Austatud härra aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed! Selle seaduseelnõu esitamise ajend oli järgmine. Nimelt, me avastasime, et 21. sajandi teise aastakümne lõpus on 100-aastases Eesti Vabariigis omavalitsusi, kes elementaarselt ei austa opositsiooni õigusi, mis on lisaks kõigele väljendatud ka kehtivas seaduses. Nimelt on meil volikogusid, kus kõigile volikogu liikmetele ei ole tagatud võimalus kuuluda volikogu komisjoni, ehkki seadus on üldsõnaliselt sellise normi loonud, ja meil on volikogusid, kus opositsiooni ettepanekuid komisjoni koosseisu volikoguväliste kandidaatide kohta ei arvestata, juhul kui volikogu liikmed ise on komisjonides koha saanud.
See eelnõu koosneb põhimõtteliselt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 47 kahest lisasättest. Esiteks, erakonna või valimisliidu nimekirja esindajad määratakse komisjonidesse erakonna või valimisliidu taotluste alusel ja kinnitatakse komisjoni esimehe esildusel. Võin öelda, et see valimisliitude ja erakondade taotlus praegu seaduses puudub, mistõttu võib jääda mulje, et komisjon moodustatakse valitud komisjoni esimehe suva järgi. Teine pakutud säte ütleb, et volikogu komisjoni koosseisu moodustamisel peab arvestama erakonna ja valimisliidu esindajate proportsiooni volikogus, seega siis valimistulemuse põhjal moodustatud volikogu koosseisus. Ka praegu on seaduses samasuunaline norm, kuid mitte nii siduvas sõnastuses, sest sõna "peab" seal puudub.
Meie arvates tuleb neid kahte lisasätet vaadata esiteks omavahelises koosmõjus ja teiseks koosmõjus kõige sellega, mida kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 47 volikogu komisjonide moodustamise kohta ütleb. Ehk ühtaegu tuleb tagada opositsiooni ja koalitsiooni mõistlik proportsioon ja kõigil volikogus esindatud jõududel peab olema võimalus komisjoni komplekteerimisel esitada valitud komisjoni esimehele oma kandidaate.
Rahandusministeeriumis kohaliku omavalitsuse teemaga tegelevad ametnikud käisid põhiseaduskomisjonis rääkimas muinasjuttu sellest, kuidas proportsiooni arvestamine on vastuolus Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga, kuidas see justkui peaks olema täisarvuline paratamatus, mis on iga komisjoni puhul eraldi ette antud. Meie nii ei arva. Me arvame, et esindatus komisjonides peab olema proportsioonis sellega, kuidas on volikogus esindatud poliitilised jõud, ta ei peaks sellest tugevalt hälbima. Vabariigi Valitsuse arvamus tegelikult sellele, mismoodi komisjonidesse liikmeid esitatakse, üldse ei keskendu. Valitsus arvab, et siduv sõnastus "peab arvestama erakonna ja valimisliidu esindajate proportsiooni" on vastuolus hartaga.
Ma arvan, et selline ametnike komisjonidesse poliitilistel põhjustel rumalusi rääkima saatmine tuleks ära lõpetada. Analoogilise sisuga eelnõu oli Riigikogu menetluses 2014. aastal. Seda Riigikogu menetluse käigus küll muudeti, sõnastust muudeti pehmemaks, proportsiooni arvestamise osast kadus siduv sõna "peab". Tol ajal oli selle esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, see erakond kuulus sel ajal ka valitsuskoalitsiooni või valitsuskoalitsiooni kuulumine tekkis sellel ajal, kui eelnõu menetleti, ja siis andis siseminister sellele eelnõule positiivse hinnangu. Sellest võib väga selgelt välja lugeda seda, et hinnang sõltub sellest, missugusel poolel eelnõu esitaja Riigikogus parasjagu on. See ei ole minu arvates absoluutselt korrektne.
Mis on täpsemalt see Narva juhtum? Praegu, kui kohalikest valimistest on möödas juba viis kuud – eelnõu esitamise ajal oli möödunud vähem aega –, on Narva volikogus endiselt selline olukord, kus 31-st volikogu liikmest kuus ei kuulu mitte ühtegi volikogus moodustatud komisjoni. Kokku on opositsioonilise nimekirja esindajaid volikogus kaheksa, kahele on komisjoni kuulumise võimalus tagatud, kuuel volikogu liikmel see võimalus siiamaani puudub. Meie arvates on niisuguste olukordade tekkimise eest vastutavad eeskätt volikogus valitsev koalitsioon üldiselt ning ka volikogu esimees ja aseesimehed isiklikult. Me püüame seaduse sätetega neid suunata, nii palju kui vähegi võimalik. Viimsi kaasus on selline, et seal on volikogu liikmed arvatud küll komisjonidesse, kuid üleüldse ei ole arvestatud opositsiooni ettepanekuid komisjonide volikoguväliste kandidaatide kohta, mille tõttu see proportsioon Viimsi volikogus vähemalt mõni kuu tagasi oli selline, et koalitsiooni ja opositsiooni häälte suhe oli 12 : 9, komisjonides oli proportsioon samal ajal 45 : 8. Nii et probleem on väga selgelt olemas.
Ma märgin siin ära veel seda, et ega see ei ole esimene kord, kui on olnud vaja nende probleemide tõttu kohaliku omavalitsuse korralduse seadust muuta. 2006. aasta muudatusega tagati igale volikogu liikmele õigus kuuluda komisjoni. 2014. aastal tehti uued muudatused, mis kõnelesid komisjoni esimehe ja aseesimehe koos valimisest, analoogiliselt sellega, nagu valitakse koos Riigikogu komisjonide esimehi ja aseesimehi, millega üldiselt opositsioonile tagatakse vähemalt aseesimehe koht. Samuti toodi sinna sisse klausel, et proportsiooni arvestatakse, kuid see ei ole, nagu ma eespool osutasin, sõnastatud kategoorilises vormis. See on minu poolt kõik.
Niipalju võib-olla veel, et sellele probleemile on tähelepanu juhtinud ka kaks õiguskantslerit. Õiguskantsler Allar Jõks leidis 2007. aastal minu kirjalikule küsimusele vastates, et tuleb järgida demokraatia printsiipi kui põhiseaduse aluspõhimõtet, mis näeb ette kõigi volikogus esindatud poliitiliste jõudude proportsionaalse ja tasakaalustatud esindatuse volikogu komisjonides. Ülle Madise tõi detsembris 2017, alles äsja, sellele probleemile osutades välja, et see opositsiooni kaitse klausel, mis 2014. aasta eelnõus oli kategooriline, muutus menetluse käigus vähem kategooriliseks. Suur probleem on kindlasti seotud sellega, et volikogude opositsioonid, kes on pöördunud halduskohtusse, ei ole sealt abi saanud. Tavaliselt on viidatud sellele, et volikogul on enesekorraldusõigus ja esitage uued ettepanekud. Lahendust sellelt tasandilt tulnud ei ole, kuigi mitme volikogu opositsioon on ka halduskohtusse pöördunud. Aitäh!