Härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus algatas töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning kollektiivlepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu juba 22. jaanuaril s.a ning esimese lugemise lõpetasime 20. veebruaril. Kuna sellest on läinud juba päris palju aega mööda, siis lubage mul siinkohal hästi põgusalt teile meelde tuletada, millega on tegemist.
Eelnõu soodustab ohutu töökeskkonna loomist ja töötaja tervisekahjustuste ennetamist, teisalt on tegemist hästi tehnilise eelnõuga, mis parandab õigusselgust ning vähendab ka tööandjate halduskoormust. Töötaja tervisekontrolli vajadus seotakse senisest selgemalt töökeskkonna ohuteguritega, töötaja tuleb suunata tervisekontrolli lähtuvalt töös esinevatest ohtudest. Edaspidi võib tööandja saata töötaja esimesse tervisekontrolli pikema aja jooksul. Kui praegu kehtiva seaduse järgi peaks ta seda tegema kohe esimesel kuul, siis muudatuse tulemusena on tal võimalik seda teha nelja kuu jooksul alates tööle asumisest. Lisaks antakse uue korra järgi töötajatele ja ka tööandjatele võimalus kokku leppida leppetrahvis ja selle maksmises, kui töötervishoiu- ja tööohutuse nõudeid rikutakse. Olgu etteruttavalt öeldud, et see kehtib mõlemale poolele – kui tingimusi ei täida kas tööandja või siis töövõtja. Peale selle kaotatakse tööandjate kohustus teavitada Tööinspektsiooni tegevuse alustamisest, tegevusala muutmisest või töökeskkonnanõukogu moodustamisest ning selle iga-aastaste aruannete edastamisest. Viimane muudatus, tööandjad ei pea enam Tööinspektsioonile raporteerima kõikidest tööõnnetustest, vaid ainult juhtumitest, kus tööõnnetuse tagajärjel on inimesel tekkinud ajutine töövõimetus, raske kehavigastus või on sellega kaasnenud surm. See oli nüüd hästi lühike ülevaade eelnõu sisust ja sellest, milliseid muudatusi tehakse. Muidugi võib öelda, et selle eelnõu puhul, kui lugeda eelnõu pealkirja, olid kõikide algsed lootused võib-olla suured, aga eks see on kompromiss, mille puhul on nii, nagu öeldakse "Kevades", et kui tervet rehkendust ei jõua, siis teeme esialgu pool sellest, milles on kokku lepitud. Hea algatus on see selles mõttes igal juhul.
Annan teile ülevaate ka menetluse käigust esimese ja teise lugemise vahel. Olgu öeldud, et muudatusettepanekute tegemiseks oli kümme tööpäeva, nagu ikka, ja tähtajaks määrati 6. märts. Selleks ajaks muudatusettepanekuid fraktsioonidelt ega Riigikogu liikmetelt ei laekunud. Selleks, et eelnõu paremini ja sisukamalt menetleda, saatis komisjon eelnõu ettevalmistamises osalenud organisatsioonidele kirja, kus paluti eelnõu kommenteerida, arvamust avaldada ja ettepanekuid teha. Kiri saadeti tervele hulgale sihtgruppideile ning oma kirjaliku arvamuse eelnõu kohta esitasid Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Tööandjate Keskliit ning Eesti Töötervishoiuarstide Selts.
Eelnõu menetleti ja tehti ettevalmistusi teiseks lugemiseks sotsiaalkomisjonis kolmel korral: 20. märtsil, mida võib nimetada ka kaasamisürituseks, 7. ja 14. mail. Seega, esimesel istungil, 20. märtsil toimus eelnõu arutelu koos huvigruppidega. Peale nelja arvamust avaldanu osalesid seal Sotsiaalministeeriumi, Tööinspektsiooni ja TALO esindajad. Annan teile hästi põgusalt ülevaate sellel istungil toimunust, sest igal kutsutul oli ka oma seisukoht ja arvamus eelnõu kohta.
Kõigepealt juhtis Eesti Kutsehaigete Liidu esindaja tähelepanu kahele küsimusele. Esiteks, miks ei pea enam esitama andmeid Tööinspektsioonile ja registreerima õnnetusi, kui neid nimetatakse kergeteks? Ehk kergeid tööõnnetusi ei pea enam registreerima. Esitati ka hüpotees: see võib olla seotud sellega, et tahetakse lihtsalt statistikat näiliselt parandada. Teine tõstatatud küsimus oli see, et registreeritakse üksnes sellised tööõnnetused, kui inimene töötab töölepingu alusel. Sotsiaalministeeriumi esindaja selgitaski, et vaatamata sellele, et kergeid tööõnnetusi ei pea enam registreerima Tööinspektsiooni juures, on tööandjal kohustus need asutuse sees registreerida ja neid uurida. Uurimistulemustest tuleb kindlasti anda teada ka tööõnnetuses osalenud inimesele. Mis puudutab aga seda, et õnnetusi registreeritakse ainult juhul, kui inimene on seotud töölepinguliste suhetega, siis Sotsiaalministeeriumi esindaja selgitas, et see on ka praegu nii ning selles ei ole muudatusi tehtud, jätkub samasugune kord nagu varem.
Järgnevalt lühike ülevaade Eesti Töötervishoiuarstide Seltsi esindaja märkustest ja küsimustest. Esimene selline laiem teema, mis üles tõsteti, puudutas seda, et kui hakati välja töötama seaduse muutmise eelnõu, siis väljatöötamiskavas oli väga olulisel kohal punkt, et tööandjad ei teadvusta töötajat tervisekontrolli saates, kui oluline on hinnata töökeskkonna riske. Loomulikult saab töötervishoiuarstide selts aru, miks see nii on, aga neile tegi muret see, et kuigi kõik tunnistavad viga või seda ohukohta, siis eelnõu ei tee seadusesse ühtegi praktilist muudatust, mis olukorda parandaks. Nad olid mures sellepärast, et riskid jäävad endiselt alahinnatuks ning inimesed, kes vajavad tervisekontrolli, võib-olla ei pääse sinna. Peale selle tegi töötervishoiuarstide seltsile muret see, et seaduses ei ole piisavalt õigusselgust. Näiteks, töökeskkonna ohutegurite loetelus ei ole ära toodud psühhosotsiaalseid tegureid, mis on maailmas enamasti kõige suurem ohutegur töökohal. Lisaks, nagu me teame, töötervishoid on valdkond, mida väga palju riiklikult ei reguleerita. Eestis ei ole hetkel piisavalt töötervishoiuarste. Oleks hädasti vaja, et riiklikul tasandil analüüsitaks töötervishoiuarstide koolitamise vajadust ja seda vastavalt ka esitataks.
Saime nendele küsimustele ka vastused. Esimene teema: töö ohutegurid on alahinnatud. Tõesti, nii see on, tihtipeale ei võta tööandjad riskianalüüsi tehes arvesse ohutegureid ega arvestata nende mõjuritega, ohumõjuritega. Nii juhtubki, et tööandjate koostatud riskianalüüsid võivad olla väga erineva kvaliteediga ja tööandjad on raskustes nende korraldamisega, sest nad täpselt ei tea, kuidas seda teha. Asi ei ole selles, et me peaksime ütlema seaduses täpsemalt, kuidas ja mida peab tegema. Lahendus on pigem tööandjate teadlikkuse suurendamises, mitte otseselt seaduse muudatuses.
Teine küsimus: kuidas ikkagi töötervishoiuarstide juurde pääsetakse? Siin lähtutakse põhimõttest, et töötervishoiuarsti tehtava tervisekontrolli eesmärk peaks olema tuvastada, kas töökeskkonna ohutegurid mõjutavad töötaja tervist. Kui töökeskkond töötaja tervist ei kahjusta, siis ei olegi ju vaja ka töötervishoiuarsti juurde minna, saab piirduda ainult perearsti visiitidega.
Töökeskkonna ohutegurite loetelu ja selle kohta, et psühhosotsiaalsed tegurid on sellest välja jäänud, võib-olla oleks pidanud need olema eraldi ära toodud muude tegurite hulgas, saime vastuse, et see nimekiri, mis on seaduses toodud, ei ole lõplik. Nimekirja puhul on konkreetselt lähtutud Euroopa Liidu direktiivis toodud ohutegurite loetelust. Tegemist on lahtise loeteluga, kuhu kõige lõppu on lisatud "muu ohutegur või töölaad" ning sinna võib siis vajadusel paigutada ka psühhosotsiaalse ohuteguri.
Mis puudutab töötervishoiuarstide tulevikku ja koolitustellimust, siis seda küsimust eelnõu ei käsitle. Küll aga tunnistas Sotsiaalministeerium, et tegemist on olulise teemaga, see on neil arutelu all ja suure tõenäosusega tullakse järgmise eelnõu raames mitmete punktidega uuesti Riigikogu ette.
Tööandjate keskliit on üldjuhul eelnõuga rahul, nad leiavad seda, et tegemist on sammuga õiges suunas, kuid rõhutasid üle, et loomulikult tuleb teha igasuguseid pingutusi, et tööõnnetusi juhtuks vähem. Õnnetusi päris ära hoida ja täielikult vältida ei ole võimalik, kuid neid on võimalik vähendada innovatsiooni, inimeste harituse ja teadlikkuse kaudu. Loomulikult olid tööandjad rahul ka sellega, et on kehtestatud leppetrahvide sõlmimise võimalus, sest see võimaldab õnnetusi ja haigusi ennetada. Oluline on siinkohal rõhutada, et see leppetrahv iseenesest ei saa ega tohi olla kuidagi töövõtja sanktsioneerimise või karistamise meede. Leppetrahv on väga selgelt reguleeritud ja selles lepitakse kokku enne, kui hakatakse töölepingut sõlmima. See pannakse kirja ka töölepingusse ehk see on kirjalik. Kirjas on ka see, mida peab tegema tööandja selleks, et tööõnnetusi minimeerida, vähendada, aga teisalt ka töövõtja kohustus. See on selline preventiivne meede, millest mõlemad on teadlikud. Kui üks või teine osapool seda rikub, siis on võimalik rakendada leppetrahvi. Miks on olemas see kindlustunne, et tööandja ei saa seda kasutada lihtsalt töövõtja karistamiseks? See tuleneb sellest, et seda leppetrahvi ei saa maha arvata. Näiteks, kui ehitaja läks objektile, aga ei pannud kiivrit pähe – oli ise hooletu ja ütles näiteks, et see on ebamugav –, siis sellise rikkumise puhul tuleb kõigepealt rääkida inimesega, teha talle hoiatus, ja selle eest ei saa palgast raha maha võtta, vaid tuleb pöörduda kohtusse. See on juba päris keeruline protsess ja siis tuleb juba tõestada, et kõik eelnevad toimingud on tehtud.
Peale eeltoodu pööras tööandjate keskliit tähelepanu sellele, et tööohutuse ja tervishoiu regulatsiooni muutmisel tuleb arvesse võtta ka muutunud olukorda tööturul ning sellest tulenevaid paindlikke töösuhteid, sealjuures eristades töökohta ja tööaega, mis on tööandja kontrolli all, ning tema kontrolli alt väljas olevat töökohta ja -aega. See puudutab hästi palju selliseid paindlikke töövorme. Siinkohal tuleb jällegi öelda, et kõnealune eelnõu neid teemasid ei käsitle, kuid Sotsiaalministeerium tunnistas, et tegemist on väga olulise teemaga, mis vajab täpsemat regulatsiooni. See on neil töölaual ja nad tulevad uuesti meie ette, kuid praegusesse eelnõusse sellist muudatust ei planeerita.
Eesti Ametiühingute Keskliit, nagu oligi oodata ja eeldada, ei ole selle leppetrahvi nõude kehtestamisega rahul. Nad ütlevad, et see ei ole siiski kõige õigem, aga mõistavad, teisalt, et mõningatel juhtudel võib see olla õigustatud. Lisaks pööras ametiühingute keskliit tähelepanu renditööjõu küsimusele ning vajadusele, et tööandjatel oleks võimalik paindlikumalt koostada riskianalüüse ja selleks võiks luua nn e-keskkonna. Vastused olid sellised, et renditööjõudu see eelnõu ei käsitle, kuid riskianalüüsi jaoks sellise mugavama e-keskkonna loomisega tegeldakse. Koostamisel või väljatöötamisel on tööelu infosüsteem, mis peakski tulevikus andma tööandjale võimaluse teha riskianalüüsi juba paindlikumalt. See uus infosüsteem peaks siis kokku võtma töötervishoiu ja tööohutuse valdkonna ning aitama tööandjatel kergemini ja lihtsamalt nõudeid täita.
TALO ehk Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni esindaja märkis samamoodi, et tänapäeval on väga palju erisuguseid töövorme, kõik töösuhted ei ole töölepingu alusel, ning tegelikult tuleks oluliselt rohkem tähelepanu pöörata just nimelt nn paindlikele ja teistsugustele töösuhetele. Taas tullakse selle teema juurde järgmiste muudatustega, st see ettepanek ja see murekoht ei puuduta seda eelnõu. Tööinspektsioon avaldas rahulolu eelnõu suhtes ja selle võimaluse üle, et nad saavad määrata trahve suuremas ulatuses, ning selle üle, et kaotatakse hulgaliselt neid sätteid, mis on ülearused ja toovad kaasa liiga suure halduskoormuse.
Nagu ma ütlesin, muudatusettepanekuid ei esitatud, peale ühe, mis on täna teie laual ja mille on esitanud sotsiaalkomisjon. Esialgu tundus meile, et tegemist on puhtalt keelelise muudatusega, kuid arutelu käigus jõudsime selgusele, et tegemist ei ole siiski enam mitte ainult keelelise, vaid natuke ka sisulise muudatusega. Nimelt, § 131 lõikes 10 asendatakse sõnad "töökeskkonna ohutegur" sõnadega "töö laad". See tuleneb sellest, et täpsustatakse tervisekontrolli nõudeid raskuste käsitsi teisaldamise korral. Kuna raskuste käsitsi teisaldamise puhul on tegemist töö tegemise viisiga, mitte otseselt töökeskkonna ohuteguriga, on korrektne kasutada sõnapaari "töö laad", mitte "töökeskkonna ohutegur". Oluline on ka märkida, et muudatusega täpsustatakse eelnõu mõistet, kuid ei muudeta tervisekontrolli korraldamise sisulisi nõudeid.
Milliseid menetluslikke otsuseid ja ettepanekuid tehti? Sotsiaalkomisjon otsustas oma järgmisel istungil, mis toimus 7. mail, esitada eelnõu teisele lugemisele Riigikogu täiskogu päevakorda 16. maiks. Komisjon tegi ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. 14. mail kiitis komisjon heaks eelnõu teise lugemise menetlusdokumendid ning ühtlasi langetas komisjon 7. mail otsuse, mille kohaselt juhul, kui eelnõu teine lugemine täna, nüüd ja siin lõpetatakse, teeme ettepaneku võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda kolmandale lugemisele maikuu 30. päevaks ning ühtlasi panna see lõpphääletusele. Kõik otsused olid konsensuslikud. Palun seda ühte muudatusettepanekut toetada! Aitäh!