Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 13. töönädala kolmapäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi anda üle eelnõusid või arupärimisi? Eelnõude ja arupärimiste üleandmise soovi ei ole.
Head kolleegid, kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 78 Riigikogu liiget, puudub 23.

Läheme tänase päevakorra juurde. Tänane esimene päevakorrapunkt on maaelukomisjoni algatatud maareformi seaduse, maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 87 kolmas lugemine. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 87 lõpphääletus. Me läheme selle lõpphääletuse juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele maaelukomisjoni algatatud maareformi seaduse, maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 89 Riigikogu liiget, vastuolijaid ja erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Tänane teine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 167 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks Riigikogu liikme Indrek Saare.

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Teie ees on otsuse eelnõu 167. Sotsiaaldemokraadid teevad sellega Riigikogule ettepaneku teha otsus, et Vabariigi Valitsus töötaks välja majandusmeetmete paketi koroonaviiruse mõjude leevendamiseks meediasektoris.
Siin saalis ei ole kindlasti vaja põhjalikult ja pikalt rääkida sellest, mille jaoks on demokraatlikus ühiskonnas ja selle toimimiseks oluline sõltumatu ja professionaalne erameedia, küll aga võiks rääkida mõne sõnaga sellest, mis olukord on tänasel meediaturul. Eestil on üldiselt ju läinud hästi, Eesti meediapilt ja ajakirjandusturg on olnud mitmekesine, Eesti on aastaid olnud ka ajakirjandusvabaduse edetabelis kõrgel kohal, tõsi küll, viimasel aastal toimus väike langus. Aga täna oleme me olukorras, kus me kriisis kõik väga paljuski toetume sellele informatsioonile, mida meedia meile pakub selle kohta, kuidas kriisiolukorras käituda, mis on suured mured, mis on võimalikud lahendused, mis on arutelud nende lahendusteede üle. Huvi ajakirjanduse vastu kasvab, aga samal ajal ajakirjanduse ja meedia enda sissetulekud drastiliselt vähenevad. Seda sel lihtsal põhjusel, et erameedia saab paljuski oma sissetuleku, müües reklaami. Kriisi ajal on aga üsna tavaline, et reklaamimaht drastiliselt väheneb, see on ka sellele kriisile iseloomulik. Eesti Meediaettevõtete Liit hindab reklaamituru mahuks 100 miljonit eurot aastas, mis nende hinnangul sel aastal võib väheneda 30–40 miljonit. Need on suured numbrid. Meediaettevõtted ise on juba vähendanud oma töötajate palka, nad on teinud seda märkimisväärselt ja otsivad kindlasti ka muid kulude kokkuhoidmise kohti. Aga selge on see, et kui nii suures mahus vähenevad tulud, siis tuleb võtta ka selliseid meetmeid, mis ajakirjanduse toimimisele mitte hästi mõjuma ei hakka. Osa ajakirjandusväljaandeid võib ähvardada ka sulgemine või mahu oluline kokkutõmbamine. Jah, see võib tähendada, et sisu, mida pakutakse, jääb lahjemaks nii sisulises kui ka füüsilises mõttes, aga see võib tähendada ka seda, et mõnedki väljaanded, eriti väiksemad väljaanded peavad sootuks oma tegevuse lõpetama. Siin on kindlasti üks väga suurtest küsimärkidest just kohaliku ajakirjanduse ehk maakonnalehtede pea kohal, sest nende koosseisud on niikuinii viidud miinimumi ja ka paari inimese koondamine tähendab sisuliselt seda, et ajalehte enam teha ei õnnestu. Sellepärast peavad sotsiaaldemokraadid väga oluliseks, et riik tuleks nendele ajakirjandusväljaannetele, Eesti meediaturule selles kriisisituatsioonis appi, nii nagu mitmes teises sektoris seda tehakse ja teha plaanitakse.
Jah, tõesti, sotsiaaldemokraadid esitasid otsuse eelnõu juba 25. märtsil. Selle aja jooksul on tegelikult riigil kaks asja, võiks öelda ka, et poolteist asja (või kuidas keegi tahab nimetada) ära tehtud, nendest, mida me oma seletuskirjas muu hulgas mainime. Üks nendest on see, et elektrooniliste väljaannete käibemaks on viidud 20%-lt 9%-le ehk seda on langetatud. Rahandusministeerium hindab selle mõjuks 0,8 miljonit eurot. Meediasektor ise, nii nagu ikka sellistel puhkudel, hindab seda mõju küll kaks korda väiksemaks, aga ju see 400 000 ja 800 000 euro vahel on. Sellele lisaks on valitsusel tehtud eelarves üks otsetoetuse otsus, mis puudutab kojukande doteerimist. Ühekordselt doteeritakse kojukannet täiendavalt 450 000 euroga, mis on ca kaks kolmandikku ühe kuu kojukande maksumusest. Kojukande maksumus on umbes 660 000 eurot kuus ja erameedia peaks umbes 400 000 kojukande jaoks toetust saama. Kui me nüüd paneme need kaks numbrit kokku, siis me saame kas natuke alla miljoni või natuke üle miljoni, sõltub sellest, kelle prognoosi tõe pähe võtta. Kui me arvestame, et meediaturg kaotab reklaamitulus 30–40 miljonit, siis on ilmselge, et sellest 30–40 korda väiksemast summast ei pruugi sugugi mitte jätkuda selle jaoks, et ajakirjandusväljaanded selle kriisi ka tegelikkuses üle elaksid ja meie ajakirjandusmaastik oleks jätkuvalt mitmekesine, sõltumatu ja professionaalne. Sellepärast on tehtud ka täiendavaid ettepanekuid. Üks nendest võimalustest näiteks – aga see ei ole kindlasti absoluutne ja ainuke – on see, et riik aitaks käibevahenditega erameediat nii, et ta teeks sotsiaalkampaaniate etteoste. Hinnanguliselt kulutab avalik sektor sotsiaalkampaaniate peale aastas suurusjärgus miljon eurot. Täna võiks riik kaaluda etteostude tegemist, mitte ainult osta ühe aasta mahu, vaid osta kolme, võib-olla ka viie aasta mahu, vastavalt sellele, kuidas kokkuleppele saadakse ja otstarbekaks peetakse. See oleks juba oluliselt tõsisem toetus käibevahendite kujul. See ei ole tagastamatu laen või lihtsalt dotatsioon, vaid see oleks tegelikult kaup, riik teeb oma etteostuga soodsa tehingu ja saab neid pindasid tulevikus ka kasutada.
See on üks võimalusi, kust seda diskussiooni alustada. Aga kuna meie ees on otsuse eelnõu, mis teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku eelkõige need meetmed lõplikult kokku leppida ja välja töötada, seepärast ei ole ka Riigikogu ambitsioon siinkohal täpselt ette öelda, mida tehakse. Igal juhul on selge, et see, mis praegu on tehtud, on küll kindlasti tänuväärne, aga kujundlikult öeldes võib see olla piisk meres, mis tegelikkuses erameedia olukorda märkimisväärselt ei leevenda. Sellepärast palun Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel teie toetust sellele otsuse eelnõule. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tuletan Riigikogu liikmetele meelde, et selle päevakorrapunkti menetlemisel on igal Riigikogu liikmel õigus esitada kummalegi ettekandjale üks küsimus. Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Minu meelest on rong juba nagu suuresti läinud. Aga ma tunnen huvi. See on ju teada, et Marju Lauristin on enamiku ajakirjanike suur õpetaja ja teie erakonna aju. Kas te konsulteerisite enne Marju Lauristiniga, kui sellise ettepanekuga välja tulite? Konkreetselt mida peaks riik selle sotsiaalreklaamiga hakkama viie aasta peale reklaamima? Te ütlesite, et reklaamiturg kukub kokku 30–40 miljonit ja riigi sotsiaalreklaam maksab ainult 1 miljoni aastas. Tegelikult on see väga tühine summa. Kas see tõesti päästab sõltumatut ajakirjandust?

Tänan küsimast! Marju Lauristiniga suhtleme regulaarselt ja just eile õhtul Marju Lauristiniga ka sel teemal rääkisime. Julgen öelda, et Marju Lauristin väga toetab seda initsiatiivi. See on kindlasti ka minu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni jaoks oluline, et tõepoolest paljude ajakirjanike õpetaja ja meediaturgu aastaid uurinud teadlane sellise lähenemisega päri on. Mis puudutab mahtu, siis jah, tõepoolest, seda ma ei oska öelda, mida täpselt kõike selle 1 miljoni eest reklaamitakse, aga võib-olla see ei olegi hetkel kõige olulisem. Riik on teinud palju suuremas mahus reklaamioste. "Eesti Vabariik 100" reklaamieelarve oli minu teada suurusjärgus umbes sama nagu kogu erameedia aastane reklaamimaht, see jaotus loomulikult mitme aasta peale. Aga kui me räägime tava-aastast, kus ei ole eraldi fookust või kampaaniaid, siis on see hinnanguliselt 1 miljon. Kriisiolukorras ja kriisile järgnevas olukorras võib olla riigil vajadus veel suuremate mahtude järele ja siis kulutatakse see 1 miljon võib-olla kiiremini ära kui ühe aastaga. Aga see, et sellest saada mõistlik ülevaade, ongi ju valitsuse töö, selle jaoks ongi ministeeriumid, kes saavad hinnangu anda, kui palju nad peavad vajalikuks kavandada lähiaastatel avaliku sektori reklaamikampaaniaid. Tulenevalt sellest saab ka valitsus teha oma ettepanekuid otsuste kohta.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Te oma kõnes ütlesite järgmise lause, et mõned väljaanded võivad lõpetada tegevuse või ennast sulgeda. Selleks, et te ei oleks paljasõnaline, palun nimetage need mõned väljaanded, et ma saaksin teie väiteid isiklikult kontrollida.

Siin tahaks vastu küsida, et palun nimetage need ettevõtted, kes võivad lähema aasta jooksul ennast sulgeda. Ma arvan, et see võimalus on väga paljudel, aga see ei pruugi kõigil neil sugugi mitte realiseeruda, kes praegu võib-olla tunduvad n-ö tavapäraste kahtlusalustena. Mina ei ole kindlasti pädev hakkama tegema selliseid ennustusi. Aga nagu meediaettevõtete liit ise on toonitanud, nad näevad kõige suuremat muret eelkõige maakonnalehtede koha pealt, sest nende koosseisud on niikuinii juba üsna minimaalsed.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Veidi aega tagasi teatas Postimees, et tema ei soovi täiendavat riigitoetust just nimelt sõltumatuse huvides. Kuidas teile tundub, kui teised väljaanded seda soovivad ja võib-olla saaksid, siis kuidas see mõjub nende sõltumatusele? Sest see, kes maksab, peaks nagu ka muusika mingi määral tellima. Kas te loodate, et kui see eelnõu läheb edukalt käiku, siis eriline kiitus langeb osaks sotsiaaldemokraatidele, ajakirjanduses, ma mõtlen?

Ma arvan, et eriline kiitus langeb osaks Eesti Vabariigi Riigikogule ja eelkõige Eesti Vabariigi valitsusele, juhul kui sellest otsuse eelnõust peaks ka päriselt asja saama.
Mis puudutab ajakirjanduse sõltumatust, siis eri dotatsioonimehhanisme selle jaoks, et klassikalist ajakirjandust toetada, kasutatakse väga paljudes riikides ja kaude teeb seda Eesti riik ka niikuinii ühel või teisel moel. Kui seda teha korrektselt, siis ei pane see kuidagi ajakirjanduse sõltumatust küsimärgi alla ega seo ajakirjandust mingite täiendavate lubadustega. Ka need meetmed, mis juba on võetud, võiks öelda, on tekitanud sõltuvuse. Ometi näiteks ka Postimees Grupp oma hiljutises avalduses, millele te viitasite, ütles, et nad kindlasti kavatsevad kasutada seda võimalust, mis avaneb neil e-väljaannete madalama maksustamise kaudu, ja nad kavatsevad kasutada ka seda võimalust, mis puudutab seda 450 000 eurot, mis on kojukande täiendavaks doteerimiseks ette nähtud. Jah, nad ütlesid, et neil ei ole pretensioone täiendavate toetuste suhtes – see on nende otsus, seda tuleb aktsepteerida –, aga ma ei näe kuidagi, et riigi toetusmeetmed ühele majandussektorile muudaksid selle majandussektori riigist niimoodi sõltuvaks, et ajakirjandusvabadus oleks ohus.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Selle viimase repliigiga sada protsenti nõustuda on keeruline. On ajakirjandusjuhtide suustki kuuldud vaoshoitusele kutsuvaid sõnumeid, et meil on ju valitsuselt midagi saada. See on äärmiselt kahetsusväärne. Aga sama kahetsusväärne on loomulikult ajakirjanduse majandusraskustesse sattumine, see on demokraatiale äärmiselt ohtlik. Kogu asja taustal on üks asi veel. Kas te olete uurinud, mis vorstikaubandus siin toimub? Ma saan aru, et ajakirjanduse toetamist on ühelt poolt nimetatud kellegi peenemaks vorstiks ja selle vastu on saanud siin eelnevalt küsijate erakond mingi jämedama vorsti. Kas te seda protsessi oskate kirjeldada?

Jah, ma olen kuulnud selliseid kujundeid mõne Eesti tänase valitsusliikme suust. Tõesti, ka mina sain sellest aru niimoodi, et ajakirjanduse või kojukande toetamiseks mõeldud 450 000 oli siis see peenike vorst, mille sai üks valitsuserakond, ja jämedamad vorstid olid vist aktsiisilangetused või ma ei tea. Jah, ma jätkuvalt loodan, et see ei vaja sisekaitseorganite põhjalikumat uurimist, aga kui selline kahtlus siin tekib, küllap siis vastavad organid ka oma tööd teevad, [et selgitada,] kas see vorstikaubandus on ikkagi Eesti Vabariigi seaduste ja demokraatia üldpõhimõtetega kooskõlas.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatan praegu ajakirjanduse poole pealt. Ajakirjandus saab kolmest kohast toetust: üks on töötukassa, mida on kasutanud peaaegu kõik ajalehed, siis digilehtede käibemaks, mis tuleb lisaeelarvest, ja kolmeks kuuks kojukandetoetus poole summa võrra. Kas sa oskad öelda, kas mõni teine valdkond Eestis veel saab toetusi vähemalt kolmest kohast? Kui rääkida sellest, et lehed ei saa hakkama, eriti maakonnalehed, siis ma pean küll ütlema ühe lehe omanikuna, et nendest meetmetest täiesti piisab. Me võiks rääkida sellest, et riik eriolukorras nõuab, et lehed peavad tasuta neid reklaame avaldama, mis eriolukorra juht välja annab. Need võiksid olla võib-olla tasulised. Aga et riik peaks ostma 8 miljoni eest, nagu mõned meediaettevõtted on öelnud – kas see ikka päris õige on? Kuidas sa seda näed, et kolmest kohast on juba toetust saadud ja siis te veel soovite juurde?

Lõpuks, arvestades küsija mitmekülgset elukogemust, millest me oleme siin eri esinemiste puhul ka osa saanud, ei ole vaja kindlasti ju meil kolleegile meelde tuletada, et kolm väga peenikest toru ei anna sedasama efekti mis üks suur toru või ei pruugi anda. Ehk see, et mitmest kohast saadakse, ei näita seda, kui relevantne see toetus tegelikult on selle jaoks, et võimalikke probleeme leevendada või ka lahendada. Ilma kuidagi võrdlust tekitamata, me teame, et eraldi meetmed, mida ajakirjanduse puhul ei ole, on välja töötatud ka näiteks turismivaldkonnas, kuigi kõik saavad ju samamoodi töötukassa toetust taotleda kultuurivaldkonna, spordivaldkonna, maaelu jaoks jne. Kui me räägime näiteks väga aktuaalsest teemast ehk sellest, et ka kogudused saavad toetust – kuigi meil ei ole ju riigikirikut, aga loomulikult, ka kogudused on jäänud väga raskesse seisu selle kriisi tõttu ning nende võimalus edasi tegutseda on ühiskonna jaoks oluline –, siis seal näiteks on suunitletud suur osa sellest rahast – niipalju, kui mina olen aru saanud – selleks, et sotsiaalselt olulisi tegevusi elus hoida ja kompenseerida seda, et tulud on ära jäänud. Mina väidan, et ka see, et meil on sõltumatu professionaalne ajakirjandus olemas – see on mitmekesine, see on eri tasanditel ehk ka regionaalsel tasandil olemas –, on kindlasti sotsiaalselt väga oluline meie jaoks. Ma arvan, et seetõttu väärib ajakirjandus selles kriitilises situatsioonis kindlasti täiendavat toetamist. Nagu ma ka enne ütlesin – ma ei tule nende numbrite juurde tagasi –, need kaks meedet, mis nüüd kriisi ajal konkreetselt ajakirjandusega seonduvalt on ette võetud ehk e-väljaanded ja kojukanne, tähendavad võrreldes reklaamituru kokkukukkumisega tegelikult ikkagi väga väikest protsenti.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud esineja! Professor Marju Lauristin on minule küll õpetanud, et hea väljaanne, hea leht müüb ennast ise. Järelikult ei vasta need väljaanded lugeja ootustele. Mind näiteks häirib, kui toimetus tellib autorilt loo, paneb selle maksumüüri alla, autorile ei maksa ja teenib ise n-ö autori intellektuaalse omandi arvel endale tulu. Kas teie meelest on selline käitumine eetiline? Ja kui riik hakkab veel kord rahastama ajakirjandust, siis kuidas tagada ikkagi n-ö vaba ajakirjanduse – kui ta on vaba – erapooletust, tasakaalustatust ja sõltumatust?

Nendest muredest, mis tänapäeva maailmas on, muu hulgas ka sellest, kuidas meedia toimib, võiks ju teha täiesti omaette arutelu. Kindlasti on ka selle jaoks aeg ja koht. Sellest hoolimata, kui me räägime ajakirjanduse kui demokraatia valvekoera rollist, siis Eesti on olnud ajakirjandusvabaduse indeksis väga kõrgel kohal. Eks tänapäeva maailmas ole erinevaid muresid sellega, kuidas meedia oma tulu teenib, aga ma tuletan meelde, et küsimus ei ole ju mitte selles, et inimesed ei tahaks n-ö ajakirjandust osta, pigem on tellimuste arv selle kriisi ajal läinud üles, sest inimesed pöörduvad klassikalise ajakirjanduse poole, selle jaoks et saada usaldusväärset informatsiooni. Kui muidu iga päev ei ole see võib-olla nii akuutne vajadus, siis kriisisituatsioonis on see seda eriti, ja seetõttu on arusaadav, et klassikalise ajakirjanduse tarbijate arv on mõnevõrra isegi tõusnud. Paraku need müügitulud, mis lehenumbri või ka online'i pealt korjatakse, on ainult üks osa ajakirjanduse sissetulekutest. Turumajanduse tingimustes teenib ajakirjandus oma raha väga suures osas reklaamimüügi pealt ja kui see reklaamimüük kukub kokku, siis paratamatult tuleb kärpida ju ka sisutegevust. Me ju ei taha, et sisu jääks oluliselt lahjemaks või seda enam üldse ei oleks.

Raimond Kaljulaid, palun!

Suur aitäh! Mind tegi mõnevõrra murelikuks ühe eelkõneleja, austatud kolleegi lause, et kes maksab, tellib muusika. Austatud kolleeg, kes on küll saalist lahkunud, on kindlasti teadlik ka sellest, et näiteks rahvusringhäälingut rahastatakse ju riigieelarvest, aga see ei tähenda seda, et valitsusel on õigus minna ja öelda, milline on uudiste sisu. Eestis on näiteks teatud omavalitsusi, kes kulutavad arvestatavalt linnameediale ja kus tõesti linnapea ise isiklikult tegeleb sellega, mida linnameedias avaldatakse. Selliseid asju tuleb ette, aga riigis meil seda ei ole. Ma lihtsalt võib-olla palun, et ehk kordad veel ühe korra üle, et meie eesmärk ei ole ju kuidagiviisi minna sisu loomise asjas meediale appi, vaid ikka aidata meediaettevõtetel toime tulla ja muu hulgas sellega toetada seda, mis on kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulis eesti keele ja kultuuri säilimise kohta.

Just. Tegelikult küsija ütles ju kõik väga ilusasti ära, aga et see oleks siis ka minu poolt, kes ma seda otsuse eelnõu siinkohal kaitsen ja esitan, veel kord öeldud, siis ütlen, et meie ettepanek on toetada erameediat kriisi ajal. Need on ajutised meetmed, tuletan meelde, selle jaoks, et nad saaksid oma igapäevast tööd edasi teha, kirjutamata vähimalgi määral ette sisu ja seda, kuidas täpselt seda teha, selles usaldame me Vabariigi Valitsust ja kompetentseid inimesi, kes Vabariigi Valitsusele nõu annavad. Seega on teie ees Riigikogu otsus "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele", et töötataks välja majandusmeetmete pakett koroonaviiruse mõjude leevendamiseks meediasektoris.

Aitäh! Hea kolleeg Aivar Kokk, kummalegi ettekandjale on üks küsimus. Austatud ettekandja, aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole.

Tänan küsimuste eest!

Nüüd palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Mihhail Korbi.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! 21. aprillil majanduskomisjon oma istungil arutas antud eelnõu. Kaheksa komisjoni liiget olid kohal ja ka ettekandja, lisaks olid kohal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja Kultuuriministeeriumi esindajad. Ettekandja tutvustas eelnõu, tegi seda enam-vähem samal moel, nagu ta tegi seda praegu saalis. Järgmisena tõsteti üles küsimus eelnõu aktuaalsuse kohta, kas see eelnõu on veel aktuaalne peale neid meetmeid, mis valitsus on võtnud. Ettekandja märkis, et tema arvates on aktuaalne ja seda tuleb edasi arutada. Peale seda Kultuuriministeeriumi esindaja tegi oma ülevaate, mis mingil määral kinnitas mõnda fakti või murekohta, mida ka ettekandja välja tõi, aga samas ta ütles, et olukorda nad ka jälgivad ja üritavad lahendusi mõelda. Lisaks tekkis küsimus, kuidas jagatakse need 450 000 eurot, mis valitsus eraldas. Sellele vastas ministeeriumi esindaja, et töö käib, hetkel vastust ei ole, aga kindlasti see süsteem töötatakse välja. Lõpuks võeti vastu otsus, et seda eelnõu tuleb arutada suures saalis, saata eelnõu täiskogu päevakorda, ning konsensuslikult otsustati, et tuleks läbi viia eelnõu lõpphääletus.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma lihtsalt küsin. Kui ma seda seletuskirja loen, siis ma ei vaidle sellele vastu, et igasuguste valdkondade ettevõtteid on kriisi ajal vaja toetada. Aga siia on kirjutatud kaks rida: üks on see, et kojukannet toetada poole võrra, ja teine on digitellimustele madalama käibemaksu kehtestamine. Aprillikuus võtsime vastu Riigikogus – mitte valitsuses, vaid Riigikogus – lisaeelarve, kus on digitellimuste käibemaksu langetatud, ja eriolukorra ajal on lisaeelarvest ka leitud vahendeid, et kolmeks kuuks kojukande summat poole võrra vähendada. Need soovid, mis on selle seaduse seletuskirjas, on tänaseks Riigikogu poolt toetatud ja valitsuse poolt ellu viidud. Kas komisjonis oli ka arutelu, kas on veel mingeid teemasid, mis peaksid olema toetatud?

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, seda küsimust täpselt nii komisjonis valgustati, nagu teie praegu tutvustasite. Kõige suurem osa arutelust oli just ettetellimise, sotsiaalmeedias ettetellimise üle. Seda komisjonis arutati põhjalikult ja pikalt. Teistest meetmetest räägiti vähem, aga sellest räägiti tõesti pikalt.

Raimond Kaljulaid, palun!

Ma tänan! Hea ettekandja! Ma lugesin möödunud nädalal uudist, et üks Eesti erakond, kuhu teiegi kuulute, on toetanud ERJK nõudel ühte Eesti venekeelset telekanalit 40 000 euroga. Kuna meil on jutuks meedia toetamine sellel raskel kriisiajal, siis kas teie erakonnal on kavas veel toetada sarnaste summade või sarnaste ülekannetega mõnda venekeelset meediakanalit või te jätkate seda tegevust Tallinna linna eelarve kaudu? (Hääl saalist: "Kas sa ise ei mäleta?")

Aitäh, hea küsija! Väga õige küsimus. Ma arvan, te olete teemaga väga hästi kursis, sest nendes saadetes, mille tõttu peab nüüd seda telekanalit toetama, olete ka teie isiklikult esinenud ja intervjuud andnud ja informatsiooni levitanud. Mulle tundub, et tol hetkel te arvasite, et esinemine selles kanalis on väga oluline Eesti elanikkonna informeerimiseks, ja tegite seda hea meelega. Ma arvan, et kui tekib võimalus, siis te kindlasti teete seda veel, kuna selle kanali olulisus ei ole kuidagi vähenenud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Seletuskirjas on öeldud, et kõike seda on vaja eriolukorra kehtimise ajal. Täna on 6. mai ja 18-ndast ilmselt on eriolukord seekord lõppenud. Kui nüüd Riigikogu tuleb välja sellise ettepanekuga Vabariigi Valitsusele ja loodab, et kümne päeva jooksul töötatakse need meetmed välja, aga kui enne saab eriolukord otsa, mis siis? Kas seda üldse arutati või kas väljendati komisjonis seisukohta, et see on praegu nagu eilne lumi? Nagu kolleeg Kokk siin ütles, et juba on mitmeid meetmeid ellu viidud praeguse valitsuse poolt.

Hea küsija! Tõesti, eelnõu aktuaalsust koosolekul arutati, seda puudutati suht põgusalt, aga ikkagi markeeriti. Mis puudutab selle eelnõu aktuaalsust, siis meetmetest, mis on siin välja toodud, on, nagu mainitud, osa ellu viidud ja rakendatud. Aga arutati ka seda, et loomulikult, meetmed ei lahenda kõiki probleeme, mis on selgelt ajakirjanduses tekkinud. Tuleb edasi olukorda jälgida, hinnata ja teha ettepanekud või muudatused, mis aitaks tulevikus seda eluvaldkonda üleval hoida. Selle ümber käis arutelu, sellest räägiti. Aga tulenevalt teie küsimusest või teie küsimuse kontekstist: ilmselt teil on õigus, jutt käib meetmetest, mida rakendatakse peale kriisi või järgmiste sammudena. Missugused need on ja missugused sammud võetakse ette, sellest on täna võib-olla natukene vara rääkida. Otsuseid ei ole ja ideed on erinevad, aga selge on see, et mitmed asjad, mis on siin eelnõus välja toodud ja meetmetena pakutud, on tänaseks aktuaalsuse kaotanud.

Kristen Michal, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ajakirjanduse võime ise hakkama saada on demokraatias äärmiselt oluline, ka seesama võime majanduslikult toime tulla ja olla selle juures sõltumatu ja parasjagu kriitiline kõigi, nii koalitsiooni kui ka opositsiooni suhtes. Seetõttu ma arvan, et see mõte, et ka neljandat võimu on raskel ajal vaja toetada just sellesama sõltumatuse tagamiseks, ka majandusliku sõltumatuse tagamiseks, on minu meelest mõistlik. Et te ei ole lihtsalt komisjoni ettekandja, vaid ka suurima koalitsioonierakonna peasekretär, siis ma küsin, mis on valitsuse sammud pärast seda, kui koalitsiooni eestvedamisel see suurepärane ettepanek maha hääletatakse. Kuidas ajakirjandusvabadust toetatakse, ka majanduslikult?

Aitäh, hea küsija! Tõesti, see on väga tõsine ja väga aktuaalne küsimus. Aga ma arvan, et oma muredest ja probleemidest või oma lahendustest peab meedia ise rääkima. Mulle üldiselt tundub, et päris imelik on siin saalis arutada ühe valdkonna toetamist ja ühe sektori käekäiku ning anda siit Riigikogust ülesanne. Ma arvan, et nemad nii nagu teisedki sektorid, nii nagu suured ettevõtjad, nii nagu hotellid, nii nagu teised organisatsioonid koonduvad mingite esindajate ümber, kes suhtlevad parlamendiliikmetega, kes suhtlevad valitsuse liikmetega ja kes annavad sõnumeid ja signaale, mis on neile oluline. Selle kaudu käibki debatt ja diskussioon. Ma unustasin, et suheldakse ka otse ministeeriumidega. Selle debati kaudu tuuakse välja need asjad, kus vajatakse abi, ja seal need otsused tehakse, hinnates tegelikku olukorda ja vaadates eri aspekte. Mis puudutab meedia sõltumatust, siis see tuleb sada protsenti tagada. Meedia sõltumatus peab olema prioriteet nr 1 ja see ei tohi mingilgi määral olla ohus. Ma arvan, et ma vastasin teile.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Väga huvitavad mõtted. See, kui te arvasite, et seadusandja ei peaks arutama mõne sektori toetamist ja valitsusele ülesande andmist, oli põhjapanev seisukoht. Aga teie särav vastus Raimond Kaljulaidile paneb mind küsima, mida komisjon arutas teemal, kui kiiresti võiks kõne all olnud meediakanal (see oli PBK) valmis teha ühe Raimond Kaljulaidi. Mis komisjon arvas?

Tänan teid küsimuse eest! See on minu arvamus, ma ütlesin oma arvamuse välja. Teil võib olla teine arvamus, te olete ka siin puldis seda väga tihti välja öelnud, oma arvamust, ma mõtlen. Selleks on mul õigus siin puldis, täpselt nii, nagu meedial on õigus oma arvamus välja öelda. Mis puudutab teie küsimuse teist poolt, siis seda küsimust ei ole komisjonis arutatud.

Jaak Juske, palun!

Austet eesistuja! Hea ettekandja! Üks erakond, kus ka teie olete juhtumisi üks juhtfiguure, avaldas hiljuti oma ajalehe esiküljel reklaami, kus ülistati tublisid Keskerakonna ministreid selle eest, et nad on toonud lisaeelarvest inimeste ja ettevõtete aitamiseks kümneid ja sadu miljoneid eurosid. Ehk Keskerakond tuimalt kasutas lisaeelarve rahaeraldisi omaenda promoks. Kas te peate seda käitumist õigeks ja eetiliseks?

Hea küsija! Esiteks, ma tänan küsimuse eest. Teiseks, mul on hea meel, et te loete ajalehte Kesknädal, see on suur tunnustus toimetusele. Ma olen näinud, et ka näiteks sotsiaaldemokraadid on teinud reklaami Facebookis – ma jälgin ka sotsiaaldemokraatide Facebooki reklaami –, nad esinesid siltidega "Mina toetan" ja "Mina hoolin", kui ma õigesti mäletan seda, mis oli siltide peal. See on ka teatud määral nagu promo ja reklaam ning seda samamoodi tehti kriisi ajal ja samamoodi see oli makstud reklaam Facebookis. Erinevad poliitilised erakonnad teevad erinevat poliitilist reklaami ja need reklaamid saavutavadki erinevat tähelepanu.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma esitan küsimuse teile kui komisjoni ettekandjale. Te ei pea oma isiklikku seisukohta välja tooma. Kuna ma ei kuulu sellesse komisjoni, siis mind huvitab komisjoni arutelu. Kas komisjonis seda otsuse eelnõu arutades tuli ka küsimus komisjoni liikmetelt, kas näiteks sellised tööturumeetmed, mida saavad kasutada meediaväljaanded ja kõik muud, ka kuidagi mõjutavad ajakirjanduse erapooletust? Ma isiklikult arvan, et ei. Meedia on täpselt sama asi nagu iga muu ettevõtlus ja tal on samad õigused. Keegi ju ei arva, et kui kasutatakse töötukassa meetmeid, töötajate palgatoetust, siis selle tõttu muutub sisu. Kas selline küsimus tuli komisjonis arutelule? Mulle tundub, et siin väga palju keskendutakse sellele, et kes maksab, see tellib muusika.

Tänan teid küsimuse eest! Teil on sada protsenti õigus. Sellise nurga alt sellist arutelu komisjonis ei olnud. Komisjonis ei ole räägitud sellest, et kui eraldatakse mingid vahendid meediale, siis meedia kaotab oma sõltumatuse. Sellist arutelu komisjonis üldse ei olnud.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Küsima ajendas teie üle-eelmine vastus. Kas ma sain õigesti aru, et selle nn kurikuulsa reklaami suhtes, mis oli tehtud nagu pidu katku ajal, oli teie peaminister vist erineval seisukohal kui see, mis teie praegu ütlesite? Te vahepeal ütlesite, et see oli väga hea, siis tundus, et te justkui vabandasite, ja nüüd te jälle ütlesite, et on tore, et selliseid reklaame tehakse, et iga erakond võiks teha. Kas ma olen millestki valesti aru saanud?

Hea küsija, tänan teid küsimuse eest! Te olete valesti aru saanud. Ma ei öelnud, et see oli hea reklaam. Ma ütlesin, et erinevad organisatsioonid või erinevad poliitilised jõud teevad erinevaid reklaame ja erinevad reklaamid saavad erinevat tähelepanu. Ainult täpselt seda ma ütlesingi ja mitte midagi enamat.

Katri Raik, palun!

Hea härra Korb! Facebooki reklaami eest maksis muidugi Sotsiaaldemokraatlik Erakond ise. Te olete ju tark mees, kuidas te saate võrrelda seda, et üks erakond teeb reklaami sõnadega "Me hoolime", ja teise erakonna ministrid ütlevad, et mina isiklikult, ma ei tea, mina, minister X isiklikult andsin Eesti rahvale 200 miljonit? Öelge palun, kuidas te saate neid kahte asja omavahel võrrelda. Ma saan aru, et seda ei ole komisjoni istungil arutatud, ent siiski.

Kõigepealt tänan teid küsimuse eest. Loomulikult, iga diskussioon liigub selles suunas, kuhu viivad selle diskussiooni küsimused ja vastused. Mis puudutab antud reklaami, siis mina ei ole sellest reklaamist kuskilt välja lugenud, et need on need vahendid, mida ministrid isiklikult on toonud. Te olete samuti sellest minu arvates natukene valesti aru saanud. (Elevus saalis.)

Hea kolleeg Kristen Michal, kummalegi ettekandjale on üks küsimus võimalik selles päevakorrapunktis esitada. Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma arvan, et me kõik saame ühtemoodi aru, et sel hetkel, kui tervisekriisiga seotud piirangud lõpevad, ei taastu kõigis majandusvaldkondades varasem olukord. Näiteks turism, aga turismireklaamid moodustavad ja moodustasid väga suure osa meediaettevõtete tuludest. Teie siin ühe argumendina, miks meediat toetama ei peaks, ütlesite majanduskomisjoni seisukoha, et enam pole mõtet, sest see meede jõuab nagu hiljem kohale. Kas tõesti? Palun kirjeldage või seletage seda majanduskomisjoni loogikat, et see toetus jõuaks liiga hilja kohale, nagu igal pool pärast piirangute lõppu justkui need rahavood taastuksid. Kuidas majanduskomisjon ikka sellisel seisukohal on?

Aitäh, hea küsija! See on tõesti väga oluline küsimus, ainult mulle tundub, et täna on selles punktis väga palju mõistmatust ja arusaamatust. Mina pole kordagi väitnud, et ei mina ega komisjon seda eelnõu ei toeta, seda ei väljendanud ka komisjon. Mina, vastupidi, arvan, et meedia mängib ühiskonnas väga olulist rolli ja meediat tuleb toetada. Küsimus on, mis moel, kuidas, kunas ja kes seda teeb. Ma arvan, et diskussioon, mis toimus majanduskomisjonis, näitas selgelt, et spetsialistid Kultuuriministeeriumis ja majandusministeeriumis jälgivad olukorda, vaatavad, mida annab ette võtta ning mis moel, ja teevad vastavad ettepanekud. Rõhutan veel kord: ei majanduskomisjon ega mina kunagi ei ole öelnud, et meedia ei vaja toetamist.

Jevgeni Ossinovski, palun!

Aitäh! Te ärge ajage segamini sõnu "meedia" ja "ajakirjandus", need on siiski kaks erinevat asja, eriti vaba ajakirjandus. Meedia toetamine on küsimus sellest, kas on olemas kanalid, mille kaudu edastatakse mingisugust sisu, vaba ajakirjandus on siiski demokraatliku ühiskonna üks alustalasid. Te ütlesite oma varasemas vastuses, et te peate ajakirjanduse sõltumatust ja seda kõike hästi oluliseks. Ainult tegusid ei ole, aga sõnades vähemasti [peate oluliseks]. Selles kontekstis ma küsiks, et teie erakonna juhitud linn, Tallinn, ma olen vaadanud, on praegu kriisi ajal suurendanud linnameedia – mitte ajakirjanduse, vaid linnameedia – mahtusid, on intensiivsemalt seda teinud. Samal ajal on enamiku ajakirjandusväljaannete tulud ära kukkunud. Kas selles olukorras, kus ajakirjandus on vähem võimeline oma ülesandeid täitma, aga linnameedia saab rohkem tulu, vaba ajakirjanduse olukord on paranemas või halvenemas?

Aitäh küsimuse ja selgituse eest! Püüan omavahel mitte segamini ajada neid asju, aga ma hästi ei saanud aru, milles see erinevus on. Mis puudutab Tallinna ja Tallinna meediat ja Tallinna meediasuhtlust, siis pean teile kinnitama, et majanduskomisjonis ei olnud see teema arutamisel, Tallinna kordagi ei mainitud ja sellest ei räägitud.

Kalvi Kõva, palun!

Aitüma, hea Riigikogu aseesimees! Hea kolleeg! Ma tean, et seda majanduskomisjonis ei arutatud, aga kuna sa ise sellele teele läksid, siis ma küsin niimoodi. Sellesama reklaami eest, mis oli teie erakonna Facebooki lehel ja Kesknädala esiküljel, kus ministrid kiitlesid nende asjadega, mis nad teinud olid, ma saan niimoodi aru, peaminister palus vabandust, ütles, et oi, see oli ikka paha plaan. Aga sina praegu siin seda nagu õigustad ja kiidad. Kuidas see siis nüüd on, kas see oli hea või oli halb asi? Peaminister palus vabandust ja ütles, et oi-oi, väga paha asi.

Austatud küsija, ma tänan selle küsimuse eest! Esiteks tahan jälle paranduse sisse viia. Mina ei alustanud selle teema arutelu siin saalis, selle algatas teie fraktsiooni liikme küsitud küsimus. Mina hea meelega sellel teemal arutelu ei peaks. Samas, kui kolleegid soovivad selle üle arutelu pidada, siis hea meelega teen seda ikka. Vastan teie küsimusele väga selgelt, tundub, et seda vastust soovitakse. Nii nagu ka meedias on välja öeldud, mina samuti arvan, et see ei olnud hea reklaam. Kui ma olen kuidagi oma vastuses teistmoodi mõista andnud, nagu mina õigustaksin seda reklaami ja ütleksin, et see on hea reklaam, siis ma ütlen, et ei, see reklaam ei olnud hea. Seda ma olen välja öelnud. Minu käest küsitakse seda juba neljandat korda. Oma eksimusi ja vigu on väga raske tunnistada, seda ei taha kohe teha, ma üritasin seda mitte teha, aga nüüd, kui te neljandat korda küsite, siis ma ütlen otse välja: jah, see ei olnud hea reklaam.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Ma jätkan Kristen Michali küsimust. Mulle tundus, et te oma vastuses jäite poolele teele pidama, ja seetõttu küsin üle. Mis ikkagi on need konkreetsed meetmed ja kavad valitsuse poole pealt, millega on plaan toetada vaba ajakirjanduse toimimist praeguses kriisis ja vaba ajakirjanduse püsimajäämist praeguse kriisi tulemusena?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõesti, ka mulle endale jäi mulje, et ma kuhugi üritasin liikuda, aga nagu lõpuni oma vastuses ei jõudnud. (Naer saalis.) Aga vastaks konkreetselt. Tõesti, valitsus praegu arutab, nagu ettekandja tegi ettepaneku, et reklaami sotsiaalmeedias ostetaks ette, seda küsimust arutatakse valitsuses ja seda sai ka komisjonis räägitud. See on konkreetne meede, millest räägitakse ja mida planeeritakse. Kolme meedet, millest me rääkisime, mis reaalselt juba toimivad, ma ei hakka üle kordama. Võib-olla jäi välja veel üks meede, et ajakirjandusettevõtted nii nagu teised ettevõtted võivad küsida KredExist käibelaenu. See ei ole siin saalis veel kõlanud, aga see on meede, mis ka konkreetselt toimib ja mida on ajakirjandusväljaannetel, ajakirjanduses tegutsevatel ettevõtetel võimalus taotleda. Missuguseid meetmeid veel on, sellele mina hetkel vastata ei saa. Millestki muust komisjonis juttu ei olnud ja mina täpselt neid arutelusid ei tea. Aga seda võib täpsustada ja kindlasti me saame seda teada, kui see asi liigub edasi, ma mõtlen, valitsuse arutelu liigub edasi.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimised? Indrek Saar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud kolleegid! Ma olen sunnitud siiski mõnele asjale veel tähelepanu juhtima, sest komisjoni esindajalt küsitud küsimused viitasid sellele, et mõni sõnum selle sisu kohta, mis on siin seaduseelnõus kirjas, on jõudnud kohale veidi vildakalt.
Esimeses küsimuses Peeter Ernits rääkis sellest, et see on ju mõeldud selle jaoks, et toetada ajakirjandust eriolukorra ajal. Ei, seda see eelnõu ei ütle. Ma loen ette: "... teha Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja majandusmeetmete pakett koroonaviiruse mõjude leevendamiseks meediasektoris." Need on need mõjud, mis selle tervisekriisiga seoses meediasektoris tekivad ja need mõjud kestavad oluliselt pikemalt, kui on eriolukorra kestus. Me ei räägi ainult eriolukorrast. Meediaettevõtete liit ise on hinnanud, et suure tõenäosusega reklaamituru käibed taastuvad alles aasta kuni kahe perspektiivis. Tegelikult on need mõjud väga pikaajalised, sest küsimus ei ole ainult selles, et mingid konkreetsed ettevõtted on saanud löögi, näiteks turismiettevõtted, kus on käive praktiliselt nulli kukkunud, reklaamid on maas, vaid ka üleüldises majanduskonjunktuuris ja hoiakutes, sest üks esimesi kohti, kust hakatakse kärpima ebakindlas olukorras, on reklaamikulutused. Kuna me arvame, et majanduskriis on mõnes mõttes alles algamas, siis need mõjud kestavad kindlasti palju pikemalt, mitte ainult eriolukorras.
Aivar Kokk rääkis sellest, et tegelikkuses on ju nendest asjadest, mis on seletuskirja loetelus võimalustena kirjas, juba kaks kolmandikku tehtud. Ütlen veel kord: see eelnõu esitati 25. märtsil. Mul oleks väga hea meel, kui me oleksime jõudnud otseselt kriisi puudutavat eelnõu siin saalis hakata arutama palju varem, aga see ei ole olnud kinni Sotsiaaldemokraatliku Erakonna soovis, see oli ikkagi kinni selles, kuidas ja millise tempoga on komisjon tahtnud seda eelnõu menetleda. Meie oleksime olnud valmis seda arutama juba märtsi lõpus või aprilli alguses ja oleksime olnud nõus tulema selle juurde kohe, siis, kui see oli väga akuutne. Aga veel kord, tulles varasema, just äsja öeldud kommentaari juurde tagasi: selle asja aktuaalsus ei ole kuhugi kadunud, vaid iga päevaga süveneb. Sama hästi võiks öelda kogu selle raha kohta, mis on pandud EAS-i, KredExisse, kultuuri- ja spordisündmuste ja -asutuste toetamisse, kuna seal ka alles meetmed avanevad ja alles toetust taotletakse, keegi ei ole raha saanud, et kuulge, näete, eriolukord hakkab juba lõppema, paneme need siis kinni, ärme paneme sinna raha, sest eriolukord on möödas. Ei ole, need mõjud ju alles paljudel juhtudel hakkavad kas kohale jõudma või neid mõjusid saab osaliselt tagantjärele leevendada.
Sellepärast tahan ma veel kord paluda teie toetust sellele eelnõule, et me ei oleks selle kriisi tõttu olukorras, kus meie muidu üldiselt hästi toimiv meediaturg, meie rahvusvaheliselt kõrgelt doteeritud ajakirjandusvabadus saab väga tõsise löögi. Siinjuures tahan kindlasti rõhutada veel kord seda, mida meediaettevõtete liit ka ise on rõhutanud, et eriti suur oht seisab maakonnaväljaannete pea kohal, see on kindlasti regionaalpoliitiline küsimus muu hulgas. Nii et palun väga teie toetust sellele otsuse eelnõule, et valitsus saaks Riigikogu käest selge signaali, et selle teemaga tuleb edasi tegelda. Tänan!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 167 lõpphääletus. Me lähemegi lõpphääletuse juurde. Lugupeetud kolleegid, juhin tähelepanu, et Riigikogu otsuse vastuvõtmiseks on vaja koosseisu häälteenamust.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 167. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 28 Riigikogu liiget, vastu oli 8, erapooletuid ei olnud. Otsus jäi vastu võtmata.

Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 122 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kultuurikomisjoni liikme Marko Šorini.

Lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Eelnõu nr 122 oli esimesel lugemisel siin saalis 10. märtsil. Muudatusettepanekute tegemise tähtajaks ei laekunud üheltki Riigikogu liikmelt, komisjonilt ega fraktsioonilt ühtegi ettepanekut. Nii arutas kultuurikomisjon eelnõu oma 4. mai istungil pigem põgusalt, sest suurem arutelu oli ära toimunud juba enne esimest lugemist, kui komisjoni kolmele koosolekule olid kaasatud mitmed osapooled.
Sellel 4. mail toimunud istungil sõnas komisjoni esimees Aadu Must, et tegemist on seadusega, mida on asutud täitma juba vaatamata sellele, milline on sõnastus praeguses seaduses, või sellele, mida kavatsetakse seaduses muuta. Siinseisja võttis samuti sõna ja märkis, et peale seda arutelu on leidnud teema positiivset vastukaja kõikidelt osapooltelt. Signe Kivi tõi välja, et Vabariigi Valitsus ja Eesti Rahvusringhääling on olnud seisukohal, et seaduse muutmiseks puuduvad eelarvelised vahendid, ning küsis, kust on tänaseks need eelarvelised vahendid võetud. Komisjoni sekretariaadist selgitas nõunik Urvo Klopets, et ERR-i originaalsaadete võimaluste piires maksimaalses ulatuses kättesaadavaks tegemine laieneb seaduse vastuvõtmise korral kuulmispuudega inimestele olemasoleva tehnilise võimekuse ja olemasolevate vahendite ulatuses. Kuulmispuudega inimestele saadete kättesaadavaks tegemise hüppeline kasv saab toimuda vaid tehnilise valmisoleku suurendamisega. Samuti leiti, et ERR on väljendanud rahulolu, et antud teema on leidnud ühiskonnas tugevat moraalset tuge, ja ka seda, et kvaliteedihüpe saab toimuda vaid uute tehnoloogiate kasutusele võtmisega.
Kui suures saalis sai esimese lugemise ajal debatti peetud, siis mitmel puhul tuli küsimustele vastates selgitada, milline siis täpselt Vabariigi Valitsuse vastus oli. Nagu tookord suures saalis sai valitsuse vastusest välja loetud, siis nende seisukoht on toetada seda küsimust põhimõtteliselt, kuid konkreetselt seda eelnõu valitsus ei toeta. Seda ka põhjusel, et sügisel on meie menetlusse tulemas meediateenuste seadus, mis tugineb oma sisult 2018. aastal Euroopa tasandil vastu võetud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivile. Palusin Kultuuriministeeriumist ka mõne ametniku selgitusi selle direktiivi koha pealt. Tänan siinkohal proua Välit ja proua Ligit, kes teavet minuga jagasid. Nimetatud seaduses, mis on praegu kooskõlastamisel Justiitsministeeriumis, käsitletakse puuetega inimesi tulenevalt audiovisuaalmeedia teenuste direktiivist laiemalt. Samuti on seal nõuded kõigile teenuseosutajatele vastava tegevuskava koostamiseks. Ehk kui praegu käsitletav eelnõu puudutab vaid Eesti Rahvusringhäälingut, siis meediateenuste seadus laieneb kõigile teenuseosutajale. Tegevuskava, milles on ära näidatud, milliseid tegevusi teenuseosutaja kavatseb teha ligipääsetavuse parandamiseks, tuleb aasta esimeses kvartalis (minu mäletamist mööda oli see märtsi kuupäev) esitada Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile. Direktiiv eeldab proportsionaalsete meetmete kasutamist, teisisõnu arvestatakse teenuseosutaja võimekust kulukaid lahendusi kasutusele võtta. Direktiivi 22. põhjenduspunkti kohaselt tuleb ligipääsetavuse nõuete täitmise hindamisel arvestada ka praktilisi ja vältimatuid piiranguid, mis võivad takistada täielikku ligipääsetavust, nagu reaalajas ülekantavad saated või üritused, mistõttu ei saa paratamatult eeldada, et kõik audiovisuaalmeedia teenused muutuvad puuetega inimestele võrdsel määral ligipääsetavaks. Toon siinkohal näite, et televisiooniteenuse osutajal, kelle programm koosneb suures osas spordivõistluste otseülekannetest, on ligipääsetavust tagada märksa keerulisem kui peamiselt eelnevalt salvestatud saadete edastajal. Teiselt poolt tähendab proportsionaalsete meetmete kasutamise kohustus, et teenuste ligipääsetavaks tegemisel peab teenuseosutaja arvestama võimalikku auditooriumi suurust, mõju ja eripära. Teenuse järkjärguliselt ligipääsetavaks tegemise tingimused ei ole täidetud, kui teenuse ligipääsetavaks tegemise proportsioon on ebamõistlikult halb. Seega, tahtsin siinkohal välja tuua, et valitsuse tasandil on liikumas ka seaduseelnõu, mis on praegu käsitletavast eelnõust laiem. Tänan!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea komisjoni esindaja, kes siin ettekannet teeb! Loomulikult oleme me kõik seda meelt, et seda teenust on väga-väga vaja, aga nagu teie ettekandest ka selgub, on rida võimalusi, et seda eelnõu paremaks teha. Seetõttu teeb keskfraktsioon ettepaneku, et eelnõu nr 122 lugemine saaks katkestatud.

Aitäh! Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mul on muidugi väga hea meel kuulda, et see eelnõu on käivitanud protsessi, nagu te ise ütlesite, mille tõttu telesaated on muutunud kättesaadavamaks kurtidele, ja samamoodi käivitanud ka aktiivselt meediateenuste seaduste protsessi, millega Euroopa ligipääsetavuse direktiiv audiovisuaalteenuste koha pealt üle võetakse. Mu praegune küsimus on selline: mis ajaks tuleb see direktiiv üle võtta ja mis ajaks meediateenuste seadus peab jõustuma?

Aitäh! Ma korra vaatan, kas ma selle väljavõtte enda jaoks tegin. Eile saadud informatsiooni kohaselt on meediateenuste seadus praegu kooskõlastusel Justiitsministeeriumis. Veel selle kuu jooksul nendel tähtaeg saabub, siis läheb eelnõu Vabariigi Valitsusse kooskõlastamiseks ja siis ta on põhimõtteliselt valmis tulema meie menetlusse. Aga samas juhin siinkohal tähelepanu, et meil tuleb kevadsessiooni ja sügissessiooni vahel aeg, kui meil ei toimu istungeid, mille tõttu see eelnõu on tulemas minu informatsiooni kohaselt meile sügisistungjärgu alguses ja jõustumine on planeeritud veel sellel aastal. Nii et järgmise aasta märtsikuus peaksid teenuseosutajad esitlema oma tegevuskava, mida ma nimetasin ja mida see direktiiv teenuseosutajatelt nõuab. Need on need kuupäevad, mis mulle meelde jäid sellest informatsioonist, mida ma Kultuuriministeeriumist sain.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Austatud härra Šorin! Vastavalt kodukorrale oli Kersti Sarapuu sõnavõtu lõpus küsimärk. Palun talle ka siis vastata, kas Keskerakond teeb ettepaneku või ei tee. Ta ju ei saanud muud moodi sõna võtta. Aga mu oma küsimus on see: mis asjad need on, mida ta nimetas, millega seda seadust saab oluliselt paremaks teha? Kas te komisjoni nimel võite täpsustada, miks peab tema arvates võib-olla lugemise katkestama? Mis head mõtted on siin veel kõlamata jäänud?

Ma tänan, härra Ligi, selle täpsustuse eest! Iga küsimuse lõpus on grammatiliselt küsimärk. Tõepoolest, järelikult see ettekanne või küsimus seda ka eeldas. Aga komisjonis ei arutatud seda, kuidas võrrelda praegu käsitletavat eelnõu ja tulevikus, eeldatavasti sügisel tulevat meediateenuste seadust. Kui sisu poole pealt vaadata, siis praegune eelnõu asendab Eesti Rahvusringhäälingu seaduses ühe sõna kahe sõnaga ehk "kurdid" asemel on "kuulmispuudega inimesed", aga meediateenuste seadus käsitleb puuetega inimesi laiemalt. See on üks aspektidest, ta ei jää kitsalt kuulmispuudega inimeste juurde, vaid [käsitleb] ka nägemispuudega inimesi. Samuti seesama minu ettekandes mainitud tegevuskava, mida on vaja kõikidel teenuseosutajatel, kes Eestis neid teenuseid osutavad, puudutab ka eraettevõtjaid. Need on peamised erinevused. Ja ka kohustus, et tegevuskava esitatakse Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile. Selle tõttu tekib just nendesamade tegevuskavade järelevalve. Need on peamised erinevused, mida ma praegu välja tooksin.

Jüri Jaanson, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Minu teada tuleb Euroopa ligipääsetavuse direktiiv üle võtta aastaks 2025, nii et juba järgmise Riigikogu ajaks. Ma ei oska küll öelda, kuidas me nüüd vahepeal peaksime siin ebavõrdselt kohtlema vaegkuuljaid ja kurte. Aga mu küsimus on selline: milline seisukoht komisjonis oli selle eelnõu suhtes ja kas komisjonis oli arutlusel ka see, millal võiks toimuda selle eelnõu kolmas lugemine, lõpphääletus?

Aitäh küsimuse eest! Ma korra tulen komisjoni arutelu juurde. Just komisjoni esimees tõi välja ja ilmselt siin saalis viibijad kõik on märganud, et viipekeeletõlget on ETV ekraanil tunduvalt rohkem, kui seda oli enne kriisiperioodi, kui jagada ajajärke selliselt. Komisjonis oli suhtumine sellesse temaatikasse täiesti positiivne, sada protsenti konsensuslik, ja otsus oli teine lugemine täna lõpetada, kolmandast lugemisest juttu ei olnud.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te selgitaksite saalile, millisel kombel eelnõu lugemise katkestamine saab seda eelnõu paremaks teha? Kui ma teie viimast vastust kuulsin, siis ma sain aru, et komisjonis oli konsensuslik seisukoht, et tegemist on väärt eelnõuga. Keskfraktsioon on teinud ettepaneku lugemine katkestada. Kas ka need saadikud, kes olid selle poolt, kavatsevad saalis järgida sellist erakonna liini? Kas teile isiklikult ei tundu, et ERR oma rollis Eesti riigis ja ühiskonnas peaks olema teenäitaja ja innovaator? See põhjendus, et ootame, kuni teised jooksevad veel järele või meil tekib mingi üldine teadmine, ma arvan, ei ole väga õige ja õiglane nende inimeste suhtes, kes seda teenust sellisel kombel vajavad.

Aitäh! Hea küsimus, mitme aspektiga. Ma nõustun küsijaga, et ERR, nagu me ka eelmise punkti arutelul rääkisime, on maksumaksjate poolt üleval peetav teenus ehk kõik me panustame sinna ja soovime loomulikult, et meie rahastatud teenuseosutaja oleks lipulaev turul. Selles olen ma küsija väljapakutuga sada protsenti nõus. Mis puudutab seda, et me praegu menetluse katkestaksime ja sügisel pöörduksime selle eelnõu juurde tagasi, siis olen sunnitud kordama, et meediateenuste seadus käsitleb just nimelt sedasama teemat laiemalt kui praegu menetluses olev eelnõu, mis puudutab ainult ERR-i. Praegune eelnõu tähendab ju rahvusringhäälingu seaduse muutmist, meediateenuste seadus laieneb ka erasektorile. Juba selle laiapindsuse tõttu on see minu hinnangul parem kui praegune eelnõu. Ma toon piltliku näite hoopis teisest valdkonnast. Kui maja hakatakse renoveerima, majaomanikud on kokku leppinud, et maja renoveeritakse sügisel, aga keegi teeb ettepaneku, et vahetame ukselingi ära, sest siis saab paremini uksest sisse, siis ilmselt on võimalus ära oodata sügis ja terve maja renoveerimine käsile võtta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa nagu rääkisid, et tuleb mingi meediateenuste seadus, kus lahendatakse kõik need mured ära, mida reformierakondlaste eelnõu ei vaata nii laialt. Aga ma mäletan, et 2013. aastal, Urmas Klaas oli toona kultuurikomisjoni esimees, oli ka meediateenuste seadus ja siis Urmas Klaas ütles: "Meediateenuste seadus tuleb teha euroopalikuks." Seitse aastat tagasi. Mis siis välja tuli, aasialik seadus või, mis praegu on, või milline see uus seadus siis tuleb, kui eelmine pidi euroopalik olema, aga ei ole, nagu ma aru saan?

Aitäh küsimuse eest! Siin on natukene erinevad aspektid kokku pandud. Kui nüüd meenutada, siis seitse aastat tagasi ei olnud Euroopas vastu võetud seda direktiivi, mida praegu meediateenuste seaduse alusdokumendina hakatakse kasutama. See on üks punkt. Ükskõik, mis me praegu eelnõuga ka ette võtame, kas me muudame selle ühe sõna seal ära või mitte, see ei muuda teenust iseenesest mitte kuidagi paremaks. Teenust saab paremaks muuta ainult teenuseosutaja. Teenuseosutaja on öelnud, et olenemata sellest, kuidas seaduses on puuetega inimeste gruppi nimetatud või mitte nimetatud, nemad annavad oma praegusi vahendeid kasutades endast parima, mis on võimalik. Seadus iseenesest olukorda kindlasti ei lahenda. See tuli ka enne esimest lugemist debatist välja, et seadus seaduseks, uus kvaliteedihüpe saab tulla pigem hoopis uute tehnoloogiate kasutusele võtmisest.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Ma ei tea, kas te tegite seda alateadlikult, aga see maja näide oli suhteliselt halb. Selle seaduse puhul tähendab see seda, et ma ei pruugi pool aastat uksest sisse saada, enne kui maja ära renoveeritakse. Te viitasite ukselingile, mis ei tööta. Te ise ju teate siinsamas Riigikogus olles, et aeg-ajalt me oleme seadusi muutnud üksikute sõnade või komakohtade pärast, kui nii tohiks öelda. Praegu me teame, et seda teenust on vaja, see oleks vaja tagada, mis paneks ka ERR-i rohkem pingutama selle nimel, et seda nn teenust ka ERR-i kaudu pakutaks. Mis on ikkagi tegelik takistus, et seda eelnõu ei või edasi menetleda ja vastu võtta? See võimalik laiahaardelisem eelnõu saaks ju sobituda juba selle positiivse sammuga, mille me siin Riigikogus saaksime täna teha.

Aitäh! Ja aitäh ka teie hinnangu eest! Ma eelnevalt, kui seda näidet tõin, peitsin ridade vahele ka vabanduse, et see näide ei pruugi hea olla, aga ma ei mõelnud, et ukselink ei tööta ja et ilma selle lingita uksest sisse ei saa. Aga see ei puuduta antud eelnõu. Ma siiski kordan seda, mida ma olen siin puldis rääkinud nii esimese lugemise ajal kui ka täna siin teise lugemise ajal: ERR on öelnud, et olenemata sellest, milline on väljend selles seaduses, osutavad nad viipekeeletõlke teenust nii palju, kui praegune tehnoloogia võimaldab. Ma usun, et ka küsija on märganud, et ETV ekraanil on viipekeeletõlget tunduvalt rohkem kui varem, mis puudutab kas või keskpäevaseid kriisikomisjoni pressikonverentse või ka uudistesaateid, ka mitmed ülekanded Riigikogust on olnud ju viipekeelsed peale seda, kui esimene lugemine siin saalis toimus. Nii et ma siiski kordan: olenemata sellest, mis me selle sõnaga ette võtame, ETV pakub seda teenust sellisel tasemel, nagu nad on võimelised tegema.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Kurdid või kuulmispuudega inimesed on läbi ajaloo maailmas olnud. Kui seitse aastat tagasi Jüri Jaansoni parteikaaslane Urmas Klaas seda meediateenuste seadust presenteeris ja ütles, et see peab euroopalik olema, siis välja tuli see, et kurdid närigu nagu muru, maakeeles öeldes. Nagu ma aru saan, kusagilt Brüsselist tuli direktiiv ja siis avastati, et kurtidel või kuulmispuudega inimestel on ka inimõigused ja nad peavad saama aru, mis toimub. Kuidas see niimoodi on läinud, et ise nagu aru ei saa, aga siis Brüsselis keegi avastab äkki ja siis me võtame vastu uue meediateenuste seaduse ja vaatame, kuidas kurdid või kuulmispuudega inimesed lõpuks saaksid ka aru, mis televiisorist tuleb?

Aitäh küsimuse eest! Iseenesest on see hea näide selle kohta, et meie ühiskond jätkuvalt areneb ja areneb paremuse poole. Ma usun, et siin saalis olijad kõik on sellega nõus, et progress on pigem hea kui negatiivne näitaja. Põhiline takistus, mis on viipekeelse tõlke edastamisel, on see, et praegu ETV toodab sisuliselt täiesti uue saate või see saade peab juba sisaldama endas viipekeeletõlgi n-ö akent ekraani peal. Ehk tehnoloogia, mis ETV-l kasutada on, ei võimalda edastada eraldi kanalil seda viipekeeletõlget, sest siin tuleb vastu ka see, kas signaali edastavad teenusepakkujad suudavad nii suuremahulist informatsiooni edastada. See on olnud üks osa sellest debatist. Nii et aeg koos meiega, koos inimestega areneb, meie teadmised sellest, kuidas inimesi rohkem ühiskonda lõimida, järjest paranevad. See on märk progressist. Nii et see on positiivne, et me oleme selleni jõudnud, et meil on Euroopa tasandil direktiiv, mis on ju kõikidel liikmesriikidel ühiselt vastu võetud ning me nüüd liikmesriigina saame sellele tuginedes ka oma seaduseid kohandada.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Suur tänu kolleeg Jüri Jaansonile, kes selle algatuse on saali toonud! Ma kuulan seda diskussiooni ja saan aru, et seda tõlgitakse ka vaegkuuljatele ja kurtidele, et nad saaksid meie diskussioonist osa. Ma pean tunnistama, et mul on natukene nagu piinlik. Mulle jääb arusaamatuks, et me ütleme parlamendisaalis selgelt välja, et seda, mida juba tehakse, ei ole mõtet reguleerida. Me oleme ikka toonud ju selle arutelu siia saali selleks, et kirjutada sisse selge regulatsioon, ja nüüd oleme jõudnud selle diskussiooniga siiamaani, et see on justkui ebavajalik. Kas ma olen õigesti aru saanud?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti ei ole ebavajalik. Küsimuse esimeses pooles kõlas, et kui me seda nüüd ei tee, siis homsest päevast – "homsest päevast" on minu enda meelevaldne tõlgendus – kaob viipekeeletõlge ETV kanalitest ära. Seda kohe kindlasti mitte. Kõik, kes on selle eelnõuga kokku puutunud – ma mõtlen siin ka komisjoni liikmeid –, on leidnud, et põhimõte on ääretult õige ja see vajabki nii meie kui ka Eesti ühiskonna panust, et puuetega inimesed oleksid rohkem kaasatud ja seda ka ETV ekraani vahendusel.

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Hea Marko! Ma möönan, et sa praegu räägid kui kultuurikomisjoni, menetleja esindaja, mitte niivõrd koalitsiooni või keskfraktsiooni esindaja. See tähendab, et sa peegeldad meile seda, mis toimus komisjonis. Ma palun veel kord täpsustada, mida otsustas kultuurikomisjon seoses selle seadusega.

Aitäh, Viktoria! Ma kohe tulen selle juurde. Ma rääkisin alguses ära, kuidas komisjonis menetleti ja et esimese ja teise lugemise vahel ühtegi muudatusettepanekut ei tehtud. Selle tõttu oleks mu ettekanne olnud ääretult lühike. Küsijad saalist, kellel on õigus mulle küsimusi esitada, on selle teema tõmmanud suhteliselt laiaks. Sellest me oleme ilmselt kõik, kes siin seda kuulanud on, aru saanud. Komisjoni otsus oli teine lugemine lõpetada.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh! Kuna sellest komisjoni otsusest tõesti on siin arutelu ajal olnud suhteliselt vähe juttu, siis ma täpsustan üle: kas see otsus oli konsensuslik? Kas kõik komisjoni liikmed olid seda meelt, et teine lugemine tuleks lõpetada?

Aitäh! Jah, kõik kultuurikomisjoni liikmed olid selle poolt.

Aitäh! Austatud ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soovi avada läbirääkimised? Tundub, et on. Jüri Jaanson, palun!

Head kolleegid! Ma alustuseks avaldan muidugi tänu kultuurikomisjoni liikmetele, kes konsensuslikult selle eelnõu teise lugemise lõpetamist toetasid, ja ütlen veel kord, et audiovisuaalteenuste ja ligipääsetavuse direktiiv, mis peaks audiovisuaalteenustele ligipääsetavust parandama ja mis tuleb meil üle võtta, tuleb üle võtta aastaks 2025. Sinna on veel üsna palju aega. Praegu oli Keskerakonnal täiesti pretsedenditu lähenemistaktika ehk et juhul, kui on tulevikus oodata Euroopa direktiive, siis hakkame katkestama olemasolevate eelnõude lugemist. Ma saan praegu aru ainult ühtemoodi: see on Keskerakonna poolt kurtide suhtes äärmiselt jäme solvang, see on isiklik solvang.
Küsimus tekkis sellest, mille suhtes saab seda seadust paremaks teha. See seadus ütleb, et vaegkuuljatele tuleb teha telesaated võimaluste piires maksimaalselt kättesaadavaks. Nii pehme see sõnastus ongi ja see kehtib ainult vaegkuuljate suhtes, sealt on välja jäänud kurdid, üks osa kuulmispuudega inimestest. See on täiesti põhjendamatu ja ainult seda me siin üritasimegi parandada.
Nüüd jutt sellest, et sügisel on tulemas meediateenuste seadus. See peabki tulema. See käsitleb kõiki Eesti telekanaleid, mitte ainult ERR-i kanaleid. Euroopa direktiiv ütleb ka, et rakendusaktid tuleb riigisiseselt üle võtta aastaks 2022 ja direktiiv ise tuleb üle võtta aastaks 2025, viie aasta pärast alles. Kui me räägime Eesti Rahvusringhäälingu seadusest, siis see on ühe konkreetse sihtasutuse seadus. Kõigil sihtasutustel peavad olema oma seadused. Kui me räägime neist tingimustest, mis seal on ja mis kehtivad Eesti Rahvusringhäälingu kohta, siis ma arvan, et seal peab olema viide sellelesamale, et erivajadustega inimestega tuleb arvestada. Jah, eelkõnelejal on tõesti õigus, meie tehnoloogilised võimalused aasta-aastalt paranevad, ligipääsetavus tänu sellele paraneb, aga me peame seda võimendama just seadusandluse abil. Me kindlasti ei tohi jätta sellist muljet, nagu puudega inimesed, erivajadusega inimesed peaksid tavaühiskonnas tagapool lohisema. See on see käitumine, mis praegu siin selgelt välja tuuakse.
Ma kutsun kõiki üles Eesti Rahvusringhäälingu seaduse teist lugemist lõpetama. Ma ei näe mingisugust muud võimalust, sest see usk, et nendega on arvestatud, peab jääma puudega inimestele, see usk peab jääma ka kurtidele.
Tuletame meelde, mis oli eelmisel aastavahetusel. Eelmisel aastavahetusel jõudis Eesti Rahvusringhäälingu ja presidendi kantselei poolt presidendi kõne kurtideni 20 tundi ja 40 minutit hiljem. See ongi praegu lähtekoht. Kas puudega inimestele peabki mõni sündmus, mõni oluline sündmus ja elamus jõudma kätte 20 tundi hiljem, päev hiljem? Ma ei arva nii. Ma arvan, et see seadus andis hästi olulise signaali Eesti Rahvusringhäälingule ja ka presidendi kantseleile, et aasta 2021 tuleb kurtidele samal ajal kui teistele.

Austatud ettekandja, kas te vajate lisaaega? Kolm minutit lisaaega, palun!

Vaatame, mis on juhtunud peale sellesama eelnõu esimese lugemise arutelu. Kurtide jaoks ligipääsetavus oluliselt paranes. Valitsuse pressikonverentsid, kõik kriisiaegsed sündmused, siitsamast Riigikogust ülekantavad istungid, ka praegu ülekantav istung kantakse üle ka viipekeeles. See on oluline samm edasi. Me näeme, et võimalusi on. Loomulikult, kui me seda seadust tahame parandada, siis me näeme, et meil on seda võimalik parandada, on võimalik sinna tekitada juurde imperatiivseid tekste, et teatud asju rahvusringhääling peab kindlasti tegema. Aga ma ei arva, et see on vajalik. Ma arvan, et see sõnastus on väga hea. See hoiab pildi silme ees, et meil on natukene erinevaid inimesi, kellega tuleb natukene erineval moel arvestada. Nii et veel kord, ma kutsun kõiki üles selle katkestamisettepaneku vastu hääletama. Aitäh!

Aitäh! Helmen Kütt, palun!

Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Kohe alguses ütlen, et sotsiaaldemokraadid toetavad Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu ja hääletavad kindlasti katkestamisettepaneku vastu. Ühe sõna, "vaegkuuljatele" muutmine seaduses sõnadega "kuulmispuudega inimestele" võib tunduda väikese muudatusena, kuid selle eelnõu sisu on väga elumuutev. See muudab elu Eestis paremaks, ühiskonna õiglasemaks ja sidusamaks. Eestit tabanud kriis näitas selgelt ära vajaduse, et infot jagataks kõigile. 18. detsembril algatatud eelnõu on täna veel suurema tähtsusega ja aktuaalsem kui esitamise hetkel.
Iga pikk tee saab alguse väikesest sammust, esimesest sammust, esimesed väikesed sammud toovad kaasa aga suured muutused. Muutes seadusi, anname me aluse ka riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel selle teema lauale toomiseks ja lisavahendite taotlemiseks. Kellel on siis vastupidine arvamus? Kui tuleb Euroopa direktiivi ülevõtmise aeg, siis saab ju veel parandada seda olemasolevat olukorda ja tuua juurde ka teised puudeliigid. Olin 2014. aastal sotsiaalkaitseminister. Siis piisas esindusorganisatsiooni pöördumisest, Soome ametikõrgkooli õppejuhtidega kohtumisest ja Eesti noored asusid Soomes õppima kirjeldustõlkideks. Täna õpetatakse ka Eestis kirjeldustõlget.
Ma tõesti lootsin, et Reformierakonna esitatud seaduseelnõul läheb paremini kui sotsiaaldemokraatide algatatud ja seni vaid esimese lugemise läbinud psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse eelnõul 115, mis seisab sotsiaalkomisjoni esimehe sahtlis, vaatamata sellele, et tegemist on väga olulise, eriti eriolukorras, aga ka sellele järgnevas sotsiaalselt ja majanduslikult raskes seisus inimeste aitamise eelnõuga. Need kaks eelnõu ei ole maailmavaate küsimus, need kaks eelnõu on inimlikkuse, hoolivuse ja kaasamise mõistes äärmiselt olulised. Kutsun täpselt samuti häid ametikaaslasi üles hääletama katkestamise vastu. Aitäh!

Maris Lauri, palun!

Head kolleegid! Ma arvan, et me oleme siia Riigikogusse kõik valitud rahvasaadikuteks, oleme valitud olema Riigikogu, me oleme siin oma valijate, Eesti Vabariigi kodanike esindajad. Me oleme kõrgem jõud või võim riigis. Täna, vahetult selle eelnõu arutelu käigus siin, aga ka eile ja veel mõningatel juhtudel ma olen kuulnud, kuidas Riigikogu liikmed ütlevad, et teate, võtame eelnõu tagasi, ärme arutame, las valitsus teeb. Kes te olete siin? Kas te tõesti tahate olla valitsuse kelgunöörid või te tahate olla Riigikogu liikmed? Kas teil on natukene enda uhkust, tunnet, et te olete rahvaesindajad, mitte valitsuse esindajad? Valitsus esindab siin iseennast, ta tuleb annab meile aru. Käituge vahetevahel Riigikogu liikmetena. Aitäh!

Aitäh! Urmas Kruuse, kas sõnavõtt kohalt? Urmas Kruuse, palun!

Austatud istungi juhataja! Auväärt kolleegid! Ma arvan, et täna on üks selliseid hetki, kui me peaksime piinlikkust tundma. Täna on kindlasti üks nendest hetkedest, kui me peaksime seda tundma. Ja sellest on ääretult kahju. Ääretult kahju on sellest, et künism trambib üle inimlikkusest, humaansusest ja loogikast, ainult selle tõttu, et keegi tahab panna ordeni enda rinda ja öelda, et meie tegime. Kui vastab tõele fakt, et küsimus on täna selles, et valitsus peaks ise tegelikult sellise hea eelnõu esitama, siis tekib küsimus, miks nad seda siiani teinud ei ole. Kui komisjonis oli nii konsensuslik üle välja otsus selle toetuseks, siis ma palun teid, kallid kolleegid, täna mitte hääletada selle ettepaneku poolt, mis selle eelnõu lugemise katkestab.
Ma püüdsin korra mõelda meie hea kolleegi Jüri Jaansoni peale ja mõelda selle hetke peale, kui me ütleksime talle, et, hea Jüri, sinu aeg ei ole veel tulnud, ära kandideeri Riigikogusse, sest meil ei ole lahendusi sinu jaoks. Meil on kõik võimalused olemas, et olla Eesti vääriline, inimeste vääriline ja eetiline, et see eelnõu saaks menetletud ja vastu võetud ning me ei peaks aeg-ajalt ka ajakirjandusest lugema piinlikke vabandusi selle pärast, miks ühte või teist asja ERR-is teha ei saa. Head kolleegid, toetame selle eelnõu menetlust ja võtame selle vastu! Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soove ei ole, läbirääkimised on lõppenud. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 122 teine lugemine lõpetada, aga Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku teine lugemine katkestada. Me läheme selle ettepaneku hääletamise juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Eesti Rahvusringhäälingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 122 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 44 Riigikogu liiget, vastu oli 35, erapooletuks jäi 1. Ettepanek leidis toetust, seega on teine lugemine katkestatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 20. mai kell 17.15.

Head kolleegid, läheme edasi tänase päevakorraga. Neljas päevakorrapunkt on julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni algatatud Kaitseväe korralduse seaduse, julgeolekuasutuste seaduse ja õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu 152 teine lugemine. Ma palun ettekandjaks riigikaitsekomisjoni esimehe Andres Metsoja.

Lugupeetud istungi juhataja!

Head kolleegid! Tähelepanu!

Head kolleegid! Tõepoolest olen teie ees taas kord seadusega, mida rahvasuus nimetatakse luuramise seaduseks, aga tegemist on eelnõu 152 teise lugemisega. Kui te vaatate eelnõu nimetust, siis näete, et võrreldes esimese lugemisega on siia lisandunud juurde terminina ka julgeolekuasutuste seadus. Nii et see menetlus on saanud laiemaks, kui ta esmalt oli.
Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon algatas arutluse all oleva eelnõu 26. veebruaril k.a ja selle eelnõu esimene lugemine lõpetati 7. aprillil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks sai määratud 20. aprill kell 10. Väljastpoolt juhtivkomisjoni ei esitatud eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut.
Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu enne teisele lugemisele esitamist oma 21. aprilli ja 4. mai istungil. 21. aprilli istungil arutas riigikaitsekomisjon Vabariigi Valitsuse ettepanekuid eelnõu muutmiseks ning otsustas konsensuslikult esitada need juhtivkomisjoni muudatusettepanekutena.
Sellel istungil osalesid kutsututena Kaitseministeeriumi õigusosakonna juhataja Margit Gross ja Kaitseministeeriumi valitsemisala esindaja, kes selgitasid eelnõu kohta esitatud Vabariigi Valitsuse ettepanekuga seonduvat. Eelnõu algataja esindaja, Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimees Alar Laneman oli samuti komisjonis ja jäi nende muudatusettepanekutega nõusse. 4. mai istungil kiitis riigikaitsekomisjon konsensuslikult heaks eelnõu teisele lugemisele saatmise, käesoleva seletuskirja ja muudatusettepanekute loetelu.
Niisiis, muudatusettepanekuid on viis. Enamik neist on tehnilist laadi, kuna see eelnõu on ise suhteliselt tehniline ja juriidiline. Kõige olulisem muudatusettepanek seisneb selles, et õiguskantsler on andnud oma seisukoha ja lähtunud loomulikult eelkõige Riigikohtu seisukohast, mis andis väga selge hinnangu selle eelnõu vastavuse kohta põhiseadusele. Põhiseaduslikust riivest käib jutt. Sellest tulenevalt esitas õiguskantsler ettepaneku Vabariigi Valitsusele, valitsus omakorda meile ja meie oleme ta toonud muudatusettepanekuna siia saali komisjonist, et ka julgeolekuasutuste seaduse kontekstis viia sisse täpsustused. Kindlasti on oluline roll eriti viiendal muudatusettepanekul, et järelevalvet julgeolekuasutuste üle oluliselt tõhustada. Nüüd siis on selle eelnõuga nõnda, et järelevalvet saab teha Kaitseväe juhataja, Kaitseministeerium, halduskohus ja ka õiguskantsler, et igal juhul tagada nende isikute teavitamine, kes on olnud protsessis osalised.
Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud on järgmised: riigikaitsekomisjon otsustas k.a 21. aprilli istungil konsensuslikult esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu tänase istungi päevakorda ja ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea Andres! Ma tunnen Riigikogu kodu- ja töökorda üksjagu ning tean, et see ei ole võib-olla praegu teise lugemise küsimus, aga ma küsin siiski. Sa oled riigikaitsekomisjoni esimees. Mina siin selles majas tööl olles olen teada saanud, et nendest Kaitseväe korraldust puudutavatest algatustest, mis on alanud siit Riigikogu seinte vahelt, on president väga paljud tagasi saatnud ja neil on mingisugune oma vimka juures, miks nad ei ole tulnud ministeeriumi algatustena. Nii ka see algatus. See on üks kord juba saalis olnud ja – ma stenogrammist vaatasin – nüüd on need nüansid, mille pärast tookord president jättis ta välja kuulutamata, parandatud. Aga minu küsimus on ikkagi, miks riigikaitselisi eelnõusid ei algata Kaitseministeerium, need ei läbi kooskõlastusringe, seda protseduurikat, mis on selline vaikiv kokkulepe olnud siin viimased kümme aastat kindlasti. Kuidas sa sellistele pretsedentidele vaatad, et sellised asjad tulevad siit majast?

