Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 4. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Enn Eesmaa, palun teid!

Austatud esimees! Head kolleegid! Koos oma fraktsioonikaaslastega esitame küsimuse peaministrile. Meie arvates on Eestimaal kolm kooslust, mida tuleks kindlasti toetada ka keerulistel aegadel. Need kooslused omavad oma nimes eesliidet "rahvus‑". Need on rahvusraamatukogu, rahvusooper ja rahvusringhääling. Meie tänane küsimus puudutab rahvusringhäälingut, konkreetsemalt Eesti Televisiooni. Lugupeetud peaminister, Eesti Rahvusringhäälingu praegune telekompleks ei vasta ohutusnõuetele, selle energiakulu on suur ning hooned ebafunktsionaalsed ja amortiseerunud. (Juhataja helistab kella.) Rahvusringhäälingu arenguhüpe on möödapääsmatu. Eestikeelset sisu ja kultuuri loov ning riiklikult rahastatud meedia on meie keele ja kultuuri püsimajäämiseks vältimatu. Samuti on see arvestatav meedium nooremate vaatajate meelitamisel, kuna internetiajastul võistleme kogu maailma meediaga, mitte ainult kohalikuga. Ühtlasi on riiklikult rahastataval meedial kandev roll sisejulgeolekut ohustavate sündmuste kajastamisel kodanikele. Aastal 2019 andis Eesti Keskerakonna juhitud Vabariigi Valitsus vajaliku rahastuse uue rahvusringhäälingu telemaja rajamiseks. Käesoleva aasta augustis kinnitas Tallinna Linnavalitsus ka uue telemaja detailplaneeringu ja ERR‑i juhatuse esimees Erik Roose avaldas lootust, et ehitustegevusega saab alustada järgmise aasta esimeses pooles. Seoses sellega on meil peaministrile neli küsimust. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Jaanus Karilaiu.

Head kolleegid! 16-l Riigikogu liikmel on arupärimine tervise- ja tööminister Peep Petersonile. Soovime teada detailsemalt, millised on poliitilised meetmed ravijärjekordade vähendamiseks. Ootame täpsemaid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ... Kuna rohkem kõnesoove ei ole, siis ei saa teid, head ametikaaslased, siia paluda. Seega palun siia Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni. Palun!

Austatud esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna seitse seaduseelnõu. Esiteks, veeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust tervise- ja tööminister. Teiseks, soodustingimustel vanaduspensionide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalkaitseminister. Kolmandaks, kogumispensionide seaduse ja väärtpaberite registri pidamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister. Neljandaks, riigivara seaduse, maareformi seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust riigihalduse minister. Viiendaks, äriseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (äriühingute piiriülene liikumine) eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister. Kuuendaks, välissuhtlemisseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister. Ja seitsmendaks, Euroopa Molekulaarbioloogia Laboratooriumi asutamiskokkuleppega ühinemise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister. Kõik seitse eelnõu on edastatud elektrooniliselt. Aitäh!

Küll on kahju, ei saa kätt suruda. Aga noh, interneti võimalused. See on muidugi tore, et meil ka need on olemas. Head ametikaaslased, seis on nüüd selline, et olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud seitse eelnõu ja kaks arupärimist. Riigikogu juhatus teeb tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest oma otsused nende edasise menetlemise kohta. Viime läbi kohaloleku kontrolli. Kohaloleku kontroll.

Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.

Nüüd me jõuame päevakorra kinnitamise juurde. Nimelt, mul ei ole ühtegi täpsustust, nii et peale hääletuse ettevalmistamist ma panen hääletusele küsimuse, kes on selle päevakorra kinnitamise poolt, mis on hetkel meile esitatud ja välja jaotatud. Alustame hääletamise ettevalmistamist.

Aitäh üleskutse eest see hääletus ära teha! Pidime kaks minutit ootama ja läks tõesti kaks minutit ja kolm sekundit. Aga nüüd me oleme valmis. Panen hääletusele Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 4. töönädala päevakorra kinnitamise. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Head ametikaaslased, veenva enamusega, 78 poolt, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, leidis see päevakord positiivse tulemuse ja on kinnitatud.

Alustame nüüd selle nädala esmaspäevast, 10. oktoobri päevakorda. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 636 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Riigikogu liikme Henn Põlluaasa. Palun! (Sumin saalis.) Head ametikaaslased, mul on suur palve. Saalis on lärm. Palun austame ettekandjat ja kõiki neid, kes soovivad kuulata. Ma palun saalis vaikust. Aitäh! Hea ettekandja, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head kolleegid! Tutvustan teile eelnõu, mis on üks kuuest EKRE esitatud eelnõust, mis on siin saalis arutusel. Neli tükki oli üle-eelmisel nädalal ja kaks tükki on täna.

Välismaalaste seaduse ja kõrghariduse seaduse muutmise eelnõu on välja töötatud selleks, et vältida Eesti kujunemist odava tööjõu sissevoolu maaks, kuna see pärsib tehnoloogilist arengut ning surub alla Eesti töötajate palgataset. Teine eesmärk on peatada Eesti ülikoolide ingliskeelestumine, mis toimub Eesti maksumaksja kulul, ja toetada ülikoolide õppekvaliteeti, samuti välistada, et ülikoolid muutuksid niinimetatud migratsioonipumbaks, mida nad [osaliselt] juba on, ehk hüppelauaks, mille kaudu kolmandate riikide kodanikud saavad võimaluse tulla Euroopa Liitu. Me teame, kuivõrd massiliselt seda võimalust kasutatakse. Kolmas eesmärk on täita Eesti põhiseadust, mille kohaselt on Eesti Vabariik loodud selleks, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on meie kõigi kõige suurem ülesanne. Kahjuks põhiseaduse täitmist ohustab suuremahuline immigratsioon, mille mõistlik reguleerimine ongi eelnõu peamine eesmärk.

Eelnõu puudutab kahte teemat: nagu öeldud, eeskätt just nimelt soodustada Eesti kohaliku tööjõu värbamist ja selle kasutamist töökohtadel, mis nõuavad kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, ja teiseks, vähendada kõrghariduse kaudu toimuvat massiimmigratsiooni ja välisüliõpilastele tehtud soodustusi.

Eesti on enneolematus demograafilises kriisis, mille on toonud kaasa väike, alla taastetaset olev sündimus ja väljaränne. Enam kui 100 000 inimest on Eestist lahkunud, peamiselt tööpuuduse ja madalate palkade tõttu. Oleme haritud ja töökate inimestega doonorriigiks jõukamatele Euroopa riikidele ja nende majanduskasvu loojateks. Meile korrutatakse, et vähenenud rahvastik tuleb asendada immigrantidega ja et riigi majandus on jätkusuutlik üksnes võõrtööjõu sissetoomise abil. Immigrantidele on maksumaksja rahaga loodud oma elu sisseseadmiseks suurepärased tugisüsteemid. Samas ei tehta midagi, et hoida [oma inimesi siin] parema ettevõtluskeskkonna loomisega – sellega [on seotud] muuseas praegune energiakriis, millega valitsus ei tegele –, ühesõnaga, et hoida parema ettevõtluskeskkonna loomisega meie enda inimesi ja tööjõudu siin või luua tingimused Eestist lahkunud inimeste tagasitoomiseks. Neist millegipärast ei hoolita ja neid praktiliselt ei toetata. Väidetakse, et Eesti majandus vajab võõrtööjõudu ning selleks on pea kõik olemasolevad piirangud, mis varem olid, kaotatud. Immigratsioonikvoodi järgi võib siia aastas tulla umbes 1300 inimest, aga kuna sellele on tehtud umbes 20 erandit, siis tuleb meil iga aasta circa 7000 inimest sisse ilma mingisuguse kvoodita. Kvoodid on kaotanud sisuliselt mõtte.

Samas meile räägitakse, et tahetakse saada haritud kõrgetasemelisi spetsialiste, aga kui me vaatame võõrtööjõu statistikat, siis näeme, et tegelikult haritud spetsialiste on nende seas vaid väike osa. Nii et tegelikult see avatud uste poliitika ei täida absoluutselt oma eesmärki. Iseloomulik on, et kõik immigratsioonikvoodi tühistamise ja sellele üha enamate erandite tegemise toetajad eesotsas Reformierakonna ja sotsidega vaikivad maha, et sisserännanud, välispäritolu inimeste osakaal ühiskonnas on Eestis juba niigi [teiste] Euroopa [riikidega võrreldes] üks suurematest, neid on pea kolmandik. Kuid see ei ole lahendanud mitte ühtegi probleemi – mitte ühtegi! –, mida immigratsioonipiirangute kaotamise ja võõrtööjõu sissetoomisega lahendada lubati.

Rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit on öelnud: "Kui vaadata ühe põlvkonna võrra ettepoole, siis võib tõepoolest paista, et võõrtööjõud justkui leevendab mingil määral pensionikassa puudujääke. Pilku veel kaugemale küünitades jõuame aga ajani, mil külalistööjõud jõuab pensioniikka. Ja siis muutub probleem hoopis teravaks." Selle väite tõestuseks piisab, kui vaadata praegust Eesti rahvastiku vanusestruktuuri. Pensionile hakkab jääma suur osa neid noori, kes tulid kunagi Nõukogude okupatsiooni ajal niinimetatud olümpiarajatisi püstitama, ja seetõttu on see vanuserühm ebaproportsionaalselt arvukas. Suhteliselt suur on nende seas ka võõrsil sündinute osakaal.

Me kordame sedasama viga. Võõrtööjõu toetajad ei räägi ka sellest, et maailmas ennustatakse seoses tehnoloogia ja tootmise arenguga peatselt töökäte ülejääki. Prognooside põhjal väheneb seoses sellega 25 aasta jooksul töökäte vajadus võrreldes tänasega ligi poole võrra. Kui läheme ekspansiivse immigratsiooni võimaldamise teed, on kõik need sissetoodud inimesed varsti pikaealised ja lootusetud töötud, kes vajavad elementaarseks toimetulekuks ühiskonna tuge ja toetusi, ilma et nad ise selle arengusse panustanud oleksid. Tagajärjeks on Eesti sotsiaalsüsteemi krahh ja sõna otseses mõttes majanduskatastroof, millele lisanduvad üha süvenevad konfliktid etnilistel, kultuurilistel ja ka religioossetel põhjustel. Mis kõige hullem: rahumeelne ja aktsepteeritav väljapääs sellisest olukorrast puudub.

Immigratsioon ei ole töökäte asendamisel lahendus. Tööjõu pidevale sissevoolule rajatud ühiskond ei ole kestlik ja langeb mõne põlvkonna järel kokku. Tulevikumaailm vajab üha vähem töökäsi ning soovides edukas olla, on Eestil viimane aeg asuda nutikalt ümber spetsialiseeruma ja majandust ümber struktureerima. Võtmesõnadeks on automatiseerimine, digitaliseerimine, robotiseerimine ja nii edasi. Odava ja madala kvalifikatsiooniga tööjõu massiline Eestisse lubamine tuleb rangelt välistada. Kui me majanduse moderniseerimise asemel püüame konkurentsiprobleemid ära uputada odava massitööjõu kasutamisega, siis jäämegi igavesti vaeseks ja primitiivse majandusstruktuuriga maaks. Odavtööjõu puhul on nii, et lühiajalise tulu saab ettevõtte omanik, aga kulud jäävad ühiskonna kanda.

Iseseisvuse taastamise ajal oli massiimmigratsiooni peatamine meile eluküsimus. Nüüd aga näeme äärmusliberaalsete poliitringkondade ning ainult kasumile orienteeritud ettevõtjate sihikindlat tegevust vastupidises suunas. Selliste tendentside jätkudes oleme juba paarikümne aasta jooksul vähemusrahvas omal maal. Toimuv sisseränne – ja ma ei räägi siin Ukraina sõjapõgenikest – on täiesti võrreldav Nõukogude okupatsiooni aegse massilise sisserändega, mille eesmärk oli eestlaste muutmine vähemuseks omaenda kodumaal ja venestamine ehk teisisõnu, otse öeldes genotsiid. Täna viib Reformierakonna ja Isamaa valitsus seda hävitustööd läbi meie omaenda kätega.

Meile räägitakse, et iga sissetoodud immigrant ja võõrtööline [tähendab] uusi töökohti. Väga võimalik. Kuid keegi ei põhjenda, miks on meil vaja neid uusi töökohti juurde luua, kui me nagunii vaevleme tööjõupuuduse käes. Kas järjekordsete uute sisserännanute teenindamiseks? Kas tõesti? Selles olukorras on ainus loogiline järeldus lihtne: mida suurem on innovatiivsus majanduses ja riigi juhtimises ning mida suurem on tööviljakus, seda väiksem on vajadus inimkäte järele. Meie tööjõuviljakus on umbes 75% Euroopa Liidu omast. Kui seda tõsta, siis see tähendaks meile umbes 200 000 töökätt. Me ei vaja mitte kedagi võõrast. Me peame olema efektiivsemad.

Ei ole vaja suuri ametkondi ega ka ministeeriume. Ei tohi jääda odava välistööjõu lõksu, mis muudab Eesti igaveseks vaeseks ja tehnoloogiliselt mahajäänud arengumaaks. Ei tohi võõrtööjõu sissetoomise kaudu luua uusi töökohti vaid selleks, et neid võõrtööjõuga täita. Eestis korvaks ajaga kaasas käimine ja kõrgtehnoloogia kasutuselevõtt töökäte puudujäägi ning võõrtööjõu sissetoomine kaotaks igasuguse mõtte. Kui meil on töökäsi vaja, siis tehkem kõik siit lahkunud inimeste tagasitoomiseks, kelle kasvatamisse ja koolitamisse me oleme panustanud ning kes mitte ei nõrgendaks, vaid hoopis tugevdaks meie ühiskonna sidusust ja jätkusuutlikkust. Paraku tänane valitsus sellega ei tegele. Tegeletakse vaid odava võõrtööjõu sissetoomisega, mis võtab ära meie inimeste töökohad ja viib alla meie palgataseme. Kas see on eesmärk?

Hiljutise väliseestlaste küsitluse järgi on just madalad palgad peamiseks põhjuseks, mis takistab nende, meie lahkunud kaasmaalaste tagasitulekut Eestisse. Seda meelt oli ligi 70% vastanutest. Kui me ei vii edaspidi enda keskmist palgataset alla, [täites] oma töökohti odava võõrtööjõuga, siis on meil lootust anda võimalus meie enda inimestele Eestisse tagasitulekuks. Ja loomulikult see eelnõu täidabki kooskõlas nende ülejäänud EKRE eelnõudega sedasama eesmärki. Eesmärk on suunata tööandjaid kasutama Eesti tööjõudu.

Meil on alla viidud välistööjõule makstava palga nõue ja see viib ju, täpselt nii, nagu ma enne kirjeldasin, meie töökohtadel makstava palga alla, välistab eestlaste siin töötamise ja tasuva töökoha leidmise, suurendab väljarännet. Seetõttu oleme me ühe üldtingimusena tõstnud palgakriteeriumi võõrtööjõu puhul 1,5-kordseks [Eesti keskmisest]. See peaks olema ettevõtjatele piisav motivatsioon, et vaadata ikkagi meie enda inimeste poole.

Selles eelnõus on tühistatud terve rida erisusi iduettevõtete puhul, mida on soovitud ellu viia ja mille kohaselt ei kehti välismaalastele makstavale töötasule mitte mingisugused nõuded. [Näiteks] sisserände piirarvu täitmise arvestamisel ei arvestata neid välismaalasi, kellele antakse tööluba iduettevõttes töötamiseks, nad võivad kaasa tuua enda pered ja abikaasad ilma registreeritud elukoha ja isegi tegeliku eluruumi olemasoluta, ja nii edasi.

Üks moment on veel see hooajalisuse muutmine. Millegipärast valitsus arvab ja ka eelmised valitsused, mida Reformierakond on juhtinud, on arvanud, et hooajatöö kestab aasta läbi. Aga iga normaalne inimene teab, et maasikat ei korjata aasta läbi ja ka kartulit ei võeta ja heina ei tehta [aasta ringi]. Seetõttu oleme piiranud lühiajalist töötamist, hooajatöötaja töötamist Eestis 183 päevani. See peaks olema täiesti piisav aeg, et igasugust hooajalist tööd läbi viia.

Täpselt samamoodi, tulles tagasi jälle meie kõrghariduse juurde, praegu saavad ju välisüliõpilased tasuta õpet meie enda üliõpilaste ja nende õppeprogrammide, kogu haridussüsteemi arvel. Me näeme, kuidas õppeprogrammid ja kursused üha rohkem ja rohkem ingliskeelestuvad ja eesti üliõpilastel ei olegi võimalik, kui nad soovivad teatud eriala õppida, seda eesti keeles teha, vaid nad on sunnitud inglise keele peale üle minema. Samas ei paku võõrüliõpilased meie ühiskonnale tagasi midagi, sellepärast et õpe käib võõrkeeles, nad ei oskagi eesti keelt. Kui nendest osa, kes siia jääb – see on ainult väike osa –, ka tööturule siseneb, siis me ju teame, mis töökohal nad tööle asuvad. Kui nad eesti keelt ei oska, siis näeme neid Woltis ja Boltis jalgrattaga ringi sõitmas ja pitsat laiali vedamas. See ei anna tõepoolest meie hariduselule ega ühiskonnale mitte midagi juurde.

Üleüldse tegelikult tundub, et kogu see iduettevõtlus ja kõik need erandid, mis on siia sisse viidud seoses kasvuettevõtetega, või kuidas neid kutsutakse, ongi sellised Villigutele ja Boltidele tehtud, sihitud seadusemuudatused, millega saab tuua sisse odavtööjõudu, eeskätt suurettevõtetele. Kogu see kasvuettevõtte mõiste on iseenesest laialivalguv. Säte, et tööjõumaksude kumulatiivne kasv viimase kolme aasta jooksul peab olema 20% – no andke andeks, see on ju Eestis oleva inflatsiooni tõttu täiesti naeruväärne. Pealekauba odavtööjõudu on meil Ukraina põgenike näol jalaga segada, rohkem, kui meil tegelikult tööjõudu vaja oleks.

Eesti uste pärani hoidmine kogu maailma mugavuspagulastele ei ole absoluutselt põhjendatud, sest tänaste tendentside jätkudes me oleme vähemusrahvas omaenda kodumaal juba paarikümne aasta pärast. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Küsimusi on teile vähemalt üks. Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma tsiteerin algatuseks üht Reformierakonna juhtpoliitikut: "Terve sügishooaja on Riigikogu oodanud, millal nad lõpetavad oma eelnõude rodu [...], mis kõik peavad takistama ukrainlaste abistamist, tööle pääsemist, õppimist, arstiabi. Kuigi stenogrammist leiab neist häbelikumatelt ka väite, et ukrainlastest pole üldse jutt, on jutt just ukrainlastest." Ja nüüd minu küsimus: kas need kuus eelnõu, millest sa rääkisid, puudutavad kuidagi Ukraina põgenikke, kellele kõik õigused tegelikult tagatakse ajutise kaitse andmisega?

Aitäh! Oma viisakuses ja tagasihoidlikkuses sa ei maininud, kellelt see tsitaat pärineb, aga ma tundsin selle ära. See on meie mees nagu orkester, Jürgen Ligi siin saalis, kes on asjatundja ja proff ja spetsialist kõikidel aladel, mis vähegi pähe võib tulla. Samas on ta ka tuntud demagoog, vassija ja vusserdaja. Ja täpselt samasse kategooriasse kuulub see tema öeldud tsitaat. See on vale, see ei pea paika. Tegelikkuses me räägime hoopistükkis sellest kontingendist, kes on tulnud enne Ukraina sõda, tulnud võõrtööjõuna ja ka välisüliõpilastena, [tulevad] ka täna. See ei puuduta absoluutselt Ukraina sõjapõgenikke, sellepärast et nemad saavad oma rahvusvahelise abi ja toetuse automaatselt: kõik õigused osaleda meie tööturul, saada vastavaid sotsiaaltoetusi. Nii et neid ei puuduta see [eelnõu], ja mitte ainult see, vaid kõik need kuus eelnõu, mis me oleme esitanud välismaalaste seaduse muutmiseks. Seda see ei puuduta neid mitte üks gramm. Nii et see on lihtsalt üks näide, kuidas lihtsalt valetatakse ja vassitakse ja püütakse EKRE-t mustata, maha teha ja meie eesmärke moonutada.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eelnõus on juttu ka niinimetatud perekondade ühinemisest. Kas võiksid pisut avada, kui suur oht see meie rahvuskultuurile etnilise mitmekesistumise [seisukohast] on?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Kui me vaatame sisserännet, siis olemasoleva statistika põhjal [näeme, et] kõige suurema osa sellest moodustabki niinimetatud pereränne. See tähendab seda, et kõikidel, kes on siia tulnud – kõikidel võõrtöölistel ja ka muul teel siia tulnud pagulastel ja rahvusvahelise kaitse saanud isikutel –, on õigus tuua kaasa oma pere, sõltumata sellest, kas neil on piisav sissetulek, kas neil on töökoht olemas, kas kaasatoodavatel abikaasadel ja teistel pereliikmetel on juba olemas mingisugused töökohad. Sõltumata sellest!

Tõepoolest, pikas perspektiivis, kui me vaatame seda, millise hooga on sisseränne kasvanud, noh, kui me vaatame näiteks kümne aasta lõikes, siis kasv on ju olnud grandioosne, see üha hoogustub ja hoogustub. Seetõttu [sai öeldud ka] ettehoiatus – või kuidas seda nimetada –, et nende tendentside jätkudes oleme õige pea vähemusrahvas omaenda kodumaal. Kui me nõukogude ajal tegime kõik, et seda ei juhtuks – see oli ju üks meie põhiloosungitest taasiseseisvumise aegu –, siis nüüd teevad võimulolijad ja äärmusliberaalsed ringkonnad seda ise ja vabatahtlikult, rikkudes seejuures jõhkralt põhiseadust. Nii et jah, tõesti, see on väga-väga tõsine probleem. Seetõttu me olemegi siin nende konkreetsete eelnõudega.

Anti Poolamets, palun!

Tänan! Austatud ettekandja! Minu küsimus on Vene desertööride kohta. Tegelikult ei hakanud desertööride voog nüüd viimasel hetkel pihta. Olen ise ka sõitnud Narvast rongiga Tallinnasse, kus keegi enam istuma ei saanud, sest Venemaalt [tulnud] kohvrihunnikutega inimesed olid rongi nii ära täitnud. See oli mastaapne inimvool, mis siia tuli. Osa läks otse lennujaama ja osa jäi siia. Kuidas suhtuda sellesse, et näiteks paljud IT‑ettevõtjad ütlevad, et toome neid aga sisse ja võtame kõik endale tööle, on nad desertöörid või on nad lihtsalt jalgalaskjad mille eest tahes. Kuidas sellesse uude laviini suhtuda? See ju ohustab meid järjekordse inimmassiga, mida me ei halda lihtsalt ära.

Me ei ole juba alates sõja algusest hallanud seda inimeste voogu, mis siia tuleb. Statistika järgi me teame, et ukrainlasi, nii‑öelda Vene‑Ukraina sõja põgenikke, on tulnud siia üle 100 000 ja neist 36 000 on varjupaika, abi taotlenud. Aga mis ülejäänud teevad? Ligi 60 000 on ütelnud, et nad ikkagi jäävad Eestisse. Aga kas nad jäävad või nad ei jää või mis nad teevad? Meil ei ole õrna aimugi. Lisaks sellele puudub meil igasugune kontroll selle üle, mis toimub lõunapiiril. Absoluutselt! Kas sealt on tulnud 1000, 5000, 10 000 või 50 000, seda me ei tea. Ma mainin siia vahele veel seda, et kõik need, kes ongi tulnud Ukrainast – me ei tea, kes nad on, miks nad tegelikult on tulnud, milline on nende meelsus, kas nad toetavad Ukrainat või toetavad nad selles sõjas Venemaad, millised on nende kavatsused. Me ei tea seda. Kahtlemata, kui niivõrd tohutu inimmass tuleb Eestisse väga lühikese aja jooksul, on see ääretult suur julgeolekurisk.

Kui rääkida nendest Vene kodanikest, kes justkui põgenevad selle sõja ja mobilisatsiooni eest, siis peame meeles pidama seda, et see ei tähenda, et tegemist on Putini režiimi vastastega. Nad on olnud rõõmsasti nõus sellega, et Venemaa püüab Ukrainat vallutada, on olnud nõus nende massimõrvade, tapmiste, vägistamistega. Nad ei ole protesteerinud. Küsitluse järgi ju tegelikult lõviosa, 80–90% Vene rahvastikust toetab seda vallutussõda, neid õudusi ja naaberriikide anastamise poliitikat. Nemad põgenevad lihtsalt sellepärast, et nad ei taha ise minna kahurilihaks. Sõja vastu ei ole neil midagi. Kui me sellise massi laseme siia sisse – ma ei räägi mitte ainult Eestist, vaid ka kõikidest teistest Euroopa riikidest –, siis on see täiesti otsene ja selge julgeolekuoht, sest meil ei ole õrna aimugi sellest, kes nendest tõepoolest põgenes mobilisatsiooni eest ja kes nendest saadeti Euroopa ja NATO riikidesse eriülesandega, et mingisugusel teatud hetkel korraldada sabotaažiakte, meeleavaldusi, korratusi, rüüstamisi, miks mitte ka poliitilisi mõrvasid, atentaate. Nii et selline asi ei tule kõne allagi, et me võiksime lasta kogu sellel kontingendil üle Eesti piiri tulla.

Tõepoolest, meil on sõel vahel, neid kontrollitakse, saadetakse tagasi. Aga see ei ole ju absoluutne, sellepärast et dokumente saab võltsida, meie piirikontrollile saab ükskõik kui ilusaid legende rääkida oma dissidentlusest ja sellest, kuidas neid taga kiusatakse, ja nii edasi. Nagu ma ütlesin, meie lõunapiir on ju täiesti ilma kontrollita. Minu hea pinginaaber siin saalis, Peeter Ernits, on kohtunud siinsamas Riigikogu ees ühe Venemaalt pärit noormehega, kes rääkis, et tema tuli Valgevene kaudu läbi Läti ja Leedu siia Eestisse. Nii et me ei tea, kes nad on, miks nad siin on, kui palju neid siin on ja mis selle tagajärg on. Et vältida kõiki võimalikke ekstsesse ja väga kurbasid tagajärgi, tulebki piir lihtsalt kinni panna, füüsiliselt kinni panna ja neid mitte läbi lasta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tegelikult ma olen juba kahe sellise Vene väejooksikuga kohtunud siin Toompea platsil, aga see selleks. 16. detsembril kehtestas Vabariigi Valitsus tänavuseks sisserände piirarvuks 1311 inimest. Ma ei hakka ütlema, kui palju neid juba praeguseks on siia saabunud, ma ise ka täpselt ei tea. Ma küsin, et miks sellist nalja Vabariigi Valitsus on teinud.

(Muigab.) Jah, see nali kestab juba – aitäh küsimuse eest! – hulk aastaid, sellest ajast saadik, kui immigratsioonikvoodile, mis on 1300 millegagi, 0,1% Eesti elanikkonnast, hakati erandeid tegema. Nagu ma ütlesin, seal on ligi 20 erandit, nende hulgas ka väga kummalisi, kas või see, et lapsehoidjad võivad tulla ilma igasuguste piiranguteta, vabalt sisse. Ma ei ole täheldanud, et Eestis oleks lapsehoidjate puudust ja tohutut vajadust, et neile erandeid tekitada. Selliseid asju on seal ju palju-palju-palju.

Kui me siin räägime tsirkuse tegemisest, siis tegelikult kõige suurem tsirkus ongi see, et kogu see kvoodisüsteem, immigratsioonikvoot on kaotanud igasuguse tähenduse, kuna sellele on tehtud nii palju erandeid, et see absoluutselt ei tööta. Ja siis valitsus teeb veel näo, justkui ta seisaks Eesti rahva eest, meie püsimajäämise eest ja täidaks endale pandud põhiseaduslikke eesmärke, ja kuulutab, et meie kvoot on 1300 inimest aastas. Samas me teame seda, et ainuüksi nende eranditena tuleb meile umbes 7000 inimest aastas.

Me teame seda, et paar aastat tagasi Siseministeerium hindas, et meil on umbes – see oli rohkemgi kui paar aastat tagasi – 20 000 mustalt saabunud töötajat. Aga kuna tegelikult mitte mingisugust statistikat ega tõelist teadmist selle kohta ei ole, siis me võime selle arvu mitmekordistada. Kõik need, kelle puhul me ei tea, kes nad on, kas nad on siin või on nad ära läinud või on neid juurde tulnud, kujutavad ju tohutut ohtu meie riiklusele ja julgeolekule. Öelge ausalt, kuidas on võimalik juhtida riiki, teha prognoose ja seada eesmärke, kui sul ei ole kõige lihtlabasemaid ja tõepärasemaid algandmeid. See kõik käib kohvipaksu pealt ja see kindlasti head tulemust ei too.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Henn, ma ei saa kuidagi jätta selle kõne kontekstis, mille sa esitasid, seal toodud asjaolude valguses meenutamast, et circa 35 aastat tagasi, 1987 sai alguse rahvusromantiline laulev revolutsioon. Selle käivitajaks, nagu me teame, olid teatud kaevandused, nagu Toolse ja Kabala. Sellega seoses oli teada, et siia tuleb võõrast tööjõudu, ja seda hinnati toona 10 000 inimesele ...

Rohkem!

Seda oli pööraselt palju. Rahvas tõusis üles, just eelkõige seetõttu, et säilitada ja hoida meie rahvuslikku kehandit, meie rahvuslikku kultuuri. Selle alusel tõusti üles ja väga hea oli, et lisaboonusena tuli kaasa ka iseseisvus. Nii, ja mu küsimus on selline: kui me nüüd teame, et neid tulijaid on kümneid tuhandeid – ilma ukrainlasteta, aastas kümneid tuhandeid – (Juhataja helistab kella.), siis kuidas see sissetulev rahvastikuvool mõjutab poliitilist ja kohalikku kultuuri ...

Hea küsija, teie aeg! Teie aeg! Palun vastajal vastata.

... valimiste valguses?

Aitäh! Kui meenutada neid kaugeid aegu, siis mina mäletan, justkui oleks immigrantide arv, keda taheti siia sisse tuua seoses fosforiidikaevanduste avamise ja muude suurte tööstusettevõtete loomisega, olnud mitte 10 000, vaid 100 000 inimest. See on jõhker põlisrahva hävitamine, see on sõna otseses mõttes genotsiid ja seda öeldi toona ju otse välja. Päris sellel hetkel ei öeldud, sellepärast et siis oli veel Nõukogude okupatsioon, siis pöörati see suuresti looduskaitse peale, aga mõne aja pärast tekkis võimalus rääkida asjadest ausalt ja avatult. Aga noh, kahjuks võimalust rääkida ausalt ja avatult enam ei ole, sarnaselt nõukogude ajaga, sellepärast et need arusaamad, need seisukohad, need väljaütlemised, mis ei sobi võimul olevale äärmusliberaalsele klikile, tembeldatakse ju kõik ksenofoobiaks ja valeks ja vassimiseks, ka rassismiks ja jumal teab, milleks. Nii et täna, jah, kahjuks on väga raske asjadest ausalt ja avatult rääkida.

Kui räägime sellest, kuidas massiimmigratsioon [meid] mõjutab, siis ega siin ei olegi mingisugust keerukat tuumafüüsikat vaja, piisab, kui minna lähimasse kaubanduskeskusesse või jalutada linnas ringi, käia mingites kohvikutes‑restoranides söömas, kus iganes. Me näeme seda, et eesti keelega saab üha vähemates ja vähemates kohtades hakkama. Igal pool valitseb peamiselt vene keel, sest immigratsioon ongi ju meil tegelikult lähtunud peamiselt slaavi riikidest: Valgevenest, Moldaaviast, Venemaalt ja ka Ukrainast. Ukrainast tullakse suuresti just nimelt idapiirkonnast, kus on sõjatsoon. Seal elasid ka enne põhiliselt vene rahvusest inimesed ja nendel on väga lihtne siin hakkama saada, sest neile omane keeleruum on siin ees juba olemas.

Kui vaatame enda võimekust inimesi integreerida, siis [näeme, et] 30 aasta jooksul on kõik integratsiooniprogrammid praktiliselt läbi kukkunud. Sadu miljoneid on lihtsalt mõttetustele raisatud ja ei ole õigesti siin elavatele inimestele lähenetud. Vaatame näiteks praegust võimekust eesti keelt õpetada, ma räägin ümmargustest arvudest: koolides [õpib keelt] umbes 1000 õpilast aastas ja keelekursustel vist umbes 1400. Laias laastus kaks ja pool tuhat inimest aastas – nii paljudele oleme me suutelised aastas õpetama eesti keelt. Aga ainuüksi võõrtööjõudu tuleb meile 7000 inimest aastas ja see tendents kogu aeg kasvab. Lisame siia juurde kõik need Ukraina sõjapõgenikud, kellest küsitluste järgi väga suur osa ei kavatsegi peale sõja lõppu tagasi minna. Sel on erinevad põhjused, [näiteks] elatustase on absoluutselt teine, siin on kõrgem [kui Ukrainas], väga paljudel ei olegi kusagile tagasi minna, sest kodud on purustatud ja nad on endale siin juba töökohad ja elamispinnad leidnud. Paneme need numbrid kõrvuti – isegi kui me eesti keele õppe mahtu kahe‑kolmekordistaksime, milleks me ei ole suutelised, on sisseränne tegelikult kordades suurem ning eesti keele- ja kultuuriruum aheneb üha edasi.

Ainukene võimalus olukorda veel kuidagi päästa on tõesti uksed sulgeda. Päästepaati ei ole võimalik võtta rohkem inimesi, kui on paadi kandevõime. Vastasel juhul läheb ka paat põhja ja mitte keegi ei jää püsima.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Mina olen poliitilistest kuluaaridest kuulnud, et kasvuettevõtte mõiste lisati välismaalaste seadusesse, millest juttu oli ja mis hõlbustab odava tööjõu sissevoolu, Reformierakonna nõudel seetõttu, et Bolti omanikud seda soovisid. Ja vähe sellest, et soovisid, nad toetasid oma soovi ka rahaliselt. Kas hea ettekandja on samuti sellest rahalisest panusest kuulnud? Kui jah, siis kas see tundub loogiline?

Jah, loomulikult, poliitika ei ole mingisugune eraldiseisev nähtus. Kõikide poliitiliste sammude ja tegude puhul tuleb vaadata nende taha, et mis on neid ajendanud ja mis on nende põhjus. Tõepoolest, ka mina olen kuulnud neid jutte, et seesama kasvuettevõtetega seotud muudatus, mis on Boltiga täiesti otseselt seotud – selle taga oli tegelikult selline, kuidas öelda, varjatud annetus või altkäemaks Reformierakonnale. Aga ma pean rõhutama, et ma olen seda lihtsalt kuulnud, mul ei ole ühtegi dokumentaalset tõestust selle kohta ette näidata. Nii et ma ei saa [kinnitada] ega ümber lükata, et see nii on olnud. Aga vaadates, kuivõrd aktiivselt just nimelt Reformierakond seda ajas, nii nagu omal ajal aeti ju ka seda taksode värki siinsamas, siis jah, seal võib olla teatud seoseid.

Ma olen kuulnud veidikene rohkemgi, kui hea küsija minult küsis, aga täpselt samamoodi võib seegi olla kuulujutt. See puudutab seda, justkui oleks siin mingisugune seos ka Keskerakonnaga: selles, et nad oma suure võla, mis neil riigi ees oli, suutsid niivõrd ootamatult ja kiiresti ära maksta, on nähtud seost Boltiga. Aga ma ütlen, tõesti, mina ei tea, mina ei saa seda kinnitada, aga kahjuks paraku ka mitte ümber lükata. Jutte on igasuguseid.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab töötasule esitatavaid nõudeid. Nimelt, praegune seadus sätestab, et tööandja on kohustatud maksma välismaalasele tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti viimati avaldatud Eesti aasta keskmise brutopalgaga, olenemata kokkulepitud tööajast. Aga uus sõnastus, mida see eelnõu sisaldab, on järgmine: "Tööandja on kohustatud maksma välismaalasele tasu, mille suurus on vähemalt võrdne Statistikaameti viimati avaldatud Eesti aasta keskmise brutopalga ja koefitsiendi 1,5 korrutisega." Mind huvitab, millist positiivset efekti nimetatud muudatus annab, kui me korrutame aasta keskmise brutopalga koefitsiendiga 1,5.

See on väga lihtne aritmeetika ja ka selle eesmärk on väga lihtne. Kui me võimaldame võõrtööjõule maksta keskmisest väiksemat palka, siis tulemus on ju teada. Kahtlemata eelistatakse tööle võtta just nimelt võõrtööjõudu, sellepärast et nendele makstav raha on oluliselt väiksem. Me oleme näinud küll ja küll neid juhtumeid, kus eestlastest, Eesti kodanikest töötajad on välja vahetatud võõrtööjõu vastu. See viib alla keskmise palga, statistilise palga. See viib alla üleüldise palgataseme ja tekitab tööjõupuudust meie enda inimeste seas. Nägime ka eelmise kriisi ajal, kuidas Reformierakonna juhtimisel pandi sadu, et mitte öelda tuhandeid ettevõtteid kinni, need läksid pankrotti ja inimesed pidid leiva saamiseks minema välismaale. Tollal võimul olnud Reformierakonda absoluutselt meie enda inimeste saatus ei huvitanud. Erinevalt teistest riikidest, kes toetasid oma majandust, lõi Reformierakond kärpekäärid sisse kõikidesse valdkondadesse. Täna on selle tagajärg, et võõrtööjõule on kehtestatud väiksem palganõue, ju täpselt sama: meie inimesed on sunnitud lahkuma. Kui vaatame statistikat, siis tõepoolest näeme, et väljaränne on kasvanud. Meie inimesi enam tagasi [nii palju ei tule] kui veel mõni aasta tagasi, kas või siis, kui EKRE oli valitsuses. Siis oli meie inimeste tagasipöördumine suurem kui väljaränne. Aga nüüd näeme jälle sedasama tendentsi, et meie inimesed on sunnitud rändama välismaale. Selleks, et tekitada eelisstaatust meie enda inimestele, soosida nende töölevõtmist, olemegi suurendanud võõrtööjõule makstava palga nõuet, et ei hakataks neid eelistama, ei tõmmataks Eesti palgataset alla. Iga riigi ja valitsuse – ma rõhutan: valitsuse – ülesanne ja kohustus on seista ja hoolitseda eeskätt meie enda inimeste eest.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus lähtub Paul Puustusmaa küsimusest, kui ta rääkis sellest, et 1980‑ndate lõpul pandi palju asju seisma just tänu rahvaliikumisele. Tõsi on ka see, nagu sa ütlesid, et neid ei olnud mitte [ainult] 10 000, sest juba Sillamäe kristallitehasesse, mis tollal peaaegu valmis oli, oli planeeritud 20 000 sisse tuua. Tänu rahvaliikumisele saime kogu selle asja seisma. Aga mida sa kogenud poliitikuna ütled selle kohta, et mis me tulevikus üldse tegema peame, et sellest asjast välja tulla? Olgem ausad: me teame, et need eelnõud lükatakse tagasi. Neid koalitsioon läbi ei lase, aga probleem süveneb iga päevaga ja me peame selle tulevikus lahendama. Kuidas me seda teeme?

Jah! Jürgen Ligi oli vist see, kes ütles, et 70% rahvast on loll – või oli see Ansip, ma ei mäleta, vist oli ikka Ligi. Ilmselt sellest postulaadist lähtudes nad tegutsevadki massiimmigratsiooni küsimuses, selle tohutu inflatsiooni, hinnatõusu ja energiahindade küsimuses. Süüdlast püütakse alati leida mujalt, näidata näpuga teiste erakondade, eeskätt EKRE peale, kuigi inflatsioon on meil kolm korda suurem kui teistes Euroopa Liidu riikides. Kui see kõik oleks sõjast tingitud, siis peaks see olema ju [riigiti] enam-vähem ühesugune. Aga siit me näeme ka seda äärmuslikku tahtmatust toetada ja aidata meie enda inimesi ning tegeleda energia[probleemi], tohutu hinnatõusu ja inflatsiooni põhjustega. [Selle asemel tegeletakse] tagajärgedega. Tegeletakse tõesti, jah, tagajärgedega, aga ei tegeleta põhjustega.

Aga mina arvan, et see ülbe ja arrogantne arvamus, justkui 70% Eesti inimestest oleks lollid ega saaks millestki aru, ei pea absoluutselt paika, sellepärast et pikas perspektiivis on rahvas tegutsenud alati targalt. Üksikutes küsimustes, jah, võib aeg-ajalt igaüks eksida. Aga pikas perspektiivis ja strateegiliselt, ilma et see strateegia oleks isegi otseselt sõnastatud, on rahval alati õigus.

Ma arvan seda, et tõepoolest need välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise ettepanekud, mis EKRE on esitanud, lükkab koalitsioon tagasi. Kahjuks mitte ainult koalitsioon, vaid ka Keskerakond on neile vastu olnud. Ja mis kõige üllatavam, üks koalitsioonierakond, nimelt Isamaa, kes nimetab ennast rahvuslikuks ja konservatiivseks, kes peaks seisma meie põhiseaduslike väärtuste ja rahva püsimajäämise eest, isegi nemad hääletavad nendele eelnõudele vastu. Ma arvan, et ega lahendust ei tule täna-homme. Aga kuidas seda nii-öelda katastroofi ja suurt ohtu eesti rahva püsimajäämisele ja meie täielikku vaesestumist peatada ja pidurdada saab – see lahendus tuleb juba õige varsti saabuvatel Riigikogu valimistel, kus inimesed saavad otse välja öelda ja näidata, mis neile meeldib ja mis neile ei meeldi. Siin ma näen tõesti väga suurt perspektiivi, et me saame need protsessid normaalsusesse tagasi pöörata.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Jäin eelnevalt oma küsimusega ajahätta, ma püüan selle viia korrektse lõpuni. Ma tahan küsida sellisel moel, mis ühendab välismaalaste seaduse ja kohaliku omavalitsuse [volikogu] valimise seaduse. Teatavasti välismaalaste seaduse kümnete erandite kaudu tuleb meil igal aastal sisse – vähemalt viimastel aastatel – rohkem kui 20 000 inimest ainuüksi ajutiste töölubadega. Väga paljud jäävad erinevatel põhjustel siia kohapeale ja hakkavad tõenäoliselt mõjutama nii kohaliku eluolu vundamenti kui ka kohaliku eluolu poliitilist vundamenti. Seda enam, et jah, nagu ma ütlesin, valimisseaduse kohaselt valivad nad kohalikku omavalitsust ja ka nende lapsed valivad kohalikku omavalitsust. Liberaalid väidavad, et see mõju on väikene, see on tähtsusetu. Kuidas sina hindad seda mõju meie rahvuskehandile ja kultuurile?

Noh, jah, väita võib ju igasuguseid asju ja eks liberaalid väidavadki kõikvõimalikke asju, mis tõele ei vasta. Aga vaatame [seda olukorda] lihtsalt aritmeetiliselt: meil on ikkagi kolmandik välispäritolu inimesi ja ainuüksi selle aasta jooksul on tulnud siia ligi 100 000 inimest juurde. Osa neist on, tõsi küll, läinud mujale Euroopasse, teistesse riikidesse, osa tagasi Ukrainasse, aga meil puudub tegelikult täielik ülevaade sellest, kui palju neid siin on. Kui palju on meil mustalt tulnud tööjõudu? Seda me enam-vähem teame, kui palju on registreeritud võõrtööjõudu. Circa 30 000 inimest või rohkemgi on neid, kes on tulnud siia igasuguste rendifirmade ja muude vahendusel, ja nii edasi. [Sellises olukorras] väita, et mingisugune veerand valijaskonnast ei mõjuta valimistulemusi kohalike omavalitsuste valimistel, on ju nonsenss. Jah, loomulikult nad kõik ei käi valimas, aga ei käi ka kõik kodanikud valimas. Nii et kahtlemata nad mõjutavad. Eks me näeme seda ju eriti drastiliselt näiteks Narvas, ka Tallinnas, Kohtla-Järvel, Sillamäel ja mujal. Samas ei ole mittekodanikele valimisõiguse andmine ju mingisugune kohustus, see on iga riigi vabatahtlik otsus. Laias laastus vist umbes pooltes Euroopa Liidu riikides on antud see õigus, teistes ei ole, enamikus, suuremas osas ei ole. Meie naabritest näiteks Lätis ei ole.

Mõtleme nüüd kohalike omavalitsuste valimistest ka veidi kaugemale, mõtleme presidendivalimistele. Seal on ju selline institutsioon nagu valijameeste kogu, [kes koguneb siis,] kui Riigikogus ei valita presidenti ära. Valijameeste kogu on ju valinud täpselt samamoodi need mittekodanikud, nii Vene kodanikud kui ka kõikide muude riikide kodanikud, kes siin elavad, ja ka mitte[kodanikud]. Nii et öelda, et nemad ei mõjuta meie poliitilist olukorda – see on lihtsalt laest võetud väide.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Küsisin enne teie käest välismaalastele makstava tasu kohta, et tööandja on kohustatud maksma Eesti aasta keskmise brutopalga ja koefitsiendi 1,5 korrutisega [võrdset palka]. Te rääkisite, et põhimõtteliselt see tagaks Eesti kodanikele võimaluse saada kergemini tööd ja ei [võimaldaks] kasutada välismaalasi otse öeldes orjatööjõuna. Mis on teie arvamus, kas nimetatud seadusemuudatus võiks tuua kaasa ka [kodumaalt lahkunud eestlaste] tagasirände, kui me rakendaksime brutopalga ja koefitsiendi 1,5 korrutist, kuna kõiki kulusid arvestades võib Eestis töötamine osutuda äkki hoopis mõistlikumaks?

Jah, kahtlemata. Nagu ma oma eelnevas sõnavõtus ütlesin, tegelikult ju kaks kolmandikku siit välja rännanud inimestest on ühe kõige olulisema põhjusena toonud välja Eestis makstavate palkade väiksuse. Ja üks põhjuseid, miks palgad on Eestis väikesed, on ju kahtlemata see, et võõrtööjõule on tehtud põhjendamatuid soodustusi. Neile võib maksta oluliselt väiksemat palka ja see viibki palgataseme alla. Kui me viime selle koefitsiendi 1,5 juurde, siis tähendab see seda, et tööandjad mõtlevad [edaspidi] ikkagi märksa rohkem selle üle, kas nad kasutavad võõrtööjõudu või nad kasutavad meie enda inimesi. Kui me suudame sellest allakäigu ja palkade vähenemise, odavtööjõu spiraalist väljuda, siis kahtlemata meie inimesi hakkaks rohkem tagasi tulema, sellepärast et küsitluste järgi umbes sama suur hulk inimesi, kaks kolmandikku Eestist välja rännanud inimestest, tahaks koju tagasi tulla.

Hea ettekandja, rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid. Suur tänu teile! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Minul on au tutvustada teile seaduseelnõu 636 arutelu käiku põhiseaduskomisjonis.

Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma 20. septembri istungil. Eelnõu algatajate nimel kõneles komisjonis härra Jaak Valge. Tema ettekanne oli üsna lühike, oluliselt lühem kui täna siin saalis kuuldud algatajate esindaja ettekanne, aga ma ei hakka seda lühikest kõnet siin ümber jutustama, kuna algatajate ettekandja tõi põhimõtteliselt olulisema välja.

Kui algatajate ettekandja oma sõnavõtu lõpetas, kõneles Jana Laane, kes on Siseministeeriumi piirivalve‑ ja rändepoliitika osakonna nõunik ning kes tutvustas komisjoni liikmetele Vabariigi Valitsuse seisukohta. Vabariigi Valitsus on võtnud seisukoha eelnõu mitte toetada. Valitsuse arvates ettepanek tühistada kasvuettevõtetega seotud muudatused ei ole eesmärgipärane. Kõne all olevate sätete eesmärk on ära hoida Eesti majanduses olulist rolli omavate kiirelt kasvavate ettevõtete kolimine Eestiga konkureerivatele turgudele, mistõttu selle eelnõu vastuvõtmisel kaotataks märkimisväärne osa riigi tuludest ja takerdutaks ülemaailmses võidujooksus majandusliku konkurentsivõime ja innovatsiooni nimel. Sellega arutelu piirduski, kuna komisjoni liikmetel ei olnud ei ettekandjale ega valitsuse seisukoha tutvustajale ühtegi küsimust.

Sellepärast tegin komisjoni esimehena mina, Eduard Odinets, ettepaneku asuda menetlusotsuste tegemise juurde. Tegin ettepaneku, et eelnõu võiks olla arutlusel täiskogus kolmapäeval, 28. septembril, mille peale Jaak Valge tegi ettepaneku, et see võiks olla täiskogus 27. septembril. Seejärel korraldasime hääletuse ning 5 poolthäälega – Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Üllar Saaremäe, Marko Torm, Mart Võrklaev –, 2 vastuhäälega – Paul Puustusmaa, Jaak Valge – ja 1 erapooletu komisjoni liikmega, kelleks oli Mihhail Stalnuhhin, tegime otsuse võtta eelnõu täiskogu päevakorda 28. septembril. Täna on juba 10. oktoober. Kahjuks [esialgu ettenähtud kuupäeval] see eelnõu siia suurde saali arutlusele ei jõudnud, sest algatajate ettekandja jäi ootamatult haigeks. Mul on väga hea meel näha, et täna on Henn Põlluaas täie tervise juures. Loodan, et selliseid olukordi tulevikus ei kordu.

Komisjoni esimees tegi ka ettepaneku eelnõu tagasi lükata, kuna see suures osas kordab juba olemasolevat seadust või neid sätteid, mis kohe-kohe varsti jõustuvad, ja kuna ka temal isiklikult on samad seisukohad kasvuettevõtete ja nendele soodsa kliima loomise suhtes, nagu on Vabariigi Valitsusel. Kolleeg Paul Puustusmaa tegi ettepaneku esimene lugemine siiski lõpetada ja sellepärast toimus hääletus. Ettepanekut eelnõu tagasi lükata toetas 5 komisjoni liiget: Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Üllar Saaremäe, Marko Torm, Mart Võrklaev. Sellele vastu olid Paul Puustusmaa ja Jaak Valge, erapooletuks jäi Mihhail Stalnuhhin. Konsensuslikult otsustati määrata komisjonipoolseks ettekandjaks täiskogus põhiseaduskomisjoni esimees Eduard Odinets. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Aitäh! [Saan] avada läbirääkimised, mida palub, ma saan aru, Jaak Valge. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Jaak Valge. Palun!

Paluksin kolm minutit lisaks.

Jaa, palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid! Henn Põlluaas kõneles siin põhjalikult odavtööjõust ja immigratsioonist üldistavalt. Mina keskendun meie fraktsiooni kõnes seekord kõrgharidusseaduse muutmise sättele. Nimelt tehakse selles eelnõus ettepanek kehtestada õppemaksunõue nendele üliõpilastele, kes ei õpi eesti keeles, ei õpi Eesti ülikoolis kõrgkoolidevaheliste vahetuslepingute alusel, Välisministeeriumi stipendiaatidena või rahvusvaheliste lepingute alusel, pole Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigi ega Šveitsi kodanik ja kes õpib kõrgharidustaseme esimese või teise astme õppes. Ehk see säte ei puuduta doktorante. Valitsuse hinnangu kohaselt oleks, esiteks, tegemist ülikooli autonoomiasse sekkumisega. Teiseks aga leitakse, et Eestil on vaja meelitada siia õppima rohkem nende valdkondade välisüliõpilasi, keda on hiljem vaja Eesti teaduses ja tööturul. Tuuakse välja just IKT ja inseneeria.

Esimene argument ei pea kohe kuidagi paika. Kui nõue kehtestada üldine õppemaks kolmandate riikide kodanikele on ülikoolide autonoomiasse sekkumine, siis on seda tegelikult terve kõrgharidusseadus, rääkimata ülikoolidega sõlmitavatest halduslepingutest. Teise argumendi ümberlükkamiseks läheb mul aga natukene rohkem aega. Kõigepealt, head kolleegid, võib-olla ei ole üldteada see asi, et Eesti on välistudengite osakaalult Euroopas väga kõrgel kohal, väga tugevasti üle Euroopa keskmise, esimeses otsas. Meil on välistudengeid proportsionaalselt palju rohkem kui – loetlen üles Euroopa väiksemad riigid – näiteks Soomes, Rootsis, Hollandis, Islandil, Iirimaal, Taanis ja Norras. Aga küsimus ei ole mitte niivõrd selles, kui palju on välistudengeid, vaid ikka pigem selles, kas nende olemasolu sellisel kujul nagu praegu tõstab õppe kvaliteeti ja kas neist on Eesti ühiskonnal kasu. Väidan, et mitte.

Põhjendused on järgmised. Välistudengeid võetakse vastu ilma sisulise konkursita ja nad õpivad lõviosas inglise keeles. Kõige suurem osa neist, peaaegu kolmandik, õpib ärindust. See on erialal, kus vastuvõtt on Eestis kasvanud, aga tööjõuvajadus on vähenenud. Edasi, üle veerandi õpib inglise keeles haridus‑, humanitaar‑ ja sotsiaalteadusi, mispuhul on enam kui kaheldav, et nende erialade lõpetanud eesti keelt valdamata Eestis peale lõpetamist üldse erialast tööd soovivad. Kokku on nendel erialadel 60% välistudengitest. Inseneeriat ja IKT‑d, mille valitsus eraldi välja tõi, õpib vaid 22%, aga neile on võimalik maksta erialastipendiumi ja tulemusstipendiumi. Seda see eelnõu mingil moel ei keela.

Peale lõpetamist jäävad Eestisse tööle ainult pooled välistudengid ja sedagi sellise arvestuse alusel, kui võtame arvesse kõik need, kellel on vähemalt üks töötamise kirje, ükskõik kui lühidalt see ka ei kesta, kas või pool päeva. Peale lõpetamist töötab – huvi pärast ütlen teile – Eestis üle 80% Aafrikast pärit vilistlase, 60% ringis Aasiast ja Ida‑Euroopast pärit vilistlase ning alla veerandi Põhja‑Euroopast pärit vilistlase. Lääne‑ ja Lõuna‑Euroopast ning Ameerikast pärit välisüliõpilasi on meil aga hoopis vähe ja ka Eestisse on neid jäänud hoopis vähe. Seega, suur osa välistudengeist saab Eesti maksumaksja arvel kõrgharidust tõendava dokumendi ja lahkub seejärel Eestist. Isegi kui välistudeng tasub õppemaksu, toimub tema õpetamine maksumaksja arvel, sest õppemaks õppekulu ei kata.

Miks siis Eestisse ei jääda? Vastus või vähemalt osa vastusest on see, et esiteks, seda pole kavatsetudki, ja teiseks raskendab Eestisse vähemalt erialasele tööle jäämist asjaolu, et stuudium läbitakse lõviosas inglise keeles. Nad ei saa eesti keelt selgeks, sest see pole nõutav. Niisiis koheldakse meil välisüliõpilasi mitte majanduslikust või akadeemilisest loogikast lähtudes, vaid ideoloogiast lähtudes: mida rohkem välistudengeid, seda parem. Praegune seis soodustab ühtlasi ülikoolide ingliskeelestumist või õigemini ingliskeelestamist. Kui ülikoolidel on raha vähe, nagu tegelikult on, peaks olema prioriteet ikkagi õppejõudude palk, mitte välisüliõpilaste toetamine.

Edasi. Ülikoolide tegevustoetuse määramisel võetakse arvesse kõrgkooli suuruse muutumist, mis suunab kõrgkoole üha rohkem üliõpilasi vastu võtma. Tulemusrahastuse määramisel arvestatakse kõrgkooli lõpetanud välisüliõpilaste osakaalu. Haridus- ja Teadusministeerium hindab kõrgharidusõppe tulemuslikkust muu hulgas selle põhjal, kui rahul on välisüliõpilased Eestis õppimisega, ja Eestis õppivate immatrikuleeritud välisüliõpilaste osakaalu põhjal. Mööngem, et neil näitajatel puudub vähimgi side õppe kvaliteediga. Õigemini on side olemas, aga pigem negatiivse korrelatsioonina. Mida paremini neid mõõdikuid täita, seda madalamale õppe tase langeb.

Eelnõu heakskiitmine tähendaks Eesti ülikoolide võistleva devalveerimise ärajäämist. Võistlev devalveerimine on seotud eesmärgiga pakkuda välisüliõpilastele kergemaid sisseastumistingimusi ning soodustusi õppimise ajal Eesti maksumaksja ja õppe kvaliteedi arvel. Aga teistpidi, nende eestikeelsesse õppesse suunamine ja tihedam vastuvõtufilter, mida käesolev eelnõu soodustab, tõstaksid õppe kvaliteeti.

EKRE‑t on süüdistatud välisüliõpilaste vastu olemises. See ei pea paika. Me oleme vastu välisüliõpilastesse puutuvale poliitikale, käesolevale poliitikale, mis on ideologiseeritud. Tegelikult peab kõrghariduspoliitika ja sisuliselt kogu hariduspoliitika olema ratsionaalne ja see tuleb deideologiseerida. Aitäh!

Suur tänu! Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 636 esimesel lugemisel tagasi lükata. Me peame seda ettepanekut hääletama. Alustan hääletamise ettevalmistamist.

Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 636 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega poolt 38, vastu 17, erapooletuid ei ole, on eelnõu 636 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Sellega oleme esimese päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud. 

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu 637 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mart Helme. Palun!

Aitäh kutsumast, Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! See eelnõu, mida mina tutvustan, on sisuliselt jätk sellele, millest siin on juba räägitud, millest rääkis Henn Põlluaas, millest rääkis Jaak Valge. Milles on küsimus? Küsimus on rahvuse allesjäämises, ei vähemas ega rohkemas. Küsimus on rahvuse allesjäämises. Mind hämmastab ja hirmutab ja masendab, et rahvuslik enesealalhoiuinstinkt on vähemalt siin saalis 80% ulatuses, mulle tundub, surnud. 20% ulatuses Eesti rahvusliku konservatiivse erakonna näol on ta veel säilinud.

On üks Ameerika kantriduo Bellamy Brothers, nad on väga häid laule teinud. Kui ma kuulan meie raadiojaamasid, siis ma ei saa aru, miks lastakse kogu aeg ühte ja sama äraleierdatud repertuaari, kui maailmas on ometigi nii palju mitmekesist, suurepärast, lüürilist, sõnumiga muusikat. Vaat sellel Bellamy Brothersil on laul sõnadega: "We don't need to go to Mexico. Mexico came here." Meil ei ole vaja minna Mehhikosse, sest Mehhiko on tulnud meie juurde. Vaadake, suured rahvuslased ja eesti keele eest võitlejad, meil ei ole enam vaja minna Venemaale, sest Venemaa on tulnud meile. Kristina Anatoljevna, varsti hakatakse teid nii nimetama – hakatakse, hakatakse! –, sellepärast, et neid on nii palju ja see on ju väga ilus komme. Mulle muide väga meeldib see, et venelased [ja teised] slaavlased nimetavad isanime järgi, see on väga ilus komme. See on suure sügava traditsiooniga, suure sügava kultuuriga. Hakatakse nii nimetama, sest Venemaa on tulnud meile. Nagu ütles Henn Põlluaas, me oleme ju ise kõik uksed kahe poolega lahti teinud. Ja alles äsja te hääletasite uste kinnipanemise vastu.

See eelnõu, mida mina tutvustan, on põhimõtteliselt seesama, millest siin on juba juttu olnud. Meie peame tagama, et see riik jääks rahvusriigiks. See on meie ülesanne parlamendina. Te ei täida oma ülesannet, kui te hääletate ka selle eelnõu maha. Teie ei seisa Eesti püsimise eest Eestina. Teie seisate selle eest, et eesti keel hääbuks, vajuks vaikselt köögikeeleks. Aga kellele on vaja eestikeelset kirjandust? No siin meil keegi – aga jälle, teie valisite ta presidendiks –, president Alar Karis pidas oi missuguse nõretava kõne kirjanike liidu 100. aastapäeval. Oh sina issameie küll, kui tähtis on kirjandus ja kui tähtis on see, et me kirjandust loeme! Aga ei loe ju! Ei ole ju head kirjandust! Facebooki loeme. Ei loe raamatuid. Ma olin Eesti Kirjastuste Liidu asutaja ja kaks aastat selle tegevdirektor ning nägin, see oli 1990. aastate alguses, kuidas raamatute tiraažid, raamatute ostmine, raamatute lugemine kukkus kivina. Puhh! Kümnetuhandesed tiraažid, nagu olid nõukogude ajal, vajusid hädisteks sajasteks tiraažideks. Hea, kui müüsid uudisteosest – värskest, trükisoojast – maha esimese hooga sada eksemplari. Ja see ei ole muutunud, see on täpselt samamoodi ka praegu.

Ei ole siin mingisugust rahvuskultuuri, mida riik kaitseb ja mille eest meie seisame. Ei ole seda lihtsalt! Teeme uksed lahti. 50 000 niinimetatud Ukraina põgenikku – las tuleb! 100 000 – kõik võtame vastu. 500 000 – pole probleemi. No ei saa ju niimoodi! Meil on põhiseadus, mis ütleb, mis on selle riigi mõte. Ülikoolid – teeme kõik uksed lahti! No mõni kursus võib ju eestikeelseks jääda pikemas perspektiivis. Isegi liivi keelt õpetatakse meil veel, ehkki liivlasi on ju ka [päris vähe]. Ma ei tea, kui palju neid on, kes on päris liivlased ja kes ei ole end liivlasteks nimetavad lätlased. Võib-olla ma jälle solvan kedagi, ma olen ju tuntud solvaja. Neid ei ole!

Ma mäletan, Mats Traat, kes hiljuti meie hulgast lahkus, kirjutas suurepärase raamatu "Karukell, kurva[meelsuse] rohi". Näete, ma olen isegi ühe raamatu läbi lugenud! Kujutad sa ette, ebaintelligentne, nagu ma olen! Seal ta muide räägib liivlastest ja liivlaste hääbumisest ning liivi keele oskajana on ta seal kirjutanud ka mitu imeilusat liivikeelset luuletust. Ä’b voi lǟ’dõ kuodāj – see on ühe luuletuse esimene rida. Saite aru? Ei saa minna koju. Ei saa minna koju – aga miks ei saa minna koju? Sest kodu ei ole enam. Kodu on ära võetud, kodus on teised inimesed, võõrad, räägivad teises keeles. Ä’b voi lǟ’dõ kuodāj – ei saa minna koju, sest kodu ei ole. See, mida teie siin teete, liberaalid, vasakpoolsed, rahvuse reeturid, on just nimelt see, et juba käegakatsutavas tulevikus on sedasi, et ei saa minna koju, sest kodu ei ole. Kodu on võõraid täis lastud, kodus on võõras keel. Kodus vaadatakse sinu peale, et oot-oot-oot, kes sa veel oled ja mida sa siit otsid.

Ma toon teile ühe näite elust enesest, värske näite. Äsja avati Õismäe veerel Harku järve ääres Roo Prisma supermarket. Läksin Roo Prisma supermarketisse piima ostma. Ja mis pilt mulle seal avanes? Kassapidaja räägib vene keeles, turvamees räägib vene keeles, need töötajad, kes kaupa riiulitele laovad, räägivad vene keeles. Ostjad, vähemalt pooled, kes riiulite vahel kõnnivad, räägivad samuti vene keeles. Ma ei tundnud ennast seal hästi, sest see ei ole see kodu, millest mina olen unistanud, mille eest ma olen seisnud ja mille pärast ma olen veel praegugi poliitikas. See ei ole see kodu. Ja see eelnõu, millest ma siin ei räägi, ehkki peaksin rääkima, räägib sellest, et me peame tõstma palkasid neil, kes tulevad meile tööle, et nad ei oleks odav tööjõud, et nad ei oleks orjad, kes pannakse kuskile kuuri elama, kellele makstakse mustalt sandikopikaid ja kelle puhul öeldakse, et aga ilma nendeta me ei saa ju kuidagi hakkama, Eesti majandus kukub kokku.

Ma küsin sellesama Roo Prisma supermarketi näitel teilt, et mis juhtuks siis, kui seda seda supermarketit ei oleks. Mitte midagi ei juhtuks, sest sealsamas üle tee on juba Rimi supermarket. Milleks meil veel seda Prisma supermarketit sinna vaja oli? Natukene linna poole tulles on teine Rimi supermarket, on Selveri pood, on Rocca al Mare keskus, on Maxima sealsamas üle tee. Ja igal pool, kuhu sa lähed, kõlab vene keel. Ja siis öeldakse, et aga meil on tööjõudu vaja, sest kes teeb ära selle töö seal Roo Prismas. Aga kas Eesti riik on loodud selleks, et siia tööjõudu sisse tassida? Kas Eesti rahvusülikool peab olema see, mis ponnistab-punnitab naba paigast ära, et oleks 20% välispäritolu üliõpilasi? Kas see on rahvusülikool? Kas neile peab selleks, et neid tuleks võimalikult palju meie rahvusülikooli, maksma stipendiume ja andma ühiselamukohti ja ma ei tea, mida kõike veel? Kas see on Eesti rahvusriigi mõte? Ei ole!

Kas teie, lugupeetud liberaalid, olete saanud Eesti rahvusriigi mõttest aru, kui te hääletate maha niisuguseid eelnõusid? Ma ütlen teile otse ja näkku: ei, te ei ole sellest aru saanud. Ma ütlen teile otse ja näkku: te rikute meie põhiseadust. Ma ütlen teile otse ja näkku: te olete meie rahvuse reeturid. Sest Eesti riiki ei ole loodud selleks, et tassida siia kümnete tuhandete, sadade tuhandete kaupa sisse tööjõudu, odavat tööjõudu, ja et mõni ülikooli rektor saaks rääkida, et näe, tänu sellele, et meil on nii suur protsent võõrpäritolu üliõpilasi, me kerkisime rahvusvahelises ülikoolide pingereas kahe koha võrra kõrgemale. Kas te saate aru, kui absurdne see kõik on? Ei, te ei saa. Ja isegi kui saate, siis ma ei tea, miks te ei käitu selle teadmise, arusaamise ja südametunnistuse kohaselt. Ma ei saa sellest aru.

Ühesõnaga, minu soov, palve ja unistus on, et me seisaksime oma rahvusriigi eest, oma keele eest, oma emakeelse ülikooli eest, oma rahvusülikooli eest ja annaksime endale aru, kus on meie vastuvõtuvõime piirid ja millal me oleme need ületanud. See on ju, nagu üks filosoof on tõdenud, suurim tarkus: saada aru, mis on see, mida me muuta saame, ja selle järgi kõndida. Meie ei saa muuta maailma paremaks, kui maailm on. Meie ei saa lõpetada Venemaa agressiooni Ukrainas. Meie ei saa lõpetada sõdasid mujal maailmas. Meie ei saa anda Tiibeti rahvale iseseisvust. Meie ei saa kaitsta uiguure hiinlaste terrori eest. Me lihtsalt ei saa. Me saame moraalselt kaasa tunda ja rahvusvahelistes organisatsioonides anda oma hääle nende asjade hukkamõistmiseks. Aga eriti absurdne on see, kuidas me igal pool mujal maailma parandame, aga Eestis unustame ära, et see on see koht, kus rahvas on volitanud meid enda eest seisma. Selle siin unustame ära.

Jah, ja veel on üks filosoof öelnud suurepäraselt, et lihtne on armastada kogu inimkonda, aga raske on armastada neid kõige ligemaid inimesi, kes meie ümber on. Katsume ikka kõigepealt armastada oma inimesi, oma rahvast ja vastu võtta seadusi, mis meie oma inimesi aitavad ja kaitsevad, ning alles siis hakata parandama seda suurt ja laia maailma, kus eestlased moodustavad nagu liivatera, nagu liivatera suures kõrbes, ja see liivatera ei paranda maailma. Parandame seda, mis meile on valijate poolt kohustusena peale pandud – Eestit. Ma rohkem ei ütle midagi.

Aitäh! Protseduuriline küsimus, Jüri Jaanson, palun!

Austatud istungi juhataja! Mul on protseduuriline küsimus teile. Palun selgitage, kas võõrkeele kasutamine siin puldis on aktsepteeritav, antud juhul vene keele kasutamine. Ja kas on aktsepteeritav võõrkeeles Riigikogu saadikutele osutamine?

Aitäh! Kui me räägime Riigikogu saalist ja Riigikogu kõnetoolist, siis siin on [kasutusel] üks keel ja see on eesti keel. Tõsi, mõnikord ütlevad esinejad mõne sõna või ühe lause ka teises keeles ja tõlgivad selle. Ju see on kõnepidamise ja rõhuasetusega [seotud]. Aga loomulikult, siin saalis me räägime eesti keeles. Kuid veel kord, mõnikord on seda [võõrkeele kasutamist]. Tehakse sedasi, et rõhutatakse mingit sõna või tehakse üks lause ja siis see kindlasti tõlgitakse ka eesti keelde. See on mõnikord kõne osa, aga [tavaliselt] on eesti keel siin kõnelemise keeleks. Läheme küsimuste juurde. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea Mart! Põhiseaduses on kirjas, et Eesti Vabariik on loodud selleks, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Aga nüüd sa oled kuuenda eelnõuga siin Riigikogu kõnepuldis ja viis tükki on suur saal juba allavett lasknud. Sa ütlesid, et peaks olema mandaat inimestel siin rahvusriigi säilimise ja kõige sellega seoses, mida ma põhiseaduse preambulist tsiteerisin. Kas see äkki tähendab seda, et ülejäänud suur osa seltskonnast, kolleegidest arvab, et see [preambuli lause] on ajast ja arust ning põhiseaduse preambulisse peaks panema kirja, et Eesti Vabariik on loodud selleks, et tagada siin elavate inimeste säilimine läbi aegade? Võib-olla see oleks kaasaegsem.

No neid ettepanekuid on ju tehtud, et põhiseadus on ajale jalgu jäänud ja seda tuleks muuta. Iga kord kerkib see teema väga teravalt üles siis, kui on presidendivalimised ja kartellierakonnad ei saa kokkuleppele, kes nende meelest kõige sobivam kompromisskandidaat on. Siis jälle aktiveerub see põhiseaduse muutmise temaatika. Aga eks ta hiilib meile ju sisse teistpidi, see põhiseaduse rikkumine ja põhiseaduse äraunustamine ja põhiseaduse mittetäitmine.

Toome näite, jälle ühe äsjase näite, rahvaloenduse andmete esitamisest. Esimest korda – isegi nõukogude ajal ei olnud sedasi – ei toodud välja eestlaste protsenti ja teiste rahvaste protsenti, olgu nad venelased või olgu nad, ma ei tea, suahiilid või brasiillased, kes iganes. Ei! Meil oli triumfeeriv uudis: põlisrahvastiku osatähtsus on tõusnud! Oot, kes see põlisrahvastik on? Ma ei tea, mis asi on põlisrahvastik. Mis asi on põlisrahvastik? Ja siis ma loen ja saan teada, et põlisrahvastiku [hulka kuuluvad] ka nõukogude ajal siia saabunud inimesed ja nende järeltulijad. See on põlisrahvastik. Ah soo, ma ei teadnudki, et teise maailmasõja järel Eestisse saabunud inimeste esivanemad elasid siin juba Liivi sõja ajal, kui nende saabunute esivanemad neid tapsid ja vägistasid. Lugege Renneri kroonikat, missugustest õudustest seal kirjutatakse. Lugege Russowi kroonikat, missugustest õudustest seal kirjutatakse. Neid õudusi saatsid korda [nende inimeste eelkäijad], kes vallutasid Eesti teises maailmasõjas, nende eelkäijad saatsid neid [korda]. Ja nüüd on nad põliselanikud.

Mina ei tea, võib-olla meil on keegi, kes oskab öelda, kas ÜRO-s või kusagil on põlisrahva definitsioon olemas. Ruuben Kaalepit ma ei näe praegu, Ruuben võib-olla oskaks meile öelda, tema on selle temaatikaga tegelenud. Mis on põlisrahva definitsioon? Kas põlisrahvas on see, kes saabus mingile territooriumile 50 või 70 aastat tagasi, ja nüüd on tema põlisrahvas? No ei klapi see. Aga triumfeeriv uudis oli: põlisrahvastiku osatähtsus on kasvanud. Mind aga huvitab, kui palju on eestlaste protsent rahvastikus kasvanud või kahanenud või mis sellega on juhtunud, sest eestlased on rangelt võttes siinne põlisrahvas.

Ma ei taha kedagi halvustada. Ma lihtsalt tahan tuua näite, kuidas manipuleeritakse statistikaga ja terminitega ning püütakse [kõrvale kalduda] sellest, mis põhiseaduses on väga selgelt välja toodud, mis on selle riigi mõte ja kelle jaoks see riik on ja kuidas kõik ülejäänud peaksid tundma ennast siin külalistena, võib-olla ka omaks võetud külalistena. See manipulatsioon on viide sellele, et oodatakse momenti. Võib-olla seda momenti oodatakse juba pärast 20[2]3. aasta märtsi algul toimuvaid valimisi, kui oleks võimalik saada siia saali niisugune koosseis, millega oleks võimalik kehtiva põhiseaduse kohaselt kehtiv põhiseadus prügikasti visata ja asemele võtta uus, mis rahvusriikluse ja eestluse ka prügikasti viskaks. Selge see, et kõik need Parempoolsed ja Eesti 200-d ja igasugused muud niisugused süvariigi moodustatud instrumendid koos siin viibivate liberaalidega ilmselt südametunnistuse piinadeta seda ka teeksid. Ilmselt nad südametunnistuse piinadeta seda ka teeksid. Mistõttu on ülimalt oluline, et rahvuslikud jõud saaksid selles saalis vähemalt 40 kohta. See blokeeriks Eesti riikluse, Eesti rahvusriikluse lõpliku lammutamise katsed, laseks selle rööbastelt täielikult maha.

Üldiselt ma usun ja loodan siiski, et seda tabab Rail Balticu saatus: niisugused plaanid vaikselt surevad, vaatamata igasuguste spekulantide ja muude tegelaste roosadele unistustele.

Jüri Jaanson, palun!

Austatud ettekandja! Ma ei tea, kõigepealt pean ütlema, et kui teile marksismi-leninismi vaimus meeldib nimetada teisi inimesi isanime pidi, siis jumal sellega. Minule see ei meeldi ja ma arvan, et Kristinale samuti mitte. Aga asja juurde. Kas te endise siseministrina teate, mis on sisserände kvoot? See on üks asi. Ja teine, teil on suurepärane retoorika siin puldis. Ma ei saa aru, kas te peate läbirääkimisi või tutvustate eelnõu, aga eelnõu sisu jäi täiesti arusaamatuks. Võib-olla tutvustate seda ka natuke.

Põhimõtteliselt see eelnõu on samasugune, nagu tutvustas väga põhjalikult Henn Põlluaas ja nagu rääkis oma kõnes Jaak Valge. Ma ei hakanud kolmandat korda seda ette lugema. Aga kõik on ju selge, kõik on selge. Lõpetame ära mingisugustele iduettevõtetele [erandite tegemise], mis toovad Eestisse ainult odavat tööjõudu ja mis ei loo rahvuslikku rikkust, vaid jagavad seda ümber. Tunnistame need erandid kehtetuks, tõstame võõrtööjõule [makstava] keskmise palga nõuet, lõpetame ülikoolide ingliskeelestamise ja rahvuslikkuse lammutamise. Need on need põhipunktid siin. Kõik, sellega see eelnõu tegeleb. Sellega see eelnõu tegeleb! See eelnõu tegeleb rahvusriigi päästmisega, eesti keele positsiooni kindlustamisega. See on selle mõte.

Mis puudutab marksismi-leninismi, siis vaadake, teie erakonnas me võime ridasid pidi edasi minna ja üles lugeda kõik, kes on kuulunud komparteisse. Mina ei kuulunud sinna. Ma ei ole mingi marksist ega leninist, nagu teie pahatahtlikud trollid mulle püüavad külge kleepida. Ma ei olnud kompartei liige. Mitte kunagi, mitte kusagil ei ole ma mingisugune kommunist olnud.

Aga mis puutub vene kultuuri austamisse – vene kultuuri austamisse! –, siis ma austan nende kultuuri. Kas see on patt ja putinism? Ei ole. Ma olen lugenud Turgenevit, Dostojevskit ja Tolstoid originaalis, vene keeles. Kas me peame need tühistama sellepärast, et praegu on Venemaa president Vladimir Putin? Teie, kes te olete iga võimu ajal valmis propagandistliku peavooluga kaasa jooksma, tõenäoliselt arvate nii. Mina ei arva, sest ma polnud ei nõukogude ajal ega ole ka praegu euroliidu viljastavates tingimustes valmis mingisuguse peavooluga kaasa jooksma. Ma ei jookse sellega kunagi kaasa ja ma ei hakka kunagi käituma mingisuguse libedikuna. Mitte kunagi!

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Teatavasti suhtub ühiskonna enamus, kusagil 70% ringis, massiimmigratsiooni negatiivselt ehk on rohkem või vähem rahvuslikult meelestatud. Samas näib aga, et 80% parlamendist toetab massiimmigratsiooni. Ma küsin, mis sa arvad, miks selline dissonants eksisteerib ja kas see muutub peale järgmisi valimisi. Ja lisaküsimus: kas sellessamas dissonantsis võiks sinu arvates peituda ka põhjus, miks suur osa erakondadest pelgab referendumeid, sest siis võiks rahvuslik poliitika ülekaalu saada?

Referendumeid, rahvaküsitlusi, siduvaid rahvaküsitlusi, eks ole, neid variante on mõningaid olemas, muidugi kardab see poliitiline ešelon, mida juhib süvariik ja mis on omavahel loomulikult väga sügavalt põimunud. Ühelt poolt teatud poliitiline ešelon mehitab süvariiki ja vastupidi. Siin on teatud peegeldusefekt. Me ju äsja nägime, kuidas käis välisluure uue juhi määramine, eks ole. See on ju selgelt teatud poliitilisele ideoloogilisele narratiivile laitmatult truu inimene. Täna nägime seda, kuidas kaitsejõudude ülema volitusi just nagu üksmeelselt pikendati. Kui rahvas saaks niisugustes asjades sõna sekka öelda, siis oleks palju keerulisem, sellepärast et alati võib leiduda poliitiline jõud, kes ütleb, et nii need asjad käia ei saa, kogub teatud hulga allkirju ja paneb asja siduvale hääletusele. Ja kui selle tulemusena, muide, peaks see seltskond siin laiali minema – kui referendumiküsimus läbi kukub –, siis nad mõtleksid väga tõsiselt järele. Väga tõsiselt mõtleksid järele. Nii et siin on mitu kihti, miks referendumeid kardetakse.

Mis puutub sisserändesse, siis selle puhul on muidugi tegemist kahe teraga mõõgaga. Väga paljud, kes sisserännet toetavad või pooldavad või räägivad, et meil on seda väga vaja, räägivad seda väga kitsastest ametkondlikest või isiklikest äri‑ või muudest taolistest huvidest tulenevalt. Me nägime siin paar aastat tagasi maasikasõda, kus maasikafarmerid karjusid, keksisid jalalt jalale ja karjusid, kuidas neil maasikad hallitavad ja mädanevad, ja lehmad pidid lüpsmata jääma ja nii edasi ja nii edasi. No see oli suuresti loomulikult ka meedia poolt üles haibitud propagandaofensiiv meie erakonna ja meie rahvusriiki kaitsvate sammude vastu ning globalistide‑liberaalide poolt instseneeritud.

No eks me näeme praegu ka neid pisarakiskumise lugusid, kuidas vaesekesed kuskil külmetavad, vaesekesed tõstetakse kodust välja ja vaesekesed nii ja vaesekesed naa. Eks see ole ühiskondliku meelsuse kujundamine ja sedakaudu ka soodsa hoiaku tagamine, et ühiskond oleks sisserände suhtes [leplik]. Põhimõtteliselt [on see] ühiskonna tõrjehoiaku väsitamine: väsitame nad ära, pikapeale löövad käega, enam ei jaksa – no kaua sa ikka jaksad minna kuskile meeleavaldusele –, või karistame neid Facebooki blokeerimisega. See on ju liberaalne demokraatia, milles me elame. Niipea, kui demokraatial on ees mingi epiteet, ei ole ta enam demokraatia.

Selge on see, et mida sügavamale tavaliste inimeste hulka me läheme, seda elutervem on instinkt, enesealalhoiu instinkt. Edward Conze – praeguseks on ta meie hulgast lahkunud, kuuekümnendatel aastatel oli ta äärmiselt viljakas budoloog, Saksa päritolu Ameerika budoloog, budismi uurija – kirjutas oma elu lõpupäevil essee, kus ta muu hulgas mainis, et kirjaoskuse levik on täitnud maailma tühiste intellektuaalidega, kelle jaoks on ainuüksi silmapaistva isiksuse olemasolu talumatu solvang. See ei ole mitte minu tsitaat, vaid see on Edward Conze tsitaat peast, mälu järgi tsiteerituna.

Siin me jõuamegi selleni, et me näeme, kuidas meil käib ühiskonnas sellise enesealalhoiuinstinkti halvustamine, nivelleerimine ja haridussüsteemis selle rumalaks, tagurlikuks, halvaks, sobimatuks, ksenofoobseks ja ma ei tea veel missuguseks kujundamine. Ja see kannab vilja. See kannab vilja! Seetõttu ma ütlengi, et mida sügavamale me läheme tavalise inimese juurde, kes oma kätega endale igapäevase leiva lauale toob, seda selgemalt me näeme, et tal on hea ja kurja tundmine paigas. Tal on elu põhiväärtused paigas, ta saab aru, mis tagab talle ja tema lastele ellujäämise ja olemasolu. See väljenduks kindlasti ka referendumites ja seetõttu neid ei tahetagi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea ettekandja! Ma jätkaks samal teemal. Kui Eesti oli okupeeritud, siis me kõik kandsime südames vabaduseiha ja tahtsime olla peremehed omaenda kodumaal ja tundsime sügavat muret eesti keele, rahva ja kultuuri säilimise pärast. Just nimelt see oli see, miks me tahtsime vabaks saada ja oma riiki. Me olime – noh, valdav enamus oli – ühte meelt. Oli küll ideelisi kommuniste, aga neid oli vähe, enamik olid lihtsalt mingite materiaalsete hüvede peal väljas. Isegi Ülemnõukogu, mis koosnes ju kommunistidest, hääletas Eesti taasiseseisvumise poolt. Aga täna sa kirjeldasid seda olukorda, kus me oleme ja kus tegelikult need aated ja kõik väärtused on unustatud ja aetakse hoopis muud asja. Kas sa oskad mõne sõnaga välja tuua, miks see on niimoodi? Miks on olukord selliseks muutunud?

Teie aeg!

Jah, no eks neid põhjusi on palju ja see on pikk protsess, see ei ole juhtunud ju üleöö. Rahvusmeelsust on hakatud demoniseerima juba ammu. Mind üllatas ja hämmastas see kusagil 2000. aastate algul juba, kui kuidagi poliitika peavoolus äkitselt toimus mingisugune krõks ja murrang ja me hakkasime üha rohkem muutuma, ma ei tea, eurooplasteks või ma ei tea kelleks, millekski suuremaks, millekski paremaks.

See on muidugi psühholoogiliselt seletatav ka sellega, et meie rahvuslik eliit nõukogude perioodil, see tõeline rahvuslik eliit hävis, põgenes välismaale, demoraliseeriti ja asemele tuli kohanemine. See murrang toimus kuskil 1960. aastatel, möödunud sajandil – see kohanemine. Ma mäletan, ma olin siis noor mees, ma mäletan, et mul oli kohutavalt raske selle kohanemisega leppida. Äkitselt hakkasid inimesed komparteisse astuma ja karjääri tegema. [Öeldi, et] ei, noh, aga kui mina ei hakka selle asutuse juhiks, siis toovad nad kuskilt Venemaalt kellegi asemele ja see on ju palju halvem. Loll on see, kes põhjendust ei leia. Ma tunnistan teile, et ma olen katkestanud oma elus terve hulga inimestega, oma noorpõlvesõpradega, ülikoolikaaslastega suhted sel lihtsal põhjusel, et nad otsustasid kompartei ridades nõukogude ajal karjääri alustada. Ma ei suhelnud nendega enam ja ütlesin ka põhjuse: sa oled reetur, sa jooksid kommunistide poole üle, ma ei suhtle sinuga.

Aga see kohanemine toimus ja nüüd me näeme, kuidas Euroopa Liidu viljastavates tingimustes on toimunud teine kohanemine. Üks Ronald Reagani nõunik kirjutas hiljaaegu mingis Foxi grupi väljaandes artikli, kus ta kurtis. Ma võin nüüd jälle siin kriitikat saada. On üks kantrilaulja Ed Bruce, kahjuks meie hulgast lahkunud, kellel on laul "The Last [Cowboy] Song", milles ta kirjeldab Ameerika allakäiku. Refrääni viimane rida on: "Veel üks tükike Ameerikast on kadunud." Me näeme sedasama, kuidas meil kohanemisvõimelised – kohanemisvõimelised! – hävitavad Eestit. Me võime iga päev näha, kuidas jälle üks tükike Eestist on kadunud. Aga mille nimel? Et saada eurooplasteks, olla Euroopa Komisjonis sellesama Ursula pailapsed. Mille nimel?

See protsess on pikaajaline, aga protsessi põhi, kuidas ma ütlen, fundamentaalne aluspind on see, et meie tõeline rahvuslik eliit hävitati, puistati laiali ja popsimentaliteediga kohanejad on need, kes ujusid nõukogude ajal pinnale ning kes nõukogude ajal pinnale ujunutena ujusid uude aega ja nüüd ujuvad jälle pinnale ja halvustavad ja laimavad meid, meietaolisi, kes julgevad sellele vastu hakata ja asju õigete nimedega nimetada. No laimake, halvustage! (Naerab.) Mis seal ikka! Meie ei ole reeturid. Meie ei ole reeturid!

Kuulge, ma ütlen teile veel midagi. Ma ei viitsi enam praeguses vanuses väga reisida, aga aeg-ajalt tuleb seda ikka ette ja ma sõidan mõnda kolmanda maailma riiki. Ja ma vaatan, et issand jumal küll, kus see kolmas maailm siin on. Maad, need riigid, mida me oleme harjunud pidama mingisugusteks mahajäänuteks, ei ole sugugi kehvemal järjel kui meie. Mu kallis kaasa Moonika sõitis IPU delegatsiooniga Rwandasse, helistas, kui kohale oli jõudnud, ja ütles: tead, kui puhas siin kõik on, elekter põleb ja konditsioneerid on sisse lülitatud, keegi ei räägi mingisugusest temperatuuri tõstmisest või alandamisest või kokkuhoiust või millestki muust taolisest. See on Rwanda, kus 1994. aastal oli genotsiid, peaaegu miljon inimest tapeti ära. See on Rwanda, gorillade ja matšeetede maa. Aga seal ei ole elektripuudust. Seal ei ole tarvis, ma ei tea, võõrtööjõudu sisse vedada.

See on kolmas maailm ja see kolmas maailm läheb meist, meie Eestist, mööda. Me vaatame kohe-kohe nende tagatulesid selle targa juhtimisega, mis meil siin on. Ma vaatan siin seda, kes meil seal peaministri loožis aeg-ajalt istub, ja mulle tuleb täpselt meelde see inimtüüp, see naisetüüp, kes [nõukogude ajal] kõps-kõps-kõps ringi kõndis mingisuguse kompartei rajoonikomitee instruktori või sekretärina. Täpselt sama hoiak, täpselt sama ülbus, täpselt sama üleolek. See on juhtunud. Muud midagi pole juhtunud. Reeturid on riigi üle võtnud.

Signe Kivi, palun!

Tänan, Riigikogu juhataja! Mart Helme! Mina ka ei ole olnud kommunistliku partei liige. Kuna te seda kogu aeg rõhutate, ja õigustatult, siis ...

Aga mulle hüpati lihtsalt peale.

... ma ütlen selle välja. Aga küsida tahan ma midagi muud. Ma tõesti tahaksin teada, miks te olete seda eelnõu kaitstes ja tutvustades nii vihane, nii ründav, nii solvav Riigikogu liikmete ja ka valitsuse liikmete suhtes. Miks te ähvardate Eesti rahvast oma apokalüptiliste tulevikuennustustega, selle asemel et toetuda konkreetsetele faktidele ja argumentidele?

Konkreetsed faktid ja argumendid tõi välja Jaak Valge oma kõnes. Konkreetsed faktid ja argumendid räägivad sellest, et sel ajal, kui teie väidetavalt võitlete eestikeelse hariduse eest, ujutate te maa üle venekeelsete inimestega. Kellele me selle eestikeelse hariduse tagame? Nendele venekeelsetele inimestele või?

Konkreetsed faktid on need, et meie suveräänsus mureneb päevast päeva. Me tantsime ma ei tea, kelle pilli järgi, aga igatahes mitte eesti rahva pilli järgi, mitte torupilli järgi. Konkreetsed faktid on need, et meil otsustatakse, kuidas ma ütlen, korporatiivselt, kes sobib riigis mingitele kohtadele ja kes ei sobi. Konkreetne fakt on see, et me oleme tagasi nagu nõukogude ajas. Vaatasin hiljaaegu ühte filmi Korea sõjast, kus mingisugune Põhja-Korea tähtis kindral ütles, et ideoloogia on paksem kui vesi. Vaat see on ju see, mis on Eesti Vabariigis: ideoloogia on paksem kui vesi. Kui sa ei ole laitmatult globalistliku agenda toetaja, siis sa oled nagu teise kategooria inimene. See on juhtunud Eestis ja see on fakt.

Miks ma nii kuri olen? Ma olen kuri sellepärast, et me tegime kuus eelnõu ja viis nendest olete te juba menetlusest välja arvanud, loomulikult arvate ka kuuenda välja. Sellepärast ma olengi pahane. Miks te isegi ei vaevu süvenema, otsima siit midagi, kas või nende eelnõude peale kokku, mida annaks kasutada meie rahva, meie riigi, meie keele, meie kultuuri hüvanguks? Ei, lihtsalt tuimalt tankiga sõidetakse üle, hääletatakse maha – kogu lugu, kõik. Sellepärast ma olengi pahane, kuri.

Anti Poolamets, palun!

Austatud ettekandja! Mina tahaks mainida ära neidsamu [rahvaloenduse] numbreid, mis kõhedust tekitavad. Nimelt, viimase rahvaloenduse andmetel oli eestlaste osakaal pisut üle 69%. Aga viimase aasta jooksul, me ei tea isegi täpset numbrit, sest ükski riigiasutus ei suvatse meile öelda, kui palju [välisriikide kodanikke] siia on jäänud, aga hinnanguliselt – hinnanguliselt – on eestlaste osakaal 69% pealt kukkunud 3–5%. Karl Vaino halvimatel aastatel, taasiseseisvumise alguses oli eestlasi 62%. Kui need protsessid jätkuvad sama tempoga, siis mis on sinu prognoos, millal me langeme Karl Vaino aega tagasi? Kaja Kallas ütles, et ta ei ole veel Karl Vainoga samal tasemel.

Ega ta ei saagi kunagi samale tasemele. Karl Vaino oli töötanud ennast üles suure riigi suures ja väga konkurentsitihedas aparaadisiseses võitluses. Kaja Kallas on sündinud hõbelusikas suus ja on, kuidas ma ütlen, edutatud sinna, kus ta praegu on. Mis me siin ikka ütleme. Anton Vaino on ju praegu presidendi administratsiooni juht, seegi näitab, et ilmselt need Vainod olid päris nutikad kommunistid. Aga hea küll, see on teine teema ja see ei puutu asjasse. Ma ei kiida neid, loomulikult. Mul oli kogu aeg süda paha, kogu sellel Karl Vaino perioodil. Teistmoodi ei saanudki, ühelgi südametunnistusega inimesel ei saanudki teistmoodi olla.

Aga kust mina oskan öelda ja prohvet olla? Ma mäletan, et Venemaa suuremahulise Ukrainasse sissetungi eelõhtul me vahetasime Henn Põlluaasaga mõtteid ja Henn ütles, et kohe-kohe lähevad sisse, aga mina ütlesin, et kurat, mina küll ei usu, nii hullud nad ikka ei ole. Aga läksid! Läksid. Kust mina tean, mis Venemaal juhtuma hakkab? Mulle tundub, et praegu venelased valmistuvad Ukrainas ette suurpealetungiks. Need raketilöögid, nad on neid pikalt ette valmistanud. Kogu see triumfaalne Ukraina sõjaväe edenemine – venelased tegid nii-öelda aikidood, tõmbasid oma väed tasapisi tagasi uutele ettevalmistatud positsioonidele, kandsid suhteliselt väikseid inimkaotusi, vastupidiselt Ukrainale, kes on väga raskeid kaotusi kandnud. Nad tegid seda teadlikult, et valmistada ette Ukraina eluliselt tähtsa infrastruktuuri massiivset purustamist, mida nad on nüüd ka tegema hakanud, ja seeläbi ära lõigata Ukraina varustusteed, et Ukrainasse ei tuleks lääne abi, rahvusvahelist relvaabi. [Nad tahtsid] seda pidurdada, seda vähendada, õhutõrjekeskusi, luurekeskusi, juhtimiskeskusi nii palju kui võimalik halvata – kõike loomulikult ei ole kunagi võimalik lõpuni hävitada – ja sel moel ette valmistada Vene armee suurpealetungi.

Mida see toob kaasa põgenike näol? Kust ma oskan öelda? Kümme miljonit? Keegi Vene propagandistidest ütles hiljaaegu mingisuguses väitluses ühe Ukraina ajakirjaniku või politoloogiga: "Teid on lähemal ajal järel ainult paarkümmend miljonit, aga meid on 150 miljonit. See on reaalsus, millega te paratamatult peate leppima." Sellega on minu arvates ähvardus välja öeldud, et teie rahva me peletame laiali. Kas see juhtub? Ma pole prohvet, ma ei tea. Aga kui see juhtub, siis see kahtlemata tähendab seda, et põgenike vool ka meie suunas mitte ei kahane, vaid kasvab.

Aga võib-olla juhtub midagi ka Venemaal. Praegu räägitakse, et kohe-kohe tuleb Venemaal teine mobilisatsioonilaine ja sellele tuleb otsa veel kolmas mobilisatsioonilaine. Väidetavalt kuni viis miljonit meest tahetakse püssi alla võtta. Mida see tähendab, missugust survet meie piiridele? Ma ei oska seda öelda. Mida see tähendab meie võimele piire kontrolli all hoida nii, et me suudaksime ikkagi illegaalset immigratsiooni vaos hoida ja ka legaalset immigratsiooni menetleda ja Eestist mujale suunata, et me rahvusena ei jääks vähemusse juba lähema, ma ei oska öelda, aastakese jooksul?

Me oleme väga ettearvamatutel tormistel vetel. Ma ei julge võtta vastutust ja öelda, et läheb nii või läheb teistmoodi või läheb kolmandat moodi. Venelased on nurka surutud, mõnes mõttes, ja nurka surutud loom ei ole mingisugune hiireke, vaid on ikka tiiger või karu. Sellel karul jõudu on, karu jõudu ei saa alahinnata, see karu võib väga palju kurja teha, muu hulgas selle näol, et ta lihtsalt tekitab äraarvamatult suure põgenikelaine Ukrainast, aga võib-olla ka Venemaalt endalt. Nii et piiriäärse riigina me peaksime sellest ikkagi endale aru andma ja selle ees tõsist hirmu tundma. Tõsist hirmu tundma!

Mis ma muud oskan öelda? Palume Jumalat, et kõik läheks hästi, ega meil muud siin üle jää. Me ei ole ju ette valmistatud. Praegune valitsus, kiusuvalitsus, EKRE-viha nagu küüneviha ihus, lõpetas ju ära kõik, mida meie alustasime. Piirivalve taastamine – pole tarvis. Sisekaitse reserv – Helme eraarmee, pole tarvis. Relvahanked, mille jaoks me pakkusime raha sõna otseses mõttes – pole tarvis. See jutt, mida praegu räägib siin kaitseminister, ei kannata ju mingit kriitikat. "Tuleb-tuleb, aastal 2025 tuleb, aastal 2027 tuleb-tuleb." Aga mis selleks ajaks on maailmas juhtunud? Mis selleks ajaks Eestiga on juhtunud? 2025? Jumal hoidku! Vaevaga elame seda 2022. aastatki üle. 

See ei ole ju tegelikult Vene-Ukraina sõda, see on ju Vene-Ameerika sõda. Need on kaks maailma suurjõudu, kes peavad seal võitlust. Kuhu see võitlus võib laieneda? Keda mingil hetkel kaasa tõmmatakse? Keda veel sisse mässitakse? See on kristallkuuli küsimus. Mul seda kristallkuuli ei ole. Aga meie oleme keerulises olukorras ja ei tea, millal mingisugune hoop võib meid tabada.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Mart Helme! Need kuus eelnõu on omavahel seotud ja ühel või teisel moel olen ma aru saanud, et te rõhutate, et need ei ole mõeldud Ukraina sõjapõgenike vastu. Ometi nendest sõnavõttudest ja küsimustest kumab läbi see vastuseis. Ma tahaksin teada, kas me peaksime jääma üksi – üksi, nagu te rõhutate, hoidma oma piirid kinni. Äkki te veel kord selgitate. Aga teine küsimus on mul selline: kaks aastat tagasi ma tutvustasin siin saalis eestikeelsele haridusele ülemineku eelnõu. Teie fraktsioon hääletas vastu. Miks te seda tegite?

Ei, me ei pea üksi olema ja me ei ole üksi. See on muidugi alatu laim, mida reformierakondlased meie kohta kogu aeg räägivad, kuidas me tahame NATO‑st välja astuda. Ei ole sellist plaani, keegi ei ole midagi taolist kunagi öelnud. Küll aga on meil olnud kahtlusi selles, kas NATO on võimeline ja kas mingi suure konflikti tingimustes on NATO‑l piisavalt ressurssi, et siin meid aidata ja päästa. Selles on olnud küsimus ja see on olnud ka kontekst, kui ma ütlesin, et meil on vaja plaan B‑d, iseseisvat kaitsevõimet, vastavate võimelünkade täitmist. Aga teie erakonna propagandistid on selle pööranud pahupidi ja kukuvad sõna otseses mõttes valetama. Teie peaminister, no jumal hoidku, kogu aeg valetab! Kogu aeg valetab. Ma ei tea, miks ta valetab, on see kaasasündinud viga või mis probleem see on, aga ta kogu aeg valetab. Olgu, mis me temast.

Aga jah, kui me oleme sõjas Venemaaga, kui me NATO liikmesriigina, Ameerika Ühendriikide liitlasena oleme sõjas Venemaaga, ülekantud tähenduses, siis on elementaarne, et me oma vaenlasriigi suhtes piiri kinni paneme. See on elementaarne, et me ei lase sealt sisse inimesi tuhandete ja tuhandete kaupa. Oi, ma mäletan, kui 2016 olid presidendivalimised ja ma ütlesin, et Eestis on viies kolonn. "Ei ole olemas!" Issand, missugune idioot ma jälle olin! Nüüd räägivad kõik meie luureorganisatsioonid, et meil on olemas viies kolonn ja see teeb meile muret. Ma olen alati öelnud kõikide asjade kohta tegelikult prohvetlikult nii, nagu need asjad on ja nagu on selgeks saanud hiljem, et tõepoolest nii ongi. Tõepoolest nii ongi! Aga esimese hooga on muidugi vaja hakata vastu vaidlema, et ei ole, ei ole, ei ole. Venemaaga tuleb piir kinni panna ilma igasuguse mõtlemiskohata, aga millegipärast seda ei tehta.

Nüüd Ukraina põgenikest. Me peaksime ikkagi endale väga selgelt aru andma, missugune on meie demograafiline olukord ja kui palju on neid inimesi, keda me reaalselt aidata suudame ja kes ei ohusta meid viienda kolonnina, sest olgem ausad, suur osa neist tuleb läbi Venemaa, nad tulevad Ida-Ukrainast, mis on venekeelne. Aga me ei ole võimelised kontrollima nende tausta. Me ei tea, kes on Putini vaenlane ja sõja ohver ning kes on sisuliselt juba mobiliseeritud ja meile saadetud. Me ei tea seda, meil pole ju võimekust, et kõiki neid tuhandeid kontrollida lihtsalt. Sellepärast peab mingisugune number ikkagi ees olema. Olgu see number 5000 või 50 000, aga mingi number peab ees olema, mingisugune menetletav, mingisugune arusaadav, mingisugune hõlmatav number. Aga mitte niimoodi, et kõik uksed on lahti ja tulge, tulge, tulge. Tulge, kes te põgenete mobilisatsiooni eest. Tulge, kes te väidate, et te olete Vene dissidendid. Tulge, kes te väidate, et te vihkate Putinit. Tulge, kes te väidate, et te olete Vene kultuuritegelased ja ei kannata enam seda poliitilist survet välja. Tulge, kes te kõik ütlete, et te olete Ukraina põgenikud. No ei saa niimoodi! Igal asjal on piir ja sellest me räägime, mitte sellest, et me oleme kuidagi ukrainlaste suhtes vaenulikud. Ei ole. Me tunneme kaasa. Ma tunnen kaasa nendele inimestele, kes jäid täna öösel või hommikul Vene raketirünnaku alla. Ma siiralt tunnen kaasa. Ma kujutan ette, missugune ahastus võib olla inimestel, kes sõna otseses mõttes nagu välk selgest taevast kaotavad oma lähedased või kaotavad oma vara või kaotavad ükskõik [mille], lihtsalt tunnevad hirmu, eksistentsiaalset hirmu, sest täna oli selline rünnak, aga homme tuleb võib‑olla veel hullem rünnak. Ma mõistan seda, ma tunnen kaasa nendele inimestele. Ma ei ole kivist südamega. Aga oma võimekusest peame endale aru andma.

Nüüd eestikeelsest haridusest. See teie eestikeelne haridus on ju Trooja hobune, eriti olukorras, kus meile on praegu tulnud – ma ei oska hetkeseisu [öelda], mingit õiget statistikat meil ju ei ole, kui palju neid meil on – 10 000 niinimetatud Ukraina last või on neid 12 000 või on neid 8000. Number on igatahes väga suur. Pluss need venekeelsed lapsed, kes meil niikuinii siin on. Ja me surume nad kõik ühte kooli. See ei ole ju eesti kool. Ma olen õpetanud, ma olen näinud, kui sul on klassis juba üle kolme, no kolm‑neli venekeelset last, siis sa ei saa normaalselt õpetada. Sa tegeled nendega. "Õpetaja, ma ei saanud aru! Õpetaja, kas see tähendab seda? Õpetaja, õpetaja, õpetaja!" Ma tegelen nendega, ma tõlgin neile, ma seletan neile lahti. See ei ole ju normaalne, see ei ole enam eesti kool. Ja mida teevad eestlased? Eestlased on ju toredad, nemad viivad oma lapsed teistesse koolidesse, mis on eestikeelsed koolid. Eestlased viivad oma lapsed erakoolidesse, mis on eestikeelsed koolid. See on ju eestikeelse haridussüsteemi hävitamine ja seepärast me ei toeta seda, ja me oleme ka väga selgelt välja öelnud, miks me ei toeta. Me toetame seda, mille kohta meie valitsuses võeti vastu otsused ja [eraldati] mingisugune raha, ma ei mäleta, kas seda oli 8 miljonit või kui palju me otsustasime selleks kulutada: hakata juba lasteaedadest peale ette valmistama õppevahendeid ning õpetajaid‑kasvatajaid, kes venekeelsed lapsed maast madalast aitaksid sina peale eesti keelega. Ja kui lapsed sealt lähevad sujuvalt eestikeelsesse kooli, siis see on hoopis teine asi. Meil ei teki seda probleemi, et meil on kaks kogukonda ühes klassis. Need on reaalpraktilised kaalutlused.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud Mart! Ma saan aru, et tunnetades meie rahva hingamist, teades seda demograafilist olukorda, tajudes seda põhiseaduslikku kohustust, mis meil on seoses vajadusega kaitsta meie rahvuslikku kultuuri – just need asjad on tinginud meie välismaalaste seaduse kohta tehtud eelnõud, mida sa viimase kaitsevallina siin kuuendana kaitsed ja millest kahjuks ei soovita aru saada või mis on [kutsunud esile] tugeva vastupanu liberaalide hulgas. Sa viitasid 50 000‑le või konkreetsele piirile, mida oleks vaja teada, kuidas peaksime püsima, et saaksime oma demograafilist olukorda tajuda. Me teame, et valitsus on avalikult tunnistanud, et meie majanduslik ja administratiivne võimekus [piirneb] 50 000 [põgenikuga]. Täna me teame, et [nende hulk] on juba suurem. Kas sa oled teadlik, kas valitsus on muutnud seda 50 000 piiri, tõstnud seda kõrgemale? Mina näiteks ei tea.

Ma tean mingisugust, kuidas öelda, kuluaarijuttu. Jah, ollakse valmis järgmise 50 000 võtmiseks. Aga sellel ei ole ju mingit ametlikku kinnitust ja ma ei usu, et sellele mingit ametlikku kinnitust üldse tuleb. Aga me näeme, et piir on endiselt lahti. Tõsi, mingisugune sorteerimine seal käib. Ilmselt mehi sorteeritakse selle järgi, et on kahtlus, et nad on kutsealused ja on lihtsalt sõjaväeteenistuse eest Venemaalt põgenenud. Aga ma ütleks, et see on ka pokazuhha-tegevus. See on pokazuhha-tegevus! Kõik need asjad, mida praegu valitsus suurte fanfaaridega üritab maha müüa, ka mittekodanikelt relvade äravõtmine – see on meil olnud programmis juba varasemalt. Sellest me rääkisime eelmises Riigikogu koosseisus, selles ei ole midagi uut. Siis olid kõik need, kes praegu räägivad, et jaa-jaa (Ütleb midagi häält moonutades.), vastu sellele. Aga teate, ma ütlen, et see on veel eriti tülgastav.

Minu lapsepõlv ja noorus möödusid üsna lakkamatus kaklemises. Ma ei kiitle sellega, see oli äärmiselt ebameeldiv. Aga keskkond oli niisugune. Ma kasvasin Pärnu suvitusrajoonis, kus Eesti Vabariigi aegsed suvilad olid tühjaks jäänud, seal ei elatud alaliselt. Kui Nõukogude sõjaväeosad sisse tulid, pandi sinna elama igasuguste seersantide, ohvitseride ja praporštšike perekonnad ja lapsed. Kõik nad pandi sinna elama. Seal oli vene lapsi palju rohkem kui meid, eesti lapsi. Nojaa, loomulikult tekkisid seal konfliktid. Seal tekkisid konfliktid. Seetõttu ma ütlengi, et ma olen näinud, et niisugustest asjadest ei tule midagi head välja. Sa ei tee ahvenast säga ja sägast haugi. No lihtsalt ei tee. Nad toituvad erinevalt, nad käituvad erinevalt. Üks tahab sügavamat vett, teine elab kuskil kaldaurus, kolmas elab vesikasvude tihnikus, neljas poeb kivi alla. Sellisest multikultist ei tule midagi head välja.

Küsime endalt ka selle kohta, et kui praegu juba üle 50% siia saabunutest on mehed ja Ukraina valitsus on vastu võtnud väga selge otsuse, et mehed kuuluvad kõik mobilisatsiooni alla, siis me ju majutame nende meeste näol desertööre. Desertööre! Me aitame Ukrainat ja tahame, et Ukraina selle sõja võidaks, aga samal ajal laseme kümnetel tuhandetel Ukraina meestel sealt jalga lasta. Võtame nad siin vastu ja ütleme, et ei, kõik on koššer, kõik on okei, tulge. Kas me aitame Ukrainat sellega? No ei aita ju Ukrainat sellega! Ae, Eesti Vabariigi valitsus! Sõlmige Ukraina valitsusega kokkulepe, et siia saabunud mehed, kes on kutsealused, saadetakse tapikorras tagasi Ukrainasse – rindele, kus on nende koht. Nii peaks käituma riik, kes toetab Ukrainat, mitte aga laskma desertööridel siin logeleda. Selline on lühidalt mu vastus.

Siim Pohlak, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Liberaalid väidavad, et see, kui neegrid neile jalgratastega sandikopikate eest restoranist toitu koju veavad, on peen värk, iduettevõtlus. Need erandid, mis on tehtud sisserände soodustamiseks, vähemalt globalistide väitel, justkui peaksid Eesti majandust päästma või aitama. Kas see on ikka tegelikult see, mida Eesti majandus vajab, või oleks meil vaja hoopis kogu majandusmudel üle vaadata, keskenduda kodumaisele rahvuslikule kapitalile, väikeettevõtete ja keskmise [suurusega] ettevõtete toetamisele? Selle massilise sisserände eranditega tööjõu osas varjatakse hoopis neid vigu, mida on 17 aastat või 15 aastat Reformierakonna juhtimisel tehtud. Eesti majandus on tegelikult tuksi keeratud, [sealhulgas] ettevõtlus, ja odavtööjõuga lihtsalt lapitakse neid auke ja pikendatakse agooniat või lükatakse tagajärgi edasi. Kas see võib ka nii olla?

No eks ta enam-vähem nii ongi. Liberaalid on äärmiselt osavad igasuguste eufemismide kasutamisel, et tõestada, nagu oleksid nad väga eesrindlikud ja mingisuguse uue tehnoloogia maaletoojad ja nii edasi. Idufirma on just üks niisuguseid eufemisme. Oo, need on idufirmad, need loovad ma ei tea mida kõike ja annavad tööd! Tegelikult suur osa nendest idufirmadest on soolapuhumine, kõige ehtsam soolapuhumine, ja lihtsalt olemasoleva raha ümberkantimine kellelegi, kes osutub osavamaks ümberkantijaks. Mingit lisaväärtust sellega praktiliselt ei looda. Lisaväärtus ei ole mitte see, et sa toidukoti ühelt aadressilt teisele viid, vaid lisaväärtus on see, kui toiduvalmistaja omakorda teise lisaväärtust tootva toidutootjaga sõlmib kokkulepped, et see tootja saab toota odavamalt, suuremas koguses ja kvaliteetsemalt.

Aga mis on Eestis juhtunud? See hakkas juhtuma kohe vabariigi algusaastatel ja siinkohal ütleme muidugi suur aitäh jutumärkides Mart Laarile, kes lasi oma esimese valitsuse ajal läbi viia kolossaalse Eesti majandust kahjustava ärastamise, kui ettevõtted osteti ära lihtsalt selleks, et need kinni panna. Võileivahinna eest osteti ära ettevõtted mingite spekulantide poolt, kes need rüüstasid, sisseseade vanarauana maha müüsid ja sealt oma räpase esimese miljoni teenisid. Vaat see oli see Mart Laari esimese valitsuse tark majanduspoliitika, mille vilju me nüüd tunneme – mille vilju me nüüd tunneme! – olukorras, kus Eesti majandus on mingi sekundaarne ümberjagamismajandus.

Meil toodetakse rahvuslikku lisaväärtust võrreldes sellega, mida me toota võiksime, kordades vähem – kordades vähem! – ja sedagi veel mingi reliktina. Ja nüüd käib kõrgete energiahindadega sellegi likvideerimine, selle asemel et öelda täiesti selgelt ja resoluutselt: CO₂-kaubandusest lahkume, börsilt lahkume, Narva elektrijaamad paneme täisvõimsusel tööle, põlevkiviõli tootmise paneme täisvõimsusel tööle, põllumajandusele loome konkurentsivõimelised tingimused[, mis oleksid võrdsed] meist soojemate maade [omadega] ning metsandust ei kiusa mingisuguste totrate roheideoloogiatega. Paneme oma majanduse käima ja anname oma inimestele kõrgepalgalist tööd, toome oma inimesed Soomest, Rootsist ja mujalt tagasi!

Meie ju teame, meil on osakond Soomes. Käisin kuu aega tagasi Soomes. Issand, kuidas need inimesed tahavad koju! Nad tuleks jala üle vee nagu Jeesus Kristus, aga nad ei saa. Nad ütlevad, et mu kodukohas ei ole ju enam midagi järele jäänud – [nad on] maainimesed –, kõik on kinni pandud. Ei ole kauplust, ei ole omavalitsust, mitte midagi ei ole enam. Sinna me oleme jõudnud. Aga see algas 1990. aastate algul ärastamisest, massiivsest kuritegelikust ärastamisest.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kui protsess jätkub ja meile võõrast rahvast nii palju sisse tuleb, siis jõuame selleni, et ka omavalitsuste valimisel muutub asi, kuidas öelda, nii kurioosseks, et meie rahvas enam ei valigi kedagi. Juhtivad parteid või erakonnad, kes meil valitsuses on, räägivad, et omavalitsused ja omavalitsuste tegevus ei mõjuta riiki ega [avalda mõju] riiklikul tasemel. Täna ma kuulsin juhuslikult, kuidas "Keskpäevatunnis" just valitsevate erakondade esindajad võtsid sõna ja rääkisid, kuidas omavalitsused on riigikaitse seisukohalt väga tähtsad. Kuidas me siis ikkagi suhtume sellesse ja kuidas me lahendame olukorra, kui meie kodanike arv jääb lõpuks vähemusse?

Ma mäletan, ma olin sel ajal Välisministeeriumis, kui kogu see kohalikele elanikele valimisõiguse andmine [toimus]. Siis oli selline tegelane nagu Max van der Stoel, kes oli OSCE vähemuste volinik, või mis iganes ametinimi tal oli, ja kes vahepeal peaaegu et elas siin Eestis. Tema kategooriline nõudmine oli, et kohalikel valimistel peavad kõik kohalikud elanikud kodakondsusest sõltumata saama valida. No Eesti nõtkutas muidugi põlvi. Lätlased ei nõtkutanud, Lätis ei antud järele.

Ma toon paralleeli ajaloost. Esimese Eesti Vabariigi ajal puhkes piirivaidlus Lätiga, sest Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti piiril oli selliseid segaasustusega alasid, kus mõnes kohas Eesti poolel elas ka lätlasi, oli segaasustus. Läti võttis väga paindumatu positsiooni, ma ütleksin, et isegi jõhkralt paindumatu positsiooni, ja Läti valitsuses oli täiesti päevakorras võimalus, et nemad on valmis ka relva jõul oma ajaloolisi alasid kaitsma. No mida siis Eesti tegi? Eesti pöördus [liitlastest vahendajate poole] – nagu meil on, et ei iial enam üksi, ei iial enam üksi. Meid jäetakse üksi siis, kui see neile kasulik on. See, mida meie tahame, ei lähe neile korda. Eesti pöördus liitlastest vahendajate poole. Üks liitlastest vahendaja oli abielus lätlannaga, see käis kogu aeg ja otsustas, et ikka Läti kasuks anname need alad. Eesti võttis siis sellise positsiooni, et aga meil on vaja Rahvasteliitu saada, tühja see mõni ruutkilomeeter, las lätlased võtavad, jumal sellega, peaasi, et me Rahvasteliitu saaksime. Rahvasteliitu said nii Eesti kui ka Läti, aga Läti oli maad juurde saanud ja Eesti oli maad kaotanud. Selle valimisõiguse andmise puhul on põhimõtteliselt sama paralleel: Läti ei paindunud, lätlased seisid enda eest, aga Eesti lasi põlved nõrgaks. Eesti lasi selle asja ära teha. Aga kelle juhtimisel? Ikka needsamad liberaalid meil jälle. Ikka needsamad liberaalid!

Praegu on loomulikult olukord selline, et demograafilised muutused paratamatult peegelduvad varem või hiljem ka poliitilises pealisehituses. Siin on muidugi küsimus ka selles, miks oli esimene Eesti Vabariik nii edukas. 20 aastaga ehitati riik täiesti konkurentsivõimeliseks, Lääne-Euroopa riikide suhtes konkurentsivõimeliseks riigiks. [See oli nii] sellepärast, et meil oli juba hallidest aegadest alates väga tugev kohaliku omavalitsuse traditsioon, mis kandus üle ka riigivalitsemisse. Muidugi olud olid teised, sest Eesti oli tol ajal suuresti ikkagi talupojariik ja niisugust talupojakultuuri ja -mentaliteeti riigi tasandile üle kanda oli suhteliselt hõlbus. Aga see oli kindlasti tugev kohalik omavalitsus, mis rajas tugeva ja juhtimisvõimelise Eesti riigi. Praegu on meil paraku asi teistmoodi.

Aga mida me näeme muidugi. Jällegi, äsjane uudis Kohtla-Järvelt. Me kõik ju teadsime, et seal on korruptsiooni, Narvas, Kohtla-Järvel, Jõhvis ja nii edasi. Ainuke, kes seda ei teadnud, oli kaitsepolitsei. Kõik teised teadsid, aga kaitsepolitsei ei teadnud. Kui ma minister olin, siis ma võtsin selle asja teemaks. Ma nimetasin ka nimed, teiste hulgas seesama Ossipenko, kes praegu kohtu alla läheb ja sealt ilmselt pääseb. Temaga ei tehta mitte midagi, ma ennustan teile. Öeldakse, et tal on tervis juba nii paha, et selle mehega pole midagi teha. [Kui ma minister olin, siis] öeldi, et oh, need on seal niisugused väikesed kohalikud poliitilised mängukesed, meil on asi kontrolli all ja ei ole seal midagi. Asi on kontrolli all? Kindlasti on teil asi kontrolli all, ma ei kahtlegi. Te teate täpselt, kes mida varastab, kes kellelt varastab, kes mis rahasid üle kandib, kuhu lähevad eurorahad. Loomulikult teate! Ainult et need inimesed on teil konksu otsas ja te kasutate neid inimesi oma agentuurina. Sellepärast te ei puudutagi neid inimesi ja sellepärast korruptsioon seal muudkui jätkub ja jätkub ja jätkub.

Kujutame nüüd ette, et meil üha enam tekib selliseid omavalitsusi nagu Maardu ja Jõhvi ja Narva, kus ongi võõrpäritolu elanikkond enamuses. Nad valivad oma esindajad kohalikesse omavalitsustesse ning siis kasutatakse neid agentuurina ja lastakse neil seal korruptsiooni vähkkasvajana levitada. See on loomulikult kõige otsesem julgeolekuoht. See on nagu rooste, mis levib ja sööb Eesti riigi seestpoolt ära. See on ülimalt ohtlik pretsedent, mis on Eestis juba loodud, ja kui see vähkkasvajana edasi levib, siis see hävitab meie riigi.

Paul Puustusmaa, palun!

Suur tänu, juhataja! Sa, Mart, puudutasid väga head teemat. See on ka mulle väga südamelähedane ja ühtlasi toetab Riho Breiveli küsimust, see on kohaliku omavalitsuse küsimus. Kohaliku omavalitsuse valimiste süsteem on meil selline, et seda täiustab väga negatiivses ulatuses just nimelt seesama välismaalaste seadus oma mitmekümne paranduse kaudu, mille tõttu on meil migratsioon siin üsna pööraste mõõtmetega. Aasta tagasi, kui meil olid kohaliku omavalitsuse valimised, võttis sellest mitte-Eesti kodanikke hääleõiguslikuna osa ligi 140 000. See on 10%. Aastatega tuleb migratsiooni järjest juurde ja juurde ning selle ohu valguses ma küsin, kuidas sa seda tajud. Aasta tagasi oli hääletamas ja meie riigi pealisehitust lõhkumas 10% välismaalasi või võõr[riigi] kodanikke. Aga kui palju neid võib olla kolme aasta pärast, kui on uued valimised? Kas rohkem kui 10%? Kuidas sa tajud?

Kui need protsessid jätkuvad, siis asi väljub meil kontrolli alt juba tegelikult, ma ütlen, lähema poole aasta jooksul. Muidugi see muudab mõttetuks hästi paljud asjad, ma ei hakka neid puudutama. Näiteks selle, mis puudutab kas või riigikaitset: keda me siis kaitseme, kes keda kaitseb, kes mida kaitseb? See on niivõrd demoraliseeriv. Aga nagu ma ütlesin Anti Poolametsa küsimusele vastates, kristallkuuli mul ei ole. Ütleme niimoodi, et mingil hetkel toimub teatud mentaalne murrang. Eestlased ei ole teatavasti selline riigikeskne või riigitruu rahvas. Meil on riiki olnud ajaloos vähe ja me oleme olnud sunnitud ikka ise enda asjadega hakkama saama. Muide, kui ajaloos hästi kaugele tagasi minna, siis näiteks muistse vabadusvõitluse ajal oli ka ju probleem selles, et ühe kihelkonna malev ei tahtnud minna teise kihelkonda sõdima: ei, me ei lähe, see [pole] meie asi, meie kaitseme oma kodusid ja oma peresid, me ei taha teise maakonda ja teise kihelkonda minna, las nad vaatavad ise, ja kui väga häda käes, eks me siis võib-olla mõne mehe saadame appi ka.

See omariikluse tunnetuse mentaliteet on meil kehvapoolne. Samal ajal meie naaberrahval, [üldse] slaavi rahvastel on see väga tugev. Kujutame nüüd ette, kui rahvaarv siin muudkui kasvab ja kasvab ning põhiosa informatsioonist ja psühholoogilisest ja mentaalsest töötlemisest saadakse ikka endiselt ida poolt, siis mingil hetkel see mass [ühineb]. Me näeme tegelikult juba Tallinnas, kuidas see mass käitub tunduvalt monoliitsemalt, üksmeelsemalt ja sihipärasemalt kui fragmentaarselt ja hargnevalt käituv eestlastest valijaskond. Täiesti vabalt võib [ka mujal] juhtuda nii, nagu praegu on Tallinnas, et linnapea ei ole eestlane. Eesti Vabariigi peaminister ei ole [ühel hetkel enam] eestlane, Tallinna linnavolikogu esimees ei ole meil eestlane, Riigikogu esimees ei ole eestlane, president samuti ühel hetkel ei ole eestlane, kui kohalikud omavalitsused valitakse üha enam ja enam mittekodanike häältega.

See perspektiiv on täiesti olemas. See on hirmutav ja ähvardav, sest see viib – milleni see viib? – selleni, et suur idanaaber teeb siin referendumi. Referendumi! No ma ei tea, mis meie sotsid siis otsustavad, nad ujuvad alati sinnapoole, kuhu sogane vesi viib. Liberaalid niisamuti. Selline lugu! See kõik on nii ohtlik, nii progresseeruv ja pika vinnaga, et sellepärast me need eelnõud oleme esitanud. Kogu minu tänase esinemise mõte on äratada meie inimesi, äratada inimesi, et nad mõistaksid, kui kriitilises olukorras me demograafiliselt, aga otsapidi juba ka poliitiliselt oleme.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks põhiseaduskomisjoni esimehe Eduard Odinetsi.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on au tutvustada teile eelnõu 637 ümber põhiseaduskomisjonis toimunud arutelu. Eelnõu oli arutlusel põhiseaduskomisjoni istungil teisipäeval, 20. septembril käesoleval aastal ja siis kandis eelnõu algatajate esindajana ette härra Jaak Valge. Härra Valge oli eelnõu tutvustades väga lakooniline, aga kui päris aus olla, siis tema ettekandes kõlas eelnõu sisu kohta rohkem seisukohti kui tänases ettekandes. Aga nagu me teame, pult on kõiksugusteks sõnavõttudeks vaba.

Jaak Valge tutvustas, et eesmärk on tühistada välismaalaste seadusega ettenähtud koefitsiendid, mida on tööandja kohustatud isikutele tasu maksmisel [arvestama]. Seaduses on see [tasu] võrdne Eesti aasta keskmise brutokuupalga ja koefitsiendi 0,8 korrutisega. Seda [nõuet] soovitakse tühistada. Lisaks sätestatakse, et kui lühiajalise töötamise registreerimise taotlus või töötamiseks mõeldud tähtajalise elamisloa registreerimise taotlus on esitatud enne 1. augustit 2022, siis nende taotluste puhul tuleb brutokuupalga suhtes kohaldada koefitsienti 1,0. Eesmärk on välistada odavat tööjõudu Eesti tööturul. Sellega Jaak Valge oma ettekande lõpetas.

Jana Laane, Siseministeeriumi piirivalve‑ ja rändepoliitika osakonna nõunik, tutvustas valitsuse seisukohta ja see seisukoht on mitte toetada eelnõu 637. Valitsuse teada need tühistatavad välismaalaste seaduse sätted ei ole isegi veel jõustunud, vaid need jõustuvad alles 1. jaanuaril 2023 – need, mille tühistamist algatajad nõuavad. See on esimene põhjus[, miks valitsus eelnõu ei toeta]. Ja teine põhjus on see, et nende 1. jaanuaril jõustuvate sätete eesmärk on võimaldada ajutiselt kaasata kuni kaheks aastaks tööjõuturule oskustööjõudu nendes valdkondades, kus hetkel Eestis vajalike oskustega spetsialiste on puudu. Sellega kogu diskussioon komisjonis selle teema ümber lõppes. Nii nagu oli lakooniline algatajate ettekandja, oli lakooniline ka valitsuse esindaja.

Seejärel tegi komisjoni esimees Eduard Odinets ettepaneku panna eelnõu täiskogu päevakorda kolmapäeval, 28. septembril. Jaak Valge tegi omakorda ettepaneku panna see päevakorda hoopis neljapäeval, 29. septembril. Vot selle ümber tekkis komisjoni istungil diskussioon. Eduard Odinets argumenteeris oma ettepanekut sellega, et viis samasisulist eelnõu on juba 28. septembri päevakorda sisse pandud ja et on väga oluline seda küsimust vaadata kompleksselt. Komplekssuse tagamiseks on aga vaja kõik need ühel istungil läbi vaadata, et oleks võimalik kõiki muudatusi ja erinevusi kuue erineva eelnõu vahel jälgida ja neist aru saada. Sedasi saabki aru erinevatest seisukohtadest. Jaak Valge aga väitis, et see eelnõu on kompleksne, viimane eelnõu kuuest, ja sellepärast seda tulebki eraldi vaadata. Toomas Kivimägi väitis, viidates menetlusökonoomikale, et mõistlik on kõiki kuut eelnõu ühel istungil käsitleda, ja uuris Jaak Valge käest, et ega ta juhuslikult selle pärast ei muretse, et Riigikogu ei ole piisavalt võimekas, et ühel päeval kõik kuus eelnõu läbi menetleda. Jaak Valge pareeris vastu ja ikkagi arvas, et neid eelnõusid peab erinevatel kuupäevadel vaatama. Aga nagu me nüüdseks teame, kuigi eelnõu lülitati täiskogu päevakorda 28. oktoobriks, juhtuski see, et Riigikogu ei olnud võimeline seda siis menetlema, sest algatajate ettekandja jäi ootamatult haigeks, lausa selle arutelu käigus. Sellepärast me arutamegi seda eelnõu hoopis täna, 10. oktoobril.

Kuna meil oli kaks konkureerivat ettepanekut, siis toimus ka hääletus. Ja 6 poolthäälega otsustati teha ettepanek panna see täiskogu [päevakorda] 28. septembril. Poolt olid Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Üllar Saaremäe, Mihhail Stalnuhhin, Marko Torm ja Mart Võrklaev, vastu olid Paul Puustusmaa ja Jaak Valge, erapooletuid ei olnud. Seejärel tegi komisjoni esimees Odinets ettepaneku eelnõu tagasi lükata nendelsamadel põhjustel, mis olid ka valitsuse seisukohad: ajutine palganõude leevendamine on äärmiselt vajalik ja oluline meie tööturu elavdamiseks ning see eelnõu käsitleb küsimusi, mis ei ole isegi veel jõustunud ja mis on ka normitehnikaga täiesti vastuolus. Paul Puustusmaa omakorda arvas, et eelnõu esimene lugemine tuleb siiski lõpetada, ja sellepärast toimus ka hääletus. 5 poolthäälega – Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Üllar Saaremäe, Marko Torm ja Mart Võrklaev – otsustas komisjon teha ettepaneku eelnõu tagasi lükata. Selle vastu olid Paul Puustusmaa ja Jaak Valge, erapooletuks jäi Mihhail Stalnuhhin. Konsensuslikult aga otsustati, et komisjoni ettekandja on põhiseaduskomisjoni esimees Eduard Odinets, ehk selle otsuse poolt olid kõik komisjoni liikmed: Toomas Kivimägi, Eduard Odinets, Paul Puustusmaa, Üllar Saaremäe, Mihhail Stalnuhhin, Marko Torm, Jaak Valge ja Mart Võrklaev. Aitäh!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja, teile on ka küsimusi. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea põhiseaduskomisjoni esimees! Kasutan võimalust, et olen siin Lossi platsil juba kahe sellise Vene mehega rääkinud, kes on nii‑öelda desertöörid, ja nad on küsinud, kuhu nad peaksid pöörduma. Ma küsin nüüd põhiseaduskomisjoni auväärt esimehelt, et kuhu nad peaksid pöörduma. Kas siin Tallinnas kusagile Saksa saatkonda või minema Berliini või kusagile mujale? Selline eluline küsimus. Äkki küsivad seda ka teilt?

Aitäh! Venemaa ega teiste riikide desertööride teemat komisjoni istungil 20. septembril eelnõu 637 arutelul ei käsitletud. Aga kui minu poole [selle küsimusega] pöördutakse – soovitan ka teile sedasama –, siis mina alati soovitan inimestel pöörduda Politsei- ja Piirivalveameti poole. Mina usaldan Eesti õiguskaitseorganeid, nemad alati aitavad.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel!

Hea juhataja! Head kolleegid! Jah, need kuus eelnõu – see on juba kuues eelnõu – puudutavad üliolulist teemat ja [koos eelmise] viiega on ta juba suure osa saali arvates saadetud prügikasti kui mittevajalik.

Tõepoolest, ka mina olen viimasel ajal hakanud mõtlema, et võib-olla see põhiseaduse preambuli lause, [mille kohaselt tuleb] säilitada läbi aegade eesti keele ja kultuuri järjepidevus, on ajale jalgu jäänud. Võib-olla me ei saagi enam aru, mismoodi uus maailm tegutseb ja mõtleb. Ülejäänud siin saalis – vasakul pool ja keskel ja isamaaline seltskond kahjuks ka – on aru saanud, mis on tegelikult õige ja kuidas maailm toimib. Rahvusriigi paleus on ajast ja arust. Aga meie, lollakad, ei saa sellest aru, või lihtrahvas, keda siin saalis ei ole, aga kes jälgib, mida me siin arutame ja kuidas hääletame, [ei saa sellest aru].

Ma ei tea, keegi siin ütles, et jah, see [eelnõu] ei puuduta ukrainlasi. Ma olen üsna põhjalikult uurinud Ukraina‑teemat, ammu enne seda sõda, ja see tegelikult puudutab küll. Juba 2019. aastal olid siin – ja mitte ainult siin, vaid ka paljudes teistes Euroopa riikides, näiteks Poolas, Tšehhis ja mujalgi – Ukraina Gastarbaiter'ite hordid. Muidugi, neil oli keeruline saada kodumaalt välja, aga nad saabusid ja olid ka siin. Ka Eestis oli neid, 25 000 oli juba, ja enamik neist olid ukrainlased. See oli 2019. Need eelnõud tõesti ei puuduta sõjapõgenikke, kes on peale 24. veebruari siia tulnud, kuigi nende seas domineerivad nii praegu kui ka domineerisid enne 24. veebruari ukrainlased. Ukrainlased on tegelikult ju rahvas, kelle arvukus on viimastel aastakümnetel kõige kiiremini kasvanud. Ma rõhutan: enne 24. veebruari, ka enne 2014. aastat, kui Krimmi ja Ida-Ukraina sündmused [polnud veel] alanudki. See on üldine taust – [soov minna] parematele jahimaadele ebastabiilsetest tingimustest. Ukraina on tegelikult ju suuresti tühjaks jooksnud või jooksmas. 52 miljonit oli [pärast] iseseisvumist Ukraina elanikkond, 10 miljonit kadus nagu naksti minema. Kui uskuda Hill Kulu ja tema uurimisrühma raportit, neid stsenaariume, siis järgmine 10 miljonit läheb ka naksti. Kes nad on? Ei hakka siin pikalt arutama, on neid, kes on parema elu peale läinud, on neid, kes on õigustatult põgenenud sealt, kus ei olegi enam võimalik elada, ja nii edasi. Segadus on suur.

Nüüd räägitakse, et see on meie sõda. Valitseja, kes varsti siia saabub, on ju kasutanud seda väljendit, et meie sõdime. Me ei sõdi. See on Ukraina sõda, Ukraina rahvas sõdib oma iseseisvuse, oma maade ja kõige muu eest. Nii peabki olema. Muidugi, need desertöörid, kes hulguvad Toompea lossi ees – juba Toompea lossi ees –, peaksid olema hoopis mujal kui siin Toompea lossi ees ja Tallinnas. Aga nad millegipärast on siin. Eesti piirid ei pea, lihtsalt ei pea. [Neid on tulnud] eelkõige üle lõunapiiri ja üle põhjapiiri, idast on võib-olla keerulisem, aga ka mitte [võimatu].

See ongi meie mure – võib-olla me oleme ajast ja arust –, et Eesti võiks säilida ja peaks säilima rahvusriigina. Ja kõik see, mille valitsus iga aasta sügisel võtab vastu, sisserände piirarv 0,1%, tänavu oli see – mul on pealuu sees – 1311 inimest. 1311! Vaadake, mis siin toimub. Keegi täpselt ei tea, kui palju neid on, aga minu viimaste rehnungite järgi on neid 44 korda rohkem.

Auväärt kõneleja, kas te soovite lisaaega?

Jah, palun.

Palun, kolm minutit lisaaega!

Nii et praeguses seisus – need arvud ei ole küll täpsed – oleme ületanud seda piirarvu 44 korda. Eelmise aasta 16. detsembril Kaja Kallase valitsus kehtestas selle sisserände piirarvu, 1311, aga aasta pole veel kaugeltki lõppenud. Desertööride hordid üritavad pääseda Gruusiasse. Thbilisi näeb välja nagu mingi Rjazani linn ja nii edasi. Meile on neil keerulisem saabuda, aga ometi on nad juba ka siin. Nii et ei tea, milline on 31. detsembril see seis – mitu korda, kas 50 korda või äkki 60 korda saab sisserände piirarv sel aastal ületatud. See on absoluutne rekord.

Ka varasemalt on tehtud neid [erandeid], 20 või kui palju neid oligi. Samm-sammult on neid tehtud, et pääseda sellest mingisugusest atavistlikust rahvusriigi paleusest. Aga me ei anna järele. Ja ma tean, et inimesed, keda siin saalis ei ole, aga kes vaatavad ja kuulavad, mida me siin arutame ja kuidas hääletame, jälgivad seda. Nemad ei arva, et me oleme ajast ja arust, [ega arva,] et põhiseaduse preambulis võiks lause, [mille kohaselt] eesti keel ja kultuur ja rahvus peab läbi aegade säilima, asendada [sellega], et need inimesed, kes siin elavad, ja nende sugu [peab] läbi aegade [püsima].

Aga mulle tundub, et see on selle praegu veel tühja saali paleus. Aga kohe on nad siin kohal, nagu rotid igast uksest ronivad siia, et täita oma kohust, oma valijate kohust. Ja ma olen väga kurb, et selles kambas on ka kolleegid Isamaast. Muidu on nad toredad, lehvitavad lippe, räägivad rahvusest ja rahvuskultuurist ja kõigest muust, aga kohe vajutavad punast nuppu. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, seega on läbirääkimised lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 637 esimesel lugemisel tagasi lükata ja ma panen selle ettepaneku hääletusele.

Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 637 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 39 Riigikogu liiget, vastu on 15, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust ja eelnõu on tagasi lükatud. Tänane teine päevakorrapunkt on menetletud.

Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 667 esimene lugemine. Ja ma palun ettekandjaks rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head parlamendiliikmed! See on tänase päeva kõige põnevam eelnõu. Tegu on valitsuse esitatud eelnõuga, millega muudetakse eelkõige finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadust ja tehakse muudatused, mis tulenevad suuresti Euroopa Liidu õigusest.

Nagu parlamendile on kindlasti teada, näeb kehtiv finantskriisi ennetamise ja lahendamise seadus ka praegu ette reeglid, kuidas pangakriisi ennetada või kuidas tegutseda siis, kui see kriis peaks juba käes olema. Nüüd on meil eelnõus ettepanek lisada sellesse seadusesse sarnased reeglid ka selle tarvis, kui kriis puudutab keskseid vastaspooli. Kesksed vastaspooled on sellised juriidilised isikud, kes kliirivad väärtpaberitehinguid, ehk teisisõnu on tegemist kliiringkojaga. Lihtsustatult öeldes tähendab kliirimine seda, et konkreetne juriidiline isik tagab rahalise makse või väärtpaberitehingu läbiviimise ja selle käigus peab kontrollima, kas ühel poolel on raha ja teisel poolel on väärtpabereid ja toimub arveldamine. Ehk see kontrolli pool on nimetatud kliirimiseks. Eestis ei ole praegu ühtegi keskset vastaspoolt asutatud. Meie pangad ja teised finantsturuosalised on teiste Euroopa Liidu riikide kesksete vastaspoolte liikmed või nende kliendid. Kokku on Euroopa Liidus selliseid keskseid vastaspooli 14 ja meile kõige lähem ja tõenäoliselt ka kõige tuntum on Rootsi Nasdaq Clearing AB, mis on ka ühtlasi üks Euroopa suurimaid.

Nagu öeldud, antud eelnõuga seadusesse lisatavad reeglid põhinevad Euroopa Liidu õigusel, otsekohalduval määrusel. Konkreetsemalt on mainitud Euroopa Liidu määruse peamine eesmärk tagada, et sellises olukorras, kus keskne vastaspool peaks mingil põhjusel sattuma makseraskustesse, oleksid nii kesksed vastaspooled ise, aga ka riiklikud ametiasutused sisuliselt selleks valmistunud ehk omaksid nendeks olukordadeks vastavaid tegutsemisplaane. Ja nende plaanide rakendumisel loomulikult tuleb tagada, et maksumaksjale oleks kulu võimalikult minimaalne. Pankadele kehtib sarnane lähenemine juba 2015. aasta 1. jaanuarist.

Täpsemad muudatused on järgmised. Esiteks määratakse, et keskse vastaspoole kriisilahendusega tegelevaks asutuseks Eestis on Finantsinspektsioon. Euroopa Liidu õigus iseenesest näeb ette võimaluse, et selleks asutuseks võiks olla kas keskpank, pädev ministeerium või muu avalik-õiguslik haldusasutus. Selleks võib olla ka pankade kriisilahendusasutus, kelleks Eestis antud juhul ongi Finantsinspektsioon. Teiseks sätestatakse eelnõuga vajalikud õigused ja kohustused keskse vastaspoole kriisiennetuse ja ‑lahenduse läbiviimiseks. Näiteks sarnaselt pankadega peab keskne vastaspool koostama finantsseisundi taastamise kava ehk sisuliselt kriisiplaani – ja mitte ainult koostama, vaid seda tuleb ka regulaarselt uuendada. Kolmandaks nähakse ette vajadusel riigipoolse sekkumise meetmed ja neljandaks reguleeritakse keskse vastaspoole suhtes vastavate nõuete rikkumise korral rakendatavad haldusmeetmed ja väärteokoosseisud.

Kokkuvõttes ei kaasne selle eelnõuga meie pankadele ega muudele turuosalistele täiendavaid kohustusi, kuna, nagu alguses öeldud, Eestis ei ole asutatud ühtegi keskset vastaspoolt. Finantsinspektsiooni tegevust eelnõu teatud määral mõjutab, aga seda siiski minimaalselt, ehk järelevalve peab tegema teatud ulatuses ettevalmistusi, aga sellist uut, täiendavat koormust sellega ei kaasne. Seadusemuudatused jõustuvad üldises korras, kui parlament seda toetab, ja palun teilt seda toetust. Tegu on vajaliku ja mõistliku, toetamist vääriva eelnõuga. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Teile küsimusi ei ole. 

Aitäh!

Ma palun nüüd kõnepulti ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka.

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Hea minister! Rahanduskomisjon arutas eelnõu 667 esimest lugemist, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadust oma 26. septembri istungil. [Komisjon] otsustas saata eelnõu Riigikogu suurde saali tänaseks kuupäevaks ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ja kui esimene lugemine lõpetatakse, siis parandusettepanekuteks [määrata] kümme tööpäeva. Aitäh!

Aitäh, auväärt ettekandja! Ka teile küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel ja fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 667 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine ongi lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. oktoober kell 17.15. 

Läheme edasi. Tänane neljas päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud 2022. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 685 esimene lugemine ja ma palun uuesti kõnepulti ettekandjaks rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu! Selle aasta riigieelarve seadus, 2022. aasta riigieelarve seadus koostati sügisel, kui õhus oli veel üksjagu ärevust, aga see ärevus oli teistel põhjustel ja pisut teistsugune. Siis oli meie fookus suunatud COVID‑i kriisile. Praeguseks on lisandunud õige mitu uut ja väga tõsist muret tekitavat teemat, millega tegelemine on absoluutselt vältimatult vajalik. Me oleme sel aastal vastu võtnud juba ühe lisaeelarve, sest sõda Ukrainas, meie tugisüsteemide toimimise tagamine, aga kindlasti ka kõige selle mõjul Eestis pead pööritama ajav hinnatõus nõuavad tähelepanu ja reageerimist.

Vastavalt riigieelarve seadusele võib valitsus riigieelarve muutmiseks kulude kogumahtu muutmata algatada mitte hiljem kui kaks kuud enne eelarveaasta lõppu riigieelarve muutmise seaduse eelnõu. Ja kuna meil on ka sel aastal olukord, kus osa rahastamisvajadusi on aasta jooksul muutunud, on otstarbekas algatada riigieelarve muutmine ja selle ettepanekuga ma teie ees siin praegu olengi. Protsessiga on meil ettepanek muuta eelarvevahendite mahtu valitsemisalade vahel, kulude jaotust programmide tegevuste lõikes ja vahendite jaotust kulude ja investeeringute vahel. Kohe räägin sellest näidete varal pisut täpsemalt. Nende kavandatud muudatuste tegemisel või ettepanemisel on valitsemisalad oma prioriteete hinnanud ja kindlasti arvestanud riigi raha mõistliku ja sihipärase kasutamisega.

2022. aasta riigieelarve seaduse muutmise ettepanekud esitati Rahandusministeeriumile selle aasta augustis, üsna hiljuti. Oma ettepanekud esitasid Haridus‑ ja Teadusministeerium, Kaitseministeerium, Keskkonnaministeerium, Kultuuriministeerium, Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium, Siseministeerium, Rahandusministeerium ja ka Riigikantselei ja Riigikontroll. Nüüd selle eelarve muudatuste sisust pisut lähemalt.

Kulud vähenevad ettepanekute järgi 3,2 miljoni võrra. Sama palju suurenevad investeeringud. See on 0,02% selle aasta riigieelarve kulude ja investeeringute mahust. Muudatused on osalt tehnilised, aga nende hulgas on ka sisemised ja valitsemisalade vahel tehtud muudatused. Seletuskirjas, nagu te näete, on detailne ülevaade toodud ja võib-olla on mõned suuremad või olulisemad, mida veel eraldi üle rõhutada tasub. Näiteks suurima mõjuga valitsemisaladevaheline muudatus on seotud PPA laevastiku üleandmisega Kaitseväe koosseisu alates 1. jaanuarist 2023. Ülesannete ülevõtmiseks ja selleks ettevalmistuste tegemiseks suunatakse Siseministeeriumi valitsemisala investeeringute eelarvest 4,4 miljonit eurot Kaitseministeeriumi valitsemisala eelarvesse.

Suurima mõjuga valitsemisalasisene muudatus kulude ja investeeringute vahel on samuti Siseministeeriumi valitsemisalas, see on kokku 2,9 miljonit eurot. Selle muudatuse tingis hangete soetuste käigus toimunud täpsustamine, algselt kuludena planeeritud eelarved osutusid investeeringuteks. Näiteks veesõidukite soetus, aga ka näiteks rahvastikuregistri arendused, mida algselt kategoriseeriti kulude alla, osutusid investeeringuteks.

Siis võib-olla tasub välja tuua ühe murekoha, mis ei ole hiljuti selgunud, vaid oli teada juba eelarve tegemise käigus ja mida ka tollane majandus‑ ja kommunikatsiooniminister eelarvet kokku pannes rõhutas. See puudutab ühistranspordi dotatsioone, millele kulub sel aastal raha osalt ka kütuse hinna tõusu tõttu või mille vajadus on oluliselt suurem kui eelarve võimalused.

Selle eelnõuga samamoodi suurendame tegevuskulusid investeeringute arvel 1,5 miljoni euro võrra, et seda hüppelisest hindade kasvust tulenevat dotatsioonide puudujääki katta. Lisaks teeb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium valitsemisalasisese muudatuse ja suunab lisaeelarvega eraldatud 4 miljonit eurot väikeelamute energiatõhususe toetuse vahenditest ühistranspordi dotatsioonidesse. Selgituseks ütlen kohe ka seda, et see ei tähenda üldmahus, ka järgmiste aastate pealt, et väikeelamute energiatõhususe toetamiseks jääks vähem raha. Meil loodetavasti lähipäevadel on tulemas häid uudiseid ka selle kohta, et meie uue Euroopa Liidu rahastamisperioodi rakenduskava saab heaks kiidetud, mis samuti päris olulises mahus näeb ette võimalust energiatõhususse, energiasäästu investeerida. Aga kuna raha, mis lisaeelarvega eraldati, nõuab kasutamiseks pisut rohkem aega, kui aasta lõpuni on, ja lisaeelarve vahenditest vastasel korral jääks sel aastal lihtsalt selline jääk, siis seda on Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeerium soovinud kasutada dotatsioonide puudujäägi katteks.

Haridus‑ ja Teadusministeeriumi valitsemisala sisene ümbertõstmine on minu enda hinnangu järgi üks selle eelarve muutmise eelnõu kõige olulisemaid. See puudutab Haridus‑ ja Teadusministeeriumi ettepanekut lisada ülikoolide tegevustoetuse kasvuks sel aastal 10 miljonit eurot. See on raha, mis ülikoolide tegevustoetuse kasvuks jääb nii‑öelda baasi, mis tähendab, et järgmise aasta eelarves sisalduv kõrghariduse rahastamise kasv, mida me hakkame loodetavasti teiega koos arutama järgmisel nädalal, selle kasvu arvutamise aluseks on selle aasta summa, kuhu juba on lisatud eelarve muutmisega 10 miljonit eurot.

Palju väiksemaid ümbersuunamisi on seotud erinevate IT‑süsteemide ülalpidamise ja arendamisega. Lisaks on täna juba teada, et me teeme mõned ümbertõstmise ettepanekud ka eelnõu lugemiste vahel. Need on tõenäoliselt eelkõige seotud sellega, et lisaeelarves prognoositud kulude reaalselt kasutatav maht selle aasta jooksul selgineb siin iga nädalaga. Näiteks on lugemiste vahel tõenäoliselt lisandumas Siseministeeriumi ettepanek tekkiva jäägi arvel tõsta ümber kulusid, et kompenseerida Päästeameti autode kütuse kallinemist.

Aga nagu öeldud, detailne nimekiri on leitav eelnõu materjalidest. Kõik ümbertõsted on tõepoolest hoolikalt kaalutletud, vajalikud ja sihipärased. Loodan, et eelnõu saab Riigikogu toetuse ja et lugemiste vahel võimalike täienduste läbi muutub eelnõu veel paremaks. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Kalle Grünthal, palun! 

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ilmselgelt on asjaolu, et Estonia huku põhjused on vaja välja selgitada, tegelikult ka Eesti rahva auasi. Kahjuks oleme me praegu olukorras, kus Ohutusjuurdluse Keskus ei saa neid uuringuid lõpule viia, sest puudu on 1 miljon eurot. Vaja on üles tõsta vööriramp, siis on vaja üles tõsta atlandi lukk ja samuti aknad, et selgitada välja purunemise mehhanism. Majandus‑ ja kommunikatsiooniminister esitas vastavasisulise taotluse teile, kuid te isegi ei vastanud sellele. Soovin teada, kas te olete nõus selle 1 miljoni eraldama uuringute lõpuleviimiseks. Või kui ei ole, siis miks ei ole?

Aitäh! Me oleme Estonia huku uuringute tarbeks, uuringute läbiviimise tarbeks otsustanud raha eraldada. Need uuringud tuleb igal juhul lõpule viia. Seda olen ma korduvalt valitsuse tasandil ka kinnitanud. Nüüd, konkreetset uuringute plaani [mul praegu siin ei ole], ma ei ole hetkel konkreetselt selleks teemaks nii põhjalikult valmistunud, et mul oleks kogu see plaan praegu kaasas. Aga minu teada üsna põhjalikult ja jooksvalt koostatakse ja peetakse [plaane] koos Rootsi poolega, me teeme ja oleme neid uuringuid läbi viimas ju koos. Ka rahastamine toimub mõlema poole poolt.

Lisaraha eraldamise puhul on olnud ka Majandus‑ ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukoht see, et esmalt tõepoolest juba otsustatud raha kasutuselevõtmine peab olema lõpule viidud, siis tuleb hinnata, mis on täpselt see tööde maht, mis on vaja täiendavalt teha, kui seda täiendavalt vaja teha on, mis ulatuses, mis maksumusega. Ja siis on võimalik teha need otsused, mis puudutavad edasist tööde jätkamist, tööde lõpuleviimist. Aga igal juhul peab selles küsimuses juba tehtud uuringud lõpule viima. Siin ei ole küsimust. See on ka põhjus, miks me selle otsuse koos Rootsiga neid uuringuid täiendavalt teha ja ka täiendavalt rahastada oleme teinud.

Kert Kingo, palun!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Eelnõust ma loen, et on ümber tõstetud Rahandusministeeriumi ja Välisministeeriumi valitsemisalast kokku 21 000 eurot ja selle võrra on suurendatud Riigikantselei haldusala kulusid ehk siis toetatud Vabariigi Valitsuse ja peaministri tegevust. See 21 000 eurot suunatakse innovatsiooniprogrammi tööjõukuludeks. Palun avage natuke, mida see innovatsiooniprogramm endast kujutab ja millega see tegeleb.

Aitäh! Selle innovatsiooniprogrammi täpse ülevaate hea meelega saadan teile kirjalikult. See on oluliselt suurem kui nimetatud summa ja see ei ole ka kuidagi üheaastane, vaid tegu on tõepoolest programmiga, mille ülesanne on pidevalt leida viise, esiteks, kuidas maksumaksja raha mõistlikumalt kasutada, teiseks, kuidas uuenduslike algatustega riigi valitsemist tõhusamaks muuta, uusi lahendusi kasutusele võtta. See programm ise jätkub ka järgmisel aastal. Ja taas, järgmisel nädalal seda arutelu pidades jätan selle meelde ja võtan ka eraldi järgmise aasta programmi sisu kaasa ja välja, et seda kohe alguses tutvustada, sest tegu on tõesti pikemaajalisema ja päris põhjaliku programmiga.

Kalle Grünthal, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma ei jää teie vastusega praegu rahule, et te kavatsete Rootsiga arutada neid asju. Ma võin öelda, et Rootsi pool on absoluutselt korrektselt käitunud selle uurimise tulemuste väljaselgitamiseks. Küll on aga puudu rahastusest 1 miljon eurot, mille [kohta] esitas [taotluse] veel Taavi Aas, kui te olite Keskerakonnaga samas valitsuses, ja siis te isegi ei vastanud sellele palvele. Miks see niimoodi on? Uuringud viidi läbi ju suvel. Oleks saanud raha juurde anda, oleks saanud olulise tähtsusega esemed sealt merepõhjast välja tuua, aga teie ei andnud. Ja ma ei saa üldse aru, miks te praegu pead vangutate.

Aitäh! Kohe selgitan. Sellepärast, et Taavi Aas küll ei esitanud seda taotlust raha eraldamiseks eraldi, vaid see oli tõepoolest arutelu, mis toimus valitsuskabinetis. Ja Taavi Aas selle punkti valitsuskabinetis eraldi tõstatas. Tol korral oli valitsuskabineti seisukoht see, kuna siis oli veel kasutamata suur osa sellest juba otsustatud rahas, kabineti seisukoht oli, et kõigepealt see raha, mis on juba eraldatud, peab saama kasutusele võetud, ja siis, kui juba otsustatud raha on ära kasutatud, selle kohta on tõepoolest ka hinnang, millised täiendavad tööd on vajalikud, mis mahus need on vajalikud, siis on võimalik selle küsimuse juurde tagasi tulla. Selles mõttes see vangutus tulenes sellest, et see oli lihtsalt pisut ebatäpne. Ja uut, täiendavat, detailset taotlust praeguseks esitatud ei ole. Ma olen päris kindel, et koos Rootsi poolega tõepoolest ka rahastamise vaates jälgitakse väga tähelepanelikult tööde käiku, seda, mis juba tehtud on, ja hinnatakse vajadust, mida täpselt, millal, mis ulatuses rahastada ja mis töid vaja teha on. Nagu öeldud, tööd tuleb lõpule viia, selles ei ole küsimust ega vaidlust.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea rahandusminister! Kui palju meil tekkis säästu Mali operatsiooni enneaegsest lõpetamisest ja milleks seda raha kasutatakse?

Aitäh! Te oskate küsida sedavõrd detailselt, et kui lubate, siis ka selle täpse summa, mis Mali otsust puudutas, [saadan kirjalikult], ei taha siin hakata peast tsiteerima, vaid vaatame järgi. Aga seda, kuidas Eesti osalemist missioonidel jätkata, saame ilmselt käsitleda vajaduse korral veel põhjalikumalt. Selge on, et eriti jällegi praegustel aegadel on tegu valdkonnaga, kus iga euro on arvel ja saab kasutatud absoluutselt parimal võimalikul moel. Aga selle konkreetse summa täpsustan ja saadan teile hiljem.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Küsiksin ikka selle [21 000] euro kohta, mis suunatakse selle innovatsiooniprogrammi tööjõukuludeks. Kas see tähendab seda, et suurendatakse olemasolevate töötajate töötasusid? Või võetakse juurde hoopis uusi töötajaid? Kui nüüd see töötasu suureneb, kui palju ta siis suureneb? Või kui nüüd võetakse uusi töötajaid juurde, siis kui palju neid olemasolevatele veel juurde võetakse? 

Aitäh! No selle summa eest muidugi päriselt uusi töötajaid juurde võtta ei saa. Kuna seal on ka tegu sageli täiendavate uuringute tellimisega, selliste projektide hindamisega, siis see ei ole küll ühegi konkreetse inimese täiendav palk, vaid see on lisandunud tööde katmine, mitte inimese töölevõtmise katmine.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud minister! Mul on selline küsimus. Tänavuse lisaeelarvega määrati Eleringile finantseerimistehinguga 30 miljonit eurot ujuvterminali opereerivas firmas osaluse ostmiseks. See finantseerimistehing ei ole ära muudetud ka praeguse eelarve muutmise seaduse eelnõuga. Kas on mingisugune tõenäosus või mingisugune reaalsus, et see läheb käiku, see Eleringi poolt osaluse ostmine? Kas sellel üldse enam on mõtet peale tänaseid sündmusi või tänast infot, peale Soome majandusministri Eestisse tulekut? Kas on mingi tõenäosus, et see summa, see eraldatud raha realiseerub? Ja kas see muudab, võib üldse muuta seda olukorda, kus on teada, et see ujuvterminal läheb Soome?

Aitäh! See tänane info, millele te viitate, on meie jaoks olnud oluline just selles vaates, et me oleme lõpuks saanud ka teise poole käest oluliselt rohkem konkreetsust juurde. Ja milles võib päris kindel olla? Kui me räägime eelarve muutmisest, siis selle eelarve muutmise lugemiste käigus kogu gaasivarustuse, varustuskindluse teema juurde tuleb igal juhul tagasi tulla. Sest lisaeelarvega, kui te mäletate, parlament eraldas ka gaasivaru loomiseks väga märkimisväärseid summasid.

Ja põhjus, miks ta ei sisaldu, kogu see temaatika ei sisaldu praegu teie ees olevas eelnõus, on just see, et me eelnõu esitades olime olukorras, kus me ootasime tõepoolest konkreetsust ja selgust, et teha edasised otsused, kas on vaja midagi ümber suunata, kas on vaja sihtotstarvet muuta finantseerimistehingul. Selle juurde saab tulla lugemiste vahel. See on teema, mis peab igal juhul käsitlemist leidma eelarve menetlemise käigus parlamendis.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Läheme edasi. Palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka.

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Rahanduskomisjon arutas 2022. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu oma 26. ja 27. septembri istungil ja komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused. Võtta eelnõu esimene lugemine Riigikogu täiskogu päevakorda täna, 10. oktoobril ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Ettekandjaks määrati mind ja muudatusettepanekute tähtajaks vastavalt Riigikogu korrale kümme tööpäeva. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonidel on soov avada läbirääkimised? Jaa, Aivar Sõerd, palun, Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon kindlasti toetab selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist ja tervitame ka edasist arutelu rahanduskomisjonis. Mõned teemad vajavad veel täpsustamist, millest ka minister rääkis ja mis seonduvad võib-olla ka selle LNG-teemaga. Ma ei hakka üle kordama kõike, mis siin juba on räägitud, aga mõned olulised aspektid võiks siiski maha öelda.

Väga tervitatav on, et ülikoolide tegevustoetuse suurendamine 10 miljoni euro võrra leiab aset selle eelarvemuudatusega. Samuti lahendatakse sadamate teemaga seoses, et Siseministeeriumi eelarvest läheb Kaitseministeeriumile ettevalmistusraha PPA laevastiku üleandmiseks Kaitseväe koosseisu alates järgmise aasta algusest. Ja nagu minister rääkis, me oleme inflatsioonilises olukorras. Inflatsioon on tõesti olnud erakordselt kiire, mis on tekitanud probleeme. Ja siin saab lahenduse ühistranspordi dotatsiooni teema, kusjuures see toimub suures osas ministeeriumi sisemiste vahendite ümbertõstmisega.

Tervikuna selline aasta lõpu eelarvemuudatus – neid on siin igal aastal rahanduskomisjon menetlenud ja Riigikogu suures saalis oleme menetlenud. See on tavapärane, et ministeeriumid täpsustavad oma kulukirjeid ja eelarve kaudu siis reageeritakse muutunud olukorrale. Ja muidugi tuleb rõhutada seda, et tervikuna see aasta, vähemalt esimene poolaasta – me ei tea veel praegu, vist ei ole augusti maksulaekumise numbreid, aga esimene poolaasta oli ju eelarve [positsioon] lausa tasakaalulähedane. Eelarve positsioon oli tasakaalulähedane. Ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ka juuli laekumised olid väga head.

Aga aasta teine pool nii roosiline ei ole. Alates sügisest on tarbijate kindlustunne vähenenud, investeeringuid pärsib hinnatõus ja ettevõtete eksporditellimused on vähenenud. On süvenenud geopoliitiline ebakindlus, mis ümbritseb ka edasist majanduskasvu. Aga vähemalt paistab, prognoosid seda näitavad, et inflatsioon on saavutamas haripunkti ja edaspidi peaks hakkama nendelt kõrgetelt tasemetelt, vähemalt praegu teadaolevate hinnangute ja prognooside järgi, allapoole tulema. Igal juhul Reformierakonna fraktsioon toetab eelnõu esimese lugemise lõpetamist. Neid teemasid, mis on vaja veel lahendada, me menetleme edaspidi rahanduskomisjonis. Aitäh!

Aitäh! Aivar Kokk, palun, Isamaa fraktsiooni nimel!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ma soovin ka Isamaa fraktsiooni nimel kõigepealt tänada valitsust, et Isamaa soov [anda] 10 miljonit [eurot] kõrgkoolis eestikeelsele haridusele sel aastal toetust, mis toob ka järgmistel aastatel 15%‑lise tõusu, on siin eelarves sees. Samas, me räägime energiaprobleemidest ja ‑toetustest, olgu see elektrienergia 50‑eurone toetus megavatt-tunni pealt või gaasi‑ ja soojatoetused. Need on olulised teemad.

Ja kindlasti ma luban, et me koos Aivariga ja teiste rahanduskomisjoni liikmetega väga tõsiselt vaatame tänase uudise peale, mis on LNG koha pealt, sest see võib tekitada Eestis väga keerulise olukorra. Sest nagu tavaks on öelda: kui kellelgi jääb midagi üle, siis tavaliselt see ülejääk on kõige kallim, mitte ei ole kõige odavam. Kui sealt üldse midagi üle jääb.

Meil siit kõnepuldist tihti räägitakse sellest molekulist ja me oleme seda teemat ise hoidnud siinsamas Riigikogus terve selle aasta üleval, et praeguses olukorras energiajulgeolek on Eesti riigile talve tulekul väga oluline. Võib-olla tuleb ka veel siin näha muid variante nii selle aasta eelarve ümbertõstmisel kui ka järgmise aasta eelarve tegemisel. 

Järgmise nädala esmaspäeval räägime ka järgmise aasta eelarvest, mida tutvustab meile rahandusminister. Loodame, et kõik need lahendused on olemas. Ja siin tuleb ka vaadata sedasama 2022. aasta eelarve muudatust, et ka ehitusobjektid on läinud kallimaks, ka need parandused on sisse viidud ja on leitud vahendeid, kus kaasa aidata, et objektid seisma ei jääks. Nii nagu kolleeg ennegi ütles, oluline on ka, et ühistransport täna seisma ei jääks, maapiirkondades on see eriti oluline. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi fraktsioonidel ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 685 esimene lugemine lõpetada. Lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 24. oktoobril kell 17.15. Neljas päevakorrapunkt on lõpetatud.

Läheme edasi. Tänane viies päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Peeter Ernitsa, Martin Helme, Urmas Reitelmanni, Rene Koka, Uno Kaskpeiti, Merry Aarti, Kert Kingo, Kalle Grünthali, Jaak Valge, Paul Puustusmaa, Anti Poolametsa, Ruuben Kaalepi, Helle-Moonika Helme, Siim Pohlaku ja Henn Põlluaasa 31. augustil 2022 esitatud arupärimine abivajajate ebavõrdse kohtlemise kohta. Arupärimine nr 145. Ma palun kõnepulti arupärijate esindajaks Riigikogu liikme Peeter Ernitsa.

Hea juhataja ja kolleegid! Läinud suvel või suve lõpul märkasin ma äkki ühte teadet, kus Riigi Tugiteenuste Keskus oli välja kuulutanud riigihanke Ukraina sõjapõgenikele toidu- ja esmatarbekaupade ostmiseks. Neid hanketeateid on pidevalt ja ma olen hoidnud neil silma peal, aga see äratas tähelepanu. Ja äratas tähelepanu ühe asja poolest. Selle tingimustes soovitati eelistada tooteid, millel on jätkusuutliku tootmise põhimõtteid kinnitav märgis, näiteks Fairtrade või Rainforest Alliance. Samuti tuleks eelistada mahepõllumajanduslikku tootmist kinnitava märgisega, näiteks Euroopa Liidu mahemärgis või Eesti ökomärk, [tooteid] või kaupu, millele on omistatud Euroopa Liidu või Eesti kvaliteedimärgis. Ja siis hakkas punane tuluke põlema. Teatavasti mahetoit on tavatoidust oluliselt kallim. Tänases Eestis saavad seda lubada endale vähesed. Ja sealt tekkis see küsimus, et kas Eesti valitsus käitub oma inimeste ja Ukraina sõjapõgenikega võrdselt või püüab anda Ukrainast tulnud inimestele eeliseid, pakkudes neile nii-öelda puhtamaid ja tervislikumaid ja ka kallimaid toite. Sellest tulenevalt me esitasime 15 kolleegiga kokku kuus küsimust. Miks eelistatakse Ukraina sõjapõgenikke Eesti oma inimestele? Üks küsimus oli see, et kas ka teiste hangete puhul, kaasa arvatud vangidele, eelistatakse ökotooteid. Aga ma ei hakka kõiki neid ette lugema. Lugupeetud rahaminister äkki valgustab meid. Aitäh!

Aitäh! Ja ma palun arupärimisele vastama rahandusminister Keit Pentus-Rosimannuse.

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Hea meelega vastan arupärimisele, mille adressaat küll ilmselt algselt pidi olema sotsiaalminister, kes selle valdkonna ja arupärimise sisuga haakub, aga sellegipoolest.

Kõigepealt oli esimene küsimus arupärijatel: "Miks eelistatakse Ukraina sõjapõgenikke Eesti oma inimestele, pakkudes neile FairTrade, Rainforest Alliance ja teisi kalleid ökotooteid?" Ukraina sõjapõgenikke ei eelistata mingil moel Eesti inimestele, sest kõigile, kes seda vajavad, pakutakse sama toiduabi sama riigihanke alusel kokkupandavate toidupakkidena. Nii et kui toidupakk, mida vajajatele pakutakse, sisaldab neid arupärijate viidatud ökotooteid, siis saavad neid ökotooteid nii puudust kannatavad eestlased kui ka ukrainlased või ükskõik, millisest rahvusest inimesega parasjagu tegu on, kes kvalifitseeruvad toiduabi saamisele. Toiduabi jagatakse samadel alustel, toidupaki saamiseks peavad kõik abivajajad – ükskõik, kas nad on Eesti inimesed või sõjapõgenikud – läbima omavalitsuse poolt majandusliku olukorra hindamise. Ja kui omavalitsus on kandnud inimese toimetulekutoetuse saajate nimekirja, siis tal see võimalus toidupakki saada ka tekib. Toidupaki sisu koostatakse Eestis koos Tervise Arengu Instituudi spetsialistidega. Ja seni on, tõepoolest, kõigis riigihangetes sätestatud toiduainetele sarnased kvaliteedinõuded. Kuna see küsimus puudutas konkreetselt Fairtrade'i või siis Rainforest Alliance'i tooteid, siis selle riigihanke tingimustes on tõepoolest šokolaadi puhul tulnud pakkujatel pakkuda Rainforest Alliance'i või UTZ Certifiedi šokolaadi ja kakaod. Ja kui toidupakk sisaldab kohvi, siis see peab hanke tingimuste kohaselt olema Fairtrade või Organic või tõestatult sada protsenti jätkusuutlikult korjatud kohv. Aga veel kord, kellelegi ei tehta erisust rahvustepõhiselt, vaid see kehtib kõigile ühtviisi.

Teine küsimus on pikk ja kõlab nii: "Sotsiaalministeeriumi poolt abivajajatel määratud toiduabi pakis on tänavu tatar, kaerahelbed, herned, päevalilleõli, veiselihakonserv, kanalihakonserv, sprotid, tuunikala, kikerhernekonserv, kohv, värskekapsaborš lihaga, mesi, india pähklid, päevalilleseemned, kakaopulber, virsikukonserv, küpsised ja rosinad. Kas nende seas on tooteid, millel on jätkusuutliku tootmise põhimõtet kinnitav märgis, näiteks FairTrade, Rainforest Alliance või mahepõllunduslikku tootmist kinnitav märgis, näiteks Euroopa Liidu (EL) mahemärgis või Eesti ökomärk; või kaubad, millele on omistatud EL‑i või Eesti kvaliteedimärgis?" See oli siis küsijate küsimus. Sotsiaalministeeriumi toiduabi riigihankes on Sotsiaalministeeriumi kinnitusel püstitatud kvaliteedinõuded kõikidele toodetele. Teisiti ilmselt ei oleks seda võimalik kuidagi ette kujutada. Šokolaad ja kakao, nagu eespool viitasin, peavad olema Rainforest Alliance'i või UTZ Certifiedi märgisega. Kohv peab kandma Fairtrade'i või Organicu märgist või olema tõestatult sada protsenti jätkusuutlikult korjatud.

Kolmas küsijate küsimus oli selline: "Milline on käimasoleva hanke käigus Ukraina sõjapõgenikele pakutava toidukorvi maksumus?" Tõenäoliselt on küsijad pidanud silmas Ukraina sõjapõgenikele vastuvõtupunktides antavat esmast abi. Tegemist on Sotsiaalkindlustusameti poolt sõjapõgenike vastuvõtupunktide varustamisele suunatud riigihankega. Selle alusel ei soetata ostukorvi, vaid tellitakse vastuvõtupunktidesse vajaduspõhiselt tõesti selliseid portsjonitoite või hügieenitarbeid. Et kui tegu on, ma ei tea, näiteks väikeste lastega siia jõudvate sõjapõgenikega, siis sõna otseses mõttes esmase janu ja nälja [kustutamiseks] oleks seal vastuvõtupunktis vajalik olemas. Seal on näiteks kiirpudrud, küpsised, vesi, et kõik, kes saabuvad, esmaselt saaksid juua ja kui tõesti tegu on näljaste inimestega, siis esimese nälja seal [kustutatud]. Selle riigihanke eeldatav maksumus kokku oli 120 000 eurot ja praegu peaks olema raamleping sõlmimisel.

Neljas küsimus: "Milline on Toidupanga poolt puudustkannatavatele inimestele suunatud toidukorvi maksumus?" Toidupaki maksumus ise sõltub muidugi kogu eelarvest ja abivajajate arvust ja ühe korra toidupaki maksumuseks kujuneb umbes 28–30 eurot, millele lisandub käibemaks.

Viies küsimus: "90 protsenti puudustkannatavatele inimestele jagatavast toidukaubast on kaubandusvõrgust nö päästetud toit. Miks seda ei pakuta Eestisse saabunud Ukraina sõjapõgenikele?" Sotsiaalministeeriumi selgituste kohaselt jaguneb toiduabi jagamise süsteem Eestis kaheks. Kõigepealt on 70%, mille moodustab riigi poolt ostetud toit, ja 30% sellest fondi mahust on niinimetatud päästetud toit ehk annetatud toit ja toidujagamine. Nagu ma ka päris alguses selgitasin, toiduabi saavad majanduslikult keerulistes oludes olevad inimesed või pered, näiteks kui tegu on vanemaga või hooldajaga, kellega samal pinnal elavad lapsed. Nende abivajaduse selgitab esmalt välja omavalitsus, omavalitsuse sotsiaaltöötaja. See, kellel on õigus saada annetatud toiduabi, on samamoodi omavalitsuse sotsiaaltöötaja hinnata. Toiduabi jagamisel rahvuse alusel inimesi ei eristata. Samaväärset toiduabi saavad nii Eesti inimesed kui ka sõjapõgenikud.

Viimane, kuues küsimus arupärijatelt oli: "Milline on vangidele pakutava toidukorvi maksumus ja kas ja kui palju on selles FairTrade, Rainforest Alliance ja teisi kalleid ökotooteid?" Koos palga ja kommunaalkuludega oli Sotsiaalministeeriumi kinnitusel kinnipeetavatele pakutava toidukorvi maksumus – mul on toodud siin Viru Vangla näide – juuli lõpu seisuga 3 eurot ja 19 senti päevas ja see sisaldab hommiku‑, lõuna‑ ja õhtusööki. Siin ei ole arvesse võetud erimenüüsid või erivajadusi. Ökotooteid vangla toitlustamiseks sisse ei osteta. Soovi korral saavad kinnipeetavad teha sisseoste vastava asutuse poest.

Aitäh! Ja jõudumööda vastan küsimustele, kus, nagu öeldud, ekspert on kindlasti Sotsiaalministeerium.

Aitäh! Tõepoolest, teile on küsimusi. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ma vaatasin seda teie poolt esitatud riigieelarvet ja seal on huvitav fenomen tekitatud. Elektriaktsiisist laekuv tulu väheneb kuskil 11–12 miljonit eurot ja samas alkoholiaktsiisist laekuv tulu suureneb kuskil 11 või 12 või natuke rohkem [miljonit], ma võin numbritega eksida. Ehk siis lihtne loogika ütleb, et teatud määral ettevõtted lähevad kinni ja inimesed hakkavad murest jooma. Aga nüüd ma küsin seda, et kui need inimesed on sellises halvas olukorras, kas siis need inimesed, kes on kaotanud töö ja uputavad oma muret põhimõtteliselt pudelisse, kas nemad saavad selle Sotsiaalministeeriumi määratud toidupaki, mis on punktis kaks toodud, või peavad leppima selle toidupanga pakutava pakiga.

Aitäh! Küsimuse alguses juba jäin mõtlema, et kas küsite eelarve kohta, aga siis sain aru, et siiski küsimus puudutab arupärimist ja seda, kuidas toiduabi jagatakse ja kuidas see süsteem Eestis korraldatud on. Nagu öeldud, seda abivajadust Eestis hindab omavalitsus. Konkreetse inimese puhul, ma arvan, oleks ükskõik millisel ministril seda vastust anda väga keeruline. Omavalitsus on see, kes hindab, millist abi ja toiduabi inimesel vaja on, ja nagu öeldud ka vastuses, kui tegu on toimetulekutoetuse saajaga, kellel sellist tuge vaja on, siis tema saab ka toiduabi. Ja veel kord, nagu selgitatud, siis üldiselt on loogika selline, et päästetud toitu ehk toidupanga poolt jagatud toitu jagatakse abivajajatele igakuiselt. Inimese kohta üldiselt pannakse kokku pakk, mis on vähemalt kolm kilo. Seal peab olema vähemalt kolm eri toidugrupi toiduainet. On kohti, kus seda jagatakse koostöös toidupangaga lausa iga nädal, mõnes [kohas] tehakse seda kaks korda kuus. Ja eks see sõltub suuresti annetatud toidu kogustest. Nii et see on veel täiendavalt lisaks sellele toidupakile, mida toimetulekutoetuse saajatel on õigus ja põhjust omavalitsusest saada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei saanud nagu täpselt aru. Küsisime, kas nende hangete puhul, mida korraldatakse, praegusel juhul ka toiduabi ja muu, on sätestatud, et tuleb eelistada ökokaupa, ükskõik mis firma nime ta kannab. Ja miks, nagu ma aru saan, kohvi ja kakao puhul on seda nagu kindlasti tehtud. Miks just need artiklid?

Aitäh! Teate, ma pean ütlema, et rahandusminister tõepoolest on selline ametikoht, kus väga paljude teemadega tuleb tegeleda, aga ma oma peaaegu kaheaastase ametisoleku käigus ei ole veel jõudnud niikaugele, et ma oleksin sedavõrd detailselt süüvinud konkreetse toiduabi hangete kriteeriumide kokkupanekusse. Need kriteeriumid, nagu ma ka arupärimisele vastates viitasin, pannakse kokku koos Tervise Arengu Instituudi spetsialistidega. Miks need spetsialistid on pidanud vajalikuks mõne konkreetse toidugrupi puhul selliseid täiendavaid tingimusi seada? Ma usun, et seda on tehtud ikkagi, pidades silmas vajadust koostada see toidupakk võimalikult jätkusuutlikul viisil ja kindlasti on silmas peetud toidupaki saajate huvisid. Küllap selle alusel on eksperdid ja spetsialistid oma valikud teinud.

Aitäh! Head kolleegid, arupärimisele vastamisel on Riigikogu liikmetel võimalik esitada üks küsimus. Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Mul tekkis küsimus selle raames, et kuna te olete rahandusminister, te oskate öelda, kui suured summad eraldatakse Rahandusministeeriumi poolt selle tarbeks, et meie oma inimesed saaksid regulaarselt abi toidu näol ja saaksid täisväärtuslikku toitu. Ma siin nimekirjas ei näe näiteks sellist väga olulist toiduainet nagu mesi – kus on lastega pered, seal oleks see väga vajalik. Kas te oskate öelda, mis see summa on, mida regulaarselt antakse Eesti enda inimeste toetamiseks?

Aitäh! Toiduabiks on aastas kokku mõeldud 3 miljonit eurot. Ja 1 miljon on annetustegevuse toetamiseks. Aga see viimane on omakorda seotud abisaajate arvuga. See võib olla ka suurem, kui abisaajaid on rohkem. 2023. aastast alates on meil võimalik kasutada selleks Euroopa Liidu raha ja sellega seotult pisut suurenes ka kogusumma, mis aastas plaanitud on. Aga 3 miljonit kokku, pluss 1 miljon annetustegevuse toetamiseks.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Aitäh ministrile vastuste eest! Aga mina sain aru neist vastustest, et kõikide nende riigihangete puhul, mis tehakse toiduabiks, on ökotooted ja kallim kraam, Fairtrade ja nii edasi, Rainforest Alliance ja muud ökod sees. Kui me avastasime sõjapõgenikele mõeldud hankes need tingimused, et need peaksid olema ka igal pool mujal sees, aga kuna ei saanud siin ka rohkem küsida detailsemalt, siis jäi kahjuks see segaseks. Ainukene, mis tuli välja, [on see,] et vangidel ei ole seda tingimust. Seda ma küsisin ka vanglate asekantslerilt Rait Kuuselt konkreetselt ja ta ütles, et neil vangide kohta vähemalt toidu ja nende hangete puhul, muu kraami puhul seda tingimust ei ole. Nemad ei pea saama tervislikumat, tervisele kasulikumat ja suurema toiteväärtusega kaupa, mis ei sisalda kunstlikke lisaaineid, kõiki 600 E‑ainet või umbes nii, mis seal on, mis pikendavad toidu eluiga ja annavad talle mõnusa värvi – isegi kui ta nii mõnusa värviga ei ole – ja väldivad immuun‑ ja närvisüsteemi haigusi ja muid hädasid. Selle järgi teen ma järelduse, et igal pool mujal nendes hangetes arvestatakse. Aga samas jäi segaseks, miks arvestatakse seda ainult kohvi ja šokolaadi ja vist veel mõne asja puhul, mujal mitte. Aga nagu ma ütlen, kahjuks minister ei andnud sellele korralikku vastust.

Kui algul tekkis ettekujutus, et kas Ukraina sõjapõgenikke ei eelistata selle nii-öelda puhtama ja tervislikuma toidu ja muu kraami ja kõige muu puhul, siis ministri jutust joonistus välja, et ei eelistata. See puudutab praegusel hetkel toiduabi ja Ukraina sõjapõgenikke. Aga enamik inimesi ei ole sõjapõgenikud. Enamik inimesi ei vaja toiduabipakikesi ja enamik inimesi ei ole ka vanglas. Aga enamik inimesi käib igal õhtul või mõnikord ka harvem poes, ostab endale toidukraami ja valib kahjuks selle järgi, mis on odavam. Aga ökotooted on kordades kallimad. Ei hakka siin konkreetsemalt nimetama – kes on käinud poes ja vaadanud neid ökoriiuleid, see teab. Kordades-kordades kallimad. Noh, on põhjus ka, miks kallimad on, kogu see tootmine ja kogused on väikesed ja nii edasi. Aga need inimesed ei võta toitu mitte selle järgi, vaid võtavad, mis on odavam. See tähendab seda, mis ei ole tervisele nii kasulik, ei ole nii suure toiteväärtusega, sisaldab rohkem kunstlikke lisaaineid, kõiki neid E‑kokteile, mis seal on, ja sisaldab vähem igasuguseid mineraale, rauast kuni vanaadiumi ja kõikide muudeni. Ja see on nüüd selgelt igal juhul ebavõrdne kohtlemine. On hea, kui kõigi puhul, kes vajavad abi, lähtutakse sellest, et pannakse sellesse komplekti kallimad ökotooted. Aga see seltskond on palju-palju väiksem, on suhteliselt marginaalne seltskond selle kõrval, mis on enamik eestlasi, Eesti inimesi, kes ei saa endale lubada ökotooteid.

Peeter, kas on vaja lisaaega?

Jah, paar minutit, aga mitte rohkem.

Kaks minutit lisaaega, palun!

Ja mis siis kokkuvõttes öelda? Me saime natukene targemaks, mina sain natukene targemaks, aga lõplikku selgust, mis siis tegelikult on, mina küll ei saanud. Jäeti mulje, et kõik saavad ühtepidi ökotooteid, eriti ökokohvi ja ‑šokolaadi. Jutuks tuli mesi, mida paljud [armastavad] ja minagi armastan. Aga seda, kuidas valitsus on toetanud oma inimesi, et nad saaksid lubada endale ka veidi kallimat kraami, mis on tervislikum, siin ei olnud. Ja Riigikontrolli need mitmed raportid on näidanud ju, väga puust ja punaseks teinud, kuidas paraku suur osa sellest eriti juurviljast ja muust kraamist, mis tuleb piiri tagant odavalt, sisaldab selliseid kokteile, mis tervisele ... No kasulikud need nüüd kuidagi ei ole, aga nad on odavad, ja neid on Eesti rahvas kahe suupoolega sunnitud sööma. Aga hea vähemalt, et sõjapõgenikele ja ka, kui see vastab tõele, toiduabipakkide [saajatele] on selline samm tehtud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem Riigikogu liikmetel sõnavõtusoovi ei ole. Kas minister soovib sõna võtta? Ei soovi. Selge. Siis lõpetame selle päevakorrapunkti menetlemise.

Läheme tänase kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Merry Aarti, Martin Helme, Urmas Reitelmanni, Rene Koka, Uno Kaskpeiti, Kert Kingo, Kalle Grünthali, Jaak Valge, Paul Puustusmaa, Peeter Ernitsa, Helle-Moonika Helme, Siim Pohlaku ja Henn Põlluaasa 31. augustil esitatud arupärimine üraskite tekitatud kahjude kohta. Arupärimine nr 147. Arupärijate esindaja, Riigikogu liige Merry Aart, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! "Metsasõjas on raskerelvad üraskite käes," kirjutas Lõunaleht. Ürask hävitab nii riigile kuuluvaid kui ka erametsi. Oleme jõudnud olukorda, et enam ei teagi metsa, kus kuuse-kooreürask ei tegutseks. Näiteid on väga palju. Kasumetsa terviserada Antslas, Põlva Intsikurmu, Otepää Apteekrimäel asuv Kullalaane, mida kutsutakse juba ka Üraskilaaneks, Suure Munamäe ümbrus, Taevaskoja terviserada, Elva paisjärve ümbrus ja nii edasi ja nii edasi, kus hävivad puud, ja seda on väga kurb vaadata.

Võrumaa erametsaomanikud on äärmiselt mures, sest ürask liigub ühelt kinnistult teisele katastroofilise kiirusega. Küllap seda on ka teistes maakondades. On kaitsealad, rangelt kaitstavad alad, näiteks Haanja looduspargis, kus ei tohi midagi teha. Ühelt poolt erametsaomanik peab kahju tõrjuma, teiselt poolt ei tohi ta raiuda. Kuidas ta siis tõrjub? Käib ja plaksutab?

Ürask on meil muutunud pühaks ja puutumatuks. Kahjuks ei saa kohaliku inimese kohta seda öelda. Kui mõni hädasolija tahabki vastuseid saada, siis talle lihtsalt ei vastata. Juunikuus oli ühe Võrumaa erametsaomaniku probleem keskkonnakomisjonis, kus lepiti kokku, et Keskkonnaamet tegeleb sellega ja vastab talle. Nii palju kui minule teada praegu on, vastust ei ole ta saanud.

Võin vast öelda, et umbes 7000–8000 hektarit metsa on üraskist tabandunud, sealhulgas umbes 4500 hektarit on riigimetsa majandusmetsa. Kas peame raiemahtu pidama primaarseks või peaksime mõtlema terve ja tugeva metsa peale? Milline väärtus on surnud metsal? Või on oluline jätkusuutlik mets? Siin tuleb natukene mõelda nende asjade peale. 

Meil on praegu väga tugev energiakriis. Küttepuude hind on väga kõrge. Ehk aitaks üraskitõrjeks tehtav raie meil talve üle elada? Kas raiemahtu arvestame sellises olukorras vaid küpse metsa baasil või lisame sinna ka surnud metsa? Me teame, et kui me kohe tõrjume, siis me saame sealt võib-olla isegi palki, kui ei, siis on juba raske edaspidi saada sealt isegi küttepuid. Kas meil jätkub piisavalt talupojatarkust või jookseme emotsioonide redelit mööda, mis kahjuks võib ühel hetkel katki minna – kui pisut piltlikustada? 

Sellest tulenevalt on meil kuus küsimust, millele palume ministril vastata. Ma ei hakka neid küsimusi ette lugema, ministrile on need teada. Aitäh!

Ja nüüd palun arupärimisele vastama keskkonnaminister Madis Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Nii nagu arupärimise esitaja juba ütles, on esitatud kuus küsimust, mis ma loen ette ja millele järjest ka vastan.

Esimene küsimus: "Kui suur on üraskite tekitatud kahju Eesti metsale (erametsade ja riigi majandatava metsa pindala ning majanduslik kahju)?" Nii nagu taas kord eelkõneleja juba viitas, on see number suurusjärgus 8000 hektarit ja see on riigimetsas olev kahjustatud mets, mis on kaardistatud 1. jaanuarist 2021 kuni septembrini 2022. Erametsas on kahjustusi tuvastatud Keskkonnaameti poolt tehtud metsakaitseekspertiiside kohaselt selle aasta kaheksa kuuga kokku umbes 800 hektaril. Keskkonnaameti statistikas aga ei kajastu kahjustused, mis likvideeritakse raieküpsetes metsades läbi lageraie metsateatiste, sest metsakaitseekspertiisi pole sellisel puhul vaja teostada. Seetõttu see info on üksnes nende kohta, mis on eraldi. Majandusliku kahju hindamise osas on väljakutse suur, et kuidas seda teha ja mismoodi. Aga majanduslik kahju üraskitest tekib juhul, kui kahjustada saab alles valmiv mets. Sellisel juhul mets raiutakse varem, tulu tuleb ka sellest väiksem. Seda juhtus riigimetsas 2490 hektaril. Erametsade kohta meil sellist infot otseselt ei ole. Teine variant, kuidas tekib see kahju, on siis, kui kahjustatud puud jäävad õigeaegselt langetamata ja nende kvaliteet langeb saematerjalist küttepuuks. Sealt tuleb erinevaid hindasid võrreldes see vahe. Lisaks peab arvestama, et sellest metsas seisvast raagus puust võib olla ka kasu. Nimelt elavad sellessamas kahjustatud puu koores ka teised putukad ehk üraski looduslikud vastased. Seetõttu on see tulu ja kulu suhte arvutamine oluliselt keerulisem, kui võib-olla esmapilgul tundub.

Teine küsimus: "Milline on kahju, kui üraski tõrjeks tehtav raie peatatakse põhjusel, et selle aasta raiemaht on täis (n Erastveres)?" Sellel aastal ei ole probleem peamiselt selles, et kuuse raiemaht saab täis. Pigem on olnud probleemiks see, et kuuse raiemaht hakkas kehtima mõnevõrra hiljem ehk alates maikuust. Aga suures pildis ei ole praegu, jah, täheldada, et selle tõttu jääks kuskil vajalik raie tegemata, et raiemaht on [täis], vaid seal oleks vaja teha eriotsuseid, millele ma ka juba viitasin siin varasemalt, ehk see, mis puudutab metsakaitseekspertiisi poolt tehtud hinnanguid, mille raames oleks võimalik 5% raiet suurendada.

Kolmas küsimus: "Kas puidu kvaliteet kannatab, kui käesoleva aasta üraskikahjustatud kuusk raiuda järgmisel/ülejärgmisel aastal?" Kui raiuda käesoleva aasta üraski kahjustatud kuusk järgmisel või ülejärgmisel aastal, siis vastab varutud metsamaterjal küttepuu kvaliteedinõuetele ehk tegu oleks küttepuuga.

Kolmas või neljas siis juba: "Kuidas kompenseeritakse üraski tekitatud kahju erametsaomanikele?" Otseselt erametsaomanikele üraski tekitatud kahju ei kompenseerita. Küll aga on juba kaks aastat rakendatud üraskikahjustuste ennetamise toetust, mida erametsaomanikud saavad vastavas keskkonnas eramets.ee taotleda. Seal on kõik tingimused täpsemalt kirjas.

Ja järgmine küsimus, viies: "Praegu on puidu hinnad suhteliselt kõrged, kuid puitu realiseerida ei saa, sest raiemahu number on täis. Kes vastutab ebaefektiivse metsa majandamise eest?" Taas kord kordan üle: nagu eelnevalt mainitud, pole otsene probleem selles, et raiemaht sai täis. Riigimetsa ei majandata ainult majandusliku kasu saamise eesmärgil, riigimetsa majandatakse ka ökoloogiliste ja sotsiaalsete väärtuste pakkumiseks. Lisaks, kahjustusi likvideerida saab 5% ulatuses metsakaitseekspertiisi täiendava loa alusel ja seda on alati võimalik kasutada, kui peaks ilmnema, et on vajadus täiendavaks raieks.

Kuues: "Metsa käivad nautimas turistid. Milline on Teie arvamus, kas turistid naudivad ka üraski poolt hävitatud metsa ja milline on nende huvi külastada raagus kuusikuid (n Taevaskoja radadel)?" Kuna minu arvamust on küsitud, siis üraski poolt hävitatud metsad kindlasti ei näe kenad välja, me kõik oleme nendes olnud. Samal ajal peab siiski arvestama, nagu ma eelmises osas mainisin, et väiksemad raagus kuusetukad on kasulik vähemalt mõneks ajaks [alles] jätta, kuna nendes elavad üraskite looduslikud vastased, kes aitavad ka üraskite vastu võidelda, et kahjusid ja üraskeid oleks meil vähem.

Kuigi ütlesin, et on kuus küsimust, aga ma vist vahepeal liigendasin valesti. On ka seitsmes küsimus: "Millised on järgnevad tegevused, et peatada metsa hukkumine üraskite ründe tõttu?" Tõesti, viimased aastad ja võib-olla isegi pikemalt on pehmed talved tekitanud üraskite levikuks väga soodsad tingimused. Üraskitele sobivaid kuusikuid on Eestis väga palju. Kahjuks pole täielikult võimalik peatada metsade hukkumist üraskiründe tõttu. 2020. aastal koostati vastav tegevuskava kuuse-kooreüraskite kahjustuste seireks ja nende vältimiseks. Ja veel eelmine nädal kogunes uuesti vastav töögrupp või selline arutelugrupp, kus arutati neid tegevusi, mis on kooreüraski suhtes võimalik [ette võtta] või juba ette võetud. Sisuliselt on kolm tegevussuunda: üraski ja üraskikollete seire ja analüüs, teiseks, metsaomanike teadlikkuse suurendamine, ja kolmas on kahjustuste likvideerimine, et mis ja kuidas selles osas saab teha. Ja eelmisel nädalal kohtusidki Keskkonnaministeeriumis Keskkonnaamet, Keskkonnaagentuur, Riigimetsa Majandamise Keskus ja Erametsakeskus ning seal arutati veel kord, kuidas ja mismoodi oleks võimalik üraskikahjusid Eesti metsades ennetada ja nende kahju minimeerida. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd küsimused. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! On ilmselge, et RMK ei rakenda riigimetsas metsamajanduslikke võtteid, mida tegelikult on vaja teha. Alati eelistatakse põhimõtteliselt lageraiet ja kuskil näiteks hooldusraiet või harvendusraiet, mida oleks vaja tegelikult teha näiteks ka kooreüraskite likvideerimiseks, kui on tekkinud selline koloonia, lihtsalt ei tehta, kuna kogu selle tehnika metsa tarimine läheb niivõrd kalliks. Küsin teie käest: miks lastakse kasutada selliseid metsamajanduslikke viise, kus ei ole aktiivselt kavas üraskitõrjet, mis on praeguse arutelu teema?

Aitäh! Kõik metsaraied, mis RMK teeb, on vastavate spetsialistide poolt heaks kiidetud. Tunnistan, et Eestis on selles osas, nagu siin eelkõneleja viitas, metsanduses erinevad arusaamad. Kas neid just sõjaks saab nimetada? Ka teie poolt viidatud üraskitega võitlemise suhtes ollakse eri arvamusel, et kuidas seda võiks teha. Aga see on ka põhjus, miks sellised osapooled taas kord kokku kutsuti – minu ministriks oleku ajal küll esmakordselt –, et leida lahendused ja veel kord arutada läbi, kas need üraski vastu võitlemise töövõtted on parimad ja efektiivsemad või tuleb võtta mingid uued meetmed kasutusse. Ja see käib tõesti ka riigimetsa kohta, mida RMK majandab.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite, et on oluline suurendada metsaomanike teadlikkust. Ja samal ajal meil ei ole ju konsensust selles, millised on need õiged meetodid üraskitõrjeks. Bioloogide üldine arvamus on, et tuleb metsas püsti jätta need puud, mis on juba üraskikahjustuse saanud, kuni nad ise kukuvad ümber, sellepärast et selle ajavahemiku jooksul, kui ürask on sealt juba lahkunud, saavad need elupaigaks rähnidele, teistele lülijalgsetele, kes võitlevad nende üraskitega, ja see aitab kõvasti kaasa üraskitõrjele. Mul on see isiklik kogemus ka Otepää looduspargi kuusemetsast, kus õnnestus üraskikolle saada kontrolli alla just selle metoodikaga, lisaks püünispuud ja feromoonpüünised.

Aeg, Ruuben! Aeg!

Jah. Kuidas te seda debatti saate kommenteerida? Milline metoodika siis on õige?

Aitäh! Ma arvan, et selle debati võtabki mõnevõrra või hästi kokku see üldine arvamuste paljusus, mis on. Ollaksegi erineval seisukohal, kuidas peaks majandama üraskikahjudega metsi, kas peaks, nii nagu teie viitasite, rohkem jätma neid [puid] kasvama, et läbi loodusliku vastupanuvõime sellega võidelda, või teha rohkem uuendusraieid, lageraieid. Me olemegi need arutelud just selleks kokku kutsunud, et osapooled esitleksid oma argumente, miks üks või teine moodus on parem, miks üks või teine rakendus võiks olla efektiivsem nende vastu. Aga jah, jätkuvalt ollakse teatud detailides, ütleme, tõlgenduste osas eri meelt. Nii et siin tuleb veel neid kohtumisi teha ja arutada, mis on Eesti metsale parem, et üraskikahju oleks minimaalne.

Riho Breivel, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Momendil on meil energiakriis ja me teame, et küttepuu on üks vahend, millega asja leevendada. Ütleme, kui arvestada nüüd üraskikahjustusega metsi ja ka tuulemurdusid ja muid, kus ürask muidugi levib kergemini, kas ei ole võimalik kuidagi leida lahendust, et rohkem sellist kahjustatud metsa müüa otse inimestele, kes oleks võimelised ja tahaks ise varuda küttepuid? Nad saaks palju odavama hinnaga kui praegu kokkuostjatelt seda osta. 

Aitäh! Jah, sisuliselt on kõik ettepanekud käinud läbi ka ministeeriumist, kaasa arvatud ettepanekud – vähemalt minule ministrina on neid esitatud –, et kas ei oleks võimalik teha otsepakkumisi nendele inimestele, kes [puid] vajavad. Aga nagu me teame, küttepuuga me varustame ennast ideaalis kaks-kolm aastat ette, arvestades küttepuu kuivamist, sest ta ei ole kohe kasutatav ahjudes või pliitides. Kõik need variandid on laua peal, kuidas me saaksime eelistada neid inimesi, neid Eesti inimesi, kes vajavad küttepuid, kes varuvad seda järgmiseks või ülejärgmiseks talveks.

Täna on meie hangete seadus nii reguleeritud, et väga lihtne ei ole teha seda nii, et need-need kodanikud peaksid nüüd saama. Jah, on võimalik sotsiaaltoetuste kaudu küttepuid kompenseerida, on võimalik teha mingisuguseid pakkumisi, suunatud pakkumisi võib-olla meie kaugkütjatele, et Eesti inimeste kodud oleks esmajärjekorras soojad, ja siis alles eksport. Aga need on kõik detailid, mida me praegu kaardistame, otsime neid võimalusi. Me kindlasti ei pisenda seda kriisi, mis on, ja me kindlasti mõtleme ennekõike Eesti inimeste peale. Ja vaadates, et meil on metsast võimalik kuuseüraski kahjustatud puitu välja tuua, need asjad on laua peal, aga kiireid, häid lahendusi meil ei ole veel selles osas välja pakkuda.

Merry Aart, palun!

Jah, aitäh! Mul oleks üks täpsustav küsimus. Juttu oli ka Erastverest. Ega teile ei ole teada, milles see põhjus võis olla, et need inimesed, kes seal Erastveres üraskikahjudega metsa tegid ja ütleme, töötasid üles seda metsa, et nendel oli just nimelt see arvamine, et kõrval olevat metsa ei tohi puutuda, sellepärast et raiemaht on otsas. Ma saan aru, et see ei vasta päris tõele. Millest see võis tingitud olla, et kõrval jäeti need üraskipuud kasvama – kasvama ei saa öelda –, kuivama? Nad ju levitavad metsas edasi neid asju ja see läheb üsna kiiresti edasi. Milles see põhjus võis olla?

Aitäh! Mul puudub küll detailne info selle raietegevuse kohta, aga ma eeldan, et pigem oli seal probleem selles, mis tööd olid planeeritud. Planeeritud oli selle langi ulatuses sellised tööd ellu viia ja see, et ei mindud kõrvallangi peale või kõrvalterritooriumi peale, oli pigem tingitud sellest, mitte et oleks RMK nii-öelda aastane raiemaht täis. Nagu ma juba ka varasemalt ütlesin, seda on võimalik teatud protsentide ulatuses suurendada, selleks tuleb lihtsalt teatud protseduurid läbida. Aga jah, detailidega nii täpselt ma ei ole kursis, aga ma eeldan, et pigem oli see [põhjus].

Toomas Jürgenstein, palun!

Hea eesistuja! Hea Madis! Õhtune aeg, ma luban endale natuke vallatuma küsimuse. Kuidas siis on? [On] energiakriis, ja ühtpidi me peaks lootma sooja talve, kus puid nii palju ei kulu, aga teistpidi, ürask elab sooja talve kenasti üle, on vaja –20° ja puukoore peal –6°, et ta maha tappa, et ta ära sureks. Kas me peaks lootma sooja talve või külma talve?

Aitäh! Üks teema on tõesti see, mis puudutab üraskite laiemat levikut. See on tingitud ennekõike soodsatest ilmastikutingimustest ja siin jääb, ma arvan, lõpuni see küsija või vaataja silmadesse, et kumb on parem variant. Sest tegelikult on väga oluline nüanss veel ka hakkepuidu ja biomassi varumisel. Meie metsa ülestegijad loodavad külma talve, et tuleks külmunud maapind, et saaks teha metsa nii, nagu tegid meie esiisad. Teistpidi, mida külmem talv, seda rohkem kulub biomassi, seda rohkem me peame Eesti inimeste kodusid kütma. Kumb on Eesti inimestele parem variant? Ma arvan, et see nõuab täitsa eraldi arutelu. Mina siin jätan hinnangud andmata. Kindlasti inimeste kodusooja heaks oleks parem, kui oleks soe talv ja oleks paremad tingimused ka meie kodude soojaks kütmiseks.

Aitäh! Ma ei näe rohkem küsimusi. Alustame läbirääkimisi. Ei näe ka läbirääkimiste soovi. Sellisel juhul sulgen selle päevakorrapunkti arutelu.

Läheme tänase seitsmenda päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Ruuben Kaalepi, Martin Helme, Urmas Reitelmanni, Leo Kunnase, Rene Koka, Uno Kaskpeiti, Merry Aarti, Kert Kingo, Kalle Grünthali, Jaak Valge, Paul Puustusmaa, Peeter Ernitsa, Riho Breiveli, Helle-Moonika Helme, Siim Pohlaku, Henn Põlluaasa ja Mart Helme 12. septembril esitatud arupärimine süvariigi seoste kohta metsandusvaldkonnaga. Arupärimine nr 148. Arupärijate esindaja Ruuben Kaalep, palun!

Auväärne Riigikogu! Hea minister! Head kuulajad! Ka see arupärimine puudutab sügavalt Eesti metsanduse arengut ja loodushoidu. Riigimetsa Majandamise Keskus on ülimalt oluline asutus meie rahvusliku pärandi ja loodusrikkuse säilitamiseks. Ja seda enam tuleb RMK-d kritiseerida, kui me näeme, et nende tegevus ja poliitika sugugi ei hoia meie loodusrikkust, vaid tegeldakse kahtlase skeemitamisega, mille taga on ärihuvid ja võimumängud. Vähe sellest, et RMK sõidab regulaarselt üle Eesti kohalike kogukondade soovist oma puhkemetsi säilitada, uue RMK juhatuse esimehe konkursiga on üle sõidetud kogu Eesti rahva õiglustundest ning ausa ja läbipaistva riigivalitsemise põhimõtetest.

Alates 1. novembrist asub RMK juhatuse esimeheks varem Välisluureameti peadirektorina töötanud Mikk Marran. Ja see otsus tehti RMK nõukogu koosolekul 31. augustil. Marran on avalikkuses tunnistanud, et varasem kokkupuude metsanduse või looduskaitsega tal puudub. Aga samas on nende valdkondade mõistmine täiesti vältimatu selleks, et selles valdkonnas efektiivselt tegutseda, sellel töökohal, mille kuutasu on 11 500 eurot. Samuti on Marrani ennetähtaegne lahkumine varasemalt töökohalt tekitanud palju küsimusi avalikkuses ja õigustatud pahameelt. Nii et selles valguses on üsna raske mõista, miks seesama isik valiti teises olulises asutuses juhtivale kohale, mille täitmiseks oleks kindlasti olnud võimalik leida terve hulk asjatundjaid.

See arupärimine ei ole tegelikult suunatud ühe konkreetse isiku vastu. Küsimus on süsteemis, mis võimaldab kuritarvitusi. Igale uuele ametisse astunud valitsusele, igale uuele keskkonnaministrile on olnud alati kõrged ootused, et lõpuks ometi leitaks metsanduspoliitikas tasakaal, mis säilitab Eesti unikaalset looduskeskkonda ja millega nõustub Eesti rahva enamus. Kas seda tasakaalu saab tuua lihtsalt tublide riigiametnike vangerdamine ühest kohast teise? Äkki see vajab siiski teadmisi looduskaitsest ja metsandusest?

Alles mõne aasta eest naeruvääristati kõiki, kes rääkisid süvariigist, et tegemist on lihtsalt vandenõuteooriaga. Aga mis see siis on, kui mitte täiesti avalik süvariigi manööver, mida me RMK‑s näeme? See olukord, mis on kujunenud RMK juhi konkursiga, on sümboolne, sest see võtab kokku tegelikult kõik, mis meie riigis on valesti. Kui säästlik metsamajandamine tähendab arutut ja massiivset lageraiet, kui aus ja läbipaistev konkurss tähendab ühest ametist skandaaliga lahkunud tippjuhile pehme maandumiskoha loomist, kui koalitsioonileppe lubadus Eesti metsi kaitsta tähendab süvariigi salatehinguid, siis ei saa ka usaldada selle valitsuse lubadust kaitsta Eesti Vabariiki ja tema põhiseaduslikku korda.

Meil on keskkonnaministrile seitse küsimust, millele ootame sisukaid vastuseid. Aitäh!

Palun vastama keskkonnaminister Madis Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nii nagu eelkõneleja [suu] läbi kuulsime, on seitse küsimust, millele ma annan vastused.

Esimene: "Kuidas tagati, et konkurss RMK juhatuse esimehe kohale on aus ja läbipaistev?" Kõigepealt lühidalt taustast, mis puudutab meie regulatiivset raamistikku, kus metsaseaduse kohaselt kuulub RMK nõukogu pädevusse juhatuse liikmete arvu määramine, nendega lepingute sõlmimine, juhatuse esimehe määramine, juhatuse liikme tasude määramine. Vabariigi Valitsuse 2007. aasta määrusega nr 4 kinnitatud RMK põhimääruse § 17 ütleb järgmist: "Juhatuse esimehe valib nõukogu konkursi korras nõukogu otsusega kehtestatud tingimustel." See on nõukogu põhimäärusest tulenev kohustus. Nõukogu otsustas konkursi läbiviimiseks kaasata väliseksperte, kellest parima pakkumise tegi Fontes. Protsess algas otsingust, mis sisaldas kuulutuse väljapanekut ning kandidaatide sihtotsingut. Edasi toimusid vestlused, kandidaatide selekteerimised ning lõppkandidaadid läbisid partneri juures hindamiskeskuse ülesanded, et saada objektiivne ülevaade juhiomadustest. Nõukogu kohtus lõppvoorus kolme konkursi paremini läbinud kandidaadiga ja langetas seejärel otsuse. Nõukogu on kinnitanud, et poliitilist survet otsuse langetamiseks ei olnud. Seda saan kinnitada ka mina keskkonnaministrina – tõesti, konkurss oli juba päris kauges faasis, kuna see algatati enne, kui mina sain keskkonnaministri ametisse. Ühtepidi, jah, oleks võib-olla uus keskkonnaminister saanud kõiki protsesse peatada ja määrata uue nõukogu ja kogu protsessi, aga just nendel põhjustel, nii nagu eelkõneleja ütles, ma ei soovinud seda kuidagi teha poliitiliseks. Nõukogu oli tööd teinud, oli kaasatud professionaalne firma, kes tegeleb personaliotsinguga, ja sellest lähtuvalt mul ei olnud põhjust nende objektiivsuses ja nende teadmistes ja aususes kahelda. Ehk minu hinnangul oli sellega tagatud RMK juhi konkursi aus ja läbipaistev korraldus.

Teine küsimus: "Millist kompetentsi metsanduse valdkonnas tuleb oodata RMK juhatuse esimehelt?" RMK‑s kokku töötab enam kui 600 inimest, kes on valdkondlikud [eksperdid], sealhulgas väga sageli kitsalt mingi konkreetse valdkonna eksperdid. Suurte organisatsioonide juhtimisel on peamisteks eeldusteks organisatsiooni juhtimise kogemus ja oskus kaasata õigetel hetkedel oma valdkonna eksperte ja seda kõigis valdkondades, loomulikult eelkõige metsanduses, elurikkuse ja keskkonna teemadel.

Kolmas küsimus: "Millised olid peamised Mikk Marrani omadused ja oskused, arvestades RMK valdkonda, mis eristasid teda teistest kandidaatidest ja mille tõttu osutus just tema valituks?" Lühidalt juba eelmistes punktides sellele vastasin. Aga otsustamisel lähtutigi juhioskustest ja sellest, mismoodi ja kuidas on ta varasemalt erinevates rollides oma organisatsioone või asutusi juhtinud. Ja kinnitan veel kord üle, et juhi valiku tegi RMK nõukogu ja selles osas mul ei ole, ütleme, detailides nii head ülevaadet anda, kui seda on nõukogu liikmetel.

"Mis tagab, et Marranit tabanud skandaalid ja küsitavused seoses tema varasema töökohaga ei ohusta tulevase RMK juhatuse esimehe erapooletust oluliste otsuste langetamisel?" Mikk Marrani kohta kirjutatud ja räägitud info on vähemalt minu teadmisel mõne inimese vaatenurk ning ma kindlasti ei soovi selle pealt mingeid järeldusi teha. Olles peale konkurssi Mikk Marraniga kohtunud, ma ei kuulnud temalt, et midagi võiks kuidagi tema tööd RMK juhina segada või takistada Eesti metsa jätkusuutliku majandamise eest seismist. Mikk Marran on olnud Kaitseministeeriumi kantsler ning juhtinud viimased seitse aastat Välisluureametit. Ja sellest lähtuvalt ei ole küll minul põhjust kahelda, et ta ei ole oma otsustes erapooletu või et tal puuduks piisav kompetents väga olulise organisatsiooni juhtimiseks.

Viies küsimus: "Millisest arvutuskäigust tulenevalt määratakse RMK juhatuse esimehe töötasu?" Praeguse juhatuse esimehe viis aastat tagasi määratud töötasu oli 10 000 eurot kuus, millele lisandub autokompensatsioon ning võimalus maksta tulemustasu, kui nõukogu niiviisi otsustab. Juhatuse esimehe kandidaatidega kohtumisel küsis nõukogu ka nende palgasoove ning need suurusjärgud olid sarnased praeguse tasemega. Töötasu suuruse määramisel peab nõukogu arvestama teiste riigile kuuluvate ettevõtete juhtide palgatasemeid ja metsandussektori tippjuhtide palgatasemeid ja seda mitte ainult Eesti piires, vaid ka kaugemal.

Kuues küsimus: "Süvariigi üks tunnuseid on, et oluliste ametikohtade jagamisel loeb enam isiku staaž riigiametnikuna kui tema kokkupuude teemakohase valdkonnaga. Kuidas lükkate ümber järelduse, et RMK juhatuse personalivalikus esinevad süvariigi tunnused?" Taas kord ütlen, et eespool oma vastustes ma juba rääkisin valikuprotsessist, mis on igati avaliku konkursi läbiviimise põhimõtetega kooskõlas, ja ma ei oska kuidagi kommenteerida süvariigi tunnuseid antud juhi valikul.

Seitsmes küsimus: "Millised ootused on Vabariigi Valitsusel RMK juhatuse esimehele metsandusvaldkonna reformimisel?" Vabariigi Valitsuse tasandil seda arutatud ei ole ja seega valitsuse ühtset seisukohta ma kommenteerida ei oska. Küll aga ma võin kommenteerida keskkonnaministrina oma seisukohta, et nii nagu ka eelkõneleja ütles, tegu on äärmiselt palju poleemikat tekitava valdkonnaga, mis puudutab metsandust. Ja just needsamad asjad on need, mida ka mina ootan RMK uuelt juhilt, ehk et Eesti mets oleks majandatud tasakaalukalt, nii, et oleks tagatud liigirikkus, nii, et oleks tagatud arvestamine kogukondadega kõrge avaliku huviga metsade osas ja mitmeid teisi väärtusi, mis Eesti metsades peaks olema tagatud. Kas seda teeb Mikk Marran või oleks seda teinud keegi teine – need on need ootused, mis minul oleks olnud ükskõik millisele juhile, kes oleks ametisse valitud. Aitäh!

Ja nüüd küsimused. Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Noh, väga ilus ja tore on kuulda, et teil on sellised tõsised ootused RMK direktorile, aga samas peale seda valikut andis ta ühe intervjuu, kus ta ütles, et temal puuduvad igasugused teadmised ja arusaamad üleüldse kogu metsanduse valdkonnast. Minu meelest siin on väga-väga suur vastuolu, et valiti inimene, kes ei tea sellest valdkonnast mitte midagi ja ise seda ka tunnistab. Ma võiks tuua sihukese ilusa näite, et noh, ma olen eluaeg unistanud, et ma oleks professionaalne muusik ja mängiks võib-olla näiteks Estonia orkestris, ma ei tea mida, metsasarve. Ja siis, kui tuleb konkurss, siis ma lähen sinna ja ütlen: "Teate, minu kõige suurem eelis on see, et ma ei tea metsasarvest mitte muhvigi." Ja siis ütleb kunstiline juht: "Suurepärane, väga hea! Teie olete õige inimene sellele kohale!" Kas te ikkagi peate sihukest asja normaalseks?

Aitäh! Ma ei ole seda intervjuud temaga ise lugenud, aga ma tunnistan, et kusagilt selline pealkiri käis läbi. Mina olen Mikk Marraniga kohtunud ja rääkinud temaga, millisena tema näeb Eesti metsanduse arengut, millisena tema näeb Eesti riigimetsa tulevikku, ja sealt ma olen kuulnud väga palju sellist, mida ei saa öelda inimese kohta, kes metsandusest midagi ei tea. Arvatavasti oli tegu ebaõnnestunud tsitaadiga, metsanduse kohta välja öeldud ebaõnnestunud sõnadega. Minu soovitus ka EKRE fraktsioonile on, et kindlasti soovitan temaga kohtuda ja rääkida metsanduse teemadel. Ta teab oluliselt rohkem, kui võib-olla läks kõlama sellest ühest ebaõnnestunud tõlgendusest või väljaütlemisest. Ma ei olnud ise juures, ma ei tea, kuidas see täpselt välja nägi.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt ministrihärra võiks olla kursis, mida tema alluv on öelnud avalikus ruumis, mitte saunalaval. See on esimene. 

Aga teine. Ma küsin sellise küsimuse. Mõelge teraselt, kui te vastate sellele. Kas te võite käe südamele panna ja öelda, et uus RMK juht ei ole suunatud sinna nii-öelda süvariigi käe läbi? Ja see, kas ta metsast midagi teab või tea, pole üldse oluline. Oli vaja panna oma mees kusagile mõnusa koha peale ja miks mitte metsa. Saate kinnitada, et see nii ei olnud?

Aitäh! Mina saan panna käe südamele ja öelda, et mina kohtusin Mikk Marraniga esimest korda elus peale seda, kui ta oli valitud RMK juhiks. Ma ei tea, missugused taustad ja mis täpselt oli varasemates ametites, kuna mul kokkupuude puudus. Mida ma tean, on see, et kõik nõukogu liikmed said oma arvamuse avaldada, said vajalikud küsimused küsida. Ja sellest mulle kui ministrile piisab, et tehti parim valik nende vist 17 või 18 kandidaadi hulgast. Sellest mulle piisab. Mina saan kinnitada, et seal ei olnud midagi sellist, mis paneks mind kui ministrit muretsema.

Kert Kingo, palun!

Ma tänan, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Te olete varasemalt ise juhina töötanud. Kui usaldusväärne on selline personalifirma teie jaoks, kes läheb ametis olevat, näiteks hetkel Välisluureameti juhti kutsuma RMK, Riigimetsa [Majandamise] Keskuse juhiks? Ja samal ajal Fontes ütleb, et läheneme talendiotsingule paindlikult ja väledalt, pidades silmas organisatsiooni vajadusi ja iga talendi ainulaadsust. Kas te arvate, et Fontes tegutses professionaalselt, tuues luurejuhi metsa majandama? Kas te endise juhina leiate, et on usutav kõik see jutt, mis te siin räägite?

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, siin kõnepuldis on hea olla, kui südametunnistus on puhas. Ma tõesti ütlen, et me otsisime või nõukogu otsis inimest, kes oleks valmis juhtima väga vastutusrikkal ametikohal riigiettevõtet sisuliselt. Mul ei ole küll põhjust kahelda, et Fontes oleks teinud kuidagi mingisuguseid kutsumisi või otsuseid lähtuvalt mingitest muudest huvidest, vaid ainult sellest, kas inimesed oleksid valmis võtma sellist vastutust, mis tähendab RMK juhtimist ja mis tähendab RMK ees seisvate väljakutsete ületamist. Ma tõesti tunnistan, et mul on siiras usk, et oli tegu väga ausa konkursiga, ja ma siiani usun, et see nii oli.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud minister! Siin on tõesti midagi liimist lahti. Nimelt, ehk olete lugenud neid ajakirjanduses liikunud kommentaare üsna asjatundlikelt inimestelt, sealhulgas Oidsalult, kes on öelnud, et ta ei saanud oma tööga hakkama. Ja sellele viitab ka tema varajane lahtilaskmine välisluure juhi kohalt. Mõelge ise, sellisel kriitilisel hetkel nagu Ukraina sõda, sest ta arvatavasti ei saanud oma tööga hakkama. Kas sellisel juhul ikkagi on eetiline premeerida teda sellise kohaga? Näiteks Indrek Tarand leidis, et tema võib kooliõpetaja olla ja et roolijoodikud sobivad sinna suurepäraselt, nagu tuleb välja. Aga lahti lastud ametnikud – miks mitte ka kooliõpetaja rolli? Ta võiks ju luureteemasid lastele õpetada. (Juhataja helistab kella.) Kas te tõesti ei ole neid kommentaare lugenud?

Aitäh! Nii nagu ma ka tänast ettekannet või küsimustele vastamist arutasin, et tõesti paar inimest on arvanud, et see, mida Mikk Marran tegi või kuidas ta tegi, ei olnud õige. Aga ma ei ole seda kuulnud kusagilt mujalt, minuga sel teemal ühendust võetud ei ole, et Mikk Marran oleks kusagilt lahti lastud või temast oleks tahetud lahti saada ja seetõttu oli vaja talle töökohta. Ma ei oska neid väiteid tõesti kommenteerida. Väga vabandan.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Vastasite küsimusele, millist kompetentsi metsanduse ja looduskaitse valdkonnas tuleb RMK juhatuse esimehelt oodata. Vastasite niimoodi, et oluline on organisatsiooni juhtimise kogemus ja oskus kaasata eksperte. Kas ma saan teie vastusest õigesti aru, et metsanduse ja looduskaitse valdkonnas kompetentsi ei ole sellel ametikohal teie hinnangul vaja? 

Aitäh! Kindlasti on vaja sellisel tasemel, nagu on enamikul eestlastel. Ja kui ta on veel [omandanud] keskhariduse või ülikoolihariduse, siis on see piisav, et seda tunnetust omada. Me ei otsinud või nõukogu ei otsinud sinna inimest, kes oleks metsatööstuse ekspert või looduskaitse ekspert. See ei olnud lähteülesanne. Lähteülesanne oli leida suurele organisatsioonile juht, kes oskaks tasakaalukalt kõike seda, mida on vaja RMK juhil teha, ellu viia. See oli minu mõte.

Jaak Valge, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Siin saalis on väga meeldiv kuulda sellist ehedat saare murrakut. Aga edasi ma, jah, komplimentidega ei jätka ja küsin seda, et te väitsite, et teil polnud põhjust Fontese pädevuses ja nõukogu pädevuses kahelda, aga no pädevus võib tähendada ühte ja teist. Ja ma ei küsi teiste kandidaatide nimesid, keda te nagunii ei ütle – õigusega. Küll aga küsin seda, kas teistel kandidaatidel, nii nagu Mikk Marranil, polnud samuti erialast tausta. Ja teine asi: kas te võite kinnitada, et Fontes ja nõukogu ei saanud mingit suunist RMK juhi valiku osas?

Ma ei oska teiste kandidaatide puhul tõesti kommenteerida ja minu käest – ma ei oska jälle teiste eest öelda – mingeid suuniseid ei saadud, et kes oleks see õige kandidaat või keda kindlasti ei tohi [valida]. See on ainuke, mida ma saan praegu öelda.

Alar Laneman.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Teie vastused tekitavad minus muret ja natuke ka imestust. Kas siis Vabariigi Valitsuse tasandil oluliste positsioonide täitmisel väärikate inimestega ei olegi olemas mingit reeglistikku või mingeid aluseid? Seda eriti olukorras, kus riik elab praegu üle keerulisi aegu – meil on mitu kriisi korraga käimas. Täna me riigikaitsekomisjonis kuulsime, et isikute määramisel on kogemus väga oluline. Teie haldusalas, selgub, et kogemus ei ole oluline. Küsimuse teine osa, samuti teie vastustest: kas te nende vihjete peale ei peaks selgeks tegema, mis asi on süvariik ja kas seal on neid jälgi?

Aitäh! Ma võib-olla väljendasin ennast kusagil valesti. Minu sõnum on see, et RMK‑s töötab üle 600 inimese, kellest enamik on väga head oma valdkonna eksperdid ja kes viivadki seda ellu, mida organisatsiooni juhatus ja nõukogu on nii-öelda sisenditeks ja eeldusteks ja ootusteks andnud. See on see, mismoodi suuri organisatsioone minu hinnangul peab juhtima, nii olen lähtunud mina oma varasemas töökogemuses. Ma arvan, et see võiks ka nii tulevikus töötada, et on eksperdid ja juht võib olla valdkonna tippekspert, aga ilmtingimata ei pea olema valdkonna tippekspert. See on küsimuse esimese poole kohta.

Ja teine küsimus, mis puudutab süvariigi olemusega kurssi viimist. Kindlasti tahan sel teemal rohkem teada, mida see tähendab ja kuidas seda võiks käsitleda. Sellest ma ei ole ülemäära palju kuulnud.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Hea minister! Mina loen, et RMK nõukogu on üheksaliikmeline ja nendest üheksast liikmest viis nimetab keskkonnaminister. Aidake mulle nüüd meelde tuletada, kes meil on keskkonnaminister. Ma kuulan teie vastuseid hämminguga: te ei tea ju üldse, mis teie haldusalas toimub. Te ei ole kursis, kes kuidas valis ja miks, ja te ei loe lehti selle kohta, mis teie haldusalas toimub. Mille eest te palka saate? Kas te ikka kohal käite seal ministeeriumis? Mis jama te meile ajate? See nõukogu allub teile. Te ei tunne huvi ka, kuidas sinna inimesi valitakse. See on üks kõige suurema käibega Eesti riigiasutus üldse. Te loete lehest umbes, kuidas sinna juht saab. Te nagu tõsiselt räägite seda juttu või? Siis pange kohe amet maha, kui te nii hoolimatult oma ametiülesannetesse suhtute. Või teine variant: te lihtsalt rahumeeli valetate meile, et te ei tea mitte millestki mitte midagi.

Aitäh! Kohtun RMK nõukogu esimehega vähemalt iga paari nädala tagant, arutame strateegilisi küsimusi, arutame neid asju, mis ja millised on tänase keskkonnaministri ja tänase valitsuse ootused RMK‑le laiemalt. Ja see, mis puudutab juhatuse esimehe valikut, on olnud nõukogu pädevuses. Mina olen nõukogu usaldanud, mul ei ole mingit kahtlust või, ütleme, kõhklusi, et see ei oleks tehtud korrektselt vastavalt reeglitele. Ja nii ta on. Mul tõesti ei ole nende osas mingisuguseid selliseid teistsuguseid arvamusi.

Mis puudutab minu enda tööd, siis tunnistan, et käin iga päev tööl, teen seda täie vastutusega kõigi Riigikogu liikmete ees, teen seda Eesti inimeste ees ja annan iga päev maksimumi, et nii metsandusteemad kui ka kõik teised keskkonnateemad oleks absoluutselt minu võimuses, et nii hästi kui võimalik neid kaitsta, neid esindada.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Tartu Ülikooli õigusteaduse osakonnas küsis professor Raul Narits ühelt üliõpilaselt sellise küsimuse: öelge palun, või mitte öelge, vaid palun mängige mulle Beethoveni viiendat sümfooniat viiulil. See tütarlaps läks näost punaseks ja ütles, et ma ei saa. Ta küsis: "Miks?" "Ma ei oska." Ja siis küsis Raul Narits, et aga öelge, kuidas on võimalik riiki juhtida. Miks selle jaoks pole oskusi vaja? Viiulimängu mitteoskamine võib tipneda mõne kääksuga või üldse vaikusega, aga kui ei osata erialateadmisi, nagu on praegu uue RMK juhi puhul, siis toob see kaasa kahju. Öelge palun, mispärast ei pea RMK juht oskama teatud valdkonda.

Aitäh! Ma veel kord ütlen, et tegu oli tema poolt, kui ta nii ütles, ebaõnnestunud sõnakasutusega. Olles temaga kohtunud, ma kinnitan, et ta teab metsandusest ja Eesti loodusest oluliselt rohkem, kui see pealkiri võis öelda. See on minu temaga kohtumise tulemus, ma sain sellest kinnitust, et tegu on väga hea tippjuhiga. Tegu on inimesega, kes teab metsandusest ja Eesti loodusest rohkem, kui võib-olla on jäetud meedias arusaam. Minule, veel kord, sellest piisas ja nii on.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma kohe esitan oma põhjenduse ka, protseduurilise. Küsimus on praegu selles, et RMK praegune juht, kes määrati või määratakse, ütles, et ta ei tea metsandusest mitte midagi. Praegu minister puldis ütleb, et see oli võib‑olla keelevääratus, ja räägib, et tegelikult ta teab. Minu teada inimesed väljendavad oma mõtteid ise verbaalsel teel ja keegi ei saa neid ringi muuta juhul, kui selle väljendaja pole oma väidet ümber lükanud. Nüüd on küsimus, härra Jüri Ratas: mida me teeme sellise valetava ministriga?

Aitäh! Te saate ju aru, härra Grünthal, et ma ei saa kuidagi kontrollida, mida mõtles Mikk Marran, mida praegu mõtleb minister. Meil on siin sõna‑ ja väljendusvabadus. Samas, Riigikogu liikmetel, fraktsioonidel, komisjonidel on õigus kutsuda riigis töötavaid inimesi oma juurde ja küsida, mida nad mõtlesid selle lausega. Nii et ma ei saa selle pinnalt hinnata, kas keegi valetab või keegi ei valeta. Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh! Me oleme praegu, lugupeetud Riigikogu juhataja, sellises olukorras, et me valdame mõlemad informatsiooni. Mina olen absoluutselt kindel, et teie teate, mida Mikk Marran ütles, vastasel juhul te ei oleks sellel ametikohal praegu. Ja nüüd ütleb minister teistsugust informatsiooni. Meie mõlemad teame, et see, mida praegu minister ütles, ei vasta ju tõele. Kuidas me saame sellist ministrit praegu siin küsitleda, kui ta annab meile valet informatsiooni? See ei ole ju kooskõlas õigusriigi põhimõtetega.

Aitäh! Informatsiooni tuleb ikka anda õigesti ja õiglaselt edasi, nii et ega ma siin hetkel seda kuidagi muudmoodi kommenteerida ei saagi. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea minister! Endine Kaitseministeeriumi asekantsler Meelis Oidsalu on võtnud kasutusele mõiste "riigiametnike kuldne õnneratas". Ta peab silmas seda, et teatud ring või grupp isikuid on automaatselt sobivad mistahes ametikohale ehk siis juhi kohale. Ja teised, olenemata nende haridusest, töökogemusest, teenistuskogemusest, isikuomadustest, ei ole sobivad mitte millekski. Missugune on teie hinnang, kas selline kuldne õnneratas on olemas? Ja kui see on olemas, mida peaksime tegema, et see kuldne õnneratas lakkaks pöörlemast?

Aitäh! Mina ei usu, et selline kuldne õnneratas on olemas. Tean väga paljusid endiseid tippriigiametnikke, kes ei tööta riigisektoris hetkel ja on sealt läinud mujale just sellel põhjusel, et nad ei ole osutunud valituks konkurssidel, kus on olnud 15 või 20 või 10 kandidaati. Mina ei usu, et selline asi on olemas. Kui see on olemas, siis ma loodan, et sellele tehakse kiiresti lõpp.

Paul Puustusmaa.

Suur tänu, hea juhataja! Lugupeetud minister! Lugedes avalikku meediat 1. septembrist 2022, lugesin ma sealt seda, et Mikk Marranile said saatuslikuks tema faktilistest hinnangutest arusaamine ja tegelikkusest ebaõige ettekujutus. Ehk valed otsused ja järeldused. Nüüd on tal uus hea ametikoht, kus ei ole ka välistatud, et sellised asjad võivad uuesti sündida. Oletame nüüd, et selles uues ametis taas paljastuvad valede hinnangute andmine ja valede järelduste tegemine, kes siis selle eest vastutust peaks kandma? RMK nõukogu, minister, kes vastutab?

Aitäh! RMK nõukogu määratakse osaliselt ministri poolt ja osaliselt Riigikogu poolt. Lisaks nõukogu omakorda valib juhatuse. Nagu ma enne ütlesin, [nõukogu] vastutab juhatuse eest. Aga loomulikult, kui asjad RMK‑s mingil põhjusel ei toimi või on seal kuritarvitatud riigi varaga ümberkäimist või midagi sarnast, siis ka ministril lasub vastutus ja mina olen valmis alati seda kandma – olen seda oma elus ka teinud juba, üks väheseid Eestis, kes on seda teinud. Ja ma arvan, et see käibki ministri ametiga, poliitilise ametikohaga kaasas, et vastutus ei jää kusagile kellegi teise õlule, vaid see käib ikkagi nende inimestega kaasas, kes selle eest peavad vastutama, kaasa arvatud minister.

Riho Breivel, palun! 

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Momendil veel ametis olev RMK juhatuse esimees on väga võimekas juht, tal on suur organisatsioon juhtida ja ta on saanud sellega hästi hakkama. Kas te ei peaks teda soovitama nüüd kaitsepolitsei peadirektoriks? Sest ega meil selliseid võimekaid juhte palju ei ole ja ma usun, ta saaks seal hästi hakkama, kui antud juhul Marran saab seal hästi hakkama.

Aitäh! Nii nagu ma ka enne ütlesin, ma ei usu sellist ringsoovitamist või sellist kuldset ringi. Mina seda kunagi kasutanud ei ole, ei kavatse seda ka teha. Ehk kui inimene soovib kusagile kandideerida ja ta vastab nendele nõutud tingimustele, siis on tal õigus seda teha, aga mina kindlasti ei hakka soovitama teie mainitud inimest kaitsepolitsei juhiks. 

Austatud minister, ma tänan teid. Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Ruuben Kaalepi.

Head kuulajad! No mis meil siin toimub? Üsna kurb pilt jääb Eesti valitsuse juhtimisest ja meie looduskaitsevaldkonnast, kui ka minister nii avalikult näitab välja, et tegelikult see tahe ja tunnetus omaenda valdkonnast on niivõrd nõrk.

Alustame algusest. Selleks, et ära hoida selliseid debatte üldse, selliseid küsimusi, et kuidas küsitavad isikud [saavad osaleda] või küsitava taustaga konkursi tulemused saavad aset leida, selleks peab olema konkurss aus ja läbipaistev. Ja siis küsimusele, mis selle aususe ja läbipaistvuse tagab, vastuseks minister kirjeldas lihtsalt neid määrusi ja protsessi, mis nende määruste alusel toimub. Aga määrus iseenesest ju ei taga mingit ausust ja läbipaistvust. Samamoodi seda ei taga see, et võetakse mingisugune väline ekspert, professionaalne firma seda konkurssi läbi viima. Tegelikult on ju küsimus selles, kes seal kellele helistab, kes ütleb mida, kes annab milliseid soovitusi.

Siis on küsimus selles, et mis asi on läbipaistvus. Läbipaistvus ei ole see, et sõna-sõnalt järgitakse kõiki määrusi juriidiliselt korrektselt. Läbipaistvus on see, et avalikkus saab tulemusega rahul olla ja et ei teki selliseid küsimusi, nagu meil siin praegu on. Sellist mehhanismi me ei ole kuulnud ja seda ju järelikult RMK juhi valimisel ei olegi.

Mis puudutab seda, milline kompetents siis peaks olema RMK juhatuse esimehel. Loeti üles siin organisatsiooni juhtimise kogemus, oskus kaasata eksperte. Ja lisaküsimusele minister vastas, et metsanduse ja looduskaitse osas piisab sellest, kui on kompetents sel määral, nagu on enamikul Eesti inimestel. No siin tekibki küsimus, miks me räägime süvariigist. Kas tõesti me saame kõiki erinevaid riigiameteid, millel on tohutult erinevad valdkonnad, võtta niimoodi ühe puuga? Et see on üks ja sama süsteem ja kes oskab juhtida välisluuret, võib samahästi juhtida metsandust, kes oskab juhtida, ma ei tea, haiglat, võib juhtida kapot, ja piisab sellest juhtimiskogemusest. See mõtteviis ongi see, mis tekitab seda arusaama süvariigist või riigiametnike kuldsest õnnerattast, kuidas iganes me seda nimetame.

Kui nüüd tulla nende skandaalide juurde või segaduste juurde, mis seal Välisluureametis Marrani lahkumise juures olid, siis on ju heal juhul lihtsalt naiivsus, kui minister ütleb siin, et rääkisin selle inimesega ja tema ütles, et ei ole midagi, mis [tema] tööd võiks segada, minul pole alust kahelda. Tuleks ikka ju mitme nurga alt kaaluda. Isegi see, et seal Välisluureametis olid mingid probleemid, jah, see on mõne inimese vaatenurk – täpselt nii, nagu minister ütles. Aga see asi tuleb siis üle kontrollida, seda tuleb kaaluda, tuleb sellesse teemasse süveneda. See on lihtsalt ülioluline selleks, et riigiametnik saaks erapooletult oma tööd teha.

Kas lisaaega saaks, palun?

Saab, aga kui palju te soovite? Minut, kaks, kolm?

Maksimaalselt, palun!

Palun, kolm minutit!

Nüüd ongi küsimus selles, et mis asi on süvariik. Kui me näeme, et riigiametniku ametisse valimisel on tähtis tema juhtimiskogemus ja mitte metsandus, mitte looduskaitse, mitte see teemavaldkond, siis me võime ju rääkida sama hästi suunatud konkursist. Konkreetselt need nõudmised, see kompetents, mida oodatakse, ongi pealtnäha täiesti juhuslikult vastav selle isiku taustale, keda on plaanis sinna ametisse sokutada. Vaat see ongi süvariik! Tegelikult ju ministri vastused ei lükanud mitte kuidagi ümber seda täiesti ilmselget järeldust, mis oli juba seda konkurssi jälgides meil ja mis sai ainult kinnitust juurde.

Ja seda ma arvan ka, et minister peaks ikkagi olema kursis oma valdkonna maine küsimustega. Kui öeldakse, et ei tea, ei ole seda intervjuud lugenud, kuskil mingi pealkiri oli, siis see näitab jällegi, et ühelt poolt nagu jäetakse mulje, et jah, siin on väga sügavad probleemid, sügavad debatid, mis me peame läbi arutama, lahendama, jõudma tasakaalupunkti – samamoodi nagu ka eelmise arupärimise teemas –, aga teiselt poolt on üks kõige suuremaid probleeme, mis avalikku poleemikat tekitab, ju see maineprobleem. Ja see maineprobleem on RMK‑l olnud juba ammu, see ei ole mitte ainult see üks juhikonkurss, vaid siin on küsimus suhtluses kohalike kogukondadega, suhtluses looduskaitsjatega, meetodite valikus ja nii edasi.

See maineprobleem on olnud väga ammu ja siin ongi ministri kui poliitilise ametikoha ülesanne seda maineprobleemi lahendada. Selle tõttu tuleb olla väga täpselt kursis kõigi nende [asjadega], ka ajaleheartiklitega, olgu seal siis ebaõnnestunud tsitaadid või siis täiesti siiras valdkonnas kogenematu inimese ülestunnistus oma kogenematuse kohta. Need on asjad, millega minister peab kindlasti tegelema. Ja paraku nendest vastustest näis, et minister ei ole sellega piisavalt tegelenud.

Hea uudis, mis me kuulsime, on see, et kui see riigiametnike kuldne õnneratas ehk süvariik on olemas, siis minister lubas sellele lõpu teha. Ma loodan, et teemasse süvenedes jõuate suurema pildini sellest olukorrast ja siis tõepoolest teete sellele lõpu või siis kannate vastutust ministrina, nii nagu lubasite. Päästkem Eesti metsad süvariigi käest! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased, kõigil soovijatel on võimalus pärast haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Peeter Ernits, palun teid Riigikogu kõnetooli!

Hea juhataja! Head kolleegid! Ei oleks tahtnud tulla siia, aga täna pidin seda tegema. Valget laeva ei tule. Järjekordne kobarkäkk on plahvatanud. Riina Sikkut, majandusminister, ütles täna lõpuks välja, mida mina ja ka paljud meie kolleegid, väga lai seltskond teadis juba ammu. Valge laev tuleb Soome, tuleb Inkoosse. Ma olen näinud, kui kibedalt on käinud selle haalamiskai ehitamine, säästukai ehitamine Pakri neemele, Lahepere lahe suudmesse. Algul oli pikk projekt, lainemurdja ehitamine ja kõik muu selline, pikk kai ja nii edasi. Lõpuks tehti ilma lainemurdjata lahe suudmesse selline säästuhaalamiskai. Hakati peale – keskkonnaminister on siin –, hakati peale ilma ehitusloata, kaks nädalat uhati. Aga keegi ei pannud tähele. No ministrihärra ei olnud toona minister veel.

Aga see on selline köki-möki. Põhiline oli see, et kes enne valmis saab, sinna valge laev tuleb. Me esitasime – millal see oli? – 18. augustil järelepärimise peaministrile. 12 küsimust valgest laevast. See pauk, mis täna lõhkes ... Ja tahtsime teada peaministrilt, millal see juba teada oli, et valget laeva siia ei tule ja lollitamine käib. [Lollitatakse] ettevõtjaid ja avalikkust. Gaas on oluline. Selle sõja lahvatudes, kui tuli kiiresti üle minna odavalt Vene gaasilt kallile LNG‑gaasile, Ameerikast ja mujalt tulnule, siis hakkas peale see võidujooks ja tegelikult ka nii inimeste kui ka ettevõtete lollitamine. Ja ma saan täitsa aru perekond Häälest ja Infortarist ja nii edasi, kes on siiras usus arvanud, et tuleb, ja tegutsenud. Aga samas ma olen eelarve kontrolli komisjonis ja rahanduskomisjonis seda gaasi teemat viimastel kuudel väsimuseni kuulanud ja tegelikult [on] see hirm, et talv tuleb, gaasi ei ole ja kriisiolukordades, nagu praegu tänane majandusminister ütleb, võrdselt hakkame jagama seda.

Alles see oli, eelmisel nädalal, kui arutati gaasiinimestega, et raskel ajal igaüks [lähtub] enda huvidest, soomlased Soome huvidest, lätlased Läti huvidest, Leedu ja nii edasi, Eesti ka. Ja valget laeva ei tule! Me oleme andnud garantii, õigemini minister Sikkut, 38 miljoniga selle kai puhul Alexela meestele. Täna ettevõtjad räägivad juba, et 45 miljonit on kulutatud. Valget laeva ei tule, see on vaja kinni maksta, meie maksumaksja hakkab seda kinni maksma. 45 [miljonit] on juba summa.

Aga midagi imelikku siin ei ole. Kaheksa aastat tagasi, mäletate, oli peaminister Taavi Rõivas. Ja mis tema tegi? Oktoobrikuu oli, peaminister kinkis tegelikult selle LNG‑kai soomlastele. Tõmbas ettevõtjatele, perekond Häälele vee peale esimest korda. Ja rahumeeli! Midagi ei juhtunud. Sõda, suur sõda polnud alanud veel. 2014. Ja kõik see toimus juba siis. Nii et teine vaatus sellele. Ja mulle tundub, et praegu on majandusminister tanki lükatud. Ta ei saanud enam rohkem vaikida, kuigi ta teadis juba 18. juulil, et ei tule valget laeva. Ja ma arvan, et järgmisel nädalal, kui peaminister peaks meie küsimustele vastama, mis puudutavad just sedasama teemat, seda häma, võib peaminister öelda, et pole enam midagi rääkida. Kõik on selge, valget laeva ei tule. Majandusminister Sikkut on tanki lükatud ja täna oli see päev, kui majandusminister tanki lükati. (Juhataja helistab kella.)

Hea ettekandja, teie aeg!

Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove vabas mikrofonis ei ole, seega on vaba mikrofon lõppenud. Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid. Jõudu meile meie töös!