Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

XIII Riigikogu, IV Istungjärk, Täiskogu korraline istung
Thursday, 15.09.2016, 10:00

Edited

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu esimese töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Artur Talvik!

Artur Talvik

Hea eesistuja! Head kolleegid! ID-kaart on üks selline asi, mis on meile täiesti tavaline, taskus kaasaskantav ja e-riigis ka tihti kasutatav. ID-kaardile korraldati hiljuti uus hange, aga see hange kukkus kolinal läbi. Augusti alguses tühistas Tallinna Halduskohus Politsei- ja Piirivalveameti aprillis tehtud otsuse, millega Politsei- ja Piirivalveamet kuulutas ajavahemikus 2018–2023 ID-kaartide tootmise hanke võitjaks Prantsuse firma Safran Morpho. Kohus leidis, et PPA ei põhjendanud loogiliselt ega jälgitavalt võitja valiku protsessi ehk seda, miks anti eri pakkumistele just nii palju punkte, kui neile anti. Samuti leidis kohus, et PPA oleks pidanud hindamisel selgemalt juhinduma iseenda kehtestatud hanketingimustest ja -kriteeriumidest ning tehtud otsust kontrollitavamalt põhjendama. ID-kaardi hanke ümber on tekkinud väga palju küsitavusi ja kahtlusi, et hankeprotsess on kallutatud. Hankelepingu maht on kuni 40 miljonit eurot. See annab aimu, et tegemist on väga suure ja julgeolekutundliku hankega, mis kahtlemata satub avalikkuse tähelepanu alla. Sellega seoses esitavad Vabaerakonna fraktsiooni seitse liiget arupärimise kuue küsimusega siseminister Hanno Pevkurile. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Enn Eesmaa!

Enn Eesmaa

Suur aitäh! Austatud kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni 13 liikme allkirjaga arupärimine välisminister Jürgen Ligile. See käsitleb eesistujamaa rolli täitmist juba aasta pärast. Kui kevadel oli veel teada, et Euroopa Liidus kinnitatud eesistumise kava kohaselt täidab Eesti 2018. aasta esimesel poolaastal eesistujamaa rolli, siis peale Ühendkuningriigis toimunud referendumit ja Ühendkuningriigi otsust lahkuda Euroopa Liidust liikus Eesti Euroopa Liidu eesistumine kavandatust pool aastat varasemaks ehk 2017. aasta teise poolaastasse. Kuuekuulise vastutuse võtab Eesti uue järjestuse kohaselt üle Maltalt, et see siis kuus kuud hiljem üle anda Bulgaariale. Varasem eesistumine mõjutab eesistumisprogrammi seni ettevalmistatud töid. Nii kinnitati juba selle aasta 6. septembril toimunud eesistumiskomisjoni nõupidamisel 1,43 miljoni euro suuruse lisaraha vajadus, täiendav lähetuste eelarve ja ka muudatused välisprogrammi fookuses. Lisaks täiendavate ametnike värbamisele on endiselt küsimuse all juba värvatud ametnike puhkuste planeerimine eesistumise ajal. Vaatamata sellele, et eesistujale lahendamiseks tulevad teemad pärinevad peamiselt eelmiselt eesistujalt, on igal eesistujariigil siiski võimalus suunata rohkem tähelepanu teemadele, mis on just konkreetse eesistumise läbiviija jaoks olulised. Meie jaoks on olulised kuus küsimust, millele ootame välisminister Jürgen Ligi vastuseid. Tänan!

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased, olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist. Vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Liigume nüüd edasi kohaloleku kontrolli juurde.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.


1. 10:05 Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Haldusreformist" arutelu

Aseesimees Jüri Ratas

Asume nüüd tänase päevakorrapunkti menetlemise juurde. Meie päevakorras on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Haldusreformist" arutelu. Head ametikaaslased, lubage lühidalt tutvustada selle arutelu korda. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras Riigikogu juhatus Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanekul olulise tähtsusega riikliku küsimusena haldusreformi arutamiseks järgmise korra. Esiteks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni aseesimehe Mailis Repsi ettekanne kuni 20 minutit, küsimused-vastused kuni 15 minutit. Teiseks, Advokaadibüroo Varul vandeadvokaadi Paul Varuli ettekanne kuni 30 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Kolmandaks, Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimehe Veikko Luhalaidi ettekanne kuni 20 minutit, küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada kõigile ettekandjatele kokku kuni kaks küsimust. Pärast ettekandeid ja küsimusi avatakse soovi korral läbirääkimiste voor. Sõnavõttudega võivad esineda kõik Riigikogu liikmed. Algataja, st Eesti Keskerakonna fraktsioon, on teinud Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt saaksid sõna fraktsioonide esindajad. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Algataja on teinud ka ettepaneku tänast istungit pikendada. Tuleme selle juurde vajaduse korral jooksvalt tagasi. Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni aseesimehe Mailis Repsi!

Mailis Reps

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea Riigikogu juhataja! Head omavalitsuste esindajad ja külalised! Mul on siiralt hea meel, et haldusreformi arutelu on nüüd suurelt Riigikogu saali jõudnud. Suve hakul, mil haldusreformi seadus parlamendis kiirelt läbi suruti, jäi diskussioon opositsiooni ja valitsuse esindajate ning ka kohalike omavalitsuste ja keskvalitsuse vahel minu hinnangul selgelt poolikuks. Seadus sai küll kiirkorras vastu võetud, kuid toona esile tulnud mured pole tänaseks kuhugi kadunud. Pahameel piirkondades on tuntav ning kohaliku rahva soov on, et ka omavalitsuste häält riigi tasandil kuulda võetaks. Täna on nüüd see võimalus.
Olen viimaste kuude jooksul külastanud enam kui 180 kohalikku omavalitsust. Seetõttu julgen väita, et olen Eestimaa eri piirkondade murede ja hetkeseisuga hästi kursis. Ei ole mingi saladus, et Eestis vohab ääremaastumine ning väiksemad piirkonnad jooksevad inimestest tühjaks. See on mure, mida olen kuulnud kümnetes omavalitsustes tosinal erineval moel, kuid samas vormis. Pealinnas istudes ääremaastumist ju ei taju, sest Tallinn on üks väheseid omavalitsusi, kus elanike arv pidevalt kasvab. Maal on aga tegemist terava probleemiga, mis kohapeal selgelt silma hakkab. Viimasel paaril aastal on olukorda kõvasti halvendanud ka põllumajanduse kriis ning valitsuse soovimatus sellele lahendust leida. Veelgi rängemalt on kohalikku elu mõjutanud 2009. aastal tehtud kärped omavalitsuste tulubaasis, mille kriisieelset taset pole senini taastatud. Ajutistel negatiivsetel otsustel on halb tava muutuda ju alatisteks. Need on teemad, mis vajavad lahendamist, kuid millega riigijuhid tegelda ei taha.
Keeruliste probleemide lahendamiseks käis valitsus oma lahendusena välja haldusreformi seaduse, mida teadupärast on soovitud teha üle 20 aasta. Paradoksaalsel kombel unustati aga suurele reformile sisu anda. Liigne kiirustamine ja suutmatus vajalikke otsuseid langetada on viinud meid olukorda, kus paljud omavalitsused pöörduvad valdade liitmise reformi vastu Riigikohtusse. Kui sealt peaks tulema kohalike omavalitsuste suhtes positiivne otsus ning haldusreformi seaduse teatud osad parlamenti tagasi saadetakse, oleme ju taas lõhkise küna ees. Ainuüksi see võimalus peaks andma meile signaali, et probleemide eest ei tohi peitu pugeda.
Juba siis, kui haldusreformi eelnõu parlamendis läbi suruti, ütlesin välja, et valitsuse eelmisel kevadel aplombiga väljakäidud riigireform taandub lõppkokkuvõttes vaid Eesti kaardi mehaaniliseks ümberjoonistamiseks. Seaduseelnõus oli ühinemiste ajagraafik, suuruse kriteerium 5000 elanikku ning piitsa kõrvale präänikuks ka ühinemistoetused ning oma tööst ilmajäävate omavalitsusjuhtide koondamishüvitised. Tegelikku sisu on haldusreformile lubatud anda täiendava 18 seadusega, millest ühegi eelnõu pole valitsus veel Riigikokku saatnud.
Sisuliste kokkulepete puudumine ei osutunud koalitsiooni jaoks siiski takistuseks ja haldusterritoriaalne reform lükati Riigikogus teerulliga käima, seda vaatamata opositsiooni protestile, ööistungitele ja paljudele koostööettepanekutele. Suur võis aga olla valitsuse üllatus, kui taibati, et omavalitsusjuhid ei soovi sugugi nende plaaniga kiirkorras kaasa tulla. Haldusreformi seadust nimetatakse piirkondades sisutühjaks dokumendiks, mis ei suurenda kohalike omavalitsuste võimekust ega inimeste heaolu. Tublid, töökad ja oma kodukohale pühendunud omavalitsusjuhid on väga pettunud ja peavad praegust haldusreformi järgmiseks tõsiseks tõukeks ääremaastumise suunas. Mitmed volikoguesimehed ja vallavanemad on lausa öelnud, et nemad peavad piltlikult öeldes kustutama paljudes Eestimaa külades tule.
Mina ei soovi, et Eestis oleks vaid paar tugevat keskust ning ümberringi kiratsev tühermaa. Tunnistan ausalt, et presidendina ei oleks ma seesugust tühja seadust välja kuulutanud. Tuleb mõista, et me ei ole vastu haldusreformile kui seesugusele. Kindlasti mitte. Kuid me ei saa endale lubada poolikuid lahendusi ning reforme, mida tehakse vaid reformi enda pärast. Me vajame sisu ja häid lahendusi.
Head saalisviibijad! Eestis leidub piirkondi, kus omavalitsused on pikka aega edukalt koostööd teinud ja võimaliku ühinemise põhjalikult ette valmistanud. Suuremas osas toimub ühinemine loogiliste tõmbekeskuste ümber. Vastuvõetud seadus näeb ette, et Vabariigi Valitsus võib selliste loogiliste kooslustega liita omavalitsusi, kes ise ühineda ei taha või ei leia praeguste mõttetute kriteeriumide puhul ühinemiseks partnereid. Vabatahtliku ühinemise etapile kiirkorras järgnev sundliitmise osa muudab tühiseks ühinemislepingus kokkulepitu. Samuti ei maksta sundliitmise korral ühinemistoetust, mis tähendab, et omavalitsusi koheldakse ju ebavõrdselt. Lisaks on siin veel üks protsessi raskendav asjaolu. Kui varem kehtinud seaduse järgi oli sundliitmise algatamise ja kohaliku omavalitsuse valimiste vahelise perioodi pikkuseks üks aasta, siis nüüd on seda aega lühendatud kaheksa kuu peale. Minule teadaolevalt on suuremas osas Eestimaa piirkondades omavalitsuste esindajate vahelised liitumisläbirääkimised alles vägagi pooleli või pole isegi mitte tõsiselt alanud. Küsimused, nagu kellega ühineda, mis saab uue omavalitsuse nimeks ning peamine, kuhu tuleb keskus, on veel täiesti lahtised ning vajavad endiselt arutelu ja kokkuleppeid.
Sisuliste teemadeni ja uue omavalitsuse elukorralduseni on jõutud väga vähestes kohtades. On reaalne oht, et paljudes Eesti piirkondades, linnades ja külades keeratakse kiirustamise tagajärjel kohalik elu nii mõnekski aastaks korralikult pea peale ja halvendatakse sellega inimeste igapäevast toimetulekut.
Eeltoodut arvestades teen Vabariigi Valitsusele ja täna siin ka Riigikogule ettepaneku vaadata kevadel vastuvõetud haldusreformi seadus põhjalikult läbi. Hea tahtmise korral on võimalik kokku leppida haldusreformi loogiline ja mõistuspärane maandamine. See annaks paljudele eestimaalastele tulevikuks mingigi kindluse. Vastasel juhul saame veelgi ebaühtlasemad ja väga erineva võimekusega, kohati sunniviisiliselt moodustatud omavalitsused, kus elukorralduse otsustamise ja pakutavate teenuste kvaliteet saab ainult halveneda ja kahjuks ka inimestest kaugeneda.
Head riigikogulased ja kallid külalised! Minu hinnangul on haldusreform üks Eesti elu põletavamaid küsimusi, mis vajab pidevat arutelu ning valitsuse ja kohalike omavalitsuste omavahelist suhtlust. Loodan, et tänane istung on alles esimene samm parema diskussiooni teel. Järgmised ettekandjad annavad teile ülevaate reformi õiguslikust poolest ning sellest, kuidas omavalitsuse esindajad haldusreformi reaalselt näevad. Aitäh kuulamast ja kaasa mõtlemast!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Haldusreform on kindlasti vaja läbi viia, aga praegusel kujul läbiviidav haldusreform ei paku tegelikult ühtegi lahendust. Ma kiidan oma endisi kolleege, kes ei ole lasknud ennast pimestada aastasest palgast ja on sellisel kujul tehtava reformi vastu. Minu küsimus on selline. Reformierakond on 15 aastat haldusreformile vastu seisnud, rääkides kogu aeg vabatahtlikust liitumisest. Nüüd on ta järsku hakanud toetama sundliitmist. Kas te oskate öelda, kas Euroopa Komisjonilt on tulnud surve haldusreform läbi viia?

Mailis Reps

Aitäh, hea küsija! Mul ei ole andmeid, et Euroopa Komisjon oleks käskinud haldusreformi läbi viia. Aga suhteliselt selge on, et kohalikel omavalitsustel endil on olnud viimastel kuudel väga palju versioone – osa nendest on väga põnevad, teised üsna loogiliselt üles ehitatud –, miks haldusreformi seadust on nii kiiresti menetletud. Üks ja üsna valdav arvamus on see, et kui Eestimaale jääb väike arv kohalikke omavalitsusi – räägitakse 60–70 omavalitsusest – ja kui samal ajal vaadata siinsamas saalis väga kiiresti menetletud kahe tooli seadust, siis võib tuua teatud paralleele. Kuuekümne kohaliku omavalitsuse jaoks jätkub küll neid tipp-poliitikuid, kelle kaudu sellised kogukonnapõhised volikogud saab muuta poliitiliseks. See on, ma pean ütlema, üks kõige valdavam kriitiline arvamus, mida kohalikes omavalitsustes välja tuuakse.
Teine pool, mida kohaliku omavalitsuse esindajad on kohtumistel välja öelnud, on see, et selle kaudu saab riik paremini kontrollida. Omavalitsus on ju üks osa riigist, aga keskvõimu ja kohaliku omavalitsuse vastastikune usaldamatus on viimastel aastatel üsna kurvastav. Sellise usaldamatuse lõpptulemus on see, et kohalikke omavalitsusi on vähem, neid on lihtsam juhtida ja lihtsam – palun vabandust, et ma nii ütlen –  ohjata.
Need on kaks arvamust, mida kohalikud omavalitsused ise on kõige rohkem välja toonud. Mis puudutab aga sisu poolt, siis mida kohalikud omavalitsused kõige suurema probleemina näevad, on see, et usaldust juurde ei tule. Rahaküsimus ja kõik see, millega tegelikult ju kohaliku omavalitsuse reformi sisu osas on aastaid tegeldud. Eksperdirühmad on analüüsinud, millised on need valdkonnad, mida tuleks anda allapoole, millised on need rahalised võimekused, mida tuleks anda allapoole. Siin ei ole vaja midagi uut avastada, need paberid on väga tublide ekspertide koostatud ning neid on ju ka siin Riigikogus arutatud ja paljudel ümarlaudadel tutvustatud. Need asjad tuleks lihtsalt kokku leppida ja tõesti ka ära teha. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Aitäh! Ka minul oli plaanis küsida just seda, et 16–17 aastat on haldusreformi tehtud, mitmeid projekte järjest läbi kukutatud ja nüüd järsku läks nii kiireks. Aga ma küsin, kas sinu meelest saab üldse omavalitsusi sundida liituma, rikkumata põhiseadust ja ka nende autonoomse otsustamise ja oleku põhimõtet. Kui nüüd on ikkagi need 18 seadust puudu, kas sa oled siis kuulnud, kuhu need on jäänud? Meile öeldi suvel, et kohe-kohe tulevad, et asjadele antakse sisu. Tegelikult me võtsime ju vastu täiesti tühja kesta, sees on ainult need arvud, kui palju peab elanikke olema ja kui suured on teatud hüvitised. Nii et ma küsingi, mis sa arvad sellest põhiseaduse seisukohast vaadatuna.

Mailis Reps

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab sisu poolt, siis selge on see, et meil ei ole siin täna võimalik midagi ennustada. Järgmine ettekandja toob selle juriidilise poole kindlasti üsna selgelt esile, sest vandeadvokaat härra Varul on ju olnud see, kes on pannud kohalike omavalitsuste soovid juriidilisse keelde. Ta on analüüsinud haldusreformi mitmeid nüansse, sh ka sundliitmise osa, ja võib luua õigusselgust.
Kas seadusandlikul võimul ehk parlamendil on võimalik piirata kohalikke omavalitsusi ning neid sundliita, muuta? Jah, see on võimalik, aga see peab olema põhjendatud. Peab olema korralikult näidatud, mis on selle põhjus, miks seda tehakse, miks nende autonoomiat piiratakse. Ma usun, et kõige suurem vaidlus Riigikohtus tulebki selle ümber, miks Riigikogu ise ei ole suutnud menetleda järgmisi seadusi, mis tooksid sellele asjale sisu ja annaksid ka mingi põhjenduse, miks 5000 on parem kui 3000 või miks 3000 on parem kui 2000, mida tähendab 11 000 ja mida tähendab 10 680. See on küsimuse esimene pool.
Mis puudutab sundliitmise poolt- või vastuargumente, siis Reformierakond ise on aastaid toetanud vabatahtlikku ühinemist. Seda on Andrus Ansip peaministrina ju pidevalt siin saalis välja toonud, olles kriitiline oma partneri Isamaa ja Res Publica Liidu plaanide suhtes ning öeldes, et sundabielu ei ole abielu. Nüüd on siis valitsuskoalitsioonis jõutud arvamusele, et ilma sundabieluta abielu ei sünni. Eks me siis ajapikku sellise õigusanalüüsi saame ja tänu Riigikohtu otsustele näeme, kuidas see sundliitmise faas tegelikult läbi töötatakse. Ma arvan, et üsna suure tõenäosusega jõuab haldusreformi seadus Riigikohtu kaudu ühel hetkel siia tagasi ja me saame selle sisu üle veel üpris pikki arutelusid pidada. On üsna palju selliseid juriidilisi argumente, mis panevad mind küll arvama, et suure tõenäosusega ta siia tagasi maandub. Nüüd, kas sellega muutub haldusreform kogu täiega kehtetuks? Me näeme ju, et seda ei saa loomulikult tulla. Kuna on kohalikke omavalitsusi, kes on haldusreformi heauskselt tegemas, kes on pidanud läbirääkimisi ning ootavad ja eeldavad, et nad saavad haldusreformile tuginedes toetusi, siis ei ole Riigikogul õigust seda ootust ja lootust neilt ära võtta. Me saame rääkida haldusreformi teatud osade ülevaatamisest, sisu juurdetoomisest, usalduse ja rahabaasi juurdetoomisest, aga me ei saa öelda, et viime kogu selle asja nullpunkti tagasi. Sellist varianti Riigikogul ei ole. Sellega me rikuksime igal juhul teiste haldusreformi osaliste õigusi. Küll aga saame reformiga teha rohkem selliseid asju, mida me ju vajame. Ehk siis seda, et kohalikul omavalitsusel kui kõige lähemal oleval riigi esindajal oleks rohkem võimekust pakkuda inimestele teenuseid, vastata küsimustele ja lahendada probleeme. On ju selge, et kohalikul tasandil tegeleb just kohalik omavalitsus kõige enam riigielu küsimustega. Kui inimene tuleb uksest sisse, siis kohalik omavalitsus tegeleb väga vähe otse sellega, mis talle seadusega on sinna pisikesse raami pandud. Ta tegeleb tuhande muu asjaga. Inimene tuleb ja küsib ka laiemaid küsimusi. See on väga hea, kui kohalikul omavalitsusel on selline võimekus. Mida rohkem tal niisugust võimekust on ja mida rohkem me anname talle autonoomiat ise otsuseid teha, seda paremini on inimene seal kohapeal toetatud.

Aseesimees Jüri Ratas

Toomas Vitsut, palun!

Toomas Vitsut

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea Mailis! Meil aetakse juba selle haldusreformi nimega puru silma, sest tegelikult ei tee me praegu mitte haldusreformi, vaid teeme haldusterritoriaalset reformi, kui täpne olla. Tallinnast vaadates võiks rahulikult oodata, kui kõik inimesed üle Eesti Tallinna kolivad. Tallinna linnale võiks sellest isegi tulu tõusta. Aga kui me vaatame Eestit tervikuna, siis teeb see ka Tallinnast vaadates murelikuks, sest inimesed kolivad mujalt ära ja osa Eestit jääb tühjaks. Sa oled viimased kuud mööda Eestit ringi sõitnud. Ole hea, ütle, mis omavalitsusjuhid sellest arvavad, kuhu me selle reformiga jõuame.

Mailis Reps

Aitäh, hea küsija! Kõigepealt, kui rääkida isiklikest kontaktidest, siis kindlasti väga suurel osal Riigikogu liikmetel on neid ju pidevalt. Ma usun, et nii sellel suvel kui ka eelmistel suvedel ei olnud ma ainukene, kes kohtus kohalike esindajatega, sest haldusreformi võtmes on see huvi palju suurem. Aga kontakt pea iga kohaliku omavalitsusega väga lühikese aja jooksul on võib-olla tõepoolest ainulaadsem. Põhiline ja selline ühendav joon on see, et kõikjal Eestimaal on olemas õhinat täis inimesi, kes silmade särades oma kogukonna eest võitlevad. Ma ei leidnud mitte ainsatki kohta Eestimaa eri nurkades – lõunas, põhjas, idas, läänes –, kus oleks käega löödud. Ükskõik kui väikseks on kohalik omavalitsus jäänud, on seal inimesi, kes on tõelised kohaliku elu edendajad. Nad teevad pooled, kui mitte öelda, et kolmveerandi oma asjadest vabatahtlikuna.
Seoses haldusreformiga ongi võib-olla kõige suurem hirm see, et need kohalikud õhinal tegutsevad inimesed kardavad, mis saab siis, kui nende omavalitsus muutub suurema territooriumi osaks. Selleks, et viis tuhat elanikku kokku saada, on piirkonniti vaja kokku panna kuus-seitse omavalitsust. Kuna territooriumid lähevad nii suureks, siis kardetakse, et selle tõttu kaovad viimasedki kohalikud fanaatikud ära. See on võib-olla kõige suurem ühine hirm, kui ma võin niimoodi sõnastada. Millest see hirm tuleb? Ütleme, on väike omavalitsus, kuhu on 600, 700, 800 kohalikku elanikku järele jäänud. Neil on oma väike kool, oma väike kultuurikeskus ja raamatukogu ning nad tõeliselt hoiavad seda kõike oma väikeses piirkonnas. Arutelu käib selle üle, kas järgmisel aastal tõsta klassiõpetaja palka ja viia kooli raamatupidamisteenus välja või hoida raamatupidajat palgal, mis saab huvijuhist jne. Nad räägivad kõigest sellest ühes komplektis. Jah, neil on nii väike tulubaas, aga nad hoiavad neid võimalusi, mis neil on, kogu aeg pildil. Nende mure on see, et kui järgmises ringis on omavalitsuses seitse kooli, siis on selge, et sellest seitsmest koolist jääb järele kaks, võib-olla kolm. Kui selleks ajaks on 11 raamatukogu, siis 11 raamatukogu ei suudeta üleval hoida, sest ühel hetkel hakkab toimima mastaabiefekt. See on liitumise kõige suurem hirm, et inimeste jaoks jäävad niisugused kõige olulisemad asjad nagu haridus, sotsiaalasjad ja kultuur lihtsalt kaugemale.
Ja kui me räägime kaugemale liikumisest, siis kõige suurem ühendav joon on see, et inimesed ei tule Tallinna. Tegelikult on nii, et kui nad kisuvad oma juured lahti, siis nad lähevad veel kaugemale.
Võib-olla viimase lausena võib siinkohal öelda, et iga kohalik omavalitsus pakub ka lahendusi, ja see ei ole ainult see, et andke tulubaasi juurde. Räägitakse sellest, et esmatasandi arstiabi võiks olla allpool, ettevõtte tulumaksust võiks olla vähemalt kolmandik kohaliku omavalitsuse käes ja ülejäänud ettevõtte tulumaksu puhul võiks teha erandeid, kus Tallinn ja Harjumaa maksavad täismaksu ja näiteks Võrumaa või Valgamaa kaunites valdades makstakse vähem. Nii et oleksid sellised maksuerisused, boonused elukeskkonna parandamiseks, riiklik elamuehitusprogramm jne. Neid pakkumisi tuleb igast vallast, ükskõik, kui suur ta on.

Aseesimees Jüri Ratas

Kersti Sarapuu, palun!

Kersti Sarapuu

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Soomes on palju näiteid väga väikestest omavalitsustest ülisuurte kõrval. Millisena sina näeksid nende omavalitsuste ühistegevust, kes ei lähe kaasa sundliitmisega, seda muidugi juhul, kui kohtust tuleb otsus, et sundliitmine on põhiseadusvastane?

Mailis Reps

Kindlasti on neid hetki, kus on üsna tark analüüsida ja vaadata oma naaberriikide kogemusi. Sa tõid siin välja Soome. Soomes on tõepoolest liitmise teel moodustatud väga suuri omavalitsusi, aga samal ajal võivad väikesed omavalitsused teha ka piirkondlikud teemapõhised kooslused. Mõlemad võimalused on olemas. Kui täna küsida, mis on lahendus, milleni Riigikogu peab ühel hetkel jõudma, siis ma usun, et midagi samasugust me peame tegema. Meil tulevad liitumise tulemusel suured omavalitsused, kus on 20 000 või 30 000 elanikku, ja nende kõrvale jääb endiselt mõni 1000 või 800 elanikuga omavalitsus. Ja selleks, et mingilgi määral tekitada siin normaalsemat olukorda, tuleb mõlemale anda võimalus tekitada omavalitsusliitude kaudu teemapõhised kooslused, mis hiljem võivad saada omavalitsusteks, aga siis ei ole tegemist sunniga.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid! Ma palun nüüd ettekandeks Riigikogu kõnetooli Advokaadibüroo Varul vandeadvokaadi Paul Varuli!

Vandeadvokaat Paul Varul

Austatud Riigikogu! Head külalised! Mul on palutud rääkida teemal, mis on siin kirjas: haldusreformi seaduse vastavus põhiseadusega. Kuid arvestades ka etteantud aega, võtaksin siit ikka selle keskse küsimuse, kus on tekkinud tõsine kahtlus, et on vastuolu põhiseadusega – see on sundühendamise probleem.
Kõigepealt tuleb ju esitada küsimus, kas kohaliku omavalitsuse üksustel, linnadel ja valdadel, on õigus olemasolule. Või on siis niimoodi, et riik korraldab, et kohalik omavalitsus kui selline on tagatud, ja seadusandja otsustada on, millisel territooriumil milline vald ja linn parajasti toimetab. Tuleb siiski öelda, et põhiseadus annab nn õigussubjektsuse garantii, kui natuke juriidilises keeles väljenduda. Teiste sõnadega on see õigus olemasolule ehk olemasolevate linnade ja valdade põhiseadusest tulenev garantii (viitame siin põhiseaduse § 154 lõikele 1 ja §-le 158). Kui see garantii ikkagi põhiseadusest tuleneb, siis on selge, et sundühendamine on sellise garantii oluline riive. Mõtleme siin ka selle peale, et linnad ja vallad on ju juriidilised isikud. Ühtegi juriidilist isikut ei saa suvaliselt lihtsalt ära lõpetada, aga teatud juhtudel sundlõpetada saab.
Edasi võib nüüd küsida, et jaa, on küll oluline riive, aga kas siis tuleks teha järeldus, et sundühendamist ei saa üldse teha. Et need, kes on, need on, ja nad võivad ainult vabatahtlikkuse alusel otsustada, mis neist edasi saab. Siin tuleb küll möönda, et sundühendamine on lubatud, sest ega põhiseadus ei kinnista ju olemasolevaid linnu ja valdasid. Ka nende linnade ja valdade tahte vastaselt võib sunniviisiliselt seaduse alusel piire muuta. Peamine küsimus on aga ikkagi selles, et seda ei saa teha suvaliselt, siin peab olema hea põhjus. Kui me räägime haldusreformi seaduse vastavusest või mittevastavusest põhiseadusele, siis keskne küsimus ongi see, kas haldusreformi seadus annab ka hea põhjuse otsustada, millal sundühendamine on lubatav, vaatamata sellele, et tegemist on põhiseaduse riivega, et see on lubatav põhiseaduse riive, või millal see riive muutub rikkumiseks. Põhiseadust rikkuda ei tohi. Kui riive on juba nii suur riive, et ta muutub rikkumiseks, siis on juba vastuolu ja siis tuleks midagi ette võtta.
Mille järgi mõõta, kas riive on lubatav või ei ole lubatav? Peamine kriteerium või mõõdupuu on haldusreformi eesmärk. Igasuguse riive puhul, kui otsustatakse, kas see on lubatav, kas see on rikkumine või ei ole, tuleb vaadata, mis on selle riive eesmärk. Kui riive eesmärk on nii suur ja oluline, et see kaalub üles riivega kaasnevad negatiivsed tagajärjed, siis tuleb öelda, et jaa, see tuleb ära kannatada, seda on mingite suuremate eesmärkide nimel vaja. Peamise haldusreformi eesmärgina on haldusreformi seaduses sõnastatud, et see on valdade-linnade haldussuutlikkuse tõstmine, nende võimekuse suurendamine avalike teenuste pakkumisel. See on igati hea, ilus ja põhjendatud eesmärk. Loomulikult on ju ühiskonna jaoks vajalik, et kohalikud omavalitsusüksused, linnad ja vallad, oleksid haldusvõimekad, sest siis on ka kohalike elanike õigused ja huvid paremini kaitstud. Nüüd me peamegi võtma haldusreformi eesmärgi, selle haldussuutlikkuse tõstmise ja hindama, kas sundühendamine kui riive on proportsionaalne ehk niisugune riive, mis tuleb eesmärki arvestades välja kannatada. Tavapärane asi, mida ka Riigikohus on oma praktikas aktsepteerinud – tõsi küll, rohkem isikute põhiõiguste riive analüüsimisel –, on see, kas riive, kõnealusel juhul siis sundühendamine, on eesmärki arvestades sobilik, kas ta on vajalik, kas ta on mõõdukas. Muidugi, kaasmärkusena võib öelda, et eesmärk on küll hästi sõnastatud, kuid eesmärgi hindamisel tekib raskus selle tõttu, et ei ole täpselt määratud, ei ole selge, millised ülesanded kohaliku omavalitsuse üksusele jäävad. Palju on räägitud sellest, et kõigepealt on plaan kaart ümber joonistada ja teha need suuremad kohaliku omavalitsuse üksused, ja pärast siis vaadata, mis saab, mis jääb nende ülesandeks ja mis jääb riigi ülesandeks ning millised on teenuste standardid. See teeb praegu eesmärgi hindamise häguseks ja raskeks. Me ütleme, et jaa, meil on hea eesmärk, aga kuidas me saame selgeks teha, milline peab selle eesmärgi saavutamiseks üks haldussuutlik vald või linn välja nägema? Siin tekivad juba raskused seoses selle eesmärgi enda ebamäärasusega. See on see vana probleem, millest on ju palju räägitud, et haldusreformile ei ole lähenetud kompleksselt, vaid üritatakse kõigepealt teha ära haldusterritoriaalne reform ja siis vaadata, mis edasi saab. Põhimõtteliselt ei ole see ju õige.
Tuleme siis nende kriteeriumide juurde. Kas sundühendamine on sobiv viis saavutamaks seda ilusat eesmärki, et kohalikud omavalitsusüksused on haldussuutlikud ning saavad heal tasemel avalikke teenuseid pakkuda ja tagada? Siin on peamine probleem selles, et seda, kas on haldussuutlik või mitte, kas eesmärk on täidetud või mitte, mõõdetakse praegu ühe kriteeriumi alusel, ja see on 5000 elanikku. Väide, et see 5000 elanikku on nii teaduslikult põhjendatud, et siin ei ole enam midagi rääkida ja muid kriteeriume ei olegi vaja, et kui 5000 elanikku on olemas, siis on kõik korras, ja kui 5000 elanikku ei ole, siis haldussuutlikkust ei ole – ma ei usu, et sellest kriteeriumist piisab mõõtmiseks. Ma arvan, et tegelikkuses see nii ei ole. Ja nüüd tekibki see peamine probleem, et kui soovitakse hinnata, kas üks vald või linn on haldussuutlik või mitte, kas ta võib edasi olla nii, nagu ta on, või tuleb temaga midagi ette võtta, kas ta peab ise kellegagi ühinema või tuleb teda sundühendada, siis selle 5000 elaniku kriteeriumi alusel ei ole eesmärgi saavutamise seisukohalt võimalik õiget vastust anda. On ju olemas vallad ja linnad, kus on alla 5000 elaniku ja kus tegelikult on kõik korras, mille kohta võiks öelda, et nad on juba haldusreformi eesmärgi täitnud. Nad suudavad tagada heal tasemel avalikud teenused, nad on haldussuutlikud. Ja nüüd siis tekib see 5000 elaniku probleem, aga keegi sellele hinnangut ei anna, keegi ei tegele sellega. Minu arust on põhimõtteliselt vale panna kirja mingisuguseid konkreetseid arvusid. Konkreetne arv tähendab seda, et tulevad tõepoolest sellised mõistusevastased olukorrad, kus juhul, kui on viis inimest vähem, ei ole haldussuutlik, ja kui on viis inimest rohkem, siis on haldussuutlik. See ei ole ju õige. Arvul võib olla tähendus küll, kuid arv peaks olema suurusjärguline, ja sellisel juhul on paratamatult vajalikud teised kriteeriumid, mille alusel saab otsustada. Mulle tundub niimoodi, et siin on ilmselt püütud minna lihtsama vastupanu teed. Reformide puhul see ahvatlus on. Kui meenutada 1990-ndate esimest poolt, kui mul oli au selle saali ees seoses reformiseadustega palju kordi ettekandeid teha, siis reformiseaduste koostamisel oli alati kiusatus teha hästi lihtsalt, et siis saab reformi kiiresti läbi viia ja see on kõigile arusaadav. Tegelik elu oli see, et seadust tuli palju-palju kordi parandada, sest elu ise ei ole nii lihtne.
Haldusreformi seaduse puhul on aga niimoodi, et seda ei saa pärast enam hakata väga palju kordi parandama, see praegune probleem tuleb suhteliselt ruttu ära lahendada. Ega selle 5000 elaniku kriteeriumi puhul ei ole ju seadus ka järjekindel. On ette nähtud küll erandid, kuid erandid ei ole piisavad. Ütleme, erandiks on, et võib olla ka 3500 elanikuga vald, mida võib pidada võimekaks. Nüüd esitame küsimuse, et kui praegu on näiteks üks 4000 elanikuga vald, kus on kõik korras, inimesed on rahul, teenused on tagatud, midagi lahti ei ole, kas siis tema jaoks saab teha erandi. Retooriline küsimus. Tuleb vastata ei, tema jaoks ei saa teha erandit, ka mitte seda 3500 erandit, sest seda erandit saab teha ainult siis, kui enne on juba ühinetud, kui enne on kaks valda ühinenud ja siis ei ole 5000 elanikku, vaid on üle 3500. Nüüd tekib küsimus, mille poolest siis see vald, kus on ühinetud ja kus on  näiteks 4000 elanikku, on haldusvõimekam kui see 4000 elanikuga vald, kus ei ole ühinetud, aga kus on ajast aega hästi elatud. Siin ei ole ju tegemist objektiivse haldussuutlikkuse hindamisega, vaid lihtsalt öeldakse, et jaa, need, kes on juba ühinenud, on nüüd, kuidas öelda, palun vabandust väljenduse pärast, sõnakuulelikud, on hästi käitunud, on ühinenud ja nemad võib rahule jätta. Aga nende haldussuutlikkust ei hinnata, või kui hinnatakse, siis mispärast ei hinnata selle teise oma. See on kogu selle seaduse üks kõige suurem probleem, et nende valdade ja linnade haldussuutlikkusega, kes on tegelikult haldusreformi eesmärgi täitnud, ei tegeldagi.
Esitame siis seadusandjale teie näol otsese küsimuse retoorilisel viisil: miks ei ole selle põhikriteeriumi, miinimumkriteeriumi kõrvale pandud mingisuguseid muid kriteeriume, mida samas arvestatakse erandite tegemisel? Näiteks on Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduses, mis praegu kehtib, § 7 lõikes 5 toodud väga head kriteeriumid, mille alusel saaks otsustada, kas oleks vaja sundühendada või mitte. Siin arvestatakse ajaloolist põhjendatust, mõju inimeste elamistingimustele, elanike ühtekuuluvustunnet, mõju avalike teenuste osutamise kvaliteedile, mõju haldussuutlikkusele jne. Kehtivas seaduses on kümme kriteeriumi, mida haldusreformi seaduses erandite tegemisel võib arvesse võtta, kuid üldreegli puhul mitte. Miks seda siis üldreegli puhul ei tehta? Ilmselt sellepärast, et nende kriteeriumide alusel hindamine oleks märksa keerulisem, rohkem aega ja energiat nõudev. Praegu on väga lihtne – kas on 5000 elanikku või ei ole. Siit võib küll teha järelduse, et ainult sellest 5000 elanikust ei piisa, et saavutada haldusreformi ilusat eesmärki – tõsta haldussuutlikkust. Täiesti kõrvale jäävad geograafiline asend, territooriumi suurus ja tulubaas. Hea küll, öeldakse, et 5000 elanikku tagab piisava tulubaasi. Aga 5000 iseenesest ei taga veel suurt midagi, kõik sõltub ikka ka sellest, kus kohas vald asub. Kui üks mõtteline vald, kus on võib-olla paar tuhat elanikku, on näiteks Tallinna lähedal, inimesed käivad Tallinnas tööl ning tulubaas ja sissetulekud on suuremad, siis on see hoopis midagi muud kui suurema elanike arvuga vald kusagil Eestimaa äärel.
Nüüd sundühendamise vajalikkusest. Põhiline argument on ikka seesama sobilikkus. Vajalikkust tuleb küll hinnata ja siin on küsimus eelkõige selles, et vajalik on sundühendamine eesmärgi saavutamiseks siis, kui teistmoodi seda saavutada ei saa, kui teistmoodi ei ole võimalik tõsta teenuste kvaliteeti, kui sundühendamine on ainuke võimalus. Siis võime tulla tagasi selle esimese kriteeriumi juurde. Aga miks peaks sundühendamine olema vajalik, kui tegelikult kõik on korras? Nüüd on järgmine probleem, et kõik on korras küll, aga keegi selle vastu huvi ei tunne, sest elanike arv on väike. Öeldakse, jah, et koostöö ei ole seni õnnestunud, et see ei ole efektiivne ja et see koostöömõte tuleks kõrvale jätta. Kui vaadata seda seadusandja aspektist, siis riik ei ole selle koostöö edendamiseks küll kõike endast olenevat teinud või on teinud väga vähe. Siin tuleks just eristada, et on tõesti teenuseid, mille jaoks on võimalik mitme valla peale ühisasutusi teha, nagu põhiseadus ette näeb, kuid keskne küsimus on see, et vaja on säilitada iseseisvus kohaliku elu küsimuste otsustamisel. See on probleem, mille juurde ma kohe järgmise, mõõdukuse kriteeriumi juures tulen. See, milline saab olema riigi roll nende teenuste tagamisel, on üldse ebaselge. See selgub järgmises etapis. Vajalikkuse üle on väga raske otsustada, kuna täpselt ei ole teada, mis siis ikkagi jääb riigi peale ja mis kohaliku omavalitsuse üksuste peale.
Mõõdukuse küsimus. Mõõdukus on niisugune komplitseeritum kriteerium, mis võtab kokku väga mitu aspekti. See ongi plusside ja miinuste kaalumine. Riive on mõõdukas siis, kui võib öelda, et sellest riivest tulenevad plussid kaaluvad miinused üles. Seda tuleb hinnata nii ühiskonna kui ka kogukonna tasandil. Seni on haldusreformi seaduse pooldajad väitnud, et see on ühiskonnale nii vajalik, et kuna avalik huvi on nii suur, siis see kaalub kõik muu üles. Demokraatlikus riigis ei tohiks küll niimoodi olla, et on mingi abstraktne avalik huvi, mille ohvriks ei tule tuua mitte üks ega kaks omavalitsust, vaid paljud kohalikud omavalitsused. Siin tuleb silmas pidada, et ühiskonna huvides saab olla ikkagi see, mis on kohalike inimeste huvides.
Nüüd jõuame ühe keskse küsimuse juurde. Ma olen seni märkinud ainult KOKS-i § 3, aga kohaliku omavalitsuse peamine põhimõte, mis tuleneb nii põhiseadusest kui ka Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast, on ikkagi see, et kohalikke küsimusi on võimalik iseseisvalt otsustada. Otsustamise tasand peab tulema võrdlemisi lähedale inimestele, keda see kohalik elu puudutab. Mul on kummastav lugeda, kui mõnes ajalehes on jälle juttu, et seal ühineb pool maakonda, et seal tekib suur vald ja mõni linn on ka hulgas, nii tore. Et mida suurem, seda parem. Siis võiks ju Eestis olla ainult mõni kohalik omavalitsus, võib-olla võiks olla ainult üks kohalik omavalitsus, et siis oleks veel parem. Tegelikult võib isegi ehk leida majanduslikku efektiivsust teenuste osutamisel, kuid võim kaugeneb sellega, kohalikke küsimusi ei otsusta enam kohalik kogukond. Tõsi, kohalik kogukond ei kattu ka praegu valla mõistega. Võib olla nii, võib olla naa, aga see on selge, et kui territoorium muutub väga suureks ja võim läheb väga kaugele, siis otsustatakse kuskil kaugel eemal.
Mis need kohaliku elu küsimused on? Eelkõige näiteks detailplaneerimine, kuhu lubada midagi ehitada, kuhu tuleb mingi tee, kuidas midagi korraldada. Need ei ole ainult teenused sõna otseses mõttes, need on kohaliku elu küsimused, kus otsustamise õigus peaks olema kohalikele elanikele võimalikult lähedal. Praegu läheb see "mida suurem, seda parem" selle põhimõttega vastuollu. Siin ei ole ju tegemist niisuguse olukorraga, mis on tuntud filosoofiast, et inimesele võib see, mille vastu ta ise on, olla objektiivselt kasulik. Näiteks väike laps nutab ega taha hambaarsti juurde minna, aga kui ta sinna ikka vägisi viia, siis on see talle hea. Mul on selline tunne, et praegu suhtutakse valdadesse ja linnadesse samamoodi: te ei saa aru, mis teile hea on. Sundabielud ja vägisi õnnelikuks tegemised ei ole aga ju kuskil midagi väga head kaasa toonud. Mida see siis tähendab? See tähendab seda, et kohaliku omavalitsuse olemus hägustub ja tekib juba oluline põhiseadusvastasus. Kas see ongi siis enam väga kohalik omavalitsus, kui ta hõlmab väga suurt territooriumi ja kohaliku elu küsimusi otsustatakse niimoodi, et kohalikel inimestel selles eriti suurt sõnaõigust ei ole?
Kokkuvõttena võiks öelda niimoodi, et minu arvates ei ole sundühendamine haldusreformi eesmärgi saavutamiseks sobilik, vajalik ega mõõdukas, vaid on ebaproportsionaalne ja rikub põhiseadust.
Mõned üksikküsimused veel. Palju on räägitud ühinemistoetustest. Selles, kui on lihtsalt ühinemispreemia neile, kes vabatahtlikult ühinevad, nii nagu kogu aeg on olnud, pole ju midagi halba. Aga kui nüüd tekib see olukord, et need, kes siiski ei ole nõus vabatahtlikult ühinema ja neid sundühendatakse, mingisugust toetust ei saa, siis tundub mulle, et riiklikul tasandil ei tohiks nii teha. See on ikkagi karistamine. Meelitada võib, aga karistada ei tohiks. Mis see toetus on? Toetus on ju kohaliku elu arendamiseks vajalik raha. Mida siis seadusandja on tegelikult öelnud? On öelnud seda, et seal, kus ei käituta nii, nagu selle reformi taga olev ideoloogia tahab, st kui vabatahtlikult ei ühineta, kohaliku elu arendamine toetamist ei vääri. Kas see on põhiseadusega vastuolus või mitte, on mõnevõrra küsitav. Las Riigikohus annab oma hinnangu. Aga kindlasti on põhiseadusega vastuolus, põhiseadusest tuleneva finantsgarantiiga vastuolus see, kui öeldakse, et kulutusi, mis on ühinemisega seotud, ei hüvitata üle kindla piiri. Kulutus tuleb igal juhul hüvitada. See on ju selge, et kui seadusega pannakse kohustus, siis tuleb sellega seotud kulutused hüvitada. Kui põhjendatud kulutuste puhul öeldakse, et on mingi piir ja rohkem me ikkagi neid kulutusi ei hüvita, siis võib juba rääkida niisugusest finantsgarantii riivest, mida võib nimetada rikkumiseks.
Mõned põhimõtted. Ega otsustamine ei toimu ainult nende kolme kriteeriumi järgi. Põhiseadusest tulenevaid põhimõtteid võetakse arvesse eelkõige mõõdukuse hindamisel. Õiguspärane ootus. Õiguspärase ootuse kohaselt on mul alust oodata, et minuga nii ei tehta, et mind ei sundühendata. Kellel võib see õiguspärane ootus olla? Nendel, kellel on 5000 elanikku olemas. Kui 5000 elanikku on olemas ja öeldakse, et jaa, see on teaduslikult ju nii põhjendatud, et kõik on väga korras, kas siis võib rahulik olla? Sõltub sellest, kes on nende naabrid. Kui nende kõrval on mõni selline, kes ise ei ole haldussuutlik, siis võib neid ikkagi sundühendamine ähvardada. Kas need, kes on juba ühinenud, kes on teinud niimoodi, et nad on saanud igal pool valitsusringkondadelt kiita, võivad ennast kindlalt tunda? Kaugeltki mitte. Nüüd on ikka nii, et kui neil ei ole see 5000 täis, siis rikutakse samamoodi  õiguspärast ootust.
Õiguskindlus. Näiteid võib iga põhimõtte juures tuua rohkesti, aga ma püüan teha suhteliselt lühidalt. Kuidas peaks toimuma tähtaegade määramine? Ühe või teise toimingu jaoks peaks määratama mõistlikult vajalik tähtaeg, arutatama läbi, kui palju mingi toimingu jaoks on vaja aega. Kuidas siin seaduses on juhtunud? On juhtunud vastupidi. On võetud lihtsalt oktoober 2017 ja hakatud vaatama sealt tahapoole, kuidas mahutada ära kõik need toimingud, mis on vaja selleks ajaks ära teha. Kusagilt ei ole näha, et oleks kaalutud mingisugust mõistlikku vajadust, vaid see periood on enam-vähem tükeldatud vaheperioodideks, kus tuleb teha seda, toda ja kolmandat.
Õigusselgus. Austatud seadusandja, õigusnormid peavad olema selgelt ja üheselt arusaadavad! Selle haldusreformi seadusega on juhtunud niimoodi, et üks kõige kesksem reegel on sõnastatud täiesti ebaselgelt. See on seesama haldusreformi seaduse § 9 lõike 9 punkt 1. Kes saab, võib seda praegu lugeda või siis lugege see kodus tähelepanelikult üle. Mis mõttes on see tähtis paragrahv? Kogu see mehaanika käib siin niimoodi, et juhul kui vald või linn vabatahtlikult ühineda ei soovi, teeb valitsus talle teatavaks oma soovi ta kellegagi sundühendada. Seejärel teeb vald või linn küsitluse oma elanike hulgas, esitab oma argumendid, kas ta on sundühendamisega nõus või mitte, ja kui ta ei ole nõus, siis miks ei ole. Nüüd on küsimus selles, et haldusreformi seaduse § 9 lõike 9 punkti 1 alusel saab valitsus otsustada, kas öelda jaa, et teie seisukoht on põhjendatud, me ei sundühenda teid, te võite olla edasi nii, nagu te olete. Nüüd tuleb esitada küsimus, kas selle 4000 või üle 3500, igal juhul alla 5000 elanikuga valla jaoks, kus haldussuutlikkus on väljaspool kahtlust, võib olla mingi õlekõrs, et ta saaks ikkagi iseseisvalt edasi eksisteerida. See õlekõrs võiks olla haldusreformi seaduse § 9 lõike 9 punkt 1. Aga mida seadusandja siin ütleb? Selle hindamisel, kas vald sundühendada või lõpetada menetlus ja lubada tal edasi elada nii nagu seni, arvestatakse selle paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud asjaolusid. Ükski õigusnorm, austatud seadusandja, ei tohi nii välja näha. Nimetatud on palju asjaolusid ja valitsus võib oma suva järgi otsustada, mida ta nendest kriteeriumidest arvesse võtab ja mida ta ei võta. Seletuskirjas pole selles osas mingisugust selguse kriipsugi. Isegi erandite osas jääb praegu väike valguskiir, et äkki valitsus tõlgendab niimoodi, et võiks nii otsustada, aga mingit kindlust või selgust selles ei ole.
Siit jõuame järgmise probleemini, mis on kohtuliku kaitse sisuline puudumine. Kohtuliku kaitse sisuline puudumine tähendab seda, et kui sa lähed selle määrusega halduskohtusse, siis ei ole millelegi tugineda.
Mida oleks vaja muuta? Muuta oleks vaja neid kohti, kus on probleemid. Loodan väga, et Riigikohus aktsepteerib seda, ja teil, austatud Riigikogu, on siis hea põhjus nende lahendamise juurde tagasi tulla. Mida see tähendab? See ei tähenda seda, et haldusreformiga peaks midagi väga hullu juhtuma, see ei takista reformi käiku. Ega keegi, ei mina ega need vallad, kes siin vaidlevad, ei ole reformi vastu. Tuleb lihtsalt lahendada see sisuline probleem, määratleda kriteeriumid, mille alusel otsustada haldussuutlikkus, et tagada seatud eesmärgi saavutamine. Suur tänu!

Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu, austatud vandeadvokaat! Teile on ka tublisti küsimusi. Siim Kiisler, palun!

Siim Kiisler

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen natuke hämmingus. Oli kaks väga põhjalikku, tugevat ettekannet. Esimene ettekandja rääkis sellest, kuidas kõik on halvasti, et kokkuvõttes on vohav ääremaastumine ehk siis kohalikud omavalitsused ei saa kohaliku elu korraldamisega hakkama. Teine ettekandja rääkis põhjalikumalt sellest, et kõik on suurepärane, inimesed on väga rahul. Justkui räägitaks eri riikidest. Minus tekitas veel segadust see, et alguses te rääkisite, kui halb on, et haldussuutlikkuse hindamisel arvestatakse ainult ühte kriteeriumi, ja lõpus jõudsite sinna, et õlekõrre puhul arvestatakse liiga paljusid kriteeriume. Mis siis õige on? Kas on liiga vähe või liiga palju või on mõlemat? Te rõhutasite ka, et riik peaks sundima omavalitsusi tegema koostööd. Aga see, kui üks omavalitsus sunnib teisele peale mingeid kokkuleppeid, on ju teatavasti kaudselt valitud juhtimisorganite otsustus. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta räägib ka ühemõtteliselt sellest, et otsustajad peavad olema otse valitud.

Vandeadvokaat Paul Varul

Te saite must natuke valesti aru. Selles ülimalt õigusselgusetus sättes, haldusreformi seaduse § 9 lõike 9 punktis 1 ei ole mitte paljusid kriteeriume, vaid on täiesti ebaselge, milliseid kriteeriume saab kasutada, kuna lõigetes 2 ja 3 on erinevad kriteeriumid. Miks siis mitte selgelt kirja panna, milliste kriteeriumide alusel saab valitsus otsustada selle kõige kesksema küsimuse. Linn või vald teeb viimase katse ja põhjendab, et ta on haldussuutlik jne. Ja nüüd on ebaselge, et milliste kriteeriumide järgi valitsus saaks otsustada või peab otsustama. Seadusandja peab selle ette kirjutama. Mul ei ole pikemalt aega rääkida sellest kohtulikust kaitsest. Kui valitsus ütleb ei, teeb ebasoodsa määruse valla või linna suhtes, siis peaks vallal või linnal olema võimalus minna halduskohtusse. Mis ta seal halduskohtus teeb? Ta saab näidata, et valitsus on rikkunud seadust, ei ole järginud seadust. Ja kuna seadus on nii ebaselge, siis ta tegelikult minetab selle kohtuliku kaitse.

Aseesimees Jüri Ratas

Vilja Toomast, palun!

Vilja Toomast

Aitäh, härra esimees! Hea ettekandja! Ma oleksin tahtnud küll esitada selle küsimuse Mailis Repsile, aga kuna keskerakondlased ise küsivad ja ise vastavad ning rääkisid selle aja täis, siis ma küsin nüüd teie käest. Presidendikandidaat Mailis Reps kinnitas väga kindlalt, et kui tema oleks president, siis ei oleks ta seda sisutühja seadust välja kuulutanud. Põhiseaduse järgi ei saa president suvaliselt valida seadusi, mis talle meeldivad ja mis talle ei meeldi, ja neid siis vastavalt kas välja kuulutada või kuulutamata jätta. Tema peab lähtuma ikkagi põhiseadusest. Ma pean silmas ka siia kohale kutsutud kohalike omavalitsuste esindajaid – mõelge selle peale, kas te kavatsete toetada presidendikandidaati, kes eirab meie põhiseadust. Minu küsimus on, kas Mailis Reps rikub sellise väljaütlemisega põhiseadust.

Vandeadvokaat Paul Varul

Ma vastan põhimõtteliselt. Mina ei ole poliitik, jätke mind siin kõrvale, et ma ei peaks kellegi ütlemistele hinnanguid andma. Aga mida president põhimõtteliselt hindama peaks, on see, kas on vastuolu põhiseadusega või mitte. Ta võib ju seadust mitte välja kuulutada, saata selle uuesti Riigikogusse, kui ta leiab, et on vastuolu põhiseadusega. Üks probleem, mis kõnealuse seaduse puhul on, on see, et põhjalikku põhiseadusele vastavuse analüüsi pole enne tehtud. Vähemalt mina pole seda kusagil näinud. Justiitsministeerium kirjutas 2015. aasta sügisel, et on vaja teha selle seaduseelnõu põhiseadusele vastavuse korralik analüüs. Seletuskirjas on seda väga napilt, deklaratiivselt puudutatud, lihtsalt umbes nii, et ei ole vastuolu, kõik on korras, kõik on korras. Analüüsi pole tehtud. Ka presidendi laual oleks pidanud olema see põhiseadusele vastavuse analüüs, ja kui president oleks leidnud, et jaa, tegelikult ikkagi on vastuolu, siis ta oleks pidanud seaduse siia tagasi saatma. See on hinnangute küsimus. Ega mina ei saa praegu ju ka kindlalt öelda, et jah, see on põhiseadusega vastuolus. Ma arvan küll, et on nii, aga see ongi see, mida Riigikohus saab siis otsustada. Nii imelik kui see ka ei tundu, on ainuke analüüs – vähemalt mina ei ole midagi muud näinud –, mida me ise oleme teinud. Ma ei taha nüüd oma bürood kiita, aga paraku kukkus niimoodi välja, et alles augustis 2016 valmis esimene põhjalik, 50-leheküljeline analüüs põhiseadusele vastavuse kohta. Palun vabandust, kui ma olen kellegi suhtes ülekohtune, kui see on enne ka kusagil tehtud, aga mina pole kusagil nende materjalide hulgas seda näinud.

Aseesimees Jüri Ratas

Kadri Simson, palun!

Kadri Simson

Aitäh! Lugupeetud Paul Varul, ma tänan väga teid selle sisuka ettekande eest! Ma tahaksin täpsustust selles suhtes, et üks seadus peaks andma seaduse subjektidele kindluse ja vastama õiguspärasele ootusele. Te ütlesite, et see seadus peaks omavalitsusele ütlema, mis tingimusel teda ei taba sundliitmine. Praeguse kriteeriumi järgi ei ole isegi neil omavalitsustel, kus juba on 5000 elanikku, seda teadmist. Ka neid võib tabada sundliitmine, kui nende naaber on otsustanud jääda iseseisvaks, aga valitsus teeb järgmisel aastal liitumise otsuse, kui sundliitmine alles jääb. Mis kindlus on aga näiteks sellisel juhul, kui kolm omavalitsust peavad läbirääkimisi, et moodustada uus omavalitsus, kus on üle 5000 elaniku, aga neil on naaber, kes soovib jätkata iseseisvana? Ka nende puhul võivad ju kõik läbirääkimised õhku lennata, kui valitsus otsustab järgmisel aastal teha sundliitmise ja liita ka neljanda osapoole.

Vandeadvokaat Paul Varul

Jah, see probleem on muidugi ja läbirääkimiste käigus tuleks niisuguseid asju ette näha. Midagi muud mul suurt  sellele, mida ma juba enne kinnitasin, lisada ei ole. Tõepoolest, ka neil, kes on täitnud või on täitmas seda miinimumsuuruse kriteeriumi, mille kohta öeldakse, et see on nii raudkindel, et siis on kõik korras, ikkagi ei pruugi kõik korras olla. Kui me praegu hindame seda põhiseadusvastasust, siis niisugust ebaselgust ja kindlusetust ei tohiks ikkagi olla. See on õige.

Aseesimees Jüri Ratas

Anneli Ott, palun!

Anneli Ott

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Põhiseaduskomisjon arutas 2. mail seda eelnõu ja tehtud muudatusettepanekuid väga põhjalikult. Üks põhiküsimus oli nii nagu siingi sundliitmine ja 5000 elaniku piirmäär. Selle diskussiooni käigus tõi Rahandusministeeriumi esindaja välja sellise huvitava argumendi: kuna omavalitsused ei suuda pakkuda piisavalt häid teenuseid sellepärast, et ei ole rahalist ressurssi, siis me peame nad sundliitma ning et kohaliku elanikkonna arvamus heast hakkamasaamisest on tegelikult subjektiivne ja nad ei oskagi tahta paremat. Kas selliste argumentidega on võimalik määrata sundliitmise kriteeriume?

Vandeadvokaat Paul Varul

See, millele te viitate, tähendabki ju seda, et ikkagi on vaja mingeid täiendavaid kriteeriume, mille alusel otsustada. Tulen tagasi selle kõige kesksema küsimuse juurde. Probleem ei ole mitte ainult selles, et näiteks on üks neljatuhandeline vald või linn ja võib-olla ta on haldussuutlik, võib-olla isegi väga haldussuutlik. Suur probleem on see, et keegi ei tegele selle küsimusega, kas ta on haldussuutlik või ei ole haldussuutlik. Kuna tal on 4000 elanikku, tal ei ole 5000 elanikku, siis läheb ta automaatselt sundühendamisele. See ongi põhjus, miks ma olen korduvalt juhtinud teie tähelepanu § 9 lõike 9 alapunktile 1. Kui see oleks selgelt sõnastatud, siis seal võiks olla veel mingisugune päästerõngas, et vähemalt tegelikult haldussuutlik vald või linn, kus on alla 5000 elaniku, saaks ennast kuidagi kaitsta. Praegu ei ole tal võimalust isegi oma argumente esitada, õigemini, esitada võib, aga sellest ei pruugi mingit kasu olla, kui see 5000 jääb ainsaks kriteeriumiks.

Aseesimees Jüri Ratas

Dmitri Dmitrijev, palun!

Dmitri Dmitrijev

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tuletades meelde haldusreformi seaduse menetlemise protsessi, lubati meile selle aasta teiseks kvartaliks lausa 18 reformile sisu lisavat eelnõu. Käes on juba kolmas kvartal. Meil on olemas ilus ja isegi maagiline number 5000 elanikku, aga me ei suuda anda omavalitsustele selget signaali, mis muudatused veel ees ootavad. Keegi ei vaidlusta haldusreformi vajadust, kuid mida peaks teie arvates tekkinud olukorras ette võtma? Kas peaks reformi edasi lükkuma? Kas vabatahtliku ühinemise tähtaeg peaks näiteks pikenema või me nõuame ikkagi järjekindlalt, teadmata kõiki reformi sisuliste muudatuste nüansse, omavalitsuste ühinemist ehk rahvakeeles öelduna nõuame, et nad ostaksid põrsast kotis?

Vandeadvokaat Paul Varul

Mis puudutab vabatahtlikku ühinemist, siis ma arvan, et seda kuidagimoodi pidurdada, keelata või takistada või ootele panna ei ole ilmselt mõtet. Ka praegusest olukorrast lähtudes saab ju hinnata, mis ülesanded on kohalikul omavalitsusel ja millised on oodatavad või loodetavad teenused. Ja kui osapooled soovivad ühineda, siis miks mitte. Keerulisemaks läheb asi siis, kui me tuleme sundühinemise juurde. Siin on konfliktsituatsioon, kui vald või linn ei soovi ühineda, vaid soovib iseseisev edasi olla ja valitsus ütleb, et ei, ei tohi. Siin ei ole vaja mitte ainult neid täpsemaid kriteeriume, millele ma viitasin, vaid oluline on ka see, millest ma rääkisin päris alguses seoses reformi eesmärgiga. Vaidluse korral peab olema selge ja kõigile arusaadav, miks on vaja üks või teine linn või vald sundühendada, miks seal hakkab siis elu eelduslikult paremaks minema. Siin oleks tõepoolest vaja saada selgust selles, mis jääb täpselt kohaliku omavalitsuse peale, mis jääb riigi peale, ja mis veelgi tähtsam, millised saavad olema avalike teenuste standardid. Kui uurida välismaist kirjandust, siis näiteks Saksamaal on peetud seda üheks suuremaks probleemiks. Seal tehti ka reformi ja neil oli sama asi, et teenuste standardid olid määratlemata, ei olnud selge, milliste teenuste poole pürgitakse. Me ütleme, et jah, on vaja tagada paremad avalikud teenused, aga millised peaksid siis olema need teenused, mille poole pürgida? Selle alusel saaks ka otsustada, et ei, see või teine vald või linn ei suuda praegu niisugusel tasemel teenuseid osutada, ja sellisel juhul osutub sundühendamine vajalikuks. Aga praegu on ju see probleem, et ei ole isegi võimalust diskuteerida selle üle, kas üks linn või vald saab praegu hästi hakkama või ei saa.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Härra Varul, tänan teid väga selge ettekande eest! Minu meelest kõlasid selles ka nende põhjenduste alged, mida Vabariigi President võinuks selle seaduse vaidlustamisel kasutada, aga ta ei teinud seda. Eriti see elanike arv kui üsna ühekülgne ja ainsana kasutatav kriteerium. Vaatasin ka seda § 9 lõike 9 punkti 1, mis on tõesti väga ebamäärane. Küsin veel selle kohta, millele te osalt küll juba eelmise küsimuse puhul vastasite. Millised peatükid või teemaarendused olid niimoodi selgelt kokku võttes puudu, mille olemasolu korral oleks pilt märksa parem olnud ja teie oleksite võib-olla oma kriitilise artikli ka kirjutamata jätnud? Lõpetuseks ei saa ääremärkusena ütlemata jätta, et ega selle eelnõu kohta tehtud muudatusettepanekuid ju arvesse ei võetud.

Vandeadvokaat Paul Varul

Siin lõpus läks lihtsalt natuke kiireks, ma tahtsin ikkagi ka konstruktiivne olla. Mida siis oleks vaja muuta? Ega praegu ei ole ju Riigikohtusse mindud sellise taotlusega, et tunnistada haldusreformi seadus põhiseadusega vastuolus olevaks ja tühistada. Me oleme näidanud ära konkreetsed sätted, mis tuleks tühistada ja mille asemele tuleks pakkuda midagi muud. Ja põhiasi: sellest jäigast 5000 elaniku nõudest tuleks loobuda. Suurusjärguna võib see olla, ega selles ei ole midagi halba, aga ta peaks olema koos muude kriteeriumidega. Näiteks öeldakse, et jaa, kõik asjad ei ole teil just päris hästi, aga 5000 elanikku on olemas, potentsiaal on olemas, teid me ei sundühenda. Ja kui need kriteeriumid on sätestatud, siis erandeid teha ei ole iseenesest väga vajagi. Kui aga seadusandja otsustab millegipärast jääda ikka selle 5000 kriteeriumi juurde, siis peab erandite tegemine olema sealsamas § 9 lõike 9 punktis 1 väga selgelt ja täpselt sätestatud. Me ei räägi finantsgarantiist ja mõnedest muudest sätetest veel, aga põhiline küsimus on see, et seaduses oleks selge vastus: kui on üks haldussuutlik alla 5000 elanikuga linn või vald, siis peab saama sisuliselt otsustada, mis sellest linnast või vallast saab, mitte aga hakata teda ühe formaalse kriteeriumi järgi sundühendama. See on põhiprobleem.

Aseesimees Jüri Ratas

Valeri Korb, palun!

Valeri Korb

Aitäh! Lugupeetud härra Varul! Ütlesite, et põhiseadus annab võimaluse viia haldusterritoriaalne reform läbi nii ülevalt poolt valitsuse initsiatiivil kui ka kohalike omavalitsuste läbirääkimiste teel. Ei mäleta ühtegi valitsuse sammu, kus tema initsiatiivil oleks tehtud piirimuudatusi, aga ise mõtlen, et just valitsuse tasemel peaks kõrvaldama kitsaskohad kohalikes omavalitsustes, kus avalike teenuste pakkumisel on halb pilt. Nüüd on kõigile kohalikele omavalitsustele tehtud ettepanek lammutada ja ehitada korraga. On räägitud, et see on omapärane kampaania. Tahaks teada teie arvamust, miks meie valitsus nii teeb.

Vandeadvokaat Paul Varul

Ma arvan, et asi ei ole mitte niivõrd valitsuses, küsimus on ikkagi seaduses. Praegu on seadusandja tahe seaduses niimoodi sätestada. Kui me jätame selle kõrvale, et valitsus on kõnealuse eelnõu esitanud, siis valitsusel on ikka täidesaatev roll ja valitsus peab ka seadusest lähtuma. Valitsusel on sellesama ebaselge sätte puhul väga suur mängumaa. Nii et ka üks säte võib kogu elu pea peale pöörata. Aga siis tekib küsimus, kui laialt ta seda haldusreformi seaduse § 9 lõike 9 punkti 1 saab tõlgendama hakata. Ma arvan, et praegu ei ole asi siiski mitte valitsuses, vaid seaduse kvaliteedis.

Aseesimees Jüri Ratas

Andres Ammas, palun!

Andres Ammas

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Kui õnnestunult on teie arvates haldusreformi seaduses sätestatud kohalike elanike arvamuse väljaselgitamine ja kohalike volikogude kohustus seda arvamust arvestada või mitte arvestada? Kas selles osas vajaks seadus teie hinnangul kuidagi muutmist või täpsustamist?

Vandeadvokaat Paul Varul

Aitäh! Väikses ajapuuduses jäi see küsimus puudutamata, nii et suur tänu selle küsimuse eest! Jah, tõepoolest on nii põhiseadusest kui ka kohaliku omavalitsuse hartast tulenevalt vaja kohalike elanike arvamus ära kuulata. Nüüd tekib küsimus, mis tähendus sellele anda. Tegelikult ei olegi sellele mingisugust praktilist tähendust antud. Hea haldustava võiks olla see, et kui valitsusele tuleb kohaliku omavalitsuse taotlus mitte sundühendada, kus on näidatud, et kõik kohalikud elanikud või enamik neist on selle vastu, siis võiks seda arvesse võtta. Aga valitsuse käed on selles mõttes seotud, et see peab haakuma ka teiste seadusest tulenevate kriteeriumidega. Vastus teie küsimusele on: jah, see peaks olema seadusesse sisse kirjutatud, kas või sellesse minu poolt palju viidatud § 9 lõike 9 alapunkti 1. See oleks üks kriteerium, mille alusel otsustada, võtta seda arvesse ühena teiste hulgast. Kunagi ei saa olla nii, et ainult selle alusel. Tõepoolest, põhiseaduse mõte ei ole see, et ainult kohalikud elanikud saavad otsustada, kas piire muuta või mitte. Aga praegu olen teiega nõus, kui teie küsimuse taga oli mõte, et sellele arvamusele ei ole seaduses väärilist kaalu antud.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud vandeadvokaat Paul Varul, ma tänan teid väga ettekande ja vastuste eest! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimehe Veikko Luhalaidi!

Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimees Veikko Luhalaid

Austatud juhatus! Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud külalised! Kõigepealt suur tänu siia kutsumast! Miks ma julgen sel teemal sõna võtta? Nimelt olen aastast 2000 olnud ametis Vaivara vallas ja üle kümne aasta olen olnud ka Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees. Niisiis olen seda teemat, ma julgen öelda, kõikide oma ihukarvadega algusest peale tunnetanud, nende aruteludega kaasas käinud, vastu olnud ja poolt olnud.
Kui täna, mil on möödunud 25 aastat iseseisvuse taastamisest, ajaloos tagasi vaadata ja küsida, kuidas meil õnnestus iseseisvus taastada, siis on selge, et see oli n-ö kumulatiivne efekt. Meil olid loodud väga tugevad, demokraatlikult valitud kohalike omavalitsuste volikogud ja kui ükskõik millisel tasandil oleks tagasilöök tulnud, siis oleks demokraatlik hääle säilimine taganud selle riigi igasuguste legitiimsete otsuste kumulatiivse edasiliikumise. Paraku on nüüd uus olukord. Vaatame tol ajal loodud süsteemi. Kui küsida, miks oli näiteks Ida-Virumaal vaja Kohtla-Nõmme vald Kohtla-Järvest eraldada, siis vastus on see, et see oli tol ajal riiklikult tähtis ja oluline. Täna on nad aga selles süüdi, et nad on nii väikesed ja toime ei tule. Siis, kui riigil oli vaja ja meil kõigil oli vaja, siis oli see vajalik, aga täna meie arvamusega keegi arvestada ei taha. Selle juurde ma kohe jõuan.
Lugupeetud parlamendiliikmed, teie olete selle seaduse vastu võtnud. Selleks et otsustada, peab olema teadmisi. Teadmised on kasulikud seetõttu, et otsustaja peab vastutama. Täna on olnud juttu, et 18 seadusandlikku akti on vastu võtmata. Te olete pannud järgmise otsustamise-vastutamise kohustuse meile. See tähendab, et meie kohalikes omavalitsustes peame valima endale partnerid lähtuvalt ühest kriteeriumist – 5000 elanikku. Me peame tegema otsuse, kusjuures rahvahääletuse ehk elanike arvamuse arvestamine ei ole kohustuslik. Isegi kui me teeme selle enda kohustuseks, sunnite teie meid ikkagi tegutsema vastu rahva arvamusele, elanike arvamusele. Kui praegu suhelda omavalitsusjuhtidega, siis on näha, et peaaegu on kadunud isikliku tooli või töökoha küsimused, sest see kompvek, mis on pakutud, on väga maitsev. Omavalitsuste töötajatel ega juhtidel ei ole enam hirmu, nüüd on reaalne elanike vastuseis. Aga elanikud on vastu seetõttu, et selles protsessis juhib meid hirm. See hirm algab isiklikult pinnalt, et kui me ei tee seda otsust vabatahtlikult, siis võin ma tööta ja hüvitiseta jääda. Meid juhib hirm, et kui me vabatahtlikult ei ühine, siis jääme ilma arendusrahast ja mina olen kohaliku kogukonna ees igavesti süüdlane selle protsessi pärast. Seetõttu oligi meie eesmärk ja mõte Riigikohtusse minnes kaks protsessi lahutada. Vabatahtlik ühinemine, mille poolt ma olen ja mida ma oma vallas ärgitan ja juhin, on täiesti loomulik ja normaalne. Aga järgmise nelja aasta jooksul võiks sisuliselt läbi mõelda sundliitmise etapi. Selleks ajaks võiks olla juba nii palju teadmisi, et hiljem saaks otsustada ja oleks julgust vastutada.
Räägime kohaliku omavalitsuse võimekusest või võimetusest. Kas teate, mis oli selles protsessis, mille me Riigikohtusse oleme kaevanud, üllatuslik mulle kui staažikale omavalitsusjuhile? Ma rääkisin omavalitsusjuhtidega, kes ei olnud selle seadusega nõus, et nad meie kaebusega liituksid. Kas te kujutate ette, kui palju ma kuulsin vastuseks, et ei ole raha? See analüüs oli ülikallis ja see kaebus on väga kallis. Kui omavalitsusel ei ole oma elanike õiguste eest seismiseks raha, siis on see ikka uskumatu olukord, kuhu me oleme jõudnud. Kuu aega tagasi toimus Arukülas Polise korraldatud suveseminar, kus esinesid Tartu Ülikooli teadlased Ukrainski ja Timpmann. Teemaks oli fiskaalautonoomia või omavalitsuste finantsid, ütleme nii. Ma ei oska öelda, kas teie siin saalis – ma pöördun nüüd koalitsiooni poole – olete näinud neid tabeleid ja kas te teate, millisel kohal asume me Euroopa Liidu ja OECD riikide nimistus fiskaalautonoomia, kohalike maksude kogumise või otsustamisvõimekuse alusel. Me oleme eelviimased Kreeka kõrval. Väga paljud teadlased on öelnud, et võimekusest rääkides on põhilised ikkagi finantsküsimused ehk kohalike omavalitsuste rahastamine. 2010. aasta märtsis tuli Riigikohtu otsus, mida me olime oodanud. Me olime lootnud, et Riigikohus, kes on Eesti Vabariigis autoriteet, võtab seisukoha kohalike omavalitsuste ülesannete, nende rahastamise ja finantsautonoomia suhtes. See otsus tuli, see otsus oli positiivne, selline, nagu me lootsime. See otsus on aga kuus aastat täitmata. Ehk meie, kes me selle kaebuse esitasime, ei ole mitte mingit edasiminekut näinud.
Ma möönan, et omavalitsused on oma hädades, võimetuses või võimekuses tihti ka ise süüdi. Paraku on see kombinatsioon oma süüst ja regionaalsest paiknemisest. Mitte midagi pole teha. Kui Geomedia OÜ uuringuid ja kohalike omavalitsuste võimekuse indeksit uurida, siis ei ole sealt mitte kuidagi võimalik välja lugeda, et alla 5000 või 2000 elanikuga omavalitsuste võimekus oleks kuidagi kehvem rohkem kui 5000 elanikuga omavalitsuste võimekusest. Võimekuse vahed tulevad väga selgelt välja regionaalsest paiknemisest. See on see olukord, kus me tegelikult asume.
Kui ma täna enne ettekannet rääkisin mõne kolleegiga, tõusid mul juuksed peas püsti. Planeeritakse omavalitsust, mille suurus on 1600 ruutkilomeetrit! Vaivara valla suurus on 400 ruutkilomeetrit. Ma ütlen valla juhina: ma ei hooma seda ega tea, mis toimub valla teises otsas. Ausalt öeldes, ega meil ei olegi võimekust kõiki nurgataguseid kontrollida, sest meie vastutada on ka jäätmehunnikud metsa all, n-ö seakatkud, linnugripid ja kõik muu, mis asjad meie elust läbi käivad. 1600 ruutkilomeetrit – mõelge ometi! Sulev Mäeltsemees, tehnikaülikooli professor, on öelnud, et suuri omavalitsusi on võimalik luua väga tihedalt asustatud riikides või, vastupidi, ääretult hõredalt asustatud piirkondades, näiteks Soomes Lapimaal. Sellistel puhkudel on see võimalik. Eesti kontekstis see ei päde.
Vaatame edasi, mis toimuma hakkab. Vaidlus Riigikohtus ju käib. Ega me ei tea, milline tuleb Riigikohtu otsus. See võib nende kolme punkti kohta olla ei, see võib olla jah, võivad olla erinevad variatsioonid. Nii, lugupeetud Riigikogu liikmed, siin on aga üks nüanss veel. Sellega vaidlused ju ei lõpe. See praegune on ju normikontroll, nagu Paul Varul ütles. Nüüd algab Vabariigi Valitsuse tegutsemine selle normi alusel ehk Riigikohtu saaga hakkab täpselt otsast peale, sest näiteks ka meie omavalitsuses on selline seisukoht, et kui rahvahääletuse tulemus on ei, siis meie rahva tahte vastu ei lähe, vaid kaitseme elanike huve kuni lõpuni. Kui Vabariigi Valitsus hakkab tegutsema, siis on täpselt samuti võimalik see Riigikohtusse kaevata. See protsess on küllaltki pikk. Vaatame, mis edasi juhtub. Kui rahvahääletusel öeldakse näiteks ei, aga kohalik omavalitsus ei pea selle seisukohaga arvestama ja kohaliku omavalitsuse volikogu ütleb jaa, siis on igal kodanikul või grupil, kes tunneb, et tema põhiseaduslikke õigusi on riivatud, õiguskantsleri kaudu täpselt samuti võimalik pöörduda Riigikohtu poole, aga nüüd mitte ainult teie tegemata töö või praagi pärast, vaid näiteks meie praagi pärast volikogus. Nii et on veel tuhandeid võimalusi, kuidas seda asja protestida.
Kui me tahame kohalike elanike huve lõpuni kaitsta ning maavalitsuse initsiatiivil algab valimiskomisjonide ja valimispiirkondade moodustamine, siis on täpselt sama lugu: neid haldusakte saab kõiki halduskohtusse kaevata. Enne 2017. aasta kohalikke valimisi jääb siis, ütleme taevasse vaadates arvestades, kuu aega ehk kohalik elanik, valija ei tea kuu enne valimisi, millisel territooriumil valimised toimuvad, kes seal osalevad, kus on jaoskonnad jne. Kuidas saab valimistel kohalikus omavalitsuses tagada demokraatlikku protsessi, kui see asi on ajaliselt sellises kahvlis? Selle protsessi alguses tegid omavalitsusliidud ja omavalitsused korduvalt ettepanekuid, et teeme enne 2017. aasta valimisi ära vabatahtliku protsessi, siis on näha, milline olukord on, kas on vaja sunniviisilist liitmist või on olemas teatud muud protsessid, mis niikuinii sunnivad protsessist mahajääjaid naabritega liituma. Aga kui nad seda ei soovi, siis, jumala eest, kui nad saavad hakkama ja ka elanikud arvavad, et nad saavad nendes omavalitsustes elatud, siis tuleks need omavalitsused rahule jätta.
Mind väga üllatab, see üllatas mind juba eelmiste protsesside ajal, et meile tuuakse Läti näidet. Sealsed tegijad ise pole selle reformiga rahul, inimesed, kes nendesse ühendatud omavalitsustesse elama on sattunud, ei ole rahul. Tallinna Ülikooli teadlased ütlevad, et ärge Lätit eeskujuks võtke, sest see on ebaõnnestunud reformi näide. Aga meil seda endiselt presenteeritakse. Seal tehti reform jõuga ära ääretult rasketes tingimustes, majanduskasv oli 2008. aastal seal –2%. Kaebusi seal tõesti ei olnud, sest kellelgi ei olnud raha ega perspektiivitunnetust. Meil unustatakse ära, et Lätis on kahetasandiline omavalitsussüsteem ehk teine tasand seal ju säilis. Kohaliku omavalitsuse harta valguses ei olnudki Lätis mõtet kuhugi kaevata, sest põhiseaduslikult ei olnud seal sisuliselt riivet.
Kas see sundliitmine on põhiseaduse vaimu ja eesmärgiga kooskõlas? Toon Vaivara valla näite. Rahandusministeeriumi tabelite abil püütakse tõestada võimekust või võimetust. See tähendab näiteks seda, et seadus nõuab lastekaitsespetsialisti olemasolu. Lastekaitsespetsialist on meil olemas. Seadus nõuab riiklikku järelevalvet. Menetlusteenistus on meil ka olemas. Seadus nõuab seda, teist ja kolmandat ning need asjad on meil olemas. Netovõlakoormus on poole peal. Me saame endaga ülihästi hakkama, meil on võimalik jätkata iseseisvalt, aga me oleme alustanud Narva-Jõesuu linnaga vabatahtliku ühinemise protsessi. Kui see mõlemaid pooli rahuldab, siis me läheme vabatahtliku protsessiga ka lõpuni, olgugi et Vaivara valla elanik või kogukond lähiperspektiivis finantsiliselt väga tugevasti kaotab. Kaugemas perspektiivis on loomulikult mõistlik arendada piirkonda ühtselt ja vaadata kõike seda ühtselt. Aga meil jääb puudu circa 300 inimest ja me juba saime piirkondlikust komisjonist kirja, et me peaksime kaasama sinna ringi teisi omavalitsusi. Millised on meie võimalused? Illuka vald, kuhu ei lähe läbi kaevanduste ühtegi teed, me peaksime sõitma Illuka valda läbi Jõhvi. Toila vald, meie naaber, kes peab läbirääkimisi Jõhvi, Kohtla ja Kohtla-Nõmmega kuni Rakvereni välja. Kas see oleks mõistlik? Seadusest tulenevat hirmu arvestades peaks seda tegema, see tuleks ära teha. Aga kas see on kohaliku kogukonna mõttes mõistlik? Ei ole. Meil jääb siis üle valida Narva või Sillamäe vahel. Väike vald ja kaks valikut ühineda suurlinnaga! Meie inimesed ei taha seda. Lähtume andmetest: Narva finantsilisi näitajaid võib igaüks vaadata, Sillamäe finantsilisi näitajaid võib igaüks vaadata, siit tuleneb ka võimekus. See, kes on piirkonnas kõige võimekam, on pandud sellisesse kahvlisse, et igal juhul tehakse ta võimetuks, ka kultuurilises mõttes, kui me vaatame näiteks põhirahvuse ja muu kogukonna olemasolu, ning ka demokraatlike protsesside mõttes: 60 000 elanikku ja 1700 elanikku jne.
Nüüd räägin riigi käitumisest, abstraktselt öeldes riigi käitumisest. Marko Pomerants, suur kummardus talle, on kunagi algatanud Ida-Virumaa tegevuskava, mis oleks abiks olnud ka omavalitsuste võimekuse suurendamisel, sest kui riigiasutused ja julgeolekuasutused oleksid tulnud Ida-Virumaale, siis oleks tulnud sinna ka inimesi ja see oleks kindlasti seda piirkonda elavdanud. See oleks andnud tõuke, esiteks, nagu ma ütlesin, võib-olla rahvusliku koosluse muutmiseks mingil määral ja võib-olla ka kvalifitseeritud tööjõu ja nende professionaalsete ametnike palkamiseks, kes riigiametitega kaasa tulevad. Kas teate, mis on selle Ida-Virumaa tegevuskava sisuline tulemus tänaseks? –2! Selle protsessi ajal on tulnud Jõhvi vanglate osakond, aga ära on kaotatud Illuka pagulaskeskus ja ARK-ist oleme me kõik kuulnud. Ehk millest me räägime? Riik käib oma tahtmise järgi oma rada, kuulamata meid ära, ja siis tuleb meile ütlema, et te olete võimetud, teid tuleb naabritega kokku panna, sest te ei saa hakkama. Tuletame meelde finantsautonoomiat, maksude rakendamise võimalust ja meie maksusüsteemi. Millest meie võimetus on tingitud? Igaüks siin saalis oskab seda ju ka ise öelda. Ma ütlen mõne märksõna, mida ma tavaliselt ka seminaridel mainin: perearstipunktid, päästekomandod, politseikonstaablid, postkontorid, pangakontorid, sularahaautomaadid, maapoed, töötukassa, ARK (sellest ma juba rääkisin), kohtud, haiglad, ühistranspordivõrk, maa korraline hindamine, kodualuse maa maks, looduskaitsealune maa, lendorav, Rail Baltic, teede rahastamine ja käibemaksu tõus, mis vahepeal toimus. Iga see samm tähendab kaugenemist kohalikust omavalitsusest, millegi äravõtmist kohalikust omavalitsusest ehk riigi või riigiettevõtte teenuse kadumist. Riigi pakutava teenuse asemel – tühja kohta ju ei saa jääda – peab keegi kuskil hakkama seda teenust osutama ja see keegi on seesama vallamaja uksel vastu tulev volikogu liige või vallaametnik. Ehk kõik see, mis on meilt ära võetud, tuleb meil ju sisuliselt inimestele tagada vabatahtliku töö või meie enda kohalike maksude abil.
Kas on kasutatud ära kõik võimalused, et olukorda omavalitsustes parandada? Kohalike omavalitsuste liidud on tegelikult naljanumber. Ma olen olnud üksteist aastat liidu esimees. Me omavahel räägime, et tõenäoliselt on 2017. aastal matused, sest kui protsess nii jätkub, siis omavalitsusliitude õigusliku staatuse täiendamist ette näha ei ole ja tekivad ka muud asutused, ühendametid ja ühendasutused. Ma ei ütle, et see on halb, see on hea, ideaalne, aga siin on see moment – kui ma jutu algusesse tagasi tulen –, et ma ei tea sellest veel mitte midagi ja ka teie ei tea midagi, mida see meile tähendab. Ehk me teeme täna seda, mida me ei tea. Hirmu ja ahnuse tõttu saan aastapalga, aga mis edasi saab – jumal teiega. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on küsimusi. Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Aitäh! Hea esineja! Tõepoolest, juunis võeti see seadus siin saalis vastu, aga Keskerakonna fraktsioon hääletas punast nuppu vajutades, nii et meie sellisel kujul selle seaduse poolt ei olnud. Aga kas teile ei tundu, et nende omavalitsuste juhte, kes on n-ö kiirkorras ja hurraaga ühinenud, on tahetud justkui ära osta? See aastapalgasuurune ühinemistoetus, eks ole, on nagu meelituseks. Aga kui rääkida tavaliste inimestega, siis selgub, et ei olda selle poolt, et ühineda. Ma ei ole eriti kohanud inimesi, kes ütleksid, et on väga tore, et ühinetakse. Raha, finantseerimist, ju tegelikult juurde ei tule. Olukord on aastatega halvenenud. See praegune on ainult ühekordne raha. Kas siin ei ole vastuolu ja kas teie meelest ei ole probleemi olemus praegu ka selles, et ühed, n-ö juhid, otsustavad, aga rahvas arvab teisiti?

Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimees Veikko Luhalaid

Aitäh! Nagu ma juba oma kõnes ütlesin, praegu on protsess vastupidine sellele, millest varem räägiti, et omavalitsusjuhid on vastu. Tegelikult on raha poolt täna kõik ja kõik saavad ka aru, et see on küllalt suur summa. Tegelikult võib see tunduda ebaõiglane. Võib-olla ongi ebaõiglane, ma ei oska öelda, sest ise olen ma ka võib-olla selle supi sees. Aga teisest küljest, kui protsessidega edasi minna, siis mingeid investeeringuid või kellegi äraostmist – ma ei pea nüüd korruptiivseid tegevusi silmas – tuleb ilmselt ikkagi kasutada. Tegemist on eliidiga, kellest väga palju oleneb. Aga tõesti, omavalitsusjuhtide taga see asi täna ei ole. Omavalitsusjuhid tõmbavad vabatahtlikku protsessi eest, aga nüüd on selline vanker, mida tõmmata ei jõua, sest mujal ollakse vastu.

Aseesimees Jüri Ratas

Krista Aru, palun!

Krista Aru

Aitäh, härra juhataja! Austatud Veikko Luhalaid, aitäh selle väga siira, vahetu ja tõesti usku täis ettekande eest! Ka Eesti Vabaerakonna fraktsioon hääletas sellisel kujul esitatud haldusreformi seaduse vastu. Aga minu küsimus puudutab võib-olla kõige rohkem teie kogemust pikaajalise omavalitsusjuhina. Kas, kuivõrd ja millistel aegadel on üldse olnud sellist dialoogivormis arutamist riigivalitsuse ja omavalitsuse vahel nende teenuste üle, et riik vastutab selle eest, omavalitsus jälle selle eest ning raha liigub nii ja raha liigub naa? Kui palju sellist sisulist diskussiooni ja lahenduste otsimist on läbi aastate olnud?

Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimees Veikko Luhalaid

Aitäh! Kui ma ütlen emotsiooni põhjal, siis ei olegi olnud. Kui ma ütlen teadmiste põhjal, siis konkreetsetes valdkondades on arutelusid olnud, näiteks on neid olnud kohaliku omavalitsuse sotsiaalvaldkonna töötajate ja Sotsiaalministeeriumi vahel või näiteks korrakaitseseaduse muudatuste üle. Aga te teate, millised on arutelud, mida on hästi palju olnud Eesti Maaomavalitsuste Liidu ja Eesti Linnade Liidu läbirääkimiste delegatsioonidelgi. Me arutame küll. Ka selle seaduse puhul said, ütleme, need demokraatlikud protsessid sisuliselt läbi tehtud ehk tabelisse said pandud ristid, kui palju maakondi on läbi sõidetud, kus seminarid ja kaasamine on toimunud. Aga ühtegi meie sisulist ettepanekut ei ole mitte kunagi arvesse võetud. Alustada võib sellest, et me korraldasime 2011. aastal üleriigiliste liitudega linnade ja valdade üldkogu, kus osales üle 160 omavalitsuse, ja tegime seal oma ettepanekud riigireformi ja kohaliku omavalitsuse reformi sisustamiseks tolleaegsete teadmiste põhjal, selles ajas elades. Tagasisidet sellele praktiliselt ei ole olnud. Praegune haldusreformi läbiviimise protsess on tunduvalt demokraatlikum kui eelmine ja üle-eelmine, sest ringisõitmist ja rääkimist on palju. Aga arvestamist ei ole. Seisukohtadega arvestamist, julgen ma öelda, ja vastutuse võtmist absoluutselt ei ole. Kui me räägime kohalike omavalitsuste liitumisvõimetusest ja sellest, et Eestis on liiga palju väikseid omavalitsusi, siis nagu ma enne ütlesin, ma möönan, et on anomaaliaid, millega tuleb tegelda. Nii Paul Varul kui ka teine ettekandja sellest põhimõttest, kuidas sellega tegelda, rääkisid, aga ajakirjanduses ei näe ega kuule ma seda mitte kuskil ja keegi ei ole teinud ka tõsist analüüsi. Ma kasutan võimaluse ära ja ütlen, et meil oli aasta alguses 213 omavalitsust ja aastate jooksul, selle 25 aasta jooksul, on ühinenud 68. Lugupeetud Riigikogu liikmed, 68 on ühinenud! Kas see ongi siis see retoorika, et kümne aasta jooksul pole midagi toimunud? See on olnud vabatahtlik ühinemine. Tähendab, üle veerandi on ühinenud, sellest ongi tulnud see tulemus, mis meil oli. Tihtipeale me kasutame – ma Lätist juba rääkisin – mingeid läikivaid pilte millestki ega räägi tegelikult tõtt ja kogu tõtt.

Aseesimees Jüri Ratas

Külliki Kübarsepp, palun!

Külliki Kübarsepp

Aitäh, hea aseesimees! Hea ettekandja! Vabaerakonna fraktsioonis olen ma kohtunud mitme omavalitsusjuhiga. On selgunud, et puudub selgus ülesannetes ja tulubaasis, aga peale selle on tehtud veel kaks märkimisväärset tähelepanekut. Üks on see, et liigutakse väga selge tsentraliseerimise suunas, mis tähendab ka seda, et kogukondade otsustusõigus kaob. Teine on see, et selle seaduse raames, kui me jätame tulubaasi ja ülesanded samaks, maapiirkondade omavalitsuste olukord võrdluses pealinnaga ei muutu. See on seesama teie tähelepanek, et väga oluline regionaalse paiknemise probleem jääb endiselt alles. Mis on teie hinnang, kas see peab paika? Kas peaks ikkagi haldusreformi puhul mõtlema ka pealinna teema ümberkorraldamisele või jätaks selle puudutamata?

Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimees Veikko Luhalaid

Aitäh! Ma vastan õiguskantsler Ülle Madise sõnadega, et kui omavalitsustele seatakse eeskujuks Tallinna, siis tuleb arvestada, et tegelikult ei ole Tallinn klassikalises mõttes omavalitsus. Me ei saa Eestis lähtuda ühest hästi suurest ja erandlikust asjast. Nii palju kui on inimesi, erakondi ja kogukondi, on aga ka erinevaid arvamusi. Nüüd ütlen ma professor Mäeltsemehe sõnadega, et kui küsida, kas haldusreform on Eestis vajalik, siis ma vastan, jah, on küll vajalik, ja ma olen selle poolt, kui see tehakse nii, nagu mina ütlen. Nii et vastus ilmselt ongi see. See on nii laiade kokkulepete koht ja objektiivsete kriteeriumideni me jõudnud ei ole. Sellest rääkis ka õpetatud kolleeg.

Aseesimees Jüri Ratas

Jaanus Karilaid, palun!

Jaanus Karilaid

Aitäh juhatajale! Hea ettekandja! Loomulikult on rohkem kui kummaline, et tänane koalitsioon ei ole suutnud isegi kohaliku omavalitsuse haldusvõimekuse mõistet korralikult paika panna, et kas see on teenuste korraldamine ja teenuste kvaliteedi hindamine või on see töökohtade loomine ja majanduse arendamine. See kõik tegelikult on jäänud tegemata väga lihtsal põhjusel: ei taheta ressursse ümber mängida. Aga kas sel võitlusel täna üldse on perspektiivi? Riigikohtu 16. märtsi 2010. aasta lahendis on Riigikohus väga selgelt nõudnud riigi ja kohaliku võimu ülesannete määratlemist, nende täitmiseks vajalike kulutuste väljarehkendamist ning seejärel teineteisest eraldamist. Vabariigi President käis 2012. aastal parlamenti hurjutamas, miks me ei ole sellega tänase koalitsiooni juhtimisel hakkama saanud. Milline on siis üldse selle võitluse perspektiiv, kui Riigikohus teeb lahendi, aga valitsuskoalitsioon tegelikult eirab seda?

Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimees Veikko Luhalaid

Aitäh! Need vaidlused on olemuslikult natukene erinevad. Kui korraks keskenduda sellele 2010. aasta otsusele, siis meie hinnangul on see ellu viimata, kuigi regionaalminister tol ajal ütles, et kaks ülesannet on siiski leitud, mis on riiklikud ja mille täitmise eest tuleb omavalitsusi n-ö rahastada. Sisuliselt ongi dilemma see – me oleme seda väga palju arutanud ka liitumisprotsessi jooksul –, mida selle otsusega siis edasi teha. Riigikohtu otsus on, aga see, kes kaebuse esitas ja keda see puudutab, tunneb, et see otsus on täitmata. Millised on hoovad? Hoobasid ei ole. Me olemegi arutanud, mis saab edasi. Kas peame nüüd Riigikohtu otsusega minema halduskohtusse ja saama halduskohtus täitesunni riigi vastu? Mida teha? Kas me peame sõda alustama? On täiesti arusaamatu, kuidas see demokraatlikus riigis võimalik on, aga näete, et on võimalik.
Tänasest vaidlusest rääkides tuleb öelda, et siin on vaidlustatud kolm punkti. Tõenäoliselt saaks valitsuskoalitsioon seda otsustada ja ära teha. Näiteks, kui sundliitmine ja need tulevased ajapiirangud, mis valimisi takistavad, ikkagi õigustühiseks tunnistatakse, siis on see protsess, ma möönan, tunduvalt lihtsam kui täita Riigikohtu 2010. aasta otsust. See on nii ajaliselt kui ka ressursimahukuselt lihtsam protsess.

Aseesimees Jüri Ratas

Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja, ma tänan sisuka ettekande eest! On näha, et inimene on ikka omavalitsustega sisuliselt kokku puutunud. Ma küsin väga lihtsa küsimuse: kui näiteks sinu juhitav omavalitsus tahaks kellegagi liituda, mis tingimusel ta siis liituma hakkaks? Haldusreformi seadus on vastu võetud, aga on teada, et vastu võtmata on 18 seadust, mis sisuliselt peaksid kindlaks määrama omavalitsuse rahastamise ja ülesanded. Kuidas sa liitud, kui sa ei tea isegi, mis ees ootab? See on küll parlamendi praak. Mina ei ole selle praagi tootmises osalenud, sest valitsus pole neid eelnõusid siia saali toonud. Aga ei ole ju võimalik liitumisprotsessi ette võtta, kui 18 eelnõu on isegi siia Riigikogu saali tulemata. Kuidas on võimalik seda protsessi selliselt edasi viia? Kuidas sa kommenteerid, mille alusel saab liituda, kui ei ole isegi teada, mis on liitumistingimused ning kuidas jääb rahastamise ja ülesannetega?

Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimees Veikko Luhalaid

Aitäh! Eks see nii olegi, nagu ma oma ettekandes ütlesin, et seda protsessi juhib kaks asja, esiteks hirm ja teiseks isiklik ahnus. Tahetakse võimalikult kiiresti vabatahtlik protsess läbi teha, tulgu siis veeuputus või mis tahes, aga mina olen sellest pääsenud. See tähendab, et ma saan küll aastapalgasuuruse hüvitise, aga ma pean kindlasti sellest vallast ära kolima ja otsima mujal mängumaadel uue töökoha.
Meie vald on asunud läbirääkimistesse Narva-Jõesuu linnaga. Me saame väga rõõmsasti ja heatahtlikult üksteisega hakkama. Me lähtume selles protsessis sellest, et me ei arvesta seda 5000 elaniku kriteeriumi ning jätame arvestustest välja kompensatsioonid ja need asjad, mis ilmselt meie elanikkonna väiksuse tõttu võivad jääda ka tulemata. Võib-olla karistatakse meid ka Riigikohtusse pöördumise eest tulevikus teatud nüanssidega. Nagu te teate, siis täna see juba toimib: lasteaedade investeeringutoetusi saavad taotleda ainult need omavalitsused, kus on 5000 või rohkem elanikku. Me oleme sellega arvestanud, seetõttu räägime Narva-Jõesuuga sellest, mida meie mõlema arvates on meil võimalik koos ära teha ja kui kaugele me koos saame areneda. Kui läbirääkimised Narva-Jõesuuga viivad tulemusele, et liitumine on praegu vastuvõetamatu, siis me ka ei liitu. Minu hea soov ja tahe on, et me liituksime Narva-Jõesuuga, aga vallavolikogu liikmete ja kogukonna liikmete arvamused on väga-väga kirjud, nii et on üpris keeruline igaühele vastu tulla. Kui sellest protsessist midagi välja ei tule, siis ei tule, aga me räägime läbi nende asjade üle, mida teame.
25 aastat oleme me ju harjunud sellega, et me ei tea, mida homne päev toob. Meenutage, kuidas muudeti käibemaksuseadust. Meenutage, et VKG ja Eesti Energia kaebasid ressursitasude tõusu Riigikohtusse, riik kaotas selle kohtuasja, sest tõus oli liiga kiire ja riiki kohustati kaevandusettevõtetele raha tagasi maksma. Kas te teate, mis siis meiega juhtus? Mis te arvate? Meil oli põlenud koolimaja asemele uue maja ehitamise hange välja kuulutatud ja see oli lõppenud, aga siis maksuamet teatas, et kuna riik kaotas protsessi, siis tulevaste perioodide arvel peetakse meilt kinni 104 000 eurot. Siis me jooksime mööda ministeeriume, et saada kuskilt abi, sest riigihanget ilma rahata teha ei tohi. Riigikohtu otsust ei põhjustanud meie ebakvaliteetne töö, meie olime seadusest tulenevalt selle maksu saajad, aga kui ebakvaliteetne töö, ütleme, siin saalis, viis selleni, et seda otsust muudeti, siis kannatajaks olime meie. Ka haldusreformiga on nii: teie olete puhtad, otsused, kas arvestada elanike arvamusega või mitte, on kohapeal meie teha. Peksasaajad oleme ju meie.

Aseesimees Jüri Ratas

Aivar Sõerd, palun!

Aivar Sõerd

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Te peatusite oma ettekandes põgusalt ka kohalike omavalitsuste finantsautonoomia ja rahastamise teemal. Te mainisite ühte edetabelit, kus meie olime kuskil tagapool. On selge, et võrdluses teiste riikidega on Eestis omandi- ja kinnisvaramaksude osakaal kohaliku omavalitsuse tuludes suhteliselt väike. Kas teil on üldse seisukoht selles asjas ja kui on, siis milline on teie seisukoht selles suhtes, kui näiteks aastaid kehtinud maamaks ümber korraldada kinnisvaramaksuks? Kas või selline näide, et kui omavalitsuse territooriumil on ärimaa, siis maamaksuseadus ei tee vahet, kas see ärimaa on tühi või on seal suure rahavooga kaubandus- või muu äriobjekt. Mis on teie seisukoht maamaksu kinnisvaramaksuks ümberkujundamise kohta?

Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimees Veikko Luhalaid

Aitäh teile! See seisukoht ei saa mul olla ühene, sest meie kohalikus omavalitsuses on ka hulk muid probleeme ja see maksuosa ei ole meile eluliselt tähtis. Seepärast ütlen, et nii palju, kui on omavalitsusi, on ka erinevaid arvamusi. Meie elu mõjutaks väga palju näiteks see, kui tuleks muudatus, et üksikisiku tulumaks jagatakse inimese elukoha ja töökoha omavalitsuse vahel kas pooleks või mingi muu proportsiooniga. Ma ütlen teile, miks. Vaadake, nii palju kui on omavalitsusi, on ka väga erinevaid kaasusi selles haldusreformiprotsessis. Meie territooriumil asuvad Eesti Energia suurettevõtted. Meie vallas on 1750 elanikku ja 3000 töökohta. Nii et kõik peaksid tööd saama ja ühtegi töötut ei tohiks olla. Aga töötuse protsent on meil keskmine. Mis ilmneb? Ettevõtjate käitumine on loogiline ja ma saangi neist täiesti aru: buss viib Sillamäe kesklinnast töötajad kaevandusse ja Narva kesklinnast elektrijaama. Ettevõtted asuvad küll meie territooriumil, aga kui meie talupoeg selle töökoha saab, siis ei ole ta konkurentsivõimeline, sest tal on vaja elektrijaama tööle minemiseks sõita paarkümmend kilomeetrit mööda külateid. Siin on see nüanss.
Kinnisvaramaks on, jah, üks võimalus. Ka maa korraline hindamine on tegelikult kümme aastat tegemata. Narva-Jõesuus annaks see kohalikule omavalitsusele küllalt suure võimaluse arvestada reaalselt maa maksumusest tulenevaid erisusi. See on kohaliku demokraatia küsimus. Edasi, ettevõtte tulumaks, selle üle võib vaielda ja mitte vaielda. Keskerakonna pakutud proportsionaalne tulumaks, ka selle üle võib vaielda ja mitte vaielda. Aga ma tahan öelda, et kõikidel on oma seisukoht lähtuvalt poliitilistest vaadetest ja regionaalsest asendist. Aga maksusüsteemi võiks vaidluseks avada. See ei ole ju normaalne, mis Eestis toimub, et see on olnud puutumata 25 aastat.

Aseesimees Jüri Ratas

Aadu Must, palun!

Aadu Must

Aitäh! Haritud Euroopa tarkus ütleb, et loll õpib oma vigadest, kui üldse õpib, tark inimene ka teiste vigadest ja eriti ajaloost. 125 aastat tagasi, kui Eesti vallad olid juba veerand sajandit töötanud ja paljud neist ka rahumeelselt ühinenud, tekkis Vene riigil tahtmine ühendada vallad väevõimuga, otsustuse korras, mis tõi kaasa selle, et kümme aastat hiljem puhkenud 1905. aasta revolutsiooni käigus saadeti valdade otsusega Siberisse tuhatkond inimest, valdavalt olid need eelmised vallavanemad või need, kes olid pärit valla teisest otsast, mis ei tahtnud ühineda. See on ajalooraamatutes maha vaikitud ja rohkem on see kõik nagu mõisnike arvele kirjutatud. Huvitav, kas vaatamata sellele, et me oleme kogu aeg rääkinud, et võiks ajaloos tehtud vigadest ka õppida – te olete selle asjaajamisega nii hästi kursis –, on keegi nende reformide autoritest julgenud vaadata ka ajalookogemuse poole või ei ole seda veel tehtud ja me käitume nii, nagu haritud Euroopa ei soovita käituda?

Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimees Veikko Luhalaid

Tänan teid! Väga hea küsimus. Jällegi, emotsionaalne otsene vastus on, et ilmselt ei ole seda vaadatud. Tihtipeale räägitakse 1938. aasta vallareformist Pätsu ajal, rääkimata selle tegelikust sisust, sellest, miks Päts seda tegi ja milline parlament seetõttu välja kujunes, mitmekojaline see oli ja kust tulid selle liikmed. Sellest ei tea tavaliselt küll mitte keegi midagi, vähemalt selles kontoris mitte, kus neid asju juhitakse. Kui te natukene rohkem siin saalis räägiksite ja küsimusi esitaksite, siis võib-olla jõuaksid ka sellised nüansid kohale.

Aseesimees Jüri Ratas

Erki Savisaar, palun!

Erki Savisaar

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin niipidi. Te ütlesite, et mitmel omavalitsusel ei olnud piisavalt raha, et pöörduda oma kodanike kaitseks kohtusse. Mis te pikaajalise omavalitsusjuhina arvate, kas see rahapuudus on tekkinud sellest, et need omavalitsusjuhid ei ole suutnud hästi valitseda, või sellepärast, et riik on pahatahtlikult pannud neile järjest enam kohustusi juurde ja on samal ajal nende rahakotti kärpinud?

Ida-Virumaa Omavalitsuste Liidu esimees Veikko Luhalaid

Aitäh teile! Tõenäoliselt on tegemist kombinatsiooniga, kumulatiivse efektiga. Keegi üksinda süüdi ju ei ole. Me toimime siin elus igas valdkonnas, alates keskkonnast ja lõpetades poliitilise süsteemiga, kõik koos. Nagu ma ütlesin ka ettekandes, on väga palju isiklikke vigu ja kohalike omavalitsuste enda möödapanekuid. Aga teate, ka selle reformi kontekstis – kui korraks tulla tagasi selle juurde, et võib-olla on mingi omavalitsus olnud saamatum, teinud vigu ja sattunud kuidagi kivide vahele – on ju olemas objektiivsed näitajad, mille alusel oleks riik saanud protsesse juba ammu sundliitmisega korrastada. See ei ole ju tänane avastus, et on võimalik sundliita. Ma võin aastaarvuga eksida, aga ma ütlen, et vist aastal 2013 oli veel 32 sellist omavalitsust ... Olgu, ma arvudega ei mängi ja ütlen, et oli teatud hulk omavalitsusi, kus puudus üldplaneering, kuigi see oli olnud seaduse nõue 1996. aastast. On omavalitsusi, kes õigel ajal ja väga pikka aega ei ole suutnud esitada majandusaasta aruannet. Need on täiesti objektiivsed näitajad, mille alusel võiks ja saaks sekkuda, kuid need hoovad on jäänud kasutamata. Peale selle, mida me oleme pakkunud? Kas omavalitsusliit peab olema lihtsalt kohvijoomise kontor keset maakonda, kus saab omavahel hästi läbi saades rääkida ja arutada põletavaid päevaprobleeme, millest Eesti Päevaleht ja Õhtuleht kirjutavad, või peaks seal olema võimalik teha ikkagi sisulist koostööd ning kas liikmesus, rahastamine või koostöövormid peaksid seal olema sunniviisilised? Seda oleks võinud ammu teha. Me vaidleme selle üle, kas anda omavalitsusliidule avalik-õigusliku juriidilise isiku staatus või mitte. Rahandusministeerium (varem oli see Siseministeeriumi regionaalministri haldusala) ütleb, et see ei ole võimalik, kuna on kohaliku omavalitsuse autonoomia jne. Trat-tat-tat-taa, nagu see jutt on. Jah, kõik on õige, teatud mõttes võib see juriidiliselt mitte pädeda, aga liidu puhul on üldiselt tegemist, nagu Paul Varul on välja toonud, mitte riivava haldusega, vaid ikkagi soodsa haldusega. Seetõttu on igasugused sellised nüansid, mida meile on räägitud avalik-õigusliku juriidilise isiku mittelubatavuse kohta, natukene mittekohased. Seda kõike oleks võimalik olnud juba ammu teha.
Nüüd kohaliku omavalitsuse enda vigadest. Vaadake, ega kõik vead ei ole tehtud pahatahtlikult ja kõik vead ei ole tehtud rumalusest või lollusest, mõned vead on tehtud lihtsalt teadmatusest. Mina täna ei tea, kas 31. detsembril 2016 teen ma selle seaduse mõttes vea või ei tee. Kui juhtub nii, et ma pean minema, siis ma võtan raha kaasa, nagu ma ütlesin, ja pean sealt minema jooksma. Sest kui viga on tehtud, siis olen mina selle teinud. Vead tehakse tihtipeale selle tõttu, et me oleme sundseisus. Me ei tea, mis tulevik toob. Maksuameti tagasinõudest meie valla puhul ma teile juba rääkisin. Meie eelarvestrateegia näitas, et meil on võimalik seda hanget teha, raha oli olemas, aga protsessi keskel tuli maksuameti otsus, et see raha võetakse meilt ära. Juriidiliselt võttes olime seadust rikkunud, teinud vea. Aga millest või kellest tulenevalt? Me elame kõigi teistega koosmõjus ja ei ole võimalik öelda, et keegi kuskil on üksinda süüdi. Demokraatlikus riigis on teatud institutsioonid ja need institutsioonid lihtsalt peavad suhtlema, kokku leppima ja kompromisse leidma, nad ei tohi elada silotornides.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Suur tänu, austatud ettekandja! Suur tänu ka kõigile küsijatele! Küsimusteks ja vastusteks ettenähtud aeg on läbi. Me läheme läbirääkimiste juurde. Ma avan läbirääkimised. Kõigepealt palun siia fraktsioonide esindajad. Kas Peeter Ernits esindab Keskerakonna fraktsiooni? Ei esinda. Rait Maruste, Reformierakonna fraktsioon, palun! 5 + 3 minutit.

Rait Maruste

Härra juhataja! Head kolleegid! Miks see teema on siin arutlusel just täna, üheksa päeva enne Riigikogu valimisi? (Vahelehüüded.) Palun vabandust, enne presidendivalimisi! Sellel on ilmselt kindel põhjus. Ei ole üllatuslik, et üks presidendikandidaat rääkis ka täna siin selle suure auditooriumi ees. Teistel presidendikandidaatidel sellise auditooriumi kasutamise võimalust ei ole.
Aga edasi, asja juurde lähemalt. Meie mõtlemise korrektsus ja järelduste adekvaatsus sõltuvad mõistete täpsest määratlemisest, see tagab, et me räägiksime kõik ühest asjast. Täna arutatav olulise tähtsusega riiklik küsimus on defineeritud kui "Haldusreformist". Haldusreformi nime kannab kahetsusväärselt ka seadus, kuigi tegelikult räägime me regionaalhalduse reformist ja sellestki ainult kahe kolmandiku ulatuses. Üks kolmandik, Tallinn kui omavalitsus, jääb sellest täiesti kõrvale.
Alati võib näha asjades häid ja halbu külgi. Täna oleme me millegipärast näinud ainult kogu asja halbu külgi või tahame ainult neid näha. Kuid tuletagem siiski meelde, kuidas praegune olukord on tekkinud. See olukord, kohalike omavalitsuste struktuur või jaotus, on laias laastus, ainult väikeste muudatustega pärit ju nõukogudeaegsest külanõukogude süsteemist. Külanõukogud muutusid valdadeks. See olukord on kestnud veerand sajandit. Meie ühiskond on selle aja jooksul väga-väga oluliselt muutunud ja me peame nendele muutustele reageerima.
Kas seda muudatust plaaniti lihtsalt lambist, et eile ei tahtnud, aga täna tahame? Ei, nende muudatuste aluseks, mis on pakutud, oli ja on siiamaani väga põhjalik teadlaste andmestik. Konkreetselt nimetan ma siin Geomediast Rivo Noorkõivu ja Tallinna Ülikoolist Georg Sootlat, samuti Rahandusministeeriumi eksperte jt. Nad on selle olukorra väga põhjalikult läbi analüüsinud ka teiste maade kogemuste alusel ja nad on jõudnud järeldusele, et see 5000 elanikku, mis on välja pakutud kui orientiir, on minimaalne suurus selleks, et avalduks kohalike omavalitsuste võimekus, mida me ootame, et tekiks massiefekt ja saaks palgata õpetatud, kogemustega, oskajaid inimesi, kellel oleks piisavalt töövälja, mida katta, ja kõik kohaliku omavalitsuse funktsioonid saaksid kaetud. Soovituslik orientiir oleks võib-olla 10 000 – 11 000, aga see kõik on kokkuleppe küsimus. Need andmed ei ole võetud laest, need on saadud teadlaste rehkenduste ja soovituste alusel.
Seda olukorda ei ole hinnanud mitte ainult poliitikud. Seda olukorda, mis omavalitsustes on, on hinnanud ka riigikontrolör. Mäletate, riigikontrolör on hinnanud seda, kui võimekad meie kohalikud omavalitsused on. Ta on leidnud, et kohalike omavalitsuste võimekus on umbes 80% ulatuses nõrk ja puudulik. Seda olukorda on hinnanud Euroopa Komisjon ja on leidnud, et meie kohalikud omavalitsused sellisel kujul, nagu need praegu eksisteerivad, vajavad korrigeerimist. Ka õiguskantsler härra Teder on esitanud umbes samasuguse järelduse.
See olukord, mida on kirjeldatud, on ise põhiseadusvastane, sest kohalikud omavalitsused praegusel kujul ei suuda täita neile põhiseaduses ettenähtud ülesandeid ega tagada inimestele põhiseaduses ettenähtud õigusi ja vabadusi, nii nagu need peaksid olema ja võiksid olla. Seega, reformi vähemalt osaline eesmärk on kaotada see põhiseadusega kooskõlas mitteolev olukord ning korrigeerida olukorda nii, et see oleks paremini kooskõlas põhiseaduse mõtte ja sättega.
Igasugune reform on paratamatult riive. Inimeste ootusi ja õigusi on riivanud paljud reformid, mida me oleme teinud: omandireform, rahareform jne, jne. See on paratamatu. Kuid reformi mõtteks peaks olema tagada avalik huvi, et inimeste õigused ja vabadused saaksid paremini kaitstud. Siin on räägitud palju sellest, nagu oleks piiride muutmine põhiseadusvastane. Head kolleegid, luban endale tsiteerida põhiseadust: "Kohaliku omavalitsuse üksuste piire ei tohi muuta vastavate omavalitsuste arvamust ära kuulamata." Isegi nõuet "seaduse alusel" ei ole siin sees, nagu kolleeg Varul väitis, lihtsalt kuulatakse arvamus ära ja tehakse muudatused, kui neid vajalikuks peetakse. See on valitsuse prerogatiiv.
Kui põhiseaduses on kirjas nii konkreetsed normid, siis ei saa neid ignoreerida. Peale selle, kohalik omavalitsus kui selline jääb alles, isevalitsemist oma territooriumil ei kaotata ära, vaid see formeeritakse ümber. Funktsioonid, tegevuse alused ja rahastus jäävad alles. Jõusse jääb ka Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus, millele kolleeg Varul viitas. Need ei kao ära ühe hoobiga, need kõik jäävad alles, kõik jääb selles mõttes endiseks.
Nüüd edasi: kes otsustab mida? Kas demokraatlikus ühiskonnas teeb sotsiaal-majanduslikke ja poliitilisi riigikorralduslikke otsuseid selleks valitud rahvaesindusorgan või hakkab seda meie eest tegema kohus? Ma usun, et selliste sotsiaalpoliitiliste ja majanduslike valikute küsimused peab otsustama esinduskogu. Kas ta teeb seda hästi või halvasti või veel halvemini, see on omaette küsimus, kuid see peab jääma esinduskogu pädevusse. Selle kohtu otsustada andmine ei ole õige, sest me läheksime vastuollu õigusriigi aluspõhimõtetega.
Mis on põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve olemus? Me praegu taotleme ...

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Teil on veel 30 sekundit aega.

Rait Maruste

Põhiseaduslikkuse kohtulik järelevalve teostatakse tavaliselt post factum ehk siis, kui akt on jõus, aga mitte preventiivselt, abstraktselt, etteulatuvalt. Selline preventiivne, etteulatuv järelevalve on spekulatiivne. Riik või kohus saab otsustada ainult siis, kui midagi on juba toimunud, ja kui siis inimestel tekib tunne, et nende põhiseaduslikke õigusi on riivatud, siis saab kohus faktipõhiselt otsustada. Ta ei saa seda teha väidete, spekulatsioonide, arvamuste ja hinnangute põhjal. See on meie põhiseaduslikkuse kohtuliku järelevalve mõte ja sisu. Sellest tuleks kinni pidada. Ja lõpuks tekitab hirmu leviv arusaam, et jälle ja jälle peaks levima poliitilise veto kasutamise õigus.

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Austatud ettekandja, teie aeg!

Rait Maruste

See ei ole hea tee. Aitäh kuulamast!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Külliki Kübarsepp Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel, palun!

Külliki Kübarsepp

Hea aseesimees! Head kolleegid! Teema on kindlasti oluline. Kui me räägime tervikust, sellest, et meie riik on arengus toppama jäänud, siis on selge, et me vajame muutusi. Aga ma tulen korra menetluse juurde. Eelmised ettekandjad püüdsid väga suurt rõhku panna just Riigikogule. Jah, juriidiline vastutus on Riigikogul, aga selle eelnõu puhul, ma julgen öelda, on formaalne vastutus valitsusel. See protsess oli üsna rutakas ja mitmesuguseid kohtumisi ega seminare, mis omavalitsustes toimusid, ei juhtinud ju vastav komisjon siit Riigikogust ega olnud ta sinna ka kaasatud. Seda tööd juhtis valitsusaparaat oma ametnikega. See on üks näide selle kohta, et kui Riigikogu ei kaasata algusest peale, milline on siis õigusloome kvaliteet. Õigusloome kvaliteedi kohta on vähemalt üks praegune Riigikogu aseesimees avalikult meedias öelnud, et selle eelnõu puhul saab öelda, et Riigikogust on välja läinud õiguslik praak. Me peame tähele panema, et valitsuse ja Riigikogu koostöö sellistes olulistes küsimustes peab olema esmane. Asja ei saa juhtida ainult valitsuse tasandil, sest meil on tegelikult parlamentaarne võim, mitte täidesaatev võim.
Siin ongi see probleem, et Riigikogu on muutunud algatusvõimetuks. Kui me oleksime koalitsiooni- ja opositsioonisaadikutega seda reformi koos teinud ning omavalitsusi kaasanud, siis me oleksime võib-olla alustanud õigelt poolt ega oleks käitunud Tagurpidi-Kustina. Esmane ülesanne on ikkagi selgeks teha, mis on riigi ja omavalitsuse ülesanded. Väita, et omavalitsused on a priori haldussuutmatud, ma arvan, ei ole õige. Haldussuutlikkus ei sõltu ainult seadusest. Loomulikult sõltub see ka sellest, aga omavalitsusjuhtide seas on väga palju nutikaid inimesi ja tahet leida olemasolevas olukorras häid lahendusi. Nii et ka nendest sõltub haldussuutlikkus väga palju.
Tänastest ettekannetest jäi mulle hinge mure, kas me saame ikka aru, kes või mis on riik. Ma tunnetasin, et riigi mõistet kasutatakse valitsuse kohta ja ka Riigikogu kohta. Ma arvan, et me peame ikkagi eristama, kes on riik vastava seaduse menetluse mõttes. Ma toon välja, et peamine vastutaja on olnud valitsus, mitte riik.
Mida me veel oleme tähele pannud? Me oleme tähele pannud, et meil tegeldakse pidevalt analüüsimisega. Kas seesama riigi ülesannete analüüs, mis on 650 lehekülge pikk, muudab meie elus midagi? Me oleme tähele pannud, et nendele analüüsidele ei järgne poliitilisi otsuseid. Kas see on see koht, kuhu me tahame meie riigi ressursse pidevalt kulutada? Ma arvan, et mitte. Täna toodi väga selgelt välja, et valitsus tegeleb hirmutamisega ja kogu see eelnõu tähendabki hirmu. Paraku näeme me seda hirmumentaliteeti igal pool, olenemata valdkonnast. Tuuakse välja väga palju erinevaid küsimusi. Jah, on vaja tõesti kodanikelt küsida, aga inimeste aktiivsus on väga vähene. Ma arvan, et see aktiivsus on vähene mingite põhjuste tõttu. Kõigepealt see motivatsioon ...
Palun lisaaega!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Kolm minutit lisaaega.

Külliki Kübarsepp

Motivatsioon, miks ma ühes või teises omavalitsuses elan ja miks ma üldse Eesti riigis elan, sõltub ju ikkagi ka riigi pakutavate kohustuste ja võimaluste sümbioosist. Omavalitsus on väikene osa sellest. Kui me räägime sellest, miks inimesed ära lähevad, siis peamiselt lähevad nad ära ju sellepärast, et neil oleks leib laual ja nad ei peaks muretsema, kas laps saab koolis käia, kas tal on riided seljas ja kõht täis. Kui me Eestis ei suuda seda pakkuda, siis on ka väga raske küsida, kas omavalitsused saavad oma ülesannetega hakkama. Neil ju puuduvad inimesed, kes aitaksid neid ülesandeid täita.
Meie kutsume valitsust natukene aega maha võtma ja täitma ikkagi seda lubadust, mis anti kevadel siinsamas Riigikogu ees, et augusti lõpuks esitatakse Riigikogule tulubaasi ja ülesandeid käsitlevad eelnõud. Loomulikult oleks ideaalne, kui me Riigikoguna ise selle paketi algataksime, aga me teame, et valitsus sõidaks sellest teerulliga üle.
Alguses läksid omavalitsusjuhid selle temaatikaga ju üsna leplikult kaasa. Aga mure on selles, et ka omavalitsusjuhid ise pettuvad. LõunaLehes ütles eelmisel nädalal Valgamaa omavalitsusjuht Kalev Härk, et praegune haldusterritoriaalne reform jääb kosmeetiliseks ja riigisisene ebavõrdsus säilib, kui kohalikesse eelarvetesse ülesannete täitmiseks lisaraha ei leita. Kui me paneme pettuma ka omavalitsusjuhid, siis selle kaudu tekitame pettumust kohalikes inimestes. Ärgem laskem sellel juhtuda! Liigume ikkagi selles suunas, et tegelda sisuga, mitte piiride muutmisega. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Austatud kolleegid, enne kui läheme läbirääkimistega edasi, on meil vaja läbi teha üks hääletus. Eesti Keskerakonna fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada vajaduse korral istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Ma panen selle ettepaneku hääletusele.
Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada istungi aega päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 25 Riigikogu liiget, vastu oli 3 ja erapooletuks jäi 3. Ettepanek leidis toetust.
Läheme edasi läbirääkimistega. Siim Kiisler Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel, palun! 5 + 3 minutit.

Siim Kiisler

Austatud juhataja! Auväärt Riigikogu! Pole mõtet uuesti läbi teha kogu seda debatti, mille me selle seaduse vastuvõtmisel juba läbi tegime, ja teha seda lihtsalt sellepärast, et üks presidendikandidaat tahab valijameestele kärbseid pähe ajada. Ma peatun vaid mõnel märksõnal, mis siin täna jutuks on olnud.
Kõigepealt, Veikko Luhalaid ütles väga ilusasti, et selle seadusega on omavalitsustele pandud otsustamise kohustus ja vastutus. Mina tahaksin näha, et omavalitsused tahaksid seda otsustamise kohustust ja vastutust kanda ega kurdaks selle üle, et küll on õudne lugu, peab ise otsustama. See seadus jätab väga palju võimalusi: tõmbekeskustepõhine ühinemine või maakonnapõhine ühinemine ja on võimalik ka koos naabritega lihtsalt suurem elanike arv kokku korjata. Ka sisu mõttes on võimalik hakata tegutsema väga ühtselt, kuid on võimalik ühinemisleppega jätta tänastele ühinevatele omavalitsustele väga suured otsustamisvõimalused ja suur autonoomia. See kõik on vabaks jäetud. Ise otsustage ja tehke nii, nagu paremaks peate.
Ma tahan ära õiendada ühe esimeses ettekandes kõlanud vale väite, justkui sundühendamine tühistaks vabatahtlikus etapis sõlmitud ühinemislepingus tehtud kokkulepped. See ei vasta kuidagi tõele, see oli valeväide. Seadusest võib igaüks selle teema kohta ise lugeda.
Nii et see kõik, kuidas ühinemine läbi viia, on omavalitsuste endi kätes. Loomulikult võib tulla tagasi selle küsimuse juurde, kas ühinemist üldse vaja on. Tõepoolest, siin on kõlanud väga erinevad kirjeldused, millises seisus meie omavalitsused on. Mõni ettekandja ütles, et kõik on väga halvasti, ääremaastumine vohab, aga siis räägiti, et ühineda pole vaja, sest kõik on hästi, saadakse suurepäraselt hakkama, inimesed on rahul ja kõik on korras. Kumb väide siis õige on? Olgem ausad, probleem on olemas. Nagu ütles õigesti Rait Maruste, paljud tänased omavalitsused ei suuda iseseisvalt kohalikku elu korraldada. See on põhiseadusega ja Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga vastuolus olev olukord. Seda on kirjalikult välja öelnud ka Euroopa Nõukogu eksperdid. See seisukoht, et see on vastuolus Euroopa kohaliku omavalitsuse hartaga, on kirjalikult saadaval.
Siin oli probleem, kas omavalitsus saab äkki liiga suureks. Veikko Luhalaid rääkis, et tema mõtleb õudusega selle peale, kuidas Eestis tuleb 1600-ruutkilomeetrine omavalitsus. Märjamaa territoorium on suurusjärgus 800 ruutkilomeetrit, kusjuures see on suhteliselt väikese elanikkonnaga Eesti mõistes. Kui Veikko Luhalaid pidas silmas Pärnumaad, siis seal tõepoolest räägitakse 1600 ruutkilomeetrist ja elanike arvust suurusjärgus 70 000 inimest. See ei ole inimestest väga tühi suur piirkond, seda ei saa kuidagi nii nimetada. Aga võrdluseks võin öelda, et Soome suurima omavalitsuse territoorium on üle 17 000 ruutkilomeetri. Nii et isegi sellisel juhul, kui meil see 1600 ruutkilomeetri suurune omavalitsus tekiks, jääks see rohkem kui kümme korda väiksemaks Soome suurimast omavalitsusest.
Paul Varul oma ettekandes rääkis sellest, justkui kohustuslikku koostööd oleks riigil ühinemisest sobivam kohalikule omavalitsusele peale suruda. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ütleb selgelt, et kohalike omavalitsuste otsuste tegijad peavad olema otse valitud. Kohustusliku koostöö põhimõte seda nõuet kindlasti rikub. Me teame väga hästi, et kui on mitu omavalitsust, siis teistes omavalitsustes teiste kodanike poolt valitud esindajad saavad suruda otsuseid peale – küll teatud kokkulepete teel, aga kokkulepped on kohustuslikud – ka nendele inimestele, kes ei ole neid otsustajaid valinud. See on palju suurem rikkumine kui see, et omavalitsuses peab elama 5000 inimest. Nii et selle väitega ei saa mitte kuidagi nõus olla.
Viimane märksõna on kiirustamine. Täitsa uskumatu, et sellist juttu suudetakse siin tõsimeeli rääkida. Ma tuletan lihtsalt meelde, et Eestis on 12 aastat – 12 aastat! – ja isegi pisut rohkem kehtinud kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seadus. Seda seadust on korduvalt muudetud, ühinemist on täiendavalt soodustatud, ühinemistoetusi on suurendatud. Iga kord on neid muudatusi toetanud kõik parlamendis esindatud erakonnad, millest mina oskan järeldada vaid seda, et kõik parlamendis esindatud erakonnad leiavad, et omavalitsused peaksid olema suuremad, sest kui ideaal oleks väiksem omavalitsus, milleks siis raisata raha ühinemistoetustele. Siis peaks ju, vastupidi, võib-olla hoopis jagunemist rahaliselt toetama. Ei, kõik erakonnad leiavad, et ühinemist tuleb toetada, seega, ühinemine on vajalik tegevus. Muidu seda ei toetataks. Ometi, pärast kõiki neid 12 aastat räägitakse nüüd, et toimitud on kiirustades. Olgem ausad, me saame kõik aru, küsimus on selles, et kui sundühendamist selles seaduses sees ei oleks, siis paljud täna peetavad vabatahtlikud ühinemisläbirääkimised raugeksid ja ühinemist ei toimukski. See tuleb ausalt välja öelda. Siis jätkuks endine olukord: vohaks ääremaastumine, omavalitsuste haldussuutlikkus oleks vähene ja väheneks veelgi, kõik jätkuks vanaviisi. Kas me tahame, et kõik jätkuks vanaviisi? IRL kindlasti ei taha. IRL tahab selles olukorras muutusi. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Kersti Sarapuu Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel, palun! 5 + 3 minutit.

Kersti Sarapuu

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Väga kummastav oli praegu koalitsioonipartnerite esindajatelt kuulda, et haldusreformi käsitlemine ei olegi enam niisugusel kujul vajalik, ja kuulda etteheiteid selle eest, et me oleme seda väga oluliseks teemaks pidanud. Mispärast ma julgen seda väita? Olles ka ise olnud üks Mailis Repsi meeskonna liikmetest, kes on külastanud üle 200 omavalitsusjuhi, võin ma täie veendumusega väita, et kõige esimene teema neil kohtumistel oli alati haldusreform, ja just nimelt haldusterritoriaalne reform, mitte haldusreform koos oma sisuga. Seetõttu kordab Keskerakonna fraktsioon ikka ja jälle, et vastuseid küsimustele, mida me selle seaduse puhul kõige olulisemaks pidasime, pole me saanud. Need küsimused on omavalitsuste kohustuslikud ülesanded, nende rahastamine, maapiirkondade ettevõtlus- ja elukeskkonna arendamine ning riigihalduse korraldamine regiooni ja maakonna tasandil. Neid küsimusi lubatakse reguleerida alles järgmiste seaduseelnõudega ja selgelt on välja öeldud, et enne 2018. aastat tulubaasis mingeid muudatusi oodata ei ole.
Kuna sisulistes küsimustes pole valitsuskoalitsioonis üksmeelt, ei olegi me reformile sisu andvaid eelnõusid Riigikogus näinud. Seepärast on võimatu täna hinnata, millised on sellise mehaanilise haldusreformi tagajärjed. Hüüdlause, et suurem omavalitsus on parem ja võimekam, pole mingi tõestus, miks omavalitsusi sel kombel liita tuleks. Seekord puuduvad isegi loogilised põhjendused eri piirkondade tõmbekeskuste kohta, mille ümber ühinemine võiks toimuda. Eksperdid on tõestanud, et omavalitsuste mehaaniline ühendamine ilma maapiirkondi arendavate meetmeteta tekitab paljudes piirkondades veel suuremat ääremaastumist. Seda ma just tahangi teada: mismoodi siis ääremaastumist vältida, kui meil on suured omavalitsused?
Eelmisel kevadel valitsuse väljareklaamitud riigireform on mandunud vaid kaardil piiride ümberjoonistamiseks ehk haldusterritoriaalseks reformiks. Ilma sisuta ei muuda see omavalitsustes paremaks ei teenuste kättesaadavust ega elukeskkonda. Peab nentima, et just riigi teenuste halb kättesaadavus on teinud keeruliseks inimeste elu maapiirkonnas, olgu siis juttu ühistranspordist, postiteenustest või teede korrashoiust. Viimasel ajal on eriti teravalt üles kerkinud ARK-i teema, mis minu arust on väga suures vastuolus sellega, mida me tahame riigireformiga saavutada. Tänane valitsus tegeleb just sellise olematu regionaalpoliitika kinnistamisega.
Keskerakonna fraktsiooni kindel seisukoht on, et haldusreformile tuleb anda sisu seadustega, mis reguleerivad omavalitsuste ülesandeid ja nende rahastamist ning maaelu toetamist. Me ei nõustu valitsuse plaaniga rakendada kiirkorras sundliitmist, selle asemel tuleks meie arvates tegelda just nimelt ettevõtluse ja elukeskkonna arendamisega maapiirkonnas. Riik peaks tagama maakondliku tasuta ühistranspordi, kättesaadava arstiabi ja täitma muid riiklikke ülesandeid.
Oleme seisukohal, et esimese asjana tuleb seadusandlikul tasandil kokku leppida kohalike omavalitsuste ülesannetes ja rahastamises. Tuletame meelde, et alates 2009. aastast on omavalitsused neile laekuva üksikisiku tulumaksu osa ja teede korrashoiu vahendite vähenemise tõttu kaotanud selle seitsme aasta jooksul üle 400 miljoni euro. Loodame, et kohtuotsuse tulemusena tuleb see seadus tagasi Riigikogusse. Teeme seal siis sisulised muudatused omavalitsuse toimimises, tulubaasis ja riigi regionaalhalduses! Täna saan ma ainult nõustuda kolleeg Külliki Kübarsepaga, kes ütles, et kui me opositsioonierakondade liikmetena oleksime algusest peale haldusreformi komisjoni töös osalenud, oleks tulemus olnud kindlasti parem. Me ei saa toetada omavalitsuste mehaanilist ja tihti ebaloogilist ühendamist. Muudame siis haldusreformi seadust ja võtame vastu sellele sisu andvad seadused! Segadus, teadmatus ja omavalitsuste mitteusaldamine tuleb lõpetada. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Ivari Padar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Ivari Padar

Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt tänan teid selle väga elava debati eest, mis täna siin olnud on! Ma arvan, et meie, kes me oleme sellest debatist osa võtnud ja seda kuulanud, oleme endale nii mõnegi asja selgemaks mõtelnud. Suur tänu selle eest!
Vähemalt Eesti lähiajaloost teame me nüüd kahte korda, kui haldusreformiga seonduv on olnud presidendivalimise kampaania element. Mäletate, 15 aastat tagasi tollane haldusreform sisuliselt ju sellepärast uttu lendaski, sest otsustati, et valijameeste püüdmiseks on mõistlikum haldusreformi mitte teha. Ka nendel valimistel on nii, et see on nüüd elemendiks letti tõstetud.
Vaatame aega, mis on läinud mööda sellest, kui me selle seaduse siin vastu võtsime. See oli juunikuus. Ma olen ise ütelnud, et see oli kaks silo tagasi. Mis siis vahepeal juhtunud on? Minu käest küsiti Riigikogu sügisistungjärgu esimesel päeval, mis on sellel talvel Riigikogu kõige suurem teema. Vaieldamatult ei saagi olla suuremat ja olulisemat teemat kui kõik see, mis seondub haldusreformiga, kõik see, mida on siin nimetatud, need 18 seadust, mis selle seaduse juurde peavad tulema. Vaieldamatult on see meie selle talvesessiooni kõige suurem ülesanne ja kõige suurem töö. Loodan, et valitsus on teinud piisavalt tööd selle nimel, et need 18 seaduseelnõu võimalikult kiiresti siia jõuaksid.
Vahepeal pidas maaelukomisjon suvisel ajal ka ühe erakorralise koosoleku. Ei saa ütelda, et see oleks olnud otseselt haldusreformi seadusega seotud, aga see oli väga selgelt seotud kogu selle temaatikaga. Siin oli üleval ka selline teema nagu hirmud. Inimestel on tõesti hirm teadmatuse tõttu, mis hakkab toimuma pärast seda, kui haldusreformi hakatakse ellu viima sellel viisil, nagu me siin oleme kokku leppinud. Selle hirmu elemendid on kõik need detailid, mille puhul on selgelt näha, et inimestel kaob midagi käeulatusest ära, mingi teenus, mingi võimalus kaob käeulatusest ära. Kusjuures see teenuse ja võimaluse äravõtmine ei ole kuidagi ratsionaalselt seletatav. Siin oli juttu ARK-ist ja sõidueksami tegemise võimalusest kohapeal. Ma tahan üle korrata, et kui me haldusreformi ellu viime ja riigireformiga edasi läheme, siis ei tohi mitte mingil juhul selliselt teha, sest me nõrgestaksime sellega enamikku praeguseid maakonnakeskusi oluliselt. See jutt, nagu näiteks autojuhieksami tegemisel oleks selgunud, et see kvaliteet, mis saadakse praegu väiksemates kohtades, kus seda eksamit saab teha, oleks kuidagi kehvem sellest kvaliteedist, mis on saadud kas Tartus või Tallinnas, ei ole veenev. Tuletan meelde, et lugupeetud peaminister Taavi Rõivas tegi kümmekond aastat tagasi eksami küll Tallinnas, aga avarii tegi ikka Võrus. Nii et maaelukomisjon arutas seda asja tõsiselt ja ma väga loodan, et selles kontekstis võtab ARK siiski mõistlikud otsused vastu.
Mis on veel selle lühikese aja jooksul silma torganud? Ma vaatan, millised omavalitsused hakkavad vabatahtliku ühinemise põhjal kujunema. Me näeme, et tekivad omavalitsused, mis ei ole kõige otstarbekamad. Me näeme – see on alasti tõde –, et kusagil on tekkimas omavalitsused, mis ei ole otstarbekad. Ma ütlen veel kord, et selle protsessi puhul on sotsiaaldemokraatide ...
Palun kolm minutit!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Kolm minutit lisaaega.

Ivari Padar

... ja ka minu sügav veendumus olnud, et selle asjaga oleks pidanud pihta hakkama tegelikult n-ö maakonnakeskselt ja kahe tasandiga. Nii oleksime saanud parema tulemuse, aga auru peale oleks läinud vähem aega ja energiat. Kuid me oleme võtnud selle seaduse vastu sellisena, nagu see on. Ka väga lugupeetud härra Paul Varul ütles siin, et selle asjaga tuleb edasi minna. On üks konkreetne koht, kus tuleb asju kaaluda ja analüüsida, see on see, mis puudutab sundliitmist. Mõelda tuleb kas või sellele, kas see aeg, mis jääb sundliitmiste ja kohalike valimiste vahele – seda on kolm kuud –, on ikkagi piisav, selleks et valimisi ettevalmistavad inimesed teaksid, kes on need valitavad inimesed ja millised on uued võimalused. Need on kindlasti asjad, mis vajavad siin Riigikogus tõsist läbiarutamist.
Ma tänan väga, et need teemad on üles tõstetud! Nende üle saab arutada ja selle teemaga tuleb edasi minna. Selge, ega me poolele teele pidama ei jää, me peame regionaalhaldusreformi ellu viima ja mõistlike sammudega edasi minema kõige sellega, mis puudutab riigireformi. Aga seda asja tuleks väga selgelt ka kompleksselt vaadata, silmas pidades kas või seda, et 2017. aasta eelarve on valmimas. Ma päris täpselt ei tea, mis 2017. aasta eelarve kontekstis hakkab juhtuma kõikide ministeeriumide allasutustega, kus nad ennast kokku tõmbavad ja kus oma töörežiimi muudavad. Jõudu meile kõigile!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Rohkem fraktsioonidel kõnesoove ei ole. Läheme edasi Riigikogu liikmete läbirääkimistega. Peeter Ernits, palun!

Peeter Ernits

Lugupeetud juhataja! Kolleegid! Siduda seda teemat presidendivalimistega muidugi võib, aga sellel teemal oleks pidanud juba palju-palju varem rääkima, peale seda, kui seadus kiirustades enne jaanipäeva vastu võeti.
Ma jagan teile oma mõtteid kahelt positsioonilt. Esiteks, põhiseaduskomisjoni liikmena olen ma kogu seda janti väga lähedalt näinud. Teiseks, ma olen mässuliselt Tartumaalt, kus on tervelt neli omavalitsust selle seaduse Riigikohtusse kaevanud. Tõesti, viimasel hetkel selgus, et Ida-Virumaal on üks selline vald rohkem, aga mässumeelsuse kese on tegelikult Tartumaal, alates Kambjast, kus on ainult 2600 hinge, ja lõpetades Ülenurmega, kus on ligi 9000 hinge ega ole mingit muret selle 5000 elaniku kriteeriumi täitmisega. Muuseas, valda juhib peaministri partei liige. Aga see selleks.
Mida nägin ma komisjonis? Kõigepealt oli pikk ooteaeg, plaanide järgi pidanuks seaduse tooriktekst palju varem tulema. Lõpuks, kui see tekst välja ilmus, valdas mind mõistmatus, seejärel lootus, et vigast eelnõu on võimalik parandada, siis tulid arvukad ettepanekud ja neist teerulliga ülesõitmine. Ma unustasin poliittehnoloogia. Kuigi peaminister Ansip suhtus oma toonase regionaalministri initsiatiivi kriitiliselt, siis tema mantlipärija Taavi Rõivas komandeeris sama mehe eelnõu menetlemise ajaks meie komisjoni. Aga niipea, kui asi läbi sai, kadus ta sealt. Tänaseks teda seal enam pole.
Vahepeal käis põhiseaduskomisjon oma Läti ja Leedu kolleegidega nõu pidamas. Võin teile öelda, et nende hinnang meie eelnõule vahetult enne selle seaduse vastuvõtmist oli hävitav. Ma olen sellest ka varem rääkinud.
Niisiis, dogmaatiline lähenemine ja erandite välistamine. Parandusettepanekute menetlemisel oli põhiväljend "jätta arvestamata". Ja muidugi pöörane kiirustamine. Musta stsenaariumi pole, aga tähtajad on väga pingelised. Üks näide: pärast ühinemist on jagunemine keelatud. "Signaalina oleks see väga vale," ütles meie komisjoni lugupeetud esimees parandusettepaneku nr 51 kohta, kus tehti ettepanek, et ühinemislepingu muutmiseks on vaja rahvahääletust, mille tulemuse arvestamine on volikogule kohustuslik.
Lugupeetud Paul Varul küsis täna siin kõnepuldis, miks meie, rahvaesindajad, oleme nõustunud dogmaatilise 5000 elaniku nõudega. Vastan: koalitsioon on meist teerulliga üle sõitnud. Asja absurdsus on selles, et ta on üle sõitnud isegi omadest. Tuletan teile meelde, et kaks endist Pärnu maavanemat, üks reformierakondlane ja teine IRL-i kuuluv, esitasid parandusettepaneku, et vabatahtliku ühinemise puhul ei peaks dogmaatilisest 5000 hinge piirist kindlalt kinni pidama, seda nõuet võiks täita 90%. Nad ei võtnud seda omast peast, vaid esindasid kõikide Pärnumaa omavalitsusjuhtide, vallavolikogu esimeeste, vallavanemate ja linnapeade seisukohti. Nagu ma ütlesin, koalitsioon sõitis ka omadest teerulliga üle. Mina olin see, kes hääletas selle parandusettepaneku poolt, ja ka paljud teised tegid seda, aga koalitsioon tappis omade ettepaneku.
Endine peaminister Ansip on väga selgelt andnud haldusreformile hävitava hinnangu. Vastupidi tema regionaalministri väidetele ei ole meie vallad ...
Palun veel paar minutit!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Kolm minutit lisaaega.

Peeter Ernits

... häbematult väikesed. "Eesti kohalikud omavalitsused on territooriumilt ühed Euroopa Liidu suurimad," on öelnud Andrus Ansip. "Kohaliku omavalitsuse kõige olulisem roll demokraatlikus riigikorralduses seisneb tema võimes tasakaalustada keskvalitsust. See võime on seda tugevam, mida tugevamini kohalik omavalitsus kohalikku identiteeti kannab. Ei ole mõtet minna ise hävitama neid juuri, mida viimase viiekümne aasta jooksul on Eestis hävitatud," rääkis toonane peaminister. Täna aga sööme siin suppi, mida aruka mehe lahkumise järel on tema ambitsioonikas mantlipärija koos oma kaaslastega meile keetnud. Piisaks sellest, kui vägivaldse liitmise paragrahvid seadusest välja võtta. Vägistamisega kaugele ei jõua ja sundabielu ei tee kedagi õnnelikuks. Aga kolleeg Kiisler avaldas tegelikult siin oma saladuse, öeldes hiljuti siitsamast kõnepuldist, et kui vägistamishirmu ei ole, siis abielu ei sõlmita ehk naabervallad ei ühine. Nii lihtne see elu ongi. Aitäh!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Tanel Talve, palun!

Tanel Talve

Austatud juhataja! Head sõbrad ja kolleegid! Mina tahan juhtida teie tähelepanu sellele, et kohalike omavalitsuste reform on ju vaid üks osa laiapõhjalisest ja radikaalsest riigireformist, mida meie armas riik täna hädasti vajab. Mul on äärmiselt hea meel, et me oleme siin parlamendis võtnudki endale eesmärgiks panna paika riigireformi lähtealused. Põhiseaduskomisjoni juurde moodustatud riigireformi juhtrühm on esialgse kavandi valmis kirjutanud ja see kondikava on saadetud ka teile kõikidele, et te saaksite seda sisuga täita.
Tunnustades minister Arto Aasa büroo tublit tööd ja püüdlusi riigireformi mõtestamisel ja edasise tegevuskava koostamisel, pean ma siiski väga oluliseks, et just nimelt rahva valitud rahvasaadikud need lähtealused sõnastaksid. See laoks olemasolevale valitsusele ja ka tulevastele valitsustele tugeva vundamendi edaspidiste otsuste tegemiseks. Kui vundament on korralik, raamid paigas ja sihid seatud, on meil kõigil lihtsam ja efektiivsem tegevuskavasid koostada. Kui me kõik teame suunda ja sellest ühtemoodi aru saame, siis on võimalik üheskoos palju efektiivsemalt edasi liikuda.
Parlamendi koostatavates riigireformi lähtealustes määratakse kindlaks Eesti tulevikuvisioon ning selle elluviimiseks läbiviidava riigireformi põhimõtted ja tegevussuunad. Tähelepanu tasub juhtida ka sellele, et visiooni realiseerimine peab kaasa tooma üldise kiirema arengu ja Eesti rolli suurenemise Põhjala regioonis ning maailmas laiemalt. Riigikogu ja valitsuse ülesanne on neid muutusi eest vedada, tegevusi omavahel siduda, ressursside paindlikkust tagada ja tegijaid mobiliseerida. Ma toonitan, et riigireformi lähtealuste esmane sihtgrupp on Riigikogu ise, samuti valitsus, põhiseaduslikud institutsioonid ja kohalikud omavalitsused. Teisene sihtrühm on avalik-õiguslikud institutsioonid, katusorganisatsioonid, mitmesugused ühiskonnagrupid ja ka meedia. Nii et reaalsed muutused peavad alguse saama just nimelt siitsamast parlamendist, et seada meie riik valmis järgmiseks arenguhüppeks.
Head rahvaesindajad! Ma kutsun teid üles täie tõsidusega töötama teile saadetud riigireformi lähtealuste sõnastamise kallal. Meil on ikka olukord, kus vundamendi puudumise tõttu tehakse asju vales järjekorras ja, mis veel hullem, teinekord minnakse ka vales suunas. Ka kohaliku omavalitsuse reformi oleks palju efektiivsem ja lihtsam ellu viia, kui meil oleks olemas see suur pilt, mille meie ise siin, head sõbrad, koostama peame. Siis ei vaidleks me enam eesmärkide ega suuna üle, vaid saaksime kõik keskenduda korraliku tegevuskava koostamisele. Riigikogu ei saa oodata, kuni täidesaatev võim üksikuid riigireformi elemente üheks tervikuks kokku püüab panna. Need põhimõtted ja terviku peame ikka meie ise siin koostama. Nii et ma veel kord palun, aidake sisustada seda kondikava, mis teile kõigile on saadetud, hea ja kvaliteetse sisuga. Aitäh teile!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Igor Gräzin, palun!

Igor Gräzin

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina ja Tanel oleme kaks inimest siin, kes esindavad viimast edukalt läbiviidud haldusreformi. Selle viis läbi Karl XI ja selle nimi oli reduktsioon. Ma tuletan meelde, et Ignatsi Jaak oli Puhjast ja Käsu Hans, kes kirjutas nutulaulu, oli Kambja pastor. Nii et, ühesõnaga, meie valimisringkonnas on traditsioonid olemas.
Just nimelt nende traditsioonide seisukohalt tahan ma juhtida tähelepanu sellele, et tänases Õhtulehes on üks kohutavalt tähtis artikkel, mille on kirjutanud kolleeg Jüri Adams. Mul on kahju, et sellele pole siin viidatud. Selle lõpuosa on kõige tähtsam ja see räägib sellest, et valdade ja omavalitsuste ühendamise aluseks peab muu hulgas olema vaim ja kultuur. Kambja on Kambja, sealt on pärit Käsu Hans, Puhja on Puhja ja on olemas ka teised kohad, nagu Otepää ja teised, millel ei ole mitte ainult demograafiline tähendus, selles mõttes, et kui palju seal inimesi elab, vaid mis ongi osa Eestimaast. Ma väidan, et mõne kümnetuhandelise valla tekkimine nii, et kaob seesama kultuuriliselt oluline väike Kambja või Puhja, tähendab, et me võtame meie kultuurist midagi ära. Me paneme juba vanaema voki Eesti Rahva Muuseumisse, mis kujutab endast mälestussammast Nõukogude armeele! Kui kaugele me võime omaenese kultuuri – kultuuri osa on ka meie territoorium – eitamisega minna!
Paul Varul oli meie kursuse kõige andekam poiss ja on selleks jäänud. Aitäh ettekande eest! Ma olen uhke, et olen saanud temaga koos õppida. Ta juhtis tähelepanu kõige tähtsamale probleemile. Nimelt, kes on kohaliku omavalitsuse subjekt, kas see on mingi territoorium, kas see on inimesed või territoorium ja inimesed koos? Meile kõige tuttavam inimese ja territooriumi kooslus on näiteks maffia, eks ole. See on kollektiiv, kes tegutseb teatud tema kontrollitaval territooriumil. Kui me oleme selle teada saanud, siis järgneb järgmine väga tõsine küsimus: kas Eesti riik on – ma tean, minu üle on siinsamaski puldis naerdud, kuidas ma nii küsin – föderatsioon või unitaarriik? Kas valdadel on tõepoolest mingisugused omad võõrandamatud õigused? Jätame territooriumi kõrvale. Näiteks, kas seesama tulumaksuosa, mille me kohalikele omavalitsustele alles jätame, on nende õigus põhiseaduse järgi või on see meie lahkus, kui me selle neile anname? Vastust põhiseaduses täna ei ole. Kuid teise aspekti Paul just esitas. See ongi see, kes ja mis on subjekt. Sellele küsimusele, ma arvan, ei saa olla puhtalt poliitilist vastust ja see vastus ei saa tulla Toompealt. Vaat nüüd on pall kohtunike käes. Nüüd me ütleme: poisid ja tüdrukud, tehke nii, nagu õige ja parem on, aga otsustame ükskord ära selle asja, kas Eesti on üks suur unitaarriik või on ta maakondade föderatsioon, umbes nii, nagu omal ajal õpetas Uluots tuntud teoses "Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil". Muide, pisike detail: käesoleval sügisel oleme me jõudnud niikaugele, et Eesti Vabariigis õiguse ajalugu enam ei õpetata. Kõik. Tänan!

Aseesimees Helir-Valdor Seeder

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ma tänan kõiki ettekandjaid, kes osalesid tänasel arutelul! Tänan ka kõiki aktiivseid Riigikogu liikmeid! Selle päevakorrapunkti arutelu on lõppenud ja tänane istung samuti.

Istungi lõpp kell 12.58.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee