimesed pole öelnud, et probleem on selles, et ühistransport on kallis. Probleem on selles, et ühistransport ei vii sellest punktist, kust neil on vaja, sinna, kuhu neil on vaja, sellel ajal, kui neil on vaja. Sellega liikuvusreform tegelebki. Ka minu üllatuseks nüüd, kui tasuta ühistransport on ära kaotatud, inimesed tegelikult selle üle väga ei kurda. Selle tasuta ühistranspordiga kaasnes muid muresid, nagu me väga hästi teame. 

Mina toetan lihtsat ja selget maksusüsteemi ilma erisusteta, sest erisusi saab tavaliselt ikkagi kuritarvitada. Sotsiaalpoliitikat ei tehta maksupoliitika kaudu, vaid sotsiaalpoliitikat tehakse toetustega, mida me maksudena kogume. Minu nägemus on see, et see läheks eelkõige neile, kes seda päriselt vajavad, mitte kõigile.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Mul on teile konkreetne küsimus ja tähelepanek. Maakoolide, ka maagümnaasiumide lapsed tuuakse põhiliselt autodega kooli. See ühistransport on luul, seda ei ole. Vähemalt ei ole seda Otepääl. See ei tööta. Mõned võib-olla saavad [ühistranspordiga kooli], võib-olla 10%, mitte rohkem. Kui te olete hommikul gümnaasiumi juures, siis te näete, et seal pole mitte kümned [autod], vaid 50–100 autot, mis toovad lapsi kooli. COVID-i ajal ja selle järgselt kolisid väga paljud pered maale elama, lootes, et neil on võimalik lastega seal paremini toime tulla. Ja minu küsimus on see. Te olete väitnud, et te olete Otepääl käinud ja kohtunud seal ettevõtjatega enne valimisi, samamoodi olla te ka Otepääl spordilaagris olnud ja seal poliitikast mitte rääkinud. Mul on konkreetne küsimus: kas te tuleksite 4. juunil, Eesti lipu tähistamise päeval Otepääle ja räägiksite seal sellel tseremoonial ka päris maainimestega?

Aitäh! Mul ei ole oma kalendrit kahjuks kaasas. Ma käin mööda Eestimaad kogu aeg ringi ja kuulan inimeste muresid. Kas ka sellel konkreetsel päeval? Tähendab, minu meelest kindlasti ei tohiks selliseid tseremooniaid päevapoliitikaga kuidagi hägustada, aga minu teada Kagu-Eestisse ma tulen visiidile vist järgmisel kuul, kui ma õigesti mäletan. Ma võin eksida, aga igal juhul plaanis on mitmepäevane visiit. (Hääl saalist.) Aga millised on need mitte päris inimesed? Kui me teeme rahvamajas kohtumise, miks te ütlete, et need pole päris inimesed, kes sinna tulevad? Me avaldame reklaami ajalehes, inimesed tulevad kohtuma. Kas need inimesed, kes ei jaga teie seisukohta, ei ole päris inimesed? Mille järgi te klassifitseerite, kes on päris inimesed? (Hääl saalist.)

Järgmisena Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Minu küsimus on lihtne. Üsna mitu korda selle arutelu juures ja ka varem on tõstatatud küsimus selle kohta, et kas te mõistate, et see automaks mõjub suurtele peredele ja keskustest kaugemal elavatele inimestele koormavamalt kui teistele. Selle põhjus on lihtne. Tõepoolest, te lugesite ette, et 600 asustusüksuses, mida saab lugeda maapiirkonnaks, oli ühistranspordiga kõik hästi, aga tegelikult on palju piirkondi, kus ei ole hästi. Ma ise elan sellises kohas, kus ühistransport liigub harva. Minu küsimus ongi, et kas te saate aru, et nendele ühiskonnagruppidele … Ja ärge vastake, et need ei ole kõige haavatavamad – jätame selle kõrvale. Kas te saate aru, et see on koormavam nendele, kellel on vaja suuremat autot elulistest põhjustest tulenevalt, ja nendele, kes elavad keskustest kaugemal, eriti kui neil on ka lapsed? Kas te saate aru sellest, et see on põhimõtteliselt koormavam nendele ühiskonnagruppidele?

Seetõttu on meil näiteks peretoetused, mis on kolme lapsega peres ühe lapse kohta 237 eurot, ehk need pered saavad rohkem toetusi kui pered, kus on üks või kaks last. Regionaalselt on meil erinevad asjad, mida me teeme, [näiteks] toetame koole maapiirkondades, et väikseid koole kinni ei pandaks, liikuvusreform peaks [olukorda parandama]. Me ei tee seda automaksu … Me ju arvestame ka regionaalset komponenti selle kaudu, et vanemate autode puhul makstakse väga väikest maksu. See on tõsiasi, et maal on vanemad autod kui linnas, kus on rohkem vahendeid. Kui see maks on 4 eurot kuus ehk [48] eurot aastas, siis see on väga väike kulu võrreldes muu kuluga, mis muidu auto peale läheb.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, Mart Võrklaev on öelnud, et mootorsõidukimaksu fookus on seatud rohkem keskkonnamõjude vähendamisele, laiema eesmärgiga nügida inimesi tegema keskkonnasäästlikumaid valikuid. Ka teie, rääkides demograafilisest kriisist, viitasite kliima soojenemisele. Siit küsimus: kas tegelikult toimub automaksuga nügimine, et pered ei muutuks paljulapseliseks?

Ei toimu.

Austatud peaminister, ma tänan teid teie ettekande ja teie vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Riina Solmani. Palun!

Suur tänu, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Nüüd siis veidikene sellest, millest me oleme täna siin juba pikalt rääkida saanud. Mul on veel kord tore öelda, et peaminister väidab siin, kuidas seistakse rahva, keele ja kultuuri püsimajäämise eest. See annab mulle lootust, sest lootus sureb viimasena. Aga see on lausa huumor, kui ta väidab, et seda teevad ka rahandusminister Võrklaev ja sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo. Nad on tõepoolest oma tegude ja sõnade poolest läbi aegade kõige laste‑ ja perevaenulikumad ministrid. Kuidas me tagame selliste ministritega oma rahva, keele ja kultuuri püsimajäämise, kui tänane valitsus seda tegudes tegelikult ei toeta? Hea, et põhiseadust on nüüd hakatud peaministri suu läbi nimetama, see tõesti on hea asi. Valitsus toimetab hoopis vastupidi: annab peredele järjest hoope, kaotab võimule saades esimese asjana ära tulumaksusoodustuse alates pere teisest lapsest ja sealt edasi ehk annab hoobi sinna, kus võiks olla lootust, et tuleb ka kolmas laps, võib-olla rohkemgi. 

Mulle ei meeldi see, et peaminister laseb oma ministritel solgutada ja närutada lasterikkaid peresid. Peaminister murdis esimese asjana oma viimast valitsust moodustades valitsusjuhina sõna kõigi perede ees ja põhjustas ebakindlustunde kasvu laste saamisel. Lastega peredelt soodustuse äravõtmine on perede hirmutamine. Lastega pered kirjutavad meile Riigikogusse. Lastega pered ja lasterikaste perede liit on kirjutanud korduvalt Riigikogule palvekirju ja anunud, oma abipalvetega käinud siin kohal, aga teie, sotsiaalkaitseministri, rahandusministri ja Reformierakonna kõrvad on tervikuna jäänud kurdiks. Ma ei hakka rääkima sellest, et võimule tagasi tulles te ju lubasite rahvale, et maksud ei tõuse. Te valetasite! Muu hulgas kasutasite te erakonnana, ka ERJK hinnangul, mõttekoja SALK pakutud võimendust, mille eest te pole siiani tasunud, mistõttu võib ka teie enda valimistulemusi pidada saavutatuks ju hoopis keelatud annetuse najal.  

Ja nüüd sellest faktist, mida te korduvalt esitate, justkui raskustes ei ole mitte 14% [peresid], lasterikkad pered, kes muu hulgas kasvatavad üles ligikaudu pooled Eesti lapsed ehk kannavad poole koormusest, vaid teie ütlete, et üksikvanemad. Muu hulgas on väga suur vahe, kas tegemist on üksinda last kasvatava vanemaga, kellel ei ole lähedastest toetusvõrgustikku, või on tõepoolest tegemist üksikvanemaga, kes võib olla mitmekordse keskmise palga saaja, nagu olin mina kümme aastat. Aga võib olla ka miljonär. Seega, te peaksite väga kontrollima, milliseid jutupunkte teie sotsiaalkaitseminister, kes on juhtumisi kõigi aegade kõige laste‑ ja suurperede vaenulikum sotsiaal[kaitse]minister, teile üldse ette sokutab. 

