Austatud Riigikogu! Alustame täiskogu VIII istungjärgu 12. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Maris Lauri. Teiseks, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Andres Anvelt. Aitäh!

Mailis Reps, palun!

Tere päevast! Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Vaatamata jõulueelsele ärevusele on siiski veel paslik mõned olulised teemad tõstatada. Üks oluline teema, mis on iga aasta jaanuari eel õhus, on õpetajate palk. Seekord ma tutvustan teile meie ettepanekut koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise kohta. Teemaks on lasteaiaõpetajate palga alammäärad. Küsimus on olnud selles Riigikogus arutusel mitmel korral. Kuna eelmise koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu arutelul oli Vabariigi Valitsusel meie eelnõu kohta küsimusi, siis selleks, et kõik oleks vägagi korrektne, jõuab seaduseelnõu enne uue aasta algust teie ette muudetud kujul, koos parandustega.
Tuletan teile meelde probleemid. Meie lasteaiaõpetajad on praegu puhtalt kohaliku omavalitsuse rahastamisel. Riik on andnud väga selged reeglid õpetajate kvalifikatsiooni kohta, lasteaias töötavad õpetajad peavad samuti olema kõrgharidusega, nad peavad käima koolitustel, et ennast pidevalt täiendada. Samas, kui me vaatame maakondade kaupa õpetajate palkasid, siis näeme, et kohati on brutopalk alla 600 euro, mis teeb veidi üle 400 euro lasteaiaõpetaja kohta. See on kindlasti oluliselt madalam, kui on üldhariduskooli õpetaja palk. Selleks, et aidata kohalikel omavalitsustel jõuda lasteaiaõpetajate palkadega järele õpetajate palkadele, olemegi teinud ettepaneku, kuidas lahendada olukord nii, et me samal ajal ei sega kohalike omavalitsuste iseotsustamist. Aitäh!

Olen vastu võtnud kolm seaduseelnõu ja nendega käitutakse Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 89 Riigikogu liiget, puudub 12.
Järgmisena kinnitame päevakorra.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 12. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt oli 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Pärast haamrilööki palun registreeruda vaba mikrofoni sõnavõtuks! Heimar Lenk, palun!

Aitäh sõnaõiguse eest!

Üks hetk! (Juhataja helistab kella.) Palun jätkake!

Aitäh sõnaõiguse eest! Kallis rahvas, kes me siin saalis oleme ...

Üks hetk veel! Mihhail Stalnuhhinil on ilmselt protseduuriline küsimus. Palun!

Tehnika ei funktsioneeri. (Hääl saalist: ekraan ei tööta).

Kas see segab meid? Minul on kõik registreeritud sõnavõtud silme ees ja külgmistelt ekraanidelt saab neid ka vaadata. Heimar Lenk, palun!

Aitäh veel kord! Head kolleegid, kes me saalis oleme! Ja saal on täis. Kui nüüd vaadata pühade poole ja teha kokkuvõtteid aastast, mõelda, mis meile vanast aastast meelde jääb ja mis meid uude aastasse viib, siis asju, mida meenutada, on palju: Ukraina sõda, piinamine USA vangilaagrites, reeturid kapos, väikesed palgad, viletsad pensionid jne, jne. Võime palju negatiivset välja tuua. Kuid kui me küsiksime, mis on Eesti kõige suurem saavutus sellel aastal, siis mõnele inimesele on see võib-olla üllatuseks, mõnele võib-olla mitte, aga mulle tundub, et kõige rohkem on sel aastal maailma meedias – Hiina meedias, Ameerika ja Itaalia meedias – räägitud Tallinna saavutusest ehk tasuta ühistranspordist. Neid uudiseid on üle maailma väga palju olnud ning neid on kajastanud ka meie kohalik Tallinna Televisioon ja Pealinna leht. Nii et minu meelest kõige suurem sõnum, mis sel aastal Eestist välja läks, oli Tallinna tasuta ühistransport, sest me oleme selles osas maailma pioneerid. Praegu on kümneid ja kümneid linnu, kus seda tahetakse ka juurutada, st oma kodulinna trammid ja bussid tasuta sõitma panna, et rahvas ei peaks maksma.
Ma olin mõni päev tagasi Otepää Gümnaasiumis ja rääkisime seal abiturientidega juttu. Võiks arvata, et noortele ei lähe tasuta transpordi idee korda, aga oli üllatav, et terve saal oli äärmiselt aktiivne. Ma tegin ka väikese hääletuse, kes on sellise transpordi poolt. Terve abituurium oli, kõik ütlesid, et neil on vaja tasuta transporti, nad saaksid hakata Otepäält Tartusse tööle käima, kui nad suureks saavad ja kooli ära lõpetavad, ning Tartusse ülikooli minna. Nii et ka noored mõtlevad, kuidas saaks tasuta tööl ja koolis käia.
Statistika on selline, et Tallinna tasuta ühistransport on toonud bussi ja trammiga sõitjaid 10% lisaks. Ja kujutage ette, umbes neli korda rohkem on linnalähedaste rongidega reisijaid, mis on üllatavalt palju. Inimesed on võtnud omaks selle, et nad saavad ilma rahata tööle minna ja ilma rahata õhtul koju tagasi tulla. Ja kui vaadata seda, kas me ei võiks tasuta transporti rakendada terves Eestis, siis arvud näitavad, et see oleks täiesti võimalik, kui seesama saal siin leiaks konsensuse ja hääletaks võib-olla uues koosseisus tasuta ühistranspordi poolt.
Ma toon välja mõned arvud. Praegu toetab riik ühistransporti 22 miljoni euro eest aastas. Kui maakonnasisestel liinidel oleks sõit tasuta, siis tuleks juurde maksta vaid 12–13 miljonit. Ja kui me teeksime tasuta transpordi üle kogu Eesti, minu head kolleegid, kuulajad ja kaasamõtlejad, siis tuleks juurde maksta vaid 46 miljonit. Mida see tähendab? See tähendab seda, et igaüks saab sõita tööle ilma rahata ja ilma rahata ka õhtul koju tagasi. Kui me võtame maarajoonid, näiteks Põlva või Võru, kust hommikul Tartusse tööle minekuks peab oma autoga 50 kilomeetrit sõitma ja koju tagasi tulles samamoodi, siis kulub selleks suur-suur raha, mille perekond võiks mujale ära kulutada. Meie pakume välja võimaluse, et seda sõitu saaks ilma rahata teha. See asi oleks tarvis ära teha, kuid kahjuks iseloomustas oravate partei esindaja Jürgen Ligi tasuta transpordi üle-eestilist projekti järgmiste sõnadega, ma tsiteerin meediat: "Ratsionaalsed vastused on siin üsna mõttetud, ainult reklaamivad teist poolt." Teise poole all on mõeldud Keskerakonna fraktsiooni. Midagi pole teha, niimoodi aetakse oravate parteis Eesti asja. Kahjuks nii see on. Kuid ma arvan, et Riigikogu uus koosseis hakkab arutama tasuta transpordi sisseseadmist üle Eesti, ja kogu Eesti rahvas oleks selle eest väga tänulik. Aitäh kuulajaile!

Lembit Kaljuvee, palun!

Ega mul selle jaoks, et rääkida, ei peagi ekraan põlema.
Austatud esimees! Kallid kolleegid! Otsustasin täna teie ees veidi südant puistata. Nädal tagasi küsis Virumaa Teataja peatoimetaja Aarne Mäe minu käest, kas ma olen Riigikogus ja suures poliitikas pettunud, et ma enam valimistel kandideerida ei kavatse. Ütlesin talle sõnaselgelt ja kinnitan tões ning vaimus teile, head kolleegid, et ma ei ole pettunud ei suures poliitikas ega ka Riigikogus. Riigikogu on ju meie rahva peegelpilt ja mulle see pilt meeldib. Mulle meeldib see väike visa rahvas ning paepealne põhjamaa oma võrratu loodusega.
Head kolleegid eelmisest ja praegusest Riigikogu koosseisust, tänan teid vahva ja väärika koosöö eest! Te olete värvikad ning huvitavad isiksused. Teis on nooruslikku uljust, kesk- ja vanema ea tarmukust ning elukogemust. Teiega on igal juhul huvitav olnud.
Kaheksa aastat tagasi tulin Riigikokku, et oma teadmiste ja pikaajalise suurettevõtete juhtimise kogemusega kaasa aidata põlevkivisektori, Ida-Virumaa ja kogu Eesti võimalikult jõudsale arengule. Võin julgelt öelda, et põlevkivitööstus on vaatamata tänastele probleemidele viimase 15 aasta jooksul läbi teinud kolossaalse arengu nii investeeringute kui ka tehnoloogiate osas. Ida-Virumaal on areng olnud tunduvalt kiirem kui enamikus teistes Eesti regioonides. Ka Eesti riigi olukorda võib maailmas toimuva taustal rahuldavaks pidada. Muidugi on alati õigus öelda ja tahta enamat. Nimetatud kolmest eduloost ja nendega kaasnevatest vajakajäämistest julgen tibatillukese, rõhutan, tibatillukese osa enda arvele kanda. Ma olen oma lubaduse valija ees täitnud. Kordan, kolm asja: põlevkivitööstus on läbi teinud kolossaalse arengu, Ida-Virumaa on arenenud kiiremini kui enamik teisi Eesti regioone ja, kolmandaks, Eesti arengut võib vähemalt rahuldavaks pidada.
Miks ma enam ei kandideeri? Lihtne vastus on, et pole sisemist kihku, sellist sisemist sügavat soovi ja tahet Riigikogus kaasa lüüa. Võib-olla on see sellest, et kogu oma töömeheelu jooksul ei ole ma ühes ettevõttes järjest töötanud üle kaheksa aasta. Kallid kolleegid, mulle meeldib siin. Koostöö teiega on olnud meeldiv ja ma usun, et enamasti vajalik ning viljakas. Tänan teid ja soovin eelseisvatel valimistel edu neile, kes valimistele lähevad! Usun, et järgmine Riigikogu koosseis saab tublim ja parem. Kõik areneb, see on looduse poolt nõnda seatud ja ma usun, et Riigikogusse tuleb tõesti värsket ja noort verd juurde ning siin tehakse selliseid otsuseid, mis meie maad ja rahvast edasi viivad. Veel kord suur tänu ja edu kõigile! Aitäh!

Aitäh sulle, Lembit Kaljuvee! Siret Kotka, palun!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Uuest aastast kehtib Lätis seadus, mis teeb silmad ette Eestilegi. See annab viimases hädas olevatele kodulaenu võtjatele võimaluse laenust priiks saada, kui nad oma ostetud kinnisvara pangale tagastavad. Teisisõnu, võtmed pangale tagasi ja laenust priiks. Tundub ju olevat igati kauaoodatud seadus. Kuid miks see meil Eestis ei kehti? Miks valitsevad võimuerakonnad ei taha Eestis inimeste eest seista? Kas põhjus võib olla selles, et mõned erakonnad on võõrpankadega liiga tihedalt seotud? Ma arvan, et nendele küsimustele teavad võimuparteid ise kõige paremini vastust. Isiklikult olen aga seisukohal, et Eestil oleks viimane aeg Lätist eeskuju võtta ja võtta vastu seadus, mille eesmärk on panna nii panku kui ka laenuvõtjat vastutustundlikumalt käituma.
Me teame, et suheldes pangaga on tavakodanik alati nõrgemas seisus, ja just viimasele peakski appi tulema riik. Eestis see kahjuks nii ei ole. Riik on kas kogemata või teadlikult jätnud laenuvõtja pankade meelevalda. Kui me vaatame laiemalt, siis on tekkinud hoopis vastupidine olukord. Suured võõrpangad tõmbavad Eestis oma tegevust üha koomale, jättes maapiirkonnad pangakontorita ja töökohtadeta, ning viimase aja trend on see, et nad loobuvad Eestile oluliste ürituste toetamisest. Kuhu on siis jäänud sotsiaalne vastutus, millest on palju räägitud? Olen arvamusel, et laenu tuleb anda, aga ka võtta vastutustundlikult. Tulevikus ei tohi korduda olukord, kus tuhanded inimesed kaotavad oma kodu. Eestis on aastakümneid valitsenud lubamatult ebavõrdne olukord, kus riik on laenuvõtjad jätnud laenuandjate, st pankade meelevalda ega ole asunud aktiivselt kaitsma nõrgemat poolt, laenuvõtjat. Meenutagem, et Lätis jõustuva seadusega sarnase ettepaneku tegi Keskerakonna fraktsioon Riigikogule juba aastal 2009. Kahjuks ei ole meid siiamaani kuulda võetud, kuid ma kinnitan, et me kindlasti ei anna alla. Üks on selge: Eesti Keskerakond võõrpanku ei teeni ja on kindlasti inimese poolel. Aitäh!

Kalev Kallo, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Nüüd, kui järgmise aasta riigieelarve ja sellega tavapäraselt koos käivad väga mitmesuguste maksude tõstmise seaduste eelnõud on saanud seadusteks ning kired on vaibunud, on parim aeg vaadata, mida järgmise aasta riigieelarve meile annab ja mida ta meilt võtab. Eelkõige tuleks välja tuua varasemast erinev eelarvega kaasnevate hinnatõusu seaduste eelnõude menetlemine. Varasematel aastatel saadeti need Riigikokku koos riigieelarve seaduse eelnõuga ja võeti vastu koos eelarvega. Sel aastal toodi hindade tõstmise eelnõud Riigikokku hiliskevadel ja võeti vastu 1. juulil, suve hakul, mistõttu inimestel võisid need paljuski jääda märkamata. Kuna niimoodi varem tehtud ei ole, siis võib arvata, et selle saatanliku kavaluse autorid olid Reformierakonna uued koalitsioonipartnerid.
1. juulil võeti vastu seadus, mille alusel ei tohi järgmise aasta maikuust kodude kütmisel enam kasutada madala aktsiisimääraga maksustatud erimärgistusega kütteõli. See tähendab, et kütteõli aktsiis tõuseb üle kolme korra, mis toob kaasa õli kallinemise 38%. Sama seadusega tõstetakse järgmise aasta algusest gaasiaktsiisi määra tervelt 20% ja nii kolmel aastal järgemööda, ikka igal aastal 20%. Kes kasutavad kodu kütmiseks või toidu tegemiseks gaasi, saavad seda kindlasti tundma. Nendest suvesoojas tehtud "kingitustest" püütakse vaikida, küll aga oleme kuulnud sotside ennastülistavaid kiidulaule lastetoetuste mitmekordistamisest, milles on ka tõtt. Kõvasti on trummi löödud teemal, et järgmisest aastast hakatakse tasuta sooja toitu andma ka koolide gümnaasiumiastmes, unustades ära, et eelarves nähakse selleks ette ainult 78 senti õpilase kohta päevas. Olen kindel, keegi ei usu, et selle rahaga on võimalik lõunat süüa. Jääb kaks võimalust: kas tuleb juurde maksta lapsevanemal või suudab seda teha kohalik omavalitsus. Enamik omavalitsusi seda teha ei suuda. Jälle palju kisa ja vähe villa, aga nagu öeldakse, abiks seegi.
Reformierakonna aastatepikkune mantra on olnud üksikisiku tulumaksu alandamine 1% võrra. Nüüd on see jälle käes, alates 1. jaanuarist on tulumaks 20%. Vaatame lähemalt. Alampalga saaja võidab sellest 1 euro ja 63 senti kuus. 3000-eurose kuupalgaga inimene võidab sellest 27 eurot ja 36 senti kuus. Vahe on 16-kordne ehk jällegi tehakse Reformierakonnale omaselt kingitus kõige rikkamale. Samas viib see eelarvest välja 70 miljonit eurot. Selle rahaga oleks saanud tõsta järgmisest aastast koolilõunatoetuse vähemalt 1 euroni õpilase kohta päevas, jätkata järgmisel kütteperioodil madala aktsiisimääraga eriotstarbelise kütteõli kasutamist, eraldada lisatoetus põllumeestele ja pakkuda Eesti inimestele tasuta bussisõitu maakonnaliinidel. Aga selle asemel saavad rikkad rikkamaks. Seda ebavõrdsust aitaks tasandada ainult astmeline tulumaks, et need, kellele ikka jälle juurde antakse, maksaksid ühiste hüvede loomiseks ka rohkem maksu.
Lõppkokkuvõttes järgmise aasta eelarve meie majandust ei erguta ja inimest aitab ainult pealkirjades. Sisuliselt seisame silmitsi hindade tõusuga. Keskerakond teeks kindlasti teisiti. Astmelist tulumaksu nimetasin juba eespool. Teiseks, toasoe ja elekter ei peaks meie kliimavööndis olema luksuskaup. Meie alandaksime elektriaktsiisi Euroopa Liidus lubatud miinimumini. Pärast hädavajalike investeeringute tegemist alandaksime võrgutasusid ega lubaks võrgutasude kaudu kogutud raha riigieelarvesse võtta. Kehtestaksime madalama käibemaksumäära toasoojale. Kolmandaks leiame, et nädalase täiskoormusega töötav inimene peab saama vähemalt nii palju palka, et see võimaldaks minimaalset äraelamist. Selleks tõstaksime juba alates 2016. aastast miinimumpalga 500 eurole. Jne. Tänan tähelepanu eest!

