Lugupeetud Riigikogu! Austatud diplomaatiline korpus! Head inimesed! Sõda Ukrainas kestab, Venemaa agressioon jätkub. Ukrainlased on agressorile meelekindlalt vastu astunud ja meie oleme ukrainlasi meelekindlalt toetanud, kuid agressioon pole lõppenud. Vene väed on endiselt Ukraina territooriumil, külvavad õõva ja tapavad inimesi. Putin pole oma eesmärkidest loobunud, ta loodab ukrainlaste ja nende tugisammaste kurnamise abil sihile jõuda. Seda ei tohi juhtuda, sest liiga palju on kaalul. Et seda ei juhtuks, peab meie enda siht olema kindel ja selge, me peame ise teadma, mis on võit meie jaoks, sest midagi muud ei saa me endale lubada.
Võit, mis kindlustab meie, Euroopa ja kogu vaba maailma kindla iseolemise, põhineb järgneval. Ukraina riik peab säilima oma territoriaalses terviklikkuses. Jõud ei saa olla see, mille abil riigi piire muudetakse ja suveräänsus jalge alla tallatakse, ei nüüd ega ka tulevikus, ei Ukrainas ega ka kuskil mujal. Agressioon ei tohi õnnestuda, see ei tohi muutuda aktsepteeritavaks uueks reaalsuseks. Vastasel korral muutub maailm jõu, ülbuse, kalkuse, autoritaarsuse pärusmaaks. Agressioon kui selline peab kaduma riikide mõttemaailmast ja see on võimalik ainult siis, kui agressorid tagasi lüüakse ning neile nende eesmärkide ja tegevuse kuritegelikkus selgeks tehakse. Selleks tuleb kindlustada, et agressor väljub konfliktist nõrgemana, kui ta agressiooni alustas, ja agressiooniga külvatud kahju ohvrile korvata. Kuritegude toimepanijad peavad saama karistatud, nende üle tuleb kohut mõista. Ükski positsioon maailmas ei tohi anda selle vastu immuniteeti.
Euroopa julgeoleku alus on ja peab ka tulevikus olema Euroopa Liit ja NATO. Mõlemad organisatsioonid on seatud hoidma ja kaitsma vaba maailma huve: demokraatiat, õigusriiki, inimeste õigusi ning vabadusel põhinevat elukorraldust. Ukraina peab saama NATO ja Euroopa Liidu liikmeks, see on garant, mis paneb agressori oma sõjakate ja lõhkuvate eesmärkide tulemuslikkuses kahtlema. See annab ukrainlastele kindluse oma valitud teel edasiliikumiseks. See annab ka meile kindluse, et kusagil idanevad agressiivsed ja imperialistlikud mõtted ei muutu eesmärkideks ning hoitakse kontrolli all. See kaotab hallid tsoonid.
Niisugune ongi Euroopa, vaba maailma ja ka meie võit. Iga muu, vähem tulemus, on kaotus. Seda me aga endale lubada ei saa ja seda me endale lubada ka ei kavatse. Võidu saavutame siis, kui oleme meele- ja enesekindlad ning usume oma eesmärki, kui suudame hoida ühte, seda nii Eestina, Euroopa Liiduna kui ka kogu demokraatliku maailmana. Meie Eestis oleme ärksad ja erksad, me oleme teistele eeskujuks. Vajaduse korral murrame tabusid või teeme varem mõeldamatu mõeldavaks. Kuid seda kõike ei saavuta pelgalt sõnadega, vaid meil tuleb julgelt tegutseda ning teisigi kaasa tõmmata ja motiveerida.
Eesti välispoliitika toimib kooskõlas riigi pikaajalise strateegia "Eesti 2035" eesmärgiga kindlustada turvalist ja kvaliteetset ühiskonda, riigile julget olekut.
