Austatud Riigikogu! Infotund. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Infotunnis on kohal 38 Riigikogu liiget.
Valitsusliikmetest on infotunnis peaminister Jüri Ratas, välisminister Sven Mikser ja maaeluminister Tarmo Tamm. Annan võimaluse esitada kaks lisaküsimust.
Esimene küsija on Andres Ammas ja esimene vastaja peaminister Jüri Ratas. Palun!
Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav peaminister! Teie valitsuse eelarvestrateegiat ja kava lõdvendada senist Eesti eelarvepoliitikat on nüüdseks vähem või rohkem jõuliselt jõudnud kritiseerida nii Eesti Pank kui ka eelarvenõukogu. Milles te nendega, Eesti Panga ja eelarvenõukoguga, ei nõustu? Miks te nende hinnangutega ei arvesta? Kas te teate midagi rohkemat kui nemad? Või ongi asi nii lihtne, nagu ütleb Äripäev oma tänases juhtkirjas, et eelarvepoliitika lõhnab valimiste järele, et praegune valitsus mõtleb ainult 2019. aasta Riigikogu valimistele ja sealsele edukale esinemisele?
Austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Hea küsija! Suur tänu selle võimaluse eest täna siin teie ees infotunnis olla. Ma palun ka vabandust selle pärast, et infotund on homselt päevalt ära liikunud. See on seotud sellega, et Eesti võtab õige pea üle eesistumise ja me peame homme olema Euroopa Komisjoni ees.
Vastan teie küsimusele. Kindlasti ei saa riigi eelarvestrateegia ega riigieelarve minu arvates lähtuda eelseisvatest valimistest. Riigi eelarvestrateegia peab lähtuma sellest, et anda ühiskonnas meie elanikele suurem kindlus, anda ühiskonnas meie elanikele suurem sidusus, anda ühiskonnas hoogu juurde meie majandus- ja ettevõtluskeskkonnale.
Kui te küsite, mille üle peamine vaidlus käib, siis vaidlus käib ühelt poolt eelarvenõukogu ja teiselt poolt Vabariigi Valitsuse vahel selle üle, kuidas nähakse praegu meie majanduskasvu potentsiaali. Kas me ütleme, et me oleme suutnud selle potentsiaali saavutada ja meie majanduskasv on praegu maksimumi lähedal, või me ütleme, et Eesti majanduskasvu potentsiaal on palju kõrgem või kõrgem, kui see on reaalsetes numbrites, ja me soovime seda vahet vähendada. Keerulisemas keeles nimetatakse seda negatiivseks SKT lõheks. See on see vaidluskoht. Eelarvenõukogu ütleb, et majandust ei ole vaja praegu stimuleerida, ettevõtluskeskkonda ei ole vaja stimuleerida näiteks uute ja strateegiliste investeeringutega. Ja valitsus näeb seda nii, et sellest, mis on siiani toimunud, me suudame teha rohkem. Ja kui te küsite, mis on vaidluskoht, siis selle üle vaidlus peamiselt käibki.
Andres Ammas, esimene täpsustav küsimus, palun!
Aitäh! Hea kolleeg Aivar Sõerd küsis lõppenud nädalal väga targalt ja sai ka huvitava vastuse Rahandusministeeriumilt. Selgub, et järgmise aasta eelarve vajab 341 miljonit eurot lisaks. Sellest 137 miljonit kaetakse reservide arvel ja 204 miljonit täiendava laenuga. Aga sellest rahast, 341 miljonist, ainult kolmandik, 115 miljonit, kavandatakse investeeringuteks, ülejäänud kaks kolmandikku läheb jooksvateks kuludeks. Miks niimoodi? Kas see on siis nüüd tark ja ettenägelik poliitika, mille kaudu majandust elavdada ja stimuleerida?
Aitäh teile selle küsimuse eest! Minu teada siin tänases infotunnis räägib veel Aivar Sõerd ka riigirahandusest. Ma arvan, et see, mida Riigikogu liige härra Sõerd on teinud, on väga tervitatav. See on väga tervitatav, et ta on tõmmanud selle diskussiooni hoopis laiemaks. Tõsi on küll see, et minu teada – ka mina olen tutvunud nende arvutustega – räägib Riigikogu liige härra Sõerd tuludest ja kuludest, mille alla lähevad ka finantseerimistehingud jms. Ja ma arvan, et nendele küsimustele, mille Riigikogu liige härra Sõerd on viimastel päevadel sotsiaalmeedias, Facebookis tõstatanud, antakse täna-homme ka väga konkreetne vastus, et eelarvelisi numbreid ei käsitletaks erinevalt.
Mulle küll tundub, et arusaadavalt on inimesed, kes otseselt, igapäevaselt ei ole Vabariigi Valitsuse laua taga riigi eelarvestrateegiaga kokku puutunud, võib-olla lihtsalt mõningad numbrid ja read segamini ajanud. Seda ei saa härra Sõerdile pahaks panna. Kindlasti me anname lähiajal talle ka selgitava vastuse, et ta saaks oma arvutused paika ajada. Aga ühte asja ma tunnustan. Ma arvan, et nii teie, härra Sõerd kui ka mina ja terve valitsus seisame tegelikult selle eest, et me ei saa tuleviku arvel elada. Tuleviku arvel elada ei tohi. Me saame tõesti tegevusi ette võtta ainult varasemalt kogutud ülejäägi arvel.
Andres Ammas, teine täpsustav küsimus, palun!
Aitäh vastuse eest, lugupeetud peaminister! Aga ma ei saanud ikkagi aru, milles härra Sõerd eksib. Mis need õiged arvud on teie arvates? Tooge siis palun ära need õiged arvud! Ja te tegelikult ikkagi ei vastanud sellele küsimusele, miks üle 200 miljoni läheb lihtsalt jooksvate kulude katteks, mitte investeeringuteks.
Aitäh! Kindlasti ei lähe strateegiliste investeeringute kavast mitte ükski sent jooksvate kulude katteks. Vastupidi, kõik läheb investeeringuteks: kõik need 300 miljonit eurot, mis on järgneva kolme aasta jooksul ette nähtud, lähevad investeeringuteks. Selles mõttes on teie küsimus õigesti püstitatud, et kuhu see raha siis läheb. Loomulikult, seda peab teadma.
See raha läheb taristuobjektidele, milleks on sõiduteed ja raudteed. See läheb infotehnoloogia arengusse ja selle parema kättesaadavuse tagamiseks Eesti elanikele. See läheb ka korraliku elamufondi poliitikasse, mida Eestis pole kaua aega olnud, mis tähendab koostööd riigisektori ja kohalike omavalitsuste vahel. See läheb kindlasti rahvusvahelise mõõtmega konverentsi- ja turismikeskusesse. Selle valitsuse tugev prioriteet on olnud ka kaitsepoliitika, mis oli just äsja siin Riigikogu täiskogus julgeolekupoliitika aluste dokumendi nurgakiviks. Nii et see raha läheb ka kaitseinvesteeringuteks, sellest 300 miljonist eurost circa 60 miljonit eurot. Need on need kohad, kuhu see raha läheb. Härra Sõerdile kindlasti, nagu ma ütlesin ka vastuseks eelnevale küsimusele, vastus antakse. Ma arvan teadvat, kust see erinevus on tulnud: on lihtsalt eksitud teatud ridade liitmise ja lahutamisega.
Urmas Kruuse, palun!
Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt peaminister! Kindlasti oleks teil nendes numbrites rohkem selgust, kui valitsus lihtsalt ei sebiks riigieelarvega ega viiks seda vaikselt tasakaalust välja. Te olete siin saalis väga palju rääkinud väärtustest, aga mulle tundub, et te ei ole aru saanud ühest olulisest väärtusest, mis puudutab Eesti riigieelarve tasakaalu ja mis loob väärtust kogu ühiskonna jaoks tervikuna. Te olete nüüd valmis seda muutma ja jätma teistele valitsustele selle töö, mis puudutab uusi kärpeotsuseid. Kas teile ei tundu, et kui koalitsioon vahetuks iga aasta tagant, siis oleks teie jutu järgi justkui kõigil õigus oma ideed ellu viia? Ja see tähendaks tegelikult seda, et järgmised valitsused peaksid justkui Eesti eelarvet veel rohkem miinusesse viima. Kas see on normaalne tulevikupoliitika?
Aitäh teile selle väga hea küsimuse eest! Kõigepealt, tõsi on see, et uus eelarvereegel on varasemast paindlikum, aga ka selle järgi peab Eesti eelarve olema keskmiselt struktuurses tasakaalus. Põhimõte seisneb ju selles, et kui varasematel aastatel on riigieelarves olnud ülejäägid, siis nende arvel võib eelarve olla puudujäägis kuni 0,5% ulatuses SKT-st. See tähendab seda, et riigi eelarvestrateegia 2018–2021 kohaselt saavutatakse struktuurne tasakaal aastaks 2021. Mida see numbrite keeles tähendab? Seda, et aastal 2018 on see miinus 0,5, aastal 2019 ka 0,5, 2020. aastal 0,3 ja 2021. aastaks on eelarve struktuurses tasakaalus.
Nüüd, kui te küsite, mida see valitsus on nende kuude jooksul teinud, siis tuleb tunnistada seda, et päris paljusid asju on loomulikult ette valmistanud ka eelnevad valitsused, aga mingil põhjusel on otsused jäänud vastu võtmata. Võtame sellesama maaelu- või põllumajanduspoliitika: on räägitud õigetest lahendustest, aga otsuseid ei ole tehtud. Võtame pensionireformi – kui oluline on see, et pensionireform on jätkusuutlik, paindlik ja seotud oodatava elueaga. Võtame kolmanda suure reformi ehk tervishoiureformi. Arstid ei pea protestides nõudma haigekassale suuremat rahastust. Praegune valitsus ütles, et uus süsteem saab paika selle aasta kevadel. Ja ta sai paika, tuleb ka lisaraha.
Jaak Madison, palun!
Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea peaminister! Mul on väga hea meel, et te läksite reformide kirjeldamise juurde, mis on, nagu te just mainisite, praeguse valitsuse töökavas. Minu esimene küsimus on see: kuidas te suhtute sellesse, et teie valitsuse minister, täpsemalt Kaia Iva IRL-ist, on lasknud edasi minna anarhial ja korralagedusel oma ministeeriumi haldusalas? Meil on üle 500 erivajadusega lapse, kes see aasta enam rehabiliteerimisteenust ei saa, kuna väidetavalt saab raha lihtsalt otsa esimese kahe nädalaga, jaanuarikuust. Mis on praegusel valitsusel kavas, et selle aasta jooksul see probleem lahendada? Ja kuidas te isiklikult võtate ka selle vastutuse, et teie valitsusjuhina suudate kontrollida oma ministrite tööd?
Aitäh teile, hea küsija! Kindlasti ma ei nõustu sellega, mis te ütlesite, et Kaia Iva ei saa oma ministritööga hakkama. Vastupidi, ma näen, kui pühendunult on Kaia Iva oma teemadesse sisse läinud, kui tõsiselt ta püüab leida lahendusi. Sellelesamale laste rehabilitatsiooniteenuse küsimusele, mida te käsitlesite, on Kaia Iva minu teada oma ministeeriumi sees leidnud lahenduse või liigub lahenduse poole. Nii et ma võtan selle rünnaku oma kabineti liikme Kaia Iva vastu kindlasti maha. Vastupidi, ma näen, et ta pingutab iga päev oma ministriametis, et leida lahendus nendele valusatele teemadele, mis sotsiaalvaldkonnas on. Selles suhtes on teil õigus, et ampluaa on väga lai ja seal targalt rahastust leida on sageli üsna suure küsimärgi all. Aga minu meelest on Kaia liikunud väga tugevalt lahenduste poole.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on välisminister Sven Mikserile. Jaak Madison, palun!
Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea välisminister! Möödunud kuu lõpus viibis Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsioon visiidil Ukrainas, kus me mitme päeva jooksul kohtusime sealsete poliitikutega, eri asutuste esindajatega, ettevõtjatega ja rääkisime probleemidest Ukrainas. Sai ka selgemaks praegune olukord, kus Euroopa Liit abistab Ukrainat 3 miljardi euroga, mis tuleb üldeelarvest. Teatavasti maksab Eesti Euroopa Liidu üldeelarvesse oma osa ja seega on kaudselt selle 3 miljardi euro sees ka Eesti maksumaksja raha. Samal ajal on Ukraina Transparency Internationali andmetel üks korrumpeerunumaid riike maailmas ja selle 3 miljardi euro kasutamist ei kontrolli mitte keegi. Ehk Euroopa maksumaksja raha eraldamist Ukrainale ei kontrolli mitte ükski asutus ega mitte ükski inimene. Seega, kas Eestil oleks mõttekas teha ettepanek Euroopa Liidu tasandil, loomaks eraldi töökoht projektijuhile, kes kontrolliks selle raha kasutamist Ukrainas?
Aitäh! Kõigepealt suur tunnustus Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonile selle eest, et ühte meie arengukoostöö prioriteetset sihtriiki, Ukrainat hoitakse oma tegevuse fookuses. On tõsi, et Ukraina on olnud Euroopalt abi saaja juba ammu enne 2014. aasta Venemaa-poolset Ukraina-vastast agressiooni. Vajadust nii humanitaarabi kui ka muu arenguabi järele on loomulikult veelgi süvendanud see väga keeruline olukord, mis on Ukraina ühiskonnas, Ukraina riigis tekkinud agressiooni tagajärjel.
Ma ei ole kindlasti nõus sellega, et Euroopa Liidult Ukrainale antavat abi ei kontrolli mitte keegi. Oluline roll selles kontrollimises on Euroopa Liidu esindusel Kiievis. Aga soovitan teil näiteks tutvuda ka eelmise aasta lõpus, detsembrikuus Euroopa Kontrollikoja koostatud väga mahuka raportiga (ca 80 lehekülge), kus detailselt analüüsitakse eri valdkondades nii seda eelarvetoetust kui ka muid toetusliike ja mille kokkuvõttes antakse õige mitmel leheküljel terve rida soovitusi, kuidas parandada nii Euroopa fondide jaotamist kui ka järelevalvet nende sihipärase ja mõistliku kasutamise üle. On tõsi, et Ukrainal on kindlasti vaja teha veel hulganisti tööd oma korruptsioonitaseme vähendamiseks. Samal ajal on ka Euroopa Liidu abiprogrammides see valdkond – hea valitsemistava juurutamine, korruptsioonivastane võitlus – erakordselt olulisel kohal. Mis puudutab Eesti abi, siis mõistagi me oleme Euroopa Liidu eelarvesse sissemaksjad. Aga ka meie oma kahepoolses arengukoostöös on Ukraina, nagu öeldud, üks prioriteetseid riike ja sealseid vahendeid, mida me eraldame Ukrainale, me ka ise kontrollime.
