Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu kolmanda töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõusid ja arupärimisi üle anda ei soovita. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 77, puudub 24 Riigikogu liiget. Me läheme tänase päevakorra juurde.

Kõigepealt on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 773 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Margus Tsahkna!

Aitäh, lugupeetud juhataja!

Üks hetk! Hea saal, palun vaikust! Palun, Margus Tsahkna!

Head Riigikogu liikmed! Meil on täna arutada üks oluline eelnõu, nimelt otsuse eelnõu nr 773. Tegu on Riigikogu otsusega, millega me teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku töötada välja ja rakendada 2016. aasta 1. jaanuarist elatismaksete garanteerimise süsteem, mis tagab lapsele määratud elatismaksete õigeaegse laekumise. Süsteem peab hõlmama niisuguse riikliku institutsiooni loomist, kes maksab last kasvatavale vanemale väljamõistetud elatise miinimumi õigel ajal ning nõuab selle sisse vanemalt, kellel on elatise maksmise kohustus. Ma loodan, et me võtame täna selle otsuse vastu. Võib-olla on see Riigikogu selle koosseisu viimane suur põhimõtteline poliitiline otsus, kuna meil on jäänud vähe töö tegemise aega. Sellepärast ma palun, kuigi valimised on ukse ees ja te kõik kohtute Eesti inimestega, süveneme sellesse olulisse teemasse siin saalis täna selle päevakorrapunkti raames ja käitume oma südametunnistuse järgi ning aitame üksinda last kasvatavaid vanemaid, eelkõige nende lapsi.
Kõigepealt sellest eelnõust. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel elab Eestis alla 18-aastaste lastega leibkondadest üksikvanema leibkondades 55 665 last, st iga neljas Eesti laps. Nendest leibkondadest 92% on sellised, kus lapsi kasvatavad naised, ja 8% puhul mehed. Eriti oluline teadmine on see, et üksikvanema leibkondadest elab suhtelises vaesuses 41% ja absoluutses vaesuses koguni 23%. Sisuliselt üle poole nendest lastest elab meie definitsioonide järgi allpool vaesuspiiri. Sotsiaalministeeriumi rohelises raamatus, mida eile sotsiaalkomisjoni avalikul istungil esitleti, on toodud viimane statistika üksinda last kasvatavate vanemate leibkondade kohta. Selgub, et üksinda last kasvatavate vanemate leibkonna ühe liikme kuu sissetulek, millega nad peavad hakkama saama, on 314 eurot. Ma toon võrdluseks, et perekonnas, kus on mõlemad vanemad olemas, tuleb neil hakkama saada 422 euroga. Vahe on märkimisväärne. Sisuliselt tähendab see seda, et Eesti riigis ei ole üksinda last kasvatavate vanemate perekondades kasvavatele lastele tagatud võrdsed arenguvõimalused. Kui me võrdleme kõigi teiste ühiskonnagruppidega, kes on sotsiaalselt raskes olukorras, siis just nimelt üksinda last kasvatavate vanemate leibkonnad on kõige raskemas olukorras. Seda kinnitavad kõikvõimalikud uuringud ja statistika.
Üksinda last kasvatavate vanemate jaoks on üks väga suur probleem. Nimelt see vanem, kes lapsi ei kasvata ja on perekonna juurest lahkunud, mitmesugustel põhjustel, ei maksa elatisraha. Kuigi elatisraha on isegi välja mõistetud, menetluste kaudu kuni kohtuotsusteni välja, ikkagi mingitel – kas isiklikel või muudel – põhjustel ei täida see vanem endale võetud kohustust, ka seadusjärgset kohustust. Väga tihti on see tingitud kahe täiskasvanud inimese omavahelisest emotsionaalsest seisukorrast, aga kannatajateks on lapsed, kes ei ole üldse süüdi, et vanemad omavahel läbi ei saa. Ma ütlen veel kord selle arvu, võib-olla mõni ei pannud selles jutusaginas tähele: Eestis on iga neljas laps üksikvanema perekonnast. Neid lapsi on kokku 55 665, see on väga suur hulk.
Üks selle eelnõu mõju on kindlasti see, et võtta ära praegu üksinda last kasvatava vanema õlgadelt kohustus nõuda välja elatisraha ning ajada taga ja otsida teist lapsevanemat, kes oma kohustust ei täida. Kuigi enamik nendest nõuetest läheb üle kohtutäituritele, on praeguse seisuga 9000 inimest, kes on lastele elatisraha võlgu. See summa, mis võlgu ollakse, küündib juba üle 10 miljoni euro. See on raha, mis kuulub tegelikult lastele, just nimelt nende arengu tagamiseks. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja veebilehel on avalikult üleval pikk nimekiri inimestest, kes elatisraha maksmisest kõrvale hoiavad. Praegu on seal peaaegu 700 nime. Ka mina olen vaadanud seda nimekirja ja soovitan teilgi sellega tutvuda. Analüüs näitab – mitte minu analüüs, vaid me oleme pidanud sellel teemal maha väga palju sotsiaalkomisjoni istungeid –, et kõik need inimesed ei ole üldse sellised, kes oma eluga hakkama ei saa, kes ei käi tööl või kellel mingil muul põhjusel ei ole sissetulekut, vaid väga paljud nendest hoiavad lihtsalt kõrvale kohustusest oma lapsi üleval pidada.
2007. aastal, mil mina hakkasin tegelema selle teemaga, mis on jõudnud ka siia Riigikokku, oli ühiskonna ja ka osa poliitikute suhtumine sellesse, pean tunnistama, võib-olla liiga vanamoeline või justkui stampides kinni. Nimelt arvati, et riik ei pea sekkuma meie perekondade omavahelisse asjaajamisse ja probleemidesse. Leiti, et eks üksikvanema probleem ole rohkem nende vanemate või isegi sellesama ühe vanema enda probleem. Kuid mul on hea meel, et nende aastate jooksul on päris mitmed mittetulundusühingud teinud ühiskonnas selgitustööd. Mul on tunne ja tegelikult ka täielik veendumus: nüüd saab Eesti ühiskond aru sellest, et need lapsed, iga neljas laps, on meie omad. Ja kui me vaatame meie rahvastiku probleeme – meil on vähe lapsi, meie lastele ei ole tagatud arenguvõimalused –, siis just nimelt meie sotsiaalsüsteem ja kogu meie riigi ülesehitussüsteem peab tulema perekondadele ja eelkõige lastele appi. Meie ühiskond on üles ehitatud solidaarsusprintsiibile.
Nende aastate jooksul on kõlanud – ja võib-olla kõlab ka täna siin saalis – seisukoht, et mispärast peavad teised ausad maksumaksjad oma taskust kinni maksma laste elatise, kui tegelikult peaksid seda maksma nende vanemad, ning see ei ole riigi raha aus kasutamine. Ma tuletan meelde, mille jaoks on meie riik üldse ellu kutsutud. Sellelsamal solidaarsuspõhimõttel – me peame aitama neid ühiskonnaliikmeid, kes on raskemas positsioonis, eelkõige lapsi. Tegu ei ole mingi marginaalse probleemiga. Nagu ma olen juba mitu korda rõhutanud, iga neljas Eesti laps vajab seda tuge.
Üks suur riikliku elatisabifondi loomise mõjutegur on ka see, et väga paljudes perekondades kannatavad vanemad ja ka lapsed perevägivalla all. Ka statistika näitab, et suuremas osas on need naised. Perevägivallaga tegelevad organisatsioonid Eestis on esile toonud, et tihti on just nimelt vägivallatseva poole elatisabiga manipuleerimine see põhjus, miks otsustavad naised perevägivalla all edasi kannatada. Nad teavad, et ilma elatisraha laekumiseta ei suuda nad tagada oma lastele teistega võrreldes normaalseid arengutingimusi. Elatisabifond lahendaks selle probleemi, võtaks pinge maha. Kuigi see inimene, kui ta otsustab perevägivalla all edasi kannatada, arvab, et ta teeb lastele teene, kuna ta tagab n-ö materiaalse baasi jätkumise, kahjustab ta tegelikult iseennast. Veelgi enam, ta kahjustab oma lapsi eluks ajaks psüühilise ja võib-olla ka füüsilise traumaga.
Siin saalis on viimastel aastatel palju räägitud ka palgalõhest meeste ja naiste vahel. Eestis eksisteerib palgalõhe. Kui me vaatame rahvastikuloenduse arve, siis üksinda last kasvatavate vanemate peredest 92% on naised, st 33 408 leibkonna eest vastutavad ja lapsi peavad üleval naised, ning 8% üksikvanematest on mehed. Seesama palgalõhe paneb tegelikult veel raskemasse olukorda needsamad üksinda last kasvatavad vanemad – naised, kes saavad vähem palka. Lõpuks on veelgi keerulisemas olukorras just nende lapsed.
Ma räägin lühidalt, kuidasmoodi riiklik elatisabifond peaks tööle hakkama. Ühest küljest hakkab fond tagama lapsele vähemalt miinimummääras igakuise elatisraha laekumise. Teisest küljest võtab riik selle nõude enda kätte ning nõuab kõiki mõjutus- ja sunnivahendeid rakendades maksmisest kõrvale hoidvalt vanemalt elatisraha sisse. On kostnud kriitikat, et miks peaks riik looma veel ühe institutsiooni selleks, et elatisraha kätte saada, sest on ju olemas kohtulahendid, kohtu korras välja mõistetud elatisraha nõuded, mis antakse kohtutäiturite kätte. Tegelikus elus, nagu me nendest arvudest näeme, seda elatisraha kätte ei saada. Sisuliselt on üksinda last kasvatav vanem, tavaliselt naine, ikkagi selle murega üksinda. Tema peab peale kõigi muude probleemide mõtlema selle peale, kas järgmisel kuul elatisraha laekub või mitte ning otsima taga oma lapse teist vanemat ja uurima, millega ta tegeleb. Võib-olla ta teab, et maksmisest hoiduja majanduslik olukord on suurepärane, aga lihtsalt ei täideta oma kohustust lapse ees. Riiklik elatisabi fond võtaks koormuse üksinda last kasvatava vanema pealt ära ja tagaks elatisabi igakuise laekumise. Samal ajal saab fondi abil kõiki võimalusi kasutades inimeselt, kes oma kohustust ei täida, elatisraha välja nõuda.
Tänane otsus ei ole valmis eelnõu selle kohta, kuidasmoodi riiklik elatisabifond peaks täpselt detailides tööle hakkama. See on Riigikogu otsus teha Vabariigi Valitsusele ettepanek 2016. aasta 1. jaanuariks niisugune fond käima panna. Fondi teemal on räägitud rohkem kui kümme aastat. See teema on üksipulgi läbi analüüsitud, selle mõjud on hinnatud. Kui me vaatame Eesti riigi praegust võimekust oma kodanike kohta infot koguda, siis ka seesama Riigikogu koosseis on näiteks loonud tööregistri, milles on väga täpselt järjest rohkem kirjas andmed, kus inimesed töötavad ja millised on nende sissetulekud. Meil on selliseid registreid veel. Ma olen kindel, et kui fondi loob Vabariigi Valitsus Riigikogu seadusega ja seda hakkaks haldama näiteks Rahandusministeerium, kes peab silma peal ka sellel, et fond ei töötaks liiga suure miinusega, siis me oleme võimelised ka tegelikult võlglastelt elatisraha kätte saama.
Ma räägin paari sõnaga ka poliitilisest taustast. Enne valimisi on pinged kindlasti väga kõrgel ja väga kerge on poliitikutel üle huulte lasta mitte kõige viisakamaid sõnu teiste inimeste ja poliitikute kohta. Aga ma tõesti loodan, et tänane arutelu siin saalis peale minu sõnavõttu ei lähe üksteise suunas poliitiliseks muda loopimiseks – näiteks teemal, miks ei ole seda fondi senimaani ära tehtud või kes ja kuidas loodavasse fondi suhtub. Tõepoolest, Isamaa ja Res Publica Liit on selle oma programmi sisse kirjutanud juba 2007. aastal, kuid meil on koalitsioonivalitsused ja ju siis ei olnud see teema veel piisavalt küps, et me oleksime suutnud panna selle lepingusse sisse. Samamoodi on olnud siin saalis päevakorras sotsiaaldemokraatide algatatud täpselt samasuguse sisuga Riigikogu otsuse eelnõu, mille sotsid võtsid küll tagasi, kui nad moodustasid koalitsiooni Reformierakonnaga. Ma ei süüdista teid üldse sellepärast, et te selle tagasi võtsite. Aga täna on meie eelnõu teie ees olukorras, kus me paneme kohustuse sellele valitsusele, mis astub ellu pärast valimisi. Isamaa ja Res Publica Liidu algatatud eelnõu puhul on selge, et IRL seda toetab. Ka sotsiaaldemokraatide jaoks on see programmiline seisukoht – nad on välja öelnud, et toetavad riikliku elatisabifondi loomist. Keskerakond on väga selgelt välja öelnud, et ta toetab riikliku elatisabifondi loomist. Reformierakond on öelnud, et nemad ei toeta riikliku elatisabifondi loomist ja see on nende maailmavaateline seisukoht. Ma tahan öelda, et ükskõik, milline valitsus järgmisena ametisse astub, tänase otsusega me võtame maha poliitilised pinged selle hästi olulise, väga paljusid lapsi puudutava teema ümber ja anname suunise Riigikogule 1. jaanuaril 2016 elatisabifond ellu kutsuda.
Head Riigikogu liikmed! Ma kutsun teid üles täiesti siiralt enne tänast hääletust mõtlema selle peale. Nii nagu te olete siia valitud, olete vabad oma otsustes. Ka selles otsuses, kas fond aitab tegelikult last üksinda kasvatavate vanemate lapsi, keda on iga neljas laps Eestis. Ma arvan, et arutelu käigus te jõuate arusaamisele, et see on üks mõistlik samm, mida meie Riigikogu saaks astuda veel selles koosseisus. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Annely Akkermann!

Tere hommikust! Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt suur tänu teile selle väga valusa ja tõsise teema tõstatamise ja meie ette toomise eest! Siin saalis peetakse tihti pikki kõnesid sellest, kuidas lapsed ja noored on meie tulevik ning kuidas me soovime, et Eesti peredes oleks rohkem lapsi. Kahtlemata on ideaalne olukord, kui perekonnas on ema ja isa ning iga laps saab kasvada peres. Kuid iga kord ei ole olukord kahjuks kaugeltki ideaalilähedane. Juhtub, et isa või ema on jätnud lapse hooletusse. Siin peaks appi tulema riik. Kas te saate öelda, missugused võiksid olla riigi abimeetmed?

Aitäh! See on hea küsimus. Eile tutvus sotsiaalkomisjon Sotsiaalministeeriumi rohelise raamatuga, kus oli toodud mitmeid meetmeid, mida võiks rakendada. Üks nendest oli ka näiteks toimetulekutoetuse piiri tõstmine. Aga rohelises raamatus on ka selge soovitus kutsuda ellu just nimelt riiklik elatisabifond, kuna tegu ei ole ju uue eraldiseisva sotsiaalse toetusega, vaid pigem säästva ja efektiivse riigile omase meetmega tulla appi sisse nõudma neid võlgu, mida elatisraha maksmisest kõrvalehoidjad võlgnevad oma lastele. Saate aru, tegu ei ole mingisuguse tohutu uue lisatoetuste süsteemi loomisega, vaid pigem riigi võimaluste rakendamisega sellel eesmärgil, et lapsed saaksid neile seaduse järgi välja mõistetud raha kätte. Tegelikult me tuleme neile appi. Seepärast on see meiesugusele riigile, kus on kõrge haldusvõimekus oma kodanikega suhelda, väga paslik meede. Teine pool on see, et ühtepidi fond maksab tõesti nendele lastele igakuise raha välja, aga teistpidi ta nõuab ka selle raha sisse. Näiteks meie naaberriigis Rootsis on sellise fondi tulemuslikkus võlgade väljanõudmisel 90%. Kui me paneme jõuliselt käima fondi ja ka praegu Riigikogu menetluses oleva Justiitsministeeriumis välja töötatud eelnõu, millega muudetakse elatisrahavõlgnikelt võlgade väljanõudmine veelgi tugevamaks ja efektiivsemaks, siis me tagame nende kahe otsuse koosmõjus ühtpidi väga paljudele lastele elatise igakuise kättesaamise ja teistpidi võlgade sissenõudmise.

