Aitäh teile! Ma alustan teie sissejuhatusest. Tuleb välja, et ükskõik, mida ma räägin, te ütlete lõpuks, et küsimused jäävad vastuseta ja ebaselgeks. Ma püüan rääkida kõlava häälega, selgelt, ilma vaikse toonita, et te saaksite täpselt aru igast minu vastusest. Ja tõsilugu, te teate, et ma tavaliselt nii alati ka käitun. Te ütlesite, et esmaspäeval olla meil olnud põnevad arutelud. Ma tean, et kunagi, mingil ajaperioodil te olite meie arutelude juures. Nüüdseks te olete läinud teise erakonda ja püüate sealset maailmavaadet üles leida. Ma loodan, et te selle tõesti aja jooksul ka üles leiate.
Kui tulla nüüd tagasi teemade juurde, mis meil on täna käsitlusel, siis ma ütleksin niimoodi. Vaadake, valimiste eel teevad kõik erakonnad tööd selle nimel, et näidata, kui palju nad erinevad ühest või teisest erakonnast. See on nii valimiste eel. Valimiste järel ja koalitsiooni moodustamise ajal püütakse leida seda ühisosa, mis viiks kokku ja annaks võimaluse riiki juhtida. Loomulikult, igas koalitsioonis on alati kompromisse. Ma mäletan seda, kui meil oli koalitsioon Reformierakonnaga ja teemaks oli koduomanike maamaksuvabastus, IRL-i üks suuri soove, mis on praeguseks ellu kutsutud. Reformierakond ei tahtnud seda. Nad ütlesid selle välja: "Meile ei meeldi see. Me tahaksime, et koduomanikud oleks maksustatud." Me ütlesime, et ei, me ei taha, et nad oleks maksustatud. Nad olid sunnitud selle kompromissiga kaasa tulema.
Ehk mida ma tahan sellega öelda? Koalitsioonilepingud on alati kompromisside kunst. Kas kompromissid ületavad meie punaseid jooni või mitte? Mina võin täna teile öelda, et see koalitsioonileping, mis kuus kuud tagasi tehti, on väga hea koalitsioonileping. Ma näen seal väga selgeid signaale, mis on parempoolsele erakonnale head signaalid, alates riigiettevõtete müümisest börsil. Mida me viimati tegime? Ostsime tagasi Eesti Raudtee. Osa erakondi seda toetasid, minu erakond seda ei toetanud.