Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head külalised rõdudel ja kõik, kes te jälgite meid sinise ekraani vahendusel! Me alustame 17. jaanuari infotundi. Kõigepealt teeme palun kohaloleku kontrolli!

Tänases infotunnis on end [kohalolijaks] registreerinud 24 Riigikogu liiget, puudub 77.

Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsuse liikmed: peaminister Kaja Kallas, haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas ja kaitseminister Hanno Pevkur. 

Lühidalt tutvustan ka infotunni läbiviimise korda. Riigikogu liige saab registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks. Küsimuse esitamiseks on aega kaks minutit ja vastamiseks on aega kolm minutit. Pärast vastamist võib juhataja anda küsijale võimaluse esitada täpsustav küsimus ja üks Riigikogu liige saab võimaluse esitada ka lisaküsimus.

Asume tänaste küsimuste juurde. Meil on kokku registreeritud 13 küsimust.

Esimene küsimus on peaminister Kaja Kallasele, selle esitab Riigikogu liige Riina Solman ja teema on valitsuse otsused. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Esmaspäevaselt koalitsiooninõukoja kohtumiselt me ootasime uudist, et valitsus jõuaks kokkuleppele õpetajate streigi ärajätmises, aga seda ei tulnud. Selle asemel tulite sealt välja sadadele tuhandetele eestlastele tuska tegeva teatega, et valitsus saadab automaksu eelnõu Riigikogusse. Mis mind üllatas, oli nii teie kui ka teie koalitsioonipartnerite sõnum, et eelnõu tuleb Riigikokku nii, et valitsuses pole selles tegelikult üksmeelt. Kahtlemata on see samm paremuse poole, mitte muidugi automaks, vaid idee, et te ei käsitle Riigikogu enam valitsuse kummitemplina, vaid lubate oma [erakonna] saadikutel reaalselt ise otsuseid teha. Julgustan seda trendi jätkama. 

Sellest tõukub ka minu küsimus. Sarnaselt automaksuga pole koalitsioonis üksmeelt Venemaa ja Valgevene kodanikelt [valimis]õiguse äravõtmise küsimuses. Juba mitu kuud on see eelnõu valitsuse riiulil seismas. Samas me teame, et selle teemaga on väga kiire, sest aasta enne valimisi enam vastavaid seadusi ei muudeta. Miks te ei käitu selle eelnõuga samamoodi nagu automaksu eelnõuga, miks te ei saada seda Riigikokku, et me saaksime siin ühiselt selle julgeolekuküsimusega tegeleda ja selle üle arutleda?

Aitäh! Mitu erinevat teemat. Kõigepealt, automaksus me jõudsime kokkuleppele ja saadame selle [eelnõu] Riigikogule arutamiseks. Me ei ole kunagi pidanud Riigikogu kummitempliks, siin on alati väga sisulised arutelud. Ma väga loodan, et siin ei tehta obstruktsiooni, vaid seda [eelnõu] saab tõesti menetleda sisuliselt ja arutleda nende murekohtade üle, mis seal kindlasti on, kuivõrd tegemist on täiesti uue lahendusega. 

Mis puudutab teie küsimust Vene kodanike valimisõiguse kohta, siis justiitsministril oli ettepanek see valimisõigus peatada, nii nagu see on peatatud vangidel. [Ettepaneku kohaselt] ei saaks senikaua, kuni käib agressorriigi algatatud täiemahuline sõda Ukrainas, need kodanikud siin [valimistel] hääletada. Selle lahenduse vastu on olnud väga häälekalt president ja ka õiguskantsler, kes on öelnud, et sellist lahendust president kindlasti ei kuuluta [seadusena] välja ja nad lähevad Riigikohtusse, sest see [lahendus] ei ole põhiseaduspärane. 

Mis oli koalitsiooni eesmärk? Koalitsiooni eesmärk oli leida võimalus peatada see valimisõigus ilma põhiseadust muutmata, just seetõttu, et see oleks nii-öelda kiire lahendus, mis jõuaks jõustuda enne seda, kui 2025. aastal tulevad kohalike omavalitsuste valimised. Nii president kui ka õiguskantsler ütlevad, et seda ei ole võimalik teha ilma põhiseadust muutmata. Mis meie järgmine samm on? See, et justiitsminister, Justiitsministeerium teeb uue analüüsi ja [pakub] uue variandi, kuidas saaks seda teha põhiseadust muutes. Võib-olla on siin Riigikogus sellele tõepoolest ülekaalukas toetus. Põhiseadust me saame teatavasti muuta kas väga suure häälteenamusega või kahe järjestikuse koosseisu [otsusega]. Nii et see on see, millega justiitsminister praegu tegeleb, ta püüab seda lahendust leida. 

Aitäh! Riina Solman, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Eilne päev tõi ootamatu teate Kaitseväe juhataja peatse ametist lahkumise kohta. Kindral Martin Herem on olnud riigikaitsele väärikas ja tugev juht, kelle sõjalisi nõuandeid pole ametis olev valitsus kahjuks täies mahus kuulda võtnud. Kindrali soovitud tankipataljoni loomise plaani ei ole valitsus arvestanud, välja arendamata on jäänud täiendavad jälgimisvõimekused ja droonitõrjevõimekus. Samal päeval, kui kindral Herem teatas ametist lahkumisest, ilmus teie intervjuu The Timesis, kus te peaministrina väitsite, et Venemaa võib ohustada NATO piire juba kolme aasta pärast. Nagu viimasel ajal on tavaks olnud, tekitas teie sõnum pahameeletormi ka Reformierakonna sees. Minu küsimus puudutab teie hoiatuse ja kindral Heremi soovitu koosmõju. Kas valitsus kavatseb praeguses julgeolekuolukorras kuulata kaitsevalla ekspertide soovitusi võimekuste arendamisel, et Eesti oleks kindlamini kaitstud, või jätkate nende soovituste täitmist valikuliselt?

Aitäh! Meil on valitsuses kasutada maksumaksja rahakott. Maksumaksja rahakott ei ole paraku [põhjatu], vaid on sõltuv sellest, kui palju makse laekub, kui palju neid kogutakse. Sellest sõltub, milliseid kulutusi saab teha. Me oleme Kaitseväe juhi ettepanekuid ju kogu aeg arvestanud. Mõtleme selle peale, et teadaolevalt tegi eelmine Kaitseväe juht Riho Terras korduvalt ettepanekuid, et kaitsekulutused peaksid olema üle 2%, aga neid tolleaegne kaitseminister Urmas Reinsalu arvesse ei võtnud. Meie oleme tõstnud kaitsekulutused üle 3%, need on nüüd 3,2%. 

Muidugi on igasuguseid võimearendusi veel vaja, selle jaoks me peame pingutama. Aga meil on riigis vajadusi väga palju. Õpetajad küsivad kõrgemat palka, ka päästjad ja politseinikud, samuti on meil sotsiaalvallas murekohad. Kaitseväe juht on teinud ettepanekuid ja me oleme neid järjest täitnud. Mõelge kas või selle peale, et me oleme tekitanud õhukaitsevõimekuse, meil on liitlastega kokkulepped NATO kaitseplaanide kohta ja me kogu aeg selle kõige nimel tegutseme. Ka Kaitseväe juhataja oma intervjuus ütles, et Eesti on tunduvalt paremini kaitstud tänu ka selle valitsuse ja eelmiste valitsuste tehtud otsustele. Neid me ka koos teiega tegime. Loomulikult tuleb seda tööd kogu aeg edasi teha. 

Mis puudutab minu intervjuud The Timesile, siis see on täpselt seesama jutt, mida me oleme kogu aeg rääkinud, et kui Venemaa võidab Ukrainas, siis ta kindlasti võtab edasi nii-öelda suurema ampsu ja proovib järgmist sammu. Me oleme seda ajaloos näinud. Kui te mõtlete Krimmi annekteerimisele, mõtlete Donbassile, mõtlete Gruusiale, siis näete, et iga kord, kui lääne reaktsioon on olnud nõrk, teeb [Venemaa] järgmise sammu, sest ta arvab, et ta seda suudab. Ta arvab ka, et ta suudab näiteks Ukraina vallutada. See The Timesi intervjuu oli väga suures osas suunatud just meie liitlastele. Ma tõin seal ka näite, et Netflixis on praegu hea dokumentaalsari teise maailmasõja kohta, kust tuleb selgelt välja, et kui näiteks belglased arvavad, et mis iganes sõda neid ei puuduta, siis tegelikult on meil kõigil vaja teha rohkem, eriti arvestades seda olukorda, kus me oleme ka valimiste mõttes, kui me mõtleme kogu maailmapildile. Minu [mõte] on olnud eelkõige see, et kui agressioon tasub ära, siis me hakkame selliseid koldeid nägema ka mujal maailmas, mitte ainult Euroopas.

Aitäh! Nüüd üks lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! Põhimõtteliselt oleme me aastaid kuulnud Reformierakonna esindajate suust, et ei iial enam üksi ja et me oleme NATO. Aga nüüd tuleb välja, et Venemaa NATO‑t ei karda. Venemaa ei karda Ameerika Ühendriike kui maailma võimsaimat sõjalist jõudu kogu tema tuumapotentsiaaliga, ja mõtleks, võidab äkitselt Ukraina sõja ja siis tuleb kohe meile kallale, nagu te olete meid hirmutanud. Kas te loogikavigu ei näe kõige selle juures? Mina küll näen. Aga ma ei tahtnud seda küsida. 

Ma tahan küsida valitsuse otsuste kohta, nagu ka [teema] on formuleeritud. Me näeme, kuidas järjest lähevad ettevõtted pankrotti. Maapiirkondades on see eriti valus, kui kuskil mingi saeveski või mingisugune muu, kohapeal kümnetele inimestele tööd andev ettevõte pankrotti läheb või tegevuse lõpetab. See tähendab seda, et seal jääb järele tühi maa, nendel inimestel seal kohapeal ei ole lihtsalt võimalik leida endale uut töökohta, normaalset äraelamist võimaldavat töökohta. See tähendab, et nad peavad kuskil mujal selle töökoha leidma, võib-olla koguni Eestist lahkuma. Sellega kombineerub teie valitsuse kava kehtestada automaks, mis omakorda paneb lisakoormuse nendele inimestele, kes peavad oma kodukohast hakkama kuskile kaugemale tööle sõitma. Te olete ära [kaotanud] ka tasuta bussiühenduse. Nii et te panete maapiirkondades [elavad] inimesed sõna otseses mõttes väljapääsmatusse olukorda. Minu küsimus teile ongi: mida te neile inimestele pakute? Kas nii nagu omal ajal [soovitas] Jüri Mõis, et kõik koligu ära Tallinna, sest mujal ei ole ju elul mitte mingit mõtet ega perspektiivi? Missugune on teie lahendus nendele inimestele …

Teie aeg!

… kes teie maksupoliitika ja muude majanduspoliitiliste otsuste tõttu kaotavad oma töökoha? 

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Kõigepealt sellest, et ei iial enam üksi. See on olnud põhimõte, millest Eesti on alates Lennart Merist [lähtunud], ja see on olnud väga õige. Kui me vaatame, mis toimub Ukrainas, siis näeme, et meil ei ole siin sõda just sellepärast, et me oleme NATO‑s ja me ei ole üksi, meie taga on meie liitlased. Jah, Venemaa kardab NATO‑t ja sellepärast ta ei ründa NATO‑t ega võta seda suurt ampsu. Aga see sõltub kõik sellest, kui tugevad me ise oleme. Kõiki agressoreid – ajaloost te teate ise väga palju näiteid – provotseerib nõrkus. Kui ta arvab, et ta suudab vallutada mingi maa sellepärast, et ta on tugevam, siis ta võtab selle teekonna ette. Ka president Zelenskõi üks sõnumeid meile oli see, et näidake, kui tugevad te olete, näidake, kuidas te olete valmistunud, siis Venemaa ei tee seda valet kalkulatsiooni, et oh, ma suudan, ja siis ta ei võta seda sammu ette. Seda on vaja just selleks, et me oleksime kaitstud ja see sõda siia ei tuleks. 

Mis puudutab puidutööstust, siis see on tõepoolest üks selline valdkond, mis on saanud praegu väga palju pihta. Mispärast? Sellepärast, et nad olid Venemaa ja Valgevenega seotud väga palju rohkem, kui me oleksime oodanud ja arvanud. See ressurss, puiduressurss, mis tuli Venemaalt ja Valgevenest, oli odavam, aga sellele enam ligipääsu ei ole, mis tähendab, et need ettevõtted ongi väga suurtes raskustes. Ma olen teiega nõus, et on väga keeruline momentaanselt tekitada seal uusi töökohti. Aga me töötame selle nimel, et meile siia tuleks uusi investoreid ja majanduses toimuks ka struktuurimuutus. Me ei oleks enam odava tööjõu maa ja me ei tahagi seda olla. Me ei ole ka odavate ressursside maa. Järele jäävad ainult targad töökohad ja innovatsioon, tehnoloogiad, millele me peame keskenduma. Aga ma olen teiega nõus ka selles, et investeeringud peaksid [jagunema] üle Eesti ühtlaselt. Seetõttu oleme valitsuses kokku leppinud, et näiteks igasugused eurotoetused lähevad esmajoones regioonidesse, et neid vahesid vähendada. Järgmisel nädalal me vaatame üle ka selle, et see raha konkreetselt jõuaks just nendesse sektoritesse, mis praeguse majanduskriisi ajal kõige rohkem pihta saavad. 

