Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Püüan teie küsimustele vastata.
Esiteks, kui palju on teie andmetel ajalooõpetajaid, kes on külastanud ajalooõpetajate täienduskoolitusi? Võib-olla on kõige olulisem alustada sellest, et riik tõesti usaldab oma õpetajaid, nii nagu arupärijad sissejuhatuses ka esile tõid. Sellele ei anna kinnitust mitte ainult meie laste head tulemused, vaid tõesti ka see teadmine, et meie õpetajad teevad suurepärast tööd ning meie koolijuhid ja meie õppematerjalid on samuti väga head. Nii et ütleme, et üldiselt me oleme oma haridusega rahul. Samuti ei kontrolli Haridus- ja Teadusministeerium kellegi veendumusi. Inimestel on õigus oma arvamusele, aga arusaadavalt me kõik mõistame, et õpetajaamet nõuab lähtumist õppekavast, sealjuures uutest õppematerjalidest. Viimastel aastatel on väga suurt rõhku pandud ka digitaalsetele õppematerjalidele, mis on Opiq keskkonnas kõigile tasuta kättesaadavad. Ja ka sinna me püüame pidevalt koostöös kirjastustega saada ka kõiki kirjastusi, mõned väiketootjad sealt praegu veel puuduvad.
Alustan sellest, mille kohta tulevad teie küsimused ehk kuidas on lood õppematerjalidega. Peale paberil õpikute on olemas digitaalsed õppevahendid ja neis on ka lisamaterjali, mida saab iseseisvalt edasi analüüsida, samuti on mitmesuguseid teste ja arendavaid küsitlusi. Nii et õpetajale abimaterjali kindlasti on. Lisaks sellele on koolikotis õpikud. Õpetajad, nii seadusest tulenevalt kui ka õpetajad üldiselt, arendavad hästi oma kutseoskusi ja teevad seda täiendusõppe vormis. EHIS-e andmetel on meil 23 vene õppekeelega kooli ja neis töötab kokku 56 ajalugu õpetavat õpetajat. Neist 91% on osalenud aastatel 2016–2019 täiendusõppes, Eestis toimuvatel koolitustel. Täienduskoolituse andmetes ei öelda riiki, kuid öeldakse, kas koolitus on toimunud Eestis või välisriigis ja sellekohane sissekanne on olnud Eestis. Koolituste ja koolitajate nimetuse alusel on käinud viis ajalooõpetajat Venemaal aastatel 2016–2019 ja Venemaal toimunud koolitustest üks on olnud ajaloo teemal. Nii et viis õpetajat on käinud Venemaal, üks nendest koolitusel, mis puudutas ajalugu. Riiki ja ühiskonda mõjutavate julgeolekuriskidega, millest siin sissejuhatuses juttu oli, otseselt Haridus- ja Teadusministeerium ei tegele. Selliste julgeolekuriskidega tegelevad teised ametid, peamiselt Kaitsepolitseiamet. Osundusi selle kohta – loomulikult vajalikus ulatuses – annavad nad teada ka Haridus- ja Teadusministeeriumile, st nendele, kellel on õigus seda teavet lugeda. Neid asju me siin vist vastastikku tsiteerima ei hakka, aga mingit sellist laiaulatuslikku teemat selle ühe õpetaja koolitusest ka selles vahemikus tekkinud ei ole.
Teine küsimus. Kui palju kasutatakse venekeelsetes koolides Venemaal välja antud õpikuid? Võib-olla ütlen õpikute kohta kõigepealt jälle sissejuhatuseks, et meil on riiklikule õppekavale vastavad õpikud, need on registris, kust kool saab valida õpikuid-õppevahendeid. Mida nende registris olevate hulgast valitakse, vastavalt õppekavale, on kooli ja õpetaja vaba valik. Õppekirjandusele ja selle retsenseerimisele on tõesti kehtestatud nõuded, üks nendest vastab õppekavale, aga seal on ka teised, näiteks õpilase east ja muust sõltuvad nõuded. Õpikute puhul kehtib lisaks paberõpikutele 2014. aastast ka kohustus esitada materjal digitaalselt. Digitaalsete õpikute kasutamise eriliseks tõukeks on kindlasti olnud viimasel kahel aastal laienenud programm, kus me oleme andnud kõigile tasuta ligipääsu. Ja tõesti me näeme märkimisväärset tõusu nendes 23-s vene õppekeelega koolis digiõppevahendite kasutusel, kuna nad lähevad sinna tutvuma ja kui nad mõistavad selle tähendust, hakkavad kasutama. Kui keegi veel kuskil kooli raamatukogus aeg-ajalt mingit lisamaterjali kasutab, siis selle kohta Haridus- ja Teadusministeeriumil andmed puuduvad. Meile ei ole aga tulnud ühtegi kaebust selle kohta, et mõni õpik, mida süsteemselt kasutatakse õppetöös põhiõpikuna, oleks välja antud Venemaal.
Kolmas küsimus. Milliste meetmetega suunate venekeelsete koolide õpetajaid eelistama Eesti täienduskoolitusi? Kõigepealt on võib-olla oluline märkus see, et täienduskoolitused on üldjuhul tasuta, nad on ka kättesaadaval eri piirkondades. Ja võib-olla on oluline ka see, et me oleme vene õppekeelega koolidele suunanud eraldi täienduskoolituse meetmeid, näiteks ESF-i eduka programmi raames on kokku võttes keskmiselt 10% vene või osaliselt venekeelsetel kursustel. Nii et tõesti püütakse koolitust pakkuda. Samuti on täienduskoolitusi korraldanud nii Tartu kui ka Tallinna Ülikool selliselt, et kursus ise toimub eestikeelsena, aga kui õpetajal on vaja lisatuge, näiteks õppematerjali või mingi lisaseminari näol, siis arvestatakse ka sellist lisaselgitamise võimalust, et õpetajad siiski saaksid info kätte.
