Härra esimees! Austatud kolleegid! Me oleme teid täna kutsunud siia erakorraliselt, kuna olukord on erakorraline. Majandusele on seatud piirangud tööjõu vaba liikumise tõkestamise vormis. Niimoodi ei saa ükski ettevõte, kes tööjõu liikumisest sõltub, oma tegevust planeerida ega tegelikult ka jätkata. Selliseid ettevõtteid on väga palju, väga erinevates valdkondades. Suurusjärgud, millest me räägime: aastas on lühiajalist tööjõudu viimasel ajal olnud 15 000 – 20 000 [inimest], nendest kolmveerand on ukrainlased. Valdkonnad, mis neid kasutavad kõige rohkem (s.o tuhandetes, ma ei hakka täpseid numbreid teile sellepärast ütlema, et need on ju hästi muutuvad, aga põhimõtteliselt on seal põhiline osa ajutisest tööjõust): ehitus, tööstus, samuti laondus ja transport. Põllumajanduses on neid ainult umbes kümnendik või vähem, nii et me ei räägi ainult põllumajandusest.
Need numbrid näitavad, et Eestis on tavaolukorras absoluutne tööjõupuudus, aga igas olukorras on Eestis struktuurne tööjõupuudus. Me lihtsalt ei saa igasse valdkonda töötajaid Eestist ja paljud [majandus]harud paratamatult sellest sõltuvad. See on ka nüüdisaja majanduse eripära. Kriisis küll absoluutne tööpuudus numbriliselt taandub, aga struktuurne jääb. Tööandjad räägivad, et meil on järgmise kümne aasta jooksul vaja aastas tuua siia sisse 10 000 töötajat. Meie ei räägi siin sellest. Ma arvan, et see ei ole jätkusuutlik arengutee. Me ei propageeri seda, kuigi meil siiski on vaja teada hinnanguid, ja tööandjad ei ole ainsad, kes seda on välja toonud, meie tööealiste inimeste arv väheneb, aga me peame sellega ikka eelkõige kohanema. Kuid praegu lihtsalt on olukord erakorraline ja valitsus ei ole tegelikult kohanemiseks mingit võimalust jätnud.
Selle eelnõu sisu on pikendada nende inimeste töölube, kes eriolukorra algusest on siin tööl olnud. Ainult pikendada. Väga kahju on, et selle eelnõu menetlemist on pidurdatud. Seda on püütud menetlema [hakata] alles sügisel, on võetud viimast ka komisjonis, aga tegelikult on sellega väga kiire.
Statistika [selle kohta], mis praegu selle eelnõu raamides turul toimub, on üldjoontes selline, et tööload lõpevad lähikuudel ehituses suurusjärgus 500–700 inimesel kuus. Sajad inimesed, ühesõnaga, lähevad ehitusest ära ja loomulikult ei saa sektor neid operatiivselt asendada. Majutuses on see number 50–100, põllumajanduses 200–300 iga kuu, tööstuses 250–500, veonduses 150 inimest kuus.
Õigesti on öelnud ka näiteks Helir-Valdor Seeder, et see eelnõu ju ei lahenda probleemi. Ega ta ei lahendagi. Probleem on ju tegelikult valitsuses, valitsuse seatud piirangutes ja selles, et valitsus toimib kõige madalama ühisnimetaja alusel: kui keegi on vastu ja ta seda isegi ei põhjenda, siis on kõik vastu. Praegu me näeme siiski lootust, et kõik ei ole vastu. Kaks valitsuserakonda on rääkinud viimasel ajal täiesti arukat juttu, kuidas tavapärane olukord majanduses tuleb taastada. Mitte midagi rohkemat kui tavapärane olukord, see ei tähenda mingit massimmigratsiooni. Probleem on lihtsalt selles, et teatud valdkondades on hooaeg. Ja põllumajanduses on – ma ei häbene seda sõna kasutada – tragöödia. Siin ei küsi tootmistsükkel mingitest parteilistest kinnisideedest ja sellest, kuidas valitsus toimib, kui intelligentselt ta oma tegevust seletab, kas ta kuulab ja kas ta räägib. Istutamine, külvamine, lõikamine, ka lüpsmine – need on lihtsalt tootmistsükli osad, eri etapid. Ei ole mitte mingit võimalust, et see alluks poliitilisele tahtele, et me lühikese etteteatamisajaga lihtsalt ütleksime: kuulge, nüüd tõmbame kokku. Aga seda, muide, on mitmed valitsuspoliitikud kahjuks öelnud.
