Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu liikmed! Me alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 4. töönädala teisipäevast istungit. Olen valmis juhatuse nimel vastu võtma arupärimisi ja seaduseelnõusid. Aivar Sõerd, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Mul on hea meel anda 13 Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liikme nimel arupärimine majandus- ja taristuminister Taavi Aasale. Milles on asi? Vabariigi Valitsus kinnitas hiljuti teehoiukava aastateks 2020–2030. Kui seda teehoiukava dokumenti lugeda, siis näeme, et paraku on selles tühimikud. Seal esitatud informatsioon on lünklik ja vastuoluline ja olulised valdkonnad on ilma rahalise katteta. Järgmistel aastatel muuseas väheneb teehoiu rahastamine väga kiires tempos ja eriti silmatorkavalt häiriv on uute maanteede arenduse summade vähenemine: tänavuselt 100 miljonilt väheneb see aastaks 2023 vaid 25 miljonini ehk siis pea olematuks. Minister Aas ütles eelmisel nädalal infotunnis sellel teemal esitatud küsimusele vastates, et see rahaline puudujääk kaetakse Euroopa Liidu järgmise pikaajalise finantsperioodi rahadest ja tulemusreservi arvel. Aga järgmise perioodi summad esimestel aastatel vähenevad väga aeglases tempos. Küsime ka nende tühjade lubaduste kohta, mis on seotud PPP-maanteedega: kui kaugel on esimeste lõikude projekteerimine ja kas nende lõikude projekteerimisse on kaasatud ka erasektor. Kuna PPP puhul kõik riskid peavad jääma erasektorile, siis järelikult peaks ka erasektor olema projekteerimisse kaasatud. Nii et üheksa küsimust olulisel teemal. Ootame ministrilt neile vastuseid.

Suur tänu! Arupärimine läheb adressaadile ja menetletakse vastavalt kodukorras ettenähtud korrale. Rohkem soovi arupärimisi ja eelnõusid üle anda ei ole. Niisiis, kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 82 Riigikogu liiget, puudub 19.

Alustame tänase päevakorra käsitlemist. Esimene päevakorrapunkt on väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitiika arutelu. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras juhatus väliskomisjoni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra. Kõigepealt on välisminister Urmas Reinsalu ettekanne kuni 20 minutit, millele järgnevate küsimuste-vastuste jaoks on kuni 90 minutit. Seejärel on väliskomisjoni esimehe Enn Eesmaa ettekanne kuni 15 minutit ja küsimused-vastused kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele kokku kuni kaks küsimust. Läbirääkimistel võivad sõna võtta Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Väliskomisjoni taotlusel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Ja loomulikult on valitsuse liikmel õigus lõpuks ka sõnavõtuga esineda. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Vajaduse korral teeb väliskomisjon ettepaneku istungi aega pikendada kuni kella kaheni, aga selle juurde tuleme siis, kui oleme näinud, kuidas arutelu kulgeb.
Palun härra välisminister Urmas Reinsalu ettekandeks Riigikogu kõnetooli!

Lugupeetav Riigikogu aseesimees! Armas Riigikogu! Head diplomaadid! Ametis olev Vabariigi Valitsus lähtub välis- ja julgeolekupoliitikas Eesti rahvuslikest huvidest, riiklikust suveräänsusest ning rahvusvahelisest õigusest, järgides rahvusvahelisi kokkuleppeid ja ÜRO põhimõtteid. Me viime ellu iseseisvat ning järjepidevat välis- ja julgeolekupoliitikat eeskätt läbi oma kuuluvuse Euroopa Liitu ja NATO-sse. Eestile on oluline Euroopa Liidu ja NATO ühtsus ning koostöö, me näeme Euroopa Liitu ka tulevikus riikide liidu, mitte liitriigina.
2. veebruaril tähistasime Tartu rahu 100. aastapäeva. Tartu rahu oli meie diplomaatia suur võit, mis lõpetas vabadussõja ja kinnistas Eesti suveräänsete riikide perre. Me oleme 100 aasta jooksul läbinud keerulise teekonna. Täna oleme riigi ja rahvana tugevamad kui kunagi varem, tegutsedes Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse ja Tartu rahulepingu põhimõtetest lähtuvalt. Me oleme oma riiki pühendunult ehitanud ja meie diplomaatia on meid väärikalt esindanud. Meie välispoliitilist edu väljendab Eesti kuulumine ÜRO Julgeolekunõukogusse – globaalse diplomaatia keskmesse. Eesti valimine julgeolekunõukogu liikmete hulka on selge märk meie diplomaatia küpsusest ja usaldusväärsusest. Ühtlasi on see Eestile vastutus ja võimalus – vastutus tugevdada julgeolekut kogu maailmas ja võimalus seista selle eest, et rahvusvahelisest õigusest ja reeglitepõhisest korrast peetakse kinni.
Meie riikluse sajand on näidanud, kui oluline on rahvusvaheline õigus eelkõige väikeriikide jaoks. Meie edulugu iseseisvuse taastamise järel kinnitab, et rahvusvaheline koostöö ja liitlassuhted on vabaduse ja arengu tagatis. Selle valitsuse eesmärk on Eesti tuntust maailmas veelgi kasvatada, kindlustada tänaseid liitlassuhteid ning osaleda uutes olulistes rahvusvahelistes algatustes, järgides meie selgeid rahvuslikke huve. Käesoleva aasta algusest osaleme ÜRO Julgeolekunõukogu töös. Sellesse otsustajate ringi kuulumine tugevdab Eesti julgeolekut. Julgeolekunõukogus seisame selle eest, et rahvusvahelistes suhetes kehtiksid ühised reeglid ja kokkulepped üleilmse rahu ja julgeoleku tagamiseks. Peame oluliseks vastuseisu agressioonile, inimõiguste kaitset kriiside korral ning kestliku arengu eesmärkide saavutamist. Julgeolekunõukogus tutvustame Eestit kui rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste normide eest seisjat ning mitmepoolset diplomaatiat toetavat riiki. Oleme kahekordistanud oma diplomaatide meeskonda New Yorgis ning saatnud esimest korda diplomaadi püsivalt Aafrika Liidu juurde Addis Abebas.
Eesti välispoliitika prioriteediks on ja jääb julgeolek: globaalne julgeolek, regionaalne julgeolek ja eelkõige Eesti Vabariigi rahvuslik julgeolek. Iseseisva kaitsevõime kõrval jäävad head liitlassuhted ja kollektiivkaitse Eesti julgeoleku alustalaks. Loomulikult on selle jaoks vajalik ühtne ja kindlameelne NATO. Atlandi-ülene ühtsus ning Ameerika Ühendriikide sõjaline kohaolek Euroopas on edukalt aidanud tagada rahu ja stabiilsust meie maailmajaos viimased 70 aastat. Viimastel aastatel on Euroopal ja USA-l mõnes küsimuses erimeelsused, kuid julgeoleku küsimustes on Euroopa ja USA lähimad liitlased. Eesti jaoks on ja jääb prioriteediks NATO heidutus- ja kaitsehoiaku jätkuv tugevdamine. Viimaste aastate kollektiivsed otsused on seda hoiakut tugevdanud ning selle hea näide on NATO üksuste suurendatud kohalolek Eestis ja piirkonna teistes riikides. Hindame kõrgelt liitlaste sõjalist kohalolu Läänemere piirkonnas. Samuti on oluline NATO õhuturbe missiooni jätkumine Ämaris. On oluline, et viiakse ellu ka ülejäänud otsused NATO heidutus- ja kaitsehoiaku lünkade täitmiseks, eelkõige merel ja õhus. NATO on rajatud demokraatia, vabaduse ja õigusriigi väärtustele. Leiame, et NATO uks peab jääma avatuks kõigile riikidele, kes soovivad järgida Washingtoni lepingu põhimõtteid. On väga positiivne, et Põhja-Makedoonia liitumine NATO-ga on lõpule jõudmas.
Julgeoleku suurendamine on ka NATO ja Euroopa Liidu vahelise koostöö keskne küsimus. Oluline on suunata Euroopa julgeolekut puudutav debatt sinna, kus see looks lisandväärtust olemasolevale julgeolekule ega seaks kahtluse alla kehtivat julgeolekuarhitektuuri. Kollektiivkaitse aluseks on NATO artikkel 5, mistõttu Euroopa Liidu lepingu artikli 42.7 sisustamise arutelusid tuleb pidada tasakaalustatult ja kiirustamata. Kolmandate riikide osalemine alalises struktureeritud koostöös PESCO-s on õigustatud, sest Euroopa Liidu strateegiliste partnerite kaasamine kaitsekoostöösse teenib julgeoleku tugevdamise huve. Kahtlemata on oluline väljakutse liitlaste kerksuse tõstmine hübriidohtudele vastu seismiseks. Eesti asjatundlikkus küber- ja digiteemade puhul võimaldab veelgi suurendada Eesti kogemusi ning laiendada koostööd selliste strateegiliste liitlastega nagu Saksamaa ja Prantsusmaa.
Jätkuvalt on tähtis süvendada ja mitmekesistada meie kahepoolset koostööd Ameerika Ühendriikidega. Ameerika Ühendriigid on meie kõige olulisem partner julgeolekupoliitikas. Seetõttu on Atlandi-üleste suhete tugevdamine ja intensiivsem kahepoolne koostöö USA-ga Eesti oluline eesmärk, ja seda ka meie tegevuses rahvusvahelistes organisatsioonides. Oleme veendunud, et tugev ja toimiv Atlandi-ülene koostöö ja lähedane liitlassuhe Euroopa ja Põhja-Ameerika demokraatlike riikide vahel on hädavajalik nii meie kui ka kogu läänemaailma julgeoleku ja heaolu kindlustamiseks, aga ka laiema rahvusvahelise stabiilsuse tagamiseks. Sellest visioonist lähtuvalt kiitis valitsuskabinet möödunud aasta augustis heaks põhieesmärgid suhtluses Ameerika Ühendriikidega ja tegevused seatud eesmärkide saavutamiseks. Eesti strateegiline põhieesmärk on kindlustada Ühendriikide vahetu seotus ja aktiivne osalus Eesti julgeoleku tagamise kõigis aspektides. Möödunud aasta oktoobris leppisime Ühendriikidega kokku ühisavalduse, mis näeb ette senisest intensiivsema koostöö mitmes olulises valdkonnas. Selle üks väljendus on Eesti peaministri ja Ühendriikide asepresidendi heaks kiidetud ühisavaldus 5G võrkude turvalisuse teemal, aga ka meie otsus liituda möödunud nädalal Ühendriikide asutatud usuvabaduse alliansiga – algatusega, mis aitab kaasa nii usu- kui ka veendumusvabaduse edendamisele maailmas. Ühendriigid on tõusnud Eesti suuruselt neljandaks ekspordipartneriks, jätkunud on koostöö arenguabi valdkonnas kolmandate riikide abistamisel ning tihenenud koostöö energeetikaküsimustes.
Hea Riigikogu! Venemaa agressiivne välispoliitika ei ole muutunud, seetõttu peab Euroopa Liidu ja NATO senine poliitika suhetes Venemaaga jätkuma. Teise maailmasõja lõpu 75. aastapäeva eel esitab Venemaa jõuliselt ajaloonarratiivi, mis eirab ajaloolisi fakte ja püüab muuta üldtunnustatud ajalookäsitlust. Kuue aasta eest alustas Venemaa sõjalist agressiooni Ukrainas ja annekteeris seadusevastaselt Krimmi. Sõda on nõudnud tuhandeid inimelusid Ukraina idaosas, kus kannatajateks on peamiselt tsiviilelanikud. Hukkunute arv kasvab. Viimasel Normandia neliku tippkohtumisel Pariisis kokku lepitud relvavarahu ei ole püsinud. Ukraina vajab liitlaste toetust. Eesti toetab algatusi, mis on suunatud Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamisele ning Krimmi anneksiooni mittetunnustamise jätkumisele. Me toetame Gruusia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust – Abhaasia ja Lõuna-Osseetia on Gruusia lahutamatud osad. Olukorras, kus Venemaa ei ole lõpetanud agressiooni naabrite vastu, on Lääne ja Vene suhetes uue lehekülje pööramine mõeldamatu.
Idapartnerlus on Eestile jätkuvalt tähtis. Toetame idapartnerite suuremat poliitilist ja majanduslikku lähenemist Euroopa Liidule, sh neile Euroopa Liidu perspektiivi andmist. Juunikuus toimuvat idapartnerluse tippkohtumist silmas pidades on oluline nii partnerriikide pühendumus reformidele kui ka Euroopa Liidu jätkuv toetus. Rändekriis ei tundu täna ehk nii teravana kui aasta tagasi – Euroopa Liidu ebaseadusliku sisserände arvulised näitajad on vähenemas. Ent rändesurve Euroopa suunal püsib. Rände algpõhjused, eeskätt Lähis-Idas ja Aafrika kontinendil ei ole kuhugi kadunud. Tuleb leida vahendeid rände algpõhjustega tõhusamaks tegelemiseks ning seetõttu osaleme sõjalistes ja tsiviilmissioonides lõunas. Eesti jaoks on tähtis, et Euroopa oleks võimeline kontrollima oma välispiire. Eesti valitsuse konservatiivne rändepoliitika jätkub. Oluline on säilitada maksimaalne suveräänsus migratsiooniküsimustes.
Lähis-Ida rahuprotsessis on toimunud oluline areng Ameerika Ühendriikide uue rahuplaani esitamisega, mis on leidnud laialdast vastukaja. Tervitame USA juhtrolli, sest ilma USA algatuseta rahuprotsessis edasiminekut pole. Oluline on taasalustada dialoogi konflikti osapoolte vahel, sest ainult läbirääkimised võivad viia õiglase ja püsiva rahuni. Edu saavutamiseks on vajalik Ameerika ja Euroopa ühtne vaade selles küsimuses.
Meie eesmärk on mõjukas ja tugev Eesti tegusas Euroopa Liidus. Eesti toetab Euroopa Liidu ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, mis oleks strateegiliselt ettevaatav ja geopoliitiliselt teovõimeline. Eesti lähituleviku sihid Euroopa Liidus seadis valitsus eelmise aasta novembris. Vaadates Euroopa Liidu eelarvet, soovime ambitsioonikat Euroopa Liidu eelarvet, mis toetab ühtekuuluvust, seisab põllumeeste võrdsete konkurentsitingimuste eest ning aitab ellu viia meile olulised suured taristuprojektid, nagu Balti riikide elektrivõrkude sünkroniseerimine Kesk-Euroopaga ning Rail Balticu raudteeühendus. Peame selgelt sõnastama oma huvid Euroopa Liidus ja neid kaitsma, samuti otsima samameelseid toetajaid Euroopa kui terviku huvide edendamisel. Peatselt algab tulevikukonverents, kus oluline roll on riikide parlamentidel. Kutsun Riigikogu selles töös aktiivselt osalema ja Eesti huvide eest seisma. Eesti valitsuse seisukoht on, et tulevikuvaates peab Euroopa Liit meie ees seisvate probleemide lahendamisel lähtuma kehtivatest aluslepetest.
2020. aasta on toonud muutuse Euroopas: Brexit on saanud teoks, Euroopa Liit jätkab 27 liikmega. Seoses üleminekuperioodiga pole suhetes sisulisi muudatusi aasta lõpuni ette näha. Oluline on siinjuures rõhutada, et Eesti suhted Londoniga on alati toetunud laiemale pinnale kui kuulumine Euroopa Liitu. Nagu Ühendkuningriigi liidrid on öelnud, Ühendkuningriik lahkub küll Euroopa Liidust, kuid mitte Euroopast, ning meil on ühine huvi jätkuva koostöö vastu paljudes aktuaalsetes küsimustes, nagu näiteks kaitse-, teadusalane, digi- ja küberkoostöö ning strateegiline kommunikatsioon. Lisaks suurepärastele kahepoolsetele suhetele jääb Ühendkuningriik oluliseks liitlaseks NATO-s. Me oleme tänulikud, et Ühendkuningriik on NATO suurendatud kohaloleku juhtriik Eestis.
Samal ajal, kui Ühendkuningriik lahkub Euroopa Liidust, jätkub liidu laienemispoliitika. Eesti seisukoht on, et Euroopa Liit peab jätkama avatud uste poliitikat. Seetõttu toetame läbirääkimiste alustamist Põhja-Makedoonia ja Albaaniaga ette antud kriteeriumide alusel. Lääne-Balkani tippkohtumine mais peab aitama kaasa meie ühise väärtusruumi laiendamisele, samuti edendama praktilist koostööd ja ühenduste loomist selle regiooniga.
Üks algava perioodi prioriteete Euroopa Liidus on seotud kliimapoliitikaga. Eesti valitsus toetab kliimaeesmärke, lähtudes sellest, et riigid säilitavad suveräänsuse maksuküsimustes ning muutused viiakse läbi selliselt, et piirkondlik konkurentsivõime säilib. Ühtlasi peame silmas pidama, et 2050. aasta kliimaeesmärkide saavutamine ei takistaks meil energiajulgeoleku tagamist. Nimetasin Välisministeeriumis ametisse kliima- ja energiateemade erisaadiku proua Kaja Taela. Peame olema suutelised kaitsma ja edendama oma väärtusi ja põhimõtteid maailmapoliitika pikaajaliste arengute taustal. Siinkohal pean silmas Eesti ja Euroopa Liidu suhteid kasvava Hiinaga.
Suhetes Hiinaga näeme võimalusi vastastikku kasulikuks koostööks paljudes valdkondades. Samas on vajalik Euroopa Liidu ja laiemalt liitlaste vaheline ühtsus ja ühiste poliitikasuundade arendamine, et mitte killustada globaalsete muudatuste pingeväljas Euroopa Liidu kui terviku huvisid. Püüdleme Euroopa Liidu ühtehoidvate seisukohtade poole kõigis välis- ja julgeolekupoliitika ning välismajanduspoliitikaga tegelevates formaatides.
Head kuulajad! Regionaalses koostöös oleme sel aastal eesistujaks Balti Ministrite Nõukogus ja Põhja-Balti koostööformaadis. Eesti prioriteet on suurendada nendes formaatides regionaalset julgeolekut, millest tulenevalt koordineerime seisukohti meile ühiselt olulistel välis- ja julgeolekupoliitika teemadel. Märksõnadeks siinjuures on idapartnerite toetamine ja Atlandi-üleste suhete edendamine. Näeme ka vajadust parandada piirkonna riikide kaitsevõime ühilduvust ja suurendada küberkoostööd. Selleks, et avardada piirkonna majanduse potentsiaali, vajame enam ühendusi transpordi-, energia- ja digivallas. Ilmekas näide on Balticconnectori gaasitoru avamine jaanuari alguses, millega hakkas toimima ka Soome-Eesti-Läti ühine gaasiturg.
Valitsus on avaldanud soovi saada 2021. aastal Arktika Nõukogus vaatleja staatus. Eesti laiemad huvid on seotud Arktika geopoliitilise tähtsuse kasvuga. Keskkonna ja säästva arengu teemad on Arktika Nõukogu töö keskmes. Vaatlejastaatus annab lisaväärtuse liitlas- ja partnerlussuhete süvendamiseks piirkondliku koostöö kaudu. Eesti on sel aastal võtnud initsiatiivi kolme mere algatuses, milles osalevad 12 riiki Lääne-, Musta ja Aadria mere vahel. Algatuse eesmärk on arendada põhja-lõuna telje transpordi-, energia- ja digiühendusi ning edendada piiriülest koostööd. Käesoleva aasta juunis Tallinnas toimuv kolme mere tippkohtumine on meile üks 2020. aasta peamisi sündmusi välispoliitilises mõõtmes. Tippkohtumise raames korraldame ärifoorumi, mille eesmärk on suurendada huvi regiooni majandusse investeerimise vastu ning sillutada teed rahvusvaheliste investorite panustamisele kolme mere fondi. Kolme mere algatuse taristuprojektide rahastamiseks on see fond loodud ning üks Tallinna tippkohtumise eesmärk on fondi edukas käivitumine ning enamate riikide ja investorite liitumine fondiga. Eestil on põhimõtteline valmidus selle fondiga ühineda ja eraldada fondi käivitamiseks 20 miljonit eurot.
Eesti jätkab tegusat panustamist arengukoostöö ja humanitaarabi vallas, et leevendada inimeste kannatusi, abistada konfliktisituatsioonides olijaid ning aidata kaasa reformide jätkamisele idapartnerlusriikides. Eesti arengukoostöö keskendub ka edaspidi prioriteetsetele partnerriikidele, milleks on Ukraina, Gruusia, Moldova, Valgevene ja Afganistan. Nii oleme toetanud Ukraina väikeettevõtlust, Moldova tervishoidu ning Gruusia kooliharidust. Arengukoostöö tõhustamiseks ja selgemaks mõtestamiseks on plaanis luua arengukoostöö agentuur ning töötada välja selle tegevusstrateegia. Ettevõtjate huvide eest seismine ning Eesti majanduse turgutamine investeeringute kasvu kaudu on minu vaates kahtlemata üks peamisi välispoliitilisi prioriteete. Plaanime juba käesoleval aastal ja järgmistel aastatel välismajandussuunda tugevdada. Selleks on riigieelarvest äridiplomaatia edendamiseks planeeritud tänavuseks aastaks 3,1 miljonit eurot täiendavaid vahendeid. Eelkõige välismajanduse huvide laiendamiseks plaanime sel aastal avada saatkonna Singapuris ja Lõuna-Koreas. Täiendavad majandusdiplomaadid on esmajärjekorras kavas saata tänavu Tokyosse, Torontosse, Genfi, Varssavisse, Riiga, Washingtoni ja Abu Dhabisse. Peamiselt IT-sektori ettevõtete huvide esindamiseks määrame ametisse ka Aafrika-suunalist tegevust arendava majandusdiplomaadi, kes resideerib Tallinnas. Kõik need tegevused näitavad, et ettevõtluse edendamine ekspordi toetamise ja investeeringute kasvule kaasaaitamise kaudu ning turismi arendamine on Välisministeeriumi peamiste eesmärkide seas. Peame oluliseks küberdiplomaatia arendamist. Selleks lõime eraldi küberdiplomaatia osakonna. On aeg tutvustada ka rahvusvaheliselt meie hariduse edukust. Koostöös haridusministeeriumiga loome selleks hariduse erisaadiku ametikoha.
Hea rahvaesindus! Soovin tänada Riigikogu väliskomisjoni ja teisi komisjone Eesti välispoliitika arengukava 2030 põhjaliku menetluse ning sisuliste arutelude eest. Selline terviklik välispoliitika arengukava on koostatud esmakordselt. Arengukava tugevdab meie välispoliitikat pikas perspektiivis. Selle alusel tugevdame kolme põhilist tegevussuunda: esiteks, julgeolek, teiseks, rahvusvaheliste suhete stabiilsus ja kestlik areng ning kolmandaks, välismajandus ja eestlaskond võõrsil. Arengukava täpsemaks tutvustamiseks ja aruteluks olen teie ees märtsis. Lisaks oleme möödunud aastal uuendanud ja koostanud mitmeid täpsemaid tegevuskavasid, et selgelt sõnastada ja kokku leppida valitsuse välispoliitilised sammud. Ma näen olulisi välispoliitilisi algatusi valitsuse jaoks laiapindsena. Laiapindne välispoliitika on selle valitsuse märksõna. Seetõttu on oluline, et välispoliitika eesmärkide elluviimisse kaasataks valitsusasutused tervikuna. Pean silmas mitmeid tegevuskavasid, näiteks uute topeltmaksustamise vältimise lepingute tegevuskava, majandusdiplomaatide võrgu laiendamise kava, digitaalsete konsulaarteenuste osutamise plaan ning eri riikide ja regioonide suunalised poliitikad.
Välispoliitika arengukavas ja oma edasiste tegevuste kavandamisel oleme erilist tähelepanu pööranud väliseesti kogukonnale. Eestlased välismaal ja Eesti sõbrad on näidanud suurt huvi ning valmisolekut toetada Eesti eksportivaid ettevõtteid, aga ka laiemalt panustada Eesti positiivse maine tugevdamisse. Oleme neile selle valmisoleku eest tänulikud. Välispoliitika kõige olulisem vara on inimesed, kes töötavad iga päev selle nimel, et aidata kaasa Eesti julgeoleku tagamisele, toetada Eesti ettevõtteid eksporditurgudel ning esindada ja kaitsta kodanike huve väljaspool riiki.
Mul on hea meel, et Riigikogu toetas valitsuse ettepanekut suurendada Välisministeeriumi tegevuskulusid selle aasta eelarves viiendiku võrra. See oli ajalooline tegevuskulude kasv. Aasta algusest on Välisministeeriumis peamaja kõigil töötajatel palka tõstetud vähemalt 100 euro võrra. Riigikogu menetluses oleva välisteenistuse seaduse jõustumise järel kavandame tõsta ka välislähetuses olevate töötajate sissetulekut. Eesti diplomaadid teevad head tööd. Välispoliitikat ellu viies peame läbivalt silmas, et Eesti riigi maine tõuseks ja meie mõjukus kasvaks. Välispoliitika ülesanne on tagada Eesti rahvuslike huvide igakülgne kaitse. Tahan veel kord eriti tänada väliskomisjoni ja kogu Riigikogu hea koostöö eest. Aitäh teile! Ja nüüd olen valmis vastama teie nõudlikele, aga sõbralikele küsimustele.

Küsimusi tuleb massiliselt. Valdo Randpere, palun esimene küsimus!

