Aitäh, auväärt küsija! See ongi väga õige ja põhjendatud küsimus, kuna tegelikult me hetkel lahendame sisulist ja väga tõsist probleemi nagu ühest nurgast. Kui see üks nurk, mis praegu on meil kõne all, saab liiga domineerivaks, siis teine nurk jääb ilma tekita. See ilma tekita nurk on just see ressurss, päris politseiametnikud, kes on otseselt palgal, kes on kohustatud minema välja vastavalt oma töögraafikule, kes ei saa eelmisel õhtul öelda, et nad homme ei taha või ei saa tulla, nad vastutavad selle töö eest. Kui see pool jääb katmata, mis tänaseks päevaks ongi juhtunud, sest meil pole piisavalt inimressurssi, siis on olukord väga traagiline. Tegelikult on see kahesuunaline kiirtee. Meil tuleb ühest küljest anda inimestele, kes on nõus vabatahtlikult panustama, võimalusi osaleda koolitusel ja väljaõppel ning reaalselt seda tööd teha, aga samal ajal tuleb meil tegelda ka selle teise probleemiga, milleks on väga suur ressursipuudus PPA-s, meil tuleb tegelda palgakasvuga ja motiveerida noori minema peale gümnaasiumi lõppu Sisekaitseakadeemiasse, et õppida politseiametnikuks. See on nagu teine pool, mida meil on vaja väga tõsiselt teha. Kõige ohtlikum variant, mis võib juhtuda ja mis ongi tegelikult mingil määra juhtunud, on see, et on juba arvestatud – ma loodan, et mitte paberi peal, aga vähemalt mentaalselt – selle ressursiga, sellega, et meil on kindlasti olemas mingi hulk inimesi, kes niikuinii välja tulevad. Ehk kui me hakkame planeerima, ma ei tea, septembrikuu patrulligraafikut mõnes jaoskonnas, siis me võime öelda, et nii, siin nimekirjas on nii ja nii palju inimesi ning nendest aktiivseid on nii ja nii palju. Aktiivsed ei ole ju kõik, kes on nimekirjas, 1100 abipolitseinikust on aktiivseid heal juhul 200–300, nemad osalevad regulaarselt. Need on inimesed, keda me võime usaldada ja kelle peale loota. Aga see on läinud, ütleme, mingil hetkel juba üle piiri. Me arvestame, et nad igal juhul tulevad välja, aga ühel päeval võib toimuda mingisugune mentaalne muutus. Kui me oleme arvestanud, et kümme inimest tulevad järgmisel nädalavahetusel välja, aga neist kaheksa ütlevad, et nad ei saa tulla, kellel on puhkusereis, kellel on mingi õppetöö hoopis, kellel muud kohustused ja kes on tööga kinni – mis me siis teeme? Seega, meil peab olema piisav professionaalsete politseiametnike ressurss, et me ei jääks hätta ka juhul, kui see vabatahtlike pool juhtub mingil põhjusel järsult vähenema. Ma arvan, et see ei vähene, kui me piisavalt motiveerime inimesi tulema vabatahtlikuks ja lubame neil vastavalt võimalustele ja eelkõige võimetele täita neid kohustusi ja kanda seda vastutust. Siis, ma arvan, see vabatahtlike ressurss ei vähene, aga samal ajal ei saa me loota ainult nende peale.
Hea näide selle kohta, kuhupoole me peame liikuma, on minu hinnangul ikkagi Holland. Hollandis on kõige paremini üles ehitatud süsteem. Tänava peal ei ole seal inimesel vahet, kas tegemist on n-ö ametnikuga või justkui vabatahtlikuga, kes ei ole otseselt ametnik, aga on abipolitseinik. Vorm on sama, ülesanded on põhiliselt samad, lihtsalt on juriidiline vahe, et üks on ametnik ja teine ei ole ametnik. Lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et ametnik saab teha menetlustoiminguid, ta peab liiklusrikkuja kinni ja määrab trahvi – väga lihtsalt öeldes –, abipolitseinik seda aga teha ei saa, ta ei saa öelda inimesele, et see saab 100 eurot trahvi, kuna ületas kiirust. Tema abistab kõikide muude toimingute juures, aitab täita protokolle ja abistab kas või liiklusjärelevalves ja liikluspolitsei töös. See on see põhiline vahe. Aga ülejäänud süsteem on väga hästi kokku koondunud, seal suurt vahet ei ole. See asi on väga kenasti balansseeritud. On piisavalt vabatahtlikke, kellel on motivatsiooni ja võimalusi, ja on piisavalt ka professionaalsete politseiametnike ressurssi.