Austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Annan ülevaate sellest, mis toimus sotsiaalkomisjonis. Veidi ka meeldetuletuseks. Eesti Vabaerakonna fraktsioon algatas 13. juunil puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 663. Esimene lugemine lõpetati 8. novembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati tollal 22. november 2018 kell 17.15, selleks ajaks ei esitatud aga ühtegi muudatusettepanekut. Peale eelnõu esimese lugemise lõpetamist kogunes sotsiaalkomisjon eelnõu arutamiseks ja teise lugemise ettevalmistamiseks kolmel istungil: s.a 21., 24. ja 28. jaanuaril. Kohe etteruttavalt võin öelda, et 28. jaanuaril oli kokku kutsutud erakorraline istung.
Esmaspäeval, 21. jaanuaril osalesid sotsiaalkomisjoni istungil Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse ja laste hoolekandepoliitika juht Signe Riisalo. Selle punkti menetluse juures andsin ka komisjonis ülevaate seni toimunust. Monika Haukanõmm täiendas mind ja lausus, et puuetega lastele mõeldud toetust ei ole aastaid tõstetud, eelnõuga soovitakse tõsta keskmise ja raske puudega lapse sotsiaaltoetus kahekordseks ning sügava puudega lapse toetus kolmekordseks. Ta tõi ära summad, mida see muudatus kaasa tooks. Keskmise puudega lapsele oleks uue toetuse summa 138,8 eurot, raske puudega lapse toetus oleks 161,10 eurot ja sügava puudega lapse oma 241,65 eurot. Monika Haukanõmm lisas, et kui võrrelda andmeid 2019. aasta 1. jaanuari seisuga ja 2017. aasta 1. jaanuari seisuga, siis laste koguarv on kasvanud 47 lapse võrra. Keskmise puudega laste arv on vähenenud 5000-st lapsest 4369 lapseni, samal ajal on aga kasvanud raske ja sügava puudega laste arv. Raske puudega lapsi on praegu 7765, samas kui 2017. aastal oli neid 7164, ja sügava puudega lapsi on 2019. aasta 1. jaanuari seisuga 809. 2017. aastal oli neid 732.
Edasi andsid Signe Riisalo ja Rait Kuuse ülevaate sellest, mida ministeerium nimetatud eelnõust arvab. Rait Kuuse märkis, et tõesti, puudega lapse toetus on olnud püsivalt ühesuurune. Samas, selle eelnõu vastuvõtmine mõjutab riigieelarvet – ainult selle muudatusega on tõus 13,5 miljonit eurot ja kokku oleks puuetega laste toetus aastas 26,3 miljonit. Ministeerium ei eita toetuse tõstmise vajadust, aga leiab, et kui seda arutada, siis võiks rääkida eelkõige sügava puudega laste toetuste tõstmisest. Ministeeriumil on kavas kohtuda ka puuetega inimeste organisatsioonidega ning arutada, mil moel võiks puuetega inimeste toetuste ja teenuste ümberkorraldusele läheneda. Räägiti ka haldusreformist ja mõttest, mida Rahandusministeerium on vedanud, nimelt, millised riigi pakutavad toetused ja osutatavad teenused võiks üle anda kohalikele omavalitsustele, nii et tuleks juurde ka autonoomiat ja jõudu. Sotsiaalministeeriumile on esitatud küsimusi, alates sellest, kas erihoolekanne võiks kuuluda tulevikus kohalike omavalitsuste alla, kuni selleni, kas ka puuetega inimeste toetused tervikuna võiksid olla pigem kohaliku omavalitsuse lahendada. Ministeerium on plaaninud esitada valitsusele analüüsi puuetega inimeste toetuste süsteemi tõhustamise, sh selle KOV-idele üleandmise võimalikkuse kohta.
Signe Riisalo tutvustas puuetega laste perede toimetulekut ja vajaduste uuringut. Sellel, kes asja vastu rohkem huvi tunneb, soovitan lugeda sotsiaalkomisjoni protokolli, kus see on väga põhjalikult ära toodud. Sotsiaalkomisjoni esimehena küsisin, kas need kaks uuringut ei ole omavahel veidi vastuolus. Sotsiaalkomisjoni istungil käisid ka puuetega laste vanemad, kes tegid ise uuringu – just nimelt konkreetselt puuetega laste vanemate seas – ja see tõepoolest erineb tulemustest, mida on saanud Sotsiaalministeerium. Liina Kersna küsis, kui palju panustab riik puuetega lastele osutatavatesse teenustesse. Ta märkis, et põhimõtteliselt võiksid teenused olla kohaliku omavalitsuse osutada, kuid sellel on teatud eeldused ja üks nendest on kindlasti see, et sotsiaalvaldkonna töötajatel oleks eriharidus – tihti leidub seal ka inimesi, kellel puudub vastava valdkonna haridus. Rait Kuuse ütles, et eelmise aasta suvest hakkas Sotsiaalkindlustusamet edastama andmeid ka kohalikele omavalitsustele ja see on toonud kaasa olukorra, kus abi jõuab lapseni paremini.
