Austatud Eesti Vabariigi president! Austatud Riigikogu liikmed! Head külalised! Mul on väga hea meel esitleda teile täna Eesti inimarengu aruannet. Nagu ikka on see suure autorkonna ühine töö, mida me oleme juhtinud koos Raul Eametsa ja Kristina Kallasega.
Peatun lühidalt ettekande peamistel sõnumitel. Neid on viis. Esimene oluline sõnum, mis meie aruandest välja kasvab, on see, et Eesti heaolu kasv on olnud kiire, kuid nii nagu ka eelmised inimarengu aruanded on näidanud, on ebavõrdsus Eesti ühiskonnas endiselt suur. Me mõõdame heaolu muutust viimase 25 aasta jooksul, kasutades inimarengu indeksit. Kui me paneme korraks ühele graafikule Euroopa Liidu ja SRÜ riigid, siis me näeme 25 aasta jooksul järgmist muutuste pilti. Heaolu kasv Euroopa riikides on olnud selline, et riikidevahelised vahed on vähenenud. Heaolu on kasvanud kiiremini Ida-Euroopas ja Lõuna-Euroopas ning mõnevõrra aeglasem on kasv olnud Lääne-Euroopa riikides ehk Euroopa sees on toimunud teatud ühtlustumine. Teiselt poolt me näeme sellelt graafikult ka seda, et vahed Eesti ja Ida-Euroopa riikide ja SRÜ riikide vahel on kasvanud. SRÜ-s on viimase 25 aasta jooksul heaolu kasv olnud oluliselt aeglasem. Seega, Euroopa sees on kasvu ühtlustumine, Euroopa Liidu ja SRÜ riikide vahel on erinevus kasvanud. Ja Eesti omakorda, kui me vaatame joonist, asetub seal väga väärikale kohale – kolmandale kohale. Eestis on viimase 25 aastaga olnud heaolu kasv üks suurimaid Euroopa Liidus, jäädes selgelt maha üksnes Horvaatiast ja olles võrreldav Iirimaaga.
Mitte ainult suhteline muutus ei ole olnud kiire, vaid kui me vaatame ka inimarengu indeksi absoluutväärtust, siis see on juba täiesti võrreldav Soomega. Uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest on vaid Tšehhil ja Sloveenial indeksi väärtus natuke suurem. Nii et ka absoluutses mõttes on inimarengu indeks Eestis tõusnud päris kõrgele tasemele. Tuletan meelde, et indeks mõõdab meil kolme komponenti – see on seotud tervisega, haridusega ja sissetulekuga. Suurimaks on vahe teiste riikidega jäänud muidugi sissetulekutes, kuid ka see on ajaga selgelt vähenenud.
Aga nagu ikka kipuvad kiire arenguga kasvama ka erinevused ühiskonna sees. Me näeme, et Eestis kasvas ebavõrdsus kiiresti 1990. aastatel. Tähtsam on aga võib-olla see, et ebavõrdsus ei ole meil hakanud oluliselt vähenema, vaid on jäänud sellele kõrgele tasemele püsima. Kui me vaatame seda edetabelit, siis seal on Eesti, Euroopas vähemalt, pigem esiotsas. Meist eespool on vaid Läti, Leedu ja Rumeenia. Need on Eesti viimase 25 aasta arengu kaks olulist punkti, mis kahtlemata seonduvad ka rändega.
Meie teine põhisõnum on, et Eestis on praegu toimumas rändepööre. Me ei taha öelda veel seda, et Eestist on saanud sisseränderiik, kuid Eesti rändesuundumused on selgelt muutumas. Rändesuundumused kujunevad kahe vastandsuunalise jõuvälja mõju tulemusena. Ühelt poolt tähendab seesama heaolu kasv, millest ma alustasin, seda, et Eestisse saabub üha rohkem inimesi, saabub üha rohkem väljastpoolt Euroopa Liitu. Nagu me nägime, on heaolu erinevus meie ja SRÜ riikide vahel suurenenud ja rände üldine tõmme on heaolu poole, olenemata rände põhjusest – olgu see töö, õppimine või pere. Ränne suundub pigem madalama heaoluga riikidest kõrgema heaoluga riikidesse. Teiselt poolt on ebavõrdsus endiselt suur, meil on väga palju madalapalgalisi ja see on see põhitegur, mis inimesi Eestist jätkuvalt välja viib. Me leiame, et need kaks jõudu toimivad praegu vastassuunaliselt ja nende tõttu jäävad meil rändevood kas rohkem plusspoolele või miinuspoolele. Nagu me teame, pärast Euroopa Liiduga ühinemist väljaränne Eestist kasvas. Kuid mis on jäänud Eesti rändesuundumusi vaadates natukene selle suure väljarände varju, on asjaolu, et tegelikult pani Euroopa Liiduga ühinemine täpselt samamoodi aluse Eestisse sisserändele. Need mahud olid lihtsalt väiksemad, aga sisseränne Eestisse kasvas samamoodi. Euroopa Liidu liikme staatus, heaolu kasv – need on kõik tegurid, mis on järjest rohkem inimesi Eestisse toonud. Aasta 2015 oli selles mõttes murranguline või tähenduslik, et esimest korda ületas Eestisse saabujate arv Eestist lahkujate arvu ja seesama olukord jätkus Statistikaameti värskete andmete kohaselt ka 2016. aastal.
Kui me lööme riigid geograafia alusel natuke lahku, siis me näeme, et Euroopa Liiduga ühinemine pani loomulikult aluse väljarändele Euroopa jõukamatesse liikmesriikidesse. Seda näitab helesinine miinuspoolel olev joon graafikul. Me näeme, et viimase kolme-nelja aasta jooksul on see sinine joon hakanud selgelt ülespoole tõusma ja jõudnud päris nulli lähedale. Ehk siis ka Euroopa Liidu teiste riikidega on Eesti negatiivne rändesaldo muutunud järjest väiksemaks. Selle üks väga oluline komponent on muidugi see, et väljarändele järgneb alati tagasiränne ehk Eestisse saabujate seas on väga palju, umbes pooled, meie oma inimesi, kes tulevad Eestisse tagasi. Kuid teine asi, mida me siit graafikult näeme, on see, et Euroopa Liidu väliste riikidega muutus Eesti rändesaldo positiivseks kohe pärast Euroopa Liiduga ühinemist. Tõepoolest, vähem jõukatest riikidest – ka Venemaalt ja Ukrainast – tullakse Eestisse järjest rohkem, eriti pärast seda, kui Eestist sai Euroopa Liidu liikmesriik.
Huvitav on ka vaadata Eestisse saabujate ja lahkujate ametialast jaotust. Tavaliselt kipub olema nii, et saabujate seas on rohkem madalapalgalisi, nagu me näeme Euroopa riikide rändekogemusest. Eestis see niimoodi ei ole. Eestisse saabuvad pigem kõrgepalgalised ja me võime öelda, et Eesti senine rändepoliitika, mis on tuginenud kahele alusele – iga-aastasele rändekvoodile ja punktisüsteemile ning kõrgendatud palganõudele –, on hästi toiminud ja toonud meile pigem juhte ja tippspetsialiste. Samas lahkuvad need, kes pole Eesti arengust sedavõrd hästi osa saanud, ehk madalapalgalised inimesed. Need kaks jõuvälja mõjutavad meie rännet tõepoolest jätkuvalt ja nii oleme aruandes leidnud, et oleme tänaseks jõudnud rändepöörde faasi. Heaolu kasv toob meile üha rohkem inimesi juurde, eriti väljastpoolt Euroopa Liitu, peamiselt Venemaalt ja Ukrainast, aga üha enam ka kõige erinevamatest maailmariikidest, igalt kontinendilt. Kui mingit suurt šokki või vapustust ei tule, siis võib arvata, et sisseränne Eestisse muutub järjest olulisemaks, seda enam, et meie kolmas sõnum inimarengu aruandes on, et Eesti areng on muutunud rändesõltuvaks.
Eesti rahvaarv kahaneb, Eesti tööealine elanikkond on kahanenud ja sellest on tekkinud mitmed meie probleemid. Üks probleemide lahenduse võti, mida ka paljud tööandjad on välja pakkunud, on seotud sisserändega. Me otsustasime aruande raames teha ühe pikaajalise, kuni aastani 2100 kestva rahvastikuprognoosi, et näha, mis on rände pikaajalised mõjud. Me räägime rändest sageli hetke kontekstis – ettevõtluses on näiteks kohe täna vaja mingit liiki töötajaid –, aga rändega kaasnevad ka pikaajalised lõimumisega seotud teemad. Me vaatasime natukene pikemas perspektiivis, missugused on Eesti rahvastiku arengu erinevad rajad.
Kui me keskendume kolmele stsenaariumile, mis ma ettekande jaoks olen välja valinud, siis kõigepealt see esimene, kõige alumine joon näitab seda, mis juhtub siis, kui jätkub praegune olukord, kus on enam-vähem viimase kümne aasta rändesaldo ja praegune sündimuse tase. Me näeme, et selline arengurada viib paratamatult Eesti rahvaarvu jätkuvale ja üsna kiirele kahanemisele. Väga huvitav on ka see keskmine kollane joon, mis eeldab, et rändesaldo on enam-vähem nullis, aga sündimus tõuseb rahvastiku taasteks vajalikule tasemele ehk siis keskeltläbi 2,1 last ühe naise kohta. Me näeme aga, et ka see arengurada ei taga Eesti rahvastiku püsimist. Põhjus, miks ainult sündimusega ei ole võimalik rahvastiku püsivust tagada, peitub juba siin elava rahvastiku vanuskoosseisus, mis rahvastiku taasteks ei ole siiski piisav. Kõige ülemine joon on see joon, mida me nimetame tinglikult rahvastiku püsimise stsenaariumiks. Selle realiseerumine on võimalik siis, kui on täidetud kaks olulist tingimust. Kõigepealt peaks sündimus tõusma rahvastiku taasteks vajalikule tasemele ja teiselt poolt on meil vaja ka üpris ulatuslikku sisserännet ehk umbes 200 000 inimest aastas selle perioodi jooksul. Mis on aga tööturuga seotud arengu vaatenurgast võib-olla veel olulisem, on see, et seegi rahvastiku püsimise stsenaarium ei taga meil tööealiste elanike arvu säilimist praegusel tasemel ehk ka selle stsenaariumi kohaselt tööealiste inimeste arv kahaneb. Põhjus on selles, et isegi kui sündimus tõuseks kohe täna taaste tasemele, siis need lapsed jõuavad ju tööturule alles 25 aasta pärast ehk tööturu, eriti lähema 20–30 aasta probleeme ei ole võimalik sündimusega lahendada. Seetõttu on meie kokkuvõte, et Eesti nagu ka Euroopa riigid tervikuna on oma arengus jõudnud rajale, mida me nimetame rändesõltuvuseks. Küsimus on, kuidas sellel rändeajastul, kus me oleme rändesõltuvad, paremini hakkama saada, nii et ühiskond ei killustuks, ei lõhestuks. Me teame, et rändetemaatikas on ka siin saalis poliitilistel jõududel erinevad vaated. Kuidas me siis ikkagi saame hakkama nii, et meie ühiskond ei lõhestu ja probleemid ei kasva üle pea?
Selle küsimuse juurde asumisel, uussisserändega tegelemisel peame omakorda arvestama, et kogu see uus ränne ei asetu vaakumisse, vaid olukorda, mis Eestis on tänaseks kujunenud. Ja selle olukorra, mis Eestis on kujunenud, me võtame kokku kui segregatsiooni nõiaringi, mis kahjuks on eesti- ja venekeelse elanikkonna vahel suur, erinevused on jätkuvalt suured. Venekeelse elanikkonna eesti keele oskus on paranenud, Eesti kodakondsete arv on kasvanud, aga samas on mitmed struktuursed, olulisemad probleemid endiselt suured ja lõhed on pigem kasvanud kui kahanenud.
Võtame ametialase jaotuse ja selle muutused emakeele alusel. Ma keskendun ühele tööturule, et mitte tuua kõiki Eesti regionaalseid erinevusi ühte graafikusse kokku. Vaatame ametialast jaotust emakeele alusel 1989. aastal Tallinnas. Kõige olulisem on graafikult välja lugeda seda, et see on enam-vähem ühesugune ehk eesti ja vene emakeelega inimeste ametialane jaotus oli üsna võrreldav. Nõukogude ühiskonnale tavapäraselt oli selliseid keskmisi teenindustöötajaid vähe, palju oli sinikraelisi tööstustöölisi jne. Ka juhtide ja tippspetsialistide osakaal oli keskmisest suurem. Mis on aga juhtunud üleminekuaja jooksul? Eestlased on liikunud ametialases hierarhias kiiresti kõrgematele positsioonidele ja eesti emakeelega inimeste seas on väga vähe lihttöölisi. Vene emakeelega inimeste ametialane edenemine on olnud tunduvalt aeglasem ja pigem on pidama jäädud sinikraelistesse ametitesse. Sellest räägib Ellu Saar teile kindlasti pikemalt. On üks väike selektiivne rühm, kes on väga hästi lõimunud, oskab suurepäraselt eesti keelt ja saab tööturul isegi paremini hakkama kui eestlased, aga kui me vaatame pilti tervikuna, siis on ametialane mobiilsus emakeele alusel ikkagi väga erinev. On selge, et kui ametid on erinevad, siis on erinevad ka inimeste sissetulekud. Ja kui inimeste sissetulekud on erinevad, siis hakkab see loomulikult mõjutama seda, kus inimesed elada saavad ehk inimeste elukohavalikuid.
Viimase 25 aasta jooksul on kiiresti kasvanud elukoha segregatsioon, mis tähendab seda, et eesti ja vene emakeelega inimesed elavad ka Tallinna sees üha enam eri piirkondades. See graafik näitab põhimõtteliselt meile seda, mitu protsenti kas eesti või vene emakeelega inimestest peaks elukohta vahetama, et sellist erinevust ei oleks: umbes 40% kas eesti või vene emakeelega inimestest peaks Tallinnas elukohta vahetama, et segregatsioon kaoks. Veelgi enam, nagu öeldud, see päritud segregatsioonimuster mõjutab ka seda, mis toimub praegu, ja nüüdisaegne ränne asetub sellesse taustsüsteemi, kuhu oleme tänaseks jõudnud.
Näitan teile lihtsalt kaht kaarti selle kohta, kuhu Tallinnas asuvad elama Euroopa Liidust ja SRÜ-st pärit sisserändajad. Euroopa Liidust pärit sisserändajad asuvad elama Tallinna kesklinna, näiteks Kalamaja piirkonda, kus on palju eesti emakeelega inimesi. SRÜ-st pärit sisserändajad asuvad elama Tallinna paneelelamute piirkondadesse. Seal on tuttav keelekeskkond, sageli tuntakse neid inimesi, kes Eestis elavad. Seal on vene koolid, kuhu saab oma lapsed õppima panna. Ehk see olemasolev n-ö paralleelühiskondade kogu, mille me oleme Eestis pärinud nõukogude ajast, taastoodab tänapäeva nüüdississerändega seotud segregatsiooni.
Kuidas segregatsiooni nõiaring siis toimib, kui seda lühidalt kokku võtta? Kui tööturul on erinevused, siis on ka sissetulekute erinevused. Kui sissetulekud on erinevad, siis asuvad inimesed elama eri piirkondadesse. Koolid on meil elukoha- ja piirkonnapõhised – lapsed lähevad oma lähimasse kooli. Järelikult on ka haridus ja koolid segregeeritud ja haridusest jõuab segregatsioon omakorda tööturule. Ja nii see segregatsiooni nõiaring toimib, see toimib samamoodi ka teistes Euroopa riikides. Mis sellele aga hoogu juurde annab, on see, et me seda veel ka riiklikult juhime. Meil on eesti ja vene emakeelega koolisüsteem ja see annab segregatsiooni nõiaringile üksnes hoogu juurde.
Lühidalt, mis me praegu teeme, kui üldist pilti vaadata, on see, et alates kolmandast eluaastast, umbes siis, kui lapsed lähevad lasteaeda, sorteerime nad keele alusel kahte erinevasse süsteemi ja siis imestame, et lõimumist ei toimu. See on nagu see, kui me paneks lapsed kahte klaasi. Me võime ühte klaasi vette suhkrut juurde panna, keeleõpet teha, püüda keelekümblusega keelelist kompetentsust kasvatada, kuid lapsed – see on probleemi tuum – ei puutu kokku, nad on ikka kahes erinevas süsteemis. Ei teki ühiseid sõpru, ei ole ühiseid tegemisi, ühiseid väärtushinnanguid. See on probleemi tuum, mitte keeleõpe.
Niisiis me näeme, et segregatsioon on kasvanud, ta on suur nii tööturul kui ka elukohtades ja koolis. Kust saab riik algust teha? Ainus loogiline koht on haridus, me ei näe ühtegi teist loogilist kohta, kust me saaks muutust alustada. Kui meie eesmärk on erinevusi vähendada – ja veel kord, me peame sellele kõigele mõtlema ka uues sisserände kontekstis, meile tulevad ka uued inimesed, me ei saa nõukogude aega pidama jääda –, siis me peame jõudma ikkagi keele põhjal eristatud koolisüsteemist ühtselt toimivasse Eesti haridussüsteemi. Loomulikult tugineb see ühelt poolt eesti keelele, aga teiselt poolt võtab arvesse kogu keelelist ja kultuurilist mitmekesisust, mis Eestis on ja mis tulevikus kindlasti kasvab. Järelikult lahendus ei ole see, kui me venekeelse kooli lihtsalt kinni paneme ja vene lapsed eesti kooli tõstame. Kogu Eesti koolisüsteem ja haridus peab muutuma. Sellest võidavad tegelikult ka meie oma eesti lapsed, kes peavad saama avatud maailmas paremini hakkama. Eesti tööandjad on näiteks juba järjest enam rahvusvahelised. Teiste keelte ja kultuuride tundmine peab olema veel tugevamalt osa sellest üldkompetentsusest, mida lapsed koolist kaasa saavad.
Nagu öeldud, keskendub see inimarengu aruanne kahele teemale. Ühelt poolt on tekkinud rändesõltuvus, me vajame sisserännet, ja teiselt poolt on meil väga suured lõimumisprobleemid. Kuidas leida tasakaalupunkti nende kahe suure teema vahel ja kuhu me oleme inimarengu aruande koostamisel välja jõudnud, on see, et me peaksime neid kahte teemat arvestama terviklikult alates saabujate vastuvõtmise poliitika kujundamisest. Me pakume, et aeg on kasutusele võtta aktiivne sisserändepoliitika. Eesti senine rändepoliitika on tuginenud, nagu öeldud, kahele alusele: iga-aastane rändekvoot ja palgakriteerium. Need on toiminud hästi, aga kuna on tekkinud rändesõltuvus, siis on eelkõige tööandjate soovide kohaselt – ja see on väga loomulik, sest kui tööandjal läheb halvasti, läheb Eestil tervikuna halvasti – need meetmed ja kriteeriumid muutunud järjest leebemaks. Me oleme rändekvoodi alt ära viinud järjest rohkem rühmi ja ka 1,24-kordse keskmise palga nõue on kaotatud. Meie rändepoliitika on muutunud järjest leebemaks.