Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Austatud ministrid! Head külalised rõdudel ja kõik, kes te meid jälgite sinise ekraani tagant! Alustame 15. novembri infotundi. Kõigepealt kohaloleku kontroll, palun!

Tänases infotunnis osaleb 22 Riigikogu liiget, puudub 79. 

Infotunnis vastavad Riigikogu liikmete küsimustele välisminister Margus Tsahkna peaministri ülesannetes, justiitsminister Kalle Laanet ja regionaalminister Madis Kallas. Infotunni kord on täpselt samasugune nagu varasematel nädalatel: Riigikogu liige võib registreeruda ainult ühe küsimuse esitamiseks, võimalik on esitada ka üks täpsustav küsimus, ja siis saab üks Riigikogu liige esitada täiendavalt veel ühe lisaküsimuse. Küsimuse esitamise aeg on kaks minutit, vastamiseks on ette nähtud kolm minutit.

Asume küsimuste juurde. Esimene küsimus on justiitsminister Kalle Laanetile, küsib Riigikogu liige Mart Maastik ja teema on õiguskaitse. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea minister ja kaassaarlane Kalle! Täpselt enne valimisi, viimase Riigikogu valimisi, lahvatas skandaal Slava Ukraini ümber: väidetavalt on korruptiivsel moel omastatud raha, mis oli mõeldud Ukraina abistamiseks. Minu poole on pöördunud Oleksandr Tšernov. Tema on see mees, kes andis informatsiooni Slava Ukraini väidetava korruptsiooni kohta. Praegu on tema suhtes Ukrainas käimas juurdlus, ta oli vahepeal lausa koduarestis. Probleem on selles, et ta väidab, et tema vastu on fabritseeritud kohtuasi. Väidetavalt olid tema auto pagasnikus raketiheitjad ja granaadid ja muud sellised asjad. Minu teada on ta pöördunud Eesti Vabariigi valitsuse poole abipalvega, et teda kuulataks üle Eesti Vabariigis ja ta saaks siia tulla. Minu teada pole seda siiamaani toimunud. Viimane kiri temalt ongi värskelt nädal aega tagasi, milles ta palub järjekordselt abi, et Ukraina riigi juhtidega võetaks ühendust ja toimuks õiglane kohtuistung. Minu küsimus on selline. Härra minister, kas meie riik või valitsus on sellel teemal midagi ette võtnud ja kas ma saan Oleksandr Tšernovile midagi vastata selle kohta?

Aitäh! Justiitsminister Kalle Laanet, palun!

Tere päevast! Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea Mart! See küsimus on ääretult aktuaalne täna selles mõttes, et kui päevakord pihta hakkab ja me seaduseelnõusid arutama hakkame, siis täna on esimesel lugemisel rikkumisest [teavitaja] kaitse seaduse eelnõu. Ma ei tea, kas Ukrainas selline seadus on olemas, aga meie seda natukene hiljem arutame. Ma usun, et sellest küsimusest tulenevalt ja ka sellest, kui vajalik see on, leiab see kindlasti Riigikogu saalis toetuse. 

Aga nüüd konkreetselt sellest kaasusest. Mul on olnud vestlus riigi peaprokuröriga ja tema väidab, et praegusel ajahetkel puudub tal informatsioon selle kohta, et härra Tšernovi kiusatakse või tema suhtes on [algatatud] kriminaalmenetlus või tal on muresid Ukrainas. Ta lubas mulle, et võtab esimesel võimalusel Ukraina peaprokuröriga ühendust, et selgeks saada, millised need probleemid on ja kuidas oleks võimalik need parimal moel lahendada. 

Mis puudutab Slava Ukraini menetlust tervikuna, siis ma olen sama meelt nagu laias laastus [kogu] ühiskond. Ühiskondlikud ootused kiirele õigusselgusele on tunduvalt suuremad, kui menetluse kiirus täna lubab [loota]. Sellel on väga palju objektiivseid põhjuseid ja ma arvan, et ka mõni subjektiivne põhjus. Sõja ajal saab sõjapiirkonnast tõendeid kätte alati teatud ajalise nihkega. Mul on olnud prokuratuuriga sel teemal mitmeid vestlusi, et just nimelt ära markeerida need ühiskondlikud ootused. Nagu te teate, ma ei saa anda prokuratuurile korraldusi ja ülesandeid konkreetsetes menetlustes, aga ma olen vähemalt andnud neile signaali selle kohta, mida ühiskond ja samamoodi Riigikogu neilt ootab.

Aitäh! Mart Maastik, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Hea on kuulda, et mingil moel selle asjaga tegeletakse. Teine pool küsimusest [puudutab] meie endist Riigikogu liiget Johanna-Maria Lehtmet, kes on otseselt selle skandaali keskmes. Kas tema puhul on ka teostatud mingisugust ülekuulamist, on toimunud arvuti või telefoni võetus, materjalide kogumine? Ma ei ole selle kohta viimase poole aasta jooksul kuulnud mitte mingisugust informatsiooni ei meedia vahendusel ega ka riigi poolt, mitte midagi ei ole kuulda olnud sellest asjast. Kas praegu kriminaalasi toimub? Kas Johanna-Maria Lehtmelt on võetud ütlusi ja kas on tehtud arvuti või mingil muul moel võetusi, nii nagu tavaliselt kriminaalasja puhul käib?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma eelmisele küsimusele vastates natukene markeerisin, et minul kui Eesti Vabariigi justiitsministril ei ole seadusandlikku õigust sekkuda ühessegi kriminaalmenetlusse, konkreetselt toimingutesse. Mulle on väidetud, et avalikud menetlustoimingud, mis on võimalik teha Eesti Vabariigi territooriumil, on Riigiprokuratuuri juhtimisel läbi viidud. Mulle ei ole antud [infot] ja ma ei saa ka ametlikult küsida, millised need menetlustoimingud on, aga üldine väide on, et kõik, mis on Eestis võimalik menetlustoimingutega läbi viia, on tehtud. Kuna meil on Ukraina poolelt tõendite saamisel ja küsimustele vastamisel teatud puudujääke, siis ma võin eeldada ja arvan, et tänaseks päevaks ei ole Johanna-Maria Lehtmet kui tunnistajat ega kahtlustatavat veel üle kuulatud ja tema suhtes menetlustoiminguid läbi viidud, kuna ei ole tervikpilti tõenditest. See on minu isiklik arvamus. Aga veel kord, kuigi ma võib-olla mingil hetkel seda tahaksin, siis seadus seda ei võimalda, ja ühtepidi on see ka hea, et poliitik ei saa sekkuda konkreetsetesse menetlustesse.

Kert Kingo, lisaküsimus, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea justiitsminister! Jätkan sellelsamal teemal. Te siin justkui ütlete, et kõikvõimalikud menetlustoimingud, mis Eesti Vabariigis on võimalik läbi viia, on tehtud. 4. novembri Õhtulehes on avaldatud artikkel, Andres Parmasega tehtud intervjuu, milles ta räägib, et nemad ootavad Ukrainast tõendeid, ja sealt tuleb välja, et põhitegelast ehk Johanna-Maria Lehtmet ei ole isegi üle kuulatud. Sel juhul ei saa ju väita, et kõikvõimalikud menetlustoimingud Eestis on tehtud. Uurimise huvides peaks esmalt üle kuulama MTÜ Slava Ukraini nõukogu liikmed. Neid ka ei ole üle kuulatud. Võtmeisik sel hetkel, kui oli raha väärkasutus, oli juhatuse ainuliige Johanna-Maria Lehtme. Temalt pole mitte mingeid selgitusi [küsitud]. Me ei räägi kahtlustuse esitamisest. Selleks, et uurimisele kaasa aidata, ka Ukraina poolele kaasa aidata, peaksid sellised toimingud olema tehtud. Kuidas teie justiitsministrina hindate, kui õige selline tegevus on, et Eesti ei aita mitte mingit moodi Ukrainale kaasa ega ürita siin Eestis mitte mingit moodi selles asjas selgust saada?

Aitäh selle küsimuse eest! Kriminaalmenetlus selles [asjas] on algatatud Eesti territooriumil, tegelikult peab Ukraina meid aitama, mitte meie Ukrainat. See on üks pool. Teine pool, nagu ma enne ütlesin, on see, et minul justiitsministrina ei ole õigust anda korraldusi ja käske, milliseid menetlustoiminguid [teha], keda üle kuulata ja mis ajal. Mul ei ole võimalik seda teha. Ma saan üleüldiselt anda märku, millised on ühiskondlikud ootused – et see protsess peaks käima kiiremini. 

See on ka menetlustaktika küsimus. Kui me ei tea täpselt, millises faasis soovitakse ühte või teist menetlustoimingut teha, siis minna kõrvaltvaatajana õpetama tegema ühte või teist asja ei ole professionaalne. Aga ma saan öelda seda, nagu ma ka esimesele küsimusele vastates ütlesin, et minu ootus ja ühiskonna ootus kiirele õigusselgusele on Eestis hästi kõrge. Ma ei oska täna täpselt öelda, kas ootused Riigiprokuratuuri [tegevusele] konkreetselt selle menetluse valguses on jõudnud ka kõikide vastutavate prokurörideni. Ma saan seda ainult loota.

Aitäh! Lõpetan esimese küsimuse käsitlemise.

Teine küsimus on välisminister Margus Tsahknale, kes on täna ka peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Tanel Kiik ja teema on Eesti riigi juhtimine. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud välisminister peaministri ülesannetes! Minu mure on tõsine ja tingitud väga mitmest järjestikusest sündmusest. Eesti riik vajab praeguste kriiside ajal, ma ütleksin, tegutsemiskindlat, põhimõttekindlat, ausat ja tegelikult ka laiapindse toetusega valitsust ja valitsusjuhti. Paraku tuleb tõdeda – vähemalt mulle on jäänud selline mulje –, et meil ei ole ühtegi neist eelnimetatutest. Ees on majanduskriis, rahvastikukriis, on tõsine välis- ja julgeolekupoliitiline olukord, milles me keegi ei kahtle, ning lisandunud on, nagu teie enda hea erakonnakaaslane ütleb, ka hariduskriis: tuleb lahendada õpetajate palgatõusu küsimus, mis on vahepeal juba hoiatusstreigini jõudnud. Kui küsida, millistele nendest kriisidest on valitsusel praegu lahendusi pakkuda, siis kahjuks ei ole ma näinud ühtegi, ei majanduse väljavaadete valguses ega rahvastikupoliitika küsimustes, pigem on kärbitud perede kindlustunnet ja ootusi. Haridusvaldkonnas, pean tunnistama, on teie koalitsiooni peaminister teinud minu hinnangul asju ainult hullemaks oma väljaütlemistega – süüdistades õpetajaid, ma saan aru, mõistmatuses ja soovitades neil automaksu koguda või vähemasti seda propageerida – ja ka oma sellise väga jäiga positsiooniga. Jääb mulje, et [vaadatakse], kes enne järele annab, ja loodetakse vist lähtuda põhimõttest, et õpetajad kui targad on need, kes targem‑annab‑järele‑loogika põhjal tegutsevad. Ma küsin teilt esiteks: kes täna üldse juhib Eesti riiki ja kas teie hinnangul on Eesti riik hästi juhitud? Teiseks, millised on valitsuse lahendused majandusvaldkonnas, rahvastikupoliitika valdkonnas ja haridusvaldkonnas? Kas te jagate peaministri väljaütlemisi õpetajate suunas või teie olete teist meelt?

Aitäh, lugupeetud küsija! Küsimus on väga asjakohane. Ma olen ka ise oma väljaütlemistes tõdenud, et meil seisavad kõige suuremad otsused veel ees, mida me peame langetama, ja mitte ainult valitsuse [tasandil], vaid ka siin Riigikogus. Me elame väga keerulisel [ajal]. Mu enda kogemus on aastast 2008–2009, kui oli majanduskriis, aga see oli tingitud ülemaailmsest finantskriisist ja sellele eelnes tegelikult majandusbuum. Praegu on Eesti rahvas olnud ikkagi järjest suurtes kriisides, alates COVID‑i kriisist; julgeolekukriis, mis on globaalselt tegelikult süvenenud, kui me vaatame enda ümber toimuvat; samamoodi energiakriis, mis tabas meid ja meie inimeste rahakotti kõige valusamini eelmisel talvel. Praegu me näeme majanduskriisi minu arvates süvenemas. Me näeme poliitilist kriisi. Me väga palju omavahel vaidleme ja kakleme, ja see ei käi mitte ainult opositsiooni ja koalitsiooni vahel, vaid päris paljudes põhimõttelistes küsimustes – nagu te ka ise mainisite näiteks hariduse teemat, mis on toonud või arvatavasti toob õpetajad streikima – pole leidnud ühist keelt ka valitsuses. 

Kõigele lisaks on meil eelarvekriis, ilma igasuguse naljata. Järgmise aasta eelarve on menetluses. Ma arvan, et see [eelarve] on parim, mida valitsus on suutnud selles olukorras teha, ja selles on ka leevendusi. Näiteks see, mis puudutab meie investeeringuid julgeolekusse. Kaitsekulutused on [3,2%] ja selle nimel me oleme tõstnud Eesti inimeste maksukoormust – tulumaksu ja käibemaksu. Aga samal ajal haigutab riigi eelarvestrateegias alates 2025. aastast väga suur auk, mis ei ole kaetud tuludega ja [mille katmiseks] ei ole lahendusi. Minu enda hinnangul ei ole see ainult 1% SKP‑st, vaid see on tegelikult rohkem. Meid ootab mitte ainult valitsuses ja mitte ainult Riigikogu saalis, vaid tegelikult ühiskonnas laiemalt ees debatt, millist riiki me tahame saada ja kui palju me oleme nõus selle eest maksma. Seepärast on valitsus Eesti 200 eestvedamisel käivitanud nulleelarve projekti ja ka personaalse riigi menetlused, et me üldse riigina teaksime, milliseid teenuseid me Eesti rahvale osutame. Ma väidan, et me ei tea seda. Meie riik on olnud oma teenuste ehitamisel viimase 30 aasta jooksul nagu sibul, millele on järjest rohkem kihte juurde tekkinud, aga tegelikult ei tea ei riik ega ka inimesed, milliseid teenuseid me lõpuks saame, ehk väga lihtsustatult öeldes, meie maksumaksjad ei tea, mida nad oma raha eest saavad. Nii et need probleemid tuleb lahendada. Aitäh küsimuse eest!

Tanel Kiik, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud peaministri ülesannete täitja! Ma sain natuke vastuseid, aga mitte päris, ja jätkan samal lainel. Vaadates praegu seda kriiside kaskaadi, kuidas te ise hindate, kas valitsus on suutnud neid kriise adekvaatselt lahendada, ja kui valitsus on suutnud neid kriise adekvaatselt lahendada julgeolekust majanduse, rahvastiku ja haridusvaldkonnani – tegelikult on ka tervishoiu [valdkonnas] palju muresid –, siis miks on vabariigi kodanikud teist meelt, miks kaks kolmandikku Eestimaa inimestest toetab peaminister Kaja Kallase ametist lahkumist? Tegelikkuses me näeme, et koalitsioonierakondade summaarne toetus on 35%, umbes üks kolmandik, see on valimistega võrreldes peaaegu poole võrra kukkunud. Miks ei ole Eesti rahvas aru saanud sellest, et valitsus on hästi hakkama saanud, miks on rahvas teist meelt? 

Kui meenutada ajalugu, siis meil on olnud erinevaid valitsusi. Kunagi oli näiteks valitsus, kus olid Keskerakond, Isamaa ja sotsid ja kus mul oli au olla peaministri büroo juht. Ma mäletan, et toona ei tulnud sellist dramaatilist kukkumist ette ühegi teema puhul. Oli erinevaid muresid – tervishoiu valdkonnas ja mujal raha leidmise küsimused –, aga need asjad lahendati ära ja koalitsiooni toetus üldjoontes püsis, loomulikult ta kõikus. Kuidas te hindate, kas praegune valitsus on, võrreldes varasemate valitsustega, äkki olnud ikkagi liiga üleolev, liiga, ma ütleksin, reljeefne oma sõnavõttudes, eesotsas peaministriga, ja liiga jäik erinevate huvirühmade kriitika ja tagasiside arvesse võtmisel? 

Mul oli hiljuti au kohtuda ametiühingute keskliiduga, keda, ma saan aru, näiteks kliimaseaduse väljatöötamise protsessi pole üldse kaasatud, olukorras, kus ametiühingud esindavad Eesti töötajaid ja peaksid kindlasti seal sees olema. Nagu ma viitasin enne peaministri väljaütlemistele õpetajate suunas, siis paraku tundub, et lisaks sisulisele poolele on puudujääke ka valitsuse retoorikas. Või kuidas teile tundub?

Aitäh, hea küsija! Iga aeg on erinev ja praegu ongi väga keeruline aeg kogu Eesti riigi jaoks. Eks iga valitsus annab endast parima. Ma võin kinnitada, ka oma kolleegide nimel, kes minu kõrval istuvad ja kes on valitsuse liikmed, et me olemegi andnud endast parima, tahtes lahendada neid erinevaid kriise. 

Väga palju auru on läinud ju eelarveteemadele, sest kriiside puhul on vaja ka ressursse, ja need kriisid ei ole mitte täna tekkinud, vaid need on pikaajalised küsimused. Näiteks, kui me räägime haridusest ja õpetajate palkadest, siis siin saalis ei ole vist ühtegi erakonda, kes poleks lubanud juba aastaid, et õpetajate keskmine palk peab tõusma 120%‑ni Eesti keskmisest, aga me ei ole jõudnud selleni mitte ühegi valitsuse ajal. Me proovime seda nüüd pikaajalise kokkuleppega saavutada. Haridusminister Kristina Kallas töötab iga päev selle nimel, et algatada läbirääkimised ja saada mandaat, võtta mitte ainult õpetajate esindajad, vaid ka kohalike omavalitsuste ja valitsuse esindajad laua taha ja leppida see samm kokku just nimelt pikemas plaanis. See oleks nii-öelda üldine kokkulepe, poliitika ja erakondade ülene. Me peame andma haridussektorile mingisuguse kindluse. 

Tõsiasi on ka see, et riigi eelarvestrateegias, kus haigutab niikuinii üks suur auk lisaks kõigele muule, ei ole neid vahendeid ette nähtud. Seepärast kutsun ka mina üles õpetajate muret mitte ignoreerima. Ma arvan, et õpetajad on üldse ühed kõige lojaalsemad riigiteenistujad, kui me vaatame nende töö tähtsust, ja ükski õpetaja ei tööta ju oma ametikohal mitte raha pärast, vaid sellepärast, et panustada meie lastesse, meie tulevikku. [Olukorras,] kus õpetajad on hoiatusstreigi juba teinud ja [hakkavad] streikima, siis kõige vähem, mida me saame teha, on see, et me istume nendega koos laua taha ja päriselt arutame seda pikka plaani, kuidasmoodi investeerida haridusse mitte ainult palkade näol, vaid kuidasmoodi me suudaksime anda oma lastele head haridust, sest nende õlul lasub ju riigi tulevik. See pole mingi tühi retoorika, sest just selle teemaga me praegu koalitsioonis tegeleme ja selle üle vaidleme. Me peame istuma õpetajatega laua taha ja hakkama arutama, kuidas edasi minna, mitte isegi järgmise aasta eelarve võtmes, vaid pikemalt. 

See ei ole ainult õpetajate mure, see on meie kõigi ühine mure. Väga paljud meist on lapsevanemad, kelle lapsed käivad koolis. Me peame jagama seda [muret] ja olema empaatiavõimelisemad. Vastus, et meil ei ole raha – seda teavad ju kõik. Aga ainult rahas ei ole lahendus, küsimusi on palju, näiteks, kuidas üldse õppetööd korraldada ja kuidas vaadata üle õpetajate koormus, kuidasmoodi koolivõrku on Eesti riigis arendatud. Ma olen nõus küsijaga, et valitsus võiks olla empaatiavõimelisem.

Aitäh! Nüüd üks lisaküsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Õpetajate palkade [tõstmine] – eks see on ikkagi prioriteetide küsimus. Kõik erakonnad on seda deklareerinud, vahetevahel on see õnnestunud, aga alati on olnud niimoodi, et keegi on seda vedanud. Kui me räägime õpetajate alampalga tõusust, siis tuletan meelde, et 2016. aastal oli see 950 eurot ja järgmise nelja aastaga tõusis 1315‑ni – ligi 40%. Hea on rääkida, et Keskerakond oli siis valitsuses. Ka teie olite tolle koalitsiooni kokkupanemisel väga tähtsas rollis, nüüd küll teise erakonna esimees varsti, tundub nii.

Minu küsimus on pigem selles, kuidas valitsus ja koalitsioon praegu toimivad. Õigustada ainult sellega, et on rasked ajad? Jah, tõesti on rasked ajad, on olnud järjest kriise, aga kriisides peab kiiresti otsustama. Koroonakriisi ajal üht-teist tõestasime. Kui Keskerakond oli juhtiv erakond valitsuses ja Jüri Ratas peaminister, siis said tehtud päris õiged otsused – tagantjärgi hindavad kõik seda nii – ja majandus hakkas järgmisel aastal väga kiiresti kasvama.

Õpetajate palgaga on viimasel ajal küll nii, et olenevalt sellest, milline koalitsioonipartner räägib, on jutud täiesti erinevad. Teie [erakonna] haridus- ja teadusminister Kristina Kallas üritab seda probleemi lahendada, aga Reformierakonna rahandusminister või peaminister ei saa nagu üldse aru, kas probleemi on või et on, aga noh ... Peaminister väidab üldse, et õpetajad peavad minema automaksu propageerima, küll siis tuleb ka palgatõus. Sisuliselt võib see ju õige olla, et tulusid ei ole, aga öelda seda sellises kontekstis on vähe küüniline. Kuidas teile tundub – te olete ühe erakonna valitsusdelegatsiooni juht –, kas neid asju saaks valitsuses lahendada paremini, kui valitsuse juhtimine oleks selgem ja kindlam?

Härra minister, palun!

Aitäh, hea küsija! Muidugi saab alati paremini teha, ma olen teiega nõus. Ma mäletan väga hästi, et kui me 2016. aastal valitsust kokku panime, siis me väga palju ei lähtunud mitte oma kivisse raiutud parteiprogrammidest, vaid me vaatasime probleemidele otsa ja proovisime neid lahendada. Kui palju õnnestus ja kui palju ei õnnestunud, sellele annab aeg seletust, aga ajad olid tookord ka natukene paremad majanduslikult ja rahanduslikult.

Mina ei ole küll see mees, kes ütleb, et kuna raha ei ole, siis midagi teha ei saa. Ma arvan, et vaesuse ümberjagamine, kui me makse muudame, ühest taskust teise [tõstame], ei tee Eesti inimesi rikkamaks ega lahenda kuidagi probleeme. Seepärast ongi minu üleskutse olnud mitte hoida kinni ainult valitsuse tegevuskava punktidest, [kuigi] need on väga sisukad. Oleme ausad, tegelikult on see valitsuskoalitsiooni leping sisukas väga erinevates suurtes aspektides, ma tuletan meelde eelarve revisjoni, personaalse riigi ülesehitamist ja kõiki muid teemasid. Millele me peame eraldi otsa vaatama ja seda me valitsuses ka teeme, on [küsimus], kuidas lahendada neid kriise, mis on ilmnenud. Väga paljud kriisid ei ole tulnud meie laua peale täna – nagu näiteks COVID, COVID ei ole kuidagi olnud ühegi erakonna poolt planeeritud tegevus, aga valitsus pidi reageerima –, vaid me oleme lihtsalt jõudnud sellisesse etappi, kus erinevaid teemasid ei ole võimalik enam inimeste eest ära peita. Viimased kolm valitsust alates 2018. aastast on teinud ülekulutusi. Need on faktid. Ma ei süüdista mitte kedagi. Selline on olukord, mis meil laua peal on, ilma igasuguse naljata. Me peame oma eelarvepoliitikale otsa vaatama. See paneb limiidid peale, aga see ei tähenda, et me ei pea teemadega tegelema. Peame!

Õpetajate ja hariduse pikaajaline lepe on see, mille Eesti 200 väga selgelt praegu valitsuskoalitsiooni lauale paneb, me peame seda arutama. See ei ole ainult raha küsimine, vaid tegelikult see, kuidasmoodi sektoriga pikaajaliselt kokku leppida, et ka sektor, õpetajad ja omavalitsused koolipidajatena saaksid väga selge arusaama, mis edasi saab, ja saaksid ka selged ülesanded, näiteks kohalikud omavalitsused kui koolipidajad.

Laiem probleem on see, et poliitikud ja erakonnad pole suutnud õigeaegselt reageerida sellele, et Eesti ei ole enam odava tööjõu maa, me ei ole reageerinud ettevõtjate muredele, mida meile juba aastaid on teadvustatud. Me peame muutma majandusstruktuuri ja toetama selle muutust, et meie tootlus tõuseks. Meil on väga palju lahedaid uusi ja suuri ettevõtteid. Ma tahan öelda, et tegelik võti ei ole mitte maksude ümberpaigutamises, vaid selles, kuidasmoodi me suudame oma tootlust tõsta, kuidasmoodi me suudame mõista ettevõtjate muresid, ja mitte ainult loosungite kaudu, vaid ka tõsiselt. Nii et ma ei õigusta mitte kedagi, vaid ütlengi lihtsalt: suur töö on ees ja teeme seda koos.

Aitäh! Lõpetan teise küsimuse käsitlemise.

Tänane kolmas küsimus on samuti … (Hääl saalist.) Kuidas? Vabandust, aga lisaküsimus juba kõlas, härra Jevgrafov, me ei saa selle küsimuse all võtta enam ühtegi küsimust lisaks. Me läheme kolmanda küsimuse juurde. Jälgige palun tähelepanelikumalt infotunni kulgu. Riigikogu liige, kes on küsimuse registreerinud, saab esitada ühe täpsustava küsimuse ja seejärel saab üks Riigikogu liige esitada ühe lisaküsimuse. Jaak Aab esitas lisaküsimuse ära. Jälgige tähelepanelikumalt!

Aga kolmas küsimus on samuti välisminister Margus Tsahknale peaministri ülesannetes, küsib Riigikogu liige Varro Vooglaid ja teema on külmutatud varade konfiskeerimise põhiseaduslikud ning välis- ja kaitsepoliitilised aspektid. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud välisminister peaministri ülesannetes! Vabariigi Valitsus on toonud parlamenti eelnõu, mis kannab pealkirja "Rahvusvahelise sanktsiooni seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus", eelnõu 332. Esmaspäeval meile õiguskomisjonis seda eelnõu ka tutvustati. Tunnistan, et ma ei olnud sellele varem eriti tähelepanu pööranud, kuigi riivamisi olin kuulnud, aga hakates nüüd lugema seda eelnõu ja seletuskirja ja arutades neid küsimusi komisjonis, torkas silma, et tegemist on äärmiselt problemaatilise eelnõuga mitmes mõttes, nii põhiseaduslikus mõttes kui ka välis- ja kaitsepoliitilises mõttes. Ma mõtlesin teie käest küsida selle kohta selgitusi, olgugi et me seda täna istungi käigus ka menetleme. Loomulikult on tegemist tundliku teemaga, sest kes iganes siin mingisuguseid kriitilisi küsimusi esitab või probleemidele osutab, sellele on lihtne panna [külge] silti, justkui ta tegutseks Venemaa huvides. Ma loodan, et me suudame sellist sildistamist vältida, sest tegelikult on meil tegemist tõesti tõsiste probleemidega ja ennekõike põhiseaduse vaatepunktist. Mitmed eksperdid, kaasa arvatud Jüri Raidla ja õiguskantsler Ülle Madise, on nendele probleemidele ka omalt poolt tähelepanu juhtinud, öeldes, et selline mehhanism, kus me seaduse vastuvõtmise korral saame hakata konfiskeerima Vene oligarhide vara, andes neile vastu lihtsalt mingisuguse paberi, mille alusel nad saavad pärast nõuda hüvitist kas Ukrainalt või Venemaalt – või kuidas see mehhanism seal täpselt ette näeb? –, kui Venemaa tunnistab, et ta peab hakkama Ukrainale sõjakahjude eest hüvitisi maksma, ei ole ilmselgelt kooskõlas põhiseaduse §‑s 32 sätestatuga, mille kohaselt, esiteks, on igaühe vara võrdselt kaitstud, ja teiseks, ei tohi võtta ära kelleltki tema vara ilma kohese õiglase hüvitiseta. Ma mõtlesin küsida teie käest: kuidas te olete saatnud siia sellise eelnõu, mille vastuolu põhiseadusega on ju täiesti ilmne?

Härra minister, palun!

Hea küsija! Kõigepealt ma siiralt tänan selle teema tõstatamise eest. Mul ei ole mingit kavatsust kedagi sildistada. Tegu on välispoliitiliselt ja laiemalt rahvusvahelisel [tasandil] väga olulise teemaga. Venemaa on kuulutatud agressorriigiks, kes viib läbi agressiooni oma naabri vastu, ja Venemaa on tekitanud kahju Ukrainale. Venemaa varad üle maailma on külmutatud. Ka Eesti riik on seda teinud nii eraldi kui ka koos Euroopa Liiduga. 

Nüüd on see põhimõtteline otsus poliitiliselt olemas, et tuleb kasutusele võtta Venemaa varad, et mitte meie maksumaksjad ei maksaks Ukraina taastamise eest, vaid see, kes neid kahjusid [tekitab] ja agressiooni ellu viib. Venemaa peab vastutuse võtma. Me oleme Vabariigi Valitsusega välja töötanud eelnõu, et luua pretsedent. Senimaani on olnud ettekäändeks, miks ei saa Vene varasid kasutusele võtta, see, et meil ei ole juriidilist lahendust. Me oleme teinud väga kõvasti tööd erinevate ekspertidega, et meil oleks see võimalus olemas, kuidasmoodi Vene varasid kasutusele võtta, lähtudes just nimelt meie enda põhiseadusest ja eraomandi puutumatuse põhimõttest, mis on seal päris absoluutselt kirja pandud. Ma arvan, et see on üks konservatiivsemaid põhiseaduseid Euroopas üldse. Kui meie suudame selle lahenduse õiguslikult kehtestada, siis kaob juriidiline tõke ära ka teistel riikidel üle maailma, eriti Euroopa Liidus. Mida mina kui välisminister, kes on selle eelnõu valitsuse kaudu siia toonud, soovin, on see, et ilma sildistamiseta sisulise debati, arutelu ja ka põhiseadusliku kontrolli käigus [välja] selgitada, kas see lahendus, mille me oleme välja pakkunud ja millesse me usume – see kindlasti küll riivab põhiseadust, aga ta ei lähe sellega otseselt vastuollu, kuna me ei võõranda eraomandit, vaid me anname õiglase hüvitise nõude õiguse agressorriigi vastu –, on meie põhiseadusega kooskõlas või mitte. Sellepärast ma olengi siin saali ees korduvalt ka varem öelnud, et ärme tegele erakonnapoliitikaga, vaid peame tõsise parlamendidebati ning pärast [teeme] ära ka põhiseaduslikkuse kontrolli mehhanismi ja kogu selle protseduuri, et me saaksime sellele vastuse. Minu teadmine, kõige parem teadmine, lähtudes eksperdiarvamusest, on see, et see ei ole põhiseadusvastane lahendus, aga ta kindlasti on pretsedent, ja pretsedent mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas ja Euroopa Liidu õiguses. Aga kokkuvõttes ta ei ole ikkagi mitte ainult Eesti õiguse põhine, vaid ta toetub eelkõige rahvusvahelisele õigusele.

Aitäh! Järgnevalt täpsustav küsimus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Esiteks tänan nende selgituste eest, ja nagu öeldud, pärast jätkame seda arutelu istungi käigus nagunii. Aga mul on ikkagi hirm, et siin parlamendis juhtub selline asi, et parlamendiliikmed ei julge hääletada selle eelnõu vastu, sest muidu võivad nad saada endale külge sildi, nagu nad esindaksid siin kuidagi Venemaa huve, ja selle käigus me laseme veega alla omaenda põhiseaduse. Tegelikult on ju võimalik leida selle eesmärgi saavutamiseks, mida te kirjeldate, täiesti korrektne õiguslik lahendus ja selleks oleks põhiseaduse muutmine. Põhiseadus näeb ju ise ette, et kiireloomulisena saab põhiseadust muuta nelja viiendiku Riigikogu liikmete toetusega. Seda on võimalik teha, kirjutada põhiseadusesse sisse mingi formulatsioon, mis ütleb, et vaat sellist lahendust ei [käsitata] põhiseaduse rikkumisena. Aga praegu on küll selline olukord, et kui me mõtleme selle skeemi [peale, mille kohaselt] me võtame inimestelt või ettevõtetelt vara ära, konfiskeerime sisuliselt, ja anname neile vastu õiglase hüvitisena paberi, mille alusel peaks neile raha välja maksma mingi teine riik, siis olgem ausad, kõik me saame aru, et see ei ole õiglane hüvitis, sellepärast et me ei saa anda paberit, mis kohustaks kolmandaid riike neile mingisugust hüvitist maksma. Me saame ikka otsustada selle üle, kas meie hüvitame või meie ei hüvita, aga me ei saa seda otsustada teiste eest. Nii et ilmselgelt õiglast hüvitist ei ole. Mis mind murelikuks teeb kogu selle asja juures, ongi just see, et samm-sammult austus põhiseaduse vastu taandub. Meil on mingi poliitiline eesmärk, mingi huvi, mida me tahame realiseerida, aga me laseme lahti austusest põhiseaduse vastu, samm-sammult läheme edasi. 

Teine aspekt, mille kohta ma küsiksin teilt kommentaari, on see, et minu meelest on väga ohtlik, kui Eesti teeb seda esimesena, sest me saame ju aru, et sellele järgnevad Venemaa poolt vastumeetmed, sellega me tõmbame enda peale venelaste viha. Tegelikult võib väga vabalt juhtuda ka nii, et meie teeme ära ja mitte keegi järgi ei tule: sakslased ei tule, prantslased ei tule, itaallased ei tule, keegi ei tule, jäämegi üksi. Kas ei oleks mõistlikum tegutseda Euroopa Liidus ühiselt?

Teie aeg! Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, hea küsija! Oli mitu erinevat teemat. Ma proovin hästi lühidalt lihtsalt vastata, mitte väga põhjalikult. Esiteks, mis puudutab põhiseaduse muutmist, siis see on Riigikogu pädevuses, [kuulub] tema kompetentsi, ja iga debatt siin saalis, mis annaks võimaluse panna agressor oma agressioonikuritegude ja [tekitatud] kahjude eest maksma – välisministrina ma seda ainult tervitan. Ma ei väida, et see on ainukene lahendus maailmas üldse, me oleme otsinud erinevaid lahendusi, aga kui on midagi veel kindlamat ja paremat, mis ka meie põhiseadust näiteks puudutab, siis absoluutselt, debatt [selle üle] on väga-väga oodatud. Võib-olla see on see koht, kus me saame kõik ühiselt, erakondadeüleselt siin saalis debatti pidada. Mina ministrina seda igatepidi tervitan, aga see on Riigikogu pädevuses. 

Mis puudutab Venemaad, siis Venemaa suhtub meisse juba aastaid, aga eriti praegu, nii nagu ta suhtub, ka meie enda ettevõtjatesse ja ettevõtetesse seal. Venemaa ei järgi omaenda territooriumil rahvusvahelist õigust, äriõigust ja ka iseenda õigust, mis puudutab natsionaliseerimise ülesandeid või mida iganes. Selles mõttes ei lähe meie olukord kuidagi halvemaks. Aga me peame lähtuma ikkagi [õigluse põhimõttest]. Õiglusega ei lähe mitte kuidagimoodi kokku see, kui üks riik agressiooni kaudu hävitab teist riiki ja rahvast, viib läbi genotsiidi, küüditab lapsi. Mis õiglusest me räägime? Need isikud, kelle vara see seadus puudutab, on väga selgelt fikseeritud sanktsioonide kaudu. Me ei hakka suvalisi isikuid nimetama, sellepärast et nad on Venemaaga seotud, vaid need isikud – ja ka Vene riik ise – on rahvusvahelise õiguse alusel pandud sanktsioonide alla, on tõestatud, et nad on agressiooniga otseselt seotud või viivad seda ise läbi. Nad ei ole suvalised eraõiguslikud isikud või eraisikud füüsilise isiku mõttes või lihtsalt Vene riik, vaid nad on agressiooniga otseselt seotud isikud, kes viivad seda läbi ja seeläbi ka vastutavad. Minu arvates selle kaudu on see õigluse küsimus siin ka vastatud. 

Mis puudutab põhiseaduse poolt, siis see debatt tuleb siin läbi pidada. Ma saan aru, et Riigikogu liikmetel on võib-olla hirm või tunnetus, et selle eelnõu vastu ei saa olla, kuna see on vastavuses meie põhimõttelise välis- ja julgeolekupoliitikaga selles mõttes, et agressor peab maksma, Venemaa on agressor ja nii edasi. Ma loodan, et sellest hirmust saadakse siin saalis üle. Aga õnneks on meil Eesti põhiseaduse kohaselt olemas ka [põhiseaduslikkuse] järelevalve mehhanism, mis on sõltumatu: on see siis õiguskantsler, on see president või kuni Riigikohtuni välja. Mina olen valmis selle protsessi täiesti rahulikult eksperttasemel läbi tegema, kas või selleks, et saabuks …

Teie aeg!

… õigusselgus.

Aitäh! Järgnevalt lisaküsimus. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Loomulikult, Venemaa on agressorriik ja ta peab vastutama nende kuritegude eest ja kompenseerima tekitatud kahjud, selles ei ole vähimatki kahtlust. Sama meelt on Euroopa Liit, G7 ja nii edasi. Aga küsimus on ju selles, et selle seadusega ei panda vastutama mitte Vene riiki, selle seaduse järgi ei maksa Venemaa kompensatsiooniks mitte ühtegi senti ei Ukrainale ega kellelegi teisele – ta ei ole seda mitte iialgi teinud ja ei hakka ka nüüd tegema –, vaid põhiprobleem on selles, et kui me konfiskeerime need külmutatud varad sanktsioonide alla pandud ettevõtetelt ja isikutelt, siis tekib neil otsene nõudeõigus Eesti Vabariigi vastu. Jääda ootama, et Venemaa hakkab seda nendele isikutele või Ukrainale kompenseerima, on äärmiselt naiivne. Pigem hakkab Venemaa meile kätte maksma, konfiskeerides samamoodi meie ettevõtete, meie inimeste varad. Lääs ei olegi ju tulnud kaasa mitte tahtmatusest, vaid nad ei ole seda mehhanismi suutnud välja töötada õiguslikel põhjustel. Kui meie oleme see esimene Matrossov, kes dzotile viskub, siis see ei ole lahendus, sellisel kujul mitte. Neid tekitatud kahjusid me ei nõua ja ei saa kätte mitte Venemaalt, vaid selle seaduseelnõuga hakkab Eesti riik ise kompenseerima Venemaa asemel kahjusid nendele isikutele …

Teie aeg!

… kellelt need rahad ja varad on konfiskeeritud. See on väga vildakas lähenemine.

Hea kolleeg, teie aeg!

Kas te ei leia, et peaks nagu edasi mõtlema veel?

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh, hea küsija! Mis puudutab [väidet], kas Eesti on Matrossov, kes viskub dzotile, siis siin ma pean küll [jääma] eriarvamusele. Esiteks, ma ei kasutaks Eesti riigi puhul sellist võrdlust absoluutselt, isegi kujundlikult mitte. Eesti riigi roll ongi väärtuspõhist välispoliitikat eest vedada ja me oleme seda teinud väga mitmetes valdkondades. Näiteks kas või see, mis puudutab agressioonikuritegusid. Agressioonikuriteod on liidri kuriteod ehk riigijuhid peavad vastutama nende eest, aga olemasoleva rahvusvahelise õiguse raames me ei saa vastutusele võtta näiteks Putinit, tema peaministrit ja välisministrit, kuna neil on [immuniteet]. Nad naudivad karistamatust. Samal ajal on see väga selge juhtum – on antud korraldus oma naaberriiki agressiooni teel rünnata. Lisaks viiakse ellu sõjakuritegusid, inimsusevastaseid kuritegusid ja kõike muud, mida me teame niikuinii. See on üks teema, mida Eesti maailmas eest veab. 

Me peame moodustama eritribunali – see peab olema hästi laia rahvusvahelise pinnaga – selle jaoks, et Putin ja tema käsilased rahvusvahelise eritribunali kaudu agressioonikuritegude eest vastutusele võtta. See on väga ebamugav teema, millega väga paljud suured riigid ei taha tegeleda, aga ma küll ei tunne, et me oleme kuidagi Matrossovid, kes hüppavad kuskile dzotile, vaid me veame seda eest ja ma loodan, et me saame sellega hakkama. 

Peale teist maailmasõda toimus Nürnbergi protsess. Nürnbergi protsessi tulemusena loodigi rahvusvahelise õiguse mõttes liidri kuritegude mõiste selles mõttes, et agressiooni eest saab võtta vastutusele riigijuhte. Kuidas me praegu, 21. sajandil ütleme, et me rahvusvahelise kogukonnana ei suuda seda teha sellepärast, et sellel ei ole juriidilist lahendust? On küll. Samasugune olukord on Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtuga. See ei ole kellegi eest dzotile viskumine, meie kohustus on panna Venemaa maksma tekitatud kahjude eest. Juriidiline lahendus, mis on Riigikogus arutusel, põhinebki sellel, et Venemaa peab hakkama maksma, sest nendel isikutel tekib nõudeõigus Venemaa vastu. Ma rõhutan üle, mida ma ka oma varasemas vastuses ütlesin, et need ei ole mingid suvalised isikud, need on isikud, kelle puhul on tõestatud rahvusvaheliselt, et nad on agressiooniga otseselt seotud või viivad seda ise läbi. See on dokumenteeritud, kogu tõendusskeem rajaneb kahjude registril Haagis, sanktsioonide registril ja [teistel] registritel, mis on rahvusvahelised. Need juhtumid on jõudnud ka Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja ja on pidanud.

