Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

15:00 Istungi rakendamine

Esimees Eiki Nestor

Austatud Riigikogu, tere päevast! Riigikogu täiskogu V istungjärgu 8. töönädala esmaspäevane istung. Eelnõusid ja arupärimisi annab kõigepealt üle Hanno Pevkur. Palun!

Hanno Pevkur

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eestil on olnud läbi aja, eriti viimastel aegadel, üks suur edulugu, nimelt e-valitsemine. Selle edulooga oleme suutnud maailmale anda päris suure sõnumi. Me oleme usutavad, me oleme edukad ja me oleme üles ehitanud turvalise e-riigi. Me saame suhelda oma pangaga ja ajada oma rahaasju elektroonilisi kanaleid pidi, see on turvaline. Kui me peame suhtlema riigiga, näiteks Maksu- ja Tolliametiga, siis saame seda teha elektrooniliselt ja see on turvaline. Kui me valime, saame seda teha elektrooniliselt ja see on turvaline. Kui mõelda valimisaktiivsuse peale, siis 2005. aastal, kui Eesti inimestel oli esimest korda võimalik hääletada kohalikel valimistel elektrooniliste kanalite kaudu, kasutas seda võimalust 1,85% kõikidest valijatest. See arv on aga järjepidevalt kasvanud ja praeguseks oleme jõudnud 31,3%-ni – just nii palju oli e-valijaid viimastel europarlamendi valimistel. Soovime, et e-hääletus kestaks pikemat aega ja e-valijaid oleks rohkem, seetõttu paneme ette pikendada e-valimiste tähtaega seitsmelt päevalt kümnele päevale. Ma usun, et ka Vabariigi Valitsus toetab seda ettepanekut kui väga innovatiivset ja Eesti eduloole kaasa aitavat lahendust. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Anne Sulling, palun!

Anne Sulling

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ma soovin esitada peaministrile Reformierakonna fraktsiooni liikmete nimel arupärimise Eesti jaoks väga olulisel teemal, mis on tootlikkuse suurendamine majanduses. Me ei ole näinud selles valdkonnas erilisi edusamme. Vastupidi, juba pikemat aega on palgakasv ületanud tootlikkuse kasvu, see aga ei ole mõistagi jätkusuutlik. Nüüd on IMF oma artikli 4 missiooniraportis andnud hulga soovitusi, mida Eesti riik võiks teha, et oma tootlikkuse kasvu toetada. Minu küsimused peaministrile lähtuvadki nendestsamadest soovitustest. Kas peaminister kavatseb nendest lähtuda? Küsime konkreetselt, milliseid samme on valitsusel plaanis astuda tootlikkuse tõstmise eesmärgil. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Olen vastu võtnud ühe eelnõu ja ühe arupärimise ning kodu- ja töökorra seaduse alusel võtame need menetlusse. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 86 Riigikogu liiget.
Päevakorra kinnitamine. Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd

Aitäh, austatud esimees! Mul on protseduuriline küsimus. Eelmise nädala esmaspäeval, 6. märtsil, kui oli istungi rakendamine, te ütlesite, et teil on meile teade. Soovisite panna nädala päevakorda neljapäevaks ühe punkti, mis lähtus õiguskantsleri pöördumisest Riigikogu poole ettepanekuga mitme maksuseaduse vastavusse viimiseks põhiseadusega. Ettepanek on seotud 20-päevase tähtajaga, mis tuleneb põhiseadusest. See tähtaeg möödus eelmise nädala neljapäeval. Ma küsin, miks on nii, et me ei pea kinni seaduses ettenähtud tähtajast. Kui me rikume seadust ega täida seda isegi, siis mis sõnumi saadab Riigikogu avalikkusele?

Esimees Eiki Nestor

Aitäh, väga hea küsimus! Austatud rahvasaadikud! Palun teil komisjonides lähtuda sellest märkusest, mille Riigikogu liige Aivar Sõerd tegi. Tõele au andes, sellest 20 päeva tähtajast on suudetud kinni pidada üksikutel juhtudel, enamasti on arutelu komisjonides võtnud kauem aega. Praegusel juhul on tähtis eelkõige see, et arutelu oleks asjalik. Kuna mõlemad komisjonid leidsid, et nüüd on õige aeg, toimub arutelu sellel nädalal. Aga tegelik elu õiguskantsleri ettepanekute arutamise puhul on selline, et teinekord on see võtnud isegi mitu korda pikema aja, enne kui komisjonid on langetanud otsuse. Nii et 20 päeva kriteeriumist on suudetud kinni pidada vaid üksikutel juhtudel. Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Austatud esimees, kõigepealt tänan teid selgituse eest! Kuid minu teada otsustab juhatus, mitte komisjonid, millal pannakse õiguskantsleri ettepanek Riigikogu täiskogus arutusele.

Esimees Eiki Nestor

Jah, otsustab küll juhatus, aga kui ta teeks seda siis, kui komisjonid ei ole veel oma otsustega valmis, siis oleks see väga rumal juhatus. Juhatuse huvi on, et arutelu siin oleks asjalik, seetõttu ei saa ka juhatus omapäi talitada. Arto Aas, palun!

Arto Aas

Aitäh! Põhiseaduskomisjoni liikmena ma ei mäleta, et me oleksime arutanud väga detailselt seda, et tuleks tähtaega edasi lükata. Seda arutelu me pidasime juba eelmisel nädalal, vahepeal ei ole mitte midagi juhtunud. Selles mõttes jääb tõesti arusaamatuks, miks me ei pea põhiseadusest kinni.

Esimees Eiki Nestor

Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Aitäh! Jätkuks Arto Aasa repliigile ütlen, et minule teadaolevalt arutasid mõlemad komisjonid – nii põhiseaduskomisjon kui ka rahanduskomisjon – õiguskantsleri ettepanekut ja tegid ka häälteenamusega oma otsuse. Minu küsimus on ikkagi see: miks see ei jõudnud päevakorda?

Esimees Eiki Nestor

Palun korrata, mis asja põhiseaduskomisjon hääletas!

Kalle Laanet

Ma ütlesin, et mõlemad komisjonid hääletasid õiguskantsleri ettepanekut ja et häälteenamusega otsustati seda mitte toetada. See tähendab seda, et otsused tehti mõlemas komisjonis juba eelmise nädala algul ära. Miks me siis ikkagi ei tulnud selle teemaga suurde saali eelmisel nädalal?

Esimees Eiki Nestor

Sellepärast, et juhataja küsis mõlema komisjoni käest, millal nad soovivad seda arutelu täiskogu suures saalis. Üks komisjon pakkus selle nädala teisipäeva ja neljapäeva, teine komisjon aga selle nädala neljapäeva. Seega toimub arutelu selle nädala neljapäeval. Helmut Hallemaa, palun!

Helmut Hallemaa

Hea esimees! Mina põhiseaduskomisjoni liikmena mäletan küll päris põhjalikku arutelu, kus esitasin ka ise mitmeid küsimusi, ja võin öelda, et meie komisjon tegi tõesti sellise otsuse. Kuna see sõltub aga kahest komisjonist, siis on juhatuse käitumine normaalne.

Esimees Eiki Nestor

Kalle Palling, palun!

Kalle Palling

Aitäh! Jätkan siit kolleeg Kalle Laaneti küsimust. Tegelikult kahes komisjonis, kus pidigi seda küsimust arutatama, on seda küsimust juba arutatud. Ja koalitsiooniliikmete häälteenamusega on õiguskantsleri ettepanek maha hääletatud. Millisena teie kui siin saalis ilmselt kõige kauem töötanud parlamendiliige näete seda neljapäevast arutelu üldse kujunemas? Kui see on juba kaks korda maha hääletatud, siis mis siin neljapäeval üldse toimub? Tegelikult ju seis ei muutu ja parlamendil on õiguskantsleri seisukohast ükskõik, koalitsioonil vähemasti.

Esimees Eiki Nestor

See ei ole nüüd enam päevakorrakohane küsimus. Täiskogu langetab oma otsuse neljapäeval. Komisjonide seisukohad kuulatakse ära, õiguskantsleri omad ka ja hääletatakse. Hanno Pevkur, palun!

Hanno Pevkur

Aitäh! Austatud esimees! Ma jätkan Kalle Laaneti küsimust. Kui mõlemad komisjonid seda arutasid, siis kas te küsisite komisjoni või komisjoni esimeeste käest, millal see teema võiks täiskogu päevakorras olla? Kas siis komisjoni esimehed ei saanud eelmisel neljapäeval tulla, sest neil oli midagi muud ja tähtsamat teha, või oli mingisugune muu põhjus, mis nad teile ütlesid? Sest tõesti, ma olen nõus, et Riigikogu ei jõua 20 päevaga seadust ära muuta, aga oleks olnud siiski võimalik arutada õiguskantsleri ettepanekut eelmisel neljapäeval. Siis me oleksime saanud õiguskantslerile selge silmaga otsa vaadata ja öelda, et jah, see arutelu on 20-päevase tähtaja sees, nagu põhiseadus ette näeb. Probleem on praegu selles, et me ei arutanud seda 20 päeva jooksul isegi suures saalis mitte. Konkreetne küsimus teile: kas see jäi komisjoni esimeeste soovil suurde saali tulemata või lihtsalt juhatus otsustas nii?

Esimees Eiki Nestor

Juhatus küsis komisjonide käest, milline aeg on nende meelest aruteluks kõige mõistlikum. Arto Aas, palun!

Arto Aas

Aitäh! Ma soovin ka selle ära täpsustada. Komisjoni protokollis, vähemalt põhiseaduskomisjoni omas ei ole ametliku otsusena kirjas, millal tuleks küsimust arutada. Meie komisjoni protokollis on kaks punkti: üks räägib sellest, et komisjoni enamus ei toeta õiguskantsleri ettepanekut, ja teise punktiga määrati ettekandja. Komisjoni esimees ei ole meilt üldse seisukohta küsinud, seetõttu ei ole minu arvates korrektne öelda, et komisjon otsustas arutada seda sel nädalal. Oleks tulnud seda küsimust ka komisjonis arutada. Komisjoni esimees oleks võinud seda küsida kas või elektrooniliselt. Kui me rääkisime õiguskantsleriga sellest, miks on meil selle küsimusega tuli takus, siis oli juttu, et õigusselgus peaks saabuma enne suurt suve.

Esimees Eiki Nestor

Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Aitäh! Tulen ka tagasi põhiseaduskomisjoni istungi juurde. Kui õiguskantsler ütles, et tema ettepanekut tuleks arutada täiskogus võimalikult kiiresti – ja ta pidi teiega ka nõu pidama eeldusel, et see toimuks eelmisel nädalal –, siis olid peaaegu kõik komisjoni liikmed sellega nõus, et õiguskantsleri ettepanekut tuleks võimalikult kiiresti täiskogus arutada, ja leidsid, et see peaks toimuma eelmisel nädalal. Nii et see edasilükkamine on vähemalt meie jaoks ikkagi natuke arusaamatu.

Esimees Eiki Nestor

Kalle Palling, palun!

Kalle Palling

Austatud juhataja! Praegu siin selle arutelu käigus selguvad väga tõsised faktid. Näiteks see, et põhiseaduskomisjoni esimees ei olegi arutanud komisjoni liikmetega, millal see teema võiks saali tulla. Äkki värskendate mu mälu ja ütlete, kes üldse on põhiseaduskomisjoni esimees.

Esimees Eiki Nestor

Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd

Lugupeetud esimees! Rahanduskomisjoni liikmena ma võin küll kinnitada ainult seda, et komisjon ei arutanud eelmisel nädalal, millal tuua see küsimus suurde saali. Ma mäletan, et varem oli küll sellest räägitud ja vähemalt mina küsisin, miks me sellega viivitame. Siis ütles komisjoni esimees, et ta ootab, kui juhatus saadab meile mingisuguse kirja või suunab selle meile menetlemiseks. Aga tegelikult juhatus ei peagi ju meile midagi suunama. Minu küsimus, austatud esimees, on selline: mis sõnumi me sellega avalikkusele saadame? Kas te võite vähemalt möönda, et see on väga halb sõnum ja väga halb pretsedent, kui Riigikogu ise ilma objektiivsete põhjusteta rikub kehtivat seadust?

Esimees Eiki Nestor

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Austatud esimees! Minul Riigikogu liikmena tekib tunne, et ma ei saa teatud menetlusprotsessidest aru. Juhatus väidab, et komisjon on saatnud teile ettepaneku, et seda peaks arutatama sellel neljapäeval, aga siis selgub, et tegelikult ei ole seda komisjonides arutatud. Ehk ma küsin nii: kellelt ja millisel viisil pärineb selline informatsioon, et see peaks olema just sellel neljapäeval? Miks eirati 20 päeva reeglit?

Esimees Eiki Nestor

Nii. Teeme nüüd niimoodi, et ma palun Riigikogu Kantseleil võtta kokku mingi ajavahemiku jooksul kõik õiguskantsleri ettepanekud ja tuua siis teie ette statistika, kui sageli on jõutud 20 päeva sisse ning kui paljudel ja millistel juhtudel on see võtnud aega kauem. Siis oleks kõigil pilt olemas ja me teaks, millest me räägime. Probleem iseenesest tekib väga lihtsast asjast. Juhatus peab lähtuma aruteludest komisjonides. Teistmoodi ei saa, sest kui komisjonid ei ole aruteluks valmis, siis on juhatusel väga keeruline seda korraldada. Sellest tulenebki põhjus, miks juhatus ootab komisjoni otsust. Kui te arvate, et juhatus võiks komisjonidest üle sõita, siis olgu see teie arvamus. Minu meelest on mõistlik, kui juhatus päevakorra koostamisel arvestab komisjonide ettepanekutega. Kalle Laanet, kas sul on ettepanek selle nädala päevakorrast see punkt välja jätta?

Kalle Laanet

Aitäh! Ma tahaksin ikkagi saada vastust sellele, mida küsis ka Aivar Sõerd. Millise mulje me jätame Riigikoguna väljapoole, avalikkusele, kui ilma igasuguste mõjuvate põhjusteta jätame lihtsalt seaduse täitmata? Palun vastake sellele!

Esimees Eiki Nestor

Palun põhiseaduskomisjonis seda arutada. Statistika õiguskantsleri ettepanekute arutamise aegadest kinnipidamise kohta saab kättesaadavaks kõikidele fraktsioonidele ja siis arutame, mis põhjustel ja mispärast ühest või teisest kuupäevast kinni ei peeta. Arto Aas, palun!

Arto Aas

Austatud esimees! Kuna te väitsite järjekindlalt, et ettepanek tähtaja kohta tuli komisjonidelt, aga mina väidan, et komisjonid ei ole seda tähtaega arutanud, siis ma küsin teie käest edasise protsessi ja menetluskorra kohta üle. Kas komisjoni esimehel on õigus komisjoni nimel selliseid seisukohti edastada, mida ei ole komisjonis arutatud?

Esimees Eiki Nestor

Küsige seda oma komisjoni esimehelt, kuidas ta seda edastas.

Arto Aas

Ei, ma küsin seda teilt. Juhatus peaks ju teadma, kelle arvamus on legitiimne. Kas komisjoni esimehel on õigus esitada seisukohti, mida ei ole komisjonis arutatud?

Esimees Eiki Nestor

Komisjoni esimehel on õigus esitada seisukohti, mida komisjon on arutanud. Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Austatud esimees! Teie eelmisest vastusest ma ei saanud ikkagi teada seda, kas juhatus sai oma otsuse tegemisel komisjonidelt vastuse kirjalikult ehk protokolliliselt, et komisjonides on seda arutatud, või sai komisjoni esimehelt telefoni teel kui väidetava komisjoni arvamuse.

Esimees Eiki Nestor

See käib sellisel moel, et me palusime komisjonidest informatsiooni ja kuna nad olid juba määranud ettekandjad, siis koos ettekandjate nimedega saime teada ka kuupäeva, millal ollakse valmis seda asja arutama. Helir-Valdor Seeder, palun!

Helir-Valdor Seeder

Aitäh, austatud juhataja! Ma saan aru, et juhatus oli päevakorra koostamisel üksmeelne ja kõik kolm juhatuse liiget olid ka juhatuse koosolekul kohal. Aga praeguse olukorra kohta on mul selline küsimus: kas meil on võimalus lülitada see punkt eelmise nädala päevakorda? Kui meil seda võimalust ei ole, siis mul on ettepanek panna see punkt selle nädala päevakorda ja minna tööga edasi.

Esimees Eiki Nestor

Tänan selle ettepaneku eest! Eelmise nädala päevakorda me enam kinnitada ei saa. Toomas Kivimägi.

Toomas Kivimägi

Austatud Riigikogu esimees! Mul on teile selline küsimus: kas tõepoolest statistika ja varasemad eksimused on ülimuslikud, ka põhiseaduse üle? Minu arvates peaks olema pigem vastupidi – kui põhiseadus annab ühe tähtaja, siis on eesmärk saavutada olukord, kus kõik seda ka järgivad. Aga nüüd me loome tõepoolest sellise pretsedendi, et see, mis on põhiseaduses kirjas, ei maksa tegelikult midagi. Maksab pigem see, kas kellelgi on aega või mitte.

Esimees Eiki Nestor

Põhiseadus on ülimuslik nii siis, kui üks fraktsioon on opositsioonis, kui ka siis, kui ta on koalitsioonis. Ja oleks väga kena, kui kõik fraktsioonid, sõltumata sellest, kummal pool nad parasjagu on, lähtuksid põhiseadusest.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu V istungjärgu 8. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 76 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuid oli kolm. Päevakord on kinnitatud.


1. 15:20 Arupärimine Sisekaitseakadeemia kolimise mõistlikkuse kohta (nr 318)

Esimees Eiki Nestor

Meie tänase päevakorra esimene punkt on arupärimine, mille esitasid Andres Ammas, Artur Talvik, Andres Herkel, Krista Aru, Ain Lutsepp, Monika Haukanõmm, Külliki Kübarsepp ja Jüri Adams. Arupärijate nimel Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Austatud härra esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Austatud riigikontrolör! Tundub, et Sisekaitseakadeemia kolimine Ida-Virumaale ei ole mitte üksnes idee, vaid see on lausa kinnisidee. Sellepärast, et see kõik on korra juba olnud. Kui see teema tuli praeguse, uue valitsuse ajal teravalt üles, siis meenus, et see oli teemaks juba 2013. aastal, kui valitsus arutas seda ja siseminister sai ülesandeks kujundada seisukoht Sisekaitseakadeemia kolimise otstarbekuse kohta. Samal ajal, 30. mail 2013 esitas oma arvamuse tollasele peaministrile Andrus Ansipile ka Riigikontroll. Toonase arvamuse sisu oli see, et kui pärast kolimist jäävad riigi kulutused samaks, hariduse kvaliteet aga paraneb, siis on see otstarbekas. Samuti leiti, et see võib olla kasulik juhul, kui kulutused vähenevad, aga hariduse kvaliteedis muutust ei ole. Paraku, toonast olukorda analüüsides nähti siiski riski hariduse kvaliteedile, eeskätt seetõttu, et õppejõud pole valmis Ida-Virumaale kolima, isegi mitte siis, kui sellega kaasneb tasuta eluase ja palgatõus kuni 30%. Teisalt leidis Riigikontroll toona, et regionaalpoliitiliselt on Ida-Virumaa elavdamiseks kindlasti ka asjakohasemaid meetmeid ning Sisekaitseakadeemia erialad ei haaku otseselt Ida-Virumaa majanduseluga. Sellest, et riigi kulutused võiksid jääda samaks või väheneda, loomulikult juttu ei olnud. Juba siis oli näha, et riigi kulutused kolimisega kasvavad, kas või juba uue hoonetekompleksi väljaehitamise tõttu.
Täpselt samade järeldusteni on jõudnud ka viieliikmeline ametnike töörühm. Nagu me täna saame lugeda ka Postimehest, nähakse ette pigem kulutuste suurenemist. Arvestuslikult läheb Sisekaitseakadeemia Tallinnast Narva kolimine maksma umbes 10 miljonit eurot rohkem, kui seni on arvatud. Kinnisvarakomplekside maksumus kõigub 46,9 miljonist 52,5-ni.
Kuivõrd vahepeal jäi mulje, et valitsus teeb varsti otsuse, tahaksime kindlasti teada ka Riigikontrolli uuendatud seisukohta. Kas nelja aasta jooksul on juhtunud midagi enneolematut, nii et Sisekaitseakadeemia kolimine muutub kuidagi tulusamaks, või on selle toetamiseks avanenud mingisugused erakorralised rahaallikad? Meil on seda küll raske uskuda. Tahame teada, millise muudatuse teeb läbi hariduse kvaliteet ja mis juhtub õpilaskoha maksumusega. Kas see kõik läheb kokku ka kõrgharidusstrateegia eesmärkidega ja riigi eelarvestrateegiaga? Kuidas see haakub kõrghariduse rahastamise seniste kavadega? Kust tuleb raha? Ja lõpuks, kas see on kõige otstarbekam viis teha Ida-Virumaal regionaalpoliitikat? See on iseenesest kindlasti üllas eesmärk, aga neid küsimusi püstitades on ilmselt väga palju muid asjaolusid, mida enne kaaluda. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab riigikontrolör Alar Karis. Palun, austatud riigikontrolör!

Riigikontrolör Alar Karis

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Nii nagu te kuulsite, on Riigikogu Vabaerakonna fraktsiooni liikmed esitanud mulle tänavu 20. veebruaril arupärimise Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale kolimise plaani eri aspektide kohta. Enne konkreetsete küsimuste juurde asumist annan mõned lähtekohad minu vastuse paremaks mõistmiseks. Lähtun vastamisel infost, mis mul on riigikontrolörina, kuid toetun ka oma varasemale kogemusele kahe ülikooli rektorina ning rahvusvaheliste haridusalaste otsustuskogude liikmena.
Kui teemat analüüsida, kas või väga lihtsustatult, peaks otsus viia kool või mõni muu asutus kuhugi teise kohta sõltuma sellest, kas see muudab töötulemuse paremaks. Siinsel juhul tuleks mõelda, kas Sisekaitseakadeemias hakataks andma Narva kolimise tulemusel senisest kvaliteetsemat ja vajaduse korral rahvusvahelisemat haridust. Kas üha rohkem ja üha sobivamate isikuomadustega tudengeid sooviks kooli Narvas paiknemise tõttu sinna õppima asuda ja kas tippõppejõud tahaksid seal õpetada? Kas parema hariduse saanud töötajate abil saavutatakse riigi siseturvalisuse kõrgem tase? Kas kooli ülalpidamise kulud on riigile jõukohased praegu, tulevikus jne? Olen nüüd juba aastaid näinud, kuidas valitsuse moodustamise ja koalitsioonileppe kokkukirjutamise tohuvabohus tekivad plaanidesse ka lõpuni läbi kaalumata mõtted. Sisekaitseakadeemia kolimine Ida-Virumaale näib olevat üks sellelaadsetest. Mõnele üksikisikule või ka rühmale paistab see aga olevat lausa kinnisidee, mis oma definitsiooni kohaselt on nende vaimu haaranud nii, et see peaaegu ei allu muutmisele mingite argumentidega. Seetõttu kerkib teema pinnale kindla järjepidevusega. Ma loodan siiski väga, et valitsus mõistab laiemalt Sisekaitseakadeemia asjus otsuseid tehes, et nn poliitilise tahte kõrval on veel hulk mõistuslikke argumente, mida ei tohiks kõrvale heita.
Riigikontroll on saatnud valitsusele Sisekaitseakadeemia teemal mitu kirja. Kirjades on juhitud tähelepanu riskidele, mis mõjutavad hariduse kvaliteeti ja riigile tekkida võivat kahju. Asusin juba 2013. aastal seisukohale, et Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimine pole otstarbekas. Olen samal seisukohal ka täna. Seni tehtud otsuseid ning praegu teadaolevaid asjakohaseid mõjuanalüüse ja hinnanguid arvesse võttes ei ole Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimine otstarbekas. Vastupidi, see on mõttetu ja ülikallis, seab vastutustundetult ohtu siseturvalisuse koolituse kvaliteedi ning sisaldab tuntavaid julgeolekuriske. Teatud riskid on spetsiifilised ja nende avalik käsitlemine pole minu töö. Vastav astutus on oma hinnangud andnud. Riigikontrolörina olen selle dokumendiga tutvunud ning ühinen nende järeldustega.
Aga nüüd küsimused ja vastused. Esimene küsimus: "Millisel moel mõjutab planeeritav kolimine Sisekaitseakadeemias antava hariduse kvaliteeti, õpilaskoha maksumust ja kõrgharidusstrateegia eesmärkide täitmist?" Risk, et Sisekaitseakadeemia ei suuda Narva sundviimise järel jätkata innovaatilise ja rahvusvaheliselt tunnustatud õppe-, teadus- ja arenduskeskusena, on minu hinnangul väga suur. On oht kaotada kvalifitseeritud õppejõudkond ja seeläbi suuresti kahjustada Eesti siseturvalisuse kaitsel seisvate asutuste võimalusi saada endale tulevikus tööle hästi välja õpetatud inimesi. Värskeim ehk paar kuud tagasi Sisekaitseakadeemias tehtud küsitlus näitas, et absoluutne enamik korralistest õppejõududest ja muudest töötajatest ei nõustu või pigem ei nõustu Narva kolimise puhul Sisekaitseakadeemias jätkama. Akadeemias on märkimisväärne osa õppetööst ka tunnitasuliste õppejõudude kanda. Nad on oma eriala praktikud, kes käivad põhitöö kõrvalt suhteliselt väikese koormusega õpetamas. Akadeemia hinnangul ei ole neist enamik ehk 80% nõus ega valmis jätkama. Vaid väike osa personalist nõustuks Ida-Virumaal tööl käima, kui rakenduksid mitmesugused soodustused, nagu kõrgem palk, sõidukulu hüvitamine jne. Nii tuleks peale rajamiskulude leida hariduse kvaliteedi tagamiseks veel püsiraha olemasoleva personali soodustuste katteks ning uue personali leidmiseks ja koolitamiseks. Kui suur see summa on ja millised on katteallikad, ei ole seni selge.
Puhtteoreetiliselt on arvutatud kulusid, mida toovad endaga kaasa püüded Ida-Virumaa tingimustes kuidagi õppekvaliteeti hoida. Need kulutused ulatuvad miljonitesse. Isegi kui see raha leitaks, siis väga suure tõenäosusega ei leitaks inimesi. Gümnaasiumilõpetajate arvu langus ja noorte haridusvalikute avardumine on toonud kaasa ka Sisekaitseakadeemia õppurite hulga vähenemise ning see trend jätkub. Lõpetajate hulk ei taga ka Politsei- ja Piirivalveametile piisavat järelkasvu. Et juba praegu on inimesi Sisekaitseakadeemiasse raske õppima meelitada, oleks täiesti vastutustundetu seda olukorda veelgi halvendada. Sisekaitseakadeemias õppivatest tudengitest kinnitas ligi 3/4 juba aastal 2012, et kui Sisekaitseakadeemia asuks Ida-Virumaal, ei oleks nad sellesse kooli õppima tulnud. Praegu on sellisel seisukohal eri küsitluste järgi juba 75–80% õppijatest.
Minu hinnangul oleks praegu Sisekaitseakadeemia puhul oluline kõrghariduse taseme tõstmine ja säilitamine, teadustöö arendamine ning keskendumine sellele, kuidas otsida võimalusi professionaalseks koostööks riigisiseste ja rahvusvaheliste partneritega. Ida-Virumaa arendamiseks tuleks aga kasutada võimalusi, mida pakuvad Tartu Ülikooli Narva Kolledž ja Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledž, sest neil koolidel on erinevalt Sisekaitseakadeemiast kohalik iseloom ja õppurkond.
Arupärimises oli juttu ka õppekoha maksumusest. Kui võrrelda õppeasutuste kaupa kõrghariduse keskmist kogukulu õppuri kohta aastas, sh investeeringud taristusse jms, ning selle muutust perioodil 2010–2015, siis selgub, et Sisekaitseakadeemia kulud on kõrgkoolide võrdluses teisel kohal Eesti Lennuakadeemia järel. Kolimine Narva ja sinna kalli kompleksi rajamine muudaks Sisekaitseakadeemia kogukulu õpilase kohta ebaproportsionaalselt suureks.
Teine küsimus: "Millised eeldatavad kulutused kaasnevad Sisekaitseakadeemia uute hoonete ehitamisega ja sellele järgneva ekspluatatsiooniga? Mida tähendavad sellised kulutused riigieelarve strateegia jaoks ning kas Teile on selge, millistest täiendavatest tuluallikatest kavatseb Vabariigi Valitsus seda projekti rahastada?" Ja kolmas küsimus: "Kuidas sobituks selline investeering kõrghariduse rahastamise ja taristu arendamise seniste kavadega?" Vastan neile küsimustele koos. Eri variatsioonidest ja arvutustest lähtudes oleks akadeemia Narva üleviimise ühekordse kulu suurus ilmselt 50 ja 60 miljoni euro vahel. Seejuures kasvaksid ka akadeemia senised püsikulud rohkem kui kaks miljonit. On ka arvutusi, mille järgi võimalike kogukulude kasv võib ulatuda isegi kuni 6,7 miljoni euroni aastas. Narva praktikabaasi rajamise variandi puhul oleks ühekordne investeering umbes 2,1 miljonit eurot ja püsikulude kasv väike. Riigivaraseaduse põhimõtetele ja riigi kõrgharidusstrateegilistele eesmärkidele vastab valitsuse pakutud kolmest variandist vaid see, mille puhul Narva luuakse praktikabaas ja täienduskoolituse õppekompleks ning Tallinna, Väike-Maarja ja Paikuse õppekompleks säilitatakse. Nimetatud alternatiivi puhul on võimalik hoida hariduse pakkumise taset ja seda arendada, sest Tallinna jäämise korral oleks tagatud õppejõudude olemasolu. Valitsusele esitatud materjalides on ära toodud, et nimetatud alternatiivi puhul oleks ühekordse investeerimiskulu suurus ja selle katteallikas teada ning hilisemad ülalpidamiskulud kõigist kolmest variandist väikseimad. Siseministeeriumi hinnangul võimaldaksid ühine praktikabaas ja täienduskoolituse õppekompleks politseinikel, piirivalvuritel, vanglateenistujatel ja päästjatel, kes omavahel õppeprotsessis eriti kokku ei puutu, saada kogemusi koostööks, mida neil tulevikus iga päev vaja läheb. Ülejäänud alternatiivide puhul kaasneks investeeringute ja püsikulude märkimisväärne kasv ning nende kulude rahastamise allikad ei ole suurelt jaolt teada.
Alates 2012. aastast on valitsuses arutatud Sisekaitseakadeemia asukoha ja õppeasutuse investeerimise küsimusi mitmel korral. Ma ei hakka siin seda kõike üle kordama. Sisekaitseakadeemia olude parandamiseks on juba praegu taristusse investeeritud hulk raha, näiteks aastatel 2010–2015 ligi kolm miljonit eurot. Akadeemia arendamiseks planeeritud edasised kulutused on tänu juba tehtud investeeringutele palju väiksemad, kui need oleksid uude asukohta täiesti uue kompleksi rajamise korral. Tallinnas Kase tänaval asuva õppelinnaku uue hoone rajamiseks on juba kulutatud 750 000 eurot. Perioodil 2016–2019 on kavandatud eraldada investeeringuraha Sisekaitseakadeemia olemasolevasse taristusse kokku 16,39 miljonit eurot, millest 12,44 miljonit ehk 75,9% moodustab välisraha. Ülejäänu kaetakse riigieelarvest ja Sisekaitseakadeemia omatulust. Lisaks on vaja leida 4,5 miljonit ka Paikuse õppekeskuse treeningurajatise rekonstrueerimiseks ja Kase tänava õppepiiririba väljaehitamiseks. Tuleb arvestada, et kuna investeeringute puhul kasutatakse välisraha, on selle tarvitamise üks tähtis tingimus õppekvaliteedi parandamine. Kase tänava õppekeskuse puhul vastab projekt välisraha meetme tingimustele, aga Narva puhul on tõenäoline, et projekt ei pruugi enam abikõlblik olla.
Ja viimane küsimus: "Me kõik mõistame, et Ida-Virumaa vajab arengutõuget. Millised argumendid kõnelevad selle kasuks, et Sisekaitseakadeemia viimine Ida-Virumaale on parim viis sellise arengutõuke andmiseks? Kas on teada ka muid, efektiivsemaid ideid regionaalpoliitiliste eesmärkide saavutamiseks? Kas Teile on teada, millistele analüüsidele ja eksperthinnangutele on Vabariigi Valitsus Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimist otsustades tuginenud?" Ma ei näe, et sedavõrd kalli ja tundliku haridusasutuse viimine Ida-Virumaale oleks otstarbekas lahendus riigi käsutuses olevate regionaalpoliitiliste meetmete kõrval. Pealegi, nagu ma varem rõhutasin, on Sisekaitseakadeemia ülesanne anda võimalikult head haridust, mitte asendada puuduvaid või halvasti toimivaid ideid regionaalpoliitilisel tasandil. Akadeemia vajab oma tegevuseks väga kvalifitseeritud spetsialiste, kelle leidmine Ida-Virumaalt on keeruline, mistõttu puudub akadeemial oluline mõju kohalikule tööturule. Kui maksta personalile Ida-Virumaale töölemineku eest lisatasu, on see riigile lisakulu, mis ei elavda majandust. Loodavad tugipersonali ametikohad võivad küll kohalikele pakkuda mõningaid võimalusi, kuid arvestades loodavate töökohtade maksumust, oleks riigile odavam aidata piirkonda luua töökohti teisi meetmeid kasutades. Sisekaitseakadeemias õpetatavad erialad ei ole otseselt seotud Ida-Virumaa majanduseluga, mistõttu jääb kooli loodav sünergia kohalikule majandusele väheseks. Kohalikud ettevõtjad võidaksid Sisekaitseakadeemia kolimisest Ida-Virumaale eeskätt ehk seda, et kool võiks osta neilt mõnd teenust, kuid see ei elavda kohalikku majandust ega anna kvalifitseeritud personali erasektorile. Mõningane tulu võib tulla sellest, et kohalikel riigiasutustel on võimalik lihtsamalt leida kvalifitseeritud tööjõudu, kuid see ei kaalu üles neid kulutusi, mida teeks riik Sisekaitseakadeemia viimisega Ida-Virumaale.
Kuigi tänane arupärimine tõukub konkreetselt Sisekaitseakadeemiast, tuleb mõelda, millised on need ideed, mis ka tegelikkuses aitaksid Ida-Virumaa majandus- ja kultuurielu ergutada – ideed, mis loovad eraettevõtluses töökohti ja inimestes kindlustust, ning ideed, mis aitavad inimestel oma oskusi ja teadmisi kohapeal teoks teha. Mis puutub mitmesugustesse analüüsidesse ja uuringutesse, mis Sisekaitseakadeemia kolimise teemal läbi aegade on tehtud, on Riigikontroll aja kokkuhoiu eesmärgil valmis neid arupärijatele eraldi tutvustama – nii neid, mille on koostanud või tellinud Siseministeerium, Sisekaitseakadeemia ja teadusasutused, kui ka ühe ministeeriumi alternatiivanalüüsi, mis nn tõejärgsele ajastule kohaselt ei lase end faktidest ja argumentidest kuigivõrd häirida. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Enn Eesmaa

Esimese küsimuse riigikontrolörile esitab Andres Herkel.

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud riigikontrolör, tänan teid vastuste eest ja ka väga kiire vastama tulemise eest! Mind teeb samuti murelikuks, et mainitud kinnisideed mitte lihtsalt ei jookse ekspertiisidest ja analüüsidest ette, vaid tihtipeale ka ignoreerivad neid täielikult. Sellest räägib just teie viimane osutus ja ka see, et teie nelja aasta taguse seisukohavõtuga ei ole üldse arvestatud, ehkki asjaolud ei ole kuigi palju muutunud. Ma laiendaksin aga oma küsimust nõndaviisi. Samal ajal, kui Sisekaitseakadeemia kolimine toodi suure aplombiga üles, hakati kõnelema ka mitmesuguste muude riigiasutuste Tallinnast väljaviimisest. See võib küll mõnel juhul olla täiesti õigustatud, aga jällegi tekib seesama küsimus, millest juba juttu oli. Kas teilt on nende asjade kohta eksperdihinnanguid küsitud? Mis peaks olema üldse niisuguse kolimise põhjendus, et me saaksime seda tõesti täie kindlusega teha – nii, et mitte mõte ei jookseks ees, vaid efektiivne analüüs jookseks ees?

Riigikontrolör Alar Karis

Hea küsija! Kiirelt vastates, asutuste väljaviimise teemat ei ole Riigikontroll käsitlenud. Kui küsida puhtalt minu isiklikku seisukohta, siis kindlasti, nagu te ka ise mainisite, on see teostatav ja võimalik, aga peab sel juhul toetuma mingitele tingimustele, mis teevad selle otsuse mõistlikuks. Ehk teisisõnu, on ju praegugi asutusi, mis ei paikne ainult Tallinnas. See tähendab eelkõige seda, et kohapeal on olemas personal ja inimesed, kes suudavad seda tööd teha. Või on seal siis juba olemas mingi rakuke teatavast asutusest, millele funktsioone juurde andes oleks võimalik seda laiendada. Aga see küsimus on niivõrd spetsiifiline. Kuna see plaan puudutab väga paljude eri asutuste väga paljudesse eri kohtadesse viimist, siis see nõuab eraldi käsitlemist ja kindlasti ka analüüsi.

Aseesimees Enn Eesmaa

Sõna minutipikkuseks küsimuseks on Kalle Laanetil. Palun!

Kalle Laanet

Aitäh, austatud juhataja! Hea riigikontrolör, kõigepealt tänan teid vastuste eest! Minu jaoks on Sisekaitseakadeemia kolimine või mittekolimine saavutanud uue mõõtme. Selline õhinapõhine suhtumine on nüüdseks jõudnud juba sinnamaani, kus ühe ministeeriumi ehk Justiitsministeeriumi vanglate valdkonna asekantsler Priit Kama leiab, et nad on valmis ise Sisekaitseakadeemia üle viima, ja ütleb, et ärge muretsege, las pärast Siseministeerium ise tegeleb edasi. Kuidas teie suhtute sellisesse lähenemisse?

Riigikontrolör Alar Karis

Hea küsija! Ei ole ju suurt vahet, kes ministeeriumidest katab kulud, mis ei ole väga mõttekad. Lõpuks on kõik riigi, st maksumaksja raha. Ma ei näe seal suurt vahet. Mis puudutab Priit Kama, siis tema pani oma kunagisele Postimehe artiklile pealkirjaks "Ida-Virumaa vajab Sisekaitseakadeemiat". Minu arust on see täiesti vale lähenemine. Hoopis Eesti Vabariik vajab Sisekaitseakadeemiat ja sellest tuleks lähtuda.

Aseesimees Enn Eesmaa

Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Oskate te seletada, millest võib tulla, et õhinapõhisus on tekitanud situatsiooni, kus meie põhieesmärk on kõik riigiasutused Tallinnast välja kolida? Kas see mitte ei sea meie riigi toimimist ja valitsemist hoopis tagurpidisesse seisu? Kas sel juhul, kui peetakse regionaalpoliitiliselt õigeks Sisekaitseakadeemia Tallinnast ära viimist, ei oleks kvaliteedi mõttes mõistlikum koht hoopis Tartu?

Riigikontrolör Alar Karis

Hea küsija, tänan selle küsimuse eest! See on väga tugeva poliitilise varjundiga. Minul ei ole aga pädevust otsustada, millises linnas võiks üks või teine asutus paikneda. Sama kehtib õhinapõhisuse kohta. Meie Riigikontrollis vaatame eelkõige seda, kui mõistlik mingi otsus on ning kas valitsuse ja ka Riigikogu varasemaid otsuseid viiakse ellu kõige mõistlikumal viisil. Nagu ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin, on kindlasti mõistlikke ideid, kus võiks üks või teine asutus paikneda.
Mis puutub kõrgharidusse ja rakenduskõrgharidusse, siis kordan veel üle, et nende eesmärk on ikkagi toetada regionaalset arengut. Kui me näeme näiteks, et Google Mapsi järgi on Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledž ja Tartu Ülikooli Narva Kolledž üksteisest 53 kilomeetri kaugusel ning mõlemad õpetavad IT-d, siis on ilmselt mõistlik tugevdada seda aspekti mõlemas ülikoolis, kaasates spetsialiste nii emaülikoolist kui ka kohapealt ja leida nendele rakendust Ida-Virumaal, mitte ainult IT-sektoris. Eesti riigile on ju ette heidetud, et ettevõtluses puuduvad spetsialistid. Ma usun, et sinna oleks mõistlik riigil ka ressurssi panna, vaatamata sellele, et tegemist on avalik-õiguslike ülikoolide ja kolledžitega, mis on teatavas mõttes autonoomsed.
Aga see ressurss, mis seal on, tuleks ära kasutada. Ja Ida-Virumaa kolledži puhul tuleks mõelda ka tuleviku peale – mis saab siis, kui ühel hetkel põlevkivi kas ei taheta või ei tohi enam kaevandada, st mis valdkonnad võiksid siis asemele tulla ja kuidas saaks kohapeal inimesi välja õpetada. Seal on selgelt regionaalne aspekt ja arvud, protsendid näitavad seda, et need, kes Ida-Virumaalt sinna õppima lähevad, jäävad üldjuhul ka samasse piirkonda tööle. Sama kehtib nii Narvas kui ka Kohtla-Järvel paikneva kolledži puhul.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Külliki Kübarsepp!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Aitäh, härra Karis! Mulle meeldis see, kui tõite sisse sellise aspekti, et teie hinnangus on ka teie eelnevat elukogemust rektorina. Seetõttu ma küsin nii. Narva kolledži kolimise pooldajad on toonud ühe argumendina, et kui teha õppejõudude ja valdkonnaspetsialistide rotatsioonisüsteem kohustuslikuks, siis probleem laheneb ning õppekvaliteeti see ei mõjuta. Kas see vastab teie hinnangul tõele? Loomulikult tooks see kaasa transpordi- ja majanduskulusid. Kas te olete hinnanud, kui suur protsent majandamiskuludest võiks kuluda transpordile ja majutusele?

Riigikontrolör Alar Karis

Tänan selle küsimuse eest! Jah, eks mul teatav rektorikogemus varasemast elust on. Nendes ametites olen olnud sunnitud tegema ka valusaid otsuseid, mis on eelkõige tulenenud vajadusest tõsta nende institutsioonide õpetamiskvaliteeti. Ühe näite ma võin tuua. Omal ajal sai suletud Türi kolledž, mis ei suutnud täita neid eesmärke, eelkõige seetõttu, et seal ei olnud kohapealset õppejõudkonda. Seal oli kohapeal arvestuslikult kaks ja pool inimest, ülejäänud õppejõud käisid Tartust, nii Eesti Maaülikoolist kui ka Tartu Ülikoolist. Tegelik tagajärg oli see, et õppekvaliteet langes mõlemas kohas. Õppejõud oli nädal aega ära Türil ja ega ta seal ka tõenäoliselt oma tööd väga tõsiselt ei võtnud, kuigi andis endast vast parima. Tookord oli samuti mängus väga tugevalt poliitiline ja regionaalne dimensioon, millega tuli n-ö võidelda, et õigustada kolledž sulgemise otsust. Tuli tuua tudengid Tartusse, kus nad satuksid keskkonda, mis on kohane noortele inimestele, et nad saaksid õppida lisaks aineid, mida Türil võib-olla ei saa. Ma saan täiesti aru toonastest poliitikutest, kellest üks pidas emana väga oluliseks, et kolledž oleks Türil, sest tema poeg õppis selles koolis. Jah, ma saan aru, et emal on soov, et poeg tuleks õhtul koju, mitte ei oleks kuskil 100 km eemal ega elaks tudengielu. Seega, selline kogemus on mul olemas ja ma arvan, et tookordne otsus oli täiesti õigustatud. Praegu on Türil täienduskoolituskeskus. Nii et midagi seal toimub ja ma arvan, et see on hästi teostatud.
Mis puutub vahemaasse, siis muidugi, ma ei näe põhjust, miks ei saa praegu teha rotatsiooni näiteks Tallinnas. Oleks ju tunduvalt lihtsam, sest õppejõud saaksid töötada ministeeriumis ja õpetada Sisekaitseakadeemias. See argument, et paarsada kilomeetrit eemal justkui soodustaks rotatsiooni, ei ole põhjendatud. Siis võiks ju veel kaugemad maad ette võtta, et inimesed saaksid roteeruda. Arusaadavalt on võimalik lahendada küsimusi ka 200 kilomeetri tagant, aga see on kallis. Siiski, kui tuua näiteid maailmast, siis Tšiilis viiakse inimesi lennukiga kohale. Ettevõte viib nad Atacama kõrbe lähedale vasekaevandustesse ja toob tagasi ka, kõik firma kulul, hotell samuti, nii et esmaspäeval lähevad ja reedel tulevad. Arusaadavalt tuleb sealt ka midagi tagasi, st vasetükk kaalub kogu selle suure maksumuse üles. Ka meil Eestis teatavasti VKG viib bussidega Ida-Virumaale tööjõudu, nii et see on teostatav. Kuid ikkagi tuleb esitada endale küsimus, miks me seda teeme. Kõrgharidusasutuse eesmärk, tahan veel üle korrata, on eelkõige kvaliteetse hariduse andmine. Ometi see ei tähenda seda, et koolidel ei oleks regionaalset aspekti, kindlasti on.

Aseesimees Enn Eesmaa

Liisa Oviir, palun!

Liisa Oviir

Aitäh! Puudutaksin sedasama küsimust, mis on seotud Justiitsministeeriumi pakkumisega. Nagu nad ütlesid, võib Justiitsministeerium võtta kooli tegevuseks vajaliku kinnisvara valitsemise enda ülesandeks. Te andsite sellele poolenisti poliitilise hinnangu. Mind huvitab rohkem, mis on Riigikontrolli vaade sellele. Kas selline ristadministreerimine kätkeb endas mingisuguseid riske ja kui, siis milliseid?

Riigikontrolör Alar Karis

Tänan küsimuse eest! Ma tegelikult ei andnud poolpoliitilist vastust. Ma ütlesin, et maksumuse jaoks see ei muuda mitte midagi, kes korraldusi jagab või ülal peab. Meil on ju ka praegu ristadministreerimist riigis küll. RKAS kuulub ju samuti ühe ministeeriumi haldusalasse, aga tegelikult on paljud ministeeriumid RKAS-i tööga seotud. Ma ei näe siin põhimõttelist probleemi. Lihtsalt see ei muuda asja olemust, see ei tee seda 60 miljonit vähemaks. Seda enam, et me oleme sattunud olukorda, kus, nagu te isegi näete, arvutused kõiguvad väga suurtes piirides. Tuletan teile meelde, et omal ajal tuli Ken-Marti Vaheri juhitud Siseministeerium välja arvutusega, et Narva kolimine läheb maksma 90 miljonit eurot. Nii et vahed erinevad kordades. See meenutab mulle aega umbes 15 aastat tagasi, kui haritava maa suurus sõltus sellest, millise ametikandja käest küsisid. Seal olid ka mitmekordsed vahed. Aga nüüd on aeg edasi läinud. Ennustamine on arusaadavalt keeruline, aga kõikumine sellistes piirides pigem suurendab ebakindlust.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Laine Randjärv!

Laine Randjärv

Aitäh! Väga suur tänu ettekandjale professionaalse ja sisuka vastuse eest! Mul on aga niisugune küsimus. Ajakirjandusest selgus 14. veebruaril 2017 justiitsminister Reinsalu ütlus, et tegelikult on üleviimine juba otsustatud. Kuid asjatundjate raport saabus alles äsja ja ka Siseministeerium hindab seda pigem kahtlase väärtusega otsuseks. Kui teie rääkisite oma kogemusest, kuidas üks ema tahtis, et tema poeg tuleks õhtul õigel ajal koju, käiks kodus, siis mis võiks olla minister Reinsalu varjatud soov, et ta ajab oma jonni teemal, mis isegi ei puuduta tema ministeeriumi? Kuidas tundub?

Riigikontrolör Alar Karis

Aitäh! Mul on sügavalt kahju, et tänastele arupärimistele vastavad teised ministrid, mitte minister Reinsalu, muidu saaksite tema käest otse küsida. Aga ehk tuleb see võimalus mõnel teisel korral. Mina sellele vastata ei oska.

Aseesimees Enn Eesmaa

Siim Kiisler.

Siim Kiisler

Aitäh, auväärt ettekandja! Te ütlesite, et riigiasutuste väljaviimine Tallinnast on teostatav ja võimalik. Samas, konkreetse asutuse puhul kasutate suure vastuargumendina seda, et küsitlusele vastates paljud praegused asutuse töötajad ei soovinud selle üleviimist. Kuidas te siis seda ette kujutate teiste asutuste puhul? Kas te tõesti arvate, et kui kogutakse eitavaid vastuseid küsitluste teel, ükskõik millises riigiasutustes, siis on kuskilt võimalik saada ka positiivne arvamus? Või kavatsete te sellesama argumendiga maha laita kõik riigiasutuste kolimised?

Riigikontrolör Alar Karis

Tänan, hea küsija! On selge, et konnade käest küsida arvamust soo kuivendamise kohta ei ole kõige tänuväärsem. Aga ometigi mingit indikatsiooni see annab. Mainitud küsitlus on Siseministeeriumi enda tehtud. Ma ütlesin ka oma vastuses teiste asutuste kohta, et kui seal on vastavad tingimused olemas – on juba olemas inimesed, kes võiksid seda tööd teha, nii nagu Viljandis on teatavasti üks asutus, kes seda teostab –, siis on see mõeldav. Igasugustele muutustele on alati vastuseis. Aga minu tänase jutu põhiteema ei olnud üldse see, kas töötajad on vastu või ei ole vastu, vaid minu argumendid on hoopis muud.

Aseesimees Enn Eesmaa

Jürgen Ligi!

Jürgen Ligi

Aitäh! Härra riigikontrolör! Teie hinnangud selle kohta, mida toob kaasa üleviimine, on olnud väga täpsed, kaasa arvatud väide, et tegemist on üksikute inimeste kinnisideega. Ma tänan ka selle eest, mis te ütlesite vastuseks Siim Kiislerile! Nimelt, tegemist on ju riigi tuumikfunktsiooniga. Seda ei saa allutada ühe regiooni huvidele, juhul kui need huvid on vastuolus ja riigi tuumikfunktsioonid saavad kahjustatud. Aga mu küsimus on ekspertiiside kohta, millest te ka rääkisite. Kuidas te hindate seda tõsiasja, et Justiitsministeeriumist tuleb juba mitmendat korda kinnisideele alluvaid ekspertiise, mis on teistega vastuolus? Justiitsministeerium peaks olema see põline tark, kes on horisontaalne. Samuti peaks Rahandusministeerium andma tõesti eksperdihinnanguid.

Riigikontrolör Alar Karis

Tänan, hea küsija! Ma oskan sellele vastata suhteliselt lühidalt. Ilmselt tuleks vaadata väga hoolega, mis on tegelikult Justiitsministeeriumi ja justiitsministri pädevus selles kontekstis, st kui palju ja mis mahus saab ministeerium sellel teemal kaasa rääkida. Arusaadavalt, nagu ma ütlesin, on see ka poliitiline otsus. Ja poliitilisel otsusel oleks kindlasti kaalu näiteks siis, kui meil Eesti Vabariigis ei oleks Sisekaitseakadeemiat ja me arutaksime täna, et on vaja see rajada. Siis kindlasti ei sekkuks ka riigikontrolör, vähemalt mitte sellises mahus, vaid see oleks tõesti poliitiline otsus, kas teha akadeemia Tallinnasse, Tartusse, Valka või kuhugi mujale. Lõppkokkuvõttes ei ole sellel mingit tähtsust, minu argumentide kontekstis, kuhu see Sisekaitseakadeemia viiakse. Küsimus on praegu aga selles, et Sisekaitseakadeemia viiakse ära keskkonnast, kus ta suudab tagada kvaliteetse hariduse, mida on vaja pigem süvendada ja suurendada, mitte vähendada.

Aseesimees Enn Eesmaa

Mihhail Stalnuhhin.

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra riigikontrolör! Teie kõnes oli siiski juttu ka sellest, et see on kallis projekt. Mõni aeg tagasi, umbes poole aasta eest me arutasime teiega Riigikogu erikomisjonis Estonian Airiga seotud problemaatikat. Üle 80 miljoni euro läks lihtsalt prügikasti, see oli mahavisatud raha, mille eest oleks soovi korral võinud välja ehitada mitu Sisekaitseakadeemiat. Mis on siiski see kallis? Ühel puhul on see selline summa, millele nagu ei pöörata tähelepanu – no põletati maha ja jumal sellega –, teisel puhul see saab argumendiks. Selgitage palun mulle seda vahet!

Riigikontrolör Alar Karis

Tänan, hea küsija! Eks siin on ju vastus väga lihtne: kui on võimalik midagi ära hoida, siis tuleb see ära hoida. Mis puudutab Estonian Airi, siis ka Riigikontroll juhtis sellele tähelepanu. Juhtisime tähelepanu ka siis, kui sündmused olid juba toimunud. Arusaadav, 100 miljonit on väga suhteline. Aga kui me läheme kõrgharidusse tagasi, siis praegu me ei leia näiteks poolt miljonit eurot selleks, et Tartus veterinaariaõpet tasemel hoida. Ka siin on küsimus ju ainult pooles miljonis euros aastas, mis, ma usun, ei olegi nii väga suur summa, kui meeles pidada neidsamu arve, mida teie mainisite. Küsimus ei ole ainult rahas, ütlen ma nüüd juba mitmendat korda.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Krista Aru!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra Karis! Te nimetasite oma vastustes mitmel korral, et hariduse puhul on kõige tähtsam selle kvaliteet. Meile on Sisekaitseakadeemia võimaliku ümberkolimise kohta räägitud, et olgu peale, kui praegustest õppejõududest kõik ei taha kaasa tulla, siis me leiame uued ja võib-olla mõneti isegi uuendusmeelsemad. Kas teie kahe ülikooli endise rektorina oskate kommenteerida, kui kaua võtab aega või kui kerge ja kui võimalik üldse on pädevate õppejõudude koolitamine?

Riigikontrolör Alar Karis

Tänan, hea küsija! Elu on näidanud, et see kõik kokku võtab umbes kümme aastat. Eks kümne aasta pärast ongi tõehetk – kas õnnestus või ei õnnestunud. Ma tahan siinkohal öelda, et haridusasutus ei ole mingi pop-up-kohvik, et täna paneme ta ühes kohas püsti, aga kui kliendid ära kaovad, siis katsetame teises kohas uuesti. Üks argument, mis on ka Justiitsministeeriumist pärit, on see, et Ida-Virumaal on kuritegevus suurem. See oleks nagu kaudselt üks põhjus, miks oleks mõistlik Sisekaitseakadeemia sinna viia. Oletame, et see kõik õnnestub niimoodi ja kuritegevus langeb peaaegu nulli. Aga siis selgub, et kuskil mujal on kuritegevus kasvanud. Kas nüüd teeme siis järgmise sammu ja viime Sisekaitseakadeemia näiteks Kagu-Eestisse või kuhu tahes – kuhugi, kus me suudame näidata, et kuritegevus on viimastel aastatel kasvanud? Ega haridusasutus pole mängimiseks. Ei ole mõtet panna seda ühte patta sellega, et viime ühe riigiasutuse sinna või tänna. Võtab väga pikka aega, et see seal üles ehitada, ja veel hullem on see, kui siis ühel hetkel avastame, et polegi õige koht. Te näete isegi, et me võime muidugi diskuteerida haridusministeeriumi Tartu viimise üle, aga tõenäoliselt oleks veel rumalam ta sealt ära tuua. Nüüd on läinud niimoodi ja tuleb selle olukorraga leppida. Ka poliitiliste otsuste puhul on ju alati vaja teada, kes vastutab, ja mis kõige tähtsam, milles see vastutus tegelikult seisneb.

Aseesimees Enn Eesmaa

Martin Helme.

Martin Helme

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud riigikontrolör! Ma pean kohe ütlema, et kuna tavaliselt käivad meil siin ministrid, kelle jutt on nii ümmargune, siis teid on kohe rõõm kuulda vahelduseks. Meil on siin juttu olnud rahast ja summad on küll eri hinnangutel erinevad, aga vähemalt on konkreetsed arvud – kas on 40 või 60 miljonit, see on konkreetne. Aga mina tuleks tagasi julgeolekuriski juurde. Kolimisega seoses on välja käidud kaks täiesti vastandlikku väidet. Üks on see, et julgeolekurisk suureneb, sisejulgeoleku järjepidevuse likvideerimise tõttu, ja teine on, et just väheneb. Kas teie oskate meile pakkuda mingit mõõdupuud, millega võiks mõõta julgeoleku suurenemist või vähenemist? Kuidas sellist kalkulatsiooni üldse tegema peaks?

Riigikontrolör Alar Karis

Tänan küsimuse eest! Sellega tegelevad asutused on Eestis olemas ja nagu ma viitasin, sellekohane analüüs on tehtud. Ma usun, et Riigikogu liikmena te kindlasti pääsete andmetele ligi, kui te just ei ole juba nendega tutvunud. Seal on julgeolekuriskid selgelt ära toodud. Mõistlik on usaldada neid inimesi, kelle jaoks julgeolekuriskide hindamine on igapäevane töö.

Aseesimees Enn Eesmaa

Ain Lutsepp.

Ain Lutsepp

Aitäh, härra eesistuja! Austatud kõneleja, tänan ettekande eest! Minu küsimus on selline. Eestil on olnud plaan koondada eri julgeolekuvaldkondade kõrgharidus ühtsesse õppeasutusse. Seda mõtet Sisekaitseakadeemia Narva viimine ei kanna. Ühtsetel alustel olev kõrgkool on oluline laiapinnalist riigikaitsekontseptsiooni silmas pidades. On viidatud ka sellele, et Sisekaitseakadeemia viimine Narva tuleneb turvapoliitilistest aspektidest, kuivõrd kõrgkooli ülesanne on eelkõige õpetada välja professionaalseid spetsialiste, kes hakkavad kujundama Eesti julgeolekut ja turvalisust. Kas Sisekaitseakadeemia viimine Narva on julgeolekupoliitilistest aspektidest lähtudes põhjendatud ja õigustatud? Sellele te küll juba vastasite, aga võiks täpsemalt.

Riigikontrolör Alar Karis

Aitäh! Ma kordan üle, et jah, see on õigustatud, kuna need institutsioonid ja Sisekaitseakadeemia on, ütleme, oma spetsiifikaga, nii nagu ka lennukolledž, mis on küll hoopis teistsuguse spetsiifikaga. Nii et rakenduskõrgkoolidel on oma eripära ja nendega tuleb arvestada. Tegelikult te andsite ise juba oma küsimusele vastuse ära – see on sinna sisse kirjutatud ja sellega tuleb arvestada.

Aseesimees Enn Eesmaa

Dmitri Dmitrijev.

Dmitri Dmitrijev

Aitäh! Austatud vastaja! Minu kolleegide eelmistele küsimustele vastates mainisite, et nii Tartu Ülikooli Narva Kolledži kui ka Tallinna Tehnikaülikooli Virumaa Kolledži tudengid, kes õpivad Virumaal, jäävad suure tõenäosusega nii elama kui ka töötama Ida-Virumaale. Vaadates viimaseid statistikaandmeid, on näha, et aastatel 2000–2015 kaotas Ida-Viru maakond rohkem kui 37 000 inimest. Kas selles analüüsis on ära toodud, kas ja kui suurel määral oleks Sisekaitseakadeemia üleviimisel mõju Ida-Viru maakonna demograafilisele olukorrale?

Riigikontrolör Alar Karis

Aitäh! Sellele küsimusele ma tegelikult juba vastasin, selles mõttes, et need kaks kolledžit, mida te mainisite, on praegu Virumaal olemas ja nende koolide lõpetajad jäävad sinna. Pigem tulekski võimendada nende koolide arengut ja – ütlen ühtlasi vastates Mihhail Stalnuhhini küsimusele – võib-olla tulekski ressurss panna olemasoleva edasiarendamisse. Kohti, kuhu raha panna, on küll ja küll. Ma ei oska vastata küsimusele "Mis juhtub siis, kui ...?". Aga kahe kõrgkooli praktika näitab, et kindlasti on õigustatud olukord, kus õppekavad on seotud konkreetse regiooniga.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Urve Tiidus!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Siin on täna mitmel korral kõlanud, et Ida-Virumaale viimise vastu justkui ei toimi loogilised sotsiaal-majanduslikud ja julgeolekuargumendid, vähemalt mõne inimese puhul. Mul on selline vähe retooriline küsimus: ega ometi keegi ei taha ennast ajalukku kirjutada suure teoga? Poliitikutega ikka vahel juhtub nii. Ega te ei pea vastama.

Riigikontrolör Alar Karis

Aitäh! Ma vastan ikka. Eks muidugi, ma arvan, soovib ka siin saalis enamik ennast kuidagi ajalukku kirjutada. Tõenäoliselt ei tee seda mitte ainult poliitikud, vaid ka näiteks rektorid. Samas, ega keegi oma igapäevases töös nagu ka mina riigikontrolörina ei mõtle selle peale, kuidas ajalukku saaks. Ma ei usu, et see oleks üks suur käimalükkav mootor igapäevaelus. Kindlasti ühel hetkel, kui on elukaare teise poolde jõutud, vaadatakse tagasi ja küsitakse, mis siis tehtud sai. Ma ei oska selle kohta rohkem midagi öelda, aga vastata kangesti tahtsin.

Aseesimees Enn Eesmaa

Artur Talvik.

Artur Talvik

Hea esimees! Hea ettekandja! Mõne kriitiku arvates on see projekt kõvasti kinnisvaraarendajate poole kaldu, st kinnisvaraarendus oleks nagu peamine motivatsioon, miks tahetakse Sisekaitseakadeemia sinna Ida-Virumaale viia. Kui panna see skaalale, kus ühes otsas on kinnisvaraarendus ja teises otsas muud aspektid, siis kus võiks pendel teie arvates asuda – kas see oleks keskel, kinnisvaraarenduse poole kaldu või kuhugi mujale, mingite muude aspektide poole kaldu?

Riigikontrolör Alar Karis

Tänan! See on selline küsimus, millele ma tõesti ei oska vastata. Ma ei tea, kus see pendel täpselt oleks. Aga sõltumata sellest, kuhu midagi ehitatakse, kas Tallinnasse või kuhugi mujale, kinnisvarata ju ei saa. Sel hetkel, kui hoonet ehitatakse, on see kinnisvaraarenduse poole kaldu, paratamatult. Mis huvid kõige taga on, seda on meie Riigikontrolli kriteeriumidega kindlasti väga keeruline vaadata. Selleks on meil teised institutsioonid, kes võiksid seda teha ja peaksidki seda tegema, kui see küsimus üles kerkib.

Aseesimees Enn Eesmaa

Andres Ammas.

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Nimetasite juba põgusalt Sisekaitseakadeemia praktikabaasi ehitamist Ida-Virumaale kui ühte võimalikku pehmet alternatiivi kogu akadeemia üleviimisele. Palun, kas te võiksite natuke pikemalt analüüsida selle variandi plusse ja miinuseid?

Riigikontrolör Alar Karis

Tänan, hea küsija! Meie Riigikontrollis ei ole muidugi selle kohta analüüsi teinud. Mulle ei ole ka kättesaadavad andmed, mis puudutavad konkreetset praktikabaasi. Aga nagu ma ütlesin, on sinna ümber võimalik luua täienduskoolitussüsteem. Ja kindlasti on veel muid tegevusi, mis on seotud praktikabaasiga. Siin ei tohiks küll mõte kinni joosta – ei peaks arvama, et kui seal on juba praktikabaas, siis sellega võikski leppida. Mul ei ole küll analüüsi ja ma ei ole selle valdkonna spetsialist, et öelda, millised on praktikabaasi konkreetsed tegevused, aga üks pluss on kindlasti see, et noored inimesed, kes õpivad Sisekaitseakadeemias, saavad praktika käigus tundma õppida teisi noori ning näha ka teiste valdkondade üliõpilaste tegemisi.

Aseesimees Enn Eesmaa

Einar Vallbaum.

Einar Vallbaum

Austatud eesistuja! Austatud kõneleja! Mitu korda on jooksnud läbi sõna "julgeolekurisk". Kui aga see on julgeolekurisk, siis miks peaks ettevõtjad sinna investeerima või keegi sinna oma kodu looma?

Riigikontrolör Alar Karis

See on küll selline küsimus, millele on keeruline vastata. Ida-Virumaa omavalitsusjuhid on kutsunud inimesi Ida-Virumaale elama, sest seal pidi olema tunduvalt puhtam vesi ja värskem õhk kui mujal Eestis. Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Aga on suur vahe, kas me räägime ühest asutusest, mis õpetab politseinikke ja tollitöötajaid, või konkreetsest inimesest, kes ühel või teisel põhjusel kolib sinna. Pigem pole praegu eesmärk mitte asutusi või ettevõtteid Ida-Virumaale kolida, vaid see, et kohapeal – nende inimeste baasil, kes seal on – tekiks ettevõtlus. Ma arvan, et neil on olemas kogemus seal elamiseks ja töötamiseks. Nüüd on küsimus, kas on loodud kõik tingimused ja kas seal on vastava haridusega inimesi, et ettevõtlus areneks. Nagu ma juba ütlesin, meie probleem on selles, et IT jääb avaliku sektori valdkonda, mitte ei laiene teistesse ettevõtetesse. Aga IT edasiarendamine annaks tõuke ka tootlikkusele.

Aseesimees Enn Eesmaa

Henn Põlluaas.

Henn Põlluaas

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja, tänan teid väga sisukate ja põhjalike vastuste eest! Ka mina olen kuulnud kogu selle protsessiga seoses teatud spekulatsioonidest kinnisvara kohta. Selle kohta me ei oska ilmselt keegi midagi öelda. Aga mind huvitab selline üldisem teema. Me oleme näinud läbi aegade eri koalitsioonide teerulle mitmete asjade puhul. Mis te arvate, kas selles küsimuses võidab lõpuks terve mõistus ning teie ja paljude teiste esile toodud argumendid või ikkagi kitsa kildkonna poliitiline tahe?

Riigikontrolör Alar Karis

Tänan, hea küsija! Küsimused lähevad järjest filosoofilisemaks. Aga kindel on see, et terve mõistus võidab. Küsimus on pigem selles, millal. Tähtis on, et terve mõistus jõuaks kohale võimalikult ruttu, siis on võimalik ära hoida suur kahju või väike kahju. Mina loodan küll. Te viitate küll minule, aga mina ei ole siin oma seisukohtadega üksinda. Pigem on mul selline tunne, et ma toetan väga paljude teiste institutsioonide ja inimeste seisukohta. Sisekaitseakadeemia viimine Ida-Virumaale ei ole just kõige mõistlikum mõte, kui väljendada ennast võimalikult pehmelt.

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud riigikontrolör, suur aitäh teie mõtteavalduste ja vastuste eest! Toetudes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, annan esimesena õiguse sõnavõtuks arupärijate esindajale. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Härra juhataja! See säte ei tulnud mulle esiotsa meelde. Ma oleksin hea meelega kõigepealt kuulanud, mida räägivad kolimise tulised toetajad härra Stalnuhhin ja härra Kiisler, et siis neile vastulause esitada. Aga eks seda teeb siis keegi teine Vabaerakonna fraktsioonist ja ehk ka teistest erakondadest. Vabaerakond on seisukohal, et Sisekaitseakadeemia kolimine Ida-Virumaale niisugusel kombel ei ole väga mitmel põhjusel otstarbekas, ükskõik kui üllaks püütakse kõnelda argumendid selle kasuks. Siin on väga suured küsimärgid. Mul on hea meel, et lugupeetud riigikontrolör tuli tõesti kiiresti arupärimisele vastama ja markeeris taas põhjendused.
Kõige suurem mure on kahtlemata seotud hariduse kvaliteediga. Sisekaitseakadeemia on midagi muud kui Tartu Ülikooli Narva Kolledž. Siit ka võib-olla vastus härra Vallbaumi küsimusele. Kahtlemata, Ida-Virumaal elamine, töötamine ning igasuguste tegevuste ja ka hariduse edendamine ei ole iseenesest ohtlik. Kuid kinnise õppeasutuse viimine piiri äärde, nii et piltlikult öeldes saab teiselt poolt Narva jõge jälgida, kuidas õpetatakse näiteks taktikat, kätkeb endas suurt julgeolekuohtu. Selleks, et täita regionaalpoliitilisi eesmärke, ei ole haridusasutuse kolimine kindlasti kõige efektiivsem meede. Haridusasutuse peamine ja ma ütleksin ikkagi, et ainus eesmärk on anda võimalikult head haridust. Kui püüda selle kaudu ellu viia mingeid muid eesmärke, olgu see regionaalpoliitika või mis tahes, siis me hakkame ühe maakera sisse ehitama teist maakera ja see ei lõpe tavaliselt kuigi hästi. Selles mõttes ma usun, et riigikontrolöri varasem elukogemus, ka Tartu Ülikooli rektorina, on väga realistlik ja me saame asjadest ühtemoodi aru.
Nüüd, mis puudutab praktikabaasi viimist Narva, siis see on kindlasti idee, millega tasub edasi minna. Selle vastu ei ole meil mitte vähimatki, juhul kui see on piisavalt hästi läbi mõeldud. Tõepoolest, selle teemaga paralleelselt, justkui kusagilt välja lekkinud uitmõtete kompleksina, ilmus avalikkuse ette info, et valitsusel on plaan viia veel mõned riigiasutused Tallinnast välja. Ma arvan, et nende puhul tuleb täpselt samamoodi püstitada küsimused, kuidas see toimub, kas see on otstarbekas, missuguses tempos, millisel moel see on võimalik ning kuhu ja kuidas. Kui me võtame Sisekaitseakadeemia ja võrdleme seda näiteks Maaelu Edendamise Sihtasutusega, mis on meil paigutatud ilusti Viljandisse, siis siin on mastaabi erinevus tohutult suur – mida on lihtne mobiilselt teha, nii et töö kvaliteet selle all ei kannata, ja mis on äärmiselt komplitseeritud. Kindlasti tuleb mõelda nende asjade puhul ka seda, millised on võimalused viia töökohti järk-järgult üle regioonidesse – see võib nii mõneski valdkonnas olla täiesti võimalik –, samuti peab läbi mõtlema kaugtöö variandid. Regionaalpoliitilised aspektid ei ole vähetähtsad, me oleme kaugel sellest mõttest. Need on olulised ja neid saab ka realiseerida, aga mitte sellise laupäevakuhurraa saatel, nagu meile on Sisekaitseakadeemia kolimisest kõneldud.
Ja lõpuks, ma ei tea, kas kinnisideede ja kinnisvarahuvide vahel on mingisugune seos või ei ole, aga selle asja puhul tundub küll niiviisi, et on. Ma loodan, et uuriv ajakirjandus tegeleb sellega. Siin võib olla teatav põhjus, miks on püütud nii järelejätmatult seda küsimust meie ette tuua, kuigi kõik kained argumendid ütlevad, et regionaalpoliitilisi asju tuleb edendada muude meetmetega, aga hariduse puhul on tähtis tagada kvaliteet. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Mihhail Stalnuhhin. Palun, kolm minutit lisaaega!

Mihhail Stalnuhhin

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma ei harrasta poliitilist turismi, käin välismaal väga harva. Aga omal ajal sai siiski mõnes riigis käidud ja vesteldud kohalike omavalitsuste juhtidega – enam-vähem sellistes väikestes linnades nagu Narva. Ma leidsin nendega alati kiiresti ühise keele, sest ma avastasin, et olgu Ungaris või Inglismaal, meid ühendab see – ma ei kasuta rangemat sõna –, et me ei armasta keskvalitsust ega oma riigi pealinna.
Ma selgitan, miks me ei armasta pealinna. Ütleme, et sa oled omavalitsuses inimene, kes korraldab kohalikku elu. Sünnivad lapsed ning alguses sa kasutad raskelt saadud raha mänguväljakute ehitamiseks, lasteaedade remondiks ja renoveerimiseks. Pärast teed koolis remonti ja hoiad ülal spordikooli. Sa teed kõik selleks, et lapsed kasvaksid terved, targad ja edukad. Siis, kui sa oled mahutanud kohalikku ellu jumal teab kui palju raha, sõidavad nad ära pealinna või mõnda suurde linna, saavad seal hariduse ega tule enam kunagi tagasi. Tähendab, me kõlbame selleks, et raisata oma raha, mis pärast tuleb investeerida ikka pealinna. See oleks justkui normaalne. Aga mis saab siis, kui tekib vastupidine olukord ja kui pealinnal on võimalik anda midagi ääremaile, mis on eluaeg toitnud seda linna?
Teine asi, mida kohalikud omavalitsused pealinnast väljaspool ei armasta, on keskvõim. Sest keskvõim on kogu aeg justkui poolpime. Tavaliselt ta näeb kõike väga hästi, aga kui võimul on reformistid – nagu oli 2009. aastal –, siis aetakse kohe segi enda tasku ja kohaliku omavalitsuse tasku. Ma tuletan meelde, kuidas kahe nädalaga võeti siin saalis vastu otsus, millega kõik Eesti kohalikud omavalitsused jäid 5%-st tuludest ilma. Ja nii tehakse pidevalt. Kogu aeg antakse sulle lisaülesandeid ega maksta selle eest, sa pead ise välja mõtlema, kuidas kõik kinni maksta. Aga siis, kui sul on midagi vaja – kui on võimalus midagi reaalset ära teha selleks, et sinu linna elu muutuks paremaks –, tulevad nad siia pulti ja hakkavad rääkima sellest, et seal ei ole sobilikku elukeskkonda. Nad on nii tähtsad džentelmenid, et neile ei sobi elamiseks selline linn nagu Narva. Õpetada nad ka seal ei saa. Mängitakse klouni!
Kuulge, kas see on üks riik või ei ole üks riik? Kas Ida-Virumaa on Eesti osa? Kas Narva on Eesti osa? Mis jutud need sellised üldse on?! Mäletatavasti siin saalis küll natuke piuksuti, kui haridusministeerium läks Tartusse, aga seda, kui palju raha see riigile maksma läks ja et see kõik tekitab siiani probleeme, ei taha mitte keegi enam meelde tuletada.
Omal ajal oli Kreenholmil kaks suurt erastajat, kaks kandidaati. Üks oli tohutult suur Ameerika kontsern, mis oleks Euroopa turule tulnud selleks, et siin tööstust arendada ja konkureerida. Teised olid rootslased. Kogu austusega nende vastu ütlen, et nende jaoks oli Kreenholm siiski konkurent. Ja vaat siis otsustati müüa ettevõte konkurendile, kes ei olnud üldse huvitatud sellest, et tal tulevikus hästi läheks. Ei mingit vastutust!
Praegu seisab tohutu ajalooline territoorium tühjana, kõik on muinsuskaitse all. Ja nüüd räägitakse teile – kusjuures need, kes seda projekti kritiseerivad, ei taha seda kuulda –, et sinna on vaja ankrut. Seal on oma kümme suurprojekti – seal on spaa, seal on hotell, seal on meelelahutuskeskus, seal on isegi kasiino Vene turistide jaoks. Seal on kõike. Aga kõik tahavad näha, et riik paigaldab ankru, teeb kõik endast sõltuva ja näitab, et see territoorium on talle kallis ja siin tuleb areng. Riik peaks panema õla alla.
Kuulge, kui kaua ma pean siin veel kuulama jutte regionaalarengust ja Ida-Viru arenguprogrammidest? Ma olen juba 18 aastat neid jutte kuulanud. Mäletatavasti enne, kui anti paarsada hektarit tööstusparkide jaoks, pidin ma neli aastat käima majandusministeeriumist seda küsimas, nendesamade reformistide käest. Praegu on konkreetne projekt. Sellel on loomulikult oma risk. Aga tuletage meelde, kui palju on eelmine valitsus raha tuulde visanud! Niisama! Jah, tekivad raskused. Ent kellega meil tegemist on, baleriinidega või? Kas need on mingid udused olendid, kelle pärast peab kogu aeg värisema, või tugevad mehed ja naised, kes peavad pärast korda kaitsma? Mida te kardate? Kas seda, et Narva tuleb tagasi natuke rohkem elu, kui seda võiks seal olla? Jätkame ikka seda poliitikat, et kogu riik tuleb teha pealinnakeskseks? Jätame kõik oma kodukandid maha, sõidame siia kokku – siin on kõige vähem kuskile sõita, siin on kõige väiksemad kulutused? On ju nii, kui teie loogikat kuulata siin saalis.
Minus räägib praegu kibestumus. Iga kord, kui tuleb mingi idee, mis on väärt vähemalt arutelu, siis jah, sellel on plussid, aga on ka miinused. Mida te lõppude lõpuks tahate – kas seda, et keegi üldse veel elaks Ida-Virumaal, või seda, et see jookseks tühjaks? Kolleeg Dmitrijev ütles ju teile: 37 000 lahkunut viimaste aastate jooksul. Varsti ei jää sinna mitte kedagi! Või siiski tehakse midagi selle jaoks, et Ida-Virumaa jääks ellu? See on täpselt sama palju teie kui minu asi. Jah, mina olen sealt valitud ja mina kaitsen oma kanti, aga see on siiski Eesti ja ka teie, kolleegid, peaksite Ida-Virumaad kaitsma. Mitte ainult Eestis – siin, Tallinnas ja Tartus, kus elu on komfortne –, vaid ka seal, kus elu on raske. Kui te seda ei tee, siis mis patrioodid te ikka olete. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Siim Kiisler, palun! Kaheksa minutit.

Siim Kiisler

Auväärt juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõigepealt paar märkust Alar Karise ettekande kohta. Esiteks, mind üllatas riigikontrolöri väide, et ta ei ole tutvunud Sisekaitseakadeemia praktikabaasi Ida-Virumaale üleviimise analüüsiga. See on hämmastav, sest viimases Sisekaitseakadeemia kolimise analüüsis käsitletakse ühe stsenaariumina võimalikest just praktikabaasi üleviimist. Kõigi variantide plussid ja miinused on seal väga selgelt ära toodud. Peale selle, praktikabaasi üleviimine on sees ka Ida-Virumaa tegevuskavas, millega riigikontrolör on kindlasti saanud tutvuda. Selline erinev käsitlus on hämmastav – ühe stsenaariumi puhul riigikontrolör justkui mängib väga konkreetsete arvudega, 100 000 täpsusega, aga teise kohta väidab, et ta pole kuulnud, näinud ega tea sellest mitte midagi.
Teiseks, riigikontrolör avaldas juba mõned aastad tagasi – siis, kui ta esimest korda pakkus välja oma seisukoha Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale viimise teemal – oma põhimõtte, millest ta lähtub. Tookord oli väga konkreetselt kirjas, et riigikontrolör leiab ühe asutuse Tallinnast väljaviimise olevat mõistliku ja mõtteka ainult kahel juhul: esiteks, kui see annab rahalist kokkuhoidu, või teiseks, kui sellest paraneb õppekvaliteet. Seega, riigikontrolör ütles, et kui kumbagi tingimust ei ole täidetud, st kui rahaline maksumus jääks täpselt samaks või õppekvaliteet jääks täpselt samaks, siis ei ole väljaviimine mõttekas. Kõik saavad selle kirjaliku analüüsiga tutvuda, kõik saavad seda lugeda. Väga veider, et tegelikult ei ole riigikontrolör oma analüüsides regionaalpoliitilisi aspekte arvestanud.
Kolmandaks oli hämmastav seisukoht minu arust see, et riigikontrolör ütles: riigiasutuste Tallinnast väljaviimine on mõeldav ja teostatav, aga kõnealuse asutuse puhul on tähtis töökvaliteet ja sellepärast ei saa seda siit ära viia. Ma juhin riigikontrolöri tähelepanu sellele, et iga riigiasutuse töö puhul on tähtis kvaliteet. Ei saa öelda, et ainult ühte tüüpi riigiasutuste töös on tähtis kvaliteet ja teiste puhul ei ole see oluline. Siit me jõuamegi tegelikult sisu juurde. Mis me siin nüüd lolli mängime? Kõik siin saalis saavad väga hästi aru, et kui ükskõik mis teine asutus oleks praegu kõne all, siis öeldaks täpselt samamoodi, et tegime töötajate seas küsitluse, töötajad on vastu. Täpselt samamoodi öeldaks, et kvaliteet halveneb, kui me selle asutuse üle viime. Täpselt samamoodi öeldaks, et on mingid riskid. See riskide argument on eriti hämmastav, nagu ka Einar Vallbaum juba rääkis. Sõbrad, mida te ütlete ettevõtjale, kui ta ütleb, et ta kaalub oma rahast miljonilist või mitmemiljonilist investeeringut sinna piirkonda? Siis, kui kõne all on riigiasutuse viimine sinna piirkonda, öeldakse ebamääraselt, ilma konkretiseerimata, et see on risk. Riigiasutusi me sinna ei vii, aga sina, hea ettevõtja, võta oma isiklik vara ja investeeri sinna, sinul tasub ära küll.
Üks aspekt, mida veel esile toodi, on töökohad. Töökohti on Ida-Virumaale loodud riigi meetmetega – küll tööstusalade, kompetentsikeskuste ja muude meetmetega – üsna palju. Kui vaadata statistikat, siis Ida-Virumaa põhiline probleem ei ole töökohad. Seal on tööpuudus väiksem kui mitmes teises Eesti maakonnas ja keskmine palk suurem kui mõnes teises Eesti maakonnas. Me saame aru, et Ida-Viru probleem on tema vähene seotus ülejäänud Eestiga – vähene tunnetus, et Eesti riigiasutused on kohal, ja rahvakeeles öeldes, et Eesti riik on kohal. Sellepärast on meil vaja viia riigiasutusi Ida-Virumaale. Selles kontekstis on eriti kahetsusväärsed poliitikute sellised väljaütlemised, nagu Jürgen Ligi on avalikult väljendanud. Tema nimetab seda, kui üks riigiasutus viiakse Tallinna linnast Eesti suuruselt kolmandasse linna, Narva, küüditamiseks. See on häbiväärne. Narva on Eesti linn, see on Eesti Vabariigi territoorium. Nii tuleb seda ka võtta, eelkõige Riigikogu liikmetel ja teistel võimukandjatel. Ma kutsun kõiki üles mõtlema selle peale, kas te olete ka kunagi koos teistega laulnud: "Ei ole üksi ükski maa. Ei taha, ei saa sind jätta, Virumaa." Mida te mõtlesite siis, kui te seda laulsite? Kas te mõtlesite seda siiralt? Kui te mõtlesite seda siiralt tol hetkel, kui nii laulsite, siis kas te tunnete praegu samamoodi või arvate nüüd, et tühja sest Ida-Virumaast, jäägu ta sinnapaika? Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Kalle Laanet.

Kalle Laanet

Austatud juhataja! Head kolleegid! Päris huvitav, et kired on üsna üles läinud. Aga teema on kindlasti oluline. Eelkõnelejad on rääkinud umbes selles võtmes, et juhul kui Sisekaitseakadeemiat ikkagi Narva ei viida, siis Eesti ei saa päästetud. Kui ma vaatan analüüsi, mis on tänase Eesti Päevalehe artiklis ära toodud, siis selgub järgmine: kui Eesti riik viib Sisekaitseakadeemia Narva, siis peaks eestlaste hulk selles linnas kasvama 1% võrra. Kui liita sellele need 5,5%, kes seal praegu on, siis oleks eestlasi Narvas 6,5%. Nüüd, ma ei kujuta küll ette, kuidas oleks võimalik 6,5% sisse integreerida 93,5%. Ma arvan, et ei ole. Järelikult meede, millest me siin räägime kui riikliku julgeoleku küsimusest – kas Eesti riik on Narvas või ei ole –, ikkagi päris hästi ei toimi.
Kui me räägime mingi maja ehitamisest ükstapuha, millisesse Eesti piirkonda, siis on see kindlasti väga tähtis. Kui tegemist on õppeasutusega, siis on täpselt samamoodi. Aga minu arvates on tunduvalt olulisem see, kuidas me suudame selle hoone sisuga täita. Selles mõttes, et me mõtleme läbi, kes tahavad sinna õppima minna, kui palju neid on, milline on konkurents ühe õppuri kohale. Peame vaatama, kes on need inimesed, kes hakkavad koolitama, õpetama ja kujundama nende hoiakuid, kes peaksid tagama meie igapäevase turvalisuse.
Keerame ajaratast natukene tagasi, aastatesse 2005 ja 2006, sest tollel perioodil oli mul au olla siseminister. Ma olin juba siis seisukohal, et Sisekaitseakadeemia Lasnamäe serval ei vasta nendele tingimustele, mida oleks vaja. See oli nii tookord, 2005.–2006. aasta õppurite ajal, ja on ka nüüd. Siis tehti ettepanek viia Sisekaitseakadeemia kui õppeasutus Murastesse. Siseministeeriumist sõitsin ma sinna autoga 20 minutit, bussiga minekuks kuluks kindlasti rohkem aega. Juba siis oli üks olulisemaid vastuargumente selline, et õppurid saavad rahulikult olla kinnises õppeasutuses, kuid õppejõud peavad Murastet liiga kaugeks. Ja kui 2012. aastal tekkis teatud härrasmeestel fiksidee, et vaat Narva on Sisekaitseakadeemia õige koht, siis ma ütlesin poollõõpimisi nendelesamadele inimestele, kes olid Murastet kaugeks pidanud, et näe, Muraste on tõesti kaugel, aga Narva on täpselt õigel kaugusel, sinna leiab küll õppejõude.
Loomulikult, me võime ju teha Eesti riigis kõikvõimalikke poliitilisi otsuseid, aga iga ebamõistlik otsus läheb maksumaksja jaoks midagi maksma. Kas on mõistlik praegu sellisel kujul raha kulutada, nagu selle projektiga soovitakse teha? Meil on ühiskonnas nii palju murekohti, mille lahendamiseks on raha rohkem vaja. Kui me leiame, et see ei kanna seda eesmärki, mis peaks olema õppeasutuse ühest kohast teise kolimisel, siis ei ole ju mõtet sellisel viisil raha kulutada. Kui me tahame toetada Ida-Virumaal, sh Narvas, mitmesuguseid projekte, siis eraldame selleks riigieelarvest raha ja teeme seda sihtotstarbeliselt, aga ärme tegeleme näilisusega. Mõelgem sellele! Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Jürgen Ligi, palun!

Jürgen Ligi

Härra juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tänan riigikontrolöri selle vapra sõnavõtu eest! Teravad märksõnad olid seal sees ja oleks võinud olla ka Siim Kiisleri põlatud sõna "küüditamine". Aga selle juurde ma veel jõuan.
Kahtlemata on tegemist mõne poliitiku kinnisideega – mõne poliitiku, kes on ennast pidanud riigivalitsejaks juba keskkoolis ja kes vanuses, kus on aeg hakata mõtlema Riigikokku kandideerimisele, on juba nii kinni jooksnud, et arvavad, et nad peavad liigutama mägesid, sest riik on nende mänguplats ja rahvas nende malenupud. Kuid isiklike kiiksude järgi ei peaks ükski valitsus ega ükski riik käima. Kindlasti võib tuua ka kinnisvaranäiteid selle kinnisidee juures, sest see idee ise on juba muutunud kinnisvaraks. Täna tuli millegipärast välja, et tohutu huvi on arendada ühte piirkonda Narvas lihtsalt riigi rahaga, just nimelt riigiasutuse või riigi avaliku asutusega. Aga on ju ka teine ots: ei ole saladus suur majanduslik huvi Kase tänava krundi vastu, sellele on lausa parteilisi näpuganäitamisi. Ma oleksin tahtnud, et see kahtlus oleks täna ümber lükatud, mitte seda kinnitatud.
Haridus on küll osa regionaalpoliitikast, kuid mida kõrgem haridustase, seda vähem ta saab seda olla. Võib-olla ma vaidlen sellega vastu ühele arupärijale, aga ütlen, et kõrgharidus saab olla regionaalpoliitika element ainult harukordsetel juhtudel, mitte kolimise vormis. Ta võib vahel olla esindatuse või loomise vormis, aga üldiselt on haridus, eriti kõrgharidus, kindlasti teiste eesmärkidega kui kitsa regiooni areng. Seevastu julgeolek on miski, mis on, kui nii tohib öelda, üleriigiline. See on süsteem, mis kehastab riigi tuumikfunktsiooni ega tohi regionaalse või kinnisvaralise kinnisidee tõttu kannatada. Julgeolek kannatab aga kindlasti juhul, kui analüüsid kinnitavad, et kolimisega tekib järelkasvu probleem. Kuid järelkasvu probleem on praegu garanteeritud. See, kes Ida-Virumaale õppima läheb, ei esinda Eestit üldiselt. Ja õppejõudude kaader ei ole nii mobiilne, et keegi läheks sinna tagasi. See kõik väljendub sisejulgeolekus – õppejõu aktsendis, millega ta räägib, tema vaadetes ja esindatuses – ning see on probleem. Riigi tuumikfunktsioon ei tohi kannatada. Julgeolekuküsimus ei ole see muidugi mitte sedakaudu, et üle piiri oleks midagi näha.
Siit saalist on praeguseks lahkunud üks kinnisideeliste liige, kes mõne aasta eest käis ise minu kabinetis kurtmas, et Ida-Virumaal on väga korruptiivne õhkkond, viitas julgeolekuprobleemidele ja ütles, et kapol on seal raske tegutseda. Ta tunnistas seda ja palus abi minult kui ministrilt. Nüüd on ta kadunud. Ma ei usu, et ta oma südames on selle hullumeelse mõttega nõus.
Ma olen tõesti kasutanud sõna "küüditamine", aga eituse vormis – Eesti Vabariigis ei ole võimalik inimesi küüditada. Ei ole nii, et sa võtad ja mängid nuppudega, tõstad lihtsalt organisatsioone ühest kohast teise ja arvad, et mitte midagi ei juhtu. Juhtub küll! Organisatsioon laguneb ära, ta ei ole nõus edasi minema. Vaat see on kahe protsessi vahe. Eestis ei ole selline küüditamine võimalik, aga küüditada saab ka Ruhnu, kui me tahame – teoreetiliselt. Lihtsalt vabas ühiskonnas see ei õnnestu. Nii et ei maksa lolli mängida.
Palun lisaaega!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, kolm minutit juurde!

Jürgen Ligi

Lolli mängimise viide pärineb jälle Kiislerilt, kes minu nime ilmaasjata suhu võttis. Teiseks mängis ta lolli sõnaga "kvaliteet". Ei ole ju mõtet tõsta suvaliselt asutusi ühte potti. Ka Alar Karis juhtis tähelepanu sellele, et ühe kinnise asutuse ümbertõstmine käib hoopis teistmoodi kui mõne asutuse puhul, kus on tähtis ainult see, et kohapeal oleks pädevad inimesed. Riskid on erinevad, kaadri vajadus on erinev ja ses mõttes on ka mõju kvaliteedile väga erinev. Ekspertiis ütleb, et kvaliteet langeb, seega sellest me peaksime lähtuma.
Meil on sisejulgeolekus järelkasvu vähenemise probleem, mitte ainult kvaliteedi probleem. Seda tõi esile ka riigikontrolöri audit või hinnang. Samuti mängis Siim lolli, kui ta ütles, et teeb ühe välja, kas inimene investeerib oma raha ettevõtlusse või riik julgeolekusse. Ei ole nii, julgeolekuriskid on erinevad. Seal võib olla väga hea tööjõud ja juhtuda nii, et ei teki mingit probleemi, aga võib tulla ka väga suur probleem, kui me viime sinna teatud sorti riigiasutuse, mis peab esindama Eestit, mitte piirkonda.
Muidugi kõlas siin veel kummalisi väiteid. Mihhail Stalnuhhin reetis, et talle ei meeldi keskvõim, talle meeldib mingi teine keskvõim. Aga see ei ole mingi üllatus.
Ma nimetan ühe nime veel. Katri Raik, Narva suur patrioot, kes oli ka Narva kolledži juht. Praegu peab ta hukatuslikuks sammuks – olles ise Sisekaitseakadeemia rektor, pange tähele! – selle asutuse ja Narva kolledži samastamist. Ta ütleb, et seda ei tohi teha. Homme on sel teemal arutelu ja ma loodan, et ta julgeb ka seal oma seisukohta väljendada. See ei ole küsimus konnast. See on küsimus Katri Raigist, suure hingega inimesest. Ja see ei ole soo, millest me räägime.
Muidugi, opositsioonile veel: katsuks jääda alati teema piiresse! Natukene hakkab ära tüütama, aga samas jääb alati segaseks, kui öeldakse, et me oleme siin teerulle näinud küll. Kõigi enamuse otsuste ühte patta panemine ei kõlba, räägime ikka teemadest ükshaaval. Kui on selgelt ilmavaatelised ja põhjendatud seisukohad, siis on enamusel õigus otsustada. Aga praegu ei ole tegemist mitte ilmavaatega, vaid tegu on pigem ilmavaatelise segaduse ja väga praktilise riikliku otsusega, kust võiks parteiline kinnisidee ja retoorika üldse puududa. Püsime siiski teema piires! Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Henn Põlluaas.

Henn Põlluaas

Head kolleegid! Täiesti selgelt on Sisekaitseakadeemia üleviimine poliitilise kildkonna kampaanialik kinnisidee, millel puudub igasugune suhe reaalsusega. Kuulates ja lugedes üleviimise pooldajate, kaitsjate jutte, meenus mulle tahes-tahtmata üks teine poliitiline kampaania kunagisest ajaloost. Nimelt, 1959. aastal külastas NSV Liidu Kommunistliku Partei esimene sekretär Nikita Hruštšov USA-d. Talle näidati seal paljusid asju. Õnneks ei viidud peasekretäri kuskile lõbustusparki, sest vastasel juhul oleks tema naasmisele järgnenud nõue luua lõbustuspark igasse rajoonikeskusesse või külanõukogusse. Kuid talle näidati maisipõldu. Mis järgnes? Lugupeetud seltsimees naasis Nõukogude Liitu ja algas maisikasvatamise kampaania, millest ei jäänud puutumata ka Eesti. Anti kätte ülesanne, tuli teha. Ministeeriumid, põllumajanduse uurimisinstituudid, põllumajandusteadlased asusid üksmeelselt kiitma suure juhi geniaalset ideed, ometi teati väga hästi, et see ei sobi meie kliimasse, see ei sobi meie mullaga jne. Aga keegi ei julgenud seda välja öelda. Praegu on õnneks olukord teine – kriitikud võivad välja öelda, et kuningas on alasti. Aga ministeeriumid ja mitmed muud ametnikud on siiski endiselt sunnitud kiitma seda surnult sündinud projekti. Toona istutasid targad kolhoosiesimehed maisi ainult tee äärde, et paistaks, justkui oleksid meil suured maisipõllud. Sisekaitseakadeemiaga ei ole selline variant muidugi võimalik.
Tasapisi, visinal kustus nõukogudeaegne kampaania. Algul prooviti küll elu sisse puhuda seeläbi, et hakati maisi loomadele andma, silo tegema, aga see rikkus piima maitse ära. Täpselt samamoodi rikuks Sisekaitseakadeemia kvaliteedi ära Narva viimine, sest me teame, et sinna ei tule kaasa õppejõudude kaader, sinna ei tule kadettide näol õpilasi. Tookordne eksperiment lõppes. Ma loodan, et praegune eksperiment ei jõua nii kaugele, et me peaksime tagantjärele targad olema ja ütlema – meie muidugi nii ei ütleks, valitsus ütleks –, et see oli läbikukkunud katse. Ma loodan seda, et terve mõistus võidab, sisulised ja targad argumendid võidavad ning prevaleerima ei jää mitte kitsad poliitilised, majanduslikud või kinnisvaraärimeeste huvid, vaid Eesti riigi huvid. Sellepärast kutsun üles kõiki, ka koalitsioonipoliitikuid, ütlema julgelt välja, et Eestis ei läinud maisikasvatus läbi ja ka Sisekaitseakadeemia üleviimine on pehmelt öeldes lihtsalt järjekordne rumalus. Eesti Konservatiivne Rahvaerakond seda ei toeta. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Martin Helme, palun!

Martin Helme

Lugupeetud asespiiker! Lugupeetud riigikontrolör! Head kolleegid! Ma peaaegu ei oleks tulnud kõnepulti, aga mõned asjad jäid kripeldama, eriti Siim Kiisleri ja Mihhail Stalnuhhini sõnavõttudest. Siin oli minu meelest kuulda esiteks rumalat juttu, nii nagu Jürgen Ligi juba ütles, aga teiseks ka sellist küünilist asjade segamini ajamist. Üks väga oluline põhimõte on minu arust vaja veel üle korrata: ühegi asutuse kolimisega ei lahenda me ära regionaalpoliitilisi probleeme, mis on olnud lahendamata 25 aastat. See ei ole lihtsalt tõsine jutt. Täpselt samamoodi ma tahaksin öelda, et kui panna üks kõige suurema majanduspotentsiaaliga Eesti maakond samasse patta selgelt riigi julgeolekut taastootva õppeasutuse liigutamisega, siis on see kas totaalne inimeste eksitamine või ebaadekvaatsus. Muidugi ma mõistan Narvast pärit Riigikogu liikmete soovi näidata, et nemad on ka midagi toonud oma linna, see on täiesti mõistetav. Aga see on asendustegevus, täielik asendustegevus. Kui viia Sisekaitseakadeemia Tallinnast Narva, siis mitte ühtegi deklareeritud eesmärki sellega ei täideta. Samas on peaaegu kõik mainitud negatiivsed aspektid nendele, kes näha tahavad, täiesti ilmselged. Eestis levib tavaaruteludes väga sageli selline blondiinilik küsimus nagu "Miks mitte?". Küsitakse, kas sa ühte või teist asja soovid teha või kas sa sinna kavatsed minna –, ja vastatakse, et miks mitte. Nii võib muidugi öelda blondiin oma sõbrannale, kui too küsib, kas me läheme õhtul klubisse ka. Kui aga riigi tasandil tehakse olulisi otsuseid, olgu need regionaalpoliitilised või julgeolekuotsused, siis ei ole küsimus mitte "Miks mitte?", vaid küsimus on "Miks?". Küsimusele "Miks?" ei suuda aga kolijad kuidagi vastata, seega jääb õhku võimalus, et meie saame asjast aru nii: siin on mingi korruptsioon. Lükake see siis ümber! Aga seda ka ei tehta. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Laine Randjärv! Kaheksa minutit.

Laine Randjärv

Head kolleegid! Austatud juhataja! Mul on tegelikult Martin Helmega sarnane sissejuhatus. Sain mõnelt esinejalt impulsi, et öelda vastuväiteid.
Kõigepealt, kultuurikomisjoni liikmena teeb mulle suurt südamevalu, kui hakatakse mängima õppeasutustega. Siin on olnud kõiksugu regionaalseid projekte. Teame, et mingi aeg tagasi, kui põllumajandusminister oli Seeder, viis ta ühe ameti Viljandisse – oma maakonda, oma valijatele lähemale, eks ole. See võib olla iseenesest tore ja rohkem põhjendatud kui haridusasutusega mängimine. Haridusasutustel on olemas oma filiaalid või kolledžid. 1997. aastal laienes Eesti Muusikaakadeemia, toona sellise nimega, sest arvati, et muidu ei tule piisavalt õpilasi Lõuna-Eestist Tallinnasse õppima. Otsustati teha muusikaakadeemia filiaal Tartusse Heino Elleri nimelise muusikakooli juurde, et laiendada õppimisvõimalusi. Samuti on Tartu Ülikool viinud oma kolledži Narva. See on seal väga populaarne ja heal tasemel. Katri Raik, kes on praegu Sisekaitseakadeemia rektor, on kolledži Narvas üles töötanud.
Tegelikult aetakse praegu mõned asjad segamini. Näiteks on Stalnuhhin oma ettekandes öelnud, et me ei hooli Narvast ja Eesti riiki on seal liiga vähe. Ma ei arva, et ühe toimiva, areneva ja kompaktselt töötava õppeasutusega eksperimenteerimine peaks olema see, mis kellelegi näitab, nagu pakasuhha, kas Eesti riik Narvas toimib või ei toimi. Narva on võimalik luua vajaduse korral kas kolledž või filiaal sellele õppeasutusele, kui see peab olema just Sisekaitseakadeemiaga seotud. Aga sinna on võimalik luua riigi maja või mingisugune amet, kui peaks olema vaja kolida sinna mingeid asutusi, selleks et näidata: Eesti riik on kohal. Aga mis kõige olulisem, minu meelest tuleks seal kohal käia ja rääkida inimestega selles keeles, millest nad aru saavad, ja rääkida sellest, mida Eesti riigis tegelikult tehakse.
Mu süda valutab väga Narva pärast, ma olen seal kultuuriministrina palju käinud, inimestega kohtunud ning aidanud sealset muusikakooli ja õpilasi, kes seal on. Tegelikult võtavad inimesed sind väga südamlikult vastu ja on tänulikud, kui sa seal käid. Aga ilmselgelt ei pea hakkama puulehti roheliseks värvima, selleks et keegi saaks mingit oma ambitsiooni kinnitada. Ma ütlen ausalt, et kõige rohkem häirib mind seesama küsimus, miks tahetakse nii väga kätte saada seda krunti, kus on praegu Sisekaitseakadeemia. Me ei ole saanud sellele vastust ja see tekitab, nagu kadunud Baskin kunagi ütles, kõhklusi. See tekitab kõhklusi ja need kõhklused hakkavad kasvama.
Veelgi enam, kuidagi ei saa ma aru sellest, miks peab justiitsminister nii kirglikult tegelema teemaga, mis ei ole tema haldusalas. Samal ajal aga siseminister Anvelt kahtleb selles küsimuses ja teda teevad murelikuks pigem raporti tulemused, nagu me täna lugeda saime. Mind häirib väga, et justiitsminister Reinsalu on võtnud nagu kiilulaevana seda teemat juhtida ja öelnud juba 14. veebruaril, et see kõik on otsustatud. Kuidas saab see kõik olla juba otsustatud, kui arutelugi pole olnud? Kui see otsustati ära koalitsioonilepingu tegemisel, mis toimus kahe sõrmenipsuga paari nädala jooksul, siis ei saa seda tõsiselt võtta. Mina loodan väga, et ka praegu saali sisse astunud peaminister Jüri Ratas võtab selle teema päris sisuliselt ette, ilma igasuguse pakasuhhata ja lihtsalt näitamiseta, et Eesti riik on kuidagimoodi Narvas kohal. Eesti riik peab olema Narvas kohal, ja ongi, aga see ei pea tulema ühe õppeasutuse lõhkumise arvel. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Härra juhataja! Austatud riigikontrolör! Head rahvaesindajad! Ma olen laulnud, et ei ole üksi ükski maa, ei ole üksi Virumaa. Aga ma käin ka iga kuu Virumaal – tõsi küll, mitte Narvas, vaid Jõhvi külje all. See, millest siin täna räägitakse, on tõesti Virumaa üks muresid, aga ei ole seotud mitte niivõrd Sisekaitseakadeemia kolimise või mittekolimisega, kuivõrd sellega, et Virumaa vajab eestlust. Vajab eestlust, vajab töökäsi, vajab mõistlikku plaani, selleks et areneda. Küsimus ei ole ainult Narvas, küsimus on ka Peipsiääres, küsimus on Remnikus ja Uuskülas. Neid kohti on palju. Suur plaan – kuidas Virumaaga edasi minna, kuidas tekitada sinna töökohti juurde – ei ole praegu kuidagi täitunud. Väga mitmel põhjusel, ka seepärast, et vaadatakse natukene ühte kanti, siis jälle teist või kolmandat. Aga Virumaa on oma olemuselt sedavõrd rikas, et meil tasuks mõelda ja arutada nii sealse loodusliku poole väärtusi kui ka olemasolevaid hariduslikke võimalusi.
Kõige rohkem on mul kahju, et Sisekaitseakadeemia kolimise üle peetava vaidluse keskel pole mõeldud sellele, mida tunnevad Virumaa inimesed ise. Me siin Toompeal, valitsuses ja ministeeriumides arutame-otsustame ning anname valesid signaale. Sest hariduspedagoogilisest poolest rääkides on ju paljudele selge, et ühe töötava kõrgkooli lõhkumine ja ärakolimine ei lahenda Virumaa probleeme. Virumaa elu kindlustab terviklik positiivne vaade. Seda aga praegusel valitsusel pole. On küll üks tegevuskava, millele ka härra Kiisler viitas, aga vabandage, see on aegunud, see on vilets ja see on nõrk. See ei ole see, mida Virumaa praegu vajab. Me ei saa neid probleeme ka mitte kuidagi lahendada sellega, kui me lõhume ära ja viime sinna Sisekaitseakadeemia. Nii tekitame hoopis uut pinget, uusi vastuolusid, aga ei lahenda Virumaa tegelikke küsimusi. Kordan veel: mul on kõige rohkem kahju, et selle üle arutledes anname paljudele kohalikele inimestele signaali, nagu Virumaast ei hoolitaks. See ei ole nii! Ida-Virumaa ja seal elavad inimesed väärivad terviklikku, rõõmsat, positiivset ja 21. sajandi nõudmistele vastavat programmi nii ettevõtlusele, haridusele kui ka sealsele kultuurile. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Rohkem kõnesoove ei ole. Kui härra riigikontrolör ei soovi sõna võtta, siis lõpetan läbirääkimised. Esimesele arupärimisele vastamine on lõpetatud.


2. 17:04 Arupärimine pensionireformi kohta (nr 296)

Aseesimees Enn Eesmaa

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Maris Lauri, Hanno Pevkur, Kalle Laanet, Lauri Luik, Ants Laaneots, Jüri Jaanson, Anne Sulling, Kalle Palling, Yoko Alender, Remo Holsmer, Terje Trei, Laine Randjärv, Urmas Kruuse ja Madis Milling ning see on pensionireformi kohta. Arupärijate nimel Maris Lauri, palun!

Maris Lauri

Hea juhataja! Kallid kolleegid! Lugupeetud peaminister! Pensionisüsteemi jätkusuutlikkus on väga oluline teema. On täiesti loomulik, et aeg-ajalt tuleb üle vaadata, kas süsteem toimib ka tulevikus, sest prognoosid võivad teatavasti aeg-ajalt muutuda. Tuleb teha uued arvutused, hinnata nende tulemusi ja kui vaja, teha muudatusi kehtivas süsteemis.
Eelmine valitsus arutas pensionisüsteemi jätkusuutlikkust oma 3. novembri istungil. Seal otsustati pensionile mineku iga siduda keskmise elueaga ja võimaldada inimestel valida, millal pensionile jääda. Samas otsustas eelmine valitsus lükata tagasi sotsiaalkaitseminister härra Tsahkna pakutud muudatused esimese samba korralduses. Praegune valitsus otsustas need muudatused siiski teha, st muuta esimesest sambast tulev pension sõltuvaks üksnes töötatud staažist.
Juhin siinjuures tähelepanu sellele, et praeguse valitsuse moodustamise ajal sellest juttu ei olnud. Siis räägiti sellest, mida on ka varem arutatud, ehk staaži ja palga sõltuvuse vahekorra teatud muudatustest või selle korrigeerimisest. Nii et kui siin oli eelmise päevakorrapunkti arutelul juttu sellest, et valitsus hoiab oma punktidest kõvasti ja jäigalt kinni, siis selle koha pealt oldi küllaltki paindlik.
Esimese samba palgaga sidumine tulenes kunagi sellest, et inimestele loodi motivaator näidata oma palka ausalt. Selle sammuga võideldi ümbrikupalkade vastu. Kui sellest loobuda, siis tekib mõningatel inimestel paratamatult kiusatus mitte enam oma palka ausalt deklareerida. See võib viia selleni, et me näeme taas pisikesi palkasid ja selle kõrval ümbrikupalkasid. Sest loeb ju ainult aasta.
On märgitud, et sissetulekud avaldavad mõju teisele sambale, kuid tõsiasi on siiski see, et väga paljudel inimestel – ja nemad töötavad veel kümneid aastaid – ei ole teist sammast, sest nad uskusid kunagi antud lubadust, et esimeses sambas säilib sissetulekute mõju. Kui me nüüd ütleme, et me loobume sellest, siis petame inimeste ootusi. See on aga õigustatud ootuse printsiibi rikkumine. Inimesed on teinud arvutused, prognoosid ja näinud, et nende pension tuleb teatud suurusega. Nüüd see ootus väheneb. Jah, sellest kaotavad kõige rohkem kõrgepalgalised. Kas ei peaks siiski olema nii, et riik mõtleb kõigi oma inimeste peale – mitte ainult väikesepalgaliste, vaid ka suurepalgaliste peale? Vastanduste tekitamine ühiskonnas ei too ühiskonda stabiilsust. Jah, me võime teha kompromisse ning me ei saa alati täita kõikide soove ja tahtmisi. Kuid selleks, et erinevaid soove, tahtmisi ja ootusi ühendada, tuleb pidada läbirääkimisi, mitte aga ühest inimgrupist – ükskõik millise parameetri järgi me vaatame – n-ö üle sõita ja öelda, et no teie saate nagunii hakkama, te olete liiga rikkad. Nii ei ole ilus. Nii ei ole aus. See on solvav. Sest need inimesed, kes teenivad suuremat palka, on tihtipeale väga palju vaeva näinud selle nimel, et olla elus edukas. Nad on palju rohkem õppinud, nad on tööl käies väga palju rohkem pingutanud. Ega siis kõrgem palk ei tule iseenesest. Eelnevast jutust tulenevalt on meil peaministrile neli küsimust, millele me loodame saada sisulisi ja häid vastuseid. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Arupärimisele vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Peaminister Jüri Ratas

Austatud Riigikogu aseesimees! Auväärt Riigikogu liikmed! Head arupärijad, suur tänu teile arupärimise esitamise eest! Teen nii, nagu küsija ja arupärijate esindaja palus, sest ka minu arvates on tõesti hea, kui loen kõigepealt ette küsimuse ja seejärel vastan.
Esimene küsimus: "Miks toetab praegune valitsus väikeste palkade maksmist?" Kõigepealt tänan väga selle küsimuse eest! Tõesti, see on teema, mida minu arvates tuleb siin Riigikogu kõnetoolis korduvalt selgitada. Minu meelest on see hea koostöö, kui teie selle kohta küsite ja minul on võimalus selgitusi anda. Aga me arvame vastupidi. Nimelt, majandusteadlaste seisukoha järgi on üks võimalus majanduse elavdamiseks see, kui madalatesse detsiilidesse jääva palga saajad ja ka keskmise palga saajad hakkavad teenima suuremat netopalka. Siin tuleb mingi lahendus leida. Ja praegune valitsus on pakkunud lahenduseks tulumaksuvaba miinimumi tõstmise. Kui me oleme siiani tõstnud seda igal aastal 10 euro võrra, siis see on andnud inimeste rahakotti umbes kaks eurot juurde. Kaks eurot! Loomulikult on inflatsioon selle tõusu ära söönud. Ametisolev valitsus on teinud ettepaneku tõsta järgmisel aastal tulumaksuvaba miinimumi 180 eurolt 500 euroni. See annab kuni 1200-eurose brutopalga saajale – ja neid inimesi, kes teenivad 1200 eurot või vähem, on 65% – järgmisest aastast juurde 64 eurot. See on aga 32 korda rohkem kui tulumaksuvaba miinimumi tõusust tulenev võit 10 eurot.
Siit edasi minnes – ja loomulikult jagades teie muret selle üle, et me ei saa väikese palga maksmist toetada – tuleb murdepunkt alates summast 1776 eurot. Uue tulumaksuvabastuse süsteemi alla läheb Eestis 88% inimestest, kes on tööealised ning käivad tööl ja teenivad alla 1776 euro kuus. Tõsi on see, et nüüd me palume nendelt inimestelt, kes teenivad üle 1776 euro, et nad panustaksid ühiskonna sidususse ja solidaarsusesse 1–36 eurot kuus rohkem. Samas, selleks et palkasid tõsta ja üldse majandust elavdada, ei ole see loomulikult ainus meede. Meil on käsil ka strateegiliste investeeringute programm, mille elluviimiseks kulub järgmise kolme aasta jooksul 315 miljonit eurot. Minu meelest on väga hea, kui me saame olulisi teemasid ja viise, mis tõmbavad Eesti majanduse käima, siin auväärt Riigikogu kõnetoolis korduvalt arutada.
Nüüd ma räägin sellest teemast natuke üldisemalt. Minu arvates lähtuvad teie esitatud küsimused ekslikust eeldusest, et valitsus soovib kellegi olukorda halvemaks teha. Tegelikult on aga vastupidi – me pöörame enam tähelepanu ühiskonna võrdsusele, mis on seni teenimatult tagaplaanile jäänud. Parandades vähem teenivate inimeste elujärge, tõstame kaugemas perspektiivis ka enam teenivate inimeste elatustaset. Suurem võrdsus annab sidusama ühiskonna ja inimestele suuremad võimalused omandada parem haridus või panustada rohkem tervisesse, samuti vähendada kuritegevust. Lõppkokkuvõttes võidame sellest kõik.
Mulle väga meeldis, kuidas arupärijate esindaja, auväärt Riigikogu liige Maris Lauri ütles arupärimist tutvustavas sõnavõtus, et riik peab mõtlema kõigile oma inimestele. Riik peab mõtlema kõigi oma inimeste peale. Vaat seda uus süsteem teebki. Nii et siin lähevad meie seisukohad tõesti päris hästi teie omadega kokku.
Nüüd, väiksemate palkade üle ei peaks me diskuteerima mitte pensionireformi kontekstis, vaid üldisemalt. Miks on Eestis palgad ligi kolm korda väiksemad kui näiteks Soomes? Ma ei nõustu ka ideoloogiliste arvamustega, et valitsuskoalitsiooni maksureformide järel hakkavad inimesed töö tegemist vähem väärtustama või suureneb märkimisväärselt nende motivatsioon palgatulu peita. Ideoloogiliste arvamuste all pean silmas neid seisukohti, mis teie olete siin kõnetoolis välja öelnud. Näiteks sõltuvad haigushüvitis, töötuskindlustushüvitis ja vanemahüvitis kõik ametlikust palgast. Valitsus ei toeta väikeste palkade maksmist. Mida suuremad on palgad, seda rohkem laekub näiteks pensionikindlustuse eelarvesse sotsiaalmaksu, mis võimaldab suurendada riiklikke pensione. Praeguste pensionäride pension sõltub praegu töötavate inimeste palkadelt makstud sotsiaalmaksust. Esimese samba pensionid suurenevad üks kord aastas indekseerimisega. Valitsus on teinud inimeste pensioni suuruse arvutamiseks ettepaneku muuta alates 2020. aastast riikliku vanaduspensioni esimese samba – rõhutan, esimese samba – valemit. Seejuures kogutakse aastatel 2020–2036 ka pensioniosakut, millest pool sõltub sotsiaalmaksust ja pool töötatud aastatest. Alates 2037. aastast kogutakse vaid staažiosa. Seos palgaga säilib ka reformi järel kogumispensionis, mis sõltub täielikult palga suurusest ja sellelt makstud sotsiaalmaksust. Mida suurem on palk, seda suurem on ka teise samba pension. Samuti on kõigil võimalik ka edaspidi pensioni koguda vabatahtlikku kolmandasse sambasse. Suuremal osal praegustest pensionikogujatest jääb esimese samba pension siiski sõltuma palgast, sest juba kogutud kindlustusosakuid reform ei puuduta ja üleminekuperioodil 2020–2036 kogutakse samuti veel pensioniosakuid.
Teine küsimus: "Miks karistatakse tublimaid inimesi, kes on rohkem õppinud ning omandanud rohkem teadmisi ja oskusi, mistõttu on nende sissetulekud keskmisest suuremad, tulevikus väiksemate pensionitega?" Ma kordan seda, mis ma ütlesin juba esimesele küsimusele vastates: seos palgaga säilib ka reformi järel kogumispensionis, mis sõltub täielikult palga suurusest ja sellelt makstud sotsiaalmaksust. Mida suurem on palk, seda suurem on ka teise samba pension. Samuti on võimalik kõigil, kes soovivad, koguda ka edaspidi pensioniosakuid vabatahtlikku kolmandasse sambasse.
Ma ei ole harjunud kasutama riigi puhul sellised sõnu nagu "karistamine" ega üldse nii mõtlema. Karistamine ei saa olla mitte mingil juhul riigi ülesanne ega eesmärk omaette. Pigem kutsun üles nägema riigis võrdsete võimaluste loojat. Nagu ma ennist ütlesin, parandavad võrdsemad võimalused ka enam teenivate inimeste elujärge. Õpingud mõjutavad pensioni enamasti siiski positiivselt, sest nende käigus omandatakse tööks vajalikud oskused ja teadmised. Seega on õppimine investeering tasuvama töö leidmisesse ja suurema palga teenimisse. Suurem palk kajastub pensionis eelkõige kohustusliku kogumispensioni ning vabatahtliku kolmanda samba näol. Riik kulutab pensionideks umbes 6–7% SKT-st. Selliste kulutuste juures ei ole võimalik lubada suurt palgast sõltuvat erinevust pensionides. Pensionireformi näol ei ole tegemist mitte karistamisega, vaid minimaalse sissetuleku tagamisega solidaarselt kõigile pensionäridele.
Kolmas küsimus: "Millega põhjendate nende inimeste õigustatud ootuste rikkumist, kes loobusid kunagi II sambaga ühinemisest arvestades, et I pensionisambas säilib sissetulekute mõju nende tulevasele pensionile?" See on väga hea küsimus! Loomulikult ei saa teha otsuseid tagasiulatuvalt, sest siis tuleks alati kaaluda, kuidas seda kompenseerida. Siin ongi mul teile väga hea konstruktiivne vastus. Esiteks on ju plaanis – seda on avalikult öeldud ja ka mina olen nimetanud – avada taas teise sambaga liitumise võimalus. Praegu peetakse silmas sünniaastaid 1970–1982. Teiseks kogutakse kuni 2019. aastani esimesse sambasse palgast sõltuvat kindlustusosa ja teise samba sissemakseid. Ma rõhutan korra veel: aastatel 2020–2036 sõltub esimese samba üleminekuskeem samuti 50% ulatuses palgast ning samal perioodil tehakse ka teise samba sissemakseid. Hiljem jääb palgast sõltuvus alles teise sambasse ja, nagu juba nimetatud, soovi korral saab teha sissemakseid vabatahtlikku kolmandasse sambasse, seega jääb pension sõltuma sissetuleku suurusest igal juhul. Võib öelda, et kaugemas perspektiivis koosneb pension 1/3 ulatuses kõigile võrdsest baasosast, 1/3 ulatuses tööstaaži osast ning 1/3 ulatuses palgast sõltuvast teisest sambast või vabatahtlikust kolmandast sambast.
Neljas küsimus: "Kas Teie arvates on õige ja õiglane mitte arvestada 1/4 Eesti inimeste arvamuste ja huvidega pensionireformi tehes? Tegemist on inimestega, kes Teie valitsuse poolt pakutud pensionimuudatustest kaotavad." Riikliku pensionikindlustuse seaduse sätted kohustavad Sotsiaalministeeriumi koos Rahandusministeeriumiga analüüsima riikliku pensioni sotsiaalset ja finantsilist jätkusuutlikkust ning tegema vajaduse korral asjakohaseid muudatusettepanekuid. Ma rõhutan üle, et Sotsiaalministeerium ja Rahandusministeerium peavad mõlemad analüüsima nii sotsiaalset kui ka finantsilist jätkusuutlikkust.
Huvirühmade tagasiside järgi ei tohi kasvada ebavõrdsus pensionäride seas. Selle pensionireform tegelikult ka tagab. Suuremast solidaarsusest pensionäride seas – nagu ka teie, head küsijad, viitate oma küsimuses, kui te räägite sellest 3/4-st – võidab tegelikult minimaalselt 75% Eesti elanikkonnast. Ja ma olen täiesti veendunud, et ka 1/4 inimesi, kellele te viitate, ei karistata. Neil on võimalus teise sambasse edasi maksta, sest me avame uuesti teise samba, ja loomulikult jääb ka kolmas, vabatahtlik sammas.
Nüüd, riikliku pensionikindlustuse esmane eesmärk on tagada inimestele pensionipõlves piisav sissetulek. Ühest küljest on riikliku pensionikindlustuse puhul tegemist kindlustusega, st süsteemi panustaja peab sealt ka tagasi saama. Teisest küljest on see solidaarsuse põhimõtetele tuginev süsteem, mis hõlmab nii põlvkondadevahelist kui ka põlvkonnasisest ümberjaotust. Et kaitsta inimesi vaesuse eest vanaduspõlves, tuleb ressursside ümberjaotamise kaudu tagada elamisväärne vanaduspension. Solidaarsuse täielik puudumine kogu pensionisüsteemis läheks minu arvates vastuollu meie põhiseisukohtadega ja ka Euroopa Liidu pensionieesmärkidega, mille kohaselt tuleb tagada teatud solidaarsus ka põlvkondade sees. 25% inimesi saab üle keskmise palga suurust sissetulekut, kuid oleks vale väita, et kõik need inimesed kaotavad reformiga või pole muudatustega nõus. Vaadates reformi kogupaketti – ja alati peab vaatama tervikpilti, st pensioniea tõusu, pensioniindeksi muutust ja ka pensionisüsteemi paindlikkust –, võidavad reformist tegelikult kõik, kelle palk on kuni kolmekordne Eesti keskmine. Suuremat kui kolmekordset keskmist palka saab ainult ca 2% töötajatest. Aga ka nendel inimestel on võimalus uue süsteemiga võita, sest nad saavad koguda oma pensioniosakuid vabatahtlikusse kolmandasse pensionisambasse või suurendada oma pensioni muude investeerimistoodete kaudu. Tänan!

Aseesimees Enn Eesmaa

Esimese küsimuse esitab Aivar Sõerd.

Aivar Sõerd

Austatud juhataja! Austatud peaminister! Umbes 15 aastat tagasi, ma ise mäletan, võttis maksuamet Sotsiaalkindlustusametilt üle sotsiaalmaksu haldamise. Tol ajal oli maksukultuur väga halb, tasuti ravikindlustuse osa, aga esimese samba osa jäeti maksmata. Kui maksuamet selle üle võttis, siis paranes olukord tunduvalt, kuigi ega maksuamet ka ei suuda ümbrikupalku väga efektiivselt tõendada. Ma mäletan, et põhiline sõnum oli selline: tänu isikustatud maksule on teil tulevikus paremad pensionid. See sundis töötajaid mitte nõustuma tööandja pealesunnitud ümbrikupalkadega. Mul on teile väga konkreetne küsimus, kuna te olete kindlasti palju paremini informeeritud kui meie. Kuidas praegu olukord on – kas ümbrikupalkade maksmine on viimastel aastatel suurenenud, vähenenud või jäänud samale tasemele?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh! Kindlasti ma ei hakka siin Riigikogu liikmetega konkureerima ega arutama, kas mul on millestki parem ülevaade või mitte. Ma tuleksin tegelikult korra tagasi arupärijate esindaja sissejuhatava sõnavõtu juurde. Ta ütles arupärimist tutvustades muu hulgas seda, et kui kunagi see süsteem tehti, siis oli üks motivaator aus palga maksmine, nii et ei tekiks maksuauku ega oleks ümbrikupalkasid. Olgem ausad, ma arvan, et väga paljud maksuameti juhid ja töötajad on aastast aastasse muutnud seda süsteemi järjest paremaks, läbipaistvamaks. Tänu sellele me saame öelda, et võrreldes 15 aasta taguse ajaga, millele teiegi viitasite, kui oli ümbrikupalkade maksmine, on see nüüdseks tublisti vähenenud. Ma arvan – kasutades siinkohal Eesti eelmise presidendi mõtet –, et need lahendused, mis meid on toonud siiani, ei ole kindlasti olnud halvad, aga nüüd on küsimus selles, kas samad lahendused viivad meid ka edasi. Nüüd on minu arvates tõesti see hetk, kui me peame mõtlema sellele, et pensionisüsteem oleks jätkusuutlik. Sellele mõtles ka eelmine valitsus, nagu arupärijate esindaja väga õigesti viitas. Ma arvan, et seda küsimust ei arutatud mitte ainult novembrikuu alguses, vaid arutati veel mitu korda. Me soovime ju seda, et pensionisüsteem muudaks ühiskonda solidaarsemaks. Ja kindlasti ka paindlikumaks, st pensionile minek on seotud oodatava elueaga ja inimesed saavad ise valida, millal nad pensionile lähevad.

Aseesimees Enn Eesmaa

Jürgen Ligi.

Jürgen Ligi

Aitäh! Mina ei palu teilt, härra peaminister, konkureerimist Riigikogu liikmetega, kuid ma ootan lugupidamist nende vastu. Et te siis, kui nad küsivad teie käest konkreetseid küsimusi, ei räägiks õõnsalt kõigest ja eimillestki, unustades ära, mida küsiti. See on uskumatu tekstihulk, mida te olete täna siia saali paisanud, ja ebatäpsus. Kuna te aga juba jõudsite rääkida majanduse stimuleerimisest, siis palun põhjendage ära, kuidas pensioni esimese samba, st riikliku pensioni – ainsa investeerimisriskist vaba, arusaadava ja põlvkondliku solidaarsusega kaetud pensioni – lahtisidumine maksumaksmisest ja individuaalsest pingutusest stimuleerib majandust ja maksumaksmist. Kuidas see aitab kaasa pensionisüsteemi jätkusuutlikkusele? Ärge palun rääkige mulle järgmistest sammastest, rääkige riiklikust pensionist, mis on investeerimisriskita ja mille kallale ju praegu minnakse.

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh teile, hea küsija! Tõesti, eelmine küsija küsis ümbrikupalkade kohta ja viitas ka 15 aasta tagusele ajale. Ja mina vastasin, et kindlasti on palga maksmine tänu maksuametile – nüüd ma lisan, et ka tänu Riigikogule ja valitsustele – läinud paremaks, ausamaks. Seetõttu on ka ümbrikupalkade osakaal vähenenud. Aga tulles teie küsimuse juurde, kuidas ta majandusele kaasa aitab, ma toon ühe näite. Praeguse süsteemi järgi, kui me läheksime edasi samasuguse pensionisüsteemiga, ootab meid ees järgmine stsenaarium. Võtame andmete aluseks näiteks aastad 2015–2030 ja 2050 ning arvestame ka ostujõudu. Praegune mediaanpension on 360 eurot. Kui me läheme sama süsteemiga edasi, siis ta väheneb 2030. aastaks 310 euroni ja 2050. aastaks 280 euroni. Kui me võtame aritmeetilise keskmise pensioni, siis on see 2015. aastal nagu praegugi 360, väheneb 2030. aastaks 330-ni ja 2050. aastaks 310-ni. See on vaid üks näide.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Külliki Kübarsepp!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Hea peaminister! Te ise ütlesite oma kõnes, et süsteemi saab ülal pidada ikkagi praegu töötavate inimeste toel. Ja tõenäoliselt on igasuguse muu lahenduse puhul samamoodi küsimus, kas on neid töötavaid inimesi, kes maksu maksaksid. Kindlasti peab pensionisüsteemi kõrvale pakkuma järjest enam uusi lahendusi, kas või osalise tööajaga töötamist. Millised on valitsuse mõtted ja kuidas võiks motiveerida osalise tööajaga töötamist? Milliseid meetmeid te kavandate?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh, väga õige ja täpne küsimus! Kui te küsite meetmete kohta, siis ma toon kas või ainult ühe näite töö paindlikumaks muutmise kohta. Ma leian, et vanemahüvitis on olnud Eesti riigi jaoks hea süsteem. Ma arvan seda siiralt. See on kindlasti andnud kindlustunnet noortele peredele. Nüüd me oleme aga takerdunud sellise probleemi taha, et vanemahüvitise maksmise tõttu jäävad väga paljud naisterahvad 18 kuuks töölt eemale. See raskendab nende tööle tagasisaamist ja suurendab palgalõhe komponenti. Samas tähendab see, et nad kaotavad oma kvalifikatsioonis. Üks meede, mida valitsus on tõsiselt arutanud, on see, kas vanemahüvitise periood kestab ka edaspidi 18 kuud. Teine mõte on olnud selline, et naisterahvas või ka meesterahvas, st lapse ema või isa saab ise valida, kas ta läheb tööle või tuleb tagasi. Ja mis kõige olulisem, kui pereema või pereisa läheb tööle, siis ta saab teatud osa vanemahüvitisest edasi. Igal juhul selline paindlikum lähenemine tööturule on üks meede, mis tagab selle, et rohkem noori tuleb tööjõuturule tagasi, ja nad tulevad tagasi nii, et ei kaota nii palju oma kvalifikatsiooni.

Aseesimees Enn Eesmaa

Oma ainsa suulise küsimuse adressaadile esitab Martin Helme. Palun!

Martin Helme

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud peaminister! Te siin enne oma sõnavõtus, õigemini küsimustele vastamisel ütlesite, et palute suurema sissetulekuga inimestelt võimalust, et nad panustaksid rohkem. Mulle jäi see kohe kõrva. Kas te palute seda neilt inimestelt või palute Riigikogult, et me selle nüüd seadustaks? Mis siis saab, kui me läheme inimeste juurde ja ütleme, et palun makske rohkem, aga nad ütlevad, et ei, aitäh, me ei taha rohkem maksta? See on üks asi. Teine asi, millele ma tahaks tähelepanu juhtida ja mis mind kogu selle debati juures väga-väga häirib, on klassiviha retoorika. Ma ei heida seda küll teile ette, aga nii mõnelegi teie erakonnakaaslasele. Selline jutt, et pekske rikkaid ja võtame rikastelt ära. Minu meelest, nii nagu te ka ise mainisite, on Eestis rikkaid inimesi – neid, kellel on rohkem kui kolmekordne keskmine palk – kaduvväike osa. Tegelikult peaks töö käima ju selle nimel, et sissetulekud suureneksid. Kuidas see pensioniasi ikkagi sellele kaasa aitab?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh selle kahe poolega küsimuse eest! Ma alustan tagantpoolt. Ma arvan, et igasugune viha, igasugune klassiviha, isegi retooriline, ei ole hea ega õige. See ei ole meie õigusruumiga kooskõlas ega ole kindlasti kooskõlas ka euroopalike väärtustega, euroopaliku kultuuriruumiga. Oma vastustes arupärijatele ütlesin ma ju selgelt välja, et riik ei tohi kedagi karistada, see ei saa olla riigi esmane funktsioon. Miks me teeme seda pensionireformi? Me teeme seda ju sellepärast, mida ka eelmine küsija, Riigikogu liige Külliki Kübarsepp oma küsimuses mainis, et tegelikult on probleeme, kuidas tagada pensionide jätkusuutlik väljamaksmine ja võimalikult suurte summade maksmine. See on üks asi. Teine asi, ma arvan, on see, et suurema vabaduse andmine inimestele, nii et nad saavad valida, millal nad pensionile lähevad, on väga mõistlik. Väga hea, et meie riigis eluiga pikeneb. See on ka üks põhjusi, miks me paneme pensionilemineku sõltuvusse keskmisest elueast.
Ma tsiteerin hea meelega korra veel Maris Laurit, kes seda arupärimist tutvustas. Ta ütles: "Riik peab mõtlema kõigi oma inimeste peale." Ma arvan, et selline esimese samba mõttes solidaarsem pensionisüsteem aitab kindlasti seda teha. Kui mõelda neile, kes teenivad praegu rohkem, siis ma arvan ka, et neid ei tohi karistada. Ja neid ei karistatagi. Neile, kelle sünniaasta on vahemikus 1970–1982, avatakse uuesti teine sammas, kui nad soovivad liituda. Aga kuhugi ei kao ka vabatahtlik kolmas sammas. Kehtivas süsteemis me ei muuda praeguste pensionäride jaoks mitte midagi. Me ei muuda midagi ka väga suure osa inimeste jaoks, kes praegu tööl käivad. See üleminekuperiood, nagu ma arupärimisele vastates ütlesin, on aastatel 2020–2036. Alles siis läheb süsteem tervikuna üle uutele põhimõtetele, mille järgi esimene sammas muudab tõesti pensionid solidaarsemaks. Nii et selles mõttes ma olen teiega täielikult nõus: mitte mingisugust klassiviha, ka retoorilisel tasemel, ei tohi tolereerida ja sellele ei ole mingit õigustust.
Nüüd vastan küsimuse esimesele poolele, et kes seda teeb. Eks seda teeb auväärt Riigikogu. Kui tulumaksuvaba miinimum tõuseb 500 euroni, siis tõesti, nagu ma ütlesin, väga suur osa Eesti tööealistest elanikest, kes töötavad, võidavad. Tõin esile ka suurusjärgu, see on 88% Eesti inimestest. Jah, ma kasutasin tõesti sellist sõnastust, et solidaarsema, tugevama ja ka sidusama ühiskonna nimel me palume nendel inimestel, kes teenivad rohkem, panustada 1–36 eurot. Täpne summa sõltub sellest, kui palju rohkem nad palka saavad.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Urve Tiidus!

Urve Tiidus

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Teie eelkäija, ekspeaminister ja Euroopa Komisjoni asepresident härra Ansip on ka kavandatava pensionireformiga tutvunud ega ole seda kohe päris maha materdanud. Küll on ta öelnud seda, et pensionisüsteemi muutmiseks on tingimata vaja küsida rahva mandaati. Kuidas te kavatsete seda teha? See tähendaks justkui seda, et valimistel tuleks saada sellele heakskiit. Mis te arvate sellest mõttest?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh! Ma jagan Euroopa Komisjoni asepresidendi arvamust sellisest sotsiaalsemast või sidusamast süsteemist. Ja nagu te ütlesite, tema ei ole seda kohe maha materdanud. Mõnikord on hea võib-olla ka pilk väljastpoolt, mõnikord on see hea.
Nüüd, kui te küsite rahva mandaadi kohta, siis sellest, et pensionisüsteemi tuleks muuta, on mitmed praegu Riigikogus olevad erakonnad ka enne 2015. aasta Riigikogu valimisi rääkinud, ja mitte ainult rääkinud, vaid kirjutanud ka oma programmi selle põhimõtte sisse. Vähemalt erakond, keda mina esindan. Meie oleme oma valijatele väga selgelt lubanud: me soovime, et pensionisüsteem oleks jätkusuutlikum, see peab olema paindlikum ja kindlasti ka solidaarsem. Aga rahva mandaadi saab valimistevahelisel ajal anda ainult Riigikogu.

Aseesimees Enn Eesmaa

Maris Lauri, palun!

Maris Lauri

Tänan, lugupeetud juhataja! Hea peaminister! Teie vastus esimesele küsimusele läks täiesti metsa. Meie küsimus oli ümbrikupalkade soodustamise, mitte miinimumpalga kohta. Aga kuna te ise selle teema niimoodi esile tõite, siis ütlen, et pensionireformi muudatused, mille järgi pension hakkab sõltuma ainult tööaastatest, pluss tulumaksuvaba miinimumi väga suur tõus, motiveerivad ümbrikupalkade maksmist. Ma võin teile kinnitada, et ka näitajate järgi võib öelda, et ümbrikupalkade maksmine suureneb. Miks te ikkagi teete neid samme, mis ümbrikupalga osakaalu suurendavad? Järsku oleks midagi vastu vaja?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh, hea küsija! See on minu arvates suurem filosoofiline küsimus – kas me usaldame Eesti ettevõtjaid või ei usalda Eesti ettevõtjaid. Kas me arvame, et Eesti ettevõtjad igal juhul maksavad ümbrikupalka? Eks see hirm või kartus, mida te markeerisite – ma ei pane seda kaugeltki Reformierakonna põhimõtteks, vaid ma ütlen lihtsalt, millest te rääkisite –, on õigustatud. Selline oht on muidugi alati olemas, iseasi, kas nad seda teevad või mitte. Mina usaldaksin Eesti ettevõtteid. Õigemini usaldangi, igal juhul.
Tulumaksuvaba miinimumi tõus on aga olnud just ettevõtjate palve, signaal riigile, juba viimased aastad. Isegi Eesti Panga viimaste aruannete üks aspekt on selline, et väiksemas ja keskmises detsiilis palga saajaid tuleb aidata edasi, et nende netopalk oleks kõrgem.
Kui te küsisite, miks, siis ma vastan. Ma arvan, et ka meie Maksu- ja Tolliameti igas mõttes parem töö vajab kiidusõnu. Siin on väga palju kaasa aidanud ka e-lahenduste väljatöötamine. Nii et eks see ole ka tegelikult see küsimus, kas me usaldame riigi kontrollmehhanisme või ei usalda. Mina ütlesin ettevõtjate kohta, et minu arvates uuendused ei tähenda seda, et nende esimene reaktsioon on selline: ahah, nüüd on võimalus maksta ümbrikupalka. Vastupidi, ma arvan, et nad reageerivad nii: minu töötajad või töövõtjad teenivad rohkem netopalka. See tagab ka stabiilsema personalipoliitika, samuti kvaliteetsemad kaubad või teenused, mida ettevõtja pakub. Riigi usalduse kohta ütlen, et see on usaldamise või mitteusaldamise koht. Aga ma arvan, et me mõlemad teiega nõustume: Maksu- ja Tolliamet on teinud head tööd ja näidanud väga õiget suunda.

Aseesimees Enn Eesmaa

Raivo Põldaru.

Raivo Põldaru

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud peaminister! Rääkisite teise samba avamisest ja sinna sissemaksetest. Teine sammas on küll tore koht, kuhu raha panna, ainult et praeguste seaduste järgi on seda sealt väga raske kätte saada. Kas on millalgi ette näha muutusi selles ja kui need tulevad, siis millal? Sest lihtsalt saavad kätte võib-olla need, kellel on seal väiksed summad, ja erisoodustusi tehakse ka nendele, kellel on väga suured, aga just keskmiste summade kättesaamine on praegu väga limiteeritud. Mis muutused siin kavas on?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh! Kui me räägime kogu süsteemi muudatusest, st teeme põhimõttelisi muudatusi ja ütleme, et ühiskonnas on probleemiks pensionide jätkusuutlikkus – sest nad peaksid olema jätkusuutlikud rahalises, fiskaalpoliitilises mõttes – ning ühiskonna sidusust on vaja kasvatada, siis tõesti, teise samba avamine on oluline. Nüüd, teie küsimusele vastates ütlen nii: me peame arvestama sellega, et ei ole ju Riigikogus ega ka valitsuses hetkel laual lõplikku seaduseelnõu. Vastupidi. Uut pensionireformi on ametkondades ja ka eri valitsustes arutatud, ma julgen öelda, viimased paar aastat. Ka praegu ei ole lõplikku seaduseelnõu valmis. On öeldud, et me soovime selle valmis saada järgmise aasta märtsis, 2018. aasta märtsis, nii et circa aasta on veel minna. Mida see tähendab? Seda, et selle aasta jooksul tuleb kõigile küsimustele leida lõplikud vastused. Ma arvan, et ka tänane diskussioon annab sellesse oma osa.

Aseesimees Enn Eesmaa

Andres Ammas.

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav peaminister! Jätkan mõnes mõttes eelmist küsimust teisest pensionisambast. Te olete täna mitu korda öelnud, et see peaks justkui kompenseerima neile inimestele, kelle palk on suurem, võimaliku pensioni vähenemise, mis sõltub teie valitsuse kavast. Aga ma küsiks filosoofilisemalt. Teise samba süsteem on meil nüüd juba päris palju aastaid kehtinud. Milline on teie hinnang sellele? Kas on see olnud meie edulugu või ei ole see päris nii läinud, nagu võib-olla 15 või 20 aastat tagasi loodeti?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh! Kõigepealt ma korrigeeriksin ühte mõtet. Penisonireform kindlasti ei vähenda pensione. Vastupidi, pensionireform tõstab pensione ja annab eri palgadetsiilides olevatele inimestele võimaluse saada suuremat pensioni. Kõigepealt aastad 1970–1982. Kui me seda kabinetis arutasime, siis ka mina küsisin, miks on aluseks võetud just need aastaarvud ja miks me ei lähe veel varasemasse aega. Öeldi, et arvutuste põhjal ei anna see enam muutust. Uuest süsteemist ja teise samba taasavamisest – kui me arvestame uue süsteemiga alates 2037. aastast –, võivad võita tõesti need, kelle sünniaasta on alates 1970.
Nüüd, te küsisite, kas praegune süsteem, mis meil on olnud – te ütlesite vist 15 aastat –, on minu arvates edulugu või mitte. Mina ise liitusin teise sambaga kohe täiesti alguses, toona vabatahtlikult. Ma liitusin isegi kolmanda sambaga vabatahtlikult. Nii et ma ei tea, kas see on edulugu, aga see on kindlasti positiivne lugu. See annab võimaluse koguda pensioni, riik panustab teise sambasse rohkem kui sinna sambasse maksja ise. See on igal juhul kohandumine uue elukorraldusega, uue majandusmudeliga. Kui seda tuleks kanda kas negatiivse või positiivse poole peale, siis mina kannaksin selle igal juhul positiivse poole peale. Eduloo kohta ütlen, et ma ei oska seda defineerida.

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud Riigikogu liikmed! Ma tuletan meelde, et arupärimiste voorus on igal Riigikogu liikmel üks suuline küsimus. Soovitan teil oma mõtted välja öelda läbirääkimiste voorus, milles on avarad võimalused. Järgmine küsimus on teil, Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea eestkõneleja! Te olete avaldanud arvamust, et selle reformi mõju ümbrikupalkadele või motivatsioonile maksta väiksemat palka on kaduvväike. Aga eksperdid on väga selgelt öelnud seda, et isegi kui selle nn maksutagastuse tõttu läheb raha lühiajalisse tarbimisse ja see võiks justkui majandust elavdada, siis meie põhiküsimus on siiski majanduse struktuursetes muutustes. Tegelikult on odavate töökohtade aeg Eestis ümber saamas. Kas te ei karda, et see annab hoopis teistsuguse signaali, st ei ole enam motivatsiooni mõelda välja nutikamaid ehk kõrgema lisandväärtusega töökohti, kus inimesed saaksidki kõrgemat palka? Vastasel juhul peaks valitsus hakkama igal aastal tõstma maksuvaba miinimumi nii palju, et see ei käi enam reaalse majandusega kaasas. Lõpuks võib juhtuda aga nii, et meil on vähem töökohti kui praegu.

Peaminister Jüri Ratas

Ma täiesti jagan seisukohta, et kui tulumaksuvaba miinimumi tõsta, siis tuleb seda tõsta tugevasti, mitte väikeste juppide kaupa, näiteks 10 euro võrra. Teiselt poolt sellele, mida te ütlesite nutikate töökohtade kohta, ma kirjutan kahe käega alla. Ma loodan, et kõik kuus fraktsiooni on selle poolt. Ega majandusstruktuuri ja ettevõtluskeskkonna parandamist ei saa vaadata ainult ühe osana. Kindlasti ei ole tulumaksuvaba miinimumi tõus mingi võluvits, mis viiks majanduse kasvuni. Seda tuleb vaadata, ma arvan, eri meetmete kontekstis, kindlasti ka investeeringute kontekstis. Neid meetmed, mida me praegu plaanime majanduskeskkonna parandamiseks, on palju. Olgu näiteks FIE-dele vähem bürokraatiat, kergem majandamine, energiamahukatele ettevõtetele erisuste tegemine, et siia tuleksid välisinvesteeringud, või riigieelarve projekti järgmisse aastasse sisse kirjutatud 20 miljonit, mille kohta koalitsioon on oma leppes leidnud, et see võiks teha teatud sektorialaseid erinevusi, et aidata majanduskasvule kaasa. Veel on erisused merendussektoris, laevandussektoris või ka teatud maksupoliitilised muudatused, nagu majutusasutuste käibemaksu mittetõstmine, diislikütuse aktsiisi mittetõstmine järgmisest aastast. Ja muidugi investeeringud, sest nende osa majanduse toetamisel ja käivitamisel on suur. Investeeringute programmis on ette nähtud 315 miljonit järgmisel kolmel aastal. Seal on infotehnoloogilised investeeringud, et tagada kiirema interneti võimekus, ja ka taristuinvesteeringud, mis on kindlasti ettevõtjatele väga olulised. Nii et ma arvan, hea küsija, et seda tuleb kindlasti vaadata komplekssena ja minu meelest praegune valitsus seda ka teeb.

Aseesimees Enn Eesmaa

Tänan, austatud peaminister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Läbirääkimised avab arupärijate nimel Maris Lauri. Palun!

Maris Lauri

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea peaminister! Ma pean kahjuks tõdema seda, et peaminister ei vastanud arupärimise küsimustele. Me kuulsime kuus minutit juttu sellest, kuidas valitsus tõstab maksuvaba miinimumi, aga me ei kuulnud vastust sellele küsimusele, mida ka teised on siin korduvalt esitanud, nimelt ümbrikupalkade soodustamise kohta. Ma usun, et keegi ei taha ümbrikupalkade maksmist, aga reaalsus on teistsugune. Ja riigi roll on teha kõik selleks, et ei loodaks motivaatoreid ümbrikupalkade maksmiseks. Ma usun ka, et enamik ettevõtjaid on ausad. Kuid vahel on kahjuks selline lugu, et kui on kiusatus, rahaline kiusatus, siis inimesed annavad oma eetilistes tõekspidamistes natuke järele.
Me ei saanud vastuseid ka teise sambaga liitumise kohta. Jah, see võidakse avada, aga ma tuletan veel kord meelde, et mitte kõigil ei ole teist sammast, kõik ei saagi sellega liituda, ei ole ka mõttekas enam liituda. Need inimesed kindlasti kaotavad, kui võrrelda nende seniseid ootusi sellega, mille kohta nüüd tulevad uued mõtted.
Ma juhin tähelepanu ka sellele, et tegelikult ei ole inimestega nendest muudatustest räägitud, vähemalt mitte piisavalt. Kõik saavad aru, et meie pensionisüsteemi jätkusuutlikkusega on probleeme, aga lihtsalt tulla ja öelda, et nüüd me teeme nii ja kõik, punkt, nii see ikkagi ei käi. Tuleks asjade üle diskuteerida, arutada. Meie pensionisüsteem on üpriski solidaarne. Seega väita, et siin ei ole piisavalt solidaarsust ja inimesed peaksid veelgi solidaarsemad olema, ei ole päris kohane.
Muidugi oli huvitav kuulda, kuidas peaminister ütles, et nüüd pöördutakse inimeste poole ja palutakse nendele natukene raha anda. See oli küll esimest korda, kui peaminister niisuguse pehme liigutusega välja tuli. Kõik eelmised kõned, ka teiste ministrite omad, on olnud sellised nõudlikud, inimesi solvavad ja halvustavad. Ma tõesti loodan, et diskussioon edaspidi tuleb. Ja veel üks soovitus peaministrile tulevastele arupärimistele vastamiseks, selline sõbralik soovitus: andke selgeid lühikesi vastuseid. Me tõesti tahaks asjadest aru saada ja diskuteerida. Teie erakonna ja valitsuse valimisprogrammidest ja ideedest oleme me kõik juba kuulnud, neid ei ole vaja üle korrata. Edaspidistele sisulistele diskussioonidele lootes tänan!

Aseesimees Enn Eesmaa

Jürgen Ligi.

Jürgen Ligi

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Austatud peaminister! Ma palusin peaministrilt lugupidamist ja vastamist konkreetsele küsimusele. Aga ta tegi seda jälle – ta ei vastanud minu küsimusele, mis käis selle kohta, kuidas riiklikult garanteeritud pensioni lahtisidumine individuaalsest pingutusest stimuleerib majandust. Küsimus oli individuaalse pingutuse ja maksumaksmise kohta. Me kuulsime jälle ümarat juttu kõigest ja eimillestki. Ta tegi seda siin kogu see pool tundi. Sellega ei väljendanud peaminister aga lugupidamatust mitte ainult Riigikogu, vaid ka peaministri institutsiooni vastu. Nii kõne kui ka vastused olid akadeemiliselt nõrgad, need olid teemast mööda, need olid sõnaohtrad. Tõepoolest, nagu Maris Lauri ütles, me ei saanud vastuseid. See ei ole vastus, kui kaks korda kasutatakse vastamisel ühte Maris Lauri fraasi pikemast sõnavõtust ja öeldakse, et ma toon ühe näite. See kõik on akadeemiliselt nõrk ja näitab, et peaminister on kas ebaaus või rumal. Ma ei tahaks kumbagi.
Veel kord, härra Jüri Ratas, palun teil õppida diskuteerima konkreetsetel poliitikateemadel! Need on väga olulised ja fundamentaalsed, puudutavad kõiki inimesi. Ka viimases vastuses Urmas Kruusele kordus seesama. Jälle tuli mingi sõnarahe eimillestki ja vastust küsimusele ei olnud. Ma ei saa enam aru, kas see tuleb võimetusest või soovimatusest. Päris tõsiselt. Ma ei taha olla kuri, aga see ajab lihtsalt ahastama.
Lugupidamatuse kohti oli veel. Mida tähendab fraas "me palume maksumaksjatel rohkem maksta", kui kobareelnõuga on neile juba kehtestatud kõrgem maks? Miks räägitakse üldse maksuteemal, kui me küsisime pensioni kohta? Me tahtsime kuulda pensionisüsteemile terviklikku ja intelligentset seletust. Olgu peale, see võib olla ka vasakpoolne, aga peab olema intelligentne. Aga see oli ebaintelligentne ja teemast mööda. Jutt käis stiimulitest. Usaldamise ja usaldamatuse jutuga ei saa teemast mööda. Ei saa ka selle jutuga, et maksuamet on teinud head tööd. Me peame keskenduma stiimulitele, mida me ühiskonnale loome. Me loome stiimuleid üksikisiku tasandile. Mina küll väidan, et enamik vastutustundlikke kodanikke mõtleb sedapidi, et tema enda pingutusest sõltub ta vanaduspõlv, pensioniaeg. Aga ta mõtleb ka selle peale, et on suur vahe, kas on tegemist esimese sambaga, mida saab jooksvalt korraga kasutusse võtta, oma eluiga prognoosimata ja investeerimisriskita, või on see üks abstraktne investeerimisfond, mille puhul puudub igasugune kindlus ja pole teada, kas see garanteerib meie tulevikku või mitte. Missuguse lepingu me teeme, mismoodi me saame oma raha kasutada – selles on ju probleem.
Need ei ole võrdsed sambad, need on täiesti erineva põhimõttega sambad. Teised sambad on tehtud pikaajaliste probleemide lahendamiseks, aga need ei võimalda anda vastust sellele, kuidas põlvkondadevaheline solidaarsus töötab. Põlvkondadevahelist solidaarsust saab ju staažiosakute suurendamisega tõestada, aga teie ütlete, et palk ja makstud maks ei loe enam midagi. See kõik mõjutab inimeste käitumist. See mõjutab majandust. Küsimus on lihtsalt selles, kas me väärtustame haridust, pingutust ja edasipüüdlikkust, või me ütleme, et mul on kama, teeme ühe jagamistehte, nii et nüüd need ja need saavad juurde. Kusjuures te räägite veel mingist muust teemast, mis ei ole üldse pensioniteema. See on tegelikult ikka päris õudne! Ja sinna juurde veel see jutt, et kõik võidavad, ainult 2% kaotab, aga need saavad tegelikult ka võita.
Kus on akadeemiline tase? Kus on see lugupidamine institutsioonide vastu, keda on siin kaks: peaminister ja Riigikogu? Ma soovitan tõesti teil, härra peaminister, oma stiili muuta. Me tahaks tegelikult hakata teiega debatti pidama, kuigi te pole harjunud seda tegema, teil on olnud teine stiil. Aga nüüd on küll aeg õppida ja sellepärast me esitamegi teile küsimusi. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kui teemaks on pensionid, siis Vabaerakonna nimel sõnastab erakonna ja fraktsiooni seisukohad tavaliselt hea kolleeg Monika Haukanõmm. Et aga tema teenib praegu Eesti riiki siit saalist ja kodumaast kaugel, siis on minul võimalus pisut tutvustada meie erakonna ja fraktsiooni vaateid pensionisüsteemile. Luban endale kolleegide nimel ka võimaluse arupärimise teemat mõneti laiendada.
Meie arvates, kahtlemata, oleneb küsimus, kas 20–30 aasta pärast on üldse veel pensionid olemas ja milline on nende suurus, kahest asjast: riigi praegustest otsustest ja sama palju inimeste enda käitumisest, samuti sellest, kui levinud on arusaam, et iga inimene kannab ikka ise järjest suuremat vastutust oma heaolu, sh pensioni eest.
Mida me riigi esindajatena peaksime läbi mõtlema ja koos otsustama? Esimene asi on loomulikult see, kui suur võiks üldse pension olla ja kui suur ta peaks olema. Valitsus on võtnud eesmärgiks, et pensionid oleksid tulevikus umbes 40% keskmisest palgast. Meie arvates on see pisut väheambitsioonikas. See eesmärk võiks olla ambitsioonikam, umbes 50% keskmisest palgast. See tagaks vananemise väärikalt, ilma vaesuses virelemata. Arusaadavalt küsite te nüüd: "Armas inimene, kust see tohutu rahamassiiv peaks juurde tulema?" Kõigepealt ütlen, et meie praeguse väikese pensioni põhjustab asjaolu, et meil on palju erinevaid skeeme, n-ö eriskeeme. Meil on töövõimetuspension, meil on ennetähtaegsed pensionid, meil on soodustingimustel vanaduspension alates 53. eluaastast, meil on väljateenitud aastate vanaduspension alates 40. eluaastast ja meil on eripensionid alates 50. eluaastast. Meie arutelude käigus on sündinud arusaam, et need kõik tuleks väga tõsiselt üle vaadata, mõned neist ehk isegi kaotada, ja kindlasti midagi ümber teha. Kolleeg Monika on toonud ühe sellise näite meie ette, et praegu saab eri liiki pensioni enne vanaduspensioniiga koguni 40% meestest ja 30% naistest ning sellele kulub 25% pensionikindlustuse rahast.
Pensioniiga. Praegusel valitsusel on plaan alates 2026. aastast siduda vanaduspensioniiga oodatava keskmise elueaga. Jah, me oleme nõus, et kindlat vanaduspensioniiga pole tõesti mõistlik määrata, aga võib-olla tasuks kaaluda pensioniea sidumist mitte oodatava elueaga, vaid hoopis tervelt elatud eluaastatega. See on hoopis midagi muud. Kahjuks ei ole see Eestis viimastel aastatel – erinevalt oodatavast elueast – sugugi mitte kasvanud. 2010. aastal oli tervena elatud aastate hulk 58,2 ja 2015. aastal 57,1. Euroopa Liidus on need keskmised tublisti suuremad arvud, isegi viis aastat rohkem. Kui meil tervena elatud aastad ei pikene, siis mida see tegelikult tähendab? Seda, et riik sunnib meid kauem terviseprobleemidega tööl käima.
Me arvame veel, et pensioniiga võiks olla paindlik, st võiks kindlaks määrata vahemiku, millal inimene soovib pensionile minna, näiteks 63–68, ning inimene saaks siis ise otsustada, lähtudes oma tervisest, töö olemasolust ja soovidest.
Kas võiks paluda lisaaega?

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Andres Ammas

Praegu meil küll on ka võimalus eel- ja edasilükatud pensionideks, aga see süsteem ei ole spetsialistide sõnul väga motiveeriv. Ega inimesed kõikidest võimalustest ka kuigi teadlikud pole.
Kindlasti peaks juurdlema, kas see Eestis praegu kehtiv, maailma praktikas suhteliselt ainulaadne süsteem, kus vanaduspensionil olev ja riiklikku pensioni saav inimene, kes käib ka tööl, saab mõlemat korraga – pensioni ja palka –, või oleks siin ka mingid võimalused. Näiteks nii, et kui töötad, siis pensioni ei saa, vaid sel juhul rakendub edasilükatud pensioniskeem – mida hiljem sa pensionile lähed, seda suuremat pensioni saad. Aga vastupidi ka, st peaks saama minna ka eelpensionile, mis ei ole küll kuigi kasulik, aga on võimalik.
Pensioni paindlikust väljavõtmisest on täna siin juba juttu olnud. Ka meie arvame, et teise ja kolmanda samba summat peaks saama kasutada, seejuures peaks inimene saama ise otsustada, kas ta võtab välja kõik korraga või osade kaupa. Mõnda valitsuse kavatsust me täiesti toetame. Me arvame, et valitsus on õigel teel eripensionidega ja ka pensioniealiste maksuvaba tulu tõstmisega nõnda, et keskmine pension oleks maksuvaba.
Aga nüüd põhiküsimus, tänase arupärimise põhiteema – pensionimäär. Eelkõnelejad ja arupärijad on siin juba pikalt argumente toonud ning suuresti tuleb nendega nõustuda. Kui me tekitame olukorra, kus rohkem teenivad ja rohkem makse maksvad inimesed saavad sama palju kui need, kes teenivad väiksemat palka, siis loomulikult kaob motivatsioon rohkem teenida. Ja ütleme otse, see on meie arvates kaunis sotsialistlik lähenemine. Praegusest valemist lähtudes on sissetulekust sõltuv osa 60%, aga siis, kui valitsuse plaan teostub, tuleb selle 60% asemele 30%. Me arvame, et nii ränk sissetulekuosa langus ei ole kuidagi põhjendatud. Süsteem peab mingil moel arvesse võtma ka makstud makse nii, et see motiveeriks inimesi rohkem teenima. Kui peaminister siin rõhus sellele, et teine sammas ju jääb ja selle võrra säilib ka pensionide erinevus, siis mitte päris juhuslikult ei küsinud ma peaministrilt, kas ta peab Eesti teise samba süsteemi pigem edulooks või mitte nii väga. Mina olen kokku puutunud paljude inimeste muredega ja nende arvamusega, kes on selles tegelikult väga pettunud ega pea seda eriliseks õnnestumiseks. Aga see on juba uus teema ja järgmiste arutelude võimalik alus. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd

Austatud esimees! Austatud peaminister! Head kolleegid! Ma tahaksin alustada tõdemusega, et peaministrilt on tõesti väga raske infot saada, kuigi tema peamine ülesanne peaks olema anda seda informatsiooni, mida Riigikogu küsib. Meil on tõesti soov asjadest aru saada ja mõista valitsuse algatusi. Kui valitsus on teinud pensionisüsteemi ja ka maksusüsteemi muutvaid otsuseid, mis võivad mõjutada ümbrikupalkade levikut, siis tekibki küsimus, kuidas meil praegu olukord on. Ma ei küsinud võrdlust 15 aasta taguse ajaga. Loomulikult on varimajandus taandunud võrreldes ajaga 15 aastat tagasi, sest siis oli maksedistsipliin hästi halb. Maksuamet, Maksu- ja Tolliameti eelkäija, võttis Sotsiaalkindlustusametilt sotsiaalmaksu haldamise üle ja olukord paranes tunduvalt. Aga maksuameti käed jäävad ümbrikupalkade tõestamisel ikkagi lühikeseks. Minu küsimus oli viimaste aastate kohta. Ja ma lepiksin isegi vastusega viimase kahe aasta kohta. Vaadake, küsimus on selles, et on vaja teada, milline olukord on. Kui ümbrikupalkade osakaal on viimasel kahel aastal kasvanud, võrreldes varasemate aastatega, siis probleem süveneb. Kui ümbrikupalkade levik on viimasel kahel aastal samal tasemel, võrreldes eelmiste aastatega, siis on probleem fikseeritud. Kui aga ümbrikupalkade osakaal on viimasel kahel aastal vähenenud, võrreldes varasemate aastatega, siis on probleem taandumas. Vaat seda tahakski teada. Ümbrikupalkade kohta teevad uuringuid professionaalsed institutsioonid: Konjunktuuriinstituut ja Rahandusministeerium ning näiteks välised eksperdid hindavad maksuauku. Aga asi on selles, et need uuringud ei lange päris kokku. Sellepärast ma esitasingi peaministrile küsimuse, et mõista seda olukorda, mis meil on. Tuleb arvestada, nagu ma ütlesin, et valitsus on langetanud otsuseid, mis mõjutavad ümbrikupalkade maksmist. Kui peaministril ei ole vastust, siis võibki öelda, et ma ei oska praegu vastata, pole praegu täpseid andmeid, aga saadan vastuse kirjalikult. Ma lepin ka kirjaliku vastusega. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Heljo Pikhof, palun!

Heljo Pikhof

Austatud peaminister! Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Vaatamata sellele, et kavandatavast pensionireformist on meil viimastel nädalatel väga palju räägitud, ei saa vaata et pooled inimesed sellest absoluutselt aru. Seda tunnistavad nad tänava-, raadio- ja muudes küsitlustes. Samas võib öelda, et killunenud aeg ei soodusta ju süvenemist ning liiga paljud neist, kes midagi arvavad, võimendavad vaid teistelt-kolmandatelt kuuldut. Niisiis püüan mõned asjad puust ja punaseks ette teha.
Tulevikku suunatud pensionireform ei puuduta mitte üks raas tänaseid ega ka homseid pensionäre. Juba välja teenitud kindlustusosakud, mis sõltuvad palgast, jäävad alles, neid pole kellelgi tulnud mõttessegi näppida. Kava on esialgu käinud läbi vaid valitsusest, seaduseelnõuks loodetakse see vormida tuleval aastal ja isegi suhteliselt valutu menetluse korral Riigikogus plaanitakse üleminekuperioodiks aastaid 2020–2037. Ümberkorraldused oleksid hästi sujuvad – nii pika vinnaga, et süsteem hakkaks täismahus mõjutama alles praegusi koolilapsi. Seega on mõttetud katsed euro täpsusega välja arvutada, kui palju üks või teine inimene võiks reformist võita või kaotada. Analüüsid ja arvutused on tehtud prognooside põhjal. Keegi meist ei oska täpselt ette öelda, kui palju on Eestis rahvast 20 või 40 aasta pärast, missugune on töötajate ja pensionäride suhtarv, veel vähem aga, milline on keskmine palk. Praegu on Eesti elanike arv 1,31 miljonit. 2060. aastal võiks see olla näiteks 1,11 miljonit ning töötajate ja vanaduspensionäride suhe selline, et ühe pensionäri kohta tuleb veidi alla 1,3 töötaja. Paarkümmend aastat on meil olnud ühe pensionäri kohta keskmiselt natuke üle kahe töötaja.
Arvestatud on ka pensioniea tõusu kuni aastani 2026. Sestpeale tahetakse see siduda eeldatava keskmise elueaga. Mis aga kõige tähtsam, ent ometi jäänud senise rehnungi varju: reform loob eelduse üleminekuks paindlikule pensionieale. Kui teatud tingimused on täidetud, võib inimene ise oma tervise, töö- ja pereolude järgi valida pensionile jäämise aja. Kes jaksab kauem tööd teha, saab mõistagi ka suuremat pensioni.
Riigi ülesanne on kaitsta oma inimesi vanaduspõlves vaesuse eest. Kui muudatusi ei tehtaks, ei elaks suur hulk inimesi tulevikus oma väikese pensioniga ära ning riik peaks neid üleval pidama. Pensioni suuruse määrab paljuski ära riigi finantssuutlikkus, mis omakorda sõltub suuresti tööealiste inimeste arvust tükkis nende makstud sotsiaalmaksuga.
Peaaegu kõigist pensionireformi juttudest on punase niidina läbi käinud mõte, et keskmise palga saaja ei võida ega kaota mitte midagi. Nüüd aga palun tähelepanu! 77% praegustest töötajatest vanuses 22–62 eluaastat teenib alla keskmise palga. Seda on rohkem kui kolmveerand kogu riigi töötajaskonnast. Need ei ole ainult koristajad, ehkki ka koristaja on väärt inimene, liiati vajab iga töö tegemist ja hästi tegemist. Alla keskmise teenivad meil ka teadustöötajad, lasteaiaõpetajad, raamatukoguhoidjad ja muuseumirahvas – tõtt-öelda lõviosa kõigist neist, kes ei ole oma elu sidunud meie finantspealinnaga. Nad ei pruugi sugugi olla harimatud, laisemad ega rumalamad kui mõni edukas ärimees või suure suuga poliitik. Käärid palkade vahel on meil otsekui mõnes Ladina-Ameerika riigis.
Minu kogemus ütleb, et rahva õiglustunnet või koguni sündsustunnet ongi kõige rohkem riivanud tõik, et tee sa tööd ja näe vaeva palju tahad, pensioniraha koguneb ikkagi vaid näpuotsaga. Enam kui 560 000 tööinimesel on pensioni kindlustusosaku koefitsient alla ühe. Praeguse süsteemi jätkudes kandub sissetulekute tohutu ebavõrdsus üha kiireneva hooga ka pensionidesse. Kui praegu on erinevus 1,7-kordne, siis tulevikus oleks see suisa neljakordne. Me ei saa aga lubada, et palgavaesus muutub pensionivaesuseks.

Esimees Eiki Nestor

Kas lisaaega on vaja? Kolm minutit lisaaega.

Heljo Pikhof

Praegu suurt raha teenivad inimesed hakkavad nagunii saama väikesepalgalistest rohkem pensioni. Reform on töös paketina. Suurem erinevus tuleb sisse teises pensionisambas, mis jääb endiselt sõltuma palgast. Plaanis on avada aastatel 1970–1982 sündinutele teise sambaga liitumise võimalus. Tahan siinkohal öelda, et rünnakud pensionireformile on täiesti alusetud ja pahatahtlikud. Pensionide suurus jääb ka edaspidi sõltuma palga suurusest. Pensionireformi kava ei sündinud üleöö ega ilma analüüside ja arutluseta. Pensionikindlustuse väljavaateid ja muudatusettepanekuid on arutatud kaks aastat, sh mitmel korral valitsuses, kuhu kuulus ka Reformierakond. Kaasatud on mitmeid huvirühmi.
Kokku võttes võib öelda, et muudatused ei puuduta mitte kuidagi praeguseid vanaduspensionäre ega ka juba kogutud kindlustusosakuid. Praegustel pensionäridel pole vaja muretseda, nende pensionid jäävad ka edaspidi 1. aprillist tõusma, sõltudes üldisest palgatõusust. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Hea esimees! Kuna ei ole võimalik esitada teist küsimust, isegi mitte täpsustavat, siis ma pean tulema siia pulti ja selgitama, mida ma peaministrilt ootasin. Jah, ma küsisin osalise tööajaga töötamise paindlikkuse võimaluse kohta, kuid eelkõige mõeldes eakatele.
Toon ühe näite, mis puudutab seda, et me peame ka oma suhtumist muutma. Oli suur konkurss – Euroopa Liidu eesistumise perioodiks otsiti abiväge. Sooviti inimesi, kes oskaksid võõrkeeli ja tunneksid linna ning saaksid kohtumiste vahelisel ajal inimestega tegeleda, neid edasi suunata. Aga paraku juhtus nii, et vaadati hoopis inimese vanust, mitte seda, et mitmes välisriigis elamisest on tal keeled suus, jalad-käed liiguvad, mõistus ka oma koha peal.
Me peaksime mõtlema ka sellele, kuidas eakal inimesel, kes saab pensioni, mis ei ole võib-olla kuigi suur, oleks võimalus lisa teenida, sest tuleb arvestada, et töökäte puudus on meil nagunii. Aga see nõuab ka natukene paindlikumat tööjõumaksude süsteemi. Vabaerakond on rääkinud näiteks tunnipalgast. Tuleks mõelda sellele, et inimese maksude osa on täpselt nii suur või väike, null koma millegagi, kui see on tema töölepingu järgi. Tegelikult on meil lähiriike, kellel on väga hea praktika ja me võiksime neist eeskuju võtta. Võib-olla esitame arupärimise selle kohta, milliseid välisriikide kogemusi kasutatakse ning milliseid analüüse ja järeldusi on valitsus nende põhjal teinud. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu liikmetel enam sõnavõtusoove ei ole. Läbirääkimistel soovib aga osaleda ka peaminister. Palun!

Peaminister Jüri Ratas

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed ja arupärijad! Veel kord aitäh teile selle arupärimise eest! Siin kõlas süüdistusi, et peaminister ei vastanud arupärimiste küsimustele. Vastasin kõigile neljale küsimusele, mis kirjalikult esitati. Vastasin ka suuliselt esitatud küsimustele. Aivar Sõerd märkis siin, et ei saa peaministri käest infot ja see on probleem. Kindlasti tuleb see probleem lahendada, selline probleem ei saa õhku jääda. Meil on ju Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse raames võimalus arupärimistele vastata. On olemas infotund. Aga on ka teised võimalikud lahendid. Kui Riigikogu üks, teine, kolmas või kuues fraktsioon kutsub, siis valitsusliige peab kindlasti sinna minema, sh peaminister. Ma ütlen täiesti siiralt, ilma mingisuguse irooniata, et mul oli väga huvitav kohtumine mõni aeg tagasi Reformierakonna fraktsioonis. Erakonna esimees Hanno Pevkur kutsus ja loomulikult ma teie fraktsiooni ka tulin. Ja kindlasti on Eesti nii armas riik, teisalt aga ka selline, ma ütleksin, kompaktne riik, et me saame omavahel suhelda. Kui on soov suhelda ükskõik kus kohas, siis igal juhul olen nõus kohtuma ja teemasid arutama. Ma nõustun Aivar Sõerdiga selles, et ma ei täpsustanud ümbrikupalkade infot. Kindlasti ma saadan teile võimalikult kiiresti täpse info, kus on arvud kirjas, sest ei tahaks nendega eksida.
Nüüd ümbrikupalkade teema laiemalt. Ma jään oma seisukoha juurde: see on ettevõtjate usaldamise küsimus, see on Maksu- ja Tolliameti usaldamise küsimus ja ma arvan, et see on ka kodaniku usaldamise küsimus. Ma arvan, et mida aeg edasi, seda vähem on inimesed üldse nõus võtma vastu ümbrikupalka. Sest järjest rohkem me mõtleme oma pensionile. Järjest rohkem on turul ka tooteid või teenuseid, mis nõuavad, kui me võtame neid liisingusse või laenude alla, palgakomponendi või palga näitamist. Ümbrikupalgad ei tule siin kindlasti kasuks.
Öeldi, et ei ole olnud poliitilisi debatte pensioniteemadel. Ma isiklikult olen poliitiliselt debateerinud pensioni üle, ma usun, viimased kümme aastat. Mina arvan niiviisi, kui tohib anda tagasihoidliku soovituse, et Reformierakonnal ei tasu vastandada pankureid ja keskmist või väikest palka saavaid inimesi. Auväärt Riigikogu liige Jürgen Ligi kasutas võimalust, et arutleda selle üle, kas vastaja on rumal või ei taha asjadest aru saada. Ma ei tea, minu lastetuba välistab täielikult kellegi kohta selliste hinnangute andmise, et inimene on rumal. Aga eks see olegi suuresti lastetoa küsimus.
Nüüd hariduse väärtustamisest, mida siin on ka rõhutatud. Ma ütlesin oma teise küsimuse vastuses väga selgelt, et õpingud mõjutavad pensioni enamasti siiski positiivselt, sest õpingute käigus omandatakse tööks vajalikud oskused ja teadmised. Seega on õpingud investeering tasuvama töö leidmisesse ja suurema palga teenimisse. Ma arvan, et me saame diskuteerida sellel teemal vähemalt kuni järgmise aasta märtsini, ja see on positiivne. Ma loodan väga, et ka tänased küsimused, teema tõstatamine ja arvamuste andmine on selle debati üks osa. Ja loodame, et ka see mõte pensionide reformist läheb selle debati kaudu paremaks, ma siiralt usun seda.
Tänan kõiki, kes siin selles diskussioonis kaasa lõid! Minu meelest väga rahulikult, hästi ja konstruktiivselt selgitas uut pensionisüsteemi Heljo Pikhof. Nii et talle eriliselt aitäh! Aitäh teile!

Esimees Eiki Nestor

Arutelu selle päevakorrapunkti raames sai läbi.


3. 18:24 Arupärimine riigivalitsemise reformimise kohta (nr 304)

Esimees Eiki Nestor

Olemegi jõudnud juba kolmanda arupärimise juurde, mille on esitanud Arto Aas, Maris Lauri, Remo Holsmer, Toomas Kivimägi, Urve Tiidus, Aivar Sõerd, Lauri Luik, Urmas Kruuse, Jürgen Ligi, Johannes Kert, Meelis Mälberg, Yoko Alender, Heidy Purga, Madis Milling, Kalle Laanet, Laine Randjärv, Ants Laaneots, Deniss Boroditš, Liina Kersna, Keit Pentus-Rosimannus, Kalle Palling, Hanno Pevkur ja Taavi Rõivas. Arupärijate nimel Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Head kolleegid! Mul on hea meel kanda 22 Riigikogu liikme nimel ette arupärimise tekst. See käsitleb riigireformi ja eelkõige riigivalitsemise reformi, mis eelmise valitsuskoalitsiooni ajal üsna suure hoo sisse sai. Tänaseks päevaks on Riigikogus küll jõutud moodustada riigireformi probleemkomisjon, kuid praeguse valitsuskoalitsiooni plaanid selles vallas on meile arusaamatud või puudub meil nende kohta informatsioon. Sellest tulenevalt on meil neli küsimust, mis eelkõige on riigivalitsemise reformi ja valitsuse tegevusplaani kohta. Kes valitsuses vastutab reformide läbiviimise eest? Kas ja kuidas kavatseb Vabariigi Valitsus vähendada riigipalgaliste arvu, mis tasakaalustaks maksumaksjate arvu vähenemisest ja elanikkonna vananemisest tulenevaid muutusi? Milliseid tegevusi kavatseb Vabariigi Valitsus jätkata eelmisel aastal valminud riigivalitsemise auditist tulnud ettepanekute elluviimisel (valitsusasutuste ühendamine, ülesannete delegeerimine erasektorile, bürokraatia vähendamine, tugiteenuste konsolideerimine jne)? Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab peaminister Jüri Ratas. Palun!

Peaminister Jüri Ratas

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Auväärt arupärijad, kõigepealt suur tänu selle arupärimise eest! Nii nagu arupärijate esindaja ütles, lausa 22 Riigikogu liiget on selle teema vastu huvi tundnud. Ma teen nii, et loen ette küsimuse – kokku on neli küsimust – ja siis vastuse.
Esimene küsimus: "Milline on Vabariigi Valitsuse tegevusplaan riigivalitsemise reformimiseks?" Ma arvan, et taas kord on hea võimalus infot jagada (ka eelmist arupärimist käsitledes selgus, et ei ole piisavat infot) ja kuulata Riigikogu liikmete arvamusi, sest läbirääkimiste ajal see võimalus on. Aga nüüd vastan. Vabariigi Valitsus on riigireformi tegemises kokku leppinud ning see on kirjas ka valitsuse tegevusprogrammis. Kinnitan, et riigireformi on Eestile vaja, kuna kodanikud ootavad riigilt aina rohkem. Tööealine elanikkond aga väheneb ning seetõttu vähenevad ka ressursid, mida nende ootuste täitmiseks vaja läheb. Riigireformi sisu mõtestamiseks ning selle raames elluviidavate tegevuste fikseerimiseks on Vabariigi Valitsus koostanud riigireformi kava, mis hõlmab perioodi 2017. aasta jaanuarist kuni 2019. aasta märtsini. Oleme selles tegevuskavas sõnastanud riigireformi elluviimise ja riigivalitsemise aluspõhimõtted ning reformi eesmärgid. Riigireformi kava saab pärast kabinetis kinnitamist kõigile kättesaadavaks. Vabariigi Valitsus on seisukohal, et riigireformi elluviimine vajab laiapõhjalist ühiskondlikku kokkulepet, reformi sisu peaks olema parlamendi tasemel terviklikult kindlaks määratud. Vabariigi Valitsus astub järgmise kahe aasta jooksul olulisi samme riigi reformimiseks. Ümberkorraldusi on vaja teha nii kohaliku võimu kui ka keskvõimu tasandil. Peale selle on oluline arendada demokraatiat ja kaasamist ning vähendada bürokraatiat.
Riigikogul on riigireformi elluviimisel ja kujundamisel kindlasti oma väga oluline roll. Hea meel on, et parlament moodustas s.a 14. veebruari otsusega probleemkomisjoni riigireformi arengusuundade väljatöötamiseks. Valitsus loodab komisjoniga tulemuslikku koostööd teha. Parlamendis on võimalik kokku leppida riigireformi mõiste määratluses ja peamistes sisukomponentides. Demokraatia ja rahva kaasamise teemade käsitlemisel saab juhtroll olla vaid auväärt Riigikogul, sest need on laiemad küsimused kui need, mida korraldab täitevvõim. Vabariigi Valitsuse käsitluse kohaselt on riigireformi sisuks avaliku võimu organisatsiooni audit ja ümberkorraldamine koos avaliku võimu funktsioonide, ülesannete ja teostamisviiside ning toimemehhanismi revisjoni ja korrigeerimisega. Aluspõhimõtetena näeb Vabariigi Valitsus tasakaalu, tõhusust ja kindlasti avatust. Riik peab taotlema regionaalselt tasakaalustatud arengut ning ülesannete täitmisel mõistlikku tasakaalu keskvõimu ja kohaliku võimu vahel. Riik peab püüdlema tõhusama valitsemise poole, vähendama bürokraatiat ja dubleerimist ametkondade vahel. Avalik võim peab soodustama demokraatia arengut ning lähtuma lähimuspõhimõttest. Vabariigi Valitsuse riigireformi kava sisaldab mitmeid olulisi tegevusi, kuid järgmise kahe aasta fookusküsimustena oleme kokku leppinud haldusreformi, maavalitsuste tegevuse lõpetamise, sobivate riigiasutuste pealinnast väljaviimise, riigimajade kontseptsiooni ja avalike teenuste arendamise, valitsus- ja halduskorralduse uuendamise ning tegevuspõhisele eelarvestamisele ülemineku ettevalmistamise. Kindlasti jätkab Vabariigi Valitsus ka muid pooleli olevaid suure mõjuga tegevusi, nagu koolivõrgu korrastamine, bürokraatia vähendamine ettevõtjate ja avaliku sektori vahel ning samuti avaliku sektori sisese bürokraatia vähendamine.
Teine küsimus: "Kes on Vabariigi Valitsuses vastutav reformide läbiviimise eest?" Riigireformi kujundamisel ja elluviimisel Vabariigi Valitsuse tasandil on keskne roll peaministril ja riigihalduse ministril, laiemalt loomulikult kogu valitsuskabinetil. Vabariigi Valitsusel on kavas riigireformi edenemist arutada oma kabinetinõupidamistel. Valitsus on valmis tegema igakülgset koostööd Riigikoguga ning Riigikogu riigireformi arengusuundade väljatöötamise probleemkomisjoniga. Riigihalduse ministri juhtimisel moodustatakse riigireformi koordinatsioonikogu, mille liikmeteks saavad esindajad kõikidest ministeeriumidest. Riigireformi elluviimine Vabariigi Valitsuse tasandil nõuab suures pildis kõikide ministrite koostööd, kuna valdkondlike reformide eest vastutavad valdkondlikud ministrid. Olen isiklikult kohtunud mitme riigireformi elluviimist pingsalt jälgiva ja sellega kaasa mõtleva huvigrupiga. Tunnustan neist siin Riigireformi Radarit, kelle juhtidele olen lubanud kohtumisi jätkata, nende ettepanekuid arutada ning riigireformi elluviimist kui üht valitsuse prioriteeti igakülgselt toetada.
Kolmas küsimus: "Kas ja kuidas kavatseb Vabariigi Valitsus vähendada riigipalgaliste arvu, mis tasakaalustaks maksumaksjate arvu vähenemisest ja elanikkonna vananemisest tulenevaid muutusi?" Vabariigi Valitsus on riigireformi elluviimisel seadnud kesksele kohale vajaduspõhiste avalike teenuste korrastamise ja arendamise. Vabariigi Valitsus taotleb bürokraatia vähendamist, dubleerimise kaotamist, riigivalitsemiskulude vähendamist, säästlikkust ja läbipaistvust. Lähtume riigireformi elluviimisel konkreetsetest eesmärkidest ning sisulisest vajadusest. Avalike teenuste korrastamisega ning riigiasutuste sisemiste protsesside lihtsustamisega kaasneb kahtlemata riigipalgaliste töötajate arvu vähendamine. Vabariigi Valitsus ei pea otstarbekaks riigipalgaliste arvu vähendamise numbrilist eesmärgistamist. Oluline on lähtuda vajadusest. Näiteks on tulenevalt üldisest julgeolekuolukorrast vaja tugevdada Eesti välisteenistust ja palgata juurde diplomaate suursaatkondadesse, tuleb tugevdada Politsei- ja Piirivalveameti kiirreageerimisvõimekust ning parandada politsei piirkondlikku suutlikkust. Riigipalgaliste arvu vähendamine saab toimuda eelkõige bürokraatia lihtsustamise ning tänapäevaste tehnoloogiliste vahendite laialdasema kasutamise abil. Omal kohal on ka ebavajalikest tegevustest loobumine, mille üks häid näiteid on maavalitsuste sulgemine, ning täitmist nõudvate ülesannete üleandmine kas omavalitsustele või riigiasutustele. Maavalitsuste sulgemise tõttu võib riigipalgaliste töötajate arv väheneda kuni 200 võrra. Samuti väheneb nende töötajate arv haldusreformi tulemusena, kuna kohalike omavalitsuste haldamine muutub tõhusamaks, aga seejuures sisulisemaks ja kindlasti spetsialiseeritumaks.
Neljas küsimus: "Milliste tegevustega kavatseb Vabariigi Valitsus jätkata eelmisel aastal valminud riigivalitsemise auditist tulnud ettepanekute elluviimisel (valitsusasutuste ühendamised, ülesannete delegeerimine erasektorile, bürokraatia vähendamine, tugiteenuste konsolideerimine jne)?" Vabariigi Valitsus jätkab enamiku pooleli jäänud algatustega, mis tulenevad eelmise valitsuse koostatud riigivalitsemise auditist. Olulisemad tegevused on Vabariigi Valitsus fikseerinud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis, samuti riigireformi kavas. Konkreetsetest näidetest toon esile, et käimas on transpordivaldkonna analüüs, põllumajandusvaldkonna asutuste optimeerimise analüüs, tugifunktsioonide ühendamine ministeeriumide ühishoones, riiklike laborite optimeerimise analüüs, karjääriteenuste korrastamine, muuseumivõrgu korrastamine, nullbürokraatia projekt, tugiteenuste konsolideerimine, ülesannete delegeerimise ettevalmistamine ning liiklusõnnetuste vormistamise delegeerimine. Need on mõned näited. Tänan teid arupärimise eest! Kindlasti vastan lisaküsimustele.

Esimees Eiki Nestor

Ja nüüd need tulevad. Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea esimees! Hea peaminister! Minu küsimus on üldist laadi. Mida teie kui peaminister arvate, mis laadis meie valitsemiskultuur peaks edasi liikuma? Teie üks peamisi märksõnu oli "avatus", mis tähendab seda, et haldusreformi tõttu kogukondade roll suureneb ja sellesse, et inimesed tahaksid maal elada, peab kuidagi panustama. Maavalitsuste kaotamine näitab ka seda, et juhtimissüsteem toimib meil natukene liiga ühtepidi ehk ülevalt alla. Kuidas te laiemalt näete oma sisendit valitsuses?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh teile küsimuse eest! Ma arvan, et järjest enam hakkavad rolli mängima – need juba väga paljuski mängivad rolli – valitsusvälised organisatsioonid, ma pean silmas MTÜ-sid, kodanikuühiskonna organisatsioone jms. Kindlasti on see üks osa avatud valitsemisest. Me kuulame kodanikuühenduste arvamusi näiteks planeerimisprotsessides, mitmete majanduses ja maksupoliitikas tehtavate muudatuste kohta me kuulame katusorganisatsioonide arvamusi. Ma toon ühe näite kas või sellesama riigireformi ühe osa, haldusreformi elluviimise kohta. Oli tõsine diskussioon selle üle, kas ühte valda Kagu-Eestis moodustada või mitte, ma pean silmas Setomaa valda. Seal oli parim võimalus (mitte ainus, vaid minu arvates parim võimalus) küsida nelja omavalitsuse elanike käest, kas nad soovivad Setomaa valda või ei soovi. Küsitlus näitas, et seda soovitakse. Kabinet on arutanud rahvaalgatuse põhimõtet, mille poole võiks liikuda. Selline võimalus tegelikult kohalike omavalitsuste elanikel on, kui me räägime kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest. Nii et ühelt poolt avatus, teiselt poolt aga kindlasti kaasamine. Need on need märksõnad, mida me kõik soovime tähele panna. Ma tõin välja ka nullbürokraatia või bürokraatia vähendamise. Ma arvan, et iga samm selles suunas, millega me suudame bürokraatiat vähendada ja muuta asjaajamist operatiivsemaks, piirdudes andmete ühekordse esitamise nõudega, aitab mõistlikule ja avatud valitsemisele kaasa.

Esimees Eiki Nestor

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Ma arvan, et silmapaistev osa mõistlikust riigireformist oleks see, kui lollused jäetaks tegemata. Te pidite täna päris kaua oma kõnevooru ootama, sest riigikontrolör vastas arupärimisele Sisekaitseakadeemia kolimise kohta. Oli väga palju küsimusi ja olid väga selged seisukohad. Samuti avaldati täna ajakirjanduses ametnike töörühma väga selge kriitiline hinnang, mis oli pealkirjastatud lausa nii, et Sisekaitseakadeemia kolimine on kallis ja ohtlik. Milline on teie seisukoht selles küsimuses?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh! Ka mina kuulasin riigikontrolöri tänaseid vastuseid. See debatt, ma arvan, toob järjest rohkem ja rohkem selgust majja. Te viitasite nendele audititele või lõpparuannetele, mis on väga tugevasti seotud riigieelarve ja julgeolekuriskidega. Tänasest arupärimisest käis korduvalt läbi õppekvaliteedi teema. Tegelikult on kõik need sellised teemad, mida siis, kui Sisekaitseakadeemia kolimise teema kabinetti tuleb, peavad kabinetiliikmed tõsiselt kaaluma. Mis on minu seisukoht? Minu seisukoht on see, et riik saab tegelda nende protsessidega, mis on talle jõukohased. Riik ei saa lubada õppekvaliteedis kaotamist. Jah, koalitsioon on välja öelnud, et Sisekaitseakadeemia viimine Ida-Virumaale Narva on oluline. Küsimus on selles, kas me valime täielikult Narva viimise või selle teise suuna, mida Sisekaitseakadeemia ise on pooldanud ning mis tähendab laiemat koostööd Politsei- ja Piirivalveametiga ja tugevama praktikabaasi väljakujundamist. Ma arvan, et vähetähtis ei ole ka see, mida arvab kohalik kogukond. Näiteks arvatakse, et Narvas peab kindlasti olema korralik ujula. Ma arvan, et neid asju saab vaadata ka selles valguses. Isikliku arvamuse ütlen välja siis, kui kabinetis on tõsised arutelud Sisekaitseakadeemia üle peetud.

Esimees Eiki Nestor

Lauri Luik, palun!

Lauri Luik

Aitäh! Austatud peaminister! Kui me eelmises koalitsioonis riigireformi teemadega tegelesime, siis töötas peale praktilist tegevuskava ettevalmistava grupi ka töörühm, mis tegeles n-ö visiooniga, ehk me seadsime sihte, milline võiks Eesti olla 30 aasta pärast. Kas praegusel koalitsioonil on ka sellelaadsed tegevused käsil? Kas te peale konkreetsete plaanide teete ka pikema perspektiiviga visioonidokumente?

Peaminister Jüri Ratas

Ma arvan, et riigireformi ei saa kindlasti teha selles perspektiivis, et mis muutub nädala, aasta või ka viie pärast. Me peame tegema palju pikema perspektiiviga visiooni, ka riigireformi kohta. Ma arvan, et koalitsiooni üks väga tugev seisukoht on see, et hea elukvaliteet ei peaks olema võimalik ainult Tallinnas või Tartus. Kindlasti peab riigireform olema palju avatum. Me läheme iga päev järjest rohkem ja rohkem üle digitaalsetele teenustele ning me loodame, et nii ei juhtu ainult Eestis, vaid nii juhtub meie eeskujul ka mujal Euroopa Liidus. Aga ma arvan, et riigireformi üks aspekte peab olema ka see, kuidas me näeme riigi positsiooni maakonnakeskustes. Ma tõin näite, et me oleme valitsuskabinetis otsustanud, et suurusjärgus 1000 töökohta võiks liikuda pealinnast maakonnakeskustesse. Ma arvan, et see on õige. Seda on kritiseeritud väitega, et nendes kohtades ei ole piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. Mina olen täiesti teisel arvamusel, ma arvan, et seal on piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. Me ei saa riigireformi tegemisel üle ega ümber rahvastiku- ja demograafiaküsimustest. Ma arvan, et ka need peavad olema visiooni mõttes laual. Nii et vastus on jah: me kindlasti kaalume pikemat perspektiivi või vaadet kui viis, kümme või viisteist aastat.

Esimees Eiki Nestor

Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt peaminister! Silma jäid kaks otsust. Esiteks, maavalitsuste nn kinnipanek toodi ajalises mõttes lähemale ehk seda kiirendati. Sellele järgnes kohe kiire otsus maavanematega töölepingute lõpetamise kohta. Mis on selle kiirustamise taga? Tähtajad olid minu arust isegi piisavalt ambitsioonikad ehk lühikesed. Aga veel olulisem on minu arust see, et ei ole täpselt teada, mismoodi kogu see üleminek toimub ja mis institutsioonidele need ülesanded lähevad, ka ei ole selge omavalitsusliitude roll võimalike küsimuste lahendamisel.

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh! Väga oluline küsimus. Kui te küsite, millest see muudatus on tingitud, siis ma saan öelda, et riigihalduse minister on toonud ülevaate sellest teemast kabinetti ja kabineti seisukoht oli, et me suudame haldusreformist tulenevalt teha neid otsuseid varem. See oli ka põhjus, miks meie arvates saab maavalitsuste funktsioonid üle anda alates 1. jaanuarist 2018, st maavalitsused sulguvad 1. jaanuaril 2018. Te tõite õigesti välja, et omavalitsusliitudele läheb mitmete teenuste osutamise kohustus. Päris palju on ka neid näiteid, et teenuseid hakkavad osutama kohalikud omavalitsused ise. Haldusreformi eesmärk nii eelmise kui ka praeguse valitsuse arvates on olnud üks: et tekiksid tugevamad omavalitsused, kes suudavad pakkuda rohkem teenuseid ja on võimekamad. Tõsi, me oleme juurde lisanud eelarvelise ressursi. Ma ütleksin nii, et me oleme omavalitsustele funktsioone julgelt üle andnud. See oligi see põhjus: ühelt pool haldusreformi lõppemine 15. oktoobril ja teiselt poolt see, et me ei näe põhjust hoida ühte riigi institutsiooni töös, kui tal funktsioone enam otseselt ei ole, sest need on suuresti ära jaotatud kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste vahel. Näiteks hakkab perekonnaseisutoiminguid tegema kohalik omavalitsus, ühistranspordivõrku hakkab korraldama kas kohalik omavalitsus või omavalitsusliit. Ma arvan, et liikumine efektiivsema riigi poole kannustas seda nihutama pool aastat ettepoole, kui alternatiivina kõne all oli. Need olid peamised argumendid.

Esimees Eiki Nestor

Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea peaminister! Sa kasutasid oma vastustes riigivalitsemisest rääkides selliseid ilusaid põhimõtteid nagu avatus, demokraatia kasv ja bürokraatia vähendamine, mis on kõik absoluutselt õiged asjad. Nüüd oled sa üle saja päeva olnud peaminister. Kas su tänane roll peaministrina annab sulle õiguslikus mõttes piisavalt hoobasid ja võimalusi kõiki neid ilusaid põhimõtteid rakendada või tuleks peaministri rolli õigusloomes mingil kujul muuta?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh! Ma saan aru, kuhu see küsimus oli sihitud. Aga on õige seda debatti algatada, sest küsimus ei ole selles, kes täna või homme on peaminister, vaid küsimus on selles, kas sellele ametikohale tuleb seaduse järgi anda mingisuguseid lisavõimalusi või -pädevusi, kui need võimalused on kuidagi piiratud. Need, kes on olnud Vabariigi Valitsuse liikmed, teavad, et valitsuse töö põhineb konsensusel. Ütleme, et viimase aja valitsused ei ole kasutanud võimalust valitsuse istungitel hääletada. Üks kogenud Riigikogu liige on teinud tähelepaneku, et 1990-ndate alguses veel nii oli. Ma arvan, et konsensuse otsimine on õige. Me näeme seda praktikat ka Euroopa Ülemkogus. Valitsus on töine sellisel juhul, kui partnerid – ühelt poolt erakondlikus mõttes ja teiselt poolt valitsusliikmete mõttes – soovivad langetada otsuseid. On ka võimalus, et me arutelusid aina pikendame, pikendame ja pikendame, aga otsuseid vastu ei võta. Teine väga oluline küsimus on see, kas valitsuskabinetis või erakondade vahel on usaldus.
Kas anda peaministrile rohkem võimu, et ta üksikpersoonina saaks võtta vastu mõjukamaid otsuseid? Mina täna seda vajadust väga ei näe. Siis me liiguksime konsensusvalitsuse põhimõttest teise äärmusesse ja ma ei pea seda õigeks. Kas on mõningad kohad, kus asja võib täpsemalt reguleerida? Nende üle tuleks väga tõsiselt arutleda. Aga kas on karjuvat vajadust, et peaministri sõna jõud või tema haamrilöök peaks olema veel võimsam või tugevam? Siis me kallutaksime süsteemi väga tugevalt selle ühe ametikoha poole. Eesti põhimõte on olnud koalitsioonivalitsused ja ma arvan, et see on olnud tasakaalustatuse mõttes alati väga õige.

Esimees Eiki Nestor

Maris Lauri, palun!

Maris Lauri

Tänan! Hea peaminister! Ma tulen maavalitsuste likvideerimise juurde. Mina olen natuke skeptiline selles asjas, kas kohalikud omavalitsused on valmis juba järgmise aasta alguses neid paljusid funktsioone üle võtma. Valimised on 15. oktoobril, novembris tulevad volikogud ehk kokku. Kuna tekivad uued omavalitsused, siis võib-olla läheb koostöö alguse ja üldse töö vormistamisega natuke aega. Aga enne, kui maavalitsused kinni pannakse, tuleb kohalikes omavalitsustes luua mitmed organid ja tööle võtta suur hulk inimesi, kes neid funktsioone täitma hakkavad. Ma lihtsalt kardan, et valimiste ja jõulude vahel ei jõua sellega tegelda. Kas te ikkagi võiksite kaaluda, et kui aega jääb napiks – ma loodan, et seda juhtub vähestes omavalitsustes –, siis antakse võimalus tähtaega natuke nihutada, sest muidu tekib suur segadus.

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh! Kõigepealt see küsimus – ma tegelikult ei tea, kas see oligi küsimus –, kas on kartust. Ei, minul küll seda kartust ei ole. Omavalitsused on professionaalsed. Olgem ausad, neid jääb ju tublisti vähemaks. Jah, ma saan aru teie teemakäsitlusest: kui tekivad uued omavalitsused, sest liitunud on kaks või kolm senist omavalitsust (võib-olla veel rohkemgi), siis ühelt poolt on vaja aega olukorra settimiseks ja, ütleme, töö korraldamiseks. Teiselt poolt arvan ma, et kui valitsuse ja Riigikogu tasandil need otsused ära tehakse, siis on üsna hästi teada, mis on omavalitsuse ja mis on riigi ülesanded. See signaal tuleb anda võimalikult vara, enne valimisi. Kindlasti peavad need uued inimesed, kes volikogudesse valitakse ja kes moodustavad linna- või vallavalitsused, sellega arvestama.
Ma ei tea, kas küsimus oli see, kas võiks kaaluda maavalitsuste sulgemise tähtaja pikendamist. Ma arvan, et tõsiselt võiks kaaluda seda, kas see jääb Rahandusministeeriumi haldusalasse, riigihalduse ministri ülesandeks, või kui võetakse tööle koordinaatorid, siis kas neid on vaja neli või viisteist. Seda diskussiooni võiks pidada küll, ma täiesti mõistan seda muret, mille te välja tõite. Aga kui rääkida sellest, et maavalitsuste masinavärk võiks töötada veel pool aastat edasi, siis olgem ausad, eks seal ole teatud määral ka motivatsiooniküsimust. On antud selge signaal, et maavalitsused kaovad 31. detsembril 2017 ja peale seda peavad nende funktsioonid üle võtma omavalitsused, riigiasutused või omavalitsusliidud. Aga diskussiooni selle üleminekuperioodi üle, kui võib-olla on mingil määral vaja kaasa aidata, et süsteem tööle hakkaks, ja pakkuda küünarnukitunnet, ma arvan, tasub pidada küll.

Esimees Eiki Nestor

Ain Lutsepp, palun!

Ain Lutsepp

Aitäh, härra eesistuja! Austatud peaminister! Riigivalitsemise reformiga ja ka haldusreformiga kaasneb kindlasti terve hulk riigikaitse- ja sisejulgeolekuküsimusi. Millised on siin praeguse valitsuse seisukohad ja kas need on olnud ka arutlusel? Siin peaks rääkima sundkoormistest ja muudest sellistest asjadest. Kas need on olnud praeguses käsitlusjärgus arutusel?

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh! Alustan siseturvalisusest. Ma tõin ka vastuses välja, et need teemad on koalitsioonil laual. Me oleme öelnud, et me soovime politsei kiirreageerimisvõimekust parandada. See tähendab, et inimesi tuleb Politsei- ja Piirivalveametisse juurde palgata. Me oleme öelnud, et piirkondlik politsei peab tugevnema, st piirkonnapolitseinikke on rohkem vaja. Kui me räägime julgeolekust, siis ma arvan, et väga suur muutus toimub sel kevadel, kui Tapale tuleb circa 1200 liitlassõdurit. Kas see tervikuna haldusreformile nüüd mingit mõju avaldab, on küsitav, aga selles maakonnas ja omavalitsuses on kindlasti vaja olla valmis nende vastuvõtmiseks. Veel siseturvalisusest rääkides mainin, et haldusreformi tõttu tuleb nii valitsusel kui ka Riigikogul mõelda läbi päästevaldkonna tugevdamise võimalused järgmisel aastal. Nii et muudatusi on siseturvalisuses üksjagu.

Esimees Eiki Nestor

Helir-Valdor Seeder, palun!

Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Austatud peaminister! Haldusreform ja riigireform on omavahel seotud. Suuresti on praegune olukord eelmise valitsuskoalitsiooni pärand, millest praegusel valitsusel tuleb edasi minna. Kogu selle terviku käsitlemine võtaks kohutavalt pikalt aega, aga mul on konkreetne küsimus maakondade ja teie isikliku arvamuse kohta. Maakonnad on vanimad haldusüksused, mis on Eestis tegutsenud. Valitsus on otsustanud, et maavalitsused kui sellised lõpetavad riigiasutustena tegevuse. Millisena te näete maakonda tuleviku Eestis? Ma rõhutan: maakonda. Kas see on tulevikus ajaloolis-kultuuriline üksus, näiteks nagu kihelkond, või on see tugev administratiivne regionaal-territoriaalne juhtimisüksus, nii nagu see oli mõni aeg tagasi maakondliku omavalitsusena. Ma saan aru, et nende reformide tagajärjel ei jää ei see omavalitsus ega maakond riigiasutusena alles. Palun teie nägemust maakonnast kaugemas perspektiivis!

Peaminister Jüri Ratas

Aitäh! Te tõite küsimuses välja, et maakond on oluline kultuurilise identiteedi osa. See jääb kindlasti igal juhul alles. Kui teie mõte oli selles, kas võiksid tekkida maakondlikud omavalitsusüksused, siis vastan, et eeldatavasti üks või peaaegu üks tekib kindlasti. Kui me räägime Saaremaast, siis tõesti, Muhu ja Ruhnu jäävad sealt hetkeseisuga välja. Teoreetiline võimalus on, et ka Hiiumaast saab üks maakondlik omavalitsusüksus. Kui me aga räägime organisatsioonilisest või juhtimisalasest lähenemisest, siis eks maakonna juhtimise võtavad mingil määral loodetavasti üle omavalitsusliidud.

Esimees Eiki Nestor

Aitäh! Rohkem peaministrile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijatel ei ole soovi osaleda. Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh esimehele ja peaministrile! Murelikuks teeb see, et ei ole aru saada, et valitsus tajuks tervikpilti. Ma arvan, et sellest oli ajendatud ka arupärijate teine küsimus. Me ei saa mitte kuidagi rääkida riigireformist, kui meil ei ole visionääre. Ka eelmisele valitsusele sai ette heidetud, et peaminister võiks seda visionääri rolli kanda, aga me seda ei näinud. Ma loodan, et praegusel valitsusel ja peaministril on võimalik oma suundumisi ja plaane muuta. Jah, haldusreform on väga oluline riigireformi osa, kuid me ei räägi siiani haldusreformist, vähemalt mitte selles majas, nii kaua kuni ei ole välja tuldud lahendustega, millised on ülesanded ja tulubaas. Eelmisel nädalal püüdis minister Korb probleemkomisjonis teada anda, et oodatakse ka parlamendi rolli riigireformi mõtestamisel. Aga arusaamatuks jäi, mis see roll täpselt on. Ta küll mainis, et parlament võiks algatada just selle riigi ülesannete kindlakstegemise teema. Samas on keegi maavalitsuste kaotamist, haldusreformi, riigimajasid ja teisi selliseid asju kaaludes teatud määral mingid ülevaated sel teemal ära teinud. Paraku ei ole parlament selles osalenud, vaid ta on jälle olnud kuulaja ja teadmiseks võtja rollis. Me peaksime väga selgelt aru saama kohaliku omavalitsuse rollist ja tegevusest ning riigiasutuste, sh ministeeriumide ülesannetest. Midagi pole teha, järjest enam tuleb ka kolmandat sektorit kaasata ja teenuste pakkumisel neile inimestele rohkem võimalusi anda.
Nüüd räägin riigireformi mõistest. Riigireformi probleemkomisjoni esimesel kohtumisel tekkis küsimus, kas me tegeleme sellega või mitte. Mina sain aru, et me ei võta seda veel niipea ülesandeks, sest on kuidagi ülemäära keerukas seada neid lähteülesandeid, mida me sooviksime seada.
Nüüd haldusreformist ehk praegusest territoriaalsest reformist. Ma arvan, et lähiaastatel peab riigireformi osis olema ka haldusreformi vigade parandus, kas või 5000 elaniku miinimumnõudega seotud väärmoodustistega tegelemine. Ülejärgmises arupärimises me juhime tähelepanu ka külade enesemääramise võimalusele. Ehk me peame mõistma, et reformi tehakse inimeste jaoks, me peame olema rohkem näoga inimeste poole ja andma neile võimalusi öelda, mis on nende arvates loomulikud keskused. Aga täna ei taha me seda mõtet kuidagi aktsepteerida.
Maavalitsuste temaatika probleemi Maris Lauri osaliselt juba avas. Probleemkomisjonis on välja tulnud, et läbi on veel mõtlemata riigimajade vajalikkus – kas need üldse tulevad? – ja see, kuidas need toimima hakkavad. Praegu on väga selge, et 1. jaanuarist tehakse maavalitsuste hooned rahvast tühjaks, jäävad vaid mõned inimesed, kes oma praeguse ametinimetuse maavalitsuse töötajana kaotavad ja saavad mõne ministeeriumi või selle allasutuse endale ülemuseks. Aga see riigimajade mõte, et üks ametnik võiks pakkuda mitme asutuse teenust, tõenäoliselt ...
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Külliki Kübarsepp

... toimima ei hakka. Eelmisel nädalal mainiti, et seda ei juhtu isegi mitte lausa kahe aasta jooksul. Probleem on selles, et pole alustatud asutuste vahel läbirääkimisi, et üks või kaks inimest võiksid mitme asutuse teenuseid pakkuda. Peale selle ei ühildu infosüsteemid, andmekaitseteema on siiani täiesti avamata ja läbi rääkimata.
Probleemkoht, millega me lähiajal riigireformi mõttes kokku puutume, on ühistranspordikorraldus. See on kujunemas n-ö kahetasandiliseks süsteemiks. Kui omavalitsuste baasil ei ole ühistranspordikeskusi moodustatud, siis võtab selle töö poolteiseks aastaks üle Maanteeamet. Sellega luuakse omavalitsustele väike puhver, et nad jõuaksid reorganiseerida ja korraldusi teha. Samas ei ole mitte ühelgi omavalitsusel kohustust liituda ühegi loodava MTÜ ega liiduga. Kindlasti tekib küsimus, et kui 11 000 elanikuga omavalitsuse kõrval on kaks 5000 elanikuga omavalitsust, siis miks nad peaksid ühise asja eest seisma, kui nende vajadused ja väärtused on hoopis erinevad. Küsimusi on väga palju. Tõenäoliselt peame hakkama pigem eelmise valitsuse pärandit normaalse elutempo raamidesse panema.
Aga minu üleskutse peaministrile on ikkagi see: rohkem visionääri positsiooni võtmist, kas või arutelu töötubades, mis peaksid olema riigireformi osa. Meie vajadused ajas muutuvad, eriti kui me räägime sellest, et elanike arv väheneb. Me peame leidma mooduseid ja meetodeid, kuidas inimesi motiveerida siin elama, siin töökohti looma ja lapsi kasvatama. Siin on väga palju väärtuspõhiseid ja elulisi küsimusi, mida lahendamata me edasi liikuda ei saa. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Austatud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Head kolleegid! Mind ajendas siia lühikommentaari andma tulema hea kolleegi Külliki Kübarsepa mõte, mis puudutas visionäärsust ja seda poolt. Eelmise koalitsiooni ajal oli üsna selgelt kindlaks määratud, kes millega tegeleb. Riigivalitsemise reformiga tegeles täitevvõim ehk valitsus ja riigireformiga tegeles Riigikogu. See tähendab, et Riigikogu põhiseaduskomisjoni juurde oli loodud töörühm, mille üks liige oli ka Külliki Kübarsepp. See töörühm tegeles pika vaatega, sellega, kuidas Eesti riik peaks 20–30 aasta pärast välja nägema. Minu arvates oli see selles mõttes loogiline, et täitevvõim tegeles koalitsioonileppest tulenevate lubaduste elluviimisega ja aruteludega ning Riigikogu vaatas pikalt ja kaugelt tulevikku, mitte ainult ühe koalitsiooni valitsemisaega. Kaasatud olid ka opositsiooni liikmed ja see töö oli minu arvates sisuline.
Aga mis puudutab haldusreformi ja riigijuhtimist üldse, siis hea kolleeg Ants Laaneots tõi välja, et kui me kaotame ära maavalitsused ehk nn regionaaltasandi, siis me ei tohiks ikkagi ära unustada Politsei- ja Piirivalveameti regionaalset juhtimistasandit ehk politseiprefektuure ning ka seda, et kohtutel või Päästeametil on siin analoogid olemas. Kindlasti on see üks võimalus, mida ei tasuks kohe laualt minema pühkida. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu liikmed ei soovi rohkem midagi öelda, peaminister ka mitte. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.


4. 19:09 Arupärimine Eesti Taimekasvatuse Instituudi tuleviku kohta (nr 315)

Esimees Eiki Nestor

Järgmine päevakorrapunkt on arupärimine, mille on esitanud Urmas Kruuse, Terje Trei, Ants Laaneots, Igor Gräzin ja Meelis Mälberg. Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Austatud istungi juhataja! Auväärsed kolleegid! Vaadates saali, võib öelda, et me anname peaaegu välja saate "Seitse vaprat" formaadi. Aitäh nendele, kes on veel saali jäänud! Aga tõepoolest, selle aasta alguses kuulsime meedia vahendusel sellest, et Jõgeva Vallavalitsus on teinud volikogule ettepaneku müüa teatud maad enampakkumisel maha. Selles ei ole midagi imelikku, kui omavalitsusel on võimalik maid müüa ja nii oma vahendeid täiendada, see võiks ju olla üsna positiivne. Aga suur mure on seotud sellega, et nende maade hulgas on Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) maa. Kõik need inimesed, kes teavad, kui olulised on põllumajanduses ja maaelus sordiaretus ja agrotehnoloogilised uuringud, saavad aru, et kui müüki läheb 10% instituudi maast, mida ei pruugi olla võimalik asendada, siis see kindlasti sügavalt seda tööd häirib. Seetõttu on Reformierakonna fraktsiooni teatud liikmetel arupärimine maaeluminister Tarmo Tammele. Me palume tal selgitada, millistel eesmärkidel müüakse nimetatud 240 hektarit maad, millest suurt osa kasutab teadustööks ETKI. Millised tegevusplaanid on Maaeluministeeriumil ETKI-ga? Milliseid meetmeid on Maaeluministeerium planeerinud võtta, et ETKI saaks jätkata samas piirkonnas samas mahus teadustööd? Neljandaks küsime, miks ministeerium ei ole asunud kohaliku omavalitsusega läbirääkimistesse, et kõnealune maa välja osta.

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab maaeluminister Tarmo Tamm. Palun!

Maaeluminister Tarmo Tamm

Väga austatud Riigikogu esimees! Riigikogu liikmed! Head arupärijad, tänan esitatud küsimuste eest!
Esimene küsimus: "Palun selgitage, millistel eesmärkidel müüakse nimetatud 240 hektarit maad, millest suurt osa kasutab teadustööks Eesti Taimekasvatuse Instituut?" Maaeluministeeriumil puudub selle kohta informatsioon, sest kohalik omavalitsus on oma otsustes sõltumatu ja neid otsuseid teeb volikogu. Ma tean ainult seda, et nad müüvad seda maad sellel eesmärgil, et saada vahendeid selle aasta investeeringuteks.
Teine küsimus: "Millised tegevusplaanid on Maaeluministeeriumil Eesti Taimekasvatuse Instituudiga?" ETKI on Maaeluministeeriumi valitsemisalas asuv ning tema hallatav riigi teadus- ja arendusasutus ning sel kujul ministeeriumile ning laiemalt Eesti põllumajandussektorile selle arenguks vajalik. Maaeluministeeriumile on seega oluline ETKI jätkusuutlik tegutsemine, milleks on aga vaja sobilikku maad. 2015. aastal kinnitas ETKI teadusnõukogu asutuse arengukava aastateks 2015–2022, mille eesmärkide täitmisele püüavad Maaeluministeerium ja ETKI teadusnõukogu liikmeteks olevad põllumajandustootjad igati kaasa aidata. Peamisteks eesmärkideks seati põllumajandussektori taimekasvatuslikud rakendusuuringud agrotehnoloogia, taimekaitse, väetamise, agrometeoroloogia ning saagi ja selle kvaliteedi formeerumise alal, põllumajanduskultuuride sordiaretus ja seemnekasvatus ning geneetilise ressursi säilitamine. See eeldab kõrgetasemelist ja tulemuslikku teadustööd. Instituut keskendub oma strateegilistele põhitegevustele. Kollektiiv on ühtehoidev ja loov, uurimisrühmad on piisava suurusega. ETKI vajab tänapäevast teadustaristut ja selles suunas on ka esimesed sammud astutud, projekteerimine käib ja järgmisel aastal peaksime loodetavasti saama ehitusega pihta hakata.
Kolmas küsimus: "Milliseid meetmeid on Maaeluministeerium planeerinud rakendada, et Eesti Taimekasvatuse Instituut saaks jätkata samas piirkonnas samas mahus teadustööd?" Kolmas ja neljas küsimus sisuliselt kattuvad, aga ükskõik, ma vastan niimoodi. Me oleme teinud järelepärimise Jõgeva Vallavolikogule, et ministeerium saaks 118 hektarit müüki pandavat maad otsustuskorras omandada. Ministeerium on valmis asuma ETKI-ga läbirääkimisi pidama. Me oleme pöördunud ka Keskkonnaministeeriumi poole, et Keskkonnaministeerium vaataks üle selles piirkonnas olevad vabad riigimaad. Ma olen veendunud, et maade küsimus saab lahendatud.
Neljas küsimus: "Miks ministeerium ei ole asunud kohaliku omavalitsusega läbirääkimistesse, et kõnealused maad välja osta?" Me oleme kohaliku omavalitsusega läbirääkimisi pidanud, me oleme vahetanud informatsiooni kirja ja telefoni teel. Mina olen kohtunud vallavolikogu esimehe ja vallavanemaga, kes on mulle isiklikult kinnitanud, et nad teevad kõik selleks, et see maa jääks edasi ETKI-le. Nad on tellinud tunnustatud kinnisvarahindajalt selle kinnistu hindamise ja Maaeluministeerium talitab siis juba edasi. Me esitame selle hinna Vabariigi Valitsusele ja ma loodan, et me saame positiivse vastuse ja müüki pandav maa hakkab tulevikus kuuluma ETKI-le ning teadus- ja arendustegevust saab selles piirkonnas endises mahus jätkata. Aitäh teile!

Esimees Eiki Nestor

Küsimused ministrile. Urmas Kruuse.

Urmas Kruuse

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Auväärt minister! Mind teeb natuke ettevaatlikuks selline tasane stiil läbirääkimistel. Ma olen natuke segaduses ühe asja tõttu. Kirjalikule küsimusele tuli Maaeluministeeriumist vastus, et maa väljaostmine ei kuulu prioriteetide hulka, samas kirjutas rahandusminister vastuseks, et ühe võimalusena kaalutakse maa väljaostmist. Milline on maaeluministri konkreetne seisukoht, selleks et vältida selle maa libisemist praegusest kasutusalast välja? Ma olen veendunud, et asendusmaad leida ei ole lihtne, arvestades selle töö spetsiifikat. Oleks üsna ebaloogiline öelda, et me selle väljaostmist ei kaalu, enne kui ei ole selge, milline on asendusmaa.

Maaeluminister Tarmo Tamm

Aitäh küsimuse eest! Momendi seisuga me kaalume ikkagi maa väljaostmist. Eelkõige ootame Jõgeva Vallavolikogult hinda, mille alusel nad on nõus läbirääkimistesse asuma. See on minule aluseks ka selle jaoks, et ma saaksin minna Vabariigi Valitsusse ja taotleda rahalisi vahendeid. Igal juhul on eesmärk saada see maa ETKI omandisse ja selle nimel teen ma ka tööd.

Esimees Eiki Nestor

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, maaeluminister Tarmo Tamm! Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Urmas Kruuse, palun!

Urmas Kruuse

Auväärt istungi juhataja! Auväärt kolleegid! Ma julgen toetada maaeluministrit selles küsimuses, et selle maa väljaostmine on praegu kindlasti ETKI prioriteet. See oleks üsna oluline signaal ka kohalikule rahvale, sest selles piirkonnas on pikka perspektiivi arvestades vajalik, et töökohad kindlasti säiliksid. Kakofooniline eesmärk viia töökohti justkui pealinnast välja muutub osaliselt farsiks, kui teatud töökohad nendesamade piirkondade riigiasutustest peaksid hakkama kaduma. Ma väga loodan – ma olen valmis maaeluministrit nendes küsimustes toetama ning olen ennegi sellel teemal sõna võtnud –, et kohalikul omavalitsusel oleks tõepoolest õigus oma investeeringuid otsustada ja eelarvet menetleda, nii nagu kohalik volikogu otsustab. Aga ma olen veendunud ka selles, et kui läbirääkimistel olla initsiatiivikas ja jõuline, siis on võimalik mõlemal poolel edu saavutada. See tähendab, et vald saab hea hinna ja riigi poolt vaadatuna on see kaup mõistlik ning mõlemad peaksid rahul olema.
Mulle tundub, et ega maaeluministril ei ole valitsuses alati kõige lihtsam selgitada neid küsimusi teistele kabinetiliikmetele ja vahel ka rahandusministrile, seda just lähtuvalt maaelu ja põllumajanduse spetsiifikast. Nii mõnelgi juhul võib kuulda selliseid fraase, nagu põllumajanduses oleks praegu selline aeg, et hobustega kündmine oleks justkui loomupärane. Tänapäeval, infotehnoloogia kõrgajastul ja uute lähenemiste tõttu on teadustöö, kaasa arvatud sordiaretustöö, meie regioonile ääretult oluline, et tulevikus saada saagikamaid ja ilmastikukindlamaid sorte, mis omakorda mõjutavad ka põllumeeste sissetulekuid. Seetõttu oleks hea meel, kui kaks ministeeriumi teeksid koostööd ja need vastused, mis me ministeeriumist saame, oleksid selgesõnalised. Hea, et maaeluminister ütles täna siit puldist välja, et teie esimene prioriteet on maa väljaostmine, millega meie oleme oma diskussioonides arvestanud. Ma loodan väga, et see nii on, nagu minister meile kõigile ütles. Me kavatseme seda kindlasti jälgida. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Rohkem kõnesoove ei ole, ministril ka ei ole soovi sõna võtta. Päevakorrapunkt sai otsa.


5. 19:20 Arupärimine külade enesemääramise õiguse kohta (nr 305)

Esimees Eiki Nestor

Viiendana on päevakorras arupärimine, mille autorid on Riigikogu liikmed Külliki Kübarsepp, Krista Aru, Andres Herkel, Ain Lutsepp, Jüri Adams ja Andres Ammas. Arupärijate nimel Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Hea esimees! Hea minister! Ma lugesin enne üle, et mina olen saalis ainuke naissaadik ja peale minu on siin ka 11 meessaadikut. Väga huvitav.
Me esitasime 7. veebruaril riigihalduse ministrile arupärimise külade enesemääramise õiguse kohta ja käsitlesime selles arupärimises Järva- ja Valgamaal kujunenud olukorda. Selliseid küsimusi on tekkinud ka Pärnumaal, Tartumaal ja mujal. Arupärimise teema on see, et külad on esitanud pöördumisi kohalike omavalitsuste volikogudele, et kaasa rääkida haldusterritoriaalses reformis. Külad on väljendanud elanike soovi mitte minna kaasa omavalitsusjuhtide tülide ning omavaheliste lepetega. Järvamaal korjasid Ambla ja Käravete kandi inimesed eelmise aasta 20. aprillist kuni 10. maini allkirju. Kokku 459 inimest ehk 22,3% vallaelanikest andsid allkirja ja nad otsustasid avaldada soovi liituda Tapa valla suunas. Tegemist on Ambla kihelkonnaga, kuhu on läbi aegade kuulunud ka Tapa vald. Ambla kandis andis allkirja 42,8% elanikest, Käravetel 31,5% elanikest. Sääskülas toimus samuti allkirjade kogumine Tapa vallaga liitumise toetuseks, kus osales 30,9% elanikest. Ehk saab teha järelduse, et need ei olnud paari protsendi inimeste arvamused, vaid osaleti päris korraliku aktiivsusega.
Ambla Vallavolikogu vastas külade pöördumisele eitavalt. Eelmise aasta 15. augustil nenditi Tapa Vallavolikogu koosolekul, et kuna Ambla vald on külade pöördumisele eitavalt vastanud, siis nad konstruktiivset koostööd naabriga ette ei näe. Nemad olid ise valmis külade pöördumisele positiivselt vastama. Etteruttavalt ütlen veel, et needsamad külad ei ole pöördunud ainult volikogude poole, vaid nad on pöördunud ka maavanema, piirkondliku komisjoni, halduskohtu ja õiguskantsleri poole.
Valgamaal oli analoogne juhtum Puka vallas, kus ka on mitmed külad pöördumisi esitanud. Soontaga küla elanikud soovivad liituda Helme valla suunas, Meegaste küla, Otepää ja Aakre piirkonna külad aga Rõngu suunas. Siin on olukord keerulisem olnud. Valga Maavalitsus tunnistas õigustühiseks Puka ja Helme vallavolikogu esimesed otsused, mis olid külade suhtes soosivad. Hilisem korrektiiv tähendas Helme valla avatust ning Puka valla võimuvõitlus päädis küladele eitava seisukoha andmisega. Soontaga küla pöördus õigusliku hinnangu saamiseks õiguskantsleri poole.
Vahepeal on toimunud arenguid. Viimasel nädalavahetusel oli rahvaküsitlus. Ma arvan, et see kutsuti suuresti esile sellesama arupärimise esitamise tulemusena, aga ka sellepärast, et Puka vald sisuliselt eraldas end vabatahtlike liitumiste ringist, valitsus esitas neile sundliitmise ettepaneku ja võim on sattunud surve alla. Sellest lähtuvalt ootame ministrilt väga selget seisukohta, kuidas valitsus võiks neile küladele vastu tulla. Kas neil on võimalus enesemääramises kaasa lüüa? Ma täheldan veel ainult niipalju, et näiteks Ambla valla külad alustasid haldusreformis kaasarääkimist enne haldusreformi seaduse jõustumist. See on teinud olukorra juriidiliselt natukene segaseks. Soovimegi ministri suu läbi selgust saada. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab riigihalduse minister Mihhail Korb. Ole hea!

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahvasaadikud, tänan teid sisuka arupärimise eest! Küsimus, mida te arupärimises käsitlete, on tõesti väga oluline ja see on haldusreformi käigus palju emotsioone tekitanud. Need kaks kohta, mida te oma arupärimises mainite, ei ole ainukesed sellised kohad Eestis, selliseid kohti on päris palju, aga head lahendust selles olukorras kahjuks ei ole. Asi on selles, et siinsamas saalis on vastu võetud haldusreformi seadus, mis oluliselt piirab Vabariigi Valitsuse tegevust selles küsimuses. See piirang seisneb põhimõtteliselt selles, et Vabariigi Valitsus võib külad elanike soovi alusel ühendada ühe või teise valla või linnaga ainult kahel juhul. Esiteks siis, kui on olemas kahe volikogu otsus: selle valla volikogu otsus, kus need külad sel hetkel paiknevad, ja selle valla või linna volikogu otsus, millega külad soovivad liituda. Peab olema nende kahe volikogu positiivne otsus, mille tulemusena mõlemad volikogud saavad sellise muudatuse kinnitada. Selline muudatus tuleb maavanema kaudu esitada Vabariigi Valitsusele. Teisel juhul on külade liikumine ühest vallast teise võimalik siis, kui ei ole täidetud 5000 elaniku kriteerium. Ehk kui tekib olukord, et ühes vallas hakkab haldusreformi tulemusena olema näiteks 4930 elanikku ja seal kõrval asub küla, mis soovib selle vallaga vabatahtlikult ühineda, siis saab valitsus ilma volikogu otsuseta selle küla selle vallaga ühendada. Haldusreformi seadus muud võimalust kahjuks ette ei näe. Jah, loomulikult on seadus kehtinud ka varem ja peale haldusreformi kehtib kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mis lubab valitsusel seda küsimust käsitleda. Aga seadus hakkab uuesti kehtima alles peale valimisi. Praegu midagi muul viisil ette võtta paraku ei saa.
Nüüd lähen ma küsimuste juurde ja vastan sellele, mida te konkreetselt küsite. Esimene küsimus: "Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 32 alusel on kohalikel inimestel õigus algatada kohalikku elu korraldavaid pöördumisi. Kas kõnealused Järva- ja Valgamaa külade elanikud on algatusi tehes järginud kehtivat seadusandlust?" Need on kaks eraldi juhtumit. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 32 näeb ette (ma tsiteerin, et olla täpne): "... algatus esitatakse valla- või linnavalitsusele vastava eelnõuna, millele lisatakse allkirjadega varustatud algatuse esitajate nimekiri." Selles punktis käib jutt eelnõust. See tähendab, et võib eelnõu esitada, aga see ei tähenda, et küsimust ei tohi volikogu käsitleda isegi juhul, kui see ei ole korra kohaselt esitatud. Aga vastus on järgmine, et Ambla vallas oli taotlus esitatud korrektselt seaduse järgi, maavanem seda menetles, veenduti, et elanikud, kes on sellele allkirja andnud, elavad nendel aadressidel, vallavalitsus saatis kirja edasi ja vallavolikogu seda eelnõu menetles. Puka Vallavolikogus seda protseduuri läbi tehtud ei ole, aga seda küsimust käsitleti volikogu istungil ja seal saavutati positiivne tulemus.
Teine küsimus: "Mis on Teie soovitus Järvamaa külade elanikele, kes on avaldanud soovi ühineda Tapa vallaga? Millised on nende seaduslikud võimalused oma soovi realiseerimiseks?" Oma sissejuhatavas jutus ma juba rääkisin nendest kahest võimalusest. Kahjuks kumbagi võimalust praegu rakendada ei saa, kuna naabervald ehk Tapa vald ei vaja elanikke juurde, selleks et kriteeriumi täita (seal juba on üle 5000 elaniku), ja Ambla Vallavolikogu ei taha külasid üle anda. Ma soovitan elanikel oodata valimisi ja loota – õigemini mitte loota, vaid tegutseda selle nimel –, et volikogus hakkab olema nende esindus, nende sõna saab kuuldavaks ning volikogu teeb peale valimisi uued otsused ja lubab küladel oma haldusterritoriaalset kuuluvust muuta.
Kolmas küsimus: "Puka vald on sügavas juhtimiskriisis, olles keeldunud liitumisest erinevate naabervaldadega. Mis on Teie soovitus Puka valla külade elanikele? Kas külade ettepanek võiks olla kõige ratsionaalsem lahendus antud olukorras?" Mina ei hindaks olukorda Puka vallas sügavaks juhtimiskriisiks. Puka Vallavolikogu nõustus s.a 17. veebruari volikogu otsusega alustama Aakre piirkonna külade Rõngu vallale üleandmise läbirääkimisi ning tegi Helme vallale ettepaneku Soontaga küla üleandmiseks. Samuti otsustas Puka Vallavolikogu teha nimetatud külades elanike küsitluse hiljemalt 14. märtsil. See leidis äsja aset. Täpselt nii, nagu küsija mainis, on see asi olnud. Mina ütleksin, et Puka Vallavolikogu suhtub asjasse väga mõistlikult ja on selgelt näha, et volikogul on soov Aakre piirkonna külad Rõngu vallale ehk ühinevale Helme vallale üle anda.
Neljas küsimus: "Millise seisukoha võtab Vabariigi Valitsus külade enesemääramise õiguse taotluste kohta? Kas valitsus tuleb külade elanikele vastu?" Haldusreformi käigus vaatab valitsus haldusreformi üksusi ehk valdu ja linnu tervikuna. Kui üks või teine vald liidetakse või ühendatakse ühes või teises suunas, siis käsitletakse küsimust tervikuna. Muudatused, mis Eesti kaardil toimuvad, on päris suured ja mõjusad. Nende mõjudega tuleb tegelda üsna pikalt peale haldusreformi. Praegu ei ole seadusandja ilmselt valitsuse ettepanekul kahjuks näinud ette muid võimalusi selleks, et külaelanikud saaksid oma küla kuuluvust ühel või teisel moel muuta. Valitsuse võimalused on selgelt piiratud ja teisi võimalusi olukorra lahendamiseks kahjuks ei ole näha. Vist said kõik küsimused ammendatud. Tänan teid!

Esimees Eiki Nestor

Lisaküsimused ministrile. Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Mul on nüüd väga suur küsimus. Sissejuhatavas osas te esitasite kaks väidet selle kohta, mis piirab valitsuse tegevust küladele vastutulemisel. Üks oli see – kui lühidalt öelda –, et kui omavalitsuses juba on 5000 elanikku, siis ei saa sinna uusi külasid enam juurde liita. Millisest haldusreformi seaduse paragrahvist see nõue või soovitus tuleneb? Ma ehmatusega lugesin ministeeriumi seda argumenti ka vastusest Vara valla külade pöördumisele, aga ma ei leia mitte kuskilt seda, millele on viidatud. Näiteks §-s 3, mis räägib miinimumkriteeriumist, ei ole öeldud, et elanike arv ei tohi üle 5000 olla.

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh küsimuse eest! Pean natukene süvenema dokumentidesse. Hetkel ma esitatud materjalide põhjal teile vastata ei saa. Aga kindlasti on see punkt seaduses olemas ja ... Vabandust, ma isegi näen mõnda sätet! Minu dokumentides on viide haldusreformi seaduse §-le 3, kus räägitakse vähemalt 5000 elanikust või 5000 elaniku kriteeriumist. Kahjuks ma hetkel täpsemaid paragrahve teile nimetada ei oska, aga kui teid ei rahulda minu vastus, siis ma kindlasti täpsustan selle üle ja saadan teile ammendava vastuse, mille juristid on andnud.

Esimees Eiki Nestor

Arno Sild, palun!

Arno Sild

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus Räpina ja Meremäe valla ning kogu selle piirkonna kohta. Meremäe vallas on 27 küla soovinud liituda Vastseliina vallaga ja volikogu on selleks nõusoleku andnud. Mikitamäel on vastupidi, seal soovib ka neli-viis küla eralduda, aga volikogu ei ole neile selleks nõusolekut andnud. Kuidas need küsimused seal siis lahenevad? Tundub niimoodi, et Setomaa vald nagunii ei saa 5000 elanikku kokku. Kuidas üldse seal piirkonnas see asi laheneb?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Tänan teid küsimuse eest! Mis puudutab 5000 elanikku, siis Setomaa vallalt ei ole 5000 elaniku kriteeriumi täitmist nõutud. Seadusesse on kirjutatud erand, mis käsitleb Setomaa valda, seal käib jutt 3500 inimesest. Mis puudutab neid kahte olukorda, siis ma olen mõlemast teadlik. Mõlemal juhul soovivad külad ühineda naabervallaga, ühes kohas ei taha olemasolev vald neil minna lasta ja teises kohas ei ole see teine vald valmis uusi külasid vastu võtma. Aga see on selline olukord, kus valitsusel ei ole kahjuks võimalust otsustada või kuidagi olukorda muuta. Mõlemad volikogud peavad nõus olema, ainult siis saab kinnitada haldusterritoriaalse muudatuse ehk viia külad ühest vallast teise. Kui kõik neli volikogu ei anna oma nõusolekut, ühes kohas kaks ja teises kohas kaks, siis mingit muudatust ei toimu ja kolm valda – Mikitamäe, Meremäe ja Värska – liidetakse kokku sellisel kujul, nagu nad praegu on. Kui toimuvad mingid muudatused või üks või teine vallavolikogu teeb lõpliku otsuse või nad teevad paarikaupa otsuse, et külad võivad teise valda üle minna, siis peab valitsus selle kinnitama.

Esimees Eiki Nestor

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Üks suur inimeste eksitamine kogu selle asja juures on need küsitlused, millel pole mingisugust sisulist tähendust. Haldusreformi seaduse rakendussätted ütlevad, et nendes omavalitsustes, mis valitsuse otsusega sundliidetakse, tuleb see küsitlus ära teha. Need küsitlused peaksid toimuma 23. ja 24. aprillil ehk seisavad varsti ees. Minu küsimus on Puka valla kohta, kus äsja üks küsitlus oli. Üks osa külasid otsustas liituda Rõngu valla suunas, üks küla aga Helme suunas. Nemad on oma otsused teinud ja Puka valla sundliitmine Otepää suunas tähendab ainult valla ülejäänud osa liitmist. See vald jaguneb sisuliselt kolmeks. Millisel territooriumil toimub 23. ja 24. aprillil küsitlus? Kas ainult selles osas, mis liitub Otepää suunas, või kogu valla territooriumil ja kui kogu valla territooriumil, milline tähendus on sel juhul äsja toimunud küsitlusel, kus otsustati liituda nii Rõngu kui ka Helme suunas?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh küsimuse eest! Tõesti on need küsitlused väga suur murekoht või emotsionaalselt väga raske küsimus. Olen ka ise avalikult kritiseerinud seda küsitlemise plaani ja küsitluste tulemuste töötlemist. Küsitlusel on alati informatiivne roll. Inimesed satuvad tihti segadusse, sest kui rahvale ei ole antud võimalust otsustada, milleks siis arvamust küsida. Me oleme selle teema üle siin teiega pikalt diskuteerinud.
Mis puudutab ettepanekuid külade üleandmise kohta, siis need peavad olema maavanema kaudu Vabariigi Valitsusele tehtud 15. aprilliks ehk seaduse kohaselt peab pool aastat enne valimisi tulevase valla territoorium olema lõplikult kinnitatud. Kui otsustatakse üks või teine küla anda üle ühele või teisele vallale, siis küsitlus, mis toimub juba peale seda lõplikku otsust, toimub ainult sellel territooriumil, mis ühineb Otepää vallaga. Selleks kuupäevaks peab küsimus olema selge, sest viimane tärmin külade üleandmiseks on 15. aprill.

Esimees Eiki Nestor

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Vabaerakonna fraktsioon esitas mõni aeg tagasi Riigikogu menetlusse ühe eelnõu, et anda Vabariigi Valitsusele juurde just nimelt otsustuspädevust ja loodetavasti ka otsustusjulgust. Nende puudumisele te arupärimisele vastates vihjasite, et teil ei ole vastavaid õigusi ega volitusi. Me soovime väga teile neid volitusi juurde anda. Kas te olete jõudnud selle eelnõu sisuga tutvuda? Kas te olete jõudnud vähemalt inimesena kujundada seisukoha selle eelnõu suhtes?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh küsimuse eest! Kas jutt käib eelnõust, mis on homme menetluses ja räägib lihtsustamisest? (Vahelehüüe.) See räägib külade üleandmisest. Ma palun väga vabandust, aga ma ei ole veel jõudnud sellega tutvuda.

Esimees Eiki Nestor

Rohkem küsimusi ministrile ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Hea esimees! Hea minister! Kõne all olevaid omavalitsusi ühendab see, et mõlema valla juhid on Reformierakonna liikmed ja kannavad mingil moel edasi seda arrogantsust, mida eelmise koalitsiooni juhterakond haldusreformi kujundamise ja elluviimisega väljendas. Kuna ma olen ise Valgamaalt pärit ja minu juured on Puka vallas, siis tean ma natuke rohkem sealset tausta. Puka valla juht on ametis olnud sisuliselt 23 aastat järjest. Viimase aasta jooksul on teda maha võetud ja siis jälle pukki pandud. Ülemöödunud nädalal mõisteti ta kohtus süüdi dokumentide võltsimise ja omastamise eest. Tagajärg on see, et omavalitsus on naaberomavalitsustest arengus maha jäänud. Pole tehtud suuri investeeringuid, inimestel ei ole võimalik saada kvaliteetset vett, sest kui rääkida Puka alevist, tuleb öelda, et seal on infrastruktuur ja kanalisatsioon välja ehitamata. See on tekitanud elanikes frustratsiooni ja neil ei ole enam omavalitsusesse usku. Viimase kahe aasta jooksul on võimuvõitlus läinud niivõrd ägedaks, et lausa kord kvartalis on valitud uus volikogu esimees ja uus vallavanem. Ainuke positiivne nähtus selle juures on Innovelt saadud vastus, et nüüd on võimalik ehitada uus koolimaja, kuna vana koolimaja on amortiseerunud. Remonti ei ole seal peale seinte värvimise ja 15 aastat tagasi toimunud akende vahetamise tehtud, maja ei köeta, lastel on seal külm. Ma ise mäletan 1996. aastal toimunud maakondlikke korvpallivõistlusi, kui mängu oodates võis kringliks külmuda. Aga see on seal ka praegu nii. Kui naaberomavalitsused käisid investeeringuobjekte vaatamas, siis neid lasteaeda ei lastudki, sest seal oleks neile avanenud päris kohutav pilt.
Mina küll kutsun kas või valitsust tulema rahvale vastu ja küsima parlamendilt selleks erimeetmeid. Vabaerakond on selleks algatuse teinud. Me oleme teinud muudatusettepaneku, et jätta volikogude n-ö vahelüli ära ja asuda otse algatuse või küsitluse tulemuse põhjal otsuseid langetama. Mina ei tahaks vahet teha algatusel ja küsitlusel, sest mõlemad on inimeste väga tõsine proovilepanek, kus nad peavad selgelt oma huve näitama. Seetõttu võtan ma nii Puka kui ka Ambla valla inimeste ees mütsi maha ja tunnustan neid tohutult.
Me kohtusime peaaegu poolteist kuud tagasi Ambla valla külade aktivistidega. Need on tõesti väga toredad ja aktiivsed inimesed, kes ei lähtu mõne üksikinimese huvist, vaid nad on grupeerunud, käivad kodust kodusse ja suhtlevad inimestega, mis on taas kord omamoodi nähtus. Inimesed on vaeva näinud, nad on pöördunud õiguskantsleri, halduskohtu, piirkondlike komisjonide ja maavanemate poole. Kõik ütlevad, et nad väga tunnustavad nende ettepanekuid ja on nende poolt, aga volikogud millegipärast ei ole. Ambla inimesed on öelnud ...
Palun lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Kolm minutit lisaaega.

Külliki Kübarsepp

... et nad oleksid täiesti valmis uues Järva omavalitsuses osalema, kui oleks üks maakondlik Järva omavalitsus. Praegu on see selline poolik soolikas. Oli valida, kas nende tõmbekeskus on Paide või Tapa. Tapa on kõigest 18 kilomeetri kaugusel, nende lasteaiad, koolid, töökohad ja kaubandusvõrk on kõik seal, ainult veerandtunnise autosõidu kaugusel. Nende arvates on täiesti arusaamatu, miks neid lükatakse selle piirkonna poole, mis jääb kaugemale ja kus ei ole nende igapäevaseid loomulikke liikumisteid.
Ma tõesti kutsun valitsust mõtlema inimeste peale, sest haldusreformi ei tehta ju võimulolijate jaoks, vaid ikkagi nende inimeste jaoks, kes peavad selle reformi tulemustega iga päev ja heal juhul mitukümmend aastat elama. Ei tohi ära võtta nende usku meie riigivõimu ja oma kohalikku võimu, pigem tuleb luua motivatsiooniallikaid. Selleks on vaja nende soovidega arvestada. Mina ei karda, et n-ö ullikesed jõuaksid ettepanekutega valitsusse, sest kogukond ise elimineerib need ettepanekud ära. Nende inimestega, kes võtavad ette ja korjavad allkirju ning osalevad aktiivselt küsitlustes, tuleb arvestada ja neid tuleb tunnustada. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Härra esimees! Austatud minister! Austatud Riigikogu liikmed! Selle põhjal, nii palju kui mina tunnen Eesti ajalugu ja geograafiat, tundub mulle, et need mõlemad näited, mis selles arupärimises on toodud, nii Ambla kui ka Puka, kõnelevad väga selgelt ühest. Sellest, et need külad ja need inimesed tahavad tegelikult tagasi oma ajaloolisesse koju. Selles ei ole mitte midagi üleloomulikku. Tapa kuulus omal ajal Ambla kihelkonna koosseisu ja seal on olemas selline ajalooline kokkukuuluvustunne. Inimesed ei liigu Paide suunas ega hakka liikuma Järva-Jaani suunas, ammugi ei hakka nad liikuma selle pika soolika sees, mida see vald hakkab nüüd sisuliselt endast kujutama, ulatudes Tapa valla piirist enam-vähem Põltsamaani. See, mida Järva vallaks nimetatakse, on tegelikult jäänuk-Järva. See on kõik see, mis jääb üle Türi ja Paide vallast, ja see on ebaloomulik moodustis. Loogiline oleks olnud aluseks võtta kas kihelkondade kaart või siis tõepoolest maakondade kaart. Pukas on täpselt samamoodi. Need külad, mis soovivad liituda Rõngu suunas, on olnud Rõngu kihelkonna osad. Meegaste küla on olnud Otepää osa ja Soontaga, mis soovib liituda Tõrva või õigemini Helme suunas, mis on selle ajalooline nimi, tunneb kokkukuuluvust sellega. Sealt need probleemid tekivadki, aga nendega ei ole seda reformi tehes sugugi arvestatud.
Selle reformi tegemiseks – siin ei saa süüdistada Mihhail Korbi, see on ikkagi eelmise valitsuse asi – valiti kõige rumalam tee, survestades omavalitsusi 5000 elaniku kriteeriumiga ja surudes neile sedakaudu peale ebaloomulikke ühinemisi. Külade probleem on täiesti vaatluse alt välja jäänud. Aga ma siiski küsin ka praeguse valitsuse käest, et mis valitsus see on, kui minister tuleb meie ette ja ütleb, et probleem on, aga meie midagi teha ei saa, sest seadus on niisugune või naasugune ja eelmine valitsus võttis selle vastu. Jah, on vaja kahe volikogu positiivset otsust. Neid positiivseid otsuseid peaaegu ei olegi. Te rääkisite 5000 elaniku kriteeriumist külade üleandmisel. Ausalt öelda ei saanud aru sellest ega ka sellest, kust kohast see tuleb. Vabandage, need külad ei ole pärisorjad, mida me anname ühest omavalitsusüksusest teise, selleks et keegi saaks 5000 elaniku kriteeriumi täis!
Siit tekib küsimus, milleks see reform on ette võetud. Kas see reform on inimeste jaoks või on see tolle kummalise arvumaagia jaoks, et kusagil saaks ikkagi selle 5000 täis? 5000 elanikku on kui püha graal, see tundub mulle olevat selle haldusreformi märksõna. Sellist haldusreformi ei ole mitte kellelgi vaja. Ma loodan, et minister võtab Vabaerakonna algatusi tõsisemalt. Ju need siin järjest arutlusele tulevad. Teil on õigus selles, et see probleem ei puuduta ainult Amblat ega Pukat. Meil on järjekorras Sauga valla probleem, meil on järjekorras Vara valla probleem. Me tuleme nendega siia saali nii arupärimiste kui ka seaduseelnõude vormis. Kui uus valitsus tahab seda reformi tõesti arvumaagia asemel inimeste poole pöörata, siis palun toetage neid algatusi, muu hulgas seda, mis annab valitsusele tõepoolest pädevuse teha neid otsuseid, kui külad tahavad liikuda ühe omavalitsuse koosseisust teise. Te ei saa lükata valitsuse loomulikku vastutust nendes küsimustes üsna abituks jäetud omavalitsuste peale, kes teevad otsuseid lihtsalt sellest lähtudes, kas nad saavad ühinemistoetust või jäävad sellest ilma. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Riigikogu liikmetel ei ole rohkem sõnasoove. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Lõpetan selle arupärimise arutelu.


6. 19:55 Arupärimine kultuuriväärtusi kaitsva muinsuskaitsepoliitika järgimise kohta riigi kinnisvarainvesteeringutes (nr 308)

Esimees Eiki Nestor

Järgmise arupärimise on esitanud Krista Aru, Andres Ammas, Ain Lutsepp, Külliki Kübarsepp, Artur Talvik, Monika Haukanõmm ja Andres Herkel. Arupärijate nimel Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav esimees! Lugupeetavad Riigikogu liikmed. Tõepoolest, see arupärimine, mille Vabaerakonna fraktsiooni liikmed on esitanud, uurib, miks riigi kinnisvarainvesteeringutes ei järgita muinsuskaitsepoliitikat, vähemalt arupärijate arvates. Me oleme siin toonud välja mõne konkreetse objekti: Liberty mõis Rocca al Mares, Patarei merekindluse hooned, ka Porkuni mõis Virumaal. Aga eelkõige oleme huvitatud ministri vastusest küsimusele, millised on Riigi Kinnisvara AS-i (RKAS-i) põhimõttelised seisukohad, mida kultuuripärandina arvel oleva varandusega peale hakata. Kuidas siduda eri asjad: omaniku huvi, kultuuripärandi säilimine ja selle säilimisest tekkiv keskkonnahoid ja säästlikkus?
Riigil on kinnisvara omanikuna võimalus olla vastutustundlik ja kultuuripärandist hoolida. Praktikas tähendab see seda, et uue hoone rajamise asemel restaureeritakse muinsuskaitsealune hoone. Olemasoleva hoone kasutamine uue ehitamise asemel meie arvates olekski säästev käitumine. Aga seda üsna loomulikku kohustust eiratakse üsna sageli sellise lihtsakoelise põhjendusega, et muinsuskaitsenõuete järgimine tähendab vähemalt kolmandiku võrra kallimat ehitustegevust, vanades hoonetes ei saa võib-olla kogu ruumi tõhusalt kasutada jne. Meie eesmärk on senist ühekülgset ja paindumatut riiklikku kultuuripärandit käsitlevat kinnisvarapoliitikat muuta ning sellest on põhjustatud ka arupärimine. Veel üks fakt, lugupeetud kolleegid, et te mõistaksite, et meie mure on põhjendatud. RKAS-i arendusportfellis on praegu kuusteist mälestist või muinsuskaitsealal asuvat objekti. Nendest kuueteistkümnest kümme on halvas, kaks rahuldavas ja vaid üks heas seisukorras. Loodame saada kõigile oma küsimustele ammendavad vastused. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Arupärimisele vastab riigihalduse minister Mihhail Korb.

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed, tänan teid esitatud arupärimise eest! Pean tõdema, et teie tõstatatud küsimus on väga oluline. Ajalooliste väärtuste säilitamine on riigi primaarne ülesanne, selle eest seisavad hea avaliku elu tegelased ja ka inimesed panustavad väga palju sellesse, et arendada ja säilitada meie mälestisi ja kultuuriväärtusi. Aga eeskätt vastutab kultuuripärandi säilimise eest Eesti Vabariigis kultuuriminister. Sellele tahan ma kohe rõhku panna, et just tema vastutusalas on üldkokkuvõttes muinsuskaitseobjektid ja muinsuskaitsetegevus. Riigihalduse minister kujundab riigi kinnisvarapoliitikat. 2007. aastal kinnitati riigi kinnisvarategevuse strateegia, mis sätestab, et muinsuskaitsepärandi säilitamine ei ole otseselt riigi kinnisvarapoliitika eesmärk, vaid see on kohustus, mida iga omanik, sh RKAS, peab muude kohustuste hulgas täitma. See tähendab, et esimeses järjekorras peab RKAS käituma oma varaga heaperemehelikult ja täitma kõiki nõudeid, mille riik on seaduste või õigusaktidega temale kui vara omanikule pannud, aga ta ei kujunda ega korralda Eestis muinsuskaitsepoliitikat.
Lähen nüüd sissejuhatusest edasi konkreetsete vastuste juurde. Käin küsimused ükshaaval läbi, alustades esimesest: "RKAS-i arendusportfellis on 16 (12 aadressil; kogu portfell 58 aadressi) mälestist või muinsuskaitsealal asuvat objekti, millest 10 on halvas, 2 rahuldavas ja vaid 1 heas seisukorras. Kas RKAS-il on olemas objektipõhine analüüs RKAS-i arendusportfelli kuuluvatest kultuuripärandiks liigituvatest mälestistest? Kas ja kuivõrd on analüüsis eraldi arvestatud pärandi hoidmisest tulenevat lisandväärtust keskkonnale ja kultuuriteadlikkuse kasvule või on hindamisel lähtutud vaid säästlikkuse põhimõttest?" Ma pean kahjuks seadma natuke kahtluse all need arvud, mis on arupärimises toodud. Praegu on RKAS-i portfellis ligi 1500 hoonet, millest muinsusväärtusega on 101. 73 hoonet on RKAS-i klientide kasutuses, nende seisukord on hea ning muinsusväärtus on senini hästi hoitud. Üheksa hoonet RKAS-i arendusportfellis on sellised, millele tuleb otsida kasutajat ja mis vajavad investeeringuid. 19 hoonet on sellised, mida riik enda funktsioonide täitmiseks ei vaja ja RKAS plaanib nende müüki. Eraldi muinsuskaitsepärandi analüüsiga tegeldud ei ole ega ole ka hinnatud keskkonnale tekkivat lisandväärtust. Sellist uuringut ei ole tehtud. Aga kindlasti on iga hoonega või objektiga, millel on muinsuskaitselised tunnused, tegeldud seaduse kohaselt ehk rekonstrueerimise käigus on võetud kõik vajalikud kooskõlastused. Kogu tegevuses, mille eesmärk on seda hoonet säilitada või käigus hoida, on lähtutud muinsuskaitse ettekirjutustest. Võin kinnitada, et kõigi praegu kasutuses olevate objektide seisukord on hea ja mingit konkreetset probleemi on raske välja tuua. Kui rääkida nendest üheksast hoonest, mis RKAS-ile kuuluvad ja mis vajavad investeeringuid, siis nende kohta on koostatud taastamisplaan ja tehtud projekt, mis samuti arvestab muinsuskaitselisi tingimusi. Need objektid taastatakse muinsuskaitsjate ettekirjutuste kohaselt ja kindlasti arvestatakse nende hoonete väärtusega. Need 19 hoonet, millele riik ei ole leidnud funktsiooni, on soov enampakkumisel maha müüa, võõrandada, ja nii leida nendele uus kasutaja. Hea näitena võib siin tuua Keila-Joa lossi, mis omal ajal võõrandati ja nüüd on restaureeritud. See on väga ilus muinsuskaitse all olev objekt, mida praegu saavad kõik nautida.
Lähen järgmise küsimuse juurde: "Kas peate õigustatuks RKAS-i senist lähenemist kultuuripärandi säilitamisele (RKAS-i vastavale seisukohale on osutanud Muinsuskaitseamet ja "Riigi kinnisvara valitsemise koondaruanne 2013–2014" oktoobris 2015), mille juures RKAS-i valik kultuuripärandi säilitamise suhtes on olnud absoluutne – kas täidetakse muinsuskaitselised eesmärgid valitud objektil maksimaalses mahus või ei täideta neid üldse? Miks ei suudeta siiani ellu viia otstarbekat ja paindlikku kultuuripärandit säilitavat investeerimispoliitikat, milles järgitaks muinsuskaitse ja tellija ühist huvi ja ratsionaalsust ning otsitaks ja rakendataks paindlikke võimalusi?" Minu kogemused ja kokkupuuted muinsuskaitseliste eritingimustega ja muinsuskaitsenõuetega on sellised, et ma ei näe siin võimalusi mingiks paindlikkuseks. Muinsuskaitse on oma nõuetes alati väga konkreetne ja sirgjooneline. Kui objekt on võetud muinsuskaitse alla, siis ilma muinsuskaitse kooskõlastuseta ja nende nõudmiste täitmiseta ei ole võimalik objekti taastada. Sõltumata sellest, kas jutt on erainvestorist või investeerib riik, alati tuleb muinsuskaitselised tingimused täita ja nende täitmata jätmise korral ei ole võimalik objekti kasutusele võtta, kusjuures rikkumiste eest võib saada väga karmilt karistatud. Ma arvan, et siin ei ole mingeid võimalusi loominguliseks tegevuseks. Teenäitaja on Muinsuskaitseamet, kelle pädevuses ei ole sekunditki põhjust kahelda.
Kolmas küsimus: "Kas RKAS-i osundus, et muinsuskaitsenõuete järgimine tõstab ehitusmaksumust hinnanguliselt kolmandiku, millest on lähtunud ka RKAS-i ehitustegevus, pole liialt meelevaldne ja aegunud ning riigile kui omanikule ette kahjulik, sest sellega välistatakse juba eos tahtmine kaubelda RKAS-i poolt väiksemat ehitushinda?" Ma arvan, et vastus sellele küsimusele on väga lihtne. Kui otsustatakse võtta kasutusse mingi objekt, millel on muinsuskaitselist väärtust, siis seda hinda ei ole võimalik alla kaubelda või muuta, sest hinna määrab riigihange. Kõik ehitushanked on avalikud ja ehitaja valitakse enampakkumise teel. See, kelle pädevus võimaldab teha ettenähtud rekonstrueerimistöid ja kes pakub kõige odavamat hinda, saab kindlasti tööde tegijaks ja määrab ka hinna. Sellepärast on väga raske siduda paindlikkust ja muinsuskaitselisi tingimusi. Kui rääkida muinsuskaitse all oleva objekti hindamisest, siis need objektid on väga tihti rahaliselt koormavad, kuna nõuavad lisategevusi, mis väga tihti ei ole hoone funktsionaalsuse mõttes otstarbekad. Aga see on selgelt valikute küsimus. Kui otsustatakse muinsuskaitsealune objekt kasutusele võtta, siis paraku teisi võimalusi ei ole. Aga ütlen veel kord, et tegu ei saa olla mingi paindliku võimaluse või otsustamisega, sest kõik otsustab sisuliselt enampakkumine.
Neljas küsimus: "Millele tugines riiklik otsus Porkuni mõisa hülgamise kohta? Porkuni mõis ja 1955. aastal ehitatud koolihoone jäeti maha ja 400 m kaugusele ehitati aastal 2011 uus koolihoone. Nii tekitati olukord, kus 5500 m2 muinsuskaitsealust kinnisvara (koos 67 ha maaga) on seitsmendat aastat müügis Tallinna korteri hinnaga. Millised analüüsid olid sellise kultuuripärandit hävitava otsuse aluseks?" Konkreetse objekti puhul tuli teha selge valik, kas rajada uus hoone või kasutada olemasolevat. Olemasolev hoone (5500 m2) oli kooli jaoks selgelt liiga suur. Seda kooli ei kasutatud ka varem täismahus ja selle ülalpidamine just sellise objektina ei olnud mõistlik. Mis puudutab müügihinda, siis see kujuneb jälle enampakkumise teel. Kuna kulud, mis on seotud selle hoone rekonstrueerimisega, on nii suured, siis ei julge keegi neid enda kanda võtta.
Järgmine küsimus: "Milline on edasine tegevuskava Liberty mõisakompleksiga, mis eraldati vabaõhumuuseumi arendusest, mis anti arenduseks RKAS-i portfelli ning mille restaureerimisest presidendi residentsina presidendi kantselei nüüd loobus?" Tõesti, alles veidi aega tagasi andis presidendi kantselei teada, et ta ei soovi kasutada Liberty mõisakompleksi presidendi residentsina, ja tulenevalt sellest peab RKAS leidma objektile uue kasutuse. Sellistel juhtudel pöördutakse kõikide valitsuse haldusala asutuste poole küsimusega, kas neil on soovi seda hoonet või kompleksi kasutada. Kui soovi ei avaldata, siis võidakse see hoone panna teatud aja jooksul ebavajalike objektide nimekirja ja katsuda seda võõrandada. Loodan, et nii kaugele asi ei lähe. Mitmelt poolt on tulnud signaale, et objekti vastu on potentsiaalne huvi, seega võib juhtuda, et me leiame sellele uue kasutuse. Aga sellele küsimusele ma hetkel täpset vastust anda ei saa, sest ükski riigiasutus ei ole konkreetset seisukohta võtnud.
Viimane, päris keeruline küsimus vääriks kindlasti tervet eraldi arupärimist ...

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud minister, paraku on vastamiseks mõeldud aeg möödas! Ma arvan, et seda on võimalik korvata küsimuste voorus. Seda enam, et kui ma sain õigesti aru, siis neljas küsimus, Porkuni kohta, jäi vastamata.

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Ei, ma vastasin sellele ära.

Aseesimees Enn Eesmaa

Sellisel juhul ma palun vabandust! Esimese küsimuse esitab Krista Aru. Palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Aitäh, austatud minister, vastuste eest! Mul on isegi piinlik järgmist küsimust esitada. Raske südamega küsin teie käest Põltsamaa lähedal asuva Eesti Aleksandrikooli hoone kohta. Selle kooli asutasid eestlased ise endi kokkupandud rahast juba 19. sajandil. RKAS sai eelmise aasta sügisel selle hoone omanikuks, haridusministeerium andis selle üle ja nüüd on see koolihoone 54 000 euroga müügis. Kas ja kuidas on sellest tehingust näha RKAS-i pärandit hoidvat ja säästlikku tegevust?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Tänan küsimuse eest! Selleks et sellele küsimusele vastata, tuleb minna tagasi minu vastuste alguse juurde. RKAS ei vastuta muinsuskaitsepärandi säilimise eest. Süüdistada teda selles, et ta ei täida seda ülesannet, on vale. Ma arvan, et küsimus, kas see objekt peaks olema riigile vajalike objektide nimekirjas või ei, tuleks esitada kogu valitsusele või konkreetsetele ministeeriumidele. Kui objekt on tunnistatud mittevajalikuks, siis on riigil seda ülal pidada kulukas ega ole otstarbekas. Aga selleks, et objekt oleks riigile vajalike objektide nimekirjas, peab mingil ministeeriumil, ametil või muul asutusel või riigi institutsioonil olema vajadus selle objekti järele ja peab olema ka teada, kuidas see asutus plaanib objekti kasutada. See asutus peab kandma ka kulud, mis on selle objektiga seotud. RKAS on aktsiaselts, mille eesmärk on tulu teenida. Ta lähtub oma võimalustest, parimast tahtest ja eesmärgist teenida tulu. Kas seda põhimõtet peaks muutma, see nõuab laiemat diskussiooni, mida ilmselt ei saa pidada ühte arupärimist käsitledes. Aga vastus on selline, et süüdistada RKAS-i selle eest, nagu ta pärandist ei hooliks, ma kordan veel, ei ole õige. Toon järjekordselt Keila-Joa lossi näite: ilus ajalooline objekt sai erainvestori abil endale teise elu.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Külliki Kübarsepp!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Ma puudutan kuuendas küsimuses mainitud Patarei vanglat, merekindlust, mis on arvatud Euroopa seitsme kõige ohustatuma mälestise hulka. Ma ei saa loogikast aru. RIIGI Kinnisvara AS on RIIGI asutus. Kuidas te saate väita, et riik oma asutuste kaudu mitte kuidagi ei saa võtta seda vastutust, et tegutseda muinsuspärandi säilimise nimel? Kas või seesama Patarei vangla – te ei saa oma plaane realiseerida ja seda maha müüa, kui te ei tee primaarset, ei pane sinna 1,5 miljoni eest katust peale, mis suurendaks selle objekti väärtust ja muudaks selle ostjate silmis atraktiivseks. Selleks on vaja just teie kui üldkoosoleku sisendit. Ma ei saa sellest loogikast aru. Miks te seda ei tee?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Kui juhtkond pöördub meie poole ettepanekuga, mis on põhjendatud ja motiveeritud, ja on näha, et selline investeeringuotsus suurendab selgelt kinnisvara väärtust ja aitab leida sellele rakendust või teha kasulikku tehingut, siis kindlasti tuleb selline otsus teha. Aga ma olen saanud RKAS-ilt signaali, et kinnisvara väärtuse suurendamiseks on vaja edasi menetleda detailplaneeringut, mis on praegu töös, on vaja otsida sellele hoonele funktsiooni või lahendust, kuidas seda hoonet saaks tervikuna kasutusele võtta. Ma ei ole saanud kinnitust, et konkreetselt see investeering muudaks olukorra tunduvalt paremaks. Juhtkonna selge sõnum on see, et selle hoone taastamiseks on vaja 60 miljonit eurot. Seda hoonet on pakutud mitmele riiklikule organisatsioonile, et sinna elu sisse tuua ja teha sinna sel kombel investeering. Üks objekte, mis on konkreetselt päevakorral olnud, oli kunstiakadeemia, mille kohta tehti siiski teistsugune otsus. See otsus on tehtud ja tuleb mõelda, kuidas edasi minna. Ma olen teiega nõus, et Patarei merekindlus on väärtuslik objekt, mis vajab korrastamist ja elu sissepuhumist, sest see asub vanalinna ääres, on atraktiivne, huvitav ja kindlasti väga suure arengupotentsiaaliga.

Aseesimees Enn Eesmaa

Andres Herkel.

Andres Herkel

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ka mulle jäi kõrva see teie mõttearendus, et RKAS on peaasjalikult tulu teenija. Kahtlemata on säästlik ja ökonoomne majandamine ja haldamine üks tema ülesannetest. Aga on ka täiesti selge, et muinsuskaitsepärandi hoidmine on RKAS-i ülesanne. Kui teie ei suuda talle seda ülesannet panna, siis palun tõstatage see probleem Vabariigi Valitsuses, et asi oleks ühene ja selge. Me paneme eraettevõtjatele väga palju muinsuskaitsealaseid kohustusi. Kui riik siin eeskuju ei näita, siis see ei ole veenev, vaid see on lausa silmakirjalik. Kas Vabariigi Valitsus kujundaks seisukoha, et ka muinsuskaitsepärandi hoidmine on RKAS-i ülesanne?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Tänan teid küsimuse eest! Muinsuskaitsepärandi hoidmine on kindlasti üks riigi suuremaid ülesandeid. Kui riik seda ei tee, siis ei tee seda ka keegi muu. Kindlasti, kui RKAS korrastab või parandab oma objekte, siis esitatakse talle täpselt samasugused tingimused nagu erainvestorile või eraarendajale. Nii nagu eraarendaja peab ka RKAS kõiki õigusakte ja norme järgima. Mis puudutab seda, kas RKAS peaks muinsuskaitsepärandit mingil muul viisil toetama või arendama, siis nagu me juba eelmisel korral rääkisime, on plaanis teha RKAS-i õigusliku vormi analüüs. Kindlasti käsitletakse selles põhjalikult ka pärandiküsimust. Selle analüüsi alusel võib teha juba konkreetseid ettepanekuid.

Aseesimees Enn Eesmaa

Ain Lutsepp.

Ain Lutsepp

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Te mainisite oma ettekandes Liberty mõisa ja seda, et seal on edasiminekuid. Millised variandid praegu kõne all on? Teine asi, mis huvitab, on see, kas siin on seos sellega, et need hooned antakse tagasi vabaõhumuuseumile.

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh küsimuse eest! Tõesti, võimalike arengusuundade nimekirjas esimese punktina võin mainida SA Eesti Vabaõhumuuseum soovi see vara avalikku kasutusse tagasi võtta. Jutuks on olnud riigile esindus- ja külalistemaja ehitamine. Liberty võiks sobida ka mõne välissaatkonna residentsiks. Asukoht Rocca al Mare Kooli kõrval suunab analüüsima võimalust, et sellest kompleksist võiks tulla lasteaed või muu sotsiaalse kasutusega hoone. Need on neli põhilist suunda, kuhupoole võib see asi areneda. Aga ikkagi, kõigepealt peab olema konkreetne organisatsioon, kes soovi avaldab, aga meil ei ole ühtegi ametlikku kinnitust või pöördumist, et keegi näeks sellele mõisale ette ühe või teise funktsiooni. Kas seda peab tegema Kultuuriministeerium või Haridus- ja Teadusministeerium või pöördub meie poole mõni välissaatkond või välisesindus, seda näitab aeg.

Aseesimees Enn Eesmaa

Andres Ammas.

Andres Ammas

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Esitan küsimuse selle kohta, mis toimub teie kodumail. Kuhu tuleb Kohtla-Järve riigigümnaasium? Kas vanasse ajaloolisesse hoonesse, vanasse koolimajja, nagu Wikipedia ütleb, või kusagile mujale?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh küsimuse eest! Minu teada tuleb see kuhugi mujale. Täpset aadressi ei oska ma peast öelda, aga selles küsimuses võitis pragmaatilisus ajaloolist aspekti. Nii et ajaloolisesse hoonesse see kool ei tule.

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud minister, aitäh vastuste eest! Praegu teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Krista Aru!

Krista Aru

Lugupeetud härra juhataja! Austatud minister, aitäh vastuste eest! Head rahvaesindajad! See küsimus, mille me arupärimises tõstatasime, on loomulikult laiem. See on põhimõttelisem. Ma tõesti ei tahaks, et praegune minister peaks kandma kogu seda vastutuskoormat. Milles on probleem? Probleem on ikkagi selles, et RKAS-ile on pandud kahetised ülesanded. Ühelt poolt peab RKAS kui omanik käituma oma kinnisvaraga ökonoomselt ja säästlikult ning leidma majandamiseks kõige odavama viisi, sest nii on lihtsalt mõistlik. Teiselt poolt on RKAS kui riik kohustatud pärandi eest hoolitsedes näitama eraomanikele ja erafirmadele eeskuju, et on võimalik korraga saavutada kahte asja: olla võimalikult ökonoomne, ka keskkonna mõttes, ja igati vääriliselt pärandit hoida.
Mida me selle pärandi abil kujundame? Me kujundame keskkonda, õpetame oma noori ja lapsi seda pärandit armastama ja mõistma ning hoiame sotsiaalset kooslust. Ma ei räägigi sellest, et me vähendame ka ökoloogilist jalajälge.
Mis on aastatega juhtunud? Ongi juhtunud see, et RKAS, kellel on olemas üldine strateegia ja kes peab oma tegevuses järgima arhitektuuristrateegiat, kinnisvarastrateegiat ja ka muinsuskaitsenõudeid, on valinud selle tee, mis on kõige säästvam ja ökonoomsem. See tuleneb just nimelt sellest, et RKAS peab teenima ka tulu.
Mis meil on puudu? Meil on puudu just terviklik pilt. Kõiki neid tuhandet objekti ei ole ilmselt võimalik väga põhjalikult analüüsida sotsiaalsete mõjude ja ka keskkonnamõjude aspektist, kuid tahaks näha terviklikku pilti, kuidas me oma pärandiga edasi liigume. Seda ei saagi võib-olla teha RKAS üksinda. Sellise poliitika puudumine on valitsuse tegemata töö, siin peavad koostööd tegema kultuuriminister ja riigihalduse minister, kindlasti ka regionaalminister.
Me oleme täna rääkinud regionaalpoliitikast. See on kindlasti üks valdkondi, kus riik saab näidata, et ta hoolib ajaloolistest hoonetest, asuvad need siis Põltsamaal või Kohtla-Järvel, ning ta aitab leida neile funktsioone. Selleks ei olegi palju vaja. Selleks on vaja saada üle ühesest mõtlemisest, et meil on vaja majandada ainult ülisäästlikult. Ei, Eesti riiki ei ole vaja ainult säästlikuks majandamiseks! Eesti riiki on vaja ka selleks, et see riik oleks inimestele olemas. Inimestele saab riik tulla lähedale ka tasakaaluka, pikaajalise, ratsionaalse, kuid targa kinnisvarapoliitika abil. Nii et, härra minister, palun võtke see teema enda vedada! Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Hea aseesimees! Hea minister! Head kaaslased! Räägin jälle Põhja-Tallinna piirkonda jääva Patarei merekindluse temaatikast. Olen selle objektiga otseselt või kaudselt seotud 2009. aastast, kui sai algatatud selle kõrvalkrundil asunud suure prügimäe ärakoristamine, mille tulemusena tuli sinna kõigepealt Kalaranna jalgtee ehk kultuurikilomeeter ja nüüd on seal sõidutee. Piirkond areneb, seal kõrval on veel Lennusadam oma muuseumiga. Selles mõttes on Euroopa kultuurimälestiste hulka kuuluv Patarei merekindlus atraktiivne objekt, mida tasub arendada.
Ma olen juba mitu korda püüdnud oma sõnumit selgitada. Püüan siis seekord teha seda kujundlikult. Nii, minister, kas te olete maja ehitanud? Maja ehitatakse teatavasti vundamendist alates. Vundamendi peale rajatakse seinad ning siis tulevad korsten ja sarikad. No korsten tuleb küll lõpus, enne tulevad sarikad ja katus. Aga maja säilimise mõttes käib asi ju hoopis vastupidi. Selleks, et vundament säiliks, on vaja, et katus oleks terve, sest muidu mädandab vesi, mis läbi sajab, vundamendi ja seinad ära. See toimubki praegu Patarei vanglas. Kui ka ei ole tehtud otsust, et see objekt on tuleviku mõttes atraktiivne ja seal peab käima elu, siis me peame seda objekti säilitama, muidu ei ole enam mitte midagi, mille jaoks oleks vaja leida neid funktsioone ja lahendusi, mis on pandud RKAS-i ülesandeks.
Seda objekti on võimalik arendada riigi, kohaliku omavalitsuse ja erakapitali koostöös, nagu ka mitmel eelmisel aastal toimunud ümarlaual väljendati. Näiteks on välja käidud visioon "Patarei 2025". Arhitektid Aunin ja Aasmaa on päris mõnusa ja tänapäevase lahenduse pakkunud, aga selle elluviimiseks on vaja poliitika muutumist. Riik võiks alustada katusesse investeerimisest, selleks et objekt säiliks ja oleks võimalik sinna midagi planeerida. Omavalitsus võiks aidata välja arendada näiteks infrastruktuuri. Siis oleks võimalik mõelda ka erakapitalile: minagi tulen ja panen käe külge, mina võtan ühe osa, teine eraomanik võtab teise osa jne. Teistmoodi kui koostöös me seda asja ei lahenda. Mina olen aru saanud, et eraomanik vaatab ka, kuidas oma objekti turuväärtust suurendada, et saaks seda näiteks kas või parematel tingimustel järgmisele omanikule maha müüa.
Ma ei saa praegusest tegevusest aru ja ma ei saa ka praegusest üldkoosoleku rollist aru. Mis on siis tema tegelik funktsioon RKAS-i poliitika kujundamisel? On see puhtalt formaalsus, et anda kord või paar korda aastas allkirju, või on see ka sisuline roll? See puudutab teemat nii laiemas plaanis kui ka sellesama muinsuskaitse valdkonnas. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Valeri Korb, kas soovid kõnelda kohalt? Kõne puldist, palun!

Valeri Korb

Ma tulin siia, et vastata küsimusele Kohtla-Järve kohta. Lugu on selles, et riigigümnaasium tuleb Järve linnaossa, endise 11. põhikooli kohale. Aga kui me hakkasime kolm-neli aastat tagasi tegema ettevalmistustöid, oli meil tõesti teine plaan. Kohtla-Järvel on kaks maja, mis kuuluvad muinsuskaitse alla. Üks on kultuurimaja, kus umbes kuu aega tagasi oli suur pidu, kultuurirahvas tuli kokku ja parimatele anti preemiad üle. Teine on Spordi tänav 2 asuv vana kool, mis on ehitatud 1938. aastal. See on meie linna suur väärtus, sest Kohtla-Järve linn asutati 15. juunil 1946. aastal. Näete, kui pikka aega on see kool juba eksisteerinud. Ma tunnen paljusid inimesi, kes on seal koolis õppinud. Sellest hoonest saaks ausalt rääkides päris vahva maja. Aga kui me hakkasime arutama, kui palju riigigümnaasium maksma läheb, siis tuli välja, et see ümberehitus maksaks 7,5–8 miljonit eurot. Meile öeldi kolm aastat tagasi valitsuse tasemel, et see on liiga kallis. Nii et kahju küll, aga see maja seisab tühjalt. Paljud inimesed, kes elavad Kohtla-Järvel ja kes on seal majas õppinud, tahaksid, et see tehtaks korda. See on minu meelest tõesti ilus maja. Kui see hoone oleks ära restaureeritud, siis see meenutaks mõnda Inglise lossi. Aga kahju küll, kolm aastat tagasi, kui võeti suund riigigümnaasiumi ehitamisele, sellest majast keegi ei mõelnud. Õigemini, me mõtlesime küll ja tegime ettepaneku, et teeme gümnaasiumi sinna, aga riik ütles meile, et sorry, aga raha ei ole. Aitäh teile!

Aseesimees Enn Eesmaa

Rohkem kõnesoovijaid ei ole, sulgen läbirääkimised. Oleme kuuendale arupärimisele vastamise lõpetanud.


7. 20:37 Arupärimine valitsuse ettepaneku kohta ühendada omavahel Kohtla, Kohtla-Nõmme ja Toila valla ühinemisel moodustuv Toila vald, Iisaku, Alajõe, Mäetaguse ja Tudulinna ühinemisel moodustuv Alutaguse vald ning Illuka vald (nr 313)

Aseesimees Enn Eesmaa

Seitsmenda arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Krista Aru, Andres Ammas, Ain Lutsepp, Külliki Kübarsepp, Artur Talvik, Monika Haukanõmm, Jüri Adams ja Andres Herkel valitsuse ettepaneku kohta ühendada omavahel Kohtla, Kohtla-Nõmme ja Toila valla ühinemisel moodustuv Toila vald, Iisaku, Alajõe, Mäetaguse ja Tudulinna ühinemisel moodustuv Alutaguse vald ning Illuka vald. Arupärijate nimel Krista Aru, palun!

Krista Aru

Härra juhataja! Austatud minister! Armsad kolleegid! Alutaguse vald – see kõlab ju väga uhkelt! Aga kui kõik need vallad ette lugeda, mis selle koosseisu on planeeritud, siis tuleb öelda, et ebaloogilisust on seal palju. Miks? Sest Alajõe, Tudulinna, Iisaku, Mäetaguse ja Illuka asuvad lõuna pool ning moodustavad omaette väga hea koosluse. Neil valdadel on ajaloo jooksul palju koostööd olnud. Ma mäletan, et kui ma olin Iisaku muuseumi direktor, siis ühe kõige huvitavama projekti me tegimegi just nimelt neile valdadele. Miks? Neil on olemas sisemine kokkukuuluvus ning nende traditsioonides ja kommetes on väga palju just neile tunnuslikku. Selle teise poole, Kohtla-Nõmme, Kohtla ja Toila projekti sokutasime väga kiiresti põlevkivimuuseumile, sest need on rohkem linnalised piirkonnad. Seal ei ole tunda seda Alutaguse laane sügavat puudutust, mida me tunneme Tudulinna või Alajõe kandis, võib-olla natukene Peipsi loksumist tuleb ka veel sinna juurde.
Meie arvates on väga arusaamatu, miks on vaja vägisi kokku panna need kaks erinevat kanti: ühelt poolt Alajõe, Iisaku, Mäetaguse, Illuka ja Tudulinna, kes tahavad omavahel ühineda – no Illuka ei tahaks eriti kellegagi ühineda, olgem ausad –, ja teiselt poolt Kohtla, Kohtla-Nõmme ja Toila. Neil ei ole isegi loogilist keskust, ühed on ühel ja teised teisel pool Jõhvit. Miks ei ole valitsus nõus sellise kooslusega, milles nad ise omavahel olid kokku leppinud, et lõunapoolne osa oleks Alutaguse vald ning Toila, Kohtla ja Kohtla-Nõmme, mis ei kannaks seda ilusat Alutaguse valla nime, moodustaksid Toila valla, mis on ka väga ilus nimi. Ja meri on ka seal!
Meie viis küsimust, mille Vabaerakonna fraktsiooni liikmed on ühiselt kokku pannud, keskenduvad sellele, miks valitsus on teinud otsuse – see on valitsuse otsus! – panna need kaks piirkonda kokku ja liita üheks suureks vallaks, millel ei ole loogilist keskustki. Ma olen siin juba küsinud, kas siis Pagari mõis saab selleks keskuseks. Väga paljude kohalike elanike soove on eiratud. Minu meelest ongi see selle asja kõige tõsisem külg, sest inimesed on asja peale mõelnud ja omavahel kokku leppinud. Meil on Ida-Virumaaga palju probleeme. Kui seal tahetakse teha niimoodi, siis toetagem seda! Ei oleks vaja hakata neid piirkondi uuesti kokku panema. Härra minister, te loete ise küsimused ette. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Kõnepulti tuleb riigihalduse minister Mihhail Korb, kes tõenäoliselt on päri selle ettepanekuga, et kõigepealt tuleks lugeda ette küsimus ja siis sellele vastata.

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud küsijad, tänan teid arupärimise eest ja teema tõstatamise eest! Hea meelega loen ette küsimused, mis te mulle selle ühinemise kohta esitasite, ja diskuteerin sellel teemal teiega.
Lähen kohe küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Moodustatava KOV-i erinevatel piirkondadel puudub geograafiline, majanduslik ja funktsionaalne sidusus ning elanike ühtekuuluvustunne. Millistest argumentidest lähtus valitsus oma otsuses?" Ma olen mingil määral teiega nõus. Üks teie kolleeg kasutas väljendit, nagu see 5000 oleks muutunud niisuguseks mantraks, mida taga aetakse. See ei olnud päris korrektne. See 5000 on niisuguseks verstapostiks, mis määrab, millal tuleb ettepanek teha ja millal seda ei tule teha. Praegu on tegu kahe ühineva piirkonnaga ja ühe eraldiseisva vallaga. Jutt käib Toila vallast, kus kolm omavalitsust ühinesid, ning Alutaguse ja Illuka vallast. Kõik need kolm piirkonda ei täida 5000 elaniku kriteeriumi ja oleks pidanud tegema otsuse, kas nad ühinevad ühes või teises suunas. Ma arvan, et te teete neile natuke liiga, kui ütlete, et neil puudub geograafiline sidusus. Nad asuvad ikka kõik üheskoos ühes maakonnas ja neil on ühine piir. Kui valitsus selle otsuse tegi, siis ta otsustas välja jätta Jõhvi, mis on selgelt linnalist tüüpi omavalitsus, ja ühendada need hajaasustusega vallad.
Teine küsimus: "Valitsuse otsusena pakutav lahendus ei vasta HRS-i eesmärgile, kuna pakutava suurvallana tekiks ebaloogilise asustussüsteemiga ilma keskuseta enam kui 1700 km2 suurune vald. Miks valitsus teadlikult eirab haldusreformis sõnastatud eesmärki?" Selleks et olla täpne, ma tsiteerin: "Haldusreformi eesmärk on toetada kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse kasvu kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisel, piirkondade arengueelduste kasutamisel, konkurentsivõime suurendamisel ja ühtlasema piirkondliku arengu tagamisel." Minu arvates see ühinemine vastab sellele haldusreformi eesmärgile.
Kolmas küsimus: "Miks valitsus ei arvesta haldusreformi Põhja-Eesti piirkondliku komisjoni analüüsitud, selgesõnalist ja kaalutletud ettepanekut ühendada Toila vald (Kohtla, Kohtla-Nõmme, Toila) Jõhviga? Selle tulemusena tekiks ligi 17 000 elanikuga vald, mis vastaks haldusreformi soovituslikule kriteeriumile (11 000 elanikku). Selline ühendamine oleks kasulik kogu Eestile, sest tulemuseks oleks terviklik keskus-tagamaa tüüpi KOV, samuti tugevdaks sundühendamine perspektiivis Jõhvit kui ühte neljast regionaalsest keskusest." Ma arvan, et siin tuleb tuua mängu arvud, mis räägivad majanduslikust võimekusest. Vaatame neid kohalikke omavalitsusi, mis ühinevad. Ajaloolise eripära tõttu – ma räägin tuhandest aastast ehk sellest, kuidas paiknevad maavarad Ida-Virumaa territooriumil – erineb nendes valdades sissetulek elaniku kohta kuni viis korda. Alajõe vallas on sissetulek ühe elaniku kohta aastas 683 eurot, aga Illuka vallas on see 3305 eurot. See on väga suur vahe, kuigi vallad asuvad täpselt üksteise kõrval. Valdade võimekus on täiesti erinev. Kohtlas, Toilas, Tudulinnas ja Kohtla-Nõmmel jääb sissetulek alla 1500 euro elaniku kohta. Kui mõelda kogu Ida-Virumaa arengu peale, siis minu arvates hakkab just selles piirkonnas olema üks tugev vald koos väga tugeva finantsvõimekusega. Ma räägin 16,5 miljonist eurost aastas, mis teeb 1645 eurot ühe elaniku kohta. Paneme siia kõrvale Jõhvi. Jõhvi aastaeelarve on 12 miljonit, mis teeb ainult 1017 eurot inimese kohta. Kui me paneksime Jõhvi nende valdadega kokku, siis oleks selge, et suurem osa rahast läheks Jõhvi arenguks, sest keskus tõmbab paratamatult ressursse ligi. Tuleb toetada just neid seitset väikest hajaasustusega valda ja mõelda sellele, kuidas arendada rannapiirkonda ja infrastruktuure ning kuidas lahendada suuremaid probleeme. Uus vald on oma võimekuse poolest vähemalt poolteist korda võimekam kui praegune Jõhvi vald. Ma arvan, et tulenevalt sellest saigi see otsus langetatud.
Neljas küsimus: "Miks ei toetata loogilise üksuse, enam kui 5000 elanikuga ning enam kui 1400 km2 suuruse Ida-Virumaa lõunaregiooni ühendava Alutaguse valla teket (kui sellega sundliidetakse ka Illuka vald)? Tegemist oleks läbivalt maalise ja hõredalt asustatud Ida-Virumaa lõunaosas paikneva suure piirkonnaga, mida iseloomustavad pikaajaline koostöö, põline elanikkond, Alutaguse põlismetsad ja Peipsi järve lähedus? Millised on valitsuse põhjendused?" Suures osas tõin ma põhjendused juba välja. Esimene põhjendus on seesama hajaasustus. Toila valla hajaasustus ei erine sugugi Alutaguse ja Illuka valla asustusest ning elanike arv ei vasta 5000 elaniku kriteeriumile. Sellise n-ö kahe rannaga valla tekitamine ei ole paha plaan, ühel pool hakkab olema Peipsi järv ja teisel pool Soome laht. Ma arvan, et see kõik aitaks kogu vallal hästi areneda.
Viies küsimus: "Kas ja kuivõrd on kaalutud alternatiivi, et Alutaguse vald (Alajõe, Iisaku, Mäetaguse ja Tudulinna) jääb eraldiseisvaks, mis on ka HRS-ist tulenevalt põhjendatud, kuna vald vastab HRS-i § 9 lõike 3 punktis 1 väljatoodud erandile ning on seda ka Vabariigi Valitsus taotlenud? Illuka vald aga ühendatakse Toila (ja Jõhviga)." Praegusel etapil kahjuks ei ole seda erandit rakendada enam võimalik. Selle erandi rakendamise tähtaeg oli 15. veebruar. See aeg on möödas ja nüüd lähtub valitsus oma ettepanekust, mille ta on teinud, ehk ühendab kõik need vallad omavahel.
Tänan teid küsimuste eest ja olen valmis vastama lisaküsimustele!

Aseesimees Enn Eesmaa

Seda on tore kuulda. Neist esimese esitab Külliki Kübarsepp. Palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Hea minister! Ma olen aru saanud, et ka Põhja-Eesti piirkondlik komisjon on selles küsimuses lõhki läinud. Ma ei tea, mida te neile soovitate. Aga kuna meid on saali nii vähe jäänud, siis te võiksite usalduslikul alusel meile ikkagi südant puistata. (Naer saalis.) Te võiksite öelda, mis on need erandid või võimalused, mida te Riigikogult ootate, et valitsuse tööd sujuvamaks ja loogilisemaks teha, nii et te Reformierakonna saabastest ikkagi välja tulla saaksite. Paar nädalat tagasi ma püüdsin seda selgeks teha, aga õppust pole võetud. Äkki te saate meile südant puistata?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Jah, tundub, et nüüd on õige hetk seda teha. Ma ütlen niiviisi, et me oleme sellel teemal teiega juba diskuteerinud ja minu vastus ei ole möödunud aja jooksul muutunud. Valitsuskoalitsioonis on kokku lepitud, et haldusreformi seadus jääb selliseks, nagu see on. Teie kolleegi märkus oli väga õige, et päris kummaline on ellu viia teise koalitsiooni ellukutsutud seadust, et mis valitsus see on, kes ei saa asju muuta. See käis küll natuke teise asja kohta, aga seda võib ka siin rakendada. Paraku on nii, et koalitsioon on omavahel kokku leppinud ja peab töötama nendes tingimustes, mis on olemas. Teisi tingimusi meil hetkel silmapiiril ei ole.

Aseesimees Enn Eesmaa

Austatud minister, südamepuistamine ei ole kohustuslik, küll aga soovitatav. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te põhjendasite oma vastuses seda asja niiviisi, et te otsustasite jätta eraldi Jõhvi kui selgelt linnalise üksuse ja panite kokku maaomavalitsused. Teie loogika ei ole kahjuks järjekindel. Te ei lähtunud samasugusest loogikast siis, kui otsustasite sundliita Luunja valla Tartu linnaga, ehkki eksperdikomisjon oli leidnud, et kui sundliita, siis oleks õigem see liita Tartu vallaga. Absoluutselt ei ole sellest loogikast lähtutud Pärnu ümbruse kentsaka koosluse puhul, kus sood ja rabad hakkavad kuuluma Pärnu linna, aga tegelik eeslinn jääb Tori alla. Millest niisugune järjekindlusetus teie väidetes?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Tänan teid küsimuse eest! See küsimus on loogiline ja seda võis eeldada. Minu vastus on selline, et iga olukorda tuleb käsitleda eraldi. Ei ole võimalik kõike ühe mõõdupuuga mõõta. Loogiline oleks seda nimekirja täiendada Keila linna ja Keila vallaga, sest seal me oleme teinud hoopis kolmanda ettepaneku. Aga nagu te väga õigesti märkisite, on Tartu linna ja Luunja valla olukord hoopis teistsugune. Luunja vald elab praegu selgelt Tartu linna arvel ehk Tartu linna rikkad maksumaksjad elavad Luunja vallas. See ei ole Luunja valla süü, niisugune on lihtsalt elu. Samasugune olukord on ka Tartu ümbruse teistes valdades, samasugune olukord on Tallinnas. Ma tõin teile praegu näiteks arve, aga nende tagamaad ja põhjused on hoopis teistsugused. Need vallad, mis saavad Ida-Virumaal väga suurt tulu, ei saa seda Jõhvi arvel. Vastupidi, see, et ühinevate valdade võimekus on poolteist korda suurem kui Jõhvi valla oma, oligi põhjus, mis sundis valdu omavahel ühinema, eeldades, et see ressurss ei läheks siis mitte keskuse, vaid just nende valdade ehk ääremaade arendamiseks. Paraku tõmbab linn ressursse endasse ja kõik asjad koonduvad keskele. Võib-olla on selles oma loogika. Aga praegu lähtus valitsus teisest loogikast. Selliseid valdu on Eestis veel. Näiteks võib tuua Viljandi, kus ümber linna on Viljandi vald, ja Võru, kus ümber linna on Võru vald. Selliseid valdu, võib-olla mitte sellise suurusega, aga sellist tüüpi valdu on Eestis veel.

Aseesimees Enn Eesmaa

Andres Ammas.

Andres Ammas

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Te kirjeldasite päris kujundlikult ja kaunilt seda tulevast valda, mis võib enda tunnuslooks võtta laulu "Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale". Aga te ei vastanud ühele lihtsale küsimusele: kuhu tuleb selle valla keskus?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

See on hea küsimus. Mina ei taha sellele küsimusele vastata väga lihtsal põhjusel: mina ei taha kellegi teise eest otsuseid teha. Kui need vallad ei lepi omavahel kokku, kuhu keskus tuleb, siis uus volikogu teeb seda nende eest. Ma arvan, et uus volikogu saabki otsustada, kuhu see uus keskus tuleb.

Aseesimees Enn Eesmaa

Palun, Krista Aru!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Te teate ilmselt niisama hästi kui mina, et kohalikud vallajuhid ja üldse kohalikud inimesed ei pea sellist plaani mõistlikuks. Nad teavad ju ise ka väga hästi, et Alajõe vallas on sissetulek ühe elaniku kohta palju väiksem, see argument ei veena neid. Mida te ütlete neile kohalikele, kes tõesti ihust ja hingest on püüdnud elu seal alles hoida ja aina paremaks teha ning kes tahavad edasi minna Alutaguse vallaga ja kelle arvates Toila vald võiks ühineda pigem Jõhviga? Peale selle tahan ma ka stenogrammi huvides öelda, et kui Alutaguse vallale liita Illuka vald, siis on see 5000 elaniku kriteerium täidetud.

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh küsimuse eest! Ma tean kohalike juhtide seisukohta. Ma ei ütleks, et kõik elanikud on sellele plaanile vastu, arvamusi on erinevaid. Aga ka kõik juhid ei ole sellele vastu, on juhte, kes arvavad, et võiks ka niiviisi toimida. Tuleb lähtuda uuest olukorrast, mis tekib peale valimisi. Mina ütlen neid arve vaadates, et ma olen veendunud selle otsuse õigsuses. Vallale jääb rohkem ressursse, selleks et toimetada ja areneda ning inimestele parimal moel ja võimalikult suures mahus teenuseid pakkuda. Ütlen veel kord, et inimese kohta on seal poolteist korda suuremad ressursid kui Jõhvi linnas. Kui võrrelda Kohtla-Järvega, siis on see vahe veel suurem. Ei tohi unustada Kohtla-Järve probleemi, kus kahe linnaosa vahe on 40 kilomeetrit. Ka see küsimus on eraldi päevakorral, aga seda poleemikat ei ole mõtet praegu alustada. Selle protsessi käigus neid muudatusi kindlasti ei tehta. Kui uus vald tekib, siis omavalitsused saavad omavahel läbi rääkida, millised on tulevikus arengud ja tegevused.

Aseesimees Enn Eesmaa

Toomas Paur.

Toomas Paur

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Minu küsimus on nagu eelmise arupärimise jätkuks, aga ma küsin selle siiski ära. Mitmes alevikus üle Eestimaa seisavad varemetes muinsuskaitse all olevad hooned. Kas valitsuses on arutatud, et need tuleks kindlaks teha, siis saaks teha otsuse ja need muinsuskaitse alt ära võtta?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Austatud küsija, tänan küsimuse eest! See eelmine arupärimine puudutas RKAS-i omandit. Nagu ma ütlesin, RKAS-i käes on 101 objekti, mis on muinsuskaitse huviorbiidis ehk need on võetud muinsuskaitse alla. Seda statistikat, kui palju üle Eesti selliseid objekte on, mul kahjuks hetkel ei ole, kuna see ei kuulu minu otsesesse valdkonda, sellega tegeleb kultuuriminister. Aga kindlasti võib selle statistika välja võtta ja kui see teid huvitab, siis ma saan selle teile edastada.

Aseesimees Enn Eesmaa

Küsimuse seitsmenda arupärimise teemal esitab Ain Lutsepp. Palun!

Ain Lutsepp

Härra eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus jätkab Krista Aru küsimuste rida. See puudutab Illuka valda, mis tahab jääda iseseisvaks ehk omaette, eraldi. Kas see taotlus võib saada positiivse vastuse või minnakse seda teed, et vallad valivad võrdse vaesusetaseme?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh! Ma saan teie küsimusest aru, aga ma ei saa sellele kahjuks mitmel põhjusel vastata. Esiteks, ma ei tea Illuka valla ametlikku seisukohta. Selle juhid on mitteametlikus vormis oma arvamuse öelnud, aga volikogu ametlikku pöördumist ei ole veel laekunud. Kindlasti käsitleb valitsus kõiki talle saadetud pöördumisi ja annab neile hinnangu, kas on lootust erandit rakendada või mitte. Ma hetkel vastata ei saa ja liigset lootust ma ka anda ei saa. Me räägime ikkagi vallast, kus elab natukene üle 1000 elaniku. Seda olukorda oleks võinud ette aimata. Ma ütlen veel kord, et elaniku kohta arvestades on Illuka vald ilmselt üks rikkamaid valdu Eestis, sissetulek elaniku kohta on seal 3300 eurot aastas. 1000 elanikuga valla eelarve on 3 300 000, mis minu arvates oleks isegi mõnest linnast rääkides täiesti suur eelarve. Selge on, et teiste valdadega võrreldes on see jõukas vald. Sellest tuleneb tema soov jääda üksinda ja olla omaette. Arusaadav. Me oleme rääkinud, et me soovime haldusreformi käigus parandada valdade haldussuutlikkust. Loomulikult on Illukal selge argument, et ta on niigi võimekas. Selle valla ressursid on tõesti väga suured.

Aseesimees Enn Eesmaa

Dmitri Dmitrijev.

Dmitri Dmitrijev

Aitäh, austatud aseesimees! Hea ettekandja! Enne haldusreformi algust koosnes Ida-Virumaa neljast loogilisest koostööpiirkonnast. Paraku ei ühti haldusreformi käigus ühinevate omavalitsuste piirid nende loogiliste koostööpiirkondade piiridega. Muutub ka maakonnapiir, kuna mõned omavalitsused lähevad teise maakonna koosseisu. Minu teada – kui ma eksin, siis paranda mind – on selle suure Alutaguse valla idee üks toetajaid Toila Vallavolikogu esimees. Kas teised vallad, mis lähevad suure Alutaguse valla koosseisu, pigem toetavad seda ideed või pidigi Vabariigi Valitsus sellise otsuse tegema, kuna kõik arvamused olid erinevad?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Tänan küsimuse eest! Tõesti, ma ei räägiks kellegi teise eest. Ma ei julgeks kellegi sõnu teile edasi öelda, sest siis öeldaks, et ma tõlgendasin kedagi valesti või ütlesin midagi valesti. Ma ei taha kedagi siduda mingi vale tõlgenduse või interpretatsiooniga. Sellel ühinemisel on toetajaid. Ma kinnitan, et on toetajaid, ja kinnitan, et veel rohkem on neid, kes selle ühinemise vastu on. Ma pean silmas just vallajuhte. Aga selline suure ühinemise võimalus oli kõne all ka haldusreformi arutelude käigus, seda ei välistatud. Võib-olla küll natuke teises vormis, aga sellest oli juttu. Kindlasti ei ole otsus need kolm piirkonda ühendada ainult ühe erakonna tehtud. See on kõikide erakondade otsus, kes valitsusse kuuluvad. See on ühine otsus, mille erakonnad on koos teinud. See otsus paraku mõnele ei meeldi, kuid mõnele meeldib. See on erinevate arvamuste küsimus.

Aseesimees Enn Eesmaa

Suur aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Krista Aru, palun!

Krista Aru

Härra juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Kahjuks olen ma täiesti teistsugusel arvamusel kui minister. Ma arvan, et Alutaguse vald sellisel kujul, kui pannakse kokku kaks piirkonda, mille vahele jääb Jõhvi, ei ole hea mõte. Teiseks ei leia ma mitte kuidagi sõnu, toetamaks seda, et kõik rikkad peavad oma rahakotist toetama neid, kes on vaesemad, ja kõik me peame olema siis ühtlaselt kas vaesed või keskmikud. See ei ole kindlasti haldusreformi mõte. Haldusreformi mõte suures plaanis peaks ikkagi olema see, et elu Eestis läheks igal pool paremaks ja kõik need kohustused, mis riigil on oma inimeste ees, oleksid ühtemoodi hästi täidetud nii Narvas kui ka sealsamas Alajõel. Riik peab looma inimestele turvatunde, ta peab tagama selle igal pool, ta peab andma selge teadmise, et ta hoolitseb oma inimeste eest. Kuidas suure Alutaguse valla moodustamine suudaks pakkuda head teenuste kvaliteeti, see on alles läbi mõtlemata. See ei ole eriti tark teguviis.
Ma tean ka väga hästi neid inimesi, kes pooldavad seda suurt Alutaguse valda. See on nende arvamus. See, et on erinevad arvamused, on demokraatia loomulik osa. Kuid me peame haldusreformi puhul mõtlema eelkõige koostööpiirkondadele, kus ollakse nagu omavahel ja kus juba tuntakse seda omamoodi salakeelt. Me teame väga hästi, et me kõik, kes me ühest kandist oleme, kasutame vahel teistmoodi sõnu kui teised: kas "pang" või "ämber" jne. See kuulub inimese juurde. Haldusreform peab aitama just nimelt neid toimivaid üksusi, et need saaksid edaspidi veel paremini toimida. Kuidas panna väga hästi tööle selline suur vald, mille ühest otsast teise on 60 kilomeetrit ja mille osade vahel on Jõhvi linn? Ärgem unustagem ka seda, et kui see Illuka vald, mis tõesti on rikas vald ja tuleb hästi toime – keegi meist ei kahtle selles –, liita Alutaguse vallaga, st Alajõe, Iisaku, Mäetaguse ja Tudulinnaga, siis me võime saada ühe suurepärase valla, kus on metsa ja maad ning Peipsi järv. Seda me ju tahame Ida-Virumaalt kõik. Meil tuleks see asi uuesti läbi mõelda ja mõelda korra neile inimestele, kes seal kohapeal on oma soove ja arvamusi väljendanud, ning otsida parimat lahendust. Võib-olla peaks Toila vald ühinema hoopis Jõhviga. Ma tean, et ka seda on arutatud. Aga kõige ebaloogilisem moodustis, mis praegu on välja pakutud, ei ole sellisel kujul Ida-Virumaale hea. Ma ütlen seda, täiesti tunnetades nii selle kultuurilist, majanduslikku kui ka sotsiaalset mõju. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Valeri Korb.

Valeri Korb

Aitäh! Proua Krista Aru, ma ei tea, kas ma olen oponeerija või olen ma teiega nõus, aga ma ütlen mõne sõna selle kohta, mis toimub meie piirkonnas. See on meie kodukoht. Ma usun, et igaühe süda kodukoha pärast natukene väriseb. Tahan öelda, et ma olen teiega nõus. Viisteist aastat tagasi tegi siseminister Tarmo Loodus ettepaneku luua tõmbekeskused. Ma mäletan, et need olid Jõhvi, Kohtla-Järve, Kiviõli, Iisaku, Sillamäe ja Narva. Need on paigad, kust ümberkaudsed inimesed saavad kätte teenused, mida pakutakse riigi ja kohaliku omavalitsuse tasemel. Kõiges oli loogika sees.
Aga ma tulen tagasi selle juurde, et tõesti, kui on vaja sõita Kohtla-Järvelt 42 kilomeetrit kuni Sirgalani, Viivikonnani välja, siis see on natukene liiga pikk maa. Mis teha, reeglid on muutunud. Aga ma ei saanud aru sellest, kui Kohtla-Nõmme, Kohtla ja Toila tahtsid ühineda ja moodustada Kohtla-Järve Järve linnaosast põhja pool ühe üksuse. 4700 inimest ei jätnud järele ja rääkisid, et andke meile Kohtla-Järvelt Kukrusegi, selleks et luua uus vald ei tea mis nimega. Aga see on ikka edasi perspektiivis.
Nii et mõistlikum on veel mõelda. Aga ma ütlen välja oma arvamuse, et need reeglid, mis ei ole paika pandud mitte tänasel päeval või kaks-kolm kuud tagasi, vaid millest me oleme rääkinud juba kaks aastat, ei ole minu meelest mitte kõige paremad, selleks et teha haldusreformi mõistlikult. Nii et vaatame, kuidas kohalikud omavalitsusjuhid vaatavad selle peale, mis saab sellest suurest vallast. Aga ma olen sellega päri, et selle valla keskmes on Jõhvi ja Kohtla-Järve. Ma usun, et see on esimene etapp. Sellepärast, et elu ikka näitab, et peaks koonduma ja siis tuleb üks suur vald keskusega Jõhvis, kus elab 55 000 – 60 000 elanikku. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Rohkem kõnesoove ei ole, ka ministril ei ole sõnasoovi, sulgen läbirääkimised. Seitsmendale arupärimisele on vastatud.


8. 21:13 Arupärimine haldusreformi kitsaskohtade kohta Pühalepa valla näitel (nr 320)

Aseesimees Enn Eesmaa

Kaheksanda arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Jaak Madison, Martin Helme, Henn Põlluaas, Uno Kaskpeit, Raivo Põldaru ja Arno Sild haldusreformi kitsaskohtade kohta Pühalepa valla näitel. Arupärijate nimel Martin Helme, palun!

Martin Helme

Lugupeetud asespiiker! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Loen ette meie fraktsiooni liikmete arupärimise koos selle sissejuhatusega, sest sissejuhatus on siin see oluline osa. Pühalepa vald on Hiiumaa idapoolseim vald, 255 ruutkilomeetrit suur, kus elab 1590 inimest. Seda valda ootab sundliitmine. Soovitakse moodustada üks suur kogu Hiiumaad kattev vald. Pühalepa valla juhid prognoosivad, et liitumine annab soovitule vastupidise tulemuse ja valla elanike elu läheb halvemaks. Praegu on vallas kaks kooli, kaks lasteaeda, kolm raamatukogu, sotsiaalkeskus, elukorterid, kultuuri- ja noortekeskus, kaks spordihoonet, loodushariduskeskus, oma kalmistu jne. Vallal on umbes 140 kilomeetrit teid. Lasteaedades pole kohatasu, ka huviringid on tasuta. Laste spordi- ja kultuuriüritustele ja ujulatesse on transport valla kulul. Koolid tulevad edukalt riigi rahaga välja, õpetajate palgale vald juurde maksma ei pea. Valla finantsvõimekus on jätkusuutlik, palgafond suureneb igal aastal 5–10%. Valla juhid ennustavad, et pärast liitumist kaotab Hiiumaa õpetajate palgarahast sadu tuhandeid eurosid ja see põhjustab koolide sulgemise. Vald peab hakkama ka kõige väiksemate teenuste või toodete sisseostmiseks hankeid korraldama, sest mahud suurenevad. See ei taga aga ei paremat ega kiiremat teenust. On ka oht, et laenukuristikus naabervallad kulutavad pärast liitumist Pühalepa vallas teenitud ressursid ära. On ka selge, et Pühalepa valda esindavate vallavolinike arv jääb uues Hiiu suurvalla volikogus väga väikeseks. Niisiis ei soovi Pühalepa vald Hiiu suurvallaga liituda.
Meie küsimused ministrile on järgmised. Kuidas tagada, et kõik need teenused, mis on praegu valla elanikele kättesaadavad ja millest paljud on tasuta, elanikest ei kaugene või ei muutu tasuliseks? Kuidas tagatakse väiksemate valdade õiglane esindatus ja osalus loodava suurvalla võimuorganites ja otsustusprotsessides? Kuidas tagatakse, et jõukamate ja viletsamate valdade liitumise tõttu ei kaota tublimad oma aastatepikkuse töö vilju ning kehvemad ei hakka oma probleeme naabrite arvel lahendama? Kuidas kavatsetakse haldusreformi käigus säilitada seniste pikka aega eksisteerinud kohalike omavalitsuste identiteet ja nende ajalooline järjepidevus? Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Arupärimise küsimustele vastab minister Mihhail Korb. Palun!

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed, tänan teid arupärimise eest! Arupärimine on väga tõsine. Sellel teemal vesteldes ei ole siin saalis mitte ainult üks tund läinud, aga me oleme sellises etapis, kus on väga oluline arutada, mis saab edasi ja mida tulevik toob. Eesti kaart on muutunud tundmatuseni. Praeguse seisuga jääb 213 valla asemel Eesti kaardile 70–75 valda, valitsuse otsuse kohaselt tänase seisuga konkreetselt 69, kui arvestatakse kõiki ettepanekuid, mida valitsus on teinud.
Loomulikult tekitavad need probleemid, mida te oma arupärimises esitasite, muret ka paljudes teistes kohtades. Paljud teisedki omavalitsused on väljas täpselt sama asja eest ja soovivad, et nende piirkonnas teenuste pakkumine ei halveneks. Aga üks selge viis, kuidas vähemalt neljaks aastaks end muudatuste või fataalsete otsuste vastu kindlustada, on valdadevaheline kokkulepe ja leping, mis sätestab, mitmeks aastaks peavad alles jääma koolid ja kultuurimajad ning millised teenused peavad ühes või teises vallas säilima. Ma arvan, et väga paljudes kohtades on töötatud mitte ainult hetkeseisu kallal, vaid on vaadatud ka tulevikku ja läbi mõeldud, missugune nende tulevik olema hakkab.
Pühalepa valla juhte võib kiita selle töö eest, mida nad on aastaid teinud. Aga tuleb kiita ka kõiki teisi inimesi, kes haldusreformi käigus, vaatamata sellele, et võib-olla neil ei olnud soovi naabritega ühineda, tegid seda tööd, sõlmisid lepingud ja arutasid piirkonna tulevikku. Loomulikult, tekkivas uues olukorras peavad nad püüdma pääseda volikokku, selleks et oma piirkonna elanike huvisid kaitsta. Aga see protsess ootab ees peaaegu kogu Eestis, 85%-s valdadest. See on kahjuks paratamatu. Samadele küsimustele tuleb otsida lahendusi kõigis nendes kohtades.
Lähen nüüd konkreetsete küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Kuidas tagada, et kõik need teenused, mis on praegu valla elanikele kättesaadavad (paljud neist tasuta), ei kaugene või ei muutu tasuliseks?" Ma arvan, et esimene võimalus selleks – ma seda juba mainisin – on ühinemiskokkulepe, kus need asjad ära fikseeritakse. Teiseks, uus vallavalitsus moodustub volikogu töö tulemusena, aga volikogu valivad elanikud. Ma arvan, et esindatus volikogus ongi see võtmeküsimus, mis tuleb inimestel lahendada, selleks et nende huvid oleksid kaitstud. Volikogu kannab poliitilist vastutust. Kui volikogu kärbib mingit teenust või teeb mingid funktsioonid tasuliseks, siis kindlasti järgneb sellele poliitiline vastutus. Ma arvan, et see on selline küsimus, millele ei saa ühest vastust anda. Aga kindlasti on volikogu valimised see võti. Kui volikogu saab valitud, siis ta saab seda piirkonda korralikult esindada ja kõik teenused on niisama heal tasemel olemas nagu varem.
Teine küsimus: "Kuidas tagatakse väiksemate valdade õiglane esindatus ja osalus loodava suurvalla võimuorganites ja otsustamisprotsessides?" Niipalju kui ma tean, Hiiumaa kaks valda, mis ühinesid, leppisid omavahel kokku osavalla põhimõttes ehk teenuseid hakatakse pakkuma osavaldade kaudu. Sama sõnumi on nad edastanud ka juhuks, kui kaks ülejäänud valda nendega ühendatakse. Nad on nõus osavalla põhimõttega edasi töötama. Plaan on kindlasti see, et teenused, mida praegu pakutakse väikestes valdades, kuhugi ei kaoks. Aga loomulikult, kui uus volikogu valitakse, siis tekib uus poliitiline situatsioon, vaatamata sellele, et võib-olla osutuvad valituks valimisliitude esindajad. Valimisliidud on need, kes vallas poliitikat kujundavad. Nii nagu nad on tänaseni töötanud Hiiumaa elanike heaks, nii nad ilmselt töötavad ka tulevikus.
Kolmas küsimus: "Kuidas tagada, et jõukamate ja viletsamate valdade liitumisel ei kaota tublimad oma aastatepikkuse töö vilju ning kehvemad ei lahenda oma probleeme naabrite arvel?" Kui vallas on kool korda tehtud, vaevalt siis naabervalla juhid tulevad ja hakkavad seda korda tehtud maja maha kiskuma. Ma arvan, et seda siiamaani tehtud tööd on elanikud väärtustanud. Vaevalt et uus volikogu teeb mingeid irratsionaalseid otsuseid või hakkab tegema midagi, mis inimeste loogikale vastu hakkab. Ma arvan ka seda, et uue valla juhtkond tegutseb ainult selle nimel, et vald saaks paremini areneda ja areng oleks ühtlane kogu uue valla territooriumil.
Neljas küsimus: "Kuidas kavatsetakse haldusreformi käigus säilitada seniste pikka aega eksisteerinud kohalike omavalitsuste identiteet ja nende ajalooline järjepidevus?" Ma arvan, et selles küsimuses on kohaliku omavalitsuse võimekust üle hinnatud. Ajaloolist identiteeti kannavad ikka inimesed, mitte kohalikud omavalitsused. Kohalikud omavalitsused täidavad konkreetseid funktsioone, mis on kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega neile ette kirjutatud. Loomulikult on piirkondliku identiteedi säilitamine üks olulistest punktidest. Aga nii nagu inimesed enne elasid Pühalepas, nii nad elavad seal ka edasi, ja kui nad enne elasid Käinas, siis nad elavad ka edasi Käinas. Midagi ei muutu. Kui vallamaja asubki nüüd Kärdlas, siis piirkondlikku elu see nii palju ei muuda, et kogu ajalooline pärand kohe prügikasti läheks. Tänan teid küsimuste eest!

Aseesimees Enn Eesmaa

Küsimuste voor. Martin Helme, palun!

Martin Helme

Aitäh, härra asespiiker! Lugupeetud minister! Seda juttu, et nad saavad volikogus oma huvisid kaitsta, ei toeta ju lihtne matemaatika. Kui Pühalepa vallas on natuke alla 1600 inimese ja ülejäänud valdades, mis liidetakse, on kokku 8000 inimest, siis neid valijaid, kes saaksid hääletada nende volikogu liikmete poolt, kes hakkaksid senise Pühalepa valla asju ajama, on nii vähe, et parim, mida nad saada võivad, on saada volikogusse üks-kaks inimest. Tegelikult ei olegi võimalik, et need inimesed saaksid uues volikogus poliitilise väljundi. See tähendab, et keegi ei seisa nende seniste saavutuste kaitsmise eest. See ongi kogu asja iva. Te rääkisite, et on kokku lepitud, mida ja kui kaua alles hoitakse. Te tegelikult ju ütlesite meile sellega välja, et kogu haldusreformi mõte on asju vaikselt kinni panema hakata. Mitteliitumise korral ei peaks aga neid kinni panema. On ju nii?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Ma arvan, et see minu vastus, mis te oma küsimuse lõpus välja tõite, oli kontekstist välja rebitud. Ma vastasin küsimusele, kuidas tagada, et teenused, mis on praegu valla elanikele kättesaadavad, inimestest ei kaugeneks ega muutuks tasuliseks. Ma rääkisin ühest viisist, kuidas seda teha. Loomulikult ei ole eesmärk – vähemalt meie erakond ei näe haldusreformil seda eesmärki – midagi kinni panna või kokku tõmmata. Ma ei ole päris nõus sellega, kuidas te mu sõnu tõlgendasite.
Aga mis puudutab esindatust, siis ma ütlen nii, et Eestis on ka hullemaid olukordi. Mina näiteks elan omavalitsuses, kus on üle 420 000 elaniku. Võib-olla mina olen kehv näide, aga võin öelda, et kui minu naabrinaisele ei meeldi näiteks see, et kuskil lähedal on prügi jäänud ära viimata, siis tema küll ei tunne, nagu tema huvid ei oleks volikogus esindatud. Ta lihtsalt kirjutab kuskile portaali või internetis mingit muud võimalust kasutades teatab linnaosa juhile ja probleem kindlasti lahendatakse. Kui ma ei eksi, siis selles suures omavalitsuses on isegi ühistransport tasuta. Kui volikogu on ellu kutsunud valitsuse, siis toimetatakse ühiste otsuste kohaselt. Ma arvan, et suurus ei ole siin nii põhimõtteline. Kui inimesed on tegijad ja tahavad asju paremaks muuta, siis ka nii suures kohalikus omavalitsuses, kus elab üle 400 000 inimese, on võimalik oma huvide eest seista. Ka niisuguses mitte väga suures kogukonnas, nagu on Hiiumaal, ma arvan, ei oleks see mingi probleem. Interneti ja telekommunikatsioonivahendite abil jõuavad probleemid, kui arvestada ka meie ühiskonna avatust, volikogu ja vallavalitsuse liikmeteni väga kiiresti, sõltumata sellest, kas nad asuvad Pühalepas või Kärdlas.

Aseesimees Enn Eesmaa

Raivo Põldaru.

Raivo Põldaru

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kui praegu on ühel vallal tasuta teenuseid omajagu ja olukord on hea, kõrvalasuvas vallas nii aga ei ole, mida siis nüüd loogika ütleb, kas ühinemise tõttu võivad need teenused kaduda, kuna ilmselt ei ole olnud valdadel ühesugused võimalused? Kuidas teie arvates need teenused ikkagi säiliksid? Tore oli kuulda, et inimestele osutatakse tasuta teenuseid. Aga teised sealsamas kõrval ei ole seda seni suutnud. Kuidas nad peavad suutma neid teenuseid pakkuda ja pealegi veel tasuta?

Riigihalduse minister Mihhail Korb

Aitäh! Väga õige, tulebki valida juhid, kes suudavad elu nii korraldada, et teenused on tasuta. Veel kord toon näite ühe kohaliku omavalitsuse kohta, kus elab üle 400 000 inimese. Siin suudetakse pakkuda tasuta teenust, aga ma olen väga nõus tasuta ühistranspordi kritiseerijatega, et see ei ole tegelikult tasuta. Keegi ikkagi maksab ja maksab loomulikult maksumaksja. See on alati valikute ja võimaluste küsimus. Kogemused näitavad, et inimesed väga hindavad, kui nende eest hoolitsetakse ja nende heaks töötatakse. Kas tasuta on alati hea? Ma ei oska vastata. Mõnel puhul on see väga hea, mõnel puhul tuleb aga kaaluda, kas ikka kõik peab täiesti tasuta olema. See on kaalutlemise koht. Aga inimesed hindavad väga, kui sotsiaalseid teenuseid, ka huviringe ja teisi häid asju pakutakse tasuta. Inimesed valivad sellised juhid, kes suudavad korraldada elu nii, et see muutub paremaks.

Aseesimees Enn Eesmaa

Aitäh, austatud minister! Rohkem küsimusi ei ole. Läbirääkimiste vooru avab Martin Helme. Kaheksa minutit.

Martin Helme

Lugupeetud asespiiker! Hea minister! Ma pean küll ütlema, et ma ei ole vastustega absoluutselt rahul. Kogu see jutt ei klappinud mitte ühestki otsast. Alustame sellest, et tuleks valida niisugused omavalitsusjuhid, kes suudavad omavalitsust hästi valitseda. Aga Pühalepas nii ongi tehtud! Aastaid ja aastaid on nii tehtud! Võlga ei ole, asutused töötavad. Koolid, tasuta koolitransport, kultuurimajad – kõik toimib! Nad ongi selliseid juhte valinud, aga nüüd nad enam ei saa neid valida, sest nad liidetakse nii suure omavalitsusega, et nende hääl selles omavalitsuses enam kõlama ei hakka. Nad neelatakse alla teiste omavalitsuste poolt, kus on senimaani olnud sellised juhid, kes on laenanud lubatud piirini ega ole saanud hakkama sellise kvaliteediga teenuste pakkumisega nagu Pühalepas. Pühalepa inimestel ei ole võimalik jätkata senise tasemega poliitilise juhtimise valimist, sest nende hääl kaob Hiiumaa saarel ära. See on kogu asja iva.
Siin räägiti sellest, et mitmed teised omavalitsused ka ei ole tahtnud liituda, aga on siiski lõppkokkuvõttes olukorraga leppinud ning nad on leppinud kokku, kui kaua püsivad alles nende koolid, kultuurimajad ja muud asutused. See on ju tegelikult läbi lillede ütlemine, et heal juhul kuni järgmiste valimisteni hoitakse alles need asutused, millega inimesed on harjunud. Kuni järgmiste valimisteni, st kolm või neli aastat, ja siis nad ikka kaovad. Ehk antakse mingi üleminekuperiood, aga lõpuks sureb elu välja nendes väikestes maakohtades, mis siiamaani on olnud iseseisvad omavalitsused ja tulnud omadega ka toime.
Ma pean veel kord rõhutama – ma olen rõhutanud seda iga kord, kui me oleme siin haldusreformist rääkinud –, et neid omavalitsusi, sõltumata suurusest, kes saavad päris hästi või väga hästi hakkama, on Eestis palju rohkem kui neid omavalitsusi, kes ei saa hakkama. Meile millegipärast kogu aeg tuuakse näiteid selliste paikade kohta, kus asjad on halvasti, aga neid kohti on palju vähem kui neid, kus asjad on hästi. Nüüd võetakse nendelt inimestelt ja nendelt omavalitsustelt ära võimalus oma elu korraldada, kõik pannakse ühte suurde katlasse ja nad peavad hakkama tegelikult teiste valdade võlgu maksma. Nad peavad hakkama oma asutusi kinni panema või inimestelt trennide ja huvialaringide eest raha küsima. See ongi haldusreformi reaalsus. See on see, mida inimesed saavad pärast seda, kui need ühendamised on toimunud.
Jah, mõnel pool on suurte vaidluste tulemusel kokku lepitud, et seda reaalsust lükatakse natuke edasi ning kaks või kolm aastat hoitakse veel mõni kool lahti. Aga me teame, mis juhtub koolidega, mille kohta kogu aeg avalikult räägitakse, et tal ei ole tulevikku. Need koolid jooksevad ise lastest tühjaks. Kui antaks vastupidine signaal, et see kool hoitakse igal juhul lahti ja siin on elu tagatud, siis see ei jookseks lastest tühjaks. Aga Eestis on küll ja küll näiteid selle kohta, kuidas sellise solgutamise tagajärjel tulebki asutused kinni panna, sest inimesed tegutsevad juba ennetavalt ega pane lapsi esimesse klassi mitte kodulähedasse kooli, vaid kuskile kaugemale. See on selle haldusreformi tegelik tulemus.
Mind väga häirib ka jutt paratamatusest. Me oleme aasta ja veel kauem rääkinud sellest, kuidas on paratamatu, et inimesed kolivad Eestist ära ja Eesti sees kolivad inimesed väikestest kohtadest suurtesse kohtadesse ja väikesed kohad surevad välja. Mina ütlen selle kohta, et need inimesed, kes arvavad, et ühiskondlikud protsessid on paratamatud, võtku õng, mingu kalale ja puhaku jalgu, aga ärgu tegelgu valitsemisega. Riigivalitsemise mõte on suunata ühiskondlikke protsesse. Kui inimesed arvavad, et kõik need protsessid on paratamatud, siis ärgu tegelgu valitsemisega. Mina ei arva, et meil on ükski asi paratamatu või vältimatu. Nii lihtsalt ei ole! See, kus ja kuidas inimesed elavad, mismoodi läheb majandusel või kuidas toimivad koolid, on kõik poliitiliste valikute, raha suunamise ja haldusstruktuuride küsimus. See ei ole paratamatus. Just need valikud, mis Eestis on tehtud, on toonud kaasa koolide hääbumise ja laste huvialaringide kas sulgemise või seal osalemise tasude suurenemise. Need valikud on toonud kaasa selle, et seni eelarveliselt väga hästi toime tulnud omavalitsused peavad hakkama teiste võlgu maksma. Need on poliitilised valikud, see ei ole mingi paratamatus.
Mul on peaaegu kahju ministrist, kes sööb siin varem valmis keedetud suppi, aga ma ei näe praeguse valitsuse ega praeguse ministri mingisugustki soovi olulist kursikorrektiivi teha. See on tegelikult veel üks näide selle kohta, et saab rääkida Keskerakonna kannapöördest. Aitäh!

Aseesimees Enn Eesmaa

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Ka tänane viimane, kaheksas arupärimine on saanud vastused.


9. 21:37 Vaba mikrofon

Aseesimees Enn Eesmaa

Pärast haamrilööki on võimalus osaleda vabas mikrofonis. Sellekohaseid soove ma ei näe. Austatud kolleegid, tänan teid pika ja debattiderohke tööpäeva eest! Kohtume homme kell kümme.

Istungi lõpp kell 21.38.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee