Mis see tähendab? See tähendab seda, et meie haridussüsteemis, sellises alt üles ehitatud süsteemis on koolil, koolipidajal, õpetajal ja kooli ümber oleval kogukonnal väga suur autonoomia, iseotsustamise õigus.
Meil on ühtluskool. See Eesti hariduse aluspõhimõte tähendab seda, et meil on üle Eesti kohustus ja ka kokkulepe, et me tagame ühesuguse hariduse standardi, ühesuguse hariduse kättesaadavuse nii kvaliteedi kui ka mahu poolest. Igas Eestimaa nurgas on võimalik saada hästi kvalifitseeritud õpetajalt ühtemoodi head haridust, ühesuguse õppekava kohaselt ja ühesuguste mahtudega.
Autonoomiast ma rääkisin. See on väga oluline element Eesti hariduse põhimõtetes: Eestis tehakse hariduses otsuseid selle kohta, kuidas laps õpib ja kuidas teda toetatakse, lapsele kõige lähemas institutsioonis, kõige lähemal tasandil, ja see on õpetaja tasand. Õpetaja on see, kes otsustab, kuidas lapse õppeprotsess kujuneb, mitte haridusminister ega haridusministeeriumi ametnikud. Kõige lähemal tasandil lapsele on õpetaja. Sealt edasi järgmine tasand, kus tehakse otsuseid selle kohta, kui palju on õpetajaid, milline [konkreetne] kool on, kuidas see kool toimib, on koolijuhi ja koolipidaja tasand. Ja alles sealt edasi see kõige viimane tasand, kus me ühtlaselt tagame ühtluskooli põhimõtted üle Eesti, on riigi tasand. See autonoomia alt üles ehitatud süsteemis on väga oluline.
Eesti haridussüsteemi aluspõhimõte on teadusel põhinemine. Eesti õppekava ja see, mida me õpetame hariduses, on teaduspõhine, ja see on hästi oluline põhimõte. Sellest põhimõttest ei tohi Eesti haridus kindlasti taganeda. Ja veel üks Eesti hariduse aluspõhimõtteid on see, et Eesti haridusel ja Eesti õpetajatel, Eesti koolil peab ühiskonnas olema väga kõrge staatus. Haridus on prioriteet, haridus on väärtus – see on väärtus nii perekonnale, isikule endale kui ka tegelikult ühiskonnale tervikuna. Need on need aluspõhimõtted, mis on olulised.
Nendest aluspõhimõtetest lähtuvalt on meil üles ehitatud Eesti haridusvõrk, mille põhimõte on see, et meil on erinevad koolimudelid. Kuna meil on autonoomne, alt üles ehitatud koolisüsteem, siis see tähendab seda, et kooli nägu ja kool ise oma olemuselt on pigem kogukonna nägu. Ja sõltuvalt sellest, milline on kogukond, on meil 6-klassilised, väga pisikesed algkoolid, meil on olemas eraldi riigigümnaasiumid, suured gümnaasiumid, meil on piirkonna põhikoolid oma kultuuriliste eripäradega, meil on pedagoogilisi erinevusi koolidel. Meie koolid ei ole ühetaolised, ühesugused, igal pool ühtemoodi. Nad on väga erinevad ja need mudelid on erinevad, mis annab lapsevanematele tegelikult valikuvõimaluse.
Meie haridusvõrgu põhimõte on see, et kool on lapse kodu lähedal. See põhimõte kehtib kõige olulisemana kõige väiksemate laste puhul ehk siis esimese ja teise kooliastme laste puhul. Ja see on põhimõte, millest haridusvõrgu puhul peab kindlasti lähtuma.
Eesti haridusvõrgu põhimõte on ka see, et kool on kogukonna oma. Seda me näeme ka kõikides debattides haridusvõrgu üle. Miks on vaidlus ja arutelu haridusvõrgu üle Eestis väga tundlik ja valus teema: sellepärast et kool ei ole nii-öelda ülevalt alla riigi loodud institutsioon, mida võib liigutada siia-sinna, nii nagu ülevalt poolt ette nähtud on. Kusjuures väga paljudes Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides on just niimoodi korraldatud, et kool on riigi institutsioon, mida suletakse ja avatakse ja korraldatakse ülevaltpoolt otsuste alusel. Eestis see nii ei ole ja see on oluline element Eesti haridusvõrgus.
Ja oluline element haridusvõrgus on ka see, et gümnaasium on olnud ja on ka tulevikus koht, kus valmistatakse ette akadeemiliseks hariduseks ülikoolis. Miks ma seda tahan siin rõhutada: seepärast, et Eesti haridusvõrgus ei ole gümnaasium oma olemuselt väike kodulähedane kool, nagu kool on väikese lapse jaoks. Gümnaasium on kool, mis on spetsialiseerunud ettevalmistusele kõrghariduse saamiseks. Selle kõrval on paralleelteed, mida põhikooli lõpus on valida, see ei ole mitte akadeemiline ettevalmistus, vaid rakenduslik ettevalmistus tööeluks. See oluline element haridusvõrgu korrastamisel on meil täna fookuses. Haridusvõrgu korrastamisel me peame lähtuma põhimõttest, et gümnaasium ei ole mõeldud kodulähedase koolina. See ei ole tegelikult seda ka varem olnud.
Nüüd, üks haridusvõrgu murekoht on see, et meie haridusvõrk selles mõttes, kus kool on ja milline kool on, on laias laastus kujundatud okupatsiooniajal toonase plaanimajanduse ja rahvastiku paiknemise järgi. Ehk siis kaheksakümnendatel aastatel on kujunenud välja tänane koolivõrk. Viimase 30 aasta jooksul on koolivõrku muidugi korrastatud, aga see ei vasta jätkuvalt sellele, milline on tegelikult rahvastiku paiknemine Eestis.
Teine murekoht on nii-öelda torukoolid ehk 1–12 koolisüsteem, mis ei ole tänapäevale sobilik koolimudel, küll ühe erandiga. Ma sellest erandist ka kohe räägin. Ka esimese vabariigi ajal oli gümnaasium eraldi õppeasutus, sellepärast et tal on eraldi funktsioonid, teistsugused funktsioonid kui põhikoolidel ja väikelaste algkoolidel. Gümnaasium on teistsugune õppeasutus teistsuguste eesmärkidega ja seal on õppetöö korraldusele teistsugune pedagoogiline lähenemine, sest need lapsed on juba oluliselt vanemad. Sellised torukoolid, kus peaks tegelikult olema lapsele kujundatud tema personaalne õpitee – sellised torukoolid 1.–12. klassini tänapäeva õpikäsitluse kohaselt ei ole koolimudelina enam kaasaegsed.
Erand torukoolide puhul puudutab erisuunaga koole – kas nad on keeleliselt erisuunaga või muu erisuunitlusega koolid, mis juba esimesest kooliastmest alates on oma spetsiifika kujundanud. Seal on nii-öelda torukooli printsiip kooli mudelina kohane. Aga muudel juhtudel torukool, mis on just Nõukogude ajal loodud süsteem, tänapäeva ei sobi.
Väga segane haridusvõrgu korraldamise puhul on vastutuse jagunemine riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel: kes on tegelikult koolipidaja, millisel kooliastmel kes peab tagama vajalikul määral põhiseaduses ettenähtud koolikohti lastele ja kus täpselt. See segadus koolivõrgu puhul riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel vajab lahendamist.
Koolivõrgu korrastamine on oluline. Nende murekohtade sõnastamisel peab koolivõrgu korrastamine lähtuma nendest Eesti hariduse aluspõhimõtetest ja Eesti haridusvõrgu aluspõhimõtetest. Mis on siis koolivõrgu korrastamise puhul see valukoht tegelikult? Eelmine ettekandja need mured sõnastas ja ma võib-olla ei peagi sellel väga põhjalikult peatuma. Aga rahvastik on muutunud, rahvastik on paiknenud ümber teistesse kohtadesse. Kaasaegse õpikäsitluse rakendamiseks on vaja teistsugust haridusvõrku ja kohati teistsuguseid koolimudeleid. Kaasava hariduse põhimõtetest lähtuv koolivõrk tähendab seda, et ka meie koolimajad, koolihooned peavad olema oma olemuselt teistsugused kui need, mis meil on näiteks Nõukogude ajal ehitatud. Kaasava hariduse põhimõtteid on nendes raske rakendada.
Koolivõrgu korrastamist on vaja ka eestikeelsele haridusele ligipääsu tagamiseks kõikides Eesti piirkondades ja õpetajate paremaks rakendamiseks. Koolivõrgu ebaefektiivsus süvendab õpetajate nappust. Meil on õpetajate ametikohti õpilase kohta Euroopas kõige rohkem ja see on ka põhjus, miks meil tegelikult koolivõrku korrastada on vaja.
Siin on veel faktilisi andmeid selle kohta. (Näitab slaidi.) Meil on ligi 50 kooli, mis asuvad korjealal, kus on vähem kui 90 põhikooliealist last. Ja siin on ka näha nende õpetajate suhtarv. Kui meil oleks korrastatud koolivõrk, siis tänase [412] õpetaja asemel oleks meil selles koolivõrgus vaja 164[–245] õpetajat.
Kuidas me koolivõrgu korrastamisega põhimõtteliselt oleme edasi läinud? Nagu ma ütlesin, aluspõhimõte on see, et kool peab olema kodu lähedal, ja peab olema kodu lähedal väikestele lastele. Ehk algkool on see kõige olulisem kool, mis lapsele kodu lähedal peab olema. Täna on koolivõrgu korrastamisel võetud aluseks see, et kodulähedaste koolide, väikeste maapiirkondades olevate kodulähedaste koolide jaoks on välja töötatud toetusmeede, et kohalikke omavalitsusi toetada nende väikeste 6-klassiliste kodulähedaste koolide pidamisel. Riigieelarvest läheb sellele 2,4 miljonit.
Kolmanda kooliastme ehk progümnaasiumide kokkukoondamine vallakeskustesse on protsess, mis on Eestis käimas. Omavalitsused viivad seda ka tegelikult läbi. Õpilaste arv kolmandas kooliastmes võiks olla suurusjärgus minimaalselt 45 last. Eks täpne koolide arv sõltub piirkonnast ja ka kogukondlikest kokkulepetest. Aga meil on ka seal vaja koolivõrgu reformiga edasi minna, koondada kolmandat kooliastet, sellepärast et õpetajate puudus ja laste puudus sunnib seda peale.
Ja nüüd viimane aste, see on neljas aste ehk gümnaasiumiaste. Eestis on 158 gümnaasiumi, õpilasi on heal juhul umbes 100 gümnaasiumi jagu. Enamus gümnaasiumiastmeid asub linnades, aga riik on riigigümnaasiumide rajamisega võtnud selle suuna, et ka maapiirkondades peab olema kättesaadav hea gümnaasiumiharidus. Me oleme praegu haridusministeeriumis ette valmistamas läbirääkimisi 31 omavalitsusega 37 gümnaasiumiastme üleandmiseks riigile. Need on koolid, kus õpib täna vähem kui 100 õpilast gümnaasiumiastmes. Ja need umbes 40 gümnaasiumi – nendele 37-le lisaks on veel paar gümnaasiumi, mis asuvad väga kaugel üksteisest, nii et lastel ei ole 50 kilomeetri raadiuses muud gümnaasiumi – on Eestis sellised, kus lähedal asuvad teised gümnaasiumid, mis on valdavalt riigigümnaasiumid, või riigi kutseõppekeskused, kuhu need õppekohad on meil võimalik üle tõsta.
Miks me räägime gümnaasiumivõrgu puhul väikestest maagümnaasiumidest ja nende riigi pidamisele ülevõtmisest? Ka haridusvaldkonna arengukavas on sõnastatud eesmärk, et meil on vaja just gümnaasiumiastmes välja selgitada ja paika panna, kelle kohustus on tagada gümnaasiumiastme õppekohad. Täna on see justkui jagatud kohustus. 2035. aastaks on seatud eesmärk, et gümnaasiumiastme õppekohustuse õppekohad peab tagama riik, ja selle tõttu on algatatud ka see protsess nende õppekohtade ülevõtmiseks riigi pidamisele. Nii et aastaks 2035 oleks vastutus gümnaasiumide eest riigi käes.
Oleme ka alustamas läbirääkimisi Tallinnaga koolivõrgu reformi teemal, selleks et jõuda 2035. aastaks olukorda, kus ka Tallinnas on gümnaasiumivõrk põhikoolivõrgust eraldatud ja gümnaasiumivõrgu pidaja on riik. Ida-Virumaa koolivõrgu korrastamine on käimas Euroopa Liidu vahendite toel. Me oleme Kohtla-Järve linnale, Alutagusele, Narva-Jõesuule, Narva linnale ja Toilale teinud ettepaneku oma haridusvõrk üle vaadata, anda gümnaasiumiastmed kõik riigi pidada riigigümnaasiumides ja ehitada uued põhikoolid nendesse linnadesse. Nii et see protsess käib. Aastaks 2028 peaks Ida-Virumaa koolivõrk laias laastus vastama rahvastiku tegelikule paiknemisele ja kaasaegsele õpikäsitusele. See on üks esimesi maakondi, kus koolivõrgu protsessid päris jõuliselt käima on läinud.
Aga ma praegu tänan. Mul on küll veel pakkuda igasuguseid ideid, aga ma eelistan vastata küsimustele.