Austatud kolleegid, Riigikogu liikmed, tähelepanu! Alustame Riigikogu täiskogu esimese istungjärgu seitsmenda töönädala teisipäevast istungit. Kas Riigikogu liikmetel on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi? Jah, kolleeg Rainer Vakra, palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Keskkonnakomisjoni nimel on mul au anda üle kaks otsuse eelnõu. Esiteks, seoses Riigikogu XII koosseisu volituste lõppemisega ja lähtudes keskkonnatasude seaduse § 56 lõikest 1, teeme ettepaneku kutsuda SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogust tagasi Aivar Kokk, Kalev Kotkas, Tõnis Kõiv ja Rein Randver ning nimetada SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu liikmeteks Aivar Kokk, Valeri Korb, Kalvi Kõva ja Mati Raidma. Teine eelnõu on algatatud seoses Riigikogu nimetatud Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikmete volituste lõppemisega. Lähtudes metsaseaduse § 49 lõike 3 punktist 1, teeme ettepaneku nimetada Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikmeteks Jaanus Marrandi ja Andres Metsoja. Aitäh!

Rohkem eelnõude ega arupärimiste üleandmise soovi ei ole. Olen vastu võtnud kaks eelnõu. Riigikogu juhatus menetleb neid kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Head kolleegid, nüüd teated. Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis Eesti-Maroko parlamendirühma asutamiskoosolek, mille kokkukutsuja on Andre Sepp, ja inimõiguste toetusrühma asutamiskoosolek, mille kokkukutsuja on Mart Nutt.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohal on 91 Riigikogu liiget, puudub 10.

Läheme tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Panga 2014. aasta aastaaruanne. Ettekandja on Eesti Panga president Ardo Hansson. Palun! Ettekandeks on aega kuni 20 minutit. Igal Riigikogu liikmel on võimalus esitada üks suuline küsimus ja läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide esindajad.

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud ...

Kolleegid, tähelepanu!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna esitlen teile Eesti Panga kokkuvõtet 2014. aastal toimunust. Annan teile ülevaate euroala majandusest ja rahapoliitikast ning räägin Eesti majandusest ja keskpanga tegevusest möödunud aastal.
2014. aastal euroala kui terviku majandus kasvas, kuid riigiti oli olukord ebaühtlane ning kokkuvõttes jäi mullune kasv prognoositust veidi väiksemaks. Selle aasta alguse andmete põhjal võib öelda, et majandusaktiivsus euroalal taastub mõõdukas tempos.
Euroala konkurentsivõime on kriisist taastumise käigus paranenud, kuid siingi on olukord riigiti erinev. On edukalt reforme läbi viinud riike, aga on ka riike, kus reformid on kas peatunud või tagasi pöördunud. Ma tahan rõhutada, et pikaajalist majanduskasvu on võimalik tagada ainult reformidega, mis tõstavad majanduse konkurentsivõimet. Euroala keskpangad saavad lühiajaliselt majandusele tuge pakkuda, kuid sellel on oma hind ning tegu saab olla ainult lühiajalise toega. Keskpangad ei ole kõikvõimsad ning reformide tegemine ja reformide vajaduse selgitamine on ülesanne, mis langeb valitsuste ja parlamentide õlgadele.
Rahapoliitika vaatepunktist oli eelmine aasta euroalal aktiivne. Euroala inflatsioon ja turuosaliste inflatsiooniootused olid eelmisel aastal languses ning selle mõjul jätkasid euroala keskpangad toetavat rahapoliitikat. Toetaval rahapoliitikal oli kolm põhielementi. Esiteks, Euroopa Keskpanga nõukogu otsusega alandasime rahaliidu ajaloo madalaimale tasemele intressid, millega kommertspangad saavad euroala keskpankadest laenu võtta. Teiseks pakkusime pikemaajalist, kuni nelja-aastast suunatud laenuraha euroala pankadele. On oluline, et madalad intressimäärad jõuaksid reaalmajandusse ja head äriprojektid saaksid pankadelt mõistlikel tingimustel rahastuse. Kolmandaks käivitasime erasektori käes olevate varade ostmise, sh alustasime selle aasta märtsist riigivõlakirjade ulatuslikku ostu. Pole saladus, et ma ei olnud valitsuse võlakirjade ostmise plaani pooldajate hulgas. Kuigi esimesed tagasihoidlikud edu märgid on paista, peame siiski teadvustama kaasnevaid riske. Eelkõige pean ma silmas moraaliriski, mis väljendub selles, et mõnel valitsusel võib väheneda soov võtta ette reforme. Võlakirjade massilise ostuga kaasnev intressilangus teeb valitsustele laenuintressid ajutiselt soodsamaks. Seda ei tohiks kasutada argumendina, et vajalikke, kuid valulikke reforme tulevikku lükata. Intressid on soodsad vaid ajutiselt ja pakuvad valitsustele tuge muudatuste elluviimise ajal. Kui valitsused eiraksid Euroopas kokkulepitud eelarvereegleid ja hakkaksid võlakoormat veelgi suurendama, siis on keskpankade ettevõetud sammudest väga vähe abi.
Rahapoliitika kõrval oli euroala keskpankade teine tähtis ülesanne möödunud aastal ühtse pangandusjärelevalve käivitamine. Selle süsteemi töölesaamine ning suurimate Euroopa pankade varade põhjalik hindamine nõudis keskpankadelt ja finantsjärelevalveasutustelt palju tööd. Selle töö tulemusel võime olla kindlad, et Euroopa suuremad ja olulisemad pangad on eri riikides ühtse mõõdupuuga hinnatud ja valvatud. Eestis on ühtsele järelevalvele allutatud Swedbank ja SEB Pank.
Tuleme nüüd Eesti majanduse juurde. Vaadates lähemalt Eesti majanduse olukorda, tuleb tõdeda, et Eesti majanduskasv tuli 2014. aastal eelkõige siseturult, eelkõige eratarbimise tõttu. Sisemaist tarbimist suurendas hõive kasv, tööpuuduse alanemine, jõuline palgakasv ning samaaegne hinnataseme langus. Palgad kasvasid kiiresti sisuliselt nullinflatsiooni tingimustes. 2014. aastal kujunes majanduskasv küll kiiremaks kui 2013. aastal, kuid tuleb arvestada, et sellist kasvutempot nagu eelmise kümnendi buumiaastatel edaspidi loota pole. Harjumuspärasest madalama kasvuga on raske leppida, kuid majandustõdedest pole pääsu. Eesti majanduse ja rahvastiku praeguses arengujärgus jääb pikemat aega jõukohane kasv märgatavalt madalamaks, 3–4% juurde.
Eesti tarbijahinna inflatsioon langes eelmise aasta juunis esimest korda pärast kriisi alla nulli. Kui neli aastat varem oli hinnalangus laiapõhjaline, siis lõppenud aastal põhjustas selle peamiselt energia ja toiduainete odavnemine. Sellel aastal Eesti Pank hinnakasvu ei prognoosi, kuid palgakasv lükkab tagant kodumaiste toodete ja teenuste hindu.
Kiirelt kasvavate tööjõukulude üks põhjusi on olnud tööealise elanikkonna vähenemine. Tootlikkuse kasvu ületav palgakasv ohustab pikemas plaanis aga Eesti majanduse konkurentsivõimet. Ettevõtted on võimelised ajutiselt katma tööjõukulude kiiret kasvu kasumipuhvrite abil, kuid pikemas vaates see võimalus paratamatult ammendub. Vähenev kasum ohustab ettevõtete võimalusi investeerida tootlikkuse kasvu ja inimkapitali, et teha keerukamat ja kallihinnalisemat tööd. Olen seda korduvalt öelnud ja tänagi väärib see kordamist: Eesti majandusarengu võtmeküsimus on see, kuidas teha senisest keerukamat tööd väiksema töötajate arvuga.
Palgatulu ja majapidamiste tarbimise kiire kasv suurendasid eelmisel aastal ka maksutulu, mis omakorda parandas riigi rahanduse seisukorda ning aitas eelmise aasta riigieelarve väiksesse ülejääki. Ettevaates on oluline, et valitsus peaks kinni eelarvestrateegias kokkulepitud nominaalse eelarvetasakaalu saavutamise ja reservide taastamise eesmärkidest.
Siinkohal tahan kommenteerida seoses keskpankade võlakirjaostude ja kaasneva intressilangusega levinud uskumusi või suisa veendumusi, et tegu on tasuta lõunaga ja Eesti on sellest ilma jäänud, kuna Eesti riik ei anna välja võlakirju. Me teame kõik, et tasuta lõunaid ei ole olemas. Isegi kui keskpank ostaks neljandiku valitsuse võlakirjadest, siis ikkagi on tegu võlaga, mis tuleb tagasi maksta. Eesti majanduse kui terviku jaoks võib uute investeeringute rahastamine riigivõlakirjadega olla ebaefektiivne ka siis, kui üksikud projektid on head. Praegust väikest tööpuudust ja kiiret palgatõusu arvestades läheks suur osa riigivõlakirjade emiteerimise kaudu saadud lisarahast n-ö kaotsi, sest taristuprojektide elluviimise eest tuleb maksta varasemast märksa rohkem. Lisaks tekitaksid riigi ajutise iseloomuga suured ehitusprojektid Eestis majandus- ja sotsiaalseid probleeme, sest pärast nende projektide lõppemist jääks märgatav osa teistest sektoritest ülesostetud töötajaid rakenduseta. Tuleb aru saada, et Eesti saab lühiajalist kasu euroala keskpankade sooritatavatest võlakirjaostudest. Finantsturud toimivad ühendatud anumate printsiibil: kui kuskil piirkonnas muutuvad intressid soodsamaks, siis see mõju kandub üle ka mujale. Euroalal alanenud intressid tähendavad, et Eesti ettevõtjad ja majapidamised saavad soodsamalt laenu. Samuti saab vajaduse korral soodsamat laenu Eesti riik. Kui soodsamate rahastamistingimuste toel kogub hoogu Euroopa majandus, siis võidavad sellest ka Eesti eksportivad ettevõtted. See on eesmärk, mille saavutamisele soovib kaasa aidata ka võlakirjade ostu programm.
Kokkuvõtet tehes tahan Eesti majanduse kohta öelda, et meie majanduse kasvutempo on olnud rahuldav, sest maailmamajanduses on omajagu ebakindlust ning mitmel Eesti olulisemal eksporditurul on pikaleveninud kasvuprobleeme.
Eelmisel aastal pingestunud geopoliitilised suhted, sh kaubandussanktsioonid Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, on jätnud jälje ka Eesti majandusele, kuid õnneks mitte sügava. Eesti eksportijad väärivad tunnustust, sest on üles näidanud paindlikkust uute turgude leidmisel. Eksporti on suudetud kasvatada ka olukorras, kus välisturul on hinnad pigem languses, samal ajal kui siinsed tootmiskulud palkade kiire tõusu toimel kasvavad. Tõsiasi, et Eestist pärit kaupade ja teenuste turuosa meie kaubanduspartnerite juures on suurenenud, tõendab, et Eesti eksporttoodang on rahvusvahelisel turul konkurentsivõimeline.
Tulen lõpuks Eesti Panga tegevuse juurde. Eesti Panga seadus on meile pannud väga mitmeid ülesandeid. Esimene ülesanne on hoida hinnakasv madala ja stabiilsena, kujundades teiste euroala keskpankadega ühist rahapoliitikat ja seda Eestis ellu viies. Teiseks peame hoidma siinset finantssüsteemi stabiilsena, sest tugevad ja toimivad pangad on majanduskasvu üheks eelduseks. Lisaks peame riiki varustama kvaliteetse sularahaga, tegema õigeaegset ja kvaliteetset statistikat, haldama ja investeerima riigi välisvaluutareserve ning nõustama Vabariigi Valitsust. Eelmisel aastal saime selle kõigega hakkama.
Mullu andis Riigikogu eelmine koosseis keskpangale senisest selgema mandaadi teha Eestis makrofinantsjärelevalvet ja me oleme seda mandaati sisustama hakanud. Makrofinantsjärelevalve eesmärk on suurendada pankade ja muu finantssektori vastupanuvõimet süsteemsetele probleemidele ning piirata olulisemate riskide kuhjumist. See suund on võetud varasema buumi kokkukukkumise tõttu. Õppetunnid on õpitud. Me saime aru, et on vaja tekitada mingeid instrumente, mida meil varem ei olnud olemas, ja meil peab olema ka julgust vajaduse korral neid instrumente kasutada.
Esimese sammuna kehtestas Eesti Pank kommertspankadele 2%-lise süsteemse riski puhvri nõude. Süsteemse riski puhver on vajalik selleks, et maandada panganduses väikese ja avatud majanduse eripärast tingitud riske. Puhvri kehtestamine ei tähendanud Eestis tegutsevatele pankadele olulisi muudatusi, sest nende kapitalitase ületas kehtestatud nõuet. Tegu oli keskpanga ennetava sammuga tulevikuriskide maandamisel. Teise sammuna jõustasime kolme kuu eest kommertspankadele eluasemelaenude andmise nõuded, mille eesmärk on ennetada võimalikku laenubuumi tulevikus. Keskpanga nõuded ei mõjuta praegu oluliselt laenuturgu, sest pangad käituvad konservatiivselt. Samuti on tegemist ennetavate sammudega juhuks, kui tulevikus peaksid kinnisvaraturul riskid märgatavalt suurenema ja konkureerivad pangad hakkaksid liigselt riske võtma.
Euroala keskpankade viimaste aastate kriisiohjemeetmed on olnud edukad, kuid neil on olnud oma hind. Mitu korda on kasvanud nii keskpankade bilansimahud kui ka sellega seotud riskid. Samas on Eesti Panga laiendatud omakapital suhtena rahapoliitilistesse varadesse euroala keskpankade seas endiselt üks madalamaid. Võrdlus teiste euroala keskpankadega on oluline, kuna ühiste rahapoliitiliste otsuste tegemisel vaadatakse euroala keskpankade kui terviku kapitali ja riskide suhet.
Seetõttu on minu arvates oluline, et Eesti Panga Nõukogu otsustas jätkuvalt suunata kolmveerand keskpanga mullusest 17 miljoni euro suurusest kasumist Eesti Panga kapitali tugevdamiseks. Veerand kasumist ehk 4,3 miljonit eurot kantakse riigieelarvesse. Alates 1992. aastast on Eesti Pank oma kasumist eraldanud riigieelarvesse kokku 133 miljonit eurot.
Võiks ju küsida, milleks keskpangale reservid, kui viimase instantsina on Riigikogu ülesanne Eesti Panka täiendavalt kapitaliseerida. Ajalugu on näidanud, et keskpangad satuvad raskustesse samal ajal üleüldise majandus- või finantskriisiga. Ma tahan teha kõik endast oleneva, et Eesti Pank ei peaks tulema Riigikogult kapitali küsima üleüldise finants- või majanduskriisi ajal. Just selle vältimiseks kogubki keskpank reserve. Mul on hea meel, et Eesti Panga Nõukogu jagab seda vaadet.
Keskpanga varade säilimine ja investeerimine on keskpanga finantsilise sõltumatuse eeldus. Praegune olukord finantsturgudel, kus valitsusvõlakirjade intressimäärad on langenud väga madalale tasemele, pakub keskpangale kui pikaaegsele konservatiivsele rahapaigutajale uusi väljakutseid. Eesti Pank on tegevuskeskkonna muutustele reageerinud ja riske hajutanud, lisades investeerimisportfelli täiendavaid varaklasse ja paigutades raha senisest enamate riikide võlakirjaturgudele.
Eesti Panga investeerimistegevuse kasum ületas eelmisel aastal mitu korda aasta alguses seatud eesmärke ning ulatus 22,8 miljoni euroni. Tänu aasta jooksul langenud intressimääradele olid võlakirjainvesteeringud kasumlikud ning Eesti Panga kasvava aktsiaportfelli tõttu teenisime märkimisväärset tulu ka aktsiainvesteeringutega.
Tulu teenimise kõrval jälgib Eesti Pank hoolikalt oma kulutõhusust, seetõttu panime müüki Maardu mõisakompleksi, mida keskpangal oma ülesannete täitmiseks vaja ei ole. Seda oleks tahtnud teha varem, kuid enne oli vaja mõisa ja mõisaaluste maade kinnistamine lõpule viia. Kulutõhususe vallas väärib mainimist, et Eesti Pangale on lisandunud eelarvenõukogu tehnilise toetamise ja eelmainitud makrofinantsjärelevalve ülesanded ning ka finantsstatistika koostamise maht on kasvanud. Sellele vaatamata on keskpanga töötajate arv umbes niisama suur kui aasta varem ja Eesti Pank on ka praegu Euroopa Liidu kõige väiksem keskpank. Keskpanga põhitegevuskulud kahanesid mullu 17 miljoni euroni, võrreldes aasta varasema 17,4 miljoniga. Nii et viimase kolme aasta jooksul on Eesti Panga eelarve kasvanud tunduvalt aeglasemalt kui riigieelarve või majandus tervikuna, st me oleme nende aastate jooksul muutunud efektiivsemaks. Kuigi keskpanga ülesanne on hoida madalat inflatsiooni ja mitte ajada taga suurt kasumit, on siiski hea tõdeda, et eelmise aasta lõpetasime kasumiga.
Kokkuvõtet tehes soovin toonitada, et Eesti stabiilse arengu ja kasvava heaolu jaoks on oluline, et oleksime ka edaspidi valmis kohanema muutuvate majandusolukordadega, reageerima muutustele läbimõeldult ja samas säilitama oma seni meid väga hästi teeninud konservatiivseid hoiakuid rahandusküsimustes. Tänan teid tähelepanu eest!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile on küsimusi. Kolleeg Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud panga president! Lähiajal on minu arvates Eesti pangandusmaastikul tulemas suured muutused. Kui seni olid meil ühistulise panganduse esindajateks kümmekond edukat hoiu-laenuühistut, siis nüüd, nagu me teame, on Tallinnas loomisel ühistuline pank. Praegu, selle panga loomise esimesel etapil, on huvi selle asja vastu tunduvalt suurem, kui loojad ootasid. Pank on saanud väga populaarseks juba enne tema avamist. Järgmisel aastal astub see pank arvatavasti meie pangandusturule. Kuidas teie Eesti Panga presidendina kommenteerite seda turu või maastiku muutust? Varem pole sellist panka Eestis olnud.

Tänan küsimast! Ma arvan, et seadus on õigesti üles ehitatud, ta ei diskrimineeri ühte või teist omandivormi. Omandivormid on kõik võrdsetel alustel lubatud. Kui keegi tahab turule tulla, siis protseduurid on selgesti kirjas. Finantsinspektsioon on see asutus, kes vaatab need taotlused üle, vaatab äriplaani ja muid näitajaid ning siis teeb otsuse, kas konkreetne pakkumine on õige või mitte. Aga laias laastus on konkurentsi teke kindlasti positiivne. Samas peame vaatama, et pangad oleksid jätkusuutlikult üles ehitatud sellisel moel, et kunagi tulevikus ei tekiks riske, mis näiteks maksumaksjale kohustusi põhjustaksid. Aga see on tehniline küsimus. Ma laias laastus arvan, et me võiksime säilitada positsiooni, et eri liigid on aktsepteeritavad ja teretulnud. Küsimus on konkreetses pakkumises.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud Eesti Panga president! Nii teilt kui ka teie eelkäijatelt on korduvalt küsitud pangateenuste kättesaadavuse kohta ääremaadel. Üks teie asetäitjatest on öelnud, et teie ei saa sundida kommertspanku tagama, et need teenused oleksid kõikjal Eestis kättesaadavad. Ma arvan, et riigil on tegelikult lausa kohustus hoolitseda kõigi inimeste eest, et nad oma raha kätte saaksid. Miks meil puudub siin niisugune riiklik mõtlemine? Teiseks, te rääkisite Euroopa pankade ühtsest järelevalvest. Miks ei ole siis rakendatud näiteks ühtseid teenustasusid eri riikides? Me teame, et põhjapoolsetes maades on pangateenused ju palju odavamad.

Aitäh küsimuse eest! Selle teemaga me oleme tegelnud. Eelmisel korral, kui ma siin seisin, vastasin ma arupärimisele täpselt sellelsamal teemal. See puudutas just sularaha kättesaadavust eri piirkondades. Proovisin siis öelda, et peaks siiski otsima paindlikke lahendusi, mis ühest küljest aitavad saavutada eesmärki, et sularaha oleks kättesaadav seal, kus seda on vaja kätte saada, ja samal ajal oleksid lahendused majanduslikult tõhusad ja mitte ülearu kallid. Selle nimel loodi majandusministeeriumis juba eelmisel aastal töögrupp ja meie osalesime selles töös. Kui ma siin eelmisel korral rääkisin, siis ma pakkusin väga mitmeid ideid, mitte küll konkreetseid ettepanekuid, aga siiski mõtteid, kuidas selliseid probleeme võiks lahendada. Hiljuti hakkas Omniva pakkuma teenust, et toob sularaha koju. See võib olla mõnele inimesele kallis, aga ma võtan Omniva ees mütsi maha, sest ilma selle teenuseta oleks olukord siiski halvem ja võib-olla see teenus kedagi siiski aitab. See kogu probleemi ei lahenda, selle teemaga võiks edasi töötada. Ma ei tea aga ühtegi keskpanka, kelle ülesanne oleks lahendada raha geograafilise kättesaadavuse küsimus. Aga riigis tervikuna, ma arvan, on see debatt käivitunud. Võiks mõelda selle peale, kas saab seda probleemi kuidagi lahendada, kui palju saab panustada Eesti riik või kui palju oleks mõttekas panustada temal ja kui palju kohalikel omavalitsustel, ning kas ka kommertspankadelt võiks paluda, et nad selgemini käiksid välja oma arusaama, kuidas sellist probleemi lahendada. Koostöös tekib kindlasti uusi võimalusi.

Igor Gräzin, palun!

Austatud härra president! Euroopa Keskpank on teeninud väga suure kasumi Kreeka võlakirjade pealt, mis on tegelikult ka täiesti loogiline. Tegemist oli ju kõrge riskiga väärtpaberitega. Nüüd on tekkinud värske idee, et see lisakasum tuleks riikide eelarvete kaudu Kreekale tagastada. Idee on rumalavõitu, aga rahandusministrid on nii otsustanud. See idee, et ausalt teenitud raha Kreekale maksta, tähendab meie seisukohast lihtsalt elava raha Kreekale andmist, sest risk oli reaalne ja ega väärtpaberitootlus ei ole taevast võetud, see on ikkagi riskiga seotud. Risk, jah, minevikus ei realiseerunud, jumal tänatud, see oleks veel puudunud. Aga miks see Kreekale tagasimaksmine toimub? Teiseks, juhul, kui see elav raha hakkab Kreekasse minema, kes siis maksab? Kas maksab pank või maksab riik? Meie eelarves on sellel aastal see summa 3 891 762 eurot.

Aitäh küsimuse eest! Nagu te ütlesite, see otsus tehti kunagi eurogrupis, kus käivad koos euroala rahandusministrid. Nii et see oli valitsuste kollektiivne otsus. See süsteem on üles ehitatud nii, et arvestuslik osa sellest kasumist kantakse üle. Samal ajal kinnitati, et igas riigis säilivad riigisisesed protseduurid, kuidas keskpangad oma kasumit konkreetsel aastal jagavad. Ma arvan, et ei saakski teisiti olla. Kui järsku keegi helistaks keskpangale ja ütleks, et andku nad nii ja nii palju raha, kandku see üle, siis see õõnestaks sedasama keskpanga sõltumatust, mida oleks vaja kaitsta. Nii et otsuse on teinud valitsused. See summa on arvestuslikult umbes niisama suur kui kasum. Senini on kasumit teenitud, aga loomulikult on riskid üleval. Kui me vaatame kaugemas perspektiivis, siis kas puhtraamatupidamislikult tuleb see tehing kasumlik või mitte, seda näitab aeg. Kas see oli õige või vale otsus, ka seda näitab aeg. Aga üks asi, mida peab meeles pidama, on see, et need inimesed, kes seda otsust tegid, sel hetkel kindlasti kaalusid alternatiive. Võib-olla nad leidsid, et mittemaksmise tagajärjena – muuseas, seda raha ei ole veel Kreekale üle kantud, see on praegu fondis ja seda on eri Euroopa riikidest, kui ma õigesti mäletan, praegu kokku umbes 1,8 miljardit – oleks võinud vallanduda mingi hästi negatiivne stsenaarium, mis oleks, ma ei tea, õõnestanud näiteks euroala majanduskasvu ja me oleksime selle võrra vaesemad. Seda peab ka arvesse võtma. Tagantjärele ei tea kunagi sada protsenti täpselt, mis oleks juhtunud, kui oleks teisiti käitutud. Aga kindlasti tehti see otsus osaliselt ka seetõttu, et sel hetkel peeti seda võib-olla kasulikuks mitte ainult Kreekale, vaid ka süsteemile laiemalt. See võib meile kõigile olla kõikidest võimalikest halbadest variantidest üks kõige vähem halb.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud ettekandja, tänan teid väga huvitava ja sisulise ettekande eest! Minu küsimus on Euroopa Keskpanga võlakirjade kokkuostu programmi kohta. Nagu ma meediast olen teada saanud, ostab Eesti Pank iga kuu keskmiselt 100 miljoni euro väärtuses teiste Euroopa riikide võlakirju. Euroopa Keskpank omakorda ostab kokku Itaalia, Portugali ja teiste riikide võlakirju ehk sisuliselt toetab nende riikide majandust. Ma saan aru, et see otsus on poliitiline ega kuulu teie valdkonda või pädevusse, aga ma tahan kuulda teie kommentaari või teada teie mõtteid selle kohta, kas äkki oleks ka Eestil mõistlik oma võlakirju emiteerida. Umbes aasta pärast oleme vähemalt miljardi euro eest Euroopa Keskpanga käest võlakirju ostnud.

Aitäh küsimuse eest! Me oleme viimaste kuude jooksul ostnud väärtpabereid umbes 117 või 118 miljoni euro eest kuus. Kuna Eesti riigil ei ole praegu oma võlakirju, oleme ostnud põhiliselt üleeuroopaliste institutsioonide võlakirju. Nagu te ütlesite, iga riik ostab neid võlakirju kapitalivõtme osakaalu alusel. Kuna meie osalus on 0,27% kogu süsteemist, siis me ostame umbes 1/400 kõikidest nendest võlakirjadest. Aga sellega, et Eesti riik selle pealt ei teeni, ma päris päri ei oleks. Ma mainisin oma kõnes, et siin kehtib ühendatud anumate põhimõte. Kapital liigub praegu igale poole, otsib tootlust. Ei ole nii, et meil on piir ees ja see raha, mis Eestis emiteeritakse, ka Eestisse jääb, vaid see raha liigub üle kogu Euroopa Liidu. Keskpangad tohivad osta ainult veerandi igast emissioonist ja meie ostame järelturult, teistel investoritelt. Väga kergesti võib olla nii, et on mingid Eesti riigi või näiteks Eleringi emiteeritud võlakirjad, mis on kellegi finantside seas näiteks Londonis, ja neid võlakirju ostes see raha liigub Londonisse, aga võib-olla kusagil Eestis on mõnel pangal näiteks mingid Saksa riiklikud võlakirjad ja see raha, mis Saksa riiklike võlakirjade ostmise kaudu emiteeritakse, jõuab lõpuks Eestisse. Ma arvan, et me siiski saame sellest kasu, ja arvan, et ei hakata jälle massiliselt emiteerima, sest, nagu ma ütlesin, minu meelest ei ole see praegu väga otstarbekas. Võla emiteerimise peegelpilt on eelarve puudujääk. Kui me tahame jääda praeguse eelarvestrateegia juurde, mis ei näe ette suuri puudujääke, siis selles mõttes ei täidaks see mingit otstarvet. Kui me hakkaksime seda raha emiteerima, siis peaksime selle veel madalama intressimääraga kuhugi paigutama ja see võiks olla isegi lühiajaliselt kahjumlik tegevus. Hakata praegu puudujääki suurendama ei ole minu arvates otstarbekas. See kehtib ka teistes riikides. Praegu emiteerib Saksamaa võlakirju, aga ta ei tee seda selleks, et Saksa riigieelarve puudujääki suurendada, pigem vähendab Saksa riik eelarve puudujääki ja liigub ülejäägi suunas. Samas, paljudes teistes riikides, näiteks Prantsusmaal ja mujal, kärbitakse eelarvet. Nii et eesmärk ei olnud teha valitsuste elu kergemaks, vaid oli vaja liigutada raha majandusse. Vaadati, milliste kanalite kaudu saab seda kõige kergemini või suurema mahuga teha. Pooled euroala võlakirjad on riiklikud võlakirjad. Kui tahetakse saada raha teistele turuosalistele, siis on võib-olla kõige kergem teha seda riiklike võlakirjade müügi kaudu. Aga eesmärk on, et nad saavad selle raha kätte ja teevad sellega midagi muud, näiteks ostavad ettevõtete võlakirju, hakkavad tarbima ja investeerima, ning see raha hakkab liikuma. Me juba natuke tunnetame, et see raha on tõesti liikumas riigisektorist pigem eravõlakirjadesse.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Veebruari lõpus pikendati Kreeka finantsabi programmi tähtaega 30. juunini 2015. Viimastel nädalatel on järjest selgemaks saanud, et Kreekal on raskusi ka Rahvusvahelise Valuutafondi ees oma kohustuste täitmisega, rääkimata teistest kreeditoridest. Juhul kui saabki tõeks, et Kreeka siiski ei suuda oma kohustusi täita, mida see toob kaasa Eesti Pangale ja Eestile laiemalt? Kuidas oleme meie kaitstud võimaliku eskaleeruva uue finantskriisi eest?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et olukord on selles mõttes väga keeruline, et tegelikult lepiti kokku juba 20. veebruaril, et võiks kiirendatud korras mingile kokkuleppele jõuda, aga nüüd, kolm kuud hiljem, seda kokkulepet siiski ei paista ja kell tiksub. Kahetsusväärselt palju aega on kaotatud. Ma arvan, et kõik ütlevad, et nad tahavad kokkuleppele jõuda, ja kõikide huvides oleks, et oleks saavutatav mingisugune mõistlik kokkulepe, millega ei õõnestataks alustalasid või põhiprintsiipe. Aga praegu on see väga vaevaliselt kulgenud. Võimalik kahjum sõltub väga palju konkreetsest stsenaariumist. Ma ei ole selgeltnägija ega oska täpselt öelda, kuidas need stsenaariumid võiksid käivituda. Kindlasti on pehmemaid variante ja tõsisemaid variante. Me võime öelda, et Eesti Panga bilansis otseselt Kreeka võlakirju ei ole. Aga enamikku rahapoliitilisi programme teostatakse ühiselt, mis tähendab, et me saame ühiselt nendest programmidest tulu ja kanname ühiselt ka riske. Meil ei ole Kreeka võlakirju, aga teised on varem neid ostnud. Meie osa kogu võlakirjamahust, mida süsteem on kokku ostnud, on 40–50 miljonit eurot. See on see kõige otsesem kanal. Lisaks on Euroopa Keskpank andnud Kreeka kommertspankadele laene, mis on päris kõvasti tagatud. Selles mõttes on väga ebatõenäoline arvata, et kusagil võiks kogu asi kaotsi minna. Aga mingisugused riskid on üleval ja seetõttu, nagu ma varem mainisin, me tahame siiski mingeid puhvreid koguda. Praegu on meil neid puhvreid kokku umbes 400 miljoni euro eest, mis on, nagu ma mainisin, teiste keskpankadega võrreldes suhteliselt väike puhver, aga me saaksime kindlasti hakkama, kui meid peaks tabama mingi mõõdukam kriis. Kui tekiks midagi väga ulatuslikku, siis võib kahjum loomulikult suuremaks muutuda.

Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud Eesti Panga president! Ma tahan küsida tööturu teemal. Me teame, et pikaajalises perspektiivis meil töökäte arv oluliselt väheneb. Kuidas te hindate, milline mõju hakkab sellel olema meie majanduse kasvuvõimele? Kuidas saaks negatiivseid mõjusid ennetada?

Ma arvan, et sellel on päris suur mõju. Eelmine aasta ei olnud võib-olla väga tavaline aasta, tööhõive siiski kasvas, vaatamata meie halvale demograafilisele olukorrale. Loomulikult, demograafilised prognoosid ei ole täppisteadus, me ei tea, kuidas need protsessid täpselt arenema hakkavad. Loomulikku iivet saab veel kuidagi prognoosida, aga kuidas rändesaldo hakkab aastate jooksul arenema, kas olukord läheb hullemaks või paraneb, kas ta pöördub, seda me päris hästi ei tea. Aga vähemalt mõned demograafid on prognoosinud, et meie tööealine elanikkond kahaneb 0,6–0,8% aastas või ligi 1% aastas. Nii et see pakub tõsist vastutuult meie majanduskasvule. Võib-olla, kui me arvestame jälle per capita, ei ole majanduskasv nii aeglane, aga olukord muutub siiski keerulisemaks. Ilmselt on vaja ka ootusi korrigeerida. Me võtame need tõsiasjad arvesse ega oota, et varsti tuleb 50%-line või 70%-line majanduskasv. Kuidas selle olukorraga toime tulla? Kindlasti on vaja vaadata, et neil, kes tahavad Eestis tööd teha, ei tekiks mingisugust põhjendamatut takistust ja saaks ka osaajaga töötada. Tööturg peaks olema piisavalt paindlik, et me säilitaksime tööturul konkurentsivõimet selles mõttes, et palgad oleksid sellised, mis innustaksid tööandjaid inimesi palkama. Kui need on liiga madalad, siis see meile ei meeldi, kui need kasvavad liiga kõrgeks, ka siis tekivad probleemid. Me juba kuuleme siin-seal jutte, et keegi paneb oma poe kinni ja kolib Eestist ära. Olukorras, kus välisränne on väga reaalne võimalus, on tasakaalupunkti leida küllaltki keeruline. Ühtset lihtsat lahendust kindlasti ei ole, aga ma arvan, et tööhõives osalemist toetav tööturukeskkond on kindlasti parim, mida me saame teha. Lõviosa majanduskasvust peab ikka tulema kas suuremate investeeringute või paranenud konkurentsi või tootlikkuse kaudu. Meie tööhõivenäitajad on Euroopa kontekstis juba päris kõrged, meie investeeringud on juba praegu tegelikult kõige suuremad Euroopas, investeeringute osakaal majanduses on Eestis kõige suurem. Nii et kasutamata võimalusi väga palju ei ole.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Eesti Panga president! Ma jätkan seda küsimust, mille esitas Igor Gräzin. Nagu te ütlesite, keskpanga nõukogu otsustas kanda 4,3 miljonit eurot eelmise aasta kasumist eelarvesse. Riigieelarve seadus näeb ette, et 3,9 miljonit eurot sellest suunatakse sel aastal Kreekale, nii et eelarvesse ei tule tegelikult mitte 25% kasumist, vaid 2,4%. Aga kas praeguses olukorras, kus Kreeka võlakirjadega seotud riskid on hoopis teistsugused kui mõni aasta tagasi, ei peaks selle eelarve kaudu tagastamise üle vaatama? See raha võiks olla hoopis Eesti Panga reservis nende võlakirjadega seotud võimaliku kahjumi katmiseks, et meie maksumaksja ei peaks võib-olla sisuliselt teist korda seda kahjumit hakkama kinni maksma, kui näiteks eelarvest on vaja Eesti Panga reserve täiendada, sest riskiga seotud võlakirjade tõttu on kahjum tekkinud.

Aitäh küsimuse eest! See otsus tehti paar aastat tagasi. Ma ei tea, kuidas nüüd Euroopasse minna ja öelda, et me taganeme sellest otsusest ja võtame oma raha tagasi. Me võime küll tagantjärele hinnata seda positiivse või negatiivsena, aga mulle tundub, et ainsa riigina minna ja öelda, et meie nüüd valime teise tee ... Ma arvan, et kui me oleksime tahtnud seda lahingut pidada, siis oleks tulnud seda pidada selle otsuse tegemise ajal.

Ivi Eenmaa, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud härra Eesti Panga president, suur tänu väga korrektse ja huvitava ettekande eest! Mina tahan kuulda teie seisukohti Eestis tegutsevate Rootsi või Põhjamaade pankade kohta. Eks võõrast raha ole hea lugeda, veel parem on olla kade ja mis tahes. Aga kas oleks üldse võimalik, et Eestis tekitaksid mingisuguse konkurentsi mõne teise riigi või teiste riikide suurpangad? See võib-olla kuidagi pehmendaks rahva viha, mida poliitikud väga oskuslikult ära kasutavad, rääkides Rootsi pankade dividenditulust, selle Eestile mittemaksmisest jne. Kas on üldse Eesti oludes võimalik mingisugune teine pank, et rahval oleks võimalus valida? Meil praegu ei ole seda võimalust. Me läksime üle Nõukogude Liidu ... Ma enam ei mäletagi, mis pank see oli. Sellest pangast me läksime üle teistesse pankadesse, esialgu olid meil Eesti pangad, aga need osteti ära.

Hea kolleeg, üks minut on küsimiseks aega.

Aitäh küsimuse eest! Ka varem me rääkisime uutest pankadest. Ma arvan, et uksed on avatud selles mõttes, et mingisugust formaalset piirangut ei ole. Kui keegi näeb, et siin on võimalik raha teenida, kasumid on suured ja oleks võimalik kanda kinnitada, siis see võimalus on olemas. Mulle tundub, et aastate jooksul on pangandusturg Euroopas natukene geograafiliselt korrastunud, ütleme nii. Vanasti tegutsesid siin Saksa pank, oli üks Itaalia pank jt. Need on aastate jooksul oma poe kinni pannud ja siit lahkunud. Meil on väike riik, arvuliselt on panku suhteliselt vähe. Ideaalis võiks loomulikult olla natuke rohkem konkurentsi, kui meil praegu on. Hiljuti andis Finantsinspektsioon litsentsi ühele kodumaisele pangale. Aga väiksel pangal võtab aega, kuni ta jõuab kasvada. Me ei taha, et ta ka liiga kiiresti kasvaks. Nii et loomulikult oleks konkurents tervitatav. Aga need peaksid olema soliidsed, korralikud pangad, mis on konservatiivsed ja millel on puhvreid. Kõige suurem probleem pangandussektoris ei ole mõnikord mitte liigne kasumlikkus, vaid kahjumlikkus. Vaatame Iirimaa näidet. Kui Iirimaal algas majanduskriis, oli riigi võlakoormus 25–30% SKT-st, tänapäeval on see 120%. Suurel määral on see tulnud sellest, et riik oli sunnitud panku päästma. Ka paljudes teistes riikides on riigi võlakoormus kasvanud selle tõttu, et on olnud vaja panku päästa. Vahepeal on Euroopas seda keskkonda parandatud, nii et tulevikus peaksid seda koormust kandma rohkem võlausaldajad, riigieelarve vähem. Aga kui me peaksime valima, kas meil on keskeltläbi pisut "liiga kasumlikud" või "liiga kahjumlikud" pangad, siis me ei tohi unustada, et maksumaksja kindlasti ei taha, et kohustused langeksid tema kaela. Nii et mõõdukalt tervendav konkurents oleks kindlasti kasulik. 2009. aastal teenisid meie pangad 600 miljonit kahjumit. Kaugemas perspektiivis on nad kindlasti olnud päris kasumlikud, aga ei saa ära unustada, et on olnud ka halvemaid aegu. Vähemalt mina näen positiivsena seda, et pangad jäid meiega, nad ei andnud meile võtmeid tagasi ega öelnud, et lahendagu me see probleem ise ära.

Toomas Vitsut, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud Eesti Panga president! Seoses intressimäärade muutumisega negatiivseks on mitme riigi keskpangad asunud arutama sularaha kasutamise piiramist, kuna tekib oht, et hoiustajad tühjendavad oma pangakontod ning hoiustavad raha edaspidi sularahas, mis omakorda viib pangad raskustesse. Kuidas suhtub sellesse Eesti Pank või kuidas suhtute teie? Kas see on meil probleem, kas meil tuleks sularaha kasutamist piirata või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Mina arvan, et me ei peaks seda piirama. See piiramine on kõige rohkem levinud Põhjamaades, kus ühel või teisel põhjusel tahetakse liikuda nn sularahavaba ühiskonna suunas. Mulle tundub see pigem natuke nagu õudusunenägu. Ma arvan, et me ei ole selleks valmis ja selleks ei ole ka põhjust. Ma ei näe vajadust vastandada kahte maksevahendit. Tegelikult on elektrooniline raha meid hästi teeninud, ta muudab meie elu palju paremaks, kui näiteks saab, ma ei tea, maksta kaardiga bensiinijaamas või kus iganes. Aga samal ajal on sularaha väga kasulik, väga vajalik ja väga lugupeetud maksevahend. Kuidagi sundida selle kasutamisest loobuma oleks umbes sama, kui me kas ühistranspordi või siis eraautod ära keelaksime. Ma arvan, et see ei oleks mõttekas. Tegelikult on sularaha kasutamine teatud tingimustes kõige mõistlikum. Tal on teatud omadus: ta kindlasti annab vabadust. See, et sa saad raha pangast välja võtta, on ka ju teatud vabadus. Ei kujuta hästi ette olukorda, kus ükspäev öeldakse, et alates homsest enam sularaha Eestis ei kehti, ja sul ei olegi võimalik oma raha välja võtta. Lõpetuseks arvan, et ka riigi talitluspidevuse seisukohast on sularaha väga kasulik. Paljud inimesed kogesid hiljuti, kui süsteemi toimimine katkes mitmeks tunniks, et kui on sularaha, mis ei haaku mingisuguse süsteemiga, siis see tähendab, et need kriisid ei muutu eksistentsiaalseks. Kõiki neid asju arvestades arvan, et sularaha säilimine on oluline. Ma ei arva, et pangad peaksid kuidagi ühte või teist makseviisi propageerima. Nende ülesanne ei ole mitte inimesi õpetada kuidagi teistmoodi käituma, vaid oma klientide vajadusi täita. Kui inimene ütleb, et ta tahaks arveldada sularahas ja mitte kaardiga, siis ma arvan, et tal peaks selline võimalus olema.

Kristjan Kõljalg, palun!

Aitäh, juhataja! Austatud Eesti Panga president! Juhin oma küsimusega jutu tagasi Eesti konkurentsivõime teema juurde. Me hakkame siin saalis üsna pea arutama 1000-eurose miinimumpalga teemat. Siit küsimus teile. Milline võiks olla sellise ühepoolselt kehtestatud miinimumpalga mõju Eesti konkurentsivõimele ja hõivele, eriti maapiirkondades? Teiseks, kui õigeks te peate seda, kui maksustamist nihutatakse pigem tarbimisele ja vähendatakse tööjõu maksustamist?

Aitäh küsimuste eest! Alustan viimasest küsimusest. Eesti Pank tegelikult väga ei tahaks selliseid asju kommenteerida. Me peame maksusüsteemi detaile siiski "poliitiliseks" küsimuseks. Me ei arva, et meie pädevuses oleks hakata kommenteerima, kas maksud peaksid olema ühesugused või teistsugused. Kuidas täpselt maksustada ja kulutada, selle kindlaksmääramine on teie ja valitsuse ülesanne. Meie asi on vaadata, et numbrid lõpuks kokku jookseksid ja tervikpilt oleks jätkusuutlik. Nii et ma arvan, et mul pole kohane osaleda sellises spetsiifilises maksupoliitilises debatis.
Tulles miinimumpalga juurde, ütlen ma, et see on eri riikides väga erinevalt korraldatud. On päris mitu riiki Euroopas, kus sellist asja üldse olemas pole, teistes jälle on. OECD andmeid võib vaadata, seal on kõik kirjas. Ma arvan, et see protsent, miinimumpalga osakaal keskmisest palgast, on 30% ja 50% vahel, keskeltläbi on see umbes 40%. Ilmselt need riigid, kes miinimumpalga kehtestavad, otsivad tasakaalupunkti. Kui ta on liiga madal, siis ta ei täida oma eesmärki, kui ta on liiga kõrge, siis hakkab ta kuskil pärssima konkurentsivõimet, võib-olla nendes maapiirkondades, kus tootlikkus on madal. Nii et neid teemasid peab vaatama kindlasti väga delikaatselt. Meenub Šveitsi näide. Mõni aeg tagasi oli seal rahvahääletus ja rahvas ütles, et nad ei taha miinimumpalga tõstmist. Kindlasti on igal muudatusel omad plussid ja miinused. Lähenema peaks tasakaalukalt, võttes arvesse nii töötajate huvisid kui ka seda, et töökohad säiliksid ega pärsitaks konkurentsivõimet.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetav panga president! Aruande peatükis, mis käsitleb Eesti finants- ja välissektori statistika tegemist, on info selle kohta, et lähiaastate suurimaks projektiks tõotab kujuneda üksikute laenude põhiselt andmeid koondava andmebaasi loomine Euroopa Keskpanka ja seda laadi andmete kogumise sisseseadmine liikmesriikides. Palun kommenteerige, miks see on vajalik ja keda see võib puudutada!

Aitäh küsimuse eest! See on praegu diskussiooni objektiks, midagi pole veel otsustatud. Aga laias laastus ma arvan, et need, kes seda kõige rohkem pooldavad, näevad, et selline asi oleks osaliselt ka järelevalvelistel eesmärkidel otstarbekas. Meil on siis palju parem pilt mitte ainult üldiste laenumahtude kohta, vaid me saame palju detailsema pildi, kuidas need laenud on jaotatud. Me saame vaadata nende omavahelisi seoseid, saamaks aru, et kui mingisugune šokk peaks tekkima, kuidas see võib siis üle kanduda ning kuidas eri pangad ja riigid on omavahel seotud. Aga loomulikult, selline projekt on väga suure mahuga. Siin on kindlasti teemasid, mis on seotud andmekaitsega, siin on teemasid, mis on seotud tekkivate kulutustega pankadel ja teistel asutustel, kes peavad kõiki neid andmeid hakkama esitama. Kui meie osaleme selles võimalikus projektis, siis me proovime vaadata, et see oleks alguses võimalikult minimalistlik, ning vaatame siis, kui kiiresti sellise asjaga edasi liikuda.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Ma küsin ausa konkurentsi kohta pangandusturul. Eesti Panga andmetel teenisid Eestis tegutsevad kommertspangad aastatel 2000–2013 puhaskasumit 2,6 miljardit eurot. Sama perioodi jooksul maksid nad tulumaksu ainult 59 miljonit eurot ehk 2,3% kogu teenitud kasumist. Samal ajal maksavad needsamad kommertspangad Rootsis kasumi tulult kohe ära, minu mäletamist mööda kas 22% või 24%. Eestis on nad seatud absoluutsesse eelisolukorda. Kas te teate veel mõnda riiki Euroopas, kus kommertspangad saavad nii kuninglikult käituda, kui seda on võimalik teha Eestis?

Aitäh küsimuse eest! Meil on oma maksusüsteem ja pankasid maksustatakse täpselt samadel alustel kui teisi asutusi. Meil on selline süsteem, mis ütleb, et kui sa reinvesteerid oma tulusid, siis sa maksu sel hetkel ei maksa. Kui me vaatame Eesti pankade kapitaliseerituse näitajaid, siis need on ülikõrged, mitu korda kõrgemad kui nõutav kapital. See tähendab, et pangad on otsustanud koguda reserve. Kuna nad koguvad reserve, siis nad ei maksa dividende ja seetõttu ei maksa maksu. Ühest küljest on see positiivne, et nad koguvad puhvreid, sest neil on suurem vastupanuvõime juhuks, kui midagi peaks juhtuma. Teisest küljest, kaugemas perspektiivis ei saa me ette kujutada, et mitukümmend aastat muudkui kogud ja kogud, aga kunagi seda raha välja ei võta. Ma arvan, et võib juba täheldada, et nad natuke seda raha välja viivad. Praegu ei tulene probleem sellest, et nad viiksid oma raha siit välja, vaid pigem sellest, et nad toovad oma raha siia ja jätavadki siia ega jaota seda. Ma arvan, et osaliselt tuleneb see probleem meie maksusüsteemi eripärast.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Marika Tuus rääkis siin eelnevalt sularaha halvast kättesaadavusest maapiirkondades. See tähendab, et inimesed peavad maksma kaupade ja teenuste eest pangakaardiga. Te enne rääkisite sellest, mis toimus möödunud nädalal, kui pangateenuseid oli väga keeruline kasutada, mis tegi inimeste elu raskeks. Kuidas Eesti Pank kavatseb niisuguseid intsidente ära hoida? Mida selleks teha? Kas ta tunneb, et on selle eest vastutav?

Aitäh! Nii ulatuslikke intsidente kui möödunud nädalal ei ole ma mitu aastat näinud. Kunagi ei ole sada protsenti garanteeritud, et kõik süsteemid toimivad. Me käime ju ka, ma ei tea, autoga tehnoülevaatusel, kus öeldakse, et auto on korras, aga see ei välista, et midagi võib juhtuda. Kuid me proovime seda vältida ja senini on sellega päris hästi hakkama saadud. Eestis on kaks süsteemi, üks on Swedbanki pangasüsteem, teine on Nets Estonia. Swedbanki süsteem on pangasisene, seetõttu teeb selle üle järelevalvet Finantsinspektsioon. Teine süsteem ei olnud kuni selle aasta alguseni järelevalve all. Senini oli arusaam, et kuigi arvuliselt on seal tehinguid päris palju, on need väiksed tehingud ja see süsteem ei kujuta otsest ohtu finantsstabiilsusele. Aga seoses SEPA-le üleminekuga eelmisel aastal me vaatasime olukorda uuesti ja leidsime, et see süsteem tundub meile siiski süsteemselt olulisena. Maksete arvu poolest on ta siiski päris oluline, ta võib häirida raharinglust. Me nägimegi, et ta häiris. Nii et alates selle aasta algusest oleme selle süsteemi oma järelevaatamise alla võtnud. Asjad on praegu algfaasis, me oleme sõlminud selle asutusega koostöökokkuleppe. Töö käib. Me jagame informatsiooni, selle aasta jooksul vaatame süsteemid üle, avaldame raporti ja kui ilmnevad mingisugused puudused, siis võib neid likvideerida. See on alates selle aasta algusest olnud meie kõrgendatud tähelepanu all, aga kõik see võtab natuke aega. Me saame vaadata protseduure ja dokumente ning seda, kas kõik süsteemid vastavad heale tavale. Me ei saa loomulikult iga päev istuda ja vaadata, ega inimlikke vigu ei teki. Kunagi ei saa sada protsenti välistada, et kõige paremate kavatsuste kiuste vahel probleeme ei teki. Aga edaspidi on see süsteem meie kõrgendatud tähelepanu all.

Tanel Talve, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Te oma sõnavõtu alguses ütlesite üsna õigesti, et ilma jõuliste reformideta Eesti majandus väga konkurentsivõimeline edasi olla ei saa. Kas teil on ka oma seisukoht? Millised võiksid olla kaks-kolm kõige tähtsamat reformi, mida Eesti riik peaks viivitamatult ellu viima, et meie konkurentsivõime säiliks?

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult kehtib see ka teiste riikide kohta. See, mida ma ütlesin, oli laiem ja kehtis võib-olla kõikide euroala riikide kohta. Kas meil on suuri tegematajätmisi, mille likvideerimine kuidagi väga kiiresti parandaks meie konkurentsivõimet? Ma arvan, et selliseid asju on vähe. Kui me tahame kasvupotentsiaali suurendada, siis tuleb toimetada hästi mitmes valdkonnas, siit saame 0,1% ja sealt saame 0,1% ning see kasv tuleb lõppkokkuvõttes kokku. Ka ühele varasemale küsimusele vastates rääkisin ma tööturust. On raske tuua kogu tööturuteemast välja ühte asja, mis oleks tegemata jäetud, aga siiski saab vaadata, kas on võimalik tööturgu veel paremini toimima panna. Tuleks vaadata, et mõni inimene, kes ei ole praegu hõivatud ega leia tööd, saaks võimaluse tööd leida, ja keegi, kes praegu elab Soomes, saaks võimaluse tagasi kolida jne. Tööturutemaatika on minu meelest väga oluline.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, lugupeetud eesistuja! Austatud Eesti Panga president, kõigepealt tahan ka mina väga tänada tasakaalustatud, apoliitilise ja asjatundliku ülevaate eest. Kindlasti märgin ära ja tunnustan ka Eesti Panga muuseumi tööd, sest see on endist viisi väga heal tasemel. Küsimus on mul selline. Te olete seisukohal, et ühiskonda ei saa muuta sularahavabaks. Ma väga toetan seda seisukohta. Aga teada on, et Eesti suurimad pangad SEB ja Swedbank ei ole kokku leppinud ühiste sularahaautomaatide kasutamises. Õigemini, üks pank oleks valmis ühiseid sularahaautomaate kasutama hakkama, mis kindlasti parandaks ka sularaha kättesaadavust, sest automaate võiks olla sel juhul rohkem, praegu töötavad mõlemad pangad nagu oma liini pidi. Samas, sularaha kättesaadavus on probleem siiski eriti äärealadel. Väga tihti on see probleem just eakatel inimestel, sest pension läks ju panka ja keegi ei küsinud, kas on võimalik seda raha kätte saada. Praegu on ainult sügava ja raske puudega inimestel pensioni kojukanne riigi poolt tasuta. Kuidas te arvate, kas nende pankadega on võimalik midagi kokku leppida?

Aitäh küsimuse eest! Ühtsete automaatide teemat on mitu aastat arutatud. Soomes on selline süsteem olemas. Kas see on Soomes sularaha kättesaadavust oluliselt parandanud, selles ei ole me väga kindlad. See tundub ka väga loogiline. Tallinnas on praegu kolm automaati kõrvuti, aga samas mõnes maapiirkonnas ei ole ühtegi. Kui luua ühtne süsteem, siis ei ole garanteeritud, et firma, kes seda haldab – see peab ju olema kasumit taotlev või vähemalt mitte kahjumit taotlev ettevõte, ta peab ots otsaga kokku tulema –, on sellises positsioonis, et ta saaks hakata viima neid automaate piirkondadesse, kus see ei oleks majanduslikult otstarbekas ega talle kasumlik. Nii et ma ei usu, et see süsteem võiks sularaha kättesaadavust väga palju mõjutada. Ma arvan, et lahendused on teistsugused. Kui ma siin viimane kord seisin, siis ma rääkisin igasugustest sularaha-tagasi-süsteemidest kauplustes. Selliseid asju on väga mitmes riigis loodud. Võib-olla annaks seda ka meil kuidagi teha. Oli mõte luua nn riigipunkt, kus samal ajal saaks postiteenust kasutada ja võib-olla ka riigiga suhelda. Ma tean, et näiteks Rootsis on paljud postkontorid kolinud kauplustesse. Kui on kauplus, millel ei ole palju käivet, ja on postkontor, millel ei ole palju käivet, ning need kuidagi ühendada, siis võib-olla on mõlema olukord natuke parem, lahtiolekuajad võivad siis olla isegi pikemad ja lõppkokkuvõttes võib teenus paraneda. Kindlasti oleks hea, kui kommertspangad oma nägemuse välja käiksid. Sellest võikski alustada, kuidas nemad seda probleemi käsitleksid. Aga ma loodan, et see töögrupp, mis kunagi tööd alustas, jätkab oma tööd.

Olga Ivanova, palun!

Aitäh! Lugupeetud Eesti Panga president! Oma ettekandes te mainisite, et teie arvates võiks meie turul rohkem kasutada uusi finantsinstrumente. Mis need finantsinstrumendid on, mis valdkonna ettevõtjatele need mõeldud on ja kui kättesaadavad need hakkavad olema?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et Euroopa on väga panganduskeskne piirkond, selles mõttes, et igal pool Euroopas on pangad põhilised kapitaliturul osalejad. Ameerika Ühendriikides on teistmoodi. Sellel on igasugused ajaloolised põhjused. Kas see on hea või halb, aga me oleme sellisesse olukorda sattunud. Ma arvan, et mitte ainult Eestis, vaid ka üle Euroopa vaadatakse, kas ei oleks võimalik finantsturgu kuidagi mitmekesistada ja lisaks pankadele luua teistsuguseid finantseerimisvõimalusi. Üks võimalus on kindlasti võlakirjaturud ja teine võimalus on aktsiaturud. Kindlasti peaks vaatama, ega nendel viimati mainitutel ei ole mingisuguseid takistusi, ega näiteks maksusoodustused ei tööta ühtede kasuks ja teiste kahjuks. Ma arvan, et eriti hea võimalus oleks aktsiaturg. Kui on rohkem omakapitali, siis on kogu süsteem vähem haavatav, sest on vähem võõrvahendeid ja rohkem omavahendeid ning kui midagi juhtub, siis on rohkem omavastutust. Kindlasti peab meeles pidama, et väiksel turul on see kõik palju keerulisem. Näiteks Ameerika Ühendriikides, Poolas või mõnes teises suurriigis toimib turg paremini, sest seal on rohkem osalejaid ja rohkem tegevust. Me ei saa ka liiga lootusrikkalt läheneda, et kui me midagi teeme, siis kohe vallanduks tohutu mittepanganduslik tegevus. Aga Eestis on selline asutus nagu FinanceEstonia, on ta MTÜ või mis iganes, mis proovib selles suunas töötada. Kui need asjad on suhteliselt konservatiivselt ja mõistlikult üles ehitatud, siis miks mitte.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh istungi juhatajale! Lugupeetud Eesti Panga president! Eesti riigis maksumaksjate arv kahjuks väheneb ja ka valitsussektor peab sellele reageerima. Praeguses koalitsioonileppes on võetud selge suund valitsussektori kulude vähendamisele ka protsentuaalselt. Kindlasti puudutab see eelkõige just personalikulusid. Eesti Panka on populistlikult ka avalikkuses rünnatud, eriti peale euroga ühinemist, et tema struktuur on liiga ülepaisutatud, nõukogu on liiga suur vms. Seal hulgas on muidugi palju seadusandja küsimusi. Aga kuidas teie seda näete, millised plaanid teil on Eesti Panga kui sellise tähtsa ja suure asutuse tulevase personalipoliitikaga, töötajate arvu vähendamisega või millega iganes?

Aitäh küsimuse eest! Need küsimused vahel kerkivad üles ja nad on väga arusaadavad. Aga ma alustan lihtsalt. Ma ka oma kõnes mainisin võrreldavaid andmeid. Meil on praegu üle 230 töötaja. See on kõige väiksem keskpank Euroopas, väiksem kui Luksemburgis, väiksem kui Küprosel, väiksem kui Maltal, kus on kõikjal umbes 300 töötajat, Lätis ja Leedus on keskpangas umbes 600 töötajat jne. Te võite küsida, mida nad seal üldse teevad, kui kõike tehakse tänapäeval tegelikult Frankfurdis, miks neid üldse vaja on. Aga ma arvan, et kõik riigid seisavad sama probleemi ees ja nad on kõik ühel või teisel põhjusel otsustanud, et neil on neid töötajaid palju rohkem. Meie tegevus on väga laiahaardeline. Vaadake meie organisatsiooni struktuuri, me oleme avalik asutus. Ma olen päris uhke selle üle, et me oleme hoolimata kasvavast ülesannete arvust – seesama eelarvenõukogu teenindamine, makrofinantsjärelevalve kehtestamine –, siiski suutnud viimastel aastatel oma isikkoosseisu natukene isegi vähendada. Ma ei näe, et me peaksime hakkama seda palju rohkem vähendama. Loomulikult, me alati vaatame, kas on võimalik asju efektiivsemalt teha, aga me ei saa üle oma varju hüpata. Vaatame kogu riigisektorit. Rahandusministeeriumi või kellegi koduleheküljel oli kunagi päris põhjalik analüüs. Riigipalgal on kokku, ma täpselt ei mäleta, kas 120 000 või 130 000 inimest, kõik kokku, seinast seina. Meie oleme teiste seas oma 200-ga. Me loomulikult proovime tööd tõhustada. Nagu ma mainisin, me oleme oma eelarvet kasvatanud tükk maad aeglasemalt, kui on kasvanud riigieelarve. See on meile südamelähedane teema, aga ma arvan, et me läheneme evolutsiooniliselt ja mõistlikult. Eesti Pank on hästi toimiv asutus, mis on kõikide oma ülesannetega hästi hakkama saanud. Ei ole vaja populistlikult läheneda, nagu te ütlesite, ja tegutseda lihtsalt mingi arvu vähendamise nimel. Me võime ju outsource'ida igasugust tegevust ja seda arvu kuidagi kunstlikult maha suruda, aga kas me tahame, et meie kvartalis käiksid inimesed, kelle tagapõhja me ei tea jne? Ma arvan, et tuleb evolutsiooniliselt ja mõistlikult läheneda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Eesti Panga president! Mul on küsimus Euroopa Keskpanga kehtestatud võlakirjapoliitika kohta, mille vastu teie erinevalt enamikust oma kolleegidest olite. Kas te oskate öelda, mis praegune seis on? Kui palju on soetatud valitsuste väljastatud võlakirju ja kui palju teiste avalike institutsioonide võlakirju? Võib-olla on teile ka teada, milline on nende riikide, kelle võlakirju on ostetud, lootuses majandust turgutada, eelarvete tegelik seis. Äkki olete valmis mõne sõnaga kommenteerima ka lootust, et Eesti riik võiks hakata võlakirju välja andma. Mina olen selles suhtes skeptiline, aga oleks hea teie arusaama kuulda.

Aitäh küsimuste eest! Viimast teemat käsitlesin ma oma ettekandes päris pikalt. Loomulikult ei ole see mingi tabuteema. Aga vaadates meie pikaajalisi ülesandeid ja lühiajalist konjunktuuri, ei näe me praegu ette, et Eesti riigieelarve peaks olema puudujäägis. Seetõttu ei näe me põhjust hakata neid võlakirju lühiajaliselt emiteerima. Vaatame näiteks euroraha. Me saame praegu Euroopa Liidust umbes 4% SKT-st aastas. Me maksame umbes 1% välja netona, aga saame umbes +3% oma SKT-st Euroopa Liidust. Me võime arutada, kas seda raha on alati efektiivselt kasutatud või mitte, aga see on siiski arvestatav summa, mis on taganud meile ka investeeringute kasvu. Kui sõidad Eestis ringi ja vaatad silte, et miski on eurorahaga ehitatud, siis kas kõik need asjad on otstarbekad, seda me ei tea, aga see ikkagi avaldab meile praegu mõju. Loodetavasti me muutume rikkamaks ja seetõttu on järgmisel perioodil seda raha vähem. See näitabki, et me ise oleme rikkamad. Me peaksime selle üle õnnelikud olema. Aga see tähendab, et tulevikus peame hakkama investeeringuid rohkem ise rahastama. Teiseks, meie demograafiline olukord halveneb. Juba praegu on riigieelarve tegemine keeruline ning kui tulevikus on vähem töökäsi, aga rohkem pensionäre ja suuremad kulutused tervishoiule, siis see surve riigieelarvele, mida me nüüdki tunnetame, on võib-olla veelgi suurem. Nii et pigem võiks seda tuleviku kontekstis vaadata. Ühes OECD hiljutises raportis oli täpselt niiviisi sõnastatud, et seda ei tuleks kaaluda pikaajalise variandina.
Tulen nüüd Euroopa Keskpanga ostuprogrammi juurde. Selle maht on 60 miljardit eurot kuus, millest umbes 10 miljardit eurot moodustavad erasektori võlakirjad, ülejäänud 50 miljardit eurot on riiklike või üleeuroopaliste institutsioonide võlakirjad. Need üleeuroopaliste institutsioonide võlakirjad, mida ka meie ostame, moodustavad kogumahust 12% ehk umbes 600 miljonit eurot kuus. Need riigid, kelle võlakirju me ostame, on kõik investeerimiskõlbliku riski- või krediidireitinguga. Praegu ei osta me veel näiteks Kreeka võlakirju, ka Küprose võlakirju me praegu ei osta. Laias laastus on eelarve puudujääk euroalal tervikuna natuke alla 3% ja see on kahaneva trendiga. Aga kui ühes riigis peaks olukord halvenema ja selle riigi reiting peaks alanema sellisel moel, et ta ei ole enam "investeerimiskõlblik", siis me ei tohiks enam selle riigi võlakirju osta. Selles mõttes on tegemist kvaliteetsete võlakirjadega.

Andre Sepp, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Eesti Panga president! Mul on küsimus investeerimisfondide kohta. Vabariigi Valitsus on algatanud investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega soovitakse avardada pensionifondide vara kasutamise võimalusi. Ka minu hinnangul on see väga õige samm. Aga kuivõrd seda tehes peetakse silmas just Eesti majanduse kasu ja hüvangut ning kas oleks reaalne kasutada Eesti pensionifondide vahendeid mõne Eesti suure taristuprojekti jaoks? Mida selleks või kas või selle soodustamiseks peaks tegema?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei ole selle konkreetse eelnõuga tuttav. Ma arvan, et pensionifondidele reegleid kehtestades otsitakse kindlasti tasakaalupunkti. Kui kogu raha väga turvaliselt investeerida, nii et risk oleks suhteliselt madal, siis on ilmselt vaja seda raha päris palju välismaale viia, sest seal on võimalik seda suuremas mahus paigutada kõrge reitinguga finantsinstrumentidesse. Meil, nagu ma varem ütlesin, ei ole kapitaliturud nii väga arenenud, meil ei ole lihtsalt võimalust praegu nii suuremahuliselt seda raha siia paigutada, ilma et see võib-olla tekitaks turgudel disproportsioone. Loomulikult, natuke on tegemist ka kana ja muna küsimusega. Kui turgu saaks arendada, siis võib-olla tulevikus oleks järjest rohkem seda raha, mida saaks riigisiseselt ära paigutada. Oma majanduse arendamise seisukohast oleks loomulikult hea, kui võimalikult suur osa paigutada siia. Riskide hajutamise seisukohast on asi natuke teistmoodi, nii et peab mingi tasakaalupunkti leidma. Kui need taristuprojektid on jälle, ma ei tea, juriidiliste isikutena vormistatud, nad on sisuliselt mingisugused n-ö public private partnership'id või lausa eraettevõtted ja kui nad emiteerivad kaubeldavaid võlakirju, olles kasumlikud ettevõtted, siis ma arvan, et loomulikult oleksid nad kõlblikud pensionifondide investeeringute tegemiseks, vähemalt põhimõtteliselt.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra Eesti Panga president! Küsimus on selline. Munitsipaalkoolide eelarves on olemas selline rida nagu "Omatulu". Samal ajal ei ole kool äriettevõte, vaid õppeasutus. Aga kui on olemas omatulu rida, siis peab seda tulu teenima. Kas on olnud selline mõte – kunagi see mõte käis läbi –, et anda koolidele juriidilise isiku õigused, et nad saaksid planeerida ja teenida kasumit ruumide, teenuste, koolituste ja õpitubade pealt? See moodustaks väga suure hulga kooli eelarvelisest rahast ja võtaks riigilt koormust vähemaks. Nüüd tekib küsimus, kas koolijuhid sellega hakkama saavad. Aga koolijuhtidele esitatavad pädevusnõuded on piisavalt kõrged, nad peaksid hakkama saama mitte ainult sihukese väikese asjaga, vaid ka keskmise tehase juhatamisega. Kas riigipangal on võimalik garanteerida munitsipaalkoolidele juriidilise isiku staatuse andmist?

Aitäh küsimuse eest! Me ei ole selle teemaga tegelnud. Nagu varem mainisin, me pigem hoidume sellistest mikroteemadest. Me vaatame tervikpilti ja seda, kas kogu süsteem tervikuna on jätkusuutlik. Ma arvan, et meil ei ole teie mainitud teemaga tegelemiseks väga palju kompetentsust. Mina isiklikult ei tunne ennast pädevana seda teemat kommenteerima.

Erki Savisaar, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Eesti Panga president! Valitsusel on plaan eelarveaukude täitmiseks tõsta mitmeid makse. Meil on laual mitmed aktsiisitõusud ja majutusasutuste käibemaksu tõus, tõsi, teiselt poolt on ette nähtud ka väike sotsiaalmaksulangetus. Kuidas need maksutõusud teie arvates mõjutavad Eesti majandust ning rahvusvahelist konkurentsivõimet?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma varem mainisin, ei tahaks ma neid üksikuid ettepanekuid hinnata. Kuidas teie kokkuvõttes otsustate, kas rohkem maksustada ühte või teist asja, see on loomulikult teie pädevuses. Peaasi on, et numbrid jookseksid kokku. Loomulikult võiks asju teha planeeritult. Mida rohkem analüüsi on võimalik teha ja diskussioone tekitada, seda parema lõpptulemuse kindlasti saab. Aga minu meelest on positiivne, et meil on säilinud põhimõte otsida katteallikaid. Ilmselt tulevad paljud rasked debatid sellest, et me teame, et teatud tulud on vähenenud või kulud suurenenud, ja seetõttu on vaja kusagilt katteallikaid leida. Ma arvan, et kui loobutakse sellest põhimõttest ja öeldakse, et katteallikaid pole vaja, siis meie keskpangana oleksime juba natuke murelikud. Loomulikult võib alati ju diskuteerida, kui palju peaks olema seda altpoolt üles survet ja kui palju peaks alustama ülevaltpoolt vaatega. Kas öelda, et on nii- ja niipalju raha kulutada ning siis seada kindlaks maksumäärad, või öelda, et maksumäärad on sellised, ja siis otsustada, kui palju kulutada? Ilmselt toimetatakse lõppkokkuvõttes mõlemal suunal, aga me ei ole teinud niisugust mõjuanalüüsi, täpselt millist mõju selline konkreetne pakett avaldaks Eesti majandusele.

Artur Talvik, palun!

Tänan, juhataja! Hea Eesti Panga president! Minu küsimus puudutab riigieelarvet ja riigieelarve n-ö struktuurset tasakaalu. Paljud ökonomistid on seda struktuurset tasakaalu kritiseerinud. Mõned nimetavad seda probleemide edasilükkamiseks homsesse ja eelarve tasakaalu mittetegelikuks näitamiseks. Kuidas teie suhtute eelarve struktuursesse tasakaalu?

Aitäh küsimuse eest! See on väga mitmetahuline teema, kus head ühest lahendust ei ole. Me oleme toonitanud, et selle struktuurse tasakaalu kõrval võiks alati säilitada ka nominaalse tasakaalu vaadet. Vähemalt on see konkreetne number. Siin ei ole mingit metodoloogilist probleemi, me teame, mis number see on, ja oskame seda hinnata. Struktuurne tasakaal on niisugune asi, kus peab juba eeldusi kasutama. Üks vaatab seda asja ja ütleb, et number on selline, teine vaatab ja tuleb välja hoopis teistsuguse numbriga. Praegu oleme sellises olukorras, kus erinevad instantsid, Euroopa Komisjon, Rahandusministeerium, Eesti Pank ja uus eelarvenõukogu, käsitlevad sama teemat ja kõigil on natuke erinevad seisukohad. Euroopa Komisjon ütles varem, et meil on juba struktuurne puudujääk, valitsus vaatab ja ütleb, et meil on ülejääk, mõned teised ütlevad, et asi on enam-vähem tasakaalus. Majandusteadus ei ole täppisteadus või füüsika ja me peame mingil määral seda aktsepteerima. Peaasi on see, et kui keegi tuleb välja selle näitajaga, siis tekib tõhus debatt, keegi teine võib kommenteerida ja esitada küsimusi. Peaasi on, et me ei lähe sellele libedale teele, et me hakkame trikitama ja kuidagi ühel või teisel moel selle näitajaga manipuleerima ning näitama pilti natukene paremana, kui see tegelikult on. Ma arvan, et struktuurse lähenemise poolt räägib see, et fiskaalpoliitika, eelarvepoliitika, võib olla protsükliline. Kui ajada taga seda nominaalset näitajat, siis just halbadel aegadel hakkad kärpima ja headel aegadel kulutama. Selle vältimiseks ongi mõeldud struktuurset puudujääki kasutada.

Monika Haukanõmm, palun!

Tänan, härra juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Eesti rahvas on teadupärast oma kodu usku rahvas. Ütleb ju vanasõnagi, et minu kodu on minu kindlus. See tähendab, et soovitakse oma isiklikku eluruumi. Kahjuks pole eluase kõigile Eesti elanikele kättesaadav. Taas räägitakse sellest, et eluasemeturg hakkab kuumenema ja üle kuumenema, mis teeb eluruumi kättesaadavuse võib-olla veelgi keerulisemaks. Kas ja kuidas saab Eesti Pank mõjutada eluasemeturul toimuvaid protsesse ja neid suunata ehk mängida eluasemepoliitikas oma rolli?

Aitäh küsimuse eest! Me oleme, nagu ma kõnes mainisin, alates 1. märtsist kehtestanud teatud võimalikud piirangud eluasemelaenude andmisele. See ei ole mitte niipalju seotud otseselt eluaseme kättesaadavusega, vaid meie riigi finantsstabiilsusega ja, ütleme, buumide vältimisega. Me ei tahaks, et korduks olukord, kus paar aastat kõik lähevad nagu hulluks ja hinnad ainult tõusevad, aga siis järsku tekib krahh, on tohutu langus ja tööpuuduse kasv. Parem, kui siin oleks tasakaal. Meie näeme oma eesmärgina mingite mõistlike piirangute seadmist. Me seadsime piirangu, et laenu maht võib olla 85% tagatiste väärtusest, laenu teenindamine ei tohiks moodustada üle poole inimese sissetulekust ja laenu tähtaeg võib olla kõige rohkem 30 aastat. See on laias laastus praktikaga kooskõlas. Me näeme, et pangad käituvad praeguses faasis suhteliselt konservatiivselt. Laenumahud kasvavad umbes 3%, majandus kasvab võib-olla veidi kiiremini, aga see ei ole ühes või teises suunas disproportsionaalne. Me tahaksime, et selline olukord säiliks. Aga üks põhjus, miks ma olin natuke skeptiline intresside alandamise suhtes, on see, et kui palgad kasvavad praegu väga kiiresti, vähemalt keskmine palk kasvab, ja kui intressimäärad on madalad, siis on loodud jälle mingisugune pinnas uueks buumiks. Ma arvan, et me oleme kõik palju targemad ja me enam päris sellist hullumaja ei näe, mis kümme aastat tagasi valitses. Aga siiski, mingi mullistumise oht on olemas ja me mõtleme, kuidas saaks seda ennetada. Võib-olla on siin analoogia sellise olukorraga, kui, ma ei tea, Tallinna–Tartu maanteel ei oleks liikluspiiranguid ja mõned autod sõidaksid seal kiirusega 100 kilomeetrit tunnis, mõned 110 kilomeetrit tunnis. Meie kehtestaksime aga piirangu 110 kilomeetrit tunnis, mis tegelikult kedagi ei mõjutaks, sest keegi niikuinii kiiremini ei sõitnud. Aga kui kellelgi tekiks ahvatlus hakata sõitma kiirusega 120 või 130 kilomeetrit tunnis, kui keegi läheks natuke liiga riskilembeseks, siis see mõistlik kiiruspiirang tuleks ette. Kuid kättesaadavus, ma arvan, on pigem rohkem valitsuste teema.

Andrei Novikov, palun!

Tänan, austatud eesistuja! Austatud Eesti Panga president! Kuidas te suhtute krüptorahasse ning milliseid ohte te siin Eestile näete või on see pseudoprobleem?

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et see on huvitav uus teema. Selliste tehingute mahud on praegu suhteliselt väiksed. Mõned võtavad seda teemat väga emotsionaalselt. On isegi nagu usulahu moodi fanaatikuid, kelle seas see kirgi kütab. Samal ajal on see kindlasti osa tehnoloogilisest arengust. Midagi sellest krüptorahast jääb kindlasti püsima ja võib-olla kaugemas perspektiivis aitab astuda isegi mingi sammu ettepoole. Ma arvan, et meie asi praegu on öelda, et olge ettevaatlikud. Siin on väga palju riske, kursid ja hinnad muutuvad väga volatiilselt. Kui sul on raha, mida investeerida, ja sa tahad riskeerida, siis see on üks koht, kuhu investeerida, aga ole ettevaatlik. Me tahame kindlasti vaadata, et sellest ei tuleks mingisugust rahapesukanalit. See on ülemaailmne fenomen ning selle reguleerimine, eriti kui selle raha kasutamine on praegu mahu poolest peaaegu olematu, on rohkem tulevikuteema. See on põnev tehnoloogiateema, aga me ei arva, et see oleks praegu nii oluline kui igapäevased maksesüsteemid.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud panga president! Te ütlesite, et Eesti Kreeka võlakirju ei osta, ometi me oleme seda teinud Euroopa Keskpanga ja ESM-i kaudu. Meie osa on seal üsna suur. Mul on raske öelda, kui suur, teie teate ehk täpsemalt. Ajakirjanduses on olnud juttu ligi 400 miljonist eurost. Praegu on selline olukord, kus ka Euroopa Keskpank ei arvesta neid võlakirju tagatisena ega garantiina. Milline on nende turuväärtus praegu, Kreeka jätkuva maksejõuetuse ja võib-olla ka saabuva pankroti taustal? Mis on üleüldse nende saatus ja kui suurt kahju me sellise musta stsenaariumi korral kannaksime?

Varem me seda natuke arutasime. Eesti Pank ei ole neid otseselt ostnud, aga ma mainisin, et me jagame tulusid ja kulusid ühiselt. Meie otsene osalus riigivõlakirjade ostu programmis, meie vastutus Eesti Pangana on 40–50 miljonit eurot. Lisaks on Euroopa Keskpank andnud laenu mõnele Kreeka kommertspangale. Need on maksejõulised pangad, kes on toonud lauale konkreetseid aktsepteeritud tagatisi. Meie osa sellest summast on natuke üle 100 miljoni euro, aga need laenud on hästi kõvasti tagatud. Nii et kui me räägime võimalikust kahjumist, siis ma arvan, et siin ei saa hakata konkreetseid stsenaariume välja käima. Väga palju sõltub eeldustest ja me ei tea täpselt, kuidas need asjad arenevad. Nendele võlakirjadele isegi hinda pakkuda on päris raske, sest need võlakirjad ei ole praegu kaubeldavad. Euroopa Keskpank ütles, et Kreeka valitsuse võlakirju ei aktsepteerita enam tagatisena, sest neid on väga raske hinnata. Kui oleks aktiivne turg, kõik ostaksid ja müüksid, siis küll. Aga praegu valitsused ei anna Kreekale raha, ka erasektor ei anna Kreekale raha, nii et sellises olukorras on raske seda hinda täpselt määrata.

Aitäh! Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud Eesti Panga president, tänan veel kord ilusa ülevaate ja väga sisukate vastuste eest, mis te kõikidele küsimustele olete andnud! Minu küsimus puudutab aga paljuräägitud e-residentsust. Kas e-residentidel võiks olla ka mõju meie finantsteenustele ja milline see võiks olla? Kas te näete siin ka mingeid riske? Kas neid riske üldse on?

Aitäh küsimuse eest! Me ei ole selles projektis osalenud. Aga selline võimalus, et võib-olla saab keegi teatud ärisid selle abil ajada ja mingeid teenuseid hakata kasutama, võib ühel või teisel moel mingisugust ettevõtlust siin ergutada. Loomulikult, kui sellist asja ellu viia, siis siin on sama teema nagu sellesama krüptorahaga. Me peame kindlasti vaatama, et meil ei tekiks halb maine selle tõttu, et miski, mida see e-residentsus võimaldab teha, on tegelikult negatiivne, olgu see siis rahapesu või mis iganes. Loodetavasti sellele keskendutakse. Kui riigil on hea maine, aga e-residentsus võimaldab nendel mitte nii headel inimestel midagi toimetada, siis see oleks kindlasti negatiivne.

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud Eesti Panga president! Minu küsimuse teema tundub küll esmapilgul mikroskoopiline, aga teatavasti peitub saatan detailides. Umbes pool tundi tagasi, käies all-linnas sularahaautomaadi juures, nägin ma, kuidas üks Jaapani perekond võttis raha välja ja läks minema, aga tuli tagasi, sest oli unustanud oma pangakaardi kaasa võtmata. Mujal maailmas ollakse harjunud sellega, et kõigepealt võtad kaardi ja siis saad raha. Raha pärast ju automaadi juurde tuldi. Nad olid väga hädas, nad olid tõesti hädas, sest ei teadnud, mis nüüd edasi saab. Mina ei saanud ka neid abistada. Ma küsin nüüd otse teie käest: kas Eesti Panga käed on nii pikad, et natukene aidata kaasa sularahaautomaatide muutmisele rahvusvahelisele standardile vastavaks, või on see kellegi teise mure?

Aitäh! Ma arvan, et sularahaautomaatide teema ei ole meie pädevuses. Ma ise kaotasin paar nädalat tagasi oma kaardi ära. Keegi seda õnneks ei kasutanud, aga ka mina pidin natuke ootama, enne kui uue kaardi sain. Ma arvan, et Eesti Pank ei oleks saanud mind selles aidata.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud Eesti Panga president! Et lõpetada see diskussioon filosoofiliselt, küsin ma kapitalikulude kohta. Me näeme, et surve palgakasvule on olemas. Näiteks väheneb ühes suurimas sotsiaal-majanduslikus sektoris klientide arv, circa 140 000 külastajat oli esimeses kvartalis vähem jne. Ka SKT näitajad ja majanduskasv ei ole kõige paremad. Kuidas te hindate, milliseks kujuneb kapitalikulutuste osakaal tulevikus? Tänane olukord Euribori ümber on tegelikult anomaaliakonteksti lähedal.

Aitäh! Kui ma küsimusest õigesti aru sain, siis siin on rohkem tegemist intressimääradega, kui ma mõtlen kapitali kulukuse peale. Praegu me näeme, et intressimäärad jäävad veel mõneks ajaks madalale, kuna rahapoliitika seisukohast, inflatsiooni mõõduka suurendamise eesmärgil on seda vaja ja sellises kontekstis jäävadki nad lühiajaliselt kindlasti madalaks. Aga varem või hiljem peaks olukord normaliseeruma ja siis peaks see kulukus hakkama kindlasti kasvama. Kuid ma ei näe praegu selles kontekstis, milles me oleme, kuidas seda saaks lühiajaliselt väga palju muuta.

Aitäh, austatud president! Rohkem küsimusi Riigikogu liikmetel teile ei ole. Suur tänu põhjalike vastuste eest! Kas fraktsioonidel on soovi läbirääkimisi pidada? Jah, palun, Tarmo Tamm Keskerakonna fraktsioonist!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Kõigepealt tahan tänada austatud Eesti Panga presidenti Ardo Hanssonit väga hea ettekande ja sisukate vastuste eest! Eesti Pank on euroala ühtse rahapoliitika kujundamises osalenud juba neli aastat. Rahapoliitika elluviimiseks vajalikud otsused valmistatakse ette kõigi eurosüsteemi keskpankade koostöös. 2014. aasta sügisel kinnitas Euroopa Keskpanga nõukogu valmisolekut rakendada majandus- ja finantskeskkonna halvenedes oma mandaadi piires erakorralisi rahapoliitilisi lisainstrumente, et tulla tõhusalt toime pikaajalise madala inflatsioonimäära riskidega. 2015. aasta jaanuaris otsustati laiendada ka varaostusid. Täiendavalt emiteeritava raha eest ostetakse euroala valitsuste ja üleeuroopaliste institutsioonide ja agentuuride 20- kuni 30-aastase tähtajaga võlakirju. Nende varaklasside ostud algasid 2015. aasta märtsis ja kestavad vähemalt kuni 2016. aasta septembrini, kuid kindlasti seni, kuni euroala inflatsioonis toimub püsiv korrektsioon, mis on kooskõlas eurosüsteemi hinnastabiilsuse eesmärkidega. Varaostude mahuks on kokku planeeritud 60 miljardit eurot kuus.
Eestis ei ole riigivõlakirju emiteeritud, mistõttu peame meie ostma teiste riikide võlakirju või muid finantsinstrumente. Ma pean seda väga suureks probleemiks. Eesti Pank osaleb Euroopa Keskpanga algatatud suures võlakirjade ostu- ja müügiprotsessis vaid ostjana, suunates miljoneid eurosid teiste Euroopa riikide majandusse.
Samas on selge, et lähiaastatel pole oodata riigi investeerimisvõimekuse olulist kasvu, mis tähendab, et meil tuleb leida võimalusi, kuidas meie majandust stimuleerida. See tee võiks olla võlakirjade emiteerimine, kuid me jätame selle võimaluse kasutamata, sest valitsuskoalitsioon kordab oma mantrat "võlg on võõra oma". Aga ometi riigi võlakoormus kogu aeg kasvab.
On oluline eristada jooksvate kulude katmist võla arvel või laenuvõtmist investeeringuteks. Kui teised riigid kasutavad praegust võlakirjade programmi kui võimalust oma taristut parandada ning täiustada, siis Eesti on rumal lambuke, kes panustab teiste riikide arengusse, selmet arendada oma riigi taristut. Kui me jätame need võimalused kasutamata, siis oleme andnud konkurentsieelise teistele. Valitsussektori võlg on viimastel aastatel peaaegu kahekordistunud, jõudes 1,85 miljardi euroni. Suur osa sellest on kulunud teiste riikide abistamiseks. Mikk Talpsepp kirjutas 5. veebruari Äripäevas ilmunud arvamusloos "Jääme vabatahtlikult vaesemaks?", et kui praegu on meie elatustase umbes 70% Euroopa Liidu keskmisest, siis hiljem, pärast rahatrükiprogrammi, millest Eesti osa ei saa ega toeta enda majandust, võib Eesti teistega võrreldes vaesuda ja meie elatustase langeda 60%-le Euroopa Liidu keskmisest. Reformierakonda peaks vähemalt seegi seik mõtlema panema, kuna unistus Euroopa viie rikkaima riigi hulka jõudmisest hakkab üha enam tuhmuma.
Lõpuks tahan öelda, et ma loodan Eesti Panga peale, et sealne kompetentsus paneks valitsusele aru pähe ja aitaks ühtlustada Eesti valitsuse arusaama finantspoliitikast Euroopa Keskpanga põhimõtetega. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi fraktsioonidel ei ole. Oleme esimese päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde. Kõne alla tuleb Finantsinspektsiooni 2014. aasta aastaaruanne. Ettekandja on Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler. Ettekandeks on aega kuni 20 minutit. Riigikogu liikmetel on jällegi võimalik esitada üks suuline küsimus ja läbirääkimistel saavad osaleda fraktsioonide esindajad. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Finantsinspektsiooni seaduse kohaselt esitasime Riigikogule inspektsiooni aastaaruande. Selles käsitletakse 2014. aastal toimunud olulisemaid sündmusi, tehtud tegusid ja ilmnenud suundi Eesti finantsturul ning -järelevalves.
Finantsturust ning -järelevalvest saab kõnelda pikalt ning eri vaatevinklitest. Soovin tänases ettekandes peatuda neljal küsimusel seoses Eesti finantsturuga. Kõnelen lepingutest, seadusest ja õiguse olulisusest finantsturul, rõhuasetusega nullintresside keskkonnal, avaldan Finantsinspektsiooni printsiibid krediidiandjate üle järelevalve tegemisel, rõhutan toimiva karistuspoliitika ja vastava raamistiku olulisust finantsturu aususe ja läbipaistvuse tagamisel ning lõpetuseks fikseerin väärtused, millest lähtume oma tegevuses Euroopa Liidu asutustes.
Sissejuhatuseks kiire ülevaade Eesti finantsturust anno Domini 2014. Eesti turul tegutseb alaliselt 17 fondivalitsejat, 15 panka, 13 kahjukindlustusandjat, 12 makseteenuse osutajat, viis elukindlustusseltsi, kolm investeerimisühingut ja üks börs, arvukalt kindlustusmaaklereid ja -agente. 2014. aastal Finantsinspektsioon oma 72 töötajaga otsustas 57-l juhatuse koosolekul 83 haldusakti, andis neli tegevusluba ja tunnistas osaliselt või täielikult kehtetuks kaks tegevusluba, tegi kuus ettekirjutust ja esitas kuriteokaebused kuue isiku kohta, viis läbi kohapealsed kontrollid kokku 26-s järelevalve subjektis, seda lisaks igapäevasele turu jälgimisele ja arvukatele kaugkontrollidele. Kuna Finantsinspektsiooni tegevust finantseerivad järelevalvatavad, siis riigieelarvele me endast koormust ei kujutanud.
Eesti elanike finantsvarade maht oli 2014. aasta lõpus 8,3 miljardit eurot, mis on 0,9 miljardit eurot rohkem kui 2013. aastal. Finantsvaradest moodustasid hoiused 63% ja kohustuslike pensionifondide varad 28%. Eesti elanikel oli 2014. aasta lõpus finantskohustusi 7 miljardi euro ulatuses, mis on 0,2 miljardit eurot rohkem kui 2013. aastal. See on statistika, need on suured arvud. Iga arvu taga on aga inimene, igapäevaelu, emotsioonid, suhted, mured ja rõõmud.
Üks meeldejäävamaid hetki minu kui finantsjärelevalvaja tööelus oli siis, kui Eestis kehtis veel Eesti kroon ning Finantsinspektsioonile kirjutati paberil ja toodi neid kirju ka tigupostiga kohale. See kiri – mul on see siiamaani silme ees – oli vormistatud käsitsi, hästi korrektselt ja selgelt ning sealt rullus lahti selline lugu. Oli üks perekond, kes elas ühes Eesti maakonnas. Perekonda kuulusid vanemad ja laps, vanemad olid mõlemad invaliidid ja nende ainus sissetulek oli invaliidsuspension. Samas, nagu võis mõista, elasid nad endises kolhoosikeskuses. Korter vajas värskendamist ja nad olid otsustanud võtta pangast laenu, et oma korterit renoveerida. Nad olid pangaga astunud läbirääkimistesse ja olid selle laenu saanud. Nad olid lepingule alla kirjutanud, korteri ära renoveerinud ja asunud ka laenulepingut täitma, kui ühel hetkel pank neile kirjutas, et see tagasimaksegraafik, mis oli juba allkirjad saanud ja kokku lepitud, on vale, pank oli teinud ühe eksimuse ja sellel perekonnal tuleks hoopis enam raha tagasi maksta. Seetõttu see perekond kirjutaski meile Finantsinspektsiooni, et mida nüüd teha, kui nad on lepingu sõlminud, aga pank tahab nende lepingut muuta. Me tutvusime nende asjadega väga põhjalikult ja andsime ka pangale väga selge signaali. Esiteks, lepingud on täitmiseks, teiseks, kui pank on teinud vea, siis järelikult tuleb tal üle vaadata oma protsessid ja süsteemid, et sellised vead edaspidi ei korduks. See leping jäi jõusse, pank tunnistas oma viga, korrigeeris oma protsesse ja süsteeme ning loodetavasti tänaseks on sellel perekonnal laen juba tagastatud. Sellest loost koorub ilmekalt välja, et lepingud on täitmiseks, ühtemoodi täitmiseks osapooltele, sõltumata sellest, kas tegu on suure panga või väikese äri, perekonna või tööstusettevõttega.
Jah, lepinguid saab muuta ja peabki saama muuta. Lepinguid saab ka faktiliselt rikkuda, mitte täita. Kuid muutmiseks sätestatakse seaduses alused, mittetäitmise juhud samuti. Rikkumise tagajärgede käsitlemiseks on reeglid ka seaduses.
Leping ja seadus, õiguskindlus ja õigusselgus ning ettenähtavus on kaljud, millele tugineb finantssektor ehk veelgi enam kui reaalsektor või muud majandusharud. Finantstooted eksisteerivad tavaliselt pelgalt tänu õigusele, nad on õiguse ja matemaatika sümbioosid, nad ei ole asjaliselt eksisteerivad.
Eestis kehtiv lepingute seadus (võlaõigusseadus) võimaldab käsitleda finantseerimislepingute tingimusi nii positiivse kui ka negatiivse intressi keskkonnas, võimaldab pooltel neid võlasuhteid kujundada, kui selleks on alus ja järgitakse ettenähtud protsessi.
Eesti lepinguseadus ei luba hoiule antud raha kasutamise eest intressi mitte maksta. Ka maksekontol oleva raha pealt tuleb seda teha. Poolte kokkuleppel võib kliendilt nõuda konto hooldus- ja teenindustasu. Tasu peab olema asjakohane ja vastama makseteenuse pakkuja tegelikele kuludele.
Me loomulikult jälgime finantsjärelevalves nullintressimäära mõju ka laiemalt, mitte ainult selle mõju konkreetsetele lepingutele. Me hindame mõju finantsstabiilsusele. Nullintressil on positiivne mõju eelkõige laenuvõtjatele: nende varade suurenenud väärtus vähendab suhteliselt nende kohustusi, sh laenukohustusi, või võimaldab seeläbi võtta uusi kohustusi.
Teisalt, madalatel intressidel on ka selge negatiivne mõju, eriti valdkondades, kus investorite või klientide ees on võetud pikaajaline kohustus tagada tootlus teatud määras. See tingib selle, et kohustatud struktureerivad oma vara ümber. Riskivabam vara vahetatakse riskantsema vastu, mis omakorda võib tekitada mullistumisi ühes või teises varaklassis või liigse riski võtmist. Ka võivad tarbijad üle hinnata enda võimet maksta laenu tagasi suurenenud intresside tingimustes ja muutunud majanduskeskkonnas.
Minu arvates rajas just kiirlaenukontorite laialdaseks tavaks muutunud kliendiga sõlmitud lepingute rikkumine tee nende tegevuse täiendavale reguleerimisele ja järelevalvele allutamisele. Seadus seni küll sätestas alused, millise laenuintressi kohaldumisel saab inimene ennast kohtus kaitsta ja nõuda hoopis madalamate intresside kohaldamist, kuid selline eraõiguslik lahend tegelikus elus kahjuks hästi ei rakendunud. Kiirlaenukontorid jätkasid, näis nii, nn efektiivse ärimudeli rakendamist, mis eeldab, et laenuvõtja ei asu oma seadusjärgseid õigusi aktiivselt kohtu kaudu kaitsma.
Minetuse lahendamiseks töötati 2014. aastal parlamendi ja täitevvõimuasutuste heas koostöös välja raamistik, mida praegu tunneme krediidiandjate ja -vahendajate seadusena. See seadus aitab kaasa finantsturu suuremale läbipaistvusele ja ausamale toimimisele. Uue seadusega kaasnevad kohustused on meile Finantsinspektsioonis keeruliseks ülesandeks, mille täitmiseks anname omalt poolt parima.
Selleks rakendame järgmisi põhimõtteid. Esiteks, finantsjärelevalvet teeme riskipõhiselt. Teiseks keskendume järelevalves krediidiandjate ja -vahendajate organisatsioonilahendile. Näiteks hindab Finantsinspektsioon vastutusalade määramist, aruandlust ja selle läbipaistvust, olulise osaluse omajate ja juhtide sobivust ning oskusi, sisereeglite asjakohasust, piisavust, sisekontrollisüsteemide olemasolu ja toimimist. Panganduse ja muu reguleeritud finantsturu järelevalve kogemus on meile näidanud, et just nii saab kõige odavamalt ja samas suhteliselt mõjusalt kaitsta laiu tarbijarühmi. Kolmandaks, finantsjärelevalve rakendab oma õigusi ning suunab krediidiandjad ja -vahendajad täitma avalik-õiguslikke norme. Seadusest tulenevate nõuete mittetäitmise raskeim tagajärg on tegevusloa kehtetuks tunnistamine. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse täiel määral jõustumise korral on tegevusloata krediidi andmine või vahendamine kuritegu. Usume, et olulise pingutuse ja hea koostöö korral teiste riigiasutustega, eriti õiguskaitseorganitega, suudame krediidiandjate turu korrastada.
Siit jõuame aga rikkumiste tagajärgede käsitlemiseni ja turul tegutsejate omavastutuseni. Finantsturureeglite usutavuse, turu tõhusa ja ausa toimimise piiritleb finantsvahendajate riskitunnetus, omavastutus. Homo economicus'ele peab olema selge, et seaduse rikkumine ei ole mitte pelgalt ja mitte eelkõige moraalselt etteheidetav tegu, vaid majanduslikult selgelt ebaefektiivne mäng. Muidu võib olla majanduslikult kasulik jätta teatud reeglid täitmata, sest rikkumise tagajärjed on sellise iseloomuga, et rikkumisest saadav tulu ületab rikkumisega kaasneva riski või kulu.
Laias laastus saab karistuspoliitika jagada kaheks. Esiteks, rikkujale kohaldub vältimatult karistus ja see on suhteliselt leebe. Siin heidutab karistuse vältimatus. Teine poliitikavalik: igale rikkumisele karistust põhjusliku seosena ei järgne, kuid see-eest on karistus üsna drakooniline, raske. Heidutab väga raske karistuse rakendamise võimalus.
Esmapilgul õiglasemana tunduva vältimatuse poliitika puhul tuleb tähele panna, et selle saavutamiseks on vaja piisavalt mahukat riigi sunniaparaati ja, teistpidi, tuleb kodaniku ning riigi vahele tekitada selline info sümmeetria, mis võimaldab vältimatuse realiseerimise. Kas me aga tahame oma privaatsusest veelgi enam loobuda või kas me soovime rohkem riiki? Kusjuures õhku jääb vähemalt finantssektori puhul küsimus, kas vältimatult järgnev leebe karistus kaotab rikkumise majandusliku efektiivsuse võimaluse.
Seega, finantssektori puhul on õige tee karmistada ja mitmekesistada karistusi. See on tee, mida mööda sammutakse näiteks uuemates Euroopa Liidu õigusaktides. Rootsi finantsinspektsioon teatas s.a 19. mail, et trahvis Nordea panka ja Handelsbankenit reeglite eiramise tõttu. Nordea pangale määras inspektsioon trahvisummaks 50 miljonit Rootsi krooni, Handelsbankenil tuleb trahvi maksta 35 miljonit Rootsi krooni.
Eesti õigusakte vaadates kumavad meile vastu aga juriidilisele isikule väärtegude korras mõistetavad võimalikud maksimaalsed rahatrahvid 32 000 eurot. Sunnirahaga – see ei ole mitte jääv karistus juba toimepandud rikkumise eest, vaid juhul, kui rikkumine on toime pandud ja järelevalve palub edaspidi samalaadseid rikkumisi mitte toime panna, kuid subjekt eirab seda palvet ja rikub seadust samamoodi edasi, siis rakendub sunniraha – on Eestis lood veidi paremad, aga sunniraha praegusel kujul on üsna hambutu, kuna kuulub rakendamisele alles siis, kui esimesele rikkumisele ja sellele järgnenud järelevalve palvele mitte panna rikkumisi toime järgneb samasugune teine rikkumine.
Kuigi oleme Eestis järk-järgult karistusi mitmekesistanud ja rahalisi määrasid tõstnud, siis näiteks arvestades käivituvat kiirlaenuandjate järelevalvet, on minu meelest siin tõsine järelemõtlemise koht ja kiiremini tegutsemise ülesanne. Tegutseda tuleks kiiremini kui senised 11 aastat, mil Finantsinspektsioon on sellele teemale järjepidevalt oma partnerite tähelepanu juhtinud ning ka konkreetseid ettepanekuid esitanud.
Nüüd välissuhetest. Õieti ei tajugi ma enam, mis on välissuhe ja mis on sisesuhe. Euroalal on ilmne finantsjärelevalve järjest sügavam integreerumine.
2014. aasta 4. novembril käivitus euroala ühtne pangajärelevalve mehhanism SSM. Tegemist on pretsedenditu arenguga Euroopa Liidu rahanduses, vist suurima muudatusega pärast euro kasutuselevõttu. SSM-i moodustavad Euroopa Keskpank Frankfurdis ja euroala riikide pangajärelevalveasutused, teiste seas Finantsinspektsioon. SSM-i otsustusorganitesse kuuluvad Eestist hääleõiguslikena meie keskpanga president ja Finantsinspektsiooni juhatuse esimees. SSM otsustab pankade tegevuslubade andmise ja võtmise, seisab hea kõikide pankade kapitalijärelevalve ühetaolise kvaliteedi eest ja tihedas koostöös liikmesriikide järelevalveasutustega rakendab otsejärelevalvet 120 suurima panga ja pangagrupi üle euroalal. SSM ei tegele teenusejärelevalvega ega muude finantsvahendajate kapitalijärelevalvega.
2014. aastal valmisid ühtse kriisilahendusraamistiku SRM-i kesksed õigusaktid. See moodustab SSM-i kõrval Euroopa Liidu pangandusliidu teise samba. SRM koosneb keskusest Brüsselis ja euroala riikide kriisilahendusasutustest, kelle hulka kuulub ka Finantsinspektsioon. Otsuseid hakkab alates 2016. aastast langetama keskus, neid kohtadel rakendama riigi kriisilahendusasutus.
Kriisilahendusasutus asub täiel määral tööle, kui pank on saanud sellise, piltlikult öeldes, nakkuse, kus tuleb selgitada, kas on tervenemislootust või on tegemist fataalse olukorraga. Viimasel juhul käivitub pankrotimenetlus. Tervenemislootuse puhul aga võtab tegevuse üle kriisilahendusasutus, panku tervendav kiirabiarst, kui nii võib öelda.
Finantsinspektsioon osaleb ka kolmes Euroopa asutuses, kes töötavad välja üldkehtivaid reegleid pangandus-, kindlustus- ja väärtpaberiturule. Euroopa foorumites tegutsedes on meil selge juhtmõte, millest oma avaldustes, arvamustes ja muus tegevuses lähtume – proportsionaalsus. Proportsionaalsus tähendab siin, et väiksematele turuosalistele ja turgudele peavad kohalduma lihtsamad ja mõneti leebemad reeglid. Muidu kaob turu mitmekesisus, väheneb konkurents ja seeläbi kaotab kogu ühiskond.
Kokkuvõtteks. Esiteks, seadusandlik võim, täitevvõim ja eriti kohtuvõim peavad endale selgelt aru andma õiguskindluse ja õigusselguse olulisusest finantssektoris. Teiseks, krediidiandjate üle järelevalve tegemine on meile Finantsinspektsioonis keeruline ülesanne, kuid usume, et koostöös õiguskaitseasutustega suudame selle turu korrastada. Kolmandaks, ausalt ja läbipaistvalt toimib finantsturg, kus on selge, et rikkumine ei ole majanduslikult efektiivne. Peame oluliselt kiirendama karistuspoliitika ja vastava raamistiku reformi finantssektori valdkonnas, sh eriti just krediidiandjate järelevalve kontekstis. Neljandaks, Euroopas esindame mitmekesisust, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetega suuremat arvestamist.
Ameerika Ühendriikide 16. president Abraham Lincoln lausus oma 19. novembri 1863. aasta kõnes osalusdemokraatiast ajalukku jäänud sõnad: "... government of the people, by the people, for the people." (Valitsus on rahva oma, valitsus on rahvast ja rahva jaoks.) Tavainimesed, inimesed tänavalt ei ole kunagi põhjustanud finantskriise. Samas on just nemad meid kutsunud ning seadnud tegema reegleid ja neid rakendama. Me võlgneme rahvale, avalikkusele usalduse. Seda me peame Finantsinspektsioonis oma parimate oskuste ja võimete kohaselt seaduse alusel ja seadusest lähtudes tegutsedes alati silmas.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Finantsinspektsiooni keskne ülesanne on säilitada finantsstabiilsus, hoolitseda tervikuna finantsturgude ausa ja läbipaistva toimimise eest. Teile kättesaadavaks tehtud Finantsinspektsiooni 2014. aasta aastaraamat nende ülesannete täitmist 2014. aruandeaastal, Finantsinspektsiooni tegutsemise 12. aastal, kirjeldabki. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Austatud ettekandja, teile on küsimusi. Kolleeg Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Aastaaruandest tuleb välja, et kohustuslike pensionifondide investeeringud Eestis registreeritud varasse vähenesid. Need on niigi väikesed ja põhiline osa neist on hoiustes, väärtpaberites on vaid 3%. Ma arvan, et selle 3% sees on ka Eestis registreeritud fondid, mis investeerivad Eestist väljapoole, nii et see niigi olematu summa väheneb veelgi. Seda kindlasti süvendas ka see, et ERGO pensionifondid läksid üle Nordeale. Teie tunnete seda valdkonda väga hästi ja oskate öelda, mida me peaksime tegema, et olukorda parandada. Pensionifondide investeeringud Eestisse oleksid kindlasti majanduskasvu üks eeldusi.

Tänan! Ma kirjeldan teile lühidalt, millel baseerub teie nimetatud pensionifondide tegevus, mis on need aspektid, millega tasub arvestada. Esiteks, pensionifondide tegevus baseerub seadusel. Seadus sätestab fondidele investeerimispiirangud, määrab kindlaks reeglid, millest oma investeerimistegevuses tuleb lähtuda. Teiseks, neid tingimusi täpsustatakse ja tavaliselt kitsendatakse fondi tingimustes. Kolmandaks, n-ö kirsiks tordil on fondijuhi otsused. Fondijuht otsustab, lähtudes fondi tingimustest ja seadusest, kuhu ja mil määral investeerida. Fondijuht peab oma tegevuses olema osakuomanike ehk pensionäride suhtes hoolas ja lojaalne. Ta peab enne investeerimisobjekti väljavalimist ja investeerimisotsuse tegemist läbi töötama piisavalt palju informatsiooni. Finantsinspektsiooni tegevus selles valdkonnas keskendub eelkõige sellele, kas investeeringud vastavad seaduse ja fondi tingimuste nõuetele ning kas fondijuht on oma tegevuses rakendanud kohast hoolsust. Loomulikult tuleb ka pensionifondide puhul arvestada, et investeeringu tootlus ja risk on omavahel seoses – mida suurem investeeringu tootlus on, seda riskantsem ta potentsiaalselt on – ning seda kõike loomulikult ajalises kontekstis. Veel üks remark. Ei tasu ära unustada, et teise samba pensionifondide fondivalitsejate tasude katused on seadusega fikseeritud ning iga äri soovib tegutseda efektiivselt ehk maksimeerida tulusid ja minimeerida kulusid.

Toomas Vitsut, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Hiljuti läks Kanadas börsile selline ettevõte nagu BitGold, see on hoiustamis- ja makseteenust pakkuv ettevõte, mis on välja kasvanud bitcoin'ist, mis on teatavasti tekitanud eri riikides väga vastandlikke seisukohti. USA-s näiteks sellega eriti ei tegutseta, sest seadustest lähtuvalt sellesse seal eriti hästi ei suhtuta. Ma ei tea, kas see Eestis üldse Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluks. Kui kuuluks ja kui see tegevus laieneks Eestisse, siis kuidas Finantsinspektsioon sellesse suhtuks?

Tänan! Selles küsimuses oli peidus kaks küsimust. Esiteks, kuidas me suhtuksime sellesse, kui Eesti kapitaliturule, Tallinna börsile, tuleks emitente juurde. Teine küsimus seondub vist krüptoraha kui sellisega, st mis võiks olla Finantsinspektsiooni arvamus krüptoraha kohta. Kapitaliturgudega on nii – Ardo Hansson seda eelnevalt käsitles –, et eks nõudlus ja pakkumine panevad kõik paika. Loomulikult oleks Finantsinspektsioonil hea meel, kui Tallinna börsile tuleks emitente juurde, seda loomulikult eeldusel, et need emitendid vastavad seaduses sätestatud tingimustele ja neid täidavad. Mis puutub krüptorahasse, siis siin tuleb tähele panna nelja aspekti. Krüptorahasse ei suhtu Finantsinspektsioon kuidagi, see on maksevahend nagu iga teinegi ja konkurentsiaspekti vaadates on ta tõenäoliselt väga hea ja tervitatav. Küll aga peavad tarbijad olema teadlikud krüptorahaga seonduvatest riskidest. Mainin kolme. Esiteks, süsteemide talitluspidevus, mis tähendab, et kui infotehnoloogiliste süsteemidega midagi juhtub, siis peab olema teada, millised tagajärjed järgnevad krüptoraha omajatele, millised riskid realiseeruvad ja kes vastutab. Teiseks, kui läbipaistev on nende n-ö maksevahendite loomise protsess. Kolmas risk seondub eelkõige rahapesu tõkestamisega: kes ja kuidas sellist krüptoraha kasutab ja kui seda tehakse näiteks kuritegevuse toetamise eesmärgil, siis milline võiks olla õiguskaitseorganite tegevus, mis võiks ühe või teise krüptoraha toimimise peatada.

Jüri Adams, palun!

Lugupeetud ettekandja! Oma ettekandes te tõite näite, kuidas naaberriik Rootsis on suurtele finantsasutustele määratud miljonitesse ulatuvaid rahalisi karistusi. Rääkisite ilmselt rahulolematult sellest, et Eestis on sellised karistused võimalikud vaid kuni mõnekümne tuhande euro ulatuses. Praegu on näiteks Riigikogu menetluses kindlustustegevuse seaduse eelnõu, mille lõpuosas muudetakse ka kõikvõimalike selle valdkonna haldusväärtegude koosseise ja karistusi. Mispärast seal siis seda ei ole? Või tean ma valesti? Kui algselt seda seal ei olnud, kas teie ametkond siis praegu tegutseb selle nimel, et ka Eestis kehtestataks proportsionaalsed ja õige suurusega karistused?

Tänan küsimuse eest! Jah, meie ametkond on tegutsenud ja tegutseb selle nimel, et Eestis süsteemselt finantssektorit puudutav sanktsiooniaparaat saaks muudetud. See töö käib. Seda tööd juhib, nagu Eesti riigis on kutsutud ja seatud, Justiitsministeerium. Me loodame, et see protsess, nagu ma ka toonitasin, saab vähemalt järgmiseks aastaks lõpetatud. Järgmisel aastal rakendub täiel määral krediidiandjate ja -vahendajate järelevalve ning meie arvates on seda muudetud, parandatud ja lihtsustatud sanktsiooniraamistikku siis potentsiaalselt vaja.

Vilja Savisaar-Toomast, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud juhatuse esimees, kõigepealt suur tänu ettekande eest! Minu küsimus on natuke pehmemast valdkonnast. Te oma aastaaruandes toote välja arvud, kui palju on teile aruandlusperioodil rikkumiste kohta avaldusi esitatud. Aga ma ei pannud tähele või ei osanud otsida, kui palju te olete ise järelevalvemenetluse käigus rikkumisi avastanud ja mis on sellele järgnenud. Kui me räägime siin karistuste väiksusest, siis kui palju te ise olete neid ettepanekuid teinud? Ma esitan kohe ka teise küsimuse, mis on natuke teisest valdkonnast ja puudutab elanikkonna teadlikkuse edendamise peatükki. Turu-uuringute AS-i uuringust, mille te tellisite, selgub, et inimesed ei tunne selle asja vastu eriti huvi. Kas te olete teinud sellest mingi järelduse, et ise midagi välja pakkuda, nii et elanikel hakkaks rohkem huvi tekkima ja meil ei oleks tagantjärele seda laadi avastusi, et oh, ma ei teadnudki?

Tänan! Vastus esimesele küsimusele on selline, et finantsjärelevalve on pidev. See ei alga kaebusega ega lõpe selle kaebuse lahendamisega. Inimeste kaebused on meile üheks sisendiks finantsjärelevalve tegemisel. Need võivad näidata meile, kus ja mis laadi riskid on, et me saaksime siis menetlust rakendada. See statistika, mida me teinud oleme, ja meie tegevuse väljundid on siin aruandes kirjas. Me tegime 2014. aastal 83 haldusotsust, sh kuus ettekirjutust. Tegime ühe sunnirahaotsuse. Võib-olla peamine, mida me 2014. aasta alguses otsustasime oma tegevuses muuta, on see, et me otsustasime olla turuosalistele rohkem nähtav ja olla kohal. Mis see tähendab? Kui me 2013. aastal käisime turuosalistes kohapeal ainult 11 juhtumi korral, siis 2014. aastal olime juba 26 turuosalises kohapeal. See tähendab, et me läheme turuosalise kontorisse ja vaatame teatud töölõike, kuidas protsessid ja süsteemid toimivad. Kui seal on minetusi, siis palume neid protsessides ja süsteemides korrigeerida. See on seesama, millele ma viitasin krediidiandjate ja -vahendajate kontekstis, et me keskendume organisatsioonilahendile. See tähendab, et paludes finantsvahendajal, turuosalisel, oma organisatsiooni parendada, kaitseme tarbijaid kõige tõhusamalt.
Teine küsimus puudutas finantskirjaoskust ja -haridust. Mina usun, et see on üks oluline teema Eesti riigis. Sellega peavad koordineeritult tegelema riigi täitevvõimuasutused. Finantsinspektsioon on selle teemaga juba üsna ammu – algul omaalgatuslikult ja hiljem ka seaduse järgi – tegelnud ja me jätkame seda. Meil on olemas veebileht minuraha.ee, kus me tarbijaid harime. Ma soovitan seda, olen aeg-ajalt seda isegi vaadanud. Seal on võrdlustabelid, mis näitavad, kus on näiteks tähtajalisel hoiusel kõige soodsam intress ja kus on teenustasud kõige soodsamad. See meelitab tarbijat minuraha.ee-d lugema, aga seal on ka muud harivat materjali, millega inimene, kui ta huvi tunneb, ennast kurssi saab viia.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Kilvar Kessler! Mainisite ESM-i. Kuidas hindate seda, et ESM-i otsuste menetlemist ja langetamist kajastavad dokumendid on salajased ning otsuseid langetavatele ametiisikutele on antud immuniteet? Seega ei ole ESM-i suhtes võimalik finantsjärelevalvet teha ega saa nimetatud isikuid ühegi riigi kohtusse või Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse kaevata. Millised õiguslikud võimalused on Finantsinspektsioonil, kui ESM-i juhtorganite liikmed peaksid toime panema näiteks finantsrikkumise ESM-i vara suhtes?

Tänan küsimuse eest! Ma teen väikese täpsustuse ja püüan siis ESM-i teemat käsitleda. Mina rääkisin SSM-ist (s.o lühend ingliskeelsest nimetusest Single Supervisory Mechanism), pankade ühtsest kapitalijärelevalvest asukohaga Frankfurdis. ESM-i all te tõenäoliselt mõtlesite European Stability Mechanism'i, mis asub Luksemburgis. Päris ausalt öeldes puuduvad mul põhjalikud teadmised ESM-ist, välja arvatud niipalju, kui on saanud üldiselt lugeda. Ma tean, et immuniteetide küsimus on ka Euroopa Keskpanga puhul akuutne. Ka seal on vähemalt juhtorgani liikmetel teatud immuniteet olemas. Mõnes mõttes on see vajalik, vähemalt mis puudutab tsiviilõiguslikku mõõdet. Kriminaalõiguslik mõõde ei puuduta otseselt finantsjärelevalvet. Kui Euroopas on niimoodi kokku lepitud ja on olemas sellekohased õigusaktid ja välislepingud, siis meil, finantsjärelevalvel täitevvõimuasutusena tuleb neid täita ja järgida.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud juhatuse esimees! Minu küsimus puudutab praegu menetluses olevat kindlustustegevuse seaduse muutmist. Valitsuskoalitsioon ei ole nõus lubama selles menetluses olevas seaduses vastastikuse kindlustamise seltside asutamist. Mis on teie meelest need põhiseaduslikud või ka otstarbekohasuse põhimõttest lähtuvad põhjendused, miks Eestis ei tohiks olla seda vastastikust kindlustamist?

Tänan küsimuse eest! Minu vastus põhineb nendel faktidel, mida ma tean. Muus osas on see hinnang. See, miks kindlustustegevuse seadus praegu sellisena on teie laudadele Riigikogusse jõudnud, on tingitud ühest Euroopa Liidu õigustiku väga põhimõttelisest reformist. Selle ingliskeelne nimetus on Solvency II ja see räägib kindlustusandjate kapitaliregulatsioonist ehk sellest, kuidas kindlustusandjate võetud riskid on kapitaliga kaetud. Kunagi aastaid tagasi oli panganduses samasugune reform (Basel II, Basel III), nüüd on see käsil kindlustuses. Euroopa Liidus on kokku lepitud, et liikmesriigid peavad teatud tähtajaks selle reeglistiku üle võtma. See on üks asi. Teiseks, tõenäoliselt vajab teie viidatud kindlustustegevuse vorm natuke põhimõttelist läbivaatamist. Ei tahaks midagi kiirustades teha, tahaks teha põhjalikult ja hästi. Siis see pinge tekibki, kui ühelt poolt on ajaline surve võtta üle üks Euroopa direktiivist tulenev väga põhjalik ja keerukas raamistik, ja teiselt poolt on meie seadusandjatel soov täpsustada või täiendada Eesti kindlustustegevuse seadust teatud uute ettevõtlusvormidega. Minu hinnangul on mõlemad väga legitiimsed soovid. Solvency II tuleb üle võtta, see on otsustatud, aga ka teie kirjeldatut tasuks minu arust täiesti tõsiselt kaaluda. Küsimus ei ole ettevõtlusvormis, küsimus on selles, kuidas võetud riske kapitaliga kaetakse ja kuidas riske juhitakse. See, millises äriühinguvormis üks või teine finantsvahendaja eksisteerib, on, ma ütleksin, sekundaarne. Ma arvan, et mõistlik on võtta aega ja teha seda hästi ning võib-olla mingis hilisemas faasis.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Vastates kolleeg Marika Tuus-Lauli küsimusele, mainis Eesti Panga president, et Eesti Pangal ei ole huvi oma tööd geograafiliselt korraldada. Aga oma küsimusega pean ma silmas neid kohti, mida me nimetame ääremaaks ja kust tuleb palju kaebusi teenuste korralduse kohta. Ma tahan küsida teilt kui Finantsinspektsiooni juhatuse esimehelt: kes teie arvates peab mõtlema teenuste korraldamisele ääremaal, kus elavad, muide, meie riigi maksumaksjad?

Tänan! Küsimus on selles, mis tasandil seda teha tuleks, kas seda peaks tegema munitsipaliteet või riik ehk, jah, niisugune föderaalvalitsus. Seda ma ei tea. Vanasti oli ütlemine, et iga vald tegeleb oma inimestega ise. Võib-olla peaks see ka praegu niimoodi olema. Vaatame lähinaabreid, näiteks Soomet, kus kohati on üsna sarnased probleemid: elanikkond vananeb, maapiirkonnas muutub asustustihedus hõredamaks. Kui kättesaadav on seal finantsteenus, kuidas seda küsimust lahendatakse? Näib, et Soomes on selle küsimuse võtnud lahendada rohkem kohalik omavalitsus, kes toetab mõnda finantsvahendajat, mõnda panka, et see pank jätkaks teenuste osutamist seal vallas. See on üks valikuvabaduse realiseerimise võimalusi riigis. Mis võiks olla Eesti lahendus? Mina ei oska seda konkreetselt välja pakkuda. Selge on, et tasuta lõunaid ei ole olemas. Selge on, et pank ega ükski teine finantsvahendaja ei ole heategevusorganisatsioon, vaid äriühing, kes tahab kasumit teenida. Sellega tuleb arvestada.

Andrei Novikov, palun!

Tänan! Austatud Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Kindlustusmaaklerid saavad praegu preemiat kindlustusseltside kaudu. Seadusega soovitakse viia sisse nn netostamise süsteem. Kuidas te suhtute sellesse konkurentsiseaduse valguses ning milliseid positiivseid ja negatiivseid mõjusid see kaasa toob?

Tänan! Seda neto- ja brutohinnastamist on sellesama kindlustustegevuse seaduse kontekstis palju arutatud. Nüüd tuleks lihtsalt ära rääkida, mis on mis. Brutohinnastamise all mõeldakse seda, kui potentsiaalne kindlustusvõtja läheb kindlustusmaakleri juurde ja ütleb, et ta tahab ennast või oma vara kindlustada. Siis on kindlustusmaakler õigusega kohustatud tegutsema kindlustusvõtja huvides, aga tasu sellisel juhul kindlustusmaaklerile ei maksa mitte kindlustusvõtja, vaid kindlustusandja. Netohinnastamise süsteem on selline, kus tasu ei maksa kindlustusmaaklerile mitte kindlustusandja, vaid kindlustusvõtja ise. Kui vaadata Euroopat, siis näiteks jällegi sealsamas Soomes on rakendatud netohinnastamise süsteemi, aga paljudes Euroopa riikides, kui mitte öelda, et enamikus, on brutohinnastamine. Euroopa Liidu direktiiv, mis käsitleb kindlustusvahendust, jätab otsad lahti, ta aktsepteerib mõlemat varianti. Mina ütlen niimoodi, et kuigi brutohinnastamine võib näiliselt sisaldada endas huvide konflikti riski, siis kogu regulatsioon, mis praeguses kindlustustegevuse seaduses on, peaks selle konflikti riski viima miinimumini. See tähendab, et kindlustusmaaklerid on kohustatud kindlustusvõtjale, tarbijale, avaldama, kui palju nad ühelt või teiselt kindlustusandjalt komisjonitasu saavad, kui nad kindlustustoodet kindlustusvõtjale müüvad.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Tahan teada teie arvamust sellise probleemi kohta, nagu on kiirlaenud. Kahjuks ei ole te sellest väga palju rääkinud, aga ma arvan, et Eesti ühiskonnas on see päris suur probleem. Kõigepealt on see probleem sellepärast, et see tegevus on täielikult veel reguleerimata ja Finantsinspektsioon ei saa sellesse üldse kuidagi sekkuda. Täna võib iga äriühing, kellel on vähegi raha, seda välja laenata, teha mis iganes lepinguid ja pärast nõuda mis tahes summasid. Kuidas teie suhtute sellesse probleemi ja kui oluliseks seda peate?

Tänan! Alates 29. märtsist 2015, mil jõustus krediidiandjate ja -vahendajate seadus, suhtun ma sellesse teemasse täpselt nii, nagu selles seaduses kirjas on. See tähendab, et hiljemalt 2016. aasta kevadeks peavad õiguspäraselt tegutseda soovivad krediidiandjad ja -vahendajad saama Finantsinspektsioonilt tegevusloa. Selle saamise alused on seaduses sätestatud. Krediidiandja ja -vahendaja organisatsioon peab vastama teatud nõuetele. Krediidiandjas ja -vahendajas olulise osaluse omajad ning selle juhid peavad vastama teatud nõuetele. Kui need on täidetud, siis saab organisatsioon Finantsinspektsioonilt tegevusloa ja sellest hetkest alates allub ta meie pidevale järelevalvele. Kui ta rikub seadust, sedasama krediidiandjate ja -vahendajate seadust, siis see võib päädida tegevusloa kehtetuks tunnistamisega. Kui ta pärast seda jätkab krediidiandja või -vahendajana, siis kujutab see endast kuritegu ja seda menetlevad juba õiguskaitseorganid kriminaalmenetluse raames.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud Finantsinspektsiooni juhatuse esimees, tänan väga korrektsete vastuste eest! Ka eile rahanduskomisjonis saime väga paljudele küsimustele vastused. Aga minu küsimus täna on selline. Ma vaatasin aastaaruannet ja nägin kaebuste osast, et ühe panga kohta on esitatud 22 kaebust, mida te peaksite lahendama, teistel on neid kaks-kolm või neli. Millest on tingitud nii suur kaebuste hulk ja mis on nende sisu?

Tänan! Mis puudutab konkreetsete kaebuste sisu, siis ma palun vabandust, ma võin oma kontoris järele uurida ja need kaebused välja otsida, aga ma peast ei julge teile hakata loetlema, mis iga konkreetse kaebuse sisu on. Aga veel kord sellest, kuidas meie kaebusi käsitleme. Me käsitleme neid kahel viisil. Esiteks, ütleme, on sisulises mõttes finantsombudsmani tegevus. See tähendab, et me proovime osapooli – panka ja tarbijat – kuidagi lepitada, tekitada ühisosa, et nad saavutaksid sõbraliku kokkuleppe. Miks? Formaalselt, seaduse järgi ei ole meil mandaati tarbijate kaebusi lahendada, me ei ole Tarbijakaitseamet, kes lahendab tarbijate üksikkaebusi. Meile annavad kaebused aga väga väärtuslikku informatsiooni, näidates, et ühes või teises finantsvahendajas on mingi organisatsiooniline minetus, kas on protsessid või süsteemid paigast ära või on valed töötajad palgatud. Miks siis muidu need kaebused laekuvad, eriti näiteks siis, kui need on ühetaolised? Need kaebused annavad meile aluse võtta finantsjärelevalvemeetmeid, paluda ühel või teisel pangal näiteks organisatsiooni korrigeerida, et neid kaebusi inimestel enam ei tekiks. Aga kui te tunnete huvi konkreetselt kaebuste sisu vastu, siis me saame veel kommunikeerida. Ma võin vaadata iga kaebuse sisu järele, see info on meie majas olemas, praegu ma ei ole lihtsalt võimeline seda infot teile esitama.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud Finantsinspektsiooni juhatuse esimees! Kas Finantsinspektsioon on kuidagi seotud finantsturul toimuva konkurentsireeglite jälgimisega? Kui kuskil hakkavad kasuminumbrid langema, siis teatavasti tõstetakse teenustasusid. Paraku on need teenustasud meil mitmel juhul suuremad kui naaberriikides. Kas ka Finantsinspektsioon on kuidagi sellega seotud või see on ainult Konkurentsiameti teema?

Tänan! See on väga hea küsimus. Kuni teatava hetkeni – see hetk oli veel eelmisel sajandil – oli ka finantsjärelevalvet reguleerivates seadustes säte, mis rääkis konkurentsist, näiteks puudutas see olulise osaluse omandamist krediidiasutuses. Aga teatud hetkest alates kaotati see säte ära ja täiesti teadlikult. Nimelt eksisteerib mõningane huvide konflikt konkurentsijärelevalve ja finantsjärelevalve vahel. Finantsjärelevalve, kapitalijärelevalve, on alati huvitatud sellest, et finantsvahendajad teeniksid korralikku kasumit. Kui finantsvahendaja teenib korralikku kasumit, siis on tema kliendid, hoiustajad, hästi kaitstud selle eest, et pank võiks muutuda maksejõuetuks. Samas on Konkurentsiameti ja konkurentsijärelevalve mandaat vaadata, et konkurents toimiks ja seal ei tekiks mingeid rikkumisi ega moondumisi.

Artur Talvik, palun!

Hea juhataja, aitäh! Hea ettekandja! Rahvusvaheliselt on saanud kõva kriitikat fondihaldurite ebaproportsionaalselt kõrged tasud ja nende mittetulemuspõhine tasustamine. Kuidas fondihaldurite tasudega Eestis on ja kas Finantsinspektsioonil on ka mingi seisukoht selles küsimuses?

Tänan! Finantsinspektsiooni järelevalve investeerimisfondide üle võib põhimõtteliselt jagada mitmeks, aga ütleme nii, et fookus on sellel, kas inimene, kes ostab investeerimistoodet, osakut, saab õiget, täpset ja täielikku informatsiooni selle osaku kohta, ehk kas on olemas seaduses ettenähtud info sümmeetria. See on esimene asi. Teine asi on see, kas fondivalitsejal esineb huvide konflikti või mitte. Need on kaks keskset fookust, millega investeerimisfondide järelevalves tegeldakse. Loomulikult on seal veel rikkumise momendid, kas fondivalitseja – see on ka huvide konflikt – kasutab mingit informatsiooni ära või mitte. Tasustamise küsimustega finantsjärelevalve ei tegele, sellega peaks tegelema turg ise. Tarbija vaatab, et fondis x on nii kõrged tasud, fondis y aga on sellised tasud, ning ta valib ise, kuhu ta oma raha investeerib, võib-olla läheb hoopis kuhugi mujale ja ostab mingeid asju, ei investeerigi ühte või teise fondi. Loomulikult, investeerimisfondide valitsemistasude teema ei ole uus. Minule teadaolevalt oli see teema esmakordselt väga elavalt arutlemisel 1960. aastate lõpu Ameerika Ühendriikides, ka föderaalparlamendi tasemel. Siis oli sama küsimus, et kui vara maht saavutab teatud suuruse ja fonditasud arvestatakse valitsetava vara mahult, kas need on siis liiga kõrged või mitte. Ühendriikide föderaalparlament mingit head lahendit ei leidnud. Filosoofia on ikkagi selline, et hinnaregulatsioon peaks toimuma vaid väga erandlikel juhtudel. Eesti on seda erandlikult kasutanud. Nimelt on teise samba pensionifondide fondivalitsejatele sätitud hinnalagi.

Austatud ettekandja, teile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu ettekande ja põhjalike vastuste eest! Kas fraktsioonidel on soovi alustada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soove ei ole. Lõpetame teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti käsitlemise juurde. Algab rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksu Nõukogu moodustamine" eelnõu 19 esimene lugemine. Ettekandja on rahanduskomisjoni aseesimees Tarmo Tamm. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Tutvustan teile Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksu Nõukogu moodustamine" eelnõu. Hasartmängumaksu seaduse § 7 lõike 4 järgi moodustab Hasartmängumaksu Nõukogu Riigikogu. Nõukogusse kuulub kuus Riigikogu liiget ning üks Haridus- ja Teadusministeeriumi, üks Sotsiaalministeeriumi ja üks Kultuuriministeeriumi esindaja. Seoses Riigikogu uue koosseisu ametisse asumisega otsustas rahanduskomisjon s.a 5. mai istungil algatada Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksu Nõukogu moodustamine" eelnõu. Otsuse eelnõu ettevalmistamisel lähtuti Riigikogu fraktsioonidelt saabunud ettepanekutest. Neid ettepanekuid silmas pidades nimetatakse Hasartmängumaksu Nõukokku Riigikogu XIII koosseisu liikmed Andres Ammas Eesti Vabaerakonna fraktsioonist, Helmen Kütt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist, Lauri Luik Reformierakonna fraktsioonist, Andres Metsoja Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonist, Meelis Mälberg Reformierakonna fraktsioonist ja Mailis Reps Eesti Keskerakonna fraktsioonist. Ministeeriumide esindajatena jätkavad Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler Janar Holm, Kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene ning Sotsiaalministeeriumi sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse. Rahanduskomisjon otsustas 11. mai istungil teha ettepaneku saata eelnõu täiskogu päevakorda 26. maiks, s.o tänaseks, ja panna eelnõu lõpphääletusele. Kõik otsused eelnõu kohta langetati konsensusega. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi läbirääkimisi alustada? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku panna eelnõu 19 lõpphääletusele. Läheme lõpphääletuse juurde.
Panen hääletusele Riigikogu otsuse "Hasartmängumaksu Nõukogu moodustamine" eelnõu 19. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 70 Riigikogu liiget, erapooletuks jäi 2, vastuolijaid ei ole. Eelnõu 19 on otsusena vastu võetud.

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde. Algab rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Tagatisfondi nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 20 esimene lugemine. Ettekandja on rahanduskomisjoni liige Urve Tiidus. Palun!

Lugupeetav istungi juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! 5. mail algatas rahanduskomisjon Riigikogu otsuse "Tagatisfondi nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 20. Fraktsioonid tegid ettepanekuid kandidaatide nimetamiseks. On ka olemas kandidaatide nõusolekud. Komisjon otsustas selle kõige põhjal määrata nõukogu liikmeteks Aivar Sõerdi ja Martin Helme. Otsus oli üksmeelne. 11. mail toimus eelnõu esimene lugemine, kus tehti menetluslikud otsused. Ettekandjaks määrati mind, Urve Tiidust, tehti ettepanek saata otsuse eelnõu täiskogu päevakorda 26. maiks, st tänaseks, ja ühtlasi otsustas komisjon üksmeelselt teha ettepaneku panna eelnõu samal päeval lõpphääletusele.
Paar sõna Tagatisfondist. See fond on Tagatisfondi seadusega asutatud avalik-õiguslik juriidiline isik. Tema eesmärk on tagada kaitset rahale või juriidilises keeles vahenditele, mida krediidiasutuse ja investeerimisasutuse kliendid, kohustusliku pensionifondi osakuomanikud ja kohustusliku kogumispensioni kindlustuslepingu sõlminud kindlustusvõtjad on paigutanud vastavatesse fondidesse. Tagatisfondi tegevus aitab kaasa finantssektori usaldusväärsusele ja stabiilsusele.
Komisjoni ettepanekud olid kõik üksmeelsed. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kas kolleegidel on ettekandjale küsimusi? Ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi läbirääkimisi alustada? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku panna eelnõu 20 lõpphääletusele. Läheme lõpphääletuse juurde.
Panen hääletusele Riigikogu otsuse "Tagatisfondi nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 20. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 72 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi ja vastu ei ole keegi. Eelnõu 20 on otsusena vastu võetud.

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde. Algab kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Rahvusooperi nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 25 esimene lugemine. Ettekandja on kultuurikomisjoni liige Heidy Purga. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Täna menetleme Riigikogu otsuse eelnõu nr 25. Rahvusooperi seaduse § 6 kohaselt nimetab Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul nõukogusse kolm Riigikogu liiget. Rahvusooperi nõukogusse seni kuulunud parlamendiliikmete volitused lõppesid seoses Riigikogu uue koosseisu tööleasumisega.
Kultuurikomisjon valmistas otsuse eelnõu esimest lugemist täiskogus ette mitmel istungil. Fraktsioonid esitasid kultuurikomisjonile rahvusooperi nõukogu kandidaatidena Maire Aunaste Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonist, Enn Eesmaa Eesti Keskerakonna fraktsioonist, Mart Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonist, Laine Randjärve Eesti Reformierakonna fraktsioonist, Artur Talviku Eesti Vabaerakonna fraktsioonist ja Hardi Volmeri Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist. 7. mail toimus kandidaatide hulgast nõukogu liikmete valimine. Kalvi Kõva võttis Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel tagasi Hardi Volmeri kandidatuuri. Krista Aru võttis Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel tagasi Artur Talviku kandidatuuri. Aadu Must võttis Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel tagasi Enn Eesmaa kandidatuuri. Seejärel kinnitas komisjon rahvusooperi nõukogu liikmete kandidaatidena Maire Aunaste, Mart Helme ja Laine Randjärve.
11. ja 12. mail toimunud kultuurikomisjoni istungitel tehti konsensuslikult järgmised menetluslikud otsused: saata eelnõu Riigikogu täiskogule arutamiseks s.a 26. maiks, mis on täna, määrata komisjoni esindajaks Heidy Purga ning teha ettepanek panna eelnõu lõpphääletusele ja otsusena vastu võtta. Tänan!

Aitäh! Kas ettekandjale on ka küsimusi? Ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi läbirääkimisi alustada? Läbirääkimiste soove ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku panna eelnõu 25 lõpphääletusele. Läheme lõpphääletuse juurde.
Panen hääletusele Riigikogu otsuse "Rahvusooperi nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 25. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 67 Riigikogu liiget, erapooletuks jäi 3, vastu ei ole keegi. Eelnõu 25 on otsusena vastu võetud.

Kuues päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 24 esimene lugemine. Ettekandja on kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Eesti Rahvusraamatukogu seaduse § 8 lõike 2 kohaselt nimetab Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul nõukogusse kolm Riigikogu liiget ja kaks Rahvusraamatukogu töövaldkondade tunnustatud asjatundjat volituste tähtajaga neli aastat. Rahvusraamatukogu nõukogusse seni kuulunud parlamendiliikmete volitused lõppesid seoses Riigikogu uue koosseisu tööleasumisega, töövaldkondade asjatundjate volitused lõppesid 17. mail 2015. aastal.
Kultuurikomisjon valmistas otsuse eelnõu esimest lugemist täiskogus ette mitmel istungil: 28. aprillil ja 7. mail. 7. mail toimus kandidaatide hulgast nõukogu liikmete valimine. Riigikogu fraktsioonid olid esitanud Riigikogu kultuurikomisjonile oma kandidaadid ja komisjon kinnitas konsensuslikult nimekirja järgmiste Riigikogu liikmete nimedega: Igor Gräzin Reformierakonnast, Aadu Must Keskerakonnast ja Mark Soosaar Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast. Seejärel tutvustas siinkõneleja komisjonile esitatud Eesti Rahvusraamatukogu valdkondade tunnustatud asjatundjatest nõukogu liikmete kandidaate, kellest valituks osutusid Jüri Järs ja Priit Pirsko.
11. ja 12. mail toimunud kultuurikomisjoni istungitel tehti konsensuslikult järgmised menetluslikud otsused: saata eelnõu Riigikogu täiskogule arutamiseks s.a 26. maiks, määrata komisjoni ettekandjaks Laine Randjärv ning teha ettepanek panna eelnõu lõpphääletusele ja täna otsusena vastu võtta. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud kolleeg Laine Randjärv! Ma küsin teilt nõu, kuidas need kolm nimetatud isikut saaksid hääletamisel huvide konflikti vältida.

Milles see huvide konflikt täpsemalt seisneb? (Vahelehüüe.) Et te loete raamatuid. Ahhaa! Ma ei saa väga hästi teie küsimusest aru. Kas need kolm isikut, kes on nimetatud Rahvusraamatukogu nõukogu liikmeteks, ei peaks saama enda poolt hääletada? (Vahelehüüe.) Ma ei tea, võib-olla keegi teine saab täpsustada või saate teie esitada teise küsimuse.

Jah, kolleeg Mark Soosaar, palun, teine küsimus!

Jah, ma näen, et nendel kolmel isikul on kolm võimalust, tegelikult neli võimalust: on võimalus enda poolt hääletada, enda vastu hääletada, erapooletuks jääda ja hoopis hääletamata jätta. Kuidas teie ise selles olukorras käituksite?

(Naerab.) Teate, igal Riigikogu liikmel on õigus otsustada täpselt nii, nagu tema südametunnistus talle ütleb. Mina soovitan teil käituda vastavalt teie isiklikule südametunnistusele, kuidas tema teile ütleb.

Aitäh! Kolleeg Mailis Reps, palun!

Aitäh! Lugupeetud kultuurikomisjoni esinaine! Kuna on kolm kandidaati, kas siis üks võimalus võiks olla ühe kandidaadi poolt hääletada? Siis ta saab ikka poolt hääletada.

Ma usun, et meil ei ole mõtet siin alustada sellise huvitava numbritemängu ja matemaatikaga. Ma arvan, et siin ei ole midagi erakorralist. Rahvusraamatukogu nõukogu liikmeid on hääletatud iga Riigikogu koosseisu töö alguses. Loodetavasti on ka eelmistel kordadel kohal viibinud need inimesed, keda on nõukogu liikmeks esitatud. Arvata võib, et pretsedenti ei teki.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Üks nimetatavatest ei tea ise, kas ta peaks enda poolt või vastu hääletama. Kas komisjonil on ikka olemas teadmine, et need kandidaadid on nõus Rahvusraamatukogu nõukokku kuuluma?

(Naerab.) Jah, tõepoolest on seaduse järgi kõik esitatud kandidaadid andnud ka nõusoleku kandideerida.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi läbirääkimisi alustada? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku panna eelnõu 24 lõpphääletusele. Läheme lõpphääletuse juurde.
Panen hääletusele Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 24. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, erapooletuid ega vastuolijaid ei olnud. Seega on eelnõu 24 otsusena vastu võetud.

Seitsmes päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmetest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 17 esimene lugemine. Ettekandja on kultuurikomisjoni liige Mailis Reps. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmetest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 17.
Lühidalt arutelust. 28. aprillil tegi kultuurikomisjon Riigikogule ettepaneku nimetada Riigikogu liikmetest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmed. See on kooskõlas Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 14 lõike 1 punktiga 1, mille kohaselt nimetab Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul sinna nõukokku ühe esindaja igast Riigikogu fraktsioonist Riigikogu koosseisu volituste lõppemiseni. Kultuurikomisjon teeb ettepaneku nimetada Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmeteks Riigikogu XIII koosseisust Krista Aru Eesti Vabaerakonna fraktsioonist, Martin Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonist, Kalle Muuli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonist, Heidy Purga Eesti Reformierakonna fraktsioonist, Mihkel Raua Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist ja Priit Toobali Eesti Keskerakonna fraktsioonist. Riigikogule selle ettepaneku tegemise kohta on olemas reeglid ja need reeglid on kõik täidetud. Kõik osapooled ehk kõik fraktsioonid on oma ettepanekud teinud, kõik nõusolekud on kultuurikomisjonile laekunud, ühtegi huvide konflikti meile, kultuurikomisjonile, teada ei ole, kõik kandidaadid vastasid, et nad on §-st 15 teadlikud. Sellest lähtudes tegi kultuurikomisjon ettepaneku selline nimekiri otsuse eelnõusse kanda.
4. ja 12. mail tehti menetluslikud otsused, mille järgi me teeme ettepaneku eelnõu 17 koos selle kuuest nimest koosneva nimekirjaga otsusena vastu võtta. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Kas fraktsioonidel on soovi läbirääkimisi alustada? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele. Läheme hääletuse juurde.
Panen hääletusele Riigikogu otsuse "Riigikogu liikmetest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu 17. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 71 liiget, erapooletuks jäi 1, vastu ei olnud keegi. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Läheme kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab kultuurikomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 31 esimene lugemine. Ettekandja on kultuurikomisjoni liige Viktoria Ladõnskaja. Palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud rahvasaadikud! Seoses Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme Krista Aru volituste ennetähtaegse lõppemisega ja lähtudes Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 15 lõikest 4, menetleme täna Riigikogu otsuse eelnõu, mille järgi nimetab Riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul Eesti Rahvusringhäälingu nõukogusse tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundja.
Riigikogu kultuurikomisjon otsustas oma järjekordsel istungil – selle toimumise täpne kuupäev oli 12. mai – teha Riigikogule ettepaneku nimetada Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks Pille Pruulmann-Vengerfeldt. Otsuse eelnõu ettevalmistamisel korraldas kultuurikomisjon salajase hääletuse esitatud viie kandidaadi vahel. Peab tunnistama, et esialgu oli seitse kandidaati, kuid kaks neist taandasid ennast ise. Kultuurikomisjon ei avalikusta valituks mitteosutunud kandidaate.
Riigikogule ettepaneku tegemisel lähtub kultuurikomisjon sellest, et Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liige ei või olla, esiteks, Rahvusringhäälingu juhatuse liige, teiseks ei või ta olla ka meediateenuse osutaja juhtorgani liige, kolmandaks, ei või ta olla füüsilisest isikust ettevõtja meediateenuse osutaja tähenduses, neljandaks, ta ei tohi olla lepingulistes suhetes mis tahes meediateenuse osutajaga, viiendaks on tal keelatud olla meediateenuse osutaja osanik, aktsionär ja liige ning, viimaseks, ta ei tohi olla Vabariigi Valitsuse liige. Seaduse kohaselt on Pille Pruulmann-Vengerfeldt andnud kirjaliku nõusoleku enda nõukogusse nimetamiseks, samuti on ta kinnitanud, et tema nimetamisel puuduvad vastuolud seadusega. Kultuurikomisjon asus seisukohale, et esitatud kandidaat vastab seaduses sätestatud nõuetele.
Kuidas toimus hääletamine? Kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv tutvustas komisjonile esitatud Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmekandidaate ja hääletamise korda. Hääletamine toimus sedelitega ja igal komisjoni liikmel oli üks hääl. Tõsi, kaks kandidaati said võrdse arvu hääli, mistõttu korraldati nende vahel kordusvoor. Kordusvoorus osutus salajase hääletamise tulemusel valituks Pille Pruulmann-Vengerfeldt. Lõpptulemus oli selline: 7 olid tema poolt ja 4 olid teise kandidaadi poolt. Seoses sellega otsustati konsensuslikult teha Riigikogule ettepanek nimetada Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikmeks Pille Pruulmann-Vengerfeldt. Aitäh!

Aitäh! Ettekandjale on küsimusi. Kolleeg Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Varem nimetas komisjoni ettekandja ära ka teised kandidaadid, olgu nad siis Riigikogu liikmed või ka eksperdid väljastpoolt seda maja. Mis on see põhjus, miks kultuurikomisjon ei avalikusta Rahvusringhäälingu nõukogu eksperdist liikmekandidaate?

Me ei pea seda õigeks, sest äkki inimene ise ei taha, et tema nimi ilmuks näiteks kuskil meedias. Kui inimene tahab, siis võib ta selle avalikustada ilma meieta.

Aitäh! Selle päevakorrapunkti menetlemisel on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada üks suuline küsimus. Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonidel on läbirääkimiste soovi? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku panna eelnõu 31 lõpphääletusele.
Panen hääletusele Riigikogu otsuse "Eesti Rahvusringhäälingu tegevusvaldkonna tunnustatud asjatundjast Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu liikme nimetamine" eelnõu 31. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 48 Riigikogu liiget, vastu oli 4 ja erapooletuks ei jäänud keegi. Eelnõu 31 on otsusena vastu võetud.

Üheksas päevakorrapunkt on kultuurikomisjoni algatatud täiskasvanute koolituse seaduse täiendamise seaduse eelnõu 12 teine lugemine. Ettekandja on kultuurikomisjoni liige Jevgeni Ossinovski. Palun!

Tere päevast, head kolleegid! Täiskasvanute koolituse seaduse muutmise seaduse eelnõu on teisel lugemisel. Nagu te mäletate esimeselt lugemiselt, on eelnõu sisu väga tehniline, uue seaduse jõustumiseks on vaja vana seadus kehtetuks tunnistada. Pärast esimest lugemist Riigikogu liikmetel ega fraktsioonidel muudatusettepanekuid nimetatud eelnõu kohta ootuspäraselt ei olnud. Komisjon otsustas saata eelnõu teisele lugemisele ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soovi läbirääkimisi alustada? Kõnesoove ei ole. Eelnõu 12 teine lugemine on lõpetatud.
Kuna kell on 13 ja istungi aeg on läbi, siis on tänane istung lõppenud. Aitäh, kolleegid! Kohtume homme.

Istungi lõpp kell 13.00