Aitäh! Ma lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Kell kaks algaval istungil me saame kolmanda päevakorrapunkti raames seda arutelu jätkata, kui konkreetne eelnõu jõuab esimesele lugemisele.

Liigume edasi neljanda küsimuse juurde, milleks on Tõnis Lukase küsimus regionaalminister Madis Kallasele ja teema on koolivõrk. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eesti paatos on olla ühtlaselt tugev ja regionaalselt tasakaalustatud. Kindlasti on üks osa sellest ka kättesaadav haridusvõrk ja koolihariduse võimalused kõigile lastele. See on ka perede puhul esimene tingimus, et nad üldse mingis kohas elaksid. Nii et siin põimuvad hariduspoliitika ja regionaalpoliitika, ja kui ainult rahalised kategooriad on need, millest [lähtuvalt] näiteks omavalitsused mingeid otsuseid langetavad, siis võib öelda, et hariduspoliitiliselt ja pikemas plaanis ka kodukoha elujõulisuse mõttes on ajaloos tehtud ka kaheldavaid otsuseid. On variante, kus rahalise kokkuhoiu põhimõttest [lähtudes] on kahest võrdsest koolist jäetud alles üks ja loodetud, et sellesse kooli lähevad ka teise, kinnipandud kooli õpilased ja kõik õpilased jäävad valda, aga sisuliselt on vald kaotanud pooled õpilased, sest nad on läinud lähedalasuvasse linna, hoopis teise omavalitsusse. Neid rändevoogusid tuleb osata arvestada. Viimasel ajal on olnud sisemigratsioon see, mis on täiesti ootamatult ja kiiresti suure osa elanikkonnast pumbanud ümber linnalähedastesse valdadesse. Nii et meil tegelikult on regionaalse võrdsusega probleeme. 

Teie valitsus on alustanud alles pool aastat tagasi, teil on pikk periood ees. Mida te teete selleks, et tagada mingigi võrdsus näiteks tagamaalisuse koefitsiendi jagamisel, mis on 2016. aasta tasemel, et toetusfondist neid valdu, kes oma koolivõrgu kohta peavad otsuseid tegema, ka tegelikult rahaliselt toetada?

Härra minister, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Hea küsimuse püstitaja! Teema on tõesti oluline ja ma olen nõus, et regionaalarengut ja koolivõrku ei saa lahus käsitleda. Koolihariduse kättesaadavus, lasteaiakohad, vähemalt esimesed kuus klassi, ideaalis üheksa klassi piirkonnas on elujõulisuse kriteeriumiks, et selles piirkonnas elu ka tulevikus jätkuks. Ma arvan, et seda võivad kinnitada ka siin saalis lisaks teile istuvad kaks endist regionaalministrit, kes samamoodi on sellele teemale korduvalt tähelepanu juhtinud.

Millised on konkreetsed sammud, mida me oleme juba teinud ja mida me tahame teha? Esiteks see, et me oleme üle vaadanud, kuidas ja mismoodi me rahastame Eesti kohalikke omavalitsusi, et nad ka hajaasustuses suudaksid täiendavaid teenuseid või seadusest tulenevaid teenuseid katta. Me soovime teha sellele teise etapi. Kui esimeses etapis me jagasime ümber kasvu pealt suurusjärgus 8–9 miljonit eurot, siis teises etapis me soovime kohalikke omavalitsusi rahastada rohkem elanikkonna vanuselise jaotuse põhimõttest [lähtuvalt].

[Tulemas on] suur muudatus, mis vähemalt minu hinnangul on oluline. Külastasin sel nädalavahetusel Eesti kõige läänepoolsemaid koole: tugevat Lümanda põhikooli, kelle inimesi ma ka siin enne nägin, lisaks istusin ja arutasin neid teemasid mitu tundi Kihelkonna kuueklassilises koolis. Tegelikult on seda teemat igas Eesti piirkonnas väga palju teadvustatud. Mida me selle [lahendamiseks] teha saame? Esimese meetmena oleme välja pakkunud kuueklassiliste maakoolide toetusmeetme. Olles ise nende maakoolidega väga-väga palju kokku puutunud nii vallavanemana kui ka hiljem ministrina, julgen väita, et see on üks meede, mis võiks aidata kaasa just sellele, et igas Eesti piirkonnas oleks vähemalt kuueklassiline kool tagatud. Ideaalis üheksaklassiline, aga vähemalt kuueklassiline.

Kolmas asi, mida me sooviksime teha, millele ka teie viitasite, on tagamaalisuse koefitsient, mis arvestab omavalitsuse territooriumil inimeste ja eriti laste paiknemist ja lähtuvalt sellest teatud koefitsiendi tekkimist. Sellega me saame toetada rohkem neid piirkondi, kes on suurema territooriumi peal, kus on palju lapsi. Kolm sellist selget suunda asju muutes ja rahastust tõstes.

Tõnis Lukas, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, härra minister! See, et te olete üle vaadanud, on selgelt ebapiisav. Teine teema, mis te püstitasite, et vastavalt elanikkonna vanusele hakkate raha jagama, näitab ju seda, et te jagate elanikkonna eakusest lähtudes, aga see on tagajärg, sest noori seal enam ei ole. Tegelikult tuleb püüda [selle poole], et noored jääksid, ja selles tähenduses on koolivõrk väga oluline. Ma ei tea, et te oleks muutnud näiteks tagamaalisuse koefitsienti, mis on just nimelt hajaasustusega piirkondade elujõu [tagamiseks] mõeldud. Praegu saab Jõelähtme vald – Tallinna[-lähedane], sisuliselt linnalise asustusega piirkondadega Jõelähtme vald – praktiliselt sama palju raha kui Lääneranna vald ja Tartu vald saab koefitsiendiga sama palju kui Rõuge vald. See on täiesti ebaühtlane. 

Kui rääkida nendest otsustest, siis loomulikult me kõik oleme lubanud, et põhikool võiks olla lapse kodu lähedal. Selleks tuleb [astuda] konkreetseid samme ja koolivõrgu kohta võtta, ma ei tea, mingid otsused vastu koos omavalitsustega või neid rohkem suunata. Teame, et Pühajärve kooli püüdis omavalitsus mõni aasta tagasi sulgeda, õnneks ebaõnnestus ja nüüd on Pühajärve koolis rohkem õpilasi, kui ennem oli. Lüganuse kooliga samamoodi, nüüd on Lüganuse koolis rohkem õpilasi kui enne. Need on elujõulised koolid, mida püütakse sulgeda rahalistel põhjustel, aga tegelikult lõigatakse sellega elujõulisi näppe. Ma arvan, et ka Metsküla koolil on nüüd, kui nende meetodid ja [muu] on saanud väga palju tähelepanu, juhul kui nad alles jäävad, kõvasti toetust. 

Mismoodi see väikekoolide toetus tegelikult välja hakkab nägema? Te ju näete seda ette ühe aasta kaupa ja ainult kuueklassilistele [koolidele], see ei aita kõiki Eesti väikekoole.

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Kõigepealt, tagamaalisuse koefitsiendi muudatused on plaanis alates 2025. aastast, ehk viia see vastavusse viimase rahvastikuloenduse andmetega. Me tunnistame, et nii eelmistel valitsustel kui ka võib-olla isegi juba varasematel on see jäänud kuidagi kahe silma vahele ja ei arvesta tegelikku olukorda mitmes Eesti piirkonnas. Aga sellega me tegeleme ja ma loodan, et selle saab juba peagi esitada tutvumiseks ka Riigikogule. 

Mis puudutab koostööd kohalike omavalitsustega või nende tehtud otsuste mõju, siis ma julgen väita, et ma tunnetan seda muret väga hästi – minu lapsed käivad maakoolis ja ma olen olnud maakoolidega seotud. Olen ka sellega nõus, et maakool ei ole vaid hariduse andja klassikalisel kujul, vaid ta omab oluliselt suuremat, ka kuvandlikku mõju sellele piirkonnale. Ja need näited, mis te tõite, on ilmekad iseloomustamaks seda, et ühe maakooli avatuks jätmine või sulgemine võib käivitada oluliselt suurema ahela, mis on kas negatiivses või positiivses võtmes.

Maakoolide meetmest me saame praegu rääkida riigi eelarvestrateegia vaates nelja aasta perspektiivis, neljaks aastaks on kokkulepe tehtud. Me soovime vähemalt 20 õpilasega kuueklassilisi koole täiendavalt toetada, et ühelgi kohalikul omavalitsusel ei tekiks mõtet või ideed, et raha tõttu või mingi muu välise surve tõttu nad peaksid kooli sulgema, kuigi seal on piisav hulk lapsi – mis 20 õpilast on –, ja see kool võiks seal alles jääda. Iseasi on, jah, see küsimus, et meil on Eestis ka väga palju veel väiksemaid koole, kuidas nendega käituda. Aga praegune nii-öelda kesktee, mille me koalitsioonis oleme kokku leppinud, on see, et 20 on miinimumpiir. 

Kokkuvõttes, mulle endale küll tundub, vaadates neid erinevaid rahastusmudeleid, et mida täpsemalt nad on seotud ühe konkreetse kooliga, [seda parem]. Siis ei teki ka neid ohte, et me anname kohalikule omavalitsusele küll täiendavad vahendid koolivõrgu ülalpidamiseks, aga kui need ei ole seotud [konkreetse] kooliga, siis saavad kohalikud omavalitsused koolivõrku ikkagi selliselt optimeerida, et saavad raha kätte, aga tegelikult panevad mingid väikesed koolid kinni. See meede selle välistab ja seetõttu ma arvan, et see on väga õige samm õiges suunas. Kindlasti võiksid vahendid sellesse [meetmesse] aastate jooksul suureneda.

Üks lisaküsimus. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Eks need koolivõrgu ja kohalike omavalitsuste väikeste koolide probleemid on ju läinud teravamaks selle tõttu, [mida on teinud] omavalitsuste tulud-kulud viimastel aastatel. Tulude laekumine ei ole kasvanud nii kiiresti, kui on tulnud kasvatada kulusid, olgu selleks energiakandjate hinna tõus, sellele järgnenud muud hinnatõusud, investeeringute kallinemine, õpetajate palgatõus, mille tõttu tuli tõsta ka lasteaiaõpetajate palku, kuigi raha selleks eraldi ei antud, ja nii edasi ja nii edasi. Ma võin lugeda neid põhjuseid veel palju. Need probleemid on aktualiseerunud väga kiiresti, aasta-pooleteisega, varem omavalitsustel selliseid probleeme ei olnud. Paljuski on need kärpekavad ja koolide kinnipanemised [tingitud] lihtsalt sellest, et ei piisa vahendeid ja otsitakse kokkuhoiu[kohti].

Ma ütlen, et omavalitsused oleksid võinud koolivõrku kogu aeg sellise pilguga vaadata, aga sellel on erinevad põhjused. Kui toimus haldusreform ja enamik ühines vabatahtlikult, siis ühinemislepingutesse kirjutati ju tavaliselt sisse, et kõik asutused ja koolid peetakse üleval. Neli aastat ei tegeletud sellega, põhikoolid vaikselt tiksusid kuskil, väga mitu põhikooli, ja igas põhikoolis tiksus [õpilasi] järjest vähemaks, ja nüüd on probleem, et midagi tuleb kinni panna või tuleb palju kinni panna.

Minu konkreetne küsimus on selline. Eelmisel Euroopa Liidu rahastusperioodil toetati põhikoolide rekonstrueerimist või isegi uute ehitamist, tingimus oli gümnaasiumiastme sulgemine, et koolivõrku ümber korraldada. Ma tegin ettepaneku, et sellel rahastamisperioodil võiks investeeringutega toetada just nimelt neid põhikoole, mis vajavad veel rekonstrueerimist ja mis muudetakse kuueklassiliseks. Kahjuks seda raha seal tõenäoliselt ei ole. Küll on aga riigil CO₂ raha, mida käsutab Rahandusministeerium. Kas ei võiks sealt just spetsiaalselt seda rohkem toetada?

Madis Kallas, palun!

Aitäh! Mis puudutab kohalike omavalitsuste võimekust praegu investeeringuid teha ja oma igapäevaste asjade korraldamisega hakkama saada, siis ma olen viimasel ajal täheldanud ka seda, et võib-olla teie ministriks oleku ajal või ka Riina Solmani ministriks oleku ajal meil tuli juurde väga palju kohalikke omavalitsusi, kes on ajalooliselt olnud nii-öelda väga jõukal järjel, nad on suured asustusüksused, nad on võimsad kohalikud omavalitsused, aga ka nendel on praegusel hetkel juba raskusi. Väga keerulises situatsioonis on just maakonnakeskuseks [olevad] linnad erinevates Eesti piirkondades, kes ei saa oma kulude ja tulude tasakaalu tagamisega enam hakkama. Miks ma selle näite tõin? Me räägime hästi palju hajaasustuses asuvatest väiksematest koolidest, aga tegelikult on väga suur probleem ka see, et [keskuse ümber] nii-öelda rõngana [paiknevatest] kohalikest omavalitsustest käivad lapsed lasteaedades ja koolides just nendes kesksetes kohalikes omavalitsustes. Nad saavad küll seal pearaha, aga neil puudub investeeringukomponendi küsimise võimalus, see saab põhineda ainult vabatahtlikkusel. Ka seda me tahame muuta.

Mis puudutab põhikoolide rekonstrueerimist, nende energiatõhusamaks ehitamist, võib-olla mingite osade demonteerimist ja ka väiksemaid ehitustöid, siis see [teema] on meil pidevalt laual olnud. Ka väga paljude hajaasustusega KOV-ide soov on olnud, et selleks leitaks täiendavad vahendid. See on käinud ka CO₂ aruteludest läbi. Kuigi CO₂ rahast päris arvestatav osa läheb kohalike omavalitsuste hoonete rekonstrueerimiseks, siis jah, sellist konkreetset meedet me praegu ei ole suutnud disainida, mis oleks üheselt ja selgelt [suunatud] ainult põhikoolihoonete energiatõhusamaks muutmiseks.

See iseenesest ei tähenda, et me selle teemaga edasi ei tegele, sest kahjuks ei ole probleem kuskile kadunud. Probleem on jätkuvalt väga terav ja tugev, ka sellest lähtuvalt, et põhikooliõpilased liiguvad kogu aeg üle Eesti ringi ja nad näevad neid koolimaju, mis on täielikult renoveeritud või kohe uuena rajatud. Tõesti, need on kaasaegsed õpikeskkonnad kõigi oma võimalustega. Me tahame ju pakkuda selliseid võimalusi igal pool Eestis ja selleks me peamegi leidma vahendeid, mis oleks sihitud just nendesse piirkondadesse, kus seda eelarve- ja ka laenurahaga ei ole võimalik teha. Oleme probleemi teadvustanud, aga kahjuks häid lahendusi selle lahendamiseks ei ole suutnud välja pakkuda.

Aitäh! Lõpetan neljanda küsimuse käsitlemise.

Viies küsimus on samuti teile, lugupeetud regionaalminister Madis Kallas. Küsib Riigikogu liige Jaak Aab ning teema on omavalitsuste toimetulek. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Saame jätkata praktiliselt samal teemal. Ma lugesin üles need, ütleme, kitsaskohad, mis on tekkinud viimase aasta-pooleteisega. Kui kaugemale vaadata, siis haldusreform oli, nagu ta oli, võib-olla sada protsenti see haldusterritoriaalne reform ei õnnestunud. Küll aga üritasime tookord aidata uusi omavalitsusi sellega, et me tõstsime tulubaasi, mitte küll päris sellele tasemele, mis oli enne 2009. aastat, kuna siis lõigati päris tõsiselt, aga teatud suurem ressurss suurematele, võimekamatele omavalitsustele siiski tuli. Koroonaajal toetasime rohkem just investeeringutoetustega ja siis tõesti sai tehtud ka koolimaju ja lasteaedu, kõike, mis võimalik oli. 

Lihtsalt eelmise küsimuse markeerimiseks: kindlasti toetan, et mingigi meede selleks leitakse. Jah, mina ei pooldanud seda, et CO₂ [raha] valdkondlikult jaotataks, alguses seda jaotati: olid hooldekodud ja siis vist lasteaiad. Tegelikult on igal omavalitsusel oma probleemid ja seda CO₂ peaks vaatama just niimoodi, et iga omavalitsus ise valib välja prioriteetse objekti, mida teha. Võib-olla võiks pigem anda eraldi toetust, kui kellelgi tõesti on koolivõrgu korrastamise juures nii-öelda [valus] teema. Et koolid ei läheks päris kinni ja keskkond ära ei hajuks, võiks mõelda kas selle mitmest [koolist] alles jääva põhikooli või ka kuueklassilise kooli renoveerimise investeeringu peale.

Aga teema on muidugi endiselt kriitiline. See 8 miljonit, mis tulukamatelt omavalitsustelt vähem tulukatele omavalitsustele ümber jagati, paljuski kogu põldu ei päästa. Kas teil on juba mõtteid, kuidas omavalitsuste tulubaasi parandada või seda ümber teha? Ma tean, et teile on vist pandud ülesanne sellega veebruaris kabinetti minna, aga äkki oskate juba praegu midagi kirjeldada.

Härra minister, palun! 

Aitäh! Lugupeetud Riigikogu liige! Teema on jah sarnane eelmise küsimusega, mis puudutas koolivõrku ja kohalikke omavalitsusi, nüüd täpsemalt võimalikest muudatustest kohalike omavalitsuste rahastamises või muudatuste kaudu kohalike omavalitsuste võimestamisest. 

Kõigepealt, ma olen nõus sellega, et Eesti on piisavalt suur ja siin tuleks leida väga palju konkreetseid rätsepaülikonna-lahendusi iga kohaliku omavalitsuse kohta. Seetõttu olen ka mina nõus, et pigem anda kohalikele omavalitsustele rohkem vabadust ise otsustada, nii nagu te näitena tõite, et kus on vaja hooldekodu, seal hooldekodu, aga kus on vaja kooli, seal kool. Riik võib-olla ei peaks seda nii täpselt ette kirjutama, sest muidu teevad kohalikud omavalitsused ära tegevuse, mis oleks neil olnud võib-olla kolmandas järgus, aga kuna riik rahastab just seda, siis nad peavad selle ära tegema. Selle kohta väga õige tähelepanek. 

Mis puudutab meie järgmisi samme, siis ma tean, et see 8,3 miljonit, mis sai Riigikogu ees ära kaitstud ja läheb nii-öelda kasvu pealt ümberjagamisele üle Eesti, on kindlasti ebapiisav. Aga vaadates, kui palju oli selle pärast arutelusid ja võitlust ja kui palju kriitikat ma sain ka siinsamas Riigikogu saalis seda eelnõu kaitstes, siis mulle tundub, et üha rohkem ja rohkem hakkab süvenema mõistmine, mida varasemalt võib-olla ei olnud, et ülejäänud Eestil või Eestil tervikuna saab minna täpselt nii hästi, kui läheb kõige kaugemal tagamaal ükskõik kus Eestimaa nurgas. Ma kutsun üles ükskõik millise piirkonna juhte, kohalike omavalitsuste volikogude liikmeid mõistma seda, et ei saa tekkida olukorda, kus ühel piirkonnal Eestis läheb väga hästi, kasv on väga suur, tehakse väga palju investeeringuid, ehitatakse uusi elamuid, ja samal ajal teistes piirkondades seda teha ei saa. Hästi saab minna igal piirkonnal vaid siis, kui ka tagamaa piirkondadel läheb hästi. 

Muudatused on meil planeeritud. Esimene muudatus on seotud sellega, et veel kord üle vaadata tulumaksu ja pensioni tulumaksu vahekord, et muuta pensioni tulumaksu osa suuremaks ja füüsilise isiku tulumaksu osa väiksemaks. Teise muudatusena soovime anda kohalikele omavalitsustele oma piirkonnas maamaksu kehtestamisel rohkem võimalusi, et kuidas ja mis määras. Kolmandaks, tagada erinevaid kohalikke makse, näiteks sotsiaaltaristumaks, turismimaks. Ja neljandana võib-olla pearaha puhul koolivõrgu investeeringutega arvestamine. Need on neli muudatust, mille me tahame siia tuua.

Järgnevalt Jaak Aab, täpsustav küsimus, palun!

Tänan, austatud esimees! Arendan teemat edasi. Jah, see 8,3 miljonit, mis siin suure vaidlusega leidis lõpuks toetust, eriti ei aita, ja need põhjused olid ka välja toodud. Põhiprobleem oli selles, et kes on see "tulukas", ja selgus, et kui vaadata põhjendusi, siis võib tulukas olla ka mõni hajaasustusega maavald, kes on teinud ära mingid reformid, on ennast efektiivseks töötanud, saanud ettevõtluse arendamisega endale rohkem elanikke ja nii edasi ja nii edasi. See tulukuse valem tegelikult ei väljenda kõiki neid põhjendusi, millega neid rahasid ümber jaotada. Jah, see kuldne ring on alati hambus, et nendel on suured tulud, aga ütleme nii, et neil on ka palju kohustusi. Regionaalpoliitika meetmed peavad kaasa aitama, et sellesse kuldsesse ringi ei liiguks vähem rahvast – see on töökohad ja ettevõtlus ning palju laiem ja komplekssem pilt kui omavalitsuste tulubaas, kuigi ka omavalitsuste tulubaasi tuleks ilmselt kohendada. 

Lihtsam lahendus oleks tegelikult olnud juba see aasta või ka järgmine aasta lisada tasandusfondi vahendeid, kust siis need, kellele üksikisiku tulumaksust laekub vähem, saavadki lisavahendeid – eagruppide järgi, erinevad hajaasustusega piirkonnad – selle valemi kaudu, kus see komponent on sees. See oleks olnud kindlasti lihtsam lahendus kui ümber jaotada. Kui lisavahendeid ka järgmisel aastal ette ei nähta ja jätkatakse ümberjagamisega, siis eks see ikka paksu pahandust tekitab siin ja seal. Tegelikult on neid lisavahendeid vaja. Näiteks hooldusreformi rahade tõttu läheb mõni omavalitsus praegu kohtusse. Kuidas see vaidlus teil hooldusreformi rahade jagamise üle üldse käis, sotsiaalkaitseministri ja teie vahel, ja palju seda [raha] oleks tegelikult vaja olnud?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab hoolekandereformi vahendeid, siis ma pean tunnistama, et ma nende arutelude juures, kui seda mudelit kokku lepiti, iga päev ei olnud. Regionaalministrina ma loomulikult olen nüüd sellesse süüvinud ja nii kohalike omavalitsustega kui ka Sotsiaalministeeriumiga teinud, ma julgen väita, kümneid kohtumisi, et leida lahendusi ja võimalikke katteallikaid; kui kusagil piirkonnas on vahendeid puudu või on mingis muus asjas probleem, et mida me siis üheskoos kohalike omavalitsustega saaksime üle vaadata. 

Aga ma korra põikan ka teie küsimuse esimese poole juurde, mis puudutas seda, kuidas me hindame seda jõukust. Ma olen nõus sellega, et Harjumaa või Tallinna esimene lähiring omab ka väga suuri väljakutseid. Lisaks sellele, et seal on väga suur elanikkonna, just tööealise elanikkonna juurdekasv, kes on praegu peamine maksuallikas kohalikele omavalitsustele, on seal sellest tulenevalt ka suuri väljakutseid. Me peame seda vaatama kompleksselt, miks on Eestis tekkinud selline olukord, et viimase 20 aastaga on sisuliselt 150 000 inimest liikunud hajaasustusega piirkondadest, ükskõik millisest Eesti nurgast just ennekõike Tallinnasse ja Harjumaale. Me saame kas olukorraga leppida või me teeme selle lahendamiseks midagi ära. 

Ma võin tuua näiteid kohalikest omavalitsustest, kes on teinud neid reforme. Ma arvan, et kooli- ja raamatukogude võrgu, kultuurimajade võrgustiku ja töötajate ning haldusküsimuste teemal ja juhtimismudeli koha pealt on väga paljud Eesti kohalikud omavalitsused kõik otsused ära teinud. Ja mis on tulemus? Endiselt ei tule oma asjadega kokku, sest nende reformide [tulemusel] tööealisi elanikke üldiselt ju väga palju juurde ei tule. Jah, nad on kulusid kõvasti kokku hoidnud, aga küsimus on selles, kuidas me saaksime maapiirkondadesse või kaugematesse piirkondadesse süstida kindlust ja julgust, ka noortele peredele, et sinna tasub maja ehitada. Me pakume sinna võib-olla kortereid ja üürimaju, [näidates], et see on arenev piirkond, ja siis ka ettevõtja vaatab oma pilguga, et sinna tasuks oma ettevõte rajada, esialgu võib-olla väiksemas mahus, hiljem suuremas mahus. Praegu on, jah, kuidagi see usk maapiirkondades paljudes kohtades kadunud, [arvatakse,] et niikuinii midagi ei muutu. Ja vaat sellega Regionaal- ja Põllumajandusministeerium nõustuda ei saa. Seetõttu oleme valmis ka neid nii-öelda ümberjagamisi ja muudatusi koos teie abiga väga jõuliselt tegema.

Helir-Valdor Seeder, lisaküsimus, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite, et te ei olnud hoolekandereformi esialgsete arutelude juures, aga see ei saa olla kuidagi õigustuseks ega vabanduseks ega isegi mitte selgituseks sellele kujunenud olukorrale ja segadusele, mis praegu tekkinud on, kus inimestel on ootused ja lootused, mis on põhjendatud, aga nad on pettunud, sest nad ei ole saanud seda, mida on lubatud, ehk oma pensioni eest kohta. Samal ajal on kohalikele omavalitsustele pandud kohustus, mis ei ole riigi poolt rahaga kaetud. Selle segaduse on tekitanud riigi keskvalitsus. Teie olete valitsuse liige, kes on need otsused vastu võtnud, heaks kiitnud. Ma vaatan, et praegune valitsus ei lahenda seda olemasolevat segadust ja olukorda ka järgmise aasta riigieelarves, ja nagu me oleme kuulnud sotsiaalkaitseministri käest, siis ka mingisugust piirhinda hoolekandeasutustele ei kehtestata, mis tähendab, et seda probleemi ei saa lahendada ei ühest ega teisest otsast ja lahendust laua peal ei ole. 

Minu küsimus on selline. Kuidas teie kui regionaalminister, kes vastutab ka kohalike omavalitsuste eest – väga paljude hoolekandeasutuste omanikud on kohalikud omavalitsused, lisaks loomulikult erasektor –, näete seda lahendust? On teil olemas mingisugune lahendus ja mingisugused ettepanekud sotsiaalkaitseministrile, valitsusele, et sellest olukorrast välja tulla? 

Mul on ka üks lühikene kommentaar, mis puudutab eelnevat arutelu, kus te rääkisite koolivõrgust ja kohalike omavalitsuste omavahelisest arvlemisest, et selle pearaha sees ei ole investeerimiskomponenti, ja et seal on võib-olla oodata mingeid muudatusi. Ma juhin tähelepanu, et selline muudatus ka kindlasti ei oleks õige, kus see investeerimiskomponent nähakse ette küll arvlemisel, aga need omavalitsused ei saa kaasa rääkida nende investeeringute puhul [seal, kus] nende lapsed koolis käivad. Üks omavalitsus langetab pikaajalised investeerimisotsused ja teistele omavalitsustele jääb kohustus ilma kaasa rääkimata see lihtsalt kinni maksta. See küsimus on siiski palju keerulisem.

Aitäh! Ma täpsustan, mida ma pidasin silmas, [kui ütlesin], et ma ei olnud läbirääkimiste juures. Kui Riigikogu liige Jaak Aab küsis, et kuidas need arutelud välja nägid või kuskohas tekkisid erinevad puudujäägid või arusaamatused, siis neid ma ei oska tõesti kommenteerida, sest nende arutelude juures ma eelmise valitsuse ajal ei olnud. Aga ma absoluutselt adun seda, et nii eelmise valitsuse liikmena kui ka praeguse regionaalministrina [lasub] mul vastutus, ja seetõttu ma olengi teinud kohtumisi, nii nagu ma enne ütlesin, kümnete kohalike omavalitsustega. Viimane kohtumine oli loetud nädalad tagasi Tartu Linnavalitsusega, linnapeaga ja abilinnapeadega, et saada üheskoos [asjadest] aru. Küsimus ei ole ju selles, et keegi tahab kellegi vastu kohtusse minna, küsimus on selles, et nendel on mure, mille nad tahaksid ära lahendada ja teiseks osapooleks on Eesti riik Sotsiaalministeeriumi kaudu ja puutumus on loomulikult ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumiga. See on siis taustalugu.

Mismoodi ja kuidas me võiksime edasi minna? Esiteks, ma olen korduvalt öelnud, et täieliku pildi me saame ette alles novembrikuuks või novembrikuu jooksul, kuna selleks ajaks on kõik need inimesed üle Eesti, kes on soovinud hooldekodusse minna, ka eelduslikult hooldekodusse läinud. Me teame, et väga paljud inimesed, kellel on ahiküte, saavad kodus ilusti hakkama veel septembrikuus, võib-olla mingitel juhtudel ka oktoobrikuus, aga novembris-detsembris on kindlasti see pilt juba selline, nagu ta sügis- ja talvekuudel tegelikult olema saab. See pilt on meil nüüd kohe-kohe käes, kui palju mingis Eesti piirkonnas on inimesi hooldekodudesse läinud, ja sellest lähtuvalt me saame teha juba inimestepõhise, kohalike omavalitsuste põhise veel täpsema analüüsi. Kõigil kohalikel omavalitsustel ei ole neid muresid, mis on teatud kohalikel omavalitsustel. Minu hinnangul me peamegi vaatama, millised väljakutsed on Tartul, millised on saartel, kuidas on see teema lahendatud näiteks Harjumaal. Selle info me saame novembrikuu jooksul ja siis me kindlasti kohtume veel kord nii omavalitsuste liidu esindajatega kui ka Sotsiaalministeeriumiga, et leida lahendus. Mina ei ole selle põhimõtte pooldaja, kes ütleks, et tuleb hakkama saada, hea asi on tehtud. Kui me näeme, et paljud kohalikud omavalitsused seda teemat kritiseerivad ja nad ei ole praeguse lahendusega rahul, siis me ei saa seda eitada. See on see, mille kallal me praegu tööd teeme. Meil on mure ja sellele murele tuleb leida lahendus.

Aitäh! Lõpetan viienda küsimuse käsitlemise.

Kuues küsimus on välisminister Margus Tsahknale, kes on peaministri ülesannetes. Küsib Riigikogu liige Rene Kokk ja teema on automaks. Rene Kokk, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud välisminister peaministri ülesannetes! Ma arvan, et ma väga palju ei liialda, kui ma ütlen, et suur osa Eesti ühiskonnast on suures šokis ja nimelt sellepärast, et inimestele on kohale jõudnud, et see, mida lubati enne valimisi, [ei vasta] olukorrale, kus me oleme: lisaks viimaste aastate suurimale inflatsioonile Euroopas ootab meid ees käibemaksu tõus, tööpuudus, automaks, mitmete maksusoodustuste kadumine. Ja lisaks sellele ka valitsuse, ma ütleks, olematu majanduspoliitika. Kuna me peaministri käest tihti vastuseid ei saa, pigem ei saa, siis tahan küsida teie kui 50%-se tõenäosusega tulevase Eesti 200 juhtfiguuri ja praegu siin peaministri ülesannetes oleva välisministri käest, milliseid soovitusi annaksite ühele Eesti maaperele, lastega maaperele, kus on kaks autot – neid autosid on vaja selleks, et käia tööl, viia lapsi lasteaeda –, olukorras, kus hea kui üldse mõlemal perekonnaliikmel on töö, ja tihti tehakse seda miinimumpalga eest, mis on praegu netos alla 700 euro. On teil anda mingeid konkreetseid soovitusi selles olukorras, mida need perekonnad tegema peavad? Millest nad peavad loobuma või mismoodi nad peavad oma elu ringi korraldama, et selles olukorras hakkama saada? Isiklikult olen selgelt seda meelt, et automaksu ei saa kehtestada, seda ei tohi teha. Aga palun andke inimestele mõned soovitused, kuidas hakkama saada, juhul kui te siin saalis selle läbi surute.

Aitäh, hea küsija! Ma olen absoluutselt nõus sellega, et me oleme väga keerulises olukorras, ja see puudutab laiemat pilti, mitte ainult automaksu. Me oleme majanduskriisis, me oleme julgeolekukriisis. Euribori tõstmine [mõjutab] neid peresid, kes omavad eluasemelaenu. Need on tavaliselt pered, kus vanemad käivad tööl, maksavad võib-olla kõige rohkem makse üldse ja kasvatavad samal ajal ka lapsi, ja eelmise küsimuse [jätkuks], on jõudnud ikka, kus neil lasub vastutus ka oma vanemate eest, kuidas need inimesed vanemate inimestena hakkama saavad. Olukord ongi keeruline ja ega siin mingeid lihtsaid lahendusi ei ole. 

Kui me vaatame laiemat pilti, siis ma, hea küsija, olen nõus selle väitega, et lahendused on eelkõige majanduspoliitikas, lahendused on eelkõige tulupoole peal, vaesuse ümberjagamine ei ole see, millega jõukust juurde tuuakse. Vihje, et 50% tõenäosusega saab minust Eesti 200 esimees – ma ei ole täna siin kui erakonna poliitik. Aga ma ütlen, et kui me 2008–2009 majanduskriisi ajal tegelesime kriisiküsimustega, siis 2007. aastal toimunud valimistel ei rääkinud mitte ükski erakond sellest, mis saama hakkab, kuidas elu läheb paremaks raskete reformide [tulemusel], ka toona lubati valimiste käigus kokku kõiki häid asju ja tasuta asju. Nii juhtub enne igat valimist. 

Paratamatu on see, et koalitsioonileping, mis on sõlmitud, sõlmiti selle parima teadmise [juures], mis oli pool aastat tagasi, aga elu muutub ja muutub kahjuks järjest raskemaks ja karmimaks. Seepärast olen ma sellelt positsioonilt, poliitiku positsioonilt ka avalikult välja öelnud, et me peame ära pidama debatid selle üle, millist riiki, milliste teenuste ja milliste maksudega riiki on meie inimesed üldse nõus pidama, eesotsas ettevõtjatega, sest arusaam, et raha riigieelarvesse tuleb seina seest – see on kõlanud ka siin saalis, mitte küll selles koosseisus, aga mõned koosseisud tagasi –, ei vasta tõele, raha tuleb ettevõtjate taskust. Kui te küsite, mis on minu näpunäited nendele peredele, siis väga raske on seda öelda, sest iga pere olukord on keeruline. Lahendused ei ole mitte ainult sotsiaalsüsteemis, lahendused on personaalsed. Ja seda Eesti 200 tahabki reformide käigus teha, et me tulevikus saame inimesi aidata personaalselt. Tänane sotsiaalsüsteem ei aita inimesi personaalselt. 

Nii et kaks poolt: majandus ja see, et me selles raskes olukorras mitte kedagi maha ei jäta.

Aitäh! Järgnevalt täpsustav küsimus. Rene Kokk, palun!

Tänan, hea esimees! Lugupeetud minister! Kahju, et te ikkagi konkreetseid vastuseid ei andnud. Mul oli lootust rohkem kui Kaja Kallase poole pöördudes, aga ei saanud teilt vastust. Aga proovime siis uuesti. 

Eelmise punkti juures tunnistas ka regionaalminister, et maapiirkondades on usk kadumas ja inimesed ütlevad, et ega midagi nagunii ei muutu. Selles võtmes ma eeldan, et valitsus on tõsiselt läbi arutanud teema, mis saab nendest inimestest, kes automaksu ära ei maksa. Maal täiesti siiralt inimesed arutavad seda, et huvitav, kui palju vanglakohti plaanitakse teha, kui palju uusi maksuametnikke võetakse tööle selleks, et neid makse hakata välja nõudma. Ma eeldan, et valitsus on need järgmised sammud ikka läbi arutanud. Kui palju on neid inimesi, mitu tuhat neid on, kes ei hakka maksma, kes ei suuda maksta, ja milliseid samme astutakse selleks, et automaksuraha neilt kätte saada? Kui automaksuraha kätte ei saada, siis mis hetkest hakkavad kohtutäiturid seda välja nõudma? Mis hetkel te lähete peale auto ka korteri või maja kallale või hakkate maad ära võtma, riigistama? Mis hetkel juhtub see, et riigile maksude mittemaksmise eest peab inimene minema kinnimajja oma päevi istuma? Ma eeldan, et te maksu kehtestamisel olete läbi mõelnud ka need järgmised sammud, sest nii nagu COVID-i-aegsete piirangute puhul ja inimeste lahtilaskmise puhul oli selge, et nad kohtus võidavad, võib ka täna üsna selgelt ette öelda, et need probleemid teil tulevad ja need saavad olema päris suured, mitte üksikjuhtumid. Teil peaks valitsuses olema selge teekaart, mismoodi te hakkate menetlema neid juhtumeid, kus inimesed tõesti ei suuda automaksu maksta. Palun konkreetseid teekaardipunkte, mis te olete valitsuses arutanud. 

Aitäh, hea küsija! Rääkides automaksust, siis eelmise küsimuse juures, kuna see küsimus oli ka pikk ja seal oli väga palju väiteid, ma vastasin sellele osale. Esiteks, automaks ei ole valmis, automaks ei ole kokku lepitud. See, milline see automaks täpselt tuleb, selle üle käivad veel väga tulised vaidlused koalitsioonis, ja ma ütlen, et tulevad väga tulised vaidlused ka siin Riigikogu saalis. Mul on endal päris pikaaegne kogemus [poliitikuna] ja neid automakse on erinevates koalitsioonides arutatud ju ühte, teist ja kolmandat pidi. Minu isiklik seisukoht on, et kui me räägime automaksust või ükspuha millisest muust maksust, mis ei ole nii-öelda baasmaks, [nagu on] tulumaks või käibemaks, siis selle eesmärgiks ei tohi olla mitte raha kogumine inimeste taskutest, vaid automaksu näitel peaks selle eesmärgiks olema inimeste käitumise muutmine, mille käigus kindlasti laekub ka raha. 

Vaidlused ei käi mitte selle üle, kas automaks tuleb või ei tule, vaid selle üle, milline see maks [tuleb], kuidas ta erinevaid sihtrühmi tabab, et ta oleks võimalikult vähe inimeste toimetulekut kahjustav. Seda on igasuguse maksu puhul muidugi paradoksaalne öelda – igal juhul tuleb maks ju lõpuks inimeste taskust. Vaidlused on üleval näiteks selle üle, mis puudutab regionaalset mõõdet, selle üle, mis puudutab lasterikaste perede maksustamist, selle üle, mis puudutab sügava ja raske puudega isikute või inimeste maksustamist, kes ilma transpordita ei saaks üldse liikuma, ja nii edasi. Need vaidlused käivad ja kokkuvõttes peab nendest vaidlustest ju mingi tulemus või tõde välja tulema. Ma arvan, et see ongi see töö, mida poliitikud peavad tegema. Ja see ongi minu vastus.

Ja üks lisaküsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus on teile kui valitsuse liikmele, mitte kui erakonna võimalikule tulevasele juhile. Minu hinnangul on automaks üks suur rumalus, üks suuremaid rumalusi, mida me praegu üldse kehtestada saame, eriti arvestades konteksti, et Eestis tõusevad praktiliselt kõik maksud, mis meil kehtestatud on, lõivud, tasud, ja kehtestatakse veel uusi makse: automaks, eks ole, plastikumaksust on räägitud, magusamaksus on kokku lepitud koalitsioonilepingus ja nii edasi, seda loetelu võib jätkata. Selles kontekstis veel automaksu kehtestada on täielik rumalus. See esialgu teadaolev variant ei arvesta tõepoolest erisustega ja keegi ei saa aru, kuivõrd on see keskkonnaga seotud maks ja kuivõrd tulude eesmärgil kehtestatav maks. Maainimestest ja hajaasustuses [elavatest] inimestest te rääkisite, nende erisus ja vajadus, arvestades meie teede olukorda ja ühistranspordivõrku, on ju möödapääsmatu. Lasterikkad pered, kes peavad suuremaid autosid muretsema. Meie vanatehnika pärandit hoidvad inimesed, kellest mõnel on kümneid autosid, kes on panustanud sinna ise väga suure raha, osutanud niisuguse tehnilise kultuuri arengule Eestis tohutu teene ja sõidavad välja aastas võib-olla kaks-kolm korda näitustele, peavad hakkama regulaarset automaksu maksma. Ükskõik kust otsast vaatad, on see ülimalt rumal.

Aga minu küsimus teile on konkreetne. Erakond Eesti 200 oli ainus erakond, kes enne valimisi väga selgelt, lausa oma programmis lubas, et ei kehtesta automaksu, ei toeta automaksu kehtestamist. Ükski teine erakond seda nii selgelt ei väljendanud, teie põhikirjas see oli. Mis juhtus, et Eesti 200 on nüüd valitsuses, kes kehtestab automaksu? Mis on teid veennud, et see on õige tee ja väga mõistlik lahendus?

Aitäh, hea küsija! Te olete ise olnud väga pikalt poliitikas, teie enda ja teie erakonna näpujäljed ja sõrmejäljed on [näha] igal pool elus, mida me täna naudime Eesti Vabariigis. Ma ei tee üldse nalja, naudimegi, sest ega see ei ole iseenesestmõistetav, et me siin vabas riigis Venemaa kõrval peame seda debatti, mida me siin täna peame. Mul on selle üle ainult hea meel.

Kui Eesti 200-l oleks siin Riigikogus 51 kohta – seda kahjuks või õnneks ei juhtu mitte kunagi, arvestades meie valimissüsteemi, ka ühegi teise erakonnaga mitte –, siis ma arvan, et lahendused oleksid olnud võib-olla teistsugused. Kui te küsite, et mis viis valitsuskoalitsioonilepingu sõlmimisel lõpuks selleni, et me praegu automaksu üle debateerime, siis kindlasti mitte see, et Eesti 200 oleks väga soovinud automaksu. Tõepoolest, meil ei ole seda oma programmis. Pigem on olukord seotud riigi rahandusliku seisuga, mille tekkepõhjuseid teate teie võib-olla paremini kui mina – mina ei olnud tol ajal üldse poliitikas, eriti arvestades viimast nelja aastat enne neid valimisi –, mille pärast selliseid otsuseid langetati. Näiteks otsustas viimane valitsus võtta 1,4 miljardi eest kasutusele väga häid meetmeid, mis olid väga populaarsed. Ka seesama hooldusreform, mille probleeme me siin arutame, oli üks nendest otsustest, [samuti] erakorralised pensionitõusud ja väga vajalikud ja väga populaarsed peretoetuste tõusud. Kõik need olid väga vajalikud ja toredad asjad, ainuke probleem on selles, et neil polnud Eesti riigi eelarves katet. Neil ei olnud katet, ei olnud isegi planeeritud katet. Kui te küsite minu käest täna, mis sundis meid üldse automaksu üle debatti pidama, siis üks aspekt oli tõesti see, et meie riigieelarves haigutab põhimõtteline suur auk, kuna on võetud väga pikki baaskohustusi ilma isegi planeerimata, kust need rahad võiksid tulla. Ükski perekond ei tee oma peres selliseid otsuseid, et võetakse pikaajalisi kohustusi ja mõeldakse, et küll elu läheb tulevikus paremaks.

See on see põhjus, miks me täna selle automaksu üle siin debateerime. Lisaks sellele, et me tõepoolest võiksime arutada, kuidas inimeste käitumist muuta keskkonnasõbralikumaks, on praeguse koalitsiooni ja eriti rahandusministri perspektiivist vaadatuna üks aspekt kindlasti ka see, et kuidagimoodi tuleb riigina ellu jääda. Aga ma [kordan] üle: automaks kogu oma mahus, ükspuha milline ta välja ei tule, ei lahenda tegelikult riigieelarve auku. See ei lahenda seda. Meil [seisavad ees] palju suuremad debatid siinsamas saalis, kuidasmoodi me üldse Eesti riigiga selles olukorras edasi läheme, millist riiki me tahame ja milliseid makse me tahame maksta.

Aitäh! Lõpetan kuuenda küsimuse käsitlemise.

Järgnevalt seitsmes küsimus, mis on justiitsminister Kalle Laanetile, küsib Riigikogu liige Riina Solman ja teema on seadusloome. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud justiitsminister Kalle Laanet! Alates selle aasta aprillikuust, kui astus [ametisse] rahvast teenima Kaja Kallase kolmas valitsus, on seaduseelnõude menetlemine võtnud epideemilisi mõõtmeid, just kiirustamise mõttes. Me puutume sellega kokku Riigikogus, kus muudatusettepanekute esitamiseks on mitmel korral antud põhjendamatult lühikene tähtaeg, kuid suurem probleem on eelnõude kooskõlastamiseks huvigruppidele antud tähtajad. Need on nimelt nii lühikesed, et meediasse on jõudnud juhtumid, kus mõni huvigrupp saab kooskõlastamisest teada alles pärast tähtaja möödumist ajakirjanikelt. Aga isegi tüüpiline valitsuse käitumismuster, 2–3-päevane tähtaeg, ei kannata kriitikat, sest see ei võimalda huvigrupil [teha] piisavat analüüsi ja [anda] tagasisidet. Taoline käitumine on põhjustanud õigustatud pahameelt ja solvumist. 

Isamaa oktoobrikuisel kohtumisel ettevõtlusorganisatsioonide esindajatega kostus korduvalt, et ettevõtjad tunnevad, kuidas nende arvamusel pole valitsuse jaoks mingit väärtust, seda küsitakse ainult moe pärast, risti kirjasaamiseks, aga tegelikult on otsused juba ammu langetatud ning ühtegi kommentaari arvesse ei võeta. Justiitsministrina vastutate just teie Eestis seadusloome eest, ja seda olukorras, kus kahjuks enamik tänapäeval Riigikogust läbi minevatest seadustest on esitanud valitsus. Kuidas te kavatsete tagada, et seadusloome ei ole seotud vaid koalitsioonierakondade huvide läbisurumisega, vaid arvestaks Eesti inimeste ja ettevõtete tegelikke vajadusi ning võtaks nende huvisid ka päriselt arvesse?

Härra minister, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea küsija Riina! Head külalised! Ühtpidi see on absoluutselt õigustatud temaatika, mille te olete üles tõstnud. Üsna hiljuti oli analüüs, kus vaadati tõesti seda, et kui palju on selle perioodi jooksul, kui see valitsus on ametis olnud, olnud seaduseelnõusid, mis on algatatud ja mille kooskõlastamise tähtajad on olnud, ütleme niimoodi, sobimatult lühikesed. Kusagil kaks kolmandikku ja natuke peale oli neid eelnõusid, mis olid mõistliku kooskõlastamise tähtajaga välja saadetud, ja teatud osa oli tõesti neid, mille puhul kooskõlastamise tähtaeg oli jäänud häbemata lühikeseks. 

Loomulikult, need eelnõud, mis jäid lühikese tähtajaga, olid eelkõige seotud praegu Riigikogus menetletava 2024. aasta riigieelarvega. Need olid eelnõud, mis puudutasid eelkõige kõikvõimalikke maksumuudatusi, maksude tõuse ja üldse riigi rahanduse toimimist. Ma olen nõus, et see ei ole vabandatav, et kooskõlastamise tähtajad olid ääretult lühikesed. Justiitsministeeriumil, nagu te ütlesite, on tõesti kohustus jälgida, et valitsusest tulevate eelnõude puhul järgitakse head õigusloome tava. Aasta lõpus on mul kohustus tulla Riigikogu ette ja teile ette kanda, kuidas seda head tava on järgitud. Eks ma selle ettekande käigus saan ka arvudes täpsemalt välja tuua, kui palju ei ole seda head tava järgitud ja kui palju on järgitud.

Aitäh! Järgnevalt Riina Solman, palun, täpsustav küsimus!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud justiitsminister! Ettevõtlusorganisatsioonid on teie poole pöördunud murega, et neile kooskõlastamiseks saadetud seaduseelnõud on tihti esitatud piisavate põhjendusteta ning ilma mõjuanalüüsi tegemata. See on paraku olnud ametis oleva valitsuse käekiri viimase seitsme kuu jooksul. Ka kõige esimese seadusemuudatuse juures, mille koalitsioon Riigikogus läbi surus – peretoetuste sõnamurdlik kärbe –, räägiti sellest, et tänavu jaanuarist kehtima hakanud peretoetuste tõstmise mõju sündimusele hakatakse analüüsima alles pärast selle kärpe elluviimist. Selline lähenemine Eesti perepoliitika lammutamisele ei kannata kindlasti kriitikat. Nüüd me teame, et see analüüs valmib aastaks 2025. 

Kahjuks kogeme sarnast lohakust enamiku valitsuse [algatatud] seadusemuudatuste puhul. Näiteks käibemaksu tõusu puhul räägivad teie koalitsioonikaaslased jätkuvalt 1,7%-lisest mõjust hindadele, kuid jäetakse arvestamata selle maksutõusu mõju kogu tarneahelale, mis tõstab seda hinnatõusu mitmekordselt. Me oleme jõudnud olukorda, kus valitsuskoalitsioon on [andnud] oma Riigikogu saadikutele korralduse hääletada seaduseelnõude poolt, mille tegelikku mõju nad ei tea ega hooma, sest lisaks sellele, et mõjude analüüs on olnud puudulik, ei ole huvigruppe seadusloomesse sisuliselt kaasatud ega nende eksperditeadmisi kuulatud, nagu ma ka oma eelmises küsimuses viitasin. Millised on teie pakutavad konkreetsed lahendused, et Riigikogu ei võtaks valitsuse teerullitaktika tõttu vastu seadusi, mille tegelikud mõjud on hindamata ja teadmata?

Aitäh selle küsimuse eest! Ajalooliselt ei ole see siin saalis ja eri valitsuskoalitsioonides mitte esmakordne, et olukord sunnib seadusi kiirkorras vastu võtma. Kas see on hea õigusloome tavaga kooskõlas? Loomulikult ei ole, aga on olnud erinevaid olukordi. Mis on minu võimuses? Minu võimuses on justiitsministrina juhtida tähelepanu, et me oleme kokku leppinud, et hea õigusloome tava tuleks järgida, valitsuses ja loomulikult ka Riigikogus, kuigi valitsuse dokument ei ole Riigikogule kohustuslik, aga hea tavana ta võiks seda järgida. See ongi minu võimalus. Justiitsministrina, valitsuse liikmena ei saa ma kedagi karistada. Ma saan ainult näppu viibutada, ütleme siis niimoodi.

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei saa jätta jälle küsimata Venemaa kodanike valimisõiguse kohta. Koalitsioonileppes andsite te kolmekesi, kolm koalitsioonipartnerit, märku, et te selle teemaga tegelete, uurite ja analüüsite. Kui kaugel selle analüüsiga ollakse? Üks asi on see, et Venemaa või üldse agressorriikide kodanike kaasalöömine kohalikus poliitikas on märksa suuremate [järelmitega]. Ka kohalikus elus langetatakse riigi ja turvalisusega seotud küsimustes otsuseid ja kahtlemata võivad teise riigi kodanikud, eriti kui tegemist on meid ohustava riigiga, teatud olukorras olla turvarisk ja – ei taha seda küll öelda – mõnikord ka selle teise, agressorriigi esindajad meie juures. Lisaks sellele on ka näiteks haridusvõrgu korrastamine, kõige otsesemas mõttes täielikult eestikeelsele õppele üleminek seisnud paljuski selle taga, et parteid, kes on eeldanud, et nende poolt hääletavad ka Vene kodanikud – mõnes omavalitsuses kümned tuhanded hääled –, on sisuliselt mõjutatud nendest kodanikest. See tähendab, et muusika tellivad teise riigi kodanikud ja selle tõttu on nendes omavalitsustes üleminek eesti õppekeelele takistatud ja leiab vastuseisu isegi veel praegugi. 

Ühesõnaga, kui kaugel see teie algatus on, et Vene kodanikelt juba järgmistel kohalikel valimistel võtta ära valimistel osalemise õigus? Kui see ei ole eriti kaugel ja keegi seda tõkestab, siis – te olete siin kõik kolmekesi sõbralikult õlg õla kõrval – kes on selle vastu?

Aitäh selle küsimuse eest! Minu eestvõttel on ette valmistatud üks eelnõu – mitte minu kui justiitsministri, vaid minu kui Kalle Laaneti ja Reformierakonna liikme [eestvõttel] – ja Justiitsministeerium on ette valmistanud ühe analüüsi. Need mõlemad dokumendid on saadetud Riigikantseleisse, et kabineti arutelule jõuda. Me oleme seda olukorda – selle seaduseelnõu ja analüüsi vaatest – koalitsioonipartnerite hulgas arutanud ja meil ei ole selles ühtset meelt. Ja senikaua, kuni ei ole ühtset meelt, ei saa me ka tulla eelnõuga Riigikogu ette. Nii et selline on praegu olukord. Kas see ühtne meel saavutatakse? Ma ei oska seda hetkel öelda.

Aitäh! Lõpetan seitsmenda küsimuse käsitlemise.

Kaheksas küsimus on regionaalminister Madis Kallasele, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on vaesuses elavate inimeste arvu kasv. Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Räägime täna tõesti Eesti inimeste vaesumisest, absoluutsest ja suhtelisest vaesusest. Absoluutne vaesus näitab, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. Absoluutset vaesust koges eelmine aasta ligi 48 000 inimest, mis on 30 000 rohkem kui 2021. aastal. Meie riigis on 30 000 vaest inimest juurde tulnud! Vanuserühmiti kasvas absoluutne vaesus eelmisel aastal kõige enam 18–24‑aastaste noorte hulgas. See tähendab, et iga kümnes noor elas eelmisel aastal absoluutses vaesuses. Suhtelises vaesuses elas möödunud aastal ligi 304 000 inimest, keda on pea 3000 võrra rohkem kui 2021. aastal. Eelmisel aastal kasvas suhteline vaesus kõige enam lastega perede, eelkõige kolme ning enama lapsega perede hulgas.

See kõik teeb väga kurvaks ja peaks [kurvaks] tegema ka teid, kogu valitsust ja kogu koalitsiooni. Häirekellad peaksid juba ammu kõlama. Valitsuse tegudest võib hetkel järeldada ainult ühte: noorte, lasterikaste perede ja vanemate inimeste vaesumisest te ei hooli. Erinevad maksutõusud, toetuste äravõtmine ja nende vähendamine soodustab vaesumist ju veelgi. Võttes aluseks otsuse, millega kärbiti lasterikaste perede toetust, saab järeldada ainult üht: nendes peredes, kus kasvab palju lapsi, kasvab ka suhteline ja absoluutne vaesus. Arvestades, et olete olnud kõikide nende otsuste juures, mis pehmelt öeldes ei ole inimsõbralikud, küsin: kui järgmine aasta selgub, et absoluutses ja suhtelises vaesuses elavate inimeste arv kasvab veelgi, kas võtate vastutuse ja astute tagasi?

Aitäh! Regionaalminister Madis Kallas, palun!

Aitäh! Teema on väga tõsine ja kuigi see on igapäevaselt regionaalministri laua peal, siis loomulikult peavad siin omavahel koostööd tegema kõik ministrid. Ma toon lisaks teie poolt ette loetud statistikale välja selle, millega ma regionaalministrina iga päev kokku puutun. Vaesust on Eestis kõige rohkem väljaspool Harju maakonda. See on midagi sellist, millega me ei tohiks nõustuda. Midagi sellist, mille nimel me peame iga päev pingutama: kuidas me saame tagada, et ka ülejäänud Eestis oleksid tagatud sotsiaalteenused võimalikult heal tasemel, et igal pool Eestis oleksid kohalikud omavalitsused võimelised kooliharidust [pakkuma]. Vaesuse hindamise statistika näitab seda, et mida [madalam] on inimeste hariduse tase, seda suurem on vaesuse määr, kahjuks on see sellega seotud ja selle vastu me peame Eestis võitlema. Mida rohkem inimesi saab keskhariduse, mida rohkem inimesi saab kõrghariduse, seda rohkem me võitleme vaesuse vastu, sest kõrgemapalgalised töökohad on otseselt seotud haridusega. See on see, millega ma regionaalministrina igapäevaselt tegelen: kuidas vähendada regionaalset ebavõrdsust, mis toodab seda, et nendes piirkondades on rohkem inimesi allpool vaesusmäära.

Konkreetsed sammud – ma olen siin täna juba kõigi punktide juures saanud seda öelda – ongi see, et me peame üle vaatama kohalike omavalitsuse rahastuse, me peame üle vaatama ka kohalike maksude temaatika, maamaksu temaatika, et kuidas toetada ja võimestada siit Tallinnast vaadates kaugemaid piirkondi, et nad saaksid võidelda nendesamade probleemidega, millele te tähelepanu [juhtisite], et iga päev oleks tagatud hea haridus igale Eestimaa lapsele, iga päev oleks tagatud soe toit koolis ja lasteaias käivale lapsele. Need on need teemad, mis on ühel või teisel moel seotud kohalike omavalitsustega ja on seotud regionaalministri haldusalaga. See on see temaatika, mis on otseselt seotud minu tegemistega ja ministeeriumiga. 

Mis puudutab järgmise aasta võimalikke otsuseid, juhul kui olukord läheb nukramaks, siis tunnistan, et sellist asja me ei saa lubada, me peame iga päev selle nimel tööd tegema. Kui see [olukord] on ühel hetkel käes, eks siis vaatame, millised need lahendused on. Vastutust võtta ei ole ma kunagi kartnud, olen seda ka oma varasemate otsustega näidanud.

Aitäh! Lauri Laats, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Ma sain aru, et kui järgmise aasta statistikanäitajad on hullemad, siis vastutust te ei karda ja vastutuse te võtate. Aitäh! 

Aga tõesti, ka teie vastusest tuli ju välja, et Harjumaal ei ole asjad kõige hullemad, tegelikult on kõige hullem meil Lääne-, Viljandi- ja Lääne-Virumaal ja nii edasi. Te mainisite, et loomulikult see ei ole lubatav ja te teete kõik selleks, et pidurdada absoluutset ja suhtelist vaesumist. Aga mis on see tööriist ja konkreetne tegevuskava, et olukorda nii-öelda paremaks teha?

Aitäh! Meil on kaks võimalust. Esimene võimalus on see, et me leiame täiendavaid vahendeid, et toetada neid inimesi, kes mingil põhjusel ei saa Eesti Vabariigis oma igapäevaste elementaarsete vajadustega hakkama, keda on vaja täiendavalt toetada. Teine variant on, et me jagame teatud vahendeid ümber ja võtame neid sealt, kus olukord on oluliselt parem ja kus vahendite äravõtmine ei mõjuta nende piirkondade hakkamasaamist, nende nii-öelda kukkumist või vajumist vaesuspiirist allapoole. Konkreetseid samme me oleme siin Riigikogus ühel korral juba arutanud. Kui vaadata elanikkonna paiknemist ja seda, kuskohas ja kuidas enamik jõukusest Eesti Vabariigis toodetakse, siis on see Tallinn ja Tallinna lähiümbrus, ja nii nagu ma enne ütlesin, ma arvan, et iga piirkonna jõukus ja hakkamasaamine sõltub sellest, kui hästi läheb Eestil tervikuna. Ei saa olla nii, et ühel piirkonnal läheb väga hästi ja ülejäänud Eestil läheb halvasti, tegelikult hakkab see lõpuks nii-öelda taandarengut põhjustama ka sellel piirkonnal, kellel läheb väga hästi. Kõigi huvi võiks olla see, et kogu Eesti elaks ja kõik teenused oleksid igas Eestimaa piirkonnas kaetud.

Sellest lähtuvalt me tahame tuua Riigikokku ka järgmise plaani, mis puudutab kohalike omavalitsuste maksumuudatust ja milles me suuremas mahus arvestame praegust [rahvastiku] paiknemist Eesti territooriumil. Selle kaudu me loome mõnevõrra paremad alused nii vaesusega võitlemiseks kui ka paremate teenuste pakkumiseks igas Eestimaa piirkonnas. See on konkreetne plaan, millega me tahame tulla Riigikokku järgmise aasta alguses. 

Teine konkreetne samm on luua kohalikele omavalitsustele võimalus täiendavate maksude kehtestamiseks vabatahtlikkuse alusel, kui kohalikud omavalitsused näevad, et neil on seda vaja või neil on selleks konkreetsed põhjendused, olgu see siis näiteks turismimaksu teema, mis on läbi käinud, või sotsiaalse taristu maksu teema, et meil oleks võimalik teha kõiki investeeringuid, mis on seotud näiteks väga kiire inimeste juurdevooluga kohalikesse omavalitsustesse. Need on need plaanid, mis on praegu laual, et sotsiaalset ebavõrdsust üle Eesti vähendada, ja mis on ka otseses seoses sellega, mida teie mainisite.

Aitäh! Üks lisaküsimus. Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Tore kuulda, et sellised plaanid on olemas. Jääb loota, et see ei päädi sellega, mis oli meil siin kevadel, et hakati üle vaatama, kuidas riik omavalitsusi finantseerib, ja muudeti rahastamist niimoodi, et ühed said riigilt palju vähem raha lihtsalt sellepärast, et nad on jõukamad ja edukamad olnud võib-olla oma konservatiivsema finantspoliitika tõttu, ja mõned said raha endale sellepärast, et ei saadud oma asjadega hakkama. Nii et tahaks loomulikult suuremat õiglust selles küsimuses. 

Minu küsimus on selline. Ma arvan, et kolleeg Lauri juba võib-olla mainis, et praegu kasvab nende inimeste arv, kes elavad suhtelises vaesuses ja kellel on kolm või rohkem last, need pered on meil riskirühm. Kui vaadata seda olukorda, siis loogiline oleks hakata neid peresid kuidagi rohkem aitama, aga valitsus on, vastupidi, teinud sellise sammu, et 1. jaanuarist 2024 väheneb paljulapseliste perede toetus 200 euro võrra kuus. Kas teie arvates selline meede, selline otsus valitsuse poolt kuidagi soodustab nende perede sissetulekute suurenemist ja olukorra paranemist või pigem vastupidi, suhtelise vaesuse asemel jäävad nad hoopis absoluutsesse vaesusesse?

Aitäh! Loomulikult, selliseid otsuseid ei sooviks ju keegi teha, aga me oleme siin täna korduvalt rääkinud, millised on Eesti Vabariigi eelarvelised võimalused, ja need on sellised, et mingeid valikuid tuleb langetada. Mis puudutab neid otsuseid, mis on tehtud – ma kindlasti ei ole nõus sellega, et kui rääkida vaesuse määrast või selle arvestamisest, et siis need inimesed, kes on vaesuspiirist allpool ja kes oma finantsvõimekuselt ei ole võib-olla sellisel tasemel nagu paljud teised, oleksid teinud midagi valesti või ei oleks mingitmoodi oma elukorraldusega hakkama saanud. On lihtsalt kurb, et meil Eestis on väga suur osa ühiskonnast sellises seisus. Miks ma selle [välja] tõin? Alati tahetakse võrdlusesse tuua, et kohalikud omavalitsused, kes oma asjadega hakkama ei saa, on teinud midagi valesti, ja nende kohta, kes on nii-öelda jõukamad, väidetakse, et need on teinud õigeid otsuseid. Tegelikult on Eestis enamik omavalitsusi väga hästi juhitud. Enamik omavalitsusi on teinud väga suuri reforme, sageli nii, et mida kaugemal Tallinnast, seda suuremaid reforme, aga see ei ole viinud olukorda kuidagi rohkem tasakaalu suunas. Kui me vaatame kaarti, mis näitab suhtelise vaesuse määra üle Eesti ja seda, kuidas see maakonniti jaotub, siis näeme, et väga sageli on see seotud just sellega, et ollakse Harjumaast kaugel ega saada osa sellest rikkusest, mida need inimesed on tulnud siia looma – 150 000 inimest viimase 20 aasta jooksul, kes maapiirkondadest on tulnud Harjumaale või Tallinnasse. See on see suurem pilt. 

Mis puudutab erinevate toetuste temaatikat, siis raske on kommenteerida, millisel otsusel on kõige suurem mõju. Me teame, kui palju on viimastel aastakümnetel tõusnud erinevad peretoetused, lastetoetused, on erinevad mudelid sündimuse suurendamiseks, suurperede toetusteks ja üldse Eesti demograafilise olukorra parandamiseks, aga kahjuks ei ole sellest piisanud. Me näeme, et need sammud ei ole andnud loodetud edu ja meil on vaja teha muudatusi. Missugused need [muudatused] saavad olema, see ongi ühise arutelu [koht] Riigikogus ja valitsuses: mismoodi ja kuidas me peame muutma, et tulevikus Eesti rahvastik ikkagi kasvaks ja meil tuleks juurde just noori inimesi, kes aitaksid tööjõuturul [osaledes] Eesti ettevõtlusel paremini hakkama saada ja nii edasi.

Aitäh! Lõpetan kaheksanda küsimuse käsitlemise.

Meil on nüüd aega täpselt üheks küsimuseks ja üheks vastuseks. Üheksas küsimus on välisminister Margus Tsahknale, küsib Riigikogu liige Rain Epler ja teema on erinevate huvigruppide toetus. Palun, Rain Epler!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud välisminister ja just nimelt peaministri ülesannetes, küsimus tuleb selle nurga alt. Hiljaaegu, möödunud nädalal oli tähelepanuväärne ja kurb sündmus, kui meie peaminister laskis välja paista oma arrogantsil ja väga kehval lastetoal, avaldades arvamust, et õpetajad võiksid hoiatusstreigi ajal automaksu promoda. Ta hiljem esines ka vabandusega, mis võib-olla formaalselt oli vabandus, aga selles ta rääkis enda frustratsioonist ja ütles, et see, mida ta tegelikult palus ja tahtis öelda, oli see, et kas või üks huvigrupp võiks vahel mõne toetava sõna öelda riigieelarve tulude poole parandamiseks. 

Sellega seoses on mul kaks küsimust. Kas te olete juba arutanud või oma tänases rollis plaanite avada valitsuses arutelu selle üle, et kui tõepoolest ükski ühiskonnagrupp ei toeta seda, mida te teete – kui me vaatame nii teie erakonna kui ka Reformierakonna kivina kukkuvat toetust –, siis äkki te teetegi valesid asju või teete asju nii valesti, et terve ühiskond seda ei toeta? Ja teine küsimus oleks selline. Kui te siiski leiate, et seda arutelu ei ole vaja, siis kas te olete otsimas järgmist ühiskonnagruppi, keda oma sõnavõttudega niimoodi avalikult vaenama hakata?

Aitäh, hea küsija! Ma olen küll peaministri rollis täna, aga ma ei ole Kaja Kallas ja ma ei ole Kaja Kallase rollis. Ma ei taha kuidagi kommenteerida tema väljaütlemisi ja tema vabandamise siiruse astmeid. Kui ta väidab, et ei ole ühtegi huvigruppi, kes kuidagi, ma ei tea, kaasa mõtleks või heaks kiidaks, siis ma ei ole sellega nõus, mitte kui peaministri asendaja, vaid kui valitsuse liige. Näiteks väga paljud inimesed, kes andsid valimistel oma hääle, on väga õnnelikud selle üle, et me siin saalis enam ei debateeri näiteks selle teema üle, kes võivad abielluda ja kes ei või abielluda. Ma ütlen, et see on väga suur väärtusnihe Eesti ühiskonnas, mille üks initsiaator ja läbisuruja oli just nimelt Eesti 200. Siinsamas saalis otsustati selle aasta suvel, et Eestis kehtestatakse abieluvõrdsus. Ma tahan öelda, et Eestis on väga palju inimesi, kes hingavad kergendatult, et Riigikogu ei vaidle enam selle üle, kas riik võib määratleda ja öelda, kes võib abielluda ja kes ei või, vastavalt tema seksuaalsele sättumusele, vaid selle asemel me tegeleme nüüd siin saalis sisuliste küsimuste aruteludega, ja see on väga oluline. Ma ei kuule enam Isamaad sellest teemast kirglikult rääkimas. Võib-olla just nimelt sellepärast on nende populaarsus ka tõusma hakanud, et enam ei räägita seda EKRE juttu, mida varem EKRE on rääkinud. Ja ka EKRE ise ei tõstata enam seda teemat, sellepärast et kõik on aru saanud, et see ei olnud see teema, mille taha Eesti riigi areng oleks kuidagimoodi seisma jäänud. 

Nii et, hea küsija, väga tähtis on suhelda, väga tähtis on suhelda huvigruppidega. Kui te viitasite ühele väljaütlemisele, mis puudutas eelkõige õpetajaid, siis ma täna siin infotunnis juba vastasin, mitte küll sellisele küsimusele, aga väljendasin arvamust, et õpetajad on üldse võib-olla üks lojaalsemaid huvigruppe, kui seda nii saab öelda, või ameti esindajaid või kutsumuse esindajaid, kes mõtlevad Eesti riigi tuleviku peale. Ma ei usu, et Eestis on neid õpetajaid, kes palga pärast käivad tööl. See on kutsumus. See on kutsumus tegeleda lastega, investeerida meie enda tulevikku. Ja kui neil on mure – ja mure neil on, ja see ei ole võib-olla ainult palgamure, vaid mure, kuidasmoodi Eesti haridussüsteem töötab, kuidasmoodi nad inimeste ja õpetajatena läbi ei põle – ja nad on valmis seda ka streigiga väljendama, siis me ei saa öelda, et minge automaksu reklaamima, vaid me peame istuma nendega laua taha ja arutama, kuidasmoodi me saame edasi minna.

Aitäh! Head kolleegid, infotunniks ette nähtud aeg on läbi saanud. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid ja Riigikogu liikmeid, kes tänasest infotunnist osa võtsid. Me jätkame täpselt kell kaks Riigikogu täiskogu istungiga.