Mina küsisin, kas ministeeriumil on ülevaade sellest, millised omavalitsused on taotlenud Euroopa Sotsiaalfondist toetusi ja kui palju seda on küsitud. Märkisin, et puuetega lapsed elavad üle Eesti väga erinevates omavalitsustes ja igal pool ei saa nad tegelikult neile vajalikke teenuseid, ning ka seda, et 1. jaanuarist toimunud hinnatõus, eelkõige teenustele, on mitmes omavalitsuses tõstnud ka omaosalusmäära. Rait Kuuse vastas, et otsest otsust anda need kõikidele kohalikele omavalitsustele ei ole, aga tõdes ka seda, et eri omavalitsused taotlevad Euroopa Sotsiaalfondist raha tõepoolest väga erinevalt. Kuna regulatsioonid on erinevad, siis on isegi puudega inimeste hooldajate määramisel erinevad olukorrad. Maris Lauri arvas, et haldusreformi tulemusena võivad omavalitsustes paljud asjad veel muutuda, seega ei tohiks olla kinni ajas, kui omavalitsused olid väiksemad ja nende võimekus teine, sh spetsialistide puudus suurem.
Esitasin komisjoni esimehena ka palve Sotsiaalministeeriumile, et saada ülevaade raha kasutamisest 2018. aastal. Ja 10 minutit enne kella 13 ehk enne komisjoni istungi lõppu andsin teada, et kuna Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse järgi on komisjoni korralise istungi aeg kella 11–13, siis tuleb komisjoni liikmetel otsustada, kas jätkata eelnõu arutelu 15 minutit kauem, võttes arvesse seda, et meie komisjonis ei ole selliseid liikmed, kes peaksid osalema samal ajal Euroopa Liidu asjade komisjonis, eri- või uurimis- või probleemkomisjonis. Liina Kersna pakkus välja, et võiks teha istungi 15 minutit pikema või nii kaua kui vaja, sest võib-olla ei lähegi 15 minutit, läheb lühem aeg. Sotsiaalkomisjon oli konsensuslikult nõus arutelu jätkama.
Liina Kersna küsis, kas nüüd, kui selle kuu lõpus peaks valitsus arutama, mis ülesanded panna kohalikele omavalitsustele ja mida mitte, oleks komisjonil võimalik ka selle analüüsiga tutvuda. Ta juhtis tähelepanu samale väitele, et puuetega laste vanemate tehtud uuringutes toodi esile, et puuetega laste vanematel puudub tihti informatsioon, millised õigused need üldse on, just tulenevalt olukorrast, et neil on erivajadustega laps. Komisjoni esimehena lisasin, et nimetatud uuringus on kirjas ka see, et praegune toetuse suurus ei vasta enam elukallidusele, tõusnud on transpordi hind, samuti teenuste omaosalusmäärad ja abivahendite rendihinnad. Rait Kuuse vastas, et analüüsiga on võimalik tutvuda ja seal antakse ka tervikvaade.
Komisjoni esimehena rääkisin sellest, et on vaja kergendada selliste perede olukorda, kus kasvavad puudega lapsed. Toetuste tõus ei takista teenuste arendamist ning teenuste arendamine omakorda ei ole vastuolus toetuste tõusuga. Sügava puudega lapsi kasvatavate perede olukord on raskem, kuid ühe grupi eelistamine teisele on väga keerukas, see tekitab väga suure surve puude raskusastme määramisel ja ka väga suure erinevuse toetuste suuruses. Liina Kersna nõustus, et kui eelistada ainult sügava puudega lapse toetuse suurendamist, nagu Sotsiaalministeerium ette paneb või arutada soovib, siis läheksid toetuste vahed tõesti ebaõiglaselt suureks. Ta küsis, millised reaalsed võimalused komisjonil üldse on 40 päeva enne valimisi selliseid rahalisi otsuseid teha. Kui komisjon otsustab toetuse tõstmise eelnõus pakutud mahus, siis on selle mõju eelarvele 13,5 miljonit eurot. Kuidas sellist otsust saab üldse vastu võtta keset eelarveaastat? Komisjoni esimehena märkisin, et kindlasti ei ole mõeldav sellise kohustuse panemine aastasse 2019, ja tegin ettepaneku, mida komisjon võiks kaaluda, nimelt, muudatus jõustuks 2020. aasta 1. jaanuarist. Maris Lauri vastas, et tal ei ole toetuste tõusu vastu midagi, eriti, mis puudutab sügava puudega ja teatud määral ka raske puudega lapsi. Küsimus tekib keskmise puudega lastega, sest osutatud on ka sellele, et isegi lapsevanemad hindasid vajadusi erinevalt. Maris Lauri lausus, et ei ole printsiibis vastu, kuid leiab, et praegu ei ole selline lahendus komisjoni otsusel mõistlik.
Jüri Jaanson arvas, et sisuküsimused ei olegi probleemiks, kuid kuna seaduse jõustumine on reaalne alles aastal 2020, siis peaks uue Riigikogu koosseis otsuse vastu võtma. Monika Haukanõmm ütles, et kuna eelnõu on algatatud selle koosseisu ajal, siis võiks olla soov ja tahe seda ka hääletamisega väljendada. Erivajadustega lastega perekondades on lastele tehtavad kulud suuremad. Teenused on küll kättesaadavad, aga omaosalus on siiski suur. Komisjoni esimehena arvasin, et kuna eelnõu on antud sisse praeguse Riigikogu koosseisu ajal, siis tuleks komisjonil selle menetlemine lõpuni viia. Fakt on see, et 13 aastat neid toetusi muudetud ei ole ja need on olnud ebapiisavad. Kui toetusi makstakse lapse 16-aastaseks saamiseni, siis meil seda hirmu, et pere elab liigses rikkuses, ka peale toetuse tõusu ei ole. Maris Lauri märkis, et neid asju tuleks vaadata kompleksselt – ta ei ole veendunud, et eelnõus toodud protsendid on õiged ja sobivad – ning need vajavad seetõttu rohkem arutamist. Maris Lauri tegi ka ettepaneku, et samal komisjoni istungil, mis toimus 21. jaanuaril, ei tuleks veel hääletada, sest teema vajaks veel fraktsioonis läbirääkimisi, samuti soovis ta saada ülevaadet ministeeriumi ülevaatest ja ettepanekutest. Jüri Jaanson oli samuti hääletamise vastu, sest komisjoni korralise istungi aeg oli läbi. Komisjoni esimehena panin hääletusele, kes on selle poolt, et hääletada muudatusettepanekuid samal istungil. Ettepaneku poolt olid Viktor Vassiljev, Monika Haukanõmm, Oudekki Loone, Igor Kravtšenko ning vastu Liina Kersna, Maris Lauri ja Jüri Jaanson. Panin muudatusettepaneku hääletusele. Maris Lauri märkis, et tema arvates ei ole hääletus seaduspärane. Ta ütles: "Kokkulepe oli pikendada istungit 15 minutit, nüüd on see läinud pikemaks ja sellega seoses palun maha tõmmata minu osalemine istungil." Muudatusettepaneku poolt olid siiski Helmen Kütt, Viktor Vassiljev, Monika Haukanõmm, Oudekki Loone, Igor Kravtšenko ja Raivo Põldaru. Muudatusettepaneku vastu ei olnud keegi, samuti ei olnud erapooletuid. Jüri Jaanson soovis saada õigus- ja analüüsiosakonna arvamust selle kohta, kas hääletamine väljaspool komisjoni korralise istungi tööaega vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Nii, saime selle õigusliku analüüsi. Siinkohal tahan väga tänada Jüri Jaansoni, sest kindlasti on see õiguslik analüüs õpetuseks ka teistele komisjonidele – uuele Riigikogulegi –, sest nüüd on küsimused esitatud ja teile, head ametikaaslased, kes te jätkate uues Riigikogus, on see teada. Õiguslikus analüüsis on tõepoolest öeldud, et komisjoni korraline istung toimub 11-st 13-ni, kui eelnevalt ei ole kokku lepitud teisiti. Tõsi, kümme minutit enne kella 13 ma komisjoni esimehena selle kokkuleppimise ette panin ja kõik olid konsensuslikult nõus jätkama. Kuna me aga ei kutsunud kokku erakorralist istungit ega teinud ka muudatusi päevakorras, siis leidsime: selleks, et edaspidi oleksid asjad selgemad ja eelnõu menetlemine korrektne, kutsume kokku erakorralise istungi 24. jaanuaril. Erakorraline istung algas kell 11.15 ja lõppes kell 12. Seal andsingi komisjoni liikmetele ülevaate olukorrast, mis anti meile õigusliku analüüsina. See oli ka eelnevalt kõigile saadetud.
Maris Lauri soovis teemat veel enne muudatusettepanekute hääletamist arutada. Ta märkis, et ministeerium tegi eelmisel istungil komisjonile väga põhjaliku ülevaate ning vastati komisjoni liikmete küsimustele, aga arusaamatuks jäi sellise lahenduse valik. Ministeerium teatavasti ütles, et on valmis sügava puudega lapse toetuse tõusuks. Selle vastu ei ole keegi, aga ülejäänu suhtes tekivad küsimused. Maris Lauri tegi ettepaneku arutada seda, et tõsta sügava puude laste toetust selliselt nagu eelnõu kirjas – raske puudega laste toetust tõsta pisut vähem ja keskmise puudega laste toetust oluliselt vähem, kui on eelnõus pakutud. Mina juhtisin komisjoni esimehena tähelepanu sellele, et komisjon arutab Vabaerakonna fraktsiooni esitatud eelnõu. Muudatusettepanekute tähtajaks mitte ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Kuigi tulevikus tulevad teenused, on praegune olukord kahjuks selline, et need teenused ei ole paljudele kättesaadavad just selle toetuse väiksuse tõttu. Ainuke muudatus, mille komisjon esitas, oli see, et seadus jõustuks 1. jaanuaril 2020. Toetuse määrasid muudetud ei ole, me arutame ikkagi selliselt esitatud eelnõu.
Monika Haukanõmm tõi juurde selle, et Eesti Puuetega Inimeste Kojas toimus arutelu puudega inimeste poliitika muudatuste üle, millega tahetakse minna ka valitsusse – just see, mis puudutab kohalikele omavalitsustele üleandmist –, aga plaanide realiseerimine võtab aastaid aega. Toetuste ja teenuste maksmise üleandmine kohalikele omavalitsustele saab toimuda alles siis, kui on loodud vastavad eeldused, aga praegu neid ei ole. Monika Haukanõmm tuletas meelde, mis juhtus hooldajatoetusega või asendushoolduse üleandmisega kohalikele omavalitsustele.
Jüri Jaanson lausus, et koostatud on alternatiivne muudatusettepanek, mida palume kaaluda. Mina komisjoni esimehena pidin kahjuks märkima, et komisjoni liikmed nimetatud muudatusettepanekut näinud ei ole. Me arutasime endiselt muudatusettepanekut, mis puudutab ainult eelnõu jõustumise tähtaja viimist 1. jaanuarile 2020. Kellelegi komisjoni liikmetest ei olnud muud ettepanekut eelnevalt saadetud ega ka mitte istungi alguses laudadele laiali jagatud. Maris Lauri selgitas, et soov oli esitada mõte ja siis, kui teised komisjoni liikmed on valmis diskuteerima teistsuguste määrade üle, see ka laiali jagada. Ta rõhutas, et keegi ei ole öelnud, et ollakse toetuste tõstmise vastu. Mina esitasin komisjoni liikmetele küsimuse, kas soovitakse arutada nimetatud muudatusettepanekut, mida, tõsi, keegi komisjoni liikmetest peale Reformierakonna kolme liikme ei olnud näinud. Marika Tuus-Laul lausus, et toetuste suuruste ja määrade üle rohkem diskuteerida ei soovita, kuna seda teemat on arutatud juba pikalt.
Komisjoni esimehena panin muudatusettepaneku hääletusele, see puudutas neid määrasid ja jõustumist 1. jaanuaril 2020. Määrade kohta toimus meil hääletus, kõik istungil osalenud komisjoni liikmed – Monika Haukanõmm, Igor Kravtšenko, Jüri Jaanson, Liina Kersna, Maire Aunaste, Marika Tuus-Laul, Maris Lauri, Raivo Põldaru, Viktor Vassiljev – olid selle poolt ehk nõus toetuste määrade tõusuga esitatud kujul. Panin hääletusele punkti, et 1. jaanuar 2020 oleks jõustumise aeg. Jüri Jaanson leidis, et seda ei oleks vaja hääletada, kuna tõenäoliselt on kõik ka selle poolt. Tõepoolest, otsustasime konsensuslikult, et eelnõu jõustumise aeg on 1. jaanuar 2020.
Ja menetluslikud otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 31. jaanuariks ehk tänaseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele 13. veebruariks ning ühtlasi viia läbi lõpphääletus. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh teile!