Jah, teie sotsiaalkaitseminister vastab infotunnis kaamerate ees küsimustele uute kärpeplaanide kohta seoses lasterikaste peredega. Väga hoolivalt vastab, aga üldse mitte selle kohta, mida küsitakse. Kaamerate ees ütleb ta, et ta ei tee üldse peretüüpide vahel vahet. Ja kui juttu tuleb suurperedest, hakkab ka sotsiaalkaitseminister üksikvanemate jutupunktiga seda olukorda lahendama, justkui sellel peretüüpide vastandamisel oleks üldse mingisugune õigustus. Palun lõpetage Reformierakonna poolt erinevate peretüüpide vastandamine! Ja palun tehke ära automaksuvabastus nii suurperedele kui ka üksikvanematele. Sellel oleks jumet. 

Siinsamas Riigikogu kinnistes tubades, kus kaameraid pole ja poliitikud on omavahel, hammustab teie sotsiaalkaitseminister nina otsast, kui julgeme küsida tema enda varasemate väljaütlemiste kohta, kus peretüüpide vahel vahetegemine paraku väga hästi välja tuleb. 16. veebruaril "AK" uudistes tema enda öeldud kommentaar suurperede kohta mõjus sellisel kombel, et suurpered tundsid ennast väga haavatavatena, ka hirmunutena sellest, mis lubatud mõjuanalüüsi tulemusel sügisel veel nende jaoks ettevalmistamisel on. Paljud meist siin saalis said pärast seda konkreetset "AK" uudistelõiku mitmeid murekirju pereemadelt. Igaüks saab seda kõnealust uudist ise lugeda. Allpool toon ära tsitaadid, mis just suurperesõbralikult ei kõlanud.  

Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo hinnangul on varasemalt peretoetusi tõstetud neid sügavamalt analüüsimata ja nüüd läheb märkimisväärne summa paljulapselistele peredele. Me näeme ka, et 2023. aastal … 

Palun lisaaega.

Palun, kolm minutit!

 … on lasterikkad pered saanud peretoetustest 40%, aga teame, et lasterikkaid peresid on umbes 14%. Väiksem grupp saab väga suure osa toetusest, ütleb sotsiaalkaitseminister. Ta jätab lisamata, et see väiksem osa, 14%, kasvatab elukaare jooksul üles ligikaudu pooled Eesti lapsed ja ongi õigustatud iga lapse puhul riigi tuge saama. Ta ei selgita, et peretoetus aitab suurperedel vajalikke elutingimusi luua, avaramaid, kui on rohkem lapsi, kuna võib-olla mõlemad vanemad ei saa laste kõrvalt palgatööd teha. Riisalo rõhutab seal uudises, et ta ei pea sellist olukorda õigeks ja selle tõttu otsustas valitsus sellest aastast lasterikaste perede toetusi kärpida 31%. Kui selline jutt rahvusringhäälingus on kõiki peretüüpe toetav ja ei vastanda väiksemaid peresid suurematele, siis toetab Signe Riisalo suurperesid ikka väga äraspidisel moel. Mulje jääb avalikust hoolimatusest või lausa vaenamisest ja kavatsusest uue analüüsiga sügisel veel rohkem suurperede toetuste kallale minna. Huviga ootan, milliseid kärpeid ta oktoobrikuusse planeerinud on. Ministeeriumil on kohustus 50 miljoni eest kärpeid teha.  

Nii, ma vaatan, et mul on veel aega.

Kaks minutit.

Aitäh! Paragrahv 27 reguleerib üleüldist perekonnaelu kaitset ehk tõrjub riigi sekkumist perekonnaellu, paneb vanematele kohustused ja õigused laste kasvatamisel ning seab raamid abielule ja sellega kaasnevatele õigustele ja kohustustele. Paragrahv 28, mida me oleme korduvalt siin tsiteerinud, kaitseb aga seevastu konkreetset ühiskonnagruppi üleüldisest sättest eraldi, sest nende toetusvajadus ja vaesusriski langemise tõenäosus on oluliselt suurem. See on ju ka loogiline. Kui on laua ümber rohkem suid kui üks, siis on ka rohkem vajadusi, rohkem kulusid. Seega on päris kummaline, et põhiseaduse tasandil me teame täpselt, et lasterikaste perede vaesusrisk on kõrge ja nad ongi õigustatud saama suuremaid lapsetoetusi ning neil on suuremaid takistusi sissetulekuid teenida, sest lasterikkuse tõttu tuleb vanemal tööelust eemal olla, aga poliitikas või poliitikule või ka peaministrile peame seda ikka ja jälle eraldi õigustama, nagu see oleks meie enda väljamõeldud probleem. Lasterikkad pered on reaalsus. See, et nad elavad maapiirkondades, on reaalsus, see, et seal on [puudulik] ühistranspordiühendus, on reaalsus. 

Jutt, et suurperetoetus on ju nagunii suurem, ei ole Reformierakonna väljamõeldis. Kui see oleks teie teha, siis seda suurperetoetust ei olekski olnud ju. Kõik erakonnad peale Reformierakonna on tegelikult sellest suurperede fenomenist aru saanud, nii nagu omal ajal ka põhiseaduse loojad, kui nad selle [sätte] lõid. Võib-olla oleks teil siiski mõistlik lugeda veel korra läbi põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, et saada [seadusega] rohkem tuttavaks, ja lugeda ka läbi oma sotsiaalkaitseministri ülesastumised, et näha, kuidas ta tegelikult peretüüpe omavahel vastandab. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud peaminister! Lugupeetud kolleegid! Keskerakond on jätkuvalt seisukohal, et automaksu sisseviimine praeguses majanduslikus olukorras on ebaõiglane ja kahjuks lööb kõige valusamalt meie kõige haavatavamaid ja nõrgemaid ühiskonnaliikmeid: lasterikkad pered, üksikvanemad, pensionärid, eriti üksi elavad pensionärid, maal elavad inimesed. 

Ma tahan kogu sellele olukorrale anda lühikese juriidilise hinnangu. Esiteks, meil kehtib sotsiaalriigi põhimõte, mis on põhiseadusliku kaitse all. Õiguskirjanduses on seda lahti kirjutatud ja öeldud: see põhimõte tähendab seda, et avalik võim hoolitseb ühiskonna abivajavate liikmete eest ega jäta kedagi hätta. Põhiseaduse § 28 käis täna mitmeid ja mitmeid kordi läbi: lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. Ka selle kohta on õiguskirjanduses eraldi välja toodud, mida see tähendab. See tähendab, et lasterikastele peredele, nõrgematele ühiskonnaliikmetele peab riik oma tegevuses tähelepanu pöörama nii õiguse loomisel kui ka rakendamisel. Kusjuures just sellesama põhiseaduse paragrahvi tõttu on täiesti arusaamatu, miks automaksu kehtestamisel pole lasterikastele peredele mingeid erisoodustusi tehtud. 

Kui me loeme põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, siis seal on eraldi toodud selline lõik, et mõnel juhul tulebki riigil sisse viia erisoodustusi sisaldavaid norme. Aga mis meil tegelikult toimub? Tundub, nagu ma juba oma eelmises kõnes mainisin, et peaministril on oma põhiseadus, ja selle järgi on erilise hoole all meil pangad, mitte lasterikkad pered. Peaminister mainis, et ta toetab lihtsat maksusüsteemi ilma erisusteta. Maksuerisused võiksid minna neile, kes neid päriselt vajavad, mitte kõigile. See on peaministri tsitaat. Aga vabandust väga, kes siis veel seda maksuerisust vajaksid kui mitte lasterikkad pered, aga ka näiteks üksikvanemad? 

Lisaks ma loen, mul on siin ees, mida on öelnud oma arvamuses Riigikogu lasterikaste perede toetusrühm. Nemad on kirjutanud, et sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo kinnitusel pole lasterikastele erandi tegemist valitsuses isegi arutatud. Vähe sellest, et seda pole arutatud, me ei saa rääkida isegi sellest, et keegi oleks midagi planeerinud, kavatsenud erisoodustust välja töötada. Samas me teame, et just lasterikaste perede puhul vaesusesse langemise risk, selle realiseerumine on rohkem tõenäoline kui mõne muu ühiskonnarühma puhul. 

Euroopa sotsiaalharta artiklite kohaselt tuleb riigil lasterikaste perede vaesusesse langemise vältimiseks anda muu hulgas sobiva suurusega lapsetoetusi. Seega olukorras, kus riik paneb ühiskonna kõige haavatavamad grupid automaksuga raskemasse seisu ja seejuures nende olukorra parandamiseks leevendusmeetmeid ei rakenda, on tegemist põhiõiguste riive intensiivsust suurendava teguriga. See võib tähendada muu hulgas ka seda, et erinevate asjaolude koosmõjus on mootorsõidukimaksu eelnõu vastuolus põhiseadusega. Teisisõnu: valitsus paneb lasterikkad pered, aga ka teised nõrgemad sotsiaalsed rühmad automaksu näol palju raskemasse seisu ja seejuures ei taga mingeid toetusi ega ka mingeid leevendusmeetmeid. Vastupidi, näiteks lasterikaste perede puhul on toetust hoopis vähendatud. Sellises olukorras võib tõesti olla väga tugev põhiseaduslik riive. 

Seetõttu on Keskerakond esitanud automaksu eelnõu kohta üle 300 muudatusettepaneku. Me oleme seal välja toonud kõik riivatud ühiskonnarühmad, sealhulgas paljulapselised pered, oleme välja toonud üksikvanemad, neid rühmi on veel. Seda ebameeldivam on kuulda, kuidas reformierakondlasest rahanduskomisjoni esimees väidab, justkui Keskerakonna muudatusettepanekud pole siirad ja nendega ei peaks tegelema. 

Palun kaks minutit juurde.

Palun, kaks minutit juurde!

Mina käisin neid muudatusettepanekuid tutvustamas rahanduskomisjonis ja arvake ära, kui palju aega ma sain, mitu minutit ma sain oma ettepanekute tutvustamiseks. Ma sain lausa kolm minutit aega! Kolm minutit aega, et tutvustada sisulisi muudatusettepanekuid. Nii et kui Reformierakond väidab, et meie siin ei soovi sisulist arutelu, siis mina väidan, et ainus, kes seda sisulist arutelu väldib, on just Reformierakond. Jah, me tõesti soovimegi seda, et automaksu menetlus ei jätkuks. Meil on siiamaani soov, et valitsus kehtestaks selle asemel hoopis liigkasumimaksu pankadele. Seejuures on meie muudatusettepanekud sisulised. Ja me soovime, et pöörataks tähelepanu, kui paljudele Eesti inimestele see automaks reaalselt haiget teeb. 

Ma tuletan meelde, kes minu eelmist sõnavõttu ei kuulnud, et Keskerakond korraldab automaksuvastase meeleavalduse juba sel pühapäeval kell 12 superministeeriumi ees. Ma ootan kindlasti kõiki osalema, sest me saame koos ära kinkida ühe ilusa Audi 80 rahandusminister Mart Võrklaevale. Nii et ma ootan väga kõigi osalemist. Seisame koos automaksu vastu! Aitäh!

Rain Epler, palun! Palun teid nüüd Riigikogu kõnetooli.

Aitäh, hea eesistuja! Proua peaminister! Selle automaksuga, mida me siin nüüd arutanud oleme, on huvitav lugu. Seda nii peaminister kui ka teised koalitsioonipoliitikud põhjendavad erinevalt, sõltuvalt sellest, millisele probleemile parasjagu tähelepanu juhitakse. Kui küsimus on näiteks lastega perede ja maal elavate inimeste halvenevas toimetulekus, siis räägitakse vajadusest maailma ja kliimat päästa. Kui küsimus on selles, mis puudutab inimeste liikumisvõimaluste halvenemist, räägitakse muinasjuttu hästi toimivast maapiirkondade ühistranspordist. Ja kui näiteks juhitakse tähelepanu sellele, et maksuga piiratakse inimeste valikuvabadust, siis vastatakse täiesti tuima näoga, et keegi ei soovi inimestele öelda, kas nad peaks või ei peaks autot omama, lihtsalt maksu tuleb maksta. Juba ongi unustatud jutt sellest, et alguses öeldi, et autosid peaks vähem olema, sest maailm on vaja ära päästa. 

Tegelikult see automaks istub väga hästi mustrisse, mille nimi on rohepööre, ja see tont käib eriti mööda Euroopat, aga ka mujal maailmas ringi. Juba viis-kuus aastat või natuke rohkem tagasi kangastus mulle see lõppjaam, kuhu me selle pöörde tulemusena jõuda võime. See on selline ühiskond, mida väga värvikalt kirjeldab film ja ka samanimeline raamat "Näljamängud". Kes ei ole näinud, võiks vaadata ja siis mõelda selle rohepöörde, selle eesmärkide ja võimalike tulemuste üle. See on ühiskond, kus väga kitsas ring, nimetagem seda "eliidiks", saab nautida piiramatut ressursside kasutamist, saab oma soove ja ihasid rahuldada täpselt nii, nagu pähe tuleb, aga ülejäänud ilmarahvas peab väga kasinalt toime tulema. 

See on see niinimetatud nügimine, et inimesed muudaksid oma käitumist, aga tegelikult rünnatakse sellega eraomandit, ollakse vastu heaolu kasvule ja üldse heale elule kui millelegi, mille poole me peaksime püüdlema – jõukama ühiskonna poole. Ja tegelikult on lääs selles suunas väga pikalt tegutsenud. Ma loodan, et ajutiselt. Nüüd on toimunud pööre lääne inimeste mõtlemises ja terve mõistus jõuab peatselt koju tagasi. Sellele automaksule tuleb vastu seista nagu ideele 15 minuti linnast, mis võib esitluses näida kui midagi ilusat, aga mis tõenäoliselt jõuab selleni, et sind ei lastagi välja sealt, kus sa tööd pead tegema. Tuleb samamoodi vastu seista nagu ülekompenseeritud taastuvenergiale, kohustuslikule taimetoidule üleminekule ja kõigele muule taolisele.

Kui nüüd tagasi tulla automaksu juurde ja selle juurde, et peaministri sõnul automaks ei mõjuta lastega peresid negatiivselt, sest meil on nii helded lapsetoetused, need aitavad seda mõju leevendada, siis siin võiks korraks üle käia mõned numbrid. Võtame näidiseks perekonna, kus on kaks keskmist palka teenivat vanemat. Keskmine palk oli möödunud aasta viimases kvartalis 1904 eurot, netosummas circa 1640. Kui neil on üks laps, siis on perel koos lapsetoetusega kasutada 1120 eurot pereliikme kohta. Kui kaks, siis juba 860. Kolme lapsega kukub see 794-le ja nelja lapsega 675 eurole ühe pereliikme kohta. Nagu me teame, lapsed, sõltumata, kui palju neid peres on, tahavad käia trennis, neile on vaja riideid ja nii edasi, toidust rääkimata. Nii et kui pereliikme kohta [vaadata, siis] ikka päris nii ei ole, et suurtel peredel on palju lihtsam. Liigume sellesama näitega Võrumaale, kus keskmine palk on märksa väiksem: brutona ligi 1500, netos 1320 juures. Kui neil on üks laps, siis pereliikme kohta on 905 eurot. Kahe lapse puhul circa 700 eurot. Kolme lapse puhul 660 ja natuke peale. Ja nelja lapse puhul 568 eurot pereliikme kohta. 

Nii et jutt sellest, et mida rohkem sul on lapsi, seda kergem on sul toime tulla, ei vasta tõele. Millegipärast peaminister sellest aru ei saa. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud. Ma tänan.

Liigume edasi vaba mikrofoni juurde, peale haamrilööki palun registreeruda vabale mikrofonile. Registreerunuid ei ole, vaba mikrofoni ei ava. Tänane istung lõppenud. Ma soovin teile jõudu meie töös! Ma tänan.