Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud arupärijad! Austatud Riigikogu liikmed! Teema, mille kohta täna aru päritakse ehk millel arupärimine esitati, on tõesti väga oluline. Kahtlemata see on töö ja temaatika, millega ei pea tegelema ainult meie ministeerium, vaid ka väga paljud kaasatud partnerid ja kohalikud omavalitsused üle Eesti. Alustan natuke taustast ja siis lähen konkreetsete küsimuste juurde.
Psühhosotsiaalne kriisiabi on abistamisprotsess, mis keskendub juhtumijärgselt ülesannete lahendamisele, et toetada kriisist mõjutatud inimeste isiklike, sotsiaalsete ja muude ressursside kasutusele võtmist. Eesmärk on aidata neil juhtunuga toime tulla ja vähendada kiiresti selle mõju igapäevasele toimimisele. Riiklikul tasandil käsitatakse kriisina või hädaolukorrana selliseid sündmusi, mis ohustavad paljude inimeste elu või tervist ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või ka nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus. Näiteks erinevad suurõnnetused, nagu juba viidati, terrorirünnakud, sõjaolukord ja muud sellised juhtumid. Kriisiolukorra võivad põhjustada ka Eestist väljaspool toimunud õnnetusjuhtumid, terrorirünnakud, lennukatastroofid jms, mida me kahjuks oleme näinud.
Eestis kehtib hädaolukorra seadus oma rakendusaktidega. Sotsiaalministeeriumi kohustus on hädaolukordades tagada elutähtsate valdkondade toimimine, näiteks statsionaarne eriarstiabi, kiirabi, joogivee olemasolu ja pereteenistus. Ja loomulikult on hädaolukordades vaja pakkuda ka psühhosotsiaalset kriisiabi, kuigi seda hädaolukorra seaduses nimetatud ei ole. Elanikkonnakaitse rakkerühm on aga elanikkonnakaitse kontseptsioonis, mis töötati välja 2018. aastal, rõhutanud vajadust arendada välja psühhosotsiaalse kriisiabi süsteem, millesse on kaasatud vajaliku ettevalmistusega erasektor ja vabatahtlikue ühenduste esindajad, keda on võimalik olenevalt kriisi suurusest rakendada.
Sellest tulenevalt hakkaski Sotsiaalministeerium 2018. aasta teisel poolaastal koos Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi osakonnaga välja töötama psühhosotsiaalse kriisiabi korralduse süsteemi. Samal aastal ehk siis 2018. aastal valmiski esimene psühhosotsiaalse kriisiabi osutamise plaan. Lepiti kokku, et just nimelt Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ongi kontaktpunktiks hädaolukordades psühhosotsiaalse kriisiabi korraldamisel. On olnud mõningaid juhtumeid, kus kriisiabi on osutatud juhtumipõhiselt. Mõnele neist on juba viidatud: traagiline katastroof parvlaev Estoniaga 1994. aastal, Pala kooli bussiga juhtunud õnnetus 1996. aastal, Haapsalu lastekodu põleng 2011. aastal, tulistamine Viljandi Paalalinna Koolis 2014. aastal ning Prantsusmaal Nice'is toime pandud terrorirünnak 14. juulil 2016. Viimane oli meie vaates esimene terrorirünnaku kogemus, mille puhul oluline osa pakutavast abist tuli jooksvalt lahendada, sest lisaks kõigele muule pandi rünnak toime välismaal.
Minnes nüüd konkreetsete küsimuste juurde, märgin, et psühhosotsiaalne kriisiabi on kohustusliku komponendina kirjas kõigi kriisijuhtumitega tegelevate asutuste – Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Terviseamet ja Keskkonnaamet – hädaolukorra lahenduse plaanides. Sotsiaalkindlustusamet on juhtiv institutsioon, kes arendab aastatel 2019–2022 ohvriabisüsteemi juures välja võimekuse korraldada psühhosotsiaalse abi andmist erinevates hädaolukordades, sh suure kannatanute arvu või üldse laia mõjuga sündmuste korral. Sotsiaalkindlustusametist kujunebki psühhosotsiaalse kriisiabi kompetentsikeskus. See tähendab ühelt poolt juhtrolli psühhosotsiaalse kriisiabi juhtimises kriisiolukordades, teiselt poolt ka sellealase kompetentsi koondamist ja jagamist.
Vastavalt hädaolukorra seadusele käivitab hädaolukorra lahendamise konkreetse hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus ehk siis vastavalt olukorrale kas Politsei- ja Piirivalveamet, Päästeamet, Terviseamet või Keskkonnaamet. Nendel on olemas hädaolukorra lahendamise plaanid ehk HOLP-id. HOLP näeb ette iga asutuse eripärast tulenevaid koostöökokkuleppeid, milles hädaolukorra lahendamist juhtiv asutus ja kaasatud asutused on leppinud kokku hädaolukorra lahendamise korralduse. Kriisi juhtiv asutus hindab hädaolukorda ja kaasab vastavalt kokkuleppele ohvriabi, kes siis omakorda käivitab psühhosotsiaalse kriisiabi korraldamise vastavalt ohvriabi psühhosotsiaalse kriisiabi HOLP-ile ehk hädaolukorra lahendamise plaanile.
Praegu on Sotsiaalkindlustusametis konkreetne kontaktisik nendes küsimustes ohvriabi osakonna juht Jako Salla. Edaspidi toimub kaasamine läbi ohvriabi kriisiabi telefoni 116 006 – see on selline tulevikuvaade. Praegu pakuvad traumeeriva sündmuse läbi elanud inimestele tuge üle Eesti tegutsevad ohvriabitöötajad. Põhiline toetuse fookus on suunatud inimestele, kes on langenud kuriteo ohvriks, kogenud vägivalda, hoolimatust või muul viisil halba või ebainimlikku kohtlemist. Kohalikud ohvriabitöötajad kaasatakse sageli ka siis, kui on tegu politsei väljakutsetega ja läheb vaja psühhosotsiaalset kriisiabi.
Samas on psühhosotsiaalse kriisiabi pakkumise tase piirkonniti erinev, mis tuleneb loomulikult ka olemasoleva töötajaskonna erinevast taustast, erinevatest kogemustest toetuse pakkumisel. Kui tegemist on keeruliste sündmustega, keeruliste olukordadega, siis kaasataksegi just nimelt kogenumad ohvriabitöötajad ja traumaterapeudid, kes on võimelised toetama kannatanuid neile parimal viisil, pakkuma ka järelabi. Samas ei ole nende kaasamise protsess järjepidev ja alati selge. Küllap on tihti tegu juhtumipõhise lähenemisega ja keerulistele sündmustele reageerimise koormus langeb enamasti üsna vähestele spetsialistidele, kõige kogenumatele, kõige kompetentsematele.
Psühhosotsiaalse kriisiabi korraldamine hädaolukorras on neljaosaline protsess, millele ohvriabi arendustegevused aastatel 2019–2022 tuginevadki. Esiteks, psühhosotsiaalse kriisiabi juhtimine ja koordineerimine; teiseks, vahetu psühhosotsiaalne kriisiabi; kolmandaks, jätkutugi ja traumateraapiline abi, millele ka arupärijad viitasid, ja neljandaks, psühhosotsiaalse abi pakkujate toetamine. Suurõnnetuste korral käivitub ohvriabi psühhosotsiaalse kriisiabi juhtimine ja koordineerimine vastavalt konkreetse sündmuse iseloomule ja piirkonna eripärale. Peamine kriisiabi koordineeriva meeskonna juht on reeglina ohvriabi piirkonnajuht. Lisaks on igas piirkonnas ka asenduskoordineerija. Ja selleks kõigeks luuakse ka vahendid kriisisündmustele reageerimiseks. Olemas peavad olema n-ö tööriistakasti kuuluvad infomaterjalid, juhised, töölehed, vajadusel tuleb tagada transport sündmuspaika jms. Eesmärk on, et see valmisolek peaks olema 2019. aasta lõpuks. Töötatakse välja Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi 4 + 4 põhimõttel töökorraldus. Iga piirkonna juht vastutab kriisidele reageerimise eest ja talle määratakse ka asendaja, et tagada vahetustega valmisolek. Selleni tahetakse jõuda 2020. aasta alguses. Ühtlasi viiakse läbi katseprojekt ja korraldatakse õppusi, kaasates ka teisi asutusi, et välja selgitada süsteemi kitsaskohad ja toimivus. See aitab tulevasteks olukordadeks paremini valmis olla. Õppustele kaasamine algas juba sel sügisel. Katseprojekt on plaanitud 2020. aasta suveks.
Mis puudutab vahetut psühhosotsiaalset kriisiabi, siis suurõnnetuste korral, kus on tegu otseste ja kaudsete kannatanutega, on kavas enamasti reageerida kriisimeeskonnana. Meeskonna suurus sõltub sündmuse mastaabist, abistajateks on ohvriabitöötajad, vabatahtlikud ja välja koolitatud spetsialistid teistest asutustest. 2019. aasta lõpuks on vahetu psühhosotsiaalse kriisiabi pakkumiseks ohvriabis välja koolitatud 30 inimest. See arv on suhteliselt väike, aga aasta pärast peaks neid inimesi tänu vabatahtlike ja teiste asutuste kaasamisele olema 140 ringis. Nii et see arv peaks ligemale viiekordistuma.
Selle saavutamiseks viiakse läbi psühhosotsiaalse kriisiabi koolitused ohvriabi ja teiste Sotsiaalkindlustusameti töötajatele, kes on potentsiaalsed kriisimeeskonna liikmed. Esimesed koolitused viiakse läbi sel sügisel. Samuti kaardistatakse piirkonnas olemas olevad võrgustikud ja partnerid, kes psühhosotsiaalse kriisiabi süsteemi panustavad, selgitatakse välja nende võimalused-vajadused ja ettekujutus süsteemi toimimisest, püüdes jõuda ühiste arusaamadeni tulevasest süsteemist. Kaardistust alustatakse tänavu sügisel Harjumaast ja 2020. aasta alguses hõlmatakse kogu Eesti.
Samal ajal alustatakse vabatahtlike võrgustiku loomist. Sinna kuuluvad nii traumeeritud inimestega tegelenud spetsialistid kui ka muud kompetentsed inimesed vastavalt vajadusele. Näiteks võib tuua sotsiaalmeedia haldajad, kommunikatsioonispetsialistid. Ühtlasi luuakse pikaajaline koolitusplaan, mis on mõeldud nii psühhosotsiaalse kriisiabi pakkujatele kui ka kaasatud asutustele, kelle tegevus mõjutab kriisides kannatanuid, samuti vabatahtlikele. Siht on saada koolitusplaan valmis 2019. aasta lõpuks.
Lisaks, nagu juba viidatud, korraldatakse jätkutugi ja traumateraapiline abi. Ohvriabitöötajate ja kriisiabitelefoni kaudu kontakteerutakse vajadusel kannatanutega, et selgitada välja edasise abi võimalused-vajadused. Ohvriabi seaduse alusel on osal kannatanugruppidel õigus sellist määratud abi teatud mahus ka tasuta saada. See õigus on näiteks terrorismiohvritel või mõne süüteo tõttu otseselt kannatanutel. Olemasolevad teenused ja võimalused nende kasutamiseks kaardistatakse ning luuakse kvaliteetne järelabisüsteem, kirja pannakse kõik vajalikud jätkuteenused, nende rahastus ja kvaliteedinõuded. Tähtaeg on 2020. aasta esimene pool. Veel on siht luua osapoolte võrgustik – praegu tegutsetakse väiksemates gruppides –, et jõuda ühiste arusaamadeni, kuidas psühhosotsiaalses kriisiabis koostööd tõhustada. Tähtaeg on samuti 2020. aasta esimene pool.
Olen jõudnud neljanda punktini, psühhosotsiaalse abi pakkujate toetamiseni. Siin on peamine roll kriisiabi meeskonnajuhtidel, kes saavad koolituste käigus vajalikud oskused. Sisseostetava teenusena kasutatakse individuaal- ja grupisupervisioone. Kompetentsikeskusena toetatakse teisi asutusi, et tagada abivajaduse parem märkamine ja toetussüsteemide ülesehitamine. Selleks luuakse Sotsiaalkindlustusametis, nagu enne viidatud, kompetentsikeskus, kuhu on koondunud tänapäeva parimad teadmised psühhosotsiaalsest kriisiabist. Selle tagab just nimelt ekspertide kokkutoomine, jõudmaks ühistele arusaamidele psühhosotsiaalse kriisiabi olemusest ja parimast korraldusest. Ühest küljest on see pidev protsess – eks valdkond kogu aeg areneb, teadmised laienevad, teadus areneb, koostöö läheb paremaks –, aga võrgustikutöö kui selline algab 2020. aasta esimeses pooles. Nii et siin lõpptähtaega ei ole mõistlik pakkuda, seda ei olegi.
Sotsiaalkindlustusamet nõustab kompetentsikeskusena, nagu öeldud, teisi asutusi, et oma inimeste abivajadust paremini märgataks ja ehitataks üles toetussüsteeme. See kompetents peaks tekkima 2020. aasta esimeses pooles, misjärel nõustatakse pidevalt teisi kriisisündmuste lahendamise eest vastutavaid asutusi. Ühtlasi tagab SKA valdkonna jätkusuutlikkuse, tehes tihedat koostööd ülikoolidega, seda eriti valdkondades, kus puututakse otseselt kokku psühhosotsiaalse kriisiabi pakkumise võimaldamisega. See tähtaeg on 2020. aasta lõpp.
Kõik ülesloetud tegevused saab üldjoontes kokku võtta kolmes strateegilises suunas. Esiteks, Sotsiaalkindlustusameti võimekuse loomine; teiseks, tugeva võrgustiku eestvedamine; ja kolmandaks, valdkonna jätkusuutlikkuse tagamine. Tulemuseks on see, et Sotsiaalkindlustusametist kujuneb psühhosotsiaalse kriisiabi kompetentsikeskus. See tähendab meie jaoks ühelt poolt juhtrolli psühhosotsiaalse kriisiabi juhtimises kriisiolukordades, teiselt poolt ka sellealase kompetentsi koondamist ja jagamist. Sotsiaalkindlustusameti juhtimisel on tagatud tõhus ja koordineeritud psühhosotsiaalne kriisiabi järeltöö nii hädaolukordades kui ka väiksemaid kogukondi tõsiselt traumeerivates sündmustes. Selle tulemusena on eri asutuste vahel hästitoimivad koostöökokkulepped, kriisi läbi teinud inimestele pakutav psühhosotsiaalne tugi on pikaajaline, vajadus- ja teadmistepõhine. See kõik on siis selle arendustöö lõpptulemus.
Siin küsiti ka seda, kui suures summas riik kulutusi teeb, et asjaomane arendustöö käesoleval ja järgmisel aastal ellu viia. Ütlen need numbrid ka ära. Psühhosotsiaalse kriisiabisüsteemi puhtalt arendustegevuseks on riigieelarves perioodil 2019–2022 igal aastal 60 000 eurot, kokku 240 000 eurot. Täiendavalt on konkreetselt psühhosotsiaalse kriisi juhtimise teenuse jaoks näiteks sel aastal 145 000 eurot. 60 000 eurot aastas on puhtalt selle süsteemi loomise tugi.
Kui rääkida ohvriabist tervikuna, siis ütlen ka selle numbri välja: ohvriabi tervikuna koos vägivallaennetuse, naiste tugikeskuse teenustega saab umbes 2,5 miljonit eurot. Eelmisel aastal oli see summa 2,1 miljonit eurot. See planeeritud ressurss, see 60 000 eurot võimaldab korraldada psühhosotsiaalse kriisiabi osutamist, tagada ohvriabi spetsialistide ja vabatahtlike teadmised ning oskused sellise kriisiabi osutamist juhtida ja vahetut esmaabi pakkuda. Samas ei hõlma see eelarve kulutusi kriisile reageerimiseks. Hädaolukorrale reageerimine tähendab igal juhul – sõltuvalt ulatusest – kriisimeeskondade täiendavate spetsialistide kaasamist ja see on ju etteprognoosimatu maht. Tähendab, hädaolukorrale reageerimiseks vajab ohvriabi kindlasti erakorralist lisarahastust konkreetse juhtumi korral. Lisaks sellele psühhosotsiaalse kriisiabi tagamise, sh ohvriabi ootused järk-järgult kasvavad ja seetõttu vajab ka ohvriabisüsteem tervikuna lisaressursse. 2018. aastal kasvas ohvriabijuhtumite arv 19%, teisel poolaastal isegi 38.
Mul saab aeg kohe otsa, aga vastan hea meelega täpsustavatele küsimustele. Aitäh!