Tere päevast, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu kolmanda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Lembit Kaljuvee! Head ametikaaslased, palun vaikust!

Härra juhataja! Kallid kolleegid! Annan üle maapõueseaduse ...

Hea ettekandja, palun vabandust! Head ametikaaslased, mitte midagi ei kuule. Riigikogu liige on Riigikogu kõnetoolis ja soovib suure tõenäosusega üle anda seaduseelnõu või arupärimist või väiksema tõenäosusega kirja juhatusele. Palun kuulame, mida ta soovib üle anda!

Aitäh! Ma soovin tõesti üle anda maapõueseaduse muutmise seaduse eelnõu. See koosneb kahest väikesest paragrahvist ja ma usun, et hea tahtmise juures, kallid kolleegid, oleme võimelised veel selle koosseisu allesjäänud kolme nädala jooksul selle seaduse vastu võtma. Me istusime mäetööstusettevõtete toetusrühmaga neljapäeval koos. Kohal olid nii Eesti Energia kui ka Viru Keemia Grupi juhid, kolme ministeeriumi – Keskkonnaministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Rahandusministeeriumi – esindajad, samuti meie töörühma liikmed. Ma ei julgenud seal välja pakkuda, et võiks sellise eelnõuga siia teie ette tulla. Juhtus niimoodi, et konsensuslikult olid kõik nõus, et see on väga hea eelnõu ja see tuleks menetlusse anda, aga küsimus on, kuidas teha seda enne valimisi nii, et keegi ei saaks paguneid või kuulsust juurde või kellelegi teenet osutada. Mina ei kandideeri ja ma ei ole ühegi fraktsiooni liige. Ma arvan, et võiksite eelnõu taha tulla, palun teid! Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mõnes ametis on ikka väga head mälu vaja, et seda ametit pidada, või ütleme, on vaja lihtsalt, et oleks mälu. See on nagu kahenaisepidaja puhulgi, ta peaks ikka mäletama, mida ta on kummalegi naisele rääkinud. Ma annan üle arupärimise haridus- ja teadusministrile, kellega nädal tagasi juhtus piinlik lugu. Täpselt sellelsamal ajal, kui venekeelses meedias oli üleval uudis, et haridusminister kavatseb eesti keele gümnaasiumiastmes ära jätta, st loobuda 60% nõudest, ütles ta siin Riigikogu saalis, kus teda sellel teemal kolmandat või neljandat korda küsitleti, et see ei muutu, ta ei kavatse seda muuta. Nüüd on kaks võimalust. Inimesel võib muidugi olla kaks arvamust ühes küsimuses, aga kas sellist luksust saab endale lubada Eesti Vabariigi minister? On muidugi ka selline versioon, et kaks erinevat põhimõtet, kui need on välja öeldud eri keeltes, moodustavad midagi ühtset. Ma isegi tean, mis asi see on. Aga siiski tahaks härra haridusministrilt teada, mis seisukohal ta tegelikult on ja kas ta kavatseb paluda vabandust kas eestlaskonna või venelaskonna käest selle eest, et ta kas siin saalis või meedias valetas. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Suur tänu! Head kolleegid! Minul on üle anda arupärimine haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovskile ja küsimus puudutab Põltsamaa Ametikooli sulgemist. Nimelt võttis minister Ossinovski neli kuud tagasi vastu otsuse liita Põltsamaa Ametikool ja Järvamaa Kutsehariduskeskus. Niisiis oli sulgemisotsus olemas alates 2014. aasta septembrist. Me teame, et see kool on väga suurte traditsioonidega, ta on endise Eesti Aleksandrikooli õigusjärglane. Otsuse vastu koguti kolme päevaga üle 1000 allkirja, kaevati õiguskantslerile. Selle peale tõesti minister ütles, et no lükkame sulgemise natuke edasi, aga soovitas kõigil lastel minna õppima ikkagi Paidesse ja Säreveresse. Kummaline on see, et ametikooli ühiselamu ja õppehoone olid juba projekteerimisfaasis, oli eraldatud ka kaheksa miljonit eurot raha, mis võeti nende käest ära. Veelgi kummalisem on, et valmis oli saanud ka õppehoone-praktikamaja, väga moodne ja ilus, mis läks maksma kuus miljonit – ikka selleks, et kool areneks. Milleks see üldse tehti? Minister ütleb, et see kool ei ole jätkusuutlik, ometi on kvoodinõue õpilaste suhtes täidetud ja ületatud, seal õpib 326 õpilast. Nii et kõik on nii nagu nõutud, aga kool tahetakse tulevikus kinni panna. Meil on muidugi veel väga palju küsimusi. Kuhu see raha pannakse ja kuidas üldse saab nii teha, et hiljem võetakse konkreetsele objektile taotletud raha ära?

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu ja kaks arupärimist ning juhatus otsustab nende edasise menetlemise meie kodu- ja töökorra seaduse järgi.
Teadete all ütlen nii palju, et Riigikogu juhatus ootab kõiki kirju kabinetti R 212.
Head ametikaaslased, palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Asume päevakorra kinnitamise juurde. Head ametikaaslased, teile on välja jaotatud IX istungjärgu kolmanda töönädala päevakord. Palun, Urmas Reinsalu!

Aitäh, istungi juhataja!

Palun vabandust! Head ametikaaslased, saalis on liiga suur lärm! Ma ei kuule hea ametikaaslase Urmas Reinsalu sõnavõttu kohapealt, nii et palun vaiksemalt! Palun, Urmas Reinsalu!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Päevakord on esitatud ja selles on hulk olulisi asju, aga meie, IRL-i ettepanek on võtta nädala päevakorrast välja neljapäevase istungi esimene punkt, eelnõu 820.

Aitäh! Siin tuli nüüd mitu seisukohta. Päevakord on esitatud ja selles on tõesti hulk olulisi asju. Kolmas ettepanek oli võtta neljapäevase istungi esimene päevakorrapunkt selle nädala päevakorrast välja. Kas on teisi ettepanekuid? Kristen Michal, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Me protestime selle ettepaneku vastu. Kuna juhatus on teinud hulga tarku otsuseid, tasub seda teemat kindlasti vähemalt saalis arutada.

Aitäh! Meie korra järgi on nii, et kui vähemasti üks fraktsioon on vastu, siis ei leia ettepanek toetust.
Head ametikaaslased, panen hääletusele IX istungjärgu kolmanda töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 57, vastu 19 ja 3 erapooletut on päevakord kinnitatud.
Alustame tänaste arupärimiste menetlemist.

Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Kalev Kallo, Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Valeri Korbi, Heimar Lengi, Marika Tuus-Lauli, Mailis Repsi, Siret Kotka, Viktor Vassiljevi ja Urbo Vaarmanni eelmise aasta jõulukuu esimesel päeval esitatud arupärimine alkoholipoliitika kohta, mis kannab numbrit 448. Arupärimisele vastab tervise- ja tööminister Urmas Kruuse. Palun Riigikogu kõnetooli arupärimist avalikkusele tutvustama arupärijate esindaja Priit Toobali!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Tõesti, möödunud aasta 1. detsembril esitasin koos mitme teise Keskerakonna fraktsiooni kolleegiga arupärimise alkoholipoliitika kohta tervise- ja tööminister Urmas Kruusele. Arupärimine on ajendatud sellest, et Eesti inimesed tarvitavad jätkuvalt liiga palju alkoholi. Mul oli eile võimalus kohtuda valijatega Võhmas. Ühele uksele koputamise peale tuli mulle vastu üks juba vägijooke pruukinud ja üsna rõõmsas meeleolus härrasmees. Ma küsisin, kas on pidu või mis üritus teil on, ja siis see kodanik teatas, et ei, lihtsalt omaette võtab, et see valitsus lihtsalt ajab jooma. Ma olen täiesti nõus, et praegune valitsus lihtsalt ajab jooma.
Aga kui nüüd tõsiselt küsimusele läheneda, siis möödunud aasta veebruaris kiitis Vabariigi Valitsus heaks alkoholipoliitika rohelise raamatu. Nimetatud dokument paneb paika Eesti alkoholipoliitika arengusuunad ning sellesse koondatud meetmete eesmärk on vähendada alkoholi kogu- ja liigtarbimist. Kahjuks kuulub Eesti enim alkoholi tarbivate riikide hulka ja Põhjamaadega võrreldes on meil ka kange alkohol oluliselt kättesaadavam. Lisaks eespool nimetatule on alkoholipoliitika rohelises raamatus ette nähtud meetmete eesmärk tõkestada alaealiste alkoholitarvitamist, vähendada alkoholist tingitud kuritegevust, sotsiaalseid ja terviseprobleeme.
Alkoholipoliitika rohelise raamatu puudustena on välja toodud, et kavandatud meetmed ei ole püstitatud eesmärkide saavutamiseks piisavad. Näiteks rohelise raamatu esialgse versiooni järgi oleksid nii 1. juuni kui ka 1. september – esimene siis lastekaitsepäev ja teine päev, mil lapsed lähevad kooli – olnud alkoholivabad päevad, aga hiljem seda muudeti. Praegu on rohelises raamatus vaid sõnastus, et ühiskonnas tuleks kujundada hoiakut nendel päevadel alkoholi mitte tarbida. Alkoholi tarbimise keeldu rohelise raamatu uues versioonis enam ei ole.
Eespool nimetatule lisaks ei ole Sotsiaalministeeriumis valminud konkreetsed ettepanekud alkoholi miinimumhinna kehtestamiseks, millest see roheline raamat ka räägib.
Oma neljas küsimuses, mis me oleme ministrile esitanud, küsimegi nendesamade alkoholivabade päevade kohta, alkoholiaktsiisi tõstmise ja alkoholireklaami kohta. Viimase kohta on Keskerakonna fraktsioon algatanud juba korduvalt seaduseelnõusid ja esitanud siin saalis ka arupärimisi. Rohelises raamatus on samuti kirjas, et alkoholireklaami on vaja keelata, aga paraku seisavad kõik algatused, mida Keskerakonna fraktsioon on ette pannud, siiamaani koalitsioonisaadikute ja ka majanduskomisjoni esimehe sahtlis. Küsime, kas minister näeb vajadust sellesisulist eelnõu edasi menetleda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama Eesti Vabariigi tervise- ja tööministri Urmas Kruuse!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan küsimuste esitamise järjekorras.
Esimene küsimus headelt arupärijatelt: "Kui 2013. aastal tarbiti inimese kohta 10 liitrit absoluutset alkoholi, siis rohelises raamatus esitatud meetmete sihiks on viia see näitaja alla kaheksa liitri. Kui realistlikuks hindate võimalust viia rohelise raamatu n-ö pehmenenud meetmete valguses see number alla kaheksa ja millal võiksime – Teie prognooside kohaselt – soovitud tulemust näha?" Rohelise raamatu koostajad soovisid, et raamat kajastaks võimalikult palju eksperdiarvamusi ja teadusliku tõenduse kohaselt tõhusaid meetmeid alkoholi tarbimise piiramiseks. Just nimelt seetõttu loobuti klassikalise arengukava mudelist, kus meetmete rakendamine on ajaliselt kindlaks määratud ja seepärast ka meetmete valik piiratud sel ajaperioodil kättesaadavate ressurssidega.
Koostajate nägemuse kohaselt langeb alkoholitarbimine Eestis alla kaheksa liitri siis, kui enamik rohelise raamatu meetmeid on ellu rakendatud. Rohelise raamatu meetmeid on juba asutud rakendama. Alustatud on ravivõimaluste parandamist ning teavituskampaaniat noortele, lapsevanematele ja ka kogu ühiskonnale. Aktsiisitõus on olnud järjepidev. Suur osa rohelise raamatu meetmetest vajab veel elluviimist ning juba tarvitusele võetud meetmeid tuleb edasi arendada. Peavastutus langeb siin järgmisele parlamendikoosseisule.
Alkoholi tarbimise statistika lubab ettevaatlikult oletada, et suund on õige. Kui majanduskriisi ajal tarbimine väga järsult langes, siis seletati seda eelkõige kriisi mõjuga ning eksperdid pelgasid, et majandusolude paranedes taastub ka kriisieelne tase, st üle 12 liitri absoluutalkoholi elaniku kohta aastas. 2011. aastal tarbimine tõesti kasvas, kuid mitte 12 liitrini, vaid 10,4 liitrini. Aastail 2011–2013 on tarbimine järk-järgult vähenenud, 2013. aastal oli see 10 liitrit absoluutalkoholi elaniku kohta. Lihtne arvutus näitab, et kui alkoholi tarbimine väheneb samas tempos nagu viimasel kolmel aastal, siis jõuame kaheksa liitrini kümne aastaga. Et muutus toimuks kiiremini, on väga oluline, et ka rohelise raamatu ülejäänud meetmed ellu rakendataks ja juba alustatud tegevusi jätkataks. Ekspertide hinnangul peaks rohelises raamatus kirjeldatud meetmeid olema jõukohane rakendada ühe valimisperioodi jooksul, seega tuleks nende rakendamist hinnata hiljemalt nelja aasta pärast ning edu korral võiks eeldada tulemuste saavutamist ligilähedasel ajaperioodil või mõningase viitajaga.
Teine küsimus: "Maailma praktika näitab, et alkoholi müügikeskkonda piiravad ja ostumugavust vähendavad meetmed on kõige efektiivsemad alkoholitarbimist vähendavad meetmed. Samuti kinnitavad rahvusvahelised uuringud, et üks alkoholivaba päev nädalas vähendab alkoholikahjusid (näiteks koduvägivald, autoõnnetuste arv). Tallinn planeerib vastavasisuliste sammude astumist. Viimsi vallavanem soovitab kaaluda pühapäevase alkoholimüügi üleriigilist keelamist. Missuguseid omapoolseid samme plaanib astuda riik, et piirata alkoholi ostu mugavust või vähendada müügikohtade arvu?" Eesti tervisespetsialistid soovitavad vähemalt kolme alkoholivaba päeva nädalas. Vastavad riiklikud soovitused on üleval veebilehel alkoinfo.ee, nii nagu ka soovitus, et vähem on alati parem. Seega võiks alkoholivabu päevi olla veelgi rohkem. Mis päev täpselt oleks alkoholivaba, võiks jääda siiski inimese enda otsustada. Nagu me näeme initsiatiividest "Septembris ei joo", "Alkoholivaba jaanuar" jt, otsustavad paljud inimesed vabatahtlikult teha alkoholivabaks oluliselt rohkem päevi, kui on kirjas riiklikes soovitustes. Selline vabatahtlik initsiatiiv on väärtuslik ka hoiakute kujundajana ja eeskujuna.
Kui aga tulla alkoholi kättesaadavuse administratiivse piiramise juurde, mis ei tähenda automaatselt alkoholivabu päevi inimeste jaoks, siis täpsustaksin, millised meetmed on liigtarbimise piiramisel kõige efektiivsemad. Kõige ühemõttelisem ja tugevam mõju alkoholitarbimisele on nii rahvusvaheliste kui ka Eesti uuringute kohaselt eelkõige alkoholi rahalisel kättesaadavusel ehk siis hinna ja inimeste sissetuleku suhtel. Näiteks 2009. aastal viis rahvusvaheliselt tunnustatud tervishoiu-uuringute korporatsioon RAND Europe komisjoni tellimusel läbi seni kõige laiapõhjalisema uuringu alkoholi hinna, tarbimise ja kahjude seosest ning näitas veenvalt, et odavam hind toob kaasa suurema tarbimise ja suuremad tervisekahjud. Majanduslik kättesaadavus on alkoholitarbimise mõjutajana kõige universaalsem tegur. Siin on mõningaid kultuurilisi mõjusid – näiteks sõltub jookide hinnaelastsus sellest, milline jook on ühe või teise maa toidukultuuri osa –, kuid üldiselt mõjutab alkoholi suhteline kallidus joojat sõltumata rahvusest, riigipiirist ja kultuurist. Keskmisest hinnatundlikumad on aga just need grupid, keda me eriti mõjutada tahame – noored ja liigtarbijad. Eestis on tarbimine ja kallidus üsna üheselt seotud, nagu näitab ka graafik, mis on tuntud uuringute kaudu.
Füüsilise kättesaadavuse mõjutusmehhanismid on keerulisemad. Üldine arusaam on, et mugavam ostuvõimalus suurendab tarbimist, kättesaadavuse piiramine aga vähendab konkreetsetes olukordades avalduvaid spetsiifilisi kõrvalmõjusid ning võimalikke ebasoovitavaid tulemusi.
Kolmas küsimus: "Alkoholipoliitika roheline raamat on valmis juba mitu aastat, aga ekspertide sõnul pole alkoholipoliitika rakendamisega Eestis eriti kaugele jõutud. Ka SDE ja Reformierakonna koalitsiooni tegevusprogrammis seisab ainult üks meede: "Tervise kaitseks ja tervistkahjustavate toodete kättesaadavuse piiramiseks tõstame täiendavalt tubaka- ja alkoholiaktsiisi."" Palutakse selgitada, miks on valitsus keskendunud ainult aktsiisitõusule.
Alkoholipoliitika roheline raamat kiideti heaks 20. veebruaril 2014 ja selle meetmeid asuti ellu viima juba koostamise ajal. Koalitsioonileping 11 kuuks on kahtlemata lakoonilisem kui koalitsioonileping neljaks aastaks. Alkoholipoliitikas lepiti kokku aktsiisitõusus, kuna see eeldas kiireid, konkreetseid seadusandlikke initsiatiive. See ei tähenda, et ülejäänud rohelises raamatus sõnastatud meetmed ei kehtiks. Kõik riigi dokumendid ja neis sõnastatud printsiibid kehtivad muutmise, tühistamise või kehtivusaja lõppemiseni sõltumata koalitsioonileppest. Rohelise raamatu põhimõtete elluviimine on jätkunud ka selle koalitsiooni ajal ilma tagasilöökideta. Ühe olulise meetmena arendatakse alkoholisõltuvuse ravi ja suurendatakse selle kättesaadavust Euroopa Sotsiaalfondi rahastatava programmi "Kainem ja tervem Eesti" kaudu. Esimesed patsiendid peaksid programmi raames abi saama hiljemalt aasta pärast, kvalitatiivset hüpet alkoholisõltuvuse ravi kättesaadavuses on oodata aga märksa pikema aja pärast. Niisiis avaldub selle meetme mõju tarbimisnäitajates alles aastate pärast, seevastu on aga mõju nii alkoholitarbimisele kui ka heaolule laiemalt sügav, ulatuslik ja jätkusuutlik.
Neljas küsimus: "Olete öelnud, et alkoholireklaami tuleb piirata. Riigikogu Keskerakonna fraktsioon algatas juba 2011. aastal reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk oli kehtestada rangemad alkoholireklaami piirangud. Nimetatud eelnõu seisab tänaseni majanduskomisjoni esimehe sahtlis. Kas Teie sõnavõtust võib järeldada, et toetate meie eelnõu edasi menetlemist?" Sotsiaalministeerium toetab alkoholipoliitika rohelises raamatus tehtud ettepanekut reklaami reguleerida. Olulisima muudatusena on seal muudetud sisu reguleerimise põhimõtteid. Praegu on mitmed aspektid alkoholireklaami puhul keelatud, näiteks sotsiaalse ja seksuaalse edukuse seostamine alkoholi tarbimisega. Seda on keerukas kontrollida ning seaduse tõlgendamisel on eriarvamusi. Riigikogu tööd korraldavad Riigikogu liikmed, komisjoni tööd eelkõige komisjoni esimees, ministri sekkumist võidakse pidada siin ebasobivaks. Kindlasti on aga tervitatav igasugune alkoholipoliitikateemaline arutelu Riigikogu komisjonides. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan! Teile on küsimusi. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Huumoriga pooleks võiks öelda, et see meede, mille sisu on hoida inimeste palgad ja pensionid võimalikult madalad, sest siis nad saavad vähe viina osta, on ju hästi mõjunud ja alkoholi vähem tarbima pannud. Aga see ei ole väga tõsiselt võetav. Rohelise raamatu projektis, enne kui see pärast mitmeaastast ettevalmistamist lõplikult kinnitati, oli ette nähtud, et 1. juuni, lastekaitsepäev ja 1. september, teadmistepäev on alkoholivabad. Mingil põhjusel menetluse käigus sellest loobuti. Jäi ainult lause, et teeme kõik selleks, et nendel päevadel võimalikult vähe alkoholi tarbitaks, aga sellised keelupäevad on ära jäänud. Kas te mäletate või oskate öelda, kelle ettepanekul ja mis põhjusel need raamatust välja jäid?

