Head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu 3. töönädala neljapäevast istungit. Viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 57 Riigikogu liiget, puudub 44. 

Läheme edasi teadete juurde, kuid enne seda, head ametikaaslased, on suurepärane võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Urmas Reinsalu, palun teid Riigikogu kõnetooli!

Eestis on poliitiline kriis ja peaministri ümber lahvatanud skandaal jätkub. Ilmselges huvide konfliktis olev peaminister andis korralduse ja survestas koalitsioonisaadikuid mitte toetama parlamendi elementaarse järelevalve teostamist ehk idavedude skandaalis uurimiskomisjoni moodustamist. See oli selgelt huvide konflikt ja õhtumaisele poliitilisele kultuurile mitteomane käitumisjoon. Isamaa võtab teatepulga Keskerakonnalt üle. Eile me menetlesime uurimiskomisjoni moodustamist, mis ei leidnud koalitsiooni toetust, kuid me soovime anda koalitsioonile uue võimaluse. Uue võimaluse, et leida erakondadeülene koostööplatvorm selles küsimuses. Eestis kui parlamentaarses riigis me peame teostama parlamentaarset järelevalvet juhtunu üle. Isamaa Erakonna nimel annan üle Riigikogu otsuse eelnõu Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamise kohta peaministri abikaasa osalusega äriühingu Venemaaga seotud äritegevuse asjaolude uurimiseks. Tõsi, see ei ole identne Keskerakonna eelnõuga, seal on tehtud mõningaid täpsustusi, mis, ma loodan, võimaldavad ka koalitsiooni esindajatel nii-öelda nägu säilitades seda toetada. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Head ametikaaslased, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.  

Läheme nüüd teadete juurde. Järgmise nädala esmaspäeval toimub siin Riigikogu istungisaalis Mudel-Euroopa Parlamendi foorumi lõppüritus. Seoses sellega, head ametikaaslased, palun teil pärast täiskogu istungi lõppu oma lauad ja sahtlid korda teha ning vajalikud asjad kaasa võtta.

Läheme päevakorra juurde. Päevakorras on ka väike täpsustus. Nimelt, esimese päevakorrapunkti juures teeb algatajate ettekande Riigikogu liige Priit Sibul. Ise ta ei protesti, on sellega nõus, nii et see on väga hea. 

Asumegi esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist kaotada täiendav maksuvaba tulu abikaasa eest" eelnõu 38 esimene lugemine. Mul on suur au ja hea meel tervitada Riigikogu kõnetoolis Riigikogu liiget Priit Sibulat. Palun, sõna on teil!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Tõsi ta on, et maikuus Isamaa fraktsiooni ettepanekul andsime siin üle eelnõu, et valitsus loobuks oma plaanidest ja konkreetselt selle eelnõu kontekstis plaanist abikaasade tulumaksuvabastust mitte arvestada. Meie mõte ja arusaam on see, et seda peaks kindlasti ka tulevikus [jätkama]. 

Aga ma lähen ajas veidikene tagasi. Ma meenutan valimiseelset aega, kui peaminister Kaja Kallas oli siin puldis ja palus lugeda oma huultelt, et maksutõuse ei tule. Mäletatavasti oli Reformierakonnal üks valimisreklaam, kus kaks vanemat inimest istusid rahulikult kodus, mõtisklesid tuleviku üle ja siis tuli neid segama peaminister Kaja Kallas, nende rahulikku koduidülli, vapustas neid, püüdis selgitada midagi. Aga sõltumata sellest, mida tema nendele vanematele inimestele selgitas, ma räägin teile, mis vahepeal juhtunud on. Ja sellest ei rääkinud peaminister ei seal reklaamis ega enne valimisi mitte kellelegi. Mäletatavasti toimus kevadsuvel Reformierakonna koalitsiooni eestvedamisel tohutu maksude kaskaad, mis meile kõigile tuli üllatusena. Loomulikult need, kes koalitsioonilepingut lugesid, said aru, mis toimuma hakkab. 

Kõige piinlikum on see, et ega ammendavat loetelu ei suuda ma ka täna teile siin anda, sellepärast et Eesti rahvas on pandud valiku ette, et inimesed peaksid ise hakkama võtma endale täiendavat maksu välja, selleks et eelarves auku katta. Veel on seadusega jõustamata limonaadimaks ja automaks. Kui esialgu oli idee, et automaksuga võiks inimestelt kokku koguda 120 miljonit – no loomulikult igaüks, kes seda väljatöötamiskavatsust luges, [sai aru, et] sellesama ühe lausega olekski võinud see eelnõu piirduda: eelnõu eesmärk on, et Eesti maksumaksjad, kellel on autod registris, peaksid solidaarselt eelarvesse panustama 120 miljonit eurot –, siis vahepeal eelarve [tegemise] käigus on jõutud arusaamisele, et 120 on liiga vähe, mõistlik oleks koguda nendelt inimestelt, kellel autod on, kokku 200 miljonit. 

Seda, mis seal eelarves tegelikult veel on, me tõenäoliselt saame teada lähipäevil, sest eile, kui meile seda ette kanti – selles mõttes ühes asjas saab küll Jürgen Ligiga nõus olla: ka mina ei ole lugenud nii nagu temagi –, siis osa kritiseeris ette juba. Tõesti, eile õhtul tuli ka uudis, kus … Ma õnnitlesin ka Riina Sikkutit. Mäletan, kuidas ta üle-eelmises või eelmises valitsuses võitles tugevasti selle multifunktsionaalse laeva eest. Tõsi, see nüüd tuleb küll mitte päris selles valdkonnas, kus tema toimetab, mitte tervisevaldkonnas, nii multifunktsionaalne see ei ole, aga siiski see laev erinevaid tegevusi tegema hakkab, erinevaid teenistusi aitama. See laev tuleb, aga ta tuleb raudtee eelarverealt, Eesti Raudteele eraldatud vahenditest hakatakse ehitama laeva meil. Noh, selles mõttes, kui [mõelda], mille üle seal kriitiline olla, siis ma arvan, et spetsialistide kokku pandud eelarves, mida Võrklaev teinud on, hakkame me sihukesi imesid nägema veel üsna palju.

Aga maksud. See on see, mis meil seisab ees ja mille kohta meil puudub igasugunegi aimdus, milliseks need maksumäärad kujunevad. Küll aga teame seda, et tõsteti käibemaksu. See puudutab igat Eesti peret. Mida väiksema sissetulekuga, seda rohkem puudutab see 20%-lt 22%-le tõstetav käibemaksumäär. Mäletatavasti olid seal ka mõned erandid. Seal oli erand, mis puudutas meediateenuste käibemaksu, mis tõuseb 5%-lt 9%-le, ja erand, mis puudutas majutusasutuste teenuseid, mille puhul käibemaks tõuseb 9%-lt 13%-le. 

Tulumaksuseaduse muudatused – me mäletame, et see puuduolev raha, mis tõenäoliselt ongi maksuküüru maks, mida me kõik maksma peame hakkama – hakkavad kehtima 2025. aastast. Ja tulumaksumuudatustel lisaks sellele, mida puudutab see eelnõu ehk abikaasade tulude-kulude võimalikku mahaarvamist, kaotatakse ära ka maksuvabastus laste eest. Mäletatavasti see, mida laste ja peredega tehakse, et vähendatakse perspektiivis lastele ja peredele toetusi ja võrreldakse ülemöödunud aastaga, [ja loota,] et need ikkagi tõusevad – no ma arvan, et Eestis ei ole nii palju lolle, kes seda uskuma jääks, ja eks see peegeldub ka ühiskonnas tekkinud rahulolematuses. 

Tulumaksu osas olid veel mõned põnevad muudatused. Me mäletame, et kui see eelnõu siia jõudis, siis näiteks pankadel taheti avansilise tulumaksu määra tõsta praegu kehtivalt 14%-lt 22%-le. Selgus, et siis kukuvad pangad kõik pikali ja nii kõrgeks seda tõsta ei saa. Jõuti kokkuleppele, et tõstetakse 18%-le, mis koalitsiooni häältega ka seaduseks vormiti. Siis selgus, et pankadel on ikkagi teatav võimekus ja nad on valmis ühiskonda solidaarselt panustama. Kontekstis, kus seda on võimalik teha madalama maksumääraga, ma saan väga hästi aru, miks see pankadele sobis, miks nad selle peaministri pressitud variandiga nõustusid ja on loomulikult valmis maksma madalama maksumääraga maksu rohkem, et tulevikus teha seda vähem. 

Need on maksumuudatused, mis meid ees ootavad. Lisaks loomulikult see, mis veel puudutab iga perekonna sissetulekuid. Neid inimesi, kes on laenu võtnud Eestis – ja neid on õige palju –, puudutab euribor: kelle taskust kümnete, kellel sadade eurode ulatuses. Nii et kulude osakaal iga pere eelarves on kasvanud. 

Meie Isamaas oleme arutanud – ja see on esimene algatus –, et tegelikkuses tuleks tagasi liikuda sellele, et abikaasa kulutusi oleks võimalik oma deklaratsioonist maha arvata. Me peaksime liikuma individuaalselt maksusüsteemide mudelilt perekondliku maksustamise konteksti. Ma arvan, et perekond oleks kõige õigem üksus, kelle kaudu maksustamist toimetada. Siis ei oleks vaja meil neid debatte, mis siin olnud on, et kui palju lastele, kuidas, kellele ja millal. Kui me suudaksime maksustamise üksuseks saada perekonna, siis see oleks samm õiges suunas. See eelnõu ja ettepanek valitsusele on esimene samm selles suunas. Tänan tähelepanu eest!

Hea ettekandja, ma tänan! Teile on vähemalt üks küsimus. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! See maksupoliitika meil tõesti liigub nii kiiretel pööretel, et isegi poliitikud ei jõua seda järgida ja jälgida. Ja ega seda ei olegi võimalik jälgida, sest nagu te ütlesite, uus kampaania "Eesti otsib supermaksu" on alles käima läinud, ja siin ei tea keegi, kuhu see laev purjetab. Mulle meenus, et varem valimiste järel peaminister põhjendas, miks ta ei rääkinud maksudest enne valimisi: sest põhiseadus ei lubavat panna makse näiteks rahvahääletusele ehk sellist debatti enne valimisi justkui ei tohi pidada. Mul tekkis küsimus, et kuidas sina seda näed. Kas pärast valimisi on põhiseadus justkui muutunud ja nüüd me võime sellist üldrahvalikku maksuarutelu pidada abstraktsel kujul kõikvõimalike ettepanekute osas? Kus see loogika on? Kas põhiseaduse raamid enne valimisi olid ühesugused ja pärast valimisi on teistsugused? Kuidas nüüd see debatt on võimalik ja lausa näidustatud rahvale, kui enne valimisi see oli justkui probleemne?

Aitäh! No muidugi, Tanel, ei ole. Sa näed, valimised on ju ukse ees: europarlamendi valimised hakkavad kohe. Kuidas me siis nüüd maksudebatti saame arutama hakata? Ei saa. Teie olite valmis maksudebatti arutama, sotsiaaldemokraadid olid valmis seda mingil kujul arutama. Teie erakond mitmel korral isegi kutsus üles aktiivselt maksudebati arutelule. Isamaa, tõsi küll, on selgelt seda meelt olnud, et maksurahu ja stabiilsus on kõige mõistlikum viis. Kui me vaatame, kuidas naabrid lätlased teevad, siis nad ka vaatavad, milliseks see auk ja kriis lõplikult kujunevad, ehk millised meetmed võiksid olla mõistlikud. 

Aga see, millele te viitate peaministri puhul, on sümptomaatiline. Te näete, kuidas ta ka täna valikuliselt [mäletab asju]. Kui me eile arutasime teie ettekantud eelnõu, siis peaminister mingil põhjusel mäletab väga hästi, kellele ta mis põhjusel andis 13 000 eurot laenu, ja kuidas sellest 7000 läks juuksurisalongile, 6000 läks toitlustusäri peale. Aga sellest, milleks 370 000 anti, pole tal õrna aimugi. Sellest ta ei räägi, seal tal valitseb usaldus ja arusaam. See valikuline jutt ja häma, mida peaminister ajab, on meile kõigile kahjuks juba liiga tuntud ja teada.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Annely Akkermanni. Palun!

Tere hommikust, head kolleegid! Enne, kui ma lähen eelnõu sisu juurde, [räägin järgnevast]. Eile istusime kõik siin pikalt. Ja ma viisin ennast kurssi meie uue raamatuga, mis me saime sügisistungjärgu algul. See selgitab, kuidas me saame oma tööaega siin pisut lühemaks teha, et me ei istuks kõikidel päevadel siin südaööni. Juhtivkomisjoni esindaja ettekandes ei pea välja tooma eraldi menetluslikke otsuseid, vaid piisab üksnes eelnõu sisu tutvustamisest selles määras, mida algataja ettekandja ei tee. Seetõttu teen nüüd nii napilt, kui ma oskan, ja palju napimalt kui tavaliselt. 

Isamaa fraktsiooni algatatud otsuse eelnõu "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele loobuda plaanist kaotada täiendav maksuvaba tulu abikaasa eest" arutas rahanduskomisjon oma istungil 19. septembril. Algatajaid esindas Aivar Kokk, kes ütles, et eelnõu pealkiri tutvustab teemat piisavalt. Komisjoni liikmetel küsimusi ei olnud ja eelnõu otsustati saata suurde saali. Veel tuleb välja tuua, et eelnõu nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. See on minu poolt kõik.

Te neid komisjoni otsuseid ei too siis välja, jah?

(Naerab.) Jah, ma lugesin sellest raamatust, et [pole vaja]. Aga ma võin muidugi … 

Eks ma olen ka nüüd kimbatuses, sest tava on olnud, et loetakse. Aga meil on palju uusi tavasid.

Jah, ma lugesin sellest meile antud juhendmaterjalist, et menetluslikke otsuseid ei pea ette lugema. Ma siis mõtlesin, et teen lühemalt.

No selge!

Mul on need muidugi kaasas, ma võin need ette lugeda.

Läheme küsimuste juurde. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja, tänan põhjaliku ülevaate eest! Mul ikkagi tekkis sarnane küsimus, nagu just kolleeg Priit Sibulale esitasin. Kuidas peaks hakkama see maksudebatt siin Riigikogu saalis, Eesti ühiskonnas välja nägema, mida enne valimisi näha ei tahetud ja nüüd lausa esile kutsutakse? Kas näiteks opositsioonierakondade esindajad, fraktsioonid peaksidki tulema selliste otsuse eelnõudega nii-öelda katse- ja eksitusmeetodil, et tuleme saali ja vaatame, kas ühte toetatakse, teist ei toetata, või tekib mingi kolleegium või muu selline formaat? Kas te seda ka olete käsitlenud oma komisjonis just nimelt selles valguses, kuidas opositsioon saab panustada maksudebatti? Ja mille järgi me saame hinnata, kas meie ettepanekud leiavad toetust või mitte? Kas me saame koalitsiooninõukogult mingi tagasiside, on siin mingi ümarlaud või hakkame otsuse eelnõude kaupa tulema saali ja siis te hakkate neid ühekaupa hääletama?

Ma arvan, et 30 aastat demokraatiat on Eestis juurutanud kõik need tavad, kuidas eelnõusid suurde saali tuuakse. Põhiseaduse järgi kehtestab Riigikogu maksud hääletusega, opositsioonil on võimalik eelnõusid esitada. Minu teada on juba selle koosseisu ajal – mis nüüd kolmandat kuud koos käib – esitatud 500 eelnõu, nende hulgas ka päris palju maksueelnõusid. Ja me arutame neid siin saalis. Praegu on üks, ütleme, nurk või üks paragrahv maksuseadusest arutelu all: tulumaksuseaduse § 23⁴. See ongi debatt. Ma ei oskagi selle kohta rohkem midagi öelda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Mul on küsimus. Kas te oskate öelda, mis järgmisel aastal keskmise Eesti pere kontekstis juhtub, arvestades kasvanud euribori ja tõusvat käibemaksu? Kui palju Eesti keskmisel perel kulud võiksid kasvada?

Sellisel juhul ma küsin, mis on Eesti keskmine pere. Ma kindlasti ei oska öelda, kuidas te piiritlete Eesti keskmist peret ja kuidas ta oma kulutusi teeb. Mitte kõikidel peredel ei ole näiteks laene.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin ka veidi laiemalt. Nagu ka siin rahandusminister on öelnud, kõik need maksutõusud, mis kevadel tulid, ja ka planeeritavad muudatused 2025 tegelikult ikkagi teevad elu raskemaks madala palgaga inimestel. Seda on oma arvamuses väljendanud ka sotsiaalkaitseminister, et need inimesed, eakad ja väiksema sissetulekuga inimesed, tegelikult proportsionaalselt nende maksutõusudega kaotavad rohkem. Järgmine küsimus on: kas komisjonis on olnud juttu sellest, et see niinimetatud tulumaksureform, millega antakse maksuvabastus kõigile – siiamaani see kehtis täielikult kuni 1200-eurose palga puhul, sealt edasi hakkas vähenema –, kas ikkagi ei võiks olla üks lahendusi see, et Reformierakond tõsiselt kaalub, jätab selle reformi ära ja 500 miljonit on nagu maast leitud?

See 500 miljonit ei ole sugugi maast leitud. See 500 miljonit, 400 miljonit tegelikult, on maksude vähenemine, maksualandus keskmisele Eesti inimesele. Ja kui ma ütlen keskmisele Eesti töötavale inimesele, siis ma pean silmas seda, et see puudutab inimesi, kelle brutopalk on 1200 ja 2100 euro vahepeal. Mediaanpalk on meil 1600 – vist 1625 – ja keskmine palk on 1891. See maksumuudatus kõigile, üldine maksuvaba tulu 700 eurot järgmisel aastal, puudutab suurt rõhuvat osa Eesti töötavatest inimestest, sealhulgas politseinikke, õpetajaid, päästetöötajaid. See ei ole maast leitud raha, isegi kui taastatakse maksuküür. See on keskmise palgaga töötava inimese käest lisaks kogutav raha.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Ma siiski ütlen stenogrammi huvides, et ma arvan, et sellest kollasest raamatust olulisemad on meie tavad. Mul on juhatajana küll palve komisjoni ettekandjatele, et öeldaks ära nii nagu varasemaltki see, mis on olnud komisjoni otsused. See on ka meile oluline informatsioon. Nii et kui vähegi võimalik, ma palun seda tava järgida ka edaspidi.  

Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Muudatusettepanekuid ei ole. Selle Riigikogu otsusega me liigume lõpphääletuse juurde. Olgu ette öeldud, et lõpphääletus on positiivselt läbi läinud juhul, kui on Riigikogu koosseisu häälteenamus. Alustame hääletamise ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, otsuse eelnõu 38 vajab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Ma panen hääletusele otsuse eelnõu 38. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Veenva tulemusega poolt 17, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole, ei saanud otsuse eelnõu 38 Riigikogu koosseisu häälteenamust ja langeb menetlusest välja. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud. 

Liigume teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele töötada välja tegevuskava Tallinna Haigla rajamiseks" eelnõu 53 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Tanel Kiige. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Meil on teie ette tuua üks väga hea ettepanek. Ettepanek puudutab Eesti tervishoiusüsteemi tugevdamist, meie tervisetaristu uuendamist, teatud sünergia saavutamist Tallinna meditsiinivõrgus, aga laiemalt ka Eesti meditsiinivõrgus ja tegelikult ka Ukraina sõjas – õigemini Venemaa sõjas Ukraina vastu – saadud õppetundide rakendamist selleks, et meie tervishoiuasutused oleksid valmis toimetama ja inimestele vajalikku ravi pakkuma ka mis tahes kriisi, sealhulgas sõja tingimustes. Riigikogu otsuse eelnõu sisu on teha Vabariigi Valitsusele ettepanek töötada välja tegevuskava Tallinna Haigla rajamiseks. 

Tallinna Haiglast on räägitud aastakümneid. Sellele teemale ja vajadusele on tähelepanu juhtinud nii Eesti meditsiinivaldkonna eksperdid kui ka rahvusvahelised töörühmad. Juba 2000. aastal valminud arengukavas juhiti tähelepanu, et Tallinna haiglavõrgustik on tasakaalust väljas: kõik haiglad paiknevad linna lääneosas, idaosas puuduvad haiglad sootuks. Lähtuvalt eeltoodust oleks otstarbekas viia keskhaigla üle linna idaossa ning rajada sinna uus haiglalinnak. 

See on üle 20 aasta vana mõte, mille realiseerimisele oleme, ma tahaksin öelda, lähemal kui kunagi varem, aga siis ma kahjuks valetaksin. Me olime paar aastat tagasi lähemal kui kunagi varem, isegi poolteist aastat tagasi olime lähemal kui kunagi varem, aga siis juhtus selline halb asi, et Reformierakond jäi üksinda valitsusse ja otsustas sajandi olulisemale tervishoiuprojektile nii-öelda vee peale tõmmata, vähemalt proovis seda teha. 

Mina olen siin järjepidev. Esindan sama seisukohta, mida esindasin koalitsioonis, ka opositsioonis, nii nagu muudegi teemade puhul. Ehk olen jätkuvalt seda meelt, et Tallinna Haigla rajamine on vajalik ja mõistlik. Riik kahtlemata sinna oma panuse peab andma. On see Ida-Tallinna Keskhaigla ja Lääne-Tallinna Keskhaigla ühendamine või teatud määral ikkagi kogu Tallinna meditsiinivõrgu ülevaatamine, mis puudutab ka näiteks Tallinna Lastehaiglat, PERH-i ja kõigi nende omavahelist tööjaotust. Aga kõige selle eelduseks on uue, kaasaegse, tänapäeva nakkuskontrolli nõuetele, tänapäeva meditsiinitehnika vajadustele, tervishoiutöötajate ootustele ja ka patsientide geograafilisele paiknemisele vastava uue haiglalinnaku ehitamine. 

Kavandatud Tallinna Haigla vastutuspiirkond oleks circa 600 000 elanikku. Ehk see ei ole pelgalt Tallinna projekt, vaid hõlmab ka Harjumaad, Läänemaad, Saaremaad, Hiiumaad, Raplamaad, osaliselt Ida- ja Lääne-Virumaad, Pärnumaad, Järvamaad ja ka Lõuna-Eesti maakondi teatud erialade puhul. Tallinna keskhaiglad täna osutavad 25% kogu Eesti eriarstiabist. Paraku ei ole Tallinna haiglaid seni sellisel määral toetatud nagu Tartu Ülikooli Kliinikumi, Põhja-Eesti Regionaalhaiglat või ka Viljandi Haiglat, mis tõesti kuuluvad kas osaliselt või täielikult riigile. Aga teades, et tervishoiukorraldus on vastavalt seadusele riigi ülesanne, mitte kohaliku omavalitsuse ülesanne, ei tohiks riik siin küll hakata selle järgi valima, et haigla, mis kuulub meile, selle teeme korda, aga mis on omavalitsuste oma, see jäägu hooleta. Näiteks praegu on minu algatusel [ministrina] ja järgmiste kolleegide toetamisel käsil Narva Haigla ja Kuressaare Haigla renoveerimised ja uue korpuse ehitamised, sõltumata sellest, et mõlemad haiglad kuuluvad kohalikule omavalitsusele. Seal ei ütle keegi, et vaadake ise, kuidas saate, vaid saadakse aru, et ükski omavalitsus ei ole võimeline ise täies mahus oma haiglavõrku korrastama, sest tegemist ei ole ka omavalitsuse ülesandega. 

Tallinn on siin niigi väga konstruktiivne ja koostöövalmis ehk on valmis panustama suurusjärgus 50% vajalikust rahastust. Kui me oleksime saanud Euroopa Liidu toetusmeetmest esialgu planeeritud 380 miljonit või ka 280 miljonit, mis oli kärbitud variant, siis oleksime praegu oluliselt lootusrikkamas olukorras. Tallinn on sinna panustanud, eelprojekti teinud, projekteerimine käib, ja nüüd on küsimus selles, mis saab edasi, kui see projekt valmis saab – kas siis see pannakse nii-öelda jää peale, paremaid aegu ootama, või ütleb Vabariigi Valitsus, ütleb Riigikogu, parlament, et Tallinna Haiglat on vaja ja me oleme valmis sinna rahaliselt kas riigieelarve vahenditest või mõnest muust Euroopa Liidu toetusfondist reaalselt panustama. 

Minu ettepanek Vabariigi Valitsusele on selline tegevuskava konkreetsete sammudega välja töötada, loomulikult koostöös Tallinna linnaga, aga lähtudes sellest eesmärgist ning tõesti õiglasest ja õilsast eesmärgist, et Eesti tervishoiusüsteem vajab riigilt lisaraha, vajab investeeringuid. Kogu Eesti meditsiinivõrk sellest muudatusest võidaks. Paradoksaalsel kombel selle haigla rajamisega väheneks tegelikult ka näiteks tervishoiutöötajate vajadus. Praegu, kui erinevad korpused on eraldi, on meil rohkem dubleerivaid valveringe, õdede puhul näiteks, aga Tallinna Haigla rajamine võimaldaks pakkuda sellist kompaktsemat, paremas sünergias toimivat meditsiiniteenust ning kindlasti motiveeriks tervishoiutöötajaid Eestisse jääma – neid, kes on Soome lahkumas või on juba lahkunud. Ehk paratamatult lisaks töötasule, lisaks töökoormusele on oluline töökeskkond – kas sa töötad kaasaegsetes tänapäeva nõuetele vastavates ruumides või kuskil 50, 60, kohati 70 aastat vanades hoonetes, mis tegelikkuses ei vasta enam vähimalgi määral kaasaegse meditsiini vajadustele, ootustele ja nõuetele. 

Nii et see on hea võimalus Reformierakonnal teha heas mõttes vigade parandust, sotsiaaldemokraatidel tõestada – nii nagu ütles toona tänase Sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esimees Jevgeni Ossinovski, et see raha äravõtmine on suur sigadus, tõeline sigadus –, et ollakse tõesti seda meelt ka tegudes ja valmis toetama selle haigla rajamist. Ma arvan, et see läheb ilusti kokku ka Eesti 200 pika plaani loogikaga, et me vaatame natukene kaugemat horisonti kui pelgalt ühe-kaheaastast eelarvet ja jooksvaid tulusid-kulusid, ning mõtleme ka sellele, et Eesti tervishoiusüsteem oleks jätkusuutlik, vastupidav, kaasaegne ja konkurentsivõimeline ka tulevikus ning Eestimaa inimestele oleks tagatud raviteenused nii pealinnas kui ka mujal regioonides, samuti selleks vajalikud tervishoiutöötajad. 

Kutsun teid kõiki üles seda ettepanekut toetama. Kindlasti olen ise valmis ja on ka Tallinna linn valmis selle tegevuskava väljatöötamisel Vabariigi Valitsusele vajalikku tuge ja nõu pakkuma, kui seda vähegi soovitakse. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on vähemalt üks küsimus. Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Austatud ettekandja! Kas see Tallinna Haigla asukoha valik on ikkagi kõige õnnestunum? Ja siin on palju kitsaskohti, kas või transpordiühendused. Tallinna Linnavalitsusel on ju esimene prioriteet rajada südalinna trammiliin, aga mitte sellesse meditsiinilinnakusse, kuhu oleks võinud selle trammiliini hoopis teha. Tallinna Linnavalitsusel on ju esimene prioriteet, et Soome turistid, kes laevaga sadamasse tulevad, saaksid trammiga lennujaama sõita. See on prioriteet. Kuna sellel linnakul on lahendamata transpordiprobleemid, siis ma küsin: mis te arvate sellest, kui see otsuse eelnõu korraliku tegevuskava väljatöötamiseks suunata valitsuse asemel hoopis Tallinna Linnavalitsusele?

Aitäh! Tallinna Linnavalitsus tegelebki sellega. Tallinna Linnavalitsus või linn on asutanud ka eraldi sihtasutuse selleks, et Tallinna Haiglat arendada, ja kuhu on kutsutud ka riigi poolt nõukogude esindajad, keda kahjuks nimetatud ei ole. Kui ma olin veel minister, siis tegin ettepaneku, et sinna võiksid kuuluda tervise‑ ja tööminister, Rahandusministeeriumi kantsler ja tervisepoliitika asekantsler Sotsiaalministeeriumist, et oleks võimalikult kõrgel tasemel ka riik esindatud, et meil oleks võimalik koostöös selle haigla projektiga edasi liikuda. Kahjuks toonane peaminister, kes on ka tänane peaminister, ei pidanud vajalikuks seda isegi mitte päevakorda panna, veel vähem seda otsust langetada. Aga see selleks.

Nüüd see transpordiküsimus. Loomulikult, transpordiküsimused vajavad lahendust, siin ma olen teiega täiesti ühte meelt, on see siis trammiliin, on see laiema ühistranspordivõrgustiku korrastamine. Me teame seda, et Tallinna Haigla ei ole päevaga tehtav projekt ehk me räägime aastaid kestvast ehitusest. Algse ajagraafiku järgi me rääkisime 2026.–2027. aastal valmivast haiglast, nüüd uues olukorras tõenäoliselt on see edasi lükkunud, kuna vahepeal need rahastamisotsused ju külmutati, [raha] võeti ära. Ehk kindlasti tuleb lahendada transpordiprobleemid, transpordi ligipääsetavuse küsimused. Täiesti nõus teiega.

Aga enne, kui keegi hakkab sinna ehitama trammiteed või vaatama üle bussivõrgustikku, on ju eeldus, et peab olema kindlustunne, et see haigla sinna tuleb. Teistpidi ei saa teha. Ei ehita ju kõigepealt teed valmis, ei pane sinna trammi sõitma ja ei hakka siis haiglat ehitama. Ega ehitusmehed ei vaja seda trammiliini, et tööle saada, seda vajavad ikka patsiendid, kui seal juba reaalne haigla on. Nii et ma olen kindlasti nõus teiega, et sinna tegevuskavasse tasub võtta see transpordiküsimus sisse. Ma saan teie küsimusest aru, et te olete valmis seda otsuse ettepanekut toetama, et sellega edasi liikuda, et meil on võimalik vaadata üle nii see tervishoiuvajadus kui ka transpordiühendused. Ja loomulikult, nagu ma ütlesin, seda koostööd saabki teha ainult koos pealinnaga. Teisiti ma ei kujuta seda ettegi.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Esiteks, ma tahaks natukene rääkida Tallinna ühistranspordist. See, et Tallinn ehitab uusi trammiliini harusid, on loomulikult väga positiivne, arvestades, et see valdavalt tuleb ikkagi Tallinna linna eelarvest. Ja kui me räägime nii sadamast kui ka lennujaamast, kuhu need liinid lähevad, siis tegelikult on ju need riikliku tähtsusega objektid. Me räägime turistidest, me räägime turismimahu kasvust. Teatavasti kogu tulu, mis turist oma tarbimise kaudu jätab, saab riik endale, ja loomulikult ka ettevõtlus areneb. 

Aga tulles tagasi [transpordi juurde], siis lisaks on meil ju ka tasuta ühistransport, mida väga paljudes linnades ei ole. Noh, me teame, et riiklikult on maakondlik ühistransport, kuigi tasuta ühistransport järgmisest aastast pannakse kinni, aga see selleks. Ma tahtsin küsida. Eelarves oli Tallinna Haigla rahastus riigi poolt olemas, aga nüüd see võeti ära. Kas see ei ole ikkagi Tallinna inimeste petmine?

Aitäh! Noh, ma pean tunnistama, et praegune valitsus puhtobjektiivselt hinnates on ju valijaid petnud Tallinnas, Tartus, Pärnus, üle Eesti. Kindlasti pealinna elanikud võivad olla, noh, võib-olla ekstrapahased, et lisaks sellele, et Reformierakonna ainuvalitsus otsustas ilma igasuguse diskussioonita, igasuguse aruteluta Tallinna Haigla rahastuse Euroopa Liidu vahenditest ära võtta – mis oli minu hinnangul tervishoiuvaenulik samm, mis näitab, et tervisekriisist pole mitte midagi õpitud –, on need maksupoliitilised otsused, tasuta ühistranspordi kärpimine ja nüüd see uus supermaks, mis eelarves terendab ja sisustamist vajab. Väga raske on öelda, kui palju meil üldse on Eestimaal inimesi või ettevõtjaid, kes ei tunne ennast petetuna. 

Ma ei hakka praegu veel avama kogu seda välis- ja julgeolekupoliitika küsimust, mis tegelikult on samamoodi pehmelt öeldes problemaatiline, seest õõnes. Nii et ma olen teie küsimuse tõstatusega nõus ja mul on sellest kahju. Ja ma praeguse tegevuskavaga annangi jälle võimaluse siin koalitsioonile ka natuke sellist heas mõttes indulgentsi saada, et vähemasti anda selline signaal ja impulss ühiskonnale, et ollakse võimelised vigadest õppima, järeldusi tegema, pikka plaani vaatama ja panustama Tallinna Haigla rajamisse, vähemalt selle tegevuskava väljatöötamisega, mis võiks öelda, on minimaalne samm, mida riik peaks astuma. Ja loomulikult õiglane ja õige oleks seda rahalist katet vähemalt 50% ulatuses riigi poolt pakkuda. 

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Ma tegelikult jätkan siitsamast. Selle näite põhjal me jälle näeme, kuidas riik ei ole oma lubadustes järjepidev. Suvel riik lubas Tallinna Haigla projekti toetada, järgmine hetk võeti see taasterahastu nimekirjast välja. Aga mul on selline võib-olla rohkem õiguslik küsimus. Kas teie hinnangul on üldse õiguspärane see olukord? See otsus tehti ju puhtalt Reformierakonna ministrite poolt, ehk see oli sel momendil, kui Keskerakond visati valitsusest välja, ja põhimõtteliselt paar päeva hiljem tehti see otsus ainult paari ministri poolt, kes kõik olid ühest erakonnast. Kuidas teie hinnangul võib selline pretsedent mõjuda tulevikus teistele omavalitsustele, kui riik põhimõtteliselt annab sõna, aga siis riik võtab sõna, eriti nii oluliste projektide puhul? Ükski kohalik omavalitsus ei saa enam riigi abile loota.

Aitäh! Väga hea küsimus. Absoluutselt see on probleem. Mina ei ole jurist. Loomulikult tekib õiguslikust aspektist ka mul küsimus, kui laua taga on viis ministrit olukorras, kus valitsuse koosseisus on 15, aga mulle teadaolevalt sel hetkel on laua taga viis ministrit, kes asendavad ühtlasi teisi ministreid, ja nemad teevad otsuse, et Tallinna Haigla rahastus tuleks Euroopa Liidu vahenditest välja arvata. Seda enam, et kui korrektselt see otsus õiguslikust aspektist üldse tehti. Anti signaal, anti avalikkusele teada, et on otsustatud, aga tegelikult kõik see paberimajandus, kogu see asjaajamine on vähe pikem protsess, teades ka neid läbirääkimisi, olles ka ise neis aktiivselt osalenud.

Üks pool on jah õiguslik pool. Minu jaoks tervisevaldkonna inimesena, kelleks ma endiselt ennast pean, on ikkagi olulisem ka just nimelt sisuline pool. Tõepoolest, tervisevaldkond ootas seda projekti, eriti Tallinna haiglate töötajad, aga ka laiemalt Eestimaa inimesed ja patsiendid. Anti väga selge sõnum, et see tuleb. Kõigepealt toetas seda Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus. Meie ajal oli see [toetus] 380 miljonit. Vahepeal oli lootus isegi suuremaks summaks, millest oleksime saanud rahastada ka sellist eraldi perinataalkeskuse rajamist koostöös PERH-i ja Tallinna Lastehaiglaga. Hiljem selgus, et see jääb 380 miljoni peale. Sealt kahjuks liiguti allapoole, mis oleks eeldanud riigilt seda, et kui oli näha, et seda 380 miljonit ei saa, siis oleks pidanud olema 280 Euroopa Liidu raha ja 100 miljonit riigieelarvest juurde. See oleks olnud korrektne käitumine tol hetkel. Aga seda kokkulepet me ei suutnud saavutada. Ma küll vastava taotluse ministrina esitasin, et ka riik rahaliselt panustaks, aga selle asemel, et liikuda, ma ütleksin, omalt poolt välja lubatud suunas, inimeste poolt oodatud suunas ja, ma ütleks, tervisevaldkonna vaates vajalikus suunas, otsustati õiguslikult küsitavalt – isegi mitte küsitavalt, vaid sisuliselt täiesti mõistusevastaselt – see rahastus ära võtta ja suunata see laiali sinna-tänna, kolmandasse kohta. Ma arvan, et sellest Eesti riigile reaalset kasu sünnib märkimisväärselt vähem, kui Tallinna Haigla projektist sündinuks.

Ja nüüd see laiem signaal. Loomulikult, kui ma olen mingi kohalik omavalitsus, kes on teinud ära detailplaneeringu, kes on teinud ära eelprojekti, kes on arvestanud sellega, on loonud vastava sihtasutuse, on sõlminud – mitte isegi minu ajal, vaid sõlminud juba varem – hea koostööleppe, millele kirjutas alla, muide, tänane terviseminister Riina Sikkut koos toonase Tallinna abilinnapea Tõnis Möldriga Tallinna Haigla rajamiseks, ehk on väga palju signaale antud, kokkuleppeid sõlmitud, on konkreetne ootus, et tulevad vastavad riigi esindajad sinna SA Tallinna Haigla Arendus, siis lõpuks selle kõige asemel ootamatult keset sooja suve tundub, et tehakse rumalat nalja, aga tuleb välja, et tehakse päriselt otsus see raha ära võtta.

Kindlasti teised omavalitsused ka vaatasid seda, et riik oma poliitikas on selline, et täna annan sõna, homme võtan sõna. Ja eks seda nägid ju ka lasterikkad pered pärast valimisi – enne valimisi tõstame toetusi, pärast valimisi langetame toetusi. Või nägid eakad, teised sihtrühmad, madalapalgalised, et enne valimisi kõik toetused ja pensionid kasvavad mühinal, pärast valimisi selgub, et kõik on puudu, hakkame hoopis käibemaksu [tõusu] kehtestama. Ja nagu nüüd selgus, siis tulevad veel mingid fantoommaksud täiendavalt juurde. Nii et ega see järjepidevusest eriti ei räägi. Siin on väga raske [midagi öelda]. Kui ma peaks praegu valitsuse positsiooni kaitsma, siis ma isegi ei oskaks seda teha ausalt öeldes. 

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Puht objektiivne täpsustus: ma ütlesin, et see on ropp sigadus – see raha äravõtmine. Loomulikult on Tallinna Haiglat vaja ja see on selge, et on oluline, et Tallinna linna ja riigi koostöös lahendus leitaks. 

Aga küsimus on selle eelnõu kohta. See on selline väga askeetlik eelnõu, üks lause: töötada välja tegevuskava. No kõiksugu pabereid töötatakse välja erinevates organites, millest enamikust ei sõltu midagi. Mida te tegelikult ette kujutate? Missuguse ambitsiooniga dokumenti te üldse silmas peate? Minu tagasihoidlik hinnang on see, et oleks vaja leida lahendus rahastamise osas. Ma ei ole päris kindel, et oleks vaja investeerida palju energiat tegevuskava loomiseks. Ausalt öeldes on see protsess üldiselt läbi käidud, funktsionaalne arengukava on kinnitatud, eelprojekt on valmimas. Miks on vaja tegevuskava välja töötada?

Aitäh! Väga oluline täpsustus. Tõepoolest, ma vist ütlesin, et see oli suur sigadus, aga see oli ropp sigadus teie sõnul. Ma arvan, et ropp sigadus kõlab eesti keeles isegi jõulisemalt, nii et see on hea, et see sai parandatud. Ma olen teiega nõus, et see oli ropp sigadus teie tänase koalitsioonipartneri poolt, ja eks kindlasti väga paljud inimesed peale minu jagavad teie seisukohta. 

Nüüd, kui te vaatate seda otsuse eelnõu, siis viidates Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõikele 1, ütleme, et Riigikogu peaks tegema valitsusele ettepaneku töötada välja – nüüd rõhutan! – tegevuskava, kuidas rahastada aastakümneid oodatud Tallinna Haigla ehitust. Ja tegelikult see viide on siin väga selgelt öeldud. Loomulikult, Vabariigi Valitsus ei ole see instants, kes võib hakata välja mõtlema, milliseid patsiente ühes või teises haiglas vastu võetakse. Selleks on tervisevaldkonna eksperdid, selleks on tehtud funktsionaalsed arengukavad, tehakse haiglavõrgu arengukava. Selleks on tegelikult välja kujunenud teatud pädevused, on tehtud teatud investeeringuid – on need siis PERH‑i või mujale. Mingit dubleerimist me siin kindlasti õigeks ei pea. 

Aga praegune sõlmküsimus on tõesti see, kuidas rahastada. See tegevuskava peakski sellele vastuse andma. On need siis riigieelarve vahendid, näiteks 100 eurot, vabandust, 100 miljonit aastas sammuga järgmise riigi eelarvestrateegia puhul, on need Euroopa Liidu vahendid. Ma juba kuulen, et siin räägitakse järgmisest perioodist, aga ausalt öeldes on see väga kauge tulevik, väga kauge tulevik. Teades, kuidas meil Euroopa Liidu rahade rakendamisega veel läheb, siis me räägime sisuliselt, et haigla ehitus lükkub vähemalt kümme aastat edasi, ja siis pole ka selgust, kas see tuleb. 

Pluss me võime olla enam kui kindlad, et kümne aasta perspektiivis selle haigla ehitamine on märkimisväärselt kallim, sest sinna ei lisandu ainult kasvanud ehituskulu, vaid ka vahepealne vajadus olemasolevaid hooneid hakata renoveerima, korrastama, et oleks tagatud vajalikud töötingimused. Tegelikult sellega on kiire, see on operatiivne küsimus. See tegevuskava peaks aitama saavutada sellise selguse, et Tallinna linn saaks liikuda edasi vastava ehitushankega läbi sellesama sihtasutuse või muul viisil – seda võib kokku leppida riigiga – ning me saaksime reaalse ehitusega pihta hakata sisuliselt esimesel võimalusel. Selle haigla ehitamisega oleme me tegelikult juba hiljaks jäänud. Küsimus ei ole selles, et on tore mõte teha seda 5–10 aasta pärast. See oleks tulnud juba ära teha. 

Ja see COVID‑i kriis ja sellega kaasnenud Euroopa Liidu vahendid, näiteks taaste‑ ja vastupidavusrahastu rakendumine. Ma mäletan neid arutelusid ministeeriumis. Me saame kõik aru, et praegu on konkreetne võimalus, ajahetk, mis annab võimaluse selline suurprojekt päriselt ellu viia. Toonane algne eelarve oli vist 1,1 miljardit sellel fondil, seda hiljem küll vähendati, kuna Eesti majanduskasv oli kiire, aga oli reaalne võimalus taotleda selle suurprojekti jaoks raha. Meil oli valitsus eesotsas peaminister Jüri Ratasega, ja ka kolleegidega, tunnustan nii EKRE kui ka Isamaa kolleege, kes toetasid seda ettepanekut. Meil oli võimalus liikuda edasi väga olulise, ma ütleks, sajandi olulisima tervisevaldkonna investeeringuga, tulenevalt sellest, et see rahastus tuli mõnes mõttes ootamatult, nii-öelda tavapärase plaani väliselt, ja teiseks ka seetõttu, et tervisevaldkonna mured ja küsimused olid selgelt fookuses. Tol hetkel keset kriisi andis Eestis leida inimest, kes arvaks, et tervisevaldkond ei vaja rahastust. Aga näed, ei läinud palju mööda. Tuli 2022 suvi ja juba selgus, et Reformierakonna helgemad pead olid leidnud, et tervisevaldkonnas on kõik hästi, ja kui Tallinn tahab haiglat ehitada, siis ehitagu ise. Huvitaval kombel õnneks – rõhutan, õnneks! – ei ole sellist mõtteviisi veel laiendatud teistele omavalitsustele, muidu meie haiglavõrk oleks omadega päris räämas ja päris hädas. 

Nii et tegevuskava eeskätt sisaldab rahastamise küsimust, aga ma jätsin teadlikult Vabariigi Valitsusele vabaduse – et ei saaks öelda, et Kiik neid kuidagi kinni müürib, et neile ei sobi – see tegevuskava laias laastus ise sisustada. Aga rahastuse märksõna tõime tõesti eraldi välja, kuna see on antud juhul, nagu te õigesti ütlesite, siin võib-olla kõige kriitilisem küsimus.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kui tuletada meelde, kuidas otsustati, et Euroopa raha suunatakse mujale, mitte Tallinna Haigla projektile, siis minu küsimus on see: kuidas teile tundub, kas see oli Reformierakonna poliitiline ärategemine, ma ei tea, Tallinna linnale, Põhja-Eestile, või siis tõepoolest nad ei saa aru selle projekti vajadusest? Viimasel juhul võiksid koalitsioonipartnerid, eelkõige näiteks sotsiaaldemokraadid – nagu ma aru saan, nemad toetavad seda projekti –, neile selgeks teha, miks seda vaja on ja miks seda vajab mitte ainult Tallinna linn, vaid põhimõtteliselt terve Põhja-Eesti. Aga kui see on poliitiline ärategemine, siis mis selles olukorras võiks kahele teisele koalitsioonipartnerile soovitada, kuidas võiks käituda?

Aitäh! No ma ei olnud seal Stenbocki maja koosolekul. Ma tean, et enne äraminemist, kui mind ministrikohalt vabastati, siis ma ütlesin päris mitmele ministrile, et igasugu asju võite teha ja küllap teetegi, aga ärge seda Tallinna Haigla projekti ära käkkige. Tõesti ütlesin. Ma teadsin, et Reformierakond oli kogu aeg skeptiline olnud, nagu viitasin, sihtasutuste nõukogu liikmeid polnud sinna nimetatud. Agu ma lootsin, et nii palju küünilisust ikka ei ole, et niipea, kui partnerid on ukse taga, hakatakse kohe kõike ühiselt algatatut ja ühiselt toetatut maha tõmbama. Aga paraku just nii läks.

Mis need argumendid toona olid? No kindlasti nähti argumendina, et näete, see läheb kindlasti kallimaks ja võtab kauem aega. Need on ohukohad, need riskid on iga projektiga. Mis tahes projektid – on see Linnateater, mille ehituslugu te hästi teate, või on see Rail Baltic. Seda peab kõigi suurte projektide puhul arvestama, et on risk, et see võtab kauem aega, ja on risk, et see läheb kallimaks. 

Aga lahendus on see, et me ei tee siis või? Antud juhul tundus, et võeti selline otsus: igaks juhuks ärme teeme, siis võib kindel olla, et ei lähe midagi halvasti. Pudistame selle raha laiali mingite pisikeste projektide peale, mille puhul Eesti inimesed arugi ei saa, et midagi paremaks läks, kui üldse läks. Ja ärme võtame seda riski, et äkki läheb kauem aega. 

Mina oleksin loomulikult selle riski võtnud, just nimelt hinnates seda riski, võttes arvesse selle riski maandamise võimalikke meetmeid ja võrreldes kasutegurit, mida Tallinna Haigla pakkunuks. Loomulikult see risk oli seda väärt. Isegi kui läheb kauem. Siis tulebki vajaduse korral läbi rääkida Euroopa Komisjoniga, kas pikendada, kas kuidagi muud moodi rahastada, kasutuslubasid järk-järgult teha, etapi kaupa teha. Väga paljusid võimalusi oli, seda enam, et konkreetne ajakava oli ka välja mõeldud, mis vastas Euroopa Komisjonist ette antud tingimustele. Ja see, et on lisaraha vaja – no siis see raha tuleb leida, ma ütlen ausalt. Tallinna linn oli valmis panustama, riik peaks olema valmis panustama. 

Veel kord: sellega, kui sa jätad mingi olulise investeeringu tegemata, sa ju probleemi ei lahenda. Sa peidad selle probleemi ära, aga see tuleb palju sügavamalt tagasi. Tervisekriisid paraku kipuvad ajaloos korduma. Tervisetöötajate puudus on pikaaegne ja süsteemne probleem, mis ei ole ka lahenenud. Kui me seda haiglat ei ehita, siis varem või hiljem hakkame kuulma uudiseid, kuidas üks või teine hoone ei vasta nõuetele, ühes või teises hoones juhtuvad mingid konkreetsed inimese jaoks fataalselt lõppevad õnnetused lihtsalt seetõttu, et pole kaasaegseid operatsiooniruume, nakkusohu maandamise meetmeid ja muid võimalusi. Samamoodi näeme, et jätkub tervishoiutöötajate lahkumine parematesse kohtadesse, on need siis riigi enda haiglad või ka Soomes asuvad terviseasutused, mis teatavasti Eesti tervishoiutöötajaid vägagi ootavad. 

Nii et mis tahes põhjusel Reformierakond otsustas panna nii-öelda jaanalinnu kombel pea liiva alla ja loota, et äkki läheb mööda – tegelikult ei lähe. Sellepärast me siin praegu selle ettepanekuga olemegi, et nüüd mõelda, kuidas saab, mitte kuidas ei saa.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Ma olen ka varem rääkinud, et ma olen selle projekti arengutega kursis olnud, nii nagu hea ettekandjagi, ka teostamise ja tehnilise poole pealt. Tegelikult eelprojekt on valmis ja selle põhjal on juba hinnatud maksumust. Muidugi need hinnad lähevad üles, aga midagi müstilist ei ole. Keegi on siin püüdnud rääkida, et see on miljard, ja ei tea mida. Tegelikult ehitusmaksumus on praeguse eelprojekti järgi 575 ehk see on peaaegu sama, mis ta oli alguses. Noh, mõned aastad tagasi oli kindlasti vähem. Tallinna Haigla puhul üritatakse näidata, et see on mingi Tallinna linna projekt. Mina tuletan ka meelde, et tervishoiusüsteem, investeeringud tervishoidu ja haiglavõrgu arengukava on olnud riigi kohustus. Kas te oskate tuua näiteid sellest, kuidas varem olnud nii suur valmidus investeerida omavalitsusse, nagu praegu Tallinna linn Tallinna Haiglasse teeb? Rääkimata kogu infrastruktuurist, mis sinna ümber ehitatakse. Selle on ju ka Tallinn nõus enda peale võtma.

Aitäh! Hea küsimus! Kui ma natuke mõtlen, isegi kui ma pikemalt mõtlen, siis ma arvan, et nii suurt projekti ei ole olnud. Me räägime ikkagi enam kui poole miljardi eurosest mahust, kuuest-seitsmest aastast, kogu selle ettevalmistustööga räägime 10+ aastat perspektiivist, mis on sinna panustatud – arengukavad, koostöölepped, eelprojekteerimised, detailplaneeringud ja nii edasi. See on tõenäoliselt sajandi üks suurimaid investeeringuid, võib-olla võrreldav siin, ma ei tea, Kumu või ERM‑i või muude selliste suurte objektidega. Aga meditsiinivaldkonna vaates on kindlasti suurim, mis üldse Eesti riik on ette võtnud. Nii et seda enam oleks ülimalt oluline sellega edasi liikuda.

Veel kord, see, et pealinn on valmis sinna niigi panustama – ma ei hakka nüüd siin Tallinna linna kuidagimoodi meelitama, aga see on fakt –, on pealinna vaates igati soliidne ja vastutustundlik. Tallinna linn võiks öelda, et teate, tervishoiutöö korraldamine on riigi ülesanne, meie lõpetame ära selle tegevuse. Mitte ükski seadus ei sunni Tallinna linna haiglaid pidama. Aga loomulikult Tallinn seda ei tee. Tallinna linn seisab enda elanike heaolu eest, nii nagu Narva Haigla puhul Narva linn, Kuressaare Haigla puhul Saaremaa vald ja nii edasi.

Omavalitsused mõistavad seda muret ja vajadust, aga omavalitsustel on õigustatud ootus, et suurte projektide puhul, eriti tervishoiu valdkonnas, riik neid vähemasti kaasrahastab. Kui enne viitasin Narva Haigla või Kuressaare Haigla näitele, siis mõlema puhul omavalitsuse enda panus saab olema tõenäosuselt umbes kolmandiku juures, 30% omafinantseering. Varasematel perioodidel oli isegi väiksem, eks ole, nüüd ta on natuke tõusnud, sõltub ka, mis on abikõlbulikud kulud või mitte ja nii edasi. See on pikk temaatika, nagu hästi teate. Aga Tallinn on antud juhul öelnud, et ta on valmis 50% ulatuses panustama. See on märkimisväärselt suur summa, arvestades linnaeelarvet ja võrreldes seda riigieelarvega. Tallinna linna eelarve ja riigieelarve vahe on umbes 15‑kordne. Tervisevaldkonna rahastamine, nagu viitasin, on tegelikult riigi kohustus. Kui linn võtab siit 50% enda peale, siis see on vaata et liiga palju võetud, aga võtnud igal juhul rohkem, kui mis tahes seadusega, mis tahes ootusega saaks talt eeldada. Nii et selles mõttes Reformierakonna jutt, et see on pealinna projekt, lihtsalt ei kannata mingit kriitikat, kui natukenegi sisusse minna.

Andre Hanimägi, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me räägime palju kuluefektiivsusest ja sellest, kuidas meil tuleb teha vähema ressursiga rohkem. Ja ma arvan, et meditsiinis on tegelikult ju täpselt samamoodi. Kuidas Tallinna Haigla rajamine aitaks kaasa ravikvaliteedi parandamisele? Ja arvestades, et meil on jätkuvalt arstide ja õdede puudus, mida tooks kaasa ühte hoonesse kolimine just ravijärjekordade ning arstide ja õdede töö mõttes? Millist kvaliteedi vahet patsientidele ja töötajatele te seal näeksite?

Aitäh! Väga hea küsimus! Ma lükkan ühe müüdi ümber. Osadele poliitikutele meeldib rääkida, et aga on ju tore, kui on rohkem haiglaid, sest siis on ju patsiendil mugavam, saamata aru, et haigla ei ole apteek, ehk ei ole niimoodi, et kõik haiglad või kõik korpused on võrdsed. Kui inimene peab käima neljas-viies erinevas haiglakorpuses, erinevas osakonnas erinevates linnaosades, siis see tähendab tema jaoks totaalset ringlemist, ajakulu, transpordikulu, segadust, logistikat, kõige selle korraldamist. Esmatasand peab olema loomulikult kodu lähedal: perearstiabi ja pereõed ja kaasnevad teenused. Aga kui me räägime haiglast, siis haigla on ikkagi, mõnes mõttes võib öelda, selline terviklik organisatsioon, kus just nimelt see koos paiknemine … See pole mingi Eesti riigi mudel, see on maailma praktikas välja töötatud, proovitud, et sul on just nimelt erakorraline meditsiin, erinevad osakonnad ja erialad koos, et oleks ideaalis võimalik ka esmatasandi puhul sealtsamast patsiente kohe edasi suunata. Sama mõte oli ju ka Lasnamäe puhul, et sinna võiks eraldi tuua tervisekeskuse, et patsiendi jaoks kogu seda ringlust, kõike vähendada, et ta saaks just nimelt ühest kohast maksimaalse mahu neid teenuseid kätte, uuringud tehtud, ja kui ta tuleb sinna erakorralise meditsiini osakonna kaudu, siis operatiivselt edasi suunata sinna, kuhu teda on vaja suunata, mitte niimoodi, et patsient sõidab kas oma transpordiga või kiirabiautos mööda Tallinna ringi, nagu praegu tihti on. Patsiendi vaates muudab see teenuse kättesaadavuse märkimisväärselt paremaks, loogilisemaks, süsteemsemaks. Ja ka just Tallinna elanike ja Eesti elanike paiknemist vaadates selline süsteem, et kui PERH asub Mustamäel ja Tallinna Haigla Lasnamäe-Pirita-kesklinna piiril, siis see tegelikult on väga hea mudel just nimelt ka selleks, et oleks erinevatest suundadest tagatud võrreldav ligipääs kõrgema taseme arstiabile. 

Tervishoiutöötajate vaates, ma korra ka viitasin, see tegelikult vähendab dubleerimise vajadust. Kui praegu tihtipeale on vaja neid õe valveringe ja muud sellist mehitada väga mitmes erinevas hoones korraga, siis teatud juhtudel oleks võimalik neid osakondi kokku viia, tegevusi kokku viia, tervishoiutöötajate vajadust isegi vähendada, töökoormust vähendada, et inimesed saaksid normaalse töökoormusega toime tulla, ei peaks pidevalt ületunnitööd tegema. Kindlasti see muudaks tervishoiutöötaja jaoks selle töö, ma tahaks öelda, nauditavamaks. Üks asi on töötada 70 aastat vanas hoones, mis tihtipeale pole haiglaks mõeldudki, nagu meil küll ja veel Eestis on – selliseid haiglaid, mis toimetavad ja tegutsevad mingites ruumides, mis ei ole selleks ettegi nähtud –, aga teine asi on töötada kaasaegses, just nimelt tänapäevaste nõuete – ruumipaigutuse, suuruse, tehnika, tehnoloogia, ühendatavuse, nakkusohukontrolli, ventilatsiooni mõttes – järgi ehitatud ruumides koos oma kolleegidega, nähes ja tundes, et riik väärtustab nende tööd, et patsiendil on mugav, arusaadav ja loogiline liikuda ning tervishoiutöötajatel on võimalik omavahel operatiivselt infot vahetada, suhelda ja teada, et see meditsiiniteenus, mida nad pakuvad, ongi kõrgema kvaliteedi oma, ja need ruumid, kus nad seda teevad, see tehnika, tehnoloogia, mida kasutatakse, niisamuti. Paratamatult selline hajali paiknev, killustatud ja amortiseerunud haiglavõrgustik, mis kahjuks praegu Tallinnas on, lihtsalt seda ei võimalda. 

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea ettekandja!

Tervitame esimeest. 

Aitäh! Sa oled juhataja, õigus. Aga lugupeetud esineja! Sinu sotsiaalvaldkonna ministriks oleku ajal rahastati ja investeeriti väga palju maakonnahaiglatesse, sealhulgas Järvamaa Haiglasse. Mis sa arvad, missugune mõju oleks uuel rajataval Tallinna Haiglal maakonnahaiglatele? 

Aitäh! Tõesti, meie valitsuste ajal paljuski just COVID-19 kriisi tulemusena – või tagajärjel, kuidas võtta, pigem selles mõttes tulemusena – tulid need erinevad vahendid, nagu REACT-EU vahendid, RRF-i – taaste- ja vastupidavusrahastu – vahendid, mille me tõesti suunasime erinevatele haiglatele. Ma arvan, et see oli väga oluline, et me toetasime Lõuna-Eesti Haiglat, Kuressaare Haiglat, Hiiumaa Haiglat, Järvamaa Haiglat ja Ida-Viru Keskhaiglat, toetasime ka erinevate isolatsioonipalatite rajamist üle riigi ning ka PERH-i ja TÜK-i. Nii suuremaid kui ka väiksemaid haiglad. See oli absoluutselt mõistlik ja vajalik. Ma loodan, et see arusaam ja rahaliste vahendite eraldamine jätkub ka edaspidi. Olen veendunud, et tänane terviseminister ka seda seisukohta jagab.  

Mis puudutab Tallinna Haigla rajamise mõju, siis mina julgen küll öelda, et see on üheselt positiivne ka väiksematele haiglatele. Kahel põhjusel. Esiteks, nagu ma juba viitasin, kui me suudame saavutada parema sünergia nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate jaoks, vähendada dubleerimist ja seda, et tervishoiutöötajate vajadus tervikuna langeb, siis see annab võimaluse just nimelt samadel üldhaiglatel maakondades või väiksematel haiglatel mujal samuti tervishoiutöötajaid hoida, kuna ei teki nii suurt tõmbeefekti, et kõik tervisetöötajad liiguvad kas Tallinna või Tartu haiglatesse. Me koolitame piisavalt välja õdesid, arste ja teisi tervishoiueksperte, et neid jaguks heas mõttes üle riigi, ka väiksematesse kohtadesse. Seda esiteks.  

Ja teiseks, selline võrgustunud süsteem, mis meil täna on, eeskätt PERH-i ja TÜK-i näitel, aga ka osaliselt juba Tallinna keskhaiglate puhul, kus käiakse teatud erialadel arstiabi pakkumas ka väiksemas haiglas kohapeal – see kindlasti ei saaks jätkuda ja seda oleks võimalik riiklikult märksa paremini koordineerida. Kui konkreetselt Tallinna Haigla näitel teatud erialade puhul võtab haigla selle vastu, et ta pakub – on see siis Järvamaa Haigla, Kuressaare Haigla või muud selle regiooni haiglad – seal kohapeal neid teatud vajalikke tervishoiuteenuseid – on need seotud uuringute tegemisega, on need seotud mis tahes erialade päevakirurgia või tervisemurede lahendamisega –, siis võimalus selliseks rotatsiooniks ja ka kohapeal teenuste pakkumiseks on kindlasti sellisel juhul märkimisväärselt kõrgem ja parem, just paremini koordineeritav, kui meil on üks selline haigla, mis saab võtta täiendavalt vastutust lisaks PERH-ile ja TÜK-ile sellise võrgustumise vaates. 

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Tegemist on kahtlemata huvitava projektiga, mida on tegelikult juba kümneid aastaid Tallinnas ette valmistatud, ja tõesti Keskerakonna vedamisel on see projekt jõudnud juba väga kaugele. Ometigi tuli mingil hetkel Kaja Kallase ainuvalitsus, kes selle projekti maha tõmbas. Aga me teame seda, et Tallinn jõudis selle projektiga väga kaugele, projekteerimisele on kulutatud juba üle 10 miljoni euro. Kas te oskate öelda, mis saab sellest 10 miljonist täna? Kas on informatsiooni selle kohta, et riik kuidagi kompenseerib selle kohalikule omavalitsusele, või mis plaanid siin on?

Aitäh! Taas väga head küsimused. Ma tean seda, et linn on taotlenud, et riik juba tehtud kulusid kataks. Ma ei julge riigi eest lõplikult öelda, olemata täna koalitsiooni esindaja, kas riik seda ka teeb. Ma väga loodan, et teeb. See oleks igati soliidne ja ka õiguslikult korrektne, et kui on mingeid tegevusi juba tehtud olemasoleva koostöövõrgustiku ja koostöölepete alusel, siis riik neid ka rahastab. Aga suurem küsimus kui 10 miljonit on minu jaoks ikkagi see, mis sellest projektist edasi saab. Loomulikult, 10 miljonit on oluline arvestatav kulu, aga kui meil on 10 miljoni eest laual lihtsalt ilus projekt – tegelikult see projekteerimine läheb kokku veel rohkem maksma –, mida järgmised kümme aastat saame imetlemas käia, siis minu jaoks on sellest natuke vähe. Mul oleks ikkagi väga hea meel, kui kümne aasta pärast või isegi varem me saaksime reaalselt öelda, et Tallinna Haigla on valmis, kes iganes siis parajasti nii riigis kui ka linnas võimul on. Eesti elanike seisukohalt, tervishoiutöötajate seisukohalt oleks see rõõmupäev, kui Tallinna Haigla ka päriselt avataks. Nii et see on kriitilisem küsimus. Seetõttu selles konkreetses tegevuskavas ma neid seni tehtud kulusid ja kogu seda temaatikat ei käsitle. Küsimus minu jaoks on tuleviku perspektiivis, tegevuskava väljatöötamises, kuidas Tallinna Haigla rahastamist korraldada. 

Ja mul oleks teile ka küsimus. Te vastata vist ei saa sellele, aga lihtsalt huvitav oleks teada. Kas teie kui koostööleppele allakirjutanu – aastal 2018, kui ma ei eksi – olete saanud Vabariigi Valitsuselt või mõnelt ministeeriumi esindajalt kirja, et riik on taganenud sellest koostööst? Minu teada sel hetkel, kui mina minister olin, sellist otsust pole tehtud. Minu jaoks on huvitav, et kui on kehtiv koostöölepe, alla kirjutatud riigi ja linna poolt, mille alusel on lubatud Tallinna Haigla ehitamine koostöös ette võtta, ja kui riik on tegelikult sõnamurdlikult käitunud rahastamise vaates, siis kas ta on pidanud vajalikuks ka e-kiri saata või ülesütlemisotsus teha või tegelikult see koostöölepe on jätkuvalt jõus. Seda enam, et terviseminister, kes selle alla kirjutas riigi poolt, on täna sama, kes oli tollel ajaperioodil.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalkomisjoni liikme Eero Merilinnu. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud külalised, kes meid kuulavad! Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu 18. septembril ja teen väikese ülevaate, millest me komisjonis rääkisime. Eelnõu esitaja [esindaja] rääkis, et Tallinna Haigla rajamisest on räägitud aastakümneid ja selleks on tehtud mitmeid ettevalmistusi: töörühmade kokkukutsumised, arutelud ja analüüsid. Haigla on kavas rajada Tallinnas Lasnamäele ja haigla peahoone ruutmetraaž on 170 000 ruutmeetrit: seitse maapealset osa ja kaks maa-alust korrust. Plaan on kokku koondada praegused Tallinna haiglad ja jätta linnaosadesse tervisekeskused. Sotsiaalministeerium ja Tallinna linn sõlmisid koostööprotokolli ja algul oli planeeritud rahastada Tallinna Haigla ehitust Euroopa Liidu fondidest. Praegu on Tallinna Haigla rahastusallikata. 

Komisjonis arutasime pikemalt ehitusmaksumuse üle. Meie külaline, Sotsiaalministeeriumi esindaja Reena Müller ütles ehitusmaksumuseks 575 miljonit eurot pluss käibemaks. Esitasime ka kirjaliku järelepärimise tervishoiuvõrgu juhile Heli Palustele, kes oma kirjas sotsiaalkomisjonile 26. septembril ei osanud öelda ehituse täpset maksumust, sest eelarve täpsustub projekteerimise ja hangete käigus. Seega komisjon ei saanud täpset ülevaadet ehitusmaksumusest. 

Komisjonis rääkisime ka sellest, kes oleks Tallinna Haigla omanik. Praegu juhib Tallinna Haigla arendust Sihtasutus Tallinna Haigla Arendus, mille nõukogusse ei kuulu riigi esindajad. Arutasime ka seda, et kui tegemist on Tallinna Haiglaga, siis peaks Tallinna Haigla valmima Tallinna eelarvevahenditest. Eelnõu esitaja [esindaja] tõi näiteks, et Narva Haigla renoveerimist on toetatud Euroopa Liidu vahenditest. 

Arutasime ka küsimusi haigla asukoha üle, et Tallinna Haigla asukohaks ei ole valitud just kõige parem koht. Rääkisime sellest, missugused haiglad liituvad Tallinna Haiglaga ja mis saab vanadest hoonetest. Komisjonis saime ka teada, et on valmimas tervishoiu arengukava, kus on integreeritud vaade haiglavõrgu ja esmatasandi arengukavadest. Seal on ka toodud soovitusi Tallinna Haigla suuruse ja funktsioonide kohta. Ootame selle integreeritud arengukava valmimist kevadeks järgmisel aastal. 

Saime teada, et eelnõu esitaja teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja tegevuskava Tallinna Haigla rajamiseks ja vajadusel leida vahendid riigieelarvest. Aga Sotsiaalministeeriumi esindajad kinnitasid veel kord, et praegu ei ole võimalusi rahastada Tallinna Haiglat ei riigieelarvest ega ka Euroopa Liidu vahenditest. Sotsiaalkomisjoni esimees Õnne Pillak ütles, et lähiajal valmib tervishoiu rahastamise raport ja efektiivsuse analüüs. 

Komisjonis tegime ka menetluslikud otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 26. septembril – täna on meil 28. september – ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks Eero Merilind. Mõlemad otsused võeti vastu konsensuslikult. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mis teie arusaam ja nägemus on selles kontekstis, millele Tanel Kiik viitas nii oma ettekandes kui ka komisjoni arutelus – ma vaatasin protokolli, see kerkis üles –, et tõepoolest, eriarstiabi osutamine haiglavõrgu arengukava haiglates on ju tegelikult riigi korraldada? Eelarve tuleb valdavalt sealt. Haiglavõrgu nimekirja kehtestab Vabariigi Valitsus. Tervishoiu[teenuste] korraldamise seadus näeb ette, et haiglavõrgu arengukava haiglate arendamist finantseeritakse riigieelarvest. Kui Tallinna linn ütleks, et ta loobub eriarstiabi osutamisest, mis oleks igati seadusega kooskõlas – [see,] kas tark [mõte] või mitte, on omaette küsimus –, siis mida riik selles olukorras peaks tegema?

Aitäh küsimuse eest! Mul on kindlasti olemas isiklik arvamus, aga me sotsiaalkomisjonis seda ei arutanud ja praegu olen ma siin sotsiaalkomisjoni esindajana.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Üldjoontes kirjeldasite täpselt komisjonis räägitut. Ma lihtsalt protokolli huvides täpsustan ära, et ma viitasin sellele, et Narva Haigla puhul on riik teinud otsuse rahastada Euroopa Liidu vahenditest. Praegu ei ole seal tegelikult erilisi investeeringuid ellu viidud. Kahjuks ka Narva ei saanud tervisekeskuse jaoks vajalikke perearste kokku, nagu te mäletate. Me kõik tegime selle nimel tööd, sealhulgas Eesti Perearstide Selts, et see õnnestuks, aga toona kahjuks seda vajalikku hulka ei leitud. Lihtsalt protokolli huvides, et see rahastus tuleb Narva Haiglale, Kuressaare Haiglale. Nii et see on sünonüüm.

Aga mis puudutab asukoha valikut, te viitasite, et leiti, et see ei ole õige. Ma rõhutaksin, et see oli osade komisjoni liikmete seisukoht, ja kindlasti komisjon ei teinud mingit otsust selle kohta, mis on õige asukoht. Asukoha hinnang on tulnud nii Eesti kui ka rahvusvaheliste ekspertide loogikast, et Tallinnas praegu need haiglad paiknevad nii-öelda kreenis, arvestades elanikkonna paiknemist. Midagi teha ei ole, Lasnamäel elab rohkem inimesi kui Tartu linnas, aga lähim haigla nende jaoks on ikkagi kas kesklinnas või Mustamäel. Tegelikult oleks loogiline, et ka seal piirkonnas oleks haiglahoone.

Jaa, me arutasime seda asukohta, Lasnamäe asukohta, ja samasse konteksti läks ka see, mis saab nendest vanadest haiglatest, on ju. Praegu asub keskhaigla keset linna, aga kui see tühjaks jääb, siis mis selle koha peale tuleb? Võib-olla võiks mõtiskleda ka selle asukoha muudatuse üle. Ma saan aru, et palju raha on sellesse pandud, kohta on otsitud ja Lasnamäe koht on nagu broneeritud, aga ma saan aru, et võiks veel üle käia selle asukoha ja vaadata, kus on linnaelanikele parem asukoht.

Kersti Sarapuu, palun! 

Austatud juhataja! Hea ettekandja! Kas komisjonis oli juttu ka sellest, miks tookordne vähemusvalitsus ehk Reformierakonna viis ministrit ikkagi otsustasid, et seda raha Tallinna Haiglale ei anta?

Hea küsija, sellest komisjonis täpsemalt ei räägitud.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Irja Lutsari. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head saalisistujad! Head kuulajad veebis! Mul on hea meel tõdeda, et ma olen Tanel Kiigega vähemalt ühes asjas ühel nõul: Tallinna inimesed ja Põhja-Eesti inimesed vajavad ja väärivad uut haiglat. Selles ilmselt ei kahtle ka Eesti meditsiinis keegi. Aga küsimus on, missugust haiglat Tallinnas on tarvis, missuguses mõõdus meditsiiniabi Tallinnas antakse ja kellele seda antakse – selles kohas lähevad meie arvamused lahku. Ma usun, et Eestisse kolmandat kolmanda etapi või kõrgema etapi haiglat enam tarvis ei ole. Meil on juba Põhja-Eesti Regionaalhaigla, meil on Tartu Ülikooli Kliinikum. Kui me vaatame rahvusvahelisi standardeid, siis juba need kaks haiglat on liiga palju, aga me teame, et me oleme hajaasustusega maa. Nii et kolmas haigla peaks ennekõike tulema Tallinna inimestele. Tallinna ja Põhja-Eesti inimestele, Harjumaa ka. 

Eelnevalt on mainitud, et praegu tehakse haiglavõrgu arengukava. Minu arusaamine on, et vaatame kõigepealt, kuhu arengukavas paigutub Tallinna Haigla, missugused saavad tema funktsioonid olema, ja vaatamata sellele, et palju raha on ära kulutatud, vaataks, kui suurt haiglat ja missuguse ulatusega haiglat on üldse Tallinnale vaja. Nii et ootame kõigepealt selle arengukava ära. 

Me kõik teame, et Tallinnas on juba Põhja-Eesti Regionaalhaigla, ja Tallinna Haigla ei tohiks kuidagi saada konkurendiks Põhja-Eesti Regionaalhaiglale. Meil ei jätku ei haigeid ega ei jätku ka arste. Meditsiin on kogemuslik eriala – kui sa väga vähe teed, siis sa seda kogemust ei saa. Nii et üheskoos Tallinna Haiglaga tuleks arendada ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglat. 

Ja küsimus on ka, mitut sünnitusmaja Tallinn vajab. Praegu minu parima teadmise juures Tallinna Haiglasse ei ole lastehaiglat planeeritud. Lastehaigla jääb endiselt Mustamäele. Endise lastearstina võin öelda, et väga väikesed enneaegsed ei talu isegi ühest palatist teise liigutamist, rääkimata Lasnamäelt Mustamäele sõitmist. Nii et paratamatult, kui lastehaigla ja PERH, mis on juba välja arendatud kolmanda etapi haiglad, jäävad sinna, kus nad on, siis meil paralleelselt Tallinna Haiglaga tuleks välja arendada ka regionaalhaigla ennekõike just PERH-i näol. 

Kokkuvõtteks ma ütlen, et jah, ma olen nõus, et Tallinn ja Tallinna inimesed vajavad linnahaiglat, aga kindlasti ei peaks see haigla konkureerima juba olemasolevate regionaalhaiglatega. Nii et me vajame pigem sellist kohalikku, või mitte kohalikku, vaid keskhaiglat kui piirkondlikku haiglat, olles terminoloogias korrektne. Aitäh teile!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Jevgeni Ossinovski. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaaldemokraadid toetavad Tallinna Haigla projektiga edasiminemist, nagu siin juba varem on mainitud. Mina olin terviseminister siis, kui funktsionaalse arengukava töörühm tööd alustas ja funktsionaalse arengukava esimene etapp valmis sai, Riina Sikkuti ajal sai see kinnitatud. Nii et need küsimused, millest kolleeg Lutsar rääkis, on selles kontekstis läbi räägitud: see on põhiliselt keskhaigla, mitte põhiliselt, vaid see on keskhaigla staatuses tervishoiuasutus. Võib vaielda selle üle, kui palju ja millistel erialadel kolmanda etapi teenuseid seal osutatakse, aga suures pildis on see töö ära tehtud. 

Loomulikult, tegemist on riiklikult tähtsa küsimusega tulenevalt sellest, et haiglavõrk on riiklik ülesanne. Ma olen seda seisukohta paljude kolleegide käest kuulnud – valdavalt nende kolleegide käest, keda praegu saalis ei ole –, et kui kohalikud omavalitsused tahavad mingit haiglat teha, siis las ise teevad. Ja see ei puuduta ainult Tallinna Haiglat. Tegelikkuses on see riigi ülesanne. Eriarstiabi osutamine on riigi ülesanne. Riik juhib seda rahastuse kaudu: 90% haiglate eelarvest tuleb riiklikest vahenditest, mille kasutamist korraldab riik ainuisikuliselt. Ja ka tervishoiu[teenuste] korraldamise seaduse alusel on haiglavõrgu arendamine riiklik ülesanne. 

Minu isiklik seisukoht, mida kõik sotsiaaldemokraadid ei jaga, on see, et me peaksime liikuma selles suunas, et kõik haiglad on riigi omad. Ka see on riiklik ülesanne. Kogu haiglavõrku võiks ühtselt koordineerida ja juhtida Sotsiaalministeerium. Siis laheneksid ära need küsimused, millest kolleeg Lutsar rääkis, et meil on dubleerimised ja nii edasi. Ja sellest tulenevalt ei ole vähetähtis see argument, et kui me oleme täna selle projektiga jõudnud sinna, et olemasolevas õigusruumis seniste keskhaiglate omanik Tallinna linn on soovinud neid konsolideerida, rajada uue keskhaigla ja on valmis sinna ise raha panema, siis ma arvan, et riik peaks seda initsiatiivi toetama. 

Alternatiiv on tõepoolest see – ma ei ütle, et see on realistlik või tark idee –, et põhimõtteliselt kohalik omavalitsus, Tallinna linn võib öelda, et me lõpetame aastast, ma ei tea, 2028 või 2029 eriarstiabi osutamise, vaadake ise, kuidas te täidate riiklikku ülesannet põhjapiirkonnas. Reaalsus on tegelikult täpselt sama. Siis riik lihtsalt peab tegema üksinda selle investeeringu, sellepärast et olemasolevates hoonetes pikaajaliselt tervishoiuteenust osutada mõistlik ei ole. Sellest tulenevalt ma arvan, et lahendus riigi ja linna koostöös tuleks leida, kui just ei jõuta selleni, et tõepoolest see järgmine suurem samm teha ja tegelikult riigistada kõik haiglavõrgu haiglad ja juhtida tervishoiuvõrku ühtse tervikuna. Selles suhtes tõenäoliselt see konkreetne mõte otsustamiseks veel küps ei ole, aga arutada võiks seda küll.  

Nüüd paar kommentaari. 

Ma võtaks kohe kolm minutit lisaaega ka juurde.

Jah, palun!

Paar kommentaari kõlanud arutelu kohta. Euroopa Liidu vahendid. Tõepoolest, ma arvan, et see, millisel viisil valitsus otsustas selle raha ära võtta, ei olnud korrektne. Finantsilised piirangud ja poliitilised valikud on arusaadavad, aga ei olnud korrektne sellepärast, et kui projekti alustati, siis ka igasugused muudatused selles ühises plaanis oleks pidanud olema läbi räägitud. Paraku nad ei olnud. 

Tõele au andes on risk, et tähtajaks ei jõuta valmis, reaalne. Küll tollel hetkel, olles ka ise Tallinna Haigla Arenduse nõukogu liige, meil oli usk, et seda on võimalik tähtajaliselt teha ja tähtaegades püsida, lihtsalt nimetatud eurovahendite kasutamise reeglid olid väga-väga karmid. Kui neid nõndanimetatud milestone'e või teetähiseid projekti realiseerimisel õigeaegselt ei oleks suudetud täita, siis me oleksime riigina sellest rahast ilma jäänud. Nii et Rahandusministeeriumi närvilisus selles kontekstis oli põhimõtteliselt arusaadav. 

Me küll uskusime, et me Tallinna linna poolt suudame projekti tähtaegadest kinni pidada, aga see risk oli põhimõtteliselt olemas. Aga juhul, kui riik otsustab oma legitiimsete argumentide tulemusena, et sellest finantseerimisallikast ei ole tähtajaliselt [võimalik kinni pidada,] on riskid, et ei jõuta seda ära kasutada, siis loomulikult oleks pidanud kokku leppima, mis on alternatiivsed finantseerimisallikad, mis on alternatiivne ajakava, mille raames seda projekti realiseerida on võimalik. Seda ei tehtud ja see ei ole ilus. 

Nüüd me liigume tegelikult sinna, et lähiaastatel on meil projekt valmis, projekti tehakse. Reaalselt on eelprojekt valmis, põhiprojekti hakatakse usutavasti tegema, kui Tallinna linn ja linnavolikogu seda toetavad. Küsimus on selles, et meil tegelikult oleks vaja jõuda ühise rahastamisplaanini. Ja siit ma jõuan iseenda küsimuseni, mille ma küsisin lugupeetud ettekandjalt Tanel Kiigelt: ausalt öelda, mis tegevuskava siin ikka vaja on? Tegelikult on vaja riigil ja omavalitsusel istuda maha ja leppida kokku, millistest allikatest, millistes summades ja millistel aastatel on seda riigil võimalik kaasrahastada. On selge, et kui me eile siin saime arutada riigieelarve üle – lähinädalatel seda arutelu ka detailsemalt jätkame –, siis rahaline seis on halb, raha pole. Ei ole seda järgmisel aastal ja ka sealt edasi on olud kaunis kitsad. Küll aga ma arvan, et kuna tegemist on pikaajalise projektiga, mida me ei hakka, seda ei olegi võimalik hakata ehitama homme ega isegi järgmisel aastal, siis tegelikult me peaksime jõudma sellise pikaajalise rahastuskokkuleppeni. Ja selleks minu hinnangul seda konkreetset tegevuskava vaja ei ole. 

Väike lootus on. Lootus on selles, et tänane terviseminister peab selle projekti realiseerimist oluliseks, ja ka Sotsiaalministeeriumi vastava valdkonna ametnikkond, nagu nähtus sotsiaalkomisjonis toimunud aruteludest. Ma tean, et otsitakse viisi, kuidas leida rahastamise kokkulepe, ütleme, lähima viie aasta perspektiivis. Ma loodan, et see töö on edukas, selle nimel pingutatakse ja on võimalik ühiselt tõepoolest see samm astuda, et tekiks selgus. Selle selguse kontekstis on võimalik astuda ka järgnevaid samme nii projekteerimises kui ka konkreetsetes ehitushangetes. Selle kõige tulemusena me võiksime lõpuks jõuda sinna, et tõepoolest Tallinna ja Harjumaa elanikud saaksid uue tänapäevase haigla, kus neile maailmatasemel tervishoiuteenust osutatakse. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Margit Sutropi. Palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Eesti haiglavõrgu arengukava aastani 2040 nimetab peamiste väljakutsetena vananevat elanikkonda, inimeste koondumist Harjumaale, eriti Tallinnasse, ja üha kallinevaid ravikulusid. Tallinna Haiglast arengukava ei räägi, või kui, siis kaudselt. Nimelt on Eesti haiglavõrgu arengukava välja töötanud ekspertgrupp soovitanud suurhaiglate rajamise asemel arendada esmatasandi arstiabi, mida korraldaksid perearstid. Mitmed valusad küsimused, nagu kuidas muuta proportsioone haiglaravi ja ambulatoorse või koduse põetuse vahel, kust leida puuduvaid perearste ja teisi tervishoiutöötajaid, mis on perearstide roll ja järelkasv või väikehaiglate baasil kogukonna haiglate loomine, mis tegeleksid sisehaiguste ja krooniliste haigetega, vajavad põhjalikku arutelu.  

Tallinna suurhaigla kavandamisel lähtuti mitmetest valedest eeldustest, mida hästi on analüüsinud Mart Einasto. Peamine viga on see, et ei räägitud läbi kogu Eestis, isegi mitte Tallinnas paiknevate haiglate vahelist tööjaotust. Seda oleks aga hädasti vaja, sest olukorras, kus ressursse, nii raviraha kui ka meditsiinipersonali napib, vajame kokkulepet, kes teeb mida. Täna toimub haiglates ühelt poolt tarbetu dubleerimine, teisalt aga on osa alasid katmata. Tallinna haiglavõrku vaadates ilmneb, et keegi ei taha tegeleda sisehaiguste patsientidega ja krooniliste haigetega, kes on enamasti vanemaealised. Kõik haiglad tahavad tegeleda niinimetatud kõrgema etapi raviga, mis toob ka rohkem tulu.  

Selle asemel, et täita lünki, planeeritakse 600 000 elaniku tarbeks uut suurhaiglat kui konkurenti, mitte kui täiendust olemasolevatele. Sellest rääkis hästi ka Irja Lutsar. Seejuures ignoreeritakse paljusid olulisi küsimusi, nagu kust võetakse kõigi kavandatud erialade jaoks meditsiinipersonal või kuidas Lasnamäe nõlvale kokku koondatav ambulatoorne eriarstiabi teiste linnajagude elanikele ligipääsetav on. Miks ei arutatud varianti, et Ida-Tallinna Keskhaigla, Lääne-Tallinna Keskhaigla, [Põhja-Eesti] Regionaalhaigla ja Tallinna Lastehaigla koondada üheks organisatsiooniks, mille üks kompleks paikneks Mustamäel, üks Lasnamäel ning polikliinikud oleksid kesklinnas, nii et nad oleksid kõigile juurdepääsetavad? Praegu kasutavad need haiglad kolme erinevat haiglainfosüsteemi. Kokkuhoidu võiks anda ühtse haiglainfosüsteemi loomine, mis ühendaks ühtseid andmeid, võrreldavat ülevaadet ravimahtudest ja ravikvaliteedist. Ühtsete andmete olemasolu teeks ka võimalikuks nende kasutamise ravimiuuringutes ja teadustöös.  

Riigisisene konkurents võiks olla edasiviiv, kui meil oleks piisavalt ressursse. Selle aasta varasuvel on tegelikult arutatud ka selle üle, kuidasmoodi võiks sarnaselt Soomega korraldada Eesti arstiabi. Eestis napib patsiente isegi ühe korraliku ülikooli haigla jaoks, näiteks Soomes on aga 1,6 miljoni jaoks üks haigla. See ülikooli haigla, mis peaks täitma liidrirolli ravikvaliteedi edendamiseks, kuna siinne ravitöö on tihedalt seotud teadustöö ja rahvusvahelise suhtlusega, on midagi, mille poole pigem peaks püüdlema.  

Arvestades Eesti väiksust, on kummaline, et Tallinna Haiglasse on planeeritud ka sellised erialad nagu invasiivkardioloogia, neurokirurgia, nukleaarmeditsiin, insuldiravis trombektoomia, mis kõik nõuavad tippkompetentsi, mida aga pole Eestis piisavalt, et seda jagada erinevate haiglate vahel. Küsimus on ka, kas Eestis peaks olema rohkem kui kaks vähiravikeskust. Olukorras, kus ka praegustel vähiravikeskustel – Põhja-Eesti Regionaalhaiglal ja Tartu Ülikooli Kliinikumil – napib kiiritusraviarste ja radioloogiatehnikuid ning vähiravi ühe kiirendi maksumus on circa 2 miljonit eurot, tuleks enne hoolega mõelda, kui hakata kiiritusravi arendama välja lisaks ka mõnes muus Tallinna haiglas.  

Eesti on vastu võtnud vähitõrje tegevuskava aastani 2030 …

Palun kolm minutit.

Palun, kolm minutit!

…  mis hõlmab kõiki vähitõrjevaldkondi alates ennetusest, diagnostikat ja ravist kuni vähijärgse perioodini inimese elus. Paraku pole selle tegevuskava rakendamiseks siiani vahendeid leitud. Kui ressursse napib, siis on mõistlik, et haiglad teevad omavahel koostööd, vältides dubleerimist ja kasutades ühiselt kallihinnalist meditsiinitehnikat. On halb, kui kallis tehnika on kasutusel vaid osalise võimekusega, sest pole piisavalt patsiente või piisavalt personali, kel oleks vastavad oskused ja ravikogemused selle kasutamiseks.  

Eesmärk ei peaks olema, et kõik haiglad teevad kõike, vaid et kõik teevad seda, millele nad on spetsialiseerunud, väga hästi. Patsiendi huvides on saada parimat võimalikku ravi võimalikult mõistlikult korraldatud raviteekonna kaudu. Väikeses riigis saab seda tagada vaid siis, kui toimub spetsialiseerumine ning haiglad ja tervishoiutöötajad teevad koostööd. 

Koroonakriis on minu hinnangul meie haiglate koostöövõimekust tõstnud. Loodame, et see suund jätkub. Seetõttu saab ka Tallinnas haiglate koostöö olema see väljakutse, mille nimel tasub pingutada. Seetõttu Eesti Reformierakond ei toeta seda seaduseelnõu. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Tanel Kiige. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Tsiteerides klassikuid: ma ei plaaninud üldse tulla, aga eelnevad sõnavõtud ajendasid seda siiski tegema. 

Kõigepealt ma lükkan ümber mõned siin kõlanud valeväited ja sellised viited. Kindlasti Tallinna Haigla ehitamine, rajamine ei teeni mõtet, et kõik haiglad teeksid kõike, või kuidas see siin kõlas. Loomulikult ta lähtub eeskätt senistest olemasolevate keskhaiglate ravimahtudest, raviteenustest, aga tõesti toob võimaluse pakkuda samu teenuseid oluliselt kvaliteetsemas ja kaasaegsemas töökeskkonnas. 

Mul on väga hea meel, et Tartu Ülikooli Kliinikum on välja ehitatud ja arendatud paljuski riigi toel, sealhulgas ka Euroopa Liidu vahendeid kasutades, nii ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla. Aga mul on raske näha, kuidas Tallinna Haigla rajamine, ehitamine kuidagimoodi Tartu Ülikooli Kliinikumi positsiooni halvendaks. Küll aga ma tõesti näen seda, et väga tihti kipub olema nii, et just nimelt Tartu linna esindajad on kriitilisemad, murelikumad ja skeptilisemad Tallinna Haigla rajamise suhtes. Pealinna elanikud, sealhulgas tervishoiujuhid, millegipärast neid riske ja muresid päris niimoodi ei näe. 

Kindlasti neid küsimusi tuleb adresseerida. Mina olen korduvalt kinnitanud oma headele kolleegidele Tartust, et me ei räägi siin sellest, et kuidagimoodi tervishoiukorraldust või ka Tartu Ülikooli rolli arstiteaduskonna vaates või Tartu Ülikooli Kliinikumi rolli ainsa ülikoolikliinikumina kuidagimoodi vähendada. Me räägime ikkagi sellest, kuidas tagada kõigile Eesti elanikele kvaliteetne kättesaadav arstiabi ja kuidas hoida neidsamu tervishoiutöötajaid Eestis, et neil ei oleks motivatsiooni lahkuda nendele parematele jahimaadele. Kes on käinud Soomes, Helsingis, see teab, et sealsed haiglahooned on üldjuhul märkimisväärselt paremas korras, kaasaegsemad, modernsemad ja nõuetele vastavamad, kui Eesti omad kahjuks on. 

Teine väide, mis siin kõlas ja mis mul jäi kripeldama, on see, miks ei arutata Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja [teiste] Tallinna haiglate liitmist. Loomulikult arutatakse, on arutatud. Ma olin minister toona, kui me arutasime seda. Võin teile öelda, et näiteks toonane ministeeriumi kantsler Marika Priske oli üks selle koolkonna esindajaid, kes arvas, et võikski olla just nimelt üks haigla kahe korpusega, kahe linnakuga – no nii, nagu te kirjeldasite. See on olnud üks võimalik mudel, aga see eeldaks ka selgelt riigi suuremat rolli ja valmisolekut võtta siin kaasvastutus. Kui riik ütleb, et see on pealinna mure, te vaadake, kuidas teete, siis ei saa eeldada, et seal tekib mingisugune selline sünergia, et Tallinn ehitab hoone valmis ja riik võtab üle. Või ma ei tea, kuidas see peaks välja nägema. 

Kindlasti igati nõus, et neid küsimusi tulebki arutada, see on üks võimalik perspektiiv. Tallinnas on täna teatavasti neli haiglat. Ka sotsiaalkomisjonis olnud aruteludel, kolleegid võivad kinnitada, ma ütlesingi, et neid on võimalik liita-lahutada nii, et meil jääb alles kas üks, kaks või kolm haiglat. Ma arvan, et üks või kaks on optimaalne. Kolm haiglat eraldi ehk lastehaigla, PERH ja Tallinna Haigla eraldi oleks kindlasti juba ebamõistlik. Lastehaigla peaks liitma emma-kummaga kokku ja võib-olla tõesti ka see suurprojekt teha, et on üks Tallinna Haigla kahe korpusega. Täiesti adekvaatne võimalus. 

Aga see praegune suund, kus riik algselt andis signaali, et me toetame seda rahastust, linn hakkas ettevalmistusi tegema, Euroopa Liidu läbirääkimisi pidasin mina, pidasid erinevad kolleegid, näiteks Keit Pentus-Rosimannus rahandusministrina ja teda rahandusministrina asendav Maris Lauri, me saime need kokkulepped, tehti eelprojekt, käimas oli projekteerimine. Aga nüüd tõmmati sellele vesi peale. No see lihtsalt ei ole viisakas või ilus poliitiline kultuur. 

Kolleeg Margit Sutrop tõi ilusti välja, et sõnamurdlik oleks kärpida teadusrahastust. Aga täpselt sama sõnamurdlik on tõmmata maha Tallinna Haigla rahastus. Minu jaoks on need suhteliselt võrdväärsed. Kui kritiseerida ühte, peaks kritiseerima ka teist. Samuti peretoetuste kärbet. Ehk kõigi nende detailide taha, sealhulgas tervishoiu, ütleme siis, töökorralduslike küsimuste taha, nagu see, mis eriala [teenuseid] kus osutada, minu arust ei tohiks see projekt jääda. Riigi ülesanne, ministrite ülesanne ja ka Riigikogu liikmete ülesanne on eeskätt tagada, et meil oleksid vajalikud rahalised vahendid oluliste projektide elluviimiseks ette nähtud. 

See, millistel erialadel täpselt [teenust] osutatakse, ei ole tegelikult ministri pädevuses [otsustada]. Siin saalis on tõesti üksikuid inimesi eri erakondades, kellel on võib-olla selline kattuv kompetents – nii tervishoiualane kui ka poliitiline. Aga üldiselt mina ministrina alati usaldasin siin tervisevaldkonna eksperte. Tõsi, nad ei ole alati ühel meelel, aga üldiselt vaidlustes selguvad mõistlikud lahendused.

Dubleerimist ma kindlasti samuti ei pea õigeks, sellist nii-öelda võidurelvastumist, eks ole, kanjonite ehitamist üksteise võidu. Aga ma arvan, et selle haigla ehitamine pigem aitab vähendada dubleerimist, ja eriti ta aitaks tõesti, kui me saaksime kas päris ühe haigla lahendada või teeksime sellise ühise sihtasutuse, mis haldab mõlemat haiglat. Siin on erinevaid variante, kuidas juhtimist tagada, et Tallinnas dubleerimist ei oleks.

Ma palun ühe minuti lisaaega. 

Palun, üks minut!

Nii et minu üleskutse tänastele kolleegidele on toetada tegevuskava [välja töötamist]. Kõiki neid küsimusi ja detaile saab arutada. See tegevuskava on valitsuse sisustada ju. See otsuse projekt ei ütle, et see tegevuskava peab olema selline, selline ja selline. On ta lõpuks näiteks riigi ettepanek, nagu korra ka Jevgeni viitas, et linn võib öelda, et ta üldse ei osuta eriarstiabi. Riik võib ka öelda, et meie tingimus on see, et me võtame need haiglad üle, me hakkame ise seda küsimust lahendama. Ja siis on võimalik linnal juba otsustada, kas talle see sobib või mitte. 

Sama mõttekäiguni, milleni on Jevgeni jõudnud, jõudsin ka mina omal ajal ministrina. Meil on täna Eestis 20 haiglavõrgu haiglat viie erineva omandisuhtega – on need, mis on kolme peale, on need, mis on kahe peale, mis on võrgustunud, on mitme KOV-i omad ja nii edasi. See minu jaoks tundus päris kummaline. Mis loogika järgi Jõgeva Haigla ja Viljandi Haigla on riigi omad, aga Narva Haigla on Narva oma, Rakvere Haigla kuulub mitmele omavalitsusele ja kuskil on TÜK, mis on kolme peale tehtud sihtasutus? Ja siis on Tallinnas niimoodi, et haiglatest kolm tükki on linna omad ja üks on riigi oma. Siin ma ka ei näinud mingit loogikat, ei näe siiani. 

Kõiki neid küsimusi mina olen valmis arutama, aga selleks ongi mõistlik see tegevuskava välja töötada. Aitäh!

Aitäh! Vabandust, mikrofon korraks Irja Lutsarile. Mis küsimus teil on?

Mul on selline küsimus. Tanel küll otseselt mu nime ei maininud, aga kui ma siin saalis ringi vaatan, siis Tartu arstiks ei kvalifitseeru peale minu siin mitte keegi. Tahtsin Tanelile lihtsalt öelda, et seda kõnet ette valmistades ma rääkisin Tallinna arstidega, mitte Tartu arstidega.

Aitüma! Tanel Kiik, palun, protseduuriline küsimus!

Vabandan, et ma kuritarvitan seda protseduurilist küsimust, aga minu viide ei olnud siin antud juhul professor Lutsarile, vaid lihtsalt olles ka ministrina suhelnud ja vestelnud väga paljude kolleegidega nii Tallinnast kui ka Tartust, oli näha, et Tartu tervise[valdkonna] juhtidel kippus olema suurem skeptiline hoiak ja mure selle Tallinna Haigla projekti suhtes, selle vajalikkuse suhtes, kui Tallinna arstidel. Minu jaoks on see ikkagi kogu Eestimaa projekt, mitte pealinna küsimus.

Aitäh! Mulle tundub, et mõlemad eelkõnelejad on saanud väga osavateks poliitikuteks, et siin kodu‑ ja töökorra seaduse raames võtta sõna. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Kalle Grünthali. Palun!

Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Eesti rahvas! Praegu on menetluses väga asjalik eelnõu: teha valitsusele ettepanek töötada välja tegevuskava Tallinna Haigla rajamiseks. Loomulikult, mis saab olla inimlikum ja parem? See Põhja-Eesti meditsiinilinnak, nagu me võime seda nimetada, avaks patsientidele paremad võimalused kiireks esmaseks diagnostikaks ning vajadusel sujuva suunamise kõrgema raviastme eriarsti juurde. Ja mis veel on väga oluline: patsiendi jaoks väheneb ravivõrgustikku sisenemise aeg ning edaspidi kaob vajadus ravi käigus ringelda erinevate hajali paiknevate raviasutuste vahel. Samuti loob see uus nüüdisaegse töökeskkonnaga meditsiinilinnak veelgi paremad võimalused erinevate erialade spetsialistide ja ekspertide koostööks. 

Minu meelest väga oluline sõnum selles eelnõu seletuskirjas. Aga mis on tulem? Kahjuks lendab see väga hea otsuse eelnõu täna prügikasti ja seda väga pragmaatilistel põhjustel, mida kõige paremini iseloomustab tsitaat filmist "Viimne reliikvia", kus mässajate juht, pidades oma kõnet, ütleb: "Miks me ei näe täna meie hulgas Ivo Schenkenbergi mehi?" Ja vastab ise: "Klooster on nad ära teinud."

Täpselt sama sobib iseloomustama ka Kaja Kallase juhitud valitsust ja eriti Reformierakonda, kelle esindaja käis siin puldis ütlemas, et nende erakond ei toeta seda otsuse eelnõu. Selle otsuse jõustumiseks on vajalik Riigikogu häälteenamus. Seda ei tule. Miks ei tule? Juba pikemat aega on Kaja Kallase valitsus teinud väga huvitavaid riigihankeid. Meeletutes kogustes on hangitud käeraudu, teleskoopnuiasid, kuulikindlaid kiivreid. Praegu on hankes järgmised esemed: löögikindlad kilbid ... Margit Sutrop naerab siin. Mine vaata oma erakonna tellimust. Mittesüttivad pesud, läbivalgustusröntgenid, kusjuures viimaste summa läheneb 20 miljonile eurole.

Ja kui, ütleme, erakonnad, kes tahaksid inimestele pakkuda kaasaegset meditsiinilist abi ja tahaksid inimeste jaoks midagi ette võtta, siis Reformierakond panustab teisele kaardile. Milline see on, seda me ei tea. Ma küsisin paar päeva tagasi siin Kaja Kallase käest, mille jaoks neid [asju] vaja on. Kaja läks näost halliks ja ütles, et ta ei tea kõiki eelarvepunkte. Kuigi alles lõppesid eelarve läbirääkimised. Järelikult on Reformierakonnal palju paremad plaanid – mitte ravida, vaid vigastada. 

Oluline on see, et minu loetletud hankeid erineva politseivarustuse osas saab kasutada ikkagi vaid oma sisemise väidetava vaenlase ehk rahva vastu. Kahju, et selles asjas ei ole ühtsust ja et Reformierakond on valinud sellise rahvavaenuliku taktika. Aga edumeelsed, kes hoolivad rahvast, peaksid seda eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. 

Panen lõpphääletusele otsuse eelnõu 53. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 17, vastu 47, erapooletuid ei ole, ei leidnud otsuse eelnõu 53 toetust ja langeb menetlusest välja. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.  

Head ametikaaslased! Meie tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu meie töös!