Austatud härra juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on suur au tutvustada teile perehüvitiste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 517 menetlemist esimese ja teise lugemise vahel. Kuna esimene lugemine siin saalis toimus juba 11. oktoobril ja sellest on üksjagu aega möödas, siis ma tutvustan teile hästi põgusalt eelnõus pakutud seitset muudatust, enne kui lähen komisjonis toimunu juurde.
Nagu ma ütlesin, eelnõu eesmärk on teha perehüvitiste süsteemis seitse muudatust. Esimene neist on selline, et isal on võimalik jääda isapuhkusele senise kümne tööpäeva asemel 30 päevaks ning kasutada oma õigust emaga samal ajal või eraldi. Teine muudatus on see, et isa täiendava vanemahüvitise saamise õigus ei sõltu tulevikus enam isa eelnevast töösuhtest ega töötamise lepingulisest vormist. Kolmas muudatus: vanemahüvitise maksmist saab peatada ja jätkata vastavalt isiku soovile kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Neljas muudatus: vanemahüvitise maksmise ajal on võimalik pärast seaduse vastuvõtmist teenida töist tulu kuni pool vanemahüvitise ülempiirist – 2018. aastal on see umbes 1544 eurot kalendrikuus –, ilma et hüvitist vähendataks. Praegu on see summa 470 eurot. Vanemahüvitise saajale tagatakse senise poole hüvitise asemel terve hüvitise määr. Viies ettepanek puudutab vanemahüvitise arvutamise aluseks olevat perioodi, see seatakse sõltuvusse lapse sünnikuupäevast. Praegu võetakse aluseks eelnev kalendriaasta, täna teie laual oleva seaduseelnõu kohaselt aga lapse sünnile eelnevad 12 kuud. Kuuendaks kehtestatakse kolmikute ja enamaarvuliste mitmikute vanema toetus, mis on 1000 eurot kuus kuni laste 18-kuuseks saamiseni. Viimane muudatus puudutab lapsehooldustasu, mille maksmine lõpetatakse ning vastavad vahendid integreeritakse edaspidi vanemahüvitise skeemi. See oli kiirpilk sellele, mida see eelnõu sisaldab.
Sotsiaalkomisjon menetles seda eelnõu viiel istungil. Tähtajaks esitasid oma muudatusettepanekud Reformierakonna fraktsioon ning Riigikogu liikmed Maris Lauri ja Monika Haukanõmm. Esimesele komisjoni istungile, kus me seda arutasime, olid kutsutud ka Marko Udras Eesti Kaubandus-Tööstuskojast ning Peep Peterson Eesti Ametiühingute Keskliidust. Mõlemad kinnitasid, et nad toetavad seaduse eesmärki muuta vanemahüvitise süsteem paindlikumaks. Samas juhtis kaubandus-tööstuskoja poliitikakujundamise ja õigusosakonna juhataja Marko Udras tähelepanu sellele, et praegu on nn etteteatamistähtaeg, kui lapsevanem soovib lapsehoolduspuhkust, liiga lühike. Lähtuvalt töölepinguseadusest ja üldisest korrast on see 14 päeva. Tehti ettepanek, et see võiks olla pikem.
Sama murega tulid välja ka sotsiaalkomisjoni liikmed – nemadki juhtisid sellele probleemile tähelepanu. Kaubandus-tööstuskoda tegi nii kirjalikult kui ka komisjonis ettepaneku muuta etteteatamisaeg pikemaks, ideaalis võiks see olla 30 päeva. Sotsiaalministeeriumi esindaja selgitas meile, et nad on juba leppinud kaubandus-tööstuskoja esindajate ja teiste huvigruppidega kokku, et seda teemat arutatakse edasi ja kindlasti see tuleb lauale, sest see on oluline probleem. Aga seda tehakse järgmises etapis järgmise eelnõuga, mis peaks meie laudadele jõudma tuleva aasta kevadel, ametniku kinnitusel umbes märtsikuus.
Peep Peterson oli eelnõuga nõus, aga ta tõi välja ka hoopis teistsuguseid teemasid. Ta tõstatas näiteks küsimuse, et isapuhkuse perioodi pikendav säte võiks jõustuda varem, mitte alles 2020. aastal, sest sellist paindlikkust me väga vajame. Aga selgus, et asjad on mõnikord lihtsamad, kui nad meile tunduvad. Põhjus, miks selline oluline muudatus ei saa varem jõustuda, puudutab IT arendusi.
Veel tõstatas Peep Peterson sellise teema, et 1/3 rahaliselt hüvitatava vanemapuhkuse ajast oleks ette nähtud isadele. Isapuhkus võiks seega olla pikem kui kuu aega. Ta tõi lauale ka küsimuse, mis puudutab lapsehoidu. See küll ei ole seotud konkreetse eelnõuga, aga ta võttis jutuks võimaluse, et sõimekoht on tagatud juba lapse üheaastaseks saamisest alates. Loomulikult on ta nõus kõigi viidatud muudatustega, sest need muudavad süsteemi paindlikumaks. Selle nimel, et meil oleks rohkem lapsehoiukohti, et meil ka alusharidus- ja lapsehoiusüsteem oleks paindlikum ja lähtuks rohkem lastevanemate soovidest, lubas Sotsiaalministeerium jätkata koostööd Haridus- ja Teadusministeeriumiga.
Oma järgmisel istungil jõudsime ka muudatusettepanekuteni. Lubage mul lühidalt neid siinkohal tutvustada. Esimene muudatusettepanek, mida tutvustas Maris Lauri, on Eesti Reformierakonna fraktsiooni tehtud. Fraktsioon paneb ette jätta ära plaanitud lapsehooldustasu kaotamine. Põhjenduseks toodi, et siis kaob riigipoolne tugi peredele, kes kasvatavad kuni 2-aastaseid lapsi. Milles on asja sisu? 1990. aastatest on meil kehtinud lapsehooldustasu ja seda on käsitatud kui asendussissetulekut. Vanemahüvitise süsteemi tekkimisega ei peeta sellist asendussissetulekut enam mõistlikuks. Arvatakse, et see on natuke ajale jalgu jäänud ja regulatsiooni võiks integreerida üldisesse süsteemi. Millistest summadest me räägime? Lapsehooldustasu kuni lapse 3-aastaseks saamiseni on 38,36 eurot kuus ja kui peres on veel kuni 8-aastaseid lapsi, siis on teiste laste tasu 19,18 eurot. Kui peres on kolm või enam kuni 8-aastast last, siis on lapsehooldustasu samuti 19 eurot ja 18 eurosenti kuus.
Teine ja kolmas muudatusettepanek on Maris Lauri tehtud ja seisneb selles, et me võiksime muuta nn kolmikute ja enamalapseliste perede toetuse hoopis mitmikute toetuseks. Praegu meie ees oleva eelnõu kohaselt nähakse ette kolmikute ja enamaarvuliste mitmikute toetus, mis on 1000 eurot kuus kuni laste 18 kuu vanuseks saamiseni. Aga sama suur mure on, kuidas tulla toime siis, kui perre sünnivad kaksikud. See on sama tõsine katsumus. Maris Lauri ettepanek on, et meil võiks olla mitmikute toetus, mis algab alates kaksikute sünnist ja hõlmab ka kolmikuid ja enamaarvulisi mitmikuid, ja see võiks olla kõigile 300 eurot kuus. Ka need ettepanekud ei leidnud komisjoni liikmete enamuse toetust. Miks? Nagu ikka, asjad on seotud rahaga. Sotsiaalministeeriumi ametnik Pirjo Turk selgitas meile, et kui kolmikuid ja enamaarvulisi mitmikuid sünnib Eestis keskmiselt kaks korda aastas, siis kaksikuid sündis näiteks eelmisel aastal 224 paari ja nende arv kasvab aasta-aastalt tänu kunstliku viljastamise paremetele võimalustele.
Üks muudatusettepanek oli minu, Monika Haukanõmme esitatud ja see puudutab seda, kui kaua ette tuleb tööandjat teavitada vanemapuhkuse katkestamisest. Kui praegu on see tähtaeg 14 päeva, siis minu ettepaneku järgi 30 kalendripäeva. Põhimõtteliselt ei vaielnud keegi sellele vastu, sest saadakse aru ka sellest murest, et tööandjal on väga keeruline nii lühikese etteteatamisaja korral asendajat leida. Samas on see ka asendustöötajale väga hea, kui too periood on pikem. Kuid me põrkasime selle muudatusettepanekuga sellise küsimuse otsa, et seda ei peaks reguleerima mitte selles seaduses, vaid töölepingu seaduses ja avaliku teenistuse seaduses. See nõuab aga täiendavat aega, et see muudatus nendesse seadustesse teha. Seega jääme ootama järgmist paketti.
Järgmisena arutasime Eesti Reformierakonna fraktsiooni muudatusettepanekut vanemahüvitise arvestusperioodi kohta. Praeguse regulatsiooni kohaselt arvestatakse vanemahüvitist eelmise aasta sissetuleku järgi, mis tekitab pettuse võimalusi. Reformierakonna fraktsiooni ettepanek on võtta arvestuse perioodiks eelnevad 21 kalendrikuud. Meil toimus loomulikult väga pikk arutelu, milline variant – kas eelnevad 12 kuud või 21 kuud – vähendaks pettuse võimalusi. Eks neid jääb mõlemal puhul. Mõnikord on inimesed väga leidlikud. Teadupärast on ka internetis terve plejaad veebisaite, kus lausa õpetatakse, kuidas seda kõike teha. Nii et päris miinimumini me sääraseid pettusi loomulikult viia ei saa. Samas ei saa üksikute pettuste pärast teha seadust selliseks, et see karistaks kõiki. Pettused tulevad varem või hiljem välja, nende tuvastamisega ja riigilt ebaõiglaselt saadud toetuse tagasinõudmisega tegelevad juba teatud uurimisorganid.
Üks minu esitatud muudatusettepanek puudutas seda, kui pikk võiks olla minimaalne korraga välja võetav isapuhkus. Praegune eelnõu ütleb, et isapuhkust, mis on 30 kalendripäeva, võib võtta välja ka päevade kaupa. Kindlasti oleks vajalik täpsemalt sätestada, kas see periood on minimaalselt viis päeva või rohkem pikk. Tööandjaga kokkuleppel võib seda puhkust võtta tõesti ka päevade kaupa. Miks aga oleks vaja minimaalne päevade arv seadusesse kirjutada? See tuleneb tõsiasjast, et kui meil on selleks ette nähtud 30 kalendripäeva, aga isa võtab näiteks välja puhkuse 6 × 5 päeva, siis on tegelik puhkuseperiood teadlikult pikemaks venitatud. Jällegi, eesmärk on kuritarvituste vähendamine.
Lisaks tegin ettepaneku tuua seaduse jõustumise tähtaeg ettepoole, nii et isapuhkuse pikendamine ei jõustuks 30. juunil 2020, vaid juba 2019. aastal. See ettepanek ei leidnud samuti toetust. See on otseselt seotud IT-arendustega, nagu ka siin saalis on korduvalt teemaks olnud, SKAIS 2 arendamise probleemidega. Aga kõik teised positiivsed muudatused jõustuvad juba 1. märtsil 2018.
13. novembril, kui oli sotsiaalkomisjoni kolmas istung ja me kolmandat korda arutasime seda eelnõu, toimusid hääletused ning langetati ka menetluslikud otsused. Need otsused olid järgmised. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu menetlemine täiskogu 22. novembri istungi päevakorda ja teine lugemine lõpetada, saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lugemine lõpetatakse, 6. detsembriks ning panna siis eelnõu lõpphääletusele. Kõik otsused tehti konsensusega.
See oleks siis väga lühidalt meie koosolekutel arutletu. Jään ootama teie küsimusi. Aitäh!