Austatud Riigikogu, tere päevast! Infotund. Teeme kohaloleku kontrolli, palun!
Kohaloleku kontroll
Infotunnis osaleb 33 Riigikogu liiget. Valitsusliikmetest osalevad infotunnis tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, kes on peaministri ülesannetes, sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ja riigihalduse minister Arto Aas. Kuna eilsel päeval avaldas soovi küsida üheksa inimest, annan võimaluse iga teema arutelul esitada kohapealt ainult üks lisaküsimus.

Esimene küsimus on tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovskile, kes on täna peaministri ülesannetes. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Jevgeni Ossinovski peaministri ülesannetes! Käesoleva aasta 22. jaanuaril saatsid kolme opositsioonierakonna juhid peaminister Taavi Rõivasele kirja, milles tegid ettepaneku korraldada Eesti esindaja kohale Euroopa Kontrollikojas avalik konkurss. Peaministri vastus oli siis, et probleem on lahendatud ja konkursi korraldamine pole otstarbekas. Kas teie hinnangul oleks siis, kui oleks toimunud konkurss, Eesti leidnud Euroopa Kontrollikotta parema esindaja? Eilses intervjuus Postimehele ütles Juhan Parts, et ta oleks ka ise konkurssi soovinud.

Aitäh, austatud küsija! Vabariigi Valitsus juhindub oma otsuste tegemisel seadusest. Euroopa Kontrollikoja liikme kandidaadi kohta ütleb Vabariigi Valitsuse seadus, et kandidaadi esitab Vabariigi Valitsus rahandusministri ettepanekul, kuulates ära riigikontrolöri arvamuse. Selle arvamuse põhjal saab valitsus langetada otsuse kandidaadi või kandidaatide kohta, kelle rahandusminister on valitsusele esitanud. Rahandusminister on korduvalt oma kandidaadi avalikult välja öelnud ja on sellesama inimese ka valitsusele otsustamiseks esitanud, olles eelnevalt Riigikontrolliga konsulteerinud, nagu seadus ette näeb. Tõenäoliselt oleks rahandusminister puhtformaalselt võinud kuulutada välja konkursi selle koha täitmiseks ja kandidaadi leidmiseks, kuid nähtavasti ei pidanud ta seda otstarbekaks. Miks, seda võite küsida temalt.

Tarmo Tamm, palun täpsustav küsimus!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Riigi esitatud kandidaat peab läbi tegema kuulamise Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjonis, nemad hindavad kandidaadi sobivust. Kui Juhan Parts ei saa kuulamisel läbi ning Euroopa Parlamendi eelarvekontrollikomisjon ei pea teda sobivaks kandidaadiks, kas siis tuleb avalik konkurss või milline on valitsuse plaan B, et selle teemaga edasi minna?

Aitäh! Tõepoolest, otsuse nimetada ühe või teise liikmesriigi valitsuse esitatud kandidaat Euroopa Kontrollikoja liikmeks langetab Euroopa Liidu Nõukogu, olles eelnevalt konsulteerinud Euroopa Parlamendiga. Jah, kuna selle otsuse langetab Euroopa Liidu Nõukogu, konsulteerides Euroopa Parlamendiga, siis on nendel Euroopa institutsioonidel võimalik õiguskorrast tulenevat õigust kasutades ka liikmesriigi esitatud kandidaati mitte kinnitada. Sellisel juhul on Vabariigi Valitsus uues olukorras, kus tuleb kehtiva seaduse kohaselt ka uus kandidaat leida. Kui selline stsenaarium peaks realiseeruma, siis kindlasti arutame seda olukorda Vabariigi Valitsuses ja leiame ka uuele kujunenud olukorrale lahenduse.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister Ossinovski! Kust ikkagi tuli sotsiaaldemokraatide hästi äkiline meelemuutus? Me oleksime pidanud ju vähemalt aasta aega tagasi inimese sellele ametikohale nimetama. Euroopa koridorides tunti ja tuntakse siiani piinlikkust, et Eesti on selle protsessiga venitanud. Millest on tingitud teie meelemuutus? Presidendivalimistega saite Kersti Kaljulaidi senisest ametist vabastatud ja äkitselt saite ka Partsi samal hommikul, kui Kersti Kaljulaid ametivande andis, kandidaadiks nimetatud.

Tõepoolest, Euroopa Kontrollikoja liikme nimetamise protsess võttis Eestil või Vabariigi Valitsusel ilmselgelt ebaproportsionaalselt palju aega. Kui vaadata selle ametikoha tähtsust, siis tuleb öelda, et selle ametikohta täitmise üle peetud nii avalik kui ka poliitiline diskussioon ei ole olnud küll kuidagi sellega proportsionaalne. Ma arvan, et me oleksime võinud Euroopa Kontrollikoja liikme nimetada palju kiiremini, kui see meil lõpuks õnnestus. Olen varem öelnud nii rahandusministrile kui ka peaministrile, et kui meil oleks tol ajal, nüüd juba peaaegu aasta tagasi, olnud uus kandidaat, siis oleks see küsimus kindlasti saadud kiiremini lahendatud. Erinevatel kaalutlustel ei olnud teiste erakondade alternatiivseid kandidaate Vabariigi Valitsuses, eeskätt formalistlikus mõttes ei olnud rahandusminister kedagi teist esitanud, mistõttu see protsess jäi tõepoolest venima.
Mul on hea meel, et lõpuks on see küsimus lahendatud ja me saame edasi minna muude teemade ja küsimustega, mis on kindlasti nii Euroopa poliitikas kui ka riigisiseselt palju suurema kaaluga. Nagu olen korduvalt avalikult öelnud, ei ole ei minu ega sotsiaaldemokraatide arvamus konkreetse kandidaadi suhtes muutunud, aga olukorra muutus on olnud objektiivne ja suur. Varasema esindaja astumine presidendiametisse jättis selle koha tühjaks. Eesti ei saa rahvusvahelisi positsioone tühjaks jätta, mistõttu tuli otsus kiiresti langetada.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Pean aga vajalikuks austatud Riigikogu liikmetele meelde tuletada, et tegemist on Vabariigi Valitsuse infotunniga, mitte erakondade pressikonverentsiga.