Lõpetuseks lihtsalt seda, et me ei saa nõuda tasuta asju ja samal ajal nõuda seda, et maksud ei tõuseks. Need kaks asja ei käi lihtsalt kokku. Kui tahetakse, et kõik asjad oleks tasuta, siis ma ütlen veel kord: valitsusel, riigil ei ole mitte mingisugust muud raha …

Teie aeg!

… kui see, mille maksumaksja talle annab. See on see probleem.

Aitäh! Lõpetan tänase esimese küsimuse käsitlemise.

Tänane teine küsimus on samuti peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on pronkssõdur. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea Kaja Kallas! Teie lemmikerakonnakaaslane, Andrus "limonaadimasin" Ansip viis omal ajal pronkssõduri Tõnismäelt ära ja õigesti tegi. Teie valitsuse ajal ei ole [pronkssõdurit avalikust ruumist ära viidud], aga muidugi, Ansipi kohta ei ole ka teada, et tal oleks perekondlikke ärisidemeid Venemaal. Lisaks sellele, et pronkssõdur on lihtsalt eesti rahva väärikust alandav ja meie ajaloolisi hingehaavu kogu aeg soolaga üle raputav, on ta saanud teravdatult uue tähenduse alates Ukraina suure sõja algusest. Ta on kujunenud nii-öelda Vene maailma, vene šovinismi ja imperialismi eredaks sümboliks Tallinna kesklinnas. Narva tanki viis teie juhitud valitsus ära ja õigesti tegi, aga pronkssõdurit millegipärast ei puudutanud. 

Mingil põhjusel, kui teisipäeval siin saalis hääletati ettepanekut viia pronkssõdur avalikust ruumist ära – see oli ettepanek, mille meie erakond tegi –, siis Reformierakonna, Eesti 200 ja sotside saadikud hääletasid sellele vastu ja kahjuks ka Isamaa saadikud ei toetanud meie ettepanekut [pronkssõduri] avalikust ruumist äraviimiseks. Samas, valitsus ei pea ootama parlamendilt sellist ettepanekut või nõuet, valitsus saaks ka ise tegutseda. Valitsuse juures tegutses vastav komisjon, praegu ta ei ole aktiivne, aga ta saaks uuesti aktiivseks hakata. Mul ongi küsimus: kas teil on valitsuses plaanis võtta midagi ette selle jaoks, et pronkssõdur avalikust ruumist ära viia, või jagate te Reformierakonna fraktsiooni liikmete seisukohta, et pronkssõdur peab jääma sinna, kus ta on?

Aitäh! Ukraina sõda lõi Eestis lahti need ajaloost tulenevad haavad, mis meie ühiskonnas on, ja seetõttu hakkasid inimesi need punamonumendid häirima. Siis, kui teie olite valitsuses, te sellega absoluutselt ei tegelenud. Selge on see, et see [probleem] tekkis just selle [sõja] pärast. Seetõttu on valitsus teinud ka väga palju otsuseid punamonumentide eemaldamiseks avalikest kohtadest. Esiteks, tõesti, selle tanki teisaldamise me tegime kiirelt ja valutult, ilma et oleks tekkinud mingit suurt tagasilööki. Ma pean kindlasti tänama nii politseid, Kaitseväge kui ka meie kommunikatsiooniinimesi. Me suutsime keskenduda sellele, et isegi kui meil, inimestel, kes me siin Eestis elame, on erinev minevik, peame me mõtlema ühisele tulevikule. 

Teine suur samm, mille meie valitsus tegi, on see, et me saatsime Riigikogule arutamiseks ja vastuvõtmiseks seaduse, mis puudutab nende monumentide teisaldamist avalikust ruumist. Aga teatavasti on president selle seaduse vaidlustanud. Minu teada on põhiseaduskomisjon otsustanud mitte toetada seaduse muutmata kujul uuesti vastuvõtmist. 

Pronkssõduri puhul leiti tol hetkel see lahendus – meil on sõjahauad ja kunstimälestised, mille valitsuse moodustatud monumentide töörühm on kaardistanud –, et pronkssõdur teisaldati just nimelt sõjaväekalmistule, kuhu [maeti ümber ka] säilmed. Meil ei ole plaanis praegu pronkssõdurit teisaldama hakata, eriti kui me vaatame kas või seda, mida tegelikult soovitakse uuesti tekitada. Seni on see kõik suhteliselt rahulikult läinud. Pronkssõdur on seal kalmistul, kord aastas käib meie vene vähemus seal oma eelkäijaid mälestamas, aga tegelikult on ta kohas, kuhu ta on viidud, ja seal ta ka seisab. Nii et ei, valitsusel ei ole plaanis sellega praegu tegeleda.

Aitäh! Martin Helme, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Nojah, meil on meeles, et dialoogipolitsei, kes vaid aasta varem koroonapassi mitteomajaid hoopis teiste võtetega kohtles, on neid inimesi seal [kaitseväe] kalmistul kantseldanud, samal ajal on Eesti Kaitsevägi andnud ajateenijatele soovituse sealt mööda käia ilma vormi [kandmata]. Meil on see meeles.

Ma ei saa tegelikult aru, mis on selle Narva tanki ja pronkssõduri vahe. Ühe te viisite valutult ja kiiresti ära ja teist te ei puuduta. Aga ma ei saa nõus olla väitega, et ei saa seda ära viia selle tõttu, et pronkssõduri juures on justkui mingi hauarahu või et see on hauatähis. Esiteks, sellesama valitsuskomisjoni [otsusega] väga suur hulk neid monumente eemaldati just nimelt selle tõttu, et kontekst on muutunud – tõesti, sellel ajal, kui meie olime valitsuses, ei olnud see kontekst veel muutunud, aga Ukraina sõda seda konteksti väga oluliselt muutis –, viidi ära ju terve hulk erinevaid [haua]tähiseid täpselt samamoodi surnuaedadest või ka matmiskohtadest. See ei saa küll olla takistus. See on puhas ettekäände otsimine.

See, et seal hauarahu rikutakse – seal rikutakse tegelikult ju Eesti sõjaväelaste hauarahu. Sinna on maetud nii vabadussõjas [osalenuid] kui ka hilisemate aegade Eesti sõjaväelasi, kelle haudade peal trambitakse seal igal aastal vähemalt üks kord. Hauarahu rikutakse seal kogu aeg. Aga vastasite jah, et teil ei ole plaanis seda teha. Ma ikkagi tahaks teada, et aga miks ei ole plaanis. Kui tanki võis ära viia, kui veel sadu erinevaid [monumente] võis ära viia, miks siis seda ei või ära viia?

Aitäh! Ma lihtsalt tuletan meelde, sest võib-olla inimesed, kes meid jälgivad televisiooni vahendusel, ei mäleta seda, mis 2007. aastal oli. 2007. aastal, kui teisaldati pronkssõdur Tallinna kesklinnast, järgnesid sellele rahutused, Venemaa algatas küberründed, majandus‑ ja diplomaatiline surve oli samamoodi.

Küsimus on selles, et kui me räägime näiteks 9. maist, siis meil on väga suured vaidlused meie vene kogukonnaga just selle sündmuse tähistamise üle. Vene kogukond ütleb, et nemad tähistavad siis teise maailmasõja lõppu. See oleks loogiline, kui tõesti oleks Stalin 10. mail öelnud meile, et te olete vabad minema edasi oma riigiga, sest siis see oleks tähendanud meile samamoodi teise maailmasõja lõppu, vabadust ja uut heaolu kasvu. Mida see aga meile tähendab? See tähendab kõiki okupatsiooniaja probleeme, küüditamisi ja inimeste kannatusi, mida me väga hästi mäletame.

Selge on ka see, et kogu Ukraina sõja vältel, kuigi on olnud erinevaid ennustusi, et meil tekivad konfliktid ukraina ja vene kogukonna vahel või eesti ja vene kogukonna vahel, ei ole neid tekkinud. Ma arvan, et me peaksime kõik olema selle eest tänulikud. Enamus meie vene kogukonnast saab sellest aru ja ei soovi seda sõda siia, nad ei soovi, et Venemaa tuleks Eestit vabastama, sest nad saavad täpselt samamoodi aru, et see tähendab ju seda, et nende kodud saaksid esimesena pihta. Me oleme teinud uuringuid, küsides ka meie venekeelselt kogukonnalt, kellega nad emotsionaalselt rohkem seotud on. Nad ütlevad, et Eestiga: Eesti on minu kodu, Eestis ma näen oma tulevikku.

Seda kõike ma räägin just sellepärast, et me teisaldame punamonumendid, aga me ei taha tekitada uusi rahvarahutusi või pingeid meie ühiskonnas. Ka vene emakeelega [inimesed], kes siin Eestis elavad, on osake meie kogukonnast, osake meie ühiskonnast. Kui me suudame neid pingeid vältida, siis ma arvan, et see on piisavalt hea, sest meie vaenlane ei asu praegu meie seas, meie vaenlane asub Narva taga.

Aitäh! Nüüd lisaküsimus. Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Vene pool, Vene riik ja vene rahvas ei tähista [9. mail] mitte teise maailmasõja lõppu, vaid võidupüha. Võidupüha! Neil on Moskvas lausa kompleks, kus nad käivad seda 9. mail tähistamas, lisaks igavesele tulele. Selle nimetus on Poklonnaja Gora, mis on spetsiaalne kompleks, tähistamaks võidupüha. Nii et siin on täiesti erinev lähenemine. Üks pool, Euroopa pool, käsitleb seda kannatuste lõpuna ja teine pool käsitleb seda võiduna, mis on aluseks nende edasistele imperialistlikele püüdlustele. Siin on väga oluline psühholoogiline ja ideoloogiline vahe, sellest on vaja aru saada. Meil Eestis esindab seda [lähenemist] eelkõige seesama pronkssõdur. See on see maamärk, mida venelased vaatavad Moskvas ja ütlevad: "See on meie maa. Meie sõdurid on surnud selle maa vallutamisel, see on meie maa." Kui te sellest aru ei saa ja arvate, et mäsu võib siin tekkida lihtsalt nii, ma ei tea, et tuulest tuleb kellelgi mõte, et hakkame purustama, siis [ma ütlen teile, et] see ei ole nii. Te meenutasite 2007. aastat. Siis eelnes sellele pikk eskalatsioon.  

Nüüd ma tulen selle juurde – mul hakkab aeg otsa saama –, et eile ma vaatasin Vene meediat, nii Eesti vene meediat kui ka Vene meediat. Vene meedias sõna otseses mõttes rõkati rõõmust, et pronksmees jäi eemaldamata ja Eesti russofoobid, natsionalistid, šovinistid jäid pika ninaga, ja kiideti taevani seda, kui targad olid meie liberaalid, reformierakondlased ja teised. Kas te ei arva, et te andsite oma fraktsiooni toetusega sellele mitte-eemaldamisele tõsise võimaluse Vene propagandale rõkata ja näidata seda, kuidas mõistetakse Venemaa püüdlusi …

Teie aeg, Mart Helme!

… ja Venemaa ajalugu siin meie väikeses Eesti kodus?

Aitäh! Proua peaminister, palun!

Aitäh! Huvitav, et te vaatate Vene meediat, mis on Eestis keelatud. Need kanalid me oleme ära keelanud, Vene propagandakanalid me oleme ära keelanud. Veelgi enam, te vaatate seda kanalit ja tulete Riigikogu infotundi, et seda Vene propagandat paljundada, et see kindlasti Eesti inimesteni jõuaks. Jääb küsimus, miks te seda teete.

Tegu on monumendiga, mis kindlasti kütab Eestis kirgi. See, kui me võitleme siin üksteisega ja meil on pinged oma ühiskonnas, on kindlasti nende huvides, kes on väljaspool Eestit. Me ju teame, et Venemaa peab ka sellist nii-öelda varjusõda, mis tähendab küberründeid, ühiskondade destabiliseerimist, erinevate probleemide tekitamist ühiskondades just selleks, et fookus läheks [Venemaa käitumiselt] ära ja mured oleksid hoopis siseriiklikud, mitte [ei oleks kõne all] see, et Venemaa käitub agressiivselt. 

Kui pronkssõdur sinna [kalmistule] teisaldati, siis saabus ju rahu erinevate kogukondade vahel. Mitte lõpuni, jah, aga siiski, meil on kõik need asjad läinud väga rahumeelselt. Me ei tähista 9. mail võidupüha ja kõik sellised kogunemised ja asjad on meil keelatud, agressioonisümbolid on meil keelatud. Kui keegi midagi sellist kasutab, siis on ette nähtud karistus. Kõige sellega me tegeleme. Aga veel kord: tegu on monumendiga, mis kütab Eestis kirgi. Kui see sai teisaldatud sõjaväekalmistule, siis siiski teatud kired lahtusid. Me ei näe seal selliseid kokkupõrkeid, nagu me nägime siis, kui see monument oli Tallinna kesklinnas. Praegu on valitsusel, ausalt öeldes, käed tööd täis kõikide muredega, mis meil on, ja me ise seda kollet kütma ei hakka. 

Aitäh! Ma lõpetan tänase teise küsimuse käsitlemise. Enne kui me läheme kolmanda küsimuse juurde, on üks küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Ma palun ümber lükata Martin Helme küsimuses esitatud valeväite. Ta väitis, et Isamaa fraktsioon ei toetanud pronkssõduri äraviimist. Kõik Isamaa fraktsiooni saalis olnud Riigikogu liikmed toetasid pronkssõduri äraviimist. Martin Helme erakonna esimehena aga ise ei osalenud sellel oma fraktsiooni ehk EKRE esitatud eelnõu hääletamisel.