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Lugupeetud kolleegid! Aasta viimane vaba mikrofon on vist õige aeg selleks, et kokku võtta, milline see aasta oli. Minu arvates on see olnud külm ja sama lootusetult hall, isegi must nagu see kustunud ekraan minu pea kohalgi. Mida kõike on maailmas juhtunud? Kes oleks veel aasta tagasi uskunud, et Euroopas, keset Euroopat algab niisugune kodusõda nagu Ukrainas, kus praeguseks on OSCE andmeil oma riigi väed tapnud 4600 tsiviilelanikku? Kes oleks uskunud, et Lähis-Idas võib tekkida selline asi nagu Islamiriik? See tekkis muidugi "väga targa poliitika tulemusena", aga kuidas seda olukorda nüüd parandada, seda ei oska ju enam mitte keegi öelda. Kes oleks uskunud, et see aasta lõpeb uudisega, et USA-l on salajased vanglad üle terve maailma ja neis piinatakse vange, kusjuures väga julmalt, ja mitte keegi ei vastuta selle eest? Kes oleks uskunud, et tragöödia ümber tehakse sellist tsirkust? Ma mõtlen seda mahatulistatud Malaisia lennukit, mille asjus juurdlus veel käib, aga kõik näitavad juba näpuga, kes on oletatavasti seda teinud. Kes oleks uskunud, et algab külm sõda peale 20 aastat rahulikku elu, et rakenduvad sanktsioonid Venemaa vastu ja Venemaa sanktsioonid Euroopa Liidu vastu? Kes oleks võinud kõike seda veel aasta tagasi uskuda?
Vaatame, mis on toimunud aasta jooksul Eestis. Ega mul siin palju aega ei ole, aga mõned asjad jõuab nimetada. Kooseluseadus – meie loomusele, absoluutsele enamusele ebaloomulik seadus võeti vastu ja hakatakse lõhkuma meie elujuuri. Lastekaitseseadus – tuuakse sisse juvenaalõigusmõistmine, mille isegi inkvisitsioon kunagi lõpetas, saades aru, et selle kasutamine ei ole väljapääs. Nüüd on see lastekaitseseadusega toodud meie riigi ellu. Töövõimereform, mida valitsuskoalitsioon praegu aktiivselt läbi surub, et teha õnnetuks veel mõnikümmend tuhat inimest Eestis. Ja aasta lõpuni jõuab veel arutada ka järjekordset rumalust – 16-aastastele valimisõiguse andmist kohalike omavalitsuste volikogude valimistel. Nad on ise selle vastu, nad räägivad sellest televisioonis, ankeetides, aga ei, peab ära tegema, kuigi keegi ei usu sellesse.
Aasta lõpus, teades, mis on kogu selle aja jooksul juhtunud, tahaks leida mingi sümboli, mis käiks selle aasta kohta, sellise lühikese, aga üheselt mõistetava sümboli. Ja ma arvan, et ma leidsin selle sümboli. See juhtus kevadel. Võib-olla te mäletate, kuidas Taanis Kopenhaageni loomaaias tapeti noor, terve ja ilus kaelkirjak. Tema nimi oli Marius. Ta tapeti lihtsalt sellepärast, et oli vaja liha saada. Arenenud Euroopas ei ole liha, millega lõvisid sööta. Ta tapeti ehituspüstoliga ja pärast lahati teda kümnete laste silme all. See on selle aasta sümbol – see on küünilisus, see on julmus ja see üha suureneb meie elus. Annaks jumal, et seda oleks järgmisel aastal vähem. Annaks jumal, et külm sõda ei lõpeks kuuma sõjaga. Annaks jumal, et me oskaks elada oma naabritega rahus ja et me ei süüdistaks kedagi enne, kui süü on tõestatud. Mis siin ongi rohkem öelda? See oli halb aasta. Ma loodan, et järgmine tuleb kas või veidigi parem. Aitäh!

Valeri Korb, kas on kõnesoov? Valeri Korb, palun!

Aitäh! Ma kasutan juhust, et on selle aasta viimane vaba mikrofon. Ma ei taha tulla siia, et pidada poliitilist kõnet ning rääkida sellest, mis toimub meie ümber. Sellest rääkis ilusasti meie kolleeg härra Lembit Kaljuvee ja rääkis ilusasti meie kolleeg härra Stalnuhhin. Ma tahan Keskerakonna fraktsiooni nimel tänada kõiki neid inimesi, kes töötavad koos meiega Riigikogus, kes teevad palju selleks, et meie töö oleks mugav, et me võiksime töötada, et oleks valgus, oleks soe, ümberringi oleks ilus ja hea olukord. Nii et, lugupeetud staff, Keskerakonna fraktsiooni nimel suur tänu selle ilusa töö eest! Ma soovin head aasta lõppu ja muidugi head 2015. aastat! Aitäh teile!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Istung on lõppenud. Kohtume homme.

Istungi lõpp kell 15.33.