Järgmine küsimus on riigihalduse ministrile Arto Aasale. Krista Aru, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Härra minister! Riigi Tugiteenuste Keskus on mitu aastat töötanud. On selge, et teatud mõttes on see väga vajalik asutus, sest mitmed riigivalitsusasutused ja ka nende hallatavad asutused võiksid oma toimingutes leida sealt tuge ja ju nad seda ka loodavad sealt leida. Samas näitavad klientide rahulolu uuringud, mida Riigi Tugiteenuste Keskus on väga kenasti vähemalt kolm aastat korraldanud, et endiselt ei tööta korralikult IT-haldussüsteemid, andmebaaside kasutamine on küllalt raske jne. Samas on asutused võtnud endiselt tööle raamatupidajaid ja personalijuhte. Kas te peate sellist olukorda loomulikuks?

Hea küsija! Üldiselt võib Riigi Tugiteenuste Keskuse arengutega siiski väga rahule jääda. Sellest asutusest on vähe juttu olnud, rohkem teatakse teisi Rahandusministeeriumi haldusala asutusi, nagu Maksu- ja Tolliametit või Statistikaametit. Aga juba mõnda aastat on Riigi Tugiteenuste Keskus näidanud väga häid tulemusi. See asutus koondab riigiasutuste finants-, personali- ja palgaarvestusteenuseid. Riigiasutused saavad keskenduda oma põhitegevusele ja tugiteenuseid osutatakse ühtses kompetentsikeskuses. Ma ei tea, kust pärineb teie info, et seal on mingeid tõsiseid probleeme. Hea meelega loeksin selle kohta algallikatest täpsemalt.
Võin öelda vaid seda, et viimasel kolmel aastal on kliendid Riigi Tugiteenuste Keskuse teenustega rahul olnud ja nende rahulolu on kasvanud, moodustades praegu 8,3 palli 10-st. See on väga hea tulemus, arvestades seda, et inimeste liikumine ministeeriumidest tugiteenuste keskusesse ongi keeruline. Muutused on alati emotsioonide ja hirmudega seotud. Ka selle uue teenusega harjumine võib olla algul raske, aga nendele üleminekuraskustele vaatamata on klientide rahulolu väga suur. Nii et üldine hinnang on positiivne. Seda, et üldine hinnang on positiivne, tõestab ka fakt, et tugiteenuste keskusega ühinevad igas kvartalis aina uued asutused. Ministeeriumid on varsti kõik selle kliendid, aga juba ühinevad sellega ka kultuuriasutused ning funktsioonegi antakse sinna juurde.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Kultuuriasutustest soovingi rääkida. Nimelt on mitmed kultuuriasutused, selleks et üldse aruandlusest aru saada ja aru saada ka sellest, kui palju neil raha on kasutada, sunnitud pidama edasi palgal raamatupidajaid ja tegema personaliarvestust. Minu teine küsimus puudutab Riigihangete Keskuse teenuste lisamist tugiteenuste keskuse ülesannete hulka. Mida see tähendab? Kas riigiasutus peab seaduse kohaselt koostama riigihangete plaani ja tegema riigihangete korra? Samas läheks riigihangete keskne korraldamine nagu üle Riigi Tugiteenuste Keskusele, kellele omakorda selle eest makstakse. Kas siin ei kujune mitte jälle olukord, kus tehakse ühte asja topelt, kaks korda?

Aitäh! Topelt ja kaks korda kindlasti midagi teha ei taha. Vastupidi, tugiteenuste keskusele ülesannete juurdeandmine on aidanud nende aastate jooksul vähendada personali kolmandiku võrra. See on väga suur arv. Kui me muidu kärbime protsendi-paari kaupa, siis nende funktsioonide üleviimine kesksesse kompetentsikeskusesse on andnud kolmandiku võrra kokkuhoidu. Lihtne näide: meil on väikseid asutusi, kus on palgal finantsistid, raamatupidajad, aga kus kokku on võib-olla 30 töötajat, kuid tugiteenuste keskuses suudab üks inimene ära teenindada 1000 töötajat. Siin on väga suur kvaliteedi ja efektiivsuse vahe. Võib-olla tõesti on mõne asutuse üleminekuaja esimesed nädalad ja kuud keerulised, sest tuleb harjuda uute rollidega, aga kindlasti tuleks vältida dubleerimist. Kui selliseid näiteid on, siis hea meelega kuulaksin nende kohta lähemalt.
Mis puudutab riigihankeid, siis on plaanis anda tugiteenuste keskusele rohkem ülesandeid ja suurem roll hangete korraldamisel. Seda jällegi põhjusel, et kui teha neid asju koos, ühiselt, siis on rohkem kompetentsust, ja riigiasutustele koos asjade hankimine, olgu need kas või paber ja pastakad, on kindlasti odavam kui seda ükshaaval tehes. Esimesed asutused ongi hankeid RTK kaudu korraldamas, eelkõige mainin Riigikantseleid ning Rahandusministeeriumi ja Justiitsministeeriumi oma haldusalaga. Kui see mudel töötab ja klientide rahulolu on niisama suur kui muude teenuste puhul, siis tuleks seda laiendada. Praegu on see vabatahtlik, ei ole sunduslik korraldada hankeid tugiteenuste keskuse kaudu, aga kui me näeme, et see läheb edukalt, on efektiivne ja teenusega ollakse rahul, siis võiks üha enam ka selle valdkonna funktsioone anda ühele kompetentsikeskusele.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav juhataja! Lugupeetav minister! Minu teada asuvad Riigi Tugiteenuste Keskuse kontorid praegu Tallinnas, Tartus ja Viljandis. Ma olen kuulnud, et valitsuses on moes arutada riigiasutuste Tallinnast väljaviimist ja ühtlasemat jaotamist üle Eesti. Kas see võiks puudutada ka Riigi Tugiteenuste Keskust?