Aitäh! Kindlasti, hea Kalvi, on see õigustatud küsimus. Ma ei oska kommenteerida viimast kümmet aastat, ma oskan kommenteerida eelmist perioodi ja kestvat perioodi. Ka eelmine Riigikogu koosseis menetles sedasama seaduseelnõu ja lõpuks võeti see ka vastu. Siis tekkis olukord, kus president ei kuulutanud seda seaduseks. Riigikohus tegi oma menetluslikud normid ja tegelikult nii nagu eelmine kord, nii ka seekord me otsustasime minna sama rada. Tõepoolest, kui parlament on algatanud selle seaduseelnõu, siis ta teeb seekord seda uuesti, sest see oli parlamendis algatatud eelnõu. Tegelikult, komisjonis olid ka juba eelmisel korral diskussioonid ja vaidluskohad. Kolleeg Ants Laaneots oli komisjoni ettekandja. Niipalju, kui me komisjonis saime ärakuulamiste ja kaasamistega teha, niipalju, ma arvan, me ka tegime.
Tõepoolest, õigusselguse huvides võeti selgelt positsioon, et kui president ikkagi ütleb, et on probleem ja õiguslik riive, siis kõrgemalseisev asutus kohtumõistjana ongi Riigikohus, kes õigust tegelikult loob ja annab oma selgitusi. Võetigi teadlikult see suund, et las Riigikohus ütleb oma selge seisukoha. Neid punkte, millega Riigikohtusse mindi, oli väga palju. Tõepoolest, tagasi toodi eelnõu parlamenti selge sättega, et kodanikul on õigus teada, kui tema järele on valvatud ja tema andmetes on sorgitud. Peame ütlema ka seda, et julgeolekuasutuste temaatika seaduse kontekstis ei ole justkui meie komisjoni pärusmaa, seda peaks menetlema teised komisjonid, aga tõsi on see, et aastast 2001 on kehtiv kord seaduses selline olnud. Nüüd on siis jõutud sinnamaale, et ka julgeolekuasutuste seadust tuleb paralleelselt selle seadusega muuta, et tagada õigusselgus, põhiseadusliku riive kõrvaldamine ja tegelikult järelevalveprotsess. Miks see on nii olnud? Ma arvan, et see on õigusliku järjepidevuse küsimus, et kui Riigikogu algatas, siis seekord mindi täpselt sama protseduuri pidi, sama menetluslikku teed. See lepiti kohe konsensuslikult kokku ühisel istungil, mis toimus siinsamas parlamendis, riigikaitsekomisjoni ja julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni ühisel istungil.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Vaatan § 1 punkti 15. Sealt saab lugeda, et kui kedagi on uuritud ja puuritud, siis peale salastatuse kustumist võidakse teda ka teavitada. Aga huvitav, et kuskil ei ole märgitud, kui pikk see teabe salastatuse kustumise aeg on. Elu on näidanud, et palju asju salastatakse 75 aastaks. Kui ei ole siit ilmast ära läinud, siis pärast seda teada saada, et sind on uuritud, on võib-olla natuke hilja. Oskad sa täpsustada?

See puudutab konkreetselt Välisluureameti või Kaitseväe menetlust, mis on ühitatud. Siin on see pigem toodud välja selliste tingimustega, et tuleb luua toimik kogu selle protsessi kohta, kui kedagi n-ö varjatult jälgitakse. Kui see protsess on lõppenud ega ole ohtu riigikorrale, kellegi elule, mingi täiendava andmelekke ohtu, siis see menetlus lõpetatakse ja antakse sellest teada ka asjaosalistele, kes on sinna protsessi olnud kaasatud ja keda varjatult on jälgitud. Juhul, kui tekib olukord, et menetlus läheb pikemaks kui üks aasta, siis siin on ka toodud välja regulatsioon, et 15 päeva enne ühe aasta täitumist tuleb Kaitseväe juhatajal esitada halduskohtule taotlus selle menetluse pikendamiseks. See protseduur on keerukaks aetud ja just nimelt kaasatud kohus sinna menetlusse. Siis see läheb samal viisil edasi, kuni hakkab kehtima seesama reegel, et menetlus on lõpetatud ja on võimalik teavitada asjaosalisi.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Ma jätkan samal teemal. Muudatusettepanekus nr 4 tuuakse sisse julgeolekuasutuste seaduse muutmine ja seal on samamoodi mainitud, et viivitamata pärast teabe salastatuse kustumist tuleb asjaosalisi teavitada, välja arvatud teatud erandjuhtudel. Osa nendest erandjuhtudest on ilmselged. Kui see teavitamine seaks kellegi õigused, vabadused või elu ohtu, siis loomulikult see kaalub [muu] üles. Aga lõikes nr 2 on kirjas, et seda teavitamist ei pea tegema ka siis, kui see ohustab julgeolekuasutuse vahendi, meetodi või taktika salajasust. Minu küsimus ongi: kuidas siis inimese põhiõigused ja vabadused on vähem olulised kui mingisuguse asutuse töömeetod? Kas see on päriselt põhiseaduslik?

Aitäh! Eks me kõnni selles kontekstis hästi tundlikul maastikul. Selge on see, et seadusega detaile antud kontekstis ei olegi võimalik väga täpselt ette näha, sest siis kaotaks see kõik suurel määral mõtte. Me tõesti riigikaitsekomisjonis oleme (ka sina, Oudekki, oled) seda teemat arutanud, oleme väga palju põhistanud ja sidunud seda ikkagi ametniku eetilisuse, oskuste ja teadmisega, alates protsessi alustamisest, et oleks täpselt kokku lepitud, kuidas seda menetlust läbi viiakse. See kindlasti ei puuduta väga suurt hulka isikuid, see puudutab tõenäoliselt suhteliselt kitsast ringi isikuid. Aga mõnel juhul võib ikkagi tekkida olukord, kus justkui inimesel, kes on sinna protsessi kaasa haaratud, on tekkinud vähemal või suuremal määral tema põhiseaduslike õiguste poole peal riive. Aga veel kord: me räägime riigi julgeoleku tagamisest, me räägime väga spetsiifilisest valdkonnast ja siin on oluline rõhk ikkagi ametkondade kvaliteetsel tööl.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! Ma küsin ikka uuesti üle. Siin on nagu kaks teemat, üks on Kaitseväe korralduse seaduse muutmine ja teine on julgeolekuasutuste seaduse muutmine. Kui julgeolekuasutuste seaduse muutmise juures on tõesti kirjas see, et möödub aasta ja mis protsessid kõik tulevad, siis ma sedasama asja ei loe välja Kaitseväe korralduse seaduse muutmise juurest, et mis siis ikkagi saab, kui mind hommikust õhtuni jälgitakse. Ma võin julgelt öelda siin Riigikogu saalis, et mitmeid Riigikogu liikmeid kuulatakse pealt ja jälgitakse. Ühel hetkel viie aasta pärast teavitatakse, st lihtsalt tuleb tähitud kiri, see antakse isiklikult üle ja su abikaasale suure tõenäosusega ka, ja sealt selgub, et sind on jälgitud sellest ajast selle ajani, ning kui sa tahad teada, mis tehti, siis tule kuula neid linte. Kui sulle mingit süüdistust ei ole esitatud, siis tähendab, et mitu aastat sind jälgiti täiesti põhjendamatult. Nüüd me anname nagu mingid volitused Kaitseväele. Mina kardan ausalt öeldes, et Eesti riik muutub iga päevaga rohkem politseiriigiks. See häirib päris tugevalt. Mina olen isiklikult selle üle elanud, kui jõululaupäeval mu abikaasale ja mulle toodi selline teade. Ma ei tahaks nagu küll, et 75 aasta pärast kellelegi meie lastest tuuakse see teade.

Aitäh, hea Aivar! Ma julgustan sind selles mõttes, et kindlasti see seaduseelnõu reguleerib seda valdkonda oluliselt rohkem, kui see oli senini reguleeritud. Tegelikult, kui siiamaani võis tekkida põhiseaduslik riive, millele ka Riigikohus osutas, siis nüüd on tehtud selle nimel väga palju pingutusi, nii sellessamas Kaitseväe korralduse seaduses kui ka siia hõlmatud julgeolekuasutuste seaduses ja lisaks veel toodud õiguskantsleri seaduses. Tänu nendele muutustele tegelikult seda protsessi koordineeritakse ja neid riske, mida sa välja tõid, oluliselt maandatakse.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Läbirääkimiste voor. Kas keegi soovib kõnet pidada? Kõnepidamise soovi ei ole. Loeme läbirääkimised lõpetatuks ja vaatame üle muudatusettepanekud. Seaduseelnõu 152, Kaitseväe korralduse seaduse, julgeolekuasutuste seaduse ja õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta on esitatud viis muudatusettepanekut. Esimene muudatusettepanek on riigikaitsekomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muid ettepanekuid ei ole. Teine muudatusettepanek on samuti riigikaitsekomisjonilt ja samuti on ettepanek arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek on riigikaitsekomisjonilt ja juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek on samuti riigikaitsekomisjonilt ja ettepanek on arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek on ikka samuti riigikaitsekomisjonilt ja juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada seda täielikult. Keegi ühtegi ettepanekut kahtluse alla ei pannud ega hääletamist ei soovinud. Niisiis on meil nüüd lõpuks laual juhtivkomisjoni ettepanek eelnõu 152 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Päevakorrapunkt nr 5, Vabariigi Valitsuse algatatud meditsiiniseadme seaduse, hädaolukorra seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 165. Alustame selle esimest lugemist. Palun siia ettekandeks sotsiaalminister Tanel Kiige.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Esitan teile seaduseelnõu, millega muudetakse ühelt poolt meditsiiniseadme seadust ja sellega seonduvalt teisi seaduseid ning teisalt hädaolukorra seadust, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust, tervishoiuteenuste korraldamise seadust ning ravikindlustuse seadust.
Alustame sellest algsest variandist ehk meditsiiniseadme seadusest. Euroopa Liidus on senini vastavat valdkonda reguleerinud meditsiiniseadmete, aktiivsete siirdatavate meditsiiniseadmete ja in vitro diagnostikameditsiiniseadmete direktiivid, mille asemel hakatakse edaspidi järk-järgult kohaldama kahte uut määrust, eesmärgiga luua meditsiiniseadmete jaoks kindlam, läbipaistvam, prognoositavam ja jätkusuutlikum Euroopa Liidu ülene õigusraamistik. See tagaks parema seadmete ohutuse ja tervishoiu kõrge taseme ning toetaks innovatsiooni. Seoses SARS-CoV-2 viirusega on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega 2020/561 tehtud muudatus meditsiiniseadmete regulatsiooni kohaldamise kuupäevas, seega meditsiiniseadmeid, sh aktiivseid siirdatavaid meditsiiniseadmeid reguleerib 26. maist 2021 määrus 2017/745 ehk MDR. Meditsiiniseadme seaduses sätestatud nõuded in vitro diagnostikameditsiiniseadmetele jäävad esialgu veel kehtima. Eelnõuga täpsustatakse meditsiiniseadme seaduse kohaldamisala ning tunnistatakse kehtetuks need sätted, mida alates 26. maist 2021 reguleerib uus määrus. Meditsiiniseadme seaduses jäävad esialgu kehtima mitmed nõuded meditsiiniseadmete registreerimisele, kliinilise uuringu loa taotlemisele ehk järelevalvele, ohujuhtumist teavitamisele, sest Euroopa meditsiiniseadmete andmebaas pole veel saavutanud täisfunktsionaalsust. Ühtlasi antakse eelnõus Terviseametile õigus väljastada meditsiiniseadmete vabamüügi sertifikaate, mille omamine ei ole kohustuslik, kuid mis võivad toetada meditsiiniseadmete eksporti. Selle õiguse andmine on samuti seotud määruse 2017/745 rakendamisega.
Õigusselguse huvides nimetatakse meditsiiniseadme seaduses meditsiiniseadmete pädev asutus ja teavitatud asutuse eest vastutav asutus, milleks on Terviseamet. Terviseametile antakse õigus põhjendatud juhtudel erandkorras lubada turule vastavushindamiseta in vitro diagnostikameditsiiniseadmeid, mis on vajalik näiteks kriisiolukordades. Praegu on selline õigus valdkonna eest vastutaval ministril. Teiste meditsiiniseadmete puhul tuleneb Terviseametile selline õigus edaspidi samast määrusest. Samuti antakse Terviseametile ja Ravimiametile õigus osutada piiratud juhtudel meditsiiniseadmete kvaliteedi- ja ohutusnõuete täitmist tagavaid tasulisi teenuseid. Eelnõuga tehakse ühtlasi tehnilised täpsustused biotsiidiseaduses, jäätmeseaduses ja tubakaseaduses. Täiendavat mõju sellega ei kaasne. Biotsiidiseaduses täpsustatakse reguleerimisala, jäätmeseaduses viidatakse meditsiiniseadme ja abiseadme mõiste puhul samuti uuele määrusele, otse sellele 2017/745-le. Kui varem oli sätestatud, et elektroonilisele sigaretile ja selle täitepakendile tubakaseaduses sätestatud nõudeid ei kohaldata nendele toodetele, mille suhtes kohaldatakse meditsiiniseadme seaduses sätestatud nõudeid, siis edaspidi viidatakse ka siin meditsiiniseadme seaduse alusel hoopiski määrusele 2017/745. See on tehniline täpsustus, millel sisulist mõju tegelikult ei ole. Lisaks kehtestatakse riigilõivuseaduse muudatusega konkreetsed riigilõivud meditsiiniseadmete kliinilise uuringu loa taotluse läbivaatamise ja vabamüügi sertifikaadi väljastamise eest. Olulist mõju riigieelarvele siin me samuti ette ei näe.
Nüüd jõuan teise, viimasel ajal rohkem tähelepanu pälvinud pooleni, ehk tulenevalt COVID-19 kriisist tehtud ettepanekuteni eri seaduste kohta. Esiteks, eelnõuga muudetakse nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust. Esitatud muudatused on vajalikud, et eriolukorra lõppedes oleks jätkuvalt võimalik efektiivselt tõkestada nakkushaiguse levikut, samuti on sellel oluline mõju laiemalt käesoleva nakkushaiguspuhangu kontekstis, võimalik, et ka sügisel ja tulevastel aegadel. Kehtiva õiguse kohaselt saab Terviseamet igasuguse nakkushaiguse epideemilise leviku tõkestamiseks teha kohalikele omavalitsustele üksnes ettepanekuid koolide ning laste- ja hoolekandeasutuste sulgemiseks desinfektsiooni, puhastuse või terviseuuringute korraldamiseks. Muudatuste kohaselt oleks selline õigus neid loetletud meetmeid võtta ja piiranguid kehtestada otse Terviseametil, seda seetõttu, et tegemist on riikliku valdkonnaga ja Terviseamet on riigi määratud pädev asutus nakkushaiguste ennetamisel, seire ja tõrje korraldamisel ning samuti riikliku järelevalve tegemisel. Eelnõuga antakse lisaks eelnevale õigus nõuda diagnoosimise korraldamist isikute seas, kes asuvad haiguskoldes või piirkonnas, kus on oht haiguskolde tekkimiseks. See on mõeldud õigusselguse tagamiseks, et oleks piiritletud, kellele võib ühte või teist uuringut või diagnoosimist nõuda. Juhul, kui inimene sellest keeldub, on tal ka õigus valida hoopis karantiini minek. Diagnoosimist võib nõuda ka nakkuskoldes viibinud isikute või nakatunud isikutega seotud nakkuskahtlusega isikute ehk n-ö lähikontaktsete puhul. Samuti antakse Terviseametile õigus kohustada haiglaid või hoolekandeasutusi kehtestama külastuspiiranguid. See oli miski, mida me kriisiajal tegime n-ö soovituslikus võtmes, aga teades ja nähes tulemusi nii Eestis kui ka eeskätt teistes Euroopa riikides, on äärmiselt vajalik, et see oleks üle riigi ühtselt rakendatud. Oluline on ka rõhutada, et kui isik keeldub nakkushaiguse terviseuuringust või diagnoosimisest, siis, nagu viitasin, on tal õigus valida n-ö karantiini minek ehk liikumisvabaduse piirang. Tingitud on see sellest, et ei oleks võimalik, et inimesed, küll võib-olla tahtmatult, aga siiski poolteadlikult seavad ohtu teiste inimeste elu ja tervise, levitades nakkushaigust, keeldudes selle diagnoosimisest. Karantiin aitab selle võimaluse ära hoida.
Olukorras, kus meil on tegemist eriti ohtliku nakkushaigusega – igaks juhuks toon selle loetelu ära, see loetelu on seaduses kinnine: katk, koolera, kollapalavik, viiruslikud hemorraagilised palavikud ja tuberkuloos –, võib Terviseamet, kui see on vältimatult vajalik, sulgeda ajutiselt asutusi ja ettevõtteid, keelata avalike ürituste ja koosolekute korraldamise ning kehtestada muid liikumispiiranguid, samuti kehtestada haiguskoldes karantiini. Juhul, kui selliste meetmete ja piirangute kohaldamine toob kaasa olulise majandusliku või ühiskondliku mõju, kehtestab vastava meetme või piirangu Vabariigi Valitsus. Ka siin on oluline rõhutada, et haldusorganil tuleb igal juhul kehtestada meetmeid ja piiranguid üksnes ja vaid siis ja seni, kuni see on eesmärgi saavutamiseks vältimatult vajalik. Kohaldatav meede või piirang peab olema olukorra suhtes proportsionaalne. Sellise nakkushaiguse korral, millel on eriti ohtliku nakkushaiguse tunnused – need ei ole küll seaduses loetletud, näiteks on see suure nakatuvusega haigus, mis levib kiiresti ja ulatuslikult, selle kulg võib olla raske või eluohtlik ja sellel puudub või pole kättesaadavat efektiivset ravi ja selle levik võib ületada haiglate ravivõimekust –, võib edaspidi kohaldada samasuguseid nakkushaiguse leviku tõkestamise meetmeid, mida rakendatakse ka eriti ohtliku nakkushaiguse korral. Eelnõu kohaselt nimetatakse sellist nakkushaigust edaspidi uudseks ohtlikuks nakkushaiguseks ja siia hulka loetakse ka COVID-19 haigus. Nimetatud muudatused võimaldavad pädeval asutusel oma ülesandeid efektiivselt ja tulemuslikult täita nii COVID-19 kriisi valguses kui ka tulevaste võimalike sarnaste, võib-olla rohkem, võib-olla vähem ohtlike nakkushaiguste ilmnemisel.
Eeltoodud meetmed ja piirangud on kõik kohaldatavad ka ilma hädaolukorrata ehk need ei eelda otseselt hädaolukorra kehtestamist. Aga selge see, et kui me räägime praegusest olukorrast ja sellest kiiresti levivast ohtlikust nakkushaigusest, siis tõenäoliselt eeldab see vastutavalt ametilt ehk antud juhul Terviseametilt nii või naa ka olukorra hädaolukorrana määratlemist. Hädaolukorra seaduse alusel on juhtivaks asutuseks Terviseamet, kel tuleb lahendada hädaolukord just nakkushaiguste epideemia ja ulatusliku mürgistuse korral. Hädaolukorra seaduse tegemisel lähtuti lähimuse põhimõttest, mille kohaselt tuleks kriisireguleerimistegevust ellu viia võimalikult madalal tasandil. Seetõttu ongi juhtroll Terviseametil, sest nendel on teave nakkushaiguste puhangute, leviku teede ja haiguskollete kohta ning nad saavad teha ka epidemioloogilisi uuringuid. Tervishoiuteenuse osutajal tuleb kohustuslikult vastavalt seadusele teavitada Terviseametit. Hädaolukorras saab Terviseamet rakendada kõiki nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses sätestatud meetmeid, mida ma eelnevalt loetlesin. Käesolevas eelnõus kavandatud meetmed võimaldavad Terviseametil ka hädaolukorras operatiivsemalt reageerida, vältida ohuolukorra kujunemist hädaolukorraks või hädaolukorra kujunemist lausa ulatuslikuks hädaolukorraks. Hädaolukorras on Terviseametil lisaks võimalik moodustada parem juhtimisstruktuur, määrata näiteks kriisistaabid jms. Teatavasti on hetkel hädaolukorra meditsiinijuht ametisse nimetatud, see on doktor Arkadi Popov.
Muudatused tervishoiuteenuste korraldamise seaduses on samuti seotud hädaolukorra lahendamisega ning vajalikud üksnes õigusselguse tagamiseks. Sätestatakse, et Terviseametil ja tema volitusel hädaolukorra meditsiinijuhil on õigus anda hädaolukorra lahendamiseks haldusakte tervishoiuteenuse osutajatele ja teistele eraõiguslikele juriidilistele isikutele nende tegevuse ajutiseks ümberkorraldamiseks, kui see on vältimatult vajalik. Ühtlasi täiendatakse seadust samamoodi nagu nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse puhul õigusega avaldada haldusakt massiteabevahendites. See on õigus, mitte kohustus, see sõltub olukorrast, sellest, kui suurt ühiskonnaosa see puudutab. Lisaks nähakse eelnõus ette juriidiliste isikute trahvimäärade suurendamine, kehtivad trahvimäärad on aegunud lähtuvalt 2001. aastal vastu võetud karistusseadustiku määradest. Arvestades inflatsiooni ja elatustaseme tõusu, on karistusseadustikus endas trahvimäärasid korduvalt tõstetud. Hetkel on maksimaalne karistusmäär vastavalt sellele seadusele 400 000 eurot. Kui me räägime käesolevast eelnõust, siis selle raames me küll tõstame ülemmäärasid kümnekordselt, kuid arvestades proportsionaalsuse põhimõtet. Nakkushaiguste tõrje nõuete rikkumisel oleks maksimaalne määr kuni 32 000 eurot ja see on eelnõu kohaselt kõrgeim määr. Lisaks nähakse eelnõus ette uus väärteokoosseis ka karantiininõuete rikkumise korral. Tänases õigusruumis see samuti eraldiseisvana puudub. Nõuete rikkumisega võib kaasneda ulatuslik kahju ning sunniraha kohaldamine ei pruugi olla õiglaseks olukorra lahendamiseks alati piisav.
Kui käesoleva eelnõuga täiendatakse hädaolukorra seadust sättega, mis võimaldab olulise majandusliku või ühiskondliku mõjuga hädaolukorras anda valitsusel korraldusi hädaolukorda lahendavale asutusele, siis on nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus eriseaduseks. Seega, kui tegemist on epideemiaga ning kehtestatavate meetmete ja piirangute kohaldamine toob kaasa olulise majandusliku või ühiskondliku mõju, kehtestab sellised meetmed ja piirangud otse Vabariigi Valitsus. Näiteks, kui me räägime mõne konkreetse maakonna karantiini määramisest või muust sarnasest üleriigilisest meetmest, siis sõltumata sellest, kas on hädaolukord või mitte, langetaks vastavalt seadusemuudatustele neid otsuseid Vabariigi Valitsus.
Eelnõuga seoses riigiasutustele olulisi kulusid ja tulusid ei kaasne, töökoormuse kasvu me ette ei näe. Nagu ma enne viitasin, eeskätt on see oluline õigusselguse tagamiseks, eriolukorrast edukaks väljumiseks, et koroonaviirus ei hakkaks taas kiiremini levima, et meil ei tekiks taas neid õiguslikke vaidlusi, mis kahjuks eelnesid eriolukorra väljakuulutamisele ja tegelikult kestsid edasi ka eriolukorra ajal, ja me oleksime valmis tulevasteks kriisideks – nii epideemiateks kui ka teisteks hädaolukordadeks – paremini, kui oleme valmis olnud seni. Seadus on planeeritud jõustuma kahes osas, n-ö kriisi puudutavad meetmed üldises korras ja mitmed meditsiiniseadme seadust puudutavad meetmed 2021. aasta 26. mail. Tänan tähelepanu eest! Ja vastan hea meelega küsimustele.

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Hea minister! Lugedes seda seadust ja teades seda menetluse kiirust, tekib mitu murekohta. Üks on see, et Riigikogu tavapärasest arutelukorrast vaadatakse mööda. Ka presidendile jääb väga vähe aega selle seaduse väljakuulutamiseks. Aga vaatame sisu. Andke kindlus kohalikele omavalitsustele, et nende autonoomiat ei võeta sellega ära. Ma ei näe siin kuskil, et kohalikke omavalitsusi üldse kuidagi kaasataks, neist lihtsalt minnakse mööda nende otsuste tegemisel.

Tänan küsimuse eest! Igati õigustatud teemapüstitus. Nii nagu olen varem välja toonud, on tervishoiuvaldkond ja ka epideemiatõrje riiklik ülesanne. Epidemioloogilise võimekuse osakonda ei ole minu teada üheski kohalikus omavalitsuses, mida on Eestis 79. Küll aga olen igati nõus, et kui me räägime karantiini kehtestamisest, räägime muudest omavalitsuste õigusi ja võib-olla ka kohustusi piiravatest või, vastupidi, juurde tekitavatest otsustest, siis on oluline nende viivitamatu teavitamine. Vastava ettepaneku olen ka esitanud sotsiaalkomisjonile, et selles valguses võiks seda eelnõu teksti, mis on praegu esimesele lugemisele tulnud, tõesti täiendada. Aga jään seisukoha juurde, mida on varem väljendatud ka riigikaitseseaduses, et see otsus kui selline peaks olema Terviseameti teha ja langetada, kuna nendel on vastutus riigis epideemia tõkestamise eest.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma vaatan § 28 neljandat punkti: "Laste- või hoolekandeasutuse juht võib ajutiselt sulgeda enda juhitava asutuse, kooskõlastades selle Terviseametiga." See, et see tuleb kooskõlastada, on väga mõistlik, sest siis on ka Terviseametil informatsioon. Aga kas selle "juhi" asemel ei peaks mitte olema "omanik"? Valdadel on hooldekodusid, küll on neid riigil, küll erasektoril. Ma arvan, et juht ei vastuta lõpuks mitte millegi eest, kui rahalised tulud ja kulud tulevad. Siin peaks olema ikkagi väga selgelt "juhi" asemel kirjutatud "omanik".

Tänan küsimuse eest! Eks küsimus ole eeskätt ju tõesti tegutsemise kiiruses, operatiivses vajaduses, aga ma olen enam kui veendunud, et asutuste juhid üldjuhul selliseid otsuseid kooskõlastavad omanikuga. Vaevalt soovib ükski juht endale võtta n-ö lauspädevust, et ta teeb otsuse ära ja tagantjärele alles omanikku teavitab. Kui vähegi ajakriitilisus seda võimaldab, siis kindlasti ta omanikuga suhtleb, aga võib olla olukordi, kus tõesti on tegemist niivõrd kiire puhanguga – me ei räägi võib-olla enam isegi COVID-19 haigusest, vaid me räägime mõnest oluliselt nakkavamast haigusest, oluliselt kiiremini levivast haigusest, oluliselt kriitilisemast olukorrast –, et on vajalik asutuse sulgemine n-ö reaalajas ja inimeste evakueerimine. Sel juhul võib-olla tõesti on õigem selline säte, nagu hetkel seaduses on. Aga ma arvan, et praktikas kindlasti omanikuga neid küsimusi läbi räägitakse, kui vähegi olukord seda võimaldab, sest ükski juht ei soovi ju võtta endale sellist vastutust oma otsese ülemuse ja tööandja ees.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Minu poole on pöördunud mitmed valijad, kes nõuavad valitsuselt 165 SE tühistamist, mille kohta on ka rahvaalgatus, rahvaalgatus.ee-s on kogunenud hetkel 1054 häält. Nad leiavad, et see seadusemuudatus rikub kodanike põhiõigusi ja annab ühele ametile ehk Terviseametile kätte tohutu suure võimu. Näiteks, § 27 alusel kehtestab karantiini Terviseamet oma haldusaktiga, kui kehtiva seaduse järgi Terviseamet andis ainult soovituse kohalikule omavalitsusele. Sisuliselt on kohalikud omavalitsused nüüd välja lülitatud. Teine küsimus on muidugi see, et arvestades, millist ebakompetentsust minu hinnangul on näidanud Terviseamet senises olukorras, siis kas on õige praegu just sellele asutusele anda selliseid volitusi?

Aitäh küsimuse eest! Alustame algusest. Tänane seadus näeb ette niimoodi, et Terviseamet teeb ettepaneku, kohalik omavalitsus otsustab. Praktikas pole seda kunagi kohaldatud. Juba see näitab selle punkti suhteliselt vähest efektiivsust. Samuti näitab see seda, et omavalitsusel tegelikult üksinda ei ole ka täna õigust karantiini kehtestada ehk selleks on vaja Terviseameti eelnevat ettepanekut. Põhimõtteliselt omavalitsuste autonoomiat selles vaates niimoodi ei vähendata. Olen suhelnud väga paljude omavalitsuste juhtidega sel teemal: Tallinn, Tartu, mitmed väiksemad omavalitsused. Linnade ja valdade liit on samuti avaldanud arvamust näiteks ka riigikaitseseaduse kohta, mis on juba parlamendi menetluses ühe lugemise läbinud ja kus on täpselt sama punkt sees, et karantiini määramine jääks Terviseameti ülesandeks, mitte omavalitsuse ülesandeks. Selles ei ole probleemi nähtud, pigem on mitmed omavalitsusjuhid näinud seda lausa positiivsena, et kõik need õiguslikud vaidlused tulebki pidada, kogu epidemioloogilise olukorra pilt ja hinnang tulebki teha ja anda Terviseametil, mitte ei eeldata, et seda teeb omavalitsus nende eest, ja omavalitsus ei pea hakkama võimalikke vaidlusi pidama. Seda, et omavalitsust teavitatakse viivitamatult, ma pean õigeks. Tavaolukorras eelnevad sellele kindlasti ka läbirääkimised, kuidas täpselt karantiini määrata, mida teha. Aga taas, võib olla väga ajakriitilisi olukordi ja võib olla olukordi, kus 79 omavalitsust käituvad eri viisil, osa nõustub ja osa ei nõustu ettepanekuga. Siis me oleme taas väga rumalas olukorras, kus valitsus peab hakkama otsustama, kas ta kehtestab eriolukorra, selleks et teatud omavalitsuste eest mingeid otsuseid teha, või hakkame pikalt vaidlema ja arutama iga omavalitsusega ühekaupa, kas ta on nõus karantiiniga või ta ei ole nõus, ja samal ajal nakkushaigus levib pidurdamatult edasi.
Mis puudutab Terviseameti pädevust ja võimekust, siis ma arvan, et te teete Terviseametile liiga. Ma arvan, et väga paljudele tehakse tegelikult liiga. Kindlasti on Terviseamet teinud ka valesid otsuseid, nii nagu kõigis riikides neid selles olukorras on tehtud. Aga teades, kui palju seda tööd tehakse üle Eesti ning kui palju on tehtud tööd nii lähikontaktsete selgitamisel, haiglate ettevalmistamisel, juba varem sellele konkreetsele kriisile ja sellistele võimalustele tähelepanu juhtimisel, plaanide väljatöötamisel, siis ma kardan, et see töö, mida avalikkus tihti ei näe, on märksa suurem kui see n-ö vigade osakaal, mida avalikkus näeb ja mille alusel tihti neid hinnanguid antakse. Ma arvan, et kõiki neid võib-olla valesti tehtud otsuseid, valesti antud hinnanguid tuleb tagantjärele loomulikult analüüsida, vaadata, mida oleks saanud paremini teha, mille taha need takerdusid, olid need rahvusvaheliste organisatsioonide soovitused, oli see riigisisese pädevuse küsimus või oli see lihtsalt kiirustamine. See tuleb kõik läbi vaadata, aga teades otsuste ja tegevuste mahtu, mis on selle jäämäe tipu taga, ma arvan, et seda, mis on tehtud õigesti, on olnud märksa suurem osa, kui on olnud seda, mis on tehtud valesti.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Austatud minister! Kui selles kriisis on keegi väga hästi hakkama saanud, siis kindlasti on need olnud mitmed kohalikud omavalitsused, kes on selle haigusega silmitsi seisnud. Näiteks otsustas Võru väga kiiresti oma allasutused sulgeda. Kuuldavasti ei olnud Terviseamet algul nõus nende sulgemisega, aga kohalik omavalitsus siiski otsustas seda teha. Saaremaa omavalitsus on ju saanud ka väga hästi hakkama, samuti Tartu. See on arusaadav, et tekib küsimus, et kui me piirame omavalitsuste autonoomiat, siis kas see on õige. Samas, komisjonis tõesti kohalike omavalitsuste esindajad ju tunnistasid, et nad on sellega nõus, aga nad soovivad, et neid kindlasti informeeritaks Terviseameti otsusest võimalikult kiiresti. Kas see informeerimise nõue teie ettepaneku järgi kehtib ka eraettevõtete puhul?

Tänan küsimuse eest! See  ettepanek, mis mina olen saatnud tänase seisuga sotsiaalkomisjonile, näeb tõesti ette konkreetse kohaliku omavalitsuse informeerimist, kuna tal võib sellest tulenevalt tekkida ka teatud kohustusi, seal on ka õiguste küsimus, ja seetõttu on lähtutud omavalitsusüksuse põhimõttest. Aga ma olen nõus, et kui me räägime karantiinist – ennegi vestlesin sotsiaalkomisjoni esimehega sel teemal –, mis näiteks konkreetset asutust puudutab, siis siin on kahtlemata oluline asutuse kaasamine. Ma arvan, et see täpsustus on võimalik kindlasti seadusesse teha ja siin tuleb see täpsustus teha. Kui me räägime karantiinist, siis see on väga lai mõiste, see võib puudutada üht inimest, sadat inimest, maakonda. Ilmselt pole mõeldav ka see, et kui näiteks mõni maakond läheb karantiini, siis tekib kohustus kõiki üksikuid ettevõtteid selles maakonnas ühekaupa teavitada. Ilmselt te peate silmas konkreetselt seda ettevõtet, mis on karantiini määratud. Sel juhul, ma arvan, on see mõistlik. Aga see täiendus on kindlasti võimalik komisjonis teha, siin tuleb sõnastus selles vaates läbi mõelda ja meie maja, Sotsiaalministeerium, on kindlasti valmis kaasa aitama.
Mis puudutab teie küsimuse algust – see ei olnud küll küsimus, vaid teematõstatus –, siis olen väga nõus, et kohalikud omavalitsused on teinud väga palju head tööd. Teie loetletud omavalitsused, samuti Tallinn, samuti mitmed omavalitsused, kellega ise olen suhelnud kriisi käigus, on mõistnud olukorra tõsidust, on tõesti olnud võib-olla isegi igaks juhuks proaktiivsemad, ettevaatlikumad. See õigus jääb neile ka edaspidi. Ka edaspidi on alati omavalitsusel õigus enda asutusi ise sulgeda, teenuseid piirata, laste mänguväljakuid kinni panna, kehtestada täiendavaid norme. Ehk see, mis Terviseamet teeb, on mõnes mõttes selline miinimum, alati saab teha sellest rohkem. Seda õigust ei võta omavalitsuselt mitte keegi selle seadusemuudatusega ära.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kui ma loen seda seadust ja kuulan teie ettekannet, siis mulle tundub, et nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muutmisega soovite te de facto anda valitsusele eriolukorra volitused ilma eriolukorda välja kuulutamata. Vaatame § 28 sedasama viiendat lõiget, mille kohaselt Terviseamet võib kehtestada piirangud asutuste ja ettevõtete sulgemiseks, keelata koosolekud, kehtestada liikumispiirangud, ja kui need on ulatusliku mõjuga majandusele või ühiskonnale, siis need kehtestab valitsus oma korraldusega. Minul on mitu küsimust. Milliseks jääb sellises olukorras parlamendi roll? Miks on selle seaduseelnõu menetlemisega sedapalju kiire? Kui see seadus juba kehtiks, kuidas siis praegune olukord välja näeks?

Tänan küsimuste eest! Eks see seaduseelnõu olegi mitmetahuline, sellega olen ma hästi nõus. Ühest küljest me räägime siin Terviseameti õigustest, me räägime siin valitsuse õigustest epideemiaolukorras, samuti räägime valitsuse õigustest laiemalt hädaolukordades. Siin on vähemalt kolm lähtenurka.
Mis puudutab õiguste andmist, siis ei, see seda eriolukorraga ei võrdsusta. Eriolukorras on lisaks ridamisi veel [teemasid], on see omandi puutumatuse küsimus või muud õigused, mis on juures. Samuti on põhimõtteline vahe, et eriolukorra puhul juhib kogu olukorra lahendamist üks inimene ehk eriolukorra juht. See, et peaminister Jüri Ratas on otsustanud eriolukorra juhina olla demokraatlik, kaasates koos endaga üheksa ministrit COVID-19 komisjoni, ma arvan, on väga mõistlik suund, see on laiapõhjaline suund, see võimaldab küsimusi läbi rääkida tervise vaatest, hariduse vaatest, riigikaitse ja siseturvalisuse vaatest, aga puhtteoreetiliselt tähendab see ikka seda, et kui me räägime hädaolukorra seaduse muutmisest ja konkreetsest seaduse ettepanekust, siis sellisel juhul oleks valitsus kollegiaalselt otsustav, valitsus kollegiaalselt vajaduse korral paneb mõne maakonna karantiini, valitsus kollegiaalselt annab hädaolukorda juhtivale asutusele korraldusi hädaolukorras, kui tegemist on ulatusliku ühiskondliku ja majandusliku mõjuga. Kindlasti muudab see juhtimise laiapõhjalisemaks, kui teoreetiliselt võib olla eriolukorra ajal, kui põhimõtteliselt ühel inimesel on õigus teha neid kõiki otsuseid ja teha otsuseid veel suuremal määral, kui hädaolukorra ajal valitsusel see õigus olema saaks.
Te küsite, milline oleks siis praegu olukord ja milline saab see olema edaspidi. Eks see ole eeskätt õigusselgem. Ei teki seda olukorda, kus, mis seal salata, Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikantselei juristid peavad ühte, kahte või kolme seadust tõlgendama hakkama, mida praktikas pole kunagi selliselt kohaldatud, praktikat ette võtta pole, ja siis peavad nad otsustama, kas näiteks karantiini võib või ei tohi määrata Terviseamet, millisel juhul tohib, kas ainult siis, kui on eriti ohtlik nakkushaigus, või ka siis, kui ei ole selline haigus, vaid on uus nakkushaigus, mille puhul tuleb eraldi meetmed välja töötada. Seda ei ole konkreetselt seaduses täpsustatud. Need vaidlused ulatusid ju kaugele, need puudutasid ka näiteks eratervishoiu plaanilise ravi piiramise küsimust. Sellel teemal sai kirju vahetatud nii avalikult kui ka mitteavalikult. Ma arvan, et see pole kõige parem praktika. Kui on eriolukord või hädaolukord, on kiire, on vaja kiiresti otsuseid langetada, siis on kõigi huvides õigusselgus, mida tohib teha valitsus, mida tohib teha Terviseamet, mida tohib teha hädaolukorra meditsiinijuht ja mida nad teha ei tohi ja mis hetkel on omakorda valitsusel õigus anda ükskõik millisele hädaolukorda juhtivale asutusele, on see Keskkonnaamet, PPA, Päästeamet, RIA, Veterinaar- ja Toiduamet, Terviseamet või Kaitsepolitseiamet, mingisuguseid korraldusi ühe või teise toimingu tegemiseks. Ma arvan, et õigusselguse loomine on siin mõistlik ja vajalik ning see annab võimaluse teatud meetmeid, mis on täna jõus – on see avalike ürituste piiramine, on see karantiini seadmine vajaduse korral, on need ka näiteks liikumispiirangud, kusjuures me ei räägi siin sellest, et keegi peaks lausa kodus püsima, vaid 2 + 2 põhimõttest ja muudest sellistest lähenemistest, mis aitavad nakkuse levikut piirata –, edaspidi jõustada sõltumata sellest, et eriolukord loodetavasti ilusasti 17. mai öösel vastu 18. maid ära lõpeb.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Selge see, et tegemist on väga ohtliku haigusega, mille pärast see eriolukord on välja kuulutatud, ja Terviseamet – kuigi selle juhid ei kannata mingit kriitikat – peaks saama suurema kompetentsi ja õigusselguse. Aga lugedes seda teksti, selgub, et on nagu puder ja kapsad koos. Isegi seletuskirjas ja siin tabelis on öeldud, et ega hästi aru ei saa, mis siia on kõik kokku kirjutatud. Kõik need euromäärused ja 26. mai, kui peab asi korras olema. Aga ma loen ette ühe tsitaadi ja seleta mulle, mida sellest tuleb aru saada: "Meie hinnangul ei sattu määrus (MDR) MSS-iga ega ka TNVS-iga kollisiooni, sest ka kehtivas regulatsioonis on TNVS üldseadus ja MSS on selle suhtes eriseadus." Mida see maakeeles tähendab ja kas seda kõike oleks vaja? Äkki oleks aidanud hädaolukorra seaduse natukesest korrigeerimisest. Need paragrahvid on üsna selged, aga meditsiiniseadmed ja kõik see on minu meelest selline puder ja kapsad, mis on riputatud siia kõrvade külge hädaolukorra seaduse muutmiseks.

Tänu! Meil on, eks ole, liidetud seaduseelnõud, üks oli algul meditsiiniseadme seaduse ja teiste seotud seaduste muutmise küsimuse jaoks, teine oli konkreetselt kriisiga seotud. See konkreetne väljavõte puudutas meditsiiniseadme seadust, sealt see lühend MSS ka tuli. MDR on Euroopa Liidu määrus. Ma olen nõus, et seletuskirjades – ma ise olen ka seda vaadanud – lühendite kasutamine on ühest küljest arusaadav, hoiab võib-olla natukene kokku paberit ja seeläbi keskkonnaressurssi, aga kui neid liiga uljalt kasutada ja nii kasutada, et seletuskiri on väga pikk ja võib-olla seletuskirja lõpus enam keegi ei mäleta, mida need lühendid tähendasid, siis see võib tekitada palju segadust ja tõlgendamisraskusi. Selles mõttes võtan ma kriitika täitsa omaks, et seletuskirju võiks selles vaates laiemalt lahti kirjutada, et oleks aru saada, mida on tegelikult mõeldud.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Ma tulen oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Ütlesite oma vastuses, et kohalikule omavalitsusele antakse viivitamatult teada. Tuleme tänasesse olukorda. Meil on tekkinud selline seis, et kõige suurema omavalitsuse juht, teie enda erakonnakaaslane, linnapea Mihhail Kõlvart pidevalt vilistab valitsuse korraldustele, annab mingeid oma korraldusi. Ütleb, et me avame hiljem ja me teeme teistmoodi. Kas ei võiks siiski juba otsustamisel kaasata omavalitsusjuhte, et selliseid olukordi vältida? Inimestel on hädaolukorras ikkagi vaja sõnumite selgust, mitte üksteise ületrumpamist, ja kohaliku omavalitsuse autonoomiat tuleks ka austada. Kas see ei võiks olla lahendus?

Jaa, omavalitsuste kaasamisega olen igati nõus. Tavaolukorras [seda tehakse] ja ka kriisi ajal, kui oli vähegi laiaulatuslikum otsus, oli see Saaremaa karantiini küsimus või saarte karantiinid, siis kõik need omavalitsused said eriolukorra juhil, peaministril, läbi helistatud ja asi sai läbi arutatud. Nende kriisikomisjonid olid need, kes esitasid konkreetselt ettepaneku karantiini seadmiseks, just nimelt selleks, et hoida ja kaitsta enda saare elanike tervist. Aga alati võib olla olukordi, kus konkreetne omavalitsus ei pruugi olla nii vastutulelik ega mõistev või konkreetne nakkushaigus ei võimalda sellist pikka kaasamisprotsessi. Sellisel juhul on tõesti see viivitamatult teavitamine asjakohane, et vältida olukorda, kus omavalitsus võib hakata takistama, tõkestama konkreetse nakkushaiguse piiramist ja selle levik võib selle võrra kiireneda, ulatuda ka teiste omavalitsuste territooriumile, kes on võib-olla  väga vastutustundlikult käitunud, vajalikke samme teinud, aga tulenevalt ühe üksiku valla või linna otsuste eripärast saavad samuti kannatada.
Mis puudutab Tallinna, siis siin on koostöö olnud väga hea. See, et omavalitsused, Tallinn, Tartu ja teised, on otsuseid ise langetanud täiendavalt juurde, ma arvan, on ainult tervitatav. Iga omavalitsus peabki ise tunnetama oma eripära, mis on konkreetselt kohapeal mõistlik, mis mitte. Ma ka enne viitasin, Terviseamet ja valitsus annavad ette standardi või miinimumi, mis on kehtestatud kõigile. Kui mõni omavalitsus tunneb, et tema ei soovi näiteks mänguväljakuid veel avada või raamatukogud asuvad tal kultuurikeskuses või muus sellises piirkonnas, kus ta tunneb, et ta ei ole võimeline kaitsma inimese tervist või 2 + 2 nõudeid täitma, siis tal on õigus tõesti hoida neid veel suletuna. Seda õigust on ka kasutatud ja selles ma küll mingit muret ei näe, pigem see just läheb ju kokku teie kirjeldatud omavalitsuste autonoomia austamise põhimõttega. Riik Terviseameti ega eriolukorra juhi kaudu ei dikteeri, millal tuleb avada, vaid ta ütleb, millal tohib avada, ja omavalitsus ise otsustab, kas ta avab või ta avab mõnevõrra hiljem.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh! Hea kolleeg alustas siin sõnumite selgusest, mida Eestimaa inimesed tegelikult ootavad Riigikogult, valitsuselt ja kõikidelt ametitelt, eriti kriitilistes olukordades. Lisaks sõnumi selgusele peavad seadused olema ka elanikkonnale arusaadavad. Minister, te olete mitu korda öelnud, et selle eelnõutüki eesmärk on õigusselguse tagamine. Siit ka minu küsimus, millele me eile sotsiaalkomisjonis vastust ei saanud. Kujutame ette olukorda, kus kohalik omavalitsus kasutab ära neid õigusnorme, mida korrakaitseseadus annab ohu ennetamiseks ja tõrjumiseks, ja teeb oma piiravate meetmetega haldusakti. Järgmisel hetkel otsustab Terviseamet – eeldusel, et kohalikku omavalitsust kaasatakse, aga siiski – oma haldusakti välja anda. Kui sellel olukorral on suur mõju, siis on Vabariigi Valitsusel järjekordselt õigus haldusakt välja anda. Siis kõige selle keskel laste- või hoolekandeasutuse juht kooskõlastab Terviseametiga ja annab oma haldusakti välja, paneb asutuse kinni. Millisest õigusaktist peavad inimesed juhinduma? Kas te saate seda selgitada?

Tänan küsimuse eest! Taas tulen korra selle kirja juurde, mille ma täna saatsin sotsiaalkomisjoni. Seal ma tõin ka välja, et kui me räägime valitsuse ja Terviseameti antud aktidest, siis on alati valitsuse antud õigusakt n-ö imperatiivne ehk ülemuslik ja täitmiseks. Juhul, kui Terviseameti antud akt erineb näiteks mingis osas, siis selles osas on ta edaspidi tühine. Mis puudutab omavalitsusi, siis konkreetses seaduses ei ole tõesti seda täpsustatud. Nagu ma enne ütlesin, omavalitsusel on õigus teha mõnevõrra rohkem ja mõnevõrra vähem. Aga loomulikult, kui me räägime epideemiatõrjest, kui me räägime konkreetsetest nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse alusel antud aktidest, siis siin on Terviseamet ülemuslikum ja temast omakorda on ülemuslikum Vabariigi Valitsus, mis on ka loogiline. Ehk kui allpool on jagatud mingeid muid töökorraldusi, tehtud muid otsuseid, mis on olnud väiksemad, siis tuleb täita seda, mis on tulnud Terviseameti või valitsuse poolt. Juhul, kui on tehtud mingeid laiaulatuslikumaid otsuseid, siis loomulikult keegi neid ei tühista. Nagu ma enne ütlesin, Terviseamet ega valitsus ei hakka dikteerima, et sina pead homme uksed avama, vaid ta ütleb, millal sa tohid need avada ja millal sa ei tohi neid avada. Aga see, kas sa avad need sellel konkreetsel kuupäeval või kas sa teed veel mingeid kitsendusi, on juba sinu enda pädevus, sinu enda otsustada. Alati saab teha rohkem, aga ei tohi teha vähem, kui Terviseamet või Vabariigi Valitsus õigusaktiga ette näeb.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja ja minister! [Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse] § 59 lõikeid 6 ja 7 muudetakse. Me räägime siin kogu aeg, et Terviseametile antakse õigusi. Tegelikult ju antakse õigus Terviseametile või tema volitusel näiteks hädaolukorra meditsiinijuhile. Ma ei tea, keda me peame tänama, et hädaolukorra meditsiinijuht on Arkadi Popov. Tänu temale, ma arvan, oleme me siin mõistlikus olukorras. Aga tekib see, et meil võivad haldusakte anda Terviseamet (ma ei tea, kas juhataja või kes see Terviseameti poole pealt on, seal on juhatuse liikmeid äkki mitu) või tema volitusel hädaolukorra meditsiinijuht. Nad võivad haldusakte anda eraõiguslikele juriidilistele isikutele nende tegevuse ajutiseks ümberkorraldamiseks ja piiramiseks. Sel eraisikul võib tekkida kahju, sest hädaolukorra meditsiinijuht või Terviseamet on teinud sellise otsuse. Valitsus on teinud otsuse ja on püüdnud lisaeelarve abil neid kahjusid mingilgi määral kompenseerida. Me oleme tunnetanud, et Terviseameti juhtkond on teinud ainult rumalaid otsuseid, eriti kui ma vaatan Saaremaad, kuidas ta ei lubanud ...

Paluks nüüd küsimust!

Kes neid kulusid katab siis?

See sõltub alati sellest, kas konkreetne akt on õiguspärane, kas ta on vajalik. Te tõite konkreetsed viited. Seal on tõesti eeldus see, et need on vältimatult vajalikud konkreetse epideemia tõrjeks. Ühtegi sellist otsust ei tehta ju kergekäeliselt, ei tehta lihtsalt otsustamise pärast, vaid tehakse lähtuvalt meditsiinilisest näidustusest, epidemioloogilisest olukorrast ja põhjendusest. Igal inimesel ja ettevõttel on õigus alati soovi korral taotleda kulude hüvitamist kohtu kaudu, see õigus on ka edaspidi. Aga nagu öeldud, see loogika, et hädaolukorra meditsiinijuhil on õigus näiteks mõnele konkreetsele, ka erasektori asutusele anda korraldusi, lähtub eeskätt meie kõigi rahvatervise huvidest. Toon võib-olla äärmusliku näite. Haigla on inimesi täis, me näeme, et meil ei ole kohta, kus patsiente n-ö pidada, aga kõrval asub erasektorile kuuluv spordisaal. Hädaolukorra meditsiinijuhil on õigus öelda, et tal on vaja seda spordisaali kasutada haigete paigutamiseks. Loomulikult, tavapärases olukorras püütakse eeskätt läbi rääkida asutuse omaniku, juhiga, aga kui see ei õnnestu, on õigus kohustada: palun tehke see uks lahti, mul on vaja haigeid siia paigutada. Selline õigus hädaolukorra meditsiinijuhil hädaolukorra lahendamiseks vältimatu vajaduse korral olema saab.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Sotsiaalkomisjon on seda eelnõu arutanud, ma saan aru, vähemalt kahel korral, kui mitte rohkem. Ühel neist aruteludest oli mul võimalus osaleda asendusliikmena ja seal kerkis üles seesama teema, mis puudutab kohaliku omavalitsuse autonoomiasse sekkumist. Kui ma selle kohta küsisin, kui esinduslik on omavalitsuste arvamus, siis kõlas selline vastus, et kuuelt omavalitsuselt on küsitud arvamust, nende seas nimetati Tallinna. Teatavasti on Eestis 79 omavalitsust. Kas te saate uuesti vastata ka sellele küsimusele ja öelda, kui representatiivne on kohalike omavalitsuste arvamus selle eelnõu kohta?

Tänan küsimuse eest! Ma tõesti tõin välja need konkreetsed omavalitsused, kes olid jõudnud selle öö ja hommiku jooksul tagasisidet anda. Nagu ma enne viitasin, siis riigikaitseseaduses, mis on parlamendi menetluses – minu teada see detsembris läbis esimese lugemise –, on see konkreetne punkt, mis puudutab karantiini. Linnade ja valdade liit on andnud selle kohta ka oma tagasiside, kus ta pole näinud seda probleemina. Samamoodi ka praegu, kui me räägime linnade ja valdade liidu seisukohast, siis see on see, et Terviseamet peaks teavitama omavalitsust, omavalitsus peaks olema igal juhul kursis otsustega, aga nad ei nõua seda, et omavalitsus peaks olema see, kes need otsused langetab.
Nüüd selle konkreetse viite kohta, mille te välja tõite. Tõepoolest, Justiitsministeeriumi esindaja toona saatis selle [eelnõu] kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse revisjoni töörühmale, kus on 31 liiget (erinevad kohalikud omavalitsused, valdade ja linnade liit, Riigikontroll, õiguskantsler, ülikoolid ja ministeeriumid) ja mida on ennegi kasutatud selleks, et saada kiiresti vastust omavalitsuste teemalistele küsimustele. See töörühm just nimelt, nagu öeldud, tegeleb kohaliku omavalitsuse korralduse küsimustega ja andis tagasisidet hommikuks. Ehk selle öö ja hommiku jooksul, õigemini õhtu ja hommiku jooksul olid tulnud ainult toetavad seisukohad, loomulikult, nagu öeldud, viidati teavitamise vajadusele ja muule. Aga ei ole mina näinud veel ühtegi omavalitsust – kindlasti, 79 seas võib neid olla –, kes oleks saatnud hinnangu, et ta nõuab, et just temal peab olema õigus otsustada, mis hetkel on vajalik nakkushaiguse leviku piiramiseks karantiini seadmine ja mis hetkel see vajalik ei ole.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus on: miks me arutame seda eelnõu täna kiireloomulisena? Miks me ei oleks võinud alustada selle eelnõu arutamist juba nädalaid tagasi? Kolleeg Signe Riisalo juba märtsi alguses tõstatas sotsiaalkomisjonis küsimuse, kas me peaksime nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust tulevikule mõeldes muutma. Ministeerium vastas, et nad sügisel võib-olla tulevad muutmisettepaneku kavatsusega. Mis takistas seda eelnõu Riigikogu poole saatmast varem, et me oleksime jõudnud seda normaalse tempoga arutada?

Tänan taas igati õigustatud küsimuse eest! Loomulikult oleks olnud parem, kui me oleksime jõudnud selleni varem. Selles ma üldsegi ei kahtle. Veel parem oleks, kui me oleks jõudnud selleni aasta tagasi. Aga mis puudutab nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust tervikuna, siis tõesti on valitsusel ja Sotsiaalministeeriumil olnud plaanis tulla selle seaduse juurde tervikuna sügisel, aga nagu ikka, kriisid tulevad kiiremini, kui inimene järele jõuab, ehk on tekkinud ajakriitiline vajadus teatud täpsustusi seaduses teha varem ja kiireloomulisena. Seni oli debatt valitsuse ja ministeeriumide vahel, Riigikantselei vahel, õigusvaldkonna inimeste vahel ja nüüd me jõudsime selle debatiga konsensusele ehk lõpusirgele. Konkreetne seaduseelnõu tekst sai edastatud sotsiaalkomisjoni ja ta jõudis parlamenti. Oleks loomulikult olnud parem, kui oleks jõudnud seda kõike teha kiiremini ja varem, aga nii nagu kriisi ajal on parlamendil väga palju tööülesandeid, on ka valitsusel ja ministeeriumidel palju tööülesandeid. Paratamatult seadusloomeküsimused olid lihtsalt ühed neist, mis võtsid oma aja, aga ka väga paljud muud valdkonnad ja muud kiired tegevused vajasid samuti tähelepanu ja me jõudsime selle seaduseelnõuni nüüd, kui me jõudsime. Vabandust, et ta nii kiireloomulisena siin on, aga kiireloomulisus ei vähenda paraku selle olulisust.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Härra Kiik! See eelnõu on kindlasti vastuoluline. Aga hinnang talle sõltub ka sellest, milline on hinnang Terviseametile. Kriisis kipub niimoodi olema, et rahvasuus tekivad kangelased ja antikangelased. Kuidagi on niimoodi välja kukkunud, et Terviseametist on saanud antikangelane ja Arkadi Popovist, kes teda on teeninud, kangelane. Need arvamused jooksevad ka erakondade sees väga selgelt, mitte erakondade piiri pidi. Siin üks kolleeg sajatas hiljuti, kuidas see amet vajab restarti jne. Eile oli väga sümpaatne Arkadi Popovi kuulata, kui ta tegelikult andis Terviseametile tuge, sest minu arust tehakse ka sellele ametile liiga. Sellele vaatamata peaminister järsku ootamatult ütles – see oli ka ju Arkadi Popovi kommentaari üks põhjusi – inetult Terviseameti kohta. See on teie haldusala. Mis te arvate sellest ametist, kas ta on hästi hakkama saanud, kas ta vajab restarti ja verevahetust ja mis iganes on olnud kõik need sõnad?

Tänan küsimuse eest! Ma olen selles mõttes nõus, et iga asja, nagu öeldud, saab teha paremini ja Terviseamet kindlasti vajab tugevdamist. Terviseamet kindlasti ei olnud valmis selliseks laiaulatuslikuks kriisiks, nii nagu ei olnud selleks valmis väga paljud Euroopa ja maailma riigid. Täna just vaatasin värsket infot – vabandust, et spikerdan –, 3,75 miljonit inimest on saanud teadaolevalt COVID-19 haiguse, tegelikult on see arv kindlasti mitu korda suurem. Surnud on 260 000 inimest. Kindlasti ei ole globaalse pandeemia algataja Terviseamet ja kindlasti oleks see haigus jõudnud Eestisse sõltumata sellest, kui mitu spordivõistlust Saaremaal toimus või ei toimunud. Õigemini, me teame, et ta oli selleks hetkeks juba siia jõudnud, me teame 118 konkreetset inimest, kes on ta välismaalt siia toonud, kindlasti ka neid inimesi oli rohkem. Kuidagimoodi piirata Eesti inimeste välismaareise veebruarikuus, ma arvan, oleks olnud sisuliselt ületamatu väljakutse. Selgitada inimestele olukorras, kus Euroopas tervikuna oli 40 haigestunut, et me piirame teil koolivaheaja veetmise õigust välismaal – ma arvan, et selle peale oleks Terviseameti juht ja Terviseamet kohe risti löödud. Sel hetkel tõesti indikatsioonid olid teised nii Maailma Terviseorganisatsiooni poolt kui ka Euroopa nakkushaiguste ennetamise ja tõrje keskuse poolt ning need muutusid väga kiiresti, kahjuks halvemuse suunas, täpselt nii nagu muutus ka epidemioloogiline olukord maailmas. Üsna kiiresti, märtsi keskpaigas, jõudsime hoopiski globaalse pandeemia puhkemiseni ja ühtlasi Eestis eriolukorra väljakuulutamiseni. Ma arvan, et see analüüs seisab kindlasti ees, kuidas Terviseameti tööd ja analüütilist poolt muuta tugevamaks, parandada võimekust hinnata kriitiliselt ka välismaalt tulevaid raporteid, ohuhinnanguid, samuti muuta sotsiaalkaitse ja tervishoiuvaldkonna koostööd tihedamaks. Ma arvan, et Eesti hooldekodude pilt näiteks ei ole sugugi mitte halb. Meil on nakatumine tuvastatud 26 teenusepakkujas enam kui 200-st ehk pilt on suhteliselt rahuldav võrreldes väga mitme meist märksa jõukama riigiga, kus on hooldekodude klientide suremus moodustanud enamuse kõigist surmadest. Meil on tegelikult läinud seni veel mõõdukalt hästi. Infektsioonikontrolli tehakse, koostööd tehakse, aga kindlasti saaks paremini. Sügiseks ja üldse tulevikuks tuleb vaadata üle, kuidas tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna tihedam koostöö välja näeb, just nimelt selleks, et kaitsta riskirühmi, on need siis lasteasutused või on need sotsiaalhoolekandeasutused. See, et konkreetne koroonaviirus ja COVID-19 haigus on olnud laste seas mõnevõrra leebem kui eakate seas, on mõnes mõttes juhus, tulevikus võib tulla teistsugune haigus, mille mõju on hoopis teistpidine. Meil tuleb olla valmis ka selleks, kuidas vajaduse korral kaitsta senisest tõhusamalt ka lasteasutusi, laste hoolekandeasutusi, puudega lapsi ja loomulikult kõiki Eestimaa lapsi ja täiskasvanuid. (Hääl saalist.) Jaa, see kõik eeldabki seda, et Terviseameti ja sotsiaalkaitsesektori koostööd tuleb samuti tõhustada. Nii et ma arvan, et selle kriisi, eriolukorra lõppedes ja õigemini juba selle ajal on üks meie esmaseid ülesandeid kaardistuse tegemine, mis on vajalikud muudatused. See puudutab eri asutuste tööjaotust, funktsioonide küsimust, struktuuriküsimust.
Aga ma ei ole nende seisukohtadega nõus, et süüdistada puhtalt ühte ametit ja ühte juhti, teades ka seda, kuidas see amet on aastate jooksul pidanud tegelema väga paljude valdkondadega: perearstide konkursiga, keskkonnaohutusega, õhu-, tervise- ja veeküsimustega, laboriseadmete teemadega, meditsiiniseadmetega.  Tegemist ei ole olnud asutusega, mis oleks tegelenud regulaarselt epideemiatõrje ja sellises mahus kriisijuhtimisega. See on paratamatult olnud nende jaoks uus väljakutse ja nad on sellega saanud minu meelest rahuldavalt hakkama, kaasates Sotsiaalministeeriumi, Tervise Arengu Instituudi, teised riigiasutused. Aga kindlasti nüüd, kui me teame, et see viirus võib sügisel tagasi tulla, tuleb meil olla paremini valmis ja muudatused tuleb kindlasti suveperioodil ära teha.

Hele Everaus, palun!

Aitäh eesistujale! Aitäh ministrile esinemast ja vastamast! Ma usun, et kõigile meile on see, kuhu me oleme sattunud, õppetund. Aga et see õppetund ei oleks nii valus, küsin seda, et ainult viirused ei ole ju need, mis võivad põhjustada kriisiolukorda. Siin on palju riske tegelikult õhus, mida me kunagi ette ei näe. Kas või kiirguskahjustus, meil on ümberringi tuumaenergial töötavaid institutsioone, meil on niisugune naaber, kellel ei ole ohutusega väga head läbisaamist, on bakteriaalsed võimalused, on isegi bioloogilise relva võimalused. Kas meil on olemas ja kus on olemas konkreetsed strateegilised ettevalmistatud plaanid, kui tuleb näiteks kiirgusprobleem, nagu oli Tšernobõli ajal? Mina sain esimest korda teada, mis tõde oli, siis, kui ma olin iseseisvuse aja alguses Ameerikas katastroofimeditsiini täienduskoolitusel. Kas meil on olemas selge plaan, mis siis juhtub, kes mida hakkab tegema, et me ei oleks siis situatsioonis, kus me peame kiiruga, ülejala tegema ühele seaduseelnõule täiendusi, mis ei sobi sellega hästi kokku?

Tänan küsimuse eest! Hästi põhjendatud teematõstatus. Meil on tõesti olemas hädaolukorra lahenduse plaanid eri valdkondades suurema tõenäosusega esineda võivate hädaolukordade kohta, tervisevaldkonna puhul on see nii epideemia kui ka mürgistus näiteks, samuti on seal sees erinevad massikorratuse küsimused ja muud, mis lähevad kas PPA, Päästeameti või teiste asutuste pädevusse. Meil on kokku seitse ametit, mis on saanud korralduse eri hädaolukordade jaoks need plaanid koostada, välja töötada, valitsuse tasandil on enamik ka kinnitatud, kõik veel mitte. Sellele järeldusele, õigemini, samale loogilisele tulemusele oleme jõudnud ka meie COVID-19 komisjonis, et kui me hakkame üsna pea tegema kriisikokkuvõtteid, siis me kindlasti ei saa keskenduda ainult, eks ole, epideemiale ja valmistuda selleks, et äkki lööb välk teist korda samasse kohta. Me teame, et võib juhtuda, et järgmine kriis on hoopis erinev. Alles meil oli Lõuna-Eestis elektrikatkestuse küsimus, generaatorite küsimus, tanklate iseseisva, autonoomse elektrivõimekuse küsimus. Järgmine olukord võib, täpselt nagu te ütlesite, olla mingi mürgistus, mingi reostus, mis tahes massiline korratus, üleujutus. Neid ohtusid, hädaolukordi, mida ette võib tulla, on väga palju. Kui me hakkame vaatama näiteks riiklikke reserve lisaks hädaolukorra lahendamise plaanidele, erinevaid varusid, ka siis peame mõtlema selle peale, et meil mitte ainult ei oleks olemas isikukaitsevahendid just nimelt epideemia tõrjeks ja ravimid selle haiguse jaoks, vaid meil peavad need varud olema oluliselt laiemalt olemas, on need generaatorid, on need ravimid, on need isikukaitsevahendid, on need muu selline tarvilik, mida on võimalik riigil varuda, koguda ja ka erasektoriga koostöös läbi mõelda. Selles mõttes tuleb see debatt kindlasti teha märksa laiem. Väga loodan, et järgmiseks kriisiks, mis tahes kriis see satub olema, oleme jälle paremini valmis kui selleks.

Signe Riisalo, palun!

Aitäh selle võimaluse eest! Kiireloomulisus selle eelnõu menetlemisel on üks asi, mis on muret tekitanud, aga nüüd prioriteetidest. 6. aprillil esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule lipuseaduse, selleks et lastekaitsepäeval lipud lehviksid. 1. juunini on kaks kuud aega, et menetleda, et see lipp lehviks. See on tore, kui see nii on, aga sellest maailm teistsuguseks kohaks ei muutu, täna, selles kriitilises olukorras. 29. aprillil esitasite te eelnõu, mis peab jõustuma 18. maiks, 20 päeva on aega. Paneme kaalukausile nende asjade vajalikkuse: et eriolukorrast välja tulla ja saada uut selgemat õiguslikku baasi versus lastekaitsepäev lipupäevaks ... (Hääl saalist.)  ... mille kohta on kaks eelnõu juba varem Riigikogus. Aga seda te võite kommenteerida. Küsimus on, millist olukorda me soovime saavutada. Inimesed tahavad teada, mitte õigusliku olukorra kohta, vaid seda, mis 18. aprillil juhtub, miks me nii kiiresti peame seda seadust menetlema, mida soovitakse teha.

18. mail ikka, ma eeldan, te pidasite seda silmas. Alustame algusest, kommenteerin ikka. Mis puudutab lipuseadust, siis selle teemaga me tegelesime tõesti enne eriolukorda. See, millal see jõudis valitsuse päevakorda, tuleneb tavalisest eelnõude kooskõlastusringist ja menetluslikust praktikast. Võin teile kinnitada, et me ei tegelenud selle eelnõu väljatöötamisega kriisi ajal, see algatus tuli detsembrikuus, kui ma peast öeldes ei eksi, kui Lastekaitse Liit pöördus ka minu poole, küsides, kas ma toetaksin sellist ettepanekut. Toetasin, esitasime ühiselt selle ettepaneku erinevate Riigikogu fraktsioonidega sotsiaalkomisjonile ja asusime seda eelnõu Sotsiaalministeeriumis koostöös teiste ministeeriumidega välja töötama. See oli talvekuude küsimus. Nii. Aga see, et ta parlamendis alles aprillis on, on huvitav kokkulangevus.
Mis puudutab seda olukorda, mida me soovime saavutada, siis eeskätt kõik me soovime ja loodame loomulikult seda, et tegemist ei ole mitte ainult sesoonse nakkushaigusega, vaid tegemist on äkki, sarnaselt sellega, nagu käitus eelmine SARS, haigusega, mis tagasi ei tule. See, kas me seda saavutame, ei sõltu kahjuks ainult meist. Viiruse levik on globaalne. Me räägime tõesti ametlikult alla 4 miljonist nakatunust, tegelikult on võib-olla 10 miljonit või enam nakatunut, tõenäoliselt võib neid rohkemgi olla. Ilmselt me seda päris ära nullida ei suuda. Loodaks väga, et õigus on doktor Popovil, kes ütles eile küll teadlikult ettevaatlikult, et võib-olla ei tule tagasi. See on see peamine koht, kuhu me kindlasti soovime jõuda, kui te nii küsite.
See, mis on realistlikult, konkreetse seadusega teostatav, on see, et meil on selge õiguslik raamistik, mida saab teha Terviseamet, mida saab teha Vabariigi Valitsus. Näiteks, et karantiinide seadmisel ei tekiks olukorda, kus peavad taas kord hakkama eri asutused omavahel vaidlema, kellel on õigus ja kellel ei ole õigust seda teha. Kõik see kokku annab meile võimaluse selle viiruse levikut hoida jätkuvalt kontrolli all, vajaduse korral kiiresti piirkondlikele nakkuspuhangutele reageerida, kehtestada täiendavaid piiranguid või tänaseid piiranguid jätkuvalt jõus hoida, on see 2 + 2 põhimõte vms, ja annab meile võimaluse eriolukorrast väljuda, mis kindlasti mõjub hästi ka ettevõtluskeskkonnale, inimeste psühholoogilisele olukorrale ja laiemalt Eesti ühiskonnaelule. (Hääl saalist.) Ma vist ei saa küsimusest aru.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 27 lõiget 3. Kehtiv seadus ütleb otsesõnu välja, et karantiini kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus Terviseameti ettepanekul, mis on ka igati loogiline, sest põhiseaduse järgi on kohalikul omavalitsusel iseseisvalt kohaliku elu küsimuste üle otsustamiseks täielik õigus. Aga muudatuse esimene osa ütleb, et karantiini kehtestab Terviseamet haldusaktiga. Ehk Terviseamet läheb sisuliselt kohaliku omavalitsuse ampluaale. Tegemist on minu hinnangul kerge põhiseaduse riivega. Aga kui nüüd pole võimu enda kätte [saamise] tahtmist, siis nimetage palun need omavalitsusüksused, kes pole karantiini aja hakkama saanud, nii et on vaja nendelt selline õigus ära võtta.

Tänan küsimuse eest! Ma korra sellele vastasin, vastan hea meelega veel. Täna teadaolevalt – parandage, kui ma eksin – ei ole Terviseameti ettepanekul ükski kohalik omavalitsus ühtegi karantiini kunagi sätestanud. Mina ei tea sellist olukorda, ei suutnud seda ka minu kolleegid tuvastada. Tänased karantiinid, mis on kehtestatud, on eriolukorra juhi korraldusega kehtestatud. Eriolukorra juht on need otsustanud ja eelnevalt omavalitsustega läbi rääkinud. Mis puudutab seaduseelnõus pakutud muudatust, siis nagu öeldud, loomulikult on omavalitsusel enda territooriumil väga arvestatav jõud ja õigus elu korraldada, aga nakkushaigus ei tunne kohalike omavalitsuste piire. Nakkus ei levi ainult ühes 79-st kohalikust omavalitsusest, see on riiklik probleem, see on tihtipeale rahvusvaheline probleem. Vastavalt seadusele on tervisevaldkond riiklik ülesanne, epideemiatõrje on Terviseameti ülesanne, vastava kompetentsi arendamine, meetmete võtmine jne. Tõesti, nii nagu ma enne viitasin, riigikaitseseaduse menetlemise käigus on seesama ettepanek tehtud, see eelnõu on ka Riigikogus esimese lugemise läbinud, linnade ja valdade liiduga on see kooskõlastatud, samuti on seda täiendavalt arutatud nüüd eraldi. Ei ole linnade ja valdade liit ega omavalitsused, kellega mina olen suhelnud – nende hulka kuuluvad Tallinn, Tartu ja mitmed väikesed omavalitsused –, nõudnud endale seda õigust, vaid pigem ongi nad näinud seda plussina, kui vastava valdkonna eest vastutav amet, hädaolukorra lahendamise eest vastutav amet neid otsuseid teeb, vajaduse korral ka õiguslikke vaidlusi peab. Siis kaob ära see võimalus, et näiteks, nagu öeldud, 79 omavalitsusest 22 nõustuvad ettepanekuga, 35 soovivad mõtlemisaega ja osa jääb kahevahele. Et vältida selliseid olukordi, kus valitsus peab hakkama jälle eriolukorda kehtestama, ma arvan, on mõistlik, et see läheb Terviseameti õiguseks. Nii nagu siin seaduses öeldud on, kui me räägime väga laiaulatuslikest karantiinidest, laiaulatuslikest mõjudest, näiteks maakondade karantiini panekust, siis neid asju otsustab juba Vabariigi Valitsus, kus kahtlemata Eesti üldise valimisloogika järgi on reeglina esindatud vähemalt kaks kui mitte rohkem erakonda. Kindlasti toimub laiapõhjaline arutelu, vajaduse ja võimaluse korral ka kohaliku omavalitsusega suheldes. Ma ei näe siin seda ohtu, et keegi omavalitsuste autonoomiat nii ulatuslikult riivaks. Seda ohtu pole näinud siin ka linnade ja valdade liit, Õiguskantsleri Kantselei ega ükski ministeerium, kes on selle eelnõu väljatöötamises osalenud, ega Vabariigi Valitsus, kes on seda eelnõu toetanud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Tulen jälle tagasi selle pudru ja kapsaste juurde. Tegelikult sellest 11-leheküljelisest seaduseelnõust umbes kaks ja pool lehekülge puudutavad n-ö kiireloomulist asja, Terviseameti tegevuse reguleerimist jne. See on see hädaolukorra seaduse ning nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse muudatus. Aga see liigliha, igasugused meditsiiniseadmed ja kõik, mis siia juurde on poogitud – milleks seda vaja oli? Kas selleks, et ähmastada kogu selle eelnõu sisu? Kui vaadata, mis on selle seaduse eesmärk, siis kõigest sellest, Terviseametist, mitte midagi ei räägita. On öeldud, et kohaldatakse alates 26. maist Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust nr 2017/745, millega muudetakse direktiivi 2001/83, määrust nr 178/2002 ja määrust 1223/2009 ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 90/385 ja 93/42. See on selgelt öeldud, mis on seaduse eesmärk. Ühtegi ...

Oot, küsimus võiks nüüd tulla.

Küsimus on see, miks selline segapuder. Võiks olla kaks ja pool lehekülge selgelt Terviseameti tegevuse reguleerimine ja nakkushaiguste ennetamine. Meditsiiniseadmete n-ö hooldamise ja kasutamise kohta võiks olla teine seadus. Miks on kokku pandud selline puder ja kapsad? Eriti veel kiireloomulisena.

Tänan küsimuse eest! Järjekord on siiski olnud teistpidi. Kõigepealt oli parlamendi menetluses meditsiiniseadme seaduse ja teiste seonduvate seaduste muutmine. See oli siin algtekstina ja ka seletuskirjana, mis, ma arvan, ongi see seletuskiri, kust pärineb see seaduse eesmärk, mille te ette lugesite. Nüüd on valmistatud esimeseks lugemiseks ette sama seadus täiendustega, muudetud kujul, kuhu on tõesti lisatud juurde valitsuse poolt toetatud ja sotsiaalministri poolt sotsiaalkomisjonile esitatud hädaolukorra seaduse, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse ja teiste seonduvate seaduste muutmise punktid, mis on ajakriitilised ja puudutavad konkreetselt koroonaviiruse leviku tõkestamist. Vastavalt sellele on olemas ka täiendatud seletuskiri, mis puudutab just nimelt hädaolukorra seadust, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust, tervishoiuteenuste korraldamise seadust ning ravikindlustuse seadust. Nende punktide kohta on samuti olemas nii seletuskirja põhjendused kui ka seaduseelnõu täiendav tekst, kus need seadused on tõesti koos. Järjekord on olnud, jah, teistpidi. Sellest, et see võib tekitada küsimusi, ma saan igati aru.

Enne kui ma annan Kristina Šmigunile sõna, tuletan kõigile meelde, et küsimuse jaoks on üks minut. Kaks minutit kestab läbirääkimiste käigus sõnavõtt kohalt. Nii et palun esitada küsimus enam-vähem selle ühe minuti piires. Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et kui Eestis peaks olema eriolukord, siis eriolukorra juhil on õigus, kui haiglakohti ei ole piisavalt, paluda spordiklubidel või ettevõtetel oma ruumid vabastada. Kas te selle lühikese ajaga olete jõudnud mõelda läbi ka need toetusmeetmed, mis korvavad nendele spordiklubidele või ettevõtetele kahjud?

Tänud! Tegelikult see oli vastus sellele, mis puudutas hädaolukorra meditsiinijuhti. Nüüd on hädaolukorra meditsiinijuhiks nimetatud doktor Arkadi Popov ja konkreetse seaduseelnõuga, mis täna parlamendis on, antakse talle õigus anda korraldusi nii tervishoiuasutustele kui ka erasektori asutustele, kui see on vältimatult vajalik just nimelt epideemia tõrjeks ja nakkuse edasileviku vältimiseks. Sel juhul tõesti teoreetiliselt tal see õigus on. Seda loodetavasti vaja ei lähe, meie haiglasüsteem on piisavalt suur, me oleme suutnud kõik patsiendid n-ö varuga hospitaliseerida COVID-19 osakondades, vajaduse korral Kaitseväe välihaiglat kaasates. Aga on tehtud näiteks kaardistusi tõesti ka koolide ja muude ruumide võimalikuks kasutamiseks, kui see vajadus peaks ilmnema. Loomulikult, seda tuleb teha esmaeelistusena alati koostöös ruumi valdajaga, koostöös kohaliku omavalitsusega. Aga hädaolukorra mõiste ongi väga lai. Hädaolukord võib olla lokaalne, hädaolukord võib olla üleriigiline, hädaolukord võib olla väga laiaulatuslik. Selliseid hetki võib tekkida – loodetavasti kunagi ei teki –, kui on vaja väga kiiresti otsustada, kuhu viia konkreetse õnnetuse tagajärjel näiteks patsiendid, kuhu ohutusse kohta nad ajutiselt paigutada, näiteks seni, kuni tekib võimekus neid haiglatesse laiali viia, või kui haigla on täis või näiteks saastunud mis tahes põhjusel, on seal halvad kiirgusnäitajad või mõne nakkuse levik, nagu siin enne viidatud. Loomulikult, siis on asjakohane ja mõistlik, et riik pärast lisakulutused ka kompenseerib. Nii oleme seda tegelikult ju teinud ka praegu, eriolukorra ajal, on need kaubandusasutuste rendikombinatsioonid, on see tervishoiusektori lisakulude kompenseerimine, on see usuliste tegevuste, koguduste töö kompenseerimine, on see seotud kultuurivaldkonnaga, maaeluvaldkonnaga. Ma arvan, et see loogika peabki ilmselt niipidi olema, et hädaolukorra ajal, eriolukorra ajal võib tekkida vajadus teha kiiresti otsuseid ja kompenseerimismehhanismid peaksid tulema järele mitte liiga pika viitajaga, aga võib-olla mitte alati ka kohe, samal ajahetkel, kuna see lihtsalt ei pruugi olla võimalik.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Hea minister! Kindlasti on see hästi oluline, et me järgmist epideemiat oleme valmis paremini ja võimekamalt haldama. Ma usun, et see seadus sinna suunda ka sihib. Kuulates vastust Signe Riisalo küsimusele, minus siiski tugevnes arusaam, et selle seadusemuudatusega saab valitsus suures osas sarnased volitused, nagu praegu on eriolukorra juhil, ja saab neid kasutada ka Terviseameti kaudu. Võib-olla täpsustate ikkagi, mis need meetmed võiksid olla, mis ka pärast eriolukorra lõppu kehtima jäävad? See on küsimus, mida ka Signe Riisalo küsis. Võib-olla ka täpsustuseks tagasivaatavalt, millal toimus viimane kriisiõppus, kus testiti kriisiplaani epideemia haldamiseks?

Epideemia haldamist puudutava kriisiõppuse täpset kuupäeva, ma ütlen teile kohe ausalt, ma öelda ei oska. Üks asi on õppused, mis puudutavad ametkondi ja haiglaid, neid tehakse tihedamalt, vahel on need ka valitsuse tasandil. Valitsuse tasandil olen ma osalenud erinevatel õppustel, aga pigem eelmise valitsuse ajal, mitte praeguse ajal. Mis puudutab neid meetmeid, siis mõned konkreetsed näited. Mõnda aega tõenäoliselt on vajalik 2 + 2 põhimõtte rakendamine, vähemalt mõnda aega on vajalik hooldekodude külastamise keeld, haiglate puhul samuti. Loomulikult, haiglal on õigus, kui ta suudab tagada terviseohutuse, isikukaitsevahendite kasutamise, teha teatud erandeid, aga pigem on üldine külastuste vähendamine mõistlik ja põhjendatud. Samamoodi on vajalik, et oleks õigus jätkuvalt karantiine seada, et oleks selgelt kirjas seaduses, kes neid seab, mis hetkel on see Terviseamet, mis hetkel Vabariigi Valitsus. Seal on mõned konkreetsed meetmed. Võib-olla samuti selge näide on avalike ürituste lubamine. Hetkeseisuga teatavasti avalike ürituste keeld juriidiliselt kehtib nii kaua, kui eriolukord lõppeb, sest eriolukorra juhi korraldusega on need keelustatud. Kui eriolukord lõppeb ära, siis teoreetiliselt on need lubatud. Tegelikult me oleme võtnud selge suuna – ma arvan, et see on mõistlik suund – nii nagu väga paljud riigid, et avalikke üritusi ei ole mõistlik korraldada ei maikuus ega tõenäoliselt ka juunikuus, pigem hakata neid võib-olla juulis-augustis tegema, kui olukord on paranenud, ja ka siis piirata ilmselt osalejate arvu. Kõigi selliste piirangute seadmiseks, et kohalik omavalitsus või Terviseamet ei peaks hakkama igat üksiküritust eraldi keelustama, igat üksiküritust eraldi reguleerima, on tõesti mõistlik konkreetset seaduseelnõu toetada, anda võimalus selliste piirangute ja selliste normide kehtestamiseks üle riigi, üle välja. Siis on ka kõigil ürituste korraldajatel selge arusaam, mis on lubatud ja mis ei ole lubatud, mis mahus üritusi saab planeerida, mis kuusse saab neid planeerida ja kas neid saab planeerida.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatan, et Terviseamet saab otsustada nn nende sanktsioonide üle ja ka selle üle, kui mõjusad need on, aga ühtlasi kehtivad meil ju veel praegu karistusseadustiku §-d 192 ja 193. Kes konkreetselt hakkab tegema neid otsuseid, kas lähtutakse sellest sunnirahast, 32 000 eurot on ülempiir juriidilisel isikul, või karistusseadustiku §-dest 192 ja 193?

Konkreetses seaduseelnõus on välja toodud need trahvimäärad, mis kehtivad konkreetsete korralduste eiramise korral, näiteks nakkushaiguste ennetuseks ja tõrjeks vajalike õigusaktide ignoreerimise või korralduste mittetäitmise korral. Trahvimäärad on siiski konkreetses eriseaduses kirjas ja sellest tuleb ka lähtuda.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Mitu kriisiõppust valitsuses ehk kabinetis on tänane valitsus läbi viinud, mis teemadel need on olnud ja mitu ministrit sellel kriisiõppusel, kui see on toimunud, on osalenud?

Ma pean tunnistama, et konkreetse valitsuse ajal pole mina isiklikult osalenud ühelgi kriisiõppusel. Meil on olnud plaane. Teatud põhjustel, ka viiruse levikuga seotud põhjustel on osa kriisiks ettevalmistavaid tegevusi ja plaanitavaid tegevusi edasi lükkunud. Nagu öeldud, varasema valitsuse ajal, samuti Jüri Ratase valitsuse ajal teatud kriisiõppused toimusid. Kui on soov saada täpne ülevaade teemadest, siis pean seda täpsustama Riigikantseleiga, mil määral infot saab välja anda ja mil määral saab süžeed ja kõike kirjeldada. Siis saan kirjalikult teile vastuse anda, kui on huvi.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea Riigikogu aseesimees! Hea Tanel! Sa oled siin majas pikalt töötanud – sinuga on seal sinu teise korruse kabinetis küllalt koos kohvi joodud –, sa tunned selle maja reegleid ja tavasid. Mul on nüüd küsimus, mida küsis ka Peeter Ernits. Tõesti on kaks asja nagu puder ja kapsad, nagu Peeter ütles, kokku pandud. Võib-olla Tõnis noore, n-ö värske Riigikogu liikmena ei tea neid tavasid. Mis nõu sa andsid Tõnisele? Miks te ei teinud seda eraldi seadusena? Selle oleks täpselt sama ajaga suutnud siin ära menetleda, kui oleks tarvis olnud, oleksid tulnud erakorralised istungid. Kui on vajalik asi, siis Riigikogu tuleb kokku. Nüüd me teeme pretsedendi, mis oli küll ka 2012. aastal, aga me oleme püüdnud viimastel aastatel seda muuta, et ei tehtaks selliseid kobaraid. Aga nüüd me paneme selle kokku. Me saame aru, et seda eelnõu on vaja, aga seda oleks saanud teha tsiviliseeritud moel. Mis nõu sa Tõnisele andsid?

Tänan küsimuse eest! Olen tõesti siin mõne aasta töötanud, mitte nii kaua kui sina vist, aga siiski. Mis puudutab seaduseelnõusid, siis tõesti on tava ja praktika, et seaduseelnõude n-ö kokkupanemisel nad pannakse eelnõusse tähestikulises järjekorras, seetõttu nad hetkel siin on niimoodi, et alustame biotsiidiseadusega, järgneb hädaolukorra seadus, jäätmeseadus jne. Selle lugemine on selle võrra kindlasti keerulisem. Seletuskirjad seevastu on tehtud eraldi just nimelt seetõttu, et inimesel oleks võimalik väga selgelt lugeda, mida konkreetselt ühes või teises seaduses ja miks muudetakse. Eesmärk oli jõuda seaduseelnõu lugemisega võimalikult kiiresti lõpule. Me lähtusime ka sellest põhimõttest, et kui me saame seadust muuta enne esimest lugemist ehk enne tänast lugemist parlamendisaalis, siis on see siiski õiguslikult oluliselt korrektsem, kui oleks olnud näiteks kahe lugemise vahel selliste radikaalsete, suure mahuga muudatuste tegemine. Hetkeseisuga on siiski tulnud siia terviktekst uuel kujul, kõiki neid seadusemuudatusi arvestades, ja sotsiaalkomisjonil on võimalik olnud minu teada vähemalt kolm korda seda teemat arutada. Minu teada arutatakse homme neljandat korda. Debatte on peetud, peame seda tänagi siin. Ma arvan, et õiguslikult oleks alati korrektsem, lihtsam ja parem, kui oleks piisavalt aega, et neid käsitleda eraldi, aga ajagraafikust tulenevalt tegin tõepoolest ettepaneku neid eelnõusid käsitleda koos.

Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud härra minister! Praeguse eriolukorra ajal on juhtimisahel toiminud nii, et all on Terviseamet, mida juhib peadirektor, selle kohal olete teie kui valdkonna eest vastutav minister ehk sotsiaalminister ja teie kohal omakorda on peaminister kui kriisiolukorra juht. Me võime anda erinevaid hinnanguid eri tasanditele eri ajal, aga summa summarum selle juhtimisahelaga me oleme selle viiruse maha surunud. Minu küsimus ongi see: miks te tahate nüüd edasi, pärast eriolukorra lõppu teha nii, et kaks ülemist osa muutuvad kollegiaalseks, abstraktseks Vabariigi Valitsuseks? Kas ei peaks selle asemel olema valdkonna eest vastutav minister või peaminister, kes konkreetselt neid korraldusi annab? Loomulikult, valitsus kollektiivselt arutab neid, nii nagu staapki teeb sõjaväes, aga korraldusi annab ikkagi juht, kes on selles ahelas õigel kohal.

Tänan küsimuse eest! Ma arvan tõesti, et tänane eriolukorra n-ö juhtimise skeem koos COVID-19 valitsuskomisjoniga oligi õige lähenemine. Nüüd, kui COVID-19 haigus on põhiosas vähemalt ajutiselt maha surutud, tulenevalt kõigi Eesti elanike vastutustundlikust käitumisest, heast koostööst valitsuse ja tervishoiusektori ja teiste riigiasutuste vahel, on võimalik minna mõnevõrra laiapõhjalisema juhtimise peale ehk jätta valitsusele õigus teha üleriigilisi, suure ühiskondliku ja majandusliku mõjuga otsuseid ja Terviseametile jätta seaduse järgi õigus teha üksikotsuseid, õigusselguse mõttes selgelt sätestatult, mis hetkel nad seda teha saavad. Ma arvan, et konkreetse ühiselamu karantiini määramine näiteks ei peaks olema Vabariigi Valitsuse otsus, see võiks olla konkreetselt Terviseameti otsus. Nii ongi mõistlikum, sellega on kiire, see on üksikotsus, see ei eelda valitsuskabineti kogunemist. Kui me räägime mõne maakonna karantiini panemisest, kui me räägime üleriigilisest avalike ürituste keelustamisest näiteks, siis ma väga hästi ei kujuta ette, et seda teeks sotsiaalminister üksinda või seda teeks Terviseamet üksinda. Selle mõju ulatub ju kõigi omavalitsuste territooriumile, ulatub väga mitmesse sektorisse: Kultuuriministeeriumi sektor, haridus, sotsiaalsektor, majandus, mis tahes. Sellistel juhtudel see, et valitsus tervikuna, kollegiaalselt neid otsuseid teeb, ma arvan, on mõistlik, see väldib võimalikke vaidlusi nii avalikkuse ees kui ka ministeeriumide vahel ja tagab selguse. Ehk juhtimisskeem ei muutu, ma arvan, oluliselt pikemaks, ta muutub laiapõhjalisemaks. Aga ka praegu oli COVID-19 komisjonis üheksa ministrit ehk ka seal tegelikult peaminister rakendas demokraatlikku juhtimiskultuuri, mitte ei langetanud otsuseid üksinda. Ma arvan, et ka tulevikus on mõistlik valitsuses need asjad läbi rääkida ja vajaduse korral operatiivselt, kiirelt saab otsuseid üksikaktide kujul jätkuvalt teha Terviseamet. Kinnitan, et sotsiaalministrina olen loomulikult pidevalt ka ise nende otsuste langetamise juures.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea ettekandja! Kas ma olen õigel teel, arvates, et kui nüüd meil näiteks teine laine tuleb ja on jätkuvalt oluline vältida otsekontakte, siis on e-sigaretipoodidel võimalik otse pöörduda ikkagi Terviseameti poole, sest Terviseamet lähtub sellest, et esmane on ikkagi otsekontaktide vältimine, mitte 10 kuud kehtinud ebaproportsionaalne ja mõttetu kaugmüügi keeld riigis?

Pöörduda on alati võimalik. Aitäh küsimuse eest! Ma tunnistan ausalt, et tervisevaldkonnas ei näe ma väga tugevat seost e-sigarettide kasutamise ja nakkushaiguse tõrjumise vahel.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Teie eelmises vastuses peitus minu arust üks oluline tõde. Ma tegelikult üllatun sellest, et Vabariigi Valitsus, kes kogunes peale valimisi, ei ole teinud ühtegi kriisiõppust. Minu arust on siin ka võti, miks see kriisikommunikatsioon ministrite vahel läks nii laperdama. Üks asju, mis silma paistis, on see, et Terviseametil siis, kui ministrid hakkasid nii erinevaid signaale saatma, ma arvan, oligi keeruline tegutseda. [Ma ei ütle seda] mitte selleks, et nende tegevust sada protsenti õigustada, vaid viitan lihtsalt sellele, et see süsteem ei toiminud. Kui hea kolleeg viitas sellele, mismoodi valdkonnaminister võiks vastutada, siis tegelikult tähendaks see seda, et sotsiaalminister selle seaduse valguses teeb Vabariigi Valitsusele ettepaneku ja need asjad viiakse nagu ellu. Kas te tunnistate seda, et oli viga, et valitsus tegelikult ei olnud harjutanud kriisis toimetulekut ja selle tõttu tekkis palju vigu ka allasutustes?

Mis puudutab konkreetset koroonaviiruse kriisi, siis vaadates taas võrdlust maailma riikidega, Euroopa riikidega, Põhjamaade riikidega, me teame ju kõik, et Eesti olukord on võrdlemisi hea, meil on suudetud ära hoida sarnast massilist nakatumist, nagu juhtus väga mitmes Euroopa riigis. Meie surmade näit on üle kümne korra madalam kui väga mitmes Euroopa suurriigis, samal tasemel Põhjamaadega, nagu Norras, Soomes, madalam kui Rootsis. Ehk tegelikult on olukord pigem olnud hea. Siin on üksikotsuseid, mis on ilmselt olnud tol hetkel langetatud info ja teadmiste pinnalt ebapiisavad. Ei olnud mõistlik anda ... "Loa andmine" on isegi vale väljend. Tahaks olla täpne, Terviseamet ei anna otseselt lubasid ürituste toimumiseks, lubasid annavad kohalikud omavalitsused ja teised instantsid, aga teatud hetkel oleks pidanud loomulikult selle ühe konkreetse võrkpalliturniiri kohta andma selge soovituse seda mitte korraldada. Eks neid selliseid üksikotsuseid on võib-olla veel olnud, aga laias laastus on valitsus ja tervisevaldkond tegutsenud õigesti. Tegelikult on olnud üks kriisiõppus ka käesoleva valitsuse ajal, see oli sideteemal. Ma ise sellel tõesti ei osalenud, seetõttu ma vastasin ka enne, et ma ei ole selle valitsuse koosseisus kriisiõppustel osalenud. Ma olin tol hetkel välismaal. Aga see ei tähenda, et neid õppusi pole toimunud. Neid toimus eelmise valitsuse ajal ja kindlasti toimub ka veel. Nagu öeldud, siis oli teatud kriisi lahendamise temaatika päevakorral ja plaanis ka enne selle kriisi puhkemist, aga paraku on see tulenevalt koroonaviiruse levikust ja globaalsest pandeemiast mõnevõrra edasi lükkunud. Aga kindlasti jätkame ühisõppustega ka edaspidi. Ma arvan, et koostöö on olnud pigem tõhus ja hea. Kindlasti ei saa öelda, et kõik on täiuslik, aga ma arvan, vaadates Eesti olukorda, vaadates ka tänast pilti, vaadates seda, et me arutame eriolukorrast väljumist ja teame, et meil on viirus kontrolli all, et Eesti elanike, valitsuse, omavalitsuste, tervisevaldkonna ja teiste riigiasutuste tööga võib pigem jääda rahule.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Härra Kiik! Kui te tulete siia eelnõuga, mis annab Terviseametile väga tugeva võimu, siis minu väga heatahtlik ja mitte kuidagi kiuslik soovitus on, et vastake sellistele küsimustele, mida ma siin enne küsisin, lühidalt ja konkreetselt ja seiske oma Terviseameti eest. Saab ju nii rääkida, et jutt ei lähe pikaks, küll aga kõik saavad aru, mis öeldakse. Minu küsimus käib selle kohta, et kui te selle eelnõuga tulite, kas teil oli siis endal mingi lootus, et see eelnõu läbi läheb. Ma kuulen siin päris õelaid küsimusi, mis viitavad, et siin käib jälle võitlus süvariigiga, peaasi on jälle ühele ametkonnale koht kätte näidata. Ja mitte ainult uksealune rida ei räägi sellest. Mis olukord selle eelnõuga tegelikult on? Ise ma ei ole selles juhtivkomisjonis ega ole ka praegu need arutelud nii viljakad eri eelnõude suhtes olnud.

Tänud! Loomulikult, eesmärk on, et see eelnõu leiaks parlamendi toetuse. Ma arvan, et see on mõistlik eelnõu. Kindlasti võib olla erinevaid arvamusi nii Terviseameti rolli või mis tahes asjaosaliste rolli kohta, seda debatti võib pidada, aga ma arvan, et see ei saa olla takistuseks ja see ei saa olla põhjuseks, et pidurdada nakkushaiguse tõrjeks vajalike muudatuste tegemist Eesti seadustes. Ma usun, et parlamendi enamus kindlasti on samal lainel, seda toetas ka Vabariigi Valitsus tervikuna.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Mind kohe ajendas küsima teie vastus heale kolleegile Kalvi Kõvale, kui te ütlesite, et te andsite sotsiaalkomisjoni esimehele nõu need eelnõud liita enne esimest lugemist, et te andsite selle soovituse. Mul on küsimus ja võib-olla ka palve teile, tõesti suur palve: kas te oleksite nii kena ja annaksite nõu ja soovitaksite sotsiaalkomisjoni esimehel sahtlist välja võtta psühhiaatrilise abi seaduse, mis algatati juba 3. detsembril, mida on toetanud Vabariigi Valitsus, mida olete toetanud teie sotsiaalministrina, mida on toetanud ka Riina Solman, mida on toetanud sotsiaalpartnerid, puuetega inimeste koda, õiguskantsler, kes on ise selle kohta ettekirjutuse teinud? Kas ma võin loota, et te annate selle soovituse sotsiaalkomisjoni esimehele?

Tänan küsimuse eest! Ma pigem ei andnud soovitust, vaid ma esitasin enda ettepanekud konkreetsete seaduseelnõude kohta. Nende ettepanekute üle on sotsiaalkomisjon ise enda istungil otsustanud. Mis puudutab lastele psühhiaatrilise abi tagamist, siis kahtlemata olen seda meelt, et tegemist on olulise küsimusega, mis vajab lahendamist, see oleks hea teha ära esimesel võimalusel. Aga nagu öeldud, sotsiaalkomisjon ja valitsuskoalitsioon loomulikult koos opositsiooniga langetavad kohapeal ise need otsused, mis ajaraames, mis tempos edasi liigutakse. Ma usun, et varem või hiljem see küsimus õige ning Eesti inimesi ja lapsi toetava lahenduse leiab.

Merry Aart, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Siin on kogu aeg juttu olnud, et Terviseametile antakse juurde õigusi. Ma arvan, et see on õige, sest teatud situatsioonides peab keegi koordineerima, et asjad edasi läheksid. Aga õigustega kaasneb tavaliselt ka vastutus. Ma küsin hea meelega teie käest seda, kus on fikseeritud Terviseameti vastutus ja võib-olla ka Terviseametis töötavate spetsialistide kompetentsikriteeriumid. Ma näen, et ainult siis on võimalik, et Terviseamet seda koordineerivat rolli saab täita.

Tänan küsimuse eest! Terviseametil on jah vastavalt seadusele kohustus selle valdkonna eest seista, selle valdkonnaga tegeleda. Mürgistuste tõrje ja väga palju valdkondi veel on Terviseameti vastutusalas. Erinevate ametikohtade täitmine on loomulikult eeskätt nende juhi otsustada ja need kriteeriumid siis ka seatakse. Terviseametis töötab väga palju väga erineva taustaga inimesi, seetõttu et ka ülesannete ampluaa on väga lai, tegeldakse nii perearstidega, laboriseadmetega, keskkonnaohutusega, tervishoiu järelevalvega. Tööpõld on lai, mis eeldab ka erineva kvalifikatsiooniga inimesi. Kindlasti, nagu enne viitasin, nüüd, kui mõnevõrra eelduslikult tuleb rahulikum aeg, tuleb meil üle vaadata nii Terviseameti võimekus ja struktuur kui ka teiste Sotsiaalministeeriumi valitsemisala asutuste toimimine kriisi ajal. Ma usun, et sedasama tööd ja sellist analüüsi teevad kindlasti ka kõik teised ministeeriumid, kuna alati saab ja tuleb kriisidest õppida, järgmine kord paremini valmis olla, kasutada vahepealset rahulikumat perioodi ümberkorralduste, täienduste ja tugevduste tegemiseks.

Merry Aart, palun!

Ma pean ütlema, et ma väga naudin teie kiirkõnet ja ohtrasõnalisust, aga ma siiski tahan veel korra küsida: kus on see konkreetne koht, kust ma saaksin vaadata, milline on Terviseameti vastutus ja millised on need kriteeriumid, millele spetsialistid seal peavad vastama? Minu kogemus ütleb, et kui seda ei ole, siis on selline umbluu üldiselt.

Terviseameti (kui me räägime juhist) juhi valib vastavalt seadusele tippjuhtide komisjon, kes esitab ettepaneku ministrile, kes juhi ametisse kinnitab. See käib vastavalt konkursil sätestatud kriteeriumidele, üldjuhul on need magistrihariduse nõue, teatud juhtimiskogemus jms. Mis puudutab ülejäänud ametikohti, siis nagu öeldud, nendele kehtivad nõuded kehtestab üldiselt asutuse juht ehk antud juhul Terviseameti juht. Terviseameti enda ülesanded on eri seadustes piiritletud ja sätestatud. Vastutuse küsimus on, ma arvan, selline igavikuline debatt. Kui sa teed olemasoleva info pinnalt, parimate teadmiste kohaselt mõne otsuse, mis hiljem, uue info pinnalt osutub valeks otsuseks, siis kas sa vastutad selle eest, et see info, mida sa kasutasid, oli poolik, ekslik, või sa oleksid pidanud oskama paremini ette näha, hinnata? See on selline debatt, kus, ma arvan, ei olegi ühte õiget vastust. Seetõttu ma süüdlaste otsimise poliitikat väga ei toeta, küll aga olen nõus, et vastutus iga ametikohaga kaasneb. Selles me ei kahtle keegi siin.

Alar Laneman, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Väga sümpaatne kavatsus ja suund. Mul on kaks küsimust. Esimene küsimus on lihtne. Siin on ka kolleegid küsinud ajastamise kohta. Kõik õppetunnid ei ole meil kriisiga seoses veel selged, kriis veel kestab. Miks just nüüd, kui võib-olla tuleb veel häid mõtteid? Teine küsimus on hädaolukorra seaduse muutmisest tulenev. Tekib selline tunne, et me koormame valitsuse teatud valdkonnaga ära, ja oleme samas näinud, et kriisid võivad muuta vormi ja võivad kanduda teistesse valdkondadesse. Valitsus tegeleb siiski riigiga, ametiasutused tegelevad oma vastutusalaga nii rahu, kriisi kui ka sõja ajal. Kas see on põhjendatud?

Mis puudutab kriisi õppetunde, siis kahtlemata, neid me alles analüüsime. Eks selliseid järeldusi ja õppimist tuleb teha ka töö käigus, et konkreetse kriisi valguses olla n-ö igal järgmisel päeval ja nädalal natuke targem kui eelmisel.
Mis puudutab seaduseelnõu muutmise vajadust, siis tõesti tingib seda eeskätt asjaolu, et me oleme soovinud ja valitsuse otsusega ka seadnud eesmärgi eriolukorrast väljuda 18. mail. See eeldab seda, et meil peab olema võimalus seaduslikult ilma üleliigsete vaidlusteta jätkuvalt kehtestada teatud piiranguid, mis võivad olla vajalikud 18. maist alates, aga võib tekkida vajadus ka juunikuus, juulikuus või muul ajal. Sel hetkel ei tohiks tekkida olukorda, kus me hakkame näiteks iga kuu tagant uuesti eriolukorda kehtestama, selleks et neid piiranguid seada, ja siis taas lõpetame, kui olukord stabiliseerub. Meil peaks olema õigus ja võimalus teha neid otsuseid ka n-ö rahuajal, selleks et vältida hädaolukorra taaspuhkemise, eriolukorra taaskehtestamise vajadus. Seetõttu on ka siin seaduses väga selgelt ju ära toodud, mis hetkel on hädaolukorra juht ja see asutus see, kes neid otsuseid teeb, ja mis hetkel on Vabariigi Valitsusel õigus suuniseid anda. Täpselt samamoodi on ka nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses määratletud, mis hetkel on Vabariigi Valitsus see, kes teeb otsuseid, mitte Terviseamet. Ma arvan, et selles vaates on see mõistlik. Mis puudutab seaduse edasist täiendamist, siis see debatt on kindlasti veel ees, see on ka meie tööplaanis, et tulla sügisel tagasi selle küsimuse juurde, selle seaduse juurde tervikuna. Aga nagu öeldud, sügisel on juba hilja teha muudatust, mida on vaja suve jooksul rakendada.

Kai Rimmel, palun!

Austatud minister! Hea koosoleku juhataja! Mul on selline küsimus: kas antud isikkoosseisus Terviseametile on ikkagi võimalik anda selliseid suuri volitusi? Kui 1. märtsil andis Terviseamet loa Itaalia ja Eesti võrkpallimatši korraldamiseks Saaremaal, mis on teadaolevalt suur, paljude inimestega üritus, samal ajal 2. märtsil keelati A. Le Coqi tehasesse 4–5 itaallasest spetsialisti kohaletulek põhjendusega, et riskipiirkonnas elavatel inimestel on haigestumise tõenäosus ja on väga suur oht, siis kas siin ei ole otsustes suur vasturääkivus? Kas neid spetsialiste on võimalik sellise usalduskoormaga n-ö premeerida?

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et vastutuse laiendamine ja õigusselguse loomine ei ole kindlasti mingi preemia. Pigem see ju kohustab. Õigused kohustavad, mitte ei anna juurde. Mis puudutab seda konkreetset võrkpallimängu, siis on tõsi, et tol hetkel oleks olnud õige anda soovitus seda mitte korraldada. Luba korraldamiseks ei anna siiski Terviseamet, Terviseamet ei korralda Eestis spordivõistlusi, Terviseamet ei väljasta ka avalike ürituste lubasid, seda teevad teised asutused. Terviseamet oleks võinud anda tol hetkel soovituse see üritus ära jätta, aga ei andnud seda soovitust, ta andis soovituse järgida tervisekaitsenõudeid jms, aga ei pidanud vajalikuks selle ürituse ärajätmist. Tagantjärele teame, et see oli loomulikult viga. Mis puudutab selle haiguse tulekut, siis olen ka enne välja toonud, et selle haiguse tõi Eestisse suurusjärgus 120 inimest teadaolevalt, tõenäoliselt veelgi rohkem inimesi. Haigus oleks olnud Eesti pinnal kahjuks ka ilma selleta. Kahtlemata see võrkpalliturniir haiguse levikut Saaremaal suurendas, olukorda raskendas ja seda tegid kindlasti ka teised Saaremaal toimunud avalikud üritused.
Mis puudutab neid otsuseid, siis ma arvan, et me teeme loomulikult enda ministeeriumi vaates hetkel teatavat sellist sissevaadet, et mis olid nende otsuste tagamaad, mis olid need põhjendused, mida oleks saanud tol hetkel ka olemasolevate seaduste raames teha paremini ja targemini. Aga ikkagi tuleks taas arvestada ka seda, et Eesti valitsuse poolt eriolukorra kehtestamine tuli alles mõnevõrra hiljem ehk 12. märtsil ja siis keelustati kõik avalikud üritused. Seni, märtsikuu esimeses pooles, toimus avalikke üritusi kõigis omavalitsustes üle Eesti.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister, ma väga tänan selle vastuse eest oma eelmisele küsimusele ja ma jään teie peale lootma. Aga tahan teilt natukene veel vastuseid saada. Kui me arutasime eelmisel nädalal sotsiaalkomisjonis seda eelnõu, mis täna on formuleerunud selliseks kobareelnõuks, siis ma küsisin kohalike omavalitsuste teavitamise kohta just nende nelja seaduse muutmise mõttes. Te kinnitasite, et riigikaitsekomisjonis on kohalikud omavalitsused oma arvamuse andnud. Eile, kui meil oli sotsiaalkomisjonis arutelu, siis selgus, et tegelikult kohalikud omavalitsused siiski plaanivad tulla muudatusettepanekutega. Minu küsimus on, et kas te olete kursis, et riigikaitsekomisjon on esitanud sotsiaalkomisjonile oma arvamuse ja seal on ka teatud vastuolud. Kas te olete kursis riigikaitsekomisjoni esitatuga? Piisab lühivastusest jah või ei.

Jah, olen kursis mõlemaga, nii sellega, et omavalitsused soovivad veel täiendusi teha, kui ka riigikaitsekomisjoni arvamusega. See ongi kõigi komisjonide õigus ettepanekuid teha. Eks sotsiaalkomisjon peab nüüd arutama.

Hele Everaus, palun!

Aitäh! Ma ei olekski küsinud, aga te ei vastanud paarile kolleegile, kes tegelikult küsisid väga tõsist ja olulist küsimust. Andes niisugused volitused edaspidi seaduslikult Terviseametile, siis missugused on need mehhanismid, millega te tagate professionaalsete, pädevate otsuste tegemise, arvestades kogu eelnevat ajalugu?

Tänan küsimuse eest! Terviseameti ajalugu on loomulikult natuke pikem kui konkreetne koroonaviiruse kriis. Enamiku inimeste teadvusesse on see amet jõudnud alles nüüd, tegelikult on tööd tehtud ju oluliselt kauem. Varem ei ole avalikkusel olnud selliseid etteheiteid nagu selle kriisi ajal. Mis puudutab konkreetsete pädevuste andmist, siis nagu öeldud, eeskätt on see õigusselguse loomine, siin on väga vähe niisuguseid lisaõigusi, pigem on ära sätestatud, mida tohib ja mida ei tohi teha, et vältida vaidlusi, mis tekkisid selle kriisi ajal ja jõudsid ka avalikkuse ette. Eeskätt on see selles vaates vajalik. Nagu enne viitasin, kindlasti tuleb meil vaadata üle Terviseameti struktuur, teiste sotsiaalministri valitsusala asutuste struktuur, koosseis, ülesannete jaotus, analüütiline võimekus, kogu see pool. Selleks ei ole palju aega. Meil tuleb seda teha kevade ja suve jooksul. Kahtlemata me sellega juba tegeleme. Kas ma saan anda garantii, et enam kunagi ühtegi kaheldava väärtusega otsust ükski minu vastutusala amet ei tee? Sellist garantiid, ma arvan, ükski minister anda ei saa. See oleks bluffimine. Aga kindlasti saan anda endast parima, et parandada Terviseameti võimekust ja ka meie valmisolekut nii selleks kriisiks kui ka võimalikeks muudeks kriisideks, mis puudutavad minu valdkonda ja laiemalt Eesti riigi elanike heaolu.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! See on Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu. Kas te saate meenutada, kas valitsuses oli ka selliseid küsimusi ja tõstatus selliseid teemasid nagu täna siin parlamendisaalis, millel on ka natukene kriitiline alatoon?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et konstruktiivne kriitika ja küsimuste küsimine on alati mõistlik. Seda loomulikult tehti ka valitsuskomisjonis, kus me seda põhjalikumalt arutasime. Valitsuse tasandil, kui me andsime selle kohta valitsuse hinnangu ja arvamuse sotsiaalkomisjoni palvel, oli arutelu suhteliselt lühikene, kuna enamik ministreid oli varem ministeeriumides selles debatis osalenud, ettepanekuid ise esitanud. Ka see konkreetne eelnõu on valminud Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ja Riigikantselei koostöös, samuti Kaitseministeeriumi õigusosakonda kaasates. Siin on saanud kõik anda oma sisendi ja oma ettepanekud, seda on arutatud, nagu öeldud, COVID-19 tõrje valitsuskomisjonis, küsimusi on küsitud ja jõutud just nimelt sellise tekstini, nagu on see, mis on täna esimesele lugemisele jõudnud.

Suur tänu, härra minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Palun nüüd komisjoni ettekandeks siia komisjoni esimehe Tõnis Mölderi.

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas kokku viiel istungil Vabariigi Valitsuse algatatud ja nüüd siis uue nimega meditsiiniseadme seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Komisjoni istungil andsid eelnõust ülevaate sotsiaalminister ning Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi esindajad, lisaks osalesid komisjoni istungitel õiguskantsler, riigisekretär, linnade ja valdade liidu esindajad ning Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja.
Esimene arutelu oli meil 21. aprillil, kui me eelkõige keskendusime just nimelt esimesele seaduse poolele, mis puudutab meditsiiniseadmeid. Seal meie põhiline vestlus keskendus nimelt meditsiiniseadme seaduse puhul riigilõivu sisseseadmise sellele osale, et kes saab olema pädev asutus meditsiiniseadmete puhul seda hindamaks. See on Terviseamet. Me markeerisime ära ka selle, millised need tulevased riigilõivud saavad olema, ja ka selle, et tänane seadus selles situatsioonis riigilõive ette ei näe, aga tulevikus saavad need olema, sest teadupärast selliste meditsiiniseadmete puhul kindlasti ka Terviseametil, lubades neid turule või kasutusele, omad kulud tekivad.
Siis oli juttu põgusalt sellest, milline on roll siis, kui näiteks mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis on tehtud uuringud ja seesama masin või seadeldis tahetakse võtta kasutusele just nimelt Eestis, et kas siis on vaja teha veel uuringuid, veel täpsustusi. Ei, kui Euroopas on juba need uuringud ja asjad tehtud, siis  täiendavat kooskõlastust Eestis sellel puhul vaja ei ole. Ma võib-olla [olen nõus] selle kriitikaga, mida kolleeg Peeter Ernits õhku viskas. Tõesti, ka sellel komisjoni koosolekul me kuulsime väga palju lühendeid, eelkõige need lühendid tähistavad erinevaid sõnaühendeid ja puudutavad just nimelt seda, et me võtame üle Euroopa direktiivi.
Sellega oli selle seaduse esimene lugemine lõpetatud ja me tegime sellelsamal koosolekul ära terve rea otsuseid. Ma loen need igaks juhuks ette. Tegime ettepanekud saata see eelnõu tänaseks päevaks suure saali päevakorda, esimene lugemine lõpetada, otsustasime määrata ettekandjaks komisjoni nimel Priit Sibula ja tegime ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva. Need olid konsensuslikud otsused.
29. aprillil, peale seda või peaaegu samal ajal, kui Sotsiaalministeerium sotsiaalministri suu läbi oli meile Vabariigi Valitsuse nimel edastanud palve menetleda selle seaduse raames veel täiendavat seaduste paketti, sooviga eelnõu enne esimest lugemist täiendada, me tõepoolest seda arutasime. Eelkõige oli teemaks just hädaolukorra seaduse, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ning ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu tutvustamine. Tuleb tunnistada, et arutelu oli neil õhtutundidel väga pikk ja põhjalik, kõik küsimused olid väga sisulised ja selles mõttes õigesti püstitatud. Ma arvan, et needsamad küsimused on ka siin saalis juba täna ära küsitud. Paljuski olid need küsimused seotud sellega, kas me saame olla kindlad, millist rolli hakkab tulevikus mängima kohalik omavalitsus, ja kas me ei sõida selle seadusemuudatusega kohaliku omavalitsuse autonoomiast üle. Oli küsimusi ja hinnanguid Terviseameti hetkeolukorra ja töö kohta ja ka selle kohta, et kui me anname Terviseametile seadusemuudatustega nii palju võimekust ja õigusi juurde, siis kas me saame olla lõpuni kindlad, et nad neid otsuseid teevad võimalikult heade ja tarkade teadmiste põhjal.
Nii nagu ma ütlesin, arutelu oli ka selle üle, mis puudutab kohalikke omavalitsusi. See arutelu tõesti oli ka selle üle, kas me selliste muudatuste ja korraldustega ei lähe teatud mõttes teiste seadustega vastuollu. Nii riigisekretär kui ka minister arvasid, et ei lähe. Nendes küsimustes me jäime, ütleme, arutlevale seisukohale ja otsustasime, et me ka järgnevatel koosolekutel kaasame Eesti Linnade ja Valdade Liidu. Paljuski jäi selles arutelus kõlama see, et neid on juba kaasatud ja kõik on justkui suurepäraselt nendega kooskõlastatud ja nad on väga rahul sellega, mis puudutab seda eelnõu, aga ikkagi meile tundus, et oleks vägagi mõistlik see veel kord üle vaadata.
Oli ka väga pikk arutelu selle üle, mis puudutab just nimelt hädaolukorda, selle väljakuulutamist ja lõpetamist. Neid arutelusid me pidasime just eelkõige selle tõttu, et seadus väga täpselt ei ütle, mismoodi see asutus hädaolukorra välja kuulutab ja mismoodi ta selle lõpetab. Minister ja samamoodi ka riigisekretär leidsid, et tänased seadused on selle koha pealt piisavad ja annavad siiski väga palju võimalusi just nimelt hädaolukorda vajaduse ja põhjendatuse korral välja kuulutada ning kui seda põhjust enam ei ole, miks see hädaolukord välja kuulutati, siis suure tõenäosusega see vastutav amet selle hädaolukorra lõpetab.
Kuna see teemade pakett ei hõlma mitte ainult Riigikogu sotsiaalkomisjoni kõiki tegevusi, vaid on natuke laiem, siis komisjonis oli arutelu selle üle, et menetlusse tuleks kindlasti kaasata ka Riigikogu teisi komisjone. Me otsustasime, et me küsime arvamust nii Riigikogu majanduskomisjonilt kui ka Riigikogu põhiseaduskomisjonilt, mis ei tähenda muidugi seda, et kõik teised komisjonid, kui neil on soovi ja tahtmist ja võimalusi, ei võiks alati arvamust avaldada.
30. aprilli esimesel koosolekul (30. aprillil meil oli kaks koosolekut) arutasime me veel kord neid küsimusi. Seal oli arutelu all eelkõige trahvide poliitika, mida selle seaduseelnõuga täiendatakse, neid määrasid oluliselt tõstetakse. Samamoodi oli seal jällegi see linnade ja valdade teema.
Oli jutuks ka see, kas Vabariigi Valitsus on andnud oma kooskõlastuse selliste muudatusettepanekute paketile, millega minister meie ette tuli. Tõesti, minister esindas sellel koosolekul ikkagi Vabariigi Valitsuse seisukohti ja Vabariigi Valitsus on meile tänaseks päevaks kirjalikult oma seisukohad andnud.
Neljapäevasel, 30. aprilli istungil me otsustasime üle ka otsused, mis vajasid muutmist peale seda, kui selle eelnõu kohta oli tehtud enne esimest lugemist nii suur hulk muudatusettepanekuid. Me otsustasime komisjonis esitada eelnõu 165 täiskogu saali muudetud kujul, lisada juurde hädaolukorra seaduse, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ning ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu vastavalt Sotsiaalministeeriumi saadetud ettepanekule. Samuti hääletasime selle ettepaneku uuesti üle, mis puudutab esimese lugemise lõpetamist, ja komisjoni ettepanek oli esimene lugemine lõpetada, selleni jõuti hääletuse teel. Määrasime ka uue ettekandja, kelleks sai komisjoni esimees Tõnis Mölder, ja tegime otsuse määrata uus muudatusettepanekute esitamise tähtaeg, milleks on 7. mai kell 12, ka selle otsuse me tegime hääletuse teel.
Eile oli meil hetkel viimane arutelu, mis puudutas eelnõu 165. Sinna oli meil kaasatud õiguskantsler, Eesti Puuetega Inimeste Koja esindaja ning Eesti Linnade ja Valdade Liidu esindajad. Ma arvan, et õiguskantsleri seisukoht ja arvamus on väga oluline. Õiguskantsler tõesti möönis, et ka tema näeb, et selle eelnõuga liigutakse õiges suunas ja et kõigi õiguste ja kohustuste jaoks, mis on pärast eriolukorra lõppu vajalikud, selleks et haiguskoldeid ja nakkuskahtlusega inimesi kiiresti, põhiseaduspäraselt ja inimlikult isoleerida, viiakse sisse regulatsioonid ja täpsustatakse seda ka olemuslikult. Ta mainis veel kord seda, et eriolukorras on olnud vaidlusi ja ta tõesti loodab, et need teemad saavad selle seadusepaketiga olulisel määral täpsustatud. Nii et võib öelda, et õiguskantsler oli eelnõu suhtes selles mõttes positiivselt meelestatud. Ka tema hinnangul on siin järgitud selles mõttes kõiki teisi riigi seadusi ega minda nendega vastuollu. Küll avaldas ta mõtteid, mis puudutasid seda, et võib-olla mõni koht vajaks täpsustamist või lahtikirjutamist veel rohkem. Oli ka kohti, mille kohta me ise leidsime komisjonina, et need on vaja võib-olla esimese ja teise lugemise vahel üle vaadata.
Eesti Puuetega Inimeste Koda ei avaldanud võib-olla mitte nii väga arvamust konkreetselt selle muudatusettepanekute paketi kohta, vaid pigem tõi välja just nimelt need kitsaskohad, mis on erivajadustega inimestele kaasnenud eriolukorras, ja need kitsaskohad võivad tulla välja ka hädaolukorras. Nende peamine sõnum oli see, et kõik otsused, mida me teeme tulevikus, peaksid olema võimalikult selged ja ühtemoodi loetavad ning et kõik inimesed peaksid neist ka ühtemoodi aru saama, et ei tekiks sellist olukorda, kus, ütleme nii, ühed inimesed arvavad, et mingid asjad on Eestis suletud, aga tegelikult need asjad Eestis suletud ei ole ja neid teenuseid siiski saab, kusjuures need võivad olla näiteks inimeste jaoks eluliselt vajalikud teenused.
Üks vaidluskohti, mis ka täna suures saalis oli, arutelukoht õigemini, mitte vaidluskoht, puudutab Eesti Linnade ja Valdade Liitu ja nende arvamust. Nad leidsid, et eelnõus võiks teha siiski täpsustuse, et karantiini kehtestamise korral peaks Terviseamet viivitamatult informeerima asjasse puutuvat kohalikku omavalitsust. Nagu ma enne ütlesin, ka komisjoni arutelus me jõudsime sinnamaani, et mis puudutab kohalikke omavalitsusi ja seda, kuidas neid informeeritakse, kui Terviseamet nende territooriumi kohta võtab vastu mingisuguseid otsuseid, mis nende konkreetset tegevust puudutavad, näiteks koolide puhul, siis ma pean isiklikult, aga me ka tervikuna komisjonis pidasime mõistlikuks, et seda on vaja täpsemini reguleerida. Kui ma ei eksi, siis tänase päeva jooksul on Sotsiaalministeerium saatnud selle kohta oma mõtteid ja täpsustusi.
Kuulasime seda ja arutasime läbi selle, mis puudutab kolmelt Riigikogu komisjonilt saadud tähelepanekuid. Majanduskomisjon toetas tervikuna seaduseelnõu 165 menetluse jätkamist. Me kuulasime ära ka põhiseaduskomisjoni arvamuse, kus märgiti seda ja viidati sellele, millest ma enne rääkisin, see oli Eesti Linnade ja Valdade Liidu ettepanek, mida võiks kaaluda. Kolmas ettepanek tuli riigikaitsekomisjonilt, kes siis, ütleme nii, juhtis meie tähelepanu sellele, et sellisel kujul jääb nende hinnangul juhtimine hädaolukorras ebaselgeks, hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus ei julge iseseisvalt tegutseda ning hägustub asutuse vastutus. Ehk nende sõnum oli see, et juhtimine peaks olema võib-olla rohkem isikukeskne. Nad juhivad oma kirjas ka tähelepanu, et ebaselgeks jääb ministri roll, kelle valitsemisalasse see hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus kuulub. Nende sõnum oli pigem see, et suurendada selles eelnõus mitte nii väga selle ameti rolli, vaid just nimelt selle ameti tööd koordineeriva ministri rolli. See jääb nende hinnangul ebaselgeks.
See oli meie eilse arutelu tulemus. Otsused ma lugesin teile juba eelnevalt ette, need me tegime 30. aprillil. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Te mainisite, et te kaasasite küll erinevaid huvigruppe, aga mul läks kuidagi kõrvust mööda, kas te Terviseameti ka kaasasite ja ära kuulasite. Mida just Terviseamet, keda see kõige otsesemalt puudutab, sellest seadusemuudatusest arvab?

Aitäh! Ei, Terviseametit ei ole me selles küsimuses ära kuulanud. Aga ometigi tuleb arvestada, et Terviseameti tööd kaudselt ja tegelikult ka otseselt juhib ja koordineerib Sotsiaalministeerium ja selle esindaja sotsiaalminister, kes oli meil komisjonis. Igal komisjoni istungil olid meil ka Sotsiaalministeeriumi esindajad. Minu meelest on minister avalikult öelnud, et tema hinnangul teevad Sotsiaalministeerium ja Terviseamet küll omavahel väga head koostööd ja astuvad ühte jalga. Nii et ma arvan, et seda kaasamist hetkel ei olnud vaja, aga ma usun ja loodan, et homme – juhul kui esimene lugemine lõpetatakse ja me neid arutelusid jätkame – võiks olla see õige aeg, aeg võiks olla küps selleks, et Terviseamet kaasata.

Suur tänu! Küsimusi teile rohkem ei ole. Kas fraktsiooni esindajatel on soovi kõnelda? Soovi on. Signe Riisalo, palun, Reformierakonna fraktsiooni nimel!

Hea juhataja! Head kolleegid! Selle seaduseelnõu menetlemisel on täna läbi käinud minu jaoks kaks olulist märksõna: kiireloomulisus ja õigusselgus. Kiireloomulisuse juurde saab kindlasti kohe tuua paralleeli sellega, et kiirustades võivad tulla sisse vead.
Aga tagasi kiireloomulisuse juurde. Mis see kiireloomulisus siis on? Meil on täna välja kuulutatud eriolukord ja Vabariigi Valitsus koos eriolukorra juhiga on otsustanud, et eriolukorra lõpetamine võiks aset leida alates 18. maist. Sellele vaatamata me teame, et peale 18. maid ei ole viirus Eestimaa pinnalt kadunud ja riskid säilivad, nad on väiksemad, aga säilivad. Tulenevalt sellest on valitsusel soov täiendavaid piiranguid taas luua alates 18. maist. Siit ka kiireloomulisus. Kui me vaatame kuupäevi, siis näeme, et tõesti on kiire.
Aga ma küsin teistpidi: kas me peame ilmtingimata 18. maiks selle otsuse tegema, et eriolukord lõpeb? Kui me ei ole suutnud hästi läbimõeldud ja õigusselgust loovat eelnõu ära menetleda, kas me ei võiks jätkata eriolukorraga ja nendesamade piirangute juurde, mis on sellel hetkel vajalikud, ka jääda? Ma täna küsisin infotunnis peaministrilt ja hiljem täpsustasime siin ühisküsimuste voorus seda ka sotsiaalministrilt. Tegelikult, mida me kuulsime? Soov on 18. mail jätkata 2 + 2 reegliga, avalike ürituste pidamise piirangutega, lõpuaktuste piirangutega koolides, kino, teatri, kultuuriasutuste ja ürituste piirangutega, piiriga seotud tõkenditega ja loomulikult Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas hoolekandeasutuste, eeskätt üldhooldekodude ja erihooldekodudega seotud piirangutega. Seega väidan ma, et kiireloomulisus kaob, kui me kasutame teist õiguslikku alust sellesama eesmärgi saavutamise huvides, et meie inimestel oleks jätkuvalt turvalisus.
Tuleme õigusselguse juurde. Kiiresti tehtud ja palju küsimusi tekitav seadus ei loo õigusselgust. Õigusselguse me saame nii, nagu täna juba mainitud õiguskantsleri kirjas on õiguskantsler Riigikogule kirjutanud. Seal ta andis ka ühe konstruktiivse soovituse. Nimelt ütles õiguskantsler oma kirjas, et Sotsiaalministeerium on lubanud Õiguskantsleri Kantseleile, et sügiseks on uus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadus valmis ja sellega saab tulla Riigikokku. Samuti ütles õiguskantsler oma kirjas, et õiguste ja hüvede kaalumine neis küsimustes ei ole lihtne, seal on palju väärtusvalikuid ja seda otsust saab langetada vaid rahvaesindus. Sellega peab nõustuma. Siis andis ta meile konkreetse soovituse, et Riigikogu võib täna kõne all olevaid seadusemuudatusi käsitleda kehtivusaja piiramise raamistikus ehk need on ajutiselt kehtivad sätted, kuni Vabariigi Valitsus tuleb aasta teises pooles seadusega, mis lõpliku õigusselguse loob. Ka see on mõtlemise koht Riigikogu liikmetele.
Kui õiguskantsler ütleb, et tegemist ei ole vastuoluga põhiseadusega, siis ei tähenda see ilmtingimata seda – ja see ei ole kriitika õiguskantsleri ega tema institutsiooni kohta –, et valitud tee ja õiguslikud konstruktsioonid on parimad. See tähendab ka seda, et meil on põhjust vaadata nende sätete sisse ...
Lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

... ja teha mõistlikud ja pikas perspektiivis töötavad lahendused.
Nüüd Riigikogu rolli juurde. Tõepoolest, mitmed kolleegid on täna rääkinud kobarseaduste kehvast praktikast, püüdlusest neid vältida ja järgida meie tööd reguleerivat Riigikogu kodukorra seadust. Otsest eksimust on raske välja tuua, aga ometi meie õiglustunne ütleb, et seda on tehtud ülejala, kiirustades, ja tegelikult on ka Riigikogu sundolukorda pandud. Nagu te kuulsite, siis mitmekordse küsimise tulemusena õnnestus selle täiendava eelnõu kohta saada kirjalik Vabariigi Valitsuse seisukoht, ja seda alles järgmisel päeval peale seda, kui esimest korda oli komisjon eelnõu arutanud. Jaa, meie kodukorraseadus võimaldab enne esimest lugemist teha komisjonil muudatusi ja tuua eelnõu saali muudetud kujul. Aga meie kodukorraseaduse mõte ei ole kindlasti see, et proportsionaalselt samas ulatuses, nagu on valitsuse poolt Riigikogule üleantud seadus ja komisjoni menetlusse antud seadus, muudetakse vähemalt sama suurt asjade hulka, kusjuures nendel puudub igasugune sisuline seos, välja arvatud see, et nad tõepoolest alluvad ühele ministrile. Selline seaduse mõtte moonutamine peaks olema iga Riigikogu liikme jaoks ikkagi endalt küsimise koht, miks me seda toetame. Miks me ei või teha nii, et see on selge, läbipaistev ja inimestele, kellele me siit iga päev sõnumit anname, ka arusaadav? Eraldiseisev seadus – selleks oleks olnud ruumi ja aega.
Reformierakonna fraktsioon pakkus välja, et meil eelmisel vabal nädalal oleks olnud erakorraline istung. Oleks saanud üle anda eelnõu ja läbi rääkida ka selle küsimuse, mis on väljumisstrateegiaga üles kerkinud. Palju küsimusi on meil kõigil. Aga ei, valik tehti teistsugune. Kahjuks läksid sotsiaalkomisjonis ka hääletamisel need otsused sedapidi, et mina sotsiaalkomisjoni liikmena pean tunnistama, et ma ei ole rahul. Aitäh teile ära kuulamast! Ja mõelgem selle peale, mida tähendab kiireloomulisus, kiirustamine, õigusselgus ja meie roll kodukorraseadust järgides. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena, palun, Helmen Kütt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Ma ei tahakski pikalt peatuda täna tutvustatud seaduseelnõu sisul, seda on teinud väga põhjalikult minister ja siin on saanud esitada ka väga palju küsimusi, millele on saadud vastuseid. Ütlen lihtsalt, et Sotsiaalministeeriumi toodud nelja seaduse muudatusi on vaja tõesti arutada. Kas kiireloomuliselt, see on vaieldav, sellele viitas ka eelkõneleja.
Õiguskantsler tõi oma arvamuses sotsiaalkomisjonile välja küll selle, et kroonviirusest tulenev on toonud välja kehtiva õiguse, sh nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse rakendamise kitsaskohad. Pärast eriolukorra ja sellega seotud üldiste rangete piirangute lõppemist peame olema kindlad, et igale viiruse leviku juhtumile reageeritakse kohe ja tõhusalt, vajaduse korral isoleeritakse nakkuskandja, selgitatakse tema lähikontaktsed, tehakse testid, suletakse laste- või muid asutusi, kus viirus levib, desinfitseeritakse ruumid, jäetakse vajaduse korral ära avalikud üritused, kehtestatakse nakkuse levimise kohas karantiin jne, kuid kõike seda tehakse muidugi selgelt õiguslikul alusel ja kooskõlas põhiseadusega. Väga oluline on ka see, et piirangute kehtestamise tingimused ja kord on seaduses lahti kirjutatud, siis on lihtsam ka piiravate otsuste kohtulik kontroll, need teevad hõlpsamaks ettekirjutuse ja kontrolli halduskohtus, nagu ka vajaduse korral esialgse õiguskaitse taotlemise.
Millele aga ma rohkem tahaks täna tähelepanu pöörata, see on viis, kuidas nööbile õmmeldi külge mantel ja esialgsest meditsiiniseadme seadusest sai kobareelnõu, nelja seaduse muudatused lisati enne esimest lugemist eelnõule 165, millise kohta olid langetatud menetluslikud otsused ja mis oli saadetud juba saali esimesele lugemisele. Selline tegevus ei ole kindlasti Riigikogu kodu- ja töökorra mõttes hea tava, rääkimata seadusloome heast tavast. Oleks olnud võimalus teha nii, et neid olulisi nelja seaduse muudatusi, mida Sotsiaalministeerium ja sotsiaalminister soovisid Riigikogule seaduseelnõuna arutamiseks esitada, oleks arutatud vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra põhimõtetele. Jätame kõrvale ajakriitilisuse ja lühikese ettepanekute esitamise aja. Sotsiaalkomisjon oleks algatanud sotsiaalministri toodud nelja seaduse muutmise menetluse, teinud erakorralisi istungeid, nagu ta on seda ka seni teinud, sest ega sotsiaalkomisjoni liikmed tööd karda. Palusin seda ettepanekut sotsiaalkomisjonil kaaluda, palusin seda hääletada, kuid 4 liiget olid selle poolt, et komisjon ise algataks nelja seaduse muutmise eelnõu, ja 5 olid kahjuks vastu. Ettepanek toetust ei leidnud. Sellepärast ongi meil täna selline kobar menetluses. Nii nagu hea ametikaaslane Peeter Ernits õigesti välja tõi, on täna laual puder ja kapsad. Selline käitumine ei ole õige, see võib tuua ka tulevikus kaasa sarnaseid menetlusi ega ole loogiline ka nende arvates, kes pole sotsiaalkomisjoni liikmed. See tekitab palju küsimusi ja segadust. Kahju.
Veel kord tahan rõhutada, et arutelu nelja seaduse muutmise üle on vajalik. Muidugi võiks ju küsida, miks valitsus varem ei tulnud selle seaduseelnõuga. Samas mõistame, et eriolukord tõi välja väga palju probleeme, mille lahendamisega tuli kiirelt tegeleda. Muidugi tuleb arvestada seda, et Terviseametile kohustuste juurdeandmisega õigusselguse saavutamine on vajalik, kuid vaja on ka täiendavaid rahalisi ressursse, täiendava kompetentsi ja võimekuse loomist ning võib-olla isegi nõuandva kogu loomist. Tervisekaitseliste otsuste tegemine ei puuduta vaid tervishoidu. See toob kaasa sotsiaalse ja majandusliku mõju ning see eeldab kindlasti laiemat arutelu. Analoogina võiks tuua ju valitsuse juures töötava teadlaste nõukoja.
Vaatamata sellele, et muudatusettepanekuteks on väga lühike aeg, need tuleb esitada juba homme kella 12-ks, loodan siiski, et Riigikogu võiks kaaluda eelnõu sätete kehtivuse aja piiramist ning ka kohustust ...
Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit lisaaega!

... et Vabariigi Valitsus esitaks mingiks konkreetseks tähtajaks, näiteks 1. oktoobriks, uue nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse eelnõu. Sellele on oma kirjas viidanud ka õiguskantsler. Samuti vajab selgemat lahtikirjutamist kohalikke omavalitsusi puudutav. Ma tõesti seda loodan ja mul on selleks põhjust, sest eilsel sotsiaalkomisjoni istungil nende esindusorganisatsioon Eesti Linnade ja Valdade Liit kinnitas, et nad oma muudatusettepanekud ka teevad. Kindlasti esitavad sotsiaaldemokraadid oma muudatusettepanekud. Me jääme lootma, et nendega ka arvestatakse, sest piiranguid tohib kehtestada vaid selgelt õiguslikul alusel, põhjendatult ja põhiseadusega kooskõlas ning need tuleb õigel ajal ka lõpetada.
Täna hommikul veidi enne kella seitset saatsin ma kirja sotsiaalkomisjoni esimehele ja komisjoni liikmetele palvega homsele istungile kutsuda ka Terviseamet. Me arutame teemat, aga Terviseamet ei saa sõna sekka öelda ja komisjoni liikmetel puudub ka võimalus küsimusi esitada. Jah, tõepoolest sotsiaalminister kui valdkonna juhtminister vastutab ja ka esindab ametit, aga oleks ikka mõistlik, kui ameti esindaja oleks ise komisjoni istungil, et saaks vajaliku kindluse, et nimetatud muudatused on nendega kooskõlastatud, neil on mõtteid, kuidas seda kõike tulevikus paremini rakendada. Aitäh teile!

Aitäh! Fraktsioonide esindajatel rohkem sõnavõtusoove ei ole, seega sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 165 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 7. mai kell 12.

Austatud kolleegid, läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti, Islandi, Leedu, Läti, Norra, Rootsi, Soome ja Taani vahelise Põhjamaade Investeerimispanka käsitlevale 11. veebruari 2004. aasta lepingule lisatud põhikirja paragrahvi 14 muutmise kokkuleppe heakskiitmise seaduse eelnõu 174 esimene lugemine. Palun ettekandjaks rahandusminister Martin Helme.

Lugupeetud spiiker! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on eelnõu Eesti, Islandi, Leedu, Läti, Norra, Rootsi, Soome ja Taani vahelise Põhjamaade Investeerimispanga lepingu põhikirja paragrahvi 14 muutmise kokkuleppe heakskiitmiseks. Asutust nimetatakse lühendiga NIB, st Norden Investment Bank, ja see muudatus, § 14 muutmine, vajab Riigikogu toetust, kuna NIB-i põhikirjas muudetakse juhatajate nõukogu, mis koosneb kaheksa riigi rahandusministrist, pädevust ja selle muutmise õigust juhatajate nõukogul endal ei ole. Seoses panga finantsjuhtimise raamistiku tõhustamisega laiendatakse põhikirja §-s 14 juhatajate nõukogu volitusi, kes saab vajaduse korral hakata muutma kapitali- ja likviidsusjuhtimise põhimõtteid. See on vajalik, et reageerida kiiresti ootamatutele olukordadele finantsturgudel või võimalikele muudatustele liikmesriikide regulatiivses keskkonnas, muuta neid nõudeid rangemaks või neid ka leevendada, et NIB saaks võetud kohustusi täita ja oma tegevust jätkata. Finantsjuhtimise raamistikku tõhustatakse, et viia kapitali- ja likviidsusjuhtimise nõuded vastavusse parimate pangandustavadega. Seni laenude väljaandmise aluseks olnud finantsvõimenduse piir, 250% aktsiakapitalist pluss reservidest, asendatakse tervikliku kapitali- ja likviidsusjuhtimise raamistikuga, mis võtab arvesse ka NIB-i varade kvaliteeti, mitte ainult laenumahte. Niimoodi on riskid paremini juhitud.
Põhikirja muudatuse heakskiitmist oodatakse liikmesriikidelt selle aasta juuni lõpuks, kuna teisel poolaastal hakkab seni kehtiv finantsvõimenduse piir täituma ja NIB ei saaks enam samas mahus laenuandmisega jätkata. Üha suurenev nõudlus NIB-i laenude järele on tingitud muidugi ka COVID-19 kriisist. Nagu teada, on Eesti juba NIB-ist kriisimeetmete rahastamiseks laenu saanud.
Lisaks juhatajate nõukogu pädevuse laiendamisele muudetakse põhikirjas teisi sätteid, mis tõhustavad panga tegevust ja aitavad kaasa vahendite tõhusamale kasutamisele. Näiteks saab NIB laenude ja garantiide andmise kõrval hakata osalema omakapitaliinvesteeringutes. Kuna tegemist on panga jaoks uue ja riskantsema tegevusega, siis on sellele seatud ranged piirid. Omakapitaliinvesteeringus osalemist võidakse kaaluda, kui mõnes panga tegevusvaldkonnas esineb turutõrkeid ning laenude või garantiide andmine ei sobi. Investeering peab vastama NIB-i tegevuse eesmärkidele ning selles osalemine on piiratud 15%-ga NIB-i sisse makstud kapitalist ja kogutud reservidest.
Panga vahendite tõhusamale kasutamisele aitab kaasa ka see, et lõpetatakse NIB-i kaks vähekasutatud laenuinstrumenti, millele liikmesriigid on andnud garantii, ning lõppevad ka vastavad garantiilepped. Kuna ettepanek on ühe laenuinstrumendi garantiisummad ja NIB-i poolt kogutav vastav reserv kanda panga kapitali hulka, siis saab NIB tugevnenud kapitali baasil vastata paremini nõudlusele ehk anda rohkem laene kui varem kitsalt konkreetse laenuinstrumendi piires.
Põhikirjas muudetakse panga kontrollikomitee koosseisu ja ülesandeid. Moodustatakse kontrollikomitee juhtkond, mis koosneb 2–4 liikmest ja vastutab kogu komitee tegevuse eest, keskendudes NIB-i finantsauditi korraldamisele ning panga finantskapitali ja likviidsuspositsiooni jälgimisele. Põhikirja täiendatakse selliselt, et NIB-i auditeerimise eest vastutavad edaspidi välisaudiitorid.
Mis on selle kõige mõju Eestile? Uue finantsjuhtimise raamistiku ja panga vahendite tõhusama kasutamise abil saab NIB paremini vastata liikmesriikide laenuvajadusele. NIB saab hakata teatud tingimustel osalema omakapitaliinvesteeringutes, mis aitab kaasa Balti riikide kapitaliturgude arengule. Kuigi NIB-i põhitegevuseks jääb endiselt laenude andmine, on pangal potentsiaali pakkuda omakapitaliinvesteeringuid siinsetele tootmis-, IT- ja kommunikatsiooniettevõtetele, tervise ja sotsiaaltööga või energia ja transpordiga tegelevatele ettevõtetele. Nagu öeldud, lõpetatakse NIB-i kaks laenuinstrumenti ja nendega seotud garantiilepped. Eesti vabaneb garantiikohustusest ühes laenuinstrumendis summas 2,7 miljonit eurot. Teise laenuinstrumendi garantii suunatakse NIB-i kapitali hulka sissenõutavaks kapitaliks. Selles garantiis on Eesti osa 16,5 miljonit eurot, see jääb Eesti potentsiaalseks kohustuseks panga ees, nagu on olnud seni garantiileppe raames. Viimase laenuinstrumendi puhul on pank kogunud ka reserve, mis kantakse liikmesriikide sissemakstud kapitaliks. Seega, NIB-i reservide arvel Eesti ja teiste liikmesriikide osalus panga kapitalis suureneb. Eesti osalus NIB-i kapitalis suureneb kokku 20 miljonit eurot, tasemele 76 miljonit eurot praeguse 56 miljoni asemel. Riikide protsentuaalne osalus panga kapitalis ei muutu. Eesti osalus selles on 0,9%.
Tänu põhikirja muudatustele saab NIB-il olema nüüdisaegne finantsjuhtimise süsteem, kus arvestatakse erinevate riskidega, millega pank oma tegevuses kokku võib puutuda, selgem kapitalistruktuur ja tõhusam laenuvõime. Aktsionärina on Eesti huvides kindlasti tugev ja kasumlik pank. NIB on viimastel aastatel olnud regulaarne dividendimaksja ning ka sel aastal on oodata Eestile dividende ca 400 miljoni euro suuruses summas.
Austatud Riigikogu liikmed! Põhikirja muutmise ettepanekud on heaks kiitnud enamik kaheksast NIB-i liikmesriigist. Loodan ka teie toetusele, et muudatused saaksid peatselt jõustuda ning NIB saaks oma tavapärast laenutegevust jätkata. Tänan kuulamast!

Aitäh! On ka küsimusi. Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Ma kuulasin seda ja ausalt öeldes tundsin õõva. See kõlas nii, nagu te viiksite raha, ma ei tea, Stockholmi. Kuidas see siis Eesti suveräänsuse ja rahvuslike huvidega nüüd klapib? See kõlas täpselt nii, nagu te kaitseksite ESM-i.

See oli küsimus, jah?

Teine küsimus, Jürgen Ligi, palun!

Jah.

Aitäh! Ma siiski täpsustan. Ega need põhimõtteliselt ju ei erine. See on ikkagi üks ühiskassa, räige suveräänsuse ja rahvuslike huvide riivamine. Riik maksab midagi sisse ja siis teised saavad ka sealt midagi. Kõige kohutavam on see, et selle juures on mingi riikidevaheline koostöö. See kõlab nagu Euroopa Liit, nagu ESM – sellised räiged asjad. Kuidas te ikkagi tõmbaksite piiri, rahustaksite maha, et seda ei ole, Eesti saab selle kõik omale ja keegi teine midagi ei saa?

Aitäh! Kui nii kergesti on võimalik õõva tekitada, siis ma peaksin tihedamini siin puldis käima. (Naerab.) Formaalselt öeldes on niimoodi, et kaks asja võib-olla tuleks ära täpsustada. Eesti sissemakse ei suurene, Eesti kohustused ei suurene, küll aga suureneb Eesti võimalus sealt laenu võtta. Juhin tähelepanu, et me juba oleme NIB-ist sellel aastal laenu võtnud, 750 miljonit. Juhin tähelepanu, et Tallink on huvitatud NIB-ilt raha laenamisest ja selle muudatuse tagajärjel on neil see paremini võimalik. Nii et ma näen siin väga selgelt kasu Eestile. Ilma raha sisse maksmata või mingisuguseid uusi kohustusi võtmata muutub süsteem paindlikumaks selliselt, et see on meile kasulik.

Ei, seda rahustust ma ei saa kahjuks pakkuda, et Eesti saab selle kõik omale. Seda kahjuks ei saa. Aga vahe ESM-iga on siiski märkimisväärne. NIB on ikkagi tavaline investeerimispank, ESM on põhimõtteliselt kriisi viimase võimaluse rahastamisliin, kus riikidel on kohustused ja käendused. Seal on olemuslik vahe.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Palun ettekandjaks rahanduskomisjoni esimehe Aivar Koka.

Hea juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti, Islandi, Leedu, Läti, Norra, Rootsi, Soome ja Taani vahelise Põhjamaade Investeerimispanka käsitleva 11. veebruari 2004. aasta lepingule lisatud põhikirja paragrahvi 14 muutmise kokkuleppe heakskiitmise seaduse eelnõu 174 esimeseks lugemiseks ettevalmistamist arutas rahanduskomisjon oma 21. aprilli istungil. Eelnõu tutvustas rahandusminister Martin Helme, arutelu juurde olid kutsutud ka Rahandusministeeriumi Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna nõunik Kristiina Abel ja riigikassa osakonna nõunik Merle Wilkinson. Komisjon langetas 21. aprilli istungil järgmised konsensuslikud otsused: teha ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda 6. maiks k.a, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata ettekandjaks komisjoni esimees ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 13. mai k.a kell 17.15. Ma tänan!

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Teile ei ole küsimusi. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimisi? Ka seda soovi ei ole ja seega me läbirääkimisi ei ava. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 174 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 13. mai kell 17.15. Aitäh!

Nüüd tuleb päevakorrapunkt nr 7, Riigikogu liikme Liina Kersna algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 155 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu liikme Liina Kersna.

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Tänan siiralt võimaluse eest eriolukorra ajal rääkida siin hindamisest koolides! Täpsemalt on teie ees põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatus, kus tehtud ettepaneku kohaselt me kaotaksime ära I ja II kooliastmes kirjeldava sõnalise hinnangu viiepallisüsteemi teisendamise kohustuse, kui laps kas vahetab I ja II kooliastmes kooli või lõpetab II kooliastme. Tänane seadus ütleb, et I ja II kooliastmes – s.o 1.–6. klassini – võib kasutada sõnalisi hinnanguid, edaspidi peab kasutama üksnes viiepallisüsteemi. See on väga väikene muudatus, kuid see on märgiline muudatus. See on esimene samm pikemal teekonnal, et üldisemalt nüüdisajastada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses hindamise osa.
Juba aastal 2017 kutsus Haridus- ja Teadusministeerium kokku ekspertide töörühma, mille ülesanne oli analüüsida olemasolevat hindamissüsteemi koolides ja pakkuda välja ettepanekuid, kuidas hindamissüsteemi parandada. Üheks selle eksperdigrupi ettepanekuks oligi teisendamise süsteem ära lõpetada. 2018. aastal tellis Haridus- ja Teadusministeerium Tartu Ülikoolilt uuringu, mis samuti puudutas hindamist. Ka selle uuringu kokkuvõttev osa, soovituslik osa oli see, et teisendamise kohustus I ja II kooliastmes ära kaotada.
Enne selle eelnõu ettevalmistamist küsisin ma selle muudatuse kohta arvamust õpetajate liidult, haridustöötajate liidult, õpilasliidult, koolijuhtide ühenduselt ja nii Tartu kui ka Tallinna Ülikooli haridusuuenduskeskuselt. Harva näeb haridusvaldkonnas nii laiaulatuslikku konsensust mõne muudatuse suhtes. Kõik need haridusorganisatsioonid toetasid seda muudatusettepanekut ja samas ütlesid, et loomulikult on see väike, aga nende jaoks praktilise iseloomuga muudatus, kuid kogu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse hindamise pool oleks vaja täpsemalt üle vaadata. Vaid Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskus väljendas skepsist selle muudatuse vajalikkuse suhtes. Nad tegid mitmeid ettepanekuid, kuidas terminoloogiat täpsemini kasutada, ja neid ettepanekuid ma ka selles seaduseelnõus arvestasin.
Kindlasti ei muuda see seaduseelnõu sõnalist hindamist kuidagi kohustuslikuks. Seda ta ei tee. Koolidele jääb ikka õigus otsustada, kas nad kasutavad viiepallisüsteemi või sõnalist hindamist. Kindlasti ei ütle see eelnõu, et üks või teine seaduses hetkel lubatud hindamissüsteem on parem või halvem. Usun, et kõik me oleme koolis käinud, me teame, et nii sõnalist hinnangut kui ka numbrilist hindamist võib anda väga ebaprofessionaalselt ja ebaõiglaselt. Küsimus on õpetajate professionaalsuses, õpetajate oskuses anda tagasisidet.
Vabariigi Valitsus toetab selle eelnõu eesmärki, kuid nad ütlesid, et neil on plaan tulla välja oma eelnõuga ja siis juba suuremalt käia välja oma ettepanekud, kuidas koolides hindamissüsteemi täiendada. Samas, siinsamas Riigikogu saalis on haridus- ja teadusminister Mailis Reps väga otseselt seda muudatusettepanekut toetanud. Me teame, et reaalsus on ju see, et juba täna kasutatakse koolides väga erinevaid hindamismeetodeid. Nagu ma alguses ütlesin, seadus lubab kasutada sõnalist hinnangut ja viiepallisüsteemi, aga tegelikult on meil koolides kasutusel kümne-, seitsme-, kuue- ja viiepallisüsteemis hindamine ja hindamisel kasutatakse mõnikord ka ju tähti A–F, A–E. Kindlasti kasutatakse juba päris paljudes koolides sõnalisi hinnanguid ka pärast 6. klassi, nii III kooliastmes kui ka gümnaasiumis. Haridus- ja Teadusministeeriumi sõnul kasutatakse enam kui 50%-s koolidest teistsugust hindamissüsteemi kui viiepallisüsteem.
Kokkuvõtteks. Ma saan aru, et tegemist on väga väikese muudatusega. Tõesti, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse hindamise osa vajaks põhjalikumat muutmist, aga iga teekond saab alguse esimesest sammust ja mina pakun teile praegu seda esimest sammu, mis on koolide jaoks praktiliselt vajalik ja ka märgiline, sest me toetame kujundava hindamise rakendamist koolides. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kultuurikomisjoni istungil, kus sa seda eelnõu, Liina, tutvustasid, viibisid ka Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad Liina Põld ja Indrek Kilk. Tõepoolest, Indrek Kilk rõhutas, et Vabariigi Valitsus toetab seda eelnõu, aga soovib siiski tulla ise välja terviklikuma lahendusega. Tunda oli sellist sõnades toetamist, aga tegudes mittetoetamist. Sellepärast ma küsingi. See on võib-olla inetu küsimus, aga mis sa arvad, kas selle eelnõuga juhtub samamoodi nagu täna siin ühe teisega, et kultuurikomisjon oli peaaegu konsensuslik, aga keegi teeb ettepaneku menetlus katkestada?

Aitäh! Ma loomulikult väga loodan, et nii ei juhtu. Ma loodan seda sellepärast, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse hindamise osa ongi vaja laiemalt vaadata. Kindlasti on see jäänud ajale jalgu, lubades ainult viiepallisüsteemi ning I ja II kooliastmes ka kirjeldavat hindamist viiepallisüsteemi kõrval. Ilmselgelt vajab see muudatusi. Aga see väikene esimene samm muudaks juba sellel kevadel õpetajate elu koolides reaalselt lihtsamaks. Nad on võib-olla kuus aastat last kirjeldavalt hinnanud ja siis, kui ta läheb 7. klassi, tuleks tema kuue aasta töö panna hindesse, kas see on siis kolm, neli või viis, kuigi kuus eelnevat aastat on laps saanud kirjeldavat tagasisidet. Nii et ma väga loodan, et siiski see väike samm saab siin Riigikogus astutud.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te võiksite palun veel ühe korra täpsustada, mida täpselt see muudatus koolidele kaasa toob?

Aitäh! Väga paljudes koolides hinnatakse näiteks loov- ja oskusaineid kirjeldava hindamise abil. Kui laps kas vahetab kooli 1. ja 6. klassi vahepeal või lõpetab 6. klassi, siis kõik need kirjeldavad hinnangud on vaja teisendada numbriliseks hindeks. See tähendab, et kui laps on näiteks kehalises kasvatuses saanud kirjeldavat tagasisidet, et ta jooksis eelmine aasta 100 meetrit sellise ajaga, sel aastal jooksis ta parema ajaga, näiteks mõne sekundi paremini või halvemini, see on detailsem kirjeldav tagasiside, siis 6. klassi lõpuks peab panema kirja, kas see oli kolm, neli või viis või siis kaks või üks. Seda on kõik õpetajaid puudutavad organisatsioonid – haridustöötajate liit, õpetajate liit ja ka koolijuhtide ühendus – tõdenud, et see on lisakoormus õpetajatele. Kõik hindasid, et nende kolleegidel on piisavalt hea funktsionaalse lugemise oskus, et nad saavad aru oma kolleegi kirjeldustest, mis tasemel laps mõnes aines on, kui on otsustatud anda tagasisidet sõnaliselt.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Liina, hea ettekandja! Selle valdkonna või selle konkreetse teema kallal on 2017. aastast alates tööd teinud üks eksperdigrupp ja minu teada on nad teinud ka omad ettepanekud. Kas sa saad meile valgustada nende ettepanekute sisu ja ka seda, mis nendest ettepanekutest saanud on?

Aitäh! Jah, pikalt käis koos ekspertide töörühm. Nemad on teinud Haridus- ja Teadusministeeriumile sellise ettepaneku, et I-st III kooliastmeni oleks hindamine vaid sõnaline, et toetada õpilase õpipädevuse, sh õpimotivatsiooni arengut. II ja III kooliastmes võiks kirjeldava tagasiside kõrval hinnata ka eristavalt ja mitteeristavalt (mitteeristav on "arvestatud" ja "mittearvestatud", eristav hindamine on pallide süsteemis, täna siis viiepallisüsteemis). Sealt edasi, gümnaasiumis, võiks olla eristav ja mitteeristav hindamine, kirjeldavat hindamist oleks vähem. Aga nende ettepanek on, et kaks korda õppeaasta jooksul peaksid õpetajad andma kirjeldavat põhjalikumat tagasisidet õpilastele ka gümnaasiumiastmes, kuidas need on eri ainetes edenenud.
Mis nendest ettepanekutest edasi saab? Praegu on ju käimas haridusstrateegia koostamine, see on lõppfaasis, ja kindlasti on hindamise temaatika ka selles olulisel kohal. Ma usun ja loodan, et nende ettepanekutega arvestatakse.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Küsimus selle kohta, et kas seda on ka uuritud, kuidas lastele üks või teine hindamine mõjub, kas on, ma ei tea, suurem stressitase, kui on numbrid või vastupidi. On sellest ka midagi teada?

Aitäh! Üldiselt ütlevad ju uuringud seda, et õppimine on efektiivsem, kui keskkond on võimalikult stressivaba, ja õppimine on efektiivsem siis, kui lapsel on seesmine motivatsioon õppida. Nüüd ongi küsimus, et kui näiteks teise klassi laps saab inglise keeles hindeks kahe, kuna ta on kirjutanud sõnad kõik kuulmise järgi, mitte kirjapildi järgi, siis kas see turgutab selle lapse sisemist motivatsiooni õppida või vähendab seda. Hindamise teemal on tehtud väga palju uurimusi. Üldiselt lapse isiklikku arengut toetavaks hindamiseks peetakse siiski rohkem kirjeldavat hindamist. Aga näiteks Tallinna Ülikooli eksperdid rõhutasid oma kirjas, et oleks väga hea variant see, kui number ja sõnaline hinnang käiksid koos, et sa saad numbrilise hinde, aga seal juures on ka õpetaja selgitav kirjeldus.

Kaja Kallas, palun!

Tõepoolest, eks meil kooliga ole ju kõigil kogemusi. Mulle tuleb meelde, kuidas mu prantsuse keele õpetaja kunagi ütles mulle, et, Kallas, te olete null. See muidugi väga kõvasti psühholoogiliselt mõjus küll. Võib-olla nulle koolis päris ei panda, aga ma usun, et ega ta ei oleks olnud kirjeldava hindamisega ka võib-olla hellem minu vastu, kui ta oli numbrilise hindamisega. Aga mul oligi lihtsalt kommentaar. See tundub mõistlik mõte, et lapsed saaksid hinnangu vastavalt oma arengule, kuidas nad on õppetöös toime tulnud.

Aitäh!

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh! Vabandust, kui ma ei märganud seda teie sõnavõtus, aga kas ma saan õigesti aru, et haridus- ja teadusminister seda eelnõu pooldab, aga valitsus on asunud eitavale seisukohale, lähtuvalt sellest, et nad tahavad laiemat käsitlust mingi aja x pärast, mingis lähitulevikus, ma ei oska öelda, millal? Kas see ongi see probleem, mis võiks selles menetluses saada nagu takistuseks, et me põgusast arutelust kaugemale ei jõua?

Aitäh! Ma kunagi küsisin infotunnis haridus- ja teadusminister Mailis Repsilt, kuidas ta suhtub ettepanekusse see teisendamise kohustus põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest kaotada, ja ta väga ühemõtteliselt toetas seda, aga lisas juurde, et haridusvaldkonnas on praegu pingeid väga palju, ja ta kahtlustas, et sellele ei ole haridusmaailmas toetust. Seetõttu küsisin ma ennetavalt esindusorganisatsioonidelt, kuidas nad suhtuvad sellesse muudatusettepanekusse, ja sain valdavalt vaid positiivset tagasisidet. Ma olen selle viie aasta jooksul, mis ma Riigikogus olen olnud, käinud peaaegu 90 koolis ja see on üks läbivaid probleeme, mis õpetajatega suhtluses välja tuleb, et palun muutke see ära, miks ma pean kolleegile, kes ju saab aru, mida ma kirjutan, teisendama selle numbritesse, palun lõpetage see ära. Ja kus viga näed laita, seal tule ja aita. Siin ma olen.

Aitäh, hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimisi? Oi, vabandust! Kultuurikomisjoni esindajana palun siia ettekandjaks Viktoria Ladõnskaja-Kubitsi.

Lugupeetud kolleegid! Hea meelega tutvustan teile seda, mis toimus kultuurikomisjonis eelnõu arutelu ajal. Niisiis, tegemist on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seadusega, 155 on selle eelnõu number. Eelnõu algataja on Liina Kersna, see algatati selle aasta veebruaris ja eelnõu sisust rääkis Liina Kersna ise paar minutit tagasi, üsna hästi rääkis. Kultuurikomisjon arutles teisipäeval, 21. aprillil, antud teema üle videosilla abil. Võtsid osa komisjoni liikmed Helle-Moonika Helme, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Heidy Purga, Katri Raik, Mihhail Stalnuhhin, Jaak Valge, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Eelnõu algataja Liina Kersna oli ka videosilla abil kohal ja samuti olid kohal Haridus- ja Teadusministeeriumi üldharidusosakonna juhataja Liina Põld ja õigusosakonna õigusnõunik Indrek Kilk.
Liina Kersna üsna samasuguste sõnadega nagu siin saalis tutvustas oma eelnõu. Ma ei hakka veel kord seda üle kordama. Kiiduväärt on ka see, et ta konsulteeris eelnõu ettevalmistamisel kirjalikult haridustöötajate liidu, õpilasliidu, Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskuse, Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskuse, koolijuhtide ühenduse ja Eesti Õpetajate Liiduga. Ta sõnastas ka, et valdavalt oli tagasiside positiivne, ainuke, kes ei pidanud seadusemuudatust vajalikuks, oli Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni keskus.
Pärast seda Indrek Kilk, kes on õigusnõunik, sõnas, et Vabariigi Valitsus tõesti toetab muudatuse eesmärki, kuid mitte konkreetselt esitatud seaduseelnõu. Põhjus on selles, et valitsus soovib teemaga detailsemalt edasi minna ning tulla Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt välja terviklikuma paketiga. Liina Põld, kes on üldharidusosakonna juhataja Haridus- ja Teadusministeeriumis, lisas, et ministeerium on hindamise temaatikaga juba pikalt tegelenud ning terviklahendusega on plaanis muuta ka hindamise osa. Pärast seda esitasid kultuurikomisjoni liikmed küsimusi, neid oli umbes kuus ja neid võib täpsemalt vaadata protokollist.
Kirjeldan üldjoontes, millised kitsaskohad said ilmsiks. Esiteks, puudub täpne statistika või vähemalt komisjonis seda pole tutvustatud, kui palju millise hindamissüsteemiga koole Eestis on ning kui paljud õpilased I ja II astmes vahetavad kooli ja tänu sellele põrkavad vastu hinnete teisendamise probleemi. Ehk puudub tervikpilt, et aru saada, kui suurt probleemi eelnõu lahendab. Samas, eelnõu algataja rõhutas, et eelkõige lahendatakse õpetaja töö dubleerimise probleemi. Veel üks probleemne punkt on see, et HTM ütles, et nad tulevad ise välja terviklahendusega. Samas ei suutnud HTM täpselt sõnastada, mis see terviklahendus siin on ja mis ajahetkel HTM seda kavatseb tutvustada. Veel üks komisjoni istungi järeldusi seisnes selles, et on vaja laiemat ja ühtset mõistmist, mis on hindamissüsteem, kas see on viiepallisüsteem, kas see on võrdne kirjeldava sõnalise hinnanguga ning kas sellisel juhul, kui õpilane lõpetab teist kooliaastat ja saab oma hinded kirjeldavas sõnalises vormis, peaks tema hindeid ikkagi mõõtma viiepallisüsteemi järgi. See on suurem ja tunduvalt laiem debatt.
Lõppkokkuvõttes tegi Aadu Must, kes on kultuurikomisjoni juht, ettepaneku esitada eelnõu täiskogu päevakorda 6. maiks ehk tänaseks ning teha ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Lõpetamise poolt oli 9 inimest: Helle-Moonika Helme, Signe Kivi, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Aadu Must, Heidy Purga, Katri Raik, Mihhail Stalnuhhin, Kristina Šmigun-Vähi ja Marko Šorin. Vastu ei olnud mitte keegi ja erapooletuks jäi Jaak Valge. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Liina Kersna esimesena, palun!

Aitäh! Ma tahan täpsustada. Pärast komisjoni istungit ma küsisin Haridus- ja Teadusministeeriumilt täpsemat statistikat, kui paljud lapsed vahetavad kooli I ja II kooliastme kestel. Kui ma nüüd seda tabelit õigesti lugesin, siis neid lapsi on umbes 3500. Teine küsimus, mis jäi komisjonis vastamata, oli see, kui paljud koolid kasutavad viiepallisüsteemist erinevat hindamissüsteemi. 2017. aasta andmetele tuginedes on neid rohkem kui 50% koolidest, aga see on aegunud statistika, täna on neid tõenäoliselt rohkem. Küsimust ei ole, oli kommentaar.

Aga ma tänan selle täpsustuse eest. Seda informatsiooni koosoleku ajal ei olnud ja sellepärast ma seda ei maininud. Samas ei olnud see otseselt viide sellele, et algataja ei vastanud sellele küsimusele. Ka Haridus- ja Teadusministeerium ei suutnud seda statistikat kohapeal pakkuda.

Signe Kivi, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma tänan väga asjaliku ja korrektse komisjoni ettekande eest, aga jätkan oma küsimust, mille ma esitasin Liina Kersnale. Komisjon tegi tõesti ettepaneku esimene lugemine lõpetada. On sul informatsiooni, kas me saame selle eelnõu esimese lugemise lõpetada ja kas sel eelnõul on õnne saada seaduseks?

Aitäh küsimuse eest! Esiteks, ma ei ole muidugi selgeltnägija. Teiseks, ma valetaksin teile praegu, kui ma ütleksin, et ma ei aima, mis võib toimuda järgmise poole tunni jooksul. Kolmandaks, mulle teeb päriselt muret, et viimasel ajal on saanud mingil määral tendentsiks, et need otsused, mille kultuurikomisjon hääletab läbi ja otsustab ja toob siia saali, pärast vaadatakse ümber.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh! Ma juba osaliselt sain vastuse küsimusele, aga ma küsin ikkagi üle. Kui komisjonis tekib teadmine, et eelnõu ei toetata, aga saadetakse see ikka esimesele lugemisele, kas siis oli mõtet seda üldse saali saata või oli mingi muu tagamõte, et ta saali tuleks? Ka teie viimane vastus viitas sellele, et ilmselt võib juhtuda, et seda lugemist ei lõpetata.

Aitäh! Ma ilmselt vastasin tõepoolest sellele küsimusele. Niipalju, kui ma pean käsitlema seda, mis toimus komisjonis, ütlen, et komisjonis tõesti oli 9 poolthäält ja 1 erapooletu, vastu keegi ei olnud.

Aitäh, austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajatel on läbirääkimiste soovi? Ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 155 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 20. mai kell 17.15.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 156 esimene lugemine. Ma palun kõnepulti majandus- ja taristuminister Taavi Aasa.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogule elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga tehakse regulatsioonis neli muudatust. Esiteks võimaldatakse olemasolevatel tootmisseadmetel osaleda taastuvenergia turule toomise vähempakkumises. Teiseks lubatakse korraldada vähempakkumisi tehnoloogiaspetsiifiliselt. Kui seni on skeem olnud tehnoloogianeutraalne, siis muudatuse kohaselt on võimalik teha vähempakkumisi nii juhitamatute kui ka juhitavate tootmisseadmete turule toomiseks. Igale vähempakkumisele lubatakse seada toetuse maksimaalmäär sõltuvalt tehnoloogia investeerimiskulude vähenemisest. Neljandaks täiendatakse kolmandatest riikidest importimise korral võrgutariifi regulatsiooni.
Seaduseelnõu peamine eesmärk on parandada riigisisestest taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmise eesmärgi saavutamiseks korraldatavate vähempakkumiste konkurentsitingimusi. Selleks võimaldatakse korraldada taastuvelektri vähempakkumisi tehnoloogiaspetsiifiliselt ehk korraldada eraldi vähempakkumisi nii juhitavatele kui ka juhitamatutele tootmisvõimsustele. Juhitavate tootmisvõimsuste olemasolu on elektrisüsteemi Venemaa sünkroonalast eraldamise protsessi valguses eriti oluline. Sellised tootmisseadmed garanteerivad meie elektrisüsteemi stabiilsuse ka olukorras, kus oleme sunnitud enne tähtaega Venemaa sünkroonalast eralduma. Perioodil 2017–2019 on Euroopa Liidu sisestel enampakkumistel CO₂ lubatud heitkoguste ühiku hind mitmekordistunud, elektrienergia turuhind on samal perioodil jäänud stabiilseks. Kuivõrd Eesti põlevkivil põhinev elektritootmine on väga süsinikumahukas, on CO₂ hinna mitmekordistumine vähendanud oluliselt nende jaamade konkurentsivõimet elektriturul. Põlevkivi ja biomassi koospõletamine võimaldab Eestil senisest palju soodsamalt vähendada elektrienergia tootmise CO₂ jalajälge. Eelnõu kohaselt on selliselt võimalik toota täiendavalt 500 gigavatt-tunni ulatuses taastuvelektrit aastas. Selline meede parandab ühtlasi süsteemi varustuskindlust. Toetust võib sellise tootmise eest maksta järjest kolm aastat. Biomassina kasutatakse siinkohal väheväärtuslikku puitu. Siinkohal tuleb toonitada, et sellist toodet on võimalik saada nii Eestist kui ka välisriikidest. Tegemist on vabaturukaubaga ja siinkohal saab otsustavaks hind, millega väheväärtusliku puidu omanik on nõus oma kaupa müüma.
Turuosalised on pärast eelnõu parlamendile esitamist avaldanud muret muudatuste mõju pärast puiduturule. Tahan toonitada et mõjude puhul ei ole mõtet tuua paralleele 2011. aasta toetusskeemiga. Erinevalt tolleaegsest skeemist on eelnõus toodud skeem nii ajaliselt kui ka mahuliselt väga piiratud. Andmaks turuosalistele täiendavat kindlust puiduturul tekkivate mõjude minimeerimiseks, teeme ettepaneku sätestada eelnõuga väljamakstavatele toetustele ülempiir.
Muudatuste tegemine eeldab riigiabi andmise loa saamist Euroopa Komisjonilt. Oleme loa eelteatise komisjoni eelmise aasta oktoobris ka esitanud. Tänase seisuga oleme konsultatsioonidega jõudnud lõppfaasi. Kõigi eelduste kohaselt on positiivne otsus käesoleva aasta juulikuuks olemas.
Lisaks muudetakse kolmandatest riikidest pärit elektrienergia võrgutariifist teenitud tulu kasutamise printsiipi. Kehtiva seaduse järgi on süsteemihalduril õigus rakendada kolmandatest riikidest pärit elektrienergia suhtes eraldi võrgutariifi. Seadusemuudatusega täpsustatakse, et kolmandatest riikidest imporditavalt elektrienergialt teenitud võrgutulu tuleb kasutada Kesk-Euroopa sagedusalaga ühendamiseks tehtavate investeeringute katmiseks. Tänan tähelepanu eest ja palun toetada!

Aitäh! Ja küsimusi teile on. Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tõepoolest, siin on päris põhjalikke muudatusi plaanis, aga esialgu küsin seda põhjust, miks on siin eelnõus peetud vajalikuks, et peale 2023. aastat peaks elektrituru eesmärke või elektrienergia tootmise eesmärke seadma just Vabariigi Valitsus, aga mitte Riigikogu.

Aitäh! Ülesanded Vabariigi Valitsusele tulevad ikkagi Riigikogust, nii et see jääb kõik Riigikogu kätte.

Kalvi Kõva, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister Taavi! Minul on selline küsimus: kuidas antud eelnõu on seoses meil siin saalis vastu võetud energiamajanduse arengukavaga? Kas see eelnõu on seda toetav või sellega vastuolus?

Aitäh! Ei, vastuolus ta kindlasti ei ole. Pigem toetav, sellepärast et meil on võimalus toota rohkem puhast energiat.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! No see on muidugi märkimisväärne ja tähelepanuväärne, kuidas teil on oskus esitada Riigikogu ees väga põhimõttelisi muudatusi nii, nagu need oleks midagi väga väikest ja märkamatut. Selle eelnõu seletuskirjaga on nüüd selline lugu, et see kahjuks on üks moonutatud pildi edastamise meistriklass. Miks on nii, et Eesti Energiat puudutavad eelnõud, mis Riigikokku jõuavad ministeeriumist, meile sageli sellise kummalise väändunud pildi siin maalivad, see on omaette jutt. Aga juba seletuskirja esimene lause on omadega mäda. Te kirjutate, et eelnõu eesmärk on suurendada konkurentsi vähempakkumistel, ja jätate kirjutamata, et selle eelnõu tulemuseks on just nimelt konkurentsi vähenemine, selliste vähempakkumiste korraldamise võimaldamine, kus osalevad üksnes Eesti Energia põlevkivijaamad. Öelge palun, kuidas aitab konkurentsi suurendada vähempakkumiste tegemine ühele turuosalisele.

Aitäh! See kindlasti suurendab konkurentsi selles osas, mis puudutab taastuvatest ressurssidest elektrienergia tootmist.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Ma arvan, et Jüri Jaansonil oli väga õigustatud küsimus. Siiamaani on seadusega kehtestatud maksimaalne toetusmäär ja seadus on vastu võetud Riigikogus. Te tahate nüüd selle maksimummäära võtta valitsuse otsustuspädevusse. Ma arvan, et see on ikka fundamentaalne muutus.
Mul on selline küsimus. Te nüüd soovite seada taastuvast energiaallikast elektrienergia tootmise eesmärgiks keskmiselt 24% 2021.–2023. aastal. Miks just 24%, aga mitte mõni kolmas number? Teine küsimus: milline hind peaks siis olema toetuse määral või mis peaks see toetuse määr olema, et tänase elektri hinna, tänase biomassi hinna ja tänase CO₂ hinna juures oleks põlevkivist toodetud elekter vähemalt nullpunktis ehk nullkasumis?

Aitäh! Kõigepealt, me ei soovi võtta seda toetuse määra üle otsustamist valitsuse kätte, me oleme turuosalistega rääkinud sellel teemal ja me teeme ettepaneku, et esimese ja teise lugemise vahel see maksimummäär lisataks seadusesse. See maksimummäär võiks olla 15 eurot megavati kohta. Ja 24% on arvutuste tulemus.

Kristen Michal, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea majandusminister! Selle eelnõu kohta on meile tulnud ka Konkurentsiameti kiri. Mul on hea meel, et Konkurentsiamet omal ajal sai viidud majandusministeeriumi haldusalast Justiitsministeeriumi haldusalasse, see tagab nende sõltumatuse ja võime sellistes küsimustes natuke teravamalt väljenduda. Kogu seda kirja ma ei hakka ette lugema, aga nende sõnum on küll suhteliselt lihtne: tänast olukorda arvestades oleks ehk mõistlikum, selle asemel et avada kogu see pakett, leida konkreetne meede siiski Eesti Energia ja Narva Elektrijaamade toetamiseks. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Seda meedet on otsitud ja seetõttu on jõutud ka selle seaduseelnõuni. Me peame tegutsema kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

Kalvi Kõva.

Aitüma, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Minu küsimus on selline. Te teate, kui väärtuslik on puit, nii metsana ja loodusliku kooslusena kui ka tööstusele. Te väitsite mulle enne, et energiamajanduse arengukavaga läheb see eelnõu kokku, kui sinna Narva jaamadesse – te ütlesite küll, et jah, kuskilt tulevad mingid ehitusjäätmed, aga see on tilk meres, kui see jaam ikkagi puidu peal tööle hakkab – hakatakse panema puitu, mida annaks kasutada hulga otstarbekamalt, ja me toodame seal elektrienergiat, mille tulemusena 60% puidu kasutegurist tegelikult voolab vaikselt Läänemerre ehk me ei kasuta ära kogu selle puidu ressurssi. Mina ei saa aru, kuidas see toetab arengukava. Võib-olla te ka puiduressursi kasutamist natukene kommenteerite?

Aitäh! Minule on puit metsana armas, olen ka ise metsaomanik. Aga kuidas me garanteerime seda, tõesti, et sinna satuks puit, mida mujal ei saa kasutada? Me oleme praktiliselt valmis taastuvenergia direktiivi, järjekordse direktiivi ülevõtmiseks. See direktiiv näeb ette, et puit, mida kasutatakse eesmärgiga toota taastuvenergiat, saab olla ainult selline, mida ei ole võimalik kasutada ühelgi teisel otstarbel. See eelnõu jõuab Riigikokku, ma loodan, kohe pärast suvepuhkust.

Ivari Padar, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ka mina olen erametsaomanik. Nüüd on aga selline küsimus, kuidas see reaalne mõju võib puiduturule olla. Me peame kõrvalt vaatama ka teist asja. Näiteks, metsanduse arengukava on praegu suhteliselt takerdunud, ma saan aru, ja pole ju ühegi numbrini jõutud. Selge see, et kui me seda mõju hindame, siis on üks asi, kui me saame mingites tänastes väljaveoväärtustes arvestada, aga teiselt pool tuleb arvestada, et kui meil metsanduse strateegias on väga minimaalsed raied, milline see mõju puiduturule siis lõpuks on.

Aitäh! Täna on olukord selline, et see puit, mida Eesti Energia kasutab, tuuakse kõik sisse, praktiliselt kõik. Eesti puidutootjad on ka minule kirjutanud, et miks on olukord, kus Eesti Energia nende käest väheväärtuslikku puitu ei osta. Eesti Energia valikute aluseks on loomulikult hind. Nii et mingit katastroofilist mõju ma siin kindlasti ei usu. Veel kord, esimese ja teise lugemise vahel teeme ettepaneku, et oleks seatud maksimaalne toetuse määr ehk 15 eurot. Kui ma ei eksi, aastal 2011 oli võimalik 55 eurot, nii et see vahe on päris suur. Teiseks, direktiivi ülevõtmine, mis sätestab, millist puitu üldse saab kasutada taastuvenergia tootmiseks. Ma arvan, need kõik seavad väga selged piirid sellele, mida Eesti Energia saab kasutada ja mida on üldse võimalik kasutada. Aga täna on tõesti olukord, kus Eesti puidutootjad pigem sooviksid oma puidujääke Eesti Energiale müüa, aga Eesti Energia kasutab võimalust tuua seda väljastpoolt sisse.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Hea minister! Paistate vastates silma erakordse lühidusega. Ma küsin sellepärast uuesti. Millise elektri hinna, biomassi hinna ja CO₂ hinna juures oleks põlevkivist elektri tootmine kasumlik? Kui suur see toetuse määr peaks tänaste hindade korral olema? Jagage ka palun neid rehkendusi, kuidas jõuti 24%-ni.

Siin on päris mitu komponenti, millest te rääkisite, millest koosneb elektri hind elektri tootmisel. Need kõik komponendid võivad mingil ajahetkel liikuda eri suundades. Selles mõttes on sellest puslest ühte asja kokku panna, et täpselt nii on mõistlik, ääretult keeruline. Näiteks, täna on olukord, kus CO₂ hind, mis oli tugevalt üle 20 euro, on 16 eurot, mis võiks nagu anda võimaluse elektrit põlevkivist toota. Samal ajal on langenud ka elektri hind, sest turul on väga palju hüdroenergiast toodetud elektrit, ja seetõttu ikkagi ei ole mõistlik ainult põlevkivist elektrit toota. Loomulikult on seal omad nüansid. Toodetakse nii palju, kui seda tuleb õlitootmise kõrvalsaadustena, toodetakse ka hakkpuitu kasutades. Arvestuslikult võiks see maksimaalne toetuse määr, mis meil on, 15 eurot, praegu olla selline, mis võimaldaks rohkem seda kasutada ja toota Eesti Energial kuni 500 gigavatt-tundi elektrienergiat täiendavalt.

Kristen Michal, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud majandusminister! Ma jätkan Konkurentsiameti kirja teemadel. Lihtsalt see laekus meile täna ja mingil põhjusel seda ei olnud materjalide juures – ju see oli tehniline viga – ja seetõttu on see võib-olla paljudele tundmata. Siin öeldakse, et tuleb arvestada tänase olukorraga, kus konkreetsele sotsiaal-majanduslikule meetmele Euroopa Liidu riigiabi küsimine võib olla oluliselt lihtsam ja kiirem, kui et avada kogu taastuvenergia toetuste pakett, mis ei ole tänase muutunud olukorraga kuidagi seotud. Soovitatakse rakendada piiratud tähtajaga suunatud toetusskeemi Narva Elektrijaamadele ning mitte muuta kehtivat taastuvelektri toetamise süsteemi, mis tooks kaasa erinevaid konkurentsivaldkonna probleeme. Te ütlesite, et olete kaalunud erinevaid lähenemisi. Äkki selles valguses ikkagi peaks nüüd põhimõtteliselt need lähenemised üle vaatama, sest Konkurentsiameti hoiatus võib olla asjakohane.

Aitäh! Konkurentsiamet, ma saan aru, lähtub sellest, et tuleks rakendada mingisugust kriisimeedet. Meie näeme seda ikkagi mõnevõrra pikemaajalisemana kui ainult kriisimeetmena. Selle eelnõu väljatöötamist alustati möödunud aastal, siis, kui kriisi veel kuskilt ei paistnud. Eesmärke on siin päris mitmeid. Esiteks, taastuvenergia tootmine, teiseks, Eesti energiajulgeolek. Tõenäoliselt veel väga pikalt – ma arvan, et see olukord ei muutugi – ainult põlevkivist elektrienergia tootmine ei ole tasuv. Samas, meil on juhitavaid energiatootmisprotsesse vaja elus hoida minimaalselt kuni aastani 2025, sest siis saab teoks sünkroniseerimine. Aga Rahvusvaheline Energiaagentuur saab üleeuroopalise energiahinnangu valmis selle aasta lõpus. Kuidas kriis seda kõike mõjutab, seda me täna veel ei tea, aga siis me saame teada, milline on üldse energiabilanss Euroopa Liidus, pärast seda, kui riigid täidavad oma kohustused, mis nad on võtnud. Me teame, et väga palju tuumaenergiajaamu on minemas sulgemisele, seetõttu on Eestil enda tootmisvõimekust omada ääretult-ääretult oluline. See on energiajulgeoleku küsimus ja loomulikult on see ka Ida-Virumaa sotsiaal-majanduslik küsimus. Nii et see ei ole seotud tänase kriisiga, see on palju pikemaajalisem küsimus.

Jevgeni Ossinovski.

Aitäh! Austatud minister! Seda eelnõu hakati välja töötama ikka kaua enne seda, kui teie Tallinna linnapeaks saite. Sellest tulenevalt on küsijate küsimused väga adekvaatsed ja täpsed, mida kahjuks ei saa öelda teie vastuste kohta. See teema on nimelt olnud väga pikalt arutelu all. Te ütlesite oma sissejuhatuses, et kuna CO₂ hinnad on oluliselt tõusnud, siis põlevkivist elektri tootmine ei ole enam rentaabel. Sellest tulenevalt on selline skeem välja pakutud, et põlevkivielektri edasiseks tootmiseks tuleks seda lahjendada poole võrra puiduga, millele iga elektritarbija peaks peale maksma. Ma küsin printsiibiküsimuse. Tõepoolest, heitmekaubandussüsteemi toimimise tulemusena on CO₂ hinnad kasvanud ja fossiilsetest kütustest elektri tootmine on muutunud vähem rentaabliks. Kas Euroopa Liit on loogikana ette näinud selle, et kui CO₂ hind tõuseb ja fossiilkütustest elektri tootmine enam rentaabel ei ole, siis tuleb riik ja hakkab doteerima fossiilsetest kütustest elektri tootmist? Kas see on olnud selle heitmekaubandussüsteemi eesmärk?

Aitäh! Veel kord, eelnõul on mitu eesmärki. Mina pean väga oluliseks ka sotsiaal-majanduslikku eesmärki Ida-Virumaal. Kahju, kui te ei jaga seda arvamust, et Ida-Virumaal töökohtade hoidmine on oluline. Teiseks, jah, heitmekaubandus on mõjutanud Eesti energeetikat. Aga me peame väga selgelt mõtlema, kellega meil on elektriühendused, kuidas hoitakse Eestis elektri stabiilsust ja sagedust, kus seda hoitakse, ja me peame olema valmis selleks, et meil võib olla tarvis seda endal teha. Selleks me peame enda energiatootmisvõimsusi hoidma, nagu ma ütlesin, minimaalselt aastani 2025, aga ei saa välistada, et kauem.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma väga vabandan, aga need vastused meenutavad ümarpalki, veereb ja veereb, aga lõpuni välja ei öelda, miks seda asja tehakse. Kas ma kuulsin õigesti teie ühest vastusest, et Eesti ettevõtjad, kes tahaksid Eesti Energiale hakkpuitu või biomassi müüa, ei pääse löögile? Ma mäletan valitsuse liikmete erinevaid väljaütlemisi – eriti kriisi ajal on seda öeldud –, et me peame Eesti ettevõtjaid aitama ja nad peaksid saama võimaluse oma toodangut realiseerida. Nüüd te ütlete, et me peaksime maksumaksja raha peale maksma sellele, et välismaalt seda massi sisse tuua. Kuidas see selle loogikaga kokku läheb? Järsku selgitate?

Aitäh! Me jõudsime tegelikult ju põhiküsimuseni. (Naerab.) Ühelt poolt kardetakse, et kui me hakkame seda toetusskeemi rakendama, siis hakatakse Eesti Energiale Eestis müüma väärtuslikku puitu, ja teiselt poolt te küsite, miks tuuakse väljast sisse. Ma arvan, et see on mõistlik. Eesti Energia kui äriettevõte ostab sealt, kus on odavam, aga võimaluse korral, kui ta saab toetust, võib-olla hakkab rohkem ostma ka Eestist ja seeläbi toetama Eesti ettevõtteid.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh! Hea minister! Teie vastus minu eelmisele küsimusele, et selliste vähempakkumiste korraldamine, kus on võimalik osaleda ainult ühel turuosalisel, aitab konkurentsi suurendada, hakkab kahtlemata kuuluma klassika hulka, mida siit puldist Riigikogule jagatud on. Aga ma jätkan ikkagi seletuskirjas esitatud moonutatud info teemal. Te proovite muu hulgas seletuskirjaga luua muljet, et Eestis ei ole võimalik alustada uute tuuleparkide rajamist ja sellepärast on vaja Eesti taastuvenergia eesmärkide täitmiseks põlevkivijaamades puitu põletama hakata. Mis põhjusel te olete aga jätnud seletuskirjas mainimata Tootsi ehk ühe Baltimaade suurima tuulepargi projekti, mille rajamise korral oleks võimalik väga suures mahus taastuvenergiat toetada ja mis on samamoodi Eesti Energiaga seotud? Miks see siin seletuskirjas maha vaikitud on?

Aitäh! Eestis on väga suur tuuleparkide potentsiaal. Tõesti, meil on täna teatud piirangud, eelkõige just nimelt Ida-Virumaal, mis on seotud riigi julgeolekuga. Radariparki tuleb täiendada, see avab ka uued võimalused parkide avamiseks. Aga veel kord: tuul on juhitamatu energiatootmisallikas. Mina leian, et Eesti riigil peab olema ka juhitav tootmisvõimsus, see tagab meie energiajulgeoleku, ilma selleta ei ole võimalik.

Kaja Kallas, palun! Kas protseduuriline küsimus? Palun, Keit Pentus-Rosimannus!

Aitäh! Ma olen sunnitud küsima protseduurilise küsimuse, sest minister, ma ei tea, kas ei kuule küsimusi või vastab lihtsalt absoluutselt täiesti küsimusest mööda. Minu küsimus puudutas seda, miks on seletuskirjas, mis on Riigikogu liikmetele laiali jagatud, esitatud moonutatud infot, justkui ei oleks võimalik radaripiirangute tõttu Virumaal tuuleparke rajada. Ometi on Eesti Energia värskelt ise osalenud konkursil ja selle õiguse endale võitnud. Minister vastas, ma ei saanud isegi aru, mis teemaga seonduvalt. Ma palun, et Riigikogu juhataja selgitaks ministrile, et ta vastaks Riigikogu nendele küsimustele, mis on esitatud.

Aitäh! Minister vastab oma parima äratundmise järgi. Järgmine küsimus, palun, Kaja Kallas!

Aitäh! Seda eelnõu põhjendatakse kolme asjaga. Üks on see, justkui peaks paremaks minema konkurents, teiseks, see on vajalik varustuskindlusele, ja kolmandaks, seda on vaja sellepärast, et on kallinenud CO₂ hind. Ometi ükski nendest väidetest ei vasta tõele, sest selle seadusega tehakse eraldi toetuse vähempakkumine, millel saab osaleda ainult Eesti Energia, ehk mingit konkurentsi ei ole. Teiseks, varustuskindluse eest vastutab Elering, kes on öelnud, et 2025. aastani meil varustuskindlusega probleemi ei ole (tuginen varustuskindluse aruandele, mida Elering välja annab). Kolmandaks, Eesti Energia kinnitab oma 2019. aasta aruandes, et ta on tasuta saanud CO₂ kvoote, nende müügist on ta teeninud 50 miljonit eurot, ehk tegelikult justkui see poleks probleem, et need CO₂ kvoodid on kallinenud. Miks te eksitate Riigikogu liikmeid ja esitate valeinfot?

Aitäh! No kui te väidate, et CO₂ hind ei ole tõusnud, siis mul on seda väga keeruline hakata ... (Hääl saalist.) No see on teie väide. (Hääl saalist: "Ei ole minu väide!") CO₂ hind on tõusnud. (Hääl saalist: "Aga ma ei ole väitnud seda!")

Palun mitte kohapealt hõigelda!

Ma arvan, et üldteada on see, et Eesti Energia on märgatavalt vähem põlevkivist elektrienergiat tootnud just nimelt seetõttu, et CO₂ hind on tõusnud. Mis puudutab varustuskindlust, siis selle üle võib väga pikalt diskuteerida, aga mina jään jätkuvalt selle juurde, et Eesti riigil on vaja tagada oma energiatootmise võimekus juhitavate tootmisvahenditega. See on meie energiajulgeoleku garantii.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te tõite oma toetavates argumentides välja ka Lääne-Virumaa inimesed, et see annab võimaluse, et neil on töökohad. Kas Eesti riigil ei oleks hoopis odavam teha Lääne-Virumaa inimestele kodanikupalk?

Aitäh! Ma usun, et me räägime tegelikult ikkagi Ida-Virumaa inimestest. Ma arvan, et kodanikupalk on hea ja huvitav meede, aga ma isiklikult arvan seda, et inimesel peab olema võimalus ja harjumus teha tööd, seda ei tohi kaotada.

Indrek Saar, palun!

Aitäh sõna andmast! Lugupeetud minister! Töökohtadest on siin juba juttu olnud. Kuidas te hindate ja kas te saate tagada, et selle otsuse tulemusena kuskilt mujalt töökohad ei kao? Puitu väärindavaid ettevõtteid on meil mitmeid ja näiteks Lääne-Virumaal – küll Ida-Virumaa piirile üsna lähedal – toimetab üks tubli ettevõte, kus on ligi 100 inimest iga päev palgal, pluss annab ta tööd 500-le ja rohkemale inimesele ka kaudselt, ekspordib ja on saanud parima ettevõtte tiitleid. Nende jaoks haavapuidu hind kindlasti tõuseb ja teiseks maksavad nad kinni ka taastuvenergia tasu, olles suured elektritarbijad, veel täiendavalt, st saavad n-ö täiendava karistuse. Kas te julgete lubada, et kuskilt mujalt töökohad ei kao või mõni ettevõte ei pea ...

Aitäh!

... oma tegevust koomale tõmbama?

Aitäh! Ma ei näe põhjust, miks selle eelnõuga peaks see kaasnema. Kõigepealt, nii nagu ma ütlesin, me teeme ettepaneku fikseerida selle toetuse ülempiir. Teiseks, nii nagu ma ütlesin, kui on taastuvenergia direktiiv rakendatud – mida, ma loodan, et Riigikogu teeb pärast suvepuhkust, me toome selle eelnõu siia, eks siis Riigikogu saab seda arutada ja otsustada –, siis seal on selgelt kirjas, millist puitu tohib kasutada selleks, et toota taastuvenergiat. Seal on kirjas see, et kui seda puitu on võimalik kasutada mingil muul otstarbel, siis ei arvestata sellest puidust toodetud energiat taastuvenergia hulka. Nii et ma arvan, et see välistab sellised olukorrad, kus väärtuslikku või mingiks muuks toormeks sobivat puitu hakatakse kasutama selleks, et toota elektrienergiat.

Jevgeni Ossinovski.

Aitäh! Te ei vastanud minu esimesele küsimusele, et kui CO₂ hinna tõusu tõttu muutub fossiilkütusest elektri tootmine konkurentsivõimetuks, siis kas süsteemi eesmärk on olnud see, et riigid hakkavad riigiabi andma, et ikkagi samamoodi jätkata? Jah, vastake, olge hea, ikka sellele küsimusele kah.
Aga te jätsite vastamata ka Jüri Jaansoni küsimusele selle kohta, miks te tahate võtta Riigikogult ära õiguse seada taastuvenergia eesmärke. Ma tahaksin ka selle kohta vastust saada, sest see on hästi oluline küsimus. Nimelt, Eesti Vabariigi põhiseadus ütleb, et maksud, koormised ja sotsiaalkindlustusmakse kohustuslikud osad on tegelikult seaduse määrata, mis tähendab seda, et parlamentaarses riigis peaks seda tegema parlament. On üksikuid erandeid, kui seda tohiks teha valitsus. Taastuvenergia tasu oma olemuselt on kohustuslik koormis kõikidele elektritarbijatele. Kui valitsus peaks aastal 2024 otsustama, et taastuvenergia eesmärk on näiteks 90% ja taastuvenergia tasu kahekordistub selle tulemusena – ma umbes ütlesin numbrid –, kas te arvate, et oleks normaalne, et ilma Riigikogu otsuseta võiks valitsus põhimõtteliselt inimeste elektriarveid siis näiteks 20–30% suurendada?

Aitäh! Ei, valitsusel ei ole kohe kuidagi plaanis jätta Riigikogu otsustusprotsessidest kõrvale ja samuti ei ole valitsusel plaanis taastuvenergia tasu suurendada. Mitte väheselgi määral ei soovi me seda suurendada. (J. Ossinovski räägib saalist.) Ei, ma arvan, et ka järgmisel valitsusel ei ole seda eesmärki, sest vähempakkumiste süsteemi tõttu on ju tegelikult ette näha, et taastuvenergia tasu hakkab perspektiivis langema. Nii et ma arvan, et seda hirmu ei ole. Mis puudutab küsimuse esimese poolt, siis ma jään selle juurde, mis ma teile esimene kord vastasin.

Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Te ütlesite just, et kui seda puitu saab kasutada millekski muuks, siis seda ei tohiks nendes kateldes kasutada. Kuidas te tagate selle kontrolli, et sinna ei lähe puit, mida saab kasutada millekski muuks? Kes seda kontrollib ja kuidas selle üle järelevalvet tehakse? Mis siis juhtub, kui selgub, et siiski läheb sinna selline puit, mis teistele ka sobib?

Aitäh! Siis ei saa seda lugeda taastuvaks energiaks ja järelikult ei ole sellele võimalik maksta ka toetust. Kes konkreetselt seda kontrollib? Eks see selgub siis, kui me selle eelnõuga sügisel siin oleme.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Siin kuulates ma saan aru, et teie jaoks on sellel eelnõul ikkagi kaks olulist eesmärki, üks on energiajulgeoleku ja -püsivuse tagamine juhitava energiatootmise ja importpuidu abil ning teine on Ida-Virumaal tööhõive kasvatamine. Kumb siis siin on oluline? Ma soovin veel küsida selle kohta, et sellele peab andma kooskõlastuse ju Euroopa Komisjon. Millistest aspektidest või millest lähtub Euroopa Komisjon oma kooskõlastuse andmisel? Kas teil on selle kooskõlastusmenetluse kohta midagi meile rääkida?

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, mina pean oluliseks mõlemat. Pean oluliseks energiajulgeolekut, et me säilitaks Ida-Virumaal juhitava energiatootmisvõimekuse, ma arvan, et see on hästi oluline, veel kord kinnitan, vähemalt aastani 2025, kuni Eesti on oma elektrivõrgu sünkroniseerinud Euroopa Liiduga. Siin on kaks aspekti, üks on puhtalt energiatootmisvõimekus, aga teine, hästi oluline, on sageduse hoidmise võimekus, et meil ka see säiliks. Pean hästi oluliseks ka sotsiaal-majanduslikku olukorda Ida-Virumaal. Mis puudutab Euroopa Liidu riigiabi luba, siis möödunud aasta oktoobris esitasime eelteatise riigiabi loa saamiseks. See protsess on jõudnud lõppfaasi ja loodame, et riigiabi luba on olemas selle aasta juulikuuks.

Indrek Saar, palun!

Aitäh! Jätkan sealtsamast, kus te vastamise lõpetamise. Kas te selgitaksite meile, miks neid kahte asja lahus ja eri hetkedel tehakse? Miks seda puiduliiki, mida tohib taastuvenergia tasu raames Narvas tulevikus ahju panna, ei võiks praegu kohe kindlaks määrata, miks seda tuleb teha sügisel direktiivi ülevõtmise raames? Kas see tekitab olukorra, et suve läbi aja ahju mida tahad, ilusaid ümaraid palgikesi, ja võib-olla kunagi sügisel või talvel tuleb piirang peale, et kui sa palki ahju ajad, siis taastuvenergia tasu enam ei saa, siis pead sinna oksi ajama, kui väga lihtsustatult seda kirjeldada? Esiteks, miks need protsessid käivad eraldi, ja teiseks, mis olukord tekib?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, olekski hea, kui maailmas saaks kõiki asju koos ja korraga teha. Paraku ei ela me sellises ideaalmaailmas. Aga kinnitan teile, et see direktiiv siia saali jõuab. Mis puudutab seda, et suve läbi võib mida iganes teha, siis paraku ei, sest nagu ma ütlesin, tõenäoline on, et riigiabi luba tuleb alles juulis ja enne seda kindlasti ei toimu ka mingisugust tegevust, mingit vähempakkumist, mingit toetuste maksmist, kui meil ei ole riigiabi luba käes. Nii et ma ei näe võimalust, et suvel hakatakse Eestis ümarpalki ahju ajama.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma vaatan, et sellele valitsusele kohe meeldib kaudselt inimeste rahakotist raha kokku kraapida, kuigi te olete öelnud, et makse ei kehtestata. Esmaspäeval just rääkisime sellest Tootsi tuulepargile makstavast rahast, igal aastal 24 miljonit, nüüd te tahate 5 miljonit veel lisada taastuvenergia tasudega. Aga vaadake, teil on endal ka olemas seesama seaduseelnõu, mille te olete meile esitanud. Te ütlesite, et valitsus ei taha ega kavatse Riigikogult otsustamist ära võtta, mis puudutab maksude kehtestamist. Vaadake § 1 punkti 1 lõiget 2: "Pärast 2023. aastat taastuvast energiaallikast elektrienergia tootmise eesmärgid sätestab valdkonna eest vastutava ministri ettepanekul Vabariigi Valitsus korraldusega." Mis see muud on kui valitsuse kätte maksude kehtestamise andmine? Miks te seda ikkagi teete, öelge mulle.

Aitäh! Aastast 2023 taastuvenergia tasu langeb, sest toimuvad vähempakkumised. Ma arvan, et see langus võiks tulla varem. Aga meil on sellel aastal lisandunud väga palju taastuvenergiatootjaid, kes kasutavad veel võimalust minna esimese skeemi alla, eelkõige on väga palju päikeseenergiatootjaid, kes on kasutanud võimalust enne järgmise aasta 1. jaanuari alustada taastuvenergiatootmisega. Aastast 2023 see väheneb.

Heiki Kranich, palun!

Aitäh! Härra minister! Kaja Kallase küsimusele sujuvalt mitte vastates – tema küsis teie käest, kes hakkab kontrollima, missugust puitu siis Narvas ahju hakatakse ajama – te siiski möönsite, et teatavat kontrollmehhanismi selleks kunagi hiljem kuskil kaugemas tulevikus rakendatakse. Ma nagu väga hästi ei usu, et seda laadi kontroll, et mis puitu seal ahju aetakse, saaks toimuda tasuta. Samas, teie seletuskirja punktis 7 on öeldud, et seaduse rakendamisega ei kaasne riigile või kohalikule omavalitsusele täiendavaid kulusid. Kuidas te kavatsete ilma täiendavate kuludeta kontrollida seda, missugust puitu seal ahju ajama hakatakse? Või olete te seletuskirjas lihtsalt vassinud?

Aitäh! Ma arvan, et need kontrollmehhanismid on juba Eesti Vabariigis olemas ja mingeid täiendavaid kontrollmehhanisme meil ei ole vaja luua.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh! Ma aitan teid. Tõesti, niimoodi on, et aastaks 2023 võiksid hakata taastuvenergia tasud vähenema, aga kui Tootsi [tuulepark] ja seesama teie ettepanek juurde lisada, siis tegelikult tuleb igal aastal 29 miljonit eurot tasudele juurde, mida inimesed peavad kinni maksma, aastal 2027 peaks olema võib-olla 5 miljonit eurot, aga selle tõttu on üle 30 miljoni euro.
Tulen ikkagi oma eelmise küsimuse juurde tagasi. Ma ei tea, kuidas te valitsuses seda eelnõu esitasite. Kui niisama halvasti, siis on väga halvasti üldse selle Eesti riigi juhtimisega. Ma küsin uuesti. Täna ütleb seadus, et maksud ja taastuvenergia tasud kehtestab Riigikogu. Siin on sõnaselgelt kirjas, vaadake, § 1 punkti 1 lõikes 2 on kirjas, et seda hakkab valitsus tegema. Miks te sellise ettepanekuga olete meie juurde tulnud?

Aitäh! Mis puudutab taastuvenergia tasu pidevat kasvamist, mida te ennustate, siis ei, seda ei saa tekkida, sest sellele on ka siinsamas saalis piirangud pandud. Esimesse skeemi saavad ettevõtted lisanduda ainult selle aasta lõpuni ja sealt edasi toimuvad ainult vähempakkumised.

Heiki Kranich, palun!

Aitäh! Oma eelmises vastuses te ütlesite, et Eesti riigis on vastavad kontrollmehhanismid juba olemas. Äkki te täpsustate, missugune riiklik institutsioon hakkab puidu kõlblikkust kontrollima. Palun asutuse nime!

Aitäh! Ma arvan, et selle asutuse nime te saate teada siis, kui me selle direktiivi siin vastu võtame. Selles direktiivi vastuvõtmise eelnõus on ka see asutus mainitud.

Mart Võrklaev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma ikkagi jätkan sellel puiduteemal. Te olete ise siin korduvalt öelnud ja tegelikult on ka eelnõu seletuskirjas kirjas, et väheväärtuslikku puitu justkui antakse praegu tasuta ära, aga see ei ole piisav, et toota piisavalt elektrienergiat, ja et saada puitu juurde, tuleb selle eest maksta. Loogika nagu ütleks, et järelikult, kui puidu eest tuleb juurde maksta, siis on ta väärtuslikum, teda ei anta sellepärast tasuta ära, et temaga on midagi targemat teha. Kas ikkagi teie jutus ja eelnõus ei ole vastuolu? Järelikult, kui hakatakse puidu eest rohkem maksma, siis on see ka väärtuslikum puit, seda oleks võimalik millekski targemaks kasutada. Või kas või see argument, et suurenevad ikkagi raiemahud, mille kohta on ühiskonnas vastakaid arvamusi.

Aitäh! Ei, ma ei ole väitnud, et väheväärtuslikku puitu antakse tasuta ära. Täna on ju olukord, kus Eesti Energia toob kasutatava puidu väljastpoolt Eestit sisse, ja ma kahtlen, et see on tasuta.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh! Kuna ma ei ole selle komisjoni töös osalenud, siis võib-olla mõni asi on jäänud tähele panemata. Aga vahepeal oli juttu sellest, et sellel vähempakkumisel osaleb ainult üks ettevõte. Kas tulevikus me näeme sadu ettevõtteid nendel konkurssidel osalemas, et mõistlik hind saada?

Aitäh! Selleks, et see hind oleks kontrolli all, me teemegi ettepaneku, et oleks kehtestatud maksimaalne toetuse lagi ehk 15 eurot.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Palun siia kõnepulti kaasettekandeks majanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri. Palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan lühidalt ülevaate sellest, mis me komisjonis rääkisime. Komisjon kohtus sellel teemal 21. aprillil. Me palusime komisjoni seda punkti tutvustama majandus- ja taristuminister Taavi Aasa ning talle sekundeeris Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist energeetika osakonna energiaturgude valdkonnajuht Rein Vaks.
Eelnõu üldist sisu ei hakka ma üle kordama. Samamoodi nagu siin, andis Taavi Aas korraliku ülevaate ka komisjonis sellest, mis eesmärke eelnõu endas kannab. Komisjoni liikmetel oli ka küsimusi. Tunti huvi, kas selle eelnõu n-ö põhieesmärgiks saab olema sisuliselt see, et olemasoleva tootmisseadmega saaks tulevikus vähempakkumistel osaleda. Seda nii minister kui ka tippametnik kinnitasid. Tõsilugu, täna ei ole võimalik olemasoleva seadmega vähempakkumisel osaleda, sellel, kellel ei ole varem seade n-ö tootmises olnud, nüüd see võimalus peaks tekkima.
Tunti huvi ka selle vastu, kas riigiabi loa saamisega seoses ei pea Riigikogu hiljem muudatusi tegema. Juhin tähelepanu sellele, et eelnõu algataja, valitsus ehk täpsemalt ministeerium, on esitanud Euroopa Komisjonile soovi vastava riigiabi loa saamiseks, kuna on vaja ka riigiabi luba, ja see toimus eelmise aasta oktoobris, kui see edastati. Meie huvi oli see, kas me hiljem peame parlamendi tasemel tegema mingeid muudatusi. Siin oli vastus, et praegu Euroopa Komisjon sisemist kooskõlastusringi teeb ja mingil hetkel tuleb ametlik taotlus, mille põhjal lõpuks tuleb komisjonilt vastus. Me suure tõenäosusega ootame ära protsessis selle hetke, kui see vastus tuleb, see peaks olema mai keskpaigas, lähinädalatel, kuna tõesti on juba oktoobris see teele pandud. Kui on vaja mingeid muudatusi teha, siis me saame neid teha esimese ja teise lugemise vahel, kui see peaks olema vajalik.
Uuriti ka seda, kas seadusemuudatus mõjutab Eestis elektritarbijatel hinda ja kui palju see mõjutab näiteks elamute küttearvete tõusu või kui palju on tehtud koostööd turuosalistega. Siin oli vastus, et turuosalistega on tehtud koostööd. Osaliselt on võetud [nende ettepanekuid] ka arvesse, see kooskõlastustabel on eelnõu juures. Osa teemade puhul ei ole see võimalik või vähemalt ei jõutud kompromissile, mis kõigile sobiks, aga iseenesest koostööd kui sellist tehti. Kõigile ettepanekutele reageeriti, anti tagasisidet. Nenditi ka seda, et mis puudutab hakkpuidu hinda ja taastuvenergia tasu muutust, siis tasu suurusele olulist mõju ei ole, kuna järgmisest aastast alates hakkavad taastuvenergia tasu eelarvest välja langema suured tootmisseadmed, mis oluliselt vähendavad taastuvenergia toetuste mahtu. Täna on see maht suurusjärgus 90 miljonit eurot aastas, mida me maksame. Aga tõesti, suuremad tootjad hakkavad vaikselt ära langema, see periood hakkab läbi saama, eelarve vähenemise suurusjärk on 10 miljonit eurot aastas, pean silmas olemasolevaid, kellele makstakse. Iseenesest see on see pott, mida jagatakse taastuvenergia tootjatele. Teiseks, see meede on kujundatud nii, et taastuvenergia tasust saadavat tulu hakatakse maksma vähempakkumise võitjale selliselt, et mida kõrgem on elektri turuhind, seda vähem peab taastuvenergia toetust tootjale maksma. Kuna räägitakse olemasolevatest jaamadest, mitte uutest jaamadest, siis ei pea tarbija maksma kinni ka investeeringukulu, vaid ainult kulu, mis tekib seoses elektri tootmisega. See on kindlasti oluline. Sellest tulenevalt on lisakulu täiendava taastuvenergia kilovatt-tunni peale suhteliselt madal.
Hakkpuidu hinna kohta on saadud turult erinevaid signaale. Osa turuosalisi väidab, et selline meede põhjustab suure hinnatõusu. Sellise olukorra vältimiseks on eelnõuga antud Vabariigi Valitsusele väga suur paindlikkus pakkumise tingimuste määramisel. Samuti ei pea kasutatav hakkpuit pärinema Eestist, mis võib samuti mõjuda hinnatõusule pärssivalt.
Sooviti teada, kas vähempakkumistel määratakse kindlaks, millist puitu tohib kasutada. Ministeeriumi esindajad tõid välja, et kunagi oli taastuvenergia toetus 53 eurot, praegu on eeldatud, et sellise vähempakkumise korraldamise puhul on tase 15 euro juures, võib-olla isegi juba alla selle mingil hetkel. See iseenesest paneb paika selle, et väärispuitu ei peaks ostetama, vähempakkumisel ei ole võimalik sellise hinnaga osaleda, kui sa hakkaksid ostma kvaliteetpuitu. See on juba iseenesest oma olemuses filtriks.
Tunti huvi, kas oleks mõistlik mõelda lahendusele, mis kasutab ainult taastuvaid energiaallikaid, kuna eelnõuga pakutav lahendus tundub olevat mittekeskkonnasäästlik, seal on osaliselt ka fossiilkütuse pool juures. Minister nentis, et põhimõtteliselt on ta nõus, et tuleb liikuda ja liigutaksegi taastuvenergia osakaalu suurendamise poole, kuid tulenevalt energiajulgeolekust peavad reageerimisvõimalusega tootmisvõimsused säilima nii kaua, kuni saavutatakse Baltimaade elektrisüsteemi sünkroniseerimine Mandri-Euroopa sünkroonalaga.
Tunti huvi selle vastu, et meile oli laekunud selleks ajaks ka ühe turuosalise, Estonian Celli kiri majanduskomisjonile, kus olid teatavad probleemid tõstatatud: mõjud on puudulikult ja valesti hinnatud ning võib olla ka vastuolu põhiseadusega ja energiavaldkonna õigusaktidega. Me puudutasime ka seda teemat. Kuna kiri oli tulnud, siis oli võimalik mitte ainult esimese ja teise lugemise vahel, vaid ka juba enne esimest lugemist seda teemat puudutada. Ministeerium nentis, et elektriturg on muutunud. Need eesmärgid, mis on riiklikus energia- ja kliimakavas sätestatud, on samuti pidevas muutumises, ning ministeeriumi poole pealt ei nähta ühtegi vastuolu õigusaktidega. Eelnõu on tehtud parimatest teadmistest lähtudes, mis sel hetkel olid. Toodi ka näitena, et CO₂ hind oli selle tegemise ajal 26 eurot tonn, hetkel on hind isegi langenud. Samuti toodi välja, et täiendav 500-gigavatine vähempakkumine ei mõjuta varem planeeritud vähempakkumisi, mille eesmärk on tuua uusi tootmisseadeid turule. Seega järeldub, et see konkreetne eelnõu, mida me täna menetleme, ei peaks takistama ülejäänud taastuvenergia arengut.
Sellega komisjon oma koosoleku kokku võttiski. Tehti ka protseduurilised otsused: lepiti kokku selles, et eelnõu on päevakorras täna, 6. mail (see otsus oli konsensuslik), ja ettepanek on esimene lugemine lõpetada (selle poolt oli 7 ja vastu oli 1). Aitäh teile!

Aitäh! Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te olete majandustaustaga inimene. Ma ei tea, kas te suudate seda, aga kas te oleksite, palun, nõus vastama kõigile nendele küsimustele, mida me küsisime ministri käest, aga ta ei osanud või ei suutnud või ei tahtnud kuulda ega vastata. Ma tean, et seda on palju küsitud. (Naer saalis.) Aga mingi osagi nendest või äkki kuidagi nagu täpsustada? See oli väga segane, mis me ministrilt kuulsime.

Aitäh teile! Ei, ma kuulasin teie poliitilist debatti. Eks ikka paratamatult, oleme ausad, on ju opositsioonil ka natukene kiuslikud aeg-ajalt need küsimused, selles pole midagi imelikku ega pahatahtlikku. Alati on parim küsimus, mida küll seekord ei olnud, § 3 ja § 13 koosmõju, siis pead hakkama kogu aeg protokollist vaatama, millised need § 3 ja § 13 olid. Seda ei olnud täna, ma pean tunnistama, seda ei olnud. Aga ma luban teile komisjoni esimehe ja ühtlasi juhtivettekandjana seda, et selle eelnõu puhul me kindlasti toome töögruppi kokku kõik osapooled, keda see suuremal või vähemal määral mõjutab, Estonian Celli, Eesti Energia, Konkurentsiameti, millest täna oli juttu, Kristen Michal tõstis selle teema üles. Toome selle laua peale, räägime kõik otsad selgeks, ei saa lahtisi asju olla. Siin võib olla olukordi, kus me ei pruugi kokkuleppele jõuda, selles ei ole midagi imelikku, aga kõik asjad ikkagi peavad selgeks saama, et mis asi on taastuvenergia ja mis on meie eesmärgid. Me peame arvestama, et taastuvenergia eesmärkide tõstmine läheb meile maksumaksjana maksma jne. Kindlasti kõik küsimused, mis võib-olla ei ole saanud vastuseid täna – kuigi ma arvan, et neid ei olnudki peaaegu –, saavad igal juhul tulevikus vastused. Vähemalt ma püüan selle poole.

Mart Võrklaev, palun!

Lugupeetud ettekandja! Küsimus on komisjoni arutelu kohta. Kas seal kaaluti ka mingeid muid alternatiive kui see, mis meile praegu esitatud on, et me hakkame ikkagi sisuliselt maksumaksja raha eest soodustama puidu rohkem ahju ajamist? Võib-olla on riigil mõned muud vahendid või võimalused kas või seda võimsustasu maksta, n-ö võimuse tagamist tasustada või kompenseerida kuidagi? Kas oli arutlusel ka mingeid muid alternatiive?

Aitäh! Ei, me ikka arutasime konkreetset eelnõu, mis kannab ju oma konkreetset numbrit 156. Meil ei olnud ühtegi muud eelnõu parajasti arutlusel, ikka see konkreetne eelnõu. Ma tahaks isegi öelda, et võib-olla küsija küsimuses oli selline kerge, ütleme, iroonia. Ei-ei, ma arvan, vastupidi, kui see eelnõu vastuvõetuks saab, siis me täidame suure hüppega oma taastuvenergia eesmärke. Nagu te panite tähele, ka minister ütles, et me isegi oma eesmärke vajaduse korral oleme valmis tõstma, kiiremalt jõudma nende eesmärkideni. Ärme oleme siis tagasihoidlikud, on ju. Ma täitsa kindlasti usun, et siin saalis on palju neid, kes tegelikult tahaks näha tunduvalt kiiremat taastuvenergia tõusu, mida see eelnõu kindlasti annab meile.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi läbirääkimisteks? Tundub, et on. Kalvi Kõva, palun, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel!

Oi jah, mul oli pikem kõne ka ette valmistatud, aga tundub, et see kõne tuleb üpris lühike. Head sõbrad, tegemist on väga halva eelnõuga ja ega ka eelnõu esitlus teab mis heade killast ei olnud. Sellest tulenevalt võiks teha kunagi, võib-olla aasta või paari pärast teise proovi. Täna teeb Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ettepaneku see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel fraktsioonide esindajatel soovi sõna võtta? Ei ole. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma teen ettepaneku, et me võtaks 20 minutit vaheaega.

Aitäh! Kuulutan välja vaheaja 20 minutit. (Hääled saalis.) Õige, fraktsioon saab võtta kuni 10 minutit, nii et 20 minutit ei anna, küll aga annan 10 minutit vaheaega enne tagasilükkamise ettepaneku hääletamist. Ossinovski, Jevgeni!

Kas midagi läks mul kahe kõrva vahelt läbi? Meil on ju fraktsioonide läbirääkimiste voor, keset läbirääkimisi ei saa minu teada vaheaega võtta. Kas ma eksin?

Läbirääkimiste soovi erakondadel enam ei olnud, läbirääkimiste voor on läbi. Nii et kuulutan välja vaheaja 10 minutit.
V a h e a e g

Austatud Riigikogu, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna võetud vaheaeg on läbi ja me saame istungit jätkata.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud elektrituruseaduse muutmise seaduse eelnõu 156 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu oli 41, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust, eelnõu jääb menetlusse ja esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 20. mai kell 17.15.

Läheme edasi. Tänane üheksas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud autoveoseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 157 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks majandus- ja taristuminister Taavi Aasa.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed!

Head kolleegid! Palun tähelepanu, kuulame ettekandjat!

Eelnõu peamine eesmärk on üle võtta ja rakendada Euroopa Liidu õigust, direktiivi 2018/645. Eelnõu kohaselt laiendatakse isikute ringi, kes on kutselise autojuhi ametikoolituse nõudest vabastatud, ja ühtlustatakse ametikoolituse erandite sõnastust autojuhi sõidu- ja puhkeaja erandite sõnastusega. Edaspidi ei pea ametikoolitust läbima põllumajandus-, aiandus-, metsandus-, loomakasvatus- või kalandusettevõtja, kui ta veab kaupa oma äritegevuse raames kuni 50 kilomeetri raadiuses ettevõtte asukohast. Lisaks tehakse erand juhile, kes varustab väljaspool linna enda omandis olevat ettevõtet, seejuures ei tohi ta teha tasulist autovedu, erand on mõeldud vaid enda omandis oleva ettevõtte varustamiseks. Autojuhi ametikoolituse läbimist ...

Austatud minister, ma korra katkestan. Kas te saaksite mikrofoni sättida niimoodi, et on paremini kuulda? Te olete nii pikaks kasvanud, mikrofon on lühemate inimeste järgi reguleeritud. Aitäh!

Autojuhi ametikoolituse läbimist ei nõuta bussi hooldamisega tegelevalt isikult, kui ta viib reisijateta bussi vedaja tegevuskoha läheduses asuvasse sõidukite hoiukohta või hooldusesse. Erandi eesmärk on anda ettevõtte töötajale, kelle ülesanne on sõidukite hooldamine, võimalus viia sõiduk ilma ametikoolitust omamata läheduses asuvasse remondikohta, tehnonõuetele vastavuse kontrolli punkti või pesulasse. Samuti võib edaspidi ilma ametikoolituse tunnistuseta teha reisijate või veose vedu ameti- või täiendkoolituse raames toimuva õppepraktika käigus tingimusel, et õppepraktika toimub vastavalt kehtestatud nõuetele.
Kehtiva seaduse kohaselt nõutakse ohtlikku veost vedava autojuhi koolituse lektorilt tehnikaalast kõrgharidust. See on valmistanud probleeme lektorite leidmisel. Seadusandja eesmärk ei ole olnud nõuda näiteks esmaabilektorilt tehnikaalase hariduse olemasolu. Kuna kõiki koolitusel vajaminevaid haridusvaldkondi ei ole võimalik seaduses loetleda, siis muudetakse tehnikaalase hariduse piirang kehtetuks. Edaspidi pöörab Maanteeamet lektorite pädevuse hindamisel rohkem tähelepanu ohtlike veoste valdkonnas töötamise või õpetamise kogemustele.
Liiklusseaduse muutmisega kehtestatakse sõidukiomanikule kohustus oma sõiduk korda teha, kui sellel esineb mõni tootmisviga või kui see ei vasta tüübikinnitusele. Kohustus sõiduk nõuetele vastavusse viia on valmistajatel ja parandusmeetmed on sõidukiomanikele tasuta, kuid liiklusohutuse ja keskkonnakaitse seisukohalt on oluline, et sõidukiomanikud võimaldaksid valmistajal oma kohustust täita. Kehtiva liiklusseaduse kohaselt ei ole sõidukiomanikul kohustust lasta valmistajal sõiduk nõuetele vastavusse viia ning osa sõidukiomanikke on sellest keeldunud. Just heitmetega seotud parandusmeetmete rakendamise puhul on Eestis esinenud probleeme. Eelnõu kohaselt pannakse sõidukiomanikule kohustus võimaldada valimistajal parandusmeetmeid rakendada. Parandusmeetmete rakendamist on plaanis hakata kontrollima tehnoülevaatusel.
Palun teid eelnõu toetada!

Lugupeetud minister, teile on küsimusi. Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Mul on hästi lihtne küsimus: kas te saaksite seletada, mis läheb Eesti inimesel selle eelnõuga paremaks?

Aitäh! Kui lõpust alustada, siis kui mingil põhjusel on sõiduki juures valmistaja praaki, siis nüüd on sõidukiomanikul kohustus võimaldada, et see praak kõrvaldatakse. See on oluline nii meie ohutuse koha pealt kui ka keskkonna koha pealt.

Kristen Michal, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma just vaatangi, et ilmselt puudutab see hulka erinevaid sõidukeid, mille kohta valmistaja annab uut informatsiooni, et seal on vaja mingisugused seadmed üle vaadata, kaasa arvatud elektroonikaseadmed, et need vastaks CO₂ nõuetele jne. Kuidas see protsess hakkab reaalses elus välja nägema? Kui näiteks mina lähen või teie oma vana Volgaga lähete tehnoülevaatusele ja on vaja midagi muuta, siis kas meid saadetakse kordusülevaatusele? Ärge naerge, Taavi Aasal kindlalt on vana Volga, ta võib seda kinnitada. Kas meid saadetakse kordusülevaatusele või me kuidagi käime vahepeal ära ja meid ei suunata kordusülevaatusele? Kuidas see mulle kui autoomanikule välja hakkab nägema?

Aitäh! Siin tuleks eristada kahte tüüpi sõidukeid. Vana Volgat valmistajatehas tõenäoliselt tagasi ei kutsu, et viga parandada. (Naer saalis.) See jääb ilmselt minu või teie kui Volga omaniku korraldada. Kui aga valmistajatehas on kutsunud auto tagasi paranduste tegemiseks ja autoomanik mingil põhjusel ei ole seda kutset järginud, siis järgmisel tehnoülevaatusel tehakse see kindlaks ja enne tehnoülevaatuselt läbi ei saa, kui ei ole käidud ära volitatud teeninduses ja see viga, miks on auto tagasi kutsutud, ei ole parandatud.

Aitäh! Lugupeetud minister, teile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Riho Breiveli.

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Antud teema oli arutusel majanduskomisjoni istungil 21. aprillil k.a. Komisjoni liikmed olid suures enamuses kohal, Annely Akkermann puudus. Vaatasime küsimuse üheskoos läbi. Ettekandja oli majandus- ja taristuminister Taavi Aas ja kohal oli ka ministri nõunik Moonika Parksepp. Antud küsimuses probleeme komisjonis ei esinenud. Konsensuslikult tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 6. mail k.a (kõik kohalolijad olid poolt) ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Lühidalt kõik.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 157 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 20. mai kell 17.15. Üheksas päevakorrapunkt on läbitud.

Tänane viimane, kümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku, ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse ning energiamajanduse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 173 esimene lugemine. Ma palun ettekandjaks majandus- ja taristuminister Taavi Aasa.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Seaduse väljatöötamine on tingitud vajadusest võtta Eesti õigusruumi üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2018/844. Direktiiv töötati välja, et ajakohastada, lihtsustada ja parandada direktiivi 2010/31 (EL) hoonete energiatõhususe kohta ja direktiivi 2012/27 (EL) energiatõhususe kohta. Direktiivi 2018/844 ülevõtmisega luuakse paremad võimalused hoonete energiatõhususe eesmärkide täitmiseks ja seeläbi Eesti majanduse konkurentsivõime parandamiseks. Eelnõuga viiakse direktiivi sätted kolme seadusesse. Kõigepealt, §-ga 1 sätestatakse ehitusseadustiku muudatused, §-ga 2 täiendatakse ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust ja §-ga 3 täpsustatakse energiamajanduse korralduse seadust.
Eelnõu §-s 1 muudetakse ehitusseadustikku järgmiselt. Ehitusseadustikku lisatakse § 65¹, milles sätestatakse nõuded elektriautode taristule. Lähtuvalt eelnõust hakkavad järgmise ehk 2021. aasta algusest kehtima nõuded uutele ja oluliselt rekonstrueeritavatele hoonetele, mille teenindamiseks on ette nähtud rohkem kui kümme parkimiskohta. Kui tegu on elumajaga, peab igale parkimiskohale paigaldama laadimistaristu, piltlikult öeldes juhtmete vedamiseks sobiliku toru või kõri, sellega luuakse eeldus laadimispunkti paigaldamiseks, kui korteriomanikel see soov tekib. Mitteelamu korral peab parklasse paigaldama vähemalt ühe laadimispunkti ja igale viiendale parkimiskohale laadimistaristu. Olemasolevate hoonete puhul, millega seoses ehitustöid ei tehta, on nõuded teised. Näiteks, olemasoleva mitteelamu parklasse peab olema paigaldatud vähemalt üks laadimispunkt. See kohaldub vähemalt 20 parkimiskoha korral ja jõustub aastal 2025. Kui tegu on olemasoleva elamuga, mida oluliselt ei rekonstrueerita, siis laadimistaristu paigaldamise nõudeid ei kohaldata.
Teiseks, ehitusseadustikku lisatakse § 65², mis seob hoone energiatõhusamaks rekonstrueerimise meetmed saavutatava energiasäästuga. Ehk tulevikumeetmete puhul hakkab töötama süsteem, et mida suurem on võit, seda suurem toetus. Näitajateks, mille alusel energiasäästu mahtu määratakse, on näiteks tegelike tarbimisandmete alusel määratud energiatõhususarv või energiaauditis esitatud prognoositav energiatarbe muutus.
Kolmandaks, ehitusseadustiku § 69 "Kütte- ja jahutussüsteemi energiatõhusus" asendatakse uute paragrahvidega 69¹–69⁴. Paragrahvis 69¹ laiendatakse tehnosüsteemi mõistet, et hõlmata lisaks energiat tarbivatele tehnosüsteemidele ka energiat tootvaid tehnosüsteeme. Samuti sätestatakse automaatikasüsteemi mõiste. Paragrahvis 69² sätestatakse nõuded hoone tehnosüsteemi paigaldamisele ning §-s 69³ selle energiatõhususe hindamisele. Paragrahvis 69⁴ vaadeldakse kütte- ja jahutussüsteemide energiatõhususe suurendamist.
Üldiselt võib öelda, et direktiiv 2018/844 keskendub suuremate ja võimsamate süsteemide reguleerimisele, kuna direktiivi 2010/31 (EL) kehtestatud ranged nõuded praktikas ei töötanud. Näiteks, kui varem pidi hindama ja ehitusregistris deklareerima 12 kilovatist võimsama küttesüsteemi ja 20 kilovatist võimsama jahutussüsteemi energiatõhusust, siis eelnõu näeb ette selle lävendi nihutamist 70 kilovatile. Teiselt poolt, mitteelamu kütte- või jahutussüsteemide energiatõhususe suurendamiseks peab need varustama automaatikaga vaid juhul, kui need süsteemid on võimsamad kui 290 kilovatti. Seega tuleb neid nõudeid täita palju vähema arvu elamute korral.
Eelnõu §-s 2 täiendatakse ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadust uute paragrahvidega 32–34, milles sätestatakse ehitusseadustiku ülalmainitud muudatuste rakendussätted. Eelnõu §-s 3 täiendatakse energiamajanduse korralduse seadust uute nõuetega, mis annavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ülesande Eesti pikaajalise rekonstrueerimisstrateegia koostamiseks. Palun teid eelnõu toetada!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Mart Võrklaev, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kas eelnõu menetluse käigus on arutatud ka sellist aspekti, et kui uut hoonet rajatakse või oluliselt rekonstrueeritakse ja renoveeritakse, siis projekti käigus koostatakse n-ö energiamärgise arvutus, et kas ta kuulub A-, B- või C-klassi, aga minu teada hilisemal kasutusel enam seda kontrolli ei teostata, kas ta ka sellele vastab, ehk kas need seadmed, mis sinna paigaldatud on, isegi kui nad on klassile vastavad, on selliselt seadistatud, et reaalsete numbrite ja kasutuse järgi ka see klass saavutatakse? Kas on arutatud ka sellist regulaarset järelkontrolli, selle teostamist ja vajaduse korral andmete registrisse kandmist? Võib ju olla ilus energiaklassi määratlus, aga reaalsus on midagi muud ja tegelikult me oma energiasäästu eesmärke ei täida. Kas on seda arutatud, on selle peale mõeldud, on see üldse probleem?

Aitäh! Minu teada peaks see kontroll toimuma sellel hetkel, kui hoonet vastu võetakse, et kas on ehitatud projekti järgi ja kas seadmed, mis on paigaldatud, on projektijärgsed. Ehk selle projekti pealt on eelnevalt hinnatud võimalikku energiasäästu tulevikus.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kas see eelnõu puudutab ainult neid ehitisi, mis ehitatakse 2021. aastal? Kõik need ehitised, mis on enne 2021. aastat ehitatud, kas nendele ka laieneb see eelnõu?

Aitäh! Jah, juhul kui neid oluliselt rekonstrueeritakse, siis laieneb ka neile.

Mart Võrklaev, palun!

Aitäh! Ma täpsustan oma küsimust. Ma küsimuses ütlesin ka ära, et sellel hetkel, kui hoonele kasutusluba väljastatakse, loomulikult vaadatakse üle need andmed, milline see energiaklass on. Need seadmed, mis sinna on paigaldatud, justkui peaksid arvutuslikult selle klassi välja andma. Aga minu küsimus ongi see, et minu teada meil puudub n-ö järelkontroll, kui see hoone on töötanud aasta, kaks, viis või kümme aastat. Väga palju sõltub sellest, kuidas need seadmed on seadistatud, kas neid kasutatakse nõuetekohaselt, kas midagi on üldse välja lülitatud. Ehk kas toimub ka reaalselt järelkontrolli ja kas sellega peaks tegelema, et me teaks, et see, mis on paberil, vastab ka kasutuse käigus, aasta, kahe, kolme või viie pärast reaalsusele?

Aitäh! Jään siinkohal küll vastuse võlgu. Minu teada sellist jooksvat kontrolli ei teostata, aga ... (M. Võrklaev kommenteerib saalist.) Ei tea küll, et oleks ka arutatud, et peaks seda kontrolli tegema. Aga nagu eelnõus on kirjutatud, tuleb teatud suurusest alates hakata paigaldama automaatikat ja hindama selle automaatika vajadust. Tegelikult, kui automaatika peale juba raha kulutatakse, siis eeldaks, et see pannakse ka tööle, et see ennast majanduslikult tagasi toodaks. Pole mõtet teha kulutust ja siis automaatikat mitte sisse lülitada.

Kristina Šmigun-Vähi, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Te vastasite minu küsimusele, et juhul, kui neid maju rekonstrueeritakse. Kas ma sain siis õigesti aru, et isegi majad, mis on 10 või 20 aastat vanad ja mida tehakse ümber, peavad vastavalt eelnõule olema ehitatud, peavad vastama kõigele, mis on eelnõus?

Tähendab, hoone võib olla ka vanem, aga kui teda rekonstrueeritakse, siis tuleb saavutada võimalikult suur energiatõhusus. Seda toetust saab selle järgi, kui suur on see energiasäästuefekt, mis saavutatakse. Nii et see kehtib ka vanade hoonete kohta.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd ma palun ettekandjaks majanduskomisjoni aseesimehe Kristen Michali.

Hea juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu teisipäeval, 21. aprillil ja eelnõu tutvustuse järel jõudis alljärgnevatele järeldustele: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 6. mail (konsensuslikult), määrata ettekandjaks Kristen Michal (samuti konsensuslikult) ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Kai Rimmel, palun!

Hea koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Mis te arvate, kas arvestades tänast reaalset elektriautode ostu soovi, on planeeritavad laadimiskohtade arvud, mis on majade juurde ette nähtud, piisavad või peaks nad olema juba täna suuremaks planeeritud?

Aitäh! Hea kolleeg! Te olite samal koosolekul, kus seda eelnõu arutati, ja ilmselt olete ka tulevastel koosolekutel, kus seda arutatakse. Te küsite nende kohtade arvu kohta. Ettekandja Ivan Sergejev kirjeldas, kuidas seda hinnatud on. Tulevikku vaadates on üldiselt need projektsioonid tavaliselt sellised, et alguses hinnatakse mingeid mõjusid üle ja ühel hetkel, kui turul hakkab see maht kasvama, kaasa arvatud elektriautode ja muude meetmete puhul, siis on see juba alla hinnatud. Tänased nõuded, et üle kümne parkimiskoha, nagu minister siin ka mainis, ja üks laadimistaristuvalmidus, üle teatud suuruse oleks juba kaks või kolm – ma ei usu, et see on üledimensioneeritud. Pigem võib see ühel hetkel jääda vajadusele alla, aga kui see vajadus on suurem – ma ütlen seda arvestusega, et elektriautode tulek turule on aeglasem, kui võib-olla üldpildis vaimustus neist on, aga ühel hetkel nad nii või teisiti tulevad –, siis ma arvan, et selleks hetkeks me peaks ju valmis olema. Me tahame olla võimalikult puhta ja moodsa keskkonnaga riik.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 173 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 20. mai kell 17.15.
Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 20.24.