Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Enn Eesmaa

Tere hommikust, austatud Riigikogu! Auväärt minister! Lugupeetud külalised! Täiskogu IX istungjärgu neljanda ehk eelviimase töönädala teisipäevane istung algab eelnõude ja arupärimiste üleandmisega. Seda soovi ei ole ja ilmselt seda te saalis kõva häälega ka ei arutanud. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Istungist võtab osa 72 saadikut.
Head kolleegid, täpsustan mõnevõrra päevakorda. Tänase neljanda päevakorrapunkti arutelul, maaelukomisjoni algatatud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 788 teisel lugemisel teeb komisjoni ettekande maaelukomisjoni liige Aivar Surva. Tänase kuuenda päevakorrapunkti arutelul, Eesti Vabaerakonna fraktsiooni algatatud käibemaksuseaduse täiendamise seaduse eelnõu 763 esimesel lugemisel teeb komisjoni ettekande rahanduskomisjoni esimees Mihhail Stalnuhhin.


1. 10:02 Kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu (667 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Enn Eesmaa

Tänane esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Raivo Aegi, Ants Laaneotsa, Tarmo Kruusimäe, Priit Sibula, Maire Aunaste, Uno Kaskpeiti, Arno Silla, Raivo Põldaru, Henn Põlluaasa, Martin Helme, Andres Metsoja, Ain Lutsepa, Krista Aru, Artur Talviku, Enn Meri, Jaanus Karilaidi, Dmitri Dmitrijevi, Mart Helme, Madis Millingu, Meelis Mälbergi, Peep Aru, Toomas Väinaste, Helmut Hallemaa, Aivar Koka, Hardi Volmeri, Tiit Teriku, Anneli Oti, Märt Sultsi, Toomas Pauri, Enn Eesmaa, Valeri Korbi, Toomas Vitsuti, Külliki Kübarsepa ja Johannes Kerdi algatatud kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 667 kolmas lugemine. Avan soovi korral fraktsioonide läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu lõpphääletus.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 667. Palun võtke seisukoht ja hääletage!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 72 saadikut, erapooletuks jäi 1, vastu ei oldud. Eelnõu 667 on seadusena vastu võetud.


2. 10:05 Olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu

Aseesimees Enn Eesmaa

Teine päevakorrapunkt on väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu. Lubatagu lühidalt peatuda sellel, kuidas me seda arutelu läbi viime. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras juhatus väliskomisjoni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimuse, välispoliitika arutelu jaoks järgmise korra. Kõigepealt on välisminister Sven Mikseri ettekanne, kuni 20 minutit, siis küsimused ja vastused, kuni 90 minutit. Järgneb väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni ettekanne, kuni 15 minutit, siis küsimused ja vastused, kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige võib esitada kokku kaks suulist küsimust. Seejärel on läbirääkimised ning arutelu lõppedes Riigikogu otsust vastu ei võta. Väliskomisjon on teinud ettepaneku pikendada vajaduse korral istungi aega kuni kella 14-ni, kuid selle teemaga tegeleme täpsemalt siis, kui selleks on õige aeg. Palun ettekandeks kõnepulti välisminister Sven Mikseri.

Välisminister Sven Mikser

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Lubage mul täna alustada vaatega ajalukku. Tähistades 100 aasta möödumist Eesti Vabariigi sünnist, pidasime läinud aastal ka Välisministeeriumi 100. sünnipäeva. Läbi meie riigi ajaloo on just välisteenistus olnud meie katkematu riikliku järjepidevuse kandja.
"Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" kandis rahvaste enesemääramise ideed. Mõned nädalad enne Eesti iseseisvuse väljakuulutamist pidas aga USA president Woodrow Wilson kõne USA Kongressile, milles esitas plaani rahu saavutamiseks Euroopas. Wilson tõstis rahvusvaheliste suhete keskmesse liberaalsed väärtused: vabakaubanduse, demokraatia, rahvaste õiguse valida ise oma tulevikku, suveräänsete riikide koostöö. Kõigi nende ideede jaoks ei olnud maailm toona veel küps.
Aga Eesti iseseisvus ei olnudki wilsonistliku idealismi puhang. See oli kauase unistuse teostamine, milleks muutuv maailmakord andis meile võimaluse ja mis sai rahva pingutusena teoks. Iseseisvus kinnistati võitluste ja ohverdustega vabadussõjas, mille lõpetanud Tartu rahuleping oli meie esimene käegakatsutav diplomaatiline suursaavutus.
Eesti ja teised iseseisvunud väikeriigid lootsid, et ka suurriigid asuvad imperialistliku mõjusfääride poliitika asemel arendama reeglitepõhist rahvusvaheliste suhete süsteemi. Iseseisvuse esimesel aastakümnel püüdis meie diplomaatiline tegevus lõimida Eestit Euroopaga. Ent Euroopa suurriigid ei võtnud väikeriike rahvusvahelistes suhetes võrdväärsena. Nii kaotasime teise ilmasõja eel oma iseseisvuse ja järgnenud okupatsioonides ka olulise osa oma rahvast.
Teise maailmasõja järel oli USA ja tema liitlaste eesmärk kaitsta lääne vabadusi ja väärtusruumi Nõukogude Liidu ja rahvusvahelise kommunismi eest. Esiplaanile seati demokraatia, õigusriik, isikuvabadused, turumajandus ja vabakaubandus. Nende väärtuste kaitsmiseks loodi 70 aasta eest NATO. Prantsusmaa välisminister Robert Schuman lisas Euroopa väärtuste arsenali ka solidaarsuse mõiste, millele on rajatud tänane Euroopa Liit.
Vabaduse ideaalid elasid meie rahvas kogu okupatsioonide aja ja tagasid koos lääneriikide Nõukogude okupatsiooni mittetunnustamispoliitikaga Eesti iseseisvuse kestmise ja järjepidevuse. Nagu esimese ilmasõja järel, suutsime me ka külma sõja järgsetes muutustes avanenud võimaluste akent kasutada ja ehitada üles demokraatliku ühiskonna, mis on olnud muljet avaldavalt tugev. Mullu teie ees kõneledes nentisin, et viimastel aastatel on üheks kõige sügavamaks ja põhimõtteliseks väljakutseks demokraatlikele riikidele ja nende valitsustele tõusnud liberaalse demokraatia väärtuste vaidlustamine, seda nii üleilmselt, Euroopa Liidus kui ka meil Eestis. Meenutan, et need Eestit taasiseseisvumisest saadik edukalt teeninud põhimõtted on jätkuvalt surve all.
Head Riigikogu liikmed! Tahaksin nüüd jagada teiega meie ees seisvaid väljakutseid ning koos otsida lahendusi, mis aitaksid kaitsta ja edendada reeglitel põhinevat maailmakorda ning teenida nii meie välispoliitika- ja julgeolekuhuve.
Kõigepealt ÜRO-st. Juba juunis selgub, kas Eesti valitakse ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks. ÜRO tõhusust on palju kritiseeritud – mõnikord õigusega –, kuid see ei sea kuidagi kahtluse alla vajadust selle ainulaadse kaasava ülemaailmse organisatsiooni järele, kus kõik riigid saavad kokkulepitud reeglitele toetudes lahendada tekkivaid pingeid ja konflikte ning pürgida pikaajaliste arengueesmärkide poole. Eelkõige on ÜRO oluline just väikeriikidele, kelle jõud ei võistle kunagi suurriikide omaga, kuid kellel on rahvusvahelise kogukonna liikmetena kõigiti samaväärsed õigused.
Kui Eesti näeb reeglitepõhise maailmakorra murenemises, isolatsionismis ja poliitika jõupositsioonilt pealesurumises ohtu, siis peame koos teiste samameelsete riikidega püüdma neid suundumusi väärata või vähemalt neutraliseerida. See on võimalik ainult aktiivselt panustades ja osaledes.
On mitmeid teemasid, millele Eesti peab ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena eriliselt pühenduma: rahvusvahelise õiguse kohaldumine küberruumis, konfliktide ennetamine vastupanuvõime parandamise kaudu, kliima ja looduskeskkonnaga seotud küsimused, naiste ja laste õigused ja turvalisus ning kindlasti ka ÜRO Julgeolekunõukogu enda töömeetodite ajakohastamine.
Head kuulajad! Järgnevalt transatlantilistest suhetest. Atlandi-ülene julgeolekuallianss on endiselt tugev, samas oleme viimastel aastatel tajunud mitmes poliitikavaldkonnas ebakõlasid, mis võivad mõjuda negatiivselt ka senisele üksmeelele välis- ja julgeolekupoliitikas. On ilmselge, et USA juhtroll NATO heidutuse ja kaitse tagamisel ning panus Euroopa julgeolekusse on jätkuvalt hädavajalikud. Samas peavad Euroopa liitlased võtma tõsiselt USA üleskutset koorma õiglasemaks jagamiseks. Oma julgeolekusse investeerimine on iga riigi kohustus, selle täitmine loob aluse usalduslikeks liitlassuheteks. On hea öelda, et käesoleva aasta lõpuks jõuab n-ö 2% klubi eeldatavasti juba üheksa liikmeni ja veel mitmed on tegemas konkreetseid plaane, kuidas selle eesmärgini jõuda. Eesti kaitsekulutused ületavad juba mitu aastat 2% meie SKT-st ja seetõttu keskendume meie oma aruteludes pigem sellele, kas ja millist lisapanust on vaja, et esmased võimelüngad likvideerida ja iseseisvat kaitsevõimet veelgi tõhusamalt arendada.
Varssavis toimunud mullusel NATO tippkohtumisel võeti vastu rida otsuseid, mille ellurakendamine, nagu ka liitlaste suurendatud kohalolekus osalevate riikide hulk meie regioonis on selge näide tugevate liitlassuhete kohta praktikas. Tippkohtumisel Brüsselis möödunud suvel keskendusime alliansi heidutushoiaku edasisele tugevdamisele parema sõjalise planeerimise ja siirmisvõime arendamise kaudu.
Viimastel aastatel oleme näinud olulisi arenguid Euroopa Liidu kaitsekoostöös, samuti koostöös Euroopa Liidu ja NATO vahel. Heaks näiteks mõlemapoolselt kasuliku koostöö kohta on strateegiline kommunikatsioon, küber- ja hübriidohtudega seonduv ning sõjalise mobiilsuse arendamine.
On oluline, et Euroopa kaitsekoostöö arendamine täiendaks transatlantilisel sidemel põhinevat julgeolekulahendit, mitte ei püüaks seda asendada. Ka debatt Euroopa strateegilise autonoomia üle ei tohi muutuda tarbetuks ärritajaks transatlantilistes suhetes.
Meie kahepoolsed suhted Ameerika Ühendriikidega on väga head. Kaitse- ja julgeolekualase koostöö tihendamisel keskendume sõjalistele õppustele, kübervaldkonnale, energiajulgeolekule ja strateegilisele kommunikatsioonile. USA suurema sõjalise kohaloleku nimel nii Eestis kui ka Läänemere piirkonnas tervikuna teeme koostööd Läti, Leedu ja Poolaga.
Globaalne ohupilt muutub üha komplekssemaks. Asümmeetrilised ohud ei tunnista riigipiire ja nende allikaidki on raske tuvastada. Äärmuslased, terroriorganisatsioonid ning ka autokraatlikud režiimid tegutsevad üha jõulisemalt ja jultunumalt. Euroopa julgeolekule avaldab mõju ebaseaduslik ränne, mis tuleneb konfliktidest ja ebastabiilsusest Euroopa Liidu naabruses, aga ka majandus- ja kliimaprobleemidest.
Rahvusvaheline terrorism lähtub sageli neist konfliktikolletest, kus kriisiennetus ei ole olnud edukas. Sel puhul tuleb konflikti algpõhjustega tegelemise kõrval panustada ka sõjalistesse operatsioonidesse terrorivõrgustike füüsiliseks nõrgestamiseks. Riigikogu mandaat Iraagi vägede koolitamise jätkamiseks kehtib selle aasta lõpuni. Möödunud aastast osaleb Eesti Malis Prantsusmaa juhitavas operatsioonis Barkhane, mille eesmärk on terrorismivastane võitlus Saheli piirkonnas. Nüüd, mil globaalne koalitsioon on saavutamas ISIS-e üle territoriaalset võitu, tuleb enam tegeleda stabiilsuse loomisega, et ennetada uue vägivalla teket ja ekstremistlike ideede levikut. Seetõttu on Eesti eelmisel ja sel aastal lubanud anda Süüria kriisi leevendamiseks humanitaarabi kokku 1,3 miljoni euro eest.
Head kuulajad! Kui 15 aastat NATO liikmesust on tugevdanud meie julgeolekut, siis 15 aastat Euroopa Liidu liikmena on oluliselt suurendanud meie jõukust, heaolu ja turvalisust. Organisatsioonina on Euroopa Liit ainulaadne selle poolest, kui sügavalt on selle reeglistik ja toimemehhanismid saanud osaks liikmesriikide igapäevaelust, kuid sellele lisaks on Euroopa ka ideede ja väärtuste kogum.
Täna on liidu ühtsus ja alusväärtused löögi all – valedele tuginev populism ja madalatele instinktidele apelleerivad hirmud on tööriistaks Euroopa idee vastaste käes. Neid tehnoloogiaid on üritatud importida ka Eestisse, mille elanike toetus Euroopa Liidule on tavapäraselt olnud kõrge. Meile seatakse mõnikord eeskujuks nn mitteliberaalset demokraatiat ehk sisuliselt demokraatia puudumist. Euroopa ühtsust vastandatakse rahvuslikule suveräänsusele, unustades, et väikeriikide mõjukus kasvab just nimelt koostöös. Kui me anname oma suveräänsuse ühishuvide teenistusse, siis just selleks, et tagada oma iseseisvuse ja suveräänsuse säilimine. Ühised otsused ja poliitikad Euroopa Liidus annavad võimenduse Eesti poliitikatele ja Eesti arengule.
Head kuulajad! Brexiti lõpplahendus ei ole täna veel selge, kuid Eestile jääb Suurbritannia oluliseks partneriks ka väljaspool Euroopa Liitu. Me soovime käimasoleva lahutusprotsessi võimalikult väikeste kaotustega selja taha jätta, et keskenduda juba uue, toimiva suhte loomisele majanduses ja kaubanduses, sise- ja välisjulgeolekus, noorte- ja üliõpilasvahetuses, digitaal- ja kübervaldkonnas, teaduses. Me töötame koordineeritult ka selle nimel, et meie kodanikud ja ettevõtted ei peaks Brexiti tõttu kannatama. Mõistagi on Brexit ka õppetund sellest, kui tihedalt Euroopa Liidu lõimed meid liidavad ja kui keeruline on nende lahtiharutamine nii tehniliselt kui ka sisuliselt ja kui suur võiks meie jaoks olla Euroopa Liidu puudumise hind.
Sel aastal algavad arutelud Euroopa Liidu järgmise viie aasta prioriteetvaldkondade ja eesmärkide üle. On mitmeid valdkondi, kus me kuulume liiderarvajate sekka, näiteks digitaalsed lahendused, andmemajandus, küberturvalisus. Euroopa Liidu järgmise seitsme aasta finantsraamistik peab neid prioriteete toetama, hoides ka traditsioonilisi prioriteete: ühtekuuluvuspoliitikat ning ühtset põllumajanduspoliitikat. Suurprojektidest on Eestile olulised Rail Baltic ja meie elektrivõrkude sünkroniseerimine Euroopa sagedusalaga.
Austatud Riigikogu! Euroopa Liidu idapartnerluse kümnendal aastapäeval väljendame me toetust idapartnerite reformidele ja anname perspektiivi suhete edasiseks arendamiseks. Arengukoostöö on oluline tööriist ühise väärtusruumi edendamisel, mis aitab kaasa nii meie kui ka meie naabrite heaolu ja julgeoleku suurendamisele. Nii tugevdab Ukrainas demokraatia ja õigusriigi arengu toetamine, hea valitsemistava juurutamine ning kodanikuühiskonna ja inimõiguste edendamine kogu Euroopa stabiilsust ja arengut.
Juba lähitulevikus peab Eesti suutma rohkem kaasa rääkida ka Euroopa Liidu lõunanaabruse teemadel. Ka arengukoostöös peame vaatama kaugemale horisondi taha ja keskenduma vähim arenenud riikidele. Oleme maailma mõttes juba aastaid jõukas ja väga edukas väikeriik ning nii peavad järgmine Riigikogu koosseis ja valitsus leidma viisi, kuidas jõuda arengukoostöös ja humanitaarabi andmises lubatud 0,33%-ni rahvamajanduse kogutulust. Tuletan meelde, et täna on see suhtarv vaid 0,18%.
Austatud Riigikogu liikmed! Eesti majanduslik edu sõltub väga suures osas välisturgudest. Avatud turumajanduse, Euroopa Liidu ühtse kaubanduspoliitika ning lepinguliselt reguleeritud väliskaubanduse kaudu oleme oma heaolu jõudsalt kasvatanud. 1. veebruaril jõustunud vabakaubandusleping Euroopa Liidu ja Jaapani vahel on väga hea näide selle kohta, et Euroopa suudab koos teha ära palju rohkem kui tema liikmesriigid eraldi. Paraku on ka väliskaubandussuhetes multilateraalne, reeglitel põhinev lähenemine osati asendumas piiratud mahus diilipõhise kaubanduse ja protektsionismiga. Euroopa ettevõtjad on silmitsi turule sisenemise piirangute, vältimatu tehnoloogiate üleandmise, internetivabaduse puudumisega. See kõik annab omakorda õigustuse protektsionistlike tõkete seadmisele Euroopas ja USA-s. Euroopa Liit peab olema järjekindel vaba turu – oma ühe aluspõhimõtte – kaitsmisel. Eesti omalt poolt jätkab reeglitepõhise vabakaubanduse aktiivset edendamist, otsides lahendusi, mis aitaksid hoida Atlandi-üleseid kaubandussuhteid ning maandada Euroopa Liidu ja USA suhetes tekkinud pingeid.
Eesti ettevõtjate abistamine eksporditurgude leidmisel on meie välisteenistuse prioriteet. Oleme olnud edukad ning meie ekspordi maht on suurem kui kunagi varem, kuid edasiliikumiseks peame olema fokuseeritumad ja suutma oma eeliseid paremini ära kasutada. Veel üks oluline eesmärk on välisinvesteeringute toomine, keskendudes kapitalimahukatele tarkadele valdkondadele, et suurendada Eesti toodete lisandväärtust.
Välismajandushuvid on meie esinduste võrgu laiendamisel oluliseks kriteeriumiks. Head näited on peatselt avatav suursaatkond Abu Dhabis, mis on väravaks Araabia poolsaarele, samuti peakonsulaat USA läänerannikul San Franciscos. Veelgi efektiivsemalt peame ekspordi edendamiseks kasutama meie aukonsulite võrgustikku ning tugevdama äridiplomaatia suunda esindustes ja ka Tallinnas.
Hea Riigikogu! Eesti välispoliitika digitaalne mõõde kasvab. Olles suutnud kodus ehitada üles ühe maailma arenenuima e-riigi, on meie maine rahvusvaheliselt väga hea. See loob meile uusi võimalusi tutvustada Eestit, meie kaupu ja teenuseid. Aitame ka teisi riike, piirkondi ja organisatsioone infoühiskonna lahenduste kasutuselevõtul. Infoühiskonna edendamine eeldab, aga ka toetab avatust, sõnavabadust, inimõiguste kaitset ja reeglitepõhisust, teenides nii Eesti välispoliitika laiemaid eesmärke.
Olles loonud tugeva riikliku küberkaitse- ja küberturbesüsteemi, oleme maailma küberjulgeoleku indeksites kõrgel kohal. Mullu käis meie lahendustega tutvumas valitsusdelegatsioone 94 riigist. Välisministeerium tihendab arengukoostööd riikidega, kes soovivad meie kogemustest õppida. Alles arenevates riikides on nii digi- kui ka küberturbe turunišid veel hõivamata ning siin on võimalusi ka meie erasektori jaoks. Olles väike ja paindlik, saame õpetada, kuidas väheste ressurssidega luua toimiv riiklik küberkaitsesüsteem.
Veel üks valdkond, kus Eesti on esirinnas, on kübernormide ja rahvusvahelise õiguse kujundamine. Poliitiliselt motiveeritud küberrünnakud on järjest suurem julgeolekuoht. Üha tähtsamaks muutub riikide vastutustundlik käitumine küberruumis. Seetõttu oleme aktiivsed ÜRO, OSCE, Euroopa Nõukogu ja teiste organisatsioonide küberjulgeolekualaste algatuste kujundamisel.
Välisministeerium kavatseb meie ekspertiisivõimekuse arendamiseks luua koostöös ülikoolide ja teadusasutustega rahvusvahelise küberõiguse kompetentsikeskuse. Juba täna on Eesti üks juhtivaid küberekspertiisi pakkujaid rahvusvahelistele organisatsioonidele ning meie ülesanne on juhtiva küberriigi staatust hoida ja tugevdada.
Infotehnoloogilise revolutsiooniga kaasnevad kiired muutused tekitavad paljudes ebakindlust tuleviku ees. Küberründed ja küberruumis toimuvad infooperatsioonid kujutavad endast ohtu, samas pakuvad töökohtade automatiseerimine ja tehisintellekti võidukäik uusi võimalusi, millest Eesti paindliku väikeriigina peab kinni haarama. Me vajame uut Tiigrihüpet, millesse on kaasatud kogu ühiskonna poliitiline, majanduslik, teaduslik ja hariduslik potentsiaal ning mille saavutamiseks peame oluliselt suurendama oma teaduse ja tehnoloogilise arendustegevuse rahastamist. Viimaks innovatsiooni uuele tasemele, peame riigina sinna suunama ressursi, mis on võrreldav nende riikide ressursiga, kes täna innovatsiooni puhul teed näitavad.
Hea Riigikogu! Lõpetuseks tahan veel kord rõhutada, et Eesti huvid lähtuvad meie väärtustest ning on kõige paremini kaitstud liberaalsetel väärtustel ja reeglitel põhinevas koostöös. Eestil on ajaloos iseseisva riigina läinud hästi siis, kui rahvusvahelisel areenil on domineerinud liberaalne väärtusruum. Euroopal on läinud hästi, kui rahvusvaheliste suhete süsteem on olnud reeglitepõhine ning riikide suveräänsust austav. Meie maailmajao süngemad peatükid on seevastu kirjutatud ajal, mil piiratud rahvuslik enesehuvi on seatud ettepoole rahvusvahelisest koostööst või kui liberaalseid ideaale on maha surutud ja hävitatud.
Kui demokraatial, turumajandusel, kodaniku- ja inimõigustel, õigusriigil ning solidaarsusel põhinev väärtusruum on kellegi meelest Euroopale koormavaks muutunud, siis peame ka küsima, mis on alternatiiv. Kuidas tulla toime illiberalismi ja autokraatia pealetungiga, kuidas seista vastu mõjusfääride poliitika naasmisele globaalsel areenil? Kuidas hoida solidaarsust liitlaste ja partneritega, kui natsionalistlikud enesehuvid hakkavad varjutama ühishuvi? Kui meie ei suuda või ei soovi olla solidaarsed teistega, siis miks peaksid teised olema solidaarsed meiega?
Eesti diplomaatia ja välisteenistus on viimase pea 30 aasta jooksul viinud ellu rahva tahet, et me oleksime lääne väärtusi ühendavas poliitilises, majanduslikus ja julgeolekuruumis. Eesti rahvuslike huvide edendamisel oleme alati pürginud konsensusliku välispoliitika poole. Kõik taasiseseisvumisjärgsed valitsused on Eesti suveräänsust ja rahvusvahelist positsiooni liitlas- ja partnerlussuhete kaudu tugevdanud. Olen veendunud, et ka järgmine valitsus seab välispoliitika meie huvide teenistusse ning tagab välisteenistuse edukaks toimimiseks vajalikud ressursid. Selles on abiks välispoliitika arengukava, milles sätestatakse tegevus järgmiseks kümnendiks ning mida uus valitsus ja Riigikogu arutama hakkavad.
Lubage mul lõpetuseks pöörduda tagasi pea 100 aasta tagusesse aega ja tsiteerida Eesti esimest välisministrit Jaan Poskat, kes kõneles Asutavas Kogus 10. veebruaril 1920 nõnda: "Sest võib juhtuda, et meie oma neutraliteedi kaitseks välja peame astuma ja sõjariistad kätte võtma, sest pärast seda, kui meie rahu teinud oleme ja see kinnitatud saab, oleme meie neutraalriigi seisukohal ja peame selle kohuseid seni sõdivate riikide vastu kaitsma." See tsitaat on vastus neile, kes küsivad, milline on Eesti plaan B, kui liitlassuhetel, Euroopa solidaarsusel ja lääne väärtusruumil põhinev välispoliitika peaks meid alt vedama. Vastus on lihtne: meie tänased tegevused ongi alternatiiv sellele plaanile, mis 1939. aastal läbi kukkus. Demokraatlik väikeriik jääb ellu ja areneb siis, kui ta kaitseb oma väärtusi nii kodus kui ka võõrsil ja kui tal on olemas neid väärtusi jagavad liitlased, kes on samuti valmis neid ühiselt edendama ja kaitsma. Tänan teid tähelepanu eest ja olen meelsasti valmis vastama teie küsimustele.

Aseesimees Enn Eesmaa

Küsimuste vooru pikkus, tuletan meelde, on täna poolteist tundi. Palun, Arto Aas!