Aitäh! Jaak Madison, palun!
Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Ma olen nõus: Eestil on ka kahepoolsed otse abistamise programmid Ukrainaga, kuid nende kohta on meil ka täpsem ülevaade olemas, mis otstarbel see raha eraldatakse. Paraku on tõsi see, et Euroopa Liit eraldab 3 miljardit Ukraina üldeelarvesse ilma sihtotstarbelise vajaduseta, sellepärast, et Ukraina teostab meie ette kirjutatud reforme. Samas on fakt ka see, milles me veendusime, et Ukrainas võetakse väga palju reforme seadusandlikul tasemel vastu, kuid reaalselt see olukorda ei lahenda. See on pigem näitlik tõestus Euroopa Liidule, et me teeme reforme, liigume demokraatliku riigi suunas ja vähendame korruptsiooni, et lihtsalt saada järgmist osamakset paketist. Tegelikult ei ole kontrolli selle üle, kuhu see raha üldeelarvest läheb. Kas te näete vajadust tõhustada seda kontrolli, kuna jätkuvalt ei ole Ukraina koht Transparency Internationali andmetel korruptsiooni edetabelis paranenud?
Aitäh! Küsimus oli huvitav, aga võrdlemisi abstraktne. Kui teie tähelepanu juhiti konkreetsetele kuritarvitustele, siis kindlasti oleks nii mina kui, ma usun, ka Euroopa Liidu vastavad institutsioonid selle teabe eest erakordselt tänulikud.
Euroopa eelarvetoetust Ukrainale on jagatud päris mitmesse valdkonda. Näited: tehniliste kaubandustõkete vähendamine või kaotamine, transpordistrateegia elluviimine, samuti keskkonnastrateegia või keskkonnapoliitika reformide elluviimine, piirikontrolli tõhustamine, ka energiastrateegia ellurakendamine. Loomulikult võib vaielda selle üle, kas eelarvetoetus on kõige paremini kontrollitav toetuse andmise viis. Samas, eks sellistes kriitilistes olukordades riikide toetamisel tuleb leida teatud tasakaalupunkt toetuse tõhususe, kiiresti ellurakendatavuse ja ka väga detailise kontrollimise vahel, mis muidugi ei õigusta mitte ühtegi kuritarvitust.
Kahtlemata on ka meie eesmärk see, et Ukraina korruptsiooni tajumise indeksi järgi ja ka Transparency Internationali edetabelites tõuseks. Reformidega on selles suunas mitmeid samme ette võetud. Konkreetselt Eesti seisukohast on tulevikku vaatavad sammud kindlasti need, mis on suunatud digilahenduste kasutamisele korruptsiooni vähendamiseks. Ukraina on viimastel aastatel näiteks ellu rakendanud elektroonilist riigihangete süsteemi, rakendamisel on ka elektrooniline kõrgemate riigiametnike majanduslike huvide deklareerimise süsteem. Sellised tehnoloogilised vahendid aitavad kindlasti ka n-ö inimfaktorist tulenevaid võimalikke kuritarvitusi minimeerida ja neid tuleb toetada.
Jaak Madison, teine täpsustav küsimus, palun!
Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Nagu te nentisite ja nõustusite minuga, on kaheldav, kas otse riigieelarvesse raha eraldamine on kõige paremini kontrollitav viis. Seega siit minu esimene küsimus: kas te oleksite nõus tegema ettepaneku, kui läheb järgmiste väljamaksete tegemiseks, tõstatada küsimus näiteks välisministrite nõukogus, et suunata see raha Ukrainale vastavalt reformidele sihtotstarbeliselt, mitte riigi üldeelarvesse? Ja minu teine küsimus puudutab just nimelt korruptsiooni. Meile teadaolevatel andmetel – me kohtusime eri osapooltega – on valitsusvälised organisatsioonid survestanud parlamenti avaldama oma tuludeklaratsioone ja majanduslike huvide deklaratsioone. Vastukäiguna on parlament kehtestamas sama nõuet isikutele, kes tegelevad korruptsiooni uurimisega ja kes pole parlamendiliikmed. Kas te näete siin probleemi ja võimalust tõstatada ka küsimus seoses raha eraldamisega Ukrainale? See ei ole ju normaalne, kui valitsus paneb päitsed pähe valitsusvälistele organisatsioonidele, kes kontrollivad korruptsiooni.
Aitäh! Kõigepealt, teie küsimus lähtus mõneti meelevaldsest eeldusest, et selle põhjal, mida teie oma visiidil Ukrainasse nägite, võib väita, et eelarvetoetuse rakendamisel valitseb suur kaos ja peataolek. Ma selle eeldusega kindlasti päriselt ei nõustu, kuigi printsiibis, nagu öeldud, eelarvetoetus toetuse andjalt on ilmselt mõnevõrra vähem efektiivselt kontrollitav kui mitmed teised abi andmise viisid. Kui teil on konkreetseid häid ettepanekuid, siis ma kindlasti olen neid enne nende n-ö pardale võtmist ja Euroopa kolleegidega jagamist valmis ise analüüsima. Aga sellisel juhul peaksid ka lähteandmed olema mõnevõrra detailsemad kui abstraktsed kuuldused sellest, et teie kohtumistel avaldati muret, et korruptsioonitase on kõrge. Kahtlemata on korruptsioonivastane võitlus Ukrainas üks prioriteete. See on üks prioriteete ka Euroopa Liidule. Euroopa Liit annab Ukrainale väga mitut liiki abi: tehnilist abi, eelarvetoetust, sh sektoriaalset eelarvetoetust, samuti finantsabi, sh makrofinantsabi, ja ka humanitaarabi. Kindlasti annab kõigi nende abi liikide puhul tõhustada järelevalvet raha sihtotstarbelise kasutamise üle.
Ma tahan veel kord öelda, et ma ei ole päriselt nõus sellega, et mitte keegi nende vahendite kasutamise järele ei valva. Euroopa Liit jälgib kindlasti ka eelarvetoetuste puhul väga tähelepanelikult seda, kuidas neid toetusi sihtotstarbeliselt kasutatakse. Nagu öeldud, on näiteks suhteliselt hiljuti valminud ka sellekohane Euroopa Kontrollikoja raport. Aga kui teil on konkreetseid ettepanekuid, kuidas tõhustada järelevalvet kahepoolse või minu pärast ka Euroopa Liidult Ukrainale antava abi kasutamise üle, siis ma olen kindlasti valmis neid kõigepealt ise analüüsima, jagama neid mõtteid Eesti valitsusega ja seejärel vajadusel ka oma Euroopa kolleegidega.
Mart Helme, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Ma pean teid kurvastama: asjad omandavad oma õige koha ikka pikkades perspektiivides. Ja kui mina 1994. aastal Välisministeeriumi ametnikuna Ukrainas käisin, olid jutud, mida ma seal kuulsin, äravahetamiseni sarnased nendega, mida ma kuulen praegu siin saalis. Esiteks, korruptsiooni vastu võitlemine on meie prioriteet. Teiseks, Euroopa abirahad on meile väga vajalikud, sest vastasel korral ei ole me võimelised reforme läbi viima. Kolmandaks, reformid on meie prioriteet. Vahepealse aja jooksul me oleme näinud, et Ukrainast on saanud täiesti läbikukkunud riik, kus kõik varastavad kõike ja kohalikud inimesed teavad seda. Ja seal kehtib täielik kord: kõik teavad, mida konkreetse ametikoha pidaja tohib varastada ja mida ta ei tohi varastada. Kas meie ei peaks mitte sellesse suhtuma, nii nagu me Kreeka puhul suhtume, vastutustundlikult ja nõudma, et enne järgmist portsu raha ei saa, kui teatud asjad on tehtud, ja tehtud nii, et see on kontrollitav? Kas me ei peaks selliste ettepanekutega minema ministrite nõukokku, mitte nõustuma raha loopimisega?