Varaseim vili paraku selles kriisiolukorras on olnud maasikad, selles mõttes on see sümboolse tähendusega, aga see ei ole muidugi põhiline probleem. Põhiline probleem on muudes sektorites, aga siin on see venitamine olnud kõige traagilisem, kõige valulikum. Siin on eredalt näha, kuidas valitsus narrib korraga põldu, narrib toitu ja narrib oma kodanikke. Me oleme seda käsitlenud komisjonides ja siin Riigikogu saalis alates märtsist ja aprillist. Me oleme korduvalt küsinud eri ministritelt eri komisjonides ja suures saalis ja saanud suuresti vastuseks probleemi eitamise. Selles mõttes on juunikuu või isegi juulikuu olnud väike kergendus, valitsus on vähemalt hakanud tegema nägu, et ta arutab midagi pingsalt, nagu ütlevad pealkirjad. Aga paraku on nende senistest kommentaaridest jäänud see pilt, et arvatakse, nagu me elaksime ikkagi nõukogude ajas, inimesi lihtsalt istutatakse ühest ametist teise ja majandust planeeritakse. Ka komisjoni arutelu kahjuks jooksis pikaks ajaks kinni, meilt oodati mingisuguseid plaane ja mingisuguseid analüüse, kuigi tegelikult on ametlik statistika ju olemas, seda on esitatud nii eelnõu seletuskirjas kui ka eelnõu esitajatel on olemas värskem statistika. See ei ole põhiline, mis on hetke täpne number. On teada, et teatud valdkonnad ei saa toimida niimoodi, et neilt lihtsalt tõmmatakse tööjõud ära ja saadetakse minema. Selle eelnõu mõte on, et enam ei saadetaks.
Ma pean nüüd mõnda aega peatuma kahjuks maasikatel, sest siin on tulemused kõige käegakatsutavamad. Ma kirjeldan, kuidas nende kuude jooksul on mul olnud kontaktid peaaegu et iga päev, mõistagi elektroonselt põhiliselt, talunikega, kes kasvatavad maasikaid. Lihtsalt see on see vili, mis meil on juba käes ja mida me juba lõikame, otseses ja kahjuks ka negatiivses, kaudses mõttes. Mõned näited. Neid on umbes kümmekonnalt kasvatajalt meil korjatud, aga ma toon välja iseloomulikumad. Esimene näide. Tööle kandideeris 45 inimest. Tavaliselt vajavad nad sadakonda võõrtöölist, need, kes on oma sõnumeid saatnud. Valituks osutusid pooled – 23. Igas valdkonnas, peab meelde tuletama, on tööle ja tööjõule omad nõuded. Ei tasu alavääristada mis tahes valdkonda, et sinna võib võtta iga suvalist inimest ja öelda, et saagu hakkama. Tööle vormistamise ajaks jäi nendest 23-st alles 2. Teine näide, minu arust numbriliselt kõige parem, kõige optimistlikum, aga absoluutnumbrites väga väike: kokkuleppele jõuti 10 inimesega ja 6 ilmusid tööle. See on kõige suurem number. Kolmas näide. Poolteise kuuga on läbi käinud 97 inimest, 62 nendest loobusid pärast esimest päeva ja esimesel päeval nimekirjas olnud 35 töötajast ilmus põllule 18. Kurdetakse üksmeelselt, et see seltskond, kes maasikakorjamiseks kättesaadav on, tegelikult ei täida oma lubadusi, ei võta telefoni ega helista ka tagasi. Suur osa talunike energiast läheb