Aitäh, auväärt küsija! Kui me räägime sissetulekust, siis pensionid on alates aastast 2005 tõusnud mitu korda. Alkoholile kulutatud raha osakaal sissetulekutes ei ole kindlasti kasvanud sellises mahus nagu meie sissetulekud tervikuna. Selle kohta, kelle ettepanekul sõnastust muudeti või kavandatut ei menetletud sellisel kombel, nagu esialgu oli ette nähtud, jään ma vastuse võlgu. Küll aga jään juba öeldu juurde, et hoiakute muutmine ei eelda mitte lihtsalt üleriigiliselt kohustuslikke alkoholivabu päevi. Hoiakute muutmine ja selle mõju alkoholitarbimisele on kordades suurem kui üksikute alkoholivabade päevade riiklik kehtestamine.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mind on alati huvitanud, kuidas arvutatakse seda näitajat inimese kohta, mis meie puhul on 10,4 liitrit. Kas see on lihtsalt riigi territooriumil müüdud alkohol ümberarvutatult absoluutalkoholiks ja siis arvutatakse, kui palju tuleb iga inimese kohta? Kas selle sisse jääb ka alkohol, mis viiakse naaberriikidesse, näiteks üle lahe Soome? Kas selle arvu sees on ka koduõlu, vein, puskar, mida ju ikka valmistatakse? Kuidas see arvutus käib?

Aitäh, auväärt küsija! Eksport on välja arvestatud, mis tähendab, et see, mis riigist välja läheb, on sellest tarbimisnäitajast väljas. Kui me võtaksime arvesse kogu müügistatistika, siis tuleks, kui ma ei eksi, umbes 17 liitrit Eesti elaniku kohta. Sel juhul me räägime kogu elanikkonnast. On olemas veel üks teine arv, mis näitab tarbimist alates 15. aastast kuni surmani välja, kui me saame niiviisi statistiliselt arvutada, ja see arv on suurem. See statistika ei saa olemuslikult kindlasti kajastada koduveini tegemist, kui te seda silmas pidasite.

Kadri Simson, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Alati, kui arutatakse Eesti inimeste alkoholitarbimist, tuleb üles üks probleemistik – nimelt õpivad noored alkoholi tarvitama selliste jookidega nagu alkopopid. Kui puhas viin võib algajale alkoholipruukijale tunduda kibe, siis need on sellised magusad joogid, mis jätavad meeldiva maitse. Mõned ministeeriumid on öelnud, et nemad ei oska välja töötada erilist aktsiisipoliitikat, mille järgi alkopoppide aktsiis oleks kõrgem ja need joogid ei oleks noorele tarbijale nii hästi kättesaadavad. Teie olete tervise- ja tööminister. Kes siis veel kui mitte teie peaks olema see, kes koos oma abilistega töötab välja skeemi, kuidas vähendada selliste jookide populaarsust kas või hinnameetmestiku kaudu. Mida te olete selles osas teinud?

Aitäh! Esimene asi, mida ma ministrina olen teinud, on see, et ma ei propageeri selliste alkohoolsete jookide tarbimist. Ma olen seda mitmes kohas välja öelnud ja kavatsen seda ka tulevikus teha. Teiseks, igasugune riigisisene regulatsioon peab arvestama üldist euroopalikku õigusruumi ja minu teada võimalust kehtestada selline täiendav või erinev aktsiis selles õigusruumis ei ole. Diskussiooni kohta, mis meil riigi sees toimub selle üle, kas me võiksime aktsiisi erinevalt käsitleda, võime öelda, et siin põrkuvad erinevad huvid, näiteks kange alkoholi tootjate ja lahja alkoholi tootjate huvid. Praegune valitsus jäi selle juurde, et aktsiis tõuseb ühtlaselt. Aga lähtuvalt sisust, kui me räägime absoluutalkoholist, siis oma olemuselt aktsiis ongi määras natukene erinev.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Te rõhutasite korduvalt oma vastustes, et kõige tähtsam on hoiakute muutmine. Aga kui me reklaami keelustada ei taha, me reklaamime alkoholi, müügi- ega levikupiiranguid teha ei taha, müüdagu aga pealegi alkoholi küll bensiinijaamades ja kus iganes, kas me saame siis rääkida hoiakute muutumisest? Kas te tõesti arvate, et absoluutselt ilma seadusjõuta, ilma keelavate meetoditeta need hoiakud võtavad kätte ja hakkavad muutuma? Seda ei ole ju eriti näha.

Aitäh, auväärt küsija! Kui minister ei pooldaks ühtegi keeldu, siis ei oleks ilmselt ei eelmised valitsused ega praegune valitsus toetanud ka rohelise raamatu teket. Rohelise raamatu koostamisel on lähtutud sellest, et teatud piirangud ja soov hoiakuid muuta on seotud just nende meetmetega, mida selles raamatus on kirjeldatud. Kui me räägime väga olulisest sihtrühmast, näiteks noortest, siis nendega seonduvad mitmed piirangud, olgu siis lähtuvalt õigusest osta, tarbida ja omada alkoholi või lähtuvalt alkoholireklaamist, millisel kellaajal võiks seda näha. Arupärimisele vastates mainisin ma ka nn elamusreklaami, mida minu arvates on natuke rohkem, sõltumata sellest, kuidas me seda tõlgendame. Rohelises raamatus on ette nähtud ka samme, et sellist reklaami ei tehtaks, kuni selleni välja, kas niisugustes reklaamides võiksid tegutseda konkreetsed inimesed või mitte. Kui te praegu vaatate reklaame, siis te näete seal aeg-ajalt nn tegelaskujudena inimesi. Me arvame, et pikemas perspektiivis ei ole sedakaudu alkoholi reklaamida mõistlik ega vajalik.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma vist ei teagi mujal Euroopas nii liberaalset alkoholipoliitikat, kui on Eestis. Võib-olla te täpsustate, kas see on mõnes riigis veel liberaalsem. Meil võib alkoholi kätte saada sisuliselt ööpäev läbi, alkoholitarbimist reklaamitakse igasuguste meediakanalite kaudu. Väiksed piirangud küll peal on, aga ma küsin, miks näiteks ei ole piiratud alkoholi reklaamimist internetis. Seal võib vabalt alkoholile reklaami teha, aga enamik noori ongi tänapäeval ju internetikasutajad.

Aitäh, hea küsija! Ma ei saa kindlasti nõustuda selle küsimuse esimese osaga, nagu võiks meil 24 tundi ööpäevas poest alkoholi osta. Meil on kellaajalised piirangud. Küsimuse teine osa oli seotud internetiga. Internetis on küll alkoholireklaami, aga see reklaam on tegelikult keelatud artiklite ja saitide juures, mis on seotud laste ja alaealistega. Nii et kui te, auväärt Riigikogu liige, märkate selliseid reklaame, siis võiksite sellest märku anda. Ma olen nõus kaudse küsimusepüstitusega, kas järelevalve, mis meil juriidiliselt on selleks, et võidelda seaduse kuritarvitamisega, on piisav. Julgen isiklikult jääda arvamuse juurde, et ilmselt ei ole ja me peaksime tulevikus üle vaatama, kas meie praegune võimekus on piisav selleks, et panna juba olemasolevaid seadusi järgima.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kui me räägime alkoholipoliitikast, siis mina mõtlen, et on kaks suurt plokki küsimusi. Esimene on seotud sellega, kuidas alkoholi kätte saada, ja teine sellega, kuidas tuua ühiskonda tagasi neid inimesi, kes tarvitavad alkoholi rohkem kui vaja. Kas teil on arvuline ülevaade, kui palju on riigis kohti, täpsemalt rääkides voodikohti, kus võiks ravida alkoholisõltuvust? Kuidas me üldse näeme välja, võrreldes teiste euroliidu riikidega, selle näitaja poolest, ütleme 1000 või 10 000 inimese kohta?

Aitäh! Ma saan öelda ainult seda, et üks meie suur soov ja eesmärk on alkoholisõltuvuse ravi Eesti riigis väga selgelt efektiivistada. Selle tõttu oleme Euroopa rahast ette näinud kümme miljonit eurot, et käivitada Eesti riigi mõistes täiesti uus süsteem, milles vaadatakse alkoholiravi kui väga mitmeetapilist protsessi ja peetakse oluliseks, et kõik need etapid saaksid läbitud. Ma pean tunnistama, et ilmselt ei vasta see ravi, mida me praegu tervikuna pakume, enam nüüdisaja käsitusele. Seetõttu saabki eraldatud kümme miljonit eurot, et arendada Eesti riigis välja jätkusuutlik programm. Põhjus, miks me sellega tegeleme, on kaheosaline. Esimene on loomulikult eetiline ja moraalne pool. Me kõik teame, et alkoholismiga kaasnevad sotsiaalsed riskid, mis tekitab palju probleeme nii lähedastele kui ka kogukonnale tervikuna. Teine osa on seotud sellega, et kui me kohe selle raviga ei tegele, siis kulutame järgmises etapis ilmnevate üsna suurte tervisekahjude ravimisele mitu korda rohkem kui alkoholisõltuvuse ravile. Seega on eesmärk kaheosaline: üks osa on seotud sotsiaalsete, eetika- ja moraaliaspektidega ning teine sellega, et ka majanduslikult on mõistlikum tegelda mitmeetapilise jätkusuutliku raviprotsessiga. See on lõppkokkuvõttes odavam kui eirata situatsiooni ja tegelda pärast tervisekahjude raviga, mis läheb selgelt kulukamaks.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Milline on teie suhtumine sellesse, kas peaks keelustama alkoholimüügi bensiinitanklates, kütusetanklates, nagu Tallinn tahab teha?

Aitäh! Hea küsija! Seda küsimust on mulle siin saalis esitatud ka eelmiste arupärimiste puhul. Ma olen oma vastustes viidanud sellele, et kui me räägime tänapäevastest bensiinijaamadest, millel võiks olla otsene seos autoroolis oleku ja alkoholi tarbimisega, siis peame tunnistama, et väga paljud tanklad asuvad kaubanduskeskuste territooriumil ja tegemist on kauplustega, mitte bensiinijaamadega. Selle tõttu ma efektiivsuse mõttes ei näe siin nii suurt seost, nagu hea küsija ilmselt eeldab.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud tervise- ja tööminister! Te vastasite eespool, et ei oska näha otseseid meetmeid, kuidas teha magusad, kõrge suhkrusisalduse ja madala alkoholisisaldusega joogid noortele vähem kättesaadavaks. Kui me vaatame, milliseid vahendeid on siin võimalik rakendada, siis ei ole need ainult ennetustegevus ja sport, mis on küll kindlasti kõige efektiivsemad. Selline laste jooma õpetamine mõneprotsendilise alkoholisisaldusega jookide kaudu, mis on väga magusad ja selgelt sihtrühmale suunatud, ei ole kindlasti tavaline praktika. Ministrite kohtumistel, vähemalt Brüsselis olete kindlasti kuulnud teiste häid nõuandeid. Mida te kavatsete ette võtta ja milliseid soovitusi annate järgmisele tervishoiuministrile?

Aitäh, auväärt küsija! Ma vist ei väljendunud päris niimoodi, nagu auväärt küsija praegu ütles. Me rääkisime aktsiisist ja ma ei näinud praegu võimalust seda kasutada. Kui see tulevikus kõne alla tuleb, siis vajab see väga pikka arutelu. Aga mis puudutab noorte alkoholitarbimise vähendamist, siis ennekõike on see seotud nii teavitus- kui ka ennetusprogrammidega. Me otsime vahendeid ja ma võin öelda, et natuke uuendusmeelsetena oleme katsetanud raskete teemade käsitlemist Eesti koolides näiteks teatri NO99 kaudu. Nimelt suudab teater mitmesuguste protsesside, etenduste kaudu jõuda noortele väga lähedale, nii et nad julgevad seda teemat käsitleda ja vajaduse korral ka probleemi tunnistada. Me oleme saanud väga olulist tagasisidet. Ma ei saa absoluutselt alahinnata neid meetodeid, millega me inimestele läheneme ja püüame nende hoiakuid mõjutada.
Mis puudutab alkoholi kättesaadavust alaealistele, siis kui te mäletate, käsitleb auväärt Riigikogu praegu paralleelselt veel ühe pahega, e-sigarettidega seonduvat. Nendega üritatakse samamoodi jõuda massidesse just sellise meeldivuse ja mitmesuguste maitsete kaudu (see puudutab vedelikke, mida neis kasutatakse). Selle tõttu ma julgen öelda, et oleme võtnud need teemad väga tõsise tähelepanu alla ja tegeleme nendega, aga ma ei saa lubada teile selle 11-kuuse ministriaja jooksul kohe kiireid edusamme. See, mis lubab meil arvata, et ennetus on olnud positiivne, on seesama märk, mida ma enne oma vastustes juba nimetasin. Me eeldasime, et majanduslanguse ajal vähenes tarbimine majanduslikust mõttelaadist või sissetulekust lähtudes, aga me nägime, et kui majandus ja sissetulekud taastusid, siis õnneks ei taastunud tarbimine. See on viide sellele, et meetmetel on ka selge pikaajaline mõju.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mul on kaheosaline küsimus. Te ütlesite, et te olete nii vähe aega olnud minister ja pole jõudnud veel nii palju tööd teha, et tulemusi oleks. Kas see tähendab, et teie eelkäija Taavi Rõivas tegi oma tööd halvasti, et ta ei saanud sellega hakkama ja teie peate nüüd maadlema liigjoomisega? See on küsimuse üks pool. Teine pool on selline. Te ütlesite, et olete kõvasti uurinud noorte hoiakuid ja suhtumist, isegi teatris teete juba alkoholivastast propagandat. Olge siis kena ja palun nimetage ministrina kolm põhjust, miks Eesti rahvas joob ja miks noored joovad.

Aitäh, auväärt küsija! Oma vastustes ei ole ma küll väitnud, et ma olen nii lühikest aega ametis olnud, et ei ole midagi teha saanud. Sellega ma nõus olla ei saa, sest kui me vaatame meetmete elluviimist, siis on ka mõned sellesama rohelise raamatu meetmed saadud ellu viia.
Küsimuse teine osa puudutas viidet teatrile. Ma viitasin, et üritame jõuda inimesteni, nende teadvuseni mitmesuguste meetodite kaudu. Kõige lihtsam meetod on tõepoolest see, et me paneme tänavatele plakatid, paneme meediasse plakatid ja videoklipid ning eeldame ja loodame, et üks osa sihtrühmast saab sõnumi kätte ja muudab oma hoiakuid. Põhjus, miks me katsetame ka loominguliste kollektiividega ja püüame koolidesse, ma rõhutan veel kord, just nimelt koolidesse jõuda, on see, et kogemuslikult on need katsetused olnud efektiivsemad kui mõni alternatiivne meetod. Selle tõttu me tahamegi niisugust meetodit proovida. Lisaks sellele peaksid nii ministrid kui ka Riigikogu liikmed minu arvates näitama oma suhtumisega, et alkoholi tarbimine ei ole popp. See ei ole popkultuuri osa selles mõttes, et kui sa alkoholi ei tarbi, siis sind justkui ei ole olemas. Ma toon mõned lihtsad näited. Kui mind on aeg-ajalt kutsutud mitmesugustele üritustele, siis tuleb tunnistada – ja ma olen kuulnud sedasama ka kolleegidelt –, et kui vastuvõtul küsida alkoholivaba jooki, tuleb seda paljudel juhtudel tikutulega otsida või läheb rohkem aega kui selleks, et šampanjaklaas kätte saada. Ma väidan, et siin on küsimus hoiakutes ja meie arusaamises, kuidas üks kultuurne õhtu võiks sisustatud olla. Seetõttu olen veendunud, et erinevad meetodid, mida me kasutame, mõjuvad eri sihtrühmadele erinevalt, aga lõppmõju on ikkagi positiivne. Seda kinnitavad tegelikult ka need arvud, mida me statistikast saame.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mul on väga lihtne küsimus ja selle võib sõnastada nii: kas Eesti jaoks võiks olla mõni eeskuju – riigiline või ajaline –, kuidas selle valdkonna probleeme lahendada? Miks ma nii küsin? Sest ma mäletan, et umbes 20 aastat tagasi oli Rootsis suur probleem, noored hakkasid küllaltki palju alkoholi tarbima. Rootsis püstitati see probleem tookord riigi tasemel ning püüti seda kuidagi lahendada. Kümne aasta jooksul saadi ka hea tulemus. Aga muidugi ei tegutsetud ainult selles valdkonnas, sektoris, vaid palju laiemalt, riik püüdis lahendada sotsiaal-, haridus- ja paljusid muid küsimusi. Kas te oskate sellele vastata?

Aitäh! Kindlasti saab Eesti Rootsi riigist tulevikus eeskuju võtta. Kui me vaatame Rootsi praegusi näitajaid, siis ka meie püüdleme sinnapoole. Samas, kui me vaatame põhjanaabreid ja nende karmi alkoholipoliitikat, siis võime öelda, et enda jaoks ei ole nad võib-olla nii head tulemust saavutanud, kui nad alguses soovisid, mis aga ei tähenda, et nad üldse tulemust ei saavutanud. Selle koha pealt on ka rohelise raamatu teke Eesti riigis ja ühiskonnas selge riiklik poliitika, see näitab, et probleemi on teadvustatud kõige kõrgemal tasemel. Kui me rääkisime, millal me võiksime jõuda selleni, et kaheksa liitrit absoluutalkoholi inimese kohta, siis ma viitasin, et see võiks juhtuda umbes kümne aasta jooksul – kui kõik need meetmed on ellu viidud, siis see võiks olla ideaalpilt. Loomulikult, kui me räägime majandusest ja kahjulikust mõjust majandusele, siis oleks ideaal kuus liitrit. See tähendaks tegelikult seda, et siis me saame anda juba hinnangu, et mõjud tervisele ja majandusele tervikuna ei ole negatiivse saldoga.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Priit Toobali!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Olen täiesti nõus oma kolleegi Tarmo Tammega, kes ütles, et tema ei tea ühtegi nii alkoholiliberaalset riiki, kui seda on Eesti. Me arvutasime teise kolleegi, Mihhail Stalnuhhiniga, kui palju see 10,4 liitrit absoluutalkoholi tähendab n-ö tavamõistes alkoholi tarvitamist. See tähendab seda, et iga inimene Eestis joob sünnist surmani nädalas ära ühe pooleliitrise pudeli viina. Seda on ilmselgelt liiga palju ja kõik seda kindlasti ei tee. Noored paraku hakkavad alkoholi tarbima juba 13–14-aastaselt, mis tähendab seda, et kõigi nende viina, kes jäävad alla selle vanusepiiri, peab ka keegi ära jooma. Mis tähendab seda, et 0,5 liitrit tuleb keskmiselt ühe inimese kohta, aga reaalselt on see kogus oluliselt suurem. Ja seda on väga palju. Samasisulise arupärimise oleme esitanud praegusele ministrile vähemalt kaks korda – teine kord on see kohe kindlasti. Oleme esitanud seda ka varasematele ministritele. Paraku tuleb tunnistada, et tehtud ei ole vahepealse aja jooksul mitte midagi peale aktsiisi tõstmise. Roheline raamat on üks kaval asi, millele pidevalt viidata. Aga nagu minister täna ütles, valiti põhimõtteliselt rohelise raamatu meetod, mitte klassikalise arengukava meetod, sest rohelises raamatus pole konkreetset ajakava, ajalist raami, millal mingi küsimus lahendatakse ja millal ühte või teist eesmärki loodetakse saavutada. See on hea võimalus öelda, et rohelises raamatus on kirjas, küll me selle kunagi ära lahendame.
Mina pakun välja kolm konkreetset meedet ja on näha, et naaberriikides ning Euroopa Liidus laiemalt on need meetmed toiminud. Alkoholireklaami keelamine. 2011. aastal esitas Keskerakonna fraktsioon parlamendi menetlusse eelnõu, mis oleks keelanud alkoholireklaami televisioonis, internetis, raadios ja tänavapildis. Kuni tänaseni on see majanduskomisjoni esimehe sahtlis, välja ei ole seda võetud, kuigi meie komisjoni liikmed on seda mitmel korral palunud. Leedu on siin hea näide. Leedu läks alkoholireklaami lauskeelu peale ja seal on alkoholi tarbimine vähenenud. Minister raputab pead, aga arvud näitavad seda. Viimase näitena Soome. Seal ei ole küll lauskeeldu, aga mitmes meediakanalis on alkoholireklaam keelatud ja ma arvan, et see on targasti tehtud.
Teine meede on müügikohtade piirangud. Seesama asi, mida Tallinna linn planeerib teha, st keelata alkoholimüük bensiinijaamades. Vastuväide, justkui oleks seda õiguslikult võimatu teha, sest mitmes bensiinijaamas on kauplused registreeritud toidukauplustena – no mis nii suur erand siis Eesti on, et ei saa õiguslikult probleemi lahendatud, kui enamikus Euroopa riikides on bensiinijaamades alkoholimüük keelatud. Vandeadvokaat Indrek Sirk on selle kohta päris tabavalt öelnud, et see oleks umbes sama kui müüa pangakontorites relvi, et ostan sealt relva ja sellesama relvaga lähen kohe seda panka ründama. Bensiinijaamas alkoholi müüki saab selle näitega võrrelda.
Kolmandaks pakun välja needsamad alkoholivabad päevad, näiteks 1. juuni ja 1. september. Väga suurt kõlapinda on leidnud igal aastal, kui toimub kas siis noorte laulu- ja tantsupidu või üldlaulu- ja tantsupidu, ettepanek, et need üritused võiksid olla alkoholivabad. Siiani ei ole Kultuuriministeerium suutnud alkoholitootjate lobistidele vastu seista ega neid päevi alkoholivabadeks kuulutada. Kui lähed laulu- ja tantsupeole, siis kõigepealt vaatavad sulle vastu mitme alkoholitootja õlletelgid, alles pärast neid näed sa laulu- ja tantsupidu. Ma arvan, et see ei ole normaalne olukord ja sellega me kindlasti ei näita noortele eeskuju ega muuda suhtumist, mida minister puldist korduvalt rõhutas. Sellise käitumisega me küll suhtumist ei muuda.
Praegune minister on ametis olnud tõesti mõned kuud, ei ole veel täit aastatki, aga ka varasemad ministrid ei ole selle küsimusega tegelnud ega ühtegi konkreetset lahendust välja pakkunud. Ma usun, et järgmine valitsus vaatab rohelises raamatus nimetatud tegevused üle, koostab konkreetse ajakava ja kirjutab ka juurde, missugust tulemust mis ajal loodetakse saada. Need vastused, mis me siin oleme arupärimistele saanud, ei anna mulle küll mingisugust kindlust, et sellesse probleemi tõsiselt suhtutakse. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Head kolleegid! Minu meelest on asi ammu selge. Viisteist aastat järjest võimul olnud Reformierakond on ju väga selgelt välja öelnud või vähemalt välja näidanud, et selleks, et riigieelarve saaks täis, tuleb rohkem juua. Korrakaitseseaduse rakendusaktid, mis kevadel Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide häältega vastu võeti, otsejoones ju lausa soosisid joomist – juua võib tänaval, poe taga, jooge igal pool, pole mingeid piiranguid, peaasi, et käibemaks ja aktsiis tuleb. Viimase 15 aastaga pole tegelikult peale müügiaegade piirangu mitte midagi olulist suudetud teha.
Eesti on ainus koht maailmas – statistika on tehtud paar aastat tagasi –, kus inimese kohta müüakse aastas üle 100 liitri alkoholi. Siin on sisse arvestatud ka turistid, aga seda on ikkagi väga-väga palju. Igal neljandal surmatunnistusel, mis on välja kirjutatud, on lisatud sõna "alkohol". Igal neljandal, olgu siis tegemist kas maksa- või südamehädadega, ükskõik millega. Endine kiirabiarst Mare Liiger, kes töötas erakorralise meditsiini osakonnas üle 30 aasta ja kes kahjuks nüüd koondati, on öelnud, et järjest enam näeb ta 12–13-aastaseid lapsi, kes tarvitavad alkoholi, järjest enam 15–16-aastaseid noori, kellel on maksakahjustus juba 15-aastaselt. Järjest enam on ka alkohoolset epilepsiat jne. Ja on maapoode, kus võib-olla ei ole värsket piima, leiba jms müügil, aga alkohol on seal kohe kindlasti olemas. Eesti meestest on 11% ja naistest 5% praegu alkoholisõltuvuses. Tähendab, Eesti ongi siis selline riik, kus võib ennast lihtsalt surnuks juua. See, et korrakaitseseaduse muudatus võeti tagasi, ei tulnud mitte sellest, et meie valitsus hoolib väga inimeste tervisest, vaid kisa läks lihtsalt nii suureks ja hakati kartma, et valimistel kaotatakse hääli. Tallinn, kes ei luba enam väikepoodides ja bensiinijaamades alkoholi müüa, on loomulikult paha. Nagu kuulsime täna ka härra ministri suust, tema seda ei poolda. Selge, see piirab ettevõtlusvabadust. Ettevõtjad ja kütusemüüjad on praegu Tallinna linna kohtusse kaevanud. Nagu oleks ettevõtlusvabadus suurem prioriteet kui inimese tervis.
Mis riik me siis tegelikult oleme? Paljudes riikides on ju nii, et autosse ei tohi panna isegi suletud alkoholipudelit. Aga Reformierakonna käsk on see, nagu ühes Õhtulehe juhtkirjas öeldi, et rahvas peab riigieelarve täis jooma – niimoodi oli seal öeldud. Halenaljakas, aga kahjuks on see aastaid niimoodi olnud. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Selge. Sulgen läbirääkimised ja sellega on arupärimisele vastatud.

Liigume edasi teise arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Siret Kotka, Tarmo Tamm, Viktor Vassiljev, Valeri Korb, Kalev Kallo, Lauri Laasi, Eldar Efendijev ja Priit Toobal 4. detsembril 2014. Arupärimise teema on kodulaenuga hätta jäänud inimeste kaitse. Arupärimisele, mis kannab numbrit 450, vastab justiitsminister Andres Anvelt. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimist avalikkusele tutvustama arupärijate esindaja Siret Kotka!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmed esitasid möödunud aasta detsembrikuus justiitsminister Andres Anveltile arupärimise, mis puudutab kodulaenuga hätta sattunud inimeste kaitset. Eestis on väga paljud inimesed soetanud endale panga abil kodu, kuid majanduskriisi ajal sattusid nad laenuorjusesse, sest kaotasid töö ega suutnud enam oma kohustustega toime tulla. Paljud neist maksavad oma olematu kodu eest laenu tagasi siiani. Eesti Võlanõustajate Liidu andmetel on ligi 140 000 võlga, mida sisse nõutakse.
Selle aasta algusest on Lätis võlgnikel võimalus koduvõtmed pangale tagasi anda, ilma et jäädaks edasi võlgu. Läti võttis vastu seaduse, mille eesmärk on eelkõige panna panku vastutustundlikumalt käituma. Eesti riigis aga selline kaitse puudub ja tihti koorib pank inimeselt kümme nahka korraga. Sellest lähtuvalt, et on olemas probleem, kuid valitsus ei ole midagi ette võtnud, esitasime justiitsministrile arupärimise, kus on viis küsimust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele nr 450 vastuseid andma justiitsminister Andres Anvelti!

Härra Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kõigepealt tänan teid huvitava arupärimise eest! Teema on väga aktuaalne. Kuigi me oleme mingil määral sellisest raskest kriisiajast välja tulemas, ei tähenda see seda, et me tulevikus ei võiks jälle mingisuguste probleemidega kokku põrgata, nagu me mujal Euroopaski näeme. Ka finantssektoris, kui mõelda eilsetele Kreeka valimistele, ei ole lähiajal väga tugevat stabiilsust ette näha.
Aga nüüd arupärimise juurde. Kui lubate, siis loen ette ka küsimuse, et oleks selge, millele ma täpselt vastan.
Esimene küsimus oli selline: "Kuidas on Eesti riik aidanud neid inimesi, kes majanduskriisi tõttu kaotasid kodu, kui ei suutnud enam pangale kodulaenu tasuda?" Esmalt on Eestis loodud sotsiaalabisüsteem. See pakub kodu kaotanud isikutele, kelle majandusseis on tõepoolest halb, võimaluse asuda elama sotsiaalkorterisse. Sotsiaalteenuste määramine ja korraldamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Üks sotsiaalteenus, mida kohalikud omavalitsusüksused peavad osutama, on ka eluasemeteenus. See tähendab, et kohalik omavalitsus on kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ei ole suuteline seda endale või oma perekonnale tagama. Vajaduse korral luuakse võimalus üürida sotsiaalkorter. See tuletab, muide, meelde ühte kurba seika majanduskriisi algusajast, kui Harju Maakohus mõistis tingimisi vangi Tallinna endise linnaametniku Allar Oviiri, kes oli 2008. aastal munitsipaalkorteritega äritsenud ning firmadele pistise eest linnaosa tellimustöid võimaldanud. Need olid siis munitsipaalkorterid, mida vajaduse korral oleks saanud kasutada ka sotsiaalkorteritena.
Kui rääkida sotsiaal- ja munitsipaaleluruumidest, kus eluasemeteenust osutatakse, siis selliste ruumide arv on alates 2007. aastast järk-järgult kasvanud. Kui 2007. aastal oli sotsiaal- ja munitsipaaleluruume 157 kohalikus omavalitsuses, siis 2013. aasta lõpuks on neid 190 kohalikus omavalitsuses. Kasvanud on ka sotsiaal- ja munitsipaaleluasemete arv: kui 2008. aasta lõpus oli Eestis kokku 6392 sellist eluaset, siis 2012. aasta lõpus oli neid 7409.
Meie nägemuse järgi saaks riik elamispinna küsimuses kindlasti jõulisemalt sekkuda ning nii ongi majandus- ja taristuminister Urve Palo välja töötamas riiklikult toetatud üürielamute programmi. Riiklikult toetatud üürielamud on vajalikud nii üürituru korrastamiseks ja taskukohaste elamispindade võimaldamiseks kui ka ääremaastumise pidurdamiseks.
Teiseks on inimesi, kes on jäänud kodust ilma seetõttu, et nad pole suutnud eluasemelaenu tasuda, võimalik aidata toimetulekutoetuste kaudu. Nimelt, toimetulekutoetuse maksmise raames kaetakse peale toimetulekupiiriga määratud summa ka perekonna eluasemekulud kohalike omavalitsuste kehtestatud piirmäärade ulatuses. Eks need piirmäärad sõltu osaliselt ka sellest, kui palju linn selle jaoks raha varuda soovib või kui palju ta selle asemel näiteks poliitilise reklaami jaoks kulutab. Mina soovitan alati kasutada avalikku raha ikka elanike huvides.
Vajaduse korral saavad kohalikud omavalitsused aidata ka vältimatu sotsiaalabiga, mis peab katma vähemalt toidu, riietuse ja ajutise peavarju kulud. Peale selle on oma kohustustega hätta jäänud inimestel võimalik saada võlanõustamist. Sotsiaalministeeriumi andmetel tagavad oma elanikele võlanõustamisteenuse järgmised omavalitsusüksused: Tallinn, Tartu, Jõhvi, Pärnu, Keila, Haapsalu, Paide, Kuressaare, Kärdla, Saku ja Viljandi. Lisaks on alates 2012. aastast võlanõustamisteenuse pakkumist võimaldanud suurendada Euroopa Sotsiaalfondi vahendid. 2014. aasta juuni seisuga on projekti kaasatud 80% Eesti kohalikest omavalitsustest ja kaetud on kõik 15 maakonda. Siinkohal tõstaksin esile, et võlanõustamisteenus võiks olla veelgi parem ja kindlasti peame olema suutelised pakkuma teenust vajaduse järgi. Nii on ka minu koduerakonna valimisprogrammis eraldi kajastatud, et meie eesmärk on pakkuda kvaliteetset ja kättesaadavat võlanõustamisteenust. Meie eesmärk on näiteks tagada tööhõiveprogrammiga kuni aastani 2015 võlanõustamisteenuse pakkumine registreeritud töötutele. Soovime tagada Euroopa Liidu struktuurifondidest kohaliku omavalitsuse toetamise nõustamisteenuste osutamisel, samuti soovime sotsiaalhoolekande eriosa seaduses näha ette võlanõustamisteenuste miinimumnõuded.
Järgmine küsimus: "Kui palju on neid inimesi, kes on saanud abi võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse kaudu? Milline on Teie hinnang antud seadusele?" Märgin teadmiseks, et küsimuses nimetatud seaduse on aastal 2010 töötanud välja Riigikogu õiguskomisjon, seda ei ole teinud Justiitsministeerium. Kui rääkida arvudest, siis alates seaduse jõustumisest kuni 30. novembrini eelmisel aastal ehk kolme ja poole aasta jooksul on maakohtutesse esitatud kokku 148 võlgade ümberkujundamise avaldust. Nimetatud perioodil on 114 lahendatud asja raames rahuldatud 15 avaldust. Samas pööran teie tähelepanu asjaolule, et peale võlgade ümberkujundamise menetluse võidakse füüsilisest isikust võlgnik vabastada kohustusest ka pankrotimenetluse järgselt kohustusest vabastamise menetluses. Selle menetluse raames vabastab kohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest. Kui võlgnik vabastatakse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest, lõpevad pankrotivõlausaldaja nõuded võlgniku vastu. Füüsilise isiku võlgadest vabastamise avaldusi on 2010. aastast maakohtutele esitatud neli korda rohkem kui võlgade ümberkujundamise avaldusi ehk täpsemalt 571.
Kolmandas küsimuses märgite, et kinnisvarahind on taas buumi tasemel, ja küsite, kui suur on oht, et ajalugu selle mulli lõhkedes kordub. Aastatel 2005–2007 kasvasid eluasemete hinnad märksa kiiremini kui sissetulekud. 2007. aasta keskpaigast hakkas olukord muutuma realistlikumaks ehk hinnad hakkasid langema ning ülemaailmse finantskriisi mõjul süvenes kukkumine järsult. Eestis on krediidiasutuste seaduse ja Eesti Panga seaduse 2014. aastal tehtud muudatustega antud finantsstabiilsuse riskide tuvastamise ja nende kahandamisega tegelemise ülesanded Eesti Pangale. Praegune olukord kinnisvaraturul on Eesti Panga hinnangul mõneti teistsugune. Üldjuhul on eluasemete hinnad kasvanud sissetulekutega samas tempos. 2014. aasta kolmanda kvartali seisuga jäi korterite mediaanhind kogu Eestis ja Tallinnas buumiaegse tipptasemega võrreldes vastavalt 25% ja 15% madalamaks ning eluasemete hinnad on sissetulekutega rohkem kooskõlas – ma rõhutan, rohkem kooskõlas kui kaheksa aastat tagasi, kuid ikkagi mitte vajalikus kooskõlas.
Peale selle on pankade osa eluasemetehingute finantseerimisel märgatavalt väiksem kui kinnisvaraturu eelmise kiire kasvu ajal. Tehinguid finantseeritakse väga tihti omavahenditest ning seetõttu on majapidamiste üldine võlakoormus kahanenud. Eesti Pank on kehtestanud ka määruse, mis jõustub selle aasta 1. märtsil. Selles on kogu pangandusturu jaoks määratletud nõuded, mida eluasemelaenu andmisel tuleb arvestada. Need on laenusumma tagatisvara suhtarvu piirmäär 85%, laenu- ja intressimaksete ning laenusaaja netosissetulekute suhtarvu piirmäär 50% ja eluasemelaenu maksimaalne tähtaeg 30 aastat. Pankadele on jäetud võimalus teha nende nõuete suhtes erandeid, näiteks sellisel juhul, kui laenusaaja maksevõime või tagatise kvaliteet on erakordselt hea või kui tegemist on koduvahetuse finantseerimisega. Eesti Panga kehtestatavate eluasemelaenu nõuete mõte on suurendada nii laenusaajate kui ka pankade vastupanuvõimet ebasoodsate arengute korral. Kindlasti on üks eesmärk vähendada ka liigsest laenamisest lähtuva kinnisvarabuumi tekkimise tõenäosust.
Neljas küsimus: "Millised on õiguslikud aspektid, miks Eesti ei võiks järgida Läti näidet ja kehtestada "võtmed tagasi" põhimõte ka oma seadusandlusesse?" Kõigepealt tahan teid siinkohal siiralt tänada hea küsimuse eest ning võimaluse eest rääkida lähemalt meie erakonna programmist. Meie programmiline siht on samuti tegelda eluasemelaenu puhul võtmed-tagasi-põhimõtte juurutamisega. Selle eesmärk on tagada, et pangad annavad soovijatele vastutustundliku laenu ja arvestavad ka ise kinnisvaraturu riske. Eluasemelaenuga makseraskustesse jäänul peab olema võimalus vabaneda laenust, andes selleks kinnisvara üle pangale. Õiguslikult on võtmed-tagasi-printsiibi rakendamine täiesti võimalik. Seaduse väljatöötamisel võib kaaluda veel näiteks optsionaalset varianti, mille poole liiguvad praegu ka Läti seadused, st panga kohustust esitada lepinguna ka  variant "võtmed kätte". See, kuidas kõik konkreetselt välja nägema hakkab, selgub juba järgmise Riigikogu koosseisu ajal. Meie soovime tõstatada selle teema ka järgmistel koalitsiooniläbirääkimistel. Lõpliku otsuse tegemine on järgmise Riigikogu pädevuses.
Viimane arupärimise küsimus on järgmine: "Enne kodulaenu võtmist hinnatakse kinnisvara, kus tuuakse välja prognoos nii piirkonna kui ka kinnistu enda hinnataseme osas. Selle pinnalt otsustab pank, kui suures ulatuses isik võib laenu saada. Hetkel antud akti osas keegi vastutust ei kanna. Kes peaks antud hindamisakti osas vastutust kandma?" Riigiasutuste seaduse kohaselt peab panga krediidikomitee laenuotsuse tegemisel hindama laenutaotleja maksevõimet ja usaldusväärsust. Samuti hinnatakse laenuvõtja tagatise olemasolu ja piisavust. Lisaks näeb võlaõigusseadus ette, et krediidiandja rakendab vastutustundliku laenamise põhimõtet. Pank peab tagama laenuotsuse tegemiseks piisava ja adekvaatse teabe. Peale selle on krediidiasutus kohustatud oma riskipositsioonide arvutamisel arvestama laenude tagatiseks oleva kinnisvara hüpoteegi väärtust. Tagatist võib hinnata nii pank kui ka kinnisvara hindaja. Kinnisvara hindaja tegevuse reguleeritus ja vastutus sõltub isiku kuuluvusest kutseliitu ja vastava kutsestandardi nõuete täitmisest. Eestis on hüpoteekkrediidi direktiivi nõuetele vastavateks hindamisstandarditeks riiklikud Eesti vara hindamise standardid. Nende standardite alusel hindavad kinnisvara kutsenõuetele vastavad kinnisvara hindajad. Laenu tagatiseks oleva kinnisvara hindamise protseduur on olnud õigusnormidega reguleerimata valdkond ning see on tekitanud küsimusi üle Euroopa. See viiski selleni, et 2014. aastal võeti vastu nn hüpoteekkrediidi direktiiv. Direktiivist tulenevad nõuded kohalduvad kõigile laenuandjatele, kes annavad kinnisvara tagatisel tarbijatele eluasemelaenu. Pärast direktiivi ülevõtmist on hindamisprotsessile ja hindamisaktile kohaldatavad standardist tulenevad nõuded kohustuslikud kõigile kinnisvara hindajatele. Seega võib edaspidi kinnisvara hinnata nii pank kui ka eraldi ettevõtjana, üksnes kutse alusel tegutsev hindaja, kes vastutab oma tegevuse eest kutsega seotud nõudeid arvestades. Direktiiv on kavas üle võtta krediidiandjate ja -vahendajate seadusega, mis on praegu Riigikogu menetluses eelnõuna 795. Täpsemalt reguleerib tagatiseks oleva kinnisvara hindamist ja selle kohta teabe säilitamist eelnõu § 53.
Pööran siinkohal tähelepanu ka asjaolule, et panga riskid tagatise ebaõigel hindamisel võivad viia selleni, et olukorras, kus tagatislaenu saaja laenu ei taga, jääb pank oma rahast ilma, kuna isikutel on võimalik kasutada nii võlgade ümberkujundamise menetlust kui ka pankrotimenetlusjärgset kohustustest vabastamise menetlust ja jätta pangale laenuvõlg tagasi maksmata. Seega on panga huvides tagatise korrektne hindamine. Lisaks on laenusaajal praegugi võimalik lasta kinnisvara väärtust täiendavalt hinnata, et olla kindel, et tema riskid on maandatud. Võimalik on sõlmida ka sellesisulisi kindlustuslepinguid. Lõpetuseks mainin siinkohal asjaolu, et pankade tegevusele on ette nähtud avalik-õiguslik kontrollimehhanism. Pangad vastutavad hindamise korrektsuse eest ja seda eelkõige Finantsinspektsiooni ees, kes kontrollib, kuidas nad laenude andmisel protseduurireegleid järgivad ja riske hindavad.
Ma tänan teid! Ootan huviga teie küsimusi.

Aitäh! Küsimusi on. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! 140 000 võlglasest kodanikku on tegelikult ka hea teenistus kohtutäituritele. Ma tean, et te olete asunud võitlusse kohtutäiturite kõrgete tasude vastu. Kuidas see võitlus edeneb ja millist edu olete praeguseks saavutanud?

Aitäh! See ei ole küll otseselt seotud selle arupärimisega, aga kõigepealt ma eristaksin laenusid. Kui me räägime kiirlaenudest, siis neid on 140 000 – 150 000 kandis, eluasemelaenude puhul on see arv natuke teistsugune ja seal on probleemseid laene palju vähem. Kiirlaenude puhul võib rääkida 30 000 – 40 000 probleemsest laenust. Justiitsministeerium on algatanud mitu eelnõu ja andnud need üle Riigikogu õiguskomisjonile. Eesmärk ei ole mitte niivõrd vähendada kohtutäiturite tulusid, vaid viia nende tulud vastavusse nende tegevusega. Minu meelest on siin väga arusaadav ja pragmaatiline lähenemine: kui inimene on normaalselt sisse registreeritud oma elukohta, elab seal ja talle saab lihtsalt, posti teel informatsiooni kätte toimetada, mingeid probleeme ei ole, siis selline tegevus on kindlasti palju odavam võrreldes sellega, kui inimest peab kas mööda Eestit või kuskilt kaugemalt taga otsima. Mida ma pean väga oluliseks, on see, et pikendada vabatahtliku täitmise tähtaega 30 päevani. Minu meelest on see elementaarne sellepärast, et siis jääb vabatahtliku täitmise aja sisse inimese palgapäev. Ma loodan, et õiguskomisjon leiab tuliste vaidluste käigus sellele ettepanekule oma komisjoni liikmete hulgast vajalikul määral pooldajaid, see jõuab siia suurde saali ja suur saal toetab seda. Arvestades kohtutäiturite töökorralduslikke muudatusi, oleme ette näinud, et see seaduseelnõu hakkab kehtima 2017. aastal. Nii saavad nad oma registrite ja büroode tegevused ümber korraldada. Kogu arvestus ja, ütleme, ka raha liikumine muutub. Seetõttu me tulime kohtutäituritele vastu ja lükkasime jõustumise 2016. aasta asemel 2017. aasta peale ning sellise jõustumisajaga on eelnõu nüüd Riigikogu õiguskomisjonis. Ma loodan, et niimoodi läheb ka edasi.

Siret Kotka, palun!

Austatud juhataja! Hea minister! Kõigepealt on mul hea meel, et teile meeldib see mõte, et võtmed tagasi ja laenust priiks. Te rääkisite pikalt oma erakonna programmist, aga tuletan meelde, et te olete praegu võimul. Miks te ministrina ei ole sellise seaduseelnõuga juba välja tulnud?

Aitäh! Hakkame sellest pihta, et võimuloleku aluseks on koalitsioonileping. Me oleme Justiitsministeeriumis selle aasta jooksul võtnud tulenevalt koalitsioonilepingust ette väga laia ampluaa põletavaid küsimusi, mida on vaja lahendada. Olgem ausad, me oleme viis või kuus aastat mitmesugustes vormides liikunud kiirlaene puudutava probleemi lahendamise poole ja nüüd on see pakett teil siin Riigikogus laual. Siia alla käivad nii maksimaalse krediidi kulukuse määra paikapanemine, sissenõudmiskulud, reklaam – kõik see, mis kiirlaenude puhul, võib öelda, lausa mürgitab meie elanikkonda. Ma arvan, et kiirlaenude küsimus salvab valusamalt kui eluasemelaenude küsimus. Ja uskuge mind – me kõik oleme siin poliitikud ja teame seda –, et kümne kuuga saab igasuguseid toredaid asju teha, aga maailma täielikult ära ei paranda. Mingil määral on tegelikult hea, et Läti on seda teed läinud, ja minu andmetel ta analüüsib, kuidas edasi minna. Niisugusel võtmed-kätte-variandil on just regionaalpoliitiliselt natuke probleeme, kuna ääremaadel on pangad sellisel juhul ka laenu andes palju konservatiivsemad, sest inimesed võivad sealt ära liikuda, et kuskil oma talukoht üles ehitada või midagi muud sellist teha. Ma arvan, et siin on õige korralikult ringi vaadata, vaadata Lätit, vaadata Põhjamaid ja teha selline võtmed-kätte-süsteem, mis oleks ühtpidi õiglane laenuvõtja suhtes, aga teistpidi ei tekitaks meie riigis näiteks regionaalpoliitilisi probleeme. Me mäletame, et enne euroaega oli ju võimalus võtta laenu kahtemoodi: oli eurolaen ja kroonilaen. Pangad pakkusid mõlemat varianti. Miks mitte mõelda ka võtmed-kätte-põhimõtte puhul – ma pakun erinevaid valikuid ja ütlen veel kord, et see küsimus eeldaks laiemat debatti kõigi huvigruppidega, spetsialistidega –, et pank peabki pakkuma suurema riskiga ja väiksema riskiga pakette, need on kohustuslikud, ja inimesel, kui ta tahab väiksemat riski, võib siis krediidimarginaal või -number olla natuke suurem. Kuigi, kui me vaatame eluasemeturgu, siis ma arvan, et konkurents on seal päris vägev. Mingisugust väga suure laviinina kasvavat intressitõusu ma ausalt öeldes ei näe. Ma arvan, et turg loksutab kõik paika.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te jõudsite oma jutuga tegelikult välja sinna, et inimestel peaks olema valik, peaks olema võimalik võtta suurema või väiksema riskiga laenusid. Kas teile ei tundu, et praegu on tekkinud Eestis olukord, kus välispangad on võtnud meie turu ära ja dikteerivad kõike, mis Eestis toimub? Kui on vaja riiki mõjutada allapoole, siis tehakse seda, ja kui on vaja, siis mõjutatakse ülespoole. Kas ei oleks aeg, et tekiks jälle mingi tugev Eesti pank? LHV on küll olemas, aga omal ajal oli ju ka Hansapank väga tugev pank. Või siis peaks lahendus tulema selle riiklikul tasandil, tuleks riiklik pank ehk hakataks mõtlema selle peale, mida Eesti inimene tegelikult vajab ja kuidas hoida ka väiksemates kohtades elu sees. Probleem on ju tunduvalt laiem, aga sellest ei taheta rääkida.

Aitäh! Tänan sellise laiema filosoofilise küsimuse eest! Siin saan ma rääkida pigem kui Eesti patrioot, justiitsminister jääb sellest teemast võib-olla natuke kaugemale, kuid kindlasti peab ka minul olema arvamus. Mina üldiselt ei poolda sellist väga jõulist sekkumist, selles mõttes jõulist sekkumist, et dubleerida erasektori poolt tehtut. Mida ma näen ja justiitsministrina ülioluliseks pean – seda on näidanud ka meie viimase kümne kuu tegevus –, on see, et tarbija, ükskõik kas ta on finantsteenuse tarbija, kas ta on kaupluses ostja, laenuvõtja, on ikkagi nõrgem pool. Tihtipeale me unustame selle. Sellisel juhul on riigi ülesanne väga selge ja ta peab olema efektiivne, et luua reeglistik, mille kohaselt tarbijale või laenuvõtjale, kellele on suunatud meie tänase arutelu põhiteravik, ei oleks võimalik pakkuda variante, mis sisuliselt muudavad tema edasise majandusliku või finantsilise seisu mõttetuks või väga keeruliseks, sunnivad teda pankrotti minema jne. Ma tahan öelda, et riik peab panema paika väga selged reeglid, aga tänapäeva globaalses maailmas ma vaataksin endise politseinikuna pigem selle poole, on see siis Eesti pank, Läti pank, Rootsi pank või Soome pank, mis raha seal liigub, et see ei oleks seotud kuritegeliku maailmaga või veel hullem, terroristlike gruppidega. Rahal, eriti kui me oleme eurotsoonis, ei ole rahvuslikku hinnasilti, mistõttu ma arvan, et kui asjad on riigisiseselt hästi reguleeritud, siis me saame hakkama nende pankadega, kes on valmis turul oma teenust pakkuma. Ja kui meil on olemas tugevaid Eesti tegijaid, kes tahavad turule tulla, siis teine asi, mida riik peab garanteerima, on võrdne kohtlemine, kõigil peab olema võimalus vastavalt turumajanduse reeglitele konkureerida. Igasugune konkurents, seaduste kõrval, tugevdab ka tarbija olukorda.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Siret Kotka!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Eestimaal on väga paljud inimesed kodulaenu maksmisega hädas. Väga paljud inimesed on juba pidanud oma kodust loobuma ja väga paljud inimesed ootavad, et riik just praegu sekkuks sellesse ja aitaks neid. Aga nagu ikka vaatab Eesti valitsus seda kõrvalt pealt ega tee midagi. Seevastu Läti annab meile silmad ette ja on võtnud juba vastu seaduse, mis võimaldab viimases hädas olevatel kodulaenuvõtjatel laenust priiks saada, kui nad ostetud kinnisvara pangale tagastavad. Teisisõnu, võtmed pangale tagasi ja laenust priiks. Eestis on aga avalik saladus, et osa parteisid on välispankadega igatpidi seotud, mistõttu nad kaitsevadki võõrpankade huve, mitte meie laenajate huve. Ja eks ole ka avalik saladus, et võtmeroll selles loos on Mart Laari isikul. Juba aastal 2006 leidis pangandusturu liider Swedbank endale poliitilise kaitseingli ja kodustas selle poliitiku ära. See poliitik andis talle garantii, et Eestis ei võeta ootamatult vastu seadusi, mis on laenuvõtjate huvides, ja panganduspoliitika ei ole mitte inimesekeskne, vaid vaatab näoga panga poole. See oli heakskiit meie rahva massilisse võlaorjusesse paiskamisele ja laenubuumi käivitamises osales toonane IRL-i esimees Mart Laar, seda vaid 2900-eurose Swedbanki nõukogu liikme kuutasu eest. Väike summa, aga see mõjutas väga paljusid eestimaalasi.
Nüüd on meil siis tagajärg käes ja väga suur hulk inimesi on hädas. Ma arvan, et me kõik siin saalis teame ja saame aru, et selline aastakümneid kestnud situatsioon tuleb lõpetada ja me peame hakkama vaatama näoga inimese poole. Seetõttu ma arvan, et Eesti valitsusel on viimane aeg midagi ette võtta. Me ei saa ju ometi olla lätlastest kehvemad! Nemad on õiglasema ühiskonna poolest meist suure sammu võrra edasi läinud ja seepärast peaks Eesti valitsus just Läti valitsuse endale eeskujuks seadma ja võtma vastu seaduse, mis annaks laenuvõtjatele võimaluse pankadele n-ö võtmed tagasi anda ning seeläbi võlaorjusest priiks saada. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased, kõigil, kes soovivad ennast registreerida vaba mikrofoni sõnavõtuks, palun teha seda peale haamrilööki! Palun Riigikogu kõnetooli Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mõned päevad tagasi aset leidnud küllaltki huvitav seisukohavahetus ajendas mind täna sõna võtma 1000-eurose miinimumpalga teemal. "1000-eurone miinimumpalk on üks väheseid reaalseid abinõusid, mis päästab riigi hukatusest," on öelnud ettevõtja Ülo Pärnits. Ettevõtja, kelle üheksast firmast kaheksas on juba palgad kõrgemad kui 1000 eurot, teab, mida ta räägib. Miinimumpalga tõstmine vähendaks väljarännet ning palgavaesuse vähendamine paneb majanduse mootori kiiremini käima – nii kinnitavad ka paljud rahvusvahelised majandusorganisatsioonid. Eestis valitseb palgavaesus, ainus tee sellest väljapääsuks on radikaalne miinimumpalga tõstmine. Ülo Pärnitsa seisukohta jagab ka Eesti Panga nõukogu endine esimees Jaan Männik. Meie suur eesmärk Eestis peab olema see, et mitte keegi ei teeniks vähem kui 1000 eurot kuus. Inimene, kes käib täiskohaga tööl, ei pea iga päev pidama ränka võitlust, et ots otsaga kokku tulla ja üldse ellu jääda.
Majandusteadlane Olev Raju leiab, et töö hind on Eestis ebaõiglaselt madal, seepärast tööjõud siit pagebki.
Mitte kõik tööandjad ei pea muidugi miinimumpalga suurt tõusu võimalikuks. Selle kohta ütleb Ülo Pärnits, et see on rumal jutt. Meid hirmutatakse üksikute näidetega, tegelikult on meil ruum palgatõusuks täiesti olemas.
Mis on tegelikkus? Ettevõtted suurendavad lisaväärtust, kasumiosa kasvab, samas ei kasva palgad kaugeltki mitte võrdses proportsioonis. Meie palgad on nii väikesed sellepärast, et Eesti ettevõtjate fundamentaalne siht on kulusid minimeerida, ja palk on teadupärast ettevõtte jaoks märkimisväärne kulu. Seepärast peab olema sund, mis paneks ettevõtet palka tõstma, sest niisama suurest rõõmust ja südameheadusest ei tõsta seda keegi. Pärnitsa sõnul peaksid elujõulised väikeettevõtted palga tõstmisega hakkama saama. Siinjuures ei maksaks Juhan Partsi hüsteerilist hüüatust palga tõstmise võimatusest üldse mitte tähele panna. Olles olnud neli aastat tagasi IRL-i vapiloom lubadusega "Kodukulud alla!" ja saanud hiljem majandusministriks, kellel oli võtmepositsioon ja kõikvõimalikud hoovad, et enda ja oma partei loosung ellu viia, ei teinud ta selleks kõige pisematki. Kodukulude kasv jätkus kiirenevas tempos. Samasugune bluff oli ka nn leping valijaga. Valija täitis oma osa lepingust, andis IRL-ile võimaluse valitsemise vastutust kanda ja lubadusi täita, aga vastu ei saanud midagi. Seepärast ei ole sealtpoolt tulevad hüüatused tõsiselt võetavad ja loomulikult nemad ei saakski selle lubaduse täitmisega hakkama.
Kahtlevalt on küsitud, kust võtab avalik sektor selle raha, et tõsta miinimumpalk 1000 euroni. Vastus on lihtne: esiteks tuleb riigiaparaati koomale tõmmata ja suurendada selle efektiivsust. Majanduskomisjoni liikmena olen aeg-ajalt kuulnud vastuseks küsimusele, miks eelnõu jõudis Riigikokku varem lubatust pool aastat või isegi aasta hiljem, et teises või kolmandas ministeeriumis läks kooskõlastamiseks tunduvalt kauem aega, käis seisukohtade pingpong edasi-tagasi. Nüüd tekib küsimus. Seadusmuudatus on riigi arengu seisukohalt vajalik, valitsusel on see isegi koalitsioonilepingus kirjas. Eesmärk oleks nagu ühine, aga asi ei liigu, sest eri ministeeriumide ametnikud lihtsalt kotivad üksteist. Kui ametnik kulutab oma töö tegemiseks näiteks kolm tundi tööajast ning viis tundi kolleegide töö mahategemiseks ja ümberlükkamiseks, siis selle suhte pööramine kas või vastupidiseks annaks suurt võitu nii ajas, palgas kui ka riigi arengus. Miinimumpalga tõstmine sunniks lõpuks ometi ellu viima ka lõputult venitatud haldusreformi, lisaks toetab avalikku sektorit tugevalt miinimumpalga tõusult laekuv täiendav maksutulu. Loomulikult ei saa miinimumpalga tõus olla pelgalt üksiklahendus. Kogu meie ajale jalgu jäänud maksusüsteem vajab ajakohastamist. See vähendaks ettevõtjate muude maksude koormust, näiteks sotsiaalmaksu osa. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen vaba mikrofoni.
Head ametikaaslased, meie tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu meie töös!

Istungi lõpp kell 16.27.