Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.

Tere päevast, austatud Eesti Vabariigi president, Riigikogu esimees, Riigikogu liikmed, peaminister, ministrid, põhiseaduslikud ametikandjad, ekstsellentsid, külalised! Avan Riigikogu XV koosseisu II istungjärgu. Ja nagu heaks tavaks on saanud, alustame Riigikogu esimehe kõnega. Palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu esimehe Lauri Hussari.

Austatud Eesti Vabariigi president! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud peaminister, valitsuse liikmed, põhiseaduslikud ametikandjad! Teie Ekstsellentsid, daamid ja härrad!

Ukraina sõja algusest on täna möödas üks aasta, kuus kuud ja 19 päeva. Pool miljonit elu on kustunud sõjamasina rataste all. Kogu Euroopa saatus on muutunud ning praeguse sõja tagajärjed annavad tunda veel aastakümneid. Venemaa imperialism ja selle totalitaarse riigi soov ajalugu tagasi pöörata on põrganud vastu Ukraina rahva julgust ja kaitsetahet ning demokraatliku maailma väärtusi. See on demokraatliku maailma võitlus türanniaga ning meie ei tohi siin väsida, sest võitluse tulemusest ei sõltu mitte ainult Ukraina riigi ja meie kontinendi, vaid laiemalt kogu maailma tulevik.

Praegusest julgeolekuolukorrast lähtuvalt tõstetakse meie riigikaitse kulud järgmiseks neljaksaastaks 3% tasemele sisemajanduse kogutoodangust. Just Venemaa agressioon vaba Ukraina vastu sunnib meid püsivalt panustama kaitsevõime arendamisse, seisma NATO idatiiva jõulise tugevdamise eest ja mõistagi toetama igal sammul Ukraina vabadusvõitlust.

Ma tänan kõiki kolleege, kes on oma tegevusega olnud Ukrainale toeks. Riigikogu mitmed avaldused ja teod nii Ukraina kui ka Ukraina NATO-liikmesuse toetuseks, samuti Vene sõjakurjategijate toomiseks rahvusvahelise kriminaalkohtu ette ei ole jäänud tähelepanuta. Ka Ukraina parlamendi spiiker Ruslan Stefantšuk on mulle korduvalt väljendanud tänu Riigikogu tehtule. Selle tänu annan ma täna siin teile edasi.

Ent praegune aeg ja meie tulevikusihid nõuavad julgeoleku tugevdamise kõrval põhjalikke parlamendiarutelusid mitmes Eesti tulevikku puudutavas võtmevaldkonnas. Nii on ülioluline meie panus haridusse, sest meie hariduse käekäigust sõltub see, kuidas Eestil läheb viie, aga ka 25 ja 50 aasta pärast.

Loodan, et Riigikogu saali jõuavad ka keskkonnaarutelud. Kliimanõukogu on küll alles alustanud tööd ning kliimaseadus ei sünni enne järgmist suve, kuid ootame seda siiski, sest Eesti peaks olema esimeste, mitte viimaste riikide seas, mis annavad kliimaseadusega raamid meile võetud kliimaambitsioonide hindamiseks ja kliimaeesmärkide saavutamiseks. Olen väga tänulik kõigile, kes on suutnud hoida fookuses keskkonnateemasid, vaatamata üldisele keerulisele poliitilisele olukorrale.

Lisaks vajab kordategemist riigi rahandus, mis paraku on viimase kolme-nelja valitsuse tegevuse tõttu saanud päris korraliku löögi. Meie tänavune eelarvedefitsiit on tublisti üle miljardi euro ning edaspidi tuleb ainuüksi riigilaenu intressimakseteks arvestada summaga, mis on võrdne 1%-ga sisemajanduse kogutoodangust. Kasinus ja kitsad olud sunnivad küsima, millest me siis ei loobu, millest ei tagane. Mida teha, kui justkui kõigeks napib võimalusi? Ka see on küsimus, millele tuleb meil algaval istungjärgul vastused leida, kui siia saali jõuab mõne nädala pärast järgmise aasta riigieelarve. Riigikogu ülesanne on see läbi töötada, teha oma muudatused ja see vastu võtta. See on Riigikogu töö. Ja seda ütleb ka põhiseadus, et Riigikogu võtab vastu eelarve ja kinnitab selle täitmise aruande.

Head kolleegid! Kõikide elutähtsate ja suurte otsuste langetamise koht Eestis on siin, Riigikogus. Selleks, et otsused oleksid kvaliteetsed ja kaalutletud, vajame ka kvaliteetset debatti. Seda saame teha siis, kui  on olemas lugupidamine üksteise suhtes, aga ka soov arutelu pidada. Täna pean ma aga kahetsusega tõdema, et meie alustame oma sügisistungjärku teadmisega, et parlamendi töörütm on alates kevadest tõsiselt häiritud. Riigikogu on üle ujutatud arupärimiste ja eelnõudega, neid on meie menetluses kokku üle 500. See on pretsedenditu olukord. Suur osa neist on esitatud obstruktiivsetel kaalutlustel. Seetõttu olime sunnitud kevadistungijärgul nende üleandmist piirama, sest parlamendil on põhiseaduse järgi veel palju muid funktsioone peale Riigikogu liikme õiguse anda üle eelnõusid ja arupärimisi.

Nii on lisaks parlamentaarsele diskussioonile parlamendi kõige olulisem ülesanne otsuste ja seaduste vastuvõtmine. Seda kinnitas ka juunikuine Riigikohtu otsus, mis kinnitas veel kord parlamendi enesekorraldusõigust, millega kaasneb ulatuslik hindamis- ja otsustusruum, seda Riigikogu töö korralduslikes ja menetluslikes küsimustes. Riigikohtu otsus ütles, et obstruktsiooni ehk parlamendi töö seiskamist tuleb teatud mahus taluda, aga opositsioon ei tohi oma õigusi kuritarvitada ning õigus esitada arupärimisi ei saa prevaleerida teiste parlamendile seatud põhiseaduslike ülesannete üle. Kui aga väga lihtsas keeles öelda, siis ütles juunikuine otsus, et Riigikogu peab tagama oma toimimise ja arvestama seejuures nii opositsiooni kui ka koalitsiooni õigusi.

Alates kevadest on Riigikogu juhatus ja vanematekogu kulutanud palju tunde ja energiat leidmaks seda ühisosa, mis võimaldaks mingil moel kergendada kuidagi seda arupärimiste ja eelnõude koormat, mis on parlamendi õlgadele asetatud – kahjuks seni tulutult. Kõlab hästi, et konfliktid parlamendi töös tuleb lahendada eelkõige meil endil. Olen selle mõttega igati nõus, mistõttu adresseeringi kõigile Riigikogu liikmetele: parlamendi töövõime tagamine on kõigi saadikute kohustus, see tuleneb ametivandest. Ei ole mõeldav, et töövõime tagamise hind on see, et Riigikogu ei saa täita kõiki talle põhiseadusega pandud kohustusi.

Niisamuti kutsun Riigikogu liikmeid mõtlema sellele, kuidas tagada, et nii opositsiooni kui ka koalitsiooni õigused oleksid kaitstud, ning kas meie kodukord vajaks siinkohal täiendamist. Seejuures lähen ma veel kaugemale. Kuna me oleme üsna pretsedenditus olukorras, siis ma teen ettepaneku kutsuda kokku initsiatiiv, mis kaasab aruteludesse laiema ringi inimesi. Poliitilise punnseisu lahendamiseks on ka varem kaasatud kodanikuühiskonda ja eksperte ning see on andnud positiivse tulemuse. Soovin parlamendi vastasseisu lahendamise initsiatiivi lisaks teile, head kolleegid, kaasata riigiõiguse asjatundjaid, ka endisi Riigikogu esimehi ja tunnustatud valdkonnaeksperte.

Arutleva demokraatia meetodeid kasutades tuleb leida tänasele olukorrale lahendus. Küsimus on, kuidas ületada vastasseis parlamendis nii, et enamusel oleks võimalus oma poliitikat ellu viia ja vähemusel oleks õigus olla ära kuulatud. Eraldi teema on, kuidas ja millal võiks otsuste vastuvõtmisel kasutada usaldushääletuse lahendust. Just pilk väljastpoolt võib anda vajaliku sisendi, et saaksime seejärel juba Riigikogu töögruppides vaagida võimalikke lahendusi.  

Head Eesti inimesed! Ma tean, et teie pilgud on suunatud Riigikogule ja teie ootus on, et teie valitud rahvaesindus toimiks. Riigikogu töötas kevadel vaatamata kõigele, ja ta töötab ka edasi. President Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et parlamentaarne süsteem ei ole nii kiire ja efektiivne, aga see garanteerib, et demokraatia püsib. Ma tänan ette kõiki Riigikogu Kantselei töötajaid ja Riigikogu liikmeid, kes teevad suurepäraselt oma igapäevast tööd. Me oleme siin ühise eesmärgi nimel: muuta Eesti elu paremaks.

Head kolleegid! Riigikogu on pannud teie laudadele ka värske kingituse, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse uue kommenteeritud väljaande. Kasutage seda usinalt ja kasutage seda targalt.

Head kolleegid, ma kuulutan istungijärgu avatuks. Palju jõudu tööle meile kõigile! Aitäh! (Aplaus.)

Härra president, ma palun teid Riigikogu kõnetooli.

Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud külalised! Viis kuud tagasi, kui olin viimati siin teie ees, valitses kevademeeleolu ning tulevikku vaadates rääkisin ma sellest, millised ülesanded teie ees seisavad. Rääkisin julgeolekust, majandusest, elukallidusest, haridusest ja looduse kaitsmisest.

Need ülesanded pole kadunud ega vähem pakilised. Eesti riik peab olema piisavalt kaasaegne, et nendega hakkama saada. Ometi on tänaseks meeleolu muutunud ning küllap küsivad paljud tänagi, kui töövõimelisena läheb Eesti parlament sügisele vastu. Teie esimene ülesanne ongi näidata, et parlament on töövõimeline.

Möödunud viis kuud on sundinud mõtlema meie riigikorraldusele tervikuna. Kas vundament ikka kannab? See küsimus on meie riigiehitust saatnud põhiseaduse valmimisest saati – mitte kõhkluse ega ebakindluse märgina, vaid meeldetuletusena, et edasiminekuks vajame töötavat riiki.

Põhiseaduse loomisel peeti ägedaid vaidlusi selle üle, kui palju võimu peaks olema presidendil. Täna võime vast siiski öelda, et Eestile sobib tasakaalustava rolliga president. See tasakaalustamine puudutab esijoones parlamendi ja valitsuse suhteid.

Milliseks on tänapäeval demokraatias kujunenud Riigikogu ja valitsuse suhted Eestis? Põhiseaduse Assamblee eksperdina tegutsenud Jüri Kaljuvee väitis mõned aastad tagasi, et võimuka presidendi asemel sai Eesti võimumaia valitsuse. Tema sõnul on valitsus oma võimu Eestis pidevalt laiendanud ning muutunud poliitikat määravaks koguks.

Mina lähtun kahest põhimõttest. Riigi toimimiseks ja riigi ees seisvate ülesannete lahendamiseks peab olema võimalik valitseda, selleks peab Vabariigi Valitsusel olema piisavalt tegutsemisvabadust. Kuid teine põhimõte on see, et valitsemine peab olema demokraatlik – läbipaistev, põhjendatud ja parlamentaarsele kontrollile alluv.

Teisisõnu ei ammendu demokraatia sellega, et parlamendivalimistel on saadud enamus. Valitsevatel erakondadel peab olema võimalus oma programmi ellu viia, kuid see peab toimuma õigusriiki sobival viisil.

On selge, et kohati on nende põhimõtete vahel pinge. Näiteks võib Riigikogu uurimiskomisjon valitsust segada, kuid see pole põhjus, et parlamendi uurimisvõimalust kärpida. Või teine näide: valitsuse tegevust hõlbustab paindlik, kõigest tegevussuundi mainiv eelarve. Ometi aheneb parlamendi roll ja kontroll valitsuse kulutuste üle, kui eelarve muutub liiga üldise lahterduse tõttu läbipaistmatuks. Kõik see võib paista valitsuse vaatenurgast pärssimise ja pidurdamisena. Ent see on osa demokraatiast.

Siiski, ilma valitsemiseta pole toimivat riiki. Ka opositsioonil poleks mõtet võimu pärast võidelda, kui see ei tõotaks võimalust ellu viia alternatiivset programmi. Just seetõttu annab põhiseadus valitsusele mitu tähtsat hooba oma tegevusvõime kaitsmiseks.

Üks neist hoobadest on võimalus siduda seaduseelnõu usaldusküsimusega. Sel moel saab vältida olukorda, kus Riigikogus puudub enamus valitsusele umbusalduse avaldamiseks ja uue valitsuse moodustamiseks, kuid ometi muudetakse valitsemine võimatuks nii, et tõkestatakse Vabariigi Valitsuse programmi teostamiseks hädavajalikke eelnõusid.  

Juba põhiseaduse loomise ajal märgiti, et eelnõude usaldusküsimusega sidumine võib kujuneda valitsusele mugavuslahenduseks – lahenduseks, millega parlament lülitatakse sisuliselt riigielust välja. Pole kahtlust, et selline liialdus oleks vastuolus põhiseaduse mõttega.

Ehkki põhiseadus ei tõmba täpset piiri – ja seda olekski võimatu tõmmata –, olen ma arvamusel, et usaldusküsimusega saab siduda vaid selliseid eelnõusid, milleta valitsus ei saaks teostada isegi oma programmi tuuma. Selliste eelnõude blokeerimine Riigikogus oleks samaväärne valitsuse lahkuma sundimisega, ehkki küllalt hääli valitsusele umbusalduse avaldamiseks pole. Nagu öeldud, sellist olukorda sooviti meie põhiseadusega vältida. 

Teisalt vajab ka opositsioon oma rolli täitmiseks hoobasid, eriti siis, kui valitsus ähvardab parlamendienamuse toel ületada põhiseadusega seatud piire. Olen juba varem öelnud, et kui Riigikogu töö jookseb obstruktsiooni tõttu ummikusse, siis peab lahenduse leidma Riigikogu ise. Kuid siin kehtib lihtne põhimõte: ära tee teisele seda, mida ei soovi, et sulle tehakse. Tänane enamus peab Riigikogu kodukorda rakendama nii, et tunnistaks valitud lahenduse õiglaseks ja mõistlikuks ka siis, kui vähemusse satuks.

Demokraatlikusse riiki sobib üksnes niisugune seadus, mis on valminud läbimõeldult, mis põhineb usaldusväärsetel andmetel ja uuringutel, mis on pidanud vastu kriitikale. Demokraatia all pean ma silmas ka teadlikke ja kriitilise meelega kodanikke, kelle usalduse võitmiseks ei piisa parlamendi enamusel ja valitsusel oma valimisvõidule osutamisest – kes ootavad iga seaduse puhul, millele neil tuleb alluda, et riik on seda seadust teinud mõistuse ja hoolega. Eelnõusid õigustavate – või neid arvustavate – dokumentide salastamine kodanike usaldust ei suurenda.

Kui seaduse loomine on olnud läbipaistev, siis on kodanikel ka rohkem usku, et seda pole vastu võetud mõne üksiku ettevõtte või huvigrupi huvides ning et põhjendused, mis seadust saadavad, pole kõigest silmapett.  

Samuti on demokraatia osa vaba arutlus. Vaenukõne ei saa määratleda nii laialt, et see hõlmab poliitiliste veendumiste arvustamist. Pahatihti on nii, et poliitiliste seisukohtade kriitika kipub muutuma isiklikuks. Hea arutelukultuur paneb põlu alla isiklikud rünnakud, mis ei loo midagi sisuliselt väärtuslikku. See, et mõni tegu väärib hukkamõistu, ei tähenda aga tingimata, et riik saab seda karistuse ähvardusel keelata. Vaenukõne määratlemisel tuleb arvestada, et Euroopa Liidu õiguse kõrval seob meid ka Eesti põhiseadus.      

Õigusriiklus, parlamendi ja ühiskonna poliitilise rolli suurendamine ei ole valitsuse pärssimine, sest nii saab muuta poliitika hoopis sihipärasemaks ja tõhusamaks. Alles läbikatsumiste, erinevate lahenduste kõrvutamise käigus selgub, kas valitsuse pakutud eelnõu üldse on kõige parem viis oma eesmärgi saavutamiseks.

See küsimus puudutab eriti teravalt julgeolekut kui meie esmatähtsat eesmärki. Mul on hea meel näha, et me võtame oma riigi kaitset tõsiselt. Kevade hakul kiitsite te heaks uue julgeolekupoliitika aluste dokumendi, mis määrab meie riigikaitse põhisuunad järgnevateks aastateks, sealhulgas kaitsekulude taseme seadmise 3%‑le SKT‑st. Erakondadeülene konsensus nende suundade seadmisel on oluline, sest annab kogu ühiskonnale turvatunnet ja kindlust, et riigikaitse arendamisel kehtib pikk visioon.

Teatavasti, riigikaitse ei ole ainult moodsad relvad, kasarmud ja kõrge piiritara, vaid ka inimesed – kaadrikaitseväelased ja ajateenijad, kaitseliidu vabatahtlikud ja reservväelased; politseinikud ja päästjad; piirivalvurid ja kõik teised, kelle kohusetundel ja meeskonnavaimul meie riigi kaitstus ja turvalisus tugineb.

Riigiülesed kaitsetegevuse kavad, elanikkonnakaitse taristu või tsiviilkriisi õppused on olulised praktilised sammud, mis näitavad, et riigikaitse laiapindsus ja julgeoleku avar käsitlus ei jää pelgalt loosungiteks. Ent riigikaitse osa on ka riikluse põhireeglite säilitamine. Ja mind teeb murelikuks, kui ministeerium peab vajalikuks salastada õigusliku hinnangu, mis seab kahtluse alla kavandatava eelnõu kooskõla põhiseadusega.

Ma ei taha pikemalt puudutada vaidlust selle üle, kas põhiseadus lubab Venemaa ja Valgevene kodanikelt hääleõiguse äravõtmist kohalikel valmistel. Minu küsimus täna on pigem see, kas me ei taga oma julgeolekut paremini nii, kui käsitame iga inimest eraldi, keskendudes tegelikule, hoomatavale ohule, selle asemel et heita kahtluse vari üldisele grupile, mille liikmed justkui ei väärikski kohtlemist isiklikke valikuid langetavate indiviididena. Inimeste sel moel gruppidesse jaotamine oli omane ühele teisele võimule.

Lugupeetav Riigikogu! Lihtne oleks kutsuda teid üksmeelele, kuid pärast viimaseid kohtumisi parlamendierakondade esimeestega tunduks see õõnes. Küll aga loodan, et vastasseis Riigikogus muutub töiseks, nagu peabki olema erinevate arvamustega riigi parlamendis, mis ei kiilu kinni, vaid suudab edasi liikuda. Ja veel üks tähelepanek: ühiskond muutub pidevalt, muutub üha nõudlikumaks ega lepi enam vanal moel valitsemisega. Jõudu tööle teile! (Aplaus.)

Tänan teid, härra president!

Laulab Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor. (Aplaus.)

Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori esituses kõlas laul pealkirjaga "Su Põhjamaa päikese kullast". Muusika: Tuudur Vettik. Sõnad: Markus Univer. Ma tänan Tehnikaülikooli Akadeemilise Meeskoori lauljaid ja nende dirigenti Heldur Harry Põldat. Aitäh teile! 

Austatud Riigikogu! Palun tõusta, Vabariigi President lahkub. 

Nii, lugupeetud Riigikogu, asume töisema osa juurde. Ja kõigepealt kohaloleku kontroll, palun! 

Kohalolijaks on registreerunud 93 Riigikogu liiget, puudub 8. 

Järgnevalt läheme päevakorra kinnitamise juurde. Aga enne, kui me saame asuda päevakorra kinnitamise juurde, on protseduuriline küsimus. Martin Helme, palun!

Aitäh! Vaatan välja saadetud päevakorda ja aru ei saa, mille järgi see koostatud on. Selle töönädala kuupäevade sees saab ministritel täis 17 arupärimisele, mis on esitatud kevadistungjärgul meie fraktsioonilt, vastamise tähtaeg. Teised fraktsioonid peavad ise arvet, aga ka teistelt fraktsioonidelt on arupärimisi, millele vastamise tähtaeg on käesoleval nädalal. Nii palju kui mina tean, on ministrid olnud valmis tulema arupärimistele vastama. Ometi meie fraktsiooni 17 arupärimisest ainult kaks on pandud selle töönädala päevakorda. Ma küsin: mis õigusega juhatus ei saada saali päevakorrapunkte, mis kodu- ja töökorra seaduse järgi peavad sel nädalal saalis olema?

Aitäh, Martin Helme! Vastan teile, et kuna meie esimese istungjärgu jooksul anti Riigikogu menetlusse tavatult suur hulk eelnõusid ja arupärimisi, siis Riigikogul ei ole võimalik Riigikogu ja teiste põhiseaduslike institutsioonide töövõimet ohtu seadmata menetluses olevaid eelnõusid ja arupärimisi menetleda põhiseaduses ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatud tähtaegu järgides. Seetõttu kavandab Riigikogu juhatus Riigikogu istungi päevakordi lähtuvalt järgmisest põhimõttest: kõige olulisem on kindlasti Riigikogu töövõime tagamine, teiseks valitsuse ja teiste põhiseaduslike institutsioonide töö tagamine. Lisaks on ilmselge, et arvestades eelnõude ja arupärimiste hulka, mis ühel hetkel on Riigikogu menetlusse jõudnud, ei ole võimalik tagada seitsme töönädala tähtaega.

Riigikogu juhatus on selle nädala päevakorra puhul lähtunud põhimõttest, et kõigepealt on siia üle kantud kõik eelnõud kevadistungjärgust, lisaks on võetud järjekorras ette kuus arupärimist, mida me hakkame täna käsitlema, ning meil on veel üks ametisse nimetamine, mis on meil neljapäevases päevakorras. Peale selle on kevadisest istungjärgust üle tulnud kaks valitsuse eelnõu.

Riigikogu juhatus lähtub väga selgelt põhimõttest, et nii opositsiooni kui ka koalitsiooni algatatud eelnõude puhul peab olema tagatud proportsionaalsus. Me lähtume ka põhimõttest, et Riigikogu mõistlik tööaeg oleks tagatud, et me ei oleks silmitsi olukorraga, kus me oleme koostanud päevakorra selliselt, et Riigikogu ei suuda töönädala jooksul seda ära menetleda. Need on need põhimõtted, millest lähtuvalt on käesoleva nädala päevakord koostatud.

Järgnevalt küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Martin Helme, palun!

Aitäh! No see ei olnud küll mingi vastus. Mis mõttes põhimõttest? Mingeid põhimõtteid teil siin ei ole, suvaõigus on. Meie Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 140 ütleb sulaselgelt: "Arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungil 20 istungipäeva jooksul, arvates arupärimise adressaadile edastamisest." Ja neid arupärimisi, mida ei ole pandud päevakorda, on terve hulk. Ma mõistan, et suur hulk on meie töölaual, juba virn on ees kevadest, ja ma mõistan, et lisaks arupärimistele on teisi otsuseid, mida Riigikogu suur saal peab tegema, muu hulgas seaduseelnõude menetlemine, otsuse eelnõude menetlemine, ametisse kinnitamised, mis te kõik siin ette lugesite. Ma saan sellest kõigest aru. Ma küsin, mis õigusega ei pandud neid asju päevakorda. 

Meil on olemas paragrahvid. Ärge tulge mulle rääkima sellest, kuidas me peame siin vaatama, et Riigikogu kõik jõuab ära menetleda. Riigikogu kodukorraseaduses on olemas paragrahvid, mis sätestavad, mis siis saab, kui me ei jõua ära menetleda. Kui täna südaööks ei jõua ära menetleda, siis lükkub homsesse. Kui neljapäeval kella üheks ei jõua ära menetleda, siis lükkub järgmisse nädalasse. Mitte mingit õigust ei ole, mitte mingisugust põhimõtet ei ole ette nähtud seaduses, et Riigikogu juhatus saab ise valida, mida ta paneb ja mida ta ei pane ja millal ta paneb päevakorda, kui seadus on ette näinud tähtajad. Ja seda seadusega ette nähtud tähtaega te praegu rikute. Mul ei ole mingisugust seletamist siin vaja sellest, kuidas Riigikogu töölaud on liiga täis. Me teame, et ta on täis. See ei anna teile õigust mitte panna asju päevakorda.

Aitäh! Riigikogu juhatus on konsensuslikul seisukohal, et Riigikogu suudab menetleda nädalas kuus kuni kaheksa eelnõu. Arvestades tekkinud olukorda, lähtub Riigikogu juhatus väga selgelt põhimõttest, et tegu on äärmiselt erakordse juhtumiga, mille puhul me peame ütlema, et selliseid konkreetseid olukordi peab Riigikogu juhatus lahendama reguleerimata protseduuri küsimusena lähtuvalt Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse §‑st 13. 

Me oleme väga selgelt seda meelt, et me võiksime kõik siin toimetada vastavalt kodu‑ ja töökorra seadusele ja põhiseadusele. Aga kui Riigikogu on umbes eelnõudest ja arupärimistest, mille puhul on näha, et ilmselgelt me ei suuda selle nädala jooksul kogu päevakorda ammendada, siis peab Riigikogu juhatus esitama sellise päevakorra, mis ühelt poolt tagaks mõistliku tööaja ja teiselt poolt oleks tasakaalustatud ja arvestaks kõiki vajalikke teemasid, mida tuleb käsitleda, ning pakuks ka tasakaalu opositsiooni ja koalitsiooni vahel.

Kalle Grünthal, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Lauri Hussar! Teate, meie võtame siin parlamendis vastu seadusi ja ühiskonnas inimesed peavad nende seaduste järgi käituma. Kui ühiskonnas seadusi rikutakse, siis järgneb sellele kas väärteo või kuriteo karistus. Aga nüüd on äkki selgunud, et on mingisugune abstraktne mõiste "Riigikogu juhatus". Ja tuleb välja, et see on veel üks kõrgeim põhiseaduslik institutsioon, mille te olete loonud, ja see annab õiguse seadust rikkuda. Jah, kui teie siin praegu seadust rikute, siis mingeid sanktsioone ega karistust tõepoolest ei järgne. Küll mind huvitaks aga praegu kaks asjaolu. Kas Riigikogu juhatuse näol on tegemist uue põhiseadusliku institutsiooniga? Ja teine küsimus, mis mind huvitab: milline seadus annab teile õiguse seadust rikkuda?

Aitäh! Ma tuletan teile meelde ka juunikuus avalikkuse ette jõudnud Riigikohtu otsust, mis ütleb väga selgelt, et opositsioon ei tohi kuritarvitada oma õigusi. Antud juhul, kui on esitatud ülemäärases mahus eelnõusid ja arupärimisi Riigikogu menetlusse, on tekkinud olukord, kus opositsioon on oma õigusi kuritarvitanud. Riigikogu juhatuse väga selge ülesanne on tagada Riigikogu töö ja Riigikogu toimimine. Antud juhul ma olen vastanud juba nendele küsimustele, miks ja millistest põhimõtetest lähtuvalt on koostatud see päevakord. Ma rõhutan veel kord: Riigikohtu otsuse põhjal on väga selgelt öeldud, et Riigikogul on väga suur enesekorraldusõigus Riigikogu tööd puudutavates menetluslikes küsimustes, ja sellest lähtuvalt ka Riigikogu juhatus on sellise päevakorra Riigikogu täiskogu ette toonud. 

Martin Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Esiteks, härra Hussar, teie olete siin vähem olnud kui enamik teisi saalisolijaid. Ja me teame väga hästi, et meil on olnud nädalaid, kus päevakorrad on olnud tükk-tükk maad pikemad. Täiesti ilma igasuguse obstruktsioonita on toimunud ööistungeid, et asju ära menetleda, sest palju asju on vaja olnud ära menetleda. Mitte kunagi ei ole ühelgi Riigikogu juhatuse koosseisul tulnud pähe, et ta hakkab oma suva järgi otsustama, mida ta paneb sinna päevakorda ja mida ta ei pane sinna, sest meil on reeglid, seadusega ettenähtud reeglid, kuidas päevakorda koostatakse. Neid reegleid te praegu rikute. 

See, et te ütlete, et juhatus konsensuslikult otsustas, see ei oma tähtsust. Juhatus kolmekesi ei saa otsustada, et me võime kodukorda rikkuda, suure saali enamushääletus ka ei saa otsustada, et me võime seadust rikkuda. Ja väga eksitavalt tsiteerite te Riigikohtu lahendit. Riigikohtu lahend käis kahe konkreetse asja kohta: protseduuriliste küsimuste vastuvõtmise lõpetamise otsuse kohta, konkreetselt, ning arupärimiste ja eelnõude vastuvõtmise aja piiramise kohta. Riigikohtu lahendi varjus üritada piirata muid Riigikogu saadikute õigusi ja eirata Riigikogu kodukorras ettenähtud tähtaegasid – sellist õigust ei ole antud Riigikohtu lahendiga päris kindlasti kohe mitte. Me oleme kõik seda lahendit lugenud. Ärge lugege sealt välja midagi, mida seal ei ole! 

Nii et ma veel kord küsin. Mina ei saa aru, tähendab, miks te niimoodi teete. Ma saan aru, et me ei pruugi jõuda ära neid menetleda, aga selle jaoks on meil teised paragrahvid, millega me liigume edasi. Ja kui on vaja panna 40 arupärimist ühte nädalasse, siis paneme 40 arupärimist, mis lükkuvad edasi menetluse võimetuse tõttu, kui keegi ei ilmu kohale, ei tule kohale. Okei, nende kohta on meil paragrahvid olemas. Seda paragrahvi, mis annab juhatusele õiguse öelda, et me ei pane neid päevakorda, ei ole olemas. Te kuritarvitate järjekordselt oma võimu ja rikute konkreetselt kodukorra seadust. Ja sellises olukorras ei ole ju meie kollasel raamatul enam mitte mingit mõtet.

Aitäh, Martin Helme! Tuletan teile meelde, et Riigikogu juhatus ega täiskogu ei ole rikkunud siiani kodukorraseadust. Ja teiselt poolt, arvestades asjaolu, et Riigikogu menetlusse on antud üle 300 arupärimise, on erakorraline olukord, mille suhtes Riigikogu juhatus pidi langetama otsuse, kuidas korraldada Riigikogu tööd. Riigikogu juhatus lähtus siin väga selgelt Riigikogu enesekorraldusõigusest ja sellest, et Riigikogu juhatus peab Riigikogu töö tagama. 

Varro Vooglaid, palun! Protseduuriline küsimus.

Suur tänu! Minu kõrva riivas see, kui te ütlesite, et Riigikogu juhatus langetas oma otsused päevakorra kujundamisel sellest, et tööpäevad oleksid mõistliku pikkusega. Mäletan väga hästi, kui me 19. juunil siin istusime ja teil oli vaja läbi suruda usaldushääletusega terve hunnik oma eelnõusid, siis me korduvalt juhtisime tähelepanu sellele, et te olete pannud sellise päevakorra kirja, mis on ilmselgelt ebamõistlik ja nõuab meilt seda, et me istuksime siin terve öö läbi. Te muhelesite seal ja ütlesite, et pole hullu midagi, kannatate ära, Riigikogu töö ongi raske ja tulebki sellega harjuda ja nii edasi. Huvitav, kuidas need topeltstandardid sellisel viisil kehtivad. Kui teil on vaja oma asjad läbi suruda, siis ei ole mingit vahet, istugu kaua tahes, aga kui meil on vaja, et meie arupärimistele vastataks, meie eelnõusid menetletaks, siis on nii, et kuulge, oleme ikka mõistlikud ja teeme mõistlikud tööpäevad. 

Mida ma nüüd küsida tahtsin lisaks sellele, on see – Martin Helme juba osundas sellele –, et Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §‑s 140 on väga selgelt ja konkreetselt antud tähtaeg, mille jooksul peavad arupärimised saama vastatud. Aga mida te ei maininud ja mis teeb olukorda veel hullemaks, on see, et see tähtaeg on sama selgesõnaliselt sätestatud põhiseaduses. Te ilmselt olete teadlik, et põhiseaduse § 74 ütleb: "Riigikogu liikmel on õigus pöörduda arupärimisega [---] Arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungil kahekümne istungipäeva jooksul." Nii et see ei ole mingi kodu- ja töökorra seaduse norm, vaid see on põhiseadusesse sõnaselgelt kirja pandud norm. Nii et te leiate, et Riigikogu juhatusena te võite ka ignoreerida lihtsalt põhiseaduses nii selgelt kirjutatut, et enam selgemalt ei saakski kirjutada. Palun andke sellele vastus! Kuidas see võimalik on? On meil õigusriik või ei ole, kus riigivõimu tuleb teostada kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega?

Aitäh, Varro Vooglaid! Viitan veel kord Riigikohtu otsusele, mis ütleb väga selgelt ja selgitab, et arupärimine on oluline parlamentaarse kontrolli instrument, ent selle esitamise põhiseaduslik õigus ei tohi kujuneda arupärimise adressaatide põhiseaduslike ülesannete [täitmise] takistamiseks. Soovitan kindlasti teil tutvuda Riigikohtu 22. juuni otsusega. 

Henn Põlluaas, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Noh, see on täiesti absurd, mida te räägite. Te räägite siin, et arupärimiste sisseandmine ei tohi takistada muud tegevust, aga samas te takistate arupärimistele vastamist, mis on ka põhiseadusega sätestatud. Ja üleüldse, ma ei tea, kui palju te oma jutust aru saate, sest te ütlesite ka seda, et eelnõude sisseandmine ja menetlemine peab olema proportsionaalne. Ehk teisisõnu, kui koalitsioon ei anna mitte ühtegi eelnõu sisse, siis opositsioon ka seda ei tohi teha. No andke andeks! 

Tulles nüüd selle arupärimise juurde, seesama ilus kollane raamat, mis te meile täna andsite, selle seletus ütleb ju täiesti selgelt: ühelt poolt on põhiseaduse ja kodukorraseadusega sätestatu kategooriline ega võimalda pikendamist – arupärimistele vastamise pikendamist –, teiselt poolt aga, kui lähtuda tähtaja mõttest, võiks möönda, et arupärija ja adressaadi kokkuleppel on lubatud tähtaega pikendada. Nii et see on võimalik ainult siis, kui küsija ja vastaja omavahel kokku lepivad, mitte see, kui juhatus tuleb kokku, rikub põhiseadust, rikub meie töö- ja kodukorra seadust. Noh, see on ju absurd, mis toimub! Te ei ole mingisugune ülim võim Eestis, te ei ole ülim parlamendist, te ei ole ülim põhiseadusest. See on täiesti selge seaduse rikkumine ja parlamentarismi jalge alla tallamine.

Aitäh! Head kolleegid! Me oleme tagasi uuesti kevades ja sellesama diskussiooni juures. Ma tuletaks meelde Riigikohtu otsust, mis ütleb väga selgelt, et Riigikogu peab täitma ja Riigikogul peab olema võimalik täita kõiki talle põhiseadusega pandud ülesandeid. Arupärimiste esitamine on loomulikult Riigikogu liikme põhiseaduslik õigus. Arupärimistele vastuse saamine on täpselt samamoodi oluline, aga kui kogu Riigikogu töö on ühel hetkel seotud ainult arupärimistega, siis see ei ole kahjuks võimalik. Ja see ei ole põhiseaduse vaimuga kooskõlas. Nagu ma ütlesin, Riigikohtu otsus ütleb väga selgelt, et Riigikogul on väga suur enesekorraldusõigus, mis puudutab menetluslikke küsimusi. Antud juhul see olukord, millega me silmitsi oleme, ongi see menetluslik olukord, mida Riigikogu juhatus praegusel hetkel lahendas, esitades sellise päevakorraprojekti.

Helle-Moonika Helme, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Ma tulen tagasi, nagu me kõik siin juba, teie öeldud sõnade juurde. Te ütlesite, et opositsioon ei saa kuritarvitada oma õigust anda üle arupärimisi ja eelnõusid. Vaat, see on nüüd küll väga huvitav. Mina siinkohal paluksin, et äkki te defineerite ära, kust läheb teie jaoks see piir tarvituse ja kuritarvituse vahel. Ja kust te võtate endale õiguse määratleda osa rahva käest mandaadi saanud Riigikogu liikmete esitatud arupärimist kui kuritarvitust?

Aitäh, lugupeetud Helle-Moonika Helme! See on kirjas Riigikohtu otsuses, sulaselgelt. Anti Poolamets, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Vaadake, see Riigikohtu otsus ei ole andnud teile õigust põhiseadust tühistada. Põhiseaduses on üht-teist ikkagi veel kui see viimane Riigikohtu otsus. Ja mina väidan, et põhiseaduse vaimuga ei ole kooskõlas ka see, et Riigikogu ei viitsi tööd teha. Meil on täiesti seaduslik õigus mõningate punnseisude likvideerimiseks sellega, et kutsutakse kokku erakorraline istung. Millega teie tegelesite siis suvel? Kus te peesitasite? Ma tahaks seda väga teada, millises rannas. Rääkige ära, kus te jalutasite oma erakonnaga. On õigus teha erakorralist istungit, mitte rikkuda neid konkreetseid kuupäevi, mis on väga täpselt paika pandud. Ja ma arvan, et Riigikohus ei ole öelnud, et me seda kuupäeva mitte mingil juhul täitma ei pea. Ja näiteks, kui minule tuleb tunne peale, et valitsus esitab liiga palju eelnõusid ja väga halbu eelnõusid –, vaat, mul on selline tunne, olukord on erakorraline, põhiseadusvastased eelnõud tulevad teie enda allkirjaga – mis siis saab, kui minu tunne on õige? Mis siis teha teiega? Lõpetame need põhiseadusvastaste eelnõude meile siia lauale loopimise ära, räägime seda Riigikogu juhatuses.

Aitäh, Anti Poolamets! Riigikogu juhatus saatis Riigikogu fraktsioonidele kirja küsimusega, kas peetakse põhjendatuks erakorraliste istungite kokkukutsumist, ja EKRE esimees Martin Helme vastas aga selgelt, et EKRE fraktsioon ei pea põhjendatuks erakorraliste istungite kokkukutsumist. Kuna märkimisväärne osa, ütleme, ligi pooled eelnõudest ja arupärimistest on teie fraktsiooni esitatud, siis Riigikogu juhatus leidis, et sellisel juhul ei ole meil mõtet erakorralist istungit kokku kutsuda, kuna see oli teie fraktsiooni väga selge seisukoht. 

Rene Kokk, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, tänan, hea juhataja! Kõigepealt, päris kummaline konstruktsioon oli praegu – erakorralist ei ole kokku kutsutud, sellepärast et EKRE ei tahtnud seda teha. Päris huvitav. Siis, kui teil oli vaja läbi suruda enda eelnõusid, ei olnud takistust [erakorralist istungit] kokku kutsuda ja siis te ei kuulanud seda seisukohta, mida te praegu siin püüate väita. See on päris kummaline. Vaadake oma mõttekäik üle. 

Aga mõnda aega tagasi rääkisime siin sellest, et see töökava või päevakord, mis meil siin laual on, miks see ei ole nii, nagu tavapäraselt on olnud. Ja te väitsite siin, et kuna väga palju on arupärimisi, siis teie otsustasite juhatuses, et see arv on nii suur ja sellepärast te ei pea vajalikuks [neid päevakorda panna]. Kust see piir siis jookseb? Ühel päeval te äkki otsustate, et teie arust on 10 arupärimist, mis opositsioonist tulevad, ka palju. Kust te võtate endale õiguse, et mingisugune number on teie jaoks see, mille kohta te teete juhatuses sellise otsuse ja lihtsalt rikute Riigikogu kodu- ja töökorda? 

Aitäh! Selle üle oli Riigikogu juhatuses põhjalik arutelu ja me leidsime, et Riigikogu suudab menetleda kuus kuni kaheksa eelnõu nädalas viisil, et lisaks arupärimistele on võimalik Riigikogul täita ka kõiki teisi talle põhiseadusega pandud ülesandeid. 

Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, härra Hussar! Ma nõustun sellega, mida Rene Kokk ütles, et see oli teil huvitav käsitlus, et EKRE ei pidanud vajalikuks erakorralisi istungeid, ja siis te võtsite kuulda ja ei teinudki neid. Nüüd me anname mõista, et me peame vajalikuks arupärimistele vastamist õige tähtaja jooksul ja nii nagu see on sätestatud sellessamas kollases raamatus. Võtke siis kuulda.

Ma tahtsin enne, kui ma küsimuseni jõuan, öelda seda, et see töötegemise definitsioon on teil huvitav. Koalitsioon mürgeldas siin kevadel päris kõvasti, see paratamatult tekitabki küsimusi, sealhulgas arupärimise vormis, ja tekitab vastuseisu. Nagu nüüd kuulda, mürgeldamine käib ju edasi. Paar päeva tagasi sai lugeda, et soovitakse kehtestada tasu metsateatiste esitamise eest, ja kooskõlastusring oli kahe päeva pikkune, väitega, et see on seotud riigieelarvega. See on nii, nagu rehepapid läheksid mööda sellest, et kuus kuud peaks maksude puhul olema hea õigusloome tava kohaselt see, kuidas ma ütlen, ühiskonna kohanemisaeg, ning nüüd hakatakse selliseid koormisi mujal kehtestama. 

Ja teine asi, mis ma tahtsin selle töötegemise kohta öelda, ja selle kohta on täitsa teadusartikkel olemas. Belgia oli ilma valitsuseta ligi kaks aastat. Teadlased vaatasid pärast andmeid ja jõudsid järeldusele, et riigil läks paremini erinevate näitajate poolest, kui muidu oleks ennustatud. 

Selles mõttes see, kui te teete midagi, mis tekitab küsimusi, ja siis neid küsimusi esitatakse, ongi töötegemine parlamendis. Näiteks mina tahaksin täna küsida ühe küsimuse, mis on siin pikalt õhus olnud: kuhu me oleme Slava Ukraini rahakasutuse ja Johanna-Maria Lehtme tegevuse uurimisega jõudnud? Ta vedas teie rivi ka siin, ma ütleks, tummisemaks. Nüüd, kui ma selle arupärimise sisse annan, me tahaksin sellele ka vastust saada. Aga teie käsitluses ei või iial teada, millal ma selle vastuse saan. 

Ja nüüd ma jõuan tegelikult oma küsimuse juurde. Oma tänases kõnes te ütlesite, et meile on kingituseks need kollased raamatud ja me peame neid agaralt kasutama. Võtsin lahti täpselt selle arupärimistele vastamise lõigu ja loen sealt, et ei ole mingeid agasid isegi kommentaarides, on tähtaeg. Te ei täpsustanud, milleks te tahate, et me neid raamatuid kasutame agaralt.

Aitäh, lugupeetud Rain Epler! Ma usun, et te ise saate ka suurepäraselt aru, millises olukorras me täna oleme. Me oleme olukorras, kus obstruktiivse tegevuse tõttu on parlamendi töö tõsiselt häiritud, ja parlamendi juhatus peab tagama parlamendi töö toimimise. Need küsimused on siin juba piisavalt vastust leidnud. Me teeme seda loomulikult lähtuvalt nendest raamidest, mida annab meile kodu- ja töökorra seadus, ja meil on ka see kohustus, et Riigikogu juhatus peab tagama Riigikogu toimimise. 

Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Mul on kõigepealt märkus, ma uuesti kutsun korrale Riigikogu juhatajat: ärge eksitage ja valetage selle kohta, mida kevadine Riigikohtu otsus ütles. Riigikohtu otsus ei andnud Riigikogu juhatusele, ammugi mitte Riigikogu suurele saalile blankovekslit põhiseadust või ka kodukorda aknast välja visata. Ei andnud! Ta ütles, et Riigikogul – mitte Riigikogu juhatusel, vaid Riigikogul endal – on ulatuslik enesekorraldusõigus. Riigikogu enesekorraldusõigus ei tähenda, et me võime põhiseaduse rikkumist siin igapäevaselt korraldama hakata. Ja konkreetsed Riigikohtu lahendid käisid üldse, veel kord tuletan meelde, puldist üleantavate arupärimiste ja eelnõude ajalise raami piiramise kohta ja protseduuriliste küsimuste lõpetamise kohta. Ei olnud mitte kusagil seal isegi õhkõrnalt kirjas, et Riigikogu juhatus võib hakata piirama asjade saali tulemist, kui tähtajad täis jooksevad. Mida järgmiseks? Kas siis hakkavad meil eelnõud mitte tulema saali, kui Riigikogu juhatusele tundub, et ei ole hea aeg? Kas siis te hakkate meie küsimusi piirama, kui teile tundub, et liiga palju küsimusi on? Kas meie kõnesid hakkate piirama, kui tundub, et kõnesid on äkki liiga palju? Kas ta hakkate ka meie muudatusettepanekuid piirama, sest neid äkki on liiga palju?

No see on ju totaalne voluntarism, absoluutne suvaõigus. Seal ei ole mingit pistmist õigusriigiga, seaduste ees võrdseks olemisega ega mitte millegi sellisega. See on puhas suvaõigus ja puhas seaduserikkumine. 

Mul ausalt öeldes kukkus karp lahti, kui te ütlesite, et arupärimiste andmine valitsuse liikmetele on valitsuse liikmete põhiseaduslike ülesannete [täitmise] takistamine. Vabandust väga, ei ole! See, kui valitsuse liikmed peavad tulema siia arupärimisele vastama, ei ole nende põhiseaduslike tööülesannete [täitmise] takistamine, vaid on nende põhiseaduslike tööülesannete osa. Nii et ma kutsun veel kord teid üles tegema korralikku päevakorda. Mina soovitaksin praegu ikkagi juhatusel minna uuesti koosolekule, panna kõik need asjad, mille tähtajad on täis, päevakorda ja tulla meile siia seadusliku päevakorraga. Seda päevakorda ei oleks siia tohtinud kunagi jõuda. Palun võtke juhatus uuesti kokku ja tehke meile korralik päevakord, seadust järgiv päevakord.

Aitäh, lugupeetud Martin Helme! Te rääkisite ka sellest, kuidas seadusi rikuti kevadel, ometigi Riigikohus leidis, et seadust ei ole rikutud. Riigikogu juhatusel lasub kohustus tagada Riigikogu töö toimimine. Nendest põhimõtetest lähtuvalt on Riigikogu juhatus ka tegutsenud.

Kalle Grünthal, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja härra Lauri Hussar! Mul on natukene kurb, et te jätsite vastamata Anti Poolametsa küsimusele selle kohta, kus rannas te viibisite. Ma võin teile meelde tuletada, kui teil mälu kehva on, et te olite Kreetal ja seal ootas teid Johanna-Maria Lehtme. Ma ei tea, kas te käisite rannas või jagasite rahakohvreid, aga see pole minu asi. See on põhimõtteliselt remargi korras öeldud. 

Nüüd tahan ma öelda teile järgmist. Te olete praegu öelnud seda, et Riigikogu juhatus võib teha kõike, mis tahab, sisuliselt, ja viitate kogu aeg Riigikohtu lahendile. Aga Riigikohtu lahend on väga kitsalt piiritletud eelnõude ja arupärimiste üleandmisega, see ei käsitle ega puuduta arupärimistele vastamist. Ja praegusel hetkel teie juhatuse otsus on sisuliselt vastuolus põhiseaduse §-ga 74, millele viitas ka Varro Vooglaid. Ja uskuge, Varro Vooglaid ei eksi, õiguse õppejõuna Tartu Ülikoolis ta teab, mida ta räägib. 

Ja nüüd on mu küsimus teile. Kas te kavatsete jätkata põhiseaduse rikkumist? Sest teisiti ma seda nimetada ei saa. Ja kui te kavatsete seda teha, siis on tegemist ju põhiseadusliku kriisiga. Ja kui te nõuga sellest jutust aru ei saa, siis tuleb seda teha jõuga. Kas te tahate seda või?

Aitäh! Eesti Vabariigi põhiseaduse § 65 ütleb, et Riigikogu võtab vastu seadusi ja otsuseid, otsustab rahvahääletuse korraldamise, valib Vabariigi Presidenti ja nii edasi. Ja siin on väga pikk ja põhjalik loetelu, 16 punkti, mis on Riigikogu ülesanded. Loomulikult täidab Eesti Vabariigi Riigikogu Eesti Vabariigi põhiseadust ja Eesti Vabariigi Riigikogu juhatusel on kohustus tagada Riigikogu töö toimimine. 

Helir-Valdor Seeder, palun! Küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees ja istungi juhataja! Minul ei ole mingisugust soovi siin Riigikogu tööd takistada ega obstruktsiooni rakendada. Seetõttu aja kokkuhoiu mõttes ma esitan mitu küsimust ühes protseduurilises küsimuses, et ma ei peaks mitu korda esitama protseduurilist küsimust. Ja mul on palve: pange kas või endale kirja need küsimused, et te ikkagi ei unustaks ära mulle vastamist. 

Kõigepealt see, mis te algul ütlesite, on väga hulljulge avaldus, et Riigikogu juhatus koostas päevakorra, lähtumata põhiseadusest ja kodu- ja töökorra seadusest ehk siis rikkudes põhiseadust ja kodu- ja töökorda. 

Nüüd, päevakord. Esmaspäeval on meil kuus päevakorrapunkti, teisipäeval neli, kolmapäeval kuus ja neljapäeval kolm. Meil on olnud olulisemalt tihedamaid päevakordi, kus me ei ole ka ööistungit pidanud, on olnud 30, isegi 40 päevakorrapunkti. Mulle tuleb meelde, et me oleme erinevaid missioonegi käsitlenud ühel päeval, ühel istungil 10 või 11 tükki järjest. See on olnud väga praktiline ja mõistlik. Nüüd te ütlete, et Riigikogu juhatus on asunud seisukohale, et võiks olla 6–8 eelnõu nädalas. Kas tõepoolest, kuna te selle välja hõikasite, hakkabki nii olema? Ja kui see nii hakkab olema, siis kas selline seisukoht on edastatud ka komisjonidele? Ja kas muutub nüüd ka juhatuse suhe komisjonidega? Sest me teame ju, kodu- ja töökord näeb ette, et komisjonid menetlevad eelnõusid ja teevad ettepanekuid, millal nad suurde saali peaksid tulema, olles eelnevalt kokku leppinud siis algatajaga, ettekandjaga, on see valitsusliige või on see siis mõni fraktsioon või Riigikogu liige. Me näiteks täna põhiseaduskomisjonis saatsime ühel päeval mitu eelnõu Riigikogu saali järgmiseks nädalaks. Kas tõepoolest võib olla 6–8? Kui neid tuleb rohkem, kuidas te siis hakkate seda kõike korraldama? See on minu väga praktiline küsimus. 

Edasi, mida tähendab proportsionaalsuse põhimõte? Kas see laieneb ka arupärimistele? Meil on siin aastatepikkune praktika, et koalitsioon ei olegi ju arupärimisi esitanud. Mida see siis nüüd tähendab? Ja kas neid arupärimisi ja ka eelnõusid hakatakse menetlema kronoloogilises järjekorras või tähtsuse järjekorras? Kes otsustab selle, mis on tähtsam, mis mitte? Kuidas see valik hakkab olema? See on ääretult oluline, et me siin saalis teaksime, kuidas töö hakkab käima, sest te ütlesite selle suurele saalile täna välja.

Aitäh! Kõigepealt ma rääkisin 6–8 puhul arupärimistest, mitte eelnõudest. Teie ütlesite … (Saalist räägitakse.) Ei, ma ütlesin arupärimised. Ma ütlesin korduvalt … (Saalist räägitakse.) Ma ütlesin korduvalt arupärimised ja ma jään selle juurde, et ma rääkisin arupärimistest. Ehk me räägime ikkagi 6–8 arupärimisest. Ja need me oleme pannud esmaspäeva peale, selleks et me tõesti saaksime need arupärimised ära käsitleda. 

Mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtet, siis selle puhul me oleme ennekõike ikkagi loomulikult lähtunud sellest, et lõviosa nendest eelnõudest, mis on Riigikogu menetlusse antud, on ju opositsiooni esitatud eelnõud. Loomulikult neid menetletakse, neid lisatakse päevakorda. Ja kui Riigikogu tõestab ja suudab näidata, et ta suudab neid kiiresti menetleda, siis saab neid alati ka rohkem panna Riigikogu menetlusse. See ongi ju selle asja mõte. Aga arvestades meie viimase aja praktikat siin, me tegime selle päevakorra selliselt, et meil oleks võimalik selle nädala jooksul selle konkreetse päevakorra menetlemisega lõpule jõuda. Need ongi need põhimõtted, millest lähtuvalt me oleme selle päevakorra kokku pannud. 

Opositsioon saab nii või teisiti rohkem võimalust lisaks arupärimistele ka eelnõude puhul oma seisukohti esitada, sest need on valdavalt kõik teie eelnõud. Ka selle nädala päevakorras on valdavalt teie eelnõud, välja arvatud kaks valitsuse eelnõu. Nii et siin minu hinnangul nagu opositsiooni õigusi küll keegi ei ole piiranud. 

Ma võtan veel, head kolleegid, kolm viimast protseduurilist küsimust, sest küsimused korduvad. Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Kõigepealt, ma ei saanud oma eelmisele küsimusele vastust ja see on ka põhjus, miks ma küsin uuesti. Alustame siis sellest, et Riigikohtu kevadine lahend ei anna teile, Riigikogu juhatusele ega ka Riigikogu suurele saalile in blanco vekslit, nagu Martin Helme ütles, põhiseaduse otseseks rikkumiseks. Mitte kusagil ei ole Riigikohus sellist voli teile andnud, teile ega meile.

Nüüd, kui me vaatame seda, mille üle kevadel vaidlus käis … Ma ei tea, kas te kuulete, mis ma räägin. Mul ei ole erilist lootust saada vastust, kui te ei kuula küsimust. Juba eos on selge, et siis te ei vasta, eks. Mina ka ei oskaks vastata küsimusele, mida ma pole kuulnud. Öelge, kui olete valmis, siis ma jätkan. Rääkige oma jutt lõpuni.

Varro Vooglaid, palun esitage oma küsimus!

Ei no ma ei saa ju esitada küsimust, kui te ei kuula.

Palun, teil on ju küsimus! Ma ei pea teile silma sisse vaatama. Palun esitage oma küsimus! Ma kuulan teid. Ma kuulan teid!

No kui te räägite juttu teise inimesega samal ajal, ma ei saa ju!

Kuidas ma räägin teise inimesega, kui ma vaatan praegu just seda põhiseaduse konkreetset punkti, mida ma teile kohe viitan? Palun nüüd esitage oma küsimus ja me ei pea üksteisega kogu aeg silmsidemes olema. Palun esitage oma küsimus!

Küsimus seisneb selles, et erinevalt kevadisest olukorrast, kus jutt käis õigusest esitada eelnõusid ja arupärimisi, räägime me praegu olukorrast, kus põhiseadus ütleb sõnaselgelt: "Arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungil kahekümne istungipäeva jooksul." Kahekümne istungipäeva jooksul. Siin pole mittemingisugust tõlgendamisruumi.

Nüüd minu küsimus seisneb selles. See on tegelikult skandaalne olukord, et Riigikogu juhatus ei saa aru nii lihtsast asjast, mis tuleneb õigusriigi põhimõttest. Me räägime siin ühest kõige olulisemast printsiibist üldse meie riigielu korralduses: peab riigivõimu teostama – teie Riigikogu juhatusena tegelete ka riigivõimu teostamisega – kooskõlas põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seadustega. 

Nüüd meil on olukord, kus põhiseadus ütleb selgesõnaliselt, et 20 päeva jooksul, ja sellega kooskõlas olev Riigikogu kodu- ja töökorra seadus kordab sedasama: 20 istungipäeva jooksul. Ja teie leiate lihtsalt, et ei, meie oleme põhiseadusest kõrgemal, meie teeme, mis tahame, me otsustame ise, meie arvates see, mis põhiseadusesse on kirjutatud, pole mõistlik, me teeme teisiti.

Mu küsimus on selles: kas te tõesti ei saa aru, et ainuüksi selline küsimusepüstitus, et kas me peame järgima põhiseaduses kirjutatut või ei pea, on täiesti kohatu, vastuvõetamatu ja skandaalne?

Aitäh, Varro Vooglaid! Ütlen teile veel kord, et Riigikogu peab täitma kõiki talle põhiseadusega pandud kohustusi ja kui arupärimiste ülemäärane hulk tekitab olukorra, kus Riigikogu ei saa täita teisi talle põhiseadusega antud ülesandeid, siis sellisel juhul peab Riigikogu juhatus seda olukorda hindama. Riigikogu juhatus on väga selgelt otsustanud, et me loomulikult menetleme ära kõik arupärimised ja eelnõud, mille te olete Riigikogu menetlusse andnud. Arupärimisi on esitatud üle 300, eelnõusid ligi 200. Aga meil ei ole võimalik pidada kinni sellest tähtajast põhjusel, et sellest ei olegi võimalik kinni pidada, mistõttu Riigikogu juhatus on otsustanud kokku panna päevakorra, mille puhul me arvestame loomulikult arupärimisi ja eelnõusid, mis on valdavalt opositsiooni esitatud.

Kert Kingo, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma tänan! Enne te ütlesite sellise lause – te vist lugesite seda Riigikohtu otsusest –, et ei tohi takistada Riigikogu tööd. Arvestades, kuidas see valitsus enne valimisi rääkis ühte juttu aga pärast, kui sai valitsuseks, hakkas tegelema hoopis teiste asjadega, ta lihtsalt valetas rahvale, on meie kui opositsiooni töö sellel teemal küsimusi esitada ja selleks on formaat "Arupärimine". Lisaks on selle aja jooksul ju [välja tulnud] see, kuidas peteti MTÜ-ga Slava Ukraini rahvalt raha välja või kuidas näiteks hetkel peaminister teeb oma perekonna kaudu, ise finantseerib Venemaa äri ehk tegeleb vererahaga. See kõik ongi meie töö, sest inimesed tahavad teada. Ja meie suhtume oma töösse väga kohusetundlikult. Seetõttu esitame arupärimisi. Aga see väljend "kuritarvitamine", vaat selle kohta mul tekib küll küsimus. On näha, et teile ei meeldi meie arupärimised. Ma saan aru – te olete nii palju halbu asju teinud. Ja nüüd see kuritarvitamine. Kas see tähendab seda, et teie hinnangul – ma ei tea, kui palju teil juhatuses kolme peale kokku rahva hääli on, kas te ikka olete pädev rahva eest võtma vastu otsuseid, ma ei tea, mõni tuhat teid tuleb seal või mitu tuhat – hakkabki nii olema, et kui mõni arupärimine on ebameeldiv, siis see on kuritarvitamine? Lõpptulemusena jõuame sinnani, et koalitsioon hakkab dikteerima, millisel teemal ja kas üldse tohib arupärimisi esitada, sest need ei ole kuritarvitamised, aga kõik, mis on sellisel teemal, mis teile ei meeldi või mis juhivad tähelepanu teie vigadele ja me küsime vastuseid, et rahvas teada saaks, on kuritarvitamine.

Ma veel kord rõhutan, et sõna "kuritarvitamine" on Riigikohtu 22. juuni otsusest. Rain Epler, palun! Viimane protseduuriline küsimus.

Jaa. Ma tulen tagasi selle teie eelmise vastuse juurde. Te ütlesite mulle, et te ju saate ise ka väga hästi aru, mis situatsioonis me oleme. Tõepoolest, lugedes näiteks teie sõnavõtte meedias, kus on tihti peidus ähvardus opositsiooni tegevuse piiramise kohta, vaadates teie, ma ütleksin, vingerdamist, kui küsitakse küsimusi peaministri topeltmoraali ja sellega seonduva kohta ... Suve lõpus ma kuulasin üle ka teie intervjuu enne valimisi ja ma mõistsin, jah, kus me oleme. Meie Eesti mure on täna see, et siin erinevaid koalitsioone on ikka nimetatud erinevate huvitavate nimedega, meil täna kahjuks on Eestis selline peremees-ja-koer-tüüpi-koalitsioon. Ja ma arvan, et see toob palju muresid kaasa. Ja ma arvan, et teil tasuks vahest Riigikogu esimehena mõelda sellele, et see tegevus … Te ise ütlesite ja jätsite vastamata mu küsimusele, milleks me siis peaks seda kollast raamatut kasutama, te ütlesite, et kasutage. Võtame lahti arupärimiste peatüki, seal on see 20 istungipäeva tähtaeg, ja Varro Vooglaid juhtis tähelepanu, et see on ka põhiseaduses olev tähtaeg. Te kahjustate Riigikogu mainet, eriti Riigikogu juhatuse mainet, samuti juhataja ja iseenda mainet. Võib-olla tasub samm tagasi astuda. Ma ei tea, kas te olete mõelnud asjale selle nurga alt ka.

Aitäh, Rain Epler! Ei ole mõelnud. Head kolleegid, ma lõpetan protseduuriliste küsimuste vastuvõtmise (Saalist hüütakse midagi vahele.) ja me asume nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Aga enne seda, ma saan aru, Martin Helmel on käsi püsti.

Aitäh! Enne hääletuse juurde minemist palun 10 minutit vaheaega.

Kümme minutit vaheaega EKRE fraktsiooni nimel Martin Helmele, palun!

V a h e a e g

Austatud Riigikogu! Vaheaeg on lõppenud. Järgnevalt, austatud Riigikogu, ma panen hääletusele Riigikogu täiskogu II istungjärgu esimese töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Päevakorra kinnitamise poolt on 55, vastu 24, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Järgnevalt, head kolleegid, asume eelnõude ja arupärimiste üleandmise juurde. Kõigepealt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. Palun! (Hääl saalist: "Härra Hussar, kas täna nimekirja ei ole vaja panna?")

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu ja esitab kaks Riigikogu otsuse eelnõu. Esimeseks, isikut tõendavate dokumentide seaduse § 11¹ muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust välisminister. Teiseks, tööalasest Euroopa Liidu õiguse rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister. Ja nüüd kaks Riigikogu otsuse eelnõu. Esimeseks, Riigikogu otsuse "Ukraina laenu intressikulude katmine" eelnõu. Selle eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Ja teiseks, Riigikogu otsuse "Eesti Vabariigi osaluse suurendamine Euroopa Nõukogu Arengupangas" eelnõu. Ka selle eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Kõik need eelnõud on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli, Tanel Kiik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid, tervist ka minu poolt! Tore teiega uut istungjärku alustada. Ja selleks, et istungjärk kulgeks konstruktiivses õhkkonnas ja oleks ka rohkem selgust nii valitsuse tegemistes kui ka peaminister Kaja Kallasega seotud skandaali küsimustes, teen ettepaneku algatada Riigikogu otsus "Riigikogu uurimiskomisjoni moodustamine peaministri abikaasa osalusega ettevõtte Venemaa-suunalise äritegevuse asjaolude uurimiseks". 

See tugineb sellelesamale Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, mille kommenteeritud väljaanne meile just välja jagati. Ja siin on üks väga ilus mõte: "Uurimiskomisjon saab anda üksnes poliitilise kaaluga hinnanguid. Näiteks võib uurimiskomisjon võtta seisukoha ministri poliitilise
vastutuse kohta." Vot seda võiksimegi nüüd püüda selle uurimiskomisjoniga ühiselt lahendada. 

Komisjoni ülesanne on [esiteks] uurida, millal sai peaminister teada, et tema abikaasa osalusega ettevõte teostab äritegevust Venemaal, samuti tõendada, kas, millal tegi otsuse see lõpetada; teiseks välja selgitada, kas peaministri abikaasaga seotud ettevõtted on Venemaa sõja ajal Ukraina vastu teostanud kehtestatud sanktsioonide sisu ja mõttega vastuollu minevaid tegevusi; kolmandaks tuvastada, kas Eesti julgeolekuasutused olid viidatud äritegevusest teadlikud ning kas nad on juhtinud sellele ja kaasnevatele riskidele ka peaministri tähelepanu; neljandaks uurida, millistel asjaoludel ja tingimustel andis peaminister oma abikaasa ettevõttele kokku 370 000 eurot laenu; viiendaks tuvastada, kas peaministri [välja] laenatud raha kasutati Venemaa-suunalise äritegevuse edendamiseks ja kui palju teenis peaminister laenu pealt intressitulu; kuuendaks esitada järeldused ja ettepanekud õigusaktide muutmiseks, et tulevikus vältida sarnaseid Eesti välis- ja julgeolekupoliitikat õõnestavaid olukordi.

Komisjon esitab ettepaneku kohaselt oma uurimistöö lõpparuande Riigikogule ja avalikkusele hiljemalt käesoleva aasta 15. detsembriks, mille järel tema volitused lõppevad. Ja uurimiskomisjoni meie ettepaneku kohaselt võiks kuuluda laiapõhjalisuse tagamiseks iga fraktsiooni esindaja. Aitäh!

Nüüd palun Riigikogu kõnetooli Õnne Pillaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjoni nimel on mul üle anda eelnõu, mis pakub lapseootel naistele suuremat kindlustunnet. Nagu te mäletate, kevadel tegi õiguskantsler Ülle Madise siinsamas Riigikogu saalis ettepaneku viia kehtivad seadused põhiseadusega kooskõlla selliselt, et tööandjal oleks soovi korral võimalik sotsiaalmaksuvabalt maksta rasedatele töötajatele vabatahtlikku haigushüvitist, nii nagu saavad seda kõik teised töötajad, kes soovivad. 

Ühiselt me leidsime toona Riigikogu saalis, et see ettepanek väärib toetust ja vajalikud muudatused tuleb ära teha. Nüüd suve jooksul on koos Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumiga välja töötatud sotsiaalmaksuseaduse muudatused. Ja selle vastuvõtmisel laieneb sarnaselt teistele töötajatele lapseootel naistele võimalus tööandja vabatahtlikku haigushüvitist saada. 

Ma soovin ja loodan, et see oodatud muudatus saab siin saalis meil õige pea ka vastu võetud. Eelnõu on esitatud elektroonilisel kujul. Aitäh!

Nii. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli, Varro Vooglaid. Palun!

Lugupeetud Riigikogu! Soovin anda üle arupärimise välisminister härra Margus Tsahknale seonduvalt Ungari siseasjadesse sekkumisega. Külastasime hiljuti Riigikogu Eesti-Ungari sõprusrühma liikmetega Budapesti ja seal said meile teatavaks väga inetud asjaolud, millega seonduvalt tahamegi selle arupärimise esitada. 

Nimelt, juuni keskel sekkus suur osa Budapestis resideerivast diplomaatilisest korpusest ühemõtteliselt Ungari siseasjadesse, allkirjastades USA suursaadiku eestvedamisel üleskutse, et Ungari valitsus asuks tühistama teatavaid seadusi, mida käsitletakse selle üleskutse kohaselt seksuaalvähemusi diskrimineerivatena. Järgmisel päeval toimus ka LGBT Pride ja mõlemast ettevõtmisest, nii sellest avaldusest kui ka paraadist, võtsid osa suursaadikud, kaasa arvatud Eesti Vabariigi suursaadik Ungaris härra Raul Toomas. Ungari valitsus on täiesti selgelt öelnud, et sellist sekkumist Ungari riigi siseasjadesse pannakse vägagi pahaks ning et need selgelt ja ühemõtteliselt rikuvad riikidevahelisi suhteid. Ja kuna sai teatavaks härra suursaadikuga vesteldes, et tema allkirjastas selle avalduse ja osales ka sellel paraadil, lähtudes meie välisministri härra Margus Tsahkna saadetud juhistest, me soovimegi esitada küsimused, millega saada selles asjas selgust.

Esiteks, kes nimeliselt Välisministeeriumist vastavad suunised andis? Kuidas on see kooskõlas Viini diplomaatiliste suhete konventsioonis sisalduva põhimõttega, et diplomaadid ei tohiks sekkuda teiste riikide siseasjadesse? Kolmandaks, kas on tagatud Eesti diplomaatiliste esinduste töötajate südametunnistusvabadus? Ja viimaseks, kuidas suhtuks välisminister sellesse, kui teiste riikide diplomaadid sekkuksid sarnasel moel Eesti Vabariigi siseasjadesse? Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head istungi jälgijad! Annan üle arupärimise sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole seoses hooldekodudes toimuvaga. Arupärimise esitajad on EKRE fraktsiooni 12 liiget. Järjest rohkem tuleb avalikuks eri hooldekodudes toimunud hoolealuste ebainimlikku ja vägivaldset kohtlemist või hoolealustega toimunud õnnetusi. Ainuüksi sellel aastal on avalikkuse ette jõudnud uskumatud juhtumid Värska Südamekodus, Lille Kodus, Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskuses, Viimsi Pihlakodus ja Viiratsi hooldekodus. See, mis igapäevaselt hoolekandeasutuste uste taga toimub, jääb kahjuks enamiku eest varjatuks. Mitmeid hoolekandeasutusi kutsutakse tapamajadeks, piinamajadeks või surnukuurideks. Samal ajal hooldekodud tõstavad muudkui hinda, kuigi kvaliteet ei parane. 

Käesoleva valitsuse koalitsioonilepinguga on seatud eesmärgiks tugevdada sotsiaalvaldkonna järelevalve võimekust, et tagada inimeste õiguste kaitse hoolekandeasutustes. Sellega seoses soovime ministrilt teada saada vastuseid küsimustele. Näiteks, mida olete ette võtnud hoolekandekeskustes võimutseva hoolimatuse ja vägivaldsuse likvideerimiseks? Millistes hoolekandeasutustes olete ise kohapeal olukorraga tutvumas käinud? Mis ajal? Millise hinnangu annate? Millal kavatsete sotsiaalkaitseministrina hakata seisma ka meie eakate ja abivajajate eest? Milliseid reaalseid tegevusi olete selleks planeerinud? Milline on olnud teie panus ministrina hoolekandeasutustes viibivate inimeste heaolu tagamiseks? Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kalle Grünthali. Palun!

Austatud kolleegid! Mul on rõõm teid tervitada siin esimesel istungipäeval "hullumaja puhvetis", mille peadirektor istub mul siin selja taga ja viib ellu Kaja Kallase valitsuse Eestit hävitavat poliitikat. 

Aga nüüd eelnõu juurde. Teatavasti on meil e-valimised ja tulemas on mobiilihääletus. Head valijad, teile on valetatud kogu aeg! Mispärast? Suvi ei läinud tühja. Eesti IT-eksperdid koos välismaa IT-ekspertidega tuvastasid, et meile produtseeritud asjaolu, et valimisi viib läbi valimisteenistus, ei vasta tõele. Tegelikult viib valimisi läbi aktsiaselts Cybernetica, kellel on tegelikult seoses sellega huvide konflikt. Sellele on andnud hinnangu ka Eesti Teaduste Akadeemia juurde loodud küberturvalisuse komisjon. Ei ole ju mõeldav, et Cybernetica ise analüüsib arendusvajadusi ja siis ise viib arendused ellu. Ta paneb sisse sinna sellise tarkvara ja sellise tagaukse, mis on just nende arvates vajalik. 

Seoses eeltooduga esitame härra Tiit Riisalole arupärimise e‑valimiste ja mobiilhääletuse kohta. Arupärimise esitavad Riigikogu liikmed Martin Helme, Rain Epler, Mart Helme, Helle-Moonika Helme, Siim Pohlak, Kert Kingo, Leo Kunnas, Jaak Valge, Henn Põlluaas ja ka minu tagasihoidlik isik, Kalle Grünthal. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Austatud kolleegid! Härra esimees! Mina sooviksin proua peaministrile üle anda arupärimise teemal, mida me temaga siin Riigikogu kevadistungjärgul ka infotunnis käsitlesime, see puudutab Slava Ukraini rahaskandaali, nimetagem seda siis niimoodi. Eesti inimesed siiras usus ja heas tahtes annetasid 6,5 miljonit eurot. Täna ei ole näha, et keegi uuriks, kas see raha jõudis Ukraina abivajajateni, või et keegi võtaks ette midagi seoses nende inimestega, kes seda projekti eest vedasid, ja nii edasi ja nii edasi. Loomulikult kehtib – ja peabki kehtima – see põhimõte, et uurimisasutused on iseseisvad ja teostavad uurimist iseseisvalt. Minu küsimus ei puuduta küll seda, aga ma arvan, et sellise kaaluga asjades võiks peaminister ikkagi olla kursis, kas on tehtud edusamme, millal on lootust, et asi jõuab kohtusse, ja nii edasi ja nii edasi. Need on küsimused, mida kindlasti peaminister saab uurimisorganitele esitada ja see ei ole kuidagipidi sekkumine uurimisse. 

Ma tsiteeriksin peaministrit ennast kevadisest infotunnist, kus ta ütles, et on ülioluline, et oleks selge, kuhu see annetajate raha on läinud. Ma loodan, et see ei olnud tühipaljas sõnakõlks, kuigi viimane aeg on näidanud, et tema puhul see, mis ta räägib, ja see, mis ta teeb, võivad tihti olla karjuvas vastuolus. Aga annan need küsimused arupärimise vormis üle ja loodan muidugi Riigikogu esimehe ja juhatuse heldusele, et need küsimused ka kunagi vastatud saaksid õige tähtaja jooksul. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Urmas Reinsalu. Palun!

Mina loodan küll, et kui need küsimused jõuavad vastamisele, siis ametisolev peaminister enam ei ole ametis ja see arupärimine tagastatakse seetõttu. 

Mida ütles meile Vabariigi President siin täna saalis? Me näeme, et read on tühjad, koalitsiooni esindajad on põgenenud. Nad on põgenenud parlamendisaalist, nad on põgenenud demokraatia eest. Demokraatia, nagu ütles meile president, nendele valitsejatele lõppes ära sellega, kui nad said enamuse. Rohkem pole parlamenti vaja, nüüd peab parlament olema lihtsalt valitsuse agenda elluviijaks, ka sellise agenda elluviijaks, mille kohta rahvale valetati valimistel, mida ei lubatud ja mida nüüd püütakse kiirkorras läbi suruda. Ja parlamendi esimees oma avakõnes ütles, et parlamendiliikmed ei tohiks sellele teha takistusi. 

Automaks. Üle 70 000 inimese on andnud oma allkirja automaksu vastu. Puuetega inimeste koda, kaubandus-tööstuskoda, tööandjad, autoomanike liit, Eesti Omanike Keskliit, pensionäride ühenduste liit, erinevad organisatsioonid ja kümned tuhanded inimesed on öelnud: "Me ei vaja seda tobedat automaksu." Sellele vaatamata jätkatakse selle jäigalt läbisurumist, et maksustada inimesi järgmisel aastal 120 miljoni euro ulatuses eesmärgiga, et inimesed loobuksid auto omamisest. 

Isamaa seisab sellele ühemõtteliselt vastu. Jah vabadusele, jah liikumisvabadusele, jah eraomandile! Me ei lase peale suruda reegleid, mis muudavad inimeste elulaadi Eestis. Selleks on meid siia parlamendisaali valitud. Isegi kui need koalitsioonisaadikute read on tühjad. Aitäh!

Nii. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Jaak Valge. Palun!

Lugupeetav Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Mul on au üle anda meie otsuse eelnõu, millega tehakse Vabariigi Valitsusele kohustuseks korraldada ettevalmistused referendumi tegemiseks abielu mõiste määratlemise küsimuses.

Kui ma nüüd vaatan natukene meie kevadistungjärgule tagasi, siis ma pean ütlema, et siin võeti vastu rida selliseid seadusi, mille sisu ega ka vastuvõtmise vorm ei tee mingil moel au Eesti demokraatiale ega parlamentarismile. Aga nendest vastuvõetud seadustest tõuseb erilise häbiväärsusega esile üks ja see on nimelt 20. juunil vastu võetud seadus, millega valitsuskoalitsioon hääletas Riigikogus pereseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu poolt, millega võimaldati omavahel abielluda kahel samasoolisel isikul. Selle seadusega muudeti aastatuhandeid kehtinud abielumõistet. Seda eelnõu menetleti erakordse kiirusega, tavapärast parlamentaarset protsessi rikkudes, ja see seoti usaldusküsimusega. 

Sedavõrd olulist väärtusküsimust ei ole demokraatlikus riigis otstarbekas otsustada parlamendis, eriti ei tohiks seda otsustada need parlamendijõud, kes tegelikult olid valimiskampaania ajal seda küsimust püstitades selges vähemuses. Teiseks ei ole seda üldse õige vastu võtta parlamendis, rääkimata sellest, kolmandaks, et [seda tehti] parlamentarismi põhiprintsiipe ja reeglipärast parlamentaarset protsessi rikkudes.

Aeg! Aeg, Jaak Valge!

Järelikult on ainus lahendus korraldada sellessamas küsimuses referendum. Aitäh!

Aitäh! Nii! Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Head istungi jälgijad! Esitan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna üheksa saadiku nimel sotsiaalkaitseminister Signe Riisalole arupärimise soolise üleminekuga seotud meditsiiniteenuse kohta. Sotsiaalmeedias on postitanud transsoolised tüdrukud, noored naised endast pilte, kus nad eksponeerivad enda sandistatud keha ehk ülakeha rindade eemaldamise operatsiooni järgselt. Postitatud fotodele on lisatud kommentaarid, mille selge eesmärk on propageerida transsoolisust ja teavitada laiemat ringi asutustest, kus on võimalik kirurgilise soomuutmise protseduure teha. Eestis reguleerib soolise üleminekuga seotud meditsiiniteenuseid sotsiaalministri 7. mai 1999 määrus nr 32 "Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded". Määruse kohaselt on isiku soolise kuuluvuse otsustamiseks ja soovahetuseks vajalike arstlike toimingute sooritamiseks vajalik sotsiaalministri moodustatud arstliku ekspertiisikomisjoni otsus soovahetuse võimalikkuse kohta. Seaduse järgi on soo kirurgiline muutmine lubatud ühe aasta möödudes tema kohta käskkirja väljaandmisest. Soo kirurgilise muutmise alla liigitub ka naistel rindade eemaldamine ilma meditsiinilise näidustuseta, näiteks rinnavähk.

Sellega seoses soovime sotsiaalkaitseministrilt vastuseid näiteks küsimustele. Kui paljudel rinnaeemalduse operatsiooni läbinutel on olnud protseduuri läbiviimiseks arstliku ekspertiisikomisjoni heakskiit või luba? Kes on nimetatud protseduure rahastanud, millises kogusummas? Kuidas on Sotsiaalministeerium korraldanud operatsioonijärgse psühholoogilise toetussüsteemi? Milline roll on arstlikul ekspertiisikomisjonil peale positiivse otsuse langetamist soomuutja edaspidises elus? Kas Sotsiaalministeeriumil on välja töötatud psühholoogiline tugisüsteem ja tegevuskava kirurgiliselt sugu muutnud isikute toetamiseks? Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Esitan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni 14 liikme nimel arupärimise peaminister Kaja Kallasele. See puudutab Kaitseressursside Ameti kavandatavat nime muutmist. Kaitseministeerium on saatnud kooskõlastusringile Vabariigi Valitsuse seaduse muutmise [seaduse] eelnõu, millega kavatsetakse muu hulgas Kaitseressursside Amet muuta Riigikaitse Inimjõu Keskuseks. See arupärimine on suunatud peaministrile, kuna Vabariigi Valitsuse seadus on tema kui peaministri pädevuses. 

Me palume peaministril vastata viiele küsimusele. Kuidas aitab Kaitseressursside Ameti nime muutmine kaasa Eesti kaitsevõime tugevdamisele? Kui palju Kaitseressursside Ameti nime muutmine maksma läheb? Kas Vabariigi Valitsuse välja kuulutatud üleüldise kokkuhoiupoliitika raames on see kulutus ratsionaalne ja asjakohane? Miks on valitud asutuse uueks nimeks Riigikaitse Inimjõu Keskus, mis meenutab nii vormilt kui ka sisult nõukogudeaegset väljendit "tööjõud" – inimesi käsitleti abstraktse orjatööjõuna, mitte konkreetsete indiviididena. Ja viiendaks, kas praeguses pingelises julgeolekuolukorras pole tegu asendustegevusega? Aitäh!

Järgnevalt palun kõnetooli, Rene Kokk. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Head Riigikogu liikmed ja kõik, kes meid vaatavad läbi erinevate meediumite! Olen tulnud siia pulti selleks, et anda üle arupärimine peaminister Kaja Kallasele. Nimelt, Rail Balticu vajalikkusest ja väljaehitamisest, erinevad teemad. Need omavalitsused, kes Rail Balticu trassi äärde jäävad, teavad väga hästi, milline meeletu surve on erinevate kaevanduste avamiseks. Ja see pilt, mis avaneb, on ikka päris õudne, kui vaadata neid taotlusi, mis Rail Balticu trassi äärde jäävate omavalitsuste laual täna on taotluste näol. Teema ei ole akuutne ainuüksi selles mõttes, et toimub meie maavarade tohutu kaevamine, vaid on ka selles mõttes, et Rail Balticu rahastamise ümber on tõsised küsimärgid. Olemegi ette valmistanud, Riigikogu liikmed – siinviibija Rene Kokk, Siim Pohlak ja Kert Kingo – on ette valmistanud seitse küsimust, millest mõned toon siinkohal esile. 

Näiteks soovime teada saada, kuidas on tagatud Rail Balticu projekti rahastamine ja milline on Eesti panus sellesse projekti. Tegelikult on kuulda ka Rail Balticu projekti vedajatelt, et segadus selles, mil määral ja milline rahastus on tulemas või olemas. Kõik teevad pokkerimängija nägu, et lähme projektiga edasi, aga mis rahast seda lõpuks tehakse, tegelikult täna ülevaade veel puudub. Ja üks küsimus veel nendest seitsmest, mida tahame teada: millised on Rail Balticu projekti järgmised sammud? Millal on planeeritud selle projekti valmimine? Ka see vajaks ülerääkimist ning ka kohalike omavalitsuste ja huvigruppide kaasamine. Nii et ma arvan, et see teema tervikuna vajab värskendamist. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Aitäh! Austatud kolleegid! Härra istungi juhataja! Protseduurilised küsimused katkesid. Enne oma arupärimise sisu juurde jõudmist ma korra puudutaksin seda, mida täna rääkis Riigikogu aseesimees härra Kivimägi raadios. Ta ütles niimoodi, et tema arvates täna päevakorras olevate arupärimiste käsitlemiseks võiks kuluda kolm või neli tundi. Ja kui läheb pikemalt, eks siis opositsioon ise teab, järgmisel nädalal nad saavad vähem arupärimisi esitada ja neile vastuseid [kuulda]. Minu arust sellised ähvardused, ka see tegevus, mida härra Hussar siin viljeleb, viivad meid aina sügavamale sohu, ja sellega seoses võib tekkida oht, et selle teema kajastamine matab meedias teised teemad. 

Ma ikkagi hoiaks üleval teemat, mis puudutab Ukrainat ja puudutab väga tõsiselt ja kriitiliselt, sest me teame, et väga oluline on ukrainlasi Ukrainas toetada, et meie ühisest naabrist selles sõjas jagu saada. Ja minu arust olukorras, kus Eesti inimesed on andnud suure panuse ukrainlaste toetamiseks, aga on tekkinud tõsine kahtlus, et 6,5 miljonist võib-olla ei ole üldse raha jõudnud Ukraina abivajajateni, siis see kindlasti tõstatab küsimuse siseministrile, kas tema ka poliitilise juhtimise ja uurimisorganitega oma iganädalastel koosolekutel ja briifingutel käsitleb seda teemat, eelkõige rõhutades, et seda on vaja väga tõsiselt uurida. Selle kohta on minul ja mu kolleegidel siseministrile küsimused. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud seitse eelnõu ja üheksa arupärimist, juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Nüüd asume tänaste arupärimiste juurde. Tutvustan lühidalt ka arupärimistele vastamise korda. Arupärija sõnavõtt kestab kuni viis minutit, küsimusi arupärijale ei esitata. Seejärel on ministri sõnavõtt kuni 15 minutit ning iga Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse, misjärel algavad läbirääkimised. Sõnavõtuga esineb esmalt arupärija või arupärijate esindaja, seejärel on oma arvamust võimalik avaldada Riigikogu liikmetel ning komisjonide ja fraktsioonide esindajatel. Enne läbirääkimiste lõppemist võib arupärimise adressaat esineda sõnavõtuga. Selline on meie arupärimistele vastamise kord vastavalt meie kodu‑ ja töökorra seaduse §‑le 140.

Meie esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Riina Solmani, Urmas Reinsalu, Helir‑Valdor Seederi, Priit Sibula, Mart Maastiku, Andres Metsoja, Tõnis Lukase ja Aivar Koka 12. aprillil käesoleval aastal esitatud arupärimine perehüvitiste vajaduspõhisuse kohta. Arupärijate esindajana palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Riina Solmani. Palun!

(Helir‑Valdor Seeder saalist: "Enne on mul protseduuriline küsimus, austatud juhataja.") Helir‑Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mulle on oluline ära õiendada meie kahekõne minu ainukese protseduurilise küsimuse teemal, mille ma varem esitasin. Ma lootsin, et ma rohkem ei pea esitama, aga siiski, vabandan, pean esitama. Me vaidlesime siin juhatajaga ehk sinuga, hea kolleeg, [selle üle,] mida sa rääkisid ja mida sa mõtlesid. Selgub, et sa räägid ühte, aga mõtled teist. Sa vaidlesid minuga ja ma võtsin välja stenogrammi.

Kell 15.40, Lauri Hussar: "Aitäh! Riigikogu juhatus on konsensuslikult seisukohal, et Riigikogu suudab menetleda nädalas kuus kuni kaheksa eelnõu." Punkt. "Arvestades tekkinud olukorda …" ja nii edasi. Ei olnud juttu arupärimistest.

Kell 15.56 te kordasite ennast. Esimees Lauri Hussar: "Aitäh! See oli Riigikogu juhatuses põhjalik arutelu ja me leidsime, et Riigikogu suudab menetleda kuus kuni kaheksa eelnõu nädalas …"

Hea kolleeg, ma ei eksinud ja ma jätkuvalt küsin, kas te tõesti arvate, et Riigikogu peaks töötama [sellises] rütmis, [et menetleb] kuus kuni kaheksa eelnõu nädalas, või te peate silmas arupärimisi. Sellest tulenevalt on mul kõik ülejäänud küsimused jätkuvalt akuutsed: [kas menetletakse] kronoloogilises järjekorras või mis iganes järjekorras? Nii et kui riigieelarve saabub siia kronoloogiliselt, ma ei tea, 230. eelnõuna, siis see selles järjekorras ka siia tuleb, või kuidas?

Aitäh, Helir‑Valdor Seeder! Aitäh teile täpsustuse eest! Tõepoolest, minu viga – kaks korda. Saalis on palav, võib‑olla tähelepanu kipub natuke hajuma, esimene istung ka pärast suvepuhkust. Aitäh teile täpsustuse tegemise eest! Ma pidasin silmas arupärimisi. Ehk siis kuue kuni kaheksa arupärimise puhul me oleme Riigikogu juhatuses seisukohal, et see oleks selline mõistlik hulk arupärimisi, millele Riigikogus saab vastata viisil, et ka kõik teised Riigikogule põhiseadusega pandud ülesanded saavad täidetud. Nii et sellest tulenevalt ma jään selle teise vastuse juurde, mis ma teile andsin. Aga aitäh teile väga olulise täpsustuse eest! Olen väga tänulik.

Nii, aga nüüd ma palun tõesti Riigikogu kõnetooli Riina Solmani. Palun!

Palun kolm minutit lisaaega ka.

Kolm minutit lisa.

Lugupeetud Riigikogu esimees Lauri Hussar! Austatud peaminister Kaja Kallas! Kuulsime täna enne istungit nii presidendi kõnet kui ka Riigikogu esimehe kõnet ja Isamaa fraktsiooni …

Ma korra vabandan! Alustame algusest, aga ma lihtsalt täpsustan, et siin …

Siin formaadis ei ole, jah?

… me ei saa lisaaega [anda]. Siin on viis minutit arupärimise teksti esitamiseks.

Aitäh teile! Jätkan selle koha pealt, kus pooleli jäi. Isamaa fraktsioon soovib tulla vastu nii presidendi soovile kui ka Riigikogu esimehe soovile, et aidata kaasa töövõimelisuse tõstmisele Riigikogus. Aga me oleme öelnud selgelt välja oma tingimuse: selleks on peaminister Kaja Kallase tagasiastumine seoses idavedude skandaaliga. Ja veel täna on ajakirjandus, meie tubli ajakirjandus selles küsimuses esitanud täiendavaid asjaolusid. Kes loeb meie portaale[, teab].

Aga tuleme selle arupärimise juurde, mille [tutvustamiseks] mul on viis minutit ja mille Isamaa fraktsioon esitas 12. aprillil käesoleva aasta kevadel. Täna, viis kuud hiljem saan ma seda saalis ette kanda ja peaministri käest vastuseid kuulda. Seaduse järgi, nagu me ka enne saalis kuulsime, tuleb arupärimisele vastata 20 istungipäeva jooksul. Aprillis esitatud arupärimine oli mõeldud valitsuse rutakate ja sõnamurdlike perehüvitiste seaduse muudatuste kohta, et pidurdada lastega perede osas valitsuse poolt toime pandavat sõnamurdlikku käitumist. Ehk siis täpsemalt: peaminister Kaja Kallase juhtimisel lubas eelmine valitsus peretoetuste tõusu ja tänane valitsus võttis selle [lubaduse] tagasi. See on sõnamurdlik käitumine. Selle [peretoetuste tõusuga] olid paljud suurpered arvestanud, oma plaane seadnud. Oli palju meeleheidet, meelehärmi. Oli palju palveid, pöördumisi. Oli petitsioone: koguti ligi 25 000 allkirja selle tegevuse vastu, aga ei midagi. Ka sotsiaalkomisjonis jõudsime selle teema, petitsiooni käsitlemiseni alles eelmisel nädalal ehk kuid hiljem, kui tegelikult protsess aset leidis. Samas, kui valitsus selle protsessi algatas, räägiti väga palju ka hüvitiste kärpimisel vajaduspõhisusest. Ja seoses sellega oligi ka minu arupärimine perehüvitiste vajaduspõhisuse kohta.

Lugupeetud Kaja Kallas! Te olete rõhutanud vajadust tagada perehüvitiste vajaduspõhisus. Ometi ei ole te koalitsioonilepingus fikseerinud laste‑ ja peretoetuste muutmist taotleja sissetulekust sõltuvaks, vaid vähendasite ja vähendate kõiki peretoetusi kõigil suurperedel ühtviisi, see tähendab ühtviisi kolme‑, nelja‑, viie‑, kuue‑ kuni kümnelapselisel perel, nii suure kui ka väikese sissetulekuga peredel. Samuti plaanib teie valitsus koalitsioonilepingu järgi teha tulumaksureformi, mis ei ole samuti vajaduspõhine, vaid suurendab ka kõrgepalgaliste, kuni 8000 eurot teenivate inimeste, sealhulgas valitsuse ja Riigikogu liikmete sissetulekuid. Miks ei lähtu te muudatuste tegemisel vajaduspõhisusest, mida Reformierakond, teie sotsiaalkaitseminister ja teie ise olete varem rõhutanud ja oluliseks pidanud? Eestis on kõrgeima võimu kandja rahvas ja Riigikogu saalis esindavad rahvast nii koalitsiooni‑ kui ka opositsioonierakonnad. Ka Riigikogu esimehe väljendatud mure kõlas peaaegu siirana, kui ei oleks silme ees kevadel siinsamas saalis toimunut. Ei olnud võimalik täheldada märkigi koalitsiooni tahtest opositsiooniga koostööd teha. Vastupidiseid [märke] oli küll. Õhus oli palju koalitsiooni üleolekut, oli narrimistki, mis tuli koalitsioonierakondade ülekaalukast häälte arvust. Siin oli tunda suhtumist: nagunii me teeme oma ülekaalu abil seda, mida soovime. Ja nii juhtus ka perehüvitistega: mindi kärpima, mitte vajaduspõhiselt, nagu oli räägitud, vaid võeti kõigilt kirvega.

Varasuvise viimase ööistungi lõpus, kui oli ära koputatud perekonnaseadus – ma meenutan, selleks ei olnud rahvalt mandaati küsitud –, kõnelesid esimese pingi ees Riigikogu aseesimees ja Reformierakonna pikaaegne liige väga valjuhäälselt sellest, et pärast maksude tõstmist, pärast kärbet on kõige olulisem vastu võtta vaenukõne seadus. Mida tähendab see valitsuse ettevalmistatud [seaduseelnõu] meile kõigile siin saalis, aga eraldi ajakirjandusele ja laiemalt inimestele, kes ei ole nõus näiteks ka eelnevalt ära toodud valitsuse poliitikaga? Pigem on see valitsuse ettevalmistatud seaduseelnõu kiire käikuandmine järgmine ohumärk, et meiega ei arvestata, nagu ei arvestatud ka perehüvitiste kärpimisel suurperede vajadustega, aga mitte ainult suurperede vajadustega. Soodustused võeti ära kõigilt lastega peredelt ehk lastega perede vajadusi ega soove ei ole see valitsus arvestanud. Minu küsimused puudutavadki just seda lubatut, et kohaldada meie seadusi vajaduspõhiselt, ja olen väga tänulik, kui saan peaministrilt need vastused täna, viis kuud hiljem. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastamiseks peaminister Kaja Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastan Isamaa fraktsiooni kuuluvate saadikute arupärimisele seoses perehüvitiste vajaduspõhisusega.

"Miks ei lähtu Te muudatuste tegemisel vajaduspõhisusest, mida Reformierakond on varem rõhutanud ja oluliseks pidanud?" Vastus. Me oleme koalitsioonis just nimelt toetuste jagamisel lähtunud vajaduspõhisusest. Vaesuse määr ühe vanemaga leibkonnas oli 2021. aastal 32,7%. Samal ajal vähemalt kolme lapse ja kahe vanemaga leibkondade vaesuse määr jääb alla 15%. Seetõttu võttis Riigikogu vastu seadusemuudatuse, millega tõsteti üksikvanema elatisabi 100% võrra. See jõustub 1. jaanuaril 2024. Elatisabi suurenemine mõjutab peresid, kus kasvab lapsi, kelle vanem või vanemad ei täida ülalpidamiskohustust. Lastega perede leibkonnapildi ja elukorralduse uuringu esialgsed tulemused näitavad, et circa veerand ehk 24% lastest elavad ühe vanemaga ja neil on kusagil mujal elav teine vanem. Lahus elavate lastevanemate leibkondadest 27% ei saa teiselt vanemalt lapse ülalpidamiseks raha või ei maksa teine vanem lapsega seotud arveid. Lisaks aitame piiratud ressursside tõttu eelkõige neid abi vajavaid peresid, kus lapsel on näiteks harvikhaigus. Samuti pöörame suuremat tähelepanu puudega lastega peredele, toetame lapsi, kellel puudub vanem ja kes elavad asenduskodudes. Valitsuse soov on vajaduspõhiselt toetada sihtrühmi, kes vajavad enam kaitset. Aitäh!

Aitäh! Nüüd on võimalus küsimusteks. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea peaminister! Jaa, muidugi me peame ka rääkima lastetoetustest ja kõigest sellest, aga minu meelest me peaksime enne siiski adresseerima elevanti ruumis. Elevant ruumis on teie vereraha idakaubanduses ja selle vereraha mittetunnistamine ja avalikkusele valetamine. Te oleksite võinud muidugi oma lühikeses vastuses öelda, et tehku siis kõik oma abikaasaga äri Venemaal, siis saavad pered ka rohkem raha. Aga ma arvan, et kõigil see ei õnnestu, kõigile kapo ei tee katet, ei anna erilubasid ja ei mätsi kinni. Ma tahaks ikkagi teilt kuulda, kas te olete aru saanud, millise absoluutse põhjatu moraalse läbikukkumisena te seal seisate.

Auväärt küsija, see küsimus kahjuks ei ole seotud arupärimisega. Püüame seda joont siiski hoida. Ma ei katkesta teid küsides, aga ei eelda vastust peaministrilt, kui [küsimus] ei ole seotud arupärimisega. Riina Solman, palun!

Hea Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Koalitsiooni jutupunktid olid kevadel, kui te läksite suurpere hüvitisi kärpima, et toetus on ikkagi suurem kui varem. Samas uute määradega võetakse ikkagi peredelt raha ära, mis on esmakordne samm ajaloos. Samamoodi te tõstate tegelikult toetusi oma suva järgi, poliitikute suva järgi, aga rääkisite vajaduspõhisusest. Nüüd teie esimeses vastuses ma tegelikult ei saanud vastust selle kohta, mida ma küsisin. Te kärpisite ühtemoodi kolme‑, nelja‑, viielapselistelt ja veel suurema [laste arvuga] perekondadelt peretoetust. Miks te ei lähtu siis vajaduspõhisusest? [Tõmmake] näiteks joon [sinna, et suuremat toetust saab nelja või enama lapsega pere] või makske siis päris suurperedele [rohkem]. Miks te seda vajaduspõhisust silmas ei ole pidanud?

Aitäh! Veel kord, kõige suuremas vaesusriskis on lapsed, kes on ühe vanemaga ehk üksikvanemate lapsed, mitte suurpered. Ja me oleme teinud neid samme, mida ma ütlesin. Esiteks, kõigepealt need lastetoetused või peretoetused on endiselt suuremad, kui need olid 2022. aastal. See on juba suurematele peredele, nii kolme kuni kuue kui ka kuue kuni kaheksa [lapsega peredele] ja sealt edasi. Ja teiseks, üksikvanemaga lastel, kellel on tõesti vaesuse määr ühe vanemaga leibkonnas 32,7%, oleme me elatisabi suurendanud, mis peaks just neid aitama ehk nende vajadustest lähtuma.

Kolleeg Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on lihtne. Suurperede toetus – teatavasti Isamaa poolt algatatud ja tegelikult konsensuslikult eelmises valitsuses vastu võetud ja nüüd siis uuesti tagasi pööratud – oli ikka pigem mõeldud selleks, et meil oleks riik jätkusuutlik, et meil oleks maksumaksjaid, oleks neid inimesi, kelle abil oleks võimalik ka pensione maksta. Kui me nüüd ei toeta peresid – just nimelt küsimus ei ole mitte esimeses lapses või teises lapses, aga just alates kolmandast lapsest ju tegelikult hakkab taastootmine, kui seda võib niimoodi nimetada, sest praegu on palju öeldud, et lapsi ei saa osta –, siis äkki te pakuksite välja mingi muu variandi, kuidas me oleme rahvusena ja riigina jätkusuutlikud, kui meil juba täna ei jätku tegelikult riigieelarves raha ja me peame võtma laenu selleks, et igapäeva toimetulekuga hakkama saada.

Aitäh! Ma ei ole kindel, et ma sain teie küsimusest täpselt aru. Kuidas lapsi rohkem sünnib, see ei ole otseselt rahaga seotud. Neid näiteid on väga palju erinevaid erinevatest riikidest, kus lapsetoetused või peretoetused on kõrgemad kui Eestis, aga sündimus on madalam. Või vastupidi, kus need toetused on palju madalamad, aga sündimus on kõrgem. Mis aitab, on ikkagi see, kui naisi hinnatakse. Kui nad tunnevad ennast turvaliselt just selles võtmes, et kui nad lapse saavad, siis see mees on nende kõrval ka pärast seda, kui nad on lapse saanud, ja võtab ka neid kohustusi ühtlasemalt jagada. Ehk kui töö‑ ja pereelu ühitamisel on võrdsed võimalused ja ka kodutööde jagamine on võrdsem. Kui see koormus ei ole kõik naiste peal, siis naistel on ka lihtsam lapsi ilmale tuua.

Kolleeg Helir‑Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Kahetsusväärselt praegune valitsus, teie juhitud valitsus alustas esimesel tööpäeval oma tegemisi lastega perede toetuste vähendamisest. See oli kõige esimene ja tõenäoliselt siis ka kõige olulisem asi. Esimesel tööpäeval! Kusjuures see eelnõu oli vastu võetud Reformierakonna üksmeelsel toetusel siin Riigikogu saalis ja välja töötatud eelmise valitsuse juhtimisel, mille peaminister te olite. Te pöörasite selle poliitika tagasi. On ääretult kahetsusväärne, et demograafiliste protsesside puhul, mis on väga pikaajalised ja inertsed, te niisuguse mängurlusega tegelete.

Aga minu küsimus on lihtne. Sellele vajaduspõhisusele me vastust ei saa. Ma juba kolleegide küsimustest sain aru, et teie vastused tegelikult vastust ei sisalda. Kas te peate õigeks laste[rikaste] perede toetuse indekseerimise tühistamist, aga kõrgemate riigiametnike [palkade] indekseerimise jätkumist?

Aitäh! Esiteks, ma tahan öelda seda, et peretoetused võrreldes 2022. aastaga ju tõusevad igal juhul. Suurimad võitjad on kolmelapselised pered kõigi nende sammude tagajärjel, mis me oleme teinud. Mis puudutab indekseerimist, siis indekseerimisel on plussid ja miinused. Pluss on muidugi see, et sellega ei peaks Riigikogu tegelema, vaid need [toetused] kasvavad vastavalt sellele, kuidas majandusel läheb. Miinus on muidugi see, et nad on juba ette kokku lepitud. Meil on jah eelarve [arutelu] käigus arutusel kõrgemate riigiametnike palgatõusu ärajätmine sellisel kujul just selleks, et olla solidaarne.

Kolleeg Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea valitseja! Teie eelmine valitsus tõstis nii laste- kui ka lasterikaste perede toetust. Käesolevas valitsuses, mida te juhite, olete te otsustanud vähendada lasterikaste [perede] toetust, tõsta tulumaksu ja [lisaks on] perede ühisdeklaratsiooni teemad. Mis see arusaam teil on? Kuidas saab peredele, nii nagu te ütlesite, anda seda kindlustunnet, et saaks rohkem lapsi sündida? Millised need meetmed teie praeguses valitsuses on võrreldes sellega, mida te olete juba ellu viinud nende maksumuudatuste ja perekondade lõhkumise näol? Ja lihtsalt see, et te viitate 2022. aastale, aga kui te võrdleksite 2017. aastaga, siis saaksite te ennast näidata veel võimekamana.

Aitäh! Ikkagi peretoetused 2022. aastaga võrreldes tõusevad ja kui me vaatame ka tulumaksumuudatusi, siis tegelikult brutopalgaga 2100 eurot on rahaline võit suurim, ehk siis see ka tuleb peredele lisaks. Nüüd, mida meie valitsus teeb? Meie valitsus suhtub naistesse hästi. Naised on väärtustatud, ka need naised, kellel kõigil veel lapsi ei ole. Igal juhul [näitab seda suhtumist] kõik see, mida me oleme teinud, perelepitus näiteks. Mehed saavad ennast näidata uhkete viie lapse isadena isegi siis, kui nad nende lastega koos ei ela, samas kui tegelikult võib‑olla on kolm naist, kes kasvatavad neid lapsi üksi ja rohkem lapsi ei sünnita, sest neil ei ole seda kindlustunnet, kuna laste isa on nende kõrvalt läinud. Selle jaoks on meil perelepitusmehhanism, nagu ma ütlesin, [on ka] elatisabisüsteem, et aidata neid peresid ja tagada seda kindlustunnet just neile, kes seda kõige rohkem vajavad.

Hea kolleeg Riina Solman, selle päevakorrapunkti juures on võimalik esitada üks küsimus. Te olete juba ühe esitanud. Rain Epler, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Proua peaminister! Ma vaatasin statistikat just enne sügisistungjärgu algust. Kui koroona lõppedes oli Eesti majanduslikus mõttes väga heas kohas, olime Euroopa esirinnas majanduskasvu poolest ja nii edasi, siis teie olete nüüd ligi kolm aastat valitsenud ja nüüd me oleme kindel viimane. Kui ma vaatasin, kuidas on meil SKP per capita, siis võrdluses lähinaabritega oleme meie ainsad, kellel see on langenud, riigivõlg kasvab ja nii edasi. Ja nüüd ma jõuan selle vajaduspõhisuse juurde. Kas te oskate öelda? Reformierakond on seda vajaduspõhiste toetuste mantrat rääkinud aastaid kui mitte aastakümneid, aga ma ei ole tegusid näinud. Kas me kõik oleme äkki valesti aru saanud, et vajaduspõhisus ei tähenda mitte [vajadust] abivajajate poolt vaadates, vaid seda, et kui teie olete teinud valitsedes kehvasid otsuseid, siis on vaja seda lappida ja [seetõttu tulevad] koormised ja näiteks suurperede toetuste vähendamine ja nii edasi?

Aitäh! Meie muidugi ei ole suutnud vajaduspõhist süsteemi niimoodi rakendada, et igaühte hinnatakse eraldi. Aga nüüd me oleme koalitsioonis erakonnaga, kes räägib personaalsest riigist, mis kokkuvõttes peaks tähendama seda, et igaühte vaadatakse just tema vajaduste järgi. Kõik need uued tehnoloogilised võimalused tulevad siin ka appi. Aga veel kord, mis puudutab majandust, siis majanduskasv oli meil kõige suurem, me saime selle enne kätte, me saame ka majanduslanguse enne kätte. Me saime energiahindade tõusu esimestena [kätte]. Need löögid on meil tulnud alati varem, aga see vist ei puuduta seda arupärimist.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea arupärimisele vastaja! Me ei saanud ikkagi vastust selle vajaduspõhisuse kohta. Kas vajaduspõhisus tekib siis, kui Reformierakond valitseb ja eelnevalt enda tehtud augud ära lapib? Aga tulles selle juurde, [mida tehti] esimese asjana valitsema hakates uue Riigikogu koosseisu ajal ja peale valimisi. Kui enne valimisi pidi huultelt lugema, et maksud ei tõuse, siis samas esimese asjana mindi suurperede hüvitiste kallale, millega tegelikult ju ei täideta seda eesmärki, et rahval läheks elu paremaks. Nii nagu kolleeg Sibul ütles: 20[1]7. aastaga võrreldes 2023. aastal [toetused] tõepoolest tõusevad. Milles see vajaduspõhisus siis lõppkokkuvõttes seisneb, [kas selles,] et oma eelarveaukusid lappida ja see personaalne riik rakendada kõikide jaoks?

Aitäh! [Kui rääkida] perehüvitiste vajaduspõhisusest, siis, nagu ma ütlesin, ühe vanemaga leibkondade vaesusmäär on 32,7%, samal ajal kui kolme ja enama lapsega ning kahe vanemaga leibkondade vaesusmäär jääb alla 15%, mistõttu võib öelda, et ühe vanemaga peredel on rohkem abi vaja kui suurperedel. Seetõttu me olemegi teinud erinevaid samme. Just see elatisabi, lisaks puudega laste teenused, harvikhaigustega laste vanemate toetamine, et nad saaksid oma lapsi ravida – kõik need on seotud vajaduspõhisusega.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Mulle tundub, et perede toetamisest rääkides me võib‑olla ajame kaks olulist terminit segamini. Me räägime sageli sellest vajaduspõhisest toetamisest, aga tegelikult me peaksime ju rääkima ka sellest, et lasterohkus Eesti peredes peaks olema see peamine kapital, millel Eesti riik püsib. See ei ole mitte abivajadus, vaid see on reaalne Eesti riigi jätkusuutlikkus. Sageli diskussioonis need asjad lähevad justkui lahku. Praegu ka me räägime hästi palju sellest, et kuskil on üksikvanemad, ja me kõik saame sellest aru, aga tegelikult ideoloogiline lähenemine on ikkagi ju seisnenud selles, et Eestisse sünniks rohkem lapsi, ja paratamatult on peredel sellega seonduvaid suuremaid kulusid. Üks Pärnumaa koolipapa on öelnud, et maapiirkond on toitnud ikka linnapiirkonda leiva ja lastega. Nii et kui me siin ei astu samme, siis me võime rahvana läbi kukkuda. Olete te minuga nõus?

Aitäh! Muidugi me peame astuma samme selleks, et Eesti rahvas jääks püsima. Selleks, et lapsi sünniks rohkem, on eelkõige vaja seda, et ka emad tunneksid ennast hästi ja julgeksid neid lapsi sünnitada. Ja seetõttu näiteks see perelepitus on väga oluline, et pered jääksid kokku ja ei sünniks mitte üks laps perre, vaid mitu, et isad ei läheks perede juurest ära, näiteks. Neid samme, mida me astume, on tegelikult väga palju. Need ei ole jah nii lihtsad, et [anname] ainult raha, kuigi tõesti, need peretoetused tõusevad ka ja tõusevad just suurperedel rohkem, aga on ka komplitseeritumaid [meetmeid]. Ja sellega me tegeleme, sest see paraku ei ole nii lihtne. Igal pool maailmas on neid näiteid, kuidas mõeldakse, et näiteks rohkem raha pakkudes hakkab rohkem lapsi sündima, aga ei hakka.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea peaminister! Te toote välja, et kõige suuremas vaesusriskis on üksikvanemaga pered, mitte suurpered. Kas teil on ülevaade, kui suur protsent suurperedest on üksikvanemaga pered?

Aitäh! Mul ei ole selliseid andmeid kaasas praegu.

Helle‑Moonika Helme, palun!

Jaa, aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Personaalne riik – seda me oleme täna siin palju kuulnud ja see on väga ilus jutt, aga selle tagant ikkagi täiesti nähtavalt kumab soov mitte aidata, mitte raha välja käia, vähemalt mitte sinna, kus seda tõeliselt vaja on. Me näeme ju tegelikult riigihangetest, kuidas raisatakse tühja‑tähja peale miljoneid. Vajaduspõhisus millegipärast ei tule jutuks, kui on vaja ameteid ümber nimetada, mingeid ideoloogilisi jututubasid korraldada, ministeeriumide suvepäevi korraldada. Te ise olete ka öelnud, et tõepoolest, jaa, kõik pensionärid ei vaja abi, eks ole, me teame seda. Kas teie meelest siis ka kõik pered ja lapsed ei vaja abi?

Aitäh! Kõiki lapsi tuleks kohelda samamoodi. Tegelikult see suur vaidlus ju nende perehüvitistega oli see, et justkui lapsed, kes on suurtes peredes, on väärtuslikumad kui need, kes on väiksemates peredes. Aga me tegime selle vahe ühtlasemaks, et kõik lapsed oleksid ühtemoodi väärtustatud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud tippadvokaat! Mul on selline küsimus. Teatavasti Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 ütleb, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi erilise hoole all. Tulenevalt asjaolust, et te vähendate praegu peretoetusi, on teie arvates ju paljulapselistel peredel kõik hästi. Noh, mis seal ikka. Minule laekunud informatsiooni põhjal on ka teil väga hästi, sest Lõuna‑Saksamaal ehitatakse teile teatavasti ju uhket suurt maja suure saladuskatte all. Kas me võime siia võrdusmärgi tõmmata või mitte?

Vabandust! Lõuna‑Saksamaal ehitatakse mulle maja?

See ei olnud [arupärimisega] seotud. Aitäh, peaminister! Sellega on küsimused lõppenud. Tänud teile! Avan läbirääkimised. Härra Reinsalu, natukene hiljaks jäite. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Ma lõpetasin ära selle kahjuks, läbirääkimiste käigus. Urmas, sa jäid hiljaks, anna andeks! (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Aga see on juba kolmandast voorust tagasi. Head arupärijad! Ma avasin läbirääkimised, küsin ette, et kõigepealt saab sõna arupärijate esindaja. (Urmas Reinsalu räägib edasi: "Aga miks te kardate?") Kas Mart … Ei, me ei karda, Urmas, me ei karda, tõepoolest ei karda. Me ei karda seda, aga me järgime neid protseduure. Kui sa trükkisid seal taga, sul ei olnud aega siin olla, siis see on, anna andeks, sinu probleem, et sa ei jõudnud õigeks ajaks. Sa saad sõnavõtu käigus oma mõtteid avaldada. Ja peaminister saab vajadusel ka vastata, kui ta soovib seda. Ma arvan, et ta on valmis vastama, ära muretse. (Urmas Reinsalu räägib saalist.) Ma arvan, ma ei saa tema nimel otsustada. Aitäh! Lõpetame selle praegu ära.

Head kolleegid! Kõigepealt saab sõna arupärijate esindaja. Ma küsin, kas teil on kokku lepitud, et Mart Maastik on arupärijate esindaja, et ma ei teeks kellelegi liiga. Ma küsin seda sellepärast. Kõik on arupärijad, eks ju. Kõigepealt arupärijate esindaja Mart Maastik. Kas keegi ei vaidlusta seda? Mart Maastik, palun! (Mart Maastik räägib saalist.) Okei, siis palun Riina Solman arupärijate esindajana kõigepealt ja siis saavad [sõna] kõik teised Riigikogu liikmed, kes soovivad.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Ma olen väga õnnelik, et me viis kuud tagasi esitatud küsimustele oleme täna vastuse saanud. See enam neid suurperesid ei aita, aga ma kinnitan siin Riigikogu puldis, et kui Isamaa saab võimule, siis me keerame selle tagasi ja teeme õiglase, vajadusel vajaduspõhise, aga me teeme õiglase süsteemi. Ja ma kasutan võimalust, et lükata ümber mõned pooltõed ja ka mõned valeväited. Te ütlesite, et kõiki lapsi tuleb kohelda samamoodi ja just teie koalitsiooni juhtimisel on see sündinud. Aga tegelikult oli hoopis Isamaa Erakond see, kes soovis, et kõikide laste toetus oleks võrdselt 100 eurot: esimene, teine, kolmas, neljas [laps] ja nii edasi. Vastu oli sellele [koalitsiooni] juhterakond Reformierakond, teie enda erakond, kes keeldus sellest ettepanekust ja tekitas erisuse: esimesele [ja teisele] lapsele 80 eurot, teistele 100. Nii et see oli teil vale väide.

Kõlama jäi, justkui Isamaa Erakond ei toetaks kõiki naisi. See on tegelikult täielik vale. Isamaa Erakond toetab kõiki naisi. Me väärtustame võrdselt neid, kel pole veel lapsi, neid, kel on lapsi, neid, kel mingil põhjusel ei ole võimalik lapsi saada, aga erinevalt teie erakonnast – ma ei tea, kas ka teist endast – me väärtustame ka vanemlust. Me tõstame au sisse ka vanemate pingutuse ja töö, sest me teame, et pärast tööpäeva läheb vanem koju, hoolitseb kas ühe, kahe, kolme, nelja või isegi kümne lapse eest. Selge see, et mida rohkem lapsi on hoole all, seda raskem sellel vanemal on, seda suurem on tema panus pärast tööpäeva laste kasvatamisel. Nagu me teame, pool Eesti järelkasvust sünnib kolme ja enama lapsega perre. Nii et nende vanemate panust tuleks ka rohkem väärtustada. Ja kui me ütleme, et raha ei ole esmatähtis, siis sellega võib ju isegi nõustuda, aga ilma rahata ei ole võimalik lapsi üles kasvatada. Ka teie [valitsuse] sotsiaalkaitseministri juhtimisel [esitati] palve advokatuurile hinnata seda perehüvitiste kärbet ja [sealt] tuli meile, tervele Riigikogule naeruks vastus, kus [seda kärbet põhjendati] mastaabiefektiga: mida rohkem lapsi, seda rikkam see pere on. Tegelikult [on] vastupidi, mitte nii, nagu te proovisite seda tõestada. Tegelik olukord on see, et mida rohkem on lapsi, seda rohkem on vaja asju, seda rohkem on vaja vahendeid. See peaks olema tõesti algklassilapsele ka selge.

Aga te tõite veel näiteid elatisabisüsteemist. Ma juhin teie tähelepanu: elatisabisüsteemi töötas välja Isamaa liige Reet Roos ja nägi kümme aastat vaeva, et veenda Reformierakonda selle meetme vajalikkuses. Ja ka meie ettepanek, meie justiitsministri ettepanek oli tõsta elatisabitoetus 200 euroni. Teie justiitsminister Maris Lauri läks aga vähendamise teed. Mitte elatisabi [ei vähendatud], aga kohtu korras pidid need vanemad, kes käitusid rongavanematena, maksma oma lapsele varem suuremat toetust, nüüd tehti analüüs – jälle, ma ei tea, kelle juhtimisel täpselt – ja see vähendas nende laste elatist, kellele vanem ei olnud soostunud [elatisrahast rohkem] maksma.

Nüüd järgmine asi: perelepitus. Selle süsteemi algatasin mina rahvastikuministrina ja see oli taas mõeldud vanemluse toetamiseks, vanematele toeks, riigi tugi. Nii et rahvastikupoliitikat teie ei ole hinnanud, te olete kokku pakkinud rahvastikuministri portfelli ja veelgi enam, teie erakonna liige Maris Lauri on mind kutsunud aru andma, et mida küll mina rahvastikuministrina ja hiljem ka riigihalduse ministrina olen otsustanud. Me olime just teiega koos otsustanud vanematele ja peredele õla alla panna, kuid teie olete tegelikult sõnamurdlikult [praeguse] valitsuse ajal kõik selle tagurpidi pööranud.

Mina ütlen seda, et valitsuse kärbete tegemine lastega perede arvelt ja teie teod maksutõusude kehtestamisel annavad põntsu lastega peredele, mitte ainult lasterikastele peredele, aga kõigile lastega peredele ja vähem toime tulevale osale ühiskonnast. Enne valimisi rääkisite koalitsioonipoliitikutena rahvale ühte juttu ja võimule saades kohe teist juttu ja see oli sõnamurdlik. Ja kui me räägime sellest, et meie ühiskond on lõhestunud, siis just nimelt sellistele valedele rajatud juhtimisstrateegia või valitsemisstrateegia on lõhestanud ühiskonda. Nii kergesti ei saa inimestele lubatust mööda vaadata ja eriti puudutab see lastega peresid, neile lubatud toetusi ja nendele lubatud soodustuste kustutamist. See, mis kevadel siin saalis juhtus, millele president ja Riigikogu esimees tähelepanu pöörasid, oli tegelikult sajandi suurim pettus Reformierakonna enda juhtide ja terve koalitsiooni poolt. Aitäh!

Aitäh! Mart Maastik, palun! (Hääl saalist.) Palun kõnepulti. Me võtame protseduurilise [küsimuse] siis, kui me oleme sõnavõtud ära kuulanud. Palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister ja saalis viibijad, kuigi siin on ainult opositsiooni liikmed! Mina tegelikult räägiksin sellel teemal nii nagu ikka. Me kevadel alustasime sellesama teemaga ja tundub, et ega me vist ei lõpeta seda enne, kui kas see valitsus on kukkunud või on peaminister tagasi astunud, nii nagu me oleme seda ette näinud, aga mõte ei kao kuhugi. Tegelikult me räägime nii, et üks räägib aiast, teine aiaaugust. Meie räägime, et sellepärast on vaja peretoetusi tõsta – pere teatavasti on ema, isa ja lapsed –, et mida rohkem on lapsi, seda suurem see pere on, seda suuremad on ka kulutused. Me räägime sellest, et neid tuleks toetada, sellepärast et vastasel juhul meie iive on negatiivne ja me rahvana sureme välja ja riigina samamoodi, kui me ei käitu samamoodi nagu Lääne‑Euroopa riigid, et impordime endale tööjõudu ja niimoodi siis katsume [toime tulla], et saame oma palgad ja pensionid makstud. Kuid üks on kindel: meie väikese rahvaarvu juures, kui juba praegu on eestlasi alla 1 miljoni, sureme me igal juhul välja[, kui nii jätkame]. Selle [tõestamiseks] me ei pea neid katseid tegema. Liivlased on seda juba tõestanud.

Mul on ka siin mõned asjad, mille panin kirja. Ma ei saa aru, kuidas saaks muuta perelepitusega seda, et raha oleks peres rohkem. Kui isa tahab ema juurest ära minna või ema isa juurest ära minna, ega see kuidagi lastele raha juurde ei too, võib tõesti küll viia vähemaks, aga reeglina üldiselt ikkagi on [raha] olemas. Vanasti olid niisugused asjad nagu alimendid, ma arvan[, et on] ka praegu, ehk kuidagi rahaga seda asja kompenseeritakse. Meie ju räägime ka sedasama. Praegu te tahate [kehtestada] automaksu, mis kõige rohkem mõjutab just neid paljulapselisi peresid, sest nendel on suuremad autod, neil on kindlasti vaja lapsed viia kooli ja nad elavad [sageli] just maal, need paljulapselised pered. Ja nendel tõstetakse kulusid. Aga mille arvelt nad peaksid neid kulusid maksma? Kui te väidate, et vaesusrisk on kõige suurem ühe‑ ja kahelapselistel, siis veel suurem peaks see teoreetiliselt võttes olema kolme‑ ja neljalapselistel [peredel]. Mingi loogika on siin ju väärastunud.

Seega me räägime täiesti erinevatest asjadest. Meil ei ole võimalik riigina [enam nii] jätkata, me peame mõtlema, kuidas me riigina jätkata [saame]. Me oleme negatiivse iibega jõudnud nii kaugele, et meil on [sündimuskordaja] 1,4%. Selle jaoks, et me oleksime jätkusuutlikud, on vaja 2,1%. Ma ei ole kuulnud ei peaministri suust ega ühegi teise koalitsiooni esindaja suust seda [alternatiivi], pakkuge alternatiiv välja. Milline on see alternatiiv? Perelepitus, no tore! Perelepitus on ka väga tore asi, aga kui sul ei ole raha, et lapsi kooli või huviringidesse viia, siis lihtsalt ei ole seda võimalik [teha]. See ei ole jätkusuutlik.

Siin on veel palju asju, millest tahaks täna rääkida. Ilmselgelt, ma arvan, et me räägimegi niimoodi, et mina räägin siin ühte juttu, peaminister tuleb siia, viib jutu jälle sellele, kuidas ühe lapsega emadel on rohkem raha vaja. Aga ma arvan siiski, kuigi see ei ole tänane teema, et võib‑olla alustaks sellest, et peaminister – kui ma saaks teha isikliku ettepaneku – võtaks vastutuse sellisel raskel ajal, mil meil on eelarve miinuses ja meil on raske sõjaline olukord riiklikult. Ka julgeoleku olukord on keeruline. Kui peaminister võtaks ikkagi vastutuse ja astuks tagasi, parandaks see parlamendi tööd ja võib‑olla oleks ka koalitsioonil ja opositsioonil lihtsam selliseid elementaarseid asju koos arutada. Aitäh!

Aitäh! Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea valitseja ja kolleegid! Selle eelnõuga, nagu hea valitseja ütles, 202[3]. aastal lasterikaste perede toetused tõusid. Nii nagu ma ütlesin, et kui me võrdleksime seda 2017. aastaga või sellele eelnenud veel mõne aastaga, siis me saaksime rääkida päris pöörastest tõusudest ja isegi selle seaduse kehtestamisest ja toimimisest. Mida kaugemale [ajas tagasi] me läheme, seda suuremaid heategusid me teeme.

Hea kolleeg, endine Eesti Vabariigi peaminister, Reformierakonna esimees Siim Kallas on öelnud enne selle eelnõu menetlemist, et see on talibanliku mõtteviisi kehtestamine. Nüüd tuleb välja, et sellega hoopis tõstetakse [toetusi] ja tõstetakse rohkem. 202[3]. aastal selle talibanliku mõtteviisiga seotud eelnõu kasvatab lasterikaste perede toetust. Mitte midagi ei saa enam aru. Aga see on loogiline, et niipea, kui Kallased – Siim või Kaja – rahaasjadest räägivad, siis ongi peaaegu võimatu aru saada. Küsimusi tekib iga korraga juurde, kui millestki midagi räägitakse.

Juttu oli sellest, et me tegime [toetuste] vahe ühtlasemaks, sest varem toetati suurperesid rohkem. See on õige, kui me räägime maksumaksja panusest. Aga selle eelnõu kontekstis on kogu aeg räägitud – ja ka hea valitseja mitmel korral viitas sellele –, et kõige parem on see, kui lapsed kasvavad perekondades. Perekonnas on enamasti niiviisi, et lapsel on kaks vanemat ja lapsi on kas rohkem või vähem ja need sissetulekud jagunevad pereliikmete vahel, nii vanemate kui ka laste vahel. Mida rohkem lapsi on, seda vähem jääb lastevanemate sissetulekust [raha] ühe isiku kohta peres. Ja kui on palju lapsi, siis on loogiline, et see [summa on lapse kohta] väiksem. See oli ka see mõte, et riigina me võiksime toetada seda mõtteviisi ja lasterikkust, mitte ühte või teist konkreetset last. Ehk me ei tegele siin ainult sotsiaalprobleemide lahendamisega ja üleüldiselt ei olegi see sotsiaalpoliitika küsimus, aga sel puhul ainult sellest tahetaksegi rääkida.

Ka seesama perelepituse teema. Minu meelest on üsna õudne, kui me tegelikkuses võtame perekondadelt pidevalt ära erinevaid õigusi ja kohustusi ja kuidagi püüame neid ühiskonnas ümber jagada, et kusagil keegi teab[, kuidas seda teha]. Loomulikult on tore, et on perelepitusteenus, aga see oli enne ka olemas. Eelmises koosseisus muudeti seda perelepitussüsteemi selliselt, et see anti üle ametkonnale. Perelepitus oli olemas. Inimesed osutasid teenust, asjad toimisid ja siis otsustati, et nüüd hakkavad seda tegema Sotsiaalkindlustusameti ametnikud. Ei ole niimoodi, et see süsteem loodi või et see süsteem on kuidagi jube palju, tohutult parem. Mis puudutab praeguse päevakorra[punkti] arutelu ehk vajaduspõhisust, siis tegelikult pole räägitud mitte ühestki ideest, kuidas see peaks juhtuma või mismoodi riik seda üksikut inimest hakkab nägema. Selleks tavaliselt ei ole raha. Meie IT‑süsteemid on aegunud. Me ei suuda näha üksikut inimest ja tema võimalikke probleeme, eks ju.

Küll aga mida see valitsus teeb, on see, et peretoetusi vähendatakse, tulumaksu tõstetakse, maksuvaba tulu võetakse lastelt ära, abikaasa eest võetakse maksuvaba tulu ära, käibemaks tõuseb, automaks kehtestatakse. Ei ole nii nagu Soomes, kus kogu selle automaksu kehtestamisel vaadatakse tegelikult perekonda ja lasterikkust. Need inimesed enamasti ei sõida raske autoga sellepärast, et [see auto] on uhke, vaid sellepärast, et sinna mahuks piisaval hulgal inimesi, kes peres on. Aga praeguse konteksti järgi, kui ma vaatan väljatöötamiskavatsusest, ma peaksin perre ostma paar vana Passatit juurde. Mõni laps peab täiskasvanuks saama, et saaks sõita, saaks väljasõidu teha kolme Passatiga. See on arusaam, mis selle automaksuga on. Ma palun tõsiselt, et me ei räägiks selle lasterikkuse kontekstis sotsiaalprobleemide lahendamisest. See idee, mis oli lasterikka pere toetuse kehtestamisel, ei olnud sotsiaalpoliitika meede, vaid oli rahvastiku- ja sündimuspoliitika meede. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Urmas Reinsalu, palun!

Eestis on poliitiline kriis. See saadab läbiva niidina tegelikult kõiki neid sisulisi küsimusi, mida me siin arutame ja määratleme. Vabariigi President [pani] sellele minu hinnangul adekvaatse diagnoosi. Ja see diagnoos oli kokku võetav sõnastusse: vanamoodi valitseda ei ole enam võimalik. Ja president esitas selle näitlikustamiseks rea konkreetseid juhtumeid: seadusi võetakse vastu ilma analüüsita, massiliselt seotakse seadus[eelnõusid] usaldus[küsimusega], seadustes kodanikuühiskonna hinnanguid ei arvestata.

Selle valitsuse, proua peaminister, teie juhitava valitsuse poliitiline kreedo oli presidendi hinnangul minu meelest tabavalt sõnastatud – käsitlus sellest, et demokraatia ammendub, kui ollakse siin saalis saavutatud enamushääled. Selleks ajaks, kui need enamushääled on kätte saadud, valega või mitte, siis seda kahekõnet parlamendis enam edasi pidama ei peagi. Seda iseloomustab see tühjade pinkide rida – kahekõne katkestamine demokraatias.

Me oleme korduvalt selle suve jooksul teinud ettepanekuid arutada nii poliitilist stiili kui ka poliitilist juhtimist sisuliste otsuste puhul, püüda leida kahekõne vormis erakondade vahel, erakonna juhtide vahel ühisosa, saavutada teatud platvorm rahvuslikuks leppeks. Kahetsusväärselt, proua peaminister, koalitsiooniparteide juhid ei ole pidanud seda vajalikuks. Veelgi enam, sellele ei ole tulnud isegi mitte relevantset vastust. Veelgi enam, me kuulsime siin loetud tunnid tagasi köstrina kärkiva parlamendi esimehe sõnavõttu parlamendi töövõime tagamise kohta, mis sisuliselt võrdus valitsuse poolt läbisurutud seaduste pakettide vastuvõtmisega ilma sisulise dialoogita. Enesestmõistetavalt sellega ei saa leppida.

Poliitiline kriis peab saama lahenduse ja selle lahenduse leidmine on Eesti huvides, Eesti rahvusvahelise maine huvides, Eesti ühiskonna sidususe huvides, Eesti rahva avaliku õiglustunde huvides ning ka selle huvides, et valitsus – meeldigu see valitsus meile või mitte, oleme selle valitsuse oponendid või selle valitsuse toetajad –, kõigi Eesti inimeste huvides on, et valitsus oleks sisulises kvaliteedis töövõimeline. Samamoodi [on kõigi huvides], et sisulises kvaliteedis oleks töövõimeline rahvaesindus parlamendina. Ja selle küsimuse puhul koondub paraku, proua peaminister, praeguses väärtuskriisis see ring teie ümber. Alternatiivi teie ametist lahkumisele tegelikult ei ole, ja te teate seda. See kujuneb väga pikaajaliseks ja valuliseks teekonnaks ja tähendab kindlasti avalikkuses täiendavat stressi ja riigi sisulises juhtimiskvaliteedis täiendavat langust, kuid see päädib paraku ühe järeldusega. Isamaa vaates, meie huvides on tagada parlamendi töövõime, on tagada see, et me saame tegeleda sisuliste küsimustega, milles meil kahtlemata on vägagi erinevad, vägagi vastakad poliitilised vaated. Kuid kõige tähtsam on praegu see, et me selles kriisis rahvusvahelist negatiivset tähelepanu [saanuna] – nagu on andnud oma hinnangu rahvusvahelise ekspertiisi järgi endine peaminister Andrus Ansip –, et Eestit räsinud rahvusvaheliselt suurimast negatiivsest kaasusest me suudaksime rahvana, riigina ja et ka Eesti tänane poliitiline eliit suudaks väljuda sisuliselt tugevamana. See eeldab seda, et me suudaksime selles kriisis kiiresti leida töötava lahenduse. Ja kõikides nendes küsimustes, kõikides nendes aruteludes, ma võin kinnitada, et see küsimus, see põhimõtteline probleem jääb saatma raamina ja me ei pääse sellest üle ega ümber. Mitte üheski riigis – mitte üheski riigis –, kus on rahvaesindus, kus on parlament, ei ole mõeldav, et parlamendiliikmed ei väljenda sellises küsimuses, sellises skandaalis, mis on juhtunud, oma ühemõttelist hoiakut ja protesti, ja seda teeme ka meie siin kõnetoolis täna. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Ma juhatajana kindlasti ei kipu sekkuma sõnavõttudesse sõnavõtu ajal, aga palve on püsida siiski päevakorra raames edaspidi. Aitäh! (Hääl saalist.) Rain Epler, palun!

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Proua peaminister! Ma alustaksin võib‑olla natuke kaugemalt. Minu arust meil, sõltumata teemast, käib viimasel ajal kõva narratiivi mudimine või nügimine. Seesama, millele siin kolleegid on ka enne tähelepanu juhtinud. Olen isegi sattunud faktikontrolli, sest võrdlesin kehtivat seadust [muudetud variandiga], aga faktikontroll tegi selgeks, et ma oleksin pidanud võtma võrdlusaastaks hoopis mingi muu aasta, siis oleks minu võrdlus õige olnud. Ja seda narratiivi püütakse nihutada meil siin, ma ütleksin, kõigil aktuaalsetel teemadel.

Nüüd teemast lähemalt. Põhiseaduse § 27 algab sõnadega: "Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all." Kahjuks on praegune koalitsioon perekonna mõiste ümber defineerinud, kui pehmelt väljenduda, ning see tuleb kindlasti tulevikus tagasi pöörata. Aga kuna see ei ole praegu põhiteema, siis räägiksin ikkagi nendest peretoetustest.

Ma usun, et kõik siinviibijad ja ka need, kes füüsiliselt siin kohal ei ole, nõustuvad, et rahva püsimise ja kasvamise eesmärgi valguses on just lastega pered kõige olulisemad. Eriti tuleks minu arvates hoida ja väärtustada paljulapselisi peresid. Nagu kõik siinviibijad, sealhulgas, ma loodan, eriti peaminister ise, teavad, on praegu võimul oleva koalitsiooni ja seda juhtiva peaministri üks selge tunnusjoon kahepalgelisus, topeltmoraal, võib isegi öelda, selle moraalse kompassi täielik puudumine. Sõnades lubatakse üht, tegutsetakse teisiti. Teistele seatakse ühed standardid, enda puhul ei kiputa neid järgima.

Eelarve tasakaalu mantra kõrval on reformierakondlased läbi aegade, ma ütleksin, tüütuseni korranud mantrat, et toetused peaksid olema vajaduspõhised. Ja enamik inimesi, ma usun, saab sellest aru nii, et toetama peaks neid, kes on majanduslikult kehvemas olukorras. Aga ometi näeme, et Reformierakonna sõnastikus on see defineeritud kuidagi teistmoodi. Nende definitsioon tundub lähtuvat mõttest, et oma vigu tuleb lappida, sõltumata sellest, mida see lappimine ühiskonnale laiemalt kaasa toob. See ongi siis nii-öelda vajadus. Ja teiseks paistab välja see, et vaja on anda sinna, kus juba on, juurde. Ja võtta võib ka sealt, kus nii palju ei ole. Hea näide on niinimetatud maksuküüru kaotamine, mis selgelt toob raha juurde neile, kes on majanduslikult paremini kindlustatud, ja seesama peretoetuste vähendamine viib seda lastega peredelt.

Ma puudutan veel mõnda teemat, mida peaminister siin oma vastuskõnes mainis. Üle küsimuse ja sõltumata küsimuse sisust, oli vastustes kuidagi läbivaks jooneks see, et mehed muudkui aga lähevad minema ja ei ole naiste kõrval. Ausalt öeldes see oli natuke jällegi pehmelt öeldes kummaline jutt minu jaoks. Ma ei saa aru, kas see on mingisuguste isiklike või tutvusringkonna läbielamiste meelevaldne laiendamine kogu ühiskonnale või on see lihtsalt meestevaenulikkus. See tõesti jäi arusaamatuks.

Ja teiseks, kui ma rääkisin, et Eesti oli koroonakriisi järel majanduskasvu mõttes Euroopas number üks või esirinnas ja nüüd peale ligi kolmeaastast proua Kallase valitsemist oleme me naabritega võrreldes näiteks selgelt tagumised, siis vastus oli midagi umbes sellist, et meil tuli kasv varem ja tuli ka langus varem. Noh, ma ei tea, ma võrdlesin aastaid 2021 ja 2022. Aastal 2021 meie kasvasime 8%, Läti 4,1%, Leedu 6% ja Euroopa Liit tervikuna 5,5%. Ja nüüd siis 2022. aasta seis oli selline, et Läti ja Leedu kasvasid 2%, Euroopa keskmine oli 3,5% ja meie langus oli 1,3%. Selgelt on ikkagi asju valesti tehtud. Ei maksa siin ajada udujuttu teemal, et kõik lihtsalt juhtus kuidagi. Aitäh!

Aitäh! Helir‑Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Me räägime täna perehüvitiste vajaduspõhisusest, arupärimine on sellel teemal, aga me ei saa sellega seoses kuidagi mööda usaldusküsimustest. Ehk ma tahan öelda, et me peame nägema puude taga metsa. See käitumine, mis on praegu Eesti perepoliitika suhtes olukorras, kus meil on sajandi madalaim sündimus, selle taga tuleb näha kogu poliitikat, kogu seda mustrit, mida praegune valitsus [kujundab]. Võimule on saadud ju valedega, mida peaminister on ise tunnistanud: me ei rääkinud nendest plaanidest, mida me tegelikult hakkame ellu viima; me ei rääkinud sellest, et me hakkame peretoetusi sellisel kujul vähendama; me ei rääkinud sellest, et me hakkame uusi makse kehtestama; me ei rääkinud sellest, et me tühistame ära tulumaksusoodustuse alates pere teisest lapsest ja nii edasi ja nii edasi; me ei rääkinud nendest asjadest enne valimisi, aga kui mandaat on käes, siis me realiseerime hoopis teistsuguseid mõtteid ja teistsugust poliitikat kui enne valimisi.

See on usalduskriis ja see jätkub, see jätkub järgmiste teemadega. See jätkub segadusega, mis puudutab presidendi kantselei survestamist, mis puudutab ka seaduste väljakuulutamisel surve avaldamist presidendile. See puudutab idavedude skandaali, kusjuures siin ei puuduta see mitte peretoetusi, vaid puudutab pereäri, mida tehakse Venemaal sõja ajal vaenlasega. Nii et see on laiem küsimus, see on lausa praeguse valitsuse käekiri. Ja seepärast kordan jätkuvalt, et selle olukorra lahenduse eeldus saab olla, et praegune valitsusjuht astub tagasi, moodustatakse uus valitsus uutel alustel, sõlmitakse uus koalitsioonileping, mis vähemalt mingilgi määral seostub selle poliitikaga, mida enne valimisi lubati.

Aga nüüd siiski konkreetsemalt sellest perehüvitiste eelnõust, mille kohta on esitatud arupärimine. On häbiväärne, et sellega alustati esimesel tööpäeval, selle perehüvitiste eelnõu ära muutmisega, mille ju Reformierakond üksmeelselt siin Riigikogu saalis seaduseks hääletas, kusjuures [eelnõu] läbis kahekordse hääletuse, vahepeal president saatis selle tagasi, me kõik ühiselt toetasime seda. Tuletan meelde, et seda toetas tegelikult kogu eelmise koosseisu enamus ehk kõik parlamendi fraktsioonid, kõik parlamendi fraktsioonid ühiselt toetasid selle vastuvõtmist. Esimesel tööpäeval pöörati see [seadus] tagasi. Nüüd looritatakse seda tegevust mingisuguse vajaduspõhisusega, kus ei arvestata ei laste erineva arvuga ega perede erinevate sissetulekutega. Mina küll ei saa aru, kuidas see vajaduspõhisuse printsiip siin rakendatud on. Ja noh, analüüs on täiesti groteskne. Sellessamas eelnõu seletuskirjas on sotsiaalpartnerite ettepanekule ja nõudmisele, et enne seaduse muutmist tuleks teha analüüs, öeldud vastuseks, et analüüs tehakse pärast eelnõu jõustamist. Eelnõu jõustatakse ja pärast hakatakse analüüsima, kas see oli mõistlik ja mõttekas.

Ma ikkagi kordan seda, mille ma ka küsimusena esitasin siin peaministrile ja millele ma ei saanud mõistlikku vastust, aga ma loodan, et peaministril on võimalik võtta lõppsõna ja seda võimalust ei jäta peaminister kasutamata ja vastab küsimusele: kas see on normaalne olukord, et sajandi madalaima sündimuse [ajal], Eesti kõige sügavamas demograafilises kriisis me läheme tühistama peretoetuste indekseerimist, aga jätkame kõrgemate riigiametnike [palkade] indekseerimisega? Kas see on Eesti riigis vajaduspõhine poliitika? Kas see on tõepoolest vajaduspõhine poliitika? Ja sellele küsimusele vastamisest peaminister hiilis mööda, tegelikult jättis sellele küsimusele vastamata. Nii et väga loodan saada ka lõppsõnas sellele küsimusele vastuse, aga ennekõike [ootan lahendust] sellele usalduskriisile. Ehk kui me tõesti tahame, et parlament sügisistungjärgul viljakalt töötaks ja et me saaksime taastada Eestis demokraatliku parlamentaarse protsessi, siis peaks peaminister tunnetama oma vastutust ja astuma tagasi. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Austatud kolleegid! Austatud Eesti rahvas! Täna on arupärimisele vastamine seoses peretoetuste vähendamisega. Te saate ju tegelikult kõik hästi aru, milline poliitiline farss see praegu on. Asi on selles, et siis, kui see arupärimine esitati, oli tegelikult eelnõu alles menetluses. Ja praegu me arutame seda küsimust. No tont sellega! Riigikogu liikmed, me elame selle asja üle. Läks natuke nihu. Seadus tehti enne valmis, kui arupärimine peaministrini jõudis.

Aga mis on põhimoment asjas? Selle peretoetuse vähendamise vastu korjati üle Eesti üle 20 000 allkirja. Selles väljendus tegelikult kõigi lapsevanemate pahameel. Kujutage ette, et seda kollektiivset pöördumist me arutasime alles möödunud nädalal, kui seadus oli kehtinud juba üle kahe kuu. See on mõnitamine. See on rahva mõnitamine valitsuse poolt. Täna [arupärimist] üle andes tegin ma väga kummalise tervituse, kuid oma arust väga mõistliku, ja ma olen sunnitud seda kordama: tere tulemast hullumaja puhvetisse, mida juhivad minu selja taga olevad direktorid selleks, et aidata Kaja Kallase valitsusel Eesti riiki hävitada. Praegu ta loeb rahumeeli seal raamatut või vaatab arvutist pilte. Teda ei huvita üldse see, mis siin toimub. Aga tegelikult teda peaks väga huvitama, sellepärast et see valitsus sülitas nendele lapsevanematele näkku. Sülitab ka edaspidi näkku. Tulemas on automaks, mis hävitab veel rohkem – ma pean silmas paljulapselisi lapsevanemaid –, veel rohkem nende toimetulekuvõimalusi. Tulemas on vihakõne[seadus]. Ja selleks, et see läbi suruda, pani täna Riigikogu juhatus toime põhiseadusevastase teo. Paragrahv 74 ütleb väga selgelt, et arupärimisele vastatakse 20 tööpäeva jooksul (Juhataja: "Istungipäeva."), aga Lauri Hussar ütleb, et meie Riigikogu juhatus otsustas teistmoodi. Kui see ei ole nüüd põhiseaduslik kriis, siis ma küsin, mis see siis on, kui Riigikogu juhatuse kujul on tekkinud kõige kõrgem organ – organ, mis [on kõrgemal] põhiseadust, kus on määratletud täpsed numbrid.

Hea Eesti rahvas! Me veel mängime seda demokraatiat siin puldis. Räägime, et see on ebaõige, see on vale. Aga te peate lõpuks aru saama, et see kõik, mis me siin puldis räägime, on tühi mull, see on nagu hane selga vesi. Mitte midagi sellest ei muutu. Ja see prahmakas, mille täna siin Riigikogu juhatus tegi, ületab tegelikult selle taluvuse piiri. Ületab selliselt, et põhiseadus siin saalis enam ei kehti. Ma küsin veel kord: kui kaua rahvas seda veel talub? Meie, kes me seisame Eesti demokraatlike väärtuste eest, anname siin kõik praegu ära. Aga otsige üles põhiseadusest see koht, mis annab võimaluse seista ka demokraatia ja põhiseaduslike väärtuste eest. Ja selleks, et [see] juhtuks, Kaja Kallas, on teil aeg tagasi astuda, sest see, mis te korda olete [saatnud], on lihtsalt hullumaja.

Vaid repliigina lisan, et päevakorra kinnitas täiskogu, mitte juhatus. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Hea peaminister! No perehüvitiste vähendamine on alatu häbiväärne tegu ja kannatajateks on eelkõige Eesti lapsed. Kurb on näha, et koalitsiooni see laste ja suurperede kiusamine ei huvita. Eesti 200, sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond – mitte kedagi ei ole saalis. Mitte ühtegi inimest, mitte ühtegi saadikut.

Mis näitab veel tänase valitsuse nägu, on see, kuidas valitakse, kellelt seda raha riigikassasse võetakse. On kaalukausil Eesti lapsed ja on kaalukausil suurpangad. Pangad teenivad intressitõusult mitmesajamiljonilisi kasumeid, aga raha võetakse ikkagi Eesti lastelt. Selline on tänane koalitsioon.

Peaminister rääkis ka vajaduspõhisest toetamisest. No Reformierakonna vajaduspõhist toetamist me oleme näinud. Energiakriisi alguses hakati vajaduspõhiselt elektritoetusi kokku korjama. Tulemuseks oli massiivne bürokraatia kasv, uute ametnike palkamine, 1200 uut avaliku sektori töötajat saime aastaga juurde. Palju õnne! Veel kord ütlen, et lastelt raha äravõtmine, laste arvel kärpimine ei ole lahendus. EKRE on sellele vastu ja olen täiesti veendunud, et kui [Eesti] Konservatiivne Rahvaerakond on ühel päeval valitsuses, ajame me täpselt vastupidist poliitikat, seisame eelkõige Eesti perede ja laste eest. Aitäh!

Hea kolleeg Siim Pohlak, mina olen jätkuvalt Reformierakonna liige ja siin saalis ka. Mart Helme, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Tublid isamaalased ja tublid EKRE‑lased ja tubli Meelis Kiili ja tubli Toomas Kivimägi, kes te olete siin saalis – kes ametikoha pärast, kes südames oleva mure pärast – ja vaatate selle peale, mis Eesti riigis toimub. See, mis toimub, on ju katastroof. Mitte ainult selles mõttes, et [arupärimine], mida siin, ma ei oska öelda, totaalse hilinemisega veel – nagu öeldakse, et pärast kaklust rusikatega ei vehita, aga me siin ikkagi vehime – arutatakse, vaid sellepärast, et aeg on edasi läinud ja näidanud, kuidas me katastroofi suunas liigume järjest pikemate sammudega. [Samal ajal] räägime selle kõige juures täiesti brežnevlikku juttu sellest, kuidas meil on suurepärane peaminister olnud, meil on väga hea, edukas, hästi toime tulnud peaminister olnud.

Aga täna hommikul Riigikogu kultuurikomisjonis oli teemaks õpetajate puudus ja õpetajate palgad. Mis see puutub lastesse? Aga puutub sedamoodi, et meil on veel üks teine Kallas, kes on ka minister, kes räägib meile, kuidas selle probleemiga tegelemisel on üks lahendus koolivõrgu korrastamine. Mida see tähendab? See tähendab koolide kinnipanemist. Ja nii me olemegi katastroofiliste sammudega jõudnud sinna, et Virtsust sõidavad lapsed praamiga igal hommikul Saaremaale, Muhumaale kooli. See on siis normaalne?! Kaja Kallase isa ajal nimetati seda arenenud sotsialismiks. Aga arenenud sotsialismi ajal oli Virtsus kool, korralik kool oli. Aga nüüd sõidame praamiga Muhumaale, sest koolivõrku korrastatakse selleks, et tulla toime õpetajate nappusega ja õpetajate palgavaesusega.

Siin me nüüd oleme. Selle asemel, et seista silmitsi Eesti kõige‑kõige‑kõige akuutsema probleemiga, milleks on meie demograafiline kärbumine, meie laste vaesus, meie laste mittesündimine, mõnitab Kaja Kallas naisi, nimetades neid kõndivateks emakateks, ja mõnitades seda, et naise väärtus [seisneb] ainult selles, kui palju ta lapsi on sünnitanud, just nagu oleks keegi seda väitnud. Keegi ei ole ju seda väitnud. Küll väidame me aga seda, et Eesti Vabariigi valitsuse ülesanne peab olema tagada, et kõik, kes lapsi tahavad saada, ei pea nendest lastest loobuma, ilma jääma, sellepärast et neil ei ole kas a) seal kuskil maakohas töökohta, b) seal ei ole kooli, c) seal on sotsiaalne allakäik, alkoholism ja muu, mis tööpuuduse ja sotsiaalse degradeerimisega alati kaasas käivad. Aga see ei huvita reformierakondlikku kokkuhoiuvalitsust. Ja see ongi katastroofi kurss.

Aga kui me seda teemat siin arutame, siis kes tunneb huvi? Kas sotsiaaldemokraadid, kes väidavad, et nad seisavad inimeste eest, et nad seisavad inimeste heaolu eest? Ei, neid ei huvita. Neid huvitab ainult üks: et [jääks püsima] see koalitsioon, mille on täiesti ja lõplikult diskrediteerinud Kaja Kallas oma abikaasa Vene‑äridega, millest ta oli suurepäraselt teadlik, andes talle kolmes järgus pea enam kui aasta jooksul laenu.

Paluks lisaaega.

Kui palju?

Valetades avalikkusele, et ta ei teadnud sellest mitte midagi, ja valetades ka seda, et tema on läbi käinud kõik julgeolekukontrollid. Käis küll – 2021. aastal. Pärast seda on tema riigisaladusele ja NATO saladusele juurdepääsu lubasid ainult uuendatud. Ta ei ole sellest nii-öelda röntgenist uuesti läbi käinud. Ainult vale vale otsa ja vassimine vassimise otsa. Ja siis räägitakse, kuidas meie valitsus ei saa laiali minna, sest meil on veel nii palju head vaja ära teha. Kui palju makse on veel vaja tõsta? Kui palju on veel vaja inimestelt nende raha ära võtta? Kui palju on veel vaja tsensuuri kehtestada nii siin Riigikogu saalis kui ka ühiskonnas tervikuna vaenukõne nime all? Kui palju on vaja kehtestada veel Eestis Valgevenet ja Putini Venemaad, enne kui ükskord mõõt täis saab? Need on küsimused, mis [tekivad] sellesama eelnõuga, kus lastelt võetakse ära raha ja naistelt võetakse ära lootus, et paljulapselises perekonnas on võimalik inimväärselt hakkama saada, et ta võib oma töökohast paariks aastaks loobuda, et veel ühte armast lapsukest oma süles hoida ja talle rinda anda. Paljudele naistele see muide meeldib. Kindlasti on neid, kellele ei meeldi, aga paljudele meeldib. Ja paljud jätavad selle tegemata, sellepärast et neil ei ole usku Kaja Kallase juhitavasse riiki. Neil ei ole usku, et see, mida on kord lubatud, ka täide viiakse. Neil ei ole isegi sellesse usku, et seda, mis on juba kord kätte jõudnud, enam tagasi ei pöörata. Ja selle kõige nimi on Kaja Kallas ja tema REF‑i ike. Ei ole mingit EKREIKE‑t. Eesti ägab REF‑i ikke all – Reformierakonna ja tema abirataste ikke all. See tuleb hävitada ja sellepärast peab Kaja Kallas tagasi astuma.

Aitäh! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ulatuslik kärpimine laste arvelt on Eestis esmakordne. Seni ei ole riik selliselt [käitunud] isegi rasketes majandusoludes. Paraku, kui riik hoiab kokku, tuleb samal määral vahendeid asemele leida peredel endal, sest laste vajadused ei kao kuhugi ja jäävad endiseks. Kõrge inflatsiooni tõttu järsult kasvanud kuludega on peredel keeruline olnud toime tulla juba praegu, kuid riigipoolse toe oluline vähenemine muudab selle veelgi raskemaks. Meil on praegu rekordmadal sündimus ja samal ajal rekordsuur 33–38‑aastaste naiste põlvkond, keda on igas aastakäigus üle 10 000. Mitmetel nendel naistel on tõenäoliselt juba lapsed ja mõned neist tahavad ehk veel lapsi saada. Kuidas aga mõjub neile valitsuse selline käitumine, kas julgustavalt? Kindlasti mitte. Kümme aastat nooremaid naisi on meil juba poole vähem ning nendest nooremaid ka pigem vähe. Tulemas ei ole ühtegi suuremat põlvkonda ja see tähendab üksiti ka sündide paratamatut vähenemist tulevikus. Kui me praegu oma 33–38‑aastaste naiste soovi saada laps või lapsi agaralt kustutama asume, oleme õige aja mööda lasknud. Mõni aasta veel ja nad enam ei saagi lapsi, isegi kui tahaksid ja julgeksid.

Perehüvitiste kärpimisega andis valitsus lapsevanematele sõnumi, et lapsed ei ole olulised, et lastega pered ei ole enam riigi prioriteet. Ainuüksi lasterikaste perede rahakotti tekitavad muudatused igal kuul keskmiselt 500 euro suuruse augu. Paljud enesega hakkama saanud pered võivad sattuda seisu, kus ots otsaga kokkutulemine muutub keeruliseks ning liigutakse vaesuse suunas. Kannatavad ju ka lapsed, sest paratamatult tuleb nendegi vajaduste arvelt kokku hoida. Kas teadsite, et pooled lapsed kogu meie riigis tulevad täna just lasterikkast perest, sõltumata sellest, et neid peresid on riigis üksnes napilt 15%? Mida see tähendab? See tähendab seda, et juba paarikümne aasta pärast peab meie riiki üleval just lasterikkast perest sirgunud laps, kellel peaks olema igakülgne õigustatud ootus olla toetatud oma riigi poolt ajal, mil ta seda ise enim vajab. Peredelt ja lastelt toetuse äravõtmine ja homse ees kindlustunde röövimine on täiesti lubamatu ja alatu. Piinlik on seda siinkohal märkida, aga palun ärge unustage, et riik saab eksisteerida ainult maksumaksja abiga. Maksumaksjaid toob meile aga tänane lastega pere. Pere, kelle ellu soovite tuua määramatust, pettumust ja vaesust. Teda ootab ees vähemate võimalustega elu. Ma suudaksin mõista, kui kokkuhoid käiks riigis praegu kõigi inimeste arvelt. Saaksime aru, et ajad on rasked ja me peame raha kokku hoidma, aga täiesti üheselt on selge, et kokkuhoid käib peamiselt või koguni ainult suurte perede arvelt. On väga kahju, on kahju nii suurte perede pärast, kellel on raske sündimata jäävate laste pärast, ja ka kõigi eestlaste pärast, kes meie rahvana kärbumisele kaasa aitavad. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Sellega oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. Enne kui läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, Mart Maastik, võtan teie protseduurilise küsimuse.

Oi, suur tänu! See on nii ootamatu, aga mul …

Ega ei ole meelest läinud?

Ei, mul on isegi veel meeles, mida ma küsida tahtsin. Mul on nüüd juba kaks küsimust, sellepärast et esimene on see, et kui ma tõstan käe, mul on protseduuriline küsimus, aga mulle sõna ei anta, siis millal kustub see minu eelmine [küsimus] ära. Kui tuleb uus punkt, aga ma tahan ikka eelmisest rääkida, aga võib‑olla tahan rääkida ka uuest, ja mulle ikka sõna ei anta. Nüüd on tegelikult juba neljas kord, [vähemalt] võiks olla. See on küsimus number üks. Teine asi, ma tahtsin lahendada ühe vana asja ära, mis mul meelde tuli. Minu arvates tegi Varro Vooglaid siin võib‑olla liiga teie ametikaaslasele Riigikogu esimehele. Ta väitis, et Riigikogu esimees rääkis samal ajal ja ei suutnud kuulata. Mina mäletan kooliajast, et meile küll räägiti, et Vladimir Iljitš Lenin suutis samal ajal rääkida, kuulata, pidada kõnet ja ka lapsi sülle võtta. Nii et igaks juhuks tahaks selle ära täpsustada. Aga jah, see [esimene] küsimus on ikkagi olemas. Millal kustub ära see [käemärk]? Sest ma olen suhteliselt noor Riigikogu liige, tahaksin teada.

Aitäh! Selle käe[märgi] saate te maha võtta ise tegelikult, ei keegi teine, nii et üksnes teie saate selle käe[märgi] maha. (Saalist räägitakse.) Istungi juhataja otsustab, millal ta annab protseduuriliseks küsimuseks võimaluse. Aitäh, head kolleegid! Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Lähme täiesti uue teema juurde. Riigikogu liikmete Helir-Valdor Seederi, Urmas Reinsalu, Andres Metsoja, Aivar Koka, Riina Solmani ja Tõnis Lukase 24. aprillil 2023 esitatud arupärimine lasterikastele peredele suunatud toetuste sõnamurdliku vähendamise ja tühistamise kohta. Arupärijate esindaja, Riigikogu liige Tõnis Lukas, palun teid kõnetooli. (Saalist räägitakse.) 

Üks hetk. Kas see … Jah, vabandan! Kas see, et ekraan ei tööta, segab sisuliselt meie töö tegemist, kas me peame võtma vaheaja? (Saalist räägitakse.) Ikka tohib näha. Võtan juhataja vaheaja viis minutit. Vaatame, kas meil õnnestub see korda teha. Juhataja vaheaeg viis minutit. 

V a h e a e g

Head kolleegid, juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Oluline puudus Riigikogu töös, tehniline puudus, on kõrvaldatud ja saame jätkata Riigikogu täiskogu istungit. Palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Meie sündimuse näitajad on tegelikult katastroofilised. Seda teemat me oleme siin käsitlenud ja peame seda jätkuvalt käsitlema, sest ei ole Eesti riigis tähtsamat teemat. Tõesti on häbiväärne, et see arupärimine, millele oleks võinud vastata ka maikuu jooksul, kui ei olnud ju obstruktsiooni sellel määral, nagu juunis oli, ja nii edasi, lükati edasi. Siis taheti see seadus, mis võttis pahaaimamatutelt peredelt nende hüvitise või vähendas seda olulisel määral, poliitiliselt läbi lükata. Ei tahetud tüli, ei tahetud hakata sellele tähelepanu [pöörama] ega siin ebamugavatele küsimustele vastama. Lükati see sügisesse. Aga see ei tähenda, et teema oleks maha läinud. 

Muidugi, meil on praegu kaitsepoliitiliselt küllalt karm seis. Kaitsepoliitiliselt on Eesti olnud tubli, sinna tuleb panustada, loomulikult. Aga kui meil on 11,5-tuhandesed aastakäigud, siis mis majandusest, mis kaitsepoliitikast me lähiajal räägime, milliste inimestega? Igal juhul on see, millest me praegu räägime – rahvastiku juurdekasv ja selleks meetmete võtmine –, Eesti kõige olulisem teema. Absoluutselt ja konkurentsitult kõige olulisem teema. 

Ja siin me oleme seisus, kus juba kirjeldatud konsensus siin Riigikogus tühistati mõne kuu pärast ja peteti päris suurt hulka lasterikkaid peresid, aga tegelikult ka neid peresid, kes mõtlevad laste saamisele. Räägiti aiaaugust, räägiti valedest asjadest, valedest eeldustest, nagu see oleks küsimus laste kaalumisest omavahel, kas esimene-teine-kolmas-neljas laps on võrdsed või ebavõrdsed riigi seisukohalt, kas ühte hinnatakse rohkem ja teist vähem. See ei ole ju absoluutselt see teema. See on riigi toe teema peredele, kes on valmis lapsi kasvatama kogu meie ühiskonna huvides. 

Tõepoolest, mida me räägime jätkusuutlikkusest, kui ei ole neid konkreetseid lapsi? Ja öelda, et peredel ei ole erinevas suurusjärgus kulud, kui on rohkem lapsi – see on ju täielik nonsenss! Alates huviharidusest, alates sooja vee arvetest, elektriarvetest ja kõigist kuludest, räägiti suuremast autost, eluasemekuludest – need on suurtel peredel suuremad. Ja nad teevad seda muu hulgas. Loomulikult, lapsed sünnivad armastusest, aga me peame neid toetama selles. Rahaga luuakse tingimused, et lastel oleks hea ja et ka järgmisi lapsi oleks turvaline ja vastutustundlik soetada. 

Teine asi, loomulikult peresisesed suhted, võrdne panus laste kasvatamisel. See on elementaarne. Isamaa jaoks on elementaarne, et nii isad kui ka emad võtavad võrdselt laste kasvatamisest osa.

Nüüd ma tulen põhiküsimuste juurde. Mis õigusega vastandati valimiskampaania aurudes pered? Löödi kahte lehte Eesti kõige olulisem institutsioon, väiksemad pered, suuremad pered. See oli poliittehnoloogiline. Aga see tekitas vastandumise, justkui lasterikaste perede emad oleks sünnitusmasinad. See kõik oli ju väga vägivaldne. Ja mis õigusega tehti nendel peredel vahet ja vastandati, ässitati ühed teiste vastu? Riiklikku toetust nimetati laste ostmiseks. See on ju täiesti ennekuulmatu!

Mul on niisugused küsimused. Kuidas te peate sellist valitsuse sõnamurdlikku tegevust õiguspärasele ootusele, nende perede õiguspärasele ootusele vastavaks? Kas teie arvates on õige kärpida riigi kulusid, alustada seda kärpimist just laste ja seeläbi Eesti tuleviku arvelt? Ja kolmandaks, mis õigus oli Reformierakonnal öelda, et suuremate perehüvitiste taotlejad tahavad Eesti rahvale lapsi osta? See kujund ongi see, mis tegelikult hävitas ühiskonna sidususe. Mis õigus on sellist riiklikku toetust ja mehhanismi nimetada laste ostmiseks?

Aeg, hea kolleeg!  

Aitäh!

Aitäh! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Kas selline konsensuslikult heakskiidetud otsuste tagasipööramine peale nende ellurakendumist on Teie arvates eetiline?" Piiratud ressursside olemasolus tuleb teha valikuid. Toetame abivajavaid peresid vajaduspõhiselt, näiteks peresid, kus üksikvanem kasvatab lapsi või kui lapsel on harvikhaigus. Samuti vajavad suuremat tähelepanu need lapsed, kellel puudub vanem ja kes elavad asenduskodudes. Selles vaates on eetiline neid sihtrühmi enam kaitsta.

Teine küsimus: "Kuidas on valitsuse selline tegevus kooskõlas inimeste õiguspärase ootuse põhimõttega ja põhiseadusega?" Õiguspärane ootus ei tähenda seda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Riigikohus on mitmes lahendis sedastanud, et seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda, arvestades seejuures isikute õiguspärase ootusega. Riigikohus on oma lahendis 3-4-1-27-13 märkinud: "Õiguspärase ootuse põhimõtet piirab demokraatia põhimõte. Otseselt või kaudselt rahva mandaadile tuginevad poliitilised organid on põhimõtteliselt õigustatud oma varasemaid valikuid ajakohastama, kui sellega ei kahjustata ülemäära kehtivat regulatsiooni usaldanud isikuid." Otsus selle kohta, milliseid reforme teha ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses. Riigikohus on lahendis 5-20-7/12 leidnud, et isiku õiguspärane ootus on seda tugevam, mida kauem on kehtinud õigusakt, mille alusel on isikul tekkinud õigus oodata riigi sooritust ning mida kauem on isik õigusaktile tuginedes oma tegevust korraldanud. Kokkuvõttes on seadusandjal õigus otsustada, milliseid vajalikke põhjendatud muudatusi on vaja regulatsioonides teha, et tagada riigi jätkusuutlik toimimine, arvestades samal ajal isikutel kujunenud õiguspärase ootusega.

Kolmas küsimus: "Kuidas mõjutab selline teguviis Teie hinnangul inimeste usaldust riigi vastu?" Vastus. Lahendis 5-17-13/10 on Riigikohus selgitanud: " […] uue regulatsiooni jõustumiseks peab olema ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul normi adressaadid saavad oma tegevuse vajadusel ümber korraldada, ehk peab järgima vacatio legis'e põhimõtet." Vacatio legis'e põhimõte on seaduse avaldamise ja selle jõustumise vahele jääv ajavahemik. Piisava vacatio legis'e nõue on samuti osa põhiseaduse §-s 10 tagatud õiguskindluses. Riigikohus on leidnud, et õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone meelevaldselt. Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja kindlustama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral aega. Eeltoodust lähtuti perehüvitiste seaduse koostamisel ja Riigikogu poolt vastuvõtmisel. Seetõttu on alust arvata, et usaldus riigi vastu säilib.

Neljas küsimus: "Kas Teie arvates on õige kärpida riigi kulusid laste ja seeläbi Eesti tuleviku arvelt?" Vastus. Muudetud perehüvitiste seadusega aitame piiratud riigieelarve võimaluste juures enam neid lapsi, kes on suuremas raskuses ja vajavad enam tähelepanu. Nii on [suurema arvu] lastega seotud perede toetused endiselt suuremad kui väiksemate laste arvuga perede omad. Ühe vanemaga pered, kelle elatistoetus tõuseb 1. jaanuaril 2024. aastal 100% võrra – aitame neid. Samuti aitame haavatavasse sihtgruppi kuuluvaid peresid, kelle lastel on harvikhaigus. Lisaks pöörame enam tähelepanu puudega lastele ja toetame asendushooldusel elavaid lapsi. Aitäh!

Aitäh! Aeg küsimusteks. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Rääkisite hetk tagasi harvikhaigustest, et te pigem eelistate tõsta selle haavatava sihtgrupi toetusi, aga äravõetavatest miljonitest, sadadest miljonitest, kulub teil sinna vaid näpuotsatäis ehk 5 miljonit. See ei ole küll praegu päris tõene argument, et vot see nüüd on asendamiseks. Aga mind huvitab hoopis see küsimus. Kuidas te seletate meile seda, et 18. juulil 2022 sõlmitud koalitsioonileppe järgi te ise lubasite tõsta suurperede toetusi ja ka lastetoetusi? Juhin tähelepanu, et Isamaa tegi ettepaneku kõigile lastele võrdselt toetust tõsta 100 euroni, teie erakond soovis 80 eurot esimesele ja teisele lapsele. Miks te vaid aasta tagasi seda lubasite, nüüd sõna murdsite ja selle valitsusega tagasi võtsite oma lubadused?

Aitäh! Alates 1. jaanuarist 2024 on lasterikka pere toetuse suurus kolme kuni kuue lapse puhul 450 eurot kuus ning seitsme ja enama lapse puhul 650 eurot kuus. Ehk vaatamata nendele tehtud muudatustele jääb kolme kuni kuue lapsega peredel lasterikka pere toetus võrreldes 2022. aastaga 150 euro võrra ning seitsme ja enama lapsega peredel 250 euro võrra suuremaks. See tähendab, et neid peresid toetatakse võrreldes varasemaga jätkuvalt suuremas ulatuses, aidates sellega katta suurema arvu laste kasvatamisega seotud kulusid. Kui me [toetusi] tõstsime, siis me tõstsime liiga palju, lihtsalt see oli. Need on niikuinii kõige heldemad toetused ja praeguse riigieelarve seisu juures me lihtsalt ei saa selliseid suuri püsikulusid üle aastate endale lubada. Ka pärast seda, kui me oleme seda seadust muutnud, on Eesti peretoetused, lastetoetused endiselt ühed heldemad Euroopas ja need jäävad endiselt väga suureks.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Te olete varem korduvalt öelnud ja ka täna siin korranud, et peretoetused tõusevad võrreldes 2022. aastaga. Mina küsin teilt konkreetselt, palun öelge siin suure saali ees ka stenogrammi jaoks: kui suured olid kolme ja enama ning seitsme ja enama lapse jaoks 1. jaanuari 2023 seisuga peretoetused, mille seadus kehtestas, mis jõustusid, ja kui suured on nad pärast seda, kui teie juhitav valitsuskoalitsioon seda seadust muutis? Kui palju oli 1. jaanuari seisuga ja kui palju on nüüd? Ja kas te oskate öelda, kas miinus või pluss, kas nad vähenesid või suurenesid?

Käesoleva aasta alguses suurendati lastetoetust esimesele ja teisele lapsele 60 eurolt 80 eurole, üksikvanema lapse toetuse suuruseks määrati 80 eurot ja enam kui kahekordistati lasterikka pere toetuse suuruseid ehk kolme kuni kuue lapse puhul kerkis see toetus 650 eurole ja seitsme või rohkema lapsega pere puhul 850 eurole. Pärast seda muudatust 1.  jaanuarist 2024 on lasterikka pere toetuse suurus kolme kuni kuue lapse puhul 450 eurot kuus ning seitsme ja enama lapse puhul 650 eurot kuus. Esimese ja teise lapse puhul jääb see 80 euro peale.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu! Mu pinginaaber küll küsis, aga proua peaminister ei vastanud. Tegelikult toetus vähenes, eks ole, nagu me kõik aru saime. Aga ma tahan küsida seda. Eelmine punkt, millest me rääkisime, oli tegelikult sarnane ja seal te väitsite, et tegelikult peaks sekkuma perede töödejaotusesse, see aitaks kaasa lasterikkusele. Minu küsimus on see: kuidas Riigikogu saab aidata? Kas mingi seadusega või kuidas me saaksime sekkuda perede töödejaotusesse?

Aitäh! Me saame neid tingimusi luua, et pere- ja tööelu ühildamine oleks parem. Seda saame luua. Aga igaüks meist saab teha, eelkõige teie saate [midagi] teha selleks, et teie naistel oleks kergem.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh! Ma ei hakka loetlema kõiki perepoliitilisi meetmeid, aga kui me vaatame toetusi, siis meil on Eestis vanemahüvitis, on lastetoetused, on peretoetus. Ja mind ikka huvitab see. Eriti sellel kevadel ja ka valimiskampaanias nimetati, et igasugune toetus, rahaline toetus peredele tähendab laste ostmist, ja seda näidati negatiivse märgiga. Kas seda retoorikat te olete valmis ümber hindama, kui tuli ilmsiks, et rahvastikuteadlaste hinnangul näiteks vanemahüvitis, mis ka Reformierakonna osalusel kunagi loodi – et vanemahüvitis on ka ja teie meelest on see positiivne –, on tegelikult aidanud laste hulka suurendada? Kas see on pannud ka perehüvitisi kui rahalist meedet teistpidi hindama?

Aitäh! Euroopas on ju igal pool probleeme sellega, et on madal sündimus, mistõttu on tehtud igasuguseid, eri riikides väga palju erinevaid asju, et seda sündimust suurendada. Tegelikult meie vanemahüvitis on aidanud just neid naisi, kes sünnitamist oma karjääri tõttu edasi lükkasid. Ja tõepoolest, meil on plaanis vaadata vanemahüvitise, õigemini, kõikide peretoetuste ja vanemahüvitise süsteem üle, kuidas see töötab ja kuidas ei tööta, et seda analüüsida. Ma kuupäeva ei mäleta, millal terviseminister sellega välja tuleb. Aga jah, kui ma räägin puhtalt sellest ja kui ma vaatan neid toetuse summasid, mida eri riikides makstakse, siis see ei ole kuidagi üksüheselt laste sündimusega seotud, vaid nendes riikides, kus on töö- ja pereelu paremini ühildatud, lapsi sünnib ka rohkem. 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Hea valitseja! Minu teada – vähemalt siis, kui ma käisin sotsiaalkomisjonis asendamas – oli Sotsiaalministeeriumi esindajatel seal presentatsioonis olemas see, et nii vanemahüvitis kui ka perede toetus on sündimust aidanud tõsta. Minu arust see oli seal statistikas kirjas, aga millegipärast eelnõu seletuskirjas see ei kajastu. Aga kui nad tutvustasid seda, siis nad sellele viitasid. Eelmises päevakorrapunktis ka arutasime seda, te kogu aeg räägite sellest kui sotsiaaltoetusest ja eelmises punktis ka vajaduspõhisusest, aga seda ei ole mõtet võrrelda toimetulekutoetusega, mis on vajaduspõhine. Meil on nii, nagu te viitasite, sajandi suurim kahanemine. Lapsi ei sünni, meil on suur ja sügav probleem. Millised on teie meelest lahendused? Ja kas see rahvastiku- või perepoliitika meede, see lasterikka pere toetuse vähendamine aitab teie meelest kaasa rohkemate laste sündimisele või mitte?

Aitäh! Nagu ma olen vastanud siin korduvalt ja ka kevadel vastasin, on laste sündimine seotud väga paljude faktoritega. Üks faktor on parem töökoormuse jagamine kodus, laste kasvatamise koormuse jagamine kodus. Ka perede kindlustunne, aga see kindlustunne ei ole mitte alati ainult rahaline, vaid see kindlustunne lähtub ka sellest, mis toimub meie ümber. Need sõjad ja kriisid on kõikides ebakindlust suurendanud, see ei ole juhtunud ainult Eestis, vaid on juhtunud ka teistes riikides. Me peamegi tegema kõik selleks, et tagada Eesti julgeolek, et peredel oleks kindlus, et siia sõda ei jõua, et nad julgeksid siin lapsi saada. Ja ka kõik muud elemendid, mis on sellega samamoodi seotud, mis seda kindlustunnet tekitavad. 

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! Kolleeg Jaak Valge kirjutas hiljuti sotsiaalmeedias sedasi: "Statistikaameti andmete kohaselt on sündide arv eelmise aasta esimesel poolaastal 5810, selle aasta esimesel poolaastal 5311. Vähenemine 9%. (Ühe aastaga. – V. V.) Eelmisel aastal saavutasime negatiivse rekordi: sündide arv oli madalaim alates 1919. aastast, mis ajast seda numbrit teame. Sel aastal purustame selle negatiivse rekordi uuesti. Ent järgmisest aastast jõustuv peretoetuste vähendamine kahandab sündimust veelgi." Ja selle pinnalt ma tahan küsida teie käest: kas te reaalselt annate endale aru, et te astute oma valitsusega samme, mis süvendavad seda kõige tõsisemat probleemi, mille ees me seisame? Ja teiseks, kas teil on ka reaalseid meetmeid kavandatud, millega seda probleemi hakata ümber pöörama?

Aitäh! Loomulikult on meil terve perepoliitika osakond Sotsiaalministeeriumis, kes tegeleb sellega. Nad teevad erinevaid uuringuid ja vaatavad, mis selle probleemi lahendus võiks olla. Loomulikult vaatavad nad ka seda, mida mujal maailmas tehakse, kuidas neid trende väärata. Kõik Euroopa riigid maadlevad madala sündimusega, kõikides Euroopa riikides on samasugused probleemid. Paraku ei ole siin sellist lihtsat lahendust, et tõstame toetusi ja lapsed sünnivad. Seda näitavad need numbrid: kus toetused on suuremad, ei sünni rohkem lapsi, osades kohtades toetused on madalamad, aga sünnib rohkem lapsi. Mis on need põhjused? Põhjused on väga palju selles, kuidas naised, kuidas emad ennast tunnevad, kuidas nad on väärtustatud. See ei ole paraku nii lihtne, et ma saan teile vastata, et vot, maksame raha ja siis lapsed sünnivad. Nii ei ole lihtsalt. See on palju komplekssem probleem või temaatika. Sotsiaalkaitseminister vastutab selle teema eest valitsuses, täpsemalt saab alati temale ka arupärimisi esitada ja selle kohta küsida.

Ants Frosch, palun!

Aitäh! Mul on küsimus seoses teemaga, mida te hetk tagasi mainisite, nimelt uuringud. Teada on, et Eestis on professionaalsemaid pere- ja lasteteemalisi uuringuid korraldanud sihtasutus Pere Sihtkapital, kes on teinud seda mitme-mitme aasta jooksul väga edukalt. Minu küsimus on seotud sellega, et augusti keskel puhkes skandaal seoses Pere Sihtkapitali küsitlusega. Sellele järgnes väga intensiivne koalitsiooni tegevus, mis tõi parlamendis kaasa komisjonide töölerakendamise ja ka asjasse täiesti mittepuutuvate komisjonide töölerakendamise.

Aeg, hea kolleeg! 

Millal ja kellega te arutasite seda rünnakuplaani?

Aitäh! Väga … Okei, ma ei tohi küsimust kommenteerida, aga ma tõesti tahaks väga teada, kust te võtate, et Pere Sihtkapital on läbi aegade kõige paremaid uuringuid teinud. Mina ikkagi usuks rohkem ülikoole, kõiki neid uuringufirmasid, kes tegelevad nende asjadega pikalt. Ma küll ei saa nõustuda sellise väitega, mis teie küsimuses oli.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Te olete siin oma vastustes rääkinud perede kindlustundest. Praegu uuringud näitavad, et kaks kolmandikku Eesti inimestest arvab, et peaminister peaks tagasi astuma. Mis te ise arvate, kas sellel, kui on selline peaminister, kelle kohta ülekaalukas enamik inimestest arvab, et ta peaks tagasi astuma, võib olla negatiivne mõju perede kindlustundele?

Aitäh! Kui vaadata peaministriuuringuid, siis võib selle täpselt samamoodi teistpidi keerata: kui 67% ei toeta mind, siis järelikult 33% toetab. Ja see on kõikide peaministrikandidaatide puhul kõige kõrgem toetus.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Te olete täna siin korduvalt öelnud, et lapsi osta ei saa, aga kevadel surusite usaldushääletuse teel läbi peresid ümberdefineeriva eelnõu, traditsioonilist peret lammutava eelnõu, mille käigus seadustasite perekoosluse, kes ilma lapsi ostmata üldse lapsi ei saagi. Me ju teame, et kaks meest omavahel ei saa lapsi. Või kuidas? Kuidas sellega siis on: kas lapsi saab osta või ei saa osta?

Aitäh! Ei, lapsi osta ei saa.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan! Te olete enne valimisi valetanud rahvale ja nüüd te olete valetanud oma Vene äri kohta hirmsasti. Ja nüüd räägite ilusat juttu ja ootate, et rahvas teid usub. Öelge, kuidas saab teid üldse enam usaldada, kui te ainult valetate. Miks just nüüd peaks rahvas teid uskuma?

Hea kolleeg, see ei ole selle päevakorrapunktiga kuidagi seotud. Rainer Epler suutis oma küsimuse väga ilusti ära siduda selle päevakorrapunktiga. 

Aitäh, Kaja Kallas! Küsimused on lõppenud. Ants Frosch, ma loodan, et see ei ole vasturepliik, aga annan võimaluse protseduuriseks.

[Mul on] küsimus Riigikogu aseesimehele, istungi juhatajale, ja [see on] ka tegelikult võimalus peaministril anda siiski sisuline vastus. Peaminister ei vastanud minu küsimusele.

Aitäh! See ei ole selles mõttes protseduuriline küsimus. Aitäh! 

Avan läbirääkimised. Kõigepealt arupärijate esindajana Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Neid argumente erinevatele positsioonidele oleme me kuulnud siin tegelikult debattides mais, juunis, ka tagantjärele suvi läbi, ja on täiesti selge, et ei perehüvitiste teema ega ka rahvastikupoliitika teema ei kaota oma aktiivset rolli meie poliitikas mitte mingil juhul, sest see on fundamentaalne. Ilma nende küsimusteta ja ka lahendusteta me rahvana, riigina püsima ei jää. See hukk võib tulla drastiline ja kiire, kui meil ei ole inimesi oluliste valdkondade jaoks, ja ka kaitsepoliitiliselt peab olema mingi hulk rahvast, kes oma riiki kaitsta soovib. Nii et siin peab olema pikk perspektiiv. Me ei saa mõelda ainult ühe-kahe aasta või ainult eelarveläbirääkimiste, ühe- ja ka nelja-aastase eelarve läbirääkimiste perspektiivis, vaid me peame vaatama seda pikemalt.

Lugupeetud peaminister, te andsite kevadistes, suve alguse debattides korduvalt mõista, et te olite sunnitud tegema kahepalgelist poliitikat, sest enne valimisi, paar kuud enne valimisi, toetades perehüvitiste olulist tõstmist, te olite Isamaa pantvangis, sest te tahtsite eelmise aasta juulis teha Isamaa ja sotsidega koos valitsust ja pidite vastu tulema meie poliitilisele nõudmisele perehüvitiste suurendamiseks. Meie soovides oli ka lastetoetuste üldine tõus. Ka seda me tegelikult suutsime teatud määral läbi viia – ka lastetoetused tõusid. Te olite pantvangis, aga nüüd te vabanesite sellest vangist ja saite [need toetused] ümber teha. Tõsi, sotsiaalkaitseminister tegelikult näitas juba ka eelmise valitsuse ajal oma vastumeelsust suurte perehüvitiste suhtes, aga kuna te väga palju sellest enne valimisi ei rääkinud, siis pantvangist vabanedes te saite lõpuks hakata Reformierakonna poliitikat ellu viima ja lastehüvitisi kahandama.

Nüüd küsimus, millele te vastasite, oli see, et kas te petsite lasterikaste perede õigustatud ootust. Te vastasite, et ei, see õigustatud ootus ei moodustunud selle ajaga ja see on poliitiline küsimus, sõltub rahast ja tingimustest. Tegelikult on nii: nagu igal seadusel on säte ja mõte, on ka õigustatud ootusel ikkagi see säte ja mõte. Meie siin Eestis oleme ju tegelikult uhked selle üle, et meie ühiskond on üldiselt euroopalik ühiskond ja pereplaneerija, juhuslikkust ei ole nii palju. Loomulikult lapsed sünnivad armastusest, aga eriti teise-kolmanda-neljanda ja nii edasi lapse puhul on pere planeerimist väga palju. Ja kui inimesed teevad oma otsuseid, siis pere planeerimisel on riigi sõnum kahtlemata oluline. Paljudele peredele te andsite julgust või me kõik koos andsime julgust eelmises valitsuses – valitsuskoalitsioonis, ka Riigikogu kõik parteid seda toetasid – suurendada oma pere koosseisu. Neid peresid on nüüd petetud, sest riik võttis oma toe vähemaks. Olgu siis selle asja mõte ära seletatud.

Palun kolm minutit lisaks.

Palun, kolm minutit lisaks!

Sättega on, nagu on, loomulikult. On enne vähendatud toetusi, erinevaid asju, erinevaid rahastusi ja võib-olla ka kunagi hiljem tehakse selliseid otsuseid. See oleneb tõesti riigi olukorrast. Aga öelda nüüd, et ei olnud ootuste petmist, ei ole õige.

Mind huvitas oma küsimust esitades – oma küsimust selles mõttes, et ma sõnastasin fraktsiooni küsimuse – ka see, et kui perehüvitisi, liiga suuri, tähelepanuväärselt suuri, nagu te ütlete, nimetati raha laiali külvamiseks, siis sellel ei ole oma konkreetset rahvastikupoliitilist tulemit, sellega ei õnnestu lapsi osta. Meie protesteerime selle väljendi suhtes: see ei ole laste ostmine, see on perede täiendav toetamine, et nad otsustaksid ja saaksid tuge oma otsusele ja looksid lastele paremaid kasvutingimusi. 

"See ei anna vilja, see hüvitiste liik ei anna tegelikult rahvastikupoliitilist tulemust." Kui vanemahüvitised rahvastikuteadlaste arvates – need on ka rahaga seotud konkreetsed hüvitised, loovad tingimusi – annavad tulemusi, rahvastikupoliitilisi tulemusi, siis te olete ikka järjekindlalt selle juures, et ei, perehüvitised ei anna rahvastiku juurdekasvus mingit tulemust. Ma arvan, et siin tuleks teadlasi uskuda, et tegelikult annavad. Kas see on suur või väike, kas see viib meid august välja? Ei, kindlasti ei vii meid august välja, kindlasti on [olulised ka] üldine turvalisuse küsimus, sisepoliitilised ja välispoliitilised tingimused, üldine heaolu. Kõik need otsused, mis me langetame, tegelikult mõjuvad rahvastikupoliitikale.

Aga ma tahan öelda seda, et te alahindate seda üksmeelt, mis parlamendis suure asja puhul õnnestus kokku panna eelmise aasta lõpus, selle aasta alguses. Neid punkte, kus põhimõttelise poliitilise otsuse taga oleksid kõik parlamendis esindatud erakonnad, on siin tegelikult olnud kaunis vähe. Need on olnud kaitsepoliitilise, välispoliitilise temaatikaga, mõned asjad veel, kus nii suure otsuse juures on täielik üksmeel. Ja teha see tühjaks lühikese ajaperioodi jooksul, on tegelikult poliitiline kanapimedus. Ma ei mõtle poliitikat ainult erakonnapoliitikana, nagu võib-olla kellelegi ette tuleb või kellelegi see tundub, vaid see on rahva üldise kindlustunde suhtes sõnum, et ühtegi, isegi täiesti suure kokkuleppega tehtud otsust ei saa usaldada. See, ma arvan, on selle rahva turvatunde jaoks kõige halvem. Nii et rahvastikupoliitika, ma pakun, on lisaks välis- ja kaitsepoliitikale üks poliitika, kus me peame otsima konsensust, mitte vastandumist.

Aitäh! Riina Solman, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Austatud kolleegid siin saalis ja need, kes meid ka internetis jälgivad! Olen saanud sõnumeid, et meid jälgitakse. Aitäh selle eest! Tõtt-öelda on mul täna isegi hea meel, et peaminister on sunnitud veidigi kaasa mõtlema demograafia ja rahvastiku küsimustele. Ma tean teda, ta on tegus naine, aga see teema pole teda varem väga huvitanud. Igal juhul midagi on ka head tänase arutelu juures.  

Aga nüüd veel üks kompliment: tuleb nõustuda sellega, mida peaminister ütles, et laste sündimine on seotud väga paljude faktoritega. On õige, vastab tõele. Teiste riikide näiteid tuleb jälgida, neid tuleb uurida – vastab tõele. Meie naaberriigis Soomes – praegu on seal konservatiivsem valitsus võrreldes eelmise, Sanna Marini valitsusega, seda juhib, eks ole, Kokoomus, Isamaa sõsarpartei – sõna otseses mõttes tegeldakse 250 aasta madalaima sündimuse küsimustega. Ja seal on muu hulgas olnud ka eelmise valitsuse ja eelmiste valitsuste ajal ametis pereminister. Nii et [pereteemadega] tegeldakse rohkem kui meil. Ja eriti ma tahaks rõhutada, miks Põhjamaid ja teisi riike jälgida. Sest seal on perega seotud lahendused juba kasutusel, see süsteem on parem kui Eestis, välja arvatud võib-olla tõesti see helde vanemahüvitise süsteem. Aga teate, selle helde vanemahüvitise süsteemiga on selline lugu, et me elame ka teiega, proua peaminister, kõige õrnemas rahvusriigis. Eestlasi on arvuliselt vähe ja teiste Euroopa riikidega võrreldes oli meil migrantrahvastiku osakaal enne Ukraina sõjapagulaste tulekut juba 33%. Lätiga me saame ennast võrrelda. Me teame, mis see tähendab meile, meil on venekeelse kodukeelega inimeste osakaal väga kõrge ja seda enam me peaksime tegelema sündimusteemadega. 

Peaminister ütles veel väga õigesti, et naistele on vaja anda kindlustunnet. On küll, aga ka meestele. Nüüd, teie valitsuse sõnamurdlikud teod, nagu peretoetuste kärpimine, aga ka teiste ühe- ja kahelapseliste peredega seotud soodustuste kärpimine, annavad ju vastupidise, vastaka signaali. Te võtate nende kindlustunde ära, sest võib-olla kahelapseline pere oli juba soovimas oma pere kolmandat last saada. Te andsite neile signaali, et ärge üldse mõelgegi suurema pere peale, sest et meie siin valitsuses Reformierakonna juhtimisel ei soovi suurperesid toetada ega neile kindlustunnet anda.  

Te ütlesite, et kusagil ei ole tõestatud seda, et toetuste tõusuga on sünde rohkem. On küll. Seda on Eesti riik tõestanud juba aastal 2017, mil hakkas kehtima kolmanda ja enama lapse toetus. Kahel järgneval aastal sündis kolmandaid ja järgmisi lapsi 25% rohkem, aastas circa 600 last. Need on faktid, Statistikaameti kinnitatud faktid. Ma ei saa aru, kes teile seda halba nõu annab. Kas tõesti Sotsiaalministeeriumist tulevad sellised üheülbalised jutupunktid, mis tulid sealt juba 2019. aastal, kui tekkis rahvastikuministri institutsioon? Ka siis Signe Riisalo võitles Riigikogu liikmena väga selle vastu, et selline asi üldse tekiks. Enne seda olid siinsamas Riigikogus arutlusel rahvastikupoliitika põhialused. Ainuke, kes selle vastuvõtmise vastu jälle oli, oli Reformierakond. See on süsteemne töö teil rahvastiku- ja perepoliitika vastu olnud. Te väidate, et jah, nüüd on perepoliitika osakond, kes tegeleb uuringutega ja nii edasi.

Ma palun kolm minutit lisaaega. 

Palun, kolm minutit lisaaega!

Aastal 2019 tegeles perepoliitikaga täpselt 1,5 inimest. 1,5 inimest! Kui tekkis rahvastikuministri institutsioon, siis ei olnud inimesi sinna üle tuua. Neid lihtsalt ei olnud, tegeleti tont teab millega, õigustega. Teate ise täna, milliste õigustega. Kas see on kõige tähtsam madalaima sündimuse juures, sajandi madalaima sündimuse juures? Ei ole! Nabaalune ei ole kõige tähtsam küsimus Sotsiaalministeeriumile, aga seal sellega praegu tegeldakse. 

Nüüd veel. Ütlete, et Sotsiaalministeerium teeb ka uuringuid ja Pere Sihtkapital, vot teie ei usu sellesse. Kas te teate, et Pere Sihtkapitalis töötas Tallinna Ülikooli demograafia instituudi juhataja professor Allan Puur, kes on tippdemograaf? Ülikooliga koos tehti neid uuringuid. Ma rõhutan: ülikooliga koos tehti neid uuringuid. Ja ka see, mille te nüüd põhja lasksite ja lõkkesse viskasite – Raul Eametsa taotlus oli samamoodi ülikooliga koostöös. Seal olid vead, neid tunnistati, neid eksimusi tunnistati. Aga mida tegite teie eesotsas Maris Lauriga? Häbistasite teadlasi! Ühe inimese elutöö on ära rikutud. See on jube.  

Ja nüüd veel. Kui Signe Riisalo juhtimisel on rahvastikupoliitika ülesandeid täidetud, siis ma peaksin seda väga puudulikuks. Jah, nüüd tõesti need ametnikud, kelle mina omal ajal rahvastikuministrina palkasin, on hakanud ette valmistama uuringuid. Kui te kevadel läksite kärpima peretoetusi, siis öeldi meile, et pärast kärpimist tehakse tervikanalüüs. Sotsiaalkomisjonis eelmine nädal anti meile teada, et see tervikanalüüs valmistatakse ette 2025. aastaks. Need on need uuringud, millest te räägite, et nad teevad. Signe Riisalo sotsiaalkaitseministrina, väga pikalt ametis olnud minister, ka meie valitsuses olles jõudis kahe aasta jooksul teha rahvastikupoliitikas kolm valitsuskomisjoni, milles kordagi ei räägitud madalast sündimusest ega demograafiast. Kõigest muust, laiast spektrist.  

Ja nüüd, kevadel olid koalitsiooni jutupunktid, et isegi kui toetusi 200 euro võrra vähendatakse, on toetus ikkagi suurem, kui varasemalt oli. Niisugune jaotus oli võimuerakondade sõnul mõeldud õiglasema ja kulutõhusama toetussüsteemi loomiseks. Aga ma küsin teie käest: kelle jaoks õiglasema? Need sajad miljonid, mis nelja järgmise aasta jooksul ära võetakse lastega peredelt, ei liigu ühe-kahe lapsega peredele, kelle pärast te, nagu kevadel meile väitsite, te seda õiglasemat süsteemi loote. Kas inimestel on siis õiglasem olukord, kui teistelt midagi ära võetakse, kui teistele tehakse liiga, kui lasterikkad pered teevad petitsiooni, koguvad allkirju, teevad kohtumisi, aga ministrid ei võta neid jutule, neid ei võeta kuulda? Pered on meeleheitel. Kelle jaoks siis see olukord nüüd õiglasem sai? Ma arvan, et mitte kellelgi ei hakanud sellest parem. 

Sealjuures ei ole äravõetav summa tegelikult välja öeldud 200 eurot, vaid kaotatakse ära ka indekseerimine, mis pidi algama 2024. aasta kevadel. Ehk see järgmisel aastal äravõetav summa on juba 220–240 eurot kuus. Indekseerimine on seaduse põhimõtteline osa, mille Isamaa välja pakkus, ja tegelikult peaks see kehtima ka lastetoetuste puhul, sest vastasel juhul tõstetakse toetusi iga kord ühekaupa ja poliitikute suva järgi. Nagu näha, teie lubasite enne valimisi, aga nüüd ei tee, ainult kärbite. Tõnis Lukas rääkis ilusasti, et te olite pantvangis. Minu enda hinnang on, et ei olnud – te tahtsite võimul püsida, selle pärast te läksite lasterikka pere toetusi tõstma. (Juhataja helistab kella.) Ja nüüd te tahtsite võimul püsida ja teete, mis pähe tuleb, ehk siis võtate inimestelt kindlustunde ära. Aitäh!

Hea ettekandja, teie aeg! Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Mart Maastiku!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Head saalisviibijad! Ma ikka kuulan kogu aeg, kuidas nimetatakse EKREIKE-t. Meil tekkis siin Isamaa sellises vestlusringis mõte, milline võiks olla tänase valitsuse selline kokkuvõttev lühike ja kena nimi, mis iseloomustaks neid väga hästi. Ja mis seal imet, tegelikult iseloomustabki: on olemas selline lühend nagu SEKSRE. See on sotsiaaldemokraadid, Eesti 200, eks, ja Reformierakond. Ja miks sinna hästi sobib SEKSRE? Sellepärast et sellel kooslusel on kõige tähtsam asi tegeleda seksuaalsete sättumustega ja seksuaalvähemustega. See on kõige tähtsam. Mitte see, et tuua näiteid, kui tähtis on, et meil oleks palju lapsi, et meil riik õitseks. Ei, see pole kõige tähtsam. Kõige tähtsam on see, nagu ütles lugupeetud erakonnakaaslane siin just äsja, mis on allpool naba. 

Mina tahaksin ikkagi juhtida tähelepanu sellele, mis võiks olla ülevalpool naba, ehk peaga seotud küsimustele. Katsuks mõelda peaga. Me oleme nagu nõiaringis kogu aeg. Ühest küljest meil raha ei jätku mitte millekski, väidetavalt, meil on eelarvedefitsiit. Täna oli meil majandus- ja rahanduskomisjoni [istung] ühine. Seal toodi näiteid ja vaatasime, viskasin neile pilgu peale. Seal oli see, et kõige suurema võlaga riik on praegu Kreeka, kellel on majanduskasv 4,5%. Eestil umbes sama palju miinuses, –4%. Kuidas on võimalik, et meie oleme jõudnud oma kõige väiksema laenukoormusega kõige viletsama SKT kasvuga riigiks? Meil ei jätku raha laste jaoks, meil ei jätku mitte millekski raha. Ei saa aru. 

Selleks, et riigi rahakotti täita, on vaja tõsta makse. Me [teeme] siin automaksu, me räägime käibemaksu tõusust, tulumaksu tõusust, igasuguste maksude tõstmisest, aga vaatamata sellele meil ikka raha ei jätku. Mõtlemata sellele, et kui me kogu aeg tõstame neid makse, siis järelikult meie ettevõtjad ei vea enam välja. Me sureme välja. Meie inimesed lahkuvad siit riigist ja meil ei ole lõpuks kasu – tõesti, ma olen seda korduvalt öelnud – ka sellest, et meie naised, nagu te ütlete, on sünnitusmasinad. Tegelikult nad ei ole ju sünnitusmasinad. Aga kui me isegi tahaksime, et nad sünnitaksid, siis mille jaoks? Selle jaoks, et me tõstaksime makse? Nendel ei ole raha, sellist raha, et neid lapsi ülal pidada, neid kasvatada väärilisteks kodanikeks. Millise kindlustunde me anname? Te ütlete kogu aeg, et kindlustunde anname. Aga millise kindlustunde me saame anda, kui me täna anname toetust ja homme võtame selle tagasi? 

Minu arvates kõige hirmsam sellesama seaduse muutmise puhul on just see, et meil on viis parlamendierakonda, kõik on olnud poolt, et me tõstame peretoetust, ja nüüd täna väita, et me hirmsasti tõstame seda, kujutate ette, me tõstame 150 eurot, 300 pealt 450 peale. Mida teeb inflatsioon? Üle 20% oli eelmise aasta inflatsioon. Täna see tõus isegi ei kata ära inflatsiooni, mis meil kokkuvõttes on. Ja nüüd me räägime tohutust tõusust. Ja me peame kuidagimoodi demograafilist lainet tõstma. Tekitame vähemalt sihukese illusioonigi oma rahvale, et meie riigil läheb hästi, aga selle asemel me kogu aeg räägime sellest, kui halvasti meil läheb. Meil on tohutu eelarvedefitsiit kogu aeg. Me peame mõtlema selle peale, kuidas meil läheks hästi, mitte selle peale, kuidas meil kogu aeg halvasti on. Keegi ei tahagi siia enam lapsi sünnitada, sest neil on hirm, nad ei tule ise ots otsaga kokku. 

Seega, ma soovitan väga SEKSRE sellele kooslusele, et mõtleme vähem seksile, mõtleme rohkem sellele, kuidas oma riiki ja rahvast aidata. Selleks, et …

Ma võtaks lisaaega, palun!

Kas kolm minutit?

Jaa, aitäh! 

Palun, kolm minutit!

Selleks, et meil tuleks rohkem raha riigikassasse, me peame pigem toetama ettevõtjaid. See toob lisandväärtust, mitte maksud. Maksud tapavad ettevõtlust. Sellega kaob meil igasugune mõte ära lõppkokkuvõttes ja [võiks] mõelda sellele, mis meie rahvusest ja rahvast saab, sest me lihtsalt sööme iseennast ära. Kõige rohkem sööb riik iseennast ära, sellepärast et meil on nii palju ametnikke. 

Kõige grotesksem asja juures on see. Mida tegi üks eelmisi valitsusi? Ma ei mäleta täpselt, igatahes Reformierakond oli nende seas, kui kärbiti, mingit krokodilli tehti. See on ka selline naljakas sõna, krokodill. Mindi siis kärpima. Mida kärbiti? Kärbiti ära puhkpilliorkester. See oli nüüd siis see, kuidas meie riik tõmbab koomale ametnike arvu. Me peame mõtlema. Soovolinikul on, ma ei tea, viis või kaheksa või kui palju neid on, nõunikku. Kas meil on vaja nii palju neid nõunikke? Mida on seal kogu aeg nõu anda selle poole pealt? Ja väga kõrgepalgalised. Reeglina istuvad seal mingite erakondade toetajad, kes ei pääse püünele. Vaat sealt on vaja kokku hoida. 

Mõtleme eelkõige sellele, kuidas me saaksime tõesti oma bürokraatiat vähendada. Teiseks, me ei pea kartma ka laenu võtta selleks, et elavdada majandust. See on väga oluline. Meie teedevõrk on tegelikult väga vähe arenenud. Ja nüüd on viidud teede rahastus praktiliselt miinimumini, [see on] olematu. See tähendab seda, et kui me kaks aastat paneme nii vähe raha teedesse, siis viie-kuue aasta pärast me peame kordades rohkem sinna panema, sest need teed on täiesti lagunenud. 

Hakkame mõtlema peaga, mitte nabaalusega. See on minu siiras soov. Ja loodan väga, et ka see ülejäänud saal, kes kordagi siin ei istu, vähemalt nende kõnede ajal … Ma ei tea, kellele me räägime seda. Muidugi ma loodan, et mõni televaataja kuulab. (Peaminister kommenteerib.) Peaminister kuulab, see on hea, ma ka loodan. Aga need inimesed võiksid siin saalis olla, peame siis dialoogi. Meie ainult räägime omavahel, aga me mõtleme ühtemoodi. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Tegelikult on ju väga kahetsusväärne see, et kevadistungjärgul esitatud arupärimised on sama aktuaalsed või isegi aktuaalsemad sügisistungjärgul, kui nad olid siis, kui me need esitasime. Ja praegu ametis olev valitsus juba siin korduvalt rõhutatud Eesti jaoks kõige olulisemal teemal – sündimus või demograafiline olukord valdkonnas – ei ole suve jooksul mitte ühegi positiivse algatusega välja tulnud. Samuti ei ole kuulda ka vastuseid nendele kriitilistele küsimustele, mida on esitatud, olgu need siis võimalikud mõjuanalüüsid või majanduslikud analüüsid perede olukorra kohta. 

Kahetsusväärne ja kurb oli ka kuulata peaministri vastust esitatud arupärimisele. Me küsisime õiguspärase ootuse põhimõtte kohta ning kuidas see on kooskõlas põhiseaduse ja usaldusküsimusega. Ja mis me saime vastuseks? Peaminister otsis vastust üksikutest kohtupretsedentidest, Riigikohtu otsustest, ning leidis ja teatas siin parlamendi ees, et õiguspärast ootust lastega peredele ei ole võimalik täita seetõttu, et me tahame rakendada, ellu viia demokraatliku riigi põhimõtteid. Justkui need kaks oleksid omavahelises vastuolus. Demokraatlik õigusriik annab meile õiguse anda toetusi, aga annab meile ka õiguse võtta toetusi, ja see on demokraatliku õigusriigi toimimise printsiip. Ja nii me käitumegi: kui tahame, siis anname, ja kui ei taha, siis ei anna, meil on olemas mandaat.

Usalduse kohta ütles peaminister nii, et Riigikohus on öelnud, et võib toetusi vähendada küll, küsimus on ainult ajas. Minu arvates see aeg on olnud muidugi häbematult lühike. Ma ei tahaks üldse selle aja üle praegu diskuteerima hakata, et kui pikk see aeg peaks olema, et vähendada. Aga tegelikult oli vastus ju see, kui pikk on aeg valetamise ja vale realiseerimise vahel. Ehk kui me mõtleme valimiseelsete lubaduste ja selle peale, millest vaikiti, ja kui kiiresti viidi pärast ellu need plaanid, millest ei räägitud valijatele, kelle käest saadi mandaat, siis me saamegi tegelikult vastuse ka sellele küsimusele. Nii et noh, selline vastus peaministrilt on ausalt öelda kõigele muule lisaks ka veel kõrk ja näitab, et ei ole tehtud järeldusi sellest, mida tegelikult inimesed ootavad ja mõtlevad. Täna siin on välja toodud see, et kaks kolmandikku inimestest ootab, et peaminister astuks tagasi. 

Me praktiliselt konsensuslikult võtame Riigikogus vastu perehüvitiste eelnõu, millega me toetame peredele suurema kindlustunde andmist ja loome nii-öelda pika perspektiivi, ja mõni kuu hiljem võtame selle ära. Ma olen väga nõus kolleeg Tõnis Lukasega, kes rääkis sellest, et eriti lasterikaste perede puhul, kolmanda-neljanda-viienda lapse perre sündimisel on väga oluline pere planeerimine. Seda mõeldakse pikalt ette. Ja niisuguse heitliku poliitikaga ...

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Palun, lisaaega kolm minutit!

… me hävitame usalduse riigi vastu, aga me hävitame ka nende perede kindlustunde, kes tõesti planeerivad peret, kes teadlikult planeerivad peret pikalt ette, läbimõeldult. See on ääretult kahetsusväärne, et need lapsed jäävad sellise heitliku valitsuspoliitika tulemusena sündimata Eestis.

Peaminister rääkis ka kindlustundest, laste võrdsest kohtlemisest ja vajaduspõhisest toetamisest. See oli ka eelmise arupärimise teema. No ei saanud me vastust eelmisele küsimusele. Kui toetus ei sõltu laste arvust, pere sissetulekust, mida ju üldse ei mõõdetagi ega küsitagi, siis ei saa me täna rääkida ka vajaduspõhisest toetusest, mis peaministri väitel on üks põhjus, miks muudeti peretoetusi. 

Nüüd, näiteid maailmast ja et meil on ühed luksuslikumad peretoetused, mis on vähendamise üks põhjustest. No meil on ka ühed luksuslikumad vanemahüvitised ja mina ütlen, et väga hea, et on. Nende mõju on analüüsitud ja nende mõju sündimusele on olnud positiivne, nii nagu ka kolmanda ja enama lapse peretoetuste sisseviimine 2017. aastal omas positiivset mõju sündimusele. See on faktiliselt tõestatud. Need on olnud positiivsed sammud. Miks me peaksime neid muutma, kui mujal maailmas, mõnedes riikides on väiksemad? Ja selline lihtsustatud sündimuse käsitlus, et peaministri arvates, kui on nii-öelda kindlustunne peredel suurem, mida saavutatakse Eesti riigis toetuste vähendamisega, siis on ka sündimus suurem. No päris nii lihtne see ju ka ei ole. Vaatame siis, kus see sündimus on suurem ja kus see sündimus on madalam maailmas, ja ka Euroopa riikides. Ma pean tunnistama, et väga paljudes arenenud Euroopa riikides on sündimus madalam kui Eestis. Aga rääkimata Aafrikast ja Aasiast? Ma ei tea, kas me peaksime tegema järelduse, et Aafrikas ja Aasias on emadel kindlustunne suurem. Niisuguste väidete ja lihtsustatud põhjendustega parlamendi ette tulla, ausalt öelda, seda oli häbi kuulata. 

Minul on nüüd lõpetuseks küsimus. Meil oli täna kaks arupärimist sellel teemal ja tõenäoliselt me jätkame. Ma võin kohe öelda, et Isamaa ei jäta seda teemat, me esitame oma eelnõud uuesti menetlusse ja me viime selle püha võitluse lõpule, et luua Eestis mõistuspärane ja stabiilne perepoliitika. Aga ma küsin siin peaministri käest: milline on siis valitsuse lahendus olukorrale? Mis on see alternatiivne lahendus? Mis on alternatiivne lahendus?! Me saame teada kõige kohta, mis ei ole [lahendus], ja põhjendused, miks on nii tehtud. Aga mida kavatseb praegune valitsuskoalitsioon teha? Peaminister ütles, et selleks on sotsiaalkaitseminister valitsuses. Mina arvan, et valitsust juhib ikka peaminister ja see on selles suurusjärgus küsimus, millele peaminister peaks olema parlamendi ees võimeline vastama. Nii et jään ootama peaministri vastust, milline on selle valitsuse poliitika demograafia valdkonnas. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Antud arupärimisele on vastatud. Aitäh!

Liigume järgmise arupärimise juurde, see on arupärimine number kolm. See on tänases päevakorras arupärimine number kolm. Selle on esitanud Riigikogu liikmed Jaak Aab, Tanel Kiik, Andrei Korobeinik, Kersti Sarapuu ja Jüri Ratas 24. aprillil 2023. aastal. Arupärimine on riigieelarve puudujäägi kohta ja kannab numbrit 10. Arupärijatele vastab peaminister Kaja Kallas. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Jaak Aabi, et arupärimist tutvustada. Palun!

Tänan, austatud juhataja! Head kolleegid, head kooliaasta algust! Austatud peaminister! Arupärimine, mille me esitasime juba 26. aprillil, puudutab riigieelarve puudujääki ja see arupärimine on esitatud minu ja veel nelja Keskerakonna fraktsiooni liikme poolt, nii et kokku viie inimese poolt. Kuigi aega on aprillist palju mööda läinud, on küsimused endiselt õhus ja probleemid on samasugused. Sellepärast me oleme küsinud majanduse jahenemise kohta, mis väga paljuski on põhjustatud ka inflatsioonist, millele me kuidagi pidurit ei suutnud tõmmata. Jah, alati on küsimus, et palju suudab teha riik ja valitsus, palju määrab ära turg ja kogu majanduse olukord, julgeolekuolukord ja nii edasi. Meie arvates oleks saanud üht-teist teisiti teha, aga see selleks. 

Endine rahandusminister ütles veel valimiste nädalal, et riigi eelarvepoliitika on vastutustundlik ja liigume eelarve tasakaalu suunas, aga peale valimisi nentis, et eelmist valitsuskoalitsiooni moodustades oli Reformierakonnal täielik teadmine, et eelarvedefitsiiti suurendatakse ning kuludele otsitakse katet pärast valimisi. Tegelikult seda eelarve kurba seisu teati ka eelmine sügis väga hästi, ega see nii suur ootamatus ei olnud. Sellest valimiste ajal vaikiti ning peale valimisi tuldi kurbade faktidega ja põhjendati, mida kõike on vaja teha, ka tervet hunnikut maksutõuse. 

Sellega seoses oli meil mitmeid küsimusi. Näiteks, millega peaminister põhjendab seda, et kevadprognoosi põhjal on riigi rahanduse olukord veelgi halvem, kui enne valimisi välja öeldi. Ja sügisprognoos neid perspektiive eriti ei parandanud. Jah, see majanduse jahtumine on võib-olla pikem ja tõus hiljem, aga ka maksutõusud kindlasti kaasa ei aita järgmisel aastal, perspektiivis on eelarveprobleemid päris suured. 

Ja olid ka sellised küsimused. Millised otsused, eelmise valitsuse otsused, põhjustasid riigieelarvele enim püsikulusid? Millised praeguse valitsuse plaanid toovad riigieelarvele enim püsikulusid juurde? Mitte ainult järgmise aasta, vaid ka järgmise nelja aasta perspektiivis. Ja rõhutasime, et riigi rahanduslik seis ei saanud tulla üllatusena. Kui eelmises valitsuskoalitsioonis tehti ka püsiva iseloomuga kulutusi, siis selles valitsuskoalitsioonis mõnest taganeti, nagu peretoetuste vähendamine. Kas see oligi see prioriteet, kus sai kõige esimesena kärpida? Kuidas sellist vastuolulist käitumist saaks üldse põhjendada? Mõlema viimase valitsuse peaminister olete just teie, Kaja Kallas.

Eelarvenõukogu soovitas valitsusele seada järgmiste aastate eesmärgiks, et eelarvepuudujääk ei ületaks 3% SKT-st. No ma ei tea, järgmine aasta on see nibin-nabin, käibemaksu tõus ehk maksude suurem laekumine toob ta sinna piiri juurde, aga pikem perspektiiv, mida ka täna näiteks rahanduskomisjonis tutvustati, tähendab, et 2026–2027 on riigieelarve üle 4%‑lises puudujäägis. 

Tahaks teada täpsemaid plaane, mida valitsus kavatseb ette võtta. Jah, me oleme kuulnud veel järgmistest maksudest, mis on plaanis, neid eelnõusid täna rahanduskomisjonis rahandusminister tutvustas, need on ka avalikkuses läbi käinud. Teiselt poolt räägitakse mingisugusest kärpekavast. Väga informatiivne oleks teada, kui suur see kärbe on, keda ta puudutab. Oleme kuulnud ka palkade külmutamisest avalikus sektoris. Kas see tähendab ka õpetajate ja politseinike palkade külmutamist, või päästetöötajate palkade külmutamist? Ega päris selgeid vastuseid pole tulnud ja ministrite informatsioon on ka selline väga-väga-väga eksitav. Kui rahandusminister räägib, et ministrid on leidnud tohutud kärpekohad, siis siseminister ütleb, et tema kindlasti tõstab palkasid, haridusminister ütleb, et eestikeelsele üleminekule pannakse lisaraha, õpetajate palgad tõusevad. Sellised vastuolulised sõnumid ei tekita kindlust, mis sellest riigieelarvest saama hakkab. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase, et arupärimisele vastata. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan keskfraktsiooni liikmete arupärimisele. 

Esimene küsimus: "Millega Te põhjendate, et kevadprognoosi põhjal on riigirahanduse olukord veelgi halvem, kui enne valimisi välja öeldi?" Tõsi on see, et alates 2016. aastast on meil eelnevad valitsused kasutanud liiga suures mahus reserve (Juhataja helistab kella.), mida oli mõeldud kasutada halbadel aegadel. Seega mõjutavad kõik suuremad ja väiksemad muutused kohe eelarvet ja eelarve puudujääki, sest reserve ei ole. Rahandusministeeriumi suvine majandus- ja rahandusprognoos näitab eelarvepositsiooni paranemist järgmisel aastal. Võrreldes kevadise prognoosiga on puudujääk 2023. aastal 1% SKP-st väiksem ja 2024. aastal 1,3% SKP-st väiksem. Kuid selgelt on näha, et kulusid tuleb jätkuvalt kokku tõmmata. Majanduskasv taastub 2024. aastal. Käesoleva aasta eelarve seisu paranemise on toonud inflatsioon, samuti on eelarve seisu parandanud tööturu oodatust parem seis. 

Teine küsimus: "Millised Reformierakonna juhitud eelmise valitsuse otsustest põhjustasid riigieelarvele enim püsikulusid?" 2022. aasta otsustest mõjukaim oli Eesti Vabariigi julgeoleku tagamine ning täiendavate suurte kaitseinvesteeringute eelotsuste tegemine, samuti Ukraina abistamine. 

Kolmas küsimus: "Millised Reformierakonna juhitud praeguse valitsuse plaanidest toovad riigieelarvele kaasa enim püsikulusid?" Suurim mõju on Eesti julgeoleku tagamisel ja kaitsekulude tõstmisel 3%-ni SKP-st ning kaitsekulude osakaalu hoidmine alates 2024. aastast vähemalt tasemel 3% SKP-st, mistõttu suvises majandusprognoosis on investeeringutele 2025. aastal lisatud 104,9 miljonit eurot, 2026. aastal 197,7 miljonit eurot ja 2027. aastal 154,9 miljonit eurot. Perioodil 2024–2027 planeeritakse eraldada julgeolekuvõimekusele lisavahendeid 1,46 miljardi euro ulatuses, kusjuures suurimad kulutused tehakse riigikaitse lisapaketis 2024. ja 2025. aastal vastavalt 518 ja 318 miljonit eurot. 

Neljas küsimus: "Riigi rahanduslik seis ei saanud tulla Teile üllatusena, ometi tehti eelmises valitsuskoalitsioonis püsiva iseloomuga kulutusi, millest täna taganeda soovitakse […]. Kuidas Te sellist vastuolulist käitumist põhjendate?" Valitsema peab vastutustundlikult ning eelarve kulutusi saab planeerida vastavalt võimalustele. Augustis valmis Rahandusministeeriumis suvine prognoos, milles on arvestatud koalitsioonileppe eesmärki, näiteks kaitsekulude osakaalu 3% SKP-st. Korrigeeritud on peretoetuste tõus tasemele, mida eelarve suudab välja kanda, aga endiselt tuleb leida vastutustundlik tasakaal kulude ja reaalsete võimaluste vahel. 

Viies küsimus: "Eelarvenõukogu soovitas valitsusele seada 2024. aastaks eesmärgiks, et eelarvepuudujääk ei ületaks 3 protsenti SKP-st. Kuidas antud olukorras põhjendate astmelise maksuvabastuse süsteemi kaotamist, mis läheb maksma pea pool miljardit eurot aastas?" Kehtiv astmeline tulumaksusüsteem on praak, pole teada ühtegi teist riiki, kus keskklass palgavahemikus 1500–2000 eurot maksab kõrgemat maksumäära kui rikkad. Selles mõttes on tegemist regresseeruva süsteemiga. Tulumaksusüsteemi reform mõjutab positiivselt kõige enam töötava keskklassi sissetulekuid. Nendeks inimesteks on õpetajad, politseinikud, päästjad, õed ja nii edasi. Tulumaksureformi eesmärk on lõpetada väga ebaõiglane keskklassi maksustamine. Kui kehtivat regresseeruvat astmelist tulumaksusüsteemi ei tee korda nüüd, siis tulevikus on selle kordategemine kordades kallim. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea peaminister! Ma siiski fakti mõttes pean natukene korrigeerima. Siin on räägitud sellest 2016. aastast, Jüri Ratase esimesest valitsusest. 2019 oli Riigikogu valimiste aasta ja see oli nominaalselt plussis. 2023 oli Riigikogu valimiste aasta, Kaja Kallas oli peaminister, eelarve oli –4,3 – või on sellel aastal. Nii et see siis võrdluseks, kust need puudujäägid tulid. Ja tol ajal, koroona ajal, tõesti tekkis see nominaalne puudujääk ühel aastal, 2020. Ja kahe aastaga praktiliselt jõudsime nulli tagasi. Üks põhjus olid õiged otsused koroona ajal, mida me ka koos jõudsime veel kriisi lõpus teha. Majandus taastus väga kiiresti, aga inflatsioon sõi selle kõik ära ja lükkas majanduse jälle väga kehva seisu. Kuidas on siis plaan? Käibemaks inflatsiooni tõenäoliselt kiirendab veelgi. Kas on mingi plaan inflatsiooni ohjeldamiseks või turg toimib ise?

Aitäh! Esiteks, 2016–2019 ei olnud ühtegi kriisi, olid väga-väga head ajad, väga head ajad. Ja väga headel aegadel kulutati ära need varad, mille kohta vanarahvas ütleb, et tuleb mustadeks päevadeks koguda. Tõesti, 2020. aastast on meid räsinud väga mitmed kriisid: koroonakriis, väga pikk ja väga raske energiakriis, sõda, hübriidkriisid. Selles mõttes ongi väga keeruline olnud. 

Nüüd, kui tulla inflatsiooni juurde, siis inflatsiooniga oli tõesti nii, et me saime selle löögi kätte esimesena. Praegu oleme me – mälu järgi [ütlen], mul kahjuks ei ole seda materjali praegu kaasas –, eelmine nädal olime me eurotsoonis julgelt alla keskmise, Euroopa Liidus alla keskmise. Meie inflatsioon on 4%, teistel alles tõuseb. Näiteks isegi Rootsis on kõrgem inflatsioon kui Eestis. Meil tõesti see esimene kiirendus oli suur sellel põhjusel, et meie inimesed on väga börsiusku ja me saime selle löögi kätte esimesena. Inflatsioon oli meil alguses kiirem, aga praegu lähevad teised riigid järjest meist mööda, sest meie inflatsioon on aeglustunud.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud peaminister! Eelarvekõnelused on teil varsti tulemas. Kas on ka sellist innovatiivset või raamist välja mõtlemist rohkem, kas või seesama pangamaks, mida on natuke arutatud siin-seal ja ka Euroopas, või on siiski tegemist eelkõige eelarve puudujäägi puhul täiesti kärpele minekuga ja hakkame taaskord veel viimaseid WC-sid maanteede äärest ära korjama? Kas läheb nende eelarvekõnelustega niimoodi või on teil mõned head plaanid, kuidas majandus kasvama panna?

Aitäh! Meil on hulgaliselt häid plaane. Ja tõesti, eelarve korda saamiseks on vaja teha ka väga valusaid otsuseid: ühelt poolt kärpeid ja teiselt poolt maksutõuse. See paraku käib käsikäes. Aga tõsi on see, et selle nädala neljapäeval-reedel me arutame riigieelarvet ja riigi eelarvestrateegiat ning üritame saada kokkuleppeid, et juba septembri lõpus saata riigieelarve Riigikogule.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Möödunud nädalal toimus sotsiaalkomisjoni istung, kus osales ka Rahandusministeeriumi esindaja. Ma küsisin tema käest järgmise küsimuse. Kui Rahandusministeerium koostas 2022. aastal selle aasta eelarvet, siis puudujääki ei tuvastatud. Märtsis, kui teie saite võimule, siis oli teie lause, et puudu on miljard – vähemalt, umbes selles suurusjärgus. Ma küsisin ministeeriumi esindajalt, kuidas on võimalik, et Rahandusministeerium ei suuda sellist asja ette näha. Vastust ma ei saanud. Palun vastake ise.

Aitäh! Puudujääk oli ka selles eelarves, mille koostas teie erakonna (Hääl saalist. Juhataja helistab kella.) rahandusminister. [Riigi]eelarve seaduse seletuskirja – kui ma [õigesti] mäletan – vist 57. leheküljel oli kirjas, et selle eelarve puudujäägi me katame eelarverevisjoniga. Aga sellel ei olnud mingit katet, need olid lihtsalt tühjad sõnad. Tegelikult see oli auk ja see oli puudujääk.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea peaminister! Minu arust on väga näotu see, et te kogu aeg toonitate, kuidas eelmised valitsused on süüdi tänases eelarvekriisis, ütleme nii. Aga tõsi on see, et peale koroonakriisi taastus Eesti majandus väga-väga kiiresti ja see oli tänu sellele, et valitsus võttis vastu otsuseid, et seda koroonakriisi tulemust vähendada, seda langust vähendada. Aga täna on meil tõesti majanduslanguses selline väga suur-suur tendents ja ma küsin selle puhul: mida Vabariigi Valitsus on oma meetmetega vastu võtmas, et see kriis kiiresti ületada ehk majandus viia tõusule?

Aitäh! Meie majandus on väga palju seotud meie kaubanduspartnerite majandusega ja paraku halb uudis on see, et ei Soome ega ka Rootsi majandusel ei lähe praegu hästi. See on otseselt seotud meie ekspordiga. Selles mõttes meil on siin erinevaid plaane. Kõrge inflatsiooni tingimustes, majanduslanguse tingimustes, kui need kaks asja saavad kokku, sul väga palju tööriistu ei ole, sest kõrge inflatsiooni tingimustes sa peaksid majandust pigem mitte üle kuumendama ja majanduslanguse puhul sa peaksid majandust just elavdama. Meil on need kaks asja saanud kokku ja seetõttu tuleb väga tasakaalukalt läheneda. 

Meil on erinevad programmid. Eelkõige me tegeleme sellega, et energia, mis on kõikidele majandusosadele või -sektoritele väga oluline, oleks kättesaadav ja taskukohane, taastuvenergia eelkõige. Teeme investeeringuid sinna, see vähendab ettevõtete kulusid. Ja siis me teeme erinevaid samme selleks, et aidata Eesti ettevõtjatel oma tegevust ümber muuta, et see oleks kohane maailmas toimuva roherevolutsiooniga, et nad ei jääks maha. See kõik on tegelikult majanduspoliitika.

Helle-Moonika Helme, palun! 

Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Siin räägiti jah, et ees ootavad valusad otsused ja valusad kärped. Aga vaadake, te teete neid kärpeid natuke valest kohast. Praegu on riigihankeid uurides selgunud, et [on läinud] kümned tuhanded eurod suvepäevadele, sajad tuhanded uuringufirmadele, selgitamaks välja küsimusi stiilis, kas Eesti ettevõtetes kasutatakse disaini, asutuste ümberbrändimisele ühes tutvustusnänniga, pool miljonit väliplakatitele. Rahva raha, maksuraha kulub ikka. Nagu Võrklaev ütles: raha läheb igale poole. Ja siin me näeme neid summasid ka: mingitele messistendidele 400 000, eks ole, kestlikkuse meistriklass on 200 000 millegagi, rohepöörde jaoks anti ministeeriumidele nõustamiseks 800 000. Ja see raha muudkui kulub ja kulub ja kulub. Miks te neid valusaid kärpeid teete inimeste igapäeva hakkamasaamise arvelt? Miks te neid valusaid kärpeid ei tee sealt, kust tegelikult tõesti teha annaks?

Aitäh! Me ei ole ju kärpeid veel üldse avalikustanudki. Selles mõttes kõik need asjad, mis te välja toote, erinevad ministeeriumid on saanud ülesande nendesse sisse vaadata, ka kõige väiksematesse kulutustesse, mida saab ära jätta. Need arutelud seisavad ees.

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea peaminister! Nüüd, kui need arutelud seisavad ees – ütlesite õigesti –, kas te olete valmis vaatama tervikpilti ehk vaatama eelarvet ja juba vastu võetud otsuseid koos? Ehk kui näete, et riigieelarves on tõesti selline defitsiit, nagu te kirjeldate, nagu teie minister välja toob, siis ei lähe seda teed, et külmutate näiteks päästjate, politseinike või õpetajate palgad või lähete vähendama mingeid olulisi kriitilisi valdkondi, vaid teete sellise riigimeheliku sammu ja loobute Reformierakonna väga kallist, 500 miljonit eurot maksvast valimislubadusest ehk nii-öelda maksuküüru kaotamisest, mis annab konkreetselt lisaraha jõukatele? Isegi Riigikogu liikmed võidavad sellest suurusjärgus 100 eurot kuus. Minu hinnangul see ei ole õiglane, et Riigikogu liige võidab ja 1200 eurot teeniv inimene saab 6 senti kuus juurde. Jah, vist oli 6 senti. Äkki olete Vihulas valmis arutama ka seda küsimust, et loobuda juba vastu võetud otsustest, selle asemel, et teha palju valusamaid kärpeid?

Aitäh! Esiteks, maksuküüru kaotamine aitab politseinikke, päästjaid ja õpetajaid, sest nemad kannatavad praegu kõige rohkem selle maksuküüru all, ja see keskklassi kõrgem maksustamine ei ole kuidagi mõistlik. Maksuküüru kaotamise tagajärjel saavad nad rohkem raha kätte, mis peaks olema kõigi eesmärk. 

Teiseks, ma küsin vastu, kas teie vaatate tervikpilti. Kui ma vaatan teie küsimusi mulle, näiteks kirjalikku küsimust, siis te ühelt poolt ütlete, et peaks olema rohkem toetusi, samal ajal ütlete, et makse ei tohi tõsta ja kärpeid ei tohi teha. Neid kolme asja korraga ei ole võimalik saavutada. See on see tervikpilt. Kui raha on vähem, siis peab jah neid valusaid otsuseid tegema. Ja ma kutsun teid ka üles nende otsuste peale tervikpilti vaadates mõtlema.

Tanel Kiik, protseduuriline, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Milline on Riigikogu praktika, kui peaminister küsib mult küsimuse, igati viisaka? Kas mul on võimalik sellele ka vastata?

Aitäh! Praktika on see, et Riigikogu liikmed küsivad ja valitsuse liikmed vastavad. Kui valitsuse liikmed küsivad, saate küll vastata, aga siis on need eravestlused koridoris, mitte siin saalis. Seda võimalust ei ole. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Te paar vastust tagasi ütlesite, et plaanis on teha investeeringuid ja et te teete investeeringuid taastuvenergiasse, et energia oleks kättesaadav ja soodne. Minu teada on ka teie erakonnas mitu tervemõistuslikku inimest, kes teavad hästi, et selle tuule‑ ja päikeseenergia ideoloogiaga kaasa joostes ei tule meile ei odavat ega kättesaadavat energiat, aga see selleks. Aga küsimus on: äkki täpsustate kogu selle kärpejutu foonil – te ütlesite, et te teete investeeringuid, et energia oleks soodus ja kättesaadav –, äkki loetlete, kuhu te investeerite?

Aitäh! Kuna see ei ole selle küsimuse teema, siis mul ei ole vastavaid materjale kaasas. Ma ei hakka siin lihtsalt meelde tuletama või puusalt tulistama.

Siim Pohlak, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Ma ikkagi küsin. Te ütlete, et on vaja teha valusaid kärpeid. Aga miks te seda valu teete Eesti lastele ja lastega peredele ehk kõige haavatavamatele ja nõrgematele ühiskonnagruppidele? Samal ajal on meil ka ju ettevõtlussektoris näiteks suured välismaised pangad, kes tänu intressitõusudele nendesamade lastega perede käest, keda ka teie oma toetuste langetamisega kiusate, võtavad läbi intressitõusude nende eluasemelaenudele neilt täiendavalt raha. Miks te ei võta seda raha näiteks pankade kasumitest ajutiselt, nii nagu on Leedu teinud, nagu Läti kaalub? Miks te lähete kõige nõrgemate gruppide kallale: lapsed ja pered?

Aitäh! Eks nendel teemadel saame siin kõvasti veel rääkida, sest neid arupärimisi on veel, aga veel kord: suurperede toetused ju ikkagi tõusevad. Me vähendasime seda tõusu suurust, aga need tõusevad erinevalt teistest toetustest, mis ei tõuse. Nii et suurperede toetused tõusevad, lastetoetused tõusevad. Mitte keegi ei lähe neid kärpima, need endiselt tõusevad. Võrreldes 2022. aastaga on toetused suuremad ja ühed heldemad Euroopas.

Rain Epler, protseduuriline küsimus, palun!

Austatud istungi juhataja! Küsimus selle kohta, et arupärimise teema puudutab riigieelarvet ja selle defitsiiti ja kõiki neid näitajaid. Valitsuskoalitsiooni liikmed on palju kärbetest rääkinud. Ja nüüd peaminister ühes vastuses rääkis, et investeeritakse, paigutatakse raha, et energia oleks odav ja kättesaadav. Minu hinnangul see, kui otsustatakse teha suuri investeeringuid, on siiski seotud eelarvepositsiooniga. Kuidas teie hindate?

Aitäh! Ma selles mõttes ei sekku siin küsimustesse ja vastustesse, et peaminister seda otsustab. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kaja Kallas! Loen siin teie koalitsioonilepingut ja sellise punkti all nagu "Koalitsiooni väärtused ja poliitilised eesmärgid" on selline lõik või sellised laused: "Viime ellu poliitikaid, mis vähendavad ebavõrdsust ja vaesusriski ning tasakaalustavad Eesti piirkondlikku arengut." Siiamaani me oleme näinud, et teie ainult tõstate igasuguseid makse. Te olete aktsiise tõstnud, te olete käibemaksu tõstnud, tulumaksusoodustused ära kaotanud, mis viivadki inimesed vaesusriski. Ja samamoodi automaksuga, mida te nüüd kohe hakkate tegema, te kohe kindlasti ei aita piirkondlikku arengut. Te takistate inimeste liikumist kohtades, kus ei olegi muid liikumisvahendeid. Seletage nüüd ära, kuidas te seda koalitsioonilepingut siis enda arvates selliselt olete täitnud, et olete vaesusriski vähendanud ja piirkondlikku [arengut] aidanud.

Aitäh! Esiteks, neli aastat ei ole läbi. Meil on terve pikk programm, neli aastat erinevaid otsuseid, mis tuleb teha. Meil on väga põhjalik programm selles kohta, kuidas piirkondi eelistada ettevõtlustoetuste ja kõige sellega seoses. Meil on see, kuidas hoida väikeseid maakoole elus. Meil on ettepanekud, kuidas tulu ümber jaotada, nii et kaugemad omavalitsused saavad rohkem. Meil on erinevad sammud selle jaoks, et piirkondlikku ebavõrdsust vähendada. Ja ka automaksu kavand arvestab nendega, kes elavad kaugemal, kellel on vanemad autod, ja nendega, kes on sunnitud liikuma. Lisaks on kavas liikuvusreform. Liikuvusreform selleks, et inimesed saaksid sealt, kus nad elavad, sinna, kuhu neil on vaja, sellel ajal, kui neil on vaja, et nad ei peaks autot kasutama. Praegu ühistranspordisüsteem seda ei toeta. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis veebruaris tuleb regionaalminister selle liikuvusreformiga välja.

Rene Kokk, palun!

Aitäh! Minu küsimus tuleneb ka teie koalitsioonilepingust ja sellest samast punktist "Koalitsiooni väärtused ja poliitilised eesmärgid". Siin on teil kirjas, et teile on oluline väikekohtade elujõulisuse tagamine ja lastele koolihariduse kättesaamine esimeses kahes kooliastmes võimalikult kodu lähedal. Milliseid samme või milliseid ettepanekuid on tehtud järgmise aasta eelarvesse, et seda punkti ka sisuliselt täita? Sooviks teie arvamust ka Metsküla kooli sulgemise kohta. Kuidas teie näete seda, mis seal toimub? Mis on teie arvamus?

Aitäh! Kõigepealt, meil on konkreetselt kokku lepitud väikeste koolide rahastamismehhanism, mis soosiks seda, et neid väikeseid koole ei pandaks kinni, kui seal on vähemalt 30 last kolme aasta jooksul, või keskmiselt 30 last kolme aasta jooksul. Mis puudutab Metsküla kooli, siis see on kohaliku omavalitsuse otsus, kuidas ta koole peab. See on kohaliku omavalitsuse autonoomia. Kohalik omavalitsus saab otsustada, milliseid koole ta peab või suleb. Aga mida me omalt poolt saame teha, on just see, et see rahastusmudel soosiks sinnapoole suunamist, et väikesed lapsed saaksid kodu lähedal koolis käia. Suuremad lapsed saavad käia ka kaugemal, kui on vaja juba ka keerulisemaid aineid õpetada, mille jaoks õpetajaid on vähem.

Austatud peaminister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Läbirääkimisi avada ei soovita. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi järgmise arupärimise juurde, see on päevakorras neljas: Riigikogu liikmete Tanel Kiige, Jüri Ratase, Andre Hanimäe, Kersti Sarapuu ja Ester Karuse 8. mail 2023. aastal esitatud arupärimine demograafilise kriisi kohta. See kannab numbrit 14. Arupärimisele vastab peaminister Kaja Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Tanel Kiige, et arupärimist tutvustada. Palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Arupärimine on esitatud küll juba 8. mail, kahjuks oleme alles nüüd jõudnud sellele vastamiseni. Tegelikult on teema enam kui ajakriitiline ehk iga kuu kahjuks demograafilist kriisi Eesti Vabariigis süvendab, seni kuni meil ei ole selliseid kuid, kus sündide arv võrreldes varasemaga on kasvanud või, veel parem, ületanud suremust.

Lugupeetud peaminister! Eesti on sügavas demograafilises kriisis. Siseministeeriumi andmetel registreeriti eelmisel aastal Eesti perekonnaseisuasutustes kokku 11 588 sündi, mis on rekordiliselt madal näitaja. Samal ajal suri 17 245 inimest ehk loomulik iive, võtmata arvesse rändesaldot, oli 2022. aastal 5657 inimesega miinuses. Paraku loomulik iive on püsinud negatiivne juba pikka aega ning näha pole paranemise märke. Noorte perede kindlustunnet tuleviku suhtes on kahtlemata mõjutanud negatiivselt järjestikused kriisid, on see Venemaa sõda Ukrainas, on see energiakriis, tegelikult ka COVID-i pandeemia. Me kindlasti ei alahinda nende mõju. Aga seda olulisem, mida rohkem on meil neid kriise, mida rohkem on meil ka välisteguritest tulenevaid probleeme, seda olulisem on riigi tegevus ja läbimõeldud rahvastikupoliitika, et tagada meie riigi ja rahva püsimine, [mis on] peamine Eesti Vabariigi eesmärk.

Eeltoodust tulenevalt palumegi peaministril vastata järgmistele küsimustele. Esiteks, milline on valitsuse tegevuskava Eesti demograafilise kriisi ületamiseks? Mis on need konkreetsed sammud? On seal mingi ajakava, tegevuskava, mis ajahetkel me näeme, et me jõuame positiivse loomuliku iibeni, või seda polegi eesmärgiks seatud? Teiseks, kuidas mõjutab teie hinnangul lasterikka pere toetuse vähendamine nende perede majanduslikku kindlustunnet ehk konkreetseid perekondi, kellel seni oli mõnevõrra kõrgem toetus, oli usk ja teadmine, et kui riik midagi annab, siis ta teise käega seda kohe tagasi ei võta pärast valimisi? Kuidas sellised otsused, edasi-tagasi pendeldamine nende inimeste kindlustunnet mõjutab nii majanduslikus vaates kui ka tegelikult tulevikuvaates? Kunagi ei tea, äkki tulevad need valusad kärpeotsused, mida te kirjeldasite, uuele ringile ja ehk peate vajalikuks veel kuskilt mõne toetuse maha kärpida. Kolmandaks, millist mõju avaldab teie hinnangul täiendava maksuvaba tulu kaotamine laste eest Eesti peredele? Ja kas peate põhjendatuks suurendada enim just perede maksukoormust?

Peaminister enne küsis mult ka siin vastuseid. Ma jään väga kindlalt selle juurde, et kogu see maksuvaba tulu reform, see 500 miljonit eurot, on ikkagi ilmselgelt jõukate toetuseks tehtav muudatus. Sellest võidab 1200 eurot [teeniv] inimene näiteks konkreetselt 6 senti, aga nii kui tal on lapsed ehk pere – võttes arvesse, et te võtate ära ka maksuvaba tulu laste eest –, ta tegelikult kaotab sellest. Needsamad päästjad, politseinikud, kellele te viitasite – peaminister, kui neil juhtub olema ka perekond, siis teie maksureformiga suure tõenäosusega nad lõpuks kaotavad, jäävad miinusesse. Küll aga võidab Riigikogu liige, küll aga võidab peaminister, mis on tegelikult minu hinnangul absurdne. Ma ei tuleks selle pealegi, et teha sellist maksupoliitikat, millest Riigikogu liige võidab ja madalapalgaline kas kaotab või jääb parimal juhul nulli.

Neljandaks, kuidas mõjutavad lasterikka pere toetuse kärpimine ning ootamatud maksutõusud laiemalt inimeste usaldust riikliku perepoliitika vastu? Siin on tõesti küsimus selles, et riiklikus rahvastikupoliitikas ja peretoetuste süsteemis on suudetud 32 aastat hoida kurssi, et kord juba antud toetusi ei kärbita, ära ei võeta. Isegi 2009. aasta majanduskriisi ajal, kui töötute arv oli 140 000, kui meil kärbiti haigekassa eelarvet, kohalike omavalitsuste rahastust, tehti terve rida valusaid otsuseid, minu hinnangul valesid otsuseid, siis jäeti peretoetused kärpimata. Aga nüüd, kus Eesti majandus kasvas, kus sama valitsus kõigepealt peretoetusi tõstis, mindi nende kärpimise teed. Kuidas selline asi mõjutab inimeste usaldust riikliku perepoliitika vastu? Selline sõnamurdlikkus, edasi-tagasi pendeldamine ja teadmine, et riik võib täna anda ja homme võtta olukorras, kus Eesti on rahvastikukriisis. 

Viiendaks, milline on valitsuse positiivne programm tänastele ja tulevastele peredele olukorras, kus seni on kõlama jäänud ainult peretoetuste kärpimine ja mitmed maksutõusud? Nüüd võiks juurde panna, et ka riigieelarve kontekstis me pigem kuuleme järjest erinevaid täiendavaid kärpeplaane, külmutamise plaane ja kõike seda, mille jaoks riigil on raha puudu. Milles väljendub valitsuse positiivne programm? On see lasteaiakohtade loomises, pakkumises, on see toetuste tõstmises, on see vajalike teenuste kättesaadavuse parandamises? Millised on need sammud kõige negatiivse juures, mis tuleb kriisidest ja valitsuse tegevusest? Mida positiivset valitsus pakub Eestimaa peredele? Selle arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Tanel Kiik, Jüri Ratas, Andre Hanimägi, Kersti Sarapuu ja Ester Karuse. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 14. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vastan keskfraktsiooni liikmete arupärimisele. 

Esimene küsimus: "Milline on valitsuse tegevuskava Eesti demograafilise kriisi ületamiseks?" Sündimuse madal tase on probleem, aga see on olnud probleem juba pikemalt kui eelmine või käesolev aasta. See on probleem kõikjal Euroopas, Eesti ei ole mitte kuidagi siin üksi. Uute pereliikmete sünd on kõikunud aastast aastasse, näiteks 2017. aastal oli see arv oluliselt madalam kui 2015. aastal. 

Praegusel madalal sündimusel on mitu põhjust. Esiteks, sünnitus[ikka] on jõudnud 1990-ndate põlvkond, mis on arvult väiksem kui varasemad põlvkonnad. Teiseks on trend, et esimene laps sünnitatakse järjest hilisemas vanuses. Kolmandaks, üksteisele järgnenud kriisid: COVID, Venemaa energiasõda, Ukrainas toimuv sõda. Seda kinnitab ka statistika, mis näitab, et novembris ja detsembris 2022 langes sündide arv märgatavalt, sest veebruaris ja märtsis 2022, kui noored pered langetasid otsuseid, kas saada laps, otsustati lapse saamine edasi lükata, sest Euroopas oli käimas Venemaa algatatud energiasõda, millele järgnes veebruaris 2022 täiemahulise sõja laienemine Ukrainas. 

Valitsuses on rahvastikuteemade terviklikuks käsitlemiseks 2021. aastal loodud rahvastikupoliitika valitsuskomisjon, mida veab sotsiaalkaitseminister, ja komisjoni eesmärk on koordineerida koos valdkonna ekspertide ja eri ministeeriumide esindajatega riigi tegevusi rahvastikupoliitika kujundamisel. Need tegevused on rahvastikupoliitika eesmärkide saavutamiseks vajaliku õigusloome loomine; teiseks, rahvastikuprotsesside jälgimine, uuringute tellimine, soovitud arengu saavutamiseks meetmete väljatöötamine ning mõju hindamine; rahvastikuprotsesside jälgimiseks asja- ja ajakohase andmevajaduse väljaselgitamine ning rahvastikustatistika vajaduse edastamine andmete kogujatele ja töötlejatele. 

Selleks, et suurendada perede turvalisust, oleme kokku leppinud, et muudame ära edasipürgimist karistava tulumaksusüsteemi ja kaotame astmelise tulumaksu, mille tulemusena suurenevad ka lastega perede sissetulekud. Samas on kriisis oluline, et valitsus tuleb appi inimestele, kes on ühiskonna nõrgemad lülid. Seetõttu oleme kriisis tõstnud toimetulekutoetuse piiri 33%, et aidata enim abi vajavaid inimesi. Selle maksavad välja kohalikud omavalitsused ja valitsusena saame garanteerida, et vahendid toetusteks ehk vajaliku raha eraldab kohalikele omavalitsustele riik. 

Täiendavalt saan öelda, et sel aastal toimus üks ajaloo kiireimaid pensionitõuse. Indekseerimise ja erakorralise tõusu koosmõjul tõusis keskmine brutopension 595-lt 700 euroni ehk koguni 17,6%. Netopensioni tõus oli veelgi kiirem tänu kahele maksupoliitika muudatusele ehk siis maksuvaba miinimum tõusis 654 euroni ja pensioniikka jõudnute maksuvaba tulu tõusis 704 euroni. Käesoleval aastal tõstsime oluliselt õpetajate, politseinike, päästjate, sotsiaaltöötajate ja teiste palkasid. Tõsi, osa sellest palgatõusust sõi seni kehtiv ja ebaõiglaselt edasipürgimist maksustav tulumaksuküür ära, aga see on kavas korda teha 2025. aastal. 

Teine küsimus: "Kuidas mõjutab Teie hinnangul lasterikka pere toetuste vähendamine nende perede majanduslikku kindlustunnet?" Peretoetused võrreldes 2022. aastaga tõusevad. Kui võrrelda 2022. aasta netosissetulekuid ja arvestada 2025. aastaks jõustunud tulumaksumuudatusi, siis lastega perede sissetulekud peaksid kasvama, mitte vähenema. Suurimad võitjad on kolmelapselistes peredes. Kolme lapsega pered võidavad eelkõige tänu lasterikka pere toetuse kasvule 150 euro [võrra]. Brutopalgaga 2100 eurot on rahaline võit suurim. Kui peres on üks tulu teenija, siis on see 225 eurot kuus. Kui on kaks tulu teenijat, siis on see 335 eurot kuus. Võidavad ka pered, kus vanema brutopalk jääb vahemikku 700–1200 eurot, nende võit sõltub palga suurusest ja jääb vahemikku 110–190 eurot. 

Kolmas küsimus: "Millist mõju avaldab Teie hinnangul täiendava maksuvaba tulu kaotamine laste eest Eesti peredele? Kas peate põhjendatuks suurendada enim just perede maksukoormust?" Tervikuna maksukoormus ei tõuse ja jääb vahemikku 33–34% sisemajanduse kogutoodangust. Maksumuudatusi ja toetuste kasvu tuleb vaadata tervikuna ning selles vaates osal leibkondadest sissetulekud peaksid hoopis kasvama. 

Neljas küsimus: "Kuidas mõjutavad lasterikka pere toetuste kärpimine ning ootamatud maksutõusud laiemalt inimeste usaldust riikliku perepoliitika vastu?" Lasterikaste perede toetused võrreldes 2022. aasta jaanuariga suurenevad. Riigikohus on öelnud, et uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja kindlustama, et õiguse adressaadil oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks mõistlikul määral aega, ning seda me oleme ka teinud. 

Viies küsimus: "Milline on valitsuse positiivne programm tänastele ja tulevastele peredele olukorras, kus seni on kõlama jäänud ainult peretoetuste kärpimine ja mitmed maksutõusud?" Kui võrrelda 2022. aasta netosissetulekuid ja arvestada 2025. aastaks jõustuvaid tulumaksumuudatusi, siis lastega perede sissetulekud peaksid kasvama, mitte vähenema. Suurimad võitjad on seejuures kolmelapselised pered. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka vähemalt üks küsimus. Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Te just ütlesite, et maksuküüru kaotamine toob lisasissetulekut päästjatele, õpetajatele ja teistele sellistele keskmise palga saajatele. Kas te oskate mulle väga konkreetselt öelda, teades, milline on õpetajate ja päästjate keskmine palk, kui suur see maksuvõit neil on?

Oi, ma ei saa lihtsalt siin praegu niimoodi arvutada. Ma ei hakka, muidu te pärast jälle hakkate ütlema, et ma valetan, ma ei hakka niimoodi lihtsalt ... (Saalist öeldakse midagi.)

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea peaminister! Ma pean tunnistama, et neli kuud oli teil aega seda vastust ette valmistada, teil ja teie bürool. See vastus oli sisuliselt loetelu sellest, et asjad ongi kehvasti ja igal pool mujal on ka kehvasti ja tegelikult nad ei olegi nii kehvasti ja väidetavalt mingid maksumuudatused annavad raha juurde. Te lugesite ette, et [võit on] mitusada eurot kuus. Ma ei saanud aru, kust see matemaatika tuli, kas see on mõeldud aastas või on mingid muud arvutusvead teie memos, mida te ette lugesite. Eks me pärast saame stenogrammist vaadata. Sellist muudatust kindlasti praegune valitsus ei kavanda, mis ühegi pere sissetulekut sadade eurode võrra tõstaks, pigem väheneb see peretoetuste kärpe ja maksuvaba tulu [soodustuse] kaotamise tõttu. Ma ei saanud aru, kuidas te saite miinusest ja miinusest kokku välja lugeda võidu ja lugeda seda veel sadade eurode ulatuses kuus. Nii et ma kordan oma küsimust. Milline on tegelikult kava rahvastikukriisi parandamiseks? Millised on need sammud, positiivsed sammud, mis valitsus astub perede toetamiseks?

Aitäh! Kõigepealt, kui ma õigesti mäletan, siis on 596 arupärimist ja neile tuleb kõigile järjest vastata. Seetõttu need inimesed, kes arupärimiste vastuseid kirjutavad, on tõenäoliselt väga suure koormuse all, sest see on kordades rohkem kui eelmise Riigikogu koosseisu kogu aja jooksul kokku. Ma lihtsalt nende inimeste kaitseks ütlen, et kui [küsimusi] on nii palju, siis tõenäoliselt vastused hakkavadki tulema natuke … No ei olegi nii detailsed, sest et keegi ei jõua neid asju nii ette valmistada.

Aga mis on need sammud? Ma olen siin kolmele arupärimisele vastates neid samme loetlenud, aga ma võin need materjalid tagasi tuua ja loetleda need uuesti teile, kui te ei olnud siis saalis. Mis on positiivne programm, mida me teeme selle jaoks, et peredel oleks hea ja et sündimust suurendada? Ma vastan ka teile nii, nagu ma vastasin teie kolleegile, et ühte sellist võluvitsa lihtsalt ei ole, et perede kindlustunnet suurendada. Julgeoleku tagamine on esimene asi, et inimesed julgeksid lapsi saada. Pere‑ ja tööelu parem ühildamine selleks, et koormus oleks paremini jaotatud. Kui pered lähevad tülli, siis perelepitused. Üksikvanemate toetamine, et lastel nendes peredes, kus vaesusrisk on kõige suurem, oleks rohkem võimalusi. Nende perede toetamine, kus on harvikhaigustega lapsed, kes vajavad rohkem tuge. Ja lisaks ikkagi see laste‑ ja peretoetuste tõus, mis on endiselt suurem, kui ta oli 2022. aastal – see, mis 2024. aastal jõustub.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud peaminister! Ma jätkan Tanel Kiige küsimust demograafilise kriisi kohta. Tegevuskava osas, mul ei ole teist varianti, teen teile ka väikese tähelepaneku. Ma enne pidasin pika kõne, ma eeldasin, et te kuulate. Signe Riisalo valitsuskomisjon on kahe aasta jooksul käinud täpselt kolm korda koos ja mitte kunagi ei ole arutatud demograafilist kriisi, sündimusprobleeme, vaid kõike muud. See ei ole olnud tema komisjoni prioriteet. Harvikhaiguste raviks eraldab Signe Riisalo nüüd 5 miljonit, võttes perede kärpest ära sadu miljoneid. Aga küsimus puudutab seda, et tema sõnul … Ta vastas sotsiaalkomisjonis sellele kriisiküsimusele. Ma küsisin ka, kuidas ta kavatseb selle lahendada. Ta ütles, et kontrollitud rändega. Kas see on ka teie seisukoht valitsusjuhina, et demograafilise kriisi lahendab kontrollitud ränne, sisseränne?

Demograafilise kriisi [lahendamiseks] ühtegi sellist võluvitsa ei ole. Miks muidu on nii, et kõik Euroopa riigid, ka muideks väga konservatiivsed, näiteks Ungari, maadlevad väga madala sündimusega? See on igal pool probleem. Ei ole sugugi sellist üht võluvitsa, mis aitaks demograafilist [olukorda] parandada. Need on erinevad asjad, kompleksne teema, nii et siin, jah, paraku sellist ühtset lahendust, mis nüüd aitab, kindlasti ei ole. Aga täpsemaid vastuseid suudab teile kindlasti anda sotsiaalkaitseminister, kes sellega igapäevaselt tegeleb. Mina siiski ei suuda vaielda, kas see on tõsi või ei ole, et nad on käinud nii vähe koos. Saan seda järgi küsida.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Mul tegelikult on isu lükata kohe ümber need eksitavad väited Ungari kohta, aga vast jõuame seda täna veel teha. Mina ikkagi tulen tagasi oma eelmise punkti juures küsitud küsimuse juurde. Teema on ju sisuliselt sama. Te rääkisite küll vahvat juttu sellest, sellist poliitilist spinni, kuidas peretoetused mitte ei vähene, vaid läheb hoopis paremaks. See selleks. Aga te jätsite täiesti vastamata minu sisulisele küsimusele, mis oli konkreetselt see, miks te eelistate ikkagi raha võtta Eesti laste ja suurte perede käest, mitte näiteks välismaiste suurpankade käest. Leedu on väga hea näide, kus see seadus on juba maksma pandud. Miks te valisite selle tee? See on päris küsimus. Seda te võite kõike rääkida, oma poliitilist juttu, aga ma tahaks sisulist vastust.

Kas on kunagi olnud nii, et te olete minu vastusega rahul olnud? Ma ei mäleta seda. Ükskõik mis ma vastan, te ütlete ikka, et ma ei vasta piisavalt ja ma ei vasta küsimusele. Selles mõttes tekibki tunne, et kas ma üldse vastan … Ma tegelikult püüan. Teile tundub, et … Ma püüan teie küsimustele vastata, aga alati on see [etteheide], et ma niikuinii ei vasta. Võib-olla ma siis lihtsalt ei vasta ja kõik. Aga hea küll. 

Ühelt poolt tundub see hästi lihtne. Itaalia tuli ju ka välja sellega, et maksustame panku. Ja mis siis juhtus? Me räägime ühelt poolt sellest, et majandus on jahenemas ja pankadel on seal oluline roll. Leedus on valimised tulemas ja see on loomulikult selline asi … Pankade maks on tõusnud, pankade maksu laekumine on juba tõusnud ja tõuseb veel, sest me võtsime sellise seaduse vastu. Aga vaadake, Itaalias nad võtsid selle sammu tagasi lihtsalt sellel põhjusel, et see tõi tegelikult kaasa sellise reaktsiooni, mis majandust veelgi rohkem jahutab. Ja see ei ole mõistlik. Nii et asju tuleb teha mõistlikult. 

Ja jällegi, mis puudutab peretoetusi, siis need on endiselt kõige heldemad. Me läksime seda viga parandama olukorras, kus ei olnud ju need toetused nii kaua aega kehtinud, et oleks võimalik öelda, et on tegemist õigustatud ootuse ja kõige sellega. Suurtele peredele on need toetused olnud suured ja on jätkuvalt suured ka peale selle muudatuse tegemist. Lastetoetusi me ei vähenda.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kuulan siin teie vastuseid nendele küsimustele ja mõtlen paratamatult, et tegelikult teil ju ei ole vastust küsimusele, milline on valitsuse tegevuskava Eesti demograafilise kriisi ületamiseks. Ma olen kuulanud teid erinevate arupärimiste raames, te tõesti olete pidanud sarnastele küsimustele korduvalt vastama. Ikka kuulen neidsamu asju, mille te hetk tagasigi üle käisite: julgeolek, töö- ja pereelu ühitamine, perelepitus, üksikvanemate toetus ja olid seal veel mõned asjad. Aga tegevuskava, süstemaatilist käsitlust, kuidas tulla välja sellest väga-väga raskest demograafilisest olukorrast, ma arvan, et te vist peate minuga nõustuma, teil tegelikult ei ole. Ei ole. Pidades silmas, et põhiseaduse kohaselt Eesti riigi esmane ülesanne on tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade, peaks demograafilise kriisiga tegelemine olema vaata et valitsuse prioriteet. Kas te ise ei leia, et kui tegelikult ei ole ideid, ei ole nagu lootust midagi selles osas teha, siis oleks kõige õigem ja ausam lihtsalt öelda, aga las siis tegelevad …

Hea küsija, teie aeg!

… sellega teised ja lihtsalt anda valitsusvõim nende kätte, kes …

Hea küsija, teie aeg! Ma palun peaministril vastata.

No teil ei ole ju ka tegevuskava. Ega see, et maksame lihtsalt kõrgeid toetusi, ei ole mingi tegevuskava. See ei ole toonud teistes riikides sünde juurde. Pealegi, toetusi makstakse muideks kõigile Eesti residentidele, kõigile Eesti residentidele – siin enne oli küsimus rändest. Ma saan aru, et te tahate minult siin selliseid väga lihtsaid vastuseid, aga keerulistele, komplekssetele probleemidele ei ole lihtsaid lahendusi, lihtsalt ei ole. Ja teil ei ole ka neid lihtsaid lahendusi. (Varro Vooglaid räägib saalist vahele.) Aga rääkige nendest, ma pole kordagi kuulnud …

Austatud Riigikogu ja peaminister, ei ole sellist küsimist-vastamist. Palun peaministril vastata küsimusele, mille küsis Varro Vooglaid!

Ma kutsun teid üles, kirjutage mulle kirjalikult. (Hääled saalis. Juhataja helistab kella.) Kirjutage mulle kirjalikult oma tegevuskava ja vaatame siis, kui teil on see tegevuskava olemas, punkt punkti haaval, kuidas lapsed hakkavad sündima. Ma millegipärast kahtlustan, et esimene punkt on seal, et võtame tüdrukutelt hariduse ära, siis lapsed sünnivad.

Protseduuriline küsimus, Varro Vooglaid, palun!

Võib-olla see ei ole nüüd päris korrektne viis protseduurilist küsimust kasutada, eks te hinnake seda ise. Kuna peaminister pöördus minu poole, et esitaksin oma nägemuse, siis mina vastan sellega, et saame kokku, ma tutvustan teile oma nägemust sellest. Teie ei tea mitte midagi selle kohta, kas minul on visioon või ei ole. Kui te leiate selleks aega, siis ma hea meelega tutvustan teile seda.

Minu vastus teile: tõesti, see ei ole protseduuriline küsimus, sest protseduurilist küsimust ega vastust ei saa öelda peaministrile, vaid peate ütlema istungi juhatajale, antud juhul mulle. 

Martin Helme, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Mul on protseduuriline protest. Peaminister vastab siin Riigikogu liikmete küsimustele, mitte ei nõua aru teise erakonna programmiliste seisukohtade kohta. Ta saab seda internetist alati lugeda, kui ta vaevaks võtab. Aga see ei ole see formaat siin.

Tänan! Läheme edasi küsimustega. Palun, Jaak Valge!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetav peaminister! Ma natukene mainin statistikat: selle aasta esimese seitsme kuuga on sündide arv võrreldes eelmise aasta sama ajaga vähenenud veel 9,2%. Teisisõnu pole mingit kahtlust, et me teeme selle näitajaga uue Eesti kõigi aegade negatiivse rekordi. Edasi, pole absoluutselt õige see, mida te igal pool väidate ja olete ka siin mitu korda väitnud, et me oleme laste ja peretoetustega Euroopa tipus. Ei ole. Lastele ja peredele tehtud kulude osatähtsuselt SKP-s on Eesti näitaja EL-i keskmisega samal tasemel. See on tsitaat Sotsiaalministeeriumi kodulehelt. Palun ärge enam kunagi rääkige, et me oleme kõige heldemate toetustega Euroopa tipus. Küsin, kas teil on nüüd plaanis seda olukorda analüüsida ja ka sisulisi poliitikameetmeid kasutusele võtta. Kui ei ole, kas te teadvustate, et tegevusetus on tegelikult meie põhiseaduse vastane?

Aitäh! Väga osav demagoogiavõte muidugi. Te ütlete, et kulud lastele on Euroopa Liidu keskmised … Võrdsustate seda toetustega, aga toetused ei ole kulud lastele. Kulude alla läheb ka kulu haridusele, kulu huviharidusele, kõigele sellele – need on kulud lastele. See on demagoogiavõte. Toetused on endiselt Euroopa ühed kõrgemad, ilmselt mitte kõige kõrgemad, aga ühed kõrgemad.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Täna oli meil väga rõõmus päev, kõik riigikogulased said sellise raamatu nagu "101. Valik vanasõnu riigikogulasele". Sirvisin seda siin natukene ja üks asi hakkas vägagi silma. Nimelt, kui ma küsisin teie käest, kuidas on võimalik, et eelmisel aastal kokku pandud riigieelarve oli alguses normaalne ja pärast oli miljardiline puudujääk, siis teie vastasite niimoodi, et selles on süüdi Martin Helme. Te olete kaks aastat olnud võimu juures ja ma arvan, et esimene hinnang … (Saalist hüütakse midagi.) Üle selle isegi veel. Esimene hinnang sobib teile väga hästi siit raamatust, ega meile seda muidu ei antud: "Pane kits kärneriks, küll siis palju kapsaid saad." Põhimõtteliselt on niimoodi. Aga mul on mure teie tervise pärast, te olete väga vaevatud olekuga. Kas te ikka peate vastu? Ma jälgisin teid ka seal istumas, teie särtsakus … Teil on raske lugeda.

Hea küsija, teie aeg! 

On teil kõik korras ikka või?

Aitäh! Puudujääk eelarves oli olemas ka enne eelmist kevadet. See on vale väide, mida te väidate. Puudujääk oli olemas, eelarve oli puudujäägis.

Kert Kingo, palun! Ja ma palun, jääme arupärimise teema juurde. Arupärimine on seotud demograafilise kriisiga. Palun, Kert Kingo!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kaja Kallas! Te siin enne omistasite, et kui oleks EKRE teha, siis ei saaks tüdrukud koolis käia. Hetkel on ikkagi teie valitsus see, kes on võtnud ära perehüvitisi ja vähendanud neid, mistõttu ka tüdrukud ei saa huvihariduses osaleda, sest lihtsalt ei ole raha. (Saalist: "Koole pannakse ka kinni.") Ja koole pannakse ka kinni. Seletage nüüd oma loogika ära. Te räägite üht, aga tegelikkuses, praktikas on kõik hoopis teine. Te ei anna raha, te võtate raha ära, te pärsite laste huvihariduses osalemist ja kõike seda.

Aitäh! Lastetoetused tõusid meie valitsuse ajal 80 euroni iga lapse kohta ja [kui on] kolm kuni kuus last, tõusid nad 450 euroni, kui seitse ja enam last, 650 euroni. Need on suuremad summad, kui varasemalt olid. Selles mõttes oleme me tõstnud lastetoetusi, oleme tõstnud peretoetusi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Mulle jäi siin enne kõrva – ma ei tea, kellele te vastasite –, et me oleme justkui süüdi, et me teeme arupärimisi, ja ütlesite, et need inimesed ei jõua meile siin nii palju vastata, kui meie jõuame küsida. Siis pärast te ütlesite, et ilma paberiteta, [selleta], mis teil on seal kirja pandud, te ei saa seda debatti siin pidada. Minu meelest me nagu küsime teie käest, eks ole. Kes need inimesed on, kes siin teie sõnul arupärimistele vastavad? Tegelikult on ju niimoodi, et kui meie küsime teie käest, siis peate teie vastama, te peate need vastused koostama. Nagu me praegu väga selgelt näeme, kui teil pabereid ees ei ole, siis te vastata ei oska. Kuidas selle asjaga on?

Aitäh! Alati, kui sa teed midagi, ei tee sa samal ajal midagi muud. Võib-olla teile tuleb üllatusena, aga kui ma olen siin kella viiest, ma ei tea, tõenäoliselt südaööni (Juhataja helistab kella.) neid asju teile ette kandmas, siis ma samal ajal ei saa neid asju ette valmistada. Ja peaministril on tegelikult päris palju tööülesandeid. See tähendab seda, et on oma ala eksperdid. Vabandust, proua Helme, kas (Juhataja helistab kella.) teid huvitab see vastus või ei huvita, tahate oma härraga rääkida? Ma võin oodata.

Austatud peaminister, kas te vastate või ei vasta?

(Saalist öeldakse midagi.) Ma tahtsin seda öelda, et nii nagu siis, kui teie abikaasa oli minister, valmistasid talle ametnikud ette neid materjale, et kõik numbrid oleksid korrektsed … Proua Helme!

Austatud peaminister, kas te tahate vastata või ei vasta?

Ma lihtsalt tahan vastata inimesele, kes kuulab.

Seda, mida teeb Riigikogu liige, seda te ei saa ette kirjutada, see on … (Saalist räägitakse vahele.) Austatud Helle-Moonika Helme, ma palun vaikust saalis. Peaministril on võimalus vastata edasi. Kui vastus on läbi, võtame järgmise küsija. Peaminister, sõna on teil, palun!

Aitäh! Ma lõpetan.

Aitäh! Martin Helme, palun!

Ma mõtlesin, et ma ei küsi selles arupärimises, aga see viimane vastus ikkagi ajas mul jälle harja punaseks. Ega te ju selle peaministritööga hakkama ei saa. Ainus, mis teil välja tuleb, on oma abikaasaga Venemaal äri ajamine. Memodest siin abi ei ole, sest te pole kunagi midagi kuulnud ega teadnud sellest, et seda äri aetakse. Nii et ega see ei aita, kui teile memosid kirjutatakse.

Mul on palve lihtsalt, et jääme arupärimise juurde, mis on demograafilise kriisi kohta. Peaministril on õigus, tahate kommenteerida seda, ei taha? Ei soovi. Mart Helme, palun!

Aitäh! Mina kuulasin üleval fraktsioonis kogu seda diskussiooni siin ja minul tekkis väga isiklik küsimus. Ma väga vabandan, ma ei taha teie isiklikku ellu väga tungida, aga kuna te olete siiski naisterahvas … Väga erinevad põhjused on, miks inimesed ei saa rohkem lapsi. Kui ma tohin [küsida], ja ma ei püüa kuidagigi seda [küsimust] halvustavas toonis esitada: kas te võiksite kui naisterahvas öelda, mis teie arvates on see kõige olulisem põhjus, miks [Eestis] on nii vähe lapsi naistel?

Aitäh! Kui te ei taha isiklikku ellu tungida, siis ärge tungige.

Austatud peaminister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kõigepealt arupärijate esindaja. Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid parlamendist! Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, et see kõik kõlab nii, et see on opositsiooni kriitika ja me ütleksime seda kõike niikuinii, aga rahvastiku püsimajäämine ja rahvastikukriis on tegelikult ka ülitõsised teemad. See viide, mis ma tegin enne, et teie vastuste sisu on tagasihoidlik, ei olnud tehtud kuidagimoodi ülbusest või et niisama õiendada, vaid te tõepoolest lugesite ette mõned lõigud üldist teksti rahvastikukriisi kohta, seisu kohta, mida me niikuinii teame, aga mina tõesti ei saanud vastuseid enda küsimustele. Ma ei saanud vastust sellele, mis on siis valitsuse tegevuskava. Ma ei saanud vastuseid sellele ega ausat tunnistust, et tegelikult need valitsuse otsused vähendavad perede kindlustunnet.

Te praegu püüate meid veenda, et see valitsus, praegune valitsus, mis on ainult vähendanud peretoetusi ja kaotanud ära maksuvaba tulu [soodustuse] laste eest, on justkui parandanud perede kindlustunnet, kuna üle-eelmine valitsus tõstis neid toetusi. Ma ei küsinud üle-eelmise valitsuse kohta, ma ei küsinud võrdluse kohta 2023. või 2022. aastaga või mingi varasema minevikuga. Pean tunnistama, et see tundub olevat teie valitsuse stiil.

Kui teie hea rahandusminister härra Võrklaev on siin ees, siis talle meeldib ka rääkida, et me praegu ei peagi madalapalgaliste ega eakatega tegelema, sest teate, Keskerakonnaga koos me ju tegime neile üht, teist ja kolmandat, nüüd me tegeleme jõukatega. Ta nimetab seda küll keskklassiks, aga tegelikult peaasjalikult on need keskmisest jõukamad inimesed. Aga see ei ole kunagi meie küsimuste sisu olnud. Me tahame teada praeguse valitsuse tegemiste kohta, praeguse valitsuse sammude kohta, arusaama kohta, kuidas seda kriisi lahendada, aga te räägite üle-eelmisest valitsusest. Hea, et te ei hakka rääkima veel 1990-ndatest, kes siis oli ja mida kõike head või vajalikku siis tehti. Need ei ole [asjakohased] teemad.

See kriis on praegu meie laual koos teiste, nagu minagi enda sõnavõtus välja tõin, tõsiste kriisidega: Venemaa sõjaga, energiakriisiga, COVID-i pandeemial on loomulikult oma järelmõjud siiamaani. Aga nende kriiside olemasolu ei vähenda ju kuidagimoodi valitsuse vastutust, vastupidi, ta suurendab seda. Loogika on selles, et praegu peaks eriti, ma ütleksin, isegi mitte aktiivselt, vaid lausa agressiivselt – heas tähenduses, loomulikult, mitte füüsilises tähenduses – ehk väga jõuliselt tegelema rahvastiku- ja perepoliitikaga. Valitsusel peaks olema rahvastikuminister või vähemasti väga selge arusaam, et sotsiaalkaitseministri üks peamisi fookuseid on rahvastikukriisiga tegelemine. Aga täna seda arusaama ei ole. Täna jääb pigem selline mulje, et see on teema, mis ei sõltu teist, täpselt nagu majanduskasv ei sõltu, sest majandus käib tsüklitena. Nüüd selgub, et ka rahvastikuvärk ei sõltu, et see sõltub sellest, millised on erinevad põlvkonnad.

Loomulikult, see kõik on taustsüsteem, seda me teame. Aga need asjad, mida valitsus saab mõjutada, erinevate toetuste kättesaadavus, usaldusväärsus, kas valitsus teeb niimoodi, et täna tõstan, homme langetan ja ülehomme kärbin, ja kõikvõimalike teenuste kättesaadavus – need on need küsimused, millele tegelikult vastust oodatakse. Ootan mina, ootab avalikkus ja tegelikult ootavad tulevased põlved. Teile meeldib rääkida, et me ei tohi pärandada oma võlgasid tulevastele põlvedele. Kõlab väga ilusti. Aga millegipärast see arusaam, et me pärandame igale järgmisele põlvkonnale väiksema põlvkonna, on kuidagi okei. 

Kunagi härra Ilves kasutas mõistet, mis mulle algusest peale ei meeldinud. "Kestlik kahanemine" oli see. Ma ei ole kunagi aru saanud, mis asi on kestlik kahanemine. Minu loogika ütleb, et kahanemisega jõuab ühel hetkel nulli. Mis asi on kestlik kahanemine? Rahvas ei saa kestlikult kahaneda, sel juhul ta sureb varem või hiljem välja. Kui eesmärk on see, et rahvas välja ei sure, et suudame rahvastikukriisist välja tulla, siis peab ju olema eesmärk, et me ühel hetkel pöörame iibe positiivseks. Kui te räägiksite rändesaldost, siis ma saaksin ka rohkem aru, siin on mingi loogika sees. Aga kui te räägite sellest, et kuna üle-eelmine valitsus tõstis peretoetusi, siis praegune valitsus võiski neid kärpida, sest pole hullu, see on ikka rohkem, kui 1990-ndatel oli – no sellest ma tõesti aru ei saa. Ja nendest sammudest ma ka aru ei ole saanud.

Teil on loomulikult võimalik saata pärast kirjalikult need punktid, ma tõesti ei kuulnud neid esimesi vastuseid. Võib-olla need vastused seal olid. Ma oma kolleegide jutust sain aru, et mitte liiga veenvalt. Aga välja seda küll kuskilt ei paista, ausalt ei paista, et praegune valitsus natukenegi tegeleks rahvastikukriisiga, majanduskriisiga, et ta päriselt võtaks neid väljakutseid tõsiselt. 

Välis- ja julgeolekupoliitikaga on tõesti tegeletud, selle vastu ma ei vaidle. Küll aga see viimane skandaal, mis paraku on seotud teie abikaasa ettevõtetega, on ka siin moraali ja usaldusväärsust õõnestanud. Ilmselt tajute seda ise ka. 

Aga täna räägime rahvastikukriisist. Ma oleksin oodanud vastuseid nendel teemadel. Ma olen tänulik, kui saadate mulle hiljem need kirjalikult, kui on mingeid konkreetseid samme, meetmeid ja ettepanekuid. Sotsiaalkomisjonis ma neid kuulnud ei ole, üheltki teie valitsuse ministrilt ma neid kuulnud ei ole ja pole kordagi kuskilt ka näha saanud ega aru saanud, sealhulgas valitsuse tegevusprogrammiga tutvudes, et see oleks mingisugune prioriteet, et see oleks oluline teema, oluline valdkond praegusele valitsusele. Paraku jääb mulje, et see on miski, mis teist ei sõltu. Te tegelete teiste asjadega. Teie valitsus tegeleb teiste asjadega, rahvastiku puhul juhtuvad asjad ise, majanduses juhtuvad asjad ise. Milleks siis valitsus üldse vajalik on? Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja sellega on arupärimisele vastatud.

Liigume Riigikogu tänases päevakorras oleva viienda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Helle-Moonika Helme, Siim Pohlak, Rain Epler, Martin Helme, Alar Laneman, Arvo Aller, Varro Vooglaid, Anti Poolamets ja Jaak Valge. Arupärimine on esitatud 8. mail 2023. aastal, arupärimine on perede kaitse kohta ja kannab numbrit 17. Arupärimisele vastab peaminister Kaja Kallas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Helle-Moonika Helme, et ta tutvustaks arupärimist, mis kannab numbrit 17. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea peaminister, kes teeb siin suurt ja ränkrasket tööd, nagu me kuuleme, istub siin juba kella viiest alates. 

Tõepoolest, selle arupärimise pealkiri on seotud perede kaitsega. Me oleme siin rääkinud väga palju nende perehüvitiste teemadel. Selles arupärimises on ka see temaatika ühes lõigus otsapidi sees, aga tegelikult on selle arupärimise sisu võib-olla natukene teine. Kui me selle esitasime 8. mail, nagu lugupeetud eesistuja väga kenasti ütles, siis me olime kõikide nende eelnõude ja asjadega sellises faasis, et me ei olnud veel homoabielu seadust vastu võtnud. Seoses sellega võib see arupärimine olla ka natukene poolik ja võib-olla see sõnastus tänasel päeval ei kajasta enam seda temaatikat, nii nagu ta peaks seda kajastama. Võib-olla oleks nendele küsimustele vaja lisada teatud fraase või sõnu veel juurde. 

Aga sisu on see – seda on ka täna väga palju siin juba puudutatud –, et me oleme demograafiliselt riigi ja rahvana väga halvas olukorras, aga demograafilise kriisi lahendamise tegevuskava ei ole. Nagu me oleme selgeks saanud, valitsus ja peaminister ei taha sellega tegeleda. Selle arupärimise sisu ka omamoodi sõnastab seda. 

Peaminister on 19. aprilli korraldusega nr 25 kaotanud sotsiaalkaitseministri vastutusvaldkonnast ära pere‑ ja rahvastikupoliitika kavandamise ja korraldamise. See näitabki seda, mis on selle valitsuse prioriteedid. Me saame teada, et selle asemele – nüüd me teame ka, kuhu see on välja viinud, oleme võtnud [vastu] selle homoabieluseaduse, mis rulliti siit Riigikogust usaldushääletusega läbi – on tulnud soolise võrdsuse ja võrdse kohtlemise edendamine era‑ ning pereelus, abieluvõrdsuse reformiga seotud perekonnaseaduse muutmine ja kooseluseaduse rakendusaktide eelnõude koostamine.  

Siin on kolm küsimust. Esimene küsimus on sõnastatud 8. mai seisuga: "Kas Teie peaministrina näete perekonda rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena, nagu see on sätestatud meie riigi põhiseaduses?" Praegu ma lisaksin sinna [enne sõna "perekonda"] sõna "traditsioonilist", sellepärast et tegelikult me ju teame, et Eesti põhiseaduse koostajad mõistsid põhiseadust kirjutades abielu just nimelt kui ühe mehe ja ühe naise kooselu vormi. Igaüks, kes seda asja üritab kuidagi väänata või kuidagi teisiti tõlgendada, häbistab ju tegelikult iseennast ja Eesti Vabariiki nende ajaloo suurmeeste ees, kes selle põhiseaduse koostamisel osalesid ja selle meile ka koostasid. Teine küsimus on: "Miks Teie juhitud koalitsioon ründab maksumuudatustega eelkõige peresid?" Me teame praeguseks, et Kaja Kallase juhitud koalitsioon ründab maksumuudatustega mitte ainult peresid, vaid kõiki Eesti inimesi. Küsimus on ju ka – see on meie kolmas küsimus –, millistest kaalutlustest juhindudes te jätsite ministrite vastutusalade loetelust pere‑ ja rahvastikupoliitika korraldamise välja. Nüüdseks me teame, et puhtalt ideoloogilistest kaalutlustest juhindudes, sest muidu ei saa mitte kuidagi teistmoodi seletada seda, et selle asemel, et tegeleda sellega, mis on kirjas meie põhiseaduses, meie rahva, eesti rahva kestmise probleemidega, meie rahva püsimise ja kasvamise probleemidega, te tegelete mingite ideoloogiliste – vabandust! – perverssustega. (Juhataja helistab kella.) Siin juba keegi andis teie koalitsioonile väga hea nime.

Hea ettekandja, teie aeg!

See oli siis SEKSRE koalitsioon. Aga jääme ootama diskussiooni.

Hea ettekandja, teie aeg! Ma tänan teid. Ma palun Riigikogu kõnetooli peaminister Kaja Kallase, et ta vastaks arupärimisele nr 17. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Vastan EKRE fraktsiooni arupärimisele. 

"Kas Teie peaministrina näete perekonda rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena, nagu see on sätestatud meie riigi põhiseaduses?" Jah, näen. 

Teine küsimus: "Miks Teie juhitud koalitsioon ründab maksumuudatustega eelkõige peresid?" Vastus. See väide on vale, peretoetused võrreldes 2022. aasta jaanuariga tõusevad. Planeeritavate muudatuste kohaselt tõuseb kolme kuni kuue lapsega peredel lasterikka pere toetus võrreldes 2022. aasta jaanuariga 150 euro võrra ning seitsme ja enama lapsega peredel 250 euro võrra. Muudatuse tulemusel hakkab näiteks kolmelapseliste perede toetus ehk lastetoetused pluss lasterikka pere toetus olema 710 eurot kuus ehk võrreldes 2022. aasta jaanuariga kasvab toetussumma umbes 36%. Maksuküüru kaotamisest võidab valdav osa peredest. Suurim võit on brutopalgaga 2100 eurot. Kui peres on üks tuluteenija, siis see [võit] on 225 eurot kuus, kui on kaks tuluteenijat, siis see on 335 eurot kuus. Võidavad ka pered, kus vanema brutopalk jääb vahemikku 700–1200 eurot. Nende võit sõltuvalt palga suurusest jääb vahemikku 110–190 eurot. 

Kolmas küsimus: "Millistest kaalutlustest juhindudes te jätsite ministrite vastutusalade loetelust pere‑ ja rahvastikupoliitika korraldamise välja?" Pere‑ ja rahvastikupoliitika korraldamine kuulub sotsiaalkaitseministri vastutusvaldkonda, eraldi ei ole seda välja toodud, sest näiteks laste‑ [ja perede] osakonna ülesannetes on perepoliitika põhjalikumalt avatud. Rahvastikupoliitika jällegi koosneb pere‑, tervise‑ ja rändepoliitikast, seetõttu on täpsemad ülesanded sõnastatud osakondade põhimääruses. Aitäh!

Austatud peaminister, teile on ka küsimusi. Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Ma küsin selle kohta, et siin perehüvitistest rääkides te olete valinud võrdlusbaasiks mitte kehtiva seaduse, vaid endale sobiva aasta ja [seaduse] redaktsiooni. Seda, et teile meeldibki hämada ja sõnumid on selgelt vastukäivad, me oleme siin suve lõpus palju näha saanud. Aga ma ikkagi küsin, et kas teie arvates ongi õige seda sisukat arutelu Riigikogus niimoodi pidada – teil või [kellelgi teisel,] kui juhtub mõni teine peaminister või minister olema –, et te valitegi ajaloost mingi suvalise hetke, mis sobib teie narratiiviga.

Aitäh! See ei ole suvaline hetk, vaid me eelmises valitsuses tõstsime neid toetusi liiga palju. See on suur püsikulu, mis tekib üle aastate. Seetõttu me läksime seda püsikulu vähendama selliselt, et see toetus endiselt tõuseb, aga ta ei tõuse lihtsalt nii palju, kui oli esialgu mõeldud.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea Kaja Kallas!

Tervitame spiikrit!

Vabandust, asespiiker! See "liiga palju" on muidugi jälle tüüpiline valetamine. Kui te oleksite enne valimisi astunud valijate ette ja öelnud: "Jah, me küll just võtsime kaks korda siin saalis Reformierakonna häältega vastu peretoetuste tõstmise eelnõu, aga ärge muretsege, see ei jää püsima, sest seda [toetust] on liiga palju, aga andke ikkagi valimistel palun oma hääl meile," siis võib-olla oleks see rivi siin teistsugune olnud. Nii et see "liiga palju" tuli tagantjärele välja, see, et teile tundus, et on liiga palju. See on üks asi. 

Aga minu põhiküsimus on ikkagi seoses perepoliitikaga, mis on selle arupärimise iva. Küsimus oli, et kas näete perekonda rahva püsimise ja kasvamise alusena. Teatavasti Reformierakonna juhtimisel ning Eesti 200 ja sotside osalusel perverteeriti perekonna mõiste Eesti seadustes sellel aastal ära ja seadustati ka samasooliste kooslused perekonnana. Kas teie meelest samasoolised, kes ei saa lapsi saada, on ka Eesti kestmise alus?

Aitäh! Esiteks, me ütlesime seda enne valimisi. Meil on valimisprogrammis selgelt sees, et me muudame need toetused õiglasemaks. Seda me rääkisime igal pool ja [valimis]telkides tuli see alati teemaks. Kui te mõtlete sellele, kuidas see algas, siis näete, et meie olime ainuke erakond Riigikogus, kes ei olnud peretoetuste nii suure tõstmise poolt. Me tegime isegi obstruktsiooni, et muuta seda mõistlikumaks. Seda me tegime.

Ja peresid on erinevaid. Ei ole sellist peret, mis läheb mingisse formaati. Need pered on kõik olemas. Kõik pered peaksid olema hinnatud.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Te olete rääkinud ja rääkisite ka mulle enne vanadel andmetel põhinevat juttu. Aga ma küsin teilt päriselu kohta: kui palju muutub see summa, kui arvestada praegust seisu? Kui palju vähem hakkab kolme ja enama lapsega pere saama toetust kätte ja kui palju vähem hakkab saama kuue ja enama lapsega pere toetust kätte? Kas te oskate neid numbreid öelda? See on ikkagi reaalne elu tänasel päeval. 

Lisaks küsin veel juurde, mida te soovitate nendele suurtele peredele, kes näiteks peale seda parlamendis üksmeeles vastu võetud peretoetuste tõusu üürisid omale suurema korteri. Näiteks viie või kuue lapsega pere ei pidanud enam kahe‑ või kolmetoalises [korteris] kitsastes tingimustes elama, vaid nad võtsid neljatoalise. Mida te neile praktiliselt soovitate? 

Palun kahte vastust: need numbrid ja soovitused, kuidas selline suurpere hakkama peaks saama. Mida te soovitate talle?

Jaa, selle aasta alguses suurendati esimese ja teise lapse toetust 80 euroni ja üksikvanema toetust 80 euroni ning lisaks kahekordistati lasterikka pere toetuse suurused. Esialgne [tõus] oli 300‑lt 650‑le ehk nad said 300 eurot ja nüüd saavad 450 eurot. Seitsme ja enama lapsega [pered] said 400 eurot ja nüüd saavad 650 eurot ehk saavad 150 eurot rohkem kui siis. (Hääled saalis.) Saate selle kalkulatsiooni ise teha.

Mul on palve. Teil on küsimus, head Riigikogu liikmed, valitsuse liige ehk antud juhul peaminister vastab, meie ei saa sinna vahele küsida ja siis vastata, seda võimalust ei ole. 

Mart Helme, palun!

Aitäh! No üks vanamoodne perekond istub siinsamas praegu, ei ole see ikka veel päris rudimentaarne nähtus, ehkki teie eelistate lapsi mittesaavaid homoperekondi. Olete selle lausa valitsusprogrammi pannud. Aga noh, eks jumal nuhtleb teid selle eest. 

Minu küsimus on muidugi, et aga milline üldse on teie rahvastikupoliitika. Te olete siin öelnud, et kõik, kes on Eestis, on eestlased. Minu arvates on see samasugune väide nagu see, et ukrainlased ei ole slaavlased. Teil on need asjad üldse väga segased. Kas ongi siis niimoodi, et Ukraina lapsed on need, kes päästavad meie demograafilise olukorra, või kuidas sellega on? Kas te põhimõtteliselt harrastate samasugust lasteröövi nagu Putini Venemaa, millega teil on ju nagu perekondlikud ärisidemed?

Aitäh! Vabandust, te ütlete, et te olete vanamoodne perekond, aga mulle tundub, et te ikka päris vanamoodne perekond ei ole. Minu teada te olete teist korda abielus, see ei ole päris vanamoodne.

(Mart Helme räägib kohalt.) Varro Vooglaid, palun! (Mart Helme kohalt: "Ärge tulge rääkima meie eest!" Juhataja helistab kella. Mart Helme kohalt: "Ärge tulge rääkima meie eest! Teie olete, ma ei tea, kolm või neli korda abielus olnud, meie jääme kõvasti-kõvasti maha.") Teie aeg käib, Varro Vooglaid.

Mina palun oma küsimuse esitamiseks ettenähtud 60 sekundit taastada.

Palun, teil on 60 sekundit! Aeg läks [käima]. 

Suur tänu! Te mõned hetked tagasi ütlesite, et te peaministrina tõepoolest näete perekonda rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena, nagu see on sätestatud meie riigi põhiseaduses. Aga kui te käsitlete perekonda tõepoolest rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena, siis teil peab kindlasti olema ka selge arusaamine sellest, mis on perekond. Sellega seonduvalt mu küsimus ongi hästi lihtne: kas te annaksite meile selle määratluse perekonnast, millest teie lähtute peaministrina neid poliitikaid ellu viies, ja spetsiifiliselt kirjeldaksite ka seda, kuidas te eristate perekonda leibkonnast?

Aitäh! Perekondi on erinevaid, selliseid definitsioone pole võimalik ju anda. Pere on see, kes iseennast perena defineerib. Ei ole minu asi öelda, mis on õige ja mis vale pere. Mina ei ütle seda. Peresid on väga erinevaid, on üksikvanemaga peresid, on peresid, kus on ema, isa ja lapsed, on peresid, kus lapsi ei ole, ja nii edasi ja nii edasi. Nad on perekonnad, kui nad iseennast perekonnana defineerivad.

Mul on palve, austatud valitsuse juht: see, kui [mitu korda] keegi on olnud abielus, pole meie öelda, eriti siin Riigikogus. 

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Viimaste aastate Eesti perepoliitika arenguid vaadeldes on selge, et meie põhiseaduse preambulis rõhutamist leidnud rahvuse säilimise teema on maandunud kõigest osakondade põhimääruste tasemele, nagu te praegu siin rääkisite. Rahvastikukriisi probleemkomisjon Riigikogus on ammu töö lõpetanud. Uut ei loodud. Rahvastikuministrit ei ole, tõenäoliselt teie koalitsioonil pole seda plaanis. Sellel suvel saite te hakkama ka Pere Sihtkapitaliga. Ma ennist, mõni aeg tagasi küsisin teie käest Pere Sihtkapitali kohta. Ma tahaks veel edasi pärida. Kas te teate, millises Eesti ülikoolis töötab Eesti rahvastikuteadlane, demograafiaprofessor Allan Puur, kes oli Pere Sihtkapitali uuringu üks vedajaid? See on selline akadeemiline küsimus.

Hea küsija, teie aeg! Palun peaministril vastata.

Aitäh! [Arupärimine] on perede kaitse kohta. Ma eeldan – ma olen seda meediast lugenud –, et [Allan Puur] töötab Tallinna Ülikoolis. Aga ma ei tea seda. Kui see on [selline küsimus], et ah, võtsime vahele, sa ei tea seda, siis saite pihta. Ma tõesti saan ainult [ajakirjanduse] põhjal vastata. Ma ei ole valmistunud vaidlemiseks Pere Sihtkapitali teemal, sest [arupärimise] teema oli sõnastatud teisiti, need küsimused ei puudutanud seda.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kaja Kallas! Te enne ütlesite, et 250 eurot tõusis seitsme lapsega peredel see perehüvitis. See tähendab seda, et kui me võtame 250 eurot, seitse last on peres, peres on kokku üheksa inimest, siis tuleb 28 eurot inimese peale. Teatavasti on lastele ju kogu aeg vaja uusi riideid ja jalanõusid osta. Botased on circa 50 eurot, see on odavam variant, kombinesoon on 100 eurot. Lisaks on teie tõstetud käibemaksu tõttu toit oluliselt kallim, eluasemekulud on [suured]. Enam ei saa ka kompensatsiooni, neid tulumaksusoodustusi. Ma saan aru, et teie jaoks ei ole näiteks 372 000 eurot mitte mingi summa, aga katsuge nüüd seletada, kuidas selle 28 euroga saab ühele lapsele näiteks uue talveriietuse osta, kui see [toetus] nii helde on, nagu te üritate siin serveerida.

Aitäh! Esiteks, käibemaks ei ole veel tõusnud, nii et seda veel süüdistada ei saa. Teiseks, iga lapse kohta on toetus 80 eurot. See 80 eurot on iga lapse kohta. Lisaks on raha, mida saavad ainult suured pered, ehk kolme kuni kuue lapsega pere saab veel 450 eurot juurde ning seitsme ja enama lapse puhul saavad [pered] 650 eurot juurde lisaks lastetoetustele, mida teised ei saa. Teie [arvates] peaksid vanemad ka justkui toetust saama, aga antud juhul on see ikkagi laste arvu järgi võetud. Need on need numbrid. See ei vasta tõele, mis te ütlete, te jätate need muud asjad lihtsalt välja.

Protseduuriline küsimus, Kert Kingo, palun!

Aitäh võimaluse eest! Ma sooviksin küll selgust. Ma ikka taas küsin, jälle. Kas mina olen saanud valesti aru sellest arupärimise formaadist? Mina esitan küsimuse ja ma eeldan, et inimene, kellele on arupärimine esitatud, vastab sellele küsimusele. Või see [formaat] näebki ette, et arupärijale vastaja vastab ükskõik mida, näiteks seda, mis tema partei jutupunktid on või mis tema valimislubadused või ‑loosungid on? Kuidas see asi olema peaks?

Aitäh! Kodu‑ ja töökorra seaduse järgi Riigikogu liige küsib ja valitsuse liige vastab. Kui see on enam-vähem teemas, siis ei hakka juhataja kindlasti sekkuma. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Põhiseaduse § 27 sätestab, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena riigi kaitse all. Eeldame, et kasvamise all mõeldakse seda, et perekond saab lapsi. Nii. Ühel hetkel olete teie siinsamas saalis öelnud sellise lause: "Võib-olla see tuleb teile üllatusena, kuid samasoolised [paarid] saavad [samuti] lapsi." Ma eeldan, et meil on kõige targem peaminister ja kõige ausam peaminister, kes kunagi ei valeta, ja ma küsin teie käest: mitu protsenti rahvastiku juurdekasvust annavad samasooliste abielud laste näol?

Selge on see, et ma ei saa teile ju mingit protsenti öelda. See, et samasoolistel paaridel on lapsed, on fakt.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetav peaminister! Perekonnal on muide kindel definitsioon, aga see selleks. 

Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde ja pean paraku sedastama, et mul on väga ebameeldiv teiega sellisel tasemel väidelda. Te eristate laste ja perede heaks tehtavatest kulutustest ühe osa ja teatate, et need on kõige heldemad, ning väidate, et kui arvestada kõiki kulutusi, nagu mina seda tegin, siis on see demagoogia. Rahvastikupoliitiliselt on oluline tervik, mitte üks osa. Teie teine demagoogiline võte on peretoetuste esitamine nominaalsummas, inflatsiooni arvestamata. Ärge enam seda ka tehke, vastake reaalhindades. 

Minu küsimus on ikka seesama, mis eelmisel korral: kas teil on plaanis olukorda sisuliselt analüüsida ja tegelikult vajalikke poliitikameetmeid kasutusele võtta?

Aitäh! Kõigepealt, kui rääkida kõigist kulutustest, siis see pole mitte mingisugune demagoogiavõte, vaid vastupidi, teistes riikides seda nii kasutatakse. Haridus on oluline, ka lastehoid, kõik sellised asjad, mis võimaldavad näiteks töö‑ ja pereelu ühildada. Meil pered ütlevad, et seal on tõesti puudujääke, ja nad räägivad põhiliselt teenustest, mitte rahast. 

Kui te räägite nominaalsuurusest, siis palgad ja toetused kasvavad meil kiiremini kui inflatsioon, nii et inimeste reaalne ostujõud on jälle suurenemas. Seda need toetused samamoodi toetavad, et suurtel peredel oleks rohkem raha kulutustega toime tulla.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Siin eelnevalt kõlas üks väide, mis pani mind üliväga hämmastuma. See on ikka väga küüniline, et kui te räägite peredele ja lastele mõeldud rahast, siis te kasutate väljendit "liiga palju". Vaadake, raha koha pealt: lastele ei saa seda kunagi olla liiga palju. See on minu isiklik arvamus. Aga noh, teie prioriteedid on tõenäoliselt mujal. Näiteks kui me vaatame teie valitsuse otsuseid ja teie tegevust, eks, siis pangamaksu te näiteks kehtestada ei saa. Minu küsimus on, et äkki hoopis pangad teenivad teie valitsuse armust liiga palju. Või?

Aitäh! Vaadake, riigi rahakott on täpselt samamoodi nagu pere rahakott piiratud, see ei ole põhjatu. Võib-olla teie peres on nii, et kui laps tuleb mingi sooviga ja ütleb, et ta tahab kallimat seda või teist, siis teie ütlete jah. Aga tegelikult on need võimalused piiratud ja riigi rahalised võimalused on samamoodi piiratud. Selle raames me teeme neid otsuseid ja selle raames me oleme ikkagi teinud otsuse, et peretoetused on meil ühed heldemad Euroopas. Selle otsuse me oleme teinud.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Siin te varem mainisite, et üks laste saamise tingimusi on kodutööde jagamine. Loomulikult tuleb neid jagada, aga andke andeks, see, kas mees viib prügiämbri välja või mitte, ei ole küll mingisugune näitaja laste hankimisel. 

Te tõite siin kogu aeg mingeid võrdlusi varasemate aegadega, et kuivõrd rikkalikud need [toetused] nüüd teie ajal on. Aga arvutage natuke tagurpidi. Teie valitsemise ajal on olnud enneolematult suur inflatsioon ja hinnatõus. Paari aastaga on raha kaotanud poole oma väärtusest. Kui me lisame siia juurde kõik saabuvad käibemaksutõusud, erinevad tulumaksutõusud ja kõik need aktsiisitõusud, ka igasuguste lõivude tõusud ja nii edasi ja nii edasi, ka tulumaksusoodustuste kaotamise, siis mis jääb sellest rahast alles?

Aitäh! Veel kord: inflatsioon ja reaalpalgad. Reaalpalk on suurem, toetused on kasvanud rohkem, palgad on kasvanud rohkem, inimeste sissetulekud on kasvanud rohkem kui inflatsioon ehk inimeste reaalne ostujõud on jälle kasvamas. Jah, üks aasta tõesti oli see väiksem, aga nüüd on see jällegi pööranud kasvule ja julgelt kasvule.

Mis puudutab kodutöid, siis te suhtute nendesse kuidagi väga üleolevalt, et, näed, prügiämber, et naised justkui muud ei teegi. Tegelikult on neid kohustusi päris palju. Kui te tõesti tahate teada, miks noored naised, kes on sünnitusealised, lükkavad sünnitamist edasi või otsustavad üldse mitte sünnitada, siis ajakirjandus on teinud väga põhjalikku uurimistööd ja kirjutanud sellest, mis on need põhjused, miks naised neid [sünnitamis]otsuseid ei tee. Ma soovitan neid asju võtta tõsiselt. Meie võtame kindlasti kõiki neid asju tõsiselt.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma kuulan teie vastuseid ja vägisi tuleb silme ette selline pilt, et te olete kaasreisija selles rongis, mida te tegelikult juhtima peaksite, mille nimi on Eesti Vabariik ja mille peaminister te olete. Aga üks väga märgiline asi muidugi on see, et esimene eelnõu, mille te siia tõite oma uue valitsusega, oli see, et vähendame peretoetusi ja paneme suurpered raskematesse oludesse, kui nad olid. Või kas või rahvastikukriisi komisjoni töö lõpetamine. Eks need sammud näitavad, millega tegelikult tegemist on. 

Aga te ei vastanud enne mu küsimusele ühes punktis. Ma küsisin teie käest, mis on teie seisukoht Metsküla algkooli sulgemise kohta. Seda, kes kooli peab ja nii edasi, me kõik teame. Aga hulk inimesi on tahtnud teada Eesti Vabariigi peaministri isiklikku seisukohta. Teie kui inimene, kui Kaja Kallas, kuidas teie suhtute selle kooli sulgemisse seal piirkonnas?

Kõigepealt veel kord: lastetoetused tõusevad, 80 euroni tõusid sellest aastast, järgmise aasta jaanuarist on lasterikka pere toetus kolme kuni kuue lapsega perel 450 eurot ja seitsme ja enama lapsega perel 650 eurot kuus. See [toetus] on suurem, kui ta oli varasemalt. Seda esiteks. 

Teiseks, minu isiklik arvamus ei puutu üldse asjasse ja ma arvan, et teid küll minu isiklik arvamus mitte millegi kohta ei huvita.

Kalle Grünthal, palun, protseduuriline!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tegelikult ma ei tea, kas te jälgisite küsimust ja jälgisite vastust. Rene Kokk ei küsinud praegu üldse nende numbrite kohta, kui [suur on] lastetoetus, vaid ta küsis Metsküla kooli sulgemise kohta ja küsis ka [Kaja Kallase] arvamust peaministrina. Kaja Kallas jättis sellele vastamata. Tegelikult peaks ta ju praegu vastama. Okei, seal olid erinevad variandid, aga ta peaks vastama ikkagi, mida tema arvab sellest peaministrina. Ta ei ole vastanud. Palun kohaldage oma võimu selliselt, et ta vastaks sellele küsimusele.

Aitäh teile! Ma ei loe seda protseduuriliseks. Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Mullu kasvas Eesti rahvaarv 2,6%. Kas teie arvates on Eesti üldse demograafilises kriisis?

Jah, meil on rahvastik kasvamas aeglaselt. Meil on igal juhul sellega probleem, ma seda möönan. Kahjuks on see kõikides Euroopa riikides niimoodi. Sellel on erinevad põhjused, nagu ma enne ütlesin. Esiteks, 1990‑ndatel sündinud põlvkond on väiksem, need on need naised, kes on sünnitusealised. Teiseks on erinevad kriisid mõjutanud niimoodi, et laste saamist lükatakse edasi. Kolmandaks, naised sünnitavad hiljem, kui nad varasemalt sünnitasid. Nii et jah, aga me ei ole siin paraku unikaalsed.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja ja arupärimisele vastaja! Sellesama arupärimisega me oleme ju tahtnud teada saada, kuidas suuri peresid motiveerida ning kuidas motiveerida peresid lapsi saama. Te väitsite, et samasoolised pered kasvatavad lapsi. Aga minu kolleegi küsimus oli tookord, kuidas nad neid lapsi saavad. Sellele te jätsite vastamata. Samas te olete öelnud, et toimub ülekuldamine 650 euroga, mida saavad üle seitsme lapsega pered, ja kolme kuni kuue lapsega pered saavad 450 eurot, et tundub, nagu seda oleks liiga palju. Kuidas nüüd seda võrrelda nende võtete ja mõtetega, et teie ei mäleta, kuidas see 375 000 [eurot] sai antud? Kus see balanss siin on?

Liisa Pakostal oli siin kõnetoolis väga hea kõne, kus ta selgitas, et lapse saamiseks on vaja ühte munarakku ja ühte seemnerakku. See kehtib nii samasooliste kui ka heteropaaride puhul. Ma ei oskaks seda selgitada paremini, kui tema seda tol korral tegi.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Minu küsimus on ajendatud teie vastustest. Perede kaitse on ju riigi rahvastikupoliitika üks võte, üks meede, üks element. Me oleme neid rahvastikupoliitika elemente siin saalis arutanud korduvalt, vaielnud nende üle, kas on [tehtud] piisavalt või mitte, aga see kõik on ju teisejärguline. Ka teadmine, miks pered saavad lapsi või otsustavad mitte saada, on teisejärguline, just see "miks". Meil on vaja teada, kuidas me tuleme välja praegusest halvast seisust, mida te ise möönsite. Meil on rahvastikukriis. Minu küsimus ongi, mis on teie valitsuse lahendus, et me sellest kriisist välja saaksime. Võib-olla on siin ka mingid uued meetmed.

Jällegi, sotsiaalkaitseminister saab teile täpsemalt vastata, aga rahvastikupoliitika koosneb pere‑, tervise‑ ja rändepoliitikast. Rahvastik ei ole ainult lapsed ja pered, rahvastik on palju laiem [mõiste]. Need ülesanded on paika pandud ja erinevate tööliinidega töö ju käib. Konkreetseid asju olen ma siin loetlenud, aga see on väga kompleksne probleem, millel on erinevad tahud. Rändepoliitika on üks nendest, tervisepoliitika täpselt samamoodi. Kuidas tervena elatud eluiga pikendada? Kuidas parandada meeste tervisenäitajaid? Näiteks, kuidas mehi rohkem perede juures hoida, just sellepärast, et see parandab ka nende tervist ja alandab stressitaset? Kuidas hoida peresid koos? Siin on seesama [mõte], et ei saadaks mitte üks laps, vaid mitu last. See sõltub sellest, et naised ei jää üksi nende laste kasvatamisel. Selle jaoks on erinevad meetmed. Nii et neid teemasid on siin palju.

Aitäh! Henn Põlluaas, te olete küsimuse küsinud. Kas te tahate läbirääkimistel osaleda? (Hääl saalist: "Üks küsimus oli või?") Jaa, üks küsimus. Aitäh, proua peaminister! Järgnevalt avan ma läbirääkimised ja kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Helle-Moonika Helme. Palun!

Aitäh kõigile, kes on siia saali veel jäänud! Ma sissejuhatuseks loen ette siit [raamatust], mis meile täna kingiti Delfi ja Eesti Päevalehe poolt, "101. Valik vanasõnu riigikogulasele". Sellest on ka täna siin juba räägitud. Aga kogu selle valitsuse tegevuse, ja ütleme, sellise tänase päeva paradigma võtab väga hästi kokku üks vanasõna, mis on selles raamatus leheküljel 21. See kõlab nii: "Mis kasu on jooksmisest, kui sa oled valel teel?" Tõepoolest, nii ka on. Kui me räägime siin meie perepoliitikast, kui me räägime siin sellest, et me oleme riigina ja rahvana väga suures demograafilises augus, siis kõigest sellest, mis see valitsus teeb või tegemata jätab, ei ole kõige vähematki kasu, sest see on valel teel jooksmine.

Eesti perede olukorrast ja peretoetustest on ka siin täna palju räägitud. Ega siin muud üle ei jäägi kui tõdeda, et Eesti perede olukord on jätkuvalt halb ja halveneb veelgi. Me teame: inflatsioon, majanduse kokkukukkumine, pankrotid, töötuse kasv, palgavaesus. Eks seda nimekirja võiks pikalt jätkata, see kõik on selle valitsuse tegemata töö või siis täiesti väärad ja isegi väärastunud prioriteedid. Neid me nägime kevadistungjärgul, kui palehigis tegeleti Eesti tuumikpere ümberdefineerimisega, mitte sellega, millega peaks tões ja vaimus tegelema sellise riigi valitsus, kus sündimus langeb kivina ja demograafiline olukord halveneb sedavõrd, et me ei saa riigina varsti enam täita oma eesmärki, milleks on eesti rahva kestmine üle aegade. Selle asemel, et toetada peresid, traditsioonilisi peresid, mis on meie rahvuse kasvu häll ja riikluse garantii, on peaminister isiklikult vaenanud suurperesid, vedades valitsusjuhina eelnõusid, millega suurperedelt niigi raskel ajal võeti ära neile juba määratud täiendav toetus, mida need pered tõepoolest väga-väga vajavad. 

Räägime nüüd laiemalt sellest foonist. Siin on täna juba juttu olnud sellest, et meie fraktsioonil oli külaskäik Ungarisse. Ungari lennujaamas võttis meid vastu samamoodi riiklik märk, nagu meil on see oksendav siil, aga nende märk on selline, et Ungari on peresõbralik riik, et see riik, kuhu te praegu tulete, on peresõbralik riik. Vaat sellist asja tegelikult ootaks absoluutselt igalt valitsuselt, kes Eestis ametisse astub või valitsusvastutust kannab, et ta deklareeriks eelkõige ja ennekõike: Eesti on peresõbralik riik. Aga kahjuks me seda ei näe. 

Me oleme ju kuulnud siin igasuguseid ütlemisi. Siim Kallas näiteks on nimetanud naisi, kes soovivad saada lapsi, loomadeks, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika. Peaminister ise ka on halvustanud fertiilses eas naisi, kes siis, kui nad tahaksid saada lapsi, peavad tundma ennast justkui sünnitusmasinatena. 

Tulen tagasi selle homoabielu eelnõu juurde. Vaadake, selle seadusega seoses naised alles sünnitusmasinaks hakkavadki, sest jällegi, ega siis meessoost paarid teisiti endale lapsi ei saa, kui nad peavad lapse ostma mingi naise käest, kes on neile selleks sünnitusmasinaks. See on meie tulevik. 

Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Aitäh! Käibele on võetud isegi selline halvustav termin nagu "jalgadel emakas" nende naiste kohta, kes tahavad lapsi sünnitada. Tõepoolest, naised teevad oma otsused ise, aga kui nad näevad, et nende otsust ja tahet lapsi saada halvustatakse, et neid ei toetata, riiklikud pere‑ ja rahvastikupoliitikad on ära kaotatud, perekonna mõiste on ära lörtsitud ja ümber defineeritud, siis sellel kõigel on täiesti selgelt mõju sündimusele tervikuna. Pikas perspektiivis võib see viia meie omariikluse hävinguni, sest saate isegi aru, kui ei ole enam Eesti lapsi, siis ei ole Eesti rahvast ja siis ei ole ka enam oma riiki. Nii lihtne see ongi. 

Iga riigijuht, peaminister või valitsuse liige, peaks töötama traditsiooniliste ja toimivate perede hakkamasaamise ja toetamise nimel, mitte selle vastu. Tuleb töötada ikkagi meie riigi õitsengu ja kestmise nimel, mitte selle vastu. Tuleb töötada põhiseaduses sätestatu nimel, mitte selle vastu. Tuleb töötada põhiseaduse vaimus, mitte rikkuda põhiseadust, nagu see valitsus teeb.  

Peaminister on öelnud, et lapsi otsustatakse saada siis, kui tuntakse ennast turvaliselt. Väga õige. Aga see valitsus on ju teinud kõik, et peredelt turvatunne ära võtta. Nagu me nägime, selle valitsuse esimene Riigikokku saadetud eelnõu oligi lasterikaste perede turvalisust oluliselt vähendav eelnõu, sellele järgnes ka laste ja abikaasa eest tulumaksusoodustuse kaotamise kava. Ka käibemaksu tõus ja tulevane automaks löövad loomulikult kõige valusamalt just lastega peresid.  

Peaminister on ka öelnud, et lapsed sünnivad armastusest. Ka täiesti tõsi. Aga me teame, et kui puudus tuleb uksest sisse, siis armastus lendab aknast välja ja tühjusest tuleb tüli majja. Vabandust, aga kõik teie valitsuse tegevused on loonud sellise fooni, et meie pered elavad jätkuvas stressis, hirmus tuleviku ees, hirmus tulevikus hakkamasaamise ees. See toob pereellu paratamatult pingeid, aga pingelises olukorras kipub armastus kaduma ja siis ei sünni enam ka lapsi. Ma tsiteerin veel ühte sellist head vanasõna, mis sobib täpselt minu jutu konteksti: "Tühja sõime ääres lähevad hobused tülli." Kui ema ja isa on tülis, siis on lastel halb ja lapsi ei sünni. Nii lihtne see ongi.  

Kahjuks kuulsime täna, kuidas peaminister järjekindlalt vaenab ka isasid, kes justkui ei hoolivat oma lastest ja kergekäeliselt jätvat maha oma naisi. Ma arvan, et see meeste demoniseerimine ja süüdistamine ei ole riigijuhi poolt ka relevantne ega õige, isegi kui see vastab osaliselt tõele. Sest vaadake, peresuhted on väga keeruline valdkond ning ei ole õige näpuga näidata ühe või teise poole peale. See oli öeldud lihtsalt remargina, sest nagu naiseks olemine tänapäeva ühiskonnas on tehtud raskeks, on tehtud samavõrra raskeks ka meheks olemine.

Teie aeg!

Kõik see kokku teeb raskeks ka pereks olemise ja pereks jäämise. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun siia parlamendi kõnetooli Henn Põlluaasa. Palun!

Head kolleegid! Hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Mulle tundub ajuti, kuulates neid diskussioone siin Riigikogus ja eriti just valitsusringkondade ja peaministri vastuseid demograafilist kriisi puudutavatele küsimustele, et meil on olemas inimesed, kes probleemi sisu ja sügavust ja ka sõna otseses mõttes katastroofilisust absoluutselt ei adu. 

Lapsed on meie tulevik. See on tõsi, nii see on, ilma lasteta kuivab kokku iga ühiskond, iga rahvas ja rahvus, see kaob kui suits tuules. Aga tundub, et mõne jaoks ei maksa see mitte midagi. Kui siin härra Varro Vooglaid küsis enne peaministrilt, milline on valitsuse plaan ja kava, kuidas sellest demograafilisest kriisist välja tulla, siis vastuseks tuli, et aga teil endalgi ei ole mingisugust kava ja plaani. See ei vasta muidugi tõele. Meil on see kava ja plaan ja me teame täpselt, mida teha. Meil on võimalik ka teistest riikidest eeskuju võtta. Aga kui me vaatame tänast valitsust, siis näeme, et tegelikult selle kriisi ees on ju silmad kinni pandud. 

Reformierakonna võimule saades kaotati eelmises valitsuses ära rahvastikuministri koht, siin Riigikogus kaotati ära rahvastikukomisjon, koalitsioonileppes ei ole sellest poolt sõnagi, valitsuses ei ole olnud mitte ühtegi koosolekut, kus seda [teemat] oleks arutatud. Ma toksisin Google'isse sisse "Kaja Kallas" ja "demograafiline kriis". Null vastet. Null vastet, mitte midagi. Siis ma mõtlesin, et huvitav, kuidas siis on meie EKRE saadikutega, keda süüdistatakse, justkui meil ei oleks plaani. Lõin sisse Varro Vooglaiu nime. Tema küsis selle kava kohta peaministrilt. Vastuseks tuli terve hulk artikleid. Siis lõin sisse tol hetkel just siin puldis olnud Moonika Helme nime: ridamisi vastavaid artikleid, märksõnu. Siis lõin sisse Jaak Valge nime, lõin sisse Leo Kunnase nime. Enda nime ma ei pidanud sisse lööma, tean niigi, et olen sellest palju kirjutanud ja palju rääkinud. Aga see vahe, näete, on ju täiesti hämmastav. Ühe erakonna kõik saadikud – ja mitte ainult saadikud, vaid kõik meie inimesed – teadvustavad seda probleemi. Aga peaministri partei ja peaminister – nende jaoks on see kui kärbsepirin kõrvus, täiesti tühine, täiesti marginaalne. Seetõttu pole ka ime, kui räägitakse seda, et kõik, kes siia tulevad, kõik, kes on ostnud siia rongi‑, laeva‑ või lennukipileti, ongi kohe eestlased, kui nad ainult tahavad siia jääda; kui peretoetusi vähendatakse, laste pealt tulumaksuvabastust vähendatakse, kui tehakse kõik selleks, et lapsi sünniks vähe; kui kiidetakse taevani homoringkondi, nende viljatust, ja kiidetakse taevani immigratsiooni kui uut rahvastikutaaste vahendit ja imerohtu. 

See on, ma ütleksin, sõna otseses mõttes tülgastav, vastik ja küüniline. Me kõik – nii Riigikogu, valitsus kui ka kogu riik – peaksime jälgima, õigemini mitte ei peaks, vaid me peame jälgima meie põhiseaduses sätestatud imperatiivi: Eesti riik on loodud selleks, et hoida, kaitsta ja säilitada eesti keelt, kultuuri ja rahvast, ja pere on riigi kaitse all. 

Palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

See on küsimus, millest me ei saa ei üle ega ümber, sest me oleme tõepoolest viimase sajandi kõige hullemas kriisis, tegelikult võib-olla märksa pikema aja [kõige hullemas kriisis], sest meil lihtsalt varasemad andmed puuduvad. Nüüd on see veel sellest kõige suuremast kriisist umbes 9% suuremaks läinud ja süvenenud. Me näeme seda, kuidas pannakse lasteaedu kinni, kuidas pannakse koole kinni, kuidas lapsed kedagi ei huvita. Võimulolijaid nad ei huvita. Leitakse igasuguseid põhjendusi ja vabandusi, miks ei ole hea lapsi saada, miks lapsed on tülikad ja piiravad vanemate vaba liikumist ja jumal teab mida. Lehed on täis selliseid jutte. Lisaks veel see, et laste saamine on looduse reostamine ja mis iganes. 

Aga kas me kuskil näeme mingisugust valitsuse sammu või kampaaniat, kuidas õilistada, kuidas propageerida perekonda, kuidas näidata, kui õilis on lapse saamine? Emad ei ole mitte jalgadega sünnitusmasinad. Lapsi ei osteta, vaid laps on tõesti armastuse vili. Kui õnnis tunne see on, kui sa hoiad oma väikest last süles, ja kui õnnis tunne on ka siis, kui laps on juba sinust [pikemaks] kasvanud, aga ta on sinu laps. See tunne on lõpuni õnnis. Aga mõne jaoks ei ole, paistab. 

See on katastroofiline. See on vasakäärmuslik marksistlik ideoloogia, mis on ära sulatanud kõik normaalsed instinktid, normaalse mõistuse, normaalse abielu, kõik normaalsed traditsioonid ja väärtused. Vägisi transporditakse seda meil juba lasteaedadesse ja koolidesse, et ka meie lastel kõik normaalsed väärtused tühistada ja muuta meid mingisuguseks halliks pruunisogaseks massiks, kus puudub igasugune eripära ja kus puudub ka tulevik Eesti rahval, Eesti inimestel ja Eesti lastel. See on kuritegelik, selline poliitika peab lõppema. Me teeme kõik selleks, et Eesti täituks jälle lastega, sest meie armastame Eestit ja me armastame Eesti lapsi. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Rene Koka. Palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud saadikud siin saalis ja inimesed, kes meid vaatavad! Mul ei olnud tegelikult plaanis selle punkti arutelul täna sõna võtma tulla. Aga kui ma kahel korral, küsides täna peaministri käest arvamust, mida tema arvab ühe väikekooli, Metsküla kooli sulgemisest, millest on Eesti ühiskonnas viimasel ajal palju räägitud, ei suutnud saada vastust, inimlikku vastust, kas ta toetab seda protsessi, kas see on mõistlik, või ta ei toeta seda, siis ma tundsin, et ma lihtsalt pean tulema siia rääkima. 

Mõeldes sellele, miks ma seda vastust ei saanud, siis ega me ju ei peakski imestama, sest tuletame meelde selle valitsuse samme: esimene eelnõu – esimene eelnõu, ma tuletan seda jätkuvalt meelde, sellest on siin täna ka räägitud –, mis oli kõige olulisem ja mis läbi suruti, vähendas suurperede ja lasterikaste perede toetusi. Ma arvan, et see ütleb nii mõndagi selle valitsuse suhtumise kohta Eesti peredesse, lastesse ja üldse meie tulevikku. Või kas või see, et eelnevad valitsused on pidanud oluliseks rahvastikuteemade ja ‑küsimuste arutelu, [kuid nüüd] kaotati ära rahvastikukriisi komisjon. See oli see koht, mille pealt kokku hoida, see koht, mille pealt hakata raha kokku hoidma. See oli üks olulisemaid kohtasid. Või siis ka rahvastikuministri [ametikoht]. 

Kui me vaatame seda pilti pikemas ajaskaalas ja [kuulame] neid väljaütlemisi, siis on selge, et praeguse valitsuse prioriteediks ei ole kindlasti mitte see, et eesti rahvas ja eestlased oleks need, kes omal maal ka lähemate aastasadade ja ‑tuhandete jooksul elaksid. Siin on mingi muu plaan, aga seda välja loomulikult ei öelda, nagu me teame selle põhjal, mis lubadused olid enne valimisi ja mis on pärast toimunud. Valetati lihtsalt selleks, et muidu ju ei saaks toetust, ei saaks hääli. Väga kurb. 

Ega ma ei tahagi pikemalt rääkida. Ma kutsun üles koalitsioonierakondasid võtma mõistus pähe ja vabastama praeguse peaministri tema kohustustest. Kui ma vaatan praegust suunda ja seda mässimist, kuidas ikkagi saavad järjest lõpuks avalikuks valed küll idavedude ja muude asjade kohta, mida siin on püütud kinni mätsida, siis ma ütleks, et see, et praegune peaminister ei ole enam aasta lõpus peaminister, on suhteliselt vääramatu kurss, sinnapoole me liigume. Aga ma arvan, et koalitsiooni enda huvides oleks see vahetus teha ära võimalikult kiiresti, juba lähitulevikus. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetavad! Kuulan ja kuulan seda diskussiooni siin. Ega me selgust ju ilmselgelt saanud ei ole. Või kui oleme, siis üksnes selles, et meie valitsuse eesotsas on inimesed, kellel puudub elementaarnegi arusaam nendest asjadest, millele saaks üleüldse ratsionaalne, mõistuspärane perekonna‑ ja rahvastikupoliitika toetuda.

Me elame hullumeelsuse ajastul – ma arvan, et see ei tule meist kellelegi enam erilise üllatusena –, mil on kadunud elementaarne arusaamine kõige lihtsamatest asjadest. Teatud määral võib seda nimetada intellektuaalseks kaoseks, intellektuaalseks mülkaks. Eks sellel olukorral ole ka pikad filosoofilised ja ideoloogilised juured. Nimetada võib relativismi, subjektivismi, nominalismi. Aga siin me igal juhul oleme. Kõigi nende ühiseks tunnuseks on ühes või teises aspektis tõe eitamine. Kui eitada tõde, pöörata tõele selg, siis tagajärjeks ongi intellektuaalne mülgas, segadus ja kaos. Kui seada iseennast tõe mõõdupuuks, kõige standardiks – ja kui niimoodi hakkavad tegema kõik inimesed ka meie kõrval –, siis paratamatult jõuame välja kaosesse, kus meil muutub võimatuks ka teineteise mõistmine.

Ma ei tea, kui paljud teist on näinud sellist dokumentaalfilmi või ‑käsitlust, mis kannab pealkirja "What Is a Woman?". Kui te ei ole näinud, siis ma soovitan seda vaadata. Soovitan seda ka proua Kallasele. Selle tegi üks Ameerika konservatiivne intellektuaal, mõtleja, ajakirjanik Matt Walsh. Film seisneb selles, et ta käib ringi, külastab Ameerika kõige progressiivsemaid, vasakpoolsemaid ülikoole ja üritab leida inimesi, kes suudaks anda talle rahuldava vastuse nii lihtsale küsimusele nagu see, et mida tähendab sõna "naine". Mis on naine või kes on naine? Ta räägib professorite, teadurite ja ma ei tea veel kelle kõigiga, doktorantide ja teistega, aga mitte keegi ei ole suuteline andma selget, konkreetset ja elementaarselt rahuldavat vastust sellele nii lihtsale küsimusele, mida tähendab olla naine. Film lõpeb sellega, et ta läheb nõutult kööki, pöördub omaenda abikaasa poole ja ütleb, et kallis, kas ma tohin korraks segada, et mul on sulle lihtsalt üks lihtne küsimus, et saad sa aidata: "What does it mean to be a woman? What is a woman?" Mis on naine? Kes on naine? Naine jätab korraks oma asjatoimetused kõrvale, vaatab ta poole natukene nagu selle pilguga, et kuule, kas sa oled kohtlane või mis sul viga on. Loomulikult on vastus väga lihtne: "An adult female human being." Kõik. Kõige lihtsam vastus, eks: täiskasvanud naissoost inimolevus. Naissoost inimolevus.

Vaat see tuli mulle meelde, kui ma küsisin proua Kallase käest, et kui te tunnistate, et perekond on tõepoolest, nagu põhiseadus seda ütleb, rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus – ühiskonna alus, mõelge, ehk kõige olulisem inimkooslus üldse, ühiskonna aluseks olev inimkooslus –, siis teil ju ilmselgelt peaministrina, kes viib ellu poliitikat Eesti Vabariigis, peab olema ka arusaamine sellest, mida see perekond üldse tähendab. Mis on perekond? Samamoodi nagu see küsimus, mis on naine. Ja just nagu selles filmis, kus erinevad intellektuaalid ütlesid, et nemad peavad naiseks seda inimest, kes iseennast peab naiseks, ja naine on see inimene, kes iseennast peab naiseks, vastas peaminister Kallas samamoodi, et perekond on iga inimkooslus, mis iseennast sellisena määratleb. Kes iganes on õppinud loogikat, see teab, et tegemist on elementaarse ringdefinitsiooniga ehk definitsiooniga, mis ühte mõistet määratleb tema enda kaudu. Ehk "perekond on see, mis peab ennast perekonnaks" ei vasta küsimusele, mis perekond on. Kokkuvõttes on see ebaloogiline, mõistusvastane.

Palun lisaaega.

Kas kolm minutit?

Aitäh!

Kolm minutit lisaaega.

Jaa, täpselt nii! Ehk mis see siis ikkagi on, milleks end peetakse, kui end peetakse perekonnaks? Mis see on? Ma palusin spetsiifiliselt eristada perekonna mõistet leibkonna mõistest, sellepärast et need ei lange kokku. Need ei ole üks ja sama asi, need on kaks eraldi sõna. Ma olen väga tihti näinud, kuidas ka meie poliitilistes nii-öelda diskussioonides räägitakse perekonnast, aga peetakse pidevalt silmas leibkonda. Ehk siit nähtub see, et tegelikult kontseptuaalne eristus üldse puudub. 

Mõtleme selle peale, kui jabur see on: perekond on iga inimkooslus, mis peab ennast perekonnaks, naine on iga inimene, kes peab ennast naiseks! Tegelikult peaks siis ju täpselt sama hästi saama öelda, ma ei tea, et Riigikogu esimees on iga inimene, kes peab ennast Riigikogu esimeheks, või peaminister on iga inimene, kes peab ennast peaministriks. Absurd ju! Kõik ütleks, et kuulge, mis jutt see on, see on ju mõistusvastane, loll jutt, lõpetage selline jutt. Aga mille poolest see erineb sellest, kui me ütleme, et perekond on iga kooslus, mis peab ennast perekonnaks? Samahästi me võiksime, ma ei tea, EKRE fraktsioonis öelda, et meie määratleme ennast perekonnana ja hakake meid tunnistama perekonnana ning me palume peretoetusi. Ja nii edasi ja nii edasi. Ma ütlen, et see on intellektuaalne mülgas, soo, kaos.  

Muuseas, seda vastust kuulates mulle meenus ka see, mida ma kunagi lugesin ja mis mulle jäi hästi meelde sellisest raamatust, mis kannab pealkirja "Alice imedemaal". Võib-olla mõned teist on seda lugenud. Seal on üks selline kurioosne tegelane, kes kannab nime Humpty Dumpty. Ma kiiresti otsisin selle lõigu sealt välja ja tegin ise vaba tõlke. Seal on selline dialoog Alice'i ja Dumpty vahel: ""Kui ma kasutan mingit sõna," ütles Humpty Dumpty üsna põlglikul toonil, "tähendab see just seda, mida ma tahan, et see tähendaks. Ei midagi enamat ega ka vähemat." – "Küsimus on selles," ütles Alice, "kas on võimalik panna sõnad tähendama erinevaid asju. Muud ei midagi." – "Küsimus on selles," vastas Humpty Dumpty, "kes või mis on peremees. Muud ei midagi."" Ehk ta siis viitab sellele, et sõnadel ei ole iseenesest mitte mingit tähendust, sellepärast et mitte sõnad ja reaalsus, mida need sõnad kajastavad või tähistavad, ei ole peremeheks meie suhtes, vaid meie oleme peremeheks reaalsuse suhtes ja me paneme reaalsuse tähendama täpselt seda, mida me ise tahame, et see tähendaks.  

Kokkuvõtteks tahan ma kõige sellega öelda, et niisugustele alustele ei ole võimalik rajada ei mõistuspärast perekonnapoliitikat ega üldse mitte mingisugust mõistuspärast poliitikat, rääkimata mõistuspärasest rahvastikupoliitikast. Kui ei ole mõistuspärast perekonnapoliitikat, siis ei saagi olla mõistuspärast rahvastikupoliitikat. Kui meil ei ole mõistuspärast rahvastikupoliitikat, siis on ka ilmselge, et meil puuduvad kõige elementaarsemad eeldused selleks, et üleüldse rahvastikukriisist aru saada, seda leevendada või ületada. Kõiges selles kajastub ükskõiksus meie rahva tuleviku suhtes, sest meil on tõsine rahvastikukriis. Meie rahvuse, keele ja kultuuri püsimine on selle tõttu suures ohus. Kui sellega ei soovita tõsiselt tegeleda, siis tuleks astuda kõrvale …

Teie aeg!

… ja võimaldada seda teha neil, kes seda teha soovivad. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Evelin Poolametsa. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Meie põhiseaduse järgi on riigi üks peamisi kohustusi tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine. Rahvuse säilimise tagab sündide ülekaal surmadega võrreldes. 

Nagu peaminister juba mainis, iseloomustab madal sündimus kogu Euroopat ja paljude riikide näitajaid turgutab sellele lisaks veel mitte-Euroopa päritolu immigrantide põlisasukatest mitu korda aktiivsem juurdekasv. Euroopa on selles küsimuses küll valinud poliitiliselt korrektse jaanalinnutaktika, varjates sünnitajate rahvuslikku kuuluvust, aga nagu me kõik teame, sünnib paljudes Lääne-Euroopa suurlinnades juba märgatavalt enam just immigrantide lapsi. 

Kui rahvastik jääb allapoole looduslikke võimalusi, siis täitub ruum kaugemate migrantidega, mis destabiliseerib riigi arengut ja võib tähendada juba lõplikku lööki eesti rahva püsimajäämisele. Statistikaameti andmetel sündis eelmisel aastal Eestis 11 646 inimest ja suri 17 315. Eestisse saabus 49 414 inimest ja välja rändas 9657. Seega ületas sisseränne väljarännet viiekordselt.

Rahvastiku ja riigi dünaamilisuse huvides on esmatähtis sündimuse tõus. Meie tingimustes tähendab see esialgu sündimuse normaliseerumist. Ideaal oleks, kui rahvastiku taastootmine tagataks ainuüksi sündide abil, kuid see eeldaks juba keskmiselt 2,1 sündi ühe naise kohta ja on lähiajal vähetõenäoline. Eelmine aasta oli erakordne ka madala sündide arvu poolest. Kunagi varem pole Eesti rahvastikustatistikas, mille andmed ulatuvad aastasse 1919, registreeritud alla 12 000 sünni. Eelmisel aastal aga sündis vaid 11 646 last. Arvuliselt sündis vähem nii esimesi, teisi kui ka kolmandaid lapsi.

On hädavajalik, et lähiaastatel tehtaks Eestis süstemaatiline teaduslik analüüs, mis annaks lähteandmed optimaalse strateegia loomiseks, lahendamaks demograafilist kriisi. 

Ajal, mil naiste eluiga aina tõuseb, on meeste eluea kasv võrreldes 1980. aastaga olnud minimaalne. On tehtud mitmeid uuringuid naiste tervise psühhosotsiaalsetest riskiteguritest, samas kui meeste samalaadne uuring toppab alarahastuse taga. Selleks, et saavutada läbimurret, on vaja teada põhjuseid. 

Demograafilised protsessid ja rahva püsimajäämine sõltuvad laste sünnist ja seda mõjutavatest teguritest. Valitsus peab aru saama, et väikerahva püsimajäämine nõuab suuremaid pingutusi kui need, mida on vaja teha suurrahvastel. Probleeme ei saa lahendada hüpoteeside pinnalt. Kiiresti on vaja läbi viia [rahvastiku]protsesse mõjutavate tegurite teaduslikud analüüsid ja luua kõiki mõjureid arvestav strateegia ja rahvastikupoliitika. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head EKRE saadikud! Ja võimalik, et ka mõni koalitsioonisaadik või veel mõni saadik kuskil oma kabinetis laua taga! 

Ma mäletan seda võidukat hõiset "Eesti on tagasi!". Seda ütles Kaja Kallas, kui nad said moodustada valitsuse ja olid elevust ja õhinat täis. Vaatame nüüd seda viimast suurt liberaalset [uuendust], kui hakati meile tooma läänelikku kultuuri, et Eesti teeks sammu läänelikkuse suunas. Vaatame neid tegusid. 

Esimene samm: kohe perehüvitiste vähendamine. Lasterikkad pered kannatasid selle all kõige rohkem. See oli kõige esimene tegu. Samal ajal räägiti, kuidas nad ikkagi mõtlevad lastele ja mõtlevad peredele. Pluss veel see, et alles mõni aeg tagasi nad olid ise toetanud perehüvitiste tõusu. Aga nüüd ongi see uus normaalsus, et muudame iga natukese aja tagant seadused ümber. 

Teine tegevus: erinevad maksutõusud. Kuigi enne valimisi sellest ei räägitud, siis nagu valitsusse saadi, hakati usinalt neid tegema. Tõsteti aktsiise, mis mõjutab kindlasti näiteks autokütuse hinda. Võeti teerullimeetodil vastu käibemaksu tõus, mis hakkab uuest aastast [kehtima], tulevad tulumaksutõusud, kõikvõimalikud maksutõusud, plaanis on kehtestada automaks, erinevad maksud on plaanis. See kõik mõjutab peresid, see kõik mõjutab perede hakkamasaamist. Kaupade ja teenuste hind on tõusnud oluliselt juba nüüd. Võime ainult ette kujutada, et kui uuest aastast käibemaksu tõus jõustub, mis siis hakkab toimuma [hindadega] ja inimeste võimega hakkama saada. 

Kolmas tegu oli homoabielu seadustamine. Ma ei näe, et see kuidagi peresid toetaks. See oli ootamatult prioriteet number üks. Ei ole olulised meie eakad, nende turvalisus ja heaolu hooldekodudes. Ei ole oluline, et lapsed saaksid käia huviringides või kodu lähedal koolis. Kõige olulisem oli homoabielu, sellele keskenduti, sellega tegeleti, see oli südameasi. Järgmine oluline teema – see ei ole veel tulnud Riigikogusse, aga see juba hõigati meedias välja – on sooline enesemääramine. Ehk me tegelikult ajame ikka seda joont, et kõik peavad sugu muutma, mida rohkem, seda parem, sugu ei olegi üldse olemas, enam ei ole sugusid, ei ole mehi, ei ole naisi, ei ole emasid, ei ole isasid. Nagu üks koalitsiooni [liige] ütles, et isa on mees ja ema on mees või … Väga keeruline konstruktsioon. See ongi uus normaalsus. 

Edasi, muudkui see nii-öelda regionaalsus. Paneme automaksu peale. Ma kujutan peaministri juttu kuulates ette, et tõenäoliselt ei olegi jõutud Tallinnast ja Viimsist kaugemale, maapiirkondadesse. Võimalik, et tuuribussiga korraks käidi mingi kultuurimaja ees ja sellega see piirneski. Nüüd ta räägib sinisilmselt automaksust, et me vaatame ikkagi piirkonda, me paneme ühistranspordi ilusti tööle ja kõik. See on nii naiivne, niivõrd rumal jutt. Autode maksustamine puudutab just maapiirkondade peresid kõige rohkem, seda enam, et maakoole suletakse. Kuidas siis hakkavad perekonnad nende jalgratastega, nagu siin propageerib meile eriti Kaja Kallas, kilomeetrite kaugusele sõitma, lapsi kooli viima ja ühte last võib-olla lasteaeda? No kujutate ette või? See on ju absurdne. 

Kogu seda kompotti kokku võttes ei tule küll kuskilt otsast välja, et seda valitsust üldse huvitaks pere, Eesti pere. Ega need homo[paarid lapsi ei saa], vaatamata sellele, et Indrek Saar ja Kaja Kallas siiralt usuvad, et samasoolised saavad lapsi. Kaja Kallas oskas lausa rääkida, et näiteks kui kaks meest elavad koos, siis ühel ikka on munarakk ja teisel on seemnerakk, või kui kaks naist elavad koos, siis ikka ühel on seemnerakk ja teisel munarakk. Ma ei oska viisakalt selle kohta kohe midagi öelda. 

Ma tulen põhiseaduse juurde, mille mõte on, et tagame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Minul on küll küsimus, kuidas homoabielud seda tagavad, kuidas soomuutmised seda tagavad ning kuidas jõhker vaesumine, rahapuudus ning linnadest ja keskustest eraldamine seda tagab. Ei taga, need on tühjad, paljad sõnad, need on valed sõnad. Selline inimene ei saa valitsust juhtida. See inimene on Eesti riigi kaosesse viinud. Mina soovitan siiralt: Kaja Kallas, võtke julgus kokku ja astuge tagasi! Te toote lihtsalt ainult häda meile siin Eestis. Aitäh!

Aitäh! Nii. Rain Epler, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, hea istungi juhataja! Minu arusaamist mööda oleme protseduuri selles osas, mida nimetatakse läbirääkimisteks. Et mind valesti ei mõistetaks, ma ütlen siia vahele, et minu arust on väga okei, kui valitsuse liikmel on vaja hetkeks saalist ära käia. See kõik on täiesti mõistetav ja põhjendatud. Aga küsimus ongi istungi läbiviimise ja istungi juhatamise kohta. Kas teil välgatas peast läbi, et kuna on läbirääkimised, siis võib-olla teeks pausi, kuni peaminister tagasi tuleb?

Aitäh! Seda ei ole meie kodu‑ ja töökorra seaduses reguleeritud. Ma usun, et see peaministri kaheminutiline ärakäimine ei ole kuidagi halvendanud läbirääkimiste kvaliteeti. 

Ma usun, et me saame rahulikult läbirääkimistega jätkata. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Martin Helme. Palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Kaja Kallas! Täna on olnud meil õige mitu arupärimist – [päevakorda] oleks minu arusaamist mööda võinud mahutada veel mitu – ja kõik nad on rääkinud ühel või teisel moel demograafiast, eesti rahva ellujäämisest. Teema, mis on küsitluste kohaselt eesti inimestele väga hingelähedane, mida peab probleemiks väga suur osa Eesti elanikest ja mida väga selgelt raamistab ka meie põhiseadus. Milleks üldse Eesti riik eksisteerib? Selle jaoks, et eesti rahvas, keel ja kultuur kestaks läbi aegade. On ilmselge, et eesti rahvas ja sealt edasi eesti keel ja eesti kultuur ei saa läbi aegade kesta, kui Eestis lapsi ei sünni. 

Nüüd me jõuame tänase valitsuse ja tänase valitsusjuhini. Ei ole olemas asja Eestis, Eesti riigis, Eesti ühiskonnas, mis ei närbuks või ei läheks hukka, kui Kaja Kallas seda puudutab. Ühe väikse erandiga ja selle juurde kohe jõuame: see on äriajamine Venemaaga. Kõik [muu], mida tänane liberaalne valitsus ja liberaalne valitsusjuht puudutab, läheb halvemaks. 

Tuldi võimule jutuga, et meil on vaja riigirahandus korda teha. "Hirmus, kui hulluks on aetud riigirahandus!" Esiteks ei olnud riigirahanduses midagi hullu lahti, teiseks, fakt on see, et pärast peaaegu kolme aastat Kaja Kallase peaministriks olekut on Eesti riigi rahandus hullemas olukorras kui kunagi varem. 

Tuldi võimule jutuga sellest, kuidas Eesti maine on vaja maailmas päästa, et Eesti on tagasi. Nii ränka mainekahju, kui Kaja Kallas oma abikaasa äridega on teinud Eesti mainele, ei ole mitte keegi mitte kunagi suutnud teha. Mitte keegi mitte kunagi! 

Tuldi võimule selle jutuga, kuidas tagurlike, kurjade, koledate, talibanlike kommetega konservatiivide eest tuleb päästa demokraatiat. Sellist demokraatia tasalülitamist, mida me oleme näinud viimase poole aasta jooksul, pole Eestis nähtud alates sellest ajast, kui Päts ja Laidoner tegid riigipöörde. 

Tuldi võimule selle jutuga, et nüüd pööratakse Eesti majandus kuidagi kasvule või tõusule. Ei. Ei! Eesti on rekordinflatsiooniga riik Euroopas, rekordilise majanduslangusega riik Euroopas, inimeste ostujõu rekordilise langusega [riik Euroopas]. Ükskõik, mis mõõdikut me majanduses vaatame, kaks ja pool aastat Reformierakonna juhtimist, kui tema käes on olnud peaministri ja rahandusministri ametid – kõik [tulemused] on halvemad, kui olid enne seda. 

Ja siis me jõuame demograafiani. Absoluutne katastroof! Võrdluses teiste Euroopa riikidega on Eesti [olukord] üks hullemaid, kui mitte kõige hullem. Võrdlus Eesti enda ajalooga: ei olnud teise maailmasõja ajal nii hull, ei olnud esimese maailmasõja ajal nii hull, ei olnud küüditamiste järel nii hull, kui on praegu. Viimati oli nii hull siis, kui Peeter Esimese peninukid valimatult kõiki lihtsalt tapsid ja järele jäi veerand elanikkonnast. Siis oli viimati nii hull. Kaja Kallase valitsusaeg on demograafilises mõttes selline, et me peame tagasi minema Peeter Esimese ja põhjasõja aegsesse genotsiidi, et hakata võrdluseid tegema. See on siis see Eesti, mis tuleb tagasi. 

Energiakriis, jaa, ärme seda ka ära unusta. Kõige kiiremini kasvavad hinnad, kõige hullemini inimesi ja ettevõtteid hülgav poliitika. Ükski teine riik ei käitunud oma inimeste ja ettevõtete suhtes nii hoolimatult, nii julmalt nagu Eesti valitsus Kaja Kallase juhtimisel. Selle tulemuseks ongi muide ju seesama Euroopa kõige suurem majanduslangus. 

Immigratsioon – täielik katastroof. Täielik katastroof! Nii palju võõramaalasi nii lühikese aja jooksul, kui on tulnud viimase poolteise aasta jooksul Eestisse – selle kohta pole Eesti ajaloos võrreldavat näidet. 

Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Ei Karl Vaino venestamise ajal ei tulnud meile nii palju sisse slaavlasi, ei tulnud Stalini venestamise ajal nii palju meile sisse slaavlasi, ei tulnud Aleksander III venestamise ajal meile nii palju sisse vene keele kõnelejaid ja slaavlasi, kui on tulnud Kaja Kallase meie-toetame-Ukrainat-mina-Venemaaga-äri-ei-aja-valitsuse ajal. Täielik katastroof, ükskõik mis valdkonda vaatad.

Tal oli üks asi, millega põhjendati seda, et ikkagi ta on tubli peaminister. See oli selge range liin Venemaa vastu ja selge toetav liin Ukraina [suhtes]. Ja nüüd tuleb välja, et see on ka katastroof, et see oli vale, et see oli võlts. Sel ajal, kui loobiti loosungeid ja teiste peale näpuga näidati, teeniti ise koos oma abikaasaga vereraha Venemaal, tehti äri Putini oligarhidega, tehti äri sanktsioonialuste ettevõtetega, tehti äri Vene siseministeeriumi erinevate üksustega. See on ka katastroof! 

Mitte midagi, mitte ühtegi asja! Kaja Kallas küsis eelmisel nädalal valitsuse pressikonverentsil: "Mis ma teile halba olen teinud?" Mida sa meile halba ei ole teinud? Kui palju veel peab kannatama? Kõik on halb olnud! Astu tagasi, lihtsalt mine ära!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Anti Poolametsa. Palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Täna on palju räägitud mõistetest ja põhjusega. Eelkõnelejad tõdesid, et perekonna mõiste on praeguse valitsuse ajal lammutatud. Järgnevalt minnakse soo mõiste kallale. Nii võib tõepoolest igaüks end Riigikogu esimeheks nimetada, sest ainult nimeta ja maagilises ühiskonnas võidki igasuguseid asju niimoodi teha. Kunagi niimoodi mõeldigi. Aga miskipärast, näete, on Riigikogu vestibüülis politseivalve. Kui keegi tavakodanikest peab end ministriks, siis Riigikogu vestibüülis nii ei arvata, küsitakse dokumenti. "Kes te olete? Ah teie peate end ministriks või koguni peaministriks?" Ja kasutatakse üsna efektiivselt jõudu. Ma tean, et üks meeleavaldaja, kellel on ka teatud probleemid, siin vahel end näitab, ta käib naisteriietes, ta on isegi Muhu rahvarõivais käinud, ta on meesterahvas. Juhtub ikka. Paistab, et siit hoonest pakutakse talle vaimset tuge, et riietagu ennast Muhu rahvarõivaisse ja ta ongi naine. Aga miskipärast politseivalve nii ei arva. Aitäh teile selle eest! Küllap te olete teda mitu korda tagasi tõrjunud, kui see kodanik on ennast ministriks või peaministriks pidama hakanud. See ongi reaalsuse ja nimetamise erinevus. Õnneks on meil kodanikud, kes teevad asjad selgeks.

Asjad on viltu läinud ka sellega, mis puudutab eestlasi. See on üks olulisemaid mõisteid. Kui peaminister on korduvalt minu küsimustele vastanud, et tema ei tea, kes on eestlane, siis sealt me ei saa ju loogiliselt kuigi palju edasi minna. Siis ongi raske rahvusriiki valitseda, sest meil on ju põhiseaduses sätestatud rahvusriigi põhimõte. Aga kui peaminister ei saa aru, kes on eestlane, ta ei ole ka korduvate küsimuste peale seda seisukohta avaldanud, siis me toppame sellega. Järelikult ehitab peaminister mingit muud riiki kui rahvusriik. Tõenäoliselt on see multikultuurne riik, kus soo määratlus on vaba, rahvuse määratlus on vaba, perekonna määratlus on vaba. Aga vaadake, kõik nii ei arva. Politsei sellesama maja vestibüülis või siinsamas ukse juures arvab teisiti. Igaüks ei või olla peaminister. Ta tõrjutakse kiirete liigutustega siit majast välja. Igaüks ei saa ennast ükskõik kelleks pidada.

Me ei saa ehitada põhiseaduspärast riiki, kui me ei ehita rahvusriiki. Vaatame siis, kuhu see mõtlemisviis viib, see multikultuurse riigi ehitamine. Rahvaloenduse andmetel ei ole eesti keelt emakeelena kõnelejate osa rahvastikus kasvanud. Aga teisalt on Eestis teiste emakeelte arv märkimisväärselt tõusnud. Kui 2000. aasta loendusel loendati emakeeli kokku 109, siis 2011. aasta loendusel oli neid 157 ja 2021. aasta loendusel juba 243. Suurima kõnelejate hulgaga lisandunud keeled on näiteks iraani keeled, Nigeri-Kordofani [hõimkonna] keeled, sindhi keel ja mandari keel.

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Eksootilisemate rahvuste esindajatest on rahvaloenduse andmetel kõige suurema kasvuhüppe teinud ibod, keda 2011. aasta andmetel elas Eestis 1, kuid nüüd elab juba 152.

See ongi see mõtlemisviis ja seda viljeldi kõik Nõukogude aastad: kõik võivad siia tulla, piir on kurjast, kõik, mis kujutab endast eesti rahvusest rääkimist, Eesti piiri kaitsmist, eesti kultuuriruumi kaitsmist, on kodanlik natsionalism. See on kurb ja me lähemegi paraja hooga tagasi sinna Karl Vaino unelmate ühiskonda, Leonid Brežnevi unelmate ühiskonda, et ikkagi saaks mitukümmend uue keele kõnelejat siia juurde. Nagu ma mäletan ajakirjanik Kristel Parise jutust, siis tema unistus on see, et Tallinnas oleksid minaretid, kust igal hommikul kõlaks palvehüüd. See ongi tema unelm, sellist Eestit ju multikultuurlased ehitavadki, selline ta välja näebki: minaretid, kust igal hommikul kostab palvehüüd, nii nagu nii mõneski Saksamaa linnas. Aga sakslased on stressis, sakslastel rahvaarv väheneb, kuid kõigil sisserännanud rahvastel rahvaarv kasvab.

See tuleb kõik sellest, et peaminister ütleb, et ta ei saa aru, kes on eestlane. Me ei [ehita] sel juhul rahvusriiki. Mõisted lähevad lappama. Küll on mõistetega hästi või küll on mõistetega tehtud meeleheitlikult tööd soo vabakslaskmisel. See on meie sotsiaalkaitseministri põhitöö, mitte lasterikaste perede heaolu kasvatamine. Eks isegi see, kes on ühe lapse üles kasvatanud, tea, milline töö on lapse kasvatamine. Aga ei, sotsiaalkaitseministri aur läheb sootuse määratlemisele.

Aga nüüd mõned tsitaadid, mis näitavad, et lähtepunkt on vale ja rängalt vale. Siim Kallas ütles nelja erakonna esitatud perehüvitiste eelnõu kriitikaks siitsamast auväärsest puldist, et Eesti naisi peab kaitsma talibanlike põhimõtete eest, mille järgi naised on nagu loomad, kes kord aastas toovad ilmale ühe vasika. Kaja Kallas ütles sarnasel moel: "Kuulates vanemaid mehi rääkimas kogu seda juttu peretoetustest, kuuldes, kuidas kasutati naiste kohta väljendit "fertiilses eas", nagu räägitaks mingitest ... Vabandust, aga mitte inimestest! Teate, see on nii solvav, see on nii solvav. See kõlab täpselt niimoodi, nagu naine oleks teie arvates mingi sünnitusmasin, lased aga toetuse sisse, laps vupsab välja ja ongi kõik. " Ja täna me kuulsime sellist nähvavat retoorikat …

Teie aeg, hea kolleeg!

… et kaotame tüdrukute hariduse ära ja küll siis läheb hästi. Kas tõesti on vaja selliste loosungitega esineda, kui peredel on raske? Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Kalle Grünthal, palun!

Austatud kolleegid! Hea Eestimaa rahvas! Muidugi ka lugupeetud Kaja Kallas, kui ta suudab ennast arvutist lahti rebida. Ma ei hakka rääkima siin konkreetselt sellest arupärimisest, vaid räägin kogu sellest dünaamikast, sellest, mis siin täna on toimunud. 

Kõigepealt on meil laual juba mitmendad eelnõud, arupärimised. Neile on alla kirjutatud "peaminister". Mis assotsiatsioon tekib, ütleme, sõna "peaminister" puhul tavakodanikul? Ma eeldan, et enamus inimesi ütleb, et peaminister, oo, see on midagi väga erilist, kindlasti on ta üks targemaid inimesi valitsuses, kindlasti on ta ka inimene, kes kunagi ei valeta. Selline kuvand kehtis nii kaua, kuni lugupeetud Kaja Kallas tuli peaministrina siia saali.

Kõigepealt tarkusest. Ma ei tea ajaloost ühtegi peaministrit, kes oleks siin rääkinud elektrimolekulidest, kes oleks öelnud siinsamas Riigikogu saalis, et võib-olla tuleb see üllatusena, aga ka samasoolised saavad lapsi. Okei, ma usun seda, sest peaminister ei valeta mitte kunagi. Kui ma täna esitasin sellesuunalise küsimuse, kui mitu protsenti pere juurdekasvust annavad samasooliste abielud, siis päris huvitav oli vaadata, kuidas peaminister Kaja Kallas jäi lihtsalt vait, maigutas suud nagu kuivale jäänud kala, sest teda oli tabatud lihtsalt valelt. 

Seda lihtsat valet produtseerib lugupeetud Kaja Kallas praktiliselt igal sammul. Venemaa-äri kohta ta alguses rääkis, et ta ei tea mehe äridest mitte midagi. Siis aga ilmusid välja laenulepingud erinevate maksetega, tippadvokaadi kõrged töötasud. Aga kust raha tuleb? Kõige huvitavam: deklareerimata tulud. Pluss pikaaegne koroonaterror inimeste kallal. Seda loetelu võiks lõpmatuseni jätkata. Kõik see, mida tema teeb, ajades äri Venemaaga, keelates seda teha teistel, näitab, et see inimene ei adu tegelikku olukorda, millesse ta on pandud. 

Mitte ükski peaminister ei käitu selliselt. Mitte ükski! Ma ei saa enam isegi öelda seda: "Lugupeetud Kaja Kallas, kas teil häbi ei ole?" Rumal inimene ei tunne ju häbi. 

Palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Tulen tagasi tänase arupärimise juurde. Ma ei ole eriti kunagi näinud, et Jaak Valge ärrituks siin saalis. Ta on alati jäänud viisakaks ja konkreetseks. Aga loomulikult sa ärritud, kui küsimusele ei vastata ja räägitakse – vabandust väljenduse eest! – mingit umbluud vastuseks. See ei ole peaministrile kohane tegevus. Ei ole. 

Mõelge, Kaja Kallas, selle peale, kas Eesti rahvas on teiega rahul. Üle 70% nõuab teie tagasiastumist. Kasutan teie tegevuse iseloomustamiseks tsitaati filmist "Siin me oleme": "Ma ei tule alla, matke mind või koos majaga!" Aga küll me selle angerja ka leiame, mis teid sealt alla ajab. 

Nii et kurb on. Ma ei tea, kas on kas või üks asi, mida te Eesti rahva jaoks head olete teinud. Häbi võiks teil olla. Minge tagasi sinna Euroopasse, kus teid nii kangesti oodatakse, ja lõpetage see Eesti rahva viletsusse viimine. Sellisel kujul ei saa te enam jätkata. Aitäh!

Järgnevalt Rain Epler, palun, Riigikogu kõnetoolist! 

Aitäh, head kolleegid! Austatud juhataja! Proua peaminister! Kuna ma protseduurilist küsimust [esitada] ei saanud, siis ma kõigepealt klaariks ära selle, mida ma isegi võib-olla küsida ei tahtnud, või kui, siis retooriliselt. Aga kui ma küsisin härra juhataja käest, et kas välgatas tal korra peast läbi, et võtta vaheaeg, siis härra juhataja pöördus kõrvaloleva assistendi poole, et küsida temalt, et kas juhatajal välgatas. Ma ei tea, see oli selline kummaline hetk.  

Aga nüüd demograafilisest kriisist. Võib-olla mitte niivõrd sellest kriisist, seda on siin palju käsitletud, kui sellest käsitlusest siin saalis. Juba kevadistungjärgust on mul meeles, et õige mitmeid kordi küsiti peaministri käest, kas meil on kriis või ei ole. Ja ei ta seda tunnistanud ja mina ei pannud tähele, et ta ka nüüd oleks seda tunnistanud. [Ainus], mida ta tunnistas, oli keeruline olukord. Pigista enne vesi kivist välja, aga seda, et meil demograafiline kriis on, peaminister ei tunnista. 

Kui küsitakse selle kohta, kas on mingi plaan, mida teha, siis vastuseid ei saa. Saame küll kuulda tõdemusi, et mujal on ka kriis. Aga ma arvan, et peaminister võiks olla ambitsioonikam. Igal pool on kriis, aga võiks vähemalt püüda selle poole, et äkki me mõtleme välja mingi lahenduse, mis aitab sellest kriisist välja tulla.  

Üks päev oli uudistes – see oli paar nädalat tagasi – Toivo Maimets. Kui keegi mäletab, siis valitsuse juures toimetab selline nõuandev organ nagu teadusnõukoda ja Maimets on selle juht. Tal oli ikkagi sihuke vana plaat peal, rääkis vaktsineerimisest. Mulle meenus, et Nassim Taleb on öelnud või kirjutanud, et on hämmastav, kui ebakompetentsed võivad olla inimesed, kes omas valdkonnas on tipptegijad. Väljaspool oma valdkonda on nende kompetents hämmastavalt olematu. Ma olen üsna veendunud, et Maimets on väga heal tasemel bioloog. Aga valitsusele nõuandva teadusnõukoja juhina võiks ta vähemasti mainida valitsusele ja peaministrile, et rahvastikukriis on praegu see teema, mille puhul meie parimad pojad ja tütred, teadlased ja mõtlejad võiksid kokku istuda ja lahendustele mõelda. Aga kes teab, äkki mehel on meeles, kuidas Irja Lutsarit oli telekas ja ajalehes nii palju, et enam kuulsamat inimest tol ajal ei olnudki. Võib-olla loodab ka kuulsaks saada.  

Aga ma jõuan nüüd peaministri kompetentsi juurde. Kui seda teadusnõukoda juba valitsuse juures hoida, siis võiks seda kasutada selleks, et sealt olulistes küsimustes nõu saada. Minu meelest – seda on siin paljud kolleegid juba maininud – just nimelt rahvastikukriis on see teema, millega võiksid helged pead tegeleda. Niisama pole mõtet seda nõukoda seal hoida, siis võib ju kärpekrokodillid käiku lasta, kui see nõukoda millegi olulisega ei tegele.  

Aga ma mõistan ka seda, et ilmselt on raske sisulistele asjadele keskenduda, kui samal ajal vaevad oma pead küsimusega, miks küll rahvas ei mõista, kui palju head ma neile teen. Umbes nii peaminister hiljaaegu meedias ütles, et ei tea, mis ma inimestele teinud olen, et nad aru ei saa, kui hea ma olen. Aga ma ütleks, et kui kaks kolmandikku inimestest arvab, et peaminister peaks tagasi astuma, siis oleks paslik esitada endale küsimus, et võib-olla ma ei olegi hea peaminister ja peaksingi tagasi astuma. See annaks vähemalt mingi tunde, et teatav huvi [reaalsuse vastu] ja kontakt reaalsusega on olemas.  

Lõpetuseks ütlengi, et see kriis, mis meil seoses peaministri väljaütlemistega siin viimasel ajal on … 

Palun lisaaega. Kolm minutit ilmselt ei lähe, aga …

Lisaaega kuni kolm minutit.

Selge, aitäh! Tegelikult minu arust see on põhiline ja see ongi tegelikult oluline, et peaminister ise on ehitanud endast sellist moraalse majaka kuvandit ja nüüd on täiesti silma pilgutamata andnud kõigile inimestele teada, et need standardid tema enda ja tema pereliikmete kohta ei kehti. No mina küll ei näe, et sealt saaks kuidagi välja tulla. 

Teine aspekt, miks peaks tagasi astuma, on see, et minu arust iga päevaga, mis see kriis kestab ja see teema õhus on, kahjustab see meie riiki ja meie riigi institutsioone. Kuni ühe hetkeni on see seotud isikuga, aga iga päev edasi teeb kahju meie peaministri institutsioonile. Nii et ka mina liitun nende kolleegidega, kes soovitavad peaministril tagasi astuda. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Kohalolev peaminister, kolleegid, saalisolijad! Selle arupärimisega me oleme nüüd jõudnud sinnamaani, kus me kajastame kõiki neid mõtteid ainult oma EKRE fraktsiooni vahel. Väga hea meel on, kui internetiavarustes on veel inimesi, kes meid kuulavad. Neid on kindlasti palju. 

Aga tulen selle arupärimise juurde ja selle juurde, mille põhjal see on koostatud. See koostati 8. mail ja täna on 11. september. See oli ajendatud just sellest, et samal ajal käis ju perehüvitiste seaduse menetlemine, perehüvitiste vähendamine. See perehüvitiste seadus algatati 24. aprillil. Märkimisväärne on see, et see oli just loodud koalitsiooni kõige esimene seaduseelnõu, mis siia toodi. See seaduseelnõu oli seotud niinimetatud koalitsiooniläbirääkimistega, kus lubati, et vähendatakse toetuseid. Samas meile peaminister rääkis siin, et nemad valimiste eel ütlesid, et tuleb toetused ümber sõnastada või ümber mõtestada, et need oleksid kõik vajaduspõhised, kuid vajaduspõhisusest ei räägitud peretoetuste kontekstis mitte kordagi. 

Järgnevalt muidugi see, et peaminister eelmise valitsuse ajal ütles, et lugege mu huultelt, maksud ei tõuse. Praegu ei oska sealt midagi välja lugeda. Kui uus valitsus kokku tuli, siis oli hirmkiiresti vaja teha ära peretoetuste vähendamine, mis algatati 24. aprillil ja võeti vastu 14. juunil usaldushääletusega. Just usaldushääletusega, et mitte lasta sinna sisse panna erinevate fraktsioonide häid mõtteid või et üldse seda seadust tagasi ei võetaks. Kuna koalitsioonileping oli kõige tähtsam ja suur eesmärk oli hakata igalt poolt kärpima ja maksusid tõstma, siis sellega seoses eemalduti ka põhiseaduse § 27 mõttest, mille kohaselt on lasterikkad pered riigi erilise hoole all. Lasterikkad pered on kõige paremas mõttes just traditsioonilised pered. Samal kevadisel istungjärgul võeti vastu ka nõndanimetatud homoseadus, küll sellise ilustatud [pealkirja all], mis iganes see lõpuks oli. Aga see näitab järjekordselt, et pere kui selline, jätkusuutlik peremudel ei ole praeguse valitsuse jaoks primaarne. 

Väga hea meel on, et kõik ettekande teinud kolleegid on toonud väga palju statistikat nii naaberriikidest kui ka meie enda ajaloost. Perehüvitiste maksmine on ikkagi tõestanud, et laste arv [nende maksmise korral] kasvab. On ka võimalik praeguses kontekstis viia rahvastiku edasine areng nulltasandile. Aga kui valitsus kasutaks kas või väikest osagi nendest statistilistest näitajatest ja nendest mõtetest, mis on siin välja öeldud ja välja käidud väga lugupeetud riigikogulaste poolt, siis ma arvan, et uued seadused ja uued lahendused Eesti rahvastiku ja eesti rahva säilimise nimel oleksid palju praktilisemad. Peaministri väitel neil on pikk plaan.

Ma võtaks kaks minutit lisaaega.

Kaks minutit lisaaega, palun!

Nende plaan on ministeeriumide vahel ära jagatud. See ei saa olla kuigi tõene, sest kui mingit edasist rahvastikuplaani ka teostatakse, siis peaks ka peaministril see selge olema. 

Selles suhtes jään ma natuke teisele arvamusele kui peaminister, et kui üksikvanemad on kõige suuremas hädas, siis võib-olla seal on mingi põhjus, miks on sinna jõutud, ja alati ei pruugi mehed olla selles kriisis süüdi. 

Aga ikkagi kõike seda kokku võttes: peaministril tasuks mõelda tagasiastumisele, leida endas sisemine moraalne kompass pärast kõiki neid peale valimisi toimunud sündmusi ja kogu selles valguses. See oleks lõppkokkuvõttes parim Eesti riigile ja kindlasti ka tema enda tervisele. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas ja meie tubli fraktsioon! Kui EKRE oli valitsuses, oli Eestis elu parem. Seda tõendab praegu kas või see pilt siin saalis. Ülejäänutel on ausalt öeldes lihtsalt kama, võib-olla ka kaks. Aga meil ei ole. 

Nüüd ma tulen teema juurde. Teema on väga lihtne. Selle on sõnastanud Napoleon Bonaparte, kes on öelnud, et suurtel pataljonidel on alati õigus. Meie ajalugu kinnitab seda, sest muistse vabadusvõitluse alguses oli Eesti rahvaarv umbes 150 000. Võrdleme seda nende naaberrahvastega, keda sel ajal meie konkurentideks oleks võinud pidada. Skandinaavias Rootsis oli võib-olla kuskil 400 000 elanikku, Taanis võib-olla 300 000 elanikku. Need on loomulikult vaieldavad, spekulatiivsed andmed, sest ajalooline demograafia ei ole täppisteadus. Seda on väga raske täppisteaduseks nimetada, aga need on suurusjärgud. Saksamaa, mis oli loomulikult killustatud väga paljude riikide ja valitsejate vahel, rahvaarv võis olla 7,5–8 miljonit. Vaadake, kui väikesed numbrid. Me ei olnud üleliia väike pataljon. Aga ajalugu tegi omad karmid korrektiivid. Need korrektiivid kordasid seda, mida mina oma elus olen näinud, kui ma olen raadanud hektarite kaupa maad võsast puhtaks ja näinud, et kui seda maad igal aastal niita, siis ei lähegi üleliia kaua aega, kuni võsa kaob, sest sa niidad selle kogu aeg maha. Nii oli ka meiega. Jüriöö ülestõus ja sellele järgnenud karistusoperatsioonid, rohi niideti maha, võsa niideti maha. Liivi sõda, absoluutne katastroof, Eesti rahvas kui võsa niideti maha. Põhjasõda, Eesti rahvas kui võsa niideti maha. Ja nii me jäimegi väikeseks rahvaks, sel ajal kui Soome, kus muistse vabadusvõitluse päevil võis olla elanikke võib-olla 50 000, maksimaalselt 70 000, on praegu meie nii-öelda vanem vend. Meie kidume ja kidume. 

Nüüd me jõuame selle arupärimise juurde ja Kaja Kallase valitsuste kuritegeliku rahvastikupoliitika ja estofoobia juurde. Selle asemel, et kõigiti, kõigi riigi käsutuses olevate finantsiliste, propagandistlike, seadusandlike ja muude vahenditega aidata kaasa sellele, et meil oleks ühiskonnas eelkõige psühholoogiline murrang, psühholoogiline murrang selles suunas, et paljulapselisus on uhke ja hää asi, eestlane olla on uhke ja hää asi, propageerivad Kaja Kallase valitsused homoseksualismi, soomuutmist, noorte suitsiidset käitumist. Kogu ühiskond on segadusse aetud. Soorollid on muudetud millekski, millest ei saa keegi sotti. Mina ei tea, kas Kaja Kallas on mees või naine. Kui ma ta käest täna seda küsisin, siis ta ei vastanud mulle. Ma küsisin väga selgelt ja oma meelest väga viisakalt, et mis on tema arvates see põhjus, miks naised ei taha rohkem lapsi. Ma ei küsinud personaalselt tema käest. Mida arvab …  

Paluksin lisaaega.

Lisaaeg kolm minutit.

… tema kui naisterahvas? Aga ilmselt ta ei ole naisterahvas, sest ta ei vastanud mulle. Võib-olla ta on hermafrodiit, ma ei tea. Kõik see on ju nii segamini aetud, sugu on meil sotsiaalne konstruktsioon. Esimest korda kuulsin ma seda Jevgeni Ossinovski käest. Ma ei mäleta, missuguses koosseisus ta siia pulti tuli ja teatas meile põlglikult otsa vaadates, et sugu on sotsiaalne konstruktsioon ja rahvusriik on ohtlik düstoopia.  

Vaat, nüüd me näeme, kuidas need globalistlikud, progressivistlikud ja liberaalsed – niinimetatud liberaalsed, tegelikult tahavad nad autoritaarset korda kehtestada – valitsused on muutnudki Eesti riigi kui rahvusriigi, põhiseaduse kohaselt rahvusriigi, ohtlikuks düstoopiaks. Ja mis on nende lahendus? Nende lahendus on – ma küsisin selle kohta ja jälle vastust ei saanud – teha samasugust inimröövi, lasteröövi, nagu teeb Putin. Putin on Ukrainast röövinud sadu tuhandeid lapsi, kes on viidud sealt Siberisse ja Venemaa sügavustesse, et kasvatada neist seal venelased. Ukrainlased teatavasti ei ole slaavlased, seetõttu neist on väga raske venelasi kasvatada. Aga see on muidugi jällegi üks uskumatu harimatuse manifestatsioon, öelda, et ukrainlased ei ole slaavlased. Isegi serblased ja horvaadid on slaavlased. Aga meil on samasugune suhtumine, mida me näeme ju meie koolipoliitikas, meie rahvastikupoliitikas: põlistada siia toodud slaavlased, ukrainlased, olgu nad Ukraina venelased või kes iganes, põlistada nemad ja nende lapsed ja sellega täita meie demograafilisi auke, mis on tekkinud vastutustundetu ja kuritegeliku ideoloogia tulemusena.  

See kõik meenutab mulle feodalismi. Eks ühel vürstil või kuningal oli jumala ükskõik, mis keelt see hõimukene, kes tema võimu all oli, rääkis, mis kombed neil olid, peaasi, et nad olid sunnitud tunnistama sama usku, meil siis [peab tunnistama] liberaalset demokraatiat. Kõik oli korras, kui nad tunnistasid sama usku ja tegid tööd ja olid sõnakuulelikud ja kogusid rikkust ja olid valmis surema oma valitsejate eest. Siis oli kõik korras. 

Vaat, see feodalism, mida Kaja Kallase valitsused Eestis püüavad kinnistada ja põlistada, ei ole kooskõlas ei meie põhiseadusega ega meie rahva ootustega. Sellepärast istumegi meie siin praegu oma fraktsiooniga, peame kõnesid ja võitleme selle totalitaarse hulluse vastu, mida Kaja Kallas ja tema käpiknukud – ta ise on ka käpiknukk! – Eestis ellu püüavad viia. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma sulgen läbirääkimised. Kas proua peaminister soovib esineda sõnavõtuga? Ei soovi. Ma sulgen selle küsimuse menetlemise.

Liigume tänase kuuenda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Siim Pohlaku, Kalle Grünthali, Kert Kingo, Helle-Moonika Helme, Jaak Valge ja Henn Põlluaasa 8. mail 2023. aastal esitatud arupärimine peretoetuste vähendamise kohta. Palun kõigepealt arupärijate esindajate nimel Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Kolleegid, rahva teenrid! Peaminister! Käesolev arupärimine on üle antud selle aasta 8. mail ja seotud Eesti ajaloo ühe laste‑ ja perevaenulikuma seadusemuudatusega, mis oli ka tänase valitsuse esimene eelnõu, ehk peretoetuste vähendamisega. Sellises mahus laste arvelt kärpimist ei ole Eestis seni toimunud, isegi mitte rasketes majanduslikes oludes. 

Arvestades saabuvatest maksutõusudest tingitud kasvavaid kulusid, lööb peretoetuste vähendamine Eesti paljulapseliste perede pihta väga tugevalt. Vastu võetud ja plaanis olevate maksutõusude tagajärjel kestva hinnatõusu tingimustes on suurperede toimetulek juba praegu keeruline ja toetuste vähendamine halvendab olukorda veelgi. Paljud täna omadega toime tulevad lasterikkad pered satuvad muudatuste tagajärjel seisu, kus ots otsaga kokkutulemine muutub järjest raskemaks ning suureneb vaesusrisk. Eelkõige kannatavad lapsed, sest paratamatult tuleb pere-eelarveid vähendades nendegi arvelt kokku hoida. Kui arvestada, et eelmisel aastal registreeriti Eestis vaid 11 588 sündi, mis on viimase saja aasta madalaim näitaja, on peretoetused viimane koht, mille arvelt kärpima asuda. 

Arupärijad soovivadki teada, millistele analüüsidele ja mõjuhinnangutele peaminister laste arvelt kärpima asudes tugines. Kuna teema on ülimalt oluline, siis loodan, et peaminister annab küsimustele põhjalikud ja sisulised vastused ning saame täpsemalt teada, millistele andmetele tuginedes niivõrd lühinägelik ja perevaenulik poliitika sünnib. Samuti ootame selgitusi, miks valitsus astub vastu põhiseaduse mõttele. Põhiseaduses on ju kirjas, et lasterikkad pered on riigi erilise hoole all. Lõpetuseks ootaks peaministrilt kinnitust, et tal on kindel teadmine ja veendumus, et peretoetuste vähendamine ei jäta ühtegi Eesti last huviringi või sooja õhtusöögita. Aitäh! Loodame peaministrilt põhjalikke ja sisulisi vastuseid.

Aitäh! Palun, proua peaminister, Riigikogu kõnetoolist!

Head Riigikogu liikmed! Vastan küsimustele. "Milliseid analüüse on Valitsus kasutanud suureperede toetuse vähendamise mõjude hindamiseks? Palun tuua välja kõik analüüsid ja sealhulgas anda ülevaade mõjuhinnangute sisust." Perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seadus oli Riigikogu menetluses ja selle seletuskirjas on väga põhjalik mõjude analüüs, kus on hinnatud muudatuste mõjusid. Ma ei hakka seda seletuskirja teile siin ette lugema, saate ise sealt lugeda. 

Teine küsimus: "Miks astub valitsus vastu põhiseaduse mõttele? Eesti Vabariigi põhiseaduse §28 ütleb, et lasterikkad pered ja puuetega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise
hoole all." Valitsus lähtub põhiseadusest ning lasterikkad pered on endiselt riigi erilise hoole all. Lasterikkad pered saavad peretoetusi, mis võrreldes 2022. aasta jaanuariga tõusevad. 

Kolmas küsimus: "Kas Peaministril on täielik kindlus ja teadmine, et peretoetuste vähendamise tagajärjel ei ole Eestis ühtegi last kellel jääb peretoetuste vähendamise tõttu käimata huviringis
või söömata õhtusöök?" Peretoetused võrreldes 2022. aasta jaanuariga tõusevad, planeeritavate muudatuste kohaselt tõuseb kolme kuni kuue lapsega peredel lasterikka pere toetus võrreldes 2022. aastaga 150 euro võrra ning seitsme ja enama lapsega peredel 250 euro võrra. Muudatuste tulemusena hakkab näiteks kolmelapseliste perede toetus ehk lastetoetused pluss lasterikka pere toetus olema 710 eurot kuus ning võrreldes 2022. aastaga kasvab see toetussumma 36%. Täiendavalt oleme raskustesse sattunud peredel tõstnud ka toimetulekutoetuse piirmäära 33%. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt küsimused. Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Viimasele küsimusele te jätsite küll ikka täiesti vastamata. Küsisime teilt konkreetset hinnangut või arvamust, kas te olete täiesti veendunud, et selle protsessi käigus ei satu mõni pere raskustesse, mis tähendab seda, et ta peab loobuma näiteks kas oma tütre või poja mõnest huviringist või valima õhtul sooja toidu asemel mingisuguse külma võileiva. Kas te olete kindel, et sellist asja ei juhtu? Te hakkasite taas kord rääkima seda juttu, kuidas toetused tõusevad. Mulle hakkas seda kuulates tunduma, et äkki te oletegi kuidagi selle enda jaoks niimoodi ära kirjeldanud, mis oleks ikka väga ekslik. Te ise juba hakkate uskuma seda juttu, mida te räägite sellest peretoetuste tõstmisest. Kas te tegelikult ka olete kindel, et ükski laps ei jää selle pärast sooja õhtusöögita või ei pea loobuma huviringist? Ma ikkagi sooviksin väga konkreetset vastust.

Aitäh! Enne oli igakuine toetus 300 eurot ja pärast seda [muudatust] on 450 eurot. See pere pidi enne saama hakkama [toetusega, mille suurus oli] 300 eurot, ja nüüd on [toetus] 450 eurot, mis on 150 eurot rohkem, kui varasemalt oli, ning seitsme või enama lapsega perel on nüüd [toetus] 400 euro asemel 650 eurot. Kui nad said enne hakkama selle väiksema summaga, aga nüüd toetus tõuseb, siis on selge, et nad saavad ka selle toetusega hakkama, eriti olukorras, kus inflatsioon on aeglustunud.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma eelmise eelnõu menetluse ajal tegin teie kohta väga tõsist kriitikat valetamise pärast. Kahjuks te jätkate seda jälle. Nimelt küsisime arupärimises seda, millised on mõjuhinnangud ja analüüsid ja nii edasi. Teie ütlesite, et need on kõik eelnõu seletuskirjas olemas ja te ei hakka üle rääkima. Aga tegelikult te valetasite jälle. Asi on selles, et seaduseelnõul peab olema väljatöötamiskavatsus. Sellel eelnõul ei olnud väljatöötamiskavatsust, seda põhjendati nii, et seda ei jõuta teha, sest see [eelnõu] on seotud teie koalitsioonilepinguga. Miks te tulete jälle pulti ja valetate?

Aitäh! Küsimus oli mõjude hindamise kohta. Nii, võtan ette selle eelnõu seletuskirja. Punkt 6.1 "Sotsiaalne, sh demograafiline mõju", punkt 6.1.1 "Mõju inimeste heaolule ja sotsiaalsele kaitsele" – siin on sihtrühmade kaupa toodud need mõjud näidetena. Siis on siin 6.1.2 "Mõju demograafiale" – sihtrühma saab siin jällegi erinevalt välja tuua. Siis on 6.2 "Mõju regionaalarengule" ja 6.3 "Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele". Siin on erinevad asjad, millele on viidatud. Te küsisite mõjude kohta, need mõjud on siin kirjas.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Kas te olete viimasel ajal arutanud sisuliselt seda, mida toob kaasa teie maksupoliitika, käibemaksu tõstmine, automaks ja nii edasi ja nii edasi, rääkimata sellest, et inflatsioon on Eestis olnud Euroopa kõrgeim? Kas teil on olnud viimasel ajal sisulisi arutelusid nii sektori esindajatega kui ka vastavate ministeeriumidega? Mulle tundub, et te ei ole neid mõjusid nende maksude puhul, mida te plaanite, pulkadeks võtnud ja te tegelikult ei oma ülevaadet, mismoodi teie plaanitavad maksutõusud ühele perele mõjuvad. Kas olete kindel, et ei ole lapsi, kes jäävad ilma huviringist või soojast toidust, saate te seda kindlasti väita?

Aitäh! Veel kord: kui toetus enne oli 300 eurot ja pärast seda [muudatust] on 450 eurot, siis seda on rohkem, kui see oli varasemalt. (Hääl saalist.) Inflatsioon, vabandust, on 4%. Inflatsioon on praegu 4%. Viimased numbrid näitavad selgelt, et palgad ja toetused kasvavad rohkem ja [palju] rohkem, kui võrrelda inflatsiooniga. Ehk inimeste reaalne ostujõud on jälle paranenud. 

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea Kaja Kallas! Väga, kuidas ma ütlen, õõvastav on kuulata, kuidas inimene, kelle jaoks ei ole probleem hoobilt 372 000 [eurot] välja maksta, ilma et ta teaks, mis sellega tehakse, nipsakalt kommenteerib, et kui nad enne said 300 euroga hakkama, siis teie ei näe nüüd probleemi. Seitsme lapsega perel tuleb pere peale 1210 eurot. Me arvestame, et lapsed kasvavad pidevalt, riideid on vaja juurde osta, on eluasemekulutused. Teie väide eelmisele arupärimisele vastamisel oli, et vanematele ei pea see raha minema. Aga lastele peab kodu pakkuma ja seal on ka kulud, pluss veel see, et maapiirkonnas on vaja lapsi autoga transportida ja selleks on vaja ka suuremat autot. Seletage mulle ära, mille põhjal teie väidate, et ühelgi lapsel ei jää huviringis käimata ja kõik saavad väga hästi hakkama. Millel see kogemus või arvamus põhineb?

Ma lähtusin puhtalt sellest, mis oli eelnev olukord ja mis on [olukord peale neid muudatusi]. Te küsite, kas sellepärast, et toetused tõusevad, jääb kellelgi ringis käimata. Ei, ma ei usu seda. 

Kas meil on puudust kannatavaid peresid? Jah, on. Selle jaoks on meil ka erinevad toetusmehhanismid, et neid puudust kannatavaid peresid aidata. Aga kõik paljulapselised pered ei ole puudust [kannatavad]. Te panete nad kõik [kokku], justkui ükski vanem ei töötaks ja nii edasi. See ei ole ju nii. Küsimus oli puhtalt [toetuste] kohta. Kui alguses, 2022 oli toetus 300 eurot ja nüüd on 450 eurot, siis see toetus on oluliselt suurenenud. Kui toetus oli 400 eurot ja nüüd on 650 eurot, siis see toetus on oluliselt suurenenud.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vaat jällegi me jõudsime sinna, et kõik pered ei vaja abi, täpselt nii nagu kõik pensionärid ei vaja abi. Te olete siin korrutanud ja üritanud meile selgeks teha, et te olete nagu pigem head teinud nendele peredele, et kui nad said hakkama selle väikese toetusega, siis nad saavad hakkama ka selle toetusega, mida teie olete neile määranud. Aga vaadake, tegelikult seda toetust ei ole mitte suurendatud, vaid see on vähendatud toetus, sellepärast et pered juba arvestasid veel suurema toetusega, aga teie seda vähendasite. Me räägime nagu täiesti erinevatest asjadest. 

Aga ma küsin, et kust te teate, et nad saavad hakkama. Te ise teenisite oma pereäriga Venemaal seitsmekohalise summa, võib-olla te tõesti ei saa aru, millest täna päriselt jutt käib. Me oleme siin rääkinud terve õhtu, aga meie räägime aiast, teie räägite aiaaugust. Äkki te vähemalt üritaksite teha nägu, et te mõistate, millest me räägime?

Ma olen siin varsti viis tundi teid kuulanud. Uskuge mind, ma saan teist väga hästi aru ja ma olen ka vastanud. Jutt käib puhtalt toetustest ja toetused ei ole mitte vähenenud, vaid on suurenenud. Need on Euroopa ühed heldemad toetused. Me maksame lastega peredele suuremaid toetusi, kui teised riigid maksavad. Need on faktid.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No ei maksa, need nii-öelda faktid lükkas just paar päevakorrapunkti tagasi Jaak Valge üsna üheselt ümber ja palus, et te rohkem ei valetaks neil teemadel. Mul on lihtsalt valus kuulata seda juttu, et praegu on inflatsioon 4%. Kaks aastat järjest oli see 25%.

Ei olnud.

Ühel aastal sellele otsa veel 25% ja nüüd on 4% peale jäänud. Sel ajal oli teistes riikides 8% ja 7%. Neil on nüüd võib-olla 4–5–6%. Meil on ikka olnud Euroopa rekord viimastel aastatel. See on puhtalt teie valitsuse poliitika olnud.   

Aga ma tuleksin korra tagasi selle esimese küsimuse juurde, et millistele analüüsidele tuginedes seda kõike on tehtud. See, et ühe seaduseelnõu seletuskirjas on meile mingeid numbreid pakutud, ei ole mõjuanalüüs ja see ei ole ka analüüs. Need analüüsid on ju ikkagi siiamaani tegemata. 

Teie aeg!

Kõikidele nendele analüüsidele on selles seletuskirjas viidatud.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Proua peaminister! Ikkagi on see võrdlusbaasi küsimus huvitav, see oleneb teil teemast. Te tihtilugu oma vastustes räägite – näiteks riigirahanduse kontekstis –, et küll see Jüri Ratas tegi vahepeal palju pahandust. Näiteks aga lastetoetuste kontekstis, kui meil on kehtiv seadus, kus on mingid toetusmäärad, mis nüüd uuest aastast langevad, te ütlete, et nad tõusevad. Nii et te nagu valikuliselt [räägite]. Äkki te nendes riigirahanduse asjades võtate ka Reformierakonna eelmise valitsemise aja ja jätate need ebamugavad või ebameeldivad teised erakonnad vahepealsest ajast välja ja siis võrdlete sellega? Siis on ju eelarve puudujääk ja defitsiit veel rohkem kasvanud ja nii edasi, kui sama loogikat rakendada.  

Aga mu küsimus on selles, et lasterikkad pered saatsid Riigikogu liikmetele mitu kirja, kus nad kirjeldasid, et mõni pere tegi otsuse näiteks suurem auto osta, et ta saab paarsada eurot liisingu [maksmiseks] juurde ja saabki kogu perega sõita, siin on räägitud ka suuremale elamispinnale [elama] minemisest. Nad nüüd ju satuvad potentsiaalselt hätta.

Teie aeg! 

Kas te olete kindel, et selline stsenaarium ei saa eksisteerida?  

Aitäh! Mina ei tea, mis Riigikogu liikmetele on kirjutatud, sest mina ei ole Riigikogu liige. 

Kas ma saan kindlalt öelda, et ükski pere hätta ei jää? Ma ei saa seda siin öelda, aga ma saan öelda seda, et Eesti riik on piisavalt arenenud, nii et kui keegi on hädas, siis teda toetatakse ja aidatakse. Meil on toimetulekutoetus, mida me tõstsime 33% ja mis aitab neid, kellel on tõeliselt häda. 

Veel kord: see peretoetus lihtsalt ei tõuse nii palju, kui esialgu välja lubati, sest see käib meile üle jõu. Samal ajal te olete kõikide maksutõusude vastu, te olete kärpimise vastu ja ütlete, et aga toetused peaksid samal ajal tõusma. See valem lihtsalt ei tule kokku, aga tundub, et võib-olla … Jah, las ta jääb.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Me kõik teame, et põhiseaduse § 28 lõige 4 ütleb, et lasterikkad pered peaksid olema Eestis riigi erilise hoole all. Me teame ka seda, et väga valulikult on lasterikkad pered võtnud vastu selle teie läbisurutud seaduse, millega neid lasterikaste perede toetusi, mida alles eelmisel aastal suurendati, kohe kärbiti. 

Minu küsimus teile seisneb selles, et kas te olete reaalselt, ütleme, valimistejärgsel ajal kohtunud lasterikaste perede esindusorganisatsiooni esindajatega, et kuulata ära nende mured ja saada paremini aru, kus need kitsaskohad on, et sellest lähtuvalt täita paremini seda kohustust näidata lasterikaste perede suhtes üles erilist hoolt. See on tegelikult lihtne küsimus. Kas te olete nendega mingiski formaadis kohtunud või ei ole?

Ei ole.

Ants Frosch, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud peaminister! Minul on kerkinud küsimus, kas te saate aru, et Eestis on väga erinevad ja majanduslikult väga erinevalt toimetulevad piirkonnad. Põhja-Eestis on mediaanpalk praktiliselt kaks korda kõrgem kui Kagu-Eestis, kui võrrelda Harjumaad ja Valgamaad, siis on see vahe lausa üle kahe korra. Kohalikud omavalitsused on olnud sunnitud praegu asuma juba seda teed, et tõstetakse järjest lasteaiatasusid ja nii edasi. Tegelikult see koorem, mis vajub inimestele peale, on siis, kui neid ei toetata, varsti üle jõu käiv. See olukord, mis on võib-olla siin kuldse ringi valdades, on hoopis teine, hoopis rängem [on see] Lõuna-Eestis.

Teie aeg!

Jaa. Selle pärast me olemegi kokku leppinud ju kohaliku omavalitsuse tulumudeli muudatuse. Nendelt rikastelt valdadelt nii-öelda võetakse ära ja jagatakse kaugemates piirkondades nendele, kellel seda rohkem vaja on. See on kokku lepitud ja seda me teeme.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud vastaja! Te soovitate meil lugeda igasuguseid seletuskirju ja asju, aga me tahame teie huultelt lugeda. Äkki te ikkagi vastate meie küsimustele korralikult? Ma muidugi juhiksin tähelepanu sellele, et pidevalt on Eesti riigis jutt, kuidas raha ei ole, ja kui raha ei ole, siis teha ei saa. Nagu me lugesime, Metsküla kooli ümber protsessimine on kohalikule omavalitsusele juba suurusjärgus kaks korda rohkem maksma läinud kui selle kooli lahtihoidmine. See on üks näide selle kohta, kuidas raha ei ole.  

Aga teine küsimus on selles, miks te nuumate kõikvõimalikke homode õiguste eest seisvaid MTÜ‑sid ja nuumate kõikvõimalikke PR‑firmasid ja logovahetamisi ja muid asju miljonite ja miljonite eurode eest sel ajal, kui see raha tuleks kõik suunata meie laste koolitoidu heaks …

Teie aeg! 

… meie perede toetustesse ja muudesse [asjadesse]. Öelge, miks te olete nii ebaratsionaalsed demograafilises mõttes.

Aitäh! Kõigepealt, teile muidugi meeldib need asjad kõik sassi ajada. Ma tean, et te teate ise väga hästi, mis on kohaliku omavalitsuse pädevus ja mis on valitsuse pädevus. Te teate väga hästi, et Metsküla kooli [kohta tehtud] otsus on kohaliku omavalitsuse otsus ja kohalik omavalitsus on oma koolivõrgu korrastamisel autonoomne. Mida meie teeme? Me teeme vastava mudeli, mis soodustab just [nooremates] klassides ehk väiksemate laste puhul kodulähedasi koole. Nii et see on kohaliku omavalitsuse, mitte riigi otsus. 

Ja teine teema oli teil … Ei tea, läks meelest ära, vabandust!

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Hea peaminister! Te ütlesite, et te ei ole kohtunud suurperede esindajatega. See on kahetsusväärne ja kurb. Esimene seadus, mida käesolev koalitsioon saatis Riigikokku, oli suurperede toetuste vähendamise seadus, ja te ei ole võtnud vaevaks nendega kohtuda, et saada nende tagasisidet. Kõikidele Riigikogu liikmetele saadeti see kiri suurperede ühendustelt. Ma loodan, et teie parteikaaslased, koalitsioonikaaslased, on selle kirja teile edastanud.

Aga minu küsimus on ikkagi seotud sellesama kohtumisega. Kas teil on plaanis kas või uute maksupakettide kontekstis – käibemaksu tõus, tulumaksu tõus, planeeritav automaks –, nende raames ja selle eelmise toetuse vähendamist arvestades kohtuda suurperede ühendustega?

Aitäh! Esiteks, valitsuses on erinevad ministrid, see on kollektiivne organ ja meil on tööjaotus. Sotsiaalkaitseminister on kindlasti kohtunud erinevate huvirühmadega, mis tema vastutusvaldkonda puudutavad, ja on ka sotsiaalkomisjon nendega kohtunud. Samamoodi on automaksu või kõikide maksudega, Rahandusministeerium veab seda [tööd] ja rahandusminister kohtub huvirühmadega. See on tavapärane töö.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, proua peaminister! Avan läbirääkimised. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindajana Siim Pohlaku. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Head rahva teenrid! Kui see lõppev arupärimine, tegelikult kogu tänane päev ja küsimustele kõlanud vastused kokku võtta, siis joonistub välja üks kummaline ja nukker pilt. Lapsed ja pered on taandatud üheks väheoluliseks arvuks Exceli tabeli ridades. Suurperede toimetulek on valitsusele vähem oluline kui välismaiste suurpankade megakasumid. Emast ja isast on saanud seemnerakk ja munarakk, mida kõikvõimalikud elu kõverteedele eksinud isikud võivad rõõmsalt laste tootmiseks kasutada. Ja see kõik oleks justkui õige ja hea, see jäi vähemalt minu arvates peaministri vastustest kõlama. Üks kummaline ja konstrueeritud maailm, maailm, kus inimlikkus on kadunud, kus must on valge ja vale on tõde. Maailm, kus valitsus on ilmeksimatu ja keeruliste küsimuste küsijad on juba eelduslikult lollid või rahvavaenlased. Mulle hakkab tunduma, et selles maailmas pikalt viibides on jäädud ka ise uskuma oma abiliste kirjutatud jutupunkte sellest, kuidas peretoetused tegelikult ju tõusevad. Kuigi objektiivne reaalsus on täpselt vastupidine.

Täpselt samamoodi on ka teistes valdkondades. Eesti majandus on selgelt suundumas sinna, kus päike ei paista, ja seda ei suudetud varjata täna ka rahanduskomisjonis toimunud majandusprognoosi tutvustusel. Aga jonnakalt hoitakse riigilaeva tüüri edasi kursil, mis viib kindlalt karidele, ja kinnitatakse, et tehakse igati õiget asja. Makse ongi vaja tõsta, muud lahendust justkui polegi. 

Aga kui on? Kui jätaks maksuküüru kaotamise ära ja looks lastega peredele välismaiste suurpankade kasumite maksustamise järel sellest maksust laekuva tuluga hoopis toetusmehhanismi kodulaenumaksete osaliseks hüvitamiseks iga lapse sünni järel? Kui ajaks pika perspektiiviga rahandus‑ ja majanduspoliitikat, millega panna taas käima Eesti rahvuslik majandus, anda hoogu nii väikeettevõtlusele kui ka suurematele tööstus[ettevõtetele], et riigieelarve laekumised pikaajaliselt kasvule viia, muidu jäämegi maksutõusude ja võla‑ ja laenuringi? Kui vähendaks bürokraatiat, vaataks üle avaliku sektori, küsiks endalt, milliseid määrusi ja regulatsioone ning nendega seotud ametikohti on meil päriselt vaja ja millised on täiesti kasutud? 

Eesti on vaja päriselt korda teha, vaadata asju pika perspektiiviga ja põhiseaduse vaimus, et tagatud oleks Eesti riigi, eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Rain Epleri. Palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Proua peaminister! Head kolleegid! Ma mõtlesin, et selle teema lõpetuseks on võib-olla hea esitada väike retrospektiiv. Kuna siin ka küsimuste ja vastuste voorus peaminister mainis, et ta ei ole kursis sellega, mida Riigikogu liikmetele kirjutatakse, siis tasub meenutada, mida kirjutati.

Minule saatsid kirja Kagu-Eesti lasterikaste perede organisatsioonid: "Võru‑, Valga‑ ja Põlvamaa lasterikkaid peresid ühendavad organisatsioonid pöörduvad teie poole suure palvega. Teie ees laual on lasterikaste perede hüvitisi ning ühtlasi meie turvatunnet ja usaldust vähendav eelnõu, perehüvitiste seaduse ning perehüvitiste seaduse, perekonnaseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse muutmise seadus, 17 SE. Viimastel aastatel oleme murega näinud ja tundnud, kuidas abi vajavate perede arv meie maakonnas on kasvanud ligikaudu kolmandiku võrra. Meie peresid on mõjutanud nii hiiglaslik inflatsioon, kõrged energiakulud kui ka kodulaenude, toidu ja esmatarbekaupade kallinemine. Ka meid on mõjutanud hirmud ja kriisid. Oleme mures olnud enda ja lähedaste tervise pärast, toetanud oma laste haridusteed koduõppel ning elanud kaasa ja toetanud Ukrainat nende võitluses. Praeguseks oleme neli kuud tundnud, et tänu riigi abile on meie sotsiaal-majanduslik olukord olnud lihtsam ning oleme julgenud teha plaane kaugemale." 

Siin juhitakse tähelepanu sellele, et siiski kehtivad praegu mingisugused toetused, et ei maksa rääkida, et midagi lubati ja nüüd seda lubadust vähendatakse. Meil on ikkagi kehtiv seadus ja kehtivad toetused.

"Veel märtsikuus otsustasime, et sel aastal ei pea me kooliaasta alguseks enam koolikaupade kogumiskampaaniat tegema, sest enamus peredest saavad paremini hakkama. Mitmed pereemad on meile teada andnud, et on julgenud vastu võtta lõputult edasi lükatud otsuseid: asunud õppima, leidnud hobi, soetanud perele transpordivahendi, kuhu mahuks kogu pere, leidnud sobivama elukoha ja nii edasi. Mitmed olid veel hoogu võtmas. Oleme kuulnud peaministri, sotsiaalkaitseministri ning rahandusministri suude läbi kinnitust, et midagi ei võeta kelleltki ära, et võrreldes 2022. aasta detsembrikuuga saavad pered toetustena rohkem raha kätte. Olgem vähemalt ausad nii enda kui ka meie perede ees! Kinnitame, et pärast valitsuse algatatud eelnõu SE 17 vastuvõtmist võetakse igalt lasterikkalt perelt ära 200 eurot kuus, kuid võetakse ära ka see kergendustunne, et lõpuks ometi läheb veidi lihtsamaks, kuna toetus käib kaasas elukalliduse tõusuga ning aitab peresid ka vanima lapse iseseisvumise toetamisel. Palume sind, hea Riigikogu liige, palun ära hääleta selle eelnõu poolt, mis võtab väga-väga paljudelt suurperedelt lootusekiire, kindlustunde ja võimaluse pakkuda oma lastele parimaid arenguvõimalusi! Kõige halvem: lubaduse murdmine võtab ka usu oma riiki, usu, et raskematel hetkedel saad kellegi peale loota. Kui isegi riik esimeste raskuste ilmnemisel koheselt oma peredele antud lubadustest taganeb, siis murrab see südame. Kui teie arvates sai ühiskonna õiglustunne perehüvitiste seaduse muudatustega haavata, siis kinnitame, et selle eelnõu poolt hääletades loote veelgi suuremat ebaõiglustunnet. Kuidas me küll oleme jõudnud siiani, kus meie lastega pered ja lapsed ei ole enam Eesti prioriteet? Hirmuga mõtleme, mis veel on tulemas. Valitsuskoalitsioon on ju teada andnud, et lisaks toetuste vähendamisele on tulemas lastega perede maksusoodustuste kaotamine, maksude suurendamine ja lisandumine. See kõik puudutab meid väga lähedalt. Kõhud tühjaks ehk ei jää, aga ühiselt koosveedetud aeg ja laste huviharidus kannatavad kindlasti. Palun mõelge meie perede peale, võtke aega ja leidke parem lahendus!"

Ja nüüd, nagu me täna teame, kõik need hirmud, mida siin üles loeti, on ju tõeks saanud või tõeks saamas. Meil ei ole täna vähimatki põhjust siin arvata … Enne peaminister vastas nipsakalt ühele küsimusele, et käibemaks ei ole ju veel tõusnud. Kas keegi siin saalis või keegi Eesti inimestest, kes seda debatti jälgib, arvab kevadise istungjärgu põhjal, et on mingi lootus, et koalitsioon muudab midagi oma plaanides? Vaevalt.

Nagu siin üles loeti, eks ole, laste pealt tulumaksuvabastuse kaotamine, käibemaksu tõus, automaks – kui me liigume linnadest eemale, regioonidesse, siis nende mõju on väga suur ja see on negatiivne. Kogu see pakett kokku, mida koalitsioon on nüüd rullinud kevadest saadik, tekitab päris tõsise küsimuse, et kas eesmärk ongi maa tühjaks saada. Kas see on nagu mingi rohepöörde elluviimise varjatud eeldus, et oleks plats puhtam, saaks rohkem tuulikuid püsti panna?

Palun lisaaega.

Lisaaega kolm minutit, palun!

Oleks siis veel need maksutõusud selle asja lõpp. Nüüd hakkab tasakesi imbuma ju muude koormiste tõuse: tasud, lõivud ja muu. Eks me hakkame siin kuulma, kui läheb niinimetatud kliimaseaduse aruteluks. Uus ministeerium on juba moodustatud. Vist ka Riigikogu saalist käis läbi see, et huvitav, miks talle nii tagasihoidlik nimi nagu Kliimaministeerium pandi, et oleks võinud panna kas globaalministeerium või maailmaministeerium või kõigeministeerium näiteks. Vaadake, kui uhke! Minister läheb ja saab teiste ministritega kokku, teine seal, väike vennike, ütleb, et näed, mina olen majandusminister, ja siis Michal annab oma kaardi: kõigeminister. Ma kujutan ette, et seda raha, mida sealt jagama hakatakse väga küsitavatesse kohtadesse ikka selle rohepöörde loosungi all, nüüd tulebki kokku koorida ja korjata.

Viimase remargina ma ütlen inflatsiooni kohta, et see 4% iseenesest ja eraldiseisvana võib tunduda tõesti ilus ja väike number, sest Euroopas keskmiselt on ta seal pealt 5, eks ole, et küll meil on hästi, meil on 4. Aga see baas, kui me võtame eelmise aasta inflatsiooni ja siis võrdleme enda kahekohalisi, pealt 20%‑lisi inflatsiooninumbreid sellega, mis tol ajal olid Euroopas keskmised, siis selge on see, et paariaastases võrdluses ei maksa siin rääkida mingisugust juttu, et meil nüüd on hästi, et meil tuli suurem inflatsioon varem ja nüüd meil tuli see väiksem ka varem ja ongi nii, et elu läheb juba paremaks. Ei see nii ole.

Ühesõnaga: ei ole mõtet rääkida siin sotsminni osakonnast, kes tegeleb perepoliitikaga, vaid tegelikult tuleks tegeleda sisuliste asjadega ja seda peaministri tasemel. Kui seda pähe ei tule, siis ikkagi taas kordan: võib mõelda ikka ka tagasiastumise peale, täitsa tõsiselt. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu! Eks sellest lasterikaste perede toetuse tagasivõtmisest, mis oli väga inetu ja mida tehti vahetult pärast seda, kui see eelmisel aastal neile oli antud, on ju päris palju juba räägitud. Ma ei teagi, kui palju on mõtet hakata seda üle kordama. Aga tõsiasi on see, et see oli väga inetu. Ei ole ju nii, et ühed poliitilised jõud võtsid vastu seadusemuudatuse ja siis tulid võimule teised poliitilised jõud ja pöörasid selle tagasi. Ei ole nii. Tagasi pöörati ju see seadusemuudatus, mille poolt ise alles eelmises Riigikogu koosseisus hääletati. Selles mõttes ei ole sugugi üllatav ega imekspandav, et lasterikkad pered on seda tajunud mitte lihtsalt väga valuliku, vaid ikkagi sellise reeturliku aktina. 

Tasub meenutada seda, mida kirjutas Eesti Lasterikaste Perede Liidu [president] Aage Õunap, kritiseerides valitsuskoalitsiooni tegevust kõnealuses aspektis väga teravas toonis. Ma tsiteerin: "… olete andnud aga peredele selge signaali, et riiki ei saa kunagi usaldada, ükski otsus pole garanteeritud täitmiseks. [---] [k]olm kuud tagasi antud lubadust on murtud. Murdis selle meie oma riik, keda oleme valmis toetama ja kelle liidrid oleme ise valitsusse hääletanud. Kuid kindlasti mitte sellise ülesandega."

Sellest tsitaadist kumab ju selgelt läbi ka see, et paljud inimesed tunnevad ennast petetuna. Jutt käib nendest inimestest, kes ise toetasid valimistel kas peaministri erakonda või sotse. Aga nüüd siis tuli välja, et läks hoopis sedapidi. Inetu.

Samuti kiirgab sellest otsusest seda – sellest ma olen täna siin rääkinud ka, kas oma eelmises kõnes või küsimusi esitades –, et tegelikult praeguse valitsuse pere‑ ja rahvastikupoliitikast vaatab vastu selline resigneerunud hoiak. See on veel positiivselt tõlgendatud. Võib öelda, et vaatab vastu perekonnavaenulik hoiak. See on ka tõsi, sest on mindud isegi perekonna mõiste kallale, segatud perekondlikud suhted kokku selliste suhetega, millel pole perekonnaga mingit pistmist, ja selle kaudu tegelikult on ka perekondi otseselt solvatud. Aga kindlasti vaatab siit vastu selline resigneerunud hoiak. Meil ei ole ideid, kuidas rahvastikukriisi ületada, ja meil ei ole ka tahtmist selle nimel pingutada. Ükskõiksus. 

Mida see tegelikult tähendab? See tähendab seda, et on lepitud sellega, et eesti rahvus, keel ja kultuur hävinevad. Kui lapsi ei sünni, siis ei ole neid inimesi, kes oleksid eesti rahvuse, keele ja kultuuri kandjateks. Järelikult on loogiline järeldus, et kui ei pingutata enam selle nimel, et väljuda demograafilisest kriisist, siis on lepitud sellega, et meie rahvus, keel ja kultuur on määratud hävingule. 

Aga vaat sellist suhtumist meie põhiseadus ei luba riigivõimu teostamisel praktiseerida. Ei luba, see on keelatud. Sellepärast, et preambulis ütleb põhiseadus väga selgelt, et Eesti riigi üks keskseid ülesandeid on seista eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise eest läbi aegade. Pöörame selle ümber: see tähendab seda, et kes iganes taotleb positsiooni riigivõimu juures, peab selle ülesande täitmist käsitlema kohustuslikuna. Kohustuslikuna! 

Mina ei oska siit küll tuletada mingisugust muud järeldust kui seda, et kui ei taheta [seda teha] või tuntakse, et ei suudeta seda ülesannet täita, siis tuleb riigivõimu juurest taanduda. Tuleb taanduda ja pakkuda võimalust seda ülesannet täita neile, kes ütlevad: "Jaa, meil on ideid, mida rakendada selle eesmärgi poole püüdlemiseks, ja meil on ka tahtmist, energiat, valmisolekut seda reaalselt tegema asuda." 

Mitte ilmaasjata ei ütle ju põhiseaduse § 28 lõige 4 ... 

Ma palun kolm minutit lisaaega. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

… et riigil on kohustus näidata lasterikaste perede suhtes üles erilist hoolt. See säte ei ole seal juhuslikult, me kõik saame sellest aru. Põhiseaduses on üldse vähe sätteid, mis on seal juhuslikult. See on kirjutatud sinna selge mõttega, et kuna perekond, eriti lasterikas perekond, on see, tänu millele on üldse võimalik eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine ja säilimine läbi aegade, siis sellepärast peabki riigivõim perekondade ja eriti just lasterikaste perekondade suhtes näitama üles erilist hoolt. 

Samamoodi § 27, mis ütleb, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all, on seal sellesama mõttega, et ilma perekonna institutsiooni heaoluta ei sünni palju lapsi, ja kui ei sünni palju lapsi, siis ei saa püsima jääda eesti rahvus, keel ja kultuur. 

Need on lihtsad asjad, lihtsad ja selged asjad. Ei ole nii, et inimesed ei saa nendest asjadest aru. No kes ei saa aru? Sa võid 7–8‑aastasele, võib-olla 5‑aastasele lapsele selliseid asju selgitada. Ma arvan, et see on täiesti arusaadav ja on jõukohane sellest aru saada. Nii et küsimus on selles, kas nende asjadega tahetakse arvestada või nende asjadega ei taheta arvestada. Veel kord rõhutan, et põhiseadus ei luba nendega mitte arvestada. 

Lõpetuseks tahan lihtsalt üle korrata ja tulla tagasi selle küsimuse juurde, millega ma pöördusin mõnda aega tagasi Kaja Kallase poole, aga nüüd ei taha ma enam mitte küsida, vaid esitada see sellise selge soovitusena: võtke see väike aeg, kohtuge palun lasterikaste perede esindajatega, kuulake ära nende mured, kuulake ära ka nende soovitused. Lõppude lõpuks on lasterikkad pered see kontingent Eesti ühiskonnast, kes on elanud ja elab sellisel viisil, mis võimaldab eesti rahvusel, keelel ja kultuuril püsima jääda. Vähemalt nad elavad sellisel viisil, mis loob eeldusi sellise eesmärgi saavutamiseks. Nii et kui teil endal ei ole neid ideid, kuidas edendada sellist rahvastiku‑ ja perekonnapoliitikat, mis võiks meid selle eesmärgi poole juhtida, siis kuulake neid inimesi, kes elavad sellisel viisil. Seda ei ole raske teha, see nõuab lihtsalt natuke alandlikkust, natuke valmisolekut kuulata teisi inimesi. Muidugi, veel parem on, kui te mitte ainult ei kuula, vaid ka arvestate sellega, mida teile räägitakse. Aitäh!

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Mart Helme. Palun! 

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Kaja Kallas! Kolleegid! Ma teen hästi lühidalt, ma ei taha pikalt rääkida. Ma tahan pöörduda koalitsiooni esindajate poole. Neid on siin saalis minu hinnangul kaks. Võib-olla ma ei märka mõnda, võib-olla keegi on kuskil laua alla pugenud, võib-olla keegi on veel ikkagi kabinetis ja jälgib meid või on oma fraktsiooni ruumis. Ma tahan pöörduda koalitsiooni liikmete poole ja juhtida teie tähelepanu, lugupeetavad, sellele, kuidas te ulute ja kiristate hambaid ja räägite nõretava paatosega sellest, kuidas Riigikogus ei saa praegu tööd teha. "Obstruktsioon ei lase meil dialoogi arendada, me ei saa tööd teha! EKRE ei ole üldse nõus meiega rääkima. Me ei saa diskussiooni pidada, me ei saa arendada loovat mõttevahetust tähtsatel teemadel!" No kus te olete? No kus te olete? Mingit mõttevahetust ei ole. 

Kunagi, kui ma olin siin ministrina sellessamas puldis, siis ma näitasin näpuga: siin on ajusurnud seltskond. Ja ma kordan seda, kulla kolleegid: vähemalt pooled teist on täiesti ajusurnud tegelased. Tolgendate siin ei tea kui mitmendat koosseisu, hääletate täpselt nii, nagu teil kästakse hääletada, ja teid ei huvita, kas see hääletustulemus on Eestile hukutav või mitte. Täna on siin arupärimised, mis peaks absoluutselt iga eesti rahvusest inimest, absoluutselt iga Riigikokku valitud inimest erutama, sest need on seotud meie rahvuse püsimajäämisega, meie riigi tugevusega, meie demograafilise dünaamilisusega. Ei, ajusurnud seltskond on kusagile haihtunud. 

Kaja Kallas, kes kangekaelselt istub peaministritoolil, mille ta on usurpeerinud – ta usurpeeris selle juba siis, kui ta kihutas oma valitsusest minema Keskerakonna –, ei tunne tegelikult ka vähimatki huvi selle vastu, mida siin räägitakse, ja kas sellel rääkimisel on Eesti rahva tulevikule ja riigile, mille peaminister ta on, saatuslik mõju või mittesaatuslik mõju. Mida võiksid öelda konstruktiivset, edasiviivat tema erakonnakaaslased sellel teemal – absoluutselt ei huvita. Teid, sõbrad, ei huvita muu kui ainult see, et saaks selles üdini korrumpeerunud riigis neid pirukaraasukesi noolida. Kuna siin ei ole pirukaraasukesed piisavalt rasvased, siis on nüüd käsi sirutatud ka sanktsioonide all oleva idanaabri rasvaste pirukate järele. 

Ma mäletan, kunagi, kaugetel-kaugetel aegadel, kui ma käisin üliõpilasena Moskvas, siis Moskva ülikoolis olid mitu aastat järjest väga huvitavad orientalistikakonverentsid, kus ma ka ettekannetega esinesin. Siis ma avastasin ühe kohviku Russki Tšai, Vene Tee. No teate, nii häid pirukaid kui seal ei ole mina kunagi söönud, välja arvatud need, mida on Moonika mulle teinud. Vat! Ja nüüd on sirutatud käsi nende rasvaste, rammusate Vene pirukate järele. 

Lugupeetud Kaja Kallas, te ju valetate, te olete sarivaletaja! Te valetasite Vilja Kiislerile, et teie abikaasa on käinud läbi kapo täis‑, lausjulgeolekukontrollist. See ei vasta tõele. See ei vasta ju tõele. Ma ei hakka ütlema, kust ma selle info sain. Ma sain selle info vastava institutsiooni esindajatelt. Aga see ei vasta tõele. Kas te ükskord saate aru? Minge minema oma valetamise, varastamise ja korruptsiooniga! See ei ole ju enam Eesti riik, mida te juhite. See on kohutav õnnetus, mida te endast kujutate koos oma abiratastega. Aitäh! 

Järgnevalt Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud inimesed telerite taga! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud turvameeskond, kes te peate kinni kõik, kes end veel peaministriks peavad peale Kaja Kallase! Tänan, et teil on mõisted paigas. 

Aga kui kevade juurde tagasi minna ja vaadata, mis siis juhtus, siis näeme, et koalitsioon andis ikka väga tugeva sõnumi. Esimese asjana likvideeriti lasterikaste perede toetus. Esimese asjana! Täpselt samal ajal legaliseeriti hüsteerilise vähemuste kaitse sildi all homoabielu. Kaks palli oli korraga õhus: võtta maha lasterikaste perede toetus ja viia läbi see perekonna ümberdefineerimise nonsenss. Kui ma vaatan mõttes 10–20 aastat edasi, mida üks ajaloolane võiks siis sellest ajastust kirjutada, siis kõige õigem peatüki [pealkiri] oleks "Absurdiajastu". Need, kes kõige rohkem abi vajasid, jäeti sellest ilma, ja kes ei vajanud üldse mingit abi peale psühhiaatrilise toe, tõsteti riigi esiperekondadeks, nii nagu see kõige kuulsam perekond Eestis, kes ostis endale lapse USA‑st. See on Eesti ajakirjanduse püha perekond. Ma olen kümneid artikleid näinud sellest, kümneid ja kümneid kajastusi. See [peakski olema] selle peatüki nimi: "Absurdiajastu". Seda saaksin ma kirjutada memuaarides 20 aastat hiljem: elasime absurdiajastul, kui see põlvkond mängis maha kõik, mida eelmised põlvkonnad olid ehitanud.

Jah, ka Lääne-Euroopas, me oleme sellele tunnistajaks, lammutatakse sadu aastaid ehitatud vitaalsed ühiskonnad, elujõulised kultuurid meie silme all ja eelmiste põlvkondade meeletu vaevaga [tehtud] töö raisatakse ära mõnekümne aastaga. Nii ka meie siin. Tänane reaalsus on see, et 2022. aastal sündis 11 646 last, mida oli 12,3% vähem kui 2021. aastal. See oli ju jällegi rekord. Kahjuks on Kaja Kallase valitsustel palju rekordeid ja see on neist üks kõige kurvemaid. 

Üks asi, mida te moraalselt aitate teha noorte inimeste jaoks, on kliimapaanika õhutamine. Mina olen olnud kümme aastat koolis riigikaitseõpetaja ja kuulnud, kuidas nad ütlevad: "Õpetaja, aga milleks saada lapsi, kui maailm hukkub ja maailmameri tõuseb?" Kliimapaanikal on reaalne mõju meie laste käitumisele, võib-olla üks tugevamaid mõjusid. Selline maailmalõpupaanika külvamine vähendab eestlaste arvu, küll aga ilmselt mitte ühegi sisserändava rahva arvu, sest nemad sellise jutuga ei haaku. 

Ene-Margit Tiit on öelnud, et eestlaste osakaalu muutumise võti on regionaalpoliitika. Eestlased on ka tänapäeval maarahvas. Pooled eestlastest elavad maal või väikelinnades ja maapered on linnaperedest märksa lasterikkamad. Nii et iga regionaalpoliitiline samm optimeerimise suunas, väikekooli, raamatukogu, postkontori või lasteaia kaotamine, toimub eesti rahvusest elanike, sageli lasterikaste perede arvelt. 

Palun kolm minutit. 

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Petitsioon, millega asuti lastetoetuste kaitsele, ütles: "Kõik need muudatused tekitavad lapsevanemates sügavat nördimust, sest löövad lastega peresid väga valusalt, põhjustavad ebakindlust ning seavad küsimärgi alla perelisa saamise plaanid." 

Tõepoolest, üks oluline argument, mis siin välja öeldi, oli see, et te kirjutasite ise sellele seadusele alla. Õigusriigis on õigustatud ootus. Te olete selle termini ära unustanud. See, et te verbaalselt kritiseerisite seda seadust, ei [muuda] seda, et te võtsite kollektiivselt selle seaduse vastu ja tekitasite inimestes õigustatud ootuse. Te andsite selle allkirja vähemasti sellepärast, et võimule jääda, et valitsus laiali ei läheks. See oli teile võib-olla raske otsus, aga te tegite selle otsuse. Kui te juba tegite selle otsuse, et võimule jääda ja tuua see ohver, siis te oleksite pidanud seda inimestes tekitatud õigustatud ootust täitma, aga te esimese asjana tõmbasite selle maha.  

Õigusriigijuttu te räägite ainult ungarlastele, poolakatele ja veel kellelegi, [kes elavad sellises riigis], kus on rahvuslased võimul, ja siis te vilistate õigusriigile siin kõige kõvema vilega. Ärge rääkige õigusriigist! Ärge rääkige! See on kõik nässu läinud. 

Viimane piisk selles karikas ongi Venemaa-äri. Mul on sellest väga kahju, sest tänu teie tihtipeale veenvatele sõnadele kuulati Eestit, aga nüüd ei kuulata, nüüd meid naeruvääristatakse. Ma kuulsin seda hiljutistel välisreisidel ja mul on sellest väga kahju, et see kapital, mida me riigina kogusime, on läinud. 

Lasterikaste perede liidult peaminister Kallasele saadetud avalikus pöördumises öeldi ka seda: "Neelasime alla hulga emasid solvavaid sõnumeid, seda riigi kõrgeimate poliitikute ja avaliku arvamuse kujundajate poolt: alates laste ostmisest, raha naise sisse toppimisest kuni selleni, et kaasaegne haritud ja vastutustundlik naine ei sünnitagi enam lapsi ning seitse aastat tööturult eemale jääva naise puhul on tasuta kõrghariduse andmine riigi raha raiskamine. Mäletate seda kõike, see oli ju alles?" Lasterikkad pered küsivad Kallaselt, kas ta ikka teab, et pooled lapsed kogu Eestis tulevad just lasterikkast perest, sõltumata sellest, et neid on üksnes napid 15%. Aitäh! 

Aitäh! Järgnevalt Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud kolleegid! Täna on arupärimine proua Kaja Kallasele, arupärimine seoses peretoetuste vähendamisega. Siin on tema suhtes kõlanud väga tõsist kriitikat, muuseas õigustatud kriitikat, aga Kallase tegevus üldkogumis on palju ohtlikum kui see peretoetuste vähendamine. Ma püüan seda selgitada ja mul oleks väga hea meel, kui ka Kaja Kallas paneks seda kõike tähele.

Üks tark poliitik on öelnud järgmise lause, et riigi kõige kindlam julgeolek on see, kui selle inimesed on õnnelikud. Miks? Aga sellepärast, et kui inimesed on selles riigis õnnelikud, siis nad tahavad seda riiki ohu korral kaitsta. Praegu saime selle arupärimise raames teada, et Eestis kogusid pahandatud lapsevanemad üle 20 000 allkirja. Öelge, Kaja Kallas, kas need 20 000 inimest on selle üle õnnelikud! Kas nad on rahul riigi tegevusega, mida teie valitsus teostab? Ma olen sada protsenti veendunud, et nad ei ole õnnelikud. Kas te arvate, et nad läheksid selle riigi eest surma, kui seda oleks vaja? Ma ei ole selles veendunud. Kindlasti läheb neist osa Eestist ohu korral minema, sest miks nad peaksid kaitsma seda riiki, kes nendest ei hooli.

Siia lisandub veel käibe‑ ja tulumaksu tõus, planeeritav automaks, kinnisvarahindade tõus, maamaksuvabastuse kaotamine ja nii edasi ja nii edasi. Öelge palun, Kaja Kallas, kui palju on neid inimesi, kes on valmis kaitsma seda riiki, mida teie praegu juhite! Ma olen tähele pannud, et alati, kui te räägite maksude tõstmisest ja toetuste vähendamisest, siis on ainuke põhjus see, et riigieelarve on vaja viia tasakaalu. Aga mitte kunagi ei räägi te seda, et palju tähtsam on asjaolu, et selles riigis oleks rahvas õnnelik. Te olete seadnud rahanumbrid kõrgemale inimlikest väärtustest. 

Ma tulen tagasi selle juurde, et hävitades inimeste usu Eesti riiki ja vajaduse selle järele, te olete suuresti hävitanud Eesti julgeoleku. Kui teil on natukenegi südametunnistust ja te hoolite Eesti riigist, siis palun lahkuge sellelt kohalt, kus te praegu olete, peaministrikohalt. Te olete oht Eesti riiklikule julgeolekule. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Kert Kingo. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid ja fraktsioonikaaslased! Kedagi teist siin saalis ei ole. 

Ma mäletan, kui Kaja Kallas sai peaministriks. "Meil on naispeaminister! Me oleme pannud märgi maha, sest meil on naispeaminister, me oleme teiste riikidega kõrvuti." Mis siis varsti ilmnes? Jaa, meil oli naispeaminister, aga see naispeaminister oli empaatiavõimetu, ta oli julm, ta oli kalk.

Mäletate koroonaterrori aega, kui inimesi sundvaktsineeriti, kuidas jagati inimesed kaheks: õigustega inimesed ja ilma õigusteta inimesed? See naispeaminister saatis politsei eriüksuslased tavaliste inimeste kallale. Ükski meespeaminister pole kunagi seda teinud. Ma ei pea siin silmas Ansipit, tema ajal olid teised situatsioonid. Samamoodi kehtestas selle koroonaterrori ajal naispeaminister sellise reegli, et nendel lapsevanematel, kes ei olnud vaktsineeritud, ei olnud õigust oma laste lasteaiapidudele minna, nendel ei olnud õigust oma laste kooliüritustele minna, sest nad ei olnud vaktsineeritud. Sundvaktsineerimine oli. Ja seda tegi üks naine, üks ema. Meie peaminister.

Naispeaminister on võtnud [kasutusele] nimetuse "Nursipalu laiendamine", et [seda tehakse] liitlaste jaoks. Aga mida ta tegelikult teeb? Ta võtab lihtsalt südametult inimestelt kodud ära. Mitte mingeid emotsioone, mitte mingit empaatiat, lihtsalt tehniliselt tuleb teha. Seda teeb naispeaminister.

Mida me veel oleme näinud meie au ja uhkuse, naispeaministri tõttu? Me oleme näinud valetamist ja ülbitsemist. Üleolev käitumine ja vaenu õhutamine kõigi suhtes, kes temaga ühte meelt ei ole ja teda ei kiida. Ka see näitab, et kahjuks on tegemist julma inimesega, empaatiavõimetu inimesega ja kalgi inimesega. 

Veel oleme me näinud aina lokkavamat ja vohavamat korruptsiooni, juba igal tasemel. Regulaarne jokitamine, vaatamata sellele, et meie naispeaminister on õigusharidusega ja on töötanud advokaadina. Loomulikult oskuslik seaduste väänamine, täpselt nii, nagu endale on vaja. Mitte nii, nagu seaduse mõte on, vaid väänan endale sobivas suunas. 

Kokkuvõtteks: me saime koos selle uhkuse ja auga, milleks on naispeaminister, Eestis valitsuse, mis hävitas Eestit, hävitas meie rahvast, hävitas meie riiki. Ta on teinud kõike seda halba, mida siiani ükski meespeaminister ei ole teinud. Jätame selle meelde, sest see on väga kõnekas. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mul oleks palve, et te mõjutaksite peaminister Kaja Kallast selliselt, et ta tuleks ja ütleks midagi ka nende kõnede kohta, mida täna siin on peetud, ja annaks mingisuguse signaali, kuidas ta sellesse kõigesse suhtub.

Aitäh! Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Aga lähen edasi ja küsin: kas proua peaminister soovib esineda sõnavõtuga? Ei soovi. Ma loen selle päevakorrapunkti käsitletuks.

Läheme edasi järgmise päevakorrapunkti juurde. Nüüd on kõigil soovijail võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Nii! Kõnesoove ei ole. Me loeme tänase istungi lõppenuks. Aitäh teile ja rahulikku ööd!