inimeste püüdmisele. Pole mitte midagi teha ja siin pole mitte midagi ühist poliitilise tahtega, mida on siin jõuliselt näidatud. Eestlaste puhul tundub protsent olevat umbes kümnendik. See on väga sarnane, muide, brittidega: kui suure õhinaga maasikate ajal patriootlikult lubati, et britid tulevad põllule maasikaid korjama, siis lõpuks jäi see protsent alla kümne. Mitu näidet on selle kohta, kuidas töötukassasse tehti tööjõu saamiseks taotlus, vastuseid tuli null. Me kuuleme kogu aeg vastupidiseid uudiseid ka ministrite käest. Need lihtsalt ei vasta tõele. Teistes kanalites kirjeldati seda helistamist, seda, et tutvustati telefonitsi tööd, elamistingimusi, palka, oldi igati paindlikud, räägiti sellest, et piisab, kui käia mõne päeva nädalas, mis ei ole tegelikult ju tootmise mõttes jätkusuutlik, aga näitab pingutuse suurust. Tundus, et kõik laabub, aga paari päeva pärast selgus, et enamik ei olnud enam tööst huvitatud. Enamik. See on domineeriv tagasiside. Iseloomulik on, et sellisest juhutööjõust mitte keegi ei ole harjunud oma lubaduse murdmisest teatamiseks tagasi helistama ja ütlema, et ta ei saa tulla. Põhjused on neil, kes siiski kätte saadakse, täiesti suvalised. See võimaldab meil hinnata, kas me saame rajada oma majandust sellisele juhuvalikule, hädalahendusele. Optiliselt võttes tundub, et nõukogude ajal saadi, aga tegelikult ei saadud ju ka sel ajal töid selliselt tehtud. Kuigi siis oli käsuandmise võimalus, töökollektiivid käisid massiliselt [põllul tööl], jätsid oma põhitöö teatud ajaks kõrvale.
Probleemid, mida juhutööjõuga seoses nimetatakse. Loomulikult see, et tööviljakus erineb mitu korda, aga kui laval korjata või mingit tööjärge hoida, siis peab see olema ühtlane ja ühtlaselt kõrge. Kurdetakse kvaliteediprobleeme: jäetakse lihtsalt marju mädanema, mis tähendab, et kogu põld saab kahjustada. Neid detaile, kuidas istutamisel käitutakse, ma ei hakka kordama, aga võite arvata, et kui see juba istutamisel algas, siis ei saa ka saak olla see, mida loodeti. Kogu selle jupitamise ja üksikute inimeste püüdmise kiuste on siiski vaja ju iga kord, iga päev teha väljaõpet. Mida voolavam tööjõud, seda keerulisem on seda teha. Iga kord tuleb ju töötajad registreerida. Talunikud on hullunud sellest, kuidas nad teevad tühja tööd, mis ei ole ju põllumajandus. Täiesti tavaline on eestlaste puhul, et nad ütlevad, et nad saavad tulla ainult laupäeviti. Aga ega siis maasikad ei ütle niimoodi, need peab iga päev ära korjama, mitte midagi ei saa sinna parata. Paljudele juhutöölistele, kes kohale saadakse, on töö algus liiga varane, sest nad ei ole kained. See on iseloomustus, sotsiaalne ülevaade otseallikast. Kurdetakse vargusi. Detaile on veel, ma kõike ei hakka nimetama. Ärme alavääristame põllumajandust selles mõttes, nagu tema peaks leppima sellega, mis kusagil mujal ei toimi.
Muidugi on täielik kuristik mitme valitsuspoliitiku sõnavõttude ja päriselu vahel. Tsiteerin siin ainult endisi ja praegusi ministreid, sh põllumajandusministreid. On ju sellist nõu antud, et õpilased võiksid minna kooliajast põllule. Õnneks vist haridusminister midagi moka otsast vastu ütles. Aga see vastuütlemine oleks võinud olla ju palju tugevam, kui öeldi, et kaitsevägi peaks põllule minema. See on tõeline Nõukogude Liit, unustatakse ära, et kaitsevägi on selleks, et Eestit kaitsta, mitte selleks, et korjata põlluvilju. Väga palju on räägitud malevast, suurest töökasvatusest jne. Töökasvatuse puhul aetakse segi ikkagi kodupeenar ja suur põld. Tegelikkus on see, et Tööinspektsioon keelab lastel, alaealistel, laval töötamise, vähemalt on ta sellise kirja saatnud. Ma ei tea selle juriidilist jõudu, aga see on tõsiasi. Traktori lava pealt lapsed ei tohi korjata, see on liiga raske töö. Sama on muidugi täiskasvanud järjest kurtnud ja see peegeldub ka tööjõu voolavuses. Eestlased ei pea mitut päeva vastu, kui nad lähevad proovima. Malevast rääkides: see on kindlasti tore töökasvatus, aga kui talunikelt küsida, siis vastus on, et selle roll on kahjuks protsentuaalselt olematu. See ei lahenda absoluutselt probleemi. Muidugi kurdetakse meile kõigile hästi teada tõsiasja, et nooruses tullakse eelkõige suvelaagrisse ja see rahaline külg ja töökülg käib sinna vaid juurde. Talunikud kahjuks nimetavad laste puhul ka seda, et tullakse pigem tarbima mõnuaineid ja elama ööelu – see on kirjalikult esitatud fakt – kui tegema tööd. Keskmine linnalaps ikkagi ei ole harjunud tööl käima. Niimoodi nad kirjutavad, ma ainult tsiteerin, ma ei anna hinnanguid. Osa lapsi, nagu kinnitab üks, korjab terve päevaga 6 kilo maasikaid – mulle saadeti isegi üks video selle kohta –, aga normiks, mis võimaldab lava pealt korjamist, öeldakse, on 20 kilo tunnis. Korrutage ja saate teada erinevuse. Ma olen küll mõne taluniku käest kuulnud, nagu oleks pikad tööpäevad, kuid tegelikult toimub korjamine põhiliselt viis-kuus tundi hommikul jahedaga ja vajaduse korral, kui jääb midagi korjamata, siis jahedamal õhtupoolikul veel, aga üldiselt ei ole need ideaalolukorras isegi 8-tunnised tööpäevad. Praegune olukord muidugi ideaalne ei ole.
Tarku nõuandeid on veel. Keegi on toonud hea uudise, et spordiklubid tulevad appi. Tule taevas appi, ütlen ma selle peale. Spordiklubid ei ole selleks, et inimesed jätaksid oma harrastuse maha. Vastupidi, nad tahavad teha sporti, mitte selle asemel füüsilist tööd. On veel räägitud tudengitest, mis oli ka kena nõukaaja kord, aga see on siiski väga hajus võimalus. Enamasti on tegemist ju ikkagi linnanoortega, kellel vilumus põllumajanduses puudub.
Põllumajandus-kaubanduskoda on ebatavaliselt kriitiline olnud valitsuse suhtes ja ütleb, et hooajatöölisi on põllumajanduses vaja kauem kui 31. juulini, mida valitsus on lubanud ja mis on ka seadustatud. Ta ütleb ka, et umbes 400 inimesel tuleb Eestist lahkuda. Sel juhul pole enam farmides töötajaid, mis tähendab, et 20 000 lehma kipub jääma lüpsmata. Teistes allikates öeldakse, et kolmandik lüpsjatest on ajutised võõrtöölised. See ei lähe mööda niimoodi, et me lihtsalt ...
Kas lisaaega on võimalik saada?