See on tundlik teema – innovaatiliste ravimite kättesaadavus. Loogika on selles, et haigekassa hüvitab praeguse süsteemi järgi kulutusi nendele ravimitele, mille puhul on ravimitootja taotlenud Eestis turustamist ja soodustuse saamist ning mille eksperdid on hinnanud kulutõhusaks. Kulutõhusus tähendab ühelt poolt meditsiinilist tõhusust ja teisest küljest seda, et hind on proportsioonis ravimite potentsiaalse, keskmise või teaduslikult hinnatud mõjuga tervisele. Sellised ravimid kantakse soodusravimite nimekirja ja riik soodustab nende levikut protsentidega, s.o 50, 75, 90 või 100. Ja lisaks on soodusravimite puhul, mis moodustavad ju enamiku kõikidest ravimitest, mida inimesed tarbivad, täiendav hüvitis neile, kes kulutavad nendele ravimitele liiga palju.
Kõnealune süsteem ei laiene nendele ravimitele, mis ei ole läbinud seda n-ö hüvitamisele tulemise filtrit. See ei tähenda, et nad ei läbigi seda, vaid et see protsess võtab veel aega: hinnatakse kulutõhusust, tuleb peale uus teadus, kaubeldakse hinda alla või läheb hind alla teistel põhjustel. Siis võivad ka need ravimid jõuda soodusravimite nimekirja. Võib öelda niimoodi, et ainult soodusravimite nimekirja kantud ravimitele laieneb hüvitis sellepärast, et riik ei peaks soodustama ravimeid, mis ei ole tõhusad. Ka selliseid ravimeid on turul ja neil on müügiluba olemas, aga nad ei ole kas põhimõtteliselt tõhusad või on tõhusad ainult väga kitsale hulgale patsientidest.
Tõsi, see on ühiskonnas väga akuutne, aktuaalne ja tõsine probleem, et teatud ravimid, mille puhul me teame, et need kas või natukene, aga siiski aitavad patsiente, ei ole seda filtrit läbinud. Põhjuseks see, et tootja tahab meie käest liiga kõrget hinda saada, mida juhtub tihti, või on nende meditsiiniline tõenduspõhisus või efektiivsus veel õhuke. Need on uued ravimid, mille puhul ei ole lihtsalt piisavalt kliinilisi teadusuuringuid tehtud. Nendel puhkudel on inimestel kindlasti õigustatud küsimus, et miks siis arst need välja kirjutab, aga riik ei hüvita.
Igal aastal tulevad sellisel viisil turule uued ravimid – aina uuemad, moodsamad ja väga palju kallimad –, aga loomulikult ei ole me suutnud kõiki soodusravimite nimekirja võtta. Ja mis siin salata, arvestades meie tervishoiule kulutatavaid summasid majanduse kogutoodangust, ei suuda kõiki võtta ka tulevikus. Võib öelda sedagi, et see on aina kasvav probleem. Ka meist palju-palju jõukamad riigid ei suuda kõiki ravimeid enam soodusravimite nimekirja võtta.
Esimene n-ö šokiäratus oli C-hepatiidi ravim, mis tekitas ka siin Eestis mullistusi. Haigekassa eelarve läks eelmisel aastal selle ühe konkreetse ravimi pärast üle piiri. 13 miljonit eurot kulutati rohkem, sest tuli juurde nii palju patsiente, kellel ilmnes see haigus. Sellesama ravimi puhul on paljud Euroopa riigid esmakordselt sattunud olukorda – erinevalt paljudest teistest on tegu ääretult tõhusa ravimiga, paranemisprotsent on 90 ja üle selle –, kus nad pole hinna tõttu suutnud seda kõikidele patsientidele kättesaadavaks teha. Eestis me oleme sellega harjunud. Me toome turule uue ravimi ja ütleme, et see laieneb ainult teatud sihtrühmale, selleks et kulusid kokku hoida. Sellesama C-hepatiidi ravimi puhul on näiteks minu määruses öeldud, et seda tohib välja kirjutada ainult teatud maksafibroosi tasemega patsientidele. Aga paljudes Euroopa riikides oli esmakordselt selline olukord, kus tuli hakata piirama patsientide hulka, kes tohivad seda ravimit võtta, et lihtsalt kulusid kontrolli all hoida. See on globaalne probleem.
Vähiravis on uute ravimite keskmine hind tõusnud viimase 20–25 aastaga, ma ei taha nüüd päris valetada, aga suurusjärgus 100 dollarilt 10 000 dollarile kuus. Natukene on paranenud ka elulemus. Jah, need ravimid on paremad ja täpsemalt sihitud, aga see, mis on toimunud kuludega, on täiesti astronoomiline. Sellest tulenevalt on ka ravimifirmad ise, kes teenivad maailmas kõige kõrgemaid marginaale – tihti rohkem kui pangad ja naftatööstus –, olnud mures, kuidas tulevik välja näeb. Tulevik on kindlasti täpsemalt sihitud ravimid, mille väljatöötamine on oluliselt kallim, aga mis laienevad palju väiksemale hulgale patsientidest. Kuidas neid siis riikliku rahastusskeemi mõttes võtta? Praegu katsetatakse, sh ka Eestis, n-ö innovaatilise kulu jagamise skeeme. Põhimõtteliselt on nii, et kui näiteks uus ravim tuleb turule, siis alguses maksab selle eest tootja, et tõestada riigile, et ta toimib, ja alles pärast seda, kui ta toimib, võtab riik selle üle. Aga need arengud veel jätkuvad üle Euroopa.
Tervisevaldkonnas on üks suur probleem või tõsine küsimus ravimite kättesaadavus Eesti-suguses väikeriigis – meie läbirääkimiste positsioon, selleks et neid ravimeid mõistliku hinnaga oma turule saada. Kui me vaatame näiteks Saksamaad, kus elab üle 80 miljoni inimese ja kus on tervisekulude osakaal meie omast oluliselt kõrgem, siis seal on ravimifirmal väga suur huvi saada riiklikusse soodustussüsteemi. See on väga-väga suur turg, kus liigub väga suur raha. Eesti puhul laienevad väga paljud ravimid viiele kuni kümnele patsiendile. Ma kirjutasin paar nädalat tagasi alla ühele hinnakokkuleppele seoses ühe silmahaigusevastase ravimiga viiele patsiendile. Kulu mõttes on prognoos pool miljonit. See mõjutab otseselt meie läbirääkimispositsiooni. Kui me läheks ja ütleks, et hind on liiga kõrge, me oleks valmis maksma kaks korda madalamat hinda, siis öeldaks selle peale, et teate, ega see teie turg meile väga huvi ei paku, sest ta on lihtsalt nii väike.
See on põhjus, miks mitmed riigid Euroopas, eriti väiksemad riigid, arendavad ühishankeid ravimitele. Tahe on ühiselt kokku leppida ja koos hankida, selleks et oma positsiooni tugevdada. Häda on selles, et Euroopa Liidu tasemel – oleks ju loogiline, et Euroopa Liit räägiks üldtunnustatud müügiloa taotlemisel, mida annab välja ravimiamet, ühiselt läbi, mis on ravimite hind Euroopa ühiskondadele – ei ole kahjuks võimalik seda teha. Ühelt poolt sellepärast, et suurtel riikidel puudub huvi sellise kokkuleppe vastu, sest selles äris on hästi palju pimedaid ja läbipaistmatuid rahastusskeeme, mis riikidele sobivad, kui nad saavad häid diile, ja teiseks sellepärast, et Euroopa Liidul ei ole selles valdkonnas pädevust. Sellest tulenevalt me võitleme mitme asjaga korraga. Ühelt poolt me peame tagama, et innovaatilised ravimid üldse tuleksid Eesti turule, ja teisest küljest me saame neid soodustusnimekirja võtta ainult siis, kui neil on aktsepteeritav hind – nii et raske seis.