Ka selles valdkonnas on tugiteenuste keskus hea näide. Mitte kõik selle töötajad ei asu Tallinnas, vastab tõele, et üksused on Tartus ja Viljandis. On olemas ka kokkulepe, et vähemalt pooled töökohtadest, mis Riigi Tugiteenuste Keskuses luuakse, on Tallinnast väljas. Ma arvan, et see on päris hea proportsioon. See on täpselt selline töö, mis ei sõltu asukohast, seda tööd tehakse eelkõige arvuti taga ja ei ole mingit vahet, kas see tööruum ja arvuti asuvad Tartus, Viljandis või Endla tänaval. Seda suunda me hoiame ja võimaluse korral isegi parandame seda proportsiooni, kui teistes regioonides vähegi on kvalifitseeritud tööjõudu.
Me oleme seda RTK positiivset näidet toonud ka teistele haldusaladele, näitamaks, et saab küll viia Tallinnast välja töökohti, kui töö tulemus ei sõltu asukohast. Vaatame, kuidas meil õnnestub lähiaastatel oma haldusalas sellega edasi minna. Rusikareegel on see, et kui mingi ministeerium annab oma raamatupidamisteenused üle Riigi Tugiteenuste Keskusele, siis on ka inimestel võimalik kaasa liikuda. Mitte kõik seda ei soovi, osa aga soovib. Kas kõik on valmis kolima Tallinnast Viljandisse või Tartusse? Ilmselt mitte. Sellisel juhul toimub inimeste vahetus ja uued inimesed võetakse tööle juba Tallinnast väljaspool. Aga see on hea näide selle kohta, et saab küll. Kui on olemas tahtmine ja pikaajaline strateegia, kui seda ei tehta mingi kampaania korras nädala aja jooksul, umbes nii, et vahetame head inimesed välja ja võtame hoogtöö korras teised inimesed asemele, vaid on olemas pikaajaline plaan, siis see mudel töötab.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on peaministri ülesannetes olevale tervise- ja tööministrile Jevgeni Ossinovskile. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud ministrid! Ma siiski loodan, et Riigikogu liikmed võivad parlamentaarses korras esitada ministritele küsimusi siin saalis, nad ei pea seda tegema valitsuse pressikonverentsil. Härra minister, te olete öelnud, et Juhan Partsile vastuseisu suhtes ei ole teie meel muutunud, aga olud on muutunud. Umbes aasta tagasi, kui see teema üles kerkis, blokeerisid sotsiaaldemokraatliku partei ministrid Partsi nimetamist. Meid ei ole vaja veenda selles, nagu oleksid sotsidel mingid põhimõtted. Me kõik teame, et see oli taktikaline käik, saamaks kauplemisruumi, et valitsuskaaslased mingites teistes küsimustes järele annaksid. Me kõik teame, see on ju avalik saladus, et see vastukaup, mida paluti või taheti, oli see, et IRL lõpetaks kooseluseaduse rakendamise blokeerimise. Kas see, et te nüüd loobusite Partsi blokeerimisest, tähendab, et varsti me võime näha kooseluseaduse rakendusakte parlamendi ees ning nagu imeväel lõpetavad IRL-i ministrid ja liikmed nende vastuvõtmise blokeerimise?

Tänan selle huvitava küsimuse eest, austatud Martin Helme! Minu teada on kooseluseaduse rakendusaktid Riigikogu menetluses. Kui mälu mind ei peta, siis on need läbinud esimese lugemise. Ma usun, et Riigikogu teeb head tööd selle nimel, et selle seaduseelnõu menetlus lõpule viia. Seda, kuidas eri fraktsioonidesse kuuluvad Riigikogu liikmed peaksid selle eelnõu vastuvõtmisel hääletama või milliseid seisukohti võtma, ma Vabariigi Valitsuse liikmena siin kindlasti kuidagi kommenteerida ei saa.

Martin Helme, palun!

Suur tänu! Aga siis ma küsin täiesti siiralt: kas sotsid muutusid lihtsalt järsku lahkeks või mis selle lahkuse põhjus oli?

Ma arvan, et sotsiaaldemokraadid on üldiselt üsna lahke poliitiline perekond. Meil on siin teie kolleegide seas väga palju häid ja heasüdamlikke inimesi, kui rääkida selle meeskonna emotsionaalsest ülesehitusest. Mina ei ole küll kunagi vastupidist tuvastanud. Aga kui vastata sellele, mis, ma eeldan, oli küsimuse sisu, kas kontrollikoja liikme nimetamise kontekstis on sõlmitud mingisuguseid laiemaid kokkuleppeid, mis võivad realiseeruda mingisuguste seaduseelnõude või muus kontekstis, siis vastan ei, seda ei ole tehtud.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Hea minister! Meie kõrvu on küll jõudnud kuuldused, et see nii puhtalt ei toimunud. Kas vastab tõele, et sotsid leebusid tänu sellele, et nad saavad Euroopa Komisjoni esinduse juhi koha?

Aitäh! Mitmesugused kuuldused on jõudnud parlamendiliikmete kõrvu. Aga mis puudutab Euroopa Komisjoni Eesti esindust, siis nagu te hästi teate, seal on tegemist Euroopa Komisjoni töötajatega, keda liikmesriik ei nimeta. Selles protseduuris ei osale liikmesriigid absoluutselt mitte mingisugusel viisil. See tähendab, et selles, mismoodi seda valikuprotseduuri tehakse ja kes sellele kohale nimetatakse, ei ole Vabariigi Valitsusel või Eesti Vabariigil laiemalt mingisugust otsustusrolli. Nii et küsimused selle kohta, kuidas see protseduur kulgeb, tuleb adresseerida Euroopa Komisjonile.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Riigihalduse minister Arto Aas vastab Kersti Sarapuu küsimusele. Palun, Kersti Sarapuu!

Aitäh, austatud esimees! Hea minister! Kevadel haldusreformi seaduse eelnõu menetledes lubasite, et seadust puudutavad nn sisueelnõud saabuvad siia teises kvartalis. Eelmise nädala neljapäeval ütles peaminister Vikerraadiole antud intervjuus, et Riigikogus vastu võetud haldusreformi seadus ongi sisuseadus. Kas te ei arva, et sellise vähese informatsiooni pinnalt, mida jõustunud haldusreformi seadus meile annab, on omavalitsustel väga raske teha otsust liitumise poolt või vastu? Ei ole ju selge, mida liitumine endaga kaasa toob.

