Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Austatud külalised! Täna me võtame vastu avalduse Ukraina rahva toetuseks. See on juba kuues avaldus, mille lõpetav Riigikogu XIV koosseis võtab vastu Ukraina toetuseks ja agressorriigi Venemaa hukkamõistmiseks. See on pretsedenditu. Aga pretsedenditu on ka olukord, millesse Euroopa esimest korda pärast teist maailmasõda on kistud.
Eesti on suhtunud väga vastutustundlikult Ukraina vabadusvajadustesse nii diplomaatilises kui ka sõjalises valdkonnas. Tuletan meelde, et avalduse Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu võtsime vastu laiaulatusliku agressiooni eelõhtul 23. veebruaril 2022. aastal. Samuti oli Eesti üks esimesi riike, mis vastas Ukraina relvaabipalvele veel enne 24. veebruari. Tänu õigeaegsele tegutsemisele aitasid Eesti saadetud Javelinid tõrjuda pealetungi Kiievile sõja esimeses faasis.
Ma nimetan need avaldused, mis Riigikogu XIV koosseis on Ukraina toetuseks seni vastu võtnud. 18. jaanuar 2022, Ukraina territoriaalse terviklikkuse toetuseks. 23. veebruar 2022, avaldus Venemaa Föderatsiooni agressioonist Ukraina vastu. 14. märts, pöördumine Euroopa Liidu ja [NATO] liikmesriikide [parlamentide], USA Kongressi ja teiste [riikide] parlamentide poole, kes on kehtestanud sanktsioone Venemaa Föderatsiooni Ukraina-vastase sõja eest. 21. aprill, Venemaa Föderatsiooni sõjakuritegudest ja genotsiidist Ukrainas. 18. oktoober 2022, Ukraina territooriumi annekteerimise hukkamõistmiseks ja Venemaa režiimi terroristlikuks kuulutamiseks.
Iga Riigikogu avaldus keskendus agressiooni erinevatele aspektidele ja vastas erinevatele Ukraina vajadustele. Tänase avalduse pealkiri on lakooniline: "Ukraina rahva toetuseks". Algatajate nimekiri on muljet avaldav: 94 Riigikogu liiget kõikidest Riigikogus esindatud fraktsioonidest ja ka fraktsioonidesse mittekuuluvad [saadikud]. Seega väljendab tänane avaldus Riigikogu üksmeelt, mis omakorda näitab selgelt meie rahva meelsust ja vankumatut toetust Ukraina rahvale.
Tänase avalduse keskmes on kolm teemat: Ukraina rahva genotsiid ja Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi kümnepunktiline rahuplaan, mida Riigikogu tingimusteta toetab, nagu ka agressori vastutusele võtmist ja Haagi rajatavat Venemaa Föderatsiooni agressioonikuriteo uurimise keskust. Veel on seal juttu olümpiamängudest ja Venemaa sportlastest. Sellel teemal peatun allpool.
Austatud kolleegid! Täna võtab meie koosseis vastu viimase Ukraina sõjaga seotud avalduse. Meie volitused on lõppemas, sõda Ukrainas aga paraku mitte. Lubage siinkohal teha mõningad märkused, mis peavad silmas tulevikuperspektiivi.
Austatud kolleegid! Me oleme seadusandjad ja meie vaatenurk on ennekõike legalistlik. Vene täieulatuslik agressioon oli šokk maailma poliitikale, aga ka kogu rahvusvahelise õiguse süsteemile, paljastades selle lünklikkuse ja aegumise.
Kõigepealt lubage võtta kokku Venemaa kuriteod Ukraina riigi ja rahva vastu. Esiteks, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ja ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 3314 artikkel 5 kohaselt on 24. veebruaril alanud Ukraina-vastane sõda agressioon ehk rahuvastane kuritegu.
Teiseks, sihipärane tapmine või tsiviilisikute või tsiviilinfrastruktuuride füüsiline kahjustamine on Rooma statuudi kohaselt sõjakuritegu. Ukrainas sooritatud sõjakuritegude uurimist juhtiva Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurör Karim Ahmad Khani sõnul on kogu riigi territoorium muutunud kuriteopaigaks.
Eraldi tuleks välja tuua kultuurivastased kuriteod, sealhulgas kultuuriväärtuste hävitamine ja vargused ning keskkonnakuriteod.
Kolmandaks, sõjakuriteod on Ukrainas laialt levinud ja süstemaatilised, mistõttu tuleks need Rooma statuudi järgi kvalifitseerida inimsusevastasteks kuritegudeks. Eraldi tuleb rõhutada, et tsiviilelanikkonna elu ja vara vastu suunatud kuritegusid ei panda toime mitte ainult väejuhatuse teadmisel, vaid see ka julgustab ja koordineerib neid. Veelgi enam, kurjategijaid julgustatakse ja premeeritakse. Nii sai 18. aprillil 2022 Putini dekreediga Butšas genotsiidiaktides osalenud 64. üksik-mootorlaskurbrigaad kaardiväe aunimetuse.
Neljandaks, inimsusevastastes kuritegudes peetakse kõige raskemaks genotsiidi. Vastavalt ÜRO Peaassamblee genotsiidi kuritegude tõkestamise konventsioonile on genotsiidiakt üks viiest konventsioonis loetletud tegevusest ja Ukrainas on fikseeritud ja dokumenteeritud kõik viis. Kuigi toime pandud kuritegude ulatuse poolest jääb Venemaa alla veel natsi-Saksamaale ja Osmani impeeriumile, näib toime pandud erinevate genotsiidide mitmekesisus enneolematu.
ÜRO genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioon määratleb genotsiiditegevused: need on sellised tegevused, mille eesmärk on täielikult või osaliselt hävitada rahvuslik, etniline, rassiline või usuline rühmitus.
Neid on viis liiki. Esiteks, selle rühma liikmete tapmine. Teiseks, raskete kehavigastuste või vaimsete vigastuste tekitamine selle rühma liikmetele. Kolmandaks, meetmed, mille eesmärk on vältida rasestumist selles rühmas. Neljandaks, laste sunniviisiline üleviimine ühest inimrühmast teise. Viiendaks, selle rühma täielikuks või osaliseks füüsiliseks hävitamiseks mõeldud elutingimuste tahtlik loomine. Nagu öeldud, on Venemaa sooritanud Ukrainas kõiki genotsiiditunnustega kuriteo akte.
21. aprilli avalduses nimetas Riigikogu Ukrainas toimuva genotsiidiks. Paraku ei ole seda siiamaani teinud mitmed meie olulisimad liitlased. Siiski on progress selles valdkonnas märgatav. Hiljuti kuulutas USA asepresident, prokuröritaustaga Kamala Harris, et USA käsitleb Ukrainas toimunut kuriteona inimsuse vastu. Ehk jõuab ta ka ametliku genotsiidi tunnustamiseni. Mitteametlikult tegi seda president Biden juba tükk aega tagasi.
Seoses genotsiidiga on selgelt avaldunud rahvusvahelise õiguse lüngad. Üks selline lünk puudutab genotsiidilisi vägistamisi. Need on kommenteeritud Butšas, aga väidetavalt leidnud aset ka teistes kohtades. Kui tõstatasin selle küsimuse Ukraina peaprokuröri kabinetis, vastati mulle, et nad mõtlesid, kuhu paigutada massilised vägistamised, ja otsustasid, et nad paigutavad need genotsiidikonventsiooni teise punkti alla: raskete kehaliste või vaimsete vigastuste tekitamine rühma liikmetele.
Vaieldamatult on tegemist raskete kehaliste ja vaimsete vigastustega. Aga Butšas sellega ei piirdutud. Selgelt oli deklareeritud jõhkrate vägistamiste eesmärk: et kunagi enam ukrainlasi ei sünnitataks. Seega on tegemist eraldi genotsiidikuriteoga, mis vajab fikseerimist rahvusvahelistes õigusnormides. See ongi probleemi tuum. Kurjategijad on õigussüsteemi sees. Praegu otsime võimalust karistada süüdlasi inimsusevastastes kuritegudes, kasutades lünklikku ja vananenud õigussüsteemi. Ning genotsiidi liigid on vaid üks näide.
Veel olulisem probleem on Venemaa staatus rahvusvahelise õiguse seisukohalt. Poliitikud ja publitsistid räägivad kord fašistlikust, kord natslikust või uusnatslikust, kord rassistlikust ja nii edasi riigist. Need on kõlavad sildid. Neil on tugev emotsionaalne laeng, kuid need on paraku õigustühised.
Ametlikus diskursuses nimetatakse Venemaad autoritaarseks režiimiks. See on väga nõrk määratlus, mis vaatab mööda nüüdisaegse Venemaa olemusest. On pakiline vajadus anda Venemaale adekvaatne ja juriidiliselt pädev määratlus.
Kaasaegne Venemaa on kuritegelik riik, der Verbrecherstaat. Kuritegeliku riigi kontseptsiooni pakkus välja kuulus filosoof Karl Jaspers oma mõtiskluses natsismi olemuse ja selle alusel loodud riigikorra üle. Kui mis tahes riik saab toime panna kuritegusid, siis kuritegelik riik ei saa neid toime panemata jätta. Need on selle riigi olemuse tagajärg. Kuritegelik riik on kuritegelik olemuselt, mitte üksikute ilmingute poolest. Tsiteerin Jaspersit. Kuritegelik on riik, mis põhimõtteliselt ei loo ega tunnista õigusriiki. See, mida nimetatakse seaduseks ja mida see riik seadusevoos sünnitab, on tema jaoks vahend rahva lämmatamiseks ja alistamiseks, mitte aga miski, mida ta ise austab ja järgib. Tsitaadi lõpp.
Kuritegelik riik on õigusriigi vastand. Kui õigusriigi olemuseks on seaduslikkus, siis kuritegeliku riigi aluseks on seadusetus. Kuritegelik riik on sunnitud looma ja taaslooma seadusetust. Ta leiab oma õigustust ainult seadusetuses. Kuritegelik riik genereerib, loob, kaitseb ja väljendab seadusetust, haarates seadusetuse ruumi alla aina uusi valdkondi. Juba toime pandud kuritegude õigustamiseks luuakse uusi. Need omakorda vajavad uusi neid õigustavaid seadusi. Valed kuritegelikus riigis on sama vajalik komponent kui füüsiline vägivald.
Venemaa on kuritegelik riik ja sellisena peab teda käsitlema rahvusvahelises poliitikas. Rahvusvaheline õigus vajab täiendamist kuritegeliku riigi osas. On vaja ka uut tüüpi rahvusvahelist kohust, mille jurisdiktsioon oleks korraga nii universaalne kui ka täpselt limiteeritud. Ta peab olema universaalne. Selle kohtu tegevuses [võivad osaleda] kõik riigid olenemata sellest, mis positsioon on neil ÜRO Julgeolekunõukogus, aga ka selgelt limiteeritult.
Selle kohtu pädevuses oleksid vaid inimsusevastased kuriteod, mida sooritab kuritegelik riik teise suveräänse riigi territooriumil agressioonisõja käigus.
Kohtudes Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtuniku Karim Ahmad Khaniga ma uurisin, kuidas saab esitada süüdistusi kuritegelikule riigile. Karim Khan vastas, et selline võimalus puudub, kuna puudub vastav seadustik. Pärast kohtumist üks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu meeskonna liige ütles mulle privaatselt, et sellist seadustikku ICC, kriminaalkohus, ise teha ei saa. Küll aga saavad seda teha erinevate riikide seadusandjad. Ja see on, austatud kolleegid, meie ülesanne selles ja järgmises koosseisus.
Nüüd lõpetuseks spordist, aga ka artistidest ja teistest kultuuritegelastest. Siinkohal ma tahan tsiteerida mitte Karl Jaspersit, vaid teist suurt sakslast. Tsitaat: "Dirigent, kes Hitleri saadetuna esitas Beethovenit Zürichis, Pariisis või Budapestis, sai süüdi kõige nilbemas vales, sest [tõi] ettekäändeks, et ta on muusik ja tegeleb muusikaga ja ei millegi enamaga." Tsitaadi lõpp.
Nüüd on selliste nilbete valedega hõivatud sajad Vene kultuuritegelased, artistid, aga mitte ainult nemad. Eriti terav on see probleem spordis. Venemaa sportlased mitte üksnes ei ole vaikivalt süüdi selles, mis toimub Ukrainas. Venemaa spordiliidud ja kõik sportlased, kes on võtnud sõna, on toetanud Putinit ja selle agressioonisõda Ukrainas. Seega ma ei näe mingit võimalust kutsuda neid olümpiamängudele. Ma ei näe selleks mingit moraalset võimalust. Küll aga otsitakse mingisuguseid teisi põhjendusi.
Ma saan suurepäraselt sportlastest aru. Sportlaseelu on lühike ja nad on valmistunud selleks tippsündmuseks aastaid ja nüüd me võtame neilt selle võimaluse ära. Jah, aga see on kaalumise küsimus. Ühel kaalukausil on moraal, genotsiidiline sõda. Ja see, mida need sportlased ise ütlevad selle sõja õigustuseks, ja see, kuidas neid kasutatakse – on täiesti vale väita, et sport on Venemaal väljaspool poliitikat. Sport on Venemaal alati poliitika osa ja võib-olla poliitika osa see on isegi rohkem kui spordi osa.
Aga teiselt poolt muidugi nende inimeste draama, võib-olla isegi tragöödia. Aga me ei ole selles tragöödias vabatahtlikult. See on nende riigi tekitatud ja paraku peavad vastutama kõik selle kuritegeliku riigi kodanikud oma kuritegeliku riigi tegude eest. Ja mitte ainult nemad. Ega Putin ei tegutse ainult oma kodanike nimel. Ta tegutseb kogu vene maailma nimel, kõikidele venelastele igal pool ja kõikidele, kes on seotud vene kultuuriga.
Austatud kolleegid! Te teate minu positsiooni selles küsimuses. Aga mina kui vene kultuuri inimene tunnen tohutut süüd ja vastutust selle eest, mis Putin teeb. Ja ma kehtestasin endale sanktsiooni: minu jalg ei tõuse enam selle maa territooriumile enne, kui seal ei ole toimunud midagi dramaatilist muutust.
Austatud kolleegid! Selline on meie olukord, selline on meie avaldus ja ma palun anda talle toetust. Aitäh!