Tänud-tänud, Mart Helme!
Aitäh, austatud küsija! Ukraina on võtnud ette väga ambitsioonika reformikava. Selliste reformide elluviimine on kindlasti keeruline ka õndsal rahuajal. Olukorras, kus riik võitleb agressoriga oma allesjäämise ja iseseisvuse eest, on nende reformide ellurakendamine veelgi raskem. Kas selles olukorras tuleks mingitele kuritarvitustele läbi sõrmede vaadata? Kindlasti ei tuleks. Kas Euroopa Liit seda teeb? Ei tee. Minus tekitab küsimusi hoopiski see, miks siin saalis – olukorras, kus Eesti on identifitseerinud Ukraina ühe oma arengukoostöö sihtriigina, kus me oleme aastate jooksul andnud Ukrainale abi umbes 9 miljoni eurot, sellest umbes 6 miljonit viimase kolme aasta jooksul, ja kus me tegelikult teame, et Kremlis panustatakse väga palju sellele, et Ukraina riigi vastupidavus lõpeb enne, kui katkeb agressori kannatus – te võtate rünnata Ukrainat ja kujutada teda täielikult läbikukkunud riigina, kes justkui ei väärigi Euroopa Liidu toetust.
Tegemist on riigiga, kus on üle poolteise miljoni sisepõgeniku, sama palju inimesi on riigist lahkunud. Umbes viis miljonit inimest vajab iga päev abi. Euroopa Liit annab muu hulgas Ukrainale ka suuremahulist humanitaarabi. Humanitaarabi on näiteks abi liik, millele tavaliselt mingisuguseid poliitilisi niite külge ei panda. Ma arvan, et olles väga nõudlikud nii meie kahepoolse abi kui ka Euroopa Liidu antava abi kasutamise järelevalve puhul, me peame siiski arvesse võtma seda, et tegemist on riigiga, kes võitleb agressori vastu oma ellujäämise eest, ja toetama seda riiki tema õigetes ja õiglastes püüdlustes.
Urmas Kruuse, palun!
Aitäh, auväärt istungi juhataja! Auväärt minister! Kuulates seda diskussiooni, tekib küsimus, kas sellel hetkel, kui agressioon ikkagi selgelt jätkub, on üldse võimalik korruptsiooniga sellisel tasemel võistelda või seda välja juurida. Me teame seda, et selle agressiooni tulemusena, mille on ju tegelikult mahhineerinud Vene võimud, kannatavad kõige rohkem lihtsad inimesed. Selle tõttu ma olen veendunud, et Eesti jätkuvalt toetab Ukrainat ja neid inimesi, kes on väga sügavas hädas. Kas te usute seda, et korruptsiooniindeksi liikumine – ka positiivses suunas, kui see ei muutu nii kiiresti, kui me ette kujutame – võib saada ühel hetkel tõeliseks takistuseks sellele, et lihtsad inimesed ei saagi enam Euroopa Liidust abi?
Aitäh! Kõigepealt, kindlasti tuleb ka keerulises olukorras viibivat riiki toetades olla nõudlik ja paljud nendest reformidest on hea tahtmise korral ellu rakendatavad. Korruptsiooni edetabelites liikumine saab vaevalt olla väga kiire, väga järskude hüpetega, aga jõupingutusi tuleb selles suunas kindlasti teha ja on ka tehtud. Ma olen kaugel sellest, et öelda, et Ukraina on korruptsioonivaba riik või et ta homsel päeval või järgmisel aastal saab selleks. Aga tegelikult me teame, et kõikjal maailmas, ka nendes riikides, mis on selles edetabelis Ukrainast palju-palju kõrgemal – Eesti on ju väga-väga palju kõrgemal selles edetabelis –, st ka meie riigis, tuleb korruptsiooniga võidelda nii riigivõimu tasemel kui ka madalamatel võimutasemetel iga päev ja iga tund.
Kui pädevad asutused või ka ajakirjandus toovad teatud kuritarvitused, rikkumised, korruptsiooniilmingud päevavalgele, siis ühest küljest tuleb tunda kurbust, et selline praktika eksisteerib, aga teisest küljest tuleb tunda ka rõõmu selle üle, et korruptsioonijuhtumeid suudetakse paljastada. Nii et ühiskonnas, kus ühtegi korruptsioonijuhtumit kunagi ei avastata, tuleks kindlasti küsida, kas põhjus on see, et tegemist on täiesti korruptsioonivaba ühiskonnaga, või on põhjuseks miski muu. Ja ma arvan, et selline ühiskond või riik, kus riigivõimu teostatakse, aga korruptsioonivastane võitlus ei ole vajalik, kuna korruptsiooni lihtsalt ei eksisteeri, võib olemas olla ainult meie mingites utoopiates.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Küsib Aivar Sõerd ja vastab peaminister Jüri Ratas. Palun, Aivar Sõerd!
Austatud esimees! Austatud peaminister! Kõigepealt ma lükkan ümber teie vastuses Andres Ammasele toodud väite, just nagu oleks minu numbrid järgmise aasta eelarve reservide kasutamise ja laenuvajaduse kohta eksitavad. Ma tuginen oma numbrites eelarvestrateegiale. Kuna see on teil nii puudulikult tehtud, et sealt puudub oluline informatsioon, siis ma olen küsinud täiendavat informatsiooni Rahandusministeeriumilt. Loomulikult ma olen arvestanud nii eelarve puudujäägi kui ka finantseerimistehingutega, teisiti ei saakski olla. Avalikkust eksitate muuseas teie – oma kontekstist väljarebitud numbritega ja olulise informatsiooni varjamisega. Aga ma küsin teilt siis üle, kui minu numbrid ei ole täpsed. Kui palju on järgmisel aastal vaja defitsiidi ja negatiivse rahavoo katteks kasutusele võtta reserve ja laenuraha?
Aitäh, hea küsija, auväärt Aivar Sõerd! Mina ei saa aru, miks te nii ründav olete. Ärge olge! Püüame seda keskustelu pidada heas usus ja numbritele tuginevalt. Mina arvan, et see, et te küsite neid küsimusi, on väga õige. See annab kindlasti palju rohkem selgust ja seda ongi vaja. Ka see on minu meelest väga tervitatav, kui Riigikogu liikmed pöörduvad ministeeriumide poole, nii nagu teie ütlesite, et olete teinud täiendava infopäringu Rahandusministeeriumile seoses riigi eelarvestrateegiaga. Ma arvan, et riigieelarve on selline dokument, nagu te isegi teate, olete ka rahandusministri ametit pidanud, et seal tuleb tõesti olla väga täpne selles, mida me võrdleme. Tuleb võrrelda võrreldavaid asju. Ei saa nii, et tulude poolel arvestame ühesuguseid ridasid ja kulude poolel hoopis teisi aluspõhimõtteid.
Kui me räägime valitsussektori nominaalsest eelarvepositsioonist, siis riigi eelarvestrateegia järgi on numbrid järgmised: 2018. aastal miinus 196 miljonit, 2019. aastal miinus 168 miljonit, 2020. aastal miinus 78 ja 2021. aastal pluss 31 miljonit. Kui te tahate teada, milline on valitsussektori nominaalne eelarvepositsioon riigi eelarvestrateegia järgi, siis need numbrid on täpselt sellised, nagu ma teile ütlesin.
Aivar Sõerd, palun!
Austatud juhataja! Austatud peaminister! Te jälle eksitate, sellepärast et te ütlete mulle vastuseks eelarve nominaalse positsiooni seisu, aga ma küsisin, kui palju on vaja reserve ja laenu negatiivse rahavoo ja defitsiidi katteks. Need numbrid on hoopis suuremad. Aga ma küsin ikkagi ka oma küsimuse, mida ma tahtsin teilt küsida. Igal juhul te kasutate järgmisel aastal reserve ja võtate ka laenu, et oma puudujääki katta. Minule teadaolevalt võetakse reservist 140 miljonit eurot. Eesti riigil on likviidseid varasid, nn reserve, 2 miljardit, aga sellest suur osa on töötukassa reservi, kohalike omavalitsuste reservide ja ka stabiliseerimisreservi all. Vaba reservi on seal üsna vähe järel. Ma küsin, kas teid üldse huvitab ja kas te olete arutanud, et kui sellises tempos reserve kulutada, siis mitmeks aastaks meil üldse vabu reserve veel jätkub.
Aitäh! Kas mind üldse huvitab? Väga huvitab, selles pole kahtlustki. Reservide kohta ma annan teile kindlasti täpse ülevaate, rida-realt ja number-numbrilt, ma saadan selle teile. Kui te kõik need reservid üles loete ja arvate, et mul on kõik need numbrid siin taskust võtta, kui me oleme just julgeolekupoliitika aluseid arutanud, siis nii see ei ole. Aga need numbrid te kindlasti saate ja see ülevaade on loomulikult Rahandusministeeriumil olemas.
Ma tulen korraks ikkagi tagasi oma varasema vastuse juurde. See vastab tõele, et uus eelarvereegel on varasemast paindlikum, s.o punkt üks, aga ka selle järgi peab Eesti eelarve olema keskmiselt struktuurses tasakaalus. Nagu ma ütlesin, me läheme eelarvega miinusesse aastatel 2018–2019, kui see on –0,5, ja 2020. aastal, kui see on –0,3, ning aastaks 2021 oleme juba saavutanud struktuurse tasakaalu. Aga need reservinumbrid, mida te täpselt teada tahate, me teile loomulikult saadame.
Andres Herkel, palun!
Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Oma vastuses Andres Ammase küsimusele te ütlesite umbes nii, et riigi eelarvestrateegias investeeringuteks ette nähtud raha läheb investeeringuteks. Aga minu meelest te ei tõestanud meile ära seda, et see raha, mille arvel te viite riigieelarve defitsiiti, läheb ka investeeringuteks. Te ei ole suutnud seda saali siin ümber veenda, peamiselt te kasvatate ikkagi jooksvaid kulusid. Minu küsimus on tegelikult ajendatud riigi eelarvestrateegia leheküljest 89, kus on üks ilus tulpadega tabel, mis näitab selgelt tulude ja kulude erinevust kuni aastani 2021. Eriti suurelt me läheme miinusesse aastatel 2018 ja 2019. Te teete seda kõike järgmiste valitsuste arvel. Klassikaline küsimus: kas häbi ka on?
Aitäh, härra Herkel! Nagu ma olen öelnud, eelarvet ei saa lasta miinusesse tuleviku arvel. See oli teil täiesti vale väide. Eelarve puhul saab kasutada neid summasid, mis on kogutud. Me ei saa teha täna kulutusi ja öelda, et aastal 2018 laseme eelarve miinusesse x miljonit eurot, ju aastatel 2019, 2020 või 2021 positsioon paraneb. Seda kindlasti valitsus ei tee ja siin on täiesti erinevad lähtekohad. Ma vastasin ka ju küsimusele, kust meil praegu see eriarvamus eelarvenõukoguga tuleb. See tuleb sellest, et tänane valitsus ja Rahandusministeerium ütlevad, et seda majanduskasvu potentsiaali, mis Eesti riigil on, ei ole me kätte saanud. Et seda kätte saada, tuleb teha struktuurseid muudatusi ettevõtlus- või majanduspoliitikas, aga tuleb teha ka teatud strateegilisi investeeringuid. Ma kinnitan teile veel kord: mitte ükski sent, mis läheb strateegilisteks investeeringuteks ja mille kate on laen, ei ole seotud jooksvate kuludega.
Andres Ammas, palun!
Aitäh! Austatud peaminister, öelge palun veel kord see number, kui suure summa ulatuses te kavatsete 2018. aastal teha investeeringuid!
Aitäh! See on väga hea küsimus, sest sellele tasub tõesti tähelepanu juhtida. Minu meelest on tegemist Eesti riigi ajaloos suurima investeeringumahuga, milleks on circa 1,4 miljardit eurot.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine vastaja on maaeluminister Tarmo Tamm ja küsib Arno Sild. Palun!
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Maaülikooli inimesed on avaldanud arvamust, et veterinaaride ettevalmistamisel võib saada takistuseks teatud summade puudumine. Isegi selline oht võib olla, et nad ei saa üliõpilasi ette valmistada nii, et nood vastaksid n-ö Euroopa standardile ja teiste riikide veterinaaride tasemele. Mis te arvate, kas siin leidub lahendusi? Meie maaelukomisjonis on seda küsimust juba korra arutatud, aga tookord päris lahendusi ei leitud. Kuidas selle asjaga edasi toimida?
Aitäh, hea Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Hea küsija! Ma nõustun teiega üldjoontes, et tänasel päeval selget lahendust ei ole, kuidas veterinaarõppega maaülikoolis edasi minna, nii et see saaks ka täielikult rahastatud. Nende taotlus ja ootus on umbes 500 000 eurot, mida oleks täiendavalt vaja, et selle õppega minna edasi sellel tasemel, et akrediteering säiliks ka peale 2020. aastat. Praegu finantseerib Maaeluministeerium neid selle aasta eelarvest 51 000 euro ulatuses. See on kõik, mida me oleme suutelised oma eelarvest sinna kaasfinantseerimiseks panema.
Küll on olemas 2015. aasta 1. jaanuaril vastu võetud seadus, mis sätestab, et veterinaarõpet rahastatakse täiendavalt riigieelarve kaudu, st riigieelarvest tuleb raha Maaeluministeeriumile, kes teeb leppe maaülikooliga. Aga kahjuks riigieelarves selleks vahendeid ei ole. Ka uued eelarveläbirääkimised lõppesid selliselt, et me jäime eriarvamusele ja konsensust, kokkulepet selles küsimuses ei saavutatud.
Mul on väga hea meel, et maaelukomisjon hoiab seda teemat järjekindlalt fookuses, ja ma tean, et täna kell kaks on see teema seal uuesti arutelul. Rahandusministeerium on ka teile kirja saatnud, kuidas ta seda küsimust näeb. Nende seisukoht on see, et maaülikool on seadusest tulenevalt iseseisev struktuur, kellele eraldatakse riigieelarvest raha, aga kes peab ise otsustama, milliseid õppekavu ta ellu viib. Nii et Rahandusministeerium siin erirahastust ette ei näe.
Arno Sild, palun!
Aitäh! Kas te oskate öelda, kas maaülikoolil on praegu seesuguseid probleeme üleval ka teiste erialade õpetamisel või on selline tõsine probleem kerkinud ainult veterinaaride puhul?
Aitäh! Minule teadaolevalt teiste erialade puhul sellist rahapuudust ei ole, minu kõrvu pole seda kostnud. Aga kokku võttes lähtuvad oponendid sellisest positsioonist, et ülikool peab ise otsustama, millist eriala ta eelistab: kas ta õpetab majandusõpet, mida ülejäänud Eesti ülikoolid piisavalt õpetavad, või ta valib veterinaarõppe ja eraldab selle jaoks raha. See on tema valik, ta on iseseisev ja see ongi tema otsustustasand: ülikool peab ise otsustama ja selgust saama, mida ta tahab. Aga ma arvan, et täiendavat rahastust oleks veterinaarõppele vaja, sest ma ei kujuta ette Eesti põllumajandust tulevikus, kui meil pole veterinaarõpet ja me peame hakkama neid spetsialiste kusagilt sisse tooma. Veterinaarõppes õpib ka väga palju Soome riigi kodanikke. Mulle on öeldud, et nad on eesti keele ära õppinud ja nad saavad Eesti riigis tasuta õppida. Aga jah, mul ei ole informatsiooni, et praegu mingil teisel erialal rahapuudus kummitaks.
Urmas Kruuse, palun!
Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt maaeluminister! Ka peaminister on siit puldist mitu korda öelnud, kuidas see valitsus strateegilisi investeeringuid teeb. Tegelikult on kahetsusväärne, et sellessesamasse õppesse ei ole suudetud investeerida ja see probleem on jäetud lahendamata, vaatamata sellele, et raha on sektorisse päris palju juurde antud. Kes võtab vastutuse sellel hetkel, kui maaülikool kaotab selle akrediteeringu ja Eestis seda õpet enam ei ole? Kas siis praegune valitsus võtab selle vastutuse? Ja kui te viitasite sellele, et majandusõpet ei tuleks võib-olla nii palju maaülikoolis edendada, siis mulle tundub, et majandusõpet oleks ka praegusele valitsusele vaja.
Aitäh hea soovituse eest! Ma ütlesin seda, et maaülikoolis on otsustusvabadus, ja nii peabki olema. Iga ülikool on oma otsustes vaba ja poliitikud ei peaks sekkuma ega õpetama, kuidas nad oma õpet läbi viivad. See ongi nende õigus ja privileeg, see tulenebki seadusest. Nendele antakse riigieelarvest raha ja nemad teevad valiku. Aga kes vastutab? Vastutavad loomulikult kõik: vastutab ülikooli juhtkond, vastutab kuratoorium. Nii see on. Kehtivas seaduses, mis võeti vastu 2015. aasta 1. jaanuaril, on väga selgelt öeldud, et kliinilise õppe korralduse või tegevuskulude katmiseks vajalik lisafinantseerimine toimub riigieelarvest. Ja ma ei tea, miks härra Kruuse eelmise ministrina riigieelarvest seda raha ei taotlenud – see raha oleks võinud ju vabalt selle aasta riigieelarves olla. Nii et ma ei tea, miks te majanduslikult ei mõtle.
Mart Helme, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Vabaduse kohta meenutan ma seda, et vabadus on tunnetatud paratamatus. Ülikool on lihtsalt paratamatus seisus, kus ta peab langetama valusad otsused. Aga meil oli eelnevalt siin juttu julgeolekust, mitu tundi arutlesime selle üle, ja samas on meil seakatku näide. Ja kui me need kaks asja kokku paneme, siis me näeme, et on äärmiselt vastutustundetu, kui me puhtalt julgeoleku aspektist ei suuda Eestit varustada spetsialistidega, kes on võimelised taudidega adekvaatselt võitlema. Kas te arvate, et te tõstate selle küsimuse valitsuses veel üles, või on rong täiesti läinud?
Tänan küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, me oleme Rahandusministeeriumiga eri seisukohtadel. Allkirjastasin ka protokolli, kus ma jäingi eriarvamusele. Ma lähen kindlasti selle teemaga edasi. Lähen selle teemaga edasi ka siis, kui järgmise aasta riigieelarvet hakatakse menetlema. Nagu ma ütlesin, mul on hea meel, et maaelukomisjon mõtleb väga aktiivselt kaasa, mõtlevad kaasa ka maaülikooli üliõpilaskond ja nende esindajad. Nii et kõik on aktiivselt kaasatud – veterinaarringkond jne.
Ma loodan, et me leiame siin positiivse lahenduse. Aga nagu ma ütlesin, tulenevalt seadusest tuleb see raha riigieelarvest Maaeluministeeriumi, kustkaudu see siis eraldatakse maaülikoolile. Ma pole kordagi öelnud, et ma ei poolda selle raha eraldamist. Ma ütlen, et mul on kurb meel, et selle aasta eelarves ei ole selle jaoks raha eraldatud. See ei sõltunud kuidagi minust selle poole kuu jooksul, mis eelarve vastuvõtmiseks aega jäi, sest see eelarve oli juba eelmise aasta kevadest paika pandud. Ja kahjuks seal riigieelarve rea peal neid vahendeid ei olnud. Ma arvan, et tuleks küsida üle-eelmise ministri käest, miks neid vahendid sinna ei eraldatud. Aga ma teen omalt poolt kõik, et need vahendid saaksid seal olema ja see rahaline vajadus saaks kaetud.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Artur Talviku küsimus peaminister Jüri Ratasele. Palun!
Aitäh, hea eesistuja! Hea peaminister! Aastaid räägiti Eesti rahvale sellest, kuidas Rail Baltic ühendab meid lõpuks lahti Venemaast. Nüüd, kui tasuvusanalüüs välja tuli, selgub, et selles arvestatakse 31% Venemaa kaupadega. Miks on niimoodi aastaid meie inimestele kärbseid pähe aetud ja pole ausalt räägitud sellest, et ennekõike kavatsetakse Rail Balticuga Venemaa kaupu vedada?
Aitäh teile! Kõigepealt üldiselt, et ega ma ei saa aru, miks poliitikud ei taha väga võtta konkreetseid seisukohti Rail Balticu kohta. Mina ütlen välja: ma arvan, et see on väga hea projekt. Ma arvan, et Rail Balticut on Eestile vaja, Eesti ühiskond on kogu aeg olnud rongiliikluse usku rahvas. Ja ma arvan, et see on ka keskkonnasõbralik, see viib väga palju liiklusintensiivsust Tallinna ja Pärnu vahelt ära ja tõstab kindlasti liiklusohutust.
Me oleme valitsusega öelnud välja selle, et kui ma allkirjastasin Rail Balticu lepingu 31. jaanuaril, sain sellele 6. jaanuaril ka heakskiidu valitsuselt, siis me ei saada seda lepingut Riigikogule ratifitseerimiseks enne, kui on selgunud Ernst & Youngi lõplik hinnang. Ernst & Youngi lõplik hinnang on selgunud ja valitsus tegi oma otsuse – saata see leping Riigikogule – 27. aprillil, kui oli kabinetinõupidamine, mis pöörati Vabariigi Valitsuse istungiks.
Nüüd küsimus sellest, kes Rail Balticust võidavad. Ma olen ise tunnetanud – ja selle kohta on minu käest mitu korda küsinud ka Soome peaminister –, et Soome riigil on huvi. Kui Rail Baltic tuleb, siis kindlasti pakuvad kauba- ja reisijatevood Skandinaaviast läbi Baltikumi Euroopasse huvi. Ma arvan, et see on positiivne. Kui nähakse võimalust, et Rail Balticu trassil võiks olla rohkem transiitliiklust, siis miks mitte. Kindlasti aitab see Eesti majandusele kaasa.
Artur Talvik, palun!
Tänan vastuse eest! Ega ma vastust otseselt ei saanud, aga ma küsin edasi. Lätlased investeerivad sellel rahastamisperioodil ka oma n-ö Riia lennujaama juppi, leedulased Kaunase ja Vilniuse vahelisse juppi. Eestlased hakkavad investeerima põhitrassi, olemata kindlad selles, et järgmisel rahastusperioodil Rail Balticule üldse raha tuleb. Millest selline julgus eestlaste puhul? Ja kust tuleb see kindlus, et järgmisel rahastusperioodil, arvestades ka Brexitit ja kõiki muid asjaolusid, Eestile raha tuleb?
Aitäh teile! Ma arvan, et järgmise rahastamisperioodi puhul on palju tähtsam küsimus see, mis saavad olema proportsioonid rahastuse mõttes. See on punkt üks. Punkt kaks: see ei vasta ju tõele, et Eesti ei investeeri kuhugi enne järgmist eelarveperioodi. Investeerib küll, samamoodi lennujaama ühendustesse. Juba sellel aastal peaks minu teada selle projekti raames valmima trammiühendus Ülemiste ja lennujaama vahel. Ja mitte ainult, investeerime ka Pärnu ja Ülemiste raudteejaama ehitusse, samuti arheoloogilistesse kaevamistesse, mis sellele trassile jäävad, lisaks muldkehatööd. Need on need investeeringud, mis tehakse sellel perioodil.
Aga küsimus on teil selles mõttes õigustatud, et Brexiti tõttu on loomulikult üleval küsimus, kuidas pannakse kokku järgmist Euroopa Liidu eelarveperspektiivi. Ma olen ka selle väga tugevalt ja selgelt välja öelnud, et kui proportsioon 80 : 20 või 81 : 19 muutub Eesti maksumaksja kahjuks, siis tuleb see projekt uuesti lahti võtta ja küsida uut mandaati kõikidest parlamentidest. Kui te küsite, milline on hetkel see teadmine, siis see teadmine on selline, et me oleme sellel teemal ju aastaid vestelnud. Rail Balticu valmisehitamise osas on tunnetus, mis on üsna tugev, et Euroopa peab seda oluliseks, seda projekti ei tõmmata lihtsalt maha. Jah, eraldi küsimus on loomulikult rahastamise osakaal ja protsendid. Praegu on see projekt, sh tasuvusanalüüsi kohaselt, üles ehitatud selliselt, et me arvestame, et 80% rahastust tuleb Euroopa Liidust ja 20% me palume Eesti maksumaksjatelt.
Artur Talvik, teine täpsustav küsimus.
Aitäh! Mõni hetk tagasi me arutasime julgeolekupoliitika aluseid, kus oli üks väga oluline faktor: ühiskond on tugev siis, kui ta ei ole polariseerunud. Rail Balticu küsimus on aga Eesti ühiskonna väga jõuliselt ära polariseerinud. Kuidas teie peaministrina kavatsete selle lõhestunud ühiskonna uuesti kokku tõmmata, kui te tegelikkuses esindate raudselt ühte joont – Rail Baltic tuleb ja sellega on punkt?
Aitäh! Ma ei näe seda, et Rail Balticust tulenevalt on Eesti ühiskond polariseerunud ja nii tugevasti lõhki, nagu te oma küsimuses kirjeldate. Ma tõesti ei näe seda. Kui tullakse siia meeleavaldusele, siis Eesti on ju demokraatlik riik ja meeleavaldusi võib teha. Kui on inimesi, kes ütlevad, et nad ei toeta Rail Balticut, siis see on nende vaba valik, ega seda ei saa pahaks panna.
Ma arvan, et parim sõnum, nagu ma ütlesin, on see, et kui Rail Baltic ühel hetkel valmis on, siis me näeme, kui oluline on tegelikult see ühendus: Ülemiste ja Pärnu vahel – 43 minutit, Ülemiste ja Riia vahel – 2 tundi, Ülemiste ja Kaunase vahel – 3,5 tundi. Me näeme seda, et sellel perioodil tulevad Eestisse väga suured investeeringud, mis kindlasti aitavad kaasa meie majanduskasvule, samuti meie tööhõivele. Ma arvan, et me näeme ka seda, et kui Rail Baltic saab valmis, siis öeldakse liiklusohutuse hinnangus umbes nii, et kui sõita sõiduautoga, siis on see tõenäosus, et juhtub õnnetus, sadu kordi (vist 300 korda) kõrgem kui rongiliikluses. Kui sõita ühistranspordiga (buss versus rong), siis on bussiga sõites see tõenäosus, et juhtub õnnetus, umbes kolm korda suurem kui raudteel. Öeldakse niiviisi, et Rail Balticu kaubarong viib Tallinna–Pärnu vahelt ära circa 50 veoautot.
Ma arvan, et need on väga konkreetsed ja tõsised põhjendused, miks on see ühendus oluline. Lisaks on ta oluline selle pärast, et kui tuleb suurem huvi Skandinaavia poole pealt – mis oli minu vastus esimesele küsimusele –, siis see kindlasti tõstab ka meie majandusettevõtluse aktiivsust.
Martin Helme, palun!
Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud peaminister! Sellest Ernst & Youngi analüüsist võiks muidugi pikemalt rääkida, sest tegelikult ju avalikkus ei ole näinud analüüsi, vaid selle kokkuvõtet. Ja selles kokkuvõttes on väga ilusti kirjas, et projekt on isegi siis, kui kõik asjad lähevad kõige paremat oodatavat kurssi mööda – kõik need kaubavood, mida ülioptimistlikult ennustatakse, ja kõik need Euroopa rahastused, mida ennustatakse, jne, jne, st kõik-kõik-kõik klapib –, ikka 3,96 miljardiga miinuses ja et projekt hakkab tasuvaks muutuma alles siis, kui me paneme sinna juurde n-ö spekulatiivse keskkonnakasu või väite, et inimesi jääb rohkem ellu. Ma küsin, kas ei oleks oluliselt odavam ja pärast oluliselt vähem ülalpidamiskulu nõudvam ehitada välja Tallinna–Pärnu–Ikla ja Tallinna–Tartu–Luhamaa maanteeliiklus.
Aitäh, hea küsija! Aastatel 2015–2025, kui eelarve proportsioon ei muutu, nagu ma eelnevale küsimusele vastasin, me palume Rail Balticule Eesti maksumaksja käest circa 268,5 miljonit eurot. Mis saab siis, kui Rail Baltic on valmis? Mina kindlasti ei julge öelda, et see on null euroga projekt. Enamikule transpordiühendustele makstakse toetusi juurde. Me näeme seda Eestis kas või Virtsu ja Kuivastu ning Rohuküla ja Heltermaa vahelise parvlaevaliikluse puhul. Küsimus on selles, kui palju peab juurde maksma. On hinnanguid, et aastas võib see olla maksimaalselt umbes 10 miljonit eurot. Niipea, kui seal hakkavad liikuma reisi- ja kaubarongid, peaks see summa vähenema.
Mina ei vastanda Rail Balticu projekti Via Balticale. Via Balticast on räägitud üle 25 aasta. Ma väga loodan, et riik teeb võimalikult ruttu otsuse Via Baltica ehitusega reaalselt edasi minna. Ma olen täielikult nõus, et Tallinnast Pärnu ja sealt edasi Iklani on seda turvalist ühendust vaja. Tallinna ja Tartu vahelise ühenduse kohta Tallinnast Mäoni on ju juba otsus tehtud. See, mida ei ole otsustatud ja mille üle peaks minu meelest olema tõsine diskussioon, on, kuidas minnakse edasi Mäost Tartu poole. Kas 2 + 2 või 2 + 1? Tallinna ja Tartu vahelise rongiliikluse peaks minu meelest lähiajal kiiremaks saama. See peaks tõusma 120 kilomeetrilt tunnis 135 kilomeetrile tunnis, mis annaks suurusjärgus 15 minutit võitu. Nii lüheneks see teekond 2 tunnilt ja 8 minutilt 1 tunnile ja 53 minutile.
Mart Helme, palun!
Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Teie näited ei ole lihtsalt adekvaatsed, sest need ei puuduta kuidagi Rail Balticut. Loomulikult tuleb ehitada Via Baltica, loomulikult tuleb ehitada Tallinna–Tartu maantee. Aga kui te räägite siin meile neid juttusid, siis te räägite nii, nagu meil raudteid ei oleks, aga on. Meil on ka Pärnusse minev raudtee olemas. Me võiksime ka selle raudtee peale panna kõik rekad, mis liiguvad Pärnu–Tallinna maanteel, ja vedada neid mööda raudteed. Miks me ei tee seda? Miks me ei suuda leida raha selleks, et tõsta kiirust ka Pärnu–Tallinna raudteeliinil? Ma ei tea.
Igal juhul on minu küsimus järgmine. Kas te ei arva, et ajal, kui muu maailm – pean silmas arenenud maailma – on üle minemas täiesti uue põlvkonna raudteeliiklusele ja katsetatakse hyperloop'i (või ükskõik, kuidas me seda nimetame), laseme meie endale pähe määrida sisuliselt 19. sajandi tehnoloogia ja hakkame sellele peale maksma ...
Aitäh!
... samal ajal kui meil on kaks alakoormatud raudteetrassi?
Veel kord: suur aitäh!
Aitäh, hea küsija! Kui minu käest küsib Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Rail Balticu võrdluse kohta Tallinna–Pärnu vahelise sõiduautoliiklusega, Via Balticaga ja Tallinna–Tartu vahelise liiklusega, siis loomulikult ma sellele vastan.
Küsimusest, mida te küsisite: kas me ei peaks vaatama hyperloop'i ja mõtlema juba sellele projektile? Mina olen ka kohtunud nende esindajatega. Nii palju kui minule teada on, ei ole praegu, st 2017. aasta maikuus, olemas ühtegi meetrit reaalselt töötavat hyperloop'i. Minu teada peaks esimene selline katsetus valmima suurusjärgus 500 meetrit kõrbes, Ameerika Ühendriikides, ja see toimub kindlasti nii, et inimesi sees ei ole. Tõsi, esimese hyperloop'i projektiga soovitakse valmis saada lähiaastatel. Kas see kunagi võiks jõuda Euroopasse, ka Eestisse? Ma arvan, et täna öelda seda, et see nii läheb, on ülivara. Me kindlasti ei ole vastu innovaatilistele lahendustele ja hyperloop'i soov jõuda Tallinnast Berliini 90 minutiga on ju suurepärane. Küsimus on selles, kes selle investeeringu katab, missugused on ülalpidamiskulud jne.
Kui te räägite täna, et on olemas Tallinna ja Pärnu vahel raudteeühendus, siis jah, see on olemas. Ja ma arvan, et praegune valitsus ei ole see valitsus, kes selle raudteeühenduse sulgeb. Aga Pärnust edasi ei ole ju raudteeühendust olemas, ei ole olemas rongiühendust. Mina ei ole küll nii kriitiline selle raudteeühenduse suhtes, et see on pärit 19. sajandist. Ma arvan, et see töötab ka 21. sajandil väga keskkonnasõbralikult, väga operatiivselt ja väga kliendisõbralikult.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Nüüd jõuab Yoko Alender esitada veel ühe küsimuse peaminister Jüri Ratasele. Palun!
Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Elukeskkond on ühiskonna peegel. Pealinn on, kui selle elukeskkonda hästi arendada, meie visiitkaart, mis tõstab kogu meie riigi konkurentsivõimet. Kas te arvate, et see on riigi vara heaperemehelik kasutamine, kui n-ö kõige prominentsemasse asukohta – mereäärsele krundile, kuhu oli kunagi plaanis rajada ooperiteater – tuleb bensiinijaam? Kas see ongi meie tase? Kas ühinete oma erakonnakaaslase arvamusega, et käsitlegem bensiinijaama kui avalikku ruumi, ja viite sinna ka oma kauged külalised vaatama, kuhu me oleme jõudnud oma mere ääre arendamisega?
Aitäh, austatud Yoko Alender, selle küsimuse eest! Kindlasti ei pea peaminister olema kursis kõikide planeeringutega Eesti omavalitsustes, sh Tallinna linnas, aga loomulikult ma vastan sellele küsimusele, sellepärast et ma olen selle teemaga kursis. Punkt üks: see on olnud linnavalitsuse ettepanek. Minu teada peab seda arutama linnavolikogu. Ja see, mis planeeringu kasuks nad lõpuks otsustavad, on linnavolikogu ülesanne. Punkt kaks: niipalju kui mina tean selle krundi kohta, millest te räägite, on rahvusooperi uue ooperimaja ehitusele sellel krundil olnud vastu Muinsuskaitseamet. Punkt kolm: millega me peame arvestama? Me peame arvestama sellega, et suure tõenäosusega saab seal olema uus ja peamine sissepääs Tallinna sadamasse ja ka sealt väljapääs.
Kindlasti on tulevasele ehitusele sellel krundil teatud muinsuskaitselised ja, ma ütleks, kultuurilised nõuded Tallinna vanalinna vaate tõttu. Ma ei ole päris veendunud, kas rahvusooper ise ütleb, et see on kõige õigem koht, kuhu uut ooperimaja ehitada, st sellele krundile, millest te räägite. Minu teada on nad sellest mõttest loobunud. Nad ei ole loobunud küll uue ooperimaja rajamisest ja investeeringust, aga sellest kohast on nad loobunud.
Ja seda tuleb vaadata ka selles kontekstis, et niipalju kui mina tean, tehakse see vahetus hetkel, kui Kultuurikatla ja Linnahalli juures olev tankla ära kolib, et avada rohkem mere äärt linnarahvale ja meie külalistele. Mis te küsisitegi? Kas bensiinijaam on avaliku ruumi üks osa? Ma arvan, et kultuurilises mõttes kindlasti mitte.
Aitäh! Lõpetan ka selle küsimuse käsitlemise. Infotunni aeg on läbi. Aitäh, peaminister Jüri Ratas! Aitäh, välisminister Sven Mikser ja maaeluminister Tarmo Tamm!
Istungi lõpp kell 14.03.
