Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! See eelnõu ei ole meie ees esimest korda, aga erinevalt mõnest teisest eelnõust on selle eelnõu puhul asjad klaarid. Eile pidi parlament üles näitama äärmiselt paindlikku tegutsemist. Eile õhtul kogunes pärast eelnõus vea tuvastamist rahanduskomisjon siin saalinurgas ja täna hommikul tegutsesid veel paindlikumalt Riigikogu juhatus ja põhiseaduskomisjon, et parandada viga isikuandmete kaitse seaduses. Selle eelnõu puhul aga ei ole tegemist millegi muuga kui ühe vana, ajaloolise vea parandamisega ja eesmärgiga hoida eestlasi Eestiga seotuna.
Kodakondsuse küsimus on loomulikult küsimus, mis tekitab alati kirgi – pole kahtlust. Samas me ei tohi öelda oma riigi kodanikele, et te ei ole siin riigis oodatud. Sünnijärgsed Eesti Vabariigi kodanikud, kellel on põhiseaduslik õigus Eesti kodakondsusele, ei pea ühel päeval seisma valiku ees, kas loobuda Eesti Vabariigi kodakondsusest ja panna selle valiku ette ka oma lapsed. See ei ole eetiline, see ei ole õiguslikult põhjendatud ega mitte kuidagi kooskõlas põhiseaduse vaimuga. Aga praegu meil selline olukord on. Sünnijärgsed Eesti Vabariigi kodanikud on läinud laia maailma, saanud seal lapsed, kes on samuti sünnijärgsed Eesti Vabariigi kodanikud, aga ühel päeval peavad nad oma lastele ütlema, et nad peavad valima, kas olla isa või ema kodumaa kodakondsusega. Sellise valiku ette seadmine on täiesti ebaeetiline ja täiesti ebaeetiline on siin saalis öelda, et me ei lahenda seda küsimust. Meie asi on seda probleemi arutada ja leida sellele lahendus.
See lahendus on siin laua peal olemas: see on kodakondsuse seaduse muutmine. Eelnõu üks ja selge eesmärk on see, et sünnijärgsed – ma rõhutan veel kord: sünnijärgsed – Eesti Vabariigi kodanikud saaksid ka teise kodakondsuse õiguse, kui nendel asukohariigi seaduse järgi see õigus on. Aga loomulikult on kodakondsus riigi otsus, riik otsustab, kellele ja kuidas seda anda. Sellepärast on eelnõus piirangud, mis nõuavad sünnijärgset kodakondsust ja välistavad teatud riigid.
Mul oli eile väga kummastav lugeda justiitsministri seisukohta, kes ütles, et Abhaasia probleem on lahendatud. No ei ole ju! Ei ole Abhaasia eestlaste probleemi lahendatud – puhas vale justiitsministri suust Postimehe eetris ja pärast seda ka on-line'is. Justiitsministri hirmujutt, et nüüd hakkab siis tulema väga palju Venemaa kodanikke – jälle puhas vale! Selle eelnõu kohaselt seda ei tule. Eelnõus räägitakse sünnijärgsetest Eesti Vabariigi kodanikest ja räägitakse ka riikide grupist, kelle puhul me peame võimalikuks topeltkodakondsuse lubamist. Need riigid on meie partnerid ja liitlased.
Ma tõepoolest ei saa aru, miks võiks keegi olla selle eelnõu vastu. Me räägime inimlikkusest, me räägime sellest, et meil on Eesti oma inimesed, kellest paljud on juba Eestisse tagasi tulnud oma peredega. Nende perede puhul üks abikaasa ei ole Eesti Vabariigi kodanik, aga nende lapsed on. Me paneme need inimesed valiku ette, nad peavad oma lastele ütlema, et nad ei pruugi jääda Eesti kodanikeks. Meid on 1,3 miljonit. Igale Eesti kodanikule antud sõnum, et tema olemine Eesti kodakondsuses pole oodatud, on vale sõnum. Meie ülesanne siin Riigikogu suures saalis peaks olema tegeleda Eesti kodanike arvu kasvatamisega, mitte kahandamisega. Me peame arvestama ka nendega, kes on kodumaalt eemale läinud. Ka nendel peab olema teadmine, et kodumaal on nad alati oodatud. Ka nendel peab olema teadmine, et riik ei sunni neid valima, kas oled ühe või teise riigi kodanik. Ja seetõttu tuleks seda eelnõu toetada.
Tulen veel tagasi justiitsministri seisukohtade juurde. Jah, ta ütles, et meil on probleem teatud kurjategijatega, et teatud kuritegude puhul võiks kodakondsuse ära võtta. Me oleme sellega nõus ja me panime selle sätte eelnõusse juurde. Me muutsime eelnõu ja võtsime selgelt teadmiseks, et see probleem on vaja samamoodi lahendada. Nüüd ma tõesti ei näe võimalust, et parlament taas Eesti enda inimestele ei ütleb. Kõik, kes te vajutate täna – või tahate vajutada – punast nuppu, mõelge sellele, et te vajutate punast nuppu Eesti enda inimestele. Te vajutate punast nuppu, et öelda "ei" Eesti kodanikele, kes on Eestist eemal, ja Eesti kodanikele, kes on tulnud Eestisse tagasi, aga nende peres ei ole kõik Eesti Vabariigi kodanikud – mõni on võib-olla Ameerika Ühendriikide kodanik, mõni on võib-olla Belgia kodanik. See ei ole õige tee. Ja see ettepanek ei ole mingisugune emotsionaalne mõttevälgatus. Tegu on sisulise probleemiga, mille parlament saaks täna lahendada. Meil on aega veel enne 3. märtsi see muudatus ära teha. Selle parlamendi võimuses on näidata ennast riigimehena – näidata Eesti inimestele nii siin kodumaal kui ka neile, kes on väljaspool, et jah, me suudame üle olla mingisugustest poliitilistest kokkulepetest ja mõtleme selle peale, kuidas Eesti kodanikke oleks rohkem, mitte vähem.
Ma võiksin sel teemal veel pikalt rääkida, aga ma tean, et mitu erakonda ja paljud Riigikogu liikmed on ennast juba nurka ära värvinud. Kui teil on küsimusi, siis peame seda debatti, hoiame teemat üleval! Meie seda ei jäta. Kui täna tuleb "ei", siis me küsime rahvalt mandaati selle teemaga edasiminemiseks pärast 3. märtsi. Me ei jäta seda teemat. Me ei jäta oma inimesi maha ei Eestis ega kuskil mujal. Aitäh!