Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

XIII Riigikogu, VII Istungjärk, Täiskogu korraline istung
Thursday, 17.05.2018, 10:00

Edited

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Kalle Laanet

Tere hommikust, head kolleegid! Head külalised! Läheme Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala neljapäevase istungi juurde. Kellel on üle anda eelnõusid või arupärimisi? Krista Aru, palun!

Krista Aru

Härra juhataja, austatud rahvaesindajad, kena kevadist tööpäeva! Eesti Vabaerakonna fraktsiooni seitsme liikme nimel annan üle arupärimise rahandusminister Toomas Tõnistele. Arupärimine puudutab ettevõtluskonto käivitumist. Eelmine rahandusminister rääkis väga kaasakiskuvalt ja meeliülendavalt meile ettevõtluskontost, sellest, kui suurepärane see on. Tegemist oli ikkagi valitsuse väga selge poliitikaga, et väikeettevõtjaid aidata ja toetada. Meie küsime nüüd neli küsimust. Küsimused on väga selged ja konkreetsed. Mis on siis sellest ettevõtluskontost saanud, miks see ei ole käivitunud? Mis on need põhjused, et pankadel ei ole selle vastu aktiivset huvi? Miks on ettevalmistustöid nii halvasti tehtud? Ja kõige olulisem küsimus: miks valitsus seda lubas ja tühje lubadusi andes pettis väikeettevõtjaid ning neid, kes väikeettevõtjaid õpetasid? Aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Riigikogu juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Nüüd kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 67 Riigikogu liiget, puudub 34.


1. 10:03 Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Riikliku vastutuse probleem VEB Fondi juhtumi põhjal" arutelu

Aseesimees Kalle Laanet

Läheme neljapäevase päevakorrapunkti menetlemise juurde. Olulise tähtsusega riiklik küsimus "Riikliku vastutuse probleem VEB Fondi juhtumi põhjal". Tutvustan teile arutamise korda. Kõigepealt esineb õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid ettekandega, mis kestab kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kestavad kuni 20 minutit. Järgmisena on sertifikaadiomanike esindaja, vandeadvokaat Indrek Leppiku ettekanne, mis kestab kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kestavad kuni 20 minutit. Järgmisena esineb SA VEB likvideerija Rein Järvelill, kelle ettekanne kestab kuni 15 minutit, küsimused ja vastused kestavad kuni 20 minutit. Viimasena esineb Eesti Panga esindaja audiitor Henn Oit, kelle ettekanne kestab kuni 15 minutit ning küsimused ja vastused kestavad kuni 20 minutit. Tuletan meelde, et Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele arutelu jooksul kuni kaks küsimust. Peale seda tulevad loomulikult läbirääkimised, sõna võivad võtta Riigikogu liikmed ja fraktsioonide esindajad. Riigikogule on palve, et kõigepealt võtaksid sõna fraktsioonide esindajad. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Nii, õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid, palun!

Jaanus Karilaid

Head kolleegid! Rõõm on näha nii suurt huvi selle teema käsitlemise vastu. Kas tegu on riiklikult tähtsa küsimusega? Ainult üks erakond paneb selle kahtluse alla, aga ülejäänud viie erakonna esindajad ei pane. Kuuest erakonnast viie esindajad toetasid õiguskomisjonis otsust, et toimuks olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu VEB Fondi juhtumi teemal, ühe erakonna esindaja jäi siis erapooletuks. Kokku oli OTRK ettevalmistamiseks ette nähtud neli õiguskomisjoni istungit. Alustasime 22. märtsil, kui kohal olid Uno Kaskpeit, Hardi Volmer, Artur Talvik Külliki Kübarsepa asendusliikmena, Liisa Oviir, Olga Ivanova, Raivo Aeg, Toomas Vitsut, Urve Tiidus ja Valdo Randpere. Jätkasime 2. ja 9. aprillil. Lõpliku lähteülesande ja päevakorra kinnitasime 17. aprillil. Reformierakonna esindaja Taavi Rõivas proovis päevakorda muuta ja kutsuda esinema Mart Laari. Komisjoni enamus seda ei toetanud. Lisaks väitis ta, et võib-olla ei peaks seda teemat üldse arutama, kuna tema ise oli tol ajal väga noor, 14-aastane, aga see argument ei leidnud samuti toetust. Sel esmaspäeval, kui kinnitati Riigikogu selle nädala päevakord, pooldas seda 81 rahvasaadikut, ühtegi vastuhäält ei olnud. Seega, see pisike poliitiline protest kuulub pigem ühe erakonna rubriiki ning peegeldab poliitilisi hirme, mitte midagi muud.
Tegu on riiklikult tähtsa küsimusega kahel põhjusel. Esiteks, Eesti on õigusriik, aga pole võimalik olla õigusriik, olemata õiglusriik. Kui me tegime omandireformi, siis hoolimata selle tulemuste küsitavusest, me püüdsime taastada õiglust. Selle õigluse jaluleaitamisega tegeleb veel ka tänane valitsus, eelmisele valitsusele õigluse printsiip oluline ei olnud. VEB Fondi küsimus tähendab samasuguse õigluse jaluleseadmist. Kui Eesti Vabariik ei suuda jalule seada õiglust, kas ta siis üldse saab pretendeerida õigusriigi nimele?
Vanarahvas ütleb, et naasklit kotti ei peida. Tõesti, VEB Fondi naaskel välgub peitjate kotis läbi kotiriide. Reformierakond on hirmul, sest see naaskel võib teda torgata kõige valusamasse kohta, võib paljastada, et selle erakonna vundament on laotud võõra raha pakkidest. Ah ei ole? No näidake siis, armsad kolleegid, oma erakondliku, R-Hoolduse raha päritolu. Mis teil siis karta on? Iga aus asi võib olla ka avalik. Miks te tahate kõike VEB Fondiga seotut kinni mätsida?
Reformierakond on nüüd üles võtnud kodakondsuse teema. Kiitus! Ma tunnustan selle eest, tublid! Kuid veel rohkem peame kindlustama Eesti kodakondsuse väärtuslikkust. Miks inimene peab homsest veel rohkem hindama Eesti kodakondsust? Meile öeldakse, et siis saab ta kaitset välismaal. Aga kas ta ei peaks saama kaitset oma kodumaalt ka kodumaal? Miks me siis seadusandjatena ei väärtusta oma riigi kodakondsust ega näita, et Eesti inimesed ja Eesti ettevõtjad on kaitstud siinsamas riigis, kus Reformierakonna kunagise esimehe ning Eesti Panga presidendi Siim Kallase kohusetäitja Vahur Kraft on tegutsenud võltsdokumendi alusel? Nüüd tegid ärimehed Riigireformi SA. Nad kaitsevad ennast, sest tunnevad, et ilma reformimata see riik neid piisavalt ei kaitse. Näitame siis, et kaitseme küll, et kaitseme ettevõtlust, mida osa sellesama riigi poliitikuist on teadlikult kahjustanud.
Eesti on aidanud looduskatastroofide ohvreid siin- ja sealpool maailmas, VEB Fond tekitas ohvreid aga meil siinsamas kodus. Jürgen Ligi võib selle peale vilistada, tema ja Reformierakonna huvi on see lugu igaveseks ära peita, aga naasklit kotti ei peida, see torkab ja õige valusalt. See on riikliku tähtsusega küsimus.
Täna seisan ma siin ja saaks ka teisiti, kui sooviks kaasa aidata varjamisele, vassimisele ja kinnimätsimisele. Kuid minagi soovin eelkõige Eestile, aga ka Reformierakonnale parimat, restart'i, paremat algust. See on võimalik siis, kui me räägime VEB Fondist võimalikult avatult. Täna me räägime VEB Fondist, sest me ei saa teisiti edasi minna, kui me võitleme õiglasema Eesti nimel, aga meil on asju, mis on läbi rääkimata. Kõigile on selge, et VEB Fondi asjus küsimusi on. See tont käib meil järel, see käib Eesti riigil ja poliitikutel järel ning sellele tuleks ükskord punkt panna.
Tartu Ülikooli finantsõiguse dotsent Lasse Lehis ütles üleeile Postimehes järgmist: "Mina arvan, et sertifikaadiomanikele oleks tulnud mingis vormis hüvitist maksta, kuidas täpselt, siin oleks olnud variante ja siin on ka praegu variante. Riik on vastutusest kõrvale hiilinud kogu selle aja. On see nüüd riigi tegemata töö, on see Eesti Pank, on see VEB Fond eraldi sihtasutusena, keegi ei taha vastutust endale võtta. Sellepärast arvan, et on õige riigikogu tasandil see asi ära lahendada."
Meil, Riigikogul, on see vastutus, et lõpetada aastatepikkune kinnimätsimine ja institutsioonide mainele kahju tekitamine. Eesti Pank on põhiseaduslik institutsioon. Eesti Panga võltsitud dokumendi abiga kanditi Venemaa avarustes välja üle 32 miljoni dollari. Pea pool nõuetest rahuldati võltsitud dokumendi alusel. Eesti Panga audit tuvastas, et Eesti Pank oli 1995. aasta 5. aprillil saatnud VEB Pangale kirja, milles oli Vene residendist äriühingu TSL Internationali nõude kohta esitatud valeandmeid. Eesti Panga auditi kohaselt oli TSL Internationali nõue VEB Fondis null, samal ajal kui Eesti Panga 1995. aasta 5. aprilli kirja järgi oli TSL Internationali nõude suurus 32,3 miljonit USA dollarit. Valeandmetega kirja allkirjastas Eesti Panga presidendi kohusetäitja.
Reformierakond on nurkasurutuna öelnud, et VEB Fondiga toimunu jääb Vahur Krafti aega, kellel puuduvad seosed nende erakonnaga. Võime üsna kindlalt väita, et me keegi ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes usuks, et Vahur Kraft tegi Eesti Pangas midagi sellist, millega tema vahetu eelkäija sel ametikohal kursis ei olnud. Selle väite kinnituseks on õhus küsimus, miks ei ole Reformierakond teinud midagi selleks, et seda asja uurida, väites, et selle taga on ainult üks isik, Vahur Kraft, küll on aga tehtud kõik selleks, et teemat 20 aastat summutada. Erinevad Reformierakonnaga valitsuses olnud koalitsioonipartnerid on kahetsusväärsel kombel pidanud VEB Fondi teemal tegema kompromisse ja silmad kinni pigistama. Ka Eesti olulisemate institutsioonide esindajad on sunnitud hämama, et katta suurpettust. Reformierakond on tallanud Eesti põhiseaduslike institutsioonide usaldusväärsusel ja kahjustanud nende mainet, muutnud need institutsioonid poliitilisteks mängukannideks. Samas on neid, kes ei ole allunud, näiteks Riigikontrolli, naeruvääristatud.
Seesama erakond on kümme aastat rääkinud, et VEB Fond on üks suur poliitiline mull, samal ajal on nad ise oma tegevusetusega selle teema politiseerinud. Ka Reformierakonna huvides on asi ära lahendada, et nelja aasta pärast ei oleks jälle vaja seda arutada. Alles nüüd, kui me oleme vabanenud eelnimetatud erakonna juhtimisest, saame asjadest avatult rääkida. See on erakordne hetk, kui mitmed riiklikud institutsioonid, eelkõige Eesti Pank, ei ole enam Reformierakonna kontrolli all. Ainus Eesti Panga president, kes on ametlikult vabandust palunud, on Ardo Hansson – mees, kes pole selle asjaga seotud. Eesti Panga presidendiks saades leidis Hansson kohe üles dokumendid, mida Reformierakonna poolt mehitatud juhtidega pangas ei suudetud leida kümne aasta jooksul. Kui juba Ardo Hansson on pidanud vajalikuks Eesti Panga nimel vabandust paluda, siis ei saa kuidagi väita, et midagi pole olnud. Kelle ees ta siis vabandust palus? Tema soov on olnud Eesti Panga mainet parandada ja selle sammuga ta seda ka tegi.
Erakond, kes on oma retoorika üles ehitanud ettevõtjate kaitsmisele, on selle teema puhul käitunud ettevõtjatega ülekohtuselt ja vaenulikult. Küsimus ei ole ettevõtjatele kahju kompenseerimises, vaid selles, et neile tuleb tagasi maksta nende oma raha, mis omal ajal jõuga ära võeti. Loodame, et erinevalt Reformierakonnast teised erakonnad ei represseeri meie oma inimesi, meie oma ettevõtjaid.
Venemaa Föderatsiooni rahandusministeeriumi nõusolekul realiseeris TSL International 1997. ja 1998. aastal Venemaal VEB Panga nõuded Eesti Panga 1995. aasta valeandmetega kirjas toodud summas, mida oli kokku 32,3 miljonit USA dollarit. Kes ja kui palju Eestis seda raha sai, on teadmata. Uue põlvkonna poliitikutel on võimalik anda toimunule oma hinnang ja võtta vastutus. Ettevõtjate rahaga päästeti Eesti kroon ja pangandus. Eesti Vabariigi 100. sünnipäeval on lõpuks aeg leida väärikas ja õiglane lahendus ka ettevõtjate jaoks. Tänan!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh! Teile on küsimusi. Toomas Paur, palun!

Toomas Paur

Austatud juhataja! Hea ettekandja, aitäh ilusa ja sisuka ettekande eest! 22. oktoobril 2010, seega üle seitsme aasta tagasi tegi Tallinna Ringkonnakohus otsuse, millega kohustas Eesti riiki ehk Vabariigi Valitsust hüvitama VEB Fondi omanikele tekitatud kahju ning andis selleks aega üheksa kuud. Otsus jäi valitsusel täitmata. Öelge, miks. Ma küsin ära ka teise küsimuse.

Aseesimees Kalle Laanet

Üks küsimus on.

Toomas Paur

Kuidas peaks sinu arvates selles küsimuses edasi liikuma, et ebaõiglus saaks leevendatud?

Jaanus Karilaid

Aitäh! Võib-olla juhataja teeb möönduse. Tegemist on ikka ühe küsimusega, aga küsija sidus kaks küsimust üheks tervikuks. Jah, 2010 ringkonnakohtu otsus tuli. Tollasel rahandusministril Jürgen Ligil oli üheksa kuud aega selle otsuse täitmist ette valmistada, ta ei saanud selle tööga õigel ajal valmis. Trahv oli 3200 eurot, mille riik ka tasus. Aga see, et ta siis kohtuotsusele vilistas, ei takista tal poliitikas edasi tegutsemast. Mida teha olukorras, kus andmeid on valesti esitatud ja moonutatud või kõik pole välja tulnud ning siis mingid otsustusorganid teevad otsuse? See on tõesti ka poliitfilosoofiline küsimus: kui mõni organ on teinud otsuse, kas see on siis lõplik tõde, kas seda kunagi üle vaadata ei tohi või ei saa? Ma arvan, et olukorras, kus need õiguslikud tasandid on läbitud ja paljuski on seal olnud ka väärinformatsiooni, on pall Riigikogu käes ja Riigikogul on võimalik see küsimus oma otsusega ära lahendada. Kuidas see täpsemalt võiks toimuda, selleks on meil olemas omad protseduurid. Üks eelnõu on esitatud. Kui see eelnõu ei ole kellegi arvates piisavalt täpne, siis saab seda täpsustada ja muuta, saab uue ja parema eelnõu esitada. Aga kui nõuete kogumaht oli üle 60 miljoni dollari ja täna me teame, et valeandmete põhjal on välja kanditud üle 32 miljoni, siis järelikult on osa saanud oma hoiused kätte ja osa mitte. Ma arvan, et see on ebaõiglane. On meie valiku küsimus, kas me tegeleme sellega või ei tegele.

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh! Head kolleegid, tuletan teile meelde, et Riigikogu liige saab ühe minuti jooksul esitada ühe küsimuse. Aitäh! Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Suur tänu! Austatud ettekandja! Seda tänapäeva Eesti suurimat n-ö pangaröövi on korduvalt uuritud ja ka siin Riigikogus. Viimati tegi seda, ma mäletan, Rainer Vakra juhitud komisjon. Peab tunnistama, et nad jõudsid selle asjaga ikkagi päris palju edasi ja tõele lähemale. Kuid kahjuks soikus see lõpuks, sest sotsiaaldemokraadid jõudsid valitsusse. Täna on olukord teine, Reformierakond on opositsioonis. Mis sa arvad, kas seekord on võimalik tõele lähemale jõuda või tõde välja selgitada? Millised argumendid räägivad selle kasuks, nende uute tõekanalite, infokanalite kasuks? Kas sinu arvates peaks kahjud hüvitama ikkagi Eesti riik või need inimesed, kelle tasku see raha voolas? Muidugi, tõde on kõige tähtsam.

Jaanus Karilaid

Jah, ma olen ka täna veendumusel, et mida kauem on Reformierakond opositsioonis, seda suurem on tõenäosus, et on võimalik tõele lähemale jõuda. See, et Reformierakond on võimul olles alati manipuleerinud ja eri teemasid vaigistanud, ei ole praegu välja mõeldud poliitiline vihakõne, vaid see on tõestatud, see on fakt. 3. aprilli "Foorumis" viitas ka Taavi Rõivas meile väga selgelt, et kui meie võtame sellisel viisil üles VEB Fondi teema, siis nemad hakkavad tegelema rublatehingute uurimisega. See kordus tegelikult õiguskomisjoni istungil. Soov manipuleerida ja see, kuidas osa reformierakondlasi proovib panna Eesti Panka rääkima nii, nagu Reformierakonna kontor seda ette on kirjutanud, on jäänuk Eestimaa Kommunistlikust Parteist, et kõik peavad laulma sama laulu, mida nemad laulavad. See mõtteviis on kahjuks nendes juurdunud. Vaadates Reformierakonda ja seda, kuidas nad ka selle juhtumi puhul käituvad, näen mina neid julgeolekuohuna Eesti Vabariigile, sest nad ei ole nõus tunnistama tehtud vigu ega tegema järeldusi, nad pole nõus andma hinnanguid, nad pelgavad kõigi nende otsustusprotsesside avalikustamist, mis toovad välja nende tegematajätmised, küll aga on muidugi varmad näpuga teiste peale näitama.

Aseesimees Kalle Laanet

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja! Mul on selle temaatika kohta – aitäh selle esiletoomise eest! – üks isevärki küsimus. Nimelt esitasid viis Riigikogu liiget juba 26. septembril eelmisel aastal VEB Fondiga seoses ühe otsuse eelnõu. Meie kodukord näeb ette, et eelnõud tuuakse esimesele lugemisele seitsme töönädala jooksul. See eelnõu ei ole siiani esimesele lugemisele jõudnud. Seetõttu on mul, härra Karilaid, teile küsimus. Te olete ise ka selle eelnõu algataja. Eelnõu algatajal Jaanus Karilaidil on õigus eeldada, et eelnõu tuuakse saali. Kuidas on õiguskomisjoni esimees Jaanus Karilaid seda tagasi hoidnud, sest seda ei ole juhtunud?

Jaanus Karilaid

Aitäh! Ohver peab alati märku andma, et tema õigusi on rikutud ja ta on kannatanu. Tõesti, kodukord näeb nõndaviisi ette, aga viis eelnõu algatajat on ise soovinud alguses parlamendis sisukaid debatte, et oleks rohkem argumente ja rohkem ka avalikkuse mõistmist selle teema käsitlemise juures, alles siis võiks minna eelnõu formaalse menetluse juurde. Kas või üks eelnõu algatajatest oleks võinud öelda, et nüüd on aeg sellega edasi minna. Praegu oleme pigem lähtunud sellest, et me teeme ära riiklikult tähtsa küsimuse arutelu, kuulame ära argumendid ja vastuargumendid ning siis saavad algatajad eelnõuga edasi minna, juhul kui on vaja, või siis selle tagasi võtta.

Aseesimees Kalle Laanet

Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Aitäh! Õiguskomisjoni esimees, sa oled väga vastutusrikkal kohal. Sa peaksid tajuma, et õigussüsteemis on sinu roll esitada õiguslikke argumente. Selle asemel kasutad sa vanasõnu (sa tead vist ainult ühte või kahte, sest sa kordad neid mitu korda), sa levitad klatši, sa ründad isiklikult oma oponente ja ühte erakonda – kogu su tekst koosneb sellistest asjadest. Aga jätame selle. Ütle palun, kuidas sa õiguslikult õigustad seda lauset, et Eesti riik võttis ettevõtjate raha ära. Palun nüüd viidet kohtudokumentidele, mitte parteiprogrammile. Eesti riik võttis ära ettevõtjate raha – mina näen selles väites kolme või nelja õiguslikku viga. Palun proovi põhjendada õiguslikult!

Jaanus Karilaid

Aitäh! Ma kindlasti vastan ka sellele küsimusele. Aga ma lootsin siiralt, et kui ma nimetasin su nime, siis sa kasutad võimalust selgitada, miks jäi ringkonnakohtu otsus õigel ajal täitmata. Aega anti selleks üheksa kuud. Miks sa sellele vilistasid? Ei, ma vastan küsimusele. Aga miks see sulle korda ei läinud? See on omaette küsimus, juriidika sulle järelikult tähtis ei ole. Miks sa seda küsid siis? Sinu tegevusetus põhjustas ka ju trahvi, 3200 eurot. See on fakt. Kas see on külaklatš või? Kas ma olen selle välja mõelnud või? Kas see jutt, et teie võtate rublatehingud letti, kui meie selle teemaga tegeleme, on klatš või? Kõik see on arhiivist väljavõetav. Kui Riigikogu tegi otsuse asutada VEB Fond, kas see polnud Riigikogu otsuse kaudu sekkumine eraõiguslikesse suhetesse? Kas see on klatš? Kui on konstateeritud fakti, et nende sammudega stabiliseeriti Eesti finantssüsteem ja päästeti Eesti pangandus, siis see ei ole külajutt, need on kõik faktid. Üle 32 miljoni dollari saadi kätte ja üle poole jäi saamata – need on kõik faktid. Ma räägin eelkõige õigluse printsiibist. Mina lähtun õigluse printsiibist, see on kõige tähtsam.

Aseesimees Kalle Laanet

Raivo Põldaru.

Raivo Põldaru

Aitäh, härra eesistuja! Härra ettekandja! Ettekannet kuulates tekkis mul küsimus Vahur Krafti ja kirja kohta, mis Eesti Panka sattus, õigemini, tuli Venemaalt. Kas venelased ise ei saanud oma andmete põhjal asja selgeks, kas nad pidid küsima selle raha kohta Eesti Pangalt ja mis pani Krafti sellist valedokumenti koostama? Krafti elu on ka pärast seda läinud ju väga hästi, tavaliselt ei lähe nii, kui midagi nii kõrgel tasemel võltsitakse.

Jaanus Karilaid

Eks poliitikas ole nõndaviisi, et ka kahtlused tuleb maha võtta, ka korruptant ei tohi olla kas või näiliselt seotud salatehingute või salasobingutega. Vahur Kraft allkirjastas selle valedokumendi, olles ise alles kohusetäitja, olles eelnevalt, Siim Kallase ajal olnud Eesti Panga asepresident. Kindlasti võib väita, nagu väidab ka Reformierakond, et ta tegutses üksi, tal ei olnud suuniseid ega olnud tehtud mingeid kokkuleppeid, aga TSL International, kes tuli oma n-ö kehaga, esitas valeandmeid ja selle tuvastas ka Eesti Panga audit. Kas sealt liikus raha Eesti poliitikasse ja kui palju liikus? Ma arvan, et meie järelevalveorganid ei olnud sel ajal veel kahjuks piisavalt operatiivsed ega professionaalsed. See võib olla poliitiline hüpotees, aga see on probleem, kui Vene eriteenistustel on olemas toimik mõne Eesti tipp-poliitiku kohta. Kui on tehtud neid kokkuleppeid, siis saab meie naaberriik seda erakonda manipuleerida ja see on julgeolekuoht. See on puhtalt loogika. Sellepärast peaks olema Reformierakonna enda huvides selle teemaga põhjalikult ja süvitsi tegeleda, et need kahtlused maha võtta, et oleks selge: nende erakond ei ole Kremlist manipuleeritav.

Aseesimees Kalle Laanet

Märt Sults, palun!

Märt Sults

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja, tänu ettekande eest! Väga okei. Küsimus selline. Sa vihjasid, et ähvardati rublatehingu uurimisega. Rublatehingu kohta on tehtud väga ilus dokumentaalfilm "Rodeo", kus osapooled ilusti-kenasti tunnistavad, et nad vedasid ämbritega raha ühest kohast teise ning sõitsid vagunitega sinna ja tänna. Kas sa arvad, et VEB Fondi kohta peaks tegema analoogse dokumentaalfilmi? Kas sa arvad, et need tegelased julgeksid kaamera ees selgitusi anda?

Jaanus Karilaid

Inimestel, kes on kriitilise mõtlemisega, inimestel, kes suudavad lugeda dokumente ja teha järeldusi, on tegelikult ammu teada, mis seal toimus. 90% ulatuses on teada, mis seal toimus. Ma lihtsalt kordan: Reformierakond on võimul olles alati teatud teemasid päevakorrast välja lükanud ja soovinud neid mitte arutada, võttes muidu lauale mõne teise teema. Täna on avanenud harukordne võimaluste aken, saab arutada kõiki teemasid, mis viimasel 10–15 aastal jäid teatud põhjustel poliitilisest päevakorrast välja, sest need ei sobinud Reformierakonna kitsale maailmavaatele. See on üks teguritest, miks see nii on olnud. Kas VEB Fondi kohta peaks veel midagi tegema? Uurivad ajakirjanikud Toomas Kümmel ja Virkko Lepassalu on sellest kirjutanud. Kes viitsib läbi lugeda need raamatud ja kirjatükid, saab sellest päris hea tervikpildi. Ma arvan, et täna oleks vaja eelkõige seda, et Riigikogu süveneks uuesti kõikidesse allikatesse ja teeks otsuse uuendatud informatsiooni põhjal.

Aseesimees Kalle Laanet

Jüri Jaanson, palun!

Jüri Jaanson

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Ma tulin ausalt öeldes praegu siia saali kuulama argumente ja sisulisi põhjendusi selle pealkirja kohta, mis olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelule on pandud. Argumente selle kohta, milline on see riiklik vastutus. Mida ma siin tegelikult praegu kuulen, on nimed: Jürgen Ligi, Taavi Rõivas, Reformierakond. Kogu arutelu läheb täiesti mööda argumentidest, mida ma ootaksin. Jürgen Ligi esitas küsimuse, kas riik varastas ettevõtjailt raha. Ma sooviks ka sellele vastust. Teie ei vastanud sellele küsimusele. Ma tean, et see raha viidi pankade bilanssidest välja pankade päästmiseks. Ma kordan seda küsimust. Kas riik tegelikult ka varastas ettevõtjatelt raha? Millised on siin argumendid riigi vastutuse kohta?

Jaanus Karilaid

Ma kordan veel korra. Ettekannet uuesti ette lugeda praegu aega ei ole, aga ma saadan selle kindlasti teile meili peale. Ettekandest tuleb välja, et riigil on vastutus. Riik ise on võtnud oma otsustega, sekkudes eraõiguslikesse suhetesse, vastutuse. Osa sertifikaadiomanikke on saanud hüvitist, osa ei ole saanud. Siin oli mitu aspekti. Ühelt poolt see, kuidas põhiseaduslik institutsioon Eesti Pank on sellesse segatud. Eesti Pank on seda tunnistanud, ta on vabandust palunud. Alles siis, kui ta sai poliitilise kontrolli alt välja, leiti see valedokument üles. Kümne aasta jooksul, kui ta oli poliitilise kontrolli all, seda üles ei leitud. Kui teie tahate väita, et Riigikogu oma otsustega ja Eesti Pank oma auditiga ei ole juba riiklikult vastutavad ega ole ennast määratlenud, öeldes, et nad võtavad ka vastutuse, siis ma teiega nõus ei ole. Ma arvan, et see teema vääriks jätku, just selle koha pealt, kuidas taastada õigluse põhimõtet ettevõtjate vaatevinklist.

Aseesimees Kalle Laanet

Valdo Randpere, palun!

Valdo Randpere

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen nõus eelküsijaga, et iseenesest sa seda teemat ja pealkirja oma ettekandes ei puudutanud, aga ettekandes olid sa väga entusiastlik selles asjas, kui halb on Reformierakond. Ma arvan, et su pime viha Reformierakonna vastu takistab sind nägemast, et siin puudub põhjuslik seos. VEB Fond ja Reformierakond – põhjuslikku seost nende kahe asja vahel ei ole, aga sa ei suuda seda näha, sest su viha on nii suur. Ma ootasin kogu aeg põnevusega, et sa räägiksid meile Aravete pangaautomaadi lõhkumisest, sest samas piirkonnas kandideeris Jürgen Ligi 2015. aastal Riigikokku. Kuidas sa neid kahte asja kokku ei osanud viia?

Jaanus Karilaid

Aitäh! Hea Valdo, nüüd sa õhutad poliitilist vihakõnet, mida siin ei ole. Koos reformierakondlase Valdo Randperega oleme andnud välja ühe raamatu ja alles hiljuti. See oli "Kirjad kinnisest majast". Me ei taha, et sinna kinnisesse majja satuks ka mõni sinu kolleeg, sellepärast me nende asjadega tegelemegi. Sa tead juba nende koostöövormide kaudu, et seda pimedat viha ei ole. Aga teatud asjadest rääkimise, ausalt rääkimise tõttu ei maksa sul valehäbi tunda. Muidugi on raske, kui oma koduerakonnaga seonduvatest probleemidest räägitakse. See on valus, aga sellest rääkimine teeb tervemaks. Nii et ei ole pimedat viha. Ma juba oma kõnes ka mainisin, et ma ootan, et Reformierakond teeb restart'i, et ta ei hoia kinni oma vanast mõtteviisist ega ütle siis, kui räägitakse probleemidest ja korruptsioonijuhtumitest, et see on külajutt ja välja mõeldud. Saage sellest vanast, EKP-likust mõtteviisist vabaks, siis muutub teie erakond ausamaks ja läbipaistvamaks.

Aseesimees Kalle Laanet

Ants Laaneots, palun!

Ants Laaneots

Suur tänu, härra eesistuja! Kodanik Karilaid, te solvasite isiklikult mind ja kogu Reformierakonda. Raske on teid nimetada härraks, ütleme niimoodi. Teie tendentslik kõne, täis püha viha, oli sisuliselt süüdistuskõne kogu Reformierakonna vastu, mitte konkreetsete, VEB-iga seotud asjaolusid teadvate isikute vastu, ehkki valdav osa meie erakonnast polnud üldse selle juhtumiga seotud ega ole siiamaani teadlik, mis seal tegelikult toimus. VEB-i juhtumi asjaoludega on tegelenud ju Eesti õigusorganid, minu arust on nad oma otsused langetanud. Miks te neid ei süüdista, miks te süüdistate erakonda? Või püüate meie n-ö süüdistamisega saavutada mingit katet räpasele korruptsioonile Tallinnas, mida teie erakonna esindajad on pikka aega n-ö kasutanud?

Jaanus Karilaid

Aitäh! Erinevalt Reformierakonnast ei peida Keskerakond pead liiva alla. Jah, Tallinnas on korruptsioonijuhtumeid. Me tegeleme nendega, erakond ei ütle, et vaadake nende isikute nimesid, et meisse need ei puutu. Erakond tegi sel teemal eile pressiteate ning korruptsioonivastase võitluse programm on töös. Erakond ei põgene selle eest ära. Ma soovitan ka Reformierakonnale, et ärge teatud probleemide eest ära põgenege. Kui te põgenete ega taha teemast rääkida, siis olete ka vastutavad.

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh! Teie aeg küsimustele vastamiseks on lõppenud. Palun kõnetooli vandeadvokaat Indrek Leppiku.

Vandeadvokaat Indrek Leppik

Head Riigikogu liikmed ja saalisviibijad! Ma olen advokaadina tegutsenud alates aastast 1997 ja kogu selle aja jooksul on minu laual kas suuremas või väiksemas mahus olnud ka VEB Fondi ja selle kaudu oma rahast ilma jäänud isikute problemaatika. Tahan teile anda põgusa ülevaate sellest teemast, mis minu hinnangul ei kuulu kahjuks kaugeltki mitte Eesti riigi edulugude hulka.
Esimene oluline punkt. Tahan selgitada, et Venemaa Vnešekonombankil polnud VEB Fondi võlausaldajatega mingit õigussuhet, veel vähem saab neil olla mingi puutumus NSV Liidu välisvõlaga. Kahjuks kuuleme VEB Fondi teemat summutada üritavate isikute käest jätkuvalt valeinformatsiooni, justkui, esiteks, oleks Venemaal NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud VEB Fondi sertifikaadiomanike raha.
Teiseks püütakse VEB Fondi sertifikaadiomanikele raha tagasimaksmist siduda NSV Liidu välisvõlaga ja vastutust sertifikaadiomanikele tekitatud kahju eest veeretada Venemaa peale. Mõlemal juhul on tegemist valeväitega. Esiteks, VEB Fondi sertifikaadiomanikel pole kunagi olnud kontot ega mingit kliendisuhet Venemaal. Nad olid Eesti pankade kliendid. Teiseks, selsamal lihtsal põhjusel puudub neil ka igasugune seos Venemaa ja NSV Liidu välisvõlaga.
Selgitan seda täpsemalt meile kõigile tavaelust tuttava ja lihtsa näite varal. Eelduslikult on kõigil Riigikogu liikmetel pangakonto, see omakorda tähendab Eestis asuva panga ja selle panga kliendi lepingulist suhet. Kui teile laekub ülekandena raha mõnest välisriigist, siis te isegi ei tea, milliseid välispankasid teie pank korrespondentpankadena raha liigutamiseks maailmas on kasutanud. Teile tehtud ülekanne kajastub lihtsalt Eestis asuva panga kontol. Ka VEB Fondi moodustamise ajal toimusid välisülekanded täpselt samadel põhimõtetel.
Mul on koostatud ka slaidid, mis tehnilistel põhjustel on tehtud teile kättesaadavaks kahjuks paberil kuskil karbikeses. Soovitan võimalusel tutvuda neid õigussuhteid iseloomustava slaidiga. Selle slaidi sisu on see, et Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus, hilisem Põhja-Eesti Aktsiapank (lühendina PEAP) ja Balti Ühispank (lühendina UBB) kasutasid välisarveldusteks korrespondentpangana Venemaal Vnešekonombanki (lühendatult VEB Pank). Nendel kahel Eesti pangal olid VEB Pangas korrespondentkontod ja tänastel sertifikaadiomanikel AS-il Saare Kalur, Akke AS-il jt olid lepingulised suhted PEAP ja UBB-ga ehk Eesti pankadega. Nende arveldusarvetele tehti nende lepingupartneritele kandeid välispankadest ja neil olid arvelduslepingutest lähtuvalt nõuded ainult Eesti pankade vastu. See väljendub väga selgelt ka Riigikogu 1993. aasta otsuse punktis 4, mille ma olen sellel slaidil välja toonud. Riigikogu oma toonase otsusega eraldas selgelt pankade klientide kontodest tulenevad nõuded ja viis need üle Riiklikusse VEB Fondi. Siin käis enne küsimuste ja vastuste voorust läbi küsimus, kuidas riik raha ära võttis. Täpselt nii see riigi poolt raha äravõtmine välja nägigi.
Sama järelduse on tänaseks teinud ka Riigikontroll, see ei ole ainult minu seisukoht. Riigikontrolli VEB Fondi aruande leheküljel 3 Riigikontroll ise küsib, ise vastab: "Kas VEB Pank külmutas UBB ja VOV-i (PEAP-i) hoiustajate arvelduskontod? Ei, VEB Pank ei külmutanud UBB ja VOV-i (PEAP-i) hoiustajate arvelduskontosid. VEB Pank külmutas UBB kaks korrespondentkontot ja VOV-i (PEAP-i) kaks korrespondentkontot. UBB ja VOV-i (PEAP-i) hoiustajatel olid arveldusarved UBB ja VOV-i pangas, mitte VEB Pangas." Veel toob Riigikontroll välja, et kuna hoiustajatel ei olnud Venemaal kontosid ja VEB Pank külmutas Eesti pankade kontod, mitte nende klientide omad, oli raha võimalik kaotamine pankade äririsk ning vastutus kehtib kõikide klientide ees võrdselt. See, et valiti välja need isikud, kelle nõuded tuli kanda VEB Fondi, oli vastuolus pangandustavade ja korrespondentkontode olemusega.
Lisan siia õigusteadlase Lasse Lehise mõtte selle nädala teisipäeval Postimehes ilmunud intervjuust: "Kogu see kaitsetaktika riigi poolt on üles ehitatud sellele, et justkui Venemaa võttis raha panga klientidelt ära. Venemaa ei võtnud raha panga klientidelt ära, Venemaa võttis raha ära konkreetselt kahelt pangalt ning seepeale võtsid need kaks panka ära raha oma klientidelt Eesti Panga kaasabil ..." Ja uus tsitaat: "Kui Eesti riik riigikogu otsusega selle 1993. aastal legaliseeris, siis riik peab ka vastutama ja need tagajärjed kompenseerima."
Kuidas saab Eestis asuvate pankade klientidelt nende nõudeõiguse äravõtmine ja selle tagastamine Eesti Vabariigi poolt olla seotud endise NSV Liidu välisvõlaga? Vastan, et ei saagi. Nendelt isikutelt, kellele kompensatsiooni määramine on ette nähtud praegu Riigikogu menetluses olevas eelnõus, võttis pangas olnud raha ära Eesti Vabariik, mitte NSV Liit või Venemaa. Jäägu see nende inimeste südametunnistusele, kes vastupidise seisukohaga püüavad seda teemat segasemaks ajada ja toimunut õigustada.
Nii, liigun edasi. Selle teemaga on kahjuks seotud kõrgeimal tasemel korruptsioon. Kas see sai ka saatuslikuks tegelikult rahast ilma jäänud ettevõtjatele, on küsimus. On muret tekitav, kuidas Eesti Panga ja Eesti riigi tippametnike toel on Venemaalt kätte saadud üle 32 miljoni dollari Eesti pankade raha. Arvestades tehingute hulka ja selle kõigega tõenäoliselt kokku puutunud isikuid, nende ametipositsiooni, on tegemist kõrgel tasemel organiseeritud kuritegevusega.
Palju on räägitud Eesti Panga võltsitud andmetega kirjast, mille alusel sai Venemaa äriühing nimega TSL International võtta Venemaalt välja 32,3 miljonit dollarit. Ma ei peatuks sellel lähemalt, küll aga tahaksin põgusalt meelde tuletada Riigikontrolli poolt käsitletud Venemaa äriühingu TSL International jaoks sertifikaatide kokkuostmist. Nimelt, tõenäoliselt kartuses, et äkki Venemaa vabastab mingi hetk Eesti pankadele kuulunud varad VEB Pangast ja nii tuleks välja, et ligi pool Eesti pankadele kuulunud rahast on ära varastatud, otsustasid skeemimeistrid need sertifikaadid tagantjärele TSL Internationalile kokku osta.
Olen toonud teile mingil moel kättesaadavaks tehtud slaidis täpselt välja selle skeemi, kuidas Eesti Panga, Eesti Merelaevanduse, AS-i Tallinna Kesklinna Sadam ja AS-i Tallinna Sadam sertifikaadid osteti Eesti Ühispanga kaudu kokku rohkem kui 30 miljoni dollari ulatuses. Selle slaidi ilmestamiseks täpne tsitaat Riigikontrolli VEB Fondi aruandest: "Aastatel 1997–1998 jõudsid Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga nõuded Eesti Ühispanga vahendusel järk-järgult TSL Internationali omandusse. Märtsis 1997 loovutas Vabariigi Valitsus enda VEB-fondi sertifikaadid tasuta Eesti Pangale kohustusega need edasi võõrandada. Aprillis 1997 loovutaski Eesti Pank need nõuded Eesti Ühispangale, kes oli nõus üle võtma kahjumliku riigipanga PEP, kui riik annab Ühispangale üle ka VEB-fondi sertifikaate. Täpselt aasta hiljem, aprillis 1998, müüs Ühispangale oma VEB-fondi sertifikaadid Eesti Pank. Lisaks omandas Ühispank VEB-fondi sertifikaate ettevõtetelt Eesti Merelaevandus, Tallinna Sadam ja Tallinna Kesklinna Sadam." See tekst on leitav Riigikontrolli VEB Fondi aruande leheküljelt 62 punktist 336. Kõik need sertifikaadid läksid TSL Internationali omandusse. Riigikontrolli audit jõudis järeldusele, et see suurpettus oli pikka aega planeeritud tegevus, mida oli mahitatud tipptasemel.
Muret tekitav on ka asjaolu, et seda kuritegu suudeti kinni katta kuni aegumistähtaegade möödumiseni. Miks õiguskaitseorganid sellises mastaabis toimunud laia isikuteringi toimetamisele tähelepanu ei pööranud, see vajaks samuti täiendavat selgitamist. Eks igaüks teeb ise järeldused, millisel tasemel toetust selle tänaseks aegunud kuriteo tarvis vaja oli ja kas toimunu võis kuidagi mõjutada VEB Fondi tõttu tegelikult rahast ilma jäänud ettevõtjate edu raha kohtu kaudu tagasisaamisel. Ma veel kord rõhutan, et sellesama petuskeemi tagamiseks osteti kokku ka Eesti Panga, Vabariigi Valitsuse ja riigi kontrollitavate äriühingute Eesti Merelaevandus, Tallinna Kesklinna Sadam ja Tallinna Sadam sertifikaadid.
Järgmine moment. Eestis on praegu, tõsi, jõus kaks täitmiseks kohustuslikku kohtuotsust. Esimene neist on 2010. aastast pärinev Tallinna Ringkonnakohtu otsus. Esindasin selles vaidluses sertifikaadiomanikke. Vaidlus algas halduskohtus 2004. aastal. Kohus ei võtnud mitmel korral kaebust menetlusse ja me vaidlesime kolmel korral Riigikohtuni välja. Vaidlesime läbi kõik menetluslikud nüansid, täpsemalt, kas kaebuses saab sellise nõude esitada, kas kaebus on esitatud tähtaegselt või mitte, milline peaks olema menetlusosaliste ring. Alles pärast seda toimus asja sisuline arutelu. Lõpuks tuli sertifikaadiomanikele võit. Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses leiti, et riik sekkus avalik-õiguslike meetmetega eraõiguslikesse suhetesse, võttes sellega endale vastutuse eelnimetatud meetmete proportsionaalsuse ja efektiivsuse eest. Kohus märkis, et riik ei vabane vastutusest üksnes seetõttu, et ta on loonud Riikliku VEB Fondi, mille puhul on teada, et selle fondi vastu nõuete esitamine jääb tulemuseta. Kohus järeldas, et riigil on olemas kõik vajalikud võimalused ja volitused, et otsida tekkinud olukorras uus alternatiivne lahendus. Eraldi märgiti kohtuotsuses ära, et probleemi ulatuse tõttu antakse kohtuotsuse täitmiseks aega üheksa kuud. Seega, kohtuotsus kohustas riiki ettevõtjatele tekitatud kahju kompenseerima, jättes lahtiseks üksnes hüvitise instrumendi ja määra ehk selle, kas valitakse riigi poolt raha maksmine või riigi võlakirjad ja kui suures summas täpselt, arvestades seda pikka ajaperioodi ja kogu selle kaasuse spetsiifikat. See otsus oleks pidanud tagama sertifikaadiomanikele õigusrahu. Riik pidanuks määrama kompensatsiooni. Kahjuks otsustas toonane Riigikogu – ilmselt piisava teabe puudumise tõttu – müüa varatu VEB Fondi vara ja selle müügist saadava raha kompensatsioonina ettevõtjatele välja maksta. Selle tulemusena said ettevõtjad VEB Fondi likvideerijalt teate, et nende kompensatsiooni suurus on null eurot. Riigikogu otsuse tegemise ajaks ei olnud Eesti Pank veel kahjuks piisavalt kogu selle suurpettuse teemat avalikustanud.
Otsus nr 2. Ka selles vaidluses esindasin sertifikaadiomanikke. Asi jõudis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi kaudu Riigikohtu üldkogule. Riigikohtu üldkogu leidis erinevalt varem jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsusest, et sertifikaatidest tulenevalt ei ole mitte mingeid nõudeid kellegi teise kui VEB Fondi vastu. Kuus riigikohtunikku jäid eriarvamusele. Mis alusel jõuti sellisele järeldusele, kui need teemad olid juba kord seitse aastat kestnud ja jõustunud otsusega lõppenud kohtumenetluse käigus selgeks vaieldud ja üldkogul puudus õigus jõustunud kohtuotsust revideerida, sellele on minul õigusteadusepõhiselt väga raske vastata.
Tsiteerin tänase kõne kõige populaarsemat allikat, õigusteadlast Lasse Lehist, kes on koostanud ka Riigikontrolli VEB Fondi auditi jaoks õigusekspertiisi ja kes sel nädalal kommenteeris vastuolulisi kohtuotsuseid järgmiselt: "Kas sellega leppida, aga see on protsessuaalselt võimalik, meie kohtusüsteem ei ole selles mõttes nii ühtne. Sõltub sellest, kuidas konkreetset asja lahendatakse, mis on täpselt selle vaidluse kese. Mõnikord tekivad sellised asjad juhuslikult, mõnikord sihipäraselt. Õiguslikult ei ole võimalik sellele viimasele kohtuotsusele ligi pääseda või seda vaidlustada, kahtluse alla seada. Seetõttu ongi pall riigikogu käes, kes saab siis kas seadusi muuta või ühekordse otsusega selle asja lahendada nii, nagu on õiglane."
Siia otsa veel üks tsitaat. Maksumaksjate liidu ajakiri Maksumaksja avaldas eelmise aasta oktoobrinumbris praegu Riigikogu menetluses oleva eelnõu ja selle seletuskirja, millele oli lisatud järgmine sissejuhatus. (Juhataja helistab kella.) Kas mul ...

Aseesimees Kalle Laanet

Kui palju teil aega vaja oleks?

Vandeadvokaat Indrek Leppik

Mul on lehekülg teksti veel. Kas ma tohin selle lõpuni lugeda?

Aseesimees Kalle Laanet

Pikendame istungit selle võrra.

Vandeadvokaat Indrek Leppik

Suur aitäh! "Üks Eesti pangandusajaloo häbiplekke on kahtlemata VEB Fond. Nii õiguslikus kui eetilises plaanis pehmelt öeldes segane teema. Ainus selge asi kogu selles loos on see, et pankade kliendid, kes 1992. aastal oma rahast ilma jäid, ei ole tänaseni sentigi tagasi saanud. Välja arvatud üks klient, kelle konto õnnestus "lahti sulatada". Vahepeal jäi mulje, et asi sellega lõpebki, sest kohtust abi ei saadud – nagu sellistel puhkudel juba kombeks, selgub pärast paarikümneaastaseid kohtuprotsesse, et kahjukannatajad olid pöördunud kas valesse kohtusse, vale nõudega, vale isiku vastu, liiga vara, liiga hilja või unustanud ära tähtsad nõiasõnad." Ju ma nendes vaidlustes kliente esindades siis need nõiasõnad ära unustasin.
Siit jõuan oma viimase punkti juurde. Esitan Riigikogu liikmetele palve, et Eesti ettevõtjatelt riigi poolt 1993. aastal äravõetud raha tagastataks. See on, head Riigikogu liikmed, teie kätes. Jõuga, ilma VEB Fondi loos kannatanud ettevõtjatelt küsimata võeti ettevõtjatelt nende Eesti pankade arvelduskontodel olnud raha ära. Kuidas saab demokraatlikus riigis selline olukord üldse tekkida? Tänaste VEB Fondi sertifikaadiomanike rahaga päästis riik pangad PEAP ja UBB pankrotti minemisest. Nende pankade päästmine oli vajalik värskelt käibele tulnud Eesti krooni ellujäämiseks. 1993. aastal kehtis meil juba rahvahääletusel vastu võetud ja tänagi kehtiv põhiseadus. Riigikogu otsusega moodustati siis VEB Fond, ettevõtjad jäid oma rahast ilma, neile jagati üksnes lootusi, mille kattevarjus punuti suurejoonelist vargust, millest me täna oleme tänu Eesti Panga ausale juhile täpse ülevaate saanud. Ettevõtjate jaoks ajutine lahendus kestab tänaseni, faktiliselt on meie enda riik nad paljaks varastanud. Kas meie põhiseaduse mõte ja säte toetavad sellises olukorras raha tagastamist või mitte? Mis on inimlikum kui jõuga pangakontolt võetu tagastamine?
Tsiteerin jälle õigusteadlast Lasse Lehist: "Mina arvan, et sertifikaadiomanikele oleks tulnud mingis vormis hüvitist maksta, kuidas täpselt, siin oleks olnud variante ja siin on ka praegu variante. Riik on vastutusest kõrvale hiilinud kogu selle aja. On see nüüd riigi tegemata töö, on see Eesti Pank, on see VEB Fond eraldi sihtasutusena, keegi ei taha vastutust endale võtta. Sellepärast arvan, et on õige riigikogu tasandil see asi ära lahendada."
Head Riigikogu liikmed! Alati on lapsel taskuraha vähe, alati on pere-eelarve pingeline, riigieelarve kulude poolele trügib lõputu hulk kohustusi. Eestlased ei ole küll kõige usinam kirikurahvas, kuid kümnest käsust üks ütleb, et sina ei tohi varastada. Teil on võimalus anda hinnang toimunule, olla aus ning leida ettevõtjate jaoks õiglane ja väärikas lahendus. Neile sertifikaadiomanikele, kes on seni maksumaksja koormat enda õlgadel kandnud ja panustanud Eesti oma valuuta ja rahandussüsteemi stabiliseerimisse, on võimalik raha tagasi anda. Teie kätes on selle olukorra lahendus. Kas 100-aastane Eesti on küps riik, kus tunnistatakse oma vigu ja antakse nendele isikutele, kellelt Eesti krooni ja kahe Eesti kommertspanga päästmiseks raha ära võeti, raha tagasi, ning kas 1993. aastast kuni tänaseni avalikke huve teeninud ettevõtjate raha eest ka intressi makstakse, see on teie kõigi ühine otsus. Suur aitäh!

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh! Teile on küsimusi. Toomas Vitsut, palun!

Toomas Vitsut

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja, suur tänu selle ettekande eest! See on olnud pikk kaasus, see asi on kestnud väga pikalt ja siin on olnud õhus sellised väited, et kuna see asi on aegunud, siis ärme selle asja juurde enam tagasi tuleme. Tegelikult võeti viimased põhjapanevad otsused vastu 2012, kui Riigikohus langetas oma otsused ja kui Riigikogu võttis selles suhtes seisukoha. Samas te lõpetasite oma ettekande sellega, et Riigikogu peaks selle asjaga edasi minema. Ma olen nõus, et pidevalt on välja tulnud uusi asjaolusid ja tõesti peaks sellega edasi minema. Minu küsimus on, et kuidas te seda asja näete, mis Riigikogu peaks tegema, kuidas peaks Riigikogu sellega edasi minema.

Vandeadvokaat Indrek Leppik

Aitäh! Riigikogu laual on tänasel päeval sertifikaadiomanike huve kaitsev eelnõu. Nendelt inimestelt on selle VEB Fondi kohta käiva 1993. aasta Riigikogu otsusega otseselt ära võetud nende n-ö kontolepingust tulenev nõue Eestis asuvate kommertspankade vastu. Nii et esimene moment, mida ma näen, on kindlasti see, et Riigikogu saab selle omaaegse ülekohtu heastada ja äravõetud raha tagastada. Teine moment on minu meelest poliitikuid silmas pidades laiem ja ka selle teemaga väga tõsiselt haakuv. Esiteks, kuidas oli ikkagi võimalik, et 15 aasta jooksul ei andnud kolm Eesti Panga presidenti kordagi selle kohta informatsiooni või ei olnud võimelised välja selgitama sellises suures mahus tehtud pettust. Teiseks, kuidas oli võimalik, arvestades selle probleemi mahtu, arvestades seda – ma olen kogu aeg selle teema sees olnud –, et ajakirjanduses ilmusid väited, et on tehtud hämaraid tehinguid, Venemaal on nende kahe Eesti kommertspanga korrespondentkontolt raha ära liikunud, kuidas oli võimalik, et hoolimata sellistest suurtest numbritest ja sellistest tõsistest teemadest, ei alustanud ükski õiguskaitseorgan mingit menetlust varem, kui need kuriteod ei olnud veel aegunud. Kokkuvõttes leian, et see on tegelikult Riigikogule tõsine mõtlemiskoht, kuidas sellises väikeses ja küllaltki korporatiivses riigis, nagu Eesti seda on, tagada tippametite mehitamine selliselt, et need isikud ka päriselt oleksid neutraalsel positsioonil, et need isikud, kes muidu on võib-olla väga tublid, mingites konkreetsetes küsimustes ei kuritarvitaks oma ametipositsiooni.

Aseesimees Kalle Laanet

Toomas Paur, palun teine küsimus!

Toomas Paur

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, teil oli väga sisukas ettekanne, mis meid kõiki selles küsimuses täpsemalt informeeris. Oma täiendavas arvamuses Riigikohtu 30. juuni 2017. aasta otsuse juurde kirjutas riigikohtunik Jaak Luik, et põhiseaduse 25. aastapäeval ei ole tal kohtuvõimu kandjana õigust VEB Fondi saagas vaikida. Jaak Luik viitas oma täiendavas arvamuses ka Riigikohtu endise esimehe Rait Maruste 22. märtsi 1994. aastal avaldatud seisukohale, et eelkõige peab õigusemõistmine olema õiglane. Kas teie arvates on lähiajal võimalik sellele VEB Fondi asjale õiglane lahendus leida?

Vandeadvokaat Indrek Leppik

Aitäh! Ka mina olen aru saanud, et see Riigikohtu üldkogu otsus aastast 2012, mis ignoreeris Tallinna Ringkonnakohtu 2010. aasta jõustunud otsust, tekitas kahe kohtuotsuse vahel konflikti ja viis maa pealt selle õigusrahu, mis oleks pidanud pärast seitsmeaastast kohtuvaidlust meie riiki saabuma. See on südame peal päris paljudel õigusteadlastel. See on ka riigikohtunikel endal ilmselt südame peal, sest seesama teie nimetatud kohtunik on mitme, isegi selle asjaga mitteseotud kohtuasja kohta eriarvamust avaldades VEB Fondi esile toonud, ta on kirjutanud oma eriarvamustesse isegi luuletusi, väga toredaid. Aga mis puudutab õigluse jaluleseadmist, siis siin on kaks vaadet, üks on vaade ajas tagasi ja teine on vaade ajas edasi. Ajas tagasi minnes peaks minu meelest välja selgitama, niipalju kui võimalik, miks see niimoodi läks, ja ajas edasi minnes on Riigikogu käes kõik tööriistad, et see kaasus annaks tõsist mõtlemisainest, selleks et tulevikus enam niimoodi ei juhtuks.

Aseesimees Kalle Laanet

Head kolleegid, kui teil on erimeelsusi ja te neid arutada soovite, siis palun tehke seda väljas. Kersti Sarapuu, palun!

Kersti Sarapuu

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja, ka mina tänan sellise selgitava ettekande eest! Aga täpsustuseks: kuidas on võimalik, et Eesti riigis kehtib hetkel kaks teineteist välistavat kohtuotsust? Üks ütleb, et riigil on vastutus sertifikaadiomanike ees ja neile tekitatud kahju tuleb korvata, ja teine otsus ütleb, et riigil seda vastutust ei ole. Kas riigikohtunikud tegid oma viimase otsuse, olles selle suurpettusega kursis?

Vandeadvokaat Indrek Leppik

Kahjuks tuli ka Riigikohtu üldkogu otsus suhteliselt lühikese distantsi pealt pärast seda, kui Eesti Pank oli selle suurpettusega seotud asjaolud avalikuks toonud. Mul on tõesti raske kommenteerida. Nagu ma täna ka oma kõnes ütlesin, mina ei suuda õigusteadusepõhiselt neid vastuolusid seletada. Kohtuotsust tehes olid läbi vaieldud kõik menetluslikud aspektid: kuidas üldse on võimalik sellist kaebust esitada, kas selles kaebuses on võimalik selline nõue esitada, kas see nõue on esitatud tähtaega rikkudes või mitte. Kogu see temaatika käidi halduskohtusüsteemi mööda põhjalikult, detailselt läbi. Enne kui me asja sisulise arutamiseni jõudsime, kulus aastaid. See kaasus liikus korduvalt Riigikohtuni välja, see käis mitu korda ka Riigikohtu laua peal, enne kui sisulise otsuseni jõuti. Võib-olla on mõnel õigusteadlasel selles küsimuses paremaid ja põhjalikumaid teadmisi kui minul, aga minu meelest ei tohiks Eesti riigis niimoodi olla, nagu nüüd on läinud.

Aseesimees Kalle Laanet

Priit Sibul, palun!

Priit Sibul

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Mul on küsimus selle kohta, et 2012. aastal tegi parlament otsuse, et sertifikaadid tuleb varatu VEB Fondi arvel kompenseerida. Kuigi on pikalt räägitud, et VEB Fond on risti ja põiki läbi uuritud ja midagi ei ole leitud, siis viimane uurimiskomisjon suutis tuvastada päris mitme VEB Fondiga seotud inimese mälukaotuse ja võltsitud dokumente. Nii et iga kord, kui uuritakse, siiski midagi välja tuleb. Mul on küsimus. 2012. aastal tegi parlament otsuse, milles ka mina tollaste teadmistega osalesin. Aga nüüd, nagu ma ütlesin, on selgunud, et tegelikkuses on kellelgi õnnestunud vahendid kätte saada jne. Kas see otsus oli õiguspärane ja kas parlament peab selles kontekstis oma eelmise otsuse üle vaatama?

Vandeadvokaat Indrek Leppik

Aitäh! Minu hinnangul ei olnud see otsus kooskõlas jõustunud kohtuotsusega. Samas pean möönma, et Riigikohtu üldkogu jättis kõrvale selle halduskohtuliini mööda jõustunud kohtuotsuse põhjendused, mida õigusteooria kohaselt oleks tegelikult pidanud arvestama, ja Riigikohtu üldkogu seda parlamendi otsust ei tühistanud. Nii et materiaalselt on see otsus praegu kehtiv, aga kuna tegemist on Riigikogu enda otsustusega, siis kui Riigikogu täna, nüüd ja praegu mõistab seda segadust, mis kogu selle asjaga kaasneb, saab aru sellest, et tegelikkuses toimus riigi poolt väga lihtne ettevõtjate kontodel oleva raha äravõtmine, saab aru sellest, et selle rahaga tegelikult stabiliseeriti toona finantssüsteem, selle rahaga hoiti elus toonased kaks kommertspanka Põhja-Eesti Aktsiapank ja Balti Ühispank, ja sisuliselt mõistab seda, et see on finantstugi, mille need õnnetud rahast ilma jäänud ettevõtjad on andnud praeguseks rohkem kui 20 aastaks riigile, siis Riigikogul on igati võimalus nendest asjaoludest lähtuda ning oma otsust muuta ja korrigeerida.

Aseesimees Kalle Laanet

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ütlesite, et tegemist on kõrgeimal tasemel korruptsiooniga, mida veel pealegi mahitati tipptasemel. Kui see nii on, siis kes moodustasid kuritegeliku ühenduse ja kes seda juhtisid, kas Eesti Vabariigi peaministrid, Eesti Panga presidendid või Riigikohtu esimehed? Kas te julgete nimetada selle kuritegeliku ühenduse mõne juhi nime? Praegu on mõni Eesti Vabariigi minister kriminaalkorras süüdi mõistetud, aga kuna see kõne all olev kuritegu on aegunud, siis te saate olla natuke avameelsem. Kas te julgete nimetada mõne kuritegeliku ühenduse juhi nime?

Vandeadvokaat Indrek Leppik

Aitäh küsimuse eest! Minul on advokaadina tegutsedes suhteliselt piiratud võimalused. Ma saan, tõsi, esitada igasuguseid päringuid, teabenõudeid, aga ma olen miskipärast seisukohal, et kui ma oleksin noore aktiivse advokaadina hakanud usinalt seda asja selgitama ja saatma institutsioonidesse päringuid selle kohta, kes selle kuriteo toime on pannud, kes seda on juhtinud, kes on kõik n-ö osalised, siis vaevalt et mina oleksin oma võimalusi arvestades neile vastuseid saanud. Meile on ju teada, tõsi, kes allkirjastas Venemaale saadetud valeandmetega kirja. See oli Vahur Kraft. Miks ma pidasin vajalikuks ka oma ettekandes pöörata tähelepanu sellele, et sellelesamale finantskuriteole n-ö tausta tekitamiseks osteti kokku Eesti Panga, Vabariigi Valitsuse ja kolme, riigi poolt kontrollitud riigi äriühingu sertifikaadid? Ilmselgelt pidid kuskilt need juhised tulema. Kes toona neid juhiseid andis? Ütlen ausalt, et mina ei ole seda uurinud, aga see on kindlasti teema, mida Riigikogu saab käsitleda. Täpselt samamoodi on minu jaoks küsimärk see, mille ma ka oma kõnes välja tõin, miks neid isikuid ei tehtud kindlaks enne, kui kuriteo aegumise tähtajad möödusid, ja miks neid isikuid ei ole vastutusele võetud. Aga jah, mingeid konkreetseid nimesid, kes andis käsu, kes lihtsalt täitis käsku, kellel oli juhtiv roll, ma tõesti ei tea. Minul need andmed puuduvad.

Aseesimees Kalle Laanet

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Viktoria Ladõnskaja-Kubits

Hea vandeadvokaat Leppik! Arvestades eelmist küsimust, ütlen mina, et nimetame ilusas eesti keeles asju õigete nimedega. Te tahate täna siin öelda, et tegemist oli rööviga ja mitte Venemaa ei ole raha võtnud, vaid Eesti võtmefiguurid, kes aastaid on tegelenud ka poliitikaga, on Eesti ettevõtjatelt raha ära võtnud. On see nii? Jah või ei?

Vandeadvokaat Indrek Leppik

Aitäh! Jah, see on nii. Väga lihtsalt ja labaselt on võetud ära ettevõtjate raha ning seda raha ei ole tänase päevani tagastatud.

Aseesimees Kalle Laanet

Rainer Vakra, palun!

Rainer Vakra

Aitäh, austatud juhataja! Austatud vandeadvokaat Leppik! Tõepoolest, selle, et kõik see sai juhtuda vaid Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga toonaste juhtide kaasabil, tuvastas Riigikontroll koos Riigikogu erikomisjoniga. Aga mul on konkreetne küsimus hüvitamise kohta. Ma arvan, et siin saalis pole kedagi, kes ei arvaks, et mis tahes ülekohus peab saama alati hüvitatud. Küll aga on VEB-i sertifikaate väga erinevatel ettevõtetel. Nende hulgas on neid, kes on n-ö varjusurmas, ega ole seda otsust edasi kaevanud, on neid, kes põhimõtteliselt siiamaani kohtus käivad, ja ka teie mainitud ettevõtted – Eesti Merelaevandus, Tallinna Kesklinna Sadam, Tallinna Sadam – said ju tegelikult vaid 10% oma VEB Fondi sertifikaatide väärtusest. Kuidas te seda hüvitamist ette kujutate? Kas kõik saaksid tulevikus n-ö 100% või need, kes on kord 10% saanud, saavad 90% juurde või saavad hüvitist ainult need, kes tänase päevani on kohtus käinud? See on väga oluline erinevus, sellest sõltub see, kuidas me edasi saame minna.

Vandeadvokaat Indrek Leppik

Aitäh! Riigikogu menetluses olevas eelnõus on võetud sellesse n-ö võrdsete isikute gruppi need viis ettevõtjat, kes seitse aastat käisid kohtus ja seitsme aasta jooksul said positiivse kohtulahendi, millega sisuliselt kohustati riiki neile kompensatsiooni määrama. Lahtiseks jäi ainult kompensatsiooni instrument ja suurus. Arvestades seda, et teie nimetatud sertifikaatide eest saadi müügi puhul 10% rahast tagasi, saan ma aru, et siin tõmbasid riigijuhid neid sertifikaate kokku ostes ja neid summasid määrates niite. Mina jätaksin need sertifikaadiomanikud kompensatsiooni määramisel praegu üldse kõrvale, need on ju Eesti Pank, Vabariigi Valitsus ja riigi kontrollitavad riigi äriühingud. Aga nendelt isikutelt, kes olid ettevõtjad, kes kohtus käisid, võeti ära ju nende toona äritegevuse käigus teenitud raha, mis oli pangakontole laekumas. See tekitas neile väga tõsiseid probleeme. Selles situatsioonis, kus raha on ära võetud ja selle raha n-ö hind on tänaseks märkimisväärselt tõusnud, peaks minu nägemuse kohaselt vähemalt neile isikutele, kes on selle kohtuotsuse järgi soodustatud isikud – pean silmas 2010. aasta ringkonnakohtu otsust – kindlasti sajaprotsendiliselt (pluss intressid) selle raha tagastama. Kui Riigikogu tahab olla eriti õiglane, siis tuleks mõelda sellele, et ka need teised isikud on oma raha väga selgelt riigi hüvanguks jätnud. See võimalus on alati laual, et ka neile see kompenseerida.

Aseesimees Kalle Laanet

Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Aitäh! Härra ettekandja, ma ei tea, kuidas te tunnete ennast peale Jaanus Karilaidi väga avatud teksti, kus õiguslikud argumendid täielikult puudusid, ning kus ta avas osa oma motiividest, miks see arutelu siin toimub. Minule isiklikult tundub see, et teie siin olete, natuke uskumatu. Te olete ühe poole advokaat, te olete kohtutes saanud regulaarselt peksa, te tsiteerite valikuliselt teistsuguseid arvamusi ja proovite poliitilises protsessis ühe poole advokaadina – teist poolt siin ei ole, kohust ei ole – siiski raha kätte saada. See oli hinnang. Küsimus on see. Enamik nõudeid kuuluvad AS-ile Imbi (pankrotis). Enamik, minu andmetel. Kui palju jäi AS-il Imbi raha nendesse pankadesse? Ja täpsustage siis, kuidas need tema nõuded tekkisid, enamik nõudeid.

Vandeadvokaat Indrek Leppik

Aitäh! Ma alustan siis sealt, kust teiegi alustasite. Jah, ma kuulasin härra Karilaidi kõnet. Ma olen ennegi poliitikute kõnesid kuulanud ja ma ei näinud seal mitte midagi imelikku. Sellest, et ma olen ühe poole advokaat, ei tee ma mitte mingit saladust. Minu meelest ongi väga tore see, kui kõik asjaosalised ära kuulatakse ja kõigi asjaosaliste käest seisukohti küsitakse. Otsuste tegemisel on sellisel juhul kindlasti palju rohkem otsustamisruumi ja andmeid. Riigikogu töökord võimaldab ju küsida mis iganes arvamusi ükskõik kellelt. Nii et ma ei näe mitte midagi ebaloomulikku selles, et nende isikute esindaja annab oma ülevaate asjast.
Mis puudutab küsimuse teist poolt, AS-i A.O. Imbi nõuet, siis esiteks ütlen seda, et Eesti Pank ju kehtestas toona need sertifikaaditingimused, need on Eesti Panga käskkirjaga kinnitatud. Eesti Panga käskkirja kohaselt olid sertifikaadid vabalt võõrandatavad. Täpselt samamoodi tegid ju Vabariigi Valitsus ja Eesti Pank. Kui siin on ettevõtjaid nimetatud spekulantideks seetõttu, et nad on mingi sertifikaadiga tehingu teinud, siis minu meelest ei ole see väga viisakas väljend. Teiseks, A.O. Imbi jaoks oli see, mille kohta ta nõude esitas, puhtalt tema enda raha. Tegemist oli kütuseäris tegutseva äriühinguga, kes tegi oma Läti koostööpartneriga ühiseid tehinguid, ja sellesse tehingusse oli pandud selgelt A.O. Imbi raha. Isegi kui emotsionaalselt vaadata, kelle raha päriselt külmutati, siis see raha pärineski sellestsamast A.O. Imbist, ja siin ei ole ei õiguslikult ega emotsionaalselt sellele ettevõtjale mitte midagi ette heita. Vajadusel võin ma seda rahulikult täiendavalt selgitada ja anda selle kohta veel lisaandmeid.

Aseesimees Kalle Laanet

Aitäh, hea ettekandja! Head kolleegid! Küsimuste-vastuste aeg on lõppenud. Tänud ettekande eest! Palun kõnetooli SA VEB likvideerija Rein Järvelille! Tuletan meelde, et teil on ettekandeks aega kuni 15 minutit.

SA VEB likvideerija Rein Järvelill

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Tänane arutelu siin on ilmselt paarkümmend aastat hiljaks jäänud. Kas aga ikkagi tasub seda küsimust veel arutada? Ma arvan, et parem hilja kui mitte kunagi. Ja ilmselt on praegu ka natukene lihtsam ja pingevabam seda teha, sest veerandsada aastat on sündmustest möödas ja täna on võib-olla lihtsam kõigest rääkida, hinnanguid anda ja ehk ka vastutust võtta. Mis aga peamine: Riigikogu võimuses on valitsuse – laiemas mõttes kogu riigi valitsuse – ebaseadusliku tegevuse heastamine, õigluse jaluleseadmine ning riigivõimu ausasse toimimisse usu taastamine. On ju VEB Fondi kaasus näidanud meie riigi ülesehitamise keerukust ning kahtluse alla seadnud lääneliku liberaalse demokraatia toimimise Eesti Vabariigis. Avalikkuse usu taastamiseks pole selline arutelu kindlasti täna hiljaks jäänud.
Kõigepealt lühike ülevaade sellest, mis toimus aastail 1992–1993 ning mis oli toonase tegevuse majanduslik sisu ja majanduslik tähendus. 1992. aastal oli pangandussektori suurim probleem Venemaal Vnešekonombankis valuutavahendite külmumine. Vnešekonombankis oli külmunud ligikaudu 890 miljoni krooni väärtuses erinevaid valuutavahendeid. See moodustas tollal umbes 6,2% sisemajanduse kogutoodangust Eestis. Kui see tänastesse suhtarvudesse ümber arvestada, siis see tähendaks 1,4 miljardit eurot. See aitab ehk mõista probleemi suurust ja sügavust.
Täna on juba korduvalt ümber lükatud eksitavat väidet. Seal ei külmunud Eesti ettevõtete raha, Vnešekonombankis külmusid Balti Ühispanga ja Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse valuutavahendid. Üks asjaolu veel, mida me ei taha tunnistada ja millest me räägime väga vähe või peaaegu üldse ei räägi, on see, et Vnešekonombank andis laenu Eesti residentidele, valdavalt siis tol ajal riiklikele institutsioonidele või siis riigiasutustele. Laenude täpset kogusummat me praegu ei teagi. On räägitud väga erinevatest arvudest, kuid see summa võis koos kõrvalnõuetega ulatuda tol ajal 770 miljoni Eesti kroonini. Seega oli Eesti-Vene omavaheliste võlgnevuste suhe peaaegu tasakaalus, eriti kui arvestada Vene poole soovi jätta Eesti kanda ka vastav osa Nõukogude Liidu toonasest välisvõlast.
Läbirääkimised Eesti Panga ja Vnešekonombanki vahel pankadevahelise võlgnevuste tasaarvelduse üle polnud edukad. Vnešekonombank tahtis ju Venemaa Föderatsiooni valitsuse survel lisaks VEB laenude tasaarveldamisele tasaarveldada ka Nõukogude Liidu välisvõlga. Eesti pool loomulikult sellega nõus ei olnud ja mingit kokkulepet ei sõlmitud. Eesti Panga positsiooni nendel läbirääkimistel Vnešekonombankiga nõrgendas oluliselt ka leping Vnešekonombankiga – see oli Eesti Panga ja Vnešekonombanki vaheline leping, mis sõlmiti siis, kui Vnešekonombanki Tallinna osakond eraldus emapangast ja selle baasil moodustati Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus. Toona toimus see rahumeelselt, koostöövaimus ja lepingu kohaselt lubas Eesti Pank kaasa aidata Vnešekonombanki poolt Eesti residentidele antud laenude tagasimaksmisel.
Eeltoodust tulenevalt polnud ilmselt mingit lootust Venemaalt mingeid dollareid ja marku saada. Pigem oli oht, et kui minnakse kokkulepetele, siis peab Eesti riik hoopis Venemaale täiendavaid vahendeid maksma. Seega oli meie pankade klientide nõuete rahuldamine ning meie pangandussüsteemi toimimise ja usaldusväärsuse tagamine selgelt meie riigi probleem, see tuli Eesti Pangal lahendada õiglaselt, seaduslikult ja toonast riigi võimekust arvestavalt.
Alates 17. novembrist 1992 olid Põhja-Eesti Aktsiapank ja Balti Ühispank moratooriumi all. Eesti Pangal tuli astuda otsustavaid samme panganduskriisi lahendamiseks. Eesti Pangal otsene vastutus panga kreeditoride ees formaalselt puudub, aga näiteks Põhja-Eesti Aktsiapanga näol oli tegemist 100% Eesti Pangale kuulunud rämpspangaga. Oma kriisilahendusplaanide legitimeerimiseks, ilmselt ka mingis mõttes vastutuse hajutamiseks ja oma järgmiste sammude õigustamiseks tõi Eesti Panga president Siim Kallas 1993. aasta alguses Riigikokku kaks Riigikogu otsuse eelnõu: "Vabariigi Valitsuse tähtajaliste võlakohustuste väljalaskmine" ja "NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod". Need eelnõud räägivad veel selgelt Eesti pankade külmutatud kontodest. Paraku hakatakse kohe rääkima ka Eesti ettevõtete ehk Riikliku VEB Fondi sertifikaatide omanike külmunud rahast Vnešekonombankis.
Riigi võlakirjade emiteerimise arutelul Riigikogus toonitab Siim Kallas: "Ma rõhutan, et küsimus on eelkõige klientide summade lahtipäästmises ja klientide päästmises, mitte nende pankade päästmises." Ja edasi: "Teine variant: Balti Ühispank läheb täielikult pankrotti, mis tähendab klientidele umbes 60–70% raha kättesaamist." Teise variandi all pidas Kallas silmas, et Riiklikku VEB Fondi ei moodustata, Eesti Pank päästab Põhja-Eesti Aktsiapanga ja laseb Balti Ühispanga pankrotti. Veel rääkis Kallas Riigikogule: "Seetõttu on välja töötatud ettepanek, et valitsus laseb välja obligatsiooni, ostab kokku nende pankade bilanssi ilmunud VEB-i sertifikaadid. [---] Kui raha tagasi saadakse, saavad ka omanikud raha tagasi. Kui ei saa, on neil see paber, millega kas on midagi ette võtta või ei ole ette võtta." Sellega tunnistas ta VEB Fondi sertifikaadid paberiks, millega kas on midagi ette võtta või ei ole midagi ette võtta.
Riigikogu võttiski 19. jaanuaril 1993 vastu otsuse Eesti valitsuse võlakohustuste väljalaskmise kohta, 20. jaanuaril 1993 kiideti heaks otsuse eelnõu "NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod", millega moodustati Riiklik VEB Fond. Paraku jättis Eesti Panga president Siim Kallas Riigikogu otsuse punkti 6 täitmata. See punkt kohustas Riiklikku VEB Fondi kutsuma kuue kuu jooksul kokku fondi kreeditoride ehk sertifikaadiomanike üldkoosoleku fondi juhatuse valimiseks. See Riigikogu otsuse punkt jäi kuni Riikliku VEB Fondi õiglusjärglasena registreeritud Sihtasutuse VEB likvideerimiseni täitmata – likvideeritud sihtasutuse põhikirja kohaselt juhtis fondi kolmeliikmeline nõukogu, millest kaks liiget nimetas Eesti Pank ja ühe rahandusminister. Seega jäi fond kuni oma likvideerimiseni sisuliselt Eesti Panga kinniseks organisatsiooniks, kus fondi kreeditoridel polnud mingit sõnaõigust.
Riigikogu otsuse alusel emiteeritud riigi võlakirju kasutasid Eesti Pank ja Vabariigi Valitsus eranditult pankade, mitte panga klientide päästmiseks. Nimekirja kantud panga kliendid jäid täielikult oma rahast ilma. Nende hoiused kompenseeriti väljalastud paberitega, millega ei olnud midagi ette võtta – viitan siin Eesti Panga toonasele presidendile Siim Kallasele. Riigikogu otsuse täitmata jätmise ja panga klientide huvide eiramise tõttu oleks korrektne olnud Eesti Panga president usalduse kaotuse tõttu ametist vabastada, seda aga ei juhtunud. Ent Eesti Pank oli vabanenud oma kohustustest ja vastutusest, tõstes oma klientide nõuded õigusteta ja varata fondi, mida Vnešekonombank ei tunnustanud.
Riigikogu otsus 20. jaanuarist 1993 oli oma sisu poolest vastuoluline ja ebamäärane ning õiguslikult ebaselge. Riigikogu langetas otsuse kiirkorras, ilma et oleks aru saanud, mis otsusega on tegu ning millist probleemi see otsus peaks lahendama. Tolle otsuse langetamise protsessi iseloomustab ilmekalt Riigikogu liikme, tulevase Eesti Panga nõukogu liikme Liina Tõnissoni sõnavõtt otsuse langetamisel: "Täna arutluse all olev teema on selles mõttes harukordne, et ma usun, et siin saalis on vähem kui 10 inimest, kes seda teemat valdavad, ja mina nende hulka ei kuulu. [---] Pankadega on ju olukord tõepoolest keeruline, keegi meist ei välista seda. Kuna enamus meist ei valda seda teemat, siis teen ma Keskfraktsiooni nimel ettepaneku, et me peataksime selle lugemise ja korraldaksime nõndanimetatud ärakuulamise, mis on enamuses maailma parlamentides kõige tavalisem nähtus. Ühe laua taha koguneksid nii Eesti Panga kui ka valitsuse esindajad ning rahvasaadikud ja me saaksime suu puhtaks rääkida ning jõuaksime üksteisemõistmiseni. Need üks või kaks küsimust, mida me saalis ettekandjatele esitada saame, ei tee meile probleemi selgeks."
Eesti Panga pakutud ja riigi jõustatud lahendus panganduskriisile oli vastuolus rahvusvaheliste ekspertide pakutuga. See oli vastuolus toona ja ka praegu kehtiva tsiviilõiguse ja põhiseaduse põhimõtetega. Kogu pankade päästmise operatsioon oli ebaselge, üheselt mittemõistetav ning toimus ilma demokraatliku kontrollita. Lisaks jättis Eesti Panga juhtkond Riigikogu otsuse ka sisuliselt täitmata ehk täitis seda valikuliselt ja mittetäielikult ning püüdis igati unustada, et reaalselt jäeti suur hulk panga kliente, toonaseid just ekspordile suunatud ettevõtjaid, lihtsalt rahast ilma. Kahjuks langetati ja realiseeriti otsused, mis rahuldasid valitud isikute nõuded sajaprotsendiliselt, osa kreeditoride nõudeid aga jäeti rahuldamata täielikult.
Tänase päevani pole sellesse musta nimekirja ehk siis Riikliku VEB Fondi sertifikaatide omanikuks kuulutatud juriidilised isikud või nende õigusjärglased saanud mitte sentigi oma valuutahoiuste eest Balti Ühispangas ja Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuses. See on nii vaatamata kümnetele kohtuvaidlustele ja isegi jõustunud kohtuotsusele, mis kohustas Eesti valitsust leidma lahendusi kreeditoride õigustatud nõuete rahuldamiseks. Oma saamata raha asemel peavad need sertifikaadiomanikud kuulma, kuidas neid nimetatakse "mingiteks isikuteks, kes üritavad Eesti riigi käest raha välja pressida ja luua selleks õiguslikku raamistikku." Tsiteerisin veel kord Siim Kallast.
Ka Riigikogus vastu võetud otsus oleks ehk võinud lahendada selle pangakriisi õiglaselt ja seaduslikult, kui Eesti Pank ja Vabariigi Valitsus oleks seda otsust kehtiva seaduse kohaselt ja õiglaselt täitnud. Kreeditoride mittelubamine fondi juhtimise juurde, nõudeid rikkudes peetud VEB Fondi sertifikaatide register, fondi vahendeid puudutava olulise informatsiooni hoidmine ainult valitud isikute käes viis lõpuks ilmselge kuriteoni. Kasutades ära siseinformatsiooni, Eesti Pangas võltsitud dokumente, olematu panga rekvisiite ning Eesti Panga poolset tehingukinnitust, sai TSL International VEB-ist kätte ligi poole VEB Fondile kuulunud vahenditest ehk 32 miljonit USA dollarit.
Kogu see tohutu korralagedus ja ebaõiglus, ilmselt ka seadusrikkumised ei ole ainult ühe konkreetse isiku süü. Selle kohta peaks ilmselt tegema omad järeldused mitmed riigiorganid. Riigikogu eelkõige peaks mõtlema, miks ja kuidas võeti vastu otsus, mis võis olla vastuolus põhiseadusega.
Kas ma tohin paluda veel kaks minutit?

Aseesimees Kalle Laanet

Kaks minutit lisaaega.

SA VEB likvideerija Rein Järvelill

Riigikogu, jah, peaks mõtlema, kuidas ei suudetud tagada kontrolli Eesti Panga tegevuse üle ega panna Eesti Panka Riigikogu otsust täitma. Eesti Panga Nõukogu peaks mõtlema, miks ei suudetud kontrollida Eesti Panga presidendi tegevust, miks ei nõutud talt Riigikogu ja Riigikohtu otsuste täitmist. Peaks mõtlema, miks lubas Rahandusministeerium ja selle kaudu ka laiemalt Vabariigi Valitsus, olles nii VEB Fondi juhtimise juures kui ka fondis toimunud tehingute üks osapool, toimuda sellistel ebaseaduslikel tehingutel Riiklikus VEB Fondis.
Vähim, mida Riigikogu praegu saaks teha, on rakendada meetmed Eesti Panga tegevuse üle järelevalve tugevdamiseks. Eelkõige tuleb määrata Eesti Panga Nõukogusse inimesed, kes on pädevad juhtimises ja võimelised eksperdi tasemel sisuliselt aru saama keskpangas toimuvast. Eesti Panga Nõukogu ei tohiks olla mugav poliitikute pensionile jäämise koht. Ja mida veel saaks Riigikogu teha? Ta saaks heastada kahju nendele juriidilistele isikutele, kelle raha asendati kunagi VEB Fondis sertifikaadiga ehk paberiga, millega pole midagi teha.
Lõpetuseks. Me arutame siin Riigikogus tähtsa küsimusena riigi vastutuse probleemi VEB Fondi juhtumi puhul ilma selle juhtumi peaarhitekti ja tegelikult vastutava inimeseta. Me teeme seda, sest Siim Kallas on öelnud: "Kõik seletused on antud ja ajad on muutunud." Siim Kallas on meile selgelt teada andnud, et seda teemat on arutanud mitmed komisjonid, kohtuinstantsid ja auditid. Me usume Siim Kallase juttu ...

Aseesimees Kalle Laanet

Hea ettekandja! Teie aeg on lõppenud. Aitäh!

SA VEB likvideerija Rein Järvelill

Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Kalle Laanet

Teile on küsimusi ka. Jaanus Karilaid, palun!

Jaanus Karilaid

Aitäh ettekandjale! Suur tänu teile väga põhjaliku ja sisuka ettekande eest! Te olete olnud ka SA VEB nõukogu liige ja ma küsin teilt: millal te avastasite, et mingi osa raha on ära kadunud, mingid muutused on toimunud sertifikaadiomanike registris? Te käisite uurimisorganites. Kas prokuratuuril oli võimalus alustada kriminaalmenetlust? Mida te seal rääkisite? Tutvustage ka parlamendile neid asjaolusid!

SA VEB likvideerija Rein Järvelill

Aitäh! Küsimus oli väga pikk ja vastus ilmselt oleks ka väga pikk, aga katsun teha lühidalt. Aastal 2007 määras rahandusminister mind üheks kolmest Riikliku VEB Fondi või toona siis juba SA VEB nõukogu liikmeks. Kui ma esimest korda nõukogu koosolekul osalesin, tahtsin näha sertifikaadiregistrit. Kahjuks seda näidata ei olnud, sest kogu dokumentatsiooni haldas tol ajal juba Eesti Ühispank. Ja kui me dokumendid lõpuks pangast kätte saime ja Eesti Panka tõime, siis selgus, et registrit sisuliselt pole olemas – polnud võimalik tuvastada, millised tehingud on toimunud. Ja siis läks aega, enne kui toonane sihtasutuse juhataja Aili Lindpere hakkas registrit korrastama, aga ilmselt ta mingil põhjusel kas ei saanud hakkama või loobus sellest, nii et ta lahkus juhataja ametikohalt. Kuna ma olin selle teemaga juba natuke tegelenud, siis 2009. aastal nimetati mind sihtasutuse juhatajaks ja ma asusin olemasolevate Eesti Ühispangast toodud algdokumentide põhjal VEB Fondi sertifikaadiregistrit korrastama. Ja nende dokumentide lappamise käigus ma avastasingi need kirjad, mis ei vastanud tegelikult tõele ja mis viisid 32 miljoni Ameerika dollari väljaviimiseni – kuidas nüüd öelda, kust kohast siis? – kas SA VEB aktivatest või siis Vnešekonombanki teatud kontodelt.

Aseesimees Kalle Laanet

Märt Sults, palun!

Märt Sults

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja, aitäh ettekande eest! Minu küsimus on natukene ebatavaline. Tähendab, sõjakuriteod ei aegu – nende eest ripub karistus õhus täpselt senikaua, kuni nad ükskord välja tulevad. Kuidasmoodi siis aegub riigi vastu toime pandud kuritegu? Kuidasmoodi seda saab võtta kui tavalist kriminaalasja ja tavalist tegu? Tegelikult on see ju riigivastane tegevus.

SA VEB likvideerija Rein Järvelill

Aitäh küsijale! Ma ei ole ilmselt üldse õige inimene sellele küsimusele vastama. Niisugustele küsimustele peaks vastama teised inimesed. Aga ilmselt ei ole tegu riigi vastu suunatud kuriteoga – seda saab küll ka laiemalt võtta –, pigem oli see ikkagi isikute vastu suunatud tegevus. Samas ei ole mingi õigustus väide, et toona praegused seadused ei kehtinud. Selline käitumine, et panga kreeditore või panga kliente koheldakse pangakriiside puhul erinevalt, ei olnud ka toona aktsepteeritav. Panga kliente oleks pidanud kohtlema võrdselt. Kui otsida siit riigivastast kuritegu, siis kõik tegevused, mis Riikliku VEB Fondi ümber on toimunud – see Riiklik VEB Fond oli kui must auk, mida Põhja-Eesti Pank ja Eesti Pank kasutasid, kui oli vaja mingeid operatsioone teostada. Kontroll selle fondi üle oli olematu ja seal toimusid uskumatud tehingud. Selles mõttes uskumatud, et ... Noh see oleks liiga pikk jutt. Soovitan kõigil ikkagi korralikult läbi lugeda Riikliku VEB Fondi kohta tehtud Riigikontrolli auditi. Selles ei ole väga palju lehekülgi, see on 70 lehekülge paks ja selles on kõik need asjaolud välja toodud. 70 lehekülge, ja igalt leheküljelt leiab ühe potentsiaalse väärteomenetluse või kriminaalasja, kui kellelgi oleks olnud soovi nendega õigel ajal tegeleda. Nii et jah, lugege Riigikontrolli auditit.

Aseesimees Kalle Laanet

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Lähtun teie viimasest lausest, et 70-leheküljelisest raportist leiaks hulgaliselt põhjuseid algatada kriminaalasi või väärteomenetlus. Aga miks on kogu aeg nagu peaga vastu seina joostud? Miks pole midagi algatatud või ei ole kusagile jõutud? Kas taust on see, et tegelikult selle taga oli kuritegelik ühendus, kes juhtis riiki ja mõningaid olulisi instantse, ja seetõttu lihtsalt blokeeriti kõik? On sellel tõepõhi all?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill

Aitäh küsijale! Noh, seegi küsimus ei ole absoluutselt mitte minule. Ma ei ole kompetentne ega pädev andma hinnanguid, kas oli mingi kuritegelik grupeering või kes keda mõjutanud on. Sellise hindamisega mina ei tegele. Aga miks ei ole prokuratuur avalikkusele teadaolevate, ajakirjanduses avaldatud arvatavate faktide põhjal algatanud mingit uurimist, miks ei ole Riigikogu ise kontrollinud oma otsuste täitmist ja nõudnud Eesti Pangalt otsuste täitmist, miks ei ole Eesti Panga nõukogu kontrollinud Eesti Panga presidendi tegevust, sellele mul vastust ei ole. See on küsimus nendele organitele.

Aseesimees Kalle Laanet

Viktoria Ladõnskaja-Kubits, palun!

Viktoria Ladõnskaja-Kubits

Hea ettekandja! Tean, et kui VEB Fondi tegevust uurinud Riigikogu komisjoni eesotsas oli hea kolleeg Rainer Vakra, siis prooviti suhelda ka selle teema võtmeisikuga, kes viibib tihti Venemaal, ärimees Aleksandr Mattiga. Matt oli TSL Internationali juht, kes ilmselt teab, kuidas tema firma kaudu raha liikus, mis raha see oli ja kellega ta suhtles. Nüüd siis minu küsimus teile kui SA VEB likvideerijale. Kas teie usute, et see persoon oli tõesti võtmeisik? Mis on olnud tema roll ja kas tema või tema kaudu võib nüüd mõjutada meie poliitikuid?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill

Aitäh! Minu hinnangul olid kogu selles protsessis võtmeisikuteks ikkagi need, kes valdasid siseinformatsiooni, need, kellel oli ligipääs mustale augule, kellel oli informatsiooni selle kohta või kes isegi võib-olla pidasid mingil tasemel Venemaaga läbirääkimisi, et Vnešekonombank Vene residentide külmutatud nõuded Vene valitsuse loal vabastaks. Nii-öelda nende siseringi kuulusid ka Põhja-Eesti Panga juhid, kes seda musta auku haldasid, kes pidasid registrit, kes teostasid registritoiminguid, pidasid fondi raamatupidamist ja kellel oli kogu vajalik informatsioon olemas, et teha teatud kombinatsioone, kirjutada Eesti Panga kirjadesse selliseid numbreid, mis olid reaalselt võimalikult teostatavad ja kontrollitavad. See inimeste ring on teada. Ma arvan, et Matt ei olnud selles mängus see kõige tähtsam persoon, ta oli pigem vahend, mille abil sai püüda neid dollareid Venemaalt kätte saada.

Aseesimees Kalle Laanet

Anneli Ott, palun!

Anneli Ott

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Meile on siin mitmeid kordi selgeks tehtud, et see oli Vahur Krafti sooloprojekt ning Kallas ja Lipstok ei teadnud kogu sellest petuskeemist mitte midagi. Kui tõenäoliseks teie seda peate ja kui suurt hulka poliitikuid võis see skeem tegelikult hõlmata? Ja kui paljud neist veel praegugi poliitikas tegevad on?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill

Aitäh! Seegi küsimus ei ole päriselt minule. Mina ei ole tegelenud kõigi muude tehingute uurimisega ja konkreetselt nende isikute puhul mingisuguse uurimistegevuse või jälitustegevusega, nii et ma ei saa anda mingeid ammendavaid vastuseid. Selge on, et kogu selle VEB Fondi saaga idee autor on toonane Eesti Panga president Siim Kallas, kuna tema õlul lasus vastutus ja tal oli õigus tegeleda Eesti panganduses toimuvaga, lahendada neid probleeme, mis riigi ees seisid. Ja see lahenduskäik, et otsustati moodustada VEB Fond ja jätta teatud Eesti pankade kliendid sisuliselt rahata, oli Eesti Panga presidendi otsene vastutusala. Kindlasti tuleks sedagi silmas pidada, mil määral täideti nii Riigikogu kui ka Eesti Panga enda poolt vastuvõetud kordasid. Ma viitan Riikliku VEB Fondi ja SA VEB suletud juhtimisele – kreeditore sinna ligi ei lastud – ja kogu sertifikaatide registri pidamisele. Selle eest vastutas ju jällegi Eesti Pank, selle eest vastutasid kindlasti ka järgmised Eesti Panga presidendid. Aga päris isikuteringi teemal ma ei tahaks siin spekuleerima hakata – no et kes nad konkreetselt olid.

Aseesimees Kalle Laanet

Enn Meri, palun!

Enn Meri

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea härra Järvelill! TSL-ile maksti välja 32 miljonit dollarit. Kas te olete üritanud jälgida, mis selle rahaga tehti? Kuhu see pärast kadus ja kas on võimalik, et mingi osa tuli Eestisse tagasi?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill

Aitäh! See küsimus kindlasti ei kuulunud minu kompetentsi ega vastutusalasse, kui ma olin SA VEB juhataja või likvideerija või nõukogu liige. See, mis toimub pärast kolmandate isikute rahaliste vahenditega, on teiste organite või isikute vastutusala. Ma ei tea sellest midagi – ei ole uurinud, ei ole tegelenud.

Aseesimees Kalle Laanet

Igor Kravtšenko, palun!

Igor Kravtšenko

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Näitasite just ühte paksu raamatut, kuhu on koondatud ilmselt Riigikontrolli arvamus. Kas ka keegi teine on VEB Fondi varasid auditeerinud ja kui on, siis mitu korda ja mis on selle tulemus või järeldus?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill

Aitäh! VEB Fondi puhul oli ka põhikirjaline kohustus, et teda auditeeritakse. Aastaid oli ka VEB Fondi audiitor Deloitte Audit Eesti. Ma arvan, et üldiselt lõppesid need auditeerimised sõltumatu audiitori aruandega, kus siis valdavalt oli kirjas ka põhjus arvamuse avaldamisest loobumiseks. Ühes aruandes on audiitor märkinud, et vastavalt juhatuse hinnangule puuduvad sihtasutusel varad ja kohustused ning et bilansiväliselt on kajastatud NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontod ning juriidiliste ja füüsiliste isikute nõudeõigus NSV Liidu Välismajanduspanga vastu registri mõttes. "Endises NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontodega seotud nõuete ja Riikliku VEB Fondi sertifikaatide väljastamisega tekkinud kohustuste kajastamisele või mittekajastamisele sihtasutuse bilansis ei ole me leidnud piisavat ja üheselt tõlgendatavat tõendusmaterjali. Samuti ei ole meile esitatud kolmandate osapoolte kinnitust aastaaruande lisades esitatud bilansiväliste nõuete ja kohustuste osas. Tulenevalt eespool kirjeldatud asjaolude olulisusest ei avalda me arvamust Sihtasutuse VEB majandusaasta aruande kohta." Põhjus oli selles, et Riikliku VEB Fondi registrit ei peetud algusest peale korralikult. Praktiliselt pole seda kunagi peetud, ja kindlasti mitte nõuetekohaselt. Fondi põhibilansis on üldiselt passiva pool ja aktiva pool, aga kui neid ei ole kirjas, siis ei saagi audiitor mingit arvamust avaldada.

Aseesimees Kalle Laanet

Artur Talvik, palun!

Artur Talvik

Hea eesistuja! Hea ettekandja, tänan väga selge, täpse ja otsekohese ettekande eest! Aga mul on teile selline palve: kas te ühe korra veel ütleks, miks me täna, 17. mail 2018, kui nii palju aastaid on möödas nendest sündmustest, sellest probleemist uuesti rääkima peame?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill

Aitäh! Ma arvan, et see 1993. aastal Riigikogus langetatud otsus ei olnud õiglane. Minu arvates Riigikogu kohus on see ebaõiglane otsus heastada. Ka minul oli küsimus, miks Riigikogu ei arutanud seda näiteks 20 aastat tagasi. Nii et see küsimus ei ole mulle, vaid pigem Riigikogule. Miks seda ikkagi veel tehtud ei ole ning miks lasti Eesti Pangas tekkida sellisel suurel jamal ja segadusel? Miks on lubatud sellega kahjustada meie riigi usaldusväärsust? See on Riigikogu teema.

Aseesimees Kalle Laanet

Igor Kravtšenko, teine küsimus.

Igor Kravtšenko

Aitäh! Kas teie arvates oli registri puudumise taga tahtlik tegevus või lihtsalt lohakus?

SA VEB likvideerija Rein Järvelill

Aitäh! Ma ei ole selle üle arutlenud ega püüdnud välja selgitada, kumb variant see oli, kas lohakus või tahtlik tegevus. Pigem oli tegu väga paljude asjaolude kokkulangemisega. Ühtepidi oli ju nii, et kui seda skeemi loodi, siis Eesti Pangas tõesti loodeti, et see on ajutine nähtus ja saab sellest probleemist lahti, et Venemaalt saab raha kätte ja asi laheneb. Ma arvan, et seda tõesti usuti. Ja kuna kõik otsad viisid kas meie valitsuseni või Eesti Pangani või oli tegemist riigiettevõtetega, kelle vahendid seal Eesti pankades külmusid, siis see oli natukene nagu siseasi. Ma arvan, et esialgu lükati probleem lihtsalt kõrvale, oodati, et tuleb aeg ja asi laheneb iseenesest. Aga see aeg ei saabunud ja hiljem lihtsalt ei tahetud sellega üldse tegeleda. Ma ei tea, ma arvan, et see korralagedus registri pidamisel ei olnud tingitud esialgsest plaanist tekitada mingisugune konkreetne olukord. Ka see olukord, mis tekkis 1995–1998, kui saadi pool Vnešekonombankis külmutatud rahast kätte, oli mingis mõttes ootamatu. Kindlasti polnud see planeeritud aastal 1993, kui asja Riigikogus arutati.

Aseesimees Kalle Laanet

Austatud Rein Järvelill, palju tänu ettekande eest ja küsimustele vastamast! Palun järgmisena kõnetooli Eesti Panga esindaja audiitor Henn Oidi!

Audiitor Henn Oit

Lugupeetud Riigikogu! VEB Fondiga seotud Eesti Panga auditi tegemisest on möödas viis aastat, sündmustest, mida see audit uuris, aga juba 25 aastat. See on pikk aeg, kuid tänu säilinud dokumentidele me teame päris detailselt, mis 1990-ndate alguses seoses VEB Fondiga toimus. Kahe ja poole kuu jooksul vaatasime Eesti Pangas tehtud auditi raames läbi üle 15 000 lehekülje Eesti Panga, VEB Fondi ja SEB Panga arhiivides säilinud materjale ning tegime nende põhjal omad järeldused. Auditi näol oli tegemist Eesti Panga presidendi algatatud erakorralise auditiga, mille ajendasid VEB Fondi likvideerija Rein Järvelille leitud kahtlase sisuga kiri, milles kinnitati 32,3 miljoni USA dollari suuruse Vnešekonombanki nõude olemasolu Venemaa ettevõttel, kel tegelikult seda sel hetkel polnud, ja teiseks, likvideerija tähelepanek VEB Fondi nõuete ja kohustuste erinevuse kohta 108 miljoni Eesti krooni suuruses summas.
Eesti Panga VEB Fondi teemalisele auditile seati kolm eesmärki. Esiteks, selgitada välja Eesti Pangast ebaõigete andmetega välja saadetud kirja asjaolud. Teiseks, selgitada välja VEB Fondi nõuete ja kohustuste vahe asjaolud. Kolmandaks, hinnata säilinud arhiivimaterjalide terviklikkust. Viimane oli vajalik selleks, et hinnata auditi tulemuste usaldusväärsust, samuti selleks, et otsida säilinud materjalide hulgast muid võimalikke ebameeldivaid üllatusi. Kokku võttes võib öelda, et Eesti Pank suutis oma auditiga üsna hästi taastada selle, mis VEB Fondi nõuete ja kohustustega toimus, kuid ei suutnud tuvastada, miks kõik nii toimus.
Mis siis ikkagi 25 aastat tagasi juhtus? 1992. aasta kevadel andis Nõukogude Liidu Väliskaubanduspank ehk Vnešekonombank teada, et külmutab kõikidel Eesti kommertspankade korrespondentkontodel olnud varad. Eesti kommertspankadel olid seal kontod selleks, et suhelda välismaailmaga. 1992. aasta sügisel kuulutati välja Tartu Kommertspanga moratoorium, mis lõppes pankrotiga. Kuna hoiuste tagamise fondi veel ei eksisteerinud, kaotasid hoiustajad oma raha. Novembris kuulutati välja veel kahe panga moratoorium ja siis juba sellepärast, et Vnešekonombankis külmutati nende varad. Et vältida Eestis veel kahe panga pankrotti, otsustati need kaks panka liita. Nii sündis Põhja-Eesti Pank ja Riigikogu otsusega ka VEB Fond, kuhu koondati kõik nõuded, mille tõenduseks väljastati nõuete omanikele sertifikaat. Eesti Pank oli VEB Fondi haldaja. Vnešekonombank aga ei tunnustanud VEB Fondi kui nõuete omanikku, ainult Põhja-Eesti Panka. Seetõttu andis Eesti Pank õige pea registripidamise Põhja-Eesti Pangale üle. Infovahetus Vnešekonombankiga toimus seega Põhja-Eesti Panga kaudu ning ka kõik muudatused said toimuda Põhja-Eesti Panga initsiatiivil.
Me teame, et VEB Fondi varasid vabastada ei õnnestunud. VEB Fondile jäi registripidaja roll, ja sedagi vaid üürikeseks ajaks. Selle aja jooksul peeti arvestust selle üle, kellel ja kui suures ulatuses on nõudeid Vnešekonombanki vastu. Nõuete kinnituseks väljastas VEB Fond sertifikaate, mille omanikel oli põhimõtteliselt kolm võimalust. Esiteks, hoida sertifikaate, lootuses, et VEB Fond suudab varad vabastada. Teiseks, müüa sertifikaadid maha. Kolmandaks, võtta sertifikaat fondist välja ja püüda seda nõuet ise realiseerida.
Auditi üks eesmärk oli hinnata, kui hästi on arhiivimaterjalid säilinud. Säilinud arhiivides oli hävitatud vaid kirjavahetuse registrid, mille säilitusaeg oli möödunud. Kirjad ise on säilinud, aga me ei suutnud tuvastada, kas kõik esialgu kirjavahetuse kaustades olnud dokumendid olid alles. Säilinud dokumentatsioon võimaldab taastada kõik olulisemad muutused nii VEB Fondi registris kui ka Vnešekonombanki kontodel kuni aastani 2000. Arhiivides on üldiselt säilinud ka Eesti Panga juhatuse ja nõukogu otsused, samas on jäänud arhiveerimata taustmaterjalid, mille põhjal need otsused tehti. Samuti ei suutnud asjaosalised enam meenutada toimunu kõiki detaile, kuna sündmustest oli Eesti Panga auditi ajal möödas juba 15–20 aastat. Eesti Panga arhiiv ei olnud täielik ka seetõttu, et Eesti Panga töötajad olid algusaastatel ühtlasi ka VEB Fondi juhid, st nad ei pidanud iseendaga kirjavahetust.
Enne Eesti Panka uuris VEB Fondi tegevust ka Riigikontroll, seda 1995. ja 1997. aastal. Eesti Pangas tehtud audit ei seadnud ühtegi Riigikontrolli auditi raames tehtud järeldust kahtluse alla. Samuti nõustuti Eesti Panga auditis sihtasutuse likvideerija Rein Järvelille seisukohtadega, välja arvatud tema hinnanguga 108 miljoni krooni ulatuses toimunud teadmata tehingute kohta. Järvelill väitis, et VEB Fondist on kadunud 108 miljoni krooni väärtuses sertifikaate. VEB Fondi registris oli küll nõuete ja kohustuste saldo paigast ära, kuid tegu polnud teadmata tehingute või vargusega, vaid viletsa registripidamisega.
Esiteks pole osa registrikannete kohta olemas kõiki algdokumente, kuid dokumente on säilinud piisavalt selleks, et tehingute sisu oleks arusaadav ja taastatav. Eesti Panga auditile piisas ka hilisematest saldokinnituskirjadest, tuvastamaks, kellelt kellele ja millises mahus on sertifikaate liikunud. Teiseks olid saldod paigast ära seetõttu, et VEB Fondi registris peeti kohustuste üle arvet kroonides, kuigi nõuded Vnešekonombanki vastu olid eri valuutades ning krooni kurss kõikus nende, eriti USA dollari suhtes märkimisväärselt. Täiendava lahknevuse põhjustas asjaolu, et VEB Fond võimaldas eri valuutades olevaid nõudeid konverteerida USA dollari nõueteks. Lisaks tuleb rõhutada, et VEB Fondi tehingute puhul, ka halvasti dokumenteeritud tehingute puhul, oli tegu vaid muutusega VEB Fondi registris, mitte reaalsete muutustega Vnešekonombanki kontodel.
Eesti Panga audit tuvastas, et valeandmetega kiri loodi Eesti Pangas. Mis oli selle sisu? See oli vastus Vnešekonombanki järelepärimisele. Vnešekonombanki huvitas see, kui palju oli Venemaa residentidel kinni jäänud raha. Nendele lubas Vene pank külmutatud summad välja maksta. Vastus Eesti Pangast läks välja valeandmetega. Väljasaadetud kirjas mainiti nelja Vene firmat, kel oli vahendeid Eesti kommertspankades ja kelle raha jäi Vnešekonombanki kinni. Nendest neljast ühe firma kohta oli esitatud valeandmeid. TSL Internationali nime taha oli kirjutatud 32,3 miljonit dollarit. Audit tuvastas, et sellel firmal nõuet Vnešekonombanki vastu tol hetkel ei olnud. Miks ja kelle algatusel kirja valed andmed sattusid, seda audit tuvastada ei suutnud. Teame, et see oli planeeritud tegevus. See summa koosnes nelja nõudeomaniku nõuete summast. Need nõudeomanikud olid Vabariigi Valitsus, Eesti Pank, Põhja-Eesti Pank ja TSL Internationaliga seotud ettevõte URF. Need nõuded 32,3 miljoni dollari ulatuses hiljem ka realiseeriti.
Samas tuleb märkida, et nõuete realiseerimiseks oli vaja Venemaa rahandusministeeriumi luba ja Eesti Ühispanga maksekorraldust. Ühispank oli selleks ajaks juba liitunud Põhja-Eesti Pangaga.
Eesti Panga valeandmetega kiri lõi aga vaieldamatult eeldused kogu edasiseks protsessiks. Samas, mingit riigivara riisumist, mis on korduvalt meedias kõlanud, Eesti Pank ei tuvastanud. Keskpank müüs oma sertifikaadid turuhinnaga ja valitsus loovutas oma sertifikaadid riigi omandis olevale pangale, mis oli raskustes.
Kokku võttes ütleksin veel kord, et üsna hästi suudeti taastada see, mis VEB Fondi nõuete ja kohustustega toimus, kuid ei suudetud tuvastada, miks kõik nii toimus. Eesti Pank on oma võimaluste piires teinud kõik temast oleneva eespool mainitud probleemi selgitamiseks. Nii Eesti Panga VEB Fondi teemaline auditiaruanne kui ka olulised arhiivimaterjalid on avalikkusele kättesaadavad Eesti Panga veebilehel. Peale Eesti Panga auditi teostas samasisulise auditi ka Riigikontroll. Seda teemat uuris ka Riigikogu erikomisjon. Kummagi töö tulemused ei seadnud kahtluse alla ühtegi Eesti Panga auditi järeldust.
Tänan tähelepanu eest! Olen valmis vastama VEB Fondi auditi teemalistele küsimustele.

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ettekandjale. Jaanus Karilaid, palun!

Jaanus Karilaid

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja, suur tänu teile sisuka ettekande eest! Aga palun tuletage ka suurele saalile meelde, mis võis olla Ardo Hanssoni, Eesti Panga presidendi korraldatud eriauditi ajendiks! Kas eelmistel Eesti Panga presidentidel puudus selline õiguslik võimalus teha samasugust auditit?

Audiitor Henn Oit

Selle auditi ajendid ma lugesin alguses üles. Põhiliselt ajendasid seda Rein Järvelille leiud seoses SA VEB Fond likvideerimisega. Varasemad presidendid, Vahur Kraft välja arvatud, tõenäoliselt neid asjaolusid ei teadnud. Ja Vahur Krafti puhul ma arvan, et ... Või noh, ma ei arva midagi. Vahur Kraft on olemas, tema võib täpsemalt teatud küsimustele vastata. Aga ma kujutan ette, et kuna see rahanumber sai tekkida ainult mitme poole omavahelisel kokkuleppel ja üheks pooleks oli Vabariigi Valitsus, siis vahest Vahur Kraft oli üsna veendunud, et see ei ole probleemne paber. Ent see on minu arvamus.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, Henn Oit! Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel ei ole.

Audiitor Henn Oit

Aitäh teile!

Esimees Eiki Nestor

Avan läbirääkimised. Õiguskomisjoni ettepanek on, et kõigepealt võtaksid sõna fraktsioonide esindajad. Mul on küll raske vahet teha, kes soovib sõna võtta enda nimel, kes fraktsiooni nimel. Jürgen Ligi Reformierakonna fraktsiooni nimel, ma arvan. Kui ma eksin, siis Jürgen Ligi parandab. Palun!

Jürgen Ligi

Härra esimees! Austatud kolleegid! Parafraseerides Liina Tõnissoni: siin saalis ei ole kolmegi inimest, kes soovivad sellest teemast aru saada ja saavad ka, aga mina nende hulka kuulun ja kuulub ka seni ettekande teinutest ainult härra Oit. Mitte midagi ei ole parata, nii see on.
Arutelu tervikuna on olnud paras õudus. Me oleme riiklikult tähtsa teema formaadis arutanud eesti keelt, kultuuri, Eesti teadust, majandust, metsa ja mis nad kõik on olnud – õilsaid suuri teemasid. Ja nüüd järsku, kolks, arutame VEB Fondi, mingisugust minevikuvarju ja korraldame sellele nõiajahi! See on ikka päris masendav! See on päris masendav ja alandav kogu parlamendile, aga eelkõige muidugi õiguskomisjonile ja tema esimehele. Nii suurel määral õiguslikest argumentidest vaba ettekannet, nagu Jaanus Karilaid seda tegi, ei ole endale lubanud ükski õiguskomisjoni esimees läbi aegade.
Üks lemmikjuriste, keda siin tsiteeriti, et oleks laiem vaade, oli Lasse Lehis, kes ei ole kunagi riigi huvides tegutsenud. Ta on alati tegutsenud selle huvides, et riigilt midagi saada. Aga ühes ma temaga nõustun selle teema puhul, milles tema on justkui suur ekspert. Ta ütles, et mõni arvab, et küüditamisest ei tohi ka rääkida. Nii on, selliseid inimesi on. Aga võrdlus küüditamisega sobib praegu seepärast, et riik peaks nagu võtma süü küüditamise eest enda peale ja selle kinni maksma. Samasse ritta langeb joru sellest, et Eesti peab kinni maksma okupatsioonikahjusid, peab inimestele heastama vara, mida neil ei ole olnud. Neid inimesi on hakatud nimetama sundüürnikeks. Samas staatuses olen ka mina oma kodu kaotanud, aga ma keeldun seda staatust tunnistamast õiguslikuks. Sinna ritta kuuluvaid näiteid on veel.
Nüüd siis veel üks okupatsioonikahju ja okupant Eesti Vabariik oleks nagu süüdi. See on lihtsalt Eesti kujutamine NSV Liidu ja ENSV õigusjärglasena ja see on häbiväärne. Jaanus Karilaidi puhul on huvitav märkida veel seda, et ta on siia kutsunud ühe poole advokaadi, kes tõsimeeli räägib, et nüüd tuleb kõik pooled ära kuulata. Aga kohal on ainult ühe poole advokaat ja see inimene on saanud kõigis kohtuinstantsides kaotuse, kaasa arvatud inimõiguste kohtus. Tema argumendid on valdavalt mitteõiguslikud. See on peaaegu samasugune reaalse eluga õrnalt seotud segapuder, nagu pakkunuks Igor Mang. Enamiku ettekandeid oleks täna võinud asendada Igor Mangi loenguga.
Veel üks nimi: Vambola Kolbakov. Kui ma nägin esimest korda koos Vambola Kolbakovi ja õiguskomisjoni esimeest, siis mulle jäi meelde Kolbakovi silmavaade: see oli nagu varguselt tabatud inimese vaade. Ma olin teda näinud kümme aastat tagasi, me olime ühes firmas seotud. Ta ei vaadanud mind kunagi selle pilguga, aga seekord reageeris ta nagu vahele jäänud inimene. Olgu ära öeldud, et see on seesama mees, kes Siim Kallase tunnistuse kohaselt pakkus sellelsamal eesmärgil, et riigilt VEB Fondiga seotud raha kätte saada, altkäemaksu ja mina ei usu, et ta seekord seda ei teinud – see on minu arvamus –, ja mina ei usu, et Jaanus Karilaid ütleks sellest ära.
See on täiendav motiiv, miks me seda täna arutame. Esiteks, poliitiline nõiajaht; teiseks, ma väidan, korruptsioon, ja kolmandaks soov viia Saaremaale oma valimispiirkonda sõnum, et mina tõin teile raha. Ma loodan, et keegi siin ei lähe selle kampaaniaga kaasa.
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Jürgen Ligi

Härra Oit andis õiguslikest asjadest Eesti Pangas või selle kõigega seotud segaduse määrast üsna adekvaatse ülevaate, aga see vaade oli muidugi kitsas. Ma räägin nüüd lähtudes kohtumaterjalidest, mida oleks tegelikult pidanud tegema õiguskomisjoni esimees. On väide, et riik võttis ettevõtjatelt raha. Jah, riik võttis, aga see riik oli Venemaa. See on kohtus kinnitust leidnud. Kui palju need inimesed olid ettevõtjad, on omaette küsimus. Raha külmutati ju 1992. aasta jaanuari otsusega ehk siis enne rahareformi, enne seda, kui Eesti kommertspankadel tekkis täielik õigusvõime – ma kasutan siin huupi üht juriidilist terminit – enne kui üldse kinnistusid turumajanduslikud suhted. Need valuutad nendele kontodele teeniti tookord siiski mitteturumajanduslike vahenditega, sotsialistliku omandiga, valuutat puudutavate õigustega ja paraku kohustusega hoida need viljad Venemaal. Eesti riik ei kontrollinud seda raha ega saanud midagi parata, kui ühel hetkel pandi nendele kontodele käpp peale.
On huvitav, et need nõudjad on kõik nii või teisiti riigiettevõtted, parariigiettevõtted ja nende järglased. Nii palju kui on teada, on nad kõik omandanud need sertifikaadid pärast. Mul ei ole vastupidiseid fakte, ma pole neid kusagilt pärast selle raha külmutamist leidnud. Nad teadsid selle vara väärtust ja pööravad nüüd nõude riigi vastu. Aga ei riigil, ei nendel kommertspankadel ega kellelgi teisel ei tekkinud tegelikult kohustusi kolmandate isikutena sellega seoses, et nemad vahetasid oma raha odavalt omandatud, odava hinnaga sertifikaatide vastu. See oleks olnud õiguslik argument, mida tulnuks nimetada.
32 miljonit on väga põnev teema. Me võime ka siin muinasjutte rääkida, aga härra Oit selgitas selle ära. Tegelikult ei läinud riigi vara kasutusele, pettus oli ilmselt seotud dokumendiga. Mina ei ole ju juures olnud ja kohtuotsust ei ole, aga ilmselt on tegu võltsitud andmetega. Aga need vastasid siiski teatud nõuetele ja raha saadi kätte selle tõttu eelkõige, et see oli üks vahenditest. Vene residentidel oli õigus raha saada, aga seda 32 miljonit ei võetud teistelt ära – ei Saare Kalurilt, ei Imbilt ega teistelt.
Siin tuleb vahet teha. Kui pangarööv toimus, siis pani selle toime Venemaa. See ei olnud Eesti riigi sooritatud. Isegi too võltsing ei olnud muud kui üks ebaausal teel leitud võimalus rahuldada nõudeid, mis olid tegelikud nõuded. Kordan: keegi neist polnud algne omanik ja neil ei tekkinud riigi vastu nõudeid. Kordan: Eesti Vabariik ei sundvõõrandanud seda raha ja kui ei oleks VEB Fondi loodud, oleks kogu see raha läinud pankrotiprotsessis viimasele reale. Eesti Vabariik tegi VEB Fondiga katse siiski raha päästa – ei õnnestunud.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, Jürgen Ligi!

Jürgen Ligi

Kui Karilaidide ja Kolbakovide põhipingutus on siin näidata, et Reformierakond ...

Esimees Eiki Nestor

Ma saan aru, et rääkida on rohkem, kui aega on.

Jürgen Ligi

... on närvis, siis ausalt öeldes ma loodan – viimane lause! –, et kõik lähevad närvi, kui Eesti riiki röövitakse. Mina väga närvis ei ole, mul lihtsalt on kiire, mul on vähe aega tõestada õiguslikke argumente. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Artur Talvik Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Artur Talvik

Hea esimees! Head kolleegid! Eelkõneleja näitas, et VEB Fond on teema, mis teatud inimesed ajab närvi. Ka 25 aastat pärast sündmusi langetakse siin pukis üsna madalale tasemele ja see on teada käitumisnorm juhtudel, kui midagi on siiski väga valesti. Alustuseks tahan aga veidi täpsustada enne Jaanus Karilaidi öeldut. Ta nimelt mainis, et ma olen üks viiest, kes on algatanud selle eelnõu, mis nõuab VEB Fondi kannatanutele vara kompenseerimist. Karilaid ütles ka põhjuse, miks eelnõu on venima jäänud: et kõik need viis algatajatki on tahtnud, et see debatt kauem kestaks. Mina pean küll ütlema, et vähemalt eravestlustes olen ma korduvalt toonitanud, et läheme nüüd selle eelnõuga juba suurde saali, sest mida lähemale tulevad valimised, seda rohkem saab VEB Fondi teemat tembeldada just nimelt valimisteemaks ja sel juhul sisuline debatt nõrgeneb.
Aga siia pulti tulin ma selleks, et püüda vastata küsimusele, miks me 25 aastat hiljem selle küsimusega tegeleme. Olin väga pikka aega korruptsioonivastase erikomisjoni juht ja Tallinna Sadama korruptsiooni uurinud komisjoni juht. Toon ühe piltliku näite, mis Tallinna Sadama juhtumit uurides välja tuli. Üks nendest kinnipeetutest või üks selle ettevõtte juhtidest oli väidetavalt mööda linna käinud ja väitnud, et ta justkui sõidab soomukis. See tähendas seda, et ta võib teha, mida ise tahab, tal on poliitiline seljatugi. Ja see ei olnud 90-ndatel, vaid see oli mõni aasta tagasi!
Mis ma sellega öelda tahan? VEB Fondi köis on vaja läbi raiuda just nimelt sellepärast, et lõppeks ära selline poliitiline kultuur, mis on jälje jätnud kogu Eesti ärikultuuri. See on susserdamine, riigi tagant varastamine ja rehepaplus, mis on kahetsusväärselt täiesti tavalised nähtused ka 25 aastat hiljem. Olgu, võib-olla see käib rafineeritumalt, võib-olla see on veel paremini ära peidetud kui väga-väga segased VEB Fondiga seotud asjaolud, aga need ikkagi toimivad.
Kuidas siis nüüd, 25 aastat hiljem, seda köit läbi raiuda? See ei ole läbi raiutud, sellepärast et kõikide nende kahtlaste skeemide arhitektid, autorid ei ole nende asjade eest vastutust kandnud. Olgu, Vahur Kraft jäi vahele ja kandis vähemalt nii palju vastutust, et kaotas olulise panga juhi koha. Aga Vahur Kraft ei olnud selles mängus kõige olulisem tegelane.
Palun ajapikendust!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega!

Artur Talvik

On päris hirmuäratav mõelda selliste käitumisskeemide peale, millest ka täna siin puldis on räägitud. Ja et need, kes selliseid skeeme on välja töötanud, jätkavad Eesti poliitikas praegugi. Olgu, veel ei ole tõestatud, et osa Vnešekonombankis külmutatud rahast liikus Eestisse. Me ei tea, kas see liikus Eestisse ja kui liikus, siis kuhu ikkagi. Aga kui kunagi selgub asjaolu, et selle raha eest on pandud alus ühele olulisele Eesti erakonnale, siis see on juba suhteliselt hirmuäratav, ütleme ausalt. Olgu, täna me seda tõestada ei suuda, aga vastuseta jääb siiski küsimus, kuhu see raha kadus, mis selle 32 miljoni dollariga tehti. Jah, see kuulus NO teatri filmi pealkiri "Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha". Täna me selle tolmu küsimusele ehk tõesti oskame vastuse anda, aga kuhu see raha kadus, mis selle eest tehti, seda me ei tea.
Köie raiumiseks on meile antud suurepärane võimalus. Nagu ka siin puldis täna räägiti, suur osa vastutusest lasub just nimelt Riigikogul. Toonased otsused viisid selleni, et väga paljud inimesed jäid oma rahast ilma, ja seda selle nimel, et päästa Eesti kroon või, ütleme, päästa Eestit suuremast finantskrahhist. Seega pool köit saaksime läbi närida või läbi raiuda juhul, kui toetataks seda eelnõu, mis ütleb, et me peame ettevõtetele, kes olid toonased kaotajad, nende kahju kompenseerima. Sellega me anname märku, et me tunnistame seda, et üks ülimalt suur poliitiline sigadus on meie riigis toimunud. See kompensatsioon võib olla missugune tahes. Mina ei hakka täna siin rääkima summadest, see peaks olema üldise debati teema. Aga hüvitamine peab toimuma. Kahetsusväärselt jääb siiski läbi raiumata köie teine pool: meil ei ole vastutajate nimekirja, tegelike VEB Fondi susserdamiste arhitektide nimekirja. Ja me ei tea ka vastust küsimusele, kuhu kadus raha. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Jaanus Karilaid Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Jaanus Karilaid

Head kolleegid! Mul on siiralt kahju, et Jürgen Ligi on lahinguväljalt ära jooksnud. Aga see on tüüpiline tema stiil, et ütleb midagi ära ja siis paneb punuma. Eks tema, Jürgen Ligi kui Reformierakonna fraktsiooni esimees, on üks viimaseid poliitilisi väravavahte sel teemal. Ma peatuksin mõnel momendil, mida Jürgen Ligi võttis kritiseerida.
Ausalt öeldes oli tema tekst nagu puder ja kapsad, nagu rosolje. Ta rääkis Igor Mangist, rääkis Kolbakovi ehmunud silmadest, ütles, et sundüürnike probleem – ma sain nii aru – on pseudoprobleem. Minust mööda minnes karjus ta mulle näkku, et ma olen korruptant. Artur Talviku kohta ütles, et see on kosmosemees – seda meest ei pea üldse kuulama, ta on kosmosemees. Ja niimoodi, portfell käes, ta ära jooksiski. Väga raske on poliitilist dialoogi, debatti pidada sellise inimesega. Ja ta on meil nüüd ka isehakanud psühholoog, kes tabab ära, kellel on ehmunud silmad ja kellel parasjagu pole ehmunud silmad.
Ma saan tast ka aru. Aastal 2010, kui oli ringkonnakohtu otsus, oli tema ülesanne rahandusministrina ette valmistada lahenduskäik ja tuua see parlamendi ette. Ta jäi sellega hiljaks. Ja see on õiguslik argument, et selle eest saadi trahvi 3200 eurot. Kas see on poliitiline klatš? Kas see on poliitiline väljamõeldis? Ei ole. Aga seda argumenti ta ei taha kuulda. Miks Reformierakonna fraktsiooni esimees seda teemat meeleheitlikult kardab? Ta saab väga hästi aru, et kui sellest lõpuni ausalt rääkida, siis Reformierakonda suure tõenäosusega Eesti poliitikas enam ei oleks, sest meil tekivad seosed ja kahtlused, et osa selle erakonna liikmeid võivad olla naaberriigi poolt manipuleeritavad.
Aga korruptsioonist rääkima peab, ükskõik mis erakonna puhul, kõigi erakondade puhul. Reformierakonna fraktsiooni esimees eitab poliitilisi sidemeid Tallinna Sadama puhul, nn kilekotijuhtumite puhul, Arsenali puhul jne, jne. Mitte kunagi ei ole mängus poliitilisi liine, kõik on välja mõeldud, midagi ei ole toimunud. Ma rõhutan: praegu on 100-aastaseks saanud Eesti Vabariigile avanenud võimaluste aken, et puhastada Eesti Vabariiki ja taastada õiglus – on see siis VEB Fondi juhtum või sundüürnike küsimus. See on võimaluste aken, sest ühte erakonda, kes on tegelenud teatud küsimuste ja probleemide kinnimätsimise ja varjamisega, võimul ei ole. Ma ei tea, kauaks see võimaluste aken jääb – on seda viis kuud, on seda 12 kuud, on seda rohkem või vähem. Igal juhul soovin Riigikogule jõudu-jaksu seda suurepärast võimaluste akent ära kasutada ning teha rahva jaoks õiglaseid ja hoolivaid otsuseid! Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Mart Helme

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! See pilt, mis siin saalis avaneb, on väga kõnekas. See on väga kõnekas sellepärast, et need, kes on tegelikult 25 ja ehk rohkemgi aastat, umbes veerand sajandit selle asjaga seotud olnud, selles saalis ei viibi. Ei viibi! Neid ei huvita! Pole probleemi, kõik on väljamõeldis, kõik on pahatahtlik poliitiline propaganda, kõik on vale. Aga tegelikult on see, mida me täna siin saalis kuulsime, masendav. See osutab väga selgesti, ühemõtteliselt ja sisuliselt ka faktilise materjaliga tõestatult, et tegemist on olnud aastakümneid kestnud mastaapse riiklikult vaiba alla pühitud pettusega – väljapressimise, vale ja pettusega. Selles ei ole ühelgi tervet mõistust omaval inimesel mitte mingit kahtlust, kaasa arvatud ilmselt nendel, kes saalis praegu ei viibi.
Ma ütlen teile ausalt, et raha on minu arvates tänasel päeval selle kaasuse puhul teisejärguline. Raha tuleb ja raha läheb – alati rohkem läheb, kui tuleb –, aga alati tuleb seda ka asemele. Raha, mis oli 1993. ja 1994. aastal väga suur raha, ei ole tänasel päeval enam nii suur raha. Õiglus nõuab loomulikult selle kahju hüvitamist nendele, keda on petetud, aga veel kord: raha ei ole minu arvates selle kaasuse puhul tänasel päeval kõige olulisem.
Olulisem – sellele vihjas juba eelkõneleja – on see, kas nende mahhinatsioonide tagajärjel on teatud Eesti poliitikud ja ka erakonnad, kes on viimase 25 aasta jooksul valitsust moodustanud, mõne teise riigi luureteenistuste poolt manipuleeritavad. See on tegelikult keskne küsimus. See on tegelikult kategooriline imperatiiv ja varem või hiljem see juhtub. Kui need asjaolud kõik lõpuks päevavalgele tuuakse, võib selguda, et just nii ongi: teatud poliitikud, kes on olnud ministri- või peaministriametis, on olnud mõne tähtsa riikliku institutsiooni eesotsas, on kogu selle aja jooksul olnud manipuleeritavad ja suunatavad. See selgitab nii mõndagi väga kummalist otsust, mis Eesti Vabariigis on langetatud.
Kui see päevavalgele tuleb, siis selgub, et meil pole tegemist mitte ainult mastaapse rahalise mahhinatsiooni ja pettusega, vaid meil on tegemist ka riigireetmisega. Ja riigireetmine on süüdistus, mis kunagi ei aegu. Võib-olla see seletabki seda, miks kogu aeg on Eesti Vabariigi institutsioonid kaasa aidanud sellele, et kõik VEB Fondiga seotu kusagile sumbuks, salastataks, edasi lükataks, maha hääletataks, üks kohtuotsus teisega asendataks. Stalin, kes oli üks maailma kõige jõhkramaid kõrilõikajaid, oli hea killumeister. Ta on öelnud: "Kas pole mitte liiga palju juhuseid?" Praegusel hetkel on see väga asjakohane tõdemus. Kas pole mitte liiga palju juhuseid selles konkreetses kaasuses?
Ma ei osuta mitte ühelegi inimesele ega mitte ühelegi institutsioonile näpuga, et öelda: vaat tema ongi see kurja juur, see varas ja riigireetur. Aga selleks, et kõik kahtlused hajutada, on tarvis kõik saladused päevavalgele tuua. Minu arvates tuleb meil, kes me ei kuulu sellesse saalist lahkunud erakonda, teha kõik meist olenev, et need asjad päevavalgele tuleks.

Esimees Eiki Nestor

Rainer Vakra Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Rainer Vakra

Austatud esimees! Head kolleegid! VEB Fondi saagat on ka siin suures saalis korduvalt arutatud. Tuletan meelde, et Riigikogu uurimiskomisjon pidas koos Riigikontrolliga 40 istungit, kus osales küsitlejatena meilt 49 inimest. Ma arvan, et põhiline, mis kogu selle asja juures Eesti inimeste õiglustunnet riivab, on ikkagi see, et me väga selgelt tuvastasime, et Venemaa Vnešekonombanki külmutatud kontodelt sai Venemaa residendist TSL International raha kätte ainult tänu Eesti Panga ja Põhja-Eesti Panga juhtide kaasabile. Kuni sinnamaani, nagu rääkis siin ka Eesti Panga esindaja, rääkis ka härra Järvelill, oli tegemist linnalegendiga. Väideti, et sellist 1995. aasta dokumenti, mis tõendas, et ühel Venemaa ettevõttel oli 32 miljoni dollari eest VEB Fondi sertifikaate, pole olemas. Tegelikult oli, kuigi ettevõttel sellel hetkel sertifikaate ei olnud ja see oli Eesti Panga poolt selge väärinfo andmine. Aga väideti, et see on linnalegend, sellist dokumenti pole olemas.
Ma arvan, et see on kindlasti asi, millest tegelikult Eesti inimesed aru ei saa. Kuidas saab Eesti Pank ametlikult esitada valeandmeid, teha seda teadlikult ja lõppkokkuvõttes veel ka kogu selle rahaga seotud skeemis osaleda. Teiselt poolt on kõige valulisem küsimus, mida on küsitud nii siin saalis kui väljaspool seda, kuhu see raha ikkagi jõudis. On selge, et VEB Fondi võlausaldajaid koheldi ebavõrdselt. Aga kuidas ja kelle kätte liikus TSL Internationalile väljastatud 32 miljonit USA dollarit? Ja see on asi, mille kohta vastused puuduvad. Ma saan teile kinnitada, et mitte ühelgi Eestimaa õiguskaitseorganil selle kohta teavet ei ole.
Jah, on võimalik, et seda vastust teavad ka mõningad toonased võtmeisikud. Nad käisid ka meil komisjonis, aga peab ütlema, et nende mälu osutus lühikeseks ehk nagu ütles komisjoni liige Riisalu: kohati tundus hirmuäratav, et nii lühikese mäluga inimesed Eesti rahandust juhtisid.
Aga tegelikult see ei ole koht, kus nalja teha. Praktikas teab seda kindlasti ka Venemaa luure- või õigusteenistus või mõni muu asutus, aga Eesti riigi suhted idanaabriga on sellised, et a) me võime neilt neid andmeid küsida; b) nad võivad meile need andmed ka saata, aga c) me kahjuks ei saa neid usaldada. Me ei tea, kas need on ka õiged, isegi kui nad meile need andmed saadavad. Seetõttu on see kõige olulisem küsimus, mis sai sellest rahast edasi, vastuseta.
Kahjuks ma pean tunnistama, et ei tänane arutelu ega ka see tulevane eelnõu sellele küsimusele vastust ei anna. Seda on võimalik saada ainult kahel moel. Ühel hetkel ehk meie suhted idanaabriga paranevad ja me tõepoolest saame ausalt õigusalast koostööd teha. Või siis teine võimalus: et need paar-kolm-neli inimest, kes on kursis kogu selle skeemi üksikdetailidega, kirjutavad millalgi, enne kui nad lähevad inglite juurde, raamatu või räägivad kõik ausalt südamelt ära. Need on need kaks ainukest võimalust.
Mis puudutab seda eelnõu – mul on kahju, et härra Leppik on saalist ära läinud, ju ta annab intervjuusid –, siis see, et riik otsustas pangad pankrotist päästa ja valis selleks ebatavalise tee tõsta Eesti ettevõtete kontod VEB Fondi, oli minu arvates mõistlik. Riigi mõte päästa meie pangad ja Eesti rahandussüsteem oli arukas. Paraku on ettevõtjad, kes tegelikult ja sugugi mitte vabatahtlikult sellesse oma raha panustasid, siiani sellest rahast ilma. Ma arvan, et siin saalis ja ka väljaspool saali ei ole ühtegi inimest, kes ei arvaks, et printsiip, et mis tahes ülekohus tuleb alati hüvitada, peab kehtima ka praegusel juhul.
Ma palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Rainer Vakra

Teisalt paneb mind kõva häälega küsima selline murekoht, et mis puutub sellesse hüvitamisse, siis ma olen veendunud, et kõiki kahju kannatajaid tuleks alati kohelda võrdselt. Praegu on meil siin eelnõu, mis lõppkokkuvõttes tõstab esile ainult viis ettevõtet, kes on kohtutee läbi käinud. Tegelikult on asjaomaste ettevõtete rida selgelt pikem. Me võime need ettevõtted põhimõtteliselt liigitada kolme kategooriasse. Esiteks ettevõtted, kes sellel hetkel said aru – ja toona see nii oli –, et see on ajalehepaber, mille väärtus on null. Nad loobusid sellest, ettevõtted müüdi ja kaotus arvestati kahjumisse. Teise osa moodustasid – sellest on siin erinevalt räägitud, aga toona tekitas see suurt pahandust ja kõigile teistele ettevõtjatele tundus, et nemad on tohutud võitjad – näiteks Eesti Merelaevandus, Tallinna Kesklinna Sadam ja Tallinna Sadam, kes müüsid oma sertifikaadid TSL Internationalile ligikaudu 10%-lise väärtuse eest. Kõik ettevõtted oleks rahul olnud, kui nad oleksid saanud 10% selle ajalehepaberi eest. Ja nüüd on meil siin laual ettevõtted, kes eelnõu järgi peaksid saama 100% väärtusest pluss dividendid.
See on kindlasti teema, mille puhul me peame siin saalis väga hoolega mõtlema, mille alusel ja mida me hüvitame ning kellele me hüvitame, et me lõppkokkuvõttes kellelegi liiga ei teeks ja kohtleks kõiki kasu saajaid võrdselt. Ma arvan, et see saab siin saalis olema väga tõsine arutelu, kuidas siit edasi minna.
Aga lõppkokkuvõttes olen ma veendunud – seda on siin juba paljud inimesed öelnud –, et nii kurb kui see ka ei ole, selline arutelu oleks Riigikogu saalis pidanud olema paarkümmend aastat tagasi. Siis oleks pidanud sellesse enam süvenema ja nõudma põhjalikumat arutelu, sest paljude vastuste jaoks võib täna juba hilja olla. Sellegipoolest, ega liigne kordamine kahju ei tee. Iseenesest see teema ongi väga keeruline ja selles on, nagu ma oma kõnet alustades märkisin, väga olulisi momente, millega Eesti inimeste õiglustunnet on selgelt riivatud. Aga mis puudutab hüvitamist, siis tuleks lähtuda põhimõttest, et me ei teeks kellelegi liiga. Kui me midagi hüvitame, siis peame alati meeles pidama, et kahju kannatajaid tuleb kõiki võrdselt kohelda. Aitäh teile!

Esimees Eiki Nestor

Jüri Adams, palun!

Jüri Adams

Härra istungi juhataja! Ma mõtlesin, et ma ei räägi üldse sellel teemal, mis täna on peateema. Kõik on öeldud ja ega mul midagi olulist lisada ei ole. Ma oleks tahtnud ütelda paar sõna Jaanus Karilaidile, aga ta just lahkus saalist. Loodetavasti ta loeb siis stenogrammist. Nimelt, härra Karilaid, kes on meil silmapaistva komisjoni liige ja praeguse valitsuse juhtiva erakonna kahtlemata kõige mõjukam liige Riigikogus, alustas täna oma sissejuhatavat ettekannet, rääkides üsna eestlasele omaselt mõistlikult, arusaadaval viisil, mängides sõnadega "õigus" ja "õiglus". Need sõnad on tõesti omavahel seoses. Muu hulgas ta väitis, et see, mis on selles valdkonnas toimunud, ei ole õiglane. Seda ma ei käsitle, võib-olla see ongi niimoodi. Aga ta väitis, et Eesti ei ole õigusriik. Siin on see probleem, et nii mõjukas inimene ei tohiks nii valesti sõnu kasutada, sest see võimendub ühiskonnas. Kõigepealt, tõsi on see, et sõna "õiglus" on hilisem kunsttekkeline sõna. Kunagi on Eestis olnud aeg, kus eesti rahvale tähendas sõna "õigus" ilmselt mõlemat mõistet. Alles hiljem on tähenduse vahe tekkinud.
Nüüd, sõnal "õigus" on eesti keeles üsna palju erinevaid tähendusi, aga sõnal "õigusriik" on siiski ainult konkreetne tähendus. Ja seda mitte ainult eesti keeles, vaid sellel on konkreetne tähendus ka rahvusvahelises riigiõiguses. Meile on see sõna tulnud tõlkena saksa keelest, kus see kõlab Rechtsstaat, aga rohkem on see tulnud kasutusele ingliskeelse väljendi rule of law mõjul. Mis asjad need siis on? See on teatud poliitiline mõiste, õieti, see on üks ja sama poliitiline ideaal, mida nendes keeltes nende sõnadega märgitakse. Ja mis on selle ideaali sisu? Selle sisuks on kaks alampõhimõtet. Esimene on see, et kui mingi riigiasutus või riigiametnik teeb oma tööd ja teeb mingisuguseid otsuseid selle töö käigus, siis peab ta lähtuma olemasolevatest seadustest. Ja riik peab püüdlema selle poole, et ei jääks n-ö vaba otsustamise ruumi. Seadusega peaks olema ette kirjutatud, kuidas peab otsuseid tegema, kuidas peab nendeni jõudma. See on esimene printsiip.
Teine printsiip on see, et põhimõtteliselt peab riik andma nii teoreetiliselt kui praktiliselt võimaluse igale inimesele, kellele mingisugune riigiasutuse või riigiametniku otsus ei meeldi, võimaluse selle vastu protestida, esitada vastulauseid ja vajadusel ka kaevata kohtusse. Need on need kaks asja, mis määravad õigusriigi.
Tegelikult on veel kolmas asi, mida juristid otseselt ei ütle, aga mis praktikas on oluline. Nimelt, õigusriik saab olla ainult bürokraatlik riik. Ja bürokraatlik riik mitte selles tähenduses nagu nõukogude ajal, kui bürokraatia tähendas seda, et riigiametnik teeb oma tööd halvasti. Siis öeldi, et tegemist on bürokraatiaga. Ranges mõttes aga tähendab bürokraatia sellist riigi toimimise põhimõtet, et kõik riigi teod alates sellest, kuidas otsust ette valmistatakse, kuni otsuse lõppversioonini on kirjalikult fikseeritud. See tähendab, et otsuseni jõudmise protsess on fikseeritud nii, et igaüks saaks seda kontrollida.
Ma palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Jüri Adams

Ja kuna edasikaebamise või protestimise õigus ei ole kuidagi teistmoodi realiseeritav, siis peab samamoodi olema võimalik kontrollida, kuidas eelnenud tööprotsess või otsustamise protsess toimus. Nii et tegelikult on kaks üldpõhimõtet ja siis see kolmas, bürokraatia põhimõte.
See, kas Eesti on õigusriik, ongi põhiline küsimus. Ma olen seda siit varem küsinud ja küsin nüüd jälle. Ning vastuseks ma ütlen, et härra Karilaid kindlasti eksis. Eesti on õigusriik. Aeg-ajalt tuleb ette mõningaid probleeme. Viimane tõsine probleem on meil olnud võimalusega kaevata volikogudes tehtud ebaseaduslikud otsused kohtusse. See on üks konkreetne õigusriigi probleem, mis meil on olnud, aga see on suhteliselt väike probleem. Härra Karilaid mõtles ilmselt seda probleemi, et kui meil on õigusriik, siis kas sellest tuleneb otsene järeldus, et kõik riigi otsused on õiglased. Või vastupidi: kui mingisugune otsus tundub kellelegi ebaõiglane olevat või tunnistatakse üldiselt ebaõiglaseks, siis kas see annab tunnistust, et õigusriiki ei ole? Paraku on nii, et mõni otsus võib kellelegi olla traagiline, aga need asjad ei ole omavahel seotud. Ühel maal võib täiesti olla enam-vähem õigusriik, aga samal ajal võivad kõik olla üsna rahulolematud sellega, et riigi töö tulemused ei ole õiglased, et riigi töö tulemused ei ole arukad või otstarbekad. Need asjad paraku omavahel ei ole seotud, kuigi eesti keeles need sõnad kutsuvad end kokku panema.
Viimane märkus on see, et Eesti on praegu kindlasti nii bürokraatlik riik kui õigusriik. Aga meil on ajaloost selline kogemus juba olemas. Niisugune riigikorraldus tuli meile siia kunagi Rootsi Kuningriigi ajal – Rootsi Kuningriik oli oma tehnilistelt võimalustelt täielikult bürokraatlik riik ja ka täielik õigusriik. Kui peale 1700. aastat läks Eesti territoorium vallutuse tõttu Venemaa alla, siis igasugune õigusriik lakkas vähemalt 150 aastaks olemast, hiljem tuli järk-järgult tagasi. Tänan tähelepanu eest!

Esimees Eiki Nestor

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Hea juhataja! Head vähesed kolleegid! Ma ei plaaninud sõna võtta, aga praegu tuli mulle meelde Heldur Tõnisson. Kui ma sain Luubi peatoimetajaks ja me Stockholmis vestlesime, siis ta andis mulle ülesande uurida süsteemselt neid korruptiivseid skeeme, mis Eestis eriti algusaastatel vohasid.
Mida ma täna teada sain? Et kõrgemal tasemel on olnud tegemist korruptsiooniga, mida mahitati tipptasemel. Sain teada, et on olemas mingisugune must auk ja mingisugused tegelased, kes on aastaid neid kontrollinud. Ja mis toimus? Toimusid uskumatud tehingud ja Rein Järvelille 70 lehekülje alusel annaks hulgi nii väärteo- kui ka kriminaalasju algatada. Aga kui Eesti Panga audiitori käest, kelle sõnavõtt oli huvitav nagu kõik ettekanded, küsisime, miks nii juhtus, siis sellele vastust ei saanud.
Ma ei saanud vastust ka küsimusele, et kui tegemist oli kõrgemal tasemel korruptsiooniga, mida mahitati lausa tipptasemel, siis kes kuulusid sellesse kuritegelikku ühendusse ja kes seda juhtisid. Kas Eesti Vabariigi peaministrid, Eesti Panga presidendid, Riigikohtu esimehed? Võib-olla veel keegi? Jah, ma mäletan nagu Arturgi Tallinna Sadama komisjonis üht tegelast, kes rääkis, kuidas ta nagu soomukis sõidab. Jah, need tegelased sõidavadki soomukis ja on seda teinud pikalt. Me oleme palju rääkinud, et Tallinnas on pidevalt olnud korruptsiooni, üks ja teine juhtum on päevavalgele tulnud. See juhtub siis, kui keegi on kaua võimul. Keskerakond on tõesti Tallinnas kaua võimul olnud. Aga on teine pool ka: üks seltskond on riigis kaua võimul olnud. Ja nendest asjadest räägitakse suhteliselt vähe.
Mäletate, kui Eesti Raudtee tagasiostmise ajal oli juttu kellestki härra Burkhardtist, aga Riigiprokuratuur otsustas imekiiresti, et ei ole seal mitte midagi paha, täiesti tühi asi. Mäletate, mis Silvergate'ist sai? Poisid vedasid raha, aga pärast selgus, et puuks – ei midagi!  Küllap niimoodi need asjad käivadki, aga sellega ei saa nõus olla.
Tegelikult on kriminaalkorras süüdi mõistetud mõned Eesti Vabariigi ministrid, aga see on ka tipp. Üks neist on endine keskkonnaminister ja Rahvaliidu juht Villu Reiljan. Villu Reiljanile kuulub üks selline värvikas ütlus, mida on palju tsiteeritud: ta ütles, et organites on kallutatud jõud. Seda on naeruvääristatud. Aga kuulates tänast riiklikult olulise tähtsusega küsimuse arutelu, tuli see mulle meelde. Aga äkki ongi? Hea kolleeg Jüri Adams küll ütles, et Eesti on õigusriik ja midagi sellist ei ole. Aga äkki ikka on?
Mulle tulevad jälle meelde Heldur Tõnissoniga peetud vestlused tipptasemel korruptsioonist Eesti Vabariigis, millega me peaks tegelema ja millega me Luubis ka tegelesime. Tagantjärele hinnates võib öelda, et meil ei olnud piisavalt kogemusi ja isegi välismaal õppimas käimine ei aidanud palju kaasa.
Paar minutit veel, kui lubate?

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Peeter Ernits

Praegu tõesti on võimalus hakata vaatama natukene kaugemale. Ma arvan, et see nii tegelikult ongi: mõned tüübid on sõitnud soomukis kuni viimase ajani välja. Ja organites ongi, kuna mahitamine on toimunud kõige kõrgemal tasemel, n-ö kallutatud jõud, mida tegelikult ei tohiks ju olla. Ja tänu sellele pigistatakse õige paljude asjade puhul silm kinni. Jutt õigusriigist on muidugi ilus ja tahaks seda uskuda, aga täna arutatava teema puhul süveneb mul järjest arvamine, et ilmselt kahjuks nii on. Kas me suudame siin kuidagi edasi minna? Muidugi, Riigikogu on ju tegelikult kummitempliks muudetud. Kahjuks see nii on, aga ma ei ole kaotanud lootust. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.54.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee