Austatud Riigikogu! Riigikogu juhatus soovib teile edu alanud aastal, millest viis töönädalat on Riigikogu selles koosseisus. Töönädalaid on küll vähe järele jäänud, kuid juhatus on sellegipoolest valmis vastu võtma eelnõusid ja arupärimisi. Üleandmise soov on Urmas Reinsalul. Palun!

Austatud Riigikogu liikmed! Ilusat alanud istungjärku ja tööaastat! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonil on Riigikogu poliitilistele jõududele hea uudis. Me esitame parlamendi menetlusse ühe tähtsa seaduseelnõu, tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu ehk nn madalapalgaliste maksureformi eelnõu. Selle järgi need inimesed, kelle tulu palga või ettevõtlustuluna on alla 500 euro kuus, vabastatakse alates 2016. aasta 1. jaanuarist tulumaksust. Kõigil, kes teenivad alla 846 euro kuus, vähendatakse tulumaksu ja see saavutatakse maksuvaba miinimumi tõstmise kaudu. Me oleme esitanud oma analüüsi selle kohta, milline on seaduseelnõu mõju, ja leiame, et see on positiivne nii inimeste sissetulekute kui ka tööhõive kasvu tõttu. Oleme seisukohal, et ei ole õiglane võtta väikese sissetulekuga inimestelt sadu eurosid tulumaksu ja jagada seda ümber toetuste kaudu. Me anname endale aru, et praegune poliitiline reaalsus ei võimalda selle eelnõu menetlemist viie nädala jooksul nii kaugele, et see saaks seaduseks, kuid tahame anda selge sõnumi, et oleme reformiks valmis. Ka seadus on olemas, koos seletuskirja ja arvestustega. Nüüd sõltub Eesti kodanikest, kas nad soovivad seaduse 1. jaanuarist 2016 jõustada või mitte. Otsustamine on selle aasta 1. märtsil. Aitäh teile!

Jaak Aaviksoo, palun!

Head kolleegid! Mul on probleem. Ma ei saa aru. Kui inimene ei saa aru, siis tuleb aru pärida. Nüüd sellest, millest ma aru ei saa. Loen venekeelset Delfit ja siis loen eestikeelset Delfit, kuid ei saagi aru, missugune on Eesti ametisoleva valitsuse hariduspoliitika riigikeele küsimuses. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi jõudis 2011. aastal lõpule venekeelsete gümnaasiumide üleminek osalisele riigikeelsele õppele. Selle seaduse kohaselt lõpetasid esimesed gümnasistid eelmisel kevadel. Eelmisel kevadel ametisse asudes moodustas haridus- ja teadusminister poliitilise värvinguga komisjoni, et teha kindlaks ülemineku tulemused. Komisjoni liikme, Kiviõli Vene Kooli direktori sõnul on kõik koolid läinud üle eestikeelsele gümnaasiumiõppele. Samas olevat minister käivitanud venekeelses meedias küsitluse osalisele riigikeelsele õppele ülemineku otsuse muutmiseks. Selle küsitluse eesmärgi ja suunitluste kohta esitatud küsimustele vastates sõnas aga kaitseminister Sven Mikser, et on kavas alustada juba põhikoolis ja koolieelsetes lasteasutustes riigikeelsele õppele üleminekut. Samas ei eitanud ta kavatsusi vaadata uuesti üle senised gümnaasiumide kohta käivad otsused. Head kolleegid! Eelnimetatud põhjustel palun haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovskil selgitada, missugune on valitsuse ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poliitika riigikeeleõppe suhtes. Tänan!

Heili Tõnisson, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kuus seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, Riigikogu otsuse "Eesti spordipoliitika põhialused aastani 2030" eelnõu. Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kultuuriminister Urve Tiidus. Teiseks, atmosfääriõhu kaitse seaduse eelnõu. Riigikogus esindab selle seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Mati Raidma. Kolmandaks, maaparandusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Ivari Padar. Neljandaks, nimeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Hanno Pevkur. Viiendaks, Eesti Vabariigi valitsuse ja Šveitsi Liidunõukogu vahelise 11. juunil 2002 allakirjutatud Eesti Vabariigi valitsuse ja Šveitsi Liidunõukogu vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise lepingu muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Maris Lauri. Kuuendaks, korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni lisaprotokolliga ühinemise seaduse eelnõu. Selle seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Andres Anvelt. Seitsmendaks, Eesti Vabariigi valitsuse, Läti Vabariigi valitsuse ja Leedu Vabariigi valitsuse vahelise lepingu Balti Mereväedivisjoni loomise kohta denonsseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Sven Mikser. Aitäh!

Juhatus on vastu võtnud kaheksa eelnõu, ühe arupärimise ja nii nagu ikka, käitume nendega kodu- ja töökorra seaduses sätestatud korra alusel. Palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 89 ... juba 90 Riigikogu liiget, puudub 11. Kõigepealt on meil vaja kinnitada nädala päevakord. Palun, Urmas Reinsalu, küsimus!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Teinekord juhtub nii, et kui on parlamendi hooaja lõpp, tulevad sisse ka asjad, mida ei pruugi olla kõige mõistlikum istungjärgu lõpul menetleda. Minu ettepanek on võtta teisipäevasest päevakorrast välja selle töönädala esimene päevakorrapunkt, eelnõu 820 menetlemine. See seadus puudutab Riigikogu komisjonide lindistuste ametkondlikuks tunnistamist ja tähtaja järel hävitamist, mis ei lähe kuidagi kokku Riigikogu töö avatumaks muutmise retoorikaga. Ma arvan, et ei ole mõistlik parlamenditöö lõpul sellist tüüpi eelnõusid menetleda.

Kristen Michal, palun!

Tervist! Selle ettepanekuga ei saa kuidagi päri olla, sest vastupidi, seda teemat peaks arutama, et hajuksid kõik asjatundmatud hirmud. Aitäh!

Reformierakonna fraktsiooni sõnavõtt oli selge. Austatud Riigikogu! Panen hääletusele nädala päevakorra esitatud kujul. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 62 Riigikogu liiget, vastu 18, erapooletuid 1. Nädala päevakord on kinnitatud.

Alustame kinnitatud päevakorra järgi. Arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Kadri Simson, Marika Tuus-Laul, Heimar Lenk, Valeri Korb, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijev, Tarmo Tamm, Jüri Ratas, Kalev Kallo, Priit Toobal, Urbo Vaarmann, Viktor Vassiljev, Siret Kotka, Mihhail Korb ja Mailis Reps. Arupärijate nimel võtab sõna Kadri Simson. Palun!

Lugupeetud kolleegid! 16 Riigikogu liikme esitatud arupärimine Maris Laurile puudutab maksureformi vajalikkust ja see on sisse antud kaks kuud tagasi. Juba siis rääkisid väga paljud majanduseksperdid, et senine maksusüsteem on viinud Eesti seisakusse ja riik vajab tõsist maksude muutmist. Nüüd oleme jõudnud sinnamaale, et võime öelda, et Põhjamaadest eristab meid eelkõige just meie maksusüsteem. Keskerakond ütles juba 2011. aastal valimistele minnes, et Eesti rahvas on põhjamaine rahvas mitte üksnes maakaardil, vaid ka vaimus. Töökus ja nõudlikkus enese vastu, hea haridus ning rahumeelne asjaajamine liidavad meid Euroopa arenenumate rahvastega. Need omadused on olnud Eesti edusammude aluseks. Aga Eesti ei ole veel täisvereline Põhjamaa riik ega kaugeltki selliseks võrdluseks valmis. Praegu eristab ja lahutab meid Põhjamaadest liiga palju, eelkõige maksukoorem, mis vaevab valusalt keskklassi ja madalapalgalisi. Seda ütles Keskerakond valimistele minnes 2011. aastal. Peale seda on rahvusvahelised rahandusorganisatsioonid mitu korda Eesti valitsusele meelde tuletanud, et meie maksukoorem koormab liiga palju keskmise ja väiksema sissetulekuga inimesi.
Oma arupärimise andsime Maris Laurile just seetõttu, et Maris Lauri on jätnud endast mulje kui asjadesse süüviv inimene. Tema eelkäija kippus sellistes debattides kasutama kõvemat retoorikat, üldse keskendumata sellele, miks ei tõstnud Reformierakonna ja IRL-i valitsus seitsme aasta jooksul mitte sendi võrragi näiteks tulumaksuvaba miinimumi, mis kõige otsesemalt leevendab väikese ja keskmise palgaga inimeste maksukoormat.
Me oleme esitanud värskele rahandusministrile viis küsimust. Tugineme muu hulgas ka näiteks Indrek Neivelti ütlusele, et väiksema palgaga inimeste maksukoormat tuleb vähendada. Mäletatavasti tegi Neivelt novembris viis ettepanekut, nende seas ettevõtte tulumaksu taastamine. Küsime ka seda, miks on valitsus senimaani eiranud näiteks OECD raporteid, milles on rõhutatud, et Eesti peab tegelema madalapalgaliste maksukoormuse leevendamisega. Ka riigikontrolör ütles siin oma aastaaruannet tutvustades järgmist: "Väikese avatud majanduse ja laissez faire' majanduspoliitika taustal muutub ilmselt üha suuremaks oht hakata kasutama paratamatuse ja välisjõududest sõltumise ettekäänet selleks, et õigustada oma ideede nappust, tahtmatust ja mugavust reforme mitte teha, end mitte muuta." Me oleme olukorras, kus neljast parlamendierakonnast kolm tunnistavad, et senised lahendused on viinud Eesti majanduse seisakusse. Üks erakond, kes seda siiani veel ei tunnista, on Reformierakond. Seetõttu ongi mul hea meel anda lava Reformierakonna rahandusministrile, kellel on võimalus tutvustada oma nägemust. Ma ei hakka viit küsimust ette lugema, sest vastajal on mugavam esitada küsimus ja vastus üheskoos. Tänan tähelepanu eest!

