Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Siim Kallas

Tere hommikust, auväärt kolleegid! Me alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 13. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Soovi ei ole. Siis alustame kohaloleku kontrolli. 
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris end 47 Riigikogu liiget, puudub 54. 


1. 10:01 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Elu pärast kriisi – terve ühiskonnana edasi" arutelu

Aseesimees Siim Kallas

Me võime alustada päevakorra käsitlemist. Päevakorras on meil täna üks punkt, see on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Elu pärast kriisi – terve ühiskonnana edasi" arutelu. Ettekandjad on kolm ettekandjat väljastpoolt Riigikogu – need on mõttekoja Praxis nõukogu liige ja majandusekspert Ardo Hansson, Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Sten Andreas Ehrlich ja Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand –, Riigikogu liikmetest teeb ettekande Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Indrek Saar.
Kõigepealt ma selgitan, kuidas me seda küsimust täna menetleme. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras Riigikogu juhatus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Elu pärast kriisi – terve ühiskonnana edasi" arutamiseks järgmise korra. Kolmele ettekandjale väljastpoolt Riigikogu – Ardo Hansson, Sten Andreas Ehrlich ja Marina Kaljurand – on ettekande jaoks aega kuni 20 minutit ja seejärel saab iga Riigikogu liige esitada igale ettekandjale kuni kaks küsimust. Küsimused ja vastused kokku ühegi ettekande juures ei tohi kesta pikemalt kui 20 minutit. Indrek Saare ettekanne on kuni 15 minutit ja tema puhul võivad küsimused ja vastused võtta kuni 15 minutit. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist avatakse läbirääkimised. Sõnavõtuga võivad esineda komisjonide ja fraktsioonide esindajad ning ka teised Riigikogu liikmed. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt võtavad sõna fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ja mul on siin laua peal ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek pikendada istungi aega kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella kaheni. Selle paneme hääletusele siis, kui aeg sinnamaale on jõudnud. Nii et veel kord: igale ettekandjale saab iga Riigikogu liige esitada kuni kaks küsimust, aga kokku ei saa see kesta kauem kui 20 minutit ühe ettekandja kohta.
Alustame! Esimesena palun siia kõnetooli mõttekoja Praxis nõukogu liikme ja majanduseksperdi Ardo Hanssoni. Palun, kõnetool on teie!

Majandusekspert Ardo Hansson

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Ma väga tänan võimaluse eest siin esineda. Tänan seega sotsiaaldemokraatide fraktsiooni selle eest, et mind kutsuti, ja selle eest, et te üldse sellise diskussiooni tekitasite. Aega on vähe ja teemasid on palju, nii et asume kohe tööle.
Ma räägiksin neljal teemal. Esiteks, mis siis ikkagi juhtus ja kuidas see erineb eelmistest suurtest kriisidest. Teiseks eelarvepoliitika rollist selles natuke teistsuguses olukorras. Mõned asjad on sarnased, mõned asjad erinevad. Kolmandaks, mis siis edasi saab. Me võime rääkida erinevatest stsenaariumidest, ma räägiksin kolmest võimalikust stsenaariumist. Kahest, mida ma ei pea väga tõenäoliseks, aga mille peale võiks natuke mõelda. Ja neljandana räägiksin baasstsenaariumist ja sellest, mida selle kohaselt võib edaspidi teha.
Esiteks, mis siis ikkagi juhtunud on. Ma arvan, et kõige lihtsam seda mõista on, kui kasutada kujundit, et majandus pandi kunstlikusse koomasse, päästmaks organismi veelgi hullemast. Tegelikult väga ebatavaline võte, aga ma saan aru, et meditsiinis selliseid asju tehakse. See oli, ma arvan, õigustatud. See oli taotluslik, aga sellel on teatud tagajärjed. Ebatavaline olukord! Majanduskahjusid pole põhjustanud niipalju see viiruse levik otseselt, vaid kaudselt kõik need meetmed. Karantiininõue tähendas sisuliselt seda, et suur osa majandustegevusest ajutiselt külmutati. Kui me vaatame IMF-i prognoose Euroopa majanduste arengu kohta, siis näeme, et Eesti majanduse aeglustumine võib olla suurem kui näiteks Itaalia või Prantsusmaa või Hispaania majanduse aeglustumine. Praegu me oleme umbes 6. kohal Euroopas. Ainsad riigid, kus aeglustumine on veel suurem, on Kreeka, Sloveenia, Horvaatia, Läti ja Leedu. Tegelikult see šokk tuleb sellest, et me ise sulgeme majanduse ja see sulgemine on väga sarnane väga mitmes riigis. Aga laias laastus kõik kannatavad majanduslikult enam-vähem võrdselt.
Kuidas see siis erineb eelmisest suurest kriisist? Ma arvan, et mängus on neli dimensiooni. Esiteks, kriis ei ole välja kasvanud majandusest, vaid on tervishoiuga seotud. Ei olnud nii, et majandus oli fundamentaalselt kuidagi tasakaalust väljas või valel teel. Tegelikult ta ei olnud üldse moonutatud, aga siis tuli mingi väline tegur ja mõjutas majandust. See on väga teistsugune olukord.
Teiseks tuleb märkida nn pakkumisega seotud tegurite suurt rolli. Need, kes on ülikoolis majandust õppinud, teavad, et on kaks tähtsat tegurit: nõudlus ja pakkumine. Üks asi on majanduse võime midagi toota, kui palju töökäsi meil on, kui palju masinaid, kui tootlikud need masinad ja töötajad on. See mõjutab majanduse käekäiku. Ja teine asi on võime osta, nõudlus. Tavalises kriisis, nagu meil oli 12 aastat tagasi, on domineeriv nõudluse pool. Enne olid kõik optimistlikud, teenisid palju raha, raha voolas sisse, palgad ja hinnad tõusid ja nõudlus oli suur. Ja siis järsku kadus see ära, inimesed muutusid pessimistlikuks, enam ei tahtnud tarbida. Aga pakkumise pool oli majanduses küllaltki korras, seal midagi ei muutunud. Ega need töökäed või masinad kuhugi ei kadunud, tootmispotentsiaal püsis enam-vähem sama. Sellises olukorras on põhimõtteliselt võimalik klassikaliselt stimuleerida: kõik tahaksid tööd teha, tahaksid tarbida, lihtsalt on vaja natuke rohkem ajutist tuge pakkuda.
Nüüd on olukord teistsugune, kuna lisandunud on need pakkumisega seotud tegurid. Suur osa majandustegevust lihtsalt külmutati – seesama kunstliku kooma näide. Ja ma arvan, et kui vanemad on oma lastega kodus, siis see oluliselt vähendab tootmisvõimekust nendes ettevõtetes, kus need vanemad töötasid või töötavad. Probleemid on tootmissisenditega mõnedes harudes: võib-olla mingi jupp tuli Hiinast ja seda enam ei tulnud või niipea ei tule. Nii et pakkumistegur on mängu tulnud ja see on natukene teistsugune olukord.
Kolmas dimensioon: väga järsk langus. 12 aastat tagasi halvad uudised tilkusid kuude ja võib-olla isegi kvartalite jooksul. See oli mingil määral lauge allapoole trend. Aga nüüd käis pauk peaaegu momentaanselt. Kui vaatame näiteks Ameerika Ühendriikide tööpuuduse näitajaid, siis näeme, et need tegid hüppe üles: kõik töö kaotanud kaotasid oma töö peaaegu ühel ja samal nädalal.
Neljas tegur on, et Eesti on nüüd esimest korda võimeline raha laenama. Ma arvan, et 1992. aastal ei olnud seda võimalust, ka 2008. aastal ei olnud reaalselt sellist võimalust, kui keegi oleks Eestile sel hetkel laenu pakkunud võib-olla 10% intressimääraga. Siis oli olukord, kus lihtsalt raha oli otsas ja oli vaja kuidagi seda siit ja sealt, kust andis, kokku korjata. Sellist võimalust, et oleks saanud stimuleerimist kaaluda, tegelikult ei olnud. Ainus võimalus oleks olnud minna IMF-i juurde ja öelda, et andke meile mingi programm, nagu lätlased tegid. See oleks võib-olla natukene leevendust pakkunud, aga laias laastus raha polnud, kulusid tuli kärpida. Mind häirib, kui vahel öeldakse, et 12 aastat tagasi tehti suuri vigu, kui hakati kärpima. Ma arvan, et iga inimene, kes oleks olnud sel ajal rahandusminister kas Padari või Ligi asemel, oleks ilmselt pidanud tegema samasuguseid otsuseid. Mingeid suuri vigu ei tehtud.
Aga kokkuvõttes ma arvan, et praegu on üsna unikaalne olukord, kuna me taotluslikult sulgeme suure osa majandusest. Ja see toob meid eelarvepoliitika rolli juurde. Tuletan meelde meie praeguse eelarvepoliitika loogikat: kulutame halbadel aegadel ja võib-olla paneme kõrvale headel aegadel. See on niisugune vastutsükliline lähenemine, me räägime struktuursest tasakaalust, nominaalsest tasakaalust. Ma arvan, et te olete kõik sellega tuttavad. Mõnikord mulle tundub, et mõned usuvad vaid poolesse sellesse valemisse. Praegu, kui reegel ütleb, et võib rohkem kulutada, siis tsiteeritakse, et meil on selline tore eelarveseadus, mis võimaldab rohkem kulutada. Kas headel aegadel seda reeglit järgiti või mitte, on teine teema. Aga üldiselt on see selline, ma arvan, väga mõistlik raamistik, mis ütleb, et praegusel ajal võib pigem natuke rohkem kulutada, minna puudujääki jne. Nii et selles mõttes on loogika olemas.
Ma arvan, et kui neid pakkumist puudutavaid tegureid ei oleks, siis me võiksime peaaegu autopiloodil sellist asja rakendada. SKT lõhe oleks väikses miinuses, me lisaksime natuke raha, vajutaksime gaasile ja stimuleeriksime majandust. Ma arvan, et praegu me peame seda raamistikku veidi kohendama, kuidagi nüansse lisama, ja seda vähemalt kolmes dimensioonis.
Esiteks, pole mingit lootust jõuda ligilähedale kriisieelsele tasemele. Kui kriisieelne tase oli 100 ja me järsku kukkusime 75-le, siis võib-olla saame stimuleerimisega kuhugi sinna 80 ligi tagasi. Aga 100 juurde me iial ei saa. Nii et siin ei ole mõtet taotleda sellist nagu laussilumist, millega me paneme meeletult raha mängu. Me lihtsalt ei saa seda. Me ei saa nii palju rohkem toitu süüa, asendamaks kõiki neid asju, mis reisimisvõimaluste kadudes ära jäävad. Ma arvan, et fiskaalpoliitikal on mingi roll, aga mitte lõputu roll.
Teiseks, paljud inimesed ei vaja täiendavat sissetulekut ja neil poleks sellest mingit suurt kasu. Rohkem kui pooltel on, ma arvan, palgad kas enam-vähem samad või on viimastel kuudel isegi tõusnud. Ja mõjub ka see, et ei tohi väljas süüa, ei tohi teatris käia, ei tohi reisida. Kuigi me anname näiteks Riigikogu liikmetele 100 eurot rohkem kätte, ma usun, et siin saalis istuvad inimesed ei ole kunagi varem nii palju säästnud kui viimase kahe kuu jooksul. Lihtsalt ei ole füüsiliselt võimalik asendada kõike seda, mida ei tohi praegu teha. Samal ajal on ühiskonnas teised inimesed, kes on kogu aeg vaesed olnud ja kes nüüd kaotasid oma töökoha. Nendele selline raha kuluks hädasti ära, oleks hästi oluline. Nii et praegu valitseb ebavõrdsus: mõnedel on suhteliselt vähe raha vaja, teistel rohkem. Võib-olla see õigustab sellist fokuseeritud lähenemist, nagu enam-vähem seni on valitsenud.
Kolmandaks, ei tasu puusalt tulistada, raha külvata, lähtudes loogikast, et mida rohkem raha majandusse, seda parem. Me ei tea, kui kaua see kriis võib kesta. Praegu me võime arvata, et meil on laskemoona piisavalt, aga kui kõik osutub tegelikult keerulisemaks, siis iga sent on vajalik. Kindlasti võiks ikka mõelda efektiivsusele jne.
Mis siis edasi? Ma arvan, et mis puutub võimalikesse stsenaariumidesse, siis võib mõelda kahes dimensioonis. Üks dimensioon on, kas see uus normaalsus, kuhu me liigume mõne aasta pärast, saab olema sarnane sellega, millega me harjusime, või hoopis väga erinev. Kas maailm muutub kardinaalselt või ei muutu – see on üks dimensioon. Teine dimensioon on, kas me liigume sinna kiiresti või aeglaselt. Nii et kokku võib mõelda, et on kaks korda kaks ehk neli erinevat stsenaariumi. Ma räägin nüüd aga kolmest kvalitatiivsest stsenaariumist. Kaks neist on üsna vähe tõenäolised, aga siiski arutaks neid.
Esimene on vana normaalsuse kiire taastumine. Majandusteadlased nimetavad seda V-kujuliseks majanduskriisiks. Kiire langus, millele järgneb kiire ja peaaegu täielik taastumine. See peaks eeldama seda, et see viirus kuidagi imekombel ise kaob ära, tuleb kiiresti mingi vaktsiin, et tervishoiukriis kuidagi ootamatult laheneb ja siis me oleme jälle olukorras, kus majandus normaliseerub. Siis on see risk, et kui majandus ise toibub, aga me oleme vahepeal mõelnud välja hästi põhjalikke ja suuri toetuspakette, siis võib-olla tagantjärele tuleb välja, et rakendatud stiimulit on liiga palju. Ja siis valitsused või keskpangad peavad hakkama üsna kiires korras seda stiimulit kuidagi tagasi kerima. Aga see on üsna optimistlik stsenaarium, võib-olla siiski selle peale mitte nii väga loota.
Teine võimalus on, et uus normaalsus saab olema vanast väga erinev. Ja sõltub sellest, kas me liigume sinna kiiresti või aeglaselt. Kui me teame, et uus maailm on teistsugune, inimesed enam ei reisi, meie majandusstruktuur peab kardinaalselt muutuma, siis me nimetame seda L-kujuliseks majanduslanguseks, selliseks permanentseks šokiks. Ja siis peaksime hakkama juba kohanema. Siis ei ole mõtet laevafirmasid ja lennufirmasid toetada, kuna me peame hakkama liikuma hoopis teiste valdkondade suunas. See natukene meenutab 1990. aastate algust, kui majandus vajas totaalset ümberstruktureerimist. Kui me oleks sel ajal hakanud toetama neid vanu nõukogude majanduse harusid ja neid elus hoidma, siis oleks olnud ikka väga halb. Me aga läksime pigem sellele, et toetame inimesi, kui nad kaotavad töökohti, aga soodustame majanduse ümberstruktureerimist. Aga see eeldab seda, et me liigume permanentselt ikka väga erineva majanduse suunas. Ma ei pea seda väga tõenäoliseks, aga selle üle võiks mõelda.
Siis kolmas ja minu meelest kõige tõenäolisem areng, ma nimetaks seda baasstsenaariumiks. See on siis pigem aeglane liikumine tagasi vana normaalsuse juurde. Ma arvan, et just seda me vaikimisi eeldame, kui me toetame olemasolevaid ettevõtteid, kui proovime neid, ütleme, konserveerida, elus hoida, töökohti säilitada jne. Me näeme väärtust praeguses struktuuris, me usume, et olukord on ajutine ja me peaksime kuidagi hoidma elus, mida õnnestub elus hoida. Sellisel juhul ei maksa vahest nii palju üleüldiselt stimuleerida. Ma arvan, et rakendatavad meetmed peavad ajaga kaasas käima. See ei ole selline faas, kus kõik on stabiilne.
Praegu, kuni me oleme sellises kunstliku kooma faasis, kus meile öeldakse, et me ei taha, et te lähete restorani, me ei taha, et te ilmute töökohale, me ei taha, et te lähete reisima, me ilmselt peame jääma nende fokuseeritud meetmete juurde. Siin ei ole mõtet hakata igale inimesele või nagu üldisemalt raha jagama. See võib isegi tunduda sama imelik, kui sa ütled, et ma ei taha, et sa sõidad autoga, aga ma tahan soodustada autodega sõitmist. See tekitab teatud segadust signaalides.
Teises otsas on vastupidine olukord. Kui tervishoiukriis laheneb, siis me loomulikult tahame stimuleerida turismi, me tahame stimuleerida kõiksuguseid sääraseid tegevusi laiapõhjaliselt. Ja siis võib eelarvepoliitikas minu arvates liikuda palju üldisema lähenemise juurde, mille korral me kasutame traditsioonilist maksupoliitikat jne. Ma arvan, et praegu ei oleks kõige otstarbekam vähendada, ma ei tea, näiteks tööjõumakse. See on tegelikult laiapõhjaline toetus, aga me praegu vajame toetust neile, kes on konkreetselt hädas. Ma arvan, et edaspidi tuleb mingi vahepealne periood, kus antav sõnum muutub paratamatult natukene häguseks: me päriselt ei ütle enam inimestele, et jääge koju, aga ega me tegelikult ikka ei taha ka nüüd, et nad hakkavad igale poole reisima.
Mis siis sellises olukorras oleks õige majanduspoliitiline lahendus selle tee keskmises osas? Ma arvan, et seda öelda on natukene keeruline. Praegu oleks vaja lihtsalt öelda, kas meie sõnum inimestele on: jääge koju, pigem ärge minge tööle, või minge tööle. Ja vastavalt tuleb seda poliitikat kohendada.
Kuidas edasi? Ma arvan, et mõned teemad on veel. Usun, et me liigume riskide minimeerimisest riskide juhtimiseni ja teatud riskitaseme aktsepteerimiseni. See on alati nii, et kui leiab aset mingi suur šokk, siis esialgne reaktsioon on, et keerame kõik kraanid kinni, oleme väga ettevaatlikud. See on täiesti mõistlik ja põhjendatud lähenemine. Pigem oleme ettevaatlikud, pigem pingutame üle, kui teeme liiga vähe. Kui oleme jalad põhja saanud ja natuke enesekindlust kogunud, kui me juba tunneme natuke seda viirust, siis on võimalik hakata teadlikult riske võtma. Ja mõnikord need riskid siis ka realiseeruvad.
Ma väga hindan seda, et eile kuulutati välja, et Balti riikide vahel hakkab liikumine jälle toimuma. Minu meelest on see hästi oluline. Hästi oluline! Ja kui me nüüd näeme, et vahetevahel keegi tuleb Lätist ja toob selle viiruse kohale, siis kui see ei muutu süstemaatiliseks, siis me peame seda aktsepteerima, et vahetevahel tekivad intsidendid. Ei maksa hakata kohe esimese tagasilöögi puhul kraane kinni keerama. Ma arvan, et me teeme seda igapäevases elus. Haigekassa ei toeta ju iga viimast protseduuri, mis võiks mõne inimese elu päästa. Me ütleme, et need on need ravijuhud, mis me oleme valmis kinni maksma, teiste eest ei saa kahjuks maksta. Meil tuleb alati selliseid valikuid teha. Või kui me seame kiirusepiiranguid maanteedel – me teame, et teadus ütleb, et mida kiiremini sõidetakse, seda rohkem on liiklusõnnetusi. Kui me prioritiseeriksime selle ja ütleksime, et ainuke eesmärk on liiklusõnnetusi või -surmasid vähendada, siis me loomulikult paneksime kiiruspiirangu 30 km/h kogu teel Tallinnast Tartusse. See ei oleks loomulikult mõistlik. Nii et me alateadvuses alati otsime tasakaalupunkti ja ma arvan, et me hakkame selles suunas liikuma.
Mis puudutab kärpeid, siis ma arvan, et on vaja eristada üldist kärbet ja spetsiifilisi kärpeid. Loomulikult, kui me oleme sellises faasis, kus eelarvepoliitika raamistik ütleb, et majandus on madalseisus ja valitsus võiks stimuleerida, siis loomulikult see tugi tähendab kulutusi. Tugi tuleb näiteks selle hinnaga, et maksulaekumised vähenevad jne. Aga see ei tähenda, et me peame aktsepteerima eelarvet nii, nagu see pandi paika eelmise aasta lõpus. Olukord on muutunud. Mõned investeeringud jäävad ära. Ma kujutan ette, et näiteks linnahalli renoveerimise investeering jääb niikuinii praegu ära. Aga võib-olla, kui me arvame, et konverentsiturism on selline asi, mis hakkab pikema aja jooksul kannatama, siis ehk oli väga hea, et me sellele teele üldse ei asunud.
Igatahes prioriteedid muutuvad. Ma arvan, et kui on vaja, siis ametnikud ei lähe tihti lähetustele, ka teie ei reisi nii palju, kui te muidu oleksite reisinud. Riigikogu eelarvet võiks selle võrra vähemalt kärpida, et liikuda realistlikkuse suunas. Ja ma arvan, et siin on mängus ka teatud solidaarsuse tekitamise element. Isegi kui see raha võiks majandust stimuleerida, oleks riigi empaatiavõime nende kodanike puhul, kes tegelikult kannatavad, näitamine, et me kõik oleme ühiselt selles kriisis ja igaüks natukene kannab seda koormat, tegelikult hea. Nii et ma arvan, et spetsiifiliste kärbete peale võiks vabalt minna.
Üks teema on pankrotisüsteem. Ilmselt seisab nüüd ees see, et järjest rohkem ettevõtteid, kodumajapidamisi ja rahvusvaheliselt ka riike satub makseraskustesse, ei saa oma võlgadega hakkama. Seni toimis see süsteem meil nagu ikka rahulikul ajal, aga nüüd see ehk vajab täiendavat ressurssi, et need menetlused toimuksid mõistlikult, et oleks võimalik hakata mõistlikul kujul neid laenusid maha kirjutama, kui konkreetsed ettevõtted satuvad pankrotti.
Ma arvan, et majanduse seisukohast on koolide avamise küsimus väga akuutne. Võib-olla see on nüüd kevadeks maha võetud, aga kindlasti on vaja, et koolid saaksid sügiseks avatud sellisel moel, et inimesed saaksid ikka ka tööle minna. Kui räägitakse Rootsi näitest, siis ma saan aru, et üks rootslaste põhjendus oma lähenemisele oli see, et see suurendab tervishoiusüsteemi suutlikkust, kui õed ja arstid ei pea oma lastega tegelema, vaid saavad tööpostil olla.
Ma arvan, et teine teema on Soome piiri avamine turistidele. See on, ma arvan, elulise tähtsusega küsimus. Loomulikult see otsus peab tulema õigel ajal, hästi läbimõelduna, aga see on samm, mis võiks väga palju aidata meid ja aidata soomlasi. Sisemaine turism ei hakka siis kuigi hästi asendama välismaist turismi, eriti mis puudutab rahasummasid.
Ja viimaseks: minu arvates me peame meeles pidama, et tööturumeetmed hakkavad statistikat moonutama, kui me jälgime neid kõveraid. Üks tööturumeede on selline, mille põhimõte on, et ärge laske inimesi lahti, hoidke neid hingekirjas, me maksame teile mingisugust raha. Aga me ju teame, et paljud inimesed, kes on niimoodi hingekirjas, tegelikult väga palju hommikust õhtuni ei tee. Tööpuudus muutub peidetuks ja me peame hakkama nende numbrite taha vaatama. 
Kokku võttes ma arvan, et praegune kriis on tõsine just majanduslikus mõttes. See on väga teistsugune. Vastutsüklilisel eelarvepoliitikal on oma kindel roll, aga mingite nüanssidega. Võimalikke stsenaariume on mitu, mõned on ebatõenäolised, aga võiks nende üle mõelda. Tõenäolisema stsenaariumi puhul ma arvan, et me liigume vaikselt fokuseeritud meetmete juurest üldiste meetmete juurde. Minu arvates üldiselt võiks liikuda riskide minimeerimisest riskide juhtimiseni. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas

Suur tänu! Nüüd on küsimuste voor. Ma palun kõikidel kolleegidel küsida nii lühidalt kui võimalik ja mahutada oma küsimus kindlasti ühe minuti sisse. See ei ole kaks minutit sõnavõttu kohalt, vaid ikkagi küsimus. Mida vähem kulutatakse sellele aega, seda rohkem inimesi saab küsimusi esitada. Taavi Rõivas, esimene küsimus palun!