Aitäh! Sõbralik küsimus, Urmas. Sinu ettekandes kõlas ka see, et Eesti on otsustanud avada saatkonna Singapuris. Eesti on hulk aastaid mõelnud, kas avada Kagu-Aasias kusagil oma saatkondi, ja on seni katnud seda piirkonda vaheldumisi küll Pekingist, küll Tallinnast. Viimastel aastatel kaaluti valikut minu teada Bangkoki ja Singapuri vahel. Nüüd on otsustatud Singapuri kasuks ja ma tahan küsida, miks. Singapuri on Eestist otseinvesteeringuid tehtud 2,5 miljoni euro ulatuses, mida ei ole väga palju. Taisse on investeeritud oluliselt rohkem. Mul neid numbreid ei ole, aga ma tean ise ärimehi, kes on investeerinud rohkem kui 2,5 miljoni ulatuses. Tais käib aastas eestlasi vähemalt 10 000 – viimaseid numbreid mul küll ei ole – ja seal juhtub nende inimestega päris palju. Singapuris käib paar tuhat inimest aastas. Mis kaalutlustel otsustati, et peaks olema saatkond Singapuris ja mitte Bangkokis, kust saaks katta Kagu-Aasiat ja tegelikult palju suuremat turgu ja piirkonda, kui Singapur on?

Aitäh! Praegu me katame Singapuri Delhist, Lõuna-Koread katab meie Jaapani suursaadik. Otsuse lähtekoht on tegelikult potentsiaal, mis võiks teenida meie välismajanduse huve – ennekõike pean ma silmas investeeringuid sellest regioonist. Ja Singapur on oluline äri- ja kapitalikeskus, selles ei ole kahtlust. Meie sümpaatia Taimaa vastu on tingimusteta, selles ei ole sentimeetritki vaba ruumi. Aga alati on ju tegu piiratud ressurssidega, kui me mõtleme, kuhu me edasi liigume. Ja selle arutelu käigus, ma võin kinnitada, me tegime tõsist koostööd ka meie ettevõtlusorganisatsioonidega. Välisministeeriumi diplomaadid, kes majandusvaldkonna eest vastutavad, tegid oma analüüsid ja esitatud argumente me oleme alati valmis ka väliskomisjonile tutvustama. See oli piiratud ressursside tingimustes langetatud otsus. Ma pean seda mõistlikuks toetada ja seda pidas mõistlikuks toetada ka valitsus, kes kaks nädalat tagasi otsused uute diplomaatiliste esinduste avamise kohta langetas.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Suur tänu ettekande eest! Ma küsin niisugust asja. Teatavasti on meil võimalik taotleda Venemaale Peterburi sõiduks elektroonilist turismiviisat. Kas Välisministeerium on mõelnud ka sellele, et leida samasugune võimalus Pihkva suunal, et Kagu-Eesti ja Lõuna-Eesti rahva piiri taga käimist lihtsustada? Kunagine lihtsustatud süsteem enam ju ei kehti. Ja teiseks: me teame, et aasta lõpus andis Venemaa välja 100 000 e-viisat lihtsustatud korras ja see osutus tohutu populaarseks. Te ütlesite küll, et meil on Lääne ja Vene suhetes uue lehekülje pööramine täiesti mõeldamatu, aga kas siiski oleks mõeldav astuda niisugune vastusamm näiteks Euroopa poolt? Mida te arvate, kas see parandaks või halvendaks suhteid? 

Aitäh! Kas oleks positiivne? Mis puudutab Petserimaa inimeste liikumist, lähedaste haudadel käimist, siis jah, inimesed, kes seal piirkonnas elavad, ja ka kaugemad elanikud liiguvad üle piiri. Kas oleks positiivne, kui see piiriületus oleks kergem ja saaks tegelikult liikuda ka laiemalt, ütleme siis, Pihkva oblastis. Loomulikult oleks see positiivne ja me kindlasti seda tervitaksime. Meil on moodustatud kahe riigi välisministeeriumi eraldi viisaküsimuste koostöögrupp. Selles koostöös on meie lähtekoht, et meie kaitseme oma kodanike huvisid, et nad saaksid võimalikult väheste takistustega piiri ületada, pidades silmas loomulikult ka muid kaalutlusi, sh julgeolekukaalutlusi.
Kas ma pean asjakohaseks langetada Venemaa kaalutlustest lähtuvaid otsuseid, võttes eeskujuks sissesõidurežiimi, mis Venemaa on kehtestanud kolmandate riikide puhul? Kas ma pean mõistlikuks, et Eesti tõstatab praeguses Venemaa ja Euroopa Liidu suhete kontekstis kuidagi viisavabaduse teema? Ei, ma ei pea seda mõistlikuks.

Maris Lauri, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Vabandust, et mul on tegelikult kolm teemat ühe küsimuse sees. Välismajandustegevus on kahtlemata oluline ja senine tähelepanu pööramine sellele on olnud minu arvates ebapiisav. Ja sellest vaatenurgast küsingi. Esiteks, üks asi on see, et me räägime väga palju Eesti ekspordist. Me räägime ka Eesti saadavatest investeeringutest, kuid minu arvates pööratakse vähe tähelepanu sellele, kui palju Eesti ettevõtjad investeerivad välismaal, nii et me oleme piisavalt jõukaks saanud. Millised on teie mõtted selles suunas? Teine küsimus tuleneb sellest, et meil on olemas veel üks asutus, mis tegeleb välissuhtlusega, see on EAS. Kahjuks on signaale, et koostöö diplomaatide ja EAS-i esindajate vahel ei ole alati parim. Ja kolmas teema: aeg-ajalt on sisepoliitilised teemad läinud selliseks, et see võib halvendada välispoliitilisi suhteid, sh majandussuhteid. Milline on teie kommentaar selle kohta?

Aitäh! Kõigepealt välismajandussuhetest. Tõsi on see, et kui oli majanduskriis, siis tõmmati Välisministeeriumis koomale just nimelt välismajanduse suunda. Peeti prioriteetsemaks julgeolekusuunda ja ma ei mõista selles keskkonnas tehtud valikut kuidagi hukka. Nüüd on meil tegelikult aeg jõudsasti arendada välismajandust. Nagu ma ütlesin, 3,1 miljonit eurot on eraldatud sellel aastal. Riigi eelarvestrateegias on valitsus ette näinud – loodetavasti parlament toetab seda järgmises eelarvetes – kasvatada see summa 5 miljonini järgmisel aastal ja 7 miljonini ülejärgmisel aastal. Ühesõnaga, meie käsitlus on ekspansiivne. Kui me vaatame välisinvesteeringute numbreid Balti riikide võrdluses viimaste aastate aegreas, siis ega meil erilist hooplemise põhjust ei ole. Me peame ennast kokku võtma ja võtamegi.
Nüüd küsimus sellest, kas meie huvi on ka Eesti ettevõtete laienemine kolmandatesse riikidesse, kas selle nimel peab Välisministeerium välismajanduse suunal tegutsema. Vastus on ühemõtteline: jah. Oma unistustes ma näen Eestit peakorterite riigina, kus kaubamärgid on Eesti-kesksed ja toodavad meie rahvale jõukust. Siin ei ole vähimatki erinevat suhtumist. Ja kindlasti on väga oluline – Välisministeeriumis ma olen seda öelnud kõigile, kui olen ettevõtlusorganisatsioonidega kohtunud –, et Välisministeerium, Eesti diplomaadid kaitsevad Eesti ettevõtjaid, kui neile tehakse liiga kolmandates riikides või nad satuvad heauskselt tegutsedes õiguslike või mingite muude takistuste ette. Seejuures me kohtleme kõiki Eesti ettevõtjaid-investoreid loomulikult võrdselt ja ühetaoliselt.
Mis puudutab seda, kas meie sisepoliitika on teinud Eesti välismajandussuhetele kahju, siis mul alust seda väita küll ei ole.

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! See iga-aastane arutelu võtab möödunud aasta kokku. Aitäh selle kokkuvõtte eest! Rahvusvaheliselt on endiselt rahutu aeg ja nii nagu väga paljudel varasematel aastatelgi Eesti käekäik on jätkuvalt seotud sellega, kuidas suudetakse sisemistes vaevades olevat Venemaad ohjeldada, kuidas suudetakse Euroopat tugevdada ja kuidas suudetakse Ameerikat meile lähedal hoida. Euroopa tuleviku teemal, Euroopa tugevdamise teemal seisab meil ees hulk arutelusid, ja seda nii tulevikukonverentsi kontekstis kui roheleppe kontekstis. Aga kui mõelda Ameerika Ühendriikidega suhete tugevdamise peale, siis kas võiks olla aeg jälle küsida, millal me viimati koos Ameerika Ühendriikidega mõnel välismissioonil olime?

Aitäh! Tegelikkuses Ameerika Ühendriikidega koos – kui me räägime eri riikides julgeolekusse panustamisest – me oleme ühes riigis: Eesti sõdurid on Iraagis. Eesti piiratud kontingent on Afganistanis. Te küsite, kas kaaluda välismissioonide avardamist eraldi rõhuasetusega Ameerika Ühendriikidele. Mina suhtun nendesse ettepanekutesse alati sümpaatiaga. Kui me vaatame seda ambitsiooni, millega valitsus on välja tulnud ja milleks selleks aastaks ka mandaat anti, siis me näeme tegelikult hüppelist kasvu: kui ma ei eksi, ligi kahekordset maksimaalmandaatide kasvu. Ma arvan, et see on õige, et me oleme valmis panustama ise julgeoleku tootmisse, mitte ei soovi olla üksnes julgeoleku tarbijad. Ja kindlasti on eriline kaal nendes suhetes olnud varasemate valitsuste ajal ja on ka selle valitsuse ajal Ameerika Ühendriikidel.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Nii nagu te oma ettekandes märkisite, meil on nii sõjalisi kui tsiviilmissioone. Aga välispoliitika ei sõltu ainult sellest, kuidas me käitume või oleme välismaal, sellel on ka väga tugev sisepoliitiline kontekst. Viimasel ajal on jäänud arusaamatuks teie valitsuspartnerite väljaöeldu, mis on puudutanud näiteks välisüliõpilaste Eestis olekut ja nende võimalust töötada. Teie partneri EKRE soov on nad suruda väga väikesesse võimalusse õppimise kõrvalt tööd teha. Minu küsimus on selline. Kindlasti see, mida me riigis sees teeme, võib mõjutada meie võimalike partnerite käitumist ühel hetkel. Millist välispoliitilist eesmärki selline piiramine võiks kanda? Kas me sooviksime, et ka meie üliõpilasi välismaal samamoodi piiratakse, kui nad tahavad seal õppida ja on võimelised töötama rohkem kui ainult kaks tundi päevas? Mis eesmärki see täidab?

Eesti laste huvide eest seisame me tingimusteta, võitleme kõigil tasapindadel, kus see küsimus on oluline. Nüüd see küsimus, kas kõrghariduse omandamisel kolmandatest riikidest tulevate üliõpilaste poolt ja riigi välispoliitilisel kursil saab kehtida mingi korrelatsioon. Ei, ma arvan, et siin on küsimus riigi hariduspoliitilistes valikutes, mida riik on suveräänne langetama. Euroopa Liidus kehtivad oma põhimõtted liidu sees liikumise kohta. Kolmandate riikide puhul ma toon näiteks, et minu teada vähemalt ühel Põhjamaadest on kehtestatud põhimõte, et tasuta haridust ei pakuta kolmandate riikide kodanikele, nad peavad hariduse eest maksma. Selline vahetegemine Euroopa Liidu ja kolmandate riikide kodanike vahel on minu arvates riikide legitiimne valik. Ka meie võiksime tegelikult selle üle arutada, see on nii hariduspoliitiline kui ka majanduspoliitiline valik. See ei ole üldse seotud sellega, kas me suhtume ebasümpaatiaga kolmandatesse riikidesse, kelle kodanike õigusi võiks piirata. Kindlasti ei ole selle valitsuse soov kuidagi meie kõrghariduse konkurentsivõimet vähendada ja takistada seda, et noored inimesed tulevad siia õppima, omandavad eriala vastavalt reeglitele. Me ei taha kuidagi seda olemuslikult kitsendada või alavääristada. Ei, vastavalt reeglitele, mis me ise kehtestame, on tegelikult noored inimesed Eestisse teretulnud siin haridust omandama. Tore, kui nad soetavad siin pere. Haritud noored inimesed, miks nad ei võiks siin töötada – mis selles siis lõpuks halba on.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Te mainisite oma kõne alguses, et Eesti seisab Euroopa Liidu eest, mis oleks riikide liit, mitte liitriik. Samas hiljuti mainis üks Saksa CDU seeniorpoliitik, et Euroopa Liit peaks looma omaenda tuumaheidutusprogrammi ning et Saksamaa ja Prantsusmaa peaksid tuumarelvade alal tegema märgatavalt tugevamat koostööd. Prantsuse president Macron on küll kinnitanud Prantsuse tuumaprogrammi suveräänsust, aga samal ajal ka tema ütleb, et sellel tuumaprogrammil on autentne Euroopa dimensioon, et nende relvade hulka ei kavatseta vähendada ja nende eksistentsi nähakse just lähtudes Euroopa kaitsevajadusest. Kas see tähendab, et Prantsusmaa ja Saksamaa siiski liiguvad mingit laadi liitriigi suunas, millel oleks ühine kaitsepoliitika, millel oleks ühine kaitsejõud – selline tuumarelvadega kaitsmise jõud?

Aitäh! Tuumarelvad on kindlasti unikaalse iseloomuga massihävitusrelvad. Kindlasti on nendel riikidel, kellel tuumarelvad on, huvi oma suveräniteet nendes küsimustes säilitada. NATO tegelikult lähtub tuumaheidutuse ja tuumavõimekuse põhimõttest. Tegelikult võib kaude öelda – ma kaitseministrina kuulasin ka tuumarelvade ülevaadet, mis NATO kaitseministritele anti –, et meil otsekui on ka tuumarelvad. Väga huvitav perspektiiv.
Aga mis puudutab ühe või teise poliitiku vaadet, kas kanda seda üle riigi terviklikule käsitusele, siis ma nii kaugele ei läheks. Loomulikult, kui me räägime Euroopa Liidu tugevamast integreerimisest, siis see debatt on Euroopa Liitu saatnud tema asutamisest saati. Ega see debatt ei ole kuhugi tühjusse haihtunud, kas Euroopa Liidust võiks välja arendada n-ö integreeritud rahvusvahelise õiguse ühiku. Samamoodi käib debatt Euroopa kaitsedimensiooni, n-ö Euroopa Liidu armee üle. Eesti positsioon on ühemõtteline ja selge: meie ei pea otstarbekaks mingit duubel-NATO-t ehitada. See ei ole lihtsalt ratsionaalne. Veelgi enam, minu hinnangul ei tooks see kaasa täiendavat julgeolekutagatist – kui selle n-ö kollektiivkaitse mehhanismid hakkavad omavahel põrkuma, siis võib see hoopis segadust tekitada ja kaitsemehhanismide automatismi pärssida.
Samas me oleme seda meelt, et kindlasti kõik Euroopa Liidu riigid – ka need, mis ei kuulu NATO-sse – peaksid pürgima selle eesmärgi poole, mis seati Eesti Euroopa Liidu eesistumisel. Kaks protsenti SKP-st, ma tuletan meelde, ei ole poliitilise ambitsioonina seatud üksnes NATO-s, vaid ka Euroopa Liidu riikidele. Kindlasti peame mõistlikuks võimearendusel koostööd teha, ja seda kõikide meiega samameelsete riikidega. Seda ma PESCO programmile viidates silmas pidasingi, see oli jälle Eesti Euroopa Liidu eesistumisel. Ühesõnaga, kui tegu on kaitsedimensiooniga, hübriidohtudega, siis on Euroopa Liidu riikidel  heidutamispoliitikat ellu viies mõistlik teha koostööd, kuid mitte püüdes luua NATO koopiat.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Härra minister, käes on suurte muutuste ajad ja Ursula von der Leyenil on kavas pöörata kliimale olulist tähelepanu. Juba vähem kui kuu pärast peaks tulema kliimaseadus. On sul ettekujutust, mida see endast kujutab? Aga veel on öelnud komisjoni president, et me vajame uut ja värsket vaadet migratsioonile. Ja see tähendab, et Dublini lepet tuleb kuidagi reformida. Teine küsimus on, kas sinul suveräänse riigi välisministrina on aimu, kui kaugel sellega ollakse ja mida need muudatused endast kujutavad.

Aitäh! Muidugi mul on olnud vestlusi Dublini leppe reformipaketi edasiarendamisest. On olnud sellest vestlusi ka komisjoni liikmetega. Ma saan aru, et praegu on see faas, kus komisjoni nende teemadega tegelev liige konsulteerib liikmesriikidega. Ma arvan, et komisjonil on kindlasti mõistlik nendes küsimustes vägagi tähelepanelikult ja vägagi tundlikult teha koostööd liikmesriikidega ja kuulata hoolega kindlasti ka neid riike, kes ei soovi rändekvoote või muul viisil suveräänsuse olemuslikku piiramist nendes küsimustes. On selge, et kriiside ajal peavad riigid üksteist ühiselt, aga vastavalt oma võimetele abistama. On selge, et nendes küsimustes tuleb koostööd teha, aga on mõningad asjad, mis on vägagi vastuvõetamatud mitmele riigile. Selles ei ole kahtlust.
See teema iseenesest on aga tegelikult siseministrite laual. Ma olen kindel, et kui komisjoni ettepanekud tulevad, siis küllap meie Siseministeerium, meie riik oma positsioonid sõnastab ja me leiame ka seisukohti, mida komisjoni algatuses toetada. Kui meile mingid punktid ei ole sobivad, siis me ei kõhkle neid ka välja ütlemast, me teeme samameelsete riikidega nendes küsimustes koostööd.
Nüüd, kliimapakett. Selle valdkonna puhul on tegemist üleeuroopalise visiooni või plaaniga, kuidas Euroopa Liit peaks saavutama kliimaneutraalsuse eesmärgi aastaks 2050. Ma tean, et Eestis koordineerib seda Keskkonnaministeerium, aga positsioonide väljakujundamisel tehakse koostööd eri ametkondadega. See kindlasti on äärmiselt suure mõjuga. Lisaks majanduslikele, ökoloogilistele, keskkonnalistele mõjudele on kindlasti väga suur ka ühiskondlik, riikide elanike eluviisi puudutav mõju. Nii et ma arvan, et sellel teemal on kindlasti väga oluline ka parlamendis, rahvaesinduses, pidada maha väga tõsine, tähelepanelik ja kaasav debatt Eesti positsioonide üle.

Marko Mihkelson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma jagan täielikult seda mõtet, mida te oma kõnes väljendasite, et Eestile on oluline reeglitel põhinev maailmakord ja et ka rahvusvahelise õiguse ülimuslikkus on oluline. Eesti välispoliitika on olnud edukas just nimelt oma järjekindluse tõttu. Aga mida me oleme viimase aasta jooksul näinud? Me oleme näinud, et meie välispoliitikasse on siginenud ideoloogiliselt vürtsitatud sisepoliitilist mängurlust. Kõige ilmekamalt tuleb see välja, kui me räägime Eesti-Vene suhetest, piirilepingust sealhulgas. Reeglitel põhinev maailmakord ju eeldaks, et ka nii olulisel määral julgeolekut puudutavad küsimused nagu piirilepingud saaksid mõistlikul viisil lahenduse. Ometi me näeme, kuidas praegu koalitsiooni juhtpoliitikud lähevad lausa nii kaugele, et on valmis esitama Venemaale territoriaalseid nõudmisi. Sinu enda erakonna esimees ütles täna intervjuus, et mingil juhul ei tohi piirilepingut, mis 2014. aastal alla kirjutati, ratifitseerida. Vastupidi, tuleb algatada hoopis uued läbirääkimised Venemaaga seoses piirilepinguga. Ole hea, ütle, mis on sinu kui välisministri arvamus selle kohta.

Aitäh! Siin ei ole mingit segadust. Valitsuse positsioon on selge ja kui see positsioon ei sobi kellelegi, siis jääb mul üle avaldada kahetsust. Eesti Vabariik on 2014. aastal andnud allkirja uue piirijoone kulgemise kohta, see lepiti kokku kahepoolselt Eesti ja Venemaa vahel. Kas sellel valitsusel on plaanis seda praegu revideerida ja esitada Venemaa Föderatsioonile uus ettepanek piirijoone kulgemise kohta? Ei, niisugust plaani ei ole.
Teiseks, me ju teame loogikat, et kui ei ole jõusse astunud uus leping, siis kehtib eelmine leping. See on ka reaalsus rahvusvahelistes suhetes, olgu tegu ükskõik millise õiguskorralduse küsimusega.
Nüüd kolmandaks: kas see valitsus kavatseb esitada vaadeldavas tulevikus piirilepingu Riigikogule ratifitseerimiseks? Sellele ma võin vastata eitavalt. Tegelikult me peame arvesse võtma kahtlemata seda, et 2014. aastal allkirjastatud piirijooneleping venis erinevatel motiividel Venemaa Föderatsiooni soovil. Venemaa Föderatsiooni ametiisikud ei ole ka nendest motiividest saladust teinud. Ma osutan oma ametivenna härra Lavrovi sõnadele üle-eelmisest aastast, et piirilepingu ratifitseerimise eeltingimus Venemaa Föderatsiooni poolt on Eesti poliitika muutumine, russofoobse poliitika lõpetamine. Ma võin ühemõtteliselt rõhutada, et see on täiesti eksitav seisukoht, otsekui Eesti poliitika sisaldaks midagi niisugust. Samas ei ole selliste poliitiliste tingimuste seadmine, püüdes piirata meie riigi suveräänsust, kindlasti asjaolu, mida me aktsepteeriksime.
Kindlasti me peame piirilepingu perspektiivi vaatlema ka sellest vaatevinklist, et üks asi on piirijoone kulgemine, mille kohta see dokument on 2014. aastal alla kirjutatud, aga teine asi on meie riikide minevikusuhete, ajaloo käsitus. Siin kindlasti peame olema vägagi ettevaatlikud, et mitte astuda ka tulevasi rahvusvahelisi õiguslikke suhteid silmas pidades libedale jääle, nii et oleks võimalik seada kahtluse alla meie riigi kontinuatiivsus 1918. aastal Eesti rahva tahtel loodud riigiga. Samuti ei tohi kahtluse alla sattuda Eesti õigusvastase okupeerimise-annekteerimise fakt. Tegelikult Venemaa on oma retoorikat tugevdanud. Venemaa õiguslik-ajalooline narratiiv on olnud üsna samasugune selle kahe aastakümne jooksul, kuid viimasel ajal on ta oma retoorikat selles valdkonnas, oma valenarratiivi meie riigi õiguslikust minevikust tegelikult tugevdanud. Ma usun, et kindlasti me peame tuletama meelde neid hoiatusi ka rahvusvahelise õiguse keskkonnas, mis on meid saatnud.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Väikeriigina liitlassuhete hoidmisel on oluline, et meie välispoliitilised seisukohad oleksid üheselt mõistetavad, et meil ei oleks väljapoole kuvatavat mitu erinevat välispoliitikat. Te riivamisi puudutasite kliimapoliitikat, mis on Euroopa Liidus järgmisel perioodil üks prioriteete. Aga ma tuletan meelde, et hiljuti oli Euroopa Liidu asjade komisjonis arutelu kliimapoliitika üle – kõneks oli ka finantsraamistik, mida rahandusministrid arutavad – ja Eesti rahandusminister ütles, et temal kliimapoliitikasse usku ei ole. See oli see sõnum. Te ise siin kirjutate, et valitsus küll toetab kliimaeesmärke, aga samas on vaja ka piirkonna konkurentsivõimet säilitada ehk siis jätkata riigieelarvest finantseeringuid põlevkivitööstusesse. Kuidas te selle dilemma välispoliitilistes sõnumites lahendate? Me toetame nagu kliimapoliitika eesmärke, aga samal ajal riik rahastab põlevkivitööstust?

Aitäh! Siin ei ole mingit vastuolu. Tähendab, kui sellel asjal – kliimapoliitilistel eesmärkidel, mis Euroopa Liit on seadnud – on nii suur riigisisene sotsiaal-majanduslik mõju, siis ma väidan, et seda ei tohi sugugi vaadelda kui mingit välispoliitilist küsimust. On vaieldamatult olemuslik sisepoliitiline küsimus, milliseks kujuneb meie konkurentsivõime, milliseks kujunevad ökoloogilised mõjud, mida me peame kahtlemata kogu planeedi tulevikku silmas pidades analüüsima. Kindlasti selle kohta esitatakse ühel või teisel moel vägagi ekstreemseid arvamusi, näiteks kutsutakse üles lasterikkust piirama kliimapoliitiliste eesmärkide nimel. Ma kategooriliselt lükkan sellised ekstreemsed mõtted tagasi. Me peame ikkagi mõtlema sellele, et me oleme üks rahvas, kel on kanda oma vastutus ökoloogiliste protsesside eest maailmas. On olemas suured trendid, mille puhul me peame kindlasti mõtlema pragmaatiliselt, kuidas kasutada suundumust rohelisele tehnoloogiale Eesti majanduse arenguks. Aga kindlasti meil on ka oma rahvuslikud huvid kõigis valdkondades. Need on olulised ja puudutavad meie elulisi küsimusi. Selles ei ole midagi häbeneda. Jah, erakondadel on erinevad seisukohad ja ma olen kindel, et ka erakondade sees on vägagi kirju palett seisukohti. Ma tuletan meelde – selle kohta enne ka küsiti –, et Euroopa Liidu dokument tuleb välja lähikuudel. See on loomulik, et üle Euroopa vallandub debatt, kuidas neid eesmärke täita. Ei ole midagi häbeneda, kui meil on seisukohtade paljusus.
Ma lükkan kategooriliselt tagasi need väited, et Eestil on kuidagi nagu mitu välispoliitikat. Kui me räägime debatist ja arutelust, siis püüe neid nivelleerida on üks küsimus. Ma ei arva üldsegi, et debatt on paha, see on, ma arvan, meie väikese rahva tugevus. Ka taasiseseisvumise poole püüeldes oli meil vägagi erinevaid strateegiaid, kuidas iseseisvuseni jõuda. Ja me jõudsime lõpuks ühise liinini, mis, ma arvan, oli mõistlik. Kui valitsuses on mingid seisukohad kokku lepitud, siis tuleb need ühise meeskonnana ellu viia, mitte tegutseda nagu luik, haug ja vähk. Selle valitsuse tegevuse üheksa kuu jooksul, ma võin öelda, kõik on toiminud. See, mis on kokku lepitud, need otsused, milleni on jõutud, on realiseeritud. Keegi ei ole töötanud kas varjatult või avalikult tegudega vastu. See on hästi oluline, see on ühtne riigi sise- või välispoliitika. 