Head teekaaslased! Venemaa peab kurnamissõda. Putin on oma majanduse sõjaajale vastavaks kohendanud ning tahab sellisel temperatuuril ja sellises ulatuses nagu praegu ukrainlasi, aga ka meid veel aastaid kurnata. Kremli roimarid arvavad, et aeg on nende poolel. Aga tegelikult see pole nii. Aeg on meie poolel. Tuleb ainult meelekindlalt jätkata seda, mida oleme senini teinud. Kurnatus tabab hoopiski Venemaad. See paneb Vene sõjamasina kokku varisema ja oma allutuseesmärkidest loobuma, enda sisekaemusega tegelema. Sinna viib selge plaan, millel on kaheksa tugisammast.
Esiteks, Ukraina peab suutma agressorile vastu seista nii sõjaväljal võideldes kui ka samal ajal riiki, ühiskonda ja majandust toimimas hoides. Nad suudavad seda koos meiega, abi on eksistentsiaalse tähendusega. Kuid abi tuleb anda pidevalt ja suuremates mahtudes. Euroopa Ülemkogu otsustas 50 miljardi euro eraldamise Ukrainale sõjatingimustes ühiskonna käigus hoidmiseks, riigi institutsioonide kindlustamiseks ja teenuste toimimiseks. Olukorras, kus teised abistajad, kas või Ameerika Ühendriigid, ei saa või on aheldatud oma otsustusprotsessidesse, peab Euroopa veelgi enam olema see, kes näitab, et tuleb saada hakkama, ja ka saabki hakkama.
Sõjaliseks vastupanuks on vaja välja õpetatud isikkoosseisu ja võimekaid relvasüsteeme ning, veelgi olulisem, piisavalt moona. Eesti tuli varustuskindluse andmiseks välja algatusega toetada ukrainlasi 1 miljoni mürsuga. Nüüd tuleb need lubadused täita. Üha enam saab eri pealinnades selgeks, et Ukrainale on vaja anda rohkem ning tegutseda tuleb sealjuures ühtse rusikana. Saksa kantsler Olaf Scholz just sellele viitas, kui aasta alguses Euroopa Liidu liikmeid oma abi suurendama kutsus.
Sõda ei saa pidada ühekordsete kampaaniatega. Ukrainlastele tuleb anda kindlus, et abi on kestlik, pidev ja pikaajaline. Mitmed laussõja algfaasis relvaabiga seoses kummitanud tabud on tänaseks murtud, aga murdma peab neid ka edaspidi. Tuleb leppida kokku, et toetavad riigid annavad Ukrainale sõjapidamiseks ja kaitseks igal aastal 0,25% oma riigi sisemajanduse kogutoodangust. Üksikpanustaja mõõtkavas on see suhteliselt väikene panus, kuid kogumahus tähendaks see kokku 120 miljardit eurot. Sellest piisab Venemaa allasurumiseks, see annaks kindluse ning hoiaks alal motivatsiooni. Eesti valitsus on vastava otsuse juba teinud.
Teiseks, Venemaa tuleb sanktsioonidega alla suruda. Mida enam aitame Ukrainat ning mida resoluutsemalt pigistame Venemaa sõjamasina toiduahelad kinni, seda enam aitame iseennast. Jätkakem nii, et kurnamiskammitsaid tunnetab endal hoopiski Venemaa ja mitte Ukraina!
Euroopa Liit on võtnud vastu 12 sanktsioonipaketti, neist kolm eelmisel aastal. Ühendriigid ja Ühendkuningriik on kehtestanud oma tugevad sanktsioonirežiimid. Eesti koos oma mõttekaaslastega on hoidnud sanktsioonipäevakava Euroopa Liidu fookuses, teinud järjepidevalt ettepanekuid uute piirangute kehtestamiseks ja tundnud muret sanktsioonidest mööda hiilimise pärast. Sanktsioonide mõju on tasapisi, kuid kindlalt hakanud Vene majandust valusalt närima. Vähenenud on Venemaa tööstuslik haare, piiratud on juurdepääs rahalistele vahenditele, kaupadele ja tehnoloogiale. Euroopa Liit ja G7 on ühiselt sihikule võtnud Vene peamisi tuluallikaid ning takistanud juurdepääsu sõjatööstuses kasutatavatele kaupadele. 13. sanktsioonipakett on ettevalmistamisel. Sanktsioonide all on tänaseks ligi 60% Euroopa Liidu sõjaeelsest kaubavahetusest Venemaaga. Ja 60% ei ole vähe. Teisisõnu, oleme teel kaubandusembargo poole. See on märkimisväärne ja avaldab mõju.
