Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 6. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.

Kohalolijaks registreerus 55 Riigikogu liiget ja puudub 46. 

Head ametikaaslased! Ootan aktiivset osavõttu, sest täna on meil taas kord suurepärane võimalus arutada oluliselt tähtsa riikliku küsimuse üle. Aga enne seda, kui me selle maiuspala juurde läheme, on kõik Riigikogu liikmed, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi, oodatud Riigikogu kõnetooli. Palun! Vabariigi Valitsuse esindaja, on soove täna? Kas Urmas ei soovi? Selge, siis neid soove ei ole. 

On ka väike täpsustus tänase päevakorra kohta ja see on järgmine. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse üks ettekandjatest on muutunud, Arno Kolgi asemel teeb ettekande Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme. 

Alustamegi seda tänast arutelu. Ma lühidalt ütlen, et kõigil ettekandjatel on aega kuni 20 minutit ning küsimuste ja vastuste aeg on kuni 40 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Algataja on lahke olnud, kuus küsimust kokku. Siis on läbirääkimised, kus kõigepealt võtavad sõna fraktsioonide esindajad. Ka täna on tulenevalt meie kodu‑ ja töökorra seadusest nii, et arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Samuti on algataja palunud seda arutelu pikendada. Vaatame seda jooksvalt, siin annab aeg arutust. Hakkame pihta.

Esimene päevakorrapunkt on siis Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Majandus kriisist välja!" arutelu. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli metsa‑ ja puidutööstuse liidu juhatuse esimehe Jaano Haidla. Palun teid siia, jah!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Minu nimi on Jaano Haidla, ma töötan selles sektoris aastast 1994 ja praegu juhatan metsa‑ ja puidutööstuse liitu.

Teen võib-olla väikese ülevaate metsa‑ ja puidutööstuse liidust ning siis jõuame ka sõlmpunktideni. 

Mida see liit endast üldse kujutab? Liit loob lisandväärtust 2,8 miljardi euro eest, ekspordib 3 miljardi euro eest, tema maksutulu on peaaegu 800 miljonit ja ta annab tööd 58 000 inimesele, nii otseselt kui ka kaudselt. Need töökohad asuvad maapiirkondades. Metsa‑ ja puidutööstus on maapiirkondades suurim tööandja. 

Võib-olla veel olulisi numbreid. Ühele tihumeetrile puidule anname lisandväärtust 265 eurot. Nii et kui me räägime sellest, et Eestis on raiemaht circa 11 miljonit tihumeetrit, siis [selle põhjal saab välja arvutada ka] lisandväärtuse. Kui me raiume või töötleme 1 miljoni tihumeetri [võrra] vähem, siis on riigil ka 265 miljonit [eurot] lisandväärtust vähem. Et panna see konteksti, ütlen, et sektori kogumõju Eesti lisandväärtusele on 14,7% ja maksutulust moodustab [sektori teenitud tulu] 8,8%. Metsa‑ ja puidutööstus on automatiseeritud ja digitaliseeritud ning pigem suunanäitaja ülejäänud tööstusharudele või majandusele. 

Aga meil on ka sõlmküsimused, millele tahaks täna tähelepanu [juhtida]. Mul on nad jagatud kolme suurde plokki. Üks on investeerimiskindlus, teine on puidu väärindamine, just kohapealne väärindamine, ja kolmas puudutab andmeid. 

Jälle, et panna puidutööstus kuidagi konteksti, ütlen, et töötleva tööstuse osatähtsus meie majanduses on 15% ja puidutööstus moodustab sellest otseselt 30%. Ehk väga suur osa töötlevast tööstusest on puidutööstus. 

Siin graafikul on näha, kuidas lisandväärtus Eestis kokku tuleb. Töötleva tööstuse osa on selles 15%, kõigi ülejäänute osa on väiksem. Selline on meie majandusmudel praegu. Siin on väike pilt ka sellest, kui palju [eri tegevusalad] tööd annavad, tööhõivet [loovad] ja ka mingil muul moel SKP‑d [toodavad]. 

Aga mis sellel pildil just meie meelest on valesti või mis häirib ja mis ei lase puidutööstusel kas areneda või investeerida? Meil sai küll tööstuse arengukava hiljuti vastu võetud ja ma arvan, et see on hästi positiivne. Aga arengukava iseenesest on ainult dokument, arengukavale peaks järgnema tegevuskava ja tegevuskavas [peaksid olema määratud] vastutavad isikud. Niipalju kui mina tean ja mul informatsiooni on, siis majandusministeeriumis vastutavad tööstuse eest ainult kaks inimest. Nendest kumbki ei vastuta puidutööstuse eest. Ehk küsimus on, milline on meie tööstusstrateegia üldse, sealhulgas puidutööstuse strateegia või pikaajaline plaan või nägemus, kuhu see tööstusharu peaks liikuma. 

Puidutööstus on meie kohalik tööstusharu, mis tarbib ka kohalikku toorainet. Seesama tooraine tuleb meil iseenda, meie oma metsadest nii-öelda, Eesti metsadest. See on ressurss, mida me väärindame. Küsimus on nagu selles, kui palju me saame seda väärindada. Me saame seda väärindada nii palju, kui meil on ressursse, kui meil on majandusmetsi. 

Vaatame nüüd natuke, [mis toimub] Eesti ümber, ja lähme oma väikesest maast väljapoole. Soomes on kaitstavaid metsi circa 13%, majandatavaid [metsi] 87%, Rootsis [on neid metsi] 13% ja 87%, Lätis on 14% kaitstavaid metsi ja majandatavaid 86%. Meie oleme jõudnud tasemele, et kaitstavaid metsi on 30% ja majandatavaid metsi on 70%. Siit tekib küsimus, mille poole me siis teel oleme. Tööstusharuna on meil raske aru saada, kas tulevikus on see proportsioon niimoodi, et majandatavaid metsi on 30% ja kaitstavaid 70%. See tundub kuidagi selles suunas minevat. Millised on pidurdusmehhanismid? Kas keegi on teinud arvutusi, milline on selle mõju majandusele, sotsiaalmajandusele? Meile tundub, et ei ole [tehtud]. Nii-öelda kaitsealuste metsade osa kasvab mühinal. 

Siit tekib küsimus, kas meie nii-öelda looduslik mitmekesisus on palju viletsam kui Lätis, Rootsis, Soomes. Ei ole. Ma olen Lätis väga palju käinud, seal on elurikkust väga palju, aga ma ei ütleks, et Eestis seda vähem on. Nii et siin on väga suur mõttekoht. Kui me tahame hoida puidutööstust, siis peab puidutööstusel olema ka sisend. See sisend tuleb meie oma metsadest.

On muidugi veel piiranguid, mis piiravad tööstuse tegevust. On teada, et Eestis on neli aastaaega: talv, kevad, suvi, sügis. Mingi osa aastast on märg [aeg], kui ressursi kättesaadavus on nagunii raske ja metsa ei majandata. Aga me oleme lisaks leidnud, et maailmas ainukestena peaksime me pidama linnurahu. Ma arvan, et see on tore algatus. Tundub, et linnud pesitsevad Eestis ja Lätis ning mujal nad hästi ei pesitse. Ju see siis nii on. Aga need on meie valikud ja valikuid me teeme ise. 

Puidu väärindamisest. Puidu väärindamisega on selline lugu, et me peaksime kogu selle puidu, mis meil tekib, Eestis ise ära väärindama. Me peaksime seda võimalikult vähe ilma väärindamata ka välja müüma. Kui te nüüd vaatate slaidi – ma ei tea, kui hästi see sealt ülevalt näha on –, siis näete, et sõja tõttu, mis meid ümbritseb, sanktsioonide tõttu, mis meid ümbritsevad, oleme me saanud ja jäänud Skandinaavia tagataskuks. Ehk nendest puidu hinna tasemetest, mis on Soomes ja Rootsis sisemaiselt, on hinnad meie sadamates kaks korda kõrgemad. Tööstust siin luua on ääretult raske, kui siit käivad üle tõmbetuuled. 

Millised võiksid olla lahendused? Olen palju kuulnud nii-öelda riigivalitsejate suust, et väärindame rohkem, hakkame väärindama. Ma arvan, et eeskujuks võiks siin olla RMK. Me müüme kuskil 20% RMK ümarpuust väärindamata välja. Kas me tõesti peame nii tegema või õnnestub seda väärindada sisemaiselt? Ma arvan, et siin on väga [oluline] mõttekoht. Ma arvan ka, et see on üks teine [tähtis] asjaolu, mis võiks anda metsa‑ ja puidutööstusele kindlustunnet ja investeerimisjulgust, kui me eestimaise puidu saame väärindatud Eestis, vähemalt selle osa, mis tekib riigisektoris. 

Andmed korda. Andmetega on selline lugu, et pahatihti me kuuleme, kas see puidutagavara on nüüd ikka selline ja kas see raie on nüüd selline. Nende numbrite üle vaieldakse nii‑ ja naapidi. Me oleme digiriik, me tahame pidada ennast digiriigiks, olla eeskujuks kõigile, aga me vaidleme andmete üle, mille [olemasolu] peaks olema loomulik. Kui suur on Eesti riigi puidutagavara? See peaks olema esimene ülesanne, teada, kui palju mul sahvris midagi on, kui palju sellest tagavarast ära mädaneb igal aastal, kui palju jääb kasutamata selle tõttu, et see läheb lihtsalt raisku. Võiks olla ülevaade, kui palju seda juurde tuleb ja kui palju on seda võimalik anda tööstusele väärindamiseks. Ma arvan, et see oleks ka riigile oluline investeeringukoht, et need andmed korda teha. Meie metsa‑ ja puidutööstuse sektoris oleme igati valmis aitama ja sellel teemal kaasa lööma. Kindlasti saab sinna teadlasi kaasata, aga üks hetk tahaks lõpuks saada selgust. Andmed on tänapäeval kõige alus, ka investeeringute alus, toimetamise alus. Sealt hakkab justkui kõik pihta. 

Seega, meil on täna kolm põhifookust. See tööstusharu peab saama investeerimiskindluse ehk peab olema teada, [milline] on ressursi saadavus, kui palju on majandatavaid metsi, kui palju on kaitsealuseid metsi ja mitte ainult täna, vaid ka pikas tulevikus. Me peaksime oma puidu väärindama Eestis, andma siin sellele lisandväärtuse, ja tegema andmed korda. Tänan!

Väga suur tänu teile teie ettekande eest! Aitäh teile! Teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud esineja! Mul on selline üldine küsimus: mida te arvate, kuidas maksude tõus ja riigi kulude kärpimine võivad mõjutada tööstuse arengut ja majanduskasvu?

Maksude tõus loomulikult mõjutab majanduskasvu. Kui majandus ei saa ise loomulikult kasvada, siis sellest tulenevalt maksude proportsionaalne osatähtsus ju kasvab. Selles mõttes on maksude kasv töötlevale tööstusele alati negatiivne.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea ettekandja, suur tänu hea ettekande eest! Väga informatiivne, tuletas meelde mingeid numbreid, mis kusagil ajus võib-olla olid olemas. Need kordasid üle selle, et meil Eestis ei ole probleem mitte eelarve tasakaal, vaid see, et sinna eelarvesse [raha] toojaid peedistatakse liiga palju. Sellest lähtudes ma tahtsingi üle küsida. 

Me nägime praegu, kui oluline on Eestis üks konkreetne suur tööstusharu meie majanduse, tööhõive ja maksude jaoks. Aga mis siis on need riigi poliitikast [tulenevad] – osaliselt te markeerisite need ära ka – kolm peamist põhjust, miks meil praegu kogu puidutööstussektor tegelikult kriisis on? Kas see [põhjus] on olnud inflatsioon, energiahinnad, maksupoliitika, lihtsalt peataolek, rohepoliitika?

Siin tuleb natuke kaugemalt pihta hakata. Me kõik teame, et algas sõda ja sõjaga seoses muutus ka geopoliitiline olukord. Kui me vaatame mitte ainult Eestit, vaid [tervet] Baltikumi, siis näeme, et Baltikum on osutunud puidusektoris saareks. Meid ümbritsevad Venemaa ja Valgevene, kust ajalooliselt toodi Baltikumi umbes 6 miljonit tihumeetrit igasugust puidulist produkti. Nüüd on see [kogus] 0. On küsimus, kas seda 6 miljonit kogu Baltikumi peale on võimalik kuskilt [toodavaga] asendada. Seda saab asendada ainult lähiriikidest [toodavaga], sest iseenesest puitu materjalina pead sa töötlema ressursi [paiknemise koha] lähedal. Olles ressursi [paiknemise kohast] kaugel, oled sa juba nagunii turult väljas. 

Mis riigid on meile veel lähedal? Meile lähedal on Poola, kes on importiv riik. Tema ei ekspordi midagi, puiduna ka mitte. Siis on meile lähedal Soome, Rootsi ja Norra. Nendest riikidest me väga heal juhul saame osa oma palgist, mida töödelda saeveskites, seda sel juhul, kui nendes riikides on parasjagu suured raied, on hooaeg, head kliimaolud või on sealt torm üle käinud. Me saame kasutada seda, mis neil parasjagu üle jääb. See maht ei ole väga suur, see võib-olla kogu Baltikumi peale kokku jääb alla miljoni, selline on see suurusjärk. 

Ülejäänud teemadega me oleme üksi. Me asume Baltikumis ja saame kasutada ainult seda ressurssi, mis meil kohapeal on. Sellele ressursile ei pretendeeri mitte ainult meie, vaid ka Skandinaavia suurkontsernid, kes viivad siit selle materjali vägisi välja. Nii et varem, ütleme, enne sõda, oli situatsioon selline, et me olime justkui voodis ja tekk oli üle meie, ühel pool meid oli Skandinaavia, teisel pool olid Venemaa ja Valgevene, ning kui käis niisugune teki sikutamine, siis me olime mõnusalt teki all. Täna on nii-öelda üks voodipartner puudu, tekk on ainult Skandinaavia ja meie peal ning kui sikutamine käib, siis meie kahjuks magame külmas. 

Nii et seda [väljastpoolt] asendada ei ole võimalik. Seda saab asendada ainult nii, et me ekspordime ümarpuud vähem, üritame seda kohalikul tasandil rohkem töödelda ja ära kasutada, üritame väärindamist suurendada. Muul moel ei [püsiks] me lihtsalt ülejäänud turuga konkurentsis.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh! Tänud selle ettekande eest! Teie ettekannet kuulates joonistus selgelt välja see, et mida väiksem on lisandväärtus, mis kohapeal luuakse, seda suurem on surve lihtsalt toorme ekspordiks. Või vähemalt jääb selline mulje, ka lähtuvalt sellest, et Vene ja Valgevene puit on olnud meile päris heaks eksporditoeks lähtuvalt oma hinnast ja selle tõttu ka konkurentsivõimest. See, mis praegu juhtunud on, on mitmesuunaline. Üks [suund] puudutab seda, et nende muutuste tõttu, mis Vene agressiooniga on seotud, tuleb puidusektoris teha teatud struktuursed muudatused. Samal ajal on meie olulised eksporditurud sattunud majanduslangusesse või nende turud sõna otseses mõttes kiratsevad ja meil tuleb leida uusi alternatiive. Kui me need kaks asja kokku paneme, siis kui realistlikuks te peate seda, et selle asemel, et ehitada puidust korruselamuid kuskil Põhjamaades, (Juhataja helistab kella.) me ehitaksime neid Eestis?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et sellel küsimusel on justkui kaks poolt, üks pool on ekspordipool ja teine on sisendipool. Ma tööstusharu juhina ei kardaks seda ekspordipoolt, me oleme sellega aastakümneid hakkama saanud. See ei ole olnud probleemiks. Kui eksporditurud aeg-ajalt kõiguvad, siis küll me tööstusena sellega hakkama saame. 

Tänane põhiprobleem on ikkagi selles, et meie sisendid on võrreldes naabrite sisenditega 20–30% kallimad. Sisendi all pean ma silmas just sedasama puitu. Nagu ma siin slaididel välja tõin, siis tööstusharu ise on väga automatiseeritud, väga digitaliseeritud, aga tooraine sellist hinnavahet me siit protsessist välja ei digitaliseeri ega automatiseeri. Ehk kui me selle paarikümne või kolmekümne protsendi võrra kallima toorainega jõuame lõppturule, siis oleme me seal viimaste seas, kelle käest osta, sest meie hinnatase on lihtsalt kõrgem. Seetõttu ei ole meil ka turgu. Kuigi turg ise on ju alati olemas olnud, ei saa öelda, et turgu ei ole, turg on olemas. Küsimus on selles, kas selliste sisendite jaoks, mis meil nüüd on, ka turgu leidub. Nende jaoks ei leidu.

Neid sisendeid, nagu ma eelnevalt kirjeldasin, mõjutavad Skandinaavia suurettevõtted, kes meie sadamates võib-olla sedasama toorainet, mida nad kodumaal tarbivad hinnaga x, ostavad siit hinnaga x korda 1,3 või x korda 1,5. Me oleme justkui nende tagatasku. Me oleme osutunud nüüd nende tagataskuks, eks ole.

Kuidas sellest situatsioonist välja tulla? Võib-olla ainult nii, et me oleme niivõrd targad ja nutikad, et oskame kõigepealt oma puidu jätta väärindamiseks Eestisse ja siis seda Eestis väärindada. See lisandväärtus, mis ma välja tõin, on 265 eurot tihumeetri peale. Iga tihumeeter, mis ilma väärindamata sadamast välja läheb, võib tuua 20, 30, 40 eurot tulu. See vahe on väga suur, aga meil on väga raske seda vahet mõjutada. 

Nii et võib-olla siin on ka vastus. Meie ressurss on piiratud, aga me loome justkui ka riiklikult piiranguid juurde, eks ole, vähendame majandatavaid metsi, kuulame linnulaulu, on ju, [puitu] viime Skandinaaviasse. Nii see tööstus siin kahjuks ellu ei jää ja ei ole mitte ainult nii, et ei jää ellu, vaid keegi ei tule siia ka investeerima, sest see on selline keskkond, kuhu investorina [ka mina] ei paneks raha. On teisi, paremaid piirkondi maailmas, kuhu investeerida, kus on ressurss olemas ja kus majandusolukord on parem. Maailm on selles mõttes valla.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja! Ma tahaksin väga loota, et selle ettekande kuulajaid on rohkem, kui siin saalis on Riigikogu liikmeid. Loodetavasti koalitsioon kuulab tähelepanelikult telekate vahendusel oma tubades. 

Mu küsimus puudutabki rohkem, võib öelda, tänase valitsuskoalitsiooni ning teie ja teie valdkonna ettevõtete vahelist suhtlust. Opositsioonis on meil väga lihtne öelda, et me toetame teie seisukohti. Need argumendid kõlavad loogiliselt, nii see, mis puudutab kaitstavate metsade osakaalu, kui ka see sisendressursside hind. Aga paratamatult langetab otsuseid siin saalis kahjuks koalitsioon ja minu hinnangul mitte alati päris õigesti. 

Ma küsin teilt: kui heaks te hindate praegu valitsuskoalitsiooni valmisolekut nii teie ja teie valdkonna ettevõtete kui ka alaliitudega suhelda ja ettepanekuid arvesse võtta? Kuivõrd on koalitsioon üldse aru saanud sellest, et me oleme juba poolteist aastat majanduskriisis ja tuleks tegeleda Eesti ettevõtete konkurentsivõime tõstmisega?

Aitäh! Ma arvan, et see küsimus puudutas minu ettekande esimest punkti. Küsime kõik iseendalt, kus see puidutööstus meil riiklikes struktuurides üldse esindatud on. Mina olen siin justkui metsatööstusliidu juhina ja räägin teile [sel teemal]. Aga see on ikkagi selline liit, [kelle esindajana ma] räägin, see ei ole ministeerium. Ma ei ole ka ametnik, kui ma siin räägin, vaid see on liit, [kelle nimel] ma räägin. Ehk sellel tööstusharul puudub nii-öelda eestkõneleja või eestkostja, keda kuulataks. 

Meie ressurss, metsaressurss, kuulub Kliimaministeeriumi alla. Ilmselgelt on Kliimaministeeriumi huvi kaitsmine. Kaitseme, kaitseme, kaitseme! Majandusministeeriumi huvi võiks olla see, et meil oleks tööstusharu, millel oleks toorainebaas. Seal kuskil on mõistlik piir ja seal taga on arvutused, miks see piir on seal, miks seda ressurssi on vaja just nii palju, mitte vähem. Aga täna, ma arvan, ei ole kellelgi neid arvutusi laua peal. Kust need siis tulema peaksid?

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja, suur tänu hea ülevaate eest! Ma ütleksin nii, et kirurgiks õpitakse kümme aastat ja millegipärast kõik inimesed usaldavad [kirurge] ja ise ennast lõikama ei hakka. Metsamajandust õpitakse maaülikoolis viis aastat, aga kõik inimesed arvavad, et nad teavad metsast ja metsamajandamisest rohkem kui need inimesed, kes on seda õppinud. Ma olen ise ka seda eriala niimoodi kaaserialana õppinud. 

Mu küsimus on selline. Teil oli slaid "Andmed korda". Ma ise arvan ka, et see on väga loogiline järjestus, et peaks järele uurima, kui palju meil metsatagavara on ja kui palju me siis seda [metsa] lõigata saame. Aga kogu aeg on vastandumine: [ühel pool on] Tartu Ülikooli ökoloogid ja teisel pool on maaülikooli teadlased. Kuidas teie suhtute sellesse, kuidas saaks selle asja väga loogiliselt ja õigesti korda?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et see lähenemine võiks olla selline. Andmeid paneb meil kokku SMI. Ta on teinud seda, ma arvan, pikka-pikka aega. Kindlasti on seal tänapäeva mõistes mingi viga, mingi tolerants, mis on olnud aktsepteeritav läbi kümnete aastate. Võib-olla see tolerants tänases digimaailmas ei ole enam aktsepteeritav ehk oleks vaja hoopis täpsemaid andmeid. Tolerants võiks olla ±1%. 

Kuidas selleni jõuda? Ma arvan, et kindlasti on palju digiinimesi, kes teavad digilahendusi, kuidas selleni jõuda, kas selleks on vaja satelliite, droone, eks ole, lidareid, mis süsteeme on vaja, et kaardistada ära see Eestimaa pind, mis iseenesest on ju väike. Kindlasti on palju metsateadlasi, kes oskavad sellele pildile teha taha ka arvutused ja tulla välja teaduslikult põhjendatud arvutustega, mis sellel pildil näha on ja kui palju see pilt [kajastab andmeid] puidu kohta. 

Miks seda siiani tehtud ei ole? Selleks tuleb panna, ma arvan, kokku töögrupp, ka riik peaks sinna investeerima ja olema huvitatud, et see töögrupp jõuaks lahenduseni ja see lahenduskäik oleks kõigile arusaadav, ei oleks kahtepidi mõistetav ja oleks ka kasutatav. Ma arvan, et tuleb teha algust.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh selle lühikese, aga väga konkreetse ja selge ettekande eest! See, et me peaksime [puitu] võimalikult palju iseenda riigis väärindama, on täiesti selge. Igas sektoris kehtib seesama loogika, et mida rohkem sa siin väärindad, seda kasulikum meile kõigile. Aga see RMK poliitika ja kogu see kemplus on kestnud jube pikalt. Ma tahaksin teada teie arusaama sellest, miks see nii on, et lihtsam on vedada ümarpalki siit välja. Kas see on nii sellepärast, et te ei taha maksta nii palju, nagu RMK kuskilt mujalt saab? On see riiklik tellimus või on RMK‑l lihtsam niimoodi teha? Äkki te selgitaksite, miks see nii on, kui me tegelikult kõik teame, et see võiks olla vastupidi?

Aitäh! Jaa, võib-olla õiendame kohe ära ühe mõiste. Ma arvan, et palki veetakse Eestist välja võib-olla näpuotsatäis. Eestist veetakse välja ümarpuud, mida võib nimetada üld[väljendiga] "tehnoloogiline puu". See, kas see ümarpuu on mõeldud paberitööstuse jaoks, plaaditööstuse jaoks, energiatööstuse jaoks, oleneb sellest hankijast, kes meie värava taha tuleb. Need hankijad on iseenesest suured. Võtame kas või Soome näite, eks ole. Soome tõi enne sõda Venemaalt sisse circa 7 miljonit tihumeetrit just sellist tehnoloogist puud, mida ta kasutas oma paberitööstuses. Nüüd on see uks kinni, aga kuskilt ta peab puud asemele saama. Kas Rootsist, Norrast, Baltikumist? Kuhugi see surve läheb. Ilmselgelt on Baltikumile seda survet lihtsam [tekitada]. Kui siin pannakse paarkümmend eurot [hinnale] otsa, siis puu liigubki siit välja, sest sisendite hinnavahe nad oma suures tööstuses kompenseerivad ära, selle väikse kallima osa panevad suure supi sisse ja supp on ikka sama lahja. Meie jaoks see väike osa, mis välja läheb, tähendab aga juba kõike. See tähendabki, et sisendhinnad on oluliselt kõrgemad kui ümbritsevatel konkurentidel. 

Miks RMK seda [puitu] otse välja viib? See on rohkem küsimus RMK juhtidele ja nõukogule, et miks me seda teeme, miks me loome tingimused, mille tõttu me seda ressurssi justkui kodumaal ei saa kasutada, aga eksportida saame. Siin on hea näide Läti. Läti riigimets ei müü oma tehnoloogilist puitu otse eksportööridele. Läti riigimets on [ehitanud] oma müügipoliitika üles selliselt, et kui kodumaised tööstused on nii-öelda oma jao kätte saanud ja puitu jääb üle, siis nad ekspordivad. Kuidas see tehtud on, milline juriidika seal taga on, seda tuleb uurida. Ma arvan, et naabritega tuleb sammu pidada. Me peame olema sama konkurentsivõimelised kui naabrid. Kui meie keskkond on kehvem, siis näiteks Eesti investeeringud kolivad Lätti. Miks neid teha Eestis, kui on võimalik siinsamas kõrval Lätis teha?

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kuulasin [teid] ja vaatasin teie tabelit, kus oli kirjas kolm päästvat põhipunkti. Nendest viimane oli andmete punkt. Mina muidugi paigutaks ta esimeseks, sellepärast et ei saa ju näiteks rätsepaülikonda õmmelda, kui sa ei tea, kui palju sul seda musta riiet on. See on minu meelest punkt üks. Aga las see jääb minu arvamuseks. 

Ma saan aru, et seoses Venemaa turu äralangemisega – [Venemaa] oli oluline tooraine [tarnija] – on puidutöötlejad väga raskes olukorras. Aga piirangud ei hakanud [kehtima] eile, need on olnud juba pikemat aega. Ma näen praegu süüd just valitsusel, kes pole tahtnud ega soovinud seda sektorit aidata ega toetada. Kas mu järeldused on õiged?

Aitäh küsimuse eest! Jah, piirangud algasid varem kui sõda. Ka see nii-öelda linnulaulupiirang kehtestati juba enne sõda. Noh, eks nende kõikide mõjul see langus on olnud juba pikem, eks ole. Sõda võib-olla lihtsalt paneb langusele punkti ja jätab tugevamad ellu, sektor ise jääb väiksemaks. See langus on varem [alanud]. 

Ma arvan, et selle languse põhilised juured peituvad selles, et me väga palju tegeleme justkui looduskaitsega. Tuleks teha analüüs, kas see sellisel määral, nagu me seda teeme, ja sellisel moel, nagu me seda teeme, on õigustatud. Kui see on õigustatud, siis peaks jälle tekkima küsimus, kus on tasakaalupunkt. Ma ei näe, et sellel looduskaitseveduril oleks pidureid. Ta põrutab edasi ehk situatsioon kindlasti ei parane, vaid pigem halveneb.

Anti Poolamets, palun!

Austatud ettekandja! Puidutööstuse uudised on eriti viimasel aastal olnud äärmiselt depressiivsed. Loeme ainult pankrottidest. Lääne-Virumaal Näpi saetööstusest sada inimest põllule, aknatööstused – kõik-kõik-kõik laguneb laiali. Sellist lainet meie edukaimas tööstusharus ei ole mina varem mitte näinudki. Selle asemel, et toetada valdkonda, mis veel hiljuti oli ülimalt hea maksumaksja, ei liiguta riik minu meelest lillegi. Parem tehakse putukahotelle ja ehitatakse 15 minuti linnasid. Nüüd ongi küsimus, kas riik on teinud midagi majandusharu aitamiseks olukorras, kus on langus, kas või RMK kaudu, kelle [metsast] see 20% väärindamata puitu välja viiakse. Kas on ettepanekuid riigile valdkonna aitamiseks?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et minu ettepanekud on kõik minu slaididel. Need on kolm väga suurt ettepanekut ja need on justkui põhja pandavad kivid ka. Loomulikult on tööstusharul kui sellisel väga palju teisi, ka väiksemaid küsimusi, millega me igapäevaselt peame tegelema, aga miski peab ikkagi toetuma vundamendile. Vundament tekib sellest, et on esindatus, on vara, millest midagi valmistada, me hoiame materjali siin ja teeme andmed korda. Need on kolm asja ja need on, ma arvan, vägagi apoliitilised asjad. Nende kordategemine peaks olema väga lihtne. Nii et võtkem siis ennast kokku, tehkem need korda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea ettekandja, hea ettekande eest! Ja aitäh ka eesistujale sõna andmast! Minu küsimus puudutab puidu väärindamist kohapeal. Te ütlesite, et RMK raiutud mahust, ütleme niimoodi, circa 20% veetakse väärindamata välja. Teatavasti on RMK raiemaht umbes kolmandik kogu Eesti raiemahust. Numbrid enam-vähem klapivadki nii, et RMK [metsast] veetakse välja 0,8–1 miljon tihumeetrit, era[metsast], ütleme jämedalt, kaks või enam korda rohkem. 

Eestis on mitu korda proovitud jõuda selleni, et teha siia puidu keemilise väärindamise tööstus, aga mingil põhjusel pole see käima läinud. Võib-olla te oskate selgitada, mis selle taga on, kas seal taga võib ka skandinaavlaste kõrvu näha. Teine küsimus on see, kas see puidu keemiline väärindamine oleks siis lahendus sellele väljaveetavale osale …

Teie aeg, hea küsija!

Aitäh küsimuse eest! Küsimusel oli justkui kaks poolt. Kas võiks siia rajada puidu väärindamise [tööstuse], eks ole, ja milline mõju sellel oleks ning kas välismõjud omaks seal ka mingit tähtsust? Jah, ma ütlen niimoodi, et me suurusjärgus 2–3 miljonit tihumeetrit tõesti veame ju ilma väärindamata välja. Samas me peame mõtlema selle peale, et ega need välismõjud ei jää olemata. Isegi kui meil on tehas, mis selle 2–3 miljonit ära kasutab, siis välismõjud jäävad ikka. Investorid ei saa kaitsta oma investeeringut, teadmata, kas see ressurss jääb sellises pingelises konkurentsis siia või see tegelikult ostetakse [ära ja veetakse] ikkagi välja ning tehakse seda maailmakonkurentsi mõistes üledoseeritud hindadega, nii et see investeering ei tuleks siia või et see investeering ei saaks kunagi kasumlikuks. Seetõttu peaksime investorina olema targad. Loomulikult tuleb puitu väärindada. Aga me peame olema nutikad, me peame olema võib-olla nutikamad kui siiamaani teised väärindajad Skandinaavias on olnud. Seda nutikust, ma arvan, seda eestlaslikku nutikust meil on, aga see kõik eeldab investeerimiskindlust. Nii et kindlasti on väärindamine tööstusharus teema number üks, sellega väga tugevalt tegeldakse. Aga siia on vaja lihtsalt sellist ressursikindlust taha. See on nagu punkt number üks, mille puhul üldse saab investeeringust kui sellisest rääkida. Ma just tõin näite, et pigem läheb mõni selline investeering Lätti, kui et tuleb Eestisse.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja, tänan väga sisuka ja hea ettekande eest. Siin kõlasid need valukohad kõik läbi. Muidugi on selge, et probleem on tarneahelad, materjal ja kõik see, sellest on palju räägitud-kirjutatud. Minu küsimus puudutab pigem seda, kui palju on metsa‑ ja puidutööstuse kehva või rasket seisu mõjutanud energiakandjate hinnad. Metsa‑ ja puidutööstus on siiski, ütleme, suhteliselt energiamahukas. Kui vaadata konkurentsivõimet, siis mina hindaksin seda [selle põhjal], et Eesti valitsus eelmine aasta, kui see hirmus hüpe toimus, ei teinud hinnatõusu ennetamiseks mitte midagi, küll aga tegid teised riigid ümberringi. Kuidas see teie konkurentsivõimele mõjus?

Jaa, energia on teine suur sisend kogukuluahelas. [Esimene] on tooraine. Toorainele ju tegelikult oma kalliduselt järgneb Eestis energia. Jälle, võrreldes naabritega oleme siin halvemas seisus, meie energiahinnad on kallimad. Ega lühiajalisi lahendusi ei olegi. Me võime ju rääkida, et on vaja siin kuidagi toetustega katta, aga see on selline sööjale kala andmine. Tegelikult on vaja anda õng. Õng on see pikaajaline lahendus. 

Pikaajalise lahendusena mina isiklikult näeksin seda – jälle, see tuleb kõik sealt –, et kellelgi peaks olema pikk plaan just Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumis. Aga ma võin selle pika plaani ka siit välja hõigata. Eesti puidutööstused on oma olemuselt üsna suured ja nende ümber on ka muid tööstusi ehk need tööstused moodustavad justkui mingi klastri. Me arendame, ma ei tea, päikeseenergiat, maasoojust. Hüdro[energiat] mitte, aga vesiniku[energiat], eks ole. Kõiki neid lahendusi me [kaalume] ja kombineerime, neid [rajatakse] isegi kartulipõldudele ja heinamaadele, eks ole. Aga kui me hästi pikalt mõtleme, siis [leiame, et] kuskil on meil olemas seesama tööstusklaster, millel on suur [keskkonna]jalajälg – meil ei ole ju ainult linnad suured energia‑ ja soojatarbijad, vaid ka tööstusklastrid ise on suured energia‑ ja soojatarbijad –, ja kui leida investeerimismoodus, mida riik toetab, et [rajada] just nende klastrite juurde energiatootmine, mis iganes see parim lahendus siis on, on see päike, tuul, maa[soojus], biomass, kui sellised energialahendused asuvad tööstuste lähedal, siis kaob ära võrgutasude vajadus, kuna need on kõik seotud otseliinidega, ja juba selle tõttu, esiteks, tuleb energia hind alla. Teiseks tuleb see alla ka selle tõttu, et mida vähem võrku koormatakse, seda vähem on võrgus lõppkokkuvõttes kadusid. 

Seal on mitu võitu korraga, pluss see, et tööstused saavad energiat, mis on ümbritsevate [riikide energiast] odavam. Aga see on pikaajaline lahendus. See on selline lahendus, mis jääb kestma. Tööstused arenevadki siis tööstusparkide ümber. Aga ma ei ole sellistest investeeringutoetustest kahjuks kuulnud.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea ettekandja, tänan ka omalt poolt sisuka ettekande eest. Võib-olla ei olegi teie õige adressaat, kelle käest küsida, aga siiski küsin, kelle vastutusvaldkonda kuulub meil turbatootmine. Kas see on ka osa teie valdkonnast või kui ei, siis kuhu ta kuulub? Siin valdkonnas on ka suured probleemid, sest väliskapital kontrollib meil kõike, toorturvas läheb lihtsalt Lääne-Euroopasse mullaks, osa turbast jääb üldse rakendamata. CO₂‑jalajälje eest jäävad etteheited meile. Kuidas selle valdkonnaga on?

Aitäh! Turbavaldkonna kohta ma kahjuks ei saa sõna võtta, sest seda valdkonda ma ei esinda, aga loomulikult [käib] sõnum kõigi valdkondade kohta. On see siis põllumajandus või turbatootmine, väärindada tuleb [Eesti riigis]. Kuhu meie kartul läheb, eks ole? Miks me kartulit ka väärindamata välja müüme? Hakkame sealt pihta, et kogu see lisatulu ikkagi tekib väärindamisahelast. Mõtleme sedapidi, et Eestis on varasid vähe. Mõned asuvad maa all, eks ole. Maapealsete varadena on meil põllumaad, metsamaad, ka turbamaad, eks ole, mis on soomaad. Kuidas me seda vara väärindame ja kas me väärindame seda tema nii-öelda kõrgeima astmeni just siin kodumaal või ta läheb juba kuskil madalamal astmel siit välja? Turbaga on natukene sama lugu.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Aitäh, austatud ettekandja, väga informatiivse ettekande eest! Selgelt esitatud, rõõm oli kuulata! Mõtlesin küsida ühe asja kohta, mis mulle kõrvu jäi. Palju asju jäi küll kõrvu, aga mul on võimalik küsida ainult ühe asja kohta. Skandinaavia korporatsioonid käivad ja ostavad Eestist toorpuitu kokku kõrgema hinnaga, kui nad omaenda turult osta saaksid. See on ausalt öeldes midagi sellist, mis tundub nagu reaalselt vaenuliku tegevusena. Kas teil on mingisuguseid ettepanekuid, kuidas selliseid asju riikliku sekkumise kaudu ära hoida? Siin on küll koht, kus minu arvates peaks riik täitma oma põhilist funktsiooni kaitsta omaenda ettevõtlust sellise otseselt vaenuliku – ma ei tea, nimetagem seda dumpinguks või millekski muuks – tegevuse eest. On teil mingi selgesõnaline ettepanek, mida valitsus saaks teha, et seda olukorda selgelt leevendada? 

Aitäh! Euroopas on teadupärast vabaturumajandus. Igaüks võib osta, kust ta iganes [heaks] arvab, mis hinnaga ta iganes [heaks] arvab. Aga kindlasti on olemas siseriiklikke müügikorraldusi või töökorraldusi, mismoodi seda ressurssi ikkagi siseriiklikult kaitsta ja siin hoida. Need korraldused on olemas. Nagu ma näitena tõin, Läti on sellega väga hästi hakkama saanud. Läti riigimetsast ei lähe puit väärindamata otse eksportöörile. See käib enne mitmest instantsist läbi, eks ole. Kui kodumaine klaas on pilgeni täis ja ajab üle, siis see läheb välja. Meil on nii, et klaas on tühi, pudel on täis, aga juua ikka ei saa.

 Rene Kokk, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Tänan, lugupeetud ettekandja, hea ettekande eest ja tänan teid ka selle eest, et te olete Eesti metsanduse ja puidutööstuse käekäigu eest seisnud. See ei ole kahtlemata lihtne. Tõsi, meil on Eestis väga palju niinimetatud metsandusspetsialiste, kellel tegelikult akadeemiline haridus sellel alal puudub, aga see neid ei häiri.

Kui vaadata, mis meil Eestis toimub, siis mure on ikka päris suur. Me loeme, kuidas maantee-ehituse ja taristuehituse sektor on juba välja suremas või välja suretatud. Täpselt sama suund [on näha], kui me vaatame seda, kui [suurtes] raskustes on kas või Estonian Cell, väga oluline suur ettevõte. Millisena te näete üldse 10 aasta perspektiivis metsanduse ja metsasektori võimalikke arenguid olukorras, kus praegune valitsus ikkagi mingeid samme ette ei võta ja ei pööra tähelepanu sellele, et olukorda kuidagigi lahendada?

Jaa, aitäh! Eks siin on kaks pilti, eks ole. Üks pilt on selline, et kui me ühtegi sammu ette ei võta ja Kliimaministeerium teeb oma käigud lõpuni, siis me võime rahulikult minna matkale ja kuulata linnulaulu, kutsuda siia turiste, vaadata, kui palju me neilt raha saame ja kas see raha siis katab ära selle väärtuse, mille me siin tööstusega oleme loonud, või ei kata. Ehk meist saab võib-olla Costa Rica taoline riik, kes võib külalisi rõõmustada oma rahvusparkidega üle maa. Teine tee on muidugi see, et me leiame selle tasakaalu, me kehtestame tasakaalu tööstuse ja looduse vahel. Jälle, teiste sõnadega: tööstus peab mahtuma looduse piiridesse. Ma olen väga nõus kliimaministri [nende] sõnadega. Aga ma ei ole nõus sellega, et ta neid looduse piire justkui [laiendab] ja majandatavat osa nii-öelda vähendab ja siis ütleb, et me peame sinna piiridesse mahtuma. Siis me sinna ei mahu. Aga kui need piirid on mõistlikud, siis mina näen, et 10 aasta pärast me oleme siin väga nutikalt oma puidu ära väärindanud. Näiteks siseriiklikult, à la ehituses, kasutame seda rohkem, kasutame rohkem renoveerimises ja soojustuses. Meil on Mustamäed ja Õismäed, mis karjuvad soojustuse järele, eks ole. [Leiame] sinna lahendused, mis on ka puidupõhised. Võib-olla on meil keemiline väärindamine juba sellel tasemel, et me tõesti toodame maailmatasemel suhkruid, ligniine, millest tehakse selliseid tooteid, mida praegu tehakse naftast. Ma arvan, et me oleme selle püramiidi tipus, sest see teadmine on siin olemas. Kui me seda teadmist ei lase raisku ja ei hajuta seda ära, nii-öelda metsa seenele, siis ma usun, et me oleme edukad.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma kõigepealt juhin tähelepanu sellele, et koalitsiooni esindajaid, sealhulgas esindajaid Reformierakonnast, kus praegu tegeldakse Eesti majanduse surmamisega ja Eesti inimeste surnuks, vaeseks maksustamisega, on saalis kaks. Kaks inimest! See on väga kõnekas. Neid tegelikult see ei huvita, absoluutselt ei huvita. See on ikka täielik tragöödia. 

Aga küsimus on mul järgmine. Meil räägitakse tohutult palju alternatiivsest energiatootmisest ja püstitatakse riigi toetusega igasuguseid päikeseparke ja tuuleparke ja meretuuleparke. Me teame, et 20–30 aasta pärast lähevad need utiliseerimisele. Kas meil ei oleks mõistlik kõik need maa-alad, mis nende parkide alla lähevad, hoopiski metsa täis istutada, (Juhataja helistab kella.) sest 20–30 aasta pärast on see mets juba kasutatav?

Aitäh! Kas mul on veel aega vastata?

Palun vastake!

Meretuuleparkidega me kindlasti ei suuda võistelda, sinna me oma istikuid panna ei saa, aga mis maismaad puudutab, siis iseenesest me nende parkidega justkui ei konkureeri. Nende tasuvusarvutused on nende enda tehtud, seal ma kaasa ei räägi. Aga kõigis nendes parkides – ma räägin tuuleparkidest – on [propellerid] sellise pika jala otsas ja seal all võib vabalt mets kasvada. Mets ei riku seda parki, sest propeller käib [ringi] metsa kohal. 

Mis puudutab päikest, siis olen täiesti nõus. Kas need päikesepargid peavad asuma meil niimoodi, et lausa kole on vaadata? Seal tuleb küll kindlasti midagi ette võtta. Sinna võiks kartuli või metsa [kasvama] panna, mis iganes on majandusele või ühiskonnale vajalikum. Nii et jah, metsa tuleb istutada, metsa tuleb kasvatada.

Hea ettekandja Jaano Haidla, ma väga tänan teid teie ettekande eest. Ma tänan teid teie [vastuste] eest. See aeg, mis oli teile planeeritud, on nüüd läbi. Suur tänu teile!

Aitäh!

Aitäh teile! Teie liidule ja teie sektorile palju jõudu ja seda siiralt, kogu südamest!

Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimehe Martin Helme. Palun!

Mis see minu aeg on? Kas 20 minutit?

Teie aeg on 20 minutit.

Selge. Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Tänase arutelu üks eesmärkidest on ära kaardistada, mis meie majandusel häda on ja kuidas sellest [hädast] välja tulla.

On üsna selge, et Eesti majandus on kriisis. See kriis teeb inimestele juba haiget. See kriis loomulikult väljendub ka selles, et meil on eelarvekriis, aga eelarvekriis on selle tagajärg või sümptom.

No igas probleemolukorras on klassikaline küsida, kes on süüdi ja mida teha. Me teame muidugi Eesti liberaalse progressiivse peavoolu vastust: kõiges on alati süüdi EKRE. Küllap me kõik oletame, et EKRE toetajate hulgas on esimene vastus, et süüdi on Kaja Kallas ja Reformierakond. See on kindlasti tõele lähemal.

Aga kui me nüüd tahame tõsiselt probleemi tuvastada, siis tuleks ikkagi pigem küsida mitte seda, kes on süüdi, vaid tuleks küsida, mis on lahti või mis on valesti, mis on viga, ja siis leida mingeid oma lahendusi.

Uuesti kordan üle: see, millega maadleb meie tänane valitsus ehk lakkamatu peaga vastu lauda tagumine, et eelarve tasakaalu saada, ise seda eelarve miinust ja defitsiiti kogu aeg suurendades, on sümptom. See on meie majanduse kriisi tagajärg. Põhjused on mujal.

Minu meelest tuli eelmisest ettekandest ja mõnest vastusest üsna ilusti välja, et meil on olematu majanduspoliitika. Juba pikki aastaid ei ole Eestil olnud normaalset majanduspoliitikat. Mul tekib vahel mulje, kui ma vaatan seda, mismoodi Eestit siin liberaalide juhtimisel valitsetakse, et meil on lapsikult õhinapõhine ja kilplaslik riigivalitsemise mudel. Paneme aga jälle mingi uut värvi lindikese rinda ja loobime loosungeid ja siis ongi mõneks ajaks hea soe tunne. Aga see ei aita meid.

Kui ajaloos mitte liiga kaugele tagasi minna ja üritada tuvastada, kus läks asi valesti majanduses ja ka rahanduses, siis minu hinnangul on niimoodi, et viimane normaalne aasta oli 2019. Jah, kindlasti oli see normaalne aasta ka sellepärast, et siis olid valimised, millele järgnes EKRE saamine valitsusse, aga tegelikult me teame, et 2020. aastal tuli koroona, 2021. aastal energiakriis ja 2022. aastal sõda. Need kõik omasid kindlasti väga suurt mõju nii meie majandusele kui ka ühiskondlikele meeleoludele laiemalt.

Kui me vaatame, mis on viimased kolm või kolm ja pool aastat toimunud, siis kindlasti tuleb ümber lükata Kaja Kallase ja teiste reformierakondlaste palju korrutatud väited, et meil on, ma ei tea, kuidagi hästi läinud ja meie inflatsioon on madal. No ei ole. Võrreldes tänase päeva seisu 2019. aastaga on näha, et Eesti on olnud ikkagi Euroopa kõige rängema inflatsiooni käes. Me oleme kaotanud umbes kolmandiku raha ostujõust selle aja jooksul.

Võtame siis need reageeringud kriisidele ühekaupa lahti. 2020. aastal, kui tehti lisaeelarve, oli selle keskne eesmärk toetada Eesti ettevõtlust ja Eesti tööturgu. Jah, see tuli riigieelarve süveneva miinuse hinnaga, aga tulemuseks oli Eesti kõige kiirem taastumine koroonakriisist. 2021. aastal, kui saabus energiakriis ja võimul oli juba uus valitsus, siis oli valitsuse keskne eesmärk hoida eelarve tasakaalu. Selle tagajärjeks oli see, et majandus keeras langusesse, inflatsioon plahvatas ja sealt edasi hakkas ka eelarvepositsioon halvemaks minema. 2022. aasta sõjale reageeriti täpselt samamoodi, minu hinnangul valesti. Aga selle jätame kõrvale. Selle põhimõju eelarvele oli loomulikult väga suur miinus, mis tuli meie maksumaksjate taskust Ukrainale antud toetuste tõttu. Need ei ole väikesed summad, mis meil on tulnud kanda.

Aga kui üritaks tuvastada, mis on Eesti majanduse põhiprobleemid – see ei ole keeruline, see kõik ei ole mingi raketiteadus –, siis mina tuvastaksin need niimoodi. Meie põhiprobleem on kõigepealt madal tootlikkus. Ka eelmine ettekanne rääkis sellest, et meil on sektoreid, mis on väga kõrge tootlikkusega. Need sektorid on suured maksumaksjad ja suured eksporditulu toojad ning nendel sektoritel on praegu äärmiselt raske. Aga kui me räägime suurest makromajanduslikust pildist, siis meil on madal tootlikkus.

Teiseks, Eesti ettevõtluse, Eesti majanduse konkurentsivõime on viimastel aastatel katastroofiliselt vähenenud, ettevõtluse konkurentsivõime on langenud.

Kolmandaks, meil on väike ja [vähenev] inimeste ostujõud. See puudutab konkreetselt nii majandust, suurt majanduspilti, kui ka igat üksikut inimest eraldi. Kui veel aastani 2020 inimeste reaalne ostujõud kasvas, 2020. aasta oli aasta, kui Eesti inimeste ostujõud kasvas ja hinnad langesid, siis alates 2021. aastast, sellest ajast, kui Kaja Kallas võimule tuli, on inimeste ostujõud igal aastal vähenenud. See tähendab, et inimesed on reaalselt vaesemaks jäänud, hoolimata sellest, kas neil on palk või pension tõusnud.

Tootlikkust veab alla või tootlikkuse kasvu pidurdab mitu asja. Esiteks loomulikult suur avalik sektor. Avalik sektor ei tooda mitte midagi, avalik sektor kulutab seda ressurssi, mida erasektor toodab. See on sihukene hästi lihtne suur tõde majanduses. Me kõik saame aru, et meil on vaja sõjaväge, me kõik saame aru, et meil on vaja õpetajaid, päästjaid, meil on vaja ka lihtsalt ministeeriumiametnikke ja kohaliku omavalitsuse ametnikke. Lihtsalt nii on vaja, ühiskond ilma nendeta ei tööta. Aga majanduslikus mõttes peaksid kõik aru saama ka sellest, et nad on puhas kulu. Nad ei teeni ise rikkust juurde mitte kuidagi. Meil on väga suur avalik sektor. Veelgi enam, kuigi avaliku sektori töötajate numbrid võrdluses muu Euroopaga ei ole teab mis hullud, siis see avalik sektor on meil väga raiskav. Nii et see on probleem, millega peaks tegelema ja millega vähemalt juttude järgi või sõnades tegelevad peaaegu kõik poliitilised jõud.

Sellesama avaliku sektori üks suur koormakivi Eesti majanduse kaelas on see, et ta pidevalt suurendab bürokraatiat. Ma ei räägi siin sellisest bürokraatiast, millega puutub kokku tavaline inimene, ma ei tea, kui ta läheb siis, kui ta laps esimesse klassi [läheb], ranitsatoetust küsima. Me räägime siin päris ettevõtluse, suure ettevõtluse pidevast koormamisest ebamõistlike aruannetega, ebamõistlike investeerimiskohustustega, ebamõistlike lõivudega. Me kõik oleme ju näinud siin saalis eelnõusid, [mille kohta] öeldakse, et ei-ei-ei, seda 1000‑leheküljelist keskkonnaaruannet peab täitma ainult ettevõte, kus on üle 500 töötaja. No ka sellel 500 töötajaga ettevõttel on 1000‑leheküljelise aruande täitmiseks vaja võtta tööle ei tea kui mitu inimest, osta ei tea mis arvutiprogrammid, palgata ei tea kui mitmeks tunniks advokaate, konsulteerida ei tea kui mitu tundi bürokraatidega kas mõnes ametis või ministeeriumis. See on tohutu töömaht, millel on taga tohutu kulu, aga millest kasu ei saada peaaegu mitte midagi. See bürokraatia vohab kogu aeg. Tuleb ka muidugi eraldi ära märkida, et suurem osa sellest bürokraatiast tuleb meile Brüsselist, aga asja teeb halvemaks meie enda avaliku sektori murdumatu instinkt igale asjale kolm vinti peale keerata.

Tootlikkust pärsib ka see, et meil liiga vähe investeeritakse tootmisse. Just tootmisse. Jälle kuulsime eelmisest ettekandest, et investeeringud kuldmune munevasse sektorisse on väga rasked tulema, sellepärast et meil nii poliitilised protsessid kui ka, ma ütleksin, ideoloogilised protsessid karjuvad sulle näkku, et ei-ei-ei, selles sektoris sul tulevikku ei ole. Minu meelest parim näide praegu on see häbiväärne ja kuritegelik jant, mis käib uue õlitehase ümber. Siis, kui raha oli odav, me tegime otsuse käivitada veel üks õlitehas Ida-Virumaal, mis annaks kõrgepalgalist tööd, tooks puhast eksporditulu, tohutuid maksutulusid Eesti riigile ja kõrget lisandväärtust. Aga ei! Puhtideoloogilistel põhjustel on seegi investeering nüüd seisma pandud, 350 miljonit eurot lihtsalt seisab. No pärast niisugust näidet näidake mulle investoreid, kes tulevad tegema suurt põhimõttelist investeeringut Eesti tööstusesse. Ükskõik, kas investor on välismaine või kodumaine, karjutakse ju näkku, et investeeringu vastu töötab kogu Eesti riik oma haldusaparaadiga. Ja ei teegi keegi enam sul investeeringut tootmisse.

Selle eest nimetatakse meil investeeringuks muidugi igasuguseid muid kulutusi, näiteks [kulutusi] Rail Balticule, mis ei ole mingi investeering, vaid lihtsalt raha mahavalamine. Investeeringuks nimetatakse meil tihtilugu ka asju, mis on investeeringud parimal juhul allegooriliselt.

Investeering ei ole palgatõus avalikus sektoris. Midagi teha ei ole, avalikus sektoris on ka vaja palka, konkurentsivõimelist palka, aga see ei ole investeering, see on ikka lihtsalt kulu suurendamine. Investeering on see, kui sa paned raha sisse ja see raha tuleb tagasi ja kui ta on tagasi tulnud, siis tuleb seda veel juurde, ta teenib sulle juurde. See on investeering, mitte miski muu ei ole.

Nii et meil on krooniliseks muutunud olukord, kus erasektor ei taha tootmisse investeerida, ja see on puhtalt riigi poliitika tagajärg.

Langenud on ka konkurentsivõime. Konkurentsivõimele on mõjunud hävitavalt just viimased aastad. Kõigepealt energiahinnad. Üks saatuslikumaid vigu, mis viimastel aastatel Eestis on tehtud, ma ütleksin, tehti aastal 2009. Me võime tagasi minna 2008.–2009. aasta kriisi, kui kriisile reageeriti täiesti valesti, põhimõtteliselt valesti, mille tagajärjeks oli 10 aastat vinduv kriis, tohutud negatiivsed sotsiaal-majanduslikud ja regionaalpoliitilised tagajärjed. Eesti majandus kaotas 10 aastat. Sama suurusjärguga viga tehti 2021. aasta sügisel, kui reageeriti valesti energiakriisile. Sellele järgnes inflatsioonilaine, mis on, ma kordan, olnud terve Euroopa kõige rängem.

Inflatsioon on selles mõttes majandust äärmiselt õõnestav protsess, et see sööb ära ettevõtete ja inimeste varud. See tekitab ettevõtetele palgasurvet, mis omakorda nõrgestab või hävitab meie ettevõtete konkurentsivõimet. See on juba väga rängalt suurendanud intressikulu, mis omakorda pärsib investeeringute tegemist nendesse tootmistesse, millest just rääkisin. Loomulikult paneb eraldi paugu kogu sellele investeeringuõhkkonnale maksutõusude koorem, mida meile kaela valatakse, maksuhaak.

Nüüd ka mõni sõna ostujõust. Hoolimata juttudest, et Eesti on hirmus väike turg ja väike majandus, on tõsiasi see, et sisetarbimine, mis on üks majanduskasvu ja majanduse edenemise põhimootoritest, on jätkuvalt üks olulisemaid sambaid, mis meie majanduskasvu veab. Kui inimestel on raha, siis nad tarbivad teenuseid ja ostavad asju. Paljud nendest asjadest, mida nad ostavad, on kodumaal toodetud. See veab meie majandust, see omakorda veab palgakasvu, see omakorda veab maksukasvu. Nii et see, mis on tehtud viimastel aastatel meie inimeste ostujõuga, on olnud otsese negatiivse tagajärjega kogu meie majanduskasvule ja loomulikult ka eelarvele.

Mida teha? See on see põhiküsimus. Kui me peame poliitilist debatti Eestit hävitava valitsusega, siis kogu aeg hüpatakse meile näkku: aga mis see teie plaan on, aga mis see teie plaan on? No on plaan, väga hea plaan on.

Tuleb kohe alguses ära öelda, et jah, ma ka arvan, et eelarve miinus on probleem. Eriti praeguses intressikeskkonnas on eelarve miinus probleem, aga seda probleemi tuleb lahendada absoluutselt teistmoodi, kui tänane valitsus seda lahendab.

Kõigepealt tuleb langetada makse. Igal juhul tuleb langetada makse, mitte neid tõsta, mitte hoida [praegusel tasemel], vaid langetada, ja just keskenduda tarbimismaksudele ehk sellele, et Eesti inimeste tegelikku ostujõudu parandada. Käibemaks ja aktsiisid esimeses järjekorras, mitte mingil juhul [ei ole vaja] mingeid automakse ja mingisuguseid kinnisvaramakse, mitte mingil juhul.

Teiseks tuleb ära teha see, mida ammu oleks pidanud tegema, mille oleks kohe pidanud ära tegema, millest me kõik need kaks ja pool aastat oleme rääkinud: elektri hind alla. Elektri hind on puhtalt regulatiivse keskkonnaga kalliks aetud. Sellest räägib meile järgmine ettekanne. Aga elektri hind on võimalik alla tuua ja tuleb alla tuua. See annaks meie majandusele kohe tohutu hüppejõu.

Kolmandaks tuleb vähendada bürokraatiat, oluliselt tuleb vähendada bürokraatiat. Seda tuleb loomulikult teha, aga mitte niipidi, et laseme siit ja sealt mõned ametnikud lahti. Need ametnikud saab lahti lasta pärast seda, kui nendelt ametnikelt on funktsioon ära võetud. Ei ole vaja neil seda tööd teha ja siis saab ka töökoha ära kaotada.

Me räägime planeeringuseaduse muutmisest, mis muudab näiteks tee-ehituse, majade ehituse, aga ka tööstusobjektide ehituse kiiremaks ja selle tõttu ka odavamaks. Me räägime keskkonnaregulatsioonist, mis praegu liigub, noh, ülehelikiirusel täiesti vastuvõetamatus suunas. Keskkonnabürokraatiat tuleb vähendada, mitte suurendada. Me räägime kõikvõimalikest loamenetlustest. Ma toon jälle sellesama Auvere näite: 350 miljonit seisab, sest mingid ametnikud panevad selle sitsima. Me räägime aruandlusest, 1000‑leheküljelised aruanded, mida tuleb esitada küll selle kohta, kui palju sa CO₂ oled kulutanud, küll selle kohta, kas sul asub ravimikarp kuskil korrusel. Ja lõivud. Eelmisel nädalal oli meil siin riigilõivude tõstmise, mitme riigilõivu tõstmise eelnõu. Jälle liigub valitsus täpselt vales suunas. Neid [lõive] tuleb vähendada ja mõne [sissenõudmine] üldse ära lõpetada.

Neljandaks, riiklikud investeeringud, riiklikud investeeringud päris asjadesse. Neljarealised maanteed, Saaremaa sild, tuumajaam tuleb loomulikult [valmis ehitada] ja samal ajal ära lõpetada riiklikud investeeringud põhimõtteliselt suurejoonelistesse petuprojektidesse, nagu Rail Baltic või riiklikud riskifondid, mingid BaltCapid ja mis meil siin kõik on.

Viiendaks tuleb toetada erasektori investeeringuid. Kõige rohkem saab neid toetada loomulikult selle kaudu, et sa lood normaalse poliitilise keskkonna või normaalse poliitilise õhkkonna, kus sa ei räägi sellest, kuidas kõik kohe-kohe tuleb ära lõpetada, kõik tuleb kinni panna ja siis me oleme õnnelikud. Loomulikult on siin olemas praktilised viisid. Normaalselt tuleb tööle saada see, mis vanasti oli KredEx, kus me põhimõtteliselt ilma raha välja käimata anname riiklike käenduste ja riiklike tagatistega erasektorile võimaluse vähendada oma investeerimiskulu. Nad saavad laenusid eraturult soodsamalt ja maksumaksja ei pea üldse seal vahel oma rahaga olema, aga riik seisab selja taga.

Kuuendaks – see on nüüd väga suur teema, ma ei jõua seda oma ettekandes käsitleda –, põhimõtteliselt tuleb selge sõnaga öelda, et meie ühiskond, meie riik kirjutab ennast välja kliimahüsteerikute hullumajast. Selle hullusega, selle jaburusega, selle loosungite peal seisva valede maailmaga me lihtsalt kaasa ei lähe.

Seitsmendaks. Jälle pikalt rääkida ei saa, aga ka see nõuab minu meelest struktuurset reformi töötukassas. Meil on vaja juba käimasolevas kriisis toetada tööturgu. Me näeme, kuidas tööpuudus hakkab muutuma väga tõsiseks probleemiks. Ümberõppe ja muude taoliste tööturumeetmetega tuleks tööturgu järgnevatel aastatel ikkagi stabiliseerida.

Need on need asjad, mida teha. Kui need asjad normaalselt ära teha, siis võib-olla mõnel järgneval aastal on veel eelarve miinus suur, aga sealt edasi liigume me põhimõtteliselt normaalse riigirahanduse suunas. Aitäh! 

Hea ettekandja, aitäh! Teile on ka küsimusi. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Teel siia ma rääkisin ühe väikese või keskmise ettevõtjaga sellest, et meiesuguses riigis ettevõtlus tegelikult ju väga suuresti seisabki väikeste ja keskmiste ettevõtjate õlul, nemad on peamised tööandjad. Tema rääkis, et ta tegi just ära korrektiivid ja näha on, et ettevõtte käibed kukuvad. Ta lasi osa töötajaid lahti, et ära hoida suuremat häda, ettevõtte pankrotti minekut. Tal on äri ka otsapidi Soomes ja ta rääkis, et Soomes räägitakse suurtest riiklikest investeeringutest, mida riik hakkab tegema, et majandust tagasi [jalule] aidata. Tema sooviski kuulda, millised hoovad on EKRE‑l väikese ja keskmise ettevõtluse jaoks. Mida me teeksime esimesena, kolm kuni neli asja, kas oleks võimalik välja tuua? Suure pildi te tõite oma ettekandes välja, aga kui vaadata, siis mis võiksid just väikese ja keskmise ettevõtja vaates olla need kõige kiiremini väikestele ja keskmistele ettevõtetele abi pakkuvad meetmed, mille EKRE ellu viiks?

Aitäh! Kindlasti tuleb öelda, et sellel on tuntav ja märkimisväärne mõju, kui riik teeb suuri investeeringuid. Me kuuleme siin vahel selliseid hüüatusi, et kui me ei kehtesta Eestis tsensuuri, siis Euroopa Liit teeb meile trahvi. Noh, see ei vasta loomulikult tõele. See raamotsus on meil 12 aastat täitmata ja ei ole tehtud trahvi. Nüüd järsku hakkame trahvi saama? See on kusagilt bürokraatide sahtlist välja võetud loba. 

Reaalne trahv ähvardab meid näiteks selle eest, kui me aastaks 2030 ei ehita valmis neljarealisi maanteid, mille [ehitamiseks] me oleme muide juba euroraha saanud, aga mida välja ehitanud ei ole. Neljarealiste maanteede väljaehitamine Tallinna–Tartu, Tallinna–Pärnu ja Tallinna–Narva [suunal], aga võib-olla ka pool teed Haapsallu, kuni Ristini, nii et sealt põhiliiklusvool läheks kaheks, Saaremaa ja Haapsalu poole, on kõik päris asi, eks ju. Kusjuures need on suured summad ja need on summad, mis ei jää Tallinnasse keerlema. 

Minu meelest on meil tegelikult päris hea mänguplaan [olemas] 2020. aastast, kui tuli koroonakriis ja majandus jäi paariks kvartaliks täielikult seisma. Mis me siis tegime? Toetasime 100 miljoni euroga omavalitsusi, et nad saaksid kõik oma väiksema mõõduga projektid ära teha. Me räägime siin, ma ei tea, Saaremaa sillast, mis on vähemalt seitsmeaastane projekt, me räägime Tallinna–Pärnu maantee väljaehitamisest, mis alla viie aasta ei ole lihtsalt reaalne. Aga kui me anname omavalitsusele 2 miljonit ja ütleme, et tehke oma mingisugused avalikud hooned korda, remontige ära koolid, lasteaiad, raamatukogud, tehke see või teine teejupp korda, eks ole, siis nemad teevadki selle samal aastal ära. Ja jälle ei keerle see raha kuskil Tallinnas ühe ja teise ministeeriumi vahel, vaid ta on reaalses majanduses väljaspool Tallinna. 

Veel, mida me tegime ja mis mõjus äärmiselt positiivselt: andsin rahandusministrina tol ajal suunise, et kui väikeettevõtjad jäävad maksuvõlgadesse, siis on mingi perioodi jooksul võimalik nullintressiga ajatada. Ei ole niimoodi, et maksuamet ehk riik tuleb ja põhimõtteliselt lükkab su niigi vankuva ettevõtte oma nõuetega kokku. Riigil on aega oma nõuetega kannatada. Peaasi, et ettevõte jääb ellu ja inimestele jäävad töökohad alles, küll me pärast need maksuvõlad ka kätte saame. Aga kui ettevõte pankrotti aetakse, siis ei saa ka seda maksuvõlga kätte. Reaalne asi, mis väikestele ettevõtetele tõeliselt abiks oli. 

Loomulikult, lisaks sellele riiklikud käendused ja teatud ettevõtetele või teatud sektoritele – me [pakkusime] tookord seda ka väikeettevõtetele, turismisektoris näiteks – kas reaalsed laenud või reaalsed toetused. Investeerimistoetustega sai teenuse kvaliteeti [parandada] või teenuste mitmekesisust suurendada. Sai uusi pakette välja töötada, turismisektoris konkreetselt, eks ole, sai investeerida sellesse, et on uus köök või parem tubade sisustus. Need ei ole mingisugused teab mis müstiliselt suured [summad, need ei ole] miljardid, pigem me räägime kümnetest miljonitest, võib-olla sadadest miljonitest. 

Ausalt öeldes, vaatame, kuhu tänasel valitsusel raha kulub. Kaja Kallase kolme valitsuse ajal, vähem kui kolme aasta jooksul on riigivõlg kasvanud 5,8 miljardi võrra. 5,8 miljardi võrra on kasvanud riigivõlg! Mida me oleme selle eest saanud? On mõni tee valmis ehitatud, mõni sild, raudtee? On meil kiire internet valmis ehitatud? On meil uued koolimajad valmis? No muhvigi! Lihtsalt ongi raha ära söödud. Täpselt see, mida nad kõigile teistele ette heidavad, et nii ei tohi teha, jooksvaid kulusid ei tohi laenuga katta. Aga mida me saanud oleme selle 5,8 miljardi eest? Me ei ole isegi veel õhutõrjet saanud. Kui see raha läheks reaalsesse majandusse, tööturu hoidmisse, ettevõtetesse, siis ta tuleks sealt ka tagasi. 

Neid reaalseid konkreetseid asju on kindlasti veel rohkem. Aga ma olen täiesti nõus, et väikeettevõtja, esiteks, on hästi paindlik, teiseks – oleneb küll, kuhu sa selle väiksuse või suuruse piiri tõmbad –, 97–98% Eesti ettevõtjatest on väikeettevõtjad.

Anti Poolamets, palun! 

Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Iga kord, kui Kaja Kallas siin puldis käib, siis ta püüab esineda suure visionäärina ja rääkida murrangust kogu tööstuslikus läänes, et nüüd tulebki see rohepööre ja kõik muutub. Täiesti uskumatu, milline pilt avaneb! Aga ta mõtleb võõraid mõtteid nagu alati. Tal ei ole ühtegi oma mõtet. Ja paraku kõik, mis numbrites kajastub, ütleb, et me kogu aeg kukume, kogu aeg kukume, eriti alates energiakriisist. Nagu mingisugune liuglev Vene pomm kukume alla ja lõpuks plahvatame. Praegu on meil tööstustoodangu langus Euroopa suurim. Ma küsingi konkreetselt tööstustoodangu languse kohta: mida saaks teha? Andke head nõu Kaja Kallasele, kodumaist nõu, kuidas päästa mõnigi ettevõte, kas või puidutööstuse näitel.

No mis puutub rohepöördesse, siis selle osaga ma olen nõus, et kõik muutub. Ainult et ilmselt radikaalselt erinev hinnang on see, kas [muutub] paremaks või halvemaks. Rohepööre on siiski täiesti üheselt uusmarksism, mis on suunatud eraomandi kaotamisele ja inimeste vabaduste piiramisele. Ega nad väga enam ei varjagi seda. See on suur rikkuse ümberjagamise projekt. Meilt kõigilt võetakse ära ja antakse väikesele seltskonnale, kes on meist paremad.

Aga mis puudutab töötlevat tööstust, siis muidugi, see on Eesti majanduse üks nurgakive. Kurb tõsiasi on see, et ega me ei sattunud [sellesse olukorda] üleöö ja ega sealt üleöö välja ka ei saa. See [on suur] kahju, mida on tehtud viimased kaks ja pool aastat Eesti majandusele nii konkreetsete administratiivsete otsustega, maksuotsustega kui ka retoorikaga. Selgelt saadetakse välja sõnum, et pange pood kinni.  

Meile energiakriisi tipus räägiti, et majandus kohaneb. Kohaneb, kohaneb. See kohanemine on see, et surnuaias on hea vaikne, seal on kõik kohanenud hästi vaikseks. See kohanemine lõpeb sellega, et mitte midagi ei ole. Minu meelest on Eesti majandus piisavalt väike. Eestis neid suuri ettevõtteid, või ütleme, olulisi sektoreid ei ole nii palju, et me ei võiks [nende probleemidega] tegeleda juhtumi kaupa. Siin käis läbi Estonian Cell. Omal ajal valitsuses olles me konkreetselt käisime [seal] kohtumas ja ma küsisin, mis on need konkreetsed asjad, mis neid pigistavad. Ja tegimegi seadusemuudatusi, mis neid aitasid, energiaintensiivsete ettevõtete toetamiseks. Muidu oleks nad pannud uksed kinni. Nüüd me näeme, et nad räägivadki, et kohe-kohe panevad uksed kinni. 

Omal ajal, eks ole, kui koroonakriis tuli, siis eriti valusalt sai pihta turismisektor. Eesti üks kõige suuremaid ettevõtteid Tallink vajas riigi abi, muidu oleks ta muutunud maksevõimetuks, ta oleks kopikate eest üles ostetud kas mingite skandinaavlaste poolt või Vene kapitali poolt. Põhimõtteliselt oleks meid jälle popsideks tehtud. Üks konkreetne ettevõte, aga selle ettevõtte ümber keerleb suur ökosüsteem, [sinna kuuluvad] sajad muud ettevõtted, kes tänu sellele, et Tallink sõidab ja töötab, saavad tööd ja saavad oma inimestele palka maksta. 

Mis puudutab puidutööstust, siis ma ei ole selles teemas nii sees, aga kindlasti on võimalik leida ajutisi lahendusi, ajutisi toetusmeetmeid, mis aitaks neil sellest kõige raskemast ajast üle saada. Kui on maha istutud ja vaadatud mingeid plaane ja öeldud, et ongi nii, et nüüd need mahud ongi sellised, järgmiseks kümneks aastaks ongi sellised, selline see kohanemine on, siis tuleb aidata selle kohanemisega hakkama saada. Aga ei saa nii olla, et lööme nipsu ja ütleme, et nüüd kohanege. Tegelikult tähendab see lihtsalt tuhandete inimeste töötuks [jäämist], mis omakorda tähendab riigieelarvele kulu, eks ju, maksulaekumiste ärakadumist ja sotsiaaltoetuste suurenemist. Siis pärast vangutame pead ja hakkame järgmist suhkrumaksu leiutama, millega seda eelarvet ikka klappima saada. See on nii juhm! See on nii kilplaslik riigi ehitamine, et nutt tuleb peale. 

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! No sa ei rääkinud ühest majandusharust, mida meil on poputatud nagu sedasamust pilpa peal. See on IT ja iduettevõtted, mis on nagu see tohutu alternatiivmajandus kõikide nende vana ja reaalse majanduse ettevõtete asemel. Sellel võiks muidugi peatuda. 

Aga küsimus on mul väga konkreetne. Sinu hinnangul, kui mitut süvariigi paikapandud ja Reformierakonna või mõne muu nende käpiku juhitavat valitsust on veel Eestil vaja, et Eesti lõpetaks läbikukkunud riigina?

Aitäh! Tegelikult ma ääri-veeri puudutasin seda nii-öelda start-up'ide ja äppide maailma küll, kui ma ütlesin, et meil on vaja toetada päris investeeringuid, investeeringuid tootmisse, mitte pseudoinvesteeringuid, ja ütlesin ka, et sellega seoses tuleks ära lõpetada riiklikud investeerimisfondid nagu BaltCap. Need on lihtsalt põhimõtteliselt suurejoonelised skeemid maksumaksja rahaga. Sealt tuleks raha välja tõmmata ja panna õigesse kohta, kus ta hakkaks midagi tagasi ka teenima. Neid investeerimisfonde, mida meil on õige mitu tükki ja kus ringlevad päris suured summad, kümned miljonid, võib-olla isegi sajad miljonid, meil küll vaja ei ole. Sealt tuleks meil raha välja võtta ja panna kuhugi kasumlikumasse kohta. 

Kui palju meil veel aega on, enne kui ühiskond täiesti kokku jookseb? Minu meelest me oleme tunnistajaks sellele, et meil ongi ühiskond täiesti kokku jooksnud või vähemalt jooksmas. Ega siin enam väga palju ruumi ei ole loosungite najal edasi sõita. Minu meelest tänane valitsus Eestis lõpetab sellega, et meil on kõikehõlmav üldine ühiskondlik kriis. See puudutab seda, et meil on lakanud toimimast kodanike usaldus riigi vastu, meil on lakanud normaalselt toimimast majandus, meil tegelikult ei toimi enam normaalselt julgeoleku tagamine, minu meelest siseturvalisus laguneb meil silme all ära. Ausalt, kui ma vaatan, kuidas iga natukese aja tagant tuleb teade mõne kõrgema ohvitseri kohta, kes vabatahtlikult ja ennetähtaegselt reservi või erru läheb, siis minu meelest Heremi võidukal juhtimisel ka meie riigikaitse tegelikult ei toimi enam. Relvad on nagunii juba ära antud, mis siin siis enam. Nii et ei ole kindel, et selleks oleks ühtegi uut valitsust vaja peale selle, mis meil praegu on. Minu meelest meil juba lõpp paistab.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Minu meelest üks hämmastavamaid ja kardinaalsemaid muutusi meie poliitilisel maastikul on Reformierakonna transformeerumine tavalisest parempoolsest erakonnast vaat et pea vasakäärmuslikuks. Kui kunagi toetati erastamist ja ettevõtlust ja madalaid makse, neid isegi alandati, siis mingi hetk toimus murrang. Kui nad enne võib-olla uskusidki seda, et nad viivad Eesti viie rikkaima riigi sekka, siis täna me näeme ju risti vastupidist: kõiki mõistlikke investeeringuid pidurdatakse, tõstetakse makse, on kehtestatud omandimaksud – täiesti vasakpoolne majanduspoliitika. Kas sa oskad seda kuidagi seletada ja näidata, kuhu see viib? Reformierakonna parlamendisaadikud juba räägivad, (Juhataja helistab kella.) kuivõrd kahjulik on kapitalism.

Aitäh! Jaa, see transformeerumine on päris muljet avaldav olnud. Ma ütleksin, et peaaegu sama muljet avaldav kui nende komparteiliikmete transformeerumine tõsiusksetest marksistidest tõsiuskseteks liberaalideks üheksakümnendatel. Nüüd on nad transformeerunud tagasi tõsiuskseteks marksistideks, on koju tagasi jõudnud oma ideoloogiaga. Ma ei ole päris kindel, [kas neid on,], ma vähemalt ei suuda tuvastada ühtegi kõrgema rangi reformierakondlast, kes päriselt ise uskus seda viie rikkaima hulka jõudmise juttu. Aga ilus loosung oli ja mõnes mõttes ühiskonda innustav. 

Mis see põhjus olla võib? Minu hinnangul on põhjus, kõige kurja juur ikkagi Euroopa Liit ja Brüssel. Sealt on antud kammertoon ette: nüüd lammutame kapitalismi, nüüd ehitame hungveipingide abil roheutoopiat. Hungveipingid, kui kultuuriajalugu meenutada, olid kuuekümnendate Hiinas kultuurirevolutsiooni avangard ehk noored mitte eriti haritud inimesed, Greta Thunbergi taolised teismelised ja vähese haridusega inimesed, kes tänaval peksid surnuks endast targemaid inimesi, kuna neil ei olnud õiged hoiakud. Miljonites peksti inimesi surnuks kuuekümnendatel Hiinas hungveipingide poolt. Järgmisel kümnendil samasugune seltskond teismelisi tappis ideoloogilistel põhjustel Kambodžas, umbes veerand elanikkonnast tapeti maha põhimõtteliselt kõblaste ja kirkadega. Ei midagi uut. 

Meil on aretatud oma hungveipinge siin Eestis. Esialgu nad rahulduvad kliimastreigiga ja muude selliste asjadega, hävitavad kultuuripärandit, loopides kunstiteoste pihta igasuguseid asju ja muud taolist. Aga me näeme, et see instinkt on seal olemas. See ideoloogiline suund [pärineb] minu meelest selgelt Brüsselist.

Reformierakonnal puudub, nende DNA‑s puudub arusaamine Eestist kui iseseisvast riigist. Nendel on ainult orja mõtteviis ikkagi, et ei taha saada mitte peremeheks, vaid tahaks saada head peremeest. Nende jaoks hea peremees, nad on nii otsustanud, on Brüssel või Washington või mõlemad korraga. Kui sealt öeldakse, et kapitalism on paha ja pange oma energiatootmine kinni ja ärge enam metsa saagige ja kuivendatud sood tuleb uuesti sooks teha, no siis tuleb teha. Ega meie asi siin kohapeal ei ole küsida, meie asi on teha. See on masendav.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Martin! Julgeolekuolukord on pinev ja konfrontatsioon Venemaaga jääb väga pikaks ajaks [kestma]. Milline on selles kontekstis sinu vaade kaitsetööstuse arengule? Meil on vaja uusi tööstusharusid. Kaitsetööstus suudab meil toota näiteks väga konkurentsivõimelisi droone, mehitamata maismaasõidukeid, muud toodangut, aga kaitsetööstuse võti on lõhkeaine ehk trotüül, kõige tavalisem trotüül. Eestis me suudame lõhkeainet toota. Kui me suudame toota trotüüli siin, siis me ei pea miine, mida me toodame – mitu firmat neid toodab –, enam näiteks täitma Poolas, ei miinipildujamiine, samamoodi suurtükimürske, mida meil läheb suurtes kogustes vaja. Millist rolli majanduse edasiviimisel võiks kaitsetööstus täita selles olukorras, kus nõudlus on kõrge?

Selles punktis on kaks väga olulist, omavahel kokkupuutuvat, aga mõnes mõttes eraldi teemat. Üks on majandusteema ja teine on julgeolekuteema. Huvitav nüanss: Venemaa suhtes kehtestati peale täiemahulist sissetungi Ukrainasse terve hulk sanktsioone. Euroopa [riikide] majandused läksid selle peale langusesse, Eesti majandus kõige rohkem. Need riigid, kellel olid kas geograafilise [asukoha] tõttu või mingil muul [põhjusel] – näiteks Saksamaal oma energiakaubanduse tõttu – Venemaaga tihedamad seosed, kannatasid kõige rängemalt. Aga mis Vene majandus tegi? Vene majandus ei langenud. Üks põhjus, miks ei langenud, oli see – loomulikult oli [oluline ka] energiahindade tõus –, et need sanktsioonid ei olnud väga tõhusad. Ja üks põhjus, mis on väga oluliselt toetanud Vene majandust, on järsult kasvanud riigi kulutused sõjatööstusele, mis on muide seal ka tööhõivet suurendanud ja mida kõike veel.  

Tuleme Eestisse. Loomulikult, me teame kõik, et meil on olemas oskusteave ja võimekus väga paljusid lihtsaid asju ise teha. Okei, õhutõrjerelvi me ise ei tee, eks ole, tanki ka võib-olla mitte, aga laskemoona ja droone oleme võimelised ise tegema. Ka keemiatööstuse tase meil veel üsna hiljuti oli selline, et oleksime olnud võimelised tegema ka lõhkeainet. See on valdkond, mis on kas puhtalt ainult riigi investeering või siis riigi investeering koostöös erasektoriga. Aga sel juhul on see erasektor hästi kontrollitud, ja ütleme, piiratud taustaga investorid saavad osaleda. Suvalised Dubai investeerimisfondid vist ei ole siin ahvatlevad investorid. Kusjuures me teame, et nõudlus maailmas nende asjade järele, mitte ainult kodumaisel turul, vaid maailmas on väga suur. Nii et jälle üks koht, kuhu paned raha sisse ja see ei ole kulu, vaid õigesti asja ajades on võimalik see raha tagasi tuua Eesti eelarvesse. Lisaks on see üks viis tagada, et me ei pea käima kusagilt, ma ei tea, sakslastelt või inglastelt või ameeriklastelt omale laskemoona lunimas, vaid meil on võime seda ise toota ja isegi neile müüa, kui vaja on. Kindlasti peaks selle teemaga tegelema.  

Aga siia tuleb kohe suur rasvane tärnike juurde panna. Me kõik teame, et kui sa paned reformierakondlased tegelema lennundusega, siis nad lõputult uputavad maksumaksja raha sinna sisse ja saavad lõputult kahjumit; kui sa paned reformierakondlased tegelema raudteega, siis nad lõputult uputavad maksumaksja raha sinna sisse, saavad lõputut kahjumit ja siis tahavad selle veel võileivahinna eest kellelegi sõbrale ära erastada; postiteenusega oli täpselt sama lugu. Kui nüüd küsida, kas ma tahaksin, et tänane valitsus hakkab riigikaitse[tööstusesse] investeerima, siis vastus on ei. Mitte nemad!   

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja Martin! Meil käivad siin igasugused ministrid arupärimistele vastamas. Esmaspäeval oli siin puldis automaksu teemal arupärimisele vastamas rahandusminister Mart Võrklaev. Mina küsisin ta käest, et öelge mulle palun, mis on automaksu tegelik eesmärk. Tema ütles selle peale, et täita riigieelarvet – mantra! –, ja teiseks oli see, et vähendada elanikkonna hulgas autostumist. Samas on aga jälle transport ehk autod majanduse vereringe. See on vaieldamatu. Järgmisel päeval, teisipäeval oli siin puldis Kaja Kallas, kes rääkis pikast plaanist. Ma küsisin tema käest, et öelge palun – viitega Mart Võrklaevale –, kui me vähendame autostumist, siis kui mitu protsenti autosid jääb Eestisse alles. Ta ütles selle peale, et tal see number puudub. (Juhataja helistab kella.) Öelge palun, mida võib sellest järeldada.

Esiteks võib sellest järeldada muidugi, et meil on käpardlik ja ebakompetentne valitsus, kes ise ka ei tea, mis ta teeb. Aga teiseks tuleb öelda, et ideoloogilises plaanis tänane valitsus, tänane Reformierakond soovib ühiskonda, kus inimestel on võimalikult vähe eraomandit, [vähem on] autosid ja [inimestel ei ole] oma kodu. Kõik need maksud ju seda eesmärki teenivad ja nad isegi ei varja seda. "Sul ei ole vaja sõita selle autoga, sul ei ole vaja, et sul on peres kaks autot, sul ei ole vaja nii suurt autot!" Kuskil on meil mingisugused natšalnikud, kes otsustavad, millist autot mul on vaja. See on vaba ühiskonna vastand. Mina ei ole aruandekohuslane valitsusele, valitsus on aruandekohuslane kodanikule. Meie ei pea valitsuselt luba küsima, kus me elame või millega me sõidame. Valitsus peab inimestelt luba küsima, mida ta võib teha ja mida ta ei või teha. Meil on see asi täiesti tagurpidi läinud. 

See automaks – loomulikult kõik saavad aru, et selle esimene ja peamine eesmärk on riigieelarvesse raha teenida. Aga meeldiv on ühendatud kasulikuga või kasulik ühendatud meeldivaga. Lisaks sellele inimesed maksustatakse autodest välja. See on mulle ideoloogiliselt täiesti vastuvõetamatu, et me maksustame inimesed kolhoosi. Seda tehti neljakümnendatel. Otseselt ei öeldud, et laseme teid maha, kui te kolhoosi ei lähe oma lehma ja hobusega, aga maksud olid sellised, et lõppkokkuvõttes need lehmad ja hobused võeti võlgade katteks ära ja viidi niisama kolhoosi. Minu meelest [on nüüd] sama protsess, lihtsalt elemendid on teised.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Majanduse kriisist väljatoomiseks, te enne kirjeldasite, on päris mitmeid võimalusi. Üks oluline sektor on siin põllumajandus ja maaelu. Koroonaajal me nägime tulemust, kui me Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu andsime 200 miljonit eurot, mis tegelikult sai välja laenatud. Nüüd tuleb see riigile juba intressidena tagasi. Minu arust on 40–50 miljonit juba riigile tagasi makstud. Aga kui tugevdada põllumajandust, siis see [tugevdab] ka riigi julgeolekut tegelikult, maal [tekivad] töökohad ja see raha ei jää linna, siia Tallinna kuldsesse ringi nii nagu tee-ehituse [puhul]. Kui ettevõtteid mitte just toetada, vaid stimuleerida, kui võtta start-up'idest raha ja anda Maaelu Edendamise Sihtasutusele, siis kas raha seal kasutamine tundub sihipärasem? Mis on teie arvamus?

No praktika on tõe kriteerium. Jaa, seda on muidugi oluline märkida, et MES‑i kaudu, Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu antud raha oli ju laen. See oli laen ja see laen tuleb juba tagasi. Maksumaksja ei ole kahju kannatanud. Maksumaksja on riski võtnud, jah, see on tõsi. Maksumaksja võttis riski ka siis, kui me toetasime Tallinkit, siis, kui me toetasime Porto Francot, Alexelat ja mis meil siin veel olid need asjad. Me võtsime riski. Esiteks oli see risk muidugi madal ja teiseks on tänaseks päevaks kõik need projektid näidanud, et riskid ei realiseerunud ja raha juba tuleb tagasi või on täielikult tagasi tulnud. Osa projektide puhul on ju võlad tagasi makstud ja intressi ka veel teenitud sinna peale. See on praktika nii MES‑iga kui ka KredExiga, see on praktika.  

Aga vaatame nüüd [investeerimisfonde]. Mul kõigi nende investeerimisfondide nimed ei ole meeles ja võib-olla ma teen siin, kui ma tõstan BaltCapi või BaltCap I või BaltCap II esile, mõnele liiga. Aga põhimõtteliselt, kui me küsime, kui palju sealt raha on tagasi tulnud, siis vastus on, et mitte midagi. Mitte midagi. Kulud on aga kogu aeg peal, fondi haldamise kulud on üsna kopsakad ja üsna läbipaistmatud, muide. Investeeringud on tehtud, raha on sisse pandud, aga positsioone ei ole nagu likvideeritud. Me ei ole midagi veel tagasi saanud. Iga kord, kui ma küsisin ka rahandusministrina, et kui kaua me siis seal oleme, start-up'ides, ma ei tea, kaks aastat, kolm aastat, viis aastat, siis vastati, et ei, noh, natuke veel, oleme natuke veel, ei ole veel päris tuult saanud tiibadesse, oleme natuke veel. Ma millegipärast arvan, et kui me neid positsioone likvideerima hakkame, siis sealt tegelikult muhvigi tagasi ei saa.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea Martin! Mina tulen riigi laenukoormuse juurde. Kui me vaatame Euroopa keskmisi laenukoormusi, siis näeme, et Euroopa keskmine on 60% kandis. Saksamaa ja Prantsusmaa ületavad seda, näitena. Eesti on 20% kandis. Muidugi, viimastel aastatel on Kaja Kallase juhtimisel Eesti laenukoormus kasvama hakanud ja nagu siin juba juttu oli, paraku ei näe me kulude katteks investeeringuid, mis tulevikus meile kasu tooks. 

Minu küsimus puudutabki just seda investeeringute poolt. Reformierakonna selline fetiš, ma ütleks, on riigi madal laenukoormus. Minul on jälle selline tunne, et kui me ei võta laenu, et enda infrastruktuur korda teha, seda tänapäevastada, energeetika korda teha, siis me jäämegi vaeseks ja lõpuks me elamegi suurte vendade armust, ja siis ei ole vahet, kas nad panevad selle kirja laenu või abina. Aga sina oled riigirahandusega kahtlemata palju paremini kursis. Kas mu hirmudel on alust?

Ma ei tea, kas tänapäeval Eestis keegi riigirahandusest enam aru saab. Kuskil keegi ametnik ehk ikka on. Tegelikult ma sõnastaksin selle niimoodi, et Kaja Kallase lehvivate lippude all me marsime ikkagi moldovastumise suunas. Isegi mitte Aafrika riikide mudeli, vaid moldovastumise suunas. [See riik] on korrumpeerunud, poliitiliselt stagneerunud, selgelt süvariigi ja ühe partei võimu all, lootusetult vaene ja vaesemaks jääb. Võib ka öelda, et Ukraina oli sellel rajal, aga lihtsalt Ukraina ressursside poolest, ka inimressursi poolest oli ikkagi nii suur riik, et seal enne sõda raha liikus päris palju ja raha seal teeniti päris palju. Aga kindlasti ei liigu me Põhjamaade suunas või laiemalt võttes läänelike riikide suunas.  

Ma ei ole seda meelt, ma ei tea, et lihtsalt igaks juhuks, näe, teistel on laenu‑ või võlakoormus 60%, mõnel riigil on 120%, et mis ta siis ära ei ole, sõidame sinnamaani välja, pärast vaatame. See ei ole ratsionaalne. Need protsendid räägivad meile millestki, nad on mingi tagasiside millegi kohta või millegi mõõdik. Kuidas on saanud Soome või Rootsi või Holland või Belgia jõukaks? Ikka nii ongi saanud, et nad on võtnud riigina laenu, et teha mingeid suuri asju, ja need suured asjad on teinud riigi majandust suuremaks. See riigi majanduse suuremaks tegemine makromajanduslikus mõõtmes tähendab seda, et inimestel on suuremad palgad, maksulaekumised on suuremad, ettevõtete võimalus midagi teha, mingit teenust pakkuda, mingisugust toodet pakkuda kasvab ja kogu ühiskondlik rikkus suureneb. Seda, mida korjata ja pärast ümber jagada, [tekib rohkem].  

Tõsi, sellel sajandil või alates euro tulekust on see loogika olnud nihestunud, eriti näiteks Kreeka puhul. Eesti on ju sama näide, eks ju. Tuli euro, sattusime ebanormaalsesse rahapakkumise keskkonda, kõigile tundus, et nüüd võib võtta ja võib võtta lõputult ja nii palju, ei pea mõistlikult kulutama, sest raha on tasuta. Nüüd me näeme, et see moodne monetaarteooria on lihtsalt magic money tree, mitte monetaarteooria. See lihtsalt ongi võlurahapuu, mis, tuleb välja, tegelikult ikkagi raha ei kanna. Rahal on hind ka.  

Aga selge on see, kui on selline paaniline keskendumine sellele protsendile, et oi, meil see kasvas, näe, viis aastat tagasi Eesti võlakoormus oli 8% SKP‑st, nüüd on juba 20%, siis ma veel kord tuletan kõigile meelde, et sellest umbes kahekordsest kasvust pool või rohkem kui pool on tulnud Kaja Kallase ajal. Tšill! Vaatame, mis selle rahaga tehtud on ja kui palju ta tagasi toob ja kui palju see majanduskasvu aitab. Kui majandus kasvab kiiremini kui võlg, siis tegelikult võlg väheneb. Ükskõik, et summa suureneb, tegelikult võlg väheneb. Kui sinu rikkus kasvab kiiremini, võrreldes sinu võlajäägiga, siis tegelikult on võlg kogu aeg väiksem.  

Ma arvan, et need suured investeeringud on vaja targalt teha. Tegime targa investeeringu õlitehasesse. Puhas rahamasin, lihtsalt tõmba lülitit ja raha hakkab tagasi tulema. Kaevandatakse meie enda ressurssi, puhas eksporditulu, maksutulu, keskkonnatasudega tuleb riigieelarvesse raha. No lihtsalt nagu arusaamatu, milline põmmpea saab võidelda sellise rahamasina vastu! Aga näe, neid on. Põmmpead istuvad meil Kliimaministeeriumis ja mujal ministeeriumides.  

Aga tuumajaama puhul, ma ei tea, tänapäeval võib-olla see hind on natuke kõrgemaks läinud, aga laias laastus räägime 2 miljardist või 2,5 miljardist. Ma räägin uuesti. Viimase 2,5 aasta jooksul on Kaja Kallase valitsused [tekitanud] riigile võlgu 5,8 miljardit. Kas me [oleme saanud] kaks tuumajaama selle eest? Ei ole. Aga tuumajaam tooks raha tagasi, sest kogu piirkond on elektrinäljas, energianäljas.  

Rail Baltic. Mitte kunagi ei hakka mingi rong seal sõitma. Selle aasta ja järgmise aasta eelarves 260 miljonit vist oli sellele ette nähtud. Lihtsalt mahavisatud raha. Täiesti mahavisatud raha! Selle asemel võiks ehitada välja maanteed, kus meil praegu on probleem, et liikluskoormus on ebanormaalselt suur. Sellest tulenev negatiivne mõju majandusele on mõõdetav. Tunnid, mida inimesed istuvad liikluses kinni, on kahju. Liiklusõnnetustes tekkinud tervisekahjustused, materiaalsed kahjustused on konkreetne kahju majandusele. Teeme need neljarealised maanteed valmis ja majandusel hakkab rohkem õhku olema.  

Nii et mina ei kardaks laenamist. Küll aga ei tahaks ma, et me laename raha lollilt ja [paigutame] seda raha lollilt. See tänase valitsuse käekiri kahjuks on.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mina mõtlesin küsida natuke laiemate tingimuste kohta, mille raames me peaksime justkui suutma sellest majanduskriisist välja tulla, ja küsida teie hinnangut, kas see on üleüldse võimalik. Näiteks võtame kaks [tingimust]. Tegelikult võiks nimetada mitmeid teisi asju ka, näiteks demograafilist olukorda, eks, rahvastik järjest vananeb, lapsi, noori peale ei tule. See juba seab väga kitsad piirid sellele võimalusele majanduskriisist välja tulla. On ka teisi asju. Aga kaks konkreetset suurt asja. 

Kas näiteks selle nii-öelda rohepöörde kontekstis on tegelikult üldse mõeldav majanduskriisist välja tulla? Minu parima arusaamise kohaselt on need kaks eesmärki omavahel ikka täiesti vastuolus: ühelt poolt piirata tarbimist, loobuda põlevkivienergiast, kõigest sellest, ja teiselt poolt saavutada majanduskasv. Ma lihtsalt ei näe, kuidas see saaks olla võimalik. 

Teine aspekt: sanktsioonid Venemaa suhtes. Kui me oleme siin Venemaa piiri ääres ja me oleme väga tugevalt nendest mõjutatud, siis kas nende jätkudes on see realistlik?

Jaa. Esimene vastus on kindlasti, et rohepööre on radikaalselt ühiskonna elatustaset, jõukuse taset vähendav poliitika. Täiesti selgelt, seda isegi ei varjata. Sulle ütlevad fanaatikud, hungveipingid ütlevad sulle näkku, et sul peabki vähem asju olema, sa peadki vähemaga leppima, tuba peab külmem olema ja pimedam olema, sõita pead vähem saama, sööma pead vähem saama, see, mida sa sööd, see peab kehvem olema, ikkagi prussakajahust. Üteldakse sulle otse ära see, et ei peagi nii hästi elada saama, nagu siiamaani oleme elanud. 

Minu filosoofia on risti vastupidine: käige kõik kukele, vastupidi, homne peab olema parem kui tänane. See on meie poliitiline filosoofia: homne peab olema tänasest ja eilsest parem. Iniminnovatsioon on see, mis on meid siiamaani toonud. Ega siis küünlatööstus [oma endisel kujul] ei lakanud toimimast sellepärast, et vaha sai otsa, vaid sellepärast, et tuli uus ja parem asi, mis oli muide kättesaadavam, alguses oli võib-olla kallis, aga tänasel päeval on ju elekter kättesaadav põhimõtteliselt kõigile, kui sul on moodne majandus. Täpselt samamoodi ei kadunud hobuveokid [tänavatelt] ära sellepärast, et hobused said otsa, või ma ei tea, mis iganes, et ei olnud enam võimalik vankreid ehitada, vaid sellepärast, et tulid uued ja paremad asjad, oli innovatsioon. Ka selle tänase maailmamajanduse või tarbimisühiskonna probleemide lahendus – reaalseid probleeme on siin ju küll – ei ole mitte tagasi kiviaega või industrialiseerimisele eelnevasse ühiskonda minek, vaid lahendus on uute ja paremate asjade väljamõtlemine. 

Aga mis puudutab Venemaa-vastaseid sanktsioone, siis nende sanktsioonidega me oleme kahju juba sisse võtnud. Selles mõttes nüüd nii on, et ega see kaubandus Venemaaga mingil moel enam ei taastu. Mõnes mõttes on see ikkagi hea asi, et siitmaalt edasi meil on mingisugune risk maandatud. Venemaa jääb meie naabriks niikaua, kuni päike tõuseb, aga mingid riskid on, mille maandamisega me saame ise hakkama. Kõik peale Kaja Kallase abikaasa on ikkagi põhimõtteliselt lõiganud oma kaubandussuhted Venemaaga läbi ja oma kahju sisse võtnud.

Hea ettekandja, ma tänan teid teie ettekande eest ja teie vastuste eest. Suur tänu teile! Aitäh! 

Liigume edasi. Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikme Rain Epleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ja nagu moodne on öelda, head kuulajad siniste ekraanide taga! Mina keskendun oma ettekandes energeetikale ja sellele, mida Eesti võiks [teha] ja peaks tegema tulevikku vaatavalt. Ma sel nädalal oma ettekannet ette valmistades mõtlesin, et ma püüan rääkida rohkem energeetikast ja energiapoliitikast ning püüan vähem keskenduda üldistele poliitilistele seisukohtadele, kuigi kahtlemata on need asjad ääri-veeri seotud. 

Mõned faktid on hea üle korrata, enne kui asja juurde minna. Eesti tarbimine on circa 8,5 teravatt-tundi aastas, ma räägin elektrist. 8,5 teravatt-tundi aastas. Nii nagu mujal maailmas, nii ka Eestis kõik tulevikku vaatavad prognoosid ennustavad elektritarbimise kasvu, millega peab loomulikult kaasas käima ka tootmise kasv. Eks sellel ole lihtne põhjus: nii kodumajapidamistes, aga veel rohkem ettevõtluses ja tööstuses liigutakse selle poole, et peamiseks energiaallikaks erinevate masinate käivitamisel on elekter.

2021. aasta seisuga oli Eestis installeeritud tootmisvõimsusi 2360 megavatti, sealhulgas juhitavaid oli circa 1700 megavatti ja omakorda sellest 1700‑st 1355 megavatti olid elektrijaamad ja 350 megavatti koostootmisjaamad. Lisaks oli installeeritud 335 megavatti päikesest ja 310 megavatti tuulest elektri tootmise võimsusi, pisut ka hüdro[energia tootmise võimsusi]. 

Meil on ka ühendused: kaks 1000‑megavatist ühendust Soomega, EstLinkid, ja 900‑megavatine ühendus Lätiga, õieti on neid ühendusi kolm. Kui me võrdleme seda meie tiputarbimisega, mis on 1600 megavatt-tundi ja natuke üle – see jõuab tavaliselt kätte külmal talvepäeval, kui tuul ei puhu ja päikeseenergiat sellel ajal ka ei toodeta –, ja kui me vaatame seda, et juhitavaid võimsusi on meil 1700 megavatti, ja meenutame, et üks nendest juhitavatest võimsustest on 300‑megavatine Auvere jaam, mis tihti on remondis – sellel peatun pisut hiljem –, ning kui me sellest 1700 megavatist juhitavast võimsusest 300 megavatti maha võtame, siis me näeme, et me oma tiputarbimist ei suuda katta. Sellel hetkel paraku ka ühendused meid kuigivõrd ei aita, sest need riigid, kes meid aidata saaksid, on meie lähipiirkonnas, ja kui meie ilmastikuolud on sellised, et tuul ei puhu ja päikest ei ole, siis on naabritel suhteliselt sama seis ja nendel endalgi on elektriga kitsas. 

Selle jutu kokkuvõte on, et me oleme Eestis jõudnud olukorda, kus me mitte isegi kriisisituatsioonis, vaid, ütleme, sellisel igal talvel kättejõudvas suure tarbimise momendil ei suuda ise endale elektrit tagada. 

Miks me oleme siia jõudnud? Ma arvan, et see retrospektiiv on oluline, enne kui minna perspektiivide juurde. Minu hinnangul me oleme siia jõudnud seetõttu, et pika aja jooksul on tehtud valesid otsuseid ja on jäetud tegemata otsused, mida oleks pidanud tegema. 

Mõned konkreetsed näited. Hakkan pihta põlevkivist. Selle energiaallika ideoloogilistest põhjustest lähtuv vaenamine on loonud negatiivse fooni kogu põlevkivisektorile, ja mitte ainult elektri tootmise mõttes, vaid me näeme seda ka põlevkivikeemia puhul. 

Ilmselgelt on olnud meie tegevus Euroopa Liidu suunal ebapiisav, tõestamaks, et meil on võimalik ja meil on ka vajalik, arvestades meie geograafilist asukohta, omamaise ressursiga panustada energiajulgeolekusse nii Eestis kui ka lähiregioonis. Lähiminevikus, natuke vähem kui 10 aastat tagasi, Elering isegi kuulutas välja hanke, et leida lahendus, kuidas hoida elektrivõrgus sagedust. See muutub aktuaalseks siis, kui me ennast Venemaa elektrivõrgust lahti ühendame. Kuulutati välja, aga paraku see hange tühistati. Elering otsustas minna selle lahenduse peale, et ehitada ise gaasil töötavad sünkroonkompensaatorid. Gaas tuleb meile teatavasti mujalt. Kui lahenduseks oleks olnud Kirde-Eestis asuvad Eesti Energia võimsused, siis oleks seal saanud lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Esiteks oleks sageduse hoidmise kulu olnud sellisel juhul võimalik suunata Eesti energiavõimsuste töös hoidmisesse ja meil oleks olnud ka tootmisvõimsus sellega [olemas]. 

Peab ütlema, et Auvere jaama ehitamine oli iseenesest õige otsus, aga vale alamotsus oli seal see, et need, kes seda tol ajal ehitasid, ei kuulanud meie teadlasi. Meil on põlevkiviga seotud teadus olnud ajalooliselt väga heal tasemel. Paraku tehti tehnoloogilise valikuga viga. Nüüd on selgunud, miks Auvere tihti remondis on: kivisöejaama ei saa niimoodi üks ühele, otse põlevkivielektri tootmiseks kasutada. Ühtpidi nagu väike tehnoloogiline otsus, aga selle mõjusid me näeme siiamaani. 

Siin juba oli juttu õlitehase ehituse seiskamisest. Ma arvan, et see on mõnes mõttes väike probleem, sest detailplaneeringuga seotud küsimused lahendatakse ära ja õlitehast ehitatakse edasi. Suurem probleem sellega seotult on see, mida nüüd Kliimaministeerium on asunud tegema igasuguste ressursitasude ja põlevkiviõli tootmise maksustamise ideedega, mis on siia saali juba toodud. See paneb mind küll küsima, kas isegi juhul, kui põlevkivitehas valmis ehitatakse, see tulenevalt Kliimaministeeriumi tegevusest ka maailmaturul konkurentsis on. 

Välisühendused, ma ütleksin, on ehitatud vales järjekorras. Selgelt oleks pidanud raha panema Estlink 3 ehitamisse, enne kui ehitada kolmas ühendus Lätiga. Defitsiit meist lõunas on veelgi suurem. Kui me ise ehitame sinna piisavalt jämedad kaablid, siis see defitsiit paratamatult kandub meile üle ja sellepärast me näeme neid energiahindade väga suuri, drastilisi erinevusi näiteks meie ja Soome vahel. Paraku meie kahjuks. Ühendustega on muidugi veel nii, et kriisid on ka hiljaaegu näidanud, et ega rahvaste sõprus kriisi ajal ei tööta. Küll need kaablid kinni pannakse, kui iseendal [elektrit] puudu jääb. 

Situatsiooni kirjelduse kokkuvõtteks toon ära nädal tagasi Eleringi juhi Kalle Kilgi "Esimeses stuudios" öeldud sõnad: "See on kuidagi levinud müüt, et meil juhitavat elektrivõimsust on vähe ja kohe, kui välisühendused kaovad ära, siis olemegi pimedas. Täiesti kindlasti mitte." 

Vaatasin täna hommikul möödunud aasta statistikat, mis puudutab riikide elektrieksporti ja ‑importi. Kõik kolm Balti riiki on selgelt importijad. Eesti impordib kusagil 0,8 teravatt-tundi, mis on natuke vähem kui 10% meie aastasest tarbimisest, Läti [impordib] 2,3 teravatt-tundi, Leedu 8,7 teravatt-tundi. Kokku on seda ligi 12 teravatt-tundi, mis on poolteist Eesti aastast tarbimist. Jutt, et küll meil on kõik hästi, isegi kui ühendused katkevad, ei vasta tõele.

See on nüüd see baas, see on olukord, kus me täna oleme. Nüüd ma lähen plaanide juurde. Plaanid ma võtan kokku üsna lühidalt. Ma toon välja mõned tsitaadid Vabariigi Valitsuse ja Kliimaministeeriumi lehekülgedelt. Vabariigi Valitsuse lehel öeldakse: "Käesolevas energiakriisis…" Vaadake, huvitav, nad ütlevad, et on käesolev energiakriis, samal ajal Eleringi juht ütleb, et kõik on hästi. "Käesolevas energiakriisis peame tegema otsustavaid samme, et tõsta taastuvenergia osakaalu ja kiirendada sellega seonduvat asjaajamist." Riigikantselei juurde moodustati juhtrühm, kus "otsustati keskenduda tuuleenergia eelisarendusalade leidmisele ja loamenetluste kiirendamisele." Kliimaministeeriumi lehelt tuleb sellele lisa: "Arvestades Eesti elektritootmises toimunud kiireid muutuseid, on iseäranis suur vajadus uue taastuvenergia järele just elektritootmise sektoris. 2030. aastaks peab taastuvelektri tootmismaht ulatuma riigi elektri lõpptarbimise tasemeni." 

No ja siin me nüüd oleme. Loosungid on välja hõigatud, aga on terve rida asju, millest ei taheta rääkida. Tegelikult me võiksime sellest rääkida ja me peaksime sellest rääkima ja me peaksime sellest rääkima mitte niimoodi koalitsiooni ja opositsiooni rindejoont mööda, vaid siin võiks küll võtta suunaks sellise laiapindse ja konstruktiivse arutelu. 

Ma alustan sellest müüdist, et taastuvelekter on odav. Sinna juurde veel tihti lisatakse, et päike ja tuul on ju tasuta. Vastab tõele. Aga need masinad, mis päikesest ja tuulest selle energia meie jaoks kasutatavaks muudavad, ei ole tasuta. Vaatasin Eurostati andmeid, ikka selleks, et tugineda kõiges ametlikele allikatele. Eurostati andmetest tuleb väga selgelt välja, et mida suurem on installeeritud tuule‑ ja päikeseenergia tootmisvõimsuste osakaal riigi tootmisvõimsuste portfellis, seda kallim on riigis elektri hind. Kusjuures selles statistikas võib olla veel, kuidas ma ütlen, tuult ja päikest soodsamas valguses näitav viga, sest tihti subsiidiumid ei kajastu elektri hinnas ja ka investeeringud elektrivõrku, mida on vaja teha, kui taastuvenergia osakaal seal kasvab, ei kajastu, need kaetakse maksurahaga. Kui ka need arvestada elektri hinda sisse, siis kindlasti see trendijoon või see korrelatsiooni diagramm muutub veel kahjulikumaks tuule‑ ja päikeseenergia suhtes. 

Asi, millest meile loosungites veel ei räägita, on ikkagi baasvõimsused. Jälle triviaalsus, aga tasub korrata, et päike ei paista kogu aeg ja tuul ka ei puhu kogu aeg ning seetõttu on meil vaja lahendusi, et tuled põlemas ja tööstus käimas hoida ka sellistel perioodidel, kui taastuvenergiat puudu on. 

Palju räägitakse salvestusest. See on selline tehnoutoopia. Tegelikult [ei ole] tõsiselt võetavaid salvestuslahendusi, kui välja arvata hüdrosalvestid, aga see on seotud jällegi geograafiaga. Norras näiteks, eks ole, reservuaarid täituvad veega, võib jällegi öelda, tasuta. Eks sealtki energia kättesaamine ole kuluga seotud, aga siiski. Tegelikult salvestust ei ole ja see tähendab, et tuleb ehitada kaks süsteemi ja neid ülal pidada. Sellelsamal tiputarbimise hetkel, millest ma rääkisin näitena, kui tuult ja päikest ei ole, paned ikkagi mingi muu tootmisvõimsuse käima. See omakorda tähendab, et seda dubleerivat süsteemi ei kasutata maksimaalse efektiivsusega, mis muudab selle veelgi kallimaks. Sa käivitad seda ainult vahel ja siis sa koormad seda jälle alla. See tähendabki, et elekter on väga kallis. 

Mõnes mõttes võib öelda, et olgu nii, kui me demokraatlikus riigis olemegi rahvalt saanud mandaadi, et olgu elekter kallis, sest me nii tahame, kas maailma päästmise või mingil muul eesmärgil. Mina ise olen sellele loomulikult vastu, aga ütleme hüpoteetiliselt, et otsustatakse nii. Aga siis meil peaks ikkagi olema väga selge otsus, millised need juhitavad baasvõimsused siis on, kui me hakkame massiivselt tootma suures mahus energiat tuulest ja päikesest. Sellest täna tuule[energia] edendamise diskussioonis ei räägita. 

Kiiresti toon siia kõrvale Saksamaa näite. Me võiksime õppida teiste vigadest. Saksamaa on paarikümne aastaga oma installeeritud tootmisvõimsused kahekordistanud. Väga suures osas on nende [energiatootmises kasutatud] tuult ja päikest. Aga neil on Euroopa kalleim elektri hind ja kui Vene gaas kadus, sai selgeks, et taastuvenergia muinasjutul ei ole õnnelikku lõppu. Sakslaste puhul üks tähelepanuväärne asi siiski on ja see eristab neid meist: nad on rikkad. Päris muljet avaldav oli see, et kui venelane keeras gaasi kinni, siis sakslane suutis poole aastaga töötava LNG-terminali püsti panna ja hakata endale gaasi tooma. Jube kallis, aga neil on see võimekus olemas. Ma kahtlen, et kui meie vigu teeme, kas meil siis sellist võimekust on. 

Jälle asi veel, millest meil ei räägita: elektrivõrk on ehitatud niimoodi, et Kirde-Eestist jõuaks elekter Võrumaale ja Sõrve säärde. Kui me läheme hajusa ja kõikuva, selles mõttes, et ilmastikust sõltuva elektritootmise peale, siis me peame tegema väga suuri investeeringuid elektrivõrku. Ma olen püüdnud neid numbreid küsida väga erinevatest kohtadest. Vastust ma ei saa, öeldakse, et see on tõesti suur investeering. 

Viimasena ma ütleksin seda, et üks oluline seda energiadiskussiooni mõjutav asjaolu on ühiskondlik-poliitiline õhkkond. Paraku see lääneriikides valitsev roheideoloogia toob kaasa selle, et näiteks isegi kui tuumaenergeetika eestkõnelejad räägivad sellest, et tuumaenergeetika on hea, siis nad kas algusesse või lõppu alati lisavad, et aga tuult ja päikest on ka vaja. Samamoodi, tuleb inimene tehnikaülikoolist, ta on väga hästi kursis sellega, kuidas põlevkivist võimalikult puhtalt energiat toota, aga ta ütleb, et kindlasti on tuule‑ ja päikeseenergeetikat ka vaja. See tekitabki ühiskonnas mulje, et kindlasti on vaja. 

Mina ütleksin, et kui energeetiliselt on üks teisest kordi või kümneid kordi tasuvam, energeetilises mõttes tasuvam, ehk sa paned ühe ühiku energiat sisse ja saad palju rohkem energiat tagasi, siis see, et administratiivselt on praegu tehtud nii, et rahaliselt on vastupidi, ei saa kaua kesta. Meil on ikkagi vaja kasutada energiaallikaid, mis meile energeetilises mõttes piisavalt tulu annavad. 

Toome siia juurde selle, milline on mineraalide vajadus nii tootmise poole peal, et tuule‑ ja päikese[energia] tootmise võimsusi rajada, või vaatame ka tarbimise poole peal muinasjuttu sellest, et kõik hakkavad elektriautodega sõitma. Aega on, ma ei hakka siin numbreid tooma, Rahvusvahelise Energiaagentuuri lehelt on need väga lihtsalt leitavad. Need on tõesti nii [mitme]kordsed, materjalide vajadus kasvab nii suurelt, et kaevandamise ja rafineerimise maht peab kasvama tohutult ja see kõik põhineb fossiilsel kütusel. Jutt sellest, kuidas me päästame maailma, installeerides siin tuulegeneraatoreid, sõites elektriautodega ja tehes kõike vähem, see jutt, et me vähendame siis CO₂ heidet globaalselt … See [heide] kindlasti [suureneb], just tulenevalt nendest kaevandusmahtudest. 

Ma näen, et kaks minutit on aega, seetõttu liigun selle juurde, millised on Eesti valikud. Ma tarbimise poole pealt ütlen veel üht. Autode hulk per inimene on tegelikult olnud kasvutrendis. Vaatame nüüd Norrat, kes on see imelaps. Seal küll ostetakse palju elektriautosid. Jah, rikkam osa ühiskonnast ostab elektriautosid endale kolmandaks autoks, näiteks et linna vahel sõita ja nii edasi. See ei ole mingi asendus, mida ostetakse. Raha on, ostetakse juurde. Pluss see, et subsiidiumid toetavad ka tarbimispoolel just neid inimesi, kellel endal raha juba piisavalt on. 

Eestil on minu arust kaks valikut. [Esiteks,] minna selle üleilmse hüsteerilise ideoloogiaga kaasa, ehitada ennaktempos tuuleparke ja päikeseparke ning siis kümmekonna aasta pärast taibata, et raha on otsas ja elektrit ka ei ole, ja tõdeda, et tegelikult pidanuks õppima teiste vigadest ja arvestama sellega, mis meil endal olemas on. Viitan siin põlevkivile. Ma usun, et nende valeotsuste tulemusena lõpuks ongi meil madal elektri hind, sest tarbimine on väga madalale langenud, tootmisettevõtted on tootmise lõpetanud, suur hulk inimesi on ära kolinud ja me olemegi muutunud selliseks roheliseks nukraks ääremaaks, kus elektrit eriti ei kulugi. Siis seda sealt Soome kaablist tilgub, kui muuseumis pannakse tulesid põlema, sest Saksa turistid tulevad vaatama, kuidas rohelised inimesed Eestis elavad. 

Teine võimalus on tegelikult ka. Arvestades seda, et pikkade aastate jooksul on jäänud palju asju tegemata, võiks võtta veel aasta või poolteist, et asjad läbi kaaluda. See ei ole nii dramaatiline. Minu arust me peaksime võtma aja ja tegema sellise laiapindse plaani. See peaks katma järgmised valdkonnad: milline on 10–15 aasta pärast meie energiatootmise portfell, edasi, millisest allikast energiat tootvad ja ilmastikust sõltumatud energiatootmisvõimsused meil olemas on, ja kas neid on mahus, mis vastab meie tiputarbimisele nendel prognoosiaastatel, milline on meie elektrivõrk, kuidas see toetab Eesti majanduse ja eriti kõrge lisandväärtusega majandusharude arengut ja õitsengut, ja millised on välisühendused. Kui need otsused saab tehtud, siis saab teha järgmise taseme otsuseid ja luua raamistiku, et saaksid vabalt, ilma subsiidiumiteta tegutseda need, kes tahavad mingeid muid, alternatiivseid variante kaaluda. 

Ma vabandan, et ma lähen pisut ajast üle, mõnikümmend sekundit. Ma lihtsalt ütlen, et kiire otsusena võiks tegelikult välja öelda selle, et tulevikuvisioon lõpuks lähtugu millest iganes, kas meretuulest, põlevkivist või tuumaenergeetikast, aga järgmised 10–15 aastat ei ole meil tegelikult muud reaalselt toimivat lahendust kui see, et tuleb lähtuda põlevkivi baasil toodetud energiast. Aitäh! 

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on mitmeid küsimusi. Kõigepealt Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te põgusalt puudutasite ka elektrivõrkudega seonduvat. Üks küsimus on jah see, millest meil seda elektrit toodetakse, aga teine murekoht on elektrivõrgud. Tänane koalitsioon ja eriti Reformierakond on selgelt viidanud, et soovitakse Eesti elektrivõrke erastama ja ärastama hakata. Siis me võime leida ennast õige varsti väga kõrgete võrgutasude lõa otsast või erastatakse-ärastatakse need võrgud üldse mõnele mitte niivõrd sõbralikult meelestatud välisriigi ettevõttele mingisuguste offshore‑ või tont teab mis firmade kaudu. Kas te näete siin riske, et selle valitsuse poliitika on võib-olla ka julgeolekuoht, aga igal juhul täiendav oht Eesti elektritarbijatele taas kord üheks hinnatõusuks võrgutasude näol? 

Teiseks küsiks veel elektribörsi kohta. Praegu see monstrum on natukene taltunud ja elektri hind on 175 eurot megavati eest, mida on ka väga palju, normaalne oleks 50, 60, 40 [eurot]. Aga kui tuleb talv ja tuleb külm talv, kui nädal-kaks on Baltikumis ja Põhjamaades 30 kraadi külma, siis, ma arvan, me näeme taas kord 1000‑ või 2000‑euroseid megavatt-tunni hindu.

Teie aeg!

Kuidas neid riske maandada ja milline roll on siin põlevkivil?

Aitäh! Kõigepealt sellest, mis puudutab elektrivõrke. Me võiksime pidada diskussiooni teemal "Elektrivõrgu erastamine". Aga esimese sammuna võiks näiteks eraldada üksteisest tururegulaatori ja võrkude omaniku. Jätkudiskussioon on see, kas kõik võrgud – pean silmas neid, mis asuvad Elektrilevi valduses ja Eleringi valduses – võiksid olla ühes ettevõttes. Sealt edasi võiks arutada erastamise teemat, olgu siis aktsiate avaliku pakkumisega või kuidagi muul moel. Aga tõepoolest, ka eelkõneleja tõmbas paralleeli lennundusega: kui see algab erastamisena, aga lõpeb ärastamisena, siis kahtlemata on meil riskid nii võrgutasude suuruse kui sealt edasi ka meie julgeoleku suhtes. Ehk me peame tegema jõupingutusi, et nii ei juhtuks.

Mis puudutab elektri hinda – teie küsimus oli põlevkivi rolli kohta selles, et elektri hinda hoida mõistlikul tasemel –, siis me jõuame tagasi kurva tõdemuseni, millest ma rääkisin oma ettekande alguses, et paraku me olemegi jõudnud kohta, kus kõik peab olema väga hästi, et me suudaks oma tiputarbimise katta. Ma näen, et põlevkivienergeetika vaenamisega on ka Eesti Energias, riigiettevõttes, jõutud selleni, et neid võimsusi ei ole hoitud sellisel tasemel korras, sest see on jällegi kulu, eks ole. See on nagu mingitpidi ettevõtte juhtimise mõttes arusaadav, et ei ole hoitud. Aga see ongi olnud riiklike otsuste küsimus, et see on nii kaugele lastud. Siin on jälle hea tuua Saksamaa näide. See, et nad on rikkad, annab neile mõningaid eeliseid. Nad panid möödunud nädalal käima kivisöeelektrijaama 500‑megavatise tootmisvõimsuse, mis suleti aastal 2018. See jaam oli viis aastat seisnud, aga ta oli käivitatav. See tähendab, et kulutati raha selleks, et see jaam oleks käivitatav. Ma julgen väita, et kui meie oleks viis aastat tagasi teinud lausa sellise otsuse, et panemegi seisma, siis meil ei oleks täna enam midagi käivitada. Me oleme siin õnneks omaniku ootuste abil [andnud] Eesti Energiale [teada], kui palju nad peavad baasvõimsust tagama, ja see on siiski hoidnud need võimsused mingil määral alles ja töös. Mul on selline kuri kahtlus, et sellel talvel põlevkivi meid ära ei päästa ja rohkem tuleb oma lootused rajada ilmataadile, et väga külmaks ei läheks. See loomulikult riigi poliitikana ei ole kuigi arukas või turvaline ootus. Tõepoolest, aga ilmast see sõltub. Kui tuleb pikem külm periood, siis kindlasti me kõrgeid elektrihindu näeme, sõltumata sellest, kui palju meil oleks installeeritud tuule‑ ja päikesevõimsusi, sest need meid sellel hetkel ikkagi ei aita. Nii et väikese värinaga seda talve tuleb selles valguses oodata.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mingis mõttes te oma ettekande lõpus vastasite juba ära sellele küsimusele, mida ma plaanin esitada. See seisneb selles, mis saab reaalselt pärast 2030. aastat, kui praegu kasutusel olevate plaanide kohaselt pannakse Narva elektrijaamad kinni. Te vastasite sellele selles mõttes etteruttavalt ära, et siis on ainult üks stsenaarium: tegelikult elektrit nagu ei olegi. Selle ajaga ju ei suudeta luua mitte mingisugust asendust Narva elektrijaamadest tulevale elektrile. 

Minu küsimus teile sellega seonduvalt ongi [järgmine]. Mulle on täiesti arusaamatu, kuidas saab Narva elektrijaamu kinni panna, kui ei ole plaani näiteks tuumajaama rajamise näol, mis siis kataks ära, kompenseeriks selle kaotuse. Oskate te öelda, milline on see väljavaade, et Eesti võiks saada tuumajaama, ja mis see kõige varasem aeg on, millal see plaan võiks realiseeruda?

Ma nii julge ei ole, et pakkuda mingisugust kuupäeva või kas või aastat, millal see võiks juhtuda. Küll aga, kui vaadata nüüd seda situatsiooni, mis rahvusvaheliselt on tuule‑ ja päikeseenergia tootmises, siis näeme, et seal on esiteks juhtunud see, et nende võimsuste püstitamine on läinud kallimaks. Esiteks sellisel lihtsasti taibataval põhjusel, et rahale on tekkinud hind, need on väga kapitalimahukad projektid, ja teiseks sellepärast, et fossiilsed kütused on kallimad nii administratiivsetel kui ka geopoliitilistel põhjustel. Jällegi, kuna nende võimsuste loomine vajab sisendina väga palju fossiilseid kütuseid, siis see hind kajastub kohe ka nende tootmisvõimsuste loomise hinnas.  

Teine asi on see, et teatav võidujooks siiski käib. Ka Eestis proovitakse muuta seadusandlust selliselt, et planeeringuprotsessid läheksid hästi kiireks. Aga eks me näe, kuidas see seadusandluse muutmine läheb ja kui kiireks need protsessid saavad minna. Teiseks, niikaua, kui see võidujooks käib, on [nende asjade puhul] kuskil kolmeaastane periood, nii et kui täna tellid ja tahad parki ehitama hakata, siis sa saad vajalikud vahendid, laevad, spetsiaallaevad ja nii edasi, et seda teha, pärast kolm aastat järjekorras olemist. Ma ütleksin, et kui ühel päeval öeldakse, et nüüd on niimoodi, et saab kohe teha, et nagu tellid, kohe saadame laeva teele, siis see oleks väga suur ohumärk. See näitaks, et mujal maailmas on asi juba kokku kukkunud. Siis peaks kindlasti olema taiplikkust, et seda mitte teha.  

Küsimusega võib-olla mitte otseselt seotud, aga ääri-veeri siiski, on see [teema], et kas ei kõla mitte halenaljakalt, kui tuuleenergeetikat arendava suure ettevõtte juht ütleb ajakirjanduse vahendusel midagi sellist, et me tahaks teile odavat elektrit pakkuda, aga riik ei anna raha. Juba see lause peaks kõigile tooma koju küsimuse, et midagi selles kalkulatsioonis justkui ei klapi. Veel kord: ka tuumaenergia arendus on kapitalimahukas, raha hind kindlasti omab mõju ka seal. Vähemasti mina ei ole aga kusagil kuulnud ega näinud, et need inimesed, kes Eestis tuumaenergia arenduse suunas tööd teevad, oleksid öelnud lause, et me tahaks teile odavat tuumaenergiat pakkuda, aga riik ei anna raha. Minu arust nemad ei ole tuumaenergeetika puhul subsiidiumidele viidanud. Pigem, ma arvan, ebakindlust üle Euroopa tekitas Saksamaa ja Prantsusmaa vaheline dispuut teemal, kui soositud või mittesoositud tuumaenergeetika on. 

Aga 2030, seda ma julgen küll üsna veendunult väita, meil tuumajaamast veel elektrit ei tule, isegi kui asjad tuumaenergeetika mõttes positiivselt arenevad.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Meil on ju tegelikult probleeme nende juhitavate võimsustega. Meil võivad olla illusioonid päikse ja nende – mis nad on siis – ventilaatorite abil energia tootmise suhtes, aga see [energia] peab olema kuskile salvestatav või siis [peavad olema] juhitavad võimsused. 

Aga mis te arvate sellest [tuumaenergiast]? Peaminister rääkis, et tuumaenergia ei ole juhitav võimsus. Me siin tuumajaamast räägime ja tuumajaama töögrupp käib koos ja nemad on nagu mõned kohad välja valinud. Mis oleks Eestis asukoha mõistes kõige soodsam selle tuumajaama asukohaks? See toob kindlasti kaasa kõrgepalgalisi töökohti. Mis on teie arvates üks võimalikke lahendusi?

Aitäh! Ma tean, et tuumaenergeetika töögrupi plaan ja eesmärk on algusest peale olnud veel sellel aastal oma raportiga Riigikokku tulla. Aasta lõpp on lähedal. Ma ei ole viimaste arengutega kursis, ma loodan, et see siia tuleb ja siis tutvustatakse ka võimalikke asukohti. Seal, ma usun, on Riigikogul ka oma sõna öelda, et kus see soositud asukoht siis on. Ma selles mõttes ei tahaks kuidagi töögrupi tööd kallutada, öelda oma arvamust, et see peaks just siin või seal olema. Puhtalt ühest aspektist tulenevalt – see on jällegi meie elektrivõrgu ülesehitus, mis on selline, et kirdes on tootmisvõimsusi ja ülejäänud Eesti saab sealt elektrit – ma arvan, et meile oleks rahaliselt kõige mõttekam, kui see tuumajaam oleks Kirde-Eestis. Aga seal on kindlasti ka muid aspekte. Seal on vaja vett, seal on mingisugused keskkonnamõjud ja nii edasi. Ma siiski ootaks tervikvaate ära, mille, ma usun, see töögrupp [esitab]. Siis saaks selle asukoha üle arutada. Aga jah, puhtalt elektrivõrgu ülesehitusest lähtuvalt oleks justkui kõige lihtsam teha ta sinna.  

Mis puudutab salvestusvõimsusi, siis nagu ma ka enne ütlesin, suures mahus akusalvestusvõimsuse tehnoloogiat, mis oleks sellise hinnaga, et ühiskond seda elektrit osta jaksaks, tegelikult veel ei ole. Väiksemas mahus on tõesti võimalik teatud tippe justkui lõigata ja stabiliseerida, väga head on hüdrolahendused, aga jällegi, need on eriti head, kui sul on looduslikud eeldused selle jaoks, nagu Norras fjordid või Austrias mäed. Efektiivsuse mõttes iseenesest on väga huvitav, energeetilise efektiivsuse mõttes, see Paldiski salvesti projekt. Aga jällegi, tahaks näha täpsemaid arvutusi, kui kulukas selle tegemine on ja kuidas see siis meie elektri hinnale mõjub. 

Mis puudutab tuumajaama juhitavust, siis seal, ma arvan, eksperdid saaksid ka semantika üle pisut vaielda, mida juhitavus tähendab. See kindlasti ei ole nii juhitav, nagu on gaasijaam või kütteõlile tuginev jaam, piltlikult öeldes, et keera võtit ja jaam käib. Aga kindlasti on tuumajaam juhitav selles mõttes, et sa saad seda ikkagi piisavalt kiiresti alla ja üles koormata. Jällegi, efektiivsuse küsimus. Kui me läheme ilmastikust sõltuvate tootmisvõimsuste peale suures mahus, siis me peame ehitama kõrvale süsteemi, mis on vähemasti nii võimas, et katab meie tiputarbimist. Tiputarbimisel ei maksa lähtuda sellest 8,5 teravatt-tunnist, mis meil täna on, sest tarbimise poole pealt on kõik näitajad prognoositud kasvama, eks ole. Aga kui sa neid võimsusi – ükskõik, mis need siis on: tuuma[energia], põlevkivi, gaas või miski muu – koormad ainult mingil osal aastast ja lisaks insener-tehnilises mõttes koormad alla ja üles, siis nende käivitamise kulu on suur. Elektri hind on kindlasti selliste topeltsüsteemide puhul väga kallis.  

Ma ütlen veel kord, et tuleks selge sõnum öelda energeetikutele Kirde-Eestis, et katlad tuleks üle värvida, liikuvad osad ära õlitada ja kaevurid tööl hoida, et meil oleks olemas võimsused, mis tipukoormust katavad. Mina iseenesest, vaadates seda energeetilist tasuvust, mille ingliskeelne lühend on EROI, Energy Return on Investment, [arvan, et] see on väga teaduspõhine. Tuumaenergeetika on inimkonna üks väga olulisi teadussaavutusi, kui mitte kõige olulisem. Seal on energeetiline tasuvus niivõrd kõrge, et mina küll väga fokuseeritult mõtleksin selles suunas ja mina ka toetan seda, et me sellega tegeleme.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Oluline on visioon, kuidas selle tavalise, kinnikeeratava energeetika puhul tekkivast elektripuudusest üle saada, aga senikaua on ju ettevõtetel vaja ellu jääda. Täna me räägime ju majanduskriisist väljatulemise meetoditest. Energiakriisi ajal pakuti eraisikutele teatud lahendusi, lahendusekesi võiks öelda. Aga mida me teeme niikaua ettevõtetega? Kas on mingisugust mudelit, mis võiks aidata praegust pankrottide lainet vähendada? Hullem on alles ees, need maksud, mida valitsus nüüd ette võttis, ju alles kehtestuvad. CO₂‑maksudega oleme saanud oma maksuhaagi juba küll täielikult kätte.

Jälle tulen alustuseks selle juurde, et sakslased on meist palju rikkamad. Nendel on ka seda akumuleerunud kapitali. Nad jaksavad palju kauem hoida elus midagi, mida nad on otsustanud elus hoida ettevõtluse mõttes, toetada ka inimesi ja nii edasi. Eestis on minu arvates oluline teha julgeid otsuseid ka selles asjas, millised on meie jaoks võtmetähtsusega majandusharud. Metsatööstuse esindaja käis meil täna siin kõnelemas, ta näitas ka numbritena, kui suur osa meie SKP‑st sealt tuleb, kui palju inimesi seal tööd saab ja nii edasi. Mida ma tahan sellega öelda? Alati on raske, kui sinu juurde, kui sa oled valitsuses, tulevad inimesed kõigist sektoritest, sest raske on kellelegi öelda, et sina pead ise hakkama saama, me fokuseerime oma toetuse mingitesse kindlatesse sektoritesse. Aga ma arvan, et see on väikeses riigis paratamatu. Meil ei ole nii palju raha, et iseennast juukseidpidi soost välja tõsta, piltlikult öeldes. 

Muidugi, valitsus saab teha seda, et jätta ära kõikvõimalikud koormised nii maksude kui ka muude tasude ja regulatiivsete muudatuste näol, mida ettevõtjate õlgadele laotakse, mis on juba kehtestatud ja mida siia tullakse kehtestama. Sellise majanduslanguse ajal, nagu praegu on, minna veel ise ettevõtjaid kägistama ja oma inimeste elu raskemaks tegema – see on minu jaoks täiesti arusaamatu. Ma küsin enda käest iga päev, mis võib olla selle valitsuse eesmärk. Üks vastusevariantidest, mis mul on lauale jäänud, on see, et aga äkki ongi ideoloogiast hullutud. Kui sa ettevõtluse ära kägistad ja inimeste elu raskemaks muudad ning paljud kolivad minema, siis ju lähebki mõnes mõttes rohelisemaks. Ma siin kliimaminister Michalilt küsisin, et kui nad kaevandustasudega tahavad mürgeldama hakata, kas nad on siis teinud mingisuguse mõjuanalüüsi näiteks tee-ehituse kohta, kui palju seal kulud võiksid kasvada. Lisaks me kuulsime siin ka tee-ehitaja väga sisukat ettekannet, mis puudutas seda, et kuna rahastus on planeeritud nii palju kukkuma, siis tee-ehitus on nagunii väljasuremiskursil. Aga ega ma ei saanud ju ministrilt vastust, mis oleks puudutanud numbreid. Ma sain vastuse, mis rääkis sellest, et aga kas teile siis ei meeldi Eestimaa ilus loodus. Meeldib küll. Aga me ei tohiks ikka inimesi ära unustada. Veel kord: paar päeva tagasi sai ka sellest siin räägitud, et nendes riikides, kus inimesed elavad paremini, läheb üldiselt ka loodusel paremini.

Aitäh, hea ettekandja! Kuna kõikide märkide järgi me kella üheks tänast arutelu lõpetada ei saa, siis on istungi juhatajale laekunud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepanek istungit pikendada päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Ma panen selle ettepaneku hääletusele. Asume hääletuse ettevalmistamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14‑ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Ettepaneku poolt on 12 Riigikogu liiget, vastu 7. Aga, head kolleegid, kuna meie kodu‑ ja töökorra seadus näeb ette, et istungi pikendamiseks on tarvis kahekolmandikulist häälteenamust, siis ettepanek ei leidnud toetust.

Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, lugupeetud Riigikogu esimees! See on nüüd igal juhul protseduuriline küsimus, võite selle [täpsustuse] kohe stenogrammi panna. Mis siis nüüd juhtub, kui kell üks kell kukub, tänane istung lõpeb, aga see konkreetne päevakorrapunkt jääb pooleli? Kas me jätkame seda kahe nädala pärast, kas me jätkame seda reedel, teeme täiendava istungi? Mis siis saab?

Hea kolleeg, kui olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu katkeb, siis järgmisel nädalal või meie järgmisel töönädalal seda päevakorda ei lisata. Sellisel juhul see arutelu lihtsalt katkeb. 

Aga hea ettekandja Rain Epler on kõnetoolis tagasi ja Rain Eplerile on veel kolm küsimust. Martin Helme, palun!

Aitäh! Ma tuleksin tagasi selle energeetilise tasuvuse ja rahalise tasuvuse juurde. Oma ettekandes ma ütlesin ka, et elektri hinna allatoomine on põhimõtteliselt regulatiivne otsus, meil ei ole mõtet rääkida siin ja puistata puru silma inimestele või üksteisele, et meil on mingi elektriturg ja seal turul läheb hind paika. See on puhas regulatiivne otsus. Ma küsiks või paluks, et sa veel kord teeksid puust ette ja punaseks, nii et tädi Maali ka aru saaks: mis mõttes meile seletatakse siis, et päike ja tuul on odav ja põlevkivi ja tuuma[energia] on kallis? Kuidas nad selleni jõuavad?

Aitäh hea küsimuse eest! Ma hakkan siis sellest päikese‑ ja tuule[energia] odavusest pihta. Kõigepealt, Euroopa ametlik statistika. Mida rohkem on installeeritud päikese‑ ja tuulevõimsusi riigi tootmisvõimsuste hulgas, seda kallim on selles riigis elekter. Loomulikult võivad nüüd statistikud ja ka muud teadlased mulle öelda, et korrelatsioon ei pruugi ilmtingimata tähendada põhjuslikkust. Ega ma neile ju lõpuni vastu vaielda ei saa, aga see korrelatsioon on piisavalt tugev, et see siiski välja tuua.

Teine asi. Mis puudutab seda infrastruktuuri, mis on vajalik ilmastikust sõltuvate energiatootmisvõimsuste töös hoidmiseks nii võrgu näol kui ka baasvõimsuste näol, mis on sisuliselt topelttootmisvõimsused, siis see on kallim. Kui sa ostad endale teise auto, selleks et sõita kas ilusa ilmaga, või selleks, et sõita ühe autoga maal, teisega linnas, ja nii edasi, siis sa oled kulutanud kaks korda rohkem raha, lihtsustatult öeldes. Ega energiatootmine selles mõttes erinev ei ole, kaks masinat on kallim kui üks masin. 

Lisakomponent selles kalliduses on see, et kui sa kasutad baastootmisvõimsust veel ebaühtlaselt ja ei kasuta täiel määral, siis sa pead tegelikult selle kulu vähema hulga elektri peale jagama, mis tõstab elektri hinda. Lisaks sinna juurde ka subsiidiumid. Jälle tulen tagasi selle juurde, et ka meie Eesti üks suur tuuleenergia arendaja on öelnud välja, et tahaks odavat elektrit pakkuda, aga riik ei anna raha. Need subsiidiumid ei kajastu tihti ka elektri hinnas. Siis näebki see kõik selline tagurpidine välja. 

Kui nüüd tagurpidisust veel täiendada, siis administratiivne meede kahtlemata on ka kvoodiühikutega kauplemine. Täna on hind 80 euro kandis ja ei ole mingit põhjust arvata, et see langeks. Põlevkivi puhul on enam-vähem nii, et kui 1 tonn seda ühikut maksab 80 eurot – 1 megavati elektri tootmine enam-vähem 1 tonni heidet tekitab, seal on väikesed vahed, aga seda võib niimoodi ümardada –, siis on 80 eurot sul kohe 1 megavatt-tunni tootmise puhul hinnal otsas. Kui me siin vaidleme teemal, kas põlevkivielektri tootmise tegelik hind ilma CO₂‑kvoodita on 5 või 50 eurot, siis tegelik Excel kisub sinna 5 poole, ametlik Excel räägib rohkem 50‑st. Aga isegi selles valguses, kui see on 50, ei oleks väga hull. Pane 80 otsa, siis see 130 on juba palju hullem. Kahtlemata on sellel ka mõju. Nii see pilt paistabki. 

Veel kord ütlen, et minu hinnangul, kui on mingisugune energiatootmise viis, kus 1 ühiku energia kulutamine toob sulle tagasi näiteks 70 või 80, ja on teine energiatootmise viis, kus 1 ühiku energia kulutamine toob sulle tagasi 5 või 15, siis väga pikalt ei ole võimalik üleval hoida süsteemi, kus see, mis energeetiliselt sulle vähem tagasi toob, on odavam kui see, mis energeetiliselt rohkem tagasi toob. 

Aga mis puudutab seda, et Eestis on administratiivselt seda hinda võimalik alla tuua, siis me paraku oleme mänginud ise ennast olukorda, kus me ei kata enam oma põlevkivivõimsustega ära oma tiputarbimist. Piltlikult öeldes on nii, et kui me ka selle osa odavaks teeme, siis kui me ei ole nõus puuduoleva, ma ei tea, 100 megavatt-tunni eest kellelegi väljastpoolt hingehinda maksma, kustuvad kusagil tuled ära. Me oleme ennast ka insener-tehniliselt või tootmisvõimsuste mõttes mänginud natuke kehva olukorda. Sellepärast ma ütlengi, et kui täna teha otsus, siis tuleks see ka väga selgelt sõnastada ja öelda, et hea küll – sellega on ka põlevkiviga seotud teadlaskond, energeetikud kõik nõus –, liigume põlevkivist elektri tootmiselt pigem keemilise väärindamise poole. Seal on seesama õlitootmine, aga tegelikult on veel tohutu hulk tooteid, mida saaks põlevkivist toota. Nõus, liigumegi, võtamegi selle suuna. Aga minu arust oleks aus see välja öelda ja siis ka selles suunas tegutseda. Ma julgen väita, et ka investeeringud oleks palju mõõdukamad, kui need võimsused taastada nii suures mahus, et me enda vajaduse ära katame. See on see koht, kus puhtalt näiteks CO₂‑kvoodi hinnast loobumisest või selle kohe kompenseerimisest ainuüksi ei piisa, sest meil on juba tootmisvõimsust puudu.

Aitäh! Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Rain! Rahvasuus öeldakse, et ära hoia mune ühes korvis. Kas sul on andmeid, kas Eestis üldse on läbi viidud mingisugune selline kompleksne uuring, missugustest erinevatest energiaallikatest me võiksime toota elektrit ja ka sooja? Ma ei räägi ainult põlevkivist ega tuuleparkidest ega päikeseparkidest, ma räägin ka koostootmisjaamadest, ma räägin hüdroenergiast, ma räägin geotermaalenergiast. Mina ei ole insener, kindlasti neid variante on veel. Kas selline ülevaade on kunagi tehtud, kas see eksisteerib ja kas on ka mõeldud, kuidas seda rakendada? Ma näen, et puhtalt ka julgeolekupoliitiliselt on äärmiselt oluline, et meil oleks energia‑ ja soojatootmine hajutatud ja oleks võimalik katta ära ka nendesamade Narva elektrijaamade mahavõtmise või ülevõtmise puhul suurem osa elanikkonna vajadusi.

Aitäh! Hiljaaegu viidi läbi üks uuring, selle viis läbi Stockholmi Keskkonnainstituut. Seal nad võrdlesid erinevate kombinatsioonide majanduslikku otstarbekust. Seal oli täitsa olemas ka see, et mingil määral on tuuleenergiat ja päikeseenergiat, ja võrreldi ka sellega, et kui lisada sinna tuumaenergia, ja räägiti, mida teha põlevkiviga ja nii edasi. See uuring on olemas ja avalikult saadaval. 

Minu hinnangul on seal üks oluline aspekt kindlasti arvestamata. See ei ole tegelikult minu hinnang, seda ma küsisin nende käest. See on kõik, mis puudutab elektrivõrku, et kui me palju tuult ja päikest lisame, siis milline raha tuleb investeerida elektrivõrku ja pluss nendesse baastootmisvõimsustesse. Neil seda vastust rahas ei olnud ja ma ei oska ka praegu öelda, kas nad olid arvestanud, et me kogu selle kompenseeriva vajaduse lahendame ära näiteks välisühendustega. Ma usun, et tänane geopoliitiline olukord võiks kõigile vähegi tervemõistuslikele riigielu korraldajatele öelda, et selle peale ei tasuks väga mängida. Ei ole teada, kas lohises ankur või oli miski muu, aga meil siin just läks gaasitoru katki. Hea küll, gaas tuleb meile lõuna poolt, Lätist, aga see on väga hea näide selle kohta, et kaablitega võib üht-teist juhtuda. 

Ehk minu arust peaks riik enda energiajulgeolekut ikkagi planeerima nende võimekuste raames, mis on riigi sees olemas või mis on siia loodavad. Nii et on olemas uuring, aga minu arust on seal piisavalt olulisi valgeid laike ja sellest ei saa küll lõpuni lähtuda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praegu käib väga suur propaganda sellel teemal, et fossiilkütustest tuleb igal juhul loobuda. Alternatiivina [on ette nähtud] taastuvenergiaallikad: vesi, päike, tuul. Huvitav fakt on see, et möödunud aasta tõusis skandaal selle pärast, et üks väiketootja tahtis suurendada 3 kilovati võrra hüdroenergia tootmist, kuna kevadel kaks nädalat käisid labad natukene kiiremini kui vaja ja toodeti lepingus ettenähtust rohkem. Riina Sikkut pidi vastama sellele küsimusele, miks see summa on nii suur. See summa oli 24 miljonit. Ta ei suutnud mulle viis kuud vastata. Lõpuks tuli õnneliku näoga vastu ja ütles, et ei olegi 24, on hoopis 16 miljonit. Selle kõige taustal jääb minule küll selline mulje, et meil tahetakse üldse energiatootmine ära lõpetada, nii fossiilkütusest kui ka alternatiivsetest ehk taastuvallikatest.

Aitäh! Mis puudutab valitsevat mõtteviisi, [kuidas suhtuda] fossiilsest kütusest, meie puhul põlevkivist energia tootmisesse, siis ei häbeneta välja öelda, et see tahetakse ära lõpetada. Nagu ma ütlesin, ei pruugigi olla 10–15 aasta perspektiivis vale mõte kasutada põlevkivi millekski, mis rohkem lisandväärtust loob. Aga sellisel juhul peaks meil olema mingi alternatiiv sellele ja me peaksime selle alternatiivi suunas juba täna jõuliselt liikuma, sest muidu me kümne aasta pärast teeme siin jälle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, ainult et saal on külm ja pime, [arutelu] tuleb päevasel ajal teha, kuna tulesid ei saa põlema panna, sest parasjagu elektrit ei ole nii palju. 

Aga mis puudutab kõiki neid alternatiive, siis jah, hüdro[energiaga] on küll Eestis segane lugu. Eks Kliimaministeerium oma sisekaemusega peab jõudma vastuseni, kas kalad või hüdroenergia. Muidugi, Eestis ei saa hüdroenergiat suures mahus pakkuda, aga ma ütleks, et väiksemas mahus ja lokaalselt on see tegelikult väga efektiivne viis, loodussõbralik viis elektri tootmiseks. Aga segased lood on sellega, ma pean tunnistama. Need otsused, see pingpong on käinud juba vist ikka julgelt rohkem kui kümme aastat, kas tamm lõhkuda ja hüdroenergia tootmine lõpetada või siis mitte lõhkuda. Otsuseid pole tehtud.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Eelnevalt küsisin teie käest selle kohta, kuidas on võimalik niisugune plaan, et Narva elektrijaamad kinni panna 2030. aastal, kui tegelikult ei ole selleks ajaks alternatiivset juhitava võimsusega elektrienergiaallikat asemele tehtud ega ole ka plaani, kuidas seda tekitada. 

Aga ma küsin siia otsa, kuivõrd minu hinnangul selline ettevõtmine on risti vastuolus meie rahva heaolu taotlusega, millest peaks ju valitsus oma tegevuses lähtuma: kui suureks te hindate tõenäosust, et sellise plaani elluviimine lähtub lihtsalt sisuliselt kuritegelikest motiividest? Mingi seltskond soovib selle niinimetatud rohepöörde käigus, kus liigutatakse ju sadu ja sadu miljoneid ja isegi miljardeid eurosid, roppu moodi rikastuda ja teha seda lihtsalt meie rahva parimate huvide arvel. Siin ei olegi küsimus selles, et nende nägemus sellest, kuidas teenida rahva heaolu, on teistsugune, vaid sellist taotlust tegelikult ei olegi, taotlus on sootuks teistsugune. 

No vot. Siin on küsimusel selles mõttes kaks poolt. Ma oleksin võib-olla ettevaatlik siin millegi kuritegelikuks nimetamisega, aga ma näen, et selgelt on üle maailma üks lobigrupp suutnud veenda riikide otsustajaid selles, et tuleb maksumaksja raha suures mahus suunata nende tegevusse, ja seda siis nimetatakse äriks ja ettevõtluseks ja kõigeks muuks. Iseenesest nendele, kes lobi teevad, ma ei oskagi midagi ette heita. Ettevõtja nii tegutsebki, ta proovibki saada endale paremaid tingimusi, lisaks sellele, et ta sisemiselt proovib efektiivsem olla ja nii edasi. Küll tõesti riigivalitsejate poolt vaadates, et kui need, lihtsustatult öeldes, rahakraanid või ‑joad niimoodi juhtida, siis seal on juba kuritegelikku elementi juures. Riigivõim peaks tasakaalustama neid erinevate lobigruppide huvisid ja tegema seda tõesti elanike huvidest lähtuvalt. 

Aga mis puudutab seda, kas energiatootmise oluline vähendamine või energia kättesaadavuse ebastabiilsemaks muutmine vastab rahva soovidele või ei vasta, siis mine tea. Ma meenutan, et kui Euroopa Liidu rohelepe esimest korda siia tuli, siis mul oli võimalus seda lugeda ja teha ettepanekuid, millised võiksid olla Eesti seisukohad. Seal üks terve peatükk rääkis noorte meelsuse kasvatamisest ja suunamisest. See oli põhimõtteliselt nagu mahakirjutus sellest, mida ma ise nägin, kui ma lapsena koolis käisin, kui olid pioneeritoad, pioneerijuhid, see meelsus. Lihtsalt kogu see punavärk oli asendatud rohevärgiga. Millegipärast Eesti ei võtnud jõulist seisukohta, et ärme nii tee. Aga kui see nüüd ellu viiakse, siis võib-olla 10 aasta pärast tulevad lapsed koolist ja ütlevad, et aga tegelikult on villased sokid okei jahedas toas ja miks neid teid vaja on, muru peal saab ju jalutada ja hobusega sõita. Selles mõttes nagu hinnata seda, kuhu see rahva meelsus suudetakse välja viia … Aga noh, inimloomus seal sees [on ju endine]. Ka kõigis meelsuskontrolliga riikides on ju alati juhtunud, et tekib kohe eliit. "Loomade farm" on selles mõttes väga hea näiteraamat. Kohe tekib keegi, kes ütleb, et ta peab sellepärast diivani peal magama ja lennukiga lendama, et tema toob meile kõike seda head ja selle tõttu on tal raske töö ja siis ta peab igasuguseid hüvesid saama. Inimloomus on jah paraku selline, et avalikult räägitakse ühte juttu, aga oma elu kiputakse elama teistmoodi. Aga nendes ühiskondades, totalitaarsetes ühiskondades ei ole nii, et eliit valetab ja rahvas siis kuidagi ei valeta. Tegelikult hakkab see levima, kõik valetavad kõigile, kogu aeg. Muu hulgas üks vale on see, et kodust välja tulles tehakse ilus nägu ette ja räägitakse, et küll see rohepööre on tore, pärast saunalava peal kirutakse või kuskil oma päevikus ollakse negatiivsed. Aga rahva meelsus väljendab seda, mida kodust väljas räägitakse. Tont seda teab, kuhu see välja viib, kui mingit suurt muutust ei tule.

Aitäh! Head kolleegid, meie istungi aeg on lõppenud ja rohkem küsimusi ettekandjale esitada ei saa. Ma tänan kõiki ettekandjaid. Meie tänane istung ja ka see istunginädal on lõppenud. Head päeva jätku!