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Selles põhjalikus ettekandes köitis minu tähelepanu üks pealtnäha väike asi. Siin kõlas, et on aeg tutvustada ka rahvusvaheliselt meie hariduse edukust ja et koostöös haridusministeeriumiga luuakse selleks hariduse erisaadiku ametikoht. Me teame, et Eesti on perekondade ja koolide väga heas koostöös saavutanud tulemusi, mis on rahvusvaheliselt tähelepanu köitnud, me oleme edetabelites headel kohtadel. See on meile ainult auks. Aga nüüd ma küsin täpsemalt, mida see erisaadik tegema hakkab. Ma saan aru, et eesmärk on meie hariduspraktikate turundamine. Aga äkki te räägite natuke täpsemalt, kuhu see erisaadik platseerub, kuhu ta liikuma hakkab jne?

Aitäh, Urve! See ei ole üldse mitte väike asi, see on tegelikult väga oluline asi. Sa tabasid elukogenud inimese pilguga kohe ühe kõige põnevama aspekti minu ettekandes. Milles on küsimus? Küsimus on selles, et me peame Eesti mõjukust kasvatama – see puudutab julgeolekupoliitilisi huvisid, erinevaid rahvusvahelisi initsiatiive – ja otsima toetajaid. Kindlasti on Eesti oluline huvi, et meil oleks riigina hea kuvand erinevates valdkondades. Ja meil on usutavasti seda võimalik välja arendada, kasutades uusi põnevaid võimalusi.
Pean küll tunnistama, et PISA testi puhul on tegelikult selle mõtte eestkõnelejaks haridusminister. Haridusminister tegi valitsuse majanduskomisjonis selle kohta ettekande ja Välisministeeriumi roll on see, et me püüame oma diplomaatide võrgustikuga seda haridusministeeriumi planeeritavat tegevust toetada. Haridusminister tõukus sellisest mõttekäigust või haridusministeeriumi visioon on see, et me suudaks oma hariduse tugevaid külgi heas mõttes turundada sama edukalt, kui on seda teinud Soome. Me tahaksime tutvustada meie hariduse positiivseid kogemusi ja anda selles osas panuse ka rahvusvaheliselt. Kindlasti tuleb vaadata meile vastuvõetavaid võimalusi erinevates sektorites, otsida hariduse ekspordivõimalusi. Ma pean tunnistama, et kui ma käisin detsembris Viinis OSCE välisministrite kohtumisel, siis ridamisi astusid kolleegid minu juurde ja soovisid õnne PISA testi tulemuste puhul. Ma olin täiesti siiralt üllatunud, et üsnagi kaugete kantide välisministriteni oli see uudis jõudnud. Järelikult, kui see uudis inimesi kõnetab, siis on see kapital, see on aktiva, me ei tohi seda maha magada.

Hanno Pevkur, palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Hea minister! Meil on siin saalis täna ka diplomaatiline korpus, kes kindlasti teeb väga põhjaliku memo oma peamajadesse sellest, mis nad täna siin kuulsid. Aga mitte ainult sellest, nad teevad kindlasti ka regulaarseid ülevaateid sellest, mis meil tegelikult sisepoliitikas toimub. Ja paratamatult sina pikaaegse ministrina pead ju möönma, et sisepoliitika mõjutab välispoliitikat üsna oluliselt. Aga ma tüürin oma küsimusega tegelikult sinu valitsuskolleegide sõnavõttude juurde seoses võimaliku kohtute politiseerimise või ka välisteenistuse politiseerimise küsimusega. Mis on sinu sõnum nii diplomaatilisele korpusele kui ka meile siin saalis? Kuidas me ikkagi kinnitame Eesti valitsuse ühtsust, kui eri ministritel on täiesti erinev arusaamine, milline peaks Eestis olema kohtuvõim ja milline peaks olema välisteenistus?

Aitäh! Armsad diplomaadid, panite nüüd tähele! Minu hea kauaaegse ametivenna Hanno Pevkuri küsimus oligi esitatud selleks, et te saaksite memodesse kirjutada, et parlamendisaalis arutati kohtute politiseerimise küsimust. Sa küllap osutasid oma küsimuses rahandusministri sõnadele, millest mina pigem sain aru nii, et see oli küll esitatud häälekal moel ja mina ei oleks sellist sõnakasutust valinud, aga tema hoiatus oli just nimelt selleks, et kohtuid ei politiseeritaks. Kui küsida nõnda, kas ükski selle valitsuse koalitsioonipartneritest kavandab valitsuses tegevusi, et Eesti Vabariigi kohtud muuta poliitkohtuteks või kuidagi muul moel allutada kohtuid poliitilisele, täidesaatvale või seadusandlikule võimule, siis niisuguseid tegevusi see valitsus ei ole arutanud. Kas välisteenistus on arutanud? Ei, ammugi ei ole seda arutanud Eesti diplomaadid. Välisteenistus ei ole ka seda arutanud.

Ruuben Kaalep, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eesti ja eestlaste jaoks on alati olnud väga südamelähedane kõik, mis puudutab soome-ugri põlisrahvaid Venemaal, nende olukorda, nende kultuuri ja identiteedi säilimist. Kas te saaks välja tuua, mis on selle aasta jooksul olnud Eesti kõige suuremad saavutused selles vallas ja mis on need asjad, kus on veel arenguruumi?

Aitäh! Noh, arenguruumi paraku on. Kui me vaatame seda agendat, mida Venemaa Föderatsioon ka nende põlisrahvaste puhul rakendab, siis tuleb öelda nõnda, et kindlasti meie moraalne missioon on neid rahvaid, neid kultuure, nende rahvuslikku eneseteadvust igati toetada. Ma tean, et väliskomisjon viis läbi väga tänuväärse ja huvitava kuulamise nendel teemadel. Välisministeerium kindlasti on oma jõu ja nõuga alati valmis kaasa tulema ja aitama. Suures plaanis ma ei oska nimetada eraldi selleteemalisi riikidevahelisi projekte Venemaa Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahel. Tegu on pigem kultuurikoostöö projektidega. Meil on ju mitmeid väga andunud, väga tublisid inimesi, kelle elutöö, missioon ongi soome-ugri pärandi hoidmine, talletamine, jäädvustamine, nende kogukondade hoidmine. Kindlasti ei tohi nende põlisrahvaste identiteet, eneseteadvus, eneseuhkus hääbuda, see on väga oluline sõnum, mida ka siin saalis on õige kuulutada. Sellele ei saa küll anda riikidevaheliste suhete poliitilist mõõdet, aga saab anda just nimelt sügavamat kultuurilist tähendust. Rahvuste õigus oma identiteedile leiab kindlasti tugevalt kajastamist ka suvel asetleidval soome-ugri rahvaste kongressil Tartus.

Eerik-Niiles Kross, palun!

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Minu küsimus puudutab Gruusiat, millest oli põgusalt ka kõnes juttu. Loomulikult me kõik toetame Gruusia demokraatiat ja territoriaalset terviklikkust ja Eesti on suur Gruusia sõber. Aga mulle teeb muret demokraatia pehmelt öeldes taandareng viimasel ajal Gruusias. Te ilmselt jälgite seda samamoodi nagu kõik Gruusia sõbrad. Markeerin: valimisreformi edasilükkamine vastupidi Euroopa institutsioonide soovitustele, viimased presidendivalimised said väga kriitilise hinnangu OSCE-st ja mujalt, väidetavalt kohtute poliitiline allutamine. USA Kongressi mõlema koja väliskomisjoni esimehed on avaldanud selles suhtes kriitilisi seisukohti. Ja nüüd äsja on intensiivistunud opositsiooniliidrite vangistamine, samamoodi opositsiooniliste ajakirjanike vangistamine. Eile mõisteti sama asja eest vanglasse Gigi Ugulava, endine Thbilisi linnapea, kes on juba kolm aastat kinni istunud. Kõik need asjad teevad mulle suurt muret. Minu küsimus on, kas Välisministeerium ja minister jagavad seda muret. Ilmselgelt ühel hetkel need protsessid peavad hakkama kahjustama Gruusia Euroopa-perspektiivi ja see juba ka Eesti huvide vastu. Kas tuleb päev, mil Eesti hakkab midagi selles suunas tegema, et Gruusiat tagasi rajale aidata?

Aitäh! Ütleme nõnda, et ma tutvusin põhjalikult rahvusvahelise Veneetsia komisjoni raportiga, mis puudutas Gruusia presidendivalimisi, ja seal oli kirjas terve rida tõsiseid probleemseid küsimusi. Eesti on Gruusia rahva, Gruusia riigi vana andunud sõber ja toetaja. Aga ausate, läbipaistvate valimiste läbiviimine ja õigusriigi põhimõtete täitmine on poliitilised eeltingimused, mis Euroopa Liit on Kopenhaageni kriteeriume järgides oma laienemisele seadnud. Ma ei kõhkle siin välja öelda, et need küsimused, mis puudutasid vabade valimiste läbiviimise probleeme, teevad muret. Ma ei salga seda. Ma arvan, et Gruusia sõprade ülesanne, nii riikide kui diplomaatide ja poliitikute ülesanne on kindlasti sellele tähelepanu juhtida. On oluline, et leiaks aset poliitiline dialoog. Vastasel juhul on oht, nagu me mäletame minevikust, et tegelikult kulgeb dialoog tänavatel ja vastuolud ühiskonnas kasvavad. Dialoogi toimimise eeldus on see, et kehtivad ühetaolised mängureeglid poliitilise võimu, demokraatia teostamiseks. Nii et seetõttu on äärmiselt olulise kaaluga parlamendivalimised, mis seal ees seisavad. Kindlasti nende aus läbiviimine on äärmiselt tähtis. Ja ma olen tegelikult nendel teemadel oma Gruusia kolleegiga vestelnud ja kindlasti teen seda ka tulevikus. Ma olen kohtunud ka härra Vašadzega ja nendel teemadel vestelnud. Eesti on tingimusteta Gruusia rahva vabaduspürgimuste toetaja ja kindlasti osutab ka murekohtadele. Sõprade vahel pole seda häbi teha.

Natalia Malleus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eelmise aasta 1. oktoobrist kehtestas Venemaa valitsus tasuta elektroonilised viisad Peterburi ning Leningradi ja Kaliningradi oblasti külastamiseks. Nädal aega tagasi ilmus uudis, et Leedu luure hinnangul kujutab see endast riski riigi julgeolekule. Kas teie hinnangul võiks see kujutada ohtu ka Eesti julgeolekule?

No ma usun, et kindlasti suurem julgeolekurisk on siis, kui inimesed liiguvad meile ida poolt. Aga kindlasti võimalikke rändeküsimusi tuleb ka julgeoleku aspektist vaadata. Kas meie Välisministeeriumi käsutuses on Eesti julgeolekuasutuste hinnanguid selle kohta, kas see tänu elektroonilisele viisale vabam liikumine, mis on tekkinud Venemaa viisarežiimi leevendamise otsuste mõjul, kujutab ka ohtu meie riigi julgeolekule? Minu käsutuses niisugust informatsiooni ei ole. Ma ei tea, millistel argumentidel see Leedu analüüs põhineb. Eesti julgeolekuasutused vähemalt avalikult ei ole seda nii hinnanud. Ma tean, et homme peaks välja tulema meie Välisluureameti raport. Võimalik, et seda küsimust seal käsitletakse, võimalik, et mitte. Mul pole selle kohta infot.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Ma jätkan hariduse erisaadiku teemal. Ka minu meelest on see väga õige samm, et me asume turundama oma edu hariduse vallas. Samas peab olema nagu läbi räägitud, mis ikkagi meile selle edu toonud on. Minu küsimuse esimene pool ongi, millised saavad olema selle erisaadiku sõnumid, mis on taganud meie väga head tulemused PISA testis. Ja teiseks, kas see hariduse erisaadik on juba valitud? Kui jah, siis kes ta on, ja kui ei ole, siis kuidas see hariduse erisaadik valitakse?

Aitäh! Ma ütlen nõnda, et selle hariduse erisaadiku tööportfellis on ikkagi haridusega seotud turundusülesanded. Tema töötsenter tegelikkuses on selline, et sisuliselt tema kolleegid suures plaanis on ikkagi haridusministeeriumis. Ma olen kindel, et see hariduse erisaadik valitakse välja pigem nõnda, et väljavalimise raskus langeb haridusministeeriumi töötajatele. Nemad valivad hariduse erisaadiku välja. Hariduse erisaadik peaks olema inimene, kes viib rahvusvaheliselt seda sõnumit kohale ja häälestab ka meie diplomaate selles valdkonnas tegutsema, sõnumit levitama. Sisuline sõnumite pakett töötatakse välja haridusministeeriumis. Ma olen kindel, et see saab olema veenev, usutav, objektiivne, Eestile rohkem kuulsust ja au toov. Selles ei ole mingit kahtlust.
Aga teema, miks meie lapsed PISA testis nii edukad on olnud, on ju väga põnev. Ka seletusi on olnud väga põnevaid. Ma mäletan, et Michael Moore tegi kunagi filmi Soomest ja ta jõudis ühele järeldusele, miks Soome lapsed PISA testis on nii edukad olnud, miks Soome hariduse tase on nii kõrge olnud. Ühelauseline vastus, mis seal dokfilmis kõlas, oli see, et Soomes ei anta lastele kodutöid. See on mulle pikaks ajaks meelde jäänud. Ma olen seda küsinud ka meie ametis oleva haridusministri käest ja ta on öelnud, et tõepoolest, teatud korrelatsiooniline seos seal on.

Tiit Kala, palun!

Tänan, austatud istungi juhataja! Lugupeetud välisminister! Minu küsimus puudutab rändekriisi. Kuidas te hindate Ungari pingutusi kontrollida füüsiliselt oma riigipiire?

Aitäh! Ma arvan, et kõigi Schengeni riikide ülesanne on loomulikult kontrollida Schengeni välispiiri. See on kohustus, mille riigid on Schengeni leppele alla kirjutades võtnud. Loomulikult, seda tuleb teha, lähtudes õigusriigi põhimõtetest, tagades turvalisuse, tagades kõigi inimeste õigused. See on iseenesestmõistetav. Aga ma arvan, et tegelikkuses me peame aru saama, et tulevasi põlvkondi silmas pidades, kui me vaatame demograafilisi trende, siis see, mis juhtus 2015. aasta rändekriisi tipus, oli tegelikult rändesurve sissejuhatus. Ainuüksi n-ö kliimapõgenike arvuks ennustatakse täiendavalt 70 miljonit inimest aastaks 2050. Kui arutatakse kliimaküsimuste üle, siis öeldakse, et see oli sissejuhatus. Vastus sellele saab mõistlike ja humaansete abinõude kõrval tegelikult olla see, et Euroopa peab olema suuteline oma piire kontrollima. Kui me tunneme kogu maailmast avaldatavat tohutut rändesurvet ja anname kahemõttelisi signaale selle kohta, et inimesed võivad siia tulla ka ignoreerides seaduses kehtestatud korda ja riikide suveräänsuse põhimõtet, siis me ise hakkame seda rändesurvet õhutama. See viiks spiraalini, mida me ei suuda enam kontrollida, ja tagajärjeks on kaos, äärmuslus, vägagi apokalüptilised tulemid.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Te tänasite Riigikogu koostöö eest. Kahtlemata Riigikogu ka alati väga hindab seda, kui valitsus ja välisminister teevad meiega koostööd. Mul on selline küsimus. Viimasel ajal on valitsus langetanud kaks küllaltki olulist välispoliitilist otsust. Üks neist oli, kui tuli kujundada suhtumine nn Lähis-Ida rahuplaani, mida esitles Ameerika Ühendriikide president, teine on usuvabaduse alliansiga liitumine. Kummaski küsimuses minule teadaolevalt välisminister enne Riigikogu ega meie väliskomisjoniga nõu ei pidanud, need otsused tehti valitsuses ilma Riigikogu kaasamata. Miks nii? Miks te nende küsimuste otsustamisse Riigikogu ei ole soovinud kaasata?

Aitäh! Mis puudutab Lähis-Ida rahuplaani, siis see on põhjalik dokument, kui ma ei eksi, 181 lehekülge Valge Maja kodulehel. Kahtlemata Välisministeeriumi esitatud ettepanek valitsusele oli, et me tervitame Ameerika Ühendriikide initsiatiivi. Mitmed punktid selles initsiatiivis on aga kahtlemata seniste rahvusvahelises õiguses kokku lepitud põhimõtetega vastuolus. Loomulikult me ei võtagi seisukohta kogu selle plaani kui terviku osas. Küll aga on kindlasti tähtis, nagu ma rõhutasin, et rahuprotsessi osapooled peaksid dialoogi.
Nüüd, see usuvabaduse allianss. Seda teemat me tegelikult arutasime, kui ma ei eksi, väliskomisjonis juba sügisel. Ega see ei ole saladus olnud, et kui ma oktoobris kirjutasin koos Ühendriikide välisministriga alla koostöömemorandumi, siis see sisaldas ka seda sümpaatset väärtuspõhist algatust. Ma esitasin ka valitsusele informatsiooni korras selle dokumendi ja kui valitsus oli selle teadmiseks võtnud, siis ma jooksvalt, enne selle algatusega formaalset liitumist, esitasin informatsiooni otsekohe ka väliskomisjonile. Mina usun avatud informatsiooni liikumisse ja üleskutsetele seda parandada kirjutan kahe käega alla. Ma olen korduvalt rõhutanud, et parlamendi väliskomisjonil on meie välissuhtlemisseaduse järgi unikaalne roll. Ta peab tegelikult olema koordineeriv institutsioon ja sidemetes kõigi välissuhtlemisega tegelevate asutustega. Ja ma arvan, et väliskomisjon on niisugust tööd head konsensuse vaimu silmas pidades päris tõhusalt teinud. Mul on olnud seda väga sümpaatne jälgida nende kuude jooksul, kui ma olen saanud koos väliskomisjoniga neid teemasid arutada.

Andres Sutt, palun!

Aitäh! Hea minister, tänan ettekande eest! Ma jätkan Eesti riigi huvidega majandusvallas. Te nimetasite seda oma ettekandes ka üheks peamiseks välispoliitiliseks prioriteediks. Muu hulgas mainisite, et äridiplomaatia edendamiseks on kavas eraldada tänavu 3 miljonit ning 5 miljonit ja 7 miljonit järgmise kahe aasta jooksul. Muu hulgas tähendab see ka rohkem majandusdiplomaate eri saatkondades. Minu küsimus on kahetine. Majandusdiplomaadid on kindlasti väga olulised, aga nad on siiski vahendid mingi eesmärgi saavutamiseks. Milline on ikkagi Eesti globaalne ambitsioon majanduse ja äri valdkonnas? Ja kuidas eri ametkonnad selle ambitsiooni saavutamise nimel tegutsevad? Kui natukene täpsemaks minna: mida me soovime saavutada selle raha eest? Ja teine küsimus puudutab valitsuse poliitikat ja tegevusi, et toetada Eesti kodanike karjääri ja töötamist meie jaoks olulistes rahvusvahelistes organisatsioonides. Mis plaanid selles vallas on?

Aitäh! Kaks vägagi põnevat teemade ringi. Alustan teisest. Ma palusin tegelikult koostada Välisministeeriumis pika paberi, kus oleks kirjas erinevad rahvusvahelised tippametid, mis avanevad järgmise viie aasta jooksul. Pole midagi öelda: õnnitlus lõunanaabritele! Ma vaatan, sümpaatsed Läti daamid on teinud vägagi muljet avaldavat karjääri Euroopa Komisjoni ametites. Ka meil on mitmed inimesed sinna liikunud. Aga ma arvan, et nii Euroopas kui ka mujal maailmas poliitikas või muul alal rahvusvahelistes ametites karjääri tegemine peaks Välisministeeriumis olema üks eraldi personalipoliitika tahk. Kui me nimetame ametisse diplomaate ja saadame neid Eestit esindama, siis tegelikult ei tohiks see valik olla seotud ainult Välisministeeriumi teenistujatega. Kui on inimesi Eesti Pangast, mingitest muudest institutsioonidest, ka poliitikast, kellel on huvi saavutada mingi rahvusvaheline positsioon, siis meil peaks olema mehhanism, mille abil riik legitiimselt määrab kindlaks, et jah, see inimene on meie riigi mandaadiga kandidaat. Praegu on see mitmetel juhtudel olnud nõnda, et riigi esindaja kirjutab soovituse. Ma olen ka mitmele inimesele kirjutanud soovituskirja ja midagi paha ei ole, kui selline soovituskiri anda heale usaldusväärsele inimesele. Aga tegelikult pole see töö lõppenud, töö alles algab. Tegelikult peab olema lobiagenda: me hakkame tööle, hakkame otsima liitlasi, hakkame mõjutama ja saavutame tulemuse. Ja samamoodi – pole midagi häbeneda – peab see kehtima ka teatud muudes küsimustes. Kui me asume kedagi toetama kas või rahvusvahelises diplomaatias, riikidevahelises suhtluses, siis ei ole midagi häbeneda. Kui me aga toetame mingit kolmanda riigi kandidaati, siis meie tahame näha, kuidas mingis olukorras see kolmas riik oleks valmis meie inimest toetama. Üldiselt diplomaatias, nagu ka võib-olla poliitikas, kokkuleppeid nii ei tehta, et kui sa toetad rahvusvahelist lepet, siis ma toetan sinu inimest. Tavaliselt on personalipoliitika küsimused ühes katlas ja muud küsimused teises katlas. Nii et ma näen küll võimalust laiemalt ja tugevamalt panustada, nii realistlik, kui see väikeriigi puhul on, et meie tublid mehed ja naised oleksid ka kõrgetes ametites. Üks asi kindlasti: ma loodan, et meie liikmesusest julgeolekunõukogus võrsub ka kasu. Meil on küll tublisid Eesti kodanikke, kes töötavad ÜRO masinavärgis, aga mitte silmapaistvatel positsioonidel, olgu diplomaatidena või haldussüsteemis. See eesmärk võiks meil ka olla, et oskusteavet nendes koridorides liikudes parandada.
Mis puudutab välismajandust, siis me arutasime seda valitsuses. Kes ei tea Kadri Maasikut, neile ma ütlen, et ta on usaldusväärne inimene, ekspert, praegu Välisministeeriumi halduse asekantsler. Nad tegid teatud eraldi mudeli. Mõte ei ole lihtsalt ametnikke hulga kaupa juurde võtta ja ette kujutada, et see toob rikkust. Lähtekoht on, et me määratleme konkreetselt selle tööriistakasti ja selle tulemuslikkuse kriteeriumid mõõdikutena, kuidas nad tegutsema hakkavad. Ambitsioon on, et see peaks tooma Eestile lisatulu kolmeaastases faasis vähemalt 40 miljonit eurot. See on aga tegelikult puhtal kujul arvestuslik mudel. Seda kahtlemata ei ole võimalik tõestada mehaaniliselt tšekkide või arvete alusel, et just nii läks. Aga ambitsioon on just selline. Me soovime reaalselt raha juurde saada, seejuures n-ö ülekattega juurde saada, ent see ei ole lihtsalt nii, et ametnikke võetakse tööle ja sellega asi päädib.
Nüüd, Eesti majanduse prioriteedid, et mida hakatakse tegema. Siin osutati koostööle EAS-iga, et kui hästi sellega on. Koostöö EAS-iga, ma pean tunnistama, on mitme ettevõtlusorganisatsiooni arvates kehv. Minagi arvan, et see võiks olla tõhusam. Siin on välja pakutud ka mõtteid, et ehk võiks teatud organisatsioone liita – mina niisugust arutelu üldse ei pelga. Ma olen ettevõtlusministrile saatnud kirja ettepanekuga, et võiks moodustada väikese kõigi asjaosaliste töörühma, kes koostöövõimalused üle vaatab. Kui tuleb kriitikat erinevatest suundadest, eriti just kundede, ettevõtlusorganisatsioonide poolt, siis ma arvan, et nende sõna tuleb tõsiselt kuulata. Välismajandussuhete arendamine ei ole ju nagu mingi abstraktne asi kosmoses. See töö ikkagi käib selles ruumis, kus on ettevõtjad, olgu nad Eestist või väljastpoolt.
Mis puudutab prioriteete, siis ma arvan, et Eesti majandusruumi prioriteedid välismajanduspoliitikas on sellise modus operandi'na päris hästi kirja pandud Välisministeerium koostatud välispoliitika arengukava projektis. Aga need ei ole kahtlemata mingid iseseisvad teemad. Eesti riigi majanduseesmärgid, sh ekspordieesmärgid on, ma arvan, üsnagi ammendavalt kirjas nii valitsuse dokumentides kui ka mitmes Eesti konkurentsivõimet käsitlevas dokumendis. Pabereid on meil liigagi palju. Ilukõne puudust, ma ütlen ausalt, Eesti riigis ei ole. Kui meil kõiges muus valitseb defitsiit, siis seda küll ei saa öelda, et näed, pabereid oleks vaja rohkem.

Valdo Randpere, teine küsimus, palun!

Aitäh! Hea välisminister! Ma jätkan lühikese repliigiga oma esimese küsimuse juurde. Minu arvates ikkagi, kui valik on Singapuri ja Bangkoki vahel, siis usu mind, Eesti inimesed vajavad diplomaatilist esindust, saatkonda rohkem Bangkokis. Ja needsamad Eesti inimesed on ka sinu valijad ja minu valijad.
Aga nüüd on mul teine küsimus. Sa rääkisid innustunult sellest, et liitlased on meile tähtsad, liitlased tagavad meie julgeoleku. Ja siis – mitte sama innustunult ja mitte sama pikalt, vaid natuke – rääkisid ka väliseesti kogukonnast, mis on meile ka hirmus tähtis. Kui sa nüüd proovid need kaks asja kokku panna. Vaata, väliseesti kogukond elab välismaal, paljud neist liitlasriikides. Väliseestlaste peaaegu et ainukene, aga suur soov, kui nad kohtuvad minuga – tõenäoliselt ka sinuga –, on see, et Eesti riik võiks neile lubada topeltkodakondsust, ilma et nad sellega seadust rikuksid. Aga selle vastu on praegusel valitsusel, ka sinul tõenäoliselt tõrge. Liitlased, julgeolek – okei, väliseestlased – okei, aga need kaks kokku, kui neil inimestel on topeltkodakondsus, siis on nad julgeolekurisk, nagu ma olen siin saalis kuulnud. Mida sa selle kohta arvad?