Taavi Rõivas

Aitäh, austatud juhataja! See ülesanne on kahtlemata raske, sest teema on huvitav. Ma pisut vaidleks selle teesi vastu, et midagi väga ei muutu. Ka need kriisid, mida sa kirjeldasid oma tänases artiklis, tegelikult on muutnud nii lennundust, laevandust kui ka maailma laiemalt. Ja ma olen üsna kindel, et ka praegu tekkinud trendid, näiteks digitaliseerimise kiirenemine ja üldse töövormide ja -viiside muutumine mõjub palju. Ka riikidevaheline konkurents võib seetõttu oluliselt suureneda. Aga ma küsin ühe asja kohta, mis peaaegu kindlasti muutub, ja see on Eesti riigi võlg. Euroopa Komisjoni prognoos on, et see kasvab kaks ja pool korda. No täna on veel vara kokkuvõtteid teha. Minu küsimus on: kas sinu hinnangul kõik need muutused, mis on juba tehtud, on tehtud õiges kohas või oleme me mõnes kohas ka haavlipüssiga pimedusse lasknud? 

Majandusekspert Ardo Hansson

Aitäh! Esiteks ma ei arva, et see maailm ei muutu, aga ta ei muutu kardinaalselt. Baaseeldus peab olema, et normaalne elu enam-vähem taastub, aga alati tulevad mängu mingisugused dimensioonid, kus elu muutub paljudes asjades. Me lihtsalt liigume kiiremini selles suunas, kuhu me oleksime niikuinii liikunud. Eestil on loomulikult see eelis, et meie riigivõlg on väga väike tänu endistele rahandusministritele ja valitsustele viimase paarikümne aasta jooksul. Ma arvan, et meie võimekus nüüd laenata tuleb ka sellest, et me oleme euroalaga liitunud. Ma oleks pidanud seda varem mainima, see on oluline kindlustunde tekitaja.
Eks me tagantjärele hindame, kuidas need kulutused täpselt ära tasusid: mis olid võib-olla liigsed, mis ei olnud. Loomulikult nii väikese võlatasemega ei tule otseselt seda probleemi, et see võlg kasvab meeletult suureks. Ega me ei jõua kohe Euroopa teise otsa. Samas ma arvan, et raha on alati väärtuslik.
Eks me ikka pea mõtlema, mis oleks olnud, kui me ei oleks ühe asja peale kulutanud. Me peame ikka mõtlema, et raha oleks ehk võinud ka teisiti kulutada ja võib-olla jätma mõne kulutuse pigem siiski tulevikku. Samas ma arvan, et mõned asjad, mis on kriisiga seotud – näiteks haigekassa meetmed, KredExi meetmed, tööturumeetmed – on kõik hästi mõistlikud. Ma ei ole olnud päris päri aktsiiside langetamisega. Ja mulle tundub ka, et kuigi raha võib praegu väga julgelt laiali jagada ja loomulikult on seda loogikat võimalik kasutada, aga natukene peaks sellest ehk siiski hoiduma.

Aseesimees Siim Kallas

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Tundub, et teist sellist kriisi, samasuguste meetmetega ja samasuguse kunstliku koomaga läbi elada on üsna keeruline nii Eestil kui ka teistel riikidel. Ressursid tegelikult saavad otsa ja sinna lisandub teine, sotsiaalpsühholoogiline surve, mille tagajärjed võivad olla katastroofilisemad kui viiruse omad. See viitab tegelikult sellele, et me peame selle viirusega õppima koos elama ja leidma väga selge strateegia kuni ilmselt selle hetkeni, kui on välja töötatud vaktsiin või mida iganes. Kas see võiks tähendada seda, et sõltumata sellest, et me oleme koos Euroopa Liidus, võivad tekkida teatud väiksemad majandusruumid, just lähtuvalt sellest, et ühelt poolt on tähtis inimeste tervis ja teiselt poolt vajadus liikuda? Määramatus tuleneb ju kõige rohkem sellest, et meie võime siin väga hästi oma meetmed ellu viia, aga inimesed liiguvad ja teised riigid ei pruugi samamoodi käituda ja me oleme ühel päeval jälle samas situatsioonis.

Majandusekspert Ardo Hansson

Aitäh! Ma arvan, et siin tekib roheliste ja punaste piirkondade loogika. See on väga mõistlik. Kui me väljume sellest kriisist, siis mõned riigid saavad seda suhteliselt julgemalt teha kui teised. Kui me avame omaenda piire, siis me ikka ilmselt vaatame võõramaalase passi ja elukohta, otsustamaks, kas me laseme ta Eestisse või mitte. Küllap siin paratamatult tekivad sellised väikesed saarekesed, kus hakatakse normaalset elu taastama, kõrvalsaarekesel aga toimub see natuke teistsugustel alustel. Minu arvates vähemalt Balti riigid, Soome ja võib-olla isegi Norra võiks sellega liituda – on selline paras saareke, kus võiks vähemalt mingisuguse hingamisruumi tekitada. Teine asi on, et me peaksime mõtlema ka, mis oleks võinud juhtuda ilma Euroopa Liiduta. Me nägime juba, mis juhtus mõneks päevaks piiridel. Kui kauaks oleks võinud kogu see kaubandus katkeda! Tegelikult tööjõu liikumine ei ole taotluslikult piiratud. Aga kaupade vaba liikumine on Eesti majandusele olnud ikka ülioluline, oleks võinud tekkida mingi doominoefekt, kui vaikselt piirid oleks kaupadele suletud.

Aseesimees Siim Kallas

Erkki Keldo, palun!

Erkki Keldo

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite enda ettekandes, et esialgu ju majandusel midagi viga ei olnud. Majanduse panid jõuga pausile riigid ise. Veel märkisite oma ettekandes, et ega me ei tea, kas majanduslangus tuleb V-, U- või L-kujuline. Kui üks või teine kahest viimasest, siis te mainisite ka, et ressursid on piiratud. Kui me võtame Eesti, siis eelmised valitsused on suutnud meie riigivõla mõistlikes piirides hoida, aga paljud Lääne-Euroopa riigid on oma võlaga juba ammu raskustes olnud. Kui käivitub negatiivne stsenaarium, et ressurssi on vaja juurde ka tulevastel kuudel, siis võib juhtuda, et paljud riigid ei suuda oma võlga enam teenindada, nagu teie ka märkisite. Mis võiks sel juhul olla need mustemad stsenaariumid? On need laenude mahakirjutamised või mida see üldse võib tähendada fiskaalpoliitiliselt? 

Majandusekspert Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan jah, et ega ühegi kodumajapidamise, ettevõtte ega riigi laenuvõtmise võime ei ole piiramatu. Varem või hiljem peaksid piirid ette tulema. Ma arvan, et praegu on aidanud madalad intressimäärad ja tulevikus ehk võime välja mängida, kui majandusareng muutub järsku üsna positiivseks. Positiivse arengu taustal on võimalik hakkama saada ka kõrgemate intressimääradega. Aga kui praegu vaadata, kui palju tegelikult hakatakse kõikides riikides võlakoormust kasvatama, siis on selge, et mida suurem see on, seda suurem on tõenäosus, et keegi satub lõpuks hätta ja vajab siis riiklikku pankrotiprotseduuri. Seda kuidagi kvantifitseerida on natuke raske, aga ma pean seda riski siiski mingil määral reaalseks. 

Aseesimees Siim Kallas

Andres Sutt, palun!

Andres Sutt

Aitäh! Tänan hea ettekande eest! Ma olen hästi nõus tagasivaate ja hetkeolukorra kirjeldusega. Mul on küsimus stsenaariumide kohta. Jah, V-kujulist kulgu ma ka väga ei usu, aga kui mõelda L-kujulisest stsenaariumist, millele järgneb V teine haar ehk siis tõus, mis selleks juhtuma peaks? Mulle tundub, et ikkagi mingisugune majanduse restruktureerimine peab aset leidma. Ja võib-olla avad natuke, mis oleks ettepoole vaadates need kõige olulisemad tegurid, mis mõjutavad Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet, et siia investeeringuid tuleks, et siin innovatsioon areneks. Ja arvestades ka meie demograafilist olukorda, kuidas me lisatööjõuga saaksime hakkama, et meil oleks piisavalt töökäsi? 

Majandusekspert Ardo Hansson

Aitäh! Väga mitu küsimust, väga põhimõttelised teemad. Mingisugune restruktureerimine peab alati toimuma, mingi restruktureerimine oleks pidanud toimuma ka muude protsesside tulemusena. Loomulikult üks võimalus on kindlaks teha, millised on perspektiivikad harud. Isegi kui see tervishoiukriis seda nagu otseselt ei põhjusta, me ikka liigume võib-olla paarikümne aasta jooksul natuke teistsuguse majanduse suunas. Mõned investeeringud, näiteks taristuinvesteeringud, võib-olla ei ole enam siis nii aktuaalsed ja mõned teised muutuvad aktuaalseks. Loomulikult, see W-kujuline langus on väga reaalne. Mina kirjeldasin selliseid sujuvaid stsenaariume. Tegelikult juhtub minu arvates see, et me leevendame olukorda, ja siis näeme, et natuke sai üle pingutatud, siis keerame jälle natuke kinni ja otsime seda tasakaalupunkti – see saab olema natuke heitlik. Aga ma arvan, et meil ei ole samal ajal vaja leiutada hästi palju uusi investeerimisvajadusi. Praegu, kui me oleme selles kunstliku kooma faasis, peab rõhuasetus olema patsiendi elus hoidmisel, küllap tulevikus me ostame talle uusi riideid või soovitame tal üldisemat trenni teha.

Aseesimees Siim Kallas

Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud esineja! Pandeemia vallandas majanduslanguse väga paljudes riikides, nagu me kõik teame. Enamik analüütikuid ütleb, et tervisekriis ongi põhjus, et majandus langes, aga on neid analüütikuid – tõenäoliselt palju vähem –, kes ütlevad, et langus oleks tulnud ka ilma tervisekriisita, kuna tõus oli kestnud piisavalt pikalt. Ühe argumendina viidatakse muu hulgas keskpankadele, kelle võimalused suure võlakoormusega riike välja aidata – ja neid riike on väga palju – on vähenenud. Mis teie sellest arvate?

Majandusekspert Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et loomulikult mingisugune kriis oleks tulnud, aga siis see oleks välja kasvanud näiteks mõnede riikide suutmatusest laenukoormat kanda. Ma arvan, et tõus oleks olnud paari protsendi võrra üle potentsiaali ja langus oleks sel juhul olnud võib-olla natuke väiksem. Nii akuutset kriisi ei oleks tulnud. Aga loomulikult kriisi võib alati ära kasutada selleks, et luua ka selles valdkonnas mingi tugevam vundament. Nii et riigid, kes võib-olla ei mõtle veel väga palju tuleviku peale ja kellel on see koormus juba suur, võiksid natuke kainemalt nende valikute peale mõelda.

Aseesimees Siim Kallas

Kalvi Kõva, palun!

Kalvi Kõva

Aitäh! Alustuseks aitäh väga sisuka ettekande eest! Sellel kriisil, millel on väga palju negatiivseid tagajärgi, on ka mõned positiivsed küljed. Ma oma külas ei ole kukelaulu viimased kümme aastat kuulnud, nüüd ma seda kuulen. Inimesed on tulnud maale, nende elurütm ja töörütm on muutunud. Ma arvan, et sealt jääb üksjagu alles tulevasteks aegadeks. Inimesed teevad kaugtööd, elavad maal, mõtlevad rohkem maa peale. Minu küsimus on: mis sa arvad, kas kinnisvaraturul struktuur muutub? Kinnisvaraarendus on üks majanduse võtmesuundi, äkki nüüd hakatakse rohkem väärtustama elamist maal ja tegema kaugtööd. 

Majandusekspert Ardo Hansson

Aitäh! Ma arvan, et sellised trendid kindlasti mingil määral on kujunemas. Kindlasti inimesed harjuvad sellega ära. Ärikinnisvara teema on aga üks, kus ilmselt seda suunda nii palju ei arendata. Eile avaldas Eesti Pank uue finantsstabiilsuse ülevaate ja ärikinnisvara risk oli seal välja toodud. Aga samal ajal ma arvan, et pole usutav selline teine äärmus, kus me ütleme, et me oleme nii suure šoki saanud, et hakkame hoopis teistmoodi elama ja oluliselt vähem tarbima – seda ma ei usu. Kui tahate vaadata Wikipedia ingliskeelset lehekülge "Roaring Twenties" ehk "Möirgavad kahekümnendad", mida minu arvates Euroopas nimetati kuldseteks kahekümnendateks, siis näete, et toonasele tohutule pandeemiale järgnes väga ulatuslik majandusbuum: avati kinosaale, tantsusaale, osteti autosid ja elati väga teistsugust elu. Nii et see võib ka teises suunas liikuda: miski, mis on paisu taha jäänud, järsku vallandub. 

Aseesimees Siim Kallas

Ruuben Kaalep, palun!

Ruuben Kaalep

Aitäh! Hea ettekandja! Väga palju arutatakse praegu selle üle, kui hästi on valitsus kriisiolukorraga hakkama saanud. Aga mis peaks sellises kriisiolukorras olema opositsiooni roll? Ja kas te oskate hinnata, kui hästi on nemad oma tööga hakkama saanud? 

Majandusekspert Ardo Hansson

Ma ei ole seda kuigi palju jälginud, aga see erineb riigiti. Mõnes riigis on minu arvates ka opositsiooniinimesi valitsusse ministritena või aseministritena ametisse võetud. Kui me vaatame näiteks Rootsi case'i, siis seal on minu arvates kõik kaheksa erakonda päris konsensuslikult neid asju kokku leppinud. Samas on riike, kus opositsiooni roll on väiksem. Nii et see sõltub väga palju konkreetse riigi poliitilisest kultuurist ja teistest teguritest.

Aseesimees Siim Kallas

Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Aitäh! See ettekanne oli küll muusika mu kõrvadele. Mulle väga meeldis küsimus meetmete efektiivsuse kohta ja miks mitte sekundeerida Ruuben Kaalepile, kes küsis opositsiooni efektiivsuse kohta. Aga ma ei küsi kindlasti, kas teisest sambast laenu võtmine kiirlaenuintressiga on hea mõte. Te väga hästi ütlesite, et ei ole mõtet stimuleerida sõitmist, kui tegelikult öeldakse, et ärge liikuge. Aga kuidas te hindate KredExi meedet, mida kõik üksmeelselt kiidavad ja mis on kõige suurem üldse – 1,5 miljardit väidetavalt, tegelikult on vähem? Rahandusministri retoorika on olnud, et pangad ei saa midagi teha, võtku või jätku. Pangad omalt poolt ütlevad, et nende tavaliste riskitingimustega – 15% katust – nad ei võta seda meedet kasutusele. Kuidas teie olete seda asja vaadanud? See raha kipub seisma.

Majandusekspert Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole täpselt jälginud, kuidas selle meetme käivitamisega täpselt on. Loomulikult oleks halb, kui see praegu pidurdub ja siis, kui lõpuks meede käivitub, on juba kriis seljataga ja sellest rahast enam kasu ei ole. Minu arvates oli positiivne, et valiti see KredExi instrument. See on vähemalt olemasolev organisatsioon, millel on mingi struktuur, ja seega on lootus, et see käivitub. Ma arvan, et mingisugune selline meede on rakendatud väga mitmes riigis. Esiteks, sul on vaja mingit tööturumeedet, et leevendada seda tööjõu kulu komponenti ja pakkuda inimestele mingisugust sissetulekut. Teiseks, sul on vaja mingit maksuameti komponenti: maksuamet peab inimeste olukorda mõistvalt suhtuma. Ja kolmandaks, sul on vaja mingisugust meedet, mis aitab pankasid. Me võime loota, et pangad lihtsalt käituvad kommertslikel alustel, aga nad ilmselt on praeguses olukorras natuke liiga karmid, kuna ei näe suurt pilti, nad vaatavad omaenda mätta otsast. Nii et see, et liiguti selles suunas, oli positiivne, aga kuidas selle meetmega praegu täpselt on, ma ei oska öelda.

Aseesimees Siim Kallas

Jevgeni Ossinovski, palun!

Jevgeni Ossinovski

Aitäh! Austatud ettekandja, tänan selle hea ettekande eest! Minu küsimus puudutab ka ettevõtete toetust, aga natuke teise nurga alt. Seda tüüpi kriisides tulevad suured ettevõtted valdavalt riigi käest abi paluma. Eks riigid on siin käitunud erinevat viisi. Näiteks Saksamaa on teinud Lufthansale pakkumise: üle poole oma toetusest tahavad nad saada 9% garanteeritud tulusust, lisaks 25 + 1% aktsiatest. Samal ajal meil siin arutatakse ühe Eesti erafirma toetamist poole protsendiga, ühe protsendiga, sarnastel tingimustel eraturult tulevat pakkumist nimetati röövellikuks. Ja teisest küljest tekib sellistes olukordades surve, et need, kes on suured ja riikide valitsustele lähemal, saavad rohkem kui need, kes sellised ei ole. Meil ja ka paljudes teistes riikides on järsku hakatud toetama näiteks fossiilkütuste tootmist. Kui teie käest küsitaks nõu, siis millist nõu te annaksiste, kuidas ja milliseid ettevõtteid peaks sellises olukorras toetama?

Majandusekspert Ardo Hansson

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et esiteks riik võiks endale ikkagi mingisugused enam-vähem mõistlikud tingimused välja kaubelda. Päris nii, et riik lihtsalt annab väga odavalt raha kätte, ei saa – ma arvan, et ta on nn viimase instantsi laenaja. See tähendab, et ta peaks andma natuke kõrgema intressiga, kui oleks andnud headel aegadel, ja samas natukene madalama intressiga, kui pank sel hetkel nõuab. Mingi turg ei toimi 100%-liselt. Valitsus tuleb natuke alla turu, aga siiski mingi trahviintressi määraga, et ei tekiks sellist olukorda, kus kõik ettevõtted, ka need, kes tegelikult seda raha ei vaja, hakkavad neid laenusid taotlema. Kui sa kehtestad väikse trahvikomponendi, siis tulevad vaid need, kes ilmselt seda raha vajavad.
Ma arvan, et on võimalik kasutada sellist kahetasandilist lähenemist, nii et valitsus või valitsuskabinet tegeleks ainult süsteemselt oluliste ettevõtetega. Nad võivad olla suured või väiksed, aga sellised, mille puhul tekib, kui mõni ettevõte lakkab töötamast, doominoefekt, mille süsteemne mõju on suur. Ja ülejäänud ettevõtted oleksid kuidagi käsitletud mingi mõistliku üldise programmi raames, mida administreeriksid kas riigiametnikud või pangad. Aga mingi tulevikuperspektiiv peab alati säilima. Teine asi on aruandlus: kui programm on läbi, siis peab jääma mingisugune jälg, kes kui palju raha täpselt sai. See on valdkond, kus läbipaistvus on oluline.

Aseesimees Siim Kallas

Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Kui me käsitleme praegu neid tulevikustsenaariume, siis me võiksime vaadata praegusest kriisist kaugemale: millised stsenaariumid meid tulevikus ootavad. Mina näen, et on paisumas üks väga ohtlik tulevase kriisi põhjus. Selleks on võlakirja mull. Eelkõige ma mõtlen riikide üle jõu elamist, riikide võlakoormuse kasvu, raha trükkimist, keskpankade poolt võlakirjade kokkuostmist. Ma isegi olen natuke imestunud, et seni ei ole need arengud viinud inflatsiooniliste arenguteni, aga järjest enam on ökonomistid ühel meelel, et nii hakkab juhtuma. Mis te arvate sellest, et selline üle jõu elamine viib inflatsiooniliste arenguteni? Muuseas, inflatsiooni tõttu kaotavad just vähekindlustatud inimesed. Milline on inflatsiooni tõenäosus lähiaastatel?