Aitäh! Ma ei saa lugeda seda kuidagi küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta. See oli vastulause, see ei olnud protseduuriline küsimus. (Hääl saalist.)

Nii, head kolleegid, me läheme kolmanda küsimuse juurde. See küsimus on haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele, küsib Riigikogu liige Vadim Belobrovtsev ja teema on eestikeelsele haridusele üleminek. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Lähenemas on 1. september 2024, mil teatavasti üle Eesti algab niinimetatud üleminek eestikeelsele haridusele kõikides koolides, kus haridus ei ole veel täismahus eestikeelne olnud. Nüüd on mõned poliitikud ja ajakirjanikud järsku avastanud, et selle reformiga seotud probleemid ja kitsaskohad, millest Keskerakond on rääkinud alates vastava seaduseelnõu arutamisest ja ka pärast selle vastuvõtmist siin Riigikogu saalis 2022. aasta detsembris, ei olegi väljamõeldis või katse üleminekut saboteerida.  

Tuletan meelde, et tollal tegi Keskerakonna fraktsioon seaduseelnõu kohta üle 50 parandusettepaneku, mis kõik olid sisulised. Haridusvaldkonna eksperdid olid need üle vaadanud. Nende eesmärk oli viia eelnõu reaalse eluga kooskõlla, et üleminekuga saaks sujuvamalt alustada. Koalitsioonisaadikud hääletasid kõik need ettepanekud Riigikogus tuimalt maha ja nüüd järsku avastatakse, et näe, ongi tekkinud need probleemid, millest tookord räägiti ja mida vältida üritati. Selle asemel, et tunnistada, et meil oli algusest peale õigus, kui me rääkisime, et läbimõtlemata, kiiruga ja põlve peal [ettevalmistatud] reform tekitab rohkelt probleeme, üritatakse nüüd leida süüdlasi, kes selle eest vastutavad. Ja mida me näeme? Ühes Eesti päevalehes ilmub juhtkiri, mille järgi on kõikides tekkivates probleemides süüdi Keskerakond.  

Teie olete varsti juba aasta aega üleminekuteemaga tegelenud ja ennast asjadega kurssi viinud. Kas teie arvates on üleminekul tekkivates probleemides süüdi tõesti Keskerakond, nagu ühe ajalehe juhtkiri väidab, või pigem ikkagi need, kes omal ajal surusid seaduseelnõu kiirustades läbi, kes ei tahtnud võimalikest probleemidest midagi kuulda ja hääletasid siin saalis maha kõik muudatusettepanekud, mis oleks võinud neid probleeme ennetada ja olematuks teha?

Proua minister, palun!

Aitäh küsimuse eest! Teie, härra Belobrovtsev, olete olnud Tallinna aselinnapea, te vastutasite hariduspoliitika ellurakendamise eest. Teie aselinnapeaks oleku ajal kehtisid õpetajate kohta täpselt samad keelenõuded, mis kehtivad nüüd ja mis kehtivad jätkuvalt ka pärast 1. augustit 2024. Õpetajate keelenõudeid muudetud ei ole. Needsamad keelenõuded on kehtinud aastast 2011, ka kogu selle aja, kui teie olite hariduse [eest vastutav] abilinnapea. Võib-olla ei ole viisakas küsimusele vastata küsimusega, aga tõesti on küsimus, mis on takistanud siis õpetajatel aastast 2011 keelenõudeid täita. Õpetajad, kes õpetavad eesti keeles, [peavad valdama eesti keelt] tasemel C1, ja õpetajatel, kes õpetavad vene keeles, peab eesti keele oskus olema tasemel B2. Neid nõudeid ei ole muudetud. Ainuke muudatus, mis on seaduses tehtud – see tehti juba enam kui aasta tagasi –, on see, et keelenõuded on nüüd kvalifikatsiooninõuete osa, mis tähendab, et enam ei ole võimalik rakendada igasuguseid muid viise, kuidas õpetajate keelenõuetest mööda vingerdada. 

Te ütlete, et reform tuleb reaalse eluga kooskõlla viia. Reform on olnud reaalse eluga kooskõlas, aga nendel omavalitsustel, kus need koolid on, on lihtsalt olnud puudu soov päriselt seadusele vastavalt õpetajaid ametisse nimetada. Selle tõttu ongi tekkinud see probleem, mis meil on.

Vadim Belobrovtsev, täpsustav küsimus, palun!

Jah, kui küsimus oli mulle, siis ma sellele ka vastan. Esiteks, see on vale, et need nõuded ei ole muutunud. Nüüd on C1 nõue täiesti olemas, kui sul taset C1 ei ole, siis sa eesti keeles koolis lapsi õpetada ei saa. Nii mõnigi õpetaja kaotab oma töö just sellepärast, mitte sellepärast, et tal eelnevalt ei ole olnud taset B2. 

Lisaks on minu küsimus see, et kui te selles olukorras, mis on tekkinud, arvate, et see reform, mis oli detsembris 2022 siin saalis hääletusel, oli siis, nagu te ütlesite, reaaleluga kooskõlas, kas siis kõik oli täiesti tehtav ja kõik need muudatusettepanekud, mida ka Keskerakonna fraktsioon pakkus, olid, kuidas ma ütlen, lihtsalt katse venitada või juhtida tähelepanu sellest küsimusest kõrvale. Või ikkagi see eelnõu, mis siia tuli, sisaldas midagi, mille tõttu me nüüd näeme tekkimas koolides probleeme, eriti võttes arvesse, et niigi ei ole meie koolides piisavalt õpetajaid ja nüüd läheb olukord veelgi keerulisemaks?

Aitäh! C1 nõue on õpetajal, kes õpetab eesti keeles, alati olnud, see on olnud aastast 2011. Seda nõuet ei ole mitte keegi muutnud. Ehk ei saa öelda, et kaks aastat tagasi järsku muudeti keelenõuet. See nõue on alati olemas olnud. Muutunud on see, et vajadus eesti keeles õpetavate õpetajate järele märkimisväärselt kasvab, sest 1. septembrist on vaja esimestes ja neljandates klassides õpetada vaid eesti keeles. [Õpetajal] on olnud kaks aastat – kaks aastat! – aega, et viia oma keeleoskuse tase B2 pealt C1 peale. See on täiesti piisav aeg selleks, et viia keeleoskus B2 pealt C1‑tasemele. Selleks on riik ka keelekursuseid pakkunud. Riik on omalt poolt selle panuse andnud, et õpetajatel oleks võimalik osaleda koolitustel, eesti keele koolitustel. Me oleme selleks eraldanud kokkuleppel töötukassaga ka töötukassa koolitusraha. Töötukassa koolitustel käib väga palju õpetajaid, kes teevad ära C1‑taseme eksami, nagu me näeme.

Ehk riigi konkreetne sõnum on, et enam ei ole keelenõuete täitmist kuhugi edasi lükata. See sõnum on viinud selleni, et õpetajad käivad [koolitustel], õpivad [eesti keelt] ja sooritavad ka C1‑tasemel keeleeksameid. Senimaani oli see sõnum, et jah, keelenõuded on olemas, aga neid täitma ei pea. Kahjuks on seda sõnumit tihti [kasutanud] just need koolipidajad, kelle juures need õpetajad on töötanud. See sõnum on kahju toonud nii Eesti haridussüsteemile, nendele õpilastele, kes nende õpetajate [käe all] õpivad, kui ka nendele õpetajatele endile. Kui meil on vaja süüdlasi otsida, siis me peaksime poliitikutena kõik endale otsa vaatama, sest me oleme kogu aeg õpetajatele, lastele ja lastevanematele andnud valesid signaale. Seadus on alati kehtinud, aga me ei ole kunagi ise seaduse kehtimist tegelikult nõudnud ega ole seda seadust rakendanud. See on olnud probleem. 

Nüüd me oleme astunud selle sammu, et me võtame vastutuse ja enam ei lase seadust rikkuda. Lastel on õigus saada kvaliteetset haridust, saada selline haridus, mis võimaldab neil pärast põhikooli lõpetamist edasi õppida, ja me peame selle [tagama]. See on meie kohustus. Seda kohustust, ma loodan, me nüüd täidame.  

Meil ei ole ju vaidlust, ma loodan, et meil ei ole vaidlust ka Keskerakonna ja Tallinna linnaga selle üle, kas reformi eesmärk on õige. Meil on vaidlus, ma olen aru saanud, selle üle, milliste sammudega ja kuidas me selle eesmärgini jõuame. See on vaidluse koht. Tõenäoliselt me jäämegi vaidlema. Aga ärme vaidle selle üle, kas lapsel on õigus saada võrdväärselt [teistega] head haridust, sõltumata sellest, milline on tema kodune keel. Selle üle, ma arvan, me enam vaidlust ei pea. Aga sellega, et need sammud, mis on vajalikud selle eesmärgini jõudmiseks, on tulnud liiga vara ja liiga järsku, et ei olnud aega ette valmistada, ma ei ole nõus, sest mingis mõttes on üleminekuperiood kestnud 30 aastat, mingis osas on üleminekuperiood kestnud aastast 2011.

Teie aeg!

Millal see ükskord siis lõpeb, see üleminekuperiood, ja millal me hakkame päriselt üleminekuga tegelema?

Aitäh! Üks lisaküsimus, Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Ei saa öelda, et Keskerakond üldse ei vaidle selle üle. Aga eestikeelsele haridusele üleminekust koolides ja lasteaedades on juba palju räägitud. Probleemid on teada ja paljudel juhtudel häid lahendusi pole. Kuid tuleb tõdeda, et huvikoolides ja spordikoolides on olukord veel keerulisem. Paljud treenerid ja huvikoolide õpetajad ei valda eesti keelt B2‑ või C1-tasemel ning paljud neist on juba pensionieas. Värsket verd aga juurde ei tule. Näiteks mõlemas Narva spordikoolis on 17 treenerit pensionieas, mis on kolmandik treenerite koguarvust. Viimasel kolmel aastal on lisandunud kõigest neli noortreenerit. Kas valitsus plaanib eestikeelsele haridusele üle viia ka huvikoolid? See võib tuua kaasa olukorra, kus huviharidusasutused jäävad üldse õpetajatest ilma.

Aitäh küsimuse eest! Huviharidusel on oluline osa selles, et lapsel oleks võimalikult suures mahus eesti keele kasutamise võimalusi. Kool, kus õppetöö on eesti keeles või kus toimub üleminek eestikeelsele õppele, peaks tegevuskavas siiski näitama ka seda, kuidas luuakse eesti keele kasutamise keskkonda, selleks et laps saaks eesti keelt, mida ta tunnis omandab, ka rakendada. Huviharidus pakub lapsele kindlasti võimalust eesti keele kasutamist praktiseerida. Kuigi see seaduses kuskil kirjas ei ole, on meil väga range soovitus, et koolid mõtleksid laiemalt, [mitte] ainult nii, et õppetunnis 45 minuti jooksul toimub õpe eesti keeles, vaid et ka huviharidus oleks lapsel eesti keeles ja ta saaks eesti keelt kasutada. Ma rangete seadusepügalate [kehtestamise] asemel koputaksin pigem siin nende omavalitsuste südametunnistusele, kelle [territooriumil elab] päris palju vene kodukeelega lapsi. Meie kõigi ülesanne on see, et nendel lastel tekiks mitte ainult võimalus nii-öelda teoreetiliselt teha tunnis kuiva trenni eesti keeles, vaid reaalselt eesti keelt ka rakendada. Tuleks leida võimalusi, kuidas nad saaks eesti keelt kasutada, olgu selleks õpilasvahetuse projektid või huvihariduse eestikeelseks tegemine nii suures ulatuses kui võimalik. See on see, mis aitab nendel lastel omandada eesti keelt, mida neil on vaja ka selleks, et nad saaksid heal tasemel akadeemilise hariduse.

Aitäh! Lõpetame tänase kolmanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me jõuame neljanda küsimuseni, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud esimees! Ma lihtsalt soovin täpsustada, milline ikkagi see infotunni protseduur on. Kas Riigikogu liikmed esitavad küsimusi valitsuse liikmetele või vastupidi? Haridusminister esitas näiteks oma vastuses hoopiski küsimuse minu kolleegile Vadim Belobrovtsevile. Teine vastus lõppes ka küsimusega. Kuidas saab Riigikogu liige nendele küsimustele vastata, kui meil on limiteeritud see arv, kui palju me saame sõna võtta? Kas me siis ei saagi nii-öelda vastulauset [esitada]?

Aitäh, hea kolleeg! 

Kuidas see protseduur infotunnis ikkagi on?

Jah, ma sain aru. Ma usun, et te nõustute minuga, et infotunni mõte on ju ka debatt ja kindlasti koosneb debatt vastustest ja küsimustest. Mina kuulsin väga selgelt ka Kristina Kallase vastust ja samal ajal sain nautida Vadim Belobrovtsevi selgitust ja vastust. See oligi debati osa. Lisaks esitas Vadim Belobrovtsev selle kahe minuti jooksul veel täiendavalt oma küsimuse. Kindlasti on see hea näide lugupidava debatikultuuri kohta, kui küsitakse ja vastatakse ja üritatakse leida lahendusi. Ma arvan, et me päris sellist reeglit ei saa kehtestada, et valitsuse liige ei saa küsimusega pöörduda Riigikogu liikme poole, juhul kui tal tekib mingisuguse täpsustuse või selgituse saamise vajadus. See käib infotunni loomuliku poliitilise debatiga kaasas ja on kogu aeg käinud.

Nii. Aga, head kolleegid, läheme tänase neljanda küsimuse juurde, mis on samuti haridusteemal. See on peaminister Kaja Kallasele, küsib Riigikogu liige Tõnis Lukas ja teema on õpetajate palgad. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Õpetajad on pettunud, et valitsus ei täida oma lubadusi. Nad on aru saanud, et koalitsioonileppes on lubatud õpetajate palka püsivalt tõsta, nii et see 2027. aastaks jõuaks teatud tasemele. Teie olete väitnud, et see lubadus ei kehti selle aasta ehk 2024. aasta kohta, vaid et plaan on viia 2027. aastaks palgad vastavale tasemele ehk lubatud 120%‑ni keskmisest palgast. Nüüd olete aga öelnud, et ka 2025., 2026. ja 2027. aastaks ei ole raha, et seda lubadust täita. Ühtepidi olete öelnud, et te ei ole lubanud selleks aastaks, vaid te olete lubanud – me saame nii aru –, et täidate lubaduse järgneva kolme aastaga, aga nüüd olete öelnud, et te ei täidagi. Tundub, et te olete üldse võtnud läbirääkimiste juhtimise ja partnerile ehk Eesti Haridustöötajate Liidule valitsuse poolt ettepanekute tegemise enda peale, te ei usalda selles haridusministrit. Minu küsimus on, missugused oleks teie konkreetsed ettepanekud Eesti Haridustöötajate Liidule, ja võimalik, et [varsti] streikivatele õpetajatele, et streiki ära hoida. Streigi ärahoidmine on minu hinnangul valitsuse esmane ülesanne, et mitte ühiskonda stressi viia. Missugused on teie konkreetsed ettepanekud, et seda streiki saaks ära hoida?

Aitäh! Kõigepealt, tõesti, meil on koalitsioonilepingus kokku lepitud võtta eesmärgiks, et õpetajate palk jõuaks 2027. aastaks 120%‑ni Eesti keskmisest [palgast]. Ja miks [2027. aastaks]? Just sellel põhjusel, et haridusministril oleks võimalik teha reforme, et leida see raha oma valdkonna seest. Need reformid võtavad loomulikult aega. Neid ei saa teha kiirkorras ja neid ei saanud teha 2024. aastaks. 2025. aastal jõustub tulumaksureform, mille tõttu õpetajate sissetulek tõuseb 100 eurot kuus ja seda igal juhul.

Haridusse me paneme kõige rohkem raha. Me paneme sinna rohkem raha, kui me paneme kaitsesse. Kaitse-eelarve on meil 1,3 miljardit eurot, hariduseelarve on 1,5 miljardit eurot. Kuulates õpetajaid – ma olen kohtunud nii haridustöötajate liiduga kui ka õpetajate esindusega –, tegelikult selgub, et kui haridustöötajate liit räägib ainult miinimumpalgast, siis õpetajad räägivad palju komplekssemast probleemirägastikust. Nad räägivad sellest, et õpetaja karjäärimudel peaks olema selge, et see palk, mida saab alustav õpetaja, ja palk, mida saab kogemustega õpetaja, kes võtab endale ka lisakohustusi, peaksid olema erinevad. Seetõttu me just nimelt [suurendasime] diferentseerimisfondi. Õpetajad räägivad ka, et [puudus] on tugispetsialistidest, aga klassides on eriliste vajadustega lapsed, mis õpetajate koormust tunduvalt tõstab. Ka siin saaks kasutada diferentseerimisfondi. Need probleemid, millest räägivad õpetajad, ei saa lahendatud pelgalt miinimumpalga tõusuga.

Seetõttu ütlen veel kord, et ma kahe käega toetan õpetajate palga tõstmist. Seda saab teha nende raamide sees, mis meil hetkel on, ja need raamid, mis meil on, [määrab ära] maksumaksjalt saadud raha, mis eelarves on. Meil juba on nende kulutustega, mis eelarvest tuleb teha, suured probleemid. Meil on 400 miljonit vaja sisustada täiendavate maksude, kärbete, kokkuhoiukohtadega, et katta juba olemasolevaid kulusid. Seetõttu ei ole võimalik [tekitada] lihtsalt juurde uusi kulusid olukorras, kus tulude pool on [katmata]. Aasta lõpus, detsembris, haridusminister tegi kõvasti tööd ja leidis oma valdkonna sees 8 miljonit, mis pidi olema vajalik selle jaoks, et streik jääks ära. Ma kahe käega kirjutan sellele alla, me toetame seda, kui see raha tuleb valdkonna seest, aga see nõuab tõepoolest reforme.

Aitäh! Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Jah, loomulikult on asi komplekssem. Ka mina ei näe, et asi oleks ainult palkades, ka haridustöötajate liit ei näe, et asi oleks ainult palkades, vaid ka töötingimustes üldisemalt, nii karjäärimudelis kui ka koormuses. Aga nende reguleerimine on samamoodi rahaline küsimus. Ei ole palju selliseid teoreetilisi punkte, mis õpetajate töötingimusi parandaks. Ikkagi, kui kellelgi koormust vähendada, siis peab keegi teine need tunnid ära andma. On pikaajalisi protsesse, mida võib kirjeldada, aga kindlasti ei anna pikaajalised protsessid 2027. aastaks seda nelja aasta peale vajalikku täiendavat 200 miljonit, millest te praegu räägite. 

Ma ei ole kuulnud valitsuse konkreetset ettepanekut nendeks kolmeks järgmiseks aastaks, kui 2024. aastal palgatõusuks raha ei leita, ega konkreetseid ettepanekuid ka koormuse ja karjäärimudeli kohta. Kelle ülesanne oleks olnud siis need ettepanekud esitada? See on üks asi. Kui te nüüd mulle vastate, et haridusministri ülesanne, siis ma olen sellega nõus. Mina loen lehest, et haridusminister ongi nende ettepanekutega valitsusse tulnud. Ma väidan, et kui valitsus annab koalitsioonileppes lubaduse valitsuse, valitsuskoalitsiooni nimel, siis peaks olema valitsuse ühine vaev ja hool see raha, ka õpetajate palgaraha leida. Maris Lauri ütles ka "Terevisiooni" saates, et kõik ministeeriumid, kogu valitsus peaks pingutama selle raha leidmiseks, lisaks sellele, et haridus‑ ja teadusminister leidis 8 miljonit, [peaks pingutama, et leida need] 10 miljonit, et [streiki] ära hoida. Kas teie näete, et see on kogu valitsuse ülesanne, või te ikkagi arvate, et raha peab leidma ainult haridus‑ ja teadusminister sisemistest reservidest?

Aitäh! Riigil ei ole mitte mingisugust muud raha kui maksumaksja raha. Sellest me peame alustama ja need on need piirid. Ka täna siin infotunnis oli küsimus selle kohta, et kaitse vajab veelgi rohkem kui see 3,2% SKT‑st, mida me sinna paneme. Tervishoiuminister ütleb, et tervishoid vajab rohkem raha. Sisejulgeolek vajab rohkem raha. Teed ja taristud, mis tuleb välja ehitada, vajavad rohkem raha. See pilt näitab paraku seda olukorda, kus me oleme. Kulusid on väga palju, mida riik peab kandma, ja ka ühiskonnas on kodanikel ootused, milliseid kulutusi riik peaks tegema. 

Kõigepealt tahan öelda, et 2024. aastaks me õpetajate palga tõusuks ju raha leidsime, mitte ainult selle 8 miljonit, mille haridusminister aasta lõpus leidis, vaid tegelikult kogu selle raha. Ma tahan veel eraldi rõhutada: riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve aruteludes on haridusvaldkond olnud ainus valdkond, kus me ei ole midagi kärpinud. Eestikeelne haridus sai 27 miljonit juurde, kõrghariduse rahastamine kasvab igal aastal endiselt 15%, isegi seda kasvu ei ole kuidagi kärbitud, teaduse rahastus kasvab sellel aastal 23 miljoni võrra. Meil on alustavatel õpetajatel lähtetoetus, Ida-Virumaal on õpetajatel [suuremad] palgad. Me paneme haridusse tegelikult väga-väga palju raha. 

Kes selle valdkonna eest vastutab? Te teate ise väga hästi, olles seda ametit pidanud, et vastutusvaldkonnad on valitsuses ära jaotatud. Selle valdkonna eest vastutab haridus‑ ja teadusminister. Nende ettepanekutega, millest te räägite, plaanib haridusminister valitsuse tegevuskava kohaselt tulla valitsusse jaanuarikuu jooksul. Jaanuar on alles poole peal, sellega on veel aega.  

Nüüd veel. Te ütlete, et las kõik pingutavad. Kui me tegime RES‑i, kui me tegime eelarvet, siis kõik valdkonnad ju pingutasidki, nad pingutasidki, et leida kokkuhoiukohti. Kõigil on vajadused, nagu ma ütlesin: tervishoius, sotsiaalvaldkonnas, teedeehituses. Kõigil on vajadused. Haridusministeeriumil on kõige suurem eelarve ja öeldakse, et õpetajate palk on prioriteet. Ära räägi mulle prioriteetidest, näita mulle oma eelarvet! Jah, see tähendab ka valusaid otsuseid, aga nende ettepanekutega tuleb siis tulla, kui õpetajate palk on selline prioriteet, et seda palka tuleks kindlasti veel rohkem tõsta, kui me seni oleme tõstnud.

Üks lisaküsimus. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Öelge palun, kuidas on võimalik aru saada kõikidest nendest vastandlikest ja segastest sõnumitest, mis on valitsusest viimased paar nädalat tulnud. Haridusminister ütleb, et on õpetajate kriis, teie ütlete, et kriisi pole. Sotsiaaldemokraadid ütlevad, et õpetajatele tuleb kohe 10 miljonit leida, teie ütlete, et mingit raha õpetajatele eelarves pole. Te ütlete, et kui Tallinn peaks streigi ajal õpetajatele palka maksma, rikuks ta seadust, samal ajal siseminister, just vastupidi, kutsub omavalitsusi üles õpetajatele streigi ajal palka maksma. Tekib küsimus, et mis teil seal toimub. See näitab, et on justkui selline teerullipoliitika ja mitte ainult õpetajate ja kogu rahva suhtes, vaid ka oma koalitsioonipartnerite suhtes.

Ennetavalt ütlen, et ma juba tean, mis te ütlete Tallinna kohta. Teil on selline väga huvitav väide, et Tallinn hoopis kasutab õpetajaid ära, et kui Tallinn tahaks õpetajaid aidata, siis ta peaks ise õpetajate palka tõstma ja leidma selle raha enda, omavalitsuse eelarvest. Aga vabandage väga, see on päris eriline silmakirjalikkus. Väga Reformierakonna moodi muidugi. Haridus on eelkõige riigi ülesanne. (Protestihääl saalis.) Õpetajate palgafond tuleb riigilt. Nüüd, kui te ise pole leidnud vahendeid, sest te pole leidnud lahendusi, te pole soovinud sellega tegeleda, süüdistate te oma valitsuspartnereid. Ükski valitsuspartneri lahendus teile ei sobi ja te otsite süüdlasi. Nüüd on süüdlasteks ka kohalikud omavalitsused, sealhulgas Tallinn. 

Mul on küsimus. On jäänud veel paar päeva streigini. Äkki te lõpetate süüdlaste otsimise, tulete haridusministrile appi, tulete kohalikele omavalitsustele appi ja lõpuks jõuate ka koalitsioonis omavahel kokkuleppele, kuidas hoida ära õpetajate streik?

Aitäh! Kõigepealt meeldetuletuseks mõne Eesti riigi toimimise alustala kohta: haridus on kohaliku omavalitsuse korraldada. See raha, mille me eraldame õpetajate palkadeks, läheb ju kohalikele omavalitsustele õpetajate toetuseks. Tõepoolest, vaatame tabeleid. Millegipärast teatud omavalitsustes see raha, mille riik eraldab õpetajate palga jaoks, täiskohaga töötavatele õpetajatele, õpetajateni ei jõua. Meie ei saa seda kontrollida. Me näeme tabelitest, et see nii ei ole, ja tekib küsimus, mis seal siis on.

Tõepoolest, meil on omavalitsusi, kes on palju-palju vaesemad kui Tallinn oma miljardilise eelarvega ja kes leiavad oma eelarvest raha, mida õpetajatele juurde maksta, sest õpetaja töö on [seal] väärtustatud. Aga Tallinn seda raha ei leia, hoolimata oma miljardilisest eelarvest. Ma ütlen ausalt, et Tallinn kasutab minu meelest praegu õpetajaid väga inetult ära oma poliitilise võitluse pidamiseks. Muidugi, valitsuse vastu on hea olla, aga kollektiivse töötüli [lahendamise] seadus ütleb, et streigi ajal palka ei maksta. Vaadake Põhjamaid, kus on ka [selle kohta] seadused ja kus on väga arenenud ametiühingud. Seal on igal pool öeldud, et streigi ajal ei tohi palka maksta. Ja miks? Erasektoris ei tuleks see kunagi küsimuse alla, sest kui sa tööd ei tee, siis sa palka ei saa. Jah, sul on õigus streikida, aga sellel peab olema ka sulle endale hind ja see hind on see, et sa selle aja eest palka ei saa. Küsimus tekib ju ainult maksumaksja raha kasutamises. Tallinna maksumaksjana on mul ausalt öeldes suur küsimus, kuidas ei saa maksta õpetajatele palka juurde kohaliku omavalitsuse [eelarvest], aga saab maksta seadusega vastuolus olevat streigitoetust. Kas tõepoolest siis, kui Tallinna volikogu kinnitas eelarve, oli seal ette nähtud, et Tallinna maksumaksjad hakkavad finantseerima streiki? Minu meelest on see äärmiselt inetu, mida Tallinn teeb, [püüdes näidata], et Tallinn on hea ja valitsus paha.

Kui see raha on nii kergesti leitav, siis mul on üleskutse, et ka näidataks, kus see raha on. Ma saan väga hästi aru: poliitikud tahavad olla populaarsed. See ei ole poliitikute raha. Samas ma vahel mõtlen ka ise, et miks ma selle maksumaksja raha eest nii võitlen, kui mul oleks lihtne öelda, et mina ei maksa seda arvet, see ei tule otseselt minu taskust, vaid maksumaksja maksab. Aga meil peab olema vastutustunnet. Me ei saa teha rohkem kulutusi, kui meil on tulusid. Niipea, kui ma oleksin nõus uute kuludega, millel ei ole tuludena katet, saaksin ma [vastupidise] süüdistuse.

Aitäh! Lõpetame tänase neljanda küsimuse käsitlemise. Enne, kui me jõuame kaitseminister Hanno Pevkurile esitatava küsimuse juurde, on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Sooviks lihtsalt täpsustada. Streigi ajal palga maksmine ei ole seadusvastane. Peaminister ei peaks kasutama selliseid meelevaldseid väljendeid, justkui kohalikud omavalitsused paneksid raha kuskile mujale, mitte sinna, kuhu riik on soovinud seda suunata.

Aitäh! Aga ma ei saa lugeda seda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Nii. Tänane viies küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile, küsib Riigikogu liige Alar Laneman ja teema on ohuhinnangute ja kaitseplaneerimise kooskõla. Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma registreerisin selle küsimuse enne riigikaitsekomisjoni väljasõiduistungit, kus me eile kohtusime teiega ja ministeeriumi inimestega ja kus õnnestus ka seda olulist teemat arutada. Selle eest ma olen tänulik, sest arutelu oli asjalik. Seda näitas ka see, et see istung ei tahtnud kuidagi lõppeda. Aga kuna teema on oluline ja ta on viimastel päevadel kerkinud uuesti meediasse mitme nurga alt, siis ma arvan, et on hea, kui me saame seda olulist küsimust ka siin arutada.

Lugupeetud peaminister pidas võimalikuks oma intervjuus The Timesile, mida eile ka ERR kajastas, [öelda,] et on võimalik, et NATO idatiiba testib Vene föderatsioon kolme aasta perspektiivis. Kaitseväe juhataja on maininud ühe‑ või kaheaastast ajavahemikku. Delfi tsiteerib täna USA mõttekoja Sõjauuringute Instituudi [arvamust], et Vene föderatsiooni president on tugevdanud Kremli jõupingutusi informatsiooniliste tingimuste loomiseks tulevasteks eskalatsioonideks Balti riikide vastu, mis on osa katsetest NATO‑t nõrgestada. Need on kõik üsna ühesuunalised olulised infokillud. 

Vaatame kaitseplaneerimist. Seda on ju võimalik näha kui võimete arendamise võidujooksu kaitsja ja võimaliku ründaja vahel. Pikaajalises perspektiivis on see majanduslike ja sõjaliste võimete kasvatamine ja lühiajalises perspektiivis on see juba vahetute grupeeringute ülesehitamine näiteks piirialadel. Me nägime seda kahjuks väga selgelt kaks aastat tagasi, vahetult enne kallaletungi Ukrainale. Me teame, et kui kaitseplaneerimine on edukas, siis kallaletungi ei pruugigi tulla. 

Nüüd minu küsimus: kas oleks, arvestades teema olulisust, võimalik, et te kirjeldate, kas meie kaitsevalmidus ja meie sõjalised võimed on piisavad mainitud kahe‑ või kolmeaastases perspektiivis, et kallaletungi ära hoida või seda edukalt tõrjuda?

Alar Laneman, teie aeg!

Aitäh, hea Alar! Tänan selle küsimuse eest! Head Riigikogu liikmed! Kindlasti on see väga oluline teema, mida täna siin infotunnis saab käsitleda. 

Alustan natukene üldisemalt ja lähen siis üle üksikule. Kõigepealt Venemaa ohust ja ka peaministri antud intervjuust. Esiteks, ei ole kuidagi uudis, et Venemaa oli, on ja jääb ohuks NATO‑le tervikuna. See pandi kirja Madridi tippkohtumisel. Madridi tippkohtumisel deklareeriti, et Venemaa on vahetu oht. Sellele järgnes NATO regionaalplaanide ümbertegemine. Nende regionaalplaanide uued versioonid said kinnitatud Vilniuses. See on see strateegiline vaade ja sellest strateegilisest vaatest me ei ole kõrvale kaldunud. Venemaa oli, on ja jääb ohuks. Meil ei ole ka põhjust panna pead liiva alla ja öelda, et ei, Venemaa ei ole oht. Venemaa on oht. 

See, kuidas me seda ohtu adresseerime, sõltub sellest, milline on konkreetne ohuhinnang ja millises ajaperspektiivis see on. Selle ohuhinnanguga lühikeses perspektiivis on olukord selline, kus Venemaa on seotud Ukraina sõjaga ja tema sõjaline võimekus meie piiri taga, Peipsi järve taga ei ole väga suur. Samas me teame, et Venemaa on suurendamas oma võimekust Leningradi oblastis. Me peame sellele reageerima. Nii peaministri sõnad kui ka minu erinevates intervjuudes [öeldud] sõnad on seda ka adresseerinud. 

Kas see tähendab, et Eestis on ohtlik elada? Ei, Eestis on ohutu. Eestisse on ohutu ka investeerida. Lubage, ma kinnitan veel kord üle ka kõikidele, kes meid väljaspool seda saali jälgivad, et Eestis on ohutu ja Eestisse on ohutu investeerida. Kõik ettevõtjad, kes soovivad kapitali kaasata, on teretulnud seda tegema. Paljuski on see seotud sellega, et me oleme enda kaitsevõimet kasvatanud ja meie liitlased on oma kaitsevõimet kasvatanud.

Nüüd, ohuplaanide ja tegevuste koosmõju. On selge, et me vaatame kogu aeg ja püsivalt oma tegevusplaane üle. Me planeerime teatavasti, nagu sa ise väga hästi tead, kaitsetegevuse operatiivkavas seda, millised meie võimed peavad olema. Sellest tulenevalt oleme viimastel aastatel erakorraliselt suurendanud suurtükivõimet, me oleme soetanud endale täppiskauglaskevõime, me oleme soetanud endale meremiinid, meile on kohe jõudmas kohale laevatõrjeraketid, meil on sõlmitud leping õhutõrjekompleksi [hankimiseks]. Veel väga palju teisi võimearendusi on töös. Nii et jah, me vaatame seda püsivalt ja jooksvalt üle. Just nendel nädalatel on käimas Kaitseministeeriumi arengukava ehk nelja-aastase plaani ülevaatamine, et olla võimalikult hästi valmis kõikvõimalikeks ohtudeks, mis Eestis võivad [tekkida].

Aitäh! Alar Laneman, täpsustav küsimus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea minister, aitäh selle vastuse eest! Antud teemaga on otseselt seotud ka järgmine küsimus. Küsimus on julgeoleku laiast mõistest ja eri valdkondade seosest. Kui lühidalt öelda, siis mitte kõik reservväelased ei ole vabad murest, mis saab nende omastest, nende perest sel ajal, kui nemad riiki kaitsevad. Kas meie elanikkond on kaitstud, kas on olemas varjevõimalused? See on üsna lai teema. Aga see on otseselt seotud kaitsevõimega, konkreetselt kaitsetahtega. Mind ajendas küsima Päästeameti juhi intervjuu, kus, ma ütleksin, ei olnud kõige õnnestunumalt väljendatud, et me ei hakka midagi tegema. Kas oleks võimalik julgeoleku laia mõiste raames tekitada kuidagi sünergiat, või ma ei tea, koputada südametunnistusele või leida mingeid ühiseid võimalusi, et siiski seda reservväelaste muret vähendada? Siis nad ei peaks oma koduste pärast mures olema.

Aitäh! Kindlasti on elanikkonnakaitse laiemalt ja riigikaitse laiem käsitlus midagi, mida me kõik peame adresseerima. See algab meist igaühest: kas meil on olemas esmaabivahendid, kas meil on [kaetud] esmane toiduvajadus, kas meil on olemas puhas vesi, patareiraadio – on väga palju elemente, millest Päästeamet on väga pikalt rääkinud. Mul on hea meel selle üle, et Siseministeeriumis on töös – see ei ole küll minu otsene vastutusala, aga ma tean seda – elanikkonnakaitse kava, et tuua see Vabariigi Valitsusse arutamiseks. Mäletan ka eelarvekõnelustest – võin täpsete numbritega eksida –, et nelja-aastase RES‑i vaates me oleme planeerimas elanikkonnakaitse rahastuseks vist umbes 80 miljonit. Seal on väga palju erinevaid alajaotusi. Kindlasti on see teema valitsuses kõrgendatud tähelepanu all. 

Täiesti nõus, et lisaks sõjalisele riigikaitsele me peame olema valmis oma elanikkonda kaitsma, kuigi elanikkonnakaitse alla kuulub otseselt ka sõjaline riigikaitse, ilma selleta ei olegi võimalik elanikkonda kaitsta. Me peame andma kindluse, et iga tegevus sõjalises riigikaitses toetab tsiviilühiskonda ja samamoodi ka vastupidi. Näiteks, kui me räägime tsiviilühiskonna panusest kriisi, sõltumata sellest, milline see kriis on, siis peavad olema valmis haiglad, peavad olema valmis omavalitsused, kui me räägime evakuatsioonist. On väga palju samme astutud. Mul on väga hea meel, et toimuvad ka kõrgemad elanikkonnakaitsekursused sarnaselt kõrgemate riigikaitsekursustega, kus nii omavalitsused kui ka ettevõtjad, ka näiteks ajakirjanikud, osalevad ja saavad väga hea ülevaate, mida teha selleks, et elanikkond oleks paremini kaitstud. Ma usun, see töö, mis on Siseministeeriumis ette võetud elanikkonnakaitse vaatest, on väga õige ja kohane. Meie saame toetada Kaitseministeeriumi vaatest. Me käime ja anname oma teadmistega panuse ka kõrgematel elanikkonnakaitsekursustel. 

Ma julgen küll väita, et iga Eesti pere, kes otseselt või vähem otseselt on seotud riigikaitsega, teab, et riigi tegevus elanike kaitsmisel on suunatud sellele, et sõda esiteks Eestisse mitte kunagi ei tuleks, ning teiseks, ükskõik milline on see kriis – elanikkonnakaitse vaates me räägime erinevatest kriisidest –, riik on selleks valmis. Loomulikult see on, nagu ma ütlesin, väga laiapõhjaline käsitlus. Ma usun, et pärast elanikkonnakaitse kava arutamist Vabariigi Valitsuses on kindlasti kohane ka Riigikogu komisjonides see kava üle käia.

Aitäh! Nüüd lisaküsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh, hea spiiker! Hea minister! Küllap te mõistate Eesti inimeste segadust ja muret nende sõnumite vastuolulisuse ja kakofoonia pärast. Lahkuv Kaitseväe juhataja räägib meile sellest, kuidas Venemaa tegelikult ei karda NATO‑t ja võib meid rünnata, pakub mingi ajaraami. Peaminister räägib sama asja. Soome avalikus debatis räägitakse, et lähima viie aasta jooksul on oodata Venemaa rünnakut. Rootsi kaitseminister räägib, et selleks tuleb valmis olla kohe. Samas ütlete teie, et ohtu ei ole ja me ei peaks muretsema. Üks Eesti asutus, kes nende ohuhinnangutega tegeleb, ütles üsna hiljuti, et lähima kuue kuu jooksul meile ohtu ei ole. See on väga kakofooniline. Ma saan aru, et kellelgi pole kristallkuuli, aga millelegi peavad need analüüsid ja väljaütlemised ju tuginema. Avalikkus ootab mingisugust sõnumit või sõnumi selgust. 

Kui Ukraina sõja alguses räägiti meile, et üks kuu sõjategevust Ukrainas ostab Eestile ajapikendust ühe aasta võrra, siis ega ma ei saanud aru, millel see väide põhines. Vist lootusel, et Venemaa kurnab ennast ära ja jookseb verest tühjaks. Aga täna, kolm aastat hiljem, on tegelikult vastupidi. Idablokk, kuhu ei kuulu ainult Venemaa, vaid ka tema liitlased Hiina, Iraan ja Põhja-Korea, on läinud üle sõjamajandusele, iga päev toodavad nad juurde [relvastust] ja suurendavad oma sõjalist võimekust. Samal ajal lääne pool, meie pool, ehk see, kes [seisab] Ukraina taga, ei ole läinud üle sõjamajandusele, ei tooda oluliselt rohkem praegu sõjamoona ega relvi, ja tegelikult iga päevaga nõrgeneb, sest ta kulutab ära oma varusid. 

Mina tahaksingi aru saada, kuidas selle dünaamikaga, et Venemaa kogu aeg tugevneb ja lääs ei tugevne, klapib meie plaan, et me oleme oma relvad ära andnud, aga me saame võib-olla kolme või viie aasta pärast [uued] asemele. Hange ei ole veel relv. Kuidas see klapib? Kas te tõesti usute, et Venemaa, mis praeguses dünaamikas tugevneb, annab meile need kolm või viis või ei tea mitu aastat, millest me räägime, kusjuures ta teab, et meie selle ajaraamiga arvestame?

Aitäh! Kõigepealt natukene sõnumitest ja siis reaalsetest kaitseinvesteeringutest. Need sõnumid tuginevad ikkagi just nimelt erinevatele analüüsidele. 

Esiteks, te mainisite Venemaad. Tõepoolest, ka avalikest allikatest on näha, et Venemaa on mürsutootmist suurendanud. Mürsutootmise suurenemise mahust rääkides: võtame Venemaa mürskude arvu enne täiemahulise rünnaku alustamist Ukrainas ja praegu. Tol hetkel oli Venemaal teadaolevalt 16–17 miljonit mürsku. Nende tootmisvõimekus on 3–4 miljonit mürsku aastas. Lihtne arvutus näitab, et vähemalt mürskude vaates jõuab Venemaa samasse seisu kolme-nelja aastaga, kui neil ei ole Ukrainas kadusid. Ehk Ukraina sõja lõpust kolm-neli aastat on see aeg, kui Venemaa oma mürskude laoseisuga on sealmaal, kus ta oli enne Ukrainasse tungimist. Nüüd teised valdkonnad. Tankitööstus ei ole [Venemaal] kindlasti nii võimekas. Tanke nad kaotavad rohkem, kui nad suudavad toota. Aga neil on ladudes või põldudel seisvaid tanke, mida nad saavad reanimeerida. Sellest tulenevad ka need sõnumid, et kolm-neli aastat on see aeg, mille jooksul Venemaa on võimeline jõudma sellesse staadiumisse, kus ta oli enne Ukraina sõda. Nüüd omakorda, vaatame seda kuut kuud. See tuleneb otseselt ikkagi meie eelhoiatuse eri faasidest, ehk me vaatame eelhoiatuse puhul täpsemalt kuut kuud ja veel lühemat perioodi. Selles mõttes ei ole kakofooniat, need on eri analüüsidel baseeruvad sõnumid.  

Nüüd meie enda soetused. Võin teile kinnitada, et Eestis on praegu rohkem [varustust], kui me oleme Ukrainasse ära andnud. Eestis on 24 liikursuurtükki K9. Meil on rohkem moona ja meil on rohkem muid relvasüsteeme, kui me oleme Ukrainasse juba ära andnud.  

Vaatame neid lepinguid, mis me oleme teinud nii tankitõrjesüsteemide kui ka laskemoona kohta. Jah, ma ei ole rahul Euroopa tootmis[võimekusega], loomulikult ei ole, ma arvan, et me kumbki ei ole rahul. Aga kui ma vaatan, et näiteks eelmise aasta lõpul oli Eesti 280‑miljoniline 155‑millimeetriste hange sel hetkel Euroopa suurim, siis [võin öelda, et] meie oleme oma töö ära teinud. Meie ülesanne on nüüd survestada meie liitlasi, et ka nemad uut raha turule tooksid. Iseenesest on tootmisvõimekus Euroopas kasvanud ja kui ma räägin ka tootjatega, siis [tean, et] see võimekus kasvab veel. 

Teie aeg!

Aga see ei ole selline, nagu ta peab olema. Ma olen sellega sada protsenti päri.

Aitäh! Lõpetame viienda küsimuse käsitlemise. Tänase kuuenda küsimuse arutelu me ei ava, sest Lauri Laats andis teada, et ta ei jõua infotundi kohale.

Liigume tänase seitsmenda küsimuse juurde. See on Riigikogu liikme Andres Metsoja küsimus peaminister Kaja Kallasele, teema on majanduse konkurentsivõime. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Austatud ministrid! Hea peaminister! Eile kohtus Isamaa fraktsioon siinsamas parlamendis ettevõtlusorganisatsioonide esindajatega. Sealt jäi suuresti kõlama see, et eelarve tasakaalu suunas liikumiseks on vaja väga selgeid majanduslikke otsuseid, majanduslikke seisukohti, et Eesti majandust kaitsta ja edendada. Need mured, mida te olete meie ette toonud, on loomulikult ühtpidi fiskaalsed, aga teistpidi on väga keeruline Eesti eelarvepositsiooni parandada, kui majandus teeb vähikäiku.

Kas või täna, kui vaadata päevauudiseid, siis üks uudistest on see, kuidas Eestis on laenamine jätkuvalt euroala kalleim. Euroopa Keskpank annab indikatsiooniks 4,1%, aga Balti riikides küsiti laenu eest keskmisena 5,9%. Ehk meie väike avatud majandus on saamas lööke just nimelt investeeringute kaudu ja mitte ainult. Väga paljud ettevõtted, pea enamik, tõid välja meie tööstuspoliitika puudumise või vähemalt ütlesid, et sellest ei saada aru. Probleemina toodi välja ka lubade menetluse protsesse. On avatud uus ajajärk, kui neid antakse välja tähtajaliselt, mis ei haaku kuidagi investeerimisriskidega. Ressursi kättesaadavus tekitab probleeme innovatsioonis, energiahindadeni välja, mille poolest Eurostati hinnangu kohaselt on meie tööstusettevõtted Euroopa tööstusettevõtete seas 14. kohal. Milline on see meie majanduse taaskäivitamise plaan? Sellest ei saada aru. Äkki selgitate?

Aitäh! Kõigepealt, majanduse seis ei ole tõepoolest kiita. Sellel on erinevad põhjused. Samas on prognoose, et asjad hakkavad paremaks minema. Positiivse poole pealt saab öelda, et energiahinnad on oluliselt alla tulnud. See hind on üks sisendeid, mis ettevõtetel on. Meie majandus on avatud majandus, see on väga palju seotud Põhjamaade majandusega. See on alati [meie olukorda paremaks muutnud]. Põhjamaadel on üldiselt läinud hästi, nad on innovaatilised. Kui neil läheb hästi, läheb ka meil hästi. Praegu on selline seis, et kuna Põhjamaade majandus on seotud Saksa majandusega ja Saksa majandusel ei lähe hästi, siis ei lähe hästi Põhjamaade majandusel ja ei lähe hästi meil.

Nüüd laenude kohta. Eesti inimesed ja Eesti ettevõtted on olnud väga euribori usku, nad ei fikseeri oma laenuintresse. Me nägime ka siis, kui meil olid probleemid energiahindadega, et inimestel on börsipaketid, mis tähendab seda, et sa võtad riski, kuna see [hind võib] kasvada. Kogu aeg on see [usk] meie majandust toitnud, sest euribor on olnud nii madal, aga nüüd, kui euribor on kõrgem, saavad meie ettevõtted ja meie inimesed esimesena selle löögi.

Majandusedu saab põhimõtteliselt põhineda kolmel suurel elemendil: üks on odav tööjõud, teine on odavad ressursid ja kolmas on innovatsioon, targad töökohad, tark majandus. Me ei ole enam odava tööjõu riik ja me tegelikult ka ei taha seda olla. Me ei ole paraku ka odavate ressursside riik. Näiteks see tööstus[haru], mis kõige rohkem on praegu pihta saanud, on puidusektor. Minule üllatuslikult oli puidusektor väga palju seotud Venemaa ja Valgevenega. See ressurss, puit, odav puit, tuli Venemaalt ja Valgevenest. Nüüd on see [kanal] kinni ja meie puidusektor on seetõttu ka väga palju pihta saanud.

Tööstuspoliitika arengudokumenti me arutasime 8. augustil [eelmisel] aastal, "Eesti tööstuspoliitika 2035". MKM‑i ja tööstussektori eesmärk on olnud sõnastada ootused riigile ja leppida kokku, kuidas tööstust edasi arendada. Eesti tööstus on olnud väga kiire kohaneja erinevate kriiside ajal, ka praegu. Ma saan konkreetsete asjade kohta – ma vaatan, et mu aeg hakkab otsa saama – vastata teile järgmises [vastuses]. Meie majandus on läbimas struktuurset muutust. Muidugi on see raske, aga seal on peidus ka väga palju võimalusi, millest, ma olen kindel, Eesti ettevõtjad kinni haaravad.

Järgmine küsimus tõepoolest tuleb. Andres Metsoja, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Tõepoolest, majanduse taaskäivitamise kontekstis lihtsat lahendust ei ole, aga kõik ettevõtjad panid eile parlamendisaadikutele südamele, et see ei ole kitsalt ainult valitsuse roll, see ei ole investori roll, vaid see on kogu Eesti riigi roll. Vaieldamatult oleks vaja nii opositsiooni kui ka koalitsiooni plaani ehk parlamendiülest plaani, kokkuleppeid, mis lähitulevikku vaatavalt, on see kolm või viis aastat, käsitleks ka energiahindu kogu selles energiakokteilis, ja ka seda, kuidas kapitali väljavoogu peatada, et meie oma inimesed ei viiks kapitali Eestist välja, vaid tahaksid seda siia investeerida. 

Seesama näide, mille te tõite, puidusektori kontekstis: tõepoolest, välisturgudelt on tulnud Valgevene kaudu puitu sisse ühe kolmandiku ulatuses [kogu vajaminevast puidust]. Just eile tutvustati keskkonnakomisjonis looduskaitseseaduse plaani. Me teame, et väga teravad vaidlused käivad majandusmetsade puiduressursi kasutuse üle. Jätkuvalt elavad hirmud, et üks kolmandik tõmmatakse raiemahtudest maha, mis omakorda viib seda probleemi edasi, kuni sinnamaani, et me ütleme, et põlevkivi ei ole energiakandjana enam tulevikuressurss. Tekib küsimus, miks peaks investor selle valdkonna teadus‑ ja arendus[töösse] raha panema. Tegelikult, see meie rahvuslik rikkus, mille [väärtust] on hinnatud sadades miljardites, võetakse meie majandusest justkui välja või unustatakse ära. Tõepoolest, ettevõtjad on ratsionaalsed inimesed. Nad tahaksid teha Eestis äri, hoolimata sellest, et olukord julgeolekutasandil on pingestunud. Eestlastele on Eesti armas. Kindlustunne ja usaldus on see, mida parlamendiüleselt vajatakse. Kas me saaks lähiperspektiivis selle kokkuleppe Eesti ettevõtjate jaoks teha?

Jaa, kindlasti on väga olulised sellised teemad, mille puhul me saaksime kõik ühtselt käituda. Ma ütlen lihtsalt need asjad, mida me juba teeme ja kus me kindlasti vajame ka teie toetust.

Esimene asi, mis meil on ka järgmisel nädalal valitsuskabinetis, on see, et me investeerime Eesti majandusse 1,9 miljardit eurot. Seda on rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Euroopa Liidus investeerib riik keskmiselt kuskil 3%, meie investeerime üle 5,2%. Küsimus on selles, et see raha jõuaks kiiresti majandusse ja et ta jõuaks kiiresti just nendesse sektoritesse, kus on kõige suurem murekoht. Seetõttu me arutame seda suurt pilti, seda plaani. Ka toetusi tuleks niimoodi disainida, et nad jõuaksid just sinna, kuhu vaja. 

Teine suur teema, mille puhul on kindlasti ka hea teha opositsiooniga koostööd, on kõik need eelnõud, mille me oleme saatnud menetlusse, mis puudutavad muudatusi taastuvenergeetikas, energiavõrkudes, just selleks, et see sisend, elektri hind, oleks võimalikult odav, et tuleks rohkem pakkujaid turule. Eraldi on ka seadus[eelnõud] bürokraatia vähendamise kohta, mida me oleme valitsusest saatnud ja saatmas Riigikogu poole teele, et ettevõtja saaks tegeleda sellega, mis toob reaalselt tulu, mitte ei peaks tegelema mingite raporteerimiskohustustega.  

Veel, valitsuse liikmed käivad ka riikides, mis ei ole olnud meie ettevõtjate põhilised ekspordipartnerid, et avada uusi uksi. Me käime seal koos äridelegatsioonidega, aga tekitame seda huvi ka mujal. Ma tean, et mitu suurt äridelegatsiooni tuleb nendest riikidest, kelle majandusel läheb suhteliselt hästi, lähiajal Eestisse võimalustega tutvuma. Ma kindlasti kutsun ettevõtjaid üles sellest osa saama. 

Neljas asi on investeerimine innovatsiooni. Nagu ma ütlesin, majanduses on kolm edu võtit. Selleks, et teha majanduses struktuurimuutust, me peame investeerima teadus‑ ja arendustegevusse, innovatsiooni. Riigi poolt me seda teeme ja mul on hea meel tõdeda, et ka ettevõtjad tulevad sellega järjest rohkem kaasa. On nii-öelda kahe protsendi klubi, mis võimaldab teha muudatusi ka oma ettevõtetes. Mida me teeme toena? Meil on innovatsioonitrepid, meil on toetused selle jaoks, et ettevõte, kes tahab liikuda järgmisele …

Teie aeg!

… innovatsiooniastmele, saaks seda teha.

Aitäh! Aleksandr Tšaplõgin, lisaküsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Kas valitsus saab aru, et maksutõus veel rohkem pidurdab majanduskasvu?

Aitäh! Mul ongi hea meel tõdeda, et me lähme ju makse alandama, mis puudutab just ettevõtjaid. Tulumaksureform, mis jõustub 2025. aastal, oluliselt alandab tööjõukulusid ehk makse töötamise pealt ja võtab ettevõtjatelt seda koormust vähemaks. 

Kui me räägime käibemaksu tõusust, kui me räägime automaksust, siis [tuleb öelda, et] maksukoormus on Eestis 33,8%. See on sama maksukoormus, mis oli 2019. ja 2020. aastal, kui Keskerakond valitsust juhtis. Hea meel on ka tõdeda, et kui me võrdleme Euroopa Liiduga, kus maksukoormus on keskmiselt 40,7%, kui me võrdleme Põhjamaadega, kus maksukoormus on veelgi kõrgem, siis Eesti maksukoormus on endiselt Euroopa Liidu üks madalamaid, tagantpoolt viies. See on oluline Eesti konkurentsivõime jaoks. 

Üks asi, mida meie kindlasti kaitseme, niikaua kui mina siin seisan, on see, et ettevõtetele ei tule eraldi tulumaksu. See on andnud meie ettevõtetele võimaluse investeerida tagasi oma ettevõttesse, oma inimestesse, oma tehnoloogiasse. Nad ei pea selle pealt eraldi maksu maksma, vaid nad maksavad maksu siis, kui nad võtavad kasumi välja dividendina. See on kindlasti olnud üks meie konkurentsivõime aluseid, mille pärast hinnatakse Eesti maksusüsteemi maailmas konkurentsivõimelisemaks ja ta on maailmas konkurentsivõimelisem ka pärast seda, kui me oleme teinud need maksumuudatused, mis praegu kavas on. 

Aga veel kord, te ise ütlete, ma ei tea, et õpetajate palku tuleb tõsta, toetusi tuleb maksta. See tuleb kõik ühest rahakotist, mis riigil on, ja selle riigi rahakoti täidab maksumaksja oma maksudega. Me ei saa pakkuda inimestele samasuguseid teenuseid, nagu pakutakse Põhjamaades, kümme ja enam protsenti madalama maksukoormuse korral.

Aitäh! Lõpetan ka tänase seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Tänane kaheksas küsimus on haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallasele, küsib Riigikogu liige Arvo Aller ja teema on hariduse küsimused Eestis. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tahtsin tänases infotunnis teilt küsida sellise asja kohta nagu Toila Gümnaasium ja eestikeelne õpe Toila Gümnaasiumi põhikooliosas ja gümnaasiumiastmes. Gümnaasiumi toetuseks on loodud MTÜ Toila Gümnaasiumi Heaks, mis tegi enne jõule ministeeriumile teabepäringu või teabenõude erinevates küsimustes ja tahtis vastust saada. Paraku see salastati või sellele pandi juurdepääsupiirang 75 aastaks põhjendusega, et seal on isikuandmeid. Isikuandmeid seal aga ei ole. Taheti teada, mis andmete põhjal või mis alustel tegi Haridus‑ ja Teadusministeerium Toila vallale ettepaneku gümnaasiumiosa [töö] lõpetada ja jätkata ainult põhikooliosaga. On välja toodud, et põhikooliosasse tuleks 135 õpilast. Praegu õpib Toila Gümnaasiumi põhikooliosas 203 õpilast, mis on ilmselgelt suur number Ida-Virumaa ja Toila valla kohta. Ma küsin selle kohta: millised on teie kui ministri ja ministeeriumi tegevused nii eestikeelse kui ka eestimeelse gümnaasiumihariduse andmiseks Toila vallas ja Ida-Virumaal üldiselt?

Aitäh! Küsimus oli eestikeelse ja eestimeelse hariduse, just gümnaasiumihariduse andmise kohta Ida-Virumaal Toila vallas. Toila vallas ei ole riik hariduse andja, ta ei ole seal ka gümnaasiumihariduse andja, aga Ida-Virumaal ta seda siiski on. Ida-Virumaal Toila valla lähedal ehk Jõhvis ja Kohtla-Järvel on kaks riigigümnaasiumi, kus on piisavalt õppekohti, selleks et kõigile selles piirkonnas, sealhulgas Toila ja Voka piirkonnas ning Kohtla-Nõmme piirkonnas elavatele noortele inimestele, kes soovivad gümnaasiumiharidust omandada sajaprotsendiliselt eesti keeles ja ka eestimeelsena, tagada võimalus nendes koolides õppida. Eestikeelse ja eestimeelse gümnaasiumihariduse saamise võimalused on Ida-Virumaal õpilastele tagatud, sealhulgas Toila ja Voka piirkonnas elavatele noortele. 

Põhikooliõpilaste arvu prognoosid baseeruvad sündide arvul. Sündide arvud on võetud Toila ja Voka piirkonna [andmete põhjal], mitte kogu Toila valla piirkonna [andmete põhjal], sest Kohtla-Nõmme piirkonna noored liiguvad, nagu ka andmetest näha on, pigem Kohtla-Järve koolidesse, mitte Toila Gümnaasiumisse. Nii et oleme võtnud aluseks Toila ja Voka piirkonna sündide arvud, et ette näha, kui palju on järgmise viie-kuue aasta jooksul tõenäoliselt [minemas] esimestesse klassidesse lapsi. Sinna on natuke juurde arvutatud ka siserändeprotsente. Aga nii nagu me Toilale oleme öelnud, see 135 ei ole number, mis on kivisse raiutud, põhikooli õppekohtade arv on läbirääkimiste küsimus.

Aitäh! Arvo Aller, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Jäin nagu tukkuma, see [nupp] tuli sisse lülitada. Aga aitäh vastuse eest! Liigun Ida-Virumaalt Tartu poole, meie teaduse mekasse. Eile avaldati üks uudis professori kohta, kes annab loenguid inglise keeles. Kaitsepolitseiamet teavitas 3. jaanuaril Tartu Ülikooli [professor] Vjatšeslav Morozovi kinnipidamisest ja uurimise alustamisest. Tartu Ülikooli Johan Skytte instituudi juht Kristiina Tõnnisson selgitas, et ülikool lõpetas Morozoviga töösuhte tema enda palvel 11. jaanuaril. Uudis tuli 15. jaanuaril. Samas on meile teada, et Venemaa kodakondsusega Morozov oli Skytte instituudis 2011. aastast Euroopa Liidu ja Venemaa uuringute professor ning õppetöö käis inglise keeles. Selle professori kohta on ka teada, et ta lõpetas 1994. aastal ajaloo[teaduskonna] Peterburi ülikoolis ja tal oli sidemeid ja seoseid nii Peterburi ülikooli kui ka Vene kodanikega. Sellest tulenevalt küsin teilt kui valdkonna eest vastutavalt ministrilt: kuidas tagada, et analoogseid juhtumeid Eestis enam ei tekiks, ja kas on veel selliseid juhtumeid mingi hetk tulemas? Kas meil on veel selliseid professoreid, kes on Vene kodakondsusega ja Venemaa sidemetega?

Aitäh küsimuse eest! See info jõudis minuni täpselt samamoodi meedia vahendusel. Mul ei ole ei tööandja ega töövõtjana otsest kokkupuudet Tartu Ülikooli töötajatega. Ma olen küll ise Tartu Ülikooli töötaja, aga ma lugesin sellest [juhtumist] täpselt samamoodi meediast. 

Inimeste tausta kontroll ja inimeste kontroll julgeolekuvaatest on sisejulgeoleku organisatsioonide ja asutuste vastutada. Nagu me näeme, nad teevad oma tööd hästi, ja selle tulemused on täpselt need, mis praegu meie ees on ja mida me siin teiega arutame. Hariduspoliitiliselt ei ole see haridusministri vastutada, kas julgeolekukontroll on tehtud ja kas julgeolekuasutused teevad oma tööd hästi, aga nagu näha on, teevad hästi.

Kui küsimus on selle kohta, kas tohib õpetada inglise keeles ja kas [õppejõul] tohib olla Vene kodakondsus, siis meil on Eestis ka väga palju Eestis sündinud ja üles kasvanud inimesi, kes on Vene kodakondsusega. Kodakondsus iseenesest nii-öelda meest ei riku, küsimus ei ole kodakondsuses. Me oleme näinud ka riigireetmise juhtumeid, kui tegemist ei olnud Vene kodanikuga, nii et kodakondsus ei ole siin määrav. Määrav on ikkagi inimese enda käitumine ja lojaalsus sellele riigile, kus ta elab. 

Mis puudutab ingliskeelset õpet, siis Eesti Vabariigi seaduses, kõrgharidusseaduses, on väga selgelt öeldud, et kõrghariduse esimesel ja teisel astmel, see on bakalaureuse‑ ja magistriõppes, peab õppuritel olema võimalik õppida eesti keeles. Selle Tartu Ülikool ka tagab. Kui seal on inglise keeles õpetav professor, siis tema tõenäoliselt ei õpeta nendel erialadel, kus on kohustus õpetada eesti keeles. Professoritel on õpetamiskohustus nii või naa väga väike. Professorid tegelevad valdavalt teadustööga ja teadustööd tehakse tänapäeva akadeemilises maailmas dominantselt inglise keeles, see on tänapäeva teaduses nii-öelda lingua franca, see keel, milles teadust tegelikult tehakse. Aga õppetöö bakalaureuse‑ ja magistriastmes peab seaduse kohaselt [toimuma] eesti keeles. Eesti noored saavad kõrgharidust eesti keeles.

Aitäh! Nüüd üks lisaküsimus. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Ma hoiatan ette, et ma ei ole võib-olla poliitiliselt täiesti korrektne, kui ma nüüd hakkan seda küsimust koalitsioonipartnerile esitama. Aga ma olen piisavalt kaua poliitikas olnud ja piisavalt vana, selleks et endale sel juhul lubada väike libastumine.  

Enne valimisi jättis Eesti 200 mulle väga jõulise mulje, kaasa arvatud teemadel, mis puudutasid riigirahandust, mis puudutasid kärpeid. Margus Tsahkna räägib siiamaani räigetest kärbetest. Peale valimisi oli mul väga hea meel, et teist sai haridusminister. Ma uskusin, et haridusvaldkond saab jõulise ja tugeva juhi, kes suudab tõesti asjad korda teha ja [süsteemi] reformida. Aga see pilt on natuke murenenud. Eriti nüüd, kui ma vaatan, et järgmine nädal tuleb streik. Õpetajad streigivad ja mina aru ei saa, miks nad streigivad. 2024. aastal hakatakse streikima 2027. aasta [kohta antud] lubaduste pärast või nende vastu – sellest mina aru ei saa. Nii pikka perspektiivi ma elus tavaliselt ei sea.  

Aga mind veel rohkem üllatab see, et teie olete oma sõnavõttudes olnud [õpetajate streigi suhtes] väga toetav ja rääkinud, et kui teie oleks õpetaja, teie ka streigiks. Ja kui on vaja kusagilt raha leida, siis selle asemel, et teha neid kärpeid ja teha neid reforme, heidate küsiva ja etteheitva pilgu peaministri poole, et kus on raha.  

Minu küsimus ongi see, et mis on nüüd juhtunud. Kas tõepoolest on see klassikaline [lugu], et plaanid lagunesid, kui nad puutusid kokku tegelikkusega, või on ikkagi mingi pikem plaan, et saab teha koolivõrku korda, haridusministeerium saab ennast kuidagi koomale tõmmata? Teil on Eesti ministeeriumidest vaat et kõige suurem eelarve, seal peaks olema kokkuhoiukohti, selleks et õpetajate palka tõsta.

Teie aeg!

Nii et mina ootan selles suhtes teie poolt jõulist sõnavõttu, kas või nüüd.

Aitäh! Haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallas, palun!

Aitäh! Jaa, tunnistan väga selgelt, et ma saan väga hästi aru, miks õpetajad streigivad. Ma päriselt saan aru ja kui ma oleksin õpetaja, siis ma ka tõenäoliselt streigiksin. Aga seal on üks suur aga: mille nimel ma streigiksin. Tõenäoliselt mitte selle alampalga pärast, sellepärast et alampalk sellel aastal tõuseb. Alampalk on see palk, mille riik garanteerib kõikidele õpetajatele üle Eesti. Meil on ka ühtne haridusstandard, me nõuame kõikidelt õpetajatelt ühesugust kvalifikatsiooni, ühesugust tööd ja ühesugust tulemust, järelikult peab riik oma nõudmistele lisama selle, et kõigile oleks sel puhul tagatud see miinimum. 

Mille [pärast] mina streigiksin, oleks see, millised on õpetajate töötingimused. Siin on küsimus selles, et kellega pidada seda dialoogi õpetajate töötingimuste üle. Jah, täna on avalikkuses tunne, et haridusminister otsustab õpetajate koormuse, õpetajate palga, õpetajate töötundide arvu. Reaalne olukord on see, et seda otsustavad koolipidajad. Haridusminister otsustab seda 50 riigikooli puhul, aga ülejäänud peaaegu 500 kooli puhul on selle otsustamise juures kohalikud omavalitsused. Eestis on – ma ei tea, kas kahjuks – kujunenud õigusruumis välja segadus selle koha pealt, kes vastutab õpetaja töötingimuste ja palganumbri eest. Vastutus on hajutatud. Vastutab nii riik ehk Vabariigi Valitsus, kes haridusministri ettepanekul kinnitab õpetajate alampalgamäära ja teeb otsuse õpetajate alampalgamäära kohta, kui ka kohalik omavalitsus, kes on tegelikult õpetaja tööandja ja kes määrab selle koormuse. Kui vastutavad kõik, siis tulemuseks on see, et ei vastuta mitte keegi. Õpetajad on jäänud päris palju üksi selles olukorras, kus tööpinge on aasta-aastalt suurenenud, sest kohustusi on juurde pandud. Tegelikult on töötingimused muutunud oluliselt keerulisemaks. 

Kuidas seda pundart lahti harutada? Mismoodi me jõuaksime olukorda, kus oleks selge, kes tegelikult vastutab õpetajate töötingimuste ja palganumbri eest? Kelle töötaja tegelikult õpetaja on? Teiselt poolt, kust tuleb raha? See on ka väga klassikaline küsimus, kust tuleb raha. Haridusministeerium on sellel aastal, 2024. aastal, oma eelarvest kärpinud 16 miljonit eurot. Sellest mingi osa läks juba etteantud lubaduste katteks, millel enne tegelikult katet ei olnud, näiteks rakenduskõrgkoolides õdede õppe [rahastamiseks], mis oli ka võetud valitsuste otsustega eelnevalt kohustuseks, aga tegelikult ei olnud sellel katet. 16 miljonit on haridusministeeriumi tööjõu ja majandustegevuse kogu aastaeelarve ehk me oleme sellel aastal kärpinud haridusministeeriumis kogu [nende tegevuste eelarve] jagu raha. Kaheksa miljonit sellest on läinud õpetajate palkadesse, ülejäänu on läinud riigieelarve positsiooni parandamisse ja mingi osa sellest eelarvekärpest on läinud juba varem võetud kohustuste katteks, millel ei olnud tegelikult enne riigieelarves katet. 

Aitäh! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Tänane üheksas küsimus on kaitseminister Hanno Pevkurile, küsib Riigikogu liige Aleksei Jevgrafov ja teema on idapiiri kaitsmine. Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Ukrainas toimuva sõja valguses räägitakse palju meie idapiiri kaitsmisest. Kõlavad erinevad arvamused ja ettepanekud. Räägitakse isegi tankitõrjemiinide ja jalaväemiinide paigaldamisest. Palun öelge, kuidas Eesti riik plaanib veel tugevdada meie idapiiri kaitse võimalusi ja kuidas need uued meetmed võivad mõjutada kohalike inimeste igapäevast elu.

Aitäh! Idapiir meil teatavasti [jaguneb] kolmeks: meil on jõepiir, meil on järvepiir ja meil on maismaapiir. Jällegi, see on rohkem küll Siseministeeriumi valitsemisala, aga mul on hea meel sellel teemal vastata.

Mul on hea meel teile öelda, et me oleme päris palju Kaitseministeeriumi ja Siseministeeriumi vahel arutanud seda, kuidas me saaksime piirikaitset tugevdada ja millised on need üksused, kes vajaduse korral piirikaitses ja ka piirivalves osalevad, kui peaks täiendav vajadus tekkima. Meil on olnud ka tegevusi, mis on küll jah rahuaegsed tegevused, nad ei ole otseselt sõjaaegsed tegevused, aga nad on siiski ennetava iseloomuga. Te olete kindlasti märganud teatud betoonelementide paigutamist piirile. Samamoodi oleme eelpaigutanud teatud kohtadesse vastavalt ohuhinnangule või vastavalt politsei soovidele ka okastraataedasid. Me oleme seda teinud selle teadmisega, et me kohalike elu ei häiri. Loomulikult, kui peaks tekkima vajadus täiendavate tegevuste järele, siis me tegutseme koos omavalitsustega, linnade või valdadega.

Seda osa kogu meie piirist, mis asub tiheasustusega aladel, on väga vähe. Me räägime tegelikult Narva linnast, ülejäänud aladel meil tiheasustust piiril ei ole. 

Ühe märkuse teen või ühe teadmise toon siia saali veel. Me oleme siseministriga kokku leppinud, et me proovime sel aastal kasutada piirikaitseliste ülesannete täitmiseks ka Kaitseväe reservi. Vaatame, mis selle üksuse suurus on, võib-olla alustame ühe rühmasuuruse üksusega, et testida reservi kasutamist sisekaitselistel eesmärkidel. Me toome [reservväelased] lisaõppekogunemisele ja selle käigus annab Kaitsevägi neile esmase väljaõppe või toimuvad esmased tegevused, mis tavaliselt reservistide puhul on, ja siis anname nad Politsei‑ ja Piirivalveameti käsutusse, selleks et saaks teha vastavaid toiminguid. Lisaks sellele on ka Kirde maakaitseringkond loomas piirikaitsesuunitlusega üksust. Nii et neid tegevusi on.

Aga te küsisite, kas on mõju kohalikele elanikele ja milline see on. Otsest igapäevaelu puudutavat mõju ei ole, need tegevused on pigem ennetavad.

Aitäh! Aleksei Jevgrafov, täpsustav küsimus, palun!

Austatud minister! Võib-olla järgmisele küsimusele te isegi ei tohi vastata, ütlete, et see on riigisaladus, aga ma ikka küsin, äkki te vastate mulle. Oletame, et toimub kallaletung. Kas sellel juhul on riigi valitsusel mingi Narva linna elanike evakueerimise plaan? Kui see on olemas, siis palun ütelge, mis see on ja milleks tuleb valmistuda. Loodan, et seda ei juhtu.

Alustame sellest viimasest. Me loomulikult teeme kõik selleks, et Eesti-vastast rünnet kunagi ei toimuks. Meie tegevused on nii heidutuse vaatest kui ka omaenda kaitseväe ülesehitamise vaatest kõik suunatud sellele, et ära hoida igasugune sõjaline konflikt Eesti territooriumil. Loomulikult me jätkame oma tegevust selle nimel, et Eestis ei oleks kunagi vaja sõjalist konflikti lahendada. 

Kui me räägime tegutsemisest kriisi korral, siis ega me ei pea rääkima vaid sõjalisest ründest. Narva linna võib olla vaja evakueerida ka muudel põhjustel, olgu selleks laiaulatuslik tulekahju või midagi muud. Hädaolukordasid võib tiheasustusega aladel ette tulla ka teisi, selleks ei pea olema sõjaline konflikt. Loomulikult on Päästeamet selleks valmistunud. Päästeamet on teatavasti paigaldamas ka ohuteavitussireene. Loomulikult hõlmavad need tegevused, mille Päästeamet on evakuatsiooni[õppustel] läbi harjutanud, erinevaid tiheasustusalasid. 

Küsimus ei ole selles, kas on eraldi plaan Narva linna jaoks. Küsimus on selles, kas Päästeamet suudab koostöös Kaitseliiduga ja eelkõige koostöös Naiskodukaitse ja omavalitsustega läbi viia evakuatsiooni, kui selle järele peaks olema vajadus. Vastus on jah, need plaanid ja inimesed on olemas. On ka erinevaid harjutusi ju tehtud. Meie eelmise aasta üks suuri õppusi puudutas evakuatsiooni ja Päästeametit. See ei ole kerge, me mööname, et inimeste käitumine kriisiolukorras on erinev sellest, milline ta on tavaolukorras. 

Kui me räägime Narvast, mis teid kõige rohkem huvitab, siis Narvast väljuvaid [teid] ei ole väga palju. See tähendab, et koormus nendele kindlasti suureneb. Samamoodi sõltub väga palju sellest, kuhu tuleb [inimesed evakueerida], kas on võimalik viia nad lähiomavalitsustesse, eelkõige Narva-Jõesuusse ja Sillamäele, või tuleb inimesed viia kaugemale. Nii et massiliseks evakuatsiooniks, jah, on plaanid olemas, aga ükski plaan ei ole päris elus nii-öelda lõpuni kindel. Me vajame koostööd nii omavalitsustega kui ka laiapindset koostööd riigiasutuste vahel, aga ma olen üsna veendunud, vaadates Päästeameti tegevust, et vajaduse korral me saame evakuatsiooniga hakkama.

Aitäh! Nüüd lisaküsimus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Evakuatsioon on üks asi ja piiri kaitsmine on teine teema. Meie jaoks on oluline, et piir oleks kaitstud. Ma tulen Peipsi järve juurde, kus piiritähisteks praegu on kuuseoksad, et kalurid teaksid, kui kaugele võib minna, ja teiselt poolt tulijad teaksid, kas ollakse Eesti poole peal või kuskil Venemaa poole peal. Aga kas Eesti pool on ennast kindlustanud ja taganud kas või seire näol selle, et kui keegi on üle Peipsi järve praeguste jääoludega tulemas, et siis suudetakse ta tagasi tõrjuda? Kuidas meil on tagatud Peipsi-äärne julgeolek ja kaitse?

Aitäh! See on jällegi siseministri vastutada. Ma soovitan kutsuda tema siia ja rääkida sellest pikemalt. Aga veel kord: kuna mul on kogemus olemas, siis mul ei ole probleemi sellele küsimusele vastamisel. Loomulikult on see ka riigikaitseline küsimus.

Jah, Eesti riigil on olemas seiresüsteemid, mis tagavad meile hea ülevaate Peipsi järvistul toimuvast. Ega ainult Peipsi järve ei ole vaja kontrollida, vaid ka Lämmijärve ja loomulikult kogu seda järvistut. Me teame, et seal on keerulisemaid lõike ja lihtsamaid lõike. Loomulikult, kui me võtame Peipsi järve, siis Peipsi järvest ületulek ei ole nii lihtne kui ületulek Peipsi järvistu kitsamate koridoride kaudu. Jah, piirivalve hoiab sellel silma peal.

Mis puudutab kuuseokstega piiri tähistamist, siis see on pigem abistav või täiendav meede selleks, et kalameestel oleks lihtsam, et nad ei peaks kogu aeg oma telefoni ja GPS‑i jälgima, vaid saaksid jää peal olles ka visuaalselt tuvastada, kus piir on. Aga piiri [tähistavad] teatavasti püsivamalt ka poid. Nii et piir on tähistatud. Loomulikult, esmane vastutus järvele minnes peab olema ikkagi kalamehel endal, ta peab teadma, kus Eesti riigipiir on.

Mis puudutab illegaalseid piiriületuskatseid või piiriületussoove, siis nendele reageerib piirivalve üsna kindlalt. Neid ei tule ette mitte ainult talveperioodil, vaid loomulikult ka suveperioodil. Need, kes on ebaseaduslike kavatsustega, on üsna leidlikud. Eesti piirivalve ajaloost leiab väga põnevaid juhtumeid, kuidas on proovitud Eestisse salakaubana näiteks sigarette tuua või inimesi illegaalselt üle piiri toimetada. Piirivalvurite lugusid on teinekord üsna värvikas kuulata. Aga lühike kokkuvõte on see, et Eesti riigil on ülevaade oma piiril toimuvast, sõltumata ilmast ja sõltumata aastaajast.

Aitäh! Head kolleegid, kümnendat küsimust me avada ei saa, sest küsijat ei ole saalis. Küsija on Kert Kingo, aga Kert Kingot ei ole saalis.

Liigume 11. küsimuse juurde. Meil on aega täpselt üheks küsimuseks ja üheks vastuseks. Küsimus on peaminister Kaja Kallasele, küsib Aleksandr Tšaplõgin ja teema on Rail Baltic. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Rail Baltic Estonia juht Anvar Salomets tunnistas, et see projekt ei ole rahaliselt elujõuline ega hakka seda kunagi olema. Salometsa sõnul tuleb Eesti raudtee käitamise eest igal aastal tasuda. Selgitage, miks meil seda kahjumlikku projekti vaja on. Kas te teate, kui palju Rail Baltic maksumaksjale igal aastal maksma läheb?

Proua peaminister, palun!

Aitäh! Avalikest vahenditest rahastatavatelt taristuprojektidelt ei eeldata finantsilist tasuvust. Me investeerime ka teedesse, paneme sinna palju raha, tagasi seda ei tule. See ei ole otseselt niimoodi seotud. Oluline on see, kuidas ja millist tulu toob see ühiskonnale, majandusele, Eesti inimestele. Seda tulu on võimalik mõõta ajakulu vähenemisega, liiklusõnnetuste [arvu] ja nendega kaasnevate kahjude vähenemisega ning raudtee kui kõige keskkonnasõbralikuma transpordiviisi suurema kasutamisega, sest keskkonnakahjud vähenevad. Vaatame 2017. aastal Ernst & Youngi tehtud projektitasuvuse analüüsi. Seal leiti, et see projekt on eelkõige kasulik just ühiskondlikust vaatepunktist lähtuvalt, kuna sellega kaasnev sotsiaal‑majanduslik kasu ületab projekti kulusid. 

Välja on arvutatud, et Rail Balticu rajamine loob juba ehitusfaasis lisandväärtust circa ühe kolmandiku ulatuses investeeringu maksumusest. Selle põhjuseks on kaubad ja teenused, mida kasutatakse Rail Balticu rajamiseks, sealhulgas maksutulu, mis sellest riigieelarvesse laekub, teiste majandusharude sisendid, sealhulgas maksutulu nendest majandusharudest, mis otseselt seda ehitust teenindavad, ja ka tööjõunõudluse suurenemine. Meil on prognoosid, et tööpuudus kasvab, aga selle ehituse tõttu selles valdkonnas tööjõuvajadus kindlasti ei kahane. 

Oluline on veel ühiskondlik kasu, mis, arvestades julgeolekupoliitilist olukorda, tuleneb sellest, et tekib põhja-lõunasuunaline raudteeühendus. See on oluline ka militaarseks mobiilsuseks.

See, kas taristu peab teenima kasumit selle omanikule või haldajale, on eri transpordiliikide puhul erinev. Sama kehtib ka kulude katmise puhul. Teatud riikides on näiteks teekasutustasu, meil seda niimoodi otseselt iga tee puhul ei küsita. Raudtee puhul eeldatakse, et raudtee kasutaja katab raudtee ülalpidamisega seotud kulud ehk need kulud lähevad raudtee kasutamise tasude hulka ja kasutustasude kaudu lähevad need omaniku kasumisse. Maanteedel see nii näiteks ei ole.

Teie aeg! Aitäh! Head kolleegid, rohkemateks küsimusteks meil täna aega ei ole. Ma tänan kõiki kolleege, kes infotunnis aktiivselt osalesid. Tänan ka valitsuse liikmeid. Meie tänane infotund on lõppenud. Me jätkame täpselt kell kaks algava Riigikogu täiskogu istungiga.