Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu 5. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Kõnesoove ei ole.
Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 52 Riigikogu liiget, puudub 48, aga see arv muutub üsna kiiresti.


1. 10:01 Horvaatia Vabariigi Euroopa Majanduspiirkonnas osalemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu (284 SE) esimene lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Liigume tänase päevakorra juurde. Meie esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Horvaatia Vabariigi Euroopa Majanduspiirkonnas osalemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 284 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks välisminister Jürgen Ligi!

Välisminister Jürgen Ligi

Austatud Riigikogu! Selle seadusega ratifitseeritakse Horvaatia Vabariigi Euroopa Majanduspiirkonnas osalemise leping. Leping kehtestab Horvaatia Vabariigi Euroopa Majanduspiirkonnaga ühinemise tingimused. Laienemislepingu sõlmimise vajadus tuleneb Horvaatia ühinemislepingust Euroopa Liiduga, mis kirjutati alla 9. detsembril 2012, ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklist 128, mille kohaselt peab iga Euroopa riik, kellest saab Euroopa Liidu liige, taotlema lepinguosaliseks saamist.
Euroopa Majanduspiirkonna lepingu alusel on Euroopa Vabakaubanduspiirkonna riikidel – Norra, Island, Liechtenstein, Šveits – võimalik osaleda Euroopa Liidu siseturul, samas säilitades sõltumatuse Euroopa Liidu ühisest põllumajandus- ja kalanduspoliitikast. Euroopa Majanduspiirkonna lepingu järgi kohaldatakse Islandile, Liechtensteinile ja Norrale kogu Euroopa Liidu õigustikku valdkondades, mida lepingus käsitletakse. Euroopa Majanduspiirkonna lepingu osalised on praegu Euroopa Liit, 27 liikmesriiki, ning Norra, Island ja Liechtenstein.
Eestis tuleb Euroopa Majanduspiirkonna laienemisleping ratifitseerida, kuna sellega muudetakse lepingut, mis koos Eesti ühinemist käsitleva laiendamislepinguga samuti Riigikogus ratifitseeriti. Euroopa Majanduspiirkonna laienemisleping koosneb seitsmest artiklist ja kahest lisast. Selle laienemislepinguga samal ajal kirjutati alla ka lõppakt, millele on lisatud praeguste lepinguosaliste ja Horvaatia ühisdeklaratsioonid ja -avaldused. Lepingu allakirjutamisel tehtud deklaratsioonid ja avaldused tuleb ka ratifitseerimisel ametlikult kinnitada. Samuti on lepinguosalised lõppaktiga leppinud kokku, et võtavad arvesse EMP laienemislepingule lisatud protokolle, mis on seotud Euroopa Liidu ja teatud EFTA riikide vahel sõlmitud lepingutega. Tänan!

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan! Teile on ka küsimusi. Viktor Vassiljev, palun!

Viktor Vassiljev

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! Kui me nüüd väga kaugele ajalukku ei lähe, lausa Austria-Ungari aegadesse, siis Horvaatia tekkis Jugoslaavia lagunemisel. Seal on terve hulk riike, kellel on omavahel väga keerulised suhted. Mõned on nagu sõbrad ja teised vaenlased. Kas see samm, Horvaatia ühinemine Euroopa Majanduspiirkonnaga, muudab kuidagi ka Horvaatia lähinaabrite omavahelist läbisaamist?

Välisminister Jürgen Ligi

Aitäh! Mul on väga raske prognoosida, kas sellel on suurt mõju, aga loodetavasti muudab see suhted paremaks. Horvaatia välisminister ütles äsjasel välisministrite kohtumisel, et Horvaatia ei ole Balkani riik. See pidi ilmselt tähendama seda, et neil ei ole enam selliseid probleeme nagu lõuna poole jäävatel riikidel.

Aseesimees Jüri Ratas

Mark Soosaar, palun!

Mark Soosaar

Lugupeetud minister! Lühike küsimus: mitmendal kohal on Horvaatia majandussuhetes Eestiga?

Välisminister Jürgen Ligi

Aitäh! Mitte väga kõrgel kohal. Täpset infot ei ole mul aga praegu kuskilt võtta.

Aseesimees Jüri Ratas

Aadu Must, palun!

Aadu Must

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on samasugune uudishimu umbes sama valdkonna kohta nagu Viktor Vassiljevil, aga veidi lihtsam küsimus. Kas Balkani piirkonnas on veel riike, kes ootavad analoogilise lepinguga ühinemist või on see protsess seal nüüd juba lõpule jõudnud?

Välisminister Jürgen Ligi

Aitäh! Balkanil on iseenesest taotlejariike, kes soovivad Euroopa Liitu astuda, aga majanduspiirkonnaga ühinemine järgneb Euroopa Liiduga liitumisele. Nii et seni, kuni ei ole toimunud Euroopa Liidu laienemist, ei saa me rääkida ka majanduspiirkonnaga liitumisest. Saab küll tegelikult, aga ma ei tea, et keegi oleks eraldi püüdnud EFTA moodi sinna kuuluda.

Aseesimees Jüri Ratas

Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh, juhataja! Lugupeetud välisminister! Mitu riiki enne Eestit on selle lepingu ratifitseerinud?

Välisminister Jürgen Ligi

Tänan! Seda mul täpselt teada ei ole. Aga siin ei ole ka mingeid selliseid poliitilisi pingeid taga, et äkki teised ei ratifitseeri vms. Kõik riigid on aktsepteerinud Horvaatia liikmesuse Euroopa Liidus, ei ole kahtlust. Nendel, kes veel ei ole jõudnud, on lihtsalt protseduurilised venimised. Täpset arvu ma ei pea sisuliselt oluliseks.

Aseesimees Jüri Ratas

Märt Sults, palun!

Märt Sults

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Küsimus lihtne: miks Horvaatia ei defineeri ennast Balkani riigina, kui ta on Balkani riik?

Välisminister Jürgen Ligi

Nii, avasingi laeka. Balkani riik ei ole võib-olla täpne sõna. Huvitaval kombel peetakse sõna "balkaniseerimine" Euroopas peaaegu poliitkorrektseks. Praegu tuli mulle meelde selline lugu. Horvaatia minister võttis sõna, et ärge sellist sõna kasutage, meie sinna ei kuulu, meie ei ole balkaniseerimisega seotud. Tegelikult mõeldi killustamist, nii et sõna "balkaniseerima" kõrvaldati meie dokumendist. See on väga mõistlik. Aga just riigi puhul, mis geograafiliselt sinna kindlasti kuulub, kuid ajalooliselt, kvaliteedimärgina balkaniseerimist ei aktsepteeri.

Aseesimees Jüri Ratas

Peep Aru, palun!

Peep Aru

Aitäh, lugupeetud minister! Kas sinu eelnevast jutust ja vastustest võib teha sellise järelduse, et üldiselt on tegemist meie jaoks lihtsalt formaalsusega?

Välisminister Jürgen Ligi

Aitäh! Tõesti on tegemist formaalsusega, aga väga tähtsa formaalsusega.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni liikme Deniss Boroditši!

Deniss Boroditš

Austatud istungi juhataja! Kolleegid! Hea välisminister! Majanduskomisjon arutas eelnõu oma 10. oktoobri istungil. Meil tekkis ka väga huvitav ja põnev arutelu. Kõigepealt huvitas majanduskomisjoni liikmeid, et kuivõrd lepingu üks eesmärkidest on majandus- ja kaubandussidemete tihendamine ja edendamine, siis kuidas Eesti seisukohalt midagi paraneks ning kas Eesti ja Horvaatia vahelised kaubavood võiksid kasvada. Välisministeeriumi esindas asekantsler Väino Reinart, kes rääkis pikalt sellest, et Eesti ja Horvaatia majandussuhteid reguleerivad Euroopa Liidu aluslepingud. Kõnealune leping laiendab Horvaatia õigusi ja kohustusi peamiselt nelja põhivabaduse suhtes Euroopa Majanduspiirkonna liikmetega, kes ei kuulu Euroopa Liitu. Nagu te kõik teate, need riigid on Liechtenstein, Norra ja Island. Ja lihtsalt üks märkus: leping ei käsitle ühtset kalandus- ja põllumajanduspoliitikat.
Teine küsimus, mis huvitas komisjoni liikmeid, oli see, kas Brexit võib mõjutada kõnealust lepingut. On spekuleeritud, et Ühendkuningriik tahab pärast Euroopa Liidust väljaastumist jääda selle lepingu liikmeks. Aga see tähendaks, et Suurbritanniale jääks tööjõu vaba liikumise põhimõte alles, sest leping reguleerib ka nelja põhivabadust, mis on ka Euroopa Liidu riikide vahel. Samuti peab ta panustama, kuigi väiksemal määral, Euroopa Liidu ühtsesse eelarvesse, kuid sõnaõiguseta. Seetõttu ei peetud seda varianti võimalikuks.
Sellega debatt meil komisjonis lõppes ja me tegime mõned menetluslikud otsused. Esiteks otsustasime võtta eelnõu täiskogu päevakorda. Teiseks tegime ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 3. novembri. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh, hea ettekandja! Teile on samuti küsimusi. Mark Soosaar, palun!

Mark Soosaar

Lugupeetud ettekandja! Kas komisjonis räägiti ka sellest, et peamistes kaubavoogudes on peale turistide veel midagi?

Deniss Boroditš

Nagu ma juba esimeses punktis mainisin, tõusetus küsimus, kas ja kuidas selle lepingu ratifitseerimisega Eesti jaoks midagi muutub. Ei muutu, järelikult ei pea me rääkima ei turistide voogudest ega muudest voogudest.

Aseesimees Jüri Ratas

Toomas Vitsut, palun!

Toomas Vitsut

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Kas Horvaatia on selle lepingu juba ratifitseerinud?

Deniss Boroditš

Ma ütlen ausalt, ei oska öelda. Aga ma eeldan, et ta on seda teinud. Riik, kes lepinguga liitub, peab selle igal juhul ka ratifitseerima.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 284 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 284 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 3. novembri kell 17. Esimene lugemine on lõpetatud ja ka esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.


2. 10:12 Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu (245 SE) esimene lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde. Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu 245 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Mailis Repsi!

Mailis Reps

Austatud juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Eesti on ühinenud kõikide olulisemate rahvusvaheliste inimõigusi puudutavate dokumentidega, mis muu hulgas käsitlevad ka kõige laiemalt õigust haridusele. Ainuüksi ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt peab haridus olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele. Eesti hariduspoliitika lähtepunktiks on juba mõne aasta eest välja kujunenud kaunikõlaline eesmärk: kaasav haridus. Nimetatud printsiibi alusel on igal õppijal õigus saada haridust oma võimete ja vajaduste järgi. Igal koolilapsel on õigus saada vajalikku tuge kiiresti ja väga healt spetsialistilt.
Eestis on hariduslike erivajadustega lapsi üle 23 000 ja nad moodustavad ligi 17% üldhariduskoolide õpilaste koguarvust. Mõne aasta eest otsustati erivajadustega lapsed jagada HEV1-ks ja HEV2-ks. Definitsiooni taga on aga palju põhimõttelisem muutus. HEV1-lapsed on üldjuhul kodulähedaste munitsipaalkoolide õpilased, kes vajaduse korral toetuvad koolis olevatele tugispetsialistidele, HEV2-lapsed aga saavad soovi korral ka riigikoolidelt tuge. Haridus- ja Teadusministeeriumis väljatöötatud hariduslike erivajadustega õpilaste õppekorralduse kontseptsiooni kohaselt peaksid 2020. aastaks kõik HEV1-õpilased, kaasa arvatud praegu lihtsustatud õppekava järgi õppivad lapsed, õppima meil tavakoolides.
Paraku on aga nii põhimõttelise muudatuse sisu jäänud ühiskonnas lahti rääkimata. Kas tavakooli keskkond on nende laste ja noorte jaoks turvaline ning kas erivajadustega lastele on tagatud piisav tugi? Õpetajatel ja koolijuhtidel puuduvad spetsiifilised oskused raskemate hariduslike erivajadustega tegelemiseks. Lisaks seisavad koolid tihtilugu silmitsi nii rahalise kui ka inimressursi nappusega, mistõttu ei ole eriklasside moodustamiseks piisavalt vahendeid. Logopeedid, eripedagoogid, psühholoogid ja sotsiaalpedagoogid on aga hariduslike erivajadustega laste õpetamiseks hädavajalikud, seda nii väiksema kui ka suurema erivajaduse puhul. Vahe on lihtsalt selles, et varajase sekkumise korral võib laps teatud aastate pärast täiesti tavalises ja ka üsna suures klassis kenasti hakkama saada. Teise lapse puhul võib aga üks ühele õpe olla ainuke võimalus kogu tema koolitee jooksul.
2010. aastal vastuvõetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestati, et õpilasele tagatakse vähemalt eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenus. Seejuures lubati valitsuse määrusega, et tugispetsialistide töö tasustamiseks võib kasutada riigilt kohalikele omavalitsustele antavat hariduseraldist. Lihtsamalt öeldes, kui õpetajatele ja koolijuhtidele ettenähtud palgad olid välja makstud, said haridustoetusest palgaraha ka eripedagoogid, logopeedid jne. Kahjuks hakati poliitilistel põhjustel rääkima, et tugispetsialistid ei ole õpetajad ja nendele palga maksmine olevat raha sihipäratu kasutamine. Kurb on aga, et kogu see vaidlus muutis suhtumist tugisüsteemidesse. Kui seni olid tugispetsialistid lihtsalt pedagoogid, siis ühtäkki muutusid nad justkui õpetajate toas kõrvalseisjateks. Tugispetsialistide koolitus, täienduskoolitus ning nende ülitähtis roll meie koolisüsteemis – need kõik on teemad, millele me kultuurikomisjonis ning aeg-ajalt ka siin suures saalis oleme püüdnud aina uuesti ja uuesti tähelepanu pöörata. Mõistame ju, et kui 2020. aastaks peaksid tõesti kõik praegused HEV1-lapsed õppima tavakoolis, siis lihtsalt väitest, et las kohalik omavalitsus ja kool tagavad teenuste olemasolu, ei piisa. Just seetõttu algataski Keskerakonna fraktsioon eelnõu, millega soovime meelde tuletada, et siin vajame kiireid lahendusi, vajame hariduspoliitilist konsensust, kuidas edasi liikuda.
Viimased kolm aastat on tugispetsialistide rahastamine aga olnud suur tüliõun ning ministrite vahetumisega on muutunud ka tugispetsialistide rahastamise kord. Kui veel eelmisel aastal tohtis kooli tugispetsialistide tööd rahastada omavalitsustele eraldatud investeeringukomponendist, siis selle aasta algusest kadus ka see võimalus. Nüüd on tugispetsialistide palgatõus võimalik vaid juhul, kui direktorite ja õppealajuhatajate palgafondist või õpikute ja töövihikute rahast midagi üle jääb.
Praegu pakub riik koolidele tugispetsialistide teenust maakondlike nõustamiskeskuste kaudu ning kui vaja, võib sealsed spetsialistid kooli kutsuda. Ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses seisab, et kool võib tugiteenuse tellida nõustamiskeskusest. Keskuste loomise vastu ei ole meil kellelgi midagi. Kuid kahjuks anti alguses selgelt vale informatsiooni just selle kohta, et nad justkui asendaksid koolis olevaid tugispetsialiste. Tegelikkuses on tegemist siiski vaid teise tasandi teenusega ning pigem tuleb maakondlik spetsialist nõustama kooli spetsialiste mõne väga erilise juhtumi puhul. Esmatasandi tugiteenuste ostmine õpilastest kaugele jäävatest keskustest ei ole igapäevase tegevuse juures mõeldav ega ka tegelikult teostatav. Kogu diskussiooni taga on aga meie õpilased, kes vajavad varajast märkamist ja ka hiljem piisavat tuge, et koolis ennast hästi ja turvaliselt tunda.
Erispetsialistide olemasolu on tähtis ka õpetajatele, kes tugiteenuste puudumisel ise mitmekordse koormuse saavad. Eriti juhul, kui erivajadusega õpilane võib kujuneda ohtlikuks endale ja/või oma kaasõpilastele. Kaasav haridus on ju kaunis, kuid meile eeskujuks olevates riikides on paljudel õpilastel õpetaja kõrval tihti ka veel abiõpetajad. Kohalikud omavalitsused on väga erineva majandusliku võimekusega ning nende tulubaas on juba varasemate eelarvekärbete tõttu sageli seisus, kus lisakulu tugispetsialistidele ei ole lihtsalt jõukohane. Veelgi enam, arusaam tugiteenuste vajalikkusest tekitab ühiskonnas kohati segadust. Siiski on levinud üldine arusaam, et haridus on riigi kohustus, koolimajade soojus ja valgus aga kohalike omavalitsuste oma. Tugispetsialistide tööjõukulusid on aastate vältel kaetud väga mitmel viisil ja eri komponentidest. Meie leiame, et tugispetsialistide rahastamine peab olema tagatud riigieelarvelise sihtotstarbelise eraldisega. Sellele puudusele kaasava hariduse kontseptsiooni rakendamisel viitas ka kevadel avaldatud OECD haridusressursside uuring. Kindlasti on võimalik ka teistsugune arusaam: kogu hariduse, sh logopeedide, eripedagoogide, psühholoogide ja sotsiaalpedagoogide rahastamine vaadatakse kohaliku omavalitsuse tulubaasi ning maksujaotuse seisukohast täielikult üle. Riigikogu ülesanne on pidevalt jälgida, et oma otsustega me tagaksime kõikidele õpilastele nende arengut toetava ja võimeid arendava hariduse. Ilma tugiteenusteta ei ole see mõeldav. Iga õpilase areng on meie väikese riigi rikkus. Suur tänu kaasa mõtlemast!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Hea ettekandja, teile on vähemalt kaks küsimust. Palun, Jaanus Karilaid!

Jaanus Karilaid

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Kas haridusministeerium on teinud mingi auditi, mis näitab, kui palju meil tugispetsialiste puudu on? Kui palju oleks vaja raha, et lahendada palga- ja ka puuduvate töökohtade küsimus?

Mailis Reps

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab rahalist ressurssi, siis vaidluste käigus on olnud mitmesuguseid arvamusi. Alguses rääkisid kohalikud omavalitsused minimaalselt 3,6 miljonist eurost. Hiljem mõeldi, kui palju oleks tegelikult tugiteenustele vaja, ja siis räägiti juba 10 miljonist. Samal ajal haridusministeeriumi spetsialistid hindavad, et kui näiteks igale HEV-õpilasele saaks maakondliku keskuse kaudu kas tasuta või väga väikese tasu eest spetsialisti kooli tellida – koolidel on sageli see probleem, et isegi kui Rajaleidja keskusest leitakse keegi, kellega saab väga head koostööd teha, on teenus ikka väga kallis –, kui selleks oleks võimalik rohkem ressurssi eraldada, siis võib-olla võetaks sealt teenust parema meelega, aga summa võib ulatuda üle 20 miljoni euro.
Need on muidugi umbkaudsed summad, ma ei saa viidata ühelegi konkreetsele statistikale. See on hinnanguline arvutus. Ja hinnanguline on see sellepärast, et tihti on olukord, kus kohalik omavalitsus ütleb, et kui tal oleks ressurssi, siis ta võtaks nii ja nii palju teenuseid juurde. Praegu on neil näiteks üks logopeed, aga tegelikult arvatakse, et suures koolis võiks olla kolm või isegi neli logopeedi.
Kui palju on tugispetsialiste puudu? Sellest on meil kultuurikomisjonis ka juttu olnud ja mitte ainult selle eelnõu arutelul, vaid me oleme seda teemat mitmel korral ennegi käsitlenud. Mingeid arve ei julge ma teile öelda, sest otsest ülevaadet meil ei ole. Peab ütlema, et me oleme üsna mures olukorra pärast, kus näiteks logopeedia eriala lõpetajaid on heal juhul üks või kaks. Kui me teeme aga lahti kas või Õpetajate Lehe tagumise lehekülje, siis eripedagoogide otsimise kuulutusi on väga-väga palju.
Lahendus, nagu me ise oleme kultuurikomisjonis arutanud ja mida ka ministeeriumi spetsialistid on öelnud, võiks olla täienduskoolitus. Meil on pedagooge, eriti kogenud vanemaid pedagooge, kes ei ole oma haridusteel saanud küll puhtalt spetsialistikoolitust, kuid kes on oma töös üsna palju erivajadustega kokku puutunud ja teinud läbi täienduskoolitused, mida praegu pakutakse peamiselt Tartu Ülikoolis ja osalt ka Tallinnas. Nemad on siiski samuti võimelised erivajadustega lastega tegelema. Ka autistide tugisüsteem, mis eelmise eurorahastuse ajal oli väga hästi läbi mõeldud, näitas, et tugiisiku puhul ei olegi tihti vaja mitte pikaajalist koolitust, vaid kogemust ja ka väga heade spetsialistide tuge.
Kõike kokku võttes võib öelda, et me jõudsime ka inimressursi teemani, aga eelkõige siiski rahapuuduse probleemini. Kui kohalikul omavalitsusel on raha, siis neid pedagooge, kes tahaksid eripedagoogi koolituse läbida ja seda ka teevad ning on võimelised seejärel erivajadustega lastega tegelema, tegelikult koolides on. Ja ka huvi on.
Selles eelnõus ei ole otseselt puudutatud lasteaedu, sest siin me räägime koolisüsteemist. Aga täpselt sama valus on see teema ka lasteaedades. Võib öelda, et isegi veel valusam. Erivajadustega lapsi tuleb üha rohkem ka lasteaedadesse. Lapsevanemad on muutunud väga teadlikuks – nad toovad oma lapsed lasteaeda, ei jäta neid koju. Aga viimase aja koledatest skandaalidest võib järeldada, et õpetajatel ei ole kogemusi, kuidas ühe või teise raskema erivajadusega tegeleda, kuidas sellisele lapsele individuaalselt läheneda ja mida üldse tähendavad teatud erivajadused. Seal on meil väga-väga suur puudujääk.

Aseesimees Jüri Ratas

Vilja Toomast, palun!

Vilja Toomast

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Teema, mida me täna arutame, on kahtlemata väga oluline ja tõsine. Ka minu viimastest kohtumistest kooliperede ja direktoritega selgus, et tegelikult on see isegi märksa olulisem teema kui see, mitu protsenti õpetajate palk järgmisel aastal tõuseb. Ma ei taha aga praegu seda teemat puudutada. Ma küsin hoopis, kas sa oled selle eelnõu väljatöötamise ajal vaadanud ja uurinud, miks on erivajadustega laste hulk viimasel ajal aina kasvanud ja kasvab veelgi. Nii väitsid ka koolide õpetajad. Ärme räägime päris autistidest, aga võtame Aspergeri sündroomi ja nõrgemad vormid ning hüperaktiivsed lapsed. Kas on tehtud ka uurimusi, miks see arv jätkuvalt kasvab?

Mailis Reps

Aitäh, väga hea küsimus! Ma ei julge öelda, et olen kursis kõikide teaduslike analüüsidega, aga arvan, et umbes paarikümnega olen tutvunud. Ka Eestis on toimunud väga häid rahvusvahelisi konverentse, kus mitmesugused spetsialistid on rääkinud oma kogemusest. Nagu nad on öelnud, püüavad nad analüüsida näiteks sedasama Aspergeri sündroomi, mida Ameerikas hakati sellise süsteemsusega hindama alles natuke üle kümne aasta tagasi. Nii et see on väga värske teema nii meil kui ka maailmas üldse. Näiteks ATH-d, aktiivsus- ja tähelepanuhäiret – see ei ole päris käitumis- või ärevushäire ega ka mitte hüperaktiivsus, sest ATH võib olla ka üliloiul või -rahulikul lapsel – suudeti veel viis aastat tagasi korralikult diagnoosida vaid siis, kui laps oli hüperaktiivne. Seda, et laps tunnis küll silmadega justkui jälgib, aga lõpuks tuleb välja, et ta ei ole n-ö mitte midagi registreerinud, on ka Eestis hakatud märkama alles nüüd.
Siin on kaks asjaolu. Üks on see, et selliste probleemidega lapsi on juurde tulnud. Teine, mida ka kõik teadlased rõhutavad, on see, et me lihtsalt märkame lapsi rohkem. Kui enne me panime puuduliku hinde välja ja leidsime, et laps ei viitsi koduseid töid teha, siis nüüd mõistetakse, et lihtsalt osal lastest ongi tohutult palju rohkem tuge vaja. Mõni teebki kümme või sada korda rohkem pingutusi, et teistega samas tempos püsida.
Kui me vaatame tagasi oma eelmisele haridusperioodile, siis näiteks lihtsustatud õppekava järgi õppima ja erikooli pandi poisse palju sagedamini, sest nii oli kombeks. Nii see süsteem oli – kui poiss ei saanud kolmandas klassis hakkama, siis pandi ta erikooli, seitsmendas klassis oli järgmine piir. Päris arvestatav hulk õpilasi läks üle lihtsustatud õppekavale või erikooli. Nüüd me enam nii ei käitu, sest me jälgime rohkem ja märkame, et käitumisprobleemidel on hoopis teised põhjused.
Kui küsida, millest see tuleb, siis oletatakse, et see võib olla saastumisest, see võib olla toidust, aga see võib olla ka üldisest elutempost. Osa Ameerika teadlasi arvab, et see on seotud elektroonilise maailma arenguga, samuti nutiseadmete ja sellega, et lastega lihtsalt suheldakse vähem. Logopeedid väidavad, et mitmed erivajadused arenevad välja sellest, et vanavanemate põlvkond enam ei tegele lastega sellise rahuga nagu varem. On väga palju teooriaid, aga üksühest analüüsi selle kohta, millest täpselt sellised ajuhäired tulevad, tegelikult ei ole.
Ma lugesin just hiljuti ühte uurimust, kus väideti, et inimene tunneb omaenese ajust kõige rohkem 12%, st me lihtsalt ei oskagi veel kõiki hälbeid ja erisusi hinnata. Lõppude lõpuks pedagoogikas juba öeldakse, et enam ei saagi öelda, mis on hälve, sest niisugust ühtset, keskset süsteemi ei ole. Mõte ongi see, et kuna kõik lapsed on nii erinevad, siis ei saa enam öelda, mis on see keskmine 5 või keskmine 2. See on ka asi, millega me peame arvestama. Aga Aspergeri puhul on kõige parem teoreetiline alus see, et me oskame seda nüüd analüüsida, hinnata ja diagnoosida. Enne seda lihtsalt ei tehtud.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja, aitäh vajaliku teema tõstatamise eest! Siiras lugupidamine. Kas teie käsutuses on andmeid või mingit analüüsi selle kohta, kuidas on Rajaleidja keskustel esimestel aastatel läinud? Ma mõtlen analüüsi nii statistilises kui loodetavasti ka sisulises mõttes. Kas sealsed spetsialistid on pigem ülekoormatud või alakoormatud? Mis probleemidega nende poole pöördutakse? Kui paljud ja millised koolid pöörduvad? Võib-olla on seda kõike veel vara otsustada, aga ehk saab siiski anda hinnangu, kuidas see ettevõtmine on õnnestunud.

Mailis Reps

Aitäh väga hea küsimuse eest! Pean ütlema, et Rajaleidja keskuste juhataja haridusministeeriumis on isiklikult mulle – ja ma usun, et kultuurikomisjonile veelgi enam – oma paarkümmend korda välja pakkunud, et ta tuleks ja annaks kultuurikomisjonile, ning kui on laiem huvi, siis ka teistele Riigikogu liikmetele asjast põhjaliku ülevaate. Meil on käinud siin eri maakondade Rajaleidja keskuste esindajad, kes on toonud väga positiivseid näiteid. Samal ajal võime öelda, et lastevanemate ja koolide tagasiside on kohati olnud üsna kriitiline. Ka minule on teada üks juhtum Harjumaalt, kus Rajaleidja eripedagoog ei andnud kuigi kompetentset nõu, see jättis üpris vastuolulise mulje.
Lühidalt öeldes vastan, et ei, statistilisi andmeid mul ei ole. Maakondadest on positiivseid näiteid ja on negatiivseid näiteid. Kuna aga Rajaleidja keskuste juhataja on mitu korda pakkunud, et ta oleks valmis meile üldist analüüsi tutvustama, siis me kindlasti tutvume sellega. Ma võin öelda, et mõnes mõttes on mul hea meel, et me oleme lasknud veel natukene hingamisruumi tekkida. Algus oli ju tegelikult, nagu ma ka oma sissejuhatavas sõnavõtus viitasin, valedel alustel. Rajaleidja pole kunagi olnud mõeldud kiireks ja eriti varajaseks märkamiseks esmatasandil. Kahjuks tol hetkel, kui poliitilised rahalised otsused tehti, anti välja vale signaal. Sealt tekkis selline, ütleme, natukene vastandlik suhtumine, kui mitte öelda negatiivne suhtumine Rajaleidjasse. Koolis olevad tugiteenuste osutajad tundsid ennast kuidagi kõrvalejäetuna. Nii et algus ei olnud kuigi paljulubav. Nüüd nimetatakse seda selgelt teise tasandi abiks ja ma usun, et see on aus. Suhtumine on ka palju-palju parem. Kui ma tean, et ma otsin abi sel juhul, kui mul on juhtum, millega ma kas ise hakkama ei saa või mille puhul ma vajan nõu, siis on suhtumine kohe teistsugune. Ma pöördungi siis Rajaleidja keskuse poole hoopis teisel alusel ja nii on ka koostöö palju parem. Rajaleidjad on hakanud ka ise spetsialiseeruma – kuskil tegeldakse autismiga, kuskil Aspergeri sündroomiga, kuskil teatakse, mida teha siis, kui on väga raske epilepsiajuhtum. Kui omavahel vahetatakse kogemusi, püütakse anda abi oma parimat teadmist mööda, siis sellisena on Rajaleidja väga hea. Aga maakondliku tugiteenuste keskusena, kust logopeediteenust saada, see ei toimi. Me saame aru, et see võib toimida mõne üksiku meditsiinilise juhtumi puhul, aga logopeediteenusena sellest ei piisa. Ma usun, et head ideed ma n-ö vanniveega välja viskama ei hakkaks, aga mitte mingil juhul ei asenda see koolis või lasteaias pakutavat teenust.

Aseesimees Jüri Ratas

Andre Sepp, palun!

Andre Sepp

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Iga kooli ülesanne on inimese ettevalmistus eluks. Selle juurde käib kindlasti ka suhtlemine lapsevanemaga, seesama varajane märkamine ja koostöö lapsevanemaga. Minu arvates on põhiküsimus selles, et me ilmselt ei kahtle mitte tugiteenuse vajaduses, vaid tugiteenuse ulatuses – märkamine, suunamine, põhjalikum töö lapse eluks ettevalmistamisel. Siin on aga see probleem, et tugiteenuste spetsialisti palk on väike. Nagu ma aru saan, toetab see eelnõu seda, et oleks ette nähtud piisavad abivahendid, ka näiteks kirjanduse näol. Täiesti nõus sellega. Aga siia on sisse toodud ka direktorite ja õppealajuhatajate tööjõukulude toetus õppevahendite tasuta kasutamiseks. Kas sa oskad kirjeldada, miks see on üldse siia sisse toodud?

Mailis Reps

Aitäh! Need toodi sisse tegelikult eelmise riigieelarvega ainult sellepärast, et kohalikele omavalitsustele mineva haridustoetuse küsimuses ei tekkinud poliitilist konsensust, kas peaks laskma kohalikel omavalitsustel endil rohkem otsustada. Haridus- ja Teadusministeerium ei olnud sellega nõus. Öeldi, et ainuke kulurida, mida võite kasutada, juhul kui raha üle jääb, on direktorite ja õppealajuhatajate palk ning õpikute ja töövihikute raha. Mingit muud suurt hariduspoliitilist otsust seal taga ei olnud. Kõik algas sellest, et sooviti üle vaadata üldine rahastamine hariduse valdkonnas ja samas ka kohaliku omavalitsuse tulubaas. Kuna aga konsensust ei tekkinud, siis tehti selline natuke ebamäärane kompromiss, mis tegelikult, nagu me kõik aru saame, olukorda ei lahenda.
Nagu ma enne ütlesin, näeme meie kahte lahendust. Esiteks, sihtotstarbeline eraldis, mille summat me oleme nüüdseks pea kuus aastat arutanud. Kohalikud omavalitsused toovad igal aastal selle probleemi esile. Teine võimalus on vaadata üle kogu tulubaas ja teha see ringi, nii nagu haldusreformi raames on lubatud. Nii et emb-kumb, mõlemad oleksid lahendused. Kõige hullem oleks aga see, kui me selle teema üldse ära unustaksime.

Aseesimees Jüri Ratas

Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja, minu siiras tänu selle teema tõstatamise eest! See, et me oleme pannud tugispetsialistid kuhugi kolmandaks, neljandaks või viiendaks, on täiesti lubamatu. Nii ei suuda me kaasava hariduse põhimõtet mitte kuidagi paberilt tegudesse viia.
Kas ma sain õigesti aru, et teie pakutud eelnõu käsitleb valdavalt HEV1-lapsi? Kui me vaatame HEV2 gruppi, siis ka seal on koolipidajad väga erinevad. Valdavalt on need koolid küll riigi omanduses, aga on ka erapakkujaid ja mõnel juhul on nad kohaliku omavalitsuse omanduses. Kuidas on tugispetsialistide probleem lahendatud nendes HEV2-lapsi õpetavates koolides, mis ei ole riigi omad? Väidetavalt on seal olukord parem kui kohaliku omavalitsuse tavakoolis, aga siiski mitte piisavalt hea.

Mailis Reps

Aitäh! Mis puudutab HEV1- ja HEV2-lapsi, siis peale hariduspoliitilise otsuse ja – palun vabandust, aga ma ütlen selle julgelt välja – rahalise kokkuhoiu HEV-jaotusel mingit muud alust ei ole. Selle tõid esile ka puuetega inimeste koja spetsialistid kohtumisel kultuurikomisjonis. Nemad ütlesid, et HEV1 ja HEV2 on hästi meelevaldne jaotus, sest tegelikkuses satub HEV1 alla väga raske erivajadusega õpilasi. Samas pannakse HEV2 rühma ka neid, näiteks vaegnägijaid ja vaegkuuljaid, kes võivad tavakoolis väga hästi hakkama saada. Teatud juhtudel saab koolis väga hästi hakkama ka raske füüsilise puudega laps. Isegi liitpuudega lapsi on tavakoolides, kui on olemas kohandatud keskkond. Samal ajal võib seal olla lihtsustatud õppekava kõige viimane ots, ütleme, normintellektiga lapsest väga erinev laps, kelle jaoks tavakooli keskkond ei ole turvaline. Nii et spetsialistide ettepanek oli ka selline, et jaotus peaks olema tunduvalt pehmem. Praeguse jaotuse alusel öelda, et üks laps läheb tavakooli või teine ei vaja enam suuremat spetsialisti, ei ole õige.
Mis puudutab HEV2-õpilasi, kui me võtame keskmise ja raskema puude, siis on juba ka süvapuudega lapsed – palun vabandust, et ma nii vanamoodsaid diagnoose kasutan – üldjuhul riigikoolides. Siiski peab ütlema, et üha rohkem on neid ka munitsipaalkoolides, sest endiselt ei ole kokkulepet, et suurte linnade koolid tuleksid üle riigieelarvesse, kuigi alguses oli nii jutuks. Läbirääkimised alles käivad. Küsimus on selles, et Tartus ja Tallinnas, samuti Lõuna-Eestis paaris kohas on munitsipaalkoolid üsna suured, seal on palju erivajadusega lapsi ja ilmselgelt on tegu väga kuluka asjaga.
Kuidas on olukord tugiteenustega? Nagu te ise, hea küsija, väga hästi teate, on reaalne olukord selline, et siiani tehakse vajalikke õppematerjale puhtalt kogemuse põhjal, isegi kleepimise ja lõikamise teel. Õppematerjalid on endiselt, ütleme, väga varieeruvad. Ressurssi on tihti vähe. Mis puudutab lisateraapiaid, siis seal on väga palju vaidlusküsimusi. Ma arvan, et säästan Riigikogu kõikidest detailidest. Mainin siiski, et me ei ole lõpuni lahendanud ära seda, kust jookseb piir näiteks liitpuude puhul, eriti raskemate puuete puhul, ja kes peaks mida rahastama. Haridusministeerium rahastab hariduse poolt, aga pole otsustatud, kust alates peaks tulema kaasa sotsiaalne pakett. Haridusraha ei tohiks justkui kasutada näiteks mähkmete ostuks, aga teatud juhtudel on sotsiaalsed abipaketid erivajadustega laste puhul paratamatud, sest nad käivad koolis 17.–18. eluaastani. Igal juhul on väga palju lahendamata probleeme: transpordiküsimused, sotsiaalne pool, ravimid, arstlik järelevalve. Kui on tegemist väga raske juhtumiga, siis aeg-ajalt viiakse lapsi arsti juurde, sest koolis praegu arsti ei ole. On aga veel väga palju nüansse, mis ei ole tegelikult läbi mõeldud.

Aseesimees Jüri Ratas

Peep Aru, palun!

Peep Aru

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Siin toodi küll näiteks Tallinn ja Tartu, kus munitsipaalil on suur koormus erivajadustega laste õpetamisel, aga võiks öelda, et Viljandis on samamoodi suur koormus. Aga mu küsimus on niipidine: kui see eelnõu saaks seaduseks, kas siis võiks riigi ja omavalitsuste koormus spetsiaalkoolide ja -klasside rahastamisel väheneda? Kas siit võiks tulla ka osaline katteallikas?

Mailis Reps

Kui meie pakutud eelnõu hakkab saama seaduseks – praegu on kaks lugemist veel ees –, siis me peaksime kindlasti kultuurikomisjonis koos Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Rahandusministeeriumiga tegema väga põhjaliku analüüsi ka HEV2 kohta. Nagu head küsijad on märganud, praegu me räägime ju koolis pakutavatest tugiteenustest. Mõte on, et võiks vähemalt osaliselt jõuda kokkuleppeni, milleni kohalikud omavalitsused siiani ei ole jõudnud, kuigi on mindud juba kohtuni välja. On hinnatud, et 2010 anti KOV-idele lisaülesandeid, mida lõpuni ei rahastatud. Nii et siin on üsna palju küsimusi.
Üks võimalus on, et riik võtaks enda alla näiteks sellesama Viljandi kooli. Viljandi puhul on see natuke lihtsam, sest riik on tunnistanud, et ta on sellest huvitatud ja samm-sammult seda ka teeb. Samuti on teatud erakoolidega – nii nagu teil näiteks Jaagu kooliga – kokku lepitud, et riigil on selge huvi rahastada erivajadusega laste õpet 100% ulatuses. Samas on kohalikele omavalitsustele öeldud, et teatud teenused, näiteks logopeediteenus, peavad olema igas koolis ja selleks tuleb kohalikul omavalitsusel endal raha leida. Praegu on see olnud üks riigiga läbirääkimise koht.
Ma usun, et kõige parem lahendus oleks siiski see – niikuinii me peame vaatama läbi kogu kohaliku omavalitsuse rahastamise –, kui me lepiksime kokku, et näiteks põhiharidus jääb kogu ulatuses kohaliku omavalitsuse tasandile, gümnaasiumiharidus aga riigi tasandile. Seejuures peab ära otsustama ka tugiteenuste osutamise küsimuse. Igatahes tuleb see teema kindlasti põhjalikumalt läbi rääkida, sest see annaks nii KOV-idele kui ka riigile rohkem ressurssi ja oleks mõlemale hea lahendus.

Aseesimees Jüri Ratas

Toomas Jürgenstein, palun!

Toomas Jürgenstein

Hea eesistuja! Hea Mailis! Olen hästi nõus sellega, et tänapäeva kool ilma tugispetsialistita lihtsalt ei toimi. Kool muutub ja kui me vaatame kaasavat haridust, e-õpet, avatud ruumi õpet, siis koolitund ei ole enam see mis siis, kui mina ammusel ajal koolis õppisin. Aga ikkagi see vahe – õpetaja ja tugispetsialist on justkui kaks eri asja. Kas tulevikus võiks olla nii, et me käsitleme ka tugispetsialiste õpetajatena?

Mailis Reps

Aitäh väga-väga hea küsimuse eest! Minu jaoks on nad endiselt kõik pedagoogid. Mulle just meeldib, et pedagoogid on kõik, tugispetsialistid ja teised. Ma tõin siin enne küll lühidalt ja võib-olla natuke kiiresti sõnastatult ka näiteid. Kui me vaatame sellist kaasavat haridust, mis on meile hea eeskuju, siis selle puhul ongi nii, et mõnel juhul võib olla väga suur klassiruum ja üks õpetaja, kes saab väga hästi hakkama, aga kõrvalklassiruumis on kolm õpetajat, sest seal on kellelgi näiteks üks ühele õpe, teisel neljane või seitsmene õpe. Vahetunnis võib kõik olla veel hoopis teistmoodi. Nii et selline ümberjaotus, klasside ümbertõstmine ja kohandamine on kindlasti asjad, kus meil on veel palju-palju õppida. Eks me jõuame ka sinna, juba on näha positiivseid näiteid.
Aga me ei ole veel puudutanud majaressursi teemat. Meile meeldib rääkida sellest, kuidas meil on tohutult ruumi üle. Kui me vaatame, mis toimub üle Eesti, siis enamasti nii ongi. Aga samal ajal kipub olema nii, et seal, kuhu lapsed koonduvad, on ruumipuudus. Selle koha pealt ei julge tuua heaks näiteks enam ühtegi linna ega kohta, isegi mitte Harjumaad. Kui sul on, ütleme, neli üks ühele õpet, siis on väga suur pähkel leida neli eraldi ruumi, mis oleksid siiski võimalikult lähedal lapse klassile, et ta saaks olla oma klassiga tihedasti seotud, aga minna aeg-ajalt ka üks ühele õppima. See on paljude koolide probleem. Isegi kui sul on erivajadusega õpilasele pedagoog olemas, on olemas tugi ja tahet on samuti, on ruumide planeerimine ikka probleem. Tegelikult on väga palju küsimusi, mida meie siin ei saa lahendada. Aga mõistmine ja ressursi andmine allapoole, et kool saaks neid lahendada, on kindlasti ülioluline.
Küsimusele, kas õpetaja ja tugispetsialist tuleks lahutada, vastan teile, et kindlasti mitte. Ma tõin ka näiteks, et teatud erivajaduste puhul ei olegi eripedagoogi vaja, sest väga hästi koolitatud ja kogemustega pedagoog lahendab olukorra võib-olla isegi paremini. Selline õpetaja on nagunii igasuguseid asju kogenud, ta on enda huvist tulenevalt läbinud täienduskoolituse ja võib saada lapsele palju paremaks partneriks kui see, kes on seitse aastat õppinud ja siis tulnud esimest korda kooli. Juhtumid on väga erinevad. Näiteks soomlased kasutavad igapäevases kooliõppes väga palju kõneõpetajat, logopeed on neil aga puhtalt meditsiinilisel põhjusel, diagnoosi panemise pärast. Selline võiks olla üks lahendus ka Eestis.

Aseesimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja! 24 000 erivajadusega last ja 3,3 miljonit – see teeb 130 eurot lapse peale. Kas see on tulekahju kustutamiseks või ennetustööks?

Mailis Reps

Kui me sellest rahast räägime, siis me räägime põhimõtteliselt tulekahju kustutamisest. See 3,3 miljonit, milles kohalikud omavalitsused 2010. aasta seadusega lõpuks kokku leppisid, oli mõeldud sotsiaalpedagoogi lisandumiseks olemasolevale logopeedile, eripedagoogile ja koolipsühholoogile. See oli ühe teenuse juurde lisamine ja tol hetkel hinnanguline kokkulepe. Kui me räägime kogu paketist ja ka erivajaduste varajasest märkamisest, siis on summa tegelikult kordades suurem.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Laine Randjärve!

Laine Randjärv

Austatud juhataja! Head kolleegid! Peaettekandja tegi juba väga põhjaliku ettekande, seetõttu ei hakka ma üle kordama eelnõu sisu, mida arutati, vaid räägin protseduurikast. Kõnealust eelnõu nr 245 on esimese lugemise ettevalmistamiseks kultuurikomisjonis käsitletud kolmel korral: 30. mail määrati eelnõule komisjoni esindaja, keda te hetkel siin näete, 27. septembril toimus pikem arutelu ning 10. oktoobril arvati eelnõu algataja palvel täiskogu päevakorrast välja ja otsustati saata uuesti esimesele lugemisele tänaseks, 20. oktoobriks.
Külaline oli komisjonis ministeeriumi esindaja Irene Käosaar, kes tutvustas Vabariigi Valitsuse 16. juunil 2016. aastal toimunud istungi otsust mitte toetada eelnõu, millega soovitakse muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, et suurendada riigi kohustusi tugispetsialistide tööjõukulude katmisel. Ministeeriumi esindaja sõnul on tugispetsialistide tööjõukulude katmine koolipidaja ülesanne. Ta põhjendas, et riik on viimastel aastatel võtnud haridusvaldkonna õigusaktide muudatustega kohalikelt omavalitsusüksustelt kohustusi ära ja see on aidanud vähendada ka nende kulusid.
Veel oli jutuks, et riik pakub Sihtasutuse Innove abil 2014. aasta 1. septembrist igas maakonnas põhikoolidele ja gümnaasiumidele võimalust tellida Rajaleidja keskustest tugispetsialisti teenust. Siiski tõdes ministeeriumi esindaja, et tugiteenuste osutajate puudus on suur, eriti napib spetsialiste ja eksperte. Hetkel on Vabariigi Valitsuse prioriteet aga õpetajate palk ning struktuurifondide vahendite kaudu õpetajate koolitus, sh teemal, kuidas tegelda erivajadustega õpilastega. Ühiselt nõustuti, et õpetaja koolitamine on tähtis, sest tema peab olema esimene märkaja ning saama hakkama igasuguste olukordadega klassiruumis. Sellest kõigest aga ettekandja juba rääkis. Siiski avaldasid komisjoni liikmed arutelu ajal arvamust, et peale klassiõpetaja väljaõppe on siiski väga oluline tugispetsialistide rahaline toetus. Viidati ka teemakäsitlusele eelmise istungjärgu ajal, kui saalis oli arutelu all haridusvaldkonna rahastamine olulise tähtsusega riikliku küsimusena.
Peab ütlema, et kultuurikomisjonis valitses selle teema arutamisel suur konsensus kõikide osapoolte vahel. Ka ministeeriumi esindaja, kes esindas algul Vabariigi Valitsuse ametlikku seisukohta, pidi nõustuma paljude argumentidega, mis arutelu käigus esile toodi. Üldine hoiak oli selline, et kuigi nüüd kohe ei ole võimalik seda eelnõu seaduseks teha riigieelarveliste vahendite puuduse tõttu, ei soovi keegi tegelikult seda teemat n-ö laualt ära võtta. Toodi häid näiteid omavalitsuste otsustest, millega tugispetsialistidele eraldatakse omavalitsuse eelarvest raha, et teenus siiski toimiks.
Väga palju räägiti Rajaleidja keskuste toimimisest. Esialgu olid Rajaleidja keskuste loomise suhtes ehk suuremad ootused ja lootused, vähemalt ministeeriumil. Nende aastate kogemustest on aga selgunud ja ka Rajaleidja keskuste esindajad kultuurikomisjonis tõdenud, et toonased ootused ei ole praeguse olukorraga võrreldes realiseerunud sellisel moel nagu soovitud. Esiteks ei ole ressurssi, et käia kõikides koolides, kui peaks vaja olema. Teiseks, kiirreageerimine on küllaltki keeruline. Pigem tuleb keskusesse minekuks aeg pikalt ette planeerida nii nagu arsti juurde. Ka koolitusi tuleb ekstra korraldada. Rajaleidja ei saa aidata otseselt klassiõpetajat ega ka kooli igapäevaste üksikjuhtumite korral.
Käimas on ka Haridus- ja Teadusministeeriumi käivitatud hariduslike erivajadustega õpilaste kontseptsiooni uuring, mis sisaldab ka rahastamise teemat ja Rajaleidja keskusi puudutavaid küsimusi. Pärast uurimistulemuste selgumist on plaan tulla välja ettepanekutega, kuidas saaks hakata nimetatud kontseptsiooni tervikuna muutma.
Arutelu käigus selgines komisjonis teadmine, et eelnõu esimene lugemine tuleb lõpetada. 27. septembri istungil otsustatigi võtta eelnõu täiskogu päevakorda 11. oktoobriks (konsensuslikult), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (samuti konsensuslikult) ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 25. oktoober (jällegi konsensuslikult). Kuna aga algataja ettepanekul võeti seaduseelnõu esimene lugemine 11. oktoobri täiskogu istungi päevakorrast välja, muutusid kuupäevad 10. oktoobril peetud istungi otsuste valguses järgmiselt: saata eelnõu 245 esimesele lugemisele 20. oktoobriks ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, seega meie arvestuste kohaselt on tähtpäev 3. november. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, aitäh! Teile on ka küsimusi. Monika Haukanõmm, palun!

Monika Haukanõmm

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui te tutvustasite ministeeriumi seisukohta, siis te ütlesite, et ministeeriumi esindaja sõnul on teatud kulud KOV-idelt ära võetud ja seetõttu peaksid nad olema võimelised tugispetsialistide kulusid katma. Minu küsimus tulenebki sellest ütlusest. Milliseid kulusid on riik kohalikelt omavalitsustelt haridusteenuse osutamisel ära võtnud? Tahan lihtsalt aru saada, kus me oleme.

Laine Randjärv

Väga keeruline on ausalt öeldes sellele vastata. Hea tähelepanujuhtimine! Kuna me keskendusime komisjonis pigem tugispetsialistide ja tugiteenuste laiema taastamise vajadustele, siis me ei süvenenud sellesse, mille kohta te praegu küsisite. Seda võiks tõesti täpsustuseks ministeeriumist üle küsida. Ministeeriumi kuludest on koolitusraha kindlasti üks, mida makstakse eurovahenditest – kui ma nüüd ise hakkan praegu fantaseerima või välja mõtlema, mis kulud on tunduvalt suurenenud –, ja kindlasti ka õppevahendite kulutused, mis on lisandunud seoses digitaalajastuga. Kindlasti selliseid artikleid on. Ehk võib ka koolitoidu sinna alla panna, sest riik on tulnud appi osas gümnaasiumides, kutsehariduses jne. Ei saa öelda, et rahalist tuge üldse ei ole. Küsimus on lihtsalt, kui suures mahus ja kas see on võrdväärne sellega, mida oleks vaja tugiteenuseid osutavatele inimestele, spetsialistidele palga maksmiseks. Arvatavasti mitte.

Aseesimees Jüri Ratas

Andre Sepp, palun!

Andre Sepp

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Kas praeguseks on teada omavalitsusliitude seisukoht selle seaduse muutmise suhtes, kuivõrd eelnevalt on teada, et just kohalikud omavalitsused ei soovi ehk liialt liigendatud sihtotstarbelisi toetusi?

Laine Randjärv

Aitäh! Tegelikult soovivad nii linnade liit kui ka maaomavalitsuste liit muidugi toetust ka tugiteenuste spetsialistide arvestuses. Teisalt on neil aga iseseisvus ja soov oma eelarvelisi vahendeid kasutada vajaduse järgi, sest tõepoolest, need on eri valdades ja linnades erineva mahuga olemas. Olen kursis sellega, et linnade liit ja maaomavalitsuste liit on seisukohal, et tugiteenuseid võiks toetada, aga see ei peaks olema nii sihtotstarbeline. Ehk nii, nagu Mailis Reps siin kirjeldas, et see rida oleks võimalikult vabalt käsitletav – kui ühel või teisel real on hariduskulud, siis saab kohalik omavalitsus seda oma vajaduste järgi kasutada.
Minul on selline info, et näiteks Tartu linn, kes oli üks pioneeridest tugiteenuste sisseseadmisel 2000. aastate alguses ja panustas alustuseks omavahendeid kohaliku omavalitsuse enda otsustusel, mitte riigi toel, ei ole rahasummat vähendanud. Tartu peab teenust ikkagi nii oluliseks, et olenemata riigi hoiakutest või rahavoogudest on see rahastatud. Kuigi alati tahaks, et palgad oleksid suuremad. Ma nõustun sellega, et praegu on tugiteenuste spetsialistidel, kui nad üldse kusagil on, palk võrreldes pedagoogidega täiskoormuse puhul tunduvalt väiksem. Ma arvan, et see ei ole põhjendatud, sest tegemist on eriväljaõppe saanud inimeste tööga. Ei tahaks küll öelda, kas see on õpetaja tööst pingelisem või mitte. Ma olen ise ka pedagoog ja leian, et igasuguse aineõpetaja töö, ükskõik kas on suur või väike klass, on kindlasti pingeline noorte inimestega töötades. Aga tugiteenuse osutamine võib olla, nagu me oleme lugenud ja teame juhtumite põhjal, mõnedel puhkudel isegi ekstreemne, nii et see peaks olema tasustatud vähemalt pedagoogiga võrdselt.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Mul on südamest hea meel, et kultuurikomisjoni liikmeil on erksust ja tundlikkust selle teema tähtsust tajuda ja et te olete jõudnud sellisele üksmeelele. Aga mul on ka mure. Ma olen kogenud, et kui Riigikogu saalis eri fraktsioonide esindajad leiavad üksmeele, aga valitsus või mõni konkreetne ministeerium on teist meelt, siis võib juhtuda, et hea ja väärtuslik eelnõu jääb komisjoni sahtlisse kauaks, isegi aastateks. Ega selle eelnõuga ei lähe niimoodi ja me menetleme seda mõistlikus tempos edasi?

Laine Randjärv

Aitäh küsimuse eest! Me peame siiski reaalsust tajuma. Ma arvan, et esialgu on ülioluline juba kultuurikomisjonis valitsev konsensus – see on esimene erakordselt tugev samm, et me seda siin maha ei hääleta. Läheb aega, vähem või rohkem, aga ükskord see õnnestub niikuinii.

Aseesimees Jüri Ratas

Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Hea juhataja! Hea ettekandja! Jah, ükskord õnnestub see niikuinii, olen nõus. Aga praegu me veeretame seda teemat ega leia isegi mitte 3,3 miljonit. Kas kultuurikomisjonis on arutatud, kui suur on majanduslik kahju, mis tekib siis, kui need õpilased jõuavad ükskord tööjõuturule ja nende töökvaliteet on seetõttu halvem?

Laine Randjärv

Väga spetsiifiline küsimus. Seda kultuurikomisjonis tõesti ei arutatud. Kuna ma aga ei taha piirduda formaalse vastusega, siis ütlen, et peaks võib-olla eraldi kutsuma appi kellegi, kes suudab hinnata seda majanduslikku kahju, mis avaldub aastate pärast. Mina arvan, et kõigepealt me peaksime silmas pidama tänast päeva – mitte seda, missugune on majanduslik kahju paljude aastate pärast, vaid missugune on emotsionaalne kahju juba praegu peredes ja ka nende õpetajate igapäevaelus, kes peavad keerulistes olukordades toime tulema suurtes või väikestes klassides.
Ma ei jääks kinni sellesse summasse, 3,3 miljonit. Ma arvan, et alustuseks peaks saama kokkuleppele hoiakus, suhtumises. Me kõik peaksime aru saama, et tugiteenus on tähtis, see ei ole mingi luksus. See peaks olema midagi niisugust, mis on meie koolides tavapärane, kui me tahame jõuda selleni, et kõikidel HEV1-lastel peab olema võimalik õppida tavakoolis oma aadressi või kodupiirkonna järgi. Kui me tahame aga selle põhimõtte juurde jääda, siis me peame arvestama, et 24 lapsega tavaklassi õpetaja üksinda ei suuda teha kõigiga kvaliteetsed tööd. Ta peab jagama ennast aine õpetamise ja käitumuslike või muude erivajaduste arvestamise vahel, et saada hakkama kõigi õpilastega samas kollektiivis. Vaatame tõele näkku, nii see on.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised. Palun, Eesti Vabaerakonna fraktsiooni esindaja Krista Aru!

Krista Aru

Lugupeetud istungi juhataja! Head rahvaesindajad! Eesti Vabaerakonna fraktsioon toetab kõigest hingest ja südamest esitatud eelnõu ja ütleb, et see on väga hea ja õige eelnõu. Miks? Eile hilistel õhtutundidel tegi rahandusminister ettepaneku vaadata kõiki asju suures pildis. Sellepärast alustangi suurest pildist, vastates küsimusele "Miks?".
Eesti ühiskonna arengu eeldus on kindlasti hea, elus toimetulev edukas inimene. Me ei taha ju, et tänapäeva kool annaks ainult teadmisi. Me tahame, et kool, õigupoolest kogu haridussüsteem, kasvataks inimest, kellel on elus toimetuleva inimese eluhoiakud ja õige väärtussüsteem ning kes suudab elus edukalt toime tulla. See saab olla meie hariduse ja kogu haridussüsteemi kõige suurem eesmärk.
Me oleme läinud üle kaasava hariduse põhimõttele. Tegelikult ei ole kaasav haridus Eesti haridussüsteemis mitte midagi uut. Selle esimese mõtestamisega alustas 1906. aastal Peeter Põld ja sellest alates on see meie haridussüsteemi läbinud, tõsi küll, nõukogude ajal veidi muutunud kujul. Kuid kaasav haridus selles kontekstis, et me vajame inimest, kes muutuvates oludes Eesti inimesena väga hästi toime tuleb, eeldab seda, et õpetaja roll ei ole mitte ainult teadmiste jagamine. Õpetaja peab tõusma vaimseks liidriks kõige avaramas ja kõige mitmekesisemas mõttes. Samal ajal lapsed, keda õpetaja õpetab ja kelle vaimne liider ta peab olema, on muutunud üha erinevamaks. Mõned on väga targad, aga püsimatud, mõned on jälle väga ulakad. Mõnel on mitmesugused muud iseärasused. Õpetaja töö klassi ees on muutunud seda komplitseeritumaks ja raskemaks. Me ei saa oodata, et õpetaja, olles vaimne liider, jõuab kõiki erinevusi märgata. Kuid samas, iga laps väärib seda, et tema erinevust märgatakse, temaga tegeldakse ning arvestatakse, millised on tema võimed, vajadused ja oskused. Õpetaja vajab enda kõrvale tugispetsialiste. See on nõue, mille esitab meile see kontseptsioon või see põhimõte, mille järgi me oma haridussüsteemis edasi liigume.
Siit tulenebki küsimus, miks peaks tugispetsialiste rahastama riik ja miks on vaja selle teemaga kiiresti tegelda. Sellepärast, et tugispetsialistide olemasolu ei ole enam mingi erisus, vaid see on haridussüsteemi üks osa. See on lüli, mis on väärtuslik, vajalik ja oluline, juhul kui me tahame liikuda edasi nn suures pildis ning juhul kui meie ühiskond on valmis ja võimeline tunnistama, et tarkus on ülem kui rikkus. Selle suure eesmärgi nimel ei saa me kuidagi öelda, et tugispetsialist saab töötada ainult Rajaleidja kaudu. Ta peab olema koolis õpetaja kõrval, sest nii kasvab õpetaja ja nii kasvab laps. Iga lapse eriline kasvamine on meie ühiskonna rikkus. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 245 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 245 muudatusettepanekute tähtajaks k.a 3. novembri kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja ka teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Head ametikaaslased, meie tänane istung lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös!

Istungi lõpp kell 11.10.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee