Tere hommikust, head ametikaaslased, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 8. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Dmitri Dmitrijev, palun!

Austatud aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Mul on au esitada Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel sotsiaalkaitseminister Margus Tsahknale arupärimine erihoolekandega seotud investeeringutoetuste kohta. Mullu 18. septembril jõustus sotsiaalkaitseministri määrus "Erihoolekandeasutuste reorganiseerimine", millega kehtestati erihoolekandeks antavate investeeringutoetuste tingimused. Rakenduskava eesmärkide täitmist rahastatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest kokku 47 miljoni euro ulatuses. Eesti riigi poolne meetme tegevuse kaasfinantseering on planeeritud rohkem kui 6 miljoni euro ulatuses. Kõnealuse tegevuse tulemusena luuakse vähemalt 1400 kvaliteetset erihoolekandeteenuse kohta. Määruses ja selle seletuskirjas on öeldud, et toetuse andmise eesmärk on tagada psüühilise erivajadusega inimestele paremad elamis-, õppimis- ja töötamistingimused. Psüühilise erivajadusega inimestel on endiselt vajadus privaatse ja koduse eluruumi järele, samas on neil vaja esmalt kohaneda tegevustega oma üksuse piirides, edasi selle läheduses, et hiljem aktiivsemalt kasutada sealseid tegutsemisvõimalusi. Uutes üksustes on võimalik luua tavapärased elutingimused, mis tagavad privaatsuse ja suurema personaalse tähelepanu ning individuaalse lähenemise. Teenusekohad luuakse kogukonnas, mis annab võimaluse siduda klientide igapäevane tegevus kohaliku kogukonnaga, samas kehtestab määrus teenusepakkuja asukohale seatavad tingimused. Abikõlblik on kuni kolmekohalise teenuseüksuse loomine vähemalt 300 alalise elanikuga asulas ja rohkem kui kolmekohalise teenuseüksuse loomine asulas, kus alaliste elanike arv on vähemalt 1000. Maapiirkondades on meil hulk erihoolekandeteenuseid pakkuvaid asutusi ja ettevõtjaid, kes ei vasta määruse tingimustele. Seetõttu on meil sotsiaalkaitseministrile mitu küsimust. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Krista Aru!

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Eesti Vabaerakonna seitsme saadiku nimel on mul au ja rõõm anda üle arupärimine kultuuriminister Indrek Saarele. Arupärimine puudutab eesti keele õpet täiskasvanud inimestele ja meil on siin viis küsimust. Küsimused keskenduvad eelkõige sellele, kui palju on täiskasvanud inimestel võimalik algtasemel keeleõpet saada. Kui hästi see keeleõpe arvestab inimeste erinevaid vajadusi ja kuidas on kogu selline keeleõpe organiseeritud? Kas see on jätkusuutlik ka pärast seda, kui Euroopa Sotsiaalfondi rahastus lõppeb? Me usume, et eesti keele õpetamise parandamine on üks neid ettevõtmisi, mis aitab kaasa meie ühiskonna sidususele ja ka sellele, et eesti keele baas aina rohkemate keele rääkijate näol tugevneb jõudsasti. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Erki Savisaare!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Mul on au anda 21 rahvasaadiku nimel üle arupärimine peaminister Taavi Rõivasele rahvastiku kahanemise teemal. Prognooside järgi väheneb Eesti elanikkond aastaks 2040 ligi 10%, umbes 120 000 inimese võrra ehk 1,19 miljoni elanikuni. Ühtlasi on oodata rahvastiku vananemist ning tööealise elanikkonna veelgi kiiremat vähenemist. Paralleelselt sündimuse vähenemisega on kasvanud eeldatav eluiga, mis tähendab, et tööealise elanikkonna vähenemisega käib kaasas vanemate vanusegruppide suuruse kasv. Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal 115 kuni 64-aastase tööealise kohta 54 ülalpeetavat, aastal 2040 saab neid olema aga 70. Demograafiline tööturusurveindeks, mis näitab tööturule saabujate osatähtsust võrreldes tööturult lahkujatega, küll tõuseb 2014. aasta prognoosi tasemelt 0,78 kümne aasta jooksul tasemele 0,87, kuid hakkab seejärel järk-järgult langema ning jõuab 2040. aastaks tasemele 0,68. Tööandjate keskliidu andmetel jääb Eestis aastani 2040 puudu keskmiselt 5000 töötajat aastas. Sellest tulenevalt on meil kokku neli küsimust. Ma loodan, et peaminister on nendele teemadele mõelnud ning tal on hea tegevusplaan, kuidas seda tendentsi muuta. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Andres Herkeli!

Austatud juhataja ja kõik teised ametikaaslased! Mul õnnestus kokku saada Vabaerakonna fraktsioonist kaheksa liikme allkirjad ja me arutasime isekeskis seda Eesti märgi asja. Ega me sellest päris täpselt aru ei saa, miks see niiviisi on läinud, aga tundub küll, nagu üks tuntud ajakirjanik ütles, et õnnetused hakkavad juhtuma siis, kui kohtuvad visioonitu poliitika ja turundus. Asjad lähevad halvasti, sellised konkursid ebaõnnestuvad. Ja ilmselt pole ühtegi riigi brändi maailmas õnnestunud niisuguste konkurssidega luua, see töö peab ikkagi olema teistsugune ja süsteemsem. Meid huvitavad ka seosed igasuguste muude algatustega. Eelmise aasta lõpus kuulutas ekspeaminister eksporditoetuse organiseerimiseks välja Team Estonia ja neid algatusi on veel. Meie arvates on need üsna killustatud, kohati dubleerivad ja teinekord meenutab see tegevus pigem asendustegevust. Me hea meelega veedaksime siin ühe esmaspäevaõhtu, et ettevõtlusminister Liisa Oviiriga põhjalikult nendel teemadel rääkida. Aitäh!

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud neli arupärimist ning meie kodu- ja töökorra seaduse järgi otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise. Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.

Alustame tänase päevakorra menetlemist. Esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Deniss Boroditši ja Urve Palo algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 159 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Viktoria Ladõnskaja!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Kõnealune seadus ja see muudatus on väga olulised, sest need näitavad suurepäraselt, et probleeme ei ole ainult ühe seadusega, vaid lõimumisega üldse. Ja mul on hea meel, et siin saalis on seoses selle muudatusega kõlanud nii palju näiteid selle kohta, et riigi lõimumispoliitika keeldub töötamast. Ju siis on tulnud õige hetk meie lõimumistaktika üle vaadata.
Alustuseks rõhutan veel kord üht olulist asjaolu. Me räägime kahest eri seadusest. Üks neist on ühistranspordiseadus. Tuletan meelde, milline on praegu olukord. 1. aprillist pidi jõustuma ühistranspordiseaduse uus punkt, mille tagajärjel oleks võinud umbes 500 Narva taksojuhti töötuks jääda. Praegu näeb seadus ette teenindajakaardi olemasolu ja seda saab vaid siis, kui taksojuht näitab 1. aprilliks ette dokumendi, mis tõendab, et ta oskab eesti keelt B1-tasemel. Narva taksojuhtide eesti keele oskus ei vasta nõuetele ja seega oleks 1. aprillist meie piirilinnas veel 500 töötut inimest lisaks. Just selleks, et seda ei juhtuks, oli vaja edasi lükata või tühistada kuupäev, mille tunnistas veaks ka eelmine majandus- ja taristuminister. Praegu me tegeleme seega sellega, et vähendame Ida-Virus töökaotuse riski. Teine asjaolu on see, et keeleseadus ja valitsuse määrus jäävad kehtima sellisena, nagu need on olnud. Keelenõue jääb kehtima. Tegu on geniaalse keskteega: inimesed ei kaota tööd ja keelenõue jääb.
Aga tulles tagasi selle juurde, mis toimus siin saalis teisipäeval, tahan öelda, et ma saan aru ka kriitikast, mis siin saalis teise lugemise ajal kõlas. Kas me äkki tõesti ei lükka seda probleemi nagu kappi peitu? Ma vastan: ei lükka, sest ma loodan väga, et nüüd on kõigile selge, et lõimumispoliitika vajab suuri muudatusi. Tõestuseks toon teile konkreetse näite nr 1. Ma palusin Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuselt Meie Inimesed (MISA) vastust küsimusele, millised võimalused meil eesti keele õppimiseks on. Sain teada, et on kolm võimalust. Esiteks, interneti kaudu iseseisev õppimine leheküljel keeleklikk.ee. Olgem realistid, see variant on mõeldud pigem noortele.

Austatud ettekandja, palun vabandust! Head ametikaaslased, saalis on liiga suur lärm, seda on kosta igast reast. Ma palun, austame ettekandjat ja neid, kes soovivad kuulata. Ma tänan! Hea ettekandja, palun jätkake!

Aitäh! Teine variant on tasulised keelekursused – alguses maksad raha ja pärast eksami sooritamist saad Innove kaudu raha tagasi. Siit tulenes ka matemaatiline küsimus, mille ma teisipäeval teise lugemise ajal komisjoni ettekandjale esitasin. Kui inimene teenib umbes 500 eurot ja tal on pere, lapsed, korterimaksud ja ta tahab ometi ka süüa, siis kas ta on võimeline välja käima umbes 300 eurot keelekursuste eest? Eriti siis, kui tema motivatsioon on madal, sest ümberringi räägivad kõik vene keelt. See on lihtsalt piirkonna eripära. Olgem jälle realistid – riigikeelt õppida soovivad inimesed on küll olemas, aga mitte kõik ei saa seda endale lubada.
Kolmas variant on kõige reaalsem: tasuta keelekursused. Paraku on praegu järjekorras 5000 inimest, kes soovivad eesti keelt õppida. Riigina me nõuame, et inimesed räägiksid eesti keelt, kuid samal ajal ootab keeleõppe järjekorras 5000 inimest. Neid kolme varianti on riik küll rahastanud, aastas läheb selle peale umbes 1,5 miljonit eurot, aga tulemus on paraku küsitav.
Nüüd konkreetne näide nr 2. Räägitakse, et Narva inimesed justkui ei tahagi eesti keelt osata. See ei vasta päris tõele. Täpsustasin eile viimaseid monitooringuandmeid, mis näitasid üllatavat tendentsi. Kui Ida-Virumaa inimene on hakanud rääkima eesti keelt, siis sõidab ta järgmise sammuna minema Tallinnasse või Tartusse ega jää Ida-Virumaale. Statistiliselt me näeme, et justkui keegi seal ei õpi midagi, kuid peaksime hoopis küsima, miks lähevad inimesed minema. Lähevad sellepärast, et keeleoskuse omandamisega nad on parandanud oma konkurentsivõimet ja lähevad nüüd sinna, kus saavad seda konkurentsivõimet näidata. Siit ka teine probleem: majanduslik. Kui kaua võib see piirkond olla majanduslikult eraldatud?
Me vajame juba ammu kindlat strateegiat spetsiaalselt Ida-Viru piirkonna elavdamiseks.
Ma palun lisaaega!

Palun, kolm minutit!

Konkreetne näide nr 3. Veel üks huvitav detail seoses keelekursustega. MISA on korraldanud tasuta kursuseid. Nagu ma ütlesin, 5000 inimest seisavad järjekorras, ootavad. Ja nüüd hakkasid murelikud kirjad tulema Narvast, Tallinnast ja Pärnust. Mis inimestel mureks on? Lubatud kursuseid lükatakse kogu aeg edasi. Miks? Arvate, et raha ei ole? Ei, õpetajaid ei ole. Eile tunnistas MISA juht seda ka online-intervjuus.
Ma arvan, et meie riigikeele poliitika mädaneb. Mitte sellepärast, et seadused ei ole küllalt ranged – need on endiselt ranged –, vaid sellepärast, et puudub arusaam, kuidas neid saaks ellu viia. Ma kutsun valitsust ja eriti kultuuriministrit üles mõtlema, mis ikkagi on Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) eksisteerimise eesmärk. Me vaatasime üle arengufondi tegevuse ja peame terava pilguga üle vaatama ka MISA tegevuse. See on nüüd auasi. Ei saa nõuda, aga samal ajal mitte pakkuda piisavalt võimalusi, et nõuet oleks võimalik täita. MISA peaks nüüd näitama, et nende tegevusest on ühiskonnale reaalset, praktilist kasu. MISA peaks kiiremas korras pakkuma neile, kes tahavad keelt õppida, võimaluse seda teha. Milleks meile muidu integratsiooni sihtasutust vaja on?
Nüüd veel üks väga oluline teema. Ma rääkisin praktilistest võimalustest keelt omandada ja majanduslikust aspektist, nüüd räägin ka kolmandast tähtsast momendist, mis on sümboolne, aga ka praktiline. See on Eesti riigi kohalolek Ida-Virus. Minu käes on eesti keele maja projekt. Sihtasutusena töötav eesti keele maja hakkab olema eesti keele õppimise, eesti keele aktiivse kasutamise, eesti keele õpetamise kvaliteedi tõstmise ja sellekohase know-how arendamise keskus Narvas. Eesti keele maja hakkab pakkuma eesti keele õpet ja eestikeelset keskkonda kõikidele Narva elanikele. Suur osa pakutavaid võimalusi on maja külastavatele inimestele täiesti tasuta. Idee autor on Narva kolledži praegune juht Kristina Kallas ja seda mõtet on tutvustanud oma Ida-Viru strateegias ka justiitsminister Urmas Reinsalu. Ma arvan, et see maja peaks Narvas juba järgmisest aastast tegutsema hakkama. Ja samasugust maja ma tahaksin näha ka Lasnamäel – kui mõnel inimesel on huvi eesti keele ja kultuuri vastu, siis ta võiks sinna minna, testida oma teadmisi ja leida sealt kõike, mida vajab keeleoskuse arendamiseks.
Lõpetuseks tulen taksojuhtide probleemi juurde tagasi. Usun, et Narva taksojuhid saavad nüüd mingil määral probleemsete teemade lahenduse sümboliks. Mulle on siin ja seal räägitud, et narvalased ei taha eesti keelt õppida. Kui ma andsin teada, et Narva taksojuhid võivad oma õppimissoovist teada anda, pani ennast minu meiliaadressil kahe päeva jooksul kirja rohkem kui 150 inimest. Praeguseks on soovijaid umbes 200. Need on inimesed, kellelt riik nõuab eesti keele oskust, aga samal ajal ei anna piisavalt võimalusi, et nad saaksid seda nõudmist täita. See seadus on justkui nullpunkt lõimumispoliitikas. Nullpunktist saab nüüd edasi minna ja saab minna ka vastassuunas. Pärast oma esinemist siin saalis hakkan ma oma kõnet vene keelde tõlkima, et saata Narva taksojuhtidele kiri, kuidas meil siin läks. Ma suhtlen kõikidega, kes mulle minu meiliaadressil kirjutasid. Teate, ma loodan, et mõne aja pärast nad suudavad neid arutelusid, mis puudutavad nende enda elu, jälgida ka ilma tõlketa. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Vabaerakonna fraktsiooni esindaja Krista Aru!

Härra juhataja! Austatud rahvaesindajad! Sellel nädalal oleme palju rääkinud eesti keelest. See on väga ilus, aga samas on see ka väga õige, sest kus siis veel kui mitte siin, selles rahvaesindajate saalis, peaks me rääkima ja mõtlema eesti keelest. Eesti keel on oluline Eesti panus maailmakultuuri. Nii et hoolitsedes eesti keele eest, hoolitseme ühe väikese killukese eest ka maailmakultuuris. See on meie vastutus ja see on tõesti selles saalis töötavate rahvaesindajate kõige suurem ja ilusam vastutus.
Mure eesti keele pärast on eestlastel muidugi alati olnud. Me võime vaadata tagasi väga hallidesse aegadesse, aga ma tuletan teile meelde vaid ühte asja. Täpselt 100 aastat tagasi, see oli märtsis 1916,  oli Tartus Vanemuises suur koosolek, kus otsustati, et eesti keel peaks olema asjaajamiskeel, eesti keel peaks olema ülikoolikeel ja eesti keel peaks olema hariduskeel. Me väga sageli unustame ühe asja: me unustame selle, kui palju on 100 aastaga selle keele heaks tehtud. Meie kohustus siin aga ei ole seda keelt hoida, vaid seda keelt ka edasi viia.
Keele kestmise seisukohalt on kõige olulisem keele rääkijate arv ja selles kontekstis ma puudutan seda muudatust, mille neli rahvaesindajat tahaksid teha ühistranspordiseadusesse. Ühistranspordiseadus, mille eelmine Riigikogu koosseis vastu võttis, oli kindlasti hästi mõeldud. Kõik nõuded taksojuhile püüti sinna kokku panna. Iseasi on, kas oli mõistlik sinna ka keelenõue kirjutada, kuna teiste elukutsete puhul seda eriseaduses ei ole. Aga selle ma jätaksin sinnapaika. Kui see nõue oli sisse kirjutatud, siis peaks see eelmise Riigikogu kehtestatud nõue saama loogilise jätku, ja loogilise jätku sellena, et me muudame ebareaalset tähtaega. Seda me püüdsime nelja rahvasaadiku esitatud ettepanekuga teha. Me ei tahtnud mitte tühistada seda nõuet, vaid lükata selle täitmise edasi. Väited, et vahepeal ei ole keeleseadus nagu kehtinud, ei ole selles mõttes asjakohased. Võib-olla oli meie ettepanek valesti sõnastatud, võib-olla sõnastus ei olnud piisavalt täpne. Aga selge on see, et keeleseadus oleks ka tähtaja edasilükkamise korral kindlasti edasi kehtinud.
Ka majanduskomisjoni esimees rõhutas arusaama, et seaduse järgi peaks oma keeleoskust justkui tõendama ka need inimesed, kes on hariduse saanud eesti keeles. See ei ole nii. Lugege keeleseaduse § 26, seal on selgelt öeldud: kõik, kes on hariduse saanud eesti keeles, ei pea oma eesti keele oskust eraldi tõendama.
Meie muudatusettepaneku kõige suurem pluss oli see, et see toetas arusaama, et otsused, mis Riigikogu on teinud, sh ka need, mis puudutavad keelt, ei tohi anda ühiskonnale vastupidiseid signaale, nii et ükskord otsustab üks koosseis üht ja teinekord teine koosseis teist. Alati on võimalik asjad uuesti läbi mõelda, aga keel on kindlasti see alus, mille puhul on heitlikud otsused iseäranis lubamatud. Meie muudatusettepanek oli selgelt kõige poolt: oli selle poolt, et eesti keele rääkijate hulk kasvaks ja keel kestaks, et me tegutseksime rahvaesindusena järjekindlalt, et kõik siin elavad inimesed, mis rahvusest nad ka ei ole, saaksid selles paigas, kus on nende kodu, tunda end väärika osana sellest ühiskonnast, rääkides põlisrahva keelt. On tõsi, et riigi tasandil pole suudetud kõike oma keele heaks teha, selle heaks, et lõimumine õnnestuks, et need inimesed, kes ei räägi emakeelena eesti keelt, ennast siin väärikalt tunneksid. Selle saavutamine on meie kõige olulisem ülesanne. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Martin Helme! Kaheksa minutit.

Lugupeetud asespiiker! Head kolleegid! Justkui väike ja tehniline seadusmuudatus, mis tekitab palju debatti ja ehk ka vastasseisu ühiskonnas, paljastab tegelikult selle, mida me esimeses sõnavõtus kuulsime. Pean silmas seda, et Eestis on integratsiooni- või ka assimilatsioonipoliitika ajamine 20 või 25 aasta jooksul olnud täielik pseudotamine ehk pokazuhha. Kui me räägime 25 aasta pikkuse taasiseseisvuse aja järel ikka veel sellest, et inimestele on vaja anda rohkem aega eesti keele elementaarsegi taseme saavutamiseks, siis me tegelikult tunnistame, et 25 aasta jooksul ei ole peaaegu midagi tehtud. Jah, Narva on oma keelekeskkonna poolest väga erandlik juhtum, aga ei ole võimalik, et hea tahtmise korral ei oleks ka seal saanud inimeste eesti keele oskust parandada ja teenindussektoris seda nõuda. Küsimus on nimelt selles, et seda ei ole tahetud, sinna ei ole suunatud ressurssi ega poliitilist kapitali.
Minu meelest siin blufitakse või eksitatakse avalikkust nii mõnegi väitega. Ma sean tõsiselt kahtluse alla selle, kas Narvas on üldse 500 taksojuhti. Ma tean, et terves Tartu linnas on neid vähem. Kuidas see Narva majandus nii õitseb, et kõik inimesed saavad taksoga sõita, jääb mulle arusaamatuks. Mulle jääb arusaamatuks ka see, miks need taksojuhid peaksid kõik päevapealt töötuks jääma, kui nad ei täida nõudeid, mis on kogu aeg kehtinud.
Teine väga oluline eksitav väide, mis siin avalikkusele on esitatud, on see, et keeleseadus jääb ju kehtima. Andke andeks, keeleseaduses ei ole selle konkreetse asja kohta midagi öeldud, seda reguleerib valitsuse määrus. Ja nagu me oleme tähelepanu juhtinud, valitsus võib oma määrust muuta iga nädal, kui ta tahab. Nii et sisuliselt me võtame ikkagi seadusest range nõude välja ja jätame selle valitsuskabineti vaikuses otsustada. Kogu selles debatis on ilmsiks tulnud praeguse koalitsiooni kapitulantlik meeleolu eesti keele edendamisel ja kaitsmisel. Inimesed ei lähe Narvast või Ida-Virumaalt ära lihtsalt sellepärast, et nad said riigikeele selgeks. Inimesed lähevad ära, kuigi nad on sündinud eesti keele oskusega, ka näiteks Põlvast ja Valgast. Selle taga on laiemad majanduslikud põhjused.
Minu meelest on praegu paslik tähelepanu juhtida sellele, et IRL ja Reformierakond, kes vähemalt alates pronksiööst on kultiveerinud rahvuslike huvide kaitsmise retoorikat, on riigikeele küsimuses taandunud sotsiaaldemokraatide liinile. Ja sotsiaaldemokraatide liin on eesti keele ja kultuuri suhtes kapitulantlik ja äraandlik ehk multikulturalistlik. Sellise suhtumisega ei saa mitte mingil juhul nõus olla.