Tuleb arvestada, et ka Venemaa kohaneb. Jätkuvalt voolab Vene riigikassasse nafta- ja gaasitulu. Peame oma pitskruvisid rohkem kinni keerama ja leidma teid, kuidas sanktsioonidest kõrvalehiilimist tõkestada. Venemaa eksporditulud peavad veelgi vähenema, nafta hinnalagi peab veelgi madalamale langema ning meie kontrolli toimuva üle peab tõhustuma. Mõistame, et sanktsioonid on kehtestanud Euroopa Liit ja G7, kuid me eeldame, et sanktsioonidega mitteühinenud riigid saavad ikkagi aru sanktsioonide põhjustest ja eesmärkidest ning hoiduvad Vene sõjamasina ka kaudsest toetamisest ja oma majanduspositsioonide parandamisest end kaitsvate ukrainlaste arvel.
Kolmandaks, Venemaa isoleerimine peab meelekindlalt jätkuma. Läinud aastal jäi Venemaa ÜRO Inimõiguste Nõukogu ukse taha. Maailma Terviseorganisatsiooni mittenakkushaiguste regionaalne keskus viidi Moskvast Kopenhaagenisse. Eesti võitis Venemaad ÜRO lastefondi UNICEF täitevkogu valimistel ning Venemaa jäeti välja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni nõukogust, UNESCO täitevkogust ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni nõukogust. Sõnum on selge: sel teel peame sihikindlalt edasi liikuma. Näiteks ei ole agressori osalusele Interpolis mitte mingisugust põhjendust. Lisaks tuleb kindlustada, et Venemaa ja Valgevene ei leiaks enne agressiooni lõppu teid, kuidas neisse organisatsioonidesse tagasi imbuda.
Samas teame liigagi hästi, et rahvusvahelistes organisatsioonides ja mitmetes maailma riikides ei ole toetus Ukrainale ja vastuseis Venemaale paraku midagi iseenesestmõistetavat või automaatset. Loomulikult on säärased otsused nagu ROK-i täitevkomitee oma, millega lubatakse Venemaa ja Valgevene sportlased Pariisi olümpiamängudele, lühinägelikud. Meie ülesanne on kahtlejaile või kõrvalehoidjatele selgitada, mis on Ukrainas kaalukausil: ei rohkem ega vähem kui reeglitele toetuv maailmakord. Maailmakord, mille põhimõtted ja töökorraldus on andnud üheväärse hääle nii suurtele kui ka väikestele, toonud paljudele iseseisvuse, maandanud pingeid ja korrastanud suhteid, vastustanud vägivalda. Maailmakord, milleta oleks maailm palju ebakindlam ja kaootilisem. Selle hoidmine on elutähtis ülesanne.
Neljandaks, sõjakurjategijad ja inimsusvastaste kuritegude toimepanijad peavad saama karistatud. Venemaa juhtkond peab kandma vastutust agressiooni eest, rahvusvahelise õiguse mõistes ülima kuriteo eest, mis astub kõige selle vastu, mida reeglitega korrastatud maailm eneses kätkeb. Keegi ei taha elada maailmas, kus möllavad Putinid, kes lapsi röövivad ja orvustavad, oma naaberrahvaid tühistada püüavad või tuumajaamu mineerivad. Tänaseks on dokumenteeritud üle 20 000 Venemaale küüditatud ukraina lapse juhtumit, tegelikkuses ületab see arv kindlasti paarisaja tuhande piiri. Kui sellised kurjategijad kohase karistuseta pääsevad, siis julgustab see vaid tulevasi agressoreid. Me ei saa seda vaikides pealt vaadata.