Arto Aas

Aitäh! Esiteks aitäh selle sõnavõtu eest, mis oli heas mõttes igav. Tänapäeva pöörases välispoliitikas on puhas rõõm kuulda juttu liberaalsetest väärtustest. Küll aga on toon välja paar kriitilist nooti möödunud aasta kohta. Ma arvan, et oli kaks juhtumit, kui te siiski läbi kukkusite. Üks oli Danske skandaalis Eesti seisukohtade esitamine välismaal ja välismeedias ning teine oli rändeleppega seotud seisukohtade selgitamine riigis sees. Need kaks juhtumit jäävad kindlasti eelmisest aastast negatiivselt meelde. Minu mure aga on tulevikuga seotud. Kui me peaksime saama ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks, siis me peame iga nädal ja iga kuu langetama keerulisi otsuseid ning neid nii välismaal kui ka koduriigis selgitama. Kuidas me siis hakkama saame? See töö on tõenäoliselt veel keerulisem kui see, mis eelmisel aastal oli.

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Mis puudutab neid kahte juhtumit või kahte eelmisel aastal ka Eestit puudutanud rahvusvahelist teemat, siis Danske panga ja rahapesuskandaali puhul Välisministeerium tõepoolest ei püüdnudki riigisisesesse teemakajastusse sekkuda. See, mida Välisministeerium ja meie diplomaatilised esindused tegid selleks, et Eesti positsioone selgitada, aga ka selleks, et võimalikku ebaõiglast Eesti-suunalist kriitikat ennetada või maandada, on võib-olla Eesti ajakirjanduse eest mõneti varju jäänud. Kindlasti ei olnud meie eesmärk sellel teemal Eestile rahvusvaheliselt lisatähelepanu tõmmata, n-ö kodustada probleemi, mis väga suurel määral siiski peale Eesti oma järelevalveinstantside tegevuse ja Eesti oma seaduste kujundamise puudutas ikkagi ka emapanga koduriiki ja võib-olla ka rahvusvahelisi rahapesureegleid laiemalt. Nii et Välisministeerium oma rolli siin täitis, aga ilmselt mitte viisil, mis oleks olnud Eesti meedias iseäranis nähtav.
Rändeleppest või ränderaamistikust on siin saaliski räägitud päris pikalt. Tegemist oli kindlasti mitmes mõttes õpetliku looga nii, ma arvan, meie valitsusele kui ka meie parlamendile. Kui me vaatame raamistiku läbirääkimiste järgset debatti mitmes Euroopa riigis, siis me näeme, et tegemist oli väga hästi sünkroniseeritud hirmu õhutamise kampaaniatega, mis puhkesid mitte ainult Eestis ega puudutanud kindlasti mitte ainult Eesti valitsuse või Välisministeeriumi tegevust, vaid neid oli peaaegu kõigi meie naabrite juures. Minu ja Välisministeeriumi roll oli võtta maha asjatuid hirme ja ažiotaaže selle raamistiku võimaliku juriidilise siduvuse pärast. Ma tahan kindlasti tunnustada kõiki neid Riigikogu liikmeid, kes kaasusid konstruktiivselt ja asjalikult sellesse mõttevahetusse. Ma tahan kindlasti kutsuda kõiki poliitilisi jõude üles rahulikkusele, vaoshoitusele ja ratsionaalsusele taolistes debattides tulevikus. Arvestades seda infomaastikku, kus me nii oma sisepoliitilistes kui ka välispoliitilistes tegevustes opereerime, on selge, et selliseid kriise võib ka tulevikus ette tulla. Ma usun, et väga palju on sellest sündmusest, sellest juhtumist õppida ka Eesti Vabariigi Riigikogul ja siin esindatud poliitilistel jõududel. Ma meenutan, et kui rändeleppealane või ränderaamistikualane mõttevahetus Eesti parlamendis käivitus, siis nõuti üsna resoluutses toonis selle teema toomist parlamendi ette, samas, kui ränderaamistikku toetav avaldus lõpuks Riigikogu menetlusse jõudis, siis soovisid mõned poliitilised jõud, teiste hulgas just need, kes olid kõigepealt parlamentaarset arutelu nõudnud, selle teema n-ö parlamendist äraviimist ja asja otsustamist valitsuses. See on kindlasti vaadeldav teatud mõttes sisepoliitilise mänguna, mida valimiseelses laetud õhustikus ikka ette tuleb, aga millest välispoliitika- ja julgeolekuküsimustes võiks võimaluse korral üritada siiski hoiduda.
ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikmena on Eesti kindlasti kaaluka sõnaga, ta on selleks rolliks hästi ette valmistatud. Eesti on olnud ÜRO-s viimase 27 aasta jooksul väga aktiivne ja sõnakas liikmesriik. Me oleme oma diplomaatide kaudu seal hoidnud mitmeid olulisi positsioone, meil on liiderarvamus mitmel olulisel teemal, loomulikult küber- ja digivaldkonnas, aga mitte ainult, ka keskkonnateemadel, ka naiste ja laste õiguste teemadel ja tegelikult ka ÜRO enda reformi teemadel, mille puhul Eesti on kuulunud mitmesse algatusgruppi, mille eestvõttel on päris olulisi muudatusi suudetud juba läbi viia või vähemalt debatt algatada. Mõni näide. Näiteks oli viimane ÜRO peasekretäri valimise protsess tunduvalt avatum ja kaasavam kui kõik senised ja ka Eestil on selles olnud oma roll. Eesti on toetanud julgeolekunõukogu reformi puudutavaid algatusi, näiteks põhimõtet, et ÜRO Julgeolekunõukogu alalised vetoõiguslikud liikmed võiksid loobuda veto kasutamisest nende resolutsioonide puhul, kus käsitletakse massikuritegusid, inimsusvastaseid sõjakuritegusid. Nii et Eesti on kindlasti selleks rolliks valmis. Sellest, et meil tuleb võtta positsioone küsimustes, kus meie suured liitlased võivad olla meist erinevat meelt, oleme me teadlikud. Kindlasti, nii nagu Euroopa Liidus ja NATO-s seni, on Eesti eesmärk ka ÜRO-s ja ÜRO Julgeolekunõukogus ehitada sarnaselt mõtlevate riikide konsensust, et erimeelsused ühes valdkonnas ei hakkaks negatiivselt mõjutama koosmeelt teistes poliitikavaldkondades, näiteks meie jaoks kriitiliselt olulises Läänemere regiooni ja üldse Euroopa julgeolekuküsimuses.

Aseesimees Enn Eesmaa

Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt välisminister! Ei saa päris lõpuni nõus olla sellega, mida te auväärt Arto Aasa küsimusele vastates mainisite, et nn rändeleppe mõttevahetuse ajal toimus mängurlus. Ma arvan, et see positsioon, mille valitsus tegelikult valis, oli mugavusvalitsuse positsioon, mis ei tähenda seda, et parlament ei võiks ega saaks neid küsimusi arutada, aga otsus jäi valitsusel ametlikult tegemata. Minu küsimus on aga seotud hoopis rahapesuga laiemas mõttes. Auväärsed esindajad väitsid mõni päev tagasi ajakirjandusele, et seoses Danske rahapesuga võib olla kahtlusi, et seda raha, mis on liikunud mitmes rahapesus, kaasa arvatud selles, on võidud kasutada mitmesuguseks mõjutustegevuseks kuni Brexiti hääletustulemuste mõjutamiseni välja. Kas Euroopa Liit ja teie isiklikult tunnetate, et seda tüüpi aktsioone on tulevikus tulemas rohkem? Üldiselt on Euroopas olnud selline arusaam, et 10–15 aastat tagasi võeti meie teatud Vene-hirmu naljana, kuigi peale Gruusia ja Ukraina sündmusi meie tõsiseltvõetavus suurenes. Kas te tunnetate seda, et meie ekspertiis võiks kaasa aidata sellele, et Euroopa ärkaks?

Välisminister Sven Mikser

Jaa, kindlasti. Aga tulen teie küsimuse alguse või sissejuhatuse juurde. Kahtlemata, see, et valitsus ei suutnud leida üksmeelt, on halb. Selle kriitika võtan mina ühe valitsusliikmena kindlasti omaks, kuigi ei minu erakond ega ka peaministri erakond ei olnud kindlasti vastutav selle eest, et see üksmeel jäi sündimata. Aga kindlasti tasub ka teil olla kriitiline mitte üksnes valitsuse suhtes, vaid põhjendatud juhtudel ka enesekriitiline, sest ka teie erakonna käitumine ei olnud kindlasti järjepidev ega lähtunud mitte üksnes ega isegi mitte eelkõige Eesti välispoliitilistest huvidest, vaid siiski soovist nõrgestada istuvat valitsust. Seda ei saa peaaegu üheski poliitikavaldkonnas ega -küsimuses opositsioonile ette heita, küll aga saab seda ette heita siis, kui on tegemist välis- ja julgeolekupoliitiliste küsimustega.
Mis puudutab mõjutustegevust, siis kahtlemata on see erakordselt tõsine teema. Ma usun, et Eesti on mõjutustegevuse tõrjumiseks teatud mõttes paremini ette valmistatud kui suur osa meie partneritest ja liitlastest, kuigi on positiivne märkida, et meie partnerite ja liitlaste mahajäämus selles valdkonnas kahaneb kiiresti. Viimaste aastate püüded sekkuda demokraatlike riikide demokraatlikesse protsessidesse, sh valimiskampaaniatesse, on kindlasti teadlikkust ohust oluliselt-oluliselt tõstnud. On selge, et selle ohuga toimetulemiseks tuleb paigutada sellesse võitlusse ju tunduvalt rohkem ressursse, kui näiteks Euroopa Liit kollektiivselt praegu teeb või kui näiteks NATO liikmesriigid kollektiivselt teevad. On selge, et selle mõjutustegevuse eesmärk ei ole mitte ainult ühe või teise võib-olla kolmanda riigi vaatepunktist sobiva või sümpaatse poliitilise jõu toetamine või aitamine. Selle mõjutustegevuse peamine eesmärk on siiski demokraatia, parlamentaarse demokraatia, liberaalse demokraatia diskrediteerimine ja meie oma elanike seas – mitte ainult Eesti, vaid loomulikult ka meie liitlaste ja partnerite valijate ja kodanike seas – usalduse kahjustamine ja umbusalduse külvamine omaenda riigivõimu institutsioonide ja demokraatlike protsesside vastu. See on kahtlemata erakordselt ohtlik. Oma rolli mängib siin kindlasti ka tundmatuseni muutunud informatsiooniline maastik, kus selliseid kampaaniaid on võimalik varjatult läbi viia ja nende rahastamise allikaid on võimalik peita. Ka Eesti on näiteks eelolevate parlamendivalimiste valguses oluliselt tõhustanud koostööd sotsiaalmeediaplatvormidega, mis paraku on minevikus sellistes informatsiooni- ja mõjutuskampaaniates mänginud päris olulist rolli. Ma arvan, et meie kodanike teadlikkus ja ka ühiskonna n-ö vastupanuvõime sellise mõjutustegevuse suhtes, mida viivad siin läbi mitmed kanalid, nagu Sputnik või RT, on päris hea, aga kindlasti on olemas ka märksa subtiilsemat, märksa raskemini äratuntavat mõjutustegevust, mille suhtes ka meie ei pruugi olla päris immuunsed. Loomulikult on siin võtmetähtsusega koostöö partneritega ja väga tihe infovahetus. Siin, ma arvan, me oleme viimaste aastate jooksul nii kahepoolselt (meie teenistused ja nende partnerteenistused) kui ka mitmepoolselt (Euroopa Liidus on loodud näiteks sihtüksusi, kes tegelevad infooperatsioonide identifitseerimisega ja neile vastu seismisega, ning NATO-s on parandatud n-ö situatsiooniteadlikkust ja sellealast koordinatsiooni) teinud tubli sammu edasi.

Aseesimees Enn Eesmaa

Lugupeetud välisminister, kuuldavasti kiusab teid mõnevõrra köha. Kas soovite väikest pausi? Meil on üle tunni veel minna.

Välisminister Sven Mikser

Võime jätkata, ma usun.

Aseesimees Enn Eesmaa

Hüva. Andres Herkel.

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud välisminister! Oma põhjalikus ettekandes ei puudutanud te soome-ugri koostöö teemat, küll aga on väliskomisjon seda teemat regulaarselt ette võtnud. Minu küsimus on kõigepealt see: kuidas te hindate soome-ugri rahvaste, nende kultuuri ja kodanikuühiskonna seisundit Venemaa Föderatsioonis? Oli ka üks üsna ebameeldiv juhtum, kui meie hõimuliikumise esindajad kutsusid Karjala aktivisti ja keeleteadlase Aleksei Tsõkarevi külla, aga talle ei antud Eesti viisat. Nüüd on kuulda olnud, et üks ja teine Euroopa riik on ilma suuremat ohtu tajumata teda siiski üle oma piiri lasknud. Kas Välisministeeriumil on siin mingisugune selgitus ka või võib see millalgi tulla? Kuidas te suhtute selliste kunstlike tõkendite loomisesse inimeste suhtes, kes siiski kannavad kultuurilist ja kodanikuühiskonna missiooni?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Väga oluline küsimus. Välisministeeriumi jaoks on soome-ugri rahvaste toetamine üks inimõigusalastest prioriteetidest, on seda olnud pikalt, on seda täna ja on kindlasti ka tulevikus. On tõsi, et 20-minutilises ettekandes on paratamatult rohkem neid teemasid, mida ei jõua käsitleda, kui neid, mida jõuab käsitleda. Seetõttu on eriti tore, et te selle teema tõstatasite. Eesti esindused nii ÜRO-s kui ka Moskvas ja Riias püüavad oma võimaluste piires osaleda soome-ugri teemal ürituste korraldamisel ning hõimurahvaste kultuuri ja keelt tutvustavates initsiatiivides. Loomulikult külastavad meie diplomaadid üsna regulaarselt ka hõimurahvaste asualasid. Eelkõige just Venemaal elavad hõimurahvad on ju inimesed, kes nagu väga paljud põlisrahvad püüavad säilitada oma kultuuri ja keelt võrdlemisi keerulistes oludes. Riigid saavad seda loomulikult toetada ja soodustada ning Eesti seda ka kõigiti teeb. Loomulikult ei ole see mitte üksnes Välisministeeriumi prioriteet, ka Eesti teised nii riigiasutused kui ka vabaühendused on seal väga olulised partnerid. Mis puutub Tsõkarevi viisat, siis saan öelda niipalju, et igal riigil, teiste hulgas Eestil, on õigus ka ilma avalikku põhjendust andmata otsustada, kas soovitakse kellelegi anda luba riiki siseneda või mitte. Viisaotsuseid ei tee loomulikult Välisministeerium üksinda, ta toetub meie teiste pädevate institutsioonide ja riigiasutuste nõuannetele, soovitustele ja hoiatustele. Neid otsuseid ei tehta kunagi kergekäeliselt. Loomulikult on meie Venemaal elavad hõimurahvad ja nende esindajad alati teretulnud Eestit külastama, seda tõestab ka suur korduvviisade arv. Nagu öeldud, sellised üksikjuhtumid on kindlasti tähelepanu äratavad, aga nad ei peegelda kindlasti mingit laiemat trendi, nagu kuidagi soovitaks teha meie hõimurahvaste esindajatele takistusi Eesti külastamisel.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Anne Sulling!

Anne Sulling

Hea istungi juhataja! Hea välisminister! Viimasel ajal on peale USA, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa ka paljud Euroopa riigid teatanud, et loobuvad Hiina ettevõtte Huawei seadmete kasutamisest 5G-infrastruktuuris. Euroopa Komisjoni digivolinik Andrus Ansip on samuti öelnud, et Hiina tehnoloogiaettevõtted on mure, mis ohustab kogu liidu tööstust ja turvalisust. Mis on Eesti positsioon selles küsimuses?

Välisminister Sven Mikser

Hiina on tehnoloogiliselt arenenud ja väga kiiresti arenev riik, ta on ka globaalses mõistes väga konkurentsivõimelise tootmisega riik, väga kiiresti kasvav majandus võrreldes tänaste arenenumate majandustega. Me saame kindlasti eeldada, et Hiina ettevõtted nii nagu täna, nii ka tulevikus osalevad väga erinevatel enampakkumistel ja hangetel nii avalikus kui ka erasektoris. Eesti valitsuse ja meie valitsusasutuste ülesanne on kaaluda ja tagada, et hanked oleksid kooskõlas meie oma seadustega ja Euroopa regulatsioonidega ning et teisest küljest ei kaasneks nendega mingisugust otsest ega kaudset Eesti julgeolekuhuvide riivet. See oli võib-olla selline Hiinat puudutav märkus, aga me oleme tegemas Euroopa Liidus tööd, et jõuda kokkuleppele, ja me oleme selle kokkuleppe lävel, et reguleerida infovahetust omavahel, Euroopa Liidu piires.
Mis puudutab kolmandatest riikidest pärit välisinvesteeringute tausta, siis on oluline, kui me räägime siin näiteks võrkude arendamisest, et Eestis võivad konkreetselt nendes uue generatsiooni mobiilsidevõrkude arendamises osaleda firmad, kes on registreeritud näiteks Põhjamaades, aga kes tegelikult n-ö esindavad kolmandatest riikidest pärit tehnoloogiat, mis võib omakorda olla mingisuguste julgeolekukaalutluste puhul kriitilise tähtsusega. Nii et kahtlemata, ühest küljest on Hiina meile oluline partner, me oleme kõigiti valmis tegema Hiinaga väga tihedat poliitilist ja majanduslikku koostööd ning ka teeme seda. See teema ei puuduta kindlasti mitte üksnes üht konkreetset riiki, vaid kõiki Euroopa Liidu ja NATO väliseid riike. Me peame olema väga teadlikud võimalikest sõltuvustest, väljakutsetest ja meie julgeoleku riivetest, mis võivad näiteks ühe või teise suure investeeringuga kaasneda.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Urve Tiidus!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud välisminister, teil oli väga huvitav ettekanne. Aga küsin mõneti johtuvalt eelmisest küsimusest ja ka sellepärast, et see küsimus on mul ette valmistatud. Mulle meenus, et 2012. aastal kiitis Riigikogu heaks dokumendi "Eesti võimalused ja huvid Aasias aastani 2025". Tookord peeti seda suunda väga oluliseks. 2025. aastal tehakse tõenäoliselt mingid kokkuvõtted. Teie ettekandes ei olnud siiski ühtegi sõna nende huvide realiseerumisest, kuigi nüüd Huaweiga seoses puudutati põgusalt Hiina teemat ja ka investeeringute teemat. Kas te võite natukene täpsustada, kas see strateegia eelmisel aastal ka kuidagi esile tõusis või realiseerus mõni selle punkt?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Kahtlemata on Aasia suund eriti just meie välismajanduses oluline. Meie välisesindused Aasias, nii nagu ka EAS-i Kagu-Aasias paiknevad välisesindused loomulikult tegelevad regulaarselt, viisipäraselt ja järjepidevalt nii Eesti ekspordivõimaluste avardamisega nendes regioonides kui ka välisinvesteeringute kaasamisega, võttes arvesse kõiki kaalutlusi, millest ma ka eelmisele küsimusele vastates põgusalt rääkisin. Absoluutselt kõik Riigikogus heaks kiidetud strateegiadokumendid on valitsusele tema igapäevases toimimises juhiseks. Kõigis pädevates formaatides, sh valitsuse majandusarengu komisjonis, jälgitakse ja monitooritakse nende strateegiate täitmist ning tehakse vajaduse korral ettepanekuid suundi korrigeerida, sest on selge, et ka välismajanduses ja väliskaubanduses on olukord võrdlemisi dünaamiline. Kui me vaatame näiteks arenguid globaalses kaubanduses, siis me ju teame, et üks suuremaid pingeallikaid on just nimelt Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahelistes kaubandussuhetes.

Aseesimees Enn Eesmaa

Aivar Sõerd.

Aivar Sõerd

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Te rõhutasite oma ettekandes vajadust tagada poliitilistes otsustes ja poliitikate kujundamisel iseseisvus ja suveräänsus. See on väga tähtis ja õige. Mul on küsimus konkreetsemalt majandus- ja rahandusvaldkonnas poliitiliste otsustega iseseisvuse ja suveräänsuse tagamise kohta. Teatavasti ei ole praegune valitsus pidanud vajalikuks koguda riigisiseseid rahalisi reserve selleks, et olla valmis võimalikeks kriisideks tulevikus. Rahandusministeerium on must valgel öelnud näiteks Riigikontrollile, et kriisiolukorras on võimalik pöörduda rahvusvaheliste kriisilahendusfondide ja teiste riikide poole laenu saamiseks. Aga teatavasti, kui teised riigid annavad laenu, siis nad seavad ka tingimusi ning sellega me ju loovutame suveräänsust ja iseseisvust rahanduspoliitilistes ja majanduspoliitilistes otsustes. Kas see on õige tee?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Kui me võlausaldajatelt laenu võttes loovutame teatud mõttes oma majanduslikku suveräänsust, siis võib öelda, et Eesti on Euroopa kontekstis praegu erakordselt suveräänne riik, kuivõrd meie valitsussektori võlakoorem on Euroopa keskmist ja ka Euroopa soovituslikke piire arvestades väga-väga väike. Mis puudutab Rahandusministeeriumi hinnanguid reservide kogumise määrade ja vajalikkuse kohta, siis ma ei tahaks siin väga sügavale välispoliitika arutelu kontekstis minna. Kahtlemata on tõsi, et Eestit tabavad kriisid, ei majanduslikud, poliitilised ega julgeolekulised kriisid ei taba kunagi meid üksinda. Kui Eesti majandus satub raskustesse, siis enamasti põhjusel, et kriis tabab samal ajal ka meie olulisi ekspordipartnereid või kaubanduspartnereid, kuna meie majandus on väga suurel määral ekspordist sõltuv. On selge, et keerulistel aegadel kindlasti ka need tingimused, mis puhul ollakse valmis laenu andma, võivad olla meie jaoks vähem soodsad kui mingitel muudel aegadel. Samas, nagu öeldud, Eesti on väga väikese laenukoormusega riik, mis asetab meid üsna heasse positsiooni ka potentsiaalsete laenuandjate silmis.

Aseesimees Enn Eesmaa

Märt Sults, kus iganes sa viibidki.

Märt Sults

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Te maalisite meile pildi põhimõtteliselt nagu igavesest muinasjuturiigist, et meil on kõik ülihästi, ülihästi, ülihästi. Kuid meie sõjajumal kindral Kert just rääkis meile, et meie küberturvalisus, sideliinid ja kõik muud asjad tegelikult sõjaolukorras ei tööta, nad on absoluutselt mitteturvalised sõjaolukorras, nende varjestused on teistsugused. Kas me omaenda imetlemise taustal suudaksime ka minna Ukrainasse, kus käib reaalne sõjategevus, õppima seda, kuidas küberturvalisus muuta võimalikult kindlaks? Kas sellise asja peale on ka mõeldud või me lihtsalt elame oma kenas mullis, mille me ise oleme ilusaks värvinud?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Te ilmselt ei kuulanud minu ettekannet väga tähelepanelikult või kuulasite midagi muud kui minu ettekannet. Ma kindlasti ei maalinud pilti Eestist kui ideaalriigist. Ma ütlesin, et meile kuulub liiderarvaja positsioon mitmel digivaldkonna teemal ja samuti küberturvalisuse asjus, meie eksperditeadmisi usaldatakse, mis ei tähenda seda, nagu me oma riigis oleksime kõik ideaalseks ehitanud. Kahtlemata on meil olulisi riigisiseseid tegevusi, mis vajavad jätkuvalt ressurssi ja tähelepanu. Meie jaoks on näiteks Ukraina – te rääkisite sellest – prioriteetne arengukoostööpartner, ta on meie arengukoostöö suurim sihtriik. Muu hulgas, loomulikult, me teeme Ukrainaga tihedat koostööd küberturvalisuse valdkonnas. Mõistagi, ükski selline suhe ei ole ühesuunaline. Õpetades ja pakkudes oma eksperditeadmisi me loomulikult ka õpime ja kaasame eksperditeadmisi, mis on olemas meie partneritel. Ka sellesse teemasse, milline on täpselt meie sidekaablite varjestus, ma tänase välispoliitika arutelu kontekstis ei süveneks. Küll on pädevad asjaomased ministrid valmis teie sellekohastele küsimustele andma kindlasti täpseid ja ammendavaid vastuseid.

Aseesimees Enn Eesmaa

Oudekki Loone, palun!

