Austatud Riigikogu, alustame infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohal 41 Riigikogu liiget ja puudub 60. Meil on infotunnis valitsusliikmed peaminister Taavi Rõivas, haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski ning siseminister Hanno Pevkur. Eilsel päeval registreeris oma soovi küsida kuus Riigikogu liiget. Annan võimaluse esitada kaks lisaküsimust.

Esimene küsija on Urmas Reinsalu ja küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Palun!

Aitäh! Lugupeetav härra peaminister! Yana Toom ja teised keskerakondlased on aastaid survestanud parlamenti, et võetaks vastu kodakondsuse seaduse muudatused, ja teinud ettepaneku, et üle 65-aastastel kodakondsuse taotlejatel osa eksaminõudeid tühistataks. Praegune valitsus on asunud seda ettepanekut toetama ja täna tuleb tunni aja pärast, mõned nädalad enne valimisi kiirkorras hääletusele see kodakondsuspoliitika põhimõtteline muudatus, mida Venemaa välisministeerium on juba tervitanud kui sammu, et Eesti riik on aru pähe võtnud. Miks te seda teete?

Aitäh! Igasugune jutt sellest, nagu oleks valitsus muutmas kodakondsuspoliitikat, on alusetu. Kõik nii eesti keele õpet kui ka eksamitingimusi puudutavad kriteeriumid, mida siiani on Eesti kodakondsuse andmisel järgitud, peavad säilima ka tulevikus. Me oleme otsustanud üksnes muutuda inimlikumaks selles küsimuses, et väga eakatelt, kes endiselt peavad küll vastama kõikidele kehtestatud kriteeriumidele – ma rõhutan, et nõutav on nii keeleoskus kui ka põhiseaduse tundmine –, ei pea ilmtingimata nõudma eksami tegemist kirjalikult, vaid seda on võimalik teha ka suuliselt. Ma usun, et inimlikult mõistate ka teie, et väga eakal inimesel võib teksti kirjutamine, ükskõik kas emakeeles või mõnes teises keeles, olla mitmesugustel põhjustel raskendatud. Nii et see on ainuke muudatus, millest üldse rääkida võib.
Mis puudutab Yana Toomi ja tema väljaütlemisi, siis nendes on väga vähe sellist, millega üldse oleks võimalik nõustuda. Yana Toom on nii viimasel ajal kui ka varem võtnud ikkagi selliseid hoiakuid, mis sarnanevad Kremli toodetud jutupunktidega ja millel Eesti Vabariigi seisukohtadega on väga vähe ühist. Ma arvan, see on iseenesest hea, et Yana Toom on oma seisukohad kõlava ja selge häälega välja öelnud, sest see näitab ka valijatele enne 1. märtsi, et mitte kõik Eestis ei mõtle asjadest ühtemoodi ja et loosung "Teeme teisiti" tähendab midagi hoopis teistsugust.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Minu küsimus oligi, miks siis valitsus kaldus kiirkorras vähemalt osa neist jutupunktidest toetama, nii et me mõned nädalad enne valimisi seda eelnõu menetleme. Praegu, vaadates erakondade programme, annab Keskerakond selge sõnumi, et kodakondsuspoliitikas kehtestatakse nullvariant. Sotsiaaldemokraadid on oma programmis ümaralt sõnastatuna samuti välja toonud kodakondsuspoliitika põhimõtete muutmise eri rühmadele kodakondsuse andmise leevenduse teel. Reformierakond pakub kodakondsuspoliitika põhimõtete muudatusena välja topeltkodakondsust. Kodakondsuspoliitika ei ole üksnes teema, kus enne valimisi lubadusi anda, vaid sellel on ka väga tugevad riigiõiguslikud ja julgeolekuaspektid. Kas te ühinete minu seisukohaga, et läbimõtlematu vekslite jagamine ühiskonnas on vastutustundetu? Ainsaks erakonnaks, kes ei poolda kodakondsuspoliitika põhimõtete muutmist, on parlamendis jäänud IRL.

Aitäh! Ei ole IRL ainsaks jäänud. Ka Reformierakond ei poolda kodakondsuse aluspõhimõtete muutmist ja jutt mingist kiirkorras muutmisest ei vasta tõele. Seesama asi, millest me just praegu rääkisime, oli juba kevadel välja öeldud ja on ka ühiskonnas üsna laialt läbi arutatud. Öelda, et see on mingi kiirkorras tehtav muudatus, ei ole lihtsalt õige.
Mis puudutab muudatust, mille Reformierakond on välja pakkunud, siis see ei ole mitte kõige vähemalgi määral naturalisatsiooniga seotud. Veelgi enam, see välistab Vene kodakondsusega topeltkodakondsuse ühemõtteliselt. See puudutab aga neid, kes on Eesti lapsed, kellel on sünnijärgne Eesti kodakondsus ja veel mõne riigi kodakondsus ning kes 18-aastaseks saades peavad tegema valiku. Näiteks neil, kes põlvnevad Eesti vanematest ja on sündinud Ameerika Ühendriikides, on sünnihetkest peale põlvnemise kaudu Eesti kodakondsus ja Ameerika Ühendriikides sündimise kaudu Ameerika Ühendriikide kodakondsus. Praegu on nad paraku seisus, et peavad 18-aastaselt valima, kas nad on tulevikus eestlased või ameeriklased. Ja kui mõned neist elavad reaalselt Ameerikas, siis on neil väga suur kiusatus öelda lahti Eesti kodakondsusest. Nad on Eesti soost lapsed, kellel on praegu kehtiva seaduse järgi sund Eesti kodakondsusest, eestlusest lahti öelda. Minu hinnangul on see ebainimlik. Ma olen kohanud palju väliseesti kogukondi, kus see on väga oluline küsimus. Väikesed lapsed meie noortes peredes, sündinud Eesti perre – ja nendele öeldakse, et te ei saa olla enam Eesti kodanikud. See on see ainuke muudatus, mis oleks vaja teha. Kõik muud jutud sellest, et me peaksime midagi väga leevendama või et me peaksime Eesti kodakondsust kuidagi kingitusena jagama – sellega mina päri ei ole.

Urmas Reinsalu, palun teine lisaküsimus!

Aitäh! Kindlasti ei tohi sünnijärgsetel Eesti kodanikel tekkida olukorda, kus neil oleks kuidagipidi surve Eesti kodakondsusest loobuda. Seda probleemi on võimalik lahendada kehtivaid kodakondsuspoliitika põhimõtteid kahtluse alla seadmata. Kuid ma rõhutan siiski seda, et praegu, mõned nädalad enne valimisi on meil laual põhimõtteline kodakondsuspoliitika muudatus. Seda on toetanud ja küllap tunni aja pärast toetab ka koos Keskerakonna fraktsiooni häältega valitsuskoalitsioon. IRL ei kavatse selle muudatuse poolt hääletada. Mis puudutab kodakondsuspoliitika põhimõtete muutmist, sh üldist topeltkodakondsust, siis Siseministeerium tegi eelmisel aastal analüüsi, mis hõlmab ka julgeolekuriske. Analüüsi tulemused on nähtaval Siseministeeriumi kodulehel ja osa neist, mis puudutavad julgeolekuaspekte, on salastatud. Minu küsimus on sama mis ennegi: kas erakonnad peaksid arvestama ka julgeolekuküsimusi, mis seotud kodakondsuspoliitika põhimõtete muutmisega?

Aitäh! Mulle väga meeldib, et IRL on lõpuks ometi hakanud ka julgeolekuteemasid tähtsustama. Ma olen seni kuulnud väga palju seda juttu, et julgeolekuteema ei ole valimiste põhiküsimus, et on seitse muud teemat. Ometi me näeme, et Ukrainas käib sõda, ometi me näeme, et meie idanaabri tegevus on kõike muud kui rahulik. Mul on hea meel, et juba eilsel julgeolekudebatil IRL-i esindaja tunnistas, et julgeolekuteema on tõepoolest ka üks valimiste peateemasid ja et see on oluline teema. Selle üle on mul ainult hea meel, et te olete selle mõtte omaks võtnud. Väita, et see, kas eksam tehakse kirjalikult või suuliselt – ühtlasi teades, et kõik keeleoskuse nõuded, kõik muud eksaminõuded jäävad samaks –, on põhimõtteline asi, aluspõhimõte kodakondsuses, on suhteliselt naeruväärne. Ei, me ei lõdvenda grammi võrragi kodakondsuse saamise tingimusi. See, et inimesed õpivad ära eesti keele ja tulevad tänu sellele Eesti ühiskonnas paremini toime – see on ja jääb. Ma usun, te mõistate, et kui näiteks 80-aastane memmeke oskab eesti keelt hästi, aga tal ei ole võimalik sooritada kirjalikku eksamit seetõttu, et ta ei suuda ealiste iseärasuste tõttu enam sedavõrd hästi kirjutada, siis ei ole kirjaliku teksti esitamine see peamine kriteerium, mida aluseks võtta.
Mis puudutab seda, kas kehtiva korra järgi võib nendel Eesti peredes sündinud noortel, kes elavad n-ö väliseestlasena, olla samal ajal nii Ameerika Ühendriikide kui ka Eesti kodakondsus, siis praegu see kahjuks võimalik ei ole. Praegu peavad nad valima ja te ei kujuta ette, kui palju on neid, kes valivad Eesti kodakondsusest loobumise. Selleks, et see ära lõpetada, oleks pakutav muudatus vajalik, ja ma usun, et see oleks kindlasti väliseesti kogukonna huvides.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teie sõnu on raske tõena võtta, sest teod lähevad neist lahku. Kui ma jälgin valitsuse tegevust viimastel aegadel, siis haridusminister Jevgeni Ossinovski ja teie enda sõnavõttudest jääb küll mulje, et meie kodakondsuspoliitikat hakatakse kõvasti pehmendama. See oli sissejuhatuseks. Nüüd tuleb küsimus. Te ütlesite, et kodakondsuspoliitika tuleb teha inimlikumaks, et vanainimene saaks ilma kirjutamata kodakondsuse. Kas viimased 23 aastat on meie kodakondsuspoliitika olnud ebainimlik, et nüüd tuleb ta inimlikuks teha? Teine küsimus, õigemini küsimuse jätk siia juurde. Te ütlete, et 80-aastane memm ei saa kirjutada. Aga öelge mulle, miks ta ei saanud kodakondsust siis, kui ta oli 57-aastane, 23 aastat tagasi? Miks te siis ei tahtnud talle kodakondsust anda, aga nüüd tahate anda? Kas tundub, et meil ei tule enam uusi kodanikke juurde?

Ei, ma ei arva, et Eesti kodakondsuspoliitika oleks olnud ebainimlik, nii nagu teie väljendasite. Igaüks, kes soovib saada Eesti kodanikuks, peab omandama põhiväärtused ja ka elementaarsel tasemel keeleoskuse, et ühiskonnas toime tulla. Mina leian, et see on päris õige aluspõhimõte. Ma tean, et see erakond, kuhu teie kuulute, on juba 1990. aastatest peale pooldanud kodakondsuse nn nullvarianti. Ma mäletan ka neid toonaseid debatte ja mul on isiklikult päris hea meel, et tookord ei jäänud domineerima teie erakonna juhi Edgar Savisaare esindatud seisukoht.
Rõhutan veel kord: ametisolev valitsus ei plaani muuta kodakondsuspoliitika aluspõhimõtteid. Eesti kodakondsuspoliitika on meid 23 aastat hästi teeninud ja peab seda tegema ka tulevikus.
Mis puudutab ministrite väljaütlemisi, siis seda on võimalik neil kõigil endil kommenteerida. Absoluutselt ei eita, et meil on sotsiaaldemokraatidega erinev maailmavaade väga mitmes küsimuses – maksupoliitikas ja veel mitmes asjas. See, kui valimiste eel ministrina ametis olev inimene ütleb kandidaadina valijatelt mandaati küsides midagi, mis ei ole kooskõlas praeguse valitsuse poliitikaga, ei ole minu meelest sugugi ilmtingimata taunimisväärne. Kõik me küsime valijatelt järgmiseks perioodiks mandaati. Jevgeni Ossinovski võib seda teie väidetut ise kommenteerida – ma ei ole kindel, et te teda täpselt tsiteerisite –, aga kui ta on öelnud midagi sellist, mis erineb valitsuse seisukohtadest, siis ta ütleb seda oma valijatele selleks, et saada nendelt mandaati. Täpselt nii nagu teie räägite väga palju asju, mis on valitsuse poliitikaga päris otseses vastuolus.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Ma kindlasti ei nõustu teie väitega, et IRL ei ole seisnud Eesti julgeolekupoliitika eest. Te peaksite ise meelde tuletama, et palgaarmeega olid teil hoopis teistsugused plaanid. Küsimus on kodakondsuspoliitika kohta. Kodakondsuspoliitika on teatavasti võimuinstrument, see on riigi julgeoleku alus, kodanike lojaalsuse küsimus. Kahtlemata on topeltkodakondsuse lubamine fundamentaalne muudatus senises kodakondsuspoliitikas. Kas te saate olla kindlad, et kõik need inimesed, kellel on Vene kodakondsus ja Eesti kodakondsus, st topeltkodakondsus, on lojaalsed Eesti riigile? Või on osa neist lojaalsed hoopis sellele teisele, Vene riigile?

Aitäh! Seda, et julgeolek ei ole peateema, on väitnud nii teie erakonna peaministrikandidaat Juhan Parts kui ka näiteks esikandidaat Ida-Virumaal Anvar Samost, ja mitu korda. Aga mul on hea meel, kui teie nendega ei nõustu või kui te ütlete, et julgeolekuteemat tuleks käsitada peateemana ja sel teemal ka debatte pidada.
Teie küsimus oli suunatud sellele, mis oleks, kui Eestis oleksid Eesti ja Vene topeltkodakondsusega isikud. Mina sellist tulevikku ette ei näe. Reformierakond on välja pakkunud, et neil, kellel on sünnijärgne Eesti kodakondsus, võib olla topeltkodakondsus, välja arvatud Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. Ehk siis Eesti ja Vene topeltkodakondsusega isikuid, isegi siis, kui neil on sünnijärgne Eesti kodakondsus, me ei näe ette ka tulevikus. Võimalik, et seda saab väga otseselt seostada praeguse julgeolekuolukorraga ja sellega, et Venemaa Föderatsioon on küll meie naaberriik, aga ta ei ole ilmtingimata ühemõtteliselt sõbralik naaberriik, pigem vastupidi. Nii et see konkreetne muudatus saaks ikkagi puudutada üksnes neid, kes on sündinud Eesti vanemate peresse mõnes teises riigis, mille kodakondsuse nad saavad tänu sellele faktile, et nad on seal sündinud, näiteks Ameerika Ühendriikides. Nende hulgas on väga palju tuntud Eesti inimeste lapsi, nende hulgas on väga palju näiteks New Yorgi eesti kooli õpilasi, kes on tublid väikesed eesti lapsed. Öelda neile, et nemad ei tohi tulevikus enam olla Eesti kodanikud, on minu meelest ebainimlik. Minu meelest on nad täpselt sama palju Eesti kodanikud nagu meie teiega, sest nad on täpselt samamoodi Eesti kodanikest vanemate lapsed ja see, et nad on sündinud Ameerika Ühendriikides, ei tee neid vähem Eesti kodanikeks.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsija on Marika Tuus-Laul ja küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud peaminister! Minu küsimus seostub elektriga. Kui elektrimüük läks üle vabale turule, siis olid meie hinnad Soome omadest kohati kõrgemad. Kui valmis EstLink 2, siis elektri hind küll veidi langes, kuid kui Soome poolel on näiteks mingisugune tõrge ja me ei saa elektrit kätte, siis lähevad hinnad täiesti lakke. Elektriinseneride sõnul on umbes 20% ajast see hind meil väga kõrge. Miks me ei taha niisuguste eriolukordade puhul panna ühele monopolile piirhinda, et Eesti Energia ei saaks inimestele liiga teha? Pealegi on meile kõigile kuuluv põlevkivi Eestis odavalt käes. Miks nööritakse inimest ja lastakse monopolidel eriolukordades elektri hinda taevasse tõsta?

Aitäh! Kõigepealt on oluline teada, et avatud turu tingimustes, kus turuosalised ei ole mitte ainult Eesti ja Soome, vaid ka teised Balti riigid, kogu põhjala, ei ole võimalik öelda, et üks konkreetne tootja peab tootma selle hinnaga ja teine tootja teise hinnaga elektrit. Elektri hinna kujundabki turg. Ka Eesti Energia toodangust on väga arvestatav osa läinud viimase aasta jooksul hoopis Lätti. Meie Eestis oleme väga suures osas tarbinud elektrienergiat, mis tuleb Põhjamaadest, olgu selleks siis Soome tuumaenergia või kevadperioodil näiteks ka Norra hüdroenergia. Tänu turule on see kõik võimalik. Tänu turule ja tänu sellele, et me oleme ehitanud korralikud ühendused Soome suunal, 1000 megavatti kokku EstLink 1 ja EstLink 2, mis hakkasid täisvõimsusel tööle alles septembris – arvestage, et nad ei ole täisvõimsusel veel väga pikalt töötada saanud –, on meil elektri hind oluliselt soodsam kui näiteks Lätis või Leedus. Teiseks, tänu sellele, et meil on korralikud ühendused, julgen ma ennustada, et käesoleva aasta kevadel saab Eesti elektritarbijatele olema väga positiivne üllatus see, et Norrast tuleb hüdroenergiat, mis on väga suure tõenäosusega oluliselt soodsam kui põlevkivielekter või mõni muu elektriliik. Mis tähendab jällegi seda, et aasta kokkuvõttes ja ka konkreetsetel kuudel elektri hind langeb. Niisiis see, et me oleme ehitanud konkreetsed ühendused, aitab kindlasti kaasa, et meil on elektri hind soodsam. Meie elektri hinda saab tänu nendele ühendustele ühtlustada Põhjamaade hinnatasemega, mis on positiivne uudis, ning see hind saab olla odavam kui Lätis ja Leedus, kes ei ole veel täiel määral turuga ühinenud. Teiseks on see loomulikult ka julgeoleku küsimus: me teame, et me oleme alati elektriga varustatud.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Minu küsimus oli selles, et just nimelt vabaturu tingimustes seaksid riigid neid piire ette, kehtestaksid piirhinna, kui näiteks meil läheb see hind tõesti lakke, kui Soome poolt ei saa elektrit kätte. Mul on aga veel üks küsimus hinna kohta. Meil riik tegelikult ju kontrollib elektri hinda, reguleerida saab võrgutasusid, taastuvenergia tasu, aktsiise, mis on 4,5 korda kõrgemad kui Euroopa Liidu miinimumnõue. Sinna otsa pannakse veel käibemaks. Mina küsin teilt, mida saab tarbija selle eest, et ta maksab taastuvenergia tasu. Kuigi elektrituulikud on ju ehitatud põhiliselt Euroopa abiraha eest, kullatakse see ettevõtja veel kord üle. Mida inimene selle taastuvenergia tasu eest saab ja miks ta peab seda maksma? Miks peab kõikidele nendele maksudele otsa veel käibemaksu tasuma? 

Aitäh! Taastuvenergia aitab kaasa sellele, et meil oleks puhtam loodus, et meie lapsed päriksid puhtama Eesti. Ma arvan, et sellest kujuneb väga põhimõtteline debatt, kui te soovite seada küsimärgi alla selle, kas looduse kaitsmine, taastuvenergia ja energiasääst on üldse eesmärgid omaette. Kogu maailmas räägitakse kliimapoliitikast. Kogu maailmas räägitakse sellest, et energiat ei tule mitte ainult säästvamalt toota, vaid seda tuleb osata ka kokku hoida. Kui te soovite seda trendi kuidagi vaidlustada, siis see on kahtlemata midagi väga innovatiivset. Aga ma väidan, et see ei oleks kindlasti Eesti ega Eesti inimeste huvides.
Lööme kõik komponendid kokku: elektrienergia hind, võrgutasu, mis sõltub sellest, kui palju on Eestil ühendusi ja kui hästi on elekter ka igasse maataresse kohale viidud – sest mida rohkemates maataredes on korralik elektriühendus, seda rohkem me peame ka solidaarselt võrgutasu maksma –, lisaks elektriaktsiis, mis moodustab vaid mõne protsendi lõpphinnast. Kõike kokku võttes on meil elektri hind, kui me vaatame 2014. aasta keskmist, soodsam nii Lätist kui ka Leedu omast. Ja nii me püüame seda kindlasti hoida. See ei ole muidugi eesmärk iseenesest, aga ma arvan, et see on teile oluline teadmine. Elektri hind on Eestis tänu sellele, et meil on head ühendused, tänu sellele, et ettenägelikult on investeeritud nii EstLink 1 kui ka EstLink 2 ja sügisest on need mõlemad täisvõimsusel tööl, odavam kui meie naaberriikides. Veel kord: ma ennustan, et kevadel on põhjust  oodata ka soodsat hüdroenergiat. Nüüd, kui me saame kogu järgmisel aastal nautida seda ühendatud turgu, elektri hind langeb.

Marika Tuus-Laul, teine lisaküsimus, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutas ikkagi tarbijat. Temal on ju maksta need ülikõrged hinnad – küll riigimaksudena, küll taastuvenergia tasuna ja võrgutasuna. Võrgutasusid, muide, mul on meeles, tõsteti äkki ja varjatult. Kui turg avati, siis lubati neid langetada, kui EstLink 2 valmis saab. Nüüd paistab, et ka Eleringist hakatakse dividende välja võtma. Teiseks, Eesti Energiast on Kalev Kallo hinnangul kümne aastaga välja võetud 1,2 miljardit eurot. See on meeletu summa. Samal ajal on Eesti Energia peaaegu sama palju laenu võtnud. Ühelt poolt laenab, teiselt poolt võetakse raha pidevalt välja. Eesti Energia on saanud riigile nagu lüpsilehmaks. Tarbija jaoks on kujunenud nagu elektrimaks, sest dividendid võetakse välja, tarbija maksab selle kinni ja nii pumbataksegi sealt raha välja. Miks peavad inimesed selle kõik sellisel kujul kinni maksma, kui pidevalt võetakse dividende välja ja samal ajal tõuseb hind?

Aitäh! Oluline on teada, et dividendi saaja on seesama Eesti maksumaksja, kelle kaukasse raha tuleb. Sellesama dividendirahaga on meil võimalik katta mitmesuguseid riigieelarve väljaminekuid. Oluline on aga ka teada, et suur osa Eesti Energia kasumist ei tule sugugi mitte elektri müügist, vaid tuleb teistest tegevusaladest, millega Eesti Energia tegeleb. Ma arvan, et ka teie jaoks ei ole üllatus, et Eesti Energia tegeleb õlitootmisega ja veel väga mitme konkreetse asjaga, millest mitmed on märksa kasumlikumad – see sõltub küll konkreetsest ajahetkest – kui elektritootmine.
Teiseks, Eesti Energia ei saa küsida elektri eest pennigi rohkem, kui on turutase. Kui turul on soodsam elekter, siis Eesti Energia piltlikult öeldes seiskab oma plokid ja ei tooda mitte grammigi. Siiani on läinud selles mõttes hästi, et ka lätlased on ostnud Eesti Energia põlevkiviplokkides toodetud elektrit. Me oleme saanud seda lätlastele müüa ja võtta välja dividendid, et teha kulutusi Eesti ühiskonna hüvanguks. Kui meil ei oleks oma Eesti Energiat, siis me peaksime maksma täpselt sama hinda või isegi rohkem, sest üks tootja on turul vähem, ja dividendidest võiksime suu puhtaks pühkida. Nii et igasugune selline jutt, nagu oleks Eesti Energia kuidagi Eesti riigi seisukohast ebavajalik või liigkasuvõtja, ei vasta lihtsalt tõele. Hind kujuneb turul, ja kui selle turuhinnaga on ühel turuosalisel võimalik kasumit teenida ning seda maksumaksjaga jagada, siis see on minu meelest küll pigem positiivne kui hukkamõistu vääriv.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Inimese esmased vajadused, nagu toit, elekter ja toasoe, peaksid olema meile kõigile tagatud. Ma küsin, miks see ei ole tagatud. Miks valitsus hoiab kõrgel käibemaksu ja kütuseaktsiisi ning tõstis sellel aastal oluliselt hindasid, mis kergitavad ka toasooja hinda? Näiteks erimärgistatud vedelkütuse ärakaotamise tõttu kasvab toasooja hind 38% ja lisaks kasvab ka gaasiaktsiis. Miks valitsus ei vähenda aktsiisi- ja käibemaksu? Näiteks Soomes on toiduainete käibemaks oluliselt väiksem kui meil. Miks me ei mõtle oma inimeste peale? Mis on selle põhjus, kas riigi rahakott on nii tühi?

Teil oli nüüd päris mitu küsimust ja päris mitu ebatäpset väidet. Ma püüan need kõik jõudumööda ära õiendada. Esiteks, gaasiaktsiis. Gaasiaktsiisi tõus, mis taas läheb riigieelarvesse selleks, et katta riigi olulisi kulutusi, moodustab gaasiarvest umbes 1%. Samal ajal me teame, et eelmisel aastal gaasi hind Eestis ... Vabandust, juba sel aastal on gaasi hind prognoositud alanema keskmiselt 7%, st gaas läheb tarbijale 7% soodsamaks, võrreldes eelmise aastaga. Samamoodi on elektriga. Elektri hind on odavnenud peamiselt tänu sellele, et me oleme teinud suuri investeeringuid. Neid investeeringuid oleme tegelikult, vähemasti osaliselt, maksnud kinni sellestsamast võrgutasust. Ega võrgutasu ei ole seal arvel mingi juhuslik summa. Võrgutasu arvutatakse spetsiaalse metoodika alusel, Konkurentsiamet on selle kehtestanud. Võrgutasu rehkendatakse selliselt, et võetakse kogu võrk, selle amortisatsioon ja vastavalt sellele kujuneb siis võrgutasu iga konkreetse tarbija kohta. Kolmandaks, te rääkisite kütteõli hinna tõusust. Mulle tundub, et see protsent, mis te olete kirja pannud, on ikka väga ammu kirja pandud. Kui te natukenegi vaatate, mis juhtub praegu nafta turuhinnaga, kui te käite bensiinijaamas ja vaatate, milline on kütusehinna trend, siis te näete ikka pigem tugevat langust kui suurt tõusu.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh! Kui elektriturg avati, siis oli siin saalis tunda päris paanilist hirmu, et nüüd tõusevad elektri hinnad kosmosesse, ja kõiges on süüdi IRL, tuleb midagi ette võtta. Istusime siin ööistungitel jne. Nüüd on väga meeldiv kuulda, et elektri hinnad on madalad, on kuulda rõõmsaid uudiseid, et kevadel lähevad need veel allapoole. Aga mida saab tõesti muuta, on taastuvenergia tasu. See eelnõu on siin tükk-tükk aega ootel olnud. Nüüd on see riigiabi luba Euroopa Komisjonist tulnud ja meie Riigikogusse jõudnud. Jäänud on veel paar töönädalat. Kas sa peaministrina soovitad meil selle paari nädala jooksul eelnõu kindlasti ära menetleda või jääb ta ikka sahtlisse, nii nagu ta on meil tükk aega ootel olnud?

Aitäh! Kes olen mina, et anda teile, targale parlamendile ja oma tööandjale, mingit nõu! Küllap te teate isegi, et siin on igasuguseid eelnõusid olnud, mille kohta on minult arvamust küsitud, ja päris kõige kohta, mida te siin arutate, on mul üsna keeruline seisukohta võtta. Küllap te teate ise, mis see kõige õigem valik on. Ma olen nõus, et selles küsimuses tegi eelmine valitsus, kuhu kuulus ka IRL, õigeid valikuid. Ja mul ei ole kunagi olnud kahju ka tunnustada. Loomulikult oli elektriühenduste ehitamine väga mõistlik otsus. Ma mäletan, et EstLink 1 puhul käis ka tuline vaidlus, kas seda üldse vaja on ja et äkki läheb see raha ei tea kuhu. Praegu me näeme, et esiteks tagab see meile elektrivarustuse julgeoleku, me saame tulevikus eralduda Loode-Venemaa sünkroonalast ja siduda ennast Lääne-Euroopaga. Teiseks on see taganud ka selle, et elektri hind on langenud. Igal juhul kaugelevaatav ja mõistlik otsus. Järgmisena peaksime sama tegema gaasiga. See, et me sõltume praegu 100%-liselt Vene gaasist, ei ole lihtsalt mõistlik. Selleks, et me ei sõltuks, peame ehitama korralikud ühendused põhja poole ja tugevdama ka seda ühendust, mis meil juba on olemas Läti suunal, muutma selle selliseks, et gaasi saaks liigutada mõlemat pidi. Sama asi käib tegelikult näiteks internetiühenduse kohta. Mul oli täna väga meeldiv võimalus avada uus, senistest mitu korda suurema mahutavuse või läbilaskevõimega andmesideühendus. Ka see on julgeoleku küsimus. Ma usun, et kõik need otsused, mida eri valitsused on ühenduste rajamiseks teinud, on olnud õiged otsused ja mina tunnustan kõiki eelmisi valitsusi selle eest.

Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsija on Siim Kiisler, küsimus on siseminister Hanno Pevkurile. Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Auväärt siseminister! Valitsuse tegevusprogrammis on võetud üks väga oluline ülesanne, nimelt töötada 2015. aastaks ehk selleks aastaks välja omavalitsusreformi kava. Paraku ei ole seda kava seni kuskil näha. Ma uurisin valitsuse viimast aruannet tegevusprogrammi täitmise kohta ja seal on öeldud, et see on üks olulisematest hilinenud tegevustest. On öeldud küll ka, et omavalitsusreformi kontseptsioon saadetakse kabinetti detsembris, aga minu teada ei ole sul õnnestunud seda teha. Selgita, palun, mis on valesti läinud ja miks sul ei ole õnnestunud seda olulist ülesannet täita.

Aitäh! Hea meelega arutan sinuga, eks sa ise tead seda teemat ka juba üsna pikka aega. Selle kava analüüs on iseenesest olemas, kokku on saanud väga hea töö. Eelmisel suvel palusime olulises mahus sisendit ka koostöö kogult. Suve lõpus saimegi koostöö kogult mahuka sisendi ja selle pinnalt on Siseministeeriumi tublid inimesed koostöös heade abilistega kirjutanud eri stsenaariumide kohta kokku ligi 90 lehekülge analüüsi. Kui pidada silmas just nimelt lähenevaid valimisi, siis võiks valitsus, kui vähegi võimalik, seda analüüsi vaadata. Minu poolt on valmisolek olemas. Ma olen lugemisega jõudnud lõpujärku, aga enne, kui ma analüüsi valitsuskabinetti saadan, tahan ma ise kõik läbi lugeda. Üheksakümmend lehekülge on päris mahukas materjal, seal on palju tabeleid, palju võrdlusi ja muud infot. Kui valitsus on seda näinud, eks siis vaatame, mis edasi saab. Samas olen ma ka täiesti veendunud, et valimistel võiksid erakonnad küsida mandaati oma mitmesuguste nägemuste elluviimiseks. Selge on see, et teha praegu, enne valimisi otsus, et Eesti läheb haldusreformiga ühte või teist teed pidi, väga mõistlik ei tundu.

Siim Kiisler.

Aitäh! Ma saan aru, et see ülesanne jääb siis praegu täitmata. Sa ütlesid ilusti, et eks sa ise tead. Tõepoolest tean ja olen samas rollis olles neid raskusi kogenud. Aga põhjus, miks oli nii keeruline ja raske haldusreformi ellu viia, oli just Reformierakonna vastutöö ja protsessi pidurdamine. Minu küsimus sulle on, kas sul on sama probleem, et tahaks küll teha omavalitsusreformi, aga Reformierakond pidurdab nii jõuliselt, et seda ei õnnestu ellu viia.

Aitäh! Reformierakond kindlasti ei pidurda omavalitsusreformi. Kui vaadata viimaseid muudatusi või viimaseid sündmusi, siis just Reformierakonna eestvedamisel ühinesid Saaremaal kolm valda ja sealseid ühinemise eestvedajaid saatis ka edu volikogu valimistel. Nii et edu ja jaksu Andres Tinnole Lääne-Saare valla vedamisel! See on minu hinnangul väga hea näide, et kui kohalikel on huvi, tahtmine ja pealehakkamine, siis ollakse omavalitsustes suutelised ka 6–7 kuuga ühinema. Tõsi on see, et Reformierakond on alati toetanud vabatahtlikku ühinemist. Ja vabatahtlik ühinemine on kindlasti väärtus, mida kohapealsed elanikud saavad kanda ning seeläbi ka otsuseid teha. Selles osas ma ei näe küll mingisugust survet või takistusi Reformierakonna poolt, ükskõik kummalt poolt vaadata. Küll olen ma seda meelt, et teha siin enne valimisi seda otsust, kas Eesti valib ühe või teise tee, ei ole mõistlik. Mina toetan jätkuvalt vabatahtlikku ühinemist ja kindlasti see punkt valitsuse tegevuskavas selles mõttes täitmata ei jää, et analüüs on tehtud ning loodetavasti jõuab lähinädalatel ka valitsuse lauale. Selle analüüsi põhiidee oli pakkuda välja stsenaariumid. Nende stsenaariumide pinnalt saavad erakonnad küsida endale mandaadi ja pärast 1. märtsi tuleb siis vaadata, milline stsenaarium võiks töösse minna.

Siim Kiisler, teine lisaküsimus, palun!

Aitäh! Tõepoolest, võib öelda, et koostöö kogu on teinud ära suure töö ja tõsise analüüsi. Aga valitsuse tegevusprogrammis oli ülesanne kontseptsioon välja töötada. Ametnikud võivad oma tööd teha teatud maani, aga ühel hetkel tuleb teha ikkagi poliitilisi valikuid. Selle valdkonna eest vastutav minister peab ju ka söandama teha otsuseid ja öelda, et me läheme edasi nüüd seda teed mööda või teist teed mööda. Seda, et kohe-kohe tulevad järjekordsed valimised, on haldusreformiga seoses vabanduseks toodud viimased 15 aastat. Mingeid valimisi tuleb kogu aeg, varsti tulevad jälle järgmised valimised. Küsin nii: mis on sinu plaan? Kas sul endal on ka mingi plaan, kuidas selle reformiga edasi liikuda, või jääbki su vastuseks ainult see, et vaatame, kuidas keegi arvab? Kas sul oma seisukohta, kuidas edasi liikuda, ei ole?

Aitäh! Sul oli päris pikalt au vedada regionaalvaldkonda. Sa ütled, et ministril peab olema selge seisukoht. Minul on selge seisukoht ja sul oli ka selge seisukoht. Aga selleks, et see selge seisukoht formeeruks ka tegevusteks, on vaja kõikide valitsusliikmete seisukohta. Ma ei mäleta, et sinu ministriks oleku ajal oleks piraki tulnud Siseministeeriumist regionaalministri otsus, et nüüd läheme haldusreformiga edasi niimoodi. Sellist asja ei juhtunud. Seetõttu on minu selge seisukoht, et omavalitsusreformi puhul on parim tee vabatahtliku ühinemise soodustamine, andes ühinenud omavalitsustele ka täiendavaid motivaatoreid, näiteks eurovahendite jagamisel või muul moel. Samuti võiks suurendada ühinemistoetusi. See on minu väga selge nägemus. Aga kui vaadata seda kava, mida inimesed on kirjutanud, siis selles ja ka koostöö kogu ettepanekutes on pakutud välja erinevaid stsenaariume ning märgitud ära ka plussid ja miinused. Kui valida üks tee, siis on ühed miinused ja plussid, kui valida teine tee, on teised plussid ja miinused. Kui lugeda sedasama analüüsi, siis ka sealt tuleb välja, et sellist ühtset, kuldset keskteed ei ole. Ja see tõendab kaudselt taas seda, et omavalitsuste vabatahtlik ühinemine sealsete elanike endi soovide kohaselt on õige. See on kõige õigem tee.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh! Hea minister! Me kõik räägime viimasel ajal eriti palju efektiivsest riigist. Samas on haldusreform 15 aastat tegemata. Alguses hirmutati inimesi sellega, et kui teeme haldusreformi, siis surevad külad välja. Nüüd on aega mööda läinud, haldusreformi pole toimunud, aga paljud külad on ikkagi välja surnud. Alguses oli väga suur vastuseis mõne erakonna poolt, sest nende erakondadega liitunud omavalitsusjuhid ja muud ametnikud kartsid oma palga pärast, kartsid, et jäävad tööst ilma. Riik on kaotanud selle aja jooksul üle 100 miljoni. Sama küsimus: kas nüüd on loota, et järgmise nelja aasta jooksul saab ka Reformierakond lõpuks sellest aru?

Aitäh! Head Isamaa ja Res Publica Liidu liikmed, teil on olnud võimalus kujundada Eesti regionaalpoliitikat üsna pikka aega otse Siseministeeriumist. Nüüd te eeldate, et nagu võluväel hakkab kohe midagi juhtuma. Kahju, et teil seitsme aasta jooksul midagi välja ei tulnud. Me anname endast parima selleks, et omavalitsustel oleks soov ja tahtmine ühineda. Igasugune sunniviisiline liitmine ei ole mingi võluvits, et ütleme, et teeme maakonnapõhised omavalitsused või teeme 10 000 elanikuga omavalitsused. Eesti on selleks liiga erinev, sõbrad! Eesti on liiga erinev ja seetõttu tuleb vaadata, kuidas kohapealne kogukond tunneb, mis nende meelest õige on. Saaremaal, näe, omavalitsused vaatasid, et äkki oleks üks saare omavalitsus väga hea. Ka seal on erinevused sees. Tekkis Lääne-Saare vald, on tekkinud Lääne-Nigula vald ja viimasel ajal on tekkinud veel palju omavalitsusi. Meil oli 255 omavalitsust, 254, kui me alustasime, nüüdseks on järel 217. Me oleme päris kenasti edasi läinud, st omavalitsused ja omavalitsuses elavad inimesed on ise tundnud, et nüüd on ühinemise koht. Jõuga mingi asja ärategemine ei ole väga mõistlik, eriti kui see puudutab ühist tegutsemist. Lisaks on parlamendi menetlusse tulemas eelnõu – kui see juba ei olegi siin, peaks vaatama, kuidas seis on –, mille järgi on võimalik teha ühisasutusi ja soodustada muul moel ühistegutsemist. See, kas omavalitsuse suurus on 500, 5000 või 50 000, ei ole praegusel juhul isegi mitte nii oluline.

Priit Toobal.

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Vahetult enne valitsusse minekut andsid sotsiaaldemokraadid siin parlamendis üle nn demokraatiapaketi. Mõned asjad sealt võeti üle ka valitsuse tegevusprogrammi, mis tähendab, et te vastutate nende tegemise või tegemata jätmise eest koos. Näiteks komisjonide töö avalikustamise eelnõust on saanud tegelikult helisalvestiste hävitamise eelnõu. Kaks asja on täielikult tegemata. Ma pean silmas Riigikogu liikmete ja kohaliku omavalitsuse volikogu ametite ühitamist, st et Riigikogu liige võiks kuuluda kohalikku volikokku. See on kirjas vaid programmis, tegelikult on see tegemata. Tegemata on jäänud ka see, et parlamendivalimistel esimest korda kandideerivad erakonnad oleksid kautsjonivabad. Kui mitu väikeerakonda nüüd esimest korda oma nimekirja sisse andsid, olid nad kautsjoni maksmisega üsna hädas. Miks need asjad tegemata jäid, kas Reformierakonna vastuseisu või sotsiaaldemokraatide nõrga survestamise tõttu?

Aitäh! Ei taha mina valitsusliikmena kuidagi sekkuda parlamendi enesekorraldusõigusesse. Kui te küsite minu isiklikku arvamust, siis minu arvamuse kohaselt võiks Riigikogu liige kuuluda kohaliku omavalitsuse volikokku. Teised teemad on parlamendi enesekorraldusõiguse küsimus. Me ei kujunda ei siin ega ka valitsuses arvamust parlamendi enesekorraldusõiguse küsimustes. Seepärast ma ei hakka siin praegu parlamendile ette ütlema, kuidas nemad peaksid oma tööd korraldama.

Ministrid on siin kui valitsusliikmed. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsija on Kadri Simson ja küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud Taavi Rõivas! Viimasel ajal on väga palju räägitud Euroopat ähvardavast tõsisest terrorismiohust ja ka Eestis on saadud teadlikuks, et see teema ei jäta meidki päris puutumata. Vastupidi, meie julgeolekuga tegelevad organisatsioonid on andnud teada, et Eestist on läinud inimesi näiteks Süüriasse džihadistidega võitlema. Ma eeldan, et sellest probleemistikust on ka valitsuse võtmeministreid informeeritud. Samas, kui need Eestist pärit inimesed lähevad sinna, siis meil puudub ju esmainformatsioon selle kohta, mida nad seal teevad, kas nad rikuvad mõnda Eesti seadust. Minu küsimus ongi, et kui inimesed, kes on käinud kriisikolletes võitlemas, naasevad Eestisse, mida siis Eestis tehakse? Milliste seaduste alusel nende julgeolekuohtu hinnatakse?

Aitäh! See on väga oluline küsimus, aga te panete mind erakordselt ebamugavasse olukorda. Kui ma hakkaksin seda väga detailselt selgitama, siis ma peaksin avama Eesti eriteenistuste töö telgitaguseid, mida tegelikult ju avalikult ei arutata. Aga nii palju ma võin öelda küll, et Eesti eriteenistused on kursis nende üksikute juhtumitega, kui väljapoole Eestit on sõdima mindud. Avalikult on välja öeldud, et Eestis ei kiideta seda heaks ega peeta võimalikuks. On olnud juttu ka sellest, et sellega võib kaasneda kriminaalvastutus jne. Igal juhul on ka minu sõnum, et kui tegemist ei ole Eesti Kaitseväe ametliku missiooniga, mis on hoopis midagi muud, siis ei ole mitte ühelgi Eesti inimesel mõistlik minna omaalgatuslikult kuhugi sõdima, ükskõik, kas enda arvates terroristlike organisatsioonide vastu või, veel hullem, nende poolel. Nende inimeste võimaliku tagasituleku korral – selle üle on praegu veel vara spekuleerida, kas nad plaanivad Eestisse naasta või mitte – pälvivad nad kindlasti Eesti eriteenistuste teravdatud huvi. See on üks mis selge.
Selles osas on teil aga õigus, et rahvusvaheliselt on mitmesuguste terrorismijuhtumitega seostatud just isikuid, kes on käinud sellistes kriisikolletes võitlemas ja kes mõningate andmete järgi on ka n-ö oma koduriiki konkreetsete ülesannetega tagasi saadetud. Eesti puhul siiski sedavõrd suurt inimeste hulka ega sedavõrd kõrget ohtu praegu ette ei nähta.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud Taavi Rõivas, seda on hea teada, et Eesti ohuhinnang on madal. Samas teame, et ohuhinnangutes me sõltume päris palju oma liitlastest. Ja mitte ainult meie, Pariisis terroriakti teinud vennad olid näiteks USA mustas nimekirjas. Seega on otstarbekas teada oma liitlaste hinnanguid siin viibivate inimeste kohta. Ma tahan jõuda sinnamaani, et Eesti olulisim liitlane on oma riiki sissesõidu pannud kinni päris mitmele Eesti kodanikule. Umbes aasta tagasi andis teie eelkäija Andrus Ansip vastuse, et kui sissesõidukeelu seadnud riik informeerib peaministrit neist põhjustest, miks üks või teine Eesti kodanik ei saa USA-sse reisida, siis tal ei ole õigust selle riigi konfidentsiaalset informatsiooni avalikkusele esitada. Kas Eesti riik vahetab oma liitlastega informatsiooni sellistest mustadest nimekirjadest?

Aitäh! Kõiges, mis puudutab konkreetsete isikute viisakeeldusid, on küsimus pigem nende inimeste ja viisakeelu väljastanud riigi suhetes. Ma ei tooks seda sellisele tasemele, et seda peaksid Eestis arutama kas valitsusliikmed või veel vähem parlamendi täiskogu, arutama, kelle viisakeeluga me tegeleme ja kelle viisakeeluga mitte. See on konkreetsete isikute ja viisakeelu väljastanud riikide vaheline küsimus. Mis puudutab mustade nimekirjade vahetamist, siis küllap seda ka tehakse, kui selleks on vajadus.
Teie küsimuse sissejuhatuses oli väide, et Eesti ohuhinnang on madal. Päris nii ma ei öelnud. Kindlasti ei ole terrorismioht meil sedavõrd aktuaalne, nagu see on mitmes lääneriigis, aga päris ignoreerida me seda ohtu ei saa. Loomulikult on ka meil põhjust jälgida seda, mis Eestis ja Eesti ümbruses toimub. Samuti võib öelda, et ei ole realistlik, et keegi algataks Eesti vastu otsese sõjalise rünnaku, aga sellegipoolest ei tähenda see, et me ei peaks olema selliste ohtude suhtes alati valvel. Kolmandaks, sellised ohud nagu mõjutustegevus, soov poliitikat mõjutada, soov energiaga mõjutada – need ohud on täiesti realistlikud. Nendega me peame tegelema vägagi intensiivselt ja ignorantne nende suhtes kindlasti olla ei saa. Niipalju lihtsalt kommentaariks sellele sõnastusele, et ohuhinnang on madal.

Kadri Simson, teine küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud Taavi Rõivas! Senimaani on kõigil Riigikogu liikmetel ja valitsusliikmetel olnud võimalik reisida, näiteks ka meie kõige tugevama liitlase USA pealinna. Nüüd võib teie häälte abil kujuneda olukord, et varsti on siin Riigikogus üks inimene, Eerik-Niiles Kross, kellele on USA viisa üles öeldud. Te olete mitu kuud püüdnud väita, et tegelete kõige muuga ega ole viinud ennast kurssi, miks see inimene on sattunud sellisesse musta nimekirja. Kas te vahepeal, sellest ajast saadik, kui Eerik-Niiles Kross lahkus IRL-ist ja tuli teie erakonda, teie valimisnimekirja, olete leidnud aega, et ennast kurssi viia? Ja kas te võite kinnitada, et tegemist on puhta taustaga inimesega, kes võib Eesti rahvast Riigikogus esindada?

Aitäh! Seda, kes on sobilikud Eesti rahvast Riigikogus esindama, saavad hinnata ikkagi üksnes Eesti valijad. Minu hinnangul on Eesti parlamenti sobimatu ka nii mõnigi isik, kes on avalikult öelnud, et Krimmi annekteerimine on kuidagi lubatav, ja võtnud sõna selle kaitseks. Minu kui kodaniku hinnangul ei sobiks Eesti parlamenti ka need inimesed, kes ühemõtteliselt Kremli-meelset juttu ajavad. Aga eks see on Eesti inimeste otsus, me oleme demokraatlik riik ja igal Eesti inimesel on endal võimalik oma seisukohad kujundada.
Mis puutub konkreetsete isikute viisakeeldudesse, siis mina peaministrina sellega ei tegele. Isegi kui varem on mõne teise erakonna liikmed pidanud vajalikuks konkreetsete isikute puhul neid teemasid kuidagi ka riigi tasandile tuua ja asja kuidagi riiklikult ajada, siis mina seda õigeks ei pea. Konkreetse isiku viisakeeld ei ole tingimata Eesti riigi küsimus, vaid ikkagi eeskätt selle isiku küsimus. Kui ma nüüd ei eksi, siis neid inimesi, kes võivad osutuda järgmisesse parlamenti valituks ja kes näiteks Ameerika Ühendriikidesse reisida ei saa, on mitmeid.

Tiit Tammsaar, palun!

Aitäh, esimees! Lugupeetud peaminister! Mina siiski ka natuke kahtlen selles väga rahulikus julgeolekusituatsioonis, mida te väitsite olevat. Ma loen massimeediast, et meie suur idanaaber ehitab edukalt allveelaevu, Peterburi külje alla tuuakse sellel aastal 150 tanki juurde, Pihkva diviisis pannakse uuesti käima – vahepeal oli relvastus maha võetud – õhkpadjal 10 BTR-i ja 500 meest kandvad Pomornikud jne. Kas need ei ole mingid märgid meie julgeolekusituatsiooni, kuidas öelda, pingestumisest?

Aitäh! Ma juhin tähelepanu, et seda, et oht on madal, ütles Kadri Simson, mitte mina. Vastupidi, mina lükkasin selle väite ümber, kirjeldades, et ohtusid, mis on meie ümber, on mitmesuguseid. Ja isegi kui otsene sõjaline rünnak Eesti vastu ei ole lähiajal tõenäoline, siis see ei tähenda, et me ei peaks ka sellisteks asjadeks väga hästi valmistuma. Ega see ei ole ju juhuslik, et ametisolev valitsus on väga tõsiselt tegelnud nii meie liitlaste kohaloleku saavutamisega kui ka kohaloleku püsivaks muutmisega. See ei ole juhus, et me oleme teinud Eesti kõigi aegade suurima kaitsehanke ja soetanud Eestile jalaväe soomustatud lahingumasinad. See ei ole juhus, et me oleme soetanud ka korraliku tankitõrjerelvastuse, kolmanda põlvkonna Javelinid Ameerika Ühendriikidelt. See ei ole juhus, et me ehitame korralikult välja kaks jalaväebrigaadi ja loomulikult soodustame Kaitseliidu tegevust. Kõik need asjad on olnud eesmärgistatud ja mõeldud ainult selleks, et olla veelgi kindlam, et kellelgi ei tule kunagi mõtet meiega tüli norida. Sõjalise võimekuse suurendamise puhul on muidugi alati peale meie oma tegevuste väga olulisel kohal see, millises kirjas me oleme oma liitlaste juures – kas me täidame kohustusi, mis me oleme oma liitlaste ees võtnud, ja kas liitlased on meie jaoks olemas. Ma usun, et möödunud aastal oleme saanud kõige kõrgemal tasemel kinnitusi, seda nii omavahelistest jutuajamistest president Obama ja NATO peasekretäriga kui ka kuulates nende avalikke sõnavõtte Eesti pinnal ja mujal. Me võime olla kindlad, et NATO panus meie kollektiivkaitsesse on kaljukindel, ja see annab oluliselt kindlustunnet juurde.

Priit Toobal, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister ja Reformierakonna esimees! Minu küsimus on pigem Reformierakonna esimehele kui valitsusjuhile. Keskerakonna valimisnimekirjas oleva 125 inimese hulgas ei ole mitte ühtegi seesugust kandidaati, kellel oleks meie suurima liitlase USA viisa keeld. Teil on üks selline kandidaat, millele eelküsija viitas. Kas te erakonna esimehena olete oma kandidaadist erakonnakaaslase Eerik-Niiles Krossiga vestelnud sel teemal, miks tal on USA-sse sissesõidu keeld? Kas te olete selle vastu huvi tundnud?

Aitäh! Reformierakonna esimehena saan ma öelda, et Reformierakonna nimekirjas ei ole 125 kandideerija hulgas mitte ühtegi Venemaa mõjuagenti.

Nüüd on nii palju aega, et Toomas Tõniste saab küsida Jevgeni Ossinovskilt ühe küsimuse ja minister saab ühele küsimusele vastata. Toomas Tõniste, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Kui praegune valitsus ametisse astus, oli koalitsioonileppes selgelt öeldud, et jätkatakse gümnaasiumide üleminekut osalisele eestikeelsele õppele kehtiva seaduse kohaselt. Nüüd olete haridusministrina alustanud meediakampaaniat, et osaline üleminek eestikeelsele haridusele gümnaasiumiastmes on viga ja see korraldus tuleb tühistada. Eestikeelsele haridusele üleminekust on tehtud taas poliitilise propaganda teema. Valitsusliikmete signaalid haridusinimestele ja Eesti ühiskonnale hävitavad ülikiirelt kõik need pingutused, mis aastate jooksul on tehtud. Kas gümnaasiumides eestikeelsele õppele ülemineku praegusel kujul tühistamise näol on tegemist eelkõige sotsiaaldemokraatide ja haridusministri venekeelsele elanikkonnale suunatud valimispropagandaga või on tegemist valitsuse seisukohaga?

Härra esimees, kaua ma võin vastata?

Täpselt kaks minutit.

Aitäh! Lugupeetud küsija! Kahju, et teid ei olnud esmaspäeval siinsamas saalis, kui ma vastasin põhjalikult, mitu tundi arupärimistele just selles küsimuses. Tookord sai väga põhjalikult lahti räägitud kõik need asjaolud ja see, mis viimase aasta jooksul on tehtud. Tõepoolest, valitsusliidu tegevusprogrammis on kirjas needsamad sõnad, millest te rääkisite. Aga kui sedasama tegevusprogrammi edasi lugeda, siis seal on ka nimetatud hulk analüüse, mida tehakse seoses venekeelsete koolide õpitulemustega, sealhulgas mõistagi ka eesti keele oskuses. Ja õpilaste eesti keele oskusega, nagu me teame, on tõsiseid probleeme. Neid analüüse on aasta jooksul väga põhjalikult ja süsteemselt läbi viidud ning esmaspäeval ma esitlesin nende tulemusi. Kõik see on ka haridusministeeriumi kodulehelt kättesaadav, nii et ma soovitan tõesti nende ettepanekutega tutvuda. Asja sisu on ju väga lihtne. Loomulikult on lihtne loopida mitmesuguseid poliitilisi loosungeid, sisusse süüvimata. Tegelikult on ettepanekud, mida ma olen tutvustanud, suunatud, vastupidi, eesti keele oskuse parandamisele. On suunatud sellele, et suurendada nõudlikkust koolide vastu, saavutamaks eesti keele oskuse paremat taset. Seda nõudlikkust tuleb tõsta, see asi tuleb lõpuks käsile võtta! Tegelikult tuleb ette näha reaalsed meetmed selleks, et tõsta eesti keele õpetamise taset põhikoolis väga sisuliselt ja olulisel määral. Selleks on välja pakutud ka meetmete pakett aastani 2020 kogumaksumusega 11 miljonit eurot, et me saaksime eesti keele põhikooli lõpuks korralikult selgeks. Samal ajal, kui me suurendame nõudlikkust koolide vastu, suurendame koolijuhtide vastutust, viime sisse ka koolijuhtide hindamise, et koolijuhid vastutaksid nende eesmärkide saavutamise eest. Teisest küljest peame suutma nendes koolides, kus praegu tõesti ei ole piisavalt õpetajaid selleks, et eesti keeles kvaliteetselt õpetada, või õppurid ei valda piisaval tasemel eesti keelt, tagada siiski parema hariduse.
Väga palju oleks veel öelda, aga kahjuks esimees ei luba.

Nüüd on aeg läbi.

Soovitan lugeda esmaspäevast stenogrammi, see on kindlasti väga huvitav lugemine.

Aitäh! Infotund on lõppenud. Täname ministreid!