Väga lugupeetud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Samuti vaid meeldetuletuseks, et käesoleva eelnõuga võtame üle Euroopa Liidu pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste direktiivi. Selle direktiivi põhisisu on sätestada tagatised reisiettevõtjatele ja seda üksnes maksevõimetuse puhuks. Nii et see on selle eelnõu põhisisu.
Kahe lugemise vahel majanduskomisjon arutas seda kahel istungil: 16. novembril ja 20. novembril. Muudatusettepanekute tähtajaks Riigikogu liikmetelt ega ka fraktsioonidelt ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Küll aga laekus terve rida ettepanekuid Eesti Turismifirmade Liidult ja neid ettepanekuid arutati töörühma 26. oktoobri koosolekul. Ma tahan kohe algatuseks tunnustada Eesti Turismifirmade Liitu asjatundlikkuse, põhjalikkuse ja koostöö eest, mida nad on üles näidanud selle eelnõu menetlemisel. Siinkohal on mul hea meel tõdeda, et täpselt samaga on suutnud vastata ka ametnikud. Tahan need kaks inimest ka ära nimetada. Nimelt, MKM-i siseturuosakonna kaubanduse ja teenuste talituse peaspetsialist Kati Kikas ning Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Kristiina Koll näitasid samuti üles suurt asjatundlikkust ja põhjalikkust. Ma kasutaksin nende puhul ka sõna "empaatia". Seda ei juhtu just väga tihti, et ametnikud on valmis sellisel määral arvestama turuosaliste tehtud igati asjalikke ettepanekuid, sest ei taheta tunnistada, et keegi on eksinud, vea teinud. Otse loomulikult tänan ka Marin Danieli, kes seal taga istub ja kes komisjonis väga asjalikult toetas selle eelnõu menetlemist.
Selle töö tulemusena vormistas töörühm kaheksa-üheksa muudatusettepanekut komisjonile. Lõpuks sai neid muudatusettepanekuid kokku 11, mille – võin juba etteruttavalt öelda – majanduskomisjon ka konsensuslikult heaks kiitis. Kuna nende muudatusettepanekute puhul oli tõepoolest konsensus olemas, siis ma ei hakka kulutama teie aega sellele, et hakata neid ettepanekuid põhjalikumalt tutvustama. Seda enam, et enamik neist olid pigem tehnilised ja redaktsioonilised muudatused, aga tänu nendele jäävad kindlasti ära nii mõnedki võimalikud mitmeti tõlgendamised. Tõepoolest, õigusselgus on väga oluline seaduste puhul ja kindlasti aitas see arutelu õigusselgusele väga palju kaasa.
Veel üks õpetlik lugu, kui te lubate. Igas menetluses võiks ka üks selline õpetlik lugu olla. Ma pöördusin ka oma õpetaja professori härra Paul Varuli poole. Meil komisjonis tekkis selle eelnõu menetlemise käigus arutelu erinormi ja üldnormi teemal: kas sellisel juhul, kui on tegu erinormiga, kehtib ka üldnorm? Komisjonis oli tõepoolest väga palju erinevaid arvamusi sellel teemal. Ma pöördusin härra Paul Varuli poole ja tema tõlgendus oli minu jaoks väga selge ja üheselt arusaadav: kui erinorm on üldnormile vastandlik, siis üldnorm ei kehti. On toodud lihtne näide, et kui üldnorm on see, et kõik tehingud on suulised, aga ühe tehingu kohta ütleb mingi erinorm, et see tehing peab olema kirjalik, siis kehtib üksnes erinorm ja üldnorm ei kehti. Kõigil muudel juhtudel kehtivad mõlemad, aga otse loomulikult rakendatakse kõigepealt erinormi ja alles seejärel üldnormi. Nii et selline huvitav õiguslik diskussioon meil tekkis. Ma loodan, et ka professor Gräzin nõustub selle selgitusega. See oli minupoolne sõnastus, millele härra Paul Varul tublisti kaasa aitas.
Ma räägin põhjalikumalt kolmest punktist, mille puhul ei tulnud komisjoni muudatusettepanekut, ehkki Eesti Turismifirmade Liit oma ettepanekud esitas. Esimene turismifirmade liidu muudatusettepanek, mis ei leidnud komisjoni toetust, oli ettepanek anda reisikorraldajale õigus vähendada tagatist väljastatud liinilennupiletite maksumuse ulatuses. Ja teine sellega seonduv ettepanek oli vähendada tagatise miinimummäära 3%-ni reisiettevõtja planeeritavast aastasest pakettreiside kogumüügist ja vähemalt 15 000 euroni. Seda võimalust on aktsepteerinud ka Euroopa Komisjon.
Pakettreise on teadupärast võimalik korraldada väga erineval viisil, aga selgelt eristatavad on tšarterlendudega pakettreisid, mida pakuvad näiteks Tez Tour ja Novatours. Seal on koos terve pakett: nii lennupiletid kui ka majutus, tõenäoliselt veel mõned teenused. Aga pakettreise on võimalik selle direktiivi tähenduses korraldada ka liinilendudega. Ja reisiettevõtjate, ennekõike turismibüroode ettepanek oligi, et sellisel juhul, kui pakettreis on korraldatud liinilennuga, võiks tagatist vähendada selle liinilennu maksumuse võrra. Milles on erinevus? Erinevus on selles, et kui on ostetud liinilennupilet, siis on liinilend tagatud ehk pilet kehtib ka juhul, kui see reisiettevõtja, kes on teile selle pileti müünud või kellel on olnud õigus seda piletit müüa, on vahepeal maksejõuetuks muutunud. Võib-olla ei kehti teine pool asjast, kui reisiettevõtja on müünud selle lennupileti juurde ka majutuse hotellis. Kui see reisiettevõtja on vahepeal pankrotti läinud, siis tekib otse loomulikult hotelli puhul küsimus tagatisest, mis automaatselt ei realiseeru.
Põhjus, miks liit pidas seda muudatust oluliseks, on see, et ikkagi saada IATA akrediteeringut ehk õigust lennupileteid välja kirjutada. Selleks on teatud tagatised, mille reisiettevõtja peab sellelesamale IATA-le andma. Mõnes mõttes me küsime selle eelnõuga tagatist tagatisele. Tegelikult tagab IATA lennupileti ka juhul, kui reisiettevõte – ma ei taha ühtegi nimetada, praegusel juhul reisiettevõte A – läheb pankrotti. See lennupilet on ikkagi kehtiv, sest see on teile välja kirjutatud ja raha on juba lennuettevõtjale ära makstud. Nii et sellisel juhul kehtib lennupilet igal juhul. See kõik on igati loogiline ja arusaadav turismifirmade liidu poolt vaadates.
Ent Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja oli sellele muudatusettepanekule vastu ja ta nimetas erinevaid argumente. Üks on see, et need tagatismäärad – jutt on miinimumtagatise määradest – on meil suhteliselt madalad võrreldes paljude teiste riikidega. Teine, mille puhul ei väljendanud MKM-i esindaja komisjoni istungil küll absoluutset väidet, aga mis oli olulisim argument, miks komisjon seda ettepanekut siiski ei toetanud, oli see, et muudatus võib minna vastuollu pakettreiside direktiiviga, millele ma eespool vihjasin. Siinkohal on oluline üks märkus – see, et pakettreiside puhul peab tagatis olema tagatud kuni reisi lõpuni.
On veel teine mõiste, s.o seotud reisikorraldusteenus. Sellisel juhul ei pea tagatis olema tagatud reisi lõpuni. Seotud reisikorraldusteenuse puhul ei pea näiteks olema reisibürool, kes on teile reisi müünud, mille üks osa võib olla lennupilet või majutus hotellis, ja kes on juba nende reisiteenuste osutajale raha edasi kandnud, selles osas enam tagatist. Aga kui on tegemist pakettreisidega, siis peab tagatis olema selle hetkeni, kuni sa n-ö astud Tallinna lennujaamas lennukilt maha – sinnamaani peab tegelikult tagatis olemas olema. See on põhjus, miks komisjon ei pidanud võimalikuks seda Eesti Turismifirmade Liidu ettepanekut toetada. See, et tagatis peab olema reisi lõpuni, on pakettreiside puhul väga üldine ja selge põhimõte.
Teises asjas, mis puudutab miinimumtagatise määra vähendamist, tuli komisjon Eesti Turismifirmade Liidule vastu. Reisiettevõtja puhul, kes müüb liinilendudega pakettreise, nõustus komisjon vähendama miinimummäära 7%-lt 3%-le planeeritavast aastasest pakettreiside mahust. Tšarteritega pakettreiside puhul on tagatise miinimummäär 7%, aga kui pakettreise korraldatakse liinilendude abiga, siis on see määr 3% planeeritavast aastasest pakettreiside müügimahust. Kui nüüd täpne olla, siis tegelikkuses sellel muudatusel väga suurt sisu ei ole, aga komisjon kiitis selle heaks põhjusel, mida ma korduvalt rõhutasin – tegemist on miinimumtagatise määraga. Tegelikult on need tagatised oluliselt suuremad kui 3%. Ettemaksud kaks kuud ette tähendavad seda, et tagatiste suurusjärk on ikkagi 15–20% aastasest müügimahust. See raha on reisiettevõtjatel pakettreiside puhul ette käes ehk miinimummäär üldjuhul ei rakendu. Seda enam, et see on seotud nende ettevõtetega, kellel on IATA sertifikaat. Vaatamata sellele kiitis komisjon selle muudatusettepaneku heaks.
Küll aga ei nõustunud komisjon vähendama tagatise numbrilist miinimummäära, mis on 32 000 eurot. Turismifirmade liit pani ette 15 000 eurot, aga siin viitas MKM taas kord sellele, et meil on see määr ikkagi üsna madal võrreldes teiste riikidega. Näitena toodi Leedu, kus on tagatise miinimummäär 50 000 eurot. Ja teine põhjendus oli see, et 15 000 eurost ei pruugi siiski piisata kulude katmiseks, ja kui tagatis ei ole piisav, siis võib see kohustus langeda riigile. Sellest tulenevalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium seda ettepanekut ei toetanud.
Teine muudatusettepanek, mis ei leidnud komisjonis toetust, on põhimõttelise vaidluse küsimus, mis on seotud tagatise mahu kindlaksmääramisega. Kehtiv kord näeb ette, et reisiettevõtjad esitavad aruande, kust on näha, kui palju neil on ettemakseid pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste eest. Lisaks sellele tahetakse igalt reisiettevõtjalt Tarbijakaitseameti initsiatiivil teada saada ka järgmise kvartali planeeritavate pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste mahtu. Nende kahe aruande alusel Tarbijakaitseamet hindab, kas tagatised on ikkagi piisavad. Pakettreiside puhul on põhimõte ennekõike see, et kõik ettemaksud peavad olema tagatisega kaetud. Ja selleks, et saaks hinnata ka tulevasi, ette müüdavaid reise, on Tarbijakaitseamet tõepoolest soovinud, et reisiettevõtjad esitaksid ka oma järgmise kvartali planeeritavate pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste mahu. Reisiettevõtjad aga ütlevad, et seda on tehniliselt väga keeruline teha, see on sisuliselt käsitöö. Nad nimetavad ka, et see on nende numbrite n-ö laest vaatamine ja kirja panemine.
Nende ettepanek oli see, et nad esitavad igal aastal planeeritavate pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste mahu prognoosi terve aasta peale. Ja nad on valmis seda prognoosi iga kvartal täpsustama, arvestades nii eelmist kvartalit, mille puhul on teada, mis tegelikult on juhtunud, kui ka seda poolt, mis on aasta lõpuni kavandatud. Ent ka siin jäi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindaja oma seisukoha juurde, pidades seda ikkagi Tarbijakaitseametile väga oluliseks informatsiooniks – just nimelt seda järgmise kvartali planeeritavate pakettreiside ja seotud reisikorraldusteenuste mahtu. Nii et jäädi selle sätte juurde ehk majanduskomisjon ei esitanud seda muudatusettepanekut.
Kolmanda ettepaneku sisust on ka üsna keeruline aru saada. Nimelt, kustmaalt muutub seotud reisikorraldusteenus pakettreisiks? Siin on oluline see, et pakettreisi puhul on tagatised oluliselt suuremad kui seotud reisikorraldusteenuse puhul. Toon näiteks ühe sellise jämeda vahe. Kui ma lähen turismibüroosse ja ostan lennupileti, mille eest ma maksan eraldi, ning mul tekib mõte, et ma võtan ka mingi hotelli sinna juurde, mille eest ma maksan ka eraldi, siis on see seotud reisikorraldusteenus. Turismifirmade liit tõi aga näite, et kui ma saan kaasa kaks arvet – mul ei ole piisavalt raha või ei ole krediitkaardil nii palju limiiti – ja maksan need kaks arvet ülekandega ühe summana, siis on võimalik selline tõlgendus, et seotud reisikorraldusteenus on muutunud pakettreisiks. See on mõnes mõttes arusaamatu: justkui selle tõttu, kas ma maksan kaks arvet eraldi või ühe summana, muutub oluliselt ka teenuse sisu ja sellega seonduvalt tagatiste maht. Üsna kummaline on sellest aru saada – ma vaatan, et Urmas krimpsutab nägu –, aga nii see on. Kui ma maksan kaks arvet eraldi, siis on see seotud reisikorraldusteenus, mille puhul on loomulikult ka tagatise nõuded olemas. Aga need tagatise nõuded kaovad ära, kui ma olen reisikorraldajale raha ära maksnud, siis minul kui turismibürool seda kohustust enam ei ole. Kuid pakettreisi puhul, nagu ma eespool ütlesin, pean ma andma tagatise reisi lõpuni, kuni see reisija on siin tagasi. See on see 4–5%, mida turismibürood peavad näiteks kindlustusfirmadele maksma tagatise summa pealt.
Sellest jutust klaarus, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ei vaielnud sellele sisuliselt vastu, mis on leidnud ka lahtikirjutuse seletuskirjas. Seal tõdetakse, et isegi sellisel juhul, kui inimene maksab kodus kaks arvet koos, aga talle on antud üheselt mõista, et need kaks teenust on talle eraldi müüdud, siis ei muutu seotud reisikorraldusteenus ikkagi pakettreisiks. Ütleme nii, et sisuliselt leidis see ettepanek toetust, aga komisjoni muudatusettepanekut taas kord ei tehtud. Seda jällegi põhjusel, et kardeti, et see võib minna vastuollu Euroopa Liidu vastava direktiivi sõnastusega.
Ja nüüd jõuan lõpuks menetluslike otsuste juurde. Nimelt, 16. novembril tehti järgmised menetluslikud otsused. Esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 23. novembriks 2017 (konsensus). Teiseks, teha ettepanek teine lugemine lõpetada (samuti konsensus). Kolmandaks, saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lõpetatakse, 6. detsembriks 2017 (samuti konsensus) ja neljandaks, teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus (samuti konsensus). Ja viiendaks, jätkata arutelu komisjonis 20. novembril (ka siin oli konsensus). 20. novembril kiideti heaks see muudatusettepanek – see sai ettepanekute loetelus numbri üks, kuna eelnõu paragrahvi vastav punkt asub teistest eespool –, mis vähendab tagatise miinimummäära 7%-lt 3%-le, kui pakettreise korraldatakse liinilendudega. Ka selle muudatusettepaneku puhul, mis 20. novembril heaks kiideti, valitses konsensus. Nii et arutelu oli pikk ja põhjalik. Teema on üsna keeruline, aga ma arvan, et lõpuks said enamik sellest teemast ka aru. Ma palun teie toetust sellele eelnõule ja veel kord: kõikide muudatusettepanekute puhul (kokku 11) valitses meil konsensus. Aitäh!