Aitäh! Kes suudaks väärata sinu truudust, Valdo, Taimaale. Tai on tore koht turismikandina, kultuurilooliselt põnev koht, sügava ajalooga. Sümpaatias Taimaa vastu, nagu ma rõhutasin, me ei kõhkle sekunditki. Ma arvan, et kindlasti on oluline inimestele konsulaarteenus tagada. See valitsus kiitis just osana laiapindsest välispoliitikast heaks ühe ambitsiooni agenda, et rohkem suuta pakkuda digitaalselt ennekõike isikut tõendavaid dokumente, reisidokumente. Praegu on tõesti võrdlemisi jabur olukord. Meie riik on niisugune digitaaltiiger, aga inimene, oletame, elab kuskil Ladina-Ameerikas, ja peab sõitma Washingtoni või sellest aastast San Franciscosse, et anda allkiri paberile, et ta tahab saada passi. Siis sõidab ta tagasi džunglisse Ladina-Ameerikasse ja siis uuesti passile järele. Ühe dokumendi – tõsi, väga püha ja väärika dokumendi – hankimise pärast, kujutame ette, milline aja- ja ressursikulu. See kindlasti ei ole mõistlik. Mõistlik on seda korraldada nii, nagu näiteks Ühendkuningriik ja Läti on hakkama saanud. Saame ka meie hakkama ja suudame seejuures turvalisuse tagada, kasutades usaldusväärset kullerteenust. Ikka post, paber peaks liikuma, mitte inimene lennukiga kohale sõitma. Neid mõtteid, kuidas me konsulaarteenuseid paremini suudame pakkuda, meil on. Kindlasti me suudame inimeste konsulaarkaitset kolmandate riikide esinduste kaudu tagada ka Taimaal. Nii on kokku lepitud.
Nüüd küsimus topeltkodakondsuse kohta. Ma panin tähele – lugesin seda vist eile – Venemaa Föderatsiooni ametlikku seisukohta, mis puudutab põhimõtteliselt lihtsustatud režiimiga Vene kodakondsuse andmise poliitika heakskiitmist. Ma saan aru, et eelnõud ja muud protseduurid seisavad ees, aga üldiselt on poliitiline signaal Venemaa Föderatsioonist selline, et ollakse valmis hakkama andma Venemaa Föderatsiooni kodakondsust ka n-ö kolmandate riikide kodanikele. Õigemini, inimesed võivad säilitada ka kolmandate riikide kodakondsuse.
Loomulikult, ka minult on mitmed väliseesti kogukonda kuuluvad inimesed selle kohta küsinud. See mure inimestel tõesti on, mitmetel juhtudel on seda osutatud ja seda ma üldse ei eita. Aga inimestele tuleb asja rahulikult selgitada. Küsimus ei ole mitte selles, et üks konkreetne tore inimene, kes elab Kanadas või Soomes, oleks julgeolekurisk. Kaugel sellest, hullumeelsus! Vastupidi, see inimene on meie julgeolekuvara, mitte julgeolekurisk. Aga samas pean tunnistama, et kuna me oleme väga väike riik, me oleme väga väike rahvas, siis kujutame ette üldse mitte sürrealistlikku pilti, vaid teoreetiliselt täiesti võimalikku olukorda, et näiteks Venemaa Föderatsiooni kodanikud moodustaksid enamuse Tallinna või Ida-Virumaa elanikest. See toob kaasa teistsuguse konteksti, millel on ka oma julgeolekumõõde. Need, kes seda eitavad, elavad kas irdreaalsuses või lihtsalt poliitiliselt apetiitse lubaduse nimel ignoreerivad julgeolekuhuvisid.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud välisminister, kõigepealt suur tänu põhjaliku ülevaate eest ja väga sisulistele küsimustele esitatud vastuste eest! Ma kasutan ka võimalust ja tunnustan nii aukonsuleid kui ka teisi diplomaate, kes sõna otseses mõttes teenivad Eesti riiki, kodanikke, ettevõtjaid, aga ka kohalikke omavalitsusi. Mul on väga hea kogemus: Viljandi linnast pärit inimesena ja Viljandi linna esindajana kohtusin ma Moldovas aukonsul Igor Goncearoviga. Millise kontakti on ta loonud ühe väikese linna ja sealsete omavalitsuste vahel! Aga meil on ka, mida omalt poolt kogemustena õpetada, see suund ei ole mitte ühepoolne. Sa väga põhjalikult rääkisid kõigest, mis on väga hästi, aga olles kohtunud eri diplomaatidega, tead sa ka, et neil on kahtlemata mitmeid muresid. Sa lähed kindlasti riigi eelarvestrateegia aruteludele oma ettepanekute ja taotlustega. Võib-olla sa nimetad need mured, mis on sinu kui välisministri kõrvu jõudnud, mis vajaksid lahendamist, et meie diplomaatide tööd kergendada?

Härra minister! Valdo Randperel on protseduuriline küsimus.

Aitäh! Vabandust, et ma Helmenile niimoodi vahele segan! Aga minu küsimus oli liitlasriikides elavate väliseestlaste kohta. Ma ei küsinud sõnagi Venemaa kohta. Ma ei ole kunagi rääkinud sellest, et Venemaa kodanikele peaks andma topeltkodakondsuse. Ma ei saa aru, miks sina selle teema sisse tood. Ma küsisin su käest: mis tõrge on sul liitlasriikide väliseestlaste puhul? Sa hakkad rääkima mulle venelastest.

See läheb natukene protseduurilise küsimuse raamest välja. Anname nüüd võimaluse Helmen Küti küsimusele vastata. Minister, palun!

Aitäh! Hea Valdo! Küsimus on nüüd ... Ma arvan, et stenogrammi huvides tuleb loomulikult asju õiendada. Riigikogu stenogramm on oluline asi. Üliõpilasena ma lugesin sõjaajast pärit Riigikogu stenogrammi, oli väga põnev lugemine. Väga põnev lugemine! Ja tulevad järgmised põlved ja loevad, mida me siin arutasime.
Aga küsimus on nüüd selles. Vaata, mulle tuleb meelde – istungi juhataja ka mäletab seda ajast, kui tema välisminister oli – Vene sõjaväepensionäride küsimus. Meil oli tohutu möll, kas nad jäävad siia või mitte. OSCE esindaja oli siin, eraldi komisjon vaatas asjad läbi. Härra Kross – seal kuskil ta liigub – oli siin siis tegevametnik. Aga lõpuks määras need piirid, kes sai ja kes ei saanud siia jääda, tegelikult Riigikohtu halduskolleegium. Ja ta tegi seda täiesti õiguspäraselt, põhiseaduspäraselt, inimeste põhiõigustest lähtudes.
Tegelikult sa tahad inimesi ebavõrdselt kohelda. Noh, ma saan aru, sa tahad määratleda riikide ringi, kelle kodanikele lubada topeltkodakondsust. Aga ma ütlen ausalt, et lõpuks on tegelikult küsimus, kas inimesi koheldakse võrdselt või mitte. Ma mäletan, et Yana Toom ütles väga selgelt, et tema meelest oleks see inimeste ebavõrdne kohtlemine. Seda tegelikult hakkaks meil hindama Riigikohus põhiseaduse järelevalve menetluses. Ja kui sa ütled nõnda, et põhiseaduse järelevalve menetlus jõuab näiteks järeldusele, et inimesi saab ebavõrdselt kohelda, kui on teatud argumendid. Aga meie sinuga ei saa täna öelda, et Riigikohus nii otsustab. See oleks kohtu politiseerimine – vaat see oleks kohtu mõjutamine, kui me ütleme, mis otsuse kohus tõenäoliselt teeb. Ta teeb nii või naa otsuse. Aga oletame, et öeldakse, et kõigile isikutele, ka näiteks Venemaa Föderatsiooni kodanikele tuleb anda topeltkodakondsus. Ega sa siis hambapastat tuubi tagasi ei suru. Sa ei lähe nendelt inimestelt, kellele see antud oli, topeltkodakondsust ära võtma, eks ole. Siis sa ütled või meie saame öelda ainult ühe sõna: sorry. No näed, eks ole. Aga riiki ei saa sorry'le üles ehitada, peab vajadusel mõtlema ka sada aastat ette – pole midagi teha.
Nüüd Helmeni küsimus – väga õige, väga oluline küsimus. Selle aasta perspektiivis on Välisministeeriumis – aga ma kavatsen selle eesmärgiks seada ka järgmistel aastatel – tegelikult minu eelistus, ütlen ausalt, tegevuskulud. Ma näen, et ühe, ütleme, strateegilise probleemina meil kasvab kinnisvara võlg. Ma räägin praegu hoonetest. Me rääkisime eile väliskomisjonis tõsiselt Abu Dhabi saatkonnast, kas see vastab meie positiivsele vaatele. Meil on praegu suures plaanis kogu vajaduse maht 120 miljonit eurot. Me teeme mitmeid projekte. Rooma saatkond saab see aasta valmis, San Francisco konsulaat avatakse, Varssavis tuleb juurdeehitis, Helsingi läheb remonti, Ottawa avatakse, Washington läheb järgmise aasta alguses remonti, Riias ostsime uue maja. Nii et tegelikult mitmesuguseid asju toimub, aga minu arvates on tähtis rohkem panustada sellesse, et on funktsioneerivad esindused, et inimesed saavad normaalselt tööd teha.
Teine küsimus puudutab palku. Pole midagi öelda, me viisime ühe palgatõusu läbi. See oli minu jaoks erakorraline meede, taotlesin selle jaoks valitsuselt errakorraliselt eelarvest raha. Kui ma astusin ametisse ja võtsin välja keskmised palgad ministeeriumide lõikes, siis, pagan küll, piinlik oli iseenda ees – kelle muu ees siis peab olema –, ikkagi kõige viimane oli Välisministeerium. Omal ajal oli seletus olemas. Ma saan aru, miks 1990. aastatel oli olukord hoopis teine. Kui inimene oli välislähetuses, eks ole, siis tal oli sissetulek erinev. Välislähetuses inimene n-ö kogus reserve ja siis tuli peamajja ja oli madala palga peal. Praeguses olukorras, kui me vaatame elukallidust teistes riikides, on selge, et mingisugust rikkust diplomaadid oma sissetulekutega ei loo. Paratamatult on erakorralised kulutused, kui sa ajutiselt elad välisriigis. Järelikult, kui me soovime, et see amet oleks atraktiivne, et meie karjääridiplomaadid oleksid motiveeritud teenistust jätkama, me peame mõtlema palgamotivaatorile. Siin ei ole midagi häbeneda. Välisteenistusse on konkurss tegelikult väga suur – selle prestiiži, selle müstika, selle salapära tõttu, mis ikka välisteenistust ja diplomaatiat ümbritseb. Aga kindlasti mulle meeldiks, et lisaks sellele eduloole, mis välisteenistust on saatnud, on inimesed selles keskkonnas tugevamalt motiveeritud.
On tehtud üks ettepanek. Tanel Kiik tõi väga tõsise arutelu alla hoolduskoormuse küsimuse, mis puudutab seda, kui inimene jääb tegelikult abituks. Ma mõtlesin, et võib-olla me võiksime teha välisteenistuse seaduse muutmiseks ettepaneku: kui pikaajaline diplomaat vajab hooldusabi, siis võimaldada seda, et riik võtaks selle osaliselt oma kanda, kui inimesel endal majanduslikke võimalusi ei ole. Ma arvan, et me peame niisuguseid motivaatoreid otsima, et hoida inimesi, kes on meie kullavara. Meie ainus aktiva välispoliitikas ongi välisteenistus. Nii et üks asi, välisteenistus, on kindlasti nii oluline, et ma sooviksin teha ettepanekud seda eelarvest täiendavalt toetada. Lisaks on väga palju organisatsioonilisi küsimusi, mis puudutavad näiteks IT-arendusi, mis kuidagi silma ei torka, eks ole. Me teame, et need rahad, IT-arenduste rahad lähevad nagu mutiauku: näha midagi ei ole, aga kui sa sinna raha panemata jätad, siis tekib korralagedus. Piisab ühest päevast, ja mingi teenus katkeb.

Riho Breivel, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Küsimus ka välisdiplomaatia ja välisteenistujate kohta. Ma arvan, et enamik välisdiplomaate on väga head ja poliitiliselt korrektsed inimesed. Enne üks hea kolleeg küsis, kas valitsuse eesmärk on välisteenistusi politiseerida. Kas sulle ei tundu, et välisteenistuses olevaid inimesi on ka varem politiseeritud – mitte kõiki, aga osa neist? Seda näitab just see, et meil on olemas välisteenistujaid, kes on teinud kriitilisi avaldusi praegu ametis oleva valitsuse kohta. Kuidas suhtuda nendesse välisteenistuse teenistujatesse, kes kritiseerivad avalikult meie praegust poliitilist suunda?

Aitäh! Noh, politiseerimise katseid on tehtud. Ma mäletan, omal ajal oli Koonderakonna fraktsiooni esimees Riivo Sinijärv. Siin kõige pikema staažiga Jürgen küllap mäletab, et Riivo Sinijärv nimetati Eesti suursaadikuks Ühendkuningriigis. Ja on mitmeid teisigi inimesi poliitikast diplomaatilisse teenistusse läinud, see oli pigem 1990. aastatel.
Ma tahan rõhutada, et kui me räägime sellest, kas välisteenistus töötab nagu suletuse põhimõttel, siis ma arvan, et üldjuhul peab kehtima karjääriloogika. On olemas oskusteave, mida sa ei suuda kompenseerida ükskõik kui avara silmaringiga. Jutt on tegelikult vajalikest teadmistest. Kui ma oma kolleegidega vestlen, siis nad suudavad öelda, missugune oli 10 aastat tagasi või 12 aastat tagasi mingi riigi positsioon. Väikeriigis lihtsalt paratamatult ei ole nii palju inimesi, kes suudaks kiirelt end selle tohutu oskusteabega kurssi viia. See on meile niisugune väärtus, mida me ei suuda kuidagi muul moel saavutada. Aga see ei tähenda seda, et inimesed muudest eluvaldkondadest ei võiks välisteenistusse tulla. Tegelikult neid on ju tulnud. Meil on hea näide: väga edukas saadik Ühendriikides on – siiras tunnustus talle – Jonatan Vseviov, eks ole. Kaitseministeeriumi kantslerina tegi ta väga head tööd. Sellele tööle, meile asekantsleriks, on tulnud samuti, enne ma temale viitasin, haridusministeeriumist proua Kadri Maasik. Härra Rainer Saks, Välisministeeriumi kantsler, ei ole meie peamajas varem töötanud. Positiivseid näiteid võib alati leida.
Nüüd küsimus, kas diplomaadid lähevad vastuollu meie välisteenistuse seisukohtadega või oma kutse-eetikaga, kui nad kritiseerivad valitsuse poliitikat. Ma arvan, et siin tuleb väga selget vahet teha, ja me tegelikult teame seda vahet kõik. Diplomaat esindab oma riigi positsioone, esindab seda legitiimset valitsuse poliitikat, mis on heaks kiidetud. Näiteks Euroopa Liidu positsioonid kiidetakse heaks Euroopa Liidu asjade komisjonis. Loomulikult suursaadik esindab neid positsioone, loomulikult ta ei hakka mingit äraspidist juttu rääkima Euroopa Liidu Nõukogu laua taga, et on hoopis vastupidi, et see on üks jura ja ma mõtlen hoopis teisiti. Niisugust asja ma pole kuulnud, et keegi oleks teinud, ja see oleks tõepoolest täiesti olemuslik huvide konflikt diplomaatide puhul.
Aga kui siin meie oma peres vahetatakse mõtteid, öeldakse seisukohti välja, siis selles ma mingit dramaatikat ei näe. Minult on minu ametiaja jooksul mitugi diplomaati – ma ei salga seda hea küsija Riho ees – torisedes nõudlikult küsinud, miks keegi valitsusest on üht või teist asja öelnud. Ma ei eita seda. Eks ma olen oma vastused andnud, seisukohad öelnud. Meil Välisministeeriumis kehtib, ma arvan, niisugune väärikas, üksteist austav kultuur. Inimesed saavad oma seisukohad välja öelda, esitada küsimusi ka valitsuse poliitika kohta. Minu kohus on anda neile oma selgitus.
Ma pole tajunud, et meie diplomaadid oleks kuidagi elementaarseid diplomaadi kutse-eetika piire ületanud. Valitsused tulevad ja lähevad, riik jääb, diplomaadid säilitavad poliitilise neutraalsuse oma ameti- ja kutseülesandeid täites. See, et Eesti inimesed vahetavad omavahel mõtteid, olgu õllekruusi või kohvitassi taga – ma arvan, et meil väikeses riigis säärane kogukondlik elu ongi normaalne. Ma lükkan ühemõtteliselt tagasi soovi, et me peaksime siin mingeid puhastamisi või korralekutsumisi läbi viima. Sama kindlalt tahan öelda, et meie saadik Harri Tiido on tegelikult 20 aastat Välisministeeriumi teeninud. See on tema elutöö. Ja ma tuletan meelde, mida Harri Tiido, kui oli Taavi Rõivase valitsuse aeg, kirjutas Äripäevas. Ta kirjutas väga huvitava artikli, kus ta seadis selle kvootide süsteemi, millega Juncker lagedale tuli, kahtluse alla. Tegelikult ta kaugenes Taavi Rõivase poliitilisest agendast, oli konservatiivsel arvamusel rändeküsimustes ja ütles, et me ei tohi anda valesignaali migratsiooniküsimuses. Ma täiesti ühinen selle Harri Tiido vaatega. Aga ta lõpetas oma artikli selge kinnitusega, et need on tema isiklikud seisukohad, need ei peegelda Välisministeeriumi seisukohti.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! Esmalt tahaks tänada, et teil oli väga selge ja jõuline seisukoht ÜRO rändepakti tõrjumisel. Aga sellega ei ole asi sugugi lõppenud. Vaatamata sellele, et Euroopa Liit on rände tõrjumisel armetult läbi kukkunud – eraldi positiivsete näidetena saab välja tuua ainult Ungari, Poola ja veel mõned Ida-Euroopa riigid –, pressib see praegu ikkagi peale. Euroopa Komisjoni 2020. aasta tööprogrammis on kirjas, et nad kavatsevad anda uut hoogu rände- ja piiriküsimustega tegelemisele ning esitada uue rände- ja varjupaigapakti. Kuna Euroopa Liit on põhiliselt pakkunud kohustuslikke ümberjagamiskvoote ja muid rumalusi, ma küsingi: kas olete valmis ka uue pakti puhul vastu seisma kohustuslikele ümberjagamiskvootidele?

Jaa, loomulikult. Siin ei saa teisipidi seisukohti üldse olla. Mul on meeles, et kui Eesti oli Euroopa Liidu eesistuja, siis oli väga keeruline hetk. Nimelt, eesistujalt eeldatakse, et ta on neutraalne arbiiter, et ta paneb ettepaneku lauda mitte oma riigi positsioonilt. Siis me vist neli-viis tundi ragistasime valitsuses. Siseminister tuli ettepanekuga, mis puudutas seda ümberjagamist, ja ütles, et me peame arbiitrina, kuna enamiku riikide positsioon on selline, selle kompromissina lauda käima. See oli siis see kvootide mudel. Aga ma sain aru, et kui me selle lauda paneme, olgugi et eesistujana, siis me oleme tegelikult selle otsekohe legitimeerinud. Kui selline ettepanek on Eesti eesistumise ajal välja tulnud, siis see võtab meilt kahtlemata ära edasist manööverdamisruumi. Kui te ise selle lauda panite, miks te siis hiljem seda vastustate, küsitakse ja raske on vastata, tekib skisofreeniline olukord.
Teiseks, ta loob edasise arutelu jaoks pretsedendi. Me jäime selle juurde, et me kirjutasime sinna pärast pikka võitlust sisse ühe rea, ehk keegi mäletab. Jevgeni ei ole saalis, on kuskil ära. Aga küsimus oli selles, et tegelikult jäi ikkagi nii, et vabatahtlikkus peab kõikide asjade alus olema. Kui riigid soovivad kedagi ümber paigutada, ümber jagada, kui nad soovivad selles osaleda, siis nad võivad seda oma suveräänse õiguse alusel teha. See on tervitatav. Ja tegelikult päeva lõpuks ütles mulle meie suursaadik, et see ei kukkunud sugugi välja niimoodi, et Eesti oleks tundunud kuidagi kummaline või imelik. Euroopa Ülemkogu toonane eesistuja Donald Tusk tegi kuu aega hiljem avalduse, kus ütles, et tõepoolest see on mudel, millest tuleks lähtuda: vabatahtlikkuse põhimõte. Nii et siin ei saa olla mingisugust kauplemise ruumi. Loomulikult, kvoodisüsteemidele ei saa rändekriisi lahendusi üles ehitada, see ei ole jätkusuutlik. See on Eesti vaade.
Teine küsimus on, kas me tahame panustada solidaarselt rände algpõhjuste, rändesurve leevendamisse. Selles ei ole vähimatki kahtlust. See valitsus on valmis sellesse aktiivselt ja varasemast tõhusamalt panustama. Meil olid huvitavad mõtted, me oleme arutanud ka ÜRO tasemel panuse pakkumist, näiteks digitaalsete platvormide näol. Väga oluline on ju teiste riikide dokumendisüsteemide abil ära tõestada, kes on kes. Nendes asjades me oleme valmis igati, sada protsenti kaasa lööma.

Ants Laaneots, palun!

Suur tänu! Härra välisminister! Venemaa presidendi Vladimir Putini teisel valitsemisajal, 2007. aastal, nägi ilmavalgust Kremli ülesandel koostatud raamat, mis kannab pealkirja "Uus Vene doktriin" ja alapealkirja "Aeg tiibu sirutada". Uus doktriin on tegelikult Vene Föderatsiooni tegutsemise juhis. Seatakse üles kaks strateegilist eesmärki. Lähim eesmärk on taastada kontroll postnõukogude ruumi üle, mida Kreml hakkas ka usinalt jõuga realiseerima Gruusias, hiljem Ukrainas, ning ohustama ka teisi postnõukogude riike. Praegu on löögi all Valgevene, ähvardusi on tulnud ka Eestile, Lätile ja Leedule. Moskva lõplik strateegiline eesmärk on saada globaalseks administraatoriks ja teostada seda oma jõustruktuuride saatmisega kõikidele kontinentidele. Nad on Lähis-Idas ehk Aasias, Aafrikas, Ladina-Ameerikas. Küsimus: kui tõenäoliseks te peate Vene Föderatsiooni agressiooni ohtu Balti riikidele ja tervikuna Euroopale? Ja teine küsimus ka: kas on mõtet narrida nurka aetud haiget kiskjat, nagu meil siin vahetevahel juhtub, esitades Venemaale pretensioone?

Aitäh, Ants! Sa kutsusid mind üles, Ants, ma mäletan, ka omal ajal, kui ma rõhutasin Ühendriikide sõjalise kohaloleku vajadust Eestis ja Euroopas, mitte karu torkima. See oli 2014. aasta algul, mul on meeles. Aga ma arvan, et erakorraline olukord, ka julgeolekuline olukord, eeldab ka erakorralisi meetmeid. Mis puudutab nüüd seda, kas Venemaa Föderatsioon on Balti riikidele oht – ei, ta ei ole oht mitte Balti riikidele eraldivõetuna, ta on oht tervele NATO-le. Ja nii määratleb seda ka NATO selgelt oma kommünikeedes: Venemaad vaadeldakse kui ohuallikat. Selles ei ole ju vähimatki kahtlust.
Kujutame ette: oleks ju pisendav või irrelevantne ette kujutada, et tuumariik, meie naaberriik, kes on sõjaliselt rünnanud viimase aastakümne jooksul oma naaberriike, ei kätke endas ohtu. Selles ei ole vähimatki kahtlust. Kui küsida nõnda sõjaväelasena, siis meie ekspertide hinnangud on, et tõenäosus on väike, siin ei ole mõtet kuidagi paanilise noodiga seda ohtu rõhutada. Aga oht on olemas kogu rahvusvahelise julgeoleku ja rahu süsteemile. Kõneletakse ka väljakutsetest, mis on seotud Hiina esilekerkimisega ja maailma sõjalise ning majanduse tasakaalu muutumisega. Aga selle kõrval ma pean hästi oluliseks osutuse tegemist, et Venemaa kätkeb endas oma ettemääramatuses, mis on suuremgi kui külma sõja ajal, loomulikult ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule.
Mis puudutab sinu osutust, et Venemaa on suutnud oma mõju erinevate konfliktide korral oma agentide või, ütleme, sõltlaste tegutsemise abil suurendada, siis see kahtlemata on vägagi muret tekitav. Me näeme Venemaa initsiatiive kõige dramaatilisemalt Süürias, samuti Liibüa kriisis. See kindlasti sunnib meid globaalses vaates väga tähelepanelik olema. Kui Venemaal on võimalik kolmandates riikides kasutada selliseid konflikte oma hübriidse surveallikana, siis see on otsekui surveabinõu meie liitlaste käte sidumiseks või vähemalt sellekohaste katsete tegemiseks. Ja vastus sellele saab olla ainult lääneriikide ühtsus, teiseks tuginemine oma põhimõtetele ja kolmandaks Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitiline aktiivsus, et protsessides mitte olla passiivne jälgija, vaid aktiivne. Mul on hea meel, et uus ametisse astunud komisjon on nimetanud Euroopa Liitu just niisuguseks geopoliitiliseks ühenduseks. Ka uus ametisse astunud välisasjade volinik, Euroopa Liidu kõrge esindaja härra Josep Borrell on pidanud aktiivsemat rolli oluliseks ja ma seda igati tervitan.

Marko Šorin, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt tahan teid tunnustada: te saite ettekandes välja tuua rea jõupingutusi, mida ministeerium teeb väliskaubanduse arendamiseks. See on teadupärast valdkond, kus iga riik on iseenda eest väljas. Aga ma küsin Arktika Nõukogus vaatlejarolli staatuse taotlemise kohta. Kui me saime ÜRO Julgeolekunõukogu ajutiseks liikmeks, siis oli kõigil seda kampaaniat üsna meeleolukas meedia kaudu jälgida. Aga mis on Eesti peamine ambitsioon seal Arktika Nõukogus? Kas eesmärk on diplomaatiliste kogemuste hankimine või on tegu majandusliku, teadusliku või julgeolekulise ambitsiooniga? Võib-olla natuke avate seda teemat.

Aitäh, hea osutus äridiplomaatiale! Ja aitäh ka selle sümpaatiaavalduse eest, mis kõlas siin ühes eelmises küsimuses, mis puudutas aukonsulite võrku. Me oleme heaks kiitnud ka uue aukonsulite tööd puudutava strateegia. Kindlasti on aukonsulite roll tegeleda konsulaarabi pakkumisega riikides, kus meil ei ole diplomaatilist esindust, aga põhiline fookus peaks tegelikult olema suunatud kultuuridiplomaatiale, inimestevahelistele suhetele. Ja ma pean silmas ka majandusdiplomaatiliste huvide realiseerimist. Me oleme võtnud eesmärgiks kahe aasta perspektiivis täiendavalt ligi poolsada aukonsulit ametisse nimetada. Kui kellelgi on siin saalis häid soovitusi aukonsulite nimetamise kohta, siis ärge häbenege, ärge hoidke neid kuidagi vaka all!
Nüüd teine küsimus, mis puudutab tõsist teemat ehk vaatlejarolli Arktika Nõukogus. Valitsus võttis põhimõttelise hoiaku sellesse sümpaatiaga suhtuda. See on tegelikult väga pika habemega lugu. Näen, et Härra Ossinovski, kes kannab uhket habet, naerab. Küsimus on selles, et omal ajal Riigikogu väliskomisjon väga tõsiselt Marko Mihkelsoni vedamisel võttis positiivse hoiaku. Seda analüüsiti ja ka Urmas Paet välisministrina suhtus sellesse soosivalt. Marina Kaljurand välisministrina pigem võttis eitava hoiaku. Ma saan aru, et see tulenenud mitte välispoliitilisest kaalutlusest, vaid pigem majandusressursi paigutamise kaalutlusest.
Me oleme ühe töögrupi moodustanud, Marko Mihkelson ja Urmas Paet Euroopa Parlamendi Arktika sõprade parlamendigrupi esimehena on sinna samuti kaasatud. Meie välispoliitika huvides on kindlasti otsida nii regionaalseid kui laiemaid koostööplatvorme, kus me saame arendada dialoogi meile oluliste liitlastega. Ja seda mitte üksnes kitsalt meie vahetuid, olgu julgeoleku või riigi huvisid silmas pidades. See on meile väärtus iseeneses. Kindlasti pakub Arktika Nõukogu, kuhu kuuluvad Põhjala riigid, täisliikmetena Ameerika Ühendriigid ja Venemaa Föderatsioon ja teised riigid, huvitavaid võimalusi. Ka kõige tõsisemate vastuseisude korral, mis on olnud lääne ja näiteks Venemaa Föderatsiooni vahel, on Arktika Nõukogu oma tegevust regionaalsel platvormil jätkanud.
Teine küsimus on, et Arktika dimensioonis on meil kindlasti võimalik arendada oma teadmisi selles valdkonnas ja seista ka selle piirkonna põlisrahvaste õiguste eest. Härra Kaalep osutas enne soome-ugri rahvastele, ka selle piirkonna põlisrahvaste eest tuleb seista.
Ja kindlasti on Arktika väga oluline kui üha kasvavate geostrateegiliste vastuolude platsdarm. Meie huvi, aga ka kogu Euroopa Liidu huvi on kindlasti jätkata Euroopa Liidu Arktika-strateegia arendamist. Arktika ei tohi muutuda sõjalise vastasseisu piirkonnaks. Ja loomulikult on tähtis Arktika perspektiiv, mis on seotud laevatatavusega selles piirkonnas, transpordi valdkonnaga. Seda ei saa eitada, kui me räägime kümne-kahekümne aasta perspektiivist, väga pikast visioonist. On ehk küsimus, kas Arktika Nõukogus kehtiks riigile liikmemaks. Esialgne analüüs näitab, et me peame osalema erinevates töörühmades ja küllap võimalikke kulusid sellega seoses võib olla, aga selge on, et nendes töörühmades osalemise vajadus otsustatakse töö korras.

Urve Tiidus, teine küsimus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Tulen veel kord selle teema juurde, mis puudutab hariduse erisaadikut. Haridus teatavasti on kahesuunaline maantee, kui võib niimoodi kujundlikult väljenduda. Sellest hoolimata, et me tahame ennast turundada ja tõesti selleks on ka põhjust, on olnud infot, et tahetakse piirata rahvusvaheliste koolide tegevuslubasid, välistudengite tulekut Eesti kõrgkoolidesse. Kuidas need kaks asja teie arvates kokku käivad? Ja lisaks veel üks teie isikut puudutav küsimus. Poliitikutel on ju ka isiklikud ambitsioonid igas ametis. Mida te välisministrina peate kõige olulisemaks Eestis ära teha? Ma loodan, et küsimus ei läinud väga pikaks.

Aitäh! No ega see mu pensionile mineku kõne ei olnud, et sa küsid, mis mul veel ära tuleb teha. Urve, ma ütlen, et kui tegu on nii põnevate algatustega, nii enesekindlate – mitte üleolevate, vaid just enesekindlate –, julgete algatustega, nagu selle valitsuse välispoliitilises agendas on, siis on lausa lust töötada. Andunud diplomaadid, tugev valitsuse meeskond – ma arvan, et väga põnevaid, väga põnevaid algatusi seisab meil ühiselt ees ja me teeme need ära ja teeme Eestit suuremaks, teeme Eestit mõjukamaks, teeme maailma – ma ütlen võib-olla veidi liiga paatoslikult – paremaks paigaks, kus inimestel on parem elada.
Mis puudutab koole – küsimus puudutas haridusrännet, nimetame seda nõnda –, siis riigil peab olema kontroll protsesside üle. Riik peab selgelt määratlema, mis on tema huvides ja mis tema huvides mitte ei ole. Hariduspoliitilises debatis on öeldud, et kindlasti riik peab tagama hariduse kvaliteedi. Selle teemaga me oleme tegelikult silmitsi seisnud 10–20 aastat. Me teame, et arutelu alla tulevad õppekavad, kas need vastavad nõuetele. Samuti on oluline kolmandatest riikidest pärit noorte haridustase, kas see vastab kõrghariduse saamiseks vajalikule tasemele. See ei ole mingi uudisteema ja siin ei maksa seda kuidagi ideologiseerida. Kindlasti riik peab selguse majja tooma, määratlema oma huvid. Tegelikult kõik noored, kes nõuetele vastavad, on siia, ma rõhutan, enam kui kümnekordselt teretulnud.
Meie hariduse erisaadiku ülesanne on loomulikult tutvustada teistes riikides meie hariduskogemusi. Ja loomulikult nendes valdkondades, kus me soovime Eesti hariduseksporti arendada, on noored talendikad inimesed oodatud. Nad omandavad siin IT-hariduse, miks nad ei võiks siin pere soetada – mis selles siis halba on. Aga loomulikult tuleb ka Eestil selle hariduse eest maksta. Siin ongi tegelikult väga mitmed põhimõttelised ideoloogilised küsimused, mis ei ole kuidagi seotud välispoliitikaga, vaid just nimelt haridusvaldkonna eelistustega. Esiteks, mis on meie kõrghariduse ekspordi eesmärk? See tegelikult, nagu mulle on öeldud – ma olen ka rektoritega seda arutanud –, päris selgelt paigas ei ole. Kuna meil on teatud valdkonnad, kus on suur tööjõuvajadus, näiteks IT-valdkond, siis kas lõppeesmärk on see, et me tahame, et need noored inimesed seovad oma elu tulevikus Eestiga? Või on meie eesmärk lihtsalt n-ö haridusäri: inimene omandab diplomi, paneb diplomi taskusse ja läheb oma kodumaale tagasi või kuhugi mujale Eestist ära? Kui meil see teine eesmärk on, siis minu jaoks kerkib küll täiesti legitiimselt küsimus, mis on see motivaator, miks me kolmandate riikide kodanikele, mitte Euroopa Liidu kodanikele anname kõrgharidust väga paljudel juhtudel ilma rahata. Mis see põhjendus ikkagi on? Kas me suudame kogu maailma soojaks kütta, n-ö ära harida?
Samas on olemas mitmeid projekte, mida me teeme n-ö eraldi võetuna. Meil on idapartnerluse raames eraldi programm, et noored inimesed tuleksid siia õppima. Me tahame toetada teatud riikide arengut. Näiteks diplomaatide koolis õpivad sellised noored inimesed. See on hoopis omaette töölõik, kus on tegu riigi selgelt määratletud poliitilise huviga. Ma arvan, et need küsimused on täiesti legitiimsed ja siin ei ole midagi karta. Me tahame olla osa rahvusvahelisest kogukonnast, rahvusvahelisest majandus-, haridus- ja teadusruumist. Noored inimesed tulevad siia õppima, Eesti noored lähevad välismaale õppima, tulevad tagasi ja õpetavad meid.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Vastus sellele teie küsimusele on, et Eesti suureks tegemine on see eesmärk. Aga ma küsin teisest vallast, palun ärge takerduge! Eesti rahvuslikes huvides on kindlasti liberaaldemokraatlikum maailm. Ma loodan, et te ei lähe kaasa liberaaldemokraatia kompromiteeriva ümbersõnastamisega, ka ei tahaks palju kuulata juttu rahvuslikest huvidest. See on midagi, millest kõik alati lähtuvad, aga mille rõhutamine tegelikult on upsakas ega aita suhetes kaasa. Milline liberaaldemokraatia olukord viimasel ajal on ja millised on tendentsid ja probleemid?

Aitäh! Ma ei taha nüüd terminoloogilisse lõksu astuda. Tõepoolest, liberaaldemokraatia, liberalism, demokraatia – kui me räägime nende mõistete sisust, kui me kõneleme inimväärikusest, õigusriiklusest, vabadest valimistest, inimõiguste tagamisest, turumajandusest, siis ma pean ausalt ütlema, et ma näen näiteks inimõiguste valdkonnas praegu väga tõsist survet, kui me peame silmas kogu inimkonna perspektiivi. Eelmisel nädalal usuvabaduse alliansi moodustamisel ma kuulsin väga halbu numbreid. Ühendriigid jagasid informatsiooni selle kohta, et 83% maailma inimestest – 83% maailma inimestest! – ei ela vabana, võides realiseerida oma usuvabadust, vaid elavad ohu all. See oht võib olla selline, et inimene repressioonide kartuses loobub oma usku avalikult manifesteerimast või lausa kaotab sel põhjusel elu. See on vägagi muret tekitav ja see ei ole sugugi dünaamika, mis on süvenenud alates näiteks 19. või 16. sajandist. See on dünaamika, mida me oleme näinud just viimase inimpõlve jooksul süvenevat. Muidugi, nende teemadega tuleb tegeleda, tuleb tegeleda vabade valimiste läbiviimisega.
Eks me oleme harjunud arengut käsitlema progressiloogika järgi: et pärast Nõukogude Liidu lõppemist liigub ühiskond progressiloogika kohaselt. Aga ei, me näeme ka väga tugevat vastusurvet. Ja kui me räägime praegu lääne ruumist, räägime Atlandi elulaadist, siis tegelikult Atlandi elulaadi osakaal maailmas – me peame seda arvestama, kui me vaatame sajandi perspektiivis demograafilisi, sõjalisi ja majanduslikke trende – kahaneb. Kui me tahame oma lapselastele seda Atlandi ruumi elulaadi edasi anda, siis me peame tegema koostööd. Sellele ei ole alternatiivi.
Aga väga olulised asjad, mis tegelikult kõnetavad inimesi tänases Euroopas, on identiteedi küsimused, väärtusküsimused ja neid ignoreerida, neid halvustada ei ole kellelgi õigust. Iga inimese õigus, iga inimese taotlus on, et ta saab selle keskkonna, need juured, need kogukondsed väärtused, mis elu talle andnud on ja mida ta ise kannab, anda edasi oma järglastele. See on nii loomuomane. Ja kui need väärtused on löögi all, siis võib vägagi tõsiseid vastasseise tekkida. Nendes küsimustes ei saa olla põrmugi taganemisruumi, hea Jürgen.

Aitäh, härra minister! 90 minutit küsimustele vastamiseks on täis. Suur tänu, härra minister! Me kuulame nüüd väliskomisjoni esimehe Enn Eesmaa ettekannet, selleks on lubatud 15 minutit.

Auväärt kuulajad! Öeldakse, et aastad pole vennad, eriti kui tegemist on liigaastaga. Üks nendest on meil praegu käsil. Täna Eesti välispoliitikast rääkides tuleb selle väitega nõustuda, lisades, et viimased paar aastat on meie riik tõusnud taas kord kõrgele välispoliitilisele orbiidile. Erilise hoo saime sisse 2017. aasta teisel poolel, kui toimus Eesti eesistumine Euroopa Liidu Nõukogus. Enamiku arvates saime austava ülesandega hästi hakkama, vaatamata sellele, et pidime Suurbritannia asemel poole aasta võrra varem oma esimest vahtkonda alustama. Täna ja veel peaaegu kaks aastat on Eesti jaoks mõneti välispoliitiline tähetund, mis ennekõike on rikas võimalustest, mida kasutada. Meie juhime praegu Balti riikide koostööd, samuti Balti riikide ja Põhjamaade partnerlusprotsesse. See tähendab nii Põhja-Balti koostööformaati ehk NB 8 kui ka Balti riikide valitsuste vahelist koostööformaati ehk Balti Ministrite Nõukogu. Lisaks loogilisele julgeolekuvaldkonnale kuulub Eesti eesistumise prioriteetide hulka ühenduvus, sh regionaalsed energia- ja transpordiprojektid ning digikoostöö. Läinud nädalal kohtusid Tallinnas Balti riikide peaministrid ning ühena peamistest teemadest käsitleti Rail Balticu probleeme ja võimalusi. Sarnast koostööd oma Balti ja Põhjala kolleegidega arendab ka Riigikogu väliskomisjon. Mais toimub Eestis NB 8 parlamenditasandi järjekordne kohtumine. Oma Balti kolleegidega otsustasime aktiveerida kolme riigi väliskomisjoni juhtide koostööd. Juba paari nädala pärast saame kokku Zagrebis, kus toimub Euroopa Liidu välis- ja kaitsekomisjonide liidrite kohtumine, mis leiab aset Horvaatia Euroopa Liidu eesistumise raames.
Täna pole rahvusvaheline koostöö enam mõeldav ilma keskkonnateemade ja kliimamuutuste analüüsita. Palju on veel teha idapartnerluse arendamisel. Olen Eestit ja Riigikogu esindanud mitmetel idapartnerlusele pühendatud rahvusvahelistel kohtumistel. Tean, kui väga meisse usutakse ning oodatakse Eesti toetust ja nõuandeid nende riikide elu edendamisel. Kõik tunnustavad Eesti saavutusi ning teevad loogilise järelduse: edu peaks olema võimalik ka nendes riikides, mis loodusvaradest rikkamad ja rahvarohkemad. Erakordselt tähtis on transatlantiliste suhete hoidmine ja arendamine. Olulised olid valitsuses heaks kiidetud põhieesmärgid suhtluses Ameerika Ühendriikidega aastani 2022. Väliskomisjon on juba alustanud Ühendriikide visiidi ettevalmistamist ning loodame ookeani taga mitmes olulises linnas töövisiidil käia veel kevadistungjärgu ajal. Väliskomisjon toetab Eesti aktiivsust kolme mere algatuses, mille üks eesmärke on tõhustada Kesk- ja Ida-Euroopa ning Balti riikide energia-, transpordi- ja digiühendusi. Selle algatuse kohta tunneb huvi USA, selgitusi küsiti ka väliskomisjoni äsja tehtud töövisiidil Laheriikidesse. Kolme mere algatuse tippkohtumine, millest tänase teabe põhjal võtavad osa 12 riigi esindajad, toimub juunis Tallinnas. Eestist saab plaani kohaselt kolme mere algatuse investeerimisfondi liikmesriik. Selle nimel on tööd teinud nii diplomaadid, poliitikud kui ka Eesti Vabariigi president. Eestil jätkub praegu ambitsioone ja kavatsusi. Väliskomisjon toetab Eestile Arktika Nõukogus vaatlejastaatuse taotlemist ning on juba kinnitanud oma esindajad sellesse töörühma.
Ennekõike on meie fookuses siiski Eesti kahe aasta pikkune töö ÜRO Julgeolekunõukogus koos 14 riigi, kaasa arvatud nelja Euroopa Liidu liikmesmaaga. Väikeriikide osalemine Julgeolekunõukogu töös on eluliselt vajalik. Väikeriike on maailmas ju palju rohkem kui suuri. Enne meid kuulus Julgeolekunõukokku pindalalt napp Kuveit, nüüd Eesti. Tööd on meie esindajatel ohtrasti. Täna – mõtlen teisipäeva – on New Yorgis fookuses mandaadi pikendamine Sudaani sanktsioonikomitees. Tuletan meelde, et Eesti on Sudaani sanktsioonikomitee juhtriik. Täna toimub ka ekspertide paneeli mandaadi pikendamine Liibüa sanktsioonikomitees. Eesti töö algas Julgeolekunõukogus kohe kriitiliste teemade aruteludega. Juba esimestel tööpäevadel pidid meie esindajad tegelema ootamatult pingestunud olukorraga Lähis-Idas, tegelikult kogu maailmas. Iraani raketilöögid tabasid Iraagi Ain-al Asadi, Al-Baladi ja Camp Taji militaarbaase, mis võõrustavad USA ja koalitsioonijõudude sõjaväelasi. Raketid olid küll täpselt sihitud, kuid õnneks inimkaotusi kaasa ei toonud, millest võis mõningaid järeldusi teha. Ometi sai vigastada ligi paarkümmend inimest. Eesti esindajad olid nende baasist õigel ajal ära viidud. Neil kriitilistel tundidel tundsin erilise selgusega, kui tähtis on Eesti riigi ühtse välispoliitika kujundamine ning kokkulepitud seisukohtade hoidmine ja kaitsmine. Riigipea Kersti Kaljulaid kutsus Kadriorgu peaministri, välisministri, kaitseministri ja Riigikogu väliskomisjoni esimehe, arutamaks tekkinud pingelist olukorda, et vahetada infot, mida lisandus laviinina. Kujundasime välja ühtsed seisukohad, mida pean erakordselt tähtsaks. Paraku pole see alati nii. Vahest küsitakse nii meil kui kaugemalgi, mitu välispoliitikat Eestil on. Ühtsest joonest kõrvalekaldumist on harrastanud nii mõnigi tipp-poliitik, kelle sõnal on kaalu ja rahvusvahelist kõlajõudu. Seda on tähele pandud nii naabrite juures kui laiemaltki Euroopa Liidus. Vähem märgatakse lahknevusi Eestist kaugemal.
Väliskomisjoni läinud nädalal toimunud visiidil Araabia Ühendemiraatidesse ja Kuveiti kõlas Eesti kohta palju komplimente mitmel tasandil. Kohtumised toimusid mõlema riigi parlamendis, kohtuti ka ministeeriumide ja mõttekodade esindajatega. Igal pool arutasime teiste teemade seas ka president Trumpi Lähis-Ida rahuplaani, mis enamasti pälvis kriitikat. Teame, et eitaval seisukohal on ka Islami Koostöö Organisatsioon ning Araabia Liiga. Üllatavaim oli Kuveidis meiega programmiväliselt kohtunud Iraagi veteranpoliitiku ja riigi sümboli, Iraagi kunagise peaministri ja presidendi, dramaatilise saatusega Iyad Allawi meile otsesõnu öeldud mõte ja ettepanek. Doktor Allawi arvates peaks poliitiliselt stabiilsest ja palju saavutanud Eestist saama rahukõneluste vahendaja, kel pole regioonis omakasuhuve, küll aga piisavalt palju võimekaid diplomaate ja poliitikuid. ÜRO Julgeolekunõukogus seisab ees veel ligi kaks aastat tööd. Teatavasti oleme lisaks Sudaani teemadele juhtimas töörühma ka Iraagi keerulistele olukordadele lahendusteede otsimisel. Seega, rahvusvahelise rahuvahendaja rolli tasuks meil Tallinnas tõsiselt kaaluda.
Oma visiidil Laheriikidesse veendusime taas kord, kui oluline on Eesti esindatuse tagamine ja suurendamine. Meie saatkonna Abu Dhabis avab peaminister Jüri Ratas märtsis. Saatkonna ruumid kesklinna esinduslikus pilvelõhkujas on sisuliselt juba töökorras, kuid võrreldes Läti ja Leedu esindustega, millega jõudsime tutvuda, on need väiksemad. Jaan Reinhold esindab aga Eestit juba täna kahes erakordset tähtsust omavas regiooni riigis – Araabia Ühendemiraatides ja Kuveidis. Pole võimatu, et saatkonna haare lähiajal laieneb. Hea on teada, et Eesti Abu Dhabi saatkonna koosseis suureneb varsti majandusdiplomaadi võrra. EXPO maailmanäituse järel, kui on selgunud, milline on regioonis meie majandushuvide edasine kasvupotentsiaal, võiks uuesti üle vaadata ka meie esinduse ruumide ja mehitamise vajaduse. Väliskomisjon tutvus põhjalikult maailmanäituse korralduse ning toimekalt alustatud töödega Eesti paviljonis, mille asukoht on ideaalilähedane ja hoone üllatavalt ruumikas. Mäletan, kui palju vaidlusi tekitas esialgu mõte EXPO-l osalemisest. Kuid oli siis ÜRO Julgeolekunõukokku kandideerimisega teisiti? Ikka leidub neid, kes tekkivaid võimalusi pigem pelgavad, kui nendest innustust saavad. Täna on maailmanäitusel oma paviljonide väljapanekut kinnitanud pea kõik maailma maad, praeguse seisuga 192 riiki. Oleks imelik – tegelikult aga vist lausa häbi –, kui Eestit nende hulgas poleks. Toetame mõtet juba varsti alustada ettevalmistusi järgmiseks maailmanäituseks, mis toimub mõne aasta pärast Jaapanis. Väliskomisjon kiidab igati heaks Eesti saatkondade avamise Lõuna-Koreas ja Singapuris. Selle vajalikkusele osutasime juba mõne aasta eest pärast väliskomisjoni visiite mõlemasse riiki. Siinkohal tasub meelde tuletada, et Riigikogu väliskomisjon osaleb aktiivselt Eesti välispoliitika kujundamisel ning välissuhtlemise põhimõtete väljatöötamisel ning – mis eriti oluline – kontrollib valitsuse välispoliitilist tegevust. Siinkohal tahan tänada välisministrit ning kogu ministeeriumi toimeka koostöö eest. Paljude riikide kolleegid on imestanud, kui tihti Eesti välisministrid oma kolleegidega Riigikogu väliskomisjonis käivad seletusi jagamas, tihti teravatelegi küsimustele vastamas ning edasiseks tegevuseks mandaate saamas.
Komisjoni töökava on täna ja tulevikus tihe ning võimalusi pakkuv. Kasutan juhust, et tänada ja kiita komisjoni nõunikke ning kõikide fraktsioonide esindajaid, kes meil komisjonis on ning kellest nii mõnigi pole pelgalt Riigikogus rahvasaadikuna välispoliitikaga esimest korda professionaalselt kokku puutuv kolleeg, vaid välis- ja julgeolekuteemasid süvitsi tundev ekspert. Komisjoni istungid on debatirohked, sest koos töötavad nii koalitsiooni kui ka opositsiooni rahvasaadikud. Tunnistame siiski ühiselt, et istungid annavad vajalikku lisateavet nii meile endile kui ka komisjoni külalistele. Samasugune olukord ja tööõhkkond valitseb komisjonis "Eesti välispoliitika arengukava 2030" täiskogu aruteluks valmistumisel. Üksmeelselt otsustasime seda mahukat ning kõigi aegade esimest taolist arengukava kiirustamata ja põhjalikult arutada. Seni on toimunud 11 arenguteema käsitlused koos rohkete külalisekspertide ning loomulikult välis- ja teistegi ministeeriumide esindajatega. Istungitel oleme rohkelt esitanud küsimusi, kuid ka komisjoni liikmete parandusettepanekuid ja seisukohti, mis tihti on kriitilised.
Peame oluliseks, et arengukavas on kindel koht suhtlusel Välis-Eesti kogukondadega. Olen selle vajalikkuses korduvalt veendunud tööreisidel riikidesse, kus elab palju eestlasi. Oleme küsinud ka Riigikogu teiste komisjonide arvamust, mille eest oleme tänulikud. Arengukava menetledes lähtume sellest, et tegemist pole pelgalt ühe mahuka dokumendiga, vaid see peab ühilduma paljude temaatiliste ja riigipõhiste strateegiatega, moodustama ühtse terviku. Arengukava arutelu Riigikogus on kavandatud toimuma juba märtsis. Väliskomisjon on seisukohal, et samalaadseid temaatilisi ning riikide ja regioonide strateegiaid tuleks tulevikus kavakindlalt koostada. Näiteks sobib suurepäraselt kõik, mis laiemalt Aasiaga seotud – just laiemalt, mitte pelgalt Hiinaga. Meie ekspertiisivalmidus vajab parandamist, mis isegi Hiina suunal annab igapäevaselt tunda. Seepärast kiidame Eesti kõrgkoolide valmidust ja tahet koolitada väliseksperte ning valmistada ette diplomaate.
Põhjalikult menetlesime komisjonis välisteenistuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 45, samuti menetlesime konsulaarseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 44. Seaduste vajalikkuses oleme korduvalt veendunud oma töövisiitidel, kuid ka komisjoni istungite kuulamisel ja läbirääkimistel. Läinud nädalal toimunud komisjoni töölähetus andis veenva kinnituse, et vaatamata meie saatkondade vähesele koosseisule teevad paar-kolm inimest oma tööd toimekalt ja asjatundlikult. Lühikese ajaga suudetakse korraldada ja varustada saadikuid ja ministreid lisamaterjalide ning vajalike kontaktidega. Välisteenistuses töötavaid inimesi peab senisest rohkem toetama, muu hulgas nende karjääriplaanides. Välisteenistuse seaduse muutmise menetlusega tahame lõpuni jõuda veel enne kevadistungjärgu lõppu. Oma istungitel võtame sageli video teel ühendust Eesti saatkondadega välisriikides. Peame seda erakordselt oluliseks kiireloomuliste protsesside puhul, tähtis on vahetu kontakt ning võimalus küsimusi ja arvamusi esitada.
Pole vist imestada, et viimastel kuudel oleme erilist tähelepanu pööranud Brexiti teemadele. Seda nii Eesti saatkonna kui ka kümnete teiste ekspertide kaasabil. Euroopa Parlament kiitis ülekaaluka häälteenamusega heaks Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise lepingu. Täna, just neil minuteil algab Euroopa Parlamendis arutelu tulevase majandus- ja riikidevahelise koostöö üle Suurbritanniaga. Töö on kiireloomuline, sest üleminekuperiood kestab vaid selle aasta lõpuni, koostööd reguleerivaid otsuseid, mis nõuavad tõsiseid läbirääkimisi, tuleb aga vastu võtta erakordselt palju. Euroopa Liidus jätkuvad läbirääkimised Euroopa Liidu pikaajalise eelarve teemadel. Enamiku riikide, ka Eesti arvates tuleks vastu võtta ambitsioonikas mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2021–2027. See tagaks peamiste poliitikavaldkondade, näiteks regionaal- ja põllumajanduspoliitika, kuid ka välispoliitika järjepidevuse. Edendama peab kliimameetmeid, teadusuuringuid, digiteerimist ning noorte toetamist nii tööhõive kui ka näiteks Erasmus+ programmide toel. Loodetavasti ei rahastata finants- ja majanduskriisi järgset investeerimislõhet ning rände- ja julgeolekumeetmeid muude programmide arvel. Peaminister Jüri Ratas asub koos teiste riikide liidritega pikaajalist eelarvet arutama juba järgmisel neljapäeval.
Head kolleegid! Head kuulajad! See oli lühike ülevaade Riigikogu väliskomisjoni aastapikkusest tööst. Tänan kuulamast!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Nüüd on teil võimalus esitada väliskomisjoni esimehele küsimusi. Esimeseks on meil siin registreerinud ennast Ivari Padar. Palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Tegelikult oli see küsimus adresseeritud pigem härra välisministrile, aga jäin hiljaks. Aga kuna see teema puudutab mõlemat ettekannet, siis ma selle ikkagi esitan. Meil on siin kirjeldatud kolme mere algatust ja regionaalset koostööd oma naabritega, aga millegipärast on välja jäetud teema, mis tegelikult on aastaid olnud nende ülevaadete üks element – see on Läänemere strateegia. Ja ometi Läänemere strateegia tänasel juhul toimib, koostöö on olemas, plaanid on paigas. Millest see tuleb, et Läänemere strateegia kui üks selline pikalt paika pandud koostööprojekt tänases ettekandes ei kajastu?

Tõenäoliselt on siin põhjusi mitu. Üks on kindlasti ettekannete pikkus või õigemini lühidus. Kui välisministri aastane töö tuleb kokku võtta 20 minutiga, siis on paras pusle selle ajaga toime tulla. Teiseks, Läänemere strateegia elluviimisel ei ole olnud väga suuri probleeme. Ja mis seal salata, eks kolme mere algatus ole see projekt, mis just sel aastal omab väga suurt tähendust. Ei pea olema eriline analüütik, et arvestada ja mõelda sellele, et ka Läänemere strateegia on üks osa sellest algatusest – see on väga mitmetahuline, puudutab nii poliitikat, keskkonda kui ka majandussuhteid.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Vahepeal oli küsimus selle kohta, et miks avada saatkond Singapuris, aga mitte Tais. Kui vaadata jõukust, siis Singapur on üle 12 korra jõukam kui Tai, midagi pole teha. Minu küsimus puudutab aga seda, miks on Eesti esindatus troopikas nii tagasihoidlik. Ladina-Ameerika on väga suur piirkond, aga Brasiilia saatkond pandi kinni. Urmas Paet avas, Kaljurand pani kinni. Aafrikast ei hakka ma rääkimagi, Egiptus ei ole troopika, India on küll. Muuseas, Ladina-Ameerikas elavad kõige õnnelikumad inimesed. Aga minu küsimus on järgmine: kas Ladina-Ameerikas on mõttekas taasavada oma päris esindus?

Alustan Singapurist ja Taimaast. Tõepoolest, nagu ma oma ettekandes nimetasin, käis väliskomisjon eri aastatel töövisiidil nii Singapuris kui ka Lõuna-Koreas. Tagasi tulles tegime valitsusele ja Välisministeeriumile ettepaneku kaaluda nendes riikides saatkonna avamist, me pidasime seda küllaltki oluliseks. Selle kõige taga oli muidugi mõte, et näiteks Singapuri ja ka Lõuna-Korea saatkond ei jääks sugugi mitte viimaseks. Taimaale tasub alati saatkonda planeerida ja see avada, kui avanevad uued võimalused. Mis puudutab prioriteeti, kumb saatkond enne, siis me mäletame, kuidas mõned aastad tagasi oli küllalt neid, kes arvasid, et miks oli Eestil tarvis avada saatkond näiteks Bulgaarias või Rumeenias. Selliseid küsimusi ikkagi tekib.
Aga mis puudutab kaugemaid regioone, siis ma olen arvamusel, et kaks aastat ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena on Eestile suurepärane šanss avada ja planeerida oma tegevusi nendes regioonides, kus meie esindatus seni pole olnud väga suur. Ma mäletan, kuidas ma aastaid tagasi käisin koos teiste Riigikogu liikmetega Keenias. Selle reisi üks tulemus oli see, et leidsime meie arvates sobiva inimese, kellest võiks saada Keenias Eesti esindaja, n-ö ausaadik. Ja see inimene töötab seal minu teada tänase päevani. Me, jah, tegime visiidi Laheriikidesse. Meil oli selle visiidi raames plaanis ära käia ka Omaanis, kuid kuna sealne sultan lahkus igavikku, siis leppisime kokku, et planeerime selle visiidi võib-olla hilisemasse aega. Minu isiklik arvamus, mida jagavad nii mõnedki kolleegid väliskomisjonis, on teha samasugune visiit – nimetame seda uste avamise visiidiks – järgmisel aastal ühte, kahte või koguni kolme Aafrika riiki. See võib kaasa tuua ka nende küsimuste kui mitte just lahendamise, siis vähemalt tähelepanu osutamise sellele, mida sa, hea Peeter, mainisid.

Oudekki Loone, palun!

Aitäh! Euroopa Parlamendi saadik Bernard Guetta, kes kuulub fraktsiooni Renew Europe, nagu ka meie sinuga, ütles hiljuti, et Euroopa ja Venemaa vajavad uut suhtemudelit, viidates 1975. aasta Helsingi kokkulepetele. Ka kõige keerukamas olukorras on lahendused ja koostöö võimalikud. On ilmne, et Eestilegi on kasulik selline maailm, kus Venemaa ja Lääne-Euroopa saaksid mõistlikult läbi, kus suhted Venemaaga ei halveneks ning kus sellel kontinendil lähtuksime eelkõige vajadusest omavahelisi kaubandussuhteid parandada. Nüüd, millised võiksid olla Eesti sammud, et see modus vivendi, see suhete taaskäivitamine ja uute reeglite kokkuleppimine toimuks seekord konverentsil, mille nimes ei oleks enam Helsingi, vaid – natuke lõuna poole tulles – Tallinn.

Kõik mõtted on alati teretulnud. Mis puudutab suhtlust ükskõik millise teise riigiga, siis Eesti, kaasa arvatud väliskomisjon, lähtub kindlasti sellest, et dialoog on alati parem kui monoloog. Dialoogiks on aga tarvis teatud eeltingimusi. Ükskõik millistel tingimustel kokku leppida selleks, et midagi kokku leppida, ei ole poliitikas ega ka diplomaatias tõenäoliselt mõeldav ega kasulik. Tänases seisus, kui me räägime Venemaast, on meil ju kokkupuutepunkte üsna mitmel tasandil. Näiteks ENPA-s on esindatud mõlemad organisatsioonid, mõlemad riigid, samuti IPU ehk Rahvusvahelise Parlamentidevahelise Liidu tasandil. Meil on üsna head suhted ka kultuuritasandil. Poliitiliselt on jah meil praegu erimeelsusi, osaliselt ka sellepärast, et mõningad Venemaa ettekujutused – kas või teise maailmasõja tagajärgedest, Molotovi-Ribbentropi paktist – on muutunud mustvalgemaks ja selliseks, millega Balti riigid, Eesti kaasa arvatud, ei saa kuidagi nõustuda. Sel teemal arutame me täna väliskomisjonis Riigikogu avaldust ajaloost ja ajaloo võltsimisest, mis on nende teemadega otseselt seotud. Nii et hea meelega hoiame suhteid ja arendame neid. Me teame, et Eesti-Venemaa parlamendirühm on ette valmistamas Venemaa kolleegide külaskäiku Eestisse. Viimasest sellisest külaskäigust on möödas aastaid, kuigi mitte just üleliia palju. Kontakte tuleb kindlasti hoida, võimaluse korral neid ka arendada.

Jürgen Ligi, palun!

Aitäh! Ma loodan siiski, et väliskomisjoni jaoks on Venemaaga suhete puhul tähtsam küsimus agressioon oma naabrite suhtes, okupeerimine ja mõjutustegevus, mitte väliskaubandus, nagu üks väliskomisjoni liige siin äsja ütles. Aga mu küsimus on selle kohta, et te nimetasite – mul ei ole küll stenogrammi ees – mõnede poliitikute välismaal tehtud seisukohavõtte, kui ma ei eksi, või välispoliitilisi sõnavõtte. Nüüd on kõik poliitikud ju ära märgistatud, kahtlusalused. Kas te saaksite täpsustada, mis sorti seisukohavõtte te silmas pidasite, ja hea, kui täpsustaksite ka seda, milliseid poliitikuid te silmas pidasite. Igal juhul praegu on kõik asjaga seotud. Ja palun ärge jääge liiga üldsõnaliseks!

Me kõik jälgime poliitilist elu, ka diplomaatilist arengut, meie tipp-poliitikute – ma nimetasin just tipp-poliitikuid – tegemisi. Ennekõike on alati tegemist vaatenurgaga. Mõne jaoks oli kindlasti üsna suur üllatus Eesti liitumine näiteks usuvabaduse koalitsiooniga, paljude jaoks see ei olnud probleem. Minu jaoks olid probleemiks ühe ministri mõned avaldused, mis olid väga kaugel diplomaatiast ja mis puudutasid meie väga lähedast riiki Soomet. Ma usun, et need nimed ja need teemad on üldiselt meile kõigile teada. Ma ei ole päris nõus sellega, et esitada nimekiri, mis ühest küljest ei pruugi olla kaugeltki täielik. Ma rõhutaksin üksnes seda, et selliseid avaldusi ei ole tulnud ainult ühest erakonnast.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh! Hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kõigepealt aitäh selle hea ülevaate eest ja nende kõnede eest, mis siin on peetud, eelkõige selle eest, mis puudutab ministri ülevaadet! Nii et selles mõttes suur aitäh! Ma tuleksin korra Eesti-Hiina suhete juurde. Kui me vaatame aastataguseid asju, siis tõesti, Eesti ja Hiina majandussuhted on olnud head ja mitmed Eesti ettevõtted on saanud oma tegevust just nimelt Hiina suunal arendada. Nüüd, kui ma vaatan viimase aja Eesti meedias kujutatud pilti, siis me oleme selles suhtes muutunud ettevaatlikumaks ja võib-olla isegi kohati natuke kriitilisemaks. Minu küsimus ongi järgmine: kas Eesti välispoliitika selles suunas, mis puudutab majandussuhteid Hiinaga, on kuidagi muutumas ja kas te näete siin mingisugust ohukohta või ohumärki, mis puudutab just nimelt majandussuhteid Hiinaga?

Majandussuhteid selle suurriigiga mõjutavad mitmed tegurid. Väliskomisjonis ei ole me sellesuunalisi suuri probleeme täheldanud, kuid me teame, kui täpselt isegi selles suures riigis jälgitakse mõningaid lausungeid, mõningaid tendentse, mis mõnes riigis ilmnevad. Ma toon ainult ühe näite: kõik väljaütlemised, mis puudutavad Tiibetit, mõjutavad peaaegu silmapilk ka meie suhteid Hiinaga. Meil ja ka väliskomisjonil on väga head töised suhted Hiina suursaadiku ja suursaatkonnaga Tallinnas. Me oleme käinud saadiku juures aru pidamas, saadik on ka minu kui väliskomisjoni esimehe juures nii mõnigi kord käinud. Kordan veel, me ei ole täheldanud selles suunas probleeme ja veel vähem seda, et Eesti poliitika, majanduspoliitika oleks selle riigi suunas muutunud. Seda enam, et Hiina on ju jõuliselt tõusnud maailma absoluutsesse tippu, kellega tahaksid läbi käia ja muu hulgas ka majandussuhteid arendada tõenäoliselt kõik maailma riigid.

Tarmo Kruusimäe, palun!

Tänan, hea esimees! Hea ettekandja! Enda kõnes te viitasite, et Eestil on olnud hea võimalus olla eestvedajaks paljude algatuste suhtes. Ja me teame ka seda, et tänane infoühiskond on loonud selle olukorra, kus me oleme kogu aeg infosõjas. Demokraatiat nõutavad hääled Venemaal on palunud sanktsioonialuste nimekirja lisada ka tuntud Kremli propagandistid. Ja minu küsimus on: kas väliskomisjon näitaks siinkohal Euroopas teistele riikidele eeskuju ja võtaks selle teema üles?

Ma tõenäoliselt võtaks liiga palju otsustavat julgust, kui vastaksin sellele küsimusele kohe. Küll aga luban, et me väliskomisjoni istungitel seda teemat arutame. Oleme seal ju üsna sageli rääkinud Venemaast. Ja kordan, et veel täna me arutame Riigikogu võimalikku avaldust Venemaa suhtes ning nende välispoliitikat ja ajalookäsitlust mõnevõrra teistmoodi hindavaid avaldusi.

Marko Mihkelson, palun!

Hea Enn! Aitäh sulle komisjonipoolse ettekande eest! Ma küsiks tõukuvalt kolleeg Kaljulaidi ühest varasemast küsimusest, mis oli seotud väliskomisjoni rolliga Eesti välispoliitika oluliste suunamuutuste teemal kaasarääkimises. Viimase poole aasta seest võime leida terve rea näiteid selle kohta, kuidas välisminister Reinsalu on võtnud initsiatiivi erinevates küsimustes, kas või Eesti viimisel usuvabaduse koalitsiooni ja mõningatel teistelgi teemadel, millest me oleme tagantjärele teada saanud ja mille kohta komisjonis pole arutelu olnud. Kas sulle ei tundu, et võib-olla võiks meie hea poliitilise tava konteksti lisanduda umbes sarnane käitumine nagu siis, kui kiidame heaks Eesti positsioone Euroopa Liidu välisministrite kohtumise eel, andes sellega väga sageli, peaaegu alati just nimelt poliitilise konsensusliku toe Eesti positsioonidele? Kas sulle ei tundu, et ka sellistes küsimustes võiks meie komisjonil olla oma roll?

Olen sinuga täiesti nõus. Ma arvan, et see on vajalik. Võib-olla paar näidet lähitulevikust tõepoolest kinnitavad seda, et mitte kõiki positsioone ei kooskõlastata. Aga siin muidugi tahan ma rõhutada seda, et paljud teemad käivad aruteludes läbi Euroopa Liidu asjade komisjonis ja nii mõnedki meie komisjoni liikmed kuuluvad ka sellesse komisjoni. Mis puudutab koostööd Välisministeeriumi ja konkreetselt välisministriga, siis ma oma ettekandes tõepoolest tänasin neid selle eest. Me oleme nii mõnigi kord välisministriga ka telefoni teel kontakti võtnud ja mõningaid asju läbi rääkinud, tõsi, mitte küll neid teemasid, millele sina vihjasid. Mida vähem on nendes protsessides selliseid üllatusi, seda parem. Nii et ma kindlasti kiidan selle ettepaneku heaks. Kordan veel, et meie ju anname mandaadi ministrile, nii nagu ka Euroopa Liidu asjade komisjonis antakse mandaat paljudele ministritele. Miks mitte seda protsessi alustada juba pisut varem? Seda enam, et oleme kõik suhteliselt elukogenud poliitikud, me näeme juba ette, millised otsused ja millised arenguperspektiivid võivad lähitulevikus võib-olla suurema kriitika osaliseks saada. Nii et ma olen sellega kindlasti nõus, jah. Kusjuures ma tahan korrata ka veel seda, et väliskomisjonis on ju tõepoolest kõikide fraktsioonide esindajad, kuid lõppkokkuvõttes on neid juhtumeid, kui me ei suuda oma positsioonides kokku leppida, erakordselt vähe. Me arutame, selgitame ja lõppkokkuvõttes – see on aastatepikkune traditsioon – püüame alati jõuda ühtsetele seisukohtadele.

Peeter Rahnel, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud väliskomisjoni esimees! Tänan ka teid sisuka ettekande eest, nagu välisministritki. Oleksin hea meelega esitanud küsimuse välisministrile, kuid see aeg lõppes. Ja küsin nüüd teilt. 1. augustil möödub 45 aastat Helsingi nõupidamise lõppakti allakirjutamisest. Lõppakt on rahvusvaheliselt juriidiliselt mittesiduv leping. Peale Euroopa riigijuhtide ja Nõukogude Liidu liidri Brežnevi kirjutasid sellele alla ka USA president Ford ja Kanada peaminister Trudeau. Lõppakti allakirjutamisega sooviti sisuliselt põlistada Eesti, Läti ja Leedu okupatsioon ning olukord Euroopas. Nüüd, seoses Eesti valimisega ÜRO Julgeolekunõukogu liikmete hulka, öelge, millised on väliskomisjoni ja Välisministeeriumi tegevused selle meile mitte eriti rõõmsa tähtpäevaga seoses.

Jah, no see toimus ju ajal, kui eksisteeris veel kaks Saksa riiki. Nad ühinesid. Ja see on ka tänapäeval võimalik juhul, kui mõlemad osapooled on selle protsessiga nõus. Kui nõusolekut ei saavutata, siis Helsingi lõppakt, mis püüdis lõplikult sätestada toona Euroopas ja maailmas kehtinud piirid, kahtlemata peab. Nii et üks asi on leping ja paber, teine on lõppkokkuvõttes ikkagi reaalne elu. Meie oleme nende aastate jooksul saavutanud erakordselt palju – Eesti on ÜRO, Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik. Nii et see võrdlus kunagi Helsingis toimunuga, kui Soome president oli veel Urho Kaleva Kekkonen, on kahtlemata huvitav, kuid ajaloolises perspektiivis juba minevikku kuuluv.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Teatavasti külastas meie riigipea Kersti Kaljulaid Venemaa presidenti Vladimir Putinit. Mul on selline küsimus. Selle visiidiga seoses tekkis õhku palju küsimärke. Kas teile on teada, millistel eesmärkidel see külaskäik toimus ja millised on selle visiidi n-ö poliitilised tagajärjed, kui arvestada seda, et Eesti Vabariik kutsus omakorda külla Venemaa riigipea?

Visiidi eesmärkide kohta oleks muidugi kõige õigem küsida Eesti Vabariigi presidendilt endalt. Nii palju kui mina tean – ja ma olen sel teemal ka Kersti Kaljulaidiga rääkinud –, oli ennekõike soov arendada võimaluse korral kahe riigi vahelist dialoogi. Kui palju see on õnnestunud, see on iseasi. See on toonud kaasa ka teatud – mitte probleeme, kuid siiski – tähelepanekuid meie naaberriikide suunas, ma mõtlen ennekõike Lätit ja Leedut. President Kaljulaid on öelnud, et juhul, kui tuleb kutse külastada 9. mail Venemaa jaoks väga olulist võiduparaadi, siis kindlasti tahab ta konsulteerida nii Läti kui ka Leedu kolleegidega, tõenäoliselt ka Soome presidendiga. Nii et selline soolo – ma ei taha seda sõna halvas mõttes kasutada – jäi võib-olla selle ainsa visiidi juurde.
Mis puudutab Putini kutsumist Eestisse, siis tegelikult on ju tegemist soome-ugri rahvaste ülemaailmse kongressiga ja ka Venemaal elab üsna mitmeid soome-ugri rahvaid. Mõned neist on väikesearvulised ja nende olukord on üldiselt meile teada. Väliskomisjon on regulaarselt nende olukorda ka monitoorinud ja arutanud, kuidas saaks neid aidata. Moskvast ei ole sellele kutsele vastust tulnud. Ma tean omast kogemusest, et nii Soome kui ka Ungari president on Tartusse kongressile tulemas. Kui tuleb ka Vladimir Putin, siis mõne arvates võib see olla üks võimalus kergendada või arendada soome-ugri rahvaste olukorda tänapäeva Venemaal, ent mõned kalduvad arvama, et kui president on kohal, siis ei suudeta ega julgeta vabalt rääkida. Kui ma esitasin samasuguse küsimuse istungil, kus me neid probleeme arutasime, sain üksmeelse vastuse, et juhul, kui Putin tuleb, siis sellist kartust nende rahvaste esindajatel kindlasti ei ole.
Kuid ärme ruttame ajast ette. Tõepoolest, see kutse on esitatud, aga vastust pole saadud. Kutset ei ole saadud ka 9. maiks. Siin lähiriikides on nii mõnedki riigipead juba öelnud, mida nemad kavatsevad teha või mitte teha. Meie presidendi puhul on otsustamise aeg tõenäoliselt veel ees. Paljud Eesti poliitikategelased, ka ministrid ning erakonnad on presidendile nõu andnud, millega ta kindlasti arvestab, kuid lõppkokkuvõttes jääb see otsus ikkagi riigipea teha.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu! Austatud kolleegid, enne kui läheme edasi läbirääkimiste juurde, tuleb meil läbi viia üks hääletus. Nimelt on väliskomisjon teinud ettepaneku pikendada tänase istungi päevakorrapunkti käsitlemist kuni selle ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Kodu- ja töökorra seaduse järgi peame seda ettepanekut hääletama.
Head kolleegid, panen hääletusele väliskomisjoni ettepaneku pikendada istungit käesoleva päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 43 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. 
Läheme edasi läbirääkimiste vooru juurde. Väliskomisjoni ettepanekul saavad kõigepealt sõna fraktsioonide esindajad. Palun Reformierakonna fraktsiooni nimel kõnelema Marko Mihkelsoni!

Head kolleegid! Maailma poliitikas süvenev turbulents ja eripalgeliste väljakutsete rohkus alanud kümnendil asetavad Eesti väga keerulisse rahvusvahelisse keskkonda. See nõuab meilt tarka ja poliitiliselt ühtehoidvat diplomaatiat, mis aga eriti viimaste kuude sisepoliitiliste sündmuste tõttu on sattunud tõsise surve alla.
Üks tänapäeva tuntumaid visionääre, inimkonna ajalugu ja tulevikku käsitlevate menukite autor Yuval Noah Harari peab meie sajandi suurimateks globaalseteks ohtudeks tuumasõda, keskkonnakatastroofi ja tehnoloogilist kollapsit. Kõiki neid apokalüptilise purustusjõuga väljakutseid on võimalik hallata vaid läbi rahvusvahelise koostöö, mis ideaalses maailmas põhineks ühisvastutusel ning reegleid ja norme järgival maailmakorraldusel. Rahvusvahelisele õigusele rajanevatel reeglitel põhinev maailmakord on Eesti ja meile sarnaste väikeriikide suurim julgeolekutagatis. ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena on meil eeloleva kahe aasta jooksul võimalus anda parim, et maailmakorras tekkinud lõhesid siluda ja meidki ähvardavaid konflikte ennetada. Selleks peame hästi tunnetama megatrende ning laiendama oma diplomaatilist võimekust mugavustsoonist kaugemale.
Lühidalt trendidest. Koroonaviirus ei peata mõistagi ei Hiina ega laiemalt kogu Aasia jõu ja mõju kasvu maailmas. Juba praegu defineeritakse suuri suhteid läbi Pekingi vaatevinkli ning eeloleval kümnendil see tendents vaid süveneb. Meie siin Eestis ja meie liitlased Euroopas peame olema valmis selleks, et Ameerika Ühendriigid keskenduvad üha rohkem Hiinale. See eeldab omakorda Euroopa Liidu välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika vormimist viisil, mis võimaldaks tavapärasele pehmele jõule projitseerida kõrvale ka sõjalise heidutuse komponendi, see aga peaks omakorda olema NATO integreeritud osa. Vaid nii on saavutatav Euroopa tegelik strateegiline autonoomia. Uuringufirma Pew viimase avaliku arvamuse küsitluse kohaselt näevad aga eurooplased endiselt vaid USA-d oma julgeoleku kindlaima tagajana. Kuigi meie liitlaste elanikkonna üldine hoiak NATO suhtes on positiivne, siis Venemaa rünnaku korral mõne NATO liikmesriigi vastu näevad vaid veerand itaallastest ja kreeklastest, 34% sakslastest ja 41% prantslastest, et nende riik peaks minema rünnaku alla sattunud liitlasele sõjaliselt appi. Need numbrid võiksid olla palju suuremad, sest just avalikkuse toetusel põhineb ka riikide otsustajate meelekindlus artikkel 5 rakendamiseks, kui selleks peaks vajadus tekkima.
Suurbritannia lahkumist Euroopa Liidust ei saa kuidagi pidada Lääne liitlasruumi tugevdavaks sammuks. Brexiti tegelikud tagajärjed ilmnevad alles aastate pärast. Küll aga on juba praegu Euroopa Liidus tunda teatud tasakaalutust. Euroopa Komisjon on kliimateemad oma lipukirjaks võtnud, kuid ühtse välis- ja julgeolekupoliitika edendamist häirib ühest küljest suurenev rabedus Saksamaa sisepoliitikas ja teisalt Prantsusmaa ambitsioon ümber kujundada kogu Euroopa julgeolekuarhitektuur. Samal ajal on Ameerika Ühendriikide praegune administratsioon tagandamisprotseduuride järgselt keskendumas uuele valimiskampaaniale, mis ei tee lihtsamaks transatlantiliste suhete reanimeerimist viisil, mis võiks kujuneda ühtse kaubandusruumina arvestatavaks tasakaalustavaks jõuks Hiina ja Venemaa ambitsioonide suhtes.
Lääneriikide seas valitsevad segased meeleolud on omakorda innustanud Venemaad tugevdama revanšistlikku välispoliitikat, mille eesmärgiks on saavutada 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofi ehk Nõukogude Liidu lagunemise tulemuste uuesti üle vaatamine. Teist maailmasõda puudutava ajaloo väänamine teenib muu hulgas just seda eesmärki. Eesti ja teised Balti riigid on siin hübriidse iseloomuga rünnaku sihtmärgid. See sunnib meid erilisele valvsusele ja nõuab rahvuslike huvide tagamiseks koalitsiooni ja opositsiooni piire ületava, meile alati edu toonud konsensusliku välispoliitika elluviimist.
Ma võtaks veel kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Paraku oleme just praegu jõudnud Eestis olukorda, kus valitsuse osapooltel napib niivõrd vajalikku ühisosa meie välispoliitikas. Nii katki pole meie välispoliitika veel kunagi olnud ja kui see pole oht meie julgeolekule, siis mis see on. Valitsuse osapoolte sisepoliitilise maiguga mängud teevad mõistliku ühisosa leidmise üha keerukamaks. Kui me ei suuda lähiajal sisemisi erimeelsusi ületada, on meil seda keerulisem ka Euroopa Liidus, transatlantilistes või regionaalsetes suhetes ühtehoidvat poliitikat taotleda.
Praeguse läänemaailma üks paremaid Venemaa tundjaid Keir Giles kirjutab oma äsja ilmunud raamatus "Moscow Rules", et Eestile ja teistele Balti riikidele on stabiilse ja kestva julgeoleku kindlustamisel kõige ohtlikum riikide enda ühiskonna murenemine. Seismilises piirkonnas tuleb hoida vundament tugev ja vastupanuvõimeline. Kui ise ollakse valmis panustama ning kui ühiskond on kokkuhoidev ja ühel meelel liitlaste väärtusruumiga, siis kokku annab see heidutuse, mis kõnetab ka kõige agressiivsemat tuumajõudu. Selle asemel oleme aga jõudnud olukorda, kus eestlase niigi habras hingeseisund on löödud kõikuma. Piirideta sotsiaalmeedia ajastul on avatud ühiskondade fragmenteeritus paratamatu, paraku on see juhtumas ka Eestis. Ühiskonna killustatus ja ühiste autoriteetide puudumine tekitab omakorda ebakindluse oma identiteedi suhtes. Nii pole imestada, et rahvusriikluse ideed vaid iseenda kitsastes võimuhuvides kasutavad jõud hakkavad propageerima lahendusi sumbumisest käidud teedele ja hirmutama eelarvamustega kõige võõra või kauge suhtes. Ärgem unustagem seejuures, et rahvuslus ei ole mitte viha võõraste ja kõige võõrapärase vastu, vaid armastus kaasmaalaste ja oma maa vastu. Hapra hingerahuga ühiskonnas on aga hirmudele panustamine eriti võimas ja ahvatlev relv. Sellega võib teha väga palju kahju, sest võõra võimu pikaajalistest vintsutustest läbi käinud rahvas ei pruugi leida enesekaitseks ja oma kollektiivse mina positiivseks mõjutamiseks piisavalt paindlikke vahendeid. Piltlikult öeldes oleme rahvana olnud pikka aega sunnitud justkui pinnapealselt hingama ning meie kollektiivne mandeltuum on seetõttu pidevas stressiseisundis, tekitades võitle-või-põgene-reaktsiooni. Vastutus selle pingeseisundi eest lasub poliitilistel liidritel. "Vastandu või sure" on poliitikas tuntud postulaat, kuid teadlikult vihakõnet ja trollimist stimuleeriv käitumine on eriti vastutustundetu ühiskonnas, kus julgeolek sõltub viimase sidususest ja sellele ehitatud konsensuslikust välispoliitikast. Liberaalse demokraatia vastu suunatud rünnakud on tunnetatavad autoritaarsete jõudude poolt, kuid lähtuvad ka demokraatiate endi seest. Sellest kirjutas hiljuti suurepärase analüüsi USA tuntumaid tänapäeva mõtlejaid Robert Kagan. Ta rõhutab, et liberalismi tagatud kodanike põhiõiguste kaitset riigi omavoli eest võetakse liiga enesestmõistetavana. Kagan vihjab, et riikides, kus liberaalse demokraatia kogemus on lühike ja kus rahvuslus on seotud vere ja maaga, on möödapääsmatu selliste poliitiliste jõudude esilekerkimine, kes asuvad traditsioonide, kultuuri ja kogukonna kaitsele individualismi türannia vastu.
Kui ühe väikeriigi sisepoliitika matab enda alla välispoliitilise järjepidevuse ja hägustab riigi rahvusvahelist kuvandit, siis geopoliitiliselt seismilisel alal asuvana on see oht kogu riigi julgeolekule. Eesti vajab igal ajahetkel tarka, usaldusväärset ja laiale poliitilisele toetusele tuginevat diplomaatiat, sest meil lihtsalt on vaja liitlasi ja tublit annust ettenägelikkust. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun, Maria Jufereva-Skuratovski! Lisaaega kolm minutit, palun!

Austatud Riigikogu! Head Riigikogu liikmed! Reeglina mõtlevad ja arutlevad tavakodanikud sagedamini sisepoliitika üle ning välispoliitika jääb Eesti inimeste südametes ja mõtetes mõnevõrra tagaplaanile. Siinkohal kutsun inimesi üles ka maailmas toimuvale suuremat tähelepanu pöörama. Küsite, miks. Aga sellepärast, et välispoliitika mõjutab suuresti meie elusid, isegi siis, kui me seda igapäevaselt ei märka.
Eesti välispoliitika arengukavas on järgmised read: "Eesti välispoliitika ülesanne on riigi ning kodanike julgeoleku ja heaolu kindlustamine ning huvide kaitsmine rahvusvahelistes suhetes. Välispoliitika kaudu edendame Eesti julgeolekut ja majandushuve, suurendame Eesti tuntust ja head mainet, sh äri- ja investeeringute sihtkohana, tutvustame ja arendame Eesti kultuuri, loome paremaid haridus- ja teaduskoostöö võimalusi, panustame arengukoostöö ja humanitaarabi ning välismissioonide kaudu üleilmsesse julgeolekusse ja kestlikku arengusse." See tähendab, et edukast ja läbimõeldud välispoliitikast ei võida mitte üksnes abstraktne riik, vaid iga Eesti elanik. Igaüks meist peaks saama nii palju kasu, et võiksime maailmas ringi reisides uhkusega öelda: "Mina olen Eestist." Ja vestluskaaslaselt tuleb vastureaktsioon stiilis "Jaa, kuulsin teie edukast e-riigist" või midagi taolist. Nii tore on olla osa oma riigi eduloost.
On ilmselge, et välispoliitikat tehakse eeskätt tipptasemel. Selle kujundamise eest vastutavad esmajoones meie president, peaminister, välisminister ning Euroopa Parlamendi ja Riigikogu liikmed. Nad on avalikkuses nähtavad ja tuttavad, alati pildil. Nendega võib nõustuda või vaielda ning teha seda kas või sotsiaalmeedia vahendusel. Samas ei tohi ära unustada ka neid inimesi, kes hoolitsevad Eesti välispoliitilise kursi eest igapäevaselt, kuid kes ei figureeri igapäevaselt ajakirjanduses. Need on Eesti diplomaadid ja suursaadikud, kes resideerivad riikides, kellega meil on loodud diplomaatilised suhted. Nemadki annavad olulise panuse sellesse, et meie riigi huvidega arvestataks ka rahvusvahelisel tasemel, et majandussuhted areneksid ning võõrsil elavad eestlased, kodanikud ei unustaks oma kodumaad. Ma tahan tunnustada ja tänada neid inimesi, kes kannavad sellist keerulist ning vastutusrikast missiooni, hoides meie riigi rahvusvahelist mainet. Eesti on väike riik, aga sellest hoolimata oleme suutnud rahvusvahelisel areenil silma paista ning tõestada end kindlate parteritena erinevate küsimustega seoses. Euroopa Liidus kuulatakse meid tähelepanelikult, kui juttu tuleb järgmistel teemadel: Euroopa Liidu ja Venemaa poliitika, idapartnerluspoliitika, kaitsekoostöö ning digiteenuste arendamine ja julgeolek. Kindlasti ei ole võimalik olla kursis kõikide valdkondade nüanssidega, aga Eesti diplomaatide ja tippametnike tugevaks jooneks on see, et nad on valmis süvenema ka teistesse Euroopa Liidu jaoks olulistesse valdkondadesse ning võimaluse korral neil teemadel kaasa rääkima. Rahvusvahelisel tasemel osatakse seda hinnata.
Välissuhtlus tähendab diplomaatidele igapäevaseid väljakutseid. Olukorrad korduvad harva, kuid sellest hoolimata tuleb säilitada korrektsus, objektiivsus, järjepidevus ja – mis kõige tähtsam – talupojamõistus. Suhete, huvide rägastikus puudub tänapäeva maailmas paljudes küsimustes konsensus. Siinkohal kutsun üles poliitikuid ja arvamusliidreid vähemalt proovima käituda diplomaatiliselt ning pidama meeles, et reljeefsed väljaütlemised võivad negatiivselt mõjutada meie välispoliitilist mainet ja seda lausa kahjustada. Üheks selliseks teemaks, mis kütab meie ühiskonnas kirgi, on Euroopa Liidu ja Venemaa suhted. Kahetsusväärselt on tekkinud olukord, kui teema käsitlemine toob alati kaasa kuhjaga emotsioone ja sildistamist. Ühelt poolt võimaldab teema kirglik käsitlemine sellele tähelepanu tõmmata, teisalt kiputakse unustama, et Venemaa ametlik võim ja kodanikuühiskond on kaks eri asja, mida on võimalik ja lausa on vaja erinevalt käsitleda. Vastastikuseid suhteid kultuuri-, haridus- ja turismivaldkonnas peab järjepidevalt naabritega arendama. Seda isegi siis, kui pinged ja vastuolud ei ole veel kõrvaldatud.
Siinkohal soovin mainida ka seda, et Eesti on saavutanud häid tulemusi erinevates rahvusvahelistes organisatsioonides töötades. Riigikogu liikmed on silma paistnud tööga mitmetes parlamentaarsetes assambleedes. Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juhina soovin esile tuua head koostööd Suurbritannia, Rootsi, Taani, Läti, Leedu, Ukraina ja Gruusia kolleegidega. Meie saadikud teevad aktiivset tööd erinevates komiteedes ja poliitilistes ühendustes.
Head kolleegid! Kutsun teid üles meeles pidama, et elame kiiresti muutuvas maailmas, mis kahjuks ei paku lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele. Julgeolekuväljakutsed, rändekriis, küberturvalisuse probleemid, ideoloogilised ja majanduslikud sõjad – kõik see muudab välispoliitika veelgi olulisemaks. Peame hoidma ja väärtustama oma partnerit, samas julgelt ja järjepidevalt seisma oma riigi ning oma inimeste huvide eest. Soovin meile kõigile jõudu ja tarkust nende ülesannete täitmisel! Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! EKRE fraktsiooni nimel, palun, Ruuben Kaalep! Jah, palun, Raimond Kaljulaid, kas on protseduuriline küsimus?

Jaa, on küll! Mul on siin nimelt volitus, mis volitab mind Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel sõna võtma. Sellest tulenevalt on mul küsimus, et kas ma saaksin palun sõna võtta.

Selle volituse oleksite pidanud esitama siia.

Ma toon selle hea meelega teile ära.

Tooge hea meelega ära, aga te lähete üldisesse järjekorda, Isamaa fraktsiooni ettekandja järele. Nüüd esineb ettekandega Ruuben Kaalep.

Austatud esimees! Hea välisminister! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Eesti iseseisev välispoliitika peab lähtuma ainuüksi eestluse rahvuslikest huvidest. Täna, aastal 2020 ei ole enam vastuvõetav näha Eesti minevikku ja tulevikku kui paratamatut hulpimist lääne ja ida vahel, ilma tegeliku võimaluseta pikas perspektiivis oma saatust määrata. Varasem välispoliitika, mis on lähtunud eelkõige Euroopa Liidu, lääneriikide ja suurkorporatsioonide strateegilistest ning majanduslikest huvidest, on muutumas ja peabki muutuma. Eesti on teel suveräänse rahvusriigi taaskehtestamise poole nii sise- kui ka välispoliitikas. Suurim ja määravaim ohutegur Eestile on Venemaa vahetu naabrus. Tartu rahulepingu 100. aastapäeva järel peame tunnistama, et kahest riigist on rahule truuks jäänud vaid Eesti. Venemaa mitte ainult ei identifitseeri end Nõukogude Liidu järglasena, vaid ka okupeerib endiselt Eestile kuuluvat Petserimaad ja Ingerit ning surub maha meie soome-ugri sugulasrahvaste enesemääramispüüdeid. Kõik need asjaolud rikuvad rängalt eestlaste fundamentaalseid rahvuslikke huve.
Geopoliitiliselt on Vene imperialism vältimatult huvitatud oma mõjusfääri laiendamisest nii kaugele läände kui võimalik. Eesti strateegiline probleem seisneb siinkohal selles, et puudub meid Venemaast lahutav puhvertsoon. Seetõttu on Eesti iseseisva välispoliitika võimaldamiseks esimene ülesanne leida tingimused, mis aitaks maandada Venemaalt lähtuvat ohtu ja sellest lõpuks vabaneda. Venemaalt lähtuva ohu maandamiseks on valitud liitlassuhted lääneriikidega, kuid seeläbi tunneme survet mitmest ilmakaarest. Liitlassuhete hinnaks ei tohi olla sammhaaval kultuuriliste ja maailmavaateliste järeleandmiste tegemine. Teises maailmasõjas võidelnud kolmest totalitaarsest ideoloogiast – kommunismist, natsionaalsotsialismist ja liberaaldemokraatiast – viimane domineerib endiselt kogu läänemaailmas. Euroopa Liidus jätkub rahvusriikidele tugeva surve avaldamine, eesmärgiga vähendada rahvusidentiteedi tähendusrikkust. Me võime teha Lääne-Euroopa riikidega pragmaatilist koostööd, kuid meil ei saa olla ühist maailmavaadet valitsustega, kelle legaalset ja illegaalset migratsiooni soodustav poliitika ohustab põliseurooplasi käeoleva sajandi keskpaigas oma kodumaadel vähemusse jäämisega.
Eesti rahvuslikud huvid kattuvad väga suurel määral kõigi kommunismi alt vabanenud Kesk- ja Ida-Euroopa rahvastega. Just see piirkond tunneb kõige teravamalt nii Venemaa imperialistlikku ohtu, mida väljendab näiteks Krimmi ja Petserimaa okupeerimine, kui ka Euroopa Liidu survet, mida väljendab näiteks kasvav konflikt Brüsseli ametkondade ning eriti Poola ja Ungari vahel. Seetõttu on väga oluline, et Eesti välispoliitika soosiks Intermariumi koostööd Läänemere, Musta mere ja Aadria mere vahelises kolmnurgas. Idapartnerluse tähtsustamine ja juhtrolli omandamine kolme mere algatuses on märgilise tähtsusega sammud selles suunas. Just sellest piirkonnast saame leida maailmavaatelisi, mitte vaid pragmaatilisi liitlasi.
Võim välispoliitikas jaguneb kõvaks ja pehmeks jõuks, otsesteks majanduslikeks ja sõjalisteks vahenditeks ning kaudseks mõjutustegevuseks. Kultuuriliselt arenenud, kõrge intelligentsustasemega väikerahvale on jõukohane just viimane neist. Eesti pehmet jõudu võib mõista kui geopoliitikasse üle kantud Jakob Hurda üleskutset saada suureks vaimult. Riiklikul tasandil on Eesti juba välja arendanud infooperatsioonide võimekuse Venemaa suunal, kuid see tuleb siduda selge pikaajalise strateegiaga rahvuslike huvide saavutamiseks. Tõelisteks väärtusteks, mis on eestlaste ürgse elutunnetusega kooskõlas ja millest peaksime maailma poliitika lavadel, sh ÜRO Julgeolekunõukogus lähtuma, saavad olla vaid rahvaste enesemääramine, rahvusriiklus ja etniline rahvuslus.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Me ei saa mingil moel heaks kiita imperialistike suurriikide katseid suruda alla põlisrahvaid ja omandada nende territoorium, tehku seda siis Venemaa, Puna-Hiina või hoopis mõni meie liitlane. Igasugusele Venemaa nn kaasmaalaspoliitikale tuleb vastata soome-ugri hõimurahvaste enesemääramistaotluste toetamise ja julgustamisega. Samuti ei tohi Eesti osa võtta sõjalistest välismissioonidest, mis on rahvaste enesemääramise printsiibiga vastuolus.
Head kolleegid! Eesti välispoliitika muutub rahvuslikumaks, iseseisvamaks ja hõimukesksemaks. Valitsuse poolt paika pandud välispoliitilist joont peavad tingimusteta aktsepteerima ja selle heaks töötama kõik Eesti välisteenistuse ametnikud ja diplomaadid, vastasel juhul ei sobi nad välisteenistusse. Ei ole mõeldav, et Eesti saadikud ametlikel kohtumistel enda isiklikku arvamust avaldades ironiseerivad mõne valitsuserakonna kallal või peavad mõnda teistest kõlblikumaks. Sellistele juhtumitele tuleb valitsusel jõuliselt reageerida. Eesti diplomaatiline korpus peab suutma jääda väärikaks, esindades kõikjal Eesti riiki ja rahvast.
Eesti välispoliitiline visioon peab lähtuma eeldusest, et ei imperialismile ega globalismile alistumine pole paratamatus. Üheskoos oma tõeliste liitlastega, kes jagavad meiega sama maailmavaadet, ajalugu ja geograafilisi tingimusi, on meil võimalik oma saatust kujundada iseseisva rahvusriigina. Jõudu selleks meile kõigile! Aitäh!

Isamaa fraktsiooni nimel Mihhail Lotman, palun! Lisaaega kolm minutit. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eesti lugu on edulugu, ka välispoliitika valdkonnas. Võrdlemisi lühikese ajaga on Eestil õnnestunud välja koolitada ja ametisse panna kompetentne ametnikkond. See puudutab ka välisteenistust ja diplomaatilist korpust. Eesti edu on rajatud järjekindlale ja järjepidevale välispoliitikale. Õiguslik järjepidevus on Eesti poliitika, ka välispoliitika nurgakivi. Vastutustundlik välispoliitika lähtub rahvusvahelistest lepingutest, rahvusvahelisest õigusest. Eesti ei ole rahvusvahelistes organisatsioonides üksnes klient, kes ootab mingisuguseid teenuseid, vaid nende täisliige, kellel on oma ootused, aga ka kohustused. Eesti panustab väärikalt nii Euroopa Liidu töösse kui ka NATO-sse ja nüüd veel ÜRO-sse. Eesti ei ole nende organisatsioonide passiivne liige, ta on täisõiguslik partner.
Eestil on kindlad poliitilised eesmärgid ja suunad, ka Euroopa Liidus, kus Eesti seisab vastu föderaliseerimise tendentsile. Euroopa Liit, tugev Euroopa Liit on riikide liit, aga mitte föderatsioon. Föderatsiooni eestkõnelejad ja toetajad lähtuvad vaikimisi sellest, et Euroopa Liit koosneb valdavalt kahest suurriigist, Prantsusmaast ja Saksamaast, ning ülejäänud on nende ääremaad. Väikesed riigid, Eesti nende hulgas, sellise lähenemisega mitte mingil juhul nõustuda ei saa. Eesti diplomaatia on edukalt selles suunas töötanud, nagu ka välisminister oma kõnes mainis.
Hääd kolleegid! Eesti on parlamentaarne demokraatlik õigusriik. Eesti välispoliitikat kujundab Riigikogu ja viib ellu Välisministeerium. See tähendab, et Eestil ei saa olla mitut välispoliitikat. See tähendab, et ükski Riigikogu liige ega minister ega ükskõik kes ei saa esineda Eesti riigi nimel. Kui ükskõik kes, olgu see meie kolleeg Riigikogust või Riigikogu esimees või isegi president, esineb originaalsete julgete seisukohavõttudega, siis peab ta alati teatama, et see on tema isiklik arvamus. Sõna on vaba, me kõik võime seda kasutada, kuid mitte ükski meist ei saa monopoliseerida õigust rääkida riigi nimel.
Eesti edulugu on märkimisväärne. Lubage, ma tuletan teile meelde mitte eriti vana ajalugu. Veel perestroika ajal, kui oli populaarne Eesti isemajandamise idee, unistas Trivimi Velliste Estonia kontserdisaalis, et miks me peame rääkima mingisugusest suveräänsusest, Eesti võiks saada ka riigiks, nagu näiteks Bulgaaria või Poola – rahvademokraatlikuks riigiks. Mina oma mõtetes unistasin, et aga miks mitte nagu Soome – neutraalne, Venemaa sfäärist väljas. See, mida Eesti ühe põlvkonna jooksul on suutnud saavutada, on märkimisväärne. Me oleme ÜRO Julgeolekunõukogu liige, NATO täieõiguslik liige, Euroopa Liidu liige. Mul on kummaline – et mitte öelda häbi – kuulata seda nuttu ja hala ning neid etteheiteid, mida tehakse Eesti riigile ja tema välispoliitikale. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun! Saate kolm minutit lisaaega.

Suur tänu, austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Austatud välisminister! Ma kõigepealt väga tänan austatud välisministrit härra Urmas Reinsalu ja väliskomisjoni esimeest Enn Eesmaad nende ettekannete eest! Liitun ühemõtteliselt välisministri ja paljude teiste eelkõnelejatega selles, et Eesti välispoliitika prioriteediks on ja jääb Eesti ja meie liitlaste julgeolek. Ei ole mingit kahtlust, et praegune aeg on ohtlik ja keeruline ning vahel tundub, et seda õrna tasakaalu sõja ja rahu vahel hoiab alal ainult juuksekarva võrra tervet mõistust. Seda enam on meie jaoks eluliselt oluline hoida meiega sama väärtusruumi jagavate riikide ühtsust ja valmisolekut ühiselt tegutseda. Peame seisma kõigiti selle eest, et rahvusvahelistes suhetes tuginetaks kokkulepitud reeglitele, rahvusvahelisele õigusele.
Mis suurendab välispoliitikas ebakindlust ja määramatust? Külmale sõjale järgnes läänes lootusrikas kümnend, mis tagantjärele vaadates lõppes järsult ja vägivaldselt 11. septembril 2001. aastal rünnakuga Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktornidele Ameerika Ühendriikides. Sellele järgnenud Iraagi sõda pani väga olulisel määral proovile muu hulgas lääne ühtsuse ja Atlandi-ülesed suhted. Sel aastatuhandel jõudis kuum sõda ka Euroopasse, kõigepealt Gruusiasse ja seejärel Ukrainasse. Suurenenud on rändesurve Euroopa suunal, see on pannud oluliselt proovile Euroopa riikide vahelise ühtsuse, solidaarsuse. Süvenenud on vastuolud Euroopa sees, nii põhja ja lõuna kui ka ida ja lääne vahel. Euroopa Liit on kahetsusväärselt kaotanud ühe majanduslikult ja sõjaliselt olulise liikmesriigi, Ühendkuningriigi. Samal ajal suureneb Aasia riikide, aga ka Venemaa aktiivsus ja mõju rahvusvahelistes suhetes. Meie ülesanne selles olukorras on seista meie liitlaste ühtsuse eest, säilitades usu ja kindluse meie ühiste väärtuste osas. Meie ülesanne on olla konstruktiivne, tegus ja uuendusmeelne koostööpartner. Peame hoidma ja kindlustama eestkõneleja rolli digi- ja küberkaitse küsimustes, mis on selgelt meie tugevus.
Keerulised ajad oleksid palju lihtsamini üle elatavad, kui Eesti oleks sisemiselt ühtne. Kuid on aus tunnistada, et seda me ei ole. Peame endale aru andma, et mida vähem lähtume väärtustest sisepoliitikas, seda keerulisem on ajada väärtuspõhist välispoliitikat. Ma üldse ei välista, et välisminister ja ka peaminister on andnud endast parima, et tagada Eesti Vabariigi välispoliitika ühtsust ja üheselt mõistetavust, kuid 2019. aasta kokkuvõttes tuleb kõigele vaatamata tõdeda, et selle ülesandega ei ole õnnestunud rahuldavalt toime tulla. Keskerakonna ja Isamaa otsus kaasata valitsusse paremäärmuslikud populistid oli tohutu hoop Eesti riiklikele ja eriti meie välispoliitilistele huvidele. Kõik täna kõlanud ilusad sõnad tehtud kahju ei kompenseeri. Liiga sageli on Eesti head nime ja mainet kahjustanud ühe valitsuserakonna teod ja avaldused. Solvatud on meile oluliste liitlaste valitsusjuhte, kahtluse alla on seatud NATO kaitsekoostöö ning Euroopa Liitu on võrdsustatud Eestit okupeerinud Nõukogude Liiduga. Tehtud on väga küsitavaid valikuid Riigikogu delegatsioonide koosseisude ja juhtimise osas. Parempopulistide valitsusse kaasamisest ning nende tegevusest tulenenud negatiivne infovoog välismeedias on mõjutanud Eesti mainet. Sellele osutas ka Eesti Välispoliitika Instituudis tehtud uuring "Eesti välispoliitika mõju ja kuvand Euroopa Liidus". Ma arvan, et me veel ei tunneta kogu kahju, mida need otsused on teinud.
Me teame ka seda, mida on Ühendkuningriigile kaasa toonud populistide õhutusel vastu võetud otsus Euroopa Liidust lahkuda. Varem või hiljem hakatakse seda nõudma ka Eestis. Pange tähele! Mis kõige hullem, mulle näib, et populism on vahel nakkav. Sel nädalavahetusel lugesin imestusega meie välisministri avaldust seoses ühe liiklustrahviga, mis välja kirjutati. Oleksin eeldanud, et ÜRO Julgeolekunõukogusse kuuluva Eesti välisministri töölaual on piisavalt teemasid, alates meile lähedase liitlase Ameerika Ühendriikide väljapakutud Lähis-Ida rahuplaanist ning lõpetades, miks mitte, sedavõrd kompleksse küsimusega, nagu seda on 5G-sidevõrkude turvalisus. Aga ei, välisminister tegeleb liiklustrahvidega. Raske kommenteerida.
Eesti valitsus peab end kokku võtma, keskenduma. Tagada tuleb Eesti selge välispoliitiline joon, meil ei saa olla kolme või enamat välispoliitikat, peab olema üks välispoliitika. Keskerakond ja Isamaa peavad suutma seda selgitada ka oma koalitsioonipartnerile. Välispoliitika kujundamisel ja elluviimisel on vaja hoida kaasatuna kõiki osapooli. Meenutan veel kord, et Lähis-Ida rahuplaanile hinnangu andmist valitsus ja välisminister Riigikogu väliskomisjoniga eelnevalt ei arutanud.
Et mitte lõpetada negatiivse noodiga, tulen veel kord tagasi väga austatud välisministri ja ka väliskomisjoni esimehe sõnavõttude juurde. Tõepoolest, nagu võisime möödunud nädalal väliskomisjoni delegatsiooniga Araabia Ühendemiraate ning Kuveiti külastades veenduda, on meil võimalik ja vajalik senisest palju enam panustada majandusdiplomaatiasse ning ma tervitan seda, et välisminister ja väliskomisjoni esimees selle oma sõnavõttudes ka nii selgelt välja ütlesid. On positiivne, et valitsus on selleks eraldanud lisaraha, ja ma kutsun üles sellesse valdkonda tehtavaid kulutusi – tegelikult oleks isegi õigem öelda investeeringuid – oluliselt suurendama. Eksport, investeeringud, turism – need on meie jaoks erakordselt olulised. Tõsiselt tuleb analüüsida ka Eesti Kaubandus-Tööstuskoja ettepanekut koondada majandusdiplomaatiaga seotud tegevused Välisministeeriumi alla. Ei ole head põhjendust, miks sisuliselt samade eesmärkide nimel töötavad majandusdiplomaadid ja EAS-i välisesindajad peaksid alluma erinevatele peamajadele.
Lõpetuseks soovin kõigiti tunnustada Eesti diplomaate ja meie välisteenistuses töötavaid inimesi. Me teame, märkame ja hindame seda tööd, mida nad teevad, olgu siis Islandi väljakul või kodust kaugel. Mitte keegi meist ei alahinda seda, kui palju nad on pidanud õppima ja vaeva nägema, et esindada tõhusalt ja asjatundlikult Eesti riigi huve. See töö ei ole lihtne ega hakka kunagi lihtne olema. Riik peab neid inimesi tunnustama ja märkama. Soovin ja loodan, et sel aastal teeme seda veel rohkem. Liitun siinkohal sellega, mida tänases Postimehes kirjutab Marina Kaljurand: valitsused tulevad ja lähevad, Eesti on igavene. Aitäh teile!

Aitäh! Oudekki Loone, palun! Saate kolm minutit lisaaega.

Head kolleegid! Detsembris lakkas Maailma Kaubandusorganisatsiooni apellatsioonikogu reaalselt töötamast, sest USA blokeerib uute kohtunike nimetamist. Maailma Kaubandusorganisatsiooni laialisaatmine oli muidugi üks Donald Trumpi valimislubadustest ja tundub, et ta täidab seda päris efektiivselt. Samal ajal tugevneb kaubandussõda Hiinaga, lühendit TTIP ei mäleta ilmselt enam keegi. Meeldib see meile või mitte, Donald Trump muutis maailma, radikaalselt ja hoolimatult. Seda vana surnud idealistlikku maailma ei tule enam kunagi tagasi. Täpselt nii, nagu sada aastat tagasi pärast esimest maailmasõda tuli tunnistada, et vana idealistlikku, elitaristlikku maailma, kus majandust tehti ainult ühtemoodi ning rahvaste tahe polnud oluline, ei tule enam kunagi tagasi. Täna tuleb meil samamood võimalikult kiiresti selle uue maailmaga kohaneda, mitte solvunud aristokraatidena eelmise paremusi taga nutta ja vanale kuningavõimule truudust vanduda. Muidu tuleb kohe uus ja hullem kriis, nagu me ajaloost teame, ning me jääme jälle hammasrataste vahele.
Paljud nendest muutustest olid muidugi juba varem pulbitsemas, tulenedes sellest, et rahvusvahelisel tasandil oli hakatud süsteemi, mis sai loodud eesmärgil, et teine maailmasõda enam kunagi ei korduks, kasutama hoopis selleks, et peale suruda neoliberaalset ideoloogiat. See peideti küll igasuguste huvitavate sõnade taha, nagu "väärtuspõhine poliitika", "vabakaubanduse põhimõtted", "Euroopa Liit nõuab", "sõda demokraatia nimel". Tegelikult ei olnud aga tegemist mitte millegi muu kui järjekordsete ristisõdade pidamisega, mille käigus surutakse peale õiget maailmapilti ja oma väärtuste kehtestamisest tehakse välispoliitiline eesmärk. Ja nii nagu kunagi ristisõjad, toob täna liberaalse hegemoonia kehtestamine kaasa ainult kaost. Vaadake Süüriat, Liibüat, Donbassi, Krimmi, aga ka Venezuelat. Või vaatame lähemalt: Euroopa Liit, millele Saksamaa on peale surunud ordoliberaalse majanduspoliitika, kus isegi majanduslanguses surutakse läbi – Orwelli parafraseerides – poliitikat "Ma hoian veel rohkem kokku". Vaadake kas või diskussioone, mida on peetud Itaalia eelarve üle! Mitte midagi ei ole muutunud sellest ajast, kui Euroopa Liit pidas ristisõda raskustesse sattunud Kreeka vastu. Või vaatame näiteks immigratsiooni. Vabadus liikuda on neoliberalismis groteskselt muutunud ettevõtete vabaduseks hankida orjatööjõudu. Mis on selle majanduslik tulem Euroopa Liidus? Vaadake Ken Loachi viimast filmi – see on meie majanduspoliitika resultaat.
Ideoloogiliste eesmärkide välispoliitikas on väikeriikide olukord muidugi väga kehv. Ideoloogiaid suudavad kehtestada ainult mõned suured, seega on ainult mõned suured poliitiliselt vabad. Teisi sunnitakse aga oma huvide nimel silmakirjalikkusele. Näiteks Eesti on viimased mitukümmend aastat reageerinud igale pastaka kukkumisele Venemaal, aga kui USA aitab kaasa saudide jubedustele Jeemenis, ollakse vaiksed ja hillitsetud. Igasugust rahvusvahelist õigust ignoreerivale atentaadile, mis Iraagi pinnal tehakse, kiidetakse isegi kaasa. Täna on meil aga võimalus sellisest nurkasurutusest, ühedimensioonilisusest loobuda. Veel enam, see on hädavajalik. Rahvusvahelised suhted on taas avalikult realistlikud. Tuletan meelde seda vana tähelepanekut, et tegelikult käituvad kõik riigid ühtemoodi: lähtudes omaenda huvidest ja turvalisusest. Selles maailmas on väikeriike väga vaja, sest ainult väikeriigid saavad olla vahendajad. Selles maailmas ei ole Eesti ainsaks välispoliitiliseks väljundiks kõigi rahvusvaheliste organisatsioonidega liitumine ja nende sõna kuulamine. Selles maailmas on meil tegelikult valikud, selles maailmas me saame teha iseseisvat poliitikat.
Ja milline võiks see siis olla? Kui vaatame maailmas hiljuti toimunud sündmusi mitte idealistlikust hea ja kurja, demokraatia ja autokraatia vaatepunktist, vaid inimeste reaalsete vajaduste ja turvalisuse vaatepunktist, siis näeme, et poliitilistel muutustel Austrias, Tšehhis, Ungaris, Itaalias ja Kreekas, Trumpist enesest kõnelemata, on majanduslikud põhjused. Just välismajanduses on nende kriiside allikas ja lahendus, täpselt nii, nagu maailm pärast teist maailmasõda mõistis, aga mis möödunud sajandi üheksakümnendatel ära unustati kuni 2008. aasta kriisini. Euroopa tänaseks probleemiks ongi Saksamaa merkantilistlik kaubanduspoliitika, kus välispoliitilist jõudu mõõdetakse ekspordi ülejäägiga, ning Euroopa ühisraha euro, mis toetab täna just sellist poliitikat. Juba aastaid on Saksamaa jooksevkonto ülejäägiga, ületades Euroopa Liidus kokkulepitud 6% piiri. Saksamaa ekspordi ülejääk purustab pidevalt rekordeid. Ja see kõik on saavutatud Saksa töötaja hinnaga, kelle palgakasv on üks Euroopa konservatiivsemaid. Saksamaa vajab, et teiste riikide kodanikud tema tooted ära ostaksid. Kuna euro tähendab aga sisuliselt raha hinna planeerimist, siis meil ei ole kasutada automaatseid turumehhanisme, mis seda ekspordi ja impordi tasakaalu veidikenegi parandaksid. Ja nii meil ongi vaja euroalal iga natukese aja tagant stabiilsusmehhanisme luua, bail-out'e teha. Ja mida nõutakse? Kasinust. Loobuge pensionitest, loobuge arstiabist, loobuge sotsiaalsest kaitsest, aga ärge loobuge Saksa kaupade ostmisest. See ei ole autoritaarse demokraatia küsimus, see on leiva ja või küsimus.
USA välismajanduses on järgitud vastupidist põhimõtet. Umbes 1960-ndatest saadik tähendas vabakaubandus USA mõttes, et eksportige kaupu ja importige USA T-bond'e. Ka see süsteem soosib kapitaliomanikke, aga ei soosi töötajaid. Pole ime, et kogu maailmas sissetulekute vahe ainult kasvab ja peamiselt oma tööjõust elavate inimeste olukord ainult halveneb. Need inimesed valisidki Trumpi, sest Trump lubas Maailma Kaubandusorganisatsiooni laiali saata ja kaubandusreeglid ümber teha.
Ja selles olukorras me täna olemegi. Meil ei jää üle muud, kui WTO ümber teha, väliskaubanduse põhialused ümber mõtestada. Eesti saab siin asuda täitma oma rolli läbirääkijana, oma rolli vahendajana, et looksime uue, tänastele oludele, tänaste inimeste heaolule mõtleva Bretton Woodsi süsteemi. Meie saame astuda esimesed sammud maailma eest, kus valitseks õiglane ja ühemeelne kaubandus, mitte kaubanduse ja rahanduse merkantilism, mitte USA ja Saksamaa senine mudel. Õiglane kaubanduspoliitika tähendab seda, et suurriigid vastastikku peavad kinni ekspordi tasakaalu põhimõttest. Põhimõtteliselt kõik peavad sellest üldiselt kinni pidama, kuid on mõningad erandid. Väikeriigid ei pruugi saavutada täielikku tasakaalu, et kõigile oma inimestele heaolu pakkuda. Arenguriigid võivad vajada suurt tehnoloogilist importi, et reaalset arengut üldse ellu viia. Meie uus süsteem peab olema piisavalt paindlik, et neid erandeid arvestada.
Kui me kasinuse ja kokkuhoiu nimel tõstame täna kogu maailmas pjedestaalile reaalse inimese heaolu, loobume võidujooksust õigete väärtuste kehtestamiseks üle maailma ning lepime kokku uutes majanduse ja rahanduse reeglites, siis saab 21. sajand, nii palju kui seda veel järel on, olema rikkam ja rahulikum aeg, kui inimajaloos kunagi varem on olnud. Rikkas ja rahulikus maailmas on ka Eesti rikas ja rahulik. Aitäh!

Aitäh! Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Tuletan taas meelde põhiseaduse preambulit, mille järgi meie riigi ülim eesmärk on tagada Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Põhjus, miks ma seda välispoliitika arutelul meelde tuletan, on tegelikult see, et tekib küsimus, kuidas seda eesmärki saavutada globaliseeruvas maailmas – globaliseeruvas maailmas, kus rändtirtsud on Aafrikas tegemas viimase 70 aasta kohutavaimat hävitustööd. Aga ei liigu mitte ainult rändtirtsud, liiguvad ka inimesed, on läbi aegade liikunud, nälja, janu ja sõdade eest. Kuid nad liiguvad järjest rohkem. Kuidas saavutada seda eesmärki olukorras, kus kliimaneutraalsus ja sooneutraalsus – kui öelda ainult paari mõistet – on muutunud järjest rasvasemateks märksõnadeks?
See mõte on absurdne, kuigi eesmärk ise on üllas, et ühel kontinendil, Euroopas, me püüame saavutada kliimaneutraalsust. Kliima ei küsi riigipiiridest, ta on globaalne, ta uhab üle piiride, üle kontinentide. Aga samas on olemas ka Aafrika, Aasia, Ameerika – ja nemad ei sea endale kliimaneutraalseks kontinendiks saamise eesmärki. Praeguseks on rändesurve korraks leevenenud. Euroopa Komisjoni uus juht von Leyen räägib ja on kuulutanud, et võitlus kliimaneutraalsuse nimel on meie püha eesmärk, püha sõda, selleks et 2050. aastal maailmalõpp ei saabuks. Aga vähe sellest, von Leyen on öelnud ka seda, et vaja on välja töötada uus migratsioonilepe, vaadata üle Dublini põhimõtted ja seejärel juba kvoodid ja see, kuidas tõrksaid taltsutada.
Kuid tuleme tagasi põhiseaduse preambuli juurde, sellesama eesmärgi juurde, milleks Eesti riik on loodud ja mida välispoliitika peab teenima: rahvuse ja kultuuri säilimise tagamine läbi aegade. Aga täna kihutavad mööda Tallinna, ja mitte ainult, tõmmunahalised toidukullerid. Mustamäe on juba tükk aega oma nime õigustanud. Välistudengite arv on järsult kasvanud. 2012 oli neid tudengkonnast vaid 3%, ent 2018 juba 13%. Keeleprofessor Ehala on öelnud väga karmid sõnad, ka siitsamast. Ta on öelnud, et eestikeelse kõrghariduse hääbumine on üksnes aja küsimus. Eesti keele taandumine kõrghariduses toimub märkamatult, see on hääletu alistumine suveräänses riigis, mille välispoliitikast me praegu räägime. Ehala sõnul on eesti keele arengukava punane joon – ükski õppekava ei tohi muutuda täiesti ingliskeelseks – juba ületatud. On õpperühmi, kus pole ühtegi eestikeelset õppekava jne. Aga miks? 2012. aastal – Jaak Aaviksoo oli toona haridusminister – võeti vastu kõrgharidusseadus, millel olid üllad eesmärgid: et vaesemad poisid ja tüdrukud saaksid tasuta kõrgharidust ning et toodetaks neid spetsialiste, keda meie majandus tegelikult vajab. Aga riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena olen ma kuulnud Riigikontrolli hinnangut ja lugenud hävitavat raportit selle seaduse kohta. Tegelikud tulemused olid risti vastupidised. Neid erialasid, mida Eesti majandus vajab, ei õpetata ning vaesemad poisid ja tüdrukud ei pääse endiselt kõrgkooli – vähemalt mitte rohkem kui varem –, küll aga on selle tulemusena välisüliõpilaste arv kiiresti kasvanud. See ongi see.
Mida siis teha selles globaalses maailmas, kus liiguvad rohutirtsud ja inimesed ning kus märksõnadeks on "sooneutraalsus" ja "kliimaneutraalsus"? Ühel hetkel, ma kardan, ilmuvad välja poliitikud, kes teatavad või teevad ettepaneku, et põhiseaduse § 37, milles on öeldud, et igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust, tuleks näiteks ümber sõnastada või täiendada fraasiga "kui see ei kahanda Eesti riigi konkurentsivõimet globaliseeruvas maailmas".

Aitäh! Aeg on läbi.

Jah, aitäh!

Tundub, et Riigikogu liikmetel rohkem kõnesoovi ei ole, küll aga saab võimaluse sõnavõtuks lugupeetud välisminister. Palun, Urmas Reinsalu!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud rahvaesindajad! Tänan kõigi mõtete eest! Osale mõtetele kirjutan alla, osa mõtteid lükkan kategooriliselt tagasi.
Seisukoht, et Eesti välispoliitilises joones valitseb segadus – ma võin kinnitada nendele kõhklejatele, et ei, seda segadust ei ole. Segadus võib loomulikult seisneda selles, et praegune valitsus ei vii ellu Reformierakonna või sotsiaaldemokraatide välispoliitikat. Jah, see valitsus ajab selle valitsuse kokkulepitud selget poliitilist liini ja siin ei ole mingit küsimust.
Marko Mihkelsoni mure seoses suletusega ja sellega, et kedagi tahetakse tõrjuda välispoliitilistelt positsioonidelt – aga teate, ma mäletan Marko Mihkelsoni avaldust, millega ta ütles selgelt, et Eesti kandideerimine julgeolekunõukokku pole mõttekas. See oli tegelikult välispoliitiline liin. See valitsus juhindus järjekestvalt varasematest otsustest. Me tõime selle ära ja saame edukalt sellega hakkama, meie diplomaatidel ei ole midagi karta. Sama küsimus oli eelmise valitsuse ajal, kui Marina Kaljurand tegi tegelikult Arktika Nõukoguga liitumise kohta eitava ettepaneku. Pikalt arutatud asi, aga korraga ei pea me enam oluliseks huvitavas reginaalse koostöö formaadis panustada. Jällegi, see valitsus on võtnud teise seisukoha. Kolmas küsimus: Sven Mikseri välisministriks oleku ajal ütles Eesti sisuliselt ei pakkumisele, mis puudutas kolme mere algatuse tippkohtumise korraldamist Tallinnas. Miks niisugust asja teha? Põnev, huvitav formaat, tugevdame sidemeid Ameerika Ühendriikidega. Me pöörasime selle ümber, selle valitsusliidu selget suhtumist välispoliitika olulisusesse ja pühendumist välispoliitikale peegeldab ajalooline tegevuskulude kasv – 20%.
Nüüd küsimus sellest, mis puudutab muret selle üle, millele Marko Mihkelson osutas: ühiskonda ei tohi lõhestada ja selles pingeid tekitada. Kahe käega kirjutan Marko seisukohale alla, aga seda oleks tulnud silmas pidada ka siis, kui siin saalis rändelepet läbi suruti. Milline oli Eesti rahva hoiak? Mis tegelikult lõhestas rahvast – kas see, et rahva arvamusega mindi vastuollu, või see, et tegelikult inimesed torisesid selle üle, see ei meeldinud neile, nad kasutasid oma sõnavabadust? Sama küsimus oli paraku ka kooseluseaduse puhul. Jättes kõrvale seksuaalreformide teema, oli tegelikult küsimus ju selles, mis puudutas seda, kui palju see tekitas ühiskonnas pingeid ja tegi haiget. Me mäletame, et pärast kooseluseaduse läbisurumist sallimatus ühiskonnas oluliselt kasvas.
Küsimus sellest, mis puudutab Raimond Kaljulaiu muret selle üle, miks välisminister tööd ei tee, vaid tegeleb liiklustrahvi küsimusega. Mina ei jää kunagi vait, kui olukord on ebaõiglane ja tehakse liiga. Kaalul oli tegelikult inimese elu. Küsimus oli seaduse inimlikus kohaldamises ja siin ei tohi keegi vaikida, kui tundub, et tehakse liiga. Ma möönan, et on erinevaid arvamusi, aga minu arvamus selle ülekohtu asjus on üks ja selge.
Nüüd sellest, mis puudutab Ruuben Kaalepi kõnet. Mitme asjaga olen ma Ruubeni kõne puhul nõus, mitme asjaga aga mitte. Küsimus, mis puudutas võrdlust kommunismi ja natsismiga ja liberaalse demokraatiaga – selle käsitluse lükkan ma tagasi. Akadeemiliselt võib kõige üle arutleda, aga minu vaade, õiguslik vaade, ka välispoliitiline vaade on see, et me peame oma ajaloolise tõe määratlemisel veel palju ära tegema ja tegelikult ei ole kommunismi kuritegusid natsismi kuritegudega võrdsustatud. Siin peame ühiselt tegutsema, peame otsima liitlasi. Rahvusvaheline kommunismiohvrite mälestusmuuseum, mis rajatakse Tallinna Patarei vanglasse – juhul kui valitsus seda projekti jätkab ja kindlasti jätkab –, on siinkohal tegelikult väga oluline element.
Nüüd küsimus sellest, millele viitas Raimond Kaljulaid, et me teeme Poola ja Ungariga koostööd ja et see on midagi pöörast, viidates Marina Kaljuranna tänasele artiklile. Ei, ma ei ole nõus selle käsitlusega, mida Marina Kaljurand täna Postimehes väljendas. Vastupidi, ma leidsin sümpaatselt, et 2016. aastal, kui Marina Kaljurand käis Ungarimaal ilusal visiidil – ansambel mängis muusikat –, kirjutati alla kõikehõlmav kahepoolne koostööprotokoll, mis tegelikult tekitas Ungari ja Eesti vahel lausa erisuhte. Ma pean tunnistama, et see on minu jaoks tavatu, et kaks Euroopa Liidu liikmesriiki kirjutavad alla erisuhteprotokolli, aga Marina Kaljurand pidas seda oluliseks. Võimalik, et selleks oli olemas väliskomisjoni mandaat, mina sellest toona justiitsministrina teadlik ei olnud, aga mina seda küll täna ei häbenenud. Heita Marina Kaljurannale ette, et ta läks Ungarimaale, ansamblid mängisid, äridelegatsioon oli, ärifoorum oli, arendati koostööd ja sõprust – mis sellest siis hullu?
Nii et sõbrad, meil on üks Eesti. Me ei kauple Eesti rahvuslike huvidega. Me oleme julged, me oleme enesekindlad, aga mitte nina püsti. Me ajame ühte asja ja uskuge mind, neid etteheiteid, kas sisepoliitika on kandunud välispoliitikasse või vastupidi, on olnud ka minevikus ja küllap tuleb neid tulevikuski, aga fakt on see, et välispoliitika kesksetes küsimustes ...

Kas minister soovib lisaaega? Palun, kolm minutit!

... me enam ei kauple. See on kõige olulisem sõnum.
See, mida ütles Peeter Ernits eesti keele, rahvuse ja kultuuri kestmise kui välispoliitika olulise eesmärgi kohta. Ma võtsin kätte projekti, mis meil oli ette valmistatud, kui ma asusin välisministri ametisse. Ma võtsin pastapliiatsi ja kirjutasin selle meie välispoliitika eesmärkide hulka ning kui märtsikuus tuleb arutusele meie "Välispoliitika arengukava 2030", on see seal keskse paleusena sõnastatud. See on see, mille nimel peavad töötama diplomaadid ja riigiametnikud, et meie rahvusriik jääks kestma. See on kõige tähtsam välispoliitika ülesanne. Sest vaadake, riik on meile kallis ja püha, aga riik on tegelikult vahend. Riik on vahend selleks, et meie rahvas jääks kestma.
Armsad sõbrad, teeme koostööd! Kõiki häid algatusi on Välisministeerium alati valmis vastu võtma, neid ära kuulama. Välisministeeriumi ametnikud, diplomaadid ja mina eesotsas oleme valmis meie riigi välispoliitilist positsiooni selgitama, seda esiteks, ja teiseks, me oleme valmis pakkuma tuge jõu ja nõuga, kuidas Riigikogu liikmedki saavad oma panuse anda. Ma tahan eraldi tunnustada meie välisdelegatsioonide liikmeid, kes tegelikult on teinud ära tubli töö. Pikalt on torisetud, et näed, kas nimetati üks inimene või mitte, Oudekki või Urmas, missugune möll lahti läheb, kõik kukuvad kontorites kummuli. Ei ole midagi hullu juhtunud, vastupidi, inimesed on saanud kenasti hakkama. Proua Jufereva on teinud ilusti koostööd, mahtunud Eerik Krossiga ühte pinki, teised ka. Ma ütlen, silm puhkab, asjad sujuvad. Nii et jõudu meile kõigile! Aidaku meid taevas! Aitäh!

Aitäh! Kuna Ruuben Kaalepi nime mainiti ja ta soovib seetõttu repliiki saada, siis palun!

Aitäh! Ma lihtsalt repliigi korras põhjendan enda seisukohta. Ma nimetan totalitaarseks kõiki ideoloogiaid, mis peavad ennast ainuõigeks, ja liberaaldemokraatia kindlasti selline on.

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoove täna ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja nagu ikka arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Ma tänan kõiki ettekandjaid, tänan kõiki vastajaid! Tänane istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.35.