Aitäh! Enne kui ma annan sõna järgmisele küsijale, lihtsalt protseduuriline meeldetuletus, et Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava otsuse eelnõu menetlemisel on igaühel võimalik esitada esinejale üks küsimus. Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Tegelikult tahtsin küsida just sellesama teema kohta, millega sa praegu lõpetasid. Ka seletuskirjas on öeldud, et Rootsis saadakse maksetest 90% riigile tagasi, aga samas Soomes laekub raha fondi tagasi 65%, nii et tunduvalt vähem. Kindlasti on see kogu eelnõu seisukohalt kriitiline teema. Eks vastuväited tuginevad paljuski sellele, et riigi osalus vahepeal väga suureks ei kasvaks, see tekitab kindlasti muret. Kas sa oskad seletada, mida on Soomes valesti tehtud? Miks nad oma tagasimaksete protsendiga nii palju Rootsist kehvemad on?

Aitäh! Kui me vaatame veel mõnda teist riiki, kus on seda rakendatud, siis ka nende protsendid on väiksemad kui Rootsis. Ma arvan, et põhjus on see, et ei ole kompleksselt käsitletud mõlemat poolt põhimõttest. Ühtepidi on poliitiliselt ära otsustatud, et me moodustame fondi, mis tagab laste elatisraha igakuise väljamaksmise, ja see on olnud populaarne idee, aga teistpidi, kuidas tegelikult see elatisraha võlgnikelt kätte saada, ei ole nii süsteemselt läbi töötatud. Siin ongi meie võimalus. Meil on menetluses eelnõu, mille on koostanud Vabariigi Valitsus ja Justiitsministeerium, kus nähakse juba praegu ette lisavõimalusi, kuidas elatisraha võlgnikelt raha kätte saada. Ma ise ütlen, et see ei ole veel piisav. Kuid kui me täna langetame otsuse ja teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku 1. jaanuarist 2016 elatisabifond ellu kutsuda, siis mitte ainult Justiitsministeerium, vaid ka Sotsiaalministeerium, majandusministeerium ja kindlasti ka Rahandusministeerium koostöös Vabariigi Valitsusega suudavad välja töötada mehhanismi, millega me saame võlgnikelt maksimaalselt elatisraha kätte. Me oleme ise ju kõik väga uhked selle üle, et meil on hästi arenenud e-riik, kodanikud suhtlevad riigiga ja me teame oma kodanike kohta, et meie maksulaekumised on mõnede teiste Euroopa riikidega võrreldes suurepärased. Mulle annab julgust ka kaugem perspektiiv. Paljud Eesti inimesed käivad Soomes tööl ja on tekkinud küsimus, kuidas me neilt raha kätte saame. Nüüd juba Eesti ja Soome riik suhtlevad omavahel sellel teemal ja arutavad, kuidas panna kahe riigi vahel liikuma informatsioon nende inimeste kohta, kes ühes või teises riigis tööl käivad – Eesti poolt vaadates nende inimeste kohta, kes käivad Soomes tööl. Ma näen selles küsimuses pikka ja efektiivset koostööperspektiivi.

Palun, Aare Heinvee!

Aitäh! Hea ettekandja! Selguse huvides me anname teemade käsitlemisel neile pealkirjad. On olemas vastavad meetmed, näiteks julgeolekumeetmed, tööturumeetmed, demograafilised meetmed jne. Sotsiaalkomisjoni arutelul sa ütlesid, et elatisrahafond ei ole sotsiaalne meede. Kas sa oskad natukene seda teemat avada ja anda sellele lihtsustatud pealkirja?

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, ma ei pea seda sotsiaalseks meetmeks selles mõttes, nagu me looksime mingi uue sotsiaaltoetuse süsteemi, sest seda me ei tee. See, et ka Riigikogu juhatuses oli arutelu all, kas saata see eelnõu sotsiaalkomisjoni või hoopis õiguskomisjoni, annab iseenesest juba filosoofilise tausta. Tegu ei ole ju mitte uue sotsiaalse toetuse loomisega, vaid pigem selle tagamisega, et lapsed saaksid igas kuus elatisraha kätte. Sest nagu arvudest näha, nendel lastel ei ole aega oodata kuid ega aastaid, kuni käib kohtuvaidlus ja lõpuks kohtutäitur võib-olla hakkab seda raha kätte saama. Lapsed arenevad iga päev ja neil on vaja iga kuu elatisraha, mis tagaks neile toidu lauale ja riided selga, rääkimata sellest, et nad saaksid ka näiteks huviharidusega tegeleda. Teistpidi, me peamegi looma süsteemi, mis sunniks inimesi käituma õiguskuulekalt. Ma jätan siinkohal üldse kõrvale moraalse tausta, kuigi minule isiklikult on täiesti arusaamatu, et inimene hoiab kõrvale omaenda lapse arengu toetamisest kas või miinimumtasemel. Aga ma räägin nüüd riigi poolt vaadatuna sellest, et kindlasti on vaja just justiits- ja õigussüsteemi pädevust, millega see fond käima panna. Kolmas mõõde puudutab rahalist poolt. Ma ise näen, et oleks parem, kui seda fondi ei hakkaks haldama näiteks Sotsiaalministeerium või seda ei pandaks kuskile lastekaitse või perede osakonna alla, vaid selle eest vastutaks Rahandusministeerium. Rahandusministeerium on sellise jõuga ministeerium, kes suudaks välja töötada ja mõjutada kogu Vabariigi Valitsust, nii et see fond hakkaks efektiivselt tööle. Mõte on selles, et see ei ole puhtalt sotsiaalne meede. Aga lai filosoofiline põhi on ikkagi täiesti sotsiaalne, selles mõttes, et me peame olema ühiskonnas solidaarsed. Me oleme niimoodi kokku leppinud ja see on meie riigi sisu. Me peame aitama neid inimesi, kes on keerulisemas olukorras. Ja iga neljas laps on praegu väga raskes olukorras.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh! Teadlikumaks ja paremaks otsustamiseks siin saalis ole hea ja palun selgita kolleegidele lahti mõned asjad, mis on senimaani segadust tekitanud. Esiteks, kuidas üldse üksikvanemaks saadakse. Osa inimesi arvab, et see on vastutustundetute naiste elueesmärk. Teiseks, ole hea, selgita palun üksikvanema mõiste kahetähenduslikkust. On kõlanud isegi arvamus, et inimesed teevad seda meelega, sest siis saab 19,18-eurost üksikvanema toetust. Ole kena, palun selgita need ekslikud ettekujutused ja ekslikud mõistete tõlgendused siin põhjalikult lahti!

Aitäh, hea küsija! Nagu ma juba oma sõnavõtu alguses ütlesin, põhjused, mispärast meil tekivad üksikvanemad või miks meil on nõnda palju üksinda last kasvatavate vanemate leibkondi, on kindlasti väga erinevad. On selliseid põhjuseid, et inimesed lihtsalt ei saa enam omavahel läbi. Aga ma tahan selle diskussiooni kestel rõhutada ka seda, et enamik lapsevanemaid, kes on lahku läinud, siiski hoolitsevad oma laste eest. Praeguse arutelu pinnalt on ühiskonnas tekkinud mulje, et kõik need, kes mingitel põhjustel lahku lähevad, ongi n-ö rongaemad või rongaisad. Ei ole. Enamik inimesi hoolitseb oma laste eest. Aga me räägime just nimelt sellest osast lapsevanematest, kes oma kohustust ei täida. Nende inimeste elu tuleb muuta sõna otseses mõttes põrguks. Mis puudutab kahetähenduslikkust, siis tõepoolest, meil on olemas termin "üksikvanem", mille all tuleb mõista neid lapsevanemaid, kelle lapse teist vanemat ei ole registreeritud. Need inimesed saavad ka üksikvanema toetust. See on küll väga väike, aga nad siiski saavad seda. Tõepoolest, levib ka arusaam, et selle pärast need vanemad ei registreerigi teise vanema nime, et siis saab üksikvanema toetust, kuid see ei ole kindlasti tõsi. Eile kõlas Sotsiaalministeeriumist ettepanek, et tegelikult tuleks see nõue ära kaotada, sest meil on suhteliselt selge, kes on üksinda last kasvatava vanema leibkond. Just üksinda last kasvatava vanema leibkondades kasvab meil üle 55 000 lapse, peaaegu 56 000. Nii et on kaks juriidilist terminit, millel on erinev sisu. Üksikvanem on vanem, kelle lapse teist vanemat ei ole teada või ei ole registreeritud. Aga põhiline probleem, millest me räägime, puudutab üksinda last kasvatavate vanemate leibkondi. Need mõisted iseenesest ei sega elatisabifondi igapäevast tööd, sest selle fondi konkreetse juhtumi aluseks on ametlikult kohtu korras välja mõistetud elatisraha. Nii et täpsemad juriidilised nüansid peaksid saama täpsustuse Vabariigi Valitsuse töös – kui seda fondi ette valmistatakse –, aga printsiip on selge.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ütlesite oma kõnes õigesti, et Keskerakonna fraktsioon toetab selle fondi loomist ja on kurb, et sellega on nii kaua viivitatud. Aga ma küsin konkreetselt: mis on selle fondi suurus ja kui suure summaga peab arvestama 2016. aasta riigieelarves, et sinna fondi raha saada?

Aitäh! Kui suur see fond täpselt tuleb, seda on mul detailides praegu raske öelda. Nagu meile teada, on praegu ametlikult välja mõistetud elatisraha summa, mis ollakse võlgu, üle 10 miljoni euro. Arvatavasti küündib see suurusjärk 10–15 miljoni euroni, mis tuleb garantiina riigieelarvest võtta. Aga ma kordan veel üle, et see on kahe otsaga süsteem selles mõttes, et ühtepidi me võtame riigile kohustuse lastele igakuine elatis välja maksta, aga teistpidi me hakkame raha sisse nõudma. Nii et riigieelarve peab arvestama teatud n-ö garantiisummaga, mida sinna fondi panna, kuid ma loodan – just nimelt seetõttu, et Rahandusministeerium hakkab selle fondiga tegelema ja seda haldama –, et iga-aastane miinus on võimalikult väike. Riigieelarve aastane koormus sõltub tulevikus laias laastus ka sellest, kui palju me suudame tegelikult elatisraha võlgu fondi tagasi nõuda. Nii et suurusjärk 15 miljonit eurot võiks olla see, millega me 2016. aasta riigieelarvet planeerides võiksime arvestada, kuid kindlasti suudab Vabariigi Valitsus täpsema summa ja prognoosi juba järgmise aasta eelarve menetluseks paika panna.

Aitäh! Palun, Andrus Saare!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Nüüd on palju rahast räägitud ja nagu ma olen seni aru saanud, ei ole seda fondi sündinud sellepärast, et üks koalitsioonipartner on alati seda liiga kalliks pidanud. Ma saan seletuskirjast aru, et kui käituda mõistlikult, nagu meie naabrid rootslased, siis see ei ole sugugi nii kallis meede selleks, et säästa meie peresid. Aga ma küsin hoopis palju olulisema teema kohta ja see on perevägivald, mida sa ka oma sissejuhatavas kõnes puudutasid. Kui naabrid on nüüd rahasummad välja arvutanud, siis kas komisjonis oli jutuks, kas nende perevägivald on peale seda vähenenud? Teoreetiliselt peaks nii olema, kuid kas ka meie naabrite praktika seda näitab?

Aitäh! Tõepoolest, ka Eestis on kolmanda sektori organisatsioonid viimastel aastatel väga aktiivselt tegelenud perevägivalla teemaga. Seda eelnõu koostades olen ma nendega mitu korda aru pidanud ja nõu küsinud, millised on lisameetmed või kuidasmoodi seda eelnõu teha, ka teiste riikide kogemuse põhjal. Tõepoolest, väga palju on selliseid lugusid, kus perevägivalla all kannatav inimene, üldjuhul naine – ma ei taha ühtegi meest solvata, sest perevägivald võib olla ka vastupidine –, ei julge vägivallatseja juurest koos lastega lahkuda. Üks ähvardus, mis kõlab, on selline, et sa ei saa mu käest enam mitte ühtegi senti, sul ei ole tööd või su palk on väike ja sa ei saa lihtsalt hakkama, kui sa nüüd ära lähed. Väga tihti otsustab inimene siis veel natuke kannatada või loota, et äkki oli see viimane kord, kui tema vastu vägivalda kasutati. Selle teemaga tegelevad organisatsioonid on esile toonud, et ühel hetkel võib tekkida selline psühholoogiline olukord, kus suudetakse isegi aastaid seda taluda, võib-olla tekib ka enesesüüdistus – äkki olen hoopis mina süüdi selles, et minu elukaaslane on minu vastu vägivaldne. Dramaatiline on see, et sellisel juhul on tegu kahe täiskasvanud inimese omavaheliste suhetega. Tegelikult aga kannatavad ikkagi lapsed, kes elavad psühholoogiliselt ja vaimselt väga ebastabiilses olukorras, kuigi võib-olla otse nende vastu ei ole vägivalda tarvitatud. Jäljed löövad välja, mitmete uuringute järgi juba nende laste enda perekonna planeerimise ajal. Elatisrahafondil on suur mõju, sest see annab väljapääsutee ja kindlustunde nendele inimestele, kes kannatavad perevägivalla all. Nad teavad, et iga lapse kohta on neile garanteeritud, kas või miinimumtasemel, elatisraha, juhul kui teine vanem seda maksma ei hakka. Meie menetluses on ka eelnõu, nagu ma olen juba maininud, millega me kiirendame ja efektiivistame tunduvalt ka elatisraha väljamõistmise menetlust. See tähendab seda, et aeg, mis jääb kodust lahkumise ja kohtumenetluse lõpliku otsuse vahele, on edaspidi lühem kui senimaani. Vähemalt miinimumtasemel. Ka advokatuuri esindajad on käinud meie komisjonis. Nad on rääkinud senise kohtupraktika kohta, kui pikalt võtavad aega need kohtuvaidlused, kus arutatakse konkreetse elatisraha suuruse üle. Üks pool tõestab, kui palju teine pool iga kuu teenib ja mis protsent või kui suur osa sellest tuleks maksta elatisrahaks. Kuid kohtud mõistavad kiirkorras välja vähemalt miinimumtasemel elatisraha. See oleks just nimelt see nõue, mis läheks kohe selle fondi kätte ja nii oleks tagatud elatisraha laekumine. Muuseas, praegu maksab riik kolme kuu jooksul miinimumtasemel kohtumenetluse käigus elatisraha ühele vanemale, kes on hageja pool. Nii et selles mõttes meil väike puhver on olemas, aga see ei ole piisav, sest hiljem ei hakka enam raha laekuma. Selle jaoks ongi vaja elatisrahafondi.

Aitäh! Palun, Kalle Laanet!

Aitäh! Ma loodan, et siin saalis ei ole mitte ühtegi Riigikogu liiget, keda see teema külmaks jätab. Kindlasti on suuri samme astutud selleks, et lapsi paremini kaitsta, ka nende eest, kes ei täida oma kohustusi. Kui täna oleks näiteks kaalukausil ühel pool 70 miljonit eurot Eesti Õhule andmiseks, mis läbi põletatakse, ja teisel pool elatisrahafond, siis mina tõstaksin kohe kaks kätt selle poolt, et raha kantaks elatisabifondi. Aga ma ei tahtnud mitte sellest rääkida, vaid hoopistükkis küsida sinu käest, kuna sa oled nii põhjalikult teemaga tegelenud, kui palju võiks maksta selle fondi haldamine.

Aitäh, hea küsija! Ühele sarnasele küsimusele ma juba vastasin, nimelt praegu ollakse võlgu, st nõudeid on natuke üle 10 miljoni euro. Kui me eeldame, et kõik need nõuded antakse üle, siis arvestades, et need on kuhjunud aastate jooksul, ei tee see fond nagunii korraga kogu väljamakset, vaid hakkab raha kandma iga kuu vähemalt miinimummääras. Kõik sõltub sellest, kuidas me fondi töö käima paneme. Teine küsimus on see, kui palju inimesi pöördub otse sellesama fondi poole. Väga paljud lapsevanemad on teinud sellise otsuse, et hea küll, läksime lahku ja teine pool hoiab elatisraha maksmisest kõrvale, aga me ei lähe kohtuteed pidi edasi. Paljudel juhtudel on tegu kas isikliku uhkuse või väärikusega, sest see nõuab ju põhjalikku arutelu kohtus, kui peab tõestama, et tõesti ei saa hakkama. Väga paljud otsustavad, et saame hakkama ja nii lihtsalt elatisraha mittemaksja oma kohustusest pääsebki, ilma igasuguse menetluseta. Analüüs näitab, et suurusjärk, millega me võiksime arvestada, et riik oleks valmis panustama sellesse fondi, on 15 miljonit eurot. Kui me selle otsuse täna vastu võtame, siis Vabariigi Valitsus, eelkõige Rahandusministeerium koostöös Justiitsministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumiga, suudab kindlasti 2016. aasta riigieelarve menetluse jaoks täpse maksumuse välja arvutada.

Aitäh! Palun, Barbi Pilvre!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh ettekandjale väga selge ja samas kirgliku jutu eest! Meil räägitakse suure paatosega iibest, rahvuse tulevikust ja perede kaitsmisest. Elatisraha teema on sellega võrreldes väga reaalne ja maalähedane teema, päriselu võrreldes valimiste-eelse poliitilise sõnavahuga. Ma esitan küsimuse teile kui kogenud poliitikule. Miks iive ja lapsed on suur üldrahvalik, huvitav teema, Eesti kõige olulisem küsimus, samas kui elatisraha on mõne inimese arvates kahe inimese omavaheline asi?

Aitäh! See on väga hea ja samas väga valus küsimus. Ilma nimesid mainimata, aga nagu ma ütlesin, 2007. aastast olen mina selle teemaga tegelenud ja ma tean, et minu kolleeg Reet Roos on seda teinud vähemalt 2003. aastast saadik. Võib-olla mul ongi olnud kergem sellega tegeleda, kuna ma ise olen mees. Selles mõttes, et stereotüüpne mõtlemine on Eesti ühiskonnas endiselt täiesti olemas. Kuigi, nagu ma ka oma sõnavõtus ütlesin, 2007. aasta olukorraga võrreldes on tunduvalt paremaks läinud see, mis puudutab perekonna erisuguseid vorme. Ma arvan, et meie ajaloolise ja võib-olla ka kultuuriruumilise tausta pärast on suhtutud üksinda last kasvatavasse vanemasse – eriti, kui ta on naine – pigem kui teemasse, millega ei taheta tegeleda. Aga ma arvan, et meie ühiskonna arusaam on muutunud. Meie rahva säilimise huvides on iga laps meile tähtis. Ükspuha, millises perekonnas ta on sündinud, kas tal on vanemaid, kas tal on üks või kaks vanemat, kas nad saavad omavahel hästi läbi või ei saa üldse läbi. Sellele n-ö kaastunde- või solidaarsusprintsiibile ja arusaamale on minu rõõmuks viimastel aastatel lisandunud majanduslik, rahanduslik arusaamine. Jürgen Ligi rahandusministrina kindlasti nägi arvutuste pealt, et kui me praegu oma laste eest ei hoolitse, kui me ei taga nende arenguvõimalusi ja kui meil on neid niigi vähe, siis me ei saa tulevikus enam Riigikogus sellise suurusega riigieelarvet vastu võtta, kuna meil lihtsalt ei ole inimesi, kes riiki üleval peavad. Selles mõttes riiklik elatisabifond, kui vaadata kuluefektiivsust, on kindlasti üks efektiivsemaid meetmeid, millega tagada nendele lastele, keda ma siin juba mainisin – tõesti peaaegu igale neljandale lapsele –, arenguvõimalused neile kuuluva raha kättesaamise garanteerimise abil. See mõttemaailm on väga palju muutunud ja ma loodan tõesti, et meie Riigikogu on nelja aasta jooksul küpsenud sellisele tasemele, et me igaüks ise – jättes kõrvale erakondade poliitilised seisukohad – oleme piisavalt vabad ja arusaavad ning suudame langetada õige otsuse.

Aitäh! Palun, Kaia Iva!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Praegu me räägime elatisrahafondist kõneldes nendest vanematest, kes oma last üksi kasvatavad. Aga me kujutame hästi ette ka seda, et kui lapsevanema probleemid kuhjuvad ja võib-olla on veel mingite ebameeldivate ja halbade asjaolude kokkulangemine, siis võib ka temal jaks raugeda ning laps jääb ka ühe vanema hooleta. Ma tean, et sa oled asendushoolduse ja lastekodude teemaga hästi kursis. Ütle, kas sa näed fondi loomise puhul ka selle küsimuse lahendust, et me päästame mõne lapse olukorrast, kus ta peaks minema asendushooldusele ja ka oma ainsast lapsevanemast ilma jääma?

Jah, need teemad on väga karmid. Ma olen ise olnud – veel enne seda, kui ma 2007. aastal Riigikokku tulin – ühe lastekodu asutamise juures ja olen senimaani sellega seotud. Väga karm on vaadata, et tihti murduvad inimesed, kes on hea hariduse ja hea lastetoaga, aga jäänud üksinda lapsi kasvatama, selle koorma all, kuhu nad on sattunud. Kahjuks need lapsed satuvadki asendushoolduse süsteemi alla. Pinge, mis lasub üksinda last kasvatavatel vanematel, on väga suur. Me räägime täna küll rohkem materiaalsest poolest, rahalisest poolest, aga väga raske on mõõta vaimset koormust – enese ja oma laste arenguga hakkama saamise koormust, vaimset pinget, mis nendel vanematel on. Ei ole harvad juhtumid, kus mingi soodumusega vaimuhaigus või mis tahes muu häire avaldub pinge all. Loodav fond annab kindlasti ühe meetme, kuidas võtta vanematelt maha pinge, mis tahes-tahtmata väljendub laste arengus alles kaugemas perspektiivis – siis, kui nad on suureks saanud. Nii et ma palun mitte läheneda selle fondi teemale ainult riigieelarveliste eraldiste suuruse ja vaidluse põhjal. Selle fondi mõju on palju laiem. Miks mitte ei võiks me ühel hetkel, kui fond on tööle läinud, rakendada sellest saadavaid teadmisi ja analüüsi meie sotsiaalsüsteemis. Võib-olla me õpime sellest ja suudame seetõttu midagi muud palju paremini tööle panna.

Palun, Marika Tuus-Laul!

Suur tänu! See kõik on ju väga õige ja ilus jutt, me oleme Keskerakonnaga alati niisugust seisukohta toetanud. Aga ma küsin, et kui te olete olnud koos Reformierakonnaga seitse aastat võimul, miks te seda siis ei ole ära teinud. Opositsioon oleks ju nagunii taha tulnud. Praegu tundub see jutt kuidagi demagoogiline. Teie käes on olnud reaalsed pumbad. Meie oleme oodanud. Seda on arutatud õiguskomisjonis, sotsiaalkomisjonis ja mitu korda on toimunud kõikvõimalikud lahtised istungid. Miks me siis niimoodi keerame oma seisukohti?

Aitäh, hea Marika! Ma vastan su küsimusele, aga ma loodan, et sa oled ikkagi vaba oma otsustes ja tahad seda fondi toetada. Ma vastan ausalt, nii nagu on olnud. Me ei ole suutnud seda teemat koalitsioonis kokku leppida. Niimoodi on olnud ja mul ei ole siin midagi varjata. Me oleme seda teemat edasi arendanud, toetades organisatsioone, kes konkreetselt sellega tegelevad. Eesmärk on eelkõige aidata kaasa, et ühiskonna teadlikkus kasvaks, et üksinda last kasvatavate vanemate probleemid oleksid rohkem arusaadavad, läbi vaieldud, lahti kirjutatud ja arvutatud. Sest tõesti, nagu te ise ka mäletate, 2000-ndate alguses või isegi 1990-ndatel olid ühiskonna hoiakud teistsugused ja üksinda last kasvatavate vanemate probleem ei olnud üldse avalikult ja poliitiliselt teadvustatud teema. Ma arvan, et selle me oleme nüüdseks saavutanud. Aga me ei ole suutnud Reformierakonnaga koalitsioonis olles seda kõike koalitsioonilepingusse sellisel määral sisse kirjutada, et me oleksime saanud valitsuse nimel konkreetse eelnõuga siia Riigikokku tulla. Samal põhjusel saan väga hästi ka aru sotsiaaldemokraatidest. Kui te arvate, et ma ründan sotse, siis seda ma küll ei tee. Meie menetluses oli ju veel natuke rohkem kui aasta tagasi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna algatatud samasisuline Vabariigi Valitsusele ettepaneku tegemise eelnõu. Me saatsime sotsiaalkomisjonist selle eelnõu siia saali, sotsiaalkomisjon toetas seda eelnõu – nii nagu ka praegu, sotsiaalkomisjon on seda eelnõu toetanud –, kuid siis vahetus valitsuskoalitsioon ja sotsid võtsid oma eelnõu tagasi. Ja ma saan aru, miks nad selle tagasi võtsid. Sellepärast, et koalitsiooniläbirääkimistel Reformierakonnaga ei õnnestunud neil seda sinna sisse panna. Neil õnnestus küll palju muud sinna sisse panna ja kõige selle muu poolt on, vähemalt minu mälu järgi, kogu Riigikogu saal siin hiljem hääletanud. Aga see teema on välja jäänud. Seda enam on väga hea, Marika, et sa selle küsimuse küsisid. Ma ei hakanud seda oma sõnavõtus rääkima, aga ma räägin siis nüüd lühidalt praegusest poliitilisest loogikast. Praegu on Riigikogu sellel koosseisul jäänud töötada veel paar nädalat. Me teeme Vabariigi Valitsusele ettepaneku luua see fond 2016. aasta 1. jaanuarist. See tähendab seda, et ka sotsid, kes on praegu Reformierakonnaga koalitsioonis, saavad siin saalis vabalt hääletada nii, nagu näeb ette nende programm ja ka valimislubadused eelolevatel valimistel järgmiseks neljaks aastaks. Nii saavad teha ka keskerakondlased ning Isamaa ja Res Publica Liidu inimesed. Meil ongi lihtsam pidada koalitsiooniläbirääkimisi peale järgmisi valimisi – ükspuha, kes meist järgmise koalitsiooni moodustab –, kui meil on juba olemas Riigikogu otsus teha ettepanek Vabariigi Valitsusele moodustada elatisabifond, mis hakkaks tööle 1. jaanuarist 2016. Ma tõesti loodan, et me täna ei süvene mingisse erakondadevahelisse kemplusesse, vaid räägime asjast. Meie omavaheline valimiseelne kemplemine ei aita absoluutselt kaasa nende pea 50 000 lapse arenguvõimalustele, mille eest me seisame.

Palun, Reet Roos!

Aitäh! Hea ettekandja, palun seleta kõigile selguse huvides ja ka stenogrammi jaoks veel kord lahti kõnealune eelnõu! Eile kõlas komisjonis vastulausena argument, et meil on juba arutamisel üks teine eelnõu, mis parandab, täiendab ja aitab paremini raha välja nõuda, nii et üks n-ö kompenseerib teist. Palun seleta uuesti, kuidas need seadused üksteist täiendavad, mitte ei asenda!

Aitäh! Tõepoolest, meil on Riigikogu menetluses eelnõu, mille on ette valmistanud Justiitsministeerium, ja selle sisu on see, kuidas võimalikult efektiivselt aidata kätte saada elatisraha teiselt lapsevanemalt, kes maksmisest kõrvale hoiab. See puudutab mitut meedet, alates sellest, et kohtumenetlus oleks kiirem ja efektiivsem, kuni sinnani välja, et antakse võimalus ajutiselt peatada elatisraha maksmisest kõrvalehoidva inimese sõidukijuhtimisluba, jahipidamisluba või mis seal kõik veel kirjas on. See on ainult üks samm ja ma olen väga tänulik Justiitsministeeriumile, et see on tehtud. Ma näen, et see on pigem moraalne, emotsionaalne ja väärtussamm selles suunas, et me tunnistasime, kui tõsine probleem on meil elatisraha maksjatega ja et üksikvanemate perekonnad ei saa hakkama, kuna elatisraha ei maksta. Aga see süsteem ei ole väga radikaalne ega taga ikkagi igakuise elatisraha kättesaamist. Kui me Justiitsministeeriumis ettevalmistatud eelnõule lisame elatisraha fondi eelnõu otsuse ja need koos läbi töötame, siis me saame tervikliku süsteemi. Ühtepidi me tagame lapse igakuise elatisraha laekumise, aga teistpidi me peame nagunii muutma seadusi selleks, et anda fondile ehk riigile rohkem hoobasid elatisraha võlgnikelt raha kättesaamiseks. Need meetmed kokku moodustavadki sellise lahenduse, mis tõesti toimiks ja aitaks lapsi. Ilma elatisabi fondita me seda eesmärki ei täida ja suure tõenäosusega peab aastaid ootama, enne kui me suudaksime välja töötada tervikliku lahenduse. Siinkohal ma palun, et ärge kahte eelnõu omavahel vastandage, sest need moodustavad omavahel terviku – mitte üks ei välista teist, vaid vastupidi, üks on teise tööriist.

Aitäh! Palun, Maimu Berg!

Aitäh! Hea ettekandja! Te mõjute mulle emotsionaalselt nii positiivselt. Võib-olla see küsimus, mida ma tahan küsida, on juba küsitud, sest ma hilinesin natukene. Aga küsin siiski, kuidas te suhtute sellesse, et tihtipeale tööandja varjab tulusid ja mängib kokku töövõtjaga, kes on võlglane. Mis te ise sellest arvate ja kas fondi abil on võimalik ka seda küsimust lahendada?

Aitäh, väga hea küsimus! Tõepoolest, praegu on väga levinud selline praktika, et kohtutäitur on juba arestinud konkreetse elatisraha võlglase kontod, aga on teada, et tegelikult inimene töötab ja ta saab tulu – talle kas makstakse mitteametlikult või siis kantakse raha hoopis kellegi teise kontole. Loodav fond peab kindlasti saama hoovad, et välja selgitada, kas maksudest kõrvalehoidjal on tegelikku tulu ja kust oleks üldse võimalik seda inimest üles leida ja kätte saada. Fond ei ole kindlasti mitte repressiivorgan, vaid pigem vahemehe rollis, et tagada kas või kokkuleppel mingi perioodi jooksul info liikumine. Võlglasel, kes võib olla väga tõsistes majanduslikes raskustes, tuleb aidata järje peale saada. Meil on ju olemas sellega tegelevad asutused, näiteks töötukassa või ka sotsiaaltöötajad. Teiseks, maksuamet ja kogu meie tööhõivesüsteem on praeguse infobaasi juures palju rohkem võimeline tegelikku pilti välja selgitama. Sellepärast ma näen, et fond peaks olema just nimelt Rahandusministeeriumi all. Teistpidi, ma loodan, et tööandjad riskivad järjest vähem ega maksa oma töötajatele palka mitteametlikult, selle kontrollimisega tegeleb riik niikuinii. Kokku võttes ma arvan, et riigil on igal juhul tunduvalt rohkem võimalusi menetluskäiku mõjutada kui sellel üksikvanemal, kes kasvatab lapsi, võitleb tööturul jne.

Aitäh! Palun, Priit Sibul!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Sa oled olnud pikalt selle idee kandja. Mind huvitab, kas sinu teada on selle idee peamisel oponendil, Reformierakonnal veel mingeid ideoloogilisi või muid põhjusi peale rahalise, et nad seda ei toeta. Mul oli just siin istungisaalis tagapool sellest juttu ja öeldi, et see ei ole parempoolne idee. Kuigi ma ei tea, kas lastetoetuse laustõstmine, mida seesama inimene toetas, on kuidagi rohkem parempoolne idee kui käsitletav eelnõu. Reformierakonna valimislubadus kolmandale lapsele 300 eurot lastetoetust on minu meelest samavõrd oluline idee kui see, mida me praegu arutame. See raha jutt ei tundu piisavalt usutav. Kas sul on teada veel mingeid argumente peale raha?