Eesti osaleb Ukraina rahuvalemi raames rahvusvahelise koalitsiooni töös, mis tegeleb Venemaale küüditatud laste Ukrainasse tagasitoomisega. Samuti korraldasime koostöös USA, Belgia ja Ukrainaga proua Olena Zelenska osalusel peetud ÜRO Peaassamblee kõrgetasemelisel nädalal Ukraina laste röövimisele tähelepanu juhtiva ürituse. On lubamatu, et 21. sajandil meie silme all küüditab agressor lapsi, röövides neilt lapsepõlve. Kurjus tuleb hoida kontrolli all, vastu maad, jalg kaelal. Muidu ei ole keegi – kui tahes lähedal või kaugel – kaitstud ega kindel.
Kõige õigem viis agressioonikuriteo menetlemiseks on luua ÜRO Peaassamblee soovitusel rahvusvaheline eritribunal, kes saaks Venemaa juhtkonna üle kohut mõista. Agressioonikuritegu on riigijuhtide toime pandud kuritegu, sest just nemad on need, kes plaanivad, valmistavad ette ja lõpuks annavad käsu teise riigi ründamiseks. Kui Putin ja Venemaa juhtkond jäävad karistuseta, siis ei ole meil mingit garantiid, et agressioon kui tööriist taas ja juba õige pea uut koletut rakendust ei leia. Tuleb tunnustada Rahvusvahelist Kriminaalkohut tema töö ja tegevuse, sealhulgas Putini vahistamise orderi väljastamise eest. See on konkreetne samm, eeskujuks ja joondumiseks. See näitab ka Putinile, et immuniteeti ei ole. Eesti jätkab edaspidigi kohtu toetamist.
Viiendaks, Venemaal on rahvusvahelisest õigusest tulenev kohustus Ukraina vastu tekitatud kahju hüvitada. Nii kaua, kui Venemaa pole seda teinud, peame leidma viisi, kuidas võtta kasutusele Venemaa ja Vene kodanike külmutatud või tõkestatud varad, seda mitte ainult Eestis, vaid ka teistes Euroopa Liidu riikides ja teiste liitlaste seas. Siingi on Eesti suunanäitaja, käivitaja ja inspireerija. Valitsus on välja töötanud seaduseelnõu, mis võimaldab külmutatud ja tõkestatud varade kasutuselevõtu.
Austatud Riigikogu liikmed! Panen teile südamele: Riigikogul on selle rakenduse seadustamisel oluline roll. Inspireeruge president Zelenskõi siin saalis öeldust: kogu vara, mida Venemaa või temaga seotud isikud on proovinud peita maailma jurisdiktsioonides, peab olema külmutatud ja kasutatud selleks, et kaitsta Ukrainat Venemaa agressiooni eest ja aidata uuesti üles ehitada selle sõja järel.
Euroopa Liit on jõudnud kokkuleppele, et Venemaa Keskpanga tõkestatud varadelt tekkiv kasum kantakse eraldi arvele. Kaalumisel on järgmine samm lubada sellele kontole kogunevat vara kasutada Ukraina ülesehitamisel. Peame olema jätkuvalt selles osas eestvedajad ja suunanäitajad.
Kuuendana, Ukraina tuleb üles ehitada. Vaatamata sellele, et Venemaa pidevalt rakette ja droone Ukrainat hävitama saadab, igapäevane elu rindest eemal siiski jätkub. Inimesed lähevad tööle, lapsed kooli ja lasteaeda. Seda ka piirkondades, mis on saanud tunda sõja traagikat. Suunates oma jõudu ja ressursse Ukraina ülesehitamisse, aitame Ukraina inimesi selle sõja karmide tagajärgedega paremini toime tulla. Oleme aidanud taastada Ukraina elektrivõrku, toetanud humanitaardemineerimist, pannud õla alla riigi talveks valmistumisele ning abistanud Kahhovka tammi purustamise tagajärgedega toimetulekul.
Ülesehituses keskendub Eesti Žõtomõri oblastile, esmajoones haridus-, rehabilitatsiooni-, ehitus- ja digivaldkondadele. Oleme Ovrutši linna rajanud varjendiga puitmoodullasteaia ning Malõni linnas taastanud igapäevaelu toimimiseks linna kahte poolt ühendava silla. Kuid me jätkame aktiivses koostöös rahvusvaheliste doonoritega ja Eesti arengu kogukonda ning ettevõtjaid kaasates Ukraina ülesehitamist. Andmaks lastele lootust, rajab Eesti lisaks lasteaiale Ukrainasse neli perekodu. Aastail 2022–2027 suuname arengukoostöösse ja Ukraina ülesehitustöödesse 70 ning humanitaarabisse 30 miljonit eurot. Oma senise kogemuse põhjal on Eestil nii mõndagi rahvusvaheliste partneritega jagada – Ukraina ülesehitamisest on saamas kasvav mitmepoolne koostöö.
Niisamuti oleme käima tõmmanud ja veame Ukraina rahvusvahelist toetamist küberkaitse valdkonnas. Kümmet riiki ning ka Euroopa Liitu ja NATO-t hõlmav küberabi koordinatsioon kannab Tallinna mehhanismi nime. Ukrainat üles ehitades on meil tulnud kombineerida ühelt poolt Ukraina enese ja teisalt Euroopa Liidu tehnilisi standardeid ja norme. Siit aga võrsub protsessi teinegi ja äärmiselt oluline kasutegur Ukrainale: vajalike üleminekukogemuste omandamine teel Euroopa Liitu.
Seitsmendaks, Ukrainast saab demokraatliku maailma ainumõistetav osa, Ukraina saab Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Selles suunas on juba astutud otsustavaid samme. Euroopa Liit kutsus Ukraina ja ka Moldova ühinemisläbirääkimistele. See polnud avanss või uisapäisa langetatud otsus, vaid õiglane tasu otsustavate reformide eest, mida Ukraina ja Moldova on raskete olude kiuste suutnud ette võtta. Järgneb pikk, üsna töömahukas ja vaevarikas kõneluste protsess, ja mitte ainult kõneluste mõttes, sest reformidki peavad jätkuma. Oma osa rehkendusest peavad tegema nii ühinejad kui ka Euroopa Liidu institutsioonid. Eesti on sel teel konstruktiivne partner ja kõigiti toeks. Tänaseks oleme koolitanud ligi 100 Ukraina ametnikku Euroopa Liiduga läbirääkimiste ettevalmistamiseks ja nende pidamiseks.
NATO ja Euroopa Liit moodustavad terviku, üks ei tööta teiseta. Ukraina on juba aastaid transatlantilise kogukonna liige, toimetab samas väärtusruumis nagu kõik liitlased. See koosmeel peab kõlama ka eelseisval NATO tippkohtumisel Washingtonis. Eesti seisukoht on, et Ukrainale tuleb anda selge sõnum liikmeks saamiseks. Me ei tohi leppida väikseima ühise nimetajaga. Ukrainlased peavad olema kindlad, tundma, et nad saavad NATO liikmeks. Töö selle nimel juba käib. Olulisim aga on, et Putin veenduks Ukraina NATO-sse saamises, veenduks selles, et hall tsoon Ukraina territooriumi näol on kadunud. Ilma selleta Ukraina küsimus strateegilises plaanis ei lahene.
Tuleb aga ka rõõmustada, et Soome on juba saanud alliansi liikmeks ja Rootsi liikmeks saamine on peaaegu lõppenud, sest protsessi seni aeglustanud nägelus ja hõõrumine on peaaegu lõppenud. Läänemere ruum on nüüdseks ka julgeoleku ja kaitse küsimuses ühtne ning tugevam kui kunagi varem.
Kaheksandaks, toetada tuleb president Zelenskõi rahuplaani, protsessi, milles Eesti on aktiivselt osalenud. Eesti on võtnud koos Guatemalaga vedada rahuplaani elluviimise 5. töögruppi, mille fookuses on Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamine ÜRO põhikirja põhimõtete valguses. See läheb väga hästi kokku ka Eesti uue globaalse vabadust väärtustava algatusega, millest täpsemalt veidi hiljem.
Eelneva kokkuvõtteks. Me jääme meelekindlaks. Me ei tohi heituda. Me jätkame Ukraina toetamist, Venemaa kammitsemist, liitlaste ja partnerite utsitamist ning selgitustööd maailmas. Aeg töötab meie kasuks.
Austatud Riigikogu! Maailm on ärev, seda mitte ainult Ukrainas, vaid ka mitmel pool mujal. Me ei saa seda ignoreerida. Taas on lahvatanud konflikt Lähis-Idas, seda äärmiselt õõvastaval moel. Punasel merel toimetavad huthi piraadid. Maailmas tekib uusi suurriikidest jõukeskusi, kes tahavad olemasolevaid norme muuta ja rohkem oma näo järgi kujundada. Kasvab rändesurve. Kliimamuutuse agressiivseid tulemeid – purustavamaid torme, jõulisemaid üleujutusi, lämmatavat kõrbestumist – näeme mitmel pool maailmas. Maailma rahvastik kasvab, majandus seevastu ei kasva. Taustal hõljub tehisaru oma võimaluste ja riskidega. Sel aastal läheb valimiskastide juurde peaaegu pool maailma elanikkonnast, nende hulgas suured BRICS-i riigid, nagu India, Iraan, Lõuna-Aafrika, Venemaa. Valitakse ka Euroopa Parlamenti, aasta teisel poolel on maailma silmad pööratud Ühendriikide poole, kus saab lahenduse hoogu koguv demokraatide ja vabariiklaste vaheline vastasseis. See kõik võib tuua kaasa murrangulisi muudatusi.
Püsimiseks peame hoidma omi väärtusi ja väärtusruumi, humaansust ja inimlikkust. Me ei tohi kaotada pidet ja peame tugevdama kooshoidvat kudet. Koos tegemine, ühine hingamine, ühes rütmis mõtlemine – see hoiab tugevana ja kindlana. Peame hoidma Euroopa Liitu ja NATO-t, oma liitlasi ja sõpru, kellega me oleme nüüdseks 20 aastat ühte vankrit vedanud.
Sõda Euroopas on olnud Euroopa Liidule äratuslik. See on tugevdanud ühtsust ja toonud esiplaanile põhiväärtused. Samas on see näidanud, et vanamoodi enam edasi ei saa. Ukraina toetamisega paralleelselt tuleb tegeleda enda kaitsega, tugevdada suhteid maailma riikidega, olla vastuvõtlik teiste riikide arvamustele ja ideedele, vähendada sõltuvust ja suurendada kerksust.
Uute liikmete vastuvõtmine ja ettevalmistused selleks peavad kindlustama, et liit on ka edaspidi tugev, avatud ja tõhus. Selline liit, mis on kaitstud ning mis suudab ise kaitsta. Sisemised arutelud, kuidas seda kõige mõistlikum teha oleks, on intensiivselt käimas. Luubi all on muudatused, mis puudutavad nii erinevaid poliitikavaldkondi, institutsioone kui ka eelarvet. Oluline on, et kõigil liikmesriikidel säilib ühetaoline võimalus poliitika kujundamisel kaasa rääkida. Kurikuulus mitmekiiruseline Euroopa, ükskõik missuguses vormis, peab jääma omapäraste mõtete arhiivi. Tõsi, kui mõni liikmesriik ise soovib mõnest koostöövormist kõrvale jääda, siis see võimalus peab tal olemas olema. Nagu peab säilima ka võimalus võrdseil aluseil koostööga liituda.
Suureks proovikiviks on Euroopa Liidu otsustusprotsessi ühehäälsusprintsiip. Mõttevahetus, kas sellest loobumine muudaks liidu paremaks, ulatub aastakümnete taha. Eesti põhimõtteline seisukoht ei ole muutunud: välis- ja julgeolekupoliitilistel teemadel peab ühehäälsus säilima. See kindlustab iga üksiku liikmesriigi huvide kaitstuse. Ühtki eksistentsiaalset otsust ei tehta ilma kõigi nõusolekuta. Konsensuslik otsus võib küll küpseda kauem, kuid kui ta on valmis, siis ta on seda tugevam ja mõjusam, sest seda toetavad kõik.
Mõistagi ei tohi ühehäälsust kuritarvitada, kogu Euroopa Liidu elulisi huve ühe liikmesriigi poolt nii-öelda pantvangi võtta. Selle küsimuse keskmes ei ole aga ühehäälsus, pigem on küsimus, kuidas põhiväärtuste vastu töötajalt hääl ära võtta, kui on vaja seda teha.
Head kuulajad! Maailma šokeeris 7. oktoobril Ḩamāsi massiivne terrorirünnak Iisraeli ja vaba maailma põhimõtete vastu. Iisraelil on õigus ennast rahvusvahelise õiguse raamides kaitsta. Peame liikuma lahenduse poole, mis lõpetaks süveneva humanitaarkriisi ning päädiks kahes riigis, kes teineteise kõrval eksisteerida suudaksid.
Sõda Ukrainas ja sõda Gazas kinnitavad, et meie elulaad ja põhimõtted, millele demokraatlik ühiskond ja meie endi iseolemine põhineb, vajab erilist hoolt, tähelepanu ja kaitset. Kui soovime elada, nagu tahame ja õigeks peame, tuleb esmalt olla vaba, olla prii, seda mitte ainult riigina, vaid ka inimesena, kogukonnana, ühiskonnana. Mida vabamad oleme, mida paremini vabadust mõtestame, seda tugevam on sidusus nii meis endis kui ka mis tahes maailma paigas.
Vabadus oma erinevais ilminguis kindlustab demokraatia, mis on ennast tõestanud parima pikaaegseid lahendusi pakkuva riigikorraldusliku mudelina. Olen sügavalt veendunud, et Eesti enese lugu näitlikustab ülihästi, et positiivsed muutused on võimalikud. Oleme ehitanud üles digitaalse ja turvalise, ka küberturvalise ühiskonna, kus avatud riik on kodanike jaoks olemas, või õigemini, kus kodanikud tunnevad, et nad ongi riik, nagu see olema peakski. Aga unustada ei tohi, et edu toob pikaajaline ja meelekindel edasiliikumine. Nii olemegi võtnud praegu südameasjaks ja paneme käed külge seal, kus vaja, et vabadus ja priius säiliks ning tugevneks, ei manduks ega laiali pudeneks. Mitte ainult enda seas, vaid ka üleilmselt. Seetõttu olemegi tulnud välja algatusega fit for freedom – 'priiuseks küps'. Vabal maailmal peab olema julgust oma reeglite järgi mitte ainult elada, vaid ka nende kohaselt tegutseda.
Mida see endas kätkeb? Kolme suurt töösuunda. Esiteks peab põhi- ja inimõiguste kaitse, nende eest seismine olema üleilmse julgeolekupoliitika osa veelgi jõulisemalt ja teadvustatumalt kui seni. Kõige lihtsamalt öeldes tähendab see inimese kaitsmist igasuguse vägivalla – füüsilise ja vaimse tagakiusamise – eest. Kõigil on õigus olla selline, nagu ta on. Etniline, sooline, religioosne kuuluvus ei tohi olla diskrimineerimise allikas. Mul on hea meel, et Eestis on võimalik käesolevast aastast samasooliste abielu sõlmida. See on suur samm selles suunas, et oleme vabamad, kindlasti ka õnnelikumad. Nagu eelmisel, lehvivad ka selle aasta 17. mail Välisministeeriumi hoonel vikerkaare toonid.
See teadmine ja kogemus portfellis, läheme aastaiks 2026–2028 ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesust püüdma. Meediavabaduse koalitsiooni kaaseesistujana seisame vaba sõna ja ajakirjanike eest. Igal aastal on Eestil võimalik välja anda kuni 35 elamisluba mujal maailmas taga kiusatud opositsionääridele ja ajakirjanikele. Niisamuti on meile juba aastaid olnud oluline internetivabaduse eest seismine. Kandideerime taas internetivabaduse koalitsiooni eesistuja kohale järgmisel aastal. Oleme ulatanud abikäe Valgevene opositsioonile.
Teiseks peame tugevdama reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda. Selle keskmes on ÜRO, eelkõige julgeolekunõukogu reform, millest on räägitud aastakümneid. Nende aastate jooksul on riigid oma huvidega kaevunud sügavale kaevikutesse. Sealt väljasaamiseks tuleb loobuda grupimentaliteedist ning liikuda kas või väikeste sammudega edasi. Näiteks ei tohiks uuenenud julgeolekunõukogus vetot kasutada nõukogu liige, kes ise on konflikti valla päästnud või kuriteoga hakkama saanud. Tõtt-öelda sätestab ÜRO põhikirja V peatüki artikkel 27 juba praegu, et osapool, kes on osa vaidluses osaline, peab jääma hääletusest kõrvale.
Kolmandaks tähendab see kaasavate otsustusprotsesside kujundamist, kodanikuühiskonna sidumist riigi eri tasandite poliitikaga. Olime eelneval kahel aastal rahvusvahelise avatud valitsemise partnerluse juhtkomitee liige ja saime maha vägagi eduka tippkohtumisega möödunud aasta septembri alguses. Tegemist oli ilmselt kõige enam eri riikidest ja organisatsioonidest esindajaid kokku toonud rahvusvahelise üritusega, mis Eesti pinnal kunagi varem on teoks saanud. Kohtumisel võeti vastu "Tallinna lubadus", mis kutsub üles jõulisemalt ja sihikindlamalt panustama kodanikuühiskonna hääleõiguse ja väljendusvabaduse kandepinna laiendamisele ning kaitsele.
Lugupeetud Riigikogu! Suurim õppetund, mida oma ajaloost oleme õppinud, on näidanud, kuidas ühe väikese riigi ja rahva julgeolek ja heaolu saavad päriselt tekkida, kinnistuda ja kasvada. Ja kui oluline on sellel teel vaba ühiskond – kaasav, hooliv, ettevaatav ja mõistlik. Selle priiuse hinna oleme oma luu ja lihaga liigagi valusalt läbi tunnetanud. Nii ei saa me nüüdki lihtsalt pealt vaadata, kui mets põleb. Me hoolime oma planeedist ja oma keskkonnast. Me ei taha, et inimesed üle ilma peaksid hävingut, hirmu, nälga, vaesust ja kannatusi taluma. Sestap astumegi samme ja näitame eeskuju. Vajaduse korral ujume vastuvoolu.
Tehisaruga seotud revolutsiooni haare areneb kiiremini, kui ka kõige optimistlikumad evangelistid oskasid ennustada. Seetõttu on haritud, kriitiliselt mõtleva ja analüüsivõimelise ühiskonna jaoks erakordse tähtsusega ka tehisarule päitsete pähe panemine. Ei tohi unustada privaatsust kui ühte meie olemise nurgakivi. Ei tohi ka arvata, et kusagil ei ole kedagi, kes ootab oma võimalust kõige ja kõigi kontrollimiseks. Muutused tulevad, küsimus on see: millised?
Ja lõpetuseks. Eesti ettevõtete toetamine ja majanduse taaskäivitamine ei ole ühegi ministri iseseisev ülesanne. See on kogu valitsuse ühine pingutus. Selleks lõimegi möödunud aastal valitsuse juurde majanduse elavdamise komisjoni. Komisjon koordineerib kõikide Eesti majandust toetavate asutuste tegevust, eesmärgiga kiirendada tuvastatud kitsaskohtadele lahenduste leidmist.
Ja kuna minu kõneaeg saab otsa, aga valitsusel on teile veel midagi öelda, siis terviktekst on teile kätte jaotatud ning seda saab lugeda ka Riigikogu koduleheküljel ja Välisministeeriumi koduleheküljel. Tundub, et kauem ma enam seda kõnet pidada ei saa. Aitäh!