Austatud härra juhataja! Austatud kolleegid! Tõepoolest, eelnõu on esitanud Vabaerakonna fraktsioon ning selle peamine eesmärk on minna kompensatsioonimandaatide jagamisel – nii kohaliku omavalitsuse volikogu kui ka Riigikogu valimistel – üle põhimõttele, mille puhul mandaadi omandab see kandidaat, kelle isiklike häälte osakaal on kõige parem. Mitte see, kes on tingimata saanud kõige rohkem hääli absoluutarvudes, kui on tegemist eri valimisringkondadega, vaid see, kelle häälte kaal kompensatsioonimandaadi saajate hulgas on ringkondade võrdluses suurim. Tuletan meelde, et Eesti omavalitsustes on kompensatsioonimandaadid analoogselt Riigikogu valimistega kasutusel üksnes Tallinnas.
Selle põhimõtte esitamine siin Riigikogus ei ole uus. Iseenesest on päris imekspandav, et mitte ühelgi juhul ei ole sellekohasest algatusest saanud seadust, ehkki päris mitmel korral on lõpetatud üpris üksmeelselt esimene lugemine ja väga paljud erakonnad on avaldanud toetust ideele, mida mõnikord on nimetatud ka avatud nimekirjade põhimõtteks. Praeguse koosseisu ajal oleme esitanud ka eelnõu, mis nägi ette kompensatsioonimandaatide jagamise mehhanismi Riigikogu valimistel. See jäeti menetlusse. Kui me aga kohalike valimiste lähenedes tõime parlamendi ette analoogse eelnõu, mis puudutas Tallinna, siis lükati see esimesel lugemisel tagasi. Üpris ebajärjekindel. Seekord pakume välja selle põhimõtte mõlema puhul, sest peame seda oluliseks.
Kui rääkida veel ajaloost, siis pole teada, kust on üldse tulnud termin, mida kõnekeeles väga palju kasutatakse, "avatud nimekiri". Ma ei ole päris kindel, aga arvan, et umbes niimoodi hakati seda nimetama 2011. aasta Riigikogu valimiste eel. Toona tuli selle põhimõttega välja meie praegune kolleeg Mart Nutt. Tollane IRL-i esimees Mart Laar toetas teda. Meie praegune kolleeg härra Michal, toonane Reformierakonna peasekretär teatas, et nojah, kui väga olulisi sisuteemasid ei ole, siis võib ju ka millegi sellisega tegeleda – ütles, et arutada võib, aga näitas üles skepsist. Sellisele põhimõttele, et kellel on rohkem valijaid, sellele avaneb kompensatsioonimandaat esimesena, avaldasid tookord toetust ka mitmed politoloogid.
Kui visandada veel natukene ajalugu, siis on siin saalis arutusel olnud ka niisugune variant, et võiks jagada kõik mandaadid Riigikogu valimistel ainult ringkondades ja kompensatsioonimandaadid üldse ära kaotada. Selline eelnõu algatati minu mäletamist mööda aastal 2004, kuid ka see ei jõudnud vastuvõtmiseni.
Kuna praegu on ilmselt aktuaalne valimisringkondade teema, siis ma ütleksin niiviisi, et ka valimisringkondades täidab mandaatide jagamine seda põhimõtet, et isiklike häälte osatähtsust valimistulemusel tuleb tõsta. Aga sellisel juhtumil, kui on väga väheste mandaatidega ringkonnad – nii nagu meil on praegu vähemalt kaks ringkonda –, kannataks kindlasti valimiste proportsionaalsuse põhimõte ehk see, mis on Eestis omaks võetud, nimelt valimiskünnis. Valimiskünnis on meil olnud 5%. Kui selle üle on vaieldud, siis pigem selles suunas, et äkki peaks see olema veelgi madalam. Aga kui valimisringkondi on palju ja mandaate seal vähe, siis paratamatult osutuvad valituks suurema toetusega erakonnad ja proportsionaalsuse põhimõte, mis viib vähemalt 5% toetusega erakonnad Eestis Riigikogusse, võib saada rikutud.
Tihtipeale küsitakse, mis on kompensatsioonimandaatide jagamisel häda ning miks ei võiks erakonnad ise oma pingerida teha ja niiviisi oma nimekirju esitada. Tõepoolest, ma olen ise ka arusaamisel, et 1990. aastate alguses, kui Eestis olid värskelt tekkinud uued poliitilised jõud ja oli tõesti vaja tuua poliitikasse uusi oma ala spetsialiste, kes ei olnud ehk avalikkusele nii laialt tuntud kui endised EKP funktsionäärid, siis võis see idee olla otstarbekas. See tõigi 1990. aastate alguses poliitikasse palju inimesi, kes olid töökad ja panid aluse ühe või teise valdkonna seadustele. Sellel hetkel selline lähenemine ilmselt õigustas ennast. Siis, kui mina Riigikogu liikmena alustasin 1999. aastal, oli siin ka mõni üksik kolleeg, kes oli saanud alla 100 hääle. Juba see tekitas avalikkuses selget võõristust. Hakkas tunda andma selline mehhanism, et väga palju sõltub mandaadi saamine sellest, keda eelistab kas erakonna juhtkond või niisugune "tagatuba", ja et nimekirjaga on võimalik edutada. Eks on olnud ka isepäisemate poliitikute nimekirjaga karistamise juhtumeid. Ehk siis millalgi aastatel 1999–2003 mõeldi välja viis, kuidas valija häält paremini arvestada. Selleks, et saada kompensatsioonimandaati, peab kandidaat koguma vähemalt 5% vastava valimisringkonna lihtkvoodist. Numbrite keeles öelduna, sõltuvalt valimisringkondade suurusest muutus mandaadi saamine alla 300–400 häälega võimatuks.
Niimoodi me oleme pisitasa tegelikult liikunud selles suunas, et anda valija häälele valimistel suurem, otsustavam kaal. Tõsi küll, üks väike tõmblemine oli seotud Euroopa Parlamendi valimistega, mille nimekirjad muudeti vahepeal absoluutselt suletuks. Hääli saigi anda ainult nimekirjale. Kui 2009. aastal selgus üksikkandidaat Indrek Tarandi fenomenaalne häältetulemus – ilmselt vastandus see väga osavalt suletud nimekirjade kehtestamisele, sest elavale kandidaadile kui isiksusele sai häält anda nimeliselt –, siis jõudis poliitikutele üsna kiiresti kohale, et suletud nimekirja põhimõte Euroopa Parlamendi valimisel ei ole õige. Pärast seda muudeti ka see ära.
Ühesõnaga, meie ettepanek on minna üle sellisele mandaatide jagamise viisile, kus nendest kandidaatidest, kes ei ole saanud isikumandaati või ringkonnamandaati, saab esimesena kompensatsioonimandaadi see, kelle isiklike häälte kaal ringkonnas on parim, tema järel järgmine jne. Aitäh!