Arupärimisele tuleb vastama rahandusminister Maris Lauri. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed, tänan küsimuste eest!
Esimene küsimus: "Viimasel ajal on mitmed ühiskonnategelased väljendanud arvamust, et Eesti on majanduslikult paigalseisus ning on rõhutatud, et vajame põhjalikke maksureforme. Milline on Teie arusaam selles küsimuses? Kas Eesti vajab terviklikku maksureformi või võime julgelt jätkata tänase süsteemiga?" Mina ei näe põhjust, et Eesti peaks tegema põhjaliku maksureformi. Meil ei ole selliseid probleeme, mille lahendamine nõuaks hästi toimiva maksukorralduse pea peale pööramist. Ma ei usu, et praeguses globaalses majanduskeskkonnas oleks vaja tekitada inimeste ja ettevõtete seas veelgi ebakindlust edukalt toimiva maksusüsteemi lõhkumisega. Ulatuslikud muudatused maksustamises, kogu süsteemi muutmine tähendaks seda, et nende paari aasta jooksul, mis kulub reformi ettevalmistamiseks, juurutamiseks ja seaduste vastuvõtmiseks, loobuksid ettevõtted investeeringutest ja inimesed säästmisest. Paljud kaaluksid Eestist lahkumist jne. Sellega me saavutaksime selle, et meie majandus läheb langusesse. Ma ei usu, et meil oleks seda vaja. Aga me saame ja peame pidevalt oma maksusüsteemi kohandama, et täita neid eesmärke, mida Eesti on endale seadnud.
Teine küsimus: "Ühe muudatusettepanekuna käis Indrek Neivelt välja klassikalise ettevõtte tulumaksu taastamise. Kuidas aitaks antud muudatus Teie hinnangul kaasa Eesti majanduse elustamisele? Kas Euroopas on veel riike, kes maksustavad vaid ettevõtete väljavõetavat kasumit?" Eestiga analoogset süsteemi kasutavad näiteks Malta ja OECD riikidest Tšiili. Tšiilil on Ladina-Ameerika riikidest kõige edukam majandus. Ma oletan, et te mõtlete klassikalise tulumaksu all ettevõtete teenitud kasumi maksustamist kohe peale kasumi teenimist. Ma soovitan seda edaspidi just nimelt nii väljendada. Klassikaliseks võib pidada ükskõik mida. Ma ei saa aru, millisest Eesti majanduse elustamisest on juttu. Eesti majanduskasv võiks kahtlemata olla parem, kuid Euroopa kontekstis on siinne seis hea. Me ei saa ettevõtete maksustamise muutmisega panna Soome majandust kasvama või Venemaad normaalselt käituma, rääkimata sellest, et ettevõtete karistamine investeerimistegevuse tõkestamisega on küll väga veider viis majanduse ergutamiseks olukorras, kus meil tegelikult oleks vaja, et rohkem investeeritaks.
Kolmas küsimus: "Me teame, et madalapalgaliste maksukoormust aitaks vähendada tulumaksuvaba miinimumi tõstmine. Kui kiiret tulumaksuvaba miinimumi tõusu näevad ette Teie järgnevate aastate prognoosid?" Minu isikliku prognoosi kohaselt kasvab maksuvaba miinimum 2019. aastaks vähemalt 300 euroni kuus.
Neljas küsimus: "Peaminister Taavi Rõivas on rääkinud Eesti maksusüsteemist kui OECD riikide parimast maksusüsteemist. Milline organisatsioon on meile selle tiitli andnud ja kas tegemist on Euroopa mõistes arvestatava organisatsiooniga?" Peaminister viitas USA mõttekoja Tax Foundationi koostatud maksude konkurentsivõime indeksi edetabelile. Nimetatud indeksi koostamise metoodika on avalik ja läbipaistev ning minu hinnangul täiesti arusaadav ja loogiline. Selle meetodi abil analüüsitakse OECD riikide maksusüsteeme nii, et hinnatakse, kuidas need mõjutavad ettevõtete konkurentsivõimet, investeeringuid ja ettevõtete kasvu. Kui Eesti kohta tuleb selline sõltumatu positiivne uudis, siis on järelikult põhjust rõõmustada.
Viies küsimus: "Euroopa Liidu 28 liikmesriigist 22 kasutavad astmelist tulumaksu. Millised on need maksuteoreetilised põhjused, mis annavad Teile alust väita, et just ühtlase tulumaksu näol on tegemist optimaalse maksusüsteemiga?" Ma väidan, et praegune tulumaksukorraldus sobib Eestile esiteks seetõttu, et maksuvaba miinimum tagab väga väikese sissetulekuga inimestele madalama maksukoormuse, ja teiseks, kui me kasutame vaid ühte maksumäära, saavutame päris palju. Nimetan siinkohal kolme asjaolu. Esiteks, asi on kõigile väga selgesti arusaadav ja hästi arvutatav – 20%, mis sellest aastast kehtib, lubab teha lihtsaid arvutusi. Teiseks, nii ei teki kiusatust manipuleerida ja skeemitada ning teenitud tulu esitatakse ausamalt. Kui mingi tuluosa oleks kõrgema määraga maksustatud, siis tekiks mõnel inimesel paratamatult kiusatus suuremasse tulukategooriasse langevat tuluosa varjata ehk ümbrikupalkade osakaalu suurendada. Kolmandaks, selline süsteem ei pärsi inimeste soovi rohkem teenida ja seega ka suuremat tulu saada, sh kõrgema lisandväärtuse ja väärtuslikuma töö tegemist, seda ei karistata. Kui me küsime, mis on Eesti majanduse eesmärgid ja vajadused, siis just nimelt see ongi meie eesmärk. Tänan!

Küsimused, igal Riigikogu liikmel on üks. Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Kõigepealt, ma ei alahindaks Eesti inimese arvutamisoskust. Olen täiesti kindel, et kui oskad võtta 20%, siis oskad ka teisi protsente, näiteks kui tegemist on astmelise tulumaksuga. Teie erakond on öelnud astmelise tulumaksu kohta, et see esindab tüüpilist sotsialistlikku-kommunistlikku mõtteviisi, mille tagajärg on ühiskond, kus kõigil on enam-vähem vilets elada. Ometigi lähevad inimesed Eestist paraku just nendesse riikidesse, kus on astmeline tulumaks, näiteks Soome, Rootsi, Saksamaa. Kas te julgete öelda, et näiteks needsamad eespool nimetatud riigid – Soome, Rootsi, Saksamaa – on sellised, kus enam-vähem kõigil on vilets elada?

Ma arvan, et Eesti inimesed ei lähe Soome tööle mitte sellepärast, et seal on astmeline tulumaks, vaid sellepärast, et neil on seal tööd saada. Üks põhjus on see, et majanduskriisi ajal oli Eestis väga keeruline tööd leida. Teine põhjus on see, et Soome palgatase on kõrge. Mina ennustan, et kui meie kehtestaksime oma väikeste palkade juures astmelise tulumaksu, siis lahkuks veelgi rohkem inimesi Soome tööle. Läheksid eriti need, kes teenivad ka meie oludes hästi, näiteks IT-sektori töötajad, arstid, tublid kvalifitseeritud töötajad jne. See ei ole hea lahendus.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Euroopalik maksukäsitus ütleb, et riigil on mõistlikum, otstarbekam ja majanduslikult ökonoomsem toetada ühiskonna vaesemaid inimesi. See on ka astmelise tulumaksu mõte. Kui me veidikene fantaseerime, et te oleksite olnud Eesti rahandusminister kümme aastat tagasi, siis milline maksusüsteem meil praegu oleks?

Ma arvan, et siis oleks maksusüsteem olnud enam-vähem samasugune.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud minister! Ka mina lähtun viiendast põhiküsimusest ehk tulumaksust ja küsin kahe konkreetse näite varal. Nii Tšehhi Vabariigis kui ka Slovaki Vabariigis on katsetatud ühtlast tulumaksu, kuid siis sellest eksperimendist loobutud ja pöördutud tagasi astmelise juurde. Kas on uuritud, mis põhjustel Tšehhi ja Slovaki asjatundjad loobusid ühtlasest tulumaksust astmelise kasuks?

Usun, et seda on analüüsitud. Mul ei ole praegu selle kohta andmeid. Kuid ma tahan rõhutada, et iga riik moodustab ja korraldab oma maksusüsteemi nende eesmärkide põhjal, mida see ühiskond on üles seadnud ja mida eelistab enamus. Kõik sõltub sellest, millised mured ja soovid konkreetses ühiskonnas on. Järelikult on Tšehhis ja Slovakkias teistsugused probleemid ja eesmärgid kui meie ühiskonnas. Meile sobib oma variant.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Viimase kümne aasta jooksul on Eestis tulumaksu määra vähendatud 6% võrra. See tähendab, et alampalga saajad on sellest võitnud 13 eurot ja keskmise palga saajad 9 eurot kuus, aga näiteks Riigikogu liikmed 193 eurot ja peaminister juba 292 eurot kuus. Kas see on teie hinnangul õiglane või ikkagi üsna ebaõiglane? Sellist ebavõrdset netopalga kasvu näeme ju ainult väga suure sissetulekuga inimeste puhul.

Esiteks, ma ei pea õiglaseks ja õigeks võrrelda absoluutsuurusi. Teatud võrdlusi tuleb teha ikkagi suhtarvudes, st vaadata, kui palju millestki tuleneb. Teiseks, tunnistan, analüütikuna oleksin ma parema meelega näinud, et maksuvaba miinimumi oleks tõstetud mõnevõrra kiiremini. Aga see tuleb nüüd järgmiste aastate jooksul kiiresti tagasi teha ja ma arvan, et nii me lahendame selle probleemi ära.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Võrdleme siis naabritega. Lätis on üksikisiku tulumaks 23%, ettevõtte tulumaks 15%, seal on ka kinnisvaramaks ja automaks. Ometi oli Läti majanduskasv viimase viie aasta jooksul kaks korda kõrgem kui Eestis. Kuidas te seda kommenteerite?

Läti majanduskasv on kõrgem tänu sellele, et nad on vaesemad. Madalamalt tasemelt on alati lihtsam tõusta. Tuletan meelde, Läti majanduskriis oli tunduvalt sügavam kui Eestis, nad olid palju kaugemal kriisis. See on väga tüüpiline olukord, et sügavamast majanduskriisist välja tulles on tugevam majanduskasv. Mõne aja pärast see aga aeglustub ja samamoodi läheb Lätis.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Sellest aastast on üksikisiku tulumaksu määr 20%. Samas, näiteks veel aastal 2007 algatas Reformierakond Riigikogus eelnõu, millega sooviti langetada tulumaksumäära 18%-ni. Kas peale selle, et 20 on ilus ja ümmargune arv, on teie hinnangul veel mõni objektiivne ja maksuteoreetiline põhjus, miks just 20% tulumaksumäär on Eesti majandusele kõige parem?

Nagu ma ütlesin, iga riik koostab oma maksusüsteemi nende eesmärkide ja vajaduste järgi, mis tal on. Maksustamisel on väga palju eri eesmärke, näiteks piisavate tulude saamine, ümberjaotamine, inimeste käitumise mõjutamine ning veel mõned majanduse stabiliseerumist vajavad sihid. Enne kriisi, 2006.–2007. aastal oli majandusolukord tõenäoliselt teistsugune ja selle ettepaneku tegijad nägid võimalust maksumäära rohkem alandada. Siis aga olukord muutus, majandus muutus, ühiskond muutus. Praegu on kõige parem just nimelt see variant, mis meil on. Jah, alati saab maksusüsteemi parandada ja selleks ongi konkreetsed ettepanekud. Me tõstaksime maksuvaba miinimumi, see on üks oluline aspekt. Teine võimalus on vähendada üldist maksukoormust, alandada sotsiaalmaksu paari protsendi võrra ja selle kompensatsiooniks tõsta teisi makse, eelkõige kahjulikku tarbimist pärssivaid makse.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Need inimesed, kes saavad väikest palka, elavad vaesuses ja ilma toetuseta pole neil tegelikult võimalik toime tulla. Riigil kulub madalapalgaliste toimetuleku tagamise toetuste maksmiseks kolmandiku võrra rohkem raha, kui neile oleks jäänud enne tulumaksu maksmist. Miks valitsus ei poolda tulumaksuvaba miinimumi tõstmist 500 euroni? Sellisel juhul jääks tegemata palju kulutusi raha tagasijagamiseks samadele inimestele, kelle käest maksud on kokku korjatud.

Tänan küsimast! Paraku ma ei saa praeguses olukorras sõna võtta terve valitsuse nimel, aga Reformierakonna eesmärk on tõsta maksuvaba miinimum 300 euroni. Mispärast ei tohi maksuvaba miinimumi tõsta väga kiiresti ja väga palju? Sellel on väga lihtne põhjus. Kahjuks on alati selliseid ettevõtjaid, kes niisuguses olukorras – selle asemel, et palka tõsta – ütlevad töötajatele, et te juba saite oma tulu ja töötasu enam ei tõuse. See tähendab ka seda, et ettevõtted saavad endiselt opereerida odavtootmisega, st nad ei panusta sellesse, et nende töötajad rohkem õpiksid, ega investeeri uude tehnoloogiasse. Nii jääb majanduses veel kauemaks vinduma odavtootmine. Meil ei ole seda vaja. Meil on vaja, et meie majandus hakkaks kiiremini kasvama, et me liiguksime suuremat lisandväärtust pakkuva tootmise poole. Sellepärast ei tohi maksuvaba miinimumi väga järsult ja kiiresti tõsta, vaid tuleb seda teha sobivas tempos, et ettevõtjatele jätkuks surve ka ise palku tõsta, et jätkuks surve investeerida, et jätkuks surve tootmist arendada. Samas, kui me tõstame maksuvaba miinimumi piisava tempoga, siis aitame kõige madalama sissetulekuga inimesi, kes on tõenäoliselt suhteliselt nõrgad või ei julge mingitel põhjustel oma sissetulekute eest seista. Nii anname inimestele aega omandada oskusi, et nad saaksid ise minna parema palgaga töö peale. Meie eesmärk ei peaks olema madalate palkade hoidmine, vaid see, et inimesed saaksid oma oskustele ja võimetele vastava töö ning nad teeniksid paremini, mitte ei jääks aastateks saama väikest tasu sellepärast, et me anname madalapalgalistele suuremat soodustust, kuid karistame kõrgema tulu teenijaid. See on väga vale tee.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma ei saa küll aru, miks me peaksime olema rahul sellega, et me oleme ühes grupis Rumeenia, Albaania, Hongkongi ja Bulgaariaga ning rakendame n-ö ühetaolist tulumaksu ega rakenda astmelist, nagu arenenud riikides on. Kuid ma küsin panganduse kohta. Pangandussektori kasumid on ju ülisuured, pangad saavad umbes miljon eurot kasumit iga päeva eest. Peamine osa sellest viiakse aga Eestist maksuvabalt välja ja toetatakse hoopis Rootsi riigi eelarvet. Mis te arvate, kui suur oleks see summa – kui arvestada kogu seda aega, alates 2000. aastast, kui see seadus rakendus –, mille Eesti riik oleks võitnud? Miks me ei hoia Eestimaa rikkust iseendale ja oma inimestele?

Tänan! Nagu ma olen siin juba öelnud, iga riik teeb oma maksusüsteemi selle põhjal, millised on konkreetse riigi eesmärgid, vajadused, olud jne. Ühte või teise gruppi jagamine on subjektiivne, see ei näita mitte midagi. Me võime kõikvõimalikest jaotustest leida väga erinevaid riike. Teiseks, tahaksin osutada tähelepanu sellele, et Põhjamaad on viimaste aastate jooksul liikunud järjest rohkem selle poole, et maksuastmeid vähendada ja n-ö astmete diapasooni kokku tõmmata. See tähendab, et tegelikkuses liiguvad jõukad riigid meie süsteemiga sarnasema poole. Mis puudutab pankasid või kasumite väljaviimist, siis tuleb kahjuks tõdeda, et austatud riigikogulane on meie maksusüsteemist valesti aru saanud. Kui Eesti pangad teenivad kasumit ja otsustavad selle omanikele välja jagada – jah, tõsiasi on see, et enamik omanikke on meil välismaal, rootslased –, siis nad maksavad selle eest tulumaksu, praeguse seisuga selle aasta eest 20% ja eelmise aasta eest 21%. Ma soovitan teil pankade käest järele küsida, siis näete, et nad on täpselt nii teinud.

Siret Kotka, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Peaminister Rõivas teatas eelmise aasta 10. septembril, et astmeline tulumaks pärsib majanduskasvu. Arvestades, et teie olite just sel ajal peaministri nõunik, valgustage palun ka meid, millistel majanduslikel analüüsidel selline väide põhines.

Tänan küsimast! See on väga lihtne loogikaharjutus, mis toetub muuseas majanduse põhiteooriatele. Ma soovitan lugeda majandusteooria õpikuid selle kohta. Mida kõrgemad on maksud, seda rohkem on majanduskasv pärsitud. See on väga lihtne loogika, millest kirjutavad kõik majandusteooria õpikud, ka need, mis on mõeldud kõige algelisema tasemega õpilastele.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Te ütlesite oma esinemises, lugupeetud minister, et eestlased sõidavad Soome tööle sealsete paremate palkade pärast. Samal ajal ütlesite, et astmeline tulumaks langetaks veelgi Eesti viletsaid palku. Kui need kaks väidet kokku panna, siis äkki te analüüsiksite lühidalt, miks on Eestis nii väikesed palgad?

Tänan küsimast! Põhjus, miks Eestis on madalad palgad, on meie minevikus. Me alustasime sealt, kus me olime 1990. aastal. Me alustasime odavtootmisest, meie ettevõtted ei suutnud ennast tõestada, me ei suutnud toota kalleid kaupu. Selles suhtes oleme me väga kiiresti liikunud kõrgemale väärtusahelale. Tegelikult on Eesti teinud kõikidest nendest riikidest, kes tollal vabanesid n-ö sotsialismileeri kütkest, kõige kiirema kasvu. Nii et selles oleme olnud kõige edukamad. Kahjuks ei ole see meil veel võimaldanud jõuda sellele tasemele, kus on Soome, Rootsi või teised rikkad riigid, sest paratamatult see võtab aega. See aga tähendab, et ettevõtted peavad rohkem investeerima ja inimesed peavad omandama uusi oskusi. Meie ettevõtjad peavad õppima rohkem oma tooteid müüma teistel turgudel. Me ei saa lihtsalt palkade tõstmisega tekitada sellist olukorda, et järsku olemegi rikkad. Sellele järgneks see, et siis oleksime hoopis väga vaesed. Kui me lükkaksime palgad üles, siis peaksime kõrgele tõstma ka oma toodete hinnad. Aga me oleme võimelised ainult üksikuid kaupu tootma sellise hinnaga, millega saame müüa maailmaturul. Me ei suuda toota massiliselt kaupu, mida me saaksime maailmaturul müüa samade hindadega nagu soomlased või rootslased. See ongi väga lihtne põhjus. Me teeme odavamat kaupa ja odavamaid tooteid, mis tähendab, et me maksame ka madalamaid palkasid. Peame õppima tootma väärtuslikumat kaupa. Maksusüsteemiga ei saa kardinaalselt muuta tootmisprotsesse. Maksud on küll üks toetusmeede, kuid ei ole peamine teema. Põhiküsimus on hoopis hariduses, investeeringutes ja muudes asjaoludes, ka selles, kuidas ettevõtted oskavad oma müügitegevust korraldada.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Lugupeetud proua minister! Esiteks, rääkides ettevõtete kasumi maksustamisest, või õieti mittemaksustamisest, tõite te meile näiteks kaks sellist huvitavat riiki nagu Tšiili ja Malta. Kas te tahtsite sellega näidata oma laia silmaringi või tõepoolest ei ole lähemalt eeskujusid võtta? Teiseks, kui Tšiili on nii edukas, nagu te ütlesite, kas siis Eesti peaks Euroopa Liidust välja astuma ja liituma Ladina-Ameerikaga, kus kõige edukamate riikide maksusüsteem on meie omaga sarnane?

Tänan küsimast! Ma tulen veel kord selle teema juurde tagasi, et iga riik valib endale sobiva maksusüsteemi. Me ei pea kedagi kopeerima. Loomulikult, võime teiste riikide pealt vaadata ja kogemustest õppida, aga me ei pea neid üle võtma. See, et meie läheduses ei kasutata täpselt samasugust moodust nagu meil, ei tähenda, et meiega oleks midagi valesti. Mulle esitati küsimus, kas kuskil on sarnaseid süsteeme. Ma valisin näiteks kaks maad, mis on kõige rohkem meiega sarnased, üks neist Euroopa riik ja teine tuntud OECD riik.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Ühele küsimusele vastates te ütlesite, et te ei toeta maksureformi, mida toetavad kõik ülejäänud Riigikogu erakonnad, sellepärast, et maksureformile üle minnes ähvardab Eestit majanduslangus ja see oleks halb. Ma vaatasin, mis on toimunud mujal Euroopas viimastel aastatel. Aastal 2013 kehtestasid nii Tšehhi Vabariik kui ka Slovaki Vabariik astmelise tulumaksu. OECD andmebaasist on võimalik näha, mis sai nende majandusest peale seda. Teate, nende majandusega ei juhtunud mitte midagi. Näiteks oma SKT tõusu poolest on nad täpselt samas tempos nagu Eesti. Mis siis Eestiga juhtuks? Kui astmeline tulumaks ei ole toonud tšehhidele ja slovakkidele majanduslangust ega katastroofi, miks siis Eesti sellega kuidagi toime ei saaks? Soome saab, Rootsi saab, Saksamaa saab, isegi tšehhid ja slovakid saavad, aga meie ei saa. Palun laiendage seda mõttekäiku!

Tänan küsimast! Kõigepealt tahan märkida, et sõna "maksureform" kasutatakse väga suvaliselt. Minu jaoks tähendab maksureform seda, et asjad keeratakse pea peale, kõike muudetakse väga põhjalikult. Ma saan aru, et Keskerakonna eesmärk ongi täpselt nii teha. Aga seda tõesti ei ole vaja. Kui te räägiksite ettevõtjatega, siis uskuge – olles aastaid pangas töötanud ja väga paljude ettevõtjatega suhelnud, tean –, enamiku jaoks neist on see äärmiselt hirmutav, kui hakatakse nende kasumeid maksustama, tekitatakse mingisugused astmed, aetakse veel midagi käibemaksuga segamini jne. See on hirmutav, sest siis osa ettevõtteid peataks oma investeerimistegevuse, nagu ma alguses oma vastuses kirjeldasin, ning mõned tõenäoliselt lahkuksid siit ja otsiksid teisi võimalusi. Kahjuks on see nii. Mis puudutab Tšehhit ja Slovakkiat, siis te ise ütlesite, et mitte midagi ei muutunud. Milleks siis teha reformi, kui sellega mitte midagi ei muutu? Ma ei saa sellest aru. Mina leian, et kui süsteem toimib korralikult ja normaalselt, siis ei ole vaja muudatusi teha. Kui on näha, et miski ei toimi kõige paremini, siis tuleb teha muudatusi. Maksusüsteemides on suurte, ulatuslike muudatuste tegemine äärmiselt riskantne. Kui te räägite tõsiste maksuekspertidega, siis nad ütlevad, et alati tuleb maksumuudatusi teha ettevaatlikult ja kaugele vaadates ning analüüsida, mis on muudatuse protsessi mõju majandusele, kas sellega midagi ei hävitata. Sellepärast tehaksegi suuremaid maksumuudatusi tõesti sundolukordades, kus majandus on väga keerulises seisus – siis, kui on väga tõsised probleemid. Põhimõttelisi muudatusi tehakse ikka siis, kui asjad on justkui viltu. Kui asjad on korras, siis ei tasu neid teha. Aga nagu ma ütlesin, maksusüsteemi saab pidevalt parandada.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Proua minister! Kui meie maksusüsteem on nii hea ja hästi toimiv, siis miks juhtuvad sellised asjad nagu see, et näiteks suvel pani Fazeri tehas oma tööstuse kinni ja viis selle teise riiki? Miks vähendab näiteks Statoil praegu oma aktsiakapitali üle 200 miljoni ja viib raha Eestist välja? Kui meil on nii hea maksusüsteem, siis peaks olema vastupidi – kõik peaksid just meile raha tooma.

Tänan küsimast! Nagu ma juba enne ütlesin, maksusüsteem ei ole ettevõtete arengus alati võtmetegur. Kuigi see on väga oluline, on ka väga palju teisi tegureid, mis ettevõtete käitumist mõjutavad. Kui küsimus on näiteks Fazeri või mõne teise ettevõtte kohta, siis ütlen, et nemad lahkusid Eestist sellepärast, et meie tööjõud ehk meie palgatase oli tõusnud sellele tasemele, kus nad leidsid, et ei saa piisavalt kasumit. Nad otsustasid viia oma ettevõtte Lätti, kus tootmine on odavam. Mina küsin, mis meile meeldib. Kas meile meeldivad madalad palgad nagu Lätis, mis on kolmandiku võrra väiksemad kui meil – maapiirkondades veel kõvasti väiksemad –, või meeldivad meile suurema sissetulekuga töökohad ja see, et inimesed saavad endale paremat sissetulekut lubada? Mis puudutab mõne ettevõtte lahkumist Eestist või loobumist siin kasvamisest, siis kahjuks jah, tõsiasi on see, et Eesti turg on väike. Ju nad siis lihtsalt ei näe enam kasvuvõimalusi. Miks, seda tuleb küsida nendelt. Võib-olla nad tajuvad konkurentsi liiga tugevana. Väga tore on opereerida turul või majanduskeskkonnas, kus konkurente ei ole või nad on nõrgad. Rõhutan, et ma ei viita praegu konkreetselt Statoilile, vaid räägin lihtsalt põhjustest, miks mõned välisettevõtted siit lahkuvad. Turg on nende jaoks liiga väike. Nad tahaksid siit rohkem tulu teenida, kasumit teenida, aga ei saa. Kõige muu hulgas hirmutab neid ka idee kõrgemast maksustamisest.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Ütlesite meile vastates, et meil ei ole probleeme ja Eesti majandus kasvab, aga paljud suured projektid jäävad tegemata, sest riigieelarves ei olevat raha. Ma nimetan, et näiteks lapsetoetust tõsteti kümne aasta jooksul esimest korda. Kas te ei leia, et kui me läheme edasi senise maksusüsteemiga, siis ei saa paljusid asju lubada ega ellu viia?

Tänan küsimast! Valikuid, mida riik teeb või ei tee, teeb ühiskond, sh seda, kui palju või kui ulatuslikult peaks midagi ümber jaotama. Muidugi me võiksime korjata kokku 50% kõigi inimeste tuludest ja jagada selle kuidagi teistmoodi. Võib-olla saaksime väga ühtlase jaotuse, umbes sellise nagu nõukogude aja süsteemis, kus olid võrdsed ja eriti võrdsed. Ma arvan, et see ei ole hea idee. Ebavõrdsust leidub kõikides ühiskondades. Mida me reaalselt saame teha? Eesmärk peaks olema see, et neid, kes on tõesti nõrgemad, kes objektiivsetel põhjustel ei suuda ise hakkama saada, tuleb aidata. Aitamiseks on mitmesuguseid meetmeid. Mõnikord tuleb eraldada raha, mõnikord tuleb luua võimalused, et inimesed saaksid paremat haridust ja paremaid oskusi ning leiaksid töö. See, et mõne inimese sissetulekud on tagasihoidlikud, ei tähenda ilmtingimata, et talle tuleb raha jagada. Ma ei leia, et see oleks õige tee. Igale asjale tuleb läheneda arukalt ja mõistlikult, lähtudes sellest, mida soovitakse saavutada.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma arvan, et me saame ühtemoodi aru sellest, et maksureform sisuliselt tähendabki maksusüsteemi väga põhjalikke muutusi. Samas te ütlesite, et maksumuudatusi tehakse nii palju kui vaja. Nüüd muutub üksikisiku tulumaksu määr 1% võrra ja riigieelarves jääb saamata arvestuslikult 80 miljonit. Samal ajal jääb üksikisikutele sissetuleku järgi kas rohkem või vähem raha, mis viiakse ju ka sisetarbimise suurendamiseks kuhugi lähimasse poodi või teenusekeskusesse. Kas teie arvates on selline maksumuudatus praegu vajalik? Millised on ühiskonna ootused? Ühiskond ootab ju lapsetoetuse tõusu ja head haridust. Kas on siis vaja seda tulumaksumuudatust teha?

Tänan! Minu hinnangul tuleks igasuguste maksumuudatuste puhul jälgida, mida need endaga kaasa toovad. Maksud ei mõjuta mitte üksnes tulusid riigieelarves, inimestel või kuskil seal. Maksud mõjutavad ka käitumist – seda, kuidas inimesed kas säästavad või tarbivad kaupu ja teenuseid, kas investeeritakse või mitte ning ka seda, kas soovitakse rohkem teadmisi ja oskusi omandada. Kui me tõstame paremini teenivate inimeste maksumäära, siis me justkui ütleme sellega kõikidele, et ärge teenige rohkem, sest selle eest teid karistatakse. Eriti jõuab see signaal nendeni, kes töötavad valdkondades, mille üle me oleme Eestis väga uhked, näiteks IKT, meie tublid arstid, meie väga tublid õpetajad, meie väga professionaalsed töölised. Ma rõhutan, et kvalifitseeritud töölised saavad keskmisest tunduvalt kõrgemat palka, ka neid ei tohiks karistada. See on meie väärtus. Need inimesed võiksid vabalt minna Soome tööle, aga õnneks nad ei ole läinud. Me ei tohi neid karistada. Me ei tohi tekitada olukorda, kus inimestel n-ö edasipüüdmise võime kaob. Samas, me võime vähendada maksukoormust vähem teenivatele inimestele, kes ei ole veel võimelised paremat palka saama – ükskõik mis põhjustel, kas või seetõttu, et ettevõtjad ei ole veel sobivaid töökohti loonud, võib-olla ka sellepärast, et nende professionaalsed oskused ei võimalda seda. Selle jaoks ongi maksuvabastuse suurendamine. Järgmine võimalus neid inimesi toetada peaks olema vajaduspõhine, täpselt suunatud. Kuid ma arvan, et kõige parem oleks see, kui me looksime tingimused, et inimesed saaksid õppida juurde teisi, paremaid oskusi, mis võimaldaksid neil leida tööturul rohkem tasustatud, väärtuslikumad töökohad, nii et nad saavad ennast ja oma peret paremini toita ning ka ennast paremini tunda. Sellel on veel üks lisandväärtus – nii me loome olukorra, kus inimene tunneb, et ta areneb, läheb edasi, saab paremaks. Me anname inimesele märku, et ta on võimeline tegema midagi uut, midagi sellist, mida ta seni ei ole võib-olla julgenud teha. Mina usun väga haridusse, teadmiste ja oskuste omandamisse. Ma arvan, et me peaksime hoopistükkis panustama eelkõige elukestvasse õppesse, mitte kinni hoidma mõttest, et jumala eest, järsku mõni madalapalgaline töökoht kaob ära. Mina ütlen, et olekski tore, kui väikesepalgalised töökohad kaoksid ära ja asenduksid tasapisi suurepalgalistega.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Kadri Simson, palun!

Alustuseks ma tänan ühte prouat, kes mulle arupärimise ajal Pärnust helistas. Ta jälgis siinset arutelu ja palus mul küsida ühe küsimuse. Kahjuks ma ei saanud seda küsida, sest igal Riigikogu liikmel on sellises arutelus vaid üks küsimus. Aga ma küsin selle ära järgmisel võimalusel.
Rahandusminister hirmutas meid sellega, et maksureform viib Eesti majanduslangusesse ja ettevõtjad on hirmul põhjalike maksumuudatuste ees. Vastupidi! Me oleme kohtunud väga paljude ettevõtjatega, kes ütlevad, et praegune maksupoliitika premeerib neid ettevõtteid, kes näiteks asendavad töötaja automaadiga ja telleri pangamasinaga ning saavad seetõttu suurema kasumi ja oskavad selle maksuvabalt Eestist välja viia. Ettevõtjad on maksumuudatuste tõttu hirmunud küll. Aga nad on juba saanud sellise kogemuse – siis, kui paarinädalase etteteatamisega tõsteti käibemaksu, või siis, kui tootmise investeerimisplaan oli olemas, seejärel aga otsustati, et riik saab suuremat tulu, kui elektrile ja küttele lisatakse maks, või siis, kui kaevandusettevõtjate keskkonnatasusid otsustati ootamatult tõsta. Loomulikult kardavad ettevõtjad selliseid maksumuudatusi. Aga just niisuguseid muudatusi on ettevõtjatele kaela pannud Reformierakond, rääkimata 1000-euroste arvete deklareerimisega kaasnevast bürokraatiast. Selline tegevus on hirmutav. Aga klassikaline ettevõtte tulumaks, mis on igal pool Euroopa Liidus, on ilmselgelt läbiproovitud ja selge maksustamisviis, mis annab võimaluse soodustada eelkõige neid Eesti tööandjaid, kes annavad inimestele tööd ega vii ainult kasumit siit välja.
Lugupeetud proua minister ütles, et Eesti turg on väike ja seetõttu viivad paljud suured tööandjad oma tegevuse siit ära. Aga teate, see turg saab kasvada ainult siis, kui me hoolitseme oma inimeste ja selle eest, et inimestel, kes töötavad täiskoormusega, jätkuks raha millekski enamaks. Praegu maksavad väga paljud oma palgast ära kodukulud ja neil jätkub veel toiduks, aga millekski muuks ehk turu suurendamiseks enam sissetulekut ei ole.
Olen nõus, et Keskerakond soovib makse märkimisväärselt muuta. Mõneti ongi juhus, et näiteks üksikisiku tulumaks on meil siiani selline kui veel mõnes Ida-Euroopa riigis. Mart Laari valitsus asus 1993. aastal sisuliselt leiutama jalgratast, kuna ühtlase tulumaksu loomisel sai tugineda vaid mõnele teoreetikule, nagu Milton Friedman. See ei olnud sugugi kalkuleeritud otsus, see oli pigem eksperiment, sest ka Laar ise on tunnistanud, et Friedmani raamat "Valikuvabadus" oli enam-vähem ainuke majandusteos, mille ta enne peaministriks saamist oli läbi lugenud. Ka Rootsi majandusteadlased, näiteks Fredrik Erixon on märkinud, et Eesti radikaalsete reformide taga ei olnud teoreetilist analüüsi ja arutelu, vaid need viidi ellu, kuna usuti, et selline eksperiment võib tuua edu. Võimalik, et sellist katset ei oleks meiega teinud teised erakonnad – need, kes nii palju mängurõõmu ei tundnud ja oleks inimestest rohkem hoolinud. Ühtlase tulumaksumäära kehtestamine oli nii raske ülesanne, et näiteks Inglismaal muidu radikaalseid reforme ellu viinud Margaret Thatcheril ei õnnestunud seda isegi mitte arutusele panna, sest sellist tulumaksusüsteemi nagu meil peeti seal lihtsalt sotsiaalselt ebaõiglaseks ja lääne heaoluühiskonda sobimatuks. Ometi on meie üksikisiku tulumaksuseadust ainuüksi sellel sajandil muudetud 89 korda, seda muudetakse kogu aeg ja ka maksumäär on pidevas muutumises.
Kui Reformierakonna ainukene pakkumine on see, et tulumaksumäära tuleb alandada, siis see uitmõte on küll Eestit kandnud juba viimased 12 aastat, aga võitu toonud väga ebavõrdselt. See on üksnes suurendanud palgaerinevusi. Miinimumpalka teeniv inimene võidab sellest palju vähem kui keskmist palka teeniv. Minister rääkis ka õpetajatest. Õpetaja võidab protsendi alandamisest viis korda vähem kui peaminister, kuigi tavalise õpetaja palk ei ole viis korda väiksem. Kindlasti ei kaotaks pedagoogid astmelisest tulumaksust, sest ühegi õpetaja palk ei ületa 2000 eurot.
Kahjuks on minu aeg läbi. Aga maksureformi vajab Eesti kindlasti. Tänan tähelepanu eest!

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tulin korraks teie ette lihtsalt selleks, et väljendada oma segadust. Ma olen täiesti segaduses nende vastuste pärast, mida minister meile ennist andis. Segadus tekkis sellepärast, et on nii palju vastuolusid ja ma ei saagi aru, kuhu meie maksusüsteem üldse liigub. Ma toon kõige lihtsama näite. Minister räägib, et maksusüsteemi ei tohi mitte mingil juhul muuta, see peab olema stabiilne, aga samal ajal me alandame kergekäeliselt tulumaksu 1% võrra. Veel on värskelt meeles aeg, mil käibemaksu tõsteti kahe nädala jooksul 2% võrra. Meie maksumuudatused käivad sisuliselt üleöö. Ühel hommikul ärkame ja saame teada, et jälle on vähenenud mingi maks, mis on poliitiliselt kasulik, või suurenenud mõni maks, millega on vaja kiiresti raha teenida. Ma ei mäleta, et ühiskonnas oleks ühtegi maksumuudatust arutatud üle kahe-kolme nädala, kas või kuu aega. Kui ma hakkaksin selliseid näiteid tooma ja neist nimekirja moodustama, siis läheks see väga pikaks. Samal ajal aga räägime sellest, et meie süsteem peab olema stabiilne.
Teine küsimus. Meie püha lehm on meie ettevõtete tulumaks. See on midagi müstilist, see on meie Eesti edu ime. Millise Eesti edu? Eesti edu on alla 1% majanduskasvu aastas. Mul on meeles aeg, kui meie majandus kasvas 8–9% aastas. See oli majanduskasv, mille üle me võime uhked olla. Nüüd oleme oma majanduskasvuga umbes nulli piiri peal ja räägime, et see on suur edu. Me küsisime ministri käest, kas on mõistlik makse alandada, ja panime ette, et ehk tuleks kehtestada astmeline tulumaks. Minister ütleb, et ei, mitte mingil juhul, makse ei tohi tõsta, makse tuleb langetada. Kui me küsime, miks siis ettevõtjad minema lähevad, siis vastab minister, et vaadake, naabritel on madalad maksud, kas me tahame ka nii madalaid makse. Mina ei saa aru, missugused peavad siis maksud olema. Kui ettevõtja läheb siit minema, siis see tähendab, et meie maksusüsteem ei toimi. Ettevõtja ei vaata, kas üks maks on väiksem või teine suurem. Tema vaatab seda rida, kui palju ta peab kümnendal kuupäeval ühte maksu ja kahekümnendal teist maksu üle kandma. Ta liidab need kokku ja näeb summat. Loomulikult, kui Lätis on see arv väiksem, siis ta viib oma ettevõtte Lätti. Mul on veel üks küsimus. Mis on see imemaks, ettevõtte tulumaks 0%, mille pärast kõik ettevõtjad peavad siia tulema? Mina ei ole siiamaani leidnud ühtegi ettevõtjat, kes tuleks siia ja hakkas siin raha teenima sellepärast, et meil on nii väike ettevõtluse tulumaks.
Kolmas asi, millest ma tahtsin veel rääkida, on loomulikult viimane maksumuudatus. 75 miljonit vastu taevast! 75 miljoni eest võiks ehitada kui palju, võiks luua kui palju. Ainult selleks, et poliitiliselt võita, teeb Reformierakond muudatuse. Ja jälle tuleb minister meie ette. Millest ta meile räägib? Sellest, et tuleb tõsta tulumaksuvaba miinimumi. See tähendab, et me peame hoolima kõige väiksema palgaga inimestest. Minister ütleb, et me peame hoolitsema kõige madalama palgaga inimeste eest, aga ise alandame tulumaksu, nii et see, kes teenib 600 eurot, võidab 3 eurot, ja see, kes teenib 3000 eurot, võidab 30 eurot. Kus on siis õiglus? See kõik ajab kuidagi segadusse. Ma ei saa aru, kas me liigume selle süsteemi poole, kus hoolitsetakse vaesemate inimeste eest, või läheme sinnapoole, kus võidavad kõige rikkamad. Paistab, et sõnad on ühed, aga teod on täitsa teistsugused. Selline on meie valitsuse poliitika. Tänan tähelepanu eest!

Tarmo Tamm, palun!

Juhataja! Head kolleegid! Õnn on see, et neljast parlamendierakonnast vähemalt kolm mõistavad, et Eesti maksusüsteem on ajale jalgu jäänud ja seda on vaja muuta. Eks järgnevad parlamendivalimised näitavad, kas ka valija muutusi toetab.
Ma tulen tagasi oma hea naabri Läti juurde ja loen veel kord üles, millised maksud seal on: üksikisiku tulumaks 23%, ettevõtte tulumaks 15%, kinnisvaramaks, automaks. Viimase viie aasta jooksul on lätlaste majanduskasv olnud kaks korda kõrgem kui Eestis. Ei ole mõtet rääkida, et nemad on vaesemad ja sellepärast kasvavad. Euroopa Komisjoni hinnangul kasvavad nad ka järgmistel aastatel meist kiiremini. Nii et maksusüsteem ei ole majanduskasvu põhjus. Üks asi on maksusüsteem ja teine asi on ostujõud. Proua ministril tuleks tunnistada, et leedulased on oma ostujõult juba meist mööda läinud ja lätlased on meile lähenemas. Palgatase iseenesest ei näita seda, kui palju sa võid poest kaupa osta.
Nüüd ma tulen selle juurde, mis on tegelikult kõige hämmastavam ja kummastavam. Kelle huve teenib tegelikult üksikisiku tulumaksu vähendamine? Ettevõtjate esindaja, tööandjate keskliidu juht Tamsar on ju otse välja öelnud, et nende huvides see ei ole. Ma küsin, kelle huvides see siis on. Keskmise palga saajat see ei aita. Kas Eesti riigi valitsus esindab nüüd ainult rikkaid inimesi? Kokku võttes käib jutt 75 miljonist eurost, millega võiks teha väga palju vajalikku, mis Eestis on praeguseks tegemata, olgu kas või riigi turvalisus ja piiri lõplik väljaehitatus. Ega seda raha tegelikult ei ole, millega piiri ehitada ja tagada, et seal oleksid ka oma töös motiveeritud piirivalvurid. Ka politseinike koondamine ei suurenda meie turvalisust. Sotsiaaltoetusi võiks tunduvalt kasvatada. Tegelikult tuleks kinni maksta ka koolitoit, mis praegu on näiline – on ju öeldud, et "tasuta koolilõuna" on lihtsalt ilustav väljend. Kas me peaksime vähem tulumaksu maksma, et kõigest sellest loobuda? Kohalike omavalitsuste eelarve tuleks taastada samal tasemel, mis oli enne masu. Või põllumeeste top-up. Eesti on ainuke riik Euroopa Liidus, kes ei ole suutnud kahel aastal põllumeestele lisatoetust maksta. Kas selle valitsuse poliitika ongi selline, et kõige perspektiivikam ettevõtluse valdkond üldse, nagu piimatootmine, tuleb lasta hingusele? Kui see on valitsuse eesmärk, siis võite sellist maksupoliitikat tulevikuski viljeleda. Põllumajandust ei ole võimalik arendada niimoodi nagu mingit muud tootmisvaldkonda. Lehmi ei saa vahepeal kusagile reservi panna. Kõik eeldused, mis meil piimatootmiseks on, jäävad kasutamata. Kui valitsus veel toetuse ka ära võtab, siis ma ei saa aru, keda ta esindab.
Nii et valija annab märtsikuus oma hinnangu meie maksusüsteemile. Ma loodan, et peale valimisi üksik erakond jääbki üksikuks ja kolm parlamendierakonda suudavad maksusüsteemi muuta. Aitäh!

Siret Kotka, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakond on vankumatul seisukohal, et Eestis on viimane aeg üle minna astmelisele tulumaksule, mis on kasutusel enamikus Lääne-Euroopa riikides. Praegu kehtiv maksusüsteem on enamiku eestimaalaste suhtes selgelt ebaõiglane ja tekitab ühiskonnas ebavõrdsust, sest vaene inimene maksab riigikassasse proportsionaalselt sama palju makse kui rikas inimene. See on vale. Enamikus Euroopa riikides on tavaks, et rikas maksab rohkem makse kui ülejäänud rahvas. Praegune proportsionaalne maksusüsteem on nüüdseks juba ammu oma aja ära elanud. See on ajalooline igand, mille me saime ei kuskilt mujalt kui Nõukogude Liidust. Eestis kehtiv maksusüsteem on kasutusel veel ainult Venemaal, Ukrainas, Gruusias, Rumeenias, Serbias ja teistes idabloki riikides. Eestil on viimane aeg end sellest nõukogude aja taagast lahti murda ja astuda julge samm Euroopa riikide perre. See samm on astmelisele tulumaksule üleminek. Kui Reformierakonna praegune rahandusminister Maris Lauri arvab, et astmeline tulumaks pärsib majanduskasvu, siis ta eksib rängalt. Kogutud maksude abil saame luua majanduskeskkonda, mis on vajalik just ettevõtluse arendamiseks ja seeläbi suureneb kokku võttes ka majanduskasv. Kui me tahame, et inimestel oleks Eestis hea elada ja majandus kasvaks, siis tuleb meil kehtestada astmeline tulumaks. Aitäh!

Heimar Lenk, palun!

Aitäh sõnaõiguse eest! Ma tulin ka siia, kuna siin olid mitmed sütitavad kõned. Tõepoolest, kui kuulasime meie värskelt ametisse asunud ministrit selgitamas Eesti maksusüsteemi, siis minu arvates me ei saanud selget vastust, miks on astmeline tulumaks halb. Üleüldse, kui ma seda kõnet lühidalt analüüsin, siis mida me täna kuulsime? Kuulsime seda, et Eesti tööstus, Eesti majandus ei saa areneda sellepärast, et Soome, Venemaa ja Rootsi majandusel ei lähe nii nagu tarvis, nemad ei osta meilt kaupa nii palju kui tarvis, et Eesti riik oleks rikkam. Selle peale ma küsin: kus olid meie pead enne kriisiaastaid? Miks me pole siis omale varunud teisi turgusid? Miks me oleme kogu aeg lootnud Soomele ja Rootsile, kuhu on kerge autoga viia seda toodangut, mida mujal ei osteta. Meie nõrka majanduspoliitikat näitas hästi see, kui Venemaa võttis Euroopa Liidu sanktsioonide vasturelvana kasutusele oma sanktsioonid. Mis juhtus? Meie põllumajandus kukkus kohe. Reformierakond lubas – tean, sest ma olin esimesel nõupidamisel põllumajandusministri juures –, et me hakkame kohe uusi turgusid otsima. See oli eelmise suve keskel. Reformierakonna väliskaubandus- ja ettevõtlusminister lubas, et kohe-kohe tulevad turud. Aga siiani ei ole meile ühtegi piimaturgu avanenud, ei ole ka teisi turgusid. Ainult Valgevene on meie piimast huvitatud, aga mitte meie töö tulemusena, vaid nad ise pöördusid meie poole, et andke piima, kuna meie saadame oma piima Venemaale. Nad ise ei jõua toota nii palju kui vaja. Selle peale meie toome näiteks, et oleme leidnud uue turu. Tegelikult see pole nii.
Mind pani veel imestama, et rahandusminister põhjendab meie madalaid palku sellega, et meil on NSV Liidu minevik. No tere hommikust! Me saime Nõukogude Liidust 20–30 suurt tehast, mille hulka kuulusid ka mitmed üleliidulised tehased, Volta jne. Mis me nendega tegime? Me müüsime nad peenraha eest maha. Me müüsime maha Eesti kalalaevastiku, müüsime maha Eesti merelaevanduse laevad. Ja nüüd tahame öelda, et me oleme sellepärast vaesed, et meil on NSV Liidu minevik. Tegelikult me saime väga rikka riigi, aga meil olid peened Reformierakonna taustaga poisid, kes viisid kõik turule ja panid kogu varanduse hakkama. Nii et ma arvan, et ministril ei sobiks tulevikus põhjendada seda, et meil praegu hästi ei lähe, meie nõukogude aja minevikuga. Muide, me olime NSV Liidus esimene majanduse poolest hästi arenenud vabariik. Tuletan lihtsalt Maris Laurile meelde.
Huvitav, nüüd lõpuks öeldakse, et Keskerakond tahab kõik selle hea, mis Eestis on, pea peale keerata – teeme teisiti. No ma ei tea, lihtsalt imestan. Kui meie tahame pöörata pea peale selle, mida Reformierakond nimetab heaks, siis küll. Ma võtan lühidalt kokku Reformierakonna 23 aasta saavutused. Me lubasime viia Eesti viie rikkaima riigi hulka, kuid viisime Euroopa viie kõige vaesema riigi hulka. Kordan ikka seda vana näidet, et meil on kõige madalamad palgad, meil on kõige viletsamad pensionid Euroopa Liidus. See ongi oravate valitsuse suur saavutus, mida kaitseb meie uus rahandusminister, kes ütleb, et ei tohi liigutada maksusüsteemi ega mitte midagi puudutada. Kui küsime, miks lähevad meie mehed Soome, siis öeldakse, et seal on parem elada, sest seal on kõrgemad palgad. Aga miks meie elu ei ole parem? Ma ei tea, kui kaua reformikad on võimul olnud. Tegelikult on see seltskond kogu aeg võimul olnud, st 15 aastat. Nende 15 aastaga pole suudetud saavutada seda, et rahvas võiks elada enam-vähem normaalsel tasemel. Nüüd tuleb meie verinoor peaminister välja ja ütleb, et me võtame suuna põhjamaadele. Eesti saab nüüd põhjamaaks. Nagu meil poleks kunagi lund sadanud! Aitäh!

Viktor Vassiljev, palun!

Härra Riigikogu esimees! Just praegu kirjutas mulle Facebooki üks tubli inimene, kes kuulas ülekannet, kus räägiti mineviku taagast. Ta ütles, et kui mineviku taak ei lase meil palku tõsta, siis mineviku taak võiks hoida ka meie hindu mineviku tasemel, väga vahva oleks. Aga mina ei ole selle väljaütlemise autor, eks ole.
Mina tahtsin rääkida sellest, kuidas kogu aeg sõimatakse, et Keskerakond oleks nagu riigi vaenlane või rahva vaenlane, kes tahab vähendada inimeste sissetulekuid – kehtestame astmelise tulumaksu, siis inimesed ei taha rohkem teenida. No kuulge, sellist ülikõrget palka, mille puhul tulumaks tõesti märkimisväärselt tõuseks, saavad väga vähesed inimesed. Okei, minister saab tõesti sellist palka. Ütleme, et siis ei taha keegi enam ministriks pürgida. Tühja kah! Ega Eesti rahvas sellepärast nutma ei hakka.
Kogu meie ümbruskonnas – Euroopas, kust inimesed millegipärast ei jookse tulumaksude eest siia meie juurde Eestisse – valitseb solidaarsus. Seal on niimoodi, et kui keegi härrasmees teenib kõvasti ja ehitab endale lossi – tema pargis jalutavad paabulinnud, aga kõrval aia taga on mingisugune pappkastidest kokkuklopsitud putka ja naaber kuivatab plangu peal oma katkiseid alukaid –, siis tema, rikas, viskab vaesele natuke pappi, et tehku korda oma majapidamine. Nii on kõigil mõistlikum ja mugavam elada. Astmeline tulumaks on ju kooseksisteerimise mehhanism. Me kardame kohutavalt ettevõtte kasumi maksustamist: oi-oi, siis lähevad ettevõtted pankrotti. Kuulge, maksustatakse ju seda kasumit, mis jääb ettevõttel kasutuna seisma. 1990-ndate alguses, kui muuseas oli ettevõtte tulumaks, siis ega keegi seda ei maksnud, sest kogu kasum investeeriti ettevõttesse tagasi. Iseasi, kas kõik, mis osteti, oli alati vajalik – peremehele Hummer või mis tahes –, aga see investeeriti tagasi. Nii et astmeline tulumaks ja ettevõtete kasumi maksustamine on tegelikult ebamõistliku ületarbimise piiramine. Inimene, kes saab 10 000 eurot palka, ei jõua nagunii oma raha mõistlikult ära kasutada. Ta ostab endale 20 autot, 200 ülikonda, 1000 paari kingi, aga kes neid kõiki kanda jõuab. Lõpuks jääb kõik kasutuna seisma ja rändab prügimäele. Võib-olla vahepeal, enne prügimäele jõudmist saab tõesti mõni hädaline endale vajalikud jalanõud. Sellepärast ma ütlen teile, et astmeline tulumaks ja ettevõtte kasumi maksustamine on mõistlikud asjad, need on inimeste huvides. Sellest võidab 97% elanikkonnast, kaotab 3%. Aga kas ikka kaotab? Ei kaota! Pigem hakkavad nad mõistlikumalt kulutama. Ja nii muutubki meie elu siin Eestimaal mõistlikuks. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Ministril on võimalus esineda sõnavõtuga. Kas ta soovib seda? Ei soovi. Selle päevakorrapunkti arutelu on lõppenud.

Peale haamrilööki on vaba mikrofon. Marika Tuus-Laul, palun!

Head kolleegid! Ma tahan täna öelda paar sõna sotsiaalkaitseminister Helmen Küti arvamusloo kohta, mis avaldati Õhtulehes. Nimelt püüab minister väita, et miinimumpalga tõstmine toob kaasa väga suure pensionitõusu nüüd ja kohe. Miinimumpalga tõstmine on tõesti väga vajalik ja Keskerakond tõstaks seda veel rohkem kui sotsiaaldemokraadid. Aga väide, et see tõstab järgmise nelja aastaga keskmise pensioni 560 euroni, on kindlasti väär ja populistlik. Nagu me kõik teame, on pensionid indekseeritud. Selleks, et pensionid saaksid tõusta rohkem, kui indeks ette näeb, tuleks kas indeksit muuta või erakorraliselt pensione tõsta. Muide, Keskerakonnal ongi kavas ja praegu ka valimisprogrammis erakorraline pensionitõus. Aga sotside kavandatavast miinimumpalga tõusust ei võida mitte praegused pensionärid, vaid eelkõige noored, kes pensioni alles koguvad. Nende pensioni teise sambasse koguneb rohkem raha ja selle arvel lisandub tulevikus rohkem pensioni. See süsteem võimaldab noortel suurema palga pealt oma tulevasse pensionikindlustusosakusse rohkem raha koguda, sest sammas oleneb töötasu suurusest. Kuid praeguseid pensionäre see kohe kindlasti ei mõjuta.
Me leiame, et pensionid on tõesti üliväikesed. Inimesed, kes on töötanud eri riigikordade ajal, väärivad elamisväärset pensioni. Kahjuks ei ole inimesed teadvustanud, et juba kümmekonna aasta pärast on Eesti pensionid vägagi kihistunud ja madala palgaga töötavate inimeste pension võib juba lähitulevikus moodustada vaid viiendiku palgast või veelgi vähem. Nii et see on äärmiselt ohtlik olukord.
Ma toonitan, et praegu kehtiv pensionisüsteem külvab ebaõiglust. Selle järgi peab näiteks lasteaiaõpetaja teenima ühe pensioniaasta kirja saamiseks peaaegu kolm aastat, sest tema palk võrdub vaid kolmandiku pensioniaasta indeksiga. Seevastu suure palgaga IT-töötajal ei ole mingit probleemi, tema töötab ühe aasta ja saab kirja n-ö kaks pensioniaastat. See on ebavõrdsus, mis järjest suureneb. Meie hinnangul tuleks pensionisüsteemi kindlasti muuta nii, et miinimumpalka ja sellest edasi kuni keskmist palka saavate inimeste üks tööaasta hakkaks võrduma ühe pensioniaastaga, mitte ei jääks sellest allapoole.
Keskerakond on läbi aastate võidelnud kõrgemate pensionide eest, meie võimuloleku ajal tehti ka taasiseseisvuse aja suurim pensionitõus. Tallinnas makstakse ka praegu eakatele pensionilisa. Me tahame tulevikus – kui me riigis võimule saame – tõsta pensioni terves Eestis. Samas on näha, et Reformierakonna lubadust, nelja aastaga topeltpension, pole suudetud täita isegi kaheksa aastaga. Lubadusest on juba kaheksa aastat möödas, aga siiamaani pole seda saavutatud. Kui me vaatame IRL-i ja oravate viimaseid valitsusi, siis nad on tõstnud alati pensioni vähem kui valemi järgi ette nähtud. Nii et pensionitõusu vähendamine ja samaaegsed suured hinnatõusud on kaasa toonud pensionäride ostujõu suure languse.
Mis puudutab minister Küti artiklit, siis seal oli öeldud, et tuleval kevadel tõuseb pension 5,9% ja see on viimaste aastate kõige suurem pensionitõus. Kui nii võtta, siis jah. Aga tegelikult ei ole see üldse ministri teha, sest pension tõstetakse indeksi järgi ja seda ei ole viidud väiksemaks nagu kõigil eelmistel aastatel. Nii et ministril ei ole siin midagi otsustada, selline on lihtsalt arvutusskeem. Aitäh!

Kalev Kallo, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Möödunud nädalavahetuse laupäev oli Eesti poliitilises elus piisavalt tormiline. Suuremad erakonnad andsid valimiskampaania stardipaugu, kinnitades kandidaatide nimekirjad ning tuues ära oma erakondade põhisuundumused eelseisvateks valimisteks ja eesmärgid, mida tahetakse ellu viia. Loomulikult jätkus esimeeste ettekannetes ka kriitikat konkurentide pihta, mis suuresti on konstruktiivne, aga mõneti ka liialdav, nagu poliitilises võitluses ikka.
Karjuv erand selles kolmikus oli, nagu juba tavaks saanud, Reformierakond. Kuna oma pika valitsemisaja peale eriti midagi ette näidata ei ole – peale stagnatsiooni, oma riigist lahkuvate inimeste ja suure hulga vaesuses elavate kaasmaalaste, eriti laste –, on valimiste põhilubaduseks võetud Keskerakonna hüsteeriline ähvardamine ja mõnitamine. Õnneks ei pidanud ma ise seda jama kohapeal kuulama, seega piirdun Delfi vahendatuga. Tsiteerin: "Rõivas oli Keskerakonna suhtes veel reljeefsem, viidates Krimmi okupeerinud rohelistele mehikestele ja küsides retooriliselt: kas on vaja rohelisi mehikesi, kui rohelised mehikesed on võimalik sokutada valitsusse? Kokkuvõttes on Rõivase sõnul mõistlik Savisaar igal juhul valitsusest eemal hoida." Oma haiglase fantaasiaga, ületades igasuguseid tsiviliseeritud ühiskonnas mõistetavaid eetilisi piire, solvas kodanik Rõivas oma võrdlusega mitte ainult rohkem kui 14 000 keskerakondlast, vaid mõnitas ka kõiki Keskerakonna toetajaid, keda on Eestis iga neljas ja Tallinnas iga teine vastutulija. Seda retoorikat, mis paneb ühe osa ühiskonnast pehmelt väljendades väljapoole seadust, saab võrrelda ainult ühe onu retoorikaga, kes alustas oma tegevust Euroopa südames möödunud sajandi 30. aastatel ja lõpetas tegevuse möödunud sajandi 45. aasta kevadel praetuna.
Mulle tundub, et enam ei ole tarvis karta nn roheliste mehikeste tulekut Eesti valitsusse, vähemalt üks on juba ammu kohal. Mitte miski ei ohusta ühe riigi julgeolekut nii palju kui üleskutse elimineerida ühiskonnast üks osa – ja mitte väike osa – rahvast, kuulutada nad ebasoovitavateks isikuteks oma riigis ning mitte lubada neid riigi juhtimise juurde isegi siis, kui nad on saanud selle õiguse demokraatlike protsesside kaudu. Kas pole mitte juba kümme aastat tegutsenud Eesti riigi suhtes roheliste mehikestena Reformierakond, kelle juhtimisel sama hästi kui likvideeriti piirivalve ja kelle juhtimisel lasti võssa kasvada piir, et seda ei oleks võimalik kontrollida. Aastaid on üht osa elanikkonnast püütud hoida riigiasjade ajamisest võimalikult kaugel ning sisendatud, et nad ei ole usaldatavad. Kelle huvides on seda tehtud? Kindlasti mitte Eesti riigi ega rahva huvides.
Tundub, et peremehed on kusagil mujal. Pärast selliseid praktilisi samme kõlavad kuidagi väga õõnsalt ja küüniliselt viited julgeolekule ja katsed näidata ühte osa oma riigi elanikkonnast julgeolekuohuna. On teada käibetõde: aus inimene ei ärple kunagi, et ta on aus, sest see on tema loomulik olek. Alati tuleb olla ettevaatlik nende inimeste suhtes, kes iga nurga peal taovad omale rusikaga vastu rindu ja karjuvad, et ma olen aus inimene. Kas ei ole need pidevad hüsteerilised üleskutsed julgeoleku tagamisele mõeldud hoopis mingi vastupidise tegevuse varjamiseks, nagu öeldakse, silmade seebitamiseks? Praktiline tegevus viitab küll millelegi hoopis teistsugusele.
Head inimesed! Teeme õige nii, et rohelisi mehikesi peale 1. märtsi valitsuses enam ei ole ning valitsus hakkab vajalikuks ja tähtsaks pidama igat inimest Eestimaal.

Inara Luigas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on täna lühike sõnavõtt, sest ma tulin rääkima jälle sellelsamal teemal, millest ma olen siin varemgi rääkinud, nimelt ootealatasudest. Vahepeal on meil olnud jõulud ja aastavahetus. Nii nagu siseminister Hanno Pevkur kandideerin ka mina Kagu-Eestis ja nii nagu siseministergi kohtusin ka mina jõulude ja aastavahetuse ajal sealsete inimestega. Väga paljudel inimestel oli taas küsimus, mis saab ootealatasudest, millal need likvideeritakse.
Ma olen siin mitu korda rääkinud, et õiguskantsler on teinud siseministrile ettepaneku lõpetada ootealatasude võtmine, aga praegune olukord on kahjuks siiski veel selline, et tasusid võetakse kõikidelt sõidukijuhtidelt. Siiski on asjad natukene liikuma hakanud. Siseministriga rääkides sain teada, et ooteala haldajatele on juba kirjad välja saadetud. Kirjas sõnab siseminister, et Vabariigi Valitsus soovib muuta halduslepingut ja ka neid ülesandeid, mis on kohaldatud ootealade haldajatele ning Siseministeerium algatab Vabariigi Valitsuse 1997. aasta 17. septembri määruse nr 176 muutmise. Tollase määruse sisu on piirirežiimi eeskirja kinnitamine. Kuigi siseminister ütleb minule saadetud kirjas, et määrusega reguleeritakse ka ootealade läbimine, siis mina ei leidnud – olles selle mitu korda läbi lugenud – ühtegi märget ootealade kohta. Samas on määruses mitu korda mainitud, mis on riigipiiri ületaja kohustused. Nimelt nähakse ette, et iga inimene, kes ületab riigipiiri, on kohustatud läbima piiripunkti selleks ettenähtud korras, mis on lahti kirjutatud ka selles määruses. Aga ootealatasudest ja ootealale kohustuslikus korras sisenemisest seal juttu ei ole. Samas, selle kirjaga soovitakse A- ja B-kategooria sõidukite piirijärjekorra kadumisega muuta seda, et piirialal ootealale kohustuslikus korras enam sisse sõitma ei pea, kuid samas jääb kohustus võtta piirialadel broneerimiskoht ootejärjekorra süsteemis. Nüüd on käes see hetk, kus siseminister ootab vastust ooteala haldajatelt. Ma arvan, ja nii ütles ka siseminister minuga kõneldes, et nii tema kui ka mina loodame selle probleemi lahendada juba enne valimisi. Aitäh!

Mihhail Korb, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid, nii palju kui teid saalis on, ja teised kuulajad! Tervitan kõigepealt kõiki uue aasta puhul. Mõned päevad on küll juba möödas, aga täna on selle aasta esimene istungipäev uus Riigikogu aasta on algamas.
Tahan rääkida samal teemal, mis kolleeg Kalev Kallo. Tõesti pani imestama Reformierakonna esimehe ja praeguse peaministri kõne laupäevasel üldkogul, kus Taavi Rõivas, selle asemel, et kasutada aega ja võimalust rääkida sellest, mis suunas peab arenema Reformierakond ja Eesti poliitika tema juhtimisel, rääkis rohkem sellest, missugusena ta näeb Keskerakonda ja mida ta sellest arvab. Loomulikult on väga hea ja väga tore, et peaminister hoolib Keskerakonnast ja tunneb muret, kuidas meil läheb, aga mõned tema väljaütlemised jätsid väga kahetsusväärse mulje.
Ma arvan, et mõned faktid, mida peaminister oma kõnes meenutas, on selgelt moonutatud, mõned faktid on kontekstist välja võetud ja mõned faktid ei olnud asjakohased. Kui rääkida mõnest neist, siis on väga tore, et peaminister meenutas 1990-ndate algust ja Eesti iseseisvuse saamist, aga millegipärast jättis peaminister välja oma kõnest selle, et ka Keskerakonna esimehel on Eesti iseseisvuse taastamisel päris suur roll. Selle fakti jättis ta välja, sest tema sõnavõttu see ei sobinud.
Teiseks, peaminister rääkis natukene sellest, et ta on uhke arengu üle, mis Eesti ühiskond on läbi teinud. Aga mina tahan siinkohal rääkida sellest, et ka Keskerakond on väga panustanud Eesti ühiskonna arengusse. Keskerakonna esindajad olid pikka aega valitsuses ja seda võiks meenutada pigem heade sõnadega. Siis ei kasutatud sõnu "kriis" ja "masu", Eesti majandus arenes, Eesti heaolu oli palju kõrgem ning ka eesmärgid olid väga selged.
Kui kritiseerida natukene peaministri väljaütlemisi Keskerakonna kohta, siis järgmisel päeval saatis Siseministeerium välja pressiteate, kus oli selgelt kirjas, et Ukrainast ja Venemaast rääkides on Siseministeerium endiselt seisukohal, et paralleelid Eestiga on kohatud ning spekulatsioonid sõjalise konflikti kohta eksitavad ja külvavad paanikat. Seega, Siseministeeriumi spetsialistid arvavad, et niisuguse paralleeli toomine on selgelt konflikti osa ja külvab paanikat ühiskonnas. Mina arvan, et Eesti turvalisus ja julgeolek on seotud kõigepealt sellega, et Eesti ühiskond on ühtlane, Eesti ühiskond mõtleb ühes suunas ning tahab areneda ühes suunas. Me ei tohi kasutada selliseid võtteid, et veerandit osa elanikkonnast süüdistame riigi reetmises ning räägime, et need on inimesed, kes ei vääri siin elamist ja nende esindajad ei vääri ka valitsuses olekut. Minu arust see on alatu, see on küüniline ja see ei ole poliitiliselt viisakas ega korrektne. Aga ma arvan, täpselt nii nagu ka minu kolleeg Kalev Kallo, et sellise retoorikaga üritatakse varjata oma saamatust, ideede puudust ja suuna puudumist ning sellel on üks eesmärk: külvata konflikti, et ühiskonnas võimule pääseda. Tänan teid!

Karel Rüütli, palun!

Austatud kolleegid! Tahaksin peatuda õpilaste koolilõuna teemal, millest viimastel päevadel on väga palju juttu olnud ja mille ümber käib üksjagu meediakära. Aastaid tagasi astus riik tähtsa sammu ning hakkas riigieelarvest rahastama põhikoolide õpilaste koolilõunat. Nii tuldi appi omavalitsustele, kellest paljud olid püüdnud juba varem tagada vähekindlustatud peredest pärit lastele, mõnedel juhtudel ka kõikidele lastele, ühe tasuta sooja toidu korra päevas. Sellel sammul on olnud selge sotsiaalne ja hariduslik mõju. Maitsev ja tervislik koolitoit tagab lastele parema õppevõime ja tervise ning aitab paremini tulla toime stressiga. Nii mõnigi kord võib noorte käitumishäirete ja enesekontrolli kaotamise põhjuseks olla just tühi kõht. Söögivahetund on tegelikult üks koolielu oluline osa. Ühiselt koolilõuna söömine aitab tekitada ka ühise koolipere tunnet. Koolitoidul on selge seos laste tervise, arengu ja ka õpitulemustega. Läinud kevadel toimunud koalitsioonikõnelustel jõuti arusaamale, et viimane aeg on tagada koolinoorte võrdne kohtlemine ning riigil tuleb toetada ka kõikide gümnaasiumiõpilaste koolitoitu. Muudatus, mis puudutab üle 22 000 gümnasisti, rakendus selle aasta jaanuarist ning 2015. aasta riigieelarvest kulub sellele 2,8 miljonit eurot.
Õiendaksin siinkohal ära mõned väärarusaamad ja koputaksin pisut ka omavalitsuste südametunnistusele. Riiklik koolilõuna toetus ei ole mõeldud katma kogu koolitoidu maksumust, sh personalikulusid. Toetus katab enamiku koolilõuna kuludest ja selle eesmärk on anda koolipidajatele võimalus pakkuda noortele sooja einet. On tõsi, et nii mõnedki omavalitsused suudavad seda teha ka praegu antava toetuse eest. Osa omavalitsusi on linna või valla eelarvest kindlustanud aastaid gümnasistidele, viimaste klasside õpilastele tasuta koolitoidu. Neile on see suur leevendus, et alanud aastast tuli juurde ka riiklik rahastus gümnaasiumiosale. Au ja kiitus kõikidele nendele omavalitsustele, kes peavad lastele pakutavat tasuta koolitoitu oluliseks ja panustavad sellesse!
Paraku on omavalitsusi, nende hulgas kahjuks ka üsna kopsaka rahakotiga omavalitsusi, kes on otsustanud, et nemad juurde ei panusta. Seetõttu küsitakse lisaraha lastevanematelt ja ka need summad on üle Eesti erinevad. Niisugustel juhtudel tuleb otsust oma linna või valla lastele, lastevanematele ja elanikele põhjendada. Laste täis kõht ja tervislik koolilõuna peaks olema riigi ja omavalitsuste ühine hool ning mure. Samuti leian, et meie koolinoori tuleks võrdselt kohelda. Samas on selge, et praegune koolilõunatoetuse summa, 78 senti päevas õpilase kohta, on ajale jalgu jäänud. Sotsiaaldemokraatide kindel soov on tõsta toetus ühe euroni päevas.
Lõpetuseks. 2015. aasta algas peredele rõõmsalt. Lõpuks ometi tõusis pere esimese ja teise lapse toetus peaaegu 2,5 korda. Töökaid ja sisukaid viimaseid istunginädalaid kõikidele kolleegidele! Tänan tähelepanu eest!

Istung on lõppenud. Kohtume homme. Aitäh!

Istungi lõpp kell 16.41.