Lugupeetud esimees! Hea Riigikogu! Teie ees on "Heaolu arengukava 2016–2023". Tegu on Vabariigi Valitsuse kinnitatava dokumendiga, mis paneb paika sotsiaalkaitse ja tööturu arengusuunad riigi tasandil järgmiseks kaheksaks aastaks. Arengukava elluviimise rahaline maht on 18,1 miljardit eurot. Seega on riigi vaates tegemist üht suurimat eelarvet nõudva arengukavaga. Heaolu arengukavast saab riigieelarve planeerimise alus, kavandamaks tegevust tööhõive, sotsiaalkaitse ja võrdse kohtlemise valdkonnas. Nii oluline dokument väärib arutelu parlamendis ja ka teie, head saadikud, ettepanekuid.
2014. aasta juulis kiitis Vabariigi Valitsus heaks otsuse koostada uus valdkondlik arengukava sotsiaalkaitse ja võrdsete võimaluste poliitika valdkonnas, et luua terviklik ja strateegiline lähenemine, kuidas tagada inimeste parem iseseisev toimetulek ja võrdsed võimalused ühiskonnaelus. Samal aastal alustati arengukava koostamist. Kogu selle aja jooksul on olnud tähtsal kohal eesmärk, et kõik olulised osapooled saaksid võimaluse kaasa rääkida. Lisaks ministeeriumidele on arengukava koostamisse väga suure ja tänuväärse panuse andnud paljude mittetulundusühingute ja organisatsioonide esindajad ning oma valdkonna eksperdid.
Täna on teie ees arengukava, mis koondab endasse töö- ja sotsiaalpoliitika prioriteedid ning sõnastab laiemalt võrdse kohtlemise eesmärgid. Heaolu arengukava prioriteedid on tööhõive kõrge tase ning pikk ja kvaliteetne tööelu, sotsiaalse ebavõrdsuse ja vaesuse vähendamine, sooline võrdsus ning suurem sotsiaalne kaasatus. Kui ma aasta tagasi sain teie käest mandaadi asuda tööle sotsiaalkaitseministri ametikohale, siis ma ütlesin välja ka põhimõtte, et sotsiaalpoliitika ei tohi olla selline kaastundepoliitika, mis meenub inimestele siis, kui jõulud on käes. See ei tohi olla n-ö "Jõulutunneli" poliitika, mille korral riik, ühiskond, seadusandjad ja ka Vabariigi Valitsus tegeleksid sotsiaalpoliitikaga vaid ühise ühiskondliku süütunde ja kaastunde ajendil. Kindlasti on sotsiaalpoliitikas kaastundel ja nõrgemate ühiskonnaliikmete aitamisel väga suur roll, kuid me peame oma demograafilisi andmeid vaadates tunnistama, et sotsiaalpoliitika ei ole pehme valdkonna poliitika. Tegu on väga tõsise poliitikaga, mis ilmtingimata peab silmas pidama seda, et kõik inimesed Eestis oleks aktiivselt ühiskonda kaasatud. Just nimelt inimene, inimressurss on määrav. See, kuidasmoodi ühiskond, kuidasmoodi riik, kolmas sektor, omavalitsused meie inimestega käituvad, mida neilt ootavad ja loodavad, aga teistpidi ka, mis tuge neile pakuvad, määrab, kas me oleme võimelised sellises demograafilises olukorras, mis meil praeguseks käes on ja mida perspektiiv näitab, oma rahvusriiki üleval pidama.
Sotsiaalpoliitikat on võetud kui järjest rohkem mitmesuguste toetuste jagamise poliitikat, aga on olemas teatud lagi, kust alates riik ja meie majandus ei arene, kust alates tootlikkus ei kasva, kui meie inimesed ei ole tööturul maksimaalselt kaasatud. See on lagi, mis meid ähvardab. Seepärast tuleb selle arengukava arutelu ja ka selle rakendamist igapäevaste otsuste ja poliitikate abil väga tõsiselt võtta. Meie eesmärk on ehitada üles elujõuline, võimalikult palju kõiki ühiskonnaliikmeid kaasav riik ja sotsiaalsüsteem.
Arengukava keskne siht on tagada kõikidele Eestis elavatele inimestele sotsiaalne turvalisus. Aga mida me peame silmas sotsiaalse turvalisuse all? Me peame silmas olukorda, kus kõikidele inimestele on tagatud nende võimetest lähtuvad võimalused olla ühiskonnaelus aktiivne osaleja. Just nimelt selles lauses kätkeb arengukava eesmärk, selle peamine põhimõte. Meie eesmärk ei ole mitte kasutada seda 18,1 miljardit eurot nende aastate jooksul lihtsalt laiali jagamiseks, vaid me peame ellu tooma sisulised muudatused. Selle saavutamiseks tuleb ühiselt pingutada, veelgi enam: olukorra parandamiseks tuleb ette võtta raskeid ja põhimõttelisi muudatusi.
Parim sotsiaalne kaitse on selline, mis aitab tagada inimeste iseseisva toimetuleku ja aktiivsuse ühiskondlikul tasandil ning võimaluse oma tööga leiba teenida. Seetõttu on heaolu arengukava koostamise käigus jõutud selgele tõdemusele, et sotsiaalkaitse ja töö valdkond peavad saama üha enam ühe katuse alla. Väga tihti on ka meie riigi toimetamistes tekkinud olukord, kus ministeeriumid või isegi ministeeriumide sees eri osakonnad toimetavad omaette. Ametkond kutsub seda nähtust silotornideks. Selle arengukava eesmärk on töö- ja sotsiaalpoliitika ühte koondada, anda neile ühine eesmärk ja neid poliitikaid ellu rakendades vaadata seda valdkonda kui tervikut. Eesmärk on aidata meie inimestel aktiivselt ühiskonnaelus osaleda. Et maad võtnud suuri probleeme lahendada, tuleb muudatusi teha mõlemas valdkonnas.
Uus sotsiaalvaldkonna arengukava on suunatud ka inimeste majandusliku toimetuleku parandamisele, pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisele, hoolduskoormuse vähendamisele ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisele. Eesmärk peab esiteks olema tööhõive kõrge taseme saavutamine ning pikk ja kvaliteetne tööelu. Demograafianumbrid näitavad meile, et meie inimesed elavad küll järjest kauem, aga tervena elatud eluaastate arv nii jõudsalt ei kasva. See paneb meie sotsiaalsüsteemile järjest suurema koormuse. Selle arengukava peateemad on ka sotsiaalse ebavõrdsuse ning vaesuse vähendamine, sooline võrdsus ning sotsiaalne kaasatus.
Nagu ma sissejuhatuses ütlesin, meie suurim väljakutse on demograafiline seis. Vananeva rahvastikuga Eesti seisab silmitsi küsimusega, kas meie pensionisüsteem on tulevikku vaadates jätkusuutlik. Jah, ma julgen seda siin parlamendi ees küsida, sest juba lähima paari nädala jooksul lähen ma ministrina valitsuskabinetti andma ülevaadet sellest, milliste väljakutsete ees seisab meie pensionisüsteem. Need numbrid on kõigile teada olnud juba aastaid, need numbrid on kõigile teada täna. Need ei paku meile midagi rõõmustavat. Meil peab olema julgust nendele numbritele otsa vaadata, et me suudaksime tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse niimoodi, et inimesed saaksid pärast tööturult lahkumist väärikalt vananeda, et neil oleks kindlustunne. Ma toon lihtsalt ühe näite, millest sõltub pensionisüsteemi jätkusuutlikkus. Praeguste rahvastikuprotsesside jätkudes on aastaks 2060, kuhu ei olegi nii palju aega, Eestis peaaegu sama palju pensionäre kui tööealisi inimesi. Reegel on aga, et tööealised inimesed, kes maksavad makse, peavad üleval ka pensionisüsteemi. Kui 30 aastat tagasi oli ühe pensionäri kohta viis tööealist inimest, siis praegu, 2016. aastal, on see näitaja 3,1 töötavat inimest ja aastaks 2060 prognoositakse umbes 1,5 töötavat inimest ühe pensionäri kohta. Kui midagi ei muutu, on Eestis tulevikus väga palju väga väikese pensioniga inimesi ja see paneb meie sotsiaalsüsteemile veelgi suurema koormuse.
Ümber korraldada tuleb ka erihoolekande sektor ning luua inimestele võimalus saada abi ja hoolt oma kogukonnas. Möödas on ajad, kui sotsiaalprobleemidega tegeleti inimestest eemal. Praegu on erihoolekandesüsteemi reformimisel eesmärk kogukondlike lahenduste eelistamine. Selles vallas on meil kasutada ka järgmiste aastate jooksul 59 miljonit eurot Euroopa Liidu struktuurifondi vahendeid. Me teeme suuri reforme selle nimel, et me tulevikus saaksime oma inimeste eest nii hoolitseda, et nad end väärikalt tunneksid. Me ei pea lihtsalt tagama suurte institutsioonide erihoolekandeteenuseid, vaid ka selle, et need teenused oleksid võimalikult palju kättesaadavad kohapeal ja et kogu meie ühiskond oleks kaasatud selle probleemiga tegelemisse. See tähendab muutust ka meie mõtlemises. Inimene on väärtus ka siis, kui ta on teistest erinev.
Ennetama peab tööhõivest väljalangemist. Praegu on tähelepanu all vähenenud töövõimega inimestele töö leidmine, et tagada neile paremad võimalused ühiskonnaelus aktiivsed olla. Järjest enam peame tähelepanu pöörama tööturult väljalangemisele. Me viime aste-astmelt ellu suurt reformi – töövõimereformi, mille eelmine Riigikogu koosseis heaks kiitis. See on suunatud neile pisut rohkem kui 100 000 inimesele, kes vajavad erilist tähelepanu. Eesmärk on, nagu öeldud, põhimõtteline muutus kogu mõtteviisis. See, kes on vähegi võimeline ja tahab, peab saama võimaluse osaleda ühiskonnaelus, ühiskonna toimetamistes, aga ideaalsel juhul ka tööturul. Tööturult väljalangemine on väga tõsine probleem ja selle ärahoidmiseks tuleb eri valdkondades rakendada mitmesuguseid meetmeid. Tuleb arendada töötervishoidu, töösuhteid ning tegeleda efektiivsemalt inimestega, keda ähvardab oht tööta jääda, kes on madalama haridustaseme või kvalifikatsiooni aegumise tõttu suuremas ohus.
Samamoodi peame tegelema oma noortega. See küll ei ole konkreetse arengukava teema, kuid see arengukava on väga tõsiselt seotud ka koostööga Sotsiaalministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel. Tööturult eemal olevaid inimesi on tarvis aidata tagasi tööturule. Eestis on praegu üle 17 000 inimese, kes ei saa tööl käia hoolduskoormuse tõttu. Kellegi hooldamise tõttu on meil ametlikult nn mitteaktiivseid inimesi 17 400. Need on valdavalt terved inimesed, kellel on kvalifikatsioon, kes on haritud inimesed, kuid seetõttu, et me ei ole suutnud koostöös omavalitsustega tagada paindlikke teenuseid, on nad kodus, aheldatud nelja seina vahele, et hoolitseda oma lähedase eest. 17 400 tööinimest on väga suur hulk ja meie ülesanne on paindlike meetmete abil aidata neil jälle leiba teenima hakata. Selleks on avanemas ka Euroopa Liidu struktuurifondide toel hoolekandeteenuste arendamise ja toetamise meede suurusjärgus 31 miljonit eurot.
Suurendada tuleb ka hoolekandeteenuste kättesaadavust. 2016. aastast jõustus arusaadav ja selge sotsiaalhoolekande seadus, mis seab kohalikele omavalitsustele miinimumnõuded sotsiaalteenuste osutamisel. Ma tahan tänada teid, kallis Riigikogu, et te võtsite selle otsuse vastu, sest see oli esimene kord, kui me panime kirja konkreetsed kriteeriumid, mis puudutavad hoolekandeteenuste miinimumstandardeid. Kuigi omavalitsused olid sellele osaliselt vastu, tulime me neile tegelikult appi. Peagi on avanemas taotlusvoorud, mille kaudu kohalikud omavalitsused saavad taotleda vahendeid, et arendada teenuseid, mis aitavad hoolduskoormust leevendada. Riik saab keerulisemate juhtumite korral aidata. Ma tuletan ka meelde, et juba 7. juunil on siinsamas Riigikogus hääletusel haldusreformi seadus, mis iseenesest toob kaasa suured muudatused omavalitsuste töökorralduses. Sotsiaalministeeriumi ülesanne on neid protsesse toetada nii Euroopa struktuurifondide rahaga kui ka näiteks 2017. aastal CO2 kvoodi müügist saadava rahaga, mida meil on kasutada suurusjärgus 25 miljonit eurot lasteaedade renoveerimiseks. Ja mis veel väga tähtis: esimest korda teeme riiklikke investeeringuid hooldekodudesse, millest paljud on väga keerulises olukorras.
Sotsiaaltoetusi ja -teenuseid on tarvis arendada omavahel seostatult ja terviklikult. Meie jaoks seostub sotsiaalkaitse eelkõige toetustega, aga inimesed vajavad tihti toimetulekuks rohkem mõnda teenust. Sotsiaaltoetuste lagi hakkab ka Eestis kätte jõudma. Te küsite, mis asi on sotsiaaltoetuste lagi. Lihtsalt öeldes tähendab see olukorda, kui toetuste tõttu ei ole inimestel enam motivatsiooni tööle minna. Me oleme kuulnud ideest, mida meie naabervabariik Soome hakkab pilootprojektina ellu rakendama. Jutt on kodanikupalgast. Kõigile inimestele hakkab riik maksma toetust, milleks on kodanikupalk. Põhjuseks on just nimelt see, et erinevate toetuste süsteem on muutunud täiesti hallatamatuks. Bürokraatia on kasvanud nõnda suureks, et need toetused on teatud kombinatsiooni tõttu kasvanud nii suureks, et inimestel ei ole enam motivatsiooni tööd otsida ja tööl käia, makse maksta. Sisuliselt on tegu n-ö kommunismi kättejõudmisega. Odavam on kõigile tagada mingisugune miinimumsissetulek, olenemata sellest, millist abi, millist tuge, millist teenust konkreetne inimene tegelikult vajab. See on väga suur ohumärk meile. Me peame väga hoolikalt ka seda arengukava arutades vaatama, et Eesti ei astuks uusi samme selles suunas, et meiegi jõuaksime olukorda, kus inimestel on mõttekam saada sotsiaaltoetusi kui aktiivselt tööturul osaleda ja anda oma panus ühiskonnaellu.
Sooline ebavõrdsus mõjutab negatiivselt naiste sissetulekut nii töö- kui ka pensionieas, meeste tervist ning inimeste võimalusi end teostada. Soolise võrdõiguslikkuse edendamise seame fookusesse avaliku sektori kaudu eeskuju loomisega. Siin on välja käidud erinevaid plaane aktiivselt sekkuda ettevõtluskeskkonda ja kirjutada ka erasektorile ette nõudeid, kuidas võidelda naiste ja meeste palgalõhe vastu. Selles arengukavas oleme prioriteediks seadnud selle, et enne kui riik hakkab erasektorile mingeid ettepanekuid tegema ja neid firmasid lisabürokraatiaga koormama, peab avalik sektor eeskuju näitama. Selles arengukavas on ka konkreetsed sammud, et rakendada avalikus sektoris läbipaistvat palgapoliitikat. Me peame endale aru andma, et võrdse töö eest peavad kõik inimesed saama võrdset palka, olgu nad mehed või naised.
Peame suurendama ligipääsetavust füüsilises keskkonnas, aga ka informatsioonisüsteemidele ja teenustele. Ühiskond vananeb ja vananedes suurenevad piirangud aktiivses ühiskonnaelus osalemiseks. Meie taristu, elamud, teenused, informatsioon ei ole aga piisavalt ligipääsetavad, ei arvestata erinevate vajadustega. Puuetega inimesed ei saa paljutki kasutada. Tulevikus on see probleem veelgi suurem, sest eakate hulk kasvab. Ligipääsetavuse suurendamine ei ole tegelikult aga alati keeruline ning nõuab tihti üsna vähest pingutust või raha. Pigem on tegu väljakutsega muuta meie mõtlemist, et me erinevaid vajadusi rohkem märkaks ja nendega ka arvestaksime.
Oma ettekande lõpetuseks tahan öelda, et vähene sündimus ja vananev ühiskond toob kaasa väljakutsed sotsiaalvaldkonnale. Uuenevate tingimustega kohanemisel tuleb meil tegeleda lahenduste leidmise ja suhtumise muutmisega. See on ju paljuski pärit veel nõukogude ajast. Ma pean siin silmas eriti erihoolekandesüsteemi. Eesmärkide saavutamiseks on tarvis kõikide osapoolte koostööd, riigi, kohaliku omavalitsuse, kogukondade, vabaühenduste, aga ka inimeste endi pühendumust. Suured muutused ei pruugi esmapilgul tunduda meeldivad, kuid tulevikku vaadates on need hädavajalikud. Seetõttu ongi Sotsiaalministeerium võtnud ette väga suurte põhimõtteliste reformide läbiviimise. See toob endaga kaasa pisut kisa ja kära, kuid meie eesmärk on ju see, et me suudaksime seda riiki, Eesti rahvusriiki pidada tulevikus üleval niimoodi, et me räägime siin eesti keelt ja hoiame elus eesti kultuuri, aga elame niimoodi, et meil on tagatud kõigi heaolu, et ükski inimene ei ole maha jäetud ja me oleme suutelised muutma ka demograafianumbrite arengut positiivsemas suunas. Aitäh teile!