Vastan esitatud küsimustele ja olen päris rõõmus, et saan võimaluse seda üsna pakilist teemat siin teie ees kajastada, sest ilmad on taas kord külmaks läinud.
Esimene küsimus: "Töörühma loomise ülesande saamisest on möödunud seitse kuud. Mis on muutunud selle ajaga paremaks inimeste jaoks, kes elavad majades, kus küte on kinni keeratud?" Tegemist on korteriühistute võlgnevuste probleemiga. Vahepeal jõuti äärmusliku meetmeni ehk soojusvarustuse katkestamiseni. Selles olukorras on oluline teha esmalt kõik selleks, et soojusvarustus taastataks. Selle nimel tehti suve jooksul ära väga palju ja nüüdseks on soojusvarustus taastatud.
Järgnevalt tutvustan Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tegevusi ja annan ülevaate töörühma tööst. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on tegelnud soojusvarustuse katkestamisega seotud probleemide kogumiga ning me oleme moodustanud töörühma, kuhu olid esialgu kaasatud Justiitsministeeriumi, Eesti Maaomavalitsuste Liidu ja Eesti Linnade Liidu esindajad. Töörühma esimene kohtumine leidis aset 2016. aasta 26. aprillil. Probleemi selgitamise järel otsustati kaasata töörühma töösse veel Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi esindajad. Töörühma osapooled on probleemiga tegelnud. Ma pean tunnustama ministeeriumiametnikke, aga ka kohalike omavalitsuste esindajaid ja korteriühistute liitu panuse ja väga hea koostöö eest.
Kiireim lahendus on kaugkütte taastamine korterelamutes, mida on praeguse seisuga ka tehtud. Tänaseks on saavutatud olukord, kus kõige kriitilisemas piirkonnas (see piirkond tehti kindlaks esialgselt) ehk Kohtla-Järvel, Ahtmes ja Jõhvis on kõigis majades kaugküte taas sisse lülitatud. Hinnangulist väidet, et kütteta on endiselt 100 kortermaja, ei saa kahjuks pidada tõsiselt võetavaks. Kindlasti nõustuvad kõik sellega, et tarbijad peavad tarbitud teenuse eest tasuma. Võlgnevuste probleemil on aga mitu tahku ja see puudutab mitmeid sihtgruppe.
Kõige olulisem on lahendada nende koduomanike probleemid, kes on kütte eest tasunud. Nõuda nendelt teiste korteriomanike tasumata jäetud arvete tasumist on selgelt ebaõiglane. Samuti on ebaõiglane panna kütte eest tasumise koormus kohalikele omavalitsustele. Võlgnevuste puhul on kõige tõhusam tegelda probleemide ennetamisega ja oluline on lahendada need võimalikult varases staadiumis. Seejuures peavad kõik osapooled – võrguettevõte, kohalik omavalitsus, korteriühistu ja üksikisik ehk teenuse lõpptarbija – tegema võimalikult tihedat koostööd. Selleks on õiguslikud lahendused olemas.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on oma tegevusega kaasa aidanud, teavitades osapooli olemasolevatest lahendustest ning kutsudes neid üles koostööle. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on saatnud võrguettevõtetele, kohalikele omavalitsustele ja ka korteriühistutele kirjad, mis kutsuvad üles seda probleemi lahendama ja probleemi ilmnemise korral sellega kohe tegelema. Nad juhivad tähelepanu vajadusele teha võlglastega tegelemisel aktiivset koostööd võrguettevõtete, kohalike omavalitsuste ja korteriühistute esimeestega.
Teine küsimus: "Milliste seaduste muutmiseks teeb ettepaneku töörühm, et antud ebaõiglast olukorda, kus kannatavad oma kohustusi korralikult täitvad inimesed, tulevikus vältida?" On oluline aru saada, et probleem on komplitseeritud ja sellel ei ole üht kiiret lahendust, mida saaks saavutada, muutes ühte või teist õigusakti. Vaja on võtta vastu põhimõtteline otsus tegelda elamupoliitika korraldamisega selliselt, et elementaarsed elamistingimused oleksid tagatud kõigile Eestis elavatele inimestele ja samuti oleks tagatud elutähtsate teenuste toimimine. Seal, kus turg ei toimi, peab appi tulema kohalik omavalitsus. Riik peab selleks looma nii õigusliku raamistiku, mis praktikas töötab, kui vajaduse korral eraldama ka rahalised vahendid elamistingimuste parandamiseks.
Rahalised vahendid on meil olemas tänu rekonstrueerimise jaoks mõeldud toetusmeetmele, mida saavad taotleda nii korteriühistud kui ka kohalikud omavalitsused. Kasutusest väljalangenud elamufondi lammutamiseks saavad kohalikud omavalitsused samuti toetust. Kohalike omavalitsuste probleem seisneb sageli just omandiküsimuses, mille lahendamiseks on praegu juba olemas õiguslik raamistik, aga see ei toimi kõigis piirkondades. Käesoleva aasta lõpuks valmib võrdlev õiguslik analüüs, seejärel saame esitada konkreetsed ettepanekud ja tutvustada neid avalikkusele.
Järgnevalt selgitan, mida on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium probleemi lahendamiseks teinud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on esitanud soojusvarustuse katkestamist käsitleva seadusmuudatuse, mis oluliselt parandab tarbijate olukorda, sest sisuliselt on selle eesmärk kaitsta inimesi kaugkütte väljalülitamise eest kõige külmemal ajal ja kõige intensiivsemal kütteperioodil. Tõsi, probleemi see täiesti ei lahenda. Kui korteriühistul tekivad taas suured võlgnevused, on ettevõtjal õigus teenuse pakkumist piirata, kuid 1. oktoobrist kuni 30. aprillini on see protseduur järgmine. Sellest, kui tarbija on võlateatise kätte saanud, peab olema möödas 90 päeva (varem oli tegemist seitsmepäevase etteteatamisega). Kui soojusvarustuse katkestamise aluseks olnud asjaolud ei ole selle aja jooksul kõrvaldatud, siis on ettevõtjal õigus teenuse pakkumist piirata.
Kuna soojusettevõtetelt saadud tagasiside põhjal on selgunud, et korteriühistud maksavad kütteperioodi jooksul võlgu jäädud teenuste eest tavaliselt suvisel, küttevälisel perioodil, on ministeerium lisanud 13. juunil Riigikogule menetlemiseks saadetud kaugkütteseaduse muutmise seaduse eelnõusse 264 võimaluse jagada kaugkütte müügihind kaheks komponendiks. See võimaldab hajutada küttekulusid terve kalendriaasta peale. Kahekomponendilise hinna puhul jaotab soojusettevõte soojuse tootmiseks ja jaotamiseks tehtud püsikulud (need on investeeringukulud, tegevuskulud jm) ning soojuse tootmiseks ja jaotamiseks tehtavad muutuva iseloomuga kulud (nt kulutused kütusele, elektrienergiale jne) eraldi hindade alla. Seega maksaks tarbija kütteperioodil senisest väiksema summa ning kataks vähese energiatarbimise ajal kaugküttesüsteemi kasutamisega seotud kulusid. Praegu kasutavad soojusettevõtted tavaliselt ühekomponendilist ehk megavatt-tunnil põhinevat hinda.
Ka justiitsminister saatis 25. oktoobril s.a oma arusaama võlgnevusprobleemi lahendamise kohta, kus ta tõi välja mõned eelkõige distsiplineeriva iseloomuga meetmed. Justiitsminister pakkus, et kohtule võiks ette näha võimaluse vabastada korteriühistud või korteriomanike ühisused riigilõivu tasumise kohustusest hagide puhul, mis on esitatud võlgnikust korteriomaniku vastu. Peale selle võiks kohtul olla võimalus vabastada korteriühistu või korteriomanike ühisus ajutise halduri tasu ettemaksmise kohustusest, kui need soovivad pikaaegse võlgniku suhtes algatada pankrotimenetluse. Kuna pankrotihalduritel on õigus oma töö eest tasu saada, tuleb neile tasu maksmiseks leida lisavõimalusi ka riigieelarvest.
Samuti pakkus justiitsminister võimalust vähendada elutähtsate tegevuste korral (nt soojusenergia, ühisveevärk, kanalisatsioon, gaas, elekter) viivise määra ja näha ette piirang, et korteriühistu või korteriomanike ühisuse puhul tuleks mittetäieliku makse tegemisel lugeda esmajärjekorras kaetuks põhivõlg, seejärel kulutused ja kõige lõpus intressid, sh viivis. Minister on käinud välja ka võimaluse, et korteriomandi ostab välja kohalik omavalitsus. Ta on pakkunud sundvõõrandamist ja abistamist uue elukoha ostmisel ning ümberasumiseks toetusmehhanismi loomist. Justiitsministeeriumi hinnangul võiks probleemses majas tarbitavate elutähtsate hüvede eest tasumise kohustus teatud tingimustel üle minna ka kohalikule omavalitsusele, seda ulatuses, mis vastab kohustusi mittetäitvate korteriomanike kohustuse suurusele jooksvas kuus.
Kaalusime neid ettepanekuid, kuid me ei pea õigeks, et kohalik omavalitsus peaks täitma võlausaldaja rolli, samuti ei peaks kohalik omavalitsus asuma võlgnevuste probleemi lahendamisel kohtutäituri või inkassaatori rolli. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on eelkõige tagada elutähtsate teenuste toimimine ning elamu- ja kommunaalteenuste korraldamine. Eeltoodud ettepanekuid on arutatud ning eelnevalt viidatud uuringus hinnatakse ka nende rakendusvõimalusi ja samuti võimalikku efektiivsust. Distsiplineerivad meetmed võiksid olla praktikas rakendatavad küll aktiivse turuga piirkondades, samas näiteks Ida-Virumaal, mis on selle küsimuse põhjal otsustades peamine probleemne koht, on probleem keerulisem ja ulatuslikum ning selliste mõnevõrra kosmeetiliste lahendustega on seda väga keeruline lahendada.
Seega, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on töötanud välja toetusmeetmed korterelamute rekonstrueerimiseks, samuti kasutusest väljalangenud elamufondi lammutamiseks. Neid on edukalt kasutatud ja on rõõm tõdeda, et taotlejaid on olnud ka väiksemates asulates. See kinnitab, et elu ei ole üksnes Tallinnas, vaid näiteks ka Lääne-Virumaa ja Põlvamaa omavalitsused ja koduomanikud parendavad oma kinnisvara ja investeerivad oma elukeskkonda. Peamine takistus on loomulikult isikud, kes on omanikuks vaid formaalselt ja tegelikult ei täida oma igapäevaseid omanikukohustusi. Selle probleemiga seisavad silmitsi eelkõige need kohalikud omavalitsused, kust on toimunud väga ulatuslik väljaränne. Seetõttu ei saa korteriühistu ega kohalik omavalitsus probleeme lahendada, kuna neid omanikke ei ole võimalik kätte saada. Omandiküsimuse kontekstis on probleemi aruteludel leitud, et on vaja tellida see viidatud võrdlev õiguslik uuring ja selgitada välja, millised on võimalikud lahendused just nimelt selletüübiliste korterelamute puhul. See võrdlev uuring on tellitud, selle tulemused tulevad detsembri alguses ja lahendusettepanekud töötatakse nende alusel välja samuti detsembris.
Kolmas küsimus: "Õiguskantsleri aastaülevaates leiab mainimist ka kütteta korterelamute probleem. Õiguskantsler tunnistab, et olukorda, kus õigusaktides ette nähtud lahendused praktikas ei toimi, ei saa seadusandja ega valitsus tegevusetult pealt vaadata. Inimestel on õigus nõuda "tööriistu", mis ei eksisteeri vaid paberil, vaid mida saab ka päriselt kasutada. Millised on Teie hinnangul tänasel päeval need "tööriistad", mida saavad kütteta korterelamutes elavad inimesed probleemi lahendamiseks kasutada?" Oma 17. veebruari kirjas viitas õiguskantsler vajadusele võtta ammendavalt kasutusele kõik senised võimalused võlgnevuste tasumiseks ja alles siis uurida seadusmuudatuste tegemise võimalust. Sellest põhimõttest lähtuvalt on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium pöördunud soojus-, gaasi- ja elektriettevõtete, korteriühistute ja kohalike omavalitsuste poole. Pöördumises selgitas ministeerium ettevõtete, korteriühistute ja kohalike omavalitsuste õigusi ja kohustusi võlgnevustega tegelemisel. Samas andsime ülevaate võlgnevustega tegelemise võimalustest. Ühtlasi palus ministeerium esitada soojus-, gaasi- ja elektriettevõtetel andmed võlgnevuste ja võlgnevuste tõttu soojus-, gaasi- või elektrivarustuse katkestamiste kohta.
Esitatud andmetest selgus, et probleemi teravik, nagu eespool viidatud, asub eelkõige Ida-Virumaal, täpsemalt Ahtme, Jõhvi ja Kohtla-Järve ühendvõrgupiirkonnas. Saadud andmete alusel koondas ministeerium oma tähelepanu eelkõige just nimelt sellele piirkonnale, kus probleem on kõige pakilisem. Me saame täiesti aru, et kõige olulisem on tagada elanikele küte. Kohalike omavalitsuste, soojusettevõtte, korteriühistute ja ministeeriumi koostöö tulemusena oli nimetatud piirkonnas suvisest võlgnevusest, mis oli suurusjärgus 116 000 eurot, jäänud 1. novembri seisuga alles 13 000 eurot, kusjuures soojusvarustus on senistel võlglastel taastatud, enamikule koduomanikest on kaugküte praeguseks tagatud. See näitab, et paljudel juhtudel ei ole probleem mitte niivõrd tööriistade puudumises, kuivõrd eelkõige osapoolte teadmatuses, millised on üldse nende võimalused võlgnevustega tegelda.
Samas ei ole õige, kui võlgnevusi tasuvad korteriühistu teised, maksuvõimelised liikmed, ega ka nende tasumine riiklike toimetulekutoetuste abil. Ühel hetkel oleme siis olukorras, kus vajadus toimetulekutoetuste järele ületab võimekuse või maksujõulised elanikud otsustavad samuti mitte arveid tasuda, mis omakorda viib kriisi eskaleerumiseni. Kuna probleem on tõsine ja see võib eskaleeruda, leiame, et tuleb välja töötada kriisiplaan, mis võimaldaks lahendada probleemi kestvalt. Lahendust vajab eelkõige ausate ja maksujõuliste koduomanike sihtgrupp. Need inimesed tahavad selles piirkonnas elada, kuna neil on seal töö, kodu ja kogukond ning neil on piirkonnaga tekkinud ka emotsionaalne side.
Esile on toodud fakt, et suuresti on probleemi põhjuseks demograafiline olukord. Riik või kohalik omavalitsus ei saa laiutada käsi ja anda edasi sõnumit, justkui piirkondadest, kust on toimunud suur väljaränne, oleks kõigil ratsionaalne ära kolida. Paraku pean tõdema, et just sellise sõnumiga esinevad elamupoliitilistel aruteludel sageli paljud huvigrupid ja kinnisvaraarendajad. Olukorras, kus elanikud soovivad asulas edasi elada, tarbida kohalikke teenuseid ning luua lisandväärtust ja on potentsiaali, et ka nende järeltulijad elavad tulevikus samas piirkonnas, tuleb luua eeldused olemasoleva elamufondi püsimiseks ja elutähtsate teenuste toimimiseks.
Kas ma saan aega juurde, et ma saaksin ka neljandale küsimusele vastata?