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Üks märkus siia: Narvas on tõesti 500 taksojuhti ja veidi rohkemgi. Asi on selles, et vähesed siin saalis kujutavad ette, mida kujutab endast Narva taksondus. Kui mul on vaja Narvas kuskile liikuda, siis bussiga oleks seda teha üsna raske. Aga ma helistan – takso tellimine on tasuta –, ja tuleb auto. Selle eest, et ma autosse istun, mult raha ei võeta. Ja nii ma sõidan suvalisse linnaossa kahe euro eest. Suvaline marsruut Narva linna piires maksab kaks eurot. See tähendab, et kui hommikul sõidab kolm inimest kuskilt Pähklimäelt tööle ja neil on vaja jõuda Kreenholmi kanti, siis kasulikum on kolmekesi takso võtta. See on odavam kui sõita bussiga. Selles on asi. Sellepärast need inimesed töötavad taksojuhtidena ja sellepärast nad nii teenivad. Ning see on väga tähtis faktor meie linna majanduselus.
Tahan veel paar sõna öelda sel teemal, et Keskerakonna fraktsioon on sisse andnud enam-vähem analoogse sisuga seaduseelnõu. Me väga loodame, et peale tänast hääletamist tekib meil võimalus see tagasi võtta ja esimest korda me arvatavasti teeme seda rõõmuga. See tähendab, et ma siit tribüünilt veel kord tänan neid, kes eelnõu algatasid. Tänan kolleege Palot ja Boroditšit ja tänan ette kõiki neid, kes toetavad selle seaduse vastuvõtmist! Kurvastada võib selle seaduse vastuvõtmine ainult Saksa televisiooni, kes juba leppis kokku, et tuleb järgmine nädal Narva, et teha film Narva taksojuhtidest ja sellest, kuidas lahendatakse kõige lihtsamaid probleeme. Eilsest telefonikõnest ma sain aru, et kui tänane hääletamine läheb nii, et umbes 3000 inimest Narvas – taksojuhid koos nende peredega – saaksid seda saali tänada, siis jääb lihtsalt ühe filmi tegemine ära. Loodame seda! Veel kord tänan ette kõiki, kes toetavad selle seaduse vastuvõtmist! Keskerakonna fraktsioon toetab seda sajaprotsendiliselt.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised ja alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 159. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 67 Riigikogu liiget, vastu 13 ja erapooletuid ei ole on Riigikogu liikmete Deniss Boroditši ja Urve Palo algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 159 seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse eelnõu 162 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekannet pidama majandus- ja taristuminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud energiamajanduse korralduse seaduse eelnõu. Tegemist on eelnõuga, mis annab suunised energiatõhususe saavutamiseks, muu hulgas riigile kuuluvates hoonetes energia tootmisel, tarbimisel, jaotamisel ja hangete korraldamisel. Energiamajanduse korralduse seadusega võetaks Eesti õigusesse üle Euroopa Liidu energiatõhususe direktiiv. Eelnõu näeb avalikule sektorile ja erasektorile ette kohustusi, mis tulenevad otseselt direktiivist. Direktiivi rakendamisega mitteseotud kohustusi eelnõus ei ole. Eestis aitab eelnõu meetmete rakendamine veelgi suurendada riigi energiajulgeolekut tänu energiasõltumatuse kasvule, vähendada primaarenergia, maavarade ja kütuse tarbimist ning piirata kasvuhoonegaaside heidet. Energiatõhususe suurendamine on hea vahend nende probleemide lahendamiseks, mis on Eestis, kus majanduse energiaintensiivsus on Euroopa Liidus esirinnas, eriti oluline. Kui vaadata primaarenergia toodangu osakaalu võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga, siis Eestis oli see 2012. aasta andmete alusel 3,4 korda suurem Euroopa Liidu keskmisest. Üleminek energiatõhusamale majandusele kiirendab innovaatiliste ja tehnoloogiliste lahenduste levikut ning parandab nii Eesti kui ka Euroopa Liidu tööstussektori konkurentsivõimet tervikuna, sh edendades majanduskasvu ja luues häid töökohti mitmes energiatõhususega seotud sektoris.
Kui täpsemaks minna, siis energiamajanduse korralduse seadus koosneb eri teemaplokkidest, mida ma teile ka tutvustan. Eelnõu kohaselt tuleb avalikus sektoris eelkõige keskvalitsusest arendada energiatõhususe järgimise eeskuju. Tuleb näidata teed energiatõhusamate toodete, hoonete ja teenuste kasutamiseks ning soodustada elanike ja ettevõtete energiatarbimise harjumuste muutumist. Nii kohustatakse keskvalitsuse asutusi rekonstrueerima aastas 3% oma hoonetest vähemalt energiatõhususe miinimumnõuete ehk D-klassi tasemele. Riigihangetega peab edaspidi hankima vaid kõrgeimasse energiatõhususe klassi kuuluvaid tooteid, teenuseid ja hooneid. Muudatused puudutavad 47 keskvalitsuse asutust, kus on kokku umbes üks miljon ruutmeetrit pinda. Seega tuleb aastas renoveerida umbes 32 000 ruutmeetrit pinda ehk 16 hoonet. Need tunduvad olevat suured arvud, kuid eelarves on summad hoonete energiatõhusamaks renoveerimiseks olemas ja eesmärki saab täita ka keskvalitsuse asutuste tööpindade optimeerimisega.
Teine ja kõige olulisem teemaplokk käsitleb riigi kohustust saavutada kindel kogus energia lõpptarbimise säästu: 1,5% kogu riigis lõpptarbijale müüdavast energiast perioodil 1. jaanuar 2014 kuni 31. detsember 2020. See tähendab, et sel perioodil hoitakse Eestis kokku 7,1 teravatt-tundi energiat. 95% sellest, ligikaudu 6,7 teravatt-tundi energiasäästu saavutatakse juba kavandatud riiklike energiatõhususe meetmetega, nagu maksud, energiasäästu toetamise meetmed jne. Puudujääv energiasäästu kogus kaetakse vajaduse korral energiatõhususkohustuste süsteemi kaudu, millega pannakse energia jaotusvõrgu ettevõtetele, kelle aastane müügimaht on üle 100 gigavatt-tunni aastas, kohustus tegeleda oma lõpptarbijate energiasäästuga. Selliseid ettevõtteid on Eestis 12: suurimad elektri jaotusvõrgu ettevõtjad Elektrilevi, VKG Elektrivõrgud ja Imatra Elekter, gaasi jaotusvõrgu ettevõtjatest AS Gaasivõrgud ning Eesti suurimad soojusettevõtjad. Ettevõtjatega on direktiivis ja eelnõus toodud kohustused läbi räägitud.
Võimalusi, kuidas ettevõtjad energiatõhususkohustust täita saavad, on mitmeid. Näiteks saab energiaettevõte teostada tarbija juures energiasäästuinvesteeringuid, suurendada energiatõhusust enda tootmisseadmetes ja võrkudes, astuda samme energiateenuse osutajatega koostöös ja viimase võimalusena teha makseid riiklikusse energiasäästufondi. Eelnõu kohaselt tuleb suurendada energiatõhusust ka energia tootmisel. Selleks kohustatakse energiatootjaid tegema analüüse, kui soovitakse ehitada või rekonstrueerida üle 20-megavatise soojusvõimsusega tootmisüksust, soojuselektrijaama, tööstuskäitist või kaugküttevõrku. Analüüsis tuleb välja selgitada, kas majanduslikult on põhjendatud ehitada need käitised tõhusa koostootmisrežiimi põhimõttel. Analüüs on vajalik ehitusloa saamiseks ning ehitusluba ei anta, kui analüüsi tulemusi ei ole ehitusprojektis arvestatud.
Energiamajanduse korralduse seaduse eelnõu kohustab samuti energiaettevõtjaid mõõtma lõpptarbijate energiakasutust ja pakkuma tasuta ligipääsu lõpptarbijate tarbimise andmetele nii reaalajas kui ka tagantjärele, seda lisaks elektri ja gaasi tarnimisele ka kaugkütte- ja sooja tarbevee teenuse osutamisel. Samuti näeb eelnõu ette tõendatud kasu puhul lõpptarbijate individuaalsete küttekulujaoturite või -mõõturite paigaldamist. Kahtlemata ei ole tegemist Eesti jaoks uue teemaga, sest individuaalseid soojusmõõtureid on meil juba paigaldatud. Samuti oleme Euroopa Liidus esirinnas kaugloetavate elektriarvestite paigaldamise ja tarbimisandmete kättesaadavaks tegemise poolest.
Ühte eelnõus ettenähtud kohustust oleme juba asunud ellu viima. Nimelt korraldati eelmise aasta lõpus suurettevõtjatele koolituste sari ja loodi võimalused oma energiatarbimise auditeerimiseks. Tänavu korraldatakse koolitus nendele ettevõtjatele, kes möödunud aasta lõpus osaleda ei saanud. Direktiivi nõude kohaselt sätestatakse eelnõus kohustus teha iga nelja aasta tagant suurettevõtetes energiaaudit, et luua eeldused ulatusliku energiasäästu saavutamiseks tööstussektoris laiemalt.
Energiamajanduse korralduse seaduse eelnõu käsitleb veel energiaaudititele kehtestatavaid uusi miinimumnõudeid ning energiaaudiitoritele pädevusnõuete seadmist, samuti on selles sätted, parandamaks energiatõhususega seotud tegevusaladel töötavate isikute pädevuse kontrollimist. Kahtlemata on eelnõu oluline suunis uuendada, edendada energiateenuste turgu, korraldades energiatõhususe teabe süstemaatilist levitamist kõigile turuosalistele, hinnata õigusnormidega seotud ja muid tõkkeid energiatõhususe saavutamisel ning vajaduse korral käivitada meetmeid nende kõrvaldamiseks.
Eelnõuga kaasneb mõju riigiasutuste tegevusele. Peamine koormus langeb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Konkurentsiametile seoses aruandluse, metoodikate väljatöötamise, seirekavade läbivaatamise ja võimaliku energiasäästuregistri pidamisega. Muidugi tuleb ka võrgutasude kooskõlastamisel arvestada säästumeetmetega. Energiaauditite ja suurettevõtete järelevalve kohustust täites saab lisaülesandeid Tehnilise Järelevalve Amet ning keskvalitsuse hoonete energiatõhususe arendamisel RKAS ehk Riigi Kinnisvara Aktsiaselts.
Selline on lühidalt eelnõu sisu. Austatud Riigikogu, palun toetada komisjoni otsust ja esimene lugemine lõpetada! Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on ka tublisti küsimusi. Artur Talvik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Selline küsimus. Kuna seadus näeb ette investeeringukohustusi ja/või makseid energiatõhususe fondi, kas see tähendab ka seda, et tarbija peab hakkama energia eest rohkem maksma?

Aitäh! Me käsitlesime seda küsimust ka komisjonis ja selgitasime seda pikemalt. Lühidalt ütlen, et need investeeringud ei ole suures plaanis nii palju määravad kui üldine maailmaturu trend.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Siin pannakse suurtele ettevõtetele auditeerimise kohustus. Te rääkisite ka koolitustesarjast. Ilmselt on seda eelnõu tõesti pikalt arutatud, selle juures on ka põhjalik muudatuste tabel ja ettevõtjatega on läbi räägitud. Aga kas jäi üles ka mingeid eriarvamusi selle kõigega seoses? Ja kuidas need vajalikud muudatused bürokraatia, aruandluse ja muu sellise poole pealt paistavad? Kas need on ka nullrežiimil?

Ütlen võib-olla ka lisaks eelmisele vastusele, et selle eelnõu tegelik idee on ju jõuda selleni, et igaüks, kes meist tarbib, saab ise säästa. Ja selle tulemusena saavutatakse kokkuvõttes suur sääst. See on tegelikult asja mõte. Kui vaadata meie suurimaid ettevõtjaid, siis nii palju kui mul on tagasisidet, kinnitavad koolitusel käinud inimesed, et paljud ettevõtted on juba endale nõutud ISO sertifikaadid hankinud. Paljud leiavad, et tegu on kasuliku meetmega oma kulude kokkuhoiuks, et tõhusamalt tegutseda. Nii et see kõik on kindlasti ettevõtjate huvides. Kui aga on mingisuguseid otsi lahti, siis võime seda detailides komisjonis arutada.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Nagu ma aru saan, peamine kohustus on 16 riigi maja iga aasta korda teha. Aga seletuskirjas on ka öeldud, et kuna see on Eesti jaoks piisavalt uuenduslik ja erakordne, siis direktiivi soovituslikke sätteid Eesti üle ei võta. Mis on need direktiivi soovituslikud sätted, mille ülevõtmise peale Eesti ei hakkagi üldse mõtlema?

Mulle tundub, et see küsimus ei olnud päris täpne. Jah, nagu ma eelnõu tutvustades nimetasin, üks osa eelnõust käsitleb tõepoolest riigi keskvalitsuse hoonete energiatõhusamaks muutmist. Ja seal on nimetatud ka need 16 hoonet aastas, millega on eelarves arvestatud. Aga üldiselt see puudutab ikkagi laiemalt 47 keskvalitsuse asutust ehk miljonit ruutmeetrit pinda. On mitmesuguseid nüansse, mille kohta küsiti ka komisjonis, näiteks kas see laieneb KOV-idele. Vastus on: ei, KOV-idele see praegu ei laiene. Me alustame siiski keskvalitsuse asutustest. Nii et me oleme üle võtnud selle Euroopa õigusnormi põhilise tuuma ega ole hakanud seda laiendama.

Urve Palo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on sama, mille ma küsisin ka majanduskomisjonis. Seal ma vastust ei saanud, loodan, et nüüd on see olemas. 12 suurettevõtet üle Eesti, nagu te ütlesite, peavad aastas kokku hoidma 1% ulatuses keskmisest aastasest lõpptarbijale müüdud energiakogusest. Kui palju see umbes kokku võiks maksta? Mõtlen seda, et kui need 12 ettevõtet hoiavad 1% ulatuses lõpptarbijale müüdud elektrienergiat kokku, siis kui nad maksaksid kogu selle kokkuhoiu loodavasse fondi, kui suurest summast oleks jutt?

Ma arvan, et selle arvutuse te võite ise teha, mina siin spekuleerima ei hakka. Ütlen veel kord, et nagu ka komisjonis jutuks oli, tegelikult on vaja rakendada suur hulk meetmeid, mis tulevad enne, kui me selle fondini jõuame. Kui me seda komisjonis käsitlesime – ja vajadusel võib seda komisjonis või töörühmas veel käsitleda –, siis sai rõhutatud, et peamine mõte on jõuda energiasäästuni. Energiasääst on tähtis nii tootjatele, ettevõtjatele kui ka eraisikutele, sest just see tagab kõige väiksemad kulutused elektrienergiale. See fond on järjekorras viimane meede.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Teadupärast on valitsuse programmis administreerimiskoosseisu vähendamine ja sellega seotud koondamine. Kuidas on sellega kooskõlas see eelnõu? See ju toob kaasa täiendavaid kulutusi ja ilmselt ka uute töökohtade loomist Rahandusministeeriumis, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis, Konkurentsiametis ja Tehnilise Järelevalve Ametis. Milline on seaduse mõju nendele asutustele ja ametnikele?

Minu teadmiste kohaselt on ülesanded, mis on meile tulnud riigihalduse ministrilt Arto Aasalt, kes on üle vaadanud kõikide ministeeriumide haldusalade ametid, endiselt kehtivad. Mis tähendab, et nii meie haldusalas kui ka teistes haldusalades on pigem suund koosseisu vähenemise poole. Vajalikud kompetentsid on suures osas olemas. Näiteks neidsamu koolitusi ja auditeid teevad, nagu me ka komisjonis rääkisime, tegelikult meie ametnikud, kuigi see mõneti ei ole nende põhitegevus. Eks tuleb majade vahel kogu töö paremini jaotada.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Selles, et tuleb energiat kokku hoida ja maavarasid säästa, midagi uut ei ole. See on ju mõistlik ja mina mäletan, et kunagi kaugel nõukaajal räägiti juba väikestele lastele kooli esimeses klassis, et toast lahkudes tuleb elekter kustutada, sest sellega säästad maavarasid ja toetad sotsialistlikku majandust. Nii et muidugi mõistlik asi. Direktiivis olevat kirja pandud, et eesmärk on säästa Euroopa Liidu primaarenergiat ehk maavarade ja kütuste tarbimist. Ja minu küsimus on selline: kas Eesti põlevkivi on Euroopa Liidu maavara? Kas me oleme midagi maha maganud – kas ka meie vesi ja õhk ja midagi veel kuulub Euroopa Liidule?

Teie küsimused on üldiselt üsna humoorikad. Aga me oleme jah Euroopa Liidu liige ja selle järgi ka käitume.

Rein Ratas, palun!

Aitäh, juhataja! Auväärt minister! Palun öelge, mil määral suunab käsitletav seaduseelnõu just tootjaid energiatõhusale tootmisele, energiatõhusamatele tehnoloogiatele! Olen rääkinud.

See, mille kohta te küsisite, ongi eelnõu mõte. Üks pool on tarbijate pool, mida me siin käsitlesime ja mille kohta Vabaerakonna fraktsiooni liikmed küsisid. Teine pool on aga see, et energiaauditid tootjate juures ja lisaks meetmed, mis puudutavad võrguoperaatoreid ja suuri soojatootjaid, on kõik suunatud sellele, et nad korraldaksid oma tootmist võimalikult efektiivsel viisil. Nagu me kõik mõistame, seal on ka võimalik sääst märksa suurem.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Tegemist on päris suurte rahadega nende ettevõtete jaoks, kes ehitavad uue hoone. On vahe, kas püstitada uus hoone praeguste ehitusnormide järgi või ehitada n-ö nullenergiamaja. Kas oskate öelda, kui palju läheb nullenergiamaja kallimaks kui praeguste ehitusnormide järgi ehitatud hoone ja kui pikk on tagasiteenimise aeg? Mis motiveerib ettevõtjat seda sammu ette võtma?

See on just selline küsimus, mida tasubki tulevikuvaadet silmas pidades küsida. Täna me räägime siin ikkagi sellest, millised on keskvalitsuse suunad. Me oleme võtnud vastu otsused, mis puudutavad nii keskvalitsuse kui erasektori ehitatavate hoonete energiatõhususe klasse. Küsimus on tegelikult selles, kuidas arvestada hoone hinda. Iga konkreetse hoone puhul peaks need arvutused tegema. Aga üldiselt on nii, et tulevikus peaks vähemalt riigi poolel, avaliku sektori poolel hindama pinna või hoone kogu elukaart ja sellega seonduvaid kulusid. Eesmärk peaks olema, et nii kaua, kui hoone püsib, nii kaua, kui seda kasutatakse, saab omanik tänu energiasäästule ja muudele meetmetele kokku hoida. See peaks olema eesmärk, miks me säästust räägime.

Urve Palo, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsisin, kui suure summa see 1% kokkuhoidu moodustab, ja see haakus kolleeg Artur Talviku küsimusega. See ju läheb midagi maksma ja seda absoluutsummat oleks ikkagi vaja teada. See võib ju tähendada ka seda, et üldjuhul elektri hind võib tõusta. Mul on väga kahju, et te seda numbrit ei ole siiamaani kokku arvutanud, kuigi ametnikud lubasid selle pärast komisjoni istungit meile saata. Aga küsimus on hoopis selline. Ma iseenesest toetan ideed, et võiks kohustada suurettevõtteid energiat kokku hoidma. Mujal maailmas on mitmes riigis, näiteks Suurbritannias, kohustus kokku hoida energiat vähekindlustatud perede majapidamistes. Kas te olete mõelnud, et Eestiski võiks suunata ettevõtteid selles suunas kokkuhoiule, et aidata just vähekindlustatud peresid?

Teie esimesele küsimusele ma vastasin juba eelmine kord. Kui te soovite saada täiendavaid arvutusi, siis me need teile teeme, isegi kui need on hüpoteetilised ja spekulatiivsed. Nagu ma ütlesin, see küsimus ei olnud päris korrektne. Me jõuame energiasäästu fondini alles siis, kui ülejäänud meetmed on ammendatud. Aga veel kord: sellest võime eraldi rääkida. Teine küsimus: jah, seda teemat me käsitlesime komisjonis. Kerkis küsimus, kas ettevõtja peaks ka sotsiaalseid meetmeid rakendama. Vähemalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukoht on, et sotsiaalsüsteem on Eestis ikkagi majandusest lahus hoitud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning energia valdkonna seadused ei tegele teemadega, mida käsitletakse sotsiaalseadustiku üldosa seaduses ja sotsiaalhoolekande seaduses.

Andres Herkel, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te rääkisite valitsussektori hoonete energiatõhusaks muutmisest, mis on kindlasti väga tervitatav eesmärk, ja ütlesite, et selleks on riigieelarves ette nähtud raha 16 hoone jaoks aastas ja nii 2020. aasta lõpuni välja, kui ma õigesti aru sain. Täpsustage palun, kui palju seda raha riigieelarves on, kuidas see 2020. aastani jookseb ja millal hakkab energiatõhusus seda raha tagasi tooma!

Mul on hea meel, et teiegi arvates see on õige eesmärk. Mina arvan ka, et see on õige eesmärk – kokkuhoid ongi see, mille suunas me peaksime liikuma, ja keskvalitsus on siin eeskujuks. Kuna te küsisite, siis püüan nimetada ka mõned numbrid. Kokku 3% keskvalitsuse hoonetest tuleb muuta vastavaks miinimum- ehk D-klassi nõuetele, nagu ma ütlesin. Eestis on 47 keskvalitsuse asutust, kelle hallata on umbes miljon ruutmeetrit ehk umbes 500 hoonet. On ka mõned erandid. Aga aastas tuleb täiustada umbes 3% ehk 32 000 ruutmeetrit ja 16 hoonet, nagu ma ütlesin. Rahandusministeeriumi ja RKAS-i arvutuste järgi kulub selleks umbkaudu pisut alla 20 miljoni euro riigieelarve raha. Lisaks on võimalik seda eesmärki täita, nagu ma enne märkisin, keskvalitsuse asutuste tööpindu optimeerides ning võttes kasutusele uusi, vastavalt säästunõuetele ehitatud hooneid. Näiteks võib tuua selle ühendministeeriumi hoone või kuidas iganes seda nimetatakse. Seda on nimetatud ka säästu- või superministeeriumiks. Keskvalitsusele jääb kohustus hankida kõrgemasse energiatõhususe klassi kuuluvaid tooteid ja osta või rentida ainult D-klassi või kõrgemasse klassi kuuluvaid hooneid.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Seletuskirjas on öeldud, et selle direktiivi rakendamine võib mõjuda positiivselt regionaalarengule, kuna maaelanikele hakatakse ehk pakkuma võimalikult konkurentsivõimelist soojusenergia hinda. Aga siin on öeldud, et see "võib mõjuda", mitte et mõjub positiivselt. Minu küsimus: mis tingimustel ja kui suure tõenäosusega see mõjub maapiirkondade elanikele ja regionaalarengule positiivselt?

Hästi lihtsalt öeldes, kui mõni tootja suudab toota efektiivsemalt ja kulusid kokku hoida, siis kindlasti mõjub see ka klientidele. Just selleks me oleme ka neid mehhanisme arutanud.

Artur Talvik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Eesmärk on primaarenergia tarbimist vähendada. Kas see tähendab seda, et kui üks ettevõte või riigiasutus tarbib taastuvenergiat, siis temal selline investeerimiskohustus peal ei ole?

Meil on taastuvenergia nii või teisiti omaette teema. Taastuvenergiat me subsideerime nii või teisiti, see ei ole suur saladus ja kõik teavad seda. Aga me räägime praegu hoonete energiatõhususe klassidest ja see puudutab hooneid ja pindasid, mida me kasutame. Need peavad nõuetele vastama ja sellega seoses on üle vaadatud kogu keskvalitsuse hallatav või kasutatav fond.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Te kinnitasite, et administratiivseid kulusid juurde ei tule. Seletuskirja leheküljelt 111 loen ma aga midagi sellist, mis sellega päris kooskõlas ei ole. On oodata kohtade ja personalikulude juurdekasvu nii Tehnilise Järelevalve Ametis kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis. Kuidas te seda kommenteerite? Tavaliselt kehtib seaduseelnõude puhul nõue analüüsida ka kulutusi, mida uus seadus kaasa tooks. Siin ma tõepoolest ei näe konkreetseid kulutusi, mida ametikohtade juurdeloomine endaga ju kaasa toob.

Kui te hästi meenutate, siis teie eelmisele küsimusele vastates ma ütlesin, et haldusaparaadi kokkutõmbamise eesmärgid, mis riigihalduse minister on seadnud ka meie ministeeriumile, endiselt kehtivad. Näiteks sellel aastal oli meie kärpeülesanne koondada ministeeriumi haldusalas 50 töötajat. Ja niisugused ülesanded on ka tulevikus. Nii et kui kuskil mingisuguseid lisatöid tuleb teha, siis peab vaatama, et kõik oleks korraldatud võimalikult efektiivselt. Aga veel kord: eesmärk vähendada töötajate arvu vastavalt tööealise elanikkonna vähenemisele kehtib.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Seaduses on tõesti päris palju kirjutatud valitsuse hoonetest, energiamüüjatest ja muudest suurtest ettevõtetest. Aga suhteliselt vähe on käsitletud olemasolevat elamufondi. Kas on kindlalt teada, et valitsus teeb ka selles suunas mõned sammud? Selle eesmärgi saavutamist ei ole kuigi hästi lahti kirjutatud. Kas see on sihilik või ei ole see kõnealuse seaduseelnõu kontekst?

Mul on natuke raske mõista, mida täpselt te eelnõult selles osas ootasite. Aga ma lihtsalt ütlen seda, et eelnõu eesmärk on jõuda energiasäästuni ja iga tarbija, igaüks meist suudaks sellele kaasa aidata. See on tegelikult eesmärk. Nii et selles mõttes eelnõu puudutab ka tarbijaid ja ma loodan, et neile kasulikul moel.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Ma pöördun veel kord hinna juurde tagasi. Kui suur on siiski võimalik energia kallinemine tarbijale, kui me maailmaturu hindade muutumise, mida te mainisite, kõrvale jätame?

Mina loodan, et kauges plaanis on tegemist säästuga tarbijale, selleks me need meetmed ju rakendamegi. Inimestel on võimalik oma tarbimise pealt kokku hoida. Kui te jalutate mõni rida tahapoole ja vestlete kolleeg Pallinguga, siis ta võib teile näidata, kuidas ta jälgib oma nutitelefoniga äpi abil oma korteri energiatarbimist. Ta näeb oma nutikast, mis tunnil kui palju ta tarbib ja mis on börsihind. Eesmärk on jõuda selleni, et igaüks ise niimoodi oma tarbimist vaatab. Palling käib lõunaajal kodus, peseb pesu ära ja paneb ka külmkapi jälle tööle. Sellise kokkuhoiuni on eesmärk jõuda.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Energiamajanduse korralduse seaduse eelnõu nõuab maavarade ja primaarenergia kasutamise vähendamist. Minu küsimus teile on selline: kas see tähendab, et pärast seda, kui see seaduseelnõu on siin heaks kiidetud, tulevad teised seadused, mis puudutavad just maavarade kasutamise vähendamist meie riigis?

Ütleme, et maavaradega seonduvaid õigusakte kahtlemata tuleb. Lähiajal tuleb Keskkonnaministeeriumi vedamisel arutusele valitsuse plaan ressursitasusid alandada, et selles sektoris teatavat hingamisruumi juurde anda. Aga üldiselt on kogu meie maavarade poliitika olnud kooskõlas üldise Euroopa Liidu poliitikaga järjest efektiivsemalt igat tonni kasutada. Sama on ka ettevõtjate suund. Aga see puudutab eeskätt tarbimise vähendamist sooviga, et tekiks sääst. See ei puuduta otse teemat, mis me maavaradega teeme. Kui me aga suudame maavarasid kuidagi efektiivsemalt, paremini kasutada, siis me kahtlemata teeme seda.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Eesmärk on loomulikult üllas, aga ma ei tea ühtegi ettevõtet, kes juba praegu ei püüaks energiat säästa nii palju, kui vähegi võimalik on. Küsimus on selles, kui palju peab ettevõte juurde investeerima ja kui pikk on tagasiteenimise aeg. Kas ei või juhtuda, et me paneme oma ettevõtted kuidagi ebatervesse turukonkurentsi, võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega? Niigi on sooja kliimaga piirkondades ettevõtete energiavajadus palju väiksem. Kas me ei pane oma ettevõtjatele jälle mingit lisakoormat kaela?

Aitäh! Muuseas, sooja kliimaga piirkondade kohta lihtsalt selline väike märkus, et on ka riike, kus on hädavajalik kaugjahutus. Küllap te teate seda. Aga ma veel kord ütlen, et me võtame tegelikult avalikule ja erasektorile üle need kohustused, mis tulenevad otseselt direktiivist. Valdav suund on avalikule sektorile kohustuste võtmine ja direktiivi rakendamisega mitteseotud kohustusi eelnõus ei ole. Seda esiteks. Teiseks, nagu meie kogemused näitavad ja nagu me ka komisjonis kuulsime – me käsitlesime eelnõu komisjonis põhjalikult –, on paljudel ettevõtetel juba olemas vajalikud sertifikaadid, mis kinnitavad teatud tõhususe saavutamist. Need on just ettevõtted, kes tegelevad soojaenergia tootmisega ja vaatavad pidevalt oma protsesse üle, otsides kokkuhoiu võimalusi. Nii et me siin peame pigem silmas ettevõtjatega koostööd ja see on ka ettevõtjatega läbi räägitud. Nagu ma ütlesin, me korraldame koolitust, et ettevõtjad oskaksid analüüsida, kus see neile kasuks tuleb. Eesmärk on nii ettevõtja kui ka tarbija kasum.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Suur tänu, härra minister, nende pikkade seletuste eest! Energiamajanduse korraldamise seaduse eelnõu 162 arutelu enne esimesele lugemisele saatmist toimus majanduskomisjonis esmaspäeval, 7. märtsil. Komisjoni istungile olid kutsutud majandus- ja taristuminister Kristen Michal, ministri nõunik Kätlin Atonen ja ministeeriumi energeetika ja ehituse asekantsler Ando Leppiman, energeetika osakonna strateegilise planeerimise juht Madis Laaniste ja sama osakonna ekspert Rein Vaks ning peaspetsialist Urmas Raudsaar. Minister esitas ülevaate eelnõu eesmärkidest, milleks on energiatõhususe direktiivi Eesti õigusesse ülevõtmine ja ka energiaimpordist sõltuvuse vähendamine. Kohustused kehtestatakse nii era- kui ka avalikule sektorile. Avaliku sektori kohustusena peab keskvalitsus muutma oma hooned direktiiviga nõutud energiaklassile vastavaks. Energiaettevõtted peaksid rakendama nii energia tõhusamat tootmist kui ka tõhusamat tarbijatele edastamist. Eelnõu on seotud riigi energiamajanduse arengukavaga aastani 2030.
Komisjonis toimunud arutelu käigus esitati ettepanek kaaluda energiaauditite tähtaegade muutmist nii, et audiitorite koormus ei langeks ühele perioodile iga nelja aasta järel. Rõhutati ka riigi teavitustegevuse olulisust ning Konkurentsiameti ja Tehnilise Järelevalve Ameti koostööd. Avaldati arvamust, et energiasäästu fondi laekunud maksed peaksid olema vahetult seotud sama valdkonna energiasäästu saavutamisega ega tohiks olla suunatud mõne teise energiatoote või mõne teise valdkonna vajaduste rahuldamisele. Komisjon palus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi saata täiendava informatsioonina nimekiri energiatootjatest, kellel tekib eelnõu alusel energiasäästukohustus või selle täitmata jätmise korral kohustus teha makseid, panustamaks energiasäästu fondi. Need ettevõtted luges minister siin oma kõnes ilusasti ette.
Kui tohib, siis õiendan ära ka mõned valefaktid, mis siin küsimuste käigus teadlikult või mitteteadlikult esitati. Energiasäästu iga-aastane kohustus aastani 2020 on 1,5%, mitte 1%, nagu Urve Palo märkis. Energiaklass, mida me soovime, on C, mitte nullenergia, nagu kõlas Tarmo Tamme küsimuses. Ka ei ole ma kindel, et Suurbritannias rakendatakse selliseid sotsiaalseid meetmeid, nagu siin enne väideti. Kindlasti, nagu ka minister ütles ja komisjonis arutati, ei saa energiamajanduse korraldamise seadus olla õige koht sotsiaalsete probleemide lahendamiseks.
Mis puutub lisatööjõudu, mille kohta siin küsiti, siis me räägime vajadusest kokku viie täiendava ametikoha järele eri institutsioonides. Seletuskirjas on ilusasti öeldud, et neid võib kas nendesse institutsioonidesse palgata või hankida teenust väljastpoolt. Nii et see inimeste arv ei ole kuidagiviisi seotud bürokraatia suurendamise või vähendamisega. Nagu minister ka kenasti märkis, kõige odavam energia on kokkuhoitud energia. Kui me peamegi palkama mõned töötajad lühikeseks ajaks juurde, et viia inimesed kurssi, millised on võimalused energiat säästa, siis on see kindlasti põhjendatud. Reaalselt me tarbime tulevikus vähem ja meie energiabilanss paraneb. Maksimaalselt kaks inimest võetakse juurde Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning kuni kaks inimest Konkurentsiametisse, kelle järelevalvekohustus suureneb.
Nüüd menetluslikud otsused. Esiteks, teha ettepanek võtta see eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks päevaks (see oli konsensuslik), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (samuti konsensuslik) ja kõige tähtsam, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 1. aprill 2016 (samuti konsensuslik). Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatasin praegu seaduse rakendussätteid. Viienda paragrahvi kohta, mis sätestab selle, et tuleb rekonstrueerida 3% keskvalitsuse omandis olevast põrandapinnast, on öeldud, et seda kohustust arvestatakse alates 1. jaanuarist 2014. Aga energiasäästu koordinaator koostab riikliku energiatõhususe tegevuskava koos hoonete rekonstrueerimise strateegiaga alles 2017. aasta 30. aprilliks. Mul on selline küsimus: kas me oleme praegu graafikus selle 3%-ga või peab keskvalitsus hiljem hüppelise sammu tegema? On selle kohta infot?

Sel põhjusel me olemegi ette näinud, et neid investeeringuid on võimalik ka tagasiulatuvalt kõnealuse säästu hulka arvestada. Ka minister mainis, et seoses nn säästuministeeriumi ehitamisega sinna, kus vanasti asus Rahandusministeerium, me oleme juba graafikust ees umbes kolm aastat. Nii et ühe hoone ehitamine täidab meil energiasäästu kolme aasta kohustuse. Ning see tähendab, et säästuministeeriumi sellisel kujul ehitamine oli õige idee.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Kuna minister mainis sind kui musternäidist energia kokkuhoiul, siis ma küsin nõndaviisi. Nutikate majade ja nutika juhtimise juurutamiseks on tarvis teha teatud investeeringuid. Kui kiiresti sinu nutikas maja sinu arvutuste järgi tasub ära sinu nutikalt tehtud investeeringud? Kas 20 aastaga, 25 aastaga või natuke kiiremini?

Mul küll seda nutikat maja ei ole, kuigi ministri sõnavõtust võis jääda vastupidine mulje. Küll aga on meil olemas pea kõikides kodudes Elektrilevi paigaldatud nutikad arvestid, mis töötavad koos energiaettevõtete loodud aplikatsioonidega, mida saab kasutada nutitelefonides. Selle abil saab praegu tunni täpsusega ning tulevikus 15 minuti täpsusega juhtida oma energiatarbimist. Hommikutundidel maksab energia palju, lõuna ajal ja öösel vähem ning meie kodudes olevad seadmed on võimalik häälestada tarbima energiat just sobival ajal. Needsamad aplikatsioonid on välja arendanud ning teinud muud investeeringud just energiaettevõtted. See konkreetne lahendus mingisugust investeeringut kaasa ei too, küll tuleb uutes hoonetes valida sellised kodumasinad, mis oleksid võimelised reageerima parimale hinnale, mis parasjagu saadaval on.
Ma ei oskaks aga oma kodu puhul, kui me räägime eramajast, arvestada seda tasuvusaega – kas see on 10 või 12 aastat. Ma arvan, et ühe mõistlikult ehitatud hoone eluiga või elukaar on vähemasti 30 aastat ja selle ajaga igal juhul muutub ka energia hind nii palju, et ennustada, mis aastal investeering täpselt ära tasub, ei ole võimalik. Samas ma olen oma sünnikodus paigaldanud päikesepaneeli ja praeguste elektri hindade juures tasub päikesepaneel ära 10 aastaga. Ja pärast seda on sul elekter tasuta. Nii et kui elektri tarbimine majapidamises on keskmisest suurem, siis tasuvad sellised säästuinvesteeringud ära. Ka on energiaettevõtetel võimalik oma võrke optimaalsemaks muuta. Kui sul on lokaalne tootmine, siis ei pea jaotusvõrgud suured olema. See on see, millele tegelikult see seadus aluse paneb.
Enne kõlas siin küsimus energiasäästu fondi kohta. Minister ütles väga õigesti, et energiasäästu fond on järjekorras kõige viimane meede. Me peame energiaga seotud ettevõtetele tagama tingimused, et nad eelkõige teeksid ära kõik vajalikud investeeringud, mis aitavad inimestel energiat säästa. Siis on vaja jaotusvõrkude kaudu nii keskkütteks kui ka elektritarbimiseks vähem energiat jaotada. Ja alles siis, kui need võimalused on ammendunud, on võimalik panustada energiasäästu fondi. Kaks kolmandikku ajast majanduskomisjoni töörühmas ja komisjoni istungil kuluski arutelule, et me ei läheks kerget teed, panustades energiasäästu fondi ja renoveerides selle rahaga, nii nagu Urve Palo soovib, sotsiaalselt vähekindlustatud elanike kortermaju. Need kaks eesmärki kuidagi ei täienda üksteist.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Leidsime kolleegidega eelnõu §-st 6 ühe huvipakkuva ametinimetuse ja tahaksime selle kohta täpsemat informatsiooni. Tundub väga paljutõotav amet: energiasäästu koordinaator, kelle ülesanne on julgustada avaliku sektori asutusi ostma üksnes suure energiatõhususega tooteid, teenuseid ja hooneid. Kas need tegelased on ka praegu juba olemas või nad tulevad selle seaduse kohaselt ja mis kohustused, õigused, pädevused selle ametiga kaasas käivad?

Täpsem seletus energiasäästu koordinaatori kohta peaks asuma leheküljel 111, seal kuskil alumises kolmandikus minu mälu järgi. See energiasäästu koordinaator ongi üks ametimees, kelle koht tuleb juurde luua. Raivo Põldaru küsis, millised ametikohad me juurde peame looma ja kuidas nüüd bürokraatia ikkagi kasvab. Seesama energiasäästu koordinaator ongi see inimene, kes peab hakkama seiret teostama ja esitama Euroopa Komisjonile aruandeid, kuidas meil energiasäästu meetmete rakendamine läheb. Loomulikult peab selleks olema eraldi inimene. Kui me võtame direktiiviga endale uued kohustused, siis peab olema inimene, kes need kohustused Euroopa Komisjonile ära monitoorib. Minu teadmiste kohaselt on energiasäästu koordinaator just see inimene. Kui tuleb mingi täpsem kirjeldus, siis saadan selle teile kirjalikult. Aga minu arust lehekülje 111 alumises kolmandikus on detailne seletus olemas.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 162 esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 1. aprilli kell 16. Esimene lugemine on lõppenud ja teise päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse muutmise seaduse eelnõu 168 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekannet pidama Riigikogu liikme Martin Helme!

Härra asespiiker! Head kolleegid! Mäletatavasti esitasime selle eelnõu jaanuarikuus, kui president Ilves hakkas abielluma. Meie seadusmuudatuse ainus mõte on teha seadus õiglasemaks. Praegu oleme olukorras, kus presidendi abikaasa ametihüve on ette nähtud ka inimesele, kes oli presidendiga abielus vaid tema ametisoleku viimasel päeval. Pole oluline, kas abikaasa on presidendiga abielus olnud ühe päeva või terve ametiaja, samal ajal kui lahutatud abikaasa ei saa mitte midagi, kuigi ta oli presidendiga tema ametiajal ehk pikka aega abielus. Meil on praegu tegu konkreetse juhtumiga, et endine abikaasa oli presidendiga abielus oluliselt kauem.
Meie eelnõu paneb ette täiendada praegust § 8¹ teksti selliselt: "Presidendi abikaasal tekib käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud hüvedele õigus vastavuses presidendi ametisoleku ajal presidendi abikaasaks olemise ajale. Tasu suurus määratakse presidendi ametis oldud päevade jagamisel presidendi ametiajal presidendi abikaasaks olemise päevadega. Presidendi ametisoleku päevad kokku moodustavad 100 protsenti arvestuse aluseks olevast summast." Ja need hüved on, kordan veel üle: 20% presidendi ametipalgast, sekretär ja autojuht. Meie arvates riivab see avalikkuse õiglustunnet ja ka maksumaksja huve, kui praegune redaktsioon kehtima jääb. Sellepärast me tulimegi sellise lihtsa, aga meie arvates olulise muudatusega parlamendi ette. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Andres Herkel, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Teie eelnõu keskendub eeskätt abikaasa hüvede ümberjagamisele. Minu küsimus on, miks te ei kaalunud hoopiski nende kulude olulist vähendamist.

Tegelikult kaalusime küll. Kaalusime põhjalikult ja arutasime, kas minna kogu ametihüvede paketi kallale või mitte, ja leidsime, et kui me võtame n-ö suurema portsu ette, siis ei ole sellel seadusmuudatusel selles koosseisus mingit lootust läbi minna. Ma ei ole küll kindel, et ka praegu on sel lootust läbi minna, aga meie seisukoht oli, et läheme siis edasi sammhaaval. Ent vastuseks teie küsimusele möönan, et meie meelest on ka presidendile liiga heldelt ametihüvesid jagatud ja tema abikaasale samuti.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud esineja! Küsimus on selline: kas sellel eelnõul võib olla ka laiema avalikkuse huvi taga?

Ma olen täiesti kindel, et sellel eelnõul on laiem avalikkuse huvi taga. Vaatame kas või seda, kui populaarne oli teleülekanne presidendi vastuvõtust, vaatame seda, kui loetud on uudised presidendi eraelust, ja arvestame seda, et meil on välja kujunenud teatud seltskondlikud või ühiskondlikud teemad, mis inimesi erutavad. Presidendipaari tegemised nii heas kui halvas kindlasti tekitavad ühiskonnas alati mingisugust resonantsi. Ma arvan, et parlamendil on kohane reageerida rahva arvamustele, ja see on meie eelnõu siia toomise peamine põhjus.

Mart Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ja kuidas ma peaks ütlema, kas kallis poeg? Enamikus riikides ei ole niisugust institutsiooni nagu presidendi abikaasa. On küll jah Ameerikast tulnud selline mõiste nagu esimene leedi, aga minu andmetel – palun, keegi parandagu mind, kui ma eksin – ei ole ka Ameerika presidentaalse riigi puhul presidendi abikaasale pärast presidendi ametist lahkumist ette nähtud mingeid hüvesid. Kas on olemas ka arvutused, kui palju näiteks kümne aasta jooksul läheks presidendi ametist lahkumise järel tema abikaasa ülalpidamine maksumaksjale maksma?

Tõepoolest ei ole Eestis presidendi abikaasa mingi ametlik institutsioon. Sellist institutsiooni pole lihtsalt olemas. Abikaasa on ametihüve seadusesse sisse kirjutatud talle ette nähtud hüvega sellisel kujul, nagu praegu on. Mõnes mõttes on see üle tulnud sellisest, ma ütleksin, monarhistlikust süsteemist. Ei ole ka Ameerika Ühendriikides presidendi abikaasal mingisugust ametlikku staatust. Ja minugi teada Ameerika Ühendriikide presidendil endal ega tema abikaasal ei ole pärast riigipea ametiaja lõppu nii suuri hüvesid, kui on Eestis. Presidendi palk on seal muidugi suurem, aga Ameerika on ka rikkam riik ja riigipea töö on seal teistsuguse iseloomuga: presidendi töö on täidesaatva võimu juhtimine. Meil on siiski ainult esindusfunktsioon.
Seepärast on ka meie eelnõu mõte seda priiskamist ja institutsionaliseerimist vähendada. Ma arvan, et me kõik soovime, et meil oleks president, kellel on terve pereelu, et kõige kõrgema ametivõimuga inimene Eestis oleks inimestele eeskujuks ka oma pereeluga. Me saame aru, et esindusfunktsiooni puhul on loomulikud peale palga ka teatud esinduskulud, mis on meil kokku lepitud. Aga meie fraktsiooni seisukoht on, et presidendi abikaasale ette nähtud esinduskulud on liiga suured nii või naa. Eriti groteskne aga on see, kui praegune abikaasa jõuab presidendiga abielus olla mõned kuud, ent saab elu lõpuni neid hüvesid nautida.
Mis puutub küsimusse, kui suured need kulutused on, siis muidugi sõltub kõik ju sellest, kui kõrge eani inimesed elavad. Arvestades seda, et praeguse presidendi abikaasa on suhteliselt noor ja keskmine eluiga Euroopas on päris hea, siis erinevate arvutuste järgi – me ei räägi ainult palgast, me räägime ka sekretärist ja ametiautost ja muudest hüvedest – võib see number olla kuni miljon eurot. See on muidugi mingil määral spekulatiivne ja me kõik saame aru, et mitmete või kümnete aastate peale ära jaotatud. See ei ole summa, mis Eesti maksumaksja jalust maha lööb, aga arvestame siia kõrvale ikkagi konteksti. Enamik Eesti maksumaksjaid, kui nad pensionile lähevad, ligilähedaseltki selliseid summasid saama ei hakka ja riigi seisukohalt ei ole ükskõik milline summa, kui ta on valesti kulutatud, õigustatud. Aitäh!

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Minu arust te tõite nii hästi välja, et vabariikides on selliseid probleeme vähe, kuningriikides palju. Meil on tunda tugevat kuningriiklikku alget. Mina vana kuningriiklasena ütlen, et meil jäi Viljaga jutt 25 aastat tagasi just sel teemal pooleli. Võib-olla me oleme nii hästi kuningriigi suunas liikunud, et tuleks lihtsalt kehtestada kuningriik, ja oleks hoopis vähem vaja muudatusi teha. Mõelge, riigipea on rahva isa. Kas me ikka peame iga nelja aasta tagant endale uue isa valima ja nii palju rahva raha kulutama? Võib-olla saaks lihtsamalt?

Me valime riigipea ikka iga viie aasta tagant. Aga on üks selline lasteluuletus, et istusid kolm trolli ja tuhande või saja aasta tagant ütles üks teistele "möh" või midagi sellist. Võib-olla te Viljaga peaksite tihedamini suhtlema, kui teil viimane jutt sellest oli 25 aastat tagasi. Aga minus tuksub ka kergelt monarhistlik süda, muidugi kui tegu on konstitutsioonilise monarhiaga. Eesti on põhiseaduse järgi vabariik ja see on tore, et ta on vabariik, mulle see iseenesest ka meeldib. Probleem on selles hübriidsuses: kui me oleme vabariik ja kui president ei ole mitte sugugi rahva isa, vaid esindusfiguur ja valitud veel kõigele lisaks – hea küll, ta ei ole rahva valitud –, siis on ta tegelikult ju ka rahva teener. Kuningad antakse meile jumala poolt ja valitsevad kõigi inimeste üle, sellepärast ei nimetata kuningriigis inimesi mitte kodanikeks, vaid alamateks. Meil alamaid ei ole, taevale tänu. See tähendab seda, et president ja ka tema abikaasa on siiski lõppkokkuvõttes rahva teenrid. Ja see tähendab ka seda, et kõik hüved, mis nad saavad, saavad nad rahva nõusolekul ja heakskiidul. See omakorda tähendab aga seda, et kui hüved lähevad liiga suureks või liiga priiskavaks, siis tekib meil võõrandumine, tekib võimu delegitimiseerimine. See kindlasti ei ole ei vabariiklikus, monarhistlikus ega üheski teises ühiskondlikus korras hea tendents.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Teie eelnõu järgi peaks olema niimoodi, et vastavalt nende päevade arvule, kui kaua presidendi abikaasa on olnud presidendi abikaasa, saab ta seda hüvet elu lõpuni: 20% presidendi ametipalgast, sekretär ja autojuht. Kuidas see asi peaks hakkama välja nägema? Evelin Ilves oli selles rollis peaaegu kümme aastat, Ieva Ilves jõuab olla mõned kuud. Kuidas siis Evelin Ilvesele hakataks maksma sekretäri ja autojuhi palkamise eest – mis protsendiga või kuidas see värk peaks reaalselt käima?

Ja täpselt nii ongi, protsendiga jah. See tähendab siis seda, et kirvega ehk laias laastus võttes oleks kümne aasta pikkuse nn ametiaja korral üheksa kümnendikku sellest hüvest Evelin Ilvese käsutuses ja üks kümnendik Ieva Ilvese käsutuses. Kas selle eest saab endale autojuhi ja sekretäri palgata või mitte, seda ma ei oska öelda – oleneb, kui säästlikult majandatakse. Vahest palgatakse abilised veerand kohaga või kümnendiku kohaga, kõik oleneb majandamise oskusest. Täpselt nii ongi, üheksa kümnendikku ja üks kümnendik, kui tegu on praeguse presidendi abikaasadega.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kolleeg! On sul teada, kas selliste kulutuste kohta on ka Eesti Maksumaksjate Liit oma arvamust avaldanud?

Konkreetselt ma vastata ei oska, aga nii palju kui ma tean, on Eesti Maksumaksjate Liit üldiselt kritiseerinud meie riigi liiga heldeid hüvitisi. Aga jään otsese vastuse võlgu.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma lootsin, et te tulete ikka välja täispaki seadusega. Tegelikult ei ole ju hüved, mis kaasnevad selle institutsiooniga, eriti abikaasa hüved, üldse proportsionaalsed. Vaatame naabreid, Lätit ja Soomet, ning kujutame ka ette, et meil iga viie aasta tagant president vahetub! Kõigile peaks olema hiljem tagatud presidendi residents, autod, sekretärid jne. Kas see on õigustatud? Võib-olla peaks ikka kogu paketi ette võtma?

Meil on ju veel teine lugemine ees ja enne teist lugemist võib eelnõu muutmiseks ettepanekuid teha. Ma olen põhimõtteliselt nõus, et meil on liiga heldelt hüvesid. Mis puutub residentsi, siis see on väga valus teema, ütleme nii. Normaalne oleks, kui presidendil on ametlik residents, kus ta ametisoleku ajal elab, nii nagu on paljudes teistes riikides. Ja kui ametiaeg läbi saab, teeb ta sahtlid tühjaks ja läheb oma koju. See mudel, mis meil siin on olnud – maksumaksja maksab kinni presidendi erakodu hooldamise, remondi ja ka personali ning kui ametiaeg läbi saab, siis kõik see jääbki sinna ja maksumaksja hakkab kellegi järgmise kodu üles putitama –, kindlasti ei ole normaalne mudel. Eestis on sadu väga ilusaid mõisaid, mis sobiksid presidendi residentsiks. Need on hävinemisohus kultuurimälestised, mis võiks vabalt teha päris korralikuks residentsiks. Aga kuna see jääks riigile, siis ei ole seda siiamaani tehtud, vaid on valitud tee, et see raha tassitakse oma majja. Ma arvan, et see ei ole isegi mitte jokk-skeem, sest kui seda normaalsete auditeerimise reeglite seisukohalt hinnata, siis on see ikka selge pätsamine. Kui tahta kõiki neid hüvesid vähendada, siis meie fraktsioon on kindlasti poolt.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Auväärt ettekandja! Teie eelnõu seletuskirja ja teie jutu vahel on üks suur vastuolu. Seletuskirjas on öeldud, et seaduse eesmärk on vähendada kulusid – see on ühe eesmärgina kirjas. Ja samuti on öeldud, et seaduse rakendamine vähendab riigi kulusid. Samas, teie vastustest saan järeldada seda, et te hoopis suurendate nende isikute arvu, kes hüvet saama hakkavad. Ja kui võtta tõesti arvesse ka inimeste eeldatavat eluiga ja tõenäosusteooriat, siis kui te suurendate hüve saajate arvu, siis kulud riigile kokkuvõttes kogu loogika kohaselt mõnevõrra suurenevad, mitte mingil juhul ei vähene. Te räägite siin sellest üheksa kümnendiku ja ühe kümnendiku teooriast. Kus te seda vähenemist näete?

Seaduse põhieesmärk on õiglus, nagu on kohe teises seletuskirja lauses kirjas. Ja kulude suurenemist ma küll ei näe kusagilt. Kui me räägime sellest, et on fikseeritud summa, siis see jagatakse ära, on neid abikaasasid kaks või viis. Summa on ikkagi sama, ükskõik kui kaua keegi elab. Isegi vastupidi, kui nendest mitmest abikaasast üks elab kauem, siis ega ta seda n-ö sadat protsenti kätte ei saa, isegi kui teine või teised enam ei ole elavate kirjas. Selles mõttes ma ei näe kulude suurenemist küll kusagil.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea Martin, küsimus sulle on niisugune. Ega rahvaesindaja abikaasa elu pole mitte kunagi kerge, on ikka üpris raske meid taluda. Aga mulle jääb sinu emotsionaalsest ja väga targast esinemisest mulje, et selle esinemise taga on proua Ilvese lobigrupp. Kas on nii?

Ei ole. Kui veidigi ajas tagasi vaadata, mida ma olen isiklikult või mida on minu erakonnakaaslased arvanud Evelin Ilvesest, siis tuleb öelda, et me oleme tema suhtes olnud erakordselt kriitilised mitmesuguste asjade tõttu. Nii selle tõttu, et ta ei ole minu meelest alati mitte sugugi tema positsioonile kohase väärikusega käitunud, kui ka selle tõttu, et tema ja tema abikaasa on selle abielu ajal väga armastanud maksumaksja raha. Selles mõttes ei ole ma kindlasti siin Evelin Ilvese lobigrupi esindaja või salarelv. Küll aga me leiame, et see ei ole õiglane, kui Evelin Ilves kannatas üheksa aastat oma abikaasat välja, ent ei saa selle eest üldse mitte midagi, siis aga tuli keskeakriis ja suur armastus ja selle eest Eesti maksumaksja premeerib meie Liivimaalt pärit naabrit väga heldelt. See ei ole meie meelest lihtsalt õiglane.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Eelmise küsimuse kokkuvõtteks ma siiski väidan, et teie seletuskiri on selles mõttes ekslik, et kulusid kokku ei hoita. Aga minu küsimus on see, et te räägite siin väga konkreetsetest inimestest, isegi neid nimepidi nimetades. Kas te õigusliku ootuse aspekti ka kaalusite? Kui inimesel on kehtiva seaduse alusel tekkinud mingi õiguslik ootus, siis kas seda peab arvestama? Kas te mõtlesite selle peale? Ma toon analoogia: samamoodi võiks ju kaotada ära eripensioni teatud varasemate koosseisude Riigikogu liikmetel, kes praegu elus on või varsti pensionile jäämas. Osa neist on siin saaliski. Võiks rahulikult nende eripensionid tühistada – loogika oleks sama ja kokkuhoid oleks palju suurem.

Ma juhin tähelepanu, et Eesti riik on eripensione ära kaotanud väga julmalt, näiteks piirivalvurite omi. Nii et seda on tehtud tõepoolest. Jah, me arutasime õigusliku ootuse küsimust. Just nimelt selle tõttu me leidsime, et eelnõu tuleb anda sisse enne, kui presidendi ametiaeg läbi saab. Tegelikult me andsime selle sisse enne, kui need kodanikud omavahel abiellusid. Aga loomulikult ei saa õigusliku ootuse printsiip olla murdmatu ja kõiki teisi argumente tühistav. Kui meie, kes me maksumaksja raha üle otsustame, leiame, et on liiga heldeks mindud, siis me võime selle regulatsiooni tagasi kerida. Ja ka õigusliku ootuse kohaselt ei saa keegi eeldada, et maksumaksja talle elu lõpuni midagi kinni maksab. See on natuke liiga suur ootus.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma ei pöördu praegu isegi mitte niivõrd ettekandja poole, kuivõrd tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et kui me räägime konkreetsetest isikutest, siis on eelnõu kohaselt kokkuhoid täiesti olemas: selle ajavahemiku raha, mis jäi lahutuse ja uue abielu vahele, jääb maksumaksja taskusse.

Näete, siiski on olemas kokkuhoid. Väike, aga siiski. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa, öeldi vanasti.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Siim Kiisleri küsimusele te vastasite, et piirivalvuritel kaotati eripensionid ära. Millal seda tehti ja mis seadusega?

Seda on teil võimalik üle küsida meie fraktsioonikaaslaselt Uno Kaskpeitilt, aga see toimus põhimõtteliselt siis, kui ühendati piirivalve ja politsei ning piirivalvurid, kes senikaua läksid kirja sõjaväelastena, enam ei läinud kirja sõjaväelastena. Sellega tegelikult tõmmati neile müts pähe.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Me vist leppisime kokku, et presidendi abikaasa on ametiseisunditaolises seisundis või midagi sellist. Ja kui inimene lahkub vabatahtlikult oma ametikohalt enne lepingu tähtaega, siis ta kaotab oma boonused. See on üsna tihti niimoodi. Antud juhul lõpetati töösuhtetaoline suhe poolte kokkuleppel, mittesobivuse tõttu ja omal soovil. Ametikohataoliselt kohalt lahkuja teadis küll, mida ta kaotab. Nii et ei olnud see talle mitte mingi uudis. Küsimus teile: kas te olete ka sihtgrupi arvamust küsinud? Ja küsimus on selline: kas võiks kehtestada uue regulatsiooni alates järgmisest presidendist, mitte praegu peaaegu takkajärele?

Ma ei arva, et see on päris töösuhe. Siin korra juba juttu oli, et see ei ole kuidagi ametlik ega töösuhe. Ka ei arva ma, et see n-ö sellest seisundist loobumine oli päris vabatahtlik. Aga pigem käsitatakse neid ametihüvesid ikkagi nagu pensionina. Kui inimene ühelt töökohalt ära läheb, siis ikka arvestatakse staaži, oli ta seal tähtaja lõpuni või vähem aega. Ja meie sisuliselt räägime n-ö abikaasastaažist presidendi ametisoleku ajal. Ma ei ole päris nõus selle paralleeliga, mis te tõite.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh! Stenogrammi huvides ma täpsustan, et kaks organisatsiooni ühinesid: piirivalve ja politsei. Pensioniiga tõusis, aga mitte kellelgi pensioni ära ei kaotatud.

Nojah, okei.

Meil on praegu küsimuste voor. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Ma saan aru, et kuuest fraktsioonist just teie võtsite seda küsimust väga tõsiselt ja arutasite seda oma fraktsioonis. Kas ei olnud arutelu all selline terav küsimus, kas meile on üldse vaja presidendi institutsiooni Eesti riigis või ei ole?

Meie fraktsioonis tõesti tõusetus küsimus, kas Eestil on vaja presidenti. Üldiselt meie erakonna seisukoht on, et kui meil oleks korralik president, siis seda küsimust ei oleks. Aga me ei näe otsest põhjust hakata põhiseadust muutma ja presidendi institutsiooni kaotama, küll aga näeme väga suurt vajadust juba sel aastal leida Eestile korralik president.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Ma olen nõus, et võib-olla Eestile tõepoolest poleks presidenti vaja. Tahan aga eelmiste küsimuste põhjal täpsustada. Te räägite praegu abikaasa puhul nagu ka töösuhtest, ent tegelikult me valime presidenti teades, et ka abikaasa n-ö tuleb kaasa. Nii et me valime nagu kahte inimest korraga. Kas te olete nõus, et abikaasal peaks tõepoolest ikkagi mingid hüvitised olema sellega seoses? Me läheme teadlikult selle daami n-ö valgesse majja või Kadriorgu toomise peale.

Meie puhul siis roosasse majja, jah. Paraku elu ei ole täiuslik. Peaaegu kümme aastat tagasi, kui Eestis praegune president valiti, oli tal naine, kes nüüd ei ole enam tema abikaasa. Ja loomulikult valiti presidenti, kelle abikaasa oli teada ja tuntud ning kelle puhul kõik eeldasid, et ta hakkab esileedi rolli täitma. Me ei sea praegu kahtluse alla seda, kas presidendi abikaasal peavad olema teatud hüved ja kas need hüved peaksid jätkuma ka peale ametiaja lõppu. Me lihtsalt leiame, et need üheksa aastat, mis üks abikaasa täitis Kadriorus oma rolli, ei saa olla vähem tähtsad kui need mõned kuud, mil uus abikaasa seda rolli täidab.

Jüri Adams, palun!

Lugupeetud härra ettekandja! Kas teil ja teistel teie fraktsiooni inimestel oli mahti või võimalust seda eelnõu ette valmistades tutvuda selle seaduse sünnilooga? Ma oletan, et see oli kunagi valitsuse eelnõu. Kas see säte, mille muutmist praegu teie eelnõu soovitab, oli hiljem Riigikogus siia juurde lisatud või oli algselt sees? Ja kas tollastes diskussioonides tõstatati ka küsimus, mis saab siis, kui abielu lahutatakse ja uuesti abiellutakse?

Jaa, sellest oli juttu. See on suhteliselt ammune seadus, see praegune presidendi ametihüve seadus. Tegu oli president Meri aegse algatusega. Niipalju kui meie oleme aru saanud, tuli see Meri enda poolt, ehkki seda liigutati teiste institutsioonide kaudu. Vahepeal sinna väga palju midagi juurde kirjutatud ei ole, mõtlen neid hüvesid. Kui ma õigesti mäletan, siis oli see kas 1996. või 1997. aastal ehk see ei olnud Meri esimesel ametiajal või tema ametiaja alguses, aga tookord see säärasel kujul sisse kirjutati. Minu meelest seda seadust hiljem väga palju ei ole kohendatud. Nii et see on meie taasiseseisvusaja esimese presidendi soovide järgi tehtud seadus.

Urve Palo, palun!

Aitäh, aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Kuna siin on nii küsimustes kui ka teie vastustes kõlanud, et see, kes n-ö kaasa tuleb, on daam, siis ma küsin, kas teie jaoks võiks ka olla täiesti okei, kui see, kes kaasa tuleb, on härra ja president on proua?

Ma juba kartsin, et sa küsid, et kas mõlemad võiksid olla härrad. Meie jaoks on loomulikult täiesti normaalne, kui Eestis kõrgemaid ameteid peavad naisterahvad. Näidake mulle väärikaid kandidaate ja ma olen iga kell nõus neid toetama. See ei ole kindlasti probleem. Küll aga rõhutan üle, et meie jaoks on oluline, nagu ma enne mainisin, eluterve ja eeskujulik pereelu. Meie jaoks see tähendab kindlasti seda, et see ei ole lahutatud perekond, ja me eeldame ka, et see on erisooline perekond.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Kuna Evelin Ilves oli üheksa aastat presidendi abikaasa ja tegi seda tööd – vahest tööks ei tohiks seda küll nimetada –, siis kas talle pakutakse ka ümberõppe võimalusi, kui tal see nn töösuhe lõppes?

Ütleme niimoodi, et ta ei teinud tööd, ta oli selles rollis. Kuidas ta selle rolli välja kandis, on igaühe subjektiivselt hinnata. Oma vaimse tervise huvides ma üldiselt jälgin Eesti meediat võimalikult vähe ja selles osas, mida ma jälgin, on seltskonnaelu kaal kõige väiksem. Nii et ma täpselt ei tea, millega ta praegu tegeleb, aga on jäänud mulje, et tegemist on energilise inimesega, kes kogu aeg midagi uut ette võtab, leivaküpsetamisest rulluisutamiseni. Kindlasti ta leiab endale tegevust.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! See on loomulikult huvitav debatt, aga minu arvates te olete natuke liiga palju rõhunud kvantiteedile ja vähem kvaliteedile. Sest lõppkokkuvõttes valib rahvas kas ise – meil küll mitte – või oma esindajate kaudu presidenti. President valib omale abikaasa. Vähemalt teoreetiliselt on võimalus, et kunagi saab Eesti presidendiks ka erakordselt n-ö naisteuljas mees, kellel tema ametisoleku aastate jooksul on õige mitu abikaasat. Miks te ei ole lähtunud sellest loogikast, et kuna president valib omale abikaasa, siis me tunnustame tema abikaasana seda, kes tal on viimane. Nii nagu elektroonilise valimise ajal me võime valida õige mitu korda, aga lõppkokkuvõttes jääb kehtima viimane valik.

Selle eelnõu loogika on risti vastupidine. On neid abikaasasid siis nii palju, kui on, igaüks saab hüvitist nende päevade eest, kui ta seda esindusrolli kannab, nii hästi või halvasti, kui ta kannab. Kui viimane päev on see, mis loeb, siis võib-olla me motiveerime pisut valesti kogu seda presidendi eraelu. Meie loogika on teistsugune.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Õnneks või õnnetuseks me ei tea, kes tuleb järgmiseks presidendiks ja mis elukombed tal on. Aga minu küsimus on selline: kas teie eelnõu kohaselt reguleeritavad presidendi abikaasa hüved laienevad tulevikus ka mõne teise presidendi registreeritud elukaaslasele?

See ei ole selles seaduses kuidagi reguleeritud. See peaks olema reguleeritud mõnes teises seaduses, kuidas me elukaaslasi Eestis registreerime või ei registreeri. Teoreetiliselt võib seesama saal siin ka polügaamia seadustada. Siin eelnõus on lihtsalt kirjas, et abielus oldud päevad suhestatakse presidendi ametisoleku aja päevadega.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus: mitu korda te olete enne pulti tulekut hinnanud ühe või teise seaduse riigi seisukohalt oluliseks või väheoluliseks? Mõnikord te väidate, et mingi seadus ei ole riigi seisukohalt väga oluline, aga mõne teise seadusega on vaja tegelda. Minu küsimus on, kui oluliseks riigi jaoks te kümnepallisüsteemis hindaksite oma eelnõu.

Me ei ole sellist palliskaalat kasutanud. Ma arvan, et Riigikogu ja kõik Riigikogu liikmed peavad olema võimelised korraga kõndima ja nätsu närima, st tegelema nii väga oluliste, keskmiselt oluliste kui ka vähem oluliste asjadega. Kõik sõltub ju väga palju sellest, mis on meie mõõdupuu. Kui tegu on rahalise mõõdupuuga, siis on üks konkreetne seadus olulisem kui teine. Kui on tegu moraalse mõõdupuuga, siis on jälle mõni teine seadus olulisem kui esimene. Ja võib olla ka mingisugune bürokraatlikku koormust tekitav seadus, millel ei ole väga suurt rahalist ega moraalset mõju, aga see on ikkagi oluline. Nii et kõik sõltub sellest, millise mõõdupuuga seda eelnõu võtame. Praegu on kindlasti mängus veel omaette mõõdupuu – avalikkuse huvi või rahva meelsus. Rahvas eeldab või ootab midagi. Me ei räägi juriidilises mõttes õigustatud ootusest, vaid räägime sellest, et inimesed leiavad, et üks või teine asi, isegi kui see on väike asi, tuleks korda ajada. Ma pakun, et see eelnõu kuulub sellesse kategooriasse.

Eiki Nestor, palun!

Mu küsimus on selline. Teatavasti jagatakse meil ajakirjandus kuidagi asjalikumaks ja siis selliseks meelelahutuslikumaks, mille kohta öeldakse ka, et see on kollane. Kas eelnõu algatajad ei arva, et see värvus kandub sellise arutelu tagajärjel üle ka Riigikogule?

Ei arva, kindlasti ei arva! Ja kollase meedia kõrval on meil muidugi ka roosa meedia, eks ole. Ma arvan, et Riigikogu mainet kahjustavad oluliselt rohkem mõned muud asjad, millega siin tegeldakse või tegelemata jäetakse. See arutelu kindlasti ei kahjusta Riigikogu mainet.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Siin kõlas küsimus, kui oluline see eelnõu on. Kas sa jagad minu arvamust, et see eelnõu on olulisem kui pidev eurodirektiivide vastuvõtmine siin saalis? Tegelikult see seadus võeti vastu ühe inimese pärast, kelle nime ma ei hakka siin ütlema. Kas ühe inimese pärast seaduse vastuvõtmine ja selle üle arutlemine on arukas või ei ole?

Ma olen nõus, et meil on päevakorras olnud eelnõusid, mis on tänasest märksa vähem olulised, ja meil on olnud päevakorras eelnõusid, mille puhul tegelikult valikut ei ole olnud. Praegu on meil valikuvõimalus, selle eelnõu üle otsustamisel on meie enda teha, mismoodi me Eestis elu korraldame. Mis puudutab ühte inimest või ühte-kahte inimest, siis maailm on kahjuks nii seatud, et inimesed ei ole võrdsed. Mõnede inimeste tegemised ja tegemata jätmised puudutavad ja mõjutavad rohkemaid inimesi kui teiste omad. Ja nende puhul, kelle tegemised puudutavad paljusid, võib vabalt olla vaja tegelda individuaalselt nendega.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Küsimus on selline. Seadusloome heas tavas on punkt, mis ütleb, et küsitakse ka nende arvamust, keda konkreetne eelnõu puudutab. Pean silmas näiteks kodanikuühiskonna organisatsioone. Praegusel juhul neid subjekte on väga vähe. Kas te olete küsinud ka presidendi või tema kantselei arvamust või teiste arvamust, keda see eelnõu puudutab?

Aitäh! Ei ole küsinud, ei ole pidanud vajalikuks.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Andre Sepa!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjon arutas Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse muutmise seaduse eelnõu 168 oma 7. märtsi ja 8. märtsi istungil. Komisjoni koosolekust võtsid osa ka algatajate esindaja Henn Põlluaas ja Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Ebe Sarapuu.
Eelnõu arutelu komisjonis võib jaotada kolme n-ö põhiossa. Esimeses saime ülevaate sellest, miks seaduse tekst selline on ja kuidas need hüved, mis on presidendi ametihüve seaduses sätestatud, kujunesid. Ka väljavõtetest, mis kajastavad kujunemise protsessi, selgub, et selle seaduse puhul mängis rolli presidendi eeldus, et ta jätkab ka pärast ametist lahkumist esindusfunktsioonide täitmist ning kujundab riigi mainet nii kodu- kui ka välismaal. Selline tegevus toob endaga kaasa kulutusi ja selle probleemi lahendamiseks määratigi presidendi abikaasa ning ametist lahkunud presidendi ametihüved. 1996. aasta oktoobrist hakkaksid need hüved kehtima. 2006. aasta märts on aga meile kõigile meelde jäänud kahetsusväärse kuuna, mil me kaotasime oma esimese taasiseseisvuse aja presidendi. Ilmselt sellel oli ka oma mõju selle seaduse edasisele käekäigule.
Teises grupis me arutasime eelnõu sisu, mille EKRE oli meile ette pannud. Komisjonis avaldati arvamust, kuidas pakutud proportsioon võiks kujuneda – kas see võiks olla päevadepõhine või presidentuuri aja põhine, viis aastat pluss viis aastat või ainult viis aastat.
Ja kolmanda plokina me arutasime seda, kui ajakohased on sellised hüved üldse, ka need, mida eelnõu ette paneb. Kui oluline üldse on, kas elukaaslase näol on tegemist abikaasaga või mitte? Kui abikaasa vahetub, mis siis saab, ja kui vajalik ikka on selle 20% n-ö esindustasu maksmine? Olgu märgitud, et seadus näeb ette ametist lahkunud presidendile pensioni 75% ulatuses tema palgast, mis iseenesest peaks ju katma kõik kulud, mis tekivad hilisemaid esindusfunktsioone täites temal ja tema abikaasal.
Me kuulasime ära ka Vabariigi Valitsuse seisukoha. Valitsus ei toeta seda algatust ja leiab, et kui lähtuda eelnõust 168, mis meil laual on, siis peaks ka presidendi lahutatud abikaasa hakkama proportsionaalselt presidendi kõrval oleku ajaga esindusülesandeid täitma. See on ebaloogiline. Tõepoolest, kuidas see reaalsuses välja kujuneks?
Selliste arutelude tulemusel me jõudsime ka otsustusteni. Algul otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. märtsiks, teisel menetlemispäeval seda otsust muudeti ja asendati see 17. märtsiga. Tehti ka ettepanek seaduseelnõu tagasi lükata (poolt hääletas 5 komisjoni liiget, vastu 4, erapooletuid ei olnud) ja määrata ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liige Andre Sepp (konsensusega). Aitäh!

Aitäh! Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Urve Palo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Minu teada praegune seadus näeb ette, et ka juhul kui pärast presidendi ametiaja lõppu presidendipaar lahutab, saab abikaasa riigipoolset hüvet edasi kasutada. Minu teada on see nii. Kui see on nii, siis ma küsin, kas te arutasite kogu seda küsimust selle nurga alt, et tõepoolest, kui on olukord, et presidendiproua või -härra on jõudnud olla selles rollis lühikest aega, pool aastat või ükskõik kui lühikest aega, ja abielu lahutatakse hiljem paari aasta pärast, kas siis on põhjendatud, et ta neid hüvesid riigi poolt edasi saab?

Meie arutelu komisjonis oli päris pikk. Aga loomulikult on veel mitmesuguseid olukordi, mida võiks nagu ennetades läbi mängida. Me siiski ei keskendunud nende olukordade läbimängimisele ega analüüsimisele. Aga kindlasti võib ette tulla väga erinevaid olukordi, kui meie pakutud muudatus rakendatakse.

Enn Eesmaa, palun!

Aitäh! Sa rääkisid, millisest loogikast teie komisjon lähtus ja millise lõpptulemuseni teie arutelu viis. Nii et tegelikult me räägime praegu nendel teemadel teoreetiliselt. Ka minu küsimus lähtub sellest, et mõningad ideed tulevad uuesti päevakorrale, ainult et mingisuguses teises vormis. Sellepärast ma küsin ikkagi sellest lähtudes, et president valib omale abikaasa, rahvas valib presidendi, abikaasat ta ei vali. Ma ei kujuta hästi ette, et mõni inimene hakkab presidenti valima selle järgi, et ahaa, tal on hästi võluv või kena abikaasa. Juhul kui läheb niimoodi, nagu siin on praeguse presidendi puhul läinud, et on olnud lahutus ja tekib uus side ja seos, tekib uus abikaasa, siis kas president ei või natuke haavuda selle pärast, et ühiskond tähtsustab kunagist abikaasat, kellega tal ei ole enam midagi ühist, rohkem kui seda, kes on ta praegune abikaasa? Teoreetiliselt võib endiste abikaasade vahel isegi vaen olla.

Aitäh väga hea ja sisuka küsimuse eest! Konkreetselt me komisjonis seda kaasust ei käsitlenud. Aga ma kordan üle: presidentuuri lõpetanud presidendile näeb seadus ette pensioni, mille suurus on 75% tema palgast, mis peaks iseenesest katma kõiksugused kulud. Seadus ei kirjuta ette, milleks seda pensioni kasutatakse. Võimalik, et president soovib talle makstavat raha kasutada ka oma eelmise abikaasa või laste toetamiseks ükskõik kas presidentuuri ajal või pärast seda. Ülalpidamiseks ette nähtud raha kulutamine on tema enda otsustada. Ka anname me nii ühiskonnale selge signaali, et perekond on loodud selleks, et olla koos, olla armastatud, kasvatada lapsi ja nende eest alati hoolitseda. Seda toetab ka meie perekonnaseadus. Samas on see signaal ka selle kohta, et riik ei võta endale kohustust rahvaesindajate soovil erinevaid case'e lahendada.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Kui eelmine ettekandja vastas küsimusele, siis Keskerakonna saadikud küsisid, kui suureks ta peab kümne palli skaalas selle eelnõu tähtsust. Ma küsin natuke teises võtmes. Kuidas teie kui põhiseaduskomisjoni liige ja rahvaesindaja hindate presidendi institutsiooni, tema perekonda ja abikaasasid puudutavaid küsimusi avaliku huvi seisukohalt? Kas see riivab mingil määral rahva õiglustunnet, kui president vahetab abikaasasid nagu autosid? Kas see mõjutab rahva moraalitunnet, nii et me peaksime sellega siiski mingil määral tegelema ja andma suunise, et president on eelkõige rahva teener, kes ei tohiks keskenduda abikaasade vahetusele?

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele on Eesti iseseisev parlamentaarne demokraatlik vabariik ja presidendi institutsioon on meie põhiseaduses selgelt määratletud. Määratlemata on jäetud muud asjad, nagu näiteks täna siin arutatav presidendi abikaasade või suhete küsimus. See, kuidas rahvas millessegi suhtub ja kuidas laia avalikkusega diskussioone peetakse, on selle saali igapäevase arutelu teema. Ma soovin kõikidele kolleegidele jõudu ja edu arutamisel selle üle, kuidas sotsiaalselt tundlikke teemasid ühiskonnas lahatakse ja kuidas nende kohta tagasisidet saada.

Hea ettekandja, ma tänan teid, rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Mart Helme. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Austatud saal! Mõned mõtted, mis tekkisid selle küsimuste-vastuste vooru ja kogu selle arutelu käigus. Üks väike täpsustus. Endise diplomaadina sain ma välisteenistustasu ja võin öelda, et välisteenistustasu puhul on ette nähtud ka lisakompensatsioon abikaasa asukohamaal viibimise puhul, st kui ta on teises riigis kaasas, ja mingi tasu on ka laste puhul. Kuid – ja see on oluline – seda raha makstakse ainult sel juhul, kui ollakse ametlikult abielus ja ülalpidamisel olevad lapsed on seal maal kaasas. See on niisugune väike täpsustus, mis võib-olla infokilluna sobib sellesse mosaiikpilti, millest me praegu seoses presidendi institutsiooniga räägime.
Nüüd, kogu selle arutelu juures torkas väga kõrva üks asjaolu. Me just nagu teeksime seda seadust ainult mõne inimese pärast, president Ilvese pärast, kes on kolmandat korda abiellunud, Evelin Ilvese pärast, kes nüüd jääb pika ninaga, ning Ieva Kupce, õigemini Ieva Ilvese pärast, kes hakkab kogu oma ülejäänud elu saama Eesti maksumaksja toetust. Ei, me ei tee nende inimeste pärast seda seadust! Meie ettepanek vaatab kaugemale. Ma soovitan kõikidel lugeda ka eesti keeles ilmunud raamatut "USA esimesed leedid". Seal räägitakse kümnetest ja kümnetest naisterahvastest, kes on olnud Ameerika presidentide kõrval. Kõik nad ei ole olnud abikaasad, mõned on olnud tütred, mõned on olnud lähisugulased või muud naisterahvad, kes on lihtsalt kaasatud, kui on olnud tseremoniaalsed üritused, mille puhul on naishinge kõrvalviibimine väga oluline ja ütleks, et ka poliitikale kaasaaitav.
Vaatame tulevikku! Kui me usume Eesti Vabariiki – ja ma usun, et me kõik usume Eesti Vabariiki –, siis saab meil olema järgmine president juba käesoleval aastal ja seejärel viie aasta pärast kas sama inimene jätkab või on uus president. Ja seejärel jälle uus ja jälle uus ja jälle uus ja jälle uus. Ja neil on eri abikaasad. Mõned presidendid on ehk vallalised, mõned võtavad võib-olla oma tütre kaasa tseremoniaalsetele üritustele. Mõtleme pikemalt ette ja mõtleme laiemalt! Ärme mõtleme ainult Ilveste peale! Neid on kolm tükki praegu selle pildi peal, aga see pilt ei ole täielik. Nad on ühes pildinurgas ja kui see pilt on elav pilt, siis nad sellest nurgast tasapisi kaovad. Mõtleme selle peale, et järgmine president on võib-olla Rebane, siis tuleb Karu, siis tuleb Hunt ja siis tuleb uuesti võib-olla Ilves – ka see pole välistatud –, siis tuleb Nugis ja siis tuleb Kärp ja siis tuleb võib-olla Kask, Mänd, Kuusk jne. Mõtleme selle peale! Me teeme seadust, mis näeb ette hüvede õiglast jaotamist ka nende puhul, kellest meil praegu aimugi ei ole. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Vabaerakonna fraktsiooni esindaja Jüri Adamsi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud rahvaesindajad! Kui me vaatame natuke kõrgemalt selle seaduseelnõu üle käivat diskussiooni, siis me peaksime nägema, et tegemist on Riigikogu seisukohalt teatud tüüpsituatsiooniga. Kui kunagi on vastu võetud üks seadus, mille rakendamisel on tekkinud niisugused probleemid, mis praegu on selle eelnõu aluseks, siis ainuke, mida me saame ütelda, on see, et tegu on praakseadusega. Vastuvõtmise ajal oleks vähemalt juhtiv komisjon ja muidugi ka saalis viibijad pidanud mitmesugused võimalused läbi mõtlema. Ma olen üldse olnud arvamusel, et seaduste tegemisel on suhteliselt vähe tähtsust sellel heal kavatsusel, mis pannakse eelnõusse sisse, ja nii tuleks põhjalikult läbi mõelda kõikvõimalikud seaduse äpardumise ja ka kuritarvitamise võimalused. Aga siin me oleme. Ja praegusel hetkel on küsimus, kuidas me läheme edasi.
Meile on soovitatud arvata see seaduseelnõu menetlusest välja. Muidugi võib seda teha, aga mis siis edasi saab? Probleem ju on, järelikult tuleb kas teine algatus valitsuse või kellegi muu poolt. Meil ei ole praegu vastust, mis sellest probleemist edasi saab. Ja meie jaoks omakorda on küsimus, et tõenäoliselt tuleb meil lähimatel aastatel vähemalt kord aastas, aga võib-olla ka kaks-kolm korda aastas tegemist teha mõne 15–20 aasta taguse lihtsameelselt vastu võetud praakseadusega, mille parandamist elu meilt nõuab. Kas see on nüüd kõige targem, et me hääletame selle praegu menetlusest välja ja jätame asja parandamata?
Natukene asja sisust. Kõigepealt, mulle ei meeldi üldse termin "ametihüve". Ma ei tea, kust see pärit on, ilmselt on see eesti keelde tulnud saksa keele eeskujul. Mitmel põhjusel see mulle aga ei meeldi. Esiteks sellepärast, et vähemalt minu jaoks on vastanduvate sõnade paar "hüve" ja "pahe". Kui keegi saab rääkida ametihüvedest, siis mul tekib kohe küsimus, vähemalt peas, mis on siis ametipahed. Nüüd see väide, et pärast presidendi ametiaega presidendi töö ei lakka. See töö peaks olema asi, mida me kõik näeme ja teame. Meil ei ole sellist võimalust olnud. Aga isegi kui mõni endine president ütleks, et tema ei taha pärast ametiaja lõppu enam üldse oma endiste asjadega tegelda ja isegi mitte inimestega sel teemal rääkida, siis tõenäoliselt ühiskond surub talle seda peale. Sellepärast et rahva teadvuses või väga paljude valijate teadvuses on inimesed, kes on olnud riigipead, seda ikka edasi, nii kaua kuni nad vähegi on võimelised poliitilises elus osalema. See on minu arvates põhiline, mis on selle seaduse taga. Just sellepärast on peetud vajalikuks, et riik toetaks nende inimeste tegutsemist ka edaspidi, isegi kui ei ole tegemist pensionäriga.
Üldiselt on sellel ametihüvede komplektil kaks olulist sisulist külge. Üks on see eelnimetatud n-ö jätkutöö tasustamine. Teine on muidugi eripension. Mõlemad on siin taga. Siin on ka mitmesuguseid kombineerimisvõimalusi. Aga on õige, et selle seaduse kunagised kirjutajad lähtusid niisugusest mudelist – või oli see neile ideaaliks –, et Eestis hakkavad olema riigipead, kes tõenäoliselt on abielus ja on ka sellises abielus, et abikaasa aitab riigipead tema töö juures, nii nagu see on üsna tavaline Euroopas ja nii nagu ka paljud valijad eeldavad. Ja lähtutakse ka eeldusest, et tõenäoliselt see koostöö jätkub ka peale riigipea ametisoleku lõppu. Aga elus on tegelikult palju võimalusi. Praegu me oleme näiteks olukorras, et on toimunud abielulahutus ja me ei tea, kuidas sellesse selle seaduse valguses suhtuda. Ja tulevikus võib meil olla ka riigipea, kellel on selline abikaasa, kes keeldub igasugustest avalikest ülesannetest. Ka see on võimalik ja paljud teised asjad samuti. Nii et see küsimus ei ole lihtne.
Ma arvan, et õige lahendustee me leiaksime, kui me kõike seda, mida me ametihüvede all mõistame, käsitleksime ühtse tervikliku paketina ja kui me seadusest kõrvaldaksime eraldi abikaasa tasu. Tõenäoliselt tuleks siis leida mingisugune mehhanism, kuidas jagada sellest üldisest paketist osasid mitme inimese vahel, juhul kui see jagamine peaks vajalikuks osutuma. Samas on täiesti võimalik, et paljudel juhtudel vajadust jagada ei teki. Minu arvamus on praegu see, et kui me hääletame selle eelnõu menetlusest välja – mis paistab olevat valitsuskoalitsiooni poliitiline otsus –, siis tuleks meil leida hästi kiiresti selle seaduse teemaga edasitegelemiseks teine võimalus, võib-olla parem võimalus. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 168 esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 168 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 40 Riigikogu liiget, vastu 23 ja erapooletuid ei ole on eelnõu 168 esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.
Head ametikaaslased, meie tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös!

Istungi lõpp kell 12.17.