Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head kuulajad! President Toomas Hendrik Ilves sedastas kümmekond päeva tagasi vabariigi aastapäeval Tartu Ülikooli aulas peetud kõnes nii: "Kui vaatame enda ümber ja adume maailmas toimuvat, siis näeme, kuidas me järk-järgult läheneme ühele muidu tuttava ja meile üsnagi mugava ajastu lõpuhämarusele." Seda lõppevat ajastut, mis on kestnud 35 aastat, hõlmates kogu meie taastatud iseseisvuse perioodi, iseloomustavad nutitelefonid ja kiire interneti levik, Eesti tugev integreerumine Euroopaga ja Euroopa toetuste abil arenev Eesti taristu, ajalooliselt madalad intressid ja kogu aeg aina paremaks muutuv elu. President Ilves suunas oma kõnes meid lõpuks mõtlema ka sellest, et kui me tajume ajastu lõpuhämarust, kuid uue kontuure vaid heal juhul aimame, on olulisim küsida seda ja ka keskenduda sellele, mis on oluline ja mis ei ole oluline.
Mis on Eesti jaoks oluline? Selle väljajoonistamine ajastu lõpuhämaruses on väga keeruline ülesanne. Lubage mul siinkohal teha tagasihoidlik katsetus sõnastada kolm olulist küsimust Eesti jaoks.
Esiteks, uus, aga tegelikult vana geopoliitiline vastasseis Euroopas on juba välja joonistunud Ukrainas, kuigi osale Euroopa-liitlastele ei ole see veel ehk selge pildina [silme] ette kerkinud. Geopoliitilises vastasseisus vabaduse eest seismine on selgelt üks olulisimaid ülesandeid, millele peab Eesti valitsus keskenduma. See on oluline.
Teiseks, kes kontrollib energiaressursse, taastuvaid ja taastumatuid. See on võitlus, mis alles võtab kontuurjooni. Energiaressursside omamise ümbermängimine juhib tugevasti maailma majanduse ja poliitiliste jõujoonte arengut. Eesti jaoks on üks olulisimaid küsimusi, kas me suudame piisavalt kiiresti üles ehitada oma majanduse ja inimeste heaolu jaoks [toota] taastuvatest ressurssidest piisavalt odavat energiat. See on oluline.
Kolmandaks, maailma majandust ja tulevaste põlvede heaolu kujundab väga tugevasti tehnoloogiline areng ja sellest johtuv vajadus inimeste teadmiste taseme oluliseks tõstmiseks. Aga [olulised on] ka vaimse tervise küsimused. Tehnoloogiline kiirendus ja tehisintellekti tulek paneb inimkonna evolutsioonilise arengu sundviskesse. Me kas areneme evolutsiooniliselt tehnoloogia suhtes või me mandume. Siin on võtmeküsimus hariduses: kuidas ja mida me tulevastele põlvedele koolis õpetame, milliseks maailmaks me neid tegelikult ette valmistame? Riikide haridussüsteemide võime säilenõtkelt koos tehnoloogia arenguga areneda, investeeringud haridusse ja teadusesse on kolmas suur küsimus, mis kujundab uue ajastu sisu. Ja see on oluline.
Seega, Eesti kaitsmine, Eesti energiaressursid ja Eesti haridus on kolm poliitikavaldkonda, mis kujundavad uue, alles kujuneva ajastu jooni.
Hariduses tähendavad muutused sageli seda, et see, mis on toonud meid siia, viib meid siit ka edasi. Eesti haridussüsteem on sajandite [jooksul] muutumisele väga hästi vastu pidanud, omal moel isegi paremini kui Eesti riik. Olles vanem kui Eesti riik, on Eesti haridus oma tugevust tõestanud. Seda tugevust me peame hoidma.
Kuid mitte kõik Eesti hariduses ei vii meid siit edasi. Meil on vaja ka uusi lahendusi, mis ei pruugi kohe olla kõige lihtsamad, kõige nähtavamad, kõige odavamad või kõige meeldivamad, kuid mis kindlustavad meie heaolu kasvu, jätkusuutliku arengu ja majanduskasvu ka pikas plaanis.
Meie mureks on see, et viiendik meie õpilastest õpivad eraldatud venekeelses haridussüsteemis, ikka veel. See Nõukogude okupatsiooni ajal loodud paralleelne koolisüsteem toodab ühiskondlikku segregeeritust emakeele järgi ning venekeelsetele noortele klaaslage tööturul ja haridusteel.
Iga kümnes põhikoolilõpetaja Eestis [piirdubki] põhiharidusega. 21. sajandil, tehisarusajandil, tähendab see peaaegu vältimatult madalat heaolutaset kogu eluks. Meil suureneb hariduslik ebavõrdsus. Maapiirkondadest pärit noortel on väiksemad võimalused jätkata näiteks haridusteed ülikoolis.
Eesti ei ole enam odava kvalifitseeritud tööjõuga maa. Selles ei saa enam seisneda meie edukus, mille abil saaks oma elujärge tõsta. Eesti järgmise arenguhüppe tuum seisneb haritud, kõrge tehnoloogilise tasemega tööd teha suutvas Eesti inimeses. Selleks on vaja hariduses teha muudatusi.
Alanud aasta toob kaasa mitmeid pikalt ettevalmistatud reforme, mis tõukuvad eelnevalt põgusalt puudutatud pöördeliste aegade ootustest. Kõige märgilisem on aastakümneid oodatud eestikeelsele haridusele üleminek. Samaaegselt ootavad ees muudatused alus‑, üld‑, kutse‑ ja kõrghariduses. Ees seisab ka õpetajate töö‑ ja palgatingimuste kokkuleppimine, minu siht on esmakordselt sõlmida ka pikaajaline hariduslepe.
Haridust nagu iga teist ühiskondlikku valdkonda saab pika plaaniga juhtida vaid siis, kui me teame, kuhu me oma rahalisi ja inimressursse investeerime. Eesti investeerib haridusse hästi: 6% meie SKT‑st kulub haridusele, kuid ometigi jäävad õpetajate palgad võrreldavate riikide omadele alla. Kuidas nii?
Esiteks, me oleme ühiskonnas kokku leppinud, et hariduskulud makstakse valdavalt kinni meie ühiskassast. Alushariduses on kodaniku otsene osalus maksimaalselt 15% ringis kogukuludest, üldhariduses ja kõrghariduses on see veelgi väiksem. Meiega sarnastes riikides, kus kodaniku otsene osalus kulude katmises on väike, on hariduskulud samuti keskmisest kõrgemad.
Teiseks, eestikeelne haridussüsteem, mis toimib alusharidusest maailma tipptasemel teaduseni, ongi kallis. Eestikeelsete õpetajate, õppejõudude ja teadlaste koolitamine on kallis. Siin ei ole mastaabiefekti, ei ole võimalust Singapuri eeskujul kasutada kogu maailma inimressurssi. Eesti on erakordne, sest vaid 1 miljoni keelekõnelejaga riigis ehitada üles maailma tippu kuuluv haridussüsteem on erakordne saavutus.
Kolmandaks, meie hariduskuludes on investeeringute osakaal kaks korda kõrgem võrreldavate riikide omast. Jah, meie haridustaristu on seisus, kus me investeerime uutesse lasteaedadesse, koolimajadesse ja õppehoonetesse rohkem. Me teeme seda valdavalt Euroopa Liidu vahendite toel. See suurem investeeringute osakaal püsib veel ka järgmise kümnendi, sest meie Nõukogude ajast pärit taristu vajab ümberehitamist. See tähendab, et järgmise kümnendi peame me teiste riikidega võrreldes hariduses oluliselt rohkem investeeringuid tegema.
Need tõdemused aga ei tähenda, et me ei vaja Eesti hariduskulude struktuuris selgust ja võib-olla ka muutust. Minu soov on saada detailne ülevaade Eesti hariduskuludest. Selleks algatasin eelmisel aastal hariduskulude ülevaatamise projekti, mida palusin juhtima akadeemik Jaak Aaviksoo. Projekti lõpptulemus, Eesti hariduskulude analüüs koos ettepanekutega, valmib maikuus ja selle pinnalt teeme edaspidised ettepanekud võimalikeks muudatusteks hariduse rahastamises.
Ma eespool sedastasin, et Eesti edu ei seisne enam rohkelt kättesaadavas odavas kvalifitseeritud tööjõus. Sellega ei ole võimalik enam oma heaolu kasvatada. Raha ei otsi siit enam odavat [tööjõudu], sest seda ei ole. Eesti tulevikuedu [sõltub] sellest, kas meie inimeste teadmiste ja oskuste tase käib kaasas tehnoloogia arenguga, kas suudetakse luua uusi, kõrgema lisandväärtusega tooteid ja teenuseid, suudetakse juhtida tehnoloogilist innovatsiooni ja suudetakse tegelda oma vaimse tervise ja üldise heaolu arendamisega.
Milliseid muutusi see eelolevatel aastatel Eesti haridussüsteemis kaasa toob? Oleme pikalt ette valmistanud üleminekut ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile. Laste keelepõhine segregeerumine paralleelsetesse haridussüsteemidesse on olnud ühiskonnas erimeelsuste ja ka ebavõrdsuse põhjuseks. Eesti‑ ja venekeelsete noorte ebavõrdne stardipakk lööb eriti tugevalt välja tööturul. Erinev inforuum ja venekeelsete noorte puuduv [eesti] keele oskus piirab nende noorte võimalusi. Venekeelsetel noortel on klaaslagi ees, mis omakorda vähendab kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavust ja lõpuks piirab meie kõigi ja meie majanduse potentsiaali realiseerimist.
Üleminek eestikeelsele haridusele algab lasteaedades ning esimestes ja neljandates klassides selle aasta septembris ja kestab kuni 2030. aastani. Tegemist on Eesti ajaloo ambitsioonikaima ja suurima reformiga haridusvaldkonnas.
Täna on veel õpetajaid puudu nii lasteaedades kui ka koolides. Kokku on umbes 1800 õpetajat, kelle keele[oskus] ei vasta ootustele. Meil ei ole võimalik siit enam tagasi pöörata, aga ei ole võimalik ka läbi kukkuda. Aastani 2027 läheb üleminek eestikeelsele haridusele maksma 288 miljonit eurot, käesoleval aastal oleme selleks planeerinud 72 miljonit eurot.
Reformi edu võti on koolijuhis ja tema usus sellesse, et ühtne kool kõigile Eesti lastele on õige suund. Koolijuht saab innustada ning toetada õpetajaid eesti keele õppes ja täienduskoolitustel osalema, olles ise hea keeleoskuse ja motiveeritusega eeskujuks. Koolijuht saab veenda ja toetada lapsevanemaid, kes praegu ehk veel kõhklevad. Me pöörame haridusministeeriumis eritähelepanu just koolijuhtidele, nende motiveerimisele ja toetamisele selle ülemineku ajal. Startinud on koolijuhtide arenguprogramm ülemineku toetamiseks.
Üleilmne tehnoloogia areng on loonud olukorra, kus tulevikus eeldavad AI‑põhise majanduse töökohad vähemalt kesk‑ või kutsehariduse tasemel omandatud oskusi, kui mitte enamat. Seega on meie ülesanne sillutada kõigile noortele teed vajalike oskuste ja võimekuste omandamiseks. Mida rohkem noori jõuab kõrgemate kvalifikatsiooninõuetega töökohtadele või ettevõtete loomiseni, seda rikkam on meie ühiskond.
Kuid Eestis ei jätka iga aasta oma haridusteed ligikaudu 650 põhikoolilõpetajat ning umbes sama suur hulk langeb esimesel põhikoolijärgse hariduse omandamise aastal haridus[süsteemist] välja. Seega, iga kümnes noor [piirdub] Eestis põhiharidusega ja viimastel aastatel on see number kasvanud. Eesti vaatest suurendab see kvalifitseeritud tööjõu puuduse probleemi, kuna tänapäeva maailmas on tööturul edukalt läbilöömiseks põhiharidusest lihtsalt vähe. Majanduskasvu tagamiseks vajame turule oluliselt rohkem kvalifitseeritud oskustega töötajaid.
Kuid tänapäeval ei ole oluline see, et me käiksime koolis kauem, vaid oluline on see, et me õpiksime rohkem ja kauem. Oleme Riigikogu poole teele saatmas seadusemuudatuste paketti, mis asendab kooliskäimiskohustuse ehk koolikohustuse õppimiskohustusega. Eelnõu kohaselt algab õppimiskohustus 7. eluaastast ning kestab kuni 18‑aastaseks saamiseni. Kui enne 18. eluaastat täidetakse kutsehariduse või keskhariduse [omandamise] nõuded, loetakse ka õppimiskohustus täidetuks.
Õppimiskohustuse reformi eesmärk on, et madala haridustasemega noorte osakaal jääks oluliselt alla 5% ning kõik noored omandaksid baasina kas keskhariduse või kutseoskused. Reformi tulemusel siseneb Eestis tööturule iga aasta loodetavasti 1400 kvalifitseeritud oskustega noort rohkem. Loome reformi tulemusel noortele ka põhikoolijärgsed laiemad võimalused õppimis[tee] valikuks. Edasi saab õppida kas akadeemilises gümnaasiumis või rakenduslikus gümnaasiumis või täiskasvanute gümnaasiumis või kutseõppes või valida ettevalmistava õppeaasta.
21. sajandi oskuste arendamise oluline arenguhüppe koht on kutsel põhineva gümnaasiumihariduse positsiooni tõstmine. Täna ei ole kutseharidus noorte jaoks võrdväärne valik põhikoolijärgsete õpingute jätkamiseks. Ta pole lihtsalt piisavalt atraktiivne. Erinevalt teistest Euroopa riikidest jätkab Eesti põhikoolilõpetajate seast kutseõppeasutustes õpinguid vaid 25%. Aga kutseharidus ei tohi olla gümnaasiumiharidus vähem võimekatele, Tootsi pool rehkendust. See peaks olema alternatiivne valik akadeemilise haru kõrval.
Õppimiskohustuse pikendamise reformiga viime sisse muutused ka kutsehariduses ning integreerime kutse‑ ja gümnaasiumihariduse omavahel oluliselt tihedamalt. Tulevased rakendusliku gümnaasiumihariduse õpiteed keskenduvad tehnoloogiaharidusele inseneeria ja IT valdkonnas. Kutsehariduse reform tähendab rakendusgümnaasiumi õppekavade loomist tehnoloogia, inseneeria ning STEM-valdkonnas.
Rakendusgümnaasiumide tulek esitab aga korraliku väljakutse ka põhikoolile. Kas me pöörame piisavalt tähelepanu tehnoloogiaalaste baasteadmiste ja ‑oskuste arendamisele põhikoolis ja kas me pöörame piisavalt tähelepanu laste nõustamisele selleks, et nad oskaksid teha teadlikke valikuid põhikooli lõpus?
Kavandatava kutsehariduse reformi üheks oluliseks eesmärgiks on muuta kutsekeskharidus põhikoolilõpetanutele akadeemilise gümnaasiumihariduse kõrval konkurentsivõimeliseks ja atraktiivseks edasiõppimise valikuks. Tänastest kutseõppekeskustest peavad saama põhikoolijärgse hariduse keskused, kus on võimalik omandada kutset, rakenduslikku gümnaasiumiharidust, nii statsionaarset kui ka mittestatsionaarset gümnaasiumiharidust ning läbida ka ettevalmistav õppeaasta. Näeme, et maakondlikud kutseõppekeskused arenevad ümber hariduskeskusteks, kuhu panustavad nii riik, ettevõtjad kui ka kohalikud omavalitsused ühiselt, luues põhikoolijärgse õppe võimalusi piirkonna noortele.
[Meil on] amortiseerunud ning demograafilistele trendidele mittevastav koolivõrk, kvalifitseeritud õpetajate puudus ja sellest tulenev ebaühtlane õppekvaliteet, mured õpetajate töötasuga ja ebaühtlaselt jaotunud koormusega. Viie kuni kümne aasta pärast oleme silmitsi olukorraga, kus osas Eesti piirkondades ei ole tänastes väga väikestes gümnaasiumides enam ei õpilasi ega kvalifikatsiooni[nõuetele] vastavaid õpetajaid. Me peame [praegu tegema sellised otsused], et viie kuni kümne aasta pärast oleks maapiirkondade põhikoolilõpetajatel võimalik omandada tipptasemel gümnaasiumiharidust, kas rakenduslikku või akadeemilist, mis oleks konkurentsivõimeline väga kiires tempos arenevate linnade ülipopulaarsetes gümnaasiumides [pakutava haridusega].
Soovime luua maakondadesse tugevad põhiharidusjärgsed hariduskeskused, mille omanikud on riik ja aktiivse osanikuna panustavad ettevõtted ja kohalikud omavalitsused. Need hariduskeskused me arendame välja riigikoolide baasil, valdavalt tänaste kutsekoolide baasil. Aastaks 2035 peaks üle Eesti olema vähemalt 100 tugevat hariduskeskust, sealhulgas Tallinnas ja Tartus, mis annavad nii akadeemilist gümnaasiumiharidust kui ka rakenduslikku gümnaasiumiharidust ja kutseharidust.
Oleme asunud omavalitsustega läbi rääkima hariduskeskuste loomise üle. Selleks on vaja jõuda kokkuleppele põhikoolijärgsete õppekohtade koondamises lähimasse suurimasse hariduskeskusesse ja selle keskuse ühisesse väljaarendamisse. Esmajärjekorras peame läbirääkimisi nende omavalitsustega, kus on väga väikesed gümnaasiumid. Kuid ei loe ainult õpilaste arv. Koolivõrgu planeerimisel lähtume õpetajate järelkasvust, õpilaste arvu prognoosist ja ka muudest hariduse kvaliteedi näitajatest.
Tehisintellekti evolutsiooniline surve inimkonnale ei tähenda mitte ainult seda, et põhiharidusest enam ei piisa, vaid ka seda, et aina enam on vaja, et inimestel oleks kõrgharidus. Eestis on kõrgharidus keskmiselt 40%‑l tööealisest elanikkonnast, nooremas vanusegrupis 44%‑l. Oleme sihiks võtnud, et vähemalt pool nooremast põlvkonnast peaks omandama kõrghariduse. Siis oleksime võrreldaval tasemel teiste põhjamaadega. Seega, kõrghariduse kättesaadavus suuremale hulgale noortele on ülesanne, mille lahendamisega peame tegelema. See tähendab, et õppemaksuta eestikeelne kõrgharidus peab jääma kättesaadavaks nendele noortele, kes asuvad oma esimest kõrgharidust omandama. See tähendab ka seda, et erilist tähelepanu peame pöörama maapiirkondadest tulevatele noortele, sest nende ligipääsu kõrgharidusele ei ole tasuta kõrghariduse reform parandanud. Siin on kohane taas rääkida kvaliteetse keskhariduse kättesaadavusest maapiirkondades.
Kuid, lugupeetavad, lubage mul siinkohal eraldi välja tuua see: leian, et kõrghariduses on senisest enam vaja tähelepanu pöörata tehnoloogilistele erialadele. Kõrgharitud inimeste osakaal Eestis peab kasvama, oleme selle eesmärgiks seadnud. Kuid kus peaks see kasv toimuma? Tehnoloogiaajastu nõuab, et me arendaks jõuliselt tehnoloogilist teadmist võimalikult kõrgel tasemel. 2023. aastal käivitus Euroopa Liidu uue rahastusperioodi raames IT‑ ja inseneriakadeemia, kus ligi 60 miljoni euro suuruse investeeringu najal toetatakse lisaks IT valdkonnale õppekavaarendust ka inseneeria vallas kõrghariduses, kutsehariduses ja üldhariduses.
Nagu tehnoloogiaõppe areng kutsehariduses esitab väljakutse põhihariduses antavatele baasteadmistele, nii esitavad ka kõrghariduses toimuvad muutused väljakutse oskuste ja teadmiste arengule gümnaasiumitaseme matemaatikas, reaal‑ ja loodusteadustes. Suurim väljakutse siinkohal ei ole mitte õppekavad, vaid õpetajate ja õppejõudude järelkasv. Aga sellest hetk hiljem.
Teadus‑ ja arendustegevus on innovatsiooni ning Eesti majanduse arengu võti …