Aitäh, hea küsija! Ma tõesti ei taha minna poliitilisse analüüsi, aga ma tahan välja öelda oma seisukohad. Kui mängus on Eesti laste huvid, siis ausalt öeldes mulle ei lähe väga korda poliit-tehnoloogide ja politoloogide määratlused selle kohta, kas me rakendame nende tagamiseks vasak-, parem- või tsentristlikku poliitikat. Me peame alati silmas pidama, et me oleksime oma perepoliitikat ajades võimelised ka tegelikult selle ellu viima. Me ei tohi anda katteta lubadusi. Elatisrahafond on tegelikult üks kõige efektiivsemaid meetmeid, millega tagada lastele väljamõistetud elatisraha. Saate aru, tegu ei ole mingisuguse sotsiaaltoetusega, vaid tegu on nendele lastele määratud, juba neile kuuluva raha kohaletoimetamisega. See on miinimum, mida üks riik üldse saab teha oma laste jaoks. Me oleme aastaid lihtsalt pealt vaadanud ega ole sellesse aktiivselt sekkunud. Reformierakonna toodud väidetest on mul jäänud rohkem kõrva see põhimõte, et küsimus ei ole mitte ainult rahas, vaid pigem selles, miks peaksid kõik ausad maksumaksjad, kes täidavad oma kohustusi laste ees, kinni maksma teiste vanemate tegematajätmise. Vaat see on küsimus. See on filosoofiline vaidlus. Võib-olla siin väljendubki liberaalsuse küsitavus, mis puudutab Eesti lapsi ja Eesti perepoliitikat. Oma liberaalse maailmavaate seljataha pugemine ja mitte hoolimine nendest lastest, keda meil on kokkuvõttes iga neljas – peaaegu 56 000 last, kes suure tõenäosusega sellises olukorras viibivad –, ei lähtu tegelikult riigi huvidest. IRL on konservatiivne rahvuslik erakond ning meie maailmavaade ja majanduspoliitika on selgelt parempoolne. Aga võib-olla ongi konservatiivsuse ja liberaalsuse vahe see, et konservatiivsusel on võimekus tõsta teatud prioriteedid esiplaanile ja IRL-i jaoks on see alati olnud laste ja perede poliitika. Seepärast on kõige vähem, mida Eesti rahvas saab teha, just nimelt olla solidaarne lastega, kes on väga keerulises olukorras. Teistpidi, nendesamade maksumaksjate huvides, keda Reformierakond silmas peab, on just nimelt see, et me nõuaksime riiklikul tasemel välja võlad, mis nad on võlgu oma lastele, mitte ei keeraks kuskilt mujalt mingeid muid kraane kinni. Saate aru, tegelikult on just ausate maksumaksjate raha kõige parem kasutusviis selline, et me viime ellu elatisrahafondi idee. Vastasel juhul oleme me kohustatud panustama toimetulekutoetuste laustõstmisele ja võtma ette veel laiemaid sotsiaalseid meetmeid. Vaat siis oleks maksumaksjatel õigustatud küsimus, et miks me ei ole rakendanud riikliku elatisabi fondi ideed. Võib-olla on probleem selles, et Reformierakond ei ole meie ideesse põhjalikult süvenenud. Ma loodan, et enne tänast hääletust on siinne arutelu aidanud, kui mitte kogu fraktsiooni, siis vähemalt osa neist. Omavahelistes vestlustes ma olen päris mitme Riigikogu liikmega Reformierakonnast rääkinud ja tegelikult saadakse aru, et see on üks parimaid ausate maksumaksjate raha kasutamise viise, millega tagada laste igapäevane toimetulek kas või miinimumtasemel.

Palun, Aivar Kokk!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Nagu sa mainisid, Eestis on praegu 56 000 last, kes ootavad elatisraha, ja kokku 12 miljonit on see summa, mis on kuskil õhus. Kuidas on üldse võimalik, et seda siiamaani pole märgatud? Tegelikud kannatajad on ju lihtsad lapsed. Võib-olla sa selgitad veel kord, kuidas on selline olukord tekkinud. Kuidas on võimalik, et saalis, kus on 101 Riigikogu liiget, ei tunneta keegi, et Eestis on nii suur hulk lapsi jäänud vaesusesse selle tõttu, et üks vanematest ei taha lapse kasvatamist rahaliselt toetada?

Aitäh! Meil on see informatsioon käes olnud, lastest ja peredest on rääkinud kõik erakonnad. Ma olen ka siin mitu korda toonud esile selle, mida ma olen nende aastate jooksul tunnetanud, et tegelikult me liigume paremuse poole ja tõesti, ükspuha millise maailmavaate või mis erakonna programme vaadates on üha enam võimekust aru saada ka nendest probleemidest, millest varem võib-olla ei ole tahetud aru saada. Üksikvanemate probleemid on alati olnud kultuuriliselt, ajalooliselt kuskil n-ö peidetud. Aga tänane arutelu näitab, et vähemalt Riigikogu enamus on väga selgelt seda probleemi endale teadvustanud. Ja mitte ainult – kolm suurt erakonda, kes on Riigikogus esindatud, on ka konkreetsed lahendid enda programmidesse sisse kirjutanud. Konkreetne lahendus on ka seesama riiklik elatisabi fond. Me oleme nende aastate jooksul palju edasi liikunud – meie teadlikkus on kasvanud ja me oleme leidnud ka poliitilised lahendused sellele probleemile. Ma tõesti loodan, et täna hääletab vähemalt 51 parlamendiliiget selle otsuse poolt, sest see otsus nõuab nii palju hääli. Ma olen näinud nende aastate jooksul, et on võimalik täpselt selleks hetkeks minna korraks saalist välja ja pärast öelda avalikkusele: "Tegelikult ma toetan seda eelnõu. Ma arvan, et riiklik elatisabifond on kõige parem meede, millega aidata 56 000 last, ja ma ei olnud vastu, aga näete, kahjuks Riigikogu ei võtnud seda eelnõu vastu." Täna ongi otsuse langetamine meie käes. Ma palun, et vähemalt 51 liiget oleks siin ja hääletaks poolt!

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Aitäh! Hea ettekandja! Elatisraha teema on olnud jutuks Riigikogu koridorides, komisjonis ja erakondade vahel juba aastaid, kuigi see ei ole mitte kuhugi jõudnud. Täna me oleme kõige lähemal sellele, et lõpuks hakatakse sellega tegelema ning luuakse seadus ja elatisabifond. Mis sa arvad, kas fond peaks hakkama tegelema ka aastatetaguste elatisabinõuetega, et ka need inimesed, kes on seni jäänud elatisabita ja last üksinda kasvatanud, saaksid kompensatsiooni?

Aitäh! Ma arvan, see on see koht, kus tuleb tõsiselt mõelda, kuidasmoodi seda lahendada. Igal juhul ma näen seda, et nende inimeste käest, kes peaksid praegu maksma elatisraha näiteks seisuga 2016. aasta 2. veebruar ja kelle suhtes on olnud nõuded pikemat aega üleval, tuleb igal juhul raha välja nõuda. Selle eelnõuga, mis on praegu teisena menetluses, me pikendame ka aegumistähtaegu. See, kui keegi on suutnud aastaid maksmisest kõrvale hoida, ei tohiks anda õigustust, et tema nõue lihtsalt kustub. Väljanõudmise võimalus peaks kindlasti jääma ka tagantjärele, sest nõuded on aktiivsed ja jõus. Ja see, et fond luuakse 2016. aasta 1. jaanuarist, ei tähenda, et enne võlgu olnud inimesed, kelle nõuded on juriidilises mõttes jõus, saaksid ikka sellest kõrvale hoida. Selles mõttes oli väga asjalik küsimus ja ma loodan, et kui me oleme selle otsuse vastu võtnud, siis Vabariigi Valitsus vaatab stenogrammist järele ka selle mõtte.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Margus Tsahkna! Ma palun kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon määras ettekandjaks mind. Ma tutvustan teile eelnõu 773 ja selle arutluse käiku sotsiaalkomisjonis. Margus on täna juba vastanud paljudele küsimustele, mis olid ka meil komisjonis üleval, aga võib-olla ma siiski mõne punkti juures peatun.
Näiteks esimene küsimus. Absoluutse ja suhtelise vaesuse arvud olete toonud seletuskirjas, aga milline oleks õigustatud sihtgrupp toetust saama? Kas olete mõelnud vajaduspõhise toetuse kehtestamisest neile, kes on nivoost allpool? Ja teine küsimus: kui arvestada väljarännet, siis kui riigitruud võiksid olla praegu vaesuses elavad lapsed? Fond ei puuduta neid vanemaid, kes korralikult elatist maksavad. See puudutab ainult neid, kes ei maksa ja kellel on kohtuotsus. Fond maksab miinimumi, mitte suurt elatist ja majanduslikku ebavõrdsust ei arvestata. Seda küsimust, et mis meede see siis on, kui see pole sotsiaalne meede, on küsitud ka siinsamas Riigikogu saalis ja sellel ma pikemalt ei peatu. Veel oli küsimus, et mis on erinevus meeste ja naiste mõtlemise vahel. Mehed räägivad, et kõik on korras, kui on olemas mõjutusvahendid – näiteks peatatakse autojuhiluba või jahiluba jne –, aga naistele on oluline see, et saadakse raha kätte ja on võimalik lapsed üles kasvatada, mitte see, et meest sanktsioonidega piinatakse.
Veel oli mõte, et rakendada võib mida tahes, ka teise samba pensionifondidega seoses. Selgitati ka, et meetmed on õiguskomisjonis, kus on veel lisameetmed, näiteks on pandud kohtutäituritele kohustusi juurde ja karistused saavad teoks enne, kui elatisraha fond on ellu kutsutud. Avaldati ka arvamust, et oluline on, et lapsed saaksid kasvatatud, aga meil ei ole terviklikku lahendust elatisraha maksmata jätjate suhtes.
Veel leiti, et riik peab rohkem enda kätte võtma, aga selleks on vaja rohket infot koos arvutustega. Läti kogemus ei olnud lootust andev. Eelnõus pole öeldud, milliseid efektiivseid vahendeid luuakse. Väljanõudmise vaev on praegu tõesti ema peal, seetõttu peab riik töötama välja meetmed, mille abil raha kätte saada. Kommentaariks öeldi, et seda see eelnõu ju ütlebki.
Küsiti veel selle kohta, kas need riigid, kus selline seadus on olemas, on välja mõelnud, kuidas oleks võimalik teistes riikides elavatelt võlgnikelt raha kätte saada, ja kas nad on sõlminud riikidevahelisi lepinguid. Sellele siin saalis juba vastati, aga rääkisime sellest ka komisjonis. Komisjonis oli vastus selline, et infovahetus on Eesti ja Soome vahel, MTÜ Üksikvanema Heaks on selle teemaga tegelnud. Meie saame sanktsiooni kohaldada oma residentidele, palju töötajaid on Soomes. Loodame lepingute peale, potentsiaal on olemas.
Arutati ka selle üle, et põhiküsimus ei ole mitte raha kättesaamises, vaid lapse huvid peavad olema esimesel kohal. Lapse ema ja isa ei tohiks olla üksteise vastu, nad on siiski lapsevanemad. Ema ei peaks tegelema sellega, kas mittemaksjal on või ei ole juhiluba jne. Riikliku fondi suurem mõte on, et last kasvatatakse positiivses partnerluses ja laps ei pea nägema lapsevanemate võitlust. Avaldati arvamust, et teema on terav ja kui eelnõu on valmis, siis edasine samm on tuua see Riigikogu saali ja hääletusele panna.
Veel leiti, et tundub, nagu me ei tahaks tegelda põhiteemaga, vaid tahame luua kompensatsioonimehhanismi, mis korvaks meie tegematajätmisi. Mõtleme koos ja lahendame koos õiguskomisjoniga ära sunnimeetmete teema. Tehti ettepanek töötada välja sunnimeetmed elatise paremaks kättesaamiseks. Kohus kuulab otsuse tegemisel kahte poolt, probleem on selles, mis kohtuotsusele järgneb.
See oli lühike ülevaade eelnõu arutelust komisjonis. Küsimused ja vastused on võetud stenogrammist, sellepärast ma palun vabandust, et need võivad tunduda siin saalis konarlikud, aga selline see eelnõu käik oli. Ma tahan öelda ka, et mõned küsimused-vastused jätsin välja, sest neid küsiti siinsamas saalis juba mitu korda. Komisjon tegi ettepaneku saata eelnõu täiskogu päevakorda 27. jaanuariks ja panna eelnõu lõpphääletusele. Eelnõu vajab vastuvõtmiseks koosseisu häälteenamust. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Peeter Võsa!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Ma saan aru, et te komisjonis seda täpselt niimoodi ei arutanud, aga ma küsin, kas te, sotsid, ise ka aru saate, mis asja te teete või millega tegelete. Asi, mida te võiksite toetada, sellele te olete nüüd vastu. Ometigi siis, kui te ise opositsioonis olite, te toetasite seda. Millest niisugused meelemuutused? Sooneutraalse seadusega sõidate rahvast üle nii et tolmab, ja sellele, millega te saaksite inimesi aidata, olete vastu. Mina teist küll aru ei saa.

Aitäh, hea küsija! Sotsid on alati teadnud, mida nad teevad. Erinevalt sinust, kes pole sellest seadusest, mida sa siin nimetasid, õigesti aru saanud ja oled teinud ka kohatuid märkusi oma komisjonis nagu sinu pinginaaber sotsiaalkomisjonis. Eks me näeme, kuidas me hääletame. Kui sa tahad nüüd öelda, et me oleme enne siin saalis olnud Keskerakonnast erineval seisukohal, siis see ei ole nii. Sellepärast, et pole olnud eelnõu, mida hääletada.

Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalkomisjoni esimees! Eelnõu kaitsja Margus Tsahkna rääkis meile sellest, et alates 2007. aastast on IRL täpselt sama eelnõu toetanud. Teie olite sotsiaalkomisjoni esimees ka aastatel 2007–2011 ja IRL oli valitsuses 2007–2014. Kas te võiksite siis meelde tuletada neile inimestele, kes ei olnud 2007. aastast nende arutelude juures, mis takistas kaheksa aastat neid arutelusid eelnõuks saamast ja Riigikogu suurde saali arutlusele jõudmast?

Aitäh! Ma ei mäleta, et me oleks arutanud aastal 2007, 2008 jne sotsiaalkomisjonis elatisrahaga seonduvat. Päris kindlasti ei olnud IRL-i eelnõu komisjonis, et elatisraha fondi luua. Kui ma olen rääkinud ka IRL-i saadikutega, siis nii mõnigi on öelnud, et nad ei toeta elatisrahafondi loomist ja sellepärast pole õnnestunud Reformierakonnaga fondi loomise idees kokku leppida. Ja ma tahan veel ühe asja ära õiendada. Ei ole sugugi nii, et elatisrahafondi loomise vastasseis või poolehoid läheb piki erakondi. Tegelikult on igas erakonnas selle pooldajaid ja me keegi ei saa öelda, et ühes või teises on kahtlejaid, kas see fond on vajalik. Aga ma võin kinnitada, et me oleme sotsiaaldemokraatidega elatisrahafondist rääkinud ja meile on ülioluline, et see loodaks. Ma tahan ka seda öelda, et ju ei ole see olnud IRL-ile nii oluline, et nad oleksid sõlminud fondi loomise kokkuleppe oma koalitsioonipartneriga, kellega nad olid valitsuses seitse aastat. Kui vaadata tagasi, kui sotsiaaldemokraadid ja Reformierakond moodustasid valitsuse, siis meie olime oma valijatele lubanud, et lapsetoetus peab tõusma. Me leppisime kokku, et lapsetoetus tõuseb esimesele ja teisele lapsele ning tõusiski 45 euroni, alates kolmandast lapsest 100 euroni kuus. Samamoodi kasvas ka vajaduspõhine lapsetoetus – pere esimesele lapsele 9 eurolt 45 euroni ning peres, kus on kaks ja enam last, 90 euroni. Tõusis ka asenduskodus kasvava lapse toetus, tervelt kolmandiku võrra, 240 euroni. Gümnaasiumile pani riik samuti õla alla, et oleks koolitoit jne. Samamoodi ka toimetulekutoetus, et pere teine liige võrdsustatakse esimese liikmega toimetulekutoetuse saamisel, kui ta on laps. Väga palju asju oleme saanud ära teha koostöös praeguse koalitsioonipartneriga. Nii et ei ole sugugi nii, et ei saa teha. Kui miski on väga oluline, siis saab seda teha küll.

Kaia Ival on protseduuriline küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud istungi juhataja, ma juhin tähelepanu sellele, et arutelu on ammu väljunud nendest raamidest, mis läheks kuidagi komisjonis arutatu alla, kaugel sellest. Ehk austatud juhataja oleks nii hea ja jälgiks ka seda. Aitäh teile!

Suur tänu tähelepanu juhtimise eest! Vastajal on siiski võimalik vastata küsimustele, ilma et talle veto peale pannakse. Palun jätkame! Tarmo Mänd! Üks moment, Peeter Võsal on protseduuriline küsimus. Palun mikrofon Peeter Võsale!

Aitäh! Ma tänan ka istungi juhatajat tähelepanu juhtimast! Rahvasaadik on siiski oma küsimustes vaba ja võib küsida mida tahes.

Tänan! Palun, Tarmo Mänd!

Tänan, proua juhataja! Austatud ettekandja! Ma möönan, et ühiskonnas on probleem olemas. Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks sellega tegeldud nii nagu täna. Küsimus on järgmine. Teatavasti 51 Riigikogu liikme tahe on valitsusele kohustuslik ja kehtib selle ajani, kuni tuleb uus Riigikogu. Ei ole ju võimatu, et selle juurde tuleb peale valimisi uuesti tagasi tulla. Kas teil oli komisjonis ka sellest juttu?

Ei, meil komisjonis sellest juttu ei olnud. Aga kui arutelu all olev otsuse eelnõu saab täna otsuseks, siis tähendab see seda, et see on järgmisele valitsusele kohustuslik.

Aitäh! Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu! Lugupeetud ettekandja! Kas võib loota, et elatisrahafondi loomine vähendab ühiskonnas ka naistevastast vägivalda, nii et vägivalla all kannatav naine võib elatisfondi olemasolu korral suhte lõpetada, sest tal on turvatunne?

Aitäh, väga hea küsimus! Eile, kui me arutasime Riigikogu sotsiaalkomisjoni avalikul istungil üksikvanemate olukorda, siis ütles üks mittetulundusühingu esindaja, kes tegeleb just naistevastase vägivalla ja varjupaikadega, et paljud naised, keda kodus n-ö nüpeldatakse, läheksid hea meelega oma elukaaslase või abikaasa juurest ära ja võtaksid lapsed kaasa, aga nad ei tee seda sellepärast, et nad kardavad. Nad arvavad, et ei tule toime, kui mees veel iga päev sisendab ka, et sa ei saa ju hakkama, kui sa lastega ära lähed, lapsed jäävad vaesusse jne. Päris kindlasti elatisrahafondi olemasolu vähendab last üksi kasvatavate vanemate peredes vaesust ja aitab neil paremini toime tulla.

Palun, Eldar Efendijev, nüüd on teie kord!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Teema on aktuaalne olnud vähemalt kaheksa aastat, nii palju kui ma aru saan, eelkõige see, mis puudutab täna arutatavat initsiatiivi. Aga mul on selline küsimus: kas fondi loomine on ainus variant, et teemaga tegelda ja vähendada probleemi meie ühiskonnas või on räägitud ka teistest variantidest ja mudelitest? Kas te oskate seda kirjeldada?

Tegelikult on enamikus riikides meie ümber ühel või teisel moel korraldatud nii – kas mõne institutsiooni kaudu või mingil muul moel –, et oleks tagatud elatisraha, kas või iga kuu mingi konkreetne summa kõikidele lastele, kelle vanem ei täida oma kohustusi. Kui rääkida sellest, millised on elatisrahafondid teistes Euroopa Liidu riikides, siis üksi last kasvatavale vanemale makstav elatis sõltub kas lapse vanusest või alla 16-aastaste laste arvust, näiteks Saksamaal on alla 7-aastase lapse puhul toetus suurem, samuti Norras. Mõnes riigis ei erine üksi last kasvatavale vanemale makstav elatis kahe vanemaga peredes lastele makstavatest elatistest, nii on näiteks Ungaris. Mõnel pool ei maksta ühte last kasvatavale üksikvanemale, selline kord on näiteks Islandil. Iirimaal on teise vanema toetuse puudumise tõendamise kohustus. Itaalias on pandud elatisraha maksmise kohustus kohalikule omavalitsusele. Kui me vaatame Hollandit, siis seal on nii, et vähemalt ühte alla 5-aastast last kasvatav üksikvanem ei pea elatise saamiseks kuue aasta jooksul tööle minema ega aktiivselt tööd otsima, kuid peab osalema haridusprogrammides. Kui me räägime elatise väljamaksmise katteallikatest, siis raha tuleb kas osaliselt või täielikult riigieelarvest, võimalik on ka kohaliku omavalitsuse osalus või sotsiaalmaks. Kui elatise maksmiseks vajalik raha või osa sellest nõutakse sisse lapsevanemalt, on tulemus olnud väga väheefektiivne, nii on näiteks Poolas. Teie küsimuse teisele poolele vastates ütlen, et on mõningaid meetmeid ka üksikvanematele, st last üksi kasvatavatele vanematele. Sel juhul ei saa teha vahet üksikvanemal ja last üksi kasvataval vanemal. Ma selgitan termineid. Üksikvanem on see, kelle lapse sünnitunnistusse on tehtud kanne lapse isa kohta kas ema ütluste järgi või see puudub, aga last üksi kasvatavad vanemad on need, kes ei ela koos ja kellel on laps või siis on üks lapse vanematest surnud. Niisiis, on mitmesuguseid meetmeid, aga riigi tugimehhanismid peaksid olema rakendatavad neile koos.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh! Hea ettekandja!

Peeter Laursonil on juba teine küsimus. Esimese küsimuse ta juba esitas.

Hea ettekandja, ma tänan teid, et aitate juhatajat! Hea küsija, selle päevakorrapunkti raames on Riigikogu liikmetel üks suuline küsimus. Tiina Lokk-Tramberg, palun!

Aitäh! Kas te selle fondi loomisega ei karda, et te võtate ära vastutuse nendelt vanematelt, kes seni väldivad osalemist oma laste kasvatamisel?

Aitäh küsimuse eest! Väga hea küsimus. Tegelikult on see samm väga oluline, sellepärast et sel juhul lapsevanem, kes on kohustatud elatist maksma, aga seda ei tee, jääb võlgu riigile. 99% juhtudest on ema see, kes last üksi kasvatab, ja sel juhul isa, kes ei maksa, ei jää emale võlgu. Ütleme, et praegu ta ei maksa emale ega ole ka riigi võlglane. Sel juhul, kui ta jääb riigile võlgu – seda näitavad ka teiste riikide kogemused –, on elatise laekumine hoopis teistsugune. Riik võib igasuguseid sanktsioone kohaldada ja sellepärast on väga vajalik, et kui lapsevanemad ei suuda elatise maksmises kokku leppida, või on juba tehtud kohtuotsus ja kohustatud lapsevanem ikka elatist ei maksa, siis käiks raha elatisrahafondi kaudu. Siis tegeleb fond sellega, et maksma kohustatud lapsevanemat taga ajada ja raha kätte saada ning lapsele oleks garanteeritud mingi kindel summa, mis laekuks kontole näiteks iga kuu esimeseks kuupäevaks. Ma tahan rõhutada, et naiste vaatevinklist vaadatuna on lapse kasvatamisel väga tähtis, et iga kuu oleks raha olemas – eelkõige selleks, et last kasvatada, mitte niivõrd selleks, et meestele mingeid sanktsioone kehtestada. Aga kui see käib fondi kaudu, siis on sanktsioonid igati õigustatud. Kui me vaatame Läti kogemust, siis nemad alustasid valest otsast – lõid enne fondi ja siis karmistasid raha kättesaamist, kehtestasid rangemad sanktsioonid. Aga Eesti on läinud teist teed – kõigepealt karmistame meetmeid, pitsitame rohkem elatisvõlglasi ja teeme selleks seadusesse muudatusi ning sinna juurde tuleb elatisfond, et riik ei kannataks nii palju kahju.

Ma palun anda mikrofon Peeter Laursonile, sest ma soovin temaga diskussiooni pidada. Härra Laurson, mul on teile küsimus: kas teie olete küsinud oma küsimuse Riigikogu kõnetoolis viibivalt Heljo Pikhofilt? Palun siis, kui teil on kõnesoov, mikrofon sisse lülitada ja oma küsimus küsida, sest selle päevakorrapunkti juures on tõesti nii, et Riigikogu liige võib esitada ühe suulise küsimuse kummalegi ettekandjale, mitte kokku ühe küsimuse. Nii et teil on õigus küsida, kui soovite. Palun, Peeter Laurson!

Aitäh! Lugupeetud Heljo Pikhof! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon on täna saalis ju selle eelnõu algatamise vastu. Te räägite siin puldis samamoodi, et elatisabifondi loomine on vajalik, kuid see kõlab natuke silmakirjalikult, kui te mõned minutid peale puldist lahkumist ilmselt ise hääletate eelnõu algatamise vastu. Miks te nii käitute?

Aitäh, hea küsija! Kas sa kuulud Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda? Minu meelest sa kuulud endiselt Isamaa ja Res Publica Liitu. Kust sa tead, kuidas meie hääletame? Ma ütlen ühe märkuse ka Aivar Koka küsimuse kohta, sest mul jäi see eriti kõvasti kõrva kriipima. Ta küsis Margus Tsahknalt, miks pole enne märgatud, et see teema on üleval, ja miks pole elatisrahafondi loodud ega üksikvanematele mõeldud. Ja Margus ütles veel, et minnakse korraks saalist välja, kui ei taheta hääletada. Ma arvan, et seda ta teab omast käest. Aga minul on küsimus IRL-ile. Kui te olite seitse aastat valitsuses, miks te siis ei märganud üksikvanemaid?

Hea ametikaaslane Peeter Võsa, palun ka teie abi! Kuna ma vahetasin välja istungi eelmise juhataja, siis ma ei tea, kas on nii, et teie esimene küsimus oli Margus Tsahknale, teine oli protseduuriline ja nüüd on esimene küsimus Heljo Pikhofile. Kas see on nii?

Protseduuriline.

Selge. Palun, protseduuriline küsimus!

Kuna vastaja halvustas mind ja ka minu pinginaabrit, siis me peame praegu selle asja selgeks rääkima.

Hea Peeter Võsa, praegu teil vasturepliigi õigust ei ole.

Ma tahan vastata konkreetselt ettekandjale, kuna ta mainis mind.

Protseduuriline küsimus näeb ette protseduurilist küsimust. Kui ta teid mainib läbirääkimiste käigus ...

See on repliik.

Jah, aga repliiki saab öelda läbirääkimiste käigus. Praegu on minu teada küsimuste ja vastuste voor. Erki Nool, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea vastaja! Eks me näe, kas sotsiaaldemokraadid on kahepalgelised või mitte. Aga minu küsimus on selle kohta, et kui te komisjonis eelnõu arutasite, siis kindlasti tõite esile ka eri riikide kogemused elatisfondiga. Milliste riikide elatisfond on kõige efektiivsem ja kellest meil tasuks eeskuju võtta? Kas komisjonis oli arutlusel, mida me võiksime veel selle eelnõu menetlemise käigus teha?

Aitäh, hea küsija! Kui me vaatame teie koostatud otsuse eelnõu, siis pealkiri sobib. Aga ma arvan, et enne kui elatisrahafondi looma hakata, tuleb väga põhjalikult läbi arutada, mismoodi see täpselt peaks välja nägema jne. Terve hulk küsitavusi on just toimima hakkamise suhtes. Aga see on loomulik, sellepärast et see teema on meil riigis üldiselt läbi arutamata. Kui rääkida teiste riikide kogemustest, siis Soome ja Rootsi on kindlasti esirinnas. Ka Norra, kus elatisraha fondid tegutsevad väga hästi, kus iga kuu laekub lapsevanemale, kes üksi last kasvatab, mingi konkreetne summa ja elatisraha fond tegeleb sellega, et saada raha kätte kohustatud lapsevanemalt, kes hoiab elatisraha maksmisest kõrvale või kellel võivad olla ka mingid tervislikud põhjused, et ta ei saagi maksta. Seal on see hästi läbi töötatud ja toimib – võlgnikelt saadakse päris palju raha kätte, mitte nii nagu Lätis. Rootsis, Soomes ja ka Norras ei taha inimesed riigile võlgu olla, sellepärast see toimib.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Komisjoni arutelu käigus te mainisite, et ka teie erakonnas on naiste ja meeste suhtumine sellesse eelnõusse erinev. Ma ei saaks öelda, et ühiskonnas üldiselt käiks erisus soo järgi, sest mehi ja naisi on nii ühel kui ka teisel pool. Komisjonis tuli välja veel päris palju hinnanguid, mida te praegu oma ettekandes ei käsitlenud. Kas te oskate öelda kokkuvõtlikult, mis on eelnõu toetajate seisukohad finantsargumentide kõrval ja mida on öelnud need, kes eelnõu ei toeta? Mida arvavad need inimesed, kes on jäänud ükskõikseks?

Kui me vaatame komisjoni koosolekuid, siis meil ükskõikseid ei olnud, sest komisjoni koosolekul oli 4 poolt ja 2 vastu, erapooletuid ei olnud. Mis on pooltargumendid? Ma arvan, et nendest on väga palju räägitud, samuti nagu nendest, mis on vastuargumentidena esitatud. Võib-olla peamine pooltargument on see, et lapsevanem, kes peab üksi last kasvatama, teab kindlasti, et iga kuu laekub lapse kasvatamiseks elatisfondilt mingi summa, millega ta saab opereerida, ja ta teab, et teda pole üksi jäetud. Laps vajab iga päev raha toiduks, huvihariduseks jms. Vastuargument oli eelkõige see, et pole teada, kust see raha võetakse või siis äkki need lapsevanemad, kes on kohustatud, ei hakkagi maksma, vaid loodavad fondile. Need on kaks põhilist poolt- ja vastuargumenti. Aga ma tahan öelda, et kui me oleme fraktsioonis arutanud elatisfondi loomist, siis mehed on olnud igati seda meelt, et elatisrahafondi on vaja. Eriti praegu, sest kui sotsiaaldemokraadid on käinud maakondades ringi, siis inimesed küsivad, kas tuleb elatisrahafond või mitte, kas üksikvanemad saavad riigilt rohkem kaitset või mitte jne. Kui me mõtleme kas või selle peale, kuidas Eestisse sünniks rohkem lapsi, siis alati, kui perre sünnib üks või kaks või kolm last, vaadatakse, kas ma suudan lapse üles kasvatada ja talle korraliku hariduse anda. Uuringud näitavad veel, et sageli leitakse riigi toetus lapsevanematele olevat ebapiisav.

Barbi Pilvre, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Valimiste eel on inimesi üha sagedamini hakanud huvitama see, mis erakond Sotsiaaldemokraatlik Erakond õieti on, kas parem- või vasakpoolne. Minu küsimus ongi ideoloogia vallast. Kas elatisabifond on iseloomult sotsiaaldemokraatlik idee?

Jah, see on täiesti sotsiaaldemokraatlik idee. See on sotsiaaldemokraatidele väga oluline. Me oleme rääkinud lastest laiemalt, ütleme, universaalsetest lapsetoetustest ja laste huviharidusest, aga üks osa sellest on kindlasti elatisfond.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Olgu ääremärkusena märgitud, et mind paneb imestama, mis kõik mahub formaadi "seda arutati sotsiaalkomisjoni koosolekul" alla. Aga nüüd minu küsimus. Kas sotsiaalkomisjoni koosolekul arutati, milline on Sotsiaalministeeriumi seisukoht kõnealuse fondi suhtes? Te ütlesite, et on olnud mitmeid kohtumisi ja arutelusid, kuid minu meelest avalikkusele ei ole teie seisukoht praegu selge. Milline on ministeeriumi seisukoht ja kas nad tõesti näevad fondi loomise juures ka mingeid negatiivseid külgi?

Ma vastan lühidalt. Kui me vaatame Sotsiaalministeeriumis välja töötatud rohelist raamatut, milles käsitletakse praegust laste olukorda ja meetmeid selle parandamiseks, siis ühe punktina on seal kirjas ka elatisabifond.

Reet Roos, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Heljo, kas sa oled nõus, et elatisfond on ka väga IRL-ilik idee? Mina mäletan ennast juba 2005.–2006. aastal sellekohast eelnõu välja töötamas.

Reet, ma tean, et sina oled alati selle poolt olnud ja tänu sinule on olemas ka see mõte – õigemini mitte mõte, vaid seadus –, et kolm kuud enne kohut on võimalik saada vist 280 eurot elatist kolme kuu peale kokku. Ma tean, et on plaanis pikendada seda perioodi kuuele kuule, aga sellest üksi on vähe. Kui elatis on kohtus välja mõistetud, siis peaks laps kuni täiskasvanuks saamiseni raha saama. Sinu idee on teistsugune.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Eks me varsti veendu, kes seda tegelikult toetab. Siin on juttu olnud sellest, kes mida tegi viis või seitse aastat tagasi, aga Keskerakond on kogu aeg fondi ideed toetanud. Põhiküsimus paistab olevat jälle see, kust leitakse raha. Küsimus on 10–15 miljonis, samal ajal Estonian Air on Eesti riigile võlgu 41 miljonit. Kumba on parem toetada, kas Estonian Airi või lapsi? Mis teie arvate?

Aitäh! Kõigepealt ma tahan öelda, et sa ei ole saanud elatisrahafondi siin saalis kuidagi toetada, sest selle Riigikogu koosseisu ajal ei ole see teema üleval olnud. Kui me räägime Estonian Airist ja elatisrahafondist, siis ma ei hakkaks neid vastandama. Kui tahetakse, siis leitakse ka raha riigieelarves üheks või teiseks otstarbeks. Ma toon veel kord näiteks lastetoetuse tõusu. Väga suured summad läksid nii universaalse kui ka vajaduspõhise lapsetoetuse tõusuks, samamoodi asenduskodudes kasvavate laste toetamiseks, gümnaasiumilaste koolitoidule õla alla panekuks, samuti toimetulekutoetuse tõstmiseks lastega peredes. Kui tahetakse mingis suunas liikuda, siis leitakse ka raha. Aga see summa ei ole mitte 10–15 miljonit, vaid suurem.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Liisa-Ly Pakosta! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Jätkates eelkõneleja juttu, ütlen, et tegemist on kahtlemata väga konservatiivse ideega. Ajaloolasena pean tunnistama, et kui me vaatame erinevat infot traditsiooniliste kultuuride kohta ja seda vähest teavet, mis meil näiteks Eesti perekonnaajaloo pinnalt on võimalik kasutada, siis tuleb tunnistada, et kui üks lapsevanem teise juurest jalga laskis, siis oli olukorrast ja ajast olenevalt kas mõisnik, külavanem või kirikuõpetaja see, kes piltlikult öeldes poolvägisi vanema lapse juurde tagasi tassis ja käskis tal ikkagi leivaviilu lapsele kätte anda. Nii et inimene sotsiaalse loomana on ikka püüdnud oma järeltulevat põlvkonda niimoodi elus hoida, et on kas või sunnijõul pannud mõlemad vanemad last kasvatama. Meenutan siin aega, kui Elo Odres palju aastaid tagasi kirjutas artiklit, mille tarvis ta oli kutsunud Res Publica erakonnast Reet Roosi ja Isamaa erakonnast minu, arvates, et meil tuleb sellel teemal tohutu debatt või vaidlus. Tookord saime Reedaga esimest korda kokku. Selgus, et elatisrahafondi vajalikkuse küsimuses on mõlemad erakonnad täpselt ühel meelel. Ajakirjanikul oli väga keeruline selles loos mingitki konflikti leida. Nii et inimlikust ja konservatiivsest vaatevinklist – olgu see pealegi ühtlasi ka sotsiaaldemokraatlik idee – on meil elatisraha fondi hädasti vaja, ja nüüdseks on kindlasti üha enam inimesi selle vajadusest aru saanud. Ajaloo kohta veel veidi vigade parandust – nimelt, kolmanda lapse toetuse 96 eurole tõstis siiski Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna koalitsioon, mitte sotsiaaldemokraadid, aga see on öeldud lihtsalt väikese ajaloolise õiendusena.
Kõige olulisema juurde. Kui naisterahval ei ole kindlustunnet, et tal on elementaarsed võimalused lapse kasvatamiseks vähemalt 18. eluaastani, siis ta neid lapsi ei sünnita. On väga tänuväärne, et mitu erakonda toetab tunduvalt suuremaid toetusi alates pere kolmandast lapsest, ent vaadates faktidele otsa, on näha, et Eesti suurim kukkumine on esimeste laste sündimata jäämine. Teadlased on välja selgitanud, et kõige peamise põhjusena nimetavad naised seda, et neil ei ole piisavat turvatunnet, neil ei ole kindlustunnet, et teise vanema lahkumise korral oleks tagatud elementaarsedki võimalused oma lapse üleskasvatamiseks.
Elatisrahafondi mõju on tegelikult palju suurem kui see, et me saame aidata konkreetseid lapsi. Me anname kindlustunnet meestele ja naistele, kes tahavad lapsi saada ja kasvatada. Me anname neile kindlustunnet, et nad ei pea üksinda sõdima teise lapsevanemaga elementaarse miinimumsumma kättesaamise eest, vaid riik on neile tubli ja tõhus vahemees. Kui vaadata seda kõike lapse seisukohast, siis lisandub veel üks väga oluline asi. Julgen kinnitada, et mitte ühelegi lapsele ei meeldi pealt vaadata, kuidas tema lihane ema ja isa peavad omavahel vaidlema või kaklema, eriti veel raha pärast. Elatisraha fondi üks kaudne mõju ei piirdu ainult rahaga, vaid tähendab ka seda, et tegelikult jäävad vähemaks vanematevahelised tülid rahaküsimustes, sest riik astub vahemeheks ja tekib rohkem võimalusi, et need kaks, enamasti väga kena täiskasvanud inimest, kes lihtsalt pole suutnud omavahel kokku leppida, saavad ise asjad selgeks rääkida. Maailm muutub, meil sünnib aastas juba mitusada last, kelle puhul ei olegi võimalik teha kannet teise vanema kohta, sest nad on sündinud kunstliku viljastamise teel. Aga kui mõlemad vanemad on teada, siis on moraalne küsimus saada nad oma lapse kasvatamist toetama.
Isamaa ja Res Publica Liidu pikk ja põhjalik programm, mida siinkohal teile kaugelt näitan ja millega soovitan kõigil tutvuda, ei piirdu ainult elatisrahafondiga. Meie programmi lehekülgedel 32–39 on palju punkte, mis räägivad sellest, kuidas ennetada elatisraha maksmiseni jõudmist. On väga oluline siinkohal üle rõhutada, et mitte elatisraha maksmine ei ole omaette eesmärk, vaid tuleb säästa perekondi sellest, et elatisraha maksmiseni üleüldse jõutaks. Tuletan veel kord meelde, mida Margus Tsahkna kordas, et enamik lahku läinud vanemaid saab hakkama sellega, et lepitakse omavahel kokku, kuidas nad last kasvatavad ja majandusliku poole eest hoolitsevad, st nad ei ole jõudnud elatisraha maksmiseni kohtuotsuse kaudu. Sellepärast on meie hinnangul äärmiselt tähtis nii suhtlemis- kui ka perekonnaõpetuse laiendamine juba kooliprogrammis. Head eeskuju on selles vallas näidanud näiteks Põhjamaad. Kuid oluline on ka kohustuslik lepitusmenetlus lapsevanemate vahel juhul, kui nad ei ole vabatahtlikult omavahel kokku leppinud toetavas vanemluses. Ka see on olnud selline näide, mida üks erakond on pidanud kahe inimese eraasjaks, kuid meie näeme, et tegemist on palju laiema küsimusega just seetõttu, et laps ei saa selles olukorras ennast ise kaitsta ja tal puudub võimalus oma vanemaid lepitada. See on samamoodi, nagu riik saab anda suuremat tuge kohustusliku lepitusmenetluse näol selle lapse huvides, välja arvatud juhtudel, kui lahutatakse selle tõttu, et üks vanem on teise suhtes vägivaldne. Elatisrahafond on ka majanduslikus mõttes kõige efektiivsem laste kasvatamisel, kuna suunab lapseni raha, mille vastasel korral peaks nii või teisiti kinni maksma solidaarne sotsiaaltoetuste süsteem. Isamaa ja Res Publica Liidu nimel, meie kui eelnõu esitajate nimel kutsun kõiki rahvasaadikuid üles seda eelnõu toetama. Aitäh!

Aitäh! Palun protseduuriline küsimus, Peeter Võsa! Palun mikrofon Peeter Võsale!

Aitäh! Mulle öeldi enne, kui ma ei saanud oma repliiki öelda, et ma saan sõna. Selgub, et sõna ma ei saa, sest ma ei ole fraktsiooni esindaja. Aga ma saan aru, et mul on ikkagi õigus repliigiks.

Kui siit kõnetoolist või kohapealt läbirääkimiste käigus teie nime nimetatakse või teile viidatakse, siis muidugi on teil õigus repliigiks.

Heljo Pikhof tegi seda.

Ei, ma ütlesin läbirääkimiste käigus. Hetkeseisuga on läbi rääkinud ainult üks Riigikogu liige, Liisa-Ly Pakosta. Ma kuulasin teda üsna tähelepanelikult, minu meelest ta rääkis küll Reet Roosist, aga mitte Peeter Võsast.

Ei-ei! Mitte praegu, vaid enne, kui ma ei saanud repliigiks sõna.

Täpselt nii ja juhataja ütles teile siis – see hetk jääb umbes kümne minuti taha –, et kui läbirääkimiste käigus nimetatakse Riigikogu liiget, siis tal on repliigi õigus. See, mida tehakse küsimuste-vastuste voorus, ei kandu üle läbirääkimiste vooru. Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Laine Randjärve! Kas Reet Roos soovib esitada repliigi kohapealt? Ei soovi. Palun, Laine Randjärv! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed, rahvasaadikud, kaaslased! Esiteks rõhutan veel kord, et me hakkame hääletama mitte fondi loomise otsust, vaid ettepanekut Vabariigi Valitsusele töötada välja süsteem, mis garanteeriks elatisraha väljamaksmise. Teema on ülimalt tundlik, see puudutab kahjuks tuhandeid ja tuhandeid üksikvanemaid ning lapsi, seetõttu ei ole aus seda valimiskampaania vankri ette rakendada. Liberaalse maailmavaate pooldajana ei pea ma õigeks, et seadus karistaks neid, kes maksumaksjatena oma kohustust täidavad ja elatisraha tasuvad. Pean oluliseks eelkõige seda, et maksma sunnitaks elatisvõlgnikke, mitte niivõrd seda, et kohustused jäetaks kõikide ausate maksumaksjate kanda. Tuletan meelde, et menetluses on ka seaduseelnõu nr 803, mille vastuvõtmise korral võiks kohus kehtestada elatisraha maksuvõlgnikele keelu riigi toetuste saamisel või ka näiteks karistusena võtta ära juhiloa. Kuid sotsiaalpoliitika ongi riigi toimimise kontekstis erandlik nähtus. See ei tulene kasu saamisest, vaid abivajajate toetamisest ja abistamisest. Hea riik tuleb nõrgemale appi. Seetõttu peame sotsiaalpoliitilisi otsuseid tegema eelkõige vajaduspõhisuse printsiibist lähtudes. Reformierakonna fraktsioonis on tänane hääletus jäetud vabaks. Isiklikult olen seda meelt, et ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele analüüsimiseks ja süsteemi väljatöötamiseks on õigustatud. Mina hääletan selle poolt, sest ükski maailmavaade ei keela inimlikkust. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Heljo Pikhofi! Muidugi, kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Eestis on last üksinda kasvatav vanem, kes 91% juhtudest on ema, jäetud omapäi, kui ta peab algatama lapse elatisraha väljanõudmist teiselt vanemalt, kes ei täida oma kohustusi. Teoorias on protsess ju lihtne ja loogiline – lapsevanemate vahel peaks olema notariaalselt tõendatud kokkulepe elatisraha maksmiseks ning leppest taganemise või hoidumise korral tuleb kohtule esitada kiirmenetluse avaldus elatisraha, teatud tingimustel elatisabi nõudeks. Kui ikkagi lapseraha kätte ei saa, tuleb pöörduda kohtutäituri poole. Kui seegi samm tulemusi ei anna, siis peab minema politseisse ja algatama kriminaalasja. Pahatihti pöördutakse siis uuesti kohtutäituri poole, et juhatada tollele kätte teeots oma kohustustest hoiduva vanema juurde. Küllap jätsin veel palju vahele, sest praktikas võib sellest saada tõeline kolgatatee ja tihtilugu ilma lunastuseta, sest tulemuseks on ikkagi ümmargune null. Kogu selle saaga vältel kannatab eelkõige laps, tema heaolu ja kasvukliima.
Meie praegune kord ei suuda tagada väga paljude laste õiguste kaitset, mis ometigi on riigi kohus. Et lapse elatisraha kättesaamine ei kulge ludinal teisteski riikides, on peaaegu kõigis Euroopa maades olemas institutsioonid, kes tegelevad elatise kogumise ja väljamaksmisega. Mõnel üksikul juhul on ka muud voliulatuselt tõhusad mehhanismid, mis tagavad lapsele elatise määramise ja avansina kalendrikuu algul nn ülalpidamistoetuse, kui kokkuleppeid ei täideta. Võla sissenõudmiseks kasutatakse kohustatud lapsevanema vastu kõiksugu vahendeid, näiteks igakuist palgast kinnipidamist, varade arestimist ja pantimist, ka juhilubade äravõtmist, maalt väljasõidu keelu kehtestamist jne.
Lapseraha kättesaamiseks on mitmeid malle, aga mitte kusagil meie lähiümbruses ei ole üksinda last kasvatav vanem jäetud ihuüksi oma murekoormat tarima. Belgias näiteks tegeleb elatise sissenõudmisega vastav kogumisamet, Hollandis samalaadne amet juhul, kui kohtu määratud elatise maksmise kohustust ei täideta. Norras ja Rootsis kogutakse ja edastatakse elatist institutsioonide kaudu ning seda makstakse iga kalendrikuu alguses ette. Enamikus riikides kuulub süsteemi nn tagatud elatistoetus, mida makstakse kokkuleppe täitmata jätmise korral ja mida riiklik institutsioon võib kohustusi mittetäitvalt vanemalt tagasi nõuda. Austrias, Belgias, Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Saksamaal, Norras ja Rootsis on loodud võimalused elatise tagamiseks juhuks, kui lahus elav vanem ei saa maksta, ei suuda tasuda kogu summat või keeldub maksmast. Sellised institutsioonid võivad kuuluda riigiametite juurde või olla loodud eraldi. Samas on Eesti üksikvanemate hulga poolest OECD riikide esiviisikus, meil on 42 000 ühe vanemaga perekonda ja ühe vanemaga kasvab iga neljas laps ehk umbes 56 000 alaealist last. Just säärased leibkonnad elavad kõigist kõige kitsamalt. Olukorra raskusest annab pildi see, kui öelda, et kolmandik neist elab alla absoluutse vaesuse piiri.
Täitemenetluses on praegu ümmarguselt 9000 elatise sissenõudmise nõuet, aga see ei anna kaugeltki mitte täit pilti, sest suur osa üksikvanemaid ei võta lapseraha sissenõudmiseks midagi ette – kes teadmatusest, kes kurnatusest, kes eneseväärikuse tõttu, kes hirmust endise kaasa vägivaldsuse ees. Põhjusi on teisigi ning nendest paaridest, kes lähevad lahku inimese moodi ja suhtlevad omavahel edasi, me ju praegu ei räägi. Fakt on see, et tuhanded lapsed kasvavad ilma teise vanema toeta. On kõiksugu kavalaid nõkse, et mitte oma lapsele raha maksta. Isegi kümme aastat ühtejärge osatakse karistamatult viilida, aga selle ajaga võib võlg väga suureks paisuda. Kuni ühel päeval pöördub kohustatud vanem ise kohtusse, et teatada: ei ole jah suutnud maksta, aga majanduslik seis pole teps mitte paranenud. Sel juhul võlg kustutatakse, sest nõuded aeguvad. Üha sagedamini kaovad kõik otsad välismaale.
Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et elatise nõue ei ole pelgalt vanemate omavaheline asi. Üks asi on endisele kaasale koht kätte näidata, kui laps ise on kahe silma vahele jäänud. Teine asi on olla riigile võlgu. Riigi kohus on tagada laste õiguste kaitse, tõdevad rahvusvahelised lepped.
Pea kõikides Euroopa riikides on olemas institutsioonid, mis tegelevad elatise kogumise ja väljamaksmisega, nagu juba eespool ütlesin. Mõistagi on meil vaja Eesti oludele sobivat mehhanismi. Praegu pole riigil olukorrast isegi mitte vettpidavat ülevaadet. Mõistagi nõuab fondi loomine korralikku analüüsi ja raha, nagu juba ütles eelkõneleja Laine Randjärv. Ent raha kulub ju praegugi kohtu, politsei ja täiturite otsatule tööle, kes elatise küsimustega tegelevad, ning läheb tihtilugu tuulde. Eesti lapsed ei tohi oma õiguste poolest olla vähem kaitstud kui teiste Euroopa Liidu riikide lapsed. Seega on ka Eestis vaja luua elatismaksete garanteerimise süsteem, mis tagaks lapsele määratud raha õigeaegse laekumise. Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et süsteem peaks hõlmama sellise institutsiooni loomist, mis maksaks last kasvatavale vanemale väljamõistetud elatise õigel ajal ära ning nõuaks selle sisse vanemalt, kellel on elatise maksmise kohustus. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Marika Tuus-Lauli!

Head kolleegid! Keskerakonna fraktsioonil on kindlasti hea meel, et selline eelnõu on täna siin saalis ja ehk on meil ka reaalne võimalus see otsus vastu võtta ja selle teemaga edasi minna. Peale sotsiaalkomisjoni on sama temaatikat arutatud ja isegi laiemalt käsitletud õiguskomisjonis. Olen olnud selle komisjoni liige ja võin öelda, et Keskerakonna fraktsioon on erinevalt mõnest teisest erakonnast alati toetanud fondi loomist ja ka mõtet, et riik peaks selle küsimusega laiemalt tegelema.
Miks ma küsisin enne kolleeg Margus Tsahknalt, et kuidas nad ei ole suutnud seitsme aasta jooksul seda ära teha? Ikka sellepärast, et selgitada, siin on samuti tegemist demagoogiaga. Ei teinud nad seda siis, kui nad seitse aastat võimul olid, ei teinud nad ka aastatel 2003–2005. Kui see oleks olnud nende jaoks väga tähtis küsimus, prioriteet, siis oleks see loomulikult oma partneriga kokku lepitud. Selline vastus, et me ei saanud Reformierakonnaga kokku leppida, ei ole õigustatud. Ja kolleegid siin minust vasakul käel, sotsiaaldemokraadid! Ma saan aru, te olete vähe aega võimul olnud, aga ikkagi, eks teie ajalukku jääb ka see, et te võtsite oma eelnõu ju tagasi, kuigi jah, te olete olnud selles küsimuses üsna aktiivsed. Nii et sellega põhjendada ei saa, et partnerid pole nõus. Ütleme nii, et siis ei ole mõtet minna koalitsiooni väikese vennana, kui me ei saa seal mitte midagi ära teha. Reformierakond on selgesti välja öelnud, et elatisraha võlgnevus on kahe inimese vaheline probleem, see on taandatud eraisikutevaheliseks probleemiks. Seda on Reformierakonna ministrid ju mitu korda öelnud ja eks valija teeb selle järgi oma otsuse. Selline on nende selge seisukoht olnud aastaid ja nad ei ole seda muutnud, vähemalt on teada, et nemad fondi loomist ei toeta. Aga Keskerakonna fraktsioon toetab kindlasti nii elatisrahafondi loomist kui ka selle küsimuse laiemat lahendamist.
Me teame, et kohtusüsteem ei saa praegu elatisrahanõuete tagasinõudmisega hakkama. Umbes 500 menetlust aastas tuleb kõne alla, rohkemaga nad toime ei tule, kuid 12 000 inimest on järjekorras. On vägagi selge, et riik peab praegu appi tulema ja hakkama tegelema nende küsimustega. Riik peab maksma esmalt toetust üksikvanemale – emale või isale –, pärast on aega seda tagasi nõuda. See on väga loogiline ja nagu siin on juba mitu korda öeldud, selline süsteem kehtib väga paljudes riikides. Muide, näiteks Läti on meist jälle ette jõudnud. Lätis makstakse igas kuus nendele vanematele 45 eurot. See on küll väike raha, aga midagi siiski, ja inimene tunneb, et riik on taga. Aga meie pole midagi ära teinud – juba 15 aastat. Loomulikult on igal pool – Soomes, Norras, Austrias, Belgias, Prantsusmaal, Taanis, Saksamaal, Austraalias – vastav süsteem olemas. Näiteks Soomes makstakse igas kuus 118 eurot. Nii et vaadakem maailma ja ma kutsun teid kõiki hääletama selle eelnõu poolt, et me saaksime ükskord selle ära teha. Keskerakond toetab elatisrahafondi loomist ja ka laiemalt kogu selle süsteemi arendamist ning probleemi lahendamist, kuidas toimida kohtu väljanõudmistega jne. Aitäh!

Kaia Iva, kas teil on protseduuriline küsimus?

Ma palun repliigiõigust, kuna eelkõneleja viitas otseselt meie erakonna tegevusele. Nimelt tahan öelda, et ...

Hea ametikaaslane Kaia Iva! Repliigiõigus on siis, kui nimetatakse Riigikogu liiget. Praegu ei nimetatud Kaia Iva. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 773 lõpphääletusele. Asume nüüd lõpphääletuse ettevalmistuse juurde.
Head ametikaaslased, kuna otsuse eelnõu 773 nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis enne lõpphääletust teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.
Panen lõpphääletusele otsuse eelnõu 773. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 61 Riigikogu liiget, vastu 9 ja erapooletuid ei ole. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 773 on otsusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume edasi järgmise päevakorrapunkti juurde. Teine punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku ja asjaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu 785. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Igor Gräzini!

Austatud esimees! Lugupeetud kolleegid! Jutt on äriseadustiku muutmisest ja ma tuletan lühidalt meelde eelnõu sisu. Mõte on selles, et väga väikeste idufirmade majanduslik taust ja rahalised võimalused on olnud äärmiselt piiratud. Tõenäoliselt enamik nendest ei halda mingit muud kapitali kui ainult idee ja igasugune abi on väga teretulnud. Eelnõu sisust me rääkisime juba eelmisel korral. Esmaspäeval, 19. jaanuaril valmistasime õiguskomisjonis selle ette teiseks lugemiseks. Kohal viibisid siseminister Pevkur, ministri nõunik Salumäe ja terve hulk teisi inimesi, sh Eesti Liisingühingute Liidu tegevdirektor Reet Hääl, Eesti Pangaliidu tegevdirektor Katrin Talihärm, Swedbankist Annemari Õunpuu, Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ametikogu juhatuse esimees Janek Pool ning koja eestseisuse liige ja ametikogu juhatuse liige Arvi Pink. Tehti kaks ettepanekut, millele ma juhin tähelepanu. Esimene ettepanek on see, et ...

Üks hetk, ettekandja! Palun katsume saalis natuke vaiksemalt olla! Palun, Igor Gräzin!

Ega see siia ei kosta. Aitäh igal juhul! Niisiis, esimene ettepanek on järgmine: "Käesoleva paragrahvi 2. lõike nõuetele mittevastavate osaliselt või täielikult võõrkeelsete dokumentide esitamisel juhindub registripidaja üksnes talle esitatud eestikeelsetest dokumentidest või tekstiosadest. Ettevõtja ja kolmandad isikud ei saa võõrkeelsetele dokumentidele ja teksti osadele tugineda." Põhjus on täiesti arusaadav, sest dokumendid liiguvad eri registritesse, eri kohtadesse ja eri ametnike kätte ning meil kehtib riigikeel, st me ei saa eeldada kogu juriidilise tausta tundmist võõrkeeles. Seda konsensuslikku ettepanekut on arvestatud täielikult.
Teine konsensuse alusel tehtud parandus puudutab § 1 lõikes 2 sätestatut. Põhiline asi on see, et teatavasti pantija ja pandipidaja on tsiviilõiguslikus mõttes solidaarselt vastutajad, mõlemal poolel on olemas majanduslikud huvid, vajaduse korral võib tekkida regressihagi. Seetõttu on öeldud, et organi otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isik on tavaliselt pantija, aga me lisasime juurde ka pandipidaja, kellel on ka oma majanduslik huvi olemas. See annaks võimaluse vajaduse korral regressihagi vältida, ökonoomia põhimõttest lähtudes. Ja ongi kõik. Tehti ettepanek võtta eelnõu teine lugemine täiskogu päevakorda 27.01.2015, s.o täna. Komisjoni ühehäälne ettepanek on teine lugemine lõpetada.

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Suur tänu veel kord! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud eelnõu kohta kolm muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Õiguskomisjonilt on muudatusettepanekud nr 1, nr 2 ja nr 3, kõik arvestatud täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Ettepanek oli eelnõu 785 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 770 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni aseesimehe Marko Pomerantsi!

Tere päevast, head kolleegid! Nagu te mäletate, nelja aasta jooksul on kriminaalmenetluse seadustiku kohta tehtud kõikvõimalikke muutmisettepanekuid. Mailis Repsi ehk Keskerakonna eelnõu on olnud nendest üks liikumapanevamaid jõude, et jõuda kriminaalmenetluse seadustiku konsensuslike muudatusteni. Aga kuna töö on väga mahukas, siis on valitsus toonud meie ette eelnõu selle osa, mis puudutab ennekõike vahistamist ja kodanike põhiõigusi vahistamise korral, samuti väärteomenetluse seadustikuga seotud muudatusi. Esimene lugemine oli juba möödunud kalendriaasta novembrikuus, sellel aastal oleme õiguskomisjonis ette valmistanud eelnõu teist lugemist. Kõigepealt, 13. jaanuaril olid meil komisjonis külalised, Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Heili Sepp ning Riigiprokuratuurist riigi peaprokurör Lavly Perling ja riigiprokurör Tristan Ploom. Prokuröride mure oli seotud ennekõike sellega, kuidas mõjutavad muudatused igapäevast tööd ning töötajate koormust ja võimet nendega toime tulla, eriti vahistamistega.
Veel oli meil diskussioon juhuleidude, õigemini selle üle, kas selline seadusmuudatus on üldse vajalik, sest juhuleiuna saadud tõendite lubatavuse küsimust saab lahendada kohtupraktika kaudu. Arutlesime ka kannatanu mõiste muutmise üle, täpsemalt, kas definitsiooni laiendamine on menetluslikult põhjendatud. Etteruttavalt võin öelda, et termini "kannatanu" defineerimisega me tegeleme eelnõu edasisel menetlemisel. See jutt, millest ma nüüd rääkisin, oli ennekõike 13. jaanuari istungil.
20. jaanuari istungil menetles õiguskomisjon terve hulga muudatusettepanekuid ja mõnest teile ka räägin. Ma arvan, et seletuskiri on põhjalik ja te saate ka ise sellest kõigest kenasti ülevaate. Ma ei peatu esimestel muudatusettepanekutel, milles on tegemist ennekõike tekstitäpsustusega. Tähelepanu tuleks pöörata ehk viiendale muudatusettepanekule, millega täpsustatakse uurimise või menetluse alluvust, nimelt Maksu- ja Tollimeti ning Kaitsepolitseiameti puhul tehakse seaduses selgem joon vahele, siiamaani reguleeris seda Vabariigi Valitsuse määrus. On ka muudatusi, mis on seotud Euroopa õiguse kohaldamisega, ja neid on siin terve hulk, alates 10. muudatusettepanekust kuni 14. muudatusettepanekuni.
Võib-olla veel üks oluline muutus selles eelnõus, või ütleme, senise praktika muutus on ettepanek nr 17, mis puudutab väärteomenetlust ja selle kohustuslikkuse põhimõtet. Nimelt, muudatuse kohaselt on järgmine põhimõte: "Väärteo tunnuste ilmnemisel on kohtuväline menetleja kohustatud alustama ja läbi viima väärteomenetluse, kui tegu ei ole kohtuvälise menetleja veendumuse kohaselt vähetähtis või puuduvad käesoleva seadustiku §-s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Vähetähtsa väärteo korral ei pea väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega." Nagu seletuskirjast näha, on selliseid näiteid päriselust terve rodu. Lihtne näide võib olla see, kui politseiametnik märkab, et keegi viskab paberi prügikasti kõrvale maha, siis protokolli tegemine ega kirjalik menetlus ei ole, kuidas öelda, proportsionaalne, sest piisab inimese korralekutsumisest. Selliseid näiteid võib ette tulla ka liikluses, näiteks sõiduõigust tõendavate dokumentide puudumine. Kui politseinik suudab tee peal, andmebaase kasutades selgeks teha, et halli pea ja prillidega mees on Rein Lang, kuigi tal ühtegi dokumenti ei ole, sest kõik teavad teda nii ehk naa, siis nad ütlevad talle, et hea kodanik, järgmine kord katsuge dokumendid enda ligi hoida, ega hakka tingimata protokolli vormistama.
Kui rääkida, kas sellega kaasneb veel miskit, siis kehtivas väärteomenetluse seadustikus on selline kord, et ka suulise hoiatuse puhul peab menetlusalusele inimesele selgitama tema õigusi ja tal on õigus anda ka ütlusi, kuna seadustik ei sätesta erikorda. Ka praegu kehtiva suulise menetluse puhul, milles teatud asjaolud kirja pandi, kaotatakse kirjalik osa, sellel lihtsal põhjusel, et mõistlikult ressurssi kokku hoida.
Üks oluline muudatus on ka see, mille number on 20, ja see puudutab kiirmenetluses trahvimäära tõstmist juriidilise isiku puhul 1300 trahviühikult 13 000 trahviühikule ja füüsilise isiku puhul 100 trahviühikult 200 trahviühikule. Teatavasti üks trahviühik on 4 eurot ja seetõttu nende rikkumiste puhul, kus on suurem sanktsioon ette nähtud, on võimalik teha kiirmenetlus. Milline on selle mõju rahalises või menetluste arvu mõttes, eks seda peab näitama praktika.
Arutelukohti on selles eelnõus veel, aga kuna muudatusi sai palju, siis teeb õiguskomisjon suurele saalile ettepaneku täna selle eelnõu teine lugemine katkestada – seda me arvasime kõik üksmeelselt – ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks juba 30. jaanuar kell 16, et vaadata veel kord läbitöötatud tekstile otsa ja teha viimased muudatused. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Kõnealuse eelnõu kohta on tehtud 22 muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Kõik ettepanekud on teinud juhtivkomisjon ehk õiguskomisjon ja need on arvestatud täielikult. Vaatame ühekaupa: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 770 teine lugemine katkestada. Määran eelnõu 770 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 30. jaanuari kell 16.

Järgmine on Vabariigi Valitsuse algatatud rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduse eelnõu 757 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Reet Roosi!

Lugupeetud kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas rakkude, kudede ja elundite hankimise, käitlemise ja siirdamise seaduse eelnõu 757 ettevalmistamist teiseks lugemiseks 12. jaanuaril ja 20. jaanuaril. Peale sotsiaalkomisjoni liikmete oli kutsutud ka Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Ingrid Ots-Vaik. Komisjon arutas eelnõu 757 kohta tehtud täpsustavaid muudatusettepanekuid, neid oli kokku 16. Selgitusi täpsustuste kohta andiski Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist. Tegemist oli kas tehniliste või keeleliste täpsustustega. Sisulise selgitusena võin mainida, et kuna s.a 1. jaanuaril jõustus uus riigilõivuseadus, siis tuli riigilõiv kohaldada uuele seadusele. Muu hulgas ümardati riigilõive, kuni 1000-euroste lõivude kehtestamisel 5 euro täpsusega ja sealt edasi 10 euro täpsusega. Komisjon otsustas järgmist: võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, see oli konsensuslik otsus; teha ettepanek teine lugemine lõpetada, samuti konsensuslik otsus; saata kolmandale lugemisele, kui teine lugemine lõpetatakse, 29. jaanuariks 2015 ja ka see otsus oli konsensuslik. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Eelnõu kohta on tehtud 16 muudatusettepanekut, vaatame need läbi. Muudatusettepanek nr 1 on sotsiaalkomisjonilt, arvestada täielikult. Number 2 sotsiaalkomisjonilt, arvestada täielikult; nr 3 sotsiaalkomisjonilt, arvestada täielikult; nr 4 sotsiaalkomisjonilt, arvestada täielikult; nr 5 sotsiaalkomisjonilt, arvestada täielikult; nr 6 sotsiaalkomisjonilt, arvestada täielikult; nr 7 sotsiaalkomisjonilt, arvestada täielikult; nr 8 sotsiaalkomisjonilt, arvestada täielikult; nr 9 sotsiaalkomisjonilt, arvestada täielikult; nr 10 sotsiaalkomisjonilt, arvestada täielikult; nr 11 sotsiaalkomisjonilt, arvestada täielikult; nr 12 sotsiaalkomisjonilt, arvestada täielikult; nr 13 sotsiaalkomisjonilt, arvestatud täielikult; nr 14 sotsiaalkomisjonilt, arvestatud täielikult; nr 15 sotsiaalkomisjonilt, arvestatud täielikult; nr 16 sotsiaalkomisjonilt arvestatud täielikult. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 757 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.
Juhataja võtab ühe minuti vaheaega kuni kella 12.36-ni.
V a h e a e g

Jätkame päevakorrapunktide arutelu. Järgmine punkt on sotsiaalkomisjoni algatatud raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 731 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Minule usaldati raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu ja komisjonis arutatu ettekandmine. Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 731 esimene lugemine lõpetati 4. detsembril 2014. aastal ja muudatusettepanekute tähtajaks määrati 18. detsember 2014. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks tegid oma ettepanekuid Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ning Riigikogu liige Priit Sibul. Eelnõu kohta saatsid arvamuse SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, Eesti Naistearstide Selts, Eesti Seksuaaltervise Liit, Eesti Õpilasesinduste Liit ja Eesti Kirikute Nõukogu. Paar päeva tagasi saime veel ühe arvamuse Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsilt. Eelnõu kohta esitasid rohkearvuliselt kirjalikke pöördumisi ja seisukohavõtte ka eraisikud. Sotsiaalkomisjon arutas raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 731 enne teisele lugemisele saatmist kahel istungil: 13. jaanuaril ja 20. jaanuaril.
13. jaanuaril arutasime eelnõu koos huvigruppidega ja istungil tehti terve hulk menetluslikke otsuseid ning arutati muudatusettepanekuid. Istungil osalesid järgmiste organisatsioonide esindajad: SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ja Varro Vooglaid; Eesti Naistearstide Selts ja doktor Kai Haldre; Eesti Seksuaaltervise Liit ja Mairi Kaha; Lapse Huvikaitse Koda ja Ena Soodla; Eesti Lastevanemate Liit ja Ivar Tröner; Lastekaitse Liit ja Martin Medar. Kohal oli ka Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnast Katre Tubro ning Sotsiaalministeeriumi esindajad. 20. jaanuaril vaatasime veel kord läbi muudatusettepanekud ja täpsustasime mõnda neist, mis olid enne otsustamata.
Räägin alguses otsustest. Sotsiaalkomisjon otsustas saata eelnõu teisele lugemisele 27. jaanuariks 2015. aastal ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Samuti langetas sotsiaalkomisjon otsuse, mille kohaselt juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, saadetakse eelnõu kolmandale lugemisele 29. jaanuariks ehk juba selsamal nädalal.
Ütlen veel kord paari sõnaga, mis on plaanitava seadusmuudatuse eesmärk ja miks me üldse praegu niisuguse muudatusega tegeleme. Eesmärk on viia kehtiv raseduse katkestamist reguleeriv seadus vastavusse Eesti Vabariigi põhiseadusega. 2014. aasta juunis esitas õiguskantsler väga põhjaliku analüüsi, mis näitab, kuidas olemasolev seadus läheb vastuollu põhiõigustega, näiteks naise enesemääramisõigusega ning õigusega privaatsusele ja tervise kaitsele. Juhtumid, kus noor ja lapsevanem on olnud eri arvamusel, on jõudnud ka kohtusse, kuid lahendit ei saagi tulla, kuna vägisi kellegi rasedust katkestada või kedagi vastu tahtmist sünnitama sundida pole 21. sajandi Euroopas mõeldav.
Igaüks võib ette kujutada, milliseid emotsioone võib kohtutee noores tekitada ja millist ressurssi see ühiskonnalt nõuab. Võin öelda, et olen lugenud hammasrataste vahele jäänud noorte kirjeldusi oma läbielamistest ja see on masendav. Lisan meeldetuletuseks ka mõned arvud, mida me oleme sotsiaalkomisjoni istungil arutanud. Tänu seksuaalharidusele ja noortele sobilikele seksuaalterviseteenustele on teismeliste abortide arv Eestis viimase 20 aasta jooksul langenud mitu korda. 1996. aastal katkestas raseduse 7000 15–17-aastast tütarlast, 2013. aastal oli see arv 191. 1992. aastal sai emaks 588 alla 18-aastast noort ja 2013. aastal 141.
Teadusuuringutest ja arstide igapäevapraktikast on teada, et mida enam kasutatakse vahendeid soovimatust rasedusest hoidumiseks ja mida erandlikumaks nähtuseks teismeliste soovimatu rasedus ühiskonnas muutub, seda enam on soovimatu rasedusega noorte seas neid, kelle kodused olud on rasked, kes kannatavad hoolimatuse ja vägivalla all ning kellel vanemaid õieti pole või neil puudub igasugune side lapsevanemaga. Kelle käest peaks luba küsima näiteks asenduskodus olev tütarlaps, kelle vanemad on alkohoolikud, aga vanemlikke õigusi pole neilt ära võetud? Riskeeriv seksuaalkäitumine, nagu ka muu tervist kahjustav käitumine, on kõige enam seotud inimeste haridustaseme ja sotsiaalsete oludega. Väga noortel on soovimatu rasedus seotud sagedamini seksuaalvägivalla esinemisega.
Seaduse eesmärk ei ole kuidagi raskendada noorte ja nende vanemate omavahelist suhtlemist, seda ei saagi õigusnorm teha. Seaduseelnõu eesmärk on kaitsta noorte naiste tervist. Igasugused arstiabi saamise piirangud suurendavad tüsistuste riski. Naistearstid ja noortenõustajad, kes käisid meil komisjoni koosolekul, rõhutasid ja rääkisid oma kogemustest, et kui kodus valitsevad usalduslikud suhted, siis tulevad noored oma probleemiga arsti juurde koos lapsevanemaga ja neil pole vanema teavitamisega mitte mingisugust probleemi. Samas, osa vanemaid kahjuks ei saa mitmesugustel põhjustel oma kohustustega hakkama, aga noore naise raseduse aeg ei ole see hetk, mil aastate jooksul tehtud vigu saaks kiirkorras parandama hakata. Riik peab mõtlema ka nende alaealiste peale, kelle vanemad ei tule oma vanemaks olemise ülesandega nii hästi toime. Just neil rasedatel alaealistel on oht sattuda perevägivalla ohvriks. Olgu kohe alguses ära öeldud, et kui arst kahtlustab toime pandud vägivalda, siis vastu võetud lastekaitseseaduse järgi on ta kohustatud kaasama vajaduse korral politsei, sotsiaaltöötaja jt spetsialistid. Nii nagu naistearstid meie komisjonis rääkisid, on see tavapärane praktika.
Kui rääkida komisjoni aruteludest, siis tegin mõned väljavõtted sellest, mida rääkis Varro Vooglaid. Kõike ei jõua ette lugeda, sellepärast et komisjoni koosolek kestis tunde, aga mul on aega paarkümmend minutit. Varro Vooglaid tõdes: "Tõime oma arvamustes esile seda, et praegune seadus on kahtlemata puudulik ja seda tuleks muuta, seetõttu me ei ole põhimõtteliselt vastu seaduse muutmisele. Meie arvates seonduvad raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusega mitmed väga põhimõttelised probleemid, kuni sinnamaani, et see on vastuolus põhiseadusega tagatud õigusega elule ja kõigi inimeste võrdsusega seaduse ees, millele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler Allar Jõks. Üks peamisi probleeme, kui me räägime vanemlikust nõusolekust, on meie arvates see, et vanemlikku nõusolekut ei tohiks mingil juhul tõlgendada vanemate õigusena nõuda oma alaealistelt tütardelt abordi tegemist." Kogu selle keskustelu jooksul jäi mulje, et see mittetulundusühing on abortide vastane.
Varro Vooglaid ütles veel nii: "Kui praegune seadus võimaldab sellist tõlgendust, et vanemad saavad nõuda näiteks oma 16-aastaselt tütrelt abordi tegemist, siis on see täiesti skandaalne ja tuleks kiiremas korras ära muuta. Sellele me juhtisime tähelepanu juba 2009. aastal ja needsamad printsiibid kajastuvad ka meie seaduse parandamise ettepanekus, mis on meie seisukoha lõpus. Me tõime esile printsiibi, et abordi vabatahtlikkuse nõue peaks tähendama seda, et nõusolek selleks on nii alaealiselt endalt kui ka vähemalt ühelt tema vanemalt."
Aga meil ongi ju probleem tegelikult selles, et kui lapsevanema ja noore neiu soov on erinev või arvamus on erinev, ja täna tuleb pöörduda kohtusse, siis ... jah.
Edasi rääkis Varro Vooglaid: "Rasedus on loomulik anatoomiline protsess – see ei ole haigus, ükskõik mil viisil see on alguse saanud, soovitult või mittesoovitult – ja mitte kedagi ei saa sundida abordile, just nimelt sellel põhjusel, et see ei ravi mitte ühtegi haigust". Tegelikult oli küsimus selles, kas kedagi saab sundida sünnitama vastu tahtmist. Seepeale Vooglaid kordas oma arvamust, et see on selline asi, milleks ei pea kedagi sundima, sest see on loomulik anatoomiline protsess, mis kulgeb omasoodu ja küsis, milleks me sunnime inimest, kes on ise oma tegude tõttu jäänud lapseootele. Varro Vooglaid rõhutas meie komisjoni istungil mitu korda, et me peame ikkagi lähtuma normaalsest perekonnast ja normaalsete perekondade huvist. Aga milline on normaalne perekond? See pidi olema traditsiooniline perekond. Järelikult, ülejäänud on teistsugused perekonnad. Vooglaid ütles ka seda, et kui on näiteks ilmselgelt tegu narkomaanidest vanematega, kes ei ole suutelised üldse mingit seisukohta väljendama või asjadest arugi saama, siis peab olema mingi võimalus, kuidas seda küsimust lahendada, et jõuda ratsionaalse seisukohani. Selleks on võimalik mitmesuguseid viise ette kujutada, kas või mingi kiirendatud korras kohtumenetlus, kuhu kaasatakse eri osapooled. Tekib küsimus, kes on osapooled või mis on mingi mu lahendus. Vooglaid leidis, et tema arvates ei ole kindlasti õige jätta asi lihtsalt ühe naistearsti otsustada, kes ei tunne seda alaealist tütarlast üldse ega tea tema vanemaid, ei tunne tema hirmusid, ei tea tema probleeme. Ta ütles ka seda, et naistearst ei vastuta vähimalgi määral tagajärgede eest. Sellega, et günekoloog oleks ebakompetentsem kui kõik teised ümberringi, naistearstide esindaja kohe kuidagi ei nõustunud. Oma arutelu käigus möönis Vooglaid, et on erandolukordi, aga need tuleks kuidagi teistmoodi lahendada. Samas tekib küsimus, kuidas neid siis lahendada. Ega naistearst ei saa oma otsuste tegemisel seadustest kõrvale vaadata, ta peab ikkagi seadusi järgima. Komisjonis kõlas mitu korda, et mõned sätted on ikkagi erandjuhtude jaoks, mitte nii, nagu on üldlevinud printsiip, et teatud juhtudel võib olla keegi teine, mõni täiskasvanu, kes raseduse katkestamise protsessi kaasatakse.
Veel ütles Vooglaid komisjonis nii: "Mina leian, et ilmselgelt see, kui näiteks 14-aastane tüdruk on jäänud lapseootele, on viga. See tüdruk on teinud vea. Nüüd oleks väga kahetsusväärne, kui selle tõttu, et ta oma vanemaid üldse küsimuse lahendamisse ei kaasa, teeks ta veel teise vea, mida pärast peab kibedalt kahetsema." Kogu jutt käis sellest, justkui oleks ainult tütarlaps teinud vea, aga kõik teised lihtsalt pealt vaadanud.
Doktor Kai Haldre rääkis komisjonis, et kui seadus peab lähtuma normaalsest perekonnast ja kui Varro Vooglaid kujutas normaalset perekonda, siis tema jälle ei saa aru, kas seal ongi neid probleeme, mida seadus puudutab. Haldre rääkis ka sellest, et kui naine on noorem kui 14-aastane, siis peab alati mõtlema sellele, kes on olnud tema partner, kuidas ta on üldse rasestunud ja kas ei peaks siin kedagi vastutusele võtma. Aga mul on päris vähe aega jäänud, nii et kõike ei ole võimalik teile ette kanda.
Priit Sibul tegi ettepaneku mitte eelnõu arutada ja sellega tehtavaid muudatusettepanekuid vastu võtta. Tema ütles: "Vaadates meie üldist õigusruumi, on see ebaproportsionaalne, kui me räägime noortest. Ma olen ka varem nii öelnud ja juba 2009. aastal ei toetanud ma neid muudatusi." Aga siis ta ei toetanud järelikult ka neid muudatusi, mis praegu kehtivad, aga need kehtivad. See on loogikaviga või oli keelevääratus.
Lastekaitse Liidu esindaja, kes oli eelnõuga tõsiselt tutvunud, ütles, et me peaksime rääkima erisustest. Tuleb arvestada alaealise eluküpsuse ja tema vanematest lähtuvate ohtudega, selle tõttu on tähtsad need muudatused, mis nad veel eraldi esile tooksid. Ta viitas ÜRO lapse õiguste konventsioonile, mis rõhutab, et lapse arvamusele tuleb anda kohane kaal, arvestades tema vanust ja eluküpsust. Seda silmas pidades tuleb lastele tagada ka piisav ja ajakohane informatsioon ning nõustamine. Kui alaealine on võimeline andma informeeritud nõusoleku, siis liit toetab seda, et lapsel on õigus enesemääramisele, tervisele ja autonoomsusele.
Liisa Pakosta rääkis pikemalt IRL-i ettepanekutest ja sellest, et oleks hea, kui oleks kaasatud ka sotsiaaltöötaja. Näiteks Soomes pidi seda olema vähendanud ... Ei ole nii? Sotsiaaltöötajast sa, Liisa, rääkisid ju. Ma loen siis ette komisjonis räägitu. "Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on seda meelt, et lõpliku otsuse teeb igal juhul alaealine ise ja ta ei vaja selleks kellegi nõusolekut, ei ühte- ega teistpidi. Küll aga oleme väga mures selle pärast, mida täna on siin mitu korda üle korratud, et alaealiste rasedusjuhtumite taga on tegelikult – mitte alati, ent ülimalt sageli – noore inimese hädasolek. Kai Haldre tõi seda just hetk tagasi esile väga ilmekalt ja teaduslikule uuringule tuginedes. Seetõttu me oleme teinud ettepaneku, et me võtaksime vastu sarnase korra nagu Soomes, kus alaealist, kes soovib rasedust katkestada ega soovi sellest isegi mitte oma vanemaid teavitada, käsitataks igal juhul hädasoleva lapsena uue lastekaitseseaduse mõistes. Igal juhul peaks temaga tegelema sotsiaaltöötaja, et tuvastada, mis on tegelikud asjaolud – kas last on ära kasutatud, kas ta on intsesti ohver, kas tal on kokkupuuteid narkootikumidega või kas ta on inimkaubanduse ohver. Kõik sellised asjad, milleks sotsiaaltöötajad õpivad vähemalt viis aastat ja omandavad kutse, et neid asju tuvastada. Sellised oskused ei ole siiski meditsiini üldainetes hõlmatud. Meie ettepanek on tagada see sellisel moel, et üksik hädasolev noor inimene ei jääks tähelepanuta, ei jääks vajaliku abita sotsiaaltöötaja näol. Ja veel kord üle korrates, sotsiaaltöötaja ei otsusta noore inimese eest loomulikult seda, kas ta teeb aborti, kas ta sünnitab või mida ta üldse oma eluga peale hakkab, vaid tegeleb selle noore inimesega uue lastekaitseseaduse § 24 lõike 1 mõistes." Siin sai kohe selgitatud, et rase noor ei pruugi olla hädasolev laps.
Sõna sai ka doktor Kai Haldre, Lastekaitse Liidu esindaja ... Vaatame veel. Viktor Vassiljev rääkis põhjalikult ja võttis sõna ka Lapse Huvikaitse Koda ja Sihtasutus Väärtustades Elu. Nemad ütlesid ...

Palun, ettekandja, öelge lõppsõna! Aeg on juba läbi.

Lõppsõna on selline, et arutasime komisjonis eelnõu põhjalikult ning oli poolt- ja vastuväiteid. Aga nagu ma aru saan, siis ka kõige kurjemad kriitikud on võtnud oma positsiooni tagasi, sest eelnõusse läks palju muudatusettepanekuid sisse. Aitäh!

Stenogrammi jaoks kuulaksime ka juhtivkomisjoni ettepanekuid.

Ma ütlesin juba alguses, aga võin korrata. Sotsiaalkomisjon otsustas saata eelnõu teisele lugemisele 27. jaanuariks ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Samuti langetas sotsiaalkomisjon otsuse, mille kohaselt juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele 29. jaanuariks ehk sellel nädalal.

Suur tänu! Austatud Riigikogu! Kuna just äsja saabus Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek tänast istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, siis ma panen selle hääletusele. Tähelepanu! Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni. Palun võtta seisukoht ja hääletada! (Protestihääled saalist.) Katkestan hääletuse. Palun, Kaia Iva, protseduuriline küsimus! Palun andke mikrofon Kaia Ivale!

Aitäh! Minu teada algab komisjonide töö kella kahest. See tähendab, et seda ei ole võimalik sellisel kujul üldse hääletusele panna. Ma leian, et seda ettepanekut on vaja täpsustada. Nii et ma palun, kui see hääletusele tuleb, enne vähemalt kaks minutit vaheaega, et oleks võimalik seda klattida.

Aitäh! Vastan, et mina ei saa teistmoodi ette lugeda, kui on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt tulnud avalduses kirjas ja siin kellaaega ei ole. Kui te soovite võtta vaheaja ... Palun, Kadri Simson!

Kodukorra järgi saab teisipäevane saali töö kesta kuni kella 2-ni. Nii et juhatajal on võimalik see hääletusele panna.

Aitäh! Palun, Kaia Iva!

Ma palun Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel kaks minutit vaheaega enne hääletust.

Aitäh! Kuna me ei saa seda täna enam hääletada, sest istung lõpeb kell 13, siis algab praegu vaheaeg ja on läbi ka meie tänane istung. Me jätkame arutelu homme. Praeguse seisuga on sõnavõtuks registreerunud Priit Sibul, Erki Nool, Liisa-Ly Pakosta, Andrus Saare ja Tarmo Tamm. Soovin kõikidele kaunist päeva jätku!

Istungi lõpp kell 13.01.