Aitäh! Ma usun, et tegelikult on omavalitsusjuhtidel küll selge, mida liitumine endaga kaasa toob, ja neid positiivseid mõjusid osatakse hinnata. Vastab tõele, et haldusreform ja omavalitsuste ühinemine on väga sisuline muutus. Seda ei ole suudetud 25 aasta jooksul ära teha. Võrdluseks ütlen, et kohaliku omavalitsuse korralduse seadust on paarikümne aasta jooksul muudetud 75 korda. See tõestab, et kohaliku omavalitsuse ülesanded, roll, rahastamine ja suhted riigiga on pidevas muutumises, nagu ka elu meie ümber. Igal aastal eelarves midagi muutub, me peame omavalitsustega igal aastal läbirääkimisi rahastamise üle, sõlmime eelarvemenetluse käigus ühise protokolli. See on lõputu protsess. Seda seadust, mida on juba 75 korda muudetud, muudetakse järgmise 50 aasta jooksul kindlasti veel 75 korda.
Kas haldusreform sõltub tulevastest eelnõudest? Ei, analüüsid ja ettepanekud haldusreformi ja ühinemise kohta on tehtud praeguste ülesannete ja olukorra pinnalt. See selgus on väga üheselt olemas ja haldusreformi seaduses on kõik rakendussätted olemas, mitte miski ei jää sõltuma tulevikust. Samas me oleme, jah, poliitilisel tasandil ja valitsuses arutanud – tegime seda ka teises kvartalis –, milliseid funktsioone ja ülesandeid võiksid kohalikud omavalitsused tulevikus veel täita, lähtudes sellest ideoloogiast, et omavalitsuste roll peaks suurenema. Oleme teatud poliitilised kokkulepped sõlminud, neid eelnõusid valmistatakse ette. Me ei kiirusta, tahame teha seda põhjalikult ja rahulikult. Jõuame nendega varsti ka parlamenti, aga neil ei ole kindlasti nii suurt ja revolutsioonilist mõju kui omavalitsuste ühinemisel, mis on praegu mühinal käima läinud.

Kersti Sarapuu, palun!

Olete varem Rahandusministeeriumi tellitud Turu-uuringute AS-i küsitluse tulemusi kommenteerides öelnud, et reformiga ollakse õigel teel ja et Eesti inimesed pooldavad haldusreformiga tehtavaid muudatusi. Kas teie arvates avaldubki ühiskonna heakskiit reformile selles, et Riigikohtu poole on pöördunud 26 kohaliku omavalitsuse volikogu, kelle eesmärk on tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks, ning suur osa 213 omavalitsusest on enne Riigikohtu otsust äraootaval seisukohal?

Aitäh! Esiteks tahan ma öelda, et valdav osa omavalitsusi peab praegu läbirääkimisi. Ainult paar-kolm omavalitsust ei pea üldse läbirääkimisi, kuigi seadusest tulenevaid kriteeriume nad ei täida ja võiksid seetõttu neid läbirääkimisi pidada. Aga ka suurem osa nendest paarikümnest omavalitsusest, kes Riigikohtusse avalduse tegid, peab tegelikult läbirääkimisi. Näiteks oli üks esimesi, kes oma vaide kohtusse viis, Kõpu vald. Selle esindaja ütles mulle Tartus, et hoolimata sellest vaidlusest ja kohtulahendist nad loomulikult ühinevad, sest see on ju loogiline ja mõistlik, neil on läbirääkimised edukalt läinud ja nad on jõudnud väga kaugele. Demokraatlikus õigusriigis on kohtuskäimine loogiline. Seda teab kindlasti ka iga Keskerakonna liige, et kohtus ikka aeg-ajalt käiakse.
Ega Riigikohus ei mõista kedagi süüdi. Riigikohus vaagib seda, kas põhiseaduse riive on liiga intensiivne või ei ole. See, et niivõrd suure ja laia mõjuga reform riivab omavalitsuste teatud põhiõigusi, on ilmne. Selle oleme ka ise seaduse kirjutajatena mustvalgena eelnõu seletuskirja pannud. Aga põhiseaduse riive on õigustatud, kui on selged põhjendused, kui on tugev avalik huvi, kui on argumentatsioon ja kui me kaitseme inimeste põhiõigusi. Nii et Riigikohus, kus me eelmisel teisipäeval avaliku istungi pidasime, vaagib poolt- ja vastuargumente. Meie eelnõu algatajatena oleme ikka veendunud, et kõik on põhiseaduspärane. Aga nagu ütles ka õiguskantsler, kui reform on niivõrd suure ja olulise mõjuga, siis tegelikult on möödapääsmatu või isegi hea, kui see vaidlus saab teatud hinnangu Riigikohtult. Muu hulgas ütlen, et ka vaidlustajad ise ei ole küsimuse alla seadnud reformi vajalikkust, vaid ainult selle seaduse üksikuid paragrahve.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Põhiseaduskomisjoni liikmena tuletan ma siiski meelde, et neid rakendusakte või seda n-ö ääremaa valemit me oleme juba kaua-kaua oodanud. Teine kvartal on ammuilma kaduvikku läinud, praegu on juba neljas kvartal. Millal tulevad see nn ääremaa valem ja kõik teised nn sisulised asjad, mis sellele minu meelest nurjunud haldusterritoriaalsele reformile reaalse sisu annavad?

Omavalitsustel on rahastamismudel ka praegu olemas, nii et sisu on küll ja veel. Aga me arutame valitsuses kindlasti lähima kuu aja jooksul omavalitsuste rahastamise mudeli tulevikustsenaariume. Kuid toonitan veel kord, et kõik, mis puudutab rahastamise või ülesannete tulevikumudeleid ja mis on seotud ka näiteks maavalitsuste reformiga, mille käigus me anname maavalitsuste ülesandeid koos vahenditega nii palju kui võimalik üle omavalitsustele, rakendub ja jõustub peale omavalitsuste ühinemist, ühel ajal ei tehta korraga kahte asja. Järgmisel aastal viiakse omavalitsuste ühinemine lõpule ja kõik uued mudelid, ülesanded ja funktsioonid jõustuvad, juhul kui parlament need üldse heaks kiidab, kõige varem 2018. või 2019. aastal. Nii et neid asju ei tasu ühte patta panna. Ka tuleviku rahastamismudelid, kui tekib uus kontseptsioon, sõlmitakse uus kokkulepe ja saadakse parlamendi heakskiit, jõustuvad alates aastast 2018 või hiljem, peale seda, kui on tekkinud tugev vundament ehk tugevad võimekad omavalitsused, mille peale on võimalik ehitada uut süsteemi. Nii et kõigepealt ühinemised ja siis ülejäänud asjad. Tänase süsteemi peale, praeguse 213 väga erinevate võimete ja erineva suurusega omavalitsuse peale ei ole võimalik midagi tõsiselt võetavat ehitada.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmisena vastab tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski peaministri ülesannetes, küsib Monika Haukanõmm. Palun!

Tänan, härra juhataja! Hea minister! Eesti vanglates on 2258 süüdimõistetut. Seda on tunduvalt rohkem kui Euroopas keskmiselt, mille üle me väga uhked ei ole. Ühe kinnipeetava ülalpidamiskulud kuus on umbes 1400 eurot. Kui väike arvutus teha, siis see teeb kokku 3,3 miljonit eurot kuus. Vangistusseadus ütleb, et kõik alla 64-aastased süüdimõistetud on kohustatud töötama. Eesmärk on see, et nad omandaksid tööharjumuse ega asuks siis, kui nad on vabadusse pääsenud, kohe uusi kuritegusid toime panema, vaid et need kuritegelikud harjumused oleksid kadunud. Kui palju kinnipeetavaid on vanglates tööga hõivatud ja millega nad tegelevad, kas nad tegelevad tootmise või majapidamistöödega, ehk kui paljud neist riigile ülalpidamiskulusid tagasi teenivad?

Suur tänu! Esiteks pean tunnistama, et justiitsminister on vangide tööhõive küsimustes kindlasti pädevam vastaja kui tööminister, aga siiski on mul mõned killud teie küsimusele vastuseks. Tõepoolest, üks laiemaid kontseptuaalseid muresid, mis puudutab loomulikult ka riigi kulusid, on liiga suur vangide hulk. Viimastel aastatel on pingutatud selle nimel, et vangistatute arvu Eestis vähendada. See on kindlasti ühelt poolt kulude kokkuhoidmise viis, aga loomulikult ei ole see põhieesmärk. Me oleme näinud, et välja arvatud nendel juhtudel, kui vangistuse eesmärk on inimene ühiskonnast isoleerida, ei ole vangistusel, kui me räägime vangistusest kui karistusest, üldjuhul mitte inimese iseloomu ja käitumist parandavat mõju, vaid pigem võimendab see kriminaalset retsidiivsust. Aga see on laiem küsimus. Eks ka tööhõivet tule eeskätt vaadelda just nimelt selles kontekstis, et vangidega toimetamine – nende tööhõive, nende haridusvõimalused, muu rehabilitatsioon – oleks selle eesmärgiga, et pärast vangist vabanemist saaksid inimesed ausale teele asuda. Vastates konkreetsele küsimusele, ütlen, et vähemalt osalise koormusega on Eesti vanglates rakendatud 633 vangi ehk ligi kolmandik, enamik nendest on rakendatud küll majapidamis- või abitöödel ja ...

Aitäh! Palun, Monika Haukanõmm!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Annan teile võimaluse oma mõte lõpetada ja need arvud välja tuua. Põhjus, miks meil see küsimus tekkis, on seotud sellega, et meil on käivitunud töövõimereform. Me ütleme, et inimesed, kes on võimelised tööd tegema, peaksid seda tegema. Me räägime, et ka eakamad inimesed peaksid rohkem tööd tegema. Sama peaks siis kehtima ju ka süüdimõistetute kohta. Seda enam, et riigil on siiski olemas võimalused neid inimesi tööle suunata. Aktsiaselts Eesti Vanglatööstus on kodulehekülje andmetel rakendanud tootmistegevusse 130 inimest, mis ei ole väga suur arv. Minu küsimus tulebki siit. Kas Vabariigi Valitsusel, teil ja justiitsministril, on olemas selge plaan, kuidas tulevikus siiski süüdimõistetute tööhõivet edendada? 130 on väga väike arv.

Suur tänu! Lõpetan siis oma mõtte. Kokku on vangla abitöödel vähemalt osalise koormusega rakendatud kolmandik vangidest ehk 633. Tõepoolest, 2001. aastal loodud riigi äriühingus Eesti Vanglatööstus, mis valmistab metallist, puidust ja riidest tooteid, on hõivatud 130 vangi. Loomulikult, seda arvu on võimalik suurendada. Küsimus on selles, kas see on tegelikult ühiskonnale tasuvam. Üldiselt on nii, et ehkki viimastel aastatel ei ole vanglatööstus riigilt otse dotatsiooni saanud, on riik vanglatööstust toetanud tööstushoonete rendihinna kaudu. Renditoetus on aastas umbes 800 000 eurot.
Ma tahan öelda, et tuluprojektiks ei muutu vangide tööhõive kunagi. Võrdluseks võib märkida, et Soomes, kus vangide üldarv on umbes samas suurusjärgus kui Eestis, ületavad vanglatööstuse kulud tulusid aastas 8–10 miljoni euro võrra. Seega, n-ö turumajanduslikus elukorralduses ei ole vangide tööhõivel kindlasti rahas mõõdetavat positiivset efekti, sest sellesse tuleb oluliselt rohkem panustada, kui sealt n-ö toodanguna tagasi saab. Sellel on mitu põhjust. Kõigepealt, vangide töötahe ja väljaõpe. Neil on küll töökohustus ja neid võib tööle suunata, aga produktiivsus, millega nad tööd teevad, ei ole väga suur. Kindlasti ei saa kõiki vange tööle saata, sest mõne puhul on julgeolekuriskid, mõni kannab kartserikaristust ja on veel muid sääraseid põhjusi. Vanglatööstus nõuab üsna suuri kulutusi ka sellepärast, et vangide juurde on vaja järelevalveametnikke, kes tootmishoonetes valvavad, et sealtkaudu ei toodaks vanglasse ebaseaduslikke asju. See loomulikult suurendab kulutusi. Seega, küsimus ei ole selles, kuidas seda raha tagasi teenida, vaid eeskätt tegeldakse seal ikkagi n-ö tööturu rehabilitatsiooniga.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Te ütlesite, et vangid ei taha nagu tööd teha või nad ei tee seda mitte eriti suure innuga. Aga kas vangide seas on üldse tööpuudust, kas saab sellest rääkida? Kui suur see on? Kas on nii, et nad tahaksid mingit tööd teha, aga ei saa, kuna võimalused selleks puuduvad?

Sotsiaalministeerium vangide tööpuuduse protsenti otseselt ei mõõda. Aga tõsisemalt vastates ütlen, et kindlasti on sellele küsimusele, millises vanglas kui avarad töötamise võimalused on, pädevam vastama justiitsminister. Nagu öeldud, kolmandik vangidest on vangistuse ajal tööhõives, aga paljude tööga hõivamine, nagu ma olen ka juba öelnud, ei ole erinevatel põhjustel võimalik, vaatamata sellele, et töökohustus iseenesest on olemas. Sotsiaalministeeriumi haldusalasse kuulub see osa sellest probleemist, mis puudutab vangist vabanenud isikute tööhõivet. Ka tööturuteenuste ja -toetuste seaduses on vangist vabanenud eraldi töötuse riskirühmana ära märgitud, neile osutatakse lisateenuseid. Üldiselt tuleb tõdeda, et eksvangide tööhõive olukord on üsna nukker ja kehv, tööandjad ei taha neid väga tööle võtta. Üsna suur hulk vangist vabanenud isikutest on retsidiivsed, mis tähendab, et nende soov legaalsesse ühiskonnaellu rehabiliteeruda on paraku üsna väike. Sellest tulenevalt oli ka minu esimene viide sellele, et minu hinnangul tuleks Eestis vangide hulka vähendada, sest vangistusel üldiselt ei ole neid positiivseid ümberkasvatuslikke tulemusi, mida võib-olla mõni sajand tagasi sellel karistusmeetmel usuti olevat.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Küsimus riigihalduse ministrile Arto Aasale. Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Aastatega on vähenenud riigi hallatavate sõidukite hulk, kuid samas pole allesjäänud autode kasutamise intensiivsus suurenenud, mis näitab, et autosid on endiselt liiga palju. Nii seisab Riigikontrolli auditis. Riigikontroll auditeeris, kas riigi raha kulutamine sõidukite peale on säästlik, läbipaistev ja kontrollitav, ning tegi hulga ettepanekuid. Seni on valitsus Riigikontrolli ettepanekuid vahel arvestanud, vahel mitte. Kuidas on praegu lood nende Riigikontrolli tehtud ettepanekutega, kuidas ja kas nendega arvestatakse või mis on tehtud?

Aitäh selle küsimuse eest! Võib öelda, et meie Rahandusministeeriumis oleme Riigikontrolliga selles küsimuses käinud hästi ühte jalga. Ka Rahandusministeerium on sel aastal põhjalikumalt uurinud riigi autoparki ja meie järeldused on üsna sarnased Riigikontrolli omadega. Üldpilt ei ole üldse halb: ei ole väga suuri möödalaskmisi, ei ole väga suuri kulusid. Eks ka riigiasutuste majandamiskulud ole piiratud ja neid on viimastel aastatel veelgi vähendatud. See on teatud loomuliku surve peale pannud, selleks et majandada mõistlikult.
Mis puudutab Rahandusministeeriumi ettepanekuid, siis me anname neile praegu viimast lihvi. Tõenäoliselt läheme oktoobri lõpus või novembri alguses valitsuskabinetti oma tõhustamiskavaga, kus on hulk ettepanekuid selle kohta, mida võiks teha paremini. Näiteks, autode keskne hankimine, parem järelevalve, automaatsed sõidupäevikud, ühine kindlustus, kuni selleni välja, et teatud juhtudel ei oleks vaja kasutada kasutusrenti, vaid kapitalirenti. Mõned autod on targem näiteks ka välja osta, mitte neid liisida. Mõnes kohas võiks autost loobuda, kasutada taksoteenust või kompenseerida mõningaid isikliku autoga tehtud sõite. Sellise ettepanekute paketi ja tõhustamiskavaga kavatseme lähima kuu aja jooksul valitsusse minna. Seda tööd oleme teinud koostöös mitme valdkonnaga, nii et ma ei usu, et siin tekib väga suur poliitiline debatt.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Praegu on seaduse järgi kehtestatud ametnikele autode hinnaklassid. Ministritel on see kusagil 30 000 all, kantsleritel ja maavanematel ligi 18 000. Kuid tegelikult on nii, et kantslerite autode hinnad on 19 000 eurost kuni üle 50 000 euro, pluss veel käibemaks, ja ministrite autode hinnad on alla 30 000 euro kuni 62 500 euroni. Miks sellised hinnad ja just need erinevused? Sõidukitega täidetavad ülesanded on ju suhteliselt sarnased.

Aitäh! Jah, see praktika on üsna erinev. Me tahame tulevikus ühtlustada seda, millistel tasemetel milliseid sõidukeid tuleks ja võiks kasutada. Muu hulgas tahame suurendada keskset hankimist. Täna päeva esimeses pooles oli juttu Riigi Tugiteenuste Keskusest, kes võiks tulevikus sõiduautosid ühiselt hankida. Tuleb siiski öelda, et kui riigi käes on suurusjärgus 4500 sõidukit, siis ministeeriumiametnike ja ministrite käes on kaduvväike osa nendest. Suur osa sõidukeid on Maanteeametis, Päästeametis ja politseis. Seal on sajad ja tuhanded sõidukid. Ka kokkuhoidu ja efektiivsust silmas pidades on need ilmselt kõige õigemad kohad, kust alustada.
Aga ka meie tehtud analüüs sõiduautode kohta näitas, et on vaja uuendada teatud õigusakte, mis on ajale jalgu jäänud ja mis enam reaalsusega kokku ei lähe. Paarkümmend aastat on mõned õigusaktid olnud muutmata ja see töö tuleb ära teha. Sõidukid tekitavad alati palju emotsioone, aga tegelikult ei ole kulu sõidukitele suur ja väärkasutamist väga palju ei kohta. Nii et ettepanekud on, nagu ma ütlesin, valitsuse laua peal kuu aja jooksul. Tõenäoliselt peavad mingid eelnõud ka parlamendi ette tulema, seda siis ilmselt järgmise aasta esimeses pooles.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et kavatsete mõnede autode puhul minna kasutusrendilt üle kapitalirendile. See on väga positiivne. Aga Riigikontrolli audit sedastab, et kui sellele mindaks täies mahus üle, siis tooks see kaasa tervelt 40% kokkuhoidu. Miks teie kavatsete üle minna ainult osaliselt?

Aitäh! Tuleb väga täpselt vaadata autode kasutusotstarvet ja -intensiivsust, et mõista, mis juhul on mõistlik autot viieks aastaks rentida ja mis juhul on mõistlik see välja osta. Sealt tulebki see vahe sisse, kõiki ei ole mõtet ühe puuga lüüa. Need autod, mida kasutatakse vähem, aga mida on ometi vaja, on mõistlik välja osta. Neid autosid, mille eluiga saab võib-olla viie aastaga läbi, aga mille läbisõit on suur, võib olla odavam rentida. Nii et see oleneb kasutusotstarbest. Erinevad mudelid on võimalikud, ühel hetkel tuleks valitsusel lihtsalt tervikuna kokku leppida, mis mudelit me kasutame. Eks siin tuleb ka eelarvepool ette. Kasutusrendil on ühed reeglid, seda on olnud võimalik katta iga-aastaste majandamiskulude sees. Autode väljaostmine on ühekordne kulu, aga ülemineku hetkel on see kulu riigile päris suur, kui loobutakse liisingumaksest ja hakatakse välja ostma. See eeldab pikaajalist plaani ja kokkulepet riigi eelarvestrateegias. Seda strateegiat tehakse kevadeti neljaks aastaks.
Meie kava on praegu, et me käiksime sügisel nende ettepanekutega valitsuses ära ja sõlmiksime sisulised kokkulepped ning kui saame tehtud selge plaani, siis saame järgmisel aastal hakata riigi eelarvestrateegias finantse planeerima. Aga ma olen nõus selle teie hinnanguga. Sellise hinnangu on esitanud Rahandusministeerium, on tehtud ka üks – kui ma ei eksi, siis üks – magistritöö sel teemal politseis ning Riigikontroll on samamoodi seda käsitlenud. On tõepoolest juhtumeid, kus on mõistlikum auto välja osta. Samamoodi võib mõelda kindlustuse ostmise või sellest loobumise peale.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Vastab tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski peaministri ülesannetes, küsib Marika Tuus-Laul. Palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Peale aastast põhimõttelist vastuseisu Juhan Partsi kontrollikotta saatmisele nõustusite sellega üleöö. Me enam-vähem teame tegelikke põhjuseid, miks see meelemuutus toimus. Kuid te ise olete viidanud, et te loodate nüüd paremini läbi suruda oma teatud põhimõtteid ja eelnõusid, et saada tervishoiule ja alkoholiprojektidele paremat rahastust jne. Kas teil on kindlad kokkulepped, et teid aidatakse ja te saate tervishoiule parema rahastuse, või te ainult oletate ja käisite selle lihtsalt välja?

Aitäh! Ma küsimuse või repliigi lõppu päris hästi ei kuulnud. Aga võib-olla ei olnud teid saalis, kui ma vastasin ühele teisele küsimusele, nimelt Martin Helme küsimusele. Ma siis ütlesin, et ühegi eelnõu kontekstis ei maksa kindlasti mingisuguseid kokkuleppeid otsida. Eks te ise teate, mida te pidasite silmas selle väitega, et te teate, mis valitsuse ühe või teise otsuse taga on.
Aga kui nüüd küsimuse juurde tulla, siis ütlen, et tervishoiu pikaajalise rahastamise küsimuses on valitsusliikmed ja valitsuses olevad erakonnad ühte meelt. Ega seal väga erinevat meelt ei saagi olla. Meil on vananeva rahvastikuga ühiskond ja meie solidaarne ravikindlustus põhineb 100%-liselt tööjõumaksul. Selline rahastamissüsteem ei ole pikas vaates jätkusuutlik ja seda tuleb muuta. See tähendab, et tervishoidu on vaja lisavahendeid. Analüüs ja ettepanekud on Vabariigi Valitsusele esitatud, olen sellest siin saalis ja ka teie küsimustele vastates korduvalt rääkinud, ma ei hakka kõike üle kordama. Arusaam, et sellele küsimusele on vaja leida pikaajaline lahendus, on valitsuses olemas. Kindlasti jõuame lähikuudel ka otsustele.

Marika Tuus-Laul, täpsustav küsimus, palun!

Aitäh-aitäh! Te olete ise vihjanud seosele tervishoiu parema rahastamisega, lehtedes on teie sõnad lausa jutumärkides. Kui vaadata tervishoiu olukorda, siis ei näe me siin paranemist, vaid me näeme isegi, et ka riigi nelja aasta eelarvestrateegiast ei tulene midagi paremat, ning me kardame, et järjekorrad pikenevad veelgi. Meedikud on ju selle kartuse välja toonud. Aga mis te arvate, kui valitsusel ei oleks olnud nii palju viltulaskmisi ja raha tuulde loopimist – kas või kõik see eelnev: Estonian Airi 79 miljonit, Tallinna Sadama parvlaevahanked, Eesti Energia, uus valitsushoone –, kas siis oleks tervishoiu olukord parem?

Aitäh! Kui me vaatame seda, kui palju Eesti riik investeerib tervishoidu, siis me kõik näeme, et meil on olnud väga efektiivne tervishoiusüsteem. See tähendab, et me oleme sinna üsna vähe avalikke ressursse sisse pannud, aga oleme saanud vastu üsna head teenust. Arvestades demograafilist olukorda, on selleks, et praegusel tasemel tervishoiuteenus tagada ka tulevikus, vaja sellesse lisaraha tuua. Loomulikult tuleb riigi vara valitseda heaperemehelikult kõikides haldusalades ja valdkondades. Aga mõtleme sellele, missuguse osa tervishoid rahaliselt moodustab. Haigekassa aastaeelarve on üle miljardi euro ja lähiaastatel tuleb ka praeguse rahastussüsteemi korral tervishoidu juurde märkimisväärselt raha, eeskätt seetõttu, et Eestis on palgad oodatust kiiremini kasvanud.
Nii et väited, nagu olukord läheks halvemaks ja järjekorrad pikeneksid, kindlasti tõele ei vasta. Faktilist kinnitust sellele ei ole. Ma arvan, et kui te soovite sellel teemal sisuliselt arutada, siis me võiksime seda veel kord teha sotsiaalkomisjonis, kus me oleme seda juba korduvalt arutanud. Ei maksa inimesi hirmutada sellega, et olukord kogu aeg halveneb, lõpuks inimesed ehmatavadki ära. Aga loomulikult ei ole olukord perfektne, järjekorrad on liiga pikad ja see küsimus vajab lahendamist. Nagu öeldud, selleks on ka lisavahendeid vaja. Loodame, et jõuame valitsuse ja Riigikogu koostöös siiski nii kaugele, et need pikaajalised otsused saavad langetatud.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Hea minister! Selle kohta, kuidas riik panustab tervishoidu, on olemas üle kogu maailma aktsepteeritav näidik. See on protsent SKT-st, mis läheb tervishoidu. Eestis on see viimastel aastatel lähenenud 6%-le. Võrdluseks: Nõukogude Liidu lõpuaastatel oli see 4,8%, aga n-ö vanades Euroopa Liidu riikides, millest me peaksime eeskuju võtma, on see ligi 10%. Umbes aasta tagasi lubati, et aastaks 2016 hakkab see protsent olema 6,1, aga kui riigieelarve esitati, siis tuli välja, et see on 5,2. Jämedalt võttes on 1% 200 miljonit. Nüüd öeldakse, et asi on SKT kasvus ja protsendi samaks jäämises. Aga siiski, kuhu see 200 miljonit siis jäi, miks seda ei suunatud tervishoidu?

Aitäh! Austatud Riigikogu liige Viktor Vassiljev, ühtlasi Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige ja ka Eesti Haigekassa nõukogu liige! Te teate vastust sellele küsimusele väga hästi, kas või sellepärast, et ma olen siitsamast kõnepuldist sellele korduvalt viidanud. See 1% ei ole mitte kuskile kadunud. Selles metoodikas on lihtsalt kaks komponenti. Üks on ühiskonna kogukulud rahalises ekvivalendis võrdlusena SKT-sse ja teine on avaliku sektori kogukulud võrdlusena SKT-sse. Ehk see 4,8% ja 6% või 5,1% ja 6,3% erinevus on patsientide omaosalus. See on see summa, mida Eesti inimesed ise tervishoidu panustavad.
Nii et tervishoiule kuluv avalik raha ei ole kindlasti vähenenud. Küll aga on selge, et see ei ole ka suurenenud sellisel määral, et katta ära kõiki vajalikke tervishoiuteenuseid. Eesti tervishoiu kohta võib kindlasti öelda, et see mudel on olnud väga hästi juhitud. See, et Eestis on kindlal tulubaasil ehk kindlal maksul põhinev haigekassa rahastamine, on olnud selle süsteemi stabiilsuse kõige tugevam garant. See on tähendanud, et koos majandusolukorra paranemisega on maksuraha juurde tulnud. See on andnud võimaluse koguda haigekassa reserve, mida tehakse headel aastatel, selleks et keerulisematel aastatel neid kasutada. Nii et mingisugust riigi rahastuse vähenemist toimunud ei ole, seda ei toimu ka järgmisel aastal, kui sotsiaalmaksu alandatakse 0,5%, sest ka see kompenseeritakse seaduse alusel kindla mudeli järgi. Aga lõppvaates vastavad need protsendid loomulikult tõele ja tervishoidu on Eestis raha juurde vaja.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Infotunni lõpuni on jäänud neli minutit. Loodame, et Külliki Kübarsepp jõuab küsida ja peaministri ülesannetes olev tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski vastata. Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea esimees! Lugupeetud minister! Peale presidendivalimisi on IRL-i taustaga inimesed üllatavalt palju kohti saanud. Kas sotsid kui kogenud poliitikud ei taibanud IRL-i ja Reformierakonnaga koalitsioonis olles koalitsioonileppesse mittepoliitiliste kohtade politiseerimise keeldu sisse kirjutada? Kui umbusaldusavaldus läbi läheb, kas te siis uues koalitsioonis olles paneksite selle sätte koalitsioonilepingusse?

Ma ei saanud küsimuse sisust päris täpselt aru. Eks erineva erakondliku taustaga inimesed liiguvad ikka elus edasi, mõned lahkuvad poliitikast, mõned siin esiridades olevad inimesed, näiteks IRL-i taustaga poliitikud, on asutanud uue erakonna ja saanud selle ridades Riigikokku. Ma arvan, et sellises erakondlikus taustas ja ajaloos ei ole ju midagi halba. Eks elu läheb ikka edasi ja inimesed leiavad endale uut tegevust. Selle põhjal, ma arvan, küll otsuseid langetama ei peaks.

Külliki Kübarsepp, see on Vabariigi Valitsuse infotund. Palun, teine küsimus!

Aitäh! Aga valitsuse moodustavad ikkagi erakondade esindajad. Ma küsingi teilt kui hetkel peaministri ametis olevalt inimeselt. Strateegiline küsimus: miks te ikkagi tegite selle kiireloomulise valitsuse istungi just esmaspäeva hommikul, kui sama päeva lõuna ajal andis uus president ametivande? See lörtsis kogu selle protsessi totaalselt ära ja jättis uue presidendi ametisse astumisele üsna halva maigu juurde. Teie valitsuse esindajana olite väga selgelt väga pikka aega öelnud, et Parts ei ole teie arvates kontrollikotta sobiv isik. Miks ikkagi valitsus strateegiliselt võttis selle vastutuse, tehes selle kiireloomulise otsuse esmaspäeva hommikul, selle asemel et jätta mõtteline paus just uue presidendi ametisse astumise ajaks?

Teie hinnangut, et kuidagi on ära lörtsitud Eesti uus riigipea, mina ei jaga. Ma ei ole ausalt öeldes kedagi väljaspool Vabaerakonda märganud seda hinnangut jagamas, aga loomulikult on teil sellele hinnangule jätkuvasti õigus. Mis puudutab ajastust, siis mina väidan vastupidist. See, miks valitsus pidi selle otsuse kiiresti langetama, tulenes just nimelt sellest, et Eesti esindaja Euroopa Kontrollikojas astus uude ametisse, millest tulenevalt see koht jäi tühjaks. Küsimuse alla sattus ka Eesti riigi rahvusvaheline usaldusväärsus. Rahvusvahelised kõrged ametikohad, kus meid esindatakse, ei tohiks kindlasti tühjaks jääda. Ma arvan, et on väga mõistlik, et valitsus andis ka rahvusvahelistele partneritele signaali, et meil on olemas kandidaat, kelle puhul saab kiiresti edasi minna ametlike protseduuridega ja selle koha ära täita.

Aitäh, Külliki Kübarsepp, teine küsimus oli täpselt valitsuse tegevuse kohta! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Aitäh, ministrid! Aitäh, Riigikogu! Infotund on lõppenud.