Neljas küsimus. Milliste meetmetega suunate venekeelses koolis õpetajat eelistama Eesti riigis heaks kiidetud õpikuid? Ruttasin juba ette ja ütlesin, et üks asi on see, et kõik on tasuta. Ja teiseks on see, mida riik riigieelarve kaudu kohalikele omavalitsustele ja kohalik omavalitsus omakorda koolile sihtotstarbeliselt õppevahendite ostmiseks saadab. Seal peab kool tõesti valima õppekavale vastavaid õpikuid ja õppevahendeid. Need on välja antud Eesti riigis ja vastavad siin reguleeritud nõuetele.
Järgmine küsimus. Millised konkreetsed tegevused on suunatud venekeelsete koolide õpetajatele, et vähendada ideoloogilist mõjutustegevust? Ma usun, et peamiselt koolituse kaudu ja tõesti on tehtud selleks eraldi pingutusi. Siinkohal võib näiteks tuua Tartu Ülikooli Narva Kolledži, samuti tooksin kiidusõnadega esile Tallinna Ülikooli mitmeid koolitusi, kus on teatud meetmete kaudu püütud luua just sidusust Eesti ülejäänud õpetajatega. Nagu ma juba ütlesin, tahetakse neid saada just samadele koolitustele, olles valmis mitmeid asju kas üle selgitama või andma vajaduse korral venekeelset materjali juurde. Nii et see sidusus on üks asi. Võrgustikud eri aineühenduste või õpetajale spetsiifiliselt huvipakkuvatele teemadele. Eriti populaarsed on viimastel aastatel kaasava hariduse ja erivajaduse spetsiifilised koolitused, kus osalejad on tõesti nii eesti- kui ka venekeelsetest koolidest.
Nüüd ennetustöö ja selline ideoloogiline mõjutus. Siin on monitoorija pigem Kaitsepolitseiamet, kes murekohtade ilmnedes annab omakorda sellest teada Haridus- ja Teadusministeeriumile. Piirkondlikult, nagu ma juba mainisin, on Narva Kolledž ja näiteks nende pedagoogiline konverents, kus alati on olnud väga rohkearvuliselt osalejaid, on mitmekeelseid haridusväljaandeid, aga ka palju võrgustike arendusprogramme. Kui me võtame ajaloo teema, siis sellega tegeleb kindlasti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate selts. Mitmed erialased teemad leiavad käsitlust ka ülikoolides. Ja võib-olla siin juba mainitud NATO teemal võib tuua näiteks riigi sotsiaalse partneri, Eesti NATO Ühingu, kes on korraldanud mitmeid just sellele sihtrühmale vajalikke koolitusi. Alahinnata ei tohi ka meie välissaatkondi, olgu Briti või Ameerika saatkond, ka Norra programme on sinna suunatud. Nii et positiivseid õpetajate kaasamisüritusi on väga palju.
Järgmine küsimus. Kas haridusministeeriumil on regulaarne atestatsioonimehhanism, mis kontrollib Eesti ajalooõpetajate pädevust, Eesti ja Euroopa ajaloo alast pädevust ja professionaalset ettevalmistust? Kõigepealt on meil õpetajatele kvalifikatsiooninõuded, neid teatud aja tagant ka kogu aeg uuendatakse. Alati on olnud väga oluline ühiskondlik teema, millised nõuded õpetajatele on. Nõuetele vastavust hindab ka tööandja ja Eestis me tavaliselt analüüsime testide tulemusi, näiteks tasemetööde tulemusi, ja kui seal väga selgelt midagi välja joonistub, siis osutavad välishindajad – hetkel Innoves, hiljem haridusametis – erilist tähelepanu. Mida see tähelepanu osutamine tähendab? Kui töödeldakse välishindamise tulemusi ja selle käigus tekib arusaam, et mingisugust valdkonda ei mõisteta, siis pööratakse sellele tähelepanu. Samuti on meil 2019. aasta sügisest alates arenguprogramm kohalike omavalitsuste haridusametnikele, tugevdamaks kohaliku omavalitsuse haridusspetsialistide mõistmist üldse haridussüsteemist, ning ka aineliidud, mida juba sai mainitud.
Kui lubate veel teema kokku võtta, siis ütlen, et sellele erilise tähelepanu pööramine on kindlasti igati õigustatud. Kui me aga vaatame integratsiooni monitooringu andmeid, siis ainuüksi 2017. aasta seisuga on viimasel kahel-kolmel aastal oluliselt suurenenud tugev riigiidentiteet ja väga nõrga riigiidentiteediga isikute arv on vähenenud 14%-ni. Kindlasti on ka see oluline ära märkida. Korraldatakse ka mitmeid teisi laiemaid kursusi, näiteks koostöös rahvusvahelise kaitseuuringute keskusega. Septembris toimusid Ida-Virumaal haridusjuhtide kõrgemad riigikaitse kursused ja on mitmed muud sellised sammud, et õpetatakse nii julgeolekukaitset, välispoliitikat kui ka riigiidentiteeti, ning õpetajate osalus on alati olnud väga suur. Aitäh!