Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Kohe, kui see tubakaseaduse muutmise eelnõu tuli, oli mul tunne, et ma tahan sellest rääkida. Miks? Mul on tubakaga väga isiklik ja väga ebasõbralik suhe. Ma ei ole elus teinud mitte ühtegi suitsu, aga ma olen oma kõige nooremas eas 18,5 aastat olnud sunnitud olema passiivne suitsetaja. Ja teate, vahest kõige õudsem selle juures on see, kui sa kuuled, kuidas sinu kallid inimesed köhivad, ja siis pärast köhimist on vaikus ja sa mõtled, kas ta on ikka elus või juba surnud. See oli lapsena. Sa ei tea, kuidas see mehhanism käib, aga see oli kole. Ja sellepärast ma palun mõelda selle peale!
Teine asi: kaks minule väga lähedast inimest on kopsuvähi tõttu meie seast lahkunud. Ja ma kinnitan teile, et see ei ole kuigi meeldiv lahkumise viis. See on piinarikas. Nälg ja lämbumistunne kestab päevi, nädalaid ja vahel kuid. Mõelge selle peale! Ma tahtsin sellest rääkida, sest minu silmis on tubakas kahjulik aine ja ma tõesti loodan, et me jõuame kunagi selleni, et tubakat ei tarvitata.
Aga see eelnõu ei meeldi mulle. Kohe seletan, miks. Ma saan aru, et eelnõu kokkupanijad koostasid selle heast tahtest ajendatuna, aga nende lähenemine on natuke kitsarinnaline või selline isemoodi väänatud. Komisjoni mitmel arutelul tuli ikka ja jälle üles üks teema ja ma ei saanud seda häirivat suhtumist kuidagi peast. Kogu aeg väideti, et seda eelnõu ja kõiki neid piiranguid on vaja sellepärast, et noored ei hakkaks suitsetama. Ma ka tahan, et noored ei hakkaks suitsetama. Nagu kolleeg Madis juba ütles ja nagu me ise ka teame: üks kord võtad ja pärast on väga raske maha jätta.
Häda selles ongi, et eelnõu koostamisel on ära unustatud inimesed, kes on juba tubakasõltuvuses. Ma kasutan meelega sõna "sõltuvus", sest tubaka tarvitamine on sõltuvus, nii nagu alkoholi liigtarvitamine või nii nagu narkootikumide tarvitamine on sõltuvus. Selleks, et sõltuvusest lahti saada, peab inimene kõigepealt aru saama, et tal on probleem, ta on sõltuvuses. Ja siis peab tal tekkima tahe sellest sõltuvusest vabaneda ja alles siis asub ta n-ö tegutsema. Ma ei mäleta, mitu korda sai komisjonis küsitud ministeeriumi ametnike käest, mida riik teeb, et aidata sõltuvusest vabaneda. Esimene ministri vastus oli vahest kõige reljeefsem. Ta ütles, et meil on apteegid ja seal on plaastrid. Ebakompetentsemat vastust ei saa olla!
Õnneks kolmandal või neljandal korral ma sain mingid materjalid ja ma rääkisin ka tolle ametnikuga. Ta nõustus minu järeldusega, et meil tehakse väga vähe selleks, et aidata inimestel sellest sõltuvusest vabaneda. Sellest on väga kahju. See ongi selle eelnõu kõige suurem probleem: tegeletakse ühe asjaga, ei vaadata probleemi laiemalt, põhjalikumalt, kompleksselt.
Veelgi enam, selle eelnõu menetlemine oli ka väga keeruline. Kui sa esitasid küsimuse, mida võis tõlgendada kahtlusena mõne väite suhtes, siis sulle sisuliselt öeldi – mõnikord oli see küll sõnade taha peidetud, aga hoiakus oli see kindlasti tajutav –, et sa oled kas rumal ega ei saa asjadest aru või sa oled ära ostetud, sigareti- ja muude tubakatoodete tootjate poolt mõjutatud. See oli solvav, sest no ei ole! Ei saa olla nii, et ühel inimesel on alati õigus ja teistel ei ole mitte kunagi õigus. Ei saa olla nii, et mul ei ole õigust küsida ja kahelda väidetes, mis tunduvad ebaveenvad. Kahjuks just see tunne mul korduvalt selle eelnõu menetlemise käigus tekkis.
On tõsiasi, et meil oligi seal põhimõtteliselt esindatud kaks huvigruppi. Esiteks tootjad ja n-ö nende satelliidid ehk nende mõjutatud grupid. Sotsiaalministeeriumi suhtumine oli minu arvates jäik. Väga paljudele küsimustele ei saanudki sisulisi vastuseid. Vastused olid sellised natuke ülbed, natuke sellise alatooniga, et kuidas te siis aru ei saa, et see on nii. Eriti andis see tunda, kui küsimus oli selline, millele neil reaalselt sisulist vastust ei olnud. Ja oli ka n-ö teine pool, kes võitles elu eest, et mingeid muudatusi ei tuleks. See on see koht, kus võib öelda, et küll küllale teeb küll liiga. Seal mindi üle piiri ja see tegi teatud hetkedel komisjonisisese arutelu keeruliseks ja peaaegu et võimatuks. Minu arvates oli ainult üks sisuline komisjoni arutelu. Oli jah arvamusavaldusi ühe või teise kohta, aga arutelusid, kus me sisuliselt diskuteerisime, oli ainult üks. Ja kahjuks seal avaldatud mõtted ei jõudnud mitte ühegi muudatusettepanekuni või vähemalt sisulise diskussioonini, et järsku me peaksime selles eelnõus siiski midagi muutma, et järsku annab midagi paremaks teha.
Minus ei ole veendumust, et see eelnõu on parim võimalikest. Me tõesti näeme ohte, mis löövad millalgi valusalt. Paar eelmist kõnelejat on sellest rääkinud: salakaubandus jne, jne. Ja seetõttu ma arvan, et me võiksime selle eelnõu üle veel arutleda ja mõelda. Aitäh!