Majandusekspert Ardo Hansson

Aitäh! See on väga hea küsimus. Ma arvan, et lähemal ajal ei ole vaja inflatsiooni karta, me pigem kardame deflatsiooni. Me oleme ju näinud, mis on juhtunud kütuse hindadega ja ka teiste hindadega. Pigem on viimastel kuudel hinnatase allapoole tulnud. Ja senikaua, kuni valitseb üldine väike nõudlus võrreldes majanduse võimekusega mingeid kaupu või teenuseid pakkuda, jääb see surve väikeseks.
Mis juhtub? Üks asi, mis võib juhtuda, kui asi pöördub järsku positiivseks ja me ei suuda kiiresti reageerida teises suunas, seda ma juba mainisin. Nii et me peame eeldama, et kui nüüd tulevad hästi head uudised, siis on võimalik jälle intressimäärasid tõsta. Mis saab? Mina ei näe, et keskpangad oleksid oma rolli ümber hinnanud ja öelnud, et me oleme küll mitukümmend aastat madala inflatsiooni eest seisnud, aga nüüd me järsku muudame oma paradigmat ja näeme hoopis kõrgemas inflatsioonis mingisugust lahendust. Senikaua, kuni need eesmärgid on ikka samad, kuni taotletakse samasuguseid eesmärke ja keskpangad on ka sõltumatud, on võimalik neid asju tagasi kerida. Aga loomulikult, mida kõrgemale sa lendad, seda valusam on võimalik kukkumine.

Aseesimees Siim Kallas

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusteks ja vastusteks mõeldud aeg on läbi ja me kuulame nüüd ära järgmise ettekande. Rõhutan, et järgmisele ettekandjale küsimuste esitamiseks tuleb end uuesti registreerida, see vana rida ei kehti enam. Palun, Sotsiaalministeeriumi tööala asekantsler Sten Andreas Ehrlich. Ettekandeks on aega 20 minutit ja pärast küsimusteks ka 20 minutit.

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Sten Andreas Ehrlich

Austatud Riigikogu aseesimees! Riigikogu liikmed! Kuulajad! Esmalt suur tänu teema tõstatamise eest! Ma arvan, et muutused, mis on toimumas tööturul, on suured, aga ebaselged, mistõttu on eriti oluline, et me arutame neid nii palju kui võimalik, et me saaksime neist ühtemoodi aru.
Mulle on täna aega antud 20 minutit ning ma kavatsen selle kulutada selleks, et vastata kolmele küsimusele. Esiteks, kuidas mõjutavad kriisid tööturgu. Räägin sellest eelmise majanduskriisi näitel. Teiseks, kuidas on kriis juba Eesti tööturgu mõjutanud. Ning viimaseks, mida me saame teha.
Minnes esimese küsimuse juurde, märgin, et üks kuldreegel on see, et töötus kasvab viiteajaga: selle mõju jõuab tööturule palju hiljem kui SKP langus. See on ka loomulik. Olukorras, kus majandus on langemas, ei asu ettevõtjad esimesena oma tööjõudu kärpima. Nad arvestavad, et see on suhteliselt keerukas protsess, kus on omad tähtajad, ja on kogenud, et töötajate värbamine pole olnud kuigi lihtne. Kõigepealt nad kärbivad teisi võimalikke kulutusi ning alles seejärel jõuavad töötajaskonna kärpimise juurde. Nii kasvabki töötuse määr üldjuhul viiteajaga, võrreldes SKP langusega. See mõju avaldub ka teistpidi. Olukorras, kus majandus on taastumas, ei hakka ettevõtjad kohe uuesti töötajaid värbama, sest jätkuvalt püsib õhus ebakindlus, ei teata, kas on õige hetk töötajaid värvata või mitte. Ka kulub töötajate värbamiseks teatud aeg. Toon näiteks eelmise kriisi. SKP languse põhi oli aastal 2009, kuid töötus saavutas oma tipu alles aastal 2010. Ja vastupidi: aastal 2012, kui majandus oli juba taastumas, oli töötuse näitaja jätkuvalt 10% kandis. Töötus langes samale tasemele, kui ta oli enne eelmist majanduskriisi, alles hiljuti, alles mõni aasta tagasi. Nii et esimene reegel: võrreldes muu majandusega reageerib töötus alati viiteajaga.
Teine reegel: kriisides vaesus kasvab. See on paratamatu. Kriisi käigus kaotavad paljud inimesed oma sissetuleku seetõttu, et töötus kasvab, aga ka seetõttu, et palgad langevad, vähenevad tehtud töötunnid. Ja paljudel inimestel pole kuigi suured säästud. Eesti Panga andmetel on Eestis 20%-l leibkondadest kuu lõpuks arveldusarvel vähem kui 100 eurot ning umbes 35% inimestest elab peost suhu. Samas ei ole Eestis töötushüvitised kuigi katvad. Töötuskindlustushüvitist saab kõikidest töötutest 33% ning töötutoetust 26%. Ja see tähendab, et kui töötus kasvab, siis paratamatult kasvab ka nende inimeste hulk, kellel ei ole igapäevaste kulutuste katteks piisavalt raha ehk kes langevad vaesusesse. Ja seda näitabki absoluutse vaesuse määr, mis on siin graafikus punase joonega märgitud. 
Mida aga tähendab see sinine joon siin graafikul? See on suhtelise vaesuse piir. Kriisi tingimustes mõned inimesed – need, kelle sissetulek tuleb riigi käest, näiteks pensionärid – muutuvad suhteliselt vähem vaeseks. Kui teiste sissetulekud langevad, siis nende sissetulekud jäävad samale tasemele. Seega kriiside ajal suhteline vaesus kahaneb. Aga see ei tähenda, et ühiskonnas probleeme ei ole, kogu ühiskonna vaesuse hindamiseks tuleb vaadata absoluutset vaesust. Seejuures tuleb arvestada, et kriisidel on komme lumepallina kasvada. Seda seepärast, et sissetuleku vähenedes vähendavad inimesed ka oma tarbimist ning kui nad oma tarbimist vähendavad, siis väheneb ka teiste inimeste sissetulek.
Viimase reeglina – vabandust, et kasutan ingliskeelset terminit – kehtib tööturul reegel last one in, first one out. Siin graafikul näete erinevate Eesti inimeste rühmade tööhõive määrasid: eestlastest mehed, eestlastest naised, mitte-eestlastest mehed, mitte-eestlastest naised. Eelmise kriisi eel oli mitte-eestlastest naiste tööhõive määr jõudmas eestlastest naiste tasemele. Pärast kriisi see kukkus tagasi tasemele, kus ta oli, lõhe mitte-eestlastest naiste ning eestlastest naiste hõivemäärade vahel hakkas uuesti kasvama. Miks? Sellepärast, et tööandjad esmalt värbavad tööturult need inimesed, kes kõige enam vastavad nende ootustele, kes ei kuulu riskirühmadesse. Kriiside ajal riskirühmadesse kuuluvad inimesed koondatakse esimesena, sest teised töötajad on tööandjate jaoks väärtuslikumad. Eelmise kriisi eel mitte-eestlastest naised töötasid järjest rohkem, aga kriisi järel nende tööhõive langes ning see jäi madalale tasemele päris pikaks ajaks. Alles viimastel aastatel 2017, 2018 ja 2019 hakkas see uuesti päris kiiresti kasvama, sest tööturul tervikuna oli suur tööjõupuudus. Sellel graafikul kajastub sugu ja rahvus, aga samasuguse graafiku saaks joonistada ka teiste riskirühmade kohta, kelleks on näiteks eakad, noored inimesed, puudega inimesed, mitte-eestlased. Need on siis vastused esimesele küsimusele, kuidas kriisid üldiselt mõjutavad tööturgu. Töötus kasvab viiteajaga, kasvab ka vaesus ning erinevused tööturul muutuvad veelgi suuremaks.
Nüüd järgmine küsimus: kuidas on kriis juba praegu Eestit mõjutanud. Siin graafikul on näha töösuhete arvu muutus tegevusala järgi, võrreldes jaanuariga 2020, selle aasta algusega. Esmapilgul võib tunduda, et midagi hullu polegi juhtunud. Kui vaadata tegevusalasid kokku, siis langus ei ole võrreldes selle aasta algusega kuigi suur. Mõnes sektoris – majutuses ja toitlustuses – on olnud langus 15% võrreldes jaanuariga. Mõni teine sektor, näiteks põllumajandus, on hoopis kasvanud.
Samas tuleb võtta arvesse kahte aspekti. Esiteks seda, et me võrdleme jaanuariga. Jaanuar on talvekuu, kus üldiselt hõive on mõnevõrra madalam. Tööturg on mitmeti sesoonne. Teine asi, millele viitas ka Ardo Hansson: tööturumeetmed moonutavad mõnevõrra pilti. Siin on kirjas eilne seis, kui paljude inimeste eest on töötukassast taotletud töötasuhüvitist: ligi 90 000 inimese eest. On ka näha, kui suur hulk iga tegevusala töötajatest on töötasuhüvitist saanud. Näiteks majutuses ja toitlustuses 53% kõikidest töötajatest saab töötukassa käest töötasuhüvitist; kunstides, meelelahutuses, vabas ajas 31%; suurematest sektoritest jaekaubanduses saab 25% kõikidest töötajatest töötukassast töötasuhüvitist, töötlevas tööstuses 18%. Kui töötasuhüvitist ei oleks, võib arvata, et väga suur hulk nendest inimestest oleks oma töö kas juba kaotanud või õige pea kaotamas.
Nii et pilt, mida me näeme tööturu kiirstatistikas selle kohta, kuidas on muutunud töösuhete arv, on sageli petlik. Veel enam: aprillis 2020 oli töövõimetuslehel umbes 84 000 inimest. See on poole võrra rohkem, kui tavaliselt on aprillikuus töövõimetuslehel olnud. Ka siin on peidus teatud reserv. Kui need inimesed ei oleks olnud töövõimetuslehel, võib arvata, et mingi osa neist oleks samuti jõudnud töötu staatusesse.
Seejuures on registreeritud töötute arv juba praegu päris märkimisväärselt kasvanud. Kui selle aasta alguses oli töötus umbes 35 000 inimest, siis tänaseks on 48 000 – 49 000 inimest registreeritud töötud. Töötuse määr on vaid mõne kuuga kasvanud 7,9%-ni. Nendes riikides, kus seda laadi meetmeid nagu töötasuhüvitis ei ole, on registreeritud töötuse kasv olnud muidugi veelgi suurem kui Eestis. Näiteks Ameerika Ühendriikides töötuse kasv on olnud rekordiliselt kiire. Tänaseks on töötushüvitist Ameerika Ühendriikides saanud juba ligi 30 miljonit inimest, kes varem töötushüvitist ei saanud. Nagu ütles ka Ardo Hansson, seekord on kriisi mõju väga kiire ja järsk. Võib arvata, et töötuse määr kasvab kiiremini kui eelmise kriisi ajal, viiteaeg ei ole nii pikk.
See aga ei tähenda, et teistpidi viiteaeg ei kehti, et teistpidi reegel ei kehti. Võib arvata, et tööandjad inimesi tagasi ei värba sama kiiresti, kui nad neid koondasid. Ilmselt kordub Eesti tööturul sama fenomen, mis oli aastal 2010. Töötus kasvas kiiresti ja jäi suureks väga pikaks ajaks: majanduslanguse põhi oli aastal 2009, töötuse kõrghetk aastal 2010, vaesuse kõrghetk aastatel 2011–2012. Kriisi mõjud avalduvad pikka aega ja kriis sotsiaalsektori mõttes on alles ees.
Seejuures on kriisi mõju üle Eesti erinev. Registreeritud töötuse määr Ida-Virumaal on juba 13%, aga Hiiumaal jätkuvalt alla 5%. Me näeme ka kiireid tõusjaid selles tabelis. Näiteks Pärnumaa on ajalooliselt olnud suhteliselt madala töötuse määraga, nüüd on Pärnumaal töötuse kasv olnud suhteliselt kiire, sest maakond sõltub paljuski turismist. Nii et võib-olla mängitakse üle Eesti tasakaal ümber, aga selge on see, et mõjud üle Eesti on väga-väga erinevad. Mõni piirkond kaotab rohkem kui teine.
Võib ka arvata, et kriis suurendab veelgi erinevusi töörühmade ja riskirühmade vahel, nii nagu see oli ka eelmise kriisi ajal. Siin pildil on näidatud, kes töötavad majutuses ja toitlustuses. Jaotus rahvuse järgi: mitte-eestlasi on peaaegu pooled, samas kui kogu töötajaskonnast mitte-eestlased ei ole ju pooled. Järelikult mitte-eestlastele on kriisi mõju suurem kui eestlastele. Majutuses ja toitlustuses töötab rohkem naisi ning rohkem noori inimesi – need on just need riskirühmad, kellest me varem rääkisime. Nii et võib arvata, et riskirühmad kukuvad tööturult veelgi kiiremini välja.
Kriis mõjutab ka neid, kes töötuks ei jää. Mõni nädal tagasi me tellisime uuringu selle kohta, kuidas on mõjutanud kriis nende inimeste töötamist, kes on jätkuvalt tööl, aga kellel on lapsed. On näha, et haridusasutuste viimine distantsõppele mõjutab rohkem neid inimesi, kellel on nooremad lapsed: 72% neist inimestest, kelle laps on noorem kui 6 aastat, ning 68% neist inimestest, kelle laps on vanuses 7–10, samal ajal lapse vanuse 14–16 korral on mõju 48%-le inimestest. Selles uuringus selgus ka teisi huvitavaid aspekte. Näiteks tuleb välja, et kõige rohkem on kasvanud stress nendes perekondades, kus on lapsi rohkem kui kolm, mis on ka loogiline. Nii et kriisil on ka sellised mõjud, mis ei ilmne klassikalises tööturustatistikas.
Mida siis teha? Ja ma küsin küsimusi, mitte ei anna vastuseid, sest lõpuks vastus kõikidele nendele küsimustele on poliitiline. Minu roll ametnikuna on anda teile võimalikult palju poolt- ja vastuargumente, mitte öelda, mida teha.
Esmalt: kas pikendada töötasuhüvitise maksmist? Töötasuhüvitise kui skeemi loomisel me lähtusime Saksamaa eeskujust, kus sarnane skeem – vabandust häälduse eest! – Kurzarbeit on olnud kasutusel juba pikka aega, umbes 1930. aastatest. Selle skeemi mõju on see, et töötus kriisi ajal ei kasva sama palju kui riikides, kus sellist skeemi ei ole. Riik subsideerib inimeste tööl hoidmist ning seetõttu kriisi mõju tööturule jääb väiksemaks ning majandus taastub tööturu mõttes kiiremini kui olukorras, kus inimestel lastakse jääda töötuks. Samal ajal töötatud tundide arv hoopis kahaneb. See mõju avaldub võib-olla ühtlasemalt kogu ühiskonnas, mitte ainult neile, kes on töötud, vaid kõigile töötajatele. See aitab vältida kahjusid, mis töötusega klassikaliselt kaasnevad. Näiteks seda, et inimeste oskused kaovad või et tekivad nn hõõrdekulud inimeste koondamisel ning uuesti tööle võtmisel, samuti aitab see vältida vaesusega seotud probleeme.
Aga sel meetmel on ka väga suur varjukülg. Varjukülg seisneb selles, et Eestis on selle meetme kulu juba 3 kuu hüvitamise eest 250 miljonit eurot. See on umbes neljandik, isegi rohkem kui neljandik Eesti Töötukassa reservidest, mida väga paljud inimesed pidasid enne kriisi algust liiga suureks. Saksamaal, kust see skeem pärit on, on kulu on veelgi suurem. Prognoositakse, et kulu on 10 miljardit eurot, et hoida inimesi sellel moel tööl. Odavam on lasta inimestel töötuks jääda, sest töötuskindlustushüvitise kulu on väiksem: asendusmäär ei ole mitte 70%, vaid 50%. Ilmselt ei maksta kõikidele inimestele seda summat, aga kahju on samuti suurem. Nii et siin on kaalumiskoht. Tuleb kaaluda ja otsustada, kas me oleme valmis tegema suurt investeeringut selle nimel, et töötuse määr oleks madalam, et töötusega kaasnevad riskid oleksid väiksemad, et ebavõrdsus ühiskonnas oleks väiksem. See lahendus ei ole odav, aga see on võimalik. Ja see otsus on ühiskonna kätes.
Teiseks: kas muuta midagi töötuskindlustushüvitistes? Me teame ette, et ilmselt töötus hakkab lähiajal kasvama. Ma küsin, kas oleks otstarbekas enne seda kriisi, kui töötus on juba väga suur, veel midagi töötuskindlustuses muuta. Panen lauale neli erinevat võimalust. Esimene võimalus on tööampsude lubamine. Praegu on nii, et kui Eestis inimene töötab ametliku töötuna kas või ühe päeva, ühe tunni, siis ta jääb töötuskindlustusest ilma. See tähendab, et inimesel puudub motivatsioon töötuna teha ka juhutöid, ta kaugeneb tööturust veelgi enam, tööandjatel pole kasutada tööjõudu ning riik jääb ilma maksutuludest. Selle keelu kunagine mõte oli vältida töötuslõksu. Me ei taha tekitada olukorda, kus inimesel on kasulik olla töötu ning samal ajal tulu teenida, ehk teistsõnu, olla töötu ning samal ajal paremas rahalises olukorras kui töötades. Aga võib-olla siin on koht, kus me peaksime tegema väikseid mööndusi, lubama väikses mahus väikse raha eest töötamist, et inimeste seos tööturuga ka kriisi ajal alles jääks.
Teiseks, kriisi ajal on selge, et paljud füüsilisest isikust ettevõtjad, äriühingute juhtimisorganite liikmed, juhid, on igatsenud sotsiaalset kaitset, aga seda pole olnud võimalik neile pakkuda, sest nad pole töötuskindlustuses kindlustatud. Kui pole tehtud sissemakseid kindlustusse, pole ka võimalik saada väljamakseid. Võib-olla see on midagi, mida tuleks nüüd arutada. Kas järgmisteks kriisideks valmistumiseks tuleks kindlustatute ringi laiendada? Mõnes riigis, näiteks Ameerika Ühendriikides, on isegi mindud seda teed, et on avansiliselt pakutud võimalust näiteks platvormitöötajatele saada töötuskindlustushüvitist, aga tehes kokkuleppe, et kriisi möödudes hakkavad ka nemad maksma kõiki tööjõumakse.
Nüüd asendusmäära tõstmisest. Kas on otstarbekas tõsta töötuskindlustushüvitise ning töötutoetuse asendusmäärasid? Eestis on töötutoetuse suurus 35% eelmise aasta töötasu alammäärast. See on täna alla 200 euro, see on alla vaesuspiiri. Kui me teame, et töötuks jääb palju inimesi neist endist sõltumata, oleks võib-olla asjakohane arutada, kas töötutoetuse määr peaks olema kõrgem ning samamoodi ka töötuskindlustushüvitise määr.
Ning veel üks küsimus, mida on palju kordi lauale tõstetud: kas töötuskindlustushüvitise maksmise kestus peaks sõltuma majandustsüklist? Minu meelest on päevselge, et aastal 2018, kui töötuse määr oli madal, tööturul oli palju vabasid töökohtasid, kulus inimesel töökoha leidmiseks palju vähem aega kui praegu või näiteks aastal 2008. Võib-olla oleks siis loogiline, et tänases olukorras töötuskindlustushüvitisi makstakse pikemalt, et aidata inimestel töökohta otsida. Aastal 2018 oli see protsess kiirem. Kindlasti on veel ettepanekuid, mida saab töötuskindlustushüvitiste osas arutada.
Ja viimaseks ma küsin, kas kriisi tuleks äkki näha ka kui võimalust. Eestis on kaugtöö tegemine praegu väga palju hoogustunud. See on Eestis võimalik tänu sellele, et meil on päris palju digitaalseid lahendusi kasutusel. Äkki pärast kriisi peaks see veel edasi minema, nii et me ei pöördugi oma tavapäraste töörutiinide juurde, käies kontoris, vaid töötame samal moel edasi. Tahan rõhutada, et selleks ei ole vaja muuta töölepingu seadust. Aeg on tõestanud, et Eesti töölepingu seadus on päris hästi vastu pidanud, see võimaldab teha kaugtööd nii kriisi ajal kui ka muudel aegadel. Selliseid põhimõttelisi muudatusi ma ei tõttaks tegema, aga samal ajal me ehk näeme kriisis ka võimalusi, mida saab ära kasutada.
Kokkuvõtteks. Ma loodan, et selle kriisi mõju ühiskonnale ei ole väga suur, aga vaadates realistlikult eelmiste kriiside kogemusi ning tänast statistikat, võib arvata, et töötus ja vaesus lähiajal kasvavad päris palju ning need mõjud hakkavad meid tulevikus saatma veel pikalt. Täna me saame otsustada, mõelda, mida me teeme, et neid riske maandada. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Nüüd küsimused. Kristen Michal, palun!

Kristen Michal

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Kaks slaidi pakuvad mulle enam huvi kui teised – mitte et teised vähem tähtsad oleks. Me lugesime täna Päevalehest ühte päris korralikku analüüsi, kus Raimo Poom analüüsis, kuidas erinevad Ratase valitsused vastupidi sellele, et nad on lubanud inimesi võrdsemaks aidata, ühiskonda sidusamaks muuta, on teinud hoopis nii, et rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. Siin teie slaidil on riskirühmad. Äkki te natukene laiendate seda, mis juhtub selles kriisis riskirühmade töötusega. Ma arvan, et see on päris tugev sõnum tegelikult selle kohta, mida praegune valitsus teeb. Ja küsiks veel teie küsimusele lisaks: kas te tõesti arvate, et me pääseme sellest kriisist erinevate töötushüvitiste maksmist pikendamata? Ja kui suured on rahavarud, et seda teha?

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Sten Andreas Ehrlich

Vastates esimesele küsimusele, ma arvan, et riskirühmad kannatavad sõltumata poliitikast. Majanduslanguse korral paraku on nii, et need rühmad, kes tööturule on jõudnud viimasena, kelle konkurentsivõime tööturul on väiksem, lahkuvad tööturult esimesena. Paraku selline reegel on. Need riskirühmad on näiteks puudega inimesed, eakad inimesed, väga noored inimesed, mitte-eestlased. Ma arvan, et riigi roll ja ülesanne selles kriisis on püüda aidata neid riskirühmasid. Teine küsimus oli, kas ma arvan, et me pääseme ilma töötushüvitiste maksmist pikendamata. Iseenesest Eesti seadustes ei ole sellist klauslit, mis võimaldaks kriisi ajal töötushüvitiste maksmist pikendada, ja eks see ongi arutelukoht, kas peaks seda aega pikendama või mitte. Minu isiklik arvamus on, et pigem peaks andma võimaluse kriisiolukorras töötushüvitiste maksmist pikendada. Aga teistpidi, kui majandusel läheb väga hästi, siis võiks ehk olla võimalus nende maksmise aega hoopis lühendada.

Aseesimees Siim Kallas

Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Aitäh! Ma ei tea, kas me räägime päris ühest asjast töötushüvitise ja palgatoetuse puhul, mis nüüd kriisi ajal kehtestati. Aga minu küsimus on ajendanud nii teie kui ka Ardo Hanssoni ettekandest. Tema rõhutas väga meetmete efektiivsust, seda eriti järgmises etapis. Me oleme sellest koos Eesti Pangaga varakult rääkinud: alguses üleelamismeetmed laialt ja siis täpsemalt. Kas te palgatoetuse või minu poolest ka töötushüvitiste puhul olete arvestanud mõtet, et lausaline toetus ei pruugi olla kõige tõhusam viis majandust ja sotsiaalpoolt üleval hoida? 

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Sten Andreas Ehrlich

Jah, selle meetme disainimisel mõeldi hoolikalt, kuidas ettevõtteid selekteerida: kellele toetust anda ja kellele mitte anda. Laual oli väga erinevaid variante. Alustati mõttest, et äkki oleks võimalik koostada kas nimekiri või määratleda sektorid, keda toetada, keda mitte toetada. Probleem on selles, et kuna kriis on nii suure mõjuga ning nii universaalne, siis on ülimalt keeruline öelda, millised sektorid on kas täna või tulevikus hädas. Olukorra teeb raskemaks tõsiasi, et andmed saabuvad viiteajaga. Kõige parem oleks seda prognoosida maksuandmete põhjal, aga need saabuvad üldiselt ühekuuse viiteajaga, isegi natuke pikema viiteajaga. Seega see pole kuigi hästi võimalik. Selle asemel otsustati filtreerida ettevõtteid, lähtudes omaosalusest. Osal ettevõtetel ei ole lootust tulevikus ellu jääda ja nende puhul on omaosalus see, mis aitab neid filtreerida. Neil lihtsalt pole mõtet hakata meedet kasutama, kui nad nagunii hakkavad koondama. Ja on ju ka koondamiskeeld. Teistpidi, need kriteeriumid, mis on seatud – käive peab olema langenud 30%, vähemalt 30% inimeste tööaeg või töötasu peab olema vähenenud 30% – ja mida ka kontrollitakse, aitavad välistada ettevõtteid, kellel päriselt läheb hästi, aga kes tahaksid ka meedet kasutada. Need olid aspektid, mida arvestati.
Tagantjärele vaadates, kas oleks saanud midagi paremini teha? Kindlasti on aspekte, mida tulevikku silmas pidades tuleks üle vaadata, aga ma arvan, et üldjoontes need on need filtrid, mis aitavad efektiivsuse kadu vähendada. Kui mõelda, mida peaks tegema, siis ma arvan, et tuleks üle vaadata mõned riskirühmad. Näiteks täna on praktikas näha, et juhtimis-kontrollorgani liikmed on tagantjärgi vormistanud endale töölepingu ja see aitab meedet väärkasutada. Uut meedet disainides tuleks see kuidagi välistada. Võib-olla seatud piirmäärad pole päris õiged. Arvestades, et mõnes sektoris on käibekadu rohkem kui 90%, on 30% äkki liiga madal piirmäär. Ma arvan, et need on need kohad, mille üle tuleb arutelu pidada.

Aseesimees Siim Kallas

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Ka käibega võrdlemisel on teatud vead sees. Võib-olla see referentsperiood oli lihtsalt hälve nii negatiivses kui positiivses mõttes ja selle tõttu võib otsus toetuseks olla ka mitteadekvaatne. Aga mu küsimus lähtub sellest, et ühe slaidi peal on kirjas, et seda töötuskindlustushüvitise saajate võimalikku ringi võiks laiendada. Kui loogiline see ikkagi on, et kui me räägime kindlustusprintsiibist, siis ühel hetkel riik soovib seda ringi laiendada? Iseenesest motivatsioon on arusaadav – see on selline hetkevajadusest tulenev sotsiaalne samm –, aga kas see võiks tähendada seda, et sel juhul riik need kulud ise otse kompenseerib, mitte teiste kindlustajate arvel?

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Sten Andreas Ehrlich

Eks see on küsimus, mida tuleb arutada. Meil on ju olukord, kus töösuhted on päris palju muutunud ning füüsilisest isikust ettevõtjad töötavad sageli samasugustes rollides nagu tavalise töölepinguga inimesed. Toon näiteks taksojuhid: taksojuht võib töötada töölepinguga, käsunduslepinguga, füüsilisest isikust ettevõtjana, osaühinguna. Kas me peaksime püüdma neile kõigile pakkuda samasugust sotsiaalset kaitset? Kas me peaksime nõudma neilt samasugust maksude maksmise kohustust, aga teiselt poolt pakkuma ka samasugust õigust saada sotsiaalkindlustushüvitisi? Kui vastus on jah, siis me peaksime laiendama kindlustatute ringi, ütlema, nad kõik maksavad täpselt samu makse, maksavad ka töötuskindlustusmakset, aga saavad vastu olukorras, kus nende töö kaob, takso enam ei sõida, töötuskindlustushüvitist.

Aseesimees Siim Kallas

Heljo Pikhof, palun!

Heljo Pikhof

Aitäh! Austatud ettekandja! Kui me vaatame töötutoetust, siis näeme, et see on ju alla absoluutse vaesuse piiri, minu mälu järgi kuskil alla 190 euro. Ja inimesed, kes on saanud miinimumpalka või natuke üle selle, saavad töötuskindlustushüvitist, mis moodustab 50% miinimumpalgast. Tegelikult ei võimalda see kuidagi ära elada. Kas te olete mõelnud selle peale, et näiteks esimesed 100 päeva võiks see määr olla mitte 50%, vaid võib-olla 70–80% inimese eelmisest palgast, ja sealt edasi 50%? Tegelikult, kui inimesed maksavad makse, peab neil olema võimalus kas või minimaalsel tasemel selle rahaga ära elada, kui nad jäävad töötuks.

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Sten Andreas Ehrlich

Aitäh küsimuse eest! Jah, neid ettepanekuid on tehtud. See ettepanek oli juba seaduseks muutumas aastatel 2008 ja vahetult pärast seda. Eesti Töötukassa nõukogus on ametiühingute esindajad väga tihti seda ettepanekut teinud. Eile, kui toimus Eesti Töötukassa nõukogu koosolek, arutati muu hulga ka täpselt sedasama ettepanekut. On tehtud ka kuluprognoosid, kui palju selline muudatus maksaks. Eks lõpuks ongi küsimus, kas me oleme valmis taluma suuremat finantskoormust selle nimel, et neid asendusmäärasid tõsta. See on õige, et eriti just töötutoetuse puhul paljud inimesed satuvad absoluutsesse vaesusesse, kui nad saavad vaid töötutoetust. Praegu on lahendus selline, et nad saavad juurde toimetulekutoetust, kui nende sissetulek ei ületa vaesuspiiri.

Aseesimees Siim Kallas

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus

Aitäh! Hea ettekandja, minu küsimus puudutab palgatoetuse maksmist ehk siis töötasuhüvitist. Praeguse kava kohaselt makstakse seda kuni mai lõpuni. See periood on märtsist maini, mille kestel seda rakendada saab. Kui tsiteerida eelkõnelejat, siis kunstlikku koomasse viidud majandus ilmselgelt mai lõpuks ju ei taastu. Samas, nagu karta oli, ka KredExi meetmed ei ole käima läinud nii efektiivselt, et nendest ettevõtjatele ka reaalselt tuge ja abi oleks. Mu küsimus on: kas te olete mudeldanud, mis juhtub juhul, kui palgatoetuse maksmist ei pikendata? Ja kuna võib aimata, et see tähendab väga kiiret töötuse kasvu, siis kas meie ümberõppesüsteem, mis peaks toetama töökoha kaotanuid, on selleks valmis? 

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Sten Andreas Ehrlich

Ma arvan, et kõige parema pildi annavad tegelikult tavapärased majandusprognoosid, kus on prognoositud töötuse määra ilma töötasuhüvitist arvestamata. Näiteks Rahandusministeerium on prognoosinud, et töötus kasvab sellel aastal 12%-ni. Ilmselt see on kõige realistlikum vastus teie küsimusele. Kui praegu on töötuse määr 7,9%, siis arvatakse, et see võiks kasvada 12%-ni. Mõned prognoosid on isegi veel kurvemad: 15% pakub vist Eesti Pank, kui ma ei eksi.
Teisele küsimusele, kas Eesti ümberõppesüsteem on selliseks koormuseks valmis, julgen vastata, et jah, Eesti Töötukassa on valmis kõiki töötuid teenindama, kõikidele oma klientidele pakkuma teenuseid, mida on võimalik pakkuda, sealhulgas tööturukoolitust. Eks praegune olukord on pannud Eesti Töötukassa surve alla selle poolest, et mõistetavalt, kui kontorid peavad olema suletud, siis mõnda teenust sama efektiivselt pole võimalik pakkuda. Ja kui koolitused klassiruumides ei saa toimuda, siis on digivormis neid raskem korraldada. Aga see on võimalik. Üldiselt ma aga olen kindel, et Eesti Töötukassa on võimekas organisatsioon, kes suudab töötutele teenuseid pakkuda.

Aseesimees Siim Kallas

Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te tõite siit näiteid töötusest – praegu on see kasvanud 48 000-ni. Keegi asjatundja prognoosis, et see võib kasvada sügisel 100 000-ni. Praegu te nimetasite protsenti – oli vist 13? Kui võrrelda eelmise kriisiga – te kogu aeg võrdlesite sellega –, siis oli kõige kõrgem näitaja 13,4% 2010. aasta esimeses kvartalis. Pärast seda läks töötus väiksemaks. Te analüüsisite siin paljusid teemasid. Mida te erialainimesena poliitikutele kõige efektiivsema meetmena soovitate? 

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Sten Andreas Ehrlich

Aitäh! Muidugi kõige efektiivsem meede, arvestades, kust see kriis on pärit, on piirangute leevendamine. Mida kiiremini me saame terveks, mida kiiremini me saame naasta varasema elukorralduse juurde, seda mõjusam see on, seda kiiremini saab majandus hakata taastuma. Nii nagu ka Ardo Hansson välja tõi, ma arvan, et ülioluline on piiride küsimus. Väga suur osa Eesti majandusest sõltub sellest, kui palju Eestis käib turiste. Läti ja Leedu on kahtlemata väga olulised Eesti jaoks, aga veelgi tähtsam on Soome. Eestis käib igal aastal umbes 2 miljonit turisti Soomest ja 200 000 turisti Leedust. Nii et Soome vahel liikumise taasavamine on eriti turismisektori jaoks, mis on suure löögi all, väga oluline, aga ka hulgi- ja jaekaubanduse jaoks. See on kindlasti punkt 1. Kuidas me peame kriisis vastu ja kuidas me saame ühiskonnana elada edasi nii, et suuri piiranguid ei peaks rakendama? On astutud palju samme, et seda teha.
Teiseks, kui me räägime vaestest ja sotsiaalsetest probleemidest, töötusest, siis ilmselt kõige efektiivsemad meetmed, mida kasutada, on tööampsude lubamine. See võimaldab töötutel lisasissetulekut teenida, aitab neil hoida seost tööturuga. Veel tuleks minu hinnangul üle vaadata, kas Eesti töötuskindlustussüsteem on piisavalt helde või mitte, eriti kriisiolukorras. Siin on küsimus, kas tuleks tõsta asendusmäärasid, pikendada maksmise kestust või teha mõlemat. Ja mõelda tuleks ka sellele, kuidas see mõjutab töötuslõksusid, eriti olukorras, kus me kriisist väljume. Aga vähemalt laual see teema peaks praegu olema. Aitäh!

Aseesimees Siim Kallas

Mart Võrklaev, palun!

Mart Võrklaev

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on ka palgatoetuse ja selle tuleviku kohta. Teiegi ettekande põhjal on selge, et töötus kasvab, samal ajal on kahe kuu kulu, nagu ütlesite, olnud 250 miljonit. Mis saab edasi pärast mai lõppu? Kas on plaan seda meedet jätkata? Ja kuna see kulu on nii suur, kas siis tuleks teha mingi valik nende sektorite vahel, kes on rohkem pihta saanud, või hoopis hinnata, keda on vaja rohkem elus hoida, kellel on suurem mõju – kas siis suuruse järgi, käibe järgi või töötajate arvu järgi? On selles osas mingeid mõtteid või plaane? 

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Sten Andreas Ehrlich

Kõigepealt selgitan, milline on see õiguslik raamistik, mille sees me üldse saame tegutseda. Hiljuti võttis Riigikogu vastu seadusmuudatuse, mis võimaldab Eesti Töötukassal kasutada tööturuteenuste ja -toetuste osutamiseks kuni 30% eelmiste aastate kasutamata vahenditest. Olemasoleva meetme rahastamiseks me pidime kasutama 23% eelmiste aastate reservidest ära, umbes siis neljandiku. Reservi on veel 7%, see on suurusjärgus 50 miljonit eurot, mida on võimalik täiendavalt kasutada ilma seaduseid muutmata.
Kui rääkida sellest, kas saab meedet pikendada, kas peaks meedet pikendama, siis ilmselt saame kasutada eeskätt seda reservi – 46 miljonit eurot on vist täpsemalt see summa – ja lisaks seda raha, kui midagi jääb olemasolevast meetmest üle. Kas jääb üle, on veel vara öelda, see selgub tõenäoliselt lähinädalatel, kui on täpselt teada, kui palju on aprilli eest hüvitist makstud. Kui seda teha, millised peaksid olema tingimused? Ilmselt peavad tingimused muutuma karmimaks, sest praegu on ühe kuu kulu olnud suurusjärgus 100 miljonit eurot. Täpselt on raske öelda, sest andmed aprilli kohta alles tulevad. Aga on ilmne, et me rahaliselt ei kanna vähemalt olemasolevate vahendite piires seda välja.
Palju on räägitud Euroopa Liidu TERA-nimelisest instrumendist. See on instrument, mis võimaldab võtta riigil laenu selle jaoks, et just seda laadi meetmeid nagu töötasuhüvitist kasutada. TERA ei võimalda Eesti Töötukassal laenu võtta, vaid Eesti riigil. Nii et kui soovida selle abil töötasuhüvitist rahastada ja selle abil maksmist pikendada, siis see eeldab austatud Riigikogu otsust, sest selleks tuleb koostada lisaeelarve.

Aseesimees Siim Kallas

Lauri Läänemets, palun!

Lauri Läänemets

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja, aitäh selle väga põhjaliku ettekande eest! Te opereerite siin töötukassa rahadega ja riik on ka laenu võtnud. Sellest te just rääkisite, et ettevõtlusesse saab seda raha panna, aga tegelikult võiks kriisiolukorras ka inimestesse seda lisaraha panna. Me ei peaks vaatama ainult neid töötukassa vahendeid. Keit Pentus küsis küsimuse hariduse kohta ja ma jätkaks sealt. Meil võib potentsiaalselt olla 100 000 töötut. Väga oluline on nende inimeste enda jaoks, et neil läheks tulevikus hästi, aga väga oluline on see tegelikult ka tuleviku majanduse jaoks. Sellest oleneb, kuidas riigil läheb. Nii et on tähtis, millised on nende inimeste oskused ja mida nad võiks õppida. Te vastasite küsimusele, et töötukassaga on kõik korras ja töötukassa on valmis. Ma märgin, et küsimus ei ole mitte selles, kas töötukassa on valmis. Ma küsin, kas need meetmed, need võimalused õppida ja ka toetused ikka on piisavad sellises olukorras.

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Sten Andreas Ehrlich

Aitäh! Kõigepealt, mõistagi on riigil vaja Eesti Töötukassale raha eraldada ja neid meetmeid jätkata. Selleks on seaduslikud võimalused olemas. Õigupoolest eraldab riik igal aastal väikse summa Eesti Töötukassale just selliste teenuste-toetuste rahastamiseks. Seda summat on võimalik tehniliselt suurendada. Aga see on poliitiline otsus, mille lõpuks peab langetama Riigikogu.
Teise küsimuse juurde: kas inimestel on õppest kasu, kas on olemas piisavad võimalused? Üldiselt me oleme Eestis püüdnud siduda õpet tööturu vajadustega. Oleme püüdnud arvestada, milliseid oskuseid tööturul nõutakse, mida on puudu. OSKA süsteem on just selle jaoks välja töötatud SA Kutsekoda juures. Probleem on selles, et need hinnangud on antud suhteliselt pimeduses. Me ei tea täpselt, kuidas kriis mõjutab tööturgu, millised oskused pärast kriisi on vajalikud ja millised mitte. See on üks takistus.
Samal ajal ma arvan, et koolidel on edaspidigi piisav suutlikkus, et pakkuda sedalaadi õppevõimalusi. Võib-olla siin tuleks mõelda natuke laiemalt, mõelda sellele, kuidas saaks inimesed õppida, kui nad on kodus. Näiteks üks ressurss, mis Eestil on suuresti kasutamata, on MOOC-id, on-line kursused, mida pakutakse oskuste arendamiseks ja mis sageli on pigem väikse kuluga. Coursera keskkonnas pakutav tippülikooli kursus sageli maksab vaid 30–50 eurot. Nende meetmete kasutamine ühelt poolt ei ole kuigi kulukas, teistpidi neid on võimalik massiliselt kasutada, ei ole inimeste arvu piirangut. Aga eks probleem on selles, et esiteks need kursused on tihtilugu ingliskeelsed ja inglise keele oskus ning ka digioskused töötutel inimestel puuduvad, neid võimalusi ei saa kasutada. Lisaks on raske kontrollida, kas inimesed päriselt neid kasutavad või mitte. Aga igatahes võimaluste palett, mida teha, on iseenesest suur ning seda saab kasutada.

Aseesimees Siim Kallas

Võtame ühe küsimuse veel. Katri Raik, palun!

Katri Raik

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud ettekandja, te alustasite oma ettekannet, tuues välja erinevuse eestikeelsete ja venekeelsete inimeste n-ö vaesuse skaalal. Erinevus on eelkõige siis naiste osas. Eile oli ETV+-s otsesaade, kus parlamendierakonnad arutlesid valitsuse töö üle viimasel aastal. Seal tõstatus väga tugevasti just nimelt kodakondsuse ja keele küsimus. Aga vaesusest küll juttu ei olnud. Nii et me räägime n-ö vene küsimusest läbi kodakondsuse ja keele, mis vaesust ka mõjutab. Aga minu küsimus on selline. Teil kindlasti on eksperdina – kui te alustasite selle teemaga tegelemist, siis see kindlasti on teile südamelähedane – mõni ettepanek poliitikutele, mida siis teha, et eesti- ja venekeelsete inimeste elustandard Eestis ühtlustuks.

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Sten Andreas Ehrlich

Millest tuleb see vahe mitte-eestlaste ja eestlaste vahel, eriti just naiste puhul? Siin on kolm aspekti. Esiteks keeleküsimus. Mitte-eestlaste eesti keele oskus on sageli halb ning see vähendab nende võimalusi tööturul, eriti pikas perspektiivis. Kindlasti eesti keele oskusesse investeerimine on midagi, mis aitab seda probleemi leevendada. Teine aspekt on regionaalne. Mitte-eestlaste olukord tööturul on halvem sellepärast, et neist paljud elavad Ida-Virumaal, kus majandusolukord on viimasel ajal halvenenud. Nende töökohad sõltuvad teatud majandusharudest. Investeeringud Ida-Virumaale kindlasti aitavad olukorda parandada. Ja viimane aspekt on oskuste portfell. Paljud mitte-eesti naised on töötanud nendes sektorites, mille osakaal on vähenenud. Näiteks tekstiilitööstus on üks selline valdkond. Mitte-eestlaste oskuste täiendamisse investeerimine aitab kindlasti seda lõhet vähendada.

Aseesimees Siim Kallas

Aitäh ettekandjale! Küsimuste ja vastuste aeg on läbi. Suur tänu teile ja suur tänu küsijatele! Palun nüüd siia järgmise ettekandja, kelleks on Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand. Ettekandeks on aega 20 minutit, küsimusteks ja vastusteks samuti 20 minutit. Palun!

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Väga hea meel on olla siin saalis. Olin siin viimati umbes aasta tagasi, aga olen jälginud kõike, mis siin saalis toimub. Vahel rõõmu ja uhkusega, vahel pettumuse ja tülgastusega, aga ikkagi tunnen, et olen teie endine kolleeg. Mul on väga hea meel jagada teiega siin täna oma mõtteid. Minu mõtted ei pretendeeri absoluutsele tõele ja ma ei suuda 20 minuti jooksul ka kõiki Euroopa Liitu ja koroonaviirust puudutavaid küsimusi detailselt käsitleda, nii et püüan rääkida sellest, mida pean oluliseks, ja püüan mitte korrata seda, millest juba rääkisid eelkõnelejad.
Aprilli plenaaristungil võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni Euroopa Liidu ühise tegevuse kohta võitluses COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgedega. Resolutsioonis öeldakse muu hulgas, et käes on Euroopa Liidu tõehetk, mis määrab selle tuleviku. Tegelikult on Euroopa Liidul olnud juba üks tõehetk ja mitmed on veel ees, mis on seotud selle kriisiga.
Esimene tõehetk jääb kahe kuu taha, kui põhimõtted ja vabadused, millele Euroopa Liit on rajatud ja mille eest Euroopa Liit seisab, vajusid kokku nagu liivaloss. Liikmesriikidele peab jääma õigus otsustada oma julgeoleku ja meetmete üle, mis võetakse tarvitusele inimeste julgeoleku – tervisejulgeoleku, välispoliitilise julgeoleku jne – tagamiseks. See on selge ja arusaadav. Julgeolekuga seotud küsimused on olnud, on praegu ja jäävad ka tulevikus liikmesriikide pädevusse, aga see ei tähenda, et omavahel ei peaks tegema koostööd ja oma tegevusi ei peaks kooskõlastama ja koordineerima.
Mis oli valesti? Oligi see, et riikide omavaheline tegevus oli koordineerimata, kokkuleppeid ei täidetud, kokkuleppeid ignoreeriti – olgu selleks Schengeni leping, piirikontroll või üksteise abistamine kriisiolukorras. Märts 2020 näitas väga selgelt, milliseks võib muutuda meie elu, kui 27 liikmesriigi koostöö asemel muutub Euroopa Liit 27 eraldi tegutseva riigi liiduks. Lubage, et ma meenutan. Kaubad ei liikunud, tarnelepinguid ei täidetud, kodanikud, kes tahtsid pöörduda kodumaale, jäid päevadeks lõksu riigipiiride taha. See oli pilt, mida ei taha enam tulevikus näha. Häiriv oli näha, kuidas Vene sõjalennukid viisid abi Itaaliale. Häiriv seepärast, et tundes Venemaad, võin öelda, et mitte midagi ei tehta tagamõtteta, ning nende abistamise hinnast me veel kuuleme. Tagantjärele võibki öelda, et tegemist oli eduka informatsioonioperatsiooniga. Kas ka millegi enamaga? Ma kahtlen.
Euroopa Liit oli kliinilises surmas. Ma kasutan sellist mõistet, kuigi sisuliselt tähendab see vist praktiliselt sama, mida kunstlik kooma. Euroopa Liit oli kliinilises surmas, kui inimesed vaatasid abiotsivalt oma valitsuste poole ja nähes, et valitsused ei suuda kõiges kokku leppida, vaatasid Euroopa Liidu poole. Kõlasid küsimused, kus on Euroopa Liit, miks Euroopa Liit midagi ei tee. Inimesed imestasid, Euroopa Liidu vastased rõõmustasid. Meedias kõlasid laused: "Me ju rääkisime, et Euroopa Liit on mõttetu ja määratud hukule.", "Me ju rääkisime, et Euroopa Liit ei suuda midagi otsustada ega efektiivselt käituda." Tragikoomiline on see, et koostöö puudumist ja Euroopa Liidu saamatust heitsid ette just need, kes varem võitlesid tulihingeliselt igasuguse koostöö vastu ja Euroopa Liidule volituste andmise vastu. Täna, kaks kuud hiljem on siiski hea näha, et vähemalt ajakirja Politico andmetel toetus parempopulistidele Euroopas langeb – alustades Itaaliast ja Hispaaniast ja lõpetades Saksamaaga. On ka erandeid, erandiks on riigid, kus parempopulistid on valitsuses: Ungari, Poola, Eesti.
Kus siis Euroopa Liit oli koroonakriisi alguses? Ma arvan, et vale on rääkida Euroopa Liidust kui sellisest. Tahan rääkida erinevatest institutsioonidest ja alustan Euroopa Komisjonist, kellel pole mitte ainult koordineerivad ülesanded, vaid kelle otsustada on ka meetmed, mis puudutavad Euroopa Liidus kehtivaid vabadusi, eelkõige kaupade vaba liikumist. Komisjon vedas meid alt – meid kõiki. Selleks võivad olla erinevad põhjused. Räägitakse, et komisjonil oli vähene töökogemus, nad alustasid alles detsembris. Räägitakse, et komisjoni liikmed ei suutnud omavahel kokku leppida. Räägitakse komisjoni presidendist kui kehvast juhist kriisitingimustes. Ilmselt on neid põhjuseid palju ning suurim põhjus oli see, mida nimetasid ka eelkõnelejad: kriisi ootamatus ja kõige elementaarsemagi valmisoleku puudumine. Kui komisjoni president Ursula von der Leyen vabandas hiljem Itaalia ja itaallaste ees, siis saab selle kohta öelda lihtsalt: liiga hilja, liiga vähe. Vabandust väärivad kõik Euroopa Liidu inimesed, keda Euroopa Liidu institutsioonid alt vedasid. Vabandust ja kaastunnet väärivad ka kõik COVID-19 tõttu hukkunute pered, sõbrad, kolleegid. Me räägime palju eesliinil võitlejatest, me räägime nendest kui kangelastest, aga kangelased on tegelikult kõik need inimesed, kes täitsid riikide kehtestatud meetmeid ja tagasid sellega mitte ainult enda tervise ja elu, vaid ka kolleegide, sõprade, perekondade tervise ja elu.
Võib-olla on see minu liiga Euroopa Parlamendi poolne vaade, aga ma oleks tahtnud näha ja kuulda rohkem volinik Kadri Simsonit. Kuulda nii tema enda seisukohti kui ka täpsemat informatsiooni selle kohta, mida komisjonis arutatakse, millised on arutelud ja kuhu ollakse nendega jõudnud. Komisjoni pressiteated ja Keit Kasemetsa intervjuud ja mõned üksikud sotsiaalmeedia säutsud ei asenda voliniku suhtlemist oma inimestega. Mõtlesin tihti, mida oleks selles olukorras teinud endised volinikud Kallas ja Ansip. Vaevalt oleksid nad varjus olnud, vaevalt oleksid nad vait olnud. Või ma eksin?
Möönan, et ka Euroopa Parlament oli paar nädalat kliinilises surmas ega tööta siiamaani nii efektiivselt, kui ma tahaksin. Tänane Euroopa Parlament on väga erinev sellest, milline ta oli veel mõned kuud tagasi: plenaaristungid toimuvad video teel, sõna saavad ainult need, kes on Brüsselis, sisulisi diskussioone ei toimu, hääletamine on segu trükkimisest, skännimisest, ristikeste vedamisest ja tulemuste ootamisest. Tulemusi ootame tunde. Aga Euroopa Parlament töötab, töötavad fraktsioonid, töötavad komisjonid. Ja erinevalt komisjonist suutis Euroopa Parlament tulla kokku kohe, kui oli vaja kokku tulla, ja võtta vastu esimesed seadusmuudatused, mis olid vajalikud võitluseks epideemia ja kogu kriisiga.
Esimene nendest oligi komisjoni esitatud COVID-19 vastu võitlemise meetmete pakett. See muudatuste pakett võeti vastu sisuliselt ühehäälselt. Varem olen ma näinud, et nii üksmeelselt hääletab Euroopa Parlament loomade kaitsmise küsimustes. See oli sümboolne. Isegi need poliitilised jõud, kes võib-olla ei olnud nõus, näitasid, et Euroopa Parlament on valmis kokku tulema, et Euroopa Parlament on valmis toetama neid meetmeid, mida riigid, komisjon, kokku lepivad, vaatamata sellele, et mõnes riigis on koroonavõlakirjad ja Euroopa stabiilsusmehhanism muutunud sõimusõnadeks, mida ei tohi kasutada. Nüüd jääb vaid loota, et see kompromissivalmidus, mis tekkis paketi väljatöötamisel, kandub ka järgmise eelarvestrateegia koostamisse.
Kriisile reageerimisel ei tohi alahinnata valitsuste rolli. Ühelt poolt lasub valitsustel kohustus tagada oma inimeste julgeolek, sisendada kindlust ja luua usaldust. Aga teiselt poolt on valitsustel ka kohustus teha koostööd teiste valitsustega. Jälgides eilseid ja üleeilseid uudiseid, pean tunnustama, et Balti riigid on võtnud eeskuju ja kuulavad komisjoni soovitust alustada piiride avamisega naabrite vahel ja pendeltöötajatega, järgmisena liikuda Schengeni ala piiride avamiseni ja alles seejärel piiride avamiseni nende riikide kodanikele, kes Schengeni lepinguga pole ühinenud. 
Kriis ei ole veel läbi. Kokkuvõtteid kriisist tehakse, aga selge on see, et kriisi algus läheb ajalukku Euroopa Liidu läbikukkumisena ja häbiplekina. Samas vigadest õpitakse. Selle nädala alguses toimus kohtumine Euroopa Parlamendi juhtkonnaga, kus Ursula von der Leyen nimetas, et komisjon on alates kriisi algusest võtnud vastu üle saja otsuse. Mismoodi neid ellu hakatakse viima, näitab aeg.
Teine tõehetk ongi käes praegu, kui on alanud kriisist väljatulemine ja viiakse ellu komisjoni kriisist väljumise plaani. Tegevusplaanis öeldakse, et kriisist väljumisel peab juhinduma kolmest põhimõttest. Esiteks, otsused peavad põhinema teadusel ning lähtuma eelkõige avalikust tervishoiust. Teiseks, tegevusi tuleb koordineerida liikmesriikide vahel. Ja kolmandaks, edu aluseks on liikmesriikidevaheline usaldus ja solidaarsus. Me kõik teame, et poliitilisi dokumente on kergem kirjutada kui ellu viia. Jääb vaid loota, et see poliitiline dokument viiakse ellu ja selle poliitilise dokumendi elluviimisel juhindutakse nendest põhimõtetest, mis komisjon on välja pakkunud.
Kolmas tõehetk saabub siis, kui komisjon tutvustab lähinädalatel kriisist taastumise plaani. Kas sellest saab nn Marshalli plaan mööndusega, et kuskilt ei tule rikast Ameerika onu ja raha peame me leidma ise? Kas suudetakse leppida kokku omaosaluse suurendamine järgmises Euroopa Liidu eelarves aastateks 2021–2027? Kas suudetakse leppida kokku võlakirjade väljastamise tingimused ja Euroopa stabiilsusmehhanismi roll? Kuidas suudetakse ületada 7,5%-line SKT langus, mida praegu ennustatakse?
Majandus- ja rahandusmeetmetest sõltub Euroopa Liidus palju. Mul oli väga huvitav kuulata Ardo Hanssoni äärmiselt selget ja konkreetset ettekannet. Aga, head kuulajad, COVID-19 kriisist väljumine ei ole kinni ainult majanduses, see on palju laiem. Ja tahaksingi jätkata järgmiste tõehetkedega. Mis saab nendest Euroopa Liidu põhimõtetest ja väärtustest, mis on kriisiajal saanud korralikult rappida? Kas kriisi varjus saab vabaneda kohustustest ja vastutusest?
Alustan solidaarsusest. Kahjuks on see sõna omandanud peaaegu sama negatiivse maigu nagu sõna "poliitik". Jällegi, solidaarsusest räägitakse ja kirjutatakse, paraku tegutsetakse Euroopa Liidus solidaarsuse põhimõtte alusel järjest harvemini. Ma väidan, et Euroopa Liidus on solidaarsuse kriis ning maskidiplomaatia, maskide edasi-tagasi saatmine liikmesriikide vahel ei varja seda. Solidaarsuse kriis ei tekkinud üleöö, see hiilis ligi samm-sammult. See hiilis ligi migratsioonikriisi ajal aastatel 2015–2016, see hiilis ligi, kui netomaksjad ei soovinud suurendada oma panust Euroopa Liidu eelarvesse, see hiilis ligi siis, kui vanad liikmesriigid ei olnud nõus kohtlema Ida-Euroopa põllumehi võrdselt Lääne-Euroopa omadega. Seda loetelu võib jätkata. Aga naiivsed on need, kes arvavad, et probleemid kaovad ära, kui neist ei räägita, või et koroonakriis kustutab ebameeldivad teemad.
Võtame kas või põgenikud. Lubage jällegi meenutada. 2015. aastal ei suutnud riigid leppida kokku vabatahtlikus põgenike ümberpaigutamises. Seepeale kehtestas komisjon kvoodid, millega vihastas välja mitmed riigid, ja läbirääkimised Euroopa Liidu põgenikepoliitika üle jooksid liiva. Täna, viis aastat hiljem valmistab komisjon ette uut eelnõu, kus praeguse info kohaselt on solidaarsus sees – tungivalt soovituslik, et mitte öelda vabatahtlik. Ühe lahendusena võib tulla kõne alla rahaliste kohustuste või sanktsioonide režiim riikidele, kes põgenikke vastu ei võta. Kui ei täida solidaarsuse nõuet, siis tuleb see kinni maksta, ja mitte odavalt, igatahes mitte paari piirivalvuri või tekkide ja patjadega. Mul on ka väga konkreetne ettepanek Eesti Vabariigi valitsusele: näidata üles solidaarsust, ja mis veelgi olulisem, halastust ja humaansust Kreeka põgenikelaagrites olevate laste suhtes. Need on saatjateta lapsed ehk alaealised, kes on põgenenud Süüriast ja jõudnud Kreeka põgenikelaagritesse üksi, ilma vanemateta, ilma saatjateta. Neid on umbes 2000. Mul on raske ette kujutada, mida need lapsed on pidanud nägema ja kogema. Nad on eemal oma peredest, mõnedel tõenäoliselt ei olegi peret. Nad elavad põgenikelaagris, nad on haavatavad, nad on hirmul, nad on jäetud ilma normaalsest lapsepõlvest. Nagu ma ütlesin, selliseid lapsi on paar tuhat.
Paar nädalat tagasi esines Euroopa Parlamendis Euroopa Liidu siseasjade volinik Ylva Johansson. Ta on korduvalt pöördunud kõigi Euroopa liikmesriikide poole palvega halastada lastele, võtta neid vastu ja kinkida neile tagasi lapsepõlv, mille Süüria kodusõda on neilt ära võtnud. Tänase seisuga on umbes kümme riiki andnud nõusoleku lapsi vastu võtta ja esimesed lapsed lähevad lähiajal Luksemburgi. Ida-Euroopa riikidest on ainukesena valmisolekut avaldanud Leedu. Mõne riigiga peetakse veel läbirääkimisi. Ma ei tea, kas Eesti on nende riikide seas, kellega peetakse läbirääkimisi. Ma väga loodan, et on, aga ma kardan, et ei ole. Ma olen uhke Leedu üle, ma tahaksin sama uhke olla oma riigi üle.
Ma tahangi pöörduda, armsad Riigikogu liikmed, ka teie südametunnistuse poole. Igal lapsel on õigus õnnelikule lapsepõlvele, igal lapsel on õigus haridusele, igal lapsel on õigus turvalisele ja hoolivale elukeskkonnale. Eestil on võimalus anda neile tagasi see, mille sõda ära võttis. Ma tean, et Eestil on selleks kogemused, Eestil on selleks võimalused. Küsimus on julguses otsustada ja julguses tegutseda. Näidakem üles solidaarsust Kreeka vastu, ja mis veelgi tähtsam, humaansust laste vastu! See on väike samm Eesti jaoks, aga see on väga suur samm iga sellise lapse jaoks. Ja kui keegi kardab, et lapsed toovad kaasa COVID-19 viiruse, siis volinik Johansson kinnitas, et kõik lapsed on testitud ja see on välistatud. Põgenikelaagrist lahkuvad ainult need lapsed, kelle testid on negatiivsed.
Lubage, et ma tuletan meelde: Euroopa liikmesriikide vaheline solidaarsus ei ole valik, see on lepingutest tulenev kohustus, mis kuulub Euroopa väärtuste hulka. Solidaarsus ei saa olla kohustuslik, nii nagu kristlik maailmavaade ja humaansus ei saa olla kohustuslikud. Need peavad olema iseenesestmõistetavad ja vabatahtlikud.
Teiseks tahan rääkida koostööst erinevatel tasanditel. Kriis näitas, kui nõrk on kriisiajal liikmesriikide koostöö ja kui kergesti haavatav on Euroopa Liidu ühisturg. Jällegi on arusaadav, et liikmesriigid seisavad esmajärjekorras oma kodanike eest, aga muuta saab suhtumist koostöösse ja tegevuste koordineerimisse. Ühise tegutsemise põhimõte ei tohi olla takistuseks kiirele ja efektiivsele kriisile reageerimisele. Ühisturg ei tohi olla kriisi ohver, vaid peab olema lahendus, mis liidab liikmesriikide võimekusi. Nii nagu Euroopa Liidus ei saa kriisi lahendada üks riik, tegutsedes omaette, ei saa seda teha ka üks riik rahvusvaheliselt. Kriisi saab lahendada ainult koostöös Euroopa Liidus ja globaalselt. Selles mõttes on väga olulised Euroopa Liidu rahvusvahelised initsiatiivid, alustades raha kogumisega vaktsiini väljatöötamiseks ning lõpetades arengukoostöö ja partnerite toetamisega.
Kolmandaks nimetan inimõigusi ja demokraatiat. Euroopa Liidu senine reaktsioon on näidanud, et inimõigused ja demokraatia on ja jäävad Euroopa Liidu aluspõhimõteteks. Kriis ei päästa liikmesriike vastutusest. Hukkamõistu on pälvinud nii Ungari parlamendi otsus anda piiramatuks ajaks ainuisikuline võim peaminister Orbánile kui ka Poola presidendi valimiste korraldamine ja kohtureform. Viimase osas algatas Euroopa Liidu Komisjon sellel nädalal ka järjekordse õigusliku menetluse. Möönan, et küsimusi on tekitanud Euroopa Parlamendis ka Eesti ja Läti otsus aktiveerida Euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 15, mis sätestab teatud inimõiguste täitmise peatamise.
Homme tähistame Euroopa päeva. See Euroopa päev saab olema teistsugune. Ei ole rahvarohkeid üritusi, ei ole telke Vabaduse väljakul, ei ole avatud ustega saatkondi. Aga see ei tähenda, et me ei tähista Euroopa päeva. Küsimus on selles, kas meie jaoks on see selline Euroopa päev, mis on ühtne ja tugev, või selline, mis on katki ja killustatud. Kas see päev on selline, kus kõrvuti on riikide lipud ja Euroopa Liidu lipp, või selline, kus Euroopa Liidu lipp viiakse saalist välja? Kas selline, kus me austame Euroopa hümni, või selline, kus pööratakse selg, kui hakkab mängima Beethoveni "Ood rõõmule"?
Rääkides inimõigustest ja demokraatiast, tahan ma siin saalis ka tunnustada ka oma kolleegi Euroopa Parlamendis, Euroopa Parlamendi liiget Riho Terrast, kes ühines väga terava kriitikaga Poola ja Ungari aadressil. Ta saatis ka kirja koos 12 Euroopa Parlamendi Rahvapartei fraktsiooni kuuluva inimesega, kus palus Orbáni Fidesz-partei väljaarvamist Euroopa Parlamendi Rahvapartei fraktsioonist. Soovin ka teistele Isamaa poliitikutele samasugust põhimõttekindlust inimõiguste ja demokraatia kaitsmisel.
Milleks peavad olema riigid valmis, kui nad ei täida inimõigusi ja demokraatia põhimõtteid? Nad peavad olema valmis selleks, et nad hakkavad selle eest maksma või õigemini saama vähem finantsilist abi ja toetust Euroopa Liidu eelarvest. Kui ei saa heaga, saab rahaga!

Aseesimees Siim Kallas

Kas ettekandja soovib ...? Aeg on läbi.

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

Mul on aeg läbi, jah. Sellest ma sain aru. Ma lõpetaksingi lausega, kus meenutan Schumani sõnu, mis on kirjas Schumani deklaratsioonis ja mis ta ütles 70 aastat tagasi: "Euroopat ei ehitata ühekorraga või ühe plaani järgi. Seda ehitatakse läbi üksikute edulugude, mis esmajärjekorras loovad de facto solidaarsuse." On sümboolne, et Schuman koostas oma deklaratsiooni pärast teist maailmasõda, mis oli 20. sajandi suurim katastroof. Meie elame 21. sajandi suurima kriisi lävel. Kas oleme valmis uueks Schumani deklaratsiooniks? Mul ei ole vastust, aga ma tean, et täna on meie võimuses luua Euroopa järgmine edulugu. Ma tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Siim Kallas

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimuste voor. Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Aitäh! Hea ettekandja! Katsuge prognoosida ka, mis edasi saab. Kuidas läinud on, sellest te rääkisite. Euroopa minu arvates kukkus kriisi ajal läbi üsna mitmes mõõtmes, aga meil on ka ebaadekvaatseid signaale USA-st – kui vaadata suuri keskusi – ja meil on Hiina, kes püüab olukorda ära kasutada. Praegused jutupunktid on, et Hiina avastas epideemia, mitte see ei vallandunud seal. Kas Euroopa suudab olla parem kui seni tugevam keskus? Ja mis te arvate, kas Hiinal õnnestub see, mida ta taotleb, ja kas USA jääb sellise juhtimise korral ellu? 

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

Ma tänan nende mitme küsimuse eest! Ma ei hakka spekuleerima selle üle, kas Hiina avastas laborites selle viiruse või ei. Ma ei tea. Sellest räägitakse, aga ma ei hakka selle üle spekuleerima. Ma ei taha küsimusele vastates kasutada aega ka selleks, et rääkida, millised saavad olema Ameerika Ühendriigid. Ma räägin Euroopa Liidust. Ja toon teile konkreetse näite. Detsembris 2018 esines Eestis Jeffrey Sachs, majandusteadlane, Columbia Ülikooli professor, Ardo Hanssoni õppejõud. Ja ma tsiteerin teda. Kui Johannes Tralla küsis professorilt, mida ta soovitab Eestile, siis soovitas ta panustada haridusse, teadusesse, innovatsiooni ning sotsiaaldemokraatlikku filosoofiasse, mis ütleks, et oleme kõik üks ühiskond, hoolitseme, et kõik saaksid olla osalised. Mina näen Euroopa Liidu tulevikku samamoodi selles, et panustatakse rohkem sotsiaaldemokraatlikku filosoofiasse, et riigid oleksid võrdsed, et inimesed oleksid võrdsed ja oleks vähem erinevusi, neid diskrimineerivaid aluseid, millest rääkis minu eelkõneleja.

Aseesimees Siim Kallas

Raimond Kaljulaid, palun!

Raimond Kaljulaid

Ma tänan, hea Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja, väga tänan huvitava ettekande eest. Mu küsimus puudutab – te teate seda väga hästi – äridiplomaatia valdkonda. Mulle tundub, et selles kriisis on peidus ka üks võimalus. Ma arvan, kui me panustame äridiplomaatiale ja kaubandussuhete loomisele, siis anname oma ekspordivõimelistele ettevõtetele sellega teatud eelise selleks ajaks, kui maailm, Euroopa, Eesti hakkavad sellest kriisist välja tulema. Kas te olete selle hinnanguga nõus? Ja mis võiksid olla mõned konkreetsed ideed ja mõtted, mida Eesti võiks selles valdkonnas hakata juba täna korraldama, et olla järgmises kasvuperioodis teistest edukam? 

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

Ma arvan, et see pole saladus, et ma olen alati väga toetanud Eesti väliskaubandust, Eesti ettevõtteid. See on Eestile ainuke tulevikustsenaarium: olla avatud ja toetada oma ettevõtteid. Konkreetsemaks minnes me kõik näiteks teame, kuidas praegu suured IT-gigandid, nagu Apple ja Google, aga ka väiksed firmad pingutavad selle nimel, et luua rakendus, mis jälgiks nakatunuid ja hoiataks inimesi. Miks mitte toetada seda, miks mitte toetada Eesti ettevõtteid, et nemad oleksid need, kes suudavad selles võitluses võita ja kelle rakendusi hakatakse kasutama rahvusvaheliselt. See on ka põhjus, miks ma olen kriitiline selle suhtes, et välisminister eelistab homme ÜRO Julgeolekunõukogus rääkida teise maailmasõja tagajärgedest, selle asemel et rääkida teemal, millest oleks otsene kasu Eesti ettevõtjatele, mis toetaks Eesti ettevõtteid ja Eesti teadust. Teadus ja ettevõtlus on täna väga läbipõimunud. Me kõik oleme uhked meie teadlaste üle, kes töötasid välja COVID-19 testi. Toetame siis neid, et nad saaksid selle testi viia maailma! Saame ükskord üle oma kohalikest probleemidest! Räägime neist siis, kui kriis on lõppenud. Kriisi ajal toetame oma ettevõtteid ja räägime nendel teemadel, mis on olulised globaalselt.

Aseesimees Siim Kallas

Heljo Pikhof, palun!

Heljo Pikhof

Aitäh väga hea ja emotsionaalse ettekande eest! Paljud asjad panid mõtlema. Aga kui rääkida koostööst Euroopa Liidu sees, siis tegelikult on apsud, mis on selle kriisi valguses välja tulnud, andnud kätte hoovad Euroopa Liidu vastastele. Kas sa oskad öelda, kust võiks hakata neid murekohti vähendama, kuidasmoodi seda koostööd parandada? Sa küll rääkisid siin osast asjadest, aga üks, kaks, kolm punkti, palun!

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

Esimesena nimetaksin, et see, et lõpuks riigid said kokku ja leppisid kokku finantsperspektiivi ja majandusmeetmed, on väga suur saavutus. Mäletate, kuidas riigijuhid rääkisid läbi üks ühes nurgas, teine teises nurgas, lõunariigid ja põhjariigid – no ei saanud kokkuleppele. Lõpuks aga lepiti kokku. Esimesena nimetaksingi soovi, et see kokkuleppimise tahe kanduks edasi.
Nüüd konkreetsed teemad. Näiteks digimaks. Aastaid on räägitud digimaksudest. Maksustamine on riikide pädevuses, ei vaidle sellele vastu. Aga võib-olla nüüd, kriisitingimustes, on aeg arutada digimaksu, mis võiks olla kehtestatud Euroopa Liidu poolt ühiselt, liikmesriikide poolt ühiselt, mitte nii, et Google, Facebook jt istuvad kõik Dublinis, mille maksusüsteem on segane, keeruline ja erandeid lubav.
Ja võib-olla veel üks valdkond: tervishoiu valdkond. Jällegi: tervishoid on liikmesriikide pädevus. Aga kriis näitas, et selles valdkonnas tahetakse rohkem koostööd teha. Soovitakse rohkem koostööd teha, et paremini vastu astuda järgmistele kriisidele, mis kindlasti tulevad – mitte nii rängad, aga mingisugused kriisid tulevad. Pluss põhiline teema kohe: vaktsiin. Ja mida teha selleks, et kui vaktsiin leiutatakse, on ta võrdselt kättesaadav kõigile – rikastele riikidele, vaestele riikidele, rikkamatele ja vaesematele inimestele, kõigile elanikkonnakihtidele. Konkreetne ülesanne! Ja mina tunnen, et Euroopa Liidul on praegu soov ja tahe selliste üksikute eesmärkide saavutamiseks jõudusid koondada.

Aseesimees Siim Kallas

Katri Raik, palun!

Katri Raik

Hea ettekandja! Aitäh, et sa tõid tänasesse hommikupoolikusse Euroopa kokkuhoidmise idee, tuues näiteks lapsed! See ei saa ju jätta kedagi puudutamata. Aga mina pöördun sinu kui välispoliitika eksperdi poole. Sa viitasid lühidalt Venemaale. Nagu me teame, Vene piiri suletus mõjutab ühte osa Eestist eriti rängalt, see on Ida-Virumaa. Teenindus, turism – 70% sellest on seotud Vene turismiga. Kas kriisi järel võiksid Euroopa ja Venemaa suhted kuidagi muutuda? Ja kas see võiks kuidagi puudutada Eestit, kas see võiks kuidagi puudutada Ida-Virumaad? Seda küsitakse Ida-Virumaal minu käest iga päev ja ma viitaksin hea meelega sinu seisukohale. 

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

Katri, aitäh! Ma räägiksin nüüd järgmised 20 minutit vähemalt, aga püüan hästi lühidalt vastata. Mis puudutab vahetult piiride avamist, siis siin ma olen täiesti nõus sellega, mida kõik teemaga kursis olevad inimesed ütlevad. Me peame lähtuma tegelikust olukorrast, teadusest, tervishoiust. Kas suhted võiksid pärast paremaks muutuda? See võti ei ole Tallinnas. See võti on Moskvas. Senikaua kuni Venemaa rahvusvaheliselt ei muuda oma käitumist, ma ei kujuta ette, et poliitilised suhted saaksid minna paremaks. Aga see ei tähenda, et inimestevahelisi suhteid, kultuurisuhteid ja piiriülest koostööd ei peaks olema. See on olnud ja see peab olema.
Ent poliitilisel tasandil ma lihtsalt ei kujuta ette, et midagi saaks muutuda enne, kui muutub Venemaa suhtumine rahvusvahelisse õigusesse. Ma viitan väga konkreetselt Krimmi okupeerimisele, Gruusia okupeerimisele ja teistele juhtudele, kus Venemaa on käitunud vastuolus rahvusvahelise õigusega. Ja kui ma ütlesin, et Venemaa ei tee midagi tasuta, siis selgitan, et ma ootan huviga, mida otsustatakse sanktsioonide pikendamise osas ja kuidas hääletavad sanktsioonide pikendamise poolt need riigid, kellele Venemaa saatis maske. Kõlbmatud või mitte, aga telekast oli seda ilus vaadata. Mitte küll kõigil, ma ütlesin valesti. Telekast me nägime neid aktsioone. Kuidas nüüd hakkavad need riigid käituma? Kas nad hakkavad õõnestama Euroopa Liidu ühtsust suhtlemisel Venemaaga? Mina näen Euroopa Liidu tugevust just selles, et Venemaaga suheldes räägitakse ühel häälel.

Aseesimees Siim Kallas

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma tulen tagasi küsimuse juurde, mida minu pinginaaber puudutas. See haakub Hiinaga. On üksjagu tähelepanu saanud kogu see Hiina maskidiplomaatia, mida nad harrastanud on. Ja see on olnud üks põhjuseid, miks on arvatud, et Hiina väljub kogu sellest kriisist veel suurema jalajäljega, kui see oli kriisi alguses. Aga see ei ole ainukene näide, kuidas Hiina oma mõjujõudu kasvatab. Eelmisesse nädalasse jäi üks lepingu sõlmimine Ungariga, mis sai üllatavalt vähe tähelepanu, kuigi Hiina sõlmis rohkem kui kahe miljardi dollari suuruse laenulepingu Euroopa Liidu riigiga. Ollakse lahkelt valmis ehitama tükk raudteed Budapestist Belgradi. Ja selle taustal räägib Euroopa Liit ühtsest Hiina-strateegiast. Minu küsimus on: kus Euroopa Parlamendi vaates see ühtne Hiina-strateegia on, kui liikmesriigid sellisel kujul Hiinaga eraldi lepinguid sõlmivad? Ja kuidas Euroopa Liit või europarlament suhteid Hiinaga tulevikus üldse näeb?

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

Alustan sellest, kas on ühtne Hiina-poliitika. No paberi peal see on olemas. Paberi peal me räägime kõik õigeid sõnu. Aga tuleb vaadata, mis tegelikult toimub. Tegelikult me näeme jah, et eri liikmesriigid suhtuvad Hiina majandusse, Hiina toodetesse, Hiina kaupadesse erinevalt. Mõned riigid on väga ettevaatlikud lepingute sõlmimisel Huaweiga, 5G teenuste ostmisel, teised ei ole. Nii et see riikide suhtumine Hiinasse on olnud erinev. Hiina on seda kriisi enda tutvustamiseks maailmas erakordselt hästi kasutanud. Vaatame, kuhu jõuab see jutt ja kuhu jõuavad arutlused ja uuringud, kas see koroonaviirus ikka ilmus välja loomulikult ja looduslikult või on see pärit kuskilt laborist. Vaatame, kuhu see jutt jõuab.
Euroopa Liit ... Nüüd ma räägin, mida Euroopa välisteenistuse juht Borrell tegi tegelikult hästi. Ta tuli Euroopa Parlamendi ette ja selgitas, kuidas suhtuda Hiina infooperatsioonidesse ja kuidas saada aru sellest, mida Hiina tegelikult räägib. Sisuliselt asetas ta Hiina infooperatsioonid samale pulgale Venemaa omadega.
Mida on Euroopa Liidul õppida? Ma arvan, et üks asi, mida sellelt kriisilt õppida, on see, et me peame iseendaga paremini hakkama saama. Ma viitan 5G võrkudele ja teistele teenustele, kas või nendelesamadele maskidele, mida me ostame Hiinast. Kui Euroopa Liit on nutikas, siis Euroopa Liit tegeleb rohkem sellega, et ise hakkama saada, tagada sõltumatus, ka majanduslik sõltumatus. Ei tohi sõltuda Hiinast.
Aga need on minu soovid ja minu nägemus. Eks tegelikkus näitab, mis hakkab edasi juhtuma. Hiina on väga oskuslikult kasutanud üksikuid Euroopa Liidu liikmesriike teiste vastu. Ta on väga oskuslikult näiteks eraldanud Kesk- ja Ida-Euroopa riigid ja tegeleb nendega palju rohkem kui Lääne-Euroopa riikidega. Nii et Hiina on väga edukas oma huvide edendamisel, oma huvide kaitsmisel. Jääb vaid loota, et me suudame Hiinale vääriliselt vastata.

Esimees Henn Põlluaas

Ivari Padar, palun!

Ivari Padar

Aitäh! Lugupeetud proua ettekandja! Kui rääkida Euroopa Liidu kriisiks valmisolekust täna ja kriisideks valmisolekust tulevikus, siis küsin, kas on olnud ka arutelusid selle üle, kas kriisideks valmisolekuks peab olema parem koordinatsioon liikmesriikide vahel. Kas selle jaoks on vaja mingit Euroopa Liidu keskset organit ehk uut bürokraatiamasinat või on lahendus näiteks see, et kellelegi komisjoni volinikest tehakse ülesanne koordineerida kriisideks valmisolekut täna, homme ja ülehomme? Millised need arutelud on olnud?

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

Arutelud on olnud seinast seina, alustades sellest, et praegune süsteem on parim, liikmesriigid otsustavad, omavahel ei räägi ja läheme edasi samamoodi, ja lõpetades tõesti sellega, et Euroopa Liidus võiks olla mingi täiendav kriisi reguleerimise, kriisile reageerimise mehhanism, mis ei puuduta mitte ainult tervishoidu, vaid ka, ma ei tea, julgeolekut, looduskatastroofe – mis iganes kriisid võivad tulla. Kas liikmesriigid annavad ära oma õiguse otsustada oma julgeoleku üle? Ei anna. Nii et ma arvan, et sellist olukorda, kus Euroopa Liit dikteeriks ühtset kriisidele reageerimise poliitikat, ei tule. Ja minu arvates on see ka õige. Julgeolek, nagu ka välispoliitika peab jääma iga riigi otsustada. Aga koostöö, info edastamine, kas või praegu teadusuuringuid puudutava info edastamine võiks olla palju parem: palju kiirem, palju efektiivsem. Mina olen alati olnud tugevama ja ühtsema Euroopa poolt. Mida tugevam ja ühtsem on Euroopa Liit, seda parem on liikmesriikidel, seda parem on meil. Kas need läbirääkimised õnnestuvad, seda näitab aeg. Praegu ettepanekuid visatakse lauale, neid tuleb igalt poolt, kõigilt poliitilistelt rühmadelt. Eks pärast kriisi tipphetke möödumist saab hakata neid arutama.

Esimees Henn Põlluaas

Jaak Juske, palun!

Jaak Juske

Austatud esimees! Hea ettekandja! Ma olen teiega väga nõus, et rohkem n-ö Euroopat on alati parem kui vähem Euroopat. Aga küsimus ...

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

Sõltub, millist.

Jaak Juske

Ühtset Euroopat. Aga küsimus on sellest vallast, et viimased kolm kuud on muu maailma ja ka n-ö Euroopa pea peale keeranud. Kui veel aasta alguses oli järgmise eelarveperioodi peateema või prioriteet võitlus kliimamuutuste vastu, siis nüüd on selgelt uued eesmärgid: on vaja toetada hätta sattunud inimesi, ettevõtteid, riike. Kui palju on sellest vanast prioriteedist ehk siis keskkonnateemast alles jäänud? Võib-olla see kriis on võimalus toetada jõulisemalt ka keskkonnasõbralikke uusi tehnoloogiaid?

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

Ma tänan selle küsimuse eest! Ja ma olen teiega väga nõus. Tõepoolest, kriis tõi ettepoole teised küsimused, millele tuleb reageerida nüüd, kohe ja praegu. Inimesed, ettevõtted, majandus – reageerimine kriisile on äärmiselt vajalik. Aga kõik see, mille nimel Euroopa Liit on töötanud, kas või kõik need põhimõtted, mida Euroopa Komisjon tutvustas parlamendi ees, kui nad tahtsid saada parlamendi toetust, ei tohi kuskile kaduda. Eelkõige kliima, keskkond, energeetika.
Mis saab rahalisest toetusest? Juba enne kriisi oli teada, et komisjon tuleb välja väga ambitsioonikate plaanidega, milleks tegelikult raha ei ole. Ma arvan, et nüüd suudetakse järgmises eelarves paremini kokku leppida. Ma arvan, et suudetakse ka tõsta riikide panust üle 1,2% SKT-st. Kui palju sellest läheb keskkonnale ja kliimaneutraalsuse meetmetele, kui palju läheb CO2 kvootidega tegelemisele, see on läbirääkimiste küsimus. Ma väga loodan, et Eesti valitsus, kes alustab neid läbirääkimisi – Euroopa Parlamenti jõuavad nad siis, kui komisjon ja nõukogu on esimesed läbirääkimised ära pidanud –, jätkab senist kliimapoliitikat, ei tagane 20 : 50 nõudest ega hakka mängima CO2 kvootidega. Ja siin vaatan ma jälle Riigikogu liikmete poole. Teie võimuses on valitsust mõjutada, ka opositsioonis olles.

Esimees Henn Põlluaas

Helmen Kütt, palun!

Helmen Kütt

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Nii tore on sind siin saalis näha! Sa andsid väga professionaalse, aga samas ka väga optimistliku ülevaate, tõsi küll, ka murekohti välja tuues. Eelnevalt on olnud ka europarlamendi laua peal väga tihti sotsiaalteemad. Ma tean, et need on eri riikides erinevad, aga kui vaadata eakate sissetulekuid, siis need on ebavõrdsed, ja ebavõrdsust on ka omastehooldajate puhul. Ega ei ole oht, et need teemad kaovad seoses praeguse kriisiga laualt ära? Või on lootust, et need rohkem lauale tulevad? Mis selles vallas oodata on? Ma pean silmas sotsiaalvaldkonda, inimeste toimetulekut.

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

Ma tänan selle küsimuse eest! Ma natuke rääkisin ebavõrdsusest ja võrdsusest. Ja ma olen sotsiaaldemokraat, ma olen Euroopa Parlamendis sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liige, mis tähendab, et need teemad on vähemalt meie fraktsioonile väga-väga olulised ja meie fraktsioon oli väga tugevalt praeguste ajutiste meetmete taga. Näiteks töökoha kaotanud inimestele kompensatsiooni maksmine või töötasu vähenemise puhul kompensatsiooni maksmine – me toetasime seda. Meil oli rohkemgi ettepanekuid, aga teised fraktsioonid neid ei toetanud.
Mis puutub tulevikku, siis see kriis on minu arvates mõjutanud inimeste mõtlemist. Enne siia tulekut ma lugesin ühte kokkuvõtet, mis ütles, et 84% Euroopa Liidu kodanikest tahab, et miinimumpalk oleks kohustuslik. Ütlen nendele, kes iga päev miinimumpalgaga ei tegele, et see ei tähenda, et üle Euroopa Liidu kehtib teatud summa, mis on miinimumpalk, vaid iga riik kehtestab oma miinimumpalga. Nii et inimesed on muutunud teadlikumaks oma sotsiaalsetest õigustest, oma sotsiaalsetest garantiidest. Ma lihtsalt väga loodan, et seda praegust aega, kus inimesed võitlevad rohkem oma sotsiaalsete õiguste eest ja kus riigid on kohustatud inimesi rohkem aitama, kasutatakse selleks, et tegeldakse laiemalt kõigi sotsiaalteemadega.

Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Meil on jäänud ainult mõned sekundid veel küsimuste jaoks ettenähtud aega. Seetõttu oleme sunnitud küsimuste esitamise lõpetama.

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

22 sekundit on veel aega.

Esimees Henn Põlluaas

Hea küll, küsige ruttu – 15 sekundit! (Katri Raik räägib midagi kohalt.) Katri Raik!

Katri Raik

 ... on ülimalt laetud teema Eestis. Me teame, et 9. maisse suhtutakse Eestis väga erinevat moodi eestikeelse ja venekeelse elanikkonna seas. Olen omal nahal tundnud, kui poliitiliselt laetud teema see on. Öelge, mida me saaksime teha, et 9. mai oleks Eestis rahulikum, ilusam kevadpäev, mis tooks eestlasi ja venelasi Eestis rohkem kokku, mitte ei viiks lahku?

Euroopa Parlamendi liige Marina Kaljurand

Ma olen seda ka varem öelnud, et suursaadikuna Venemaal viisin ma lilli nii küüditatute mälestusmärgi juurde, kommunismiohvrite mälestusmärgi juurde kui ka laskurkorpuse hukkunute juurde. Ma leian, et mälestust tuleb austada, ja seda tuleb teha vaenu õhutamata, seda tuleb teha lugupidavalt. Minu parim Euroopa päev oli mõned aastad tagasi Sillamäel: lapsed viisid alguses koos vanematega lilled teise maailmasõja monumendi juurde ja pärast seda saadi saalis kokku ja arutati Euroopa Liidu tuleviku üle. Minu jaoks on ideaalne 9. mai, kus meenutatakse, mälestatakse – tehakse seda väärikalt, vaenu õhutamata, provotseerimata, Eesti-vastaseid loosungeid karjumata. Ja samal päeval räägitakse ka tulevikust ja Euroopa Liidust.

Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Ma tänan ettekandjat. Järgmisena teeb ettekande Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esimees Indrek Saar. Palun!

Indrek Saar

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Head külalised! Head inimesed, kes te jälgite meid ülekande vahendusel ja meiega kaasa mõtlete! Kõigepealt lubage mul südamest tänada meie eksperte, ettekandjaid Marina Kaljuranda, Ardo Hanssonit ja Sten Andreas Ehrlichit. Sten on juba kistud arutelusse saalist väljas, mis näitab ka, et teema on tuline. Nii et ma väga tänan nende mõtlemapanevate ettekannete ja võimalike lahendusteede otsimise ja suunanäitamise eest.
Loodetavasti me peagi väljume suurimast tervisekriisist, mis meid nendel aegadel, mida me mäletame, tabanud on. Ehmatus, tuleb tunnistada, on olnud suur. Mure on veel suurem. Ja see mure ei ole paraku veel kuhugi kadunud. Siiski oleme saanud olukorra üha enam kontrolli alla, kuna oleme kõik koos pingutanud. Suur tänu kõigile neile, kes on püsinud kodus, jätnud lähedastega kokku saamata, teinud kaugtööd, õppinud lastega koolitükke. Suur aitäh ka kõigile neile, kes on jätkanud rasket tööd eesliinil, tagades nõnda meie ühiskonna edasi toimimise. See on olnud kurnav ja raske periood kõigile, kuid meie ühised pingutused on toonud tulemuse. Viirushaigus taandub ja me saame ettevaatlikult hakata piiranguid kaotama ja oma harjumuspärase elu juurde naasma. Või kas ikka saame? Kas elu saab olema samasugune nagu enne või muutub midagi? Ja kas on üldse põhjust tahta, et kõik täpselt endisel moel jätkub?
Meenutagem hetkeks elu enne kriisi. Kas ühiskond oli siis piisavalt terve ja tugev, et minna koos edasi? Kas meile tundus, et maailm on õiglane, et meie ühiskonnakorralduses liigub kõik õiges suunas? Ei! Üha enam inimesi muretses meie ühiskonda lõhki rebiva ebavõrdsuse ja sellest toituva äärmusluse kasvu pärast. Teadmistepõhiselt käituva ühiskonna asemel võttis üha enam maad populism ning pidev sise- ja välisvaenlase leiutamine. Kriisieelset Eestit iseloomustas ka järjest süvenev mure maapiirkondade hääbumise, elurikkuse vähenemise, sallimatuse kasvu ja kliimaprobleemide naeruvääristamise pärast, hirm ja abitus selle ees, kui su lähedane vajab hooldekodukohta ja sul ei ole sellist sissetulekut, et seda talle võimaldada.
Kriisidel on tihti komme ebavõrdsust ja ebaõigluse tunnet veelgi võimendada. Nii juhtus ka pärast eelmist majanduskriisi. Sissetulekute ebavõrdsust näitav Gini koefitsient kriisi ajal ajutiselt küll vähenes, kuid hakkas vahetult pärast seda jõudsalt kasvama. Peab mainima, et uuesti keeras see langusele pärast sotsiaaldemokraatide valitsusse tulekut. Gini koefitsiendi järgi otsustades ebavõrdsus vähenes jõudsalt kogu selle aja, mil meie riigi juhtimise juures olime. See kõik kokku polnud juhus. Otsused, mis valitsus eelmise kriisi ajal langetas, mõjutasid seda, mis toimus pärast kriisi. Nii on ka seekord. Me peame juba kriisi ajal mõtlema sellele, millist Eestit me pärast näha tahame. Ma ei ole siiani paraku kuulnud, millise tuleviku peale mõtlevad Mart Helme, Martin Helme, Jüri Ratas ja teised valitsuse liikmed, kui nad tänaseid otsuseid langetavad. Ja nii jääb üle vaid järeldada, et äkki ei mõtlegi.
Meil on võimalus kriisist väljuda targema ja hoolivama ühiskonnana – kogukonnana, mis paneb abivajajat tähele ja milles on piisavalt solidaarsust, et inimesed ei oleks oma hädas üksi, kus nõrgemaid ei jäeta turu meelevalda, tugevamatel on rohkem empaatiavõimet ja riigil rohkem võimekust, et hädasolijale appi tulla. Mina usun, et me tahame ja saame paremini. Ja ma tean, et ma ei ole üksi. Ebavõrdsusel ei tohi lasta kasvada. Kriisist väljumine peab olema õiglane. Aga selle peale peame me mõtlema juba praegu, sest tulevikus on hilja. Selleks, et majanduskriis sotsiaalseid lõhesid ei suurendaks, on vaja käituda targalt, omada ka pikemat vaadet ja vastutustunnet Eesti tuleviku ees.
Esimese asjana tuleb naasta teadusleppe täitmise juurde ehk teha nii hädavajalik investeering teadus- ja arendustegevuse rahastamisse, mis käesoleva aasta eelarves lühinägelikult üle parda lendas. Ilma teadusesse investeerimata meie majanduse struktuur ei muutu ja me jäämegi oma tööjõu tootlikkuses paigal tammuma, nagu see on kestnud juba 2010. aastate algusest saadik. Nii jääb kängu ka meie heaolu kasv, sest ettevõtluses pole piisavalt innovatsiooni, et muu maailmaga sammu pidada, ja ettevõtjail võimekust oma inimestele korralikku palka maksta. Muidugi on vaja ettevõtetel kriisist üle saada, aga see peab olema mõtestatud tegevus, selgete kriteeriumide alusel tegutsemine, mitte eesmärgitu rahakülv. Ka praegusel laenurahal on lagi ja kõik laenud tuleb kunagi tagasi maksta.
Aidata ei saa valimatult, näiteks ka neid ettevõtteid, mis olid raskustes juba enne kriisi. Sellistel juhtudel tuleb mõelda seal töötavate inimeste toetamise ja neile uue töö leidmise peale, mitte selle ettevõtte, selle keha päästmise peale. Strateegiliselt oluliste suurettevõtete puhul tuleb saada üle senisest lihtsakoelisest suhtumisest, et riik on alati halb peremees. Nagu elu ise kinnitab, see ei pea paika. Riik saab olla hea omanik. Ja kui turg ei toimi, ei jäägi muud üle. Meil on head näited suursaarte laevaühenduse ja riigisisese reisirongiliikluse korraldamisest, kus riigile kuuluv äriühing on suutnud pakkuda eraomanikust soodsamat ja veel paremat teenust. Riigile kuuluv Eesti Teed suutis pakkuda teedeehituses turumoonutuse tekitanud erasektorile tõsist konkurentsi ja taas hinnad maa peale tuua. Kui riik näeb abi vajavas ettevõttes tulevikku, siis tuleks laenu andmise kõrval tõsiselt kaaluda osaluse soetamist sellises ettevõttes. Nagu näitavad kriisiajal ettevõtetes osalusi omandanud riikide kogemused, võib selline ajutine osalus tuua maksumaksjale korraliku tulu.
Kas mina usaldaksin sellised otsused praeguse rahandusministri kätte? Ei usaldaks. Aga ma usun, et on võimalik luua institutsioon, kus jagub oskusi ja võimekust seesuguseid tehinguid läbi viia ja ka õigel ajal ettevõttest väljuda. Sellest võidavad lõpuks kõik Eesti inimesed. Ja väiksematele ettevõtjatele tuleb appi minna. Keskpankade rahatrükk jõuab ikka pigem nendeni, kes on suuremad ja tugevamad, kellele laenude andmine kriisi ajal vähem riskantne on. See võimaldab neil lihtsamalt üle võtta raskustesse sattunud väikeettevõtjaid, kellele müümisele kriisi ajal alternatiivi pole. See pole õiglane ega ka majandusele pikas perspektiivis kasulik. Liigne kontsentratsioon vähendab konkurentsi ja pidurdab arengut.
Investeeringuid planeerides ei tohi me käituda lühinägelikult ja uinutada end pettekujutelmaga, et koroonaviirus on meie looduse ja kliimaga seotud mured edasi lükanud. Meid ähvardav kliimakatastroof ei ole kuhugi kadunud, olgugi et korraks on pandeemia meie tähelepanu hajutanud. Kui me jätame soodsa laenuraha ja Euroopa rikkalike fondide toel vajalikud struktuursed muutused tegemata või, veel hullem, investeerime keskkonnavaenulikesse vananenud tehnoloogiatesse, siis seome end põhja mineva laeva masti külge. Rohepöördesse investeerimine on meie moraalne kohus tulevaste põlvede ees ja lisab majanduskeskkonnale hoogu, aidates luua hulga tasuvaid ja perspektiivseid töökohti. Ja loomulikult peame selles küsimuses ka Euroopa tasandil olema vajadusel eestvedajateks, nagu Marina oma ettekandes just äsja selgelt osutas.
Senine kriisiabi keskendub eeskätt majandusele. See on loogiline. Kuid veelgi olulisem on see, kuidas meie inimesed kriisis hakkama saavad, kriisi järel toime tulevad. Kui lastega peres on mõlemad vanemad töötanud turistide toitlustamise alal, ei tohi nende kodu minna pangale seetõttu, et mõlemad vanemad on kaotanud töö ja sissetuleku. Tuleb muidugi tunnustada Eesti panku, kes on ühiselt kokku leppinud paindlikes maksepuhkuse lahendustes nii eluaseme- ja erinevate tarbimislaenude võtjatele kui ka ettevõtluslaenude võtjatele. Olemasolev kokkulepe kehtib 30. juunini. Kahjuks kestavad probleemid majanduses märksa kauem.
Me vajame süsteemi, mille kaudu osutataks laenudega hätta sattunud inimestele sellist abi, et ajutised raskused ka veidi pikemas vaates üle elada. Ja kindlasti tuleb pakkuda tõhusat tuge kõigile meie tublidele inimestele, kes kriisis töö kaotavad, olenemata nende töösuhte vormist. Kõik, kes on töötanud muul moel kui töölepingu alusel, jäävad paraku kriisis ilma abita, kuigi nad on korrektselt makse maksnud. Ei paku riik mingit tuge ka nendele FIE-dele, kel väiksem käive. Eriti kurb on olukord siis, kui need kaks teenimise vormi kombineerituna on taganud inimese toimetuleku, aga nüüd ei aita riik ei nii- ega naapidi. Minu arvates ei ole see õiglane ja ma usun, et paljude teiste arvates ka mitte.
Samuti ei tohi me lubada, et vaatamata pika aja jooksul tehtud sissemaksetele jäävad inimesed ilma kindlustushüvitisest, kui nad annavad järele tööandja survele lõpetada tööleping poolte kokkuleppel. Töötukassa hüvitiste süsteem vajab olulist täiendamist ja seda tuleb teha nüüd ja kohe. Õigemini oleks seda pidanud tegema juba ammu, sest see konkreetne välistus on ebaõiglane olnud kogu aeg. Ma nõustun igati Sten Andreas Ehrlichi ettekandes sisaldunud ettepanekutega vajalikud muudatused teha: tööampsude lubamine, hüvitisemäära tõstmine ja kriisiajal väljamaksete pikendamine.
Kriis meenutab meile taas rahvusvahelise koostöö olulisust ja seda, et ühe riigi heaolu sõltub alati ka teiste riikide heaolust. Marina Kaljuranna tänane ettekanne ilmestab seda kujukalt. Nii nagu kasvuhoonegaasid ei peatu riigipiiril ega küsi luba sisenemiseks, nii et tee seda ka viirused. Ükski riik, olgu ta kui tahes suur, ei suuda iseseisvalt likvideerida kogu maailma ähvardavaid ohtusid. Enese peitmine muu maailma eest ei aita lahendada ei praegust kriisi ega ka tulevasi ootamatusi. Vastupidi, kui naabri maja põleb, on ju teada, et kõige mõistlikum on aidata tal seda kustutada, mitte sulgeda end oma majja ja oodata, millal tuli selleni jõuab. Sestap vajame toimivat Euroopa koostööd rohkem kui kunagi varem. Ja koostöö nimel tuleb pingutada ning olla ka solidaarne. Eesti jaoks on rahvusvaheline koostöö kindlasti enamat kui kriisides edukamalt toimetulemise viis. Ekspordile orienteeritud riigis tähendab maailm, kus riigid mõtlevad vaid iseenda lühiajalisele toimetulekule, oma inimeste vähemat heaolu. Rahvusvaheline areen, kus kehtib vaid Realpolitik ja kõik võitlevad iseenda eest, on Eestile väga suur julgeolekuoht.
Ma meenutan, et Euroopa Liidu eelkäija, Euroopa Söe- ja Teraseühendus loodi pärast teist maailmasõda eesmärgiga tagada tulevikus rahu. Teise maailmasõja põhjuseid saab aga just otsida suurest majanduskriisist, mis 90 aastat tagasi Euroopat ja kogu maailma räsis. Paljud ühiskonnad lõhestusid kriisis täielikult ja selle tagajärjed olid kogu maailma jaoks traagilised. Koostöö kriisi ajal ja pärast seda on meie jaoks eluliselt oluline. Ootamaks seda teistelt, peame aga ise olema oma käitumisega teenäitajaks. Siin on – diplomaatiliselt väljendades – valitsusel arenguruumi.
Kokkuvõtteks. Koroonaviirus on meile toonud hulga kannatusi ja katsumusi. Et neid püüda vähendada, oleme teadlikult pannud oma majanduse seisma – kunstlikku koomasse, nagu Ardo Hansson tabavalt märkis. Nüüd on võimalus majandus taas käima lükata. Teeme seda siis targalt ja paremini kui eelmise kriisi ajal. Ärme põhjustame uusi kannatusi ja ebaõiglust. Teeme seda nii, et ebavõrdsus väheneb ja Eesti on tänu sellele õiglasem, õnnelikum ja edukam. Läheme terve, tugevama ja kokkuhoidva ühiskonnana edasi! Tänan tähelepanu eest!

Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Heljo Pikhof

Aitäh hea ettekande eest! Tõepoolest, kui me vaatame praegust olukorda, siis meil on eriolukord, meil on tervisekriis, meil on majanduses seisak. Ja mis puutub sellega kaasnevatesse sotsiaalsetesse mõjudesse, siis sotsiaalne kriis on juba alanud. Ning ilmselt on see süvenemas – õigemini mitte ilmselt, vaid päris kindlasti. Need meetmed, mis praegu on, on seda vaid edasi lükanud. Kas sa oskad öelda või lugeda üles need sotsiaaldemokraatide ettepanekud, mis konkreetselt võiks inimeste heaolu järsku langust vähendada? Just sotsiaalses mõttes, mis aitaks kriisi üle elada ja kriisijärgse perioodi ka? 

Indrek Saar

Aitäh küsimuste eest! Ma saan aru, et tegelikult ei ole vastamise aeg piiratud, ja ma vaatasin, et 14 minutit ja 40 sekundit läks mul selle kõne ettekandmiseks. Kui ma nüüd uuesti selle ette kannan ja need meetmed ette loen, siis see oleks ikkagi teie aja kuritarvitamine. Aga lühidalt kokku võttes: väga oluline on selle kriisi juures see, et me mõtleksime kogu aeg selle peale, et me ei looks uut ebaõiglust, et me ei looks täiendavat ebavõrdsust. Ja see tuli tegelikult ka kõikidest varasematest ettekannetest ühel või teisel kujul välja. See puhver hetkel, kui komistatakse, see turvapadi on osal ühiskonnast tunduvalt suurem kui nendel, kelle sissetulekud on traditsiooniliselt olnud väiksemad, kes on ka tööturu riskirühmad, kellest rääkis härra Ehrlich. Me peaksime iga oma meedet disainides mõtlema selle peale, kas me suudame sihtida toetust niimoodi, et ka need, kes on kõige kergemini haavatavad, ei kukuks üle paadiserva. Ma arvan, et see on üks eelmise kriisi õppetund, mida võiksime kindlasti arvestada. Eelmine kriis oli muidugi teistsugune, valikute tegemine mõnes mõttes oli keerulisem. Aga analüüsides seda, mis olid tulemid nii eelmises kui ka muudes kriisides, ja mitte ainult Eestis tekkinud kriisides, me võiksime käituda teadmispõhiselt ja väärtuspõhiselt ja kontsentreeruda neile, kel on häda kõige suurem.

Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Austatud ettekandja, rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd saame minna läbirääkimiste juurde. Sõnavõtuga võivad esineda Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni palvel teen ettepaneku, et kõigepealt esinevad sõnavõtuga fraktsioonide esindajad. Sõnavõtt võib kesta viis pluss kolm minutit. Esimesena palun siia kõnepulti Kaja Kallase.

Kaja Kallas

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kuidas elu pärast kriisi muutub, on tegelikult küsimus, millele kõik tahaksid vastust saada. Kas osutuvad tõeks need stsenaariumid, mille kohaselt kõik muutub ja mitte midagi ei ole enam endine, või siis need, kus arvatakse, et suuri muutusi see meie käitumises ja ühiskonnas kaasa ei too? Ma ei usu, et meie käitumine muutub täiesti ja kardinaalselt. Küll aga olen kindel, et mõnes valdkonnas tulnud muutused on selleks, et jääda.
Ühes paistavad kõik maailma teadlased olevat ühel nõul: see haigus on tulnud selleks, et jääda. Võib-olla tuleb ka uusi raskeid haigusi, mis vallanduvad seetõttu, et inimesed on loodust oma tegevuse ees taanduma sundinud, ja see on vastureaktsioon. Seega me peame õppima selle riskiga elama.
Niisiis, kui haigus ei kao, siis on põhiküsimus lähemas tulevikus: kuidas me läheme vastu järgmisele lainele? Sellele vastates peaksime mõtlema eelkõige kolmele aspektile. Esiteks, tervis ja tervishoid, teiseks, majandus, ja kolmandaks, kuidas meie enda käitumine on muutunud ja muutub.
Kõigepealt tervisega seonduv. Kuidas on meie tervishoiusüsteem järgmiseks haiguselaineks valmis? Kas olemasolevad haiglahooned on kohandatud selliseks, et nakkushaigeid saaks eraldi ravida? Kas personal on koolitatud? Kuidas me suudame kiiresti tuvastada haiguskolded? Kuidas me suudame kiiresti eraldada haiged tervetest? Kuidas me suudame kiiresti andmeid koguda ja nende põhjal järeldusi teha? Eesti on väike ja paindlik riik, seetõttu peaks meil olema suurepärane võimalus kasutada ära olemasolevaid digitaalseid lahendusi, et riigi kogutud andmed avatud andmeteks teha, ilma et isikute privaatsust riivataks, nii et nende andmete alusel saaks pakkuda juba uusi lahendusi. Meie tervishoiuasutused on väikesed ja paindlikud, seda tuleb ära kasutada. Kindlasti ei tohi teha seda viga, et erameditsiin kõrvale lükatakse. Nende teadmistest, oskustest ja vahenditest võiks olla kõvasti abi.
Teiseks, majandus. Selge on see, et teist sellist sulgemist meie majandus üle ei ela. Kas kõikides majandusvaldkondades taastub elu nii nagu enne kriisi? Vaevalt. Turism ilmselt ei taastu niipea. Tööstuses ja ehituses on löögid alles tulemas. Võidavad need, kelle tarneahelad on seotud lähimate riikidega, kus majandus edaspidigi toimib. Samuti võidavad pikas perspektiivis ilmselt need, kes on võtnud kasutusele rohkem automatiseerimist ja roboteid, mis ei nõua nii paljude inimeste füüsiliselt koos olemist.
Riik saab inimeste käitumist suunata maksustamise abil. Maksusüsteem on pikalt lähtunud sellest, kuidas inimesed elasid ja töötasid eelmisel sajandil. Elu ja meie käitumine on aga muutunud, on muutunud asjad, mida me oluliseks peame. Kriis annab meile võimaluse vaadata üle, mida me maksustame ja miks.
Ma palun lisaaega!

Esimees Henn Põlluaas

Palun, kolm minutit lisaaega.

Kaja Kallas

Aitäh! Kolmandaks, olen siiski kindel, et see, kuidas me elame, õpime ja töötame, on pöördumatult muutunud. Kui selle kriisi alguses tuli teade, et koolid lähevad kinni, siis oli meil kodus lastega vaidlus. Mina arvasin, et kahe nädala pärast on kõigil kõrini ja kõik tahavad tagasi koolidesse. Lapsed arvasid, et see nii ei lähe, ja lastel on olnud õigus. Vähemalt meie peres lastele distantsõpe väga hästi sobib. Neile meeldib kodus olla, teha asju omas tempos. On näha, et nad on õnnelikumad ja vähem stressis. Ma ei arva, et distantsõpe jääb täies ulatuses, aga võimalused seda osaliselt rakendada on olemas. Heade õpetajate loengud võivad jõuda kaugematessegi Eestimaa paikadesse ja lapsed saavad haridusele ligi ka siis, kui nad on mingil põhjusel koolist eemal.
Ka töötamine ei ole ilmselt päris endine. Inimesed on avastanud, et kodus töötamisel on omad võlud. Kes seda teha saab, tahab seda ilmselt ka peale kriisi vähemalt mingis mahus jätkata. E-kanalites ostmine sai selle kriisiga täiesti uue hoo ja ilmselt ei kao see ka tulevikus. Eriti siis, kui tuleb viiruse uus laine.
Mida see kõik eeldab riigilt? Esiteks, häid internetiühendusi üle riigi. Kui kaugelt töötamine ja õppimine on uus norm, siis peavad ühendused toimima mis tahes Eestimaa paigas. Teiseks, kindlasti tähendab see e-riigi edasiarendamist. See, et inimesed isiklikke kokkupuuteid vähendavad, peaks saama normiks ja sellele peab vastama ka riik. Igasugune suhtlus, mida inimene peab riigiga tegema, peaks olema võimalik ka e-kanalite kaudu: võimalike lubade taotlemised, dokumentide vahetamised jne. Riigi andmete kogumine ja haldamine peab samuti minema operatiivsemaks, et võimalikke nakkuskoldeid tuvastada ja isoleerida ja siis sellele reageerida.
Kolmandaks, riik peaks e-kooli täiustama niimoodi, et õpetamine mis tahes ajahetkel oleks võimalik e-kanalite kaudu. Ja selle kõige juures ei tohi me ära unustada, et kui viirus on looduse reaktsioon sellele, kuidas me oleme oma keskkonda kasutanud ebamõistlikult, siis me peame soodustama tegevusi, mis loodust alla ei suru ja kliimale kahju ei tee. Praeguse kriisi valguses on see justkui tahaplaanile jäänud, kuid annab meile võimaluse tegelikult reageerida sellele kas või maksustamise läbi ja see saab olema olulisem kui kunagi varem. Ärme laseme kriisil raisku minna! Aitäh!

Esimees Henn Põlluaas

Ma tänan! Järgmisena palun siia Kersti Sarapuu.

Kersti Sarapuu

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt suur-suur tänu nende sisukate ettekannete eest, mis siin täna kõlasid, ja väga hea analüüsi eest! Koroonaviiruse leviku tõttu kehtestatud eriolukord on lõpusirgel ja me väga loodame, et saame juba järgmise nädala lõpus peaaegu sellele joone alla tõmmata. Tänu ühisele suurele pingutusele on pandeemia kontrolli all ja nakatunute arv väheneb. Juba mõnda aega on valitsus ja Riigikogu teinud tööd selle nimel, et eriolukorrast väljumine oleks võimalikult sujuv ja arvestaks tervishoiuga seotud aspekte. Väljakutsed ja kriisid äratavad meis talendid, nad panevad meid teadvustama neid andeid, mida valdame, et neid ületada – nii on öelnud üks India vaimne juht.
Ka käesolev eriolukord on pannud meid ümbritsevat uue pilguga vaatama. Jagan siin mõningaid mõtteid. Rahvusvahelise Valuutafondi aprillikuu prognooside kohaselt kahaneb maailma majandus koroonapandeemia tõttu käesoleval aastal 3%, mis on palju suurem langus kui eelmise finantskriisi ajal. Euroopa Komisjon prognoosib Eestile 6,9% langust, mis samuti ei pruugi olla lõplik. Baasstsenaariumi korral, mille puhul eeldatakse, et viirus kaob 2020. aasta teises pooles ja majandustegevus normaliseerub, prognoositakse, et maailmamajandus kasvab järgmisel aastal koguni 5,8%. See muidugi annaks meile lootust ja motivatsiooni praegune keeruline aeg üle elada, aga eks tegelikkuses näeme, mis toimuma hakkab.
Milline on siis nn uus majandus, meie uus elukorraldus? Esmaspäeval avavad kaubanduskeskused uksed, poed, teenused ja toitlustuskohad on jälle avatud. Ilmselt jäävad mõned uksed suletuks, kuid see ei pruugi tähendada, et ettevõte on lõpetanud oma tegevuse. Võimalik, et eriolukorra ajal leiti endale nišš e-kaubanduse valdkonnas ja nüüd jõutakse kliendini teisi teid pidi. Me ju mäletame hiljutisi pealkirju, et toidupoodide kullerteenusel olid nädalapikkused järjekorrad. Nüüdseks olukord normaliseerub, kuid kindlasti on hulgaliselt inimesi, kes ongi avastanud e-kaubanduse võlud, nagu Kajagi siin enne ütles. Saab olema huvitav näha, kui kiiresti taastub lennuliiklus ja inimeste usaldus sooja maa puhkusereiside vastu. Arvan, et suurt rolli mängib see, kui tõhusalt suudame meie ja kuurortsihtkohad viiruse leviku peatamise ning edaspidise ennetustööga tegeleda.
Mis saab aga ärireisidest, konverentsiturismist? Kas ettevõtjad eelistavad jätkuvalt silmast silma kohtumisi või hakatakse kasutama senisest aktiivsemalt veebivestlusi? Veebikeskkonna Zoom väärtus on paari viimase kuu jooksul kerkinud kordades, meie siin kasutame väga sageli Teamsi keskkonda. Lennuliikluse taastumisel ei ole Eesti lootma jäänud ainult erasektorile. Valitsus on võtnud initsiatiivi ja eraldas lennuettevõtetele, eelkõige Nordicale, 30 miljonit eurot, mis kindlustavad Eestile ühendused just meile olulistesse sihtkohtadesse.
Ilmselt kõige suurema ja kõige kiirema arenguhüppe oleme teinud haridusvaldkonnas. Südame teeb soojaks, kui kuulan vanemaealisi õpetajaid suure õhinaga rääkimas, kuidas nad veebitunde läbi viivad. See on hea näide sellest, kui avatud on Eesti inimesed muudatustele ja valmis mugavustsoonist välja astuma. Veebikeskkonnas tundide läbiviimine nõuab uutmoodi lähenemist ja teistsuguseid õppematerjale. Võiksime sellesse valdkonda jõuliselt panustada ja neid lahendusi globaalselt turustada. Ma ise leidsin just omaenda üle 70-aastase füüsikaõpetaja, kes väga aktiivselt propageerib just sedasama e-õpet.
Palun lisaaega!

Esimees Henn Põlluaas

Palun, kolm minutit lisaaega.

Kersti Sarapuu

Tõepoolest, Ene Sarv on väga tugev füüsikaõpetaja ja oli seda ka minu kooliajal, väga innovatiivne.
Eesti läheneb käesolevale kriisile teisiti kui kümme aastat tagasi. Ettevõtetele ja kohalikele omavalitsustele antavad toetused leevendavad majanduslangust ning tulevikku suunatud investeeringuid on võimalik väiksema raha eest ära teha, olgu selleks neljarealiste maanteede ehitus, Enefiti tehnoloogial põhineva põlevkiviõlitehase rajamine või kortermajade rekonstrueerimine ja lammutamine.
Aga selge on see, et meil on väga-väga palju teha. Pidev kätepesu on saanud uueks normiks. Loodetavasti saame varsti jälle üksteist kallistada ja üksteisele jõudu soovida. Aitäh teile!

Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Võtame ühe kõne veel, enne kui me istungit pikendame. Palun kõnetooli Raivo Tamme.

Raivo Tamm

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud rahvasaadikud! "Külalised" ei saa enam öelda, on jäänud ainult üks külaline, seega ütlen: hea külaline! Kuidas minna edasi terve ühiskonnana? Usun, et terve ühiskond on väga-väga olulise tähtsusega riiklik küsimus. Tuleksin tänaste ettekannete ajal tekkinud ettepanekute juurde, mis ma istungi ajal siia kirja panin.
Kuidas need ühiskonnaliikmed, kes jäid kriisi ajal terveks, oleksid ka pärast kriisi terved, ja need ühiskonnaliikmed, kes ei jäänud terveks, kuid on tervenenud või tervenemas, oleks ka edaspidi terved? Kuniks ei ole veel loodud vaktsiini, mille abil sellest viirusest hoiduda, ja kuni pole konkreetset tabletti, mis sellest viirusest raviks, saab ühiskond minu arvates olla terve eeskätt tervisliku eluviisi ja sportliku eluviisi abil. Oli väga meeldiv näha eriolukorra ajal inimesi looduses liikumas ja on väga tervitatav näha paljusid spordiklubisid juba aktiivselt korraldamas virtuaalseid spordivõistlusi. Uue olukorraga on väga kiirelt kohanetud.
Ma kutsun kõiki üles neid toetama ja näitama ka isiklikku eeskuju, osalema nendel virtuaalsetel võistlustel ja kasutama muid võimalusi, et minna edasi terve ühiskonnana. Kuigi meedias leidsid suurt vastukaja ka justkui hirmutavad uudised, et ka sportlikud ja ka nooremapoolsed inimesed on haigestunud sellesse viirusesse, ma arvan siiski, et neid juhtumeid on siiski üksikud. Ja kui selline inimene ei oleks olnud sportlik, siis ta võib-olla ei oleks üldse tervenenud. Ja hingamisraskusi tekitav viirushaigus on kindlasti tunduvalt raskem üle elada suitsetajal kui tervisliku eluviisiga inimesel. Seega, pöörakem veelgi rohkem tähelepanu tervislikule eluviisile, et minna edasi terve ühiskonnana! Aitäh!

Esimees Henn Põlluaas

Ma tänan! Kuna meil on veel nii mõnigi kõne ära kuulata, siis peame panema hääletusele istungi pikendamise.
Panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada istungit kuni päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! 
Hääletustulemused
Poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 1. Istung on pikendatud.
Ja nüüd palun kõnepulti Aadu Musta.

Aadu Must

Austatud juhataja! Head kolleegid, kes te olete veel saali jäänud! Ma pean ütlema, et mul ei ole mitte ainult meeldiv võimalus, vaid ka suur kohustus rääkida sellest, et ühe päevakorrale tõusnud probleemiga on Riigikogu liikmed tegelnud mitte ainult praegu, vaid juba ka pikka aega enne. Jutt on Balti Assamblee tegevusest, kus eesistujaks sel aastal on Eesti. Mul on au olla selle assamblee president. Tänavu 5. mail toimus konverents teemal "Balti riigid pärast kriisi". Sellele eelnes päris pikk ettevalmistusperiood – eks see kriis tundub tõesti juba pikk olevat. Materjalide ettevalmistamisel tegime koostööd Balti Assamblee koostööpartnerite Põhjamaade Nõukogu ja Beneluxi riikidega – need on Belgia, Holland ja Luksemburg. Mõned sellel Balti Assamblee üritusel tehtud järeldused väärivad täna kordamist. Kõigepealt nenditi, et erakorralise olukorra ajal lasub konkreetsete abinõude rakendamine, nii nagu siin täna ka on korduvalt öeldud, eelkõige valitsustel. Kuid nii Põhjamaade Nõukogu, Benelux kui ka Balti Assamblee on seisukohal, et parlamentidel on ülesanne vaadata ettepoole, ja nende riikide edulood, kes on varasematest kriisidest kõige paremini väljunud, räägivad sellest, et kriisiajal parlamendid peavad tõesti vaatama ettepoole.
Üks tunnusjoon, mis on muide omane ka Eesti parlamendile, on aga olnud see, et nagu sõjaväes kipub olema: kindralid oskavad hästi võita eelmisi sõdu, neid, mis kunagi olid. Järgmisteks alati valmis ei olda. Olgu vahemärkusena öeldud, et see kajastus ka siin Riigikogu saalis. Mäletate, kui me arutasime kriisiaja seadusi, siis mõned tulid välja argumentidega, et selle kriisi ajal seda abinõu veel vaja ei ole olnud, järelikult me seda üldse ei aruta. Aga nagu on deklareerinud Põhjamaade parlamentide esindajad, Beneluxi maade esindajad ja lisaks eestlastele ka lätlased ja leedulased, parlamentide kõige tähtsam eesmärk on üks ja ainumas: see, et riik ja riigid ja regioonid väljuksid kriisist võimalikult tugevatena rahvusvahelises konkurentsivõitluses.
Seetõttu arutati Balti Assamblees Balti riikide võimalikke tähtsaimad ühismeetmeid majanduse, energeetika, sotsiaal- ja hariduspoliitika, keskkonnaalase koostöö, aga ka kaitsepoliitika vallas. Paratamatult olid teemaks suurprojektid. Räägiti loomulikult Rail Balticust ja küllap teate, mis pilguga meie poole vaatasid Läti ja Leedu kolleegid. Mõni aasta tagasi oli suur probleem, et kui Leedu tahtis teha Rail Balticut lõunast põhja ja Eesti põhjast lõunasse, siis Läti vahepeal arvas, et nende osa võiks olla küll idast läände. Juba olid hirmud, et Eesti valitsuse mõni liige ütleb, et nüüd tahab Eesti kuidagi teistpidi teha. Need hirmud murti maha ja analüüsides näidati, kuidas suured ühisprojektid on vajalikud meie majanduse edendamiseks.
Kordan juba öeldut: pärast ühtegi suurt kriisi ei ole maailm mitte kunagi endine. Mäletan ajalooraamatutest, et mõned inimesed arvasid, et kui esimene maailmasõda saab läbi, siis on jälle rahu ja kõik on endine. Maailm oli aga uus. See koroonakriis ei ole küll nii võimas kui esimene maailmasõda, aga ometi paljud asjad muutuvad. Balti Assamblee arutas seda, et terve rida neid kitsaskohti, mida me muidu ka näeme igapäevases töös, kriisi ajal võimenduvad. Mõned võimenduvad rohkem, teised vähem, aga kõik õppetunnid tuleb läbi analüüsida ja vajalikud reformid teha kohe pärast kriisi.
Igaks juhuks palun kolm minutit juurde.

Esimees Henn Põlluaas

Palun, kolm minutit lisaaega.

Aadu Must

Juttu oli veel täna siingi kõlanud teemadest: lennuliiklus ja turism. Need on Balti Assamblee laual täpselt samuti. Kes seal osalevad, need muidugi teavad. Käidi välja vana idee, et kolmel riigil on kasulikum ja ökonoomsem teha kolme riigi ühine lennufirma. Balti Assamblee n-ö talupojamõistus ütles: jah, selles suunas tuleb mõelda, aga sellele peavad eelnema mitte ainult majandusanalüüsid, vaid poliitikaanalüüsid, ja, vabandust, mitte ainult need, vaid ka juriidilised analüüsid. Me elame Euroopa Liidu õigusruumis ja tuleb jälgida, et keegi ei muutuks iseenda kodus külaliseks.
Samuti oli väga palju juttu kriisiaegsetest meetmetest. Kuna ma näen, et kõik tahavad juba koju ja koti peale, siis kuidagi on selline tunne, et peab rääkima väga kiiresti. Siiski ma nimetan veel seda, et edulugude analüüs näitab seda, et edu eeldab kriisiaja maksimaalset kasutamist õppimiseks, koolituseks. Selles vallas meil on ideed head, aga tegelikkus üsna keskpärane.
Ja rebides end kontekstist välja ja rutates nagu rongi ees jooksma, ütlen ka seda, et Balti Assamblee seisukoht on see, et e-riigiks saavad Eesti, Läti ja Leedu sellest hetkest, kui me suudame anda igale gümnaasiumisse astujale, igale kutsekooli astujale võimaluse kasutada õpingute jooksul personaalset, ainult talle kuuluvat arvutit. Sest kui teist on saanud lapsevanem ja perekonnas on kolm last ja kaks arvutit, siis võib arvata, et emme-issi kohtupidamise vaev läheb natuke liiga suureks. Täpselt samuti on see viimase miili küsimus. Nii et peab olema tehniline valmisolek õpinguteks. Ja õpingute juures üks asi veel. Põhjamaad ütlevad, et ärge rääkige kodanikupalgast! Nad on seda analüüsinud. Vana-Roomas oli loosung "Panem et circenses" – igaühele leiba ja tsirkust. Ühiskond vajaks hoopis seda, et on kodanikustipendiumid. Kui keegi tahab omandada eriala, mille õppimine on pooleli jäänud ja mida ta oskab õppida, ja kui see on just see eriala, mis on pärast kriisi konkurentsivõime tagamiseks vajalik, siis neid inimesi riigid toetavad: maksavad stipendiumi, korjavad tööjõuturult ära inimesed, kes on võimelised reaalselt õppima. See on üks edu garantii.
Balti Assamblees arutati loomulikult ka operatiivset koostööd, piiriülese koostöö tihendamist, ka seniseid vajakajäämisi nii Balti riikide kui Baltoscandia koostöös, rändeprobleeme jne. Aga ma arvan, et kõigist nendest asjadest räägime eraldi komisjonides. Balti Assamblee nii töötabki, et suured dokumendid tulevad meie komisjonidesse ja põhjalik ülevaade, kuhu jõudis Balti Assamblee analüüs, tuleb Balti Assamblee konverentsil.
Nii et töö käib nii siin kui seal. Balti Assamblee presidendina ma rõhutan, et need ei olnud eemalseisja nõuanded – et keegi kuskil arvas –, vaid jutt oli nendest tegudest, mis põhinesid ka Eesti-sisesel, parlamendisisesel ideekorjel ja Balti riikide sisesel ideekorjel ja Põhjamaade ja Beneluxi kogemustel. Aitäh teile!

Esimees Henn Põlluaas

Ma tänan! Oudekki Loone, palun kõnepulti!

Oudekki Loone

Palun ka lisaaega!

Esimees Henn Põlluaas

Palun, lisaaega kolm minutit.

Oudekki Loone

Head kolleegid! See kriis on ümber lükanud mitmed müüdid. Esiteks selle, nagu kogu ühiskond funktsioneeriks kuidagi ettevõtjate armust, nagu ainult nemad looksid uusi töökohti, nagu üksnes nemad looksid uut väärtust ja ühiskond peaks seetõttu just ettevõtjate taktikepi all töötama. Praegu on suurepäraselt näha, et ilma riigi toeta, ilma riigi sekkumiseta majandus püsti ei püsi. Teiseks on kriis ilmselgelt paljastanud asjaolu, et paljud uued töövormid ja n-ö innovatiivne digimajandus on tegelikult tagasipöördumine 19. sajandisse, kus töötajatel puudusid igasugused õigused. Haltuuramajandus koos oma Boltide, Woltide, Uberite, Airbnb-de ja muu sellisega on innovatsioon ainult töötajate õigustele vilistamises ja maksude maksmisest kõrvalehiilimises, aga mitte reaalses hea teenuse või toote loomises. Kolmas müüt, mis oli tegelikult selge juba eelmises kriisis ja mille puhul mul on hea meel, et Eesti on seekord õppinud, on eelarve tasakaalu pühaks lehmaks kuulutamine. Iga hinna eest kärpimine toob kaasa ainult õnnetusi. Kui me praegu vaatame neid riike, kes pärast eelmist kriisi kärpisid oma tervishoiusüsteemi, siis näeme, et nad kannatavad kõvasti. Ja mul on tõesti hea meel, et Eesti selle õppetunni on omandanud.
Aga edasi. Meie küsimus ei ole mitte see, mismoodi meie elu muutub. Meie küsimus siin saalis on see, mismoodi me oma elu muudame pärast seda, kui oleme näinud, et kõik need müüdid kokku varisevad. Ametiühingute toetusrühma esimehena mul on paar mõtet, mida ma hea meelega teiega jagan. Esiteks, enamik Eesti inimestest on töötajad – inimesed, kes peavad äraelamiseks müüma oma tööjõudu. Kriisis me näeme, et uut väärtust ei looda just sellepärast, et need inimesed ei saa oma tööjõudu kasutada. Meie töötajad loovad uut väärtust. Ja ilma nende töötajate panuseta meie riik seisab. Seega, Eesti pärast kriisi peab olema niisugune, kus nende inimeste õigused ja huvid on kõige paremal määral ja moel kaitstud. Eesti riigis ei tohi keegi enam luua töökohti, kus puuduvad haiguskindlustus, töötuskindlustus, puhkepäevad, ühinemisõigus. Meil ei tohi olla töökohti, kus töötajatel usaldusisikut üldse ei ole.
Ühesõnaga, Eestis ei tohi olla edaspidi ühtegi töötajat, kellel puuduks sotsiaalne kaitse ja inimväärne sissetulek. Kui inimene jääb haigeks, olgu see külmetushaigus või midagi muud, siis ta peab saama jääda kohe esimesest päevast koju, et ennast ravida, kartmata sissetulekust ilmajäämist. Ühtegi töölepingut ei tohi lõpetada ilma majanduslikult õigustatud põhjusteta. Ja kui inimene on töötanud, siis tal on õigus lahkumispaketile. Olukord, kus inimesed maksavad aastaid töötuskindlustusmakset, siis lähevad mingil põhjusel kokkuleppel – kas vabatahtlikul või vähem vabatahtlikul – ära ja peavad töötuskindlustuse abist suu puhtaks pühkima, on absurdne ja tuleb ära lõpetada.
Veel enam, töötutoetus tuleb tõsta seesugusele tasemele, millega on võimalik inimväärikust säilitavalt ära elada – seni, kuni inimene leiab uue töökoha. Ma tuletan meelde, et meie riigi põhiseaduses on kirjas, et riik abistab tööotsijaid töö leidmisel. See tähendab seda, et riigil on kohustus inimestele töö leida. Kui turg töökohti piisavalt ei paku, siis riigi ülesanne on need töökohad luua. Mitte inflatsiooni jälgimine, mitte inflatsiooni kontroll, vaid täis tööhõive peab olema see, mis on meie majanduse mõõtühik ja Põhjatäht.
Kuid võib-olla veel olulisem on anda töötajaile endile reaalne võimalus oma õiguste eest seista. Mitte ühtegi õigust ei eksisteeri, kui nende eest iga päev ei võidelda. Kõige paremad lepped töötajate kaitseks saavad tulla ainult nende endi käest, kes tunnevad ja teavad oma vajadusi. Ega ilmaasjata seesama eespool nimetatud põhiseaduse paragrahv ei tõsta töötajate organisatsioone eraldi teiste organisatsioonide seas esile ning ei kohusta riiki looma niisuguseid õigusakte, et nende töö saaks reaalselt toimuda, et streigid saaksid reaalselt toimuda. Põhiseaduse kirjutajad teadsid ilmselgelt hästi: valimisi võib manipuleerida, meedia võib teha sääsest elevandi, aga töövõitlused on alati tõelised. Mitte kedagi ei saa sundida streikima oma huvide vastu. Töövõitlused on meie demokraatia alus.
Ausate ja õiglaste töösuhete loomiseks peamegi hõlbustama ettevõtjate ja töötajate võrdseid läbirääkimisi. See tähendab tänases olukorras eelkõige seda, et peame kasutusele võtma laiaulatuslikud sektorilepped, millel oleks seaduse jõud. See tähendab seda, et sektorit esindavad ettevõtjate ühendused ja ametiühingud jõuavad kokkuleppele sektoris kehtiva töökorralduse osas, palkade osas, tööaja osas, muude tingimuste osas. Ja kõik peavad seda täitma, ükskõik, kas need on nende organisatsioonide lepped või mitte. Kogu sellele sektorile kehtivad regulatsioonid. Ainult see tagab olukorra, et meie majanduses hakatakse võistlema parema toote, parema teenuse, reaalse innovatsiooni pärast, mitte selle nimel, kes paremini maksudest kõrvale hiilib, mitte selle nimel, et äkki ma saan töötajale kuidagi salaja veel vähem maksta. Majandus, mis põhineb madalatel palkadel ja kehvadel tingimustel, toob rikkust ainult üksikutele, aga õnnetust paljudele.
Ja veel enam: kuna on selge, et uut väärtust ilma tööta ei saa kunagi tekkida, siis tuleb tagada, et ka töö tegijad saavad sõna sekka ütelda selles, kuidas tööd juhitakse, milline on töökohtade areng, kuhu edaspidi tuleks investeerida. Olulisi strateegilisi otsuseid ei tohi teha töötajate seljataga. See on eelkõige suurettevõtete probleem ja sellepärast peakski riik tagama, et börsiettevõtete nõukogudes oleks alati töötajate esindaja ja et ka suurettevõtete juhatustes oleks alati töötajate esindaja. See tagab innovatsiooni, mitte kapitali sahkerdamine üksikute taskusse meie kõigi arvel.
Tsiteerin sada aastat tagasi vastu võetud esimest Eesti põhiseadust: "Majandusliku elu korraldamine Eestis peab vastama õigluse põhimõtteile, mille sihiks on inimeseväärilise ülespidamise kindlustamine sellekohaste seaduste läbi." Ma arvan, et see on meie traditsioon. See on see, mis me oleme. Ja selle traditsiooni me võiksime nüüd kaasa võtta ja Eesti elu päriselt uueks luua – selliseks, kus me tunneme, et see meie riik on iga tööinimese jaoks. Aitäh!

Esimees Henn Põlluaas

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoovi ei ole. Tänane teema "Elu pärast kriisi – terve ühiskonnana edasi" on väga oluline ja tähtis küsimus tänases olukorras. Ma tänan kõiki ettekandjaid, tänan küsijaid, tänan sõnavõtjaid. Sellega on istung läbi. Ilusat päeva!

Istungi lõpp kell 13.07.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee