Austatud Riigikogu! Alustame täiskogu esimese istungjärgu seitsmenda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt kohaloleku kontroll, palun!

Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14. 

Läheme päevakorra kinnitamise juurde. Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Meil oli eelmisel nädalal rahanduskomisjonis kaks eelnõu ja mõlema puhul oli komisjoni ettepanek teha muudatusettepanekute tähtaeg lühendatuks ehk kaks päeva, mille peale ma komisjonis protestisin. Ma nüüd küsin: millega põhjendatakse seda, et kui meil tulevad suured eelnõud, üks on riigieelarve muutmine, sajad miljonid liiguvad, tegelikult miljard liigub, ja kaks päeva on muudatusettepanekute tähtaeg? Teiseks oli, kui ma nüüd õigesti mäletan, valitsuse eelnõu, millel on samamoodi eriti lühike tähtaeg. Pool maailma muudetakse ära, terve valitsus korraldatakse ümber, ja me saame muudatusettepanekuid teha kaks päeva. Ma palun selgitust.

Näitan ära meie kodu- ja töökorra seaduse paragrahvi: § 99 [lõige 1] toob väga selgelt välja selle: "Pärast eelnõu esimese lugemise lõpetamist võivad Riigikogu liikmed, komisjonid ja fraktsioonid 10 tööpäeva jooksul esitada eelnõule muudatusettepanekuid. Juhtivkomisjoni ettepanekul võib Riigikogu esimees määrata teistsuguse muudatusettepanekute esitamise tähtaja." Juhtivkomisjoni ettepanekul võib Riigikogu esimees määrata teistsuguse muudatusettepanekute esitamise tähtaja. Sellest lähtuvalt ongi muudatusettepanekute tähtaeg lühem.

Helir-Valdor Seeder, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun.

Aitäh, austatud juhataja! Ka põhiseaduskomisjonis anti siin juba mainitud Vabariigi Valitsuse seaduse muutmisel muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kaks päeva, mis on muidugi häbematult lühike aeg nii olulise eelnõu menetlemise puhul. Te väga õigesti tsiteerisite kodu- ja töökorda. See on nüüd formaalne põhjus, aga nagu te sealt ka lugesite: juhtivkomisjoni ettepanekul Riigikogu esimees võib määrata. Ja minu küsimus ongi, mis olid need argumendid ja kaalutlused, et te otsustasite jääda selle kahe päeva juurde.

Aitäh! Kõik need [seadused] on plaanitud jõustuma 1. juulil. Sellest lähtuvalt komisjon teeb eelnõude jõustamiskava ja sellest lähtuvalt on komisjonid ka toimetanud. Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! No mina põhiseaduskomisjonis ei ole. Mina olen rahanduskomisjonis, kus ma küsisin rahanduskomisjoni esimehe põhjendusi ja selgitusi, mis on selle kiirustamise põhjendus. Ja vastus loomulikult oli sama, et kiire on. Aga see ei ole sisuline vastus. Kui me liigutame miljardit riigieelarves ja meil eelnõu ise on kiiresti siit läbi käinud ja komisjonis on ka kiiresti läbi käinud ja muudatusettepanekute jaoks on aega kaks päeva, siis on vähemalt väga suur risk, et kui nii suuri summasid liigutada nii lühikese ajaga, siis vead tulevad sisse. Aga lisaks sellele on see äärmiselt-äärmiselt ebaviisakas Riigikogu liikmete suhtes. Mul on konkreetne küsimus. Kas Riigikogu esimees kaalus komisjoni pakutud lühikese tähtaja mittearvestamist ja selle juurde jäämist, et meil on aega kümme päeva või kas või viis päeva, kuus päeva? Kahe ja kümne vahel on ka mingid numbrid.

Aitäh! Riigikogu esimees lähtus juhtivkomisjoni ettepanekust. Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Tõepoolest on kodu- ja töökorra seaduses kirjas, et juhtivkomisjoni ettepanekul võib Riigikogu esimees määrata teistsuguse muudatusettepanekute esitamise tähtaja. Ja mina sooviksin tutvuda juhtimiskomisjoni ettepanekuga, kus see küsimus on formuleeritud. Tahan näha selle ettepaneku dokumentaalset sisu. Ja samuti ma sooviksin näha dokumenti, mille alusel Riigikogu esimees on määranud sellise tähtaja. Nii et ma sooviksin nende dokumentidega tutvuda. Kus kohal, mis ruumis nad asuvad?

Aitäh! Juhtivkomisjon on oma otsuse teinud ja selle süsteemi sisestanud. Ma soovitan teil komisjoni esimehe poole pöörduda selles küsimuses. Mart Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Mul on väga lihtne küsimus. Kas Riigikogu töö kvaliteedi mõõdupuuks ongi kiirustamine? Et meil on kiire, teeme ära, ükskõik, mis välja kukub, meil on kiire, me peame selle ära tegema. Või on meie töö kriteeriumiks siiski see, et eelnõud võetakse vastu nii, et on saavutatud kompromiss opositsiooni ja koalitsiooni vahel ja et nad on tõepoolest juriidiliselt pädevad ja rakendatavad reaalses elus nii, et ei sünni segadust ja jama?

Aitäh! Ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Helir-Valdor Seeder, küsimus tänase istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Aitäh! Auväärt juhataja, teie vastused on formaalselt kõik väga täpsed ja õiged, aga me siin teeme ikka sisulist tööd. Öelge palun, mis siis juhtub, kui valitsuse seaduse muudatused jõustuvad 1. augustil? Te ütlesite, et selline kiirustatud otsus on tehtud lähtepunktist, et peab olema seadus valmis ja jõustuma 1. juulil. Aga mis siis juhtub Eesti riigis? Kas te kaalutlesite [põhjalikult], kui te nii kaaluka otsuse langetasite, et tegite ikkagi seadusest, mis on reegel, erandi, mida seadus võimaldab, ja andsite erakordselt lühikese tähtaja? Ja ma juhin tähelepanu, et neid muudatustähtaegasid ka Riigikogu kodulehelt ei saa enne, kui esimene lugemine on läbitud. Need Riigikogu liikmed enne seda informatsiooni kätte ei saa, kes ei ole komisjoni liikmed või komisjonis ei tööta. Ja osal fraktsioonidel ei ole kõikides komisjonides üldse esindajat. Ja seal on oma loogika, miks seda enne ei panda, sellepärast et ei tea täpselt, millal esimene lugemine lõpeb ja kuidas lõpeb. See takistab oluliselt Riigikogu sisulist tööd. Öelge, mis siis ikkagi juhtub, kui me töötame normaalse tempoga, nii nagu kodu‑ ja töökorra seadus ette näeb, ja näiteks jõustub kuu aega hiljem see seadus.

Aitäh! Helir-Valdor Seeder, meie töötame jätkuvalt normaalse tempoga. Juhtivkomisjon on oma menetluskava paika pannud, sellest lähtuvalt me ka täna toimetame. Kalle Grünthal, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta! 

Austatud istungi juhataja! Selgitage palun tekkinud olukorda. Nimelt, hotellide ja majutusasutuste liit tegi mõjuanalüüsi käibemaksu tõstmise kohta ja see käibemaksu [puudutanud] mõjuanalüüs saadeti kõigile Riigikogu liikmetele, teiste hulgas ka rahanduskomisjoni esimehele Annely Akkermannile. Aga point on selles, et kuigi see mõjuanalüüs, mis puudutab käibemaksu tõstmist, oleks pidanud jõudma sotsiaalkomisjoni, see sotsiaalkomisjoni ei jõudnud. Kontrollisin seda neljapäeval kahel korral: kella 2 ajal ja õhtul kella 7 ajal. Ka reedel, kui toimus selle istungi arutelu, ei olnud see analüüs komisjonini jõudnud. Ma palusin siis saata selle otse komisjonile, [Tiina] Lichtile ja lõpuks see vist jõudis ka sinna. Selgitage, mis põhjusel Annely Akkermann juhtivkomisjoni esimehena ei edasta sotsiaalkomisjonile olulist informatsiooni nende käibemaksumuudatuste kohta. Mispärast seda varjatakse komisjonide eest?

Aitäh! See puudutab nüüd komisjonidevahelist suhtlust, see ei puuduta tänast päevakorda. Martin Helme, palun, küsimus tänase istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Te just ütlesite, et me töötame normaalses tempos. Meil on eelarvemuudatus, umbes miljard eurot, ja kaks päeva muudatusettepanekute tähtaeg. Meil on terve valitsuse ümberkorraldamine: viis-kuus asutust tõstetakse ümber, vastutusvaldkonnad tõstetakse ümber, üheksa asekantslerit tuleb kuskilt juurde – kaks päeva muudatusettepanekute tegemiseks. Ja see on normaalne tempo teie väite järgi! Mul on lihtne küsimus tänase istungi läbiviimise kohta: kui partei ütleb, et siin on viis sõrme, siis mitu sõrme on?

Aitäh! Ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Mart Helme, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Ma ei ole nõus teie väitega, et minu eelmine küsimus ei olnud protseduuriline. See oli täiesti protseduuriline ja puudutas seda, kas meie töö kriteeriumiks on kiirus või kvaliteet. See puudutab meie nädala töökava ja selle kinnitamist kõige otsesemal moel. Aga nüüd ma esitan tõepoolest ühe mitteprotseduurilise protseduurilise küsimuse. Nimelt, kui Jumal lõi maailma seitsme päevaga, siis te arvate, et saate sama asjaga kahe päevaga hakkama või kuidas?

Aitäh! Te ise vastasite oma küsimusele. Palun siiski edaspidi küsida küsimusi istungi läbiviimise protseduuri kohta. Urmas Reinsalu, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Austatud istungi juhataja! Riigikogu juhatus on 2012. aasta 9. veebruaril oma otsusega nr 30 kinnitanud juhised Riigikogus seaduseelnõu menetlemise hea praktika kujundamiseks. Ja minu meelest teie otsus, mis te langetasite, ei ole kooskõlas punktiga 1. Palun esitage mulle põhistatud vastus, miks te seda punkti 1 ei järginud. Ja teine küsimus, härra istungi juhataja, kuna ta väidate, et kuskil on kokku lepitud, et see seadus peab jõustuma 1. juulil: kas te kavatsete järgida ka punkti 2 või te kavatsete ka punkti 2 rikkuda?

Aitäh, Urmas Reinsalu! Mul ei ole seda [otsust] praegu käepärast. Ma vaatan üle ja saan teile pärast vastuse anda. Praegu ma seda vastust teile anda ei saa. Urmas Reinsalu, veel üks küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Mu küsimus ongi, et aga see ongi ju tegelikult teie töökaart, parlamendi hea õigusloome, selle korraldamine. Mismoodi te ütlete, et teil ei ole seda käepärast või et te saate pärast vastuse anda? Protseduuriline küsimus on ju ka enne esile kerkinud. Mul on palve, nõunik on olemas, et tegelikult te vaataksite seda dokumenti ja annaksite sisulise vastuse nii punkti 1 kui ka punkti 2 kohta.

Aitäh, Urmas Reinsalu! See puudutab ka komisjonide tööd ja komisjonide tavasid. Antud juhul me lähtusime sellest, et juhtivkomisjoni ettepanekul võib Riigikogu esimees määrata teistsuguse muudatusettepanekute esitamise tähtaja. Kui rohkem …

Urmas Reinsalu, ja viimane kord, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Mis mõttes viimane kord? Minu küsimus oli – ja ma ei ole [sellele] esimestki korda vastust saanud –, et 2012. aastal on kinnitatud hea tava ja miks teie langetatud otsus on vastuolus selle tava punktiga 1. Ja minu küsimus oli väga konkreetne. Kas teie Riigikogu esimehena kõigi nende eelnõude puhul, mida menetletakse, peate vältimatuks tingimuseks ka punktist 2 juhindumist või te näete seal ka kompromissi võimalikkust? [Pean silmas] seda hea tava.

Aitäh, Urmas Reinsalu! Me juhindume jätkuvalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest ja nendest tavadest, milles me oleme siiani kokku leppinud. Aga nüüd tõesti, head kolleegid, ma asuks küll tänase päevakorra kinnitamise juurde. Ma võtan kaks viimast küsimust. Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Jaa, täiesti konkreetselt istungi läbiviimise kohta. Eelmises Riigikogu juhatuse koosseisus, mis oli enne valimisi, oli selline viisakas poliitiline kokkulepe, et kui komisjonist tuleb ettepanek teha lühendatud tähtajaga muudatusettepanekuid, siis [esimees], kelle õigus see on – kodukord ütleb, et see on Riigikogu esimehe õigus –, võtab seda komisjoni ettepanekut kuulda vaid juhul, kui kõik Riigikogu juhatuse liikmed ehk siis põhimõtteliselt ka opositsiooni liige on lühendatud tähtajaga nõus. See ei olnud mitte konkreetselt seda paragrahvitähte mööda minek, vaid see oli viisakas poliitiline kokkulepe. Ma küsin, kas nende kahe konkreetse eelnõu puhul juhatuses tekkis sel teemal arutelu. Kas keegi oli vastu või ei olnud vastu ja kui ei olnud vastu, siis kas te kavatsete tulevikus ka seda praktikat järgima hakata?

Aitäh! Juhatuses sellist arutelu ei tekkinud ja jätkuvalt: meie kodu‑ ja töökorra seadus ütleb, et juhtivkomisjoni ettepanekul võib Riigikogu esimees määrata teistsuguse muudatusettepanekute esitamise tähtaja. Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline ehk küsimus tänase istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jaa, tänase istungi läbiviimise protseduuri kohta küsin ka. Aga vaadake, kui te räägite siin kahest päevast, mis Riigikogule anti nende asjade arutamiseks, siis ma ütleksin, et see on väga revolutsiooniline. Täpselt sama revolutsiooniline, nagu suur sotsialistlik oktoobrirevolutsioon viidi läbi kahe päevaga, ja laiemas mõttes see hõlmas bolševike võimu kehtestamist kogu Venemaal. Mida teie siin nii revolutsiooniliselt üritate läbi viia?

Aitäh! Ma ei saa seda lugeda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta. Kert Kingo – nüüd on viimane küsimus –, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma tänan! Te ütlesite mingi aeg tagasi, et me lähtume Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest ja Riigikogu tavadest. Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et tava on käitumispraktikas välja kujunenud sotsiaalne norm. Senini – mina olen teist koosseisu on Riigikogus – ei ole tava küll näinud ette turbomenetlusi, et kiirkorras, jooksujalul arutlusi läbi viia ja vaid formaalselt kaasata huvigruppe ja [eelnõusid] menetleda. Seletage mulle ära, mis teie arusaamist mööda see tava nagu peaks olema.

Aitäh! Ma olen korduvalt täna juba tsiteerinud meie kodu- ja töökorra seaduse § 99. Aitäh! 

Nii, head kolleegid, me nüüd läheme tõesti päevakorra kinnitamise juurde, sellepärast et ... (Saalis räägitakse läbisegi.) Me asume tõepoolest nüüd istungi päevakorra kinnitamise juurde.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu I istungjärgu 7. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Lugupeetud Riigikogu, ma katkestan praegu hääletuse. Katkestan hääletuse. Urmas Reinsalul oli käsi püsti. Palun anda Urmas Reinsalule sõna katkestusettepaneku põhjenduseks.

Jaa! Väga lihtne: kui me ei ole protseduuriliselt läbi arutanud sisulisi küsimusi istungi läbiviimise põhimõtete kohta, millest istungi juhataja lähtub, siis ei ole võimalik läbi viia hääletust. Ma juhin tähelepanu, et head tavad on koostatud just nimelt viitega sellele, et parlamendi autoriteedi huvides on nii enamuse õiguse kui ka parlamendi opositsiooni õiguste tagamine. See on must valgel selles tekstis kirjas. Ma ei saanud sisulist vastust selle kohta, kas istungi juhataja sedasama hea tava punkti 2 kavatseb järgida või ei kavatse järgida. Enne ei ole võimalik neid menetlusi, ka mingeid hääletusi läbi viia. Tegelikult see immanentne, sisuline tõlgendus on seotud ka sisulise otsuse kujundamisega hääletuse vormis. See ei ole korrektne, kui istungi juhataja katkestab sisulise hinnangu andmise.

Ma ei saa küll lugeda seda hääletustoimingu katkestamist põhjendatuks, aga vastan teile. See konkreetne säte, millele te viitasite, räägib mõistlikust ajast, mille jooksul on Riigikogu liikmetel võimalik kujundada seisukoht eelnõu ja muudatusettepanekute osas, mille osas on muuseas ju ka komisjonil väga selge menetlusplaan olemas. Me lähtume ikkagi sellest, et komisjon toimetab oma menetlusplaani kohaselt.

Praegu, head kolleegid, ma asun teist korda päevakorra kinnitamise juurde. Me hääletame nüüd käesoleva nädala Riigikogu päevakorda. Aivar Kokk, käsi püsti. Palun!

Aitäh! Ma soovingi sellesama teema kohta küsida. Tänase päevakorra esimene punkt, mille üle käib vaidlus – ainult kaks tööpäeva on antud parandusettepanekuteks. Mina küsin teie käest, kuidas siis praegu seal Riigikogu korras on. Kas põhikomisjonide korralised istungid peaks toimuma esmaspäeval, teisipäeval ja neljapäeval? Olen ma õigesti aru saanud? Ja kui on nädalakava, siis eelmisel nädalal peaks komisjonile nädalakava välja saadetud olema. Kas ma saan õigesti aru? Ma saan aru, et te noogutate. Aga reedel, kui tehti see otsus, ei olnud kutsutud kokku erakorralist istungit, vaid neljapäeval saadeti välja komisjoni korralise istungi kava, mille vastu me protestisime, kuna ei saanud olla korraline istung, vaid pidi olema erakorraline istung. Ja kuna see rahanduskomisjoni istung ei ole õiguspärane, siis ei saa ka neid otsuseid praegu siin saalis olla ja Riigikogu esimees ei oleks saanud kinnitada sellist asja. Kas ma olen õigesti aru saanud?

Aitäh, Aivar Kokk! Täiskogu päevakorda pandi see juba üle-eelmisel nädalal. (Aivar Kokk räägib midagi saalist.) Aitäh! See ei ole täiskogu päevakorda panemise eelduseks, et tehakse muudatusettepanekuid. Aga, head kolleegid (Saalis on sumin.), kuna need küsimused korduvad, siis me asume ikkagi päevakorra hääletamise juurde. (Saalis on endiselt sumin.) Järgnevalt ma, austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu I istungjärgu 7. töönädala … 

Nii, Henn Põlluaas, teil on käsi püsti. Palun!

Aitäh! Ma ei tea, kas see ongi ainuke võimalus siin saalis tänapäeval, kui meil need nupud siin on, sõna saada, aga mul ei ole tegelikult mitte protseduuriline küsimus, vaid mul on protest, sest teisiti ma ei oleks ilmselt sõna saanud. Sellepärast vajutasin sellele käele. Igal Riigikogu liikmel, sõltumata sellest, kas ta on opositsioonisaadik või on ta koalitsioonisaadik, on õigus sõna saada, on õigus esitada protseduurilisi küsimusi. Minul ei olnud kavas esitada protseduurilist küsimust, aga ma nägin, et paljudel kolleegidel on see soov. Ja tõepoolest, kõik need küsimused, mis siin küsiti, ka nende erinevate eelnõude välkkiire menetlemise ja täiesti hullumeelsete tähtaegade kohta, tegelikult puudutavad otseselt meie tööd. Ja seetõttu ma protesteerin teie tegevuse vastu, millega te teatate, et te katkestate protseduuriliste küsimuste vastuvõtmise. Te rikute sellega Riigikogu saadikute põhiseaduslikke õigusi ja meie kodu‑ ja töökorra seaduses antud õigusi. Ja ma palun selle protesti lahendada juhatuses kõige kiiremas korras. Kõige parem oleks, kui te võtaksite selleks vaheaja.

Aitäh! Protesti saab esitada istungi juhatajale. Hästi! Head kolleegid, ma teen ettepaneku, et ma võtan kaks viimast küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Ja siis me viime läbi hääletuse. Arvo Aller, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, hea istungi juhataja! Tõepoolest, kui me neid muudatusettepanekute tähtaegasid hakkame vaatama, siis mina mitte rahanduskomisjoni ega ka teiste oluliste komisjonide liikmena – olen ainult maaelu [komisjonis] – ju ei näe, millal see tähtaeg on. Ma sooviksin ka teada, millal need tähtajad on. Ja tegelikult on mul küsimus selles, et siin vahepeal liikus teie laua peale paar-kolm nädalat tagasi mingi kollane paber, kus olid juhised antud. Kas me peaks hakkama ka selleks markeriga teile kollaseid lehti saatma, et saada protseduurilisteks sõna, saada küsimusteks sõna? Kas see on siis see uus hea tava?

Aitäh! Tähtajad öeldakse pärast esimese lugemise lõpetamist. Siim Pohlak, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Aitäh! Mul on ülimalt oluline küsimus, lugupeetud juhataja, tänase istungi läbiviimise protseduuride kohta. Lihtsalt küsin, kuidas te juhatajana tunnetate või teate või arvate, et kui ma olen siin järjekorras, siis kas mul on soov esitada protseduuriline küsimus või võtta hoopis fraktsiooni nimel kümme minutit vaheaega enne hääletust. Minu jaoks on lihtsalt see murekoht. Kui mul oleks soov vaheaeg võtta praegu ja te poleks mu küsimust võtnud, mis ma oleksin pidanud tegema? See on väga protseduuriline küsimus.

Kui te tahate võtta vaheaega, siis te vajutate küsimuse nuppu, mitte protseduurilise küsimuse nuppu. See on vastus teie küsimusele. Aitäh! Urmas Reinsalu, ma rohkem ei võta protseduurilisi küsimusi lihtsalt sel põhjusel, et me asume tänase päevakorra kinnitamise juurde. Ja seda põhjusel, et meil on vaja tänase päevakorra osas läbi viia hääletus. 

(Kalle Grünthal läheb juhataja laua ette ja ütleb: "Austatud istungi juhataja! Näidake, kus on küsimuse nupp selle puldi peal, mitte protseduurilise nupp! Väga protseduuriline küsimus. Aitäh!")

Vastus on: sõnavõtu juures. Palun vajutage nuppu. Aga järgnevalt ma tõesti, head kolleegid, viin läbi hääletuse Riigikogu täiskogu [I] istungjärgu 7. töönädala päevakorra kinnitamise kohta.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu I istungjärgu 7. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Siim Pohlak. Siim Pohlak, palun! Käsi püsti.

Aitäh, lugupeetud juhataja, et märkasite, et soovime võtta EKRE fraktsiooni… 

Palun vaikust! Siim Pohlak, uuesti, palun! 

Aitäh, lugupeetud juhataja! Soovime võtta EKRE fraktsiooni poolt kaheksa minutit vaheaega.

Kaheksa minutit vaheaega EKRE fraktsiooni nimel esitatud Siim Pohlaku palvel.

V a h e a e g 

Austatud Riigikogu, asume päevakorra kinnitamise juurde. 

Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu I istungjärgu 7. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Poolt on 60, vastu 24, erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud. 

Nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ja kõigepealt ma palun siia Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni. 

Austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab viis seaduseelnõu. Esiteks, tubakaseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust terviseminister. Teiseks, infoühiskonna teenuse seaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister. Kolmandaks, käibemaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Neljandaks, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi muudatuste ratifitseerimise seaduse eelnõu. Ja viiendaks, vangistusseaduse, karistusseadustiku, kriminaalhooldusseaduse ja täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse (vangistusseaduse kaasajastamine ja digilahenduste kasutuselevõtmine) eelnõu. Nende kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Mina nüüd ikkagi tahaksin jällegi selgust saada selle protseduurika osas seonduvalt järjekorraga, kuidas see arupärimiste ja eelnõude üleandmine käib. Ma olin ilmselgelt registreerunud kõige esimesena kõne pidamiseks, aga ühtäkki ilmus teie suust kuuldavale selline kutsung, et hoopis Vabariigi Valitsuse esindaja kutsutakse eelnõusid üle andma. Kuidas see siis ikkagi on, kas me lähtume registreerimise järjekorrast või on mingisugune muu reegel? Ja kui on mingi muu reegel, siis milles see muu reegel seisneb?

Aitäh! Kuna Heili Tõnisson ei saa ennast siia järjekorda panna, siis mina palusin tal kõigepealt need eelnõud üle anda. Kuna teie olete järjekorras nüüd esimene, siis ma paluksin teid Riigikogu kõnetooli järgmisena. Ja seejärel juba Lauri Laats. Helle-Moonika Helme, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, hea eesistuja! Te olete siin ikka … Noh, kogu aeg rikute töö- ja kodukorra seadust, võtate opositsioonisaadikutelt ära nende põhiseaduslikke õigusi. Ma tuletan muuseas meelde, et praegu kogu seda asja on jälginud üleval [rõdul] noored. Minul on täiesti tõsine küsimus: mis eeskuju annab teie käitumine meie noortele, meie tulevastele kodanikele? Kas nemad peavad hakkama ka juhinduma sellest, et seadused ongi selleks, et neid rikkuda ja suvaliselt tõlgendada? See on väga kahetsusväärne, mida te praegu teete, ja noored vaatavad seda pealt. Kas teil häbi ei ole?

Aitäh! See ei olnud kuidagi küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta. Varro Vooglaid, kas te tahate nüüd tulla Riigikogu kõnetooli, et anda üle eelnõu või arupärimist, või tahate esitada protseduurilist küsimust? Ma saan aru, et te eelistate küsimust istungi läbiviimise protseduuri kohta. Palun, Varro Vooglaid!

Suur tänu teile, lugupeetud istungi juhataja! Nii palju kui mina asjast aru saan, ei ole see alternatiivne, ei ole tegemist alternatiividega. Ma soovin kõigepealt esitada protseduurilise küsimuse ja siis ma soovin tulla kõnepulti kõnet pidama. Aga protseduuriline küsimus on seesama, mida ma hetk tagasi küsisin, sest te tegelikult ei vastanud mulle. Ma mäletan väga hästi ja ma usun, et kolleeg Kivimägi mäletab seda ka, et mitte kuigi ammu ma küsisin tema käest samamoodi, kas see kõnede pidamine eelnõude ja arupidamiste üleandmiseks käib registreerimise järjekorras või mingis muus järjekorras. Kolleeg Kivimägi vastas väga selgelt, olles sel hetkel istungi juhataja, et see käib ikkagi registreerimise järjekorras. Mina olin registreeritud enne kui Vabariigi Valitsuse esindaja. Mina ei tea, kuidas see tema registreerimine käib – kas tema ise registreerib, teie registreerite või kuidas see käib. Aga fakt on see, et ekraanil olin mina registreeritud enne, kui oli tema. Ja nüüd ma kordan oma küsimust: kas me lähtume sellest reeglist, et eelnõude ja arupärimiste üleandmine käib vastavalt registreerimise järjekorrale või me lähtume mingist muust reeglist? Kui me lähtume mingist muust reeglist, siis milles see reegel seisneb?

Aitäh! Me lähtume sellest reeglist, kuidas registreeritakse. Aga kuna Heili Tõnisson ise ei saa ennast registreerida, siis Riigikogu istungi juhataja kutsub Heili Tõnissoni siia eelnõusid üle andma. Lugupeetud Varro Vooglaid, teil on praegu võimalik tulla eelnõu või arupärimist üle andma. Palun kasutage seda võimalust. Kalle Grünthal, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jah, mul on tõesti küsimus istungi läbiviimise korra kohta. Küsimus on selles, et ka eelnõude üleandmisel kehtib järjekord ja Varro Vooglaid oli seal tõepoolest esimene. Ma arvan, et selles osas meil vaidlus puudub. Võib-olla ei oleks nii palju, ütleme, protesti olnud, kui teie ei oleks tõstnud Vabariigi Valitsuse väidetava esindaja esimeseks. Miks ei võinud ta olla kolmas? Mis seaduse alusel te siin omavolitsete, tähendab, selles osas, et te tõstate seda järjekorda ringi?

Aitäh! See oli istungi juhataja otsus. Varro Vooglaid, palun! Kas te soovite tulla üle andma eelnõu või arupärimist või esitada küsimuse istungi läbiviimise protseduuri kohta?

Kõigepealt esitan protseduurilise, siis soovin tulla üle andma.

Hästi, aga siis nii teemegi. Varro Vooglaid, palun esitage protseduuriline küsimus ja siis ootan teid siia Riigikogu kõnepulti.

Ega minul ei ole mingit erilist huvi esitada järjest neid protseduurilisi küsimusi. Kui te vastaksite mu küsimusele selgelt, siis ma rohkem ei küsiks. Küsimus on ikkagi endiselt see, kas meil on mingisugune uus reegel, mille kohaselt Vabariigi Valitsuse esindaja saab kõigepealt eelnõu üle anda ja seejärel saavad seda teha Riigikogu liikmed. Kui on selline reegel, siis tuleks see kuidagi sõnastada ja selgelt välja ütelda, mitte rakendada mingit praktikat, mis on vastuolus selle reegliga, mille kehtivust mulle sõnaselgelt härra Toomas Kivimägi, istungi juhataja, äsja kinnitas.

Aitäh! Varro Vooglaid, Heili Tõnissoni nimi ei tekiks mingil moel siia, kui istungi juhataja ei kutsuks Heili Tõnissoni kõnepulti. Ja sellest lähtuvalt istungi juhataja ka toimetas praegu. Nüüd on Riigikogu liikmetel võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Mart Helme, palun! Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Istungi läbiviimise protseduur ei seisne selles, et istungi juhataja annab kellelegi oma suvast lähtuvalt sõna. "Teil on võimalus praegu tulla." Ei, meil on õigus praegu tulla. "Teil on võimalus praegu küsida." Ei, meil on õigus praegu küsida. Istungi juhataja ei tee seal puldis jooksvalt uusi reegleid, uusi tavasid ja suvalist istungi juhatamist. Ja sellest kogu see segadus, et teie seal ei ole võimeline juhtima istungit nii, nagu seda sätestab töö- ja kodukord ja siin välja kujunenud tava. Palun tulge töö- ja kodukorra ja väljakujunenud tavade juurde ja ärge kuulake neid otsitud põhjendusi, mida teie vasakult käelt see daam teile kogu aeg annab.

Kalle Grünthal, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Ma küsisin teilt, millise seaduse alusel on võimalik tõsta Vabariigi Valitsuse esindaja esimesele kohale enne Varro Vooglaidu. Ei oleks probleemi tekkinud, kui ta oleks olnud kolmas. Tegite seda oma suva järgi. Te ei vastanud mu küsimusele, millise normi alusel. Järelikult mina saan praegu teha ainult ühese järelduse, et siin Riigikogu saalis ei kehti enam mingisugused tavanormid ega ka seadused. Ja ma võtan endale praegu, lugupeetud istungi juhataja, täielikult vabaduse teha seda, mida ma õigeks pean. Nii et arvestage sellega, kui te ei järgi kodukorra reegleid. 

Kalle Grünthal, kui see oli küsimus, siis § 90 meie kodu- ja töökorra seaduses annab teile pildi, kes saavad anda eelnõusid ja arupärimisi. Helir-Valdor Seeder, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Jah, protseduuri kohta. On hästi oluline, et me oleksime ühises infoväljas. Te põhjendasite seda, et Vabariigi Valitsuse esindaja esimesena sai üle anda eelnõusid, sellega, et ta ise ei saa ennast registreerida ja teie andsite sõna. Meie saame informatsiooni selle tabloo kaudu, mis siin on kõigile näha, ja Vabariigi Valitsuse esindaja ilmus sinna kolmandaks. Eespool olid Varro Vooglaid ja Lauri Laats. Järelikult te saate selle sisse lülitada ka enne, see võimalus teil oli. Te lülitasite selle sisse hiljem või teie abiline, keegi lülitas selle hiljem sisse ja sellest tulenevalt oleks pidanud ta ka järjekorras kolmandana pulti minema. Meie nägime, et ta oli kolmas, mitte esimene. Kuidas meil see käib? Kas me saame võtta tõsiselt seda informatsiooni, mis on meile siin suurele saalile kõigile nähtav, ja me lähtume sellest nii küsimuste esitamise järjekorras kui ka eelnõude üleandmise järjekorras? Või on mingisugune muu järjekord, mida teie otsustate ja panete ja mida meie ei tea? Kui see nii on, siis on meil väga raske teineteist mõista.

Aitäh, Helir-Valdor Seeder! Vabariigi Valitsuse esindaja lülitatakse siia nimekirja siis, kui Riigikogu istungi juhataja ütleb selle nime välja. Antud juhul ma kutsusin Vabariigi Valitsuse esindaja üle andma eelnõusid siia Riigikogu kõnetooli. Varro Vooglaid, palun, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Minu meelest oleks kohane, kui te lihtsalt vabandaksite, et tegite vea. Sellepärast et, ma ütlen veel kord, istungit juhatades teie kolleeg juhatusest, härra Toomas Kivimägi kinnitas meile: kehtiva korra kohaselt võetakse vastavalt registreerimise järjekorrale. Mina registreerisin enne, kui seda tegi Vabariigi Valitsuse esindaja. See on fakt, selle üle vaidlus puudub, on nii? Mina registreerisin enne, kui registreeris tema. Ja kui te eksite kehtiva korra vastu, siis võib rahulikult inimlikult tunnistada: vabandust, tegin vea, edaspidi püüan teha nii, et see viga ei korduks. On nii? Saab teha nii? Ei pea tingimata õigustama lõpuni välja üha naeruväärsemal moel, eks ole, kehtivate reeglite rikkumist.

Aitäh! Jah, te tõepoolest registreerisite esimesena ja ma ootan jätkuvalt teid siia kõnetooli andma üle kas eelnõu või arupärimist. Kert Kingo, palun! Küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Ma tänan! Arvestades, kuidas te siin ise otsustate, kes kunas võib tulla sinna ette midagi üle andma või esitama, ja olete ise seda järjekorda hakanud siin omaalgatuslikult reguleerima, on mul küsimus: kas järgmine samm on see, et opositsioonisaadikud lükatakse lihtsalt lõppu ja hakatakse valitsusparteide fraktsioonide saadikuid järjekorras ette võtma, samamoodi nagu hetkel te tegite valitsuse esindajaga? 

Järgmine samm on, et ma kutsun siia Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. Palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Esiteks tahan siiralt tänada istungi juhatajat üldse võimaluse eest kõneks sõna saada. Nagu me teame, ei ole see siin viimastel kuudel ja nädalatel mitte alati nõnda käinud. Mõnikord oleme saanud, mõnikord ei ole, täna sain – aitäh selle eest! Soovisin sõna saada selleks, et anda üle arupärimine härra Kalle Laanetile, kes on justiitsminister, seonduvalt prokuratuuri ja Kaitsepolitseiameti tegevuse põhjendatusega. Nimelt, 31. mail jõudis avalikkuse ette teave, et kaitsepolitsei kahtlustab Tartu abilinnapead Priit Humalat toimingupiirangu rikkumises eriti suures ulatuses ja ettevõtjat Parvel Pruunsilda sellele kaasaaitamises. Paraku tekitavad kõnealuse juhtumi asjaolud tõsiseid küsimusi selle kohta, kas prokuratuuri ja kapo tegevuses ei ilmne mitte võimu kuritarvitamise tunnused. Kuna nende ametkondade kätte on usaldatud väga suur võim, peavad sellised kahtlused saama ühemõtteliselt kõrvaldatud.

Sellepärast olemegi sõnastanud viis küsimust. Esiteks, kas vastab tõele, et kapo töötajad ei võimaldanud Pruunsillal privaatselt suhelda oma advokaadi Paul Keresega, olgugi et kriminaalmenetluse seadustik selgesõnaliselt sellise õiguse ette näeb? Kui see vastab tõele, siis kes ja kuidas selle eest vastutab? Teiseks, kuidas on võimalik, et prokuratuur lähtub erinevate kriminaalmenetluste raames niivõrd erinevatest standarditest? Slava Ukraini MTÜ vastu kriminaalmenetluse algatamisest hoidumise õigustamiseks ütles prokuratuuri esindaja, et menetlust ei saa alustada selleks, et hakata otsima alust kriminaalmenetlusele, aga antud juhul riigiprokurör Gerd Raudsepp ütles, et tuleb just nimelt hakata praeguse menetluse käigus välja selgitama, kas selliseid asjaolusid esineb. Imelik topeltstandardite nähtumine. Ja kindlasti küsime ka selle kohta, kuidas on võimalik üldse [tavalistel] inimestel ja ametnikel teada, milline tegevus kujutab endast toimingupiirangu rikkumist, kui seda tõlgendatakse prokuratuuri poolt sedavõrd meelevaldselt ja avaralt. Ei hakka siin asjaolusid täpsemalt ette lugema.

Aeg!

Viimasena on küsimus selle kohta, kes vastutab selle eest, kui selgub, et kedagi selle menetluse käigus süüdi ei mõisteta, aga inimeste maine on totaalselt hävitatud. Aitäh!

Järgnevalt palun siia parlamendi kõnetooli Lauri Laatsi.

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine peaminister Kaja Kallasele. Ja nimelt, teema puudutab Riigikogu maine kahjustamist. 

Lugupeetud peaminister, 26. mail vahendas ajakirjandus teie osalemist tehnoloogiakonverentsil, kus te vastates teid intervjueerinud saatejuhi küsimusele, nentisite Riigikogu liikmete kohta järgmist: "Meil on seal lauljaid küll, aga suures osas, pean kahjuks tõdema, on seal klounid." Riigikogu veebilehel on kättesaadavad XV koosseisu kuuluvate saadikute erialased andmed, millest ei tulene, et enamus oleks spetsialiseerunud tsirkusekoomikale, õigupoolest ei ole seda ükski 101 saadikust. Peaministri poolt sellise väljendusviisi kasutamine Riigikogu liikmete kohta on ebameeldiv üllatus ning paratamatult annab see edasi teie halvustavat suhtumist Eesti Vabariigi seadus[andliku] kogu liikmetesse. Väide on seda enam kummastav, et alles hiljuti, 12. aprillil saite Riigikogu enamuselt volitused valitsuse moodustamiseks. Väärib meenutamist, et 2012. aastal algatasite Riigikogu liikme hea tava põhimõtete väljatöötamise, millega soovisite kasvatada uut poliitilist kultuuri ning mille üheks kandvaks teesiks on hoiduda Eesti riigi ja Riigikogu maine kahjustamisest. Nüüd olete avalikul üritusel ise võtnud positsiooni, kus halvustate rahva poolt valitud parlamendiliikmeid, sealhulgas ka enda erakonna liikmeid ning oma koalitsioonipartnereid. 

Ja sellest lähtuvalt on järgmised küsimused. Küsimus nr 1: kas ajakirjanduses avaldatud tsitaat, milles nimetate Riigikogu liikmeid klounideks, vastab tõele või on tegemist valeinformatsiooniga? Juhul kui meedias omistate teile mainitud tsitaat, kuid tegelikult te nii ei öelnud, siis millisel viisil plaanite nende väidete levitamist takistada? Aga kui te tõepoolest ütlesite avalikul üritusel, et peate Riigikogu liikmeid klounideks, siis kuidas hindate (Juhataja: "Aeg!"), millist kahju on see väide teinud Riigikogu ning Eesti Vabariigi mainele? Ja lõpetuseks viimane küsimus: palun nimetage need Riigikogu koosseisu liikmed, keda peate klouniks. Aitäh!

Nii, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud viis eelnõu ja kaks arupärimist. Juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. 

Head kolleegid, ka mõned teated. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimuvad siin istungisaalis järgmiste toetusrühmade moodustamise koosolekud. Kokkukutsuja on Varro Vooglaid. Kõigepealt sõna- ja veendumusvabaduse toetusrühm, siis sündimata laste eluõiguse toetusrühm ja otsedemokraatia toetusrühm. 

Aga asume nüüd tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 221 esimene lugemine. Selle päevakorrapunkti arutelu toimub järgmiselt. Esmalt teeb juhtivkomisjoni esindaja ettekande, mis kestab kuni 20 minutit. Seejärel saab iga Riigikogu liige esitada talle ühe küsimuse. Pärast küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised, kus saavad sõna võtta fraktsioonide esindajad, ja seejärel toimub lõpphääletus. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Heljo Pikhofi. 

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Riigikogu kultuurikomisjon arutas 16. mail ja 22. mail Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikmete nimetamist ja me valmistasime neil kahel koosolekul ette otsuse eelnõu.

Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu on rahvusraamatukogu kõrgeim juhtimisorgan, kuhu kuulub seitse liiget. Riigikogu kultuurikomisjon nimetab nõukogusse kolm Riigikogu liiget ja kaks Rahvusraamatukogu töövaldkonna tunnustatud asjatundjat volituste tähtajaga neli aastat. Lisaks nimetab nõukogusse ühe liikme kultuuriminister ning ametikohajärgselt kuulub nõukogusse Riigikogu Kantselei direktor.

Kuna praeguste asjatundjate aeg hakkab läbi saama, siis palus kultuurikomisjon fraktsioonidel esitada oma ettepanekud töövaldkonna tunnustatud asjatundjatest liikmete nimetamiseks nõukogus. Kultuurikomisjonile esitati neli kandidaati. Toimus hääletamine ja kaks enim hääli saanud kandidaati, Priit Pirsko ja Raivo Ruusalepp, on kultuurikomisjoni otsusega edaspidi rahvusraamatukogu nõukogus asjatundjatena.

Komisjon tegi siis järgnevad otsused. Teha Riigikogule ettepanek nimetada Eesti Rahvusraamatukogu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjatest Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikmeteks Priit Pirsko ja Raivo Ruusalepp; esitada eelnõu täiskogule; juhul, kui Riigikogu juhatus võtab eelnõu menetlusse ja määrab juhtivkomisjoniks kultuurikomisjoni, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus 5. juunil käesoleval aastal ning määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Kõik otsused võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas on soov avada läbirääkimisi? Läbirääkimissoovi ei ole. Eelnõu kohta ei saanud muudatusettepanekuid esitada ja juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 221 lõpphääletus. Asume selle ettevalmistamise juurde. 

Austatud kolleegid, asume lõpphääletuse juurde. Austatud Riigikogu, panen lõpphääletusele kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 221. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Otsuse poolt on 69 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu 221 on otsusena vastu võetud. Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud. 

Teine päevakorrapunkt on õiguskantsleri ettepanek viia põhiseadusega kooskõlla sotsiaalmaksuseadus, töötervishoiu ja tööohutuse seadus ning ravikindlustuse seadus osas, mis ei võimalda tööandjal maksta vabatahtlikku haigushüvitist rasedale töötajale. Tutvustan selle punkti arutamise korda. Esmalt teeb [ettekande] õiguskantsler, seejärel põhiseaduskomisjoni esindaja ning sotsiaalkomisjoni esindaja. Iga ettekanne kestab kuni 20 minutit ja igale ettekandjale võib esitada ühe küsimuse. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised, kus võivad sõna võtta kõik Riigikogu liikmed ja õiguskantsler, kui ta seda soovib. Pärast läbirääkimisi toimub hääletus. 

Palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskantsler Ülle Madise. 

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Põhiseaduse § 142 lõike 1 alusel palun teil viia sotsiaalmaksuseaduse § 3 punkt 3, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 12² lõike 2 punkt 1 ja ravikindlustuse seaduse § 60 lõike 1 punkt 5 kooskõlla põhiseaduse § 12 lõikega 1 ja §-ga 28 osas, millele Riigikogu esimees ennist viitas. 

Lühidalt probleemi sisu. Probleemi sisu on selles, et tööandjal on võimalus ja õigus seaduse kohaselt säilitada keskmine sissetulek oma haigestunud töötajatele juba teisest haiguspäevast. Nagu te teate, üldine skeem on töötajate suhtes märkimisväärselt karmim, seda uuesti alates 1. juulist. Välja on tulnud, et juhul kui haigestub rase töötaja, siis temale tööandja, kes on otsustanud teisest haiguspäevast alates kõikidele töötajatele keskmise sissetuleku säilitada, sellist hüve võimaldada ei saa. Tema saab üksnes 70% tasust ja seegi on arvutatud möödunud kalendriaasta sotsiaalmaksuga maksustatava tulu alusel. Kui tööandja siiski otsustaks, et ta maksab selle vahe kinni, selle 30% või rohkem, siis tuleks tal selle pealt maksta sotsiaalmaksu ja lisaks kaotaks rase töötaja õiguse Tervisekassalt haigushüvitist saada. Niisuguseks lapseootel ema halvemaks kohtlemiseks pole ainustki loogilist õigustust, see on põhiseadusega vastuolus. 

Tänan väga sotsiaalkomisjoni ja põhiseaduskomisjoni sisuka ja pühendunud arutelu eest. Loodan, et saate seda ettepanekut toetada ja juba enne järgmise viirushaiguste hooaja algust on lapseootel emade halvem kohtlemine lõpetatud. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Meil tekkis küsimus, pidades silmas koalitsiooni plaane, kas selle seadusemuudatusega saaks lahendatud ka selline olukord, kus küsimuseks on keskmise töötasu maksmine lapseootel isale.

Tänan teid! Minu palve on lahendada ära see probleem, mis meie ees päriselt on. Nii et küllap muudatusettepanekuid on võimalik esitada, aga looduse vastu ei saa. Ema on ema, isa on isa.

Aitäh! Kui rohkem küsimusi ei ole, siis aitäh, õiguskantsler Ülle Madise. Järgnevalt ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Pipi-Liis Siemanni. 

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas õiguskantsleri just kõlanud ettepanekut ka käesoleval aastal 23. mail ja õiguskantsler andis komisjoni liikmetele ülevaate selle ettepaneku põhjustanud asjaoludest. 

Arutelu ei olnud kuigi pikk ja kõik komisjoni liikmed olid seda meelt, et probleem on olemas. Sellele on tähelepanu juhtinud ka võrdõiguslikkuse volinik ja Eesti Tööandjate Keskliit, nii et ka tööandjad on seda probleemi täheldanud ja pöördumisi on olnud. Komisjonis pikka arutelu ei olnud, liikmed soovisid, et see probleem saaks suures saalis lahenduse. Erimeelsusi ettepaneku põhjendatuses ei olnud.

Komisjon tegi konsensuslikult järgmised menetluslikud otsused: toetada õiguskantsleri ettepanekut ja määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Pipi-Liis Siemann ehk siinkõneleja. Head kolleegid, palun toetada õiguskantsleri ettepanekut!

Aitäh! Järgnevad küsimused. Aivar Kokk, palun! 

Aitäh! Mul on väga hea meel, et komisjon õiguskantsleri ettepanekut toetas. Aga kas komisjonis oli arutelu ka muudel sama[sugustel] teemadel? Näiteks kui lapseootel või väikese lapsega emad tööle lähevad, mille pealt nende haiguspäevad arvutatakse, kas miinimumpalga pealt, eelmise aasta pealt või üle-eelmise aasta pealt? Väga paljud emad saavad täna nii-öelda vastu pükse, kui nad peale seda, kui nad on [töölt eemal olles] last kasvatanud, tööle lähevad ja peaksid haiguslehe võtma. Kas need teemad olid ka laua peal või olid ainult õiguskantsleri ettepanekud?

Komisjon arutas seekord siiski õiguskantsleri ettepanekut, mis puudutab lapseootel emade ebavõrdset kohtlemist.

Aitäh! Kui rohkem küsimusi ei ole, siis aitäh ettekandjale. Ja järgnevalt palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Õnne Pillaku.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud õiguskantsler! Sotsiaalkomisjon arutas seda eelnõu 23. mail 2023. Lisaks õiguskantslerile osales sotsiaalkomisjoni istungil veel Õiguskantsleri Kantselei sotsiaalsete õiguste osakonna vanemnõunik Anneli Kivitoa. Sotsiaalministeeriumi olid esindamas tervisesüsteemi arendamise osakonna tervisevõrdsuse poliitika juht Lii Pärg ja õigusosakonna tervise[õiguse] juht Ebe Sarapuu ning Rahandusministeeriumi maksu- ja tollipoliitika osakonna nõunik Kairi Ani. [Kutsutud olid] ka Tervisekassa juhatuse liige Pille Banhard ja töövõimetushüvitiste teenusejuht Lea Kalda. 

Õiguskantsler kirjeldas väga põhjalikult seda probleemi ka hetk tagasi ja sellest ma uuesti ülevaadet ei hakka tegema. Küll aga Tervisekassa juhatuse liige andis meile ülevaate statistikast, kui palju siis on aastate lõikes võetud erinevate tunnustega haiguslehti ja ka, kui palju on P19-tunnusega lehti. See on siis haiguslehe tüüp, mis rakendus 2009. aastal: haigestumine või vigastus raseduse ajal. Statistika järgi on Tervisekassa makstud sünnituslehti aastas keskmiselt 10 000 ja P19-tunnusega lehti keskmiselt 200–500 inimesele kuus. See sõltub viirus[haiguste] perioodist. Kõige suurem oli P19-tunnusega haiguslehtede osakaal 2019. aastal, mil see oli 1,6%, nüüd on see 0,6%. 

Sotsiaalministeeriumi esindaja Lii Pärg tutvustas komisjoni liikmetele Sotsiaalministeeriumist kooskõlastusele saadetud muudatusi, mis puudutavad ka ravikindlustuse seaduse muutmist ja otsapidi sedasama probleemi, millele ka õiguskantsler on viidanud. Kuid selle eelnõu vaade on laiem. See täpsemalt vaatab tervikuna, millistel juhtudel tööandja võiks veel vabatahtlikku hüvitist maksta, kui tal selleks soovi on. Komisjonis me küsisime, kas Sotsiaalministeeriumi saadetud eelnõu lahendaks ära need probleemid, millest siin ka täna [juttu on], ja õiguskantsler vastas meile, et tegelikult on ootus see, et saaks kiiremini. Sotsiaalministeeriumi eelnõus on see muudatus jõustumistähtajaga 1. aprill järgmine aasta, aga ootus on, et ikkagi selle aasta viirus[haiguste] perioodiks saaks see ebaõiglus [likvideeritud]. 

Komisjoni liikmed avaldasid toetust õiguskantsleri ettepanekule ja olid arvamusel, et rasedaid puudutav ebaõiglus, mis puudutab tööandja vabatahtlikku haigushüvitise maksmist, tuleb esimesel võimalusel likvideerida. Komisjon avaldas toetust sellele ettepanekule. Ja konsensuslikult me tegime järgmised menetluslikud otsused: toetada õiguskantsleri ettepanekut ja määrata komisjonipoolseks ettekandjaks mind, Õnne Pillakut. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma küsin sama küsimuse. Kuidas sotsiaalkomisjonis on, kas te olete arutanud seda teemat, et kui lapsehoolduspuhkuselt tulnud ema jääb haiguslehele, siis tema haiguslehe puhul ei arvutata [summat] nii nagu tavaliselt, 80% palgalt, vaid arvutatakse varasemast ajast ja miinimumpalgalt ja kõigest muust? Kas need teemad olid teil laua peal ja kas koos selle seadusemuudatusega või parandusettepanekuga, mille õiguskantsler nüüd tegi, lahendatakse tegelikult ka need mured ära, et me laste emadel lapse pärast haiguslehele jäädes sissetulekud ei väheneks? Kas need teemad on sotskomisjonis täna laua peal ja kas need leiavad ka lahenduse?

Aitäh selle küsimuse eest! Me arutasime õiguskantsleri tehtud ettepanekut ja seal sellele ei olnud viidatud. Meie ülesanne oli kujundada konkreetse ettepaneku suhtes seisukoht ja seda me tegime.

Järgnevalt Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Me kuulsime õiguskantsleri suust korduvalt väljendeid "rase naine" ja "ema", aga me oleme siin praegu arutamas ja te tahate läbi suruda seda homoabielude seadust. Seal juba võeti lahti ja kirjutati ümber üle 70 seaduse ning kogu see terminoloogia muutus. Praegu siin on ikkagi sees veel hetkel kehtiv terminoloogia. Kui me võtame selle seaduse vastu, mis on äärmiselt vajalik loomulikult, siis millal te tulete ja hakkate seda uuesti avama ja "ema" asemele igasuguseid "isikuid" ja "vanemaid" ja muid selliseid amorfseid väljendeid sisse kirjutama?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti ei arutanud sellist küsimust selle ettepaneku puhul ja minu teada isad ehk siis mehed ei ole võimelised lapsi saama.

Aitäh! Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Väga tore, et isad, mehed ei ole võimelised veel lapsi saama, kuid ma arvan, et mõni Riigikogu liige vaidleks sellele vastu. Ka siin puldis on öeldud, et see on võimalik. Aga tõepoolest, kui me seda 207 SE‑d siin menetleme, siis võib-olla jätk kolleeg Helle-Moonika küsimusele: ehk on ikkagi mingi hetk tulemas ka [nende]samade seaduste muudatused, mis me praegu tõenäoliselt vastu võtame, ja need pärast lülitatakse sinna 207 SE‑le juurde või?

Aitäh! Minu teada mitte ja komisjonis me seda ei arutanud.

Aitäh! Kui rohkem ettekandjale küsimusi ei ole, siis … Mart Helme, kumb teil nüüd on? Kas teil on küsimus või teil on küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta? Palun täpsustage! 

Vabandust! Vabandust, ma eksisin. Protseduurilist ei ole.

Protseduurilist ei ole. Nii, Mart Helme, palun küsimus ettekandjale!

Ettekandjale on küsimus samast ooperist nagu siin eespool. Me kõik teame, et vasakpoolsete jaoks on sugu sotsiaalne konstruktsioon. Ja me teame ka seda, et siin saaliski on inimesi, kes ütlevad, et mehed võivad lapsi saada. Ja me teame ka seda, et ealist diskrimineerimist ei tohi olla. Minu küsimus on: kas teoorias ka mina kvalifitseeruksin kõikide nende uute moodsate ideoloogiliste ja mitteideoloogiliste seisukohtade valguses seda toetust saama? 

Aitäh! Teie personaalküsimust me komisjonis selle ettepaneku juures ei arutanud.

Aitäh! Kui rohkem küsimusi ei ole, siis aitäh ettekandjale! Avan läbirääkimised. Kas läbirääkimiste soovi on? Riigikogu liikmetel kõnesoove ei ole. Kas õiguskantsler soovib sõna? Õiguskantsler ei soovi sõna. Seega rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja läheme hääletuse juurde.

Head kolleegid! Enne kui me asume hääletama, selgitan lühidalt ka seda protseduuri. Hääletusele tuleb küsimus: kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt? Tuletan meelde, et õiguskantsleri ettepanek oli viia põhiseadusega kooskõlla sotsiaalmaksuseadus, töötervishoiu ja tööohutuse seadus ning ravikindlustuse seadus osas, mis ei võimalda tööandjal maksta vabatahtlikku haigushüvitist rasedale töötajale. Selleks, et õiguskantsleri ettepanek leiaks toetust, on vajalik poolthäälte enamus. Poolt hääletamine tähendab seda, et me toetame õiguskantsleri ettepanekut ja seega peab Riigikogu selle küsimusega edasi tegelema. Sellisel juhul on Riigikogu esimehel seadusest tulenev kohustus teha sotsiaalkomisjonile ülesandeks algatada vastav eelnõu. Kui aga täiskogu õiguskantsleri ettepaneku poolt ei hääleta, siis me selle küsimusega edasi ei tegele.

Head kolleegid! Läheme nüüd hääletuse juurde. Lugupeetud Riigikogu! Panen hääletusele küsimuse: kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt? Palun võtta seisukoht ja hääletada.

Ettepanekut toetas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust.

Teen Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152 kohaselt sotsiaalkomisjonile ülesandeks algatada eelnõu sotsiaalmaksuseaduse, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning ravikindlustuse seaduse kooskõlla viimiseks põhiseadusega selles osas, mis ei võimalda tööandjal maksta vabatahtlikku haigushüvitist rasedale töötajale. Oleme tänase teise päevakorrapunkti arutelu lõpetanud.

Meie kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud 2023. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 214 esimene lugemine. Siin teeb ettekande esmalt algataja esindajana rahandusminister, seejärel juhtivkomisjoni esindaja. Mõlemad ettekanded kestavad kuni 20 minutit ja iga Riigikogu liige võib esitada mõlemale ettekandjale kokku kuni kaks küsimust. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised, kus saavad sõna fraktsioonide esindajad ja minister, kui ta seda soovib. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Mart Võrklaeva. 

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! 2023. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduses on toodud kahte liiki ettepanekud: ministeeriumide ümberkorraldustest tulenevad ettepanekud, mis on seotud Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega, ja teised ettepanekud eelarve muutmiseks, mis valitsemisalad esitasid Rahandusministeeriumile 2023. aasta aprillis. Ettepanekud võivad olla valitsemisaladevahelised ja valitsemisalasisesed. 

2023. aasta riigieelarve kogumaht selle eelnõu kohaselt ei muutu, kõik eesmärgid ja teenused jäävad samaks ehk tegemist ei ole lisaeelarvega. Kokku tõstetakse ümberkorralduste tõttu ringi tulusid 376,6 miljonit, kulusid 960,8 miljonit, investeeringuid 161,8 miljonit ja finantseerimistehinguid 14,7 miljonit. Kokku suunatakse ümber valitsemisalade eelarvete siseselt 18,3 miljonit, valitsemisalade eelarvete vahel 2 miljonit ja finantseerimistehinguid 100 miljonit MKM‑i valitsemisala sees. 2023. aasta riigieelarve seaduse muudatus on plaanitud jõustuma 1. juulil 2023.

Selle seaduse vastuvõtmisega liigume sammu lähemale efektiivsemale riigijuhtimisele. Muudatuste tulemusena saame järgmise aasta eelarve koostamisele vastu minna nii, et valitsuses on vähem kaks ministrit ja tänu ühte majja kolinud ministeeriumidele hoiame majandamiskuludelt kokku 1 miljon eurot aastas. Pean oluliseks märkida, et eespool välja toodud muudatuste tegemisel ei jää meie töö kaugeltki seisma, kõik planeeritud tegevused jätkuvad ning ka raha sihtotstarve jääb samaks. Muudatused on vaja võimalikult kiiresti ära teha selleks, et saaksime juhtida riiki efektiivsemalt. Uute ministeeriumide loomine võimaldab meil tulevikus keskenduda kliima- ja regionaaleesmärkidele terviklikult ning pöörata nendele rohkem tähelepanu. Aitäh ja palun eelnõu toetada!

Aitäh! Järgnevalt küsimused. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Austatud minister! Sa ütlesid, et kokkuhoid on 1 miljon. Selles mõttes on see väga oluline eelnõu ja tuleb kiiresti ära teha, ka natukene seadust rikkudes. Aga sa jätsid mainimata, et see ümberkolimine, nagu sa komisjonis ütlesid, maksab vähemalt 1,7 miljonit. Kui kahe aasta pärast peaks Reformierakond uued partnerid valima, siis äkki tulevad uued ministeeriumid ja tuleb uuesti ümber kolida. Või on see hea plaan, mis te praegu teete?

Jah, see on kindlasti väga hea plaan, aga iga ümberkorraldusega kaasneb kulusid. Ent see samm, et me kaks ministrit ikkagi valitsusest kaotame, see, et me ministeeriumid toome kokku ministeeriumide ühishoonesse, mis on olnud ka selle ministeeriumihoone loomise mõte, pikas plaanis vähendab meie kulutusi ja pluss efektiivistab kogu tööd. Väheneb see nii-öelda silotornide probleem. Ma arvan, et see on hea plaan ja mõistlik plaan nii riigireformi vaates kui ka kulude kokkuhoiu vaates.

Järgnevalt, Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Jah, tõepoolest, ma hakkan ka siitsamast kinni, sellest efektiivsusest. Kui see kolimine maksab 1,7 miljonit ja te räägite, et see toob väga suurt efektiivsust, siis äkki toote meile numbriliselt välja, et me teaksime konkreetselt, millised saavad olema – arvestame nelja aastaga hüpoteetiliselt, et teie valitsus peab vastu – nelja aasta lõikes selle ümberkorralduse kulud ja loodetud efektiivsus ehk tulu?

Nagu ma välja tõin, puhtalt majandamiskuludelt on see arvestuslik miljon eurot aastas kokkuhoidu. Selle tulemusel, ümberkolimise tulemusel vabanevad pinnad Keskkonnaministeeriumi arvelt ja Maaeluministeeriumi arvelt. Selle hoone kohta saab edaspidi otsuse teha, kas see võõrandada. Need on need numbrid.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te siin räägite mingist kokkuhoiust kahe ministri palga pealt ja kahe ministeeriumi pealt nagu mingist suurest töövõidust. Aga me teame, et kliimaministeeriumiga seoses tuleb maksumaksjal hakata kinni maksma üheksa asekantsleri palgad ja hüved. Hoitakse kokku kahe ministri palk, aga samas üheksa asekantsleri palk ja nende ametihüved tulevad asemele. Kui suur see kokkuhoid ikkagi on ja kui palju need üheksa asekantslerit ja see kliimaministeeriumi loomine tegelikult riigile maksma läheb?

Need asekantslerid tekivad ikkagi seetõttu, et just neid valitsemisalasid pannakse kokku. Millised on kliimaministri järgmised plaanid, kui see meeskond on kokku tulnud – siis tuleb korraldada kogu juhtimine, veel vaadata kõik üle ja vajadusel ümber korraldada. See ei tähenda seda, et need asekantslerid jäävad. Aga need asekantslerid on ka täna reaalselt tööl, need ei ole uued, lisanduvad töökohad. Seega kedagi juurde selle muudatusega ei võeta. Need on olemasolevad asekantslerid. Kuna valitsusalasid pannakse kokku, siis need tulevad ühe ministeeriumi alla.

Järgnevalt Andres Metsoja, palun!

 Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! No elu on näidanud, et erinevate valdkondade ühtse juhtimise alla viimine võib tekitada aastatepikkust segadust. Siiski kohanemine võtab aega ja see kasutegur võib olla vägagi küsitav. Sisulise poole pealt tahaksingi osundada sellele. Kas te olete mõelnud sellele, et võtame näiteks sellesama maavarade temaatika, mis on väga akuutne Eestis seoses erinevate taristuobjektidega – ühelt poolt on ministeerium see, kes annab välja kaevelubasid või õigemini korraldab seda valdkonda ja teiselt poolt ka järelevalvab? Kas ei teki mingil hetkel ikkagi väikest ebakõla nende valdkondade vahel? Tihti siin parlamendi erinevates kabinettides nendest teemadest räägitakse ja vastused on olnud hämarad.

Aitäh! Ma pean tunnistama, et sellele küsimusele saab vastata eeskätt valdkonnaminister või peaminister kolmapäeval, kui ta tuleb Vabariigi Valitsuse seadusest rääkima. Eelarvelises vaates, antud eelnõu vaates mul ei ole sellele küsimusele vastust.

Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Te rääkisite kolimiskuludest, et veidi alla 2 miljoni läheb kliimaministri haldusala kolimine ühishoonesse. Kas see summa, mida te nimetasite, [hõlmab] kolimiskulusid ja ühishoone sisustamise kulusid ka või sisustamiskulud veel liidetakse juurde? Mõni aeg tagasi, kui ühishoonesse pidi kolima Siseministeerium, oli Siseministeeriumi hinnanguline kolimiskulu 5 miljonit ehk tunduvalt rohkem. Just turva[meetmed] on sellel ministeeriumil teadupärast suuremad, aga ühishoone meeskond leidis ka, et ühishoone enda turva[meetmed] on ajale jalgu jäänud ja vajavad uuendamist. Nüüd ma küsingi seoses kliimaministeerium ühishoonesse toomisega: kas te plaanite neid turvakulusid suurendada ja [kui, siis] kui suured need on?

Turvakulusid kolimisplaanides otseselt ei ole. Ma võin öelda, kuna te küsisite, mis on need kulud, mis on Kliimaministeeriumil ja Maaeluministeeriumil kolimiseks. Ligi 1,7 miljonit tuleb kokku niimoodi: 1 miljon on IT-kulud – see on kahjuks või õnneks me riigis iga tegevuse kõige suurem kulu –, personalikulud on 0 eurot, dokumendihaldus 152 000 eurot, haldus 459 000 eurot. Halduse sees on ka Keskkonnaministeeriumi rendikulud, kuna see rendileping lõpetatakse varasemalt. Kui seal õnnestub teha kokkulepe, et sinna pinnale tuleb keegi asemele, kui rendileping ennetähtaegselt lõpetada, siis on võimalus veel 400 000 eurot kokku hoida.

Järgnevalt Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Ma mäletan ühte seriaali "Riigimehed", kus loodi sotsiaalse sidususe ministeerium sotsiaalministeeriumi juurde ja seda segadust me seal nägime. Mul on niisugune küsimus. Te mainisite kokkuhoidu: 1 miljon hoitakse kokku, ja Aivar Kokk väitis, et 1,7 miljonit on kulusid. Milline see summa siis reaalselt on? Kui palju nende ministeeriumide ümberjagamine tegelikult riigile maksma läheb? Kas meil ei oleks mõeldav, et me ükskord jätaks need ministeeriumid rahule ja laseks inimestel ühes ministeeriumis töötada? See segadus, mis nüüd jälle tekib: kõik peavad oma nimekaardid ära vahetama, igasugused muud probleemid, mis sellega kaasnevad, ja kulud … Ükskord võiks jõuda niisugusele ühiskondlikule kokkuleppele, et meil on kindel ministeerium, mis tegeleb ühe asjaga. 

Aitäh! See plaan, millega tänane valitsus on välja tulnud, et me kaks ministrikohta vähendame ja paigutame vastutusalad loogilisemalt ministeeriumide alla – ma arvan, et loomulikult see [süsteem] võiks pikalt kesta. Kui nüüd küsida uuesti nende kulude kohta, siis veel kord: need ühekordsed kulud, mis tulenevad ümberkolimisest, on 1,7 miljonit. Ja võit ongi just see, et need ministeeriumid tulevad kokku ühte kohta tegutsema. Lisaks sellele rahale on ka sisuline võit. Keskkonnaministeerium ja endine Maaeluministeerium tulevad praegu üks rendipinnalt, teine Maaeluministeeriumi hoonest ära ühishoonesse, kus nii rahaliselt kui ka sisuliselt on suurem ühisosa ja kokkuhoiu võimalused.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minul on kuidagi keeruline aru saada isegi sellest ministeeriumi nimest: Kliimaministeerium. Ma jäin mõtlema, kas see ei ole kuidagi ebaproportsionaalne. Kas see kliimateema on tõesti selline teema, mis väärib mitte ainult eraldi ministeeriumit, vaid väärib lausa erinevate ministeeriumide liitmist selle Kliimaministeeriumi alla? Ja kuidagi veider on selle proportsionaalsuse peale mõeldes ka see, et meil ei ole Rahvastikuministeeriumi ega rahvastikuministri portfelli olukorras, kus meil on vist kõigi aegade kõige suurem rahvastikukriis praegu, aga samal ajal me asutame Kliimaministeeriumi. See on esimene asi. Ja teine asi, kas see ei ole ebaproportsionaalne võimu ja raha jaotamine, ütleme niimoodi, just proportsiooni silmas pidades? Kas kliimaministrist ei kujune selline isik, kellel on praktilist võimu isegi rohkem kui peaministril?

Aitäh! Valdkonnad jaotatakse. Kliimaminister, Kliimaministeerium – tänane koalitsioon on kokku leppinud, et me sellise ministri[koha] ja ministeeriumi loome. Ja muu hulgas kujundame ümber Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevust, regionaalministri ja maaeluministri ja -ministeeriumi tegevust. Me jaotame need tegevused loogiliselt uute ministeeriumide alla ära ja muu hulgas kaotame kaks ministrikohta. Need ülesanded on Vabariigi Valitsus jaotanud ülesannete kaupa olemasolevat struktuuri arvestades. Vabariigi Valitsuse seadus tuleb kolmapäeval saali, kui siis seda saab ka Riigikogus arutada. Aga see on jälle see sisuvaade, mina räägin täna puhtalt siin eelarvelisest vaatest. 

Kas sul oli teine küsimuse pool ka? Aga … Aa, võimu [eba]proportsionaalsus. Ei, ma ei arva seda. Sellepärast et kui vaadata neid kulusid, siis Sotsiaalministeeriumil on suur eelarve, haridusministeeriumil on suur eelarve, Siseministeeriumil samamoodi. Kui vaadata puhtalt rahaliselt, siis ma ei arva seda, et proportsioonid kuidagi paigast läheks.

Riina Solman, palun!

Austatud Riigikogu esimees, aitäh! Austatud rahandusminister! Te siiski jätsite mu eelmisele küsimusele vastamata, see puudutas ühishoone nii-öelda turvakaalutlustel tehtavaid kulusid. Ühishoone teatavasti on kümmekond aastat vana ja mis iganes turvameetmed seal on, on sama vanad. Näiteks kui mina töötasin mõned kuud tagasi riigihalduse ministrina ühishoones, siis minu kabineti uks ei käinud lukku. Ma ei tea, võib-olla mõnel ministril seal veel ei käi kabineti uks lukku, aga kui ma taotlesin NATO saladuse luba, siis julgeolekuasutustes tehti märkus, et see ei ole kuigi loogiline. Ja samal ajal ma tean, et ka ühishoone enda haldusinimesed teavad seda, et turvakaalutlustel tehtavad kulutused peaksid olema palju suuremad. Kas uus valitsus võtab turvakaalutlustel kulutused ühishoones ette või jätab [turvameetmed] samasse olekusse, nagu need on vähemalt kümme aastat juba olnud?

Aitäh! Ministri ukse luku sulgemine ei ole päris selle eelnõu teema. Ma ise olen seal oma kabinetis, pole kordagi pidanud ust lukustama ega tea, kas see töötab või mitte. Aga kui on vaja ministeeriumis teha mingeid investeeringuid, kui meil on mingi turvalisuse probleem, siis ma usun, et küll neid tehakse. Aga antud eelnõus sellises käsitluses, nagu teie puudutasite, seda ei ole.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mulle tundub, et te ajate siin Riigikogule lihtsalt häma. Te ju teate väga hästi, mida tähendab kolme ministeeriumi likvideerimine ja kokkulöömine. See tähendab kümneid tuhandeid kõikvõimalikke lepinguid, mis tuleb notariaalselt ümber vormistada, ja nii edasi ja nii edasi. See ei ole sugugi lihtsalt nii, et teeme plõksuga ära ja see ei maksa midagi. Meil kõigil on värskelt meeles, kui palju maksis haigekassa ümbernimetamine Tervisekassaks. Seal ei olnud mingisugust kolimist, mingisugust tööülesannete muutmist – ühesõnaga, mingisugust sisulist muutust ei toimunud, vahetati ainult nimi ära –, aga see maksis üle miljoni euro. Ja te tahate öelda, et see kolossaalne muutus on umbes samas suurusjärgus? No kuulge! Andke andeks, see ei ole võimalik lihtsalt!

Ma saan kinnitada, et minule on antud sellised arvutused. Nende kolme ministeeriumi toomine ühishoonesse, need ümberkorralduskulud, mida ma ka nimetasin – IT, dokumendihaldus, haldus –, on kokku 1,7 miljonit. Siin sees on ka teie viidatud erinevad lepingute muutmised ja kõik sellised asjad, mis nii-öelda tehnovaates on vaja ära teha. Soove on jah olnud rohkem, aga see on reaalne kulu, mida on vaja efektiivselt nende tööde tegemiseks.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Siin kolleeg [küsis] natuke turvalisuse kohta. Ma küsiks turvalisuse kohta natuke rohkem. Me teame, et olukord idarindel ei ole täna kõige lihtsam, aga me püüame nüüd praktiliselt kogu valitsemise viia ühte majja. Milliseid turvameetmeid [ühismajas] hiljem rakendatakse? Ma saan aru, et see võib olla järgmise aasta riigieelarvesse arvestatud, aga tegelikkuses tuleks turvalisust kindlasti kõvasti tugevdada. Ühes majas on ju enamus Eesti Vabariigi ministeeriumidest või valitsusest. Kas need teemad olid ka arutelul või neid veel ei ole olnud?

Ma julgen öelda, et see ministeeriumi[hoone] on ikkagi turvaline ja hoitud. Ma usun, et meil on inimesed, kes selle nimel iga päev tööd teevad, ja suuri turvaprobleeme seal ei ole. Muidu me ei saaks seal iga päev töötada. Ma arvan, et see, et me erinevad ministeeriumid ühte hoonesse kokku toome, kindlasti turvariske ei suurenda. Ilmselgelt selle kõigega tegeldakse – nii meie inimestega kui ka eeskätt meie andmetega, see kõik on IT pool. Selleks meil, jah, iga aasta aina rohkem IT-sse raha läheb. Kui rääkida üldiselt meie julgeolekust, siis see on ka selle valitsuse prioriteet, et 3% sisemajanduse kogutoodangust järgmisel neljal aastal meie julgeolekusse läheb. Ma arvan, et see ongi võtmetähtsusega, et mitte ainult meie ministeeriumid ei oleks kaitstud – selleski vaates, kas nad on mitmes või ühes hoones –, vaid ka Eesti inimesed oleksid kaitstud. Sellega valitsus tegeleb väga tõsiselt.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud härra Võrklaev! Jääb küll arusaamatuks, kuidas see eelnõu inimesi kaitseb, aga no olgu pealegi. Mul on muidugi soovitus, et te võiksite selle eelnõu tagasi võtta praegu kohe siinsamas puldis ja asendada selle uue eelnõuga, mis koondab kogu Eesti riigi juhtimise lõplikult ja ühtselt Stenbocki majja. Praegu on ju täiesti selge, me oleme tänagi kogenud, kuidas Riigikogust sõidetakse lihtsalt üle. Täpselt sama teete teie valitsusega – tähtaegadega, pressinguga, šantaažiga. Miks te siin mängite meiega lolli? Te otsustate ju kõik Stenbocki majas. Me oleme siin isegi mitte enam kummitempel, vaid lihtsalt mingisugune formaalne, rituaalse tantsu sammukene, mis veel on vaja teha. Lõpetage ära, pole mõtet!

Aitäh!

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Härra minister! Küsin seoses sellega, et Rahandusministeerium üldiselt on see, kes vaatab, et riigi raha efektiivselt kulutataks, ja minister koos ametnikega annab ka selle kohta soovitusi teistele ministeeriumidele. Kui nüüd oli arutluse all selle uue supersuure Kliimaministeeriumi tegemine, kas siis vähemasti käis laua pealt läbi arutelu ka juhtimise ümberkorraldamise üle selliselt, et mõned valdkonnad, mis pannakse kokku uude ministeeriumisse, saaksid juhitud nii, et mõni asekantsler jääks vähemaks, et ühendadagi valdkondi kuidagi sisuliselt ja sellega kulusid tippjuhtimises veidi kokku tõmmata ja ka juhtimist efektiivsemaks muuta?

Aitäh! Ma olen kindel, et kliimaminister selle küsimusega tegeleb. See, mis me siin praegu räägime, ongi valdkondade ümbertõstmine. Konkreetne eelnõu puudutab seda, et tegevusvaldkondade järgi [tuleb] ka rahade ja tegevuste ümbertõstmine. Selle valitsuse üks nii-öelda suur eesmärk ongi vaadata riigisektor üle, muuta see efektiivsemaks ja veel kulusid kokku hoida. Need on asjad, millega samamoodi ministrid täna tegelevad. 1. juuliks esitavad nad oma ettepanekud Rahandusministeeriumile. Eelarve ja RES-i protsessis me järgmistel aastatel seda vaatame. Ma olen päris kindel, et kõik ministrid oma majades teevad seda tööd südame ja hingega, otsivad võimalusi kokkuhoiuks. Kas see on konkreetselt personali ülevaatamine, mingid muud majandamiskulud, on need needsamad kantslereid – eks see on konkreetse ministri otsustada. Aga ma olen päris kindel, et nad seda teevad ja neid ettepanekuid esitavad.

Aitäh! Järgnevalt Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Siin oli vägagi põhjendatud küsimus. Tänases julgeolekuolukorras peame mõtlema paljudele asjadele, et energeetikat rohkem hajutada, aga tuleks mõelda ka varjenditele ja sellele, et kõik ei oleks ühes puntras koos, ka juhtimisasutused. Ukrainlased teile küll ei soovitaks ühte kohta kõike kokku koguda. Ja mul ongi küsimus. Teil oli selline hea usk ametnikesse. Kas need toredad ametnikud on teie majja lasknud ehitada ka varjendi nii teie ministeeriumile kui ka kolmele tulevasele asutusele seal? Kas seal on olemas teile vajalik varjend?

Varjendit minu teada seal majas ei ole. Küll olen ma päris kindel, et kogu see töökorraldus tähendab seda, et kui on mingi kriisisituatsioon, siis ei pea olema ei kogu ametnikkond ega ka juhtkond ühes ministeeriumi[hoones] koos. See on, ma usun, läbi mõeldud ja nende turvariskidega on arvestatud. Aga veel kord: ma olen väga seda meelt, et eeskätt peame praegu pingutama selle nimel, et meie riik oleks kaitstud ja keegi rünnata ei tahaks. Ja selleks on põhisõnum ikkagi see, et me investeerime väga tugevalt ja jõuliselt oma riigikaitsesse ja teeme kõik selleks, et meie riik oleks kaitstud ja keegi [meid ründama] isegi ei mõtleks tulla.

Järgnevalt Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tulenevalt kokkupanekutest Regionaalministeeriumisse ja Kliimaministeeriumisse ma saan aru, et seal omaaegses või praeguses superministeeriumis on seda ruumi nii, et paha hakkab. Sinna annab rahvast juurde kogu aeg tuua. Ja kui vaadata Regionaalministeeriumi eelarvet, siis [seal on] rida "Tulu põhivara müügist", mis tekib muudatuse [tulemusena]. Kas on Regionaalministeeriumi ehk endise Maaeluministeeriumi hoonele välja mõeldud ka mingi hind, millega see on planeeritud müüa? Selle rahaga on täidetav riigi rahakott ehk see on sealt saadav tulu. [Küsimus] nr 1: kui palju seal superministeeriumis ruumi on ja mis on Maaeluministeeriumi kinnisvara hind, millega see müüki pannakse?

Aitäh! Ministeeriumide ühishoones on tõesti vaba ruumipinda. See ongi ehitatud selleks, et sinna erinevad ministeeriumid saaksid kokku kolida. Pärast nende kahe uue ministeeriumi kolimist on need ruumid täis, väga efektiivselt kasutatud. On ka arvestatud sellega, et meil on riigisektoris kaasaegsed töötingimused, kodukontori võimalus. Igaühel oma lauda ei olegi, on see, et saab seal käia nii-öelda paindlikult ja kenasti kaasaegses keskkonnas tööd teha. Mis puudutab Maaeluministeeriumi maja hinda, siis minu teada seda hinda müügi vaates veel ei ole välja arvutatud. See kolimine on nii värske. Aga ma võin siin eksida, võib-olla on sellega juba tegeldud. Siiski minu teada seda hinda täna veel teada ei ole.

Järgnevalt Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Minu küsimus puudutab ühte konkreetset rida Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi [eelarves]: finantseerimistehing. Ja ei olegi väga väike kopikas, pea 100 miljonit. 100 miljonit pandi selle aasta eelarvesse meetmeks "Likviidsusmeede ettevõtjatele energiakriisiga toimetulekuks". Nüüd tõstetakse raha ümber, kuna eelarve [ülevaatamise] käigus selgus, et see on tagastamatu sissemakse EIS-i sihtkapitali ja see tuleb ümber tõsta fondi alt sihtkapitali. Aga [küsin] rohkem nagu meetme kohta. Eelarvetabelis läheb ümbertõstmisele, nagu ma näen, 97 miljonit. Kui sinna eraldati 100 miljonit, kas siis 3 miljonit on kulunud nende garantiide andmiseks ettevõtjatele energiakriisiga toimetulekuks, laenu võtmiseks? Või peaks ma seda küsima teise ministri käest?

Ma arvan, et see detail, kuidas sellel meetmel läheb ja kui palju on raha kasutatud – seda peaks küsima jah teise ministri käest. Aga võin ka mina selle küsimuse kaasa võtta ja proovida teile kirjalikult pärast vastata. Selles eelnõus seda sisu tõesti ei ole.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Härra minister! Küsin: kas teie hinnangul need muudatused, mida on paras pakk, on sisult siiski nii kosmeetilised – ma ei tea, ei oska öelda –, tühised või väikesed, et on põhjendatud, ma ei tea, et kas siis koalitsiooninõukogu või teie erakonna juht annab Riigikogu esimehele korralduse jätta kõigest kaks päeva Riigikogu liikmetele selle eelnõu läbitöötamiseks, muudatusettepanekute esitamiseks ja nii edasi?

Alustuseks, see eelnõu on Riigikogule üle antud juba 22. mail ehk sellega tutvumiseks on olnud päris palju aega. Muudatused on loomulikult olulised ja muudavad, ma arvan, riigikorralduses prioriteetide osas palju. Meil tekib Regionaalministeerium, tekib Kliimaministeerium – neil on reaalselt oma tegevused, neil on reaalselt oma tegevusteks korralik eelarve. Selles mõttes on see loomulikult väga sisuline. Küll aga, kuna eelarve maht ei muutu, siis needsamad tegevused, mis me oleme leppinud kokku 2023. aasta eelarvet tehes, jaotatakse uue ministeeriumide jaotuse järgi nende ministeeriumide vahel. Osa tegevusi jääb nende kahe ministeeriumi katta. Aga selles osas suurt sisulist muudatust 2023. aasta vaates ei ole. Me ei aruta siin kuskile täiendava raha eraldamist või kelleltki raha äravõtmist.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Me oleme siin jah arutanud seda teemat selle sisu osas. Minul on palju põhimõttelisem küsimus. Me teame, et ministrite ja [teiste] riigijuhtide puhul on äärmiselt oluline laitmatu maine, aga nüüd antakse terve miljard Kristen Michalile, kes on omal ajal vahele jäänud erakonnale kilekotis sularaha vahendamisega. Mina siis küsingi: kuidas me võime kindlad olla, et tema juhitud ministeerium, millel on eelarve tervelt miljard, ei hakka näiteks jälle vahendama teatud viisidel Reformierakonna kaukasse riigieelarvelisi vahendeid?

Aitäh! Esiteks, see miljard on ikkagi kogu selle muudatuse peale. Kõik see raha ei lähe Kliimaministeeriumisse. Aga selles, et Kristen on hea minister ja teeb head tööd, võib päris kindel olla. Selles võib ka kindel olla, et kuskilt mingit riigi raha kuskile Reformierakonna kotti ei lähe. Küll on meil teada varasemate valitsuste väga küsitavaid tegevusi, kus on toetatud erinevaid arendusi ja muid asju, mille osas on ka menetlusi algatatud. 

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Mart! Iga ministeeriumi ülesanne või funktsioon tegelikult on ju mingi valdkonna juhtimine, koordineerimine või siis vähemalt mõjutamine, sest majandust ei saa ju täielikult juhtida. Ma küsiksin sellise võib-olla lihtsa küsimuse. No kliima puhul me ilmselt juhtimisest ja koordineerimisest ei saa rääkida, aga kuidas siis uus Kliimaministeerium kavatseb praktiliselt Eesti kliimat mõjutada?

Kliimaministri põhiline ülesanne on rohereformi läbiviimine. Tuleb ellu viia sellist poliitikat, et me muutuks puhtama ja rohelisema keskkonnaga riigiks. Samal ajal on energeetikavaldkonna juhtimine, et meil oleks rohkem taastuvenergiat, et me oleks valmis. Meid on just tabanud korralik energiakriis, hinnad ületasid absoluutselt igasuguseid [eeldusi]. Tahaksin loota, et need ajad on möödas, aga kindel ei saa olla. Meil on vaja teha energeetikas korralik pööre. Sealt ka see nimi. Me liigume puhtama ja säästlikuma keskkonna poole ja teisalt tegeleme väga jõuliselt oma energeetikaga ja rida teemasid veel juurde. Ma arvan, et ma kõiki kliimaministri tööülesandeid ei hakka üles lugema. [Sinna lisandub] regionaalminister, kes saab päriselt juurde rohkem vahendeid ja otsustusõigust ja valdkondi, kui tal on varasemalt olnud. Tuleb kõike vaadata põhjalikumalt ja koordineerida meie regionaalpoliitikat, kuna regionaalareng on piirkonniti väga erinev. Ka sellele tuleb rohkem kaasa aidata.

Aitäh! Riina Solman, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Mul on tõepoolest töö- ja kodukorda puudutav protseduuriline küsimus, kuna mul on ainult kahe küsimuse õigus, aga minu arust on meil tegemist praegu julgeolekuriski küsimusega. Eelmise valitsuse ajal peaminister isiklikult läbi meedia ütles, et tema valitsuses on kõikidel ministritel NATO saladuse load ja kõik riigisaladuse load. Me näeme praegu, et meil on siin puldis minister, kes üleolevalt ühmab, et temal on tuba lahti ja ta ei näe üldse vajadust, et tal see lukk seal olemas oleks. Samas on teada, et ministrite toad peavad lukku käima vastavalt julgeolekuolukorrale. Mul ei ole seda märkust parasjagu kusagil mujal teha kui siin.

Aitäh! Ma ei saa praegu lugeda seda küsimuseks istungi läbiviimise protseduuri kohta. Järgnevalt Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja, minister! Tõepoolest, see Kliimaministeerium tuleb uus mammutministeerium. Ja see teie visioon, et puhtam ja säästev keskkond – hea, et te seda kliima soojenemist ka ei toonud. Me ju nägime eelmine nädal, kui soe meie kliima oli: 2 kraadi oli öösel külma ja põllumehed kaotasid kurgitaimi ja maasikataimi. Aga ma küsin selle kiirustamise kohta ja praeguse tegemise kohta. Siin on nagu väike näpukas vist. Kui eelmine aasta käesoleva aasta eelarvet menetleti, siis töötati väga põhjalikult. Kuid seal, ma vaatan, on [üks muudatus] see, et §-s 7 asendatakse tekstiosa "1,0981 miljonit" tekstiosaga "1,0981 miljardit". Kui eelmise aasta eelarve menetlemise käigus tekkis selline viga, kas meil ei ole ohtu, et meil tekib ka praeguse menetluse käigus selline viga?

Ega meist keegi ei ole eksimatu ja selleks me ka selle vea parandame, et see viga on tekkinud. Aga see eelnõu käis tol korral ka 101 saadiku eest läbi ja läks läbi. Aga ma arvan, et kõik eksivad, ja siis on võimalik ju viga parandada.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te tõite ministeeriumide kokkuliitmise põhjenduseks kokkuhoiu, milleks on 1 miljon aastas. Kas on veel selliseid argumente, mida te eraldi välja tooksite, millise eelise ministeeriumide kokkuliitmine annab?

Aitäh! See 1 miljon on lihtsalt üks näide sellest, et me halduskuludelt sellise suurusjärgu hoiame aastas kokku, kuna me saame kahest kinnisvarapinnast vabaneda ja teistpidi ühishoone efektiivsemalt kasutusse võtta. Lisaks olen ma öelnud, et seal on selline koostöö efekt. Me ju oleme kuulnud, et riik töötab silotornides, üks käsi ei tea, mida teine teeb. Kui ministeeriumid töötavad koos, kui nad on ühes hoones, siis tekib seal teatud sünergia ja koostegemine. Ma usun, et neid barjääre on kindlasti vähem. Ja kolmas, mis on kõige suurem muutus: nende ministeeriumide kokkutõstmine kannab ikkagi seda eesmärki, et esiteks me ühe käega kaotame kaks ministrit, aga teisalt me oleme selles koalitsioonis, selles valitsuses sõnastanud, et kliimateemad on meie jaoks olulised ja need oleksid siias ühe ministeeriumi all, nii koordineerimine kui ka juhtimine. Ja samamoodi on meie jaoks olulised regionaalteemad, nagu ma juba ütlesin. Regionaalpoliitika ja regionaalne areng peaks olema rohkem tasakaalus. Ministri [käe all töötavad] konkreetsed ministeeriumi osakonnad ja asutused ja on ka eelarve nende tegevuste läbiviimiseks. 

Järgnevalt Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea rahandusminister! Ma saan aru, et see praegune muudatus ei ole ülemäära sisutihe, vaid pigem tehnilist laadi. Nii on ta esitletud. Aga ma küsin ikkagi sisu kohta. Kuidas edeneb koalitsiooni kokkulepitud nullieelarve visiooni elluviimine, mis peab septembris 2023 valitsusse tulema. Kas sel teemal töö käib? Millised on need esimesed muudatused? Ja kas te arvestasite selle nulleelarve põhimõtetega käesoleva, 2023 aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemisel ja ministeeriumide muudatusettepanekute heakskiitmisel või tagasilükkamisel, mis selle menetluse käigus välja pakuti?

Aitäh! Ma igaks juhuks ütlen, et selle eelnõu kohaselt riigieelarve maht ei muutu. Keegi ei saa täiendavat lisaraha ega kelleltki ei võeta raha ära. Neid programme lihtsalt tõstetakse ringi valitsemisalade lõikes. 

Nüüd, kui rääkida kokkuhoiust, siis see oli meil kaheosaline. Kõik ministrid said ülesande oma ministeeriumis leida kokkuhoiu- ja reformikohti ning esitada need 1. juuliks Rahandusministeeriumile. Neid me saame arutada RES-i protsessis. Nüüd, eelarve revisjon ja nulleelarve protsess on natukene pikem töö. Selles vallas me soovime sügiseks välja töötada metoodika, kuidas seda täpselt hakata ellu viima. Seda ei ole ka [mujal] maailmas varasemalt väga tehtud. See tähendab seda, et valdkonnad võetakse põhjalikumalt lahti, teenused vaadatakse üle ja siis tuleb otsustada, mida teha, mida mitte, et riiki efektiivsemalt valitseda. Ja seal on selline pikem plaan, et iga aasta tuleb teatud valdkonnad üle vaadata, otsused teha ja ka selgeid kokkuhoiukohti näidata. Esimesed kokkuhoiukohad tulevad 2024. aasta eelarve raames, järgmised juba nulleelarve ja eelarve revisjoni protsessi käigus järgnevatel aastatel.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Et ikkagi saada paremat ülevaadet sellest eelnõust, ma lugesin seda eest taha ja tagant ette, aga ei saanud kätte üht numbrit. Kui suurt hulka töötajaskonda siis tegelikult see konkreetne eelnõu puudutab? Oskate arvuliselt nagu nimetada? Me konsolideerime ja ma saan aru, et need töökohad töökohtadena, valmidusena, on juba tegelikult olemas. Täiendavaid kohti luua ei ole vaja ühishoone võtmes.

Töökohti nüüd juurde ei teki, et need jäävad samaks. Kui need ministeeriumid kokku pannakse, siis siin oli näiteks kantsleritest juttu – kas seal toimub mingeid muudatusi, töö ümberkorraldamist ja võib-olla mõnede ametikohtade ärakaotamist, see on järgnevate tegevuste ja ministrite töö. Seda päris kahe kuuga ei ole vajalikus mahus tehtud. Küll ma usun, et nad tulevad oma ettepanekutega eelarveprotsessis. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kas te võite kinnitada, et kui ikkagi läheb kokkuhoiu tegemiseks, siis te päriselt ka hakkate seda pidevalt nagu pärmi peal paisunud bürokraatiamasinat piirama? Kas vaadatakse tõesti üle ka ametnike arvud ja kõik need töökohad, mitte lihtsalt ei öelda, et ostame kümme pakki paberit vähem või prindime [vähem] mingeid asju? Kas tuleb ka nagu päriselt sisuline kärpimine ja vaadatakse kogu see riigi masinavärk üle? Kas te võite seda täna juba ettevaates kinnitada?

Jah, ma võin seda kinnitada, et erinevalt sellest, kui Martin Helme oli rahandusminister ja riigi eelarvestrateegiasse kirjutati lihtsalt 1 miljard eelarve revisjoni, aga sisulise tööni ei jõutud, me seda ka päriselt teeme. Ametnike arvu kärpe ülesanne on juba tegelikult üle-eelmises valitsuses, mida Reformierakond juhtis, antud. Neidsamu kärpeid on ellu viidud, ka selle aasta eelarves on juba kokkuhoiud. Avalikust teenistusest sel aastal lahkus 489 inimest, ametikohti [on vähem]. Ehk siis see optimeerimine, riigi efektiivistamine ja teiselt poolt see, et meie riik pakuks head avalikku teenust, käib iga päev.

Siin Pohlak, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ma küsin, mis protseduurilised võimalused mul ikkagi on, kui ma küsin ministrilt küsimuse konkreetse asja kohta ja ta hakkab vastates rääkima midagi täiesti segast mingist varasemast valitsusest, mis ei puuduta seda teemat absoluutselt. Millised protseduurilised võimalused mul ikkagi tegelikult on austatud ministrit juhtida oma vastuses tagasi õigele teele, et anda märku, mida ma tegelikult küsisin? Ma ei taha kuulda mingeid nelja aasta taguseid lugusid. Parlamendisaadik soovib teada, mida minister tema esitatud küsimuse kohta vastab.

Aitäh! Te saate kindlasti küsida veel ühe küsimuse. Loomulikult on teil protseduuriliselt võimalik ka osaleda läbirääkimistel. Me oleme siin korduvalt rääkinud, et istungi juhatajal on väga keeruline sekkuda vastajate vastuste sisusse. Seda me kahjuks siit teha ei saa. Järgnevalt Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Nüüd ma olen segaduses teie eelmisest vastusest tingituna. Mina olen ikka lähtunud teadmisest, mida on teie koalitsioonipartnerid must valgel väljendanud, tsiteerin: ühtegi maksu ei saa tõsta enne, kui kulud on kontrolli all. Kõigepealt tuleb kulud kontrolli alla saada. See on ERR‑i uudis 5. aprillist, konkreetselt on see vist Kristina Kallase tsitaat. Ja ta veel laiendas seda, öeldes, et alles siis, kui kulud on kontrolli alla saadud, võimalikud kärpekohad tuvastatud, saab arutada selle üle, kas on võimalust ja vajadust ka maksudega tegeleda. Nüüd teie ütlete meile, et selle nulleelarve ehk revisjonini kavatsetakse jõuda alles järgnevatel aastatel, et sügisel vaadatakse, mis me sellega üldse pihta hakkame, aga maksutõusud tahate juba praegu juunikuus parlamendis vastu võtta. See on pehmelt öeldes skisofreeniline olukord. Loodan, et õigus on Kristina Kallasel ja kõigepealt tehakse riigieelarve revisjon ehk nulleelarve ära ja siis tuleb valitsus maksupaketiga. Seniks need maksuarutelud peatatakse. Kas ma saan õigesti aru?

Hea Tanel! Riik on aastaid nii palju üle jõu elanud, et meil ei ole aega oodata seda, et me saame riigi kulud kontrolli alla ja alles siis hakkame maksudega tegelema. Meil on vaja tegeleda mõlemaga paralleelselt ja selleks me maksueelnõusid siin Riigikogus arutame. Need [seadused] rakenduvad järgmise aasta 1. jaanuaril. Täpselt samamoodi on juba 2024. aasta eelarves olemas kokkuhoiukohad, kus me raha kokku hoiame, ja ka praegu on Riigikogu menetluses eelnõusid, mis aitavad riigi kulusid kontrolli alla saada. Seega me tegeleme nii riigi kulude kontrolli alla saamisega, seda ka siin parlamendis, kui ka riigi tulude suurendamisega.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te tõite üheks argumendiks, selle nii-öelda superministeeriumisse kolimise põhjuseks, et on ministeeriumidevaheline parem koostöö. Aga kas seal ei või tekkida samasugune olukord nagu 2022. aastal, kui siseminister Lauri Läänemets suunas 6,2 miljonit eurot lasteaedade ja koolide ehitamiseks? Kas ei teki oht, et ministeeriumid [lähevad] üle oma valdkonna piiride? Kas te oskate seda ennetada?

Ei, seda ohtu ei ole. Ja ka selle, millest te rääkisite, me ennetasime. Minu teada siseminister ei ole suunanud raha lasteaedade ja koolide ehituseks.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Te olete moodustamas sellist suurepärast ministeeriumit nagu Kliimaministeerium. Vägevalt kõlab. Aga kui me vaatame kaarti, siis Eesti on seal nagu kärbsemust. Mis muudatusi see Kliimaministeerium suudab maailma mastaabis ette võtta?

Aitäh! Suuri muudatusi.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kui te siin viitate, et varem on elatud üle jõu, üle võimaluste ja kõike, mida on tehtud, peab parandama hakkama, siis ma saan aru, et te räägite endisest rahandusministrist Annely Akkermannist ja eelmisest Reformierakonna valitsusest. Rahandusminister ütles peale valimisi selgelt, et eelmist valitsust moodustades oli täielik teadmine, et defitsiiti suurendatakse ja kuludele otsitakse kate peale valimisi. Te lasite eelarve miljardiga miinusesse ja nüüd siis üritate olukorda päästa ja süüdistate kunagist valitsust selles, et mingid probleemid on. Tunnistage ausalt üles, et see miinus on puhtalt teie enda eelmise valitsuse kätetöö ja [veel varasemate] valitsuste sildistamine ja süüdistamine on siinkohal täiesti kohatu.

Aitäh! Kõigepealt ma vastan su eelmisele küsimusele, mille sa kui protseduurilise esitasid. Ma vastasin küll sinu küsimusele. Ma väga selgelt vastasin, et see valitsus päriselt tegeleb kokkuhoiukohtadega ja riigi efektiivsemaks muutmisega. Seda erinevalt EKREIKE valitsusest, kes seda ei teinud. Ja nüüd ma täpselt samamoodi vastan. 2016, 2017 hakkas riigieelarve miinusesse minema ja see ei olnud mitte Reformierakonna juhitud valitsus. Enne seda oli meil eelarve valdavalt tasakaalus. Ja suurim miinus, 5,5% sisemajanduse kogutoodangust, tehti samuti EKREIKE valitsuse ajal.

Kalle Grünthal, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister Mart Võrklaev! Nii teid kutsutakse. Minu küsimuse peale, mis muudatusi siis see Kliimaministeerium maailma mastaabis saab teha, vastasite te väga lakooniliselt: suuri muudatusi. Sellega vastus piirdus. Kui te nüüd arvate, et te ministrina saate pulli teha seal puldis, siis ma arvan, et te väga eksite. Asi selles … Okei, ma lähen teie mänguga kaasa. Palun loetlege, millised on need Kliimaministeeriumi [tehtavad] muudatused, mis toovad märkimisväärset mõju kogu sellele rohepöördele.

Aitäh! Ma saan öelda, et need saavad olla nii sisulised kui poliitilised muudatused. Ma arvan, et Eesti on ennegi olnud teenäitaja väga paljudes asjades, kas või kogu digitaliseerimises, ja oleme siiani. Ma arvan, et Eesti väikese riigina saab siin olla teenäitaja selles, kuidas ta muudab oma ühiskonda, oma elukorraldust rohelisemaks, puhtamaks, keskkonnasõbralikumaks. Olgu need jäätmed, olgu see transport, olgu see midagi sellist, mida me veel ei ole avastanudki. Ja teine pool: energeetika. Enne ma juba tõin välja, et kliimaministri ülesanne on tegeleda energeetikaga, liikuda puhtama, keskkonnasäästlikuma taastuvenergia poole. Ja siin me jällegi saame olulisi asju ära teha nii Eesti enda energiajulgeoleku tagamisel kui ka maailma mastaabis. Olgu see siis tuuleparkide ehitus või mõni nutikas start-up, kes aitab energiavoogusid juhtida. Ma arvan, et siin saab palju suuri asju teha nii Eestis kui ka tõesti maailmas. Ma arvan, et me ei peaks seda häbenema, kui me tahame olla maailmas eesrindlikud ja asju vedada ja ära teha.

Kolleeg Martin Helme, palun!

Aitäh! Kõvasti on jätkunud võhma, et laimata siin üle-üle-eelmist valitsust ja selle eelarvepoliitikat. Ma ei tea, kuidas see puutub käesolevasse eelnõusse, kus tõstetakse riigieelarve sees rahasid ümber. Ma küsisin seda ka komisjonis ja seal oli üsna aus vastus. Kui ma küsisin, et näidake mulle ära üksainus kokkuhoiukoht siin selle eelarve muutmisega, siis te ütlesite, et seda kokkuhoiu kohta ei ole. Mina lihtsalt tahan tähelepanu juhtida sellele, et selle eelarve sees me nüüd tõstame raha suurtes summades ümber, aga eelmisel aastal Reformierakonna rahandusminister Reformierakonna [esindajast] peaministri valitsusest tõi Riigikogusse eelnõu, mis suurendas kulusid 18%. See märatsemine riigi rahakotiga on toimunud ikka Reformierakonna juhtimisel. See eelnõu ei puutu üldse asjasse, sest see tõstab selle märatseva kulutamise sees kulusid ümber.

Aitäh, hea Martin! Sind ei olnud saalis ja ma saan aru, et su hea kolleeg andis sulle teada, et on vaja kiiresti saali tulla. Ma toon välja selle küsimuse: minult küsiti, kas rahandusminister päriselt sel korral hakkab riigiaparaati üle vaatama ja otsima kokkuhoiukohti või läheb nii, nagu varem on läinud, et seda tehtud ei ole. Ja ma muu hulgas vastasin talle, et mina võtan seda teemat väga tõsiselt ja ei lähe nii, nagu varem on läinud, kus ühe ministri juhtimisel, ühe valitsuse juhtimisel riigi eelarvestrateegiasse kirjutati miljard kokkuhoidu, aga seda ei sisustatud rohkem kui ainult väljendiga "eelarve revisjon". Selles eelnõus, millest me praegu räägime, tõsi, konkreetseid kokkuhoiukohti ei ole, aga see ei olnud ka küsimuse sisu. Teie kolleeg küsis konkreetselt selle kohta, millised on valitsuse plaanid kokkuhoiu osas ja millised on erinevused varasemate valitsuste poliitikast. 

Martin Helme, palun!

Esiteks, ei ole vaja targutada selle üle, kas ma olin saalis või mitte. Mul mängis toas televiisor ja ma jälgisin seda debatti.

Väga hea!

Nii! Ma palun võtta tagasi seda tooni mulle loengute lugemisel, kus ma olen või ei ole sel ajal, kui minister puldis on. Teiseks, nagu ma ütlesin: see eelnõu siin tõstab raha ümber, kokkuhoiukohti siin pole üldse. Ja selles võtmes rääkida siin midagi sellest, kuidas üle-üle-eelmine valitsus [tegutses] ... Meil on praegu Kaja Kallase kolmas valitsus. Siis oli Kaja Kallase teine valitsus, kus te Isamaa ja sotsidega koos raha kulutasite, ja oli Kaja Kallase esimene valitsus, kus te kulutasite raha koos Keskerakonnaga. Kõik need valitsused suurendasid megasammudega kulupoolt, kujutades ette, et riigieelarves on sama suur tulupool kui see, mille ma teile jätsin. Ei olnud! Nüüd on eelarve lõhki ja nüüd aetakse meile siin mingit iba. Aga ega mul küsimust ei olnud.

Ma siiski vastan. Ma vabandan, aga kui ma viitasin, et teid saalis ei olnud, siis see ei olnud pahatahtlik viide, vaid viide sellele, et äkki te ei kuulnud küsimust. Kui te seda kuulsite, siis väga hea. See sissejuhatus oli lihtsalt selleks vajalik, et aru saada, mis kontekstist me räägime. Me ei räägi selle eelnõu puhul, et sellega toimuks mingi kulude kokkuhoid. See ongi eelarvete ümbertõstmine. Kulude kokkuhoidu on siit nii palju, nagu on korduvalt siin saalis räägitud: ümberkorraldustest tekib aastas circa miljon eurot kokkuhoidu.

Aitäh, härra minister! Rohkem küsimusi ei ole. Küll on küsimus kolleeg Siim Pohlakul istungi läbiviimise reeglite kohta. Palun!

Aitäh! Kõigepealt protesteerin, et mu küsimus alles nüüd võeti. Mul oli tegelikult juba varem see protseduuriline küsimus, lugupeetud juhataja. Aga tõesti, millised protseduurid meil on või kuidas üldse on võimalik reageerida sellele, kui austatud minister ikkagi kuuleb küsimust, aga mõtleb sinna veel mingisuguse asja otsa? Ma nüüd ei saa aru, kas ma tohin küsida või on teil seal mingi oma diskussioon. Kuidas reageerida või kuidas käituda olukorras, kui minister tegelikult kuuleb küsimust valesti? Ma saan aru, et tema arvas, et ma küsisin ka varasemate valitsuste kohta, aga see arvamus pidi küll tema peas kujunema, sest mina midagi sellist ei küsinud. Ma küsisin konkreetselt tuleviku kohta väga selge ja mõistliku ja ratsionaalse küsimuse, aga vastu hakkas mingisugune heietamine mingitest varasematest valitsustest. Ma küsingi, mis me sellisel puhul teeme, kui minister ikkagi tegelikult kuuleb küsimust kuidagi teistmoodi, kui küsija küsib. Mis variandid siis on?

Aitäh, hea kolleeg! Kui on nüüd selline kaasus, et minister ei kuulnud küsimust, siis loomulikult istungi juhatajal on õigus anda uuesti kolleegile saalis mikrofon tagasi ja ta saab selle küsimuse uuesti esitada. Teiseks, ma jagan siin oma eelkäija seisukohta, et tõepoolest istungi juhatajana ma üldjuhul ei hakka hindama ei küsija küsimuse ega vastaja vastuse sisu. Seda on natukene liiga palju tahta ja eeldada. Loomulikult, kui asi läheb ikka päris käest ära, siis ilmselgelt istungi juhataja peab sekkuma nii ühel kui ka teisel juhul, olgu see küsija poole pealt vaadates või vastaja poole pealt vaadates. Aga veel kord: me ei hakka andma hinnanguid. Ei ole minul istungi juhatajana voli hakata hindama teie küsimuse sisu, kui sisukas ühe või teise kolleegi küsimus on. Minul ei ole viisakas ega soliidne seda teha. 

No nii, head kolleegid, sellega on küsimused läbi. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli juhtivkomisjoni esindajana rahanduskomisjoni liikme kolleeg Aivar Sõerdi. 

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon arutas käesolevat eelnõu esimese lugemise ettevalmistamisel kahel istungil, 25. mail ja 2. juunil. Istungitel osalesid rahandusminister Mart Võrklaev ja ministeeriumi ametnikud. Selle eelnõu sisu minister juba esitas siin. Lihtsalt võib-olla rõhutan veel üle, et ministeeriumide ümberkorraldamine lähtub riigireformi üldisest põhimõttest, milleks on dubleerimise vähendamine riigiametites ja avaliku teenistuse kvaliteedi ja [selle teenuste] kättesaadavuse parandamine. Ja rõhutan veel seda ka, et ümberkorraldamine toetab riigieelarve kulude ülevaatamist ja kokkuhoiukohtade leidmist. 

Komisjon langetas järgmised otsused. Kõigepealt, võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda esmaspäeval, 5. juunil. See otsus oli konsensuslik. Ja komisjon tegi veel ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 7, vastu 5 ja erapooletuid ei olnud. Komisjon tegi ka ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 8. juuni kell 12. Selle ettepaneku poolt oli 7, vastu 5 komisjoni liiget ja erapooletuid ei olnud. 

Lühidalt annan edasi ka komisjoni arutelul olnud küsimused. Esimesel istungil, 25. mail oli meil komisjonis eelnõu tutvustamas Tanel Ross. Komisjoni liikmetel olid talle mõned küsimused mõnel teemal, ma lühidalt annan nendest ülevaate. 

Küsimus oli selle kohta, miks suunatakse investeeringuteks ette nähtud vahendeid muudesse kuludesse. Vastus oli, et toimub ka vastupidiseid suunamisi, näiteks investeeringutoetusi kvalifitseeritakse ümber investeeringuteks. Selle taga on reeglina raamatupidamislikud põhjendused. 

Siinkõneleja küsis selle kohta, et Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas oleva Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse eelarve programmirahad antakse üle Haridus- ja Teadusministeeriumile. Ma ei küsinud seda mingisuguse sisulise probleemi pärast, ma lihtsalt tahtsin aru saada tegevuspõhise eelarve aspektidest ja loogikast. Asi on selles, et selle kooli eelarve moodustabki Sotsiaalministeeriumis samanimelise programmi ehk "Erivajadustega inimeste toimetulek ja tööalane tegevus" põhisisu ja see kantakse üle haridusministeeriumi noorte tööalase tegevuse programmi. Vastus oli, et muudatus vastab eesmärgile. Nii on ministeeriumid pidanud seda asja otstarbekamaks. 

Siis küsiti veel selle kohta, et … Ahaa! Siinkõneleja ise küsis sel aastal avaliku sektori ja ministeeriumide tööjõukulude kohta. Sellele Tanel Ross kohe ei vastanud, aga täna tuli kirjalik vastus ja see oli täiesti ammendav. 

Ja siis oli meil teine istung 2. juunil. Kohal oli minister Mart Võrklaev, kes tutvustas eelnõu, nii nagu ta tänagi tegi. Mõned teemad, mis 2. juunil meil päevakorras olid. Oli küsimus kulude kokkuhoiu kohta. Sellest oli ka siin eelnevalt pikalt ja põhjalikult juttu. Aga tõepoolest, minister selgitas, et üle-eelmise valitsuse otsustatud 5% kokkuhoiukärbet on ka praeguses eelarves sees. See on mitme aasta peale ära jagatud. Ja mis puudutab praeguse valitsuse kokkuhoiuplaane, siis suures osas hakkab see kajastuma 2024. aasta eelarves. Teemaks olid ka needsamad kolimiskulud ja majanduskulude kokkuhoid. 

Nii. Küsimus oli ka selle kohta, kas see raha ikkagi leiab kasutamist, mis nüüd ümber tõstetakse nendesse uutesse loodavatesse ministeeriumidesse. Vastus oli, et ministeeriumid on juba oma tööd alustanud. Töö on järjepidev, ei olegi peatunud. Ja need plaanid, mis on tehtud ja millele eelarve muudatustega rahaline sisu antakse, tänase teadmisega ka täidetakse. 

Veel olid küsimused ametnike palgafondi ja kokkuhoiupoliitika kohta. Need küsimused kõlasid ka täna siin saalis. Siis oli küsimus Ukraina sõjapõgenikega seonduvate kulude kohta, mis on Siseministeeriumi valitsemisalas. Seda teemat selgitati. Üks küsimus oli IT-kulude kohta. Ka komisjonis, nagu me protseduuriliste küsimuste all tänagi käsitlesime, oli teemaks muudatusettepanekute tegemise tähtaeg. Rõhutati seda, nagu siingi kokkuvõtlikult üks komisjoni liige välja tõi, et tõepoolest selle lisaeelarvega ei tekitata lisakulusid, vaid muudetakse kulude alluvust. 

Selline oli siis meie arutelude sisu. Komisjoni ettepanekutest ja otsustest ma ülevaate juba andsin. Nii et ma tänan siinkohal tähelepanu eest ja vastan küsimustele.

Suur tänu, ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel saab sõna kolleeg Aivar Kokk. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Kahjuks mul ei olnud enam võimalik Aivari käest küsimusi küsida, sest ma esitasin oma kaks küsimust ministrile ära. Aga Aivar jättis mainimata komisjoni alguses [toimunu] ja selle, et me protesteerisime sellel komisjoni istungil. See niisugune huvitav juhtum oli minu ajaloos siin Riigikogus esimest korda. Kui istung tehakse vabal nädalal, mitte komisjoni korralise istungi päeval ehk esmaspäeval, teisipäeval või neljapäeval – see istung tehti reedel –, siis kutsutakse kokku erakorraline istung. Seekord kutsuti kokku korraline istung. Ja nagu meil on kombeks, siis ikkagi, kui korraline istung on, peaks nagu eelmine nädal istungi päevakava meile koju saadetud olema. Ma saan aru küll, et eelmisel nädalal lepiti kokku, et istung tuleb, aga need, kes komisjonis sel korral olla ei saanud, seda ei teadnud. Ja meile potsatas neljapäeva lõuna ajal lihtsalt meili peale teade, et reedel on istung ja sa pead olema ette valmistunud. Aga seal ei olnud kusagil kirjas seda, et siis hakatakse arutama seda. Parandusettepanekuteks on ainult kaks päeva, ja see kaks päeva on ka veel suhteline: neljapäeval on meil juba istung, kus me peaksime arutama neid parandusettepanekuid, mis siia tulevad.

Kui vaadata seda, et räägitakse, et tuleb kuskilt kokku hoida, või midagi muud, siis ma ka komisjoni istungil rahandusministrile tuletasin meelde, et see, et kuskilt hakatakse kokku hoidma, on ju rohkem kui bluff. Siseminister, kes riigieelarve [koostamise] ajal proovis kokku kahe ministeeriumi pealt 11,5 miljonit tõsta ühte, teise või kolmandasse kohta, suutis sellel aastal – ma ei tea nüüd täpset kuupäeva, kas see oli veebruar, märts või aprilli algus – oma ministeeriumis tõsta kõikidel töötajatel palka 12%. Siin on veel endiseid ministreid saalis, kes mäletavad väga hästi, et eelarve läbiarutamisel oli see number 5%, mitte rohkem. Ja sealt on võimalik natukene ka kokku hoida. 

Teine pool, kui räägitakse, et siin on juttu ainult ministeeriumide kahte torni kolimisest, siis võib ka lugeda, et näiteks Riigikohtu eelarvet muudetakse, kuna soovitakse auto välja osta ja 20 000 eurot selle jaoks siis leitakse kuskilt nagu siuhti kulude kokkuhoiuks ja investeeringuteks. Päris nii ei ole, et see eelarve on ainult kahe ministrikoha likvideerimine ja ministeeriumide ühte kohta kokkutoomine. 

Kas ministeeriumide kokkuviimine on hea või halb? Alati on hea, kui midagi kokku hoitakse. Aga tegelikult on elu näidanud seda, et kui siin minister väitis, kui palju on kokku hoitud, siis kui me vaatame Riigikontrolli, siis me näeme seda, et igal aastal tegelikult riigiaparaat kasvab. Ja kõik need asjad, mida siin nüüd tehakse või püütakse teha, näiteks makse tõsta, siis maksude tõstmisel on ainult üks eesmärk. See on see, et natukene parema palga saajatel ehk üle 2100 euro palga saajatel oleks tulumaksuvabastus. Ehk siis kõigil ministeeriumide ametnikel ja Riigikogu liikmetel oleks iga kuupalk suurem, aga seda meie pensionäride ja väikesepalgaliste, madalapalgaliste inimeste arvel. Kui keegi räägib maksuküürust, siis maksuküüru pole olemas. On lineaarne maksuvabastus ja lineaarne tõus või langus, see ei saa kuidagi olla küür. Küür on selline, aga lineaarne tõus on selline. (Näitab käega.) Ja kui veel ei ole keegi ikka aru saanud, et tulumaks on kõigile täna veel 20%, aga kohe saab 22%, siis tuleb lihtsalt natuke õppida ja raamatupidamist endale selgeks teha. 

Aga Isamaa Erakonnas me saame aru, et see, kuidas nüüd püütakse siin seda eelnõu kiirkorras [menetleda], ei ole hea tava. Ma usun, et ka Riigikogu juhatus arutab seda, kuidas seal komisjonis on: kas see, mida komisjonis reedel tehti, on õiguspärane või mitte, [sealhulgas] need otsused, mis seal tehti. Anname üle ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud …

Aeg! 

… tulumaksuseaduse ning sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! See on siiski Isamaa fraktsiooni, mitte Isamaa Erakonna ettepanek. Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel kõnelema Martin Helme. 

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea minister! Head kolleegid! Mõned asjad jäid ikkagi kriipima selle arutelu kuju juures. Esimene asi, mida ma tahan ka üle rõhutada, on see, mida rääkis just Aivar Kokk: ega seda asja ei menetletud väga viisakalt ka komisjonis. See, kuidas komisjoni koosolek kokku kutsuti, see, kuidas koosolekul muudatusettepanekute teemat käsitleti, ei olnud normaalne. Ja ma ei ole kindel, et see oli kodu- ja töökorra kohane. 

Nüüd sisust. Ma ei saanudki tegelikult aru, miks kogu selle eelnõu juures kippus jutt veerema riigieelarve tasakaalu juurde. Sellel ei ole mitte mingit pistmist riigieelarve tasakaaluga. Riigieelarve tasakaalu see nõksukese, väikese kriipsukese võrra muudab kehvemaks, aga mitte silmnähtavalt. See on riigieelarve sees kulude ümbertõstmine väga suures ulatuses. Väga suures ulatuses! Ja see on probleem, et meil tõstetakse jooksval aastal kevadel ümber sadu miljoneid, luuakse täiesti uus valitsuse struktuur, tõstetakse teise eelnõuga valitsuse asutusi ühest ministeeriumist teise, liigutatakse programme sadade miljonite ulatuses. Ja meil on seda kõike aega kaks päeva muuta või parandada! Sisusse süveneda praktiliselt ei ole võimalik. Ja ma veel kord tuletan meelde või ütlen üle, et eelarve tasakaalu see ei muuda mitte mingil moel. 

Kui valitsus oleks tahtnud tõsiselt rääkida sellest, et me ikkagi üritame ka tuvastada mingeid kulukohti, mida ei ole vaja teha, ja neid kulukohti ka kärpida kas või sümboolselt, kas või signaali mõttes, siis seda oleks olnud võimalik teha. Noh, seda ei tehtud. Jutt sellest, et ühe või teise riigiasutuse reformimine toob paari aasta pärast miljonilise või poolteisemiljonilise kokkuhoiu – andke andeks, selle jutuga püütakse puhta lolle. Ei ole veel juhtunud Eestis, mitte kunagi veel ei ole juhtunud, et suure reformi käigus kulud väheneks pikas plaanis, lühikeses plaanis, keskpikas plaanis. Mitte kunagi! See on ilus reklaamtekst, mis sinna juurde pannakse, et kui me nüüd midagi ümber korraldame, siis pärast on vähem kulusid. Aga algul loomulikult reform nõuab raha, saate isegi aru. Kulud on alati, kulud on eespool ja pärast see kokkuhoid jääb lihtsalt tulemata. 

Nii et ma puhtalt stenogrammi huvides tahan ära öelda, et Eesti riigi eelarve on kriisis ikkagi Reformierakonna järjestikuste valitsuste tõttu, kes on järjest, aastast aastasse suurendanud rekordtempoga Eesti riigieelarve kulupoolt, samal ajal uskudes, et see tulupoole kasv, mille neile pärandas rahandusminister Martin Helme oma suurepäraste maksulangetuste abil ja majanduse stimuleerimisega koroonaajal, jääb alles, kui Reformierakond saab majandust juhtima oma maksutõusude ja energiapoliitikaga. Ei jää! Ei ole saanudki jääda. See eelarvekriis on teie tehtud ja see, kuidas te seda lahendate – on ju kõigile selge, ette on juba näha, et läheb hullemaks. Aitäh!

Aitäh, head kolleegid! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Nüüd pean istungi juhatajana tegema endale ühe märkuse. Nimelt, Isamaa fraktsioon on andnud üle paberi, millega on teinud ettepaneku tagasi lükata eelnõu 215, mis on järgmine päevakorrapunkt. Nii et mul paberkujul ei ole küll ühtegi ettepanekut selle eelnõu tagasilükkamiseks. (Saalist öeldakse midagi.) Aga meil ei ole ühtegi ettepanekut. Nii et, head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 214 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 8. juuni kell 12. Oleme kolmanda päevakorrapunkti arutelu lõpetanud.

Head kolleegid! Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde. Neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse ning sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu 215 esimene lugemine. Selle arutelu toimub sama korra järgi nagu eelmise päevakorrapunkti puhul. Palun kõnetooli ettekandjaks regionaalminister Madis Kallase.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Olen teie ees, et esitleda tulumaksuseaduse ning sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu.

Eestis on regionaalne ebavõrdsus lubamatult suur. Ligi 20 aastaga on väljaspool Harjumaad ja Tartumaad elanike arv vähenenud 20%. Väljaspool Tartumaad ja Harjumaad on lapsi ja tööealisi elanikke vähemaks jäänud 26% ehk 150 000 inimest, kuid samal ajal on kasvanud üle 65-aastaste elanike arv 14% ehk üle 17 000 inimese. Selle tõttu on kõrgemapalgalised töökohad ja seeläbi ka jõukus koondunud üha rohkem Harjumaale ning mingil määral ka Tartu piirkonda. Samal ajal kuuleme, kuidas ülejäänud Eestis peavad omavalitsused rahapuuduses sulgema koole, lasteaedu ja raamatukogusid. Näiteks on palgatulu maksumaksja kohta Viimsis kaks korda suurem kui Narvas. Vähem tulu saavate omavalitsuste tulubaasi turgutatakse tasandusfondi abiga, kuid teatavasti tasandusfondi kogusumma püsib paigal. Seega jääb vaesemate omavalitsuste ehk tasandusfondist raha saavate omavalitsuste tulude kasv maha üksnes tulumaksu kasvust sõltuvate omavalitsuste tulude kasvust.

Omavalitsuste suur erinevus tuludes aga tähendab seda, et väljaspool Harjumaad on omavalitsustel aina keerulisem häid teenuseid pakkuda. Kindlasti oleks ka mina soovinud esimese eelistusena suurendada riigieelarve tulude arvelt tasandusfondi mahtu. Riigieelarve väga kehva seisu tõttu ei ole paraku võimalik 2024. aastal seda teha. Vähem tulu saavate omavalitsuste seis on halvenenud juba mitu aastat ja nende tulude reaalkasv on pöördunud negatiivseks. Lisaks lisandusid 2022. aastal kõrged energiahinnad ning 2023. aastal intresside tõus. Järgnevatel aastatel avaldab kohalikele omavalitsustele negatiivset mõju kindlasti ka käibemaksumäära tõus ja vaesemate omavalitsuste finantsseisu leevendamist ei saa minu hinnangul kuidagi edasi lükata.

Eelnõuga muudetakse omavalitsustele tulumaksu[raha] eraldamise põhimõtteid. 2024. aastast suurendatakse residendist füüsilise isiku riiklikult pensionilt eraldatavat tulumaksu algselt 1,88%-lt 2,5%-ni, vähendades samal ajal neile muust maksustatavast tulust eraldatavat tulumaksu algselt 12,06%-lt 11,89%-ni. Muudatustega väheneb jõukamate omavalitsuste tulumaksulaekumine, mis sisuliselt tähendab tulumaksu eeldatava laekumise aastase kasvu mõningast vähenemist.

Kokku jagatakse selle muudatusega, kui see ükskord Riigikogus nii kaugele on jõudnud, et on lõpphääletus, tasandusfondi kaudu ümber 8,3 miljonit eurot. Sellest saavad kasu eelkõige väiksema kasvuga ja ka mõnevõrra vaesemad omavalitsused, kus elanikkond on ennekõike tööealiste elanike võrra vähenenud. [Seaduse]muudatuse tõttu saab Harjumaa omavalitsustes järgmise aasta tulumaksu laekumise kasv olema kõige rohkem 1% väiksem võrreldes olukorraga, kui midagi ei peaks muudetama. Jõukamate omavalitsuste tulumaksu laekumise aastase kasvu vähenemine ei mõjuta märkimisväärselt teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti nendes piirkondades. Nende piirkondade tulumaksu laekumise aastane kasv on olnud reeglina üle Eesti keskmise. Muudatusega, mis on teile juba varasemalt saadetud, kaotab 14 omavalitsust oma kasvust teatud osa, aga kasu saab 64 omavalitsust ja ühel juhul on mõju sisuliselt null. Kõige vähem tulu saavatel omavalitsustel võib muudatuse tulemusena tulubaas suureneda 2%. Eelnõuga kavandatav muudatus koos ka – soovin seda kindlasti eraldi mainida – väikekoolidele mõeldud 3 miljoni euroga aitab väljaspool Harjumaad täiendavate kuludega toime tulla. Seda raha on suurusjärgus 11 miljonit eurot.

See eelnõu on üks esimesi suurema muudatuse etappe. Plaanime omavalitsustega koostöös põhjalikult üle vaadata ja esitada ettepanekud novembriks. See puudutab nii üksikisiku tulumaksu kui ka juriidilise isiku tulumaksu, maamaksu autonoomia suurendamist, uusi kohalikke makse, tasandusfondi valemi muutmist ja mitmeid teisi [samme]. Nende puhul ma rõhutaksin üle, et ettepanekud, mida peaks kaaluma, mida peaks arutama, on kõik tulnud kohalikelt omavalitsustelt endilt. Ja olengi öelnud, et need arutelud me tahame avada kohe augusti alguses, et oleks piisav aeg läbi rääkida, kuidas me saaksime võimalikult suurele osale Eestist selle muudatusega võimalikult suurt kasu tuua. Palun eelnõu toetada. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Nüüd on aeg küsimusteks. Aivar Kokk, palun! 

Hea juhataja! Austatud minister! Viimane lause on küll natuke imelik: palun toetada. Kuidas seda on võimalik toetada, kui kohalikud omavalitsused, kust sa ise tulnud oled, ei toeta seda ja kirjutavad siin praktiliselt 20 punkti, mille pärast mitte toetada. Sa mainisid oma kõnes, et jagatakse ümber 8,3 miljonit. Huvitav küll, kes teab praegu, kui palju on võimalik järgmise aasta riigieelarvest ümber jaotada. Prognoos tehakse alles augusti lõpus, kui suur see number võiks teoreetiliselt tulla. Ja kui paljud siis ikka tegelikult kasu saavad? 14 saavad kahju ja siis öeldakse, et küll on tore, et ülejäänud saavad kasu. Kui suur see kasu tegelikkuses on, seda numbrit ei tea. Kuhu me kiirustame? Riigieelarvet hakatakse alles tegema, kehtima hakkab see seadus alles järgmisest aastast. Ja ma veel kord rõhutan, et omavalitsustest ei toeta ei need, kes raha saavad, ega need, kes ei saa. Küsimus: miks me kiirustame?

Aitäh! Olen nüüd kohtunud kõigi nende kohalike omavalitsustega, kes peaksid oma kasvu pealt, kui see eelnõu sellisel kujul vastu võetakse, mingi osa ära andma. Ja olen kohtunud ka enamiku teiste kohalike omavalitsustega, kes saavad mõnevõrra suurema kasvu. Tegelikult kõik ütlevad, et olukord on äärmiselt keeruline. Ma hindan väga nii linnade ja valdade liidu esimehe tööd kui ka teiste juhatuse liikmete tööd, kellega ma olen kohtunud, aga reaalsus on see, et nendel ongi äärmiselt keeruline seis. 60 liiget tahaks hääletada poolt. Me ei saa naeruvääristada ka neid omavalitsusi, kes saavad juurde näiteks 50 000 eurot. See on nende jaoks ülioluline. Aga samas 14, kelle hulgas on ka suured linnade ja valdade liidu liikmed, peavad jah mingi osa oma kasvurahast loovutama. Aga ma ei taha tekitada olukorda, kus linnade ja valdade liit peaks liidus panema hääletusele, kas me toetame või ei toeta. 

Ma olen praegu lähtunud läbirääkimistest. Kõik osapooled mõistavad, et jah, mõned ei saa seda toetada, mõned saavad. Aga tegelikult enamik eelnõu toetab, vähemalt need, kellega mina olen suhelnud ja rääkinud. Selline on tänane olukord. Edasi lükata me saaksime ja see tähendaks, et esimesed muudatused rakenduksid aastast 2025, aga kohalikele omavalitsustele sellist sõnumit mina regionaalministrina viia ei saa. Äärmiselt keerulises olukorras on Eestis paarkümmend omavalitsust ja tegelikult ka keskmise võimekusega omavalitsused päris suurte väljakutsete ees järgmise aasta eelarve kokkusaamisel.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Austatud minister! Loomulikult on märkimisväärne, et te selle süsteemiga põhimõtteliselt tahate kehtestada progressiivset süsteemi. Aga samal ajal füüsiliste isikute puhul ehk maksumaksjate puhul te seda nagu teha ei taha. Küsimus on selline. Kas te ise ei arva, et see on natuke ebaõiglane, et meil on 14 omavalitsust, kes saavad oma rahaasjadega hästi hakkama, ja siis me lihtsalt võtame neilt nende raha ja jagame teiste vahel, kellel nii hästi ei lähe? Ja tegelikult põhjus, miks neil hästi ei lähe, on see, et see on riigi tegemata töö.

Aitäh! Jah, aega tagasi pöörata ei saa. Eelmise 30 aasta jooksul on Eestis elu liikunud selles suunas, et väga suures osas on Eesti elanikkond koondunud Harjumaale, kaasa arvatud Tallinnasse. See on paratamatus ja ma ei otsigi süüdlasi. Täna me oleme fakti ees, et Eesti elanikkond on väga suures osas liikunud Harjumaale. Ja praeguses seisus ma võin öelda, et regionaalministrina on mul valida, kas midagi teha aastaks 2024 teiste kohalike omavalitsuste jaoks või hakata läbi rääkima ja midagi teha aastal 2025. Kahjuks ma ei suuda vaadata nendele 64 kohalikule omavalitsustele otsa ja öelda, et oodake veel üks aasta. Siinkohal suur tänu veel kord nii Tallinna linnapeale kui ka teistele, kes tegelikult mõistavad ja ütlevad, et nad saavad [probleemist] aru. Ongi nii, et kui [võrrelda] Euroopa Liidu keskmise sisemajanduse kogutoodanguga [elaniku kohta], siis Harjumaa [näitaja] on 120% ja ülejäänud Eesti piirkondade oma on 50% juures. Ongi meeletult suur ebavõrdsus Eesti eri piirkondade vahel ja nii kurb, kui see ka ei ole, mõistes Tallinna, mõistes ka Harjumaa omavalitsusi, [tuleb tunnistada], et täna me oleme sellises seisus. 

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Ei hakka kõiki fakte ja viimase aja arenguid meelde tuletama, aga koroonakriisis – ma arvan, et Saaremaa vallavanemana mäletad sa ka – saarelised vallad said vist rohkem kriisitoetust ja investeeringutoetusi kui see 8,3 miljonit siin. 200 miljonit kahe aasta jooksul said omavalitsused lisatoetusi ja pole kunagi nii hästi elanud, nagu nad ütlesid. Kuidas juhtus siis see suur õnnetus? Eks see hakkas eelmisest kevadest ketrama. Teil oli ka au olla [eelmisel aastal] valitsuse liige. Juba eelmisel aastal oleks hinnatõusu ja kriisi tõttu omavalitsustele abi vaja olnud. See on jõudnud praegu kriitilise piirini. Ja kindlasti, nii nagu linnade ja valdade liit õigesti ütleb, ega vaesuse ümberjagamine eriti suurt midagi juurde ei anna. See 8,3 miljonit tõesti kedagi ei päästa. Käibemaksu tõus paneb omavalitsustele lisakohustusi 20 miljoni ulatuses. Tõesti oleks vaja ikkagi mõelda selle tervikpaketi peale, mida ka linnade ja valdade liit ootab. Mida see võiks sisaldada?

Aitäh! Ma veel kord kordan üle: ma küll ei julgeks nimetada seda vaesuse ümberjagamiseks, sest jõukamatel kohalikel omavalitsustel kasvab eeldatavasti [eraldatava] tulumaksu [summa] 15% või sinnakanti. Teistel piirkondadel on see protsent võib-olla 5–7%, nii et tegelikult kolmekordne kasvuvahe on Eesti erinevate territooriumide vahel. Aga olen nõus teie esimese väitega, et tõesti COVID-i ajal väga paljud piirkonnad, kaasa arvatud Eesti saared, said Vabariigi Valitsuselt äärmiselt suure toe. Kuigi ma enam ei ole selles ametis, suur tänu veel kord selle eest ka nendele valitsuse liikmetele, kes siis ametis olid. Ma kindlasti ei vähenda ega pisenda seda toetust kohalikele omavalitsustele, see oli kindlasti väga oluline.  

Aga ma ütlen veel kord, et need asjad, mida me oleme arutanud, ongi muudatused üksikisiku tulumaksu [jaotamises], mida on võimalik ümber vaadata, siis juriidilise isiku tulumaksu jaotamine töökohtade järgi, siis maamaks, uued kohalikud maksud ja tasandusfondi valem, mille sees on näiteks väga oluline komponent tagamaalisuse koefitsient. Tegelikult neid komponente, mida ma olen saanud arutada nii Harjumaa omavalitsuste juhtidega kohtudes kui ka kaugemate piirkondade kohalike omavalitsuste juhtidega kohtudes, on äärmiselt palju. Aga veel kord: ma tahaks, et see initsiatiiv tuleks altpoolt. 

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Küsimus on selle baasi kohta, mille kohta on need prognoosid tehtud, kuidas see võiks, ütleme, raskemas seisus olevaid omavalitsusi aidata. Ja baasi mõttes nagu kahe nurga alt. Üks on see, kas see baas, millega võrreldakse, on olnud täna kehtivad maksuseadused või on siin juba arvesse võetud ka käibemaksu tõstmise mõju? Noh, grammike tõuseb tulumaksuvaba miinimum ja nii edasi. Ja teiseks majanduse väljavaated, millise prognoosi kohaselt need on pakutud? Ma siin täna lugesin uudist tööstustoodangu kiirenevast langusest, mida veab puidusektor, eks ole. Kui me võtame piirkondlikult, ma mõtlen näiteks Võrumaa kanti, kust ma tulen, puit on seal oluline ja seal tööstustoodangu langus toob kaasa töökohtade [arvu] languse ja nüüd ka [see] proportsioon muutub, [mis puudutab] töötavate inimeste tulumaksu osa. Milliste baaside kohta see on tehtud ja kas tuleval aastal me näeme, et see saab tõeks teie hinnangul?

Nii nagu juba varasemalt öeldud, loomulikult see on mingil määral prognoos, mille Rahandusministeerium on erinevate mudelite põhjal välja arvestanud. See põhineb ikkagi eeldatavatel muudatustel nii rahanduses kui ka majanduses laiemalt. Teine pool, mis puudutab tööstust ja ettevõtteid – jah, seal on samamoodi raske prognoosida, missugust mõju ja kuidas see avaldab piirkondadele. Aga seda enam oluline on arvestada, et kõige suuremad võitjad sellest ümberjagamisest on tegelikult Pärnumaa, Ida-Eesti, Kagu-Eesti – just need piirkonnad, kus ka minu hinnangul on teatud regionaalne mahajäämus suurim.

Jevgeni Ossinovski, palun! 

Aitäh, austatud minister! Üldiselt ma toetan seda printsiipi, et kujunenud olukorras jõukamad omavalitsused üsna väikese osa oma [tulust] võiksid vaesematega jagada. Aga ma küsin selle kohta, mida ma komisjonis ka küsisin, nimelt tulevikuplaanide kohta. Lihtsalt et minister saaks ka siin seda vastata. Mis seal tundub ebaõiglane selles lahenduses, on muidugi see, et kuna osa sellest rahast suunatakse tasandusfondi, siis tegelikult näiteks Tartu piirkonnas tekib selline olukord, et Tartu linn kaotab ja võidavad valglinnastuvad vallad selle ümber. Seda just tasandusfondi valemi tõttu. See ei tundu kuidagi ääremaastumist leevendav samm, vaid tundub ausalt öeldes natukene selline veider. Kas te võiksite selgitada, millisel viisil on plaanis seda olukorda edaspidi parandada?

Aitäh! Jah, ma ise olen ka teatud kohalike omavalitsuste [puhul seda mõelnud]. Meil Eestis on 79 kohalikku omavalitsust ja minu hinnangul see mudel praegu nelja või viie puhul on mõnevõrra ebaõiglane kas positiivses suunas või negatiivses suunas. Aga üldiselt see arvestab kõike päris hästi. Kust on need teatud mõttes anomaaliad sisse tulnud? On tulnud ühinemise tõttu, mis 2015 kuni 2017. aasta 31. detsembrini toimus. Needsamad nimetatud Tartu maakonna kohalikud omavalitsused ühinesid piirkondadega, kus jõukuse näitaja ja finantsvõimekus olid oluliselt kehvemad, aga need komponendid sinna tasandusfondi jäid veel sellest ajast sisse. Seetõttu ongi oluline, nagu ma siin juba enne vastasin, et kindlasti tuleb tasandusfondi valem üle vaadata ja tuleb üle vaadata ka tagamaalisuse koefitsient ja regionaalsuse komponent, mida näiteks õpetajate ja teiste haridustöötajate palkade puhul arvesse võetakse. Mingid asjad on jäänud, nagu need olid enne ühinemist, aga need ei ole enam adekvaatsed tänasel ajahetkel. 

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Vaatan seda seaduste muutmise eelnõu ja seletuskirja ning olen segaduses. Siin on märkusena toodud, et väljatöötamiskavatsust ei ole tehtud, kuna on kiireloomuline asi. Teie räägite, et me tahame kohalike omavalitsuste tulubaasi tõsta, siin on aga kirjutatud, et see seadus on seotud kavandatava käibemaksuseaduse muutmisega, mis näeb ette käibemaksumäära tõstmise. Kui me ühelt poolt võtame sealt raha ära ja teiselt poolt anname juurde, kas siis vähenevad ka kohalike omavalitsuste kohustused? Kohalik omavalitsus ju [täidab oma kohustusi], riigi antud ülesandeid [laekunud raha abil]. Ja hästi, rikkamad rikkamateks, aga nendel on samamoodi kohustused, mida peab täitma. Kas võetakse ka kohustusi ära?

Aitäh! Kohustusi ära ei võeta. Veel kord, me võtame nii-öelda kasvust teatud osa ära. Kui mõnel parema kasvuga kohalikul omavalitsusel on planeeritud kasvuks 15% ja meie eelnõuga sealt võetakse 1% ära, siis see kasv saab olema 14%. Meie hinnangul ei mõjuta see nende kohalike omavalitsuste teenuste pakkumist, erinevalt paljudest teistest kohalikest omavalitsustest, kus mingid teenused on sattunud ikkagi väga suurde ohtu, nii et isegi 30 000 – 40 000 eurot mõne algkooli lahtihoidmiseks on üle jõu käiv. See on meie tänane analüüs. Aga jälle, ma ei taha kuidagi pisendada neid väljakutseid, mis on Harjumaa omavalitsustel, kes põhiliselt peaksid osa oma kasust loovutama. Kindlasti ka seal on väljakutsed, näiteks lasteaiakohad. Need ongi arutelud, mis me soovime sügisest koos Riigikoguga käivitada.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma vaatan siin, et kahjuks ei ole selle eelnõu puhul jälle kaasnevaid mõjusid välja arvutatud ja omavalitsused on küsimuse ees, kas see tegelikult neid omavalitsusi, mida see eelnõu peaks toetama, tegelikult toetab. Seda küsis ka eelkõneleja. Kui kokku arvutada, mida käibemaksu, tulumaksu ja aktsiiside tõus teeb, siis ma ütlen, et te teete nalja oma 8,3 miljoniga. Tegelikkuses uuest aastast kõikidel omavalitsustel kulubaas kasvab, mitte ei vähene, nagu lootus on. See küsimus on ikka väga terav ja tõsine. Ma ei saa aru: korra sa ütled, et raha ei ole, jagame natuke raha ümber, ja siis järgmises lauses sa ütled, et kuskilt hakkab raha järele tulema. Tegelikult peaks tulubaas omavalitsustel järgmine aasta RES-i järgi suurenema seoses sellega, et sotsiaalhoolekandesse peab raha rohkem minema.

Aeg, kolleeg!

Kas läheb sinna raha juurde või ei lähe?

Aitäh! Jah, need muudatused, mis ei ole seotud selle eelnõuga, lähevad oma rada pidi edasi. Eelnõu, mida mina siin täna ette kannan, on nii-öelda täiendav pakett kõigile teistele asjadele. Minu sõnum on alati olnud, et jah, kõik muudatused ühel või teisel moel mõjutavad ka kohalikke omavalitsusi, alates majutusasutuste käibemaksust kuni kõigi teiste muudatusteni. See eelnõu on konkreetne meede regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks. Me tasandame teatud muudatuste, näiteks euribori tõusu mõju, mille tõttu kohalike omavalitsuste laenuintresside tagasimaksed on läinud oluliselt suuremaks. Kui me seda täna ei tee, siis, julgen väita, on olukord oluliselt nukram kui siis, kui me seda teeme. See on üks leevendusmeede kohalikele omavalitsustele praegusel raskel ajal, kui nii Eestis kui mujal Euroopas on tegelikult majanduses jahtumise märgid.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma olen teiega sada protsenti nõus, et regionaalse ebavõrdsuse probleem on äärmiselt tõsine, väärib tõsist tähelepanu ja vääriks palju tõsisemat tähelepanu, kui sellele siiani on osutatud. Aga ma mõtlesin teie käest küsida seda, kas see seaduste muudatus, millest me praegu räägime, kuulub teie hinnangul pigem sellisesse kosmeetilise leevenduse kategooriasse või põhimõttelise ja tõsise leevenduse kategooriasse. Sõltuvalt sellest, kuidas teie hinnang on, küsin, et kui see kuulub pigem kosmeetilise leevenduse kategooriasse, siis millised on need põhimõttelised sammud, mida teie hinnangul tuleks teha, isegi kui koalitsioonis selleks praegusel hetkel toetust ei ole.

Minu jaoks on kindlasti tegu sisulise muudatusega ja olulise muudatusega, et regionaalne ebavõrdsus Eestis kui mitte ei hakkaks vähenema, siis vähemalt pidurduks. Me peame lähtuma sellest elanikkonna paiknemisest, nagu praegu on. Tööealine elanikkond on ennekõike koondunud Harjumaale ja maapiirkondades on üha [suurem] pensioniealiste inimeste [osakaal]. Me peamegi oma maksusüsteemi selle järgi kohandama. See eelnõu on kindlasti selles suunas väga suur samm. Jah, 8,3 miljonit ei ole see summa, mille ma lootsin regionaalministrina siia tuua, aga see ei ole kindlasti summa, mida saaks nimetada kosmeetiliseks. Tegelikult mõned kohalikud omavalitsused saavad juurde 300 000, 500 000, 700 000 eurot ja see on nendele väga suur abi oma eelarvete kokkupanekul. Praegu käivadki eelarvestrateegiate arutelud kohalikes omavalitsustes ja iga summa sõltuvalt kohaliku omavalitsuse suurusest on nendele väga suureks abiks. Aga põhimõtteliselt lähenemine, et tuleb rohkem arvestada inimeste paiknemist, võiks olla ka tulevikus siin arutelude aluseks.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Tõenäoliselt hea minister teab ka, et rääkida väga jõukatest omavalitsustest Eestis ei ole eriliselt põhjust. Lihtsalt jah, [mõnel pool] on palgad suuremad ja tulumaksu laekumist numbrites rohkem. Väljakutsed on ka nendel valdadel just tänu elanikkonna tihedusele, nii nagu see elu on kujunenud. Turumajandus seda niimoodi kujundab. Seal, kus on raha, sinna läheb raha, seal, kus on inimesed, sinna lähevad inimesed. Kahjuks see reegel on selline. Riigi ülesanne on seda tasakaalustada. Jah, olen nõus, teatud erinevate võtetega me oleme üritanud mingitel kriisiaegadel seda võrdsustada. See tendents on olnud alates 1990-ndate algusest, selle vastu ühekorraga ei saa. Aga igal juhul ma rõhutan seda Eesti Linnade ja Valdade Liidu ettepanekut, et oleks olnud parem tulla terviklahendusega, sest sümboolselt vähendada üksikisiku tulumaksust laekuvat osa on väga valus. Seda tehti kunagi 11,9%-lt 11,4%-le eelmises tohutus masus ja nüüd tehakse seda uuesti.

Ma siis vastan, et ma olen selle aruteluga nõus. Täpselt nii on. Tervikuna oleks ka mina soovinud seda siia tuua, aga ajaline raam ja võimalused on praegu sellised. Aga muidu olen täiesti nõus, et need probleemid on sügavamad, aga kusagilt peab nende lahendamist alustama. Ja veel kord: ma absoluutselt ei vähenda ega pisenda nende kohalike omavalitsuste muresid, kes on Harjumaal. Nendel on hoopis teised väljakutsed ja kindlasti nii Regionaalministeerium kui ka kõik teised peavad seda mõistma, et regionaalpoliitika ei ole ainult maaelu, vaid regionaalpoliitika on ka Tallinna vanalinn. 

Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud regionaalminister! Meie teiega mõned kuud tagasi pidasime sellise regionaalpoliitika all silmas, mida te täna välja pakute, pigem ikkagi tasandusfondi muudatusi ehk tagamaade koefitsiendi muutmist. Need summad kas või koolide kinnipanekul või lahtijätmisel ei olnud suured. Vahepeal oli juttu 13 miljonist, kui me muudame tasandusfondi tagamaalisuse koefitsienti, vahepeal oli juttu 25 miljonist. Seal olid teised aspektid juures. Need summad tegelikult võrreldes nüüd Reformierakonna lubadusega kaotada madalapalgaliste maksuküür, mis on tegelikult olematu, on ju minimaalsed. Kas te vähemalt koalitsiooni sees seisite selle eest ja kaalusite just sedasama meedet, tagamaalisuse koefitsiendi tõstmist? Kas te seisite selle eest või andsite väga kergelt Reformierakonnale alla?

Aitäh! Nii nagu ma arvan või õigemini tean, te minu eelkäijana seisite regionaalpoliitikas kohalike omavalitsuste eest ja piirkondade eest. Loomulikult ka mina regionaalministrina olen seda kogu aeg teinud. Samas ma tean, et iga minister peabki seisma oma valdkonna eest ja valikud on täna sellised laua peal. Nagu me teame, on vaja kokku hoida, on vaja kärpida. Ja kõik teemad on ühel või teisel moel kuidagi mõjutatud ka regionaalpoliitikast ja puudutavad igat Eesti piirkonda. Ma kinnitan, et jah, olen seisnud nende asjade eest, olen palunud täiendavaid analüüse, täiendavaid arvutusi ka Regionaalministeeriumilt ja igapäevaselt see ongi minu kohustus. Olen seda teinud.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kuna oma eelmises vastuses te juba hakkasite Tallinnast rääkima, siis ma jätkan selle teemaga. Jah, praegu paistab, et Tallinn ja mõned teised jõukamad omavalitsused tulevad vähem jõukatele abiks. Aga tuletame meelde: kui valitsusel oli võimalus Euroopa raha suunata sellisele projektile nagu Tallinna Haigla, siis seda ei tehtud. Päris jõhker ausalt öeldes. Nüüd on minu küsimus väga lihtne. Kui järgmine kord on taoline projekt, olgu seesama Tallinna Haigla või midagi taolist, jälle valitsuse laual ja Euroopa raha on mängus, siis kas te hääletate selle asja poolt?

Aitäh! Nii nagu ma enne ütlesin, Tallinna linn on täpselt samamoodi regionaalpoliitika [objekt] nagu ülejäänud Eesti piirkonnad. Mis puudutab Tallinna Haiglat, siis see on kompleksne teema koos teiste teemadega. Ehk siis samamoodi: kas näiteks väga palju teemaks olnud Narva Haigla renoveerimine või Kuressaare Haigla renoveerimine, kas ma neid ka toetaks? Regionaalministrina ma seisan iga Eesti piirkonna eest, seisan ka Tallinna linna eest, seisan ka Tallinna Haigla eest, aga see peab kõigi teiste asjadega koos [käima]. Kui Eestil on selleks võimalusi, siis loomulikult ma seda toetan.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Küsimus on selle kohta, et nüüd, nagu ma aru saan, tulenevalt hetke demograafilisest olukorrast suurendatakse seda osa, mis tuleb pensionidelt, ja vähendatakse tööealiselt elanikkonnalt tulevat tulumaksu osa. Sellega püütakse maksubaasi parandada. Kas te näete mingit riski selles, et see tekitab pikas jooksus kuidagi vale motivatsiooni? Omavalitsustel tekibki huvi rohkem keskenduda neile teenustele, mis, ütleme, lihtsalt pensionäre nende juurde kokku toovad, ja võib-olla ei pöörata enam nii suurt tähelepanu tööealisele elanikkonnale? Ja pikas jooksus võib see tulubaasi veel päris uppi viia. On see mõte peast läbi käinud või analüüsi leidnud? Kuidas te seda poolt näete?

Aitäh! Esiteks on need arengud toimunud Eestis sisuliselt 30 aastat. On toimunud teatud tööealise elanikkonna koondumine Harjumaale. See ei ole ühekordne samm, et me sellest lähtuvalt, kuidas on praegu olukord, teeme mingi eelnõu. See on väga väga pika protsessi tulemus, kuhu me täna oleme jõudnud, ja [nõuab] väga pikka kaalumist. Ja see on siis tänane olukord.  

Aga tundes pea kõiki Eesti kohaliku omavalitsuse juhte ja olles nendega aastate jooksul kohtunud, samamoodi tundes volikogude esimehi ja volikogude liikmeid, ma julgen küll väita, et ükski kohalik omavalitsus ei ole läinud selliste asjade peale välja. Jah, töökohti tahetakse luua ja selle kaudu tahetakse täiendavat maksutulu töökohtadelt ja ettevõtetelt. Aga ma julgen küll pea kõigi Eesti kohalike omavalitsuste eest öelda, et sellist asja tegema ei hakata. Ennekõike ikkagi on kohaliku omavalitsuse kõige suurem väärtus töökohad piirkonnas ja see on peamine motivaator. 

Anti Allas, palun!

Austatud eesistuja! Austatud minister! Mul on meeles sihuke ütlus, et tulemuslik ravi algab õigest diagnoosist. Osa sellest ravist ja diagnoosist oled sa siin puldis juba ära kirjeldanud. Aga ma tahtsin küsida seda. Seda valdkonda aastaid kõrvalt jälginuna ja ka selles sees olnuna, kas sul on plaanis parandada analüüsivõimekust ministeeriumis? Minu arust on see äärmiselt tagasihoidlik olnud rohkem kui kümnel viimasel aastal. [Tahaks kuulda] reaalseid ettepanekuid. Kuidas me [ikkagi] oleme jõudnud olukorda, kus täiesti erineva võimekuse ja sissetulekuga omavalitsusi lüüakse ühe vitsaga? Jumala eest ühe valemiga peab nagu kogu Eesti mured ära saama lahendatud. Millal me sellest üle saame? Minu arvates selle aluseks on nii-öelda õige diagnoos ja analüüs.

Aitäh! Ma julgen küll väita, et Eesti riigil, kaasa arvatud Regionaalministeeriumil või praegusel Rahandusministeeriumil on kogu informatsioon olemas iga detaili kohta igas kohalikus omavalitsuses. Pigem ma näen, et probleem on ikkagi maetud sinna, et [raske on] lahendusi leida ja nendele suurt poliitilist tuge saada. Loomulikult, kui probleem on kohalikes omavalitsustes, kus elab 10 000 inimest või 4000 inimest või 7000 inimest, siis neil on hoopis väiksem jõuõlg kui nendel omavalitsustel, kus elab 100 000 inimest või 30 000 inimest. Seal, ma arvan, on peamine probleem, et lihtsalt niivõrd suur jõuõlg on Harjumaal versus väga paljud teised Eesti piirkonnad, kus lihtsalt ei ole jõudu oma muresid tugevalt tutvustada, oma muresid nii Toompeal kui Stenbockis lauale tuua. Ma arvan, et peamine mure on see. Ja see ongi roll, mida olen nii mina kui on minu eelkäijad enne nendes ametites pidanud täitma. Iga Eesti inimene, ükskõik kus ta elab, väärib teenuseid, mis on nii-öelda baasteenused. Jah, kõiki asju me igasse piirkonda Eestis ei saa, aga elementaarne tase peab olema kõikjal tagatud. 

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Pean tunnistama, et see valitsuse algatus meenutab mulle 2008. ja 2009. aasta majanduskriisi. Toona ka algul valitsus ei saanud aru, mis majanduskeskkonnas Eesti on. Ei saanud aru, et majanduskriis on alanud, kiitles sellega, kuidas kõik on väga hästi ja sellises kriisis tahakski elada, ning ei teinud ühtegi sammu, et kriisi negatiivseid mõjusid leevendada. Seda enam, et kui see kriis tekkis, siis hakati hoogsasti kärpima, süvendades kriisi veelgi ja suurendades tööpuudust. Üks osapool, kes toona pihta sai, olid just kohalikud omavalitsused, kelle tulubaasi märkimisväärselt kärbiti. See oli totaalne raha ühest taskust teise tõstmine. Et kriisi ajal riigieelarvet paremas tasakaalus näidata, võeti omavalitsustelt raha veelgi vähemaks. Küsimus on lihtne. Kas sa ei karda, et see on praegu nagu natuke Pandora laeka avamine? Te hakkate mingite kummaliste metoodikate alusel sisuliselt väga suure osa kohalike omavalitsuste tulubaasi vähendama. Neis KOV-ides elab peaaegu pool Eesti elanikkonda …

Aeg!

… ja koosmõjus majanduskriisiga võib seal tööpuudus tõusma hakata. Vahest tegelikkuses on see negatiivne mõju palju suurem, kui see konkreetne eelnõu hetkel välja toob.

See eelnõu põhineb ikkagi konkreetsetel arvutustel, konkreetsetel taustauuringutel. Ma võin kinnitada ka endise kohaliku omavalitsuse juhina, et tegelikult on need [mõtted] laua peal väga pikalt olnud. Kas see on teatud oht ehk Pandora laeka avamine võimalikele jätkuprobleemidele? Ma ütlengi, olles kohtunud ka nende kohalike omavalitsustega, kellel on äärmiselt keeruline, et kui see ka tähendab, et me oleme mingi Pandora laeka avanud, siis me ikkagi aitame neid kohalikke omavalitsusi, kellel on äärmiselt keeruline. Ma olen valmis selle riski võtma ja selle laeka avama. Aga siin peavad tulema jätkutegevused, nagu ma olen täna juba korduvalt öelnud. Kindlasti peavad ka jätkutegevused tulema, need arutelud peavad jätkuma ka tulevikus. Aga see esimene samm, need esimesed muudatused tuleb ära teha, et me arvestaksime rohkem Eesti tegeliku olukorraga just väljaspool Harju maakonda.

Andres Metsoja, palun! 

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Austatud minister! No ilmselt me tegelikult koos mööname, et see ettepanek, millega te täna siin olete, ei lahenda Eesti jaoks regionaalse ebavõrdsuse kaotamise mõttes mitte midagi. Te olete omavalitsusjuht olnud, te teate seda väga hästi. Võtame kas või Pärnumaalt ühe näite. Põhja-Pärnumaa valla jaoks tuleks kuus lisaks umbes 5000 eurot. Üks Riigikogu liikme palk tuleks omavalitsustele kuus juurde, et lahendada neid tagamaa probleeme. Meil oli haldusreform, kus me seadsime 5000 elanikku piirmääraks. Põhja-Pärnumaa vallas on täna 8000 elanikku. Kuidagi midagi on läinud väga valesti. Järgmine samm võiks olla selle [lahendamine], et jätkuvalt on tasumata maamaks looduskaitsealustelt maadelt. Kas see on laual täna täiendava meetmena? Me teame, et ühistranspordis on raha puudu. Pärnumaal räägitakse 15%-lisest kasvust lisaks sellele, mis täna on. Need kohustused kõik tulevad järjest selga ja kuskilt seda raha tegelikult järele ei tule. Olete te minuga nõus?

Aitäh! Jah, ma nõustun nende märksõnadega. Tean väga hästi ka nimetatud kohaliku omavalitsuse murekohti. Ongi seesama, et elanikkond vananeb, töökohtade arv ei ole sellises tempos järele tulnud, mis aitaks katta seda elanikkonna vananemist ja sellest tulenevaid täiendavaid kohustusi. Ma olen nõus, et see [eelnõu] ei lahenda ära regionaalseid probleeme Eestis tervikuna, aga see on esimene samm ja seesama 60 000 eurot aastas on tegelikult sellele kohalikule omavalitsusele päris suureks abiks. Ma tean, kui suur eelarve sellise suurusega kohalikel omavalitsustel on. Tegelikult 60 000 on arvestatav summa. Kui seda 60 000 ei oleks ... Veel kord ütlen: ma tean, et see ei ole piisav, aga see on esimene samm, ilma milleta ei saa edasi minna.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kõigepealt, te olete oma eelneva tööga just nimelt omavalitsusjuhina tõestanud, et te seisate kohalike omavalitsuste eest ja tahate tugevat regionaalpoliitikat arendada. Selles eelnõus on kindlasti sümpaatne see, et te tahate neid omavalitsusi, kellel on tõesti eelarve poolest kehvake seis, järgi aidata. Aga et te teete seda nende omavalitsuste arvelt, kes saavad hästi hakkama – see ju ei too kaasa seda, et kõigil läheb hästi. Vastupidi, kõik muutuvad selle võrra kehvemaks, sest piltlikult öeldes te rikastelt võtate ja annate nendele omavalitsustele, kellel ei lähe nii hästi, aga ega see ei tee neid veel tugevaks. Ja minu küsimus on väga konkreetne. Te võtate ära Tallinna linnalt 6,8 miljonit eurot. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on Tallinnas koalitsioonis. Mis sõnumiga Jevgeni Ossinovski volikogu esimehena peaks minema Tallinna Linnavolikogu ette seda otsust põhjendama?

Aitäh! Nii nagu ma olen korduvalt öelnud, kõigil piirkondadel on omad mured – on Tallinnal, on Rae vallal, on Viimsi vallal. Ma absoluutselt ei taha neid muresid kuidagi vähendada või pisendada, aga need mured on mõnevõrra väiksemad kui need mured, mis on mitmes teises kohalikus omavalitsuses. Me teame, et väga nukras seisus on üheksa kohalikku omavalitsust Eestis ja umbes 20 on sellises seisus, kellel on mõnevõrra keeruline. Aga sõnum on tegelikult sama, mida on öelnud mulle mitmed Tallinna linna juhid ja ka Tallinna inimesed. Nad saavad aru, nendel kõigil on kusagil tuttavad, sugulased, keegi on pärit väljastpoolt Harju maakonda ja nad ütlevad, et Tallinn saab olla ainult siis tugev, kui kogu Eesti on tugev. Meie pealinn saab olla ainult siis tugev, kui ka ülejäänud Eesti on tugev. Et ei ole kaks Eestit, on üks terve Eesti ja see saab toimida ühtse, terve, tugeva tuumikuna. Ja kui meil on maksumaksjad koondunud Harjumaale, siis paratamatult on tekkinud sellest ka maksu[raha] ebavõrdne jaotus ja seda me tahamegi selle eelnõuga muuta. Jevgeni Ossinovski on minule kinnitanud, et tegelikult nad Tallinna inimestena mõistavad, et Tallinn peab aitama ülejäänud Eestit, et ülejäänud Eesti ei saa olla tugev ilma Tallinnata. Ma arvan, et see on aus vastus.

Väga ilusti öeldud. Riina Solman, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Korduvalt on siin juba kõneldud sellest, et see teie esitatud eelnõu on pigem kosmeetiline ja see tegelikult ei aita ebavõrdses olukorras olevaid valdasid kuigi palju. Meie teiega teame mõlemad, kuna oleme kohalike omavalitsustega palju koostööd teinud, et töökohtade loomine aitab tegelikult palju rohkem. Me teame ka, et praegune seadusandlus kohalikele omavalitsustele eriti nagu hoobasid ei anna ja nad ei ole motiveeritud neid töökohtasid looma. Mida te olete selles osas välja pakkunud ja miks seda ei ole siin eelnõus olemas, kuigi see päriselt aitaks kohalikke omavalitsusi?

Aitäh! Ma lihtsalt täpsustan üle: ma ei pannud enne hästi tähele, aga see Tallinna summa 6,8 miljonit, mis härra Mölder ütles, tundus [liiga suur]. Tegelikult on Tallinna summa 4,6 miljonit selles uues eelnõus.

Aga mis puudutab töökohti, siis tegelikult need arutelud, nagu ma olen ka täna öelnud, seisavad ees sügisperioodil. Ja see, kuidas, mismoodi me motiveerime kohalikke omavalitsusi oma territooriumile rohkem töökohti saama – selleks ongi üks variant [suurema] juriidilise isiku tulumaksu osa andmine kohalikule omavalitsusele. Kui näiteks on rõngasvald, mis asub ümber maakonnakeskuse linna, enamik inimesi on koondunud juba sinna rõngasvalda ja käib tööl selles keskuslinnas. Kuidas keskuslinn saaks nendest töökohtadest midagi kasu? Praegu nad ei saa, kuna ainult füüsilise isiku tulumaksu pealt laekub tulu ja see läheb ju kõik sinna, kuhu inimene on ennast sisse kirjutanud. Selline muudatus – ma loodan, et kohalikud omavalitsused selle heaks kiidavad – võiks olla ühe alternatiivina laua peal sügisel.

Kolleeg Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kindlasti on huvitav kuulda, et üks koalitsioonipartner Tallinnas mõistab seda otsust. Ja veel kord ma ütlen, ka minul inimesena ja Riigikogu liikmena, kes ei ole küll teistest omavalitsustest valitud, vaid on Tallinnast valitud, on kindlasti hea meel, et Narva saab 1,3 miljonit oma eelarvesse juurde. Kahtlemata Narva linna inimesed oskavad seda hinnata ja tunnustada. Aga veel kord, tallinlaste elu läheb kehvemaks. Tegelikult just selgus heade kolleegidega siin vestlust pidades, et see [summa hõlmab] umbes 50 mänguväljakut, võib-olla ühe Tallinna lasteaia rekonstrueerimist või täiesti nullist ehitamist, koolide rekonstrueerimist. See on päris suur löök Tallinna linnale. Minu küsimus on teile see: kas te ei karda, et sellise otsuse peale võib Tallinnas sellesse koalitsiooni tekkida päris suur mõra?

Aitäh! Ma arvan, et see otsus, kui Riigikogu selle heaks kiidab, viib küll Tallinnast ära 4,6 miljonit, ent see päästab [mujal] Eestis kümme kooli, kümme lasteaeda, kusagile tehakse võib-olla 20 mänguväljakut. Ja tegelikult ka mina igapäevaselt praegu Tallinnas elava inimesena mõistan seda. Sõites mööda Eestit ringi, me näeme, kui vähe [mõnes kohas] on töökäsi, kui vähe on töökohti, kui vähe on kraanasid, mis ehitavad kortermaju või tööstusettevõtteid. Lihtsalt need proportsioonid on niivõrd kurvad ja niivõrd palju Tallinna kasuks. Veel kord, mida tugevam on ülejäänud Eesti, seda tugevam on ka Tallinn. Jah, ma mõistan ka neid Tallinna muresid, mida te nimetasite. Kindlasti peab leidma alates 2025. aastast erinevaid meetmeid ka Tallinna jaoks, kuidas Tallinn saaks oma eelarvet parandada ja investeeringuid teha. Aga koalitsiooni kohta on väga keeruline öelda. Ma loodan, et poliitika Toompeal ja poliitika igas kohalikus omavalitsuses on küll kaks eri asja, aga ehk nad saavad rahulikult koos [eksisteerida].

Tanel Kiik, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Ma jätkan sealt, kus ma pooleli jäin. Ma lõin need numbrid kiiresti kokku, kuna te eelnõus ei ole raatsinud seda teha. See muudatus reaalselt puudutab negatiivselt ikkagi poolt Eesti elanikkonda. Ma täpsustasin, et pool Eesti elanikkonda elab neis omavalitsustes, kust te tahate raha ära võtta. Nii et te täna olete meie ette tulnud eelnõuga, et võtame pooltelt Eesti inimestelt raha ära, et sellele teisele poole juurde anda. Ja te nimetate seda regionaalpoliitikaks. See paratamatult tundub olevat valitsuse muster, et võtame lasterikastelt peredelt ära, et anda keskmisest jõukamatele maksuvabastust juurde. Nüüd tuleme sellega, et võtame pooltelt Eesti elanikelt, nende omavalitsustelt raha ära kõikvõimalike toetuste, lasteaiakohtade ja muude asjade arvelt ja anname teisele poole juurde ja siis kujutame ette, et kuidagimoodi Eesti riik läheb sellest paremaks. Minu küsimus teile on: kas te tõesti ei kaalunud seda varianti, et tulla välja sisuliste muudatusettepanekute paketiga, mis päriselt kohalikke omavalitsusi tugevdaks, mitte ei teeks sellist väga näilist ja tegelikult regionaalpoliitika sõna nagu lörtsivat ettepanekut parlamendile?

Aitäh! Olles olnud kaheksa aastat kohaliku omavalitsuse juht Tallinnast kauges piirkonnas, võin ma kinnitada, et need sammud, mida see eelnõu ette näeb, on nende piirkondade jaoks tegelikult äärmiselt suure kaaluga. Kindlasti ma ei ole nõus sellega, et see ei aita kaasa või see on kuidagi kosmeetiline. See, et meil on, nii nagu ma enne ka ütlesin, väljaspool Tartumaad ja Harjumaad jäänud vähemaks lapsi ja tööealisi elanikke 26% ehk üle 150 000 inimese, on fakt. Jah, ma tunnistan, et väga suur osa elabki Harjumaal, väga suur osa rikkusest luuakse Harjumaal, aga need inimesed, 150 000 inimest on liikunud siia teistest Eesti piirkondadest: Ida-Virumaalt, Valgamaalt, Saaremaalt, Hiiumaalt, Läänemaalt. See on reaalsus ja me kas lepime sellega või ütleme, et me läheme edasi. Ehk järgmine regionaalminister nelja aasta pärast peab siin kõnet, kus ta ütleb, et juba 800 000 inimest elab Harjumaal ja me ei tohi siit mitte midagi suunata mujale Eestisse, et ongi normaalne, et mujal Eestis elab 300 000 inimest. Ma arvan, et me keegi ei taha seda tegelikult. Ma veel kord ütlen: ma kuidagi ei pisenda Tallinna muresid, ma kuidagi ei pisenda Harjumaa muresid. Lihtsalt olukord on niivõrd erinev. Seda näitab ka statistika, kuhu paigutub Harjumaa Euroopa keskmises vaates ja kuhu paigutub ülejäänud Eesti Euroopa keskmises vaates. See vahe on 2,5-kordne. 

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kuigi suund tundub positiivne ja sõnumid õilsad, siis sellegipoolest, kui ma vaatan summasid, siis see on täpselt Taavi Rõivase peenhäälestamine ehk see ei kata isegi neid koletuid energiakulusid, mida spordihoonete ja rahvamajade hoidjad peavad praegu kulutama. See on ju hambaaugutäide tegelikult. Muidugi ka seda on vaja, et nad üldse ellu jääksid. Aga sellegipoolest need summad on [väikesed]. Me saaksime rääkida tõelisest KOV-ide [rahastamise] muudatusest, kui me räägiksime 100 miljonist ja rohkemast. Kas te sellel teemal nõu ei pidanud? Võiks kas või Eesti Energia kasumist lihtsalt tasandusfondi raha anda, et energiakuludega hakkama saada. Praegu sellega kaugele ei purjeta.

Aitäh! Veel kord, et ei jääks vale arusaam. Ma tunnistan, et loomulikult ma oleks soovinud siin tutvustada oluliselt suurema summa suunamist tasandusfondi, aga täna on see reaalsus, et meil on võimalik kasutada 8,3 miljonit tulumaksu[raha] puudutava muudatuse kaudu, pluss 3 miljonit maakoolidele täiendavat toetust. Ehk siis 11,3 miljonit on see summa, mis võiks minna Harjumaalt kaugemale jäävate piirkondade täiendavaks toetuseks. Ega muud head vastust ei olegi. Soovid on ka minul suuremad, aga ma tunnistan, et 11,3 miljonit on tegelikult äärmiselt suur summa, kui vaadata KOV-ide seisukohalt. See raha on teistele täiendavatele toetustele lisaks. Enne siin toodi mõned näited konkreetselt, kui palju saavad mõned Ida-Virumaa omavalitsused ja kui palju saab üks Pärnumaa omavalitsus. Tegelikult sellest on kasu ja nendes kohalikes omavalitsustes, kes panevad 10 000 ja 1000 euro kaupa oma eelarvet kokku, on 10 000 või 60 000 eurot väga suur raha.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Paradoksaalselt on see tulumaksu temaatika kaudselt seotud maamaksuga. Me teame, et on ka maamaksu eelnõu siia jõudmas. On olemas selline tore asi nagu kodualuse maa maksuvabastus ja ma tean, et mitmed omavalitsused juba selle üle arutavad, kuidas peaks käituma, kas see maamaksuvabastus peaks säilima või peaks kaduma. Kas teil on olemas mõningane ülevaade? Ma arvan, et väga paljudele poliitikutele kohalikul tasemel on üsna keeruline otsus öelda, et kodualuse maa maksuvabastus täielikult kaob, et 100% tuleb maksustada. Kui palju tegelikult sellestsamast ümberjagamisest teistpidi tuleb tagasi jagada elanikele selle elamualuse maa maksuvabastuse kontekstis? Kas teil on mingisugune ülevaade olemas omavalitsuste olukorrast selles valguses?

Aitäh! Minul praegu peas täpset ülevaadet ei ole, aga olen nõus, et kontseptsioonina see tuleks üle vaadata. Ja see plaan on olemas, kodualuse maa maksuvabastuse ülevaatamine. See võiks olla üks lahendus just nendele piirkondadele, kus jõukus on suurem, kus keskmised palgad on kaks korda suuremad kui mingis teises piirkonnas. See tuleks kindlasti lauale võtta ja seda on plaanis sügisel ka teha. Mis puudutab võimalikke otsuseid kohalike omavalitsuste tasandil, siis minu soov on öelda kogu aeg seda, et see peab olema kohalike omavalitsuste otsus. Kui aga kohalikud omavalitsused ütlevad, et nemad sooviks, et riik teeks selle keskselt, et riik ütleks, et suund on selline, siis ma olen nõus ka seda aktsepteerima. Ent sellepärast ma tahangi dialooge ja arutelusid koostöös Eesti Linnade ja Valdade Liiduga ja koostöös kohalike omavalitsustega läbi viia.

Jaanus Karilaid, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma pean kahjuks tõdema, et selle eelnõu regionaalpoliitiline ja ka sotsiaal-majanduslik kasutegur on ikka väga õhukene. Oleks pidanud sellise töö hulga juures tulema siia palju mahukama nägemusega, kuidas see ikkagi aitab. Kahjuks teie juhtimisel regionaalpoliitika teeb vähikäiku. Mina mäletan aega, kui Jaak Aab juhtis seda valdkonda. Olid otseinvesteeringud, jalgpallihallid, transiiditeed, kohalikud teed, üürimajad. Ja sellest tõesti oli abi, abi väljaspool kuldset ringi. Aga kuna väga palju on küsimusi ja vähe selliseid konkreetseid vastuseid – te ise olete valitud Lääne-Eestist –, tooge meile praktiline näide, kui palju Lääne-Nigula, Haapsalu linn, Saaremaa, Hiiumaa sellest võidab. Ja kui te olete ka ära tasandanud seal käibemaksu mõju, siis te ise ju näete, et tegelikult selle [eelnõu] positiivne mõju on olematu või marginaalne. Tooge praktiline näide just Lääne-Eesti põhjal.

Nii nagu ma enne ütlesin, tegelikult need summad, mis saavad olema, on eelduslikud. Me ei saa täna konkreetselt väita, et üks kohalik omavalitsus saab teatud kindla summa. Kõik sõltub sellest, kui palju on sellel hetkel seal sissekirjutusega tööealisi elanikke. Aga suurusjärgus läheb Lääne-Eestile kokku üle miljoni euro. Mitmed kohalikud omavalitsused saavad üle 100 000 euro. Ma tean näiteks Saaremaa valla eelarvet, mida ma olen aastaid kokku pannud. Tegelikult on Saaremaa vallale 200 000 euro suurune toetus tema suure territooriumi peale, kus on palju hajaasustust, väga suur toetus. Ma veel kord ütlen: jah, ma oleks ise ka soovinud, et see muudatus oleks olnud suurem ja jõulisem, aga täna me peame leppima sellise olukorraga. Ja kui mul on valida, kas teha see samm ja anda Lääne-Eesti kohalikele omavalitsustele suurusjärgus miljon eurot või me ei tee seda, siis loomulikult ma valin esimese. Ma olen valmis seda tegema. Olen täiesti nõus Jaak Aabi kohta öeldud sõnadega, ka mina pidasin temast lugu, väga hea oli koostööd teha. Nii nagu ka Riina Solmaniga, kes on sama portfelli kandnud. Ei vaidle üldse vastu, tõesti väga hea ja oluline panus Eesti regionaalarengusse oli ka temal.

Ma usun, et see lugupidamine on kindlasti jätkuv. Henn Põlluaas, palun! Me võtame protseduurilised siis, kui me oleme, kolleegid, saanud oma küsimused ära küsida. Nii et Henn Põlluaas, palun!

Okei! Aitäh! Ma arvan, et neid omavalitsusi see teie kahetsus – isegi kui see on siiras –, et te millegi paremaga välja ei suutnud tulla, tegelikult ei aita. Ja väga kummaline on kuulata seda juttu, kui te siin meile räägite, et olukord on väga hull, et tõepoolest maapiirkonnad tühjenevad, mis on tõsi, aga samas pakute seda justkui mingit võluvitsakest. See ei aita mitte üks gramm. Heal juhul katab see, aga enamikul juhul ei kata omavalitsuste [kulusid seoses] käibemaksu tõusuga. Selleks, et teha regionaalpoliitikat, et inimesed tõesti jääks maale, oleks vaja regionaalseid maksuerisusi, investeeringutoetusi ja nii edasi ja nii edasi, et sinna tõepoolest töökohtasid tekiks, et inimesed jääks sinna. Mismoodi saab vastata tõele teie väide, et see loob nüüd uusi töökohti?

Aitäh! Jah, olen taas kord nõus, et see on väike samm. Aga see on oluline samm. Ütlen veel kord, et kõik teised meetmed, mis on tänasel koalitsioonil kavas ja puudutavad näiteks Euroopa struktuurifondide vahendite suunamist rohkem Harjumaalt välja, et luua võimalusi töökohtade tekkimiseks maapiirkondades, on kõik töös. Koalitsioonis on kokku lepitud, et me vaatame üle põhimõtted, kuidas, mismoodi seda raha suunata rohkem hajaasustusse. Üks konkreetne meede, nii nagu ma enne nimetasin, on 3 miljonit eurot maakoolidele just kuni kuueklassiliste väikekoolide lahtihoidmiseks. See on ülioluline, et üldse saaks maal töökohti luua, et seal saaks tööealised inimesed elada. Need on väikesed sammud, ma selles mõttes ei [vaidle vastu], aga need on üliolulised sammud. 

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! No tõesti on piinlik kuulata, kui te räägite, et 3 miljonit eurot on mingi suur summa ja elutähtis. Muidugi ta on elutähtis. Aga tegelikult te käitute omavalitsustega nii, et ühelt võtate ära, teisele annate juurde. Ja me räägime ainult 11 miljonist, samal ajal kui on olemas sellised [ühendused] nagu KÜSK, see on Kodanikuühiskonna Sihtkapital, kes jagab 11,5 miljonit puhtalt selleks, et võidelda moslemite õiguste eest ja ksenofoobia ja muude sallimatuse vormide eest. Pluss veel jagatakse miljoneid LGBT õiguste kaitsmiseks. Öelge mulle, kas te natukene ka pingutasite, et maapiirkonnad või omavalitsused saaksid oma tulubaasi suurendada? 

Aeg! 

Mitte ainult, et võetakse ühelt ära ja antakse teisele, vaid üldse seda protsenti natuke tõsta.

Aitäh! Koalitsioonikõnelustel, ma julgen väita, oli üks kõige tõsisemaid arutelupunkte regionaalpoliitika. Ma tulin eile Saaremaalt oma pere juurest ära. Kahjuks elu on koondunud Harjumaale ja üha rohkem minusuguseid inimesi sõidabki igal nädalalõpul Tallinnasse tööle. Tulin viimase praamiga. Lapsed käivad maakoolis, ma tean täpselt, kui suured maakoolide eelarved on, kui palju on seal vahendeid puudu. Tegelikult kui on väike maakool, siis 30 000 eurot aastas on väga suur raha, mis sageli paneb otsustama kohalikke omavalitsusi selles suunas, et kool tahetakse kinni panna. Ma veel kord ütlen, et see 11,5 miljonit on Eesti maapiirkondades väga oluline. Ma elan maapiirkonnas, lapsed käivad maakoolis ja seal inimestega rääkides on selge, et tegelikult need on suured summad. Jah, siit Tallinnast vaadates võib-olla sageli tundubki, et see ei päästa midagi. Aga me teame Eestis mitut väikest kooli, kus on valla juht või koolidirektor öelnud, et meil on puudu 37 000 eurot, et me suudaksime oma väikese kooli lahti hoida. See on jah vaatenurga küsimus. 

Teised teie näited, mis te tõite – mul on raske kommenteerida. Mina seisan regionaalpoliitika eest, mina seisan selle eest, et elu igas Eestimaa paigas oleks võimalik ja seal oleks tagatud nii-öelda baasteenused, vähemalt algkool, vähemalt lasteaed, sotsiaalteenused, läbitavad teed. See on see, mille eest mina seisan. Ja ma olen nõus siin Riigikogu ees vajadusel ka 3 miljonit eurot kaitsma, kui see läheb regionaalpoliitika hüvanguks. Jah, hea oleks siin olla hoopis suuremate summadega, aga selline on reaalsus. Regionaalministrina on mul kohustus võidelda iga euro eest, mis läheb regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks. 

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma hindan muidugi, et te püüate siiralt vastata, ja võib-olla teie tahe, mida te püüate praegu siin rahvale edasi anda, ongi selline siiras. Minu jaoks on väga häiriv tegur see, et antud juhul on kõige olulisem tegur hoopis see, et muudatused on kooskõlas Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 koalitsioonileppega. Sellist asja ei saa olla. Praegusel hetkel on tegemist ju olukorraga, kus väljatöötamiskavatsus on jäetud tegemata, põhjendades, et asi on kiireloomuline, See ei ole kooskõlas Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud hea õigusloome normitehnika eeskirjaga. Eelnõu peaks olema põhjendatult kiireloomuline, aga seda põhjendust ei ole. Aga ma küsin. Vaadake palun oma rahvale silma ja öelge, et te olete valmis võitlema siin 30 000 euro eest, samas kui Žõtomõri oblastile on juba antud 6,6 miljonit … 

Aeg, hea kolleeg!   

… ka mõne silla ehitamiseks. Miks te meie rahva eest ei võitle?

Aitäh! Mina olen valmis jätkuvalt, nagu ma ütlesin, siin saalis regionaalpoliitika arengu eest seisma, seda kaitsma. Ja ma ei tee seda mitte vähimalgi kujul mingil muul eesmärgil, vaid seepärast, et ma ise usun sellesse. Ma ise olen sellest ühte- või teistmoodi puudutatud ja mulle läheb see ülimalt palju korda. See on see põhjus, miks ma seda teen. Isegi kui see paistab välja teistmoodi, siis sisimas ma tean, et see on õige asi.  

Mis puudutab nüüd Ukraina toetamist, siis ka mina olen seda meelt, et Ukraina võitleb ka meie väärtuste ja meie vabaduse eest. Me peame neid toetama, nii palju kui on meie võimaluste juures seda praegu võimalik teha. Me oleme kohtunud Ukraina parlamendi liikmetega ja ka Ukraina põllumajandusministriga. Seal on päris sõda, päris inimesed hukkuvad iga päev. Ma arvan, et vähim, mida me teha saame, ongi neid toetada, muidugi meie võimaluste piires. 

Ester Karuse, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud regionaalminister! Me teame, et kohalikel omavalitsustel on äärmiselt raske. Tean seda omast käest rääkida just Kagu-Eesti põhjal, aga eks neid näiteid ole veel ja veel üle kogu Eestimaa. Tuleb sulgeda koole, raamatukogusid, rahvamaju ja panna ootele olulised investeeringud, mida on planeeritud.

Mina oleksin muidugi oodanud, et uus valitsus tuleb kohalikele omavalitsustele appi. Ma mõtlen, päriselt appi ehk suurendab finantsvõimekust, aga me teame, et tänane plaan on hoopis olemasolev raha lihtsalt laiali jagada. Ehk siis võetakse neilt, kes saavad praegu kenasti hakkama, ja antakse natuke nendele, kes tegelikult enam hakkama, kelle võimekus on väga väikeseks juba jäänud. Palun kinnitage või lükake ümber, et see eelnõu ei too kohalikele omavalitsustele kogusummas mitte sentigi juurde. Millal on oodata samme, mis päriselt tooks raha ka juurde?

Aitäh! Ma olen Eesti Linnade ja Valdade Liidule korduvalt öelnud ja ka täna siin saalis veel kinnitan üle, et järgmiste sammude üle on meil plaanis läbirääkimised avada augusti alguses. Loodetavasti jõuame järgmise paketiga Riigikogu ette hiljemalt järgmise aasta veebruaris. Loomulikult on vahepeal ka kohtumised erinevate komisjonidega, kus on vastav kaasamine, missuguseid ideid, missuguseid täiendavaid muudatusi võiks kaaluda, et me saaksime rääkida veel suuremast toest ja veel suuremast abist.

Mul on väga hea meel, et te tõite just Kagu-Eesti piirkonna näitena. Väga sageli öeldakse, et paljudes kohtades on probleem juhtimises või valedes otsustes. Mina tean väga paljusid Kagu-Eesti endisi ja tänaseid kohalike omavalitsuste juhte ja ma kuidagi ei saa nõustuda sellega, et igal pool on tehtud juhtimisvead, et selle tõttu, nagu te vihjasite, on vaja koole sulgeda, on vaja investeeringuid edasi lükata. See ei ole nii. Jah, võib-olla mõnes kohalikus omavalitsuses on mõni üksik viga tehtud, aga ei saa nii olla igal pool Eestis. [Ei ole nii,] et need 20, 30 või 40 kohalikku omavalitsust, kellel on äärmiselt keeruline järgmise aasta eelarvet kokku saada, on kõiki ühtemoodi ebaõnnestunult juhitud. Kindlasti see nii ei ole.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma olen algusest lõpuni kuulanud seda arutelu siin ja mulle tundub, et vähemalt kümnest küsimusest, võib-olla isegi rohkemast, on käinud läbi üks ja sama hoiak, et seda raha on nagu liiga vähe. See on liiga vähe ja te olete ise ka korduvalt öelnud, et seda ongi liiga vähe. Te ei eita seda.

Aga mind on selle juures hakanud väga huvitama kaks asja. Esiteks, äkki te kirjeldate, mis oleks piisav. Mis on need sammud? Te olete sellele küsimusele pikalt pühendunud ja ütleme nii, et kui teie saaksite üksi praegu kõik otsustada, mis oleks vaja teha, ilma kelleltki nõusolekut küsimata, siis mis oleksid need sammud teie nägemuses? Teine küsimus, mis sellega seondub, on see, et kes teid nagu takistab nende asjade ettepanemises ja siia saali toomises. On need teie erakonnakaaslased, koalitsioonikaaslased? Miks ei saa neid asju teha, mida päriselt oleks vaja, et regionaalset ebavõrdsust tõsiselt lahendama asuda?

Peamine takistus – ma alustan küsimuse teisest poolest, miks me ei ole saanud [oma ettepanekuid] siia tuua – on see, et enamik nendest muudatustest on seotud maksudega, on seotud erinevate maksumuudatustega. Ühe maksumuudatusega ma olen valmis tulema ja tunnistan, nagu ka varem üks küsija ütles, et see ei ole hea tava. Ma absoluutselt ise ka ei tahaks, et ma peaksin tulevikus sarnaselt eelnõusid menetlema. Aga ühe maksumuudatusega, et aidata mingilgi määral kohalikke omavalitsusi juba järgmisel aastal, ma olen nõus tulema. Aga tegelikult see on tervik. Oleks tarvis oluliselt rohkem muudatusi ellu viia ja selleks me vajame aega. Hetkel mind ei ole peale selle ajalise surve miski muu tagasi hoidnud. Lihtsalt 1. juuli on see, mis põhjusel me ei ole saanud teisi maksuplaane Riigikogu ette tuua.

Mis puudutab seda summat, siis ma arvan, et suurusjärgus 50 miljonit eurot tasandusfondi – ja mitte tänase tasandusfondi valemi kohaselt – oleks see summa, millega suudaks väga palju mõjutada regionaalset ebavõrdsust. Siis ei peaks igal aastal vallajuhid arutama, kas me järgmine aasta avame oma kooli endiselt või teeme otsuse ära, et seda enam ei avata. Ma arvan, et see oleks see summa ja suurusjärk, mille nimel tasuks tööd teha. Ja see summa ei koosneks ainult täiendavast maksutulust tasandusfondi, vaid see oleks tegelikult kompleksne. Seal oleks sees seesama 3 miljonit eurot algkoolide täiendavat rahastust, seal oleks sees erinevaid teisi komponente. Aga ma arvan, et see võiks olla see summa. Ehk siis tänasest umbes neli korda suurem number oleks see, mis mind rahuldaks, aga olgem realistid. Ja samamoodi ma tahan seista ka sotsiaalsüsteemi eest, kus oleks ka vaja vahendeid juurde, tervishoiusüsteemi eest ja nii edasi ja nii edasi. Aga kuna te küsisite, siis mina ütlen sellise numbri.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ma arvan, et te ei tunne ühtegi sellist meditsiinitöötajat, kes lihtsalt ilma patsienti uurimata, analüüse tegemata, röntgenisse saatmata määraks mingisuguse ravi inimesele, kes ütleb, et mul on see viga. Minu teada kõik arstid ikkagi teevad põhjaliku uuringu enne ära. Aga teie eelnõu puhul on asi selles, et väljatöötamiskavatsust ei ole tehtud, te teete lihtsalt järelhindamise. Sisuliselt teie tegevus meenutab praegu tohtrit, kes määrab ravi, paneb kiirituse peale, aga tegelikult võib-olla on hoopis köha. Ja siis hakkame vaatama, kas inimene jäi ellu. Miks te rikute hea õigusloome reegleid, mis valitsus on kehtestanud?

Aitäh! Ma ei oska seda tervishoiuga toodud paralleeli kuidagi võrrelda või näiteid tuua, aga ma võin kinnitada, et Rahandusministeeriumil ja tegelikult ka Eesti Linnade ja Valdade Liidul on väga hea andmestik olemas, nii detailne kui ka üldisem. Seda näevad kõik soovijad minuomavalitsus.ee pealt. Nii et tegelikult on meil info, mismoodi, kuidas kohalikel omavalitsustel läheb, olemas. Näiteks kohaliku omavalitsuse finantsseisu ja finantstervise indeksi näitajate loetelu koosneb seitsmest punktist, seal on väga täpselt välja toodud, millistel alustel me vaatame, millises seisus on kohalik omavalitsus. Ma toon mõned näited: netovõlakoormuse suurus [võrreldes] põhitegevuse tulemiga, põhitegevuse tulem [versus] amortisatsioon, siis likviidse vara ja reservide põhitegevuse kulude hulk, kohaliku omavalitsuse töötajate palk võrreldes riigi ja regiooni keskmise palgaga. Tegelikult seal on väga täpselt see kõik paigas ja me saamegi ülevaate, mis seisus on Eestis mingi kohalik omavalitsus, arvestades väga paljusid erinevaid komponente. Üks väga hea mudel on seesama seitsmest komponendist koosnev mudel, mis on tehtud koostöös kohalike omavalitsustega.

Jaanus Karilaid, palun! 

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas olete nõus selle väitega, et plaanitav käibemaksu tõus tasandab ära selle imetillukese efekti, mida te praegu nii uhkelt siin esitlete? See on küsimuse esimene pool, mis jäi tegelikult enne vastamata. Ja teine pool on see, et oleks hea, kui te natukene põhjalikumalt tutvustatakse avalikkusele ka linnade ja valdade liidu kirja, mis on tulnud ka kõigile parlamendiliikmetele. Avalikkus võiks sellest põhjalikumalt teada.

Aitäh! Ma kõigepealt ütlen, et ma olen seda protsessi vedanud nüüd juba poolteist kuud alates [päevast], kui ma hakkasin seda ette valmistama. Loomulikult tänu varasemale taustale oli mulle enam-vähem teada, missugused võiksid olla need esimesed sammud. Ma tahan öelda, et ma ei ole absoluutselt kuidagi uhke selle protsessi üle, mille kohta siin Riigikogu liige Grünthal küsis. Ma veel kord ütlen, ma ei ole uhke selle protsessi üle, aga reaalsus on see, mis tänasel hetkel Eesti kohalikes omavalitsustes valitseb: väga paljudel on väga keeruline. Teiseks, mis puudutab seda mahtu või selle summa suurust, siis ka see ei ole see, mille kohta ma võiks teha iga päev pressiteateid või millega käia mööda kohalikke omavalitsusi. Vastupidi, ma olen käinud kohtumas kümnete kohalike omavalitsuste juhtidega, me oleme teinud need plaanid rahulikult omavahel arutledes, üksteist mõistes ja saades aru, kuidas need asjad on ja võiksid olla. 

Mis puudutab linnade-valdade liidu kirja, siis ma olen rääkinud ka mitmete maakonnakeskuste, kohalike omavalitsuste juhtidega [sellest] linnade-valdade liidu kirjast. Tegelikult paljud ütlevad, et nad aktsepteerivad, et selline kiri läks, aga nemad väga ootavad, et see eelnõu ikkagi läheb läbi. Minu soov ei ole kindlasti kuidagi tekitada mingeid sisepingeid linnade-valdade liidus, et palun tehke nüüd teine kiri ja saatke see avalikkusele. Linnade-valdade liit seisab Eesti kohalike omavalitsuste eest ühtse tervikuna ja minu soov on, et nemad oleksid ka tulevikus meie esimene ja kõige tugevam partner ja nad saaksid sellest raskest seisust välja. Praegu on tõesti tekkinud üks osa, kes peavad oma kasvust teatud osa loovutama, ja väga suur teine osa, kes saavad nende kasvust omale teatud osa juurde. See on täna reaalsus ja ma arvan, et siin on põhjust veel kord öelda suur tänu linnade-valdade liidu juhatusele ja juhatuse esimehele, kes tegelikult on mõistnud seda. Nad on hästi argumenteerinud, miks nad ei saa seda eelnõu toetada, aga ka, miks nad seda mõistavad.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu väga huvitava ettekande eest! Palun, kas te saaksite täpsustada veel, kas varem on kohaliku omavalitsuse eelarvesse pensionitulult protsenti eraldatud või mis oli see protsent enne?

Palun mikrofon tagasi Annely Akkermannile. 20 sekundit.

Aitäh! Ja võib-olla võiks täpsustada veel seda, kas riiklike pensionide all peetakse silmas ka teist ja kolmandat sammast.

Aitäh! Ma ütlen lihtsalt, kuna eelmisele küsimusele üks osa jäi vastamata, härra Karilaiule: jah, nendele, ma ei taha öelda vaesematele KOV-idele, ütleme siis, nooremast elanikkonnast suuremal määral tühjaks jooksnud KOV-idele on tegelikult see 8,3 miljonit piisav, et käibemaksumuudatus ära katta. Aga jah, see ei ole kindlasti suures pildis piisav. 

Mis puudutab pensione, siis ma ei suuda kuidagi meenutada, mis toimus aastaid ja aastaid tagasi. Seda ma tean, et praegu pensionidelt [laekuv] tulumaksuosa kuidagi kohaliku omavalitsuse eelarves sellisel klassikalisel kujul ei kajastu. Kas midagi oli üheksakümnendatel? Ma ei oska seda kommenteerida. Aga mis oli juba varasemalt otsustatud ja mille kohta võib mõnes mõttes vastata, kas varasemalt on midagi sellist olnud: 2024. aastaks oli planeeritud 1,88% ja nüüd on siis eelnõuga ette nähtud 2,5%. See on mingil määral võrreldav asi. Ja teise ja kolmanda samba puhul ei ole seda planeeritud.

Aitäh, lugupeetud minister! (Kalle Grünthal on juhataja laua juurde tulnud: "Kuule, Toomas! Mul oli ju protseduuriline küsimus seoses sellega. Sa ei saa niimoodi panna, jätta tähelepanuta …") Kalle Grünthal, mul ei ole siin enam ühtegi protseduurilist. (Kalle Grünthal: "Ma võtsin maha. Kui mul on protseduuriline …") Palun mine oma kohale! (Kalle Grünthal: "Mina olen siin, kus mina tahan.") Kalle, palun mine oma kohale! See ei ole sinu koht siin. Sinu koht on seal saalis. (Kalle Grünthal: "Minu koht on siin saalis. Järgmine kord palun panna, protseduurilised võtta kohe.") On väga kurb, et kolleegid käituvad nii, nagu praegu käituti. 

Aitäh, härra minister, rohkem teile küsimusi ei ole. Ja nüüd läheme komisjonipoolse ettekande juurde ja siin on mul täpsustus: nimelt kolleeg Jevgeni Ossinovski palvel ja teise poole nõusolekul teeb komisjonipoolse ettekande rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann. Palun!

Tere minu poolt samuti! Jevgeni pidi jah asuma teiste kohustuste täitmisele ja ta tõesti palus mul ennast asendada. 

Rahanduskomisjon arutas eelnõu esimese lugemise ettevalmistamisel oma istungil 25. mail. Istungil osalesid ka regionaalminister Madis Kallas ja ministeeriumi ametnikud, kes andsid ülevaate eelnõu sisust ja eesmärkidest ning vastasid komisjoni liikmete küsimusele.

Eelnõu sisu juba minister selgitas põhjalikult, seetõttu ma sellel ei peatu. Komisjon langetas järgmised otsused. Teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, selle poolt oli 7 kohalviibinut, vastu 2: Jaak Aab ja Kersti Sarapuu. Erapooletuid ei olnud. Teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata juhtivkomisjoni esindajaks komisjoni liige Jevgeni Ossinovski ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 8. juuni kell 12. Kõik menetlusotsused võeti vastu 7 poolthäälega: siinkõneleja, Maris Lauri, Jürgen Ligi, Jevgeni Ossinovski, Marek Reinaas, Aivar Sõerd, Hendrik Johannes Terras. Vastu olid kõigi menetluslike otsuste puhul Jaak Aab ja Kersti Sarapuu. Erapooletuid ei olnud. 

Kui nüüd põgusalt anda ülevaade komisjonis toimunud arutelust, siis sarnase ettekande nagu siin täna pidas Madis Kallas ka komisjonis. Aivar Sõerd küsis samamoodi, kust see 2,5% tuleb. Ka oli jutuks, et aasta tagasi määrati sotsiaalhoolekande reformiga kohalikele omavalitsustele täiendavad ülesanded. Kui te mäletate, siis alates 1. juulist käesoleval aastal peaks hooldekodukoha saama pensioni eest ja selle aasta riigieelarves on selleks 39 miljonit eurot. Lisaks eraldatakse kohalikele omavalitsustele pensionidelt [laekuvast rahast] 1,88%. Mina küsisin enam-vähem sama küsimuse, et kust see 2,5% võetakse, ja sain teada, et see on kogu riiklike pensionide tulult, alates esimesest eurost. 

Juttu oli veel ka tasandusfondist, et kuidas tasandusfondi jaotusvalemit mõeldakse teha. Madis Kallas vastas, et tasandusfondiga seonduv on töös. Nii Eesti Linnade ja Valdade Liidule kui ka kõigile üksikosapooltele on lubatud, et arutelusid alustatakse hiljemalt augusti alguses ning kaasamiseks on jäetud aega kuni järgmise aasta veebruarikuuni. 

Jaak Aab tõstatas probleemi, et 8,3 miljonit eurot tulubaasi ümber jagada on väga väike summa ja see ei aita tõenäoliselt kedagi. Kuid nagu me teame, iga euro maksab. Ja sellises suurusjärgus summasid on kohalike omavalitsuste abistamiseks kasutatud varemgi. Näiteks eelmine valitsus andis 5 miljonit eurot kriisiabi eelarves kõigile 79 omavalitsusele. 

Jevgeni Ossinovski palus täpsuse huvides protokollida, et opositsiooni seni kohal olnud liikmed lahkusid kell 14.44. Vist ongi kõige tähtsamast ülevaade antud. Toimus väike vaidlus Aivar Sõerdi ja Jürgen Ligi vahel, et miks Viimsis selle konkreetse seadusemuudatusega tulumaksutulu väheneb. Viimsis on noor elanikkond. Aivar Sõerd rõhutas, et omavalitsuse kulutused noortele, näiteks huviharidus, koolihooned, õpetajate palgad ja koolitoit, on kordades suuremad kui kulutused pensionäridele. Eakate sotsiaalhoolekande reformi raha tuleb niikuinii riigilt. See on üsna ootuspärane, et jõukamad omavalitsused ei taha, et nende tulubaasi kärbitaks. Aga nagu ütles Eestis käinud regionaalhalduse ja regionaalarengu volinik Elisa Ferreira, kui ei ole tugevat tagamaad, siis ega keskus enam edasi ei arene. 

See on vast kogu arutelu, mis istungil [sellel teemal] toimus. Võib-olla ma lisan omalt poolt komisjoni esimehena, et siin oli etteheiteid rahanduskomisjonis eelnõude menetlemisele. Ma kinnitan teile, et kõik vastas täielikult headele tavadele, ka riigieelarve eelnõu menetlemine. Sellel reedesel päeval, mida Aivar Kokk ei pannud õigel ajal tähele, kui [anti teada], et istung toimub, arutati tegelikult 1023 opositsioonierakondade [muudatusettepaneku arutamist] ja otsustati ainult teha ettepanek riigieelarve [seaduse muutmise eelnõu] esimene lugemine lõpetada, aga mitte seda, millal [see uuesti] saali tuleb, kes on juhtivmenetleja ja mis on muudatuste tähtajad. See menetlus on olnud igati korrektne, ma soovin seda siinkohal protokolli jaoks üle kinnitada. See on minu poolt kõik. Aitäh!

Aitäh, Annely Akkermann! On üks küsimus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuidagi tore on kuulda teid, et kõik läheb nii oma rada pidi ja kõik läheb seadusepäraselt ja kõigile antakse täpselt nii palju aega, kui on seaduses ette nähtud. Aga noh, eks me näeme ju, et praktika on hoopis teine. Te kiitsite siin, et anti raha ja uuest aastast tuleb selle muudatusega omavalitsustele 8 miljonit juurde. Aga ma ikkagi tuleks tagasi kolleeg Evelini küsimuse juurde. Kas te arutasite ka teisi võimalusi kohalikele omavalitsustele lisarahastust leida? Täpselt seesama homopropaganda rahastuse äravõtmine. Seal jagatakse 11 miljonit, aga me räägime 3% või 2% inimestest. Omavalitsuste puhul me räägime poolest Eestist, aga me ei leia sinna 11, 12, 13 miljonit, miks mitte 50 miljonit. Minu arust see peaks olema esimene prioriteet. Kas arutati teisi [võimalusi]?

Komisjonis ei arutatud. Küll ma vaatasin Rahandusministeeriumi kodulehekülje pealt üle, seal on üks Exceli tabel, mis näitab, kuidas ajas – seal on vist alguspunkt 1996 – on muutunud kohalike omavalitsuste rahastus. Ja nagu me kõik teame, kohalike omavalitsuste eelarve tulu on väga tihedalt seotud inimeste palkadega. Nimelt, 11,96% brutopalga fondilt läheb kohalike omavalitsuste tuludesse. Ja ma vaatasin, et 2020. aastal oli kohalike omavalitsuste üksikisiku tulumaksu osa 1,167 miljardit ja 2023. aastal oli 1,6 miljardit. See vahe oli umbes 400 miljonit ehk 30% kandis. Kogu raha, mis kohalikele omavalitsustele tuleb tasandusfondi kaudu – terve tasandusfond on ikkagi suurusjärgus 100 miljonit, 107 miljonit vist viimati. See on siiski väga väike summa võrreldes üksikisiku tulumaksu osaga, mis arvestatakse protsendina brutotulust. See summa on ikkagi 1,6 miljardit. Nii või naa tasandusfondi osa on väike. Me teame, et palgad on viimastel aastatel kasvanud 10–15% ja selle võrra on kasvanud omavalitsuste tulud ka. Ja ikkagi jõudsalt, olgem ausad.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel kõnelema palun kõnepulti Aivar Koka. 

Aitäh, hea juhataja! Ma pean küll rahanduskomisjoni esimehele meelde tuletama, et te natuke eksisite. Reedel tehti otsus, mitu päeva parandusettepanekuteks on. Selle üle käis enne vaidlus. Aga kui nüüd tulla eelnõu 215 juurde, siis minu arvates on omavalitsuste liidu saadetud kirja kokkuvõte väga hea. Seaduseelnõuga ei saa nõustuda, sest riik ei ole esitanud veenvat analüüsi maksumuudatuste mõju kohta omavalitsustele. Omavalitsuste tulubaasi vähendatakse olukorras, kus inflatsioonist ning riigi kavandatavatest maksutõusudest tulenevalt on omavalitsuste kulutused niigi suuremad. Omavalitsusi ei ole sisuliselt kaasatud tulubaasi kujundamise diskussiooni, ei kaaluta alternatiive ehk võimalusi leida parim lahendus kõikide omavalitsuste jaoks. Riigil puudub endiselt selge ülevaade omavalitsuse ülesannete, sealhulgas riiklike ülesannete maksumusest ja puudub põhjalik keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel kooskõlastatud kulubaasi analüüs. 

Ja siis me räägime, et me tahame midagi kiiresti teha ja midagi on väga hea. Minister rõhutas pidevalt, et tema valimispiirkonda tuleb 1 miljon sellest 8 miljonist juurde. Loomulikult on valimistel väga hea öelda, et ma tõin siia 1 miljoni juurde, aga ma ütlen sulle ausalt, see miljon on tühine asi. Selle aasta riigieelarves proovis teie erakonna minister tuua 11,5 miljonit omavalitsustele, kus sotsiaaldemokraadid on võimul või vähemalt olid võimul. See küll rahanduskomisjonist läbi ei läinud ja jaotati ikkagi valdkondadele, kultuuri- ja siseministeeriumi valdkonnale, nagu vaja on. Aga seal oli summa 11,5 miljonit.

Me räägime omavalitsuste mitte hakkama saamisest ja raha puudumisest. Ja siis me räägime, kuidas me analüüsime omavalitsuste võimekust. Minu arvates omavalitsuste võimekusega seoses tuleks veel ühte komponenti analüüsida: kas nad tegelikult saavad omavalitsuste juhtimistega hakkama, kas erakonnad või siis valimisliidud on pannud omavalitsusi juhtima need inimesed, kes saavad aru, mis on majandus. 

Peale ühinemisi väga paljudes omavalitsustes kõigepealt tehti sellised lepingud, kus ei arvestatud omavalitsuste tulubaasiga, vaid sooviti kordades suuremaid asju ära teha, kui tulubaas võimaldas. Teine pool on see, et tehti kulutusi ka siis, kui meil energiahinnad tõusid ja koos sellega ka ehitushinnad tõusid. Tehti hankeid, mis läksid tunduvalt kallimaks, kui oli planeeritud. Ma võin julgelt öelda, et näiteks minu kodukandis tehti kaks aastat tagasi üks ehitushange ja ka nüüd tehti sama töö peale hange ning see on üle 20% [kallim]. Vahest tuleb ka majanduslikult analüüsida ja mõelda, kuidas hakkama saada. 

Jah, tänaseks on väga paljud omavalitsused käpuli ja ma ütlen, et ma ei taha süüdistada selles omavalitsuste juhte, aga on väga palju omavalitsusi, kus on tehtud ka juhtimisapse. Ma tean omavalitsusi. Ma arvan, et siin saalis ma saan öelda, et ma olen kõige pikema staažiga omavalitsuse inimene. Võib-olla ma eksin, aga ma ei tea, kas keegi on siin 1989. aastast omavalitsustes. Aga see näitab, et me tahaks nagu head. Ja nüüd, kui me tuleme selle eelnõu juurde, siis ma ütleks lihtsalt, et üks valetav ja makse tõstev koalitsioon tuleb siia meie ette ja räägib 8,3 miljoni võrra tulubaasi tõusust 14 omavalitsuse arvelt. Tegelikkuses peaks siin kõrval olema Exceli tabel kulude suurenemisest uuest aastast, kui tõuseb käibemaks. 

Palun kolm minutit juurde.

Palun, see on olemas! 

Käibemaksu tõus – kas keegi on arvutanud, kui [suur kulu] on käibemaksu tõus omavalitsustele? Kus me näeme siin analüüsis seda poolt? Järgmine on tulubaas või tulumaksu tõus. Tulumaksu tõus otseselt mõjutab omavalitsusi, sest omavalitsuste palgafondis on väga suur osa haridusel. Kui rääkida haridus[kulude] osakaalust omavalitsustes, siis see on tavaliselt üle 50% ja seal mõjutab nii käibemaks kui õpetajate palgalt makstav tulumaks. Kui need numbrid kokku panna, siis 8,3 miljonit, mis võetakse ära suurematelt ja natukene paremini hakkama saavatelt omavalitsustelt – ma ei tahaks ka öelda, et nad alati paremini hakkama saavad, nende tulubaas on lihtsalt parem, sest sinna on rohkem ettevõtlust koondunud –, siis me näeme, et tegelikkuses on numbrid teised.

Me teame, et maksude tõusuga saab teoreetiliselt, on arvutatud, alla 400 miljoni. 304 miljonit on ju [summa, mille ulatuses] tahetakse kõrgemapalgalistele tulumaksusoodustust teha vaesemate, väiksema palga saajate, pensionäride ja suurperede arvelt. Seda me siin kuskil ei aruta.

Minu arvates oleks valitsusel mõistlik see eelnõu tagasi võtta, teha tegelik arutelu, kuidas päästa väljaspool kuldset ringi olevaid omavalitsusi, kuidas regionaalset arengut teha. Ma olen täitsa kindel, et minister saab sellega hakkama, sest ta on ise Saaremaad juhtinud ja teab väga hästi, mis on murekohad. 

Aga see eelnõu, oleme ausad, on viisakalt öeldes piinlik, ilma igasuguse analüüsita, ilma selleta, et omavalitsused oleks nõus. Ja rääkida seda, et omavalitsused, kes saavad 5000 eurot kuus lisaraha, on õnnelikud – no I'm sorry. Kui ma lähen Jõgeva vallast ära, siis minu [tulumaksu juures] kaotab Jõgeva vald rohkem. Aga tasandusfondist saab selle raha tagasi, ega selles ka mingit vahet ei ole. Ainult 14 omavalitsust võivad hõisata, et iga inimesega, kes juurde tuleb, nende tulumaksu[raha] tõuseb. Aga kõigi puhul, kes lahkuvad, see väheneb. Ülejäänutel ei ole mingit vahet. Tasandusfondiga see asi kõik klaaritakse. Isamaa Erakond teeb ettepaneku esimesel lugemisel see eelnõu lihtsalt tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Anti Allase. Kohe ka kolm minutit lisaaega. Seda soovib ettekandja, seda ta saab.

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Eelnõu tutvustajad! Milleks kohalik omavalitsus on ellu kutsutud? Selleks, et pakkuda erinevaid väga vajalikke teenuseid kohalikele inimestele. Kas neid teenuseid Eesti erinevates paikades peaks saama võrdsel tasemel pakkuda? Kindlasti peaks. Miks peaks näiteks Viimsi, Võru või Viljandi inimesi kohtlema erinevalt? No tõesti, ma ei suuda välja mõelda. Lisaks elementaarsele õigluse ja võrdse kohtlemise küsimusele on suures plaanis ka julgeoleku küsimus, milline on omavalitsuse võimekus rahastada vajalikke teenuseid. 

Eesti on küll väike, kuid aastaid on omavalitsuste rahastamise küsimusi käsitledes eelkõige lähtutud Toompea lähiümbrusest – kuldsest ringist ja nendest näidetest – ja nendes omavalitsustes toimuvatest küll positiivsetest, küll negatiivsetest tegevustest. Ju see sõnum siit lähiümbrusest jõuab kergemini seadusemäele. 

Kahjuks see ei peegelda kõikide omavalitsuste olukorda. Omavalitsuse sissetulekud ühe inimese kohta, mis tulenevad eelkõige inimeste tuludelt makstavalt tulumaksust, on väga erinevad, seega ka vahendid võrreldavas mahus teenuste pakkumiseks on erinevates omavalitsustes väga erinevad. Sellepärast on ka minule kui küllaltki pika staažiga omavalitsusjuhile äärmiselt haiget teinud olukord, kus varasemates valitsustes on nii mõnigi minister sellel teemal sõna võttes üldistavaid seisukohti võtnud, justkui kõigil omavalitsustel oleks oma ülesannete täitmiseks raha piisavalt või lausa tegeldaks raiskamisega. Võib-olla kuskil tõesti tegeldakse ka raiskamisega, aga ma arvan, et kindlasti kaugeltki ei ole see nii igal pool. Pigem on ikkagi vahendeid puudu. Ja ma arvan, et ei ole õiglane niimoodi kõiki ühe vitsaga lüüa. Seda siis taustaks.

See eelnõu on märgilise tähendusega, kuna esimest korda otsitakse lahendust probleemile, et paljud omavalitsused ei suuda enam hädavajalikke teenuseid piisavas mahus või piisava kvaliteediga pakkuda. Olukorras, kus vahenditest on puudu peaaegu kõigis eluvaldkondades, on koalitsioon otsustanud, et paremini hakkama saavad omavalitsused aitavad vaesemaid, et need ei kukuks päris põlvili. Samas luuakse ka paremal järjel olevatele omavalitsustele võimalus kohalike maksude abil eelnevalt tekkinud väikest raha puudujääki taastada, kuna inimeste sissetulekud on seal märkimisväärselt kõrgemad ja seda on lihtsam teha. Nimetatud eeldused luuakse ning lähiajal tullakse vastavasisuliste eelnõudega ka parlamenti.

Kas see eelnõu lahendab lõplikult omavalitsuste rahastamise probleemi? Minu sõnum on, et kaugeltki mitte, kuid see on oluline, äärmiselt vajalik samm selles suunas. Selle eelnõu foon tekitab diskussiooni ja loob viljaka pinnase edasiseks omavalitsuste rahastamise küsimuste analüüsimiseks, arutamiseks ja muutmiseks. On viimane aeg väga tõsiselt käsile võtta omavalitsuste rahastamise analüüs. Arusaamad on erinevad ja selgus tuleb majja tuua. Sellega on nii valitsus kui ka regionaalminister lubanud tõsiselt tegeleda ja uue kaalutletud informatsiooni pinnalt on ka järgnevatel aastatel uusi algatusi tulemas. Seega on selle eelnõu puhul tegemist vaid esimese sammuga kogu omavalitsuste rahastamise probleemi likvideerimise teel.

Ühe vitsaga kõiki omavalitsusi enam lüüa ei saa. Vaja on rätsepaülikondi, mis arvestavad erinevate sissetulekutega ja piirkondade eripäradega. Kõik ikka selleks, et elu kõikjal Eestis oleks võimalik. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel teen ettepaneku toetada käesoleva eelnõu esimese lugemise lõpetamist.

Aitäh teile! Meie tava kohaselt seda te kirjalikult fraktsiooni nimel esitama ei pea, et te toetate. Kui toetate tagasilükkamist, siis tuleb teha kirjalikult. Kõik oli õigesti praegu. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Annely Akkermanni. Vabandust, ma ei küsinud lisaaja kohta! Kuidas on?

Ma proovin viie minuti sisse jääda. 

Selge, palun! 

Tere veel kord, head kolleegid! Eesti on viimase 30 aasta kestel arenenud väga kiiresti, kuid samavõrra väga ebaühtlaselt. Eelmisel aastal oli sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta üldiselt 27 000 eurot, Tallinnas 150% võrreldes selle Eesti keskmisega ja Põlvamaal 48%. Kui Tartu välja arvata, siis ülejäänud Eesti maakondade kogutoodang elaniku kohta on circa 60% Eesti keskmisest. Teisisõnu, Tallinna ja Harjumaa ning teiste regioonide sisemajanduse kogutoodang, mis peegeldab ka inimeste sissetulekuid ja kohalike omavalitsuste maksulaekumisi, erineb kaks-kolm korda. Seda on kaugelt liiga palju ja sellest on saamas Eesti kui riigi majandusarengu pidur. Pealinna areng peatub, kui tagamaa jääb tühjaks. Kohalikud omavalitsused peavad alustama küpse täisealise organisatsiooni iseseisvat elu. Üldiselt on kohalike omavalitsuste tulud viimastel aastatel kasvanud kenasti seoses palkade ja tööhõive kasvuga. Tugev tööjõuturg tähendab kohalike omavalitsuste jaoks seda, et inimesed töötavad ega vaja töötusega seotud toimetulekuabi. Veelgi enam, viimastel aastatel 10–15% kaupa kasvanud palkadelt laekub kohalike omavalitsuste eelarvetesse samavõrra rohkem raha. Riigi mure on aga selles, et kõigil inimestel ei lähe ühtviisi hästi ning hästi elavad inimesed on sättinud ennast elama oma töökohtadele lähemale Harjumaale, Tallinna ümbrusesse. Samuti ei saa siis hästi minna kõigil omavalitsustel ja riik peab oluliselt muutma senist regionaalse arengu toetamise praktikat. Reformierakond rõhutab oma programmis kohalike omavalitsuste iseseisvust, vastutuse ja volituste suurendamist. Omavalitsuste mõõdupuu on haldussuutlikkus ning avalike teenuste kvaliteet ja kättesaadavus. Siiski pole tugev kohalik omavalitsus kaugeltki mitte ainus regiooni või riigi majandusarengu eeldus. Iga riigi majandusarengus ja heaolus on suur osa töötleval tööstusel. Töötlev tööstus ise võib asuda suuremates linnades, aga tooraine tööstuste jaoks toodetakse või ammutatakse regioonides. Teravili leivatööstusele ja piim juustu tootmiseks tuleb maalt, energia põlevkivist või tuulest toodetakse maal, mets puidutööstusele, kui soovite, CO2 ladestamiseks ehitistesse, kasvab maal. Bioloogilise mitmekesisuse taastamine linnas teenib muidugi linnakeskkonnas elavate inimeste heaolu, kuid liikide ja populatsioonide elujõulisus püsib maal. Keskus tõmbab enda poole loomulikult. Maainimene saadab enamuse oma sissetulekust linna: ta tasub maksud, millest peetakse üleval riigihaldust, õiguskorda ja riigikaitset, saadab oma lapsed linna kesk‑ või kõrgkooli, käib linnas arsti juures ja poes, ostab auto ja kütuse linnast. See kõik on loomulik. Aga kui riigil on ratsionaalne teadmine, et tugevat riiki peab ülal tugev keskus, mille eeldus on tugev tagamaa, siis tuleb halduspoliitiliste meetmetega raha regioonidesse tagasi suunata, nagu pumbatakse vett kastmissüsteemide jaoks, et kogu maa kannaks vilja. Aprillis tööd alustanud valitsuskoalitsioon on otsustanud regionaalpoliitikas uue hoo sisse lükata ja selleks on toodud Riigikokku nüüd juba kolm erinevat eelnõu. Esiteks, Vabariigi Valitsuse seaduse [muutmisega] luuakse Regionaal[ministeerium], teiseks, 2023. aasta [riigi]eelarve [seaduse] muutmise seadusega suunatakse Regionaalministeeriumile rahalised vahendid ja kolmandaks, muudetakse tulumaksuseadust ja sotsiaalhoolekande seadust nii, nagu selle eelnõu käsitlemisel juttu oli. Ja kuigi need summad ei ole suured, siis rahanduses ei ole väikesi ega suuri eurosid, iga euro maksab ühepalju, nii teenitud kui kulutatud. Nii et tegemist on väikese sammuga õiges suunas. Suur tänu!

Aitäh! Ja rohkem kõnesoove –…  On! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja. Vadim Belobrovtsev, palun! Väike lisaaeg?

Loodame, et selleni ei jõua, aga lubada ka ei saa. Lugupeetud kolleegid! On olemas üks mõistujutt dekabristi lapselapsest, kes 1917. aasta oktoobris istub kodus Peterburis ning järsku kuuleb tänavalt lärmi ja karjeid. Ta palub oma teenril tänaval ära käia ja uurida, mis toimub. Too tuleb tagasi, ütleb: "Proua! Revolutsioon!" – "Oi kui tore!" vastab dekabristi lapselaps. "Minu vanaisa unistas revolutsioonist. Aga uuri, palun, mida tahetakse!" Teener käib ära ja tuleb kiiresti tagasi. "Proua! Tahetakse, et rikkaid poleks." – "Tõesti?" küsib dekabristi lapselaps pettunult. "Aga minu vanaisa unistas, et vaeseid poleks." 

See lugu tuli kohe meelde, kui lugesin tulumaksuseaduse ning sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu teksti. Selles seisnebki valitsuse deklareeritud plaani ja eelnõu reaalse sisu vahe. Vaesemate omavalitsuste abistamise loosungi all tegeleb valitsus tegelikult vaesuse ümberjagamisega, karistades lisaks neid, kes on oma rahaasjadega siiamaani edukalt hakkama saanud. Iseenesest on vaesemate omavalitsuste abistamine igati õigustatud ja tervitatav eesmärk. Päeva lõpus peaks üle kogu Eesti riigi elukvaliteet olema piisavalt kõrge. Aga lugedes seda eelnõu praegusel kujul, tuleb tahes-tahtmata meelde legendaarne Viktor Tšernomõrdini lause: tahtsime parimat, aga välja tuli nagu ikka. 

Selle asemel, et leida omavalitsuste jaoks riigieelarvest rohkem raha, mis oleks igati õige ja konstruktiivne samm, vähendab valitsus esiteks kohalikele omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu määra kokkuvõttes 12,06%-lt 11,89%-ni ja teiseks võtab jõukamatelt omavalitsustelt ära 8,3 miljonit eurot, et jagada see raha vähem jõukatele. 

Käesolev eelnõu ei lahenda sisulist probleemi ehk läbimõtestatud regionaalpoliitika puudumist ega jätkuvat ääremaastumist. Võttes ära 8,3 miljonit eurot 14 kohalikult omavalitsuselt, saavutame seda, et nendes halveneb teenuste pakkumine ja kättesaadavus, sest inimeste arv nendes omavalitsustes pidevalt kasvab, mis eeldab aina uusi investeeringuid. Samal ajal, jagades need 8,3 miljonit ülejäänud 65 kohaliku omavalitsuse vahel, midagi olulist nende jaoks sellega ei parandata, kuna raha jaguneb laiali väikeste osadena. Kõik Eesti kohalikud omavalitsused vajavad palju suuremaid summasid, et tagada ühtsem elustandard üle riigi. Selle eelnõuga neile eraldatavad summad katavad pelgalt teenuste ja kaupade hinna tõusu. Olulisi ja märkimisväärseid investeeringuid niisuguse raha eest teha ei õnnestu. Päeva lõpuks halveneb olukord jõukamates omavalitsustes ja vähem jõukates erilisi muutusi oodata ei tasu. 

Kõige rohkem aga häirib asjaolu, et nii põhimõttelise fundamentaalse muudatusega, mis hakkab omavalitsuste rahastamist mõjutama aastaid, tuleb valitsus välja ootamatult, kiirustades, vajaliku analüüsita ja huvitatud rühmasid, eelkõige Eesti kohalikke omavalitsusi mitte kaasates. Eesti Linnade ja Valdade Liit ei teinud ilmaasjata avalikku pöördumist valitsuse poole, kus teravalt kritiseeritakse sellist lähenemist probleemile, mainides, et antud viisil kooskõlastamine ei ole mitte mingil moel kaasamine. Kriitika kõrval pakub Eesti Linnade ja Valdade Liit aga omalt poolt ka lahendusi, mida valitsus võiks arvesse võtta – isegi mitte võiks, vaid peaks kindlasti arvesse võtma. Näiteks tuleks tõsta tasandusfondi mahtu. See aga eeldab kiirustamise lõpetamist ja sisulist koostööd huvitatud rühmadega, eelkõige kohalike omavalitsustega. 

Ning see on ka meie, Keskerakonna arvamus ja nõue valitsusele. Selle asemel et suruda järjekordne küsitava sisuga eelnõu kiiremas korras parlamendist läbi, võtke aeg maha, viige läbi vajalikud analüüsid, selgitage välja, mis on põhjused, miks teatud omavalitsused on raskustesse sattunud, uurige teie rakendatavate meetmete võimalikke pikemaajalisi mõjusid. Ja seda kõike loomulikult kohalikke omavalitsusi kaasates. Ning siis tulge uuesti Riigikokku sisulisema eelnõuga, mida oleks võimalik ka toetada. Praegusel kujul Keskerakonna fraktsioon seda toetada kahjuks mitte kuidagi ei saa. Sellest tingituna teeme ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Nii. Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Nüüd on seis selline, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Aga meil on kaks teist ettepanekut ka. Kõigepealt on tulnud ettepanek, on tulnud kiri Isamaa fraktsioonilt, kes teeb ettepaneku 215 SE esimesel lugemisel tagasi lükata. Ja veel on tulnud Eesti Keskerakonna fraktsioonilt sarnane ettepanek: eelnõu 215 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame nende ettepanekute hääletamise ettevalmistamist.  

Head ametikaaslased, oleme eelnõu 215 juures. On tulnud kaks ettepanekut. Kõigepealt on tulnud Isamaa fraktsiooni ettepanek ja veel on Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek. Mõlemad ettepanekud on ühesugused: eelnõu 215 esimesel lugemisel tagasi lükata. Ma panen need ettepanekud hääletusele. 

Panen hääletusele Isamaa ja Keskerakonna fraktsiooni ettepanekud lükata eelnõu 215 esimesel lugemisel tagasi. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 

Tulemusega poolt 29, vastu 51, erapooletuid ei ole, ei leidnud ettepanek toetust. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 8. juuni kell 12. Esimene lugemine on lõpetatud ja neljanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde. See on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 3 esimene lugemine. (Helistab kella, saalis on lärm.) Aitäh! Ja ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Valge.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Ma ju tegelikult tean väga hästi, et ükspuha kui veenva kõne ma siin praegu pean, ega see eelnõu saatust ei mõjuta. See debatt siin ei muuda mitte midagi. Tegelikult on nii, et parlamentarismiga siin saalis enam mitte mingit pistmist ei ole. Valitsuskoalitsioon on oma otsuse teinud, sisusse süvenemata ja tõenäoliselt isegi mitte selle eelnõu kohta eraldi, vaid kõikide opositsiooni eelnõude kohta. Piisab lihtsalt sellest, kui see on opositsiooni eelnõu. Aga ma ikkagi räägin, kas või sellepärast, et need saadikud, kes selle eelnõu välja hääletavad või siis komisjoni maha matavad, ei saaks pärast öelda, et nad ei tea, missugune meie olukord on. Võib-olla hiljem on pisut häbi, kui on meie rahvusriigi lõhkumisele kaasa aidatud. 

Hakkangi nüüd taustast pihta. 16. mail esitas Statistikaamet värsked rändeandmed ja nendele ma edaspidi 2022. aasta osas tuginen ka. Nende andmete arvestus toimub residentsuse indeksi alusel. Sellisel puhul loetakse isik Eesti elanikuks, kui tema tegevusest fikseeritakse erinevates Eesti registrites piisav hulk piisava kaaluga elumärke, näiteks isiku töötamine, töötuks registreerimine, sotsiaaltoetuste saamine ja nii edasi ja nii edasi. 

Ja nüüd vaatan natukene kaugemale tausta. Nimelt, 2017. aasta oli see aasta, kui lõdvendati sisserändepiiranguid ja edasi viie aasta jooksul, kuni 2021. aastani, sai Eestis rände teel uueks elanikuks Statistikaameti andmetel 89,1 tuhat uut inimest. Neist 36 000 olid Eesti kodakondsusega, see tähendab Eestisse tagasi rändajad. Jääb 52,5 tuhat ehk üle poole Tartu linna jagu uusi inimesi, kellele tuli hakata keelt õpetama, keda tuli hakata lõimima ja nii edasi ja nii edasi. Samal ajal toimus ka väljaränne, lahkus 60,5 tuhat inimest, ja üldine migratsioonisaldo oli meil 28,5 tuhat. Ja kui me arvestame Eesti kodakondsusega isikud välja sellest migratsioonisaldost, siis jääb 27 000. Ja kui Euroopa Liidu kodanikud ka välja arvata, siis 21,2 tuhat. 

Nüüd, need üle 20 000 inimese, kes meile viie aasta vältel lisandusid, on enamjaolt idaslaavi kultuuriruumi riikidest ja Aasiast-Aafrikast. On selge, et nende uute saabunud inimeste hulk – praegu ma rääkisin rändesaldost, et saabujaid oli üle 50 000 uue inimese –, ka see migratsioonisaldo, kokku 27 000, ei ole Eesti rahvusriigi seisukohalt kuigivõrd jätkusuutlik. 

Et asja veel näitlikustada, toon ma näite suurusjärkudest. Nimelt, 2021. aastal pälvis pärast riigieksamit gümnaasiumi ja põhikooli lõpetajatest eesti keele oskuse taseme B1 kokku 1936 isikut. Lisaks sooritas tasemeeksami veel 1109 täiskasvanut. Kokku õppis eesti keele ära ja tegi eksami umbes 3000 inimest. Noh, võiks optimistlikult arvata, et mõni sai eesti keele ka niisama selgeks, paneme siis veel 1000 juurde. Kindlasti osa unustas ka ära, aga jääb siis 4000. Aga samal 2021. aastal tuli meile sisse 19 500 mitte Eesti kodakondsusega isikut. Ja on üliraske uskuda, et kuigi palju neist enne eesti keelt oskas. Oletagem, et 10%. Ikkagi tuli meile neli kuni viis korda rohkem inimesi sisse, kui me nendele eesti keele selgeks suutsime õpetada. Rääkimata lõimimisest. Eesti keele selgeks õpetamine on üks asi, lõimimine on hoopis keerulisem ja pikem protsess. Aga selle asemel 2022. aasta mais lõdvendas valitsus sisserändereegleid veelgi. 

Ma toon veel ühe suurusjärkude näite: nimelt 1980. aastate keskmine aasta sisseränne oli sama suur kui 2021. aastal. Ja rändesaldo oli isegi natukene väiksem. Ja siis nimetasime me seda massiimmigratsiooniks ja võitlesime selle vastu kõikide vahenditega. 

Seega meie olukord oli ülikeeruline juba enne 2022. aastat, ja mitmel põhjusel. Me teame, et meil on erakordselt suur, üks Euroopa suurimaid välispäritolu rahvastiku osakaale. See koosneb peamiselt idaslaavlastest. Teatavasti on meil väga suur lõimumisprobleem, mille puhul ei tasu ennast eksitada lasta nendest reibastest loosungitest. Lõimumine ei ole meil tegelikult hästi läinud ja ega ei saagi hästi minna, kui see osakaal on nii suur. Me ei ole suutnud välispäritolu rahvastikule aastakümnete vältel tegelikult eesti keelt selgeks õpetada. Sotsiaalsetelt parameetritelt erineb Kirde-Eestisse ja Tallinna koondunud peamiselt vene emakeelega rahvastik põlisrahvastikust tugevasti nii töötuse määra, kriminogeensuse kui ka kangete narkootikumide tarvitamise ja nii edasi poolest.

Hea ettekandja, ma vabandan. Ma võtan juhataja vaheaja üks minut.  

V a h e a e g 

Aitäh! Juhataja vaheaeg on lõppenud. Palun!

Ma tänan selle juhataja vaheaja eest ja korrale kutsumise eest. Ja jätkan. Ärme teeme endale illusiooni. Meil ei ole poliitiliselt õnnestunud meie välispäritolu rahvastikku lõimida. Näiteks eelmisel aastal toimus üheksas Ida-Euroopa riigis mõttekoja GLOBSEC küsitlus. Selle kohaselt hindas Vladimir Putinit negatiivselt vaid 68% Eesti elanikest. See näitaja on veel halvem vaid Bulgaarias. Ja massiimmigratsiooni jätkumise korral muutuvad kõik meie lõimimisalased jõupingutused mõttetuteks.

Nii, edasi. Immigratsioon on ilma kahtluseta kahjulik ka majanduslikult. Odava tööjõu kättesaadavus ei soodusta uuendusi ega tööviljakuse tõusu, aga meie tööviljakus on neli viiendikku Euroopa Liidu keskmisest. Kui me suudaksime oma keskmise tööviljakuse kasvatada Euroopa Liidu keskmiseks – mitte üle keskmise, vaid ainult keskmiseks –, siis see toimuks tänu majanduse kiiremale uuendamisele. Siis me saaksime justkui juurde 150 000 uut töötajat. 150 000! 

Nii, edasi. Iga tööealisena siia püsivalt saabuv immigrant tarvitab ka sotsiaalteenuseid. Temaga koos tulevad mittetöötavad pereliikmed. Järk-järgult just see pereränne muutubki domineerivaks. Näiteks eelmisel aastal sai esmase tähtajalise elamisloa 2900 pere juurde tulijat ja 2500 tööle tulijat. Lisaks oli 550 õppima tulijat. Noh, ajutine kaitse siia juurde, seda ma ei arvesta. Ja see arvestus ei ole mitte residentsuse indeksi alusel, vaid esmaste elamislubade alusel. 

Aga isegi kui tullakse siia tööle, siis kunagi saab immigrant vanaks ja talle tuleb maksta pensioni. Idaslaavi kultuuriruumi maades on sündimus madalam kui Eestis ja see sündimuskäitumise muster on toodud ka Eestisse. Seega lõppkokkuvõttes immigratsiooni soodustamine toimub meie laste tuleviku arvel. Rääkimata sellest, et massiimmigratsioon on julgeolekupoliitiliselt ohtlik. Ei tasu jälle arvata või mulle tundub, et on isegi naeruväärne uskuda seda, et niisuguse massiimmigratsiooni mahu juures suudetakse kõiki tulijaid kontrollida. 

Nii, edasi. Mis siis eelmisel aastal juhtus? Siis algas Ukraina rändelaine. Eelmisel aastal sai Eesti elanikuks 49,4 tuhat uut inimest, jälle residentsuse indeksi alusel. Sinna alla ei kvalifitseeru, ütleme, ajutise kaitse või rahvusvahelise kaitse saajad, rääkimata sellest, et lihtsalt üle Eesti piiri tulijad. Aga isegi see 50 000 uut inimest aastast võib pretendeerida vähemalt 2022. aastal maailmarekordile – nimelt suhtena kogu rahvastikku. Kui näiteks Saksamaale oleks tulnud samasuguse suhtarvu jagu välispäritolu rahvast, siis oleks see seal tähendanud 3 miljonit. Tuletame meelde, et Merkeli avatud uste poliitika tõi Saksamaale 1 miljoni juurde ja see põhjustas seal poliitilise maavärina. 

Nüüd, lisaks saavutas Reformierakonna juhitud valitsus 2022. aastal ka kõigi aegade Eesti rekordi absoluutarvudes. Tõsi, nendest 49 000-st, eks ole, olid 5000 eestlastest tagasirändajad, aga mitte-eestlasi oli kokku 45 000 ehk kolme Maardu linna jagu. Ja teadaolevalt – ega meil kõige täpsemad need rändeandmed sovetiajast ei ole, aga nii palju, kui meil neid on – oli kõige suurem migratsiooni maht perioodil 1956–1960 ja siis saabus Eestisse keskmiselt 23,8 tuhat uut elanikku aastas. Nii et eelmisel aastal oli absoluutne rekord. Ja peaaegu 10 000 inimest rändas eelmisel aastal välja. Seega oli 2022. aasta rändesaldo 39,8 tuhat isikut, sellest põhiosa, 32,6 tuhat moodustasid Ukraina kodakondsusega inimesed. Eesti kodakondsusega oli 1,6 tuhat – räägin saldost –, teiste Euroopa Liidu riikide kodakondsusega 1,4 tuhat, Venemaa kodakondsusega 1,3 tuhat. Ja paljude Aasia-Aafrika riikide kodakondsusega isikuid oli kokku 2,8 tuhat. Ja see rändesaldo on samamoodi Eesti kõigi aegade rekord. 

Omaette väga terav küsimus on muidugi mobilisatsiooniealised Ukraina mehed, kellel Ukraina president keelas juba Venemaa agressiooni alguses riigist lahkuda. Ja Ukrainas ongi kinni peetud praeguseni ligi 16 000 riigipiiri ületamisega [seaduse] rikkujat. Meil aga oli 2022. aasta lõpus ajutise kaitse saanud ligi 7000 Ukraina 18–60-aastast meest. 31. märtsil oli neid juba 8625. Ja nende hulk, suhtarv ajutise rahvusvahelise kaitse saanute hulgas kasvab. Mai lõpus algatasid Ukraina parlament ja valitsus eelnõu, mille kohaselt kehtestatakse vastutus Ukrainast ebaseaduslikult lahkunud meestele. Tsiteerin Ukraina siseministrit Igor Klõmenkot, kes ütles niimoodi: riik teeb sõja lõppedes kõik, et igale kodanikule meenutada, mida ta sõja ajal tegi. Pean silmas neid, kes ebaseaduslikult piiri ületasid. 

Aga Eestis on meil praegu Ukraina mobilisatsiooniealisi mehi kokku umbes kahe rügemendi jagu ja kui nii edasi läheb, siis saame diviisi kokku. Ja tundub, et peale sõja lõppu neil Ukrainasse tagasiteed enam ei ole. 

Selle eelnõuga Ukrainast tulijate [kohtlemist] ei reguleerita, aga ilmselgelt ka põgenikepoliitikaga ei ole niimoodi võimalik jätkata. Loomulikult tuleb põgenikke vastu võtta ja aidata, ja nimelt neid, kes põgenevad sõja jalust. Eriti tuleks aidata Ukrainas võitlevate rindemeeste perekondi. Aga selleks tuleks ikkagi desertöörid ja niisama rändajad eristada nendest, kes tõesti abi vajavad. Praegu on Venemaal registreeritud 2,9 miljonit Ukraina põgenikku. Me ei saa arvata, et me peaksime lubama kõikidel soovijatel üle Vene piiri Eestisse tulla. Aga see selleks. Praegu, käesoleva eelnõu kontekstis on kõige olulisem see, et Eesti on vabast tööjõust üleküllastunud. On üleküllastunud vabast tööjõust, vabast odavast tööjõust. 

Nii. Ja nüüd läheme konkreetselt eelnõu sätete juurde. Eelnõuga muudetakse kõigepealt välismaalaste seaduse § 106 lõiget 1⁵ ja piiratakse lühiajalist töötamist hooajatöötajatena Eestis keskmiselt 270 päevalt, mis on senini, 183 päevani aastase järjestikuse aja jooksul. Nimelt, öelge mulle, mis hooaeg see on, mis kestab suurema osa aastast. Mina ei tea sellist hooaega. Aga miks see niimoodi Eestis on kehtestatud? Sellepärast, et hooajatöötajatele keskmise palga nõuet ei ole, üleüldse ei ole. Nendele võib nii madalat palka maksta, kui tahetakse maksta. Aga seda odavtööjõudu meil peaks olema praegu küll ja küll.

Edasi, eelnõuga muudetakse ka välismaalaste seaduse § 107 lõiget 1 ja välismaalaste seaduse § 178 lõikes 1 sätestatud nõutava töötasu suuruse nõudeid. Seda nii lühiajalisetele töötajatele kui ka neile, kellele antakse elamisluba töötamise alusel. Lühiajalisi töötajaid registreeriti eelmisel aastal 24,4 tuhat. Need ei lähe sinna residentsuse indeksi sisse. Peaaegu pooled on Ukrainast, aga ülejäänud Usbekistanist, Venemaalt, Moldovast ja paljudest teistest riikidest. Esmaseid elamislubasid anti 2500, nagu ennist märkisin. 

Nüüd, selle eelnõu põhjuseks on soov sätestada, et riiki tuleks lubada ainult kvalifitseeritud tööjõudu, vähemalt mingil moel kvalifitseeritud, sest muu tööjõu lubamine ei soodusta innovatsiooni ja tekitab lõimumisprobleeme. Pealegi on odavtööjõudu nii ehk naa kogu riik täis. Selle eelnõu kohaselt tühistataks rida erisusi, näiteks iduettevõtete töötajate puhul kehtivaid, samuti IKT-ettevõtete ja kasvuettevõtete puhul kehtivaid. Ka nende töötajad on olemas ja 1,5 keskmise brutopalga eest on neid ka võimalik veel sisse tuua. Nendel erisustel ei ole enam mõtet praeguses olukorras – kaugeltki mitte. 

Nii. Eelnõu kohaselt täiendatakse kõrgharidusseaduse § 16. Selle ettepaneku kohaselt tuleb õppekulude hüvitamist nõuda kõigilt välisüliõpilastelt, välja arvatud Euroopa Liidu riigi kodanikelt, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi, Šveitsi ja ka OECD liikmesriigi kodanikelt. [Tasu nõutakse] nendelt, kes õpivad kõrgharidustaseme esimese või teise astme õppes, välja arvatud juhul, kui õppekava õppekeel on eesti keel. Kui on eesti keel, siis ei tule nõuda õppetasu, ja ka siis, kui õpitakse kõrgkoolidevahelise vahetuslepingu alusel, Välisministeeriumi stipendiaadina või rahvusvahelise lepingu alusel. Nii et erandeid on küll ja küll. 

Senine praktika õppima tulnutega demonstreerib seda, et õpingud lõpetanud noored suuremalt jaolt Eestisse ei jää. Jäävad umbes pooled. Päris viimaste aastate numbreid ma ei tea, ma ei teagi, kas neid on kogutud. Aga kusagil poole ringis neid on. Ja selle kohta on ka erinev arvestus. Juhul kui arvestatakse tööampse, tuleb rohkem välja, kui täistööajaga töötamist, siis vähem. Kui nad Eestisse jäävadki, siis on neil raske erialast tööd saada, kui nad eesti keelt ei oska. Ja muide, Kutsekoja värske analüüsi kohaselt on veerand Eestis töötavatest koristajatest kõrgharidusega.

Me katsume selle eelnõuga vältida seda olukorda, et Eestisse tulevate välistudengite peamiseks motiiviks ei ole mitte õpingud, vaid Euroopa Liitu elama asumine. Ja muide, alates 14. septembrist 2022 on Ukrainas tühistatud välismaale reisimise luba välisülikoolides õppivatele Ukraina meesüliõpilastele. 

Loomulikult olid need muudatused vajalikud ka varem, aga praegu on eriti, kui me oleme püstitanud väga mitu maailmarekordit ja ka Eesti rekordit. Ja kui nende tulnute hulgast ei ole võimalik leida tööjõudu, siis pole seda tööjõudu üleüldse võimalik leida. Alles jääb kindlasti ka kvalifitseeritud tööjõu sissetoomise vajadus. Nii et see eelnõu on meie riigi seisukohalt vajalik, see on üks osa meie rahvusriigi kaitsmise ja edendamise poliitikast. Aitäh!

Aitäh teile! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Hea Jaak! Numbrid muidugi peaksid panema kõigil südame värisema, põhiseaduspärast Eesti riiki niimoodi ei ehita. Sellega on varsti kaputt. Ma küll väga kahtlen, kas selle saali vasakul poolel olevatel inimestel kunagi häbi hakkab või on – pole lihtsalt punaste asi häbi tunda. Vahe nende numbrite ja rekordite vahel 1950-ndatel ja ka 1980-ndatel on selles, et siis ei olnud Eesti riik iseseisev riik ja see ränne toimus meist sõltumata. Praegu toimub see, vähemalt nominaalselt, meie oma otsuste tagajärjel. Aga ma tahtsin küsida täpsustust. Meil oli eelmisel nädalal, vabandust, eelmisel istunginädalal, seega üle-eelmisel nädalal siin Kaja Kallas, kes vaidles vastu nende Ukraina sõjaväekohuslaste numbrite osas. Ma ei saanudki aru, mille vastu ta vaidles, sest numbrid on meil samad. Kas sa aitad aru saada?

Jaa, küsimus oli suhtarvudes. Kaja Kallas arvestas ja väitis, et Ukraina põgenike arv on vähenenud 2023. aastal. Ta võrdles seda 2022. aastaga. Aga meie väitsime või mina väitsin, et viimastel kuudel on see suurenenud. Tegelikult selles mõttes on mõlemal õigus. Küll aga esitas Kaja Kallas väga imelikke numbreid, nagu oleks Venemaalt igas kuus saabunute arv, kas ta ütles 204 või 240. Tegelikult on see 600–700 ringis. 

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud ettekandja! Tõepoolest, need numbrid on äärmiselt hirmuäratavad ja ma kuulasin neid tähelepanelikult. Aga kindlasti oskad sa need numbrid ka kokku lüüa, kui me vaatame pikemas perspektiivis seda, et me oleme enneolematus demograafilises kriisis, meie sündimus on langenud ja sisseränne kasvab pidevalt, aastast aastasse. Kas sa oskad perspektiivi paika panna, kui kaua võtab aega, kui Eesti riigis eestlased jäävad vähemusse?

Aitäh! Eks me võime sellise stsenaariumi ju proovida teha. Igasuguste selliste prognooside või stsenaariumide tegemine sõltub sellest, missugused on algsätted. Kui me võtame 2022. aasta algsätted, kus meil oli veidi alla 12 000 sünni ja üle 17 000 surma, siis ütleme, et põlisrahvastiku iive oli miinus 5500 või 6000. Samal ajal oli meie migratsioonisaldo ligi 40 000. Võtame eestlased maha sealt, siis saame, ütleme, kusagil 38 000. Nii et siis võime öelda, et eestlaste arv väheneks. Aga see põlisrahvastiku saldo ei [hõlma] ainult eestlasi, seal on kõik koos. Võime siis öelda niimoodi, et umbes kümne aastaga väheneks eestlaste arv kusagil 30 000 võrra, aga mitte-eestlaste arv suureneks, kui igal aastal oleks 38,2 tuhat uut elanikku ehk migratsioonisaldo oleks 38,2 tuhat, [märksa]. Praegu on neid veidi üle 400 000, seega kümne aastaga oleks nende arv peaaegu sama, mis on eestlaste absoluutarv. 

Nii et kokku, kui see jätkuks nii nagu 2022. aastal, läheks 10–15 aastat, kuni me oleksime vähemuses. Vahest 12–13 aastat. Aga noh, elu muidugi ei käi niimoodi, nagu mehaaniliselt saab kokku arvutada. Võiks arvata seda, et kui meile sedavõrd tugev sisseränne jätkub, siis see tähendab, et võiks eeldada, et siis hakkavad eestlased rohkem lahkuma. Nii et põhimõtteliselt võiks uskuda seda, et meie me jääme selliste rändemahtude juures nagu aastal 2022 vähemusse juba varem kui kümne aasta pärast.

Anti Poolamets, palun!

Hea ettekandja! Azovi pataljoni võitlejad, kes andsid ERR‑ile intervjuu, olid enam-vähem samal arvamusel kui ettekandja, eriti mis puudutab desertööride vastuvõtmist. Aga mind huvitab ennekõike see, kuidas on teised Ida-Euroopa riigid käitunud, eriti need, kellel on Ukrainaga ühine piir. Näiteks Rumeenias vaatavad vastu hoopis teised arvud riigi paarikümnemiljonilise elanikkonna juures. [Eesti] tundub olevat nagu mingi pioneerisalk. Kogu aeg lüüakse kulpi ja tehakse kõige rumalamaid asju Ukraina kaitsevõimet kahjustades nii palju kui võimalik. Isegi Läti käitub minu andmetel meist palju paremini.

Aitäh selle küsimuse eest! Nendel riikidel, kellel on vahetu piir Ukrainaga, ei ole ju erilist mõtet kontrollida seda mobilisatsioonikohuslust, eks ole, sest lihtsalt Ukraina ei lase neid välja. Küll aga on mõtet seda teha nendel riikidel, kuhu sisenevad Ukrainast tulijad läbi Venemaa, ehk siis Eestil, Lätil ja Leedul, või läbi Valgevene, ehk samuti Eestil, Lätil ja Leedul. Minu teada ja Riigikogu analüüsiosakonna andmetel – nad küsisid järele – Leedus kontrollitakse inimese tausta, kas ta on mobilisatsioonikohuslane või mitte. Ja kui on mobilisatsioonikohuslane, siis talle keeldutakse kaitset andmast. Lätis kontrollitakse samamoodi, vähemalt nendel, kellel ei ole korralikke dokumente. Aga ei ole andmeid – vähemalt veel mõni kuu tagasi oli nii – , et oleks nendele otse keeldutud [kaitset] andmast, küll aga juba kontroll iseenesest kindlasti pidurdab desertööride riiki tulekut.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuulasin seda selgitust ja jäin mõtlema, et tahes-tahtmata selline asi kõlab rahvusriigi hävitamise püüdlusena. Kuidagi raske on näha, kuidas seda saaks teistmoodi tõlgendada. Aga kui me otsime mingisugust alternatiivset tõlgendust nendele faktidele või sellisele poliitikale, siis kas on õnnestunud kuidagi tuvastada, milline on võimalik alternatiivne heatahtlik selgitus, miks sellist asja Eestile teha? On see kuidagi õnnestunud? Te olete süvenenud sellesse küsimusse rohkem, kui mina olen, ja rääkinud ka oponentidega. Mulle tundub, et siin saalis võiks olla meil ühine arvamus, et me peame rahvusriiki püüdma säilitada eestlaste rahvuskoduna ja panema käe ette protsessidele, mis seda hävitavad. Saate te selgitada?

Aitäh! Ega mul ei ole head selgitust tõesti, ükspuha kui heatahtlikust aspektist ma sellele mõtlen. Võib-olla kõige heatahtlikum vaade on see ülim tänapäevakesksus. Inimesed ei mõtle sellele, mis tulevikus saab. Lihtsalt mõeldakse hetkel kuidagi mingit poliitikat ellu viia, võib-olla niimoodi on kõige lihtsam. Meie põhiseaduses sätestatud põhimõtteid ei arvestata üldse. Ja teine selline heatahtlik selgitus võiks olla, et inimesed on lihtsalt ükskõiksed, nad ei ole tegelikult teadvustanud, mis meil rändega toimub. See on heatahtlik selgitus.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te tõite väga palju arve selle kohta, milline meie ränne, nii sisse- kui väljaränne, on. Aga ütlesite, et ei ole õigeid andmeid näiteks üliõpilaste tööle asumise kohta. Ometi on teada, et näiteks rakenduskõrgharidusõppes praegu 87% jääb Eestisse tööle, magistriõppes 71%. See on tugevalt rohkem kui see pool, mida te mainisite. Aga mind huvitab tegelikult kõige rohkem just tööjõupuuduse küsimus. Kas see on teie arvates täitsa välja mõeldud, et Eestis on tööjõupuudus? Tsiteerin ühte CV Keskuse 2022 analüüsi, mis ütleb, et 34% inimesi tunnetab, et töökoormus on aastatega kasvanud just tööjõupuuduse tõttu. Ei ole tegelikult inimesi. Kas seda probleemi tegelikult ei ole? On see välja mõeldud?

Aitäh! Ma tegelikult kommenteerin seda teie kommentaari esimest osa. Ma usun, et siin on lihtsalt erinev arvestusmetoodika. Teie arvestate tööampsude järgi, aga mina arvestan täistööajaga töötamise järgi. Ja kui see niimoodi ei ole, siis võib-olla tõesti rakenduskõrgkoolide üliõpilasi või lõpetanuid jääb rohkem Eestisse tööle. 

Mis puutub tööjõupuudusesse, siis see on väga suuresti selline maailmavaateline küsimus. Kui me näeme oma rahvusriiki sellise üksusena, mis peab praegu ja ka tulevikus hakkama saama, siis see tähendab seda, et meil tuleb esiteks toetada sündimuse kasvu ja teiseks arvestada nende olukordade muutumisega, mis meil siin seesmiselt on. Isegi kui me mõtleksime niimoodi, et meil on tööjõupuudus, ja siis me toome inimesi idaslaavi riikidest sisse, nii nagu me praegu teeme, siis see on ju püramiidskeem. Tööjõupuudus kasvab edasi, sellepärast et nende uute elanike seas iive on veel madalam. Ja tööjõupuudus on kindlasti ka innovatsiooni soodustav tegur, sellepärast et kui ei ole odavat tööjõudu saada, siis see suunab ettevõtjaid rohkem innovatsiooni ja targemat tootmist arendama ja targemaid inimesi kasutama.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Varro Vooglaid küsis korra juba, miks seda tehakse. Sul head vastust ei olnud, sa arvasid heatahtlikult, et ehk inimesed ei tea, kui hull olukord on. Me eelmises koosseisus menetlesime sarnase sisuga eelnõusid mitu korda. Üha rohkem tuleb pingutada, et mitte näha ja teada ja aru saada, kui hull olukord on. Aga ma küsin võib-olla sama küsimuse vähe teise nurga alt: aga kes kasu saab? Keegi peab kasu saama, kui nii süstemaatiliselt, nii jõuliselt kogu aeg avatud piiride poliitikat kaitstakse, edendatakse. Keegi peab ju kasu saama. Kas ülikoolid saavad raha või tööandjad saavad raha? Keegi peab ju kasu saama. Cui bono?

Jah! Kasu saavad odavtööjõudu kasutavad ettevõtjad. Ja tegelikult saavad nad kasu teiste arvelt. Praeguse rahastussüsteemi juures võivad ka ülikoolid sellest kasu saada. Aga tegelikult tähendab see, kui ülikoolide plussid on ühiskonnale ja maksumaksjale miinuseks, regulatsioonide ebapädevust. Tegelikult ei tohiks niimoodi olla, et ülikoolide rahastamise valem sõltub sellest, kui palju neil tudengeid on. Aga ma arvan, et poliitilist kasu saavad need, kelle eesmärk ongi rahvusriikide hävitamine, ehk teisisõnu globalistliku mõttelaadiga poliitikud.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh! Ja aitäh ka ettekande eest! Tõesti oli väga palju arve, kõik meelde ei jää. Aga ma usun, et migratsiooniteema ei ole Eesti Vabariigis uus teema. Ma arvan, et ma ei ole ainukene inimene siin saalis, kelle esivanemad on sisse rännanud või perekond on välja rännanud. Ja selles mõttes on ju kuidagi ära integreeritud need inimesed. Me mingil määral peaksime ikka rohkem suunama jõudu integratsioonile. Teine asi, milles ma teiega nõus ei ole, on see, et siis, kui siin saab väga palju migrante olema, hakkavad eestlased lahkuma. No mujal on eestlasi ju veelgi vähem. Kui nad juba siit ära lähevad, kust nad need eestlased eest leiavad? Kas te kommenteeriksite seda?

Aitäh, hea küsija, toredate probleemipüstituste eest! Vastan hea meelega. Kõigepealt integratsioonist: me peame ikkagi endale teadvustama, et meie riigis on riigikeele oskuse tase eelviimasel kohal Euroopas. Veel halvem on see Moldovas. Kui me võtame sotsiaalsed parameetrid, siis te ju meedikuna teate, te olete sellega kokku puutunud, et näiteks HI-viiruse levik välispäritolu rahvastiku hulgas – ma ei räägi rahvusest, vaid räägin välispäritolu rahvastikust – on hulga suurem. Või rida teisi selliseid sotsiaalseid andmeid, mis ikkagi tõestavad seda, et meil ei ole mõtet endale illusioone teha, et me oleme sellega hästi hakkama saanud. Vaadake, Peipsi-äärsete venelaste, sealsete vanausuliste integreerimine võttis meil mitusada aastat, eks ju. Ja küsimus on ka selles hulgas. Kui on, oletame, välispäritolu rahvastikku kogukonnas 10%, siis nad kahtlemata integreeruvad kiiremini. Kui nende osakaal on kolmandiku ringis, siis nad ei integreeru, ja eriti siis, kui nad elavad kompaktselt koos.

Nüüd siis teine kommentaar. Te küsisite seda, kas eestlased hakkavad ära minema. Mina vastan: jaa. See on loogiline vastus. Vaadake, kui Eesti ei erine enam kuigi palju teistest riikidest, mis mõte on siis siin Eestis, oma kodumaal elada. Vaadake, on selline võimalus, kuidas inimeste kodutunnet ära rikkuda. See ongi see, kui sa teed riigi standardseks, sa teed ta kõikide teiste maadega või kohtadega ja ühiskondadega sarnaseks. See on see identiteedi kaotus.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Meile räägitakse kogu aeg, et ülikoolide rahvusvahelistumine on äärmiselt positiivne ja ka ülikoolide rahastamine on selle järgi seatud. Mida rohkem välisüliõpilasi, seda rohkem raha tuleb, ülikoolid on sellest huvitatud. Aga võib-olla sa kirjeldaksid kõiki neid aspekte, mis sellega kaasnevad. Kas see ikka on nii positiivne nähtus? Ja teine asi, mida siin ka eelnõus puudutatakse, on välisüliõpilaste õppemaks. Meile ju püütakse kogu aeg selgeks teha, et tegelikult nad ju kõik maksavadki õppemaksu ja nad ongi meile äärmiselt kasulikud. Kuidas sellega tegelikult lood on?

Aitäh! Ma kõigepealt tahaksin selle möönduse teha, et ega välisüliõpilaste olemasolu Eesti ülikoolides ei ole mitte sugugi halb. Õigetel tingimustel, pädevatel tingimustel on see väga hea. Väga hea! Ja ma väidangi seda, et meil ei ole need tingimused sellised, et välisüliõpilased Eestile piisavalt kasu tooksid. Esiteks seesama, et – minul on küll vaid need vanemad andmed – nende Eestisse jäämise osakaal on väike. Ja teiseks, nendest, kes Eestisse jäävad, suur osa hakkab tegema madalamat kvalifikatsiooni nõudvat tööd ehk siis nende töötasu on väiksem kui lõpetanud Eesti üliõpilastel. Edasi, meie eelnõu tegelikult ei piira välisüliõpilaste vastuvõttu. Meie eelnõu nõuab seda, et kolmandatest riikidest pärit üliõpilased maksaksid õppemaksu. Ja nüüd ma toon jälle [esile], et mitte kõik [välismaalased] ei maksaks, vaid kolmandate riikide omad, ja just need, kes ei õpi eesti keeles. Kui nad õpiksid eesti keeles, siis oleks nendel võimalus pärast jääda pädevale töökohale Eestisse edasi ja siis see annaks nendele lisamotiivi ka eesti keel selgeks õppida. 

Nüüd on üks näide, mida ma tõesti olen palju toonud ja mida igaüks saab jälgida. Ega ülikoolide kvaliteedi taset ei määra mingil moel välisüliõpilaste osakaal. Selle määrab ikkagi see, missugused välisüliõpilased need on. Helsingi Ülikoolis on välisüliõpilaste osakaal 6% ja Helsingi Ülikool on maailma ülikoolide edetabelis kaks korda eespool kui Tartu Ülikool, kus on välisüliõpilaste osakaal kaks korda suurem.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Selline küsimus. Kui me räägime immigratsioonist, siis ei saa me kindlasti rääkimata jätta moslemiriikidest pärit immigrantidest ja islami kogukonna kasvust. Kaitsepolitsei aastaraamatu põhjal oli 2015. aastal moslemi kogukonna osakaal 1950 inimest, tänaseks on see kasvanud 9204 peale. Kas ka välisüliõpilaste hulgas on moslemi kultuuri esindajate, moslemi usku tudengite osakaal kasvanud?

Aitäh küsimuse eest! Küsimus on kindlasti asjakohane, aga ma kahjuks ei saa sellele arvudega vastata. Küll aga võiksin vastata loogikaga: kui me teame, et välistudengite arv on aastast 2014 ehk viimase kümne aasta jooksul järsult kasvanud, mitmekordselt kasvanud, siis oleks imelik arvata, et moslemitest tudengite arv ei ole nende hulgas kasvanud.

Hea ettekandja, ma tänan teid ettekande eest ja ma tänan teid vastuste eest. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Urve Tiiduse.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Põhiseaduskomisjon arutas äsja tutvustatud eelnõu oma 23. mai istungil. Meie istungil tutvustas eelnõu Henn Põlluaas ja ta selgitas komisjonile eelnõu kolme eesmärki väga lühidalt: nimelt, odava tööjõu sissevoolu tõkestamine, Eesti ülikoolide ingliskeelestumise peatamine, välistööjõu töötasu tõstmine poolteisekordseks võrreldes Eesti keskmise palgaga, selleks et tekitada Eesti inimestele konkurentsieelis palkamisel.

Komisjoni liikmetel oli ettekandjale mitmeid täpsustavaid küsimusi, toon mõned neist esile. Näiteks küsiti, kas töötuse määra on algataja ka numbriliselt analüüsinud või ainult emotsionaalselt. Eelnõu esitajalt sooviti selgitust, miks on eelnõus piiratud lühiajaline töötamine Eestis hooajatöötajana just 183 päevaga ning mis loogika on palgakriteeriumi tõstmisel poolteisekordseks. Henn Põlluaas ütles, et näiteks tema poolest võiks hooajalise töötamise periood olla lühem, aga kuna oli nii tugev surve selle aja pikendamiseks, siis on eelnõus selline vahepealne periood 183 päeva. Selle sisse peaks mahtuma enamus hooajatöödest, kus võib võõrtööjõudu vaja olla. Teatavasti kehtivas seaduses on see pikkus 270 päeva. Palgakriteeriumi mõte on Henn Põlluaasa sõnul selles, et võõrtööjõud ei viiks Eesti palgataset alla. Siis oleks tööandjal põhjus eelistada kodumaist tööjõudu ja Eesti inimesi, kellele võib maksta ka keskmist palka. Kui Eesti inimesi soovitakse välja vahetada välismaalaste vastu, siis mõjuks see ka tööandja rahakotile negatiivselt. Selline oli ettekandja põhjendus põhiseaduskomisjonis.

Oli ka küsimus selle kohta, kas eelnõu koostajad on konsulteerinud ettevõtjatega. Küsija ise tõi praktilisest elust näite, et varasemalt on ettevõtjad otsinud võimalusi, kuidas pikendada hooajatöö perioodi. Kõik need küsimused said vastused. 

Kohal oli ka Siseministeeriumi piirivalve‑ ja rändepoliitika osakonna nõunik Jana Laane, kes tutvustas Vabariigi Valitsuse seisukohta EKRE algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise [seaduse] eelnõu suhtes. Ta ütles sissejuhatuseks, et Vabariigi Valitsus ei toeta seda eelnõu. Vabariigi Valitsus ei pea välismaalaste seaduse muutmise ettepanekuid põhjendatuks, sest kavandatud muudatustel oleks pärssiv mõju Eesti inimeste heaolule, ettevõtete konkurentsivõimele ning Eesti majandusele tervikuna.

Ühe Vabariigi Valitsuse seisukoha toon eraldi esile. Selles eelnõus on ettepanek tõsta välismaalase töötasu nõude suurust. Kehtiva seaduse kohaselt peab tööandja tasuma välismaalasele töötasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti viimati avaldatud Eesti aasta keskmise brutokuupalgaga. Kehtiv palgakriteerium on proportsionaalne, see arvestab Eesti tööjõuturu olukorda ja Eesti keskmise palga muutumist ajas. Valitsuse hinnangul ei saa põhjendatuks pidada, et soovitakse tunnistada kehtetuks välismaalaste seaduses sätestatud iduettevõtluse, info-kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna ja kasvuettevõtete erisused. IKT valdkond, iduettevõtjad ja kasvuettevõtted laiendavad innovatsiooni, soodustavad nutikat spetsialiseerumist, loovad suure lisandväärtusega valdkondades töökohti, toovad riiki investeeringuid ja see erisuste kaotamine sunniks Eesti majanduses olulist rolli omavaid ettevõtteid kolima Eestiga konkureerivatele turgudele, mistõttu on võimalus, et riik kaotab märkimisväärse osa maksutulust.

Ja veel üks põhjendus, miks valitsus eelnõu ei toetanud, toon ka selle näite: eelnõus esitatud muudatusettepanek seada kõrgharidusseaduseses õppekulude hüvitamise nõudmine kohustuslikuks on valitsuse hinnangul sekkumine ülikoolide autonoomiasse. Ja tasu küsimise nõue ei saa olla absoluutne. Seda enam, et kehtiv kõrgharidusseadus sätestab juba õiguse nõuda õppekulude hüvitamist üliõpilastelt, kes ei õpi eestikeelse õppekava alusel.

Menetluslikud otsused olid järgnevad: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. juunil, selles osas oli konsensus; teha ettepanek eelnõu tagasi lükata, poolt oli 7 põhiseaduskomisjoni liiget, vastu 3, 1 jäi erapooletuks; ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks põhiseaduskomisjoni liige Urve Tiidus. Selles osas oli konsensus. Tänan tähelepanu eest!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Palun küsimusi, head ametikaaslased! Hea ettekandja, küsimusi teile ei ole. Aitäh teile! Nüüd avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Margit Sutropi.

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Head kolleegid ja kõik, kes meid kuulavad ja jälgivad ekraanide vahendusel! See on juba õige mitmes kord, kui ma pean sedasama Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ettepanekut, seda seaduseelnõu siin kommenteerima ja ka arve, mis on toodud, ümber lükkama. Selles ettekandes keskendun eelkõige ühele osale sellest eelnõust, mis puudutab õppekulude hüvitamise nõudmist välisüliõpilastelt – olgu fookus siis sellel. 

Kõigepealt küsimus, kui palju neid tudengeid on, kellega Eesti Konservatiivne Rahvaerakond nii visalt võitleb vist juba kuues või seitsmes kord sama ettepanekut tehes. 2022. ja 2023. õppeaastal oli tasemeõppe välistudengeid Eesti ülikoolides 4873 tervelt 124 riigist. Kokku moodustab välisüliõpilaste hulk Eesti üliõpilastest 11%. Väga paljud Euroopa maad on seadnud endale eesmärgiks ületada 10%. Ka minul endal on püsivalt olnud au kahte Saksa ülikooli, Konstanzi ja Tübingeni ülikooli kui eliitülikoole nõustada, et nad sellise protsendini jõuaks. Ma tean, et Soome ülikoolid maksavad oma nii-öelda instituutidele lisatasu, kui nad avavad ingliskeelseid õppekavu või kui ingliskeelsed doktorandid kaitsevad. 

Miks nad seda teevad? Mispärast üldse välisüliõpilasi tahetakse? Peamiselt neljal põhjusel. Nad annavad panuse tööturule. See on ideede vahetamine, see on oma maa kultuuri ja majanduse ja ka julgeoleku tugevdamine, nii-öelda [konkreetse] rahvuse ja kultuuri kohta sõnumi viimine maailma, keele õpetamine ja sõprade saamine. Kolmandaks on see raha teenimine välisüliõpilaste pealt. Ja neljandaks, Eestis ei jätku teatud aladel enda üliõpilasi ja tahetakse välisüliõpilaste abil hoida õppekavu elus. Need kõik põhjused võivad eri erialadel olla erinevad. 

Nüüd, mis Eestis toimub? Rahvusvaheline õpikeskkond aitab ära hoida selle, et meie Eesti tudengid lähevad ära välismaale, sest paljud tahavad õppida võõrkeeles või õppida rahvusvahelisemas keskkonnas. See tõstab meie konkurentsivõimet, aitab meie majandust, aitab meie riiki nii-öelda turundada, need lõpetajad on meie saadikud mujal või aitavad täita meie tööturgu. 

Mis tegelikult täna toimub? Üldiselt on Eestis õppivate välistudengite hulk vähenenud. Seoses koroonaga, seoses sõjaga on eelmise aastaga võrreldes juba 15% langust. 5% välistudengitest õpib eestikeelsetel õppekavadel. Enim langes Venemaalt tulnud tudengite vastuvõtt, see on lausa –68%. Huvitaval kombel ka Lätist tuleb vähem – 35% –, samuti Aserbaidžaanist. Aga tõusis tõesti Ukrainast tulevate tudengite hulk: 222% on see tõus. Enim õpib meil välistudengeid magistriõppes: 2043 tudengit. Doktoriõppes on praegu 713 välistudengit. Suurim nii-öelda saatjariik on Soome, kust tuleb 17% kõigist välistudengitest. 11% neist on Ukrainast, USA-st 3%, samamoodi on õppureid Indiast ja Pakistanist. 

Mis toimub õppemaksuga? Kaks asja, mis ma tahaksin öelda. Õppemaks tegelikult on juba suurel osal välistudengitel kehtestatud. Ülikoolid on ise seda teinud, see on nende huvi. Praegu on niimoodi, et õppemaksu maksab, juba hüvitab oma õppimist, kui me jätame doktoriõppe välja, 68% ja see järjest tõuseb. Kõige väiksem hüvitamine on tõesti doktoriõppes, aga ka EKRE ise jätab nagu doktoriõppe välja ja on sellega nõus. Doktoriõppes hüvitab praegu ainult 2%, rakenduskõrgharidusõppes 80% ja integreeritud baka- ja magistriõppes lausa 96%. Huvitav on see, et just nende [õppekavade puhul], kus kõige rohkem tudengeid oma õppimise hüvitab, jäävad nad meie tööturule. Lõpetamise järel Eestisse tööle jäänud välisüliõpilaste osakaal, siin ma pean tõesti ettekandjat parandama, on Statistikaameti 2022. aasta raporti järgi, mille pealkiri on "Välisüliõpilaste majanduslik mõju …"

Palun kolm minutit juurde.

Palun, teil on kolm minutit lisaaega.

[Raport] "Välisüliõpilaste majanduslik mõju. Eesti tööturul osalemine 2021–2022" ütleb seda, et bakalaureuseõppest jäävad tööle vilistlastena, mitte tööampsudena, vaid vilistlastena lausa 49%, magistriõppe lõpetanutest 71%, rakenduskõrgharidusõppest 87% ja doktoriõppest 62%. See tähendab, nad jäävad tööle. 

Ma tõesti nõustun ettekandjaga selles, et välisüliõpilased võiksid olla paremini integreeritud, nende keeleõpe võiks olla tõhusam. Sellega ülikoolid tegelevad. Väga paljudes õppekavades on juba olemas eesti keele ja kultuuri moodul, pannakse väga palju rohkem rõhku eesti keele õpetamisele. Nii et me kõik liigume tegelikult sinnapoole, et võimalus jääda siia tööle muutub paremaks. Mida sallivam on meie ühiskond, mida rohkem on võimalusi ka praktikat teha, leida majutust, [seda parem]. Tegelikult see muutub. 

Me oleme kindlasti ka seda meelt, et tegelikult meil on vaja häid üliõpilasi, neid, kes tõepoolest aitavad tööjõuturu vajadusi täita ja toovad meile lisakvalifikatsiooni. Aga sellisel kujul seda eelnõu toetada ei saa. Reformierakond leiab, et see on lahtisest uksest sissemurdmine ühelt poolt ja teiselt poolt ei taba täielikult Eesti ühiskonna vajadusi. Suur aitäh teile!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti 200 fraktsiooni esindaja Igor Taro.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Ei saa vaiki olla, kui siit puldist süüdistatakse parlamentaarse korra puudumises või parlamentarismi kuidagi hääbumisest seetõttu, et meil on eriarvamused ühe eelnõu osas. Parlamentarism ei ole selline nähtus, et mul on mingisugune idee ja siis ma lähen ja viin selle idee ukaasi abil ellu. [Parlamentarism] tähendab arutelu. Sisuline arutelu enne selle eelnõu siia saali toomist toimus põhiseaduskomisjonis. Me tõesti püüdsime sisuliselt leida, millist probleemi üritatakse selle eelnõuga lahendada. Paraku ei leidnud.

Kümmekond aastat vähemalt on meid ähvardatud Eestis massiimmigratsiooniga ja sellest tuleneva maailmalõpuga. Siiamaani ei ole seda saabunud. Kui kõneldakse sellest, et soovitakse Eesti majandust kuidagi toetada oma eelnõuga, siis oleks võinud ju ettevõtjate käest küsida, mida nemad sellest arvavad. Kas need meetmed kuidagi neid toetaksid? Me ei kuulnud selle eelnõu esitamisel ega näinud selle dokumentide seas viidet, et seda oleks tehtud. Samamoodi me ei näinud ühtegi viidet selle kohta, et oleks peetud nõu olulise huvigrupina kõrgkoolide esindajatega. Kust tuli see mõte, et tuleks selliseid muudatusi ülikoolide jaoks taotleda? 

Ja kui kõneldakse väidetavast rahvusriigi hävitamise soovist, siis tahaks küll põhiseaduskomisjoni esimehena meenutada, et rahvusriik ei ole minu või sinu 17- või 14-liikmeline fraktsioon. Rahvusriik on kogu see saal siin, kogu see parlament, ka need ettevõtjad, kes soovivad, et neil oleks piisavalt tööjõudu, millega nad saavad oma ettevõtteid arendada ja pakkuda kõigile Eestis elavatele inimestele tööd. Ja ka need ülikoolid on selle rahvusriigi osa. Nii et selle eelnõu tagasilükkamise ettepanek tulenes täiesti sisulisest parlamentaarsest arutelust. Aitäh!

Aitäh! Kõnesoove on veel. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Henn Põlluaasa.

Palun lisaaega. 

Palun, kaheksa minutit. 

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Teen kaks märkust eelnevate sõnavõttude kohta. Proua Sutrop ütles, eelnõu ei taba täielikult Eesti ühiskonna vajadusi, Eesti ühiskonna kõiki vajadusi. No andke andeks, ükski eelnõu ei suudagi sihukest asja teha, et täita täielikult kõiki ühiskonna vajadusi. Aga kõigega tulebki hakata väikeste sammudega pihta ja see eelnõu on üks väike samm, mis lahendaks neid Eesti ühiskonna probleeme ja viiks meid täieliku lahenduse poole ehk siis parema Eesti poole ja rahvusriikliku Eesti poole. 

Härra Taro ütles, et me püüdsime komisjonis leida probleemi, mida see eelnõu lahendaks, aga me ei leidnud. No andke andeks, sellist pimedust annab ikka otsida! Jaak Valge, kes esitles siin seda eelnõu, tõi need probleemid puust ja punasena välja, mis tegelikult kokkuvõtlikult tähendavad ju eesti rahva hääbumist, meie rahvusriikluse kadu. Ometigi Eesti 200 esindaja härra Taro ei näe mingisugust probleemi! Mina näen ikka väga suurt probleemi. 

Tõtt-öelda need arvud, mida siin püüti ka oponentide poolt ümber lükata, aga mis tegelikult pärinevad meie riiklikust statistikast, on ju täiesti hirmuäratavad. Täiesti selgeks, puust ja punaseks jälle tehti, [mis juhtub] seniste tendentside jätkudes meie vähese sündimuse juures, kui tänane koalitsioon ei pea seda absoluutset probleemikski. Sellest ei ole koalitsioonileppes mitte midagi. Ja kõik need asjad, mida siin Riigikogus läbi surutakse, hoopistükkis süvendavad veel seda väikest sündimust ja tõesti meie rahvastiku kadu. Noh, ma ei tea, minu meelest on probleemid ikkagi täiesti igaühele hoomatavad. 

Kui me liidame siia juurde üha suureneva, üha kiireneva immigratsiooni, siis nagu rahvastikuteadlane doktor Jaak Valge siin välja tõi, tegelikult me räägime võib-olla 10, 12, heal juhul 13 aastast, kui Eesti rahvas jääb vähemusse meie enda kodumaal. Aga probleeme ei ole, neid ei leita, neid ei nähta. Ja kui püütakse seda olukorda lahendada, parandada, siis öeldakse, et see ei täida täielikult ühiskonna [kõiki] vajadusi. Tegelikult need on meie ühiskonna vajadused. 

Ja kui me vaatame immigratsioonile otsa, siis me oleme veel hullemas olukorras kui Nõukogude ajal. Immigratsioon on täna märksa suurem. Ja kui me vaatame oma elanikkonna koosseisu, seda välispäritolu rahvastikku, siis väga suur osa nendest tuli ju siia 1980. aastatel niinimetatud olümpiarajatisi ehitama. Kes nad täna on? Suurem osa nendest on juba pensionil ja osa läheb peagi pensionile. Täpselt sama juhtub kõikide nende võõrtööliste ja elamisloa saanud inimestega. Ühel heal päeval nad lähevad pensionile ja see ei lahenda mitte mingisugust probleemi. Pikas perspektiivis see vastupidi tekitab probleeme juurde, sellepärast et nende sündimus on statistika järgi väiksem kui meil, eestlastel. Põhimõtteliselt meie lapsed peavad tulevikus ka sisserändajate eest hoolitsema märksa rohkem. 

Öeldakse, et iga sisserännanu, iga immigrant loob juurde uusi töökohti. No väga tore! Aga milleks? Milleks on meil vaja uusi töökohti? Selleks, et tuua jälle uusi inimesi juurde? Meil on täna umbes 52 000 töötut. Meil on üle 6000 vaba töökoha. Ei ole justkui probleemi. Ja arvestame siia juurde veel hooajatöölised, renditöölised ja nii edasi, arvestame siia juurde [ukrainlased]. Me ju täpselt ei tea, [mida teevad] need 71 000 ukrainlast, kes on öelnud, et nad jäävad siia. Või on neid 100 000? Üle 40 000 on võtnud endale ajutise kaitse. Meil ju mingisugust tööjõuprobleemi ei ole, eriti odava tööjõu probleemi. 

Aga meil on ikka ettevõtjaid, kes räägivad, et on vaja inimesi juurde, on vaja juurde. No andke andeks! Kas 100 000 inimese seast ei leia meie maasikakasvataja endale ühtegi töötajat? Kas meie ettevõtjad ei leia selle hulga seast mitte ühtegi töötajat? Loomulikult leiavad. Aga küsimus on ju lihtne. Selle asemel et panustada digitaliseerimisse, robotiseerimisse, automatiseerimisse, meie tööstuse moderniseerimisse, mis meid tulevikku kannaks, lihtsalt panustatakse odavasse tööjõudu, mis viib alla meie inimeste palgad, kvalifikatsioonid, meie elatustaseme, riigi maksulaekumised. See on ummiktee! See on absoluutselt ummiktee ja seda eriti, kui me arvestame seda, et prognooside järgi peaks 25 aasta pärast töökäte vajadus vähenema just nimelt automatiseerimise, digitaliseerimise ja nii edasi tõttu poole võrra, 50%. 

Aga mis te arvate, mis juhtub nende inimestega? Eriti just odav tööjõud, eriti sisserännanud, nemad on ju esimesed, kes oma töö sellisel juhul kaotavad. Ja nad jäävad meie sotsiaalsüsteemi najale. Kas see lubab Eestile helget tulevikku? Sugugi mitte. 

Ma ei jõua siin kahjuks rääkida keeleprobleemidest ja muudest asjadest. Ülikoolide ingliskeelestumine ei ole sugugi hea, kui see toimub meie enda üliõpilaste arvelt, kui nad ei saa enam eestikeelset õpet. Ja nii edasi ja nii edasi. Ja kõik need sissetulijad, ka need, kes õppima tulevad, võivad ju piiramatult kaasa tuua oma perekondi, pereliikmeid. Pereränne on juba üle poole. 

Nii et kui vähegi keegi siin saalis mõtleb sellele, mis on meie põhiseaduse preambulis kirjas – et Eesti riik on loodud selleks, et hoida ja säilitada eesti keelt, eesti rahvust ja kultuuri –, ja kui see on ka südames, siis paluks seda eelnõu toetada. 

Aitäh! Vastusõnavõtt koha pealt, Igor Taro!

Aitäh, hea juhataja! Kuna mind on kaks korda nimeliselt süüdistatud pimeduses, siis tahan selle ära klaarida. Püüdsime küll nägijaks saada komisjonis ja küsisime numbreid, aga saime vastuseks, et midagi on palju või väga palju. Sellest ei piisa mõõdetud tulemuse saavutamiseks. Ma ei usu, et keegi meil siin saalis pime on, ja ma ei süüdista ka vastu kedagi sellises asjas. Pigem ütlen, et me näeme asju erinevalt. Võib-olla me näeme ka natuke erinevaid asju. Mina küll näen mööda Eestit ringi rännates, et igal pool on inimesi puudu. Meil on inimesi puudu hooldekodudes töötajatena, meil on inimesi puudu kohtutes – praktiliselt kõikides valdkondades. 

Aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Nüüd on seis järgmine, et juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu nr 3 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu nr 3 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 48, vastu 17, erapooletuid ei ole, on eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Martin Helme, Helle-Moonika Helme, Henn Põlluaasa … Saalis on liiga suur lärm! (Helistab kella.) Aitäh! … Jaak Valge, Kert Kingo, Evelin Poolametsa, Anti Poolametsa, Rain Epleri, Martin Helme, Leo Kunnase, Ants Froschi ja Kalle Grünthali 13. mail 2023. aastal esitatud arupärimine e-valimiste ja sellega seonduva õigusselgusetuse kohta. Arupärimine kannab numbrit 240. Arupärimisele vastab õiguskantsler Ülle Madise. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Martin Helme, et tutvustada Eestimaa avalikkusele arupärimist, mis kannab numbrit 240. Hea Martin, kui sa ei leia seda, siis ma ulatan sulle selle. Palun-palun! Siin on olemas, näe. Seitse küsimust ilusasti. Palun, ole lahke!

Aitäh, hea asespiiker! Head kolleegid! Hea õiguskantsler! Ma loen selle jutu siis ette, et kõik saaksid aru, millest me räägime. Eestis on e-valimised olnud kasutusel tegelikult juba kaua. Kasutusele võtmisest alates on ühiskonnas valitsenud ebakindlus nende vastavuse osas meie põhiseadusele. Samuti on pidevalt tekitanud küsimusi e-valimiste tulemuste mittekontrollitavus, mis tegelikkuses põhineb pigem usaldusel valimiskomisjoni ja valimisteenistuse suhtes kui reaalse kontrolli võimalikkusel. Avalikkusele on arusaamatu ka e-valimiste andmekandjate kiire ja taastamatu hävitamine vahetult pärast valimisi, mis erinevalt paberil antud häältest ei võimalda nende arhiveerimist ning hilisemat kasutamist kas või ajaloo tarvis. Ma juhin ka tähelepanu sellele, et just täna avaldasime me ühe küsitluse tulemused, mis näitavad seda, et ligi 40% Eesti inimestest ei usalda e-valimisi. Ja see on väga suur number. See ei ole mingisugune väike marginaalne seltskond hõbepaberist mütsikesega inimesi, kes kahtlustavad kõike ja kõiki. 40% Eesti inimesi ei usalda e-valimisi ja see on juba tõsine demokraatia legitiimsuse probleem. 

Aga meie küsimused õiguskantslerile. Kõigepealt, miks ei ole õiguskantsler astunud samme õigusliku segaduse likvideerimiseks seoses mitmetimõistetavusega e-valimiste vastavuses Eesti Vabariigi põhiseadusele? Tegelikult on just nimelt õiguskantsleri võimuses seda põhiseaduslikkuse kontrolli Riigikohtus käivitada. Miks ei ole õiguskantsler sekkunud, vältimaks tähtajalisi ja protseduurilisi vastuolusid ja ebaselgust valimistulemuste protestimisel, mille tulemusena tegeleb valimiskomisjon protestidega üksnes formaalselt? Miks ei sekku õiguskantsler, et välistada olukorrad, kus formaalsetele puudustele viidates jätab Riigikohus e-valimisi puudutavad kaebused käsitlemata, luues seeläbi võimaluse ka pettusega saadud tulemuste legitimeerimiseks? Ja miks ei sekku õiguskantsler, tagamaks, et valimisteenistus ja valimiskomisjon väljastavad järelkontrolli tegemiseks hagejatele kogu elektroonilise materjali, programmid, logid ja nii edasi, mis võimaldaks sarnaselt paberil antud häältele ka e-häälte korduslugemist? Miks ei nõua õiguskantseler, et e-valimiste andmekandjad arhiveeritakse ja muudetakse seeläbi kontrollitavaks ja ajalooliste dokumentidena kasutatavateks sarnaselt paberil antud häältega? 

Allakirjutanud arupärijad väidavad, et alates e-valimiste kasutusele võtmisest ei saa me nende mittekontrollitavuse ja vaidlustamatuse tõttu olla kindlad, et meie valimised on olnud ausad ja meie valitsused ning nende otsused olnud legitiimsed. Küsime õiguskantslerilt veel, kas ta ei arva, et kõigi siin toodud ja paljude teiste küsitavuste, kahtlustuste ja juriidiliste riivete kõrvaldamiseks on viimane aeg, eriti arvestades tehisintellekti võimsat arengut ja sellega kaasnevaid ohtusid nii huligaanse häkkerluse kui ka võõrriikide sekkumise kontekstis neid riigi põhiseaduslikkuse kontrolle käivitada. Aitäh!

Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli õiguskantsler Ülle Madise, et vastata arupärimisele, mis kannab numbrit 240. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Tänan teid võimaluse eest selgitada neid otsustusi, mis on meie ametkonnas tehtud. Kui tohib, siis ma ei korda küsimusi, vaid ütlen küsimuse numbri ja lühidalt ka selle, mille kohta see käis. Täpselt saab igaüks järele vaadata Martin Helme sõnavõtust.

Esimene küsimus: miks me ei ole astunud samme õigusliku segaduse likvideerimiseks seoses mitmetimõistetavusega e-valimiste vastavuses Eesti Vabariigi põhiseadusele. Alustan tsitaadiga ühest Riigikohtu lahendist 30. märtsist käesoleval aastal. Riigikohus ütles seal nii: "Enne elektroonilise hääletamise esmakasutust 2005. a kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel pöördus Vabariigi President Riigikohtusse kontrollimaks, kas elektrooniline hääletamine vastab põhiseadusele. Toona hindas Riigikohus kõnealuse hääletusviisi põhiseaduspäraseks, eelkõige aspektides, mis vaidluse all olid – hääletamise ühetaolisus, üldisus ja salajasus." 

Alates 2005. aastast on Riigikohus korduvalt ja kõikidel valimistel, kui e-hääletust on kasutatud, lahendanud kaebusi, mis muu hulgas on suunatud elektroonilise hääletamise erinevate aspektide vastu. Mitte ühelgi juhul ei ole leitud põhjust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve. Vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusele on Riigikohtul ka valimiskaebusi läbi vaadates nii õigus kui ka lausa kohustus – see tuleb põhiseadusest enesest – kontrollida, kas asjasse puutuvad normid on põhiseaduspärased. Selle kohta on seaduses eraldi osa, mis kirjeldab, mida teha siis, kui valimiskaebust lahendaval põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu kolleegiumil tekib kahtlus normi põhiseaduspärasuse kohta. Sel juhul minnakse üle teise menetlusliiki, tähtaeg pikeneb ja menetlusse kaasatakse kõik menetlusosalised, sealhulgas õiguskantsler, justiitsminister ja teised.

Niisugust teed on praktikas käidud, mitte küll elektroonilise hääletamise asjas, kuid näiteks aastal 2005 küsimuses, et kas kodanike komiteede väljaantud isikutunnistust toona tohtis veel kasutada selleks, et saada jaoskonnas sedel. Analüüsiti küsimust, kas valimisseaduse sätted ja samuti isikut tõendavate dokumentide seaduse sätted, mis seda dokumenti sobivaks ei pidanud, on põhiseaduspärased või mitte. Hiljuti on sedasama võimalust pöörata muu vaidluse lahendamine põhiseaduse järelevalve asjaks kasutatud näiteks aastal 2018. See võimalus on olemas. Riigikohus pole neid kaebusi lahendades mitte kordagi asunud seisukohale, et 2005. aasta otsus tuleks ümber vaadata või siis tolles otsuses käsitlemata aspektides põhiseaduslikkuse järelevalve avada.

Olen selle seisukohaga nõus. Seega on arupärimine täiesti asjakohane, et õiguskantsler tõepoolest vastustes kodanike kirjadele, Riigikogu liikmete kirjadele ja samamoodi ka mõne nädala eest Riigikogu põhiseaduskomisjonile on selgitanud, et elektroonilise hääletamise sätted on põhiseaduspärased. Küll aga, sarnaselt Riigikohtuga, juhtisin tähelepanu vajadusele neid sätteid pidevalt edasi arendada ja ka need puudused kõrvaldada, millele Riigikohus oma nii-öelda kõrvalmärkuses nii nüüd ühes lahendis kui ka varem, aastal 2019 ühes lahendis on viidanud, et juba europarlamendi valimised saaksid toimuda nii, et neid segadusi ei oleks. Selle kirja ma saatsin ja ma väga loodan, et Riigikogu need muudatused teeb.

See pole ainus küsimus, kus õiguskantsler on seisukohal, et Riigikogu on loovutanud oma rolli täitevvõimule või väljapoole seadusi. Mul on hea meel, kui Riigikogu lihtsate ja selgete seadusesätetega põhiõigusi puudutavad küsimused võimalikult laialdaselt seadustes enestes avab. Ja mul on hea meel, et nüüd tundub, et ka Riigikohus liigub samasuguse mõtte tunnustamise suunas.

Palju on avalikkuses saanud tähelepanu küsimus sellest, miks Riigikohtu esimees esitas konkureeriva arvamuse, millest ta küll selgelt rõhutas, et ta ei arva, et e-hääletus on põhiseadusevastane, kuid et ta sooviks, et seadus oleks täpsem. Seda nimetatakse õigusteaduses obiter dictum'iks, mis on kõrvalmärkus õiguse edasiarendamise kohta. Üldiselt ei peeta neid siduvaks ja nendest ei saa järeldada, et seadus on põhiseadusega vastuolus.

Küsimus nr 2: miks me ei ole sekkunud, et välistada tähtajalisi ja protseduurilisi vastuolusid ja ebaselgust valimistulemuste vaidlustamisel? Mulle tundub, et võib-olla tõesti ei ole leitud asjakohaseid sätteid vaidlusi esitades üles. Euroopa demokraatlike õigusriikide ühine hea valimistava ütleb seda, et valimiste erinevate etappide, valimiste korraldajate toimingute vaidlustamise reeglid peavad olema selged ja tähtajad peavad olema lühikesed. Näiteks Veneetsia komisjoni vastavas materjalis räägitakse kolmest kuni viiest päevast.

Minu arvates Riigikogu valimise seaduse § 68 ja järgnevad, samamoodi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 37 ja järgnevad on seekord selgelt kirjas. Tõsi, ta on pisut muutunud võrreldes varasemaga, kui kõik sätted olid lühemad ja ma ütleksin, ka selgemad. Aga selgelt on kirjas see, et valimiste korraldaja toimingu peale, näiteks kui leitakse, et jaoskonnakomisjon on milleski eksinud, tuleb kolme päeva jooksul – hiljemalt kolme päeva jooksul – esitada avaldus valimisteenistusse. Valimisteenistuse otsuseid ja toiminguid omakorda saab vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjonis ja Vabariigi Valimiskomisjoni otsuseid Riigikohtus. Ja väga selgelt ja korduvalt on öeldud ka seda, et otse Riigikohtusse enne Vabariigi Valimiskomisjonis käimist pöörduda ei saa. Need tähtajad ja see, kuhu pöörduda ja mille peale, on tegelikult selgelt kirjas.

Nüüd küsimus, kas tähtaeg on kaebuse esitaja jaoks liiga lühike. Nagu öeldud, Riigikogu on kooskõlas üldlevinud heade tavadega seadnud eesmärgiks, et enne seda, kui Riigikogu uus koosseis kokku tuleb ja asub seadusi vastu võtma, riigieelarvet kehtestama ja nii edasi, on valimiskaebused lahendatud ja seega legitiimsuse küsimus samuti otsustatud. Võimalik on kahtlemata minna ka seda teed, et valimiskaebusi lahendatakse veel pikka aega pärast seda, kui uus parlamendi koosseis on tööd alustanud, ent seda ei peeta heaks tavaks. Põhjus on selles, et see paneb kohtu surve alla mitte reageerida nendele rikkumistele, mis on tõepoolest leitud. Sel juhul tekiks küsimus, mis sellest juba kokku tulnud parlamendist ja tema vastuvõetud otsustest peaks saama. Seega on hea komme ja Eesti on sellest lähtunud, et kaebused on enne lahendatud. See tähendab lühikesi tähtaegu neile, kes tahavad kaevata, ja võrdlemisi lühikesi tähtaegu ka Vabariigi Valimiskomisjonile ja Riigikohtule.

Meenutan, et algses eelnõus oli kavas Riigikohtule jätta kolm tööpäeva, juhul kui ei algatata põhiseaduslikkuse järelevalvet. Riigikogu võttis vastu seaduse nii, et Riigikohtul on aega seitse tööpäeva. Valimised on üldiselt ette teada ning valimisseadused on püsinud mõningaste täienduste ja edasiarendustega küllaltki muutumatuna. Nii et selles plaanis ma ei leia, et ette nähtud kaebetähtajad või et kaebuse esitamise kord oleks põhiseadusevastaselt segane või et tähtajad oleksid liialt lühikesed.

Küsimus nr 3: miks me ei ole teinud midagi, et välistada olukord, kus formaalsetele puudustele viidates jätab Riigikohus e-valimisi puudutavad kaebused käsitlemata? Kardan, et Riigikohtul pole teist võimalust, kui kaebus pole esitatud mitte Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu või tähtaega rikkudes ja tähtaja ennistamiseks Riigikohtu hinnangul ei ole põhjust. Selle kohta käib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 40 "Kaebuse tagastamine läbivaatamatult" ja see on siin kirjas kohustuslikuna ehk Riigikohut kohustavana. Nii on Riigikogu otsustanud, et kaebuse läbivaatamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse, kui kaebus pole esitatud Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu või kaebuse esitaja pole määratud tähtajaks kaebuses esinevaid puudusi kõrvaldanud. Sel juhul tuleb kaebus tagastada. Kui küsimus on tähtajas, siis mõjuval põhjusel on võimalik tähtaega ennistada, aga mõjuvaks põhjuseks ei saa pidada näiteks seda, et ei ole oldud kursis seaduses ette nähtud õigusaktide vastuvõtmise ja avaldamise korraga ega ei ole märgatud, et need on juba vastu võetud ja avaldatud. Ka need on kõik vaidlustatavad, sealhulgas elektroonilise hääletuse juhendid.

Siin oli ka viide sellele, justkui Riigikohus võiks jätta näiteks andmetele, mis tema kätte satuvad ja viitavad näiteks häälte ostmisele või muule valimispettusele, mis on kriminaalkuritegu, reageerimata. Ei, ka Riigikohus ei tohi sellele jätta reageerimata ja nii leidub nende lahendatud kaebuste hulgas ka selliseid, kus Riigikohus on tõepoolest kaebajalt saadud viited edastanud kriminaalmenetluse algatamiseks või osutatud faktide kontrollimiseks.

Küsimus nr 4: miks ei nõua õiguskantsler valimisteenistuselt ja valimiskomisjonilt järelkontrolli tegemiseks kogu elektroonilise materjali väljastamist? Valimiste korraldajate ja Vabariigi Valimiskomisjoni töö on kontrollitav kohtumenetluses ja tulenevalt võimude lahususe põhimõttest õiguskantsleril siin sekkumise võimalust ei ole. Aga selgitada saan seda, et nii pabersedelil hääled kui e-hääled loeti teist korda üle. Elektrooniliste häälte korduslugemine toimus 6. märtsil 2023. Vaatasin rahvusvahelise sertifikaadiga sõltumatu audiitori aruannet ja selles on muu hulgas märgitud, et see ülelugemine toimus vaatlejate ja audiitorite ees. Vigu ei leitud. Ka see aruanne on kättesaadav. Ja sama aruanne näitab ka seda, et peale proovihääletust süsteemis muudatuste tegemine välistati. Kõik need turvakleebised ja pitsatid, mis seal peavad olema, nende terviklikkus ja rikkumatus – kõike seda kontrolliti nii vaatlejate kui audiitorite ees.

Küsimus nr 5: miks ei nõua õiguskantsler, et e-valimiste andmekandjad arhiveeritaks ja muudetaks seeläbi kontrollitavateks ja ajalooliste dokumentidena kasutatavateks? Ehk siis, miks ei ole algatatud põhiseaduslikkuse järelevalvet nende seadusenormide suhtes, mis näevad ette, et nii pabersedelil hääled kui elektroonilised hääled hävitatakse, kui kõik kaebused on lahendatud ja nendega ei ole enam kohtumenetluse ja valimiste aususe kontrolli mõttes mitte midagi teha. Me ei ole seda vaidlustanud, sest ma tõesti leian, et ka see kord on põhiseaduspärane. Säilivad valijate nimekirjad. Valijate nimekirjas säilib informatsioon selle kohta, kas inimene üldse hääletamisel osales ja millist hääletamiskanalit ta kasutas. Ja seda infot saavad kasutada need inimesed ise, kelle andmed need on, samuti uurimisorganid, kui on näiteks mingi valimispettuse kahtlus, mida tuleks kontrollida. Samuti on seda võimalik teadustööks kasutada. Seda ei tohi kasutada poliitiliseks profileerimiseks, erakondade kampaaniate planeerimiseks ega muuks taoliseks.

Saan korrata ka kuupäeva. Pabersedelid hävitati kohtadel. Neid ei toodud Tallinnasse kokku. Elektroonilise hääletamisega seotud andmekandjad – süsteemiketas, häälte dekrüpteerimiseks kasutatud võtmeosakud ja muu seesugune – hävitati audiitorite ja vaatlejate ees käesoleval aastal 12. mail.

Kuues küsimus oli oma sisult hinnang ja seda ei osanud seostada ühegi normiga ega lisada midagi eelöeldule.

Seitsmes küsimus: kas on viimane aeg, et kõik need kahtlused ja juriidilised riived kõrvaldada. Olen absoluutselt nõus, et nii see on. Obiter dictum on näiteks ka selles lahendis, mis on tehtud härra Kalle Grünthali kaebuse peale ja kus oli täiesti õigustatult väidetud, et erinevatel alustel koostatud ja avaldatud statistika tekitas segadust ja umbusku. Väga õige väide. Ja nii Vabariigi Valimiskomisjon kui ka Riigikohus ütlesid, et valimiste korraldajad peavad ikka vaatama, et nad avaldavad tõeseid ja arusaadavaid andmeid, mille pinnalt on mõistetav, mida üldse avaldatakse. (Juhataja helistab kella.) Aitäh!

Suur tänu, austatud õiguskantsler! Teile on ka küsimusi. Anti Poolamets, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Mis Riigikohtu tööd puudutab, siis te küll libisesite sellest arusaamatul moel mööda, nagu oleks Riigikohus teinud kõik õigesti. See, et Riigikohus libiseb nagu lutsukala käest ära, viitab ühele tähtajale, siis teisele, on lihtsalt nagu kaebaja lolliks tegemine. Seda just Riigikohus tegi. Ei jõutud sisuliste aruteludeni nii tähtsas küsimuses. Ja me näeme tagantjärgi, et 40% ei usalda e-valimisi. See on ränk legitiimsuse probleem. Kui me nii jätkame, siis varsti ei usalda [neid valimisi] 80%. Täie õigusega on need teemad tõstatatud. Ma küsin, mida te saaksite teha, mida te oleksite saanud teha, et aidata kaasa sellele, et Riigikohus ja kõik teised oleks oma arvamuse öelnud ja kaebusi kommenteerinud.

Tänan küsimuse eest! Kuna õigust mõistab ainult kohus, siis loomulikult ei ole õiguskantsleril sobiv ega võimalik Riigikohut kuidagi juhendada või kritiseerida. Saan siin selgitada, et 17 kaebusest lahendati sisuliselt – ja ma ütleksin, et väga sisuliselt – 12, viis jäi formaalsetel põhjustel läbi vaatamata. Aga laiemalt, suunates oma palvet nii rahvaesindajatele, täitevvõimule, ametnikele kui ka kohtunikele, olen alati püüdnud seletada, et inimeste jooksutamine peab olema lubamatu – ma ei väida siin, et Riigikohus on seda teinud – ja et kõik juhised selle kohta, kuidas inimene oma õigusi peaks saama kaitsta, peavad olema antud otsekohe lihtsas ja selges keeles. See on see, millest me püüame oma ametkonnas juhinduda. Kahjuks on kohtule kaebuse esitamine, näiteks ka halduskohtule kaebuse esitamine, muutunud väga keeruliseks ja kaugenenud algsest ideaalist, mis avaliku võimu ja üksikisiku vaidluste lahendamiseks oli mõeldud. Ehk siis inimene saab lihtsasti kirjutada, mis talle muret valmistab, ja kohus asub seda lahendama. Ka halduskohtumenetluses on tekkinud tohutu hulk erinevaid kaebuste ja taotluste liike, milles juristki ei pruugi orienteeruda. Valimiskaebuste puhul see asi nii hull veel ei ole. 

Aitäh! Martin Helme, palun!

Aitäh! Tunnistan, et ma muidugi lootsin saada veidi rohkem sisulisi ja vähem formaalseid vastuseid, aga on, nagu on. Ma loen ette, mida ütles Villu Kõve pärast e-valimiste vaidlust Riigikohtus aprillis. "Praegu on probleem selles, et valimiskaebuste lahendamise kord ei võimalda neis toodud tehnilisi väiteid etteantud aja jooksul piisava põhjalikkusega lahendada ei valimiskomisjonil ega Riigikohtul. See ülikiire tähtaeg pärineb ajast, kui toimus vaid paberhääletamine. Nüüd, kui on elektrooniline hääletamine ja sellele on kohandatud samad tähtajad, võib inimestele tunduda, et ei jõuagi kaebust esitada. Valimiskaebuste lahendamise kord peaks võimaldama väidetavad tehnilised etteheited ka läbi käia." 

Nüüd, Riigikohus on meile korduvalt öelnud, et korda tuleb muuta, aga Riigikogu ei ole seda teinud. Selgelt ei ole poliitilist tahet. Sellepärast me pöördumegi õiguskantsleri poole, et õiguskantsler on see nii-öelda kolmas tee, kes saab käivitada põhiseaduslikkuse järelevalvet, sõltumata sellest, kas ta ise usub või ei usu e-valimisi. (Juhataja: "Aeg!") Aga kontrolli saab käivitada. Meil on nagu huvi, et kas seda on võimalik saada.

Kindlasti ei lähtu ma tööalastes küsimustes usust. Ja ei ole teile saladuseks, et ka elektroonilise hääletuse asjus olen ma väga kriitiline jälgija. Ma leian, et elektrooniline hääletus kui selline on kaasajal põhiseaduspärane, aga ma olen alati väga kriitiline selles suhtes, et ei kiputa ilmutama piisavat hoolsust, et ei tekiks vigu. Hea on see, et need vead avalikustatakse, et neid parandatakse, kui nad on ilmnenud. Ja nagu ma ennist viitasin, ma olen pöördunud Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole palvega Riigikohtu väljendatud obiter dictum'ist juhindudes seadusi täiendada. Loodan, et seda tehakse. Nende täienduste puudumist ei ole seni põhiseadusevastaseks hinnanud ükski Riigikohtus neid asju lahendanud kohtukoosseis. Ja ütlen ausalt, et mina ka ei hinda. Pigem tuleb juhinduda sellest, et seadust tuleb täiendada. 

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud õiguskantsler! Ma vahendan inimeste küsimust, mida minu käest on mitmel korral küsitud. Riigikogu valimise seadus ütleb, et igasugune hääletamine Riigikogu valimisel on salajane. On selge, et see ei ole praegu tegelikult tagatud, ja ei ole ka teada, kes seal arvuti taga selle ID-kaardi sisestab, kes klahve toksib. Kontrollitakse ju ainult seda, kas ID-kaart kehtib või ei kehti e-hääletamisel. Inimesed on minu käest küsinud ka, miks tegelikult õiguskantsler midagi ette ei võta niivõrd läbinähtava probleemi puhul. Tegelikult ei ole ju teada, kes selle e-hääle päriselt annab, on teada ainult, et see tehti isiku A ID-kaardiga. Kas teil on plaanis ikkagi midagi ette võtta, et aidata e-valimised Riigikogu valimise seadusega kooskõlla viia või need tühistada, kuni seda teha ei suudeta?

Suur tänu! Väga hea küsimus, andis hea aluse põhjalikult kaevuda ID-kaardi sisseseadmisel peetud aruteludesse, toonastesse riskihinnangutesse ja lootustesse. ID-kaart koos PIN-1 ja PIN-2-ga ehk siis kaugidentifitseerimist võimaldava ja digiallkirjastamist võimaldavate sertifikaatidega on kasutuses aastast 2002. Neid küsimusi esitati. Riigikogu asus toona seisukohale, et eduka e-riigi saab rajada usaldusele oma kodanike vastu, ja see tähendab seda, et inimene peab oma ID-kaarti ja selle PIN-koode hoidma enda valduses. Ta peab arvestama sellega, et kui ta annab need kellelegi teisele, laseb need endalt varastada, ilma et ta reageeriks, või jääb muul moel neist ilma, siis tema nimel võidakse teha talle väga koormavaid toiminguid ja otsuseid. See oli see alus. See on kogu meie e-riigi alus, et usaldatakse kodanikku, et ta suudab oma ID-kaarti ja selle koode hoida. 

Lisaks on ette nähtud kriminaalkaristused selle eest, et keegi võtab teise inimese ID-kaardi ja kuritarvitab seda. Selliseid kohtumenetlusi on olnud. Õnneks massilist kuritarvitamist pole olnud, inimesed kasutavad oma ID-kaarte ja selle koode ise. Kui keegi teab, et mingi selline kuritegu on toime pandud, siis tuleb sellest otsekohe teada anda. Kui mingil põhjusel politseid ja prokuratuuri ei usaldata, siis võib kaasata ka meie maja. Me saame olla samamoodi järjehoidjaks. Mina isiklikult suhtun sellesse äärmise tõsidusega, kui inimesed ID-kaarti ja selle PIN-koode, olgu need enda või teiste omad, ei kasuta nii, nagu seadused ette näevad, nii, nagu seda identiteeti kasutada tuleb. 

Tegemist on kogu meie e-riigi nurgakiviga. Ma ei näe, et oleks põhjust kodanikke sellisel viisil umbusaldada, et öelda, et kaugidentifitseerimist ei tohi enam elektrooniliseks hääletamiseks lubada. Elektrooniliseks hääletamiseks on vaja nii PIN-1 kui ka PIN-2. Nii et selleks, et kellegi teise asemel hääletada, panna toime kuritegu, on vaja juba ka eelnevat kuritegu või siis seda, et valija tõesti ei ole talle pandud usaldust õigustanud.

Varro Vooglaid, palun! 

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Mina küsin natuke lihtsakoelisema, aga samas printsipiaalse küsimuse. Ma olen rääkinud oma isaga, kes oli ka Põhiseaduse Assamblee liige, ja tema ütleb, et tema mäletab küll seda nii, et kui põhiseadust kirjutati ja räägiti näiteks sellest, et valimised on ühetaolised, siis ei mõistetud seda kunagi niimoodi, et see tähendab, et kõigil on üks hääl, nagu on hiljem selgitatud. See on ju nii iseenesestmõistetav, et keegi ei oskakski tulla mingi vastupidise seisukoha peale, et hakkame arutama, kas kellelgi on kaks häält või kolm häält. Ta ütles, et tema jaoks oli küll täiesti enesestmõistetav, et ühetaolisus tähendab seda, et valimised toimuvad ühes ja samas vormis, ühetaoliselt. 

Ja teine asi. Kui põhiseadusse sai kirjutatud, et Riigikogu valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval, siis peeti täitsa kindlasti silmas seda, et valimised toimuvadki ühel konkreetsel päeval, milleks on märtsikuu esimene pühapäev neljandal aastal, mis järgneb eelmistele valimistele. Kas te oskate meile selgitada seda, miks on need sõnad sisustatud kuidagi hoopis teistmoodi, kui normaalne tavaline keskmine inimene nendest aru saab, ja ka teistmoodi võrreldes sellega, kuidas Põhiseaduse Assamblee liikmed nendest aru said?

Tänan küsimuse eest! Ka toona – ma peaksin küll neid ajaloolisi fakte täpsustama – minu teada oli valimispäevi mitu. Oli hääle deponeerimise võimalus ja suhteliselt pikk eelhääletamise aeg. Ja juba esimestel Riigikogu valimistel pärast 1992. aasta põhiseaduse vastuvõtmist oli võimalik hääletada ka näiteks välismaalt. Hääletamisviise erinevates tingimustes hääletajatele on olnud kogu aeg palju ja faktiliselt ollakse oma hääleõiguse teostamisel mõnevõrra erinevas olukorras. Nii et seoses valimiste üldisuse põhimõtte tagamise vajadusega ehk siis seoses sellega, et kõikidel, kes soovivad valida, oleks võimalikult mugav seda teha, on praegusel ajal siiski peetud soovitavaks, et on erinevaid hääletamiskanaleid, erinevaid hääletamisvõimalusi, et lubatakse hääletada ka nendel, kes elavad, töötavad või on ajutiselt välismaal, töötavad laeval, on vanglas, kuid veel süüdi mõistmata, on hooldekodus, haiglas. Ka 2023. aasta Riigikogu valimistega seoses jõudis Riigikohtusse üks kaebus küsimusega, kas praegune normistik on ühetaolisuse põhimõttega kooskõlas. Riigikohus kinnitas, et jah, on küll. Aga küsimusi selle kohta on ka meile tulnud palju. Ma täiesti mõistan, et see areng tahab täiendavat selgitamist.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Nüüd on 11 aastat möödas sellest, kui anti see esimene hinnang elektroonilisele hääletamisele. Selle aja jooksul on väga palju muutunud ja inimeste käitumises on palju muutunud. On olnud ID‑kaardi massilist kuritarvitamist. See oli siis, kui kiirlaenufirmad tekkisid turule ja kõik – politsei, prokuratuur ja kohtud – olid uputatud kaebustest, kuidas teise isiku ID‑kaardiga võeti suurtes summades laenusid. Ja ka siis ei võetud mitte midagi ette. Samas ei ole seniajani ka ID‑kaardi kellegi kasutusse andmise ja PIN‑koodide kellegi kasutusse andmise eest mitte ühtegi karistust karistusseadustikus. On karistus selle eest, mis selle abil saavutatakse: kas kellegi nimele ostetakse mingi asi või varastatakse midagi. Kõike seda kokkuvõtlikult [arvestades], kuidas seda pidevalt kuritarvitatakse – näiteks ettevõtete juhtkondades on rahvakeeli öelduna tankistid, kes kasutavad võõrast ID‑kaarti –, katsuge nüüd öelda, kuidas see siis saab usaldusväärne olla. See ju ei ole usaldusväärne.

Tänan! Need on väga tõsised süüdistused. Kui need ei ole veel politseisse, prokuratuuri või kohtusse jõudnud, oleks tegelikult mõistlik see informatsioon edastada. Meie majas on olnud mõned juhtumid, oleme kontrollinud. Ühel juhul näiteks tõesti oli nõnda, et inimene hoidis oma ID‑kaarti ja PIN‑koode lahtiselt riiulil ja keegi, kes ta korterist läbi käis, võttis need kaasa ja võttis tema nimel SMS‑laenusid. Sellisel juhul on õigeaegselt sekkudes põhimõtteliselt võimalik tõestada, et pettusega on inimese õigusi kahjustatud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on teinud lahendi, kus ta ütleb, et kui kellegi nimel antakse tahteavaldus tema ID‑kaarti ja PIN‑koode kasutades, siis tuleb eeldada, et tahteavalduse andis see isik, kelle kaarti ja koode kasutati. Seda tuleb käsitleda laiaulatusliku üldvolitusena. See rõhutab veel kord, et inimene peab ise vastutama selle eest, et ta vabatahtlikult oma ID‑kaarti ega PIN‑koode ära ei anna. Riigi ülesanne on loomulikult juhtudel, kus inimese tahte vastaselt on temalt tema elektrooniline identiteet ära võetud, seda isikut kaitsta ja tema õigused taastada. 

Teil on täiesti õigus, et kindlasti tasub ja saab arutada selle üle, kas need PIN‑koodid peaksid olemas olema ka näiteks inimestel, kelle teovõimet ehk veel pole piiratud, aga kelle puhul on selge, et ta neid kasutada ei suuda. Praktikas oleme näiteks hooldekodudes kontrollkäikudel näinud, et sellisel juhul on need ümbrikud kinni või ei ole neid üldse, on ainult füüsiline ID‑kaart, mida on vaja näiteks siis, kui tuleb kiirabi, või ka siis, kui tullakse valimiskastiga hooldekodusse. Kindlasti võib olla ka teistsuguseid näiteid ja siis on ikkagi kuritegu toime pandud. Siis tuleb võimalikult kiiresti ja täpselt see informatsioon anda ja ma väga loodan, et riik reageerib. Kui on võimalik karistusõiguslikku kaitset ja muid õiguskaitsevahendeid parandada, siis ma usun, et see on igati tervitatav.

Järgnevalt Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Te [ütlesite] täna puldis sellise lause, et te ei näe, et elektrooniline hääletamine oleks põhiseadusevastane. Aga ma julgen teile oponeerida. Küsimus on praegu selles, et kui paberil hääletamisel ma lähen hääletussedelit saama, siis ma ei saa seda teha võõra ID-kaardiga, sest mulle [seda sedelit] ei anta. Tuvastatakse minu isik, mis ei ole see, mis on kaardi peal. Äärmisel juhul, naljaga öeldes, kui ma panen karumaski ette, ma ikkagi ei saa. Aga mis on probleemiks? Probleemiks on siin asjaolu, et elektroonilisel hääletamisel ei tuvastata isikut, kes tegelikult hääletab. On üksnes valija ID-kaardi kasutamine, mis on tegelikult kirjas ka Riigikogu valimise seaduses § 48² lõikes 2. Ehk siis ei ole loogiline, et kõrgema riigivõimu teostamisel kehtib isiku tuvastamisel madalam tõendamisstandard kui pensionisumma väljamaksmisel või kinnisasja müügil notariaalsel teel. Siin on põhiseaduse riive tegelikult.

Tänan! Nagu öeldud, seda küsimust on Riigikohus korduvalt käsitlenud, ka aastal 2005. Ja kogu e‑riigi alustala on see, et isiku digitaalne kaugtuvastamine, mis põhineb tõepoolest usaldusel kodaniku vastu, on samaväärne isikliku ilmumisega. Jah, mõnes valdkonnas on isiklik ilmumine ja enda isiku tõendamine ametniku ees jätkuvalt ette nähtud, aga neid valdkondi jääb üha vähemaks ja üldiselt usaldatakse seda, et inimene, kes kasutab oma kaugidentifitseerimise võimalust, tõepoolest teeb seda ise. Ja lisaks, nii nagu ma enne selgitasin, ID-kaardi ja selle PIN-koodide loovutamine võib inimesele kaasa tuua väga rasked tagajärjed. Kui keegi inimese enda asemel hääletab, on tegemist kriminaalkuriteoga. Kui see toimus nii, et inimene sellest ei tea, siis vahelejäämise tõenäosus on ikkagi piisavalt suur. Inimene saab ise järele küsida, kuidas ta hääletas. Või täpsemini, seda informatsiooni, kuidas ta hääletas ehk kelle poolt, ta ei saa, küll aga saab küsida, kunas ja mis kanalit kasutades ta hääletas. Nii on. Mul on kahju, me jääme eriarvamusele ja võime edasi vaielda, aga hetkel mul ei ole paremat vastust. Vabandust! 

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea õiguskantsler! Ma lähen tagasi sinna, kus te arutasite ja diskuteerisite ühetaolisuse üle. Mul on selline küsimus. Seadusandja on loonud uusi võimalusi hääletamiseks ja te ütlesite, et juba esimestel hääletustel välismaalt see periood oli pikem kui üks päev, nii nagu seaduses kirjas on. Aga nüüd, kui on loodud täiendavaid uusi võimalusi, kas teie hinnangul on see mõistlik, et see üks päev on muutunud viimases kontekstis üheks nädalaks? Ja teine [probleem] ühetaolisuse kontekstis on see, et kui pabersedeliga ma ei saa käia järjepidevalt mitu korda hääletamas, siis elektroonilise valimise puhul ei keela mul keegi mitmeid kordi päevas valimas käia. Kas see on mõistlik?

Oluline on see, et meie süsteemis läheb arvesse iga hääletaja kohta üks hääl. Nii on seda näinud Riigikohus ja ka rahvusvaheliselt nähakse seda riigiõigusteaduses nii, et sellega on ühetaolisus tagatud. Riikides – ma pean siin silmas Euroopa demokraatlikke õigusriike – on kasutusel väga erinevad praktikad. Väga levinud on näiteks kontrollimata keskkonnast kirja teel hääletamine: interneti teel tellitakse endale hääletamissedel ja ümbrikud koju, täidetakse need seal ja nii, nagu inimene õigeks peab, ja saadetakse tagasi. Eesti on seda pidanud ebaturvalisemaks. Saksamaal on see kirja teel hääletamine korduvalt konstitutsioonikohtus käinud, aga seda viljeletakse siiani. On riike, kus eelhääletamise periood on väga pikk, ulatudes lausa kuudesse. Ma ei ole praegu saanud kontrollida, kas näiteks ka volituse alusel teise inimese asemel hääletamine on mõnes riigis veel alles. Kui ma riigiõiguse professorina töötasin, siis veel oli isegi seda.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! E-hääli ei saa üle lugeda nii nagu pabersedeleid ja selleks, et e-häälte hulgas veenduda, peab omama kas eriõigusi või eriteadmisi. Seetõttu ka viimaste uuringute kohaselt ei usalda e-valimisi 40% küsitletutest. Küsimus: kas teie arvates kaalub e-hääletamise mugavus üle e-hääletamise usaldusväärsuse?

Aitäh! Need on Riigikogu langetatavad otsused: mis on mõistlik ja kuidas erinevaid riske ja hüvesid tasakaalustada. Mina saan öelda seda, et tehakse proovihääletus vaatlejate ja audiitorite ees. See on auditiaruandes kirjeldatud. Vaatlejatele pakutakse koolitust, on juhendmaterjalid, milles on üks-üheselt näidatud, kuidas need protsessid käivad. On võimalik olla selle juures, kui kontrollitakse, kas süsteem töötab nii, nagu ta peab, ehk siis kas ta võtab inimese antud hääle vastu nii, nagu inimene selle andis, salvestab niisugusena, nagu see elektroonilisse valimiskasti jõudis. Ja hiljem loetakse see üle nii, et inimese tegelik tahe, see üks hääl, kas viimane elektrooniline hääl või pabersedelil hääl, läheb valimistulemuse selgitamisel arvesse. 

Häälte korduslugemine toimub nii pabersedelite kui ka elektrooniliste häälte puhul protsessi olemusest tulenevalt. Need on erinevad protsessid. Ma saan siin kinnitada, et mõnes asjas on elektrooniline hääletus valija jaoks isegi turvalisem kui pabersedel. Olles ise hääletamissedeleid lugenud, olen ma näinud, mida ma varem ei uskunud: kui sarnased võivad olla näiteks üks, neli ja seitse, rääkimata kuuest, üheksast ja nullist. Ja kogemata võidakse hääl lugeda valesti, seda on juhtunud, või siis tunnistada kehtetuks, kuna ei jõutagi üksmeelele, et mis number sedelile kirjutatud on. Nii et päris ühene, vähimagi riski, vähimagi probleemita ei ole ka pabersedelite ülelugemine.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Kui me jätame Putini-Venemaa kõrvale, siis Euroopas ei ole peale Eesti mitte ühtegi teist riiki, kus e‑valimisi korraldatakse. Ma olen Riigikogu liikmena, väliskomisjoni esindajana, spiikrina praktiliselt kõik Euroopa riigid läbi käinud ja kohtunud nende kõrgete esindajatega ja see teema on alati jutuks tulnud. Kõik on analüüsinud e‑valimisi ja leidnud, et nemad ei saa üle minna, kuna ei ole võimalik tagada turvalisust, ei ole võimalik vältida manipuleerimist. Šveitsi spiiker näiteks ütles, et nemad jälgivad suure huviga meie e‑valimiste eksperimenti, aga ei lähe sellele iialgi üle just nendelsamadel põhjustel. Miks me peaksime uskuma ja arvama, et Eesti on niivõrd unikaalne, et me suudame tagada turvalisuse ja mittemanipuleeritavuse, kui teised riigid ei suuda?

Tänan! Lihtsalt usust loomulikult ei piisa, sellepärast ma räägingi, et kaebused on väga väärtuslikud, vaatlemine on väärtuslik, auditeerimine on väärtuslik. Kriitiline meel on täpselt samamoodi väärtuslik. Teistel riikidel ei ole universaalset kõikidele kohustuslikku ID‑kaarti, millel oleks isiku kaugtuvastamise funktsioon ja digitaalallkirjastamise funktsioon. Üks põhjus on see, et ei suudeta isiku tuvastamist korraldada mõistliku kuluga ja niimoodi, et selle usaldusväärsus oleks Eestiga võrreldavalt tagatud. Minu teada Šveits läheb 18. juunil uuesti teatud piirkondades üle elektroonilisele hääletusele. Seda tuleb nüüd jälgida. Ise olen ma käinud elektroonilist hääletamist vaatlemas Norras. Ka mitmel pool mujal on seda väiksematel ja kohalikel valimistel kasutatud. Aga juurprobleemiks jääb see, et samasugust isiku kaugidentifitseerimise võimalust ei ole ja selle tõttu ei ole võimalik seda lubada. Alternatiivina kontrollimata keskkonnas kirja teel hääletamisele seda kui tegelikult turvalisemat varianti ikkagi minu teada päris palju kaalutakse, aga ID‑kaardi taha see jääb.

Rain Epler, palun!

Aitäh, hea spiiker! Austatud õiguskantsler! Kõigepealt remargi korras: te mainisite, et kaugidentifitseerimine võidab maailmas järjest populaarsust. Tõepoolest see nii on, aga see võidab aina rohkem ka selliselt, et kaamera vahendusel tuvastatakse, kes see isik ikkagi selle elektroonilise [allkirja andmisel] on.

Aga nüüd küsimuse juurde. Ma sain teist aru, et kui inimene ise on ID-kaardi justkui vabatahtlikult koos koodidega kellelegi andnud, siis nagu kuritegu ei ole, on laiaulatuslik volitus ja kõik on justkui okei. Mul tekkis küsimus, et minu teada ma sellise laiaulatusliku volitusega kedagi paberil hääletama enda eest ei saa saata. Aga kui ma nüüd sain teist õigesti aru, siis ID-kaardi puhul on sihuke laiaulatuslik volitus ja kõik on okei. Ent see ühetaolisus on siis ju tõsise küsimärgi all. Ühel juhul nagu võib laiaulatusliku volitusega lasta hääletada ja teisel juhul ei või. Sain ma õigesti aru?

Tänan! Ma tsiteerisin Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendit, mis absoluutselt polnud suunatud sellele, et andke kõik oma ID-kaardid ja koodid ära. Pigem oli tegu inimeste manitsemisega, et kui te seda teete, siis teie nimel võidakse võtta kohustusi ja teha tegusid, mis pannakse teie arvele. ID-kaardi äraandmine koos koodidega tõesti ei ole kuritegu, aga Riigikogu võib selle selleks muuta. Teise inimese ID-kaardi äravõtmine koos koodidega on kuritegu. Teise inimese asemel hääletamine on samuti kuritegu. Nii et kui Riigikogu soovib, siis on kindlasti võimalik täiendavaid karistusõiguslikke ja muid turvameetmeid lisada.

Arvo Aller, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea õiguskantsler! Selle arupärimisega ma ikkagi tahtsin teada saada võimalikku edasiminekut e-valimiste turvalisuse osas. Kas see ikka on ühetaoline? Selle ühetaolisuse all me mõtlesime ikkagi, et [isik] oleks tuvastatav, nii nagu paberkandjal hääletamisel tuvastatakse isik ja pärast on võimalik hääled kokku lugeda. Aga praegu ikkagi e-hääletamise puhul arvuti kontrollib, kas sertifikaadid on kehtivad, kas PIN-koodid on õiged pandud ja sellest lähtuvalt siis saad oma hääle anda. Kas me jõuame tulevikus ka selleni, et toimub näotuvastus, nii nagu notarite juures käivad need asjad? Kaugtuvastus käib nii, et ka näopilt tuleb ette. 

Suur tänu! See on Riigikogu otsustada ja minul on ainult hea meel, kui iga valimisega muutub kogu süsteem turvalisemaks. Arvutusvõimsuste suurenemine, seesama tehisintellekt, tõepoolest äärmiselt ohtlikud ja osavad välisründajad on teema, millega tõsiselt tegeleda. Meie maja tegeleb, meie valmistume tehisintellektiga seotud probleemide hindamiseks põhiõiguste kaitsel. Ma väga loodan, et Riigikogu mõtleb valimistele, ja kui on tõepoolest valmidus veelgi täpsema isikutuvastamise peale üle minna, siis see oleks väga tervitatav areng.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea õiguskantsler! Kas ma võin teie vastusest järeldada, et ükski teine riik peale Eesti ei ole suutnud kasutusele võtta alates 2002. aastast ehk siis 21 aasta jooksul analoogset ID-kaarti nagu meil? Ja see on põhiline põhjus, miks teised demokraatlikud riigid – ma ei pea siin Venemaad ega Venezuelat silmas, kes e-hääletust ka rakendavad – ei rakenda e-hääletust?

Tänan! Minu teada see üks nendest põhjustest on. Ma tean, et Kataloonia üritas samasugust kaugidentiteeti välja arendada, aga teadagi nendele ei antud võimalust omal viisil valimisi korraldama hakata, kuivõrd tegemist on ju väga tõsiste vaidlustega Hispaania Kuningriigist eraldumise üle. Mõnel pool mujal on samamoodi üritatud saavutada, et kõikidel kodanikel oleks olemas kaugidentifitseerimise võimalus ja digiallkirjastamise võimalus. Aga minu teada tõesti üleriigiliselt paljudel põhjustel pole see õnnestunud. Kes pelgab üleüldse seda, et inimesed on rahvastikuregistris ja kuidagi niimoodi tuvastatud, keskselt, ja on ka palju teisi probleeme. Nii et see on kindlasti üks põhjustest. 

Teise põhjuse – seda oskate teie hinnata, kas see võib tõsi olla – nimetasid mulle Norras kohatud mõnede erakondade peasekretärid. Olin tollal vaatleja Euroopa Nõukogu nimel. Ja nemad ütlesid, et nemad ei poolda mitte ühtegi sellist valimisviisi, mis võimaldaks mobiilsemal elanikkonnarühmal hääletamisest osa võtta, sest need ei ole nende valijad. Seda otsekoheselt ütlesidki. Aga seda ei öelda kunagi avalikult, sellepärast et see on vastuolus valimiste üldisuse põhimõttega. Võimalik, et seal on teatud loogika, mina ei tea.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, proua õiguskantsler! Järgnevalt avan läbirääkimised ja esmalt saab sõna arupärijate esindaja. Martin Helme, palun! 

Palun lisaaega.

Kokku kaheksa minutit, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Hea õiguskantsler! Kõigepealt ma loen ette uuringu, mille tellisid meie erakonna fraktsiooni liikmed Norstati kaudu ja mis viidi läbi mõne nädala eest. See ütleb, et ligi 40% Eesti inimestest peab e-valimisi ebausaldusväärseks ja leiab, et Riigikogu valimistel toimus e-valimistel osaline võltsimine. Kui inimestelt küsiti, kas nende arvates on Eestis e-valimised usaldusväärsed, vastas 36% "jah" ja 17,6% "pigem jah", aga 14% ütles "ei" ja 24,3% ütles "pigem ei". Kui küsiti, kas Riigikogu valimistel 2023. aastal toimus osaline võltsimine, vastas "jah" 22,1%, "pigem jah" 17,6%. Vaadake, need on numbrid, mis on väga tõsised. Kui meil on juba üle kolmandiku Eesti valijaskonnast, kelle arvates riigivõim on saadud varastamisega, valimiste võltsimisega, ebaausal teel, siis meil on tegelikult väga tõsine poliitiline kriis. Sellisel juhul peaks kõik riigi institutsioonid palehigis tegelema põhiseaduslike institutsioonide valimise usutavuse ja usaldusväärsuse taastamisega, mitte tegelema formaalsustega, formalismide taha peitumisega, öeldes, et kõik on justkui korras või seda teemat ei olegi võimalik või vajalik arutleda. 

Mis on probleem e-valimistega? Loomulikult suur probleem, millest ka täna ju tegelikult ei saanud üle ega ümber, on ühetaolisus. Põhiseadus ütleb väga selgelt, et valimised on ühetaolised. Ütleb muide lisaks sellele, et valimised toimuvad ühel kindlal päeval. Ei ole niimoodi, et valimised kestavad seitse päeva, seda ei luba põhiseadus. Kuidagi on veninud valimised seitsmepäevaseks. Ühetaolisus – just küsis Rain Epler. Kui inimene annab oma ID-kaardi valimisteks kellelegi, siis see justkui kuidagi peaaegu kaudselt on enam-vähem lai volitus, mida võib teha, aga kui inimene annab oma volituse, kas või notariaalse volituse ja ütleb, mine valima minu eest paberil, siis seda küll teha ei saa. Ei ole ühetaolisus. Kas saab paberiga teha niimoodi, et lähed, täidad sedeli ära, viskad kasti, siis ütled järgmine päev, et mõtlesin ümber, andke mu sedel tagasi, palun, ma täidaks ta uuesti? Ei saa. E-sedeliga saab sisuliselt seda teha: kustutad vana ära ja teed uue asemele. Nii mitu korda, kui tahad. Ei ole ühetaolised. No lihtsalt ei ole! 

Aga mis on kõige olulisem vahe ühetaolisuse [vaatevinklist]? Seda, ma tean, Ülle Madise mõistab, mis see tähendab. Keskmine mõistlik inimene on võimeline vaatlema paberil valimisi, on võimeline paberil valimiste tulemuste kindlakstegemist vaatlema, kaasa lugema, aru saama, kust tulid sedelid, kui palju neid oli kastis, kellele kui palju hääli anti. Jah, 7 ja 1 võivad sarnased välja näha, aga lõppkokkuvõttes on võimalik need ära lugeda. 

E-valimisi ei olegi võimalik vaadelda. E-valimistel küll viiakse läbi kordusülelugemine, aga see ülelugemine ei ole tegelikult ülelugemine. See ülelugemine, mida e-valimistel tehakse, on sisuliselt sama, kui sulle antakse pabersedelite kast, mille puhul sa ei tea, ei ole näinud, kes tuli valima, millal tuli valima, kellele anti sedeleid, kuidas nad neid sedeleid täitsid, kes üle luges. Viimasel päeval tuleb sul tagantruumist, kinnisest ruumist välja valimiskomisjoni liige, ütleb, näete, mul on siin valimiskast, ma valan selle nüüd teie silme all tühjaks ja loeme kõik koos üle. Vot see on e-valimiste tulemuste ülelugemine. Sa ei ole saanud vaadelda ega kontrollida, millal inimesed avasid selle valimisrakenduse, millal nad oma sedeli ära saatsid, kust IP-aadressilt tulid hääled. Kui tulevad näiteks ühelt ja samalt IP-aadressilt kuskilt Harjumaa maantee äärest mobiilipostist, kust tuleb korraga 1000 häält, siis see ei ole tegelikult ju võimalik. Järelikult on seal midagi valesti. 

Aga seda ei ole võimalik vaadelda. Me küsisime valimiskomisjonilt, küsisime valimisteenistuselt. Ei saa! Kokku on e-valimiste süsteemis seitse erinevat etappi, kus on võimalik logisid kontrollida, kas on need hääled, mis süsteemi sisse tulid, liikunud edasi, kas nad on dekrüpteeritud, kas nad on kasti liikunud. Ainus etapp, mida meile näidatakse, on lõpus, kus sellest kastist valatakse hääled välja ja öeldakse, et loeme nad nüüd kõik koos üle. Aga kes need sinna kasti pani, millal ta need sinna kasti pani, kuidas pani, kas üldse pani – tegelikult ei ole võimalik vaadelda. 

Kui me küsisime valimiskomisjonilt, kelle käes on e-valimiste süsteemi programm – loomulikult Riigi Infosüsteemi Ametis. Kui mitmel inimesel on täielik ligipääs administraatorina sellele süsteemile? Täielik ligipääs administraatorina tähendab seda, et seda süsteemi on võimalik muuta kogu aeg. Ei tea! Küsisime Riigi Infosüsteemi Ametilt, aga see on riigisaladus, tuleb välja. Ei saagi teada, kui palju on Eestis neid inimesi, kes saavad sellesse süsteemi sisse minna ja seal kõike muuta. See on riigisaladus. See ei ole vaadeldav valimine. 

Küsisime, kas me saame seda programmi ise vaadelda? Ei, seda ei saa ise vaadelda. See on auditeeritud rahvusvaheliste spetsialistide poolt ja rohkem pole teil vaja teada. Küsisime, kus meil on võimalik näha logi, mis ütleb, et seesama auditeeritud programmijupp oli see, millega loeti hääled kokku. Ei, seda küll kuskil vaadata ei saa. Jaa, auditeeritud programm on siin, näete, kõik näete, auditeeritud. Aga kas seda programmi tegelikult ka kasutati Riigi Infosüsteemi Ameti serveris, seda kontrollida ei saa. Ei saa, lihtsalt ei saa, riigisaladus. See ei ole vaadeldavus, see ei ole kontrollitavus, see on valimiste tulemuse panemine usu peale. 

Nüüd jõuame põhiivani. Natuke on juba aega vähe, aga põhiiva on see. Riigikohus on meile öelnud, et sellisel viisil e-valimiste korraldamine ei ole seadustega kooskõlas, seda tuleb seadustes täpsustada. Ütles eelmisel aastal, ütles seekord, et süsteemi on vaja täpsustada. Ei ole niimoodi, et valimiskomisjon teeb mingisugused juhised ja see on piisav. Valimiste läbiviimine peab olema selgelt lahti kirjutatud seadustes. Riigikogu ei ole seda muutnud. Loomulikult ei ole muutnud. Üks ja sama partei võidab kõiki valimisi alates sellest ajast, kui e-valimised on asutatud. Ta ei hakkagi kunagi seda muutma. 

Kuidas me sellest olukorrast mööda saame? Ega väga palju võimalusi ei ole. Oleme pöördunud Riigikohtu poole, Riigikohus ütleb, et meie ei saa midagi teha. Pöördume õiguskantsleri poole, õiguskantsler ütleb, et tema probleemi ei näe. Aga kuidas siis seda probleemi lahendatakse? Me tulime siia saali eelnõuga. Ma ei tea, kas see jõuab järgmine nädal või jõuab septembris esimesele lugemisele ka. Noh, kes meist hinge kinni hoiab, et see tegelikult jõuab ka teisele lugemisele? Mina küll mitte. Aga kuidas me seda siis lahendame? Seda vastust oleks täna tahtnud teada. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Kert Kingo. 

Lisaaega palun kolm minutit.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud õiguskantsler! Ma räägin natuke teisest aspektist e‑valimiste puhul. Laias laastus saab e‑valimised jagada kolme etappi. Esimene etapp on see, kui valija logib või täpsemalt öeldes ID‑kaart logitakse süsteemi sisse, et oma hääl anda. Teiseks etapiks ma nimetaksin seda protsessi, kus see hääl liigub ja ta lahutatakse nimest ehk isiksustamisest. Ja kolmas etapp on laias laastus see, kus loetakse need hääled kokku.

Kui usaldusväärne saab olla kogu protsess, kui juba esimeses etapis on probleemid? Me võime seda keskmist etappi timmida ükskõik kui palju. Ministrina olles tegin töörühma. Seda etappi timmiti, sätiti, aga kõige olulisem probleem jäeti lahendamata. Sellest probleemist on siin küsimuste voorus juttu olnud. Probleem on selles, et meil ei ole kindlustunnet, et see, kelle nimeline ID‑kaart on sisse logitud, kelle ID‑kaardiga hääletatakse, on seesama isik, kes seda teeb. Seda veendumust meil ei ole ja seda ei soovita kontrollida. 19. mail sellel aastal ilmus Eesti Ekspressis üks lugu, kus oli üks lõik selline: "Ühe pikema isikliku reisi ajaks jättis Arras Lehtme kätte isegi oma ID‑kaardi ja PIN‑koodid, et levist väljas oleku ajal ei peaks kiired paberid allkirjata jääma." Arras on endine Reformierakonna kampaaniajuht, Reformierakonna praegune liige Annika Arras ja Lehtme on Johanna-Maria Lehtme. Mida see meile ütleb? Et ka sellised, ütleme, suure kaliibriga ettevõtjad annavad oma ID‑kaarti teiste kätte koos PIN‑koodidega kasutada. See ei ole ainult, ütleme, lihtrahva probleem, vaid seda iga päev tehakse. Ja seda me saime lugeda. 

Tankistide teema ehk need isikud, kes annavad oma ID‑kaardi kellegi kasutusse, kes saavad selle ID‑kaardiga toiminguid teha. Tankistide teema on väga pikka aega suur probleem olnud. Neid tankiste kasutatakse ettevõtete juhatustes, kus nad teevad ettevõtete nimel toiminguid, tekitavad maksuvõlgasid. Nende abil tehakse veebioste, sõlmitakse veebis lepinguid. Tankistide tippaeg oli aastad 2009–2010, kui kiirlaenufirmades tekkis buumiaeg. Selle probleemiga olid üle uputatud nii politsei, prokuratuur ja maksuamet kui ka kohtud. Kõik pidid sellega tegelema, kui ühe juhtumi raames võeti võõra isiku ID‑kaardiga ühele isikule kohustusi. Ja see oli väga suur probleem.

Ja vaatamata sellele mitte keegi ei soovinud seda probleemi lahendada. See tähendab seda, et see probleem on päriselt olnud, et kasutatakse teise ID‑kaarti. Ja seda jätkatakse. Silm pigistatakse endiselt kinni. Topeltmoraal on meie riigis. Endiselt on meil samal ajal selline asi, et Sotsiaalkindlustusamet nõuab isikult, kes saab Eesti pensioni, aga elab välisriigis, oma elus olemise tõendamist. Ja nõuab selliselt, et isik peab istuma Skype'is, hoidma ID‑kaarti oma näo kõrval ja näitama, et vot mina olen seesama isik, vaadake siit kõrvalt. Vastasel juhul riik ei maksa talle pensioni. Sama analoogne asi on notari juures. Kui tahetakse tehingut teha ja inimene ei saa kohale tulla, tahab kuskilt eemalt selles osaleda, peab ta tõendama, et tema on seesama isik, kelle ID‑kaardi või muu dokumendiga tahetakse toiminguid teha. Ei usalda keegi ju ainult ID‑kaarti.

Kuidas saab niimoodi olla, et osas instantsides, kui riik peab näiteks mingit raha maksma või mingeid tehinguid tehakse, me ei usalda [ID-kaarti], aga selles kõige olulisemas protsessis, kus valitakse meie riigi esindusparlamenti, kus valitakse omavalitsusjuhte, me peame lähtuma usaldusest? Samal ajal kui me isegi ei tea, kes on need hääletajad, kas ikka seesama esimene isik hääletas. See on regulaarne.

Ma olen ise omal ajal menetlenud kriminaalasju, kus oli tegemist ettevõtte tankistiga ja kus jälitustoimingu käigus sai välja võetud IP‑aadressid, kust olid allkirjad tehtud. Ühe isiku käes olid 13 erineva isiku ID‑kaardid, mille abil ta majandas kuut erinevat firmat ja muudkui aga allkirjastas toiminguid. Ja need kaardid ta sai kätte niimoodi, et maksis 200 eurot ja inimesed, kellest paljud olid asotsiaalse eluviisiga, olid nõus. Neil ei olnud endal seda vaja. 200 eurot, ja ta sai ID‑kaardi koos PIN‑koodidega. Ja meil ei ole tänapäeval selle eest, et annad oma ID‑kaardi kasutada, mingit karistust. Karistus võib järgneda siis, kui selle kaardiga on kuritegu toime pandud. Aga ainuüksi see, et mina annan oma ID-kaardi sinu kätte – valimiste puhul ei tule see [hääletamine] väljagi, inimene ei pruugigi teada. Ta ei käigi tavaliselt valimas. Aga ta annab ID‑kaardi ja [tema nimel] hääletatakse. Ja seda me ei saa kuskilt teada. Seda ei olegi võimalik teada saada, sest jäljed peidetakse, neid andmeid ei väljastata, ei anta tutvumiseks, mitte midagi ei säilitata. See asi kõik eksisteerib edasi.

Ja selle kohta mina julgen küll väita, et aga neid ei saa usaldada. Kui juba kõige esimeses etapis on võimalik riiki petta, on võimalik teise isikuna esineda ja väljendada mitte selle isiku tahet, kellele see ID‑kaart on väljastatud, vaid oma isiklikku sümpaatiat, siis ei saa see asi olla usaldusväärne. Ükskõik kuidas me ka ei ürita endale kinnitada, et see on usaldusväärne, ta ei ole. Ja ma leian, et riigis peaksid kõik asutused täpselt ühe standardi järgi olema. Nagu ma eelnevalt mainisin, ei saa olla niimoodi, et Sotsiaalkindlustusamet ei usalda ainult ID‑kaarti, notarid ei usalda ainult ID‑kaarti, aga valimised, nemad otsustavad usaldada. Midagi on ju siin valesti, see ei ole ju loogiline. Aitäh!

Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Kalle Grünthali. (Kalle Grünthal palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun.

Austatud kolleegid! Lugupeetud õiguskantsler! Kui ma küsisin teilt küsimuse, siis ma väitsin seda, et Eestis ei ole valimised ühetaolised. Teie enne seda ütlesite, et teie leiate, et elektrooniline hääletamine on kooskõlas põhiseadusega. Ja minu küsimusele vastates te ütlesite seda, et me selles vaidluses jääme erinevatele seisukohtadele. 

Aga mängime nüüd kohtumenetluse mängu, kus mina esitan kaebuse ja teie peate vastustajana minu teooriad ümber lükkama. Teie hinnangul on elektrooniline hääletamine põhiseaduspärane, mina väidan, et ei ole. Ja seda sellepärast, et ei ole tagatud valimiste ühetaolisus. Kui ma lähen hääletama valimissedeliga valimisjaoskonda, ma pean esitama enda isikut tõendava dokumendi. Ja ma olen kogu aeg näinud seda, et valimiskomisjon hindab, kas dokumendi ja minu identiteet langevad kokku. Ei ole võimalik minna sinna valedokumendiga. Ja samuti, kui ma lähen sinna ise ja panen näiteks, nagu ma ütlesin, karumaski ette, siis mulle keegi valimisbülletääni ei anna, sest nad ei ole kindlad, et mina olen seesama isik, kes on dokumendi peal kirjas. Ma arvan, et selles osas meil vaidlus puudub. 

Nii, nüüd läheme edasi. Mismoodi on reguleeritud Riigikogu valimise seaduses elektrooniline hääletamine? Elektroonilist hääletamist reguleerivad § 48² lõiked 1 ja 2. Seal on konkreetne lause: "Valija hääletab ise." Aga tegelikult mismoodi on võimalik kontrollida, et valija hääletab ise? See süsteem ei ole korrektne. See süsteem, mida me elektroonilisel hääletamisel kasutame, tuvastab vaid ID-kaardi kehtivuse, mitte midagi muud, ja seetõttu ei ole võimalik tuvastada, et hääletaja on hääletanud ise. 

Nii nagu siin Kert Kingo ka juba mainis, ei ole tegelikult loogiline, et kõrgeima riigivõimu teostamisel ja [selle esindajate] valimisel kehtib madalam tõestamisstandard kui näiteks pensionisumma väljamaksmisel, kus peab näitama, et sa oled elus. Võtad oma pensionitunnistuse ja ID-kaardi ja tõestad Skype'i teel, et ma olen elus ja mul on õigus seda raha saada. Või siis notariaalne kaugtõendamisega tehing kinnisasja müügil – ka seal kasutatakse videosilda selleks, et tuvastada, kas isik on sama ja kas tõesti on see tema tahe. Aga siis, kui me paneme paika meie riigivõimu, ei ole see küsimus üldse oluline. Ma tahan öelda praegu seda, et seesama 48² lõige 2 on tegelikult puudulik ega taga valimiste ühetaolisust. 

Ma osundasin ka … Ilmselt mul saab aeg otsa, aga ma paari sõnaga räägin ka sellest, mis on veel valimiste probleemid. Valimiskomisjonile saab kaebuse esitada, mina esitasin selle. Ja huvitav on see, et siis koostatakse ka protokoll. Aga protokoll on selline, mis, ma arvan, ka teie hinnangul ei vasta protokolli nõuetele. Seal on kolm lauset. Kalle Grünthal esitab oma seisukohad. Valimisteenistus esitab oma seisukohad. Punkt, kõik! Rohkem mitte midagi. Kas see on protokoll? Ei ole. Aga nii see on, kuigi lähtudes haldusmenetluse [seadusest] peaks kohaldama umbes samasugust [regulatsiooni], sest Riigikogu valimise seadus seda ei reguleeri. 

Ja mis kõige hullem: kui mul õnnestus saada videosalvestis, mille ma [esitasin] tõendamisesemena asjaolu kohta, et Riigikogu [valimisel ei tuvastata] isikut, kes hääletab, vaid ID-kaardi kehtivus, siis tehti vastuseks Riigikohtule hoopis märkus, et seda tehti ilma luba küsimata. See ei ole hea halduse tava. 

Ja mis oli minu kaebuse tulemus? Oli see, et ma olen selle kõige olulisema punkti esitamisel Riigikohtusse hiljaks jäänud. Ma ei rääkinud sellest valimiskomisjonis kohe alguses, vaid tõin selle sisse selle menetluse käigus. Alati on võimalik kohtumenetluses täiendada oma kaebust ükskõik millises astmes. Või mitte päris kõigis, aga ütleme, et esimeses astmes ikkagi. Aga seda mul ei lastud teha. 

Ja mida tegi Riigikohus siis? Riigikohus ütles niimoodi, et kaebus selles osas, et valimised ei ole ühetaolised, sest paberhääletusel tuvastatakse isik, aga elektroonilisel hääletamisel ID-kaardi kehtivus, jäetakse läbi vaatamata. Mispärast jäetakse läbi vaatamata? Minu argument oli ju niivõrd tugev. Mul on muuseas sidemeid ka Riigikohtus, kust on mulle antud vihjeid selle kohta, et Riigikohus ei taha sekkuda poliitika kujundamisse. Aga kui nad jätavad olulised kaebused läbi vaatamata, siis nad tegelikult sekkuvad, sekkuvad just konkreetselt poliitikasse. 

Ja mis oli alus minu kaebuse läbi vaatamata jätmiseks? Põhiseadus[likkuse] järelevalve [kohtumenetluse seaduse] § 40 lõike 1 punkti 1 alusel ei kuulu kaebuse läbivaatamine Riigikohtu pädevusse. Ootaks, lugupeetud õiguskantsler, vastust minu esitatule ja on ka palve teile sekkuda, sest Riigikohus jätab selle läbi vaatamata.

Aitäh! Järgnevalt palun parlamendi kõnetooli Varro Vooglaiu.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud õiguskantsler! Head kolleegid! Mina lisaaega ei vaja, ütlen kohe algatuseks ära. Teen lühidalt. Ei hakka neid konkreetseid probleeme enam üle kordama, millest juba on kolleegid korduvalt rääkinud. Aga tahan teha ühe põhimõttelisema tähelepaneku omalt poolt.

Ilmselt me kõik nõustume, et valimiste ausus ja usk sellesse, et valimised toimuvad ausalt, on demokraatlikus riigis, demokraatlikult korraldatud riigis üks riigivõimu legitiimsuse põhilisi eeldusi. Ehk kui ei ole inimestel usku sellesse, et valimised toimuvad ausalt, siis paratamatult hääbub usk ka sellesse, et riigivõim kui selline on legitiimne. Ja kui hääbub usk sellesse, et riigivõim on legitiimne, siis hääbub usk ka sellesse, et riiklikult kehtestatud seadused on täitmiseks kohustuslikud, ja siis me siseneme anarhiasse.

Nii et küsimusse valimiste aususest tuleb minu meelest suhtuda äärmusliku tõsidusega, sest äärmusliku tõsidusega tuleb suhtuda küsimusse riigivõimu legitiimsuse tagamisest. See on ka põhjus, miks ma ei taha nõustuda selle seisukohaga, mida te, lugupeetud õiguskantsler, väljendasite, et riigivõimu kohustus on tagada ka seda – vabandust, kui ma päris täpselt ei tsiteeri, aga enam-vähem nii see oli –, et valimised oleksid tehtud või hääletamine oleks tehtud kodanikele võimalikult mugavaks. Ma tõtt-öelda ei näe üldse, kuidas me saaksime neid nagu ühes kontekstis käsitleda, kui ühelt poolt on riigivõimu kohustus tagada, et valimised oleksid kindlasti läbi viidud viisil, et nad on ausad, et inimesed usuksid ja saaksid veenduda, et need on ausad, ja teiselt poolt on küsimus sellest, kui mugav on inimestel hääletamisel osaleda. Mina arvan, et hääletamise mugavus ei ole asi, mida üldse riigivõim peaks tagama. Mingil tasemel muidugi ei tohi see olla tehtud ebamõistlikult keeruliseks, aga selleks ei tule küll eriliselt pingutada, et hääletamisel osalemine oleks kuidagi eriliselt mugav. Ei, ma arvan vastupidi: me peame panema väga palju rõhku hoopis sellele, et kõik oleks kindlasti usaldusväärne.

Fakt on see – ja ma ei hakka seda uuesti üle kordama –, et e-valimised ju tegelikult ei ole vaadeldavad. Need ei ole vaadeldavad. See, mida on kirjeldatud vaadeldavusena – noh, on võib-olla vaadeldavus väga piiratud ulatuses, nagu ka kolleeg Martin Helme [kõne] sisaldas. Sel hetkel, kui valimisprotsess läheb kusagile masina sisse ja hakkab toimima läbi mingisuguste elektrooniliste protseduuride, kaotab see tegelikult ju vaadeldavuse. Minu hinnangul peaksime lähtuma sellest standardist, et valimised on vaadeldavad sellisel juhul, kui mõistlik keskmine inimene suudab füüsiliselt valimisi vaadelda: silmaga, oma viie meelega. Kui see enam võimalik ei ole, siis mina arvan, et peaksime ütlema, et valimised kui sellised ei ole vaadeldavad. Ja kuna need ei ole vaadeldavad reaalselt, siis ei ole ka ime, et nagu need täna avalikustatud küsitluse tulemused näitasid, 40% inimestest kas ei pea e-valimisi usaldusväärseks või pigem ei pea neid usaldusväärseks ja sama suur protsent inimesi leiab, et viimastel Riigikogu valimistel kas võltsiti valimisi või pigem usub, et võltsiti neid valimisi. Ja see on väga tõsine probleem.

Ma lõpetan küsimuse püstitamisega sellest, mis osutab juba minu poolt eelnevalt räägitule: mis juhtuks, kui e-valimisi ei oleks, kui e-hääletamist ei oleks, kui seda võimalust ei oleks? Täpselt see juhtuski, et valimistel osalemine oleks mõnevõrra ebamugavam. Mis aga juhtub, kui e-valimised sellises vormis jätkuvad? Juhtub see, ma arvan, et süveneb see probleem, et suur osa Eesti ühiskonnast ei pea valimisi ausaks ja seetõttu ei pea riigivõimu legitiimseks. Kordan vajadust sellele probleemile äärmiselt tõsist tähelepanu pöörata. Aitäh!

Palun nüüd parlamendi kõnetooli Leo Kunnase.  

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud proua õiguskantsler! Head kolleegid! Eestis on e-valimisi rakendatud alates 2005. aastast saadik. Siis, kui need tulid, tundusid need kindlasti paljudele innovatiivsed ja uuenduslikud. Ja mõistagi ka paljud mõtlesid, et jaa, me oleme kogu maailmale, vähemalt demokraatlikule maailmale eeskujuks, läheb aeg, ja ka teised riigid võtavad kasutusele analoogsed süsteemid. Nüüd on 18 aastat mööda läinud. Ja minu jaoks on võtmeküsimus see, miks ükski teine demokraatlik riik peale Eesti Vabariigi ei kasuta e-valimisi üleriigilistel valimistel. Ma kordan seda küsimust veel: miks ükski teine demokraatlik riik peale Eesti Vabariigi ei kasuta e‑valimisi üleriigilistel valimistel? Loomulikult me Venemaad ja Venezuelat demokraatlike riikide hulka ei loe. Nemad kasutavad seda. Näiteks needsamad annekteerimisreferendumite tulemused olid ka paljuski saavutatud e-valimiste teel. Need uskumatud 90%-lised ja üle selle tulemused ka näiteks sealsamas Hersoni oblastis, kus me nägime pärast seda, kui Ukraina väed vabastasid selle linna, et need, kes teoreetiliselt andsid need hääled, tervitasid Ukraina vägesid nagu vabastajaid. 

Proua õiguskantsler selgitas, et tõenäoliselt küsimus on selles, et teistel riikidel ei ole nii head ID-kaarti nagu see ID-kaart siin, mis mul praegu käes on. Ehk siis nad lihtsalt ei suuda isikuid piisaval kombel identifitseerida. Aga ma küll kahtlen selles, et meie ID-kaart on arvestades infotehnoloogilist arengut ja innovatsiooni demokraatlikus maailmas või üldse maailmas midagi unikaalset. Ma ei arva seda. 

Ma arvan seda, et on kaks põhjust, miks teised demokraatlikud riigid ei ole rakendanud e‑valimisi. Esimene põhjus on turvalisus. Jääb alati kahtlus, kas e-valimisi on võimalik piisavalt turvaliselt läbi viia, arvestades põhimõtteliselt kõiki erinevate jõudude soove valimistesse sekkuda, neid mõjutada ja samamoodi ka infotehnoloogilisi võimalusi valimisi häkkida. New Yorgis minu teada kohalikel valimistel prooviti kuskil 2000. aasta lõpus e-valimisi, aga sellest loobuti pea, sest häkkerid lihtsalt jooksid sellest süsteemist üle. Ja pärast seda Ameerika Ühendriikides minu teada ei ole sarnaseid katseid enam tehtud. Ehk siis esimene küsimus on turvalisuse küsimus. 

Teine küsimus on loomulikult kontrollitavus, mis eeldab sõltumatut ja usaldusväärset vaatlemist. Kui mingis riigis, kus tahetaks potentsiaalselt e-valimisi kehtestada, poliitilistel jõududel, poliitilistel oponentidel, oponeerivatel jõududel tekib kahtlusi, et nad ei saa, neil ei ole võimalust valimiste läbipaistvust ja usaldusväärsust kontrollida, siis loomulikult nad ütlevad: "Ei, me ei ole nõus selliste valimistega, mida me ei saa vaadelda ega kontrollida." Ilmselgelt on see turvalisuse kõrval teine põhjus, miks teised riigid ei ole rakendanud e-valimisi. Ja ei ole ka näha, et lähitulevikus oleks riigid vaatamata väga kiirele infotehnoloogia arengule valmis neid rakendama. 

Küsiks kolm minutit lisaaega ka.

Kolm minutit lisaaega, palun!

Miks siis demokraatlikud riigid, teised riigid peale Eesti ei rakenda neid valimisi? Ja miks ka lähiajal ei ole näha mingit läbimurret selles, nii et nad oleksid valmis rakendama e-valimisi? Ma kardan, et nendes kahes probleemis, fundamentaalses probleemis ongi vastus. 

On üks ütlus, et tähtis ei ole see, kes kuidas hääletab, vaid see, kes hääled üle loeb. Ja kes seda on öelnud? Winston Churchill ei ole, Franklin Delano Roosevelt ka ei ole, seda on öelnud Jossif Vissarionovitš Stalin. Demokraatlikes ühiskondades on meie kõigi huvides, et ka minusugustel inimestel, kes ei ole IT-spetsialistid, oleks võimalik vaadelda ja kontrollida valimiste tulemusi. Ja kui mul ei ole võimalik seda teha, siis loomulikult mul on lisaks sellele suurele küsimusele, mis ma küsisin, ka küsimus: kes me siis oleme? Kas me oleme erilised geeniused, targemad kui kogu muu maailm või me oleme hoopiski, vastupidi, alahinnanud kõiki neid riske, mis e-valimistega kaasnevad? Teised on suutnud seda teha palju adekvaatsemalt. 

Sellele põhiküsimusele – ma olen küsinud seda põhiküsimust mitu korda –, miks keegi teine siis ei rakenda seda, ma ei ole kunagi vastust saanud. Loomulikult ma ei ole ka täna sellele küsimusele mingit vastust oodanud, sest sellele ei ole lihtsalt head vastust. Aitäh!

Aitäh! Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Kas õiguskantsler soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Kuuenda päevakorrapunkti arutelu on lõppenud. 

Siirdume edasi meie seitsmenda päevakorrapunkti juurde. Seitsmes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Helir-Valdor Seederi, Aivar Koka, Andres Metsoja, Priit Sibula ja Mart Maastiku 8. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine õigustatud ootuse kohta. Palun arupärimise tutvustamiseks Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja, Riigikogu liikme Priit Sibula. 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Austatud minister! Tõsi, et esitasime arupärimise, mis teile juba teadaolevalt puudutab [eelnõu], mis parlamendi menetluses on, ja nimelt perehüvitiste [seaduse] muutmise seaduse eelnõu. Kui ma õigesti mäletan, siis me mitte väga ammu teiega koos seda eelnõu siin menetlesime ja te ise ka toetasite seda eelnõu, pidasite seda mõistlikuks. Nüüd on küll teine minister, aga te olete hetkel ka valitsuskoalitsioonis, toonud meie ette eelnõu, mis sellesama mõned kuud tagasi vastu võetud [seaduse] olulises osas ümber muudab. Te olete kogenud minister, eks ju, pidanud nii sise- kui kaitseministri ametit, nüüd olete justiitsministri ametis. Äkki te annaksite meile arusaamise [küsimuses], mis on seotud õiguspärase ootusega. 

Seaduseelnõu seletuskirjast moodustab märkimisväärse osa Sotsiaalministeeriumi mõtisklus, kas see seaduse muutmine on põhiseadusega kooskõlas. Muu hulgas tsiteeritakse põhiseaduse kommenteeritud väljaannet: õiguspärase ootuse põhimõte annab isikutele võimaluse kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle loodud õigused ja kohustused on stabiilsed ega muutu olulisel määral isikule ebasoodsas suunas. Eelnõu seletuskirjas jõutakse lõpuks järeldusele, et inimeste põhiõiguse riive on õigustatud, kui seaduse muutmise eesmärk kaalub üles õigustatud ootuse tekitanud seaduse. Praegusel juhul nähakse soovis riigieelarve vahendeid säästa õigustust äsja tõstetud perehüvitiste kärpimisele. Kusjuures tõik, et eelmine seadus sai vastu võetud alles loetud kuud tagasi, vaid süvendab seletuskirja koostajate usku, et inimeste õiguspärane ootus on seetõttu nõrgem. 

Riigikohus on aga varasemalt hinnanud õiguspärast ootust järgnevalt. Põhiseaduse mõtte kohaselt on Eestis õiguse üldpõhimõtteks õiguspärase ootuse printsiip. Selle printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjekti suhtes sõnamurdlik. See koalitsioon on näinud võimalust kokkuhoiuks või kärbeteks teadupärast ainult sellesama laste- ja peretoetuse ja -hüvitise arvelt. Seetõttu on see eriti groteskne, et tulumaksumuudatused, mida teie ja teie erakond ellu soovite viia, toimuvad just nendesamade lasterikaste perede arvelt. 

Seoses sellega on meil teile konkreetselt neli küsimust. Kas teie hinnangul on valitsuse poolt heaks kiidetud seadusemuudatus sõnamurdlik? Kas teie hinnangul muudab õiguspärast ootust nõrgemaks see, et seadus, mida muuta tahetakse, on kehtinud vaid loetud kuud? Kas tõsiasi, et Eestis ei ole kunagi varem laste- ja perehüvitisi kärbitud, tähendab, et inimestel on õiguspärane ootus, et seda ei tehta ka tulevikus? Ja viimane küsimus: "Kas Riigikohtu eelneva praktika kohaselt võib neil Eesti peredel, kes langetasid oma pereplaneerimisotsused pärast perehüvitiste seaduse eelmise muudatuse jõustumist, olla õiguspärane ootus saada kõrgemat hüvitist koos indekseerimisega ja sujuva väljumisega veel sündimata lapse täisealiseks saamiseni, sest nad lähtusid lapse saamise otsusel kehtivast seadusest?" Täname teid vastuste eest!

Aitäh! Ja nüüd palun kõnetooli arupärimisele vastamiseks justiitsminister Kalle Laaneti.

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Esimene küsimus on: "Kas teie hinnangul on valitsuse poolt heaks kiidetud seadusemuudatus sõnamurdlik?" Vastus. Kuna perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt muutub lasterikka pere toetuse saajate olukord võrreldes kehtiva seadusega ebasoodsamaks, võib tekkida küsimus lasterikaste perede õiguspärasest ootusest ja seadusandja sõnamurdlikkusest. Samas tuleb silmas pidada, et õiguspärane ootus ei tähenda, et kord kehtestatud soodustuse vähendamine või lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. Seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses.

Küsimus nr 2: "Kas teie hinnangul muudab õiguspärast ootust nõrgemaks see, et seadus, mida muutma minnakse, on kehtinud vaid loetud kuud?" Nagu ka arupärimise tekstis on märgitud, seadusesäte, mida eelnõuga muudetakse, on kehtinud väga lühikest aega, alates 1. jaanuarist – loomulikult see [kehtimise aeg] võib venida, sõltub sellest, kui kaua arutatakse seda Riigikogus –, mistõttu ei ole sellest veel välja kujunenud tavapärast suurperede toetamise viisi, millega suurpered oleksid pikema aja jooksul harjunud ja oma pere eelarve planeerimisel arvestanud. Perekonnad, kes saavad suurenenud toetust, sooviksid küll saada samasugust toetust ka tulevikus, kuid kuna aeg, mille jooksul on selline regulatsioon kehtinud, on olnud väga lühike, siis ei saa õiguspärasele ootusele tuginedes öelda, et toetusi ei võiks neile ebasoodsas suunas muuta. Muudatustega kohanemiseks ja toetuste vähendamiseks nähakse ette üleminekuaeg kuus kuud, et toetuse saajad saaksid uue olukorraga kohaneda ja oma tegevusi selle järgi korraldada. See aitab leevendada muudatuste mõjusid.

Küsimus nr 3: "Kas tõsiasi, et Eestis ei ole kunagi varem laste‑ ega perehüvitisi kärbitud, tähendab, et inimestel on õiguspärane ootus, et seda ei tehta ka tulevikus?" On üldine põhimõte, et uus, demokraatlikult valitud poliitiline jõud võib muuta varasema poliitilise jõu võetud suunda. Seda ei käsitleta õiguspärase ootuse rikkumisena, kui sellega ei kahjustata ülemäära varasemat regulatsiooni usaldanud isikuid. Praegusel juhul seda tehtud ei ole. Toetusmeetmena jääb lasterikka pere toetus alles ning suureneb ikkagi võrreldes sellega, mis see oli enne 1. jaanuari 2023. aastal jõustunud muudatusi. Seega suurperede olukord tervikuna muudatuste tulemusena märkimisväärselt ei halvene. Piiratud riigieelarve tingimustes on valikute tegemine paratamatu. Muudatustega soovitakse piiratud riigieelarve võimaluste piires säästa riigi rahalisi vahendeid, et kasutada neid rohkem tuge vajavate, näiteks ühe vanemaga perede ja haavatavate sihtgruppide, harvikhaigusega ja puudega laste, asendushooldusel elavate laste toetamiseks, peredele teenuste pakkumiseks, samuti teiste riigile hädavajalike investeeringute, näiteks kaitsekulude tegemiseks. Need on legitiimsed eesmärgid, mis õigustavad plaanitud muudatuste tegemist. 

Küsimus nr 4: "Kas Riigikohtu eelneva praktika kohaselt võib neil Eesti peredel, kes langetasid oma pereplaneerimisotsused pärast perehüvitiste seaduse eelmise muudatuse jõustumist, olla õiguspärane ootus saada kõrgemat hüvitist koos indekseerimise ja sujuva väljumisega veel sündimata lapse täisealiseks saamiseni, sest nad lähtusid lapse saamise otsusel kehtivast seadusest?" Märgin, et justiitsminister ei lahenda arupärimisele vastamisega üksikuid õigusvaidlusi ega kehtesta seaduse ainuõiget tõlgendust. Õigust mõistab Eestis põhiseaduse kohaselt ainult kohus. Aitäh!

Aitäh! Küsimused härra ministrile. Kõigepealt Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Ma ei saanud päris täpselt aru. Te viitasite seal, et seadus hakkab kehtima või selle kehtivuseks antakse kuus kuud. Ma seda ei ole sellest eelnõust kuidagi leidnud, mis asi see kuue kuu pärast kehtima hakkab. Ja kuidagi ma ei ole suutnud eelnõust leida ka viiteid sellele, et nagu te väidate, perehüvitiste arvel tehakse teisi investeeringuid, näiteks riigikaitsesse. Ma kahjuks parlamendisaadikuna ei näe seal kusagil seost. Ei ole esitatud ühtegi eelnõu, kus neid vahendeid, mis lasterikastelt peredelt ära võetakse, tahetakse kuidagi kaitseinvesteeringuteks rakendada. Kahjuks parlamendini see teadmine ei ole jõudnud, seda kuuleb justiitsministri suust parlamendiliikmetele öelduna esimest korda.

Aitäh! Esiteks, riigieelarve on ju tervik. Need torditükid sellest tervikust jaotatakse vastavalt sellele, kuidas on poliitilised prioriteedid ja riigi hetkevajadused. Nii et kui öelda, et kusagilt peab välja tulema, mille arvelt kärbitakse ja [kuhu läheb], siis ega riigieelarve loogika ei ole ju selline, et me võtame ühest kohast ära ja kirjutame seletuskirja, sealt võtame ja sinna paneme. See on üks asi. Mis puudutab seda kuute kuud, siis see kuus kuud on ju see: eeldatakse, et 1. jaanuarist hakkas kehtima uus seadus, see perehüvitiste seadus, mida üritatakse muuta, eks ju. Nüüd on Riigikokku jõudnud eelnõu, et teatud osas seda toetust vähendada. 

Aitäh! Järgnevalt Riina Solman, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud justiitsminister! Teate, ma pean teile ütlema, et te peaksite oma jutupunkte Reformierakonnas natuke kohendama, kuna sotsiaalkaitseminister, peaminister – te kõik räägite meile ühte juttu. Me oleme korduvalt küsinud täpsustusi, aga see plaat ja see retoorika ei muutu. 

Nüüd ma küsin. Te rääkisite meile, et teil on vaja selle asemel, et suurperesid toetada – te lähete seda kärpima, eks ole – toetada harvikhaiguste [ravi], koolis teatavaid tegevusi. Kas te tegelikult olete selgeks teinud, kui palju te toetate harvikhaiguste [ravi] ja muid tegevusi? Mina olen saanud katet sellele 30 miljoni ulatuses, aga te lähete ära võtma lasterikastelt peredelt nelja aasta jooksul sadu miljoneid. See on esimene küsimus. Teine küsimus on see: mis te arvate sellest mastaabiefektist, mida ka teie ametnikud levitavad? Et kui on rohkem lapsi, siis mastaabiefekt on see, et see annab nagu säästu, et pidavat soodsam olema, kui on palju lapsi.

Aitäh nende küsimuste eest! Ma väga kahtlen, et Justiitsministeeriumi ametnikud levitavad mingeid sõnumeid, mis puudutavad mastaabiefekti. See on punkt üks. Punkt kaks on see, et riigieelarves on eelkõige kasvanud kulud julgeolekule. Ja punkt [kolm] on see, et riigieelarve on tõsises miinuses, mida tegelikult on vaja kahandada.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Auväärt minister! Minu küsimus puudutab ikka seda kehtivusaega ja õiguspärast ootust. Siin on väga palju vastuolusid. Ühelt poolt on ka peaminister korduvalt öelnud, et tuleb võimalikult kiiresti seadus ümber vaadata ja tühistada. Mida kauem seadus on kehtinud, seda rohkem on nendel peredel õiguspärast ootust tekkinud. Sellega põhjendatakse kiiret ümbervaatamist ja tühistamist. Teiselt poolt läheb tulumaksuvabastus alates pere teisest lapsest, mis on aastaid kehtinud, praegu ka tühistamisele. Ja see on ju aastaid kehtinud. Kuidas selle õiguspärase ootusega on? Ja samal ajal Reformierakond, olles Keskerakonnaga koos valitsuses, alles hiljuti, eelmises valitsuses kehtestas meediaväljaannete käibemaksu ühes suuruses ja nüüd, aasta võrra hiljem muudab selle juba tagasi. Kuidas ikka selle õiguspärase ootusega on? Võib-olla te justiitsministrina annate siin selgema ülevaate.

Aitäh nende küsimuste eest! Eks see õiguspärane ootus ikkagi väga selgelt põhiseadusest tulenevalt hakkab pihta. Ülejäänu on laias laastus poliitikute valikute küsimus.

Nii! Rohkem küsimusi ei ole ja järgnevalt avan läbirääkimised. Aitäh, härra minister! Esmalt saab sõna arupärijate esindaja Riina Solman. Vabandust, Priit Sibul, kui soovi on. Aa, palun siis Riina Solman, arupärijate esindaja! Priit ei avaldanud soovi, seega on Riina.

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Ja ka austatud justiitsminister loomulikult! Tulin siia pulti sellepärast, et teid kurssi viia, mida räägib riigi palgatud ametkond. Võib-olla tõepoolest mitte teie, justiitsministri valdkonnas olevad ametnikud ei ole neid teie jutupunkte koostanud, aga need on teil äravahetamiseni sarnased sotsiaalkaitseministri ja peaministri omadega. Aga riigis tõepoolest levitatakse seda, räägitakse säästuefektist, et kui on palju lapsi, pidavat olema mastaabiefekti moodi [mõju].

Ma loen teile ette, mida on kirjutanud, tsiteerides advokatuuri, kellelt on arvamuse ja hinnangu tellinud Sotsiaalministeerium, Riigikogu [Kantselei] õigus- ja analüüsiosakond. Ta on kirjutanud järgmist sellesama küsimuse kohta: "Näiteks on Eesti Advokatuur seisukohal, et kehtivad peretoetused ei taga lastele võrdset kohtlemist. Elukallidus mõjutab kõiki peresid, ka neid, kus kasvab üks või kaks last. Oluline tähelepanek on ka see, et kõige rohkem ongi Eestis ühe või kahe lapsega peresid. Niisamuti kinnitavad uuringud, et mida väiksem on leibkond, seda suuremad on kulud lapse kohta. See tähendab, et kõige suuremaid kulutusi lapsele tehakse ühe lapse ja ühe täiskasvanuga leibkonnas, mis on seletatav mastaabisäästuga. Kui peres …"

No nüüd hüppas eest ära. Põhimõte oli siis see, et kui peres kasvab … Ma katsun kiiresti üles leida, just siit läks pilt eest ära. Väga huvitav, kõige olulisemal kohal. Nii, proovin leida. Põhimõte oli siis ikkagi … Väga keeruline on siit puldist kohe sellest sõnasabast kinni saada, kus mastaabiefektist räägiti. Ja see oli tõesti, nagu loeks huumorit, mida kirjutavad kokku riigiametnikud. No vot, nüüd on nii, et …

Põhimõte on see, et riigiametnik kirjutab – ma saadan teile selle must valgel, härra Kalle Laanet, saate lugeda –, et kui on suurem perekond, siis lihtsalt valage liiter vett [rohkem] supi sisse, ja saate rohkem suppi. See on mastaabiefekt, et sul on nagu [see võimalus], kui on rohkem lapsi. Sellist nalja ma loen küll esimest korda riigiametnike suust. Seda mastaabiefekti mõtet levitavad erinevad eksperdid. Vastab tõele, et üksikvanemaga perekonnad on suuremas vaesusriskis. Aga kujutage ette, kui on sul üksikvanem ühe lapsega või on üksikvanem viie lapsega. Lasterikaste perede liidus on selliseid peresid palju, aga koalitsioon ei ole soostunud nendega kokku saama. Nad on kohtunud ainult lasterikaste perede liidu juhtidega, ise inimestega ei räägi, ei kohtu, aga lähevad [toetusi] ära võtma peredelt, kus on tõesti probleem. Nad paluvad, nad on teinud petitsiooni, nad on saatnud palvekirju ministritele, valitsusele, peaministrile, aga neid ei võeta kuulda. Tegelikult teie ei oska ka öelda, kuhu peale harvikhaiguste viie miljoni ja koolis erivajadustega laste aitamise tegelikult see raha pannakse. Te lihtsalt lähete ajaloos esimest korda perede raha kärpima, mida ei ole ühegi majanduskriisi ajal siiani Eestis tehtud. See on häbiväärne. Teie kui kolme lapse isa, kui vanaisa, mina soovisin teada, mida te ise mõtlete ja tunnete, kas see on õiglane tegu, mida te praegu valitsusega lähete tegema.

Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Helir-Valdor Seederi. 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kahjuks ma ei pidanud pettuma ministri vastuses. See oli ootuspäraselt formaalne, mis ilmselt oli ametnike poolt ette valmistatud. Aga ma tänan siiski ministrit arupärimisele vastamise eest. 

Ei saanud ma ka selget vastust oma küsimusele, mis puudutas õiguspärast ootust. Viide põhiseadusele ja et kõik ülejäänu on poliitikute käes – see on viide, et poliitikud võivad sisuliselt otsustada kõike ja teha mida tahes. Põhiseadust võib tõlgendada väga laialt. Aga ma arvan, et see päris nii ei peaks olema. 

Nüüd ministri vastused arupärimisele. Sõnamurdlikkuse teema. Minister väga osavalt pööras jutu seadusandja sõnamurdlikkusele. Tegelikult ma olen nõus, et see sõnamurdlikkus kahjuks antud juhul langeb varjuna ka Riigikogu peale, kui Riigikogu peaks selle seaduse vastu võtma. Aga arupärijad pidasid silmas ikka koalitsioonierakondi, kes koalitsioonilepinguga, sõlmides selle vastuolus oma valimiseelsete lubadustega, murdsid valijatele antud sõna, et mitte öelda petsid ja valetasid enne valimisi. Siis lubati, et koalitsioonierakonnad tõstavad esimese ja teise lapse toetuse vähemalt 100 eurole. Eesti 200 ja sotsid lubasid selle tõsta lausa 150 eurole ning et need võrdsustatakse kolmanda ja enama lapse toetusega. Kuid pärast valimisi seda ei tehtud. Midagi ei räägitud lastetoetuste vähendamisest, indekseerimise ärakaotamisest, [lasterikka pere toetuse sujuva vähendamise] lõpetamisest ja nii edasi. Seda kõike otsustati teha pärast valimisi, vastuolus oma valimiseelsete lubadustega. Ja seda arupärijad ehk meie pidasimegi silmas sõnamurdlikkuse all. 

Nüüd, mida ütles meile minister? Seadusandja võib muutunud oludes seadusi ümber kujundada. Ma olen nõus. Aga ma tuletan härra ministrile meelde, et see seadus võeti vastu alles selle aasta jaanuaris, kui president oli selle parlamendile tagasi saatnud. [See võeti vastu] eelmises koosseisus erakondade konsensusega. Ja juba selle aasta aprillis sõlmiti koalitsioonileping selle muutmiseks. Ma väidan, et selle paari kuu jooksul ei muutunud olukord küll mitte grammi võrragi. Võis mõne inimese teadmine muutuda, mõne inimese hoiakud võisid muutuda. Ja vahepeal toimusid valimised, parlamendi koosseis muutus. Aga mis puudutab Eesti riigi majanduslikku, rahalist seisu, siis jaanuarist aprillini, selle paari kuu jooksul drastilisi muutusi, mis oleks eeldanud taolist radikaalselt seaduste muutmist – sellist asja juhtunud ei ole. See on sulaselge väljamõeldis, et mitte öelda jällegi vale põhjendus oma tegevusele. 

Nüüd, nii nagu Riina siin rääkis, tegemist on esmakordse peretoetuste vähendamisega. Eesti ajalugu ei tunne pensionide ja peretoetuste vähendamist. See on esmakordne. Ja see on kahjuks koalitsioonilepingus ainus kokku lepitud kärbe. Ma ei tea, kas Vabariigi Valitsusel on veel plaanis ka mujalt säästa ja kokkuhoidlikumalt riiki majandada, aga koalitsioonilepingus on kahjuks ainus kokku lepitud kärbe lastega perede arvel. Ja seda olukorras, kus tegemist on demograafilise kriisiga, sajandi kõige madalama sündimusega. Sellisel viisil ravitakse Eesti demograafilist olukorda ja madalaimat sündimust Eesti ajaloos, et minnakse ainsa kärpena lastega perede toetuse kallale. 

Ja noh, täiesti kohatu muidugi on vastandada riigikaitset ja lastega peresid ja peretoetusi. See tegelikult on demagoogiline. Me kõik ju teame, et riigieelarve on üks tervik. Ja alati võib ühte valdkonda teise vastu välja mängida. Me kõik teame, et näiteks riigi eelarvestrateegias …

Kas ma saan kolm minutit juurde?

Kolm minutit lisaaega, palun! 

Me ju kõik teame, et riigi eelarvestrateegias näiteks ei ole ette nähtud mitte ainult katet õpetajate palga tõusule järgnevatel aastatel, vaid juba ka praegusel tasemel palgale. Kas siit võib järeldada, et siis minnakse ka õpetajate palkade kärpimisele? Ma väga loodan, et seda ei tehta ja selliseid erinevate valdkondade vastutustundetuid vastandamisi siin Riigikogu saalis välja ei [käida], et selle või teise kulu me teeme selle või teise valdkonna arvel. 

Peaminister on mitmel korral ebaõiglaselt, julgen öelda, ette heitnud opositsioonierakondadele – ja siin ma julgen rääkida kõikide opositsioonierakondade nimel –, et me ei paku alternatiivseid lahendusi, tahame ainult kulutusi suurendada. See ei ole nii! Tõsi on küll see, et opositsioonil ei ole ühist nägemust ja lahendust. Kõigil kolmel opositsioonierakonnal on erinevad ettepanekud, sest meil ei ole mingisugust ühinenud opositsiooni. Aga on teinud EKRE omad ettepanekud teatud maksude kehtestamiseks ja tõstmiseks ja teatud kulude kokkuhoiuks, on teinud Keskerakond omad ettepanekud ja on teinud Isamaa omad ettepanekud. Alates meie puhul kõigepealt sellest, et ära jätta olematu maksuküüru kaotamine, mis maksumaksjale läheb maksma sadu miljoneid eurosid ja suurendab riigieelarve defitsiiti sadades miljonites eurodes. See ei aita vähimalgi määral toetada Eesti ettevõtlust ja üldse majanduskeskkonda – absoluutselt mitte. Nende maksutõusudega suurendatakse maksukoormust, sealhulgas ka tööjõu maksukoormust, millele on väga palju tähelepanu juhitud. Seda ei peaks tegema ja seda on rääkinud ka Reformierakond, et tööjõu täiendavat maksustamist ei tohiks teha. Mõned aastad tagasi, tuletame meelde, oli Reformierakonna ettepanek langetada üksikisiku tulumaksu 16%-le. Nii et selles olukorras süüdistada opositsiooni, et ei ole mingisuguseid ettepanekuid … On küll, aga need ei ole koalitsioonierakondadele lihtsalt sobinud. 

Nii et oleks oodanud härra ministrilt sisukamat vastust. Aga ma saan aru, et minister on koalitsioonilepingu ja valitsuskoalitsiooni pantvang ja on sunnitud loomulikult rääkima seda, mis on kokku lepitud. Ta ei ole oma sõnades päriselt vaba. Aga siiski oleks väga hea, kui me suudaksime jääda ausaks ja tunnistada ka oma vigu. Vigadest me kõik õpime ja praeguse valitsuskoalitsiooni kõige suurem viga on see, et enne valimisi valetati. Jah, sellega saadi küll hea häälesaak, aga pärast valimisi on seda nutusem. Ma loodan, et me siiski tulevikus vigadest õpime ja enam niisugusel kujul ei valeta. Aitäh!

Aitäh! Järgnevalt palun Riigikogu kõnetooli Priit Sibula. 

Aitäh, istungi juhataja! Hea minister! Teie vastuste algus oli paljutõotav. Te esimestele küsimustele või esimesele küsimusele vastates andsite isegi lootust, et võib-olla te jagate seda arusaamist, et õiguspärase ootusega võibki olla veidi täbarasti. Aga mida edasi, seda rohkem sohu õiguspärase ootuse arusaam läks. Ja ainus õiguspärane ootus, mis minu meelest valijatele jääb, on see, et tegemist on suurte sigaduste algusega ning selle valitsuse juhtimisel tuleb igaühel hoida piip ja prillid. 

Alustati ju kõige haavatavamast seltskonnast, lasterikastest peredest. Ja seda perioodil, kui me teame, et Eestis on sajandi kõige madalam sündimus. Aga ainult lasterikaste perede toetuse kärpimisest ei piisanud. See on see, mis kokku lepiti, ent mida enne valimisi ei räägitud mitte kellelegi. Aga perede kallale minnakse ka teistviisi. Tulumaksuvabastus alates teisest lapsest, mis siiamaani oli kõigil, samamoodi said abikaasad vastastikku tulusid maha arvata – ka selle osas plaanite te kärbet. [Ja need on ainukesed kärped], mis hetkel on kokku lepitud ja parlamendisaali jõudnud. Nii, nagu te õigesti viitate, õiguspärane ootus saab olla ainult seadusandjale. Tahaks näha, kuidas see seltskond, kes mõned kuud tagasi ühtpidi hääletas, nüüd seda teistpidi teeb. Aga silmamoondus ei ole siin saalis kahjuks esmakordne.

Vastustest jäi mulje, et mida lühem on olnud seaduse kehtimise aeg, seda väiksem on justkui ka õiguspärane ootus. Aga kuidas seda selgitada, kui seesama tulumaksuvabastus lastelt või abikaasadelt on kehtinud juba aastaid? See jäi veidi hämaraks. Seadused kehtivad ühtviisi, kuidas saab nende kehtimise aeg õiguspärast ootust mõjutada? 

Kõige ilmekam näide selle kohta on võib-olla seesama, millele Helir viitas: see puudutab meediateenuste käibemaksu muutmist. Ma mäletan väga hästi, kui teie erakonnakaaslane Keit Pentus-Rosimannus siin saalis meile rääkis, miks on vaja meediateenuste käibemaksu vähendada, viia see 9%‑lt 5%-le, nii nagu täna on. Ja nüüd siis on eesmärk või ettepanek see 5%-lt 9%-le tagasi viia. Kusjuures rahandusminister räägib mingit eriti veidrat juttu, et tullakse opositsioonile vastu, et opositsioon justkui soovib seda. Ma võin kinnitada, et opositsioon ei soovi. Ja püüan ka selgitada, et Riigikogus ei ole kahte poolt ehk koalitsioon ja opositsioon, Riigikogus on kuus erinevat erakonda. Aga [mitte milleski] opositsioonile vastu ei tulda.

Aga see on ühtviisi hea ja halb näide. Ma mäletan, kui seda käibemaksu vähendamist menetleti, siis toodi põhjenduseks alanud Ukraina sõda ja COVID. Minu arust need olid kohutavad põhjendused ja seda ma ütlesin toona ka ministrile. Tegelikult me teame kõik väga hästi, mis Eesti meediateenuste turul toimub. Reklaamiraha liigub juba aastaid, varsti aastakümneid Eestist välja, ilma et me siin parlamendis suudaksime midagi teha suurte rahvusvaheliste konglomeraatide vastu. Ja seetõttu Eesti meedia kiratseb ja tõenäoliselt muutub kehvemaks. Sellele me rohtu ei leia. 

Ja siis oli seesama küsimus, et kui see [muudatus] on põhjustatud sõjast või COVID‑ist, siis miks ei ole see tähtajaline. Toona opositsioon küsis seda ministri käest. Aga kuna see ei olnud tähtajaline, siis oli selge, et need olid formaalsed põhjused, mis toodi. Ja nagu me näeme, nende formaalsete põhjuste toomisega on väga kehv lugu, need kukuvad kokku. Mõni aeg hiljem ei ole nendelsamadel inimestel, kes vähendavad mingit probleemi, seda maksu uuesti tõsta. Täpselt samamoodi käitub Reformierakond ka nüüd. Mingi probleem ei ole käia puldis ja ühel korral rääkida, miks [käibemaksu] on vaja vähendada, ma ei tea, ühe või teise šantaaži tulemusena, ja teisel korral seda jälle tõsta ilma igasugust probleemi selles nägemata.

Kas on soovi lisaajaks?

Ei. Ainus asi, mis neile on selgeks saanud, on see, et mitte miski pole püha. Oodake ja olge valvel, kuni koalitsioon jõuab teie sektorini – mitte kärbetega, vaevalt seda, küll aga tõenäoliselt mingite uute maksutõusudega. Aitäh!

Aitäh! Nii, Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib sõna? Minister ei soovi sõna. Ma sulgen läbirääkimised. Seitsmenda päevakorrapunkti arutelu on lõppenud. 

Viimane päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Priit Sibula 10. mail 2023. aastal esitatud arupärimine valeliku poliitika kohta. Palun arupärimise tutvustamiseks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Priit Sibula. 

Aitäh, austatud juhataja! Oli tõesti selline armas päev, kui selline ettepanek või arupärimine sai ministri poole teele saadetud. See ei erine väga palju eelmisest. Teema ja valdkond on sama, aga on ka nüansid. Toona, 10. mail kirjutasin, et paar viimast kuud on Eesti inimestele mõjunud šokina. Koalitsiooni on moodustanud erakonnad, kes valimiste eel antud lubadused on kas täiesti unustanud või on lükanud nende täitmise oma töönimekirja sügavale lõppu. Selle asemel minnakse kiirkorras ellu viima poliitikat, millest valijaile sõnagagi ei räägitud ja milleks mandaati ei küsitud. 

Möödunud nädalal me võisime lehest lugeda, et selleks oli ka häid nõuandjaid. Nende soovituste kohaselt, nagu ma aru sain, oli targem valijatele mitte rääkida sellest, mida teha tahetakse. Me mäletame Nursipalu teemat, mis täna riigikaitsekomisjonis arutelul oli. Kaitseminister ja Kaitseministeerium ütlesid [enne], et mingeid muudatusi pole vaja, küll aga peaminister ütles, et nii nende asjadega edasi minna ei saa. Ja nüüd tuleb välja, et on tohutult kiire. Ma täna küsisin ka, et ma päris täpselt ei saa aru, kuhu see tohutu kiire on, sest ministeerium on kogu aeg öelnud, et tegelikkuses ei ole vaja mitte midagi muuta. Eestis on ennegi harjutusvälju laiendatud ja tehtud riigikaitselisi manöövreid, ilma et neid muudatusi, mida me täna menetleme, vaja oleks olnud. Ma olen nõus, et mida selgem, seda parem, aga need ei ole seotud üks-üheselt. 

Sõnamurdlikult on Vabariigi Valitsus läinud muutma perehüvitiste seadust, mis alles möödunud aasta lõpus eelmises Riigikogus vastu võeti. Sealjuures minnakse vastu iseenda koalitsioonileppele, kus lubatakse läbi viia peretoetuste ja vanemahüvitise tervikanalüüs. Eelnõu kooskõlastustabelist nähtub, et see on kavas aga alles pärast perede elujärje halvendamist, millel on kahtlemata sündimusele negatiivne mõju. Ja sellest lähtuvalt ma vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra [seaduse] §-le 139 esitasin kaks küsimust. Miks ei täida koalitsioon enda koalitsioonilepet, mis lubab peretoetuste ja vanemahüvitise tervikanalüüsi? Kas tegu ongi uue poliitilise kultuuriga, et seaduse mõju hakatakse analüüsima alles pärast selle vastuvõtmist?

Aitäh! Ja palun kõnetooli arupärimisele vastamiseks justiitsminister Kalle Laaneti. 

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Kuna mõlemad teemad käivad ümber laste, siis mul on hea meel sissejuhatuseks ütelda, et minu lapsed pole sündinud olenevalt sellest, kui palju ma toetusi saan. Ja pean tunnistama, et minu laste lapsed ei ole ka sündinud olenevalt sellest, kui palju keegi toetusi saab või milline toetus kellelgi tõuseb. Ei, see ei ole kindlasti olnud nende arutelu teema, kui nad oma pere juurdekasvu planeerisid, ja ka nende sõbrannad ja sõbrad, tuttavad. Nii et tekitada täna siin selline foon, et Eesti elu jääb nüüd seisma, elu sureb Eestimaal välja – see ei ole kindlasti tõde. 

Aga lähen arupärimise juurde. Miks ei täida koalitsioon enda koalitsioonilepet, mis lubab peretoetuste ja vanemahüvitiste tervikanalüüsi? Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm aastateks 2023–2027 näeb ette, et märtsiks 2025 viib valitsus läbi peretoetuste ja vanemahüvitise tervikanalüüsi, et parandada toetuste ja teenuste eesmärgipärasust, mis on Vabariigi Valitsuse tööplaani punkt 9.1.3. Analüüsi läbiviimise eest vastutab sotsiaalkaitseminister ja kaasvastutaja on justiitsminister. 

Küsimus nr 2: kas tegu ongi uue poliitilise kultuuriga, et seaduse mõju hakatakse analüüsima alles pärast selle vastuvõtmist? Seadusemuudatuse mõju järelhindamine on oluline etapp õigusloometsüklis. Ellu viidud muudatuste rakendamise kohta järelduste tegemine on ühest küljest õigusloomeprotsessi viimane, seda lõpetav etapp. Teisest küljest aitab see tuvastada järgmisi [kõrvaldamist] vajavaid kitsaskohti, olles seega uue protsessi võimalik alguspunkt. Piltlikult öeldes seob järelhindamine poliitika kujundamise terviklikuks ja järjepidevaks tsükliks. Justiitsministeerium peab oluliseks teadmuspõhist õigusloomet ning rõhutab järelhindamise vajalikkust. Neid põhimõtteid toetab ka Riigikogu 12. novembri 2020. aasta otsus, millega kiideti heaks õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030. 

Järelhindamine ei ole siiski vahend, mis asendab mõju ex ante hindamist. Iga seaduse seletuskiri peab sisaldama mõjuanalüüsi, mis informeerib otsustajaid, huvirühmi ja seaduse rakendajaid võimalikest mõjudest. Kõnesoleva eelnõu seletuskiri sisaldab mõjuanalüüsi. Ja õigusloome põhimõtted, mis on sätestatud "Õigusloomepoliitika põhialustes aastani 2030", on Eesti õigusloomes tunnustatud ja suures osas juurdunud, nii et ei ole põhjust arvata, et selles osas põhimõttelisi muudatusi toimuks. 

Tasub rõhutada, et poliitiline kultuur on laiem mõiste kui kitsalt valitsuse tegevus. Me kõik oleme selle osa, nii valijad, valitsus kui ka opositsioon. Seega poliitilist kultuuri hinnates peaksime kirjeldama ühiskonda laiemalt. Aitäh!

Aitäh! Ja järgnevalt küsimused. Kõigepealt Priit Sibul, palun!

Aitäh! Küsimus sellesama õigusliku analüüsi kohta. Ma ei tea, kas see on teile teada või ei ole. Ma käisin sotsiaalkomisjoni istungil ja seal tõid ministeeriumi ametnikud näiteid, mida on vanemahüvitis endaga kaasa toonud, kuidas selle ajakohastamine ja summad on mõjutanud sündimust, kuidas 2017. aastal vastuvõetud lasterikka pere toetus on sündimust mõjutanud hiljemgi kui ainult 2017. aastal, ka 2018. ja koguni 2020. aastal. Aga nendest ei olnud ei lauset ega kübetki selles seletuskirjas, millele te viitate. Neid [fakte], mis selle eelnõuga justkui vastuolus on, ministeeriumi ametnikud ei pidanud vajalikuks seletuskirja panna. Küll aga nad rääkisid sellest komisjonis. Kas te peate sellist käitumist mõistlikuks?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma usun, et tasakaalustatud informatsioon ka seletuskirjas on oluline.

Riina Solman, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud justiitsminister! Ma kõigepealt vabandan, aga minule jättis teie praegune vastus äärmiselt arrogantse vastuse mulje, väga reformierakondlikult arrogantse vastuse mulje. Te rääkisite iseendast, kui hästi teie eluga hakkama saate. Te rääkisite oma lastest, kui hästi nad eluga hakkama saavad, nii et nad ei pea toetuste peale üldse mõtlema. Teate, ma tuletan teile meelde, et te olete osa Eesti eliidist. Te ei teagi, kuidas terve Eesti elab, sest te tegelikult ei ole ära kuulanud lasterikaste perede liidu palvet, pole läbi lugenud nende petitsiooni. Ja te räägite praegu meile poliitilisest kultuurist! 

Palun vastake, kas see on hea poliitiline kultuur, kui te teete poliitikat iseenda majanduslikust olukorrast ja oma laste majanduslikust olukorrast lähtuvalt. Vahest peaksite ministrina ja valitsuse liikmena tegelikult arvestama huvigruppe, kellel te lähete praegu toetust kärpima, kuigi tegelikult on palutud seda mitte kärpida, eriti alates viiest lapsest perekonnas. Selliseid võib-olla on ainult 200 peret. Ja te lähete seda tegema väga ebaselgete argumentidega. Palun põhjendage oma poliitilist kultuuri, mis minu arust on pisut kultuuritu. Vabandust veel kord!

Ma väga tänan selle kommentaari eest, aga minu arvates te olete väga selgelt minu sõnu väänanud. Ma ei ole rääkinud ei enda ega oma laste mingist heast elust. Ma ütlesin, alustades arupärimisele vastamist, et ei mina ega minu lapsed ja nende tuttavad (Saalist segatakse vahele.) ei ole teinud oma otsuseid sellest tulenevalt, kui palju nad saavad toetusi. Nad on armastusest omale lapsed saanud … (Riina Solman saalist: "Armastusest te ei rääkinud. Vabandust!") Jah, selle ma praegu lisasin, aga kindlasti ei olnud nende eesmärk … (Riina Solman: "Jumal tänatud, ei olnud. Täpselt sellise mulje ma sain teie jutust.") Üks on mulje, teine on see, mida te kasutate …

Lugupeetud Riigikogu liige ja minister! Jääme selle juurde, et meil on küsimus ja vastus.

Mina vastan.

Jääme selle juurde. Palun lõpetage vastus ära ja siis läheme edasi.

Mul ei ole midagi rohkem vastata. Aitäh!

Aitäh! Kuna meil rohkem küsimusi registreeritud ei ole, siis aitäh, härra minister! Ja järgnevalt ma avan läbirääkimised. Esmalt saab sõna arupärija Priit Sibul. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Mind kohutavalt häiris sotsiaalkomisjonis esitatud arusaam, kui Sotsiaalministeeriumi ametnik rääkis Eestis juba ammu kehtivast, sealhulgas Reformierakonna poolt eestveetud või vähemalt nende jaoks väga olulisest vanemahüvitisest, mis on vastu võetud ja mis on mõjutanud sündimust, ükskõik, kas me tahame seda või ei taha. Seda on ajakohastatud, sellega on tegeldud. Toodi ka näide 2017. aastal vastu võetud lasterikka pere toetusest, kuidas sel on olnud positiivne mõju sündimusele, ka aastal 2018 ja nagu ametnik ütles, veel hiljemgi. 2020. aastal on sel samuti mõju olnud. Ja oli üsna kurb, et tõesti selles seletuskirjas – [jutt on] eelnõust, mille kohaselt lasterikaste perede toetust vähendatakse – sellest [mõjust] kahjuks mitte ühelgi puhul juttu ei olnud. Ma ei tea, kas see on sinna lisandunud, ma palusin küll. Esimesel lugemisel ei saanudki seda lisada, aga ma loodan, et see nüüd on sinna juurde tekkinud. 

Ma arvan, et sihuke õigusloome kujundamine ei ole mõistlik. Aga see ei ole loomulikult etteheide praegusele justiitsministrile, vaid palve, et kui õigust luuakse, siis Justiitsministeerium, kes seda järelevalvet teeb tavaliselt tõesti kooskõlastuse korras, [seda arvestaks]. Praegu ma mõtlengi, et see kõik on toimunud ennaktempos ja need kooskõlastused [jätavad soovida]. No 72 tundi! Mul on väga raske kritiseerida Justiitsministeeriumi ametnikke, et nad kõiki nüansse ei tea ja ei suutnud tähelegi panna, sest see ei ole selle valdkonna kontekstis. Aga no kui tehakse asju kiirustades, siis see ei ole mõistlik. 

Ja probleem ei ole ju selles, mis nimelt paneb inimesi sünnitama. Küsimus on selles, mida meie siin saalis – ma ei mõtle praegu ministrit ja nelja saadikut, kes siia jäänud on –, mida üleüldiselt parlament saaks teha ja peaks tegema, et Eestis sünniks rohkem lapsi, võimalikult palju. Ma arvan, et see on ülesanne, millega siin parlamendis peaks tegelema hommikust õhtuni. See on meie kõige olulisem ülesanne. Ma väga loodan, et me nende küsimusteni jõuame ja et me need kahetsusväärsed eelnõud, mis praeguse koalitsiooni eestvedamisel vastu võetakse, ükskord jälle tühistame. Ju me saame neid määrasid jälle kergitada, kui tulevad paremad ajad ja parem valitsus. Aitäh! 

Järgnevalt palun siia Riigikogu kõnetooli Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Hea Kalle! Head kolleegid! Minulgi on kolm last ja loomulikult ei ole nemadki sündinud peretoetuste pärast. Aga ma võin küll tunnistada, et teatud eluperioodil, mil ma olin vabakutseline kirjanik ja mu sissetulekud ei olnud nii suured, oli peretoetusest täitsa abi.

Aga tegelikult ma täna tahan rääkida hoopis laiemast teemast ja püüda mõista praeguse valitsuse rahanduspoliitikat laiemalt: miks tehakse, milleks tehakse ja milleni see võib viia. Loomulikult põhjendusena kärbetele ja maksutõusudele on toodud just riigikaitse vajadust ja osalt see on kahtlemata tõsi. Ma olen küsinud tegelikult nii proua peaministrilt kui teistelt siin, milleks see raha läheb, mida kärbete, ka selle kärpe ja maksutõusudega saavutatakse. Milleks seda raha vaja on? Ja tegelikult ma ei ole saanud head vastust. Aga selle info põhjal, mis ma siin saalis olen saanud, olen ma püüdnud selle pildi ise kokku panna ja olen jõudnud järeldusele, et umbes üks kolmandik sellest rahast, mis kogutakse, läheb lihtsalt majanduslanguse tõttu maksutulu vähenemise kompenseerimiseks.

Tegelikult siin mõjutavad eelmised vead, kui energiakriisile ei tulnud kiiret ja otsustavat reaktsiooni ja mõned tööstusharud said pihta. Praegu on viimased andmed näiteks töötleva tööstuse ja ekspordi kohta väga murettekitavad. Umbes kolmandiku sellest rahast, mis me kogume, me kogume lihtsalt sellepärast, et me saame majanduslanguse tõttu vähem maksuraha ja seda tuleb kompenseerida. Teine kolmandik – ma loomulikult ei räägi siin mingist absoluutsest täpsusest, see on lihtsalt selline hinnanguline kirvehinnang – läheks kompenseerimaks seda niinimetatud maksuküüru kaotamist. Siin on ka suured summad mängus ja seda niisama lihtsalt ei kompenseeri. Ja umbes kolmas kolmandik tõesti läheks tõusvate kaitsekulude [katmiseks], sest me oleme ju kokku leppinud, et kaitsekulud tõusevad 3%‑ni SKT‑st ja lähevad ülegi. Selle ja laiapõhjalise riigikaitse finantseerimine ei ole veel kõik paigas, aga see neelab [raha]. See on nagu minu pilt praegu, milleks seda raha siis on vaja, milleks see läheb. Ma olen küsinud, nagu ma ütlesin, aga ma ei ole neid vastuseid päris saanud. Olen selle tõlgenduse praegu ise loonud.

Nüüd edasi. Ma püüan mõista, mis on uue valitsuse prioriteedid ja mida valitsus tahab saavutada. Ja mis ma siin tegelikult näen? Mis meil peaks olema number üks prioriteet? Loomulikult rahvastikukriis. Sündimus on järsult kahanenud. Tegelikult kõik need eelmised meetmed – vanemahüvitis ehk emapalk ja kõik muu, mis me oleme teinud – on tegelikult vähendanud meie sündimuse langust, muidu võiks see olla veel suurem. [Väike] sündimus on meie probleem number üks, sest kui me selle probleemiga ei suuda tegelda, siis meil lihtsalt ei ole rahvast, ei ole inimesi. Ja isegi kui meil riik on alles, siis see ei ole enam Eesti Vabariik rahvusriigina. See on kõige akuutsem probleem ja seepärast ka see eelnõu, mis puudutab perehüvitiste vähendamist, on saanud nii tugevat ja põhimõttelist kriitikat. Aga valitsus ei näe seda probleemina. Ometi see on number üks probleem. See [eeldab] kulutuste järsku suurendamist, mida ei ole kusagil näha. Me räägime siin hoopiski vähendamisest.

Teine teema on julgeolek ehk siis nii sõjaline riigikaitse kui laiapõhjaline riigikaitse, sealhulgas elanikkonnakaitse.

 Võtaks viis minutit lisa või parandan, kolm minutit lisa.

Kolm minutit lisaaega, palun!

See on teine valdkond, kus kulude kasv on järsk. Ja kolmas valdkond on rohepööre. Kui me tahame kõiki neid kolme asja korraga teha, siis kulude kasv ongi järsk. Ja siis on mul järgmine küsimus: kas kõike seda on võimalik teha niiviisi, et me püüdleme eelarve tasakaalu poole ja viime eelarve miinuse alla 3% SKT‑st? Ja ma väidan lihtsalt, et seda ei olegi võimalik teha. Lihtsalt seda ei ole võimalik teha. Aga siis ongi küsimus, mis on meie tee edasi. Kuhu me 10 või 20 aasta pärast välja jõuame? Tulenevalt rahvastikuolukorrast, sündimuse probleemidest, julgeolekuolukorrast ja rohepöörde vajadustest meil ei ole väga palju paremat teed või teist võimalust kui tõdeda, et me ei suudagi põhimõtteliselt eelarvet selle [miinus] 3% raamidesse tagasi viia. See lihtsalt ei ole võimalik. Meil on 10 või 20 aasta perspektiiv selles mõttes [keeruline], et kas me oleme rohkem võlgu, aga meil on julgeolek tagatud ja me suudame sündimust parandada või siis me saame eelarve tasakaalu või liigume tasakaalu suunas, aga meie julgeolek ei ole tagatud ja sündimus jätkab langemist. Võib-olla neid valikuid nii selgelt ja teravalt ei ole siin saalis teadvustatud ja ma püüan lihtsalt seda üldsegi mitte mingist erakondlikust vaatevinklist analüüsida, vaid püüan analüüsida selle probleemi olemust, mille eest me kõik seisame. Selle ees seisab praegune valitsus ja seisab järgmine valitsus, tuleb ta siis, millal tuleb, maksimaalselt nelja aasta pärast.

Need on suured ja fundamentaalsed probleemid. Ja siis me peamegi küsima ka seda, milline riigirahandus meil üldse edaspidi võimalik on. Kas me püüame lähtuda, ütleksin niiviisi, sellistest postulaatidest, nagu me elaksime Bretton Woodsi järgses ajas enne aastat 1971, mil dollar ja teised valuutad olid veel kulla alusel, või siis me elame praeguses ajas, kus inflatsioon on väga tugev ja kõik teised riigid rakendavad hoopis teistsugust poliitikat, vähemalt siin Euroopas. Mida siis teha? Kuidas üldse edasi minna? Praegu ma ei küsi seda küsimust retoorilise küsimusena. Ma küsingi põhimõttelise küsimuse, milline finantspoliitika on üldse võimalik ja kas Eesti Panga soovitused on ikka adekvaatsed, kui nad ei suuda isegi omaenda ressursse positiivselt majandada. Nad on ise kahjumis. Kas ma siis usun neid? Mul on raske uskuda. Aga tänan, sellega lõpetan.

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Riina Solmani. 

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud justiitsminister! Kõigepealt mul on teile palve, härra justiitsminister, et kui te lähete koju, siis ehk leiate veel endas nii palju jõudu ja meelekindlust, et te võtate lahti stenogrammi ja vaatate, mida te ütlesite ja kas teil oli põhjust mind niimoodi rünnata. Mina ei saa tegelikult küsimusele samamoodi vastata ja ma ei saa teiega dialoogi pidada. Aga see tegelikult ei ole hea toon, sest minu teada siiski Riigikogu on valitsuse tööandja. Reformierakonnal on küll hegemooniline ülekaal, millele, nagu me lugesime hiljuti Ekspressist, on kaasa aidanud Tarmo Jüristo, kes lausa ütleb, et tema on seda dikteerinud. Aga päris nii see ei ole. Siin parlamendis on esindatud siiski ka palju teisi erakondi peale Reformierakonna. Kui te olete nii kena ja [vaatate], mida teie ütlesite ja kuidas mina aru sain, siis võib-olla leiame selle dialoogikoha uuesti üles. 

Aga nüüd, eelmisel hetkel, kui ma olin siin kõnepuldis, jäi mul pooleli Sotsiaalministeeriumi tellitud advokatuuri seisukoht, mille Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna jurist edastas sotsiaalkomisjonis. [Jutt on] mastaabisäästuefektist, kui on rohkem lapsi. Ta kirjutas järgmist. See tähendab, et kõige suuremaid kulutusi lapsele tehakse ühe lapse ja ühe täiskasvanuga leibkonnas, mis on seletatav mastaabisäästuga. Kui peres kasvab mitu last, on võimalik taaskasutada mitmeid asju, mis vanematele lastele on juba soetatud: turvatool, lapsevanker, voodiriided, mänguasjad. Seega leiab autor, et lasterikka pere toetuse vähendamine ja kehtiva süsteemi ümbervaatamine aitab igati õiguspäraselt riigieelarve kulusid vähendada. 

Nii. Ma olen palju rääkinud sellest, et Eestis on perekondi, kus on mitmikud, ka suurperedes, kus ei ole võimalik sellist mastaabisäästu rakendada ja taaskasutada turvatoole. Kui on eri soost lapsed, ei ole võimalik kasutada seda [efekti], või kui on suurte vanusevahedega lapsed. Ega me ei taha, et meie lapsed näevad välja nagu klounid, et nad kannavad võib-olla kümme aastat vanu riideid ja nii edasi ja nii edasi. Näiteks mina, toon ka enda näite siin. Paljud on rääkinud endast, ka teie, härra minister, rääkisite endast. Olen saanud ka oma lapsed armastusest ja olen saanud ühe kasulapse, kes saadi ka armastusest, aga kelle ema ei ela Eestis. Ja tõepoolest, kui mul oli üks laps ja ma olin üksikvanem, olid kulutused ühed. Tuli üks voodi hankida. Siis, kui oli kaks last, tuli mõlemale lapsele voodi hankida, ei pane neid ühte voodisse. Ja siis kolmas, kasulaps. Kõik lapsed soovisid midagi süüa saada, spaasse, soovisid oma mingisugust mänguasja. See ei ole päris võimalik, et me vaid mastaabisäästust räägime. See tegelikult on ju päris rumal jutt, et kui sul on rohkem lapsi, siis on sul justkui nagu kergem elada. Ei ole! Aga miks keegi ei arvesta seda kulutust, mida teevad suurpere vanemad, kes ei saa tihti, kui on palju lapsi peres, isegi tööle minna ja neil on näiteks ühe vanema palk ainult kasutada? Ja on ka õige, et kui on palju lapsi peres ja nad on väikesed, siis sa ei saagi neid panna kooli või lasteaeda või sul on targem jääda töölt koduseks ja kasvatada oma lapsi kodus. Seda me oleme siin soovinud toetada. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Aga nagu ma aru saan, nii Priidu kui ka härra Kunnase rahulikud sõnavõtud on tegelikult nagu kõlisev vasknõu, need ei jõua kohale. Need inimesed ei huvitu sellest, kes on vastutavad täna valitsuses. Ja sellepärast ma loen ette täna riigikogulastele saadetud lasterikaste perede liidu juhi seisukoha. 

Kui on nüüd vaja lisaaega, siis ma küsin kolm minutit juurde, sest ma kavatsen selle siiski ette lugeda.

Palun, kolm minutit lisaaega! 

"Eesti riigi tulevik tugineb lastega peredel. Lapsevanemate igapäevane töö laste eest hoolitsemisel väärib seetõttu ka riigi poolt igakülgselt tunnustust ja toetust. Paraku ähvardab ametisse astunud valitsus peresid hoopis kärpekääridega. Valitsuskoalitsioon kavatseb kärpida lasterikaste perede toetusi ning pöörata tagasi perehüvitise süsteemi täiendused, kaotada täiendava tulumaksuvabastuse kahe ja enama lapse korral ning tõsta ja kehtestada erinevaid makse. Kõik need muudatused tekitavad lapsevanemates sügavat nördimust, sest löövad lastega peresid väga valusalt, põhjustavad ebakindlust ning seavad küsimärgi alla perelisa saamise plaanid. 

Ulatuslik kärpimine laste arvelt oleks Eestis esmakordne. Seni ei ole riik selliselt toiminud isegi rasketes majandusoludes. Paraku, kui riik hoiab kokku, tuleb samal määral vahendeid asemele leida peredel endal, sest laste vajadused ei kao kuhugi ja jäävad endiseks. Kõrge inflatsiooni tõttu järsult kasvanud kuludega on peredel keeruline olnud toime tulla juba praegu, kuid riigipoolse toe oluline vähendamine muudaks selle veelgi raskemaks. 

Kärbetega annaks valitsus lapsevanematele ühtlasi sõnumi, et lapsed ei ole olulised, et lastega pered ei ole enam riigi prioriteet. Ainuüksi lasterikaste perede rahakotti tekitaksid muudatused igal kuul keskmiselt 500 euro suuruse augu. Paljud täna enesega hakkama saavad pered satuksid seisu, kus ots otsaga kokku tulemine muutub keeruliseks ning liigutakse vaesuse suunal. Kannatavad ju ka lapsed, sest paratamatult tuleb nendegi vajaduste arvelt kokku hoida. 

Mõistame valitsuse soovi riigi rahandust ümber korraldada, kuid eelarvesse raha kogumine ei saa olla seadusloome ainsaks eesmärgiks. Muudatuste taga peavad olema ka mõjuanalüüsid, osapoolte kaasamine, väärtused ja tulevikuvaade. Ammugi ei tohi teha suure mõjuga otsuseid kiirustades, mõne nädalaga. 

Lausaline kärpimine ja ulatuslikud maksutõusud teeksid karuteene nii tänastele väikestele, keskmistele kui suurtele peredele, aga ka Eesti riigi ja rahva kestmisele laiemalt. Seetõttu kutsume ühiskonda ja poliitikuid üles rutakalt tehtud plaanid kõrvale lükkama ning arutama asju sisuliselt. Riik ei tohi kokku hoida lastega perede ja Eesti tuleviku arvelt!" 

Järgnevad ettepanekud, et peatataks plaan kärpida suurperede kui ühe haavatavama sihtgrupi toetust, nii et tänane peretoetuste määr jääks kehtima. Vastasel korral ähvardab väikese ja keskmise sissetulekuga suurperesid taas vaesusesse langemine. [On ka] ettepanek säilitada tänane perehüvitiste süsteem, mis kehtib suurperedele, toetuse indekseerimine ja sujuv vähendamine ning lisaks indekseeritaks ka toetused pere esimesele ja teisele lapsele ning üksikvanemate lastele, mis oli ka tegelikult eelmise valitsuse eelnõu algne sisu. Säilida võiks tulumaksuvabastus alates teisest lapsest ning taastada tuleks tulumaksuvabastus esimesest lapsest. 

"Eestis elab 259 338 last. Andes sellele pöördumisele oma allkirja, kinnitame lastega perede olulisust meie riigi säilimisest, toetame lasterikaste perede lastele võrdsete võimaluste tagamist ning kõikide lastega perede toetussüsteemi täiendamist." 

Mis juhtus aga tänases valitsuses? Ärgitati ühe- ja kahelapselisi peresid suurperede vastu. Petitsioonile, mille on koostanud lasterikkad pered, on tänaseks alla kirjutanud ligikaudu 24 000 inimest. See on massiivne arv Eesti kodanikke, Eesti valijaid, kellest paljud valisid Reformierakonda ja peavad praegu pettuma, kui te, justiitsminister, ka sellele kaasa aitate. Aitäh!

Aitäh! Nii, Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoove ei ole. Ma saan aru, et härra minister soovib sõna. Palun! Riigikogu kõnetoolist.

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Head saalisolijad! Jah, sellisel hilisel tunnil me arutame emotsionaalset küsimust, mis tegelikult ei peaks olema emotsionaalne ja me ei peaks seda emotsionaalselt käsitlema. Minu arvates me peaksime seda võtma väga tõsiselt, aga mitte tekitama erinevaid vastandumisi. Mulle, Leo, ausalt, sinu sõnavõtt väga meeldis. Sa rääkisid tegelikult sisust ja [põhi]probleemist, mis ongi meil see, kuidas me suudame tagada Eesti jätkusuutlikkuse, kuidas me suudame oma rahva säilitada, [hoida] oma julgeolekut ja kõike sellega kaasnevat. Aga seda me ei suuda lõhesid kasvatades. Ja mina olen seisnud kogu aeg laste eest ja seisan ka jätkuvalt. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Sellega on ka viimase päevakorrapunkti arutelu lõpetatud ja tänane päevakord ammendatud. 

Aga, head Riigikogu liikmed, nüüd on kõigil soovijail võimalus pärast haamrilööki registreerida end sõnavõtuks vabas mikrofonis. Kuna kõnesoove ei ole, siis on tänane istung lõppenud. Rahulikku hilisõhtut kõigile!