Oudekki Loone

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Mulle tundub, et te elate mingis surnud ajaloolises maailmas. Meeldib see meile või mitte, Donald Trump muutis maailma ära, hoolimatult ja jõhkralt, aga vanu olusid ei tule enam kunagi tagasi, ei kahe ega kuue aasta pärast. Ma kuulsin teie kõnest peamiselt igatsust vana liberaalse hegemoonia, ülevõimu tagasituleku järele, aga ei sõnagi sellest, kuidas selles uues, huvidest ja turvalisusest lähtuvas maailmas hakkama saada. Näiteks, kuidas me saavutame selle, et rahvusvahelised organisatsioonid nagu Euroopa Liit või WTO oleksid taas rahu ja õiglasi kaubandussuhteid edendavad organisatsioonid, nii nagu nad kord loodi, aga mitte kasinuse ja neoliberaalsuse ideoloogilised lipulaevad? Mis on teie plaan? Kuidas Eesti uutes oludes võimalikult targalt, edukalt ja iseseisvalt hakkama saab?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Nagu ma ütlesin ka oma sissejuhatavas sõnavõtus, me kindlasti ei otsi viisi, kuidas võimalikult iseseisvalt hakkama saada ses tähenduses, et sõltuvusi meie liitlaste ja partnerite vahel oleks võimalikult vähe. Me otsime tihedat integratsiooni. Me usume, et eeskätt julgeolekuvaldkonnas on peaaegu alati mõlemapoolselt kasulik, kui partnerid teevad tihedat koostööd. Mina ei usu ja tegelikult ei ole ükski Eesti valitsus seni arvanud, et ka näiteks kaubandussuhetes valitseks nullsummamäng, et see, mis on kahepoolses kaubanduslepingus kasulik ühele poolele, peab ilmtingimata olema kahjulik teisele. Me usume, et vabakaubandust õiglasel moel edendades on võimalik kiirendada või soodustada majanduskasvu kõikjal maailmas. On selge, et maailmas on jätkuvalt ebaõiglasi kaubanduspraktikaid. Kui te tähelepanelikult jälgisite minu ettekannet, siis te teate, et ma rõhutasin, et kohati on just nimelt vabakaubanduse põhimõtted asendumas n-ö diilipõhise kaubanduse ja protektsionistlike tõketega. Sellele juhtisin ma tähelepanu ja need on kindlasti meie vaatevinklist negatiivsed ilmingud. Neid protektsionistlikke meeleolusid ei ole mitte ainult Atlandi ookeani ühel kaldal, vaid paraku mõlemal kaldal ja isegi mitte üksnes transatlantilises kogukonnas, vaid laiemalt maailmas. Eesti, väikeriik väga väikese siseturuga, oli kahtlemata juba enne Euroopa Liiduga liitumist kriitiliselt huvitatud vabakaubanduse võimalustest, võimalusest oma tooteid ja teenuseid eksportida. Euroopa Liidu liikmena oleme me kahtlemata saanud märkimisväärset kasu võimalusest opereerida Euroopa ühisturu ja tolliliidu tingimustes, kuivõrd Euroopa Liidu liikmesriigid on ka meie peamiste või suurimate kaubanduspartnerite seas, nii ekspordi kui ka impordi puhul. Aga vaatamata sellele, et Euroopa Komisjon on see, kes Euroopa Liidu nimel räägib läbi kaubanduslepinguid, oleme me olnud vabakaubanduse toetajate esirinnas ka Euroopa Liidus ja oleme seda jätkuvalt. Ma ei arva, et multilateraalne, reeglitel põhinev maailmakord oleks kokku kukkunud mingite konkreetsete valimiste tulemusena ühes või teises riigis. See süsteem, see kord, nagu ma ütlesin mullu ja kordasin üle tänavu, on tugeva surve all, seda nii väljastpoolt vaba maailma kui paraku ka meie demokraatlike riikide seest. See vajab ja väärib kaitset ning ma olen veendunud, et ta on kaitstav ja et me ei ole huvi ja sooviga seda reeglitepõhist maailmakorda kaitsta sugugi mitte üksinda.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Keit Pentus-Rosimannus!

Keit Pentus-Rosimannus

Aitäh! Hea ettekandja, austatud minister, aitäh ettekande eest! Kuna see on selle parlamendikoosseisu viimane välispoliitika arutelu, siis ma tahan kõigepealt kasutada võimalust ja öelda aitäh meie diplomaatidele ja välisteenistusele selle eest, kuidas nad viimased neli aastat on oma tööd teinud ja ka parlamendile väga heaks toeks olnud.
Nüüd teie ettekande juurde. Selles ei nimetatud ühtegi korda Venemaad, mis on kahtlemata huvitav valik, arvestades, et tegu on meie regiooni kõige suurema ja vahetuma ebasõbraliku režiimiga. Mõtleme kuu aega edasi, siis on Eestis valitud uus parlament. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et nii nagu iga kord nii ka sel korral ilmuvad siis täiesti ootamatult välja erinevad inimesed, nimetame neid spetsialistideks, kes annavad soovitusi, mida kõike peaks Eesti tegema, et Venemaale ja Putini režiimile rohkem meeldida. Ma palun, et sa annaksid omalt poolt mõned soovitused, mis põhimõtteid me peaks järgmise nelja aasta jooksul järgima, kui me Venemaaga ja Putini režiimiga suhtleme.

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Põhjus, miks ma ei peatunud oma ettekandes pikemalt Venemaal, on see, et minu hinnangul – see ei ole subjektiivne hinnang, vaid see on, julgen öelda, üksjagu informeeritud hinnang – ei ole n-ö fundamentaalid muutunud. Venemaa on naaber, kes on viimase tosina aasta jooksul kaks korda kasutanud sõjajõudu oma naabrite vastu, selleks et saavutada oma poliitilisi eesmärke. See on väga-väga muret tekitav muster. Me teame, et Venemaa on kasutanud võimalust sõjaliselt sekkuda ka n-ö oma piiridest kaugematesse kriisi- ja konfliktikolletesse, selleks et teatud poliitilisi eesmärke saavutada. See tähendab, et ühest küljest me peame arvestama Venemaa teatava ettearvamatusega, teisest küljest on täiesti ratsionaalne väita, et ka Putini režiim on siiski ratsionaalne tegutseja rahvusvahelistes suhetes, kes kalkuleerib oma sammude tagajärgi üsna hoolikalt. See tähendab, et Eestile on jätkuvalt oluline kaitsta oma julgeolekut ja turvalisust tugeva heidutuse abil, st andes mõista, et mis tahes Eesti-vastased provokatsioonid ja agressiivsed aktid leiavad mitte üksnes Eesti, vaid tegelikult kogu meie liitlaskogukonna kohese ja jõulise vastusammu. Me oleme seda teinud. Liitlassuhete ülesehitusest ja tugevdamisest ma rääkisin päris pikalt. See on teema, mis – isegi meie idanaabrit mainimata – otseselt tõukub meie idanaabri agressiivsest poliitikast. Loomulikult, me toetame ka oma olulisi partnereid, sh Euroopa Liidu idapartnereid, selleks et ka nende vastupanuvõime igasugusele välisele sekkumisele – olgu siis tegemist infooperatsioonidega, majandusliku surve või millegi geneetilisemaga – oleks võimalikult hea.
Kui meil valitakse õige pea parlament, siis näiteks Ukrainas algavad märtsikuu lõpul presidendivalimised. Kahtlemata, meie idanaabri huvi nende valimiste tulemuse ja võimaliku mõjutamise vastu on ehk veelgi suurem kui huvi sekkuda Euroopa Liidu ja NATO liitlaste valimistesse ja demokraatlikesse protsessidesse. Kahtlemata on ka meie tähelepanu koos meie partnerite ja liitlaste tähelepanuga seal väga-väga oluline.
Me oleme lähtunud Venemaaga suhtlemisel Euroopa Liidu nn viiest põhimõttest, need on jätkuvalt relevantsed. Nende hulka kuulub muide ka näiteks inimestevaheliste kontaktide soodustamine, mitte üksnes kõik piiravad meetmed ja survemeetmed, mis on disainitud selleks, et üritada Venemaad tagasi tuua rahvusvahelise õiguse põhimõtete järgimise juurde. Ma arvan, et kuni ei muutu oluliselt Venemaa käitumine rahvusvahelise kogukonna liikmena, seni ei saa väga oluliselt muutuda kursi mõttes ka ei meie kahepoolsed suhted ega Euroopa Liidu suhted Venemaaga.

Aseesimees Enn Eesmaa

Liina Kersna, palun!

Liina Kersna

Suur tänu, hea eesistuja! Austatud minister! Te viitasite oma ettekandes korduvalt strateegilisele kommunikatsioonile. Aastaid tagasi, kui mul oli au töötada valitsuskommunikatsiooni direktorina, sai tehtud ettevalmistusi selleks, et riigi strateegiline kommunikatsioon oleks tugevam. Täna on valitsuse kommunikatsioonibüroos tööl kaheksa strateegilise kommunikatsiooni nõunikku. Kuidas teile tundub, kuidas see meeskond on oma tööga hakkama saanud ja millist lisandväärtust ta on andnud?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Strateegilisel kommunikatsioonil on loomulikult palju suundi. Väga oluline strateegilise kommunikatsiooni haru on kindlasti ka see, mis on suunatud riigi sisse, ja see kindlasti ei asu minu valitsemisala piirides. Väga paljud valdkondadeülesed tegevused on aastate jooksul koondatud Riigikantselei alla ehk peaministri alluvusse ja nii on tehtud ka strateegilise kommunikatsiooniga. See on iseenesest igati õige. Mis puudutab rahvusvahelist strateegilist kommunikatsiooni ehk meie huvide kommunikeerimist rahvusvahelisel areenil, siis mõistagi on Välisministeeriumil siin väga oluline roll. Ma arvan, et meil on selleks professionaalne ja väga sihiteadlik mees- ja naiskond. Loomulikult, meie n-ö strateegilise kommunikatsiooni funktsioon, nii nagu ka enamik teisi välissuhtlemisfunktsioone, on olemas kõigil meie välisesindustel. Oma piirid seab loomulikult inimressurss, samas on mul hea meel, et me oleme ka oma strateegilise kommunikatsiooni alast asjatundlikkust suutnud päris hästi jagada näiteks meie idapartneritega, et koolitada meediat ning suurendada tema teadlikkust ja professionaalsust, sh kohaliku meedia võimekust mitmetes riikides, kus see võib-olla traditsiooniliselt ei ole olnud väga suur, samuti oleme parandanud n-ö infooperatsioonidele vastuseismise võimet nendes riikides. Ma arvan, et me oleme kindlasti selles küsimuses n-ö teel, arvestades, et ilmselt ka nende aastatega, kui teie olete parlamendis olnud, on infomaastik märkimisväärselt muutunud, ka need operatsioonid, millele meil tuleb oma tegevuses vastu seista, on muutunud mõnevõrra keerulisemaks ja komplitseeritumaks. Ka sellel teemal tuleb selleks, et isegi paigal seista, väga kiiresti joosta. Ma usun ja loodan väga, et me suudame seda fookust hoida ka tulevase parlamendi ja valitsuse tööaja jooksul.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Maris Lauri!

Maris Lauri

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma tulen välismajanduspoliitika juurde. Eesti ettevõtjad on ikka ja jälle kurtnud, et nad ei saa meie diplomaatidelt piisavat tuge. Ma sihin küsimuse mitte ekspordi suunale, vaid küsin rohkem Eesti investeeringute kohta välismaal, mitte Eestis, vaid välismaal. Milline on teie hinnang, kuidas on ministeerium selle suunaga toime tulnud? Mis mõtteid on selle asja paremaks tegemiseks?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Nagu ma ütlesin, välismajanduspoliitika ja väliskaubandusalased tegevused on olnud ja on jätkuvalt Välisministeeriumi üks olulisi prioriteete. Piltlikult öeldes võib need prioriteedid jagada kolme suurde gruppi: meie julgeolekuhuvide edendamine, meie majandushuvide edendamine ning meie kodanike teenindamine ja kõik konsulaarsed tegevused välismaal. Meil on suurusjärgus 40 kahepoolset välisesindust. Meil on tänasel päeval üksnes neljas välisesinduses täiskohaga majandusdiplomaadid ja Ameerika Ühendriikide suursaatkonnas Washingtonis on inimene, kes peale välismajandusküsimuste tegeleb ka digitaal- ja küberteemadega. Tegelikult on väga paljud välisesindused n-ö minimaalsuurusega, mis tähendab kahte Tallinnast lähetatud diplomaati ja kahte kohapealt palgatud töötajat. Sellisel juhul on vähemalt ühe diplomaadi tööülesannete hulgas välismajandusküsimustega tegelemine.
Umbes kümme aastat tagasi sõlmisid Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Välisministeerium omavahel kokkuleppe, mille kohaselt nendes riikides ja pealinnades, kus on olemas EAS-i välisesindused, tegeleb EAS konkreetselt meie ekspordi toetamise küsimustega ja ka Eestisse investeeringute toomise küsimustega. See kokkulepe on töötanud päris hästi. EAS-i rahalised võimalused on olnud märkimisväärselt suuremad kui Välisministeeriumi omad. Tõsi, EAS-i suurest eelarvest mitte kõik ega isegi mitte ülekaalukas osa sellest ei ole suunatud välistegevustele, aga siiski on see ressurss aidanud meie välismajandushuvisid päris oluliselt toetada. Me oleme seda koostööd perioodiliselt n-ö üle vaadanud, EAS on välja töötanud oma stiimulite paketi, kuidas seda tööd veelgi tõhustada. Ka siin me oleme saavutanud kokkuleppe, et EAS omalt poolt saaks toetada Välisministeeriumi tegevust. Meie välisesinduste, saatkondade välismajandusalane tegevus on aasta-aastalt kasvanud. Neid päringuid nii sihtriikide ettevõtjatelt kui ka meie oma ettevõtjatelt, millega meie poole on pöördutud ja millele ka vastused on saadud, oli eelmisel aastal enam kui 1700. Majandusdiplomaatide päevadel saadud tagasiside on olnud valdavalt väga positiivne. Kindlasti on ettevõtteid, kes eri põhjustel ei ole saanud rahuldavat vastust. Kui selles on süüdi meie diplomaadid või nende kehv töö, siis tuleb kahtlemata seda tööd parandada, aga valdav osa ettevõtjatest, kes on teinud koostööd meie välisesindustega või otsinud kontakte, informatsiooni, pöördunud päringutega, on tulemustega rahul.
Mis veel? Kindlasti on oluline, et kui EAS, kes on, nagu ma ütlesin, väga olulist osa sellest funktsioonist toetanud ja täitnud, läheb vastu järgmisele Euroopa Liidu eelarve perspektiivile, siis on selge, et tema rahastus kahaneb ning teatud osa nendest tegevustest, mida on tehtud välisvahenditega EAS-i kaudu, tuleb tulevikus kanda Eesti maksumaksjal. Selles kontekstis on täpselt õige aeg arutada ka selle üle, kuidas jätkata väliskaubanduse toetamist, kas lahutada ettevõtluse toetamine välisturgudele minekul ettevõtluse riigisisesest toetamisest ja tuua väliskaubandus tervenisti Välisministeeriumi valitsemisalasse või minna edasi selle lahendiga, mis on praegu, kui väliskaubandus ja välismajandus on Välisministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vahel jagatud valdkond. Mõlemal on omad plussid ja omad miinused.
Kindlasti ei ole Eesti ettevõtjate, Eesti investorite aitamine, kui nad on otsinud võimalust investeerida välisturgudele või meie partnerriikide majandusse, olnud Välisministeeriumi n-ö primaarfunktsioon, aga kui Välisministeeriumi ja meie majandusdiplomaatide eksperditeadmistest ja informatsioonist on abi kontaktide loomisel, siis loomulikult tehakse koostööd. Aga see peab olema eeskätt ikkagi, ma usun, n-ö tellimusel põhinev. Me kindlasti ei otsi oma ettevõtjatele investeerimiseks sihtriike enne, kui meil on kindel teadmine, et on olemas investorid, kes tegelikult soovivad nendesse riikidesse ja konkreetsetesse valdkondadesse või ettevõtetesse investeerida.

Aseesimees Enn Eesmaa

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud välisminister, aitäh nii ettekande kui ka küsimustele vastamise eest! Te nimetasite oma ettekandes õige mitmel korral, et Eesti on – ja Eesti ongi – eesrindlik oma digitaalmajandusvaldkonna arengu poolest. Kuivõrd selline digitaalsus, tehnoloogiline uuenduslikkus, ka küberturvalisus on kajastunud meie välisesinduste töös ja millisel kohal ja millise tähendusega on välisesinduste arendamisel ka meie uus ja Eestile ilmselt väga vajalik hargmaisuspoliitika?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Meie välispoliitikas digivaldkonna tähendus kasvab. Nagu öeldud, sellel on mitu mõõdet. Üks on see, mida me teeme digitaalse majanduse soodustamisel eeskätt oma Euroopa Liidu poliitikas. Teadaolevalt oli ka meie nüüd juba tunamulluse Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise üks prioriteete just nimelt andmemajanduse ja digitaalmajanduse toetamine ning info vaba liikumise soodustamine. Teine teema on see, mida me teeme praktilise küberturvalisuse arendamiseks. Eesti on oma riigisiseses toimimises väga suurel määral digilahendustel põhinev riik. See on meile suur kokkuhoiumeede, kuna digitaalsed lahendused on reeglina odavamad kõigist inimtööjõul ja paberil baseeruvatest alternatiividest. Samas kaasnevad sellega teatud haavatavused, ükski digilahendus ei ole 100% turvaline, samas on nad peaaegu kõik tunduvalt turvalisemad kui alternatiivid, aga selle turvalisuse hoidmiseks tuleb pidevalt tööd teha. Nii et see on meile ka eluliselt vajalik, see ei ole mitte üksnes intellektuaalne huvi, et kuidas kaitsta digitaalseid lahendusi võimalike rünnakute eest, vaid see on praktiline vajadus, selleks et tagada riigi toimepidevus. Kolmas teema on loomulikult rahvusvahelise õiguse loomine, sest me teame, et kübermaailmas ei toimi riigipiirid samal viisil, nagu nad toimivad füüsilises maailmas, ja seetõttu on ka piiriülene koostöö vajalik ning piire ületavate normide ja rahvusvahelise õiguse loomine väga-väga vajalik. Me oleme esmakordselt sel aastal rakendanud ka Välisministeeriumis tööle digitaalvaldkonna eriesindaja, kes just nimelt nende teemadega rahvusvaheliselt tegeleb. Nii et see on kasvava tähendusega valdkond. Loomulikult, meie oma informatsiooni Välisministeeriumi peamaja ja välisesinduste vahel liikumise turvalisuse tagamine on üks pidevaid töösuundi. Kahtlemata on ka siin veel arenguruumi, infokanalite turvalisus saab kindlasti muutuda veel tunduvalt paremaks, kui see täna on.

Aseesimees Enn Eesmaa

Peeter Ernits.

Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest! Aga ma tahan rääkida fašismist. President Trump on öelnud, et ta lükkab tagasi globalismiideoloogia ja toetab patriotismidoktriini. Hiljuti tuli lettidele endise Ameerika välisministri Albrighti raamat "Fašism. Hoiatus". Selle põhikangelane on juhtumisi president Donald Trump, tema selja taga on Viktor Orbán, president Putin ja teised. Muuseas, Trumpi selja taha jäävad ka Adolf Hitler ja Benito Mussolini. Minu küsimus on, kas te jagate endise välisministri Albrighti seisukohta, et tegemist on tänapäeva fašistidega ja n-ö fašistlikud riigid on just nimelt USA, Ungari, Poola, Türgi, Venemaa.

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Ei. Kui sellist seisukohta selles raamatus väljendataksegi, siis ma ei jaga kindlasti sellist seisukohta. Teie nimetatud riigid on meie olulised liitlased, mitmed ka partnerid Euroopa Liidus. Ameerika kirjandusmaastik on erakordselt rikas ja kirju, ka poliitilist belletristikat avaldatakse seal väga-väga palju. Eesti ei võta välispoliitilisi seisukohti kirjandusteoste suhtes ega kujunda omaenda välispoliitikat nende põhjal. Üldiselt ma oleksin väga kriitiline kõigi suhtes, kes kasutavad mingisuguste võrdluste alusena natsismi või fašismi mõistet. Ma leian, et sellised võrdlused on peaaegu eranditult ebakohaselt stigmatiseerivad ja eksitavad. Need kuriteod, mis pandi Euroopas toime läinud sajandi kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel, on oma mastaapidelt unikaalsed. Tänapäevaste poliitiliste vastuolude või ideoloogiliste erimeelsuste illustreerimine selliste võrdlustega ei ole peaaegu kunagi kohane.

Aseesimees Enn Eesmaa

Hanno Pevkur.

Hanno Pevkur

Aitäh! Hea välisminister! Väliskaubandusest me natuke rääkisime, mina tahaksin rääkida välisinvesteeringutest ja üldse Eesti mainest meie võimalike partnerite, välisinvestorite ja ka töötajate seas. Meil on kaks sellist murekohta, mis on viimasel ajal tulnud tõsiselt päevakorda. Esiteks, tööränne. Meil sai 3. jaanuaril täis välistöötajate piirarv. Meile ei saa tulla sportlased, meile ei saa tulla töötajad, sest valitsus ei ole võtnud seisukohta. Teine probleem on välisinvesteeringutega. Rahandusministeerium on tulnud välja hullu mõttega, et iga välisinvesteeringu korral, mis tehakse ka Euroopa Liidust Eestisse, peaks investor tõendama, kust ta oma raha sai. Milline on välisministri ja Välisministeeriumi positsioon nendes kahes küsimuses, mis on, ma arvan, Eesti maine seisukohalt üliolulised?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Mis puudutab töörännet, siis me teame, et ka Euroopa viimase aja poliitilises diskursuses on püütud rännet kui sellist üldse stigmatiseerida ja öelda, et igasugune ränne on halb ja kahjulik ning seda tuleks igati vältida ja tõkestada. Kahtlemata, töörändes, mis aitab kasvatada Eesti majandust, kui Eestisse tulevad töötajad loovad olulisel määral lisandväärtust, on kõrge kvalifikatsiooniga ja töötavad sektorites, mis veavad majanduskasvu, ei näe ma midagi negatiivset. Meie immigratsioonipoliitika on aastaid, tegelikult aastakümneid olnud üsnagi konservatiivne, selleks on head põhjused, sh ajaloolised põhjused. Aga kindlasti sellist töörännet, mis on Eesti majanduskasvu huvides, tuleks vaadata ja ka selle üle poliitiliselt arutleda lahus näiteks illegaalse massiimmigratsiooni käsitlemisest. Nii et ma usun, et me oleme teiega võimelised selles küsimuses üksmeelt leidma. Kas tänases poliitilises, valimiseelses õhkkonnas on võimalik valitsuses leida konsensust, selles ma ei ole ülearu optimistlik, aga kindlasti on see jällegi üks kohti, mille üle võib-olla vähem laetud poliitilises olukorras pärast valimisi on võimalik pidada konstruktiivsemat arutelu.
Mis puudutab investeeringuid, siis arusaadavalt ka tänase debati mõned eelnevad küsimused on keskendunud näiteks rahapesuküsimustele. Piiriüleselt liikuva suure raha päritolu on kindlasti oluline teada. Nii et ma usun, et on oluline, et meie enda reeglistik siin oleks hästi paigas, et me järgiksime omaenda seadusi ja ka rahvusvahelisi reegleid, mis puudutavad võitlust eeskätt just rahapesuga, sest me kindlasti ei taha oma majanduses näha investeeringuid, mille taust on hämar. Kas on võimalik minna üle piiri? Kahtlemata on. Aga nagu me teame, on võimalik olla ka teistpidi liigselt usaldav ja mitte küsida kriitilisi küsimusi. Ka seda tuleks kindlasti vältida.

Aseesimees Enn Eesmaa

Raivo Põldaru.

Raivo Põldaru

Aitäh, härra aseesimees! Hea minister! Teie kirjalikus ettekandes on neli lõiku, kust võib lugeda NATO liikmesusest kui meie prioriteedist, mis kahtlemata nii on. Aga kas nii jääbki või teeme vahepeal väikselt silma ka Euroopa Liidu oma armee ideele?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Nagu ma ka oma kõnes ütlesin, kõik need algatused, nagu näiteks Euroopa strateegilise autonoomia algatus, millest on päris emotsionaalselt räägitud, ei tohi seada kahtluse alla transantlantilise liitlassuhte primaarsust meie julgeoleku tagamisel. Kui me räägime Eesti ja meie regiooni julgeoleku tagamisest, kaitstes ennast väliste sõjaliste ohtude vastu, siis mitte miski, mida me teeme teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, sh Euroopa Liidus, ei tohi seada küsimuse alla NATO aluslepingu ühiskaitse artikli toimimist. See ei tähenda, et Euroopa Liidu ühistel kaitsealastel algatustel ei võiks olla lisandväärtust selle jaoks, mida NATO teeb. Kui te minult isiklikult küsite, siis ütlen, et mina ei usu Euroopa ühisarmee ideesse, mitmel põhjusel ei ole kunagi uskunud. Aga ma usun Euroopa kaitsealasesse koostöösse näiteks teadus- ja arendusvaldkonnas, samamoodi näiteks Euroopa ühiste algatuste lisandväärtusesse, kui need puudutavad piiriülest üksuste liikumist, militaarset mobiilsust. Nendel on kindlasti arvestatav lisandväärtus. Kui Euroopa kaitsealase koostöö edendamine toob kaasa selle, et rohkem Euroopa Liidu liikmesriike suudavad täita endale võetud kohustust kaitsekulutuste asjus, siis on see ka kahtlemata positiivne.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Monika Haukanõmm!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Hea välisminister! Eesti esindamisel välisriikides ja oma kodanike abistamisel on kindlasti võtmetähtsusega, et meil oleks olemas tugev võrgustik nn esindusi, selleks et abi oleks tõhus ja ka operatiivne. Me oleme algatanud e-residentsuse programmi, mis on kaheldamatult olnud väga edukas, aga e-residentsuse programm kasvatab oluliselt ka meie vajadust konsulaarteenuse järele ja need mahud on suurenenud. Me teame seda, et e-residentsuse programm on juba jõudnud selleni, et me enam ei suuda seda vajadust täita ja e-residentsuse potentsiaali realiseerida. Te olete esitanud Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja uus välispoliitika arengukava aastani 2030, mis viibki minu küsimuse juurde, mis on pikema aja peale ettevaatav. Millisena te näete e-Eesti esinduste võrgustikku, lisaks neile kahele esindusele, mille kohta te juba nimetasite, et neid plaanitakse avada? Kas see võrgustik on pigem laienev või me oleme midagi kokku tõmbamas?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Kui me vaatame tagasi ajalukku, siis me näeme, et me oleme teinud oma välisesinduste võrgustiku arengus läbi mitu faasi. Loomulikult, pärast Eesti iseseisvuse taastamist, kui me hakkasime Välisministeeriumi teatud mõttes taas üles ehitama – ehkki välisteenistus ja välisesindajad loomulikult ka läbi okupatsiooniaja ju töötasid ja kandsid edasi õiguslikku järjepidevust, ühtlasi tagasid selle, et suur osa demokraatlikust maailmast meile osaks saanud ebaõiglust kunagi ei tunnustanud ega tunnistanud –, siis meie esinduste võrgustik laienes väga kiiresti, me avasime hulgaliselt uusi esindusi. Enne suurt majanduskriisi me olime jõudnud juba sellesse faasi, kus esinduste võrgustiku laienemine aeglustus ja me tegime otsuse avada mõned esindused ka n-ö sisemiste reservide arvel, nägemata ette pikaajaliselt vajalikku ressurssi. Mitmed meie välisesindused jäid tegelikult alla n-ö kriitiliselt vajaliku võimekuse ehk nende inimressurss ja ka rahaline ressurss olid sedavõrd piiratud, et nad suure osa oma ressurssidest tegelikult kulutasid iseenda käimashoidmisele ega saanud tegelda oma primaarfunktsiooniga – julgeoleku- ja majandushuvide esindamisega ja konsulaarteenuste pakkumisega.
Me oleme jõudnud sellesse faasi, kus me oleme defineerinud n-ö minimaalselt vajaliku võimekuse, mis ühel välisesindusel peab olema. Loomulikult, suuremates pealinnades ja olulisemate partnerite juures on meie välisesindused tunduvalt suuremad, aga on teada see minimaalne võimekus, mida ma ka ühes eelnevas vastuses kirjeldasin. Kui pärast kriisi oldi sunnitud seda võrgustikku koomale tõmbama – mäletatavasti suleti juba ühe varasema valitsuse otsusega meie suursaatkond Brasiilias ja samuti meie peakonsulaat Shanghais –, siis nüüd me oleme jõudnud sellesse faasi, kus me oleme suutnud eelarveläbirääkimistel ja riigi eelarvestrateegia aruteludel näha ette kestliku ressursi, selleks et avada uusi välisesindusi. Eelmisel aastal heaks kiidetud eelarvestrateegias on olemas ressurss kolme uue välisesinduse jaoks, neist üks, suursaatkond Budapestis, on juba avatud, teine, suursaatkond Abu Dhabis Araabia Ühendemiraatides, saab loodetavasti avatud käesoleva aasta suvel. Ka kolmanda jaoks on tegevused käimas, see puudutab meie peakonsulaati Ameerika Ühendriikide läänerannikul. Kaks viimast on väga suurel määral keskendunud just nimelt meie välismajandushuvide edendamisele.
Kui rääkida e-residentsusest, siis loomulikult ei ole vastutav valitsusasutus siin Välisministeerium, aga Välisministeeriumil on päris oluline roll e-residentidega suhtlemisel ja selle võrgustiku hoidmisel, eelkõige just nimelt e-residentidele dokumentide või kaartide väljastamisel. See tähendab meie konsulaardiplomaatide kasvavat koormust. On olemas kava minna suurel määral üle välistele teenusepakkujatele. See on lahendus, mida päris paljud riigid oma dokumentide väljastamiseks kasutavad. Selle lahenduse puhul on vastutav valitsusasutus Siseministeerium. See protsess on olnud loodetust aeglasem. Selleks, et meie konsulaardiplomaatide koormus ei kasvaks üle pea ja selle tagajärjel ei kannataks meie oma kodanike teenindamine, oleme viimastel eelarveläbirääkimistel küsinud ja õnneks ka saanud lisarahastust. Aga ma arvan, et kestlik lahendus siin on siiski välisele teenusepakkujale üleminek. Ma loodan, et kõik praktilised probleemid ja mured turvalisusega, mis Siseministeeriumil on seni olnud, saavad vastused ja saavad lahendatud.

Aseesimees Enn Eesmaa

Ain Lutsepp.

Ain Lutsepp

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Vahemerel toimub Euroopa Liidu ainus sõjaline missioon EUNAVFOR illegaalse rände, migratsiooni kontrolli all hoidmiseks. Teatavasti on riikide erimeelsuste tõttu missiooni pikendatud praegu vaid kolmeks kuuks. Millised on võimalused, et Euroopa riigid jõuavad ühisele seisukohale, et operatsioon saaks jätkuda?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! On tõepoolest üks Vahemere-äärne Euroopa Liidu riik, kes on väljendanud nendes aruteludes, mis puudutavad EUNAVFOR MED-i, muret, et partnerid Euroopas ei näita üles nendega piisavat solidaarsust rändeküsimustes tervikuna. See on mõnevõrra raskendanud üksmeele leidmist selle missiooni pikendamiseks. Samas, ükski missioon ei ole ju lõputu ja enamik neist ei ole ka tähtajatud. Tegelikult konsensust, et Euroopa Liit suudaks oma välis- ja julgeolekupoliitiliste algatuste puhul toimida, tuleb luua ja hoida pidevalt. Me oleme näiteks harjunud, et Ukraina-vastase agressiooni ja Krimmi illegaalse annekteerimise tõttu Venemaa suhtes kehtestatud piiravad meetmed kestavad juba palju aastaid, samas me teame, et need ei ole tähtajatud, nende pikendamise ja vajaduse korral ka laiendamise üle tuleb pidevalt diplomaatilisi kõnelusi pidada. Nii et töö selle konsensuse hoidmiseks ja loomiseks on pidev. See on viis, kuidas Euroopa Liit toimib, see annab paljudes küsimustes riikidele ka hädapiduri, mida kindlasti ei tohiks kergekäeliselt kasutada. Kindlasti ei ole hea – see ei puuduta otseselt EUNAVFOR-missiooni, vaid on üldisem märkus – ja ei ole liitlaste ja partnerite tõhusale ja solidaarsele koostööle soodus, kui riigid, olgu nad Euroopa Liidu liikmesriigid või ka NATO liikmesriigid, hakkavad oma kahepoolsetes suhetes esilekerkivaid probleeme kasutama selleks, et blokeerida mingisuguseid ühiseid poliitikaid või algatusi. See on kindlasti miski, mille suhtes oleme kriitilised meie ja ma usun, et on kriitiline ka suurem jagu Euroopa ja transatlantilisest kogukonnast. Aga see viimane märkus ei puuduta küll konkreetselt EUNAVFOR MED-i.

Aseesimees Enn Eesmaa

Tarmo Kruusimäe.

Tarmo Kruusimäe

Tänan, hea aseesimees! Hea ettekandja! Millal Eesti Vabariigi valitsus leiab üksmeele ja lõpetab impeeriumimeelsete ja Eesti omariikluse vastaste telekanalite retransleerimise Eesti Vabariigi territooriumil?

Välisminister Sven Mikser

Aitäh! Tõtt-öelda ei ole ma olnud osaline selleteemalistes aruteludes ega tea, et sellel teemal valitseks Vabariigi Valitsuses mingisuguseid suuri erimeelsusi, ehk et üks valitsuspartner oleks nagu soovinud lülitada välja mõne telekanali transleerimist ja teine oleks sellele vastu olnud. Võib-olla olen ma millestki vähe informeeritud, aga minu kõrvu ei ole selliseid kuuldusi jõudnud. Mis puudutab vastuseisu vaenulikule mõjutustegevusele, propagandale, ka küsimust tele- või raadiokanalitest või muudest infokanalitest, internetiportaalidest, mis levitavad valeuudiseid või vaenulikku propagandat, siis see on kahtlemata väljakutse, aga Eesti Vabariigi valitsused ei ole seni soovinud minna seda teed, et hakata piirama telekanalite kättesaadavust või hakata meediat n-ö tsenseerima. On tõsi, et on teatud infokanalid, mis demokraatlike riikide klassifikatsiooni järgi üleüldse ei vääri meedia nime, ka Eesti võimuesindajad on valdavalt loobunud selliste infokanalite päringutele või intervjuusoovidele vastamast. Ma arvan, et parim viis, kuidas sellise vaenuliku mõjutustegevusega vastakuti seista, on see, punkt 1, et kindlasti kõik levitatavad valed ja väärinformatsioon tuleb kohe ja faktipõhiselt ümber lükata, punkt 2, tuleb teha kõigile inimestele Eestis sõltumata nende elukohast, emakeelest, vanusest või muust kättesaadavaks objektiivne ja faktipõhine informatsioon. Vaatamata sellele kuulsale metafoorile, mille kohaselt on vale enne maailmale tiiru peale teinud, kui tõde püksid jalga saab, ma usun, et strateegilises plaanis on tõel siiski valeinformatsiooni ees märkimisväärseid eeliseid ja ta on võidukas, aga see eeldab loomulikult ka meie tarkust ja piisavat ressurssi, et sellel informatsioonilisel lahinguväljal n-ö domineerida.
Aga kuna ma ei näe rohkem küsimusi, siis ma võtan endale vabaduse, et teie küsimustele vastamise lõpuks tänada Riigikogu meeldiva koostöö eest, tänada väliskomisjoni, kolleege, kes on välispoliitilisse debatti panustanud ja kindlasti panustavad ka tulevikus, ja loomulikult oma eelkäijaid selles ametis, keda on ju selle Riigikogu tööperioodi jooksul olnud tervenisti kolm või neli. Ma vaatan praegu Keidule otsa ja arvan, et tegelikult on neid siiski olnud vist neli.

Aseesimees Enn Eesmaa

Suur aitäh, austatud välisminister! Istungi juhatajana pean oma kohuseks tänada teid tehtud töö, tänase ettekande ja küsimustele vastamise eest! Kompliment ka teie köhale, mis võimaldas teil teie esinemise siiski väärikalt lõpule viia. Järgmisena kutsun ettekandjaks väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoni.

Marko Mihkelson

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Austatud välisminister! Läinud suvel avati Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaal. See on pühendatud rohkem kui 75 000-le Eesti inimesele, kes mõrvati, vangistati või küüditati karmidel saatuseaastatel 1940–1991. Vaikides võime sinna lisada ka need enam kui 600 punase terrori ohvrit, kes kaotasid enamlaste käe läbi elu juba vabadussõja päevil või Nõukogude Liidu korraldatud 1924. aasta detsembrimässus. Me võtsime selle suurepäraselt õnnestunud memoriaali kohe omaks ja tegime seda harva nähtavas üksmeeles. Tuhandete hukkunute vaikivad nimed mustal kivil ei jäta puudutamata kedagi, kellele on kallis iseseisev Eesti Vabariik.
Sellel memoriaalil on korraga mitu tähendust. Üks nendest puudutab vahetult ka meie tänast arutelu Eesti kohast maailmas. Me ei tohi hetkekski unustada, et Eesti julgeolek ja iseseisvus nõuavad meilt iga päev sõna otseses mõttes hoolt ja armastust. Meie kohus on teha kõik endast olenev, et mitte kunagi enam ei peaks Eesti inimesed kannatama võõra võimu ikke all.
Septembris külastasime väliskomisjoni delegatsiooniga Ida-Ukrainat. Pilt, mis meile rindejoone lähistel avanes, oli masendav. Juba viiendat aastat kestev sõda pole tegelikult päevakski vaibunud. Selles on oma elu kaotanud enam kui 10 000 inimest. Hoiatav on ka asjaolu, et paljudel eurooplastel kipub ununema või pole nad üldse teadlikudki sellest, et Euroopas käib sõda. Isegi Euroopa Liidu välispoliitika juht Federica Mogherini ei ole kordagi pidanud vajalikuks Ida-Ukrainat külastada ja seeläbi maailmajao rahu kõige enam ohustavale probleemile tähelepanu juhtida. Eestis teatakse hästi, kui palju on nii meie kui ka kogu Euroopa tuleviku jaoks kaalul Ukrainas. Detsembri alguses tegi Riigikogu avalduse Ukraina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks seoses Kertši väinas toimunud agressiooniga. Oma avalduses rõhutasime, et ainus lahendus püsiva rahu saavutamiseks on Venemaa poolt Ukraina vastu suunatud agressiooni lõpetamine.
Head kolleegid! 100-aastane Eesti Vabariik on parim näide selle kohta, kuidas maailma suured muutused mõjutavad ühe väikese riigi ja rahva teed ajas ja ruumis. Meie ajaloo kõik saatuslikud hetked on olnud seotud rahvusvaheliste vapustustega. Olgu need siis suured sõjad Euroopas või Nõukogude impeeriumi varisemine – kõik need on pannud proovile Eesti välispoliitilise suutlikkuse ja liidrite oskuse teha keerulistes oludes õigeid valikuid. Riigikogu debattides oleme viimastel aastatel üha rohkem rääkinud sellest, milliseid väljakutseid esitab Eesti välispoliitikale meie silme all toimuv maailma suur muutumine. Erandiks pole ka tänane arutelu.
Näib, et teise maailmasõja võitjate eestvedamisel kehtestatud reeglid ja põhimõtted kipuvad üha enam ajale jalgu jääma. Praegu ei ole aga kindlat vastust küsimusele, kas ollakse valmis tunnistama ebakõlasid ja suurte konfliktideta tegema korrektiive maailmakorralduses, mis võimaldaks arvestada suurriikide ambitsioone ja leida lahendusi globaalsetele probleemidele. Eestile on oluline, et murdeajastu maailmas püsiksid suurriikide ambitsioonide ohjeldamisel esikohal rahvusvaheliselt kokkulepitud reeglid ja põhimõtted. Meie jaoks on eksistentsiaalselt tähtis, et ühtse Euroopa idee elaks üle nii Brexiti kui ka euroskeptiliste populistide eeldatavalt kasvava surve. Tihedat koostööd tegevale ja tugevat ühisosa omavale rahvusriikide Euroopa Liidule lihtsalt ei ole alternatiivi ajal, kui Venemaa püüab sõjajõudu kasutades laiendada oma piire ja Hiina eesmärk on kujuneda globaalseks liidriks.
Kevadel tähistab NATO oma 70. sünnipäeva. Euroopas valitsev rahu üksnes kinnitab, kui olulist rolli mängib ka tänapäeva maailmas Washingtoni leping ja selle artikkel 5. Kollektiivkaitse tähendus ei ole muutunud ja Eesti pühendumus ühtse väärtus- ja liitlasruumi hoidmisele on meie välispoliitika keskne küsimus.
Paraku tuleb tõdeda, et esimest korda peale teist maailmasõda on lääne liitlasruumis märgata ohtlikke kõhklusi ja pingeid, mis võivad halvimal juhul viia Atlandi-ülese koostöö hääbumiseni või koguni NATO lagunemiseni. Kuigi NATO liikmesriigid on kasvatamas oma kaitsekulutusi, häirivad ladusamat koostööd pinged diplomaatilistes suhetes. Nende hulka võiks näidetena arvata viimastel nädalatel Prantsusmaa ja Itaalia vahel tekkinud lahkhelid, püsiv pingete foon Türgi ja USA suhetes, eurooplaste unistused strateegilisest autonoomiast või ka USA presidendi Donald Trumpi väidetavad mõttemängud NATO-st väljatõmbumise üle.
NATO ajalugu on varemgi näinud oma liikmete vahelisi pingeid, kuid ikka on peale jäänud tahe säilitada väliseid julgeolekuohte edukalt heidutav kollektiivkaitsepõhimõte. Ka nüüd, kui NATO on Põhja-Makedoonia liikmeks saades taas laienemas, ei ole globaalselt oma suhtelist mõju kaotaval läänemaailmal arukas hästi toimivat kaitseallianssi lõhkuda. Pigem peaksid Euroopa ja Ameerika liidrid heitma kõrvale personaalsed solvumised ja töötama liitlassuhete tugevdamise nimel, kasvatama heidutust NATO idatiival ning taaselustama kaubanduskõnelused Atlandi-ülese vabaturu loomiseks.
Euroopa Liidu edu vabakaubanduslepete sõlmimisel ning nende positiivne mõju majanduskasvule ja töökohtade loomisele kinnitab, et nende abil on võimalik anda uus hoog rahvusvahelisele kaubandusele. 1. veebruaril jõustunud Euroopa Liidu ja Jaapani vaheline vabakaubanduslepe on järjekordne ajalooline tähis selles uute kaubandusreeglite maailmas. Eesti ettevõtjatel on nendest arengutest üksnes võita.
Head kolleegid! Rahvusvaheliste suhete dünaamika nõuab Eesti välisteenistuselt pidevat professionaalsuse kasvu ja riigilt suurema ressursi suunamist diplomaatiasse kui meie rahvuslike huvide kaitsmise eesliinile. Riigikogu väliskomisjon on alates eelmise aasta jaanuarist pidanud kokku 30 kuulamist, mille käigus on vaagitud Eesti välisteenistuse hetkeolukorda ja uuritud, mida täiendavat peaks tegema diplomaatilise võimekuse tugevdamiseks. Kuulamiste raames telliti Rahvusvaheliselt Kaitseuuringute Keskuselt analüüs, mida tutvustati avalikkusele eelmise kuu lõpul Riigikogus toimunud seminaril. Meie arutelud olid teadlikult ajatatud kahasse välispoliitika arengukava koostamisega Välisministeeriumis. Nii on juba praegu jõudnud mitmed väliskomisjonis käsitlemist leidnud teemad täitevvõimu töölauale, näiteks aukonsulite strateegia koostamine või äridiplomaatia valdkonnas tehtud otsused.
Lubage mul välja tuua viis kõige olulisemat teemaringi, mida käsitleti järeldustes ja soovitustes valitsusele ning mis koorusid väliskomisjoni kuulamistelt ja Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüüsist. Esiteks peaks Eesti välispoliitika kujundamine ja elluviimine muutuma senisest eesmärgipärasemaks. Pärast eelseisvaid parlamendivalimisi ametisse asuv uus koalitsioonivalitsus võiks välispoliitika arengukava rakendamiseks kasutusele võtta iga kahe aasta tagant uuendatava tegevuskava. See võiks sisaldada mõõdetavaid välispoliitilisi eesmärke igas riigile elulise tähtsusega valdkonnas. Teiseks tuleks lõpetada välismajanduspoliitika ja äridiplomaatia killustatus ning koondada vastavad valitsusasutused ja toetusmeetmed ühtse poliitilise juhtimise alla. Üheks võimaluseks siin on väliskaubandusministri ametikoha loomine Välisministeeriumis. Tema alluvuses võiks asuda ka arengukoostöö valdkond. Kolmandaks, välisteenistus on tugev, professionaalne ja ambitsioonikas siis, kui diplomaadid ise on motiveeritud ja nende tööks vajalikud tugiteenused hästi hallatud. See eeldab professionaalset personalijuhtimist ja diplomaatide karjääri paremat planeerimist. Karjääridiplomaatia on Eestis ennast kõigiti õigustanud ja nii peab see ka jääma. Samas võiks välisteenistus olla avatum nendele eri valdkondade professionaalidele, keda saaks roteeruvalt kaasata avaliku sektori sisese konkursiga. Miks mitte võimaldada ajutist sisenemist välisteenistusse ka kvalifikatsiooninõudeid täitvatele erasektori esindajatele? Neljandaks, aktiivse välispoliitika elluviimiseks on vaja tegevusi paremini eelarvestada ja stabiilse rahastamise tagamiseks on vaja poliitilist kokkulepet. Välisministeeriumi eelarve osa riigieelarves võiks olla 1% ringis või umbes 0,35% SKP-st. Viimastel aastatel on siin suhtarvudes toimunud pigem rahastamise vähenemine. Lõpuks, viiendaks, tuleks pidevalt tugevdada ja nüüdisajastada Välisministeeriumi strateegilist kommunikatsiooni nii avalikus diplomaatias kui ka välispoliitiliste otsuste riigisiseses selgitamises. Välisteenistuse tugevdamine on möödapääsmatu, kui Eesti soovib olla rahvusvaheliselt ambitsioonikas oma julgeoleku- ja majandushuvide kaitsmisel. Riigikogu väliskomisjon on igatahes andnud oma panuse kitsaskohtade teadvustamiseks ning suurema poliitilise ühisosa leidmiseks. Nüüd on järg juba valitsuse käes.
Head kolleegid! Riigikogu väliskomisjoni töö keskmes oli viimasel aastal veel teinegi oluline raport, "Valmisolek tõrjuda valimistesse sekkumist lääneriikide näitel", mille eestvedaja oli komisjoni aseesimees Keit Pentus-Rosimannus. Mõjutustegevuse ja desinformatsiooni rakendamine välispoliitiliste tööriistadena on pika ajalooga. Eriti vilunud on selles valdkonnas meie naaberriigi Venemaa eriteenistused, kelle katkematud kogemused ulatuvad juba sajandi taha.
Desinformatsiooni kui taktikalise mõjutusrelva kasutuselevõtt sai selgemad piirid juba 1923. aastal, kui GPU asejuht Józef Unszlicht kutsus aktiivsete luureoperatsioonide läbiviimiseks ellu spetsiaalse desinformatsiooniüksuse. Unszlicht nägi desinformatsioonis suurepärast võimalust teha lääne avatud ühiskondades edukaid pettemanöövreid ja mõjutustegevust. Desinformatsioon kui edukas mõjutusvahend jõudis uuele tasemele eriti KGB direktori Juri Andropovi ajal 1960. aastate lõpus. Andropov ise ütles: "Desinformatsioon on kui kokaiin. Kui sa nuusutad seda korra või kaks, ei pruugi see muuta su elu. Kui sa näed seda aga iga päev, muudab see sinu sõltuvaks, sinust saab teine inimene."
Kõige olulisem on aga mõista, et Nõukogude Liidu lagunemisega ei muutunud kahjuks mitte midagi. KGB küll reorganiseeriti ja tükeldati, kuid laias laastus jäid ülesanded sarnasteks varasematega. Umbusk lääne väärtus- ja julgeolekuruumi vastu jäi püsima. Näiteks avab 2007. aastal ilmunud raamatus "Comrade J" kirjanik Pete Earley Venemaa kõrge luuretöötaja, ÜRO juurest 2000. aastal ülehüpanud Sergei Tretjakovi loo kaudu, kuidas Moskva jätkas aktiivset spionaaži ja mõjutustegevust USA vastu ka kõige sõbralikumatel 1990. aastatel. Raamatus ütleb Tretjakov muu hulgas mõtlemapanevalt: "Ma tahan hoiatada ameeriklasi. Inimestena olete te väga naiivsed Venemaa ja tema kavatsuste suhtes. Te arvate, et Nõukogude Liidu lagunemise järel on Venemaa nüüd sõber. See pole nii ning ma võin teile näidata, kuidas SVR püüab USA-d hävitada ka täna. Seda isegi rohkem kui KGB külma sõja ajal."
Ma peatusin desinformatsiooni rakendamise ajalool veidi pikemalt selleks, et hajutada kahtlusi, justkui püüaks väliskomisjon oma raportiga suukorvistada valitsuse või parlamendi kriitikuid. Meie töö eesmärk oli eeskätt osutada nendele lünkadele meie igapäevases infotarbimise praktikas, seadusandluses või ka rahvusvahelises koostöös, mis võimaldavad vaenulikul mõjutustegevusel lihtsamini oma eesmärgile jõuda. Tegemist on tõsise ja kasvava ohuga avatud ühiskondadele nagu Eesti. Sotsiaalmeedia ajastul on mõjutustegevus võtnud ulatuse, mida pole varem keegi kogenud.
Esimene lähtekoht ühiskonna psühholoogilise turvavõrgu tugevdamisel on kasvatada teadlikkust mõjutustegevusest ja selleks kasutatavatest vahenditest. Selle eesmärgi raport ka saavutas. Nüüd on oluline, et teemaga jätkaks juba Riigikogu uus koosseis ja leiaks olemasolevate lünkade täitmiseks kas õiguslikke lahendusi või juurutaks lihtsalt paremaid praktikaid.
Head kolleegid! Kas meie välispoliitika on ikka piisavalt demokraatlik? Nii küsis Eesti Välispoliitika Instituudi teadur Piret Kuusik väliskomisjoni hiljutisel seminaril. Ta pidas eeskätt silmas kogemust, mille me kõik omandasime eelmisel aastal rändeleppe aruteludel. Lahkuva valitsuse viimaste nädalate tegevust jälgides tekib aga tõesti väike segadus, kuidas meil täidesaatev võim ikkagi välispoliitikat ellu viib. Avalikkuse ees toimuvad kummalised vaidlused justiitsministri ja välisministri vahel, mis oleksid võinud jääda valitsuse laua taha. Praegu jääb mulje, et Jüri Ratase valitsusel on korraga mitu välispoliitikat.
Ma võin kinnitada, et Riigikogu väliskomisjon on oma tegevuses alati seadnud keskmesse avatud ja demokraatliku debati kõigi meile oluliste välispoliitiliste teemade üle. Parlamendi roll välispoliitika kujundamisel on väga oluline, sest nii on võimalik Eesti inimestele kõige paremal moel lahti seletada, miks me just selliseid valikuid teeme. Tugeva ühisosa leidmine Eesti välispoliitika kujundamisel ei tähenda, et erakondadel ei oleks erinevaid arvamusi üksikküsimustes. Samas on Eesti välispoliitikas siiani domineerinud järjepidevusele, usaldusele ja etteaimatavusele rõhuv hoiak. See on toonud meile edu ja nii peab see jääma ka edaspidi. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Enn Eesmaa

Küsimuste vooru, mille pikkus on pool tundi, avab Andres Herkel.

Andres Herkel

Aitäh, austatud juhataja! Austatud komisjoni esimees! Minu küsimus on väga lihtne. Kui ühtseks te peate Eesti välispoliitikat? Ma pean silmas seda, et Vabariigi Valitsuse ministrid häirivalt sageli ei aruta asju ilmselt mitte kabinetis, vaid väitlevad omavahel ajakirjanduse veergudel ja kohati jääb mulje, et meil on välisministreid rohkem kui üks.

Marko Mihkelson

Aitäh, hea Andres! Nagu ma oma kõne lõppfaasis ütlesin, minu arvates on see, mida me oleme viimastel nädalatel ka meedia vahendusel näinud, mõnevõrra harukordne. Ei mäletagi, millal viimati ühe valitsuse ministrid avalikult sellisel moel välispoliitiliste teemade üle vaidlesid, samas kui tõepoolest on Eesti edu võti alati olnud see, et me oleme erimeelsused lahendanud laua taga ning tulnud välja ühtse ja arusaadava positsiooniga. See on olnud ka, nagu ma ütlesin, väliskomisjonis ju väga ilmne ja selge praktika. Meil on olnud aegade jooksul teemasid, mis on olnud võib-olla ka välispoliitilises plaanis tundlikumad, on olnud erinevaid lähtekohti või ka nägemusi, kuidas Eesti võiks ühes või teises küsimuses käituda. Kindlasti, ütleme, on lähiaegadel vaieldamatult sellised välispoliitilised teemad olnud Eesti ja Venemaa suhted ning ennekõike piirilepinguga seonduvad küsimused. Aga ka siin me oleme alati saavutanud sellise hoiaku, et selleks n-ö meelsusväljenduseks on hääletus siin parlamendis, nagu ühes demokraatlikus riigis on kohane, või on koalitsioonivalitsus jõudnud kokkuleppele, milliseid prioriteete välispoliitikas ellu viia. Aga eks siin avaldavad tõenäoliselt paraku mõju ka lähenevad valimised, nii et eks see ole iga valitsusliikme südametunnistusel, mida ta Eesti välispoliitikas teeb.

Aseesimees Enn Eesmaa

Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Kindlasti on ka energiajulgeolek üks välispoliitika osi. Aga viimasel ajal on päris palju räägitud sellest, et mitmed Euroopa riigid on tegemas oma riigisiseseid energiatarbimist käsitlevaid strateegilisi otsuseid lähtuvalt sellest, et osa koormast võiks jääda naabrite kanda. Osa eksperte, kes on olnud skeptilised, on öelnud, et see võib viia olukorda, kus kõik loodavad naabrite peale ja ühel hetkel on kõik energiajulgeolekust ilma. Kas selline teadlik kiire või kiirustades tehtav üleminek taastuvatele energiatele ja ka teatud tuumaenergiast loobumine ei või panna meid veel rohkem sõltuvusse nn Vene energiast, rääkides siin kas või Nord Stream 2-st? Kas need teemad on praegu väga selgelt fookuses ja need arutatakse läbi, et üksikutes riikides ei tekiks lahendusi, mis halvavad kogu süsteemi?

Marko Mihkelson

Aitäh! See on tõesti väga oluline teemaring. Energiajulgeolek on olnud pikki aastaid riikide üks väga olulisi komponente ka välisjulgeolekupoliitikas laiemalt. See on tõstatunud ikka ja jälle siis, kui on kriitilisemad hetked energiatarbimises, energiakandjatega seonduvad probleemid, tuumaohutusega seonduvad küsimused või nagu praegu on näiteks kliimapoliitika valdkonnas küsimus, kuidas balansseerida traditsioonilisi energiaallikaid taastuvate energiaallikatega. See on väga lai teemaring. Ma pean ütlema, et see kogemus, mis minul on kujunenud ka rahvusvahelises koostöös kolleegidega ennekõike Euroopa Liidu tasandil, on see, et kui vaadata seda, kuhu tänaseks on jõutud, võrreldes ajaga, kui Eesti alles liitus Euroopa Liiduga, siis siin on tehtud väga palju väga olulisi investeeringuid. Võtame kas või Eesti enda seisukohalt. Me ei ole enam üheselt käsitletav kui energiasaar, meil on loodud ühendusi oma naabritega, eriti elektrienergia valdkonnas. Meil on töös väga oluline meie julgeolekut puudutav projekt elektrivõrkude lahtiühendamiseks Venemaa elektrivõrgust ja ühendamiseks Kesk-Euroopa sagedustega. See on vaieldamatult üks keskseid teemasid lähiaastatel. See on teostatav jällegi suuresti tänu Euroopa Liidu toetustele.
Aga selles küsimuses peitus ka täiesti õigustatud kriitika selle kohta, kui ühtsena ikkagi Euroopa Liidu liikmesriigid näevad neid teemasid, mis praegu või tulevikus võivad mängida karuteene Euroopa energiajulgeolekule, ja kindlasti Nord Stream 2 teemat, mis on olnud viimastel päevadel väga kuumaks arutlusteemaks ka Euroopa olulisemate riikide, nagu Saksamaa ja Prantsusmaa, omavahelistes suhetes, kus küll on leitud esialgu teataval määral kompromiss, kuidas käsitleda seda Läänemerre rajatavat Nord Streami teist torujuhet. Ma arvan, et siin on ka ikkagi näha pigem progressi. Muidugi on keeruline ette kujutada, et selline ühtne energiapoliitika võiks tekkida lähiajal kogu Euroopa Liidu tasandil, riikidel on erinevad, ütleme siis, allikad, mille peale nad on ehitanud oma riigisisese energiajulgeoleku, aga samas on ikkagi see teadlikkus ka nendest ohtudest täna hoopis kõrgem, kui ta oli võib-olla aastaid tagasi. Ma arvan, et ka elektrienergia- ja tervikuna kogu energiaportfelli mitmekesistumine, alates taastuvenergiaelementidest kuni näiteks veeldatud gaasi rohkema rakendamiseni Euroopa energiajulgeoleku tagamisel, on teema, mis, ma usun, ka meie uue valitsuse ja Riigikogu aruteludes võiks olla esiplaanil, sest ega see põlevkivienergeetika teema meie aruteludest niipea kuhugi ei taandu.

Aseesimees Enn Eesmaa

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud väliskomisjoni esimees! Te nimetasite vajadust vähemalt tõstatada aukonsulite strateegia koostamise lähteülesanne. Milline oleks selle strateegia eesmärk ja mis on need põhjused, mis üldse tingivad järjekordse strateegia vajaduse?

Marko Mihkelson

Aitäh, hea Krista! See on tõesti väga hea küsimus. See on üks näide, mille ma kõnes tõin, kuidas hea koostöö väliskomisjoni ja Välisministeeriumi vahel on tegelikult viinud selleni, et me oma välispoliitikas olemasolevaid ressursse, ennekõike inimressurssi, võimalikult hästi kasutaks. Eesti on väike riik ja meil ei ole võimalik kõikidesse riikidesse, maailma kõikidesse piirkondadesse oma esindusi rajada, seetõttu me toetume väga palju ikkagi sellele tööle, mida teevad aukonsulid. Neid on meil kokku ümmarguselt 200, peaaegu kõigis maailma piirkondades. Me peame lihtsalt paremini aru saama, kuidas nende töö on korraldatud. Arusaadavalt on tegemist ju vabatahtliku pühendumisega Eesti huvide kaitsmisele. Aga vaieldamatult on olulised need kriteeriumid, mille alusel me aktsepteerime aukonsulikandidaate, ka see, kuidas me nende tööd ühel või teisel määral hindame, kuidas me neid informeerime, millises infoväljas me neid hoiame, kuni selleni, mis on olulisemad valdkonnad, millist tegevust me aukonsulitelt eeldame. Kui me juba aastaid oleme rääkinud sellest, et Eesti võiks oma välismajandushuvisid senisest palju paremini kaitsta ja ka selliste inimeste abil nagu aukonsulid neid huvisid edendada, siis see on üks teemaring, mille kohta Välisministeeriumil loodetavasti juba suve hakuks on sisemine analüüs tehtud, ja siis on ka parem ettekujutus, kuidas olemasolevat inimressurssi paremini kasutada. Aga ma pean ütlema, olles Eesti aukonsulitega väga paljudes maailma riikides kokku puutunud, et Eestil on ikkagi väga ja väga vedanud. Meil on väga palju väga häid, väga kõrgetasemelisi Eesti lipu kandjaid üle maailma, kes seda tööd teevad, nagu ma ütlesin, vabatahtlikult, omast heast tahtest. See on väga oluline panus ka Eesti välispoliitiliste huvide edendamisse.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Oudekki Loone!

Oudekki Loone

Aitäh! Härra komisjoni esimees! Te olete oma ettekandega vähemalt kõigiti reaalses maailmas, kuigi paljud lahendused selle maailma probleemidega hakkama saamiseks on pehmelt öeldes kaheldavad. Kuid te rääkisite ka väärtus- ja reeglitepõhisest maailmast. Millised väärtused ja reeglid on need, mille kohaselt Eesti reageerib teravalt n-ö igale pastaka kukkumisele Venemaal, aga kui USA toetab saudide jubedusi Jeemenis, siis oleme vaiksed ja hillitsetud?

Marko Mihkelson

Aitäh, hea Oudekki! Ka sina väliskomisjoni liikmena oled ju vahetult näinud, et me tõepoolest elame reaalses maailmas. Kõik arutelud, mis meil komisjonis on toimunud, on põhjustatud nendest sündmustest ja arengutest, mis rahvusvahelises plaanis toimuvad ja meid mõjutavad, ning on mõeldud selleks, kuidas Eesti positsioone ja seisukohti peaks kujundama. Vaieldamatult on see väga oluline küsimus. Sa puudutasid Saudi-Araabiat, aga neid näiteid võib tuua veelgi. Me oleme arutanud sisemisi arenguid ka meie väga olulises liitlasriigis Türgis. Me oleme arutanud sündmusi, mis toimuvad Venezuelas. Me oleme arutanud mitmeid teisi tähtsaid teemasid, kaasa arvatud siis, kui me käisime eelmisel aastal visiidil Genfis, kohtusime seal ÜRO organisatsioonide esindajatega ja vaagisime neid mõtteid, kuidas tänapäeval rahvusvahelistes suhetes ikkagi üle maailma kaitsta inimeste õigusi, neidsamu universaalseid õigusi. On äärmiselt oluline, et me ei pigistaks silma kinni selliste õigusrikkumiste ees, mis on ilmsed, mis on vastuolus kõigi rahvusvaheliste standarditega, ükskõik kui olulised liitlased me ka omavahel ei oleks. Kui välispoliitikasse sigineb liiga palju silmakirjalikkust, siis see on kindlasti oht ka sellistele riikidele nagu Eesti, kes väikeriigina on sõltuvuses just nimelt nende reeglite usutavusest, lepingute kehtimisest ja püsimisest.

Esimees Eiki Nestor

Urve Tiidus, palun!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu mäletamist mööda olite teie üks võtmeisik, kui koostati strateegiat Eesti võimalustest ja huvidest Aasias aastani 2025. Kui te nüüd vaatate tagasi möödunud seitsmele aastale ja mõtlete sellele, mis ootab ees aastani 2025, kuidas siis teie hinnangul see strateegia on siiamaani realiseerunud? Kuidas see kiiresti muutuv maailm, nagu me tavatseme siin sageli öelda, mõjutab kogu strateegiadokumenti? Kas see vajab mingeid olulisi muudatusi? Mis te arvate?

Marko Mihkelson

Aitäh, hea Urve! Väga oluline küsimus. See näide on pärit eelmisest Riigikogu koosseisust. Tõesti, me väliskomisjonis algatasime juba 2011. aastal arutelu, millised võiksid olla Eesti tegevused, pidades silmas vaieldamatult ja küllaltki kiirelt kasvavate Hiina ja ka teiste Aasia riikide rolli maailmamajanduses, maailmapoliitikas. 2012. aastal komisjon oma raportis Aasia strateegia kohta tuli tõepoolest välja terve rea soovitustega Vabariigi Valitsusele, mille hulgas oli ka see, et Eesti võiks olla aktiivsem välismajandushuvide kaitsja nendes riikides ja piirkondades. Aga ennekõike oli seal tõdemus, et Aasia ja Hiina roll maailmamajanduses, maailmapoliitikas on kasvav trend, millele me peame pidevalt tähelepanu pöörama ja meil peavad olema vastused kerkivatele küsimustele. Teiseks peame looma lepingulise baasi ja aktiivse diplomaatilise tegevuse kaudu võimalusi ennekõike näiteks meie ettevõtjatele.
Mis on juhtunud selle aja jooksul, nende seitsme-kaheksa aasta jooksul? Hästi oluline jällegi on see, et siin on seos Eesti liikmesusega Euroopa Liidus. Me oleme sellest ju väga palju võitnud, et me oleme teatud määral loovutanud osa oma suveräänsusest, selleks et rahvusvahelisi kaubanduslepinguid sõlmitaks Euroopa Komisjoniga. Euroopa Komisjon on teinud selle aja jooksul head tööd just nimelt ka laiendamaks võimalusi, et meie kaubavahetus mitme Aasia riigiga kasvaks. Ma tuletan meelde – ma kõnes seda mainisin –, et alles 1. veebruaril jõustus vabakaubandusleping Euroopa Liidu ja Jaapani vahel. Eestis on üle 120 ettevõtte, mis ekspordivad Jaapanisse. Sinna eksporditakse 70 miljoni euro ringis aastas ja ma olen täiesti veendunud, et eksport sinna järgmiste aastatega kasvab. Näide siin on ka Eesti ja Lõuna-Korea vahelise kaubavahetuse kasv. See on kahekordistunud hetkest, kui 2015. aastal jõustus Euroopa Liidu ja Lõuna-Korea vaheline vabakaubandusleping.
Viimastel aastatel on väga selgelt näha aktiivsuse kasvu Eesti ja Hiina suhetes, ennekõike litsentside ja kaubanduspiirangute või -tõkete muutmisel, litsentside kokkuleppimisel või saamisel Hiina valitsuse käest, aga ka tõkendite mahavõtmisel meie kaubavahetuses. Loomulikult, siin on veel edaspidigi tööd teha. Ka varasemate küsimuste põhjal on ju kerkinud teemasid, mida meil tuleb silmas pidada. Ma tean, et Välisministeerium analüüsib väga tõsiselt Aasia-suunalist poliitikat, sh Hiina-suunalist poliitikat. Nii et see teadmine, et me peaksime rohkem panustama Aasia suunal, on täiesti selgelt olemas.
Väga positiivne näide Aasia strateegia rakendamise kontekstis on meie ülikoolide koostöö Aasia teemade käsitlemisel. Juba selle aasta mais toimub Tartus rahvusvaheline suur Aasia-teemaline konverents, mida veab eeskätt Tartu Ülikool, aga sinna panustavad suuresti ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ja meie teised ülikoolid. Kavas on muuta see konverents regulaarseks, üle kahe aasta toimuvaks, see tooks Eestisse kokku nii poliitika- kui ka majandusvaldkonna eksperdid Aasiast ja Euroopast.
Võib-olla veel üks teema, mida minu arvates on oluline siin markeerida. Ma mainisin Eesti välisesindusi. Meil ei ole loomulikult võimekust rajada neid paljudesse maailma riikidesse, aga üks riik, kuhu minu arvates peale Riigikogu valimisi kokkutulev valitsus võiks tõsiselt kaaluda esinduse rajamist – selles on minu arvates ka laiem konsensus ja arusaamine olemas –, on Lõuna-Korea. Tegemist on maailma kõige innovaatilisema riigiga. Nagu ma mainisin, on kaubavahetus Lõuna-Koreaga viimastel aastatel kahekordistunud. Meie lõunanaabrid rajasid sinna saatkonna juba mitu aastat tagasi ja nad on läbi selle ka just nimelt kaubavahetust võimestanud. Aga kõige olulisem on ikkagi, et inimeste suhted ja ka nende ideede rakendamine, mis rahvusvaheliselt sellises innovatsioonivõrgustikus olemas on, oleksid tähtsad.

Esimees Eiki Nestor

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja! Te ütlete, et viimastel nädalatel on teil tekkinud väike segadus, et Eestis oleks nagu mitu välispoliitikat. Aga minu meelest oli juba novembri lõpul segadus, meil oli nagu kolm erinevat välispoliitikat. Välisminister ja tema erakond toetasid selgelt rändelepet, justiitsminister ja tema erakond olid selle vastu, teie väliskomisjoni esimehena ja teie erakond, Reformierakond, käitusite hoopis kolmandat moodi. Reformierakond ei võtnud igaks juhuks seisukohta ja läks saalist minema, teie ka. Milline on siis teie seisukoht, kui praegu võiks olla kolm välispoliitilist joont selle rändeleppe koha pealt? Kas teie pooldate seda rändelepet või ei poolda? Ütelge otse välja.

Marko Mihkelson

Aitäh! Esiteks, ma oma kõnes tõin välja viimased nädalad, kuid need teemad ulatuvad tõesti veidi kaugemale. Me tõepoolest nägime otsustamatust valitsuse tasandil ja minister möönis ka oma kõnes, et valitsus jättis sellel teemal tegelikult sisulise otsuse tegemata, kuna koalitsioonis olid selged lahkhelid erakondade tasandil. See on väga halb pretsedent, mis loodi, kui Riigikogu avaldust kasutati poliittehnoloogilise võttena, selleks et säilitada välispoliitiliselt eri suundades tõmbavat valitsust, nagu me oleme näinud viimaste päevade arutelude põhjal justiitsministri ja välisministri vahel. Kui siia lisada see, et Keskerakonna leping Putini parteiga on jätkuvalt kusagil kapis, siis eks neid küsimusi tekib veel rohkemgi.
Mis puudutab rändelepet, siis selles kontekstis oli väliskomisjonil väga selge arvamus: see teema tuleb tuua meie ette komisjoni, ma rõhutan, komisjoni aruteluks, selleks et saada ülevaadet, mida on valitsus pärast kevadist n-ö eelpositsioonide kokkuleppimist teinud (kuigi, nagu me mäletame, ka siis oli valitsuse tasandil, nendelsamadel ministritel erinevaid seisukohti), millised on valitsuse ja Eesti tegevused nende 23 teemaga, mis juulis kokku lepiti ÜRO liikmesriikide tasandil rändedokumendi sisus, millised on olnud Eesti tegevused või mida kavatsetakse ette võtta selle teemaga seoses. Põhitähelepanu kogu selle teema puhul läks ka valitsusel sellele, et see ei ole juriidiliselt siduv, see justkui ei ole üldse mitte oluline lepe, aga me nägime, et arutelu siinsamas saalis selles küsimuses kestis kaheksa tundi.
Te küsite Reformierakonna seisukohta. Reformierakonnal oli väga selge ja ühene arusaam: me ei tohi siin saalis tekitada pretsedenti sedavõrd olulises küsimuses, nagu rändeteema oli, välispoliitilised otsused on välisministri ettepanekul viidavad valitsusse ja valitsus peab nendes küsimustes langetama otsuse, isegi siis, kui koalitsiooni kontekstis üks osapool sellega nõus ei ole. Ka varem on valitsuse tasandil toimunud hääletused, aga valitsus on teinud otsused. See oli meie seisukoht. Mis puudutab rändeteemat, rändelepet ja teisi rahvusvahelisi suhteid mõjutavaid rahvusvahelisi kokkuleppeid, siis on üheselt selge, et rändeküsimustega ei ole võimalik tegeleda igal riigil eraldi. Jah, loomulikult, igal riigil on suveräänne õigus – ja see on ka Eesti riigil – otsustada, keda me laseme oma riiki ning milliste reeglite ja kriteeriumite alusel. Aga nendele muredele ja probleemidele, mis on sundinud miljoneid inimesi Aafrikas, Lähis-Idas või kusagil mujal Aasias oma kodudest lahkuma ja otsima varjupaika mujal, on need siis seotud kliimamuutustega või konfliktidega või on need mingid muud põhjused, on võimalik lahendusi leida ainult rahvusvahelise koostöö abil.

Esimees Eiki Nestor

Barbi Pilvre, palun!

Barbi Pilvre

Aitäh, hea juhataja! Austatud esimees! Väliskomisjoni liikmetel on info, et varsti toimub Norras väliskomisjoni esimeeste kohtumine toidujulgeoleku ja kliimajulgeoleku teemal. Järsku paari sõnaga tutvustad seda. Eriti see toidujulgeoleku teema ei ole meie julgeolekudebatis just kuigi tavaline.

Marko Mihkelson

Aitäh, hea Barbi! Tõepoolest, see informatsioon vastab tõele, et väga hästi toimiv koostöö Põhjala ja Balti riikide väliskomisjonide ja väliskomisjoni juhtide vahel saab jätku tõesti juba järgmisel kuul Bergenis Norras. Meie töökord on tavapäraselt juba aastast 2003 selline, et aastas kogunetakse kahel korral roteerumise alusel ja korraldajariik, võõrustajariik, pakub välja kohtumise päevakorra. Tõepoolest, seekord on meie head kolleegid Norrast toonud esiplaanile kaks minu arvates väga olulist globaalset teemaringi. Üks puudutab kliima soojenemisega seonduvalt ookeanide olukorda globaalsel tasandil. Norrale läheb see väga korda, aga ma usun, et ka meil on väga tähtis seda valdkonda mõista ja selle kohta informatsiooni jagada. Kindlasti on ka toidujulgeolek piire ületav globaalne teema. Toidu kvaliteet, ka toidupuudus, toidu raiskamine ja kõik sellega otsapidi seonduvad teemad puudutavad ka rahvusvahelist julgeolekut, sest me teame, et kui on näiteks toidu kättesaadavuse puudusi või piiranguid, siis see võib põhjustada väga tõsiseid konflikte ja põhjustada rännet, nagu ma enne mainisin. Siin on rahvusvahelise koostöö ja humanitaarabi teema tähtsustamine väga olulised.

Esimees Eiki Nestor

Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp

Aitäh, härra eesistuja! Austatud komisjoni esimees! Eesti ja Brexit. Teatavasti töötab, õpib ja elab Suurbritannias tuhandeid Eesti inimesi. Mis saab neist pärast Brexitit, millised on siin väliskomisjoni või Välisministeeriumi seisukohad? Teise küsimuse jõuan ma veel esitada, kuigi see vist ei ole täpselt asjakohane. Kas Euroopa Liit ei ole valmis üheski Suurbritanniaga peetavate läbirääkimiste punktis lepingut avama, et võimaldada Suurbritannia valutum lahkumine?

Marko Mihkelson

Aitäh, hea Ain! Küsimuste vooru lõpuks selline huvitav teema, millest võiks väga pikalt rääkida. Brexit peaks toimuma 29. märtsil. Kuidas see toimub, kas see toimub, on tänase päevani ennekõike Briti enda poliitikute jaoks lahtine küsimus. Selgeid vastuseid me veel saanud ei ole. Briti parlament koguneb minu teada homme uuesti sedasama lahkumislepet arutama. Nagu me teame, ka seal on poliitilisel tasandil antud väga vastakaid signaale. Nii nagu parlament, nii paraku ka Briti ühiskond on selles küsimuses kahjuks aastaid olnud lõhestunud ja tõenäoliselt jäävad need mõjud Briti sisepoliitikale ja ka laiemad mõjud kestma, ükskõik milline lahendus sellel aastal Brexiti teemas ka ei tule. Kõige halvem lahendus meie jaoks oleks kindlasti Suurbritannia leppeta lahkumine. Alles paar päeva tagasi tuli ju ka informatsioon selle kohta, et kui see peaks tõepoolest toimuma, Suurbritannia leppeta lahkumine, siis ennekõike majandussuhetes ja kaubandussuhetes tekiks päris tõsine kaos. Eriti mõjutaks see neid ettevõtteid, Eestis muu hulgas, kes ekspordivad oma toodangut peamiselt Suurbritanniasse. Selles analüüsis toodi välja, et see mõjutaks umbes 600 000 töökohta üle Euroopa, ennekõike mõjutaks see Saksamaad, rohkem kui 100 000 töökohta, Prantsusmaal 50 000 töökohta, aga ma usun, et see mõjutaks töökohti ka Eestis. Ma tean, et on ettevõtteid, kes vaatavad seda väga suure murega, sest nende põhiline eksporditurg on Suurbritannias. Ma tean näiteks ühte ettevõtet Haljalas, aga neid võib olla ka mitmel pool mujal. Neil võib tekkida tõsine probleem, kui olukord jõuab sinnamaani, et Suurbritannia tõesti lahkub Euroopa Liidust ilma leppeta. Euroopa Liidu seisukoht, 27 liikmesriigi seisukoht, kaasa arvatud ka Eesti seisukoht on ju selge: Suurbritannia on Euroopa riik, Suurbritannia on meie väga oluline liitlane, me tahame Suurbritanniaga võimalikult tihedaid, võimalikult n-ö kokkuleppepõhiselt arusaadavaid suhteid kõigis valdkondades, ennekõike mis puudutab meie inimeste töötamist, õppimist, elamist Suurbritannias, aga ka nende kodanike viibimist Eestis või mujal Euroopa Liidus. Leppe taasavamine minu arvates ei lahenda seda probleemi, millesse Suurbritannia sisepoliitika on kahjuks nende aastatega ennast mänginud. Nii et nagu öeldud, leppe enda avamine on praeguses situatsioonis välistatud. Küsimus on ju ainult selles, millised on selle ümber poliitilised deklaratsioonid, mille kaudu võidakse väljendada oma seisukohti, millised võiksid olla Euroopa Liidu ja Suurbritannia tulevikusuhted. Aga ma arvan, et täna kõigile nendele küsimustele veel lõplikke vastuseid ei ole.

Esimees Eiki Nestor

Väga täpne lõpp. Aitäh, väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson! Austatud Riigikogu, enne kui asume läbirääkimiste juurde, on meil, hinnates soove läbirääkimistel osaleda, vaja otsustada protseduurilised küsimused.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele väliskomisjoni ettepaneku pikendada tänase istungi tööaega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt oli 27 Riigikogu liiget, vastu 1, erapooletuid ei olnud. Riigikogu täiskogu istungi aega on pikendatud päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.
Alustame läbirääkimisi. Väliskomisjoni ettepanek oli, et kõigepealt võtaksid sõna fraktsioonide esindajad. Andres Herkel Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Andres Herkel

Härra esimees! Austatud kolleegid! Palun ühtlasi igaks juhuks lisaaega.

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Andres Herkel

Austatud välisministrit ma siin ei näe. Ma pean ütlema, et tema kõne oli igav. Aga see ei ole halvasti öeldud. Kõne oli võib-olla isegi heas mõttes igav, sest enamik olulisi rõhuasetusi selles kindlasti sisaldus ja muud olulised rõhuasetused said küsimuste-vastuste korras ka enamasti selgelt markeeritud. Kui eelmisel aastal andis välisminister oma kõnele tugeva järjepidevusnoodi, tsiteerides Jaan Tõnissoni, siis täna tsiteeris ta Jaan Poskat. Tublid mehed mõlemad ja kindlasti sellised tsitaadid ainult kaunistavad selliseid ettekandeid.
Eelmise aasta kõnega haakub kindlasti ka liberaalsel demokraatial põhineva väärtussüsteemi rõhutamine. Ka selles oleme me välisministriga päris ühel nõul, ainult et iga kord, kui sellest niisugusel tasandil räägitakse – mitte Sven Mikser üksi, see on nii ka väga paljude teiste puhul –, tundub see mulle kuidagi deklaratiivne ja mitte päriselt probleemi sisusse minev. Igal juhul eeldaksin siin vastuseid vähemalt kahele küsimusele, mis on jäänud püstitamata. Üks on see, miks lääne väärtussüsteem mureneb, ja teine on see, mis on need lääne väärtusruumi pimepunktid, mida me kipume kas krooniliselt unustama või kus seiskub inimõiguste ja rahvaste enesemääramise õiguse kaitse.
Ma püüan eeskätt vastata sellele teisele küsimusele. Ma tulin poliitikasse, Riigikokku, 20 aastat tagasi. 16 aastat tagasi, veel üsna kogenematu Riigikogu liikmena läksin esindama Eestit Strasbourgis Euroopa Nõukogus. Siis oli üleval üks väga keskne küsimus, see oli Tšetšeenia küsimus, massilised inimõiguste rikkumised Euroopa Nõukogu liikmesriigis. Me olime tunnistajad sellele, kuidas lääne väärtusruum ei suutnud tegelikult otsustavalt reageerida, ja see oli see koht, kus inimõiguste kaitse minu meelest väga selgelt seiskus. Edaspidi räägiti sellest järjest vähem ja vähem. See teema oli tollel ajal keskne ka Riigikogu saalis, rääkimata Strasbourgi assambleest, kuid praeguseks on see jäänud kuidagi täiesti varjule. Selle asemel on hakatud liberaalsete väärtuste kaitse nime all tegelema võib-olla marginaalsemate teemadega viisil, mis suurt hulka inimesi eri ühiskondades kuidagi ärritab. See meenutab mulle seda, et keegi on kaotanud võtme pimedasse võpsikusse, aga tuleb seda tuppa lambi alt otsima. Minu meelest on siin peidus üks suur probleem, mis mingisugusel moel on aidanud kaasa ka selliste nähtuste tekkimisele nagu Viktor Orbán Ungaris, nagu AfD Saksamaal ja nagu ka üks erakond Eestis. Selline illiberaalse demokraatia tõukejõud on minu arvates kusagilt sealt alguse saanud. See on ka see koht, kus lääs ei ole suutnud tegelikult oma väärtusruumi kaitsta, ta on taganenud ja selle taganemise tagajärjed on olnud peaaegu katastroofilised.
Nüüd on maailm väga oluliselt muutunud ja kõik see toimub ajastus, kui me räägime väga palju infojulgeolekust ja võitlusest desinformatsiooniga. Kübarkaitseteema, muide, on hoopis laiem kui valeuudised, see puudutab ka suurte andmekandjate kaitset, see puudutab infrastruktuuriobjektide kaitset ning kindlasti uue rahvusvahelise õiguse loomist, mida minister siin täiesti selgelt rõhutas. Ma loodan, et selles mõttes on asjakohane ka meie ülehomme korraldatav oluliselt tähtsa riikliku küsimuse arutelu infojulgeoleku asjus.
Nüüd mõned järeldused, mis peaksid olema väga selgelt tehtud. Ehkki minister Venemaad oma kõnes ei maininud – mõneti on see isegi elegantne, kui igas salongis kohe esimese asjana hundist ei räägita –, on meie esimene julgeolekuoht Venemaa, see mõjusfääride poliitika, see rahvusvahelise õiguse rikkumine, mis sealt õhkub, millega seoses me hiljuti ka Kertši sündmuste teemal avalduse tegime. See on oluline koht. Kui keegi arvab, et oht on liberaalsed väärtused, siis ma vastan neile, et kui, ütleme, lähemal asuvad riigid ei ole veenvad, siis ma soovitan tutvuda Põhja-Korea ja Kuuba kogemustega.
Järgmine järeldus on see, et meie jaoks ei pea väärtuspõhine välispoliitika kindlasti mitte huvidele vastanduma, vaid meie esimene huvi ongi see, et meie välispoliitika oleks väärtuspõhisem. Aga siin ma tahaksin minna oluliselt kaugemale kui välisminister Mikser. Tegelikult ongi see parlamendi ülesanne: minna oluliselt kaugemale, olla oluliselt otsustavam ka inimõiguste kaitse ja väärtuste kaitse küsimustes. Paar nädalat tagasi võeti Strasbourgis Euroopa Nõukogu Parlamentaarsel Assambleel vastu teine raport Magnitski küsimuses, kus otsesõnu kutsuti Euroopa Nõukogu liikmesriike ja partnerriike üles, et kehtestataks sanktsioonid nende vastu, kes on kas vahetult rikkunud inimõigusi või on aidanud inimõiguste rikkumisele kaasa. Ma loodan, et Riigikogu jõuab siiski selle koosseisu jooksul veel järgmisel nädalal menetleda ka seda algatust, mis on seotud inimõiguste rikkumisega seoses Kertši sündmustega.
Lõpuks paar valimistega palistatud ääremärkust. Kahju on sellest, et välisteenistuse seadus jääb selle koosseisu ajal vastu võtmata. See on minu meelest otseselt põhjustatud ühest muudatusettepanekust, mis ilmselt edevuse eesmärgil püüab sisse tuua kooseluseaduse teemat. Kahju, et nii läks. Teine ääremärkus valimistega seoses on seotud selle küsimusega, millele väliskomisjoni esimees juba vastas. Meie välispoliitika valitsuse tasemel peaks olema oluliselt ühtsem. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Mart Nutt Isamaa fraktsiooni nimel, palun!

Mart Nutt

Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Välispoliitikal on riigi jaoks mitu olulist ülesannet. Ma kaardistan ainult mõned nendest, sest kõigeks ei ole lihtsalt aega.
Esimene, mida, ma arvan, võiks pidada kõige olulisemaks välispoliitiliseks ülesandeks, on julgeoleku tagamine. See on nii Eesti kui ilmselt ka teiste riikide välispoliitika absoluutne prioriteet. Kuid on ka teisi väga olulisi ülesandeid, mida välispoliitika täitma peab. Näiteks välismajanduspoliitika. Kindlasti peab Eesti vaatama välismajanduse küsimustele laiemalt kui ainult Euroopa Liidu raamides. Ma julgen öelda, et kasvuruumi on väga palju. Võib-olla me oleme siiamaani jätnudki väljaspool Euroopa Liitu olevad välismajanduspoliitilised küsimused liiga palju tagaplaanile. Seda tuleks kindlasti parandada. Kolmandaks, konsulaarküsimused. Üks konsulaarküsimus, mis meid kahtlemata pidevalt puudutab, on viisavabadus. Kui me vaatame Eesti kodanike võimalusi viisavabalt reisida, siis need on ju päris head. Umbes 120 riiki me saame täiesti viisavabalt, mitmes riigis saame viisa piiril, aga samas, kui me võrdleme ennast mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigiga, nagu Põhjamaad või Saksamaa, siis me näeme, et on neid riike, kuhu mõne teise Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud saavad viisavabalt, aga meie ei saa. Ma arvan, et ka selles valdkonnas tuleks kindlasti edasi töötada. Neljandaks on arengukoostöö küsimus. Eesmärk jõuda aastaks 2030 0,33%-ni on üllas, aga see ei juhtu ju iseenesest. Ma arvan, et peaks kaasama Eesti enda ettevõtlust, see aitaks kindlasti kaasa sellele, et arengukoostöö meil edeneks.
Kuid tulen tagasi julgeolekuteemade juurde. NATO ja Euroopa Liidu liikmena on Eesti hästi kaitstud, seda me võime tõdeda, kuid see, et Eesti jääks hästi kaitstuks, eeldab pidevat investeerimist. See investeering ei ole üksnes sõjaline, see on ka investeering poliitikasse ja välispoliitikasse, see on ka suhete arendamine teiste riikidega ja see on ka Eesti tuntumaks tegemine maailmas. Siin on igati sobilik välja tuua Eesti kandideerimine ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks aastateks 2020–2021. Eesti on teatavasti juba päris pikka aega seda protsessi edendanud. Aastal 2005 käidi esmakordselt välja julgeolekunõukogu liikmeks saamise taotlus. Aga arvestame ka sellega, et selleks on vaja kahe kolmandiku ÜRO liikmesriikide toetust ja selleks on vaja teha tööd. Ma usun, et Eesti on teinud väga head tööd, aga see töö ei lõpe enne, kui see otsus on tehtud. Kuid julgeolekuküsimustes tuleb rõhutada veel teisi aspekte.
Ma palun natukene aega juurde.

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Mart Nutt

Mis need siis on? Üks oluline küsimus on kahtlemata julgeolekuohtude neutraliseerimine. Missugused need julgeolekuohud on ja kust nad tulevad? Kõigepealt on julgeolekuohuks kahtlemata agressiivsed valitsused, autoritaarsed riigid, äärmuslikud ideoloogiad. Konkreetsemaks minnes tuleb tõdeda ja mitmete eelkõnelejatega nõustuda, et kahetsusväärselt kõige suuremat julgeolekuprobleemi tekitab meile jätkuvalt Venemaa. Venemaa agressiivne tegevus mitmel rindel on kahtlemata muret tekitav. Kuid mitte ainult. Kahtlemata on julgeolekuprobleemiks, julgeolekuohuks terrorism, millest Eesti on õnneks pääsenud, aga selleks, et terrorismi tagasi hoida, tuleb pidevalt valmistuda. Julgeolekuprobleem on ka äärmuslikud ideoloogiad. Mis need siis on? Võib-olla on natukene ajast ja arust rääkida siin kommunismist, natsismist ja fašismist, kuid see võib olla petlik. Kui me vaatame mõningaid režiime, nagu juba mainitud Põhja-Korea ja Kuuba, aga üha rohkem ka Venezuela ja mõned teised riigid veel, siis me näeme, et need küsimused on tegelikult jätkuvalt aktuaalsed. Samuti on olulised äärmusreligioossed liikumised, mis on üldse väga suur toitepinnas äärmuslikule ideoloogiale ja mis on selle tõttu ka ohuks rahule.
Kaks ministrit on oma seisukohavõttudes rääkinud natsionalismist. Me peaksime paraku natukene analüüsima, mis asi see natsionalism ikkagi on ja kas me saame sellest kõik ühtemoodi aru. Ma üldiselt arvan, et need kaks ministrit, välisminister ja justiitsminister, suhtuvad natsionalismi ühtemoodi, ma ei arvagi, et nad suhtuks sellesse eri moodi. Aga paraku ei tähenda sõna "natsionalism" eri keeltes alati ühte- ja sedasama ning kui ühest keelest tõlkida sõna "natsionalism" teise keelde, siis võib see anda ka eksitava signaali. Võtame näiteks inglise ja eesti keele. Inglise keeles on natsionalismil, võib öelda, üldjoontes negatiivne konnotatsioon, see on nagu negatiivne väljend ja iseloomustab negatiivseid asjaolusid, mis eesti keeles tingimata niimoodi ei ole. Kui me püüame neid mõisteid koos vaadata, siis näeme, et eesti keeles on kujunenud selleks mõisteks, mida inglise keeles nimetatakse natsionalismiks, pigem šovinism. Šovinismi kohta kahtlemata kogu see n-ö ohumärk kehtib. Šovinism on selline ideoloogia, mis alavääristab teisi rahvaid, on teiste riikide ja rahvaste suhtes agressiivne, kuid natsionalismil võivad olla ka mitmed muud avaldumise vormid, mida võib-olla eesti keelest inglise keelde tõlkides ei ole tingimata õige natsionalismiks nimetada, me annaksime sellega vale signaali. Eesti keeles ei ole sellel sõnal nii negatiivset tausta, kui on inglise keeles. Võtame ühe teise termini, mida sageli ka tõlkes nimetatakse natsionalismiks. See on rahvuslus, sh avatud rahvuslus, mille kohta minu arvates ei ole õige tõlkes kasutada sõna "natsionalism", sest see annab ilmselgelt vale signaali. Rahvuslus, nii nagu seda Eesti kontekstis on alati mõistetud, on tegelikult ikkagi identiteedil põhinev, identiteedi alus, ta on pigem positiivse rõhuasetusega. Rahvuslusele toetub ju ka selline rahvusvaheline praktika ja rahvusvahelise õiguse praktika, nagu seda on enesemääramisõigus. Eesti riigi tekkimine on ju samuti enesemääramisõiguse tulemus ja sellesse, ma arvan, ei saa me kuidagi negatiivselt suhtuda. See oli minu kokkuvõte. Aitäh teile!

Esimees Eiki Nestor

Keit Pentus-Rosimannus Reformierakonna fraktsiooni nimel. Palun! Kolm minutit lisaaega.

Keit Pentus-Rosimannus

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Esiteks, idapiiri tagant tuleva ohu suhtes valvsuse kaotamine ja liitlaste tähelepanu hajuda laskmine. Teiseks, Eesti väljatirimine Euroopast. Kolmandaks, selle sajandi suurtest protsessidest, kliimamuutustest ja kliimarändest tulenevate tagajärgede valesti hindamine. Need on kolm võimalikku tulevikuarengut, kus minnalaskmine võib Eesti teed väga oluliselt mõjutada.
Ma võin mõista seda taktikalist kaalutlust, miks täna siin meie ees kõnelenud välisminister ei nimetanud kordagi oma kõnes Venemaad, aga ma ei jaga seda valikut ajal, kui Putini režiim eskaleerib jõuliselt pingeid Ukrainas, valmistub õppustel suuremastaabilisteks sõdadeks ja kasutab järjest jultunumaid vahendeid, et lüüa lõhet nii lääneriikide sisse kui ka lääneriikide vahele.
See sõda, mida võideldakse ja mis kas võidetakse või kaotatakse meie peades, käib juba mõnda aega. Selle sõja algatas Venemaa ja seda tuleb võtta tõsiselt. Sellise infosõja põhieesmärk on mis tahes vahenditega oma huvidega sobivatele poliitikutele ja poliitikatele avaliku arvamuse pärituule loomine ja oma huvidele vastanduvatele poliitikutele ja poliitikatele vastutuule genereerimine, diskrediteerimine, suurema segaduse ja pingete tekitamine, vältides otsest sõjalist sekkumist, sõjalist konfrontatsiooni.
Meie valitsus ei tohi olla kartlik ega häbelik, kui on vaja olla konkreetne ja selgesõnaline Putini režiimi tegudele reageerija või ka reaktsiooni nõudja. Isegi kui kõik ülejäänud väsivad ikka veel pooleliolevatest kriisidest, siis peab Eesti olema jätkuvalt see, kes Ukrainast, Gruusiast ja Moldovast ärahammustatud tükkide eest seisab ja neid riike reformides toetab. Kui on üks keel, mida Putini režiim mõistab, siis see on tugevuse keel. Me ei tohi karta seda keelt kõnelda, sest see režiim tunneb pehmed, ettevaatlikud ja ümarad kaugelt ära.
Meie tugevus seisneb meie liitlassuhete tugevuses ja lääneliitluse ühtsuses. Kui me räägime liitlastest, siis me räägime Kanadast, Suurbritanniast, Hollandist, teistest Põhjamaadest, me räägime Prantsusmaast, Saksamaast ja veel väga paljudest meile olulistest riikidest. Aga väga sageli räägime me liitlastest rääkides Ameerika Ühendriikidest. See suhe on Eestile oluline ja see suhe on Eestile eriliselt tähtis. Me kõik teame vastust küsimusele, kas meie suhted on praegu head. Jah, on küll head. Aga kas ka kindlad? Ma arvan, et me ei saa pahaks panna, et pärast president Trumpi otsuseid lahkuda Pariisi kliimaleppest, võtta tagasi allkiri Iraani tuumalepingult, tõmmata ootamatult välja väed Süüriast ja lahkuda tuumarelvaleppest Venemaaga kostab sellist küsimust varasemast tihemini.
Isegi kui kogu NATO tervist puudutav debatt on Ameerika Ühendriikides tõukunud sisepoliitilisest võitlusest, siis teeb iga tõsiselt võetaval moel esitatud selleteemaline kõhklus halba. Meie valitsuse ülesanne on Eesti käitumisvõimalused ses olukorras läbi kaaluda ja teha konkreetne plaan selle jaoks, kuidas me muret tekitavas olukorras Eesti liitlassuhteid kindlustame. Ei, ma ei räägi plaanist B, vaid ma räägin plaanist, kuidas olemasolevat, praegust olukorda kindlustada. Selles plaanis oleks mõistlik ette näha koht ka meie suurele kogukonnale, mis asub väljaspool Eestit, sest kui me oskame neid inimesi hoida, siis on nad oma sidemetega väga oluliseks abiks ka riikidevaheliste suhete hoidmisel. Lisaks, NATO tipptasemel kohtumise toomine Tallinnasse oleks kõige selle valguses Eestile ja laiemalt kogu meie regioonile oluline. Sellise kaaluga üritust ei ole Eestis varem toimunud. Tähelepanu hoidmine siinsel NATO tiival on midagi, mida ainult segasemaks muutuvas julgeolekuolukorras ei tohi alahinnata. Ma teen kummarduse kõikidele diplomaatidele, kes on teinud väga pikalt tööd, et Eesti võimekust ja olulisust märgataks. Ma loodan väga, et poliitilisel tasemel suudetakse see eeltöö tulemuseni viia.
Teine suund, mis vajab meie teravdatud tähelepanu, puudutab Euroopat. Euroopa Liidu ühtsust rünnatakse järgmisel neljal aastal raevukalt nii seest kui ka väljast. Eesti huvides on, et Euroopa peaks vastu. Kui Euroopa ühtsus peaks lagunema, on kohe väga-väga hapras seisus ka meie regiooni riigid. Putini Venemaa lähituleviku infosõda ja mõjutustegevus on suuresti suunatud sellele, et upitada maikuus valitavasse europarlamenti võimalikult palju oma kaastöölistest kabajantsikuid igast Euroopa nurgast ja igast poliitilise spektri servast. Siht on istutada piisavalt suur Euroopa ühtsuse ja ühisväärtuste vastane pomm otse parlamentaarse Euroopa südamesse.
Meilgi on olemas need jõud, mis pakuvad tõrvikute ja trummipõrina saatel näiliselt lihtsaid lahendusi Euroopa probleemidele, juba kuuldud Euroopa Liidust väljaastumiseni välja. Me mäletame oma kogemusest valusalt täpselt, kuhu selline strateegia lõpuks välja viib. Meil ei ole seda valikut, et me sulgume endasse, sest meie geopoliitiline asend ei võimalda meile seda. Kui piiririik Eesti Euroopast ja lääneliitlusest välja kiskuda, jääme me eikellegimaale, me jääme üksi. Me jääme samasse seisu, kuhu Eesti Vabariigi tollased juhid ja rahvas avastasid olevat ennast manööverdanud enne eelmist ilmasõda. Kui Eesti Euroopast väljatirimine peaks õnnestuma, kas meil on siis päriselt alust loota, et tagajärg on kuidagigi erinev sellest, mis oli eelmisel korral?
On veel üks teema, mida ma Reformierakonna nimel pean oluliseks alla joonida. Kas me tajume oma hetkemuresid lahendades, kuidas hakkavad lähemate kümnendite jaoks ennustatavad globaalsed protsessid mõjutama siinset elu ja riikidevahelisi suhteid? Kas me panustame piisavalt, et võimalikke negatiivseid tagajärgi ära hoida? Kliimamuutused ja kliimaränne on lahendatavad üksnes globaalselt ning need on otseselt seotud meie rahva julgeoleku ja heaoluga. Prognoosid ütlevad, et kliimamuutuste tõttu elamiskõlbmatuks muutuvatest piirkondadest läheb selle sajandi keskpaigaks liikvele mitte miljon või mitte kaks miljonit inimest, vaid üle 100 miljoni inimese. Nii peaks igaüks, kes päriselt muretseb rände mõjude pärast, tegelikult keskenduma võitlusele kliimamuutustega. Arvan ka, et Eesti välispoliitika ja selle aruanne peaks tulevikus eraldi tähelepanu pöörama arengutele ja meie initsiatiividele nendes valdkondades.
Head kolleegid! Olgu meil järgmise nelja aasta jooksul selgroogu ja tarkust märgata ohte ja tunda ära need arengud, mis võiksid saada saatuslikuks. Ja olgu meil tarkust reageerida õigesti. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Kersti Sarapuu Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Kersti Sarapuu

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mõni kuu vähem kui kolm aastat on möödas olukorrast, mis on toonud Euroopa Liitu suurel määral ebakindlust ning segadust. 2016. aastal hääletas Briti rahvas Euroopa Liidust lahkumise poolt. Täna teame, et esialgne eufooria on paljudel asendunud muremõtetega. Kokkulepped Euroopa Liidu ja Suurbritannia vahel on keerulised sündima ning see puudutab otseselt muidugi ka Eestit, meie ettevõtteid ja inimesi. Kindel on aga, et Eesti ja Suurbritannia suhted jäävad edaspidigi heaks ning konstruktiivseks, nii nagu need on lähiajaloo jooksul olnud. Samas näitab tänane olukord, et populistlikel vaadetel ja lihtsatel lahendustel ei ole tegeliku eluga palju ühist. Ka Eestis on olnud järjest enam kuulda Euroopa Liidu poliitika siunamist, riikide ühtsust ja koostööd peetakse justkui riikide iseseisva poliitika nullimiseks. Tegelikkus on sellest kaugel. Me kipume rände ja nn banaanikõveruste direktiivide kõrval unustama, milline on olnud Euroopa Liidu panus meie majandusse, julgeolekusse ja vabadusse. Need on märksõnad, mille taga on tohutult palju valdkondi ja teemasid, mis on valusalt meenutamas ennast hetkel ka Brexiti kaudu.
Mis on siis meie õppetund? Aga see, et me ei tohi lasta hirmudel enda üle võitu saada. Teadmatus pole voorus. Õnneks on Eesti inimeste toetus Euroopa Liidule jätkuvalt suur, aga ka meil siin Riigikogus, tehes vastutustundlikku poliitikat, olles faktipõhine ja mitte sattudes lihtsate lahenduste lummusesse, on oluline roll selles, et see toetus suurena ka püsiks.
Ränderaamistikul ei soovi ma pikemalt peatuda, kuid me nägime niigi, et koostööd võib tõlgendada väga mitut moodi, lausa kahjulikuna. Tõde ja vale hakkavad tänapäeval mõlemad üsna kiiresti oma elu elama ning lõpuks ei saa keegi aru, mis, kes, kus ja miks. See on info kiire ja tiheda liikumise ajastu miinuskülg ja see on väga tugevalt mõjutamas ka riikide välispoliitikat. Usk, et just seda tahetakse kuulda, toob kaasa libeda soovi meeldida valijatele, unustades seetõttu pikema vaate ning järgmise käigu. Välispoliitika ei tohi olla vaid nn väljapoole suunatud poliitika, me peame enam panustama sellesse, et ka Eesti inimesed mõistaksid, miks on meil just sellised liitlassuhted, miks me toetame ühte või teist ettepanekut ÜRO-s või Euroopa Liidus ning millised on meie eesmärgid riigi ja rahvana. Välispoliitika on muidugi justkui midagi kauget, millest viitsitakse aru saada ja rääkida vaid siis, kui seal kasutatakse emotsioonidest pulbitsevaid sõnu "ränne" või "pagulased".
See on väga tõsine mõttekoht, head saadikud, kuidas välispoliitilist silmavaadet avardada. Välispoliitika peab jõudma inimesteni, see ei tohi jääda kõrgetesse ja kaugetesse bürootornidesse. Mööda ei saa minna ka Eesti ja USA suhetest. Eesti on USA tugev liitlane ja jääb selleks, olen selles kindel. Donald Trumpi presidendiks saamisega on aga toimunud mõningane narratiivide muutus, seda eelkõige NATO koha pealt, mida peame õigustatult üheks oma julgeoleku garandiks. Peame seisma selle eest, et keerulised hetked ei lammutaks pikkade aastate jooksul ehitatud edukat koostööd, vaid arendaks seda. Siinkohal on Eestil väga suur roll mitte ainult NATO-s, kus oleme kaitse-eelarvega oma liitlaskohustusi täitmas ja saame aktiivselt kutsuda teisigi seda tegema, vaid ka üleüldisemalt. Eesti väikeriigina ei pea olema ega tohi olla kuulaja rollis, vaid ta peab andma endast kõik, et maailm oleks stabiilsem ja parem paik. See ei ole lihtsalt enda tegevuses hoidmine, vaid vajalik ja võimalik samm, et väikeriigina püsima jääda ka siis, kui maailm meie ümber on muutumas.
Eesti on esmakordselt kandideerinud ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Leiame, et see on vajalik ning annab meie püüdlustele olla konstruktiivne lahenduste otsija rohkem kaalu. Väikeriikide vaade antud nõukogus on vajalik. Ja mitte ainult, me peame vajalikuks suurendada Eesti panust arengukoostöösse, säästvasse elukeskkonda ning ka võrdsema ja demokraatlikuma maailma saavutamisse. Ühtlasi toetame ÜRO kui organisatsiooni tähtsuse kasvu, et see oleks ühtsem, tegusam ning tõhusam. ÜRO ei tohi kunagi jõuda endise Rahvasteliidu saatuse ja staatuseni, me suudame ja tahame anda oma panuse, et seda ei juhtuks. Toetame diplomaatilise dialoogi eelistamist sõjalistele konfliktidele ning näeme Eestit tugeva läbirääkija rollis rahvusvahelistes kriisikolletes. Eesti diplomaatia esmane eesmärk on olla ratsionaalne ja neutraalne konfliktilahendaja regioonis ja maailmas.
Viimaks soovin rõhutada, et nii nagu siin ka varem on välja toodud, sõltub Eesti majanduslik edu väga suuresti tõepoolest just välisturgudest. Me peame enam pingutama ja otsima võimalusi, kuidas panna meie välispoliitika majanduse heaks tööle. On rõõmustav, et Eesti on suutnud viimastel aastatel teha märkimisväärseid samme näiteks meie põllumajandustoodete jõudmiseks Aasiasse. On jõustunud ka vabakaubandusleping Euroopa Liidu ja Jaapani vahel, mis panustab samuti kahe riigi majanduslikku koostöösse. Kliimamuutustega võitlemise, rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimise ja rahu hoidmise kõrval tuleb tõdeda, et ka Eesti ettevõtjate esindamine välismaal on üks põletavamaid küsimusi, mis vajab lahendust. Seetõttu on Keskerakonna hinnang olnud sama, mida on alles äsja üle korranud Eesti Kaubandus-Tööstuskoda: Eesti vajab välismajandusministri ametikohta, et meie ettevõtjad saaksid edukamalt jala ukse vahele. See samm annaks Eesti suursaatkondadele ja diplomaatilistele esindustele suurema rolli majandusküsimustega tegelemisel. Meie väikse riigi majandust saab arendada suures osas just väljaspool meie riigipiire tegutsedes ning igakülgselt sellesse koostöösse panustades.
Lõpetuseks ütlen, et kuigi ees on ootamas pöördelised ajad, on aeg panna sisse järgmine käik Eesti välispoliitikas: tõhustada meie riigi rolli vahendajana ja koostöö otsijana, leida võimalusi tugevdada meie majandust ja parandada Eesti inimeste arusaama meie eesmärkidest riigis sees, et me oleksime välispoliitiliselt väljas ühise eesmärgi nimel. Vaid siis oleme tõeliselt tugevad ja valmis minema raskustele vastu neid kindlalt ületades. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Henn Põlluaas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel, palun!

Henn Põlluaas

Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Henn Põlluaas

Head kolleegid! Kunagi paistis Eesti silma julgete otsustega. Täna on meie välispoliitika kaotanud väärtused ja teravuse. Ei püütagi seada suuri eesmärke, defineerida rahvuslikke huve ega neid kaitsta. Puudub rahvusriigile kohane eneseväärikus. Kuid seda ei tasugi oodata vasakvalitsuse sotsist välisministrilt, kelle erakonna meelest on rahvusriiklus ebainimlik ja ohtlik düstoopia.
Riigid seisavad enda huvide eest. Ka Euroopa Liidus. Väliskomisjonis näen aga, kuidas pea kõik Välisministeeriumi memorandumid, mis tutvustavad Eesti seisukohti eri foorumitel, lõpevad lausega "Eesti toetab Euroopa Liidu seisukohti". Seda isegi siis, kui väga ei toetatagi. Nii piirdubki meie välispoliitika suuresti vaid sooviga istuda võimalikult paljude laudade taga, kuid selmet seista Eesti huvide eest, tegeletakse kaasakoogutamisega. Ma ei süüdista meie esindajaid ja saadikuid. Kala mädaneb peast.
Mikser rääkis juubeliaastast, kuid ei vaevunud protesteerima, kui Venemaa keelas meie Pihkva konsulaadil Eesti 100. aastapäeva tähistamise Petseris. Samuti ei protesteerinud ta siis, kui Vene duuma liige teatas, et Tallinn on Revel, vana Vene linn, ja Tartu Jurjev, samuti Vene linn, kus asutati esimene Vene ülikool, ning käratas, et mis te, eestlased, teete võõrastes linnades. Vähemalt pole Kremlil karta, et tõe ja meie territoriaalse terviklikkuse eest seistaks või nõutaks okupatsioonikahjude kompenseerimist.
Välisminister oleks pidanud tegema meile ülevaate eelmise aasta sündmustest välispoliitikas. Seda eriti ei olnud. Nagu eelmiselgi aastal, raiskas ta aega hoopis vasakideoloogia, liberaaldemokraatia ja Euroopa idee ülistamisele ning rahvusluse ja parempopulismiga hirmutamisele.
Liberaaldemokraatia on fiktsioon. Demokraatia kas on või seda pole. Euroopa kultuur ja moraal toetuvad kristlikele väärtustele ja traditsioonidele, mis on tegelikuks Euroopa ühtsuse ja demokraatia allikaks. Niinimetatud liberaalne demokraatia eirab seda, ta kehtestab libasallivust, mis on ründav ja mittesalliv tõeliste väärtuste suhtes, ja tõstab esile äärmuslikke isiklikke vabadusi, mitte demokraatiale omaseid kohustusi ja vastutust. Kui vähemused otsustavad enamuse väärtushinnangute üle, siis see ei ole demokraatia, vaid diktatuur. Sellises ühiskonnas oleme me juba olnud. Meile aitab!
Mikseri ülistatud "Euroopa idee" põhineb Euroopa manifestil. Seda ei püütagi enam varjata. Räägitakse vajadusest luua ühtne konstitutsioon, eelarve, välis-, fiskaal- ja muud poliitikad ehk, teisisõnu, Euroopa föderatsioon, mille suurim vaenlane on rahvusriiklus.
Kõik, mille eest me võitlesime – suveräänsus, meie kultuuri ja identiteedi kindlustamine ja rahvusriiklus – on parempopulismi, ksenofoobia, rassismi ja natsismi sünonüümideks kuulutatud. Võitlus parempopulismi vastu kirjutati sisse isegi Mikseri käe all koostatud Eesti välispoliitika arengukavasse, mis peaks olema hoopiski erakondadeülene ja erapooletu.
Euroopa Liit rajati suveräänsete riikide liiduna. Sel pole midagi ühist multikultuurse ja globalistliku Euroopa ideega, mida meile ühtsuse sildi all peale surutakse. Just liikmesriikide otsustusõiguse vähenemine loob pinnase Euroopa Liidu lagunemisele. Brexit ei tekkinud tühjalt kohalt.
On hea, et Mikser rõhutas transatlantiliste suhete tähtsust. Need on üliolulised. Ometi hääletas Eesti tema tahtel USA vastu UNESCO-s, kus ei tohiks üldse poliitikaga tegeleda, USA saatkonna Jeruusalemma viimise asjus, samuti Iraani tuumaleppe küsimuses, andis USA vastuseisu eirates terroriste mahitavate palestiinlaste abiks raha ja vaikis, kui Trump toetas meid Nord Stream 2 küsimuses, isegi siis, kui Macron seletas, et euroarmeed on vaja USA vastu. Ka rändepakti küsimuses vastanduti USA-le. Väita, et see ei mõjuta suhteid USA-ga, on rumal ja lühinägelik. Eesti huve see igatahes ei teeni. Samasugune fopaa on olnud Euroopa Komisjoni diktaadiga mittenõustuvate Poola ja Ungari karistamise toetamine. Küsin Mikseri enda sõnadega: kui meie ei soovi olla solidaarsed oma liitlaste ja partneritega, siis miks peaksid teised olema solidaarsed meiega? Eriti oluline on see Vene ohu taustal, millest ta aga ei iitsatanudki. Et kui pistame pea liiva alla, siis koll kaob ära? See ei ole reaalne maailm.
Arengu- ja humanitaarkoostööl on roll massiimmigratsiooni peatamisel. Eesti on uute Euroopa Liidu riikide seas per capita suurim abiandja. Anname ca 40 miljonit aastas, peamiselt ÜRO ja Euroopa Liidu abiorganisatsioonide kaudu. Summat tahetakse kahekordistada. Euroopa Kontrollikoja aruande põhjal varastatakse aga ligi 70% abist lihtsalt ära. Miks aetakse meie raha auku, selmet nõuda suuremat kontrolli, mille tõttu suureneks reaalne abi kahekordseks?
Kuid massiimmigratsiooni ei tahetagi peatada. Mikseri katse kiita rahva selja taga heaks hukatuslik ÜRO rändepakt kukkus tänu EKRE-le läbi. Sellega liitumiseks puudub valitsuse otsus, Riigikogus Reformierakonna tõttu läbisurutud avaldusel puudub juriidiline jõud ja 80% inimestest on selle vastu. Ometigi andis välisminister Eesti saadikule ÜRO-s ilma igasuguse mandaadita ebaseadusliku korralduse paktiga liitumiseks.
See, et globalistlik multikultuurne ideoloogia defineeritakse euroopalikkuseks või progressiivsuseks, näitab selgrootust ja orjameelsust. Peaasi, et ei peaks ise otsustama ega vastutama. Nii tulebki tõdeda, et meie välispoliitika on visioonitu, arg ja pugejalik. Ma loodan, et järgmine valitsus seab välispoliitika Eesti huvide teenistusse. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Barbi Pilvre Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun! Kolm minutit lisaaega.

Barbi Pilvre

Hea juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Tänan kolleege fraktsioonide sõnavõttude eest ning ennekõike välisminister Sven Mikserit ja väliskomisjoni esimeest Marko Mihkelsoni põhjalike ja professionaalsete ettekannete eest!
Välispoliitika gurmaani jaoks on praegune maailm tõeline maiuspala. Pikka aega vankumatuna tundunud suurriikide ajaloo käigus lihvitud institutsioonid on äkki osutunud elusaks ja haavatavaks ning selgelt on välja koorunud rahvusvaheliste suhete sõltuvus inimtegurist. Ennustamatus ja improvisatsioonid on märgusõnad, mis iseloomustavad muutunud välispoliitikaprotsessi kõige paremini. President Trumpi tviitideks sõnastatud seisukohad dirigeerivad kohati maailma ühe võimsaima riigi USA toimimist, külvates peataolekut ja segadust, pannes õhku ahmima traditsiooniliselt hillitsetud rahvusvaheliste suhete etableerunud maailma. Briti konservatiivide siseparteilisest vägikaikaveost kasvas välja Brexiti rahvahääletus, mis on toonud kaasa kirglikud protsessid Suurbritannia võimaliku Euroopa Liidust lahkumise ümber, mille klaarimine käib jätkuvalt intensiivselt, ent mille lõplikuks settimiseks kulub aastaid. Huvid, juhused ja värvikate üksikisikute tegevus mõjutavad rahvusvahelist elu praegu tugevalt, pole näha, et lähiajal taastuks vaikus ja ennustatavus.
Samal ajal reljeefsete juhtidega on oma elujõudu näidanud parlamentaarne demokraatia. USA Kongress spiiker Nancy Pelosi juhtimisel on otsustavalt ohjeldanud president Trumpi eepilist projekti rajada Mehhiko piirile miljardeid maksev müür ning USA riigiasutused on tänu kongressi sekkumisele taas töövõimelised. Briti parlament räägib jõuliselt kaasa peaminister Theresa May juhitud Brexiti projekti saatuses, kaitstes parlamendi kaudu pikas plaanis Suurbritannia rahva majanduslikke ja poliitilisi huve. Me ei tea veel, kas ja kuidas Brexit toimub, nagu me ei tea, missuguseid üllatusi võib kaasa tuua jätkuv president Trumpi ajastu. Igal juhul on maailm muutuste keerises nagu ka seda koos hoidvad rahvusvahelised organisatsioonid.
Selles tormilises maailmas on üha tähtsam reeglitepõhine maailmakord. Väikeriigina teame oma ajaloolisele kogemusele tuginedes ülimalt hästi, et meie julgeolek ja riigina kestmine on sõltuvad rahvusvahelistest kokkulepetest. Eesti saab endiselt hästi läbi nii oma partneritega NATO-s kui ka Euroopa Liidus, teeb koostööd ÜRO-s ja teistes organisatsioonides. Rahvusvahelistest kokkulepetest kinnipidamine on ka eelduseks, et on võimalik tagada rahulik areng ja koostöö ajal, kui paljudes maades on pead tõstnud nähtused, mis ohustavad rahulikku kooseksisteerimist, nagu isolatsionism ja antidemokraatlikud protsessid. Sellepärast on ka oluline Eesti osalemine rahvusvahelistes tegevustes, olgu see siis idapartnerlus ehk arengukoostöö teiste kunagiste Nõukogude Liidu osadega, nagu Ukraina, Moldova, Gruusia või Valgevene, või ka arengukoostöö Aafrika riikidega ja humanitaarabi andmine. Koostöö ja ka panustamine on meie oma julgeoleku alus. Tasub meenutada, et ka tänu arengukoostööle üheksakümnendatel tõusis Eesti riik ja ühiskond taas jalgele ja edenes kiiresti läänestumise teel. Seda ei maksa unustada, kui n-ö rahva seast kõlavad hääled, mis seavad kahtluse alla rahvusvahelise arengukoostöö rahastamise Eesti riigieelarvest.
Poliitikas on keskne kommunikatsioon. Mõnede arusaamade järgi poliitika ongi kommunikatsioon. Mida ei suudeta kommunikeerida, seda pole olemas. Eesti välispoliitika on ülimalt professionaalne ja sellele aitab kaasa professionaalne välisteenistus, mis areneb ja laieneb jätkuvalt, nagu ka eespool kuulsime. Selles professionaalsuses on vahel ehk tagaplaanile jäänud meie välispoliitilise tegevuse riigisisene kommunikeerimine. ÜRO rändepakti ümber toimunud riigisisesed mullistused tõid hästi esile, kui oluline on oma tegevuse seletamine ja veelkordne üleseletamine. Mis välispoliitika professionaalidele tundub enesestmõistetav, ei pea nii paistma tavakodanikele, isegi mitte ajakirjanikele, kes ei pruugi alati aru saada Eesti jõupingutustest rahvusvahelises koostöös. Välispoliitika kommunikatsioonis on oluline, et iga inimeseni jõuaks teadmine, et Eesti ei ole suurriik, mis saaks hakkama üksi. Eesti on olnud Euroopa Liidus abisaaja, nüüd on ta ka maksja, ent on paljudes valdkondades endiselt abisaaja. Nii nagu aidati meid ja aidatakse nüüdki, aitab Eesti teisi ja suurendab sellega ka oma nähtavust, mõjukust ja julgeolekut.
Praegu pürib Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks. Selles protsessis suhtleme riikidega üle kogu maailma ja mõnikord tuleb seletada Eesti lugu algusest peale: kus me paikneme, mis keelt räägime, mida mõtleme. ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeks pürgimise protsessi kaudu näeme, et välispoliitika on pidev protsess, kus tuleb endast jätkuvalt väikeste sammudega märku anda.
Eesti on Euroopa Liidu täieõiguslik liige ja me ei saa käsitleda Euroopa Liitu, Brüsselit, nagu kedagi väljaspoolset. Eestis on toetus Euroopa Liidule üks organisatsiooni kõrgemaid. Meie huvides on ühtne ja koostöövõimeline Euroopa Liit. Kahetsusega tuleb tõdeda, et just uute liikmete, endiste Ida-Euroopa riikide hulgas on neid, kes seavad kahtluse alla Euroopa Liidu alusväärtused, nagu solidaarsus ja üksmeel.
ÜRO rändelepingu teema arutelu tõi esile vastuolud eri riikide arusaamades, mis puudutavad ühist vastutust kriiside korral. Ka Eestis on solidaarsus ja ühtsus vahel kahtluse alla seatud, et teenida odavat sisepoliitilist populaarsust. Rahvusvahelises plaanis on sellised tendentsid kahjulikud, sest saetakse sedasama oksa, millel ise istutakse. Eesti on tänu rahvusvahelisele solidaarsusele palju võitnud nii majanduslikus mõttes kui ka julgeoleku tagamises. Seda ei maksa unustada. NATO liikmena oleme eeskujulik maa, 2% klubi liige. See, et 2% riigieelarvest läheb kaitsekulutustesse, on Eestis poliitiline konsensus. Peame oluliseks transatlantilist sidet ja seda, et NATO juhtiv partner on Ameerika Ühendriigid, kuigi toetame ka seda, et Euroopa partnerid panustaksid NATO-sse võimetekohaselt, ideaalis 2% raames. Arvestades meie geopoliitilist asendit, mis ei muutu, on Eestile oluline liitlaste kohalolek ja nähtavus.
Me oleme olnud NATO ja Euroopa Liidu liige juba 15 aastat, nii et oleme hakanud seda pidama ehk antuseks või enesestmõistetavuseks. Vahel tasuks meenutada, mida see meile tähendab, et me oleme nende elitaarsete klubide liige. Maailm on tegelikult väike ja meil on ühiseid huvisid rohkem kui seda, mis meid eristab, kui mõelda globaalselt kliimale või keskkonnateemadele laiemalt, mis tulevikus üha enam hakkavad mõjutama rahvusvahelisi suhteid, rahu ja julgeolekut. Sotsiaaldemokraadid on alati seisnud vabaduse, solidaarsuse ja liberaalse demokraatia väärtuste eest ning me peame neid ka välispoliitikas oluliseks kui baasväärtusi. Tänan tähelepanu eest!

Esimees Eiki Nestor

Oudekki Loone, palun!

Oudekki Loone

Head kaaslased! Alustan sealt, kus rahvasaadik Pilvre lõpetas. 2004. aastast on Eesti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni liige. See tähendab, et meie riik peab oma välis- ja kaitsepoliitika joondama sellega, mida antud organisatsioonis otsustatakse. See annab eelise, vabastades meid raskustest ja vajadusest panustada vaimset energiat ohtude ning võimaluste keerukale kaalumisele, mis on riikidel, kes jälgivad omaenda autonoomset liini. No alati on olemas risk, et NATO-s lepitakse kokku midagi, mis ei ole meie huvidega kooskõlas. Seega ei ole meie välispoliitika ülesanne niivõrd omada välispoliitikat kui midagi, mis puudutaks maailma keerukat muutumist. Meie välispoliitika ülesanne on omada efektiivset doktriini Eesti rahvuslikest huvidest, täpsemalt kõigi Eesti inimeste huvidest, mitte kedagi kõrvale jättes, kõigi eestimaalaste huvidest. See on midagi, mille nimel mina olen töötanud selles Riigikogu koosseisus ja loodan seda teha ka järgmises. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Mart Helme, palun!

Mart Helme

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Jälgisin tänast välispoliitika arutelu ja pean tunnistama, et tundsin väga sügavat pettumust. Viisakalt öeldes on kõik see, mis siin saalis on toimunud, üksikud erandid välja arvatud, olnud nagu tublide kooliõpilaste referaatide esitamine, selleks et saada klassijuhataja heakskiitu. Ma ei näe küll, kes see klassijuhataja siin võiks olla, aga esitatud on need asjad täpselt niimoodi: me oleme tublid, me oleme püüdlikud, me oleme sõnakuulelikud, me teeme seda, mida te meilt ootate, ja palun kiitke meid selle eest ja pange meile viis! See on lapsik, see ei ole kohane iseseisvale, suveräänsele, oma rahvuslikest huvidest lugupidavale ja rahvuslike huvide eest seisvale riigile. Väga piinlik on kuulata, kui siin räägitakse sellest, et meil on poliitilisi jõude, kes tahavad nii ja tahavad naa. Meil on poliitikuid ja poliitilisi jõude, kes saavad aru, et see, mida nendes referaatides kirjutati, on välispoliitika eilne, kohati isegi üleeilne päev, aga meil tuleb tulla tänasesse päeva. Soovitan kõigil lugeda Kissingeri "Diplomaatiat". See võib küll hetke välispoliitika seisukohast olla akadeemiline teos, sest ta ei kirjelda seda konkreetset situatsiooni, millesse me oleme jõudnud rahvusvahelistes suhetes, kuid ta teeb meile suurepäraselt, puust ja punaseks ette selle, kuidas rahvusvahelised suhted muutuvad, kuidas tänased sõbrad võivad olla homsed vaenlased, kuidas ühed majandushuvid võivad teiseneda teistsugusteks majandushuvideks. See on just see, mida me näeme tänases maailmas.
Me näeme tänases maailmas, et Ameerika Ühendriigid ja Euroopa suurriigid ei ole niisugused liitlased, nagu nad olid külma sõja ajal. See on reaalsus, millest meil tuleb teha oma järeldused. Me näeme seda, et Ameerika Ühendriigid on suhetes Venemaaga huvitatud sellest, et säilitada Venemaa neutraliteet või isegi liitlassuhted Venemaaga juhuks, kui Ameerika Ühendriikidel peaksid suusad minema väga tõsiselt risti nende Vaikse ookeani põhikonkurendi Hiinaga. Me ei anna absoluutselt endale oma välispoliitikas sellest realiteedist aru. Me ei anna endale aru sellest, et Euroopa Liidu kõige suurem vaenlane ei ole mitte nn üledemoniseeritud populism ega rahvuslus, vaid Euroopa Liidu oma Euroopa impeeriumi ehitamise poliitika, mida ajavad Euroopa Komisjoni bürokraadid ja bürokraatpoliitikud ning mis järjest ja järjest vihastab välja rahvuslikke eliite. Austrias, Itaalias, Ungaris, Poolas, Tšehhis ja ka teistes riikides on liikumised, mis on sõna otseses mõttes protestiliikumised Euroopa ühendriikide ehitamise vastu. See on reaalsus, mida püütakse eitada ja demoniseerida ning mis viibki lõppkokkuvõttes Euroopa Liidu lagunemiseni.
Pöörame jällegi korraks pilgu ajalukku. Rooma impeerium mädanes seestpoolt ammu enne, kui ta väliselt kokku kukkus. See on protsess, mida me näeme ka tänases Euroopa Liidus, meeldib see meile või mitte. Meie, Eesti rahvas, ei loonud Euroopa Liitu, meie, Eesti rahvas, ka ei lammuta Euroopa Liitu. Kui Euroopa Liit laguneb, siis oma sisemiste vastuolude, eelkõige suurriikide sees olevate sisemiste vastuolude tõttu. Meie peame neid protsesse jälgima ja mitte referaatlikult raporteerides, kui tublid me oleme, vaid kogu aeg kõrvade vahel ohutulukest põletades, et aru saada, mis olukorras me oleme ja missugune on reaalne käitumisviis.
Lõpetuseks. Donald Trump on reageering, reaktsioon nendele protsessidele, mis on leidnud aset külma sõja lõppemise järel.
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Mart Helme

Donald Trump on teinud NATO koostöö, NATO kaitsevõime, NATO võitlusvõime parandamiseks kahe aastaga rohkem, kui tehti 20 eelmise aastaga. See on reaalsus. Aga Donald Trump on öelnud ka midagi, mis peaks olema juhiseks eelkõige väikeste riikide rahvuslikele eliitidele. Ma eeldan, et te kujutate ennast siin saalis ette siiski meie rahvuse eliidina. Ameerika ei nõustu kunagi, et Ameerikat valitsevad rahvusvahelised bürokraadid, keda Ameerika rahvas pole valinud ja kes ei ole Ameerika rahva ees aruandekohuslased. Mina ütlen sedasama: meie erakond ei ole kunagi nõus sellega, et anda Eesti riigi valitsemine üle Euroopa Komisjoni bürokraatidele ja bürokraatpoliitikutele, keda Eesti rahvas pole valinud ja kes pole Eesti rahva ees aruandekohuslased. Kui Ameerikat valitsevad ameeriklased, siis Eestit peavad valitsema eestlased.
Lõpetuseks, ja see on nüüd viimane asi. Mul oli lihtsalt piinlik kuulata, kui Reformierakonna esindaja hakkas siin rääkima mingisugustest vene kabajantsikutest. Palun mõelge oma VEB Fondi pärispatule, tuletage meelde, kes olid võimu juures ja lasid sadade miljardite ulatuses toimuda Danske rahapesul, mille kohta on ju öeldud, et 1–2% jäi vahendajatele, ja rääkige siis edasi vene kabajantsikutest. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Lõpetan läbirääkimised ja arutelu selles päevakorrapunktis. Vabandust! Jürgen Ligi soovib veel läbirääkimistel osaleda. Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Eks sellisele jamale, nagu on kombeks ajada seal nurgas istujatel, tuleb kuidagi reageerida. Mingit kõnet, ma arvan, ei ole välispoliitika arutelule ju vaja lisada. Kindlasti ei ole VEB Fond või Danske teemad, mis oleksid ainult riigisisesed, aga ma olen nõus ühe küsijaga, et välispoliitika oleks võinud olla nähtavam ja tõhusam, oleks tulnud selgitada, kes tegelikult Danske afääris süüdi on, ja näidata, et Eesti oli selles järelevalves päris edukas. Rahvusvahelist vaadet on siin niipalju, et rahapesu on rahvusvaheline. See raha, mida Eesti kaudu on pestud, nii palju kui seda teada on või kui palju on andmeid kohtusse jõudnud, on valdavalt olnud Vene raha. Me oleme ka enne kuulnud EKRE sügavaid kummardusi Kremli suunas ja vene kultuuri ülistamist, kõike seda, see kuulub ju sellesse populismiperekonda alati, üle Euroopa. See allianss, mida te loote selleks, et kas või kaotada Vene-vastased sanktsioonid, ühiselt õõnestada Eesti välispoliitikat, kaotada Euroopa Liitu – see kõik on teada. Seda oleks võinud täna siin rohkem valgustada. Aga ma reageerisin jah sellele, et Danske teemal olen ma uhke selle üle, mida finantsjärelevalve suutis. Ma ei ole uhke selle üle, mida on teinud jõuministeeriumid, aga põhjused, miks nad olid nii abitud, ei olnud kindlasti tahtlikud. Siin on tahtlikkus olnud Venemaa-poolne ja on olnud õigusteoreetilisi vaidlusi, miks regulatsioonid ei saa olla lõputult karmid. Aga finantsjärelevalve sai väga hästi hakkama ja ühegi erakonna teene see ei ole, see on ikkagi finantsjärelevalve, Eesti riigi teene.
Samamoodi on rahvusvaheline teema loomulikult VEB Fond. Õnneks jätkus koalitsioonis südametunnistust mitte lasta seda jama suurde saali, mitte visata miljoneid neile, kellel olid nende teenimise ajal soodsamad tingimused, st valuutaõigused, ekspordi- ja impordilitsentsid, sotsialistlikud tootmisvahendid, mis kõik võimaldasid neid arveid Vnešekonombankis rahaga täita. Jällegi, jäädes välispoliitika arutelu raamidesse: selle raha külmutas Venemaa osana sanktsioonidest Eesti vastu. Äärmiselt mage on, kui Rahvaliit ja EKRE tekitavad siin mingit meeletut skandaali ja vandenõu ja püüavad Eesti riiki halvustada, püüavad sildistada siin enda oponente. Meil on rõõm olla EKRE-ga eri pooltel väga paljudes kohtades, aga see, kuidas teie, EKRE, käitute, lihtsalt määrib Eesti riiki.
Ühe detaili ütlen veel, mida oleks olnud põnev välisministrilt kuulda. Kusagilt on võetud nagu muuseas kasutusele sõna "natsionalism" ja tehtud nägu, nagu oleksid konkreetsete sõnade tähendusruumid eri keeltes üks ja sama. See on sihuke võlts asi ja kahjuks ka Mart Nutt natukene ekspluateeris seda. Natsionalismil on Eestis siiski ajalooliselt negatiivsem tähendus ja ta on rahvusvaheliselt ka teise tähendusega kui lihtsalt rahvuslus. Nii et ärme eputame sõnamängudega, ärme räägime seda, et me peame kuidagi rehabiliteerima seda mõistet. Rahvuslust, jah, me peame rehabiliteerima, aga ärme teeme seejuures filoloogilisi rumalusi, mis on poliitilise tähendusega. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Nii. Nüüd lõpetan arutelu selles päevakorrapunktis.


3. 13:22 Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse (Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni ühendamine) eelnõu (789 SE) teine lugemine

Esimees Eiki Nestor

Juba olemegi jõudnud eelnõu 789 teise lugemiseni. Eelnõu on algatanud Andres Metsoja, Raivo Aeg, Tarmo Kruusimäe, Helir-Valdor Seeder, Priit Sibul, Aivar Kokk, Sven Sester, Viktoria Ladõnskaja-Kubits, Maire Aunaste, Marko Pomerants, Mart Nutt, Valeri Korb, Jaanus Karilaid, Märt Sults, Inara Luigas ja Tanel Talve. Teine lugemine. Keskkonnakomisjoni ettekandja Andres Metsoja, palun!

Andres Metsoja

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head saadikud! See Riigikogu koosseis on rääkinud riigireformist palju ja on lausa otsustanud viia ellu haldusreformi. Õige pea on ilmselt siin saalis laual ka riigireformi aluste dokument, siis me saame ühiselt arutada, kuidas Eesti riigis neid reforme edasi viia. Aga siin parlamendisaalis on korduvalt olnud laual ka seesama eelnõu, nüüd küll esimest korda teise numbriga. See eelnõu ei saanud varem vajalikku toetust ja langes menetlusest välja. Nüüd oleme esitanud ta uuesti.
Eelnõu esimese ja teise lugemise vahel on eelnõu käsitletud komisjoni istungil kolmel korral: 28. jaanuaril, 29. jaanuaril ja 11. veebruaril. Komisjoni 11. veebruari istungil viibisid kohal ka Keskkonnaameti, Keskkonnainspektsiooni, Politsei- ja Piirivalveameti ning Siseministeeriumi esindajad ning toimus eelnõu kohta esitatud muudatusettepanekuid käsitlev arutelu. Tähtajaks oli laekunud muudatusettepanek Riigikogu liikmetelt Keit Pentus-Rosimannuselt ja Kalle Pallingult. Seda on võimalik käsitleda ühe muudatusettepanekuna, nii ka komisjonis kokku lepiti. Sisuliselt puudutab see ettepanek Keskkonnaameti ühendamist mitte Keskkonnainspektsiooniga, vaid Politsei- ja Piirivalveametiga. Eelnõu sisuline pool on muus osas jäänud ettepanekus põhimõtteliselt samaks, mis oli eelnõu esitajate variandis. Komisjonis toimus arutelu selle üle, kas see ettepanek on hea ja kuidas sellele võiks reageerida erinevad asjaosalised. Sellel kohtumisel oli kohal Krista Aas, Politsei- ja Piirivalveameti esindaja. Tema seda ettepanekut ei toetanud, kuna talle jäi arusaamatuks, mida sellega lahendada tahetakse. Ta ütles, et on loogiline, et süüteomenetluse kompetents on Politsei- ja Piirivalveametis suurem, kuid seal, kus kujundatakse valdkonnapoliitikat ja on keskkonnalane kompetents, tuleb hoida ka järelevalvet. Veel lisas ta, et Politsei- ja Piirivalveametil on juba praegu 16 põhitegevust ja hulk teenuseid ning keskkonnajärelevalve ei pruugi seal nii hästi toimima hakata. Oluline on muidugi teha koostööd ja arendada edasi seda koostöömudelit, et mõlemad ametid oleksid tõhusamad. Veiko Kommusaar Siseministeeriumist lisas, et toetab eelnõu, kuid mitte muudatusettepanekut. Valdav põhimõte on, et sellel asutusel, kes on ülesande täitmisele kõige lähemal, on iseseisev menetluspädevus ning tema teeb ka järelevalvet. Samuti nõuab tehtud ettepanek pikemat analüüsiaega, kuid eelnõu on praegu juba menetluse lõppfaasis. Olgu ära öeldud, et ka muudatusettepaneku esitajad lisasid, et ilmselt sellise kiirkorras läbisurumisega, kui Politsei- ja Piirivalveametiga ühendamist ei ole analüüsitud, on raske edasi liikuda, aga ometi me selle diskussiooni läbi käisime. Riho Kuppart, tänane Keskkonnaameti juht, selgitas, et Keskkonnaamet peab kindlasti tegema väga head koostööd Politsei- ja Piirivalveametiga ja juba teebki, samuti tuleb ametil muutuda tervikuna efektiivsemaks. Seega on koostöövajadus niikuinii olemas, samuti ei ole mingit soovi keskkonnajärelevalvet kuidagi nõrgendada, pigem vastupidi. Ta lisas juurde, et keskkonnajulgeolek kui selline hakkab tulevikus üha suuremat rolli mängima. Keskkonnainspektsiooni juhi asendajana toimetav Olav Avarsalu tõi välja, et riigiti on selle valdkonna süsteem väga erinev, kontrolli ja järelevalvet on liidetud ka politsei tööga. Eelmisel sügisel käidi Keskkonnainspektsioonis hindamas keskkonnakuritegudega toimetulekut ning üldine soovitus oli hoida unikaalseid teadmisi, mis on ühes majas, ning soovitati iga muudatust tõsiselt kaaluda. Veiko Kommusaar lisas, et selline analüüs, kuidas ja kes keskkonnakuritegusid menetleb, tehakse kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Selleks et keskkonnainspektor saaks mitmekülgsemat tööd teha, tuleb talle pädevust juurde anda ehk parandada ligipääsu andmebaasidele. See, et praegu ei saa keegi andmebaasidele ligi, ei ole põhjus asutuste liitmiseks. Tõepoolest toodi diskussioonides komisjoni istungitel näiteks protseduure, kus peavad olema kohal nii Politsei- ja Piirivalveameti esindajad kui ka inspektsiooni esindaja, üksinda ei ole tal võimalik teatud tegevusi läbi viia, sest puudub juurdepääs andmebaasidele.
Toimus komisjoni liikmete arutelu ja arvamusi oli seinast seina. Ühelt poolt leiti, et ikkagi jääb arusaamatuks see kiirustamine, miks uuesti selle eelnõuga on tuldud, kui parlamendisaalist ei ole sellele heakskiitu antud. Teiselt poolt arvati, et olukorras, kus nii endised kui ka tänased juhid ütlevad, et see töö tuleks viia lõpule, ning otsus on Riigikogu saali kätes, seda tööd on tehtud pikka aega, on otsitud kooskõla, valmistatud organisatsioone ette, kuidas koos paremini edeneda ja vastata ka riigivalitsemise efektiivistamise ootusele, ja sellele on andnud heakskiidu teatavasti ka valitsus ja Keskkonnaministeerium, tuleks sellega ikkagi edasi toimetada.
Lisaks esitas ka keskkonnakomisjon ühe muudatusettepaneku. See puudutab veeseadust, mis võeti selles koosseisus vastu 30. jaanuaril 2019. aastal. Nimelt on tekkinud väike ebakõla. Kui me menetlesime komisjonis sisuliselt sedasama eelnõu, mis oli siis teise numbriga, ja paralleelselt veeseadust, aga Keskkonnaametit ühendasutusena ei õnnestunud luua, siis tuli see tekst uuesti sinna tagasi kirjutada. Nüüd, kui võetakse vastu Keskkonnameti ja inspektsiooni ühendamise otsus, tuleb veeseaduse kontekstis uuesti muudatus sisse viia. Tehti ka keelelisi parandusi.
Teised kaks koosolekut olid pigem tehnilist laadi ja seal otsustati neid küsimusi, millal eelnõu täiskogu päevakorda saata ja kes peaks olema komisjoni ettekandja. Esimene lugemine lõpetati 29. jaanuaril, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 7. veebruar. Komisjon tegi ettepaneku – vaatame, mis ettepaneku ta tegi, kui ma selle üles leian – saata eelnõu teisele lugemisele. Komisjonis hääletati ühte muudatusettepanekut, mis sai 2 toetushäält, ülejäänud olid selle vastu. Olen valmis vastama küsimustele.

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ettekandjale. Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Vaatamata teie küllaltki pikale rahulikule sõnavõtule tahan mina üle küsida. Eelmine kord, kui seaduseelnõu oli siin parlamendisaalis arutlusel, oli üks põhilisi etteheiteid, et ei ole analüüsitud ega ka seletuskirjas veenvalt esitatud, mis siis ikkagi läheb asutuse toimimises paremaks. Teatavasti on Keskkonnainspektsioon käsitletav ka sisejulgeoleku valdkonna osana. Kas te nüüd suudate selle vastuse, mis läheb paremaks, meile ka anda? Kas need analüüsid on tehtud?

Andres Metsoja

Aitäh! Meie võimuses oli seda uuesti asjaosalistelt üle küsida. See vastus kõlas asjaosaliste poole pealt vaadatuna nõnda, et ega midagi hullu siin maailmas ei juhtu, kui need kaks organisatsiooni jäävad edasi eraldiseisvateks. Elu läheb edasi, lihtsalt tulevikus võib olla keeruline uuesti selle küsimuse juurde tagasi tulla, selline solgutamine lihtsalt ei ole viisakas ja ilus. Aga lisati, et ilmselgelt tuleb need funktsioonid ajas ja ruumis üle vaadata. Juba eeltöö käigus oli näha, et tegevuste ja funktsioonide liitmisel vabaneb mõningast ressurssi, mida on võimalik efektiivsemalt kasutada. Seda väidavad organisatsiooni juhid, kes on olnud valdkonnaga pikka aega seotud ja seal toimetanud. See on olnud see vastus. Tõepoolest, meil jääb üle kas usaldada ametnikke, kes selles süsteemis iga päev toimetavad ja püüavad asutusi konsolideerida, või siis selles lõputult kahelda. Mina olen valinud selle tee, et ametnikke usaldada.

Esimees Eiki Nestor

Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus

Aitäh! Hea ettekandja, kõigepealt üks korrigeering. Sa viitasid sellele, justkui oleks me muudatusettepanekute esitajatena olnud ise kriitilised muudatusettepaneku kiirkorras läbisurumise suhtes, aga jutt oli ometigi sellest, et eelnõu proovitakse kiirkorras läbi suruda, me ei räägi siin muudatusettepanekust. Selle korrigeeringu pidin ma tegema. Aga küsimus on mul selline. See ülevaade arutelust oli kaunis ühepoolne, sa kirjeldasid küll põhjalikult ametnike arvamusi, aga jätsid pea täielikult välja selgituse ja põhjendused, mida me muudatusettepanekute esitajatena esitasime. Kas sa esitaksid ka need?

Andres Metsoja

Aitäh! Ikka olen valmis esitama. Nii. Võtame selle lõigu, mis puudutab Keit Pentus-Rosimannuse esitlust komisjonis. Keit tõi kenasti välja, et muudatusettepaneku esitamise põhjuseks oli katse eelnõu ebamõistlikult kiirustades läbi suruda, kuigi samasisuline eelnõu kukkus paar kuud tagasi Riigikogus läbi. Ettepaneku esitajad on eelnõu suhtes väga kriitilised, kuna keskkonnajärelevalve võimekus asutuste ühendamisel lahjeneb. Eesmärk ei ole ettepanekuga PPA-le ülesandeid lisada, vaid leida, kuhu Keskkonnainspektsioon praegusel kujul maanduma peaks. Loogiline koht oleks selleks pigem Politsei- ja Piirivalveamet, mis juba tegeleb järelevalve ning kontrolliga. Samuti on juba praegu näiteid, et Keskkonnainspektsioon vajab menetluse läbiviimiseks Politsei- ja Piirivalveameti abi. Esimene eelistus oleks Keskkonnainspektsioon üldse kellegagi liitmata jätta. Kalle Palling muudatusettepaneku esitajana täiendas, et praeguses menetlusfaasis on muudatusettepaneku toetamine komplitseeritud, kuid analüüsi Keskkonnaameti ning Politsei- ja Piirivalveameti ühendamise kohta oleks võinud teha juba eelmise eelnõu menetlemise käigus. Praegu ei ole alternatiivi kaalutud. Samuti ei peaks riigireform jääma ühe ministeeriumi haldusala raamidesse ja nägema peaks laiemat pilti.
Saan aru, et see osa huvitas teid just selles mõttes, et see oleks ette kantud. Nüüd sai see tehtud.

Esimees Eiki Nestor

Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Praegu mul tekkinud arusaamise järgi, olles ka ettekannet kuulanud ja komisjoni arutelust ülevaate saanud, ei saanud selgeks ametite ühendamise vajadus või mittevajadus. Mõlemal juhul saaks kõik normaalselt edasi toimida. Te nimetasite ressursse. Millised ressursid need on, mis vabaneksid, kui ametid ühendataks? Kas see toob kaasa koondamisi, inimeste vallandamisi? Mis on need ressursid?

Andres Metsoja

Aitäh! Eks sellega ole ilmselt natuke samasugune olukord nagu haldusreformiga. Haldusreformi puhul räägitakse ju tihti sellest, et saavutatakse meeletu kulude kokkuhoid, aga hiljem, kui tehakse analüüse, siis nähakse, et ega rahanumbrid ei ole kahanenud, olulist võitu ei ole justkui maksumaksja rahakotile tekkinud, vaid see võit on tekkinud ühiskonda pigem uute teenuste, lisapädevuse, -oskuse ja -võimekuse kujul. Siin on täpselt samasugune lugu. Üheskoos öeldakse, et valdkond on alarahastatud ja sinna oleks raha juurde vaja. See on üsna tavapärane jutt. Kui me kutsume organisatsioonide juhid laua taha, siis selgub, et ikka ja alati on raha juurde vaja. Aga teisest küljest me peame siin saalis aru saama, et igal organisatsioonil on mingisugune elutsükkel, teatud kohustused muutuvad, me digitaliseerime, arendame riiki ja töö iseloom muutub. Siin on täpselt samamoodi. Ilmselt saab väga suur kasutegur seisneda selles, et ei tegelda vale seadusloomega, et juba eos saadakse aru, mida tehakse. Kahjuks pean ma möönma, et keskkonnakomisjonis on vägagi mitmel korral asjaosalistega kokku saades tundunud, et tegelikult seda muudatust, mida tahetakse ellu viia, arutatakse tõsiselt nagu esimest korda. See on probleem. Tõepoolest, hästi lihtsakoeliselt öeldes ei peaks olema probleem selles, et on kaks eraldi asutust, aga ometi, kui need viia ühe juhtimisstruktuuri alla kokku, on võimalik leida koosmõjus sünergiat. Ma usun, et selle vastu on tegelikult väga keeruline olla. Maailmapraktika ja ka Eesti kogemused ühendamiste puhul on seda näidanud positiivses valguses.

Esimees Eiki Nestor

Terje Trei, palun!

Terje Trei

Ma tänan! Hea ettekandja! Me oleme selle eelnõuga siin teisel ringil. Ma olen ise ka keskkonnakomisjoni liige. Mina olen aru saanud, et ametid on ise selle ühinemise poolt. Võib-olla võiks veel kord üle korrata selle kasuteguri, mis tekib kodaniku või, ütleme, kliendi jaoks.

Andres Metsoja

Aitäh! Eks see kasutegur suuresti peakski ju seisnema selles, et kodanik – klient, kui nii võib nimetada – saab õigel ajal õigest kohast adekvaatse informatsiooni. Terje, sina ja mina oleme ju keskkonnakomisjonis tihti tegelikult lahendanud olukorda, kus osapooled on olnud sunnitud tulema ja istuma parlamendikomisjonis maha, et saada selgust. Teatud juhtudel ongi seadusloomes täiesti hallid alad. Võtame kas või sellesama kalapüügi. Teatud kalapüügivahendid ei ole kalapüügiseaduses reglementeeritud ega määrustes lahti kirjutatud, räägitakse keskkonna säästmisest, keskkonna mittekahjustamisest. Kalurid ütlevad, et see on õige asi, inspektsioon ütleb, et neile tundub ka, et see on õige asi, aga seadused seda tegelikult kasutada ei võimalda. Lõpuks peaks selliste olukordade lahendamine minu meelest olema ametkondade pärusmaa. Meie siin peaksime sekkuma väga üksikutel kordadel. Aga pigem tundub mulle, et kipub olema reegel, et lahendust otsitakse parlamendist. Ma arvan, et see ei ole hea tava.
Siin on minu meelest väga selgelt kriitiline punase joone koht. Järelikult asjad ei tööta ikkagi piisavalt hästi kokku, kuskil on see veelahe, mis on vaja ületada. Ma arvan, et see veelahe ongi inimestevahelistes suhetes, organisatsiooni juhtimises ja tegelikult kommunikatsiooniruumis. Nii et minu lühike vastus ongi, et meil on väga suur asutus, üle 500 töötaja on seal kokku, nad on regionaalselt üle Eesti laiali paigutatud, aga selleks, et saada vastuseid, tuleb ikka tulla Tallinnasse Toompeale. See ei ole säästlik ega ole tegelikult maksumaksja suhtes aus.

Esimees Eiki Nestor

Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp

Aitäh, härra eesistuja! Austatud kõneleja! Saan aru väidetest, mis puudutavad majanduslikku, rahanduslikku kokkutõmbamist. Aga vastuolu on pigem see: Keskkonnaamet ja Keskkonnainspektsioon, üks tegeleb järelevalvega, teine keskkonnahaldusega. Võib tekkida olukord, kas või teoreetiliselt – kui seda ka praktiliselt ei teki –, kus järelevalvel on vaja kontrollida keskkonnahaldust ehk Keskkonnaameti tegevusi. Kuidas nad saaksid ühe organisatsioonina neid küsimusi käsitleda?

Andres Metsoja

Aitäh! Eks esmapilgul tundubki see kuidagi arusaamatu, et ühe käega, eks ole, annad korraldusi ja teise käega kontrollid. Me oleme ühiskonnas tavapäraselt aru saanud, et struktuuri loomiseks, et vastutust jagada, tuleb teha erinevaid organisatsioone ning organisatsioonid oma põhikirjade ja põhimäärustega, nendele antavate ülesannetega fikseerivad vastutusala ja selle järgi toimetataksegi. Tõepoolest, üks võimalusi on ka niimoodi kitsalt edasi minna, öelda, et organisatsioonide vahelt jookseb piir ja selgus on majas, üks on must ja teine on valge. Alternatiiv on näha organisatsiooni ühe tervikuna, kompetentsikeskusena, kus on kompetents koos. Väga oluline osa ju tegelikult seisneb just nimelt selles eeltöös, et üldse karistust ei järgneks. Karistust kasutatakse ikkagi ju ainult sellisel juhul, kui tegemist on väga teadliku rikkumisega, ettekavatsetud rikkumisega. Kui selleni on jõutud, siis kahtlemata tuleb ka karistada ja selleks tuleb luua struktuuris selgus ja vastutusalad. Kindlasti ei saa olla nii, et inimene, kes annab välja regulatsiooni, viib samal ajal läbi ka menetlust. Siin on ju eraldi küsimus veel üldse kriminaalkaristuses, kuidas võetakse vastutusele, kuidas see käib, kas siin on haldusmenetlus, kas see toimub kohtu kaudu jne. Eri institutsioonid sekkuvad sellesse õigusemõistmisesse tegelikult nii ehk naa. Selleski vestluses, mis viimati komisjonis oli, selgus, et Politsei- ja Piirivalveamet sekkub täpselt samamoodi nendesse protseduuridesse. Nüüd on küsimus, kas me kardame kõike seda, hoiame asjad eraldi organisatsioonides või püüame leida ühisosa ja just nimelt püüame tegeleda sellega, et inimesed ei saaks karistada võib-olla nende tegevuste eest, mis on kuidagi, ma ütlen, ka meie poolt seadustesse halvasti kirja pandud ja mida ei ole piisavalt selgitatud. Ka selliseid olukordi elus tihtilugu juhtub. Koosmõju peaks pakkuma lisatuge ja võimaldama selgemat õigusloomet.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus

Hea esimees! Austatud kolleegid! See ei ole mingisugune uus plaan, mida me siin praegu arutame. Lobi selle nimel, et iseseisev Keskkonnainspektsioon ära kaoks või ära kaotataks, on käinud juba väga pikki aastaid. Minagi puutusin sellega oma keskkonnaministriks oleku ajal aastatel 2011–2014 kokku, aga uus on see, et nüüd on sellele lobile järele antud. Esimest korda me täiesti tõsimeeli või õigupoolest teist korda täiesti tõsimeeli arutame Riigikogus plaani iseseisev keskkonnajärelevalve kaotada. Ma palun ette vabandust emotsionaalsuse pärast, aga ma arvan, et mitte ilmaasjata ei kukkunud täpselt samasisuline eelnõu kaks kuud tagasi parlamendis läbi. See eelnõu on oma sisult sigadus. Kui esitatud ettepanek peaks uuesti esitatuna kahel viimasel parlamendi töönädalal läbi minema, siis, veel kord, sellega oleks iseseisev keskkonnajärelevalve Eesti Vabariigis kaotatud. Head kolleegid! Ma väga soovitan, et te mõtleksite väga põhjalikult, mida te teete, enne kui te peaksite selle eelnõu heaks kiitma.
Nüüd paar sõna muudatusettepanekust ka. Eelnõu esitajate soov, nagu me kuulsime, on liita kontrolli- ja järelevalveasutus Keskkonnainspektsioon Keskkonnaametiga, mille roll on oma loomult täiesti teistsugune. Keskkonnaamet tegeleb praktiliste looduskaitseliste töödega ja annab välja keskkonnalube. Kui sellele täiesti teistsuguse rolliga ametile või asutusele liidetakse keskkonnajärelevalve, siis tähendab see loomulikult järelevalve lahustumist. Aga kuna on aru saada, et praeguse keskkonnaministri Siim Kiisleri jonn ja soov on igal juhul Keskkonnainspektsioon millegagi liita, igal juhul see Keskkonnainspektsioon iseseisva asutusena ära lõpetada, siis sellest ka meie ettepanek, mille ma kolleeg Kalle Pallinguga tegin ja mille sisu keskkonnarikkumiste kontrolli mitte ei lahjendaks, vaid muudaks seda loogilisemaks ja ka rangemaks. Seetõttu ma palun teil seda ettepanekut toetada. Kui te seda ettepanekut ei toeta, siis on mul ettepanek, et te põhjalikult mõtleksite, enne kui te Keskkonnainspektsiooni likvideerite. Kui me peaksime tõesti alluma sellele survele kiiresti-kiiresti viimase kahe nädala jooksul see ettepanek läbi lasta, siis ma arvan, et me kahetseme seda väga pikka aega. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Rohkem kõnesoove ei ole. Eelnõu 789 kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut. Esimese on esitanud Keit Pentus-Rosimannus ja Kalle Palling. Komisjon on jätnud selle ettepaneku arvestamata. Seda minagi. Keit Pentus-Rosimannus, palun!

Keit Pentus-Rosimannus

Aitäh, austatud juhataja! Ma palun seda ettepanekut hääletada!

Esimees Eiki Nestor

Teeme seda. Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Keit Pentus-Rosimannus ja Kalle Palling ning mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Selle muudatusettepaneku poolt on 14 Riigikogu liiget, vastu 18. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 2, esitatud keskkonnakomisjoni poolt, arvestatud täielikult. Juhtivkomisjoni ettepanekul on eelnõu 789 teine lugemine lõpetatud.


4. 13:54 Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (788 SE) teine lugemine

Esimees Eiki Nestor

Järgmisena on meie päevakorras maaelukomisjoni algatatud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 788 teine lugemine. Ettekandja on maaelukomisjoni liige Aivar Surva. Palun!

Aivar Surva

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu algatas maaelukomisjon k.a 14. jaanuaril. Eelnõuga sätestatakse volitusnorm Vabariigi Valitsusele ebasoodsate ilmastikutingimuste kindlakstegemiseks. Eelnõu kohaselt võib Vabariigi Valitsus selliste ebasoodsate ilmastikutingimuste korral, mis erinevad olulisel määral tavapärastest ilmastikutingimustest ning tekitavad põllumajandustootjatele olulist majanduslikku kahju, teha korraldusega kindlaks ebasoodsate ilmastikutingimuste esinemise. Ilmastikutingimuste hindamisel võetakse aluseks tavapäraste aastate kohta kogutud pikaajalised vaatlusandmed. Eelnõu 788 esimene lugemine lõpetati 22. jaanuaril ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 28. jaanuaril kella 10-ks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud.
Maaelukomisjon otsustas esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 12. veebruariks ja teha ettepaneku teine lugemine lõpetada. Samuti otsustati, et kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis on ettepanek esitada eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 20. veebruariks ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Aitäh, Aivar Surva! Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Eelnõu 788 teine lugemine on lõpetatud. Vaatan kella. Juhataja vaheaeg kolm minutit. Kohtume homme.
V a h e a e g